Psühholoogia konspekt (0)

Psühholoogia - teadus, mis uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat/ teadus, mis uurib inimese hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise. Eesmärgid: kirjeldada, mõista, prognoosida.
Psyche (kreeka k) – hing, vaim
Logos (kreeka k) – õpetus
Psüühika - organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist jälgides/organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist
Psüühilised nähtused jagunevad:

• protsessid - tunnetus- ja emotsionaalsed protsessid, toiminguid käivitavad ja suunavad protsessid (nt inimesele meenub midagi - ta mõtleb sellele - tunneb midagi - unustab)
  
• seisundid - inimese üldine aktiivsuse tase, olek, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu.
  
• omadused - inimese psüühika tüüpilised erijooned, mis iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, püsivuse, muutlikkuse, aktiivsuse taseme, mahu, suunitluse jm seisukohalt (nt võimed, temperament, iseloom, huvid, väärtused, ideaalid). On teatud potentsiaaliks või eelduseks , mis lubab ennustada üht või teist käitumist/reageerimisviisi
  

psühholoog – nõustaja (3+2 a +1kutsepraktika)
psühhiaater – eriarst, kes võib ravimeid välja kirjutada (6+2a)
nõustamine- igapäevaelu probleemidega toimetulemine
teraapia – suunatud konkreetse psüühikahäire ravile
Psühholoogia harud
Teoreetilise orientatsiooniga:

• psühhofüüsika – kuidas välismaailma tajume
  
• psühhofüsioloogia – protsessid kehas aju tasemel
  
  • psühhofarmakoloogia – kuidas mõjuvad ravimid ajule
    
• isiksuse psü. – kuidas üksteisest erineme
  
• sotsiaalpsü. –kuidas käitutakse grupis
  
• arengupü. – kuidas areneb laps, mis protsessid, mis vanuses; nüüd ka täiskasvanute areng
  
• neuropsü. – millised funktsioonid mis aju eri osades, kuidas kahju parandada
  

Rakendusliku orientatsiooniga:

• kliiniline psü. – erinevate häirete diagnoosimine ja ravi
  
• õiguspsü. – isikute äratundmine
  
  • korrektsioonipsü. – kas süüalune parandab käitumist
    
  • kriminaalpsü. – ekspertiisid teo arusaamiseks
    
• organisatsioonipsü. – kuidas käitutakse tööl
  
• reklaamipsü. – kuidas reklaamid mõjuvad
  
• spordispü. – kuidas võistlustel sooritamisvõimet parandada
  
• koolipsü. – lapse, õpetajate, vanemate nõustamine
  
• militaarpsü.- milliseid inimesi kelleks koolitada; mis mõjutavad sõdureid lahingutes ja nende järgselt
  

Teaduslik meetod psühholoogias

probleemi defineerimine

probleem seostada juba olemasoleva teooriaga ja varasemate uuringutega

testitava hüpoteesi formuleerimine

uurimismeetodite kindlaks määramine (olulised eelmised andmed, mida tasub uurida ja mida saab. Samas kontrollida uusi võimalusi, lükata eelnevad ümber.)

Deduktiivne lähenemine probleemile – järeldus grupi tulemuselt indiviidile

Induktiivne lähenemine probleemile - vastupidi

andmete kogumine ja analüüsimine

tulemuste alusel teooria ümberlükkamine või toetamine , kokkuvõtete tegemine

teadusliku teadmise kohandamine tulemustega
Reliaablus ehk korratavus - Meetodi täpne kirjeldus (kordustestimine, poolitusmeetod). Kas see meetod on korratav. Mõõdetakse korrelatsiooniga r.
Valiidsus – meetodi usaldusväärsus. Näitab, kas test mõõdab seda omadust, mida me mõõta tahame, st kas test täidab oma otstarvet.
väline – kas on võimalik uurimust laiendada
ökoloogiline – kas eksperimendi tulemused on ülekantavad ka reaalellu
ajaline periood (ristlõikeline/läbilõikeline; longitudinaalne - samad katseisikud osalevad 2x; järgnevuslik võrdlus - nt vanus muutub)
Eksperiment :
Laboratoorne või loomulik eksperiment
Kontrollgrupp vs eksperimentaalgrupp
Sõltuv muutuja ja sõltumatu muutuja
Vaatlus : enda või teiste, struktureeritud, pool-struktureeritud, struktureerimata, loomulik või varjatud, osalus või mitte
Erinevad uurimismeetodid – intervjuu , küsitlus, juhtumitöö ( case study )
Tõenäosuslik valim –saab teha üldistusi kogu elanikkonnale. Juhuvalim , süstemaatiline, kihiline või klastriline.
Mittetõenäosuslik valim – paari grupiga, ei saa tervele populatsioonile üle kanda. Mugavusvalim(kes on nõus),
kvootvalim , eesmärgipärane, lumepalli meetod, dimensionaalne.
Psühholoogia uurimismeetodid:
1. Eksperiment ehk katsemeetod - olukord, kus katse korraldaja püüab arvestada ja muutumatuna hoida teatud faktoreid ja muuta sihipäraselt ning kontrollitud määral teisi faktoreid/muutujaid. On rajatud hüpoteesile. Kontrollgrupp vs eksperimentaalgrupp
sõltuv muutuja – mida mõõdetakse
sõltumatu muutuja - muutuja, mida katse korraldaja teadlikult kontrollib, et kindlaks teha selle toimet teda huvitavale nähtusele
laboratoorne eksperiment - laboriseadmete kasutamine. Katseisikute tegevus on reglementeeritud juhistega. Katsed on korratavad peaaegu identsetes tingimustes. Puudused: kallis ja aeganõudev
loomulik eksperiment - katseisik on tavapärases tegevuskeskkonnas. Puudused: võimatus kõiki tegureid arvesse võtta ja mõõta, olukorda kontrollida, suunata või täpselt korrata
2. Vaatlus - sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. On rajatud hüpoteesile, viiakse läbi varem koostatud plaani alusel. Käik ja tulemused fikseeritakse täpselt. Struktureeritud, pool-struktureeritud ja struktureerimata vaatlus. Loomulik vs varjatud
enesevaatlus e introspektsioon - käepärane, laialt kasutatav, subjektiivne, uute ideede genereerimine (uurija ise märkab enesevaatluse teel midagi tähelepanuväärset); on tulemuslikum eksperimendi tingimustes
tagasivaatlus e retrospektsioon - oma psüühilise elu tagantjärele, hilisemalt uurimine
väline (teiste) vaatlus e ekstrospektsioon - objektiivne, kasutatakse tehnilisi abivahendeid (nt filmimine , helisalvestus). Puudused: subjektiivne külg (tundmused, elamused, mõtted) jääb varjatuks
3. Intervjuu - kasutatakse sageli vaatluse ja eksperimendi täiendusena. Struktureeritud, pool-struktureeritud ja struktureerimata vestlus . Nähtavad on ka mitteverbaalse kommunikatsiooni elemendid (hääletoon, näoilme, väljendusliigutused jne). Kaasvestlejat saab suunata vastavalt oma eesmärkidele. Sõnades edastatav informatsioon on unikaalne.
4. Test - täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega uuritakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi. Koosneb küsimustest/ülesannetest, millele tuleb lühidalt vastata või anda lahendus või valida õige vastus ette antud võimaluste hulgast. Tulemusi hinnatakse varem kindlaks tehtud standardite (normide) järgi. Selle meetodiga ei tehta kindlaks uusi seaduspärasusi, selgitatakse vaid konkreetse isiku psüühiliste omaduste suhe normi või selle isiku kuuluvus teatud tüüpi või kategooriasse
objektiivtest - välistavad nii katseisiku enda kui ka teiste inimeste subjektiivsed arvamused (nt küsitlus)
projektiivtest - lähtub oletusest, et katseisik projetseerib end testi situatsiooni ja tema poolt antud tõlgendustes kajastuvad ka tema enda alateadlikud tendentsid (nt näidatakse pilte)
5. Küsimustik
subjektiivsed küsimustikud - 1) temperamendi- ja isiksuse karakteritestid; 2) isiksuse suunduse testid (huvide, kalduvuste, hoiakute selgitamiseks)
objektiivsed küsimustikud
W. Wundt ja teadusliku psühholoogia sünd
Püüd selgitada psühholoogilisi nähtusi oli inimesele omane juba ammu (nt unenägude ja haigustega kaasnevate hallutsinatsioonide seletamine)
Mõiste hing. Tekkis usk hingede ümberkehastumisse ja hauatagusesse ellu ning vaimudesse ja deemonitesse.
Psühholoogiast kui iseseisvast teadusest räägitakse alates 19. saj teisest poolest. Konkreetseks tähiseks loetakse aastat 1879 , kui Wilhelm Wundt rajas esimese eksperimentaalpsühholoogia labori Leipzigi ülikoolis, kus stažeeris enamik oma aja juhtivatest psühholoogidest. Uuriti ravimite mõju vaimsetele protsessidele ja pärilikkust.
teoreetiline baas – strukturalism
Lähenemisviisid:
1. Psühodünaamiline lähenemine
S. Froid ( 1856 – 1939)
Inimest ajendab tegutsema instinkt (eluinstinkt e libido , surmainstinkt e Thanatos ).
Teadlik olek, poolteadlik ja alateadlik – kõige domineerivam.
Psühhoanalüüs . Meetodid psühhoanalüütiku töös: 1) unenägude analüüs 2) vabad assotsiatsioonid 3) ülekanne 4) hüpnoos
Jagas isiksuse kolmeks: ID( nauding ), super -ego ( moraalinormid , ideaalmina), ego( reaalsus , valikuline).
Ego kaitsemehanismid: eitamine, projektsioon (ebameeldivad tunded kanname üle teistele), asendamine( em. väljaelamine kellegi teise peal), identifitseerimine (kellegi järgi käitumine), regressioon (varasemale tasemele taandumine), reaktsiooni formatsioon (inimest, kes meeldib, kiusatakse), ratsionaliseerimine (oma käitumise põhjendamine), huumor (eneseiroonia), sublimatsioon .
Neofreudistid
A. Adler : individuaalpsühholoogia, sünnijärjekord, võimutung vs alaväärsustunne
E. Erikson : psühhosots. areng
E. Fromm: psüühilise ja sots. teguri vahekord
C.G. Jung : analüütiline psü.
2. Biheiviorism (Käitumuslik lähenemine)

• psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias (nt Ivan Pavlovi tööd) ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimises
  
• eitab teadvust psühholoogia ainena, pidades selle objektiivset uurimist võimatuks. Teadvus ja kõik subjektiivne nimetatakse nn "mustaks kastiks", mille sisu ei avane objektiivsele teaduslikule uurimisele
  
• daatumiks on J. B. Watson i(1878 – 1958) artikkel, kus psühholoogiat käsitleti teadusena käitumisest
  
• 1920.a "Väikese Alberti " eksperiment lapse ja rotiga. Sisend ->must kast->väljund, tingitud ja tingimata stiimul
  

E. Thorndike
Probleemkast – kass kastis, vaja välja saada
õppimisseadused (tagajärjeseadus, äsjasuse seadus, harjutamise seadus). Efekti seadus - liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad.
Karistamine ( karistus , frustreeriv tasumatus)
Kinnitamine/tasustamine (positiivne, negatiivne)
Kasutusviisid: žetoonimajadus(kinnitada posit. osa ja siis tasustada), süstemaatiline desensitiseerimine (järkjärguline parandamine nt. foobiate puhul)
B. F. Skinner ( 1904 -1990) – radikaalne biheivorism , sarrustamine (reinforcement), sotsiaalse õppimise teooria, katsed loomadega.
klassikaline tingimine S→R=Õ - Ivan Pavlov . Tingitud refleksid kujunevad õppimise teel.
operante tingimine - Käitumist põhjustab vajadus reageerida teatud kindlal viisil. Tagajärgedeks on kinnitus (ehk tasu) või karistus
esmased(füsioloogilised vajadused) vs teisesed tasustamised
3. Humanism
rõhutab inimese kontrolli oma elukäigu üle; inimene on oma olemuselt hea; vaba tahe ja autonoomsus , võimeline tegema oma valikuid ; soov pürgida oma potentsiaali täieliku saavutamise poole;inimese arengupotentsiaal on piiramatu
Carl Rogers (1902-1987)
valikute ja vastutuse osatähtsus inimese elus, empaatia olulisus
Abraham Maslow (1908 – 1970)
inimese tegevust suunab vajadus ennast teostada ("A Theory of Human Motivation").
Vajaduste hierarhia (Füsioloogilised vajadused - turvalisus, kuuluvus, tunnustus, tunnetus, esteetilisus, eneseteostus )
4. Kognitiivne psühholoogia
praegusajal juhtiv suundumus kujunes välja 1950.-1980.a
termin "kognitiivne" pärineb U. Neisserilt
keskendub sellele, läbi milliste protsesside inimesed tunnetavad (salvestavad meelte infot, töötlevad jne) ja mõistavad maailma
inimene konstrueerib oma maailmapildi
väline stiimul - !!! - käitumuslik vastus
Jean Piaget - kognitiivne lähenemine. Intellekt
5. Psühhobioloogiline koolkond
6. Evolutsiooniline psü. lähenemine
7. Sotsiokultuuriline lähenemine
Intelligentsus e. vaimsed võimed
vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses.
Francis Galton - artikkel "Talendi ja iseloomu pärilikkus ", general intelligence, eugeenika
Intelligentia lad.k – arukus , taibukus; võime planeerida , arutleda, leida seoseid
Charles Darwin – inimese teke ja areng; loodusliku valiku osa – kes paljunevad, millised omadused kanduvad edasi, millised omadused tulevad kohanemise teel, 19. sajandi keskpaigast läks tähelepanu vaimsele võimekusele
Francis Galton – tarkuse või andekuse teaduslik lahti seletamine – millest võib koosneda ja kui palju on tegemis pärilikkusega/keskkonnaga. 1865 avaldas artikli „Talendi ja iseloom pärilikkus“; General intelligence – üldintelligentsus; see on bioloogiline omadus, mis eristab meid teistest imetajatest; see on üpriski päritav; see on terviklik – seda ei saa osadeks lahutada
eugeenika – inimene on hakanud alla käima ja midagi on vaja ette võtta, et seda pidurdada ; hakkas ilmnema, et tervishoid ja toit hakkasid paranema ja ellujäämine oli suurem -> see viib ühiskonna üldist arengut alla, kuna inimesed, kes oleks pidanud surema, jäid ellu; mida rohkem lapsi seda väiksem intelligentsustase
IQ - intelligentsuskoefitsent. W. Stern 20.saj alguses. IQ=(vaimne vanus/kronoloogiline vanus)*100.
Üldintelligentsus:
g-faktor – mida kõrgem on üldintelligentsus, seda kiiemini ja paremini saab inimene hakkama erinevate ülesannetega.
R.B.Cattell
Liikuv – fluid – võime toime tulla varem mitte kogetud probleemidega uutes olukordades
Kristalliseerunud – oskust oma teadmisi rakendada õiges kontekstis
Intelligentsustestid:
alusepanija Alfred Binet
Intelligentsuse skaala – kuidas me saame lapsi testida, kas neil on nt õpiraskused; katsetamine
Binet ja Simon – lisasid keerukate protsesside uurimiseks ülesandeid, nt sõnavarast aru saamine ja sõnade reastamine, mõistatused, keelelised ülesanded; pani kokku ülesannetekogu, et väljaselgitada, millised lapsed vajavad abi õpingutel
Lewis M. Terman ( 1877 -1956) – inimeste grupitestimine; tõlkis Binet tekstid inglise keelde ja kohandas neid ameerika oludele – sõdurite paigutamine ametipostidele ja välja praakimine; kui hästi inimene reageerib, visuaalruumiline mälu, töömälu
Stanford-Binet test (L.Terman) kaks versioon , üks neile kes oskasid lugeda ja kirjutada, teine rassilistele/keelelistele vähemustele, mitteverbaalne, et ka nemad saaksid selle ära täita
Normaaljaotus – keskmine tulemus on teadlaste vahel kokku lepitud – 100, sellest oleneb, millise tasemel oled, kas kõrgemal või madalamal
Flynni efekt (1987/2007)
Intelligentsuse skoor kasvab ajas
1standarthälve 50 aasta jooksul
Nature or nurture
Inimliigi tunnuste varieeruvuse ja arengu määravad ära kaks faktorit :
Genotüüp – pärilikkuse alus – indiviidi kogu geneetiline info; perekonnasisene uuring – ühemunakaksikud (genotüübi kattuvus 100%) ja kahemunakaksikud (genotüübi kattuvus 50%)
Keskkonna mõjud
Intelligentsuse mõõtmine:
Üldine vaimne võimekus – akadeemilise võimekuse testid, kliinilised testid
Spetsiifiliste võimekuste testid – sooritustestid
Praeguseks on rohkem levinud David Wechsleri poolt loodud skaala WAIS ja WISC
Verbaalne ja toiminguline, hetkel kasutusel WAIS-IV, lastele on ka olemas WISC ja WPPSI
Näiteid WAISist ja WISCist
Verbaalsed alatekstid: mõõdavad üldst arusaamist „Miks on suitsetamine tervisele kahjulik?“
Informeeritus „Mitu päeva on aastas?“
Sõnaliste aritmeetiliste ülesannete lahendamine
Kaufman Assessment Battery for Children (K-ABC)
Samaaegne vs järjestikune infotöötlus, kus on vaja ainult ühte ülesannet lahendada vs see, kus on mitu ülesannet ühe sees
Kultuurilised ja keelelised vähemused – sobib ka neile
Loodud ka mittesõnalisi teste, nt John Raveni poolt 1938 aastal, Raveni Standardsed Progresseeruvad Maatriksid – oleks piisavalt palju lihtsaid ja ka raskeid ülesandeid, et inimesi eristada
Vastuvõtutestid ja akadeemiline võimekus
SAT (Scholastic Aptitude/Assessment Test) – andmete piisavus – ülesanded, mis nõuavad selle otsustamist, kas antud informatsioonist piisab mingi ülesande lahendmaiseks; jooniste , tabelite , diagrammide tõlgendamis-/kasutamisoskus; sõnavara – võõrsõnade ja arhailiste sõnad tähenduse tundmine ; loetud tekstide mõistmine. See ei kindlusta hilisemat edukust .
Spetsiifilised võimed:
R.Steinberg – IQ testid mõõdavad ühte võimet ehk analüütilist intelligentsust; siia peaks lisama loovust – oskused olukorras, kus lahenduskäik pole nii selge; praktiline intelligentsus – teoreetilised teadmised on olemas aga neid ei suudeta praktikas kasutada
Harimatu õpetlased ( idiot savant –ing. k) termin tähistab inimest, kelle üldvõimekus on väga madal, kuid kes on üliandekas mingis kitsas valdkonnas nt aritmeetikas või muusikas vms; autistide seas on neid eriti rohkelt
Howard Gardner – üksteisest sõltumatute võimete teooria: keeleline , loogilis-matemaatiline, ruumiline, muusikaline, kehaline, interpersonaalne, intrapersonaalne, naturalistlik – suhe loodusega, eksistentsiaalne – oskus elada
Vaimne alaareng :
Kerge 50/55 – 70
Mõõdukas 35/40 – 50/55
Raske 20/25 – 35/40
Väga raske – alla 20/25
IQ ja erinevad grupid:
Sugu – erinevus ei ole, aga mehed lahendavad paremini ülesandeid ruumilise mõtlemise ja laialdaste faktiteadmistes, naised sõnalise võimekuse ja lühimälu ülesandeid
Etnilised grupid ja intelligentsus:
Negriidid mongoliidid – põhjust pole teada, aga millegi pärast need tulemused on paremuse järgi nii kujunenud; kindlalt ei tea, miks nii on, võimalikuks põhjuseks on võib olla majanduslik staatus. Kultuuri erinevus – kui palju on võimalik testida inimese emakeeles.
Arthur Jensen – 1969 ilmunu essee – afro- ameeriklased on halvemate tulemustega pärimuse pärast, mõjureid võib aga olla mitmeid ja sellist üldistust ei saa teha
IQ uuringud Eestis:
Juhan Tork tõlkis ja kohandas Eesti oludele Ameerikas loodud testi, mille nimeks oli National Intelligence Test
Doktoritöö „Eesti laste intelligents “ (1940), ainuke, mis jõuti ära kaitsta sellel ajal
IQ ja kriminaalsus:
H. Goddard – üks esimesi IQ ja kriminaalsuse seose uurijaid
1914 a artikkel, millest selgub , et keskmiselt 50% noortevanglate kasvandikest USAs olid nõrgamõistuslikud
Isiksus - järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum
Isiksuse iseloomu ja muude omaduste tundmine aitab isiku käitumist, eelistusi ja valikuid küllaltki suure täpsusega ennustada.
Olulisemad isiksuse omadused:

• temperamendiomadused (nt ekstravertsus , koleerilisus)
  
• vaimsed võimed (nt sõnaosavus)
  
• iseloom (nt kangekaelsus, järeleandlikkus)
  
• väärtused (nt loodusearmastus)
  

Teooriad isiksuse kui psühholoogia uurimisobjekti kohta:

• Psühhodünaamilised teooriad – mis on inimest liikuma panev jõud = motivatsioon (psüühiline tegur, mis valdab bioloogiliste üle). Kuulsaim ja mõjukaim on Freudi psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus. Alateadvus, tungid .
  
• Tunnusjoonte teooriad – isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Esmased ja teisesed tunnusjooned.
  

Hippokrats – 4 temperamenditüüpi
Galneos
Koleerik Kollane sapp
Melanhoolik Must sapp
Sangviinik Veri
Flegmaatik Lima
Kretshmer ja Sheldon kehatüüp - Endomorfne-tüse, ektomorfne-kõhna, mesomorfne-normaalne. Pükniline, asteeniline, atleetlik
G.Allport - Kesksed ja teisesed tunnusjooned
R.Cattell – faktoranalüüs
EPQ – Eysenck ’s Personality Questionnaire
Eysenck’i bioloogiliste tunnusjoonte teoorias taandub isiksuse omaduste kogum kolmele põhimõttele:
1)ekstravertsus- introvertsus
2) neurootilisus
3)psühhootilisus
"Suure viisiku" teooria (Paul Costa ja Robert McCrae)
enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad 5 põhifaktorile:
1) avatus
2) kohusetunne /meelekindlus
3) ekstravertsus
4) lahedus/ seltsivus
5) neurootilisus
Kognitiiv-käitumuslikud teooriad – rõhutatakse sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemises ja koostegevuses. Tüüpilised käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha ja milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele.
M. Seligman (s. 1942) – õpitud abitus (learned helplessness)
A. Bandura (s. 1925) – enesetõhusus (self-efficacy)
Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad – rõhutatakse isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kuni tippelamuseni välja.
Isiksuse uurimine:
Kaudsed meetodid:

• Projektiivtestid – esitatakse testiküsimused tajutava materjaline, mida vastaja peab tõlgendama. Eeldatakse, et sellise materjali tõlgendamine väljendab isiksuse kalduvusi, huvisid, muresid jms.
  
• Rorschachi tindipleki test (Inksbot test) 1921
  

TAT e temaatilise apertseptsiooni test
Morgan ja Murray 1935
Otsene mõõtmine:

• Enesehinnangutestid
  
• Objektiivtestid(sageli küsimustikud) – võimaldavad saada vastuseid isiku elu seikade ja teda iseloomustavate omaduste kohta selliselt , et sõltumatud kolmandad isikud võivad kinnitada vastuste paikapidavust.
  
• Küsimustikud
  

MMPI
S.R.Hathaway ja J.C.McKinsley 1940
Minnesota mitmefaasiline isiksuse küsimustik, 567 väidet = Minnesota Multiphasic Personality Invenroty
Isiksusehäire:
Iseloomu ja käitumise raske häire, mis tavaliselt hõlmab isiksuse mitut aspekti ja on seotud oluliste isiklike ja sotsiaalsete raskustega
Isiksushäirete kui omaette diagnostiliste ühikute kirjeldamine psühhiaatrias alates 18.saj lõpp – 19.saj algus
Hullumeelsus ilma segadusteta
Moraalne vaimuhaigus
Düsharmoonilised hoiakud ja käitumine
Ebanormaalne käitumismuster on püsiv ja pikaajaline
Ebanormaalne käitumismuster on kõikehõlmav ja paljudes isiklikes ning sotsiaalsetes situatsioonides selgelt väärkohanenud
Ilmneb alati lapse-või noorukieas ja püsib täiskasvanuna
Häire põhjustab sotsiaalse funktsioneerimistaseme langust
Närvisüsteemi ülesehitus. Aju erinevate osade funktsioonid ja suuraju sagarate funktsioonid
Refleks – kohanemisfunktsioon. Tingimatud (tahtele allumatud; nt aevastamine, neelamine ) ja tingitud (ära õpitud; nt puudutades kuuma eset)
Instinkt - kaasasündinud käitumine (nt jahipidamine loomadel)
Somaatiline NS - juhib organite välist, kehalist tugevust, jagunedes tsentraalseks (pea- ja seljaaju ) ja perifeerseks (pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega): Sensoorne (meeltesse või tajumisse puutuv), monotoorne (liigutustesse või liigutamisse puutuv)
Vegetatiivne NS - jaguneb sümpaatiliseks (reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust) ja parasümpaatiliseks (soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist) süsteemiks
Kesknärvisüsteem - tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga. Individuaalse ja liigimälu alus. Somaatiline ja autonoomne NS on omavahel vastastikuses seoses ja talitlevad KNS koordineeriva kontrolli all
Psüühika toimib suures osas tänu suuraju ajukoorele. Seljaaju reguleerib lihtsamaid, organismi alalhoiuga seotud automatiseerunud liigutusi. Peaaju koosneb piklikust, väike-, kesk-, vahe- ja suurajust.
Seljaaju läheb üle piklikajuks – ANS(automaatse ns) regulatsioon , kontrollib eluliselt olulisi reflekse - hingamine , südame löögisagedus, oksendamine, süljeeritus, köhimine, aevastamine
Edasi tuleb ajusild, kus asuvad Raphe tuumad ja retikulaarformatsioon. Kontrollib ajukoore aktiivsust, ärkvelolekut, und ja tähelepanu.
Keskaju - automaatsed liigutused, sensoorsete signaalide ( kuulmine ja nägemine) ümberlülitamine, temperatuuri regulatsioon ja valu tajumine , koos ajusillaga une- ja ärkveloleku tsükli reguleerimine
Väikeaju - asendi, lihaskoordinatsiooni, tasakaalukeskus, ruumis orienteerumine , basaalganglionid – ühendavad erinevaid ajuosasid omavahel
Vaheaju - kehast ja meeleelunditest tuleneva info põhiline vastuvõtja, sorteerija, vahendaja , ka ANS reguleerija. Motoorse info liikumine.
Talamus - virgus ja tähelepanuseisundid, teadvus, info töötlemine
Hüpotalamus - kehatemperatuur, ainevahetus , nälg , janu, emotsioonid
Amügdala e mandelkeha - emotsionaalsed sündmused, nende töötlemine ja reguleerimine
Limbiline süsteem - amügdala, hipokampus – info minek lühimälust püsimällu.
Aju poolkerad omavahel ühenduses mõhnkehaga.
Aju on lateraliseerunud – vasak ajupoolkera kontrollib keha paremat poolt, parem ajupoolkera vasakut poolt. Erinevad psüühilised funktsioonid paiknevad eri poolkerades (nt: paremakäelistel juhib keelekasutust vasak poolkera ). Plastilisus – aju osad on võimelised üle võtma teise ajupoolkera ülesandeid. Vananedes plastilisus halveneb.
SAGARAD :
Kuklasagar – nägemise esmane töötlus
Oimusagar – kuulmisinfo vastuvõtmine, kõne mõistmine. Mälu ja emotsioonide protsesside töötlemine.

• Agnoosia – inimeste ja asjade äratundmisega probleeme, seotud just alumise juhteteega.
  
• Prospagnoosia – ei tunta nägusid ära.
  
• Ladus afaasia (häired kõnelemisel): Wernicke afaasia – jutt pole seoses – ja Boca piirkonna afaasia – raske mõtteid välja hääldada.
  

Kiirusagar – sensoorse info vastuvõtmine ja töötlemine. Objektide ruumiline asetus ja kooskõla. erinevate kehaosade info ära tundmine ja sellele reageerimine.
Otsmikusagar
1) primaarne motoorne korteks – mõtte täitmine, tegevuse algatamine
2) premotoorne korteks – välisele stiimulile (käsk) reageerimine
3) prefrontaalkorteks – motivatsioon, meeleoluseisundi kontroll
Apraksia – ei suudeta teha õpitud liigutusi sujuvalt, liigutuste järjekord on segatud
A. Luria funktsionaalsed blokid:
1) Ajukoore toonuse tagamine (retikulaarformatsioon, hüpotalamus, limbiline süsteem)
2) Info vastuvõtt, töötlus ja säilitamine (kukla-, kiiru- ja oimusagar)
3) Tegevuse programmeerimine, reguleerimine ja kontroll (otsmikusagar)
1848 Phineas Cage’i juhtum: raudtoru läks läbi kolju , kaotas 1 silma, muutus käitumuslikult. = hakati aju rohkem uurima.
F.J. Gall . Frenoloogia – „ muhu ja lohu“ teooria. Erinevate aju osade sidumine ajutööga.
Aju ehituskiviks on närvirakk e. neuron . J.E. Purkinje 1837 .
1) Motoorsed rakud – liigutused
2) Sensoorsed rakud – meeled
3) Kontaktneuron – ühendab omavahel erinevaid aju osi.
Närvirakk on negatiivselt polariseeritud , kui impulss on nõrk, siis sellele ei reageerita. Närvirakk ei tee tööd poole koormusega, vaid korralikult.
Mööda müeliinkihti liigub info väga kiiresti. Müeliintupp(rasvane moodustis ) kiirendab info liikumist. Müeliinkihi hävimisel info nii kiiresti enam ei liigu. Alus mõnede haiguste tekkeks.
Väliskeskkonna muutust – ärritust – vahendavad signaalid kutsuvad esile selleks kohandunud rakkudes – retseptorites ( Retseptorid on spetsialiseerunud kindlaliigiliste ärrituste vastuvõtmiseks.
)– esile seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid (Närviimpulsid kujutavad endast elektrokeemilisi muutusi närvirakus ja selle väljaulatuvas osas, närvikius). Närviimpulsid juhitakse sensoorseid närvijuhteid pidi selja- ja peaajusse. Seal need liigendatakse, seostatakse , filtreeritakse –töödeldakse. Töötlemise tagajärjel kujundatud vastuimpulsid saadetakse motoorseid närvijuhteid pidi keha organitesse ja lihastesse.
Närvisüsteemi ülesanded:
1)väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine
2)erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine
3)närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks
Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on erutus ja pidurdus.
Kõrgema närvitegevuse, eriti ajukoore aktivatsioonimallide eripärad on aluseks isikute tüpoloogiatele. Tüpoloogiliste erisuste all mõistetakse närviprotsesside (erutuse ja pidurduse) kulgemist dünaamikat ja taset üksikindiviididele. Närviprotsesside põhitunnustena eristati jõudu, tasakaalukust, liikuvust.
Parem ajupoolkera on loovmõtlemise juures sageli otsustavaks . Vasak ajupoolkera on asendamatu tulemuste vormistamisel, praktilise ja teoreetilise tegevuse keelelisse mälukoodi tõlkimisel ja suhtlemisel.
Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid inimestel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendatud eesmärgipärase, mõtestatud, kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega.
Retseptorid on spetsialiseerunud kindlaliigiliste ärrituste vastuvõtmiseks.
Virgatsained :
Atsetüülkoliin (ACh) - motoorse neuroni ja lihaskiu vahel, õppimine, mälu, ärkvelolek
Dopamiin (DA) - motiveeritus, edasipüüdlikkus, skisofreenia , parkinsonism, uudishimu
Serotoniin (5-HT) - meeleolu, hetkeajede kontrollimine, uni
Noradrenaliin (NA) - tähelepanu, ärksus
Gamma-aminovõihape ( GABA ) - pidurdusvirgatsaine interneuronites
Glutamaat - erutusvirgatsaine, õppimisvõime alus
Kuidas psühhoaktiivsed ained mõjutavad psüühikat:
Muudavad neurotransmitterite (virgatsainete) ülekannet ühest rakust teise. Neurotransmitteri:
A) sünteesi suurendades või vähendades
B) säilitamist häirides
C) vabastamist häirides
D) tagasihaaret pärssides (virgatsaine sünaptilises pilus kauem, seega mõju suurem)
E) lammutamise pärssimine
Tänapäevased aju uurimismeetodid

• Elektroensefalogaafia (EEG) - pähe tõmmatakse kummimüts (näeb välja nagu ujumismüts), kus on augud sees, sinna sisse pasta ja siis sinna traadid. See mõõdab aju pinna elektrilist aktiivsust. Saab mõõta, kas inimene magab või ei maga. Algselt fikseeriti sellega langetõve koldeid.
  
• Positronemissioon tomograafia (PET) - Verre süstitakse madala sagedusega radioaktiivset ainet. Ajutasandil saab näha, kus on aju vere tarbimine kõrgem ja madalam. Ohtlik võib aga olla süstitav radiaktiivne aine.
  
• Kompuutertomograafia (CT) - rönrgeni põhimõttel. Saab vaadata ajukoe tihedust (nt kasvaja juures tihedam või hoopis on aju kuskilt tühi, ära kärbunud).
  
• Magnetresonants kuvamine (MRI) - muutus ajas. Inimene pannakse kompuutrisse lamama, väljastatakse magnetkiirgust, mis peegeldab meie ajult tagasi ja selle põhjal pannakse kokku aju pilt.
  
• Transkraniaalne magnetstimulatsioon (TMS) - külili kaheksa kujuline aparaat on pandud kukla peale. Kasutatakse nt seoses valetamisega, et kindlaks teha, millal inimene valetab.
  
• Functional Near Infrared Spectroscopy (funktsionaalne infrapuna spektroskoopia) fNIRS - infrapuna meetod. Latekse ajju laseritega punast valgust. Punane valgus tungib kahe cm sügavusele ja peegeldub sealt tagasi. Teatud ülesande andmisel saab näha, milline piirkond ajus töötab
  

Teadvus -Välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest teadlik olemine
1) Primaarne – mis parasjagu toimub, mida me tajume
2) Reflektiivne – juurdepääsu teadvuse erinevate funktsioonide kohta, püsivad muutuvad tunnused, võime ette näha ja planeerida
3) Eneseteadvus – teadmine, et me ise oleme olemas ja me oleme me ise
Teadvusväline psüühika
Tähelepanu keskmest välja jäänud kuid töödeldud signaalid
Vastureaktsioon nõrkadele kuid reaalsetele ärritajatele
Automatiseerunud liigutused
Otsustele eelnevad protsessid psüühikas
Käitumise alateadlikud motiivid
Teadvuse ajalugu psühholoogias:
Strukturalistid:

• W. M. Wundt ( 1832 -1920)
  

Aktiivsed ja passiivsed elemendid

• E. Titchener (1867-1927)
  

Kuidas elementidest moodustuvad keerukad kogemused?
Teadvuse funktsioonid:

• prioriteetide seadmine ja tegevuste järjestamine
  
• mineviku ja tuleviku integratsioon, planeerimine
  
• käesoleva hetke märgistamine
  
• loovus
  
• olukorra ja seisundi pidev jälgimine
  
• isiksuse järjepidevus ja kooskõlalisus ajas
  
• nähtuste ja omaduste olemust ning enda mõtteid ja tundeid edasi andva kommunikatsiooni tagamine
  
• ühemõttelisuse ja keskendatuse tagamine
  

Teadvuse omadused:

• kvalitatiivsus
  
• subjektiivsus , omavaatelisus
  
• transparentsus
  
• selektiivsus – kuhu läheb meie tähelepanu
  
• ühtsus
  

Eneseteadvus
Iseendast teadlik olemine ja arusaamine
Mida inimene teab oma füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest minast nii praegu, minevikus kui kujuteldavas tulevikus
Eneseteadvuse sotsiaalne aspekt – dialoog, samastumised
Eneseteadvuse vormid
iseenda äratundmine ja eristamine teistest, samastumine teistega (empaatia)
introspektsioon
minapilt, sh oma keha kujund
episoodiline mälu, sh autobiograafiline mälu
kronesteesia - subjektiivse aja teadvustamine
Uuritavad teadvuse seisundid: kooma , sügav uni, pinnaline uni, hüpnagoogsed seisundid, unisus , virgus, ülivirgus
Veel oluline
Muutunud teadvuse seisundid – alkohol , narkootikumid
Kognitiivne teadvustamatus – emotsionaalne reageerimine, hingamine
Teadvustamatus
automatismid – nt autosõit, jalgrattaga sõitmine
pimenägemine – ruumis orienteerumine on alles, kuigi ei näe, mis toimub
ruumieiramissündroom
uni, unenäod , hallutsinatsioonid, sensoorne deprivatsioon, hüpnootilised seisundid
Tähelepanu
psüühilise tegevuse suunamine objektile , millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus
orienteerumisrefleks
Tähelepanu liigid:

• Tahtmatu – piisavalt oluline stiimul, ei pea pingutama
  
• Tahteline – peab sundima ennast kuulama ja tähele panema
  
• Tahtelisjärgne – stiimul läheb piisavalt huvitavaks, tähelepanu püsib objektil ilma pingutamata, nt raamatu lugemisel, algul ei läinud nii kiiruga aga siis läheb põnevaks ja ei panegi tähele, et raamat juba läbi
  
• Suundade järgi:
  
• Fokusseeritud – ainult keskendud
  
• Jagatud – loengus, siis Facebook , siis loeng, siis Facebook
  

Omadused:

• Valivus – millele keskendud
  
• Maht – piiratud, kõik ei püsi meeles
  
• Püsivus – kui palju tähelepanu on, millal hajub
  
• Jaotuvus – erinevate asjade samal ajal tegemine
  
• Ümberlülitatavus – kui kergelt suudad ühelt asjalt teisele üle minna
  
• Esmasus – rohkem pöörad tähelepanu nendele stiimulitele, mis esmalt silma jäävad
  
• Tähelepanu ülerahvastusefekt – nt kui lektor on kusagil ruumi taga, ei pane teda nii hästi tähele
  
• Tähelepanu silmapilgutus (attentional blink) kui millelegi keskenduda, siis see võtab natukene aega
  

Uni - Psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja mõnedele selle alustele sktrutuuridele levinud üldine pidurdus.
Une ajal me väliskeskkonda ei teadvusta ja neid pole võimalik kontrollida.
Usutakse, et une ajal taastatakse kesknärvisüsteemi, närvirakke. Toimub püsimälu jälgede kinnistamine. Käitumisviiside aktiveerimine – unes harjutatakse päriselu sündmusi läbi.
Bioloogilised rütmid ja päeva-öö vaheldumine mõjutavad und. Hommikul ärkvelolek kõige halvem ja keskpäeval kõige parem.
Ajutised häired:
- vahetustega töö
- lennuväsimus
Kohanetakse nii mitme päevaga, kui mitu tundi aeg muutub.
Magamise-ärkveloleku keemilised komponendid:
1) Melatoniin ( hormoon ) – toodetakse käbinäärmes, tekitab unisust
2) Atsetüülkoliin (ACh, neurotransmitter ) - toodetakse käbinäärmes, mõjutab neerupealiste tööd
3) Kortisool ( stressihormoon ) – toodetakse neerupealistes, reguleerib maksa. võivad tekkida unehäired või söögivajadus
Une ajumehhanism - Komplitseeritud süseem, puudub kindel keskus. Mitmed omavahel seotud keskused, mis paiknevad ajutüves, samas on oluline osa ka frontaalsagara kontrollil
Unetsüklid:
I tase: kerge uni – üleminekufaas kergesse unne võtab aega 4-5 minutit
II tase: veidikene raske uni – välisärritajatele ei reageerita. Moodustab poole unest. Lihased lõdvenevad, kehatemperatuur langeb. 10-20 minuti juures
III tase: sügav uni – lihastoonus juba päris lõtv
IV tase: REM uni – unenägude tase. Lihaste aktiivsus tõuseb. 90 minutit peale uinumist.
REM ( Rapid Eye Movements) uni
N. Kleitman – hakkas algul uurima aeglaseid silmaliigutusi (EEG abil)
Eugene Aserinsky - märkas kiirete silmaliigutuste perioode
Iseloomustab:
1) suurenenud ainevahetus
2) kiirenev hingamine, südametalitlus ja vereringe
3) teatud lihaste (nt kaela) toonuse alanemine
Kui REM une faasis ärkame, mäletame unenägu.
Mida unes nähakse?
Hall (1951, 1966): 34% unesid sisaldavad liikumist (jooksmine, kõnd, ujumine jms), seejärel rääkimine, istumine, vaatamine, suhtlemine
64% negatiivse sisuga, 18% rõõmsad, 1% seksuaalse sisuga
Miks me unenägusid näeme?
Evolutsiooniline hüpotees
Õppimise hüpotees – kuskil oli aga mis seal täpselt kirjas oli, ei mäleta
Unustamise hüpotees – ununeb see, mida aju arvab , et tegelikult vaja pole
Kõrvalprodukti hüpotees – ajurakkude juhuslikud loomingud
Uneuuring
Uneuuringu puhul registreeritakse patsiendi uneajal ajuaktiivsus EEGga, lihastoonus ja silmaliigutused.
Selle alusel on võimalik määrata une kestust ja sügavust ning diagnoosida unehäireid ja uneaegseid hingamis- ning liigutushäireid.
Unehäirete keskus Tartus – EEG, hingamine, südametöö, liigutamine unes
Taju
esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess
tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu
Seotud protsessid:
1. Sensoorsed protsessid
2. Pertseptiivsed protsessid – terviklikkuse moodustamine
3. Mnestilised protsessid – teadmised ja mälukujundite loomine/võrdlemine
4. Intellektuaalsed mõtlemisprotessid – ettekujutlusvõime, sündmusele tagasimõtlemine; seoste loomine
Aistingu tekkimiseks:
Aisting objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess
on aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas
Iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile. Meeleorganile mõjujat nimetatakse ärritajaks, mõjuprotsessi aga ärrituseks. Ärritusel tekkiv närviprotsess on erutus
ärritaja -> ärritus (kui on piisavalt suur ärritaja) ->erutus.
retseptor ->analüsaator
Ärritaja – miski mis mõjub otseselt meie meeleorganile.
Ärritus – Meeleorganites konkreetne käivitunud protsess
Erutus – närvidevaheline omavaheline suhtlemine, mil viisil ärritus edasi kantakse/närviprotsess erinevate meeleelundite vahel
Retseptor – töötlevad ärritust, väliskeskonnast või sisekeskonnast;
Analüsaator – erinevad komponendid mida pidi erutus meie ajju jõuab
Retseptorite alusel:
Eksterotseptiivsed aistingud – nägemine, haistmine, kuulmine, kompimine
Interotseptiivsed aistingud – siseelundkondne – nälg, janu, tasakaal, temperatuur
Propriotseptiivsed aistingud – luude- ja lihaskond; milline on kehaasend, kui palju suudame jäsemeid liigutada, milline on tagasiside
Algühikuks aisting
Tajude liigid analüsaatorite kaupa:
Mida teadvustame – kuulmine, nägemine, maitsmine jne
Mida ei teadvusta – tasakaalumeel , sügavustaju, kolmemõõtmeline nägemine
Kontaktne ja taktiilne (kompimine, maitsmine, puudutus)
Distantne (nägemine, kuulmine, haistmine)
Disparaatsus – silmad näevad eraldi pilte erinevalt, aga koos vaadates tekib terviklik pilt
Disparaatsus oluline ka kuulmise juures
Helisginaali ühte ja teise kõrva jõudmise aeg veidi erinev, võimaldab kindlaks teha heliallika asukoha
Trikromaatiline nägemine – näeme kolme põhivärvi ja neist kokku pandud alavärve.
Häired – mõningatel on dikromaatiline nägemine (nähakse kahte põhivärvi)
Kuulmine
Lainepikkus – kui kõrgelt/madalalt heli tajume (inimesel 16-20000 HZ)
Amplituud – kui kõva heli on
Müra 90-130db juures kahjustav . Müra 130-180db juures väga kahjustav.
Vastusreaktsiooni keskmine viivitusaeg
Nägemine – 150-200ms
Kuulmine 120-180ms
Taktiilne 90-200 ms
Maitse
Soolane 310ms ; magus 450ms ; hapu 540 ms ; kibe 1080ms
Keele eri piirkonnad erinevate maitsete suhtes tundlikud: ots=magus, küljed=soolane, külgedest sissepoole=hapu, taga=mõru
Taju iseloomustab subjektiivsus
Kaks lähenemist:

• Alt-üles töötlus – iseloomustab eelkõige see pool mida algselt läbi silmade või kõrvade tajume, midagi väliskeskkonnast, tuleb ajju info, selle kaardistamine ja töötlemine.Üksikaistingult tervikpildile meelte kaudu.
  
• Ülalt-alla töötlus – vastupidine . Juhtivad on teadmised ja kogemused, tähelepanu stiimulile, kui see ilmub.
  

Taju seletused jagunevad kaheks

• Herman von Helmholtz – teadvustamata otsustuste tajuteooria ( tajukujund tekib keeruliste protsesside tulemustena, mida inimene ei teadvusta, teadvustame tulemust, mitte protsesse)
  
• James Gibson – ökoloogiline tajuteooria (taju tekib meil vahetult, vahepealseid lisaprotsesse pole, organismi tuleb info, teeme eelistused ja ise otsime võimalusi millele tähelepanu pöörata)
  

Taju protsess
1. sensoorse stiimuli vastuvõtt
2. valikuline tähelepanu (sõltub stiimuli mõne omaduse silmapaistvusest
3. tajuline töötlus – erinevad aistingud liidetakse kokku tervikuks
4. interpretatsioon –mis järeldusi taju pildi põhjal teeme (apertseptsioon – taju sõltub meie isiksusest ja kogemusest)
5. käitumine
Füüsikaliste suuruste tajupiire uurib psühhofüüsika
Füüsikalised suurused: nt objekti värv, kõvadus,suurus, liikumise kiirus, heledus, valjus, objektile mõjunud jõud jne.
Suhtelise tajupiirikirjeldamise seadus (S.S.Stevens): tajumulje kasv muutub stiimuli intensiivsuse kasvades üha aeglasemaks
Taju omadused:
piirid - absoluutsed piirid (konkreetse tajumulje aistingu suhtes, mis on kõige ülemine ja alumine lävi mida tajume) ja suhtelised piirid e eristuslävi
kujunemise aeg – närvirakus erutuse levimise lõplik kiirus
mõtestatus - tajutava teadlikustamine, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarbe mõistmisega
valivus e selektiivsus - teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheageselt mõjuvate esemete/nähtuste mitmekesisusest
püsivus e konstantsus - esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse , suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral (nt. erinevatel päevadel)
Tajumuljel on teatud kestus, sõltub stiimuli keerukusest ja intensiivsusest
Ajaline vastasmõju
Kohanemisvõime ( adaptatsioon )
positiivne
negatiivne – tundlikus hakkab teatud olukorras vähenema
selektiivne – teadlikult ja tahtlikult otsime teatud stiimulit ja tunneme selle ära
Maskeerimine (kui stiimuleid esitatakse üksteise järgselt, järgnevad stiimulid mõjutavad eelnevat ja võib häirida)
Ruumilised vastasmõjud – milline on põhiline stiimul ja kuidas asetub taustaga kokku
Sügavustaju
Ajataju : objektiivne ja subjektiivne
Kaugus
Liikumistaju . Rongis - Lähedal olevad asjad sõidavad vastu, kaugemal olevad asjad liiguvad kaasa.
Perspektiiv – mida kaugemal objektid, seda väiksemad nad tunduvad .
Tekstuurigradiant
Kattuvuse mõtestamine
Kontrast
Tervik
Nägude taju
Nägude tajuga tegeleb eraldi ajupiirkond (nimetusega FFA)
Enim uuritud välimuse osa. Nägu on väga kontekstitundlik.
Prosapagnoosia – nägude äratundmise häire
Mis vahe on illusioonil ja hallutsinatsioonil?
Illusioon – olukord, kus on reaalsed objektid, kuid me tajume seda valesti
Hallutsinatsioon – reaalne haisting või tajuelamus puudub, aga me ise kujutame selle stiimuli sinna.
Mälu
Mälestused formuleeruvad hippokampusel, kus viiakse info lühimälust püsimällu
Sisu alusel: kuulmis -, nägemis-, lõhna-, maitsmis -, liigutusmälu
Kestvuse alusel:
*sensoorne mälu e ülilühimälu – lühiaegne, paar sekundit, mahub palju infot. Ikooniline või kajaline.
*lühimälu - kestus kuni 30sek, maht 7 +/- 2 ühikut. Tundlik sekkumisele, allub tahtele (nt äsja kuuldud tel nr meelde jätmine)
*pikaajaline mälu e püsimälu - info säilib väga kaua, maht väga suur. Osa infot võib olla raskesti kättesaadav. Mida rohkem lühimällu salvestame, seda rohkem pikaajalisse mällu läheb.
Meelteinfo alusel: motoorne, emotsionaalne, kujundiline, sõnalis-loogiline
Lapseea amneesia – titepõlve ei mälteta, sest rääkida ei osanud. 8-9.a vanuselt tekib täiskasvanutele sarnane mälupilt.
Operatiivmälu e. töömälu - on teatud info, mida kasutame, mis pole seotud lühimäluga (A. Baddeley). Materjali aktualiseerimine teatud ülesande täitmiseks.
1) Visanditahvel – visuaalne osa
2) Hääldusring – kuulu meeldejätmine, sisekõne kasutamine
3) Tsentraalne täidesaatev süsteem
4) Episoodiline puhver – kuidas seome olukorraga meeled üheks suureks olukorraks
Endel Tulving - mälu-uurija, kuulub maailma 10 tsiteerituma kognitiivpsühholoogi hulka
"Mälu koosneb süsteemidest, mis erinevad omavahel nii neis sisalduva informatsiooni, kasutamise teadvustatuse kui ka informatsiooni omandamise viiside poolest"
Leidis, et pikaajalisel mälul on erinevad mäluliigid:
1) Protseduuriline mälu - sisaldab teadmisi tegevuste kohta, mida tuleb teha mingi konkreetse eesmärgi saavutamiseks (nt kingapaelte sidumine, pluusi nööpide kinni panemine , lugemine, kirjutamine). Kuidas teha teatud oskuseid või vilumusi.
2) Episoodiline mälu - sisaldab teavet sündmuste kohta, milles inimene on ise osalenud. "Inimese isiklik päevik". Otsene osalemine/vaatlus/mõtteoperatsioon (nt mõni pidu kui ka maailmas toimunud sündmus milles ta ise ei osalenud - nt tsunami katastroof Jaapanis )
3) Semantiline mälu - sisaldab üldisi faktilisi teadmisi maailma kohta, mis ei ole inimese isiklike mälestustega seotud (nt teate mis on Eesti pealinn või teie ema nimi või mida tähendab sõna "kass"
Kodeerimise spetsiifilisuse printsiip - "Meenutada saab ainult seda, mis on salvestatud, ja see, kuidas meenutamine toimub, sõltub sellest, kuidas info on meelde jäetud (olulised on seosed ja kontekst, mis peaksid meenutamise hetkel olema samad kui salvestamise hetkel)"
Praiming – teatud stiimul on mälus lühikest aega ja neid ära ei tajuta, kuid hiljem tuleb teadvustamata asi meelde
Välklambimälestus – neg. sündmused, kujuneb detailne mälupilt
Mälu:
eksplitsiidne - teadvustatud (semantiline, episoodiline) implitsiidne – teadvustamatu (protseduuriline, praiming)
Mälu protsessid:
1) salvestamine
sõltub: materjali analüüsi sügavusest; episoodist ja selle tajumisest
Aktiveerituse suunatus omandamisele:
1) tahteline või tahtmatu omandamine
2) köitvus
3) aktivatsiooniaste – virged või unised
Kordamiste arv ja omandamise metoodika: kohad, seosed (sarnasus, kontrast, ajalisus või ruumilisus)
Materjali hulk ja iseloom: nt känkimine ( psühholoogiline infosisaldusühik=känk (ingl k chunk); lühimälu mahu suurendamiseks; kokkupakkimine suuremateks ühikuteks; süstematiseerimine, seostamine )
2) säilitamine
Unustamiskõver (Ebbinghaus, 1885) – unustatakse kiiremini, kui ei oma meile mingit tähendust
3) mäletamine
- äratundmine (tahtmatu)
- meenutamine (tahtlik)
Taastamistunnused – kui ühte moodi info ei meenu katsetada teisi mooduseid
Liigne pinge
Reministsents – teatava aja möödumisel parem mälestus, kristalliseerub.
Tulvig ja Thomson 1973 – kodeerimise spetsiifilisise printsiip = oluline on keskkond, kus meenutatakse, aga aitab ka sinna olukorda tagasikujutamine.
Reprodutseerimine
Meenumine - materjal aktualiseerub kergesti, ilma erilise pingutuseta
Meenutamine - tahtlik, mällu salvestatud info meeldetuletamine
Meelespidamine e säilitamine - üldistatud ja tähtis info talletatakse , ebaoluline unustatakse lõplikult või muudetakse suuremateks üldistatud ühikuteks. Meeldetuletamise ebaõnnestumine=unustamine
Mäluhäired:
Amneesiat saab liigitada mitmel alusel:
suuna järgi (anetro- ja retro )
ulatus (täielik, osaline)
mäluliigi järgi (semantiline, protseduuriline, episoodiline)
Erinevad lähenemised õppimisele:
Pinnapealne õppimine
*tehakse vähem, kui ülesanne eeldab, aga just nii palju, et asjast pääseda
*tekstist mäletatakse üksikuid sõnu või muid ühikuid, sisu tervikuna ei mõisteta
*materjal ei muutu omaseks, õpitu omandamine toimub kellegi teise rahulolu saavutamiseks
*kaasnevad negatiivsed emotsioonid - igavus , ärevus , küünilisus
*Põhjused: vähene huvi aine vastu; õppimisega seotud nõudmised pole arusaadavad; õppimine ei ole prioriteet ; kõrge ärevus ja vähene eneseusaldus
Sügav õppimisviis
*sügav huvi õpitava aine vastu
*põhjalike alusteadmiste olemasolu
*tähelepanu nii detailide kui tervikpildile
*toob kaasa positiivsed emotsioonid - huvi, olulisuse tunnetus, põnevustunne
Strateegiline õppimisviis
*hea hinde saamiseks tehakse just seda, mida õpetaja nõuab
*kui on vaja õppida sügavalt, siis just nii õpitaksegi
*kui saab läbi pinnapealsega, siis rohkem ei pingutata
*teeme nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik
Keel ja kõne
Keel on inimesele omane häälikutel rajanev hierarhiliselt organiseeritud märgisüsteem.
keel
kõne: suuline / kirjalik
Keele omadused:
Konstruktiivne ja loov – eri sõnadega saab moodustada erinevaid lauseid
Struktureeritud – piirangud grammatika osas
Mõtestatud – saame oma mõtted teistele kuuldavaks teha
Osutav – millele me viitame
Inimestevaheline suhtlemine
retseptiivne – teiste jutust aru saamine, selle lahti mõtestamine; eelneb alati eneseväljendamisele
ekspressiivne – oma mõtete väljendamine
Kõne tekib õhu liikumisel kõrri – häälepaelte teineteisele lähenemisel
Struktuur:

• Foneemid – erinevad helikategooriad; võib olla 15-85, eesti keeles on neid 26
  
• Morfeemid – koosneb foneemidest; kõige väiksem keeleüksus, millel võib tähendus olla
  
• Sõnad – koosnevad morfeemidest
  
• Fraas – kõige väiksem keeleline üksus, millel on tähendus
  
• Lause – mitmest fraasist kokku pandud, edastab pikemat mõtet
  

Süntaks koosneb fraasidest ja lausetest.
Leksikaalne (sõnad, mida kasutame ja kui tihti)
Semantiline – mida lausega öelda tahetakse
Süntaktiline – kuidas moodustuvad fraasidest laused
Sõnade tähendus:

• Mõiste – mis konkreetne sõna meenutab; teatud üksuste klass (nt. kass)
  
• Kategooriad – mõisted jaotuvad nendesse (nt. kasslased )
  
• Klassifitseerimine – uute mõistete seostamine
  
• Kognitiivne ökonoomia – oleksime kiiremini suutelised tegema valikuid
  

Mõistete esitamise kolm taset:
SUPERORDINAALNE (nt. kiiktool)
BAASTASE – omandatakse kõige varem (nt. tool)
SUBORDINAALNE – (nt. mööbel)
Välimine pilt võib olla üks, tähendus teine.
Defineerivate tunnuste teooria
Algelemendid – tunnused
Defineerivad tunnused: tarvilikud ja piisavad määramaks mõistet
Objekti kuulumine mõiste alla kindel ja selge
Mõisted asetsevad hierarhiliselt
Probleemid: mõisteid raske defineerida; tüüpilised ja ebatüüpilised kategooria liikmed; kategooria piirid pole selged.
Prototüübiteooria
Kategooriad esitatakse prototüüpidena
Iseloomulikud tunnused
Liikmete tüüpilisus
Probleemid: kõigil mõistetel pole prototüübilisi omadusi; liigselt suur rõhk tajul; esitused on nii prototüüpidena kui defineerivate tunnustena; tähtsad ka mõistetevahelised seosed
Kõigepealt prototüüpidel põhinevad seosed, hiljem defineerivatel tunnustel
Keele omandamise teooriad:
1) Õppimisteooria (Skinner):
Mudeldamine – üritatakse kellegi järel midagi sõna-sõnalt öelda
Imiteerimine – tehakse järele kõnemaneeri või –stiili.
Harjutamine
Valikuline kinnitamine – õigesti öeldud sõnu korratakse, et need kinnistuks
2) Kaasasündinud keeleomandamismehhanism (Naom Chomsky)
rääkima hakkamine on kaasasündinud
Kriitiliste perioodide hüpotees - bioloogiliselt determineeritud ajavahemik (2,5-12a), mil organism on eriliselt valmis mingi vastuse omandamiseks – K. Lorenz
Lindude katse – võtta linnuema ära siis linnupojad hakkavad mingi inimese järgi käima, nagu ta oleks nende ema
Vermimine – teatus oskuste vermimine
Kõne areng raskendatud tingimustes: hundilapsed, isolatsioonis kasvanud lapsed
Lapse kõne areng: foneemitaju
Kuni 6 kuuni võimeline eristama kõiki kuuldud foneeme
habitatsioonimeetod – kui eristab foneemi, huvi kaob; kui ei erisa, hakkab tähelepanelikult kuulama
karjumine
koogamine (3-5 nädalal), meeldivad situatsioonid
lalisemine (3-4 kuul), kõne järele tegemine. Alates 6. kuust lalistatakse foneemide abil, mis emakeeles olemas

• Ühe-sõna periood:
  *mõistavad sõnu 5-8 kuuselt
  *esimesed sõnad (10 kuu kuni aasta)
  

*nimisõnad-tegevused; žestid, intonatsioon
hoidekeel (Motherese) - lapsele kohandatud kõne: lühem, kergem, emotsioone rohkem, väljendatakse ilmekalt . Kasutatakse kuni laps on 12a. Lapsega ei pea hoidekeeles rääkima! Titekeele/pudikeele kasutamine on vale, lapsel hiljem raske ümberõppida

• Kahesõnalised laused e telegraafkeel:
  *u 2a vanuses
  *sisaldavad nimi-, omadus- ja tegusõnu
  

*kiire areng ja sõnavara omandamine

• Kõne areng eelkoolieas:
  *2,5a laused pikemad
  *3a morfoloogilised tunnused
  

*üleüldistamine
* raskused grammatikas

• Kõne areng koolis:
  *konteksti abi vähenemine
  *sümbolite kasutamine
  * abstraktne sõnakasutus
  *"koolikeele" õppimine
  

10-12 vanuselt keel täiskasvanule sarnane
Kõne kuulamine ja teksti lugemine:
Kirjalik tekst terviklik, suuline ajas venitatud
Suuline kõne segasem, kirjakeeles mõtleme rohkem läbi
Mälule on suuremad nõudmised suulise teksti kuulamisel
Suulise kõne korral palju mõistmisi abistavaid märke
Kirjutamise faasid :
1) planeerimine – üldkava paikapanemine, mida tahame öelda. Sellele rohkem aega kulutades on kirjatöö kvaliteetsem.
2) lausete loomine – kuidas ütleme
3) läbivaatamine – kas kõik on olemas või tahaksime midagi lisada
Kõnelemine ja kirjutamine:
Sarnasused:
Kasutatakse samu teadmisi ja sarnaseid strateegiaid
Oluline on teate tähenduse planeerimine
Erinevused:
Suuline kõne on mitteformaalsem ja lihtsam
Suulisel kommunikatsioonil saadakse pidevalt tagasisidet
Suulise kõne planeerimiseks on vähem aega
Lisaks oluline: mitteverbaalne kommunikatsioon
Mõtlemine - laialt määratuna on mõtlemine peaaegu kogu psühholoogia, kitsalt defineerituna peaaegu mitte midagi sellest ( Oden , 1987)

• Tavatähendus – seotud uskumise, arutlemise, meenutamisega
  
• Teaduslik psühholoogia – mõistetega ümberkäimine, organiseerimine ja korrastamine
  

sümbolilised protsessid – mõistete moodustamine, omavaheline seosamine, probleemilahendus
varjatus – ei saa mõtteid aju tasandil vaadata, aga saame uurida põhjuseid, mõne mõtte esile tulemiseks
elementidega manipuleerimine
Iseloomustab:
*teadlikkus – jätame mõne mure oma ajju pärastiseks
*suunatus – konkreetse eesmärgi saavutamisele , ülesande lahendamisele
*kasutatavate teadmiste hulk – kui suured on meie teadmised valdkonnas
Elemendid:
representa tsioon :
analoogia – konkreetne kujund, tajupilt
sümbol – sõna kuulmisel tuleb pilt silme ette
kujundid: Sir Francis Galton – uuris kujundeid ja nende kasutamist mõtlemise juures. Introspektsiooni kasutades.
Sümboline esitus:
Mõisted: konkreetsed/abstraktsed
skeemid – kogunenud mõistetest
stsenaarium – koosneb skeemidest
Probleemilahendus: algsituatsioon → ? → eesmärk, lõppsituatsioon
James (1890): probleemide lahendamine kui otsing, mis toimub siis, kui tulemuseni viivad vahendid ei avaldu samaaegselt tulemustega
Ülesannete lahendamise võimalused:
1) katse-eksituse teel – kas töötab või ei
2) meenutamise abil – mis kunagi töötas
3) loovalt, uudselt ülesannet lahendades
4) äkktaipamine – lahendus ei tule kohe pähe, vaid hiljem
hästi definerritavad ülesanded – teadmistevaesed, eelnevaid teadmisi pole vaja
halvasti def. ül. – teadmisterikkad, vaja oma eelnevaid teadmisi
Lahenduse otsimise hierarhiline protsess
Mõtlemisele annab suuna lahendatav ülesanne
Lahenduseni ei jõuta kohe, vaid mitme astme järel
Algne probleem formuleeritakse ümber, et koostada ülesande lahendamise üldplaan
Kui esimesed algsed lahendused ei sobi, katsetatakse uusi formuleeringuid ja üldplaane
Seda tehakse niikaua kui jõutakse õige lahenduseni

• Probleemi identifitseerimine
  
• Probleemi määratlemine
  
• Probleemi lahendamiseks vajaliku strateegia konstrueerimine
  
• Informatsiooni kogumine ja organiseerimine
  
• Ressursside hindamine
  
• Lahendamise jälgimine
  
• Lahenduskäigu hindamine
  

Algajad probleemilahendajad kulutavad probleemi tuvastamiseks vähem aega kui kogenud.
Oskuste areng ja eksperdiks kujunemine:

• harjutamine – teeb paremaks probleemilahendajaks
  
• vigadest õppimine – ei toimu probleemi üldistamist
  
• osadeks jaotamine
  
• tegevuste automatiseerumine – mida rohkem harjutatakse, siis hiljem tegevusele väga mõtlema ei pea
  

Ekspert – valdkonna spetsiifiline mälu parem; kasutatakse erinevaid strateegiaid; harjutamise tulemus
Raskused probleemide lahendamisel:

• Piirangud – eelnevad kogemused, ei osata väljaspool piire mõelda
  
• Fikseerumine – ei suudeta teatud seisust edasi minna
  
• Mentaalne struktuur
  

• lahendust soodustav
  
• lahendamist takistav
  

Takistuste ületamine probleemide lahendamisel
Alaeesmärkide püstitamine – väikestest eesmärkidest suuremate poole
Tagasisuunas töötamine – lõppeesmärgist tagasi mõtlemine
Lõpptulemus – olemasolevate vahendite ( means -end analysis ) abil lahenduse leidmine
Ülesande ümberstruktureerimine
Analoogia leidmine
Loovmõtlemine
Probleemidele uudsete lahenduste leidmine
Uudne ja funktsionaalne
Loova lahenduse aluseks võib olla ümberstruktureerimine või ka analoogiline mõtlemine
Etapid: (Wallas, 1926)
Ettevalmistus
Inkubatsioon – ei tegele probleemiga aktiivselt
Illuminatsioon
Kontrollimine
Algoritm - protseduur, kus kõik operatsioonid , mis eesmärgi saavutamiseks on vajalikud, läbitakse samm- sammult
Heuristikud - lihtsustatud mõtlemise skeemid, trikid ja rusikareeglid , mis on varem töötanud ja edule ( eesmärgile ) viinud
Arengupsühholoogia
Motoorne areng:
1,5.a. trepist üles-alla
2.a. tagurpidi kõnnib, jookseb , võtab asju maast; kritseldab paberile
2,5.a. hüppab kahel jalal, seisab varvastel
3.a hoiab ühel jalal tasakaalu; ei värvi hästi raamatuid, pole hea koordinatsioon
4.a. trepist alla üks aste ühe jalaga
5.a. sõidab rattaga ; silm-käsi koostöö selles vanuses hea
Taju:
6 kuud - eristavad objekti ja tausta , meeldivad näod ja väljendused; peavad inimesi meeles mõne nädala
Tähelepanu
2-3 aastased maksimum 15min
5-6.a. kuni 1 tund
visuaalses otsingus muutused – täpsem
olulise-ebaolulise eristamine
Mälu:
maht – suureneb/ paraneb
domineerib äratundmine, meenutamine raske
mälustrateegiad paranevad– mälustrateegias seosed
parem teadmine oma mälust
teadmised maailmast
Emotsionaalne areng:
areneb välja 3 aasta paiku
impulsikontroll, pidurdusmehhanismid (nutu kontroll näiteks)
kuidas mõjub käitumine teistele, empaatia
Sotsiaalne areng:
arendama grupist oodatava käitumise omandamist
mõista ja märgata teiste tundeid
valmisolek grupis osaleda
teenida usaldust ja lugupidamist
Freudi psühhoseksuaalse arengu teooria
Alateadlikud soovid ja käitumised; lapseea kogemustel suur mõju; tasakaalu otsimine (sisemised impulsid vs ühiskond); fiksatsioon
1) Prelatentne periood (sünd - 6/7a)

• oraalne periood (sünd-1a)
  

Juhtivaks objektiks suu – söömise vahend; agressiivsuse märk (hammustamine); passiivne (nätsu närimine, tahetakse rohkem süüa)
Oluline luua lapsevanemaga usaldusside

• anaalne periood (1-3a)
  

-Potilkäimise õppimine – oluline saada iseseisvus ja enesekontroll
- retentiivne (organiseeritud, puhas) / ekspulsiivne (hooletu, hoolimatu)

• falloslik periood (3-6/7a)
  

- Tüdrukutel peenisekadedus, poistel kastratsioonihirm
- Elektra kompleks – tüdruku psühhoseksuaalne võistlust emaga isa armastuse pärast
- Oidipuse kompleks – poistel esinev alateavduslik soov tappa isa ja abielluda emaga
Pidama jäädes võimu ja konkurentsiprobleemid
2) Latentne periood (6/7-10a) - rahulik periood, laps omandab teadmisi, kultuuriväärtusi
3) Genitaalne periood ( murdeiga - 10a-täiskasvanuiga) - tekib huvi vastassoo vastu. Nauding seksuaalaktist
Inimesel tekib probleem, kui toimub tagasilangus ühte 1. osa faasi
Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria
Jätkas faasimudelit, aga tõi juurde sotsiaalse poole (ümbrus, keskkond); sünd-surm
Ühe staadiumi läbimiseks on vaja lahendada/läbida teatud kriis. Selle mittelahendamine mõjutab inimest tulevikus.
1) Kriisiks usaldus vs umbusaldus (0-1,5 a)
Lapsel peab tekkima usaldus ümbritseva maailma vastu. Laps vajab turvatunnet (füüsiline lähedus , soojus , silmside ), vajaduste kiiret rahuldamist (nälg, uni). Esimesel eluaastal pole võimalik last ära hellitada. Laps nutab , kui mõni tema vajadus on rahuldamata. Oluline on ema kiire reageerimine lapse vajadustele, see paneb aluse usalduse kujunemisele. Esimesed 4 kuud on vajaduste kohene rahuldamine eriti oluline. Alates 5-6. elukuust suudab laps veidi oodata. Enne 6. elukuud on eraldatus emast lapsele väga kahjulik, sest esimese 6 kuu jooksul kujuneb välja seotus emaga. Laps tajub vanemate ebakindlust. Isa roll on tagada ema turvatunne , mis omakorda tagab lapse turvatunde.
Kõige selle puudumisel tekib inimeste mitteusaldamine.
2) Autonoomia vs häbi (1,5-3 a)
Kui lapsel on tekkinud usaldus vanemate ja keskkonna vastu, tahab ta hakata ise tegutsema. Olulised on jõukohased ülesanded, nende lahendamine suurendab lapse eneseusaldust ja iseseisvust. Laps vajab vanemate toetust, abi ja kiitust. Laitmine ja halvustamine, ka liiga rasked ülesanded ja suured nõudmised tekitavad lapses häbi ja oma võimetes kahtlemist. Laps hakkab aru saama, et ta ei suuda veel paljut, tahaks rohkem. Vanematel on oluline rõhutada, mida laps suudab. Laps peab saama rohkem vabadust, kuid piirid peavad püsima (nt mängib veidi aega omaette, aga näeb ema). Suureneb verbaalne suhtlemine, suhted teiste lastega tihenevad. Oluliseks muutub mäng oma reeglite piiridega. Olukordade läbiproovimine.
3) Initsiatiiv vs süü (3-7 a)
Laps areneb kiiresti füüsiliselt ja vaimselt. Ta tahab palju tegutseda, proovida ja teada saada. Kui vanemad toetavad lapse tegutsemist ja vastavad tema küsimustele, areneb lapse algatusvõime ja eneseusk . Kui vanemad halvustavad, süüdistavad, tõrjuvad - tekib lapses süütunne. Lapsed küsivad palju miks - küsimusi .
Laps hakkab aru saama, et tema ei ole maailma keskpunkt. Suhted eakaaslastega tihenevad, tekivad sõbrad (mittepüsivad). Väga oluline lapse arengus on mäng (rollimängud, fantaasiamängud)
Tekib sooidentiteet ja ettekujutus soorollidest. Eristuvad nn poiste ja tüdrukute mängud ja tegevused. Ideaaliks muutub vastassooline vanem (tüdrukutel isa, poistel ema). Vastutuse eeldamine; tegutsemisel eesmärk ja tagajärg; sisekõne.
4) Töökus või alaväärsus (7-11 a)
Algab kooliminekuga. Põhiline on õppimine - igakülgne enesetäiustamine ja arendamine. Laps vajab täiskasvanute toetust, kiitust ja aktsepteerimist, siis kujuneb tegutsemistahe ja töökus. Oluline eduelamus - igaüks on milleski hea! Kui laps ei saa eduelamust, teda kritiseeritakse ja halvustatakse pidevalt, kujuneb välja alaväärsustunne ja oskamatus /tahtmatus teha vaimset tööd.
Endiselt on oluline mäng. Õppimine toimub samuti läbi mängu. Suhted eakaaslastega tihenevad, kujunevad välja püsivad sõbrad (tavaliselt samasoolised). Õpib palju eakaaslastelt. Endaga rahulolu; tunneb, millega saab hästi hakkama; head tulemused tulevad töökusega; alustatud tegevuste lõpetamine.
5) Identiteet vs rolliähmasus (vanust pole märgitud, sest järgnevad etapid sõltuvad inimesest)
Murdeea periood. Toimuvad suured füsioloogilised muutused, saavutatakse füüsiline küpsus. Oluline on leida vastus küsimusele, kes ma olen ja kelleks tahan saada (oma identiteet). Toimub pidev emotsionaalne kõikumine, kahtlused, ebakindlus . Oluline leida tasakaal oma soovide ja võimaluste vahel. Murdeealine vajab endiselt suhteid vanematega, piire, reegleid - see annab turvatunde, kuigi protestitakse nende vastu.
Väga oluliseks muutuvad suhted eakaaslastega (samasoolised sõbrad). Tekivad armumised, seksuaalsuhted . Vajalik saavutada ka seksuaalne identiteet.
6) Intiimsus vs isolatsioon
Lähedaste suhete loomine ja hoidmine. Armastus. Ei kardeta pühenduda teistele inimestele ega end avada.
7) Loovus vs endasse tõmbumine
Kuidas pakkuda hoolitsust teistele (laste kasvatamine ) või kuidas hoolitsust taluda (vanaduses). Osalemine töö- ja ühiskondlikus elus. Oma võimete realiseerimine , eneseteostus.
8) Integratsioon vs lootusetus
Oluline, kas inimene on rahul oma elatud eluga. Kas on saavutanud enda jaoks tähtsad eesmärgid, millise hinnangu ise oma elule annab.
Teriooriad sarnased: Impiirilised, suhteliselt halvasti tehtud.
Piaget kognitiivse arengu teooria
Uskus, et bioloogiline küpsemine valmistab lapse ette kognitiivseks arenguks. Tähtsamad muutused on kvalitatiivsed , mitte kvantitatiivsed .
Areng koosneb:

• Aju ja närvisüsteemi küpsemine
  
• Kogemused, mis aitavad lapsel adapteeruda uutesse keskkondadesse
  

Adaptatsioon: organismi võime sulanduda käesolevasse keskkonda
Protsessiga saame teadlikumaks oma oskustest. Lapsed on väikesed teadlased, kes testivad maailma läbi kogemuste ja teadmiste. uute teadmiste keskkonda kohandamine ja tasakaalu leidmine.
Skeemide areng:
Skeemid aitavad lastel adapteeruda:
Assimilatsioon: panna uus objekt vanasse skeemi
Akommodatsioon: muuta vana skeemi, et see ühilduks uue objektiga või luua uued skeemid
1) Sensomotoorne periood (0-2a)
Laps õpib keskkonda tundma ja sellega toime tulema peamiselt meelte (nägemine, kuulmine, maitsmine) ja liigutuste (nt haaramine ) kaudu. Laps areneb vastasmõjus keskkonnaga. Piaget arvas , et lapse nägemine on algul kahemõõtmeline ja erinevad meeled arenevad eraldi, üksteisest lahus. Mõtlemise ja keele omandamine.
2) Eeloperatsionaalne periood (2-7a)
Tekib sümbolite kasutamine esemete ja nähtuste tähistamiseks (sõnad). Laps on võimeline rääkima asjadest, mida ta hetkel ei taju (nt räägib koerast , keda nägi eile). Omandatakse süstemaatiline loogiline mõtlemine.
Selles vanuses on Piaget´ järgi egotsentrismi periood - laps hindab kõike enda seisukohast , ei suuda endale ette kujutada teise inimese vaatenurka (nt peitusemäng - paneb ise silmad kinni ja arvab, et ta on peidus)
Animism :

• Vastused küsimustele
  
• Ei peegelda teadmiste puudumist
  
• Lapsed assimileerivad egotsentriliselt selle, mida nad ei mõista, sellesse, millest nad aru saavad
  
• Elu omistamine elututele objektidele
  

Kuni 10. aastani; iga nähtus millel pole füüsikalist põhjust, on mingil moel hingestatud - tegevused
3) Konkreetsete operatsioonide periood (7-11a)
Mõtlemine areneb, laps õpib tegema järeldusi ja pöörama sündmuste käiku mõtteliselt tagasi (põhjused-tagajärjed). Mõtlemine on konkreetne - ei suuda veel tegeleda abstraktsete probleemidega. Egotsentriline mõtlemine väheneb, laps hakkab paremini aru saama, et inimesed mõtlevad ja tunnevad erinevalt, mitte temaga ühtemoodi.
4) Formaalsete operatsioonide periood (11+....)
Mõtlemise vorm, mille omandavad lääneühiskonnas need inimesed, kes suudavad mõelda abstraktsetest või hüpoteetilistest probleemidest
Kujuneb abstraktne ja loogiline mõtlemine - analoogiad, hüpoteetilised, teoreetilised probleemid jm (nt peast arvutamine, abstraktsed mõisted, süllogismid). Loogika areng (deduktiivne järeldamine =kui..., siis....). probleemilahendamisstrateegiad.
Kohlbergi kõlbelise arengu teooria:
I Prekonventsionaalne periood (3/4-10 a) – enne 10ndat eluaastat tähtis ainult teo tagajärg, pärast saab tähtsaks ka motiiv .
1) Hirm karistuse ees ja vajaduse suurus. Teo hindamisel on peamiseks kriteeriumiks süü suurus. Süü suurus oleneb hulgast (natuke varastada ei ole nii halb kui varastada palju). Oluline, kas teised saavad teada või ei. Halvast teost hoiab eemale hirm karistuse ees ja teiste arvamus.
2) Reeglitest kinnipidamine . Ei ole ühte kindlat tõde, igaühel võib olla oma tõde. Kui üks pool on reegleid rikkunud, võib ka teine pool sama palju rikkuda - kauplemine kõlbelisel pinnal (tema tegi ka!). Kõlbeline käitumine on kokkulepetest kinnipidamine inimeste vahel.
II Konventsionaalne periood (10-13 a)
3) Teiste arvamus. Inimene käitub kõlbeliselt, sest ei taha jääda teiste ees halba valgusesse. Oluline nn ühiskondlik arvamus. Kõlbeline käitumine on hea läbisaamine teistega ja head motiivid.
4) Seadused ja kord. Inimene käitub kõlbeliselt, sest kord peab olema ja kõik peavad järgima seadusi. Tegu hinnatakse abstraktse ühiskonna suhtes, oluline on kaudne sotsiaalne tagajärg. Tähelepanu keskpunkt nihkub üksikisikult ühiskonna peale. Hinnatakse, kui palju tegu rikub üldisi seadusi ja norme.
III Postkonventsionaalne periood (13-... a)
5) Sisemine koodeks . Olulised on inimese individuaalsed õigused. On õigus seada end ühiskonnast kõrgemale, oluline on, millistel kaalutlustel . Inimesel on kindel ettekujutus sellest, kuidas ühiskond toimib.
6) Üldinimlikud normid ja väärtused. Suutlikkus näha inimkonda tervikuna. Inimesel on arusaam, et mõnikord võib minna vastuollu üldiste normide ja seadustega. Tähtis on teo motiiv
J. Bowlby ja M.S. Ainsworth kiindumiskäitumine
Katse, kui kiindunud lapsed oma emadesse on. Selleks pandi laps (2a) ja ema ühte tuppa mängima, mingi aja pärast tuleb võõras, istub natukene ja vaatab ema-lapse tegevust pealt, hiljem ühineb. Varsti ema lahkub ja lapsega jääb ainult võõras, jälgitakse lapse-võõra suhtlust. Ema tuleb mõne aja pärast tagasi. Selle põhjal tulemused lapse kiindumuse kohta:
1) kindlalt/turvaliselt kiindunud – laps võõrastab natukene võõrast inimest, aga muutub rahulikuks kui näeb, et ema jääb rahulikuks. Kui ema lahkub on laps võõra suhtes pelglik, aga saab sellest üle ja võib võõraga vabalt mängima hakata. Ema tagasi tulles rõõmustab.
2) ebakindlalt/ärevalt kiindunud – laps kardab võõrast, kui too siseneb ja läheb endast välja. Ema lahkudes ei suuda laps kuidagi rahuneda, nutab lakkamatult. Ema tagasi tulles klammerdub ema külge.
3) vältivalt kiindunud – terve katse vältel loid ja ükskõikne ema käitumise suhtes.
Baumrind 1991: kasvatusstiilid
1) autoriaarne – kindlad reeglid (neid ei kohandata muutustele – nt. lapse suureks saamine). Lapsed kasvavad tugeva enesekontrolliga, kuulekad, kuid hilisemas elus vajavad pidevat juhendamist, sest kardavad eksida.
2) autoriteetne – lapsevanem on pigem eeskujuks; reeglid räägitakse lapsega läbi – selgitatakse, lapse juhendamine. Laps hiljem tugeva enesekontrolliga, sõltumatu, ei karda eksida.
3) ükskõikne – ei jälgita last, vähe juhendamist. Lapsed võivad halvasti ja lubamatult käituma hakata.
4) lubav – vähe juhendamist, liiga palju vabadust; hoitakse lapse käitumisel silma peal, aga seda ei korrigeerita.
Motivatsioon - üldine asjade kogum, mis paneb meid tegutsema ja hoiab tegutsemas
Alakomponendid:
*vajadus - on puudujääk mõnest vajadusest
*motiiv - konkreetne tegutsemise ajend (teadlik või ebateadlik)
*eesmärk - erinevate motiivide summa
Vajadused:
*orgaanilised – hoiavad meid tegutsemas(nt uni, nälg)
*funktsiooni ja füüsilise aktiivsuse vajadus
*sotsiaalsed - vajadus suhtlemise järele
*vaimsed (nt et meil võiks ümber olla ilu ja kord; raamatulugemis vajadus)
*esteetilised
Vajaduse olemasolu motiveerib pingutama, et eesmärgini jõuda, et vajadust rahuldada.
Vajadus - motiiv - pingutus - eesmärk - vajaduse rahuldamine
Kui pingutades eesmärgini ei jõuta, avaldub frustratsioon ja kaitsemehhanismid .
Hoiakud
Ego kaitse:
kognitiivne – olukorra tõlgendus
afektiivne – kuidas reageerime
käitumuslik – mida teeme, kui tasakaalutuse seisund ilmneb – kas püsime olukorras või põgeneme
Hoiakute muutmine:
Veenmine (nt Cialdini , Petty ja Cacioppo, 1981)
Sõnumi allikas -> usaldusväärsus
Sõnumi edastus
Keskne tee – kuidas teemat olemasolevate hoiakutega seostada
Perifeerne tee – kui probleem läheb meist liiga palju mööda ja see pole meile kohane, suudame selle kõrvale lükata
Bioloogiline motivatsioon
tegutsemise eesmärk - kehaliste vajaduste rahuldamine
nt valu vältimine , hirm, uni, nälg, janu, sugutung
Kultuuriline motivatsioon

• arenguvajadus (uudishimu, tunnetusvajadus) – tekib tahe end uuendada ; saada väljaspoolt uusi kogemusi; avatus erinevatele kogemustele võib olla ka halb (nt. sattumine uimastisõltuvusse)
  
• tunnetuslik kooskõla e kognitiivse dissonantsi ületamine ( Leon Festinger) - inimese eesmärkide ja praeguse olukorra vahel tekib lahknevus, mida inimene siis teeb, kas muudab suhtumist , arvamusi või üritab neid erinevaid elemente toimima panna
  

Kontrollkeskme lähenemine
Sisemine kontrollkese - eelistatakse situatsioone, kus tegevuse tulemuse määravad oskused ja kompetentsus
Väline kontrollkese - eelistatakse situatsioone, kus tegevuse tulemuse määrab vedamine või juhus
Maslow vajaduste hierarhia:
füsioloogilised, turvalisus, kuuluvus ja armastus, eneseaustus → tunnetuslikud, esteetilised → eneseteostus
Eneseteostuseni jõudmiseks peavad püramiidi alumised astmed rahuldatud olema.
McClellandi motivatsiooni tõukejõudude teooria:
Inimestele mõjuvad 3 suuremat vajadust
1)saavutus - kui palju ma ootan tagasisidet; kuidas iseennast motiveerida . Tehakse midagi ja oodatakse preemiat. Rohkem vastutust, riskeerimine, oodatakse põhjalikku tagasisidet.
2) kuulumine - head suhted teiste inimestega; tahetakse teiste heakskiitu
3) võim -soov kontrollida ja juhtida teisi inimesi; vastutada nende eest
Sisemine ja välimine motivatsioon:
sisemine – Keskendub tegevuse enda väärtustamisele (huvid, saavutusvajadus, enda proovilepanek – reis, film , raamat, eriala)
välimine - Keskendub tegevuse tagajärgedele – palk, hinne, avalik tähelepanu
Eesmärgistamine
vahe-eesmärk -> vahe-eesmärk -> lõppeesmärk
Lõppeesmärgini jõutakse kui kõik vahe-eesmärgid on saavutatud ning algstaadiumis tehakse väiksemad sammud.
Atributsioonid e omistamised:
Weiner (1986/1989)
kuidas seletavad inimesed oma edu või ebaedu põhjusi väärtustatud eesmärkide saavutamisel
1) sisemine/ välimine – kas enda kontrolli all või ei
2) püsiv/ ebapüsiv – kas valitseb korrapära; kord vedas, aga alati ei pruugi
3) kontrollitav/ kontrollimatu – kas on mõtet teha või ei (juhus)
Emotsioonid – protsessid, mis kutsuvad esile muutused organismis. autonoomne närvisüsteem.
Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks
Emotsioonid on protsessid, mis haaravad kogu keha: higistamine , miimika , silmad
Nendega kaasnevad: muutused inimese füsioloogias
Emotsioone võib kirjeldada üldise modaalsuse alusel (positiivsed, negatiivsed) või üksikute kategooriate kaudu ( rõõm , kurbus, viha , üllatus jne)
Emotsiooni ilmnemine kas pidurdab või aktiveerib inimese tegevust
Omadused:
*intensiivsus (kui tugev emotsioon on)
* polaarsus (kas on pigem positiivne või negatiivne emotsioon)
*kestus (kas emotsioon on pika- või lühiajaline)
Emotsionaalse käitumise osad (Mesquita ja Frida):
*sündmus – väline või mõeldakse mõnele juhtumile tagasi
*sündmuse kodeerimine - mida tuntakse(nt alandus, solvang, oht)
*hinnang - vastavalt sellele, millist mõju sündmus avaldab inimese heaolule
*füsioloogiline reaktsioon - mida teeb meie kehakeel , nägu
*tegutsemisvalmidus – hakatakse vastu või põgenetakse
*emotsiooni väline avaldumine - nt näoväljendid, miimika, žestid
*regulatsioon - avaldumist pidurdatakse või võimendatakse tahtlikult; kultuurinormid – kuidas on mingis kultuuris kombekas antud emotsiooni välja näidata
Näoväljenduste universaalsus :
Bioloogiliselt määratud vastavate näolihaste kokkutõmbe või lõõgastumisega närviimpulsside toimel
Näoväljendused on inimese enda poolt kontrollitavad nn. väljendusreeglid kultuurilised
Paul Ekman = Põhiemotsioonid, mida tuntakse igal pool ära: hirm, üllatus, rõõm, viha, vastikus, kurbus, põlgus (lisandus hiljem)
Emotsioonid on autentsed, kui terve nägu seda näitab.
Emotsioonide otstarve:
*emotsioonid hindavad isikuid, olusid, nähtusi jne
*ergutavad/pidurdavad aktiivsust
*suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule
*stimuleerivad mälu
*väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi
*on kommunikatsioonivahendiks
Emotsionid ajus
Limbiline süsteem
Talamus, hüpotalamus, ka amügdala
Enesestimulatsiooni katse rottidel Olds ja Milner 1953
J. Panksepp – imetajate baasemotsioonid
1) uudistav süsteem – uues olukorras orienteerumine
2) hirmusüsteem – tunneme ohtu
3) raevusüsteem – ägestumine
4) paanikasüsteem – ei osata reageerida
Emotsioonide areng
H. Harlow katsed ahvidega (1950) - Kaks ema, metallist andis süüa ja teine oli lihtsalt pehme – kiinduti pehmesse, aga süüa upitati teistelt, pehme juurde mindi , kui oli hirm, paanika
Kontaktivajadus
Emotsiooniteooriad:

• James-Lange teooria – emotsiooni tekkimise põhjus on motoorne ja füsioloogiline reaktsioon, tagajärjena tunneme subjektiivset emotsiooni
  
• Cannon -Bard – emotsioonid on seotud ajuga: kui talamus aktiveerib ajukoore, siis tekib emotsioon ja inimesel ise pole mingit mõju oma emotsioonide üle
  
• Kognitiivsed emotsiooniteooriad (Schachter ja Singer ) – atributsioon(olukorra tunnetamine), kui reageerime, hakkab süda peksma aga olenevalt situatsioonist – emotsioon on tunnetuse ja vastava füsioloogilise erutuse tulemus
  

Paaripäevane imik eelistab vaadata inimnäole sarnast objekti.
Negatiivse emotsiooniga nägu leitakse kiiremini üles rahvamassist kui posit.
Depressiivsuse korral nähakse teistes ka neg. emotsioone rohkem.
Kliiniline psühholoogia -Tegeleb psüühika- ja käitumishäirete hindamise, leevendamise, ravimise ja ennetamisega
Eesmärgiks on

• Kirjeldada häireid
  
• Uurida võimalikke põhjuseid
  
• Ravida häireid
  

Vaimne häire - normaalsest hälbiv käitumine.
Normaalne on: ühiskondlikele normidele vastav, selline nagu on enamus inimesi olnud sajandeid
Normid:
Subjektiivne norm – mis meie jaoks on normaalne
Kultuurinorm – enamuse norm
Normtiivne norm - ideaal
Statistiline norm – äärmuste probleem
Kliiniline norm –
Ebanormaalne on ennustamatu, norme rikkuv , kultuurile sobimatu, harvaesinev, endale/teistele kannatusi põhjustav, häiriv ja ebafunktisonaalne
Psühhopatoloogia
Selgitav -> psühhodünaamiline, käitumuslik – millest erinevad häired koosnevad
Kirjeldav -> vaatlus, fenomenoloogia
WHO: tervis on täieliku füüsilise, psüühilise ja sotiaalse heaolu seisund, mitte pelgalt haiguste või vigastuste puudumine
TAYLOR 1980: kui inimene ise või teda ümbritsev keskkond tajub, et inimene vajaks ravi
Haigustunnetus – saadakse aru, et midagi on viga.
Staatiline dünaamiline. Psüühikahäired on olemuselt dünaamilised – muutused toimuvad kiiresti.
Primaarne sekundaarne
Kutsestandardid
Kutset omistab: Eesti Psühholoogide Liit
Kutsetunnustuse annab välja: Kutsekoda
Kliiniline psühholoog (4 ->7 ja 5 ->8)
kliiniline psühholoog 7 (97), 8 (5)
SPETSIALISEERUMISED!
kliiniline lapsepsühholoog IV (27), V (2)
kliiniline psühholoog-psühhoterapeut IV (21), V (2)
kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog IV (2)
neuropsühholoog IV (11), V (2)
Psühholoogi kutsetegevus on Eestis käesoleval ajal reguleerimata.
Seaduse poolt ei ole tööandajale või ettevõtlusega tegelevale psühholoogile mingeid piiranguid
Miks vaimsed häired tekivad?
Demonoloogia - inimese keha hõivavad kurjad deemonid või vaimud
Kiviaeg – keskaeg
Puuriti koljusse auk, et deemon välja lasta, või tehti deemoni elu inimeses võimalikult ebamugavaks.
Ohjeldav mudel
Keskaeg
vaimne häire=inimesel pole hinge
Ravi: ühiskonnast eemaldamine, " haiglad " kus igaüks sai tasu eest vaatama minna
Moraalne mudel
18.saj. lõpp
P. Pinel algatas ahelate eemaldamise, sest „haigetel on hing, kuigi defektne
Meditsiiniline mudel
19. saj
vaimne häire=haigus, mis on tekkinud mingi füüsilise põhjuse tõttu, enamasti ajus
Ravi: uurime välja orgaanilise põhjuse ja ravime seda medikamentidega
Psühhogeensed mõtted ehk ebanormaalne mõtlemine
19. saj lõpp ja 20. saj
kõik vaimsed häired ei ole orgaanilise põhjusega
Halligan jt (1997): on selgunud , et probleem on ajus motoorse piirkonna mitteaktiveerumises.
ebanormaalne käitumismuster võib olla õpitud - põhjuseks vigane mõttearendus
Ravi: kognitiiv-käitumuslik teraapia
Biopsühhosotsiaalne mudel
Bioloogilised põhjused – kaasasündinud + eluviis
Psühholoogilised tegurid – isiksus + tegurid
Sotsiaalsed tegurid – väärtused
Stress - diatees mudel
soodumus ehk diatees ja momendil mõjuvad pingetegurid ehk stress
Diagnoosimine
Diagnoosib psühhiaater, aga psühholoog peab ka oskama.
Patsiendiga tehakse intervjuu
Iga kurtmine või iseäralik käitumisviis on sümptom
Oluline on sümptomite ilmenemise algus (kaua haigus on kestnud), kas enne seda juhtus midagi ebatavalist jne
Sümptomid kokku moodustavad häire (nt depressioon )
Vaimsete häirete klassifitseerimine
Kogemuse põhjal on sagedamini koos esinevad sümptomid koondatud häireteks.
Diagnoositakse rahvusvaheliste klassifikatsioonide alusel, DSM-V ja RHK-10.
RHK-10 ehk ICD-10 (1992; RHK-11 aastaks 2017)
Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon (International Statistical Classification of Diseases and Related Health Problems)
väljaandja WHO (World Health Organization)
10 häirete kategooriat
DSM-V (2013)
Diagnostiline ja Statistiline Psüühiliste Haiguste Klassifikatsioon ( Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders)
väljaandja American Psychiatric Association
17 kategooriat, nendes umbes 400 häiret
Kirjeldav lähenemine (A. Simsi käsitlus oyebode 2013 põhjal)
Teadvus
Tadvustamatus
Subjektiivne kogemus puudub
Valvsus somnolentsus (uni)
Mõtteselgus hägunemine
Deliirium – alkoholi tarbimise järel ei mäleta, mis toimus; hägune
Hämarolek – päeva tegevustik toimub justkui udu sees
Patoloogiline intoksikatsioon – väikese alkoholi koguse peale ilmneb teadvusehägusus, järgneb kriitiline uni
Tähelepanu – orienteeritus ajas, ruumis, kohas
Mäluhäired:
1) amneesia – mälukaotus, ette või taha poole ulatuv
2) Deja vu – tundub, et oleme selles olukorras juba olnud; mälujäljed toovad esile sarnased toimunud olukorrad
3) konfabulatsioon – lünkade täitmine; hästi ei mäletata, aga täidetakse lüngad millegi harjumuspärasega
4) perseveratsioon – jäetakse teatud sõnadesse kinni, ei suudeta teemat edasi viia
5) dissotsiatiivne fuuga – teadvuseprobleemid; ei taju ära kus on, kestab mõne aja
Ajatunnetus – deorienteeritus: ajas, vanuses, kronoloogia tunnetus; aja kvaliteedi tajumise häired
Tajuhäired – illusioon, hallutsinatsioon
Mõtlemishäired:
1) ülekaalukas mõte – ebarealistlik, aga vaidlustatav
2) luul – segane, valedel alustel põhinev; pole võimalik vaidlustada
3) Folie a deux – väljaarenenud luulu ideed võivad üle kanduda lähedastele
4) kiirenemine – mõtteid palju
5) pidurdus – mõte on, aga see ei tule välja
6) mõttekäigu häirumine – mõte on hüplik
7) mõtete blokeerimine või äravõtmine
Kõne- ja keelhäired:
1) ehholaalia – teatud sõnade kordamine
2) neologismid – enda sõnade, terminite väljamõtlemine
3) mutism – rääkimisvõimet justkui pole; ei suudeta tugevate emotsioonide tõttu midagi öelda
Enesekonseptisoon:
1) kehatunnetus(nt söömishäired)
2) olemasolu – nt depersonalisatsioon
3) Doppelgänger – enda kõrvalt vaatamine
4) isiksuse mitmesus (dissotsiatiivne identiteedihäire) – ei mäletata teist poolt üldse (võib olla eneseteadmata 2 pere)
5) dissotsiatiivne konversioon
Kehakujutluse spetsiifilised häired ( Kiev 1972/ Oyebode 2013)
Koro – kardetakse , et peenis tõmbub kõhtu sisse ja mees sureb ära / ärevusseisund / Kagu- Aasia
Latah / hüsteeria / Malasia
Kuri silm / foobne neuroos / Aafrika ja Mehhiko
Muutused afektis
1)Anhedoonia – meeleoluseisnud, tavalised tegevused, mis meid igapäevases elus on huvitanud, enam ei paku rõõmu. Meeleolu alanemine
2)Mania – võib olla ka eufooria. Põhjendamatu rõõmsameeluse seisund, kõik positiivselt juhtunu on endaga seotud
3)Ajastus, kestus ja kohasus – kas see on olukorrale kohane või mitte
4)Tuimenemine, lamenemine – teatud seisundis emotsionaalne reageerimine muutub ahtamaks, juhtub hea või halb asi reageeritakse ühtemoodi
5)Ärevus – eeldatakse/ kardetakse, et midagi juhtub
Muutused tahteaktiivsuses
Isu, janu, uudistav käitumine, uni, motivatsioon
Agiteeritus
Hüperaktiivsus
Diagnostiline lähenemine RHK-10

• F00-F09 Orgaanilised psüühikahäired:
  

Kahjustuse tagajärjel tekkinud: välimine või sisemine trauma
* dementsus (nt. Alzheimer) – häired inimese lühimälus, orientatsioonis. halb uute oskuste omandamine. Ilmneb vanemas eas. Vältimiseks tuleb aju treenida.
*deliirium (k.a. isiksusehäired) – teadvuse ja tähelepanuhäired
*hallutsinatsioonid - tajuelamus, mis tekib ilma reaalse sensoorse stimulatsioonita
*isiksusehäired – laubapiirkonna kahjustuse tagajärjel

• F10-F19 Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisel tingitud psüühika- ja käitumishäired:
  

*äga intoksikatsioon – tugev alkoholijoove, mürgitus mingist ainest
* sõltuvus – mõeldakse koguaeg , millal jälle ainet tarvitada saaks. Psüühiline (heolutunde saavutamiseks) või füüsiline (vajadus keha tööks). Sõltlane võib vabalt oma sõltuvusega igapäevatoimetusi teha.
*kuritarvitamine – pm sama, mis sõltlane, aga aine tarbimise tõttu puudub töölt vms.
*võõrutusseisund
* anamnestiline sündroom – lühimäluhäire
Emil Kraepelin (1855-1925). Uuris mõttekäiguhäireid: skisofreenia ja maniakaal- depressiivne psühhoos ( bipolaarne häire) - Mõlema puhul jäävad mälufunktsioon ja teadvusseisund ning on "äge" algus (kahe nädala vältel)
F23 Äge psühhootiline episood
Äge algus (kahe nädala vältel). Seos stressiga. Vallandatakse mõne kindla sündmuse tagajärjel. Paranoilised mõtted.

• F20-F29 skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired
  

Mõtlemise ja tajumise sügavad häired nagu tuimenenud või inadekvaatne tundeelu
Teadvuse selgus ja intellektuaalsed võimed on tavaliselt säilinud
Crow (1982, 1985) positiivne / negatiivne sümptomaatika
Positiivne sümptomaatika – mõtlemisega seotud (nt. hallutsiantsioonid)
Negatiivne sümptomaatika – tuimenenud, inadekvaatne tundeelu pool; vähene reageerimine kõigele, loid
Virgatsained: dopamiin(DA – vähendab positiivset sümptomaatikat. Võivad esineda motoorsed häired) ja serotiin (5-HT – emotsioonide tõstmine.)
1-2% elanikkonnast, suur pärilikkuse osakaal. Oluline ka kasvukeskkond. Seos psühhoaktiivsete ainete kasutamisega.
F 20 Skisofreenia
Ülekaalukas mõte (domineerib teadvuses, kriitika puudub, teatud alluvus korrektsioonile)
Luulumõte (vale veendumuslik otsustus , paraloogika, kriitika puudub, korrektsioonile ei pruugi alluda )
Hallutsinatsioonid, illusioonid
Mõtlemine muutub ebamääraseks, veidraks ja segaseks ning selle sõnaline väljendus tihti arusaamatuks
Mõttekäigus on sagedased tõkestused ja seotusetus ning võib tunduda, et mõtted võtab ära mingi väline jõud.
F20.0 Paranoidne skisofreenia:
vanuses 18-25 / 50ndad eluaastad
tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu-, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu ( armukadedus või arvamus, et kõik tahavad sind) mõtted
kuulmishallutsinatsioonid, mis annavad käsklusi või ähvardavad; mitteverbaalsed (nt viled , suminad, naer)
lõhna- või maitsehallutsinatsioonid; seksuaalsed või muud kehalised meelepetted; harva nägemishallutsinatsioonid
vägivaldsus tuleneb hirmust
F25 skisoafektiivsed häired
Episoodilised seisundid, kus nii afektiivsed kui ka skisofreensed sümptomid on juhtivad haiguse sama episoodi vältel.
Eelistatavalt peaksid mõlemat tüüpi sümptomid esinema üheaegselt või vähemalt ei tohiks nende vahe ületada paari päeva.

• F30-F39 Meeleoluhäired
  

Nende häirete puhul on põhiliseks meeleolu või afekti muutus, tavaliselt depressiooni (kaasneva ärevusega või ilma) või meeleolu tõusu suunas
Meeleolumuutusega kaasneb tavaliselt aktiivsuse muutus
Meeleolu tõuseb või langeb põhjendamatult; või toimuvad need koos. Võib kaasneda deliirium.
Depressioon:
alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine, energia ja tähelepanu vähenemine
tähelepanu ja keskendumisvõime alanemine
pessimistlik suhtumine tulevikku (pole mõtet pingutada)
süü- ja väärtusetusetunne (ka kerge vormi puhul)
alanenud enesehinnang ja -usaldus
häiritud uni, isutus
suitsiidimõtted
kestab keskmiselt 9 kuud või kauem
kerge, mõõdukas, raske vorm (psühhootiliste sümptomitega või ilma)
virgatsained: DA, 5-HT, NA (ärkveloleku energia vähenemine, tähelepanu hajumise vähenemine)
*Mania - mõtteaktiivsus tõuseb, meeleolutõus; kestvus paar päeva kuni paar nädalat; lubatakse palju, kuid teod ei realiseeru. (psühhootiliste sümptomitega või ilma)
*F31 Bipolaarne häire
depressiooni ja maania faasid vahelduvad: paarinädalane maniakaalne episood, millele järgneb depressiooni periood
*F34 Püsivad meeloluhäired:
-tsüklotüümia - meeleolu kõikumine. Pole nii suur, et bipolaarne häire olla
-düstüümia - krooniline meeleolu alanemine. Pole depressiooni mõõtu
Antidepressandid meeleoluhäirete puhul (toimimiseks võib paar nädalat aega minna); rahustid ärevuse puhul.

• F40-F49 Neurootilised , stressiga seotud somatoformsed häired
  

Foobiad
Ärevushäired (nt paanikahäire)
Obsessiiv -kompulsiivne häire
Konversioonihäire
5-HT, NA, GABA
Ärevus ja ärevushäired:
*normaalne ärevus - igapäevaselt (nt ettekande esitamine)
* haiguslik ärevus -intensiivne, häirib sotsiaalset adaptsiooni; reaktsioon sündmusele suurem kui võiks olla; ei pruugi tekkida kindla asja peale.
*foobne komponent – ärevus tekib kindla asja peale
*lapseea hirmud (lahutamiskartus, hirmuunenäod)
*hirmud täiskasvanul (erinevad foobiad, paanikahäire)
Foobiad
See on häirete grupp, kus ärevus on põhjustatud ainult või peaasjalikult kindel (isiku suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. Nähakse olukorras rohkem, kui seal on.
Seetõttu välditakse tavaliselt selliseid situatsioone või objekte või talutakse neid ülemäärase hirmuga
1) Lihtfoobia – kindla eseme või asja suhtes
2) Agorafoobia – hirm avaliku koha ees; praegusel ajal hõlmab see nii avatud ruumikartust kui ka sellega seotud asjaolusid, nagu kartus viibida rahvamassis või olukorras, kust on raske kiiresti ja taksitusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) pääaseda
3) Sotsiaalfoobia - algab sageli noorukieas ning on seotud hirmuga sattuda väikeses grupis (vastandina rahvahulgale) teiste tähelepanu keskpunkti. Tagajärjeks sotsiaalsete situatsioonide vältimine.
Ei ilmne sõpradega olles ega ka väga suures seltskonnas. Kardetakse, mida tema kohta mõeldakse. Normaalsetele taju tähelepanekutele (nt pillad pastaka kolksatusega maha ja kõik vaatavad ) kiputakse juurde mõtlema.
4) Paanikahäire - Põhiliseks iseärasuseks on korduvad rasked ärevushood e paanikahood, mis ei ole seotud kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning seetõttu on subjektile ootamatud ja prognoosimatud.
Peaaegu alati on surmahirm, hirm kaotada enesekontroll või hulluks minna. Hood kestavad tavaliselt minuteid, vahel ka kauem; nii hoogude sagedus kui ka häirete kulg varieeruvad; ei tea, millal need ilmuda võivad.
Paberkotti ei soovitata.
Obsessiiv-kompulsiivne häire:
Obsessiivsed e sundnähud on ideed, kujutlused või impulsid, mis tungivad stereotüüpsel viisil pidevalt subjekti teadvusesse
Kompulsiivne tegu või rituaal on pidevalt korduv stereotüüpne käitumine
ÄGE STRESSIREAKTISOON
Iseloomulik nõutus, teadvuse mõningane kitsenemine, tähelepanu ahenemine , võimetus ära tunda stiimuleid ja disorientatsiooni
Tavaliselt esinevad ka paanilised hirmu vegetatiivsed sümptomid (südamepekslemine, higistamine, kuumahood).
Traumeeriva episoodi suhtes võib olla osaline või täielik amneesia.
POSTTRAUMAATILINE STRASSHÄIRE
Tüüpilisteks sümptomiteks on trauma korduvad läbielamise episoodid pealetükkivates kujutlustes ja unenägudes
Võib toimuda eraldumine teistest inimestest, anhedoonia ning traumat meenutava tegevuse ja situatsioonide vältimine
Tavaliselt on hirm traumat meenutavate objektide, helide jms ees
F44 dissotsiatiivsed (konversiooni häired):
Kukutakse pikali ja ollakse paar minutit ’keegi teine’, hiljem ei mäletata jutunust midagi.
Dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel.
Tavaliselt suudetakse suures osas kontrollida teadlikult mälestusi ja aistinguid, millele keskenduda tähelepanu, ning liigutusi, mida tuleks sooritada .
F45 somatoformsed häired:
Püsivad somaatilised sümptomid, mille puhul, vaatamata korduvale uurimisele, ei leita orgaanilist alust ning patsiendid pöörduvad jätkuvalt oma kaebustega arsti poole
Kui kehalised häired esinevadki, ei seleta need piisvalt sümptomite iseloomu ega ulatust, kaasuvat distressi ega patsiendi ülemäärast hõivatust.

• F50-F59 füsioloogiliste funktisoonide ja füüsiliste teguritega seotud häired
  

Söömishäired, unehäired, seksuaalsed düsfunktsioonid
Anorexia nervosa – inimene tajub ennast suuremana kui ta tegelikult on, kusagil 10-15 kg
Bulimia nervosa - vaid natukene ollakse üle normi; liigsöömise- ja paastumisood.

• F60-F69 täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired
  

Harjumus- ja impulshäired
Patoloogiline hasartmängimine, püromaania(tuli), kleptomaania (eesmärk pole asju varastada väärtuse pärast vaid emotsionaalse sideme), trihhotillomaania (inimene kisub oma juukseid välja)
Sooidentsushäired
Seksuaalsuunitluse häired

• F70-F79 vaimne alaareng
  

PSÜÜHIKAHÄIRETE RAVIVÕIMALUSED
Farmakoloogiline ravi nt skisofreenia või depressioon. Virgatsainetega tasakaalu taastamine aju tasemel – subjektiivset meeleolu parandab, aga vildakaid mõttemustreid mitte.
Lisaks või ainult psühhoteraapia nt neurootilised häired (foobiad jne) või füsioloogiliste ja füüsiliste tagurite häired
Perearst
Psühhiaater ( saatekirja pole vaja)
Psühholoog ( saatekiri -> HK rahastab ; saatekirja pole -> ise rahastad)
Hädaolukorras: Psühhiaatsiakliinik -> valvepsühhiaater või 112
Süsteemiteooria – isik ja teda ümbritsevad inimesed; on keegi, kes teda takistab
Süsteemne pereteraapia – kas lähedased toetavad või ei; kas tunnistavad, et pereliikmel on häired
Kognitiivne käitumisteraapia:
Areng (sündmused) -> tuumuskumused(kas saame hakkama) -> oletused
Olukord -> mõte ( ratsionaalne – kõik eksivad/ikka juhtub; irratsionaalne – kas ma ei tohigi eksida, et kõik vaatavad); käitumine -> tunne
Sotsiaalpsühholoogia – uurib, kuidas inimesed üksteisest mõtlevad, üksteist mõjutavad ja üksteisesse suhtuvad.
Kuidas uuritakse?

• Eksperimendid
  

Katseisikule antakse ülesanne, kuid uurijaid huvitavad peamiselt teised eksperimendi aspektid (sotsiaalsed)
Probleemid:
Eksperimendi situatsioon pole eluline / ökoloogiliselt valiidne (Orne’i paberil arvutamise ekperiment )
Eksperimentaatori mõju / ootused (nt Rosenthal & Jacobsen 1968 õpetajate ootuste eksperiment
Eetilisus

• Toimunu kohta olemasolevate aruannete analüüs
  

Nt pealtnägijate tunnistused, intervjuud, toimikud
Jalgpallifännide käitumise uurimine, nt Marsh , Rosser ja Harre (1978)
Probleemid:
1. Uurija märkab vaid seda, mida otsib
2. Tõlgendab infot läbi isikliku kogemuse
Osalusuuringud ( teadlane osaleb ka ise uuringus )/ aktsiooniuuringud (vaadeldakse seda, kuidas inimesed katset teostavad)
Uuritakse korraga nii uurimuse mõju, kui ka teisi uuringu tulemusi
Mitteverbaalne suhtlemine
Parakeel, kehakeel (Argyle ja kolleegide uurimused 1965- 1971 ), silmside, žestid
Verbaalne suhtlemine
Taust – kui palju arvestatakse teise poole teadmistega
Seletused –kuidas me sündmusi enda jaoks ära seletamine
Omistused – milliseid järeldusi kuulaja enda jaoks teeb
Heider 1958: inimesed on „naiivsed teadlased“ – otsivad pidevalt faktilist infot
Sotsiaalne soodustamine – tekib siis, kui inimene tajub konkurentsi ja teeb kergeid äraõpituid ülesandeid (Zajocn, 1980); nt õngerulli keimise katse, Triplett 1898
Sotsiaalne looderdamine – negatiivne osa, vastutuse hajutamine; Latane , Williams ja Harkins 1979: tekib, kui inimesel on anonüümsuse tunne ja tema panust ei hinnata
Grupimõtlemine – ka karjamõtlemine ( 1970ndad Irving Janis); grupimõtlemine on mõtlemisviis kõrge kohessiivsusega gruppides. Tajudes grupi norme ja väärtusi tuntakse end osana grupist.
Grupimõtlemise sümptomid:

• Haavatuse illusioon – meie grupp vs teiste grupp
  
• Kollektiivne ratsionaliseerimine – ühtedelt tuleb idee ja jääb mulje nagu oleks kõigi oma
  
• Stereotüüpne (negatiivne) suhtumine väljaspool gruppi olijatesse – me saame asjadest õigesti aru, teised mitte
  
• Uskumus ühesesse moraali – tehakse nii nagu grupi arvates on õige
  
• Grupisisene tsensuur – grupisisesed teisitimõtlejad eemaldatakse vms
  
• Ühtsuse illusioon
  

• Teistimõtleja halvustamine
  
• Grupp isoleerib end välisest infost
  
• Tugev liider
  

Prosotsiaalne käitumine on igasuguse abistava käitumise ilming sõltumata motiivist; motiiviks võib olla egoism (kasu saamine), altruism (et end hästi tunda).
Prosotsiaalse käitumise teooriad

• Sotsiobioloogiline teooria ( Dawkins , 1976) – altruistlik käitumine vastuolus evolutsioonilise lähenemisega, teiste aitamine võib vähendada meie enda võimalusi ellu vääda
  
• Sotsiaalse vahetuse teooria – mida aitamine minult võtab ja mida annab, kulude ja tulude hindamine
  
• Empaatia teooriad – inimesed aitavad mõnikord ka lihtsalt puhtast headusest, siis kui suudame ennast panna abivajaja olukorda
  

Inimesed on oma käitumises siiski enamasti ratsionaalsed ja enda heaoluga arvestavad
„Väärilise põhjuse“ korral oleme sageli üsna abivalmid
Mitteabistamise põhjused
Pluralistlik ükskõiksus – äkki polegi tegemist hädaolukorraga. Põhjendatakse endale ära, miks mitte aidata.
Vastutuse hajumine – keegi teine ikka reageerib, miks just mina.
Arvamine, et minust ei ole abi / ma ei oska aidata
Agressiivne käitumine - eesmärk on vigastada/kahjustada isikut, kes on motiveeritud seda vigastust vältima
Füüsiline või verbaalne; Otsene või kaudne; Endale või teistele kahjulik. Vägivald on agressiivse käitumise ekstreemne vorm.
Miks oleme agressiivsed?

• Instinktiteooria
  

Freudi instinktiteooria on segu oletustest, mis asjad võiksid inimesele olla kaasa sündinud ja mis on põhjustatud sotsiaalse ühiskonna poolt
Agressiivsus kui kaasasuündidnud surmainstinkti suunamine endast väljapoole

• Bioloogiline teooria
  

Agressiivsus kui kaasasündinud füsioloogiline kalduvus ja valmisolek reageerimiseks, omane nii loomadele kui inimestele
Teisi bioloogilisi faktoreid, mis võivad agressiivset käitumist seletada
Teatud geenid XYY kromosoomikomplektiga mehed ei ole „sündinud kurjategijad“
Neurotransmitterid (nt madal serotiini tase)
Suguhormoonid (varem domineeris arvamus, et testosterooni kõrge tase kutsub esile agressiivset käitumist)

• Frustratsiooni-agressiivsuse teooria
  

Dollard jt 1939 – agressiivsus tekib siis, kui meie eesmärkide või vajaduste täitmist takistatakse
Agressiivne käitumine on reageering frustratsioonile
Selle ennetamiseks tuleks inimesel omandada alteratiivseid toimetulekuoskusi

• Sotsiaalse õppimise teooria
  

A.Bandura 1973 arvates on agressiivne käitumine õpitud kas (1) läbi enda kogemuste või (2) läbi teiste käitumise mudeldamise.
Õpitakse: Kuidas saab haiget teha; Kes on sobivad sithmärgid; Kuidas oma käitumist õigustada; Millistes olukordades on agressiivsus lubatud ja õigustatud

• Kombineeritud agressioonni mudel – mis olukorda satume, mida seal mõtleme, kuidas tõlgendame
  

Välised tegurid, mis tõstavad agressiooni (aktiveerivad emotsioone): Müra, kuumus, väikeses ruumis kokkusurutult olemine, grupisuhted
Sisemised keemilised protsessid, mida tõlgendame intensiivse emotsioonina: adrenaliini tõus, alkoholijoove

• Uuemad agressiooniteooriad seovad omavahel sisemised ja välised tegurid ( Anderson & Bushman, 2002)
  

Agressiivsuses vähendamine:

• Agressiivsuse väljaelamine vägivaldselt ei vähenda seda, pigem suurendab
  

Elektrilöökide andmine suureneb, Buss 1966
Ründamine, Loew 1967

• Kognitiiv-käitumusliku teraapia kasutamine agressiivse käitumise modifitseerimiseks
  

Viha juhtimine ( anger management)
Agressiivsuse asendamise treening

• Ei õpetata vihast lahtisaamist, vaid sellega toimetulemist
  

Viha tekitavate olukordade analüüsimine
Oma käitumisrepertuaari hindamine
Alternatiividele mõtlemine
Kõrvalseisja efekt – teiste inimeste juuresolek tekitab vastutuse hajumise ebamäärases olukorras, inimene ei näita üles aktiivsust olukord lahendada (suitsuse ooteruumi eksperiment; Latane ja Darley, 1968). Vastutus ei haju , kui olukorra põhjus on selge.
Konformsus (kuulekus) – ebamäärases olukorras muudab inimene oma hinnanguid nii, et need oleks kooskõlas teiste inimeste hinnangutega e. grupi normidega (joonte pikkuste võrdlemise katse, Asch 1951)
Kuidas konformsus tekib?
Kelman tuvastas, et olenevalt inimesest ja olukorra ebamäärasusest esineb üks kolmes protsessist:

• Nõustumine – vastan nagu enamus tahab, aga jään oma arvamusele kindlaks
  
• Internaliseerumine – omandan teiste arvamuse
  
• Identifitseerumine – mind ei huvita ülesanne, tahan gruppi kuuluda
  

Konformsus kellega?
Moscovici (1979) – inimesed kalduvad kooskõlaliselt esitatud idee poole
Asch’i katsed ei võimalda näidata, et kui on olemas vähemus, kes suudab kooskõlaliselt tegutseda, siis võib hoopis see vähemus grupi normi kehtestada (veenda gruppi, et roheline on hoopis sinine).
Kuulekus autoriteetsele isikule
Stanley Milgrami eksperiment elektrilöökidega. Kõik katseisikud läksid 300 V-ni, 63% lõpuni ehk 450 V-ni

• Autoriteet on isik, kelle on seaduslik võim teatud olukorras meie käitumist kontrollida
  
• Allumine autoriteedi käsklusele
  
• On osa igapäevasest sotsiaalsest elust (Hofling’i haiglaeksperiment)
  
• Kerkib eriti päevakorda kui inimese enda seisukohad erinevad käsuandja omadest
  
• Kuulekuse väljaarenemine on olnud vajalik, et liidrid ei peaks pidevalt tegelema väljakutsetega
  
• Käsule mitteallumine võib tähendada elukäigu halvemaks muutumist
  

• Vanglaeksperiment :
  

planeeriti 2-nädalane eksperiment, mille käigust uurida sotsiaalse keskkonna ja rollide mõju inimese käitumisele
Etteantud keskkond – vangla
Etteantu roll – vang ja valvur
Tulemused näitasid, et mõlemad faktorid omavad inimese käitumisele mõju, kusjuures agressiivset/ebahumaanset käitumist aitavad suurendada anonüümsus ja deindividuatsioon

• Individuaalsuse minetamine
  

Zimbardo 1969 – üliõpilased andsid teisele kaks korda tugevamaid elektrilööke, kui paariline oli riietataud laia kapuutsiga nägu varjavasse riietusse ning talle osutati numbri, mitte nime alusel ehk teine katseisik oli deindividualiseeritud
Diener 1979 – enda isiku unustamine haaravat sportmängu vaadates, viib impulsiivse käitumiseni, kõrgenenud tundlikkuseni, enda käitumise mittejälgimiseni, sotsiaalsest heakskiidust mittehoolimiseni