Pärandkoosluste eksamiks (8)

12
Üldmõisted
Pärandkooslused ( pool-looduslikud kooslused ) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused eelkõige puisniidud , loopealsed, lamminiidud , rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju ( niitmine , karjatamine ) tingimustes. Niitmine, valikraie , ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks).
Pärandkooslused klassifitseeritakse: esimeseks on aruniidud, mis on turvastumata ja üleujutuseta muldadel ning jaotuvad looniitudeks e. alvariteks e. loopealseteks(s.h. loopuiskarjamaad), pärisaruniitudeks (s.h. pärisarupuisniidud ja –karjamaad), nõmmeniitudeks ja paluniitudeks, Teiseks on lamminiidud e. luhad (s.h. lammipuisniidud), kolmandaks rannaniidud ja neljandaks soostunud niidud (s.h. soostunud puisniidud ja karjamaad).
Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks.
Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas.
Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest(parasniiskete kasvukohtade taim) koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana.
Parandatud rohumaa on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest.
Kasvukoht (laiemas kontekstis ka elupaik, biotoop , ökotoop) on keskkonnategurite – kliima, pinnamoe , mulla, veereziimi jm. suhteliselt püsivate omadustega kompleks . Kasvukohatüübi mõiste hõlmab erinevates paikades korduvaid suhteliselt sarnaseid keskkonnategurite komplekse.
Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral.
Rohumaade kasvukohatüübid
1.Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, sürja- ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel nõmme- ja palurohumaad ning lisaks vahepealne üleminekukooslus nõmmlood . Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Taimkattes domineerib kerahein, luht -kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine.
2.Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi.Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad
3.Üleujutatavad rohumaad: jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud)
4.Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
5.Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud . Maastiku-tüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi -, soostunud, soopuisniidud jne.).
6.Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas , iseloomulikud on lamba- aruhein , mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn , varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas , mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
7.Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega . Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks.

Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm- liivatee , kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.

Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad , rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.

Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus .
8.Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Rannaniitude umbkaudne pindala on 8000 -10 000 ha.
Pärandkoosluste väärtus
1.Liigiline ja koosluseline mitmekesisus 2.Ohustatud ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril – Laelatu puisniit ) 3. Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
4. Kultuuriline väärtus: vanim maaharimisega kujundatud maastikutüüp aineline ja vaimne kultuur
5. Majanduslik väärtus: kasutatavus mahetootmises
6. Esteetiline väärtus
Fluktuatsioonid(võnkumised): koosluse/ökosüsteemi muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide arvukus (mõjutab tugevasti niitmise aeg:enamikul liikidest valmivad seemned juuli keskpaigas, osa liike õitseb pärast niitmist ädalas. Varasem niitmine vähendab eelkõige üheaastaste taimede arvukust (härghein, aaslina jt.)), elujõulisus, osakaal koosluses, kuid koosluse üldilme jääb samaks. Põhjustavad ökosüsteemi sisemised regulatsioonimehhanismid (seemneaastad, paljunemistsüklid jms.), ilmastikumuutused (suvised põuad ja liigniiskus, sügise vihmasus, lumikatte paksus, kevade algus ja pikkus, hilised öökülmad jne). Erakordselt vihmasel hilissuvel ja sügisel võib mõju rohumaale olla väga tugev. Liigvee tõttu võib hävida osa liike, sügisesed võrsumised võivad olla puudulikud ja talvitumistingimused seega ebarahuldavad.
Väetamine suurendab oluliselt biomassi. Lämmastiku lisamine 10 g/m2 aastas võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad eelkõige madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõielisi.
Karjatamise mõju erijooned : valikuline taimede söömine, tallamine, väetamine, liikide levitamine. Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lambad on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke.
Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid.
Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist . Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised.
Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus.
Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast .
Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult.
Muutused koosluses majandamise katkemisel
1.Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks, kuna varem heinaga äraviidud toitained jäävad ringlusse, paks kulukiht vähendab auramist mullapinnalt.
2.Laiemalt levivad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha: sulg -aruluste, sinihelmikas, jäneskastik, angervaks. Niisketel aladel hakkab domineerima angervaks ja mättaid moodustavad luht-kastevars, mätastarn, sinihelmikas.
3.Kulukihi paksenemine toimib tuntavalt kooslusesisesele mikrokliimale ja väiksemakasvuliste liikide väljatõrjumisele. Rohustu kasvutingimusi muudavad ka mahalangenud oksad , tüved, suureneb sipelgapesade hulk.
4.Võsastumine on tihedama ja kõrgema rohustu korral suht. aeglane, kuna rohttaimede ja noorte puude vahel on tihe konkurents .
5.Gleistunud ja gleimuldadel niidud kasvavad kinni haava, männi, halli lepa, pajude ja sarapuuga, lubjarikastel muldadel on iseloomulikud kadakas ja viirpuu . Mandri-Eestis võsastumine sageli kuusega.
6.Võsastumisele järgneb rohukamara häving. Puurindesse jõuavad kiirekasvulised saar, lepp , haab. 7. Endised puisniidupuud kuivavad või kasvavad kõrgusse koos varasema võra suremisega.
8.Puisniitudest tekkinud metsade tunnuseks on niitelisest kasutamisest jäänud vanad tammed jt. puisniidupuud. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad , niiskematel lodustuvad metsad .
Rohustu kujunemine rohumaa rajamisel metsast
1.Suureneb rohurindele