Talu ja Küla-Talu- Nim. Adrataluks, suurust hinnati adramaades. Pere ja talu tähendasid sama. Eestis oli üksikpereline majandusvorm- üks pere majandas üht talu. Olid ka poolmaamehed- üht talu majandas mitu peret, mis kujunesid enamasti isatalu jagamisel poegade vahel või vaesuse tagajärjel. Poolmaamehed kandsid ühiselt koormiseid. Juhtus ka nii, et poolmaamehe talu peremehed elasid erinevates taludes ja neid ühendas ainult koormiste maksmine ja nad olid vaid ühise ematalu nime all. Talu töötas omaette mitte
Mõisted 1. trääl- orjuses olev sõjavang v. selle järeltulija 2. adratalupoeg- Eesti- ja Liivimaal talupoeg, kelle talu põllud olid hinnatud adramaades ja kes kandis tavalisi feodaalkoormisi, adrik 3. üksjalg- 15.17. saj. Eestis väljaspool kogukonnamaad asunud talupoeg, kes tegi mõisale ühe jalapäeva nädalas 4. maavaba talupoeg- muistsete Eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Olid vabad kõigist koormistest 5. kaksikklooster 6. linnafoogt-(kuninga poolt määratud) linna haldur ja/või kohtunik 7. vitaalivennad- 14.-15. sajandil Lääne- ja Põhjamerel tegutsenud mereröövlid 8
asunud · Talupojad jagunesid varanduslikult ja õiguslikult üksteistest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Talurahvas: 1. Adratalupojad 2. Üksjalad 3. Maavabad 4. Vabatalupojad 5. Vabadikud 6. Sulased, teenijad 7. Träälid Adratalupojad · Moodustasid kõige arvukama kihi · Pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi · Talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades (1 adramaa = 1 adraga haritav maa = u 10 ha) Üksjalad · Töötasid uutes väikestes taludes · Seal oli vähe teenijaid · Käis kord nädalas mõisas tööl Maavabad · Vallutusperioodi ülikute järeletulijad · Talu kuulus neile lääniõigusega · Isiklikult vaba · Vabad talupoeglikest koormistest · Kohustuseks oli sõjateenistus kergeratsaväena Vabatalupojad · Rikkad · Ostsid ent raha eest lahti adratalupoegade
14.saj tabas eestit ,,MUST SURM" e. katk, nakkushaigus. 1346. a müüs Taani Eeestimaa Saksa ordule maha, kes omakorda müüs selle Liivi ordule. Hind 19 000 Kölni marga ( 4443 kg) hõbeda eest. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. - "Linna õhk teeb vabaks." Talurahvas jagunes : adratalupojad, maa suurust arvestati adramaades. Üksjalad, enamasti adratalupoegade pojad, kellel ei jätkunud isa talus maad oma pere jaoks, nemad rajasid oma talu metsa või võsamaale, kui suutsid omale saada adramaa muutusid adratalupoegadeks. Vabatalupojad, teotööst vabad, tasusid koormised rahas. Maavabad, kõrgeim kiht talupoegade hulgas, pärit endiste vanemate suguvõsast, neiloli läänikiri, kirjas olid õigused ja kohustused. Põgenenud talupoegi otsisid taga adrakohtunikud. Linna tunnus- linnaõigus see on linna
majandus arenes raua tootmisega,kasutusele võeti oma soorauamaak.pronks jõudis eestisse-sõled,ripatsid,sõrmused jms. Rauaaeg&viikingid. Linnused.külade kujunemine.ribapõllud.peideti maasse hõbeaardeid.läänenaabrid:skandinaaviamaad>suhted:kaubavahetus,sõjaretked.lõunanaabrid:idasl aavlased,liivlased>suhted rahumeesed.idanaabrid:slaavlased,soomeugrilased>suhted rahumeelsed 10.saj lõp teravnesid. Eestlased muinasja lõpul maahaimine.maasuurust arvestati adramaades(hariti 1 adraga)kolmeväljasüsteem(talivili,suvuvili,kesa).loomapidamine,küttimine,kalapüük,metsamesin dus.käsitöö valmistati ise.hõbeehted läksid moodi.tegelti peamiselt vahetuskaubaga(eestisse:hõbe,pronks,sool,relvad,riidesordid).elamuks oli suitsutuba mida kasutati ka vilja kuivatamiseks.tähtsamaks haldusüksusteksolid kihelkonnad,mda 13.saj.alguses oli umb 45.muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine suuremaks maakondadeks.arvati et
KONTROLLTÖÖ 11.KLASSILE Eesti keskaeg II rida 1.Selgita mõisted Hansa Liit Oli 13.-17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.Eesti handalinnad olid Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi tsunft ühe ala käsitööliste ühendus maapäev- Vana-Liivimaa erinevate seisuste ühine esinduskogu 15.-16. sajandil 2.Miks olid just sakslased linnades käsitöömeistriteks, aga mitte põliselanikud eestlased? Kuna koolides õpetati põhiliselt saksa keelt, eestlastel polnud sellist väljaõpet.Saksa meistrid ei lubanud oma tsunftidesse eestlasi. 3.Kas Jüriöö ülestõus oleks olnud eestlastele võidetav?Põhjendage oma seisukohta. Jah, oleks olnud võidetav, kui eestlastel oleks olnud suurem abivägi, ning kui Paides ei oleks tapetud neli eestlaste vanemat (Lembitu jne) 4.Kuidas mõjutas katoliiklus Eesti kultuurielu? Too 2...
Rannarootsi elamu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Talurahva koosseis Üksjalad- pidid mõisa heaks tööd tegema ühe jalapäeva nädalas, omasid väikest talu Adratalupojad- talude suurust arvestati adramaades, rikkamad talupojad omasid teenijaid ja sulaseid Vabatalupojad- teotööst vabad, sest tasusid koormisi rahas Maavabad- muistsete eesti ülikute järglased, ei kandnud tavalisi talupojakoormisi, neid oli eriti Järva- ja Saaremaal Teoorjus Keskaja lõpupoole muutus Vana-Liivimaa tähtsaks teraviljaeksportijaks. Vasallid asusid elama maale oma mõisatesse- neist said mõisnikud. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt tööd mõisapõllul- tekkis teoorjus. Mõisapõldude saagikus oli madal.
See tõi kaasa asustuse tihenemise ja jõukaid talumehi. Peamine elatusala oli põlluharimine ja karjakasvatus. Saagist jätkus ära elamiseks ning kuna toodang oli kasvanud, siis veeti seda isegi välja ja teeniti raha. Külad tõid kaasa muutused põllusüsteemis. Külamaad polnud ühesuguse vljakusega, seepärast jaotati põllud pikkadeks ribadeks. Seda tehti selleks, et oleks võrdsus, iga talu sai võrdselt paremat ja halvemat maad. Muinasaja lõpul arvestati maa suurust adramaades põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Rikkad kasutasid olukorda ära ning omasid mitut adramaad, sest võimalused selle hooldamiseks olid olemas. Varem toimis kaheväljasüsteem kuid nüüd tuli kasutusele kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Seda kõike selleks, et lasta maal puhata ja mineraale koguda. Maad viljastati sõnnikuga. Muutused, mis on toimunud, on positiivsed, sest on õpitid maad võimalikult palju
homogeenseks. Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kuigi juba teokoorimise suurendamine keskaja lõpul mõjus taludele majanduslikult nivelleerivalt, kadusid suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel alles 16. sajandi teisel poolel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid nn vabad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad olid
Maad harisid talupojad, kes maksid selle eest raha. Ordu ei teki läänimõisad vaid ordumõisad, läänistamist ei toimunud.Taani valdus Taani kuningas maaisand Piiskopkonnad maaisand tartu piiskop,Ametkonna maad - maad, mida ei läänistatud. Jaotati eraldi vakusteks (4-6küla). 9)taani hindamisraamat- Suur Eestimaa nimistu- koostatud munkade poolt,milles on üle 500 kohanime Harju-ja virumaalt. Väike En- sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades. 10) 11)Adramaa- pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi 2)Maapäev- oli Vana-Liivimaa maaisandate ja nende seisuste(linnade ja vasallide)nõupidamine, mis oli ühtlasi Liivimaa kõrgeim seadusandlik ja kohtulik võim. 11)linnaelu korraldas Lübecki õigus 12)tsunft-ühe käsitöö meistrite liit. skraa-tsunfti põhikiri,mis määras ära mis tingimustel saadakse meistriks. Bild-sunfktide või käsitööliste liit
ühiselt, vähene abi. 4) Jüriöö ülestõus aeg: 23.aprill.1343-1345. Põhjused: Taani vasallid kartsid vabaduse piiramist + võideldi raskete koormiste vastu. Juhid: 4 kuningat, Vesse. Lahingud: Padise kloostri vallutamine. A tglt lahingud Sõjamäe ja Kanavere. Ülestõus Saaremaal. Talupojad kaotasid. Tagajärjed: talupojad pidid ehitama Maasilinna kindluse. Koormised tõsteti raskemateks. 5) Talurahva sotsiaalne liigendus: adratalupojad võimekust mõõdeti adramaades, üksjalad nende koormised olid väiksemad kui adratalupoegadel, maavabad neile kuulus talu, mis muutis neid vabaks, vabatalupojad olid osadest adratalupoegade koormistest vabaks ostnud, vabadikud maata või vähese maaga, palgatööst elatuva maaga. Sulased ja teenijad müüsid oma tööjõudu ja olid peremehe võimu all. 6) Linnad ja kaubandus: raad linnavalitsus, gild kaupmeeste ühendus (1-suurgild.. abielus kaupmehed, 2-mustpeadevennaskond..vallalised tüübid)
Eesti rahvastik ja linnad 1. Talupoegade sotsiaalne liigitus: Mõiste Seletus Vabatalupoeg Talupoeg, kes maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks oli ostnud. Tavaliselt ei olnud ta isiklikult vaba, kuid oli vaba teotööst. Adratalupoeg Talupoeg, kelle talu suurust arvestati adramaades. Ei olnud isiklikult vaba ning pidi tegema teotööd. Sulane; teenija Sulane on talutööline, kes palgati üldjuhul üheks aastaks, elas kool taluperega sulasemajas ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane elas taluperes, palka sai peamiselt natuuras: lisaks toidule ja peavarjule sai ka rõivaid, vilja. Teenija oli naisterahvas, aitas perenaist talutöödes. Sulastel ja teenijatel oli
seda tõendavad maase peidetud hõbemündid. Üldise vahetusväärtusena oli tuntud hõbe. Pärast Vabadusvõitlust lisandus kaubandusse Hansa Liit sinna kuulusid Eesti linnadest Tallinn, Uus Pärnu , Viljandi ja Tartu. Kaubanduse põhimõtted jäid üldjoontes samaks. Talurahvana oli olulisel kohal põllumajandus. Muinasaegses Eestis oligi peamiseks tegevusalaks maaharimine. Tegeleti künnipõllundusega, kus mindi üle kolmeväljasüsteemile. Maa mõõtmine toimus adramaades. Lisaks tegeleti loomakasvatuse, küttimise, kalapüügi ja metsmesindusega. Vajalikud majapidamisriistad valmistati ise. Keskajal jäi põllumajandus üldiselt samale tasemele kolmeväljasüsteem, adramaad. Peamiseks uuenduseks oli mehaaniliste veskide peamiselt vesiveskite teke. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus metsa arvelt hariti uusi põllumaid. Tavalise rukki kõrval tuli kasutusele talirukis. Lahutamatuks osaks jäi siiski karjakasvatus.
Eestlased muinasaja lõpul. Muinasaja lõpul 13. sajandi alguses elas Eestis umbes 150 000- 200 000 inimest. Selle perioodi kohta on tähtsaimaks kirjalikuks allikaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli maaharimine. Võeti kasutusele ader, Põhja- ja Lääne Eestis oli tuntud konksader, Kesk ja Lõuna-Eestis harkader. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimises kasutati kahevälja süsteemi. Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli talirukis. Talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega, lisaks veel küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsmesindusel. Käsitööaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang
Eestlased muinasaja lõpul. Muinasaja lõpusajandid olid eestlaste elus tähelepanuväärseks tõusuajaks. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes. Muinasaja lõpul elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Peamine tegevusala oli maaharimine. Kui varem kasvatati enam otra, siis alates 11.sajandist levis talirukis. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tavaliselt oli talupere valduses üks adramaa, rikkamatel ka enam. Koos talirukkiga tuli põlluharimisse ilmselt nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeleti ka loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga
Muinasaja talivili ja kolmas oli (nisu, kaer, oder, lõpul elas Eestis ca 150 kesaks). Vajalike asju talirukis, 000 inimest. valmistati igas peres herned,oad). Maad Asustamata vaid soisem oma jõududega. arvestati edalaosa, mõned saared Virumaal ja Põhja- adramaades. ja mererannik. Elati Saaremaal Loomapidamine suitsutubades. rauatootmiskeskused. (hobused, lehmad, Tekkisid sumbkülad, Keerulisematel aladel lambad jne.). ridakülad ja omaette meistrid (nt. Väiksemal määral hajakülad. relvasepad, ka küttimine ja Kihelkondande ja
Gild-käsitööliste ja ja kaupmeeste ühing. Skraa e käsitööliste oma põhikiri, mida kasutati tsunftides e käsitööstuskodades. Hansa Linn- Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Olderman- tsunfti või gildi kõige tähtsam isik. Seek-vaestemaja. Raehärra- kuulus rae koosseisu. Adratalupoeg ehk adrik oli kõige arvukam keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria. Adratalupoegade maa suurust ja majanduslikku võimet hinnati adramaades siit ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus kõikus suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides(1- 5adramaad). Üksjalad oli talupoegade sotsiaalne grupp kesk- ja varauusaegsel Liivimaal. Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nende arv kahanes aja jooksul. Maavaba talupoeg oli keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria. Maavabad talupojad olid isiklikult vabad ja said oma talu (lääni) tavaliselt läänikirjaga. Nad pidid täitma
pKr). Põlluharimine koos karjakasvatusega muutub peamiseks elatusalaks. Kirveste ja teiste metalltööriistade levik tegi võimalikuks alepõllunduse. Hakkas levima söödiviljelus (põld kasutusel 3-4 aastat, siis 15-20a puhkas). Tekkis 2-väljasüsteem – pool põldu vilja all, pool söötis (karjamaa) 3. Eesti ühiskond muinasaaja lõpul. (tegevusalad, suhted naabritega, asustus, külatüübid, haldusjaotus) Peamiseks tegevusalaks maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrvalt tegeleti loomapidamisega. Püüti kala ja kütiti. Eestlaste elamuks oli suitsutuba. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad, ridakülad ja hajakülad. Umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda. Liivlaste, kurelaste, soomlaste ja karjalastega olid suhted väga head. Lõuna pool elavate naabritega tuli aeg-ajalt ette ka tülisid. Seleta mõisted:
Talguliste kostitamise komme jäi püsima. · Korrategu oli kollektiivne kohustus. Talud saatsid jalateolisi mitmesuguste tööde tegemiseks, eriti loomade karjatamiseks ja söötmiseks. 17.sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid harilikult naised. Talupoegade ühiskondlik liigitus · Eesti talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi · adratalupojad- põllusuurust määrati adramaades · maavabad ülikute järglased. Olid tavalistest feodaalkoormistest vabad. Kohustuseks teenida kergeratsanikena. 15-16.sajandil hakkasid lähenema teisele vabatalurahvarühmale. Nende vabadus seisnes selles, et nad olid üle viidud osaliselt või täielikult raharendile. · üksjalad nende peamiseks koormiseks oli üks jalapäev nädalas. Üksjalgadeks olid adratalunike nooremad pojad. · pundenikud pidid feodaalile maksma kaks tündrit vilja, mis oli üks pund.
Smolino vaherahu- Kuueaastane vaherahu Liivimaa ja Moskva vahel, millega lõpetati ametlikult Liivimaa-Moskva sõda. Vaherahuga kinnitati asjade sõjaeelne olukord ning enam ei üritanud Liivimaa kordagi Moskva-poolset ohtu sõjalisel teel kõrvaldada. adratalupoeg- adrikuid oli Eestimaa talupoegade hulgas kõige arvukamalt, kuid nendevaheline maa suurus ja jõukus kõikus suuresti. Nende maa suurust ja majanduslikku võimekust mõõdeti adramaades. Alates 15.saj muutusid adratalupojad sunnismaisteks. üksjalg- enamasti adratalupoegade teine või hilisem järglane, kes pidi isakodust lahkuma. Nad harisid üles uued maad, mis ei olnud väga viljakad. Nende maksukohustused olid väiksemad kui adratalupoegadel. maavaba- Maavabadel talupoegadel polnud tavalisis adratalupoja kohustusi. Nad olid isiklikult vabad ning said oma talu läänikirjaga lääniisandalt. Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma lääniisandale maksu.
Selle põhjuseks võib olla nt naaberalade sooritatud sõjaretked ja ka kohapealsete ülikute vahel kujunenud tõsisemad pinged. Linnuste asend teede ääres, vahel ka sadamate juures viitab kaubandusele, milles oli oluline roll ülikutel. Põhjuseks ka rahvastikuränded. 7)Eestlased muinasaja lõpul: peamine tegevusala oli maaharimine, mis oli kõrgel tasemel. Kasvatati: nisu, kaera, herneid, ube jne. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem: 1. talivili. 2. suvivili. 3. kesaks. Selle kõrvalt tegeldi ka loomakasvatusega.(hobused, lambad kitsed etc.). rohkem peeti koduloomi. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga.arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati tasemel ning kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele- sõrmused, ketid jne.
Et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Selsamal paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid. Ta on maetud sinna kalmukünka alla, päris mere lähedale. Seda kohta nimetatakse Adalsyslaks. Noorem rauaaeg (900 1200 pKr) Eestis elas umbes 150 000 inimest, kelle peamiseks tegevusalaks oli maaharimine. Talirukki kasvatamine tõi kasutusele kolmeväljasüsteemi Maade suurust mõõdeti adramaades (1 adramaa = u 8-12 ha) Teised tegevusalad loomapidamine käsitöö (sepad ja pottsepad) jahindus kalandus (eriti rannikul) metsmesindus vahetuskaubandus naabritega: sisse tulid hõbe, pronks, sool; välja viidi karusnahku ja vaha. Esines ka inimkaubandust Väheseid Eestist leitud kuldesemeid Mõned hinnad muinasajast: hea ratsahobune 100 g hõbedat tööori 200 g hõbedat tööhobune 60 g lehm või härg 40-50 g
· Ei jaganud iseseisvat poliitikat · Sealne piiskop ja toomhärrad olid Saksa ordu preestrid Maaisandad ja läänimehed · Maaisanda domeen talupoegade poolt haritav kogumaa, mille tuludest kattis maaisand riigivalitsemise kulud ja oma isiklikud välja minekud, ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. · Läänivaldused- vasallidele sõjateenistuse eest jagatud maa. Läänide suurus oli küllaltki erinev, lääni suuruseid hinnati adramaades. · Vasallide õiguslik seisund muutus aja jooksul üha kindlamaks · Läänid ei olnud esialgu Liivimaal pärandatavad, surma korral langes lään maaisandale tagasi. · 1315.aastal said Taani kuninga vasallid õigus pärandada lääni isalt-pojale. · 1329.aastal võis pärandada isalt-tütrele. · Teistes Liivimaa väikeriikides oli pärimisõiguse areng aaeglasem. · Tartu piiskopi vasallid said 1450aastal, Saare-Lääne piiskopi vasallid tõenäoliselt alles 1524.aastal.
Seisuslik kord. Pärisorjus. Katoliku kirik ja vaimuelu. Vastused: 1.Talupoegade liigitus: Mõiste Seletus Vabatalupoeg Talupoeg, kes maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks oli ostnud. Tavaliselt ei olnud ta isiklikult vaba, kuid oli vaba teotööst. Adratalupoeg Talupoeg, kelle talu suurust arvestati adramaades. Ei olnud isiklikult vaba ning pidi tegema teotööd. Sulane; teenija Sulane on talutööline, kes palgati üldjuhul üheks aastaks, elas kool taluperega sulasemajas ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane elas taluperes, palka sai peamiselt natuuras: lisaks toidule ja peavarjule sai ka rõivaid, vilja. Teenija oli naisterahvas, aitas perenaist talutöödes. Sulastel ja teenijatel oli
Selle põhjuseks võis olla naaberaladele sooritatud sõjakäigud või kohapealsete ülikute vahelised pinged. Umbes 600. a paiku tegi kuningas Ingvar rüüstretke Eestisse. Olid ka viikingite sõjakäigud Eestisse. Venelaste sõjakäik nurjati. Eestlased muinasaja lõpul Elatusalad: I. Künnipõllundus II. 11.sajandil rukki kasvatamise algus III. Üleminek kolmeväljasüsteemile IV. Maad mõõdeti adramaades (põllumaa, mis suudeti üles künda 1 adraga 8-12ha) V. Loomakasvatus, küttimine, kalandus, metsmesindus VI. Käsitöö VII. Relvasepad, pronks- ja hõbesepad, pottsepad (potikeder-see pöörlev asi millel voolid) Kaubandus: I. Vahetuskaubandus II. Vahenduskaubandus Haldusjaotus: I. Muinasaja lõpuks enamus aladest asustatud II. Elanike arv u 150'000 III. Asustuse alglüli - pere, talu IV. Koduks reheelamu V. Lähestikku paiknevad talud moodustasid küla
kõrgmeistrile. Talurahva jõukam ja teovõimelisem osa oli tõenäoliselt hukkunud. Väikevasallid vaesusid, sest tühjaksjäänud maa ei suutnud enam selle omanikku toita. Talupoegade õigused ja kohustused: Kohustused: Viljakümnis, hinnus, sõjaväeteenistus, ehitamine Õigused: isiklik vabadus, pärilik maakasutus, osaleda kohtumõistmises, Talurahva sotsiaalsed rühmad · Adratalurid - kõige arvukam punt, nende maade suurust ja majanduslikku kandevõimet hinnati adramaades. Kõikusid oma suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides, seda enam, et adramaagi oli varieeruv ühik. Ühes piirkonnas adratalud tavaliselt ühesuurused. Eramaade adratalud tavaliselt väiksemad kui läänistamata maade omad. · Maavabad - olid isiklikult vabad ja said oma talu tavaliselt läänikirjaga. Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma raha ehk rekoginitsiooni. Neil tavalise adrataluri kohustusi ei olnud
Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop või mõlemad korraga, alguse sai 1420.aastal, esindatud oli 4 seisuslikku gruppi (vaimulikud, ordumeister, vasallkond, linnad), arutati välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning lahendati omavahelisi tülisid. Adratalupoeg omas majapidamist ääremaa, tegi nädalas ühe jalapäeva tegu (maaisandale või läänimehele maksis andameid ja teokoormiseid, maa kandevõimet mõõdeti adramaades) Maavabad omas talu läänikirja alusel, teenis feodaali ratsaväes Vabatalupoeg teotööst vaba, tasus maa eest rahas Üksjalg tasus maa eest oma tööloomade ja inventariga Kirikukihelkonnad olid poole väiksemad Muinaseesti kihelkondadest. ÕIGE Maarahva hulgas oli kõige arvukam kiht üksjalad. VALE Pärast reformatsiooni 1517.a. hakati kirikus jutlusi pidama ladina keeles. VALE Tallinna raad koosnes eranditult "Suurgildi" liikmetest. ÕIGE
Levisid tarandkalmed. o Keskmine rauaaeg (5.saj.-8.saj p.Kr) Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid). o Noorem rauaaeg (8.saj.- 13.saj. p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt
Põhiliseks elatiseandjaks oli põllundus ning peamiseks põllukultuuriks oli suvi- ja talirukis. Talirukki levik lõi eeldused regulaarseks kolmeväljasüsteemiks, mis laiemalt levis küll hiljem. Vilja hakati välja vedama ja Eestist sai maailma põhjapoolsem teravilja eksportiv maa. Selle kõrval kasvatati otra, nisu, kaera, hernest, uba, naerist, lina ja kanepit. Talude põllud paiknesid eraldi, vaid kindlate põlluribadena küla ühispõllul. Maa suurust arvestati adramaades, mis tähistas sellise suurusega põllumaad, mida sai üles harida ühe adra ja selle juurde käiva rakendiga. Karja-, heina- ja metsamaad olid küla ühisvalduses ning neid jagati perede vahel aeg-ajalt ümber. Kogukonnast lahku löönud suuremaid talusid kutsuti mõisateks. Põlluharimise kõrval peeti veiseid, hobuseid, kitsi, lambaid, sigu ja kanu. Palju töid tehti ühiselt talgute korras (Adamon, A. ja Karjahärm, T. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile).
töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus * Adratalupoeg ehk adrik - kõige arvukam keskaegse Eesti talupoegade grupp, kes elasid adrataludes ja kasutasid külakogukonna maid ühiselt. Moodustasid küla maaharijate tuumiku. Maad arvestati adramaades, millest ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus oli piirkonniti erinev kuid ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused. Adratalupoegade kiht kujunes tõenäoliselt välja juba varem koos külade ja külasarase arenguga. * Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi.
2. Eesti ühiskond esiaja lõpul: sotsiaalne kihistumine. Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad ja elamud. Muinasaja lõpul elas Eestis u 150 000 inimest, asustamata jäid vaid maa soisem edelaosa, mererannik ja mõned saared. Elatusalad: · Peamine tegevusala oli maaharimine. Alepõllunduse kõrval võeti kasutusele künnipõllundus, VII-VIII saj. Paiku võeti kasutusele rauast teraga ader (konksader, harkader) · Maa suurust arvestati adramaades sellise suurusega maa, mida hariti ühe adraga. Tavaliselt oligi talupere valduses üks adramaa. · Algul oli kasutusel kaheväljasüsteem, seoses talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. · Põlluharimise kõrval tegeleti loomapidamisega. Lääne-Eestis kasvatati rohkem veiseid (rohumaad!), Lõuna-Eestis sigu. · Lisaks tegeleti küttimise ja kalapüügiga (põhiliselt sisevetel, mererannikul puudus elanikkond, kes oleks sellega püsivalt tegelenud)
Jagunes vakusteks. 53. Ametimõis Ametkonna keskus. 54. Rüütelkond Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid rüütelkondadeks. 55. Maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kukkusaamine. Seal arutati ja otsustati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi, lahendati tülisid, määrati makse jne 56. Adramaa - maamõõduühik Eestis.Muinasaja lõpul nimetati adramaaks sellise suurusega põllumaad, mida hariti ühe adraga 57. Adratalupoeg talupoegade kiht ,kelle maa suurust arvestati adramaades. 58. Üksjalg talupoegade kiht, kelle kohustuseks oli teha mõisale tegu 1 jalapäev nädalas. Selle kihi moo-dustasid enamalt jaolt adratalunike nooremad pojad, kes asutasid talu kuhugi ääremaale. 59. Maavaba muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Ei kandnud tavakoormisi, vaid teenisid sõja korral lääniisanda ratsaväes. 60. Vabatalupoeg talupojad, kes tasusid koormisi rahas ega pidanud tegema mõisategu. 61
1054 sõjakäigul said venelased aga lüüa. 1030-1061 olid väga tähelepanuväärsed kogu Eesti ajaloos: nurjati venelaste vallutuskatse, eestlased muutusid tugevamaks ja organiseerutumaks, et kaitsta oma vabadust. Eestlased muinasaja lõpul Rahvaarv tõusis jõudsasti ja asustus tihenes. Muinasaja lõpul elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Peamine tegevusala oli maahaimine, mis oma aja kohta oli üsna kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades, milleks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tuli ka kolmeväljasüsteem-ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeldi ka loomapidamisega: veised, hobused, lambad, kutsed, sead, kanad. Toitu hangiti küttimisega ja kalapüügiga ja metsamesingus. Käsitööga tekkisid rauatootmiskeskused ja meistrid. Relvaseppade toodang: head relvad, hõbedaga ilustatud odaotsad, ornamenteeritud mõõgapidemed ja teramikud. Naised
Tsuudid-Vene kroonikates nimetati eestlasi ja mõningaid teisi ida pool Peipsit elanud läänemeresoomlasi tsuutdideks. 1030.aastal-Kroonika põhjal tegi Jaroslav Tark sõjakäigu eestlaste vastu,võitis neid ja rajas Tartu kohale tugipunkti,mille nimtas Jurjeviks Sossolid-Izjaslavi kroonikas nimetatud eesti hõimud 5 konksader-ühesahaline adratüüp,kasutati õhemate muldadega Põhja-ja Lääne-Eestis. Harkader-kahesahaline adratüüp,kasutati paksemate muldadega Kesk-ja Lõuna-Eestis. Adramaades-arvestati maa suurust,nimetati sellise suuruseda põllumaad,mida hariti ühe adraga. Kolmeväljasüsteem- Talirukki kasvatamiseka hakkas levima täislikum kolmeväljasüsteem,siis kasvas põllu ühel osal talivili,teisel suvivili ja kolmas oli kesaks. Metsmesindus-mett tarvitati kui ainsat magusainet. Rauatootmiskeskused-kujunesid mujnasaja lõpul Virumaal ja Põhja-Saaremaal,kus sulatati sadu tonne rauda,millega varustati teisigi piirkondi.
Külatänavate ristumiskohal oli väljak, külavainu, kuhu külarahvas kogunes, et nõu pidada. Sinna aeti ka tavaliselt kokku külakari, et see koos karjamaale ajad. Väljaku ääres oli ühine külakaev ja seal asus suur puukiik. Küla keskmine suurus oli 5 10 peret, kuid viljarikkamates paikades võis elada külas kuni 50 peret. Oli kujunenud elamu põhitüüp rehielamu. Peamisel tegeleti maaharimise ja sellega seotud karjakasvatusega. Maavalduste suurust mõõdeti adramaades see on ühe adraga ülesharitav põllumaa. Kõige tavalisem talu oligi ühe adramaa suurune (8 12 hektarit). Kaua aega oli peamiseks maaharimise viisik alepõllundus, see jäi künnipõllunduse kõrval kauaks püsima. Kõige varem hakati põllukultuurideest kasvatama otra, XI sajandil juba rukist. Lisaks kasvatati naereid, herneid ja ube. Karjakasvatus andis põldudele sõnnikut ja perele lihatoitu, loomanahad läksid kehakatteks ja mitmesuguste esemete valmistamiseks
Venelased vallutavad linna, linnus langeb seda kaitsnud palgasõdurite reetlikkuse tõttu 11. Mõisted raad keskaegne linnavalitsus bürgermeister rae tähtsaim ametnik sündik jurist linnafoogt maaisanda esindaja raes gild keskaegne ametiorganisatsioon skraa tsunftide põhikiri agul äärelinn seek vaestemaja toomkirik piiskopikirik toomkapiitel piiskopi nõuandev kogu adratalupoeg nende maad arvestati adramaades (III) üksjalad nende koormised olid väiksemad, sest nad pidid rajama enda talud asustamata kohta (IV) maavabad ülikute järeltulijad, nad ei maksnud makse (I) vabatalupojad koormised, mida teised tegid nemad olid raha eest vabad (II)
Põgenike ülesleidmiseks võeti ametisse adrakohtunikud. Sisuliselt kehtestati pärisorjus. Talurahvast ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda, endiselt osaleti kohtupidamises, omsid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale ning osalesid maaväes. Ei sulatud ühtseks massiks, vaid säilitasid varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Järelikult suudab selline rahvas veel rõhutuna elujõuline olla. Enim oli adratalupoegi, nende talude suurust arvestati adramaades,suurtemates taludes olid isegi omad teenijad ning sulased. Olid ka üksjalad, kes käisid mõisatööd tegemas ühe jalapäeva nädalas, nemad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtmisega, arenedes said nemadki adratalupoegadeks. Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Maavabad olid aga muistsete vanemate järglased, kellel lasus sõjaväekohustus, muud koormused puudusid. 15.sajandil hakkas välja kujunema sunnismaisus, mis tähendas, et talupoeg ei tohi
Rahvaarv kasvas, maa oli tihedalt asustatud. 13. sajandi alguses olid olemas ka hiljem tuntud külad ja asulad. Elanike arv küündis 150000-ni. Sellest perioodist pärinevad esimesed kirjalikud allikad, nendest oluliseim on Läti Hendriku Kroonika aastatest 1184-1227. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli kujunenud põlluharimine ja me olime kõige põhja poolsem põlluharija rahvas. Põldu hariti raud otsaga (adraga). Kasvatati peamiselt rukist, maad mõõdeti adramaades. See oli maa mida suudeti harida ühe hobuse ja ühe adraga. Kasutati kolme välja süsteemi. Kasvatati koduloomi, peeti jahti, kala püüti sisemaal. Eestis tegeldi ka mesindusega, saadi mett ja vaha. Vaha järele oli Lääne-Euroopas suur nõudlus. 1
venelased Pihkvasse ajasid Sigtuna ründamine-1187. aastal vallutasid ja põletasid Läänemeremaade idakalda paganad Rootsi pealinna Sigtuna, arvatavasti oli tegu Läänemere idakalda rahvaste ühendväega, peale seda tõusis Rootsi pealinnana ülesse Stockholm 17) MAAKONNA KAART(lk 32 õpikust) 18)MUINASAJALÕPU ELATUSALAD, SUITSUTUBA Peamine tegevusala oli maaharimine,oli kõrgel tasemel. Enam kasutati rukkist. Maa suurust arvutati adramaades. Adramaadeks nim. Sellise suurusega põllumaad,mida suudeti harida ühe adraga. Koos talirukkiga tuli põlluharimisse nn kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid,hobuseid,lambaid,kitsi,sigu ja kanu. Rohkem peeti koduloomi, kus oli rohumaid. Toitu hangiti veel ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsa- mesindusel. Mett tarvitati kui ainsat magusained.
stift - piiskopi ilmalik valdus, milles ta maahärrana valitses. komtuurkond - haldusüksus Liivi orduriigis, mida juhtis komtuur. foogtkond - haldusüksus Liivi orduriigis, mida juhtis foogt. komtuur - komtuurkonna juht foogt - foogtkonna juht kirikukümnis - kümnes osa talu saagist, mis maksti kirikule. hinnus - naturaalmaks maaomanikule maa kasutamise eest. sakraalarhitektuur - kirikuarhitektuur adratalupoeg - talupoegade kiht 14-16. saj., kelle maa suurust arvestati adramaades. üksjalad - talupoegade kiht, kelle kohustuseks oli teha mõisale tegu 1 jalapäev nädalas. Selle kihi moo-dustasid enamalt jaolt adratalunike nooremad pojad, kes asutasid talu kuhugi ääremaale. vabatalupojad - talupojad, kes tasusid koormisi rahas ega pidanud tegema mõisategu. maavabad - muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Ei kandnud tavakoormisi, vaid teenisid sõja korral lääniisanda ratsaväes. meespäev - Harju-Viru vasallide koosolekud.
Jaroslav Tark tegi 1030. a sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid ja rajas Tartusse tugipunkti. 1054. a sõjakäigul eestlaste vastu said venelased lüüa. Aastad 1030-1061 olid tähtsad Eesti ajalood nurjati venelate tõsine vallutuskatse. Eestlased muutusid väga tugevaks. Eestlased muinasaja lõpul. Muinasaja lõpusajandid olid eestlaste elus tähelepanuväärseks tõusuajaks. Rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala oli maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli kolmeväljasüsteem ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili, kolmas oli kesaks. Tegeleti loomapidamisega, küttimise, kalapüügiga. Tõusis esile metsamesindus. Vajalikud riistad valmistas iga pere ise oma jõuga, kuid raskemate asjade jaoks olid omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, nad valmistasid kvaliteetseid relvi.
mõningad sõjakäigud Viikingite poolt. Lõunanaabrite ja just eriti idaslaavlaste mõju kasvas. Idanaabritega olid suhted üldiselt rahumeelsed, 10. saj lõpul teravnesid ja toimusid sõjakäigud. Aastad 1030-1061 olid väga tähelepanuväärsed kogu eesti ajaloos, oli esimene vabadusvõitlus: nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. Eestlased muinasaja lõpul Tõusuaeg: rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala maaharimine (levis talirukis). Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha.
Andideks olid enamasti piik, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel päevadel loomad. 2. Eestlased muinasaja lõpul Muinasaja lõpusajand oli eestlaste jaoks märkimisväärselt hea. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes. Paljud keskajal tuntud külad oli, siis juba olemas. Muinasajalõpul elas Eestis vähemalt 150 000 inimest. Elatus aladeks oli peamisel maaharimine, mis oli selle aja kohta kõrgel tasemel. Põhiliset kasvatati talirukist. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis, teisele rukis ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga. Tähtis oli ka metsamesindus.
Rüütelkond- igas piiskopkonnas oli oma rüütelkond. Vasallid ühinesid oma huvide kaitseks rüütelkondadeks. Teoorjus- mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõudu ja töövahendeid. Slgul oli see perioodiline. sunnismaisus- talupojad polnu isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. adratalupoeg- moodustasi kige arvukama kihi, pidid maksma maaisandale andameid ja kandma teokoormisinende talufde majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades, kust tulebki nimetus. Üksjalg- rahvaarvu kasvades asutasid adratalunike pojad, kellele isakodus elatist ei jätkunud, külast väljapoole uusi talusid. Et uute maade väljaharimine oli keeruline, olid ka koormised tunduvalt väiksemad adramaatalupoja omadest. Sellliseid talude peremehi nimetati üksjalgadeks. Maavaba- vallutusperioodi ülikute järeltulijad Vabatalupoeg- need kes olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud
vahel.hiljem suhted vana-vene riigiga teravnesid. Kiievi vürst tegi 1030. Aastal sõjakäigu eestlaste vastu, võitis ja rajas Tartusse tugipunkti, mille nimetas oma nime Juri põhjal Jurjeviks.1030-1061-eestlased nurjasid venelaste tõsise vallutuskatse-võitlus vene vürstidega. Eestlased muinasaja lõpul: Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes.Elatusalad: Peamine tegevusala oli maaharimine.Levis enamasti talirukis.Maa suurust arvestati adramaades- põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Lisandus kolmeväljasüsteem- talivili,suvivili ja kesa.Lisaks tegeldi loomapidamisega- veised, lambad, kitsed, sead, kanad.Küttimine ja kalapüük-toidu hankimiseks. Metsamesindus. Käsitöö areng:igapäevaseid tööriistu valmistasid sepad, kes kasutasid eesti soomaagist saadud rauda. Kujunesid ka suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele.Hõbeehted
lõunapiiril rändrahvaste vastu rajatud kindlustes. 10. sajandi lõpul suhted vana vene riigiga teravnesid. 10.30 vallutati tartu, rajasid sinna tugipunkti Jurjevi.1054. said venelased eestlastelt lüüa. 1030-1061- nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. 19. Kuidas arenes põlluharimine? Kuidas mõjutas selle arengut raud? Vastus. Põhiliseks põllukultuuriks oli talirukis. Suurust arvestati adramaades(põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga), kolmeväljasüsteem. 20.Millised olid esivanemate elatusalad teise aastatuhande algul? Vastus.Põlluharimine, loomapidamine, küttimine, kalapüük, metsamesindus. 21.Millised olid esimesed väljakujunenud käsitööalad? Vastus. metallitöötlus, relvasseppad, pronksehete valmistamine, hõbeehted. 22. Iseloomusta vahetus- ja vahenduskaubandust. Vastus. Vahetuskaubandus-kaup vahetati kauba vastu Vahenduskaubandus-kaup osteti edasimüügiks. 23
12) # Maavabad talupojad olid isiklikult vabad ja said oma talu (lääni) tavaliselt läänikirjaga. Nad pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma oma lääniisandale maksu ehk rekognitsiooni. Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Hilisemal ajal maavabade talupoegade hulk vähenes, kuna suurenes teotöö osakaal. Isiklikult vabaks jäid üldiselt vaid rannarootsi talupojad. # Adratalupoegade maa suurust ja majanduslikku võimet hinnati adramaades siit ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus kõikus suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides - seda enam, et adramaagi oli varieeruva suurusega ühik. Ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused, kuigi võis Keskaeg leiduda ka kahe- ja enama adramaalisi adratalusid. Eramaadel olevad adratalud olid tavaliselt väiksemad kui keskajal maaisanda, uusajal riigi ehk domeeni maadest eraldatud talud.
inimest). · Soistele aladele ja rannikule asus elama rohkem inimesi. · Linnastumine Lääne-Euroopas tõi kaasa teraviljahindade kasvu. See omakord kasvatas mõisate arvu, talupoegade teokoormised kasvasid (mõisategu = jalategu + rakmetegu), talupojad olid sunnismaised. Talurahva sotsiaalne liigitus: · Adratalupoeg talupoeg, kes pidi maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades, kust tuleb nende nimetus. Nende õiguslik seisund oli võrdne, kuid talude suurustel ja jõukusel oli kuni 10 x vahe. Rahvaarvu kasvamisel asutasid adratalupoegade pojad uusi talusid. · Üksjalg tunduvalt väiksemate koormistega talu peremees, kes oli alustanud uue talu ja põllumaade rajamist (näiteks adratalupoegade pojad). Nende jalategu oli üks jalapäev nädalas. Sealt on tulnud ka nende nimetus.
t kujunes sunnismaisus. Lisaks kasvas teoorjus ja suurenesid maksud. 1507. aastast ei tohtinud talupoegadel olla relva. 16. sajandi keskpaigast hakkas mõisnik talupoega pidama oma isiklikuks omandiks. Liivimaal oli kujunenud pärisorjus. PILET 7 1) Eestlaste tegevusalad muinasaja lõpul Elatusalad: o Peamiselt maaharimine – oder, nisu, kaer, hernes, uba jms. Maid mõõdeti adramaades. Tuli ka kolmeväljasüsteem – ühel põllul talivili, teisel suvivili, kolmas oli kesaks. o Tähtis tegevusharu oli ka loomapidamine – veised, hobused, kitsed, sead, kanad. o Küttimine, kalandus, metsamesindus Käsitöö o Igapäevase kauba valmistas iga pere ise, keerulisemaid esemeid tegid sepad ja meistrid. o Muinasaja lõpul kujunesid rauatootmiskeskused, kus sulatatud rauaga varustati
Rahvaarv kasvas jõudsasti ja kogu maa sai tihedalt asustatud. Muinasaja lõpuks elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Sellest ajast tuntakse juba mitmeid kirjalikke allikaid (nt Henriku Liivimaa Kroonika) Peamiseks elatusalaks nooremal rauaajal oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Künnipõllunduse arengule aitas kaasa rauast teradega adra kasutusele võtmine VII-VIII saj. paiku. Kasutati juba kolmeväljasüsteemi. Põllumaa suurust arvestati adramaades (8 - 12 ha). Eriti hästi arenes ka käsitöö, milles toimus spetsialiseerumine. Omaette käsitööaladeks olid kujunenud eelkõige raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus eestlaste kaubitsemine lähemate naabrite liivlaste, soomlaste, jarjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Kuid tänu oma soodsale asendile oli
annaabi.ee 
