Alfatoksiin (kantserogeenne) toodetakse väga mürgiste kerahalliku liikide poolt SAMBLIKUD Rohevetikas tsüanobakter + seen = samblik Tallus samblike vegetatiivne keha (koorik-, leht-, põõsassamblikud) Samblike kasvukohad: kivid, puukoor pinnas Samblike tähtsus: -osalevad kivimite murenemisel -soodustavad mulla teket -varustavad mulda lämmastikuga -toiduks loomadele -indikaatorliigid õhu saastatuse hindamisel MÜKORIISA seenjuur sümbioos seente ja taimejuurte vahel Arbuskulaarne mükoriisa: *ikkesseened + rohttaimed, mõned sammaltaimed, sõnajalgtaimed *taimejuure rakkudes on arbuskulid(harunenud seenehüüfid), mis tungivad taimejuure rakukesta ja membraani vahele *ainevahetus efektiivne ! *taime juurekarvad säilivad
kasfluorestseeruvad või mitte; kuifluorestseeruvad, siis fluorestsentsivärvus ja selle intensiivsus erinev. 3. Õhukese kihi kromatograafia (TLC - thin layer chromatography) - standardiseeritud meetod samblikuainetetäpseks määramiseks; võimaldab lahutadaja identifitseerida ühes eksemplarissisalduvaid erinevaid samblikuaineid. 9. Ülevaade lihhenoindikatsiooni põhimõtetest ja meetoditest. Indikaatorliigid Keskkonnatingimuste (eelkõige õhu) hindamine samblike abil. Osad samblikud vajavad puhtamat õhku, osad nõuavad rohkem tolmu või teisel kujul (nt. linnusõnnik, taimemahl) mineraalainete sattumist nende kasvupaika. Õhu saastumise korral muutuvad mineraalained "vales kohas" kättesaadavaks levivad saastatud õhku armastavad liigid ja kaovad vähenõudlikud. Võib eristada samblikukooslusi, mis iseloomustavad tolmusaastet,
on säilinud tänase päevani. Siit tuleneb maastikuliste võtmetunnuste tähtsus. Vahel on mets üksnes oma ökoloogiliste tingimuste järjepidevusega loonud soodsad tingimused elupaigaspetsialistidele, kellel on olnud piisavalt aega levida ja olemasolevate tingimustega kohaneda. Sellisel juhul on võtmetunnuste kasutamine puistu hindamisel keerukam. Lisaks võtmetunnustele aitavad inventeerijal ala bioloogilist mitmekesisust hinnata indikaatorliigid. Indikaatorliigi mõiste Indikaatorliik on VEP inventuuri tähenduses liik, millel on elutingimuste osas üsna suured (kuid mitte nii suured kui elupaigaspetsialistil) nõudmised. Indikaatorliik on kitsalt spetsialiseerunud liik, osutades oma olemasoluga elutingimuste järjepidevusele ja metsa teatud väärtustele. Indikaatorliigid esinevad peamiselt vääriselupaikades (enamasti rohkearvuliselt), ent võivad olla ka neist väljaspool (enamasti väikesearvuliselt)
Munad on kaetud nahkse või lubjastunud kestaga (erandiks ovovivipaarsed ehk munaspoegijatest roomajad – näiteks rästik, arusisalik). Röövtoidulised või taimetoidulised (osad iguaanid, kilpkonnad). Kahepaiksete ja roomajate olulisus: Kõrge biomass - olulised toiduahelas nii kiskjate kui toiduobjektidena Taimetoidulised kilpkonnad on eutrofeeruvates vee-elupaikades olulisteks taimede vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud:
Mitmekesisus ja koosluse stabiilsus ja invasiivsus Taimede (ja ka teiste maismaa elusolendite) mitmekesisus on ruumis ebaühtlaselt jaotunud. Mida väiksem laiuskraad ja mida ekvaatori le lähedamal asuv vööde, seda rohkem liike. Ent ka iga vöötme sees on mitmekesisus ebaühtlaselt jaotunud ja seda ei saa seletada enam geograafilise gradiendiga. Koosluse invasiivsus: Koosluse stabiilsus: Haruldus ja tavalisus; dominandid ja indikaatorliigid; endeemid ja reliktid Endeemne liik esineb üksnes väga piiratud alal nt saarema robirohi ja relikt on vana aja jäänuk näiteks harilik jugapuu Indikaatorliik ehk tunnusliik on bioloogiline liik, mis on tundlik keskkonnategurite muutuste suhtes. Näiteks iseloomustab indikaatorliigi olemasolu (ja ka tema suhteline arvukus) vastava ökosüsteemi, koosluse vm. seisundit, olgu seal siis haiguspuhang, saastumisnähud, liikidevaheline konkurents, kliimamuutus jne.
St et loodusturismi viiakse suurel määral läbi looduskaitsealadel ning sellega peab igas etapis arvestama. 27. Kuidas loodusturismiga suhtestuvad järgmised õigusaktid või määratlused: IBA, Ramsar, CITES, Natura 2000, Green Key, EHE? IBA - IBA (Important Bird Areas) on tähtsad linnualad, mis on määratud tagamaks elujõuliste linnupopulatsioonide säilimise üle kogu maailma. Kuna linnud on tihtilugu head elurikkuse indikaatorliigid, siis vaatamata sellele, et IBA alad on valitud lähtuvalt linnuliikidest, aitab nende kaitsmine kaasa ka üldise elurikkuse kaitsmisele. Loodusturismi eesmärk peaks olema nende aladega arvestamine. Ramsar Ramsari konventsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on märgalade säilitamine ja nende jätkusuutlik kasutamine. Lepinguga tunnistatakse märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu. Vastutustundliku turismi roll
kiirusega kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse. Biogaas - käärimisgaas on suure metaanisisaldusega gaas, mis tekib, kui mikroorganismid taimse ja loomse päritoluga heitmeid anaeroobselt lagundavad Biogeograafia - on teadusharu, mis seletab ja kirjeldab bioloogilist mitmekesisust ajas ja ruumis. Bioindikatsioon - ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit. Bioloogiline hapnikutarve (BHT) - laiemas mõttes mingi organismi (aeroobi) vajadus tarbida hapnikku (O2) (bioloogiline hapnikutarve). Bioloogiline tort - USA teadlane E. P. Odum (1975) on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. "bioloogilise tordina" ja see põhineb bioloogiliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks.
Töö eesmärgiks on uurida Undi paisjärve hüdrobioloogilist seisundit ja autoripoolne hüpotees on, et Undi veehoidla vesi on tugevasti eutrofeerunud. Veeproovide võtmiseks ja näitude mõõtmiseks uurimistöö tarvis laenutas autor aparatuuri Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskusest. Siinjuures autor tänabki hüdrobioloogiateadur Lea Tuvikest mõõteriistade eest ja hüdrobioloogia magistranti Kristel Pankseppa, kes määras veeproovidest fütoplanktoni indikaatorliigid. Tänan ka vastuste eest Vello Sulakatkot, kes andis väärtuslikku informatsiooni paisjärvede rajamise kohta. 3 1. MATERJAL JA METOODIKA Uurimistöö tarbeks on autor Undi veehoidlast võtnud veeproove aastaringselt (oktoober 2008 - september 2009), kokku 10 korda. Veekvaliteedi hindamiseks mõõdeti
põõsassamblikke. Samblike paljunemine: Ainult vegetatiivselt, enamasti talluse tükkidega. Samblike kasutus: Ravimid, antibiootikumid, loomasööt, toit, parfümeeriatööstuses, värvained, lihhonomeetria. Lihhenoindikatsioon: Põhimõtted (erinevad samblikuliigid on saaste ja keskkonnamuutuste osas erineva tundlikkusega, nende järgi määratakse metsade seisundit). Meetodid (kaardi ruudustamine ja liikide koosseisu märkimine igale ruudule). Indikaatorliigid (usnea hirta, pertusaria amara, parmelia sulcata jne). Soontaimed (kõrgemad taimed): Juured, vars, lehed, hästieristunud koed, sugulise paljunemise elundid paljurakulised ja nende järgi jaotatakse kõrgemad taimed arhegoniaadi ja õistaimedeks. Sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed. Juhtkimbud vee ja toidu transpordiks. Ainuraksed loomad ehk algloomad: Varem loomadeks peetud ainuraksed loomad. Elavad vabalt või parasiitidena.
temperatuuril. B-i kütteväärtus on 2025 Mj/m3 (40006000 kcal/m3). Endla Reintam, 2009/2010 1 Biogeograafia on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine. Bioindikaator- ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit. Harvem kasutatakse bioindikaatorina isendite bioloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, üksikuid isendeid ja asurkondi. Bioindikaatoriks võib olla mis tahes bioloogiline liik või kooslus, kelle elutalitlust, asurkondi või seisundit vaadeldes saab hinnata ökosüsteemi või keskkonna seisundit. Vaadelda võib organismide elujõudu, arvukust, katvust ja sagedust, loomadel ka käitumist
Pärsivad koehingamist, häirivad immonoreaktiivsust ja suurendavad vastuvõtlikkust infektsioonihaigustele. Kloororgaanilised ühendid toimivad mutageenide ja tetatogeenidena. Kalad ja teised veeorganismid (vähilaadsed, putukad) on kloororgaaniliste ühendite suhtes tundlikumad kui maismaaloomad. Seetõttu on võimalik veekogu puhtust hinnata selle järgi, millised vähi või putukaliigid (nn indikaatorliigid) seal elavad. Ägeda mürgistuse korral on kliinilised tunnused ja siseorganite palja silmaga märgatavad muutused üldjoontes sarnased naftasaadustega mürgistusele, surma põhjus on sama, erinevuseks hingamise aeglustumine. 2) Karpkalade punataud Punataud on karpkalade kõige levinum haigus kogu maailmas. Peale karpkala haigestub veel sasaan, harvemini hõbekoger ja linask.
Metsa vääriselupaik - metsaelupaik, kus on suur tõenäosus ohustatud ja haruldaste kasvukohaspetsiifiliste looma-, seene- ja taimeliikide esinemiseks. Metsa vääriselupaik määratletakse: · Võtmetunnuste põhjal bioloogilised võtmetunnused on metsa arengu käigus tekkivad iseloomulikud elupaigaelemendid või struktuur; maastikulised võtmetunnused viitavad eripärastele keskkonnatingimustele, millega võib kaasneda haruldaste liikide esinemine; · Tunnusliikide esinemise põhjal: indikaatorliigid ning elupaigaspetsialistid. Maastikulised võtmetunnused: vooluveekogude ümbrus - allikad, ojad, jõed; seisuveekogude ümbrus - järved, tiigid; ajutise üleujutuse või vooluvee tunnused - taimestikuvabad või soostuvad märjad lohud ja nõvad, viirud tüvedel ja mätastel; allikalised alad; saared - veekogude ja soode põlise metsaga saared; arheoloogilise või kultuuriloolise tähtsusega paigad metsas - kalmed, jaanikukohad, kivikangrud, kiviaiad, taluvaremed, vanad veskid jmt.;
nimetatud liike leiab üle Eesti) KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mis tüüpi muldadel kasvavad loometsad? 2. Millisel aluskivimil paiknevad loometsad ja kuidas mõjutab see mulla viljakust, happesust ning niiskust? 3. Missugused puud domineerivad loometsades? Milline on boniteet? 4. Iseloomustage põõsarinnet! 5. Iseloomustage puhmarinnet! 6. Loetlege lubjalembeseid alusmetsa taimi! 7. Iseloomustage rohurinnet! (indikaatorliigid) 8. Loetlege loometsades kasvavaid samblaid ja samblikke! 9. Millistes Eesti piirkondades kasvavad loometsad? 10. Missuguste puuliikide kasvatamiseks sobivad looalad? 11. Loetlege loometsades esinevad metsatüübid (tähtsaimad taimekooslused)! 2. NÕMMEMETSADE TÜÜBIRÜHM Nõmmemetsad on enamasti levinud rannikualade luiteliivadel ja mõhnastikel. Eesti metsadest moodustavad nõmmemetsad 1%. Need metsad on hõredad ja aeglase-
3. Normaalne mikrofloora. 4. Antikehad. 5. Õgirakud e. fagotsüüdid. Bakterite kasutamine inimese poolt : a) toiduainete tööstus - Jogurt, juust, hapukoor, äädikas, hapendatud toiduained. b) Meditsiin - Antibiootikumid(aktinomütseedid), hormoonide ja vitamiinide tootmine. c) Põllumajandus - biotõrje, bakterväetised(liblikõieliste[hernes] kasvatamine), silojuuretised d) Keskkonna kaitse - puhastusseadmed(aktiivmuda), naftareostuse likvideerimine, indikaatorliigid(soolekepikese olemasolu näitab väljaheidete taset vees) e) energeetika - biogaasi tootmine(prügilates). etanooli tootmine(autokütuse lisand). f) sõjandus - kopsukatk. ---------------------------------------------------------------------------------------------- PÄRISTUUMNE RAKK Kõikides päristuumsetes rakkudes on esindatud : 1. Membraansüsteem (Rakumembraan ja sisemembraanistik) 2. Vakuoolide süsteem. 3. Tubulaarne süsteem.(Mikrotorukesed) 4
Lihhenoindikatsioon. Edasi netist, sest seda raamatus ei ole! Lihhenoindikatsioon: 1) Põhimõtted – erinevad samblikuliigid on õhusaastatuse, metsade püsivuse jms tunnuse suhtes erineva tundlikkusega, seega on viimaste astet võimalik määrata samblike liigilise kooseisu abil. 2) Meetodid – nt. linna kaardi ruudustamine ning samblikuliikide kooseisu kandmine igale ruudule. 3) Indikaatorliigid – Usnea hirta, Pertusaria amara, Parmelia sulcata, Hypogümnia physodes jt. 49. Kõrgemad taimed. Soontaimed. Kõrgemad taimed kui monofüleetiline evolutsiooniharu. Enamikul kõrgematel taimedel on keha liigestunud elunditeks – juureks, varreks ja lehtedeks, mis koosnevad hästieristunud kudedest. Kõrgemate taimede elutsüklis on selgelt väljendunud sporofüüdi (2n)
materjalidele; 5) Lihhenomeetria; 6) Lihhenoindikatsioon. Edasi netist, sest seda raamatus ei ole! Lihhenoindikatsioon: 1) Põhimõtted erinevad samblikuliigid on õhusaastatuse, metsade püsivuse jms tunnuse suhtes erineva tundlikkusega, seega on viimaste astet võimalik määrata samblike liigilise kooseisu abil. 2) Meetodid nt. linna kaardi ruudustamine ning samblikuliikide kooseisu kandmine igale ruudule. 3) Indikaatorliigid Usnea hirta, Pertusaria amara, Parmelia sulcata, Hypogümnia physodes jt. 26. Enamikul kõrgematel taimedel on keha liigestunud elunditeks juureks, varreks ja lehtedeks, mis koosnevad hästieristunud kudedest. Kõrgemate taimede elutsüklis on selgelt väljendunud sporofüüdi (2n) (sporofaas- viljastumisest meioosini-diploidsus) ja gametofüüdi (n) (meioosist viljastumiseni) vaheldus. Sugulise paljunemise elundid on hulgarakulised
materjalidele; 5) Lihhenomeetria; 6) Lihhenoindikatsioon. Edasi netist, sest seda raamatus ei ole! Lihhenoindikatsioon: 1) Põhimõtted erinevad samblikuliigid on õhusaastatuse, metsade püsivuse jms tunnuse suhtes erineva tundlikkusega, seega on viimaste astet võimalik määrata samblike liigilise kooseisu abil. 2) Meetodid nt. linna kaardi ruudustamine ning samblikuliikide kooseisu kandmine igale ruudule. 3) Indikaatorliigid Usnea hirta, Pertusaria amara, Parmelia sulcata, Hypogümnia physodes jt. 26. Enamikul kõrgematel taimedel on keha liigestunud elunditeks juureks, varreks ja lehtedeks, mis koosnevad hästieristunud kudedest. Kõrgemate taimede elutsüklis on selgelt väljendunud sporofüüdi (2n) (sporofaas- viljastumisest meioosini-diploidsus) ja gametofüüdi (n) (meioosist viljastumiseni) vaheldus. Sugulise paljunemise elundid on hulgarakulised
annaabi.ee 
