Meditsiin (0)

Meditsiin
Arstiteaduse edusammud
Kindlasti pikendasid inimeste eluiga ka arstiteaduse edusammud. Tänu viiruste ja bakterite maailmas avastamisele 19. Sajandi teisel poolel saadi teadlikuks sellest, kuidas haigused levivad, ja õpiti neid vältima. Inimesi hakati haiguste vastu vaktsineerima ning suurt tähelepanu pöörati hügieeniolude parandamisele. Ka haigete eest hakati 19. Sajandil hoopis paremini hoolitsema.
1665. Aastal Robert Hooke’i poolt ning sellele instrumendile tugine -vaid avastusi mikrobioloogias. Nii näiteks avastas Louis Pasteur (1820– 1895 ) 1877 . a siberi katku tekitaja ja töötas 1885. a. välja marutaudivaktsiini. 1882. a avastas Robert Koch (1843– 1910 ) tuberkuloositekitaja.
Wilhelm Conrad Röntgen
Wilhelm Conrad Röntgen oli töökas inimene. Olles Würzburgi Ülikooli füüsilise instituudi juht, oli tal harjumus hilisööni istuda oma laboris. 8 novembril 1895, kui kõik tema assistendid olid koju läinud, jätkas Röntgen oma tööd. Taaskord lülitas ta sisse voolu kadooditorus, mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid , mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel lülitas ta voolu taas sisse, ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga , hakkasid jälle helendama.
Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, millele ta pani nimeks X-kiirgus. Röntgeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlane tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik , see tekitas intensiive X- kiirte voo.
Tänu sellele torule õppis Röntgen tundma uute, tundmatute kiirte peamisi omadusi. Hiljem said need kiired nimeks " röntgenkiired ".
Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitte-läbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Röntgen salvestas ka esimesed röntgenpildid.
Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenkiirte abil. Lühikese ajaga võeti röntgenitorud kasutusele meditsiinis ja mujal.
Röntgen sai palju pakkumisi eri firmadelt , kes soovisid osta leiutise kasutusõigust, aga Röntgen keeldus patenteerimisest, kuna ta ei suhtunud oma uurimustesse kui tuluallikasse.
Aastaks 1919 olid röntgentorud kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntgenoloogia, röntgenodiagnostika, röntgenistruktuuriline analüüs jne.
William Harvey
Harvey hindas kui palju verd läbib südant iga löögiga - tema arvates umbes 60 kuupsentimeetrit ja see teeb peaaegu 260 liitrit tunnis. Selline hulk verd kaalub aga umbes kolm korda rohkem kui keskmine inimene. Harvey arvates polnud võimalik, et maks suudaks pidevalt selliseid koguseid verd juurde tekitada - järelikult peab üks ja sama veri ringlema.
Ta tegi ka katse tõestamaks, et arterid ja veenid peavad olema ühenduses. Harvey tõmbas tihedalt ümber käe ligatuuri, nii et nii arterid kui veenid olid kinni pigistatud. Seejärel andis ta ligatuuri veidi järele, naha lähedasemad veenid jäid suletuks , kuid sügavamal paiknevatest arteritest hakkas veri kätte voolama. Ja nüüd jõudis veri veenidesse kuigi veenid olid ligatuuri tõttu keha muust vereringest ära lõigatud, seega pidi veri arterite kaudu veenidesse tulema .
Ta juhtis ka tähelepanu, et vereringlemine võimaldaks seletada suurt kiirust, millega mürgid organismis levivad.
Harvey tähelepanekuid ja katseid ei usutud, oma ideede sellisel viisil esitamisega oli Harvey oma ajast ees. Tal oli vähe mõju tollaegsele meditsiini tavadele – aadrilaskmine jäi endiselt väga populaarseks tegevusks. Alles peale mikroskoobi leiutamisele järgnenud kapillaaride avastamist hakati Harvey ideid vereringlusest tõsiselt võtma.
Haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi ( kiirabi ) ajalugu
Varaseim teadaolev erakorralist meditsiiniabi kirjeldav tekst
Erakorralist meditsiiniabi on antud ajast kui inimesi üldse ravima hakati. Seejuures ei saa aga kuni 20 saj keskpaigani vaadelda erakorralist meditsiiniabi (sh kiirabi) eraldi meditsiiniharuna. Erakorraline meditsiini tunnustati omaette kliinilise erialana alles 1960 aastatest. Erakorraline meditsiin on lähedalt seotud sõjameditsiiniga ning sellest valdkonnast kandunud tsiviiltervishoidu.
Tervishoiu aluspõhimõtete ( diagnoos , haiguse ennetamine jmt) kasutuselevõtu saab omistada Vana- Egiptlastele. Ka on vanim teadaolev meditsiiniabi käsitlev dokument, Kahun' i günekoloogiline papüürus , pärit Vana- Egiptusest. Tegemist on ligikaudu aastast 1800 ema pärineva meditsiinlise traktaadiga. Kaasaegses tähenduses erakorralist arstiabi käsitleb, samuti Vana- Egiptusest pärit, Edwin Smith papüürus, mida dateeritakse aastasse 1500 ema. Edwin Smith' i papüüruse puhul on tõenäolisel tegemist lahingus vigastatute ravisoovitustega. Nimetatud traktaadis on näiteks käsitletud alalõualiigese nihestuse ravi. Kirjeldatud meetodit kasutatakse tänapäevani.
Ligikaudu aastal 100 ema ehitati Rooma riigis valetudinarium' i nimelised asutused. Mitmed neist on osaks Vana- Rooma kindluste varemeist. Valetudinariumi kogu olemusest ei ole selget ülevaadet, sest vähemalt osaliselt võis tegemist olla laoga. Samas on teada, et J Caesar nõudis meedikute viibimist lahinguväljal, et abi andmine oleks võimalikult kiire. Sündmuskohal abi andmise järel, tuli kannatanud viia just valetudinariumisse paranema.
1767 moodustatakse Amsterdamis kodanike aktiiv , kes abistab uppunuid ja levitab infot abistamise kohta.
Napoleon I juhitud Itaalia sõjakäigu ajal tõi erakorralisse meditsiini murrangu prantsuse arst Dominique- Jean Larrey ( 1766 ...1842). Tema initsiatiivil loodi 1792 a nn liikuvad ambulatooriumid (prantsuse k ambulances volantes). Nende eesmärgiks oli kiire haavatute evakueerimine sõjaväljalt alguses sidumispunkti ja edasi haiglasse. Temale omistatakse ka triaaž aluspõhimõtete loomist. Lahinguväljal aitas ta esmalt raskemini haavatuid, jättes kõrval auastme, mis senini oli abiandmise järjekorra määranud.
1800 aastate alguses käivitub sõjameditsiinikogemuste rakendamine tsiviiltervishoius. 1832 luuakse Londonis koolerahaigete transpordiks mõeldud hobuvankriga kiirabibrigaad. Tegemist oli, meditsiini arengule vastavalt, puhtalt transpordivahendiga. 19 saj lõpuks paigutatakse kiirabibrigaadid haiglasse, kust neid sai välja kutsuda haigete haiglasse viimiseks . 19 saj jooksul on jälgitav erakorralise meditsiini sõjaväelise ja tsiviilharu lõimumine . Ehkki tänapäevani eristatakse tsiviil- ja sõjameditsiini on tegemist pigem kontekstipõhise jaotusega. Ravimetoodika on mõlemas pooles sama.
1853 a puhkenud Krimmi sõjas haavatute evakuatsiooni juba kasutati, kuid haavatute ravi toimus antisanitaarsetes tingimustes. Puudu oli nii meedikutest kui töövahenditest. Sagedased olid koolera ja tüüfuse puhangud. 1854 a sõitis meditsiiniõde F Nightingale koos 38 enda poolt õpetatud õega tööle Selimiye sõjaväebaasi. Nähes meditsiiniabi halba olukorda, kutsus F Nightingale ajalehe The Times veergudel täiustama sõjameditsiini. Koostöös haigla ülema dr Edmund Alexander Parkes' iga suudeti luua ravitingimused- ja korraldus. Ehkki bakterite domeen oli teada vähemalt 1763 a, ei pidanud meedikud ise saavutatud suremuse langust hea hügieeni tulemuseks. Rõhutati värske õhu, töötava kanalisatsiooni ning piisava toitmise tähtsust, mis vastasid ajastu arusaamadele raviprotsessist. Algselt Slimiye baasis paiknenud laatsaretti ning The Times' i artikli järel ehitatud Renkioi välihaiglat, saab lugeda esimesteks funktsioneerivateks sõjaväe välihaiglateks.
1722 .-1730. aastani kestis armeenlaste ebavõrdne sõda türklastega, kuni oma surmani aastal 1728 juhtis seda Davit Bek.
18. sajandil tegutsesid armeenia päritolu arstid, kes said oma hariduse Euroopas ja Venemaal. Nende hulgas Petros Kalantarian, Stepanos Shahrimanian, Hovakim Oghullukhian, Mikael Resten. Armeenia arst ja botaanik Stepanos Shahrimanian(1766-1830) sai hariduse Euroopas, lõpetades arstiteaduskonna Padova ülikoolis. Praktiseeris peamiselt Kaukaasias ja Tiflisis pärast lühikest elu Konstantinoopolis. Aastatel 1794-1818 kirjutas ta ulatuslik töö "Armeenia Flora ". Käsikirja koopiat säilitatakse Matenadaranis. Stepanos Shahrimanian kirjutas 1796. aastal Konstantinoopolis, kus möllas katku epideemia , tõsise töö katku ravist . Koos teiste ravimitega soovitas Stepanos Shahrimanian armeenia savi, mille raviomadused olid tuntud juba armeenia rahvameditsiinis.
Kiirabi USA kodusõjas.
Ameerika Ühendriikide kodusõja puhkemise hetkeks 1861 a oli erakorralises meditsiiniabis üheks peamiseks edasiminekuks kloroformi avastamine. Esimene anesteesia teostati kloroformiga 1847 a, mis 14 hiljem alanud kodusõja alguseks oli laiemalt levinud. Algselt mitterahuldavalt organiseeritud meditsiiniteenistuse parandamises saavutas enam edu Unioon . Kasutusele võeti haavatute ravi lahinguväljal, amputeerimine kloroformi ning etanooli kombinatsioonnarkoosis ning jõelaevadele paigutatud välihospidalid. Ameerika Ühendriikide kodusõda saab lugeda esimeseks tehnoloogiliselt modernseks sõjaks. Kasutusse võeti tõhusam sõjatehnika , erakorralise meditsiiniabi kontekstis saame aga esmakordselt rääkida tervet sõjaväge haaravast sõjameditsiini süsteemist .
Märgilise tähendusega oli 1908 a toimunud esimene haiglaeelse erakorralise meditsiini kongress Frankfurdis. Nimetatud kongressil käsitleti haiglaeelset meditsiiniabi esmakordselt eraldi meditsiiniharuna. Algselt suhtuti arstide haiglaeelsesse ravietappi paigutamisse tõrjuvalt, kuid selline seisukoht muutus peatselt. 1935 a avaldas Saksa kirurg M Kirchner seisukoha, mille järgi eluohtlikus seisundis haige juurde peavad meedikud kohale tulema. Seisukoht oli risti vastupidine tolleagsele praktikale sündmuskohal mitte abi anda. Antud seisukoht muutus aluseks tänapäevasele franko- germaani kiirabikorraldusele, mille järgi eluohtlikus seisundis haigeid käsitlevad sündmuskohal tänapäevani arstid.
Ajavahemikul Esimese maailmasõja algusest Teise maailmasõja lõpuni jätkus erakorralise meditsiini valdkonnas toimub innovatsioon . Esimeses maailmasõjas muutus tavapäraseks autodega teostatav kiirabitransport. Samuti võeti Esimeses maailmasõjas kasutusele kuldse tunni põhimõte. Teises maailmasõjas kasutati haavatute transpordiks esmakorselt õhukeid. Tsiviilvaldkonna erakorraline meditsiin jäi aga vaatamata sõjakogemustele ajast maha.
1949 a näitas initsiatiivi dr K Easton. Nähes haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi nõrka organiseeritust, kutsus ta arste vabatahtlikult liiklusõnnetustele kohale minema. Algatust nähakse ühe peamise lähtepunktina Inglismaal loodud üleriiglisele kiirabisüsteemile. Dr Eastoni algatusest on tänaseks saanud operatiivteenistusi vabatahtlikult abistavate meedikute organisatsioon. 1957 loodi Saksamaal esimene arsti juhtimisel töötanud kiirabibrigaad. Plaan oli esialgselt viia sõjakogemused tsiviilmeditsiini ning opereerida haigeid sündmuskohal. Kontseptsioon kandepinda siiski ei leidnud. Küll aga võib alates 1950 aastate algusest näha tendentsi , kus haiglasisene ja haiglaeelne erakorraline meditsiin hakkavad üksteisest nähtavalt eralduma. Haigalaeelsele erakorralisele meditsiinile (kiirabile) hakati vaatlema kui haiglasisesele erakorralisele abile eelnevat astet.
1954 a demonstreeris J Elam esmakordselt, et elustamisvõtted on efektiivsed. Elustamisvõtted olid tuntud ka varasemalt, kuid ei olnud tõestatud, et need aitavad hoida käigus vereringet. Peatselt järgneb teine läbimurre. 1956 a publitseeritakse artikkel, kus P Zoll tõestab, et inimkehale mõjuva elektrienergiaga on võimalik muuta südamerütmi. Sünnib defibrillatsioon kui meetod. Elustamisoskused saavad 1980 aastateks kiirabi põhioskuseks.
Kiirabi organiseerimises omandatakse suuri kogemusi Korea ja Vietnami sõjas. Alguse saab süsteemne traumahaige käsitlemine haiglaeelses- ja haiglaravietapis. Rutiinseks muutub haigete transport helikopteritega. Viimaseks suuremaks edusammuks erakorralises meditsiinis on terapeutilise hüpotermia teostamine . Alates 2001 avaldatud teedrajavatest uuringutest on elustamisjärgsest jahutamisest kujunenud standardmeetod. Elustamisjärgne organismi jahutamine ehk terapeutiline hüpotermia vähendab vereringe taastumise järel üldist hapnikutarvidust, seeläbi ka hapniku suhtelist puudujääki.