Isa Goriot - Honore de Balzac (0)

Lühikokkuvõte
Proua Vauquer ’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene , vaene üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks ning soetada sidemeid kõrgseltskonnas; isa Goriot , kes armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin ( Collin ) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat .
Vauquer sai teada, et Goriot on rikas, tahtis temaga abielluda, oli säästnud 40 000 franki , tahtis uhkeks prouaks saada. Hakkas enda peale raha kulutama, võttis vastu ainult tähtsaid, rikkaid külastajaid. Krahvinna l'Ambermesnil kiitis proua Vauquer'i soovi Goirot saada heaks, aitas tal raha kulutada, elas 6 kuud tema kulul, lõpuks ütles, et Goriot on halb, kinnine mees, läks ära, ei tulnud kunagi tagasi. oli pahane, käitus isa Goirot' vastu halvasti, häälestas ka teised tema vastu. Arvati, et Goriot kaotab oma varandust hasartmängudes; proua Vauquer ütles, et ta on siivutu . Kui isa Goriot' juurde tuli ilusti riides preili , kandis Sylvie sellest proua Vauquerile ette, nägi, et isa Goriot läks tõlda, proua Vauquer kohtles seda natuke paremini; arvas , et polegi nii vaene kui laseb arvata. Kui tütred erinevalt riides käies isa külastasid, arvas proua Vauquer, et need pole ta tütred, vaid armukesed. Proua Vauquer hakkas isa Goriot' järjest halvemini kohtlema. Isa Goriot vähendas tunduvalt oma väljaminekuid, hakkas kehvemaid riideid kandma, jäi järjest kõhnemaks, teda pilgati. Proua Vauquer kahtles kas need ikka tema tütred olid, sest muidu poleks ta seal elanud. Eugéne tahtis tutvuda Pariisi kõrgseltskonnaga. Tädi juhatas ta proua de Beauséant'i juurde, kes teda uhkele ballile viis, tutvus Anastasie de Restaud 'ga. Õhtul tahtis õppima hakata, kuid isa Goriot' raske ohe ehmatas teda. Läks vaatas läbi ukseaugu, nägi, et Goriot väänas kullatud hõbetaldriku rulli; nägi ka, et Vautrini juures käisid 2 meest, ei suutnud õppimisele keskenduda. Hommikul oli suur udu maas . Proua Vauquer magas kaua, Sylvie ja Christophe tegid hommikusööki. Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad , püksid ära, pidi puhasta laskma , jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla. Anastasie tervitas Maxime de Trailles´i, kes käitus Eugéne vastu halvasti. Kui härra de Restaud tuli, tutvustas Anastasie teda kui tähtsat inimest. Maxime ei käitunud enam nii halvasti. Anastasie ei tahtnud Eugéne’ga suhelda, kutsus Maxime kõrvale, krahvil oli temaga paljust rääkida. Kui Eugéne mainis isa Goriot’, tekkis imelik olukord, lõpuks läks Eugéne ära, krahv palus , et teenrid teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d’Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide’ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne’ga kohtuma , ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade , sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne’le oma nime anda, teda aidata. Eugéne otsustas Anastasie endale võita, Maxime tappa. Eugéne oli otsustanud isa Goriot enda hoole alla võtta, söögilauas ütles, et kohtus ühe tütrega. Eugéne kirjutas emale kirja palvega saata 1200 franki, isale mitte rääkida; õdedele kirjutas kirja palvega saata oma säästud. Eugéne ei käinud enam koolis, otsustas ainult eksamiteks õppida. Eugéne käis nõo juures, käis Anastasie juures, kuid sisse ei lastud. Sai teada, et isa Goriot sai edukaks tänu keskpärasusele, heale ärivaistule. Kui naine suri, pühendus tütardele, täitis kõik nende soovid. Pani mõlemad tütred mehele. Lõpuks ei tahtnud väimehed teda enam tunda, kuna pidas ikka veel äri, lõpuks loobus ärist. Eugéne sai emalt kirja, raha, soovis kõike head pojale, kuid rohkem ei saanud aidata. Sai õelt kirja, 350 franki, lubas saladust hoida, vajadusel uhkeid riideid õmmelda. Eugénel oli hea tuju. Söögilauas toodi talle rahakotikesed, Vautrin andis kullerile jootraha , Eugéne andis talle raha tagasi, muutusid vaenulikuks. Vautrin võttis püstoli, läksid välja. Vautrin tegi ettepaneku: lubas hankida miljon franki, tahtis saada 200 000 franki, et Lõuna-USA-s orje pidada, rikkaks saada; soovitas preili Victorinega abielluda, sest Victorine armastas teda, saab isalt raha kui vend sureb, selles aitab vana sõber. Vautrin andis Eugéne’le 15 päeva otsustamiseks. Tal tuli pähe, et ei taha teistele halba teha, kuid rätsepa uusi riideid proovides otsustas, et peab kõrgseltskonda pääsema. Isa Goriot ütles, et õhtul on pidu, tütred lähevad. Eugéne pidi ka minema, pärast rääkima kõigest; ütles, et tütred armastavad teda ikkagi, kuid väimeestel häbi. Talle oli suurim rõõm kui nägi tütreid hetkeks naeratamas, ei lubanud neil talle kingitusi teha. Eugéne läks nõo juurde, jäi naistele uhkete riietega silma, nõbu ei tahtnud teda vastu võtta, kuid kutsus lõunale.
Õhtusel peol tutvustati Eugene'i Delphinega. Anastasie ei tahtnud teda tunda, sest rääkis isast. Delphine rääkis, et armastas isa väga, mees lubas isaga ainult hommikul kohtuda , väga kurb. Tundis, et Eugéne oli ta sõber. Delphine mees lubas Eugéne’l varsti külla minna. Kodus rääkis Eugéne isa Goriot’le, et Delphine armastab teda, saatis talle tervitusi (tegulikult ei). Isa Goriot ütles, et tunnetas laste olukordi , tundeid; ei vaja luksust, tahtis, et Delphine leiaks armastuse. Eugéne ütles, et armastab Delphinet. Hommikul ütles Vautrin, et tema oleks uhkelt sinna, tagasi sõitnud. Öösel mõtles Eugéne Victorine, päranduse peale. Eugéne kohtus Bianchoni, kes ütles, et tema ei suudaks kunagi raha nimel südametunnistuse vastu talitada. Eugéne oli kurb. Hommikul oli Eugéne väga uhkelt riides, sai preili Victorinelt pilke , mõistis et preili armastas teda. Eugéne läks Delphine juurde, oli õnnetu, üritas seda varjata. Viis Eugéne' mehe tõllaga välja, andis 100 franki, käskis ruletis võita 6000 franki või kõik kaotada. Eugéne läks mängima, ei saanud mängust aru, pani 2x raha punase 21 peale (vanus), võitis üle 7000 frangi. Delphine oli väga õnnelik, andis 1000 Eugéne'le. Delphine rääkis, et mees annab talle natuke raha, kuid sellest ei piisa, palju võlgu, ei julge mehe käest raha küsida. De Marsay andis talle kunagi 6000 franki, nüüd tahtis Delphine seda tagasi anda. Eugéne rääkis isa Goriot'le, tundis, teadis võlgadest, oli Eugéne'le väga tänulik, tahtis ta vesti , mille najal Delphine oli nutnud, Eugéne andis talle 1000 franki. Eugéne käis kõrgseltskonnas, mitte koolis, oli uhkest riides, kulus kogu raha, sattus võlgadesse: ei olnud raha esmavajaduste jaoks (söök, rent), kuid ehete, riiete jaoks oli. Vautrin mõistis mis toimus, tegi selle kohta ka vihjeid. Eugéne ja Victorine said jutule, kuid prouad katkestasid neid. Vautrin ütles, et Eugéne ainus abi on raha - andis Eugéne'le 3500 franki, vastu v e k s l i. Eugéne läks nõo juurde, maksis võla de Trailles'le ja d'Ajudale, teenis kogu raha tagasi, hommikul vahetas selle Vautrini neksli vastu. Härra Gondureau palus Poiret 'ilt ja Michonneault abi Vautrini paljastamiseks. Michonneau oli nõus 3000 frangi eest. Tundus nagu Eugéne ja Victorine olid armunud. Vautrin oli õnnelik, sest tema plaan oli täide minemas. Eugéne tahtis õhtul härra Trailleferi juurde minna, et teda poja surma eest hoiatada. Isa Goriot viis Eugéne oma tuppa , pani vaikselt väikese karbikese kaminale, ütles, et ostsid Delphinega talle uhke korteri, sisustasid selle, tahtsid üllatust valmistada, kuid ei suutnud vaikida. Ütles, et advokaadi abiga nõuab tütarde vara välja, palus luba korteri kohal toas elada, et uudiseid kuulda, sai selle. Vautrin oli ukse taga, sai aru mida Eugéne teha tahtis. Läksid õhtusöögile. Vautrin tegi palju nalja, Eugéne ja isa Goriot olid nukrad. Tahtsid jooma hakata. Jõid bordooveini, arvasid, et pole piisavalt hea, jõid šampanjat, sõid kooke, kõik täis (kes rohkem, kes vähem). Vautrin ütles Eugéne'le vaikselt kõrva, et teab ta plaanidest, kuid ei lähe täide, Eugéne ei saanud aru. Sylvie viis isa Goriot tuppa magama. Vautrin tahtis teatrisse minna, kutsus Couture kaasa, keeldus, Vauquer tahtis minna, Sylvie pidi aitama tal korseti ümber panna. Vautrin ütles Victorinele, kes Eugéne kõrval oli, et saab varsti rikkaks. Ei tahtnud pärast venna õnnetust rikkaks saada. Couture, Victorine viisid Eugéne magama, Victorine andis talle head-ööd-musi. Michonneau ja Poiret läksid politseisse, tahtsid Vautrini kohta küsida, said aru, et selle kinni võtmine on oluline. Järgmisel päeval magasid kõik kaua. Vautrin käis varakult väljas. Preili Michonneau pani Vautrini kohvi sisse vedelikku. Käskjalg tõi Eugéne'le kirja Delphinelt, ütles, et läheb tema juurde. Tuldi teatega, et Victorine vend haiglas , läks proua Couture'ga ära. Vautrin kukkus kokku, viidi tuppa. Sylvie jooksis arsti järele, Christophe apteeki, proua Vauquer läks eetrit otsima . Preili Michonneau, Poiret nägid märke, mis tõeatasid, et tegu on Surma-narritajaga. Eugéne nägi Bianchoni, rääkisid Victorine vennast, kuulis Vautrinist, ütles, et asi on kahtlane. Eugéne otsustas, et Victorine'ga ei abiellu, teeb Delphine õnnelikuks. Tagasi jõudes oli Vautrin kosunud, sai rohtu , Bianchon tahtis okse laborisse viia, uurida, preili Michonneau oli selle vastu, Bianchonile tundus asi veel kahtlasem. Vautrin ütles Eugéne'le, et tema tahtis teda tappa. Bianchon ütles, et kuulis preili Michonneault nime Surma-narritaja, Vautrin kohkus, preili Michonneau kukkus toolile, Poiret astus vahele, politseinikud tulid sisse. Vautrin tunnistas üles, et on sunnitööline, käitus imelikult - luuleliselt, pettunult, vihaselt. Politseinikud otsisid ta toa läbi, Vautirn ütles, et preili Michonneau andis ta välja, kui oleks hoiatanud, oleks 6000 franki saanud. Lõpuks oli nõus minema, ütles, et äraandja saab karistatud, Eugéne võib alati ta raha kasutada. Kõik pansionärid olid üllatunud, tahtsid ära minna kui preili Michonneau jääb, lõpuks lahkus ta Poiret'ga. Kõik asusid lauda. Isa Goriot tuli tõllaga, viis Eugéne endaga kaasa, ütles, et lõunastavad Delphinega tema pool. Käskjalg tuli sõnumiga, et Victorine vend surnud, isa lubas enda juurde jääda, tahtsid oma asju. Lauas istus 10 inimest, õhtusöök polnud kuigi hea, palju kisa, kära. Isa Goriot viis Eugéne ta uude korterisse, oli üliõnnelik. Õhtu möödus lollitades, õnnelikult. Proua Vauquer kurtis, et pansion jääb tühjaks, oli õnnetu, hakkas nutma , arvas, et õnnetus on ligidal, ka surm. Eugéne sai tädilt kirja kutsega oma ballile, palus Delphine kaasa võtta. Eugéne läks Delphine juurde, pidi natuke ootama. Delphine oli õnnelik, tahtis sinna väga minna. Õel ei läinud hästi, laenas raha, pidi nende tasumiseks ehteid pantima, kõik rääkisid temast, Anastasie pidi uhket kleiti kandma. Eugéne lubas, et räägib kõigest isa Goriot’le järgmisel päeval. Hommikul käis Eugéne koolimajas, jõudis tagasi enne kui Delphine tuli isa Goriot juurde. Kuulis kuidas Delphine ütles, et raha ei saa kätte, sest mees oli paigutanud kõik ettevõtetesse, palus 2 aastat, et raha tagasi teenida, tahtis Delphine nimel tegutseda. Isa Goriot ei olnud sellega nõus, tahtis kõiki pabereid näha, oli ahastuses. Anastasie tuli isa juurde, palus abi: Maxime oli 100 000 võlgu. Anastasie pani panti kõik ehted, ei saanud raha kokku, mees sai kõigest teada, ostis ehted välja, Anastasie pidi talle kuuletuma. Anastasie palus isalt 12 000 franki, kuid raha läks korterile, tütred läksid tülli, isa Goriot oli meeleheitel. Eugéne kirjutas vekslile isa Goriot nime, 18000 franki, andis Anastasiele, oli algul pahane, kuid leebus, isa Goriot oli väsinud, Anastasie läks ära, isa Goriot heitis magama, varsti saatis Eugéne Delphine koju, ei tahtnud lõunastama jääda. Pansionis istus isa Goriot lauas, Bianchon jälgis teda, ütles, et elupäevad on lõppemas. Õhtul Itaalia ooperis üritas Eugéne Delphinetd vältida. Delphine ütles, et Anastasie on petis, Maxime mängib raha maha. Delphine ütles, et armastab isa rohkem, kui Anastasie. Bianchon oli isa Goriot juures, jälgis teda, ütles, et arst tuleb hiljem. Eugéne läks Delphine juurde, ei saanud isa olukorrast rääkida. Proua Vauquer tahtis raha saada, sest Eugéne ja isa Goriot elasid ikka veel seal. Isa Goriot käis hommikul väljas, viis kõik hõbeda panti, andis oma raha ära, et Anastasie saaks oma kleidi kätte, sest teenija oli 1000franki ära maksnud, tahtis raha saada. Arst ütles, et erilist lootust pole. Eugéne oli terve päeva isa Goriot juures. Delphine saatis kirja, tahtis teada miks külla ei läinud. Eugéne läks tema juurde, Delphine ei tahtnud isast midagi kuulda. Eugéne pani riidesse, läks Delphinele järgi. Delphine rääkis, et kuningas oli d’Ajuda abielu kinnitanud, kõik läksid peole , et proua de Beauséant’i nõrkust näha, kuid ei näidanud midagi välja. Eugéne rääkis tõllas Delphinele Anastasiest ja isast. Proua de Beauséant saatis Eugéne’i d’Ajuda juurde kirju tooma, põletas need ära, oli valmis Normandiasse minema. Õhtu lõppedes jättis de Beauséant Eugéne’i ja de Langeaisiga hüvasti, läks ära. Eugéne läks jalgsi pansionaati, jäi isa Goriot´ juurde. Hommikul rääkis Bianchon, et isa Goriot’l on kõige rohkem paar päeva elada jäänud, raha vaja et puid, rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne’le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd , Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja Eugéne korraldasid väikesed matused, Delphine ja Anastasie ei tahtnud maksta. Proua Vauquer võttis isa Goriot kaelast kuldketi ära, kuid Eugéne pani tagasi. Kui isa Goriot maeti, oli tütarde tühjad tõllad kohal, mõni teenija ka. Eugéne otsustas, et maksab tütardele kätte, läks Delphine juurde lõunastama.
Tegelaste (2) iseloomustus
Eugene de Rastignac – vaene üliõpilane
Eugene de Rastignac nägi välimuselt välja nagu lõunamaalane – tal oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinised silmad. Ta riietus oli talle väga tähtis – kuigi ta kandis äripäevadel eelmise aasta ülikondi, võis ta vahest välja näha nagu elegantne noormees . Harilikult kandis ta vana kuube , kulunud vesti, üliõpilastele omast musta koltunud kaelasidet ning tallutatud saapaid. Tänu oma ilusale välimusele oli tal naiste seas menu .  
Eugene ei tahtnud sõltuda oma perekonnast vaid elatada ennast ning oma peret oma sissetulekust . Sel ajal kui ta perekond hoidis iga väiksema asja pealt (näiteks perekond valmistas endale juua pressitud viinamarjade jäänustest) kokku, suurenes Eugene’i soov teha karjääri ning tal tal ärkas ka janu kuulsuse järgi.
Eugene’il oli hea süda. Hr Goriot viimastel päevadel ei olnud ta tütred ta surivoodil vaid Eugene, kes hoolitses ka selle eest, et hr Goriot maetuks saaks.  Ka ta ema kirjutas talle, et “Kui Sina tunned oma kohustusi, siis tean mina, kuivõrd puhas on Sinu süda, kuivõrd head on Sinu kavatsused.” Kui Eugene jälgis kuidas hr Goriot tütred temalt raha nõuavad tundis ta end süüdi, et ka tema oli nii toiminud , paludes raha oma niigi vaeselt perekonnalt, et endale uusi rõivaid soetada. Lõpuks loobus Eugene rikkusest ning kogu ta raha läks haigestunud Goriot ravimisele.
Eugene oli üliõpilane, kes jättis hooletusse oma juuraõpingud, kui ta otsustas hakata sidemeid looma kõrgseltskonnas. Ta otsustas, et ilmub loengutesse ainult algul, et ta nimi kirja saaks ning lahkus sealt peale oma nime väljahüüdmist. Bakalaureuse kraadi sooritas Eugene eneselegi märkamatult kiirelt. Õppimisega otsustas ta tegeleda enne eksameid nagu paljud teisedki üliõpilased. 
Eugene’i hoiak ja maneerid vihjasid sellele, et ta oli aadliku perekonna järglane. Ta oli pärit Angoulème’i ümbrusest ning tal oli suur perekond – isa, ema, kaks venda, kaks õde ja tädi.
Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama , ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus.  

Härra (isa) Goriot

Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees . Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua Vauquer’i juurde oli ta veel küllaltki rikas ning see väljendus ka ta garderoobis. Siis veel ta harilikult riietus rukkilillesinisesse kuube, vahetas igapäev pikeevesti ja kandis rasket kuldketti. 
Hr Goriot oli olnud väga rikas – mõlemad ta tütred olid kaasavaraks saanud viis- või kuussada tuhat franki. Kuid isa Goriot’i rikkusest ei säilinud tema jaoks peaaegu midagi, ta ei suutnud maksta üle 45 frangi kuus toidu ning toa eest. 
Härra Goriot oli väga kokkuhoidlik enda suhtes. Ta vahetas oma uhke korteri halvema vastu. Talvel oli sunnitud olema nii kokkuhoidlik, et ta ei kütnud oma korterit . Ta oli väga vähenõudlik oma söögi ja joogi suhtes. Kuid oma laste peale võis ta piiramatut kulutada.
Ta oli ennastohverduslik, ta loobus oma tütardega vahetust suhtlemisest, et mitte kahjustada nende suhteid nende abikaasadega. Ta arvas, et ta oli talitanud õigesti, sest ta tütred olid rahul. Ta oli lootnud, et ta tütred jäävad tema tütardeks ka pärast abiellumist, et ta on loonud endale kaks kodu, kus ta on alati oodatud ning kus teda armastatakse. Ta eksis, kahe aasta jooksul olid väimehed ta oma seltskonnast välja tõrjunud.
Isana oli Goriot hooliv ja pühendunud oma tütardele, kuid just see, et ta hoolis oma tütardest liiga palju, viiski ta tütred temast eemale. See, et ta täitis kõik oma tütarde soovid, sellega võttis ta tütardelt ära võimaluse omandada elus tähtis teadmine – et kõike ei saa mida tahetakse. Aga Delphine ja Anastasie ei harjunud sellega ning kui nende mehed keelasid neile ühte või teist asja, naasid tütred isa juurde, kes ei suutnud neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta.
Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,”
Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie ’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid kaks suudlevat tuvi, mille oli talle kinkinud ta naine esimesel pulmapäeval. Ta tõotas sellest mitte kunagi loobuda .
Teised tegelased
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua
Proua Courure  - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda
Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”.
Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng
Cristophe - pansionaadi toapoiss
Sylvie - pansionaadi toatüdruk
Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Krahvinna Anastasie de Restaud - isa Goriot´ tütar
Paruniproua Delphine de Nucingen - isa Goriot´ tütar, Eugene´i armastatu
Vikontess de Bauséant - Eugene´i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse.
Teose miljöö
Tegevus toimus 19 sajandil Pariisis, Prantsusmaal. Pideval vihjatakse Louide’le (Kui kogu õukond tormas kokku Suure Mademoiselle’i juurde, kellelt Louis XIV kiskus ära ta armukese). Kui ka sel ajastul nagu teoses, oli kõigi kinnisideeks raha ning seltskonnaelu, siis mõjutas tegelasi raha ning kõrgemaklassi inimeste tegevused. 
Looduskeskkond on asendunud suurlinnakeskkonnaga, kus teiste arvamuse nimel nähakse rohkelt vaeva. Maal elavad inimesed väljendasid oma tundeid vabamalt kui suurlinnadaamid (See väljendus ema kirjas Eugene’ile.). Aristokraatlik eluviis mõjutas Eugene’i märgatavalt. On loodud selge vahe selle vahel kuidas elavad rikkad ja kuidas vaesed. Viis kuidas kirjeldatakse pansioniümbrust  (tänavakivid on kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre) ning pansioni (Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, kaunis halbade põrandalaudadega ruumi…).
Härra Goriot’i tuba, ( urgas , eesriideta aken, seintel lahti löönud ja krussi tõmbunud tapeet , kollane krohv , vilets voodi, mille katteks õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, niiske ja tolmune põrand) “Selle toa ilme ajas külmavärina peale, ängistas südant, see sarnanes viletsaima vanglakongiga.”.  See eest vikontessi kodu salong säras rikkustega (isikupärase elegantsi imeväärsused, lai valge rikkalikult lilledega kaunistatud ning punase vaibaga kaetud trepp ). Sel ajal kui aristokraadid muretsesid kleitide pärast, mida nad ilmselt enam kunagi enam ei kandnud, ei vaevanud tavainimesed oma pead selliste asjade üle.
Lapsepõlv mõjutas tegelasi palju: Eugene’i oli ilmselt noorest peale harjutatud mõttega, et perekonna tulevik sõltub temast; Anastasie ja Delphine õppisid oma lapsepõlvest seda, et midagi ei ole kättesaadamatu, see mõjutas neid kogu nende elu jooksul. Rikkust peeti suurimaks väärtuseks, isegi hr Goriot ütles, et “Raha on elu,”, kuigi ta arvamus lõpuks muutus. Ilma kaasavarata ning uhkete riieteta oli noorel naisel raske mehele saada.     
Huvitavaid tsitaate teosest:
  “Kas ei ole see loomulik tahta olla pühendatud nende saladustesse, kes meid hurmavad?” (Eugene de Rastignac)
  “Eile oli meie tütar meile kõik, meie olime temale kõik: homme muutub ta meie vaenlaseks.” (Pr de Langeais)
  “Meie süda on varakamber, kui tühjendate ta korraga, oletegi ruineeritud.” (Pr de Langeais)
  “Maailm on alatu,” (Pr de Beauséant)
  “Maailm on porilomp, püüame jääda sellest kõrgemale.” (Pr de Langeais)
  “Niipea, kui meil juhtub õnnetus, leidub ikka mõni hea sõber, kes on valmis meile seda teatama ning odaga meie südames sorima, sundides meid imetlema selle käepidet.” (Pr de Beauséant)
  “Küsimus on selles, kas löön läbi või jään porri.” (Eugene de Rastignac)
  “Tasutud võlg on sõpruse alus,” (Eugene de Rastignac)
  “Ausus ei vii kuhugi .” (Vautrin)
  ““ Prantslane armastab hädaohtu, sest sealt leiab ta kuulsust ,” ütles härra de Chateaubriand,” (Eugene de Rastignac)
  “Raha on elu. Rahaga saab kõike.” (Hr Goriot)
 “ Kuldsed ahelad on kõige rängemad.” (pr de Nucingen)
 “Säärane on poole Pariisi naiste elu: väline luksus, hinges aga julmad mured.” (Pr de Nucingen)
  “Surm ei küsi meie nõusolekut.” (Pr Vauquer)
  “Kaunid hinged ei või jääda kauaks sellesse maailma.” (Eugene de Rastignac)