Madalsoo Siirdesoo Raba Sademed, nõrgem Sademed, põhja-, Veereziim ja sellest põhja- ja tulvavete Ainult sademed; pinna ja tulvaveed; tulenev toitumus osas; segatoitumus, vähetoitelisus rohketoitelisus (troofsus) kesktoitelisus (oligotroofsus (eutroofsus) (mesotroofsus) Pinnareljeef Tasane või nõgus Tasane Kumer või tasane Tasane või Kõrgete sambla- ja Vahelduv; mättad, Mikroreljeef
Gram BAKTERID Aeroob/anaeroob Troofsus nt Aquificales,
http://www.msi.ttu.ee/~elken/OceanLim_Notes_Lakes.pdf Kokkuvõte Järvenõgudeks nimetame maapinna lohke millesse on järved tekkinud. Järvenõo tekkimise järgi jaotame järvi seitsmeks: Tehisjärved, looduslikud paisjärved, mandrijäätekkelised järved, laugasjärved ehk rabajärved, rannajärved ehk merelahtedest tekkinud järved, karstijärved ja meteoriidijärved. Järvi saab eristada ka toitelisuse ehk troofsuse alusel. Näiteks oligotroofsed, düstroofsed ja eutroofsed järved. Troofsus on veekogu aineringes liikuvad orgaanilised ja anorgaanilised ained, mis ringlevad nii veesambas kui veekogu settes, kusjuures see väljendab nende ühendite hulka, liikumiskiirust ja akumuleerumisintensiivsust põhjasetteisse. Eesti järved on dimiktilised, mis tähendab et järvevesi seguneb kaks korda aastas kevadel, kui vesi soojeneb, lumi ja jää sulab ning sügisel mil vesi jälle jaheneb ja jäätub. Raukas, A. ,,Eesti loodus" Kasutatud kirjandus 1. Raukas, A
1) soostumine jõelammidel, kuhu üleujutusega satub rohkesti mineraalset ja orgaanilist ainet. 2) Soostumine mineraalaineterikka karbonaatse vee mõjul (aluspõhjaliste kõrgendike naabruses) 3) Allikasoode kujunemine kõrgustike nõlvadel põhjavee väljakiildumisaladel 4) Soostumine toitainetevaese veega liivasel pinnasel kasvavate männikute hävimisel või kanarbikunõmmede rabastumisel. Soode jaotus troofsuse järgi Troofsus Vee omadused Soo arenguetapp Eutroofne Kõrge toitainete ja Madalsoo mineraalainete sisaldus Mesotroofne Keskmine toitainete ja Siirdesoo mienraalainete sisaldus Oligotroofne Madal toitainete ja Siiredesoo mineraalainete sisaldus
looduslikult isegi <3 (meie pole küll alla 4 määranud) *pH kõigub ööpäevas tugevasti sõltuvalt hüdrokarbonaatide ja CO2 tasakaalust vees; tõuseb päeval vetikate fotosünteesi tulemusena ja langeb öösel, kui hingamisel eraldub CO2.*Kui vetikaid on väga rohkesti (vee õitsemine), võib pH tõusta >10. Sel puhul vabaneb vette ammoniaak (NH3), mis on kaladele mürgine. Troofsuse kaks mõistet - troofsus kui toiteainete sisaldus - oligotroofne, eutroofne, hüpertroofne tüüp; kõrvale on jäetud mujal maailmas kasutatav mesotroofne tüüp*troofsus kui akumulatsioonitüüp, aluseks põhilise keskkonda kujundava aine päritolu halotroofne, düstroofne, miksotroofne jne Tähtsamad järvetüübid (vähemalt 8), nende lühike iseloomustus - Oligotroofne e. vähetoiteline sisaldab vähe nii mineraal- kui orgaanilisi aineid, vähe biogeene, vesi hele ja
Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplankton. Tugevalt eutroofses Võrtsjärves domineerivad ainult eutroofsele veekogule iseloomulikud liigid. Oligo- mesotroofsete veekogude liigid on Võrtsjärve planktonist kas täiesti või peaaegu kadunud. -9- Arvukuselt on aasta ringi kõige rohkem väikesi keriloomi. Mida suurem on veekogu troofsus, seda rohkem on seal keriloomi (Oltra jt, 2001). Kuna keriloomad on kõige väiksemad zooplankterid, on nende biomass väike. Biomassi moodustavad suuremad zooplankterid vesikirbulised ja aerjalgsed. Kuna vesikirbulised on zooplanktoni kõige soojalembesem rühm, siis leidub neid Võrtsjärves ainult soojemal perioodil, maist kuni septembrini. Zooplanktoni üldise hulga aastajalisel muutumisel on suhteliselt selge ja muutumatu iseloom: talvel külmas
Kui õitsemist põhjustavad sinivetikad, siis tekivad vees toksilised ühendid, hukkub elustik ja vesi muutub igas suhtes kõlbmatuks. Erinevalt suurtest jõgedest ja järvedest ning veehoidlatest täheldatakse väikestes jõgedes suurtaimede makrofuutide massilist levikut. Veekogu antropogeenne eutrofeerumine muudab suhteliselt kiiresti tema troofsusseisundit. Troofsus ehk toitelisus on veekogu aine- ja energiaringe tüüpi ja intensiivsust määravate mineraalsete ja orgaaniliste (eriti fosfori- ja lämmastiku-)ühendite sisaldus vees ja põhjasetetes ning nende akkumuleerumise intensiivsus. NB: joonis!! · Kirjeldage ja joonistage väävliringet. · Väävliringe on väävli tsükliline liikumine elutust loodusest elusasse ja tagasi, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste
levikut. Veekogude eutrofeerumist iseloomustavad järgmised tunnused: -biomassi kvantitatiivne suurenemine (põhjaloomastik jm, biomass võib hoopis väheneda), -kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed muutused veekogu ökosüsteemis, -veekogu fuusikalis-keemiliste omaduste halvenemine (toitainete taseme tõus, põhjasetete kuhjumine, hapniku defitsiit jne.). Veekogu antropogeenne eutrofeerumine muudab suhteliselt kiiresti tema troofsusseisundit. Troofsus ehk toitelisus on veekogu aine- ja energiaringe tüüpi ja intensiivsust määravate mineraalsete ja orgaaniliste (eriti fosfori- ja lämmastiku-)ühendite sisaldus vees ja põhjasetetes ning nende akkumuleerumise intensiivsus. 20. Kirjeldage ja joonistage väävli ringet. Väävliringe olulisimad etapid on järgmised: · Orgaanilise väävli muutumine anorgaaniliseks ehk vesiniksulfiidiks (H2S).
Lünersee 102 m, Alpides). 6) Vulkaanilised kustunud vulkaanide koonustes (Saksamaa maarijärved). 7) Termokarstilised maapinna pideva külmumise ja sulamise tõttu moodustunud lohkudes. 8) Lammilise tekkega suurte tasandikujõgede orgudes, kunagised jõgede osad. 9) Meteoriitse tekkega - kujunenud meteoriidikraatrisse (maailmas vaid kolm) 10.Järvetüübid, troofsus. Toituvad sula-, voolu-, valg- ja põhjaveest ning sademetest Troofsus e. toitelisus väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasettes akumuleerimise intensiivsust, primaarproduktsiooni ja lagunemisprotsesside intensiivsust. Peamised tüübid Eestis: Oligotroofsed e. vähetoitelised vähese mineraal- ja orgaanilise ainete sisaldusega, suure läbipaistvusega, hapnikurikkad.
paremat ja lõunapoolkera jõed vasakut kallast. Avaldub vaid suurtel jõgedel, nt. Dnepr, Niilus, Leena, Volga. 8. Järvede teke, levik ja liigitused. Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane. 9. Järvetüübid, troofsus. ·Troofsus e. toitelisus väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasettes akumuleerimise intensiivsust, primaarproduktsiooni ja lagunemisprotsesside intensiivsust. ·Peamised tüübid Eestis: Oligotroofsed e. vähetoitelised vähese mineraal- ja orgaanilise ainete sisaldusega, suure läbipaistvusega, hapnikurikkad. Mesotroofne e. kesktoiteline organismidele mõõdukal hulgal toitaineid sisaldav veekogu.
nende muutuste suunda ja kiirust). Keskkonnas toimuvad nähtused, protsessid, seisundid on indikatsiooniobjektide tunnused e sihttunnused. Indikatsiooniobjektide tunnusteks võivad olla mitmesugused õhu, vee, mulla, lähtekivimi jt. omadused. 1. Atmoindikatsioon seisneb õhu saastatuse määramises. 2. Hüdroindikatsioon seisneb vee reostuse määramises, liikuvuses (mullas), veetaseme kõikuvuses. 3. Pedoindikatsioon seisneb mulla omadustel. Mulla pH, troofsus, soolsus, lõimis, üksikute toitainete vaegus, turbakihi tüsedus, varasemad kultuurikihid. 4. Litoindikatsiooni puhul kasutatakse seost lähtekivimi kemismi ja taimede vahel; võimalik hinnata kivimite karbonaatsust, leida maakide avamusalasid jm. Metallimaakide indikaatoreid nim metallofüütideks. Head taimeindikaatorid on (kõik ei sobi neiks): Taimed, mis on hõlpsasti ja täpselt määratavad. Taimed, millel näittunnused avalduvad eriti ilmekalt.
Samuti ka põlevkivi kaevandamise tagajärjel. (Allmaa kaevandustes sadestub lõhkamise tahajärjel SO4). Sulfaat on vees seotud O2-ga. Sulfiidid paiknevad veekogude põhjakihis. Kui talvel on veekogudel jää peal, siis hakkab orgaaniline aine lagunema ning selle tagajärjel tekivad CH3 ja H2S. Biogeenid N ja P ühendid ka Fe, Si ja Mn. Biogeenid on põhilisteks toitaineteks. Mida suurem on N kogus, seda suurem on orgaanilise aine kogus vees – troofsus. Järvevee üheks tähtsaks mõjutajaks on ka fosfori ja lämmastiku sisaldus. Kui neid kahte ainet esineb veel liiga palju soodustab see taimestiku kasvu ja veekogu võib eutrofeeruda. Vesi peab sisaldama ka piisavalt hapnikku. Vees olev hapnik on pärit õhust ning veetaimedest. Kõik organismid, ka taimed, kasutavad hapnikku hingamiseks. Palju hapnikku kulub surnud organismide jäänuste lagundamiseks. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis
Põhjalähedastes veekihtides on pH reeglina madalam Ilmastiku mõju -õhutemperatuuri kõikumise osas täheldatakse 7-10 aasta pikkuseid perioode -sademete osad on märgatavad 25-30 aastased regulaarsed tsüklid -kevad on Eestis nihkunud varasemale, sügis hilisemale ajale Väikejärvede kaitse -looduskaitse alla võtmine pole seni suutnud hoida järvi eutrofeerumise, mudastumise ega ka kinnikasvamise eest -praktiliselt kõigi järvede troofsus kasvab -järvede muutumise peamiseks põhjuseks on valgla kaitse-printsiibi eiramine. Ei piisa ainult kallaste katsest. Eriti raske on kaitsta varjatud valgla järvi, mille veekogumisala kindlakstegemine vajab geoloogilist uurimist. -Eesti 1200 järvest vajavad praegu kaitset umbes 150 -kaitse seisukohalt tuleks pearõhk asetada järvede ja nende valglatega heaperemehelikule ümberkäimisele
põhjavee (allikate) tõttu soostumine; Toitainevaeste liivatasandike soostumine peamiselt põlengute tagajärjel. Soode levik · Keskmiselt on Eestis soostunud umbes 22% maismaast (nn liigniiske on üle poole maismaast). · 2013.a. andmetel katavad ,,tõelised" sood vaid umbes 5,3% Eesti pindalast. · Võrreldes 1950. aastatega on soode pindala vähenenud 2,7-2,8 korda. Soostunud maade pindala on vähenenud palju rohkem. Soode liigitus Soopaigad (soo troofsus, toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel). Soopaigased võib aluseks võtta soo taimkatet, soomassiivi kuju, turbalasundi tüüpi ja soonõo kuju ja tekkeviisi, soo arengufaasi. Soo kui elupaiga seisukohalt olulised liigitused lähtuvad soostumist esilekutsuvast tegurist ning väljendavad kasvukoha toitelisust jm. tingimusi. Sobib ka soode liigitus "Paal, 1997, 2001" põhjal. Allikasood · võivad kujuneda gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu;
· Kõik rohttaimed on mitmeaastased · Puud on ebasoodsatest tingimustest ja kidurad · Enamasti mänd, sookask ja kuusk · Soode taimkatte liigilise koosseisu määrab põhiliselt vete toitelisus: arutoitelised sood (nõlva-, pinnase- või põhjavete toitained), nendeks on madalsood; sademetoitelised kõrgsiid Soode liigitus · Soode toitumise järgi liigitatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks. · Soopaigad (soo troofsus, toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel) · Soopaigased võib aluseks võtta soode taimkatte · Vastavalt vee toitelisusele, pH-le, äravoolutingimustele, soo tekkeviisiile ja toimunud muutustele on soodele iseloomulikud teatud arengustsenaariumid. · Muutusi võivad esile kutsuda kõik veereziimi muutvad tegevused, aga ka soosse sattuva vee mineraalse koostise muutumine (kunda tsemenditol, SEJ heitmed)
vaadeldakse kui toidus sisalduva energia osalist ärakasutamist populatsiooni isendite elutegevuseks ja ülejäänud osa edasiandmist teistele toiduahela järgmisel tasemel olevatele organismidele. Autotroofid e. produtsendid oodustavad esimese, fütofaagid teise, neist toituvad zoofaagid kolmanda ja järgnevad troofilised tasemed. Rea lõpus, viiendal või kuuendal tasemel on tippkiskjad. Alates teisest troofilisest tasemest läheb surnud orgaaniline aine laguahelasse. Troofsus toitelisus, kompleksnäitaja, mis väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasetteis akumuleerumise intensiivsust. Tuleohtlik ala metsa ja muu taimestikuga nagu kuluheinaga, tuleohtliku põõsastikuga (kadakas), poolpõõsastikuga (kanarbik, sookail, põõsasmaran) ja kuivanud rooga kaetud ala ning turbapinnasega ala.
umbes 17,5°С. Jõgede ja järvede veetemperatuur: Jõe ja järve veetemperatuur sõltub kõigepealt selle veekogu geograafilisest asukohast. Kui jõgi saab alguse liustiku sulamisel või järv asub kõrgelt mägedes, siis selle veetemperatuur on madalam, kui teistel selles laiuskraadides asuvates jõgedes ja järvedes. Optiline läbipaistvus: Vesi päris põhjani läbi ei paista, on erinevused veekogude vahel, näiteks allikajärved paistavad rohkem läbi kui tavalised. Troofsus: Järvede tüpoloogia troofsuse alusel (mittetäielik loend): oligotroofsed järved – väike toitainete sisaldus semidüstroofsed järved- poolhuumustoiteline düstroofsed järved- kõrge huumussisaldusega mesotroofsed järved- kesktoiteline, taimtoitainete rohkus eutroofsed järved- kõrge toitainete sisaldus halotroofsed järved- kõrge mineraalide sisaldus, madal huumus
mis on eelkõige seotud süsinikuringega, fotosünteesiga ja vee happelisusega. Lahustub vees ligi 200 korda paremini kui hapnik. 2.3. Biogeenid. Taimede kasv sõltub paljudest elementidest, kuid N ja P on erilise tähtsusega. Vees leidub lahustunud olekus mõlemat, parim näitaja nende iseloomustamiseks on N:P suhe. Need biogeenid, nagu ka CO2, O2 ja H osalevad suurtes biogeokeemilistes ringetes. Biogeenide hulk vees on aluseks veekogu troofsuse kujunemisel. Troofsus - toitelisus, s.o. kompleksnäitaja, mis väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasetteis akumuleerumise intensiivsust. Troofsus on veekogude tüüpideks liigitamise põhialuseks (oligo-, meso-, eutroofsed järved). Eluvormid veekogudes Eluvorm - ökoloogilis-morfoloogiliselt sarnaste organismide rühmad. Ühte eluvormi
annaabi.ee 
