Tõde ja Õigus - Tammsaare - kokkuvõte (5)

Töde ja öigus-e esimese osa peatükkide kokkuvöte
I Andrese ja Krõõda teekond Metsakandile. Naabertalud. Lehma soost välja aitamine .
II Madis, Krõõt ja Andres maid üle vaatamas. Madise ja Andrese rammu katsumine (kivid).
III Lauad lävepaku kõrgendamiseks. Maa täis peidus olevaid kive, mis kiire märaga lõhkusid rauapuu. Mindi sulast ja tüdrukut otsima . Krõõt tutvus Aaseme pereeidega, võttis tüdruku, Andres sai alla 20-se sulase. Pearu ja Andres tutvuvad, Andres ja Krõõt keelduvad jooma minekust.
IV (28-35) Perenaine hakkas Pearule järgi minema kui too tuli koju ja sõitis värava lõhki. Pearu hakkas naist abielutruudusetus süüdistama, ähvardas kaevu roojata. Pärast palumist söödi saia, joodi viina . Pearu ei läinud üleaedsete juurde.
V (35-42) Kuuldi, mida Pearu tegi. Andres läks Tagaperele kraavi asjus. Lepiti kokku kraavi tegemine.
VI (42-52) Mindi nelipühade puhul kirikusse. Karja- Eedi tuli tagasi viletsate riiete tõttu. Krõõt lubas saia ja võid. Kirikus käidud, sai Eedi noore mära seljas sõita. Tulid külalised, katsuti rammu.
VII (52.57) Sõnnikuveo talgud, veega kastmine (Mai+Kaarel).
VIII (57-67) Heinatöö. Juss mõtleb järgmisel aastal ära minna, kuid mõtleb ümber. Seletatakse lahti Vargamäe: Oru ja Mäe teke.
IX (67-74) Saak vilets. Varajane lumi. Ree laenamine Pearult. Krõõda tütar.
X (74-85) Tehti puuesemeid, Juss jäi edasi aga Mai läks ära. Pearu lõhkus aia ära ja Krõõt kutsus loomad heleda häälega rukkist välja. Andres jäi sõnakehvaks kuuldes Pearult sõnu Krõõda ilusa hääle kohta.
XI Hein vilets. Tuli vihma, sai heina. Hakati vilja võtma. Uus tüdruk Mari õrritas Jussi (oleks uppunud). Pearu lasi loomi enda maale ning käis kõigiga lepitust palumas.
XII (102-110) Andresel kiire töö – majaehitamine. Pearu saatis sulased appi. Juss ähvardas end puua. Jussi ja Mari plaanid.
XIII (111-120) Kambrid valmis. Sündis tütar. Mari rääkis enda ja Jussi plaanidest.
XIV (121-135) Pearu ehitas kraavile tammi , aga eespere Mart ( sulane ) lõhkus selle korduvalt ära ja ässitas koera Pearu kallale.
XV (135-144) Eesperes saadi teada Pearu sinikatest. Kohtus käimine. Uue kraavi kaevamine.
XVI (144-156) Eesperes veel üks tütar, aga Maril poeg. Pearu läks uue sulase Jaagupiga kohtusse. Jaagupi sõbrad peksid Pearu läbi. Pearu ähvardas oma eide ära tappa.
XVII (156-171) Talvise metsaveo tee ees aeg. Krõõdal sündis poeg, Maril tütar. Krõõt suri. Matused. Pearu lõõpimine.
XVIII (171-186) Mari eesperes - jutud, Jussi mure. Andres vee ja leiva peale, lõhkine jalg.
XIX Juss lõi noaga Andrese jalga ning poos enese üles. Jussi matused kirikaia taga - ainult Andres laulis koos meestega.
XX (193-204) Pearu tuli jälle andeks paluma, Mari keeldus käe andmisest. Andres võitis Pearut kohtus. Kõrtsikohus - 30 rubla kõrtsile, Pearu pettumus.
XXI (205-211) Andres pakkus tõusnud Marile pudelit ja rääkis Jussi ning kohtu saladuse ära. Mari ja Andres õpetaja juurde.
XXII (212-224) Õpetaja soovib teada, kas hinged puhtad. Pulmad . Laulu- Lullu lorilaul - välja viskamine . Mari leidis aidast laulusõnad ja peitis ära.
XXIII (224-230) Mari ütles, et tööd ei tee teda kurvaks. Andres kuuleb Aaseme Aadult laulu kohta. Andres hakkab rihma andma aga lapsed takistavad. Andres saab laulusõnad ja hävitab need.
XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg.
XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust – ei saa mängida, puhata, magada . Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega.
XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet . Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt.
XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus , Pearu püksid, Tiidu kõne).
XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed. Peale tuisus hullamist suri ka Anni. Maret ja Liisi rääkisid noorematele vanadest headest aegadest (külmaga õue, kõik vaba).
XXIX (303-330) Mari ja Andrese sõnelus Jussi ja surnud laste pärast(303-313). Jaagupi armastus Rosalinda vastu. Esimesel kokkulepitud kohtamisel sai Jaagup peksa. Teda ravis Miina ja Miina sai lapse. Jaagup läks sõjaväkke ning Miina Vargamäelt minema. Patt.
XXX (330-349) Jaagup läks kroonust tervist parandama, üksi jäänud Miina juurde. Mari andis talle toitu kaasa. Tõnu kohtus käimisele olid ka kodused hädad – Pearu naissugu läks sauna, Mari sai hästi palju nüpeldada. Uus sulane Matu (tema koer lasti aastaid tagasi Pearu poolt maha) oli paljude hädade alguseks – Pearu Andrese vastu( kraav , kraavipealne aukus tee, kust Pearu rappa kukkus).
XXXI (349-360) Andres ja Indrek (noorem vend) unistasid Matu aegsest rõõmust, kaskedest allalaskmisest, tempudest. Andres kogu aeg peksis Indrekut. Indrekule ei meeldinud usside piinamine (352-354), vareste-kullide võitlus. Kui Andres Indreku mütsi mulda täis toppis ning ära viskas, sai Indrek vihaseks, saatis Andrest kiviga, kuid pihta sai kartulit võttev Mari(357-358). Andresele see härdus ei meeldinud ning edaspidi lasi ta Indrekul üksinda nokitseda.
XXXII (360-379) Tööd oleks nagu rohkem kui Vargamäele tulles. Andrese-Indreku omavaheline ületrumpamine(367). Andres otsustas noore Andrese tööpoisiks teha. Andres otsib abi piiblist. Maret-Liisi käivad Andrese eest salaja väljas(370-373), abi leidmine lauavirna tagant.
XXXIII (380-401) Indrek püüdis tihti karjas olles kalakesi, otsis linnupesi. Kui kanaarilinnu pesa tühjaks söödi, mõtles Indrek välja, kuidas teada saada, kas see oli Riia Milli . Oli. Milli suri pärast väntsutamist, puremist ja Musta kaevas ta korduvalt hauast üles-poisid põletasid kassi ära.
XXXIV (401-421) Mäe ja Eespere olid seotud vaid tänu lastele (Liisi viis Joosepile katsikute saia). Mindi jõuluõhtul kiriku, 2 hobusega (104). Liine imestas suure kuuse üle. Koju mindi suure kiiru ja Joosepi kelladega. Koju jõudes alles loeti palvet, kuna Andres peksis naabri Valtut tuppa ronimise ja toidu söömise eest. Alles teisel põhjal võis trallitada, mustlast mängida ja kingsepal silmi torgata(417-421).
XXXV (421-442) Kohtuskäimine Pearu koera pärast. Pearu ütles kõrtsis Andresele, et Liisi magatab Joosepit. Andres ei luba Liisil Joosepile minna kui see Oru endale ei võta. Liisi lubab lapse saada, et Joosepiga minna (321-422). Liisi ootab last, Andres laseb ta rukkilõikuselt ära kutsuda ning saadab ta kodust minema. Liisi läheb sauna.
XXXVI (442-468) Liisi tegutseb sauna juures. Andrese Vargamäele tulekust on rohkem kui 20 aastat möödas (Madis oli 40). Madis arvab , et Andrese ja tema isa viha tuli piiblist – ainult neil on õigus(444-452) ja seostab seda ka Vargamäe ja Vihuksega. Liisi ja Joosep käisid kirikuõpetaja juures(456-458). Joosep läks kosja(453-455). Joosepi ja Liisi pulmad (Andres läheb ära). Joosep ja Liisi kolivad ära(465-468). Kui Joosep Pearu käest kaasavara sai, palus ka Andres Liisile hulka asju anda. Liisi läheb nuttes Vargamäelt ära(ei näinud isa).
XXXVII (468-500) Mareti ja meistrimees Sassi(470) pulmad. Indreku õpingud köstri juures. Rätsep Taar jätab vana köstri matusetele minemata, et oma intressi raha veelgi rohkem saada – õmbleb Pearu juures. Indreku raamatute lugemine(475-483). Seda saladust peab Indrek loomade tülide, meeleolud põhjuseks. Mareti laul mustlasviisiga. Indrek saab tänu Millile teada, mis see saladus (südame värin, Liisi-Joosep…) tähendab – armastus (483-493). Andrese - Hundipalu Tiidu kõnelus Indreku haridusest, kool kasvatab hobusevargaid, Pearu sugu tulevik… See paneb Andrese mõtlema (493-500).
XXXVIII (500-523) Indrek lubati minema. Lapsed, kes Vargamäele jäid vanuse järjekorras. Noore Andrese tugevus, lubadus Maalile (500-508). Antsu nahatäis karjas magama jäämise eest, konnade nülgimine(508-513). Kirjutaja, köstri ja Indreku vähipüük, jões kahvade järgi käimine(513-517). Andres mõtleb, kas ka tulevikus võib jõe asemel mets olla(jõest leitud kännud), kas tema ja Tiidu ehitatud sild säilib, kas on mõtet järge puhastada (517-523)
XXXIX (525-554) Andres lõhub viisakalt Pearu tammi ära ning ei ütle, kas kroonust vabanedes tuleb tagasi (523-530). Indrek teatas soovist linnakooli minna, palus laevu( osa raha sai Maielt kirjade kirjutamise eest (531-536). Indrek lahkub , ka Tiit soovib edu (537-543). Andrese ära saatmise pidu. Andres ütles, et ei armasta Vargamäge ning ehk tagasi ei tulegi(543-550). Andres viidud , läheb vana Andres kõrtsist läbi, ta on tüdinenud Pearu vingerpussidest. Andres mõtlev uuesti noore Andrese sõnade üle (öösel) ning uuesti magama minnes näeb, et ka Mari on nutnud.
 
Andres Paas -töötegemisvõimeline, kiire sammuga, ostis Väljamäe (metsakandi), suur kavatseja ja plaanitseja, tugev, Pearust sitkem, umbes 30a, eespere peremees ; 20a hiljem(444)
Krõõt - soov hullata, laulda , umbes 20a, ilus hele hääl
Pearu Murakas - kiitleb, et tema pärast läks eelmine peremees, tahab rammu katsuda(17); tulnud Tuhalepast, kõhnavõitu, mitte pikk, üle 30a, valget verd, harv habe lõuaotsas, silmad krussis (26), jooja, riivatu iseloom
Madis-saunamees, popsutas pidevalt piipu , sülitas, pärit Soovälja Vihukselt(446). Peres oli 11 last(450)
Tagapere perenaine-lüheldane matsakas keha, sääred nagu sambad(29), lambasihver
Ämmasoo Villem - Pearust nõrgem, vaikne, ei teinud kurja, armastas rumalat nalja heita, naerda lorilaule jorutada
Mai - matsakas, valge pea, sinised silmad (ja vaiksed )
Mari - eespere tüdruk, kärmas, rõõmus
Rätsep Taar - isamaa-armastus, lüheldane, matsakas…(272-273)
Vargamäelased, hundipalulased, ämmasoolased(360) -Vargamäe kandis elav rahvas
Periodiseering: Vargamäe tegelikkus (I-III ptk), 10. aastat hiljem (XXV ptk), 20. aastat hiljem (XXXII ptk), tuleviku ootused (XXXVIII ptk).
Neljanda osa tegelased
INDREK
Oma tüübilt on Indrek vaatleja ning mõistja. Aga et talle kuulub romaanis niiöelda südametunnistuse hääle roll, peab ta üsna tihti olema ka võitleja ning kohtumõistja. Inimlik ja rahumeelne Indrek ei lase ennast kergesti provotseerida. Sellest teeb aga mõnigi vastasmängija valejärelduse, nagu oleks tema kannatlikkus piiritu . Kannatuse katkedes käitub Indrek ettearvamatult. Ja kui ränk ka ei ole tema reageering, vastaspool on selle ära teeninud , koguni möönab seda ise. Sügava jälje on Indrekusse jätnud ka revolutsioon . Kõige rohkem aga rõhub teda mälestus emast, kellele ta halastusest surmava mürgiannuse andis. Nii nagu tema isa Andres, nii on ka Indrek tõsist tööusku ja püüab seda sisendada ka oma naisele Karinile, kuid asjatult . Teoses ei leia Indrek endale õiget kohta ja teda vaevab tarbetusetunne.
KARIN
Karin on jõuka Vesiroosi ainuke tütar ja ühtlasi ka Indreku naine. Tema saatus kujuneb teoses traagiliseks ning osalt on ta selles ise süüdi. Tema arusaam elust ja armastusest erineb tunduvalt Indreku arusaamast. Tema jaoks on kõige tähtsam käija kohvikutes ja olengutel ning veeta võimalikult palju aega seltskonnas. Mees ja lapsed on tema jaoks teisejärgulised. Seltskonda on Karin väga hästi sisse elanud ja tal on palju tutvusi.
„Tema tuttavate seas leidus diplomaate, poliitikamehi, rahvaasemikke, ühistegelasi, arste, advokaate, saatkonna nõunikke, kõrgemaid ametnikke, ärimehi, pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endisi peaministreid.“ (lk 69)
Oma põhiolemuselt pole Karin hoopiski halb inimene. Tema rahutu , sügav ja kirglik loomus, mis januneb õnne ja armastuse järele, tema seesmised heitlused iseendaga tõendavad seda. Kusagil hinge sügavuses hõõgub Karinis veel inimliku protesti tuluke seltskonna vastu, kuhu ta ka ise kuulub, ja mõnikord kohvikust lahkumisel tekib temas tundmus , „nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru“ (lk 53), kuid Karinis pole jõudu ega tahtmist välja rabeleda sellest mülkast, kuhu ta üha sügavamale ja sügavamale vajub. (H. Tobias )
Teos algab seltskonnas ühe tuntuma ärimehe Köögertali pankrotiga. See, et Köögertal on pankrotti läinud, ohustab ka teisi ärimehi, kaasa arvatud Karini isa Vesiroosi. Vesiroosi ainukeseks pääseteeks on tema tütar Karin. Ta soovib nimelt Karinile pulmadeks kingitud majale obligatsioone teha, Karin aga keeldub sellest ja ka Indrek ei suuda teda ümber veenda (lisaks näide: lk 38). Nii peabki Vesiroos end mõnel muul viisil jalule upitama, kas siis alkoholi müügiga või mõnel muul ebaseaduslikul viisil.
Teose põhiline sündmustik keerleb aga peamiselt Indreku ja Karini karidele jooksnud abielu ümber, mis viib lõpuks välja Karini traagilise surmani. Juba teose alguses on Karini ja Indreku vahekord pingeline, seda süvendavad aga veelgi Karini kõrvalepõiked advokaat Paraleppa ja üliõpilase Röneega. Abielukriis pole aga mitte ainult Karini süü, vaid suurelt osalt on selle põhjustanud ka Indrek. Varjates ja salates oma naise eest Meleski surmaga seotud sündmusi, lükkab ta Karini üha enam ja enam võõraste meeste käte vahele. Indreku ükskõiksus ja hoolimatus sunnivad Karinit otsima hellust ja hoolt teistelt meestelt. See kõik viib välja traagilise lõpplahenduseni. Indrek tühjendab Karini suunas revolvri – mitte armukadedusest, vaid pimedast vihast oma naise inimliku madaluse üle. Lasud läksid põhiliselt mööda ja kohus karistab Indrekut tingimisi . Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda .“ See on neljanda jao lõpplause.
Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. „Tõe ja õiguse „ neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud.
 Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes , on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.
Satiirilise ja koomilise kõrval on tunda ka teravat traagilist külge nende tõsielu vastuolude puhul, mida Tammsaare kirjeldab. Romaan tekitab niihästi naeru , viha kui ka kurbust . Siin seguneb naljakas ja traagiline süngega nagu eluski. (H.Tobias)
Esimene osa
Andres Paas, umb 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö.
Krõõt on veidi umbusklik , sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud , aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada.
Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil. Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb kyll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres.
See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja . Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, kyll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda , suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tykk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud . Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad.
Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud.
Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees . Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi , mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Andrese sulasel Jussil pole ka mtte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi, aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on kyll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust. Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on.
Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..."
Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti ) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb.
Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale.
Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb. Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena.
Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on.
Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada.
Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai.
Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret, Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee.
Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits , et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks.
Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol.
Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks , jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda . Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib , arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini.
Neljas osa
Neljas osa käsitleb Indreku perekonnaelu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist, 1920-ndate majanduskriisi aegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi (natuke tuttav tegelane eelmisest osast, kodanlane ) tütar, peen seltskonnapreili, kellele moega kaasaskäimine ja enda vormishoidmine tähendab kõike. Karini nimel on maja, tema on see kes liigub seltskonnas pärast seda kui Indrek enam ei viitsi nende mandunud inimestega seal jamada (Tammsaare kritiseerib tugevalt tollase kodanluse eluviisi ja mõttelaiskust), Karin on iseseisev naine, nagu Indrek ütleb. See tähendab, et Karin püüab olla iseseisev, aga see ei rahulda teda eriti. Ta on harjunud mehe (meeste) juures oma tahtmist saama, nutu või sundimisega, ükskõik kuidas. Probleem on aga selles, et Karin tahab olla ühtaegu iseseisev ja õnnelikus abielus, aga neid kahte asja ei ole eriti võimalik ühendada. Kõige rohkem ajab Karinit närvi see, kui Indrek samamoodi ei ärritu kui tema. See teeb teda iga tüli ajal aina tigedamaks, kuni asi lõpeb Karini nutu ja lõppematute mehesüüdistustega. Ja nad tülitsevad tihti, alguse võib saada tavalisest jutuajamisestki. Kunagi alguses olid nad vägagi õnnelikud. Allamäge minek algas pärast poja surma, ellu jäid kaks tütart, kuid neist Karin ei hooli kuigivõrd ja Indrekutki nad segavad. Nii tegelebki lastega kõige rohkem teenija Tiina (see on tegelikult sama väike laps, kellega Indrek tutvunud on juba koolipõlves, kui Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Vist oli isegi mingi selline asi, et Indrek lubas ta naiseks võtta kui Tiina suureks saab. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Tiina mäletab küll ja unistab omaette vaikselt Indrekust. Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes).
Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda , kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet , et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast.
Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab täissöönud koolipapa , osa klassist , kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja kuigi naine teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata. Või siis seda Karinit, keda ta arvab tundvat, seda, kes end vaid haruharva näitab, kuid on siiski olemas. Sellepärast ongi Indrekul Kariniga nii raske. Püüdes mitte lasta naisel end hulluks ajada ja samas ise ellu jääda, ei ole Indrek Karinile piisavalt mehe eest (arusaamatused, unustamine, tülid...). Tegelikult peaks Indrek Karini põlvele võtma ja vitsaga korralikult läbi nuhtlema - see oleks naisele tõeliselt meeldinud (ei, mitte maso aga ta vajas paikapanemist nagu väike laps). Nii seisabki Karin korralikult Paralepa juures, kuigi alguses pidas toda ainult naljanumbriks. Kuid kui tuleb välja et Paralepp Karini raha investeerinudki pole, vaid maksnud talle olematuid intresse oma taskust, ei taha Karin tast enam midagi kuulda, mehe tagantjärgi saadetud raha annetab tolle nime all bordellile. Mõningase arupidamise järel räägib Karin Indrekule kõik ausalt ära, mida viimane tegelikult ei taha.
Järgmiseks enesehinnangutõstjaks valib Karin Köögertali naise (peenutseva, kunstivõhikust kunstitoetaja) lemmikpoisi, laulja Rönee, kelle tegelik nimi on hoopis Rein . :) Tegelikult ei huvita teda see kogenematu poisike, talle on lihtsalt vaja “köögertalimutile” veidi ülalt alla vaadata. Kuid kui Karin poissi kasutab ainult enda hästi tundmiseks, on mehehakatis tõsiselt armunud. Köögertali juubelil (paras orgia kus vanamees ise hakkab lõpuks märatsema ja lõhub klaveri ära) läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega Karini silmi hunniku plusspunkte (romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga.
Indrek teab küll, et naine teda jälle petab - Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada.
Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab sellega otseteed välja jalutada, sõnagi ütlemata.Karin tänitab: “Keda sa n ü ü d tapma lähed?” ? ja saab kuuli. Kõlab lahedalt, ah? Tegelikult tulistab Indrek viis korda ja Karin jääb ikkagi ellu, veetes vaid mõne aja haiglas. (see nüüd oli viide sellele, et Indrek rääkis Karinile oma ema surmast lähemalt).
Kohtus selgitab Indrek ausalt, mis pani teda naist tulistama (avaldades seega oma suurima/koledaima saladuse avalikkusele; ja tunneb isegi kergendust... mingi lunastuseteema tekib) ja arvestades, et ta tulistas nii palju ja ei tapnud (segi järelikult) ei saanud teda eriti süüdistada. Ajutine hullumeelsus või midagi. Indrek (tema üllatuseks) mõistetakse õigeks. Kohtust lahkudes jookseb Karin talle järele, arvates et purunenud suhet saab veel kuidagi parandada. Indrek jalutab üle tee ära. Karin tormab talle järele ja ei märka lähenevat trammi. See tapab ta ühe hetkega. Indrek mõistab, et naine siiski armastab teda .