Vaimuhaigused (0)

Tallinna Järveotsa Gümnaasium
Aiten Jagafär
VAIMUHAIGUSED
Referaat
Juhendaja : Juta Raun
Tallinn 2008

SISUKORD

SISUKORD 3
1. SISSEJUHATUS 4
2. PSÜHHIAATRIA ARENG 5
3. PSÜÜHIKA JA PSÜÜHIKAHÄIRETE OLEMUS 8
3.1. Kõrgem närvitegevus psüühika alusena 8
3.2. Psüühilised protsessid ja seisundid 9
3.3. Psüühikahäirete olemuse põhijooni 10
4. PSÜÜHIKAHÄIRETE PÕHJUSED 12
4.1. Inimorganismi koormuse ümberjaotumine ja liikumisvaegus 12
4.2 Elukeskkonna saastamine 13
4.3. Pärilikkuse osa psüühikahaiguste tekkes ja lootekahjustused 14
4.4. Emotsionalne pinge ja vaimne tervis 15
5. VAIMUHAIGUSTE SÜMPTOOMID 16
6. VAIMUHAIGUSTE SÜNDROOMID LÜHIDALT 20
7. PSÜÜHILISTE HÄIRETE KLASSIFIKATSIOON 25
8. VAIMUHAIGETE RAVI JA PÕETAMINE 27
8.1. Töötajate tabel 2006 aasta seisuga 29
KASUTATUD KIRJANDUS 30

1. SISSEJUHATUS

Psüühikahäired on alati olnud inimtunnetuse üks kõige keerukamaid valdkondi. Suhtumine psüühikahäiretega isikutesse ja nende kohtlemine on inimkonna ajaloo vältel läbi teinud üpris vastuoluderohke arengu. Ka möödunud saja aasta jooksul on selles toimunud sügavaid muutusi. Samuti nagu ka teiste meditsiinialade arenemine, on ka neuroloogia ja psühhiaatria arenemine tihedalt seotud loodusteaduse edusammudega.
Tänapäeval on psühhiaatria üldtunnustatud üks arstiteaduse rohketest erialadest. Kellelgi pole kahtlust, et psüühikahäired on haiguslikud nähud, mille diagnoosimine ja ravimine kuulub psühhiaatrite pädevusse. Kunagi ammu arvati, et võibolla kuulub psüühikahäirete uurimine ja nende korrigeerimine teoloogide, filosoofide, juristide või meedikute kompetentsi .
Praegusl ajal on psühhiaatriaosakonnad ja – haiglad valdavalt vaba ning säästva režiimiga raviasutused, kus intensiivse kompleksse raviga saavutatakse silmapaistvalt häid tulemusi haigete tervise ning elu- ja töövõime taastamisel.

2. PSÜHHIAATRIA ARENG

Neuropsühholoogia uurib psüühiliste protsesside seost aju struktuuride ja funktsionaalsete süsteemidega, arenedes välja ning olles sillaks neuroloogia, neurokirurgia , psühhiaatria ja eksperimentaalpsühholoogia vahel. Kliiniline neuropsühholoogia tegeleb ajukahjustusele kaasuvate kognitiivsete häirete diagnostika ja raviga. Neuropsühholoogia kui eriala Eestis teeb oma esimesi samme. Valminud on hulk uurimusi ja mitmel pool toimub neuropsühholoogiline hindamine. Vajadus neuropsühholoogide koolitamise ja uute testide kohandamise järele kasvab kiiresti.
Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt pime aeg – toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui kurjast vaimust vaevatuid, seestunuid. Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist jumalikust karistusest asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga – siiski , nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha – tegemist võis olla ka nö äravalitutega…)
Demonomaaniast lähtuvalt sai vastavate haigustega võitlemise peamiseks mehhanismiks ekstsortsism – kurja vaimu välja ajamine . Skolastilisest traditsioonist lähtuvalt tekkis keskajal hulgaliselt igasugu õpetusi (milliste najal siiamaani Hollywood ratsutab). Näiteks idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad kehalised olendid, kes ise külma käes kannatades otsivad enesele sõna otseses mõttes sooja kohta. Jne…
Uusaegne psühhiaatria algab 18. sajandi lõpul koos Valgustusajastu tulemisega. Väga palju on uues mõtlemises lihtsat vana eitamist (mitte niiväga arusaamist vaimuhaigustest). vaimuhaiguste mõistmist teaduslikust küljest võis toona veel vaadelda erinevate hingede kontekstis ( kusjuures eeldati, et nn loomalik hing on vahevorm keha ja jumaliku hinge vahel). Descartes ’i lähenemine aitas omakorda tõmmata joont vaimse ja mehaanilise keha vahele.
Hakkab tekkima arusaam mõistusest (18. sajandil) ning mõistuse haigust ei peeta enam ei hinge, ei keha haiguseks – see on keeruline olukord, mis saab kestma paarsada aastat. William Cullen näitab, et vaimuhaigused on ebakorras aju ja närvisüsteemi produktid , mis tekitavad eksitatud mõistuse väärkujutelmi (taandas oma ettekujutuse neurofüsioloogiale).
Vaimuhaigete varjupaigad olid muidugi tekkima hakanud juba varem – sageli oli neid inimesi kodudest välja aetud ja hulkureid ning sante võttis teinekord oma rüppe kirik (kloostrid), märatsema kippuvaid või rahutuid isikuid isoleeriti eeskätt vanglaisse, koos kurjategijate, prostituutide jne-ga. (Ainult vaimuhaigeile mõeldud isolaatorid tekkisid siiski samuti suhteliselt vara – Rootsis teatakse selliseid juba näiteks aastast 1305.)
18. sajandist hakkas euroopa kultuuriruumis levima hoiak, et vaimuhaiged on eeskätt haiged. Egoistlik enesakaitserefleks ühiskondlikus käitumises hakkas tasapisi asenduma altruistliku ja humanistliku lähenemisega. 18. sajandist hakkas vaimuhaiglate institutsioonide medikaliseermine, milles 2 suunda:
1. Haiglate juurde hakati asutama psüühikahäiretega patsientide osakondi (1751. a Inglismaal) jne.
2. Hakati meditsiinilisest lähtekohast lähtuvalt rajama eraldi institutsioone vaimuhaigeile.
Baltimaades hakkas psühhiaatria elavamalt arenema alles 19 saj. teisel poolel, peamiselt üksikute eesrndlikumate isikute entusiasmi tulemusena. Praeguse Eesti territooriumil oli esimeseks psühhiaatriaasutuseks mõnekohaline osakond Tallinnas kubermanghaigla juures, mis loodi 1796 aastal. Selle osakond oli väike, täitsid vaid hädapärase varjupaiga ülesandeid, olid ebahügieenilised ja ilma psühhiaatriteta. Neis osakondades leidsid hädapärast vaid üksikud, peamiselt rahulikuma käitumisega psüühilised haiged, kellega paigutati sinna ka somaatiliselt defektseid ja lihtsalt kodutuid hoolealuseid. Enamikku psüühiliselt haigeid pidid omaksed võimaluste kohaselt hooldama perekondades, sageli väga viletsates elutingimustes. Linnades kasutati rahatute vaimuhaigete isoleerimiseks igivana kombe kohaselt arestikambreid ja vangikonge.
1970-ndate lõpuks oli meie vabariigis 4 psühhoneuroloogidispanserit ja 12 psühhiaatriakabinetti rajoonide ja linnade polikliinikutes, sellele lisaks hulk narkoloogiakabinette suurtemate ettevõtete polikliinikutes.. Statsionaarset abi andis 6 psühhiaatriahaiglat ja 3 spetsialiseeritud osakonda üldhaiglate juures, kokku üle 2300 voodikohaga.
Eesti psühhiaatrid on pingelise praktilise töö kõrval järjekindlalt osalenud ka teaduslikus uurimustöös, mille keskuseks o traditsiooniderikas Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatriakateeder ja selle juurde 1968. a. asutatud psühhofarmakoloogialabaratoorium. Pamisteks uurimisteemadeks on olnud skisofreeniapatofyüsioloogia ja ravi, neurooside patofysioloogia ja ravi, depressiivsete seisundite patofysioloogia ja ravi . Meie psühhiaatrite yhistööna valmis ulatuslik uurimus mitme linna ja rajooni elanikkonnas psüühiliste haiguste esinemise kohta, saadud andmed on olnud aluseks psühhiaatrilise abi väljaarendamisele. Teadusliku uurimustöö tulemusi on tuvastatud nii yleliidulisel kui ka rahvusvahelistel nõupidamistel ja konverentsidel, neid on publitsiteeritud kodu- ja välismaal. Mitmed üleliidulised psühhiaatriaalased nõupidamised on toimunud meie vabariigis. Meie juhtivad psühhiaatrid osalevad üleliiduslistes probleemnõukoudes, erialaste väljaannete toimetuses ja nii üleliiduline kui ka rajataguste eriala seltside juhatuses. Võib põhjendatult väita, et meie psühhiaatrid jätkavalt väärikalt traditsioone, mis sada aastat tagasi said alguse Tartu ülikooli psühhiaatriakateedris ning –kliinikus.
Praeguseks on vabariigi psyhhiaatrite poolt koostatud ning tervisehoiuministeeriumi poolt vastu võetud perspektiivne programm psyhhiaatrilise abi edasiseks laiaulatuslikeks arendamiseks . Ei ole kahtlust, et selle realiseerimine aitab oluliselt tõhustada meie rahva vaimse tervise kaitset.

3. PSÜÜHIKA JA PSÜÜHIKAHÄIRETE OLEMUS

Psüühika on maakeral eksisteeriva elusaine tohutult pika evolutsiooni senine tippsaavutus. Homo Sapiens (inimene) ilmus maakerale 40 000 aastat tagasi. Psüühika on kujuneneud ja arenenud kollektiivse töö ja indiviidivahelise suhtlemise käigus, inimese kui sotsiaalse olendi järjest täielikuma kohastumise ühe abinõuna teda ümbritsevas keskkonnas.
Psüühika substraadiks on peaaju , mille ehitusest ja tegevusest on toimunud evolutsioonis ja toimub iga indiviidi arenemise käigus lahutamatus seoses tema arenguga.
Vastupidi sellele teaduslik-materialistlikule seisukohale psüühiliste nähtude suhtes käsitavad idealismi pooldajad psüühika kui erilise, mittemateriaalse olemuse- “hinge” avaldumist : hing on nende arvates üleloomuliku päritoluga, tema tegevuse seaduspärasused ei saa olla otseses olenevuses ajust ning järelikult ei ole ta uurimisele kättesaadav, Idealistid väidavad, et psüühika ei ole tunnetatav.
Teadlased-materialistid arvavad , et psüühiline talitlus on objektiivse maailma peegelduseks inimese ajus, objektiivne maailm eksisteerib reaalselt, olenemata meie teadvusest.

3.1. Kõrgem närvitegevus psüühika alusena

Kõrgem närvitegevus kujuneb indiviidi elu vältel saadud kogemuste põhjal, selle aluseks on suuraju koore analüüsi- ja sünteesiprotsessid. Kõrgema närvitegevuse algmehhanismiks on ajutiste seoste moodustamine. Ajutiseks seoseks nimetatakse närvikeskuste ühendamist uutes funktsionaalsetes kombinatsioonides. Soodustades valikuliselt erutuse levikut teatud suundades, luuakse eeldused uute, antud tingimustele adekvaatsemate kohanemisreaktsioonide väljatöötamiseks. Neid indiviidi eluea jooksul kujunenud reflekse nim. TINGIMATUD REFLEKSID, kuhu kuuluvad (kaitse-, toitumis-,orienteerumis jt. Refleksid)
Kõik see mida me nimetame kogemuste ja vilumuste omandamiseks, õppimiseks, harjutamiseks ja treenimiseks, põhineb yhel fysioloogilisel mehhanismil – tingitud reflekside kujundamisel.

3.2. Psüühilised protsessid ja seisundid

Inimese psüühika on komplitseeritud nähtus, milles on intrigeeritud ühelt pool kestva komplekssed seisundid ja teiselt poolt lühiaegsed protsessid. Psüühilised seisundid: teadvuse selguse seisund, aktiivsuse seisund ja meeleolu seisund moodustavad yhtse psüühilise tegevuse fooni . Sellel foonil kujunevad lyhiaegsetena ning pidevalt muutuvatena psüühilised protsessid: tajumine , mõtlemine, tahteimpulsid, tundmused, uue kogemuse õppimine ja endise kogemuse reprodutseerimine. Tegutsedes yhise tervikuna ja omavahel kooskõlastatuna, tagavad psyyhilised protsessid ja seisundid inimese paindlikult muutuva käitumise keskkonna tingimusele ja indiviidi vajadustele vastaval viisil
Teadvusseisund on psüühilise aktiivsuse tase, millest sõltub tegelikkuse tunnetamise ja sellele reageerimise adekvaatsus ja ulatus.
Unisusseisund sugeneb juhul kui retikulaarse aktiveeriva systeemi poolt kulgeb suurte poolkerade koorde vähese intensiivsusega stimulatsioon , mille tõttu suuraju koore rakkude erutatavaus väheneb ning koores hakkab levima pidurdus.
Meeleolu seisund on pikemat aega püsiv emotsionaalne põhinivoo, mis sõltub inimese oluliste rahuldamise astmest .
Psüühilise aktiivsuse seisund, mida või nimetada ka tahteaktiivsuse seisundiks, kujutab endast inimese tegevuse teadlikku suunamist mingi tema vajasuduste seisukohalt olulise sihi saavutamiseks
Tajumine on tegelikkuse tunnetamise esimene aste, vahetu tunnetamine .
Mõtlemine on tegekkuse tunnetamise kõrgeim aste, mõtete kujul peegeldub inimese teadvuses objektiivse tegelikkuse abstraktne ning üldistatud pilt.
Emotsioonid e. tundmused kaasnevad praktiliselt kõikide tunnetusprtsessidega, kuivõrd nad kujutavad endast subjektiivset hinnangut objektiivsetele nähtustele indiviidi vajaduste rahuldamise seisukohalt lähtudes.
Mälu võtab pidevalt osa kogu inimeste psyyhilisest tegevusest.Eriti tihedasti on ta seotud tajumise ja ning mõtlemisega, milles osalevad niihästi omandamisprotsess kui ka varasema kogemuse reproduktsiooniprotsess.

3.3. Psüühikahäirete olemuse põhijooni

Psyyhika oma kogu komplekssuses ja keerukuses on peaaju funktsioon. Täielikult välja arenenud ja häireteta töötav peaaju on normaalse psüühilise tegevuse aluseks ning eelduseks . Ükskõik milliste tegurite toimel tekkinud hälbeid peaaju ehituses või nihkeid tema tegevuses toovad paratamatult enesega kaasa inimese psüühika häirumise .Psüühikahäireid põhjustavad hälbed võivad olla mitmesuguseid.
Mitmed kahjustavad tegurid, toimides kas juba indiviidi eostamisel või looteeas, pärsivad kesknärvisysteemi arenemist . Mõned võivad, oimides juba täielikult väljaarenenud peaajule, võivad põhjustada närvirakkude hukkumise .Suuraju koore tunduva hulga närvirakkude hävimine toob paratamatult kaasa häireid psyyhilises tegevuses. Kui on tegemist ajukoore difuusse kahjustusega mõlemas poolkeras , on tagajärjeks inimese intellektuaalse taseme ja mälufunktsioonide alanemine, mille raskus vastab kahjustuse ulatusele.Kui närvirakud on ülekaalukalt hävinud ühes poolkeras, siis sugenevad psüühikahäired vastavalt kahjustatud funktsionaalse rollile.
Peaaju puudulik arenemine ja peaaju närvirakkude hävinemine on kesknärvisüsteemi orgaanilised kahjustused. Neis sugenevaid hälbeid psüühilises tegevuses nimetatakse orgaanilisteks psüühikahäireteks. Orgaanilised, tänu sellele, et seda ravida ei suudeta, psüühikahäired on pöördumatud.
Teine ryhm psüühilise tegevuse haiguslikke kõrvalkaldumisi on funktsionaalsed psüühikahäired. Nende puhul ei ole tegemist kesknärvisysteemi orgaaniliste kahjustustega, funktsionaalsed psüühikahäired kujunevad närvirakkude elutegevuses esinevatest hälvetest. Nad on põhimõtteliselt taanduvad ja taandatavad, kuivõrd kesknärvisüsteemi kõik elemendid on säilinud. Siiski on mõned funkts. Häired niivõrd sügavad ja komplitseeritud, et tänapäeva ravivahenditega ei ole võimalik neid korrigeerida .

4. PSÜÜHIKAHÄIRETE PÕHJUSED

Psüühika on keerukamalt organiseeritud elusa mateeria – kesknärvisüsteemi – funktsioon, kuid oma olemuselt on ta objektiivse tegelikkuse peegeldus , s.t. ideaalne. Psüühika normaalne tegevus ja tasakaal sõltuvad tema mõlema komponende funktsioneerimisest, psüühikahäired võivad sugeneda nii tema materiaalse substraadi kui ka tema enda sisu, s.t. tegelikkuse peegelduse tähenduse hälvetest. Psüühilisele tervisele toimivad ühelt poolt kõik need loodusliku või tehiskeskkonna tegurid, mis avaldavad mõju kesknärvisüsteemile kui materiaalsele organile. Inimesele ja tema psüühikale avaldavad mõju biosfäär, tehnosfäär ja psühhosfäär, mille ühtses kompleksis ta eksisteerib. Enesestmõistetavalt on inimese jaoks eriline tähtsus teiste inimeste suhtumisel ja käitumisel, seega sotsiosfääril.
Psüühikahäirete tekkimine võib mõnikord olla väga lihtsa ja vahenditu mehhanismiga. Näiteks tabab inimese ajukoljut intensiivne mehaaniline trauma – ränk peapõrutus koos ajukoe ulatusliku vigastusega liiklusõnnetusel.
Enamikul juhtudest on aga psüühikahäirete kujunemine tunduvalt keerukam , põhjus ja tagajärg on seotud kaudselt .
Seega tuleb psüühikahäirete põhjuste analüüsimisel vahet teha otseste põhjuste ja kaudsete põhjuste e. soodustavate tegurite vahel. Viimased on väga erinevad ning nende toime võib olla kas lühema või pikema kestusega. Mitmed üsna olulised kaaluga soodustavad faktorid on seotud inimese enda loodud tehiskeskkonnaga ning loodusliku ja tehiskeskkonna muutumisega tsivilisatsiooni tänapäevasel arenguetapil.

4.1. Inimorganismi koormuse ümberjaotumine ja liikumisvaegus

Evolutsiooni käigus liikumine alati olnud eksistentsi tagamise üks põhilisi tegureid, õieti elu enda lahutamatu komponent . Lihastöö on lakkamatult osa võtnud ka organismi täiustumisest ja kesknärvisüsteemi arendamisest, s.t. peale selle veel terve rea elundite ja talitluse käivitumist, nende treenimist ja täiustamist. Kõige tähtsamad muutused organismis:

Ainevahetus

Vereringe

Kopsude ventileerimine elavneb

Suured nihked toimuvad sisesektoorsete näärmete tegevuses, ajuripatsi vahendusel haaratakse kaasa kõik näärmed
Teaduse ja tehnika revolutsioonilised saavutused on toonud kaasa inimese
füüsilise koormuse, lihastöö ulatuse ja kestuse tohutu vähenemise. Tänapäeva inimene on andnud vähegi suuremat lihastööd nõudvad ülesanded masinate ja seadmete hoolde. Endale on ta jätnud vaid keelelihaste ja ning sõrmelihaste tarbeks. Teisalt on aga tõusnud psüühiline pinge, kuna masinate ja seadmete juhtimine ning nende tegevuse kordineerimine esitab suuri nõudeid inimese psüühikale: tähelepanule, mõtlemisele, mälule, tahtele ja tundmusele. Niimodi ongi kujunenud olukord, mida me nimetame kroonilise liikumisvaegusena.
Liikumisvaegus põhjustab ulatuslikke muudatusi kogu organismi elutegevuse rütmis ning regulatsioonis. Lihastöö vähenemine tähendab võimsa bioloogilise stimulaatori nõrgenemist, seega ühtlasi tema reguleeriva ja koordineeriva mõju nõrgenemist ainevahetusele, südamele, vereringele, kopsudele, sisesekretoorsete näärmetele ja kesknärvisüsteemile. Pole midagi imestada kui liikumisvaegus soodustab füüsiliste ja psüühiliste haiguste kujunemist.

4.2 Elukeskkonna saastamine

Inimene on ainus elusolend, kes oma sihipärase tegevusega mõjutab olulisel määral bioloogilist keskkonda. Enamasti toimub see inimese eksistentsile soodsas ja vajalikus suunas.
Tehnika tormilise arengu käigus on tänapäeval hakanud üha rohkem ilmnema inimtegevuse sellised küljed, millest sugenevad juba inimese enda eksistentsile ohtu kujutavad muutused elukeskkonnas . Energia, puhta vee ja puhta ühu kriis, looduse saastamine kemikaalidega ja radioaktiivsete ainetega, kõikjale tungivale müra ja vibratsioon – need on tänapäeva inimese üha tõsisemaks muutuvad eksistentsiprobleemid, mis ta on ise oma tehiskeskkonna loomisega esile kutsunud.
Mida kaudsemad on kahjulikud kõrvalmõjud, mida kaugemal on on nad seadme või masina otsest kasulikust efektist, mida aeglasemalt nad kahjulikku toimet summerides nad kahjulikku toimet ilmutavad, seda vähem sunnnivad nad end arvestama.
Tehiskeskkonna kahjulikud mõjud nõuavad tähelepanu mitte üksnes oma intensiivsuse tõttu. Ta muutub järjest rohkem ekstensiivseks, tema mõju alla satub iga päev aina rohkem inimesi. Isegi põlised looduslähedased tööd ei ole erandid.
Tehiskeskkonna negatiivsed müjud on ainult erandlikel kordadel niivõrd intensiivsed, et kutsuvad vahetult esile kehalisi või vaimseid häireid.

4.3. Pärilikkuse osa psüühikahaiguste tekkes ja lootekahjustused

Loote normaalne areng on eelduseks, et laps pärast sündimist areneks kehaliselt ja vaimselt tervena. Kõik see, mis mõjub soodsalt ema tervisele raseduse ajal, soodustab ka loote normaalset arenemist ning on ka pandiks kehaliselt ja vaimselt terve lapse sünnile.
Kõik see, mis mõjub kahjulikult ema organismil, eriti raseduse ajal, avaldab kahjulikku toimet ka lootesse ning häirib selle arengut. Nii võivad lootesse tungida mitmed toksilised ained, mis ema orgamismis tekivad mõne haiguse korral. Mitmed nakkushaigused võivad kahjustada lodet kas otseselt haigustekitajale tungimisega emalt lootesse või siis toksiinide näol.
Loote närvisüsteemi kahjustus võib sugeneda erinevusest ema ja loote organismi immunoloogilises reaktiivsuses. Näiteks ema veres võivad tekkida raseduse ajal antikehad loote vere reesusfaktori suhtes, need lähevad üle ka loote verre ja ning hakkavad lagundama selle punaliblesid, sellest sugeneb vastsündinu aneemia, mis võib põhjustada raskeid arengupeetusi või koguni isegi surma.
Loodet võivad kahjustada mitmed mürgid, mis ema organismi sattunult läbivad platsentaarbarjääri ja tungivad lootesse. Näiteks alkohol ja nikotiin .
Üldtuntud mürkide kõrval tuleb silmas pidada, ka seda, et mitmed ravimid võivad samuti osutuda lootele ohtlikuks.
Mõnikord võib juhtuda ka seda, et laps saab kahjustuse sünnituse käigus. Komplitseeritud sünnituse (loote imelik asend, platsenta ebatavaline paiknemine , ema kitsas vaagen jms) või siis sünnitusabi puudumisel võib tekkida kas ajutine lämbumisseisund või kolju pitsumine jms..

4.4. Emotsionalne pinge ja vaimne tervis

Loodusliku ja tehiskeskkonna kõrval on inimese eksistentsi ning elutegevuse lahutamatuks osaks suhtlemine oma liigikaaslastega. Ta on algusest peale arenenud sotsiaalse olendina.
Nüüdisaja inimese psüühiline tegevus on valdavalt just sotsiaalse keskkonna peegeldus. Kogu informatsioon, mis sotsiaalsest miljööst meie kesknärvi saabub, omab meie oleluse seisukohalt mingi tähenduse ning vallandab seetõttu paratamatult üht-või teislaadi emotsioone.
Tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas on inimese elementaarsete bioloogiliste ja instinktiivsete vajaduste rahuldamine enam-vähem tõrgeteta tagatud. Kui selles tuleb mingeid teatud takistusi, siis on see eelkõige sotsiaalse pealisehituse ilmingud.
Peamine negatiivne tundmus, mis tekib on stress. Peamised sotsiaalsed stressorid on inimestevahelised suhted.

5. VAIMUHAIGUSTE SÜMPTOOMID

Eksisteeriv maailm on meie aistingute allikaks, nad on välismaailma lihtsaim vorm. Aistingud ei peegelda eset tervikuna vaid ainult selle üksikuid omadusi: värvust, kuju. Tajumisprotsess ei ole ainult aisting vaid ka kujutlemine ja mõtlemine. Tajumin ei ole tegelikkuse mehaaniline peegeldamine , ega lihtne fotografeerimine; tajumine on loominguline, aktiivne protsess. Tajumise häireid jaotatakse kaheks: illusiooniks ja hallutsinatsiooniks.
1. Illusioon on reaalselt eksisteeriva eseme väär tajumine, s.t. eset tajutakse moonutatuna. On olemas mitmesuguseid illusioone, nimelt:
a) füüsikalised, füüsika seadustest tulenevad illusioonid
b) füsioloogilised illusioonid võivad tekkida tervetel inimestel hirmude mõjul
c)illusioonid, mis esinevad üldiste nakkushaiguste ja mürgituste puhul.Nad võivad olla siis kas akustilised või optilised.
Hallutsinatsioon on näilik tajumine ilma antud momendil reaalselt eksisteeriva ärritajata. Näed ja kuuleb asju, mida tegelikult ei ole.
Eristatakse nägemis-, kuulmis -,haistmis-, maitsmis - ja taktiilseid ehk kehalisi hallutsinatsioone.
Illusioonide füsioloogiline mehhanism seisab järgmises: väliskeskkonna esemest saadav aisting ei tekita seda kujutlust, mis vastaks välisele ärritusele, vaid teise, mis ei kajasta ümbritsevat tegelikkust õieti.
Hallutsinatsioonide patofüsioloogiline alus võib olla mitmesugune. Ühtedel juhtudel on hallutsinatsioonide aluseks ärritusprotsessi patoloogiliselt inertne kolle, mis on arenenud mitmesuguste analüsaatorite tsoonis. Tunduv osa hallutsinatsioonidest on seletatav faasilise pidurduse ilmumisega.
Peamisteks sümptomiteks on:

Mälu häire, mida eristatakse kahte liiki:

meeldejätmise häire – kaob võime uute sündmuste, muljete ja faktide omandamine, seda nim. Korsakovi sündroomiks. Kõige sagedamini esinev nähtus on amneesia , see on siis et mälestuste tagavara tervikuna ei kannata, aga peast langevad välja teatud lõigud. Kui haige ei suuda meenutada aega enne haigestumist, nim. seda retrograadseks amneesiaks. Kui aga peale haigestumis, siis nimetatakse anterograadseks amneesiaks.

Meelespidamise häire, sinna kuulub vääriti mäletamine ja fantaasiad olematutest sündmustest. Kõige sagedamini esineb seda peaaju raske orgaanilise kahjustuse korral.
Tähelepanu häire väljendub tähelepanu nõrgenemises, võimetuses seda koondad, selle hõlpsas kõrvalejuhitavuses, püsimatuses nn. Manikaalse seisundi puhul; ta võib ola liialt fikseeritud, aheldatud, nagu depressiivses seisundis, kui haige on oma mõtted koondanud süngetele elamustele oma näilikust patusest minevikus ja olevikus.

Intellektihäire – nimetatakse psüühilise tegevuse seda külge, mida iseloomustab inimese võime abstraktselt mõelda, otsustada, üldistada, kriitiliselt hinnata, võime teha järeldusi kõrvutavate faktide, kogutud teadmiste alustel.
Püsivat, irreversiiblit intellektuaalsete funktsioonide langust nimetatakse nõdrameelsuseks:
Eristatakse kahte tüüpi:

Kaasasündinud nõdrameelsust, mis võib olla kas synnituse või ysasiseste traumade tagajärg või siis mahajäämuse juhud .

Omandatud nõdrameelsus kujuneb pärast rasket orgaanilist peaaju kahjustust näiteks progressiivse paralüüsi, langetõve, raskete kolju traumade, aju arterioskleroosi ja sellega kaasnevate verevalumite, seniilse psühhoosi puhul.

Mõtlemise ja kõne häired – Mõtlemise häired on ühel või teisel määral iseloomulikud kõikidele vaimuhaigustele. Kliiniline pilt on väga mitmekesine .Eriti teravalt väljenduvad mõtlemise häired skisofreenia puhul. Skisofreenia puhul võib olla segane, seosetu; see nähtub mõttetust sõnade yhendamisest.
Langetõvele on iseloomulik liialt põhjalik, raskepärane, paindumatu mõtlemine. Mõtlemine võib olla ka kiirenenud, kui tingitud seosed kujunevad ebaharilikult kiiresti. Haigel on palju mõtteid, mis üksteist kiiresti asendavad.Selline esineb manikaalse seisundi puhul.Võib esineda ka vastandprotsessi.

Vaimuhaiguste mitmesuguste vormide kõige sagedamaks tunnuseks on luul. Luul on patoloogilisel alusel tekkinud ebaõige järeldus, ekslik otsustus ümbritseva yle. Luul on alati vaimuhaiguse tunnus, sellel on ka yks iseärasus, haiget pole võimalik ümber veenda, kuna tal pole otsustusvõimet.
Luulu kliinilised vormid on mitmekesised :

Suhtumisluul – haige on veendunud, et kõik mis tema ymber toimub, on mingis erilises, kõige sagedamini negatiivses ühenduses temaga.

Jälitusluul – haige on veendunud, et tal on vaenlased, kes teda jälitavad, ja tahavad talle liiga teha.

Füüsiline mõjutamise luul – haige on veendunud, et teda mõjutatakse kiirte, elektrivoolu või hüpnoosiga, teda valdavad ka igasugused ebameeldivad aistingud.

Hüpokondriline luul – haige on veendunud, et tal mädanevad kopsud , sooled.

Enesesüüdistusluul – peavad ennast süüdi kuritegudes ja tunnevad et väärivad karistust.

Suuruse, rikkuse, ilu luul – haige peab ennast väga rikkaks, ilusaks ja mõjuvõimsaks tegelaseks.

Kahjustusluul – arvab , et on paljaks varastatud , riided, raha, toit ära viidud.

Emotsioonide häired – tugevat, kuid lyhiajalist meeleolude kõikumist, näiteks rõõmu, viha, meeleheite, põlguse avaldumist, nimetatakse afektiks. Kalduvus afektiivseteks puhanguteks, oma afektide üle valitsemise võime kaob inimestel, kellel on olnud koljutaruma, alkohoolikutel või psühhopaatidel. Somaatilised haigused, liigväsimus ja endokriinsete nihete perioodid organismis võivad afektiivsete puhangute tekkimist teataval määral soodustada. Enam-vähem kestev meeleoluhäire võib esineda meeleolu kõrgenemisega ehk eufooriana, mis on ka yks manikaalse seisundi sümptomeid.

Käitumise ja kihude häire – psüühilise talitluse selle sfääri häire yheks sagedaks tunnuseks on visa keeldumine toidust. Võivad olla söömata päevi keeldudes igasuguseid põhjuseid tuues . Müned võivad ennast meelega vigastada: lõigata, kratsida, hammustada, nahka kriimustada, esemeid alla neelata(lusikad, kahvlid, nõelad). Visalt võivad teha suitsiidilisi katseid.

6. VAIMUHAIGUSTE SÜNDROOMID LÜHIDALT

Haiguste kliiniline pilt on erakordselt mitmekesine ja seda iseloomustavad mitte ykskud sümptoomid, vaid sümptoomide kogumid, kompleksid , mida nimetatakse sündroomideks. Seejuures võib yks ning sama sündroomehk sümptoomide kompleks esineda eri psühhooside puhul ja vstupidi, mingi haigusel vältel võib sümptoomide kliiniline pilt muutuda, iseloomustades tavaliselt ühe või teise psühhoosi kulgu . Yksikute symptoomide vahel on tihe seos.
Teadvuse häirete syndroomid:

Uimasusseisund – Võib tekkida mistahes nakkushaiguse, intoksikatsiooni, kolju trauma või ajukasvaja puhul. Ajuvapustuse puhul näiteks tekib uimasus otsekohe pärast traumat. Haige on unine, väheliikuv, otsekui pooleldi teadvuseta . Kui talt midagi kysida, avab ta silmad ja peaaegu kohe paneb nad kinni ka. Vastuseid annab ta suure hilinemisega või ei annagi yldse.Uimasusseisund võib ka süveneda. Sellele võib järgneda kooma , mispuhul võib patsient surra.

Delirioosne seisund esineb nakkushaigsute puhul, kolju trauma ägedal perioodil, mitmesuguste intoksikatsioonide korral, esimestel päevadel pärast misathes operatsioon , eriti kui see toimus narkoosi all, aju vaskulaarsete häirete ja südame rikete puhul. Deliiriumi karakteerseks iseärasuseks on see, et arvukad hallutsinatoorseid kujusid tajub haige unetaolise teadvuse taustal reaalsetena. Ta võtab nendest “stseenisedt” aktiivselt osa.

Amentiivne sündroom areneb pikaajalise raske nakkushaiguse lõpul, raske ägeda intoksikatsiooni, siseelundite kauakestvate kurnavate haiguste korral, kahheksia sümptoomide arenemisel. Amentiivnse sündroomi kliiniline pilt koosneb sügavamast teadvuse häirest kui deliiriumi puhu, korrapäratust motoorsest rahutusest ja kõne seostamatusest. Ta on rahutu ja teeb mõttetuid, sihituid, kaootilisi liigutusi ja on hämmingus.

Oneroidne ehk unetaoline teadvuse häire. Tuleb ette palavikuliste ja nakkushaiguste ning vahel ka skisofreenia korral. Seob omavahel reaalsuse ja fantastika. Haige on unenäolises olekus ja on suhteliselt rahulik.

Hämaroleku sündroom – “kitsenenud” teadvuse syndroom tekib tavaliselt ootamatult ja võib olla mitmesugune. Ta võib teha pealtnähe täiesti normaalseid asju, aga samal ajal kui ta neid teeb ei anna ta iseendale aru…ja siis kui ta lõpuks niiöelda ärkab, siis ei tea ta kuidas ta sinnakohta sattunud on.Teisel juhul haarab teda viha, raev , hirmutavad hallutsinatsioonid, muutub väga rahutuks ja yrotab ennast kaitsta olematute asjade eest. Hämarolek võib kesta mõne minuti kuni mitme päevani.
Hallutsinatoorse seisundi syndroom
Rohkearvulised eredad kuulmishallutsinatsioonid, mis enamasti ebameeldiva sisuga, kusjuures teadvus ei ole tuhmunud. Kuuleb hääli ning astub nendega kontakti. Haiguse kulg on pikaajaline. Haiged harjuvad hallutsinatsioonidega, saavad aru et need on haiguslikud kuulmise häired; mõnikord on suutelised tööd jätkama. Ägenemisel tuleb paigutada vaimuhaiglasse
Paranoilis-hallutsinatoorne sündroom
Esineb paljude vaimuhaiguste puhul, raskete ägedate või pikalevenivate somaatiliste haiguste puhul, samuti ka sunnitud unetuse korral paranemisperioodil. Selle syndroomi aluseks on hallutsinatsioonid, mille taustal areneb ymbruse luululine hindamine, ning see määrab haige kogu käitumise.
Psüühilise automatismi sündroom (Kadinski sündroom)
Haige tajub oma elamusi mitte temale kuuluvatena Võib esineda mitte ainult mõtete suhtes, vaid katunnete ja liigutuste sfääris. Haige arvab, et kõik ta liigutused, teod, emotsioonid ei kuulu talle. See haigus esineb ainult skisofreenia puhul.
Luululised syndroomid
Residuaalluul – jääkluuluks nimetatakse niisuguseid luululisi järeldusi, mis on tekkinud nakkushaiguste ägedas järgus, kuid pysivad ka peale temperatuuri langust; haige muutub rahutuks, väljendab oma luulu, näeb koledaid loomi, inimeste hulki, kuuleb hirmutavaid hääli. Kui need ägedad deliiriumipildid kaovad koos motoorse rahutusega, siis haige hakkaks nagu ümbritsevast arusaama, kui kui temaga vestelda , siis saadakse aru, et muutunud pole midagi.
Emotsionaalsete häirete syndroomid
Deprssiivne syndroom - kõige sagedamini esinev. Haiged kannatavad vaevust, talumatut ahastust, eriti hommikuti . Mõtlemine on piiratud-mõtteid on vähe, igasugune vaimne koormus valmistab raskusi ja sammoodi ka igasugune tegevus.
Manikaalne syndroom – sümptoomide kombinatsioon, vastupidised depressiivsele seisundile. Näevad maailma ilusana. Ta on jutukas . Motoorne pidurdamatus avaldub pyydes tegutseda, rahutus ei lase normaalselt magada ning haige kõhnub. Manikaalse syndroomiga haiged võivad olla agressiivsed.
Hirmusündroom- ärev, rahutu käitumine ja esineb paljude psyyhiliste häirete korral, nagu involutsiooniline psühhoos. Võivad olla ohtlikud teistele ja iseendale.
Neurootilised syndroomid
Kõige sagedamini esinevad, kõrgema närvitalitluse katkestuse tagajärjed. Neurootilised syndroomid esinevad sageli orgaanilise haigestumise algstaadiumis, funktsionaalsete, neurodynaamiliste häirete perioodis .
Neid on kaks erinevat:

neurasteeniline syndroom

hypokondriline syndroom
Krambisyndroomid
Võivad arenenda kõige mitmekesistemate haigestumiste puhul. Suur epileptiline krambihoog võib areneda äkitselt, täie tervise juures ilme eelnevate aistingutetavõi pärast lyhiajalisi eelsümptome, mida nimetatakse auraks.
Teiseks eriliigiks on nn. Väike hoog , mida iseloomustab väga lyhiajaline teadvuse kasumine ilma krampideta; haige tardub ootamatult vaatab yhte punkti ja mõne sekundi pärast jätab kõnelust või oma tööd.
Hysteerilised hood algavad valju nutmisega, nuuksumisega, mis asendub naeruga, väljendusrkaste žestidega-ringutab käsi, haarab peast kinni, katkub juukseid ja kukub , vaikselt. Kukkumiseks valib kõige ohutuma koha.
Sündroomid diffuussete orgaaniliste protsesside puhul ajukoores
a) nõdrameelsus – yldistamise ja uue materjali omandamise võime langus. Haigel lähevad kaduma varasemad kogemuse, nõrgeneb mitte ainult mälu vaid ka oma haiguslikku seisundit, ümbritsevat olukorda ja jooksvaid syndmusi kriitiliselt hinnata. Nõdrameelsetel haigetel täheldatakse harilikult ärrituvust, nutlikkust, ohjeldamatust, tugevat mälunõrkust. Haigetel võib esineda liigne aplus, seksuaalne erutus .
b)Korsakovi e. amnestiline syndroom – kliiniline, keerukas mäluhäire. Jooksvate, lähimate sündmuste meelespidamine jameeldetuletamine on häiritud. Amneesia avaldub selles, et haiged ei suuda meelde tuletada haigestumisele eelnenud asjaolusid ja haiguse tekkimise momenti . Ununevad lihtsad asjad meelsest, näiteks arsti nimi, mis spetsiaalselt vaja meelde jätta või pliiatsi , kella nimetus. Esineb mitte vaid alkoholismi puhul, vaid ka koljuvigastuste puhul.

7. PSÜÜHILISTE HÄIRETE KLASSIFIKATSIOON

Psüühiliste häirete klassifikatsiooni aluseks tuleb võttanosoloogiline printsiip, s.t. klassifikatsiooni aluseks on yksikud haiguslikud protsessi, millel on terav etionoloogia, sümptomatoloogia, kulg, patoloogilis- anatoomiline pilt ja lõpe.
Sellest seisukohast on klassifikatsioon selline:

Infektsioonipsühhoosid, mille hulka kuuluvad:

psüühilised häired krooniliste nakkushaiguste – tüüfuste, reumatismi, gripi, angiini jt. Puhul

psüühilised häired ägedate nakkuste puhul, nagu ajusüüfilis, progressiivne paralüüs, epideemiline entsefaliit

Intoksikatsioonipsühhoosid: alkoholipsühhoosid, psühhoosid narkomaania alusel, myrgitused ravimiga, keemiliste ainetega, toidumürkidega

Aju traumaatilise kahjustuse alusel tekkivad psüühilised häired

ägedad traumaatilised psühhoosid

aju traumaatiliste kahjustuste hilised tagajärjed

Psüühilised häired vasakulaarsete haiguste ja siseelundite haiguste puhul.

Taandarengu- või ea psüühilised häired

preseniilsed psühhoosid

seniilsed psühhoosid
6. Psüühilised häired jämedate orgaanilisteajuhaiguste korral
7. Epilepsia
8. Skisofreenia
9. Manikaal-depressiivne psühhoos
10.Psühhogeensed reaktsioonid
11. Psühhopaatiad
12. Neuroosid
13. Oligofreenia

8. VAIMUHAIGETE RAVI JA PÕETAMINE

Psyhhoosi esimeste sümptoomide ilmumisel tuleb pöörduda arsti poole, suurtes linnades aga rajooni psühhiaatri poole, kes määrab, milliseid abinõusid tuleb haigestunu suhtes rakendada.
Enamik vaimuhaigeid peab end terveks ja kaldub psühhiaatriabist kategoriliselt keelduma . Seetõttu on väga tähtis, et haige omaksed ei oleks tema mõju all, vaid taotleksid tungivalt haige pöördumist psühhiaatri poole. Vastasel korral tuleb vastu haige tahtmist psühhiaater koju kutsuda ja haige vägivaldselt vaimuhaiglasse paigutada.
Neid võrdlemisi harva erinevatel juhtudel, kus haige omaksed ise ei ole võimelused tema olukorra raskust õieti hindama ja takistavad haige statsionnari paigutamist, kartes vaimuhaiglat, peab meditsiiniline personal vastavat seletustööd tegema. Omaked tuleb viia arusaamisele, et vaimuhaigla on täpselt samasugune raviasutus nagu mistahes somaatiline haigla , et vaimuhaigele kindlustatakse seal õige põetamine, vajalik järelvalve ja õigeaegselt vastav ravi. Juba haige paigutamine kindla režiimiga ja teenindamisega statsionaari avaldab tema psüühikale teatud ravivat mõju.
Real juhtudel on haige statsionaari paigutamine kohustuslik, näiteks haigete puhul, keda visalt vaevavad enesetapumõtted, kes keelduvad söömast, kes ümbritsevat tegelikkust luuleliselt tõlgendavad, kellel esineb käskivaid hallutsinatsioone, hirmutavaid nägemishallutsinatsioone, tugev motoorne rahutus, kes püüavad sooritada agressivseid tegusid , mis on ohtlikud nii nendele kui ka teistele. Niisugused haiged peab kiiremas korras hospidali viima.
Vaimuhaigla personal peavad vaimuhaige kohtlemise spetsiaalseid nõudeid, nende põetamise ja järelvalve tehnikat hästi tundma.Haige seisundi, käitumise, elamuste omapärasus nõuab personalilt alalist valvsust, suurt püsivust, leebust ja yhtlasi rangust haigete kohtlemisel.
Seoses psüühiliste häirete iseärasstega jäävad haiged sageli väga pikaks ajaks abituks: nad ei suuda iseseisvalt syya, vetsus käia, isegi halva enesetunde yle kaevata. Kõigil neil juhtudel on vaja eriline hoolitsus , et haige elu ja tervist säilitada.
Vaimuhaige teenindamine algab momendist, mil ta saabub vastuvõturuumi. Vastuvõturuumi personal koosneb tavaliselt valvearstist, medõest või velskrist ja sanitarist. Vastuvõturuumi meditsiinilise kollektiivi töö peab olema täpne, kooskõlastatud ja operatiivne , sest saabuvate haigete psüühilised häired on erineva rakusega. Haiged, kes oma olukorrasse teadlikult suhtuvad ja soovivad end ravida, paigutatakse arsti korraldusel tavaliselt haigla rahulikku osakonda. Yhed haiged tuuakse vastuvõturuumi nende omaste poolt, teised toimetatakse kohale tungivatel elulistel näidistustel. Suure linna tingimustes tuuakse haiged kohale vaimuhaigetransportimiseks ettenähtud sõidukis. Spetsiaalse transpordiga kohaletoodavaid haiged on tavaliselt väga rahutud, vaimuhaiglas pannakse nad tavaliselt poolrahutusse või rahutusse osakonda.
Seega teenindab haigla vastuvõturuumi personal kõiki haigla osaondi.
Vaimuhaiglasse vastuvõetavaid haigeid ei jaotata haiguse vormi järgi, vaid nende eneste seisundi järgi.
Enne kui kirjeldada vastuvõturuumi meditisiinilise personali otseseid kohustusi, tuleb yksikasjalisemalt peatuda vaimuhaigete kohtlemise yldisel reeglitel, olenemata sellest, millises osakonnas velsker töötab.

Töötaja
Täidetud ametikohtade arv
Tegelik töötajate arv
 
 
 
 
Hooldaja , põetaja
 
169
 
185
Logopeed , eripedagoog
 
5
 
5
Psühholoog, kutsenõustaja
 
4,9
 
6
Füsioterapeut
 
0,2
 
1
Tegevusterapeut või assistent
 
5.jaan
 
45
Huvijuht
 
33,9
 
615
Tegevusjuhendaja
 
575
 
6
Eriarst
 
2,7
 
98
Õde
 
90,7
 
25
Sotsiaaltöötaja
 
22,4
 
68
Muud
 
69,8
 
67
Kokku
 
980,6
 
 
1078
8.1. Töötajate tabel 2006 aasta seisuga

KASUTATUD KIRJANDUS

www.eestiarst.ee

wiki.zzz.ee

Psühhopatoloogia, Jüri Saarma, TÜ kirjastus,2000

Närvi- ja vaimuhaigused, V.Mihhejev ja T.Nevžorova, Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1958

Psühhiaatria minevik ja tänapäev, Jüri saarma, Tallinn, Valgus 1982
4