Tõde Ja Õigus (kõigist 5. Osast) (0)

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus"
Esimene osa 
Andres Paas, umb 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö. 
Krõõt on veidi umbusklik , sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud , aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada. 
Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil. Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb kyll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres. 
See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja . Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, kyll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda , suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tykk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud . Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad. 
Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud. 
Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees . Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb . Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi , mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda. 
Andrese sulasel Jussil pole ka mtte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi , aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on kyll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust. Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on. 
Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." 
Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti ) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb. 
Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale. 
Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb . Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena. 
Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. 
Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. 
Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane , kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai. 
Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. 
Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits , et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. 
Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks. 
Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol. 
Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks , jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda . Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib , arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini. 
Teine osa 
Teine osa räägib tervenisti sellest, kuidas Indrek on Taaralinnas Mauruse koolis (tegelikult Hugo Treffneri gümnaasium) õppimas. Tema rahapuuduse tõttu peab ta elama pööningul ("Siberis") koos teiste kõige vaesemate koolipoistega ja lisaks veel ka vanale Maurusele abiks olema, nooremaid õpilasi järele aidates ja mitmesuguseid majatöid, kaasaarvatud lauakatmine ja ukseavamine (ka öösiti) tehes. Aga ta võtab seda ise suht rahulikult , on hea õpilane ja saab muidugi hakkama, ka sotsiaalselt. Ta tutvub Mauruse tütre, Miralda/Rimalda/Ramildaga, keda piiluvad kogu kooli poisid, ja armub temasse. Ramilda on aga raskelt haige ja veedab pika aja Saksamaal end ravimas. Indrekule jääb eluks ajaks meelde stseen, kui Ramilda oli tulnud koju ja küsis temalt, kas Indrek annaks tema tervise heaks oma verd kui ta paluks. Indrek ütles jah.. ja tundis et sai esimest korda õndsaks, läbi tõelise armastuse, mis ei kordu. Saksamaal Ramilda suri. See pani põntsu Indreku õpingutele sest kui ta varemgi suure armumise tõttu ei õppinud siis pärast Ramilda surma polnud millelgi nagu mõtetki. Ta lahkub Mauruse koolist, olles pettunud jumalas põhjalikult, ja kirjutanud kooli lehele artikli, kus ta jumala tapab . Seda aga vana Maurus (põhimõttekindel ja kõnesid armastav rahaahne vanamees, kohati tobe aga muidu ikkagi inimene) nii enda kui oma kooli maine pärast lubada ei saa. Indrekul on ka savi, ta lahkub koolist suhteliselt ükskõikselt, jättes kogu selle osa oma elust seljataha. 
Kolmas osa 
Kolmandas osas elab Indrek linnas, elatudes juhuslikest teenimisvõimalustest, sooritades edutult üliõpilase eksamit ja suheldes vast rohkem kui tarvis revolutsionääridega. Õigupoolest saab ta üheks nendest . Lisaks elab ta endise vabrikutöölise Lohu (see on streigis oma käe kaotanud ja kõigil salakoosolekutel oma mees, kuid tegelikult nuhk - aga see tuleb välja alles lõpus) peres, kus kasvab noor tütar Kristi. Toda huvitavad kõiksugu salajased ja revolutsioonilised ideed rohkem kui ta vanematele meeldiks, ta on idealist . Ilu on tema meelest selles, kui ta kannab salaja ringi lendlehti, saab linnaväljakul haavata ja teeb sada ringi linnas enne kui koosolekule läheb.. noh jälgede segamiseks. 
Vargamäel võetakse Andres ja Ants (veel üks poeg) mingi kahtlase kaebuse pärast kinni ja viiakse peksule. Ants tapetakse põgenemiskatsel, Andres saab häbistavad 15 vitsahoopi. See jama oli sellepärast, et kunagi oli Ants välja mõelnud Vargamäe Vabariigi - tema oma pisikese mänguriigi. Absurd . 
Indrek läheb vabrikutöölistega kaasa maale rahvast "vabastama", mis seisneb mõisate rüüstamises ja põletamises. Tema ja teise algataja juttu ei panda mikski, mehed tahavad ainult lõhkuda. Indrek jääb kambast maha, elab mõnda aega kodus. Temast saab põrandaalune. Linna tagasi jõudes jõuab ta just selleks hetkeks sadamasse, kui Kristi pidi hakkama Ameerikasse sõitma (vanemad tahtsid ta revolutsiooni jalust ära saata, onu juurde). Tüdruk hüppab üle parda, arvatavasti kuulduste pärast, et Indrek on surnud (ülejäänud rüüstajate kamp hävis) ja teadmise tõttu, et ta isa oli nuhk (Kristi arvas et nuhk on tunneteta olend, madalam kui vihmauss ). Vesi on külm, veidi aja pärast alles leitakse laip . 
Vahepeal oli Mari Vargamäel raskelt haigeks jäänud ja Indrek põgeneb linnast, kaasas rohi emale. Mari on aga haigusest täiesti kurnatud ja tervenemist ei usu enam keegi. Ema tungival palvel annab Indrek talle üledoosi valuvaigistit. 
Neljas osa 
Neljas osa käsitleb Indreku perekonnaelu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist, 1920-ndate majanduskriisi aegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi (natuke tuttav tegelane eelmisest osast, kodanlane ) tütar, peen seltskonnapreili, kellele moega kaasaskäimine ja enda vormishoidmine tähendab kõike. Karini nimel on maja, tema on see kes liigub seltskonnas pärast seda kui Indrek enam ei viitsi nende mandunud inimestega seal jamada (Tammsaare kritiseerib tugevalt tollase kodanluse eluviisi ja mõttelaiskust), Karin on iseseisev naine, nagu Indrek ütleb. See tähendab, et Karin püüab olla iseseisev, aga see ei rahulda teda eriti. Ta on harjunud mehe (meeste) juures oma tahtmist saama, nutu või sundimisega, ükskõik kuidas. Probleem on aga selles, et Karin tahab olla ühtaegu iseseisev ja õnnelikus abielus, aga neid kahte asja ei ole eriti võimalik ühendada. Kõige rohkem ajab Karinit närvi see, kui Indrek samamoodi ei ärritu kui tema. See teeb teda iga tüli ajal aina tigedamaks, kuni asi lõpeb Karini nutu ja lõppematute mehesüüdistustega. Ja nad tülitsevad tihti, alguse võib saada tavalisest jutuajamisestki. Kunagi alguses olid nad vägagi õnnelikud. Allamäge minek algas pärast poja surma, ellu jäid kaks tütart, kuid neist Karin ei hooli kuigivõrd ja Indrekutki nad segavad. Nii tegelebki lastega kõige rohkem teenija Tiina (see on tegelikult sama väike laps, kellega Indrek tutvunud on juba koolipõlves, kui Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Vist oli isegi mingi selline asi, et Indrek lubas ta naiseks võtta kui Tiina suureks saab. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Tiina mäletab küll ja unistab omaette vaikselt Indrekust. Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes). 
Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda , kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet , et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. 
Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti : sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab täissöönud koolipapa , osa klassist , kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja kuigi naine teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata. Või siis seda Karinit, keda ta arvab tundvat, seda, kes end vaid haruharva näitab, kuid on siiski olemas. Sellepärast ongi Indrekul Kariniga nii raske. Püüdes mitte lasta naisel end hulluks ajada ja samas ise ellu jääda, ei ole Indrek Karinile piisavalt mehe eest (arusaamatused, unustamine, tülid...). Tegelikult peaks Indrek Karini põlvele võtma ja vitsaga korralikult läbi nuhtlema - see oleks naisele tõeliselt meeldinud (ei, mitte maso aga ta vajas paikapanemist nagu väike laps). Nii seisabki Karin korralikult Paralepa juures, kuigi alguses pidas toda ainult naljanumbriks. Kuid kui tuleb välja et Paralepp Karini raha investeerinudki pole, vaid maksnud talle olematuid intresse oma taskust, ei taha Karin tast enam midagi kuulda, mehe tagantjärgi saadetud raha annetab tolle nime all bordellile. Mõningase arupidamise järel räägib Karin Indrekule kõik ausalt ära, mida viimane tegelikult ei taha. 
Järgmiseks enesehinnangutõstjaks valib Karin Köögertali naise (peenutseva, kunstivõhikust kunstitoetaja) lemmikpoisi, laulja Rönee, kelle tegelik nimi on hoopis Rein . :) Tegelikult ei huvita teda see kogenematu poisike, talle on lihtsalt vaja “köögertalimutile” veidi ülalt alla vaadata. Kuid kui Karin poissi kasutab ainult enda hästi tundmiseks, on mehehakatis tõsiselt armunud. Köögertali juubelil (paras orgia kus vanamees ise hakkab lõpuks märatsema ja lõhub klaveri ära) läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega Karini silmi hunniku plusspunkte (romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga. 
Indrek teab küll, et naine teda jälle petab - Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. 
Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab sellega otseteed välja jalutada, sõnagi ütlemata.Karin tänitab: “Keda sa n ü ü d tapma lähed?” ? ja saab kuuli. Kõlab lahedalt, ah? Tegelikult tulistab Indrek viis korda ja Karin jääb ikkagi ellu, veetes vaid mõne aja haiglas. (see nüüd oli viide sellele, et Indrek rääkis Karinile oma ema surmast lähemalt). 
Kohtus selgitab Indrek ausalt, mis pani teda naist tulistama (avaldades seega oma suurima/koledaima saladuse avalikkusele; ja tunneb isegi kergendust... mingi lunastuseteema tekib) ja arvestades, et ta tulistas nii palju ja ei tapnud (segi järelikult) ei saanud teda eriti süüdistada. Ajutine hullumeelsus või midagi. Indrek (tema üllatuseks) mõistetakse õigeks. Kohtust lahkudes jookseb Karin talle järele, arvates et purunenud suhet saab veel kuidagi parandada. Indrek jalutab üle tee ära. Karin tormab talle järele ja ei märka lähenevat trammi. See tapab ta ühe hetkega. Indrek mõistab, et naine siiski armastas teda. 
Viies osa 
Viiendas osas kolib Indrek linnast sünnikoju tagasi. Küll mitte päriselt, ta asub elama vana Andrese juurde sauna, kes on sinna kolinud, et mitte noortel ees olla. Talus elavad nüüd Maret Sassiga (see tisler kellega abiellus) ja nende lapsed Elli ja Oskar . Indrek hakkab kõige unustamiseks tööd rabama - otsustab soos kraavid taastada ja teeb suure kaevamisega endale liiga, kuid lamades saunas ahjul, luud -kondid tuld löömas, mõtleb ta ainult sellele, kui palju aega selle lesimisega kaotsi läheb. 
Sassil on tema tulekuga seoses halb eelaimus, kuid ta ei saa sinna midagi teha, et naisevend kord koju otsustas tulla. Samal ajal Indreku suure sookuivatamisega tekib tal ka mõte taaselustada oma isa ammune unistus - Vargamäe jõe puhastamine ja süvendamine, mis muudaks soomaad kõvaks ja viljakaks. Ta paneb asja käima ja kutsub kokku kõrvenurga mehi lähedalt ja kaugelt. Ürituse juhiks valitakse Kassiaru peremees, kelle tegelik suurem huvi on hoopis Muulu soo kuivatamine , et oma maid parandada (tema saaks sellest ainukesena kasu). See mees ja Oru Karla on ainsad mõneti vastased suurplaanile. Ometi näeb vana Andres oma silmadega esimest koosolekut jõe asjus. See on tema elu suurhetk, alati on ta sellest unistanud ja seda siiski liiga heaks pidanud. Vahepeal aga ilmub uuesti välja Indreku teenija linnast - Tiina. Too on härra järele igatsema hakanud või väidab et tal hakkas “härra” pärast hirm. Ja tuli vaatama, kas kõik korras või nii. Veedab öö saunas ja läheb hommikul jälle tagasi, rahu saamata. Ta vist ise ka ei teadnud , miks end Vargamäele vedas. Kuid mõne aja pärast ilmub Tiina jälle kohale, seekord jäädavalt. Ta oli juba varem kurtnud et ta ei saa linnas vanaprouaga läbi ja tuli sealt lihtsalt ära. Indrek ei taha eriti, et Tiina sinna jääks. Tüdruku enda ja ka võimalike tekkivate probleemide pärast. Tiina on aga viisakas ja visa ja talle omase abitu ilmega räägib end Maretile tüdrukuks. Alguses on nad Elliga suured sõbrad, kuid Ellis tekib vimm Tiina vastu, kui Oskar enam temaga ei taha niiväga mööda naaberalasid ringi sõita ja simmanitel käia. Tiina pärast tahab noormees rohkem kodus olla. Oskari vanemadki teeb see murelikuks, kuid siiski ei saadeta Tiinat ära, kuigi ta on kleenuke ja nõrk. 
Siis tuleb Eesperre uus sulane - Ott, kes on spordimees ja muidu-mees, paras niisama-praalija. Tema vaated elule on sootuks erinevad tavapärasest Vargamäe-mõtteviisist ja Oskarile ta eriti ei meeldi, veel vähem siis, kui Ott hoolega nii Ellit kui Tiinat taga ajama hakkab. Tüdrukute pärast lähevad noormehed koguni kaklema ja kui Sass neid lahutab, valetab Elli Oti puhtaks. Kui Tiina pärast Sassile tõde räägib, muutuvad Maret ja Sass veelgi murelikumaks ja küüdivad tüdrukud aidast tuppa magama. Elli on aga selleks ajaks juba lootusetult Otti armunud, ei aita enam ei Oskari ega kellegi teise manitsused. Tiinat on aga tüdruk sootuks vihkama hakanud. Mis Tiinasse puutub, siis tema on seks ajaks juba imelikult tihti sattunud rääkima teisepere Eediga, kes on hirmutavalt poolearuline ja tundub, et tegelikult mitte nii loll kui arvatakse. Igatahes on ta kui hull püsside järele ja väidab häbitult, et “ Eedi võib lasta, Eedi võib surnuks ka lasta, talle ei tehta midagi sest Eedi on loll, vanaisa ütles.” Tegelikult on nii Oru Pearu kui Karla (noorperemees Orul) kohapärija pärast üsna mures, sest ainus poisslaps on Eedi. Pearul on aga omad plaanid - ta tahab panna Eedit kellelegi last tegema, et tollest saaks uus peremees või Karla kellelegi samal eesmärgil last tegema (see aga raske, sest oma viljatut naist Karla petta ei taha). Kui aga pärijat ei saa, lubab Pearu koha anda Joosepi perele. Probleem missugune. Nii julgustab Pearu Eedit Tiinaga “maadlema”, kuni too kord Tiinale soos kallale läheb ja omaenda pussiga haavata saab, sest tüdruk on tõesti meeleheitel. Õnneks asub see paik lähedal Indreku kraavikaevamisplatsile, ja tema tugi on Tiinale sel hetkel suhteliselt tähtis, kuigi too alguses kohutavalt oma rebitud riietusega olekut kohutavalt häbeneb. Pärast seda paraneb Eedi tüki aega kodus, niiet keegi väljaspool õieti ei tea, mis tal viga on. 
Samal ajal on Elli suurimaks probleemiks see, et on väga raske Otti ööseks enda juurde saada, kui vanemad kõrvaltoas magavad . Mitu korda lähevad nurja noorte peened sepitsused, küll Mareti või Tiina tõttu. Kuigi Maret varem Tiinat kuigi palju usaldanud ei ole, saab siis temast perenaisele tubli abiline Elli ohjes hoidmisel. See ei muuda enam eriti midagi, et see Elli viha Tiina vastu veelgi suurendab. Tiina nimelt teab Eedi juttude järgi, et Ott pole viitsinud oodata, kuni Ellile ligi pääseb, ja sõlminud lähemaid suhteid Oru tüdrukute, Juuli ja Helenega. Viimane ei salli samuti Tiinat, sest tahab Oskarit endale. Juuliga aga jõuab Ott päris kaugele ja tollest saab päris sobiv aseaine Mäe peretütrele. (no on täkk, urh) 
Jamaks läheb aga asi siis, kui Juuli jääb rasedaks ja Ott ei taha tollest enam eriti midagi kuulda, välja arvatud juhul, kui Karla oma “ lubadused ” teoks teeb. Nimelt väidab Ott, et Karla otsesõnu teda endale koduväiks olla kutsunud ja lubanud anda suure maatüki kaugematest aladest. Mingile tuuletallajale oma maid jagada Karla aga vaevalt kavatseb. Ott tunneb end petetuna ega kavatse muul moel kohe kindlasti mitte Juuliga abielluda. Kui Tiina sellest Ellile räägib, siis too loomulikult ei usu ja süüdistab Tiinat laimamises, kuid küsib siiski igaks juhuks Otilt üle. See loomulikult ajab kõik tagasi ja asi jääbki nii, kuni Mäe pererahval lihtsalt kõrini saab. Otti ei hoia tegelikult miski Vargamäel kinni, kui, siis ainult kujuteldav kiindumus Ellisse. Aga ega see teda eriti ei huvita ka, ja Juuli vihkab teda kõigest hingest. Viimasel korral, kui Ott püüdis Ellile ligi pääseda, sa ta isegi aknast sisse, aga Tiina ärkas üles ja hakkas paaniliselt karjuma , äratades Mareti ja Sassi üles, niiet Ott pidi põgenema. Peale seda läks Ott viimast korda Orule ja peale Juuliga tülitsemist avastas aida tagant Eedi, kes automaatselt peksa sai - keelekandmise eest. Järgmisel hommikul ütleb Sass talle koha üles ja peale veidikest praalimist Ott lähebki (et häh, kas naisi ilmas vähe on). Mõne aja pärast aga kuuldakse soosillalt pauku - sinnajõudnud leiavad surnud Oti. Oru Karla vana püss on kadunud ja Eedi ka. Eedit, muide, ei leitagi. Pikkamööda saab Elligi Otist üle ja see suurem seebikas sellega laheneb. 
Vahepeal on jõe puhastamine arenenud ja hulk maad Vargamäest allpool juba töödega alustatud, Indrek viib Andrese seda vaatama kui tolle eluunistuse täitumist. Tagasiteel peab Indrek isa seljas kandma, nii väetiks on too jäänud. Nad peatuvad ühes küünis, et veidi puhata, kuid Andres ei ärka enam. Indrek kannab isa koju ja matused tulevad toredad, isegi Oru rahvas kutsutakse, kuigi Pearu matusele kange Kassiaru pärast Mäe inimesi ei kutsutud. 
Pearu püüdis muide veel enne surma kohta Joosepi nimele kirjutada, paras jama oli nendel sellega, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Pärast mõistmist, et see Krõõda kange veri , mida ta Joosepi pere kaudu niiväga Orule tahtis, oli seal juba olemas, Pearu suri. Vahetult enne seda käis Helene ja isegi Karla Andrest kutsumas Pearu surivoodile, et need lõpuks ometi ära lepiks, tegelikult oli vist Pearu oma hingeõnnistuse pärast mures. Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi ehk kerget rõõmu selle üle, et elab oma tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. 
Peale matuseid otsustas Tiina Vargamäelt lahkuda, Indreku pärast. Kuid ta võtab soosilla kartuses Mareti endale kaitsjaks ja teel räägib talle ära, et armastab ainult Indrekut ja sellepärast Oskariga abielluda ei saa, ja Indrekut aga sellepärast et too tegi ta vigased jalad terveks ja lubas Tiina naiseks võtta, kui ta suureks kasvab. Ja naised lähevad tuldud teed tagasi, sauna, kus Tiina ka Indrekule kõik ära räägib. Ja Indrek ei oska Tiinaga muud peale hakata kui sauna jätta. Oskarile on see muidugi suur hoop, kuid ta on valmis seda taluma , mõistlik nagu ta on. Ja lubab jätkata Indreku tööd kraavidega. Sasski on rahul, tema meelest ei olnud vana veri (loe:Indrek) Vargamäel sugugi tore nähtus. Teel Vargamäelt alla, koos Indrekuga on Tiina lõpuks õnnelik. 
Lõpusõnad: 
“ Ja ta /Indrek/ pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.”