selle võrgendiga kokku ja hävitab seemnealgmed. 1 pk. Kahetiivalised. Porgandikärbes muneb porgandi lähedale mulda. Talvitub nukuna mullas. Vaglad uuristavad porgandi peajuures käike. Porgand rikneb, mädaneb. 2 pk. Teine pk areng aeglane, osa vaklu satub koos porgandiga hoidlasse. Kärbes lendab madalalt. Marjakultuuride kahjurid Sõstra-pahklest peamiselt mustsõstral. Üks ohtlikuim ja levinuim sõstrakahjur. Sõstra pungas talvituvad viljastatud emased. Kevadel munetakse samasse punga. Munast väljunud lestad imevad sealsamas pungas mahla. Selle tagajärjel pung paisub, ei avane ja kuivab. Samas pungas 2 põlvkonda. Kahjustavad mõlemad, sõstarde õitsemise ajal liiguvad uutesse pungadesse. Sõstra-kublatäi muna talvitub punga alusel. Kevadel vastne imeb pungal, kestub valmikuks, läheb lehe alumisele küljele taimemahla imema. Eritavad kasvuained, mille toimel tekivad punased kublad. Mitu põlvkonda. Ainult emasisendid, suve keskel lennuvõimeline pk.
MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg; Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun; Toitumine: põhi toiduks on roomajad, enamasti rästikud ja arusisalikud; Saaki jahib avamaastikul lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes; Pesitsemine: suhteliselt väike pesa männi ladvaosas; Pessa munetakse ainult 1 muna mai keskel, haudumine poolteist kuud; Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis; Võib kohata eeskätt suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümruses. KONNAKOTKAD Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam
kui "söödana". Seejärel ajab kondor-kilpkonn suu pärani ning imeb toidu sisse nagu tolmuimeja. Kilpkonnad suudavad ka kaua nälgida. Munad ja pojad Kilpkonnad munevad maismaale, et arenevad looted saaksid otse hapnikku, sest ilma hapnikuta nad lämbuksid. Pesitsushooajal muneb enamik liike kaks või rohkem munakurna mis võib sisaldada neli kuni sada muna või veel rohkem oleneb liigist. Tavaliselt munetakse liivaurgu, mille emased ise kaevavad. Enamasti munetakse öösel. Mõni liik harv liik peidab oma munad lagunevate taimekuhilate alla või kasutab munemiseks teiste loomade mahajäetud pesi. Munad kooruvad päikesesoojusega. Munast väljumiseks kasutavad tillukesed kilpkonnad oma koonul asuvat teravat, nn munahammast. Vastkoorunud kilpkonnalistel on kaasas teatud määral munarebu, nii ei pea nad alguses kohe süüa otsima. Kasutatud kirjandus: 1. http://foorum.akvarist.ee/ 2. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kilpkonnad.htm
See eristab teda teistest ning annab samas ka talle nime. Tutt-tihane paikneb okasmetsades. Lehtmetsi, linnaparke ja asulaid ta ei armasta. Läänesaarte männikutesse pole tal veel üldse asja olnud. Külma tulekul kogunevad tihased segasalkadesse. Lisaks võivad salka eksida ka siisikesed, punarinnad, leevikesed, vindid ja teised laululinnud. Tutt-tihased pesitsevad aprillis. Pesa vooderdatakse rohukõrte, sambla, puuniitide ja taimevillaga. Sinna munetakse 5-6 muna ja kuu aja pärast on pojad valmis. Hiljem pesast väljudes püsitakse sünnikodu läheduses. 3 PILTE TUTT-TIHASEST 4 KASUTATUD MATERJALID 7.klassi eesti keele töövihik http://www.looduskalender.ee/node/15899 http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=236 http://erikmandre.planet.ee/index.php?showimage=643
ja umbselt lõppev sool. Tahked jääkained eemaldatakse suu kaudu. Erituselunditeks on neerud, mille moodustavad erituskanalid, mis on ühest otsast suletud, teine avaneb keha pinnale. Närvisüsteem koosneb neelutängist ja nendest lähtuvatest närviväätidest. Närvitänk on närvirakkude kogum. Sigimiselundid paiknevad ühes isendis - nad on liitsugulised - loomad, kelle seemne- ja munarakud arenevad ühes ja samas isendis. Maksa-kakssuulase areng - munad munetakse peremehe maksa. Munad liiguvad soolde, sealt väljaheidetega rohule. Edasiseks arenguks peavad munad sattuma vette, kus kooruvad vastsed. Viimased peavad tungima veeteo maksa. Läbinud seal arengu, peavad vastsed sattuma vette ja kinnituma mõnele taimele. Sellest toituvad rohusööjad, nakatuvad ussiga. Inimene võib nakatuda maksa-kakssuulasega luhaveekogust vett juues. Paelussid - nad on parasiidid, kes elavad looma sooles. Nudipaeluss elab inimese sooles
kojast ja vatsakesest. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. Talvel teod magavad. Nende ainevahetus aeglustub, nad ei toitu ega kasva. Külma üleelamiseks tõuseb tigude kehavedelike suhkrusisaldus, et neid külmumast takistada. Kevade saabudes hakkavad nad uuesti toitu otsima ja toidust saavad nad kasvamiseks vajalikke aineid. Nii moodustuvadki tigude kodadele aastarõngad, kus talveperioodi märgivad silmapaistvad rõngad.
Kurn: 1..3päevaste vahedega u.20muna Haudumine: kägu muneb teiste lindude pesadesse seetõttu ei haudu ta mune ise Koorumine: koorudes on paljas, pesakaaslastest veidi suurem. Poegade edasine elu: Väljaviskamisrefleks avaldub 2.- 5. päevani: kõik välja lükata, mis pesas leidub. Harilikult vabaneb kasuõdedest ja vendadest. Allesjäänud surevad enamasti nälga, sest käopoeg ahnitseb kõik endale. Pesast lahkub 3.nädalaselt. Paabulind Pesa: munetakse pinnasüvendisse Täiskasvanud ööbivad puuoksal. Kurn: 4-6 kreemikat kõvakoorelist muna Haudumine: u.28päeva. Koorumine: peale koorumist hakkavad koheselt süüa nõudma. Poegade edasine elu: uhke saba saavad isaslinnud alles 3aastaselt. Aara Pesa: enamasti puuõõnsuses, vooderdamata. Kurn: 2-5 lumivalget muna. Haudumine: Haub vaid emaslind. Koorumine: Vastkoorunud pojad on paljad ja pimedad. Poegade edasine elu: Liiguvad tihti koos
Isasloomadel nimetatakse seda hüpopüügiks, mis on keerulise ehituse ja sääsklaste süstemaatikas väga tähtsal kohal. Hüpopüügi kõige suuremaks osaks on valvid (tangjad moodustised emaslooma kinnihoidmiseks sugutamise ajal.) (Remm, 1954). Kaheksa esimest lüli koosnevad igaüks aga kahest plaadist, mis painduvad pehme kelme abil (Remm, 1954). 3. Bioloogia Sääsed on täismoondega putukad, kes oma arenguteel läbivad 4 järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Munad munetakse otse vette. Esimesel juhul arenevad munadest mõne päeva või mõne nädala möödudes vastsed, aga see oleneb nii vee temperatuurist ja ka munade individuaalsusest (Remm, 1954). 3.1 Vastne Vastse areng kestab keskmiselt 3 kuni 4 nädalat. Sellel ajal nad toituvad palju ja kasvavad intensiivselt. Vastsed kestuvad oma elu jooksul 4 korda (Remm, 1954). Vastsed toituvad hõljumist ja nad arenevad peamiselt väikestes veekogudes (kraavides, loikudes, tiikides) (Remm, 1954). 3.2 Nukk
Valmikud lendavad tiikide vahel Ujuvad veepinnal Kõnnivad maapinnal Tegutseb aastaringselt Millest toitub Kõik, mis on lähedal ja piisavalt väike Vastsed Teised veeputukad Õhuputukad, kes on vette kukkunud Kalamaimud Kullesed Kuidas toitub Vee pindmine kiht kleepuv Selgsõudur ujub pindmise kihi all Haarab saagist kinni Mürgitab, halvab Imeb tühjaks Paljunemine ja areng Paaritumine vahemikus detsembrist maini Munemine vahemikus veebruarist maini Munad piklikud ja ovaalsed, munetakse veetaimede peale Vastne sarnaneb valmikuga Paljunemine ja areng Vahetab 5 korda kesta Valmikuks saadakse suvel, elab järgmise kevadeni Sureb pärast paaritumist Kasutatud allikad Backswimmer (s.a.). Külastatud aadressil http://www.waterwereld.nu/ruggezwemmereng.php. Common backswimmer (s.a.). Külastatud aadressil http://www.itsnature.org/sea/other/commonbackswimmer/. Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. (Koost.) (2005). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht (2. trükk)
ee/Eesti/item/24992 Lühikirjeldus Suurus: Keha pikkus kuni 40 cm, tiiva pikkus u 22 cm, saba pikkus u 18 cm. Mass: u 100 g Välimus: Kägu sarnaneb raudkullile. Iseloomulik on tema mitmeastmeline saba. Emaslinnu põhivärvitooniks on pruun, isaslinnul on see aga hall. Arvukus : Eestis arvatakse pesitsevat 20...50 tuhat paari. Pesitsemine Sigimisaeg: aprilli lõpp-juuli keskpaik Emaslind muneb 1...3-päevaste vahedega u 20 muna (u 3 g) Munetakse enamasti värvuliste pesadesse, iga emane teatud liigi pessa (eelistatakse linavästrikke). Osa kasuemasid vabaneb võõrast munast, teised jätavad pesa maha ja kolmandad ei reageeri muutusele üldse. Käopoeg koorub harilikult teistest varem, 12. päeval. Areng Koorudes on paljas, pesakaaslastest veidi suurem Kasvab väga kiiresti. Väljaviskamisrefleks: Harilikult vabaneb kasuõdedest ja -vendadest 3. või 4. päeval
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi p...
muud röövloomad, kes roomajate seas võiksid hõivata erandlik. Komodo sellist ökoloogilist nišši. varaanid peavad Komodo varaanid jahti domineerivad tänu peamiselt hirvedele, oma mõõtmetele kuid suure osa oma ökosüsteemis. nende toidust moodustavad raiped. Paaritumine algab mai ja augusti vahel. Noored komodo Munad munetakse varaanid on väga septembris. Umbes nõrgad ning 20 muna seepärast peavad hoiustatakse hüljatud elama puudes, et olla rihukanalaste kaitstud kiskjate ja pesadesse või teiste komodo kaevatakse ise pesa. varaanide eest. Munad arenevad 7-8 Komodo varaan saab kuud, koorudes täiskasvanuks 8-9 aprillis. aastaselt ja elab umbes 30-aastaseks. Komodo varaan näeb objekte kuni 300
osaliselt elundite vahel. · Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. · Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. 5 · Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. · Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. · Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. 6 Teo munad. 6 KIRITIGU · pruun koda heledate korratute pikilaikudega · kojal üks tumepruun pikivööt · koja suudme serv hele · koja läbimõõt 18-25 mm 7 VÕSA-VÖÖTIGU · koda kollane · pruunide pikivöötidega · vöötide arv ja kuju väga muutlik · koda võib olla vöötideta · koja suudme serv hele
Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Kartulimardika kodumaa on Mehhiko. Euroopasse toodi kartulimardikas 1877.a. Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. Toitumine ja sigimine. Kartulimardikad ei söö kartulit, vaid nad toituvad kartulilehtedest. Kartulimardikal on täismoone. Ta võib korraga muneda kuni 800 muna ku- ni kolm korda aastas. Ta muneb harili- kult kartulitaimede lehtedele. Munakur- nad munetakse 5-6. päeval peale mardi- kate ilmumist. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitse- mist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema , kui kartulipõllud on täis- õites. Nad toituvad 3-10 päeva kartuli- lehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügi- se korral jõuavad noormardikad ka
pole Meeleelundid Hästi on arenenud kompimismeel(jalgadega,lõugkobijatega) Nägemine on nõrgalt areneud(2 kesksilma) Seedeelundkond Toidu närimine toimub lõugkobijate ja eesjalgade mälumisjätkete abil Erituselundkond Vinanääre pearindmikul Sigimiselundkond Neil esineb kopulatsioon, isasel sugti, emasel muneti Käitumine Toidu otsimine Omnivoor, saaki püüavad varitsemise meetodil Sigimiskäitumine Esineb võitlus isaste vahel, puudub pulmatants. Kuni 600 muna munetakse pinnasesse. Munast kooruvad valmikud on moondeta. Üheaastane elutsükkel. Kaitsemehhanismid Vaenlasteks on linnud, konnad, imetajad, putukad. Kaitse maskeeringuga, surnut teesklemine, jäsemete hülgamine Eluviis Kõige aktiivsem hämarikus ja öö esimesel poolel Levik ja elupaik Elab niitudel, metsas, elamute läheduses, seintel, plankudel Laialt levinud nii euraasias kui ka põhjaameerikas Osa looduses ja inimese elus Tema liikumisviis on võetud kasutusele planeetide pinna uurimisel
SLAID Punane keerukärsakas (Apoderus coryli)- sarapuul, punaste kattetiibadega mardikas. Kõige suuremat täpsust nõuab kahe S-kujulise sisselõike tegemine mõlemal lehelabapoolmel servast kuni keskrooni ja keskroo soonte läbihammustamine, et leht närbuks, kuid ei kukuks enneaegselt ära. Siis rullib ta ühe lehepoolme kokku, lehealakülg sissepoole, ning keerab teise poolme sellele mantlina ümber. Nii jääb keskroo külge rippuma sigaritaoline lehetoru, millesse munetakse muna. Peale seda kinnitab servad veelkord korralikult kinni, et säiliks vajalikud niiskusvarud. Kase-keerukärsakas (Deporaus betulae)- pisike ja must. Suhteliselt pisike kärsakuga. Suvel keerab lehti- v.a selle alusosa. Lõikab lehe laba selle aluse lähedalt kuni keskrooni läbi. Paju-keerukärsakas (Byctiscus betulae) sinakates toonides, kahjustab mitmeid lepapuid ja samuti viinapuud. Närib katki kogu noore võsu, lõikab närtsinud lehed ükshaaval lahti ja keerab rulli
SLAID Punane keerukärsakas (Apoderus coryli)- sarapuul, punaste kattetiibadega mardikas. Kõige suuremat täpsust nõuab kahe S-kujulise sisselõike tegemine mõlemal lehelabapoolmel servast kuni keskrooni ja keskroo soonte läbihammustamine, et leht närbuks, kuid ei kukuks enneaegselt ära. Siis rullib ta ühe lehepoolme kokku, lehealakülg sissepoole, ning keerab teise poolme sellele mantlina ümber. Nii jääb keskroo külge rippuma sigaritaoline lehetoru, millesse munetakse muna. Peale seda kinnitab servad veelkord korralikult kinni, et säiliks vajalikud niiskusvarud. Kase-keerukärsakas (Deporaus betulae)- pisike ja must. Suhteliselt pisike kärsakuga. Suvel keerab lehti- v.a selle alusosa. Lõikab lehe laba selle aluse lähedalt kuni keskrooni läbi. Paju-keerukärsakas (Byctiscus betulae) sinakates toonides, kahjustab mitmeid lepapuid ja samuti viinapuud. Närib katki kogu noore võsu, lõikab närtsinud lehed ükshaaval lahti ja keerab rulli
Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt. Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema. ARENG Kõikidel sääskedel toimub noorjärkude areng vees. Munetakse kas otse vette (hallasääsk, laulusääsk) või üleujutatavatesse kohtadesse (metsasääsk). Metsasääse munad kannatavad ka kuivale jäämist. Ühekordselt muneb emane sääsk 50 kuni 350 muna. Usja kehakujuga vastsed lahkuvad munast paari-kolme päeva pärast. Arengus on võimalik eristada nelja vastsejärku, mille vahele jäävad kestumised.
meriroosahven hiljem sööb selle jäänuseid. Peale ,,ühistoidu" söövad meriroosahvenad ka planktoni koostissosaks olevaid vähilaadseid ning korallrifil kasvavaid vetikaliike. Meriroosahven puhastab meriroosi väljaheidetest kui ka sööb tema surnuid kombitsate otsi. Meriroosahvenate kudemisaeg on troopilistes vetes aastaringselt. Nende kudemispaikadeks on merepõhjas asuvad korallid või kaljud. Võimalikult lähedale oma elupaigale, kus meriroosi kombitsad saavad kaitsta marja. Marjad munetakse kivile, mille eest hoolitseb 4 5 päeva isane. Mõnedel liikidel hoolitsevad isased oma järglasi, kuni nad on leidnud oma meriroosi. Muudel juhtudel aga liiguvad pojad merehoovusest kantuna ranniku suunas ning jäävad sinna kuni suguküpsuse saavutamiseni. Meriroosahvenaid esineb Punases meres, India ookeanis ning Vaikse ookeani troopilistes osades. Kloun-merisooahvenad esinevad Suure Vallrahu piirkonnas.
Keemilised sääsetõrjevahendid avaldavad kahjulikku mõju kogu ökosüsteemile. Emased sääsed toituvad verest. Ligikaudu pooled maakera elanikud on ohus sääskede poolt levitavatest haigustest Sääski on maailmas 1600 liiki. Kõrbepiirkonnas on sääski vähe. Laulusääse elutsükkel Munad munetakse seisvasse vette, kus nad koos veepinnal hulbivad. Vastsed hingavad õhku veepinnale ulatuva torukese abil. Nukk ei toitu ega liigu. Koorub 4 päeva pärast. Täiskasvanud isend. Tirtslased ja ritsikad Tirtslasi ja ritsikaid on lihtne eristada tundlate poolest tirtslaste tundlad on võimsad, kuid alati kehast lühemad. Tirtslaste ja ritsikate võrdlus
mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb). Jäälinde on kokku 84 eri liiki. Jäälind elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses. Pesa teeb jäälind kaldaliiva uuristatud käiku. Selle kraabivad mõlemad vanemad nokaga. Uuristatud käigu pikkuseks on kuni 1 meeter. Sama pesa kasutavad nad aastaid. Uru lõpus olevasse pessa munetakse kuni 7 muna. 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab emalind. Soodsatel aastatel kasvatavad üles kuni 3 pesakonda. Jäälind on küllalti haruldane ja seetõttu ka looduskaitse all. Jäälind sööb peamiselt väikseid kalu kuid ka putukaid ning usse. Koht kust jäälind toitu hangib võib olla kuni 1 km kaugusel pesast. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette.
Harakas Harakat aitab ilmeksimatult teistest vareslastest eristada tema erakordselt pikk saba. Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesitsemine algab aprillis. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. ...
Merikilpkonnad Liis Laul Eliisa Raag Sisukord. Merikilpkonna tunnused. Merikilpkonnade toit. Merikilpkonna levik. Merikilpkonna pesitsemispaigad Merikilpkonna püük. Merikilpkonnade poegimine. Ridli tunnused. Ridli toitumine. Ridli poegimine. Lisa. Merikilpkonna tunnused. On voolujooneline ovaalne sarvkilbistega kaetud kilprüü. Loivad ei mahu kilbi sisse, kael mahub osaliselt. Selja-ja kõhukilp on omavahel ühendatud. Eesloivad on tagumistest pikemad. Loibadel on 2 nüri küünist. Kilprüü kuni 1 meeter pikk. Seljakilp on punakaspruun. Merikilpkonna toit. Nad söövad kalu ja selgrootuid. Söögiks on ka krabid,limused ja mõned veetaimed. Kilpkonnad suudavad olla väga kaua ilma toiduta. Mõned liigid ei liigu kiiresti ja seetõttu nad ei saa oma saaki püüda. Merikilpkonna levik. Kilpkonni leidub troopilistes meredes. ...
*Mesilased ehitavad tarudesse kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja töödeldud õietolmu suira. Seal kasvab ka haue: munad, vastsed ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 1517 tuhat töömesilast ja ajuti 2002000 isamesilast ehk leske. Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse, tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit
paari) Neil on 1 paar "sõrgasid" Siseehitus ja elundkonnad Seedekulgla koosneb ees-, kesk- ja tagasoolest Hingamissüsteem koosneb peenikestest torudest ja nende avaustest Neil on süda ja 8 jalaarterit ning mõned väiksemad arterid Neil on närvisüsteem ja nad orjenteeruvad selle järgi Neil on tugevad lihased, eriti veel jalalihased Käitumine, toitumine, sigimine, vaenlased Käitumine Toitumine Nad toituvad inimeste ja loomade verest Sigimine Emaspuugid munevad 200-5000+ muna. Munetakse tavaliselt prahi sisse või loomade urgudesse Vaenlased Puukide vaenlasteks on inimeste valmistatud mürgid Levik ja elupaik Levik Puugid on enim levinud metsades ja võsades. Eestis leidub neid kõikjal Elupaik Niisekd ja varjulised kohad ehk nad on levinud alusmetsades Kasutamine, osa looduses Kasutamine Inimesed ksautavad puugi mürki vaktsineerimise jaoks Osa looduses Nad on osaks toiduahelas Ja veel midagi... Puugid on inimestele ohtlikud (võivad
o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas:
Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Feromooni lõhna tajuvad loomad küllalt suure vahemaa tagant. Igal liigil on spetsiifilised feromoonid, see on üks põhjusi, miks eri liikidesse kuuluvad loomad omavahel väga harva kopuleeruvad. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Sellistel liikidel, mille valmikud ei toitu, toimub munemine suhteliselt lühema aja jooksul, kuna ka nende loomade eluiga on lühem. Tavaliselt munetakse munad toidutaime peale või selle lähedusse, mõne primitiivsema liigi puhul loobib emane munad lihtsalt lennu ajal laiali. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii
kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel. Suguküpsus saabub isastel 2 aastaselt ja emastel 3 aastaselt. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 °C-ni. Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva. Kullesed, kes alguses on
Saaki jahib ta avamaastiku lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes. Päevane toituvajadus on 1-2 madu, pesapoeg vajab päevas 120-150 grammi toitu. [ 2; 2009, 11, 17. ] [ 3; 2009, 11, 17. ] · Pesitsemine Erinevalt teistest meie kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas. Iga aastal ehitatakse uus, suhteliselt väike pesa männi ladvaossa, kuhu mai keskel munetakse ainult üks valkjas muna. Haudumine vältab poolteist kuud ning poeg veedab pesas kaks ja pool kuud seega on keskmine Eesti suvi liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul. [ 2; 2009, 11, 17. ] · Levik ja arvukus madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane, sest liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Meil igal aastal
Munadel on ümber paks kest, et nad väliskeskkonnas hästi vastu peaks. 12. vihmauss, kaanid, , kartuli kiduussm laiuss, nookpaeluss, maksa-kakssuulane 13. kiduussid elavad taimedes-taime juured hävivad, saaki pole, . nad lagundavad taimejäänuseid. 14.rõngussid-nii vees kui ka maismaal elavad, vabalt elavad, närvikett, täppsilmad, suletud vereringe, hingavad- 15.liitsugulised-ei pea partnerit tesiset soos t otsima, vahetavad seemnerakke liibumisega, , limast moodustub kookon. Munetakse kookonisse, viljastatakse. Koorub kookonist välja vihmaussid 16. segavad mulda, väöjaheited rikastavad, tassivad teistele toitu maa alla, õhk pääseb paremini, vesi liigub paremini, kaane kasutatakse vere parandamiseks 18.vihmaussid hingavad läbi naha-niiskus-muld niikse-hea hingata 19. iminapp, suu, täppsilmad taga. 20.apteegikaan-selgroogsete veri. 21. hobukaan, aptegikaan, lamekaan, kalakaan, ahaskaan 22. toituvad vetikatest, pikad harjased, on rööveleluviisidega , elavad ka vees. 23
Merikilpkonnad Sisukord. Ø Merikilpkonna tunnused. Ø Merikilpkonnade toit. Ø Merikilpkonna levik. Ø Merikilpkonna pesitsemispaigad Ø Merikilpkonna püük. Ø Merikilpkonnade poegimine. Ø Ridli tunnused. Ø Ridli toitumine. Ø Ridli poegimine. Ø Lisa. Merikilpkonna tunnused. Ø On voolujooneline ovaalne Muutke teksti laade sarvkilbistega kaetud Teine tase kilprüü. Kolmas tase Ø Loivad ei mahu kilbi sisse, Neljas tase Viies tase kael mahub osaliselt. Ø Selja-ja kõhukilp on omavahel ühendatud. Ø Eesloivad on tagumistest pikemad. Ø Loibadel on 2 nüri küünist. Ø Kilprüü kuni...
Tänu sellele võidab ta piisavalt aega, et emasega ühtida ja plehku panna, kuid üldlevinud arvamus, et emasloomad surmavad isase pärast kopulatsiooni ei ole tõsi. Vähestel liikidel esineb säärane komme ja see ka enamasti, siis kui emasloom on isasloomast kordi suurem. Osadel liikidel aga isane ämblik sureb loomulikku surma. Krabiämbliklaste käitumist võib võib-olla võrrelda vägistamisega, kuid päris nii see ei ole. Viljastatud munad enamasti munetakse hunnikusse, emane köidab võrguniidi abil need kookoniks, mis peidetakse kusagile pimedasse varjulisse kohta, kinnitatakse pesa seinale või vormitakse pallisarnaseks ja kantakse endaga kaasas. Munade arenguperiood on tavaliselt 2-3 nädalat. Inimesel aga viljastatud munarakk areneb emakas ning järglase arenguperiood on 9 kuud. Kookonit või ,,pesa" kaitseb emaämblik ägedalt senikaua kuni väikesed ämblikud kooruvad
Jäälind ja Vesipapp M agaret kuzo vnik 6a Sisukord Jäälind- Lühikirjeldus Levikuala Elukoht Pesa ja pojad Video Vesipapp- Kirjeldus Levikupaik Pesa Toit Video Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. Jäälinnu keha on 1620 cm pikk, kaal 3845 g Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Nokk on must, jalad lihakarva punased. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Jäälind Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikr...
olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel. Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse. Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul
õhumullikest, mis saab pidevalt täiendust ümbritsevast veest ja tänu sellele ei pea mudatigu nii tihti veepinnale tulema. Mudateod on mõlemasugulised. See tähendab , et igal isendil on olemas nii nais kui ka meessuguorganid. Munevad nad tavaliselt kevadel või suvel, kui vesi on soe. Hoolimata sellest, et nad on mõlemasoolised nõuab paaritumine siiski alati kahte isendit, paaritumise käigus viljastab üks isend teist. Sellele järgneb munemine, tavaliselt munetakse ligikaudu 500 muna korraga. Mudateod kleebivad munad lintidena veetaimede, kivide ja mitmesuguste vee all leiduvate esemete külge. Igas munas areneb mudateo loode, mis näeb välja nagu täiskasvanud teo miniatuurne koopia tal on olemas isegi juba oma koda. Kohe pärast väljakoorumist alustavad pojad iseseisvat elu. Seisvates vetes sadestuvad ligunenud puutüvedele, kividele või rohule kärbunud orgaanilised ained ja mikroskoopilised organismid, mis aitavad neid lagundada
Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Feromooni lõhna tajuvad loomad küllalt suure vahemaa tagant. Igal liigil on spetsiifilised feromoonid, see on üks põhjusi, miks eri liikidesse kuuluvad loomad omavahel väga harva kopuleeruvad. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Sellistel liikidel, mille valmikud ei toitu, toimub munemine suhteliselt lühema aja jooksul, kuna ka nende loomade eluiga on lühem. Tavaliselt munetakse munad toidutaime peale või selle lähedusse, mõne primitiivsema liigi puhul loobib emane munad lihtsalt lennu ajal laiali. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Niisuguseid liike, mille röövikud söövad surnud taimeosi või mõnd muud orgaanilist ainet (riidekoi, kasukakoi jne) on üsna vähe. Tuntakse ka niisuguseid röövikuid, kes sobival juhul ründavad endast väiksemaid selgrootuid, enamasti teisi röövikuid, ja söövad neid
Emamesilane elab mitu aastat, kuid paaritub ainult ühe korra elus. Tema seemnehoidlas säilivad seemnerakud viljastamisvõimelistena aastaid. Ürgsematel putukatel paaritumist ei esine, vaid isane jätab seemnerakkude pakikese maha kuhugi, kust emane selle üles korjab. Putukamunad on väga erinevate mõõtmetega. Kõige pisematel kiletiivalistel on nende läbimõõt vaid 0,02 mm, ritsikatel aga kuni 10 mm. Munad on enamasti kaetud kõva koorega ning nende suurus ei muutu. Munad munetakse üksikult või hulgakaupa toidutaimele, maapinnale, pinnasesse, koorepragudesse või mujale, vahel kaetakse nad emasputuka poolt kaitseks kehakarvadega või ümbritsetakse mullaosakestest või muust materjalist kookoniga. Mõne liigi emased jäävad munade juurde ja hoolitsevad nende eest, mõned kannavad munapakikest isegi endaga kaasas. Munade arengu kiirus sõltub Kiilassilm muneb oma
keerab kase puulehe rulli ja muneb oma munad sinna sisse. Kooruv vastne toitub puulehest. • Keerukärsakate tõrjeks puudub vajadus. • • Külmavaksik on liblikas,kelle Metsa- valmikud tegutsevad külmavaksik sügiseti,pärast esimesi öökülmasi. • Munad munetakse võrse enamasti pungade lähedale. • Kevadel arenevad munadest röövikud,kes toituvad pungadest ja noortest lehtedest,ning võivad puu lausa raagu süüa. • Üksikpuude kaitseks on soovitav panna septembri lõpul tüvedele liimivööd,mis ei lase lnnuvõimetutel
ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad süües endast maha siidniidi, millega annavad teistele märku, et on olnud seal. Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt tegutseb maapinnal, puutüvel liikuda ei saa. On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul
Teiste rühmade välimus varieerub tugevalt, kuigi valdavalt on kõigil neil putukatel väga kitsas ,,talje'' (see on tekkinud tagakeha esimesest ja teisest lülist), suhteliselt suured liitsilmad ning haukamissuised. Mesilaste kodu Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi, v.a. parasitoidsed liigid, ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu
Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas
KAANID Referaat Helin Bamberg 8.klass Sihva, 2008 PALJUNEMINE Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja isassuguava) asuvad üldjuhul eespool keha keskkohta. Üks kaan toimetab oma seemnerakud teise kaani emassuguavasse, kus toimub sisemine viljastus. Seejärel munetakse viljastunud munad kookonisse, mis hiljem koos kaani vööga eraldub kehast. APTEEGIKAAN Oma nime on apteegikaan saanud sellest, et varem müüdi neid apteekides ja kasutati mitmesuguste haiguste raviks. Ravi eesmärgil pandi kaanid kehale ning lasti verd täis imeda. Sealjuures paisusid nad isegi hobukaanist suuremaks. Pärast kaani hammustust veritsevad haavad veel kaua aega ja sealt jookseb välja umbes sama palju verd, kui kaan imes.
Hingamiseks kasutavad nad varuainetest saadavat hapnikku. TOITUMINE: Toitub peremeeslooma maksast. Tema suu paikneb eesmise iminapa põhjas. Suule järgneb lühike neel ja umbselt lõppev sool. Jätkete kaudu toimub seeditud toidu jaotamine. Pärakut tal ei ole. Tahked toidujäägid eritab uss suu kaudu. Erituselunditeks on neerud, nende kaudu erituvad vedelad ainevahetusjäägid. ARENG: Maksakaan on liitsuguline loom. Tema organismis on nii emas- kui ka isaselundid. Valminud munad munetakse peremehe maksa muna liigub soolde sealt välja rohule muna peab sattuma vette seal koorub munast vastne tungib vees elava teo maksa läbinud arengu teos tuleb vastne uuesti vette kinnitub mõne taime külge kui rohusööja looma sööb seda taime nakatub ta ussiga looma soolest liigub uss maksa hakkab sellest toituma. Maksakaani areng munast suguküpse ussini kestab 6-7 kuud, ta elab umbes 3-5 aastat. OSA LOODUSES:
complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja isassuguava) asuvad üldjuhul eespool keha keskkohta. Üks kaan toimetab oma seemnerakud teise kaani emassuguavasse, kus toimub sisemine viljastus. Seejärel munetakse viljastunud munad kookonisse, mis hiljem koos kaani vööga eraldub kehast.
Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Pereelu. Pesitsemiseks eelistatakse võimaluse korral siseruume. Pooliku kausi kujuline pesa tehakse märjast mudast ja savist ning ehitatakse loomalautadesse või kõrvalhoonetesse, aga ka sildade alla. Mai teisel poolel või juuni alguses munetakse täis esimene kurn (ca 37 punakaspruuni täpilist muna). Teist korda saab kurn tavaliselt täis juuli lõpus või augusti alguses. Haub emaslind ning ca 14 päeva pärast kooruvad pojad, keda tuleb pidevalt toita (kuni 600 korda päevas). Toidulaud. Toidulaua moodustavad lendavad putukad. Nagu näiteks kärbsed, mardikad, sääsed, parmud, aga ka kiilid ja liblikad. Poegi toidetakse sama toiduga, mida söövad vanalinnud isegi. Arvukus
Vereringe on avatud, erituselunditeks on eritustorukesed, mis suubuvad tagasoolde. Hingamiseks on paljudest lehtedest koosnevad raamatkopsud. Lehtede pinnal toimub gaasivahetus. Hingamiseks on vajalikud ka trahheed, mis viivad õhu siseelundite juurde. Ämblikud valmistavad püünisvõrgu tuginiitidest ja püüginiitidest. Püünisvõrgust lähtub signaalniit. Nad on lahksugulised. Pärast paaritumist isased surevad, emane valmistab võrgendist kookoni, kuhu munetakse munad. Teisi ämblikke: hiidämblik, vesiämblik, krabiämblikud, karakurdid (mürgised), tarantel, linnutapikud (10 cm). Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on ämblikeda sarnased lülijalgsed. Koibikud - lülistumata kehaga, väga pikkade jalgadega, toituvad väikestest putukatest, võrku ei koo. Skorpionid - saagi haaramiseks ja enesekaitseks on lõugkobijad. Tagakeha tipus on mürgiastel, millega surmatakse saak. Vajaliku vee saavad toidust. Lestalised on olulised looduse laguahelas
Enamus putukaid munevad mune. Vaid vähesed putukad sünnitavad eluspoegi (näiteks kiinlased jt kahetiivaliste seltsi esindajad). Osade putukaliikide emastel on selleks suguelundid muundunud, neil esineb imetajate emaka sarnane elund, teistel aga pole mingeid spetsiaalseid kohastumisi ja nende munad arenevad vastseteks emase suguteedes. Putukate munad on kuni 2 mm suured. Munade arv liigiti on erinev, ulatudes 20...30 kuni 300...600-ni (ühiselulistel kiletiivalistel 20000...30000). Munad munetakse liigile iseloomulikult, kas ühe- või mitmekaupa, kuhja või ritta jne. Parasiitputukad munevad peremeesputuka kehapinnale või sisse. Putukate mune kaitseb kest. Munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See kestab umbes 10 päevast kuni mitme aastani. Enamasti pole munast koorunud putukas sarnane täiskasvanud putukaga, teda nimetatakse vastseks. Vastne moondub täiskasvanud putukaks ehk valmikuks alles pärast teatud arengujärkude läbimist
röövikud on jõudnud pungadesse tungida (Neem-Azal). Ferromoonpüünised. Sõstra klaastiib – Synanthedon tipuliformis Kahjustatakse enamasti sõstra- , harvem karusmarjapõõsaid. Liblika tiivad klaasjalt läbipaistvad, siruulatus 20...23 mm. Röövikud talvituvad säsis. Kevadel enne nukkumist närib röövik oksale väljalennuava. Liblikad lendlevad juuni teisel poolel ja juulis. Munad munetakse pungadele, punga alusele ja koorepragudesse kokku kuni 60 muna. Röövikud liiguvad toitudes ülevalt alla Kahe aasta jooksul üks põlvkond Tõrje: kahjustatud oksad lõigake altpoolt kahjustuskohta sõstra õitsemise algusest alates iga 15-20 päeva tagant välja ning põletage. Seda võib teha kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Kevadisel harvenduslõikusel lõigake välja kõik üle viie aasta
Varstu kool Suitsupääsuke Referaat Robin Soe Juhendaja: Lemmi Pehlak Varstu 2017 Sissejuhatus Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne...
sulgedes samal ajal juurdepääsu toiduainetele. Kui sipelgaid enam ei ilmu lõpetatakse tõrje. Suve teisel poolel, kui hakatakse marjadest moosi valmistama , ilmuvad välja äädikkärbsed. Eriti meeldib neil ilmuda siis kui on lasted õuntel või ploomidel käärima minna. Äädikkärbsed on mõne millimeetri pikkused kollaka kehaga putukad. Neil on lühike eluiga, kuid nad on üsna viljakad. Täiskasvanud emane putukas elab paar nädalat ja võib päevas muneda 30 kuni 50 muna. Munad munetakse vastsete arenemiseks sobivasse keskkonad, nt. Mädanevatele puuviljadele, samuti käärivate vedelike lähedale. Munadest kooruvad vastsed ei toitu mitte puuviljast või vedelikest, vaid seal kasvavatest pärmseentest. Temperatuuril 25 C kestab areng munast valmikuni 8 10 päeva, temperatuuril 17 C aga peaaegu kaks korda kauem. Äädikkärbsed otsivad elamiseks sobivat paika lõhna järgi. 5
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
