Jõed ja järved moodustavad pinnavee. Veeliigi tähtsus sõltub reljeefist, pinnasest, taimkattest, pinnkaldest. Liivase pinnase puhul on infiltratsioon kõige suurem. Sõltuvalt vee liigist mis formoleerub tekib ka vastav keemia. Infiltreeruv vesi on alati puhtam kui on pindmine äravoolu vesi. Kui on tegemist taimestikuga siis eristatakse ka veel võravoolu. Võravool on alguses alati väiksem kui algetapis. Samuti muutub ka seoses taimestikuga veekeemia. Kuivdepositsioon on ladestunud lehteda pinnale st. tolmu ja tahkete osade tekkimine lehe pinnale. On olemas ka tüvevool, mis on erineva keemilise ühendusega. Jõe iseloom on kas ülem-, kesk- või alamjooks.Ülemjooks on alati suurema langusega, iseloomustab järsk org (puud ja taimestik otse kallastel ja veevool on kiire). Keskjooksul madalam laiem org (on aeglane veevool ja vesitaimestikku rohkem). Alamjooksul terrassidega lai org (jõgi avatud, taimestik tihe vees ja rikkalik)
Putukaid on võrreldes madal- ja siirdesooga vähem nii liigiliselt kui arvukuselt, seda tingib taimestiku suhteline vaesus. Toidutaimedena peaaegu ei kasutata hanevitsa, raba-jänesvilla, vaevakaske, sookailu, rabakat. Sesoonselt on rohkelt näiteks kiile, ehmestiivalisi, kiilkärbseid, hooghännalisi jne. VEEKOGUD Veekogude liigitus Soolased, riimveelised või magedaveelised. Vee-elustiku liigilise koosseisu määrab põhiliselt veekeemia, kuid ka muud tegurid ühendused veekogude vahel, keskkonna stabiilsus, veereziimi sesoonsed muutused, veekogu suurus ning teda ümbritsev maastik jmt. Looduslikud või tehisveekogud. Voolu- või seisuveekogud. Vee toitelisuse, pH jne. põhjal. Eesti järved on valdavalt karedaveelised (kalgiveelised) ja rohke huumusainete sisaldusega, mis on Euroopa veekogudega võrreldes unikaalne. Tänu sellele on järved saastele vastupidavad Teine Eesti eripära on suur rannajärvede hulk.
annaabi.ee 
