Kokkuvõte 8. klassi bioloogiast. (2)

1. Loomaraku ehitus.
Tsütoplasmavõrgustik koosneb arvukastest kanalitest ja nende laienditest, mida mööda liiguvad rakus ained.
Golgi kompleksis sorteeritakse valke ja suunatakse neid edasi.
Lüsosoomides lagundatakse raksu mittevajalikud orgaanilised ühendid.
Ribosoomid on kõige väiksemad organellid . Neis sünteesitakse valgud . Osa ribosoome on seostunud tsütoplasmavõrgustikuga, osa on tsütoplasmas vabalt.
Rakutuum juhib rakutegevust.
Rakumembraan ümbritseb rakku.
2. Taimeraku ehitus.
Mitokondrid varustavad rakku energiaga, mida on vaja tema elutegevuseks ja olemasolevate rakustruktuuride säilitamiseks. Hapnikku tarbides muundavad nad süsivesikutes ja rasvades peituva energia rakkudele kättesaadavaks. ON KA LOOMRAKUS.
Tsütoplasma on raku sees. See sisaldab rohkesti vett ning selles on lahustunud orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. ON KA LOOMARAKUS.
Rakumembraan eraldab rakku teistest rakkudest kui ka ümbritsevast keskkonnast.
Vakuool on õhukese membraaniga ümbritsetud vee ja selles lahustunud ainete mahuti.
Kloroplastid on plastiidid , milles toimub fotosüntees. Neis valmistatakse orgaanilisi aineid, kasutades päikese energiat.
Rakukest annab taimerakule tugevuse ja kuju. Läbi rakukesta ja rakumembraani pooride toimub aine- ja energiavahetus.
3. Rakkude jagunemine.
Uued rakud tekivad olemasolevatest rakkudest. Rakud paljunevad jagunemise teel. Kõigepealt toimuvad muutused rakutuumas . Enne raku jaguneemist kahekordistuvad kromosoomid . Rakkude paljunemine tagab ainuraksete organismide puhul järglaste tekkimise, hulkrakstel organismidel ka nende kasvamise ja arenemise. Samuti paranevad või taastuvad hulkraksetel organismidel vigastused.
4. Viiruste ehitus ja paljunemine.
Kuigi viirused võivad väliskujult olla erinevad, on neil ühesugune põhiehitus. Iga viirust koosneb pärilikkusainest, mida ümbritseb valguline kate. Mõnedel viirustel on väljaspool veel ümbris, nt gripiviirusel. Tuuma ja tsütoplasmat viirustel ei ole ja seega puudub neil ka rakuline ehitus.
Kuna viirused iseseisvalt paljuneda ei saa, kasutavad nad paljunemiseks teiste organismide rakke (edaspidi nimetame neid peremeesrakkudeks). Järelikult on viirused rakusisesed parasiidid . Viiruste pärilikusaine paneb enda info põhjal peremeesraku uusi viirusi moodustama. Viirused nakatavad väga erinevaid orgaisme: baktereid, seeni, taimi, loomi ja inimesi.
Paljunemiseks peab viirus tungima mõne organismi rakku. Erinevad viirused nakatavad erinevaid (vaid üht tüüpi) peremeesrakke, näiteks gripiviirus limaskestarakke. Rakku tunginud viirus paneb peremeesraku kas kohe või kunagi hiljem tootma uusi viiruseid .
5. Viirushaigused . Nakatumise viisid ja haigustest hoidumine.
Paljud viirused põhjustavad inimesel nakkushaigusi, millest osa võib lõppeda isegi surmaga. Inimene võib viiruseda nakatuda mitmel viisil.
Siirutajatega : Puukentsefaliit, marutõbi.
Toidu ja joogiveega : Viiruslik kõhulahtisus.
Raseduse ajal haigelt emalt lootele : Punetised .
Otseses kontaktis haigega, toidunõudega jt asjadega : Tuulerõuged, leetrid, gripp , ohatis.
Vere jt kehavedelikega : AIDS, viiruslik maksapõletik ( hepatiit ).
Õhu kaudu tillukeste piiskadega : Viiruslik nohu, gripp.
Viiruste tungimist organismi takistavad keha kaitsetõketest kõigepealt nahk ja hingamisteede limaskestad. Seedekulgasse sattunud viiruseid hakkab hävitama happeline maosisu. Loomulikud kaitsetõkked aga ei suuda takistada kõikide viiruste sissetungi organismi. Kui viirused satuvad verre või rakkudesse, hakkab organism tootma antikehi. Antikehad on organismis moodustavad erilised kaitsevalingud, mis haigusetekitajatega (nt viirusosakestega, bakteritega ) sestudes nõrgendavad nende toimet. Organismi kaitsesüsteemi kuuluvad ka erilised õgirakud, mis haaravad endasse viirusosakestefa nakatunud rakke ja lagundavad neid.
Vaktsiinid on ained, mis valimstatakse vastavat haigust põhjustavatest haigusetekitajatest, mis on kas surmatud või nõrgestatud. Vaktsineerimisel hakkab inimese organism tootma selle viiruse vastaseit erilisi valke (antikehi). Kui vaktsineeritud inimene nakatub vastava viirusega, siis ta kas ei haigestu üldse või põeb haigust kergelt. Vaktsiine pole aga kõikidele viirustele, sellisel juhul peab organism ise viirusosakeste hävitamisega toime tulema. Viirushaigustest vaktsineeritakse näiteks lastehalvatuse, leetrite, hepatiidi, tuulerõugete, gripi vastu. Oluline on ka tugevdada igakülgselt organismi ning vähendada kokkupuudet viirushaigega ning nakatunud esemetega.
6. Bakteriraku ehitus ja paljuneimne.
Bakterite ehitus on tunduvalt lihtsam kui päristuumsetel rakkudel. Membraanidega ümbritsetud rakuosi, nagu on päristuumsetel, bakteritel ei ole. Peale pärilikusaine paiknevad tsütoplasmas ribosoomid ning varuainete kogumid. Bakterirakku ümbritseb rakukest ja rakumembraan ning osal ka limakapsel . Osal bakteritel on üks või mitu viburit. Viburiteta bakteritest liiguvad mõned kruvitaoliselt pööreldes või endast lima välja surudes , osa aga ise ei liigu. Nad kanduvad edasi nt tuule, vee või teiste organismidega .
Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Erinevalt päristuumsetest rakkudest on bakterite pooldumine lihtsam ja toimub soodsates oludes tunduvalt kiiremini, näiteks iga 20-30 minuti järel.
7. Bakterite tähtsus looduses ja inimeste elus.
Bakterid osalevad Maal toimuvates aineringetes. Nad on olulised surnud organismide ja nende elutegevuse jääkide lagundajad. Suures osas just tänu aeroobsetele bakteritele lagunevad varisenud taimelehed, loomade väljaheited ja surnud organismid.
Bakterite kasutusvaldkond on väga lai. Kõige varem hakati neid kasutama toiduainete valmistamiseks. Piimhappebakterite abil valmistatakse jogurtit, hapukoort, hapupiima jt hapendatud piimatooteid . Samas ka osa baktereid rikub meie toitu. Nende tõttu võib hakata toit riknema.
8. Algloomad kui ainuraksed organismid. Nende tähtsus looduses ja inimese elus.
Algloomad on üherakulised organismid, kogu nende elutegevus toimub ühes rakus. Vähesed neist elavad kolooniatena. Algloomad sarnanevad toitumistüübilt enamasti loomadega . Nad haaravad ja „neelavad“ endast väiksemaid toidupalasid, milleks võivad olla bakterid ja üherakulised vetikad . Seedumata toidujäänudsed ja liigse vee eritavad nad ümbritsevasse keskkonda. Hingamisel tarbivad nad vees lahustunud hapnikku. Enamikku algloomi ümbritseb väga õhuke pellikul (tihenenud tsütoplasma väliskiht), mille kaudu toimub ainevahetus ümbritseva keskkonnaga.
Algloomad nagu teisedki organismid osalevad looduse aineringes. Nad osalevad surnud organismide lagundamisel aineteks , mida taimed saavad kasutada. Samuti on nad lüliks paljudes toiduahelates. Enamik vabalt elavatest algloomadest toitub bakteritest ja teistest mikroorganismidest. Samal ajal on nad toiduks suurematele loomadele. Näiteks paljude kalade vastsed söövad algloomi. Osa algloomi toitub ka vees lahustunud orgaanilisest ainest. Seetõttu kasutatakse neid heitvee puhastamiseks biopuhastites. Nad lagundavad orgaanilise aine lihtsamateks ja kahjutuuteks ühenditeks.
Algloomad on olulised maakera geoloogilise mineviku uurimisel . Ürgsed algloomad elasid maakeral ennem hulkrakseid organisme. Algloomade toestest on ajajooksul moodustunud settekivimeid, nt lubjakivi - ja kriidilademed.
9. Vetikate tähtsus looduses ja inimese elus. Näiteid liikidest.
Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. Seetõttu peeti neid alles hiljuti taimedeks, nüüd aga arvatakse nad protistide hulka. Kuid vetikatel puudub taimedele iseloomulik ehitus, neil pole eristunud taimedele omaseid kudesid ja organeid (juuri, varsi , lehti). Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks . Enamik vetikaist kasvab vees. Veekogude aineringes on nad asendamatud. Vetikad osalevad veekogude gaasivahetuses, sest fotosünteesi käigus tarbivad nad süsihappegaasi ja rikastavad vett hapnikuga. Samas ka toiduks väikesteleselgroorutele loomadele nt vesikirbud ja sõudiklased. Rohe- puna- ja pruun vetikad on olemas nt klorella ( rohevetikas ) pleurorokk (rohevetikas) põisadru ( pruunvetikas ).
10. Seente põhiehitus ja nende võrdlus taimede ja loomadega. Näiteid liikidest.
Enamik seeni koosneb niitjatest harunevatest seeneniitidest ehk hüüfidest, mida näeb vaid mikroskoobis. Nad kasvavad, harunevad, põimuvad omavahel ning moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seeneniidid omastavad neid ümbritsevast keskkonnast vett ja selles lahustunud toutaineid läbi rakukesta.
Seente sarnasus taimedega
Seente sarnasus loomadega
Neil puudub aktiivne liikumisvõime.
Rakkudel on rakukestad .
Rakud sisaldavad vakuoole.
Rakud võivad piiramatult jaguneda.
Seenerakkudes talletuvad samasugused varuained (nt glükogeen).
Seened toituvad väliskeskkonnast saadavatest valmis orgaanilistest ainetest, st seened on loomse toitumistüübiga organismid.
Hallitusseened ehk hallikud .
Nutthallik – kohev valkjas ämblikuvõrgu taoline kirme
Pintselhallik .
Pärmseen.
11. Pärmseente ehitus ja elutegevus.
Pärmseened on üherakulised organismid. Peamiselt toituvad nad vees lahustunud suhkruist. Pärmseentest on tuntumad neeed, keda kasutatakse toiduainetööstustes. Neid on vaja pagaritoodete valmistamiseks ning ülle ja veini tegemiseks. Pärmseente elutegevuse käigus anaeroobses keskkonnas tekib süsihappegaas ja alkohol . Seda protsessi nimetataksegi käärimiseks. Pagaripärmina tuntud pärmseened toituvad taignas olevast suhkrust ja paljunevad. Seejuures tekivad süsihappegaas ja alkohol. Eralduv süsihappegaas muudab taigna kobedaks. Alkohol aurustub ja aitab samuti kaasa taigna kerkimisele.
12. Seente tähtsus looduses ja inimese elus.
Looduse aineringes on seened bakterite kõrval asendamatud orgaanilise aine lagundajatena. Osa seeni aga elab taimedel ja loomadel, sealhulgas ka inimestel. Ühed neis on parasiidid ja põhjustavad haigusi. Teised seened elavad mitmesuguste organismidega sümbioosis: nad näiteks moodustavad taimejuurtega mükoriisa ja moodustavad koos vetikate või sinikutega samblikke. Inimesele on osa seeni kahjulikud, osa kasulikud, keda inimene on õppinud kasutama enda huvides.
13. Samblike ehitus ja tähtsus looduses. Näiteid liikidest.
Samblikud on omapärased maismaaorganismid . Nende keha on tallus nagu vetikatelgi, kuid samblikel koosneb see seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud. Järelikult on ka samblikud üheks seente kooselu vormiks teiste organismidega. Seeneniidid suudavad imeda endasse õhuniiskust ning kinni hoida udu-, kaste- ja vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett.
Samblikud kasvavad väga aeglaselt, kõigest mõni millimeeter kuni sentimeeter aastas. Nii ei suuda nad konkureerida kasvukoha pärast kõrgemate taimedega. Seepärast kasvavad samblikud sageli seal, kus keskkonna tingimused on taimede kasvuks ebasoodsad, näiteks kõrgmäegedes igilume piiril , tundrates, kaljudel jm. Äärmuslikes tingimustes on samblikud aga vastupidavamad kui taimed. Samblikud eritavad aineid, mis aegapidi murendavad ja lagundavad isegi kivimeid. Järk-järgult suravad ja kõdunevad nad ka ise. Nii tekib kaljudele esimene õhuke huumusekiht, millel võivad hakata kasvama taimed. Seetõttu nimetatakse samblikke taimkatte pioneerideks – elutingimuste loojateks taimedele.
14. Organisme mõjutavad eluta ja eluslooduse tegurid.
Elusolendit mõjutavad tema elupaigas näiteks temperatuur, päikesevalgus, vesi, õhk. Nimetame neid looduse osa teguriteks . Elusa looduse poolelt mõjutavad organismi teised organismid, kes kuuluvad kas samasse või mõnda teise liiki.
15. Organismide kasulik kooselu. Mükoriisa. Sümbioos. Koloonialsus.
Looma- või taimerliigi elu sõltub teiste tema läheduses elavate organismide tegevusest. Looduses teistest sõltumatult elavaid organisme ei ole. Taimede, loomade ja teiste elusolendite vahel valitsevad mitmesugused suhted: organism võib suuremal või vähemal määral kas soodustada või takistada teise organismi tegevust.
Mükoriisa - ehk seenjuur , taimejuurest ja seda ümbritsevatest ning sellest läbi põimuvatest seeneniititdest moodustis , milles seen ja taim saavad vastastikku kasu.
Sümbioos - vastastikku kasulik või vajalik kooselu kahe eri liiki organismi vahel.
Koloonialsus – ühte liiku isendite kasulik kooselu.
16. Organismide kahjulik kooselu. Parasitism .
Mitmesugused organismid on hakanud elama teiste arvel ja tekitama neile kahju. Parasitism on kahe eri liiki organismi toitumissuhe, kus üks pool saab kasu ja teine kahju. Teise organismi arvel elavat organismi nimetatakse parasiidiks. Parasiidi kandjat nimetatakse peremeheks. Osa parasiite võib oma elu jooksul kasutada elupaigana mitut peremeest . Parasiidi vastne arened sageli vaheperemeestes, kes on täiskasvanud parasiidi peremehest erinev. Parasiit toitub peremehe kehavedelikest, kudedest, sooles ka seeditud toidumassist. Vaheperemehe kasutamine on parastiidile kasulik, sest nii kindlustatakse järglastele arenemiseks ja levimiseks paremad tingimused.
Parasiit elab peremehe arvel pikka ega ja kurnab teda, kuid ei hävita, sest siis kaoks neil ära toiduallikas. Eluviisi iseärasuste tõttu on parasiidid tihti lihtsustunud kehaehitusega. Näiteks loomade sooles elavatel paelussidel pole silmi, seede - ja liikumiselundeid. Parasiitidel on ka palju suurem viljakus kui peremehel.
17. Kisklus ja konkurents .
Kisklus on toitumissuhe, mis väljendub selles, et üks loom sööb teist looma. Teistest loomadest toituvaid loomi nimetatakse röövloomadeks. Selleks, et toitu saada, peavad nad ründama ja kinni püüdma teisi loomi – saakloomi.
Konkurents – isenditevaheline võitlus eluks vajalike tingimuste, peamiselt toidu ja eluruumi pärast.
18. Energia liikumine toiduahelates. Tootjad, tarbijad ja lagundajad looduses.
Organismid on omavahel seotud toitumise kaudu. Taimede ja teiste organismide vahelisi toitumissuhteid kujutatakse toiduahelana. Toiduahela moodustavad organismid, keda omavahel järjestikku ühendavad toitumine ja toiduks olemine. Toiduahela esimeseks, madalaimaks astmeks on taimed - tootjad, järgmiseteks aga loomad – tarbijad.
Mikroobid lagundavad organismide elutegevuse jäägid ja surnud organismid lihtsamateks anorgaanilisteks ühenditeks, mida taimed saavad uuesti kasutada.
19. Toiduvõrgustikud ja looduslik tasakaal. Loodusliku tasakaalu rikkumine .
Eelnevas toiduahelas kujutatud toitumissuhted on väga lihtsad. Tegelikkus on palju keerlulisem. Kui palju erinevaid loomi sööb rohtu? Ja kui palju sööb kiskja erinevaid loomi? Toiduahel näitab ainult üht võimalikku toidu ja energia liikumise teed. Suuremal osal loomadel on mitu toiduobjekti ja nad on sellega mitme toiduahela lüliks. Nii on toiduahelad looduses seotud. Omavahel seotud toiduahelad moodustavad toiduvõrgu. Toiduvõrk annab tõepärasema pildi sellest, kuidas organismid üksteisest „elatuvad“. Toiduobjekt sõltub ka looma suurusest .
20. Koosluse, populatsiooni ja ökosüsteemi mõistete selgitus .
Kooslus – eri liikide populatsioonide kogum ühes elupaigas.
Populatsioon – rühm üht liiki isendeid, kes elavad koos samal ajal samas elupaigas.
Ökosüsteem – looduse elus- ja eluta osa hõlmav isereguleeriv tervik.
21. Bioloogiline mitmekesisus kui loodus vara. Ohustatud ja kaitset vajavad liigid.
Ka inimestele on liigirikkus otseselt kasulik, näiteks sordiaretustes vajatakse kultuursortide haiguskindlamaks muutmiseks just looduslikke liike. Paljudest taimedest , loomadest ja teistest organismidesst saab toitu või tööstusele toorainet nt ravimite ja riiete valmistamiseks. Kui väheneb bioloogiline mitmekesisus, siis kaovad koos liikidega inimkonnale olulise tähtsusega tooraineallikad.
Seega bioloogilise mitmekesisuse säilitamine vajalik nii looduse kui ka inimese seisukohalt. Tänaseks on inimene väga palju looduskeskkonda muutnud selle tulemusena muutub elukeskkond nii inimese kui ka kõigi teiste elusorganismide jaoks järjest halvemaks. On tekkinud vajadus midagi ette võtta, et säilitada veel järele jäänud bioloogilist mitmekesisust. Selleks on vajalik tegutseda nii, et säiliks sobiv elukeskkond meie järeltulijatele ja teistele elusorganismidele.
Osa liike on laialt levinud, nende hävimisoht on väike. Osa liike asustavad vaid mingit väikest ala ja et need ei häviks, tuleb säilitada nende elupaigad .
22. Eesti rahvuspargid . Lühiiseloomustus ja asukoht kaardil.
Lahemaa Rahvuspark loodud 1971 . esimesena.
Matsalu rahvuspark, karula rahvuspark, soomaa rahvuspark ja vilsandi rahvuspark.
23. Igameheõigus ja looduses käitumine.
Eestis on kõikjal looduses ja kultuurimaastikul lubatud liikuda jalgsi , jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa . Muidugi väljaarvatud looduskaitsealad ja eramaad, kus kehtib erirežiim. Loodusmaastikel liikudes tuleb vältida loomade, eriti kaitsealuste liikide häirimist nende pesitsus perioodil, elu- ja sigimispaigas ning rännuteedel. Kultuurmaastikel liikudes tuleb endajärel sulgeda karjaväravad.
Eesti loodus on kogu rahva ühisvara, millest on õigus osa saada meil kõigil. Igaühel on ka kohustus hoida loodust puhta ja kaunina. Kõiki õigusi ja kohustusi, mis seovad inimest loodusega, nimetatakse igamehe õiguseks.
24. Selgroogsete ja selgrootute võrdlus.
TUNNUS
SELGROOGSED
SELGROOTUD
Toes
Toes ehk skelett paikneb keha sisemuses, on enamikul luuline ja koosneb järgmistest osadest: lüliline selgroog , jäsemete- ja koljuluud. Kaladel asendavad jäsemeid luulise toesega uimed .
Toes paikneb keha pinnal. See võib olla 1) kitiin-, räni- või lubiainest või 2) lihastikust ja epiteelist moodustunud nahklihasmõik.
Lihastik
Lihastik on tugev ja massiivne , moodustab siseelundite kaitseks polstri ja annab loomale iseloomuliku kehakuju .
Lihastik paikneb enamasti kihtidena ja õmbritseb keha või paikneb kimpudena keha sisemuses.
Närvisüsteem
Närvisüsteemi kesksed osad on peaaju ja seljaaju , mis paiknevad keha selgmisel poolel. Peaaju on suhteliselt suur, keerulise ehitusega ja kaitstud koljuluudega.
Närvisüsteemi kesksed osad (peaaju ja närviväädid) paiknevad keha kõhtmisel poolel. Peaaju on väike ja lihtsa ehitusega. Sellest lähtuvad närviväädid (pikad närvirakkude jätkete kimbud). Lülilise ehitusega loomadel on see kõhtmise närviketina (igas kehalülis on närvirakud, mis on omavahel ühendatud närviväädiga) .
Süda ja vereringesüsteem
Süda paikneb kõhtmisel poolele ning on kahe- kuni neljaosaline. Veresoontes voolab veri , mille paneb ringlema süda. Vereringesüsteem on suletud: veri ringleb oma teel ainult veresoontes.
Süda paikneb selgmisel poolel (mõnikord puudub) ja enamasti on pikk ja torujas. See paneb vere liikuma. Vereringesüsteem on enamikul avatud: veri voolab osal oma teest veresoontes, osal aga elunditevahelistes õõnsustes. Kehas liigub vere ja kehavedeliku segu, mida lihtsustamatult nimetakse vereks. Mõnedel on vereringe suletud.
25. Inimese tervisele ohtlikud selgrootud usside näitel.
Paelusse on palju liike. Nt nudipaeluss, nookpaeluss ja laiuss võivad elada ka inimese (nende peremees organismi) sooles. Kõik need ussid vajavad aga arenemiseks veel ühte organismi (vaheperemeest), kus areneb nende vastne. Nudipaelussi vaheperemeheks on veis , nookpaelussil siga, laiussil kala. Inimene nakatub paelussi vastsetega nende loomade toorest või vähe kuumutatud liha sppes. Eestis nakatuvad inimesed nudi- ja nookpaelussiga suht harva. Palju tavalisem on laiussiga nakatumine kala süües. Paelussid eritavad elutegevuse käigus aineid, mis on inimesele mürgised ja mõjuvad tervisele halvasti. Kui on kahtlus , et inimene on nakatunud paelussiga siis peab ta kohe arsti poole pöörduma. Liimuksolge parasiteerib inimese ja paljude selgroogsete loomade sooles, kus toitub peremehe soolesisust. Korduva nakatumise korral võivad nad soole ummistada. Kätepesu ja pesta toorelt söödavaid puu-ja juurvilju, et mitte nakatuda.
26.Tigude ja karpide kehaehituse võrdlus. Näiteid Eestis elavatest liikidest.
Tigudel on enamasti spiraalselt keerdunud kofa, laia tallaga jalg ning pea; nälkjad on kojata teod.
Karpidel on kahe poolmega koda ja sellest välja sirutav jalg, pead neil pole.
Eestis elavad Viinamäetigu, Sarv tigu , Väike labatigu, Mudatigu jpt. Ja karpidest elavad Läänemeres söödav rannakarp , söödav südakarp, liiva-uurikkarp ja balti-lamekarp.
27. Lülijalgsete kolm rühma. Nende üldine iseloomustus ja võrdlus.
Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülillised kehajätked ning kitiinainest välisskelett ( kitiinkest ). Lüliliste jäsemete järgi ongi see loomarühm nime saand . Lülijalgsed on vägahästi kohastunud elutingimustega Maal ning neid võib leida kõikvõimalikest elupaikadest: meredest, järvedest, jõgedest, metsadest, põldudelt ja mullast; nad on elupaiga leidnud isegi taimedes ja teistes loomades. Tutvume lähemalt tähtsamate lülijalgsete rühmadega, kelleks on vähid e koorikloomad , ämblikulaadsed (ämblikud, lestad jt) ning putukad.
Vähkide iseloomulik välimus ja mitmekesised eluviisid sobivad eluks vees. Mõned vähiliigid on siiski asunud elama ka maismaale. Nt taskukrabi, hiina villkäppkrabi ja ka keldrikakand.
Ämblikud on lülijalgsed, kes mõningal määral sarnanevad putukatega. Siiski on nende välimuses, kehaehituses ja eluviisides putukatega võrreldes palju erinevat. Ämblikel on kaheksa jalga ja kaheosaline keha. Ämblikud on putukate kõrval ühed arvukamad lülijalgsed maismaal.
Putukad on lülijalgsed loomad, kelle keha koosneb peast , rindmikust ja tagakehast ning kel on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul liikidel ka tiivad. Suurem osa putukatest on väga väikesed. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Putukaliikide arvu täpselt ei teata, kuid arvatakse, et neid on üle miljoni. See on rohkem kui kolmveerand kõigist elusorganismide liikidest.
28. Putukate arengutsüklid.
Rohutirts areneb vaeg moondega ehk Muna-Vastne-Suurem Vastne-Täiskasvanu.
Liblikas areneb täismoondega ehk Muna-Vastne(röövik)- Nukk -Valmik .
Mardikad , Kiilid ja Puruvanad arenevad Vastne-Putukas.
29. Putukate mitmekesisus. Näiteid erinevatest putukate rühmadest ja neid esindavatest liikidest.
Rohutirtsudel on liitsilmad ja neil on ka tiivad ja ka tagajalag millega ta hüpata saab.
Liblikatel on sale keha ja peened jalad. Nendega ta ei saa hüpata nagu rohutirts. Erinevalt rohutirtsust on liblika keha kaetud karvadega, mis aitavad soojust säilitada. Tal on ka palju laiemad tiivad, mis on kaetud värviliste soomustega. Soomused tähtsad lendamiseks.
Mardikaid on putukatest kõigerohkem ja nad on levinud peaaegu kõikjal, sest on kohastunud kasutama väga mitmekesist toitu.
Kiletiivalisi on väga mitmesuguse välimusega. Kõigil neil on neli kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised . Tagakeha tipus on muneti või mürgiastel.
Mitmetel putukatel on aint kaks tiiba. Selle järgi on nad saanud ka oma nime – kahetiivalised. Kahetiivaliste hulka kuuluvad kärbsed ja sääsed. Putukate teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätkena, mis lendamisel tekitavad iseloomuliku heli (pirinat).
30. Putukate tähtsus looduses ja inimese elus.
Putukad moodustavad väga olulise osa looduse aineringes. Putukaid leidub kõikjal: nad liiguvad vabalt maismaal, vees ja mullas ning elavad isegi taimede ja teiste loomade organismis. Nad mõjutavad oma tegevusega nii taimi kui ka loomi. Putukate osa looduses avaldub mitmel viisil. Tähtsamad nendest on järgmised.
Putukad kui taimekahjurid . Putukate valmikud ja ka nende vastsed on kohastunud toituma kõikvõimalikust orgaanislisest ainest. Tuntumad põllukahjurid on kartulimardikas , lehetäid, mitmesugused liblikad jt. Puid kahjustavad koore all elavad ütaskid ja siklased, okkaid närivad kiletiivaliste ja liblikate vastsed. Noorte männitaimede koort närib männikärsakas, mistõttu taimed hukkuvad. Sageli tekitavad putukad põllumajandusele ja metsakasvatusele suurt kahju.
Putukad on toiduks paljudele loomadele. Mitmetel loomaliikidel moodustavad putukad suurema osa toidust. On ka selliseid loomi, kes toituvad ainult putukatest.
Putukad kui lagundajad. Osa putukaid toitub taime- ja loomajäätmetest ning väljaheidetest, lagundades neid lihtsamateks ühenditeks. Seega on putukatel tähtis osa aineringes. Troopikas on termiidid põhilised taimejäänuste lagundajad.
Putukad tolmendavad taimi. Enamikul õistaimedel ei areneks seemned, kui putukad taimi ei tolmendaks. Tähtsad tolmeldajad on mesilased , liblikad ja kärbsed.
Paljud putukad on loomade parasiidid. Paljude loomade kehal elavad nt täid ja kirbud , toitudes nende verest. Mõnede kiletiivaliste vastsed arenevad teiste putukate vastsetes, kelle nad lõpuks hävitavad.
Putukad on haigustekitajate edasikandjad. Nendeks on peamiselt verdimevad putukad: lutikad, parmud , kärbsed ja sääsed, kes verd imedes kannavad edasi mitmesuguseid haigustekitajaid. Putukad levitavad nt unitõbe ja malaariat. Toakärbes levitab soolehaiguste tekitajaid.
Inimestele teevad kahju lisaks mitmesugustele parasiitidele ka mitmed muud putukad: nt rändrohutirsud hävitavad saaki, koiliblika vastsed riiet, paljud putukad ja nende vastsed toiduaineid, termiidid ehitisi . Putukatest on ka palju kasu. Tolmeldajateta jääksime ilma puuvilja- , marja- ja paljude köögiviljade saagist. Inimesed on kodustanud siidiliblikaid siidi tootmiseks ning mesilased, et saada mett ja vaha.
31. Keskkonnakaitse ja rahvusvaheline koostöö. Näiteid rahvusvahelistest lepetest.
Keskkonnakaitse on tegevus, mille abil püütakse hoida ja kaitsta looduskeskkonda inimtegevuse kahjulike mõjude eest. Keskkonna kaitset on vaja selleks, et vähendada ja püüda vältida kogu elukeskkonna saastamist ning säilitada veel rikkumata loodust.
Keskkonnakaitset reguleerivad rohked seadusandlikud aktid ja rahvusvahelised kokkulepped (konventsioonid).
Helsingi konventsioon . Läänemere kaitse.
Londoni dumpingleping. Lõpetada jäätmete tahtlik suunamine merre.
Baseli konventsioon. Keelustada ohtlike jäätmete väljavedu teistesse riikidesse.
Berni konventsioon. Euroopa taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade kaitse.
Washingtoni konventsioon. Lõpetada ohustatud taime- ja loomaliikidega kaubitsemine ja korraldada rahvusvaheline järelvalve.
32. Globaalprobleemide mõiste ja põhjused.
Tihedate ülemaailmsete sidemete teket tootmises, kaubanduses, kultuuri jt inimestevaheliste suhtlemise valdkondades on hakatud nimetama globaliseerumiseks ehk ülemaailmastumiseks.
Globaliseerumise tõttu muutuvad maailma eri piirkonnad aina sarnasemaks. Näiteks kommete ja toodete (rahvustoitude, riietuse jm) üleilmne levik on vähendanud kultuuride erinevusi. Inimestel üle maailma on tekkinud sarnased soovid ja nad käituvad ühtemoodi. Tahetakse omada raadiot , televiisorit, autot, tänapäevase mugavusega eluaset, käia riides võimalikult moodsalt. Rahvusliku riietuse populaarsus väheneb, samuti muutuvad toitumistavad, hakatakse sööma sarnast toitu ( nt hamburger , pitsa). Kuulatakse ühesugust muusikat.
Globaliseerumine on soodustanud ka paljude võõramaiste taime- ja loomaliikide tahtlikku või tahtmatut sissetoomist. See muudab kohalike elukoosluse liigilist koosseisu ja võib need tasakaalust välja viia.
33. Inimkonna toiduprobleemid ja nende leevendamise võimalused.
Inimesed tunnevad toidupuudust riikides, kus elanikkond kiiresti kasvab, nt paljudes Aafrika riikides, Indias, Pakistanis, Ladina-Ameerikas ja mujal. Seal kasvatatakse põllumajandussaadusi või hangitakse muul viisil toitu küllaltki algelisel moel. Tänapäevalgi kasutatakse seal igipõliseid toidu hankimise või kasvatamise viise, kuid nendest enam ei piisa, et varustada aina suurenevat hulka inimesi toiduga. Rahvaarv kasvab kiiremini, kui suudetakse suurendada põllumajandussaaduste tootmist.
Üheks võimaluseks on tõsta vähe arenenud riikide elanikkonna üldist haridustaset. Haritud inimesed suudavad omada täiuslikumaid põlluharimise võtteid ja meetodeid , mis võimaldab saada suuremat toodangut.
Teiseks tuleks toidupuuduse all kannatavates piirkondades piirata inimeste juurdekasvu .
Kolmandaks võimaluseks toiduprobleemi lahendamisel on muuta toitumisharjumusi. Selleks tuleb hakata kasvatama ainult suure toiteainesisaldusega ning kõrge saagikusega kultuurtaimi ning loomatõuge.
34. Taastuvad ja taastumatud loodusvarad .
TAASTUMATUD
TAASTUVAD
Põlevkivi
Päikeseenergia
Kivisüsi
Vesi
Nafta
Tuul
Gaas
Puit
Turvas
Muu biomass
35. Metsade tähtsus loodusvarana. Säästev metsade majandamine . Vihmametsade tähtsus.
Kuigi mets on taastuv loodusvara , ei tohi metsaraiega liialdada, tuleb arvestada, et selle taastumiseks läheb üsna palju aega. Kulub aastakümneid, enne kui puu kasvab piisavalt suureks, et teda kasutada saab. Metsa taastumisele saab inimene kaasa aidata puude istutamisega. Metsad on vajalikud mitmeti: nad toodavad hapnikku ja vähendavad õhus süsihappegaasi hulka, ühtlustavad kliimat, talletavad vett ning takistavad mulla erosiooni ning paljude organismide elupaigaks.
Vihmametsad mõjutavad oluliselt kogu maakera kliimat, seepärast on nende säilitamine eriti oluline. Troopiliste ja ekvatoraalsete vihmametsade raie on aga hoogustunud, sest sealne elanikkond kasvab kiirest ja vajab enam elatusvahendeid. Kord juba hävinud vihmametsa ei ole võimalik taastada. Veelgi enam, koos vihmametsa kadumisega hävib ka õhuke mullakiht, sest tuul ja vesi kannavad selle minema. Nii jääb endise vihmametsa kohale viljatu maa.
36. Õhu saastumine . Happesademed . Osoonkiht
Energia tootmisega kaasneb õhukeskkonna saastumine kahjulike gaasidega. Maapõuest kaevandatud kütuste ja ka puidu põletamisel paiskub atmosfääri mitmesuguseid kahjulikke gaase . Peamised happesademete tekitajad on vääveldioksiidid ja lämmastikoksiidid: õhus olevas veeaurus lahustudes moodustavad need ühendid happeid . Kui veearur muutub vee piiskadeks, sajavad need happesademetena (vihma ja lumena) maapinnale. Happesademed võivad kahju tekitada kaugel nende tekkekohast.
Happesademed

• Kahjustavad otseselt taimede lehi ja nende kaudu taimi tervikuna
  
• Muudavad mullad happelisemaks ja seega halvendavad paljude organismide elutingimusi (nt osa baktereid hukkub); selle mõju taimedele on eriti ilmekas
  
• Muudavad veekogude vee happelisemaks, mitmesuguste liikide eluks sobimatuks: veekogude elustik võib muutuda või isegi kaduda
  
• Kahjustavad inimese tervist, põhjustades nt hingamisteede haigusi
  
• Rikuvad kivist ehitisi ja mälestusmärke
  

Õhukeskkonna kõrgemas osas, maapinnast 20-25 km kõrgusel, paikneb osoonikiht . Osoon on omapärases vormis (kolmeaatomiliste molekulidena) hapnik. Osoonikiht kaitseb elusorganisme, neelates päikese ultraviolettkiirgust. Kui kogu see kiirgusehulk maapinnale jõuaks, sureks enamik organisme. Viimasel ajal on maakera ümbritsev osoonikiht mitmes kohas hõrenenud või on tekkinud osooniauke. Seda põhjustavad mitmesugused õhku paiskunud osoonikihti lagundavad kemikaalid , eeskätt feoonid, mida on kasutatud külmutusseadmetes jahutusvedelikena ja aerosool pakendites. Kui inimesed kasutavad aerosool-deodorante, -juukselakke ja –õhuvärskendajaid, paiskub freoon atmosfääri. Osoonikihti lõhuvad ka kõrgel lendavad lennukid . Viimasel ajal on hakatud tootma jahutusvedelikke ja aerosool pakendeid, milles on keskkonna sõbralikum gaas, mis osoonikihti ei hävita.
37. Õhu saastumine. Kasvuhooneefekt .
Kasvuhoone läbipaistvad seinad ja katus lasevad sisse päikesekiirgust, millest osa muutub mullale ja taimdele langedes soojuskiirguseks. Soojuskiirgust ja veeauru aga kasvuhoonekate nii kergesti välja ei lase ning seal tõuseb temperatuur ja niiskusesisaldus.
Sarnane nähus esineb ka Maal, kus kasvuhoone seina ja katust asenad atmosfäär. Päikesekiirgus langeb läbi selle maapinnale ja muutub osaliselt soojuseks. Soojuse kiirgumist läbi atmosfääri maailmaruumi takistavad aga atmosfääris olevad kasvuhoonegaasid. Seetõttu on Maad ümbritsevas õhukihis temperatuur korgem kui väljaspool atmosfääri. Tänu sellele on Maal piisavalt soe ja elutingimused organismidele sobivad.
38. Muld kui loodusvara. Keskkonnamürgid. Erosioon .
Muld on vajalik ökosüsteemide funktsioneerimiseks ja taimekasvatuseks. Muld on ka oluline vee filtreerija . Mulla moodustumine ja taastumine on väga aeglane. Seepärast on olulibne selle säästev kasutamine: tuleb vältida mulla erosiooni, liigset väljakurnamist, saastamist keskkonnamürkidega. Mürgid on keemilised ühendid, mis organismi sattunult põhjustavad elutalituses olulisi häireid või surma. Keskkonnamürgid on põllumajanduses, tööstuses, olmes ja mujal kasutatavad keemilised ained, mis ei lagune kiiresti ja jäävad kauaks ajaks keskkonda. Taimekaitsevahenditest võib kasutada ainult selliseid, mis looduses lagunevad ega kuhju mulda ega säili toidutaimedes.
Erosioon - Mulla, setete ja kivimite ärakandumine vee ja tuule toimel.
39. Puhas vesi kui loodusvara. Veekogude reostumine . Vete kaitse.
Et ka tulevikus jätkuks piisavalt puhast vett, on mõistlik juba praegu vett säästlikul kasutada. See tähendab vee kokkuhoidu, korduvkasutust ja ka vee reostamise vältimist. Eestis kasutatakse joogi- ja tarbeveeks põhjavett ning veepuhastus jaamades puhastatud järve- ja jõevett. Vee puhastamine on kallis. Et säilitada põhjaveevarusid ja ka vähem kulutada vee puhastamisele , tuleb vett saastvalt kasutada nii olmes kui ka tööstuses. Üha enam minnakse tööstusettevõtetes üle korduvkasutamisele. Kasutatud vett ei lasta loodusesse , vaid juhitakse esmalt puhastisse ning sealt uuesti töstusesse tagasi. Arengumaades puudub praegu puhas joogivesi rohkem kui pooltel (61%) maa- ja veerandil (26%) linnainimestel. Igal aastal sureb üle 5 miljoni inimese joogivee kaudu levivatesse nakkushaigustesse.
Olmeveed ja tööstuse heiteveed reostavad põhiliselt meie vett ja ka laevad teevad seda.
40. Jäätmed kui keskkonnaprobleem . Võimalikud lahendused.
Jäätmed tekivad inimese elutegevuse tulemusena. Varem oli inimeste eluviis looduslähedasem ning seetõttu tekkis vähem jäätmeid. Need olid loodusele enamasti ohutud , sest aja jooksul need lagunesid. Kõrge tootmistaseme ja rohke tarbimisega maades tekib tänapäeval palju jäätmeid, mida loodus ei suuda lagundada. Eriti palju jäätmeid kuhjub linnades, kust need veetakse välja prügilatesse. Jäätmetest satub keskkonda kahjulikke aineid, prügilad võtavad enda alla ka aina rohkem maad. Seepärast tuleb vähendada tekkivate jäätmete kogust, sorteerida neid, laiendada jäätmete taaskasutamist ning ladustada jäätmed võimalikult otstarbekalt ning keskkonnaohutult. Oluline on kõigil järgida säästvat eluviisi tarbides mõistlikult, mitte liigselt raisates.