Mõlema liigi vahel on küllalt suured erinevused, mis seisnevad oluliselt nende sisus, osalt vormis. Ülekaalus on lüüriline rahvalaul (töölaulud, orjuslaulud, tavandilaulud, laulud laulust jne.). Suur osa vanemaid laule, milles on mina-elamusega läbipõimitud jutustus ja kus sündmuste kujutamisele lisandub isiklikke mõtteavaldusi, meeleolude ja tundmuste väljendusi, nimetatakse lüroeepiliseks rahvalauluks. Siia kuuluvad perekonnaballaadid mehetapjast, kuldnaisest, laulud imetegijast, imekandlest, karja ja ehete kadumisest, orja kättemaksust, mõisavargustest, nekrutitest vm. Näiteks: LÜÜRILINE RAHVALAUL: NOORMEHED NAGU METS Olgem uhked, noored mehed, olgem uhked, seiskem sirged, nii kui kuused külma vastu, lepad laia lume vastu, sarapuud vastu saduda! LÜROEEPILINE RAHVALAUL: NÕMME NOORMEES. Lätsi ma õitsi otsimaie, õidsitulda tundamaie. Riimiline rahvalaul 18
rajatud suure mehe poolt. Ta võitles loodusega ja võitis. Seetõttu on proloogis ülistus linnale. Veel kirjeldatakse ka seda, kuidas see kõik läks täide. Peterburi on aken Euroopasse, ilus sõjaväelinn. Jevgeni on tavaline inimene, üks väga paljudest ja seetõttu pole tema perekonnanimi tähtis. Jevgenil pole suuri plaane, ta tahab abielluda ja punuda oma väikse pesa. Jevgeni süüditab tsaari selles, et ta lõi linna sellisesse kohta. Jevgeni räägib Peetrist kui imetegijast sellise imega ta saigi hakkama. Vaskratsanikku on poeemi järgi kujutatud ka kunstis koletisliku ja õudsena. ,,Vaskratsanik" on kirjutatud Puskini hilisemal loominguperioodil. See on ajalooline ja sügavalt filosoofiline. Selle üle on vaieldud, kas Peeter I ajal tehtud muudatused olid vajalikud või mitte. Kui seda oli vaja, siis mis hinda tuli maksta selleks, et see linn oleks selline nagu teda nähti 19. saj ja ka praegu? Mis hinnaga tulevad kätte igasugused saavutused ja võidud
lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust). Kujutati piiblistseene, lugusid Kristuse elust ja imetegudest, pilte pühakutest jne. Kristuse kujutamisel võeti eeskujuks Apolloni kuju. Esmakordselt kujutatakse kõhna näoga, pikajuukselist ja habemega Kristust (Pantokrator Kristus-valitseja) 4. saj katakombimaalil (varasel ajajärgul kohtame Kristust peaaegu eranditult kas imetegijast ravitseja, suure õpetaja või seaduseandja rollis. Rist ei seostunud mitte kannatuse ja surmaga, vaid see oli võidu ja ülestõusmise sümbol). Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
annaabi.ee 
