Pärandkoosluste eksamiks (8)

12
Üldmõisted
Pärandkooslused ( pool-looduslikud kooslused ) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused eelkõige puisniidud , loopealsed, lamminiidud , rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju ( niitmine , karjatamine ) tingimustes. Niitmine, valikraie , ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks).
Pärandkooslused klassifitseeritakse: esimeseks on aruniidud, mis on turvastumata ja üleujutuseta muldadel ning jaotuvad looniitudeks e. alvariteks e. loopealseteks(s.h. loopuiskarjamaad), pärisaruniitudeks (s.h. pärisarupuisniidud ja –karjamaad), nõmmeniitudeks ja paluniitudeks, Teiseks on lamminiidud e. luhad (s.h. lammipuisniidud), kolmandaks rannaniidud ja neljandaks soostunud niidud (s.h. soostunud puisniidud ja karjamaad).
Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks.
Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas.
Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest(parasniiskete kasvukohtade taim) koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana.
Parandatud rohumaa on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest.
Kasvukoht (laiemas kontekstis ka elupaik, biotoop , ökotoop) on keskkonnategurite – kliima, pinnamoe , mulla, veereziimi jm. suhteliselt püsivate omadustega kompleks . Kasvukohatüübi mõiste hõlmab erinevates paikades korduvaid suhteliselt sarnaseid keskkonnategurite komplekse.
Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral.
Rohumaade kasvukohatüübid
1.Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, sürja- ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel nõmme- ja palurohumaad ning lisaks vahepealne üleminekukooslus nõmmlood . Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Taimkattes domineerib kerahein, luht -kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine.
2.Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi.Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad
3.Üleujutatavad rohumaad: jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud)
4.Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
5.Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud . Maastiku-tüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi -, soostunud, soopuisniidud jne.).
6.Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas , iseloomulikud on lamba- aruhein , mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn , varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas , mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
7.Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega . Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks.

Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm- liivatee , kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.

Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad , rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.

Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus .
8.Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Rannaniitude umbkaudne pindala on 8000 -10 000 ha.
Pärandkoosluste väärtus
1.Liigiline ja koosluseline mitmekesisus 2.Ohustatud ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril – Laelatu puisniit ) 3. Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
4. Kultuuriline väärtus: vanim maaharimisega kujundatud maastikutüüp aineline ja vaimne kultuur
5. Majanduslik väärtus: kasutatavus mahetootmises
6. Esteetiline väärtus
Fluktuatsioonid(võnkumised): koosluse/ökosüsteemi muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide arvukus (mõjutab tugevasti niitmise aeg:enamikul liikidest valmivad seemned juuli keskpaigas, osa liike õitseb pärast niitmist ädalas. Varasem niitmine vähendab eelkõige üheaastaste taimede arvukust (härghein, aaslina jt.)), elujõulisus, osakaal koosluses, kuid koosluse üldilme jääb samaks. Põhjustavad ökosüsteemi sisemised regulatsioonimehhanismid (seemneaastad, paljunemistsüklid jms.), ilmastikumuutused (suvised põuad ja liigniiskus, sügise vihmasus, lumikatte paksus, kevade algus ja pikkus, hilised öökülmad jne). Erakordselt vihmasel hilissuvel ja sügisel võib mõju rohumaale olla väga tugev. Liigvee tõttu võib hävida osa liike, sügisesed võrsumised võivad olla puudulikud ja talvitumistingimused seega ebarahuldavad.
Väetamine suurendab oluliselt biomassi. Lämmastiku lisamine 10 g/m2 aastas võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad eelkõige madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõielisi.
Karjatamise mõju erijooned : valikuline taimede söömine, tallamine, väetamine, liikide levitamine. Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lambad on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke.
Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid.
Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist . Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised.
Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus.
Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast .
Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult.
Muutused koosluses majandamise katkemisel
1.Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks, kuna varem heinaga äraviidud toitained jäävad ringlusse, paks kulukiht vähendab auramist mullapinnalt.
2.Laiemalt levivad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha: sulg -aruluste, sinihelmikas, jäneskastik, angervaks. Niisketel aladel hakkab domineerima angervaks ja mättaid moodustavad luht-kastevars, mätastarn, sinihelmikas.
3.Kulukihi paksenemine toimib tuntavalt kooslusesisesele mikrokliimale ja väiksemakasvuliste liikide väljatõrjumisele. Rohustu kasvutingimusi muudavad ka mahalangenud oksad , tüved, suureneb sipelgapesade hulk.
4.Võsastumine on tihedama ja kõrgema rohustu korral suht. aeglane, kuna rohttaimede ja noorte puude vahel on tihe konkurents .
5.Gleistunud ja gleimuldadel niidud kasvavad kinni haava, männi, halli lepa, pajude ja sarapuuga, lubjarikastel muldadel on iseloomulikud kadakas ja viirpuu . Mandri-Eestis võsastumine sageli kuusega.
6.Võsastumisele järgneb rohukamara häving. Puurindesse jõuavad kiirekasvulised saar, lepp , haab. 7. Endised puisniidupuud kuivavad või kasvavad kõrgusse koos varasema võra suremisega.
8.Puisniitudest tekkinud metsade tunnuseks on niitelisest kasutamisest jäänud vanad tammed jt. puisniidupuud. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad , niiskematel lodustuvad metsad .
Rohustu kujunemine rohumaa rajamisel metsast
1.Suureneb rohurindele langev valguskiirgus ja väheneb puudelt pärineva varise kogus. Niiduliikide arv ja võsude hulk suureneb eriti kiiresti siis, kui võsa eemaldamisega kaasneb puujuurte läbiraiumine. 2.Seetõttu soovitatav enne puud rõngastamisega suretada. Esimestel taastamisjärgsetel aastatel ei suurenda niitmine rohustu liigirikkust, kuid hoiab ära taasvõsastumise.
3.Kahaneb puude summaarne transpiratsioon , mistõttu suureneb mulla niiskusesisaldus .
4.Mahavõetud puude juurestiku mineraliseerumine põhjustab lühiaegse väetusefekti, mis seletab mõnede varasemate metsaliikide ohtruse tõusu (püsik-seljarohi).
Puisniidud
Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustuga hõredat looduslikku puistut. Puisniitude uurimise ja kaitsmise peamised põhjused: a) puisniidu koosluste erakordselt kõrge väikeseskaalaline liigirikkus ja rohkete kaitstavate liikide leidumine b) kõrge vanus – inimtekkeliste ja inimmõjul püsivate poollooduslike ökosüsteemide hulgas on puisniit üks vanimaid c) polüfunktsionaalne ja loodusesõbralik majandamisviis, kasutatavus mahetootmises d) esteetilised väärtused, puisniitude ilu
Väljanägemiselt kui ökoloogiliselt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt , iseloomulik on niidukamara esinemine.
Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid jne. Puisniidud võivad esineda peaaegu kõikides rohumaade kasvukohatüüpides (välja arvatud rannarohumaad): saab eristada nõmme-, palu-, loo-, soostunud-, pärisaru jt. puisniite.
Puisniitude liigirikkuse põhjused
1.Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist
2.Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus.
3.Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad , kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad.
4.Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida.
5.Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv.
Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos järgneva kinnikasvamisega. Esmatähtis on tänapäeval sobiva karjatamis-, niitmis- ja niiskusrežiimi tagamine. Niitude tavapärane kasutamine pole enamasti tasuv , seetõttu on lisaks kaitsealade moodustamisele saanud esmatähtsaks talunike toetamine lepingute sõlmimise abil, niitude hooldus ainult looduskaitse eesmärgil, mitmesugused talgud jne. Perspektiivsem on toota niiduelustikule soodsal viisil nüüdisturul konkurentsivõimelist kaupa, näiteks liha või villa.
Koosluse tüüp Hooldamine (kr/ha) Taastamine (kr/ha)
rannaniit 1000
loopealne 470 2000–4000
lammi-, soostunud
või sooniit 650 2000–4000
puiskarjamaa 500 1500–3000
puisniit 2000 1500–3000
aruniit 400 2000–4000
tarade ehitamine loomade karjatamiseks 10 kr/m
Rohumaatüübid
Nõmmerohumaad
Kujunenud nõmmemännikutest metsatulekahjude tagajärjel või põllunduseks vähesobivatel aladel söötidest, samuti lahtiste luidete/liivikute kinnistumisel.“Klassikalised nõmmed” on seotud atlantilise niiske kliimaga, tekke eelduseks on toitainetevaene, happeline muld ja suur suhteline õhuniiskus. Nõmmerohumaid on kasutatud karjamaadena. Nende saagikus väga väike. Pärandkooslusteks saab neid pidada tinglikult , sest püsivad pikka aega samasugustena ka looduslike tegurite, eeskätt põlemise ja tallamise toimel.
*Kuivad nõmmerohumaad- Enamasti luidetel leede - ja leetunud liivmuldadel. Rohttaimestik liigivaene ja kidur, rohkesti kserofiilseid samblaid ja samblikke. Rohustu moodustab harva kamarat.
*Niisked nõmmerohumaad- Toitainevaestel leetunud, gleistunud leetunud ja leetunud gleimuldadel, põhjaveetase suhteliselt maapinnalähedane. Rabastumise tunnusena ilmuvad taimekooslusse puhmad: kanarbik, pohl , sinikas, kukemari , samblaist karusammal ja soovildik.
Nõmmlood
Nõmme- ja loorohumaade vahepealsed (nn. looanaloogid, nimetatud ka rannikusürja niitudeks). Pinnakate koosneb liivast ja lubjakivitükkidest, seega lisanduvad nõmmeliikidele karbonaatsest pinnast vajavad lubjalembesed taimeliigid. Pinnakate on tunduvalt paksem kui loopealsetel. Suurimad nõmmlood on Saaremaal (eriti Sõrve poolsaarel), Hiiumaal, Vormsil ja mõnel pool Lääne-Eesti mandriosa rannikul. Nõmmlood on enamasti väheproduktiivsed, kasutatavad sarnaselt loopealsetele karjamaadena. Mittemajandamisel hakkab vohama kadakas ja hiljem ka mänd,moodustades madalaboniteedilisi männikuid.
Loorohumaad
ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekooslus on loometsad. Taimestikul on suvine puhkeperiood, sest õhuke pinnakate kuivab suvel läbi. Sügisest kevadeni enamasti liigniisked, kuna vesi imbub paelõhedesse aeglaselt. Jaotatakse kuivadeks ja niisketeks loorohumaadeks. Kuivadel loopealsetel on sagedamad kooslused nõmm-liivatee – hariliku kukeharja – loo-jõhvsambla, lamba-aruheina – mägi-kasteheina – kevadtarna, angerpisti – mägiristiku, sirplutserni – punase aruheina jt. Niisketel loopealsetel on tavalisemad lubika – vesihalja tarna, põõsasmarana – lubika, luht-kastevarre ja lubika – kaljupuju kooslus.
Sürjarohumaad
“Süri” tähendab Kirde-Eesti rannikumurdes väikest küngast. Levinud väiksematel küngastel Pandiveres, Põhja-Eestis, harvem Kesk-Eestis. Tekkinud sürjametsade asemele. Põuakartlikel, lubjarikastel muldadel. Taimestikult kui ka ökoloogilistelt tingimustelt kõige lähedasemad loopealsetele, ent neist erinevalt tunduvalt paksema pinnakattega. Sagedamad on lubika – mägitarna, mägiristiku – madala-mustjuure, angerpisti – lubika ning angerpisti – mägiristiku kooslused. Sürjarohumaid kasutati varem karjamaadena. Saagikus on enamasti madal, ent rohustu söödaväärtus on hea.
Palurohumaad
Kujunenud palu-, harvem laanemetsade asemele, enamasti on neid alasid varem kasutatud põlluna. Suhteliselt viljakamatel saviliiv - või liivmuldadel, kus sügavamal kui 1 m lasub liivsavi. Asuvad sagedamini lamedatel kühmudel või künnistel. Mullad happelised, võivad harva olla pisut gleistunud. Levinud väikestel aladel Kagu-Eestis, Kesk-Eestis, sagedamini on sellised alad põllustatud. Kasutatakse enamasti karjamaana. Saagikus on madal ja seetõttu on palurohumaade majanduslik väärtus ka väikene. Palurohumaad jaotatakse kuivadeks ja niisketeks. Kuivad palurohumaadel on sagedamad taimekooslused lamba-aruheina – jussheina, hariliku kasteheina – punase aruheina, maarjaheina ning võnkvarre kooslused. Niisked palurohumaad on levinud gleistunud (pseudoleetunud) kahkjatel muldadel. Sagedamini leidub hirsstarna – hariliku tarna ning tedremarana – luht- kastevarre kooslust. Moodustavad ülemineku palu- ja soostunud rohumaade vahel.
Pärisarurohumaad
Kuivad ja parasniisked rohumaad enamasti karbonaatsetel muldadel, aga ka mitmesugustel gleistunud leetjatel muldadel. Tekkinud salumetsade ning laane- või palumetsade asemele. Varasemal ajal olid pärisarurohumaad enamasti hõredamad või tihedamad puisniidud, nüüdisajal on paljud pärisarurohumaad kujunenud kultuurniitude või põldude asemele. Jaotatakse kuivadeks ja niisketeks pärisarurohumaadeks sõltuvalt mulla niiskusesisaldusest.
Soostunud rohumaad
Ajuti või alaliselt liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisondiga muldadel, väljaspool veekogude perioodilisi üleujutusi. Võivad asuda madalsoode ja aruniitude piirimail. Kuivaperioodidel võivad mullad olla põuakartlikud. Jaotatakse liigirikasteks, liigivaesteks ja allikalisteks soostunud rohumaadeks. Liigirikkad on levinud lubjarikkail soostunud kamarmuldadel, eeskätt Lääne- ja Loode- Eestis, Kasari ja Pärnu vesikonnas. Puuduvad Kagu-Eestis. Kõikide erinevate soostunud niitude pindalaks on Eestis tänapäeval arvatud 10000 -20000 hektarit. Olulisemad liigirikaste soostunud rohumaade taimekooslused on kahkja tarna – madala mustjuure, lubika – pääsusilma, lubika – hirsstarna, lubika – jussheina, raudtarna, ääristarna, pruuni sepsika ning tulika – luht-kastevarre kooslus.
Liigivaesed soostunud rohumaad
Mitmesugustel leetjatel, leetunud, glei- ja turvastunud muldadel asuvad rohumaad, mis on tekkinud soostunud metsade asemele või palurohumaade soostumisel. Moodustavad üleminekuastme liigivaestele madalsoodele. Sagedamad taimekooslused on hirsstarna – hariliku tarna, kollase tarna, kastekaera – jussheina, hallika tarna – pika tarna, jussheina – karusambla , tedremarana – luhtkastevarre kooslused. Praegusest levikust on andmed ebatäielikud: madalasaagikate ja vähese söödaväärtusega heina tõttu on need jäetud kasutusest ammu välja ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega.
Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood
Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele. Sagedamad taimekooslused on villpea – niitja tarna, raudtarna, ümartarna ning pruuni sepsika – skorpionsambla kooslus Eestis piiratud levikuga allikalistel aladel, ent niigi piiratud levikut on vähendanud kuivendamine. Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo.
Madalsoorohumaad
Turbakihi paksus rohkem kui 30 cm. Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad olla üsna kuivad. Kasutuse lakkamisel muutuvad hõredateks soometsadeks eelkõige sookase, sanglepa lisandumise tõttu. Jagatakse liigirikasteks ja liigivaesteks. Liigirikkad madalsood olid iseloomulikud Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele . Suur osa liigirikkaid madalsoid kui viljaka pinnasega alasid on aastakümnete jooksul kuivendatud põllumaaks. Lubjarikastel madalsoodel kasvab hulk kaitsealuseid, ohustatud taimeliike, nagu püsiksannikas, koldjas selaginell, eesti soojumikas, alpi võipätakas, soohiilakas jt. Sagedamad taimekooslused on: lubika – pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna – eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika – hirsstarna.
Liigivaesed madalsood
Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad . Taimekooslused suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna – hariliku tarna, niitja tarna – sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa – soo- kurereha .
Õõtsiksoorohumaad
Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Kamara paksus tugevasti varieeruv . Põhjaveetase alati kõrge. Tähtsamad taimekooslused: niitja tarna – skorpionsambla, pilliroo, ümartarna, pruuni sepsika – skorpionsambla, ubalehe – mudatarna ja konnaosja kooslus. Pärandkooslusteks saab pidada vaid tinglikult, sest need on primaarsed kooslused, püsivad inimese vahelesegamiseta. Pindala Eestis ilmselt sadades hektarites. Õõtsikutel kasvab mitmeid kaitsealuseid liike, lisaks eelnimetatud madalsooliikidele ka sookäpp, soohiilakas, turvastarn.
Siirdesoorohumaad
Lagedad siirdesood , mille taimkattes on kuni 50% rabataimi, ülekaalus on madalsooliigid, nagu niitjas tarn, alpi- ja raba -jänesvill, pudel- ja mudatarn. Turbakiht enamasti 1-3 m paksune. Mikroreljeef tugevasti mätlik. Pärandkooslused vaid tinglikult, püsivad inimmõjuta. Sagedamad taimekooslused: niitja tarna – turbasambla, pudeltarna – turbasambla, alpi jänesvill raba-jänesvill alpi jänesvilla ning tuppvillpea kooslus.
Ülevaade Eesti esiajalukku
Eesti kiviaeg
9000-5000 e.kr –periood:keraamikaeelne kiviaeg;9000-6500 e.kr varamesoliitikum, 6500-5000 e.kr hilismesoliitikum; arheologiline kultuur:kunda kultuur
5000-2500 e.kr –periood: keraamikaga kiviaeg; 5000-4000 e.kr varaneoliitikum;4000-3000 e.kr keskneoliitikum;3000-1500 e.kr hilisneolitikum; arheoloogiline kultuur:5000-4000 e.kr –narva kultuur, 4000- 3500 e.kr – kammkeraamika , 3500-1500 e.kr – hiline kammkeraamika, 3000-1500 e.kr –nöörkeraamika kultuur
19000-9500 eKr Hispaleoliitikum-Hamburgi kultuuri nooleotsad, Bromme tüüpi nooleotsad (Leedu)
9500- 4900 e.kr Mesoliitikum- Swidry kultuuri nooleotsad (Leedu)- siia kuulub Kunda kultuur -kriidiladestu tulekivist esemed, Pulli tüüpi nooleotsad, tulekivid, kivikirved, sarvest ja luust esemed(Pullis kobras, põder ja Sindi -Lodjal metssiga ,viiger)- asulakohad Kesk ja Põhja-Eestis
Saarte asustuse kujunemine: mandrilt Saaremaale 5800 e.kr, edasi Hiiumaale 5700 e.kr, edasi Ruhnu saar 5300 e.kr
4900-4200(4000) e.kr varaneoliitikum- narva tüüpi keraamika- kivikirved, hammasripatsid, võrgukivid, luust naasklid(viiger, hallhüljes, siil )
4200(4000)-3200(3000) e.kr keskneoliitikum- kammkeraamika- pärnus, narvas, saaremaal; luud (hüljes, pringel , põder)
3200(3000)-1800 e.kr- hilisneoliitikum- põhjaeesti, saaremaa, võrtsjärve ümbrus-nöörkeraamika
Eesti metalliaeg
1800-1100 e.kr Vanem pronsiaeg
1100-500 e.kr noorem pronksiaeg- kindlustatud asula, kivikirstkalmed
500 e.kr-50 ad eelrooma rauaaeg-põllud
50-450 ad rooma rauaaeg-rooma vaskmündid,tarandkalme,sõled
450-800 ad-keskmine rauaaeg-rinnanõelad
800-1050 ad-viikingi aeg- ruunikivi
1050-1227ad- hilisrauaaeg-lõhavere linnus, vooru linnus, kaeva linnus, valjala linnus, varbola linnus
Taimeökoloogia1 ja 2
Niiduökoloogia
Nagu iga teise objekti ökoloogia puhul on
siingi teemaks abiootilised tegurid - ilm, kliima ja biootilised tegurid - liikidevahelised suhted
jt. liikide kooselu määravad tegurid.
Abiootilised tegurid(keemilised, füüsikalised)-valgus, soojus , sademed,õhu niiskus,õhu koostisõhu liikuvus, mullaniiskus,mulla õhustatus,mulla toitained mulla pH,torm,tuli,vee liikuvus,vee õhustatus,vee soolsus ,vee toitained ja vee happesus.
Bioloogilised tegurid:fütofaagid,parasitoidid, sümbiondid, tolmeldajad ,levitajad,konkurendid(teised liigid) ja konkurendid(liigikaaslased).
Peamised keskkonnategurid pärandkooslustes- + väga oluline,*oluline
Konkurentsi-ja stressifaktor
Konkurentsi-ja stressifaktor
Stressifaktor
stressifaktor
häiringufaktor
Häiringufaktor
Häiringufaktor
häiringufaktor
Valgus
Niiskus
soojus
Happesus
Kaltsium
Niitmine
Karjatamine
Tuli
erosioon
Puisniit
+
Puiskarjamaa
*
Alvar
Rannaniit
Luhaniit
Pärandkooslusi kujundavad koos:
1.inimmõju;
2.kliima;
3. niiskustingimused ;
4. mullastik ;
5.ümbritsevad alad ja nende elustik
Erinevate keskkonnategurite mõju pärandkoosluste elustikule ja arengule
Fundamentaalne niss-liigispetsiifiline ökoloogiliste amplituudide kogum erinevate keskkonnatingimuste suhtes
Realiseerunud niss- keskkonnatingimuste ulatus, kus liigi isendid ka tegelikult elavad(fundamentaalse nisi alaosa ning on temast väiksem interaktsioonide tõttu teiste organismidega)
Liebigi seadus (Shelfordi variandis) – kõige enam piirab organismi kasvu see keskkonnategur , mis rahuldab kasvuvajadusi kõige vähem, s.t. on optimumist kõige kaugemal (Organismi kasv on kõige enam limiteeritud selle faktori poolt, mis on kõige lähemal ökoloogilisele miinimumile või maksimumile)
Suhtelise kasvukohapüsivuse reegel ( Walteri reegel) – kui kliima on taimeliigi levila ulatuses erinev, siis eelistab liik sellist kasvukohta, kus ökoloogiliste tegurite koosmõju kompenseerib kliima erinevused ja tegurid vastavad kõige suuremal määral ökoloogilisele amplituudile
Tolerantsus (ökoloogilised nõudlused) määrab selle, kas populatsioon suudab asustatud koosluses püsima jääda. Igal liigil on lisaks kliima sobilikkusele tarvilik nii toidu (või toiteainete) olemasolu, kui varje kiskjate eest. Ökoloogiline amplituud on mõjutatud kaasnevate liikide poolt.
Liikide jaotamine:
1.Eluvorm – ökoloogilis-morfoloogiliselt sarnaste organismide rühm. Liigid, mis oma arenguloost
(fülogeneesist) olenemata on omandanud ühesuguseid kohastumusi teatavais tingimustes elamiseks. Funktsionaalsete iseärasuste kogu.
2.Kasvuvorm – geneetiliselt konstantsed vegetatiivsed morfoloogilised tunnused, mis võivad muutuda vaid fenotüüpilise plastilisuse piires. Morfoloogiliste ja arhitektuuriliste iseärasuste kogu.
3. Elustrateegia – olulisimate kohastumuste kogum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise läbi põlvkondade. Sarnase geneetilise iseloomuga tunnuste kogum, mis on omane teatud hulgale liikidele ja tingib ka sarnasuse nende liikide ökoloogias. Elustrateegiaid eristatakse
dünaamiliste aspektide järgi taime elutsükli erinevate faaside ajal.
4.Funktsionaalne rühm – mingi tunnuse või tunnuste komplekti poolest sarnased liigid.
Miks sellised funktsionaalsed tüpoloogiad?
Kui on vaja kirjeldada taime elukäiku, ennustada liigi hakkama saamist mingites uutes tingimustes vmt, siis on üksikute tunnuste kaudu liigi kirjeldamine oluliselt töömahukam kui üldise tüpoloogia abil.
Funktsionaalne tüpoloogia võimaldab üldistada ning asetada konkreetsed tunnused ka konteksti. Lisaks võimaldab välja selgitada olulised funktsionaalsed tunnused.
Klassifitseerimise 3 põhisuunda:
1. Evolutsiooniline , eluvormide tekke
uurimine ( Goethe , Serebrjakov);
2.Kirjeldav (Raunkiaer)
3.Ökoloogiline (Ramenski, Grime,
MacArhtur & Wilson jpt)
Elustrateegiad:
1.r-strateegia - suur järglaste arv ja suhteliselt väike ressurrsside paigutamine ühte järglasse (järglasi on palju, nad on nõrgad ja väikesed). r- strateegid on üldiselt lühiealised ja leivnud kasvukohtades , mida iseloomustab sage häirimine (disturbance). Populatsioonidünaamikat iseloomustavad suured kõikumised.
2. K-strateegia- väike järglaste arv ja suur ressursside paigutamine ühte järglasse (järglasi on vähe, need on suured ja tugevad). Strateegia on kohastunud eluks stabiilses keskkonnas, ka konkurentsiks.
Populatsioonidünaamika (arvukus) stabiilne.
Taime kasvusrateegiad Grime`i järgi:
S-taimed – stressitaluvad taimed. Kohastunud eluks kohtades, kus on väga madal ressurside kättesaadavus või mõni muu väga tugev stressipõhjustaja. Eelkõige ehk iseloomustab selliseid kohti vastandamine kooslustega, kus valitsevad tugevad konkurentsisuhted. kuivustaimed, rabataimed ,
varjutaimed
C-taimed – konkurentsitaimed. On kohastunud eluks stabiilses keskkonnas ja viljakates kasvukohtades, kus valitsevad eeldatavasti konkurentsisuhted. pikaealised puud, pealiskõrrelised, kõrged rohundid
R-taimed – kohanenud eluks väga ebastabiilses keskkonnas, kus ressursside kasutamine ja taimede kasv on (sagedasti) häiritud. Strateegiat iseloomustab taimede võime kiireks kasvuks ja väga paljude järglaste andmiseks . Umbrohud.
Raunkiaer’i eluvormide põhiklassid:
1.fanerofüüdid (Ph) – uuenemispungad on maapinnast rohkem kui 0.25 m kõrgusel. Maapealsed osad püsivad ebasoodsal aastaajal või puudub selline hoopis.enim troopilises vihmametsas, üldine normaalspekter
2.kamefüüdid (Ch) – pungad kuni 0.25 m kõrgusel maapinna kohal, vähemalt osa maapealseid osi elab ebasoodsa aastaaja üle;
3.hemikrüptofüüdid (H) – pungad paiknevad maapinnal;enim tundras, segametsas, stepis ,parasvötme normaalspektris
4.krüptofüüdid (Cr) – pungad paiknevad maa (vee) sees, maapealsed osad ebasoodsaks aastaajaks hävivad. Alajaotustena eristatakse:
4.1geofüüdid – pungad paiknevad säilitusorganeis või mullas;
4.2helofüüdid – pungad vees, kuid reproduktiivorganid arenevad veest kõrgemal;
4.3hüdrofüüdid – pungad vees, ka reproduktiivorganid paiknevad vees või veepinnal;
4.4terofüüdid (Th) – elavad ebasoodsa perioodi üle seemnetena.
Populatsioonidünaamika ja koosluse ruumisuhete seisukohast olulised tunnused:
1.Võsu poolt hõivatud pindala e. võimalik võsude tihedus
2.Aeg, mille jooksul üks ramet (koos oma järglastega) hõivab üht kohta koosluses
2.1Rameti eluiga
2.1Rameti võime paigutada tütarrametid emarameti poolt hõivatud olnud kohta
3.Liigi võime koosluses levida
4.Paljunemisvõime
5.Rametite vegetatiivne liikuvus
6.rameti eluiga – ühtib tipmise meristeemi elueaga (mitte segi ajada rameti vanusega);
7.risoomi aastane juurdekasv;
8.rameti risoomiosa pikkus – rameti risoomiosa pikkus emavõsust hargnemise kohast kohani, kus ramet maapinnale tuleb (võib moodustuda mitme aasta jooksul);
9. vegetatiivse liikumise kiirus – tütarrameti kasvukoha kaugus emarameti kasvukohast;
vegetatiivse paljunemise kiirus – emarametil aastas
10.vegetatiivselt tekkinud tütarrametite arv;
11.tütarrametite arv emarameti kohta selle eluea jooksul;
12.risoomi hargnemisnurk – nurk emarisoomi ja tütarrisoomi kasvusuundade vahel.
Taimede vegetatiivse paljunemise iseärasuste põhjal eristatavad kasvuvormid:
Vegetatiivse liikumise kiirus
Rameti eluiga
Puudub
Väike
Keskmine
suur
Ramet üheaastane(annuaalne)
Aaslina, väike robirohi
Valge kastehein, suur aruluste, käbihein
Võsaülane,kuutõverohi, sinihelmikas
h. raudrohi, h.hiirehernes, pune
Ramet kaheaastane(benniaalne)
Karuputk , punane pusurohi
Aasristik , kerahein, h. Nurmikas
Lamba-aruhein, härjasilm, imekannike
Nurmikas,lillakas
Ramet mitmeaastane(perenniaalne)
Tamm, kask ,paju
Teeleht ,arukaerand,
Kortsleht , ojamõõl, lubikas
Naat , maikelluke,
Põllumajanduslik poolsüstemaatiline jaotus:
1. Puitunud taimed
2.Liblikõielised
3.Teised rohundid
4.Kõrrelised
5.Lõikeheinalised ja loalised
Funktsionaalsed tunnused:
tunnus
Taime eluavaldus , millega tunnus seostub
Seemne suurus(mass)
levimiskaugus emataimest, seemnepangas püsimise kestus, kasvu alustamise edukus, viljakus
Seemne kuju
seemnepangas püsimise kestus
levimisviis
levimiskaugus emataimest, seemnepangas püsimise kestus, uue ruumi hõivamine
Klonaalse kasvu tunnused
levimiskaugus emataimest, kasvu alustamise edukus, viljakus, uue ruumi hõivamine, ruumi hoidmine, eluiga, häirimiste talumine
Lehe veesisaldus ,lehe eripind
suhteline kasvukiirus, plastilisus, kohanemisvõime, stressitaluvus, lehe eluiga
Võsu kõrgus
konkurentsivõime
Võsu mass
konkurentsivõime, viljakus
elukäik
eluiga, ruumi hoidmine, häirimiste talumine
Õitsemise ja viljumise iseärasused
stressi vältimine, viljakus, häirimiste talumine
Võsu(tüve) tihedus
eluiga, süsiniku hoidmine
Keskkonnatingimused
Valgus
1.Puude ja põõsastega pärandkooslustel on valgustingused väga heterogeensed - seega on seal palju erinevaid elupaiku (N: puisniitudel kasvavad segiläbi metsa- ja niidutaimed )
2.Puud ja põõsad leevendavad ka kesksuvist leitsakut - muld ei kuiva liialt
3.Puudeta pärandkooslustel käib suvepäevase lõõsaga koos tugev mulla soojenemine.
4.Tuul+Päike = väiksema taimestikuga aladel põud (loopealsed, osalt ka rannaniidud)
5.Seega saavad kasvada neis oludes vaid taimed, mil on kas võime vett koguda (turdtaimed soolakutel) või võime koguda ressursse ja uuendada kuivanud lehestik (maa-aluste säilitusorganitega püsikud)
Niiskus
1.Kooslused jagunevad kolmeks:
1.1märgade ja niiskete paikade kooslused;
1.2parasniisked;
1.3kuivad või ajuti läbi kuivavad kooslused.
2.Üleujutatavad/liigniisked kooslused (rannaniidud, soosunud niidud ja luhad) on enamasti üsna viljakad ja kõrge tootlikkusega (tugev konkurents!).
2.1Taimedest on eelis kõrgekasvulistel ja tugeva mättaga taimedel, mis ei karda hapnikunälga ( pilliroog , mätastarn, seaohakas ).
2.2Maapinna loomastik (pisiimetajad) vajab üleujutuse ajaks mingit pelgupaika
3.üleujutus loob lammidel ja rannas lokaalse heterogeensuse koos sellega kaasnevate elu- ja toitumispaikadega (vallide taha kogunevad lombid )
4.Tsonaalne niiskuse kättesaadavus (paralleelselt jõekalda või rannajoonega) määrab ka taime- ja loomakoosluste paiknemise ja iseloomu
5.Alvaritel üldse väga tugev kahetine niiskuse mõju
5.1paene aluspõhi ei lase vett hästi läbi - üleujutused kevadeti või suuremate vihmadega;
5.2Päikesele ja tuulele avatud ning õhukene mullakiht kuivab suviti põuasel ajal lõpuni läbi.
6.Seega on siin taimedel pidev/sage stress , mida paljud liigid ei talu.
Mullaomadused
1.Soolsus rannaaladel - ainult halofüüdid taluvad (Eestis siiski soolsuse mõju vähene);
2.Toiteained - määravad produktiivsuse ja seeläbi ka konkurentsitingimused.
3.Mulla happesus - aluselistel muldadel suurem liigifond ja liigirikkus; happelisi muldi talub oluliselt vähem liike;
1.Madalad rohustud – 10-50 cm, alvarid, saliinsed rannaniidud, osa pärisaruniite.
2.Keskmised rohustud – 50-150 cm, tootlikumad pärisaruniidud, majandatavad luhaniidud, suur osa kultuurrohumaid.
3.Kõrged rohustud – >150 cm, roostikud, mõned luha - ja rannaniidud.
Koosluste heinasaagivahemikud
Tüüp
Niiskustingimused
Heinatoodang(kg ha aastas)
Puisniidud ja puiskarjamaad
Kuivad
Niisked
soostunud
1200-2000
1200- 2300
850-3400
alvarid
Kuivad
niisked
600-1600
600- 2200
luhaniidud
Ajuti üleujutatud
Regulaarselt ülejutatud
300-3000
1000-5000
rannaniidud
700-2500
Niitmise mõju konkreetsele liigile sõltub:
1.Liigi fenoloogia ja niitmise aja kombinatsioonist
2.Liigi eluvormist
3.Vertikaalsest massi jaotumisest liigil
4.Kuidas, millega ja kui tihti niidetakse!
Niitmine:
1.Ebasoodus puitunud taimedele
2.Eriti soodus geofüütidele ja hemikrüptofüütidele
3.Soodustab väikeste taimede kasvu võrreldes suurte taimedega. Viimased saavad ebaproportsionaalselt rohkem mõjutatud.
4.Putukad - avab maapinna, vähendab õite hulka
5.Linnud - erinevad liigid vajavad erinevaid elupaiku.Meil on praegu haruldasemad need liigid, mis vajavad suuri ja madala taimestikuga alasid.
Karjatamise mõju sõltub:
1.liigi söödavusest ja karjatatava looma toidueelistustest
2.liigi vastupidavusest tallamisele ja karjatatav liigi tallavast mõjust
3.karjatamiskoormusest
4.liigi eluvormist
Karjatamine:
1.Suuresti sarnane mõju, mis niitmisel – taimestik muutub madalamaks
2.Lisandub aga tallamise mõju - muld osaliselt tiheneb, osaliselt kamar kaob
3.Loomad söövad alati valikuliselt.
4.Väga tähtis on karjatamiskoormus.
5.Loomade väljaheited on uue mikromitmekesisuse allikaks
6.Enamasti muudab karjatamine ala heterogeensemaks
Muud häiringud
Tuli
1.Meil on olnud oluline loopealsete päästja
2.Turvastunud aladel võib olla väga ohtlik!
3.Enamasti aitab kaasa mätast moodustavate taimeliikide levikule, muudab mullaomadusi (kasvab happesus)
4.Regulaarsel kasutamisel vähendab nii taimede kui loomade liigirikkust
5.Meil praegu soovitatav vaid kui ühekordne koosluse meede koosluse taastamisel
6.Oluline on tule intensiivsus ja tema mõju sügavus mullas
Erosioon
1.luhtadel ja rannas loomulik ja sage
2.Kogu maailmas on suur probleem sellega, et ülekarjatamine tekitab erosiooni
3. Deflatsioon (tuulekanne) on olnud üks alvareid kujundav tegur.
4.Avab elupaiku ruderaalsetele liikidele (r-strateegia!)
5.Taimevabad laigud on olulised paljudele mardika-, kile- ja sihktiivaliste, liblikaliste jt. Putukate liikidele
6.Lombid on kudepaigaks kahepaiksetele
NB
Oluline on tähele panna, kuidas erinevad tegurid koosmõjus avalduvad!
1.valgus+tuul=kuivus
2.niitmine ja heina ära viimine vähendab viljakust
3.üleujutused mõjutavad mulla elustikku , mis on toiduks lindudele jt. loomadele
4.karjatamine ja tuli võivad suurendada erosiooniohtu
5.niitmise ajastus on kriitiline ent erinev taimestiku ja loomastiku seisukohast
6.ala suurusest ja homogeensusest tulenevad efektid
Rohumaatüübid 3-liigirikkuse kujunemine
Kaks vaadet kooslusele
• Individualistlik - gleasonlik (H. Gleasoni järgi) - kooslus on lihtsalt liikide kogum. Liikide kooseksisteerimine tuleneb nende sarnastest elupaiganõudlustest. Liikide kogumites ning koosluste arengus on palju juhuslikkust.
• Organismiline - klementslik (F.E. Clementsi järgi) – kooslus on kui superorganism; liigid on omavahel tihedasti seotud vastastikuste suhete kaudu ning süsteem areneb terviklikult. Koosluste areng on deterministliku iseloomuga.
Clementsi deterministlikust vaatest tuleneb kliimaksi kontseptsioon
• Kliimaks - koosluste arengu (suktsessiooni) suhteliselt püsiv lõppjärk (väljakujunenud struktuuri, liigilise koosseisu ja liigirikkuse, produktsiooni, aineringe jmt-ga).
• Meie tingimustes on see enamasti mets või raba. Metsadest valdavalt kuusik, ent sõltuvalt mullatingimustest ka mõni muu metsatüüp (männik, segamets ).
• Pool-looduslikud kooslused on plagiokliimakskooslused - pideva häirituse tingimustes kujunenud ning nende tingimustega kohanenud kooslused.
Liigipõhise vaate järgi kujuneb koosluse liigiline koosseis kahe põhilise protsessi tulemusel
• Kuidas liigid elupaika jõuavad (ränne, levised, sissetalumine jmt)?
• Kas ja kuidas liigid koosluses püsima jäävad (konkurents ja kisklus, toidu olemasolu, paljunemise võimalikkus jmt)?
• Populatsiooni arvukuse muutus ajas: Nt+1 = Nt + B - D + I – E (B - sünnid, D - surmad, I - immigrandid, E – emigrandid)
Liigifond
• Liigifondi moodustavad liigid, mis suudavad ses koosluses elada (sobivad keskkonnatingimused)
ning mis on ümberkaudu olemas ja mil pole ruumilisi takistustusi.
• tegelik liigifond (actual species pool) – liikide hulk, mis on koosluses olemas. Tegelik liigifond on sisuliselt ühe koosluse liigirikkus;
• lokaalne liigifond ( local species pool) – liikide hulk, mis on levinud uuritava koosluse lähiümbruses ja kuulub selle koosluse liigifondi (võib ses koosluses valitsevais tingimusis kasvada);
• regionaalne liigifond (regional species pool) – liikide hulk, mis on levinud teatud suuremas piirkonnas ümber uuritava koosluse ja kuulub selle koosluse liigifondi.
Levikust
• Enamus liike vajavad levikuks kas pidevat või enamvähem pidevat elupaika - seega on olulised
kooslustevahelist sidusust määravad tegurid (levikukoridorid või -takistused; astmelauad; levitajad
- ka heinategu või kariloomad liikide levitajana);
• Liikide looduslik levik on aeglane
• Levik sõltub suuresti aladevahelisest kaugusest!
Selleks, et liigid üldse saaks alale sisse levida, peavad nad olemas olema kuskil ümberkaudu!
• Liigid peavad olema tekkinud (evolutsiooniliselt)
• Liigid (ja seega ka nende elupaigad ) peavad olema antud piirkonnas püsinud.
• Aluselised mullad on põhjapoolkeral olnud kauem ja ulatuslikumalt ning taimestik on saanud
evolutsiooniliselt sellistel aladel kujuneda.
• Liigifond ja levikutingimused määravad
liigid, mis võivad kooslusesse sisse levida.
• Kohalikud tingimused (s.h liikidevahelised suhted) määravad selle, millised liigid koosluses püsima jäävad.
• Meenutage - mis mõjutab liikide võimalust elupaigas püsima jääda?
• Pärandkooslustel olulisim abiootiliste tegurite (niiskus, valgus, viljakus jmt) koosmõju inimmõjuga (eelkõige niitmine ja karjatamine).
taimekoosluse areng - suktsessioon
• Primaarsuktsessioon - areng, mis algab täiesti taimestikuvabal territooriumil. Eestis merest kerkivatel aladel. Rannaniidud ja mõned luhaalad on meil ainukesed primaarse tekkega niidud.
• Sekundaarsuktsessioon - areng mõne häiringu või muutuse järgselt (näiteks rohumaa taastamisel)
Häiringud
*Mõiste süsteemiteooriast: süsteemile kontrollimatult toimivad tundmatu algupäraga välistoimed
*Ökoloogias - häiringud on populatsioonidünaamikat või koosluse arengut järsult muutvad välistegurid
* juhuslikud häiringud - maavärinad, komeedid, põlengud (teatud mööndustega) jpt
* regulaarsed - inimtekkelised (niitmine, kündmine), põlengud (teatud mööndustega), sügistormid, kevadised üleujutused jpt
*Pärandkooslused püsivad ainult tänu regulaarsetele häiringutele!
Häiringuil kolm kriitilist tunnust
• Sagedus
• Tugevus
• Regulaarsus
Need määravad häiringute intensiivsuse ja mõju
ulatuse .
Eri tüüpi ökosüsteemides erineva pikkusega tsüklid
Ökosüsteem
Koosluse kujunemise kestvus
Looduslike häiringute sagedus
Inimtekkeliste häiringute sagedus
Loduslikud rohumaad
50-100 a
Iga aasta,kord kümnendis
2-3 korda aastas
Poollooduslikud rohumaad
50-100 a
2-3 korda aastas
Metsad
200-600 a
Kord 150-400 aasta jooksul
Kord 50-100 aasta jooksul
Sood
500-1500 a
Kord 200-500 aasta jooksul
Kord 5-10 aasta ooksul
Konkurentsi omadusi:
• sümmmeetriline K (maa-alune K on tihti selline)
• asümmeetriline (maapealne K on tihti selline)
• Suuremad tõrjuvad väiksemad välja
• Madala intensiivsusega majandamine vähendab isendite suuruse
Liikide kooseksisteerimist püüavad seletada paljud hüpoteesid
•Keskmiste produktiivsuste hüpotees (keskmise stressi hüpotees);
•Keskmise häirimise hüpotees; 1. Häiringud loovad lisaelupaiku 2. Häiringud vähendavad konkurentsi
•Liigifondi hüpotees;
•Dünaamilise stabiilsuse hüpotees ( aeglase arengu hüpotees, keskkonna muutlikkuse hüpotees); Liigirikkust kujundavad mittetasakaalulised protsessid (muutub keskkond, muutuvad liikidevahelised
suhted). Kooslused on pidevas ümberkujunemises, mis ei lase konkurentssel väljatõrjumisel mõjule pääseda. Samuti vähendab konkurentsi liikide madal kasvukiirus.
Liigirikkamad on
• Suuremad kooslused/piirkonnad
• Mitmekesisemad (suurema seesmise heterogeensusega) kooslused/piirkonnad
• Ekvaatorile lähemad piirkonnad / stabiilsemates tingimustes arenenud alad
• Suhteliselt vähetoitelised kooslused
• Kooslused, kus üksikute ei ole tugevat domineerimist
• Mõõdukalt häiritud kooslused
Miks puisniidud on nii liigirikkad?
• Suur liigifond
• Suur puisniitude pindala ja lai levik (ajalooliselt)
• Seesmine heterogeensus (mets ja niit, kuiv ja niiske, puistu mitmekesisus jne)
• Madal konkurentsi intensiivsus
• Pikk ja kestev väheintensiivne majandamine
Elurikkus
• Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus (geneetiline informatsioon, metaboolsed rajad e. ainevahetuse teed jmt).
• Taksonoomiline mitmekesisus (liigiline mitmekesisus, aga ka kõrgete taksonite oma: perekonnad, alamliigid jt)
• Ökoloogiline mitmekesisus: kooslused, elupaigad, ökosüsteemid, protsessid, ka kultuuriline mitmekesisus.
Liigiline koosseis ja mitmekesisus – Miks jälle see mitmekesisus?
• Mitmekesisus kui iseseisev looduskaitseline väärtus.
• Mitmekesisus kui huvitav teaduslik probleem - kuidas saavad liigid (nii palju liike korraga) koos eksisteerida?
• Mitmekesisus kui koosluse seisundi indikaator ja koosluse püsimise eeldus!
Koosluse stabiilsus
• sõltub koosluses leiduvatest liikidest!
• Kui üks liik kaob, saab mitmekesises koosluses tema koha aineringes (ökonissi) täita mõni teine sarnane liik. Liigivaese koosluses võib jääda lünk.
• Liigirikkamad kooslused on muutustele vastupidavamad, sest sisaldavad erinevate nõudlustega liike – uued tingimused on mõnele neist sobivad.
Chapin et al. (1997) järgi on liigirikkamad kooslused stabiilsemad sest:
• nende toiduahelad on tugevamalt seotud võrgustikuks ning ühe liigi roll või teiste mõju teatud liigile on sellevõrra väiksem;
• võõrliigid ei asusta neid nii kergesti (kuna nissiruum on paremini täidetud);
• haigused levivad aeglasemalt, sest ühte liiki isendeid on vähem kui liigivaestes kooslustes.
Suurem mitmekesisus taimekoosluses:
a. )suurendab koosluse produktiivsust (sest suurem on tõenäosus, et liikide segus on mõni kõrge produktiivsusega liik ning sest nissiruum täidetakse paremini);
b.)suurendab lämmastiku ja teiste toitainete kooslusesiseses aineringes püsimist, vähendab leostumist (sest nissiruum täidetakse paremini ning sest suurem on tõenäosus, et segus on erineva nõudlusega
liigid ning sest tekib mitmerindelisus ka maa-aluste organite jaotumises ja kamar tugevneb);
c.)suurendab koosluse stabiilsust (sest mitmekesistes kooslustes koos erineva nõudlusega liigid, mis reageerivad erinevalt keskkonnatingimuste muutumisele ning suurem on tõenäosus, et liigid suudavad üksteise funktsioone vajadusel asendada ).
• (a) puhul vastupidine ei kehti, (c) puhul küll.
Üldisemalt:
• liigirikkamais kooslustes tarbitakse ressursse (kõikidel troofilistel tasemetel ) väiksema jäägiga, ressursside viibeaeg koosluses pikeneb;
• suurem liigirikkus vähendab ökosüsteemi protsesside suurte muutumiste ohtu väliste mõjutuste korral (häiringud, invasioonid, haigused jne)
• koosluste mitmekesisus ning elu jooksul erinevaid elupaiku vajavate liikide püsimine sõltuvad otseselt ka maastikulisest mitmekesisusest.
*NB! Liigirikkus on sageli looduskaitsetegevuse üks eesmärke!
Pärandkoosluste taimestik
Soontaimede liigirikkus
Kooslus
Leitud liike
% eesti liikidest
% kaitsealustest
Puisniit
600
40
30
Looniit
270
17
16
Laminiit
350
23
12
Rannaniit
390
26
19
Võsaülane Anemone nemorosa (tulikalised)
Kollane ülane Anemone ranunculoides (tulikalised)
Metsülane Anemone sylvestris (tulikalised)
Harilik kuutõverohi Polygonatum odoratum (liilialised)
Härjasilm Leucanthemum vulgare (korvõielised)
Metsmaasikas Fragaria vesca (roosõielised)
Pääsusilm Primula farinosa (nurmenukulised)
Külad ja heinategu
Küla – 19. sajandini asustus-, majandus- ja haldusüksus (külakogukond kui sotsiaalne organisatsioon, temale kuuluv maa-ala ehk külasaras ja sellel paiknev hoonestus), pärast 19. sajandi teise poole maade kruntimist peamiselt haldusüksus.
Ühe küla moodustasid suurem või väiksem kogu peresid/talusid, mis olid omavahel seotud kehtiva maakasutussüsteemiga – ühised külapõllud ja heinamaad olid jagatud talude vahel kasutamiseks hulga väikeste, segi paistatud tükkidena.
Külasarase kasutamist ja muid küla omavalitsuse küsimusi lahendas külavanem (kubjas), mõisnike võimu laienemise ja pärisorjuse kujunemise tõttu muutusid küla ametimehed mõisa võimu teostajateks külas. Kuni 19. sajandini säilis loomade ühiskarjatamine, küla karjase ja sepa palkamine, tuleõnnetute ühine abistamine, ühistööd (talgud).
Küla kogukond koosnes õiguslikult ja majanduslikult eri kihtidest: peremehed,
vabadikud jt. kehviktalupojad, sulased ja tüdrukud.
Talu – põllumajanduslik väikemajand, hõlmab maavalduse koos õue ja hoonetega ja talupere. Pärisorjusest vabastamiseni (1816-1819) kasutasid talupojad pärandatava kasutusõiguse alusel, hiljem rentnikena.
19. sajandi keskpaiga talurahvaseaduse alusel sai talupoeg õiguse oma talu päriseks osta, ostetud talu nimetati päristaluks (päriskoht).
Algse talu suurus oli 1 adramaa , hiljem sageli ½ või ¼ adramaad. Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suuerm talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga talupidaja perekonnaliikmete tööjõud.
19. sajandi teise poolel algas talude kruntimine – varem väikeste tükkidena teiste talude maavaldustega segamini olnud maatükid koondati võimalikult terviklikeks, suuremateks maatükkideks, millest põllumaal pidi olema seos taluõuega. Seetõttu viidi osa taluõuesid tihedatest küladest kaugemale, tekkisid tuumikkülad. Saaremaal krunditi mitmes järgus, lapimaad ja ühiskarjamaad kaotati alles 1926. Aasta maakorraldusega. Kruntimine soodustas üleminekut kolmeväljasüsteemilt mitmeväljasüsteemile ja hajutas paljud tihedad külad.
Sumbküla – õued paiknevad korrapäratult kobaras, õuede kõrvalt või vahelt kulges külatänav
(Lõuna-Eestis tanum). Suuremate sumbkülade keskel võis olla väljak (külavainu, külaväli), kus võis asuda külakaev ja külakiik. Vainule kogunes harilikult ka külakari karjamaale minekuks . Sumbküla võis olla mitmesuguse suuruse ja tihedusega. Pärast maade kruntimist hajutati suur osa sumbküladest, nende asemele tekkisid haja- või ahelkülad ja tuumikkülad, kus tihedama sumbja keskosa ümber on üksikud õued.
Ridakülades seisid õued kõrvuti tee ääres piki põlluserva, mäeveeru või mõne veekogu kallast. Ridakülad olid iseloomulikud näiteks Kesk-Eesti voortel ja oosidel.
Ahelküla on ridaküla hõredam variant, õued asusid peateest kaugemal, nii et õueni viis väike harutee. Iseloomulikud eriti Lõuna-Eestile.
Hajakülas asusid õued hajali põldue vahel ja nende serval . Oli eriti iseloomulik Lõuna-Eestile.
Tänavkülades olid õued kahel pool suhteliselt sirget külatänavat. Eriti iseloomulik Peipsi rannikule
Maaviljelussüsteemid, külvikord
Vanim maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, iseäranis omane rändavatele, nomaadsetele rahvastele.
Kolmevälja- ehk kesasüsteem: kesa , taliteravili, suviteravili
Viljavaheldussüsteem(mitmeväljasüsteem, norfolgi külvikord): põldhein, taliteravili, naeris /kartul, oder koos ristikuga.
Rohumaade tööde aastaring
*Kevadel riisumine, eriti puisniitudel. Mahalangenud okste kokkukorjamine, maapinna tasandamine.
*Oksad kasutati enamasti kütteks või kuhjati kändudele ja põletati suvisel heinaajal.
*Vähem kivistes kohtades tähistati vaiadega kive, et heinaajal vikatit ei vigastaks.
Heinategu. Kõigepealt niideti lagedad heinamaad, puisniitudele mindi enamasti juulis. Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire
tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele
heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid .
Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga.