Biotoopid (0)

Biotoopide konspekt
Arurohumaad
Niitude terminoloogiast üldiselt, erinevad rohumaade jaotused , funktsioonid.
Niit - peam. mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus , kus puud ja põõsad puuduvad või on nende osatähtsus väike (puude liituvus katvus Mesofüüt: parasniiskete kasvukohtade liik
Rohumaa – laiem mõiste kui niit
taimestik koosneb:

• rohundid (1-2-aastased, püsikud)
  
• graminoidid ( kõrrelised , lõikheinalised, loalised)
  
• puhmad (puitunud vartega taimed väga kuivadel
  

rohumaadel, nt. kanarbik nõmmerohumaadel)
rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad
mõõduka kliimaga aladel domineerivad mitmeaastased rohttaimed, soojema kliimaga aladel domineerivad 1- aastased rohttaimed
Rohumaa = niisked ja märjad kooslused +niit (parasniiske)+ kuivad kooslused
aas – (rohumaa v. niit), kuid taimeökoloogias üks lammirohumaade tüüp
nurm – ( kirj . mõiste) – karjamaa , viljapõld ( rohustu peam. Kõrrelised)
vain – (kirj. mõiste) – elamute ümbrus
Rohumaade üldine jaotus (lähtudes erinevatest printsiipidest)
1) inimmõju intensiivsuse (majandamise) järgi:

• •looduslikud (pool-looduslikud) – säilinud looduslik rohukamar, niidetakse ja/või karjatatakse)
  
• •parandatud – väetatud, külvatud heinaseemet jne.
  
• • kultuurrohumaad – rajatud haritavale maale
  

2) kasutuse järgi

• • karjamaad
  
• •heinamaad
  
• •karja- ja heinamaad
  

3) tekke järgi

• sekundaarsed – tekkinud inimtegevuse (raie, niitmine , karjatamine ) tulemusena
  
• primaarsed – pole kunagi metsa all olnud
  

niidud tekkisid:

• jõgede ääres ( luhad , soostunud alad) seoses karjakasvatusega
  
• veelahkmealadel (aru- ja looniidud ) seoses viljakasvatamisega
  

Inimtegevuse tulemusel niitude kujunemisel 2 viisi:

• alepõldude asemel: ( vaesumine  sööt  heinamaa  karjamaa
  
• metsade raiumine (järgnev niitmine)
  

Võrreldes metsadega:
rohumaad

• niiskemad (karjamaad !) tallamine: mulla tihenemine, õhustatuse halvenemine
  
• toitainetevaesemad (heinamaad !) heina äravedu: toitainete vähenemine, mulla vaesumine
  

4) ökoloogiliste tingimuste ja liigilise koosseisu järgi (rohumaade tüpoloogia )

arurohumaad – täna !

soostunud rohumaad

madalsoorohumaad

siirdesoorohumaad

nõlvarohumaad – puudub osadel autoritel !

lammirohumaad

rannarohumaad
Arurohumaade klassi kuuluvate tüübirühmade (loorohumaad, sürjarohumaad,
pärisarurohumaad, nõmmerohumaad, palurohumaad) lühike iseloomustus keskkonnast ja
elustikust lähtuvalt. Pärandkooslused.
Arurohumaade mõiste ja tüübirühmad
Oluline: puudub turbakiht
•Karbonaadirikkal lähtekivimil:

• loorohumaade tüübirühm
  
• sürjarohumaade tüübirühm
  
• pärisarurohumaade tüübirühm
  

•Karbonaadivaesel lähtekivimil

• palurohumaade tüübirühm
  
• nõmmerohumaade tüübirühm
  

1) loorohumaade tüübirühm ( ka loopealsed e. alvarid)

• Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)] cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi Alvar – rootsi k., K. Linné uuris 1741
  
• Oluline: puudeta, põõsarinde katvus
• Peamised põõsad: kadakas , põõsasmaran
  
• enamasti sekundaarsed, harva primaarsed
  
• tekkinud loometsadest raie ja edasise majandamise, tavaliselt karjatamise tulemusena
  
• Eestis levinud lääne- ja põhjaosas, saartel
  
• jagatakse kuivadeks ja niisketeks
  

Ökoloogilised tingimused

• • mullad on õhukesed kuni 20-(30) cm, huumusrikkad, viljakad , pH ca 7
  
• •sademete vähesus (eriti Lääne-Eestis)
  
• •tugevad tuuled, tugev päikesekiirgus
  
• • varieeruv veerežiim
  
• •keskkonnatingimuste suur kõikumine
  

Vastavalt tingimustele jagatakse:

• kuivad loorohumaad
  
• niisked loorohumaad
  

Loodusväärtused:

• ca 270 soontaimeliiki, s.h. ca 30 kaitstavat liiki
  
• väikeseskaalaline liigirikkus – 49 liiki/m² * taimekooslusi 10
  
• ca 140 liiki samblaid
  
• ca 260 liiki samblikke
  

Putukad

• väga liigirikas – nt. Suurel Alvaril ca 1600 liiki
  
• Eestis domineerivad: mardikalised, liblikad , lutikalised, kahetiivalised
  

• tingimused sarnased stepialadega
  
• paljud liigid levila põhjapiiril
  

Levik ja majandamine

• maailmas vähelevinud
  

• suuremad Rootsis (Ölandil Suur Alvar – Stora Alvaret 26 000 ha,
  
• Gotlandil,
  
• väiksemad alad Rootsi maismaa lõunaosas,
  
• Ahvenamaal,
  
• Peterburi piirkonnas
  

Loopealsete dünaamika

• praegu hooldatavaid ca 1250 ha (rahuldavas seisus 3000 ha)
  
• * vajavad karjatamist koormusega 0,2 – 1,0 lü/ha
  
• karjatamine soodustab ka liikide levikut, 8500 levist
  

Muutused majandamise lakkamisel

tõuseb põõsaste ( kadaka osatähtsus)

muutub niiskus- ja toiterežiim

suureneb kõrgemakasvuliste liikide osatähtsus

esialgu liigirikkus suureneb (metsa ja põõsastike liigid !)

puu- ja põõsarinde tihenemisel liigirikkus väheneb

tekib männimets
Natura 2000 süsteemis:
6280 – põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud
5130 – hariliku kadaka kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel
Lookadastikud (Natura kood 5130)

• tekkinud sekundaarselt loopealsete kinnikasvamisel (vähem mereäärsete klibuvallide kattumisel kadakaga – primaarne teke)
  
• areng peale loopealse mahajätmist kiire: 30-40 aastaga kadaka katvus kuni 100 %
  
• praeguste kadastike vanus 40-50 aastat
  
• niidukamar hävinud, tüse sambla ja/või okkakiht
  
• liigirikkus drastiliselt vähenenud
  
• aja jooksul kadastik hõreneb, tekivad parema valgustatusega laigud, liigirikkus kasvab, kuid levivad puittaimed ja algab metsastumine
  

2) sürjarohumaade tüübirühm

• tekkinud sürjametsadest raie ja edasise majandamise tulemusena – sekundaarsed
  
• mullad moreensed, põuakartlikud, kuid tüsedamad kui loorohumaadel
  
• asuvad üle Eesti künnistel, seljandikel, iseloomulik raudkivide esinemine
  
• kasutusel looduslike karjamaadena
  
• liigirikkad, taimekooslusi 4.
  

Natura 2000 süsteemis

• 6210 – pool-looduslikud kuivad rohumaad ja põõsastikud karbonaatsel mullal (olulised käpaliste kasvukohad)
  

3) pärisaruniitude tüübirühm

• tekkinud salu - ja laanemetsadest - sekundaarsed
  
• mullad karbonaadirikkad
  
• jagatakse kuivadeks ja niisketeks
  
• lagedad või enamasti puisniidud
  
• Puisniit on regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu (maastikuline nähtus !)
  
• puude liituvus alla 0,3
  
• peamised puuliigid tamm, arukask , kuusk, haab , saar, sookask , sanglepp
  
• põõsaliike palju, sagedamini sarapuu, kadakas, türnpuu, lodjapuu , toomingas
  
• väga liigirikkad – ca 600 liiki soontaimi
  
• 56 kaitsealust soontaimeliiki
  
• 76 liiki 1m² - suur väikeseskaaline liigirikkus
  
• 12 taimekooslust
  
• mikromaastike vaheldumine
  
• näide looduse säästlikust kasutamisest
  
• vajavad niitmist ja karjatamist
  

Liigirikkus
põhjused:

• niitmine – konkurentsi ühtlustamine,
  
• horisontaalne mosaiiksus
  
• karbonaatne muld
  
• keskmine mullaviljakus
  
• suur liigifond
  

Natura 2000 süsteemis

• 6210 – kuivad niidud lubjarikkal mullal
  
• 6530 – Fennoskandia puisniidud
  

Muu elustik

• •samblafloora pole eriti rikkalik, ca 100 liiki
  
• •seenestik rikkalik, ka haruldaste liikide poolest
  
• • samblikud (peamiselt epifüütsed) – ca 180 liiki
  
• •putukad – palju liike, arvukalt haruldasi
  
• • linnustik rikkalik, peam. värvulised
  
• • kahepaikseid ja roomajaid 7-8 liiki
  
• •imetajatest hiired, siil , metskits , halljänes
  

Puisniitude levik

• 19. saj. lõpus: 850 000 ha (18 % Eesti pindalast)
  
• praegu hooldatakse ca 650 ha
  
• peam. Lääne-Eestis
  

Puisniidu hooldamiseks vajalik:

• niita igal aastal mitte enne 1.juulit;
  
• hein riisuda ja ära vedada;
  
• hoida puude liituvus ja põõsaste katvus ca 0,1 – 0,3 (0,5)
  

1) heina niitmise ja koristamise mõju niidule

• paranevad valgustingimused, soodustub valgusnõudlike liikide kasv
  
• väheneb oluliselt suurekasvuliste taimede lehepind ja biomass
  
• niidetud aladel on rohkem seemneliselt paljunevaid liike
  
• niidetud aladel graminoidide (kõrrelised ja lõikheinalised) osatähtsus väiksem ja
  
• suurem rohundite, sealhulgas lämmastikku fikseerivate liikide arv
  
• heina äraveoga viiakse igal aastal niidult ära suur hulk toitaineid ja hoitakse mullaviljakus keskmisel tasemel (soodustab samuti erinevate nõudlustega liikide kasvu)
  
• tulemus: saavad üheaegselt kasvada koos väikese- ja suurekasvulised taimeliigid , kujuneb pool-looduslikele elupaikade iseloomulik liigirikkus
  
• oluline loomapidajale: mida rohkem on niidul erinevaid taimeliike, seda mitmekesisema koostisega on hein ja seda väärtuslikum see on !
  

2) heina mahajätmise mõju niidule

• majanduslikult rentaabel, kuid
  
• toimub varise kogunemine ja lagunemine
  
• mulla omaduste muutumine ( rikastumine toitainetega)
  

Tekib kulukiht, mis takistab:

seemnete jõudmist mulda

seemnete idanemist

noorte taimede valguse kätte jõudmist
Puisniitude taastamine

• võsa raiumine ja põõsarinde harvendamine (jätta viirpuud , mets- õunapuu , mets- pirnipuu , pihlakas) * puistu harvendamine (maastikupildi kujundamine, vanade puude jätmine, surnud puud, teatud sobivad puuliigid – tamm, pärn, jalakas )
  
• niitmise alustamine Ilma järgneva hooldamiseta pole taastamisel mõtet !
  

Pärisaruniitude hulka kuuluvad enamasti ka puiskarjamaad (ainult karjatatavad)

• •regulaarselt karjatatav hõre puistu
  
• •sarnane puisniiduga ( botaaniline liigirikkus väiksem)
  
• •karjatamisega kaasneb: valikuline söömine , tallamine, väetamine
  
• • loomastiku liigirikkus suur ja omapärane (putukad, teised selgrootud ) – kõdust ja sõnnikust sõltuvad liigid
  
• • karjatada koormusega 0,3-1 lü/ha (sõltub mulla iseloomust, niiskusest, tüsedusest)
  
• vältida ülekarjatamist (puude kuivamine , rohukamara häving )
  

iseloomulikud:

• tüüpilised niiduliigid + nitrofiilid (nt. kõrvenõges)
  
• karjamaa-umbrohud (tuliohakas)
  
• vähesöödavad liigid ( luht - kastevars )
  
• spetsiifilised sõnnikul kasvavad liigid
  

niitmine vs. karjatamine

• niitmine mõjub ühtlaselt kõigile taimedele
  
• niitmine ei tihenda mulda peaaegu üldse (käsitsi niitmine) või niidumasinatega ühtlaselt
  
• niidetavatel niitudel reguleerib puude ja põõsaste osakaalu ainult inimene
  
• karjatamisel söövad loomad taimi valikuliselt
  
• karjatamisel tallavad loomad mulda ja muudavad selle niiskus- ja õhustamistingimusi
  
• karjatamisel mõjutavad loomad oluliselt puid ja põõsaid
  
• karjatamisel väetab loomasõnnik mulda olenevalt karjatamiskoormusest - muld lämmastikurikkam võrreldes niidetavate aladega - tekib uusi elupaiku mitmesugustele organismidele (nt. seened, samblad , putukad
  

niitmine vs karjatamine (jätk)
järeldused:

niitmisel ja karjatamisel kujunevad erinevad maastikud ja elupaigad

niidetavatel ja karjatatavatel aladel kujuneb erinev taimestik ja loomastik

mõnikord on karjatataval niidul liigirikkus isegi suurem, kuid sageli tõstavad liigirikkust umbrohud ja prahitaimed

• vähem levinud ja haruldased liigid säilivad reeglina niidetavatel aladel ( Soomaa luhtade näide)
  
• üldise elurikkuse säilimiseks on vajalikud nii niidetud kui karjatatud alad, kuid nende vahekord peab olema tasakaalus (suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks)
  

4) palurohumaade tüübirühm

• tekkinud palumetsadest - sekundaarsed
  
• toitainetevaesed happelise reaktsioonigaliivmullad
  
• jagatakse kuivadeks ja niisketeks
  
• kasutatud karjamaadena
  
• hõre puu- ja põõsarinne : mänd , kask , kadakas
  
• liigivaesed, peamiselt kõrrelised
  
• 6 taimekooslust
  

Natura 2000 süsteemis

• 4030 – Euroopa kuivad nõmmed
  
• 6270 – Fennoskandia madalike liigirikkad arurohumaad
  

5) nõmmerohumaade tüübirühm

• tekkinud nõmmemetsadest raie või tulekahjude tulemusena, samuti sööti jäänud maade taimestumisel - sekundaarne
  
• luidete kinnikasvamisel - primaarne
  

• liivmullad, happelised , toitainetevaesed
  
• jagatakse kuivadeks ja niisketeks
  
• levinud üle Eesti
  
• kasutatud karjamaadena
  
• hõreda männi ja kadakaga
  
• alustaimestik liigivaene, hõre, domineerivad samblikud, samblad, puhmastaimed, rohttaimedest nn. liivataimed (psammofüüdid)
  
• on tallamisõrnad
  
• 7 taimekooslust
  

Ka mujal maailmas suuresti sekundaarsed (v.a. taimestunud rannaluidetel);

• levinud Inglismaal, Põhja-Saksamaal, Lõuna-Skandinaavias;
  
• taimestik koosneb peamiselt puhmastaimedest, eriti Calluna vulgaris, Erica tetralix, E. cinerea, Empetrum spp., Vaccinium spp. (taimed igihaljad, väikeste lehtedega, sügaval asuvate õhulõhedega)
  

Natura 2000 süsteemis

• 2320 – kanarbiku ja kukemarjaga kuivad liivanõmmed
  
• 4030 – Euroopa kuivad nõmmed
  
• 5130 – kadaka kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel
  

Luhad e. lamminiidud .
Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad?

• Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud
  
• Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel).
  
• Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad.
  

Üleujutus
• Suurim kevadise lumesulamise ajal, väiksemad sügisvihmade ja suviste tulvade ajal.
• Kestvus sõltub paljudest teguritest:

• jõgede keskjooksudel keskmiselt 1 – 3 nädalat
  
• luhasoodel 3 – 7 nädalat, suurte jõgede
  
• alamjooksudel 3 kuud ( Kasari luht võib olla vee all 7 kuud aastas).
  

• Üleujutused toovad lammidele hulgaliselt setteidjõe valgalalt, setted ladestuvad lammile vee aeglasevoolu tõttu võrrelduna jõe vooluga.
• Vee sügavus enamasti väike, 30–60 cm.
• Tulvafaas – kõige rohkem setteid, jõe vesisogane, peamiselt põldude ja niitude lumesulamisvesi
• Kõrgfaas – lisandub lumesulamisvesi metsadest ja soodest , vesi selgem, mineraalaineid vähem.
• Alanemisfaas – seisev vesi jõe kaldavalli taga, vetikate arenemine.
Setted

• on luhtade mullaviljakuse ja produktiivsuse aluseks.
  
• on sageli lubjarikkad, sisaldavad rohkelt fosforit .
  
• maksimaalne settekiht 7 cm, enamasti 2–25 mm.
  
• sadeneb ajas ja ruumis erinevalt.
  

Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus.
Soomaa luhad

• Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed .
  
• Üleujutatud ala pindalalt suurim kogu Eestis, nõrga üleujutuse korral 3000-4000 ha, keskmisel aastal 5000 hektarit, maksimaalse veeseisu korral umbes 21000 hektarit (u. Võrtsjärve pindala).
  
• Suurem osa Soomaa luhaniite on tekkinud lammimetsadest. Lagedat lammi ilmestavad üksikud puud ja põõsad andes talle kohati hõreda puisniidu ilme.
  
• Säilinud luhaniite on Soomaal umbes 1000ha, neist hooldatavad vaid ca 200.
  

Alam- Pedja luhad

• Kogu üleujutusala võib küündida kuni 9200 hektarini, luhtasid umbes 2500 ha.
  
• Hooldatavaid luhtasid ca. 1000 - 1500 ha.
  
• Emajõe luht on arvatud Ramsari konventsiooni märgalade hulka.
  
• Pedja, Umbusi, Põltsamaa ja Pede jõe äärsed lamminiidud on väiksemad ja paiknevad enamasti jõeloogetes.
  

Kasari luht

• Suuremas osas primaarne luht.
  
• Kasari luha üleujutuspiirkond algab Risti- Virtsu maanteest. Algul on jõelamm kitsas ja vaid lühiajaliselt üleujutatav, Matsalu lahe suunas laieneb luht kolmnurkselt ning roostiku servas on selle laiuseks juba 8km.
  
• Läänetormidega tõuseb veetase Matsalu lahes pool meetrit ja enamgi, mis ei lase Kasari jõe vett enam lahte voolata ning vesi valgub luhta. Kevadel jäämineku paiku, mil veetase Kasari jões tõuseb 1,5- 2 meetrit, ujutab see üle kogu madala ala ümber jõgede.
  
• ligi 65% kogu luha pinnast on madalam kui 1 meeter merepinnast
  
• Kasari luha suuruseks umbes 4000 ha, luhailmelise ala suurus pisut üle 5000 ha. Oleneb sellest, kuhu tõmmata mageda ja soolase vee üleujutuse piir.
  
• Luha viljakus on kaldalähedases vööndis märgatavalt kõrgem kui enamiku teiste Eesti jõgede luhtadel.
  
• Vesikonna suure põllususe tõttu on luhta kantavate mullaosakeste hulk suur ja muld väga viljakas nagu metsastepis Ukrainas ja Venemaa Euroopaosas.
  

Luhtadele iseloomulik taimestik ja loomastik.
Luhtade taimestik
Liigirikkad kuivad lammiaruniidud:

• lamba- aruhein
  
• luikas
  
• jusshein
  

Liigivaesed kuivad lammiaruniidud

• lamba-aruhein
  
• värvmadar
  
• keskmine värihein
  

Kuivad aasad

• luht-kastevars
  
• punane aruhein
  
• aas- rebasesaba
  
• harilik aruhein
  

Märjad aasad

• Seaohakas
  
• Angervaks
  
• soo- kurereha
  
• mätastarn
  

Suurkõrreliste lammirohumaad

• luht-kastevars
  
• lünktarn
  
• päideroog
  

Luhtade loomastik
Selgrootud

• ehmestiivaline
  
• ämblik
  
• sääsk
  
• kiil
  
• ühepäevikuline
  

Kalad ja kahepaiksed

• säinas
  
• rabakonn
  
• harilik kärnkonn
  
• haug
  

Imetajad

• põder
  
• metskits
  
• kährik
  
• rebane
  

Linnud

• suurkoovitaja
  
• kiivitaja
  
• mustsaba-vigle
  
• tutkas
  
• mudatilder
  
• rukkirääk
  
• soo-loorkull
  
• täpikhuik
  
• rohunepp
  

Kuidas luhti majandati ja kuidas see luhale mõju avaldas?
Luha hooldus

• Luht on oma olemuselt poollooduslik kooslus ja ei püsi ilma hoolduseta.
  
• Ilma niitmiseta luht kulustub, võsastub, mõnda kohta kasvab pilliroog .
  
• Paljudes luhtades tehtud maaparandustöid.
  
• Arvestades luhaheina madalat toiteväärtust ning raskusi selle niitmise, kogumise ja transpordiga, tuleb niitjatele luha hooldamise eest maksta.
  

Luha niitmisega seotud probleemid

• Luhtasid on niidetud aastasadu.
  
• Vikatid on asendunud masinatega.
  
• Luhad on väga produktiivsed , kuni 4,6 t/ha heina aastas, võrreldav hea kultuurheinamaaga.
  
• Kaasajal tulenevalt pinnase kandvuse vähesusest ning looduskaitselistest piirangutest niidetakse hilja , heina kvaliteet vilets
  

Rannarohumaad.
Millistel tingimustel rannarohumaad tekivad, püsivad ja kus nad Eestis levivad?
Looduskaitseliselt väärtuslikud rannaniidud asuvad looduskaitsealade piires (laiaulatuslikumad alad Matsalu rahvuspargis, Vilsandi rahvuspargis, Käina lahe maastikukaitsealal, Kihnus).
Rannaniit ….

• •… on ala, mis vähemalt teatud ulatuses külgneb merega, kus valitseb niidutaimkate ning mida võidakse kasutada karjamaana, harvem heinamaana.
  
• •Primaarsed
  
• •Sekundaarsed
  

Kuidas rannaniidud tekkisid (tekivad)?

• •Eestis lääne- ja loodeosas rannik tõuseb pidevalt (2-3 mm/a).
  
• • Esmalt tekivad pioneerkooslused, hiljem primaarsed niidud (halofüüdid e soolalembesed taimed).
  
• •Varasema tiheda asustuse tõttu võeti koheselt karjamaana kasutusse (hoidis ära alade roostumise, kadastumise ja metsastumise).
  

Kus nad Eestis paiknevad?

• Ranniku ja saarte rannajoon ca 3800 km pikkune ja geoloogiliselt mitmekesine .
  
• •Põhjarannikul vaid fragmendid, ulatuslikult Lääne- Eestis ja läänesaartel.
  
• •Enam levinud mölli- ja moreenrandlate piires. Kokku on Eestis rannaniitude levikuks sobivat rannikut ca 25% rannajoone pikkusest.
  

Tegurid, mis määravad elustiku rannarohumaadel

• Merevee üleujutus (tormid) – mehhaaniline mõjutus.
  
• • Üleujutusega mulda akumuleeruvad kloriidid ( soolsusega kohastunud liigid).
  
• •Talvine jää (mõjutab randade struktuuri, liigutab kive, deformeerib mulda ja taimi).
  
• •Mereheidis, väetiseks, aga ka füüsiline taimekasvu takistaja jne
  
• •Tugevad tuuled ja intensiivne päikesekiirgus, suurendab transpiratsiooni
  

Milliseid substraadi mõttes eripäraseid kasvukohti rannikul tead?
Inimtegevus Eesti rannarohumaadel (soovitused kaitseks ja majandamiseks).
Rannaniitude loomastik (millised loomarühmad esinevad, millised kohastumused peavad rannikul elamiseks välja kujunema).
Imetajad:

• Metssiga , halljänes, rebane, põder, metskits, mügri
  

Linnud:

• HALLHANI, VALGEPÕSK-LAGLE, paljud kurvitsalised
  
• Meriski, kiivitaja, tutkas, punajalg-tilder, mustsaba-vigle
  
• Liivatüll, suurkoovitaja, põldlõoke, sinikael -part, lambahänilane
  

Kahepaiksed

• Kõre , rohukonn, harilik kärnkonn, rabakonn, vesilik
  

Selgrootud:

• Sipelgate rada, triip-lutikas, lauluritsikas, kõrvahark , koerliblikas, taevastiib
  

Antropogeense tekkega kooslused
Kus sellised kooslused tekivad ja millised on nendele iseloomulikud tunnused?
Inimmõjuga paigad

• Teeservad
  
• Aiaääred
  
• Kruusaaugud
  
• Kaevanduste puistangud
  
• Prahipaigad
  
• Raudtee- ja sillamulded
  
• Kompostihunnikud
  
• Aiad ja põllud (nende söödid)
  
• PÕLLUMAJANDUSLIKUS KASTUSES ALAD, metsakultuurid (puupõllud)
  

Iseloomulikud elustikugrupid

• Palju võõrliike – eelkõige kultuurtaimed (aiad, pargid)
  
• Umbrohud (lühike elutsükkel)
  
•  Kahjurid
  
•  Parasiidid
  
•  Koduloomad
  
• Haigusetekitajad ( viirused , bakterid )
  

Näiteid esimesena saabujatest

• Korvõielised
  
•  Ristõielised
  

Paljandunud kaljupind

• Põhja-Eesti lahtine põlevkivi kaevandamine
  
• Pioneerkooslused suudavad kanda kinnitada alles 7-9 aastaga
  
• Metsataimed ilmuvad metsastatud kaevandustesse alles 20-25 aasta pärast
  

Ruderaaltaimkond

• Prahipaikade taimestu klass
  
• Õuede ja teeservade taimestu klass
  
• Mahajäetud põllumaade taimestu klass
  
• Kaovad põllukultuuridega seotud umbrohud
  
• Vastandiks prahipaikadest põldudele ja aedadesse levivad taimed ( võõrliigid , mõned ka invasiivsed võõrliigid)
  

Linn kui enam antropogeensete kooslustega seotud keskkond, seda iseloomustavad tunnused (näiteid kooslustest ja liikidest).
Linnaelustik ja seda määravad faktorid

• Võtmeidee
  
• Linn kui inimtekkeline rifikoosluse analoog (tarbitavast ja ladestuvast ainest on vaid väike osa kohalikku päritolu)
  
• Linn kui mitmekesine segu erinevatest looduslikest, pool-looduslikest ja ruderaalsete liikide kombinatsioonidest.
  
• Kehtivad siiski ökoloogilised seaduspärad, moodustuvad kooslused ja koosluste süsteemid.
  
• Suur inimtekkeline liigirikkus (võõrliigid) – kas + või – biomitmekesisusele?
  

Linnad kui tagamaade kulul elavad akumulatiivsed ökosüsteemid

• Kõik jäätmed sisaldavad taimekasvuks vajalikke toitaineid
  
• Toimub keskkonna eutrofeerumine
  
• Lisaks ka otsene mulla toomine linna (Nõmme nõmmedest on saanud salukoosluste variandid)
  

Linna kliima

• Mõjutatud inimtegevusest (kõrgem talvine ja ka suvine temperatuur).
  
• Tõusvad õhuvoolud ja tahm , tolm ning aerosoolid soodustavad pilvede kujunemist – maapinnani jõuab vähem päikesekiirgust.
  
• Mikrokliimas palju äärmuslikke olukordi .
  

Antropogeenne stress

• A) õhu saasta(u)mine (sambliku- ja okaspuukõrb)
  
• B) mullakeskkonna häiritus
  
•  Saasteained kahjustavad mikroorganisme ja seeni + nendega sümbioosis elavaid puid
  
• Lumetõrjesool, halofüüdid
  
• Tallamine Tallamise tagajärjed
  
• Umbne sillutamine (asfalteerimine, betoneerimine ).
  
• Varise koristamine (linnamullas vähem laguahelaga seotud organisme)
  
• C) Reostamine ja lõhkumine
  
• Mineraalainetega rikastatud keskkond ja avatud kooslus (võõrliikidele hea võimalus)
  

• Linnud
Tallamise tagajärjed

• Vastupidavad ja mudastumist taluvad liigid
  
• C) Reostamine ja lõhkumine
  
• Mineraalainetega rikastatud keskkond ja avatud kooslus (võõrliikidele hea võimalus)
  
• Linnud
  

Ebastabiilne elupaik

• INIMENE!!!
  
• Linnas on võimatu kujuneda keerulisematel kooslustel ja toiduahelatel, sest puudub pikaajaline stabiilne keskkond.
  
• Kooslustel nõrk sisemine kontroll ( parasiitide -kahjurite populatsioonilained ).
  

Mitmekesine elupaik

• Kultuurtaimed (eriti dekoratiivsed ) ja nendega seotud teiste liikide populatsioonid.
  
• Prahitaimed.
  
• Vanad aiad.
  
•  Raudteed .
  
• Katused, müürid,
  
• varemed, pööningud.
  

Linna ala põliselustik

• Vastupidavad salumetsa liigid
  
• Vastupidavad niidutaimed
  
•  Selgroogsed – värvulised
  

Passiivne inimkaaslev elustik

• Toiduparasiidid
  
• Inimese parasiidid
  
• Jäätmete elustik
  

Rohelised koridorid

• Puhkevõimalused, esteetika
  
• Liikide linna-keskkonda sisse- ja väljarände teed
  
• Sidusus suurendab linnakoosluste üldist stabiilsust ja vastupanu n reostusele
  
• Hariduslikud eesmärgid
  

Metsakultuurid

• Monokultuurid
  
• Liigivaesus ka alus-
  
• taimestikus (erinevused loodusliku üheliigilise puistuga)
  
• Kaasliikide ebapiisavus – kuivamine (mükoriisaseente vähesus, levivad juurehaigused)
  
• Tihedad ja üheealised puistud – haigustel lihtne levida
  

Agroökosüsteemid.
Agroökosüsteemile omased tunnused, võrdlus loodusliku süsteemiga.
AGROÖKOSÜSTEEM

• Loodud inimese poolt bioproduktsiooni ehk saagi saamiseks
  
• Inimmõju on suure tähtsusega, seejuures on oma osa ka looduslikel abiootilistel ja biootilistel teguritel
  
•  Ökosüsteem , mida inimene mõjutab põllumajanduslikel eesmärkidel
  
• Selle erinevad komponendid eeldavad oma kooseksisteerimiseks jätkusuutlikku majandamist.
  

AGROÖKOSÜSTEEMI OMADUSED

• Primaarne energiaallikas – päike
  
• Aineringed ja energiaülekanne
  
• Kliimatingimuste mõju
  
• Populatsioonide arvukuse kõikumine vastuseks keskkonnategurite mõjule
  
• Lühiealisus
  
• Üherindelisus
  
• Väike kohanemisvõime
  
• Toitaineid mullas tarbitakse rohkem kui tagastatakse
  
• Iseregulatsioon puudulik
  
• Kultuurtaimeliikide suhteliselt väike ökoloogiline amplituud
  

AGROÖKOSÜSTEEMI ERINEVUS LOODUSLIKUST

• Toiduahelad lühemad ja vaheastmeid vähem kui looduslikes ökosüsteemides
  

Selle tagajärjeks:

• ruumiline struktuur vähem kompleksne
  
• väiksem liigiline ja geneetiline mitmekesisus
  
• palju väiksem varieteetide mitmekesisus kui vabalt elavatel liikidel
  
• lihtsustunud toitumisvõrgustik ja väike troofiliste tasemete arv (3...4)
  
• Vähe orgaanilist materjali jõuab laguahelani
  
• Mulla huumusesisaldus väiksem
  
• Puuduliku iseregulatsiooni tõttu on reguleerija rollis inimene
  

Põllumajanduse mõju elustikule ja produktsioonile
AGROÖKOSÜSTEEMI PRODUKTSIOON

• Sõltub väga paljudest teguritest: taimeliik , kliima, mullaomadused, toiduahela konsumendid , aineringete kulgemise kiirus, taimede fotosünteesi intensiivsus, temperatuurioptimum, jne.
  
• Saagikoristusega siseneb inimene toiduahela esimesesse astmesse
  
• Saagiga eemaldatavad toitained tuleb väetistega tagasi anda
  
• NB! Produktsiooni hulka kuuluvad ka umbrohud
  

LAGUNEMINE AGROÖKOSÜSTEEMIS

• Lagundatavate ainete hulk ja lagundamise kiirus sõltub kliimast, mullatüübist, taimekooslusest, maaviljelusviisist
  
• Lagunemisprotsessi käigus muudetakse toitained uuesti taimedele kättesaadavaks
  
• Huumuse moodustumisega aeglustub aineringe
  

PÕLLUMAJANDUSTEGEVUSE MÕJU BIOLOOGILISELE MITMEKESISUSELE

• Mullaharimine – mõjutab mullavett, õhustatust, tihedust, poorsust, temperatuuri; suurendab vee- ja tuuleerosiooni ohtu; vähendab oluliselt mullaelustiku mitmekesisust
  
• Kultuuride valik ja külvikord – vähendab taimehaigusi ja kahjurite levikut; vähendab tuuleerosiooni; parandab mulla veereziimi
  
• Karjatamine – taimede kahjustamine , tallamine; sõnniku mõju; veterinaarravimid
  
• Pestitsiidid – valikuline negatiivne mõju
  
• Väetamine – suurendab taimehaigusi, häirib mullaelustikku, orgaaniliste väetiste kasutamine soodustab mullakoosluste ohtrust ja mitmekesisust
  

Lühike ülevaade süsteemi kuuluvatest organismirühmadest.
Biotoobid agroökosüsteemis
Sood .
Mõisted, ülevaade Eesti soode tekkimisviisidest ja arengukäigust, levik Eestis.

• Soo on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke.
  
• Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral
  

3 olulist tunnust:

• Eriline veereziim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus
  
• Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid
  
• Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata – turbana
  

MÄRGALA: märgalad on lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese poolt rajatud, püsivad või ajutised; märgalad on küllastatud veega, mis on kas seisev, voolav, mage , riim- või soolane vesi, hõlmates seejuures ka merealad, kus vee sügavus ei ületa kuut meetrit.
TURBAALA on selline maastik , kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana. (Soostumine, turvastumine) ( Masing 1988)
Turbaalad on paksu turbalasundiga kaetud maastiku osad sõltumata sellest, kas seal turba ladestumine jätkub, on katkenud või turbalasund degradeerub.
Turbaala: taimkattega või taimedeta ala, mis on kaetud looduslikult akumuleerunud turbakihiga
SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud.

• Puissoo- puurinde liituvus alla 0,3; keskmine kõrgus alla 4m
  
• Soomets - puurinde liituvus üle 0,3; keskmine korgus üle 4m
  
• Soostuv mets – puurinde liituvus üle 0,3, keskmine kõrgus üle 4m, turbakiht alla 30cm
  
• Soostuv rohumaa e. Soostuv niit -turbakiht alla 30 cm, lage või hõredalt puudega kaetud
  
• Kõdusoomets-kõdusoometsad on tekkinud sügava turbaga soode kuivendamisel
  

Soo tekketüübid
•Mültumine e. terrestrialisatsioon

• veekogu kinnikasvamine
  

•Soostumine e. paludifikatsioon

• maismaa (mets, niit) soostumine
  

Toitumistüübilt jaotatakse sood:
Minerotroofne, geogeenne, reofiilne – põhja- ja pinnaveetoiteline

• Limnogeenne – järve- või jõeveetoiteline (õõtsikud ja lammid)
  
• Terrigeenne
  
• Topogeenne – seisva pinnaseveega, põhjaveetoitelised
  
• Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised
  

Ombrotroofne – sademevee toitelised
Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus.
Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid
Madalsoo - liigivaene madalsoo

• liigirikas madalsoo
  
• õõtsik- madalsoo
  
• madalsoomets
  
• lodumets
  
• allikasoo
  

Siirdesoo

• rohu- siirdesoo
  
• õõtsik siirdesoo
  
• siirdesoomets
  

Raba

• nõmmraba
  
• mättaraba
  
• peenar - älvesraba
  
• laukaraba
  
• rabamets
  

Eestis on sood jaotatud “Eesti soode valdkondadeks”

• I Lääne-Eesti väikeste madalsoode valdkond
  
• II Lääne – Eesti suurte ja keskmise suurusega soode valdkond
  
• III Edela – Eesti suurrabade valdkond
  
• IV Kesk – Eesti väikerabade valdkond
  
• V Põhja - Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode valdkond
  
• VI Põhja - Eesti Kõrgustiku suurte mosaiiksoode valdkond
  
• VII Kesk- ja Ida- Eesti suurte soode valdkond
  
• VIII Lõuna – Eesti kõrgustike väikeste soode valdkond
  

I Lääne-Eesti väikeste madalsoode valdkond (6%)

• Hiiumaa , Saaremaa, Mandri läänerannik
  
• Noored sood, moodustunud pärast Litoriinamere transgressiooni (mitte üle 4000 aasta)
  
• Soostumiskolded on enamasti järved või rannikulõukad, esineb ka luidetetagust maismaa soostumist
  
• Pihla, Õngu, Kõivassoo; Koigi , Pelisoo; Nehatu
  

II Lääne – Eesti suurte ja keskmise suurusega soode valdkond(23%)

• Tasandikuline ala mitmesuguste rannamoodustiste ja lubjakivilõhanditega piirkond. Äravool aeglane.
  
• Läänemaa suursoo , Marimetsa raba, Mõdrama soostik, Tuhu soo, Lihula -Lavassaare (383km2), Orgita
  

III Edela – Eesti suurrabade valdkond (31%)

• Litoriinamere ja Antsülusjärve luidetetagune ja vaheline ala.
  
• Tolkuse , Rääma, Tõhela, Võlla, Kase , Kõrsa,
  
• Balti jääpaisjärve taandumisel vee alt vabanenud alad
  
• Kikepera, Kuresoo, Ördi, Valgeraba, Nigula , Möksi
  

IV Kesk – Eesti väikerabade valdkond (alla 6%)

• Tüseda turbakihiga väikesed rabad Pärnu jõgikonna ümbruses. Lainjad tasandikud, jõeorud, väikevoored. Soostumist põhjustab aluskivimi vähene veeläbilaskvus .
  
• Lelle rabad
  

V Põhja - Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode valdkond (6%)

• Lainjas pinnamood , jõelammid, aluspõhjal väike kalle lõuna suunas, mis pidurdav vee äravoolu valgalalt.
  
• Rae raba, Saku sood, Hara soo, Laukasoo , Viru raba
  

VI Põhja - Eesti Kõrgustiku suurte mosaiiksoode valdkond (25%)

• Kõrgustiku keskosa (vesi neeldub pinnasesse, soostumus väike: Mahtra , Hagudi, Vaharu, )
  
• Kõrgustiku ääreala ( soosaarterikkad suured sood, karstiveed, allikad: Keava, Loosalu, Epu- Kakerdi (417 km2), Kakerdaja , Selli, Roosan- Alliku, Endla soostik)
  
• Vooremaa (madalsood, järvelise tekkega: Kivijärve, Kaiavere)
  

VII Kesk- ja Ida- Eesti suurte soode valdkond (31%)

• Peipsi nõo põhjaosa (vettpidavad setted, rannamoodustised; peamiselt raba, palju siirdesoid, läbimatud märealad: Puhatu soostik (468 km2), Muraka -Ratva)
  
• Peipsi nõo loodeosa (soodevaene)
  
• Võrtsjärve nõgu ja Peipsi nõo keskosa (Emajõe suudmealal ) (Suured lammisood, madalsoo; Võhma, Parika, Soosaare, Põltsamaa, Laeva, Sangla (342 km2), Ulila, Emajõe-Suursoo)
  
• Peipsi nõo lõunaosa ( Enamasti rabad liivadel , madalsood üleujutatavates piirkondades; Meelva, Uulika, Kalsa)
  

VIII Lõuna – Eesti kõrgustike väikeste soode valdkond (18%)

• Kõrgustike orustatud alad ja kõrgustikevahelised nõod (Sügavad kitsad ürgorud lavajal kõrgendikul. Hea drenaaž . Sood orgudes,järvelise tekkega, madalsood. Kerreti, Meenikunno, Kuiksilla,)
  
• Moreenkingustike alad ( Otepää , Haanja ja Karula kõrgustik . Sood väikestes küngastevahelistes sulg -ja avalohkudes. Kirikumäe, Remmeski, Kivestmäe, Vällamäe)
  

Soode elustik, loomaderühmade erilised soodele omased tunnused.
Soodega seotud elusorganismid
Taimed (samblad, soontaimed )
Samblikud
Madalsoo

• Tarnad , kõrrelised, pilliroog, villpead, madalsoosamblad, (sh turbasamblad ), sõnajalgtaimed, sarikalised , pajud , porss , kased , mänd, kuusk, jms (kokku üle 300 liigi)
  

Siirdesoo

• Tarnad, pilliroog, villpead, jõhvikas, turbasamblad, ubaleht, pajud, porss, kased, mänd, jms
  

Raba

• Mudatarn, turbasamblad, samblikud, puhmikulised, rabamurakas, jänesvill, tupp- villpea
  

Eesti soodes esinevad haruldased ja ohustatud taimekooslused
Liigivaene madalsoo:

• kollase tarna kooslus
  
• Peamiselt Ida-Eestis
  

Liigirikas madalsoo

• Ääristarna kooslus
  

Lääne- ja Loode -Eesti, levila loodepiir

• Padutarna kooslus
  

Lääne- Eestis

• Raudtarna kooslus
  

Läänesaartel, levila põhjapiiril

• Mõõkrohu kooslus
  

Läänesaartel, Lääne-Eestis, levila põhjapiir

• Mustja sepsika kooslus *
  

Lääne Saaremaa, Hiiumaa, Levila põhjapiir

• Tõmmu nokkheina kooslus *
  

Loode Eestis

• Lubika-pääsusilma kooslus
  

Lääne-, Kirde-, ja Põhja-Eestis
Õõtsik-madalsoo

• Pruuni sepsika-skorpionsambla kooslus
  

Lääne-Eestis ja läänesaartel
Allikasoo

• Pruuni sepsika-skorpionsambla kooslus
  

Lääne-Eestis ja läänesaartel

• tömbiõielise loa kooslus *
  

Lääne-Saaremaal, levila kirdepiir

• Raudtarna kooslus
  

Läänesaared, levila põhjapiir
Soode elustik, loomaderühmade erilised soodele omased tunnused.
Soode tähtsus (võimalikud huvigrupid , otseselt soodest sõltuvad liigid, sood kui ohustatud elupaigad).
Madalsoo ja kõrgsoo (raba) võrdlus
Jõed ja järved. ( VAATAN JUURDE)
Eesti jõgede ja järvede põhitüübid.
Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks.
Vee värvus

• •Vee värvus sõltub orgaanilisest ainest (lagunenud taimede ja loomade materjalist).
  
• •Humiinained – annavad vetele pruunika värvuse.
  

• suured molekulid – raske seedida
  
• allohtoonne ja autohtoonne materjal
  

Pindpinevus

• Pinnakile- veekogu kõige pealmine veekiht, mis erineb oluliselt ülejäänud veekihtidest.
  
• Pindpinevus- vedeliku pinnakihi omadus, mis väljendub vastuseisus vedeliku pinda suurendavatele jõududele. e. jõud vee molekulide vahel . nt. Veepiisk
  

Jõgede ja järvede elustiku stressi allikad (nii looduslikud kui ka inimtekkelised ), reaktsioonid stressile. Eesti jõgede ja järvede seisund
Läänemeri. (Täiendamist vaja)
Läänemere osad, paiknemisest tingitud iseärasused
Läänemere põhilised keskkonnast tulenevad probleemid
LÄÄNEMERE tähtsamad keskkonnamured

• Eutrofeerumine
  
• Toksiline reostus
  
• Meretransport ja naftatrareostus
  
• Elusresursside üleekspluateerimine
  
• Ohustatud bioloogiline mitmekesisus
  

LÄÄNEMERE EUTROFEERUMINE
2010 aastal läbi viidud Eutrofeerumise taseme hindamine näitas Eutrofeerumise probleemide esinemist 46 piirkonnas 48st.
ELUSRESURSSIDE ÜLEEKSPLUATEERIMINE
OHTLIKUD AINED LÄÄNEMERES
LAEVANDUS JA NAFTATRANSPORT
BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE SEISUND
Hallhülge arvukus Läänemeres

• •Hüljeste arvukus kasvab
  
• •Lindude ja mereimetajate kaaspüük ikka suur
  

Tulnukliigi mõiste

• Võõrliigid, invasiivsed liigid
  
• Levivad inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil
  
• Kinnistuvad uue areaaliosa elupaikades
  
• Potentsiaalseks ohuks looduslikele liikidele või koosluse tasakaalule
  
• Algses kodukeskkonnas on tasakaalus oma kiskjatega ning kontrollitud haiguste ja teiste ökosüsteemi interaktsioonide poolt
  

Tulnukliikide levimist soodustavad tegurid

• 84 % maailma merede ökosüsteemidest on mõjutatud
  
• Nt Läänemerest leitud u. 115 tulnukliiki, neist u. 70 suudavad edukalt elada ja paljuneda