12
Üldmõisted
Pärandkooslused
(
pool-looduslikud kooslused ) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused
eelkõige
puisniidud , loopealsed,
lamminiidud , rannaniidud, aga ka teised
karja- ja heinamaad,
mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (
niitmine ,
karjatamine )
tingimustes. Niitmine,
valikraie , ekstensiivne karjatamine,
kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii
valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine,
mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju
lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus
looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks).
Pärandkooslused
klassifitseeritakse: esimeseks on aruniidud,
mis on turvastumata ja üleujutuseta muldadel ning jaotuvad
looniitudeks e. alvariteks e. loopealseteks(s.h. loopuiskarjamaad),
pärisaruniitudeks (s.h. pärisarupuisniidud ja –karjamaad),
nõmmeniitudeks ja paluniitudeks, Teiseks on lamminiidud
e.
luhad (s.h. lammipuisniidud),
kolmandaks rannaniidud
ja neljandaks
soostunud niidud
(s.h. soostunud puisniidud ja karjamaad).
Looduslikud
kooslused
on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt
ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese
vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud
tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud
muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks.
Kultuurkooslused
on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse
liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu
inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused
paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab
kultuurkoosluse kiire
suktsessioon loodusliku koosluse suunas.
Rohumaa
on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab
igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest(parasniiskete
kasvukohtade taim)
koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses
kasutatav mõiste
looduslik
rohumaa
ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega.
Niit
ja
karjamaa
tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti
on üksnes
taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana.
Parandatud
rohumaa
on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku
kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv
jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib
rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest.
Kasvukoht
(laiemas kontekstis ka elupaik,
biotoop , ökotoop) on
keskkonnategurite – kliima,
pinnamoe , mulla, veereziimi jm.
suhteliselt püsivate omadustega
kompleks . Kasvukohatüübi mõiste
hõlmab erinevates paikades korduvaid suhteliselt sarnaseid
keskkonnategurite komplekse.
Taimekooslus
on koos kasvavate taimede kogum.
Kooslus säilib suht ühesugusena
teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral.
Rohumaade kasvukohatüübid
1.Arurohumaad
paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel
lähtekivimil loo-, sürja- ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel
mineraalmuldadel nõmme- ja palurohumaad ning lisaks
vahepealne üleminekukooslus
nõmmlood . Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole
küntud 50 või rohkem aastat. Taimkattes
domineerib kerahein,
luht -kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt.
põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist
künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus,
põllukivihunnikute leidumine.
2.Soostunud
rohumaad
on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega
turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude
perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid,
liigivaeseid ja allikalisi.
Soorohumaade
turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid:
liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad
3.Üleujutatavad
rohumaad:
jõe- ja järvelammidel kuivad,
niisked ja soostunud lamminiidud (ehk
luhad) ja lammiroostikud ning rannikul
rannarohumaad
(saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud)
4.Kultuuristamisest
mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
5.Puisniidud:
niidetavad hõredad looduslikud
puistud . Maastiku-tüüp, mida võib
leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-,
lammi -, soostunud,
soopuisniidud jne.).
6.Loorohumaad
ehk
alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus
mullakiht on alla 20 cm paks ja
pinnakate vähem kui 1 m.
Lähtekoosluseks on loometsad.
Madal
ksero- ja kaltsifiilne
rohustu on
liigirikas , iseloomulikud on
lamba-
aruhein , mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas
tarn ,
varretu
ohakas jt. Võib kasvada
üksikuid
mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt
kadakas , mis vähese
karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama.
Samblarinne enamasti tihe.
Tänapäevaks
on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
7.Lammirohumaad
on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja
harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda
toitainetega . Muldade
huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset
setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski
0,5-2,5 cm.
Niiskustingimustelt
varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks.
Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm- liivatee , kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.
Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad , rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.
Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus .
8.Rannaniidud
on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on
vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja
maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks.
Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed
paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes
tugevamate tuultega. Rannaniitude umbkaudne pindala on 8000 -10 000
ha.
Pärandkoosluste
väärtus
1.Liigiline
ja koosluseline mitmekesisus 2.Ohustatud
ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril – Laelatu puisniit )
3.
Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
4.
Kultuuriline
väärtus: vanim maaharimisega kujundatud maastikutüüp aineline ja
vaimne kultuur
5.
Majanduslik
väärtus: kasutatavus mahetootmises
6. Esteetiline väärtus
Fluktuatsioonid(võnkumised):
koosluse/ökosüsteemi muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate
jooksul. Muutub eelkõige liikide arvukus (mõjutab tugevasti
niitmise aeg:enamikul liikidest valmivad seemned juuli keskpaigas,
osa liike õitseb pärast niitmist ädalas. Varasem niitmine vähendab
eelkõige üheaastaste taimede arvukust (härghein, aaslina jt.)),
elujõulisus, osakaal koosluses, kuid koosluse üldilme jääb
samaks. Põhjustavad ökosüsteemi sisemised regulatsioonimehhanismid (seemneaastad, paljunemistsüklid jms.), ilmastikumuutused (suvised
põuad ja liigniiskus, sügise vihmasus, lumikatte paksus, kevade
algus ja pikkus, hilised öökülmad jne).
Erakordselt
vihmasel
hilissuvel
ja sügisel
võib
mõju
rohumaale
olla väga tugev.
Liigvee tõttu võib hävida osa liike, sügisesed võrsumised võivad
olla puudulikud ja talvitumistingimused seega ebarahuldavad.
Väetamine
suurendab oluliselt biomassi. Lämmastiku lisamine 10 g/m2
aastas võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv
ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad eelkõige
madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku
lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti
liblikõielisi.
Karjatamise
mõju erijooned : valikuline taimede söömine, tallamine, väetamine,
liikide levitamine.
Karjamaadel
väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja
tallamiskindlad liigid.
Lambad
on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud
on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest
lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid
ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke.
Kui
loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete
bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde
ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust,
domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid.
Tugevasti
karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks
ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete
tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab
seemnelist levimist . Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja
kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised.
Kariloomad
ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel
(sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu
sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid
pesitsevad kõrgemas taimestikus.
Optimaalne
karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1
lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või
hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast .
Ülekarjatamisel
hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein,
raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars.
Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või
täielikult.
Muutused
koosluses majandamise katkemisel
1.Rohumaad
muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks
ja toitainerikkamaks,
kuna varem heinaga äraviidud toitained jäävad ringlusse, paks
kulukiht vähendab auramist mullapinnalt.
2.Laiemalt
levivad
hilise arenguga liigid,
kelle arvukus suruti niitmisega maha: sulg -aruluste, sinihelmikas,
jäneskastik, angervaks. Niisketel aladel hakkab domineerima
angervaks ja mättaid moodustavad luht-kastevars, mätastarn,
sinihelmikas.
3.Kulukihi
paksenemine toimib tuntavalt kooslusesisesele mikrokliimale
ja
väiksemakasvuliste
liikide väljatõrjumisele.
Rohustu kasvutingimusi muudavad ka mahalangenud oksad , tüved,
suureneb sipelgapesade hulk.
4.Võsastumine
on tihedama ja kõrgema rohustu korral suht. aeglane, kuna
rohttaimede ja noorte puude vahel on tihe konkurents .
5.Gleistunud
ja gleimuldadel niidud
kasvavad kinni
haava, männi, halli lepa, pajude ja sarapuuga, lubjarikastel
muldadel on iseloomulikud kadakas ja viirpuu . Mandri-Eestis
võsastumine sageli kuusega.
6.Võsastumisele
järgneb rohukamara
häving.
Puurindesse jõuavad kiirekasvulised saar, lepp , haab. 7. Endised puisniidupuud
kuivavad või kasvavad kõrgusse
koos varasema võra suremisega.
8.Puisniitudest
tekkinud metsade tunnuseks on niitelisest kasutamisest jäänud vanad
tammed jt. puisniidupuud. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad ,
niiskematel lodustuvad metsad .
Rohustu
kujunemine rohumaa rajamisel metsast
1.Suureneb
rohurindele
Kõik kommentaarid