11. klassi kokkuvõte (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

EESTI KIVIAJA KULTUURID

Kiviaeg Eestis: u.9000-1800 eKr
Elatusalad: Kalastamine- kalu püüti ahingutega, luust õngekonksudega, kalatõketega, algeliste võrkudega ja mõrdadega. Jahtimine- asulapaikadest leitud luud näitavad, et esmajoones kütiti põtru ja kopraid, vähem ürgveisi, karusid metssigasid ja kitsi. Peale metsloomade kütiti ka linde, esmajoones veelinde. Jahtimiseks kasutati viskeodasid, vibusid, nooli ja püüniseid. Korilus - igapäevases menüüs olid loodusannid:taimed, juurikad, marjad , pähklid ja seened.
Tööriistad: Kivimitest oli parim tulekivi, kuna tulekivi oli vähe siis selle kõrval kasutati kvartsi . Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid. Selle aegsed kivikirved olid ebakorrase kuju ja konarliku pinnaga.
Kunda kultuur: u.9. aastatuhat eKr. Pulli asula on kõige vanem teadaolev inimeste elupaik Eestis. Enne Pulli avastamist teati vanima muistisena Kunda Lammasmäge, kuhu oli elama asutud mõnevõrra hiljem (u.10. aastatuhat eKr.). Kunda kultuuri iseloomustab = hästi palju tulekivist tööriistu, inimesed elasid u.25 kaupa. Elatusalad : kalastamine, jaht , korilus.
Kammkeraamika kultuur: Levis Eestis u.4000. aasta paiku eKr. Oluliselt paranesid tööriistade valmistamisoskused: näiteks tulekivist nooleotsad polnud ainult ühest servast teritatud, vaid töödeldud ühtlaselt üle pinna. Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille mustrid tehti kammi meenutava hambulise templiga. Matmiskombed : inimesi maeti asulatesse, arvatavasti tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla. Lahkunutele pandi kaasa mõni noake, kõõvits, ehteid .
Nöörkeraamika kultuur: Levis Eestis u.3000. aasta paiku eKr. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuuri nimetusele. Tööriistad: venet ehk paati meenutavad kivikirveid lihviti väga hoolikalt ja neil olid sissepuuritud silmaaugud. Paikne eluviis, karjakasvatus , põlluharimine, elatustaseme ja rahvaarvu kasv. Tekkisid üksikpered. Matmiskombed: kalmistud rajati asulatest väljapoole veidi kõrgematele küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendisse.

EESTI PRONKSAEG JA VANEM RAUAAEG

Pronksiaeg : u.1800-500 eKr.
Tööriistad: Pronks=vask+tina( sulam ), metallist tööriistad olid tunduvalt parem kui kivist kiviaja tööriistad. Vanemal pronksiajal jätkus kivist tööriistade valmistamine, sest vase-ja tinamaake polnud Eestis.
Matmiskombed: Kivikirstkalmed- oli 5-8 meetrise läbimõõduga kividest ring ja selle keskele laotud rist , kuhu sängitati surnu. Laevkalmed - äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt.
Elatusalad: Karjakasvatus ja maaviljelus. Esmajoones kasvatati lambaid kitsi ja veiseid, vähem sigu ja hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu ja oder , vähem hirss , hernes, uba ja lina. Kõplapõllundus.
Kaali järv: Meteoriidi langemise tagajärjel tekkis Kaalisse kõrgete kivivallidega korrapärane katlakujuline auk, mille diameeter on 11m ja sügavus 22m ning kuhu aja jooksul kujunes järv. Arvatakse, et see langes aastatel 1700-1500 eKr.
Vanem rauaaeg ( Eelrooma rauaaeg): u.500 eKr.–50 pKr.
Eelrooma rauaajal jõudsid Eestisse esimesed rauast esemed. Pronksiaegsed kindlustatud asulad jäeti maha ja pronksesemete tootmine ei andnus endist tulu. Surnuid hakati matma tarandkalmetesse. Majandus hakkas seoses rauatootmisega kiiremini arenema.
Vanem rauaaeg( Rooma rauaaeg): (u.50-u450 pKr.)
Rooma rauaaega-peetakse maaviljeluse õitseajaks. Põllumajanduse arengut soodustas käsitöö areng, eriti raudesemete valmistamine, kasutusele tulid vikatid ja sirbid. Kaubandushuvid suundusid Rooma impeeriumi poole. Edusamme majanduselus soodustas asjaolu, et Rooma rauaaeg oli rahulik sõdadeta ajajärk.

EESTI KESKMISEL RAUAAJAL JA VIIKINGIAJAL

Linnused - Juba keskmise rauaaja ( 450-800a) algul kerkisid mitmed linnused. Tunduvalt rohkem hakati linnuseid rajama viikingiajal ( u 800-1050 a) Välimuse põhjal eristatakse erinevaid linnuseid: Mägilinnused-rajatud üksikutele kaitstud küngastele

Neemiklinnus-mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnus.
Ringvall-linnus- tasasel maal, ümber kogu linnuseõue oli kuhjatud kunstlik vall .
Kalevipoja säng-linnuste rahvapärane nimetus, sest eemalt vaadates meenutavad need suurt kõrgete otstega voodit.

Kalmed- uusi tarandkalmeid enam juurde ei ehitatud ja uued kivikalmed kujutasid endast ilma selge sisekonstruktsioonita kivivaresid. Esmajoones levisid liivast kuhjatud kääpad. Kaasa pandus esemete hulk enamikus kivikalmetes vähenes, kalmete suured erinevused kõnelevad ühiskonna kihistumise süvenemisest ja ülikute rikkuse kasvust.
Aarded- pronksehete kõrval peideti maasse ka hõbeaardeid, mille hulgas esines ka kullast esemeid. Arvatakse, et väärismetallist ehteid maeti maha sõjaohu korral, vahel seostatakse ka omaaegsete ohverdamistega, välistatud pole ka Skandinaavias levinud uskumus mille kohaselt pidavat omanik saama maassekaevatud varandust kasutada ka surmajärgses elus.
Suhted- Keskmisel rauaajal elavnesid sidemed ülemeremaadega ja Viikingiajal tihenesid suhted Skandinaaviaga veelgi, eesti jäi viikingite kaubateede vahetusse lähedusse.

EESTLASED MUINASAJA LÕPUL

Käsitöö: Peamised töö-ja tarberiistad , ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegelesid meistrid ja sepad. Muinasaja lõpul kujunesid rauatootmiskeskused(Virumaal, Põhja-Saaremaal). Silmapaistev oli relvaseppade toodang, kes tootsid heal tasemel relvi . Muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad.
Kaubandus: Kaubanduse peamiseks vormiks oli vahetuskaubandus (st kaup kauba vastu), kuigi kasutati ka raha. Siia toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi jne. Vastu pakuti karusnahku ja vaha. On ka teateid sellest, et eestlased on sõjavange orjadeks müünud.
Elatusalad: Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus: kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu.. Kasutusele oli võetud ader, mis saagikust tunduvalt tõstis. Kasvatati rukist , nisu, otra , uba, hernest jt. vilju. Kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, st põllumaa jagati kolme osa vahel – suvivili, talivili ja kesa ehk puhkeasendis olev maa. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsamesindusel, mett tarvitati kui magusainet.
Elatustase: II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Elati maal, linnaliste asulate kujunemine oli algusjärgus. Muinasaja lõpul hakkas välja kujunema eestlastele tüüpiline rehielamu ( rehi = ahjuga tuba). Talud paiknesid suhteliselt lähestikku, moodustades küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (muinaskihelkondi oli umbes 45). Eestis oli 8 suuremat ja 6 väiksemat muinasmaakonda. Suuremad olid: Saaremaa, Läänemaa, Rävala, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi.
Suhted naabritega : olid valdavalt rahumeelsed ning põhinesid kaubavahetusele. Naabriteks olid: lõunas liivlased ja latgalid , idas venelased , põhjas soomlased ja karjalased , läänes rootslased ja taanlased .
Riiklus : Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel, kus valiti ka vanemaid. Muinasaja lõpul oli varanduslik ebavõrdsus: rikkam kiht- talupojad, madalam kiht- sõjavangidest orjad . Külad olid jaotatud teatud maksustamisüksustesse ehk vakustesse.

5. EESTLASTE MUINASUSUNDID

Vägi: on üheks muinasusundi põhimõisteks ja –elemendiks. Väge oli teatud objektides, nähtustes(äike) paikades ja ka sõnades. Erilise väega inimesi nimetati nõidadeks ehk tarkadeks.
Hing: Eestlaste muistset maailmapilti iseloomustab animism , st usk, et kõigel on oma hing, nii elusal kui eluta loodusel. Hing on inimese isikupära kanda ja on väga oluline keha elushoidmiseks. Usuti , et hing lahkub kehast nii magamise ajal kui pärast surma. Surma puhul aga lahkus hing jäädavalt.
Ohverdamine : Looduses usuti elavat hulgaliselt vaime ja haldjaid, kellega püüti hästi läbi saada. Selleks tuli neile ohverdada. Valdavalt olid ohvriannid rahumeelse iseloomuga (söök, jook , riideribad jne), kuid on teada, et ära ei põlatud ka inimohvreid. Pühadeks paikadeks, kus ohverdamine toimus, olid hiied, allikad, jõed, järved, kivid ehk ohvrikivid.
Maagia : oli ohverdamise juures väga tähtis osa. Maagia põhines arusaamal, et asjade ja nähtuste vahel võivad olla seosed, mida on võimalik mõjutada. Tähtsal kohal oli ravimaagia.
Suhtumine loodusesse : Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast -nagu mina talle, nii tema mulle, kui inimene kahjustas midagi, siis võis mets vastutasuks eksitada või vesi uputada jne. Seepärast suhtuti loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult.
Vaimud, haldjad , jumalad: nad kõik olid kindla paiga hoidja ja kaitsjad . Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses(Tõnn, Peko ). Eestlaste jumalatest on teada, et austati Taarat ja arvatavasti ka Ukut. Pühaks päevaks peeti neljapäeva. Võrreldes eesti ja naaberrahvaste muinasusundeid, torkab silma, et meil on väga vähe suuri ja tähtsaid nn. kõrgjumalaid.

VABADUSVÕITLUSE EELDUSED JA I PERIOOD

Eellugu : 12. sajandil hakkas jõudude tasakaal Läänemere piirkonnas muutuma . Saksid ja taanlased hoogustasid sõjategevust Läänemere lõuna kaldal elavate slaavlaste vastu. 40 aastat kestnud vallutussõja tulemusena liideti paganlik Läänemere lõunakallas kristliku Euroopaga, mis avas uksed Läänemerele saksa kaupmeeste jaoks.
Eeldused ristisõjaks: saksa kaupmehed toetasid ristisõda, sest olid huvitatud kindla tugiala rajamisest Väina jõe ääres. Usuti, et kristlik keskkond tagab kaupmeestele suurema turvalisuse ja paremad kauplemisvõimalused. Tsistertslased olid samuti paganate vastu ning seega olid nad kujunenud kõikjal Euroopas ristisõdade idee kandjaks ja kaitsjaks .
Isikud: Meinhard - I piiskop, kelle ülesanne oli Liivimaa ristiusule toomine, kui ta suri, sai Berthold - II Üksküla piiskopiks, kes sai paavstilt volitused ristisõja korraldamiseks, kuid Berthold hukkus esimeses liivlastega peetud lahingus. Kaupo - liivlaste tuntuim vanem. Piiskop Albert - III piiskop, kes tahtis rajada Liivimaale kirikuriik, alustas Riia linna ehitamist. Lembit- Sakala vanem.
1202.aastal asutati Kristuse Sõjateenistuse Vendade Ordu (Mõõgavendade ordu), mis kujunes ristisõdijate väe tuumikuks.
Liivlaste ja latgalite alistumine: Sakslastel õnnestus enda poole võita osa liivlasi koos nende vanema Kaupoga. Siis toimus ulatuslik ristimine . 1208 aastal võtsid ristimise vastu Ümera piirkonna latgalid. Edasi suunati pealöök eestlaste vastu!
1208. aastaks jõudsid ristisõdija Eesti, tabades esialgu Sakala ja Ugandi maakonna. 1210 .a.Ümera lahingu võitsid eestlased. Lõpuks olid nii ristisõdijad kui ka eestlased sõjast kurnatud , kui puhkes katk ning 1212.aasta sõlmti Toreida vaherahu , kolmeks aastaks.

7. VABADUSVÕITLUSE II PERIOOD 1215 – 1220

1215.aasta algas võitlus uue hooga , sakslased sundisid ugalased ja sakalased rahu paluma ja ristimise vastu võtma.
1217 .a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased , harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma .
1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiiresti Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid .
Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Puhkes lahing, kus taanlased suurte raskustega lõpuks võidu saavutasid.
1220.a tungisid Läänemaale rootslased, kes lootsid samuti vallutustest osa saada. Nemad löödi aga kiiresti tagasi.
Allajäämise põhjused: Sõjaline ülekaal oli vastastel: ordurüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega. Neil oli selle ajajärgu kõige täiuslikum relvastus ja sõjatehnika. Eestlaste maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvatus oli kohandatud üksikute sõjakäikude, mitte plaanipärase vallutuse jaoks. Eestlastel polnud veel riiki ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Eestlased ei teinud lähemate naabritega koostööd. Ja lisaks venelased ei pidanud täpselt kinni kokkulepetest ja see halvas eestlaste kavandatud ettevõtmisi.

8.VANA LIIVIMAA RIIGID

Riigid: Saare-Lääne piiskopkond - keskus: Haapsalu/Kuressaare, Tartu peapiiskopkond - keskus: Tartu, Kuramaa piiskopkond- keskus: Piltenes, Riia peapiiskopkond-keskus: .
Maa valitsemine: Kogu maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domeeniks ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. Peagi said vasallid õiguse lääni pärandada isalt pojale ning hiljem ka tütardele. 14.sajandil läksid läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused vasallidele üle. Läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks jagasid maaisandad need suurteks halduspiirkondadeks, ametkondadeks, mille keskuseks oli ametimõis.
Seisuste esindus : 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. 14.sajandi keskpaigast hakati Liivimaal korraldama iga-aastaseid linnadepäevi. 1420 .aastatel hakati korraldama maapäevi, mis toimusid Valgas ja Volmaris. Maapäevadel arutati tähtsamaid sise-ja välispoliitilisi küsimusi ning püüti lahendada omavahelisi tülisid.

VANA-LIIVIMAA SISE-JA VÄLISSUHTED
Sisesuhted: Keskaegse Liivimaa sisepoliitiliseks teljeks oli Saksa ordu ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus. Selle vastuolu juured ulatusid 13. sajandi algusesse, mil Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi õiguslik vahekord jäi täpsemalt määratlemata.Võiluses võimu pärast sepitseti poliitilisi intriige ja jõuti kodusõdadeni välja. Kõigi tülide vahekohtunikuks oli paavst .
1420. aastatel hakati korraldama regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi-maapäevi(Valgas).Maapäevadel arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning püüti lahendada omavahelisi tülisid. Kuna otsuste langetamisel ei pruukinud osapoolte huvid ühtida, ei muutunud maapäevad kunagi Liivimaad reaalselt ühendavaks institutsiooniks. Poliitiline killustatus ning ordu ja piiskoppide võimuvõitlus ei lakanud kuni Vana-Liivimaa lõpuni.
Peamised tülid: Võitlused võimu pärast. Kõige teravamaks osutus olukord 15. saj. lõpul, mil Saksa ordul õnnestus saavutada endale meelepäraste kanditaatide määramine nii Riia kui ka Saare-Lääne piiskopitoolidele. Seni olid linnad ja vasallkond ordut maakaitse ja üldise rahva huvides toetanud. Nüüd ähvardas kaalukauss liialt tugevalt kalduda ordu poole. Tekkis ulatuslik vastasrind, mille juhiks tõusis Tartu piiskopp Dietrich Damerow .Tüli lõpetamiseks kutsuti 1937a. kokku nn Danzigi kongress , millel jõuti kompromissini.
Välissuhted: Vana-Liivimaa välissuhtluses oli kõige aktiivsem jõud Saksa ordu. Piiskopid hoidsid pigem kaitsepositsioonile, otsides aeg-ajalt väljast ordu vastu liitlasi.
14. saj. Lõpul Saksa ordu rahvusvaheline positsioon halvenes. Länes koondusid Taani,Rootsi ja Norra kuninganna Margarete juhtimisel Kalmari uniooniks. Põhjamaade tähelepanu osutus nüüdsest enam Läänemere lõunakaldale. Lõunas liitus Leedu Poolaga Krevo uniooniks. Üha valjemaks muutusid hääled, mis nõudsid ordurüütlite lahkumist Läänemere piirkonnast .
15. saj. teisel poolel kerkis Liivimaale uus oht. Moskva vürstid ühendasid Vene vürstkonnad ühtseks riigiks, liites endaga uusi territooriume. 1478a. allutasid moskvalased Novgorodi, millega seni Liivimaa idapiiril valitsenud jõudude tasakaal hävis. Vastuseks ordu katsele Pihkvat rünnates seniseid jõuvahekordi taastada said livimaalased 1481a. esimest korda tunda Moskva,Novgorodi ja Pihkva ühendatud vägede rüüsteretke Lõuna-Eestisse. Liivimaa meister Wolter von Plettenberg püüdis kriitilises olukorras maa sisevastuolusid ületada ja koondada kõik jõud venelastele vastulöögi andmiseks. 1501a. sõlmiti liit Leeduga ja järgmisel aastal juba õnnestus Plettenbergil Smolina järve ääres Pihkvamaal Vene vägesid lüüa. 1503 a. sõlmiti venelastega vaherahu(6 aastaks), mida suudeti pikendada korduvalt pikendada kuni Liivi sõja puhkemiseni 1558a.

TALUPOEGADE OLUKORD VANA-LIIVIMAAL
Talurahva õiguslik seisund: Esialgu oli talupoegade õiguslik seisund küllaltki hea. Tunnistati isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hoogustuv hansakaubandus ja siseturu nõudluse suurenemine avas talurahvale oma toodangu turustamiseks varasemast laiemad võimalused. Leppida tuli paljude koormistega, millest tähtsaim oli viljakümnis(protsentuaalne andam) või hinnus (kindla suurusga andam). Kirik võis endale nõuda 1/10 tööviljast, mis oli algselt mõeldud kiriku ülalpidamiseks, keskaegsete tavade järgi läks aga maaisanda ja vasallide kukrusse. Nii seati kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks sisse veel väiksemad erimaksud. Lisaks neile oli talupoegadel veel kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Üldiselt olid aga koormised küllaltki mõõdukad. Vabade meeste õigus ja kohustus oli sõjateenistus.
Talurahva sotsiaalne liigendus: Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi.
Üksjalad olid adratalunike pojad, kes asutasid külast väljaspoole uusi talusid, kuna isakodus neile elatist ei jätkunud. Et uute maade ülestöötlemine oli aevaline, olid ka nende koormised adratalupoegadest tunduvalt väiksemad.
Maavabad olid tõenäoliselt vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, kohustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena.Nad pidid oma maad ise harima , sest neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi.
Vabatalupojad – need, kes olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Kõige enam leidus neid maaisandate isiklikes valdustes.
Külaühiskonna alumise kihi moodustasid vabadikud , kes olid maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad, ning sulased ja teenijad , kes müüsid oma tööjõudu pikemaks ajaks ja olid peremehe eestkoste all.
Õigusliku seisuse halvenemine ja pärisorjus: Mõisapõldude harimiseks kasutati tlupoegade tööjõudu ja vahendeid. Tekkis uus koormiste liik – teokohustus .
15. saj. teisest poolest juurdus arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad, nii kujunes välja sunnismaisus – kaotati talupoegade liikumisvabadus . Koos teokohustuse kasvuga suurenesid ka muud talupoegadelt nõutavad maksud , mis tõttu paljud talud jäid mõisale võlgu. 1507a. võeti talupoegadelt relvakandmisõigus. Talupoegi oli hakatud pidama mõisniku isiklikuks omandiks – Liivimaal oli välja kujunenud pärisorjus.

AADLI KUJUNEMINE JA ÕIGUSED VANA LIIVIMAAL
Aadli kujunemine: Pärast maade jagamist tuli maaisandatel oma valdused kesaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada. Maa kindlustamiseks rajati kiiresti linnused. Linnustesse pandi elama rüütlitest läänimehed ehk lääniaadel, kellel lasuski maa kaitse.
Aadli õigused: Aadlikele jagati sõjateenistuse eest läänivaldusi. Esialgu ei olnud läänivaldused Liivimaal pärandatavad, langedes aadliku ehk läänimehesurma korral maaisandale tagasi. Läänivaldused kujunesid läänimeeste võõrandamatuks omandiks, mis kahandas tunduvalt maaisanda võimutäiust. Läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused, näiteks kohtuvõim talupoegade üle, läks samuti üle aadlikele.
12. VANA-LIIVIMAA KIRIKLIK KORRALDUS JA REFORMATSIOON
Kiriklik korraldus-Piiskopkondade keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Riias, Haapsalus ja Aizputes, seal pidasid jumalateenistuse toomhärrad, kes moodustasid toomkapiitli. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid koguduspreestrid. Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. Kui 13. sajandil suudeti ristisõdade lainel kirikustruktuurid üles ehitada ja rahvas ristida siis järgneva sajandi poliitiline ebastabiilsus andis saavutustele tagasilöögi.
15.nda sajandi reformipüüdlused tõid värskeid tuuli Liivimaale, nimelt rõhutati emakeelse jutluse tähtsust ja nõuti vaimulikelt rangemaid elukombeid.
Ordud , kloostrid -koos ristiusuga jõudsid Liivimaale tsitsertslased. Kuigi ordureegel nõudis neilt paikset kloostrielu, osalesid nad just aktiivselt Liivima misjoneerimisel. Kloostrite ümber laiusid põllud, heinamaad ja kalatiigid, sest mungad pidid elama lihtsat elu ja end ise oma tööga toitma. Tsisterlaste vahendusel jõudis maarahvani nii mõnigi põlluharimisviis või käsitööoskus.
Õige pea saabusid Eestisse kerjusmungaordud , kelle kloostrid pidid paiknema linnades: dominiiklased (on religioosne ordu katoliku kirikus) jäid Tallinnasse ja Tartusse , frantsisklased (Rooma katoliku ja Anglikaani kiriku vaimuliku ordu liikmeid) jäid Viljandisse, Tartusse ja Rakverre. Dominiiklased ja frantsisklased püüdlesid suuremale avatusele, põhitegevuseks oli jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine.
Keskaegses ühiskonnas olid naised oma isa või abikaasa eestkoste all. Leseks või vallaliseks jäänud naisel võis olla kloostrikogukonna liikmeks saamine ainsaks väärikaks väljapääsuks, nii täitsid naiskloostrid äärmiselt vajalikku hooldusasutuse funktsiooni.
Maarahvas ja katolik usk-eestlaste kujutelmi mõjutas tõsiasi, et muistses vabadusvõitluses oli nende jumalad jäänud ristiusu jumalatele alla. Arvatakse, et kõigepealt loobusidki eestlased oma kõrgjumalatest ja hakkasid selle asemel austama kristlaste Jumalat. Salaja austati edasi puid, allikaid ja muid loodusobjekte, lisaks neile ohvreid kirikutesse ja kabelitesse(vahakujusid ja raha).
Reformatsioon- reformatsiooni ehk usupuhastuse algatas Martin Luther 1517.aastal Wittenbergis. Liivimaale jõudsid jutlustajad juba 1523.aastal ja leidsid väga kiiresti poolehoidjaid. Pildirüüste-vallandus 1524 . aastal ordumeistri ja piiskoppide vaenuliku suhtumise tõttu. Sakslastest ja eestlastest koosnev rahvahulk tungis linna kirikutesse, purustas seal pühapilte ja kujusid . 1525 . aastal pääses usupuhastuse mõõdukam suund linnades võidule.
Reformatsioon seadis Saksa ordu aga täiesti uude olukorda. Preisimaal astus kõrgmeister Brandenburg Albreich luteri usku, kuulutas ennast hertsogiks Ja saatis ordu Preisimaa haru laiali. Sama pakuti Liivimaa meister Plattenbergile aga ta jäi oma ordule truuks ja lükkas sarnased ettepanekud tagasi. Nii ei viidudki Liivimaal reformatsiooni lõpuni. Peale reformatsiooni hakati veel suuremat rõhku panema rahvakeelse jutluse pidamisele, sest üks luteri usu põhimõtteid oli see, et iga kristlane peab kuulma või lugema Jumala sõna vahetult oma emakeeles.
13. HARIDUS JA KULTUUR VANA-LIIVIMAAL
Kõrgemad vaimulikud , kes osalesid piiskopkonna valimisel moodustasid toomkapiitli, see oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest enamik neist oli õppinud ülikoolis. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest. Jumalateenistusi e missasid peeti ladina keeles, kuid ühe osana võis sellesse kuuluda ka rahvakeelne jutlus . Sügavamaid teoloogilisi teadmisi preestrilt ei nõutud, piisas lugemisoskusest ja tähtsamate palvete tundmist.
16. sajandi algul tehti Liivimaal veel üks katse kirikuelu kindlamatesse rööbastesse lükata. Saare-lääne piiskopid Johannes Orgas ja Johannes Kyvel hakkasid korraldama regulaarseid kogunemisi , kus nad andsid juhtnööre maarahva õpetamiseks. 1517. aastal olid neil kasutusel juba üksikasjalised materjalid katekismuse õpetamiseks eestlastele eesti keeles.
Keelt oskavate vaimulike puuduse leevendamiseks taheti asutada eriline kõrgem kool, kus saaksid õppida nii linnakodanike kui ka maarahva lapsed, kahjuks ei olnud aeg ja olud soodsad selle töö jätkamiseks.
Piiskopid olid kristliku maailmapildi kandjad , olles ise sageli võõramaalased ja rohkem maailma näinud, vahendasid nad Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid.
14. LIIVI SÕDA 1558 – 1582 (83)
Peamised põhjused olid:

Tugeva keskvõimuga suurriigid Taani, Rootsi ja Poola – Leedu püüdsid saavutada
kontrolli Läänemerel.
Venemaa püüdis saavutada väljapääsu Läänemerele.
Venemaa soovis kaotada Liivimaa võimude poolt kehtestatud piirangud kaubandusele(nt otsene kauplemise keel vene ja teiste maade kaupmeeste vahel)
Vana-Liivimaa oli Läänemere piirkonna nõrgim lüli
Vana-Liivimaa sõjaline ja poliitiline nõrkus

Sõja käik- Vana-Liivimaa oli killustunud viieks omavahel vaenujalal olevaks väikeriigiks- Saksa Ordu, Liivimaa haru territoorium , Riia peapiiskopkond, Tartu-, Saare-Lääne- ja Kuramaa piiskopkond. Mõju tugevdamisest Baltikumis olid huvitatud Moskva suurvürstiriik, Poola-Leedu ja ka Taani ja Rootsi.

Liivi sõja vallandas Moskva suurvürstiriik. Pärast Narva vallutamist asusid vene väed Tartut piirama ja juulis 1558 oli esimene viiest Vana-Liivimaa riigist vallutatud. Ilma välise abita ei olnud võimalik venelaste vastu seista seega andis Liivimaa tugevaim riik end Poola kaitse alla, sest see võis selles olukorras ainsat abi pakkuda. Hoolimata Poola abist jäädi venelastele alla.
Sama aasta sügisel puhkes talurahva ülestõus, kui ootamatu rünnaku käigus nad hävitati ja talupoegade keskel valitud kuningas hukati.
Sõjategevuse jätkudes taodeldi abi Rootsilt, see sundis Poolat nõudma Saksa ordu alistumist. 28. nov 1561 sõlmiti Vilniuses leping, millega ordu ja ka Riia peapiiskopkond andsid end veel viimase iseseisva Liivimaa riigina täielikult Poola kuninga Sigmund 2. Augusti valitsemise alla. Alistumislepinguga kinnitas Poola kuningas Sigmund 2. August Liivimaa aadlile privileegi, mis andis neile usuvabaduse, ainuõiguse täita kohalikke riigiameteid.
Vana-Liivimaa oli langenud aga Liivi sõna oli muutumas suureks rahvusvaheliseks heitluseks.
Kõik sõtta astunud riigid olid huvitatud valduste laiendamisest Liivimaal. Sõja tegelikud huvid peitusid vastandlikes kaubandushuvides. Venelased jäid 1560. aastate lõpuni sõjategevusest kõrvale, heitlused jätkusid Liivimaal Rootsi ja tema vastu tegutsenud Poola ja Taani vahel. 1570 . aastatel sekkus Venemaa taas sündmustesse, Moskva hakkas toetajaid otsima kohaliku aadli hulgast, pakkudes Saaremaa asevalitsejale Taani hertsog Magnusele Liivimaa kuninga tiitlit ja nii alustas Magnus Vene vägedega Tallinna piiramist. Tallinna esimene piiramine kestis 7 kuud , teine piiramine 7 nädalat aga ebaedu Tallinna all tegi lõpu Liivimaa kuningriigile Põltsamaal. Kättemaksu pelgav Magnus vahetas pool ja astus Poola teenistusse.
Sõja lõpp-1583-aastal Venemaa ja Rootsi vahel sõlmitud Pjussa vaherahu jättis Rootsi kätte Põhja-Eesti
1590.aastal hakkas taas sõjategevus ja lõplik rahu sõlmiti 1595. aastal Täyssina rahuga –Venemaa tunnistas Rootsi valdusi Põhja –Eestis, Rootsi seevastu pidi loobuma oma Ingerimaa vallutustest . Rootsi ja Venemaa piir hakkas kulgema piki Narva jõge.

Tulemus: Vana-Liivimaa jäi jagatuks kolme riigi vahel :

Tallinn, Harju-, Viru- ja Järvamaa alistusid Rootsi kuningas Erik XIV-le
Saaremaa jäi Taanile
Ülejäänud Eesti ja Läti alad (mida venelased ei kontrollinud) läksid Poola riigi koosseisu
15. EESTI KOLME KUNINGA VALDUSES
Eestis kolm kuningat. Põhja eesti-kuulub Rootsi kuningale , Lõuna-Eesti kuulub Poolale, Saaremaa kuulus Taanile
1558-1583 toimunud Liivi sõda tõi kaasa suured muudatused.
1559 . aastal müüdi Saare-Lääne piiskopkond Taani kuningale (Frederik II)
1561. aasta juunikuu alguses alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa ning Tallinna linn Rootsile.
1561. aasta novembris allutas Liivi ordu end Poola kuningale ( Sigismund II August). Vastavalt tookord sõlmitud lepingule (nn. pacta subjectionis) lakkas Liivi ordu olemast ja keskaegne poliitiline jagunemine Eestis likvideeriti.
Järgnes võitlus erinevate võõrvõimude vahel, milles Liivi- ja Eestimaa laastati täielikult. 1582.a. sõlmitud vaherahuga Poola ja Venemaa (Jam Zapolski rahu) vahel läks Lõuna-Eesti Rzeczpospolita (Poola-Leedu ühisriik) võimu alla.
1583. a. sõlmitud Vene-Rootsi vaherahu ( Pljussa vaherahu) andis Lääne- ja Põhja-Eesti Rootsile.
Poola võim Lõuna-Eestis algas halduse korrastamisega.
1582. a. kehtestati Liivimaa konstitutsioonid. Kõrgeimaks ametiisikuks sai laialdaste volitustega asehaldur , maa jagati kolme ossa : Tartu, Pärnu ja Võnnu presidentkondadeks (eesotsas eluaegsed presidendid, kelle võimuvolitused olid aga väikesed). 1598 . aastal nimetati presidentkonnad ümber vojevoodkondadeks. Presidentkonnad (hiljem vojevoodkonnad) jagunesid omakorda staarostkondadeks. Eestis oli 9 staarostkonda.
Rootsile kuulunud Põhja-Eesti piirkonda nimetati Eestimaa hertsogkonnaks.
Riigimaade haldajaks oli Tallinnas asuv kuberner . Kogu provints jagati 7 linnuselääniks: Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere, Lihula .
1600-1629 toimus Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast.
1629. a. Altmargi vaherahu alusel loovutas Poola kõik Väina ( Daugava ) jõest põhja pool asuvad alad (ka Riia) Rootsile – see tähendas Mandri-Eesti ühendamist Rootsi kuningriigiga.
1643 -1645 toimus Taani-Rootsi sõda, mille tulemusena läks – 1645.a. sõlmitud Brömsebro rahu alusel - Saaremaa Rootsile.
Viimase Eesti alana läks Rootsile 1660. aastal Ruhnu saar – Oliwa rahu Rootsi ja Poolast vasallsõltuvuses oleva Kuramaa hertsogkonna vahel.
Seega oli kogu Eesti Rootsi valduses ja algas Rootsi aeg.
16. ELUOLU ROOTSI AJAL
Kõige enam oli Eestis rüütlimõisaid, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Teise suurema mõisate rühma moodustasid kroonumõisad ja kolmanda kirikumõisad ehk pastoraadid , mis olid rüütli-või kroonumõisatega võrreldes väiksemad. Mõisate majandamisel muutuks tähtsaks teraviljaeksport, sest Eesti oli Euroopas kõige põhjapoolsem maa kus veel oli võimalik kasvatada teravilja niipalju, et seda sai ka välja vedada.(talirukis ja oder)
Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi. Koormise üle peeti arvestust vakuraamatutes. Kehtestati pearahamaks, peale mida hakati regulaarselt korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond.
Talurahvas - sunnismaisusega kaasnenud talupoja seadmine mõisnikust sõltuvaks lubab Rootsiajal kõneleda talupoegade pärisorjastamisest.
Pearaharahutused-selle kehtestamine tekias talurahva seas arusaamatusi, seni polnud selget vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel, nüüd aga hakkasid talupojad ise pearahamaksu tasuma .
17. HARIDUS JA KULTUUR ROOTSI AJAL
Rahvahariduse edendamine:Rootslaste esmamureks oli luteri usu kindlustamine. Taastati kirikud, vahetati välja kõlbmatud pastorid , võideldi teiste usuvoolude ja rahvausundiga.Et usk pääseks paremini mõjule, oli vaja levitada kirjaoskust.
1684 .a asutas Bengt Gottfried Forselius Tartu lähedal Piiskopimõisas seminari koolmeistrite ja köstrite (kirikuõpetaja abiline ) ettevalmistamiseks. Õpiti lugemist, usuõpetust, kirikulaulu, saksa keelt ja arvutamist. Forselius ise koostas aabitsa .Aastatel 1684-88 õppis koolis u 160 eesti poissi. Rootsi aja lõpul pidi igas kihelkonnas kool olema. Rootsiaja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning lugemisoskus tähelepandavalt kõrge.
1631 – Gümnaasium Tallinnasse (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium)
1630 – Gümnaasium Tartusse, selle baasil 1632 Tartu Ülikool, tollase nimega Academia Gustaviana Ülikoolis oli 4 teaduskonda : usu, õigus, arsti ja filosofiateaduskond. Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Tartu valiti ülikooli asukohaks geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumivalduste keskpunktis .
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralküberner Johan Skytte. Ülikoolis õppisid Rootsi ja Soome päritolu tudengid, õppetöö toimus ladina keeles loengu vormis. Oma korralduselt sarnanes Tartu Ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega.
Vanem eestikeelne kirjasõna- 17. sajandi alguse eestikeelsed trükised olid veel vaimuliku sisuga, mõeldud mitte niivõrd talurahvale lugemiseks vaid pigem abimaterjaliks puudulikult eesti keelt oskavatele kirikuõpetajatele. Eestikeelse kirjasõna arengut pidurdas vaidlus, kas kasutada põhja- või lõuna-eesti keelt. Usulise sisuga raamatuid ilmus mõlemas variandis. Eesti keele grammatika koostasid sakslased, tuntuim neist oli 1637.a Heinrich Stal .
1525- eesti, liivi ja lätikeelne kirikulaulude kogumik
1535- esimene eestikeelne raamat.
1637- Heinrich Stahl: esimene eestikeele grammatika.
1683- nn piiblikonverentsid , kus vaieldi eesti keele grammatika üle.
1) kirjutatakse nii kui kirj . 2)kirjutatakse nii nagu ei räägita
18. PÕHJASÕDA 1700 – 1721

Peamised põhjused: Rootsi riik oli oma võimsuse tipul. Samas oli näha nõrgenemise märke – näljahäda, noor kuningas (KARL XII). Poola ja Taani ei leppinud Rootsi ülemvõimuga Läänemerel. Venemaal ei olnud ikka veel väljapääsu Läänemerele. 1699a.Kujunes välja Rootsi-vastane liit(poola,taani,vene), mille eesmärk oli vallutada alad,mille Rootsi on röövinud oma naabritelt
Sõjakäik: 12.02.1700 ründasid Saksi väed Riia linna. Samal ajal ründasid taanlased Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal. Venemaa kuulutas Rootsile sõja. Oktoober 1700 - venelased kogunevad Narvat piirama, rüüstavad Virumaa, eriti Rakvere. November 1700 Vene väed purustatakse Narva all. 1704 purustavad venelased Rootsi laevastiku Kastre juures. Tee Tartusse on vaba. Suvel langevad nii Tartu kui Narva. Rootslased paluvad appi eesti talupoegi. 1709 – pööre Põhjasõjas, Karl XII kaotas Poltaava lahingu. 1710 – venelased vallutavad Riia, Pärnu ja Tallinna. Eesti aladel on sõjategevus lõppenud.1721 aastal sõlmitakse Uusikaupungi rahu.

Tulemused: Venemaa sai endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest. Eestisse asus hulganisti elama teisi rahvaid(vene,soome,läti).

19. BALTI ERIKORD JA EESTI ALA VALITSEMINE 18.-19. SAJANDIL

Mõiste & lahtiseletus: Balti erikord on see kus balti aadel & linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse koos seniste seaduste & maksekorraldustega.
Katariina II asehalduskord : uuesti alustasid tegevust asehalduskorraeelsed kohtu- ja omavalitsusorganid: taastati aadlimartiklid , maanõunike kolleegiumid, silla- ja adrakohtud. 19.sajandil koostati Balti kubermangude kohalike õigusnormide kogu Balti provintsiaalseadustik-aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ning eesõiguste kogu.
Kindlakuberneri institutsioon : kõrgemat võimu valitsuse nimel esindas kindralkuberner , kelle võimu piirid olid üsna ulatuslikud . Kindralkuberneri toeks valitsemisel oli kantselei , mille kaudu suheldi nii kohalike seisulike organisatsioonidega kui ka keskvalitsuse institutsioonidega. Kindralkubernerile allusid politseiasutused ja kindralkubermangu territooriumil paiknevad väeosad. 1818 -1829 oli ametis Filippo Paulucci , kelle juhtimisstiil oli aristokraatlik .
Kubermangude valitsemine: kubermangus oli oluliseim võimuesindaja kuberner, kes allus otse senatile. Ühtlasi võidi ka tema kõrval ametisse nimetada sõjakuberner, kes allus otse sõjaministrile. Kõige olulisemad asutused kubermangudes: kubermanguvalitsus(tegeles kubermangu igapäevase juhtimisega), kroonupalat(majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega asutus), hoolekandevalitsus(tegeles rahvahariduse, arstiabi ja heategevuslike organisatsioonide töö korraldamisega) ja politseivalitsus.

20. KULTUUR JA ELU-OLU 18. SAJANDIL

Luteri kirik : jäi siinse vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda. Paljud kogudused olid ilma õpetajateta, kirikuhooned olid rüüstatud või hävitatud. Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete kirikõpetajate sead pietism (taotles usu sügavamat tunnetamist ja senisest vagamat elu).

Hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine – levis talurahva seas. Propageeriti usuvagadust, alandlikkust, kõlblust ja vendlust. Koguneti lageda taeva all. Kohati hävitati vanu ehteid, ohvrikohti, viiuleid, torupille. Võõrduti kõrtsidest. Liikumine keelati 1743 .aastal.

Ratsionalism – eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine, ka praktiliste teadmiste jagamine(nt uuendused põlluharimisel). Jutlused olid õpetlikud. Johann Georg Eisen - ratsionalistidest kirikõpetajate vanema põlvkonna esindaja, Torma pastor .
Valgustus : valgustusajastul kuulus Baltikum kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda. Tallinna vaimuelu keskuseks kujunes akadeemiline gümnaasium, mille juures paiknes ka trükikoda. Johann Wilhelm Krause- noor, saksa suurim valgustaja .
Rahvaharidus : koolide arv hakkas kasvama, enamasti õpiti rehetubades. 1739. aastal kehtestati esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid nendele 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. 18.sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast , kirjutamisoskus jäi 18.sajandil veel haruldaseks eesti talupoegade hulgas.
Maakeelne kirjasõna: 1739.a ilmub (põhja)eestikeelsena Piibel (tõlkijaks Anton Thor Helle). 18.sajandi teisest poolest alates kasvas trükiste osatähtsus, kõige suurema leviku talurahva seas saavutasid väikesed, õhukesed rahvakalendrid. Valgustusajal trükiti ka esimesed juturaamatud.

21. TALURAHVAREFORMID 19. SAJANDIL

Põhireformid: 1) 1802aasta- Talurahvaregulatiiv (“Iggaüks...”): tunnistas talupoega õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. 2) 1804aasta- Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadus : jättis talupojad endiselt orjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati . Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallavarale, võisid maad osta ja pärandada. 3) 1816aasta- Eestis seadus: pärisorjus kaotati, talupoegadest sai vaba talupojaseisus . Talupoegade ost ja müük keelati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vara, kuid ei tohtinud vahetada ametit ehk siis pidid tegelema põlluharimisega, liikumisvabadus oli ka piiratud. 4) 1819aasta- Sama seadus, mis eelmine , ainult, et nüüd Liivimaal. 4) 1849aasta- tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus: kinnitas mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus andis võimaluse talupoegadel endale talu osta. 5)1856aasta- Sama seadus, mis eelmine, ainult, et nüüd Eestis.
Passireform: 19.sajandi alguses said talupojad endale piiratud liikumisvabaduse. Talupoegade viibimine väljaspool kodu oli võimalik ainult passi olemasolu korral, mida väljastati talupoegadele väga vähe. 1863.aastal võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus. Sellega said vähemalt 21-aastased talupojad õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna. Uus passikorraldus hoogustas väljarändamisliikumist Venemaale, kus loodeti leida maad.
Vallareform: 1866.aastal vastu võetud uue seaduse suurimaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eeskoste alt.

22. VAIMUELU 19. SAJANDIL

1892.aastal taasavati Tartu Ülikool, mille esimene rektor oli Georg Friedrich Parrot . Samal aastal muudeti ülikooli õppetöö venekeelseks ning ülikooli ametlikuks nimeks sai Jurjevi Ülikool. 19.sajandi alguses sätestati kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: Vallakool- kihelkonnakool - kreiskool - gümnaasium- ülikool. Elementaarkool- kreiskool- gümnaasium- ülikool.
Eestikeelne kirjasõna: 19.sajandi esimesel poolel muutus valitsevaks ilmalik kirjandus, mille peamisteks levitajateks olid kalendrid. 1806.aastal hakkas ilmuma esimene eestikeelne ajaleht- Tarto maa rahwa Näddali-Leht, mille võimud lõpuks sulgesid. Otto Wilhelm Masingu toimetamisel ilmus Marahwa Näddala-Leht ning Friedrich Reinhold Kreutzwald andis mõni aeg hiljem välja ajakirja “Ma-ilma ja mõnda, mis seal leida on”. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aga alguse Johann Voldemar Jannsen , kelle toimetamisel hakkas 1857.aastal Pärnus ilmuma Perno Postimees .
Tuntumad teadlased: Wilhelm Struve ( astronoom ), Moritz Hermann Jacobi (füüsik), Karl Ernst von Baer (embrüoloogia rajaja).
Vennasteliikumine : sai alguse 18.sajandil. Vennakoguduste kindel organisatsioon ja palvemajades valitsev demokraatlik õhkkond, mis ei teinud vahet seistel ega rahvustel, leidis talurahva seas laialdase toetuspinna.
Maltsveti liikumine: levis 1850.aastetl, rajaja oli Juhan Leimberg. Sihiks oli oma rahva päästmine raskest majanduslikust olukorrast usu kaudu.
Estofiilide liikumine: 18.sajandil. Estofiilidele pakkus huvi eksootilised ja väikerahvad. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmeid teaduslikke seltse. Fr.R. Faehlmanni eestvedamisel loodi Tartus 1838.aastal Õpetatud Eesti Selts, mille eesmärk oli edendada rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist. 1842.aastal loodi Tallinnas Eesimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni toel anti välja rahvuseepos “Kalevipoeg”, mille rahvaväljaanne ilmus 1863.aastal. Haritlased, kes leidsid teenistuse Venemaal:Johann Köler(kuulus maalikunstnik ) ja Philipp Karell(arst, hiljem Nikolai I ja Aleksander II ihuarst).

23. RAHVUSLIK LIIKUMINE JA VENESTUSAEG EESTIS
RL hakkab perno postimehega jne... siis tuleb venestamine

Rahvusliku liikumise algus: Johan Voldemar Jannsen hakkas 1857. aastal toimetama “Perno Postimeest”.
Eeldused: Eesti ala majanduslik arenemine, Eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, komunikatsioonivõrgu avardumine, rahva kultuurilise aktiivsuse tõus.
Eesmärgid: Emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine, üldise silmaringi laiendamine, kutseoskuste omandamise soodustamine, eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine.
Juhid: Jakob Hurt , Carl Robert Jakobson . 1870.aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema ja Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Lõpuks Hurt lahkus ning Jakobson läks ka Jannseniga tülli. 1881.aastal sai Jakobsonist Eesti Kirjameeste Seltsi president (asutati 1872.aastal).
Venestamine: 1881.a asus Vene troonile tsaar Aleksander III, kes seadis oma eesmärgiks kõige venepärase rõhutamise ning keisri- ja isamaa-armastuse süvendamise. Balti aadlike privileegid (eesõigused) ei sobinud sellesse skeemi ja tsaar jättis need troonile asudes kinnitamata. 1882.a saabus Balti kubermange revideerima senaator Mannassein, kelle eesmärgiks oli koguda erikorda halvustavaid andmeid.1885. aastal algasid poliitilised ümberkorraldused: uuteks kindralkubernerideks määrati sakslaste asemel venelased, riigiametisse määrati umbkeelsed venelased, saksa keele asemel seati ametiasutustes sisse vene keel, keele mitteoskajad kaotasid töö, vallavalitsused- ja kohtud allutati talurahvaasjade komissaridele, sellega kaotasid nad suure osa oma senisest iseseisvusest. Kõige valusamini tabas venestamine haridusele, mille muudatused olid: kohustuslikuks õppekeeleks sai alates II klassist vene keel, vene keelt mittevaldavad õpetajad vallandati, kooliprogrammidest kadus eesti kirjandus, geograafia ja ajalugu, Aleksandrikool avati 1888.aastal venekeelsena, 1893.aastal viidi vene keelele üle Tartu Ülikool(Jurjevi Ülikool). Suur osa baltisakslastest õppejõude sunniti lahkuma.

Hariduse kõrval püüti levitada õigeusku. Palju ehitati kirikuid ja rajati ka Kuremäe nunnaklooster.
Rahvuslikku suunda üritas jätkuvalt alal hoida K. A. Hermanni toimetatud "Postimees". Oluline sündmus oli Hugo Treffneri eragümnaasiumi rajamine 1883.a. Üheks rahvusluse keskuseks kujunes Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), kes muuhulgas 1884.a Otepääl õnnistas esimese sini-must-valge lipu.
Uuele rahvuslikule tõusule panid aluse J. Hurt ja Villem Reimann . Hurt algatas 1888.a üleeestilise rahvaluule kogumise, Reimann aga karskusliikumise ja Eesti kultuuriloo teadusliku uurimise.
24. EESTI POLIITILINE ARENG SAJANDIVAHETUSEL JA 1905. AASTA REVOLUTSIOON
1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda:

Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased . Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel “Postimehe” peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust.
Konstantin Päts ( 1874 -1956) ja Tallinna radikaalid. Päts asutas 1901.a Tallinnas ajalehe “ Teataja ” Tema kaastöölisteks olid nooremad ja vihasemad mehed – Jaan Teemant , Anton Hansen Tammsaare jt. Nad pidasid tähtsaimaks eelkõige eestlaste majandusliku olukorra parandamist ja leidsid, et võitluses baltisakslaste vastu võib koostööd teha ka vene demokraatidega. 1904 .a saigi eesti-vene blokk Tallinna linnavolikogu valimistel enamuse ning Pätsist sai Tallinna aselinnapea. Selle suuna toetajateks oli kehvema sissetulekuga talunikud ning linnade väikekodanlus (poodnikud, käsitöölised jne), aga ka osa töölistest.
Sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraatlikud ideed hakkasid levima nii Tartu Ülikoolis kui suurte linnade paljurahvuselistes tehastes . Kaasa aitas siin paljude Venemaa sotsiaaldemokraatide saatmine Baltikumi kui Vene riigi ääremaale. Eesti linnadesse tekkisid VSDTP (Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei) allorganisatsioonid. 1903.a. asutas Peeter Speek Tartus sotsiaaldemokraatliku ajalehe “Uudised”. Kaastööliste hulgas nt Eduard Vilde , Karl Ast jt. Nõuti tsaarivõimu asendamist demokraatliku vabariigiga, vähemusrahvuste (NB! st ka eestlaste) õiguste tunnustamist. Toetajateks olid radikaalsed noored, intelligents ja töölised.

20.saj algul tabas Venemaad ja selle koosseisus ka Eestit kriis:

Suures riigis puudusid jätkuvalt kodanikuõigused
Vaatamata talude arvu kasvule oli maaküsimus lahendamata ja sisuliselt valitses maal mõisnik
Vabrikutööliste olukord oli talumatu
Venemaa oli kaotanud sõja Jaapaniga
Spetsiifiliselt eestlasi ärritas, et nende elu juhtisid vene ametnikud.

09.01. 1905.a toimunud Verise pühapäevaga vallandus Venemaal revolutsioon. See jõudis kiiresti ka Eestisse ning peagi streikisid Tallinna ja Narva töölised ning Tartu üliõpilased. Suvel liitusid streikijatega mõisamoonakad, sügisel algasid vägivallapuhangud politsei ja sõjaväe vastu. “Postimehe” ja “Teataja” grupid esitasid märgukirju, milles nõuti üldist valimisõigust, maareformi jne. Kuna “Teataja” toon on teravam , hakkas tsaarivalitsus Pätsi pidama eestlaste revolutsiooni juhiks.
16.okt 1905 tulistati meeleavaldust Uuel Turul Tallinnas (Praeguse Estonia teatri kohal). Hukkus 94 inimest.
17.okt 1905 andis tsaar Nikolai II välja manifesti, millega püüti revolutsiooni vaigistada. Lubati kokku kutsuda esinduskogu e Riigiduuma , samuti lubati asutada poliitilisi parteisid. I eestlaste partei asutas Jaan Tõnisson – Eesti Rahvameelne Eduerakond. Päts oma parteini 1905.a ei jõudnud, küll aga asutati veel Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus.
Tsaari manifest eestlasi ei rahuldanud, kuna rahvuslikud probleemid jäid lahendamata. Tõnisson kutsus Tartusse kokku üle-eestilise rahvaesindajate koosoleku, kuid saadikute erimeelsused olid nii suured, et koosolek läks lõhki. Käremeelsemad jäid TÜ aulasse ja nõudsid tsaarivõimu kukutamist, mõõdukamad eesotsas Tõnissoniga lahkusid Bürgermusse saali ja nende nõudmistes oli esikohal senise korra parandamine.
Detsembris 1905 karmistas tsaarivalitsus korda riigis. Keelati koosolekud , osa sotsialiste vahistati. Vastukäiguna läks ca 100 Tallinna töölist 12.dets 1905 mõisaid rüüstama. Kokku rüüstati ca 160 mõisa ja mõned viinavabrikud. Valitsus vastas sellele karistussalkade ellukutsumisega. Salk koosnes sõduritest, ohvitserist ja tavaliselt oli nendega kaasas ka mõni kohalik mõisnik, kelle näpunäidetele tuginedes inimesi karistati. Karistussalkadel oli õigus hukata kohapeal, ilma kohtuta. Kokku hukati sel viisil üle 300 inimese.
Karistussalkade tegevus tähendas revolutsiooni kõrgpunkti möödumist, kuigi 1906-7 aastal toimus veel terve rida väiksemaid väljaastumisi. Oma eesmärke revolutsioon ei saavutanud, kuigi muudatusi Vene riigi elus tehti. I Riigiduumasse valiti Eestist 5 saadikut, sealh. Tõnisson. Päts oli sunnitud emigreeruma, elades Šveitsis ja Soomes. Talle oli määratud surmanuhtlus, kuid revolutsiooni möödudes asendati see aastase vanglakaristusega. Sotsialistide liider Speek emigreerus USA-sse ega tulnud enam tagasi.
25. 1917. AASTA EESTIS
25. 1917. AASTA EESTIS

Sündmused 1917.aasta kevadel-suvel

02.03.1917 algasid rahutused Tallinnas. Toimusid streigid , Paksust Margareetast vabastati vangid, rüüstati politseijaoskondi. Linnades, kus vene sõdureid ja töölisi oli rohkem, olid ka rahutused suuremad. Korratuste likvideerimiseks määras Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu komissariks Jaan Poska . Tegutsema jäi ka Eestimaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, nende kahe jõu – rahvuslaste ja enamlaste vahel hakkas toimuma hilisem poliitiline võitlus.
Rahvuslikud jõud seadsid eesmärgiks autonoomia saavutamise. Sellekohane seaduseelnõu esitati Ajutisele Valitsusele ning oma soovide kinnitamiseks korraldasid eestlased 26.03 Petrogradis 40 000 osavõtjaga demonstratsiooni. 30.03 avaldati määrus Eestimaa Kubermangu valitsemise ajutise korra kohta, millega Eesti alad ühendati üheks kubermanguks (va Narva ja Setumaa). Selle ette asus Ajutise Valitsuse kuberner, keda pidi aitama valitav Ajutine Maanõukogu (Maapäev). Valimised ise oli mais.
Autonoomia saavutamise järel hakkasid rahvuslikud jõud võimu kohtadel üle võtma. Asjaajamiskeeleks sai eesti keel, vene ametnikud asendati eestlastega. Loomulikult tekitas see pingeid, sest vallandatud ametnikud saatsid massiliselt kaebusi Petrogradi. Edasi hakati tegema ettevalmistusi üleminekuks emakeelsele kooliharidusele ning taotleti luba rahvusväeosade moodustamiseks.
Juulis 1917.a tuli esmakordselt kokku Maapäev, mis oli esimeseks parlamendilaadseks rahvaesinduseks. Täidesaatva organina asus tööle Maavalitsus , mida juhtis algul Jaan Raamot, hiljem K. Päts. Seega oli autonoomia raames võimalikud tulemused saavutatud ja üle jäi otsustada, kuidas edasi minna. Rahvuskongressil püstitas Jüri Vilms uue sihi – taotleda täielikku iseseisvust.

Sündmused 1917.a sügisel.

Revulutsioon- 1917.a septembris jõudsid Eestisse Sx väed ja vallutasid sisulist vastupanu kohtamata Lääne-Eesti saared. Vene sõdurid taganesid ja valgusid üle kogu Eesti, tugevdades oluliselt enamlaste positsioone. Loosungid “Maha sõda”, “Leiba! Rahu! Tööd!” muutusid väga populaarseteks. Oktoobris oli enamlaste ridades 20 000 inimest, moodustatud oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mis alustas ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks. Konkreetselt hakkas sellega tegelema Sõja-Revolutsiooni-komitee eesotsas Viktor Kingissepa ja Ivan Rabtšinskiga.
23.okt võeti oma kontrolli alla Tallinna sõjaväeosad, raudteejaamad ja ametiasutused.
26.okt asuti võimu sisuliselt üle võtma Tartus ja Narvas
27.okt andis J. Poska, alludes survele, võimu V. Kingissepale üle. Sisuliselt asus võimu teostama Jaan Anvelti juhitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Koheselt kärbiti kodanikuõigusi – keelustati poliitilised koosolekud, arreteeriti rahvuslasi. Riigistati pangad, siis suurettevõtted, hotellid ja restoranid . Maa kuulutati riigi omandiks ja mõisnike maavaldused konfiskeeriti, samas talupoegadele maad ei jagatud (see oli enamlaste suurimaid vigu, sest talurahvas loobus peagi neid toetamast)
Riigi tuleviku pidi määrama 1918.a jaanuaris valitav Asutas Kogu. Maapäev oli seisukohal, et kuni valimisteni on tema ainsaks seadusandlikuks võimuks. Selle peale ajasid enamlased Maapäeva laiali (15.nov.1917), kuid saadikud jätkasid illegaalseid kokkusaamisi.
26. EESTI ISESEISVUMINE

Iseseisvumise eeldused

I Maailmasõja eel ja käigus kujunesid välja kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised eeldused Eesti iseseisvumiseks:
I KULTUURILISED EELDUSED:

Ühtne kirjakeel, raamatute ja ajakirjanduse lai levik
Kõrge kirjaoskuse tase (97%) ja rahvusliku haritlaskonna olemasolu
Rahvuse eneseteadvuse tugevnemine ja kõrge organiseerituse tase (seltsid, ühistud jms)

II MAJANDUSLIKUD EELDUSED

Talude päriseksostmine tegi talupojast maa peremehe
Eesti oli üks arenenumaid Vene riigi piirkondi peale 1905.a rev majandustõusu
Toimus kiire linnade eestistumine , linnades tekkis eestlastest majaomanike, kaupmeeste, haritlaste, tööliste kihid

III POLIITILISED EELDUSED

1905.a rev käigus loodi poliitilised erakonnad , esile kerkisid esimesed poliitikud
Eestlaste osatähtsus omavalitsustes suurenes, sealt tuli halduskogemusi
I Maailmasõjas nõrgenes nii Vene kui Sx võim
Vene riigis nõrgenesid baltisakslaste positsioonid
Alates 1916.aastast räägitakse autonoomiast (Jüri Vilms), st poliitilisest enesemääramisest

27. EESTI VABADUSSÕDA

Eellugu: Pärast I ms. Hakkas Eestis toimima omariiklus, kuid selle pidamajäämine polnud veel kindel, sest enamlased koondasid idapiiri taga sõjalist jõudu Eesti alade taasvallutamiseks.
Venemaa kallaletungi põhjused: Novembrirevolutsioon Saksamaal tugevdas Venemaa enamliku juhtkonna unistust kommunistlikust maailmarevolutsioonist. Selle vallandamiseks oli vaja ühendada Vene ja Saksa revolutsioonilised jõud, kuid ühendus Saksamaaga kulges läbi vastmnoodustunud rahvusriikide, siis jäid iseseisvad Eesti, Läti, Leedu ja Poola enamlaste plaanidele jalgu .
Sõja käik: Vabadussõda puhkes 28. nov 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Kuna Moskva püüdis anda sissetungile kodusõja ilmet, siis kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun – enamlaste sõnul iseseisev riik. Üksteise järel langes enamlaste kätte Narva, õhvi, Rakvere, Tartu jne.

Niipea, kui eestlastele sai selgeks, etkeegi teine nende eest kodumaad päästma ei tule, algas vabatahtlike üksuste loomine, kuhu eelkõige läksid kooliõpilased. Positiivselt mõjutas sõja käiku välisabi – Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud – ning Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine.Sõjavägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner.
1919a . esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma.
7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung, mille põhijõuks olid soomusrongid.(vabastati Tartu&Narva)
1. veebruaril vabastati ka Valga raudteesõlm ja Võru – Eesti oli võõrvägedest puhastatud .
Veebruari keskel alustas Punaarmee uusi katseid Eesti vallutamiseks. Peamised lahingud olid Petseri- Vastseliina - Orava ning Haanja -Rõuge-Võru lähistel – ligi 3 kuud väldanud heitluste peremeheks jäi siiski Rahvavägi.
Kõige edukamaks eesltastele osutus Eesti ratsaväe läbimurre Võru alt Väina jõeni ning sakslaste samaaegne läbitung Riia lähistel, mis sundisid Punaarmee põgenema ja tõid kaasa enamliku Läti Nõukogude Vabariigi hävimise.

Landeswehr ´i sõda: Lätis tegutsevate Saksa vägede juht kindral Rüdiger von der Goltz seadis sihiks enamluse kukutamise Venemaal, lootes seejärel sõlmida Vene-Saksa sõjalise liidu Antandi vastu. Eestis tekitasid teated Läti riigipöördest ärevust ja õhutasid viha sakslaste vastu.

1919a. juuni algul Võnnu ( Cesis ) lähedal kohtunud Eesti ja Saksa eelosade vaen osutus tugevamaks. Esimeses kokkupõrkes saatis edu sakslasi, kes vallutasid Võnnu linna.
Landeswehr´i sõja teine etapp – Võnnu lahing – algas sakslaste pealetungiga. Nhes eesltaste varuüksuste saabumist said sakslased korralduse taanduda ning 23. juunil marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta sisse Võnnu linna.
Ööl vastu 3. juulit kirjutati Antandi esindajate nõudel alla vaherahule, mille kohaselt Landeswehr saadeti enamlaste vastu, Saksa väeosad lahkusid Lätist.

Vabadussõja lõpp: Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast. Punaarmee läbimurre ebõnnetus ning enamlased lõpetasid pealetungi. Samal ajal kui Narva all peeti kaitselahinguid toimus Tartus rahukonverents. 2. veebruaril 1920 kirjutati alla rahulepingule, kus määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir .

28. EESTI VABARIIGI SISEPOLIITIKA 1918.-1934. AASTATEL

I põhiseadus: 23. aprillil 1919 astus kokku demokraatlike üldvalimiste teel moodustatud Asutav Kogu, nende tähtsamad otsused olid:

1919a. võeti vastu maaseadus , millega kaotati mõisad ja maa otsustati jaotada talukruntideks(mõisamajandus-asendus talumjanduega)
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu EV esimese põhiseaduse.
Põhiseadus sätestas laialdased kodanikuõigused: täielik võrdsus seaduse ees, isiku- ja korteripuutumatus, kirjavahetuse saladus, ühinemise, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus.Põhiseaduse kohaselt oli kõrgeimaks võimukandjaks rahvas, kes viis oma võimu ellu valimiste, hääletamniste vms kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu(100 liikmeline ühekojaline parlament ), täidesaatvat võimu Vabariigi Valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem.

I Põhiseaduse läbikukkumine: Ülimalt demokraatlik põhiseadus ei hakanud tegelikkuses täies ulatuses tööle, sest: rahvahääletuse õigust kasutati haruharva; riigil puudus riigipea ehk president; tekkis oht et seadusandlik võim hakkab domineerima täidesaatva võimu üle; Riigikogu üle puudus nii rahva kui ka riigipea kontroll. Vaatamata mitmetele puudustele toimis esimene põhiseadus edukalt kuni 30ndate algul vallandunud ränga kriisini.
Koalitsioonivalitsuse lagunemine : Laialdase demokraatia tulemusena hakkas Eestis kehtima mitmeparteiline erakondlik süsteem(agraarerakonnad,liberaalsed erakonnad,sotsialistlikud erakonnad,vähemusrahvaste erakonnad).Erakondade paljusus tõi kaasa parlamendi killustatuse. Loodi koalitsioonivalitsus , milles osales tavaliselt 4-5 erakonda, mis kõik tegid valitsuse moodustamises järelandmisi. Koalitsioonivalitsus lagunes . 1921-1931a. tegutses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks elueaks oli 11 kuud.
Kriisi mõju: rahvas võõrandus riigist, kuna kõigis hädades süüdistati poliitikuid , erakondi, Riigikogu ja valitsust. Lühenes valitsuste eluiga ja valitsuskriisid süvenesid. Kahe aasta jooksul (1932-1933) oli ametis neli valitsust.

Sõjaveterane koondava mittepoliitilise ühinguna tekkinud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit kasutasid rahva seas levinud meeleolusid, süüdistades vanu poliitikuid ja erakondi korruptsioonis ning nõudsid uuendusi riigi valitsemise alal. Keskliidu esimeheks oli Andres Larka .

30ndate alguse põhiseaduse kriis: Leiti, et riik ei saa eksisteerida niimoodi edasi ja tuleb muuta põhiseadust.

Esimene rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks augustis 1932 lõppes napi läbikukkumisega, millepeamine põhjus oli rahva üldine rahulolematus riigis valitseva olukorraga ning sotsialistide ja vabadussõjalaste tugev vastupropaganda.
1933 aasta juunis kukkus aga Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu põhiseaduse parandatud variant teisel rahvahääletusel läbi. Sama aasta juunis kehtestas Jaan Tõnisson üleriigilise kaitseseisukorra.
Taolises olukorras toimus oktoobris 1933 kolmas rahvahääletus, kus vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas ülisuure võidu.

Riigipööre:Uue põhiseaduse kohaselt Riigikogu ja riigivanema valimised pidid toimuma aprillis 1934. Andres Larka kandidaatideks olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei. Ennetamaks vabadussõjalaste(Andres Larka) eeldatavat võitu eesseisvatel valimistel ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid K. Päts ja J. Laidoner 12. märts 1934 riigipöörde. Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra ning sõjaväe ülemjuhatajaks määratud Laidoner keelustas kõik poliitilised meeleavaldused ja sulges vabadussõjalaste ühingud. Riigikogu ja riigivanema valimised lükati edasi, vabadussõjalased kõrvaldati poliitikast ja riigiametitest.

29. EESTI VABARIIGI SISEPOLIITIKA 1934-1939

Riigipööre:Uue põhiseaduse kohaselt Riigikogu ja riigivanema valimised pidid toimuma aprillis 1934. Andres Larka kandidaatideks olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei. Ennetamaks vabadussõjalaste(Andres Larka) eeldatavat võitu eesseisvatel valimistel ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid K. Päts ja J. Laidoner 12. märts 1934 riigipöörde. Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra ning sõjaväe ülemjuhatajaks määratud Laidoner keelustas kõik poliitilised meeleavaldused ja sulges vabadussõjalaste ühingud. Riigikogu ja riigivanema valimised lükati edasi, vabadussõjalased kõrvaldati poliitikast ja riigiametitest
Vaikiv ajastu: Oma võimu kasutamisega olid Päts ja Laidoner esialgu ettevaatlikud,otsustavat tegevust alustati alles hilissuvel. Alustuseks määrati peaministri asetäitjaks Karl Einburd.Seejärel pikendati kaitseseisukorda ja lükati uuesti edasi riigivanema ja parlamendi valimise. 2. oktoobril 1934 kuulutati istungijärk lõpetatuks ning parlament seati nn vaikivasse olekusse, st saadikutel ei lubatud enam kokku tulla. Need olid vaid esimesed sammud demokraatliku riigikorra asendamiseks autoritaarsega rešiimiga.Vaikiva oleku peamiseks paheks võib pidada rahva ja valitsuse kaugenemist ning inimeste teadlikku eemaletõrjumist poliitiliste otsuste langetamisest.
Autoritaarne Eesti: Detsembris 1934 ilmus määrus, millega asuti piirama ajakirjanduse sõnavabadust. Peagi laienes ajakirjanduse üle kehtestatud kontroll ka teistele elualadele: ametiühingutele, noorsooliikumistele, omavalitsustele, kõrgkoolidele, kirjandusele, kunstile jne. Kontrollima hakkas Riiklik Propaganda Talitus.

1935 märtsis keelustati kõigi erakondade tegevus ning nende asemel asutati valitsuse toetajaskonda koondavad uuetüübilised ühingud – Isamaaliit ja kutsekojad.
Vabadussõjalaste seas tekkis mõte, et vägivaldsel teel võimu haaranud riigijuhid tuleb ka vägivaldselt kukutada . 8. detsembriks 1935 valmistati ette relvastatud riigipööre, kuid vahetult enne seda arreteeriti kõik juhtivad vabadussõdalased.

Põhiseaduse muutmine: Selleks, et ebaseaduslikult haaratud võim legaliseerida, kutsusid uued riigijuhid 1937a. kokku ebademokraatlikult moodustatud Rahvuskogu . Rahvuskogu koostas uue põhiseaduse, mis seadustas autoritaarse valitsemisviisi.

Uue põhiseaduse kohaselt oli riigipeaks president, kellel olid laialdased õigused. Riigikogu muudeti kahekojaliseks: Riigivolikogu( alamkoda ) 80 saadikut; Riiginõukogu(ülemkoda) 40 liiget. Vabariigi valitsus, mille eesotsas seisis peaminister , kujunes eelkõige presidendi tahte ja otsuste täideviijaks.

EV 1. president: Presidendi otsevalimistest loobuti ning 24. aprillil 1938 kinnitas Riigikogu mõlema koja liikmetest ja omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu Eesti presidendiks Konstantin Pätsi.

30. EESTI VABARIIGI VÄLISPOLIITIKA 1920.-1930.AASTATEL

VÄLISPOLIITIKA

Iseseisva EVR välispoliitika esimeseks võtmeküsimuseks kujunes võitlus riigi tunnustamise eest. Mais 1918 olid Inglismaa ja Prantsusmaa de facto küll Eestit tunnustanud, kuid loodetud de jure tunnustamist Pariisi rahukonverentsil ei järgnenud. Seega tunnustas esimesena EVR de jure Nõukogude Venemaa Tartu rahuga 02.02.1920. Samal kuul järgnes tunnustus ka Soomelt. Suurriigid jõudsid tunnustamiseni 1921-1922 aastal. 1921 võeti EVR ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgmine ja välispoliitiliselt tähtsaim ülesanne oli Eesti julgeoleku kindlustamine. Esmalt püüti normaliseerida suhted Nõukogude Liiduga, kuid 1.dets 1924.a ülestõus näitas, et NSVL on valmis esimesel sobival hetkel Eesti iseseisvust hävitama. Seejärel üritati läheneda Inglismaale , ent Londonile ei pakkunud kauge väikeriik erilist huvi. Siis sooviti luua Poola-Leedu-Läti-Eesti-Soome ühist kaitseliitu, kuid Poola-Leedu ja Soome leiguse tõttu see mõte luhtus. 1920-te aastate II poolel panustati Rahvasteliidule, kelle autoriteet maailmas näis tõusvat. Samaaegselt taheti läheneda Rootsile.
Alates 1933.aastast teravnesid rahvusvahelised suhted kogu maailmas. Saksamaa ja Jaapan hakkasid kiiresti relvastuma ja astusid Rahvasteliidust välja; viimase tähtsus langes kiiresti. Vanad vaenlased Saksamaa ja Inglismaa jagasid võimupiirkonnad merel. NSVL soovis Balti riikide tihedat sidumist endaga ja pakkus neile võimaliku rünnaku korral kaitset, soovides aga vastutasuks sõjaväebaase kõigis kolmes riigis. Ühegi Balti riigi valitsus seda pakkumist vastu ei võtnud.
1930-te aastate lõpul oli Eesti olukord väga ebasoodne – kallale võis tungida nii NSVL kui Saksamaa, kaitset ei pakkunud aga keegi. 1938.a kuulutas EVR end Skandinaaviamaade eeskujul neutraalseks, kuid jõudu erapooletuse kaitsmiseks ei olnud.
31.EESTI VABARIIGI MAJANDUS 1920-1930

MAJANDUS 1920-tel AASTATEL

Vene tsaaririigis oli Eesti üks arenenumaid piirkondi. Iseseisvus aga tähendas suuri muudatusi – kadusid nii toorainebaasid kui turud , sest majandussidemed Venemaaga katkesid. Allesjäänud tööstusettevõtted ei suutnud Lääne-Euroopa turgudel konkureerida. Pealegi oli sõja ajal, aastail 1915-1917 mitmed moodsa sisseseadega tehased Venemaale evakueeritud. Muret tegi veel kapitali (vajaliku raha) vähesus, rahva madal ostujõud ja raha ebastabiilsus. Käibel olid korraga tsaaririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse rublad, punase Venemaa raha /sovznakid/; Saksa, Soome ja Eesti enda margad. Oma raha eriti ei usaldatud ning selle inflatsioon e väärtuse kahanemine oli kiire (okt. 1919 1 $=52 marka ; dets. 1920 1$=379 marka). Pisut taastas usaldust oma raha vastu Venemaalt Tartu rahulepinguga saadud 15 milj. kuldrubla.
Põllumajandusele mõjusid halvasti meeste mobiliseerimine sõjaväkke ja sagedane hobuste rekvireerimine . Seetõttu oli vähenenud külvipind ning kiiresti langenud kariloomade arvukus.
1920 aasta algas suure puudusega. Hinnad tõusid aastaga ca 400%. Õnnetuseks oli see ka ikaldusaasta, seega oli toitu üsna napilt. Eesti riigi välisvõlg USA, Prantsusmaa, Soome, Inglismaa ja Taani ees oli kokku 38,5 milj. kulddollarit.
Valitsus lootis esmalt tööstuse eelisarendamise läbi riiki kriisist välja viia. Kehtestati kõrged sisseveotollid neile kaupadele, mida Eestis toodeti. 1919 aastal loodud Eesti Pank asus reguleerima rahandussüsteemi ja krediteerima (st laenu andma) eeskätt tööstusettevõtteid. Algul tundus suund edukas, sest kommunistlik Venemaa ajas aastatel 1920-1922 Eestiga aktiivset majanduspoliitikat. Lõppes see krahhiga, sest Vene turu taassulgumisel 1922 aasta lõpul tabas Eestit uus pankrottide laine.
1924.a algas Eestis majandusliku tõusu periood, mis on seostatav tollase majandusministri Otto STRANDMANI tegevusega . Ta piiras järsult riiklike kulutusi, seadis sisse kontrolli uute laenude andmise üle ning vähendas toetusi tööstusele. Tähtsamaks peeti neid tööstusharusid, mis olid seotud siseturuga. Eriti pöörati tähelepanu kütusetööstuse arengule. Põlevkivist sai nii kütet kui toorainet tekkivale keemiatööstusele. Põhirõhk langes aga põllumajandusele.
Põllumajanduses oli tähtsaimaks sammuks 10. okt. 1919 alanud Maareform , mille käigus riigistati 2,34 milj. ha maad ning 30% sellest jagati 56 000 uue, nn asundustalu vahel. Pool riigistatud maast ( metsad , sood , turbarabad) jäid riigile, ülejäänud 20% jagati juurdelõigetena väiketaludele. Sellise jagamise tulemusena tekkis maal väikeomanike kiht. Maade jagamisel eelistati Vabadussõjast osavõtnuid või nende sugulasi. Vähenes palgatööliste kiht. Võõrandati ka mõisnike inventar .
Suurenenud talude arv tähendas hoogsat ehitustegevust (ligi 40 000 maja, üle 100 000 lauda ja muu kõrvalhoone); kasvavat loomakarja ning uusi põllumajanduslikke masinaid. Viimaste soetamiseks moodustati tihti ühistuid. Ühistud tekkisid ka seoses maaparandusega elektrienergia tootmisega, karjakontrolliga jne.
Enim toodeti maal seda, mida oli kõige tulusam müüa – võid ja peekonit. Oma kaupa realiseeriti Inglise ja Saksa turgudel. Vähemal määral eksporditi ka mune, juustu, koort. Kuna tähtsaimaks tootmisharuks maal kujunes karjakasvatus, muutus ka teraviljakasvatuse iseloom. Söögivilja ja kartuli asemele külvati söödateravilja ning 1920-te aastate lõpul pidi Eesti leivavilja koguni sisse ostma. Hiljem tasakaal taastus.
01.01.1928 hakkas Eestis kehtima kroon (=100 marka), mis oli seotud Rootsi krooniga ja mille tagatiseks oli olemas kattevara. Eesti Pank lõpetas laenude andmise, sellega hakkas edasi tegelema Pikalaenupank.
32. EESTI VABARIIGI KULTUUR JA ELU-OLU 1918-1940

KULTUUR EESTIS 1920-1940

Omariikluse tingimustes avaldasid täisväärtusliku kultuurielu tekkimisele ja arengule enim mõju:

Eesti kultuurkeele ja emakeelse teadusliku terminoloogia teke
Keskhariduse levik
Järsult suurenenud trükiste (raamatud, ajakirjandus ) arv
Vabad kontaktid teiste maadega, kultuurivahetus
Tihe kultuuriasutuste (raamatukogud, rahvamajad) võrk
Seltsitegevus ehk kultuuri iseorganiseerumine
Vähemusrahvuste kultuurautonoomia ( juudid , venelased jt)
Uued kultuurikanalid ( kino , raadio, foto)
Kultuuritarbijaskonna kasv
Professionaalse kultuuri väljakujunemine ja kutseühingute (kirjanike, kunstnike, heliloojate jt liidud) teke
Riiklik toetus eesti kultuurile

Kuna eestlaste kirjaoskuse tase oli kõrge, hakati hariduselus arendama ühtluskooli ideed, st kohustuslikuks muudeti kõigile 6-klassiline algharidus (see oli tasuta). Siis järgnes 5-klassiline gümnaasium (60-90 krooni aastas), selle lõpetajad said 1920-tel aastatel otse ülikooli. 1930-tel aastatel seati ülikoolides sisse sisseastumiskatsed , sest tekkinud oli haritlaste üleproduktsiooni oht. Samaaegselt hakati suuremat tähelepanu pöörama kutseharidusele.
01.12 1919 avati eestikeelsena Tartu Ülikool. Lahkunud vene ja saksa õppejõude püüti asendada eestlastega, lisaks tulid appi soome ja rootsi teadlased. Suurt rõhku pandi rahvusteaduste arengule (eesti keel – J. V. Veski, J. Aavik, A. Saareste, ajalugu- H. Kruus, H. Moora ; eesti geograafia – E. V. Saks, eesti botaanika – T. Lippmaa jne) TÜ kõrval tegutsesid kõrgkoolidena veel Riigi Kunsttööstuskool, Tartu Kunstikool “Pallas” ja 1938.a asutatud Tallinna Tehnikaülikool. Kõrgkoolid olid ühtlasi teadusuuringute keskusteks. Ülemaailmse tuntuse saavutasid arst Ludvig Puusepp ( neurokirurgia ), astronoom Ernst Öpik, keemik Paul Kogermann. Suursaavutus oli 8-köitelise Eesti Entsüklopeedia ilmumine 1930-tel aastatel. 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia.
Kirjandus. 1917 asutati kirjanike koondis “Siuru” (Fr. Tuglas , H. Visnapuu, A. Gailit , M. Under jt), mille uusromantiline stiil domineeris 1920-te aastate I poolel. Siis sai valdavaks realistlik kujutamislaad (A. H. Tammsaare, M. Metsanurk, A. Mälk). 1930-te II poolel kerkib uus põlvkond säravaid tähti, kes moodustavad rühmituse “ Arbujad ” (Heiti Talvik , Betty Alver , August Sang , Uku Masing )
Kunst . Keskuseks Tartu, kus asus Konrad Mäe rajatud “Pallas”. Eestisse levisid kiiresti moodsad kunstivoolud (nt kubism, ekspressionism jt). Tuntumad kunstnikud K. Mägi, Ado Vabbe , Günter Reindorff ja Eduard Viiralt.
Muusika . Jätkus laulupidude traditsioon. Loodi Eesti Lauljate Liit. Ilmus esimene eesti ooper – Evald Aava “Vikerlased”. Tegutsesid Heino Eller , Mart Saar, Gustav Ernesaks jt heliloojad . 1930-te II poolel muutus populaarseks salongimuusika, tõusis Raimond Valgre täht.
Film & teater. Linastusid I helifilm (“Kuldämblik”) ja I animafilm (“Kutsu Juku seiklused ”). Olulisemad tegijad: Konstantin Märska ja Theodor Luts . Kutselisi teatreid oli Eestis 7. Tähed – Liina Reiman , Ants Eskola, Ants Lauter jt. 1926 loodi “Raadio Ringhääling”, 1937 püstitati Euroopa moodsaim raadiomast Türile. Tuntuim raadiohääl oli Felix Moor.
Sport . Kiiresti kasvas spordiseltside hulk. 1920 osaletakse esmakordselt OM-l, enim medalaid tõid Eestile maadlejad. Tuntuim Kristjan Palusalu (2 kulda 1936.a Berliini OM-lt). Tuntuim Eesti sportlane maailmas oli maletaja Paul Keres . Eesti laskurid tulid 3 korda võistkondlikuks maailmameistriks.
33. BAASIDE AEG 1939-1940

.DOC Laadi alla originaalfail 24 lk · .doc · 184 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

184 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

alindpere Õppematerjali autor

kiviaja kultuurid kuni eesti 1934-1939

eesti kiviaja kultuurid muistne vabadussõda vana-liivimaa liivi sõda eesti kolme kuninga valduses rootsi aeg põhjasõda talurahva reformid rahvuslik liikumine eesti iseseisvumine vabadussõda

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti ajalugu kuni Vaikiva ajastuni

Ajalugu Muistne Vabadusvõitlus (1208-1227): · Lõpetas muinasaja Eestis · Eestis 8 maakonda, Hiiumaa asustamata · 12. sajandil jätkus sakslaste edasitung, mis oli alanud 9. sajandil juba · 1143. rajasid sakslased Läänemere lõunakaldale Lübecki linna, mis muutus merekaubanduskeskuseks · Muistne Vabadusvõitlus oli osa Balti ( Liivi) ristisõjast, mis omakorda oli osa palju suuremast Rooma paavstid Eesmärgid: · Paavstid olid huvitatud nii maisest kui vaimsest ülemvõimust kogu tuntud maailmas. · Saksa kaupmehed ei soovinud jagada kaubandustulusi kohalike rahvastega. Samuti loodeti lõpetada paganate mere- ja rannaröövid. · Taani ja Rootsi kuningakoda nägid ristisõjas head võimalust oma valduste suurendamiseks. Eestlaste allajäämise põhjused: · Eestlastel puudusid liitlased · Korraga mitu vaenlast: latgalid, leedulased, liivlased, sakslased, taanlased,

Eesti ajalugu

docx

EESTI AJALUGU

EESTI AJALUGU Sissejuhatus: Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Eesti ajaloo alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula (Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi. Periodiseerimine: · Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõtu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassiklalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg, Eesti pronksiaeg, Eesti rauaaeg), mis omakorda jagunevad veel alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noor

Ajalugu

doc

Eesti ajalugu - konspekt

1 EESTIMAA AJALOO ALGUS Mõiste `historia' pärineb kreeka keelest ja tähendab `teadmine, jutustus, uurimine' ja on üle 2500 aasta vana. Selle võttis oma raamatu pealkirjaks kreeka teadlane ja rännumees Herodotos ning seda raamatut peetakse esimeseks ajaloo-alane teos maailmas. Herodotost nimetatakse aga mõnikord ajaloo isaks. Inimkond on 2,5 miljonit aastat vana. Esimesed meie eellaste jäljed pärinevad Ida-Aafrikast. Umbes 40 000 aastat tagasi jõudis Euroopasse homo sapiens ehk tark inimene. Esimesed inimasustuse jäljed Eestis aga on umbes 9500 aastat vanad. Põhjuseks on siin valitsenud karm kliima ehk jääaeg. Jäätumine algas umbes 1 000 000 aastat tagasi tänapäeva Rootsi aladelt ja kõige karmimal ajal ulatus jääpiir Kesk- Saksamaani ja Kiievini. Jääkihi paksus oli kuni 2 km. Aeg-ajalt jää küll sulas ja arvatakse, et kokku oli 4 erinevat jäätumisperi

Ajalugu

pdf

Eesti ajalugu

AJALOO RIIGIEKSAMIKS 2009 EESTI AJALUGU MIHKEL HEINMAA | RÜG | APRILL 2009 M U I N A S A E G MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208-1227 1201 rajati Riia linn. 1202 asustati Mõõgavendade Ordu 1210 eestlaste ebaõnnestunud Võnnu piiramine, taganemisel Ümera jõe lahing. 1212 Toreida vaherahu eestlaste ja sakslaste vahel. 1215 alistuvad Sakala ja Ugandi. 1216 teevad venelased vürst Vladimiri juhtimisel retke Ugandisse, millele järgneb vasturetk 1217. 1217 venelased (ja eestlased) piiramas Otepää linnust. Sakslased andsid alla ja nõustusid Eestist lahkuma. 21.09.1217 Madisepäeva lahing. (Albert pöördub Taani kuninga poole) 1219 Taani kuningas Valdemar II alistab Lindanise. Algab võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel. 1220 suvel saavad rootslased Lihula all saarlastelt lüüa ja nende vallutuskatse nurjub. 1222 taanlased üritavad alistada Saaremad. Saarlased saavad edust innustust ja seavad eesmärgiks kogu ma

Ajalugu

doc

Eesti ajalugu

EESTI AJALUGU SISUKORD EESTI MUINASAEG PT. 1...................................................................................................................................4 PERIODISEERING....................................................................................................................................................4 EESTI ALADE LOODUSOLUD..................................................................................................................................4 KIVIAEG EESTIS PT. 2........................................................................................................................................6 EESTI RAHVA ETNOGENEES...................................................................................................................................7 PRONKSI- JA RAUAAEG PT. 3, 4......................................................................................................................8 PRONKSIAEG U 1800-500

Ajalugu

docx

10. klassi ajaloo kokkuvõte

PILET 1 1.) Kiviaeg - Kõik eesti asulad kuulusid Kunda kultuuri alla. Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, sest seal oli soodne kalastada ja küttida veelinde ning vee lähedusse jooma tulevaid metsloomi. Jõed pakkusid ka paremaid liiklemisvõimalusi. Töö- ja tarberiistad olid enamasti valmistatud kivist, luust, sarvest ja mitmed ka puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi, ja suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati ka moondekivimieid, millest lihviti tööriistu. Elatusaladest olid põhilised kalastamine ja jaht. Jahiti erinevaid metsloomi, s.h ka linde. Jahtimiseks kasutati erinevaid viskeodasid, vibu ja nooli ning püüniseid. 4000. a eKr levis eestis uus kultuur, kasutusele võeti paremini valmistatud savinõud, mida oli ilustatud erinevate täkete või lohukestega. Kuna see oli väga tüüpiline leid, siis panid arheoloogid sellele nimeks Kammkeraamika kultuur. Umbes 3000. a eKR hakkas aga levima teine kultuur, hoopis uut tüüpi asulakohtade

Ajalugu

doc

Eesti ajalugu

EESTI AJALUGU Annika Vesselov 2 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................3 1. KIVIAEG EESTIS..................................................................................................................4 2. METALLIAEG EESTIS.........................................................................................................5 3. EESTLATE MUISTNE VABADUSVÕITLUS.....................................................................7 4. EESTI ALA HALDUSLIK JAOTUS....................................................................................8 5. JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS (1343 1345)..................................................................................... 9 6. MAARAHVAS 14. 16. SAJANDIL.................................................................................11 7. KESKAEGSED LINNAD EESTIS........................................................

Ajalugu

doc

10. klassi ajaloo eksam

Ajaloo eksam 1. Muinasaja uurimine Esiaeg e. Muinasaeg: Ajajärk esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduskaotuseni. Muistismuinasjäänused: Inimeste rajatu või mahajäetu.(kinnis-ja irdmuistendid) Arheoloogia: Muinasaega uuriv teadus. Arheoloogid. Väljakaevamiste põhjal tehakse oletusi kommete, usu, eluviisi ja muu kohta. Dendrokronoloogiline skaala: Kajastab puude kasvuringide paksuse muutusi. Numismaatika: Tegeleb leitud müntidega. Etnoloogia: rahvateadus Rahvaluule: Rahva seas suust-suhu edasi kantud (vahel ka kirja pandud) jutud. Kroonikad: Kirjalikud allikad. Tuleb suhtuda kriitiliselt, sest on sagely kirja pandud eesti- vaenulike inimeste poolt (Hendriku Liivimaa kroonika) 2. Muinasaja periodiseering Kiviaeg: Vanem kiviaeg (paleoliitikum) lõppes 9600 a.eKr Keskmine kiviaeg (mesoliitikum) 9000-5000 a.eKr Noorem kiviaeg (neoliitikum) 5000-1800 a.eKr Pronksiaeg: Vanem pronksiaeg 1800-1100 a.eKr Noorem

Ajalugu

Rohkem sarnaseid