Eluslooduse eksam (0)

I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM   1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika 
ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused.  Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem 
kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse 
taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See 
on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel.  Järjekord:    ELU TUNNUSED:  1.  Rakuline  ehitus  -  rakk  on  väikseim  elusüksus.  Rakkude  hulga  järgi  jaotatakse  elusorganismid:   •  ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed  seened)  •  hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni).   Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi.  2.  Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon. 
3.  Aine- ja energiavahetus - väliskeskkonnast võetakse aineid, mis muudetakse välise või  sisemise  energia  arvel  keerulisteks  kehaomasteks  aineteks.  Ainevahetus  -  organismi 
kõik  lagundamis-  ja  sünteesiprotsessid  kokku.  Jäägid  eritatakse  väliskeskkonda. 
Energiavahetus  organismi  ja  väliskeskkonna  vahel.  Energiat  saadakse  Päikesest  või 
teiste  organismide  poolt  sünteesitud  orgaanilistest  ainetest.  Kõik  püsisoojased 
organismid kiirgavad soojusenergiat.  4.  Stabiilne  sisekeskkond  -  homöostaas  -  püsiv  keemiline  koostis,  püsiv  happesus,  püsisoojastel püsiv temperatuur. Tagatakse ainevahetuse regulatsiooni kaudu. Alamatel 
organismidel pole sisekeskkond nii stabiilne.  5.  Paljunemisvõime - suguliselt või mittesuguliselt.   •  Alamad organismid mittesuguliselt (pooldumine, eostega, vegetatiivselt kehaosade  abil).  


•  Suguline  paljunemine   hulkraksetel  organismidel  isas-  ja  emassugurakkude  abil.  Toimub  viljastumine  ja  sügoodist  areneb  uus  organism.  Sugurakkudega  antakse 
järglastele kaasa geneetiline informatsioon.  6.  Arenemine ja kasvamine - kvalitatiivsed muutused organismis. Algab viljastumisest  või vanemorganismist eraldumisega mittesugulisel paljunemisel. Kujunevad uued sise- 
ja välistunnused, toimub kohanemine keskkonnaga. Areng, kas otsene või moondeline, 
alati lõpeb surmaga. Surm sõltub organismi geneetilisest infost ja keskkonnast.  7.  Reageerimine  ärritustele  -  hulkraksetel  meeleelundid  -  võtavad  vastu  ärritusi  ja  reageerivad  nendele  närvisüsteemi  vahendusel.  Alamatel  organismidel  ja  taimedel 
nende asemel teatud orgaaniliste ainete molekulid.  8.  Evolutsioneerumine-  pidev  muutumine.  Pideva  kohanemine  uuega  aja  jooksul.  Ehk  tugevamad jäävad ellu. 


   
 
     


II PROTISTID   1. Protistid kui eraldi riik – Protistid on enamasti üherakulised. Ei kuulu loomade, taimede 
ega seente hulka. Omavad tähtsat rolli kõikides ökosüsteemides, kõige olulisemaks võib 
pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid.     Protistide hulka kuuluvad rühmad:   •  Ränivetikad - ümbritseb ränist kate, mis säilib ka pärast vetika surma.  
•  Pruunvetikad - merevetikas, kasvab sügavas vees, meenutavad maismaataimi,  kinnituvad tihti kividele. Nt: harilik põisadru, lehtadru.  •  Vaguvibursed (vaguviburvetikad) -  Vaguviburlastega seostuvad massiivsed  vetikaõitsengud, mis sageli on mürgised, ohustades toiduahela kaudu nii mereloomi 
kui inimest.  •  Limakud (limaseened) - ainuraksed. Nt: puugipask (kollane pask looduses),  hundipiim ehk kratisitt (väikesed valkjad munakesed puudel metsas)  •  Munasseened - seenetaoline, Nt: Vähikatk (ongi vähkidel), ebajahukasted (nt  marjapõõsastel), kartuli lehemädanik (kartuli taimel)  •  Algloomad - üherakulised rakutuumaga organismid, kes toitumistüübilt sarnanevad  enamasti loomadega. Põhjustavad koduloomadele ja inimestele haigusi. Liigilise 
koostise ja arvukuse alusel saab hinnata vesikeskkonna seisundit. Nt: amööb, 
kingloom, silmviburlane.    
   


III. SEENERIIK   Seened.  1. Kus seened elavad? Nad elavad niidistikuna varjatult mullas, puidus, juurtel, lehtedes jm. 
Kõige liigirikkamad on seened parasvöötme ja troopika metsakooslustes.   Seente mitmekesisus: nende kasvukohad ja eluviis on mitmekesised. Mõni seen on kübara ja 
jalaga, mis kindlal ajal mullast välja trügib. Suur osa seeni on aga mikroskoopilised (neid on 
rohkelt mullas ja maapinnal kõdus). Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal on 
suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel. Osa seeni aga moodustab koos 
teiste organismidega samblikke.   Seente ehitus: hulkraksed seened koosnevad pikkadest peentest seeneniitidest, mis omakorda 
koosnevad piklikest rakkudest. Seenerakke ümbritseb õhuke rakukest, mis kaitseb lagunemise 
ja toitainete väliskeskkonda lekkimise eest. Seene rakukest koosneb kitiinist, samast ainest on 
ka putukate välistoes. Seenerakkudes on tuum, enamikel seentel on rakus tuumasid üks või 
kaks. Osal ürgsematel seentel pole rakuvaheseinu ning seeneniit on üks suur rakk, milles on 
palju tuumasid. Seeneniidid moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli.   Seente toitumine: paljud seened lagundavad surnud organisme või ammutavad toitaineid 
mullast. Seeneniidid eritavad ümbritsevasse keskkonda lagundavaid aineid, mis lõhustavad 
toidu lihtsateks molekulideks. Need molekulid lahustuvad vees ning imenduvad 
seenerakkudesse. Seened lõhustavad toidu väljaspool keha, st seeneniidistiku lähiümbruses. 
Seeneniidid kasvavad kiiresti sinna, kus on palju toitu. Seeneniidistiku sees liigub toitaine 
lahus edasi ja jõuab viljakehadesse. Eoste ja viljakehade moodustamiseks ning seente 
omavaheliseks konkureerimiseks kulub suur osa saadud toitainetest.   Võrdle seeni taimedega ja loomadega:   SARNASUS TAIMEDEGA  SARNASUS LOOMADEGA  •  Kasvavad ühel kohal ega 
liigu aktiivselt  •  Rakkudel on rakukestad 
•  Kasvavad kogu elu  •  Toituvad valmis orgaanilistest ainetest, mida  saavad väliskeskkonnast  •  Rakkudes talletuvad samasugused varuained  •  Nii seenerakkudes kui ka taime- ja loomarakkudes on tuum.  Erinevalt loomadest lõhustavad seened toidu väljaspool keha.  Seente roll looduses lagundajana: seened, mis saavad toitaineid surnud organismidest, on 
looduses olulised lagundajad. Paljud seened eritavad keskkonda aineid, mis lagundavad 
ümbritsevad surnud organismid sellisteks ühenditeks, mida seenerakud suudavad omastada. 
Lagundajatena tagavad seened toitainete jõudmise surnud organismidest tagasi ringlusesse, 
ilma lagundajateta kattuks maa surnud organismidega.  


Kändudel ja surnud puidul kasvavad lagundajad seened, osa seeni lagundab loomade 
väljaheiteid ja surnuid loomi, osa seeni toitub huumusest ja lagundab ka taimekõdu. Nt: 
kübar- ja torikseen.  Seente roll looduses sümbiontidena: paljud seened elavad sümbioosis taimede, vetikate, 
loomade või bakteritega. Seenerakud suudavad väga edukalt mullast erinevaid aineid 
omastada.   Sümbioos on kahe organismi kooselu, mis on kasulik mõlemale poolele. Sümbioos teiste 
organismidega varustab seeni energiaga, võimaldab neile sobiva elupaiga või aitab neil 
paremini levida.   Seente roll looduses parasiidina: seened hangivad toitaineid seeneniitide abil otse teiste 
organismide rakkudest. Seenhaigused vähendavad saaki, rikuvad taimede välimust, 
kahjustavad puid. Taimelehtedel on parasiitseeni, puutüvedel on parasiteerivad torikseened. 
Jahukasteseened pidurdavad paljude kultuurtaimede kasvu.  2. Mis on mükoriisa?          Seenerakud suudavad väga edukalt mullast erinevaid aineid omastada. Seetõttu on levinud 
koostöö, kus seened aitavad taimedel mullast vajalikke aineid kätte saada ja saavad taimedelt 
vastu süsivesikuid. Sellist sümbioosi nim. mükoriisaks, peaaegu igal maismaataimel on oma 
mükoriisa seen. Mükoriisa ehk seenjuur on seene ja taimejuure sümbioos.   Üksikud seeneliigid moodustavad mükoriisat ainult ühe puuliigiga. Näiteks kaseriisikas ja 
kasepuravik asustavad vaid kase juuri, kuuseriisikas ja harilik kivipuravik kasvavad seevastu 
alati koos kuuskedega.  Kübarseene ehitus:      


Kuidas eristada valget kärbseseent ja aru-šampinjoni?   Arušampinjon  Valge kärbseseen  Kõigil mürgistel kärbseseentel on nii rõngas kübara lähedal kui ka tupp jala alusel.  Seente kasutamine inimese poolt: inimesed korjavad seeni söömiseks/kupatamiseks. 
Toiduainetööstuses kasutatakse seeni hallitusjuustude, salaamivorsti ja sojakastme 
valmistamiseks. Pagaritööstuses kasutatakse pärmseeni taigna kergitamiseks, alkoholitööstus 
kääritatud jookide valmistamiseks. Seened on asendamatud ka meditsiinis. Samuti kasutatakse 
neid ka teaduses ja laborikatsetes. Parasiitseid seeneliike saab kasutada ka kahjuritõrjeks.  Samblikud.  1. Samblikud kui sümbiootilised organismid. Samblik on üks seene ja teise organismi 
sümbioosi vorm. Samblik on liitorganism, kus elavad vastastikku kasulikus kooselus seen ja 
fotosünteesiv organism, s.o ainurakne rohevetikas või sinivetikas ehk tsüanobakter.  Samblike ehitus: Sambliku talluse ehk keha moodustavad omavahel tihedalt põimunud 
seeneniidid, mille vahel asuvad ainuraksed rohevetikad või sinivetikad. Sambliku kuju ja 
välimus ning see, milline on fotosünteesiv partner, sõltub seeneliigist. Suurema osa 
samblikust moodustab seen. 


  sambliku läbilõige  Seene(samblike) paljunemine: Sambliku seensümbionit moodustab pisikesi liuakujulisi 
viljakehi, millel arenevad eosed on võimelised iseseisvalt levima. Uus samblik võib tekkida 
siis, kui idanev eos juhtub kokku sobima rohe- või sinivetikaga. Teine paljunemisviis on 
vegetatiivne, nt talluse tükikestega või eriliste kehakestega, mis võivad tuulega levida väga 
kaugele. Vegetatiivsel paljunemisel levib seen koos fotosünteesiva osapoolega ning nii saab 
kohe uus samblik arenema hakata.  näited liikidest: seinakorp  (talub tolmu saastet),   habesamblik   (saaste suhtes väga tundlik)., võib segi ajada  narmassamblikuga, aga habesamblik on pikem, ca 40 cm, valkjaskollase tallusega. kui 
peenikest juuspeent haru venitada, murdub kollane pealmine kiht ning paljastub valge elastne 
keskjuhe- ei lähe katki venitades.  hallsamblik  (lehtsamblik), 


 narmassamblik   (lühem kui habesamblik, u 20 cm, tallus hall, must või pruun  tallus, venitades juuspeent haru tuleb seest välja valge keskjuhe, ning see katkeb kohe.)  Miks saab samblike abil määrata õhu puhtust? samblikud kasvavad ainult seal, kus on 
palju valgust, ruumi ja puhas õhk. Kuna eri liiki samblike tundlikkus õhusaaste suhtes on 
isesugune, uuritakse nende esinemist või puudumist puutüvedel ning uurimistulemuste põhjal 
hinnatakse õhu puhtust. Osad liigid on väga tundlikud saaste suhtes ning ei kasva saastunud 
piirkonnas.    
 
 
 
 
 
 
 
 
     


IV. TAIMERIIK  1. Vetikad. Kus vetikad elavad? Nende ehitus ja mitmekesisus. 
Punavetikad,  rohevetikad – iseloomustus, näited liikidest. Vetikate tähtsus looduses ja 
kasutamine inimese poolt.   Vetikad elavad peamiselt vees, vaid vähesed neist on kohastunud elama maismaal. Vetikate 
suurus ja kuju on väga mitmekesine. Suurima osa moodustavad mikroskoopilised 
üherakulised vetikad. Osa üherakulisi moodustavad kolooniaid, milles rakud on ühendatud 
limaga. Hulkraksed vetikad on kujult plaadikujulised, niitjad, kerajad, kotjad jms. Nende 
keha on lihtsa ehitusega: see pole eristunud juurteks, varreks ega lehtedeks. Niisugust 
organiteks kujunemata keha nim talluseks.   Rohevetikad - suurem osa elab magevees, kuid neid elab ka meredes. Leidub nii üherakulisi 
kui ka suuri hulkrakseid maismaataimi meenutavaid liike. Hulkraksed rohevetikad on sageli 
niidi- või plaadikujulised. ENAMASTI ROHELISED. Näited: juusvetikas.  Punavetikad - väga vormirohked. Leidub nii üherakulisi, lintjaid, puulehti või ka kortsulisi 
põõsakesi meenutavaid liike, kuid nad ei kasva nii suureks, kui pruunvetikad. 
ROOSAKASPUNASED VÕI MUSTJAD. Näited: agarik.  Tähtsus looduses. Vetikad on esimene lüli veekogude toiduahelates. Varustavad teisi 
organisme hapnikuga. Pakuvad veeloomadele kaitset ja varju.   Kasutamine inimese poolt. Kasutatakse toiduks ja ka toidulisandite ning kosmeetikatoodete 
valmistamisel. Põisadrust saadakse joodi ja kaaliumit ning adrut kasutatakse väetisena. 
Eelkõige pruunvetikatest valmistatakse lehmasööta. Mõningaid vetikaliike kasutatakse 
puhastusseadmetes.     2. Samblad. Iseloomustus, välisehitus, mitmekesisus (näiteid liikidest).   Suuremal osal sammaldel kinnituvad varrele väikesed  lihtsa ehitusega lehed, mis tavaliselt 
koosnevad vaid ühest rakukihist. Juuri sammaldel pole, neil on risoidid (niitjad väljakasved 
varre alumises osas). Risoididega kinnitub taim kasvupinnale (puukoorele, kividele, mulda) ja 
imab sealt vett ja selles lahustunud mineraalaineid. Risoidid ei suuda taime piisavalt veega 
varustada, mistõttu teevad seda lehed ja vars. Läbi õhukeste lehtede pääseb vesi kergesti 
taime.   Sammalde siseehitus on lihtne. Samblad on õrnad ja madala kasvuga, sest neil pole puitunud 
rakukesti ega juhtsooni, mis aineid edasi edasi juhiks.   Näited: helvik (maksasammal), harilik karusammal, palusammal. 


  0    3. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad), kl. pärisraikad (kollad ja lahnarohud), kl. 
keerdlehikud (sõnajalad ja võtmeheinad) – välisehitus, näited liikidest.   Sõnajalgtaimede hulka kuulub kolm eriilmelist taimerühma: kollad, osjad ja sõnajalad.          kollad   KOLLAD - mitmeaastased üsna madalad taimed. Nende pikkadelt roomavatelt vartelt 
tõusevad arvukad püstised harud. Vart ümbritsevad lehed, mis meenutavad okkaid. Kollad on 
igihaljad. Enamikul koldadel arenevad eosed varre tipus eospeades. Mõnel algelisemal 
kollaliigil eospead ei ole, nende eoseid kandvad lehed ei erine eriti tavalistest lehtedest. 
Näited: karukold, kattekold.    OSJAD - lüliliste ja seest õõnsate vartega rohttaimed, Enamikul paiknevad ringidena ümber 
varre lülilised peenikesed oksad, mida ekslikult peetakse lehtedeks. Näited: metsosi, põldosi. 


    SÕNAJALAD - sõnajala maapealse osa moodustavad vaid lehed, mis kasvavad risoomi 
pungadest maapinnale. Neil on suured mitmeti lõhestunud lehed. Vars asub risoomina (maa-
aluse varrena) maa sees. Näited: laanesõnajalg, puusõnajalg, raunjalad.      


  4. Paljasseemnetaimed. Nende iseloomustus, mitmekesisus (näited liikidest) ja 
kasutamine inimese poolt. Käbi ehitus.   Enamik paljasseemnetaimi on nõeljaid lehti ehk okkaid kandvad igihaljad puud või põõsad. 
Paljasseemnetaimed paljunevad seemnetega, seemned paiknevad käbides.   Kasutamine inimese poolt. Inimese jaoks on tähtsaim okaspuude puit. See on ehitusmaterjal, 
paberi-, tselluloosi-, mööblitööstuse tooraine, küttematerjal. Noori vitamiinirikkaid 
kuusekasve kasutatakse rahvameditsiinis, toidu maitsestamisel ja parfümeeriatööstuses, 
okastest tehtud jahu ja pastat aga loomasöödaks.   Näited: harilik mänd, harilik kuusk, harilik kadakas, harilik jugapuu, ebatsuuga, nulg, 
küpress.   Käbi ehitus. Käbisid on kahesuguseid: isaskäbid ja emaskäbid.   •  Isaskäbides areneb väga palju õhupõitega varustatud tolmuteri, mis levivad tuulega.  •  Emaskäbides paikneb iga soomuse ülemisel pinnal üks või mitu seemnealget, nende  sees munarakk.    


   5. Katteseemnetaimed e õistaimed. Ühe- ja kaheidulehelised taimed. Õistaimede 
sugukondade iseloomustus (iseloomustada neist valikuliselt kolme): huulõielised, 
kanarbikulised, karelehelised, kellukalised, korvõielised, kõrrelised, käpalised, 
liblikõielised, liilialised (vanas laiemas tähenduses), lõikheinalised, madaralised, 
mailaselised, nelgilised, nurmenukulised, ristõielised, roosõielised, sarikalised, 
tulikalised (vt faili „Õistaimede_sugukonnad“ seitset punkti).   Üheidulehelised taimed - õistaimed, mille seemnes on üks iduleht.   Kaheidulehelised taimed - õistaimed, mille seemnes on kaks idulehte.     Sugukondade iseloomustus. (“õistaimede sugukonnad” seitse punkti) 


Suguko
nd  Huulõielise
d  Kellukalise
d  Korvõielise
d  Ristõielised  Tulikalised  Klass  Kaheidulehe
lised  Kaheiduleh
elised  Kaheiduleh
elised  Kaheidulehelise
d  Kaheidulehelised  Selts  Iminõgesela
adsed  Astrilaadse
d  Astrilaadse
d  Kapsalaadsed  Tulikalaadsed  Lähedas
ed või 
sarnase
d 
sugukon
nad  Raudürdilis
ed  -  Keelõielise
d, 
putkõielised  Kapparilised, 
melonipuulised  Magunalised  Kukerpuulised  Loodusl
ike 
liikide 
arv 
maailm
as  3500 liiki  2000 liiki  25 000 liiki  Üle 3700 liigi  Üle 2000 liigi  Loodusl
ike 
liikide 
arv 
eestis  30 liiki  14 liiki  165 liiki  Koos 
hunditubak
a ja võilille 
pisiliikideg
a üle 400 
liigi.  94 liiki  32 liiki  Eluvor
m  Rohttaimed 
(võib 
esineda ka 
puid ja 
põõsaid)  Rohttaimed 
ja põõsad, 
harva ka 
väikesed 
puud  Rohttaimed  Rohttaimed  Rohttaimed (võib 
esineda ka 
üksikuid 
puitunud taimi) 


Õie 
ehitus  Sügomorfse
d ja huuljad 
õied.  Liitlehelise
d, väikesed, 
korrapärase
d, kobaras 
ning viietise 
õiega, mis 
võivad olla 
sinised, 
lillad, 
valged või 
kollased. 
Õiekate on 
kaheli, see 
tähendab, et 
õit katavad 
tupp ja 
kroonlehed, 
tupp- ja 
kroonlehed 
on kokku 
kasvanud.  Väiksed 
lehterjad 
või keeljad, 
õiekroonid 
kokku 
kasvanud 5 
kroonlehest.  Kobarõisikud, 
õiekate neljatine, 
õiekattelehed 
korrapäraselt.  Ühtedel on õite 
ehituses 
hulgaviljalistele 
omaseid 
primitiivseid 
tunnuseid: lihtne 
õiekate, õieosade 
ebakindel arv ja 
spiraalne asetus, 
nektaariumide 
puudumine. 
Teistel on seoses 
putuktolmlemise
ga õie ehituses 
kõrgelt 
spetsialiseerunud 
tunnuseid: 
kannus, 
sügomorfne 
Õiekate. 
Mõned 
perekonnad on 
kohastunud 
tuultolmlemiseks, 
neil on õied 
taandarenenud. 
Järelikult on 
perekondade 
eristamisel õie 
ehitusel 
esmajärguline 
tähtsus.  Vilja 
tüüp  Pähklike  Kupar  Seemnis, 
millel võib 
olla 
karvadest 
lennuvahen
d pappus.  Kõder või 
kõdrake, 
viljalehti 2, 
sigimik 
sünkarpne.  Kukkurvili või 
pähklike, harva 
marjataoline. 


Eriomas
ed 
tunnuse
d  Sisaldavad 
eeterlikku 
õli.  Vars ja 
lehed 
võivad olla 
tiheda 
kareda 
karvaga, 
hõreda 
karvaga või 
karvadeta. 
Lehed on 
rohelised 
ning võivad 
olla süstjad, 
piklikmunaj
ad, südajad, 
ovaalsed. 
Varred 
võivad olla 
nii 
karvadega 
kui ilma 
karvadeta. 
Lehed on 
kitsad 
linaalsed 
või süstjad.  Õied 
asetsevad 
tihedasti 
koos kausi- 
või 
kerakujulise
s kausis.  Söömine aitab 
organismil 
võidelda 
mürkainete ja 
vähktõvega.  Sis
aldavad palju 
antioksüdante ja 
väävlit.  Lehed tavaliselt 
abilehtedeta, 
lihtsad, jagused 
või lõhised, 
paiknevad 
vahelduvalt või 
vastakult; taimes 
esineb mürgiseid 
alkaoide, 
tolmukaid ja 
emakaid 
tavaliselt palju; 
üks 
primitiivsemaid 
seltse 
päriskaheidulehel
isteseas  Levik 
maailm
as  Kasvavad 
niisketel 
niitudel, 
hõredamates 
soistes 
metsades.  Põhjapoolk
era 
parasvöötm
es. Suurim 
liigiline 
mitmekesis
us on 
Kaukaasias 
ja 
Vahemere 
ümbruses.  Parasvöötm
es, sageli 
avatud 
kuivades 
kohtades.  Parasvöötmes  Laialt levinud 
külma ja 
mõõduka 
kliimaga maades, 
mõned kasvavad 
troopilistel aladel  Kasutus
viis 
inimeste 
poolt  -  Kera 
kellukas on 
väärtuslik 
mee taim.  Vanasti 
kasutati 
kellukaid 
kangaste 
värvimiseks -  Taimekudedes 
tekivad 
vürtsikad 
sinepiõlid.  - 


, nad andsid 
rohelist 
värvi.  Tavalise
mad 
sugukon
na liigid 
eestis  Harilik 
tihashein, 
valge 
iminõges  Harilik 
sinisukk, 
suureõieline 
kellukas 
(kurekatel), 
ümaralehin
e kellukas, 
harilik 
kellukas, 
kare 
kellukas, 
kerakelluka
s, 
nõgeseelehi
ne kellukas, 
laialehine 
kellukas  Võilill, 
takjas, 
härjasilm, 
karikakar, 
kassikäpp, 
hunditubak
as, raudrohi  Kapsas, 
lillkapsas, 
brokoli, 
kaalikas, naeris, 
redis, raps.  Käoking, kollane 
käoking, siumari, 
salu-siumari, 
võsaülane, 
kollane ülane, 
metsülane, harilik 
kurekell, harilik 
varsakabi, põld-
varesejalg, harilik 
sinilill, väike 
hiiresaba, aas-
karukell, kibe 
tulikas, 
metstulikas, 
kanakoole, 
roomav tulikas, 
harkjas särjesilm, 
tume särjesilm, 
sõõr-särjesilm, 
jõgi-särjesilm, 
kullerkupp, 
ängelhein    Puittaimed talvises olekus: eristada pungadega oksa alusel järgmisi liike:    


       


     


    ÕISTAIMEDE EHITUS  1. Õistaime organid ja nende ülesanded:   emakas - õie keskne osa, taime emassuguorgan;   tolmukas - taime isassuguorgan, milles valmivad tolmuterad;  
õis - õistaimede sugulise paljunemise organ;  
sigimik - taime emaka alumine osa, milles paiknevad seemnealgmed, millest pärast 
viljastumist areneb vili;  
vili - sigimik koos selles valminud seemnetega.  •  emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed.  Taime vegetatiivsed ja generatiivsed organid: Juur, vars ja leht on taime vegetatiivsed 
organid. Õis ja vili on generatiivsed organid ning esinevad üksnes õistaimedel.      


2. Juure-, võsu- ja varremuudendid, ehitus (niineosa, kambium, puiduosa), näited. 
Tõusev ja laskuv vool taimes.      Tõusev vool - vee ja selles lahustunud mineraalainete liikumine juurest taime maapealsetesse 
osadesse.   Laskuv vool - lehtedes fotosünteesil valmistatud toitainete liikumine juurtesse ja teistesse 
taimeosadesse; ained liiguvad vesilahusena  3. Õie ehitus,   õisikute levinud tüübid:   kobar- pika peatelje ja lühikeste õieraagudega püstine või rippuv õisik. 
Raolised õied kinnituvad peateljele kas spiraalselt, vastakalt või ühekülgselt. Õied puhkevad õisiku aluselt 
tipu poole. Kobar esineb roosõielistel, ristõielistel, mailaselistel, käpalistel ja mitmetes teistes 
sugukondades.  


     nutt -  õisik, mille laienenud õiepõhjale kinnituvad õieraotud või väga väikese õieraoga õied. 
Nuti alusel asuvaid kõrglehti nimetatakse üldkatiseks. 
Nutt esineb liblikõielistel, uniohakalistel, sarikalistel jt.     korvõisik-  õisik, mille laienenud lamedale või kumerale põhjale on tihedalt kinnitunud raotud keel- ja 
putkõied või ainult ühed neist. 
Õisiku serval asuvaid õisi (enamasti keelõisi) nimetatakse äärisõiteks. Korvõisikut väljastpoolt ümbritsevat 
kõrglehtedest katet nimetatakse üldkatiseks. 
Korvõisik meenutab mõnevõrra teiste lillede õisi ja sellepärast nimetatakse seda kõnekeeles õieks. 


  sarikas-     sarikõisik on õisik, kus ühepikkused õieraod väljuvad ühest kohast. 
Sarikas on pearaag lühenenud, aga külgraod pikenenud, nii et nad on kõik ühepikkused. Kõik õied ja hiljem 
ka kõik viljad on seetõttu ühesugusel kõrgusel maapinnast. Õied moodustavad vihmavarjulaadse struktuuri.  Õieraagude alusel asuvaid kõrglehti nimetatakse katiseks. 
Lihtsarikas on õisik, mis koosneb peatelje tippu kinnituvaist ühesuguste, kiirjalt asetunud raagudega õitest. 
Liitsarikas on liitõisik, mille pearao tipult lähtuvad kiirjalt ühepikkused harud, mis omakorda kannavad 
sarikjaid osaõisikuid.   Sarikas esineb laugulistel, nurmenukulistel, amarüllilistel, araalialistel ja loomulikult sarikalistel.   Kännases on samuti kõik õied ühekõrgusel, aga seal ei ole õieraod ühepikkused, raod ei lähtu samast 
kohast, vaid madalamalt lähtuvad õieraod on pikemad ja kõrgemalt lähtuvad õieraod on lühemad. 
  Tolmlemisviisid, tolmlemisviisi seos õie ehitusega. Vilja arenemine õiest. Viljade ja 
seemnete levimise viisid (koos näidetega).  


EHITUS. Õie tolmukates valmivad tolmuterad, emakas aga munarakud. Harilikult leiab ühest 
õiest nii tolmukaid kui ka emakaid. Need paiknevad õie keskel.    ÕISIKUD. Silmatorkamatud ja väiksemad õied on neid tolmeldavate putukate 
ligimeelitamiseks koondunud õisikutesse.     TOLMLEMISVIISID. TOLMLEMISVIISI SEOS ÕIE EHITUSEGA.   Putuktolmlejad – 1) Tolmukad ja emakad paiknevad õie sisemuses; 2) Emakasuue on 
kleepuv; 3) Tolmukatel valmivad suuremad kleepuvad tolmuterad, mis putuka külge kergesti 
kinni jäävad; 4) Õies on magusat nektarit tootvad meenäärmed; 5) Kroonlehed on suured, 
sageli eredalt värvunud; 6) Õied tavaliselt lõhnavad   Tuultolmlejad - 1) Tolmukad ja emakad ulatuvad õiest välja 2) Emakas on sulgjas, et püüda 
õhus hõljuvaid tolmuteri 3) Tolmukates valmib palju väikeseid kergeid tolmuteri, mis 
hõlpsasti seal vabanevad 4) Kroonlehed on väikesed ja tagasihoidliku värvusega 5) Õied 
tavaliselt lõhnatud   VILJA ARENEMINE ÕIEST. Kui tolmutera on sattunud sama liiki taime emakasuudmele, 
kasvab tolmuterast tolmutoru, mida mööda liigub seemnerakk munarakuni ja viljastab selle. 
Munarakk asub sigimiku seinale kinnituvas seemnealgmes. 1) Viljastatud munarakust areneb 
seemnealgmes loode, millel on juure ja võsu alge 2) Seemnealgme teistest osadest moodustub 
seemnesse toiduvaru, millest kasvu alustav taim alguses toitub 3) Seemnealgme väliskihtidest 
areneb seemnekest 4) Sigimiku seinast kujuneb viljakest, mis võib erinevatel liikidel olla väga 
erinev nii kuju kui ka teiste tunnuste poolest, nt kuiv ja kõva või mahlane ja lihakas.   Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Osa liikidel, nt pirnil, osaleb vilja moodustamises 
peale sigimiku ka õiepõhi.   VILJADE JA SEEMNETE LEVIMISE VIISID.   1.  Levivad loomadega - nt takjas, pihlakas 


2.  Levivad tuulega - nt kask, võilill 
3.  Levivad veega - nt vesiroos, kollane võhumõõk 
4.  Levitavad ise - nt lemmalts  4. Seemne ehitus. Seemne idanemiseks vajalikud tingimused. Vegetatiivne paljunemine. 
Sugulise ja vegetatiivse paljunemise võrdlus.   EHITUS. Seemnes paikneb uue taime alge (idu e. loode) ja toitainevaru ning seemet katab 
tugev kest.   IDANEMISEKS VAJALIKUD TINGIMUSED. 1) Soojus 2) Piisav niiskus 3) Hapnik 
(idanev seeme vajab palju energiat, seega ka hapnikku selle saamiseks)   VEGETATIIVNE PALJUNEMINE. Uus taim areneb mingist vanemtaime osast. Vegetatiivne 
paljunemine toimub juurte, varte, lehtede või nende osadega (nt juuretükkide, mugulate, 
sibulate või risoomiga)   SUGULINE JA VEGETATIIVNE PALJUNEMINE. Suguline paljunemine - 1) Järglased 
arenevad viljastatud munarakust, mis paikneb õies. 2) Järglased võivad kasvada vanematest 
kaugel. 3) Järglased erinevad pärilikelt omadustelt vanemtaimedest ja üksteisest.  Vegetatiivne paljunemine - 1)Järglased arenevad mõnest vanemtaime kasvuorgani osast. 2) 
Järglased kasvavad vanemtaime lähedal. 3) Järglased sarnanevad pärilikelt omadustelt 
vanemtaimega ja omavahel. 4) Järglasi moodustub väga kiiresti.      Mõisted:   eeltuumne- organism, kelle rakkudes pole tuuma  päristuumne organism- organismid, kelle rakkudes on tuum  tallus- lihtsa ehitusega organiteks eristumata keha , nt vetikatel ja samblikel  eos- üherakuline suguta paljunemise ja levimise vahend vetikatel, samblikel, sõnajalgtaimedel 
ja seentel 


risoid- sammaldel ja eostaimede eellehtedel juuri asendavad niitjad väljakasved  soontaim- arenenud juhtkoega taimed (sõnajalg-, paljas- ja katteseemnetaimed)  eospea- eoseid kandvatest lehtedest moodustis paljude eostaimede varre tipus   seeme- paljasseemne- ja katteseemnetaimede paljunemis- ja levimisvahend  käbi- paljasseemnetaimede paljunemisorgan  emakas- õie keskne osa, taime emassuguorgan   tolmukas- taime isassuguorgan, milles valmivad tolmuterad; koosneb tolmukaniidist ja 
tolmukapeast  õis-  õistaimede sugulise paljunemise organ  kroonlehed- sisemised, tihti värvilised õiekattelehed, mis enamasti aitavad ligi meelitada 
tolmeldajaid  tupplehed- välimised tavaliselt rohelised õiekattelehed, mis kaitsevad sisemisi õieosi  lihtne õiekate-  ehk perigoon koosneb - tupplehed,  - kroonlehed, - tolmukad, -emakad  vili- sigimik koos selles valminud seemnetega  üheiduleheline- õistaim, milles seemnes on üks iduleht   kaheiduleheline- õistaim, mille seemnes on kaks idulehte   organ ehk elund- kindla ehituse ja ülesandega organismi osa, nt taime vars  juhtkimp- kimbuks koondunud pikad torujad juhtkoerakud soontaimedes  kambium - kiiresti paljunevate ja väljakujunemata rakkude rühm, mille tegevuse tõttu vars ja 
juur jämenevad  puiduosa- taime juhtkoe osa, mida mööda liiguvad vesi ja selles lahustunud mineraalained  niineosa- taime juhtkoe osa, mida mööda liiguvad fotosünteesil moodustunud ained  pung- soomustega kaetud võsu alge  risoom- jämenenud maa-alune vars, mis kujult meenutab juurt  mugul- paisunud ja varuaineid säilitav varre- või juure osa  sibul- lühike maa-alune vars koos lihakate soomusjate lehtedega, millesse taim talletab 
varuaineid ja millega paljuneb  isasõis- õis, milles on tolmukad ja emakat pole  emasõis- õis, milles on üks või mitu emakat, tolmukad aga puuduvad 


õisik- õite kogum   idanemine- idu (loote) arenema hakkamine  idu-ehk loode- uue taime alge seemnes (koosneb idujuurest, iduvarrest, idupungast ja ühest 
või kahest idulehest)  mükoriisa- ehk seenjuur- sümbioos seene ja taimejuurte vahel  võsu- taime maapealne osa  kiirelise sümmeetriaga õis- keha kaheks ühesuguseks pooleks jagamiseks saab 
sümmeetriatelje läbi keha keskpunkti tõmmata mitmest suunast  kahekülgse sümmeetriaga õis- keha saab kaheks ühesuguseks pooleks jagada vaid 
pikisuunalise, mööda keha keskjoont kulgeva telje abil      
 
  V. LOOMARIIK - SELGROOTUD  1.   Võrrelge selgrootuid ja selgroogseid loomi.  Kokkuvõtvalt:   Selgroogsed  Selgrootud  •  kehasisene toes  •  väline toes  •  hästi arenenud närvisüsteem,  mis koosneb pea- ja seljaajust 
ning närvidest  •  Närvisüsteem lihtsa ehitusega, närvide 
võrgustik, lihtne aju  •  vereringe alati suletud  •  vereringe kas suletud, sageli avatud. Veri  voolab nii veresoontes kui ka elundite 
vahel.  •  süda kõhtmiselt. Süda 2-4 
osalised.  •  süda selgmiselt.Süda pikk ja torujas  •  lihased olemas, kinnituvad  siseskeletile    vähema arenenud, kimpudena keha sisemuses  või keha ümber  •  hingavad kopsude või 
lõpustega. Gaasi transpordib 
veri    Hingavad kehapinnaga, lõpuste või  kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib 
imenduda otse kudedesse   


Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on  siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud.  Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja  okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil 
on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii 
omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb 
kitiinainest kest, või lubiainest koda (teod). Vähkidel samuti kõva toes. Käsnadel on keha sees 
kõvast ainest osakesed ning okasnahksetel plaadikesed, mis kehale tuge annavad.  Mõlemate liikide seas leidub nii taimetoidulisi, loomtoidulisi kui ka segatoidulisi.  2.     Kiireline ja kahekülgne sümmeetria ning sellest tulenev eluviis. Näited.  Kiireline sümmeetria ehk keha sümmeetria tasandeid on mitu, keha võib jagada mitmeks 
kaheks ühesuguseks pooleks. Enamus neist elab vees. Liiguvad aeglaselt või on koguni 
paiksed. Nt meritähed, meduusid, merisiilikud.  Kahekülgne sümmeetria- loomal on vaid üks sümmeetria tasand, mis jagab keha kaheks 
ühesuguseks , paremaks ja vasakuks pooleks. Neil saab eristada nii keha ees- kui tagapool. 
Loom saab liikuda kiiresti kindlas suunas, suu on tavaliselt eespool.Nt enamus putukad.  3.     Ainuõõssed, okasnahksed ja käsnad – nende põhitunnused ja näited.  Ainuõõssed.   Põhitunnused: vees elavad, keha sümmeetriline, suure kehaõõnega hulkraksete loomade  hõimkond. Loomtoidulised. Pikkusega 1mm hüdrad- 2 m meduusid, meriseen. Neil on 
algeline närvisüsteem. Polüüb kinnitab veekogu põhja või mingile teisele pinnale, suu avaneb 
ülespoole. Meduus meenutab vihmavarju, suu avaneb allapoole ja ta hõljub, ujub kiiresti. 
Elavad nii soolases kui magevees. Ka Eestis (varsahüdra)  Näited: polüübid on meriroosid ja korallid, hüdrad (vaasi kujuga).Meduusid ehk meririst  (kummuli kausi kujuga)  Okasnahksed.  Põhitunnused: Merelise eluviisiga, keha sümmeetriline, selgrootud, kiirelise sümmeetriaga  (kiirekujuline). Meritähel on tavaliselt viis kehaosa, mis saavad alguse ühest keskmest nagu 
ratta kodarad. Iga kiire tipus on silm. Infot välisilmast saab jalakestega ja ogadega 
kompides,.Neil on lubiplaadikestest sisetoes. Nad on kaetud õhukese nahaga. Paljudel nahk 
kaetud kühmuskeste või okastega, sealt ka nende nimed.  Nad on lahksugulised ehk kahe 
sugupoolesed. Elavad merepõhjas igas sügavuses. Neil on küll koed ja organid, kui arengu ja 
ehituse tõttu on nad kõigist teistest erinevad ja moodustavad omaette haru. Liiguvad aeglaselt. 
Magedas vees elada ei saa. On röövloom, toitudes merepõhja kinnitunud või seal aeglaselt 
liikuvatest loomadest, nt krabid, käsnad, väikesed ussid. Suu asub keha alapoolel. Võimeline 
taastama kaotatud kehaosi. Merisiilikud on keraja kehaga, söövad vetikaid, , alapoolel asub 
suu. Meripurad on silindrilise kehaga, paljud meenutavad kurki, keha on pehme ja lihaseline. 
Okkaid pole, lubiplaadid väikesed ja ümarad. Toituvad põhjasetetest. Keha eesmises osas suu.  Näited: merisiilikud, meritähed ja meripurad 


Käsnad.  Põhitunnused: Selgrootud (erineva keha kuju ja suuruse ja eluviisiga loomad). Väga erineva  kehakujuga. Elavad nii vees kui maismaal. Keha sees kõvast ainest osakesed. Kõige 
algelisemad ja vanemad hulkraksed loomad. Enamik elab ookeanides, aga ka magevees, eestis 
järvekäsnad.  Väga ei liigu, kinnitud põhja või mingi asja külge. Kasvult 1 mm kuni 2 m. Nad 
ei fotosünteesi, seega on loomad ja toituvad teistest organismidest, rakud rakukestata nagu 
loomadel. Käsn on pooriline, värvilised. Selgelt eristuvaid kehaosi pole. Liikuv vesi kannab 
nende vastseid uude kohta, paljunevad suguliselt. Pole kudesid ega elundeid. Nad ei liigu 
toidu saamiseks, vaid vesi liigub läbi tema. Pole närvisüsteemi. Käsna hoiab püsti sisetoes 
(kõvadest räni – ja lubiainest) okistest ja elastsetest sarvainekiududest võrgustik. Osad on ka 
pehme kehaga, nt pesukäsnad. Nad on looduses tähtsad biofiltrid, sest nad puhastavad vett, 
pakuvad teistele  organismidele varju (väikesed vähid). Nad pole ka väga ise teistele toiduks, 
nt vaid mõned meriteod, kalad ja merikilpkonnad söövad neid. Osad on ka mürgised. Mõned 
käsnad elavad mõne loomaga sümbioosis, nt noored krabid võtavad käsnad oma seljale, et 
neid ei söödaks ning käsn saab krabilt ülejäänud toidupalakese.Käsnad on sümbioosis 
vetikatega, sest vetikas varustab käsna toidu ja hapnikuga, käsnad puhastavad aga keskkonda, 
kus vetikatel on hea elada.Inimene kasutab pesuks pesukäsna või ka meditsiinis.  Näited: pesukäsn, järvekäsn  4.   Usside liigitus – Hk rõngussid, lameussid ja ümarussid, näited.  Mul oli arvutis üks HEV laste tv-st saadud pilt, kus megalihtsalt väljatoodud    Lameussid- kõige lihtsama ehitusega kahekülgsed loomad. Keha on pehme, lame, neil puudub 
vereringe ja hingamiselundid. Gaasid ja toitained jõuavad ka rakust rakku liikudes kiiresti 
kõigisse kehaosadesse.Enamasti parasiitse eluviisiga. elukohaks ka veekogud ja maismaa.Nt 


paelussid (ohtlikud loomadele ja inimestele), piimjas lamelane.  Piimjas lamelane  Ümarussid- pehme silindriline keha mõlemast otsast ahenev. Keha katab tihe tugev kest, mis  kaitseb kuivamise eest. Ka neil pole vereringet ja hingamiselundeid. Osa liike elab vabalt, 
paljud on loomade või taimede parasiidid. Nt taimede küljes elavad kiduussid on 
taimekahjurid, loomade parasiidid on aga nt solkmed ja naaskelsabad, ohtlikud inimestele. 
Elavad ka mullas, merede ja mageveekogude põhjas. Pmst kõikjal, kus on niiskust. Väga 
väikesi kuni suuri , lausa meetrites mõõdetavad.  Rõngussid- pikk lüliline keha, mis on paindlikum ja liikuvam kui eelmistel. Keha koosneb  lülidest. Kõik lülid on samade organitega, seetõttu talitlevad lülid üpris iseseisvalt. Vaid 
paljunemisorganid paiknevad teatud kindlates lülides. Rõngasussid on enamasti 
mõlemasugulised, kuid viljastavad end ise harva. PIkkuselt 1mm- 3m. Siia kuuluvad kaanid, 
vihmaussid, merepõhjas elavad harjasliimukad.                         5.     Vihmaussi välisehitus. Vihmausside tähtsus looduses.  Nad ei talu kuivust. Tulevad maapinnale hingama.    Tähtsus looduses: 


•  Kobestavad mulda ehk parandavad mulla omadusi: Toimub mulla segamine.  Muudavad selle toitainerikkamaks, poorsemaks, õhustavad ja paranadavad vee 
liikumist mullakihtides.Tekib kasvuruumi taimejuurtele ja soodne elupaik 
mullamiroobidele.Nad söövad mullas elavaid baktereid ja seeni  •   On toiduahelas tähtsal kohal. On toiduks lindudele (rästad, kuldnokad, toonekured) ja  pisematele loomadele (mutt, siilid, mägrad, rebased, hiired).   •  Nad on  ülitähtsal kohal lagundajatena.Mullas sisalduva orgaanilise aine seedivad nad  ära, mineraalse osa aga väljutavad väljeheitena maapinnale või käikude seintele. 
Toimetavad taimede jäänuseid maapinnalt ära, tükeldavad ja seedivad need läbi ning 
väljutavad jäägid.       6.   Hk limused esindajad: teod ja karbid, tigude välisehitus. Limuste tähtsus looduses.  Näiteid Eestis elavatest tigudest ja karpidest.  Limused ehk molluskid on liigirohke loomarühm, kuhu kuuluvad mitmesuguse välimusega  loomi. Elavad nii vees kui maismaal kui ka mägedes. Limused on pehme kehaga selgrootud 
loomad. Nende siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nimetatakse mantliks.     Limuseid leidub ka Eestis, aga mitte peajalgseid, sest Läänemeri pole piisavalt soolane. Samuti ei  sobi mage Läänemere vesi paljudele kammkarpidele, rõõneskarpidele ja osale pärlikarpidele.  


Teo tunneb ära spiraalselt keerdunud koja järgi. Vaid vähestel pole koda, nt nälkjatel, nende keha  katab vaid paks limakiht. Kojast sirutavad teod välja kombitsatega pea ja laia tallaga 
jala.Meretigudel koda paksem ja tugevam kui magevee- ja maismaatigudel.       Enamikul liikidel on ka jalg ja koda, mis on lubiainest ning seda eritavad mantlirakud. Koda 
kaitseb röövlooma eest, samas on mõnel see seesmiseks toeseks (kalmaaridel, seepiatel) või 
on täiesti kadunud (nälkjad, kaheksajalad). Teod elavad pmst igalpool ,aga raba ei sobi-liiga 
happeline keskkond ja see ei sobi lubikoja moodustamiseks. Igaljuhul meeldib neile niiskem 
koht, et liigselt vett ei auruks neist ja et nad ei kuivaks. Tegutsevad hämaras, päeval on 
peidus. Talveks poevad teod maa sisse või lehtede alla, ja on tardunud olekus kuni kevadeni. 
Enamasti taimtoidulised, kuid võivad ka loom- ja segatoidulised olla. Tigudel on hõõrel 
(imepisikesed riivilaadsed kitiinhambakesed) Nälkjad on teod, kellel pole koda, nende keha 
katab vaid paks limakiht. Enamus veetigusid hingavad lõpustega.Maismaatigu hingab 
kopsuga.    Eestis elavaid tigusid:  •   harilik viinamäetigu   viinamäeteol on hele jalg 


•  Kiritigu   , Kiriteol on tume jalg  •  suur seatigu   on Eesti suurim, ligi 20 cm nälkjas.  •   Pahalane sisserändaja hispaania teetigu (punakat värvi)  , teeb kahju meie köögivilja põldudel. Nende  levitamist tuleks vältida. Tulnud sisse lillepottide  jmt.  Karpe elab nii soolases kui magevees.nt jõekarp ja järvekarp. Karpide koda koosneb kahest  poolmest, mida hoiavad koos elastne side ja tugevad lihased. Ohu korral tõmbab karp 
kojapoolmed lihastega kokku, rahulikus olekus on need avatud. Karpidel on ka jalg, aga pead 
neil pole. Neil pole tundlaid ega silmi. Kompimisel on tähtis nende jalg, hõõrel puudub. 
Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja 
peenestada. Täiskasvanud karbid elavad kas mingile pinnale kinnitunult või veekogu põhja 
kaevunult. Need, kes põhjas, saavad ka jala abil edasi liikuda.Neile pole liikumine oluline- 
toit liigub nende poole ise: veega kanduvad pisiloomad, vetikad mantliõõnde. Enamik karpe 
hingavad lõpustega.  


  Erinevaid Eestis elavaid karpe:    Tähtsus looduses:   Paljud limused on inimese toiduks( kammkarbid, austrid, viinamäeteod). Meretigude ja karpide  kodadest suveniirid, ehted. Ka kreemides, maskides (teolima)  Looduses on limustel tähtis 
koht toiduahelates. Teod ise söövad mitmeid taimi, vetikaid, seeni ja samblikke ja ka 
röövtoidulisi liike, samuti söövad teod teisi tigusid. Samas on tigu ise toiduks paljudele 
mardikatele, kaladele, kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele (siil, rebased, 
metssead). Mõne teo sees arenevad ka parasiitusside vastsed, kes ohustavad ka inimesi.  Karbid filtreerivad veest toiduks pisivetikaid ja -loomakesi ning koos nendega eraldavad veest ka  surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja 
meritähtede menüüsse.  7.     Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel:  alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad).  Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: 


•  lüliline keha;  •  kitiinainest kest; (Kitiinkest kaitseb ja toestab, kaitseb looma kuivamise eest.) 
•  lülilised jätked (jalad, tundlad jm).  VÄHID  Esindajad: jõevähk, vesikirp, tõruvähk, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, 
aerjalalised), keldrikakand  Elukoht: mage või soolane vesi, ka maismaal (keldrikakand).   Liikuvus: Liiguvad vabalt  / liikumatud (tõruvähid)  Hingamine: lõpustega , ka maismaal elavad  Suurus: 0.1mm - 4 m  Keha: kolm piirkonda: pea, rindmik, tagakeha. Pea ja rindmik kokku kasvanud, katab kilp  Tundlad: 2 paari  Suu ümber kolm paari jätkeid toidu peenestamiseks  Silmad:  2 liitsilma (mosaiikne nägemine)  Kasvamine: kestumine (kooriku vahetamine, see ei veni. kui jääb väikseks, laseb maha, siis 
kasvamine kiireneb. Kestub mitu korda eluea jooksul)  Elu pikkus: 3 kuud (vesikirp) -20 aastat (jõevähk)     Tõruvähid  ÄMBLIKUD  Esindajad: vesiämblik, skorpionid, lestad, puugid, koibikud. Ämblikud on röövloomad.   Hingamine: Ämblikel on raamatkopsud. 


Elukoht: Enamus elavad maismaal, aga ka vees (lestad ja vesiämblik).Ei ela Arktikas ja  Antarktikas.  Keha: Ämbliku keha koosneb lülidest, kahest osast – pearindmikust ja tagakehast.   Tundlad ja jäsemed: Ämblikutel on enamasti 8 jalga, pole tiibu ega tundlaid.   Nägemine: kehv. Näevad peamiselt liikumist, hästi näevad vaid mõni cm  Omane: võrguniidi näärmed tagakehas ja hästi arenenud kompimismeel. Neil on jalgadel, 
lühikestel jätketel suu lähedal ja mujal kehal karvakesed, millega nad kombivad.  Suurus: 0,1 mm (lestaliigid) - 21 cm (skorpionid), 30 cm siruulatus (hiid-linnutapik)  Liikumine: muudavad kõndides kehavedeliku rõhku, liikumiseks kasutavad ka 
võrguniiti.Surnud ämblikul on jalad alati kõveras, sest kehavedeliku rõhk enam ei muutu.   Vesiämblik  PUTUKAD  Esindajad: kiilid, mesilased, seitsetäpplepatriinu, rohutirts, sääsk, kärbes  Jalgade arv: 6 jalga  Keha: kolm osa: pea, rindmik, tagakeha  Omane: tiivad. Jalgadel karvakesed, mis on kompimiseks ja maitsmiseks. Keha katavad 
tundekarvakesed, saavad infot õhust. Sp on kärbest raske tabada :)  VAU: kuulmiselundid asuvad jalgadel  Keha osad: pea küljes suuosad ehk suised, tundlad ja silmad  Nägemine: paar liitsilmi, mõnel rühmal lisaks lihtsilmad (nende abil tajub vaid valguse 
muutust). Enamus putukaid ei näe kaugele, v.a kiil, kel on suured liitsilmad ja kes näeb teisest 
kaugemale   Hingamine: Putukad hingavad trahheede abil.    8.   Jõevähi välisehitus. Väiksemad vähilised: vesikirbud, aerjalalised ja kakandid. 


  Vähkide hulka kuuluvad jõevähid, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, 
aerjalalised). Kitiinkest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku, sp nim neid ka 
koorikloomadeks. Keha koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kolm keha piirkonda: 
pea, rindmik ja tagakeha. Paljudel pea ja rindmik kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 
Paarikaupa lülilised jätked, millel erisugused ül-d: abiks käimisel, ujumisel, keskkonnast info 
vastuvõtmine, toitumine. Osadel vähkidel kaks eesmist käimisjalga arenenud suurteks 
sõrgadeks.Tundlaid kaks paari. Suu ümber kolm paari jätkeid toidu peenestamiseks. Vähkidel 
on kaks liitsilma(igal silma oma lääts) > näevad mosaiikpilti. Kuna koorik ei veni, ei saa vähk 
ka kasvada, seega peab ta väikeseks jäänud kooriku ära heitma ning uue kasvatama. Seda nim 
kestumiseks ning loom kasvab sel perioodil kiiresti. Vähid kestuvad mitmeid kordi elu 
jooksul. Hingab lõpustega. Need maismaal hingamiseks ei kõlba, sest seal nende 
hingamispind kuivab.                          vesikirp                     aerjalaline                            keldrikakand    9. Ämblikulaadsed: ämbliku välisehitus. Ämblike tähtsus looduses. Koibikud, lestad 
(sametlest, tolmulest) ja puugid. 


  Ämblikutel on enamasti 8 jalga, pole tiibu ega tundlaid. Ämbliku keha kooosneb lülidest, 
kahest osast – pearindmikust ja tagakehast.   Tähtsus looduses:  Ämblikud toituvad pmst putukatest ja seetõttu on nad looduses olulised putukate arvukuse 
reguleerijad. Paljud lestad on lagundajad, Ämblikud toovad inimesele kasu, sest nad 
vähendavad kahjurputukate hulka. Lestad vähendavad kahjurputukate arvukust parasiteerides 
nende peal. Ämblik ise on toiduks paljudele loomadele, nt linnud, sisalikud, skorpionid. 
Ämblikute ja skorpionite mürgist saab toota ravimeid. JA on ka inimese toidulaual. Mõned on 
ka mürgised.- kahju inimesele. Tolmulestade eritised põhjustavad allergiat. Puugid kannavad 
edasi haigusi. Sametlest (imepisike punane) elab mullas- lagundab orgaanilist ainet ja viivad 
selle tagasi aineringesse.   10.  Putukate üldiseloomustus. Putuka välisehitus.  Ainsad lennuvõimelised selgrootud. Enamasti kaks paari tiibu. 6 jalga, tundlad. Hingavad 
trahheede abil. Seedivad toidu kahe avaga seedesüsteemis, ehk nagu enamik loomi.   


  11.   Liblikaliste, mardikaliste, kahetiivaliste ja kiletiivaliste iseloomustused.    12.   Putukate eluring: vaegmoone ja täismoone (näiteid, kellel esinevad).  Paljude putukate elutsüklis eelneb valmikule mitu arengujärku. Suuremal osal tiibadega putukatel  erinevad arengujärgud üksteisest oluliselt nii välimuse kui ka eluviisi poolest ja üleminek 
ühest järgust teise on järsk ehk see ongi TÄISMOONE. Selliselt toimub see liblikatel, 
mardikatel ja kahetiivalistel (sääsk, kärbes)      VAEGMOONE  Muutused toimuvad järk-järgult. Vastsed on vanemate koopiad ja erinevad vaid seetõttu, et neil  pole tiibu. Arengu jooksul kestuvad mitu korda (et kasvada, lasevad vana väikeseks jäänud 
kesta maha, ja kasvatavad uue). Vastsed saavad iseseisva eluga hakkama.Nad ei konkureeri 


oma vanematega toidu pärast, kuna nende toidulaud erineb.Sedasi on rohutirtsudel, 
prussakatel, lutikatel.      13.  Putukate tähtsus looduses ja inimese elus.  Tänu putukatele on võimalik paljude teiste organismide elu:  •  õistaimede tolmeldajad, seetõttu sõltub neist paljude taimede püsimajäämine ja ka 
paljude kultuurtaimede saak.   •  on toiduks paljudele suurematele loomadele. Kindel koht toiduahelas. Linnupoegade  toidulaud koosneb putukatest.  •  kõdu - ja raipetoidulised, kes lagundajatena on vajalikud aineringis.   •  majanduslik kasu (mesi, vaha, siidi, kilptäidelt värvaineid).  Aga on ka kahjulikke putukaid:  •  põllu- ja metsakahjuritest putukad  •  haigustelevitajad (sääsed, kirbud, lutikad)  •  rikuvad inimeste toitu (prussakad, kärbsed, jahumardikad)  14.  Selgrootute elupaikade mitmekesisus.  Selgrootud elavad igalpool.Väiksuse tõttu mahuvad nad elama igalepoole. Osa selgrootutest  saavad hakkama isegi polaaraladel ja kõrgmäestikes. Nad elavad nii õhus, maas kui vees, osa 
elavad teiste organismide (taimede) sees või peal.   Ainuõõssed- hüdrad, meriroosid, korallid, meduusid- elukoht: mere põhjas, vaba vesi  Limused- karbid, teod, nälkjad, kaheksajalad, kalmaar-  elupaik: vees ja maismaal  Lülijalgsed- sitikad-satikad-mutukad (mikroskoopilised vähid, ämblikud, skorpionid, liblikad,  mesilased, tirtsud- Elukoht: kõikjal   


Mõisted:  kombits-kombitsad- osal selgrootutel loomadel pikad painduvad kätked nt haaramiseks, 
kompimiseks või enesekaitseks  tundel-tundlad- meeleelunditena talitlevad jätked lülijalgsetel; nendega tajutakse nt lõhnu ja 
maitset ning nendega kombitakse  suised- putukatel toitumiseks vajalikud jätked suu ümber  hõõrel- arvukate kitiinhambakestega riivitaoline elund tigude ja pealjalgsete suuõõnes toidu 
hankimiseks.  Lihtsilm- ühest läätsest koosnev silm selgrootutel  Liitsilm- lülijalgsete silm, mis koosneb paljudest osasilmakestest ja millega vaadates loom 
näeb objekti mosaiik pildina  Päis- paelussil keha eesmine osa, kus paiknevad kinnitusorganid.  välistoes - selgrootute lihaseid hoidev mass. Nt vähid või tigu  kitiinkest- selgrootute kaitsekiht (nt putukatel see kõvem kiht)  koda- limuste keha kattev ja kaitsev kõva lubiainest moodustis kõrverakud-  lahksugulisus-  erinevat sugu selgrootud, sigimiseks vajalik nii isane kui emane  liitsugulisus- loomad, kelle munarakud ja seemnerakud arenevad ühes ja samas isendis  vaegmoone- areng, kus moone jaguneb kolme etappi: muna, vastne ja valmik ehk täiskasvanu  täismoone- areng, kus muna-, vastse- ja valmikujõrgu kõrval esineb ka nukk, nt liblikad ja 
mardikad  vastne- moondega areneva looma esimene arengujärg pärast munast koorumist  nukk- selgrootude moondumisareng (nt liblikatel ja mardikatel)  valmik- moonde läbi teinud täiskasvanud putukas v. ämblikulaadne,  röövik- täismoondega putukate arengujärk  tõuk- täismoondelise vastne. Tal on pea ja kolm paari rindmiku jalgu  vagel- kahetiivaliste putukate vastne, tal pole pead ega jalgu  kestumine- perioodiline jäiga kehakatte vahetamine, nt lülijalgsetel, sest see ei võimalda 
loomal kasvada.   
 
 


 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  VI. LOOMARIIK - SELGROOGSED SALLY   1.   Kalad, nende esindajate kohastumused eluks vees.  Kalade jagunemine: Sõõrsuud (silmud)                               Kõhrkalad (haid, raid) 
                            Luukalad (räim, ahven)       Suurem osa kalu elab meredes või ookeanides, nad on kohastunud soolases veel elama. Osa  liike eelistab elupaigana avamerd, teised sügavamaid veekihte, osad kalad armastavad aga 
hoopis vaikseid taimerikkaid lahesoppe. Kalu, kes elavad terve oma elu järvedes või jõgedes, 
neid me kutsume mageveekaladeks. Mõned mageveekalad suudavad elada ka riimvees (haug, 
ahven, räim)    2.   Kl luukalad esindaja välis- ja siseehitus. Kala soomused.  Vaatamata kalade elupaikade erinevusele, on luukalade väliskuju üsnagi sarnane. Avavees  elavatel kaladel on nooljas kehakuju (ahven, haug), põhja lähedal elavate kalade keha on pikk 
ja sale (luts) ning mõned veekogu põhjas elavad kalad on laiad ja lamedad (rai, lest).   VÄLIS:    SISE: 


roided                    pärakuime  toes  3.   Kl kahepaiksed, nende peamised tunnused. Konna välisehitus.  Kahepaiksed on vee ja maismaa eluviisiga loomad. KAhepaiksed on näiteks konnad, 
salamandrid, vesilikud.  
Osad kahepaiksed veedavad vees suuremaosa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. 
Eestis hoiduvad kahepaiksed peamiselt veekogude lähedusse.   Kahepaiksed  on loomtoidulised, kes söövad endast väiksemaid selgrootuid: usse, nende vastseid  ja limuseid, aga ka putukaid.   Hingavad kahepaiksed nii kopsudega kui ka naha kaudu, just seetõttu peabki nende nahk olema  niiske.  Jagunevad kahepaiksed: SABAKONNALISED (salamandrid, vesilikud) ja  PÄRISKONNALISED (konnad, muda-, kärn- ja lehekonnad)  KONNAD  Konnade nahal pole soomuseid, sulgi ega karvu. Nende nahk on paljas ja limane.   Konnad ja vesilikud koevad vette. Kudus on väikesed tumedad munad, millest arenevad kullesed.  Kullesed omakorda meenutavad kalu, neil on ujumiseks saba ja hingamiseks lõpused. 


Soomuseid kullestek ei ole, nende nahk on paljas ja limane.     4.     Kl roomajad, nende ühised välistunnused. Sisaliku välisehitus.  Roomajad - nad on enamuses maismaaloomad, jaotuvad seltsidesse:   •  kilpkonnalised 
•  kärsspealised  •  krokodillilised 
•  soomuselised.   Eesti roomajad kuuluvad kõik seltsi soomuselised (sisalikulised, maolised)  Roomajate kolju on suhteliselt kitsas  Krokodilliliste kolju on pikenenud, üla ja alalõuas asuvad teravad ja äärmiselt tugevad hambad.   Sisalikel on nii ala- kui ka ülalõualuus väikesed teravad hambad.  Maolised kasutavad oma hästi arenenud peenikesi hambaid saagi haaramiseks ja söögitorusse  lükkamiseks.  


Roomajate toes on arenenud täiuslikumaks kui kahepaiksetel. 
 Nende keha on liigenenud peaks, kaelaks kereks ja sabaks. Selgroo külge kinnitunud roided 
on rinnaluuga kokku kasvanud, tekkinud on hingamise ajal laienev ja ahanev rinnakorv.   Madudel rinnaluu ja rinnakorv puuduvad. Madudel (ning osadel sisalikel) puuduvad ka jäsemed,  liiguvad loogeldes. Samuti puudub madudel selgelteristatav kaelaosa, aga see ei tähenda seda, 
et tal see puudub.   Roomajate jäsemed - kämmal ja pöid on lühenenud ja seetõttu on nad väga liikuvad.  Roomajate nahk on paks, veekindel ja kuiv.  SISALIKU VÄLISEHITUS    5.     Kl linnud, nende kohastumused lendamiseks. Linnu välisehitus.  Linde iseloomustab sulgedega kaetud keha - ühelgi teisel loomaliigil sellist kehakatet ju ei 
ole. Teiseks iseloomulikuks tunnuseks on tiivad.    *On ka linde, kelle tiivad ei ole lendamiseks kohastunud (nt jaanalinnud, pingviinid). 
Lendamisele sobivaks on kujunenud kogu lindude kehaehitus. Enamikus luudes on 
õhuruumid ja lindude toes seetõttu väga kerge.Nende toes on pea täielikult luustunud, luud on 
omavahel tugevasti liitunud, enamik selgroo lülisid on omavahel kokku kasvanud. Puusaluud 
on liitunud selgrooga, moodustades vaagna, mis lisab kehale veelgi jäikust. Rinnaluu on suur 
ja kilpjas luu, selle harjale kinnituvad tugevad lennulihased. Kaelalülisid on palju ja need on 
väga liikuvad. Kolju on samuti väga kerge, enamik seda moodustavaid luid on omavahel 
kokku kasvanud. Ajukolju on lindudel suurem, kui näiteks roomajatel, näokoljus on 
lõualuudest kujunenud nokk. Nokas puuduvad hambad ja selle kuju vastab toidu iseloomule.   Võimsaim lihas lennulindudel on rinnalihas. 


  6.   Kl imetajad, neile iseloomulikud tunnused. Imetaja välisehitus. Imetajate elupaigad.  Imetajate liike on umbes 5500. Imetajate klass on jaotatud ligi 30 seltsiks.   Imetajatel on /vähemalt mingil eluperioodil/ karvkate. Imetajate järglased arenevad ema kehas 
ja sünnivad. Poegade toitmiseks emastel imetajatel piimanäärmed.   Imetajate nahk on paks ja mitmekihiline, see kaitseb loomi vigastuste eest ja aitab säilitada  püsivat kehatemperatuuri.   Imetajate nahas on rasu ja higinäärmed. Rasunäärmed toodavad rasu, mis kaitseb karvu ja  nahapunda kuivamise või märgumise eest.   Imetajate piimanäärmed moodustavad nisad, mis asuvad paarilise reana emaslooma kõhul  Imetajate iseloomulik tunnus on karvkate    7.     Selgroogsete loomade hingamine – võrdle erinevaid selgroogsete klasse.  Hingamine on üks ainevahetuse osi. Kõik selgroogsed kasutavad energia saamiseks toitaineid,  mis rakkudes hapniku abil lagundatakse süsihappegaasiks ja veeks. Nad on kohastunud, 
vastavalt oma elukeskkonnale, hingama kas õhku või omastama veest hapnikku. Näiteks 
konnad ja teised kahepaiksed tegutsevad nii vees kui ka maismaal ning nad hingavad vees 
naha abil, maismaal kopsude abil.  


Hingamine tähendab hapniku pääsemist verre ja sealtkaudu iga üksiku rakuni. Hingamise teine  pool on välja hingamine. Veri toob üleliigse süsihappegaasi hingamiselundisse tagasi, kus see 
kehast väljutatakse. Nii on hingamiselundkond väga tihedalt seotud vereringega.   Pidevalt vees elavad loomad hingavad lõpustega  Kahepaiksed naha ja kopsudega  Roomajad, linnud ja imetajad kopsudega  (Lindudel on 9 õhukotti, need muudavad linnu kergemaks, aitavad hoida siseelundite püsivat  temperatuuri. ning on õhutagavara hoidmiseks.   8.     Selgroogsete loomade vereringe – võrdle erinevaid selgroogsete klasse.  Vere paneb veresoontes ringlema südame pumpamine. Selgroogsetel on suletud vereringe  (enamikul selgrootutel on avatud vereringe ning veri liigub osaliselt kudede vahel).  Kaladel on lihtne vereringe ja lihtsa ehitusega kaheosaline süda. Kahepaiksetel ja roomajatel on  kolmeosaline süda, mis võimaldab kaheosalist vereringet. Ka lindudel ja imetajatel on 
kaheosaline vereringe ja neljaosaline süda. Eristatakse väikest (ehk kopsuvereringe) ja suurt 
vereringet (ehk kehavereringe). 
 
  9.     Selgroogsete loomade toitumine – võrdle erinevaid selgroogsete klasse.  Toitumises on kõik organismid üksteisest sõltuvad ja vastastikustes suhetes toiduahelate ja  toiduvõrkude kaudu.   Selgroogsetele loomadele on ühine see, et toit liigub mööda spetsiaalset torukujulist  seedesüsteemi. Seal toit lagundatakse, vajalikud ained viiakse rakkudesse ja mittevajalik 
väljutatakse.   Selle põhjal, mida loom sööb, eristatakse taimtoidulisi, loomtoidulisi ja segatoidulisi loomi.   TAIMTOIDULISED LOOMAD  Loomad, kes toituvad taimedes. Toiduahelas on neil oluline osa, sest nad on omakorda 
loomtoiduliste saagiks.   Imetajad:Elevandid, ninasarvikud, kabjalised, veislased, inimahvlased  
Linnud: kanalised, papagoid, kabilinnud 
Roomajad: maakilpkonnad, mõned sisalikuliigid - nt leeguan 
Kahepaiksed: vastsed on taimtoidulised, täiskasvanud aga mitte 
Kalad: puhtalt taimtoidulisi kalu on väga vähe, ntks pakslaup, karpkalaliste seltsi kuuluv 
valgeamuur ja eesti vetest on kõige taimtoidulisem roosärg, kes peamiselt sööb vetikaid ja 
veetaimi  LOOMTOIDULISED LOOMAD 


Loomtoiduline on loom, kes toitub - üllatus-üllatus - teistest loomadest. Sellised on näiteks 
kõik kiskjalised ja röövlinnud. Loomtoiduline loom võib olla omakorda saakloomaks mõnele 
teisele röövloomale.  Meie vete röövtoidulised kalad, kes toituvad peamiselt teistest kaladest on nt haug, tursk 
,ahven ja koha.   Kahepaiksed on peamiselt loomtoidulised, nät järvekonn(lemmiksöök: väiksemad kalad), 
kärnkonn (lemmiksöök: nälkjas, putukas, vihmauss).  Roomajad: enamik on loomtoidulised. Ei ole väga valivad, neelavad alla kõik, mida kätte 
saavad. Krokodilliliste toiduks on näiteks linnud, kalad, imetajad- Nastikule maitseb hiir, 
konn, sisalik ja kui hästi läheb siis ka linnupoeg.  Loomtoiduliste puhul ei tähenda see seda, et nad söövad ainult liha. Kehval ajal ajavad asja 
ära ka marjad, puuviljad, taimed. Kui nt rebane, kes muidu sööb pisikesi närilisi ja linde siis 
suure näljaga sobib ka õun, mari ja viljaterad.  SEGATOIDULISED LOOMAD  Kõigesööja loom toitub nii taimedest kui ka loomadest. Sellised on nt metssiga, pesukaru, 
mäger, närilised, karud, inimene ja osa linde (vares, kajakas)  Segatoiduliste hulka kuuluvad ka paljud luukalad.    10.   Püsi- ja kõigusoojased loomad.  Loomi, kelle kehatemperatuur sõltub väliskeskkonna temperatuurist, nimetatakse  kõigusoojasteks. Kõik selgrootud on kõigusoojased. Selgroogsetest on kõigusoojased kalad, 
kahepaiksed ja roomajad. Nende seedeelundkond, hingamiselundkond ja vereringe on vähem 
arenenud, kui lindudel ja imetajatel, ka puudub neil kehasisene termoregulatsioon või on see 
väga algeline. Seetõttu ei suuda nad säilitada ainevahetusprotsessides tekkinud soojust.   Lindude ja imetajate kehatemperatuur ei sõltu välistemperatuurist. Neid loomi nimetatakse  püsisoojasteks. Temperatur nende kehas on püsivalt kõrge ja nad suudavad seda hoida 
kindlates piirides. Normaalse kehatemperatuuri hoidmisel on oluline osa ka nende 
täiuslikumal seede, hingamis ja vereringe elundkonnal. Lindude ja imetajate kehatemperatuur 
on enamasti välistemperatuurist kõrgem. Külmemates tingimustes vähendavad püsisoojased 
soojakadu ja suurendavad soojuse tootmist, kuumemates tingimustes toimitakse vastupidi. 
Temp. langedes toiduvajadus suureneb, sest kehatemp. hoidmiseks kulub rohkem energiat.   11.   Selgroogsete loomade looteline areng. Kehaväline ja kehasisene viljastumine.  Moondega areng ja otsene areng. Võrdle erinevaid selgroogsete klasse.  Areng on protsess, mille käigus ehitus ja elutegevus keerustuvad. Looteaegne areng imetajatel  sünnitusega. Lootejärgset aregnut on võimalik jaotada kolme gruppi:  •  Juveniilne ehk suguküpsuseelne iga - organismid kasvavad ja arenevad  •  Generatiivne ehk suguküpsusjärk - organismid on paljunemisvõimelised, looduses 
enamike organismide elu sellega piirdubki 


•  Seniilne ehk raukusperiood- suguküpsusele järgnev periood, esineb näiteks  tehiskeskkonnas elavatel loomadel.  OTSESE ARENGU korral organism sünnib või koorub täiskasvanud organismiga sarnasena 
ning saavutab suguküpsuse ilma selgelt eristavate vaheetappideta. Selgroogsetest loomadest 
on otsene areng roomajatel, imetajatel ja lindudel. 
MOONDEGA ARENGU korral erineb järglane oma ehituselt ning sageli ka elupaiga ja 
toitumise poolest täiskasvanud organismist. Moonde ehk metamorfoosi käigus muutub 
kehaehitus ja tavaliselt ka elupaik ning toitumisviis. Selgroogsetest loomadest arenevad 
moondega kalad ja kahepaiksed.   KEHAVÄLINE VILJASTUMINE  Kehavälise viljastumise korral ühinevad muna- ja seemnerakk väljaspool keha. Viljastumine 
toimub tavaliselt veekeskkonnas. Veekeskkond kaitseb sugurakke kuivamise eest ja tagab 
seemneraku liikumise. Küpseb palju sugurakke, kuna viljastumine on juhuslik ja paljud 
munarakud ja järglased hukkuvad ebasoodsate tingimuste tõttu või süüakse röövloomade 
poolt. Kehaväline viljastumine esineb selgroogsetest loomadest kaladel ja kahepaiksetel.   KEHASISENE VILJASTUMINE  Kehasisese viljastumise korral ühinevad munarakk ja seemnerakk emaslooma keha sees. 
Viljastumise tõenäosus on suurem, kuna viljastumine ei ole juhuslik ja on paremini kaitstud 
keskkonnatingimuste eest. Sellest tulenevalt küpseb kehasisese viljastumise korral vähem 
sugurakke. Enamasti küpseb väiksematel loomadel rohkem sugurakke ning saadakse rohkem 
järglasi kui suurematel loomadel. Kehasisese viljastumise korral on ka viljastunud muna ning 
embrüo paremini kaitstud röövloomade ja keskkonna mõjude eest. Kehasisene viljastumine 
esineb selgroogsetest loomadest roomajatel, imetajatel ja lindudel. Kehasisese viljastumisega 
organismidel on kujunenud suguorganid ja palju erinevaid meetodeid, kuidas seemnerakke 
partnerile edasi kanda.   12.   Selgroogsete loomade järglaste hooldamine. Pesahülgajad ja pesahoidjad. Näited.  Poegade eest hoolitsevad paljud loomaliigid. Osa liike asub järglaste eest hoolitsema juba kohe  pärast munaraku viljastamist, osa alles pärast sündi/koorumist. On liike, kelle järglastega 
tegeleb emasloom, on liike, kel seda ülesannet täidab isane.   Kõige rohkem hoolitsevad oma poegade eest imetajad. Osa imetajaid poegib pesas või urus. Ema  kehast väljunud pojad on algul pimedad ja abitud, nende jäsemed on nõrgalt arenenud ja nad 
pole võimelised iseseisvalt liikuma. Iseseisvalt ei suuda nad reguleerida ka oma kehasoojust 
ning peavad jääma ema hoole alla seniks, kuni suudavad ise hakata end toitma ja kaitsma.   Linnud - hoolitsevad oma järglaste eest, nad hauvad mune, toidavad, kaitsevad ja õpetavad poegi  seni, kuni need kasvavad ja saavad iseseisvaks.     PESAHOIDJAD  Eriliselt hoolitsevad poegade eest ja soojendavad neid linnuliigid, kelle pojad on alguses abitud,  pimedad, võimetud ise toitu leidma ja peaaegu sulgedeta. Selliseid linde nimetatakse 
pesahoidjateks - nt värvulised, kullilised, toonekured, tuvid, rähnid. Pojad vajavad mitme 


nädala jooksul vanemate hoolitsust, kuni keha kattub sulgedega ja nad on piisavalt suured, et 
suuta iseseisvalt liikuda. Pesahoidjate pojad lahkuvad pesast lennuvõimeliseks saades.   PESAHÜLGAJAD  Pesahülgajate koorunud pojad on palju rohkem arenenud: silmad avatud, keha kaetud  udusulgedega, nad on võimelised ise toitu nokkima ja vanematele järgnema niipea, kui 
udusuled on kuivanud. Pesahülgajatel juhib vanalind pesakonda toitu otsides ja kaitseb poegi. 
Sellele vaatamata on pesahülgajate poegade suremus kõrge ja seetõttu munevad pesahülgajad 
enamasti rohkem mune kui pesahoidjad.   Nt: hanelised, kanalised, kurelised    Mõisted:   kalamari- emaskala munarakkude kogum, mis on produtseeritud munasarjas. Kalamarja 
terataolist munarakku nimetatakse marjateraks. 
kehasisene viljastumine- seemneraku ja munaraku ühinemine emaslooma sees. 
kehaväline viljastumine- seemneraku ja munaraku ühinemine väljaspool emaslooma keha. 
koorumine- munast kooruva linnu/looma “sündimis” viis 
kudemine- kalade ja kahepaiksete sugurakkude heitmine vette 
kulles- kahepaikse vastne 
kõigusoojane - otseselt väliskeskkonna temperatuurist sõltuvad elusorganismid (selgrootud, 
kalad, kahepaiksed, roomajad) 
küljejoon - on veeselgroogsetel (sõõrsuudel, kaladel ja kahepaiksetel) piki kere külgi ja peas 
asetsev elund, mis tajub vee liikumise suunda ja tugevust ning tahketelt kehadelt peegelduvaid 
veevoole. Nende omaduste tõttu nimetatakse küljejoont ka seismosensoorseks elundiks. 
loode - feetus ehk vililane on embrüost ehk idulasest välja arenenud eostusvili. 
lõpused - on paljude vee-eluliste loomade hingamiselundid. Lõpuste peamine ülesanne on 
organismi varustada vees leiduva lahustunud hapnikuga ning süsihappegaasi ekskretsiooniga. 
maim - kalade vastsele järgnev noorjärk. 
marjatera - Kalamari on emaskala munarakkude kogum, mis on produtseeritud munasarjas. 
Kalamarja terataolist munarakku nimetatakse marjateraks. 
meeleelundid - paljudel loomadel (sealhugas inimestel) välis- ja sisekeskkonnast pärinevaid 
ärritusi vastuvõtvad elundid. 
moondega areng - järglane erineb oma ehituselt ning sageli ka elupaiga ja toitumise poolest 
täiskasvanud organismist. 
muna - üldjuhul viljastatud munarakk (sügoot), mis on kaetud koorega (enamikul lindudel, 
roomajatel ja ürgsetel imetajatel) või kestaga lülijalgsetel (putukad, vähilaadsed, 
ämblikulaadsed). 
nisa- imetajatel piimanäärmest koosnev toitmiselund 
otsene areng- organism sünnib või koorub täiskasvanud organismiga sarnasena ning saavutab 
suguküpsuse ilma selgelt eristavate vaheetappideta. 
poise-poised - kalade suu ümber paiknevad jätked. 
püsisoojane - loomad, kelle temperatur kehas on püsivalt kõrge ja nad suudavad seda hoida 
kindlates piirides. 
sisetoes e luustik e skelett -  tugisüsteem organismis sees kõigil selgroogsetel ja osal 
selgrootutel 


soomused - paljude loomade keratiinist koosnevad, jäigad ja plaatjad nahatekised, millel on 
peamiselt kaitsefunktsioon. 
tiinus - looma järglase ootus 
uimed - veeloomade liikumisorganid, mis on tekkinud jäsemest või nahakurrust. Uimed 
esinevad muu hulgas kaladel, kahepaiksetel, mõnedel tigudel.  Kõrgemate loomade jäsemed evolutsiooni käigus arenenud ürgkalade uimedest. 
ujupõis- kalade elund, mis sisaldab gaase. Talitleb lisahingamis-, hüdrostaatilise ja erikaalu 
muutva elundina. 
vastne - moondelise arenguga loomade esimene arengujärk (vastsejärk) pärast munast vms 
koorumist, kusjuures vastne erineb oluliselt valmikust. Vastseid esineb näiteks putukatel, 
kahepaiksetel, ainuõõssetel jt. 
õhukotid - osadel selgroogsetel hingamiselundkonna osa, nt lindudel 
Tunda pildi järgi loomi ja taimi, kelle nimestik on toodud Moodles „Loodusõpetuses 
käsitletavaid liike” ja osata öelda rühma, kuhu kuulub: riik (protistid, seened, taimed või 
loomad); taimede puhul kas õistaimed, paljasseemnetaimed, sõnajalgtaimed, sammaltaimed 
või vetikad; loomade puhul kas selgrootud (kas ainuõõssed, ussid, limused, vähid, 
ämblikulaadsed või putukad – kas kahetiivalised, kiletiivalised, liblikalised, mardikalised või 
teised putukad (kiilid, ritsikad, kirbud jt) või selgroogsed (kas kalad, kahepaiksed, roomajad, 
linnud või imetajad).