Eluslooduse eksami kordamine (0)

EESTI ELUPAIGAD , KASVUKOHAD , TAIMEKOOSLUSED
KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld , veerežiim, mikro- ja mesokliima
KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik , see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit.
ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos)
ÖKOSÜSTEEM – kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku
KASVUKOHATÜÜP – erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid .
ELUPAIGATÜÜP – ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus.
Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas , graniitsed rahnud . Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnakatte ülemine osa on ümber kujundatud taimkatte poolt. Pinnakattest on kujunenud mullad ehk pinnakate on enamasti mulla lähtekivimiks.
Suktsessioon on ökosüsteemi kohanemine keskkonnaoludega, mille käigus kooslus teiseneb.
• Primaarne suktsessioon algab n.ö. vabas paigas (näiteks mererannikul või järve kinnikasvamisel).
• Sekundaarne suktsessioon on koosluse teisenemiskäik, mis lähtub mingist muutusest (põleng või raie metsas, niidu või põllu mahajätmine).
• Autogeenne suktsessioon on ökosüsteemi sisetegureist tingitud koosluse teisenemine (madalsoode areng rabadeks, niitude võsastumine ja pöördumine tagasi metsaks, metsade teisenemine mullatekkeprotsesside tõttu).
• Allogeenne suktsessioon on välistegurite muutumisega kaasnev koosluse muutumine (kliimamuutused, veega varustatuse muutus jmt).
Kliimaks on koosluste arengu suhteliselt püsiv lõppjärk, mida iseloomustab koosluse:
• teatav ruumiline struktuur,
• tootlikkuse ja biomassi ligikaudne püsivus saavutatud tasemel,
• stabiilne mullaprofiil ja liigiline koosseis. Eestis on kliimakskooslusteks rabad ja kuuse- segametsad .
METS KUI ELUPAIK
Eesti asub põhjaparasvöötme okas- ja segametsade vööndis (boreonemoraalne v.);
• See tähendab, et klimaatiliselt on siin kliimakskoosluseks ehk tasakaalustatud aineringega püsivaks taimekoosluseks mets;
• Eesti metsad on juba ligikaudu 10 000 aasta jooksul eksisteerinud kõrvuti inimesega, s.t. inimmõjust ehk sekundaarset metsa on meil eeldatavalt väga palju.
Puistu koosseis ja liigid:
• Okasmetsad
• Lehtpuumetsad
• Segametsad
Puuliikide looduslik vaheldus suktsessiooni käigus on iseloomulik okas-segametsade vööndile! Looduslikest tegureist määravad puuliikide esinemist kasvukohtadel mullastik ( sh. vee liikuvus) ja kliima. Tuntakse mõistet „metsata metsamaa“ = raiesmik.
Metsa looduslik uuenemisdünaamika:
Pidev areng - valdab viljakates kuuse- ja lehtpuurohketes kasvukohtades, enamasti on tegu häildünaamikaga (vanade puude väljalangemine, lokaalne tuulemurd ja tormiheide , putukarüüste jmt;
Rindeline areng – looduslikud häiringud – kiired ja/või ulatuslikud muutused metsamaastikul: tulekahjud , orkaanikahjustused, üleujutused. Põhjustavad eelmise puistu hukkumise .
Looduslikud häiringud

• tekitavad palju surevat ja surnud puitu (ka põlendikud!);
  
• mitmekesistavad puurinde vanuselist ja liigilist struktuuri;
  
• mitmekesistavad abiootilisi keskkonnatingimusi.
  

• on kasulikud ja loomulikud , vaadeldes metsa kui massiivset, monotoonset, segamatult arenevat metsamaastikku, kus mets läheneb ajas kliimakskooslusele;
  
• annavad orgaanilise aine kooslusesse tagasi (tuhk, surema ja kõdunema jääv puit);
  
• tekitavad kohati ja ajuti rohkelt elupaiku teatud kohastumustega liikidele (nt. söestunud või kõdunev puit).
  

Metsaökoloogia seisukohalt on kõik looduslikud häiringud loomulikud ja nad ei tekita metsale mingeid kahjustusi.
• Kahjustused puistule või puidule tekivad vaid metsa majandaja vaatevinklist. Häiringud kahjustavad metsa potentsiaali toota puitu ehk häiringud kahjustavad inimeste huve.
• Looduslikud häiringud on alati toimunud ja elustik on nendega kohanenud. Tänapäeva killustatud maastikus võib häiring unikaalse säilinud elupaiga ka hävitada. Selline liik on nn väljasuremisvõla esindaja. Põhjuseks on enamasti inimene (tema tegevus maastikul ).
Metsa järjepidevus
Metsa järjepidevuse all mõistetakse puistu või metsamaastiku põhiomaduste, sh. spetsiifiliste elupaikade ja nende elustiku katkestusteta säilimist väga pika aja jooksul. Järjepidevuse tagab niisugune tasakaal üksikkomponentide (isendite, mikroelupaikade jm.) juurdetekke ja hävimise vahel, et need antud alalt kunagi päriselt ei puudu. Metsa järjepidevus on nähtus, mida peetakse oluliseks eelkõige suhteliselt halva levimisvõimega ning kitsalt kohastunud liikide jaoks ( samblikud , samblad , laialtlevinud liikide poolt eelnevalt lagundatud puitu kasutavad putukad ja seened jne), mis on iseloomulikud puistute hilistele suktsessioonistaadiumidele.
Eristada tuleb järjepidevust :
• ...metsamaana – võib olla ajaloos intensiivselt ja korduvalt majandatud, seetõttu liigivaene, haruldustevaene;
• ...loodusmetsana – tavaliselt leidub kitsalt kohastunud ja haruldasi liike, isegi kui on metsas vanu majandamismärke;
• ...kui metsale iseloomulike elementide järjepidevust, näiteks vanad tammed puisrohumaadel.
Metsade kasutusviis on pidevas muutumises:
• Ajalooliselt suurim ümberkujundaja oli metsade aletamine. Tänapäeva seisukohalt vaadates vana, stabiliseerunud muutus.
• Aastatuhandeid on asulate ümbruses metsades karjatatud ja niidetud, samuti toimis nn püsimetsandus ehk valikraie .
• Viimased 200 aastat suurepinnaline kuivendamine ja lageraie määral, mida pole kunagi ajaloos enne olnud.
Endine põllumaa....
• ...on ka võsastununa kõige vähemväärtuslik metsaliikide seisukohalt. Seal algab metsamulla ja ökosüsteemi areng n.ö. algusest.
• Mets pole ainult puud- põõsad - rohustu ja nendega seotud liigid, kõik on seotud mulla aineringega (seened, muud lagundajad).
• Põldudele kasvanud kuusikud surevad „kahjurite“ kätte keskmiselt 60-80 aasta vanuselt, põlismetsades elavad kuused 250-280 aastaseks.
Kuivenduse mõju:
• Turvas laguneb, muutub mullaorgaanika aineringe , selle tagajärjel teiseneb metsa kasvukohatüüp, puistu produktiivsus, puistu liigiline koosseis.
• Muutused puistu liigilises koosseisus ja struktuuris muudavad kaasnevat elustikku .
• Paljud endisele kooslusele omased liigid surevad välja, uutele tingimustele sobivad liigid aga ei levi nii ruttu kooslusse. Valitsevad generalistid.
Noored kõdusood on suhteliselt liigivaesed vaatamata rohkele kõdupuidule. Stabiliseerunud kõdusood lähenevad aegamisi uue kasvukohatüübi elustikurohkusele.
Raie mõju:
• Viiakse ära paljude liikide eluks vajalik põhisubstraat ehk puit.
• Tekitatakse juurde väga palju päikesele ja tuultele avatud suuri välju (looduslikud häiringud tekitaksid neid ajuti ja kohati), kus teatud liigid elada ei saa.
• Metsade hooldamise, järelvalve ja vaheltkasutusraietega vähendatakse looduslike häiringute mõju ning metsamaastikust kaovad väga vanad ja jämedad puud ning ka vastav kõdupuit.
Raie ja kuivenduse koosmõju
Enamus suurimaist metsamassiividest on killustunud – kus on kraav , seal on ka tee ja raied .
Ajalooliselt (enne 18.saj) talitlesid puiduveo jaoks kättesaamatult kauged ja rasked maastikud liikide refuugiumina.
Mõned huvitavad faktid:
• Ligikaudu 50% metsaliikidest on ühel või teisel moel seotud surnud puiduga , kusjuures neljandik liikidest sõltuvad surnud puidust otseselt.
• Kõige enam liike Eestis on seotud haavapuuga, s.t. kuni täieliku lagunemiseni on haab kasvu- ja toidusubstraadiks ligikaudu 2000 liigile (järgneb tamm).
• Elurikkus metsas oleneb otseselt kõduneva puidu mahust, alles alates 25 tm/ha kohta pidurdub liigirikkuse kasv, s.t. enamus sinna “mahtuvaid” liike on kohal.
• Kuivanud ja kõduneva puidu mahu arvutamisel on oluline alles jämedam kui 10 cm diameetriga puit, paljudele liikidele sobib alles >20 cm läbimõõduga puit.
Kui räägitakse põlismetsade looduskaitsest, siis...
• Puu sureb , aga mets ei sure.
• Surnud puu on metsa loomulik koostisosa , teiste liikide toit ning substraat .
• Mets on ökosüsteem, maastikul pidevas arenguprotsessis olev nähtus.
• Metsa looduskaitse algab enamasti sealt, kus metsamajandus lõpetada tahab: alles maksimaalse kasvukiiruse minetanud vananevad puud on väärtuseks.
Seega mets on maastik , kus laiguti erinevad ....
• ... keskkonnatingimused – mullastik, reljeef, veestik, ekspositsioon ;
• ... kasutusajalugu – põletamine, karjatamine , raiete liik ja sagedus, eelistatud puuliigid ;
• ... toimunud looduslikud häiringud - nende liik, ulatus, sagedus. Igal laigul on unikaalne kujunemislugu ja selle tõttu erineb ka nende elustik.
Eestis kaitstakse metsi:
• Kaitsealadel;
• NATURA 2000 hoiualadel (metsa elupaigatüübid);
• Metsa võtmebiotoopidena ehk vääriselupaikadena (majandatava metsa bioloogilise mitmekesisuse kaitse vahend);
• Olemas on ka haruldaste metsakoosluste loend . Poliitiline kokkulepe metsanduse arengukavas: 10% metsadest on range kaitse all ning tagatud on tüpoloogiline esinduslikkus (soovitavalt ka sidusus ehk võrgustik). Praegu ligikaudu 8% (osa kktüüpe ülemajandatud!).
Väärtuslike loodusmetsade tunnused (Natura 2000 vanade loodusmetsade määratlemisel):
• puistu on eriliigiline ja erivanuseline; vanuse erinevus peaks olema üle 20 a;
• suhteliselt ühevanuselise puistu puhul peaks I rinde okaspuude vanus ületama 100 ja lehtpuudel 80 aastat, raiejälgi pole võimalik tuvastada või on tegemist üksikpuude valikraiega, mis pole mõjutanud puistu liigilist koosseisu (näiteks on raiutud teerajale kukkunud puid, mõni üksik puu kütteks või matkajate lõkkepuuks jne);
• eri vanusega puud moodustavad gruppe, esineb häile; •
lamapuid ja surnult seisvaid puid on üle 5 % kasvavate puude arvust (häile arvestamata);
• leidub tugevasti kõdunenud lamatüvesid, mis on üleni kaetud sammalde või muu alustaimestikuga;
• metsa veerežiim on rikkumata – kuivenduskraavid puuduvad või need on lakanud toimimast, puudub ka ökosüsteemi muutev naabrusmõju (ulatuslikud servaalad , sihid);
• nii seente, samblike, sammalde kui ka soontaimede hulgas leidub alati inimpelglikke liike.
Metsa vääriselupaik - metsaelupaik, kus on suur tõenäosus ohustatud ja haruldaste kasvukohaspetsiifiliste looma-, seene- ja taimeliikide esinemiseks. Metsa vääriselupaik määratletakse:
• Võtmetunnuste põhjal – bioloogilised võtmetunnused on metsa arengu käigus tekkivad iseloomulikud elupaigaelemendid või struktuur; maastikulised võtmetunnused viitavad eripärastele keskkonnatingimustele, millega võib kaasneda haruldaste liikide esinemine;
• Tunnusliikide esinemise põhjal: indikaatorliigid ning elupaigaspetsialistid.
Maastikulised võtmetunnused:
vooluveekogude ümbrus - allikad, ojad, jõed;
seisuveekogude ümbrus - järved, tiigid;
ajutise üleujutuse või vooluvee tunnused - taimestikuvabad või soostuvad märjad lohud ja nõvad, viirud tüvedel ja mätastel;
allikalised alad;
saared - veekogude ja soode põlise metsaga saared;
arheoloogilise või kultuuriloolise tähtsusega paigad metsas - kalmed , jaanikukohad, kivikangrud, kiviaiad, taluvaremed, vanad veskid jmt.;
geoloogilised objektid - liiva- või lubjakivipaljandid, paljanduvad astangud, kivikülvid, rändrahnud; järsud nõlvad - uhtorgude veerud ja veekogude kaldavööndist kaugemal asuvad nõlvad;
ümbritsevast maastikust selgesti eristuvad ja unikaalsed pinnavormid - söllid, kühmud, väikesed uhtorud , karstivormid, nõvad, vallid, harjad jmt.
Bioloogilised võtmetunnused:
• kõikides vanusejärkudes olevad puud;
• laiavõralised puud ja vanemad puud, mis viitavad varasematele valgusrikkamatele aegadele, sh. laasumata kuused ja looduslikud häilud;
• jämedad vanad männid, mille sügavavaoline korp ulatub võrani või isegi alumistest võraokstest kõrgemale; • kopratammitagused alad kitsastes ojanõvades, urud, mänguplatsid, õõnsustega puud, loomade pidevaid tegutsemisjälgi kandvad puud ( sepikoda , märgistamispuu, pesapuu jne);
• laialehelised puuliigid: tamm, jalakas , künnapuu, vaher, saar, pärn;
• põlengujälgedega puud ja tüükad;
• hästi arenenud tugijuurtega puud;
• kõrged tüvemättad ning vallidesse kuhjunud varis (osutab ajutisele liigveele);
• mitmes kõdunemisastmes lamapuit, metsakuiv, rohke varis, tuulemurd, tormiheide;
• looduskaitselised ja Punase Raamatu liigid; erilist tähelepanu pöörata pikaealistele metsaliikidele, nagu jugapuu , luuderohi, metsviljapuud;
• roheke tüve- ja rippsamblike ning puiduseente viljakehade esinemine;
• metsistunud taluaiad, põlispuud, metsakasvanud alleed, kiviaedu ja põllupeenraid tähistavad vanad puud ja põõsad;
• ebatavalise kasvuvormiga vanad puud: mitmetüvelised, kõverad, lookas, suurte paranevate looduslike kahjustustega nagu välguarmid, nõialuuad ja suurte pahkadega puud.
Metsa kasvukohatüübid: nimetamine, eristamine, klassifitseerimine.
• Klasse kaks: arumetsad (mineraalmuldadel) ja soometsad (turvasmuldadel).
• Rühmad: kannavad enamasti traditsioonilisi nimetusi, mis viitab puistu koosseisule või maastikule.
• Kasvukohatüübid: arumetsi tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigiga , soometsade puhul kasutatakse vastavaid sootüübi nimetusi.
• Iga kasvukohatüübi piires eristatakse metsatüübid vastavalt enamuspuuliigile.
• Muud tunnused: vanuseklass, päritolu, maakasutusviis jne. Ei kajastu klassifikatsioonis (tüpoloogias).
Rabastuvad metsad
• Metsad, mille muld on veega küllastunud ning millele on iseloomulik suhteliselt tüseda toorhuumusliku kõdukihi olemasolu. Muld on happelise reaktsiooniga. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud ka vettpidav nõrgkivi kiht. Hästi väljakujunenud on puhmarinne; samblarinne tüse. Eesti metsadest moodustavad rabastuvad metsad vaid 1%. Rühma kuuluvad sinika ja karusambla kasvukohatüübid
sinikas , sookail
POOLLOODUSLIKUD KOOSLUSED : Aruniidud ja puisrohumaad
Pärandkooslustest üldiselt:
Pärand- ehk poollooduslike kooslustena mõistetakse eelkõige lagedaid, traditsiooniliselt majandatavaid rohumaid või puude-põõsastega rohumaid.
Poollooduslikud kooslused püsivad üksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lõpeb, võsastub rohumaa varem või hiljem jälle.
Pärandkoosluste, eriti puisniitude kõrgaeg oli umbes sajand tagasi, mil nende pindala küündis 18 000 ruutkilomeetrini ehk peaaegu pooleni Eesti maismaast.
Pärandkoosluste kaitseväärtused:
• ajalooline väärtus – traditsiooniline eluviis ja maakasutus;
• kõrge liigirikkus ;
• haruldaste ja ohustatud liikide kaitse;
• esteetiline väärtus – maastike kaitse;
• majanduslik aspekt – ökoloogiline põllumajandus, ökoturism, rekreatiivne väärtus;
• koolituslik ja teaduslik väärtus.
Pärandkoosluste kadumise põhjused:
20.saj. algul hoogustus põllunduse ja metsanduse eraldumine, s.t. mõlemaid sooviti intensiivistada, edumeelne oli rajada kultuurrohumaid ning piirata metsades karjatamist. II Maailmasõja aegne tootmise vähenemine ja paljude Saaremaa- ja Läänemaa külade tühjenemine.
Pärast sõda algas kollektiviseerimine, mille tagajärel hakati kasutama enam kultuurrohumaid, traditsioonilised maastikud kuivendati ja puhastati puudest või anti metsafondi ning rajati noorendikud. 1990-l toimus maakasutuse struktuuri ja intensiivsuse järjekordne drastiline muutus.
Tänased aruniidud on sageli endised põllud – vastavalt maamajanduse vajadustele on toimunud pidev maakasutustüüpide vaheldumine .
Klassifikatsioon
• Niitude kasvukohatüüpe klassifitseeritakse mulla toitelisuse ja veeerežiimi põhjal ( Paal 1997).
• Puisniidud , puisrohumaad ja kadastikud-sarapikud EI OLE eraldi kasvukohatüübid, nad on eripärase struktuuriga elupaigad teatud niitude tüübirühmades, välja arvatud rannaniidud (puud ja põõsad ei kasva riimvee otsese mõju piirkonnas).
• Puisniidud ja puiskarjamaad, kadastikud ja sarapikud võib rühmitada elupaigatüüpideks (kasutusel metsa VEP ja Loodusdirektiivi loendis)
Ka kultuurniitudel kasvavad sageli puud ja näiteks parkides on koos puud ja muru, kuid neid ei peeta pärandkooslusteks ega poollooduslikeks elupaikadeks
Niitudest veel…
• Inimtegevuseta Eestis leiduks vaid lagedaid rannaniite, mujal oleks tegu hõredate puistutega (suurte rohusööjate mõjul tekkinud lagendikud, looduslikud häiringud nt loopealsetel või soostunud metsades);
• Tänapäeval tõeliselt poollooduslikke niite väga vähe leida, enamus on varem olnud põllumaad; endised niidud on aga võsastunud;
• Niite saab säilitada vaid neid niites ja karjatades (mitte muruhooldusrežiimil!)
PUISROHUMAAD:
1) puisniit –pikaajalise niitmise tulemusel kujunenud hõre puistu, mida jätkuvalt niidetakse;
2) puiskarjamaa –pikaajalise karjatamise tulemusel kujunenud hõre puistu, kus jätkuvalt karjatatakse loomi; 3) karjatatav mets –metsatüübile iseloomuliku alustaimestikuga puistu, kus vähemalt aeg-ajalt toimub karjatamine;
4) võsastunud puisrohumaa – pikaajalise niitmise või karjatamise tulemusel kujunenud puistu, mille kasutamine on lõppenud, iseloomulik on noorte samaealiste puude esinemine eakamate vahel.
Puisniit: Puisniit on ökosüsteem, mida iseloomustab niidukamar ja kus kasvavad üksikult või väikeste rühmadena lehtpuud ja põõsad (liituvusega kuni 30%) ning mida metsastumise vältimiseks korrapäraselt niidetakse (Truus jt 1989).
Sõna „puisniit“ võttis kasutusele K. R. Kupffer aastal 1912. Puisniidu muud nimetused: metsaheinamaa, niidimets, niit , heinaaed. Puisniit on Eestis vanim talupojakultuuriga seotud maastikutüüp.
Puisniitude liigirikkuse põhjused
1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine (muudab konkurentsisuhteid liikide vahel – annab nõrgematele võimaluse).
2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Komplekskoosluses leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid.
3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mullaviljakus , mulla niiskus ja mulla happesus (pH) - Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad , kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Kui kasvukoht on abiootilistelt tingimustelt varieeruv , tõuseb liigirikkus veelgi.
4) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Kuna taimekooslus on avatud süsteem liikide ringe mõttes, siis saab kõrge liigirikkus kesta üksnes juhul, kui ka lähemas ümbruses (alal, millest liigid ulatuvad levima) floora ei vaesu.
Muu elurikkus
• Samblad - niidukamaras väheolulised, rohkem huvi pakuvad puudel kasvavad järjepidevat substraati vajavad liigid.
• Seened – spetsiifilised mikroseened kulu lagundajatena, sõnnikut lagundavad seened puiskarjamaadel. Mitmesugused puude sümbiondid lehikseened, sealhulgas on leitud puisrohumaadelt ka seenharuldusi. Jämedate puudega seotud nn põlismetsaliigid (torikulised jmt, vt metsa VEP).
• Samblikud – rohurindes vähetähtsad, eelkõige puu kui substraadi järjepidevusega seotud (vt metsa VEP), leidub haruldusi.
• Putukad – väga rikkalik fauna ( herbivoorid , röövputukad, parasiidid , ksülobiondid), mis oleneb taimestiku koosseisust ja koosluse üldisest struktuurist, kasutusviisist.
• Linnustik ja väikeimetajad – eriomased liigid puuduvad. Rikkalik toidubaas, leidub pesakohti. Võib leida haruldasi liike.
Puiskarjamaa, karjatatav mets: Erinevused puisniidust:
• Liigivaesem – loomad söövad liigispetsiifiliselt taimi, tallavad, nitrofiilne taimestik (+ hulgaliselt loomsete jäätmetega seotud seeni, putukaid);
• Vähe põõsaid, puude järelkasvu (eriti lehtpuid) – tallamine, söömine;
• Võsastub mahajätmisel tavaliselt kiiremini – nitraadirohkus, lünklik rohukamar .
Puisrohumaade taimkatte muutused majandamise lakkamisel:
• rohustu muutumine kõrgeks, lopsakaks ja liigivaeseks (jäneskastik, sinihelmikas, angervaks jne);
• võsastumine, metsataimede sissetung (võsaülane, longus helmikas jne)
• varise ja kuluhulga järsk tõus;
• metsastumine (kiirekasvulised lehtpuud, kuusk , põõsarinde tihenemine).
Kuidas ära tunda, et tegu on võsastunud puisrohumaaga?
1) eakad laasumata puud;
2) rohurinne on tavaliselt liigirikas (niidu- ja metsataimed);
3) võib esineda lagendikke või noore võsaga täitunud alasid;
4) puisniitudel esinevad puudena eelistatult vanad lehtpuud;
5) võib leida suure läbimõõduga sarapuupõõsaid;
6) otsesed tunnused: karjaaiad, jootmiskohad, küünivared, kännuvõsudest kasvanud puud, pügamisjälgedega puud jmt.
Puisniitude taastamine:
• Taastamist ei tasu ette võtta, kui puistu on juba lootusetult tihe ja vanad puud kõrgelt laasunud; ei ole plaanis või ei jätku aega ja ressursse edasiseks hooldamiseks.
• Tugevasti võsastunud puisniidul on mõistlik raiuda pigem mitmel aastal ja vähem kui ühe korraga ja palju. Etapiviisiliselt raiudes: tekib vähem juure- ja kännuvõsusid ning ei teki nii tugevat väetusefekti kõdunevatest juurtest.
• Puisniidu taastamisel on oluline nii vanade puude säilitamine kui järelkasvu eest hoolitsemine. Ka põõsaid peaks puisniidule jääma.
• Üldiselt tuleks puisniidu taastamisel lähtuda kohalikest traditsioonidest (liigiline koosseis, struktuur, puudevaheline kaugus jne).
• Peale puisniidu taastamist on seal kasulik mõnel aastal loomi karjatada. Eriti hea on karjatada lambaid, kuna need söövad meelsasti puude ja põõsaste kännuvõsusid. Samas peaks kariloomade eest kaitsma säilitatavaid noori puid ja põõsaid.
Puiskarjamaade taastamine:
• Enamus tänapäeval majandatavaid puiskarjamaid on kas endised puisniidud või endised suhteliselt lagedad looduslikud karjamaad . Järjepidevalt karjatatud metsa leidub väga vähe. Seega pole ka eriti võtta ajaloolisi eeskujusid puiskarjamaade taastamisel. Õigem oleks nimetada raietegevust "kujundamiseks", lähtudes tänapäevastest vajadustest.
• Puiskarjamaal tuleb harvendamisega soodustada rohukamara moodustumist, suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning kujundada puistu kergesti läbitavaks, inimsilmale kauniks ja elamusi pakkuvaks.
• Puiskarjamaa ja puisniidu kujundamise üldised põhimõtted on sarnased. Tugevamat harvendust vajavas väga tihedas metsas võib raiet teha järkjärgult, mitme aasta jooksul. Esimese harvendusega võib näiteks kujundada metsa sisse paari meetri laiused teerajad, et tekiks mingi ülevaade metsa iseloomust.
• Suuremal puiskarjamaal säilitatakse mõni metsaala puutumatult.
POOLLOODUSLIKUD KOOSLUSED II: LOOD EHK ALVARID . LAMMINIIDUD. RANNANIIDUD.
LOOPEALSED EHK ALVARID:
• Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on niidukooslused või hõredad kadastikud-sarapikud paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on • Lähtekoosluseks on loometsad, millena pika aja jooksul ka taastuvad pärast majandamise lõppemist.
• Peale Eesti levinud tüüpilisena veel Rootsis. Niite lubjakividel leidub loomulikult ka mujal maailmas.
Keskkonnatingimused:
• Kaltsiumirikas
• Fosfori- ja lämmastikuvaene
• Kuiv
• Tuuline
• Õhuke huumuskiht
Loodude loodusväärtused:
• Pärandkultuuriväärtus;
• Ekstreemse mikrokliima tõttu kujunenud erilised elukooslused ;
• Spetsiifiline elustik (samblikud, liblikad , taimeliigid );
• Rekreatiivne väärtus;
• Majanduslik väärtus karjamaana.
Ohufaktorid:
- Karjatamise lõppemine – kadastikud, võsametsad;
- Ehitustegevus – taimestiku hävimine, „muru“ ;
- Kaevandamine – taimestiku hävimine;
- Väetamine (+saaste, prügi);
- Tallamine ( turism !);
- Metsastamine;
- Põlemine.
LAMMI - EHK LUHANIIDUD
Mageveega üleujutatavad rohumaad:
• paiknevad jõe- ja järvelammidel;
• kujunenud lammimetsadest ja pöörduvad pikkamisi tagasi metsaks pärast kasutamise lõppu. Lammi- ehk luhaniidud Põhiliseks eripäraks on looduslik mineraalainete ja kõdu sissekanne üleujutustega, mistõttu orgaanilise aine ehk heina pidev väljaviimine kooslusest ei põhjusta mullastiku vaesumist - koosluse tootlikkus säilib pika aja jooksul ilma väetamise vm agrotehniliste võteteta. Maksimaalne aastane settehulk on kuni 7 cm, tavaliselt 0,5-2,5 cm.
Lamminiite võib liigitada:
• Mullastiku alusel (Paal 1997): - niidud mineraalmuldadel ehk niiske lamminiidu kkt; - niidud soomuldadel e. märja lamminiidu kkt.
• Paiknemine lammil, mis määrab üleujutuse kestuse, mullaviljakuse ja niiskusrežiimi ( Krall jt. 1980) : - kuivad lammirohumaad, - aasarohumaad, - suurkõrreliste lammirohumaad, - suurtarna lammirohumaad, - lammisoorohumaad.
• Loodusdirektiivi elupaigatüüp 6450 Lamminiidu
Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad on toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas.
Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.
Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht -kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus . Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid.
Luhtade loodusväärtused:
• Pärandkooslused; • Haude- ja rändlinnustiku suur mitmekesisus ;
• Niidetavates kooslustes suhteliselt kõrge taimeliikide mitmekesisus;
• Spetsiifilised liigid – kahepaiksed , putukad (eriti kiilid , ühepäevikulised jmt), limused , tarnad;
• Biotoobikompleksi osa – talitleb toitumis-, varje -, rände-, paljunemispaigana;
• Looduslik biopuhastus.
Ohud luhtadele:
• Sihipärase majandamise lõppemine;
• Kuivendamine;
• Väetamine;
• Saastamine;
• Tallamine liiga raskete masinatega;
• Ülekarjatamine vaesustab liigistikku;
• Tänapäeval kohati turism ja hobikalastamine – segab lindude pesitsust, tallamine, prügi, rikutud puud, liigne põletamine;
• Linnade läheduses ökosüsteemi hävitamine kõige laiemas mõttes ( Aardla luht!).
RANNANIIDUD Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mererannal soolase vee (ja riimvee) mõju all asuvaid niite (karjamaid). Zooloogiliselt võidakse rannaniitude mõistet laiendada ka rannaniitudega piirnevatele niitudele-karjamaadele (lindude elupaigad). Subsaliinne vöönd on alaliselt või pikka aega üle ujutatud rannaala, kus taimede alumised osad on alaliselt vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas lainetuse või kõrgvee ajal; suprasaliinsele vööndile mere otsene mõju tavaliselt enam ei ulatu (nn pritsmevöönd + soolased primitiivsed mullad). Laugelt tõusva mereranniku taimkattele on iseloomulik vööndilisus
Rannaniidu kui elupaiga eripärad:
Muldade kõrge soolasisaldus – halofüütsed taimed;
• Õhuke huumuskiht, lähtekivimi paljandumine;
• Hiline vegetatsiooniperioodi algus (kuni jää sulab, meri soojeneb) ja suhteliselt hiline lõpp (meri jahtub aeglaselt);
• Tuuled ja tormid, sh soojal aastaajal tuule suuna ööpäevarütm;
• Suhteline sademetevaesus;
• Ebaregulaarsed üleujutused riimveega;
• Jääkuhjatised purustavad kallast ja niidukamarat;
• Niiske pinnase jäätumine/sulamine takistab põõsastiku arengut.
Rannaniitude tähtsus
• Elustikuline tähtsus – nii pesitsevad kui läbirändavad linnud , kahepaiksed, halofiilsete taimeliikide mitmekesisus, spetsiifiline selgrootute fauna;
• Olnud majanduslik tähtsus rannakarjamaadena, niitmist oli harva (kivid!);
• Esteetiline ja rekreatiivne väärtus;
• Pärandkooslused.
Kariloomad mõjutavad rannataimestikku paljakssöömise, tallamise, kulutamise ja laigutise väetamisega (sõnnik, uriin). Need mõjutused stimuleerivad taimeproduktsiooni ning rohu juurdekasv saab jätkuda hilissügiseni. Tänu karjatamisele moodustub kulu väga vähesel hulgal, samal ajal aitab tallamine ja segamine kaasa ka kulu kiiremale lagunemisele. Kui karjatuskoormus on piisavalt suur, säilib ala liigirikkus. Taimedest paljaks trambitud alad loovad konkurentsinõrkadele taimedele võimaluse end sisse seada. Roostik , st. pilliroo ja kõrkjate vöö hoitakse madalana. Väljauhutud adru ja muu heitmaterjal trambitakse katki ja laotatakse laiali. Loomade tallamise tagajärjel toimub ka teatud maaerosioon. Kõrgvesi kannab ära osa maast ja sel moel hoiab rannaniidu niisugusel tasemel, mis võimaldab jätkuvat soolase vee mõju. Tallamine teeb ülemised mullakihid kompaktsemaks ning soola väljauhtumine on raskendatud. Seetõttu on rannakarjamaadel mulla soolasisaldus kõrgem kui sama piirkonna mittekarajatatavatel aladel. Tallamine põhjustab ka mätastumist, eriti märjal maal. Mättad tekitavad suurema mikrokeskkondade variatsiooni floora ja fauna jaoks. Karjatamise tagajärjed sõltuvad kariloomade liigist ja tõust, nende arvust pinnaühiku kohta, karjatamissesoonist ja karjamaa aedikuteks jaotamisest.
Veised kariloomadena: erinevad veisekarjad võivad eelistada erinevaid taimeliike ja - kooslusi. Loomad õpivad üksteiselt, mis on karjamaal söödav ja maitsev. Veised lähevad meelsasti toitu otsima ka madalasse vette ning saavad sel viisil takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sõnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad.
Hobused kariloomadena: meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Nad hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud; söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luhtkastevarre mättad madalaina. Sellepärast võivad nad karjamaadel olla veistele suurepäraseks täienduseks. Kuna hobused on liikuvamad, häirivad nad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Sellepärast tuleks pesitsusajal kasutada rohkem veiseid.
Lambad kariloomadena: valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised - meeldivad taimed süüakse ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad alles. Selle tulemusena võib osa kamarat olla madalakspöetud, samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja “väljakasvanud” ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad. Nad võivad takistada kibuvitsa , kadaka jt. põõsaste pealetungi. Lambad ei taha minna märjale maale ning väldivad seetõttu roo söömist. Sarnaselt hobustega on nad liikuvamad kui veised ja häirivad rohkem maapinnal pesitsevaid linde.
Ohud rannaniitudele/rannikukooslustele:
• Maa kasutamine muuks otstarbeks – kultuurniidud, elamuehitus, teedeehitus jne.;
• Saastumine (merelt tulev praht ja nafta , nitraatide ja fosfaatidega reostumine);
• Maakasutuse muutusest tulenev roostumine, kulustumine, võsastumine;
• Turismipiirkondades ületallamine ja elustiku häirimine;
• Laevaliikluse tihenemisest tulenev ranniku lõhkumine.
SOOD
Soo tekib siis, kui sademete hulk ületab aurumist ja puudub vee äravool. Turvas koguneb, kui taimse materjali lagundamise jaoks pole tingimused soodsad (külm, hapnikuvaene, happeline). Soostumise protsess soodustab edasist soostumist. Märgala – ei eelda ilmtingimata turba olemasolu, ka lihtsalt veega kaetud ala. Soo definitsioon Eestis – üle 30 cm turvast .
Soode tekkeviisid
• Veekogu kinnikasvamine e. limniline soostumine (järveline soostumine) ( ~1/3)
• Maismaaline soostumine ( ~2/3 Eesti soodest ) – Soostumine jõevetega üleujutuse tõttu; – Toitainerohkete karbonaatsete vetega soostumine paealuspõhjaga alade nõgudes; – Kõrgustike nõlvadel väljuva survelise põhjavee (allikate) tõttu soostumine; – Toitainevaeste liivatasandike soostumine peamiselt põlengute tagajärjel.
Soode levik
• Keskmiselt on Eestis soostunud umbes 22% maismaast (nn liigniiske on üle poole maismaast).
• 2013.a. andmetel katavad „tõelised“ sood vaid umbes 5,3% Eesti pindalast.
• Võrreldes 1950. aastatega on soode pindala vähenenud 2,7-2,8 korda. Soostunud maade pindala on vähenenud palju rohkem.
Soode liigitus
Soopaigad (soo troofsus , toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel).
Soopaigased – võib aluseks võtta soo taimkatet, soomassiivi kuju, turbalasundi tüüpi ja soonõo kuju ja tekkeviisi , soo arengufaasi. Soo kui elupaiga seisukohalt olulised liigitused lähtuvad soostumist esilekutsuvast tegurist ning väljendavad kasvukoha toitelisust jm. tingimusi. Sobib ka soode liigitus “Paal, 1997, 2001” põhjal.
Allikasood
• võivad kujuneda gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu;
• on alati põhjaveetoitelised, millele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis (siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks);
• vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väikesed;
• vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene;
• võivad ka Eesti tingimusis asetseda mõõduka kaldega nõlvadel;
• võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid);
• võivad sagedasti (enamasti) olla spetsialiseerunud ja haruldaste liikide kasvukohaks/elukohaks;
• levivad enamasti kaldaastangute, kõrgustike, nõlvade jalamil.
MADAL SOOD
Soo moodustumise esimene etapp. Piiriks kokkuleppeliselt üle 30 cm turvast – vastab enam-vähem piirile, kus taimede juurestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge.
Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks. Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja).
Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas – pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku tüübist – roostik, põõsassoo, puissoo, madalmurus rohusoo , kas esineb veega ümbritsetud alasid jne. Eriti ohtralt leidub ämblikke: madalsoodes 156 liiki, siirdesoodes 170 liiki, mõlemis võivad esineda 75 liiki (Vilbaste; A.). Üle 1500 liigi putukaid – eriti ohtralt mardikalised, samuti kahetiivalised ja tirdid. Tegelikult valdavad taim- ja kõdutoidulised liigid, aga inimene märkab loomulikult röövtoiduliste küllust – parmud , sääsed, kiilid, ämblikud.
SIIRDESOOD
Soo moodustumise teine etapp enamasti.
Turvast tavaliselt üle 1 meetri.
Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturba osakaal ( madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast).
Soo toitub osaliselt põhjaveest, teine osa sademeteveest.
Olenevalt toitumistingimustest taimestik ja mikroreljeef mitmekesine .
Siirdesoid ohustab eelkõige kuivendamine metsakasvatuse eesmärgil.
Kaevandatakse nii aia- kui kütteturvast. Suuri siirdesoomassiive vähe, tavaliselt üleminekuetapiks (siirde, siire -).
Suurimad hästisäilinud siirdesood on Puhatu soostikus (seal ka suurimad hävinud alad tegelikult), Emajõe Suursoos, Soomaal Valgerabas.
Üleminekuvöönditena esinevad peaaegu kõigis rabamaastikes.
Iseloomulik tunnus, et kõrvuti leidub nii raba - kui madalsootaimi (näiteks hõredalt kased, tarnastik, turbasamblad,hea jõhvikasoo).
RABAD
Iseloomulik vähemalt üle 30 cm tüsedune happeline sfagnumiturvas.
Reeglina soostumisprotsessi lõppetapp, kui soo toitub sademete veest.
Kõik taimed kasutavad sademeid ja õhuniiskust, sest turbakihi vesi on külm, hapniku- ja toitainevaene, happeline.
Seetõttu esinevad rabas mitmed kserofiilsete kohastumustega taimeliigid ja puud on jändrikud. Rabad Rabasid ohustab kuivendamine-kaevandamine. Kui ei taastata liigveelist olukorda, siis raba ei taastu.
Sel põhjusel paljud Eesti rabad enam ei kasva tegelikult (piirdekraavid!).
Sisuliselt on turvas taastumatu loodusvara (inimtegevuse jätkudes).
Rabasid ohustab ka lubjarikas õhusaaste – muutub turbasammalde liigiline koosseis raba pinnal ja raba ei kasva kõrgemaks.
Soode loodusväärtused:
• süsiniku eemaldaja atmosfäärist;
• veemahuti ja vee puhastaja ;
• elustik. Soode elustikku iseloomustab:
• kohastumused elupaigale – seega kui satub ohtu elupaik, on ka vastavad liigid ohustatud;
• kohastumused äärmuslikele elutingimustele (vee küllus, omastatava vee puudumine (hapnikuvaegus), vee happesus, madal temperatuur, tuulisus, avatus päikesekiirgusele jmt.) Eesti soid (eriti rabasid) iseloomustab reeglina põhjapoolse, alpiinse või tsirkumpolaarse levikuga liikide suur osakaal. Lubjarikastes madalsoodes esineb ka Kesk- ja Lääne-Euroopa atlantilisi relikte.
Rabade elustik on väga kitsalt kohastunud. Õistaimi vähe – umbes 20 liiki, lisaks umbes 20 samblaliiki. Eripäraks suur puhmaste osakaal (vähemalt 9 liiki). On ka mõned kaitstavad taimeliigid (mudatarn, sagristarn). Rabade elustik Linnustik suhteliselt liigirikas, ca 30 pesitsevad rabades. Toitumisja puhkepaigana kasutavad raba veel ligi 60 linnuliiki. Imetajad püsivalt rabas ei ela, aga kasutavad rabasaari, rabaservi. Rabades on187 ämblikuliiki, mis enamasti on arvukalt esindatud . Putukaid on võrreldes madal- ja siirdesooga vähem nii liigiliselt kui arvukuselt, seda tingib taimestiku suhteline vaesus. Toidutaimedena peaaegu ei kasutata hanevitsa, raba-jänesvilla, vaevakaske, sookailu, rabakat. Sesoonselt on rohkelt näiteks kiile , ehmestiivalisi, kiilkärbseid, hooghännalisi jne.
VEEKOGUD
Veekogude liigitus
Soolased, riimveelised või magedaveelised.
Vee-elustiku liigilise koosseisu määrab põhiliselt veekeemia , kuid ka muud tegurid – ühendused veekogude vahel, keskkonna stabiilsus, veerežiimi sesoonsed muutused, veekogu suurus ning teda ümbritsev maastik jmt.
Looduslikud või tehisveekogud.
Voolu- või seisuveekogud.
Vee toitelisuse, pH jne. põhjal.
Eesti järved on valdavalt karedaveelised (kalgiveelised) ja rohke huumusainete sisaldusega, mis on Euroopa veekogudega võrreldes unikaalne.
Tänu sellele on järved saastele vastupidavad
Teine Eesti eripära on suur rannajärvede hulk.
Järvede seisundit väga oluliselt halvendanud tegevused:
1. 18.-19. saj alanud veetaseme alandamine , et saada juurde lammirohumaid;
2. 19.saj. oluliseks majandusharuks kujunenud linakasvatus, lina leotamise käigus paljud pehmeveelised järved eutrofeerusid ja soostuvad selle tagajärjel;
3. 20.saj. järsult suurenenud veereostus (suurmajandid, lennukitelt väetamine, sünteetilised pesuvahendid, alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne)
Taimede ja loomade elu järves määrab:
• toitainete hulk
• hapniku hulk
• päikesevalguse kättesaadavus
• veetemperatuur .
Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale.
Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves:
• ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust;
• hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale;
• järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada).
Järvede ökoloogilise seisundi hindamiseks kasutatakse nii elustikku kui keemilis -füüsikaliste parameetrite mõõtmist (järvede veevahetus on aeglane – seega veekeemia muutused on järves jälgitavad, nad ei “ voola ära”). Järved on suletud ökosüsteemid –ükskõik missuguse komponendi muutus võib kutsuda esile hulga tagasisidestuvaid protsesse.
Järved on maastikus olulised, sest paljud liigid vajavad elutsüklis mõlemat: pidevalt olemasolevat vett ja maismaad.
Harivesilik ei saa elada veekogudes, kus on kalu. Hari on isastel paljunemisajal.
Jõgede elustikule on hävitavalt mõjunud:
- õgvendamine ja paisutamine;
- põllumajanduslik ja tööstuslik saaste.
Kõige rohkem on kannatanud loomastik – vähid, kalad jmt, sest taimestik on jõgedes suhteliselt liigivaene. Spetsiifiliselt vooluveega seotud taimeliike on vähe.
Jõgede seisundi hindamine
Jõgede seisundit hinnatakse põhjaloomastiku koosseisu alusel.
Põhjaloomastik on toitumispüramiidi osa ja tal on tähtis roll veekogu isepuhastumises Uuritakse põhjamudas, veetaimestikus ja kividel elunevaid liike ning hinnatakse nende arvukust ning koosseisu. Sageli kasutatakse selleks palja silmaga nähtavaid suurselgrootuid (>2mm).
Põhjaloomastik liigiline koosseis ja arvukus sõltub vee keemilisest koostisest, veekogu hapnikurežiimist, voolukiirusest, põhjasubstraadist, taimestiku koosseisust jmt tingimustest.
Kõik need näitajad muutuvad kiirelt ja oluliselt vastavalt reostuse iseloomule ning veekogude muutmisel inimtegevuse tulemusena.
Otsest inimtegevust ei suudeta kogu aeg jälgida.
Sobivaimaks ajaks proovide kogumiseks on kevad (aprill-mai), sest sellel perioodil on põhjaloomastik kõige liigirikkam (leidub mitmete muutuste suhtes tundlike liikide vastseid.
Veetaimede eluvormid :
Veetaimede eluvormidel on seos veekogu ökoloogiaga:
A - kaldataimed, kes kasvavad ajutiselt kuival ( tarnad, kollane võhumõõk; varsakabi , kõrkjad jt.);
B - kaldavee taimed (h. kuuskein, hundinui, luigelill jne);
C - ujulehtedega taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (nümfeiidid – vesiroos , vesikupp );
D - veepinnal ujuvad taimed ( elodeiidid - vesihernes, kanade vesikatk);
E - veesisesed taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (isoetiidid – lahnarohi, näkirohi, vesilobeelia);
F - vees vabalt ujuvad taimed ( lemniidid - lemmel, konnakilbukas).
Kaldaveetaimed ja ujulehtedega taimed on vee keemilise koostise suhtes vähemnõudlikud.
Düstroofsetes järvedes kasvab väike vesiroos, valge vesiroos kasvab ka eutroofsetes veekogudes.
Vesi soojeneb aeglaselt, seetõttu veetaimed saavutavad maksimaalse biomassi suve teisel poolel. Varem võib veekogu välisilme põhjal teha ekslikke järeldusi selle eutroofsuse kohta.
ALLIKAD
Allikaid klassifitseeritakse väljavoolu iseloomu, põhjavee liigi, vee temperatuuri, väljavoolu püsivuse ning allikate asukoha ja ehituse järgi.
Elustiku seisukohalt on oluline stabiilne mikrokliima: pidev hapnikurikas ja külm vesi. Seetõttu võib allikaist ja allikasoodest leida liike, mis on alpiinse või arktilise levikuga.
Taimeliikidest näiteks kollane kivirik või alpi võipätakas.
Allikaid on Eestis teada umbes 3000
LÄÄNEMERI...
• on ühendatud maailmamerega, kuid kitsad väinad põhjustavad aeglast veevahetust, loodete (tõus ja mõõn) väikest mõju ning rohkete suubuvate jõgede tõttu on vee soolsus madal – riimvesi (7 promilli , ookeanides 35 promilli);
• kitsa kujuga ja lahtedeks liigestunud, madal (keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m), rannikualadel paiguti suurtel aladel eriti madal;
• kihistunud veega (temperatuur ja soolsus);
• suhteliselt liigivaene ( kihistumine , madal soolsus, vee halb läbipaistvus).
Ookeanivesi Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub magedat vett ja sademeid on rohkem kui aurumist, seguneb soolast vett sellele juurde. On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas, tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad.
Täielik veevahetus toimub umbes 30 aasta jooksul. Läänemeri on seetõttu kergesti reostatav. Läänemere riimvees elab suhteliselt vähe loomaja taimeliike, kuid see piiratud kooslus hõlmab ainulaadset segu mere- ja mageveeliikidest, kes on kohanenud riimveetingimustega. Liikide piiratud arv tähendab, et igal liigil on kogu ökosüsteemi struktuuris ja toimimises asendamatu roll. Üheainsa tähtsa liigi kadumine või võõrliigi lisandumine võib muuta kogu süsteemi.
Elupaikade eristumine Läänemeres sõltub keskkonnatingimuste kombinatsioonidest:
• merepõhja substraat (kivimilised omadused, setete sügavus ja koostis jne),
• vee soolsus,
• vee sügavus (valguse ligipääs),
• vee liikuvus (segunemine, soojenemine)
Ohud mere-elupaikadele ja elustikule:
• Eutrofeerumine ja raskemetallid põhjustavad muutusi aineringes – kooslused teisenevad, vaesuvad;
• Nafta- ja õlireostus tapab linde, planktonit, mõjutab nii kaudselt kui otseselt ka teisi merekoosluste komponente;
• Veetransport lisaks reostusele muudab lainetusrežiimi, toob kaasa võõrliike;
• Ehitustegevus (tuulepargid meres, kaablid, kaevandamine, sadamad);
tööstuslik kalapüük
Fütoplankton ja zooplankton
• Sinivetikad
• Viburvetikad
• Rohevetikad
• Mändvetikad
• Ripsloomad
• Vesikirbulised
• Aerjalalised
• Mantelloomad
Läänemere taimestik
Rohevetikad – ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele.
Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad.
Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel.
Veel sügavamal punavetikad .
Läänemere loomastik
• Kalad: räim ehk heeringa kääbus- alaliik , kilu, tursk , lest, emakala , merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne.
• Siirdekalad : meriforell, lõhi, angerjas
• Linnud: merelindudest hahk, kivirullija , alk. Teised linnud võivad mujal pesitseda ka väljaspool rannikuid: merisk, naaskelnokk, merikajakas, randtiir , liivatüll jt. Palju mageveelinde ka rannikuil.
• Imetajad: viigerhüljes, hallhüljes, pringel .
NÕMMED JA LIIVIKUD . VÄIKEELUPAIGAD
NÕMMED JA LIIVIKUD
Primaarselt või sekundaarselt kujunenud elupaigad liivapinnasel.
Primaarne ainult rannikutel, kallastel – liivastel setetel (tuiskliivade kinnistumine , kus arenevad nõmmed ja nõmmemetsad).
Kõik sisemaa liivikud ja nõmmed on tänapäeval sekundaarse tekkega: eelkõige põlendikud, kus maakamara purustamise tõttu on liiv liikvele läinud.
Varem aitas nõmmede levikule kaasa karjatamine, tänapäeval nõmmestuvad ajutiselt kuivad raiesmikud.
Erilised keskkonnatingimused:
- Tuulised
- Kuivad
- Suured temperatuurikõikumised ööpäevases lõikes
- Vähe taimetoitaineid
- Liikuv sõre substraat
- Esinevad laiguti
Nõmmede ja liivikute levik
Laasimer (1965) annab ilma rannikukooslusteta pindalaks 12 500 ha, ilmselt on see tänapäeval tunduvalt väiksem – puudub karjatamine, põlengud on allasurutud, raiesmikud metsastatakse, sõjaväepolügone ja piiri(kontrolli)alasid enam endisel määral ei kasutata. Endised tuiskliivadega rannikualad on lõplikult kinnistatud ( Hiiumaa , Pärnumaa).
Elustik
Roomajad ja kahepaiksed
Kivisisalik (LK II kat.) on meil levila põhjapiiril olev metsastepija poolkõrbeliik.
Levib meil kuivades , liivastes ja künklikes männikutes, nõmmedel.
Kivisisaliku munad, mis munetakse 4-7cm sügavusele pinnasesse, vajavad loote arenguks soojust. Taimestikuvabad liivased alad soojenevad kiiremini ja seepärast on väiksed liivased lagendikud ja liivikud kivisisaliku sigimiseks hädavajalikud.
Sõltuvalt suve temperatuurist kooruvad pojad juulis või augustis (Ernits, 1990).
Kivisisalik on väikese liikumisraadiusega liik (kuni 30 m).
Nõmmedel on ka rästikuid ja arusisalikke ning vaskusse.
Rannikupiirkondades võib hallidel luidetel kohata kõre.
Samblikud
Ohtralt põdrasamblikke ja porosamblikke (Cladonia, Cladina), haruldasi liike siiski vähe. Teistest samblikest esineb käokõrvasid (Cetraria) ja näiteks tinasamblikku.
Samblad
Enamasti suhteliselt tavalised liigid.
Soontaimeliigid
Eesti Punase Raamatu andmeil on 38 nõmmedel ja liivikutel esinevat liiki ohustatud.
Putukad
Leidub vähelevinud, kitsalt kohastunud liike.
Mitmesugused kaevurherilased, liivamesilased, rohkelt sipelgaid ja kuklasi, kitsalt toidutaimedele kohastunud liblikaliigid. tinasamblik Piusa-Võmmorski hoiuala – teelehemosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-kuldtiib (Lycaena dispar)
Linnud
Kitsalt nõmmedele kohastunud linnuliike on vähe, kuid mitmed siiski eelistavad avatud maastikku pesitsemiseks (nõmmelõoke, nõmmekiur) või kuuluvad nõmmed nende elupaigakompleksi koosseisu (röövlinnud, kanalised nagu teder jt.)
Üldiselt on liivikud ja nõmmed üsna elustikuvaesed elupaigad. Sobivad vähestele liikidele, kes võivad siis esineda massiliselt (sarnasus soodega!). Kitsalt kohastunud liigid. Seetõttu võivad teistsugused maastikud osutuda ületamatuks levikubarjääriks. Piusa raudteetamm kui üks võimalik lõunapoolsete liikide sisserännuala ja refuugium. Sama rolli võivad täita jõgede kuivad liivased kaldad. Põlengutega seotud liikidel on hea levimisvõime. Nõmmede rohttaimeliikidel on sageli madal konkurentsivõime ja nad ei suuda konkureerida puhmaste ning sammaldega.
Ohud elupaigale
Põhiline oht maakasutuse muutumine, s.t. endisaegse maakasutuse lakkamine .
Rannikupiirkondades, looduskaunites kohtades ületallamine.
Harva ka liiva kaevandamine – pigem osa liivikuid tekkinud vanadele liivakarjääridele.
Metsapõlengute mahasurumine.
Maastiku metsastumine ehk tuule ligipääsu lakkamine.
Taastamine
Mõõdukas tallamine – kõlbab selleks ATV???
Mõõdukad põlengud ja raied.
Eriti hea oleks väikese koormusega karjatamine (lambad ja hobused). Kohati sobib ka militaarkasutus (Jussi nõmmed Kõrvemaal on nii tekkinud, Mustoja maastikukaitseala oli kunagi õppepolügon).
VÄIKEELUPAIGAD
Heterogeennne rühm elupaikadest, mis võivad esineda ümbritsevatest keskkonnatingimustest suhteliselt sõltumatult.
Mitmesugused substraadid ehk biotoobielemendid – surev puit, kõduneva puidu staadiumid, känd, puukoor, kivi, lõhe jne.
Maastikuelemendid, mis võivad teatud juhtudel olla terviklikuks elupaigaks – tiik, teeperv, kelder , allee, üksikpuu, astang, rändrahn, põllupeenar, hekk jne.
Väikeelupaigad põllumajandusmaastikus on erinevatele liikidele: toitumiskohad pesitsuskohad varjepaigad rändekoridorid kõik eelnimetatu koos. Liigile võib saatuslikuks saada ühe olulise elupaiga puudumine tema poolt kasutatavaist. Eriti olulised selles kontekstis on substraat ja toit – kui neid pole, ei saa olla ka nendega seotud liike.
Elupaigaelemendid
Esinevad regulaarselt elupaikades, kuid ei tarvitse olla elupaigaspetsiifilised. Nendel kasvavat elustikku mõjutab nii nende enda “olemus” kui ümbritsev keskkond: - silikaatne rändrahn vees, põllul, loopealsel, mere ääres, varjukas metsas, nõmmemetsas... - kuusekänd raiesmikul, varjukas metsas, jõekaldal, alleel .... Jne.
Puud, hekid ja puistud
Lindude pesapaigad – toonekured ja kakud üksikpuudel (vanade puude õõnsused tähtsad); väikesed laululinnud hekkides ja põõsastikes; suurematel metsalaikudel põldude vahel juba mitmekesine linnustik (uurinud Külvik, M). Lindude toitumiskohad – putukad koore all, lehtedel jne, aga ka puude viljad (tamm, pihlakas jne) ( Masing , V).
Seened, samblad, samblikud – kasutavad puitu kui substraati, seetõttu haruldastele liikidele on eriti olulised üksikud vanad puud ja alleed (metsa vääriselupaikade metoodikas pikemalt).
Putukad – puudel alati suur mitmekesisus ( tolmeldajad , leheparasiidid, kooreparasiidid, lagundajad jne), õõnsustes ka mesilased, herilased , kimalased .
Nahkhiired – puuõõnsustes päevased varjepaigad. Imetajad – kasutavad toiduotsingul, varjumiseks, liikumiseks.
Rändrahnud, kiviaiad, müürid, kivikuhjatised
Samblad, samblikud, harvem soontaimed kasutavad kasvusubstraadina. Putukad ja pisiimetajad kasutavad pragusid elupaigana, varjepaigana, toitumisel.
Kahepaiksed ja roomajad kasutavad pragusid varjumiseks ja ka toitumiseks (putukad).
Linnud otsivad toitu, harvem pesitsevad.
Kiviaiad koos ümbritseva elupaigatüübiga võivad olla rändekoridoriks.
Niidulapid, põllu- ja teepeenrad
Niidud on olulised õitsvatele taimeliikidele – sellega seostub tolmeldajate mitmekesisus, mis võib hästi mõjuda ka põldude kultuurtaimedele.
Taimeliigid ise – kui ümberringi on põllud või metsad, siis kaitseb niiduliike.
Intensiivselt majandatavate põldude ääres on põllupeenrad “umbrohtude” refuugiumiks.
Väikeveekogud ja märgalad
Kahepaiksete paljunemiskohad.
Mitmete putukaliikide (tolmeldajad või röövtoidulised putukad) paljunemiskohad.
Elustiku joogivee hankimise kohad.
Ojades, pisikestes paistiikides võivad olla kalad, linnud tulevad toituma (putukad, kalad).
Niiskuslembesed looduslikud taimeliigid, sh orhideed.
Nahkhiired käivad öösiti toitumas.
Järsakud, astangud
Osaliselt elustik sarnane kivikuhjatistekiviaedade omaga – substraaditundlikud liigid nagu samblikud, samblad, mõned limused.
Lisaks linnuliigid – kaldapääsukesed ja jäälind liivakivis, räästapääsukesed klindil jmt.
Kivimipragude vahel või uuretes rikkalik putukafauna.
Ükikud spetsiifilised soontaimeliigid, eriti eostaimede hulgast (põisjalg, raunjala liigid).
Ehitised ja nende ümbrus
Üldiselt elustik mittespetsiifiline, kasutab lihtsalt ära toidu, substraatide ja pelgupaikade mitmekesisust. Närilised ja nende püüdjad – toit, pelgupaigad.
Nahkhiired – pelgupaigad õõnsustes, keldreis.
Siilid, kahepaiksed, linnud – peenarde vahel kerge püüda putukaid, tigusid, leidub pelgupaiku.
Üksikud inimkaaslejad liigid põldudel (umbrohud, putukad, seened, parasiitelustik).
SISSEJUHATUS ELUSTIKU TEEMASSE
Elu kui nähtus avaldub organismide kaudu, kellele on omased enesealalhoiu- ja kommunikatsiooniprotsessid (elustik).
Elusolendite klassifitseerimine
Süstemaatika toimib „alt üles“ – sarnased liigid ühendatakse perekondadeks...
Liiki iseloomustab enamikul juhtudel:
• Liik on ajalooliselt kujunenud ühise päritoluga isendite hulk;
• Liigi isendid on vaatlusaja jooksul püsivate ja sarnaste tunnustega;
• Liigi isendid ristuvad omavahel ja annavad elujõulisi järglasi;
• Liik omab levilat ja kohastumusi teatud keskkonnas elamiseks
Binaarne nomenklatuur
Kasutuselevõtjaks Karl Linné (1753.a.)
kaheosaline nimi: perekonnanimi +eesnimi
Picea abies (kuusk, harilik)
Cirsium oleraceum ( ohakas , -sea)
Cirsium acaule (ohakas, varretu)
Elu kui sümbioos – vastastikku kasulik
• Viirused said eluvormina püsima jääda siis, kui tekkisid rakulised eluvormid, mille kaudu end replitseerida; ’
• Taime- ja loomarakkude mitmed organellid pärinevad varastest bakteritest;
• Samblik kui seene ja vetika kooselu;
• Mükoriisa ehk seenjuur – osad taimed ja seened eraldi pole kuigi eluvõimelised;
• Loomad ja väga paljud taimed sisaldavad/kasutavad oma organismis erinevate ülesannetega baktereid;
• Tolmlemine , seemnete levitamine, jne
Sümbioosi alaliigid on ka parasitism ja kommensalism
Parasiit saab rohkem kasu kui peremeesorganism. Üldiselt evolutsioon ei soosi peremeest väga tugevalt kahjustavat parasitismi (ka uute viiruste puhul jäävad lõpuks alles nõrgestavad, kuid mitte tapvad tüved), tavaliselt saab peremeesorganism mingit kaudset kasu või kujuneb suhe talle neutraalseks (kommensalism). Amensalism – ühele neutraalne , teisele kahjulik.
Elu kui toiduahel , toiduvõrgustik
Toitumisahel ehk toiduahel on toitumissuhete alusel reastatud organismide jada, millesse kuuluvad produtsendid , konsumendid ja destruendid .
Toiduahela tasemed :
I tase – autotroofid (toodavad ise orgaanilist ainet)
II tase – fütofaagid (toituvad eelmistest, taimtoidulised loomad)
III ja järgnevad tasemed – zoofaagid ( loomtoidulised loomad)
Toiduahelad jaotatakse:
• karjamaa tüüpi toiduahel (selle lõpus kisklussuhted;)
• laguahel ehk detriitahel;
• nugiahel ehk parasiittoiduahel.
Iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Seetõttu püramiidi tipus asuvate tippkiskjate arvukus alati väiksem ja seeläbi ka haavatavus (ohustatus) kõrgem.
Konkurents
Konkurents eluks vajalike ressursside pärast on loodusliku valiku ning liigitekke põhiline suunaja . Erinevad liigid omavad erinevaid kohastumusi (vähendab konkurentsi), liigi sees tagab konkurents tugevaimate ja/või oludele kõige paremini vastavate isendite ellujäämise. Liigitekkeks on vajalik teatud aja jooksul stabiilne keskkond ja populatsiooni suhteline eraldatus, et omadused saaksid kinnistuda.
Teised liigitekkemehhanismid – enamlevinud vegetatiivse paljunemisvõimega organismirühmades – aeg kinnistumiseks
• Hübridiseerumine – veel ebastabiilsete/väheerinevate vanemliikide ristumisel tekivad paljunemisvõimelised hübriidid;
• Polüploidsus – kromosoomikomplektide mitmekordsus;
• Viirused võivad siirata genoomitükke, mis aktiviseeruvad ja mille poolt määratav osutub kasulikuks/eristavaks.
Viirused
• Nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse rakuvälist vormi nimetatakse virioniks.
• Viiruste tekke kohta puudub ühtne seisukoht.
• Viirushaigusi ehk viroose esineb kõikidel rakulise ehitusega olenditel. Ainus tõhus vahend organismi enda immuunsüsteem (vaktsiinid!), ravimeid on raske luua.
Arhed ehk arhebakterid
• Nagu bakteritelgi, puudub arhedel tuumamembraan.
• Arhed erinevad teistest prokarüootidest tRNA ja rRNA koostise poolest, nende membraanis esinevad unikaalsed lipiidid ja rakuseinas puuduvad peptidoglükaanid. Paljud arhede raku geneetilise informatsiooni paljundamise, säilitamise ja avaldumise eest vastutavad ensüümid sarnanevad eukarüootide vastavate ensüümidega.
• Jagunevad:
1. anaeroobsed metanogeenid tekitavad süsihappegaasist ja vesinikust metaani;
2. halofiilid vajavad kõrget soolade kontsentratsiooni;
3. termofiilid vajavad kõrget temperatuuri (80...90 °C) ning happelist keskkonda (pH 2).
Bakterid
• Väikseimad üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada.
• Baktereid leidub nii pinnases, vees, happelistes kuumavee allikates , radioaktiivsetes jäätmetes. Neid võib leida ka sügavalt Maa koorest , loomade seedekulglatest, taimedest.
• Kujult enamasti kerakujulised , pulkjad või spiraalsed .
Ühes grammis mullas leidub ca 40 miljonit bakterirakku ja 1 ml vees keskmiselt miljon bakterit . Kogu Maal on ligikaudselt 5×1030 bakterit, ületades biomassilt kõiki taimi ja loomi kokku.
Bakterid on väga olulised aineringes surnud orgaanilise aine lagundajatena ja lämmastiku sidujatena atmosfäärist (mügarbakterid) jm. Inimesel leidub umbes kümme korda rohkem bakterirakke kui tal on enda keharakke.
Paljud nendest bakteritest leiduvad nahal ja seedetraktis.
Suurem osa inimesega seotud bakteritest on inimesele kahjutud kaaslejad, teatud bakteritega võitleb immuunsüsteem ja osa bakterid on ka kasulikud.
Paljudel bakteritel on üks või mitu viburit, mille abil liikuda . Tavaliselt puuduvad viburid tõvestavatel bakteritel.
Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumisega, kuid on ka mitmeid muid mooduseid.
Bakterid omastavad väliskeskkonnast vees lahustunud toitaineid kogu raku pinnaga (osmoosselt) ja eritavad rakust välja ainevahetuse jääkprodukte.
Energiaallikatena kasutavad bakterid valgusenergiat ja keemilist energiat.
Bakterid jaotatakse aeroobideks ja anaeroobideks.
Aeroobid valmistavad orgaanilist ainet ehk bakterid sünteesivad vajalikke toitaineid klorofülli abil. Anaeroobid toituvad valmis orgaanilisest ainest. Obligatoorsed aeroobid kasutavad hapnikku rakuhingamisel ega saa hapnikuta elada. Fakultatiivsed anaeroobid kasutavad hapniku olemasolul seda rakuhingamisel. Kui nende keskkonnas puudub hapnik, toimub käärimine. Obligatoorsetele anaeroobidele on hapnik mürk. Mõned obligatoorsed anaeroobid on kääritajad, teised liigid saavad energiat anaeroobse hingamisega, mille korral on elektronide lõppaktseptoriks hingamisel hapniku asemel mõni muu anorgaaniline molekul.
Raku energeetilises metabolismis kasutatava elektroni päritolu järgi jaotatakse bakterid litotroofideks ja organotroofideks.
• Litotroofid kasutavad elektroni andjana anorgaanilisi ühendeid (raua-, väävli-, vesiniku-, mangaani-, antimonibakterid ja nitrifitseerijad).
• Organotroofid kasutavad elektroni andjana orgaanilisi ühendeid. Bakterid täidavad kõigi elusolendite seisukohalt elulise tähtsusega ülesannet: nad teevad võimalikuks hapniku, süsinikdioksiidi ja lämmastikuühendite varude korduva kasutamise. Kui bakterid ei põhjustaks surnud organismide kõdunemist, ammenduksid mulla toiduvarud.
Roiskumine , sealhulgas toiduainete riknemine, on tavaliselt bakterite tegevuse tagajärg.
Bakterite abil toodetakse enamik piimasaadusi, näiteks hapupiim , keefir ja jogurt . Kurkide jmt hapendamine. Inimene kasutab baktereid veel naha parkimisel, linaleotamisel ja reovete puhastamisel.
Mügarbaktereid kasutatakse bakterväetisena.
Baktereid kasutatakse, et toota : antibiootikume (aktinomütseedid, tetratsükliin), vitamiine, aminohappeid (lõhna- ja maitsetugevdajad, toidulisandid), toidupaksendajaid (kreemid, majonees , sulatatud juust), ensüüme ( pesupulber ), orgaanilisi happeid ja etanooli (äädikahape, piiritus).
Piimhappebakterid
Piimhappebakterid on bakterid, kes anaeroobses keskkonnas süsivesikute käärimisel annavad piimhappe. Peale piima toimivad piimhappebakterid ka leivataignas, hapukurgis ja - kapsas ning silos .
Neid leidub ka inimorganismis, kus nad täidavad mitmeid elutegevuses olulisi funktsioone.
Näiteks Lactobacillus fermentum ME-3 ehk piimhappebakter ME-3 (ka Helluse bakter ) inhibeerib mitmeid patogeenseid baktereid ja mõningal määral ka soolte siseste enterokokkide ning bakteri Staphylococcus aureus levikut. Maohaavade puhul (Helicobacter pylori) temast aga abi ei ole.
Piimhappebakterid
Atsidofiilhapupiim on hapupiimajook, mis on valmistatud piima hapendamisel Lactobacillius acidophilus`e puhaskultuuridega. Atsidofiilpiim ergutab maomahla ja teiste seedenõrede eritumist, soodustades sellega seedimist.
A-piim on hästi omastatav, sisaldab palju B-rühma vitamiine ja pisut ka antibiootilise toimega ühendeid. Jook ergutab organismi kaitsesüsteemi kuuluvate fagotsüüdide ehk õgirakkude aktiivsust ja seepärast kasutatakse atsidofiilpiima ka raviotstarbel.
Jogurti juuretises on kahte liiki baktereid: bulgaaria kepikesed Lactobacillus bulgaricus ja piimhappe streptokokid Streptococcus thermophilus. Kaubamärk Gefilus sisaldab Lactobacillus rhamnosus , kes on terve inimese soolestiku mikrofloorast isoleeritud probiootiline piimhappebakteri tüvi, mille positiivne mõju inimese tervisele on rohkete kliiniliste uuringutega tõestatud. LGG mõjutab inimese kaitsevõimet haiguste vastu, aktiveerides antikehade sünteesi ja lokaalset immuunvastust. Nn joogijogurt on naturaalsem, paksendajateta.
Piimhappebakterid
Piimhapebakterite hulgas (perekonnas Streptococcus) on ka haigusetekitajaid. Näiteks Streptococcus pneumoniae on üks kopsupõletiku tekitajatest.
Hambaauke tekitab suuõõnes hammaste pinnal elav Streptococcus mutans. Streptococcus pyogenes võib põhjustada neelumandlipõletikku, roosi , haavainfektsioone - „lihasööja bakter“, veremürgistust, mädavilllöövet ja sarlakeid.
Enterokokid (Enterococcus) elavad igaühe soolestikus , kuid teatud tingimustes on nõrgestunud organismile ohtlikud tõvestajad: kuseteede nakkused, südamelihasepõletik, meningiit , mädased põletikud. On antibiootikumidele vastupidavad ja resistentsus areneb kergelt.
Reovee puhastamine
Aktiivmuda helbed koosnevad bakterirakkudest ning anorgaanilistest ja orgaanilistest osakestest.
Suurte aktiivmuda helveste sisemuses on hapniku kontsentratsioon madal ja see on elupaigaks anaeroobsetele bakteritele.
Kokku on leitud üle 300 eri bakteri liigi. Aktiivmuda osakeste baktereid iseloomustab kiire kasv ja suur metaboolne aktiivsus: Pseudomonas, Enterobacter , Flavobacterium, Zooglea, Sphaerotilus.
Nitrifitseerivad bakterid:Nitrosomonas, Nitrobacter. L
isaks bakteritele leidub aktiivmudas veel algloomi (ripsloomad, viburloomad , amööbid).
Aktiivmuda osakestele on iseloomulikud niitjad bakterid, kuid kui nende arvukus suureneb üle teatud piiri, siis aktiivmuda ei setti enam, tekib vaht . Ammoniaaki oksüdeerivate bakterite liigiline mitmekesisus on aktiivmudas suur. Peamised nitriti oksüdeerijad on Nitrospira-sarnased bakterid, keda ei ole seni suudetud kultiveerida. Aktiivmuda vanus on 5 kuni 15 päeva (aeg, mis mikroobid viibivad puhastis). Tõvestavate mikroobide arv väheneb aktiivmuda protsessi käigus. Selle põhjuseks arvatakse olevat konkurents, adsorptsioon, ärasöömine vibur -ja keriloomade poolt ja settimine . Salmonella, Shigella ja E. Coli arv väheneb 90-99% akt. muda protsessi käigus. Sarnaselt väheneb enteroviiruste arv, peamiselt adsorptsiooni tõttu aktiivmuda osakestele.
Bakterikultuurid olmes
Bakterikultuurid lokaalseks puhastuseks (ZEP Liquazyme, Bio Swab jne) Akvaariumi elustiku stabiliseerimine (JBL Denitrol jmt) Mikroob -sensoriga indikaatorid seires (kui vedelik sisaldab teatud aineid, mikroobid surevad) Silolisand (LALSIL CL jt.) Juuretised Biofiltrid septikutes, biopuhastid Probiootikumid jne.
EUKARÜOODID EHK PÄRISTUUMSED ORGANISMID. PROTISTID . SEENED.
EUKARÜOODID
Geneetiline informatsioon rakutuumas (kromosoomidena), mis on membraaniga ümbritsetud organell .
Vanimad eukarüootide kivistised on 1,5 (võib-olla 1,7–1,9) miljardit aastat vanad, kuid neid ei ole võimalik kindlalt paigutada ühessegi tänapäeval elavasse rühma.
Tõenäoliselt on eukarüootide rakud tekkinud endosümbioosi käigus.
Kahte tüüpi organellid – plastiidid ja mitokondrid – pärinevad kunagi eukarüoodi poolt fagotsütoosi teel omandatud bakteritest.
Mitokonder pärineb α-proteobakterist.
Tsüanobakteri neelas (kloroplasti kujunemine) liitvetikate, punavetikate ja rohevetikate (viimasest pärinevad kõik maismaataimed ) ühine eellane.
Traditsiooniliselt jagati eukarüoodid eluvormi alusel seenteks, taimedeks ja loomadeks:
- taimed kui päristuumsed autotroofsed organismid,
- seened kui päristuumsed kehavälise seedimisega organismid,
- loomad kui päristuumsed kehasisese seedimisega organismid.
Ainuraksetega tihti probleemne, seetõttu kõiki eukarüoote, kes ei ole kõikide oluliste tunnuste alusel taimed, loomad ega seened, nimetatakse protistideks (ehk algloomad ).
Taimed, seened ning loomad tekkisid erinevatest ainuraksete eukarüootide rühmadest eelkambriumis (>542 miljonit aastat tagasi).
PROTISTID
Protistid on nii geneetiliselt kui ka välis- ja siseehituse poolest palju mitmekesisemad kui seda on taimed, loomad või seened, kunstlik üksus!
Protistid moodustavad eukarüootide biomassist suurima osa.
Atmosfääri peamised hapnikuga rikastajad on protistid ja tsüanobakterid – ookeanide fütoplankton produtseerib ligi 3/4 atmosfääris sisalduvast hapnikust.
Elutsüklile on iseloomulik arengustaadiumide vaheldumine. Algstaadiumiks on sügoot , mille mittesugulisel jagunemisel tekivad vegetatiivsed vormid.
Järgneb suguliste (haploidsete) vormide (isasja emasgameetide) teke ja uue sügoodi moodustumine.
Tsüstide moodustamine on protistidele iseloomulik viis ellujäämiseks ebasoodsates tingimustes.
Enamik vabaltelavaid protiste on kas kiskjalise eluviisiga või kommensaalid (neutraalsed kaaslejad).
Kiskjalise eluviisiga protistid toituvad bakteritest, sinivetikatest, ainuraksetest vetikatest , mikroseentest, teistest algloomadest ja isegi väikestest hulkraksetest organismidest. Kuigi protistide biomass koosluses on väike, on nad tänu kiirele ainevahetusele tähtsad aineringe mõjutajad, suutes lagundada olulise osa orgaanilisest ainest.
Protistid on head veekogude seisundi indikaatorid. Puhtas ja hapnikurikkas vees elavad ühed liigid, suurema reostusastmega vetes aga hoopis teised. Osa protistidest on parasiitse eluviisiga ja võivad muudel elusorganismidel (sh ka inimesel) põhjustada haigusi.
Protistid ise on paljude toiduahelate alguslülideks.
Protistide jaotus välistunnuste põhjal:
Jaotus toitumistüübi alusel
• autotroofsed protistid ( vetikad )
• heterotroofsed protistid (algloomad kitsamas mõttes)
Jaotus liikumistüübi alusel
• viburloomad ehk flagellaadid (liiguvad ühe või mitme viburi abil)
• ripsloomad ehk tsiliaadid (liiguvad välismembraanil olevate paljude peenikeste ripsete abil,
• Juurjalgsed ehk amööbid – liiguvad kulendite ehk pseudopoodide abil,
• eosloomad – liikumisvõimetud, valdavalt parasiitse eluviisiga algloomad.
Teised jaotused
• Kuna mõnedel protistidel puuduvad mitokondrid, saab neid jaotada mitokondriaalseteks ja amitokondriaalseteks protistideks.
• Vastavalt rakkude hulgale jagatakse ainu- ja hulkrakseteks protistideks.
Viburloomad
Viburloomad... ... on autotroofid või heterotroofid , nad on loomade ja taimede vaheaste. Nende hulgas on ka palju haigusetekitajaid. Koppvetikas ( autotroof ) Fotosünteesib Silmtäpp ja viburid.
Trichomonas vaginalis – heterotroof, parasiit, põhjustab trihhomonoosi .
Lamblia ( Giardia lamblia) ehk maksalutikas elutseb inimese peensooles ning põhjustab haigust nimega lamblioos .
Trypanosoma levib tse-tsekärbestega, põhjustab unitõbe.
Ripsloomad
Ripsloomad... ... on keeruka ehitusega ainuraksed .
Neil on püsiv kehakuju , kulgevad ripsmete abil. Elavad peamiselt magevees ja on heterotroofid.
Tuntuim ripsloom on kingloom (sööb baktereid).
Soome laheski elutsev üherakuline ripsloom Mesodinium chamaeleon peab ainurakseid vetikaid nagu koduloomi - laseb neil mõnda aega oma kehas elada ja tarvitab nende toodetud suhkruid.
Mõne nädala möödudes seedib ta vetikad ära ja hangib endale uued.
Ta võib neelata nii punavetikaid kui rohevetikaid , sellest sõltub tema värvus.
Teised sama perekonna liigid söövad vetikarakud kohe ära või jätavad need püsivalt enda kehasse elama. See loom pakub bioloogidele võimalust uurida, kuidas endosümbioos võis tekkida – loom alles õpib, kuidas enda kehas elutsevate kasulike majulistega püsivalt koos elada.
Juurjalgsed
Juurjalgsed... ... liiguvad ja haaravad toitu kulendite ehk pseudopoodide abil. Jagunevad amööbloomadeks (Amoebozoa), radiolaarideks (Radiolaria) ja päikeloomadeks (Heliozoa)
Radiolaarid on eranditult mereorganismid, riimvees ei ela!
Neil on mineraalne skelett strontsiumsulfaadist või ränioksiidist, viimasest võib sügavikes moodustuda radiolaarmuda.
Päikeseloomi on suhteliselt vähe ja uuema käsitluse kohaselt kuuluvad nad teistesse rühmadesse.
Elavad nii magevees kui merevees .
Amööbilised sopistavad kulgemisel välja kulendi, millele järgneb ülejäänud rakk .
Kulendite abil toimub ka toitumine fagotsütoosi teel.
Palju liike elab vees ja mullas.
Esineb parasiite: düsenteeriaamööb ehk Shigella.
Surmava ajukahjustuse tekitab mudas elav Naegleria fowleri.
Eosloomad
Keerulise arengutsükliga ja sigimisvormide vaheldumisega ainuraksed.
Paljud eosloomad tekitavad haigusi, näiteks koktsidioose (loomadel – küülikud, kanad, sead), sh. toksoplasmoosi (võib saada kassidelt, munadest) ja malaariat (teatud liiki sääsed levitavad).
Uuema süstemaatika järgi kuuluvad eosloomad mitmetesse teistesse algloomade rühmadesse.
Limakud: seente ja amööbide omadustega rühm
Vabalt elavate heterotroofsete organismide rühm. Elavad lagupuidul, mullal, rohttaimedel, muul orgaanikal — neid võib leida praktiliselt kõikjalt, kus on orgaanilist substraati.
Elutsükkel on mitmefaasiline: spoori idanedes tekib amööb või viburlane . Haploidne ja mikrosoopiline olend liigub, kasvab, paljuneb, toitub bakteritest, eostest.
Sügogenees — kaks kokkusobivat rakku ühinevad, tekib diploidne rakk. Diploidne rakk muutub hulgatuumaliseks plasmoodiumiks. Tuumad jagunevad, kuid rakud mitte — nii tekib hulgatuumaline plasmoodium — teine troofiline staadium, mis toitub ja kasvab aina suuremaks , aga ikka ainult üks rakk.
Tekib hiiglaslik limane võrgustik, kuni mitu meetrit läbimõõdus, mitukümmend kilo massilt ja 10–100 miljonit tuuma.
See võrgustik liigub: maksimaalne liikumiskiirus on kuni 1 mm/sek, samas kui üksiku amööbi liikumiskiirus on ca 10 μm/sek.
Plasmoodium on kemotaktiline (otsib süüa) ja negatiivselt fototaktiline (väldib päikesevalgust). Sporangiumite moodustumise ja spooride levitamise staadiumis on plasmoodium positiivselt fototaktiline — liigub valguse poole, kõdu vahelt välja, kus on kuivem ja spoore tuulega parem levitada.
SEENED
• … lähemalt suguluses loomade kui taimedega;
• … kitiinist rakukestaga; kestades on avad, mille kaudu rakutuumad saavad rakkude vahel liikuda;
• … ca ½ liikidest läbiuurimata tänapäeval;
• … sageli sümbiontsed;
• … enamasti orgaanilise aine lagundajad ( saprotroofid või heterotroofid);
• … mitmekesised - sama seeneliik võib elutsükli jooksul välja näha väga erinev, omades erinevaid kohastumusi;
• … sageli suhteliselt nähtamatud, viljakehadeta;
• … vastupidavad näiteks kiirgusele ja raskemetallidele (võivad kahjulikke aineid „koguda“, mistõttu kontsentratsioon seenehüüfides palju kordi kõrgem kui keskkonnas).
Seente ehitus
Enamus seeni on üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest – seeneniitidest ehk hüüfidest , mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku võrgustiku – seeneniidistiku ehk mütseeli.
Ühe seeneisendi mütseel võib mullas hõlmata kümneid ruutmeetreid, mis tagab suurte viljakehade arenguks vajalikud toitained .
Nõiaring ehk seenering : Ringi teke saab alguse mullas idanenud ja kasvama hakanud seeneeostest. Kui mingeid tõkkeid ees pole, kasvab seen igas suunas enam-vähem ühtlase kiirusega, umbes 5-25 sentimeetrit aastas.
Seeneniidistik tarbib oma kasvupiirkonnas enamjao toitaineid, mistõttu rohi võib jääda nälga ja kuivada.
Seente ehitus
• Sklerootsium –tihe, enamasti kattekihiga hüüfipõimik, ebasoodsa perioodi üleelamiseks;
• Strooma – paljunemisorganite (sh. viljakehade) kandja – tihe hüüfipõimik;
• Risomorf ehk seenenöör – seeneniitidest koosnev suhteliselt jäme (1-2 mm) meetritepikkune lihtne või harunev, tumeda paksu koorja kihiga kaetud nöörjas moodustis.
Seente paljunemine
Isesteriilsed, ehk samalt isendilt pärinevate hüüfide tuumad ei ühine.
Sugutu paljunemine: Eosed, esineb ka viburitega eoseid .
Vegetatiivne paljunemine:
- mütseeli jagunemine;
- spetsiaalsed paljunemis rakud.
Seente toitumine
1. Lagundajad, sh saprotroofid (levinuimad on puiduseened, näiteks majavamm );
2. Biotroofid ehk elusainest toituvad seened: sümbiondid (näiteks kuuseriisikas) ja parasiidid (roosteseen, jalaseen ).
Seened toituvad osmootselt, läbi rakuseina.
Saprotroofsed seened
Lagundavad elusat, surevat ja surnud puitu – eriti olulisel kohal metsa ökosüsteemis.
Puidu lagunemine on pikaajaline ja kompleksne biokeemiline protsess tänu puidus olevatele aeglaselt lagunevatele ligniinija tselluloosikomponentidele ning väikesele toitainete sisaldusele.
Loode-Venemaal ja Ida-Eestis tehtud uurimused näitavad, et kase lamapuidul kulub lagunemiseks 50– 55 aastat, kuuse omal aga 105–125 aastat.
Väga märjas keskkonnas seened ei ela, seal toimub bakteriaalne lagunemine.
Mulla ülemine 20 cm horisont sisaldab hektari kohta 5 tonni seeni ja baktereid.
Elusat puitu lagundavaid, puid nõrgestavaid või kiiret surnud puidu lagunemist põhjustavaid liike käsitletakse metsanduses kahjurliikidena, kes tekitavad metsakahjustusi.
Ökoloogiliselt on igal liigil oma roll, oma nišš.
Vähemlevinud saprotroofe, kes kasutavad eelnevalt teiste liikide poolt lagundatud materjali, väga jämedat puitu või on muudel põhjustel haruldased, kasutatakse näiteks looduskaitseväärtuslike metsade indikaatorliikidena. Eestis on kaitse all 46 seeneliiki (lisaks saprotroofidele ka sümbiontseened).
Pehmemädanik
Tekib, kui puit on kokkupuutes maapinna või veega.
Mädanemise n.ö. lõppstaadium.
Kasvavatel puudel on pehmemädanik väga märg, kõrge pH väärtusega ja esineb peamiselt lehtpuude tüves , eritades koorepragude vahelt vett ja lima.
Majavamm
Ennetav tõrje – nt. Boracol .
Nakatatud ehitiseosad on soovitav välja vahetada.
Kui terve ehitis nakatatud – tuleb maha põletada, et eosed ei leviks.
Hariliku majavammi niidistik levib puidult edasi kivipindadele, kuna vajab enda poolt toodetud happe neutraliseerimiseks aluselist materjali – krohv , paas, betoon .
Ta suudab levida ka kuivale puidule.
Mitte kõik majades leiduvad puiduseened pole veel majavamm!
Muid huvitavaid saprotroofe
Roheline tiksik: viljakehi näeb harva, kuid seenehüüfidega nakatatud puit värvub roheliseks. Sobiva temperatuuri ja niiskuse puhul pidavat helendama (väga pimedas )!
Tuletael :Hautati tuhas, leotati salpeetri lahuses ja kuivatati. Pärast taoti haamriga puupakul pehmeks . Saadakse kergesti süttiv, kuid aeglaselt ärapõlev materjal – sädemeid saadi tagudes tulerauda vastu tulekivi . Kasvab surnud lehtpuudel, põhiliselt kasel, metsades väga sage.
Pärmseened ning hallitusseened – osa lagundajad, osa biotroofid – kuuluvad enamasti kottseente (Ascomycota) klassi.
Pärmseened lagundavad süsivesikuid, võivad elada ka anaeroobselt – kääritajad – nt moos hakkab „mullitama“.
Seda on ära kasutatud õlu ja veini pruulimisel, leivajuuretises, taigna kergitamisel.
Pärmseened on igal inimese organismis alati olemas nagu paljud bakteridki.
Kandidoos tekib alanenud immuunsuse ja happelis-aluselise tasakaalu ainevahetushäirete korral, asustab limanahku või ka nahka (sageli on iseloomulik rõngasja kujuga haiguskolle).
Limaskestadel tekib katt või kuival pärisnahal lihtsalt ketendav laik, võivad olla ka punetavad ja leemendavad laigud.
Tekitavad soolestikus gaase.
Pärmseened ei moodusta tüüpilist mütseeli. Pagaripärm oli esimene eukarüoot, kelle genoom täielikult sekveneeriti. Genoomi järjestus avaldati 24. aprillil 1996.
Hallitusseened
on erinevatesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvad seened, kes tekitavad kohevaid ja sametisi seeneniidi- ja eoskandjakirmeid (hallitust). T
untud selle poolest, et eritavad tihti mükotoksiine ja tugeva lõhna/maitsega aineid – nt hallitusjuustu valmistamine (mõned Penicillum liigid).
Hallitama läinud riietel , vanades hoonetes spetsiifiline „hallituse lõhn“.
Antibiootikumid
– esimene oli penitsilliin – Penicillum hallitusseenest isoleeritud mükotoksiin, mis takistab bakterite paljunemist. Sellega peatati tuberkuloosi levik.
Erinevaid antibiootikume on tänaseks eraldatud väga palju, k.a. baktereist.
Tänapäeval probleemiks ülekasutamine ja vale režiimiga kasutamine (ravimitena, loomakasvatuses jne), mistõttu „aretatakse“ ravimresistentsed bakteritüved.
Seetõttu väga oluline, et need ained ei satuks heitvette ega muidu loodusse.
Võivad tekitada allergiat – nn ravimitalumatus.
Võib areneda ajapikku, s.t. algul saab ravimit tarvitada.
Ehituses väga oluline teema, kuidas tagada õige ventilatsioon ja samas soojapidavus .
• Kerahallik ( Aspergillus fumigatus, A. versicolor ja A. flavus), mille mõningad liigid produtseerivad mürgiseid alfatoksiine ning tekitavad ohtlikku mükoosi – aspergilloosi.
• Pintselhallik (Penicillinum), mis on siseruumides alati olemas, isegi puhtas keskkonnas. See nn moosipurgihallitus muutub probleemiks siis, kui seeneeoseid on siseõhus rohkem kui välisõhus.
• Cladosporium , mille mõningaid liike loetakse tugevateks allergeenideks, on kõigesööja. Ta võib hakata kasvama nii mööblil, riidel, värvitud pindadel, ventilatsioonitorudes kui ka silikoonil.
• Must hallitus (Stachybotrys chartarum), mis kasvab rohekasmustade kolooniatena ning eelistab kõrge tselluloosi- ning madala lämmastikusisaldusega materjale (näiteks kipsplaadid , ökoloogilised ehitusmaterjalid ).
Hallitus-mükoosid
Võivad tabada praktiliselt kõiki elundeid, tekitades tugevaid põletikke, haavandeid, põhjustades surma. Toksiinid on tihti kantserogeenid ehk vähkitekitavad ühendid.
Allergilise reaktsiooni tagajärjeks on astma .
Sagedased on nahakahjustused (dermatiidid), silmapõletikud.
Taimehaigused (hahkhallitus).
Biotroofsed seened
- on kompleksorgan, mis moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Mükoriisa ongi seeneniitidega kaetud ja/või läbipõimunud taimejuur . Esimesed teadaolevad andmed mükoriisast Maa ajaloos pärinevad 400 miljoni aasta vanuse taimefossiili rakkudest. 95% taimeliikidest kuulub sugukondadesse, mis on iseloomult mükoriissed. Teadaolevatest seeneliikidest on mükoriisseid seeni umbes 5%. Sama taim võib moodustada erinevaid mükoriisatüüpe kas erinevatel eluetappidel või samaaegselt.
Et seeneniidid on ligi sada korda peenemad, kui taimede lühijuured, ning kümme korda peenemad, kui juurekarvad , suudavad nad tungida ka väikestesse mullapooridesse ning omastada sealt vett ning väheliikuvaid ja raskesti lahustuvaid ioone.
Samuti toimub seenest taime vee transport.
Vastutasuks saab seen taimelt orgaanilist süsinikku.
Kuna seen ise fotosünteesiks võimeline pole, muudetakse taimes fotosünteesil tekkivad suhkrud sahharoosiks, mis taime- ja seenerakkude vaheruumis lagundatakse glükoosiks ja fruktoosiks ning suunatakse edasi seende.
Hinnanguliselt jõuab fotosünteesil fikseeritud süsihappegaasist ligi 30% seenorganismi, mida kasutatakse seeneniidistiku ülesehitamiseks, viljakehade või eoste tootmiseks ning muuks elutegevuseks.
Arbuskulaarne mükoriisa on levinum mükoriisa tüüp, mis moodustub peremeestaimede ja obligatoorselt sümbiontsete ehk selliste seente vahel, mis ilma taimejuureta hukkuksid. Arbuskulid tungivad rakukesta, tõhustades niimoodi seene-taime ainevahetust Esineb näiteks: Kuusk, karukold , sõnajalad, kõrrelised , liblikõielised jne. Pigem on erandid need, kellel ei ole üldse mükoriisat või on mingit teist tüüpi mükoriisa. Arb mükoriisat ei esine väga toitainerikkas (saastunud) keskkonnas, tundras, mägedes, ka põllul vaid teatud liigid.
Ektomükoriisa puhul on hüüfid peremeestaime juurerakkude vahel, nende sisemusse tungimata. Seenmantel ehk tupp on tihe seenehüüfide võrgustik, mis ümbritseb koloniseeritud taimejuurt. Pärast seenmantli teket juurekarvad kaovad ja kogu juureosa ainevahetus saab toimuda ainult läbi tiheda hüüfivõrgustiku. Seenmantlist eemalduvad mulda üksikud või sageli ka mitmekümnest hüüfist koosnevad seeneväädid, mis moodustavad mullas mütseeli. Hästi välja arenenud mütseel võib omavahel ühendada mitmeid lähestikku kasvavate taimede juurestikke. Enamik nn söögiseeni, mis moodustavad jala ja kübaraga viljakehi, moodustavad mükoriisa puudega.
Söögiseente ABC
- Õpi esialgu selgeks kümmekond tavalisemat liiki, sellest piisab ;
- Uuri, millise/milliste puuliikidega see seen mükoriisa moodustab – mujalt pole teda ka siis mõtet otsida;
- Mõtle nagu seen – kus oleks mõnus elada ja/või oma eoseid levitada (et oleks piisavalt niiske, soe, vähe heina, palju kõdu…)
– erinevail aastail võib viljakehi leida mõõdukamalt kuivematest või märjematest kohtadest kui tavaliselt;
- Ära söö neid, mida ei tunne üldse, „riisika moodi“ seened vajavad sageli kupatamist.
- Seened sisaldavad põhiliselt kiudaineid ning vett ja väga vähe toitaineid. Kuna nad on pigem „loomsed“, hakkavad valgud roiskudes vängelt haisema .
Orhidoidne mükoriisa – orhideed ehk käpalised ei oma seemnetes varuaineid.
Seemne idanemisel tekib seenjuur, kusjuures varuained saadakse seene kaudu mingilt teiselt taimelt (tavaliselt puud).
Paljudel orhideedel arenevad seejärel rohelised lehed, kuid esineb ka liike, kes jäävadki toituma vaid seenjuure abil ega oma rohelisi taimeosi (parasiidid, saprotroofid).
Muudest perekondadest on seene abil toituv taim seenlill (veidi teist tüüpi mükoriisaga kui orhideedel).
Erikoidne mükoriisa esineb kanarbikulaadsetel ja seetõttu saavad need taimed asustada ka väga mineraalainetevaeseid ja kuivi (hapnikuvaeseid) kasvukohti, nagu liiv ja turvas.
Seente roll looduses
• Orgaanilise aine lagundajad;
• Väga kohanemisvõimeline elustikurühm (rohkelt elu- ja paljunemisstrateegiaid, mutatsioonide kontroll, spetsiifiliste keemiliste ainete süntees, hübridiseerumine jmt);
• Sümbiont ja koevolutsiooni partner (kooselu taimede ja loomadega, sh esineb nii vastupanuvõime tõstmine kahjulike mõjude suhtes, kiirem orgaanilise aine tootmine/ainevahetus kui parasiitlus, samblike moodustamine).
Seeni kasutatakse
• Toiduks ja toiduainetetööstuses (kääritamine jm);
• Ravimitööstuses ja meditsiinis (antibiootikumid hallutsinogeenid jm.);
• Biotõrjeks;
• Ensüümide tootmiseks.
Hulk seeni on…
• Äärmiselt mürgised või tõvestavad loomorganismidele, sh inimestele;
• taimekahjurid, puidukahjurid
VETIKAD. SAMBLIKUD EHK LIHHENISEERUNUD SEENED. SAMBLAD.
VETIKAD
Laias mõistes on vetikad kõik autotroofsed veeorganismid : sh sinikud ehk bakteritest sinivetikad, ainuraksetest (protistid) puna-ja pruunvetikad ning rohevetikad, mitmerakulised vetikad kõigist rühmadest. Süstemaatika äärmiselt keeruline, rühmad omavahel väga kaugelt suguluses.
Kitsamas fülogeneetilises mõistes on vetikad ainult mitmerakulised rohevetiktaimed.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid
• Bakterid ehk prokarüoodid ehk eeltuumsed!
• On ise olnud tõeliste taimede kloroplasti eellasteks ;
• Elavad vees, suudavad siduda õhulämmastikku, kui on vees saadaval piisavalt fosforit;
• Ei ole olulisel kohal toiduahelais;
• Kuna seovad lämmastikku ja neid ära ei sööda, toodavad kiiresti juurde palju biomassi, põhjustades veekogude eutrofeerumist.
Punavetiktaimed
Algeline ja väga vana elustikurühm (1,2 miljardit aastat), sisaldavad klorofülli kõrval punaseid pigmente, seetõttu saavad kasutada sügavale jõudvat hajunud valgust.
Leidub kuni 200 m sügavusel.
Osa rühmi ladestab rakukesta kaltsiumit, seetõttu olulised korallriffide moodustajad.
Enamasti levinud meredes ja ookeanides, harva magevees.
Agarik – toodetakse tarrendainet (marmelaadi tootmine jmt).
Pruunvetiktaimed
Evolutsiooniliselt veidi nooremad, arenenud punavetiktaimedega paralleelselt.
Kasvavad keskmiselt kuni 20 m sügavuseni, mõnikord väga suured ja ehtsa taime sarnased.
Olulisel kohal merede madalvete toiduahelas , samuti varjepaigad elustikule (veealused metsad). Toidutaimedest näiteks lehtadru (Laminaria saccharina) sisaldab palju kilpnäärmele kasulikku joodi.
Meil müügil nn merikapsa nime all.
Sisaldavad mineraalaineid, kasutatakse väetisena (ka meil varem rannikualadel väetati põlde põisadruga).
Rohevetikad
Enamik rohevetikaid elab mageveekogudes, kuid on ka mereveelisi või õhkkeskkonnas niisketel pindadel elavad liike.
Rohevetikatel on olnud maismaataimedega ühine eellane, sest neil on roheliste taimedega samad fotosünteesivad pigmendid ning varuaineks on tärklis.
Esineb nii üherakulisi, koloniaalseid vorme kui hulkrakseid organisme.
Vajavad eluks päris palju valgust, seetõttu sügavas vees ei kasva.
Olulisel kohal veekogude toiduahelas.
Liigid spetsialiseerunud veekeemiale ( happelisus , toitelisus).
Vetikaid Eestis liigikaitse all ei ole, kuigi osa on kahtlemata haruldased.
On olemas merekaitsealad.
SAMBLIK on liitorganism kus juhtivaks pooleks on seen, üldiselt tegu siiski sümbioosiga (mitte parasiitlusega).
Teiseks osaliseks on rohevetika või tsüanobakteri rakud.
Seenehüüfid moodustavad põhilise osa sambliku tallusest ehk kehast, seeneline komponent paljuneb suguliselt ja igas samblikuliigis leidub ainult kindlat liiki seent.
Vetikaid seevastu võib esineda mitu liiki samast perekonnast. Sama seen võib moodustada erinevaid talluseid, kus ühel osaliseks rohevetikas, teisel tsüanobakter.
Kilpsamblike kolmel liigil (Peltigera) on samas talluses üksteisest ruumiliselt eraldatult nii rohevetikad kui tsüanobakterid.
Vetikarakud samblikus suguliselt ei paljune ja nad on väliselt muundunud , väheste varuainetega, rakkudesse on tunginud seente haustorid . Seen varustab vetikat vee ja mineraalainetega, kaitseb teda füüsiliselt. Vett ja toitaineid imavad kogu kehapinnaga. Taluvad pikaajalist läbikuivamist. Liigid on erinevalt kohastunud, neid leidub polaaraladest ja kõrbetest kuni vihmametsadeni. On olemas ka seeni, kes soodsates oludes toituvad surnud orgaanilisest ainest, ebasoodsates oludes aga moodustavad sambliku ja toituvad vetikarakkude fotosünteesi arvel. Sambliku olemusest tuleneb, et nad vajavad eksisteerimiseks valgust (seen ei vaja!).
Paljunemine
• Eoseliselt levib vaid seen: pärast hüüfipõimiku teket leiab keskkonnast uued sobilikud vetikarakud.
• Samblik tervikuna levib vegetatiivselt: talluse tükikesed satuvad sobivale substraadile või spetsiaalsed sigikehad ( soreedid ja isiidid).
Samblikes leidub huvitavaid keemilisi ühendeid
Ligikaudu 700 spetsiifilist orgaanilist ühendit on teada vaid samblikest, mujal looduses ei eksisteeri:
- Kaitse UV eest, valguse lainepikkuse modifitseerimine;
- Teisi organisme/liike tõrjuv efekt;
- Antibiootilise toimega ained;
- Kibe/mõru maitse kaitseks ärasöömise eest;
- Lihtsalt ainevahetus- ja jääkproduktid.
Aineid kasutatakse
• … liikide määramiseks;
• … värvainena (nt lõngade värvimiseks);
• … ravimina (islandi sambliku toimeaine, antibiootikumid).
Mõned samblikud kõlbavad ka süüa, kui muud pole: islandi samblik, koer-kilpsamblik jmt
Lihhenoindikatsioon
Paljud samblikud on tundlikud õhus levivate ainete suhtes, seetõttu saab teatud liikide esinemise või vitaalsuse järgi määrata õhusaaste sisaldust.
Linnas jäävad järgi näiteks:
- Väävliühendite suhtes vastupidavad;
- Nitrofiilid;
- Tolmu taluvad.
Paljud samblikud kasvavad väga aeglaselt, nad on kogu tallusega pidevalt eksponeeritud kahjulikele ainetele. Tolm sadestub tallusele ja takistab fotosünteesi. Tolm ja keemilised ained muudavad substraadi happesust (paljud samblikud on spetsialiseerunud kas happelisele või neutraalsele-aluselisele substraadile, seetõttu kasvavad ka lehtpuudel ja okaspuudel sageli erinevad liigid, rääkimata paekivist ja graniidist ).
Samblike kasutusalad
• Ravimitööstus
• Toiduks (inimesed, loomad, k.a. põhjapõdrad)
• Parfümeeriatööstus
• Looduslikud värvid
• Dekoratiivmaterjal (eriti põdrasamblikud) •
Lihhenomeetria (samlikutalluse suuruse järgi saab arvutada, millal hakkas kasvama- saab kindlaks teha ajutise substraadi vanust )
• Lihhenoindikatsioon
Ökoloogiline tähtsus
• Hapnikutootjad (fotosünteesivad organismid);
• On kasvusubstraadiks, toiduks, varjekeskkonnaks jne teistele liikidele;
• Suurendavad liigilist mitmekesisust raskestiasustavas ja toiduvaeses kasvukeskkonnas ( kivim , puukoor, puit, liiv);
• Valmistavad ette kasvusubstraati teistele liikidele (ise ei vaja mulda, kõdunedes aga tekib orgaanilist ainet, muudavad substraadi happelisust jmt).
SAMBLAD
SAMBLAD ON TÕELISED TAIMED!
Taimed on päristuumsed hulkraksed organismid, kelle rakkudes on olemas plastiidid ja vakuoolid , kelle rakkude kest sisaldab tselluloosi ja varuainena kasutatakse (teiste ainete kõrval) tärklist.
Sammaltaimedel on rohevetikatega ühised eellased.
Jagatakse kolmeks eraldi hõimkonnaks: maksasamblad ehk helviksamblad (Eestis 128 liiki), kõdersamblad (Eestis 2 liiki) ja lehtsamblad.
Kokku Eestis veidi üle 580 liigi, looduskaitse all on 45 liiki.
• Enamasti üsna väikesekasvulised, sest varres puuduvad sooned ainete transportimiseks;
• Veelembesed – osa liike kohastunud vees kasvamiseks, enamus aga on varjuliste ja/või niiskete kasvukohtade taimed;
• Igihaljad ;
• Ei vaja kasvamiseks mulda, seega asustavad igasugu substraate (puutüved, kaljud);
• Paljud liigid taluvad pikaajalist läbikuivamist, imevad end pärast vett täis ja kasvavad edasi;
• Toodavad orgaanilist ainet, sh raskesti lagunevat samblakõdu ja –turvast (oluline mulla orgaanilise aine moodustajana).
Helviksamblad ehk maksasamblad
Helviksammaltaimed on vanimad fossiilselt tõendatud maismaataimed, neil puuduvad õhulõhed.
Kõik helviksammaltaimed toodavad limast eritist, mis aitab neil niiskust imada ja säilitada.
Paljudel on rakkudes nn õlikehad, mis kõrgemalt arenenud taimevormidel enamasti puuduvad.
Sisaldavad aromaatseid ühendeid, mille kasutusvõimalusi uuritakse.
Kasvavad eelistatult märjal substraadil, seetõttu tihti veekogude kallastel.
Vajavad seensümbiondi olemasolu teatud eluetapil .
Tihti tallusega eluvormid või jagunemine okstekslehtedeks väga lihtne (dihhotoomne).
Lehtsamblad
Lehtsammalde võrse on liigendunud varreks ja oksteks- lehtedeks .
Lehtsammaldel ei ole enam leitud õlikehi, mis olid omased vetikatele ja esinesid ka paljudel helviksammaldel.
Seensümbiondid puuduvad.
Enamasti eelistavad kergelt kuni tugevalt happelist kasvusubstraati.
Osa liike saab hakkama ka suhteliselt kuivas ja päikselises keskkonnas (kohastumused nagu hüaliinsed lehetipud, lehtede kokkurullumine, taluvad läbikuivamist ja -külmumist).
Turbasammal ehk sfagnum (Sphagnum) on lehtsammaltaimede perekond
• Tohutu veeimamisvõimega – enda kuivmassist kuni 20 korda rohkem;
• Muudavad keskkonda ise happelisemaks, sest omastavad hästi Ca- ja Mg- katioone, vabanevad vesinikioonid;
• Sisaldavad fenoolseid ühendeid, mis on bakteritele ja seentele mürgised, seetõttu laguneb samblakõdu väga aeglaselt, koguneb turvas;
• Väga hea vegetatiivse paljunemise võimega, kiire tipukasvuga („igavesed“ – alt kõduneb, ülalt kasvab);
• Kaitsevad end liigse päikesekiirguse eest punaste ja pruunide pigmentidega;
• Ökoniššidele kohastunud: mättal, mätta vahel, älves, laukas, metsas, allikasoos… erinevad liigid
Turbasamblad kujundavad ise oma kasvukeskkonda – edifikaatorid.
Sood kui loodusmaastikud.
Vee säilitamine soos.
Süsiniku eemaldamine atmosfäärist.
Turvas kui ressurss: küte, taimekasvatus, keemiatööstuse tooraine , naftat jmt saastet imav materjal, vett mahutav (põlengut kustutav) materjal, isolatsioonimaterjal, loomadele allapanu jne.
Kuivatatud turbasammalt kasutati meditsiinis antiseptilise sidumismaterjalina, mähkmetes.
Turbasamblaga tihendati ehitiste pragusid (lisaks isoleerimisele kaitse puiduseente vastu!)
Kuivendamisel ja soostumisel toimub turbasammalde ja teiste lehtsammalde vahel tihe konkurents: kuivendatud rabametsas (ülal) valdavad nn metsalehtsamblad, rabastuvas metsas (all) tungivad turbasamblad lehtsammaldele peale („ronivad mätastele“).
Teised lehtsamblad
• Eriti palju samblaid on tundras ja põhjataigas (taluvad läbikülmumist, vajavad niiskust, teiste taimede konkurents nõrk, valgus nõrk) ning troopikas (niiskus, ühtlane temperatuur, varjulisus);
• Metsade vööndis on samblad tüüpilised metsataimed – eelistavad happelist kasvukeskkonda, varjulisust või ühtlast mikrokliimat, vajavad niiskust, rohttaimede ja põõsaste nõrk konkurents;
• Vähesed samblaliigid on võimelised kasvama ka niitudel, eriti kui muld on väljakurnatud (happeline) ja paik varjuline (muru, mahajäetud põldude servad).
• Samblad ei talu enamasti tugevalt aluselist keskkonda, sulfaatsoolade lahust, otsest tallamist ja suurt kuivust.
Sammalde ökoloogiline tähtsus
• Pioneerliigid - substraadi ettevalmistaja kõrgemate taimede jaoks;
• Turba ja kõdu moodustaja, süsiniku siduja;
• Mikrokliima ja veerežiimi ühtlustaja;
• Toit ja elukeskkond teistele liikidele.
SOONTAIMED
Soontaimede nimetus tuleneb juhtkudede ehk soonte olemasolust neil taimedel.
Tänapäevastest taimerühmadest kuuluvad siia koldtaimed, sõnajalgtaimed ja seemnetaimed ( paljasseemnetaimed + katteseemnetaimed ).
Tüüpilisel taimel on olemas juured, vars , oksad , lehed, paljunemisorganid ( eoslad või õied ).
Kõrgelt spetsialiseerunud liikidel võib mõni vegetatiivne organ olla taandarenenud või omandanud teise funktsiooni (parasiidid, ekstreemtingimuste eluvormid, taimeorganite muudendid jne).
Ökoloogiline tähtsus
• Autotroofid, ehk toodavad ise orgaanilist ainet, vabastavad hapnikku atmosfääri;
• Asustasid maismaa;
• Osa lagunemisproduktidest moodustab mulla huumuskihi – toodavad viljakat pinnast aina uutele taimepõlvkondadele;
• Pidev taimkate on mikrokliimat ühtlustav, veeringet reguleeriv nähtus;
• Nn karjamaa tüüpi toiduahelate lähteallikas;
• Aina keerulisemad kohastumused koevolutsiooni tagajärjel (sümbiootilised suhted, eluvõrgustikud).
Hõimkondade rühm:
sõnajalgtaimed
Vanim soontaimede rühm;
Juured olemas;
Paljunevad eostega;
Viljastumine toimub vesikeskkonnas .
paljasseemnetaimed
Paljunemisorganeid kannavad käbid ;
Tuultolmlejad (ei vaja vesikeskkonda paljunemiseks);
Paljunevad seemnetega (seemnes on varuained);
Valdavalt igihaljad, puit sisaldab enamasti vaiku.
katteseemnetaimed
Õied olemas;
Kõrgelt kohastunud tolmlejad (ei vaja vesikeskkonda paljunemiseks);
Paljunevad seemnetega;
Veetranspordiks varres kujunenud trahheed ;
Praegu valitsev taimede rühm.
Taimede eluvormid
Reaktsioonina keskkonnatingimustele väljakujunenud, liigile omane kasvuvorm, liigitus kasvu-ja paljunemisorganite paiknemise järgi ebasoodsal aastaajal:
• Fanerofüüdid - kogu aeg eksponeeritud, kõrgel;
• Kamefüüdid – ülalpool maapinda, kuid madalal;
• Hemikrüptofüüdid – maapinnal või pinnase ülakihis;
• Krüptofüüdid – sügavamal pinnases või vee all;
• Terofüüdid – seemnetena.
Fanerofüüdid: puud, põõsad, epifüüdid, liaanid . Valitsev niiskes või parasniiskes, soojas kuni mõõdukas kliimas.
Kamefüüdid: puhmad = dwarf shrubs harakkuljus Alpi jänesekäpp ehk eedelweiss sookail Taime alumine osa puitunud , otsas rohtsed võrsed. Levinud kasvuvorm külma või kuiva aastaajaga paikades: tundras, põhjataigas jäävad puitunud osad lume alla, troopikas kaitseb kuivamise eest.
Hemikrüptofüüdid (enamus meie rohttaimi): talvel või kuumal -kuival aastaajal rohelised võrsed/lehed valdavalt puuduvad. Pungad vahetult maapinnal või selle ülemises kihis, juurestik hästi arenenud, püsikud. Eriti levinud parasvöötme ja troopika rohumaadel ( stepid , rohtlad, pampad jne). Kaitse külma, tule, kuivuse,ärasöömise eest.
Krüptofüüdid – liigid, milliste puhul võib ette tulla ebaregulaarsust soodsa aastaaja algusajas ja pikkuses (mäginiidud, poolkõrbed, laialehised metsad, veekogud). Kohastunud pikaajaliselt säilitama varuaineid ja soodsates oludes kiiresti tärkama.
Terofüüdid – üheaastased, läbivad elutsükli väga kiirelt niipea, kui selleks avaneb võimalus. Parasniiskes kliimas reeglina nn umbrohud, looduslikus taimkattes näiteks kõrbetes, poolkõrbetes.
Ökoloogilised rühmad
- kohastumused väliskeskkonnaga toimetulekuks kasvuajal
• kserofüüdid ehk kuivustaimed (kseromorfsed, eukserofüüdid, sukulendid )
• mesofüüdid – parasniiske kasvukoha taimed
• hügrofüüdid – pidevalt niiskes kohas
• helofüüdid – kaldaveetaimed
• hüdrofüüdid - veetaimed
• varjutaimed - ei talu otsest päikesevalgust, jne.
Enamikel liikidel kindlad kasvukohaeelistused: kui niiske, valge, happeline jne. Mõnedel vastav indikaatorväärtus inimese jaoks.
Taime elundid ehk organid
• Eristatakse ehituslike sarnasuste ja funktsioonide põhjal;
• Jagunevad vegetatiivseteks ja generatiivseteks;
• Taimeorganitele on iseloomulik geotropism;
• Elundid võivad evolutsiooni käigus olla läbinud muutuse – metamorfoosi (analoogilised ja homoloogilised organid).
Vegetatiivsed elundid. Võsu – tavaliselt liigestub varreks, lehtedeks ja pungadeks
Autotroofus ja heterotroofsus
• Enamus taimeliikidest on autotroofsed – sünteesivad kõik vajalikud orgaanilised ained ise;
• heterotroofsed - taimeliigid, mis on täielikult või osaliselt kloroplastideta ja kasutavad teisi orgaaniliste ainete allikaid: 4 rühma
- täisparasiidid, poolparasiidid , saprofüüdid ja putuktoidulised taimed.
Heterotroofsus on kõrge spetsialiseerumise tulemus.
Täisparasiidid – kasutavad teiste taimede toitaineid. puuvõõrik, käopäkk, võrm
Poolparasiidid – osa toitu kõrrelistelt, mõned liigid kasutavad ka mükoriisat. Poolparasiitsed silmarohu ja härgheina liigid vähendavad peremeestaimede biomassi ja kõrgust, ühtlustades rohurindes konkurentsi ja soodustades väiksekasvulisemate liikide kasvamist ning liigirikkuse püsimist.
Saprofüüdid - seenjuure ehk mükoriisa abil toitujad
Putuktoidulised taimed välja arenenud lämmastiku- ja fosforivaestes kasvukeskkondades- huulhein , võipätakas.
Eesti taimestik ehk floora:
• 1441 pärismaist liiki + 97 alamliiki;
– 50 sõnajalgtaimeliiki
– 4 paljasseemnetaimeliiki
– 1387 õistaimeliiki
• Liigid kuuluvad 113 sugukonda ning 443 perekonda;
• Naturaliseerunud liike on 82;
• Tulnukliike ja kultuurpäritoluga liike kokku 718 (hõlmab ka naturaliserunud liigid)
• Looduskaitse all on 215 soontaimeliiki.
Kust taimed Eestisse tulid pärast jääaega?
Horoloogia ehk koroloogia ehk arealoogia – teadus, mis uurib liikide levikut.
Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi.
Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35% taksoneist), mis kasvavad siin areaalipiiril.
Kõige rohkem liike on Eestis oma põhja- või kirdepiiril.
LOOMAD I
SELGROOGTUD
Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega.
Tekkisid eelkambriumis ca 600 milj aastat tagasi, kuid nn edikaaria fauna tänapäevaste järglaste kohta pole tõendeid.
Kesk-kambriumis Picaia – peetakse tänapäeva keelikloomade fauna eellasrühmaks.
Eesti fauna ehk loomariik
• Suhteliselt liigivaene: esineb keskmiselt 1% teadaolevast loomariigi mitmekesisusest;
– Lühike jääajajärgne areng;
– Karm kliima ja aastaajalised kõikumised;
– Väike pindala.
• Samas on Eesti oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või kirdepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam.
Käsnad:
üks vanimaid loomarühmi Maal;
otsesed järglasrühmad puuduvad;
filtreerivad veest väikseid organisme;
varem peetud ka taimedeks – ei liigu aktiivselt ja esineb endosümbioos sinikute või rohevetikatega – produtseerivad rohkem hapnikku kui tarbivad.
Hüdraloomad ja karikloomad on ainuõõssed – enamasti radiaalsümmeetrilise kehaehitusega. Mereloomad , filtreerivad veest väiksemaid elusolendeid, enamasti liikuvad (Eestis koralle ei ole, nemad ei liigu).
Ka ainuõõssed on evolutsiooni ummikharu.
Lameusside hulka kuuluvad:
1. Ripsussid - elavad veekogu põhjas või mullas. Pikkus mõni millimeeter kuni 3 cm. Kulgevad keha katvate ripsmete abil. Röövtoidulised.
2. Ainupõlvsed, kahepõlvsed ja paelussid – kõik siseparasiidid . Lameussidel on esmakordselt evolutsioonis välja kujunenud bilateraalne sümmeetria.
Ripskõhtsed ja keriloomad – pisikesed veeorganismid, moodustavad zooplanktoni (eriti keriloomad).
Ümarussid ehk nematoodid - jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullaloomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Samblas ( erandiks turbasammal) on leitud kuni 900, kompostmullas 1900, kartuli-kiduussi koldes 46 ja haigete taimede maapealsetes osades üle 60 000 nematoodi iga grammi substraadi kohta. Osa toitub surnud orgaanikast, paljud elusast – parasiidid. Inimestel näiteks naaskelsabad . Väga palju on ka kultuurtaimede kahjureid.
TEOD
Tigude ehk kõhtjalgsete klassi kuulub väga varieeruva suuruse ja eluviisiga liike.
Nad on esimesi loomarühmi, kes maismaale elama asusid.
Asustavad kõiki loodusvööndeid ja elupaiku ookeanidest kõrgmägede ja kõrbeteni.
Enamik maismaatigusid on herbivoorid, kes toituvad taimeosadest, näiteks lehtedest, viljadest ja puukoorest, mahalangenud kõdunevatest osadest; teatud liigid toituvad ka loomaraibetest, võivad süüa ka samblaid, samblikke ja seeni.
Üksikud liigid on parasiidid.
Vee-eluliste tigude seas on levinud mitmekesised toitumisstrateegiad: leidub herbivoore, kiskjaid , detritofaage (mudas elavad), raipesööjaid ja mõningaid filtreerijaid, kellel hõõrel puudub või on redutseerunud .
Veeteod võivad kividelt kraapida vetikaid.
Ökol. roll: lagundajad, teistele loomadele toiduks
Tigude asümmeetriline keha eristub sisusekotiks ja lihaseliseks jalaks.
Jala eesosas on pea, mis kannab jätketel asuvaid meeleelundeid ja suuava.
Peas olev peaaju koosneb liitunud närvitänkudest.
Tigude iseärasuseks on koja esinemine ja torsioon: protsess, mille käigus on keha keerdunud kuni 180 kraadi, mistõttu on tigudel välja kujunenud unikaalne organite paigutus ja pärak on nihkunud pea kohale. Torsiooni tõttu on parema kehapoole elundid redutseerunud - tigude keha on asümmeetriline ja paarilistest organitest (nt neerud, kopsud , südamekojad) on säilinud ainult vasakpoolsed .
Torsiooni tekkepõhjused on ebaselged, kuid tõenäoliselt on tegu kaitsefunktsiooniga, sest võimaldab kaitsva koja varju tõmmata esmalt pea ja seejärel jala.
Mõnede tigude vastsestaadiumis on keha bilateraalsümmeetriline, kuid täiskasvanuks saades pöördub. Nälkjate koda on sekundaarselt redutseerunud.
KARBID
Karbid - pea on redutseerunud, tavaliselt koosneb koda kahest poolmest, mis ümbritseb ja kaitseb sisust. Ülal ühendab poolmeid lukuside ehk ligament .
Poolmeid tõmbab kokku tugev sulgurlihas.
Mantliõõnes asuvad neil suu ja pärak ning õõne mõlemal pool lõpused.
Eranditult vee- elulised , elutsedes nii mere- kui ka magevees.
Karbid on limuste seas ainulaadsed , sest nende suus puudub toitumiseks vajalik hõõrel ehk raadula.
Karbid toituvad kas vett filtreerides (on filtrijad ) või putkeste abil, enamasti on nad lahksugulised (enamus tigudest on hermafrodiidid).
Ökol. roll: lubikojad lagunevad aeglaselt, moodustavad kivistisi, settekivimeid; vee puhastajad.
Kasutatakse keskkonnaseires, toiduks, mõned sisaldavad huvitavaid (ka mürgiseid) keemilisi ühendeid, pärlite tootmine.
KOORIKLOOMAD EHK VÄHILAADSED
Koorikloomad ehk vähilaadsed – kuuluvad lülijalgsete hulka, kogu keha koosneb samuti segmentidest. Enamikul liikidel on 16–20 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem.
Hingavad lõpustega.
Vähilaadsete pikkus on 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini.
Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi.
Vähilaadsed toituvad detriidist, taimedest ja endast väiksematest olenditest, on ka parasiite.
Väikesed vähid on tähtsaks toiduallikateks teistele loomadele (vesikirbud, kirpvähid, aerjalalised jne.). Suuremate seas ( krabid , erakvähk jmt) leidub väga spetsiifiliste kohastumustega liike ( koevolutsioon ).
Jõevähk- kannatanud veereostuse, veekogude mudastumise ja sissetoodud haiguste käes, samuti on röövloomade arvukus suurenenud.
Vähke keedetakse elusalt.
Vähid kestuvad kasvades, nad ei saa elada väga külmas ja happelises vees, toidu koostis oleneb vähi suurusest.
Kakandiliste eellased olid olemas juba karboni ajastul (maismaataimede ulatuslik teke!), eriti rohkesti ongi mereloomi, kuid osa nooremaid liike suudab elada maismaal – keldrikakand. Toitub lagunevast orgaanilisest ainest (puit, lehed,jmt) kuid võib süüa käike ka õuntesse või kartulitesse.
ÄMBLIKULAADSED
Ämblikulaadsed - enamik elab maismaal küllaltki varjatult ja enamik on röövtoidulised, kes kütivad väiksemaid selgrootuid .
Paljud koovad saagi püüdmiseks võrgu.
Neil on 8 jalga. Eesti faunas putukate järel liigiliselt kõige mitmekesisem rühm.
Pärislestalised: Närilestalised söövad oma haukamistüüpi suistega tahket toitu, imilestaliste suised on muundunud pistmissuisteks.
Nad saavad läbi torgata loomade ja taimede kehakatetest ja imeda vedelat kehamahla.
Nugilestalised elavad tihti putukate ja selgroogsete loomade kehal, olles parasiidid.
Vabaltelavad nugilestalised elavad kõdus ja on enamasti rööveluviisiga.
Paljud nugilestalised elavad pisiimetajate ja lindude pesades.
Nad toituvad pesapoegade verest.
Verd imevad ka puugid, kes on maismaaselgroogsete parasiidid.
Vagellestad ehk nääpsulestad parasiteerivad peamiselt imetajatest peremehe karvafolliikulites ja rasunäärmetes, võivad põhjustada täiendavaid põletikke ja karvade (juuste) väljalangemist alanenud immuunsusega isendeil.
Tolmulestad söövad inimese nahalt eraldunud kettusid, mis on hallitusseente poolt lestadele seeditavaks muudetud.
Optimaalne temperatuur on 20–25° ja suhteline niiskus üle 50%.
Ühes grammis madratsitolmus võib olla kümneid tuhandeid lesti ning uue madratsi asustavad tolmulestad 4-6 kuuga.
Lestadele sobivad toiduks ka bioloogilised jäätmed: naha- ja hallitusseened, bakterid, toidupudemed, õietolm, surnud putukate jäänused.
Nad võivad elada pehmes mööblis, sisustustekstiilides ja pehmetes mänguasjades.
Tolmulestad ei ole halva hügieeni tunnus – tolmune keskkond võib olla lestavaba, kui seal pole neile sobivaid tingimusi.
Samas võib lesti leida puhtaimas kodus.
Rohkem leidub neid vanades, niisketes , halva ventilatsiooni ja viletsa soojusisolatsiooniga hoonetes ja madalamatel korrustel .
Tekitavad mitmesuguseid allergianähte.
Koibikulised – näiliselt sarnanevad ämblikega, kuid on neist ehituslikult üsna erinevad (väga pikad jalad, palju jalalülisid, ei koo võrku jne). Suudavad süüa tahket toitu: putukad, maismaateod, lagunev orgaanika .
Skorpionilised on maismaalülijalgsete kõige ürgsem selts. Tänaseks teada vaid maismaaloomadena, algselt olid mereloomad. Nende hammustus ei ole tervele täiskasvanud inimesele surmav, kuid on valus ja põhjustab paistetust ning valu. Skorpionid toituvad elavatest loomadest. Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed . Teatakse juhtumeid, kus skorpionid on söönud väikeseid sisalikke ja hiirepoegi. Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi.
Ämblikulised – kehaväline seedimine (ainult vedel toit), rööveluviisiga, võrgu- ja mürginäärmete olemasolu.
Ristämblik – muster seljal moodustab risti, isendite värvus varieerub kollastest toonidest mustani.
Koob ümara võrgu, eriti rohkelt on näha neid sügiseti ja näiteks soodes
Suured ristämblikud on alati emased , võivad paaritumisel isase ära süüa.
Ristämbliku niit on suhteliselt tugevam kui ükski inimese poolt seni valmistatud tehiskiud.
Võivad ohustatuna tundes ka hammustada, aga pole inimesele mürgised.
Hulkjalgsed – maismaaloomad , tuntuimad on sada- ja tuhatjalgsed (mitte segi ajada hulkharjasussidega!) , mõned on ka mürgised.
Sadajalgsete keha on lüliline, varustatud ühe paari jalakestega, aktiivsed röövloomad.
Tuhatjalgsetel on igal lülil kaks paari jäsemeid ja nad on enamasti taimetoidulised ning taimse materjali lagundajad.
Enamasti on nii sada- kui tuhatjalgsed väikesed loomad, kuid suurimate troopiliste liikide esindajad võivad olla kuni 30 cm pikkused
Loimurid - mikroskoopilised nelja paari lülistumata jalgadega loomad, maksimaalselt 1,5 mm pikkused. Erakordselt vastupidavad – suudavad veetustunult vastu pidada vähemalt 100 aastat, taluvad kosmosetingimusi.
Putukad – 6 jalaga, jalgu ei ole tagakehal, üksikud liigid võivad kasvada kuni 35 cm pikkuseks , valmikustaadium paljudes rühmades üsna lühike ja domineerib aktiivselt toituv vastsestaadium (röövikud jmt).
Toitumine eri rühmades väga mitmekesine (lagundajad, tolmeldajad, taimesööjad, loomtoidulised, kiskjad , parasiidid).
Mõnedes putukarühmades arenenud teatud liikidel keerulised sotsiaalsed süsteemid: termiidid , kiletiivalised – sipelgad , mesilased, herilased.
Suhtlevad omavahel feromoonide (lõhnaained) ja liigutuste („tants“) abil. Ühiselulistel putukatel „ farmid “ ja „aiandid“ – hooldavad teisi putukaliike, seeni jmt.
Sümbiootilised kuhilasisesed suhted mõnede loomaliikidega, kes aitavad ohu korral pesa kaitsta või veavad sinna ka sipelgatele toiduks sobivat materjali.
Sihktiivalised – nn rohutirtsud ehk ritsikad .
Vaegmoondega, ehk vastsed sarnanevad valmikuga, neil pole tiibu.
Isased valmikud aktiivsed hääle tekitajad – siristajad.
Enamasti herbivoorid.
Mardikalised - loomariigi liigirikkaim selts.
On kas röövtoidulised või enamik on segatoidulised (surnud orgaaniline aine, taimed jne).
Iseloomulik tunnus on enamasti ka tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad.
See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad.
Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks.
Jaanimardikas - emastel isenditel (jaaniussidel) paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust. Ärasöömiseks väljavalitud tigu surmatakse seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Kasutatakse tigude biotõrjes. Osa liike on ka toksilised ja kaitsevad ennast ärasöömise eest
Lepatriinusid Eestis üle 50 liigi. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Neid kasutatakse biotõrjes. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda.
Kiililised – keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis.
Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne).
Suured vastsed saavad jagu isegi kullestest ja maimudest.
Liblikalised - imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu.
Enamus liike söövad taimset materjali, kuid mõnede liikide röövikud ka näiteks nahka, villa (koid!) jne. Valmikud mõnedel liikidel ei toitugi, samas leidub üksikuid vereimejaid.
Nektaritoidulised liblikad on olulised tolmeldajad, osa spetsialiseerunud ööelanikeks, vastavad taimed ka siis lõhnavad rohkem öösel, enamasti on neil suured valged õied.
Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed liigid talvituvad röövikute või valmikutena, need aga on siis kevadel ka esimesed lendajad. Valmikutena talvituvad Eestis väike- koerliblikas , lapsuliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas, keldriöölane, satelliitöölane.
Kiletiivalised - mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvamplased.
Igasuguse toitumisviisiga liike, tselluloosi lagundamine, parasiidid, paljud segatoidulised: nii, lehemahl, nektar kui võimalusel valgulised ühendid.
Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti , mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.
Tihti olulised tolmeldajad ja mõnikord ka seemnete levitajad .
Käguvamplased ehk käguvaablased:
teiste putukaliikide parasitoidid – munevad oma munad nende kehasse.
Seetõttu mõnesid liike saab kasutada teiste biotõrjes. Mitmed liigid torkavad muneti läbi puidu mitu cm, puitu lagundavad seejuures keemiliselt, vajab ligi 30 min.
Kimalased ehk metsmesilased ning herilased:
talvituvad vaid noored emased, kevadel luuakse uus pere.
Meemesilastel (sh kodumesilane ) talvitub ka pere.
Kimalast on kerge segi ajada kägukimalasega, kes on kimalastega äravahetamiseni sarnane.
Kägukimalased on parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata.
Nad tungivad kimalaste pessa, hävitavad peremeeste haudme ning töökimalased kasvatavad üles kägukimalaste järglased.
Herilased söövad teisi putukaid, kuid ei ütle ära nektarist ja muust magusast.
Kahetiivalised – sääsed (k.a. kihulased ), kärbsed (sh parmud, kiinid, kärblased jne).
Igasuguse toitumisviisiga liike – taimtoidulisi (kapsakärbes, sibulakärbes), kõdutoidulisi, parasiite, verdimevaid, nektaritoidulisi.
Sageli on vastsete ja valmikute toitumisviis erinev.
Mitmed kahetiivalised võivad vahendada ohtlikke imetajate parasiite: malaaria , unitõbi jne.
Mõned liigid suudavad väga arvukalt paljuneda ja seetõttu toiduahelas olulisel kohal, neid süüakse väga palju (ämblikud, teised putukad, linnud, kahepaiksed kalad jne).
Nii saaks toota valku ka inimtoiduks.
Selgrootutest on Eestis kaitse all:
- Teod ja karbid: ebapärlikarp, paksukojaline jõekarp, vasakkeermene pisitigu, luha -pisitigu, väike pisitigu.
- Kaanid: apteegikaan .
- Putukad: 46 liiki (kimalased, kuklased , mõned mardikad ja liblikad).
Leiukohtade kaitse, sobivate elupaikadega kaitsealad , kogumiskeeld.
LOOMAD II
SELGROOGSED
65 miljonit - 1,8 miljonit aastat tagasi nn tertsiaar ehk ajastu, mille jooksul on välja kujunenud enamik praegu tuntud selgroogsete perekondi ja liike.
Sõõrsuud - maduja kehaehitusega poolaprasiitsed või parasiitsed veeloomad ; meenutavad kalu, kuid neil puuduvad lõuad, paarilised uimed, tõelised hambad, soomused ja ninaõõs. Eestis 3 liiki: merisutt , jõesilm ja ojasilm . Silmud on suhteliselt tavalised mageveekogudes.
Luukalad – esineb vähemalt osaliselt luulise koostisega siseskelett, veeloomad, hästi arenenud meeleelundid.
Kalade „moodsaim“ rühm, isolatsiooni tingimustes toimub suhteliselt kiire liigiteke (nt kiriahvenad Aafrika järvedes).
Eestis on kaladest looduskaitse all säga, tõugjas, atlandi tuur, harjus, hink , võldas, vingerjas . Teistele kaladele rakendatakse kudemisaja, alammõõdu ja püütava koguse piiranguid.
Kalaliikide täiskasvanud isendid on mitmesuguse toidu- ja hapnikunõudlusega: põhjapuhastajad, taimtoidulised, zooplanktonitoidulised, kiskjad.
Kalade suurus on liigiomane, kuid olenevalt toiduhulgast on kasvukiirus väga varieeruv.
Kalasoomuste ning kuulmeluukeste järgi saab määrata, kui vana kala oli ja missugustes tingimustes elas Kalad on väga efektiivsed toidukasutajad ja seetõttu on kalakasvatus valkude tootmisel produktiivsem kui näiteks karilooma- või seakasvatus .
Mageveekalade kasvatuse keskkonnaprobleemid:
- Vee vooluhulga reguleerimise vajadus;
- Täiendavate veekogude loomine (paisutamine, kaevamine);
- Eutrofeerumise oht häirunud söötmis- ja väljapüügirežiimi korral;
- Haiguste ja parasiitide levik looduslikesse veekogudesse (linnud, kahepaiksed võivad levitada).
Kindlasti veel midagi, kuid hämmastavalt vähe infot on leida kalakasvatuse keskkonnamõjude kohta.
Kahepaiksed – rühm ürgsetest maismaaeluks kohandunud loomadest, kelle järglasi esineb ka tänapäeval. Kopshingamine, maismaal liikumiseks sobivad jäsemed, kaks vereringet.
Kalade ja kahepaiksete vastsed (vastavalt maimud ja kullesed ) on omavahel veel väga sarnased.
Umbes kolmandik teadaolevatest kahepaiksete liikidest on väljasuremisohus.
Kahepaiksed on kõige kiirema liikide väljasuremisega loomarühm.
On väga tundlikud keskkonna saastumisele ja kiirgusrežiimi muutusele (õrn nahk!), lisaks hävitab inimene neile vajalikud niisked elupaigad (soode kuivendamine, veekogude õgvendamine, niitude kultuuristamine, metsade raie).
Lisaks invasiivsed sissetoodud liigid ning eksootilised haigused.
Eestis järvekonn introdutseeritud, ülejäänud 10st liigist pole looduskaitse all ainult tähnikvesilik (võib leida talvitumas nt keldrites). Väga ohustatud on kõre ehk juttselg -kärnkonn ja rohe-kärnkonn; mudakonn ning harivesilik on ka varem suhteliselt haruldased olnud.
Kahepaiksed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib.
Kullesed taimtoidulised.
Kahepaiksed näevad ja kuulevad halvasti, kõigusoojased.
Kaitsemehhanismiks mõnel liigil mürginäärmed (Eesti kärnkonnade mürk ei ole inimesele kuidagi ohtlik). Osadel liikidel keeruline lõimetishoole.
Neid süüakse ka väga meeleldi teiste loomade poolt, seetõttu paljude liikide jaoks looduses oluline toiduallikas (Eestis mitmed linnud, sh toonekured ja kotkad , samuti kiskjad nirgist karuni ja kõigesööjad – kährik, metssiga).
Roomajad - Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, kelle hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased.
Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult eluks maismaal kohastunud selgroogsete rühm.
Hõlvasid oma mitmekesisusega enamuse maa ökoniššidest kuni kriidiajastu lõpus enamus välja suri.
Säilis vaid väike osa rühmadest soomuselised (sisalikud ja maod), kärsspealised (2 tuataara liiki), krokodillilised ja kilpkonnalised.
Enamus tänapäeva liikidest on lihatoidulised.
Kõigusoojased.
Kõik Eesti 5 liiki (arusisalik, kivisisalik, vaskuss, nastik , rästik) on looduskaitse all, võiks esineda ka soo- kilpkonn .
Roomajate liigiline mitmekesisus ja isendite hulk on suurem soojas kliimas, seal on nad ka toiduahelas olulisel kohal nii toiduobjektide kui kiskjatena.
Enamus roomajaist on peidulise eluviisiga, agressiivsed on nad vaid enesekaitseks.
Mürk on mõeldud toiduobjekti halvamiseks ja alles seejärel kaitseks.
Rästiku mürk pole kuigi kange , kuid inimesed reageerivad sellele erinevalt, lisaks haava infektsioonioht.
Ussikuningas – roomajad kestuvad perioodiliselt ning osa kestast on looma küljes kinni.
Roomajad tajuvad vibratsiooni kõige paremini – kui ei taha lähedalt kohtuda , liigu raske sammuga, kasuta matkakeppi. Kui oled kaua paigal istunud, ära torma minema, trambi korraks maad. Äsjasöönud rästik ei suuda eest minna, kuid on ka aeglane ja mürgitu ründaja.
Nastik – tume, kuni 1m pikkune, kaelal kollased laigud, võib kohata ka vees, okstel, MÜRGITU! Hea hiirepüüdja. Sobivas elupaigas suudab eemale tõrjuda rästikuid, s.t. kui kodukohas on palju nastikuid, pigem hoidke neid, muidu tulevad rästikud samasse toidujahile.
Rästik – varieeruva värviga, roostepruunist mustani, seetõttu siksakiline seljatriip pole alati hästi nähtav. Eelistab kuiva ja märja elupaiga naabrust, kus on palju peidukohti: rannikulähedased kivised alad, raiesmikud, sooservad jmt. Hoidke siile ja toonekurgi kodu lähistel!
Linnud – eraldunud roomajate rühmast juba enne dinosauruste väljasuremist.
Väga kerged luud , lennuvõime (võib olla ka taandarenenud), suled on soomuste derivaadid , hambaid pole, püsisoojased!
Enamasti hea nägemisega, võrreldes enamike roomajatega väga õppimisvõimelised.
Suhtlevad omavahel häälitsuste ja liigutuste abil, esineb seltsingulisi keerulise rühmahierarhiaga linnuliike, tavaliselt arenenud lõimetishoole.
Erineva „ iseloomuga “ isendid.
Paljud söövad taimi (seemnete levitamine) või selgrootuid, mõned nektaritoidulised (koolibridest osa liike, tolmeldajad), kuid ka hulgaliselt röövlinde ja mõningad raipesööjad.
Ökosüsteemides olulisel kohal paljude taimeliikide ja selgrootute arvukuse kujundatena.
Peaaegu kõik linnuliigid on Eestis looduskaitse all, s.t. linde ei tohi tahtlikult tappa.
Lindude ohustatuse põhjused:
- maakasutusviisi muutused ja kliimamuutused viivad toidubaasi muutusele;
- Elupaikade hävitamine ja muutmine vähendavad pesitsuskohtade kättesaadavust;
- Kiskjate arvukuse tõus (kassid, röövlinnud, oravad, looduslikud väikekiskjad);
- Teistes maades ka jaht , lindude püük kodus kasvatamiseks jne.
Mõnikord muutused kiired ja põhjused ebaselged:
- must- toonekurg ehk „ toonela lind“ oli vanasti palju tavalisem , valge-toonekurg elab siin alles 1841 . aastast alates;
- Siniraa kiire kadumine, pesitsusi peaaegu pole;
- Tedred ja metsised olid 40 aastat tagasi jahilinnud, nüüd metsis väga ohustatud (kuivendamise, metsades karjatamise lõppemise, lageraiete, väikekiskjate arvukuse tõusu, kliimamuutuste kompleksefekt?) jne.
Linnud kui looduskaitse „lipuliigid“ – tunduvad inimestele põnevamad kui taimed; lihtsamini määratavad kui enamus putukaliike; kergemini jälgitavad kui looduslikud imetajad
Linnud kui keskkonnaprobleem ?
- Lennuväljadel konflikt linnuparvedega;
- Rändel olevad haned ja lagled võivad põllu viljast tühjaks süüa
- Istandustes seemneid vilju söövad/kahjustavad linnud ( herned , marjad, kirsid , küpsed õunad jne);
- Kalakasvandustes röövlindude peletamine ;
- Haki- ja hallvarese ning kajakate kolooniad tiheasustusaladel (lärm, väljaheited, rünnakud);
- Linnatuvid (väljaheited, haigused) jne.
Imetajad – püsisoojased, elussünnitajad ja imetavad poegi, hästi diferentseerunud hammastik. Maismaaloomad, sekundaarselt arenenud ka veeloomadeks ( vaalalised jt.) ning lendavateks loomadeks (mitmesugused nahkhiired ehk karustiivalised).
Paljudes seltsides esineb kõrgeltarenenud sotsiaalsete suhtevormidega liike.
Õpivõimelised, „iseloomu“ ja emotsioonidega isendid, seetõttu mitmed liigid osutunud kergelt kodustatavateks.
Äärmiselt vormikirev elustikurühm.
Kuigi imetajaliigid tunduvad üksteisest väga erinevad, on nad biokeemiliselt ja üldiselt siseehituselt väga ühtsed võrreldes enamiku teiste elustikurühmadega.
Imetajate mitmekesisus seisneb eelkõige spetsiifilistes kohastumustes oma elupaiga ja toidubaasiga, sotsiaalsete suhete keerukuses.
Inimene suudab nii või teisiti konfliktis olla kõigi teiste looduslike imetajatega, kes sama ala asustavad …. Paljud liigid on säilinud vaid oma teatava kasulikkuse tõttu ( ulukid – liha, nahk) või inimasustuse ebaühtluse tõttu nende areaali piires (kobras, lendorav jt.) või et neile teatud määral sobivad inimese tekitatud tingimused ( metskits , metssiga, mitmed närilised jne).
Eestis on looduskaitse all lendorav, euroopa naarits , kõik nahkhiired, viigerhüljes, hallhüljes, pringel, saarmas, ahm, kasetriibik , pähklinäpp, lagrits .
Loomade kaitset reguleerib lisaks looduskaitseseadusele ka loomakaitseseadus, samuti jahiseadus ja kalapüügiseadus.
Mõned sagedasemad looduslike imetajatega seotud keskkonnaprobleemid Eestis:
- Kokkupõrked maanteedel;
- Rohealasid mööda linnadesse sattuvad loomad, kes võivad käituda ettearvamatult;
- Põllukultuure, koduloomi ja puid kahjustavad ulukid ( metssead , hundid, põdrad jt.);
- Haigused, mis võivad levida koduloomadele või inimesele ( marutaud , kärntõbi, seakatk jt.);
- Konkurents kalavarude pärast (hülged);
- Närilisetõrje jne.
Moodsa ajastu probleemid loomadega:
- Karusloomakasvatuse põhjendatus (varem kütiti ja kasvatus oli algselt hea, säästis looduspopulatsioone);
- Koduloomade kasvatuse intensiivsus („õnnelikud“ lehmad vs intensiivfarmid, samuti on tapule viimine muutumas nonsensiks);
- Lemmikloomad kodus ja hobiloomaaedades (nende õigused ja inimeste kohustused);
- Kas inimeste taimetoitlus päästab kuidagi loomariiki?
40