Arengupsühholoogia (0)

Kuressaare Ametikool
Koostanud Sirje  Pree
2000/2007
‗
2
Sisukord
‗............................................................................................................2
SISUKORD.............................................................................................3
SISSEJUHATUS......................................................................................6
  Arengupsühholoogia  mõiste......................................................................................8
ARENGU MÕJURID EHK  ARENGUFAKTORID .......................................13
ERINEVAD TEOORIAD INIMESE ARENGUST........................................18
Psühhoanalüütikud...................................................................................................21
Erikson ......................................................................................................................27
Erik H. Eriksoni   psühhosotsiaalse   arenguteooria  taust........................................27
Arenguväljakutsed arengu edasiviijatena.............................................................31
Põhitundmused kriisi tulemusena.........................................................................33
Mahler ......................................................................................................................37
Normaalne  autism .................................................................................................37
Sümbioos ..............................................................................................................38
Eristumine ja  iseseisvumine .................................................................................40
Mehhaanilised teooriad............................................................................................44
Biheiviorism .........................................................................................................45
Sotsiaalse õppimise teooria..................................................................................49
Piaget........................................................................................................................50
Kohlberg ...................................................................................................................55
Humanistlik   perspektiiv ...........................................................................................60
Maslow `i vajaduste  hierarhia  (astmestik).............................................................60
Bühleri 5 enesesuunamise faasi............................................................................61
ELUTEE ...............................................................................................63
Soomlaste elutee (-kaare) etapid..........................................................................67
Elutee (-kaare)  uurijad ..........................................................................................68
LAPSEOOTAMISE AEG.........................................................................69
Rasedusaegne  ema/isa areng................................................................................70
Sünnituskogemus......................................................................................................72
Sünnituse järgne periood..........................................................................................73
Loode ja  vastsündinu ................................................................................................76
Mõned probleemid, mis on seotud vastsündinutega.............................................79
VÄIKELAPS  0­3 AASTANE....................................................................81
Väikelapse arenguülesanded....................................................................................81
Maailma  suhtumise  sünd..........................................................................................83
Vastsündinu info saamine.....................................................................................83
Vastsündinu reageeringud.....................................................................................86
Kasvamine................................................................................................................88
Toitmine ................................................................................................................90
Magajast uurijaks.....................................................................................................91
Motoorse  arengu etapid ja põhimõtted.................................................................92
Jämemotoorika  ja  peenmotoorika  areng...............................................................93
Motoorse arengu tähendus kogu arengule............................................................95
Sümbolid ..................................................................................................................96
Mõtlemine............................................................................................................96
Keel/kõne................................................................................................................103
Keelekasutuse arenemine...................................................................................105
Kõne arengu toetamine .......................................................................................106
3
Kõneeelne  suhtlemine ........................................................................................107
Väikelapse  emotsioonid .........................................................................................109
Temperament ..........................................................................................................113
Perekond kui  kasvukeskkond .................................................................................122
Ema.....................................................................................................................123
Hooldaja .............................................................................................................132
Isa.......................................................................................................................134
Muud lähedased..................................................................................................136
Vanema puudumine (kaotus)..............................................................................140
Perekliima...........................................................................................................142
Enesekontrolli  ja eneseregulatsiooni arenemine....................................................143
MÄNGUIGA EHK  KOOLIEELIK  – 3­6 AASTANE...................................146
Mänguea arenguväljakutsed...................................................................................146
Koperdajast liikuvaks meistriks.............................................................................147
Jämemotoorika...................................................................................................147
Peemotoorika......................................................................................................148
Kehaplaan...........................................................................................................149
Minakesksus ja maagia...........................................................................................150
Mõtlemine..........................................................................................................150
Kõne...................................................................................................................152
Sotsiaalsed põhioskused.....................................................................................154
Jonn ....................................................................................................................155
Mäng ja  fantaasia ....................................................................................................157
Mängu ajaloost...................................................................................................157
Mängu tähendus.................................................................................................159
Täiskasvanute osa mängus.................................................................................160
Mängu areng.......................................................................................................161
Lapse joonistused...............................................................................................162
Isiksuse areng –......................................................................................................162
Isikupära kinnistumine.......................................................................................163
Oidipaalne etapp.................................................................................................164
Minapilt ..............................................................................................................166
KOOLIIGA  7­ 11/12 AASTAT..............................................................167
Kooliea arenguväljakutsed.....................................................................................169
Kool ja kooliküpsus................................................................................................170
Konkreetne mõtlemine...........................................................................................175
Isiksuse areng.........................................................................................................176
Sooidentiteedi areng...........................................................................................178
Enesega  tutvumine .............................................................................................179
Suhted ühiskonnaga................................................................................................181
Enesekesksuselt vastastikuste suheteni..............................................................181
Sõprussuhted......................................................................................................182
Suhe täiskasvanutesse muutub...........................................................................183
Moraal ................................................................................................................184
Harrastused .............................................................................................................189
NOORUS 12/13 – 20/25 AASTAT.......................................................194
Nooruse arenguväljakutsed....................................................................................194
Nooruse  kriisid .......................................................................................................196
Inimsuhete  kriis, 13-16 a.,  murdeiga ......................................................................196
Füüsiline areng...................................................................................................196
4
Seksuaalsus .........................................................................................................197
Mõtlemise areng.................................................................................................198
Isiksuse areng.....................................................................................................200
Sotsiaalne areng..................................................................................................202
Täiskasvanu ja  murdeealine ...............................................................................206
Identiteedikriis 16-19 aastasena.............................................................................209
Isiksuse areng – emotsionaalne  iseseisvus .........................................................209
Sotsiaalne areng..................................................................................................211
Ideoloogiline kriis 19-20/25 aastasena...................................................................215
Noorusea arengutulemus........................................................................................217
LISATEEMAD.....................................................................................219
Laste kuritarvitamine,  vägivald ..............................................................................219
 Puuetega lapsed.....................................................................................................226
Geneetilised mõjud  lootele .................................................................................226
KASUTATUD JA KASULIKKU MATERJALI..........................................229
Lisa 1......................................................................................................................231
Worthami Arengu uurimise leht.........................................................................231
Lisa 2......................................................................................................................233
Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid).........................................................................233
Lisa 3......................................................................................................................234
Artikkel  Imik  vajab lähedust..............................................................................234
Lisa 4......................................................................................................................237
Arnold   Gesell  Kasvu ja arengu spiraal ...............................................................237
Lisa 5......................................................................................................................238
Lapse areng.........................................................................................................238
Lisa 6......................................................................................................................239
Lapse arengu tabel..............................................................................................239
Lisa 7......................................................................................................................247
Artikkel Laste  hirmud ........................................................................................247
Lisa 8......................................................................................................................252
Artikkel Hüperkineetilised ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäired laseeas.............252
Lisa 9......................................................................................................................255
Artikkel Murdeiga..............................................................................................255
Lisa 10....................................................................................................................262
Lapse neuropsüühilise arengu hindamise leht....................................................262
5
Sissejuhatus
Elu on muutus. Inimese areng teeb kuni surmani läbi palju 
kompleksseid arenguprotsesse. Inimene kulgeb  läbi elu kasvades, 
muutudes  ja arenedes. Teadmised inimese arenemisest aitavad mõista
iseennast  ja teisi inimesi. See võimaldab saada teadlikuks  nendest  
mõjudest ja valikutest, mida teed ja jõududest, mis mõjutavad  igat  
isikut. 
Kui lehitsed mõnda perekonna fotoalbumit imestad inimeste üle, kelle
kujutlus    on   jäädvustatud.   Nähes   fotot   emast   ja   tema    esimesest
jalgrattast mõtled sa sellele, kas ta oli hädas sellega sõitma  õppimisel ,
kas ta valas mõned pisarad ja miks ta naeratab arglikult sellel fotol,
mis   kujutab   esimest   koolipäeva?   Kas   ta   on   ärevuses,   et   kohtub
õpetajaga? Sellel pildil hoiab ta sind beebina. Mida ta tundis, kui sai
sinu emaks? Kuidas sellest väikesest jalgrattaga tüdrukust on saanud
naine,  kellel   on imik  süles?  Kuidas  sinu  isik tuli tänasesse  päeva?
Milliseks isiksuseks sa muutud  homme ?
Ülesvõtted   jutustavad   meile   loo   elu   kui  protsessi  sisemistest   ja
välistest   muutustest.   Kuigi   koduvideod   ja   fotod   aitavad   meil   heita
pilku meile endile ei haara nad ometi muutuste protsessi sel määral,
et oskaksime tabada nende olemust ja seda ka pärast  pikki  vaatlusi.
Käesolev    materjal   püüab   aidata   tabada   protsessi,   mida   nimetame
eluks.   Eelkõige   on   järgnevalt   kirja   pandu   mõeldud   lapsehoolduse
ja/või   sotsiaalhoolekande   alal   tööd   tegevatele   või   seda   tegema
hakkavatele   inimestele.   Materjali   kokkupanemisel   on   kasutatud
mitmete   arengupsühholoogide   koostatud   materjale,   mille   loeteluga
saad tutvuda materjali lõpus. 
6
Alustuseks otsi vastused järgmistele küsimustele:
 Mis kasu on võimalik saada õppides tundma
inimese arengut?
 Kuidas   just   see   materjal   läheneb
arengupsühholoogiale   kui   ainele   võrreldes
teistega ?
 Mis on tähtsaim muutus inimese eluteel?
 Millised suhtlemisega seotud ja individuaalsed
muutused mõjutavad inimest?
 Kuidas   saab   vaadelda   inimese   arengu
muutusi?
 Milliste meetoditega sotsiaalteadlased 
vaatlevad inimest ja kui  eetilised  need 
vaatlused on?
7
 Arengupsühholoogia mõiste
Arengupsühholoogia   on    psühholoogia    haru,   mis   tegeleb   inimese
psüühika  muutustega  kogu tema elu jooksul, sisuliselt viljastamisest
kuni   surmani.   Eristatakse
Arengupsühholoogia on psühholoogia haru, 
lapsepsühholoogiat,
mis tegeleb inimese psüühika muutustega 
kooliealise   psühholoogiat,
kogu tema elu jooksul, sisuliselt 
noortepsühholoogiat,
viljastamisest kuni surmani.
täiskasvanu   psühholoogiat,
vanurite  psühholoogiat,  perepsühholoogiat  jne.  Lapsepsühholoogiast
on   eristunud   tänapäeval   ka   lootepsühholoogia,   imikupsühholoogia
jne. Need on arengupsühholoogia harud.
Erinevad   psühholoogia  suunad  (ehk   teooriad   inimese   kui   isiksuse
arenemisest)   käsitlevad   inimese   arengut   veidi   erinevalt.  Näiteks
bioloogilise suuna esindajatele on oluline inimese arengu geneetiline
ja   rakutase,   sotsiaalse   suuna   esindajad   tegelevad   enam  keskkonna
mõjuga inimese arengule. 
Arengupsühholoogia tulemusi kasutatakse õpetamisel,  kasvatamisel ,
tänapäeval ka üha enam vanuritega tegelemisel ja perenõustamisel. 
 Miks   on   arengupsühholoogia   tänapäeval   hakanud   üha
rohkem   tegelema   vananemise   psühholoogiaga,   vanuritega?
Vastuse   leidmisele   aitab   kaasa   kui   uurid   elanikkonna
jaotumist   vanuseliselt   ja   selle   muutusi   viimastel
aastakümnetel . 
Sotsiaaltöö   kontekstis   on   vajalik   vaadelda   inimese   arengut   kui
tervikut ,   s.t.   et   iga   eluetapp   mõjutab    järgnevaid     etappe .   Nii
bioloogilised, sotsiaalsed kui ka isiksuslikud mõjurid omavad paljude
uurijate  arvates võrdset tähtsust inimese arengule. 
Inimese   arengut   on   võimalik   jaotada   mitmeti.   Üks   viis   on   jagada
muutused   kvalitatiivseteks   ja   kvantitatiivseteks.   Kvantitatiivsed
muutused  on   muutused,   mida   saab   mõõta   mingites   ühikutest   või
8
kogustes    (pikkust,   raskust   ja   suurust   väljendavate   ühikutega
kirjeldatavad).   Kvalitatiivsed    muutused  on   muutused   sisus,
struktuuris ja organisatsioonis, need on muutused isiku intellektis või
mõtlemise toimemehhanismides. 
Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete 
Kuigi arenemine on omane igale
muutuste erinevust kirjeldab 
inimesele   on   iga   isiksuse   areng
meenutamise (mälus salvestatu 
unikaalne,   erinev.  
  Iga
taastamine) areng. Näide P. H. Millerilt 
(1983) „kui Jenny oli 4aastane, jättis ta 
inimkonna   liige   on   ainulaadne,
meelde ainult 3 objekti mõne minuti 
meie   arengule   avaldavad   mõju
jooksul nähtud asjadest; 7 aastaselt 
erinevad    faktorid ,   mis   kõik
suudab ta meenutada neist umbes 7 
mõjutavad   üht   isikut   teisiti   kui
objekti”. Tema mälu on läbi teinud 
teist. 
kvantitatiivse muutuse.  Samal ajal on 
Küsimused
tema mälus toimunud ka kvalitatiivne 
muutus ­ ta on  võtnud  kasutusele 
arutlemiseks
 
ja
strateegiad, et mäletada objekte 
mõtlemiseks:
kategooriates, mis aitab tal neid 
 Millised
meenutada.
mõjutused muudavad   ühe inimese mõrvariks ja
millised kõik muudavad  tervet  inimkonda? 
 Mida   teed   sina   erinevat   võrreldes   oma   vastas
elava naabriga­ ja mille poolest oled erinev koguni
oma igast vennast ja õest? 
Inimene   omab   palju   ühist    loomadega .   Sageli   mõnda   inimarengu
seaduspärasust   selgitades   tsiteeritakse    uurimust ,   mis   on   teostatud
pigem   loomadega   kui   inimestega.   On   loomulik,   et   mõnikord   me
vajame   jälgimiseks   loomi,   sest   kaasaegne    uurimine ,   selle
eetikastandardid   väldivad   uurimisalustena   inimese   kasutamist
(näiteks erinevate ravimite mõju uurimine loodetele rasedatele ravimi
manustamise teel). Loomadega tehtud katsete tulemused aitavad meil
suhtuda  eksperimentidesse ettevaatlikult ja me oskame vältida nende
analoogset kasutamist inimestel.
Väidetakse,   et   inimesed   on   enam   kohanenud,   kui   seda   on   teinud
loomad.   Nad   võivad   erinevalt   loomadest   ette   kujutada   ja   püstitada
9
eesmärke.   Nad   suudavad   luua   selliseid   sümboleid,   nagu   sõnad   ja
pildid,   mida   loomad   iseseisvalt   ei   loo.   Nad   osalevad   keerulises
kultuuris,   kuid   loomad   seda   ei   tee.   Need   on    väited ,   millele
loomasõbrad meeleldi vastu vaidleksid.
Kaasaja   arengupsühholoogid   (ja   mitte   ainult)   on   veendunud,   et
inimest on võimalik muuta terve elu. Muutused inimese varases eas
on   eriti   kiired   ja   dramaatilised   nagu   näiteks   näiliselt   abitu
vastsündinu arenemine teadlikuks lapseks. Lapsepõlves toimuvatele
normaalsele arengule on omane suurenemise / kasvamise  ja oskuste
täiustumisega seotud muutused. Muutustel  täiskasvanueas  on mitu
suunda. Mõnedes valdkondades nagu näiteks sõnavara avardumine
kasv   jätkub,   kuid   muutused   mõnes   teises   valdkonnas   viivad
vähenemisele   (mälu   käepärasus   kõrges    vanaduses ,   füüsilise
koormuse talumine vms). 
Normis   kõrvalekalded   lapsepõlveaegses   keskkonnast   tingituna
( traumad ,   hooletusse   jätmine,   tunnetuslikud   vajakajäämised   vms)
võivad   anda   väga   tõsiseid   emotsionaalseid   järelkajasid.   Lood
loendamatutest inimestest, keda on uurijad jälginud lapsepõlvest kuni
täiskasvanueani,   näitavad   et   ümbritsev   keskkond   ise   võib   sageli
osaliseltki   parandada varasema
Näiteks juhul kui imiku lalisemise ja 
häirumisega tekitatud  mõjusid .
kudrutamise ajal kõnelevad 
Inimesed   ei   ole   passiivsed
täiskasvanud temaga julgustavalt, 
muutuste   vastuvõtjad.   Nad
toetavad  ja ergutavad nad sellega lapse 
vormivad
 
aktiivselt
 
oma
kõne ja keele arengut
ümbruskonda   ja   nad   võtavad
vastu ühiskonna mõjutusi, mis neid toetavad. Täiskasvanud juhivad
alati   laste   ja   noorte   arengut,   omistades   millelegi   tähenduse   või
tasudes mingi töö eest või veendes üles näitama aktiivsust ja rajades
uusi suhteid. 
Arengupsühholoogia   on   oma   kujunemisel   läbinud   erinevaid   etappe.
Esialgu   oli    keskpunktis
Kui 9 kuuse lapse areng näib aeglane, on 
vanusele
 
normikohase
võimalik tema vanemaid rahustada 
teadmiste andmise teel (areng on 
normaalne) või jagades  soovitusi , kuidas 
10
parandada tema mahajäämust  arengus.
käitumise   kirjeldamised   ja   järgneva   arengu   prognoosimised.
Tänapäeva   inimarengu   uurijad   püüavad  seletada,   mis   on   need
kindlad   faktorid,   mis   mõjutavad   inimese   arengut.   Järgmine
traditsionaalne samm kõikide teaduste puhul on  ennustus käitumise
kohta   –    elukutse    valik,   eluülesanne   ja   mõned    juhtumid    katsega
teiseneda  või   arengu muutmine  positiivsemaks  mõne tüüpolukorra
katsetamise või raviga.
Inimese   arengu   õpinguil   on
Kui haridussüsteemis  toimivad  inimesed 
siin
 
väga
 
praktiline
mõistavad, kuidas  erinevas  vanuses lapsed 
paremini õpivad, võivad nad koostada 
tähendus...   Need   kogemused
paremaid õppeprogramme
aitavad paremini mõista inimesi.
Inimese   erinevad   arenguvaldkonnad   on   läbi   põimunud   nagu   ka
psühholoogia   kui   teadus   on   seotud   mitmete   teiste   teadustega
(sotsioloogia,
 
pedagoogika,
Sarnane lugu on täiskasvanutega, kellel on
võimalik hakata mõistma arengu 
meditsiin  jne.)
üleminekuid: mis toimub kui ema pöördub 
Muutused   kehas,   ajus,
tööle pärast lapsepuhkuse lõppemist; 
meelesüsteemides
 
ja
50aastane mees, kes realiseeris ennast 
liigutusvilumuses   on   osa
presidendina lahkub ametist; kuidas 
psüühilisest   arengust   ja   nad
käitub sageli  lesk  või leskmees või surev 
avaldavad   mõju   intellektile   ja
patsient
isiksusele.   Paljud   inimese   teadmised   maailmast   saame   me   meelte
kaudu ja neid saadakse tänu kehalisele aktiivsusele..
Erinevused   vaimses   arengus
Täiskasvanueas Alzheimer`i tõvest 
tingitud muutused ajus (esineb 5% 
väljenduvad
 
õppimises,
inimestel, kes on üle 65 aasta vanad) 
mäletamises,   mõistmises   ja
võivad viia mälu kaotuse ja isiksuse 
kõnelises   osavuses.   See   on
mandumiseni
intellektuaalse ehk vaimse arengu osa. Nende muutustega on tihedalt
seotud liigutuste ( motoorne  areng) ja  tundeelu  areng. Näiteks  beebi
mälumahu   suurenemine   toetab   tema   arengut.  Eraldamisest   tekib
rahutus  siis kui ema läheb ära ja  kartus , et ta ei tule tagasi. Mälu on
seotud     füüsiliste   reageeringutega.   Näiteks   1   aastane   poisile   tuleb
meelde, et temaga on tõreldud, kui ta lõhkus ära õe klotsidest tehtud
11
linna ja ta hoidub (või ei hoidu) seda uuesti tegemast. Meelte kaudu
saadav   informatsioon   töödeldakse,   antakse   sellele   tähendus   –   need
protsessid   muutuvad   arengu   käigus   nii   kvalitatiivselt   kui
kvantitatiivselt.   Seda
Füüsiline   areng  on   seega   kaalu,   pikkuse   ja
arengut   nimetatakse
vastupidavuse   lisandumine,  motoorne   areng  aga
kognitiivseks arenguks.
liigitusvilumuste   areng   (jämemotoorika   –   suured
Sotsiaalne   areng   on
liigutused   nagu    roomamine ,    kõndimine    ja
eelkõige seotud inimese
peemotoorika   ehk   peenlihaste   koordinatsiooni
eeldavad liigutused nagu asjade hoidmine, pliiatsiga
toimetulekuga   teiste
joonistamine, nööpimine jne.). Vaimne areng kujutab
inimeste   hulgas,   siia
endast inimese õppimisvõime arengut, sisaldades nii
kuulub   nii   võimed   ja
mälu, mõtlemise kui tahte komponente ja  kognitiivne
oskused
 
kultuurile
areng  on    olemuselt    kognitiivsete   protsesside
omase     hoolitsemisega
küpsemine 
(mõtlemine,
 
fantaasia
 
jne.).
enese  ja teiste  eest  kui
Sotsiaalpsühholoogiline   areng  hõlmab   endas
kas   suhtlemise   ja
eneseteenindamist kui igapäeva eluga toime tulemist
koostöö suutlikkus (sh teistega  arvestamine ,
ja suhtlemisoskusi.     enese eest seismine jne). 
12
Arengu mõjurid ehk arengufaktorid
Inimese   arengut   mõjutavad   mitmed   erinevad    asjaolud .   Inimesed
sünnivad koos teatud tunnuste ja kogemustega. Mõned tunnused on
enam mõjuvamad. Osa tunnuseid on individuaalsed, osad aga  omased
tervele   grupile   (vanus,   põlvkond,   kultuur   vms.)   Inimese   iseloom   ja
elulaadi valik mõjutavad tema arengut.
Arengufaktoreid   võib   jagada   bioloogilisteks   ja   sotsiaalseteks,
sisemisteks ja välisteks, normatiivseteks ja mittenormatiivseteks jne.
Sisemiste  mõjurite   all  mõeldakse   nn   bioloogilisi   faktoreid,   neid   mis
mõjutavad  inimest   enne   tema   sündi   ja   nende   mõju   ei  ole  võimalik
sünnijärgselt   enam   muuta   (kuigi   leevendada   on   võimalik).   Need
mõjutused on algselt pärilikud. Näiteks teatud anded on sünnieelselt
saadud pärilikul teel oma vanematelt. Väliste mõjurite all mõeldakse
eelkõige   sotsiaalseid   arengufaktoreid.   Nendeks   on   erinevad
ümbruskonna   mõjutused,   mis   on   täiendatud   kogemustega   oma
välismaailmast   ja   iseendast.   Piir   pärilike   ja   mittepärilike   mõjurite
vahel   on   segane.   Muutused   maailmas   toovad   kaasa   muutusi   meie
sisemuses. Näiteks tüdruk, kes oma olemuselt on rõõmsameelne toob
kaasa positiivse pöördumise tema poole, sellega kinnitame tugevamalt
veel   tema   usaldust,   et   taoline   käitumine   väärib   tunnustust.   Koos
sellega   tugevneb   tema   eneseusaldus   ja   ta   katsub   sagedamini   nii
käituda,   ta   on   usaldavam   kui   laps,   kellel   pole   niisugust   usaldust
tekkinud.
Individuaalsete   erinevuste   hulk   suureneb,   kui   inimene   kasvab.
Normaalne   laps   läbib   samad   arengutähised   peaaegu   samaaegselt
teistega, sest paljud lapsepõlves toimuvad muutused on seotud aju ja
keha   baasilise   küpsemisega.   Aastate   jooksul   koos   mõtlemise
arenemise   ja   individuaalse   kogemuse   lisandumisega,   mõjutustega
elukeskkonnalt   kujuneb   välja,   ainukordsus,   mida   mõistetakse
inimeste erinevusena üksteisest.
13
Normatiivsed   ja   mittenormatiivsed   mõjutused.  Sündmused,   mis
muudavad   suuri   inimhulki,   sisaldavad   nii   normatiivsed   kui   ka
mittenormatiivsed mõjutajad (Baltes, Reese & Lipsitt, 1980).
Normatiivsed   ealised   mõjutused  on   bioloogilised   ja   keskkonnast
tulenevad   mõjutused,   mis  on  suures   osas  sarnased  inimestele,  kes
kuuluvad samadesse vanusegruppidesse,  kusjuures  pole oluline, kus
ja   kuidas   nad   elavad.   Sellised   mõjutused   arengus   on    bioloogiliste
märkidena   täheldatavad   nagu    puberteet    ja   menopaus   ja
kultuurimärkidena nagu sisemine üldine  haridus  (mis algab enamikes
ühiskondades 6­7 aastaselt) ja aktiivne sekkumine ühiskonnaellu (see
tuleb sageli ette 15­ 17 aasta vahel).
Normatiivne  ajaloolised  muutused  on   bioloogiline   ja   ümbruskonnast
tulenevad   ühised   muutused,   mis   toimuvad   inimestes   generatsiooni
(põlvkonna)siseselt   või  eraldi  (need   kerkivad   üles   teatud   ajaga   ja
mõjutuskohtade   sees).   Sellisteks   mõjutusteks   on   näiteks
majanduslangus   1930datel   aastatel,   I   ja   II    Maailmasõda ,
küüditamised   (1941,   1949),   okupatsioonid,   rahareformid   ja
inflatsiooniperioodid,   ~1970   aastate   Vietnami   sõda,   ~1980   aastate
Afganistani   ja   ~2000   alguse    sõjad    Ees­Aasias,   suured   Aafrika
näljahädad   jne.   Mõjutused   ühiskonna   kultuurifaktorite   poolt
muudavad nii naise kui mehe rolli ja kujundavad lapsesünnitamise
aega,   laste   arvu   peres,   infotehnoloogiaga   kokkupuuteid,
diagnostikavõimalusi jne. 
Mittenormaalsed   elusündmused  on   sageli   sellised,   mis   mõjutavad
suurt   osa   indiviidi   elus.   Sündmused,   millest   üks   või   teine   ei   ole
edukas   kogu   rahvale,   võib   olla   ebaõnnestumiseks   inimestele   kogu
eluks.    Selliseks    sündmuseks   võib   olla   vanema   surm   lapse   varases
eas, raske  haigestumine  või puudega lapse sünd. Nad võivad esineda
ka õnnelike sündmustena nagu äkiline rikastumine, võimalus elada
välismaal, eriline õnnestumine karjääri alal. Seega, need sündmused
võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Nad võivad põhjustada
14
palju stressi normatiivsete sündmustega võrreldes, sest isikud ei ole
selleks valmis ja nad võivad vajada erilist abi kohanemiseks. 
BIOLOOGILISED 
ARENGUFAKTORID:
SOTSIAALSED 
Pärilikud faktorid
ARENGUFAKTORID:
Mittepärilikud 
Vahetu sotsiaalne 
faktorid
keskkond
Sotsiaal-kultuuriline 
keskkond
ISIKSUSLIKUD 
ARENGU-
FAKTORID:
Aktiivsus
õppimine
Joonis 1. Arengufaktorid
Seega mõjutavad isiksuse arengut nii bioloogilised, sotsiaalsed kui
ka isiksuslikud faktorid. 
Bioloogiliste  faktorite   mõju   tähtsustamine   ja   nende   faktorite
uurimine  algas   koos    geneetika    avastamisega.   Geneetilised
tunnused on looduse poolt meile kaasa antud ja seega avaldavad
oma   mõju   juba   enne    sündimist .   Tegurid,   mis   on   meie   arengut
mõjutanud enne sündi, avaldavad pikaajalist mõju st nad loovad
eeltingimused. Bioloogilised faktorid jagunevad:
 Pärilikud   ­   geneetiline   baas   on   meile   kaasa   antud   N:
välimus, võimed, temperament. Meie DNA kannab endas
meie   vanemate,   vanavanemate   jne   informatsiooni,
missugused   tunnused   just   konkreetse   isiku   puhul
avalduvad   sõltub   mitmetest   seaduspärasustest   ja   ka
juhusest. Vt. täpsemalt  tekste  geneetika kohta
15
 Mittepärilikud   ­   mõjuvad   viljastamise   ja   sünni   vahelisel
ajal.   N:   perekonna   mikrokliima,   traumad,   keskkonna
reostatus,   ema   haigestumine,   sünnitusega   kaasnevad
kõrvalekalded   jne.   Loe   täiendavalt   juurde   loote   arengut
mõjutavatest teguritest.
Sotsiaalsed  faktorid   on   seotud   teiste   inimestega,   sootsiumiga,
kultuuriga ja mõjutavad meid sünnist surmani. Seega võime me
väita, et bioloogiliselt determineeritud inimene satub peale sündi
sotsiaalsete   mõjurite   kätte,   mis   teda   voolima   hakkavad.
Sotsiaalseid faktoreid saab jagada:
 Vahetu sotsiaalne keskkond ­ pere,  naabrid  N: mitmenda
lapsena   sündis,   kas   peres   on   vanavanemaid,   õdesid­
vendi, missugune on naabrus jne. Asotsiaalses linnaosas
sündinud   lastel   on   tunduvalt   suurem   tõenäosus
kujuneda oma keskkonna sarnasteks.
 Üldine   sotsiaalkultuuriline   keskkond   ehk   see
kultuuriruum   (ja   aeg),   kuhu   ja   millal   sünnitakse.   Siia
kuuluvad   ka   tugisüsteemi   olemasolu   ( lasteaed ,
peretoetused,   arstiabi   jne,   kultuuritraditsioonid   (Miks
Hiinas on vähe tüdrukuid?)
Isiksuslikud  faktorid   on   seotud   inimese   enda    tegevusega .
Loomulikult   mõjutavad   eelnevad   faktorid   neid   isiksuse   omadusi,
mis   kujundavad   inimese   aktiivsust   jne,   kuid   ka   sarnase
potentsiaaliga   inimesed   arenevad   erinevalt.   Kõige   enam   mõjutab
isiksuse kujunemist:
 Aktiivsus
 Õppimisvõime. 
Aktiivne   inimene   vananeb   aeglasemini   ja   säilitab    kauaks
õppimisvõime 
Mõtlemiseks:
16
Missugused   bioloogilised,   sotsiaalsed   ja   isiksuslikud
tegurid   /faktorid)   on   sinu   arengut   mõjutanud?    Põhjenda
näidetega.
Kriitilised    perioodid  on   arengus   eriline   aeg,   sest   siis   toimuvad
sündmused võivad mõjutavad arengut tugevalt. Kahjustuse kogus ja
liik vastab kahjustuse olemusele põhjustades šoki või kartlikkust jne. 
Sotsiaalse   ja   ümbruskonna   arengu   poolt   mõjutatavad   sündmused
põhjustavad /mõjutavad  8 erinevat kriisi sündinud lapsel.
Inimese   organism   võib   harilikult   oma   tundlikkuse   tasemel   olla
erinevatel   eluperioodidel   erinev,   eriti   vastandlik   on   ta   varastel
arenguperioodidel
7­8 päevane  rase  on eriti tundlik röntgenikiirtele,
Inimesel   on   arengus   nn
mistõttu see võib esile kutsuda sünnikahjustusi. 
kriitiline   periood    kõndima ,
Kui kiiritus saadakse 9,5 päeva pärast 
kõnelema, puhtust  pidama
eostamist, on suur tõenäosus, et sünnib selgroo­
(potil   käima)   hakkamise,
kahjustusega laps (st närvisüsteemi kahjustus) 
hirmude   tekkimise   jaoks.
( Russell & Russell, 1952) Seega kui naine saab 
kiiritust või võtab ebasobivat ravimit või põeb 
Mingi takistus sel perioodil
ohtlikku haigust esimese kolme raseduskuu 
võib   vastava   valdkonna
jooksul on väga tõenäoline, et tal sünnib 
arengut
 
pidurdada
puudega laps.
halvemal juhul katkestada. 
17
Erinevad teooriad inimese arengust
Inimese   arengu   mõjutamine   on   huvitanud   inimkonda   juba   väga
ammusel ajal. Antiik­Kreekast on teada, et filosoofid jagasid inimese
elu 7 aastasteks perioodideks, kusjuures igale perioodile vastas kindel
kirjeldus.   Oluliseks   peeti   siiski   vaid   vabade   meeste   elu   uurimist    ja
kirjeldamist. Paljud Antiik­Kreeka skulptorid ja kunstnikud kujutasid
last   kui   kokkusurutud   täiskasvanut.   Samuti   toimus   see   ka   lääne
kultuurides. Enne 13.sajandit ei kujutanud kunstnikud last nii nagu
meie   seda   tänapäeval   mõistame.   Erinevatel    aegadel    on   lapsepõlve
vaadatud kui valget lehte, kuhu saab kirjutada mida tahes, nähtud
lapses   ohtu   (kurja   vaimu,   mis   tuleb   välja   ajada),   võetud   last   kui
väikest   täiskasvanut.   Alles   alates   17.sajandist   hakati   lapsele
lähenema     kui   iseseisvale   olendile.   Sel   perioodil   rääkisid   vanemad
lastega   “magusalt”,   ”lihtsustatult”,   seega   “lapselikult”.   Lapsi   hakati
riietama   täiskasvanutest   erinevalt.   Varem   tegid   rätsepad   lastele
täiskasvanutega   sarnased   riided,   kasutades   ainult   väiksemat
numbrit. Lapsed tundsid neid rõivaid kandes ja nendes  mängides  end
halvasti, ebamugavalt. 17.sajandil ilmub esimene raamat soovitustega
lapsevanematele,   kuid   see   oli   siiski   enam   mõeldud   arstidele.   Seal
esitati järgmisi põhimõtteid: emadele ja ammedel ei ole õigust tunda
beebide vastu viha; nende piim ei ole lapsele saatuslik; potilkäimise
treenimine   imikutel  algab 3 nädalast; pöidla imemise takistamiseks
tuleb imikutel siduda käed mitmeks kuuks kinni jne.
Uuringud   19.sajandil   valmistasid   ette   uue   suuna   lapse   arengu
uurimiseks. Algasid ka vaidlused pärilikkuse ja keskkonna mõjutuste
üle.   See   mõttevahetus   kestab    senini .   Avastatakse    geenid    ja
immuunsus ,   mida   on   inimestel   võimalik   edasi   anda   lastele.   Laialt
levitatakse   seisukohti   kasvatuse   võimalikkusest,   kui   võimsamast
mõjurist   arengule.   Samal   ajal   võimendub   protestantistlik   ja
ettemääratuse rõhutamine. Selle asemel, et täiskasvanud tunneksid
vastutust   oma   laste   eest   nad   lepivad   lihtsustaud   viisil   lastega
toimuvate õnnetuste ja surmaga.
18
Elu hakkasid enam määrama seadused, sellega kaasnevalt   vähenes
laste tööle sundimine ja nad said enam käia koolis. Võim muutus ja
lapsed suunati kodudest koolidesse, vanemad suunasid lapsed teatud
vanuses   õpetajate   juurde,   rõhutati   automaatseid   õpivilumusi.
Uuenenud   psühholoogiateadus   viis   inimese   uskumuseni,   et   nad
võivad   mõista   teineteist   kui   õpivad   mõistma   neid   faktoreid,   mis
mõjutavad neid lapsepõlve jooksul.
Noorukiiga    loeti   täiskasvanuikka   kuuluvaks   kuni   20.sajandini.   G.
Stanly Hall oli  pioneer  liikumises , mis formuleeris noorukite teooria.
Tema kaheosaline töö “ Noorukid ” kirjastati 1941.a.. Kuigi see oli väga
populaarne    ja   kutsus   esile   palju   arutelusid,   toetus   ta   siiski   Halli
populaarsetele seisukohtadele. 
Tänapäeval on lapsepõlve osatähtsus inimese kujunemisel tõusnud,
kuna   lapsepõlv   on   muutunud   pikemaks.   Samas   areneb   ühiskond
edasi   järjest   kiiremas    tempos    ja   see   seab   lastega   tegelevatele
inimestele   ette   ülesande   kasvatada   lapsi   mitte   antud   momendi
vajadusi arvestades vaid võttes arvesse ootusi, mida esitab ühiskond
20 ­ 30 aasta pärast.
Küsimused arutlemiseks ja mõtlemiseks:
 Kui   kaua   on   inimene   veel   laps?   Mis   seda
näitab? 
 Kujuta   ette   ühiskonda   aastal   2010,   2050   –
missugused   omadused   peaksid   inimesel
olema, et olla edukas?
Inimese   areng   toimub   sõltumata   sellest,   kuidas   nad   teavad   oma
arengu alust. Teooriad on ühendatud andmetega, kust pärineb teave,
st uuringutega.  Teadlaste  püstitatud teooriad aitavad meil ühendada
või   teha   tähelepanekuid   sellest,   kuidas   kogutud   andmed   praktikas
toimivad,   teha   ennustusi,   millistel   tingimustel   kogutud   andmed
kehtivad. Teooriad on tähtsad selleks, et aidata teadlastel  selgitada,
interpreteerida   ja   ennustada  inimese   käitumist.   Püüdlikult   tehtud
19
uuringud   koosnevad   tükk­tükilt   kogutud   teadmistes.   Teooriad
annavad   võimaluse   leida   sarnasused   erinevates   andmetes­   on
võimalik eraldi vaadelda andmeid ja teha neis üldistusi.
Juhtteooriad   sisaldavad   uurijate   jaoks   kontrollitud   hüpoteese.
Hüpoteeside   kaudu on võimalik  selgitada nähtusi  ja kasutada neid
kõiksuguste   eksperimentide   ennustamiseks.   Mõned   uurimused
kinnitavad   hüpoteese,   neis   sisalduvaid   teooriaid.   Teised   teadlased
moodustavad   neist   oma   teooriad,   kus   seletavad   ootamatult   pinnale
kerkinud fakte. Mõned teooriad ei ole nii lihtsalt aimatavad: teised on
kindlalt   väljatöötatud   struktuuriga,   sisaldades   palju   informatsiooni.
Areng uurijad ei arvesta mitte igat teooriat, mis seletavad arengut. 
Tänapäeva inimese areng on uuritav vähemalt 4 rivaalitseva teooria
kohaselt.   Need   on    psühhoanalüüs ,   mehhaanika,   orgaanika   ja
humanism . Kõik nad aitavad kaasa sellel, et paremini mõista inimese
arengut. Järgnevalt on esitatud evolutsiooni käiku enam mõjutanud
teooriad,   nende   perspektiivist   tulenevalt.    Teoreetikud ,   kes   on   oma
uurimise   aluseks   võtnud   käitumise   motiivid   on   huvitatud
psühhoanalüüsist. Nad lähenevad ainele nagu Sigmund  Freud  ja Erik
Erikson.
Mehhaaniline   seisukoht   mõjutab   uurijaid   siis,   kui   nad    arvavad ,   et
inimene   on   reaktor   nad   näevad   muutuste   sisu   kvantitatiivsetes
muutustes.   Kui   keskpunktis   on   vaatluse   puhul   käitumine,   siis
biheivioristid   ja   sotsiaalse   õppimise   teoreetikud    kirjeldavad    reflekse
kui mehhaanilisi muutusi. Biheivioriste  huvitab  käitumise  vormimine
ja selleks tingimuste määramine. Selle teooria järgi  pinged  jäljendavad
õpitud   mudelit.   Orgaanikute   seisukohalt   on   inimene   kui   aktiivsuse
toetaja, kes sellega suunab oma arengut. Nad näevad arengut kui rida
erinevusi   kvantitatiivsete   ja  kvalitatiivsete   astetena.   Neid   seisukohti
esindavad   Jean   Piaget   ja   Lawrence   Kohlberg.   Humanistlikust
seisukohast    kirjeldavad   inimest   Abraham   Maslow   ja    Charlotte
Brühler, väites et inimene on  olend , kes vajab hoolt ja hoolitsust ja
20
tagab läbi selle toimimise, isiksuse arengu, oma valikud, loomisvõime
ja enese realiseerimise
Psühhoanalüütikud
Kas   sa   oled   alati   proovinud   oma   unenägusid   analüüsida?   Kas   sa
usud , et ebateadlikud tunded teiste inimeste vastu esinevad sageli ja
sa   kasutad   neid.   Kui   see   on   nii,   siis   sa   oled
mõjutatud   psühhoanalüütilisest   mõtteviisist  ja
vaatled ebateadlikult neid  motiive , mis mõjutavad
inimese   käitumist.   Selline   seisukoht   oli   varem
kuulmatu, tema algus on 20 sajandi algus. 
20   sajandi   alul     sõnastas   Viini   psühhiaater
Sigmund   Freud   psühhoanalüüsi   põhimõtted.
Psühhoanalüüs
 
( kaasajal
 
kasutatakse
 
ka
 
väljendit
psühhodünaamiline  lähenemine ) on teraapiline lähenemine inimesele
selleks,   et   ta   vabaneks   ebateadlikest   konfliktidest.   Lähtuti
lapsepõlvest   ja   sellest,   missuguseid   käitumisi/kogemusi   ja   tundeid
see sisaldab. 
Sigmund Freud ( 1856 ­1939) oli oma pere 8 lapsest vanim. Ta uskus,
et on ema lemmik ja temalt loodeti, et ta viib ellu suuri asju. Tema
eesmärgiks   oli   algatada   suur    meditsiiniline    uuring,   kuid   selleks
puudusid   majanduslikud   võimalused   ja   juudi   soost   isiku   areng
selleaegses   akadeemilises   teaduses   ja   erameditsiini   praktikas   oli
raske.   Üks   Freudi   huvisid   oli   neuroloogia,   uuringud   peaaju   ja
ebastabiilsete   närvisüsteemide   ravimises.   Selle   suuna
uurimisobjektiks on meditsiinis imik. On vähe sümptomeid, millele ei
oleks   osatud   leida   psüühikast   tulenevaid   seletusi.   Freud   küsis
vanematelt,   mida   nad   mäletavad.   See   juhtis   teda   järeldusteni,   et
emotsionaalse   ebastabiilsuse   allikad   võivad    asuda    varases
lapsepõlves.
Freudi teooriast lähtub, et suurim mõju ei tulene mitte bioloogilistelt
jõududelt,   vaid   enam   seksuaalsuselt   ja   agressiivsusest,   mis   on
21
inimese käitumise motiiviks, et see paneb loodusliku aluse konflikti
ühiskonnaga,   tema   kartusega   selle   ees.   Freudi   ideed   šokeerisid
viktoriaanlikku ühiskonda, mille üle nii mõnigi lugupeetud inimene
polnud   arutlenud   või   (oletanud)   mõelnud.   See   teooria   on   Euroopa
tavameditsiini   esimene   kõrvaleheitmine,   mis   lõpuks   saavutas   laia
rahvusvahelise   tähelepanu.   Aga   selle   üle   jäädi   vaidlema,   eriti
seksuaalsuse  ja agressiivsusele ülekandmine inimkäitumisse. Freudi
tuntud    pooldajad    lõpuks
murdusid   vastuväited   ja
arendasid   selle   teooria
psühhoanalüüsi   teooriaks.
Tema   tütar   Anna   Freud,   oli
see,   kes   viis   edasi   oma   isa
tööd,
 
arendades
psühhoanalüüsi meetodi laste
uurimisel.
Freudi seisukohtade kohaselt koosneb inimene 3st komponendist: id,
ego   ja    superego .   Id   on   nagu    sündides    saadud   kink,   mis   koosneb
teadmata   motiividest   ja   soovidest,   see   käitub   "ettearvamatul
printsiibil"   koondab   pingutusi   vahetute   inimese   isiksuse   vajadusi.
Alguses on imik  enesekeskne , ta ei erista ennast välismaailmast. Kõik
temas   toimuv   on   viivitamatu   reageering   (näiteks   käitumine   kui   ta
ootab   toitu),    tasapisi    areneb   tema   ego   ja   algab   enda   eristamine
teistest, ümbruskonnast.
Joonis 2. Isiksuse struktuur
Ego   kujutab   isikut   või   isiku
Freudi järgi
aistinguid, areng toimub elu esimesel
aastal   ja   toimub   "tõelisuse   printsiibil",   selles   kehtib   astmeline
vastuvõetavus.   Lõpuks   ego   on   id`i    vahendaja    ja   superego   areneb
umbes   4   või   5   aastasel   lapsel.   Superego   kujutab   endast   sellist
väärtust   nagu   on   täiskasvanu   ja   teised   sotsiaalsed    agendid
ühiskonnas   (nagu  õpetajad),  kes   suhtlevad   lastega.   Suuresti  sõltub
laste   enesemääramine   vanemate   seksuaalsusest.   Superego   liidab
22
isiku alateadvuse sotsiaalselt heakskiidetavasse vormi mida "võib" ja
"mida ei või".
Psühhoanalüütikud (eriti just Freud ja tema kaaslased)  pidasid  väga
oluliseks   lapsepõlve   ja   sel   ajal   kogetud   tundeid.   Olulisemaks
liikumapanevaks jõuks pidas Freud alateadlikke tunge (olulisem neist
libido ehk seksuaaltung). 
Freudi teooria kohadelt arenevad laps ja täiskasvanu ebaühtlaselt läbi
psühhoseksuaalse   arenguetappide.   See   toimub   astmelise   tõusu
põhimõtte   ja   pöörates   tähelepanu   erinevatele
Lapse 
psühhoseksuaalse 
naudinguallikatele kehas – suu, pärak,  genitaalid .
arengu etapid
Läbi   erinevate    etappide    toimub   alati   lapse   küpsemine   ja   liikumine
leidmaks oma kohta.
Freudi järgi on arenguetapid järgmised:
  Oraalne  periood (0­18 kuud)
 Anaalne periood (1­3 aastane)
 Falliline periood (3­5 aastane sh Oidipuse  kompleks )
  Latentne  periood (6 – 10/12 a. – kuni eelpuberteedini)
 Genitaalne periood (10/12 ­ ….)
Arengut takistab kui lapse arengus toimuv on vähe rahuldust  pakkuv .
Näiteks beebil, kes võõrutatakse varakult rinnast või kes on üksi liiga
kaua   või   kes   sõltub   liigselt   täiskasvanust   kinnistuvad   emotsioonid
teistsuguses järgus kui vajadused.
23
Tabel 1  Arengujärgud   erinevates teooriates
PSÜHHOSEKSUAALSED (FREUD)
PSÜHHOSOTSIAALSED  (ERIKSON)
KOGNITIIVSED  (PIAGET)
Oraalne   ehk   suuga   seotud Baasiline usaldus või mitteusaldus (sünnist kuni 12­ 18  kuuni ) Sensomotoorne   (tundelis­
(sünnist kuni 12­18 kuuni)
laps    tajub    maailma   aistingute   läbi,   mis   võivad   tekitada   kas  liigutuslik )   –   0­2   a.  Imik
beebi   on   enesekeskne   ja baasi   usaldusele   või   usaldamatusele   (inimeste     suhtes). muutub   sellisest   olendist,
orienteeritud   suu   aktiivsusele. Uskumise ja lootuse periood.
kes   omab   vaid   esimesi
Tegevused   nagu   imemine   ja
reflekse,   olendiks,   kes
söömine  on naudinguks
Sõltumatus   või    sõltuvus    (12­18   kuud   ­   3   aastat)  lapse   areng aktiivselt suunab keskkonda.
võngub   iseseisvuse   ja   kahtluse   ning    häbi    vahel.   Tahtejõuline Imik   õpib    sensoorse    ja
Anaalne (12­ 18 kuud ­ 3 aastat) periood.
motoorse   aktiivsuse   abil
lapsele   pakub   tundelist
(katsudes,   vaadates,   haistes
rahuldust
 
väljaheite Initsiatiiv   või    süütunne    (3­   6   aastani).  Lapsel   areneb jne).
kinnihoidmine   ja   väljutamine. algatusvõime, kus ta  mõtleb välja uusi asju või on ülekaalus
Rahuldus    saadakse   anaalsest ebaõnnestumine. Sihikindluse periood.
Preoperatiivne   (preoperantne)
piirkonnast.
ehk   eeloperatsioonide   tase
Usinus   (töökus)   või    alaväärsus    (6  aasta   ­  puberteet)  laps  õpib (tegevuseelne areng) 2 ­ 7 a.
Falliline   (3­   6  aastane)  see   aeg kultuuriväärtusi   ja   tundeid   või   tajub   enda   alaväärsust Lapse   areng   on   mõjutatud
on   “pere   romantika”,   kus kultuurikeskkonnas. Vilumuste kujunemise periood.
kujutluste   süsteemist   ja
ilmneb   poistel   Oidipuse
teadmistest
 
sümbolitest
kompleks ja tüdrukutel Elektra  Identiteet    või   selle   segadus   (puberteet   ­   noore   täiskasvanu) inimeste, koha ja sündmuste
kompleks.    Rahulduse   tsoon   on nooruk   otsustab   oma   aistingute,   oma   rolli   üle   ise   või   mitte. kohta.
genitaalide piirkonnas.
Ustavus.
Operatsioonide
 
ehk
Latentne (peidetud) (6 aastane ­  Intiimsus  või isolatsioon (noorem täiskasvanuiga) otsib kohustusi konkreetsete   operatsioonide
puberteet)  see on vastastikkuse teiste suhtes ja leiab need või kannatab läbikukkumise ja liigse tase Tegutsemise aeg 7­ 12 a.
tuulevaikuse aeg, kuni tormide  enesesse  süüvimise all. Armastuse periood.
Laps   oskab   probleeme
puhkemise eani.
loogiliselt   arendada   ja   neid
Generatiivsus,  loovus  või stagnatsioon (keskmine täiskasvanuiga) suunata,  määrates  neid  siin
Genitaalne   (puberteet   ­     täis­  küpsus , mis sisaldab rahutuse  tunnet  koos kehtestamisega või ka hüpoteesidena.
kasvanu)  see   on   seksuaalselt kui see nii pole tunneb isik end kurnatuna. Hoolitsuse periood.
24
täiskasvanuks küpsemine.
Formaalsete operatsioonide e.
Integreeritus või eraldatus ( hiline  täiskasvanuiga)  elatanud isik abstraktse mõtlemise tase (11
tunneb   oma    elatud    elust   aktiivset   heakskiitu,   võtab   arvesse ­ … a.)
surma või tajub meelekindlusetust. Arukuse periood.
Inimene   kasutab   mõtlemises
sümboleid, abstraktsioone.
25
Freud kirjeldas esmakordselt kaitsemehhanisme, mille abil inimesed
ebateadlikult   võitlevad   tegelikkuse   moonutamise   vastu.   Igaüks
kasutab teatud ajal kaitsemehhanisme. Juhul kui need  mehhanismid
takistavad   emotsionaalset   arengut,   on   nad   patoloogilised.   Enam
tuntud   kaitsemehhanismideks   on    regressioon    (tagasiminek   –   tagasi
pöördumine   käitumises   varasemasse   arenguaega),   repressioon
(survetunne   –   teadvuses   suletakse   rahutust   tekitavad   kogemused),
sublimatsioon  (mittesobiva seksuaalsuse või agressiivsuse muutmine
sotsiaalselt   sobivaks,   energia   suunamine   töösse,   sporti,   hobidesse
jne.),  projektsioon  ( peegeldamine  –vastuvõetamatute tunnete ja asjade
omistamine    teisele   isikule),   reaktsiooni   kujundamine   (rahutustunde
asendamine   teise,   vastandliku
Näiteks ärevusse sattunud tüdruk, kes 
tundega).
just lõpetas kooli võib hakata pöialt 
Regressioon
 
ehk
imema või hakata voodit märgama. Või 
tagasipöördumine,   tagasiminek   ­
noormees  hakkab tööle asudes 
see
 
on
 
käitumises
kolleegidelt nagu vanematelt küsima, 
tagasipöördumine   varasemasse
mida ta peab tegema, ei suuda otsustada
ja käitub nagu laps
arenguetappi.   Katsetes   on
selgunud, et inimesed lähevad sageli tagasi mineviku mälestuste (nii
keha   kui   meele   tasandil)   juurde..   Kriisi    sattudes    võib   sellistesse
ebasobivatesse käitumistesse kalduda. 
Repressioon ehk varjamine, survetunne ­ teadvuses suletakse rahutust
tekitavad   soovid   ja   kogemused.   Freud   uskus,   et   inimene   võib
tegelikult   rohkem   mäletada   oma   varastest    aastatest ,   siis   toimunud
käitumise   allasurumisest   ja
Näiteks kui väike tüdruk on armukade uue
seksuaalsusest   oma   vanemate
pere lapse suhtes, siis ta räägib eriti palju,
vastu,   kui   seda   ilmsiks   tulla
kuidas   ta   titat    armastab    või   kergete
elukommetega   abielumees   ,   kes   lõbustab
lastakse   (Oidipuse   ja   Elektra
oma fantaasiat sellega, et tema naine on
kompleks)
truudusetu.   
Sublimatsioon ehk sobitamine ­
see   on   mittesobiva   seksuaalsuse   või   agressiivsuse   muutmine
sotsiaalselt vastuvõetavaks: tööks, spordiks, hobideks.
26
Projektsioon   ehk   peegeldamine   ­    teisele   isikule   vastu­võetamatute
asjade ja tunnete omistamine. 
Reaktsiooni   kujundamine   ­  rahutustunde     asendamine   teise
vastandliku   tundega.   Inimesed
Näiteks   Poiss   ütleb:   Ma   ei   mängi   Tommiga,
sest ta ei meeldi mulle. Kuid tegelikult on tõde
armastavad   arvata,   et   nad   on
selles, et poisile meeldib Tommi nii väga, et ta
tegelikult vabad. 
on hirmul, et ei saa temaga mängida.   
Erikson
Erik H. Eriksoni psühhosotsiaalse arenguteooria taust
Erik H. Erikson sündis 1902.a. Saksamaal, kus veetis ka lapsepõlve ja
nooruse.   Täiskasvanuks    saades    läks   ta   Viini,
tutvus   lähedalt   Freudiga   ja   alustas   õpinguid
Tema tegevus sai mõjutatud  Viinis  Anna Freudi
poolt   (hiljem   ta   kummutas   osa   Freudi   poolt
esitatud   seisukohti).   Tema   uurimised   olid
tublisti avaramad, kui Freudil. Ta tegi uuendusi
ja täiendas Freudide teooriat.
Psühhoanalüütilises
 Instituudis.   Eriksoni
õpingud   lõppesid   1930ndatel.   Hitler   tuli   võimule   ja   Erikson   kolis
1933.a.   Ameerika   Ühendriikidesse   (USA).   Ta   tegeles   seal   edasi   kui
lasteanalüütik,   hiljem   kui   uurija   ja   õpetaja.   Kalifornias    sooritas
Erikson   indiaanlastega   seoses   uurimuse,   millele   põhineb   tema
1950.a. ilmunud kuulus raamat “Childhood and society”. 
Eriksoni   erinevatest   rahvustest   (taanlane   ja   šveitslane)   vanemad
lahutasid oma abielu ja ta tundis nooruses suurt puudust oma isast.
Tal   oli   nooruses   suur   tung   ideaalide   järele   ja   teda   peeti   isegi
“punaseks”.   Immigrandina    tajus    ta   identiteedikriisi   ja   pani   tähele,
kuidas   sama   kriis   vaevas   II   Maailmasõjas   sõdivaid   sõdureid   ja
alaealisi. Ta järeldas, et identiteedi leidmise küsimus on elus tähtis
teema.
27
Viinis elades enne psühhoanalüüsiga tegelema hakkamist õpetas ta
koolis kunsti, kasutades Montessori meetodit. Ta rõhutas, et väiksed
lapsed   õpivad   läbi   mängu.   Sellega   on   seotud   ka   tema   hilisem
indiaanlaste kasvatustavade uurimine Põhja Californias. .
Erikson oma  psühhoanalüüsi teoorias  märkis, et inimese elukäigus
on   muutumisel   erinevad
näiteks esimeses  kriisis  tuleb otsustada 
eesmärgid,   mil   oma   ego
usalduse või umbusalduse vahel. Läbi 
seisukohalt
 
suhtutakse
positiivsete omaduste võidakse kaasa võtta ka
erinevalt   kultuuri   ja
mõni negatiivne element. Terviklik inimene 
sotsiaalsuse arengusse. 1950
näiteks on maailma suhtes baasiliselt usaldav,
aastal   nimetas   ta   neid   „osi”
aga vajab õppimiseks mingit osa 
umbusaldusest, et vältida ohte või 
ehk „vanuseid”  oli 8. Iga aste
ebameeldivaid olukordi elus.
tähistab
 
oma
psühhosotsiaalselt   arengult   jõudmist   pöördepunkti,   personaalset
kriisi, mis sisaldab erineva tähtsusega konflikte. See on eriti kriitiline
aeg, kus kaalutakse läbi eelmises astmes elatud elu. Erikson uskus,
et   need   kriisid   tulevad   nähtavale   vastavalt   arenguküpsuses
saavutamisele . 
Terviklik   isiksuse   (ego)   areng   toob   kaasa   uuele   arenguastmele
jõudmise   ja   sellega   sobiva    kohanemise .   Kui   inimene   ei   ole   kriisiks
küps, siis ei toimu isiksuse terviklik areng ja see on tema isiksuse
arengule   takistuseks.   Eduka   otsuse   tegemine   igas   8   kriisis   vajab
inimene võimaluste kaalumist ja positiivse ja negatiivse vastandamist.
Edukas   väljatulemine   igast   kriisist   annab   arengule   kaasa   erilise
tunnuse/omaduse   (Erikson   nimetas   vooruseks),   milleks   esimeses
etapis  on lootus.
28
Joonis 3 . Arenguväljakutsed Eriksoni järgi
VANADUS , 
KÜPSUS
KIRGAS-TUMINE
TÄISKASVAN
UUE
U
SUGUPÕLVE
VARAJANE 
LOOMINE
TÄISEALINE
NOORU
LÄHEDASED
S
INIMSUHTED
ISESEIS-VUMINE
MURDEIG
OMA ROLLI
identiteet
EBASELGUS
A
ALAVÄÄRSUS
7-11
TEOVÕIME
SÜÜTUNNE
ALGATUSVÕIME
3.- 6
HÄBI, KAHTLEMINE
ISESEISVUS
1-3
EBAKINDLUS
0-
USALDUS
1
Erikson   esitas   oma   raamatus   “Childhood   and   society”   teooria
lapsepõlve   arengu   ja   sotsiaalse   keskkonna   vahelistest   suhetest.   Ta
selgitas   kuidas   lapse   arengukeskkond   (tema   vanemad,   nende
kasvatustraditsioonid,   suguvõsale   omased   kasvatusviisid,
normihierarhia jne.) mõjutab isiksuslikku arengut. Läbi oma isiklike
kogemuste   (immigrant,    kokkupuude    erinevate   kultuuridega)   Mõistis
Erikson,   et   Freudi   teooriat   tuleb   kaaluda,   võttes   arvesse
ühiskonnamõjutusi   inimesele.   Tüdruk,   kes   kasvab   üles   Siuxi
indiaanlaste reservaadis, kus teda  õpetatakse  teenima  oma  tulevast
kütist abikaasat on oma  arengult erinev, kui seda on tüdruk, kes on
saanud   kasvatuse   sajandialguse   Viinis   jõukas   juudi   peres.   Sellised
olid aga enamik Freudi patsiente. Samuti märkab Erikson, et Freud
vaatab   ühiskonnale,   kui   millelegi   negatiivsele.   Freud   näeb
29
tsivilisatsiooni kui rahulolematuse põhjustajat, tõkestust bioloogilisele
juhtimisele.     Erikson   näeb   ühiskonda   võimalikult   positiivsest
vaatenurgast, kui ego ja mina (selfi) kujundajat.
Siuu    indiaanlastel   oli   kaks   tüüpilist   omadust:   suur    heldus    ja
loomupärane vastupidavus, tugevus. Sotsiaalse süsteemi tõttu on
sel neile  keskne  tähendus. Siuud elatusid jahist ja oli vajalik, et
parimad   jahimehed   oleksid   helded,   jagaksid   saaki.
Vastupidavust    vajasid   nad   jahti   pidades   ja   liikuva   hõimuna
vaenlasi  kohates. Siuudele oli omane võitlushimu, isegi sadism ja
võime vastu pidada äärmisele valule ja piinamisele.
Yurokiid   olid   paikne    hõim ,   kelle   elu   koosnes   tagavarade
kogumisest ja kauplemisest. Nad olid kitsid, säästsid saaki ja
tingisid kauplemisel.
Kuidas  Siuu   lapsed   kasvasid   heldeks   oma   hõimu   hulgas   ja
teiselt  poolt loomupärastelt vastupidavateks võitlejateks? Kuidas
Yurokii hõimu lapsed kasvasid kitsideks kauplejateks?
Siuu imikut imetati alati kui ta seda tahtis. Siuu last ei tohtinud
lasta pettumuse  põhjusel  nutta. Nii sai aluse heldus piiramatust
õigusest nautida rinnapiima ja sellest sündis turvalisuse tunne.
Kui   laps   hakkas   hammustama   karistas   ema   teda,   isegi   võis
peksta. Lapse raevudes seoti ta kaelapidi kätki külge ja ta ei
saanud väljendada raevu ja viha liikumisega. Selline pettumuse
ja hammustamisviha allasurumine tekitas metsikust, vaenlase ja
saagi   suhtes   ründavust   ja   sõdimise   soovi,   kuid   ka   võimet
valitseda  oma raevu ja pettumuse tundeid.
Yurokiide imetamisaeg on Ameerika indiaanlaste hulgas lühike,
vaid 6 kuud. Seejärel nad võõrutati rinnast ja toetati lapse varast
iseseisvumist.   Söömiskommete   õpetamisse   kuulus   toidu
austamine   ja   enesekontroll.   Karistuseks   jäeti   ka   söömata.
Söömatajätmise   kogemused   tekitasid   kitsidust,   varastamist   ja
enesele hoidmise tugevat vajadust.
30
Mõlema hõimu kasvatuses jätkusid samasuguste tavade sari läbi
kogu   inimese   arengu.   Nad   tugevdasid   teatud   isiksuslikke
omadusi, mis olid vältimatud elus toimetulekuks. Siuud ei oleks
toime  tulnud  Yurokiide  hulgas  ega ka yurokiid  siuude  hulgas.
Neid   kasvatusviise   ei   kasutatud   teadlikult.   Nad   sisaldusid
kultuurile omastes väärtustes ja eesmärkides, mis tootsid teatud
kasvatusvõtteid. Seetõttu need eesmärgid ja väärtused säilisid.
Nende uurimuste põhjal tegi Erikson järelduse, et ühiskond tugevdab
–    teadvustamata    ideoloogia   kohaselt   –   kasvatussüsteemi   kaudu
üksikisiku   isiksuse   teatud   omadusi..   Need   omadused   on
otstarbekohased ühiskonnas vajalike tegevuste jaoks, ellujäämiseks ja
sotsiaalseteks suheteks.
Inimene kasvab suhetes ühiskonnaga. Vanemad ja teised  kasvatajad
või kasvatuse eest vastutavad  organisatsioonid  toimivad selles suhtes
vahendajana. Last ümbritsevas keskkonnas juhendajad ja kasvatajad
on   oma,   isiklike   omaduste   kaudu   ühiskonna   väärtuste   ja
traditsioonide   kandjad.   Neid   toetavad   selles   ühiskondlikud
organisatsioonid nagu pere, kool, abielu ja lastehoid.
Tiia  Tulviste on uurijana osalenud rahvusvahelistes pereuuringutes.
Antud   kontekstis   pakub   huvi   väärtuste   ja   kasvatusstiilide    võrdlev
uuring eesti, soome ja rootsi  peredes .
Arenguväljakutsed arengu edasiviijatena
Eriksoni järgi igas uues eluetapis erinevaid arenguväljakutseid, 
millega toimetulekut temalt  oodatakse . Need väljakutsed määratlevad 
liikumise ühiskonda.. Nende väljakutsete mõte on selles, et nad 
Näiteks tuleb täisealiseks saaval  noorel  
panevad inimest tegema
õppida võtma vastutust elu eest, 
psüühilist tööd, pingutama,
iseseisvuda  vanematest , muretseda endale
kasvama nende suuruseks.
õppimiskoht, amet ja toimetulekuvahendid
Erinevate vanuseetappide
arenguväljakutsed Eriksoni
järgi on järgmised.
31
Imik
Põhi(alus) turvalise  sündi
Kiindumussuhte  loomine
Põngerjas e. maimik
Motoorsete  oskuste ja kõne õppimine
Puhtusepidamise õppimine
Eraldumine emast, tutvumine teiste inimestega
Esimeste käitumisreeglite õppimine
Mänguiga e. koolieelik
Peenmotoorika oskuste areng
Mängu ja fantaasia areng
Sõprussuhete loomine
Sotsiaalsete oskuste omandamine
Oma soo määratlemine –tüdrukuks/poisiks kasvamine
Kooliküpsus
Kooliiga
Kooliminek ja koolis õppimine
Koostöö ja vastastikuse suhtlemise õppimine
Harrastuste kujunemine
Normide omaksvõtmine, enesetunnetuse arenemine
autoriteedisõltuvusest iseseisva otsustamiseni
Noorus
Puberteediga kaasnevate muutuste omaksvõtmine
Eraldumine vanematest sõltuvusest
Sõprus(seltsimehelikkus)suhete loomine mõlema sugupoolega
Oma sooidentiteedi kujundamine
Väärtusmaailma loomineNoorem täiskasvanuiga
Seksuaalsete suhete stabiliseerumine
Abieluks ja pereeluks valmistumine
Õppimine, töö, majanduslik ja sotsiaalne 
vastutus
Maailmapildi ja inimkäsitluse moodustumine
Täiskasvanu
Pere loomine ja kooseluks sobitumine
Naise/mehe rolli  teostamine
Laste  kasvatamine
Töö, harrastuste ja pereelu  tasakaalustamine
Isiksusliku mitmekülgsuse arendamine
Küps sotsiaalne vastutus ja emotsionaalne paindlikkus
Vanadus
Elatud elu heakskiitmine/ leppimine  ja sellele 
tähenduse leidmine
Tööelust loobumine ja  kohanemine  
rollimuutusega
Vähenenud  füüsilise jõu ja  tervisega  
leppimine
32
Kohanemine üksindusega
Elu piiridega leppimine ja surma kohtamine
Eluetappide   arenguväljakutsed   tekitavad   arengukriise.   Kriis   on   töö
väljakutsega   sellega   toimetulekuks.   Kui   inimene   teeb   tööd   neist
väljatulemiseks, ta areneb. Ilma kriisita ei ole kasvu ja arengut.
Erikson eristas inimese arengus kaheksa arengukriisi, mis tulenevad
üksteisest. Eelneva kriisi läbi kasvamine ja arenemine  aitavad kaasa
uue kriisi kohtamisele. Arengukriisid kuuluva iga inimese ellu. Kriis
on hüpe tundmatusse. Siin  kogeb  inimene vastuolu keskkonna poolt
asetatud   ootuste/nõudmiste   ja   oma   teadmiste,   oskuste   ja   võimete
vahel. See tekitab hirmu, ahistust, ebakindlust ja suutmatuse tunnet.
Need tunded panevad inimese pingutama ja katsetama tiibu.
Kui   inimene   teeb   tööd    kriisiga    ja   tuleb   toime,    avanevad    talle   uued
kogemused,   uuelaadne  teadmine  ja tarkus iseenda,  maailma  ja elu
kohta.   Kriisid   on   kui   ronimine   mäelt   mäele,   tundmatul   maal.   Kui
jõudunõudev   ronimistöö   on   tehtud   avanevad   ees   uued,
ennenägematud ja  kogemata  avarused/maastikud.
Põhitundmused kriisi tulemusena
Kriisi   tagajärjel   moodustuvad   isiksuse   põhitundmused.   Neid
tundmusi kujutab Erikson vastanditena (vt ka joonist 3 ).
Arengukriisid nimetatakse nende järgi:
1. Põhiusaldus     
 – 
põhiusalduse puudumine (0­1)
2. iseseisvus, uhkus 
– 
ebakindlus, häbi (2. eluaasta )
3. algatusvõimelisus
­­ 
süütunne (mänguiga)
4. püsivus 
–
 alaväärsus (kooliiga)
5. identiteet 
– 
rolli ebaselgus (noorus)
6.  lähedus  
– 
eraldatus, isolatsioon (varane 
täiskasvanuiga)
7. loovus 
– 
allakäik, loobumine, stagnatsioon 
                                                       (täiskasvanuiga)
8. mina terviklikkus 
– 
lootusetus (vanadus)
33
Kuigi   põhitundmused   moodustavad   vastandid,   on   nad   mõlemad
kättesaadavad.   Inimene   saab   arengukriisi   läbides   kätte   ühe   poole
paarist.   Kui   noor   läbib   arenguväljakutsed,   tema   isiksuses   areneb
lähedusega   seotud  põhitundmus.  See  tähendab  seda,   et ta  suudab
eralduda   vanematest   ja   luua   inimsuhteid.   Ta   suudab   leida   endale
õppimis­   või   töökoha.   Ta   saab    kuuluda    ühiskonda   oma   alarühma
kaudu ega  koge  end olevat väljajäetuna. Vastasel juhul noor eraldub,
isoleerub.
Põhitundmuste keskne tasakaal kirjeldab kuidas üksikisik on tulnud
toime   kriisiga.   Arenguetappide   läbides   inimene   kohtab   ja   ta   kogeb
arenguetappi kuuluvaid mõlemaid tundeid, positiivseid ja negatiivseid.
Keegi   ei   saa   hoiduda   kogu   arengu   jooksul   kogemast   pettumusi,
alandust, eristumist ja üksindust.
Igas   arenguetapis   pannakse   põhitundmuste   tasakaal   ikka   ja   jälle
proovile. Kui lapse areng on olnud rohkem negatiivseid põhitundmusi
pakkuv,   tekitavad   ka   elu   jooksul   kogetud   pettumused   ja
ebaõnnestumised talle võimsaid negatiivseid tundeid nagu ahistus ja
süütunne.   Kui   lapse   areng   on   toimunud   positiivselt   kuid   ta   on
kogenud   ka   negatiivseid   tundeid,   suudab   ta   paremini   tulla   toime
ebaõnnega.
Positiivses arengus sünnib kriisi tulemusena  põhijõud .  Põhijõud on
inimese energia, usk ja enesele ja elule lootmine. See on elu edasiviiv
jõud, tänu millele  ta  usaldab  ja soovib   kohata uusi  väljakutseid  ja
ülesandeid. Kui inimene ebaõnnestub põhiülesannetes, jääb põhijõud
nõrgaks ja areng pidurdub.
Põhijõuks   on   imikueas  lootus:   usk   ja   usaldus   teise   inimese   ja
maailma suhtes. Teise eluaasta põhijõud on  tahe. Laps iseseisvub ja
väljendab selgelt oma tahtmisi. Mängueas otsib tahe väljapääsuteid,
eesmärke ja püüdlusi kõigis tegevustes, eriti mängus. Põhijõud on siin
teadlikkus ja sihiteadlikkus. Kooliealise põhijõud on  püsivus: tunne,
et tulen toime, oskan ja suudan.
34
Nooruse   põhijõud   on   kiindumus    ja    uskumine :   võime   sõlmida
inimsuhteid;   varases   täiskasvanueas  armastus   ja   pühendumine  :
võime luua vastastikuseid inimsuhteid ja pühenduda tööle, abielule ja
laste   kasvatamisele.    Keskea    põhijõuks   on  hooldamine,   vanaduses
loobumine ja tarkus.
Inimese käitumine, sõnad, teod ja tegevus on arengukriisis nähtavaks,
tunnetatavaks ja katsetavaks pooleks. See on elu argpäev. Väike laps
trotsib   ja   esitab    küsimusi    sugupoolte   asjadest,   murdeealine   trotsib
enesekindlustest   ja   veedab   aega   sõpradega,   keskealine   mõtiskleb
möödunud   elu   üle,    vanur    tegeleb   mälestustega   jne.   Tundes
arengukriise mõistad teisi inimesi ja nende  käitumist. Teame, miks
vanur meenutab, miks väikelaps trotsib ja küsib jne.
Kriiside    ja   arenguväljakutsete    tundmine    võimaldab   ka   kasvu   ja
arengu toetamist. Teame, missuguseid ärritajaid, teadmisi, toetust ja
turvalisust   mingis   arenguetapis   vajatakse.   Mõistame,   mida   võime
mingilt  inimeselt  oodata, et me ei loodaks liiga palju.
Kui laps saab paari aastaseks oskame austada tema tahtmist teada
saada,   ta   on   iseseisvumise   eas.   Kui   murdeealine   otsib   omaealiste
seltsi,   mõistame,   et   see   on    vältimatu    tema   eraldumiseks
täiskasvanute   autoriteedist.   Kui   vanur   mõtiskleb   surma   üle,
võimaldame talle selle, mõistes, et läheneva surma käsitlemine on osa
kriisist.
Nende   arenguetappide   läbimine   on   toetamist   vajav   ka   siis,   kui
inimene   on   puudega   või   haige.   Omastel,   vanematel   ja   hooldajatel
tuleb hoolitseda selle eest, et igale ühele pakutakse võimalikult head
arenguvõimalused. 
Kuidas   toetada   16aastast    ratastoolis    olevat   poissi
sooidentiteedi   arengus,   kuidas   turvatakse   tema
Kui
 
tunneme
iseseisvumist, kuidas ta saab kogeda oma kuuluvust
arengukriiside
ühiskonda,   kuidas   ehitub   üles   tema   väärtuste
väljakutseid   on   kergem
maailma? 
märgata   ka   normaalset
ja kõrvalekalduvat käitumist. Sellega tunneme ära need situatsioonid,
kus inimene vajab erilist toetust.
Kuidas turvatakse  voodis  oleva mänguealise mängu,
võimaldatakse   fantaasia   ja   kõne   arengut,   kuidas
luuakse    talle   võimalused   luua   sõprussuhteid   ja
35
toetatakse peenmotoorikat?
Eriksoni   teooria   valgustab   neid   pooli   inimese   elust,   mida    kohtame
hooldus ­, põetus­ ja kasvatustöös. Teooria toob esile kriisi kaks eri
nägu: selle, et kriis viib energia, tekitab ahistust jne,, aga ka selle, et
kriisi õnnestunud läbimine tähendab kasvu ja jõuvarude lisandumist.
Tehes   tööd   kas   siis   kasvavate,   haigete   või   tõrjututega,   on   töö   sisu
inimeste toetamine nende kasvukriisis, nende jõuvarude vabastamine
kasvuks.
Teadmine arengukriisidest annab teatud spikri mõistmaks oma elu,
minevikku, olevikku ja tulevikku. Teooria annab maamärgi, mille abil
saame mõelda kogemustest. Nii õpime tundma ja mõistma iseennast
ja oma käitumist erinevates eluetappidest.
Mõtlemiseks ja tegemiseks ülesanded:
 Joonista paberilehe  keskele  horisontaaljoon paberi ühest
servast   teise.   Jaga   see   joon   vanusejoontega   kuni
tänapäevani.   Märgi   joonele   elu   sündmuste   kohad   nagu
lasteaeda­   ja   kooliminek,   ristimine,    leer ,   haigused,
kaotused,   muutused,   sõprused,   õppimine   jne.   Joonista
elujoon vasemalt paremale. Joon läheb horisontaaljoonest
allapoole kui kogemused on negatiivsed ja  ülespoole kui
need on positiivsed. Positiivse ja negatiivse tugevust saad
kujutada sügavuse ja kõrgusega.
 Analüüsi   tehtud   tööd   psühhosotsiaalse   arenguteooria
valguses. Milliseid väljakutseid leiad eri etappidest, kuidas
läbisid kriisid, kuidas tulid toime ja milliseid põhitundmusi
isiksuses moodustus? Millisena koged põhijõudu?
 Millises   arengukriisis   elad   praegu?   Milliseid
arenguülesandeid   see   sisaldab   ja   millised   on   selle
põhitundmus   ja   põhijõud?   Kuidas   need   elus    tunduvad
olevat?
36
Mahler
Margareth   S.   Mahler   ( 1897 ­1985)   on   austria­juudi   soost   laste
psühhoanalüütik.   Ta   uuris   alul   väikeste   laste   psüühikahäireid.
Uuringute   põhjal   esitas   ta   oletuse   sellest,   et   inimese   mina­pilt,
kogemus iseendast on pärit  tugevast  ühtekuuluvusest, sümbioosist,
mida laps kogeb suhetes hooldajaga elu algusetapil.
Mahleri   juhtimisel   viidi   hiljem   läbi   lai   uurimus,   kus   jälgiti   kolme
esimese   eluaasta   jooksul   laste   arengut   täpsemalt.   Selle   tulemused
ilmusid   1975   aastal   teoses   “The   psychological   bith   of   the   human
infant ”.   Mahler   kirjeldab   lapse   psüühilist   sündi   kolmeetapilise
arengutegevusena:
 Normaalne autism 0­2 kuud
 Sümbioos 2 kuud – 2 aastat, tugevamatel 2 – 5/6 kuud
 Separatsioon   –   individualiseerumine   (eristumine   –
iseseisvumine) 5/6 kuud – 3 aastat
Selle teooria kohaselt on laps sündides psühholoogiliselt   “ei keegi”.
Tal ei ole psühholoogilist kogemust iseendast kui  erinevast  olendist.
See erinevus, lapse isiksus (persona), kasvab vastastikustes suhetes
teda hooldavate inimestega.
Normaalne autism
Imik   on   sünni   järgselt   nn.   normaalse   autismi   seisundis.   Laps   on
omaette  ja sissepoole pöördunud. Ta ei ole loonud veel vastastikuseid
suhteid   ja   kiindumussuhet   teise   inimesega.   Imiku   elu   juhivad
refleksid.   Tema   tähelepanu   keskendub   suures   osas   oma   keha
tundmustele.   See   ei   tähenda   seda,   et   imik   oleks   passiivne.   Tema
aistingut toimivad hästi ja ta on huvitatud hooldajast ja keskkonnast.
Imikul   ei   ole   veel   füüsilist   ja   psüühilist   iseseisvuse   ja   erisuse
kogemust.   Ta   on   ühine   ümbritseva    maailmaga .   Kui   laps   liigutab
juhtumisi kätt näo ees võib ta ehmuda, sest ei tea, et see on tema
enda käsi. Väike laps ankurdab ümbritseva maailma iseenda külge.
Kui   ta   kogeb,   et   see   on   turvaline,   saab   ta   võimaluse   kogeda   ka
iseennast turvalisena.
37
Lapse   kasvamine   inimlikuks,    sotsiaalseks    olendiks   eeldab
inimväärikat   kohtlemist.   See   tähendab   lapse   heakskiitmist,
hindamist, austamist ja armastamist. Lapsel on õigus unele, näljale,
nutule,   soojusele   jne.   Ta   on   õigus   positiivsetele   ja   negatiivsetele
tunnetele ja nende väljendamisele. Lapsel on õigus olla tema ise, õigus
tingimatule armastusele.
Kui hooldajad  hindavad  lapse  olemist, tundeväljendusi ja käitumist
heaks ja halvaks, armsaks ja rumalaks, ei ole lapsel võimalust kogeda
hea, oluline ja heakskiidetud olemist sellisena kui ta on. Kui vanemad
kogevad   last   kui   nõudlikku,   häiritsevat   ja   jonnivat,   laps   kogeb
isiksust hiljem mittepiisavaks, halvaks ja iseennast süüdiolevaks.
Kui   hooldaja   mõistab   lapse   tundeväljendusi,   mõistab   nende
tähendust,   on   võimeline   empaatiliselt    kuulama    lapse   vajadusi   ja
rahuldama   neid,   laps   kogeb   end   olevat   hinnatud,   hea,   piisav   ja
armastatud .
Sümbioos
Sümbioosi   all   mõeldakse   tugevat   ühtekuuluvustunnet,   kooselu.
Sümbioos   kestab   üldiselt   kogu   väikelapseea,   kuid   tugevam   on   see
mõne kuu jooksul 5­6  elukuu  ümbruses. Seejärel hakkab sümbioos
vähehaaval    purunema    ja   laps   iseseisvuma.    Sümbioosis    ehitatakse
üles lapse põhiusaldus ja eneseusaldus. 
Kui laps saab umbes 2­4 kuuseks, hakkab ta
huvi   tundma   keskkonna   eriti   teda   hoidvate
inimeste   suhtes.   Laps   ehitab   silla   teiste
inimeste   juurde,   suhtlemisele.   Ta   lõpetab
lalisemise   kui   temaga   räägitakse,   ta   vastab
pilgule   pilguga,   ta   vastab   naeratusega   jne.   On   sündimas   esimene
kiindumus­   ja   armastussuhe.   See   inimsuhe   on   aluseks   lapse
sotsiaalsele kasvule.
Imik ei erista veel iseennast ümbritsevast maailmast ega hooldajast.
See,   millise   hoolduse   laps   saab,   määrab   kauaks   need   kogemused,
millele   ta   ehitab   oma   isiksust.   Kui   tahetakse,   et   lapse   ja   hooldaja
38
vahel kasvaks  kiindumussuhe  peab hooldaja olema sama. Kui tuttav
hooldaja   toob   rahuldust   ja   turvalisust,   kiindumus   tugevneb.   Kui
hooldaja vaheldub, lapse turvalisus vappub ja ta kukub turvalisuseta
tühjusesse. Turvalisust toov hooldaja on selles etapis lapsele kõik. Kui
see puudub on ainult tühjus.
Missugune on hea lapsehoid? Kui lapsel on  nälg , peab ta saama seda
väljendada   ja   saama   abi   hooldajalt,   kui   ta    nutab    turvalisuse
puudusest, peab ta saama turvalisust. Hea hooldus on selline, kus
lapse vajadustele vastatakse võimalikult hästi. Usaldus sünnib lapse
vajadustele vastamisest. Heale hooldusele on omane  empaatia  ja lapse
tunnete väljendamist väärtustav suhtumine. Hooldajal tuleb usaldada
lapse väljendusi mitte vähendada neid. Lapse nutul on alati põhjus,
rahutusel sisu.
Kui   laps   saab   väljendada   oma   vajadusi   ja   tajub,   et   ta   suudab
mõjutada keskkonda ja saab abi, tugevneb arenemises olev erilisuse,
mina tunne. Kui last hooldatakse üle, vajadused rahuldatakse enne
kui ta saab neid  väljendada, tema kogemus iseendast  kui erilisest,
aktiivsest isiksusest jääb nõrgaks. Temast võib kasvada nõrk, sõltuv
ja passiivne isiksus. Kui jälle lapse vajadusi ei rahuldata hävib tema
põhiusaldus.
Sümbioosi ajal saavad lapsele selgeks oma keha piirid. See füüsiline
erisus on psüühilise erisuse ,mina, kogemuslik eeldus. Imiku kehapilt
on tema mina elamuslik alus.
Positiivne   ja   tugev   kehakujutlus   areneb   hea   hoolduse   puhul   poole
aastaga. Arengut toetab lapse liikumine, süles hoidmine, musitamine,
massaaž,   müramine jne. Kõik need annavad lapsele teada, et tema
keha on eriline, heakskiidetud ja armastatud.
Selles etapis püütakse kõik lapse vajadused rahuldada. Ta saab süüa
kui on näljane, ta saab  magada  kui on väsinud, ta saab seltsi kui
seda nõuab, talle antakse  mänguasi  kui ta ajab end õieli, ema tuleb
kui ta hüüab jne. Lapsel kasvab  käsitlus  või tunne, et ta saab kõike
soovitut. Räägitakse kõikvõimsuse kujutlusest ehk omnipotentsist.
39
Laps    arvab ,   et   ta   on   suur,   kaunis,   võimekas,   ta   ei   märka   võimete
piire .   Arenemaks   tugevaks   vajab   lapse   enesetunne   kõikvõimsuse
kogemust, piirideta usku enda  võimetesse . Terve arengu edenedes see
illusioon hävineb tasapisi, kui lapsele pannakse piire ja ta kogeb, et
kõik ei olegi võimalik. Kui kõikvõimsus jääb tugevaks, ei suuda laps
luua realistlikku  käsitlust  iseendast ega maailmast. Küsimuse all on
sel juhul psüühikahäire,  isekas  nartsitsism, millel on omane empaatia
puudus, häbenematus /julmus ja oma saavutuse tugev taotlemine,
oma vajaduste rahuldamine sõltumata teistest.
Sümbioosi   etapp   lõppeb   kui   laps   on   umbes   pooleaastane,   laps   on
tajunud   ennast   kui   erilist   olendit,   imiku   ja   hooldaja   vahel   on
sündinud   kiindumussuhe   ja   hea   hooldus   on   loonud   aluse
põhiusaldusele, imiku enesetunde ja tuleviku inimsuhete aluse. Imik
on saavutanud kõikvõimsuse tunde, millele põhineb tema enesetunne.
Poole   aasta   järel   sümbioos   hakkab   tasapisi   purunema   ja   lapse
iseseisvumise   areng   algab.   Seda   arenguetappi   nimetatakse
eristumiseks ja iseseisvumiseks ja see kestab kolmanda eluaasta.
Eristumine ja iseseisvumine
Eristumine   on   psüühiline   kasvutegevus,   mille   läbinult   laps   tajub
ennast   eristunult.   Iseseisvumine   on   erilise   isiksuse,   mina
saavutamine.   Paariaastane   on   laps   eraldunud   hooldajast   erinevaks
isiksuseks.   Tal   on   käsitlus   iseenda   minast   ja   seda   võimaldavast
tahtest. Sümbioos on möödunud.
Iseseisvumise areng on aeganõudev tegevus ja see tähendab kasvu nii
lapsele   kui   hooldajale.   Imik   kaotab   täieliku   sõltuvuse   hooldajast.
Lapse rinnast võõrutamine käivitab loobumise. Suhe emaga muutub
teistsuguseks,   füüsilise   sõltuvuse   asemele   tuleb   vaimne
ühtekuuluvus .
Lapse poolelt põhineb eraldumine sümbioosil. See tekitab usaldust ja
soove, kõikvõimsus ja kehakujutlus on selle aluseks, kust väikelaps
läheb pingutama kogemaks oma erinevust. Laps vajab eristumiseks
ema ja keskkonna toetust.
40
Loobumisest   sünnib   kaks   erinevat   isikut:   laps   ja   ema.   See   eeldab
emalt   võimet   ja   soovi    loobuda    lähedasest    suhtest    lapsega.   Laps   ei
suuda iseseisvuda ilma ema poolt antava võimaluseta. Emal on vajalik
loobuda   sümbiootilisest,   vältimatust,   kehalisest   andmisest   ja
saamisest. Selleks vajab ema oma tasakaalustatud  varase  lapsepõlve
loobumiskogemust.   Ta   peab   uskuma,   et   emaks   olemine   on   lapse
erinevates etappides erinev.
Kui   sümbioos   ei   hakka   purunema,   summutab   ema   lapse   arengu.
Erilisusele püüdlemist , tahte ja  jonni  väljendamist tajuvad vanemad
suure   ähvardusena   ja   see   vaigistatakse   näiteks   ülehooldamisega.
Lapsel  ei ole võimalust eristuda iseendaks.  Vanemad, kes  loodavad
iseendale    ja    tunnevad    end   seesmiselt   turvaliselt   toetavad   lapse
iseseisvumist.   Kui   nad   on   suutnud   lahendada   oma   erilisuse   ja
ühisuse vastuolu, suudavad nad pakkuda lapsele võimaluse.
Lapse iseseisvumises võimendub vanemate paarisuhe, lapse hingeline
kodu.   Kui   suhe   on   tasakaalus   ja   mõlemad   vajavad   ja   hindavad
teineteist, ei ole vajadust siduda last enda külge. Konfliktses suhtes
saab lapse ülesandeks kaitsta üht vanemate teise vastu või rahuldada
selliseid   psüühilisi   vajadusi,   mida   peaks   rahuldama    paarisuhte
kaudu.   Sel   juhul   muutub     laps   kaotuste   või   ebaõnnestumiste
korvajaks paarisuhtes.
Lapse eraldumine ja iseseisvumine kulgeb nelja arenguetapi kaudu.
Neist esimene on 5­ 8/10kuul toimuv eristumine. Sellele järgneb nn.
hajutamise    etapp,   mis   kestab   15.   kuuni.   Järgmine   etapp   on
kaheaastaseni   kestev   lähenemisetapp,   mille   all   mõeldakse   lapse
hooldajasse   taas   takerdumist.   Neljas,   iseseisvumise   etapp,   kestab
mänguea kolmanda eluaasta.
Eristumine
(5 – 8/10 kuud)
Lapse   kogemus   oma   füüsilisest   erisusest   tekitab   kiindumust   ja
uudishimu   keskkonna   suhtes.   Ta   uurib   ja   vaatleb   huviga   inimesi,
esemeid,   hääli   jne.   Ta   märkab   esemeid,   roomab   nendeni   ja   tutvub
41
maailmaga. Imik väljendab selgelt kui on saanud piisavalt süüa. Kui
ema üritab teda sööta, siis pigistab ta suu kõvasti kinni ja keerab pea
ära.
8­9 kuuselt hakkab laps võõrastama. See on ennetav tunne sellele, et
lapse   ja   hooldaja   vaheline   tihe   suhe   ei   saa   jätkuda   lõpmatuseni.
Võõristamine   on   viide   selle,   et   lapse   ja    tuttava    hooldaja   vahel   on
olemas   turvaline   suhe.   Võõrastamine   kuulub   normaalsesse
arengusse. Selles etapis ei ole lapsel veel püsiv kujutlus hooldajast. Ta
on   niiöelda   turvalisuseta   kui   hooldaja   ei   ole   lähedal.   Võõrastamise
kaudu tekkinud hirm ja turvalisest hooldajast  kujutluse  puudumine
viivad sellele, et laps on kergelt haavatav sattudes hooldajast eraldi.
Enne   võõrastamist   laps   ei   vali   hooldajat.   Laps   ei   protesteeri   kui
hooldaja   vaheldub.   Kiindumuse   ja   põhiusalduse   sünni
võimaldamiseks   ei   tohiks   hooldajat   vahetada.  Kui   laps   satub   võõra
hooldaja   kätte   eristumisperioodil   ta   protesteerib,   võõrastab   ja   on
rahulolematu,   kuni   harjub   hooldajaga.   Seda   perioodi   nimetatakse
eristuskiindumuse    perioodiks .   Laps   on   juba    kiindunud    emasse   ja
isasse ja kogeb teisi hirmutavatena. Hooldaja lähedalolek ja hoidmine
on   lapse   ainuke   turvalisuse   allikas.   Tal   ei   ole,   veel   mälestusi   ega
kujutlusi   teistest   hooldajatest,   näiteks   turvalisust   toovast   emast.
Hooldaja ei tohiks vahelduda.
Lapsel   areneb   võime   mäletada   kujutluse   abil   hooldajat.   Ta   võib
seetõttu   eraldatuse   korral   saavutada   turvalisuse   meenutades
hooldajat. Kui last hoiab näiteks kasvataja või medõde või  lapsehoidja
läheb  ta tuttava hooldaja rinnale,  mitte  kõrvale.  Laps  on siirdunud
paljudesse   kiindumuseperioodi.   Ta   võib   kiinduda   erinevatesse
inimestesse.   Eemalolek   tuttavast   ja   turvalisest   hooldajast   ei   ole
psüühiliselt enam nii raske.
Harjutamisetapp
(8/10 kuud – 15 kuud)
See on oskuste ja iseseisvumise  harjutamine . Laps õpib kõnelemist ja
motoorseid    oskusi.   Ta   roomab   ja   kõnnib   hooldajast   eemale,   näeb,
42
kuuleb ,   haistab,   maitseb,   tirib,   lükkab,   hammustab,   rebib,   võtab
tükkideks   jne.   kõike,   mis   on   tema   ulatuses.   Mõistev   ja   innustav
suhtumine   tema   õppimisse   tugevdab   lapse    positiivset    käsitlust
iseendast.
Motoorsed    oskused   ja   kiindumus   viivad   lapse   hooldajast   eemale   ja
toetavad   tema   iseseisvumist.   Sellel   eale   on   omane   nn.   turvalisuse
tankimine. Lapsel on võime meeles pidada turvalisust andva hooldaja
kujutlust  veidi aega. Ta tajub, et hooldaja on olemas, kuigi teda ei
näe.   Laps   roomab   teise    tuppa ,   tutvub   selle   sisuga,   värvidega,
maitsetega   jne.   Kui   kujutlus   nõrgeneb,   roomab   ta   kiiresti   tagasi
hooldaja juurde tankima end turvalisusega. Siis saab ta taas uuesti
alustada uurimismatka.
Lapse turvalisuse tankimine on turvalisuse, energia, jõu ja usalduse
kogumine.   Seega   ei   ole   ükskõik,   kuidas   lapse   ja   hooldaja   vaheline
tankimistegevus moodustub. Süli, hellitus, heakskiit ja ühine  rõõm  on
parimad   turvalisuse   andjad.   Lapsele   on   oluline,   et   täiskasvanu   on
lähedal,   kättesaadav,   nägemise­   ja   puudutamiskaugusel   kui   teda
vajatakse.
Lähenemisetapp
(15 kuud – 2 aastat)
Lapse eraldumine hooldajast on kiire. Ta tahab kogeda arenevat mina
alustades selgelt oma tahtmise väljendamisega. Ta ei nõustu sööma
kõiki toite, tahab sülest ära või sülle, nõuab asju ja on vastu näiteks
magamisele või riietumisele. Ta tahab ise teha, proovida ise, minna
ise. “Mina mitte”, “ei”, “vaata ema”, “vaata isa” on tüüpilised  laused .
Iseseisvumisega samal ajal on laps hajuti hooldajasse takerduv. Ta
nõuab temalt jätkuvat tähelepanu, hoolt, lähedalolekut ja huvi ja tal
on raske toime tulla eraldi olemisega. See takerdumine võib ilmneda
näiteks uinumisraskustes.
Kuna lapse isiksus on just arenemas, vajab ta toetust, innustust ja
heakskiitu   oma   mina   suhtes.   Lapse   enesetunne   on   veel   habras   ja
43
haavatav.   Ta   kogeb   väiksemaidki   ebaõnnestumise   kogemusi   või
karistusi valutegevalt.
Lapse   vajadus   sõltumatusele   ja   sõltuvus   hooldajast   vahelduvad.
Lähenemisetapis   püüab   laps   lahendada   sõltuvuse   ja   iseseisvumise
vahelist   vastuolu.   Lähenemisetapp   on   tavaliselt   jumalagajätt   selle
sümbiootilise suhtega, mis on varasemalt ehitunud hooldaja ja lapse
vahele.   See   on   jõukogumine  maailma   astumiseks.   Lähenemine   on
turvalisuse saamine eesolevaks hirmutavaks iseseisvuseks.
Iseseisvus   on   märgata   lapses   ka   tema   püüdluses   valitseda   oma
käitumist. Ta püüab   tagasi hoida nuttu, näitamaks iseseisvust. Ta
õpib   kasutama   defensiivsust   ja   kaitseid   säilitamaks   tasakaalu
pettumus­   ja   ahistusolukordades.   Laps   võib   näiteks   süüdistada
hooldajat ebaõnnestumises,  visata  piimakruus jonniga põrandale, kui
joomine ebaõnnestub jne. Päevahoius ja  haiglas  võib lapse  kogetud
ahistus   siirduda   oma   vanemate   vastu.   See   kõik   on   oluline   töö
iseseisvumiseks,   kus   on   vajalik   tulla   toime   üksi   ka   ahistavates
situatsioonides .
Lähenemisetapis   kasutab   laps   abivahendina   nn.   siirdumisobjekte,
esemeid,   millele   ta   siirdab   hooldaja   isiku,   et   tunda   turvalisust.
Sellisteks   objektideks   võivad   olla   uinumise   esemed,   räbalad,   ema
rätik,   nukud,   mänguasjad   vms.   Kui   hooldaja   on   ära,   loob   laps
siirdumisobjekti   saavutamaks   turvalisust.   Kui   laps   läheb   magama,
lasteaeda,   kohates   uusi   ja   hirmutavaid   olusid   vajab   ta   mänguasja.
See aitab lapsel hoida turvalisuse tunnet, mida hooldaja on taganud.
Mänguasi tugevdab kujutlust hooldajast. Mänguasja, luti, räbala või
eseme   välimusel   ei   olemidagi   tegemist   selle   poolt   tekitatud
turvalisusega.   Tähtsad   on   need   omadused,   mis   seostavad   selle
hooldajaga.   Laps   ei   lase   seetõttu   pesta,   ära   võtta   või   vahetada
mänguasja, see on talle armas just sellisena.
Mehhaanilised teooriad
Vastavalt   klassikalisele   mehhaanikaseisukohale   on   inimene   nagu
masin, kes reageerib stiimulitele automaatselt. Kuna me oleme kõik
44
keskkonna poolt sarnaselt mõjutatavad isikud, siis võime ennustada,
kuidas   inimene   käitub.   Mehhaanika   teooria   näeb   muutuse
kvantitatiivset   erinevust   (muutuste   hulk   on   olulisem   kui   muutuste
liik)   ja   arengut   kui   sellele   järgnevust   (arvesse   võttes,   et    hilisemad
käitumised on varasematega sarnased). 
Mehhaaniline   teooria   ühendab   endas   2   psühholoogilise   mõtte
koolkonda: biheiviorism  ja sotsiaalne õppimine. 
Biheiviorism
Psühhoanalüütikute   mõtted   seostuvad   ebateadlike   motiividega,   mis
toetavad inimkäitumise motiive, kuid biheiviorismi pooldajad näevad
käitumist   kui   mõõdetavat   ja   registreeritavat.   Biheivioristide
eesmärgiks on määrata kindlaks need vahetud, tõelised ja jälgitavad
faktorid,   mis   on   vajalikud,   et   mõjutada/ennustada   käitumist
praktikas.   Biheivioristid   annavad   endale   küll   aru,   et   inimese
käitumine   on   mõjutatud   ka   hoiakute,   rolli   ja   stressi   poolt.
Biheiviorism   väidab,   et  õppimine,  see   on   käitumise   muutmise
võimalus ja järelikult arengu toimumise põhjus. Biheivioristid usuvad,
et   inimene   on   võimeline   kõigis   vanustes   õppima,   et   ta   on   sarnane
teiste loomadega maailmas, kuid erinev läbi reaktsioonide iseärasuse
oma   keskkonnas,   kus   nad   leiavad   vastuseks   meeldivuse,   valu   või
ähvarduse.   Biheivioriste   huvitab   ainult   kvantiteet,   mitte   kvaliteet,
muutus   ja   mitte   kirjelduse   aste   arengu   seisukohalt   võetuna.   Nad
kinnitavad, et õppimisel esmaselt pähe tulev mõte on määrav, et areng
on lihtne summa isikuste määratud vastustest. Nad on ka kindlad, et
vastus on määratud: klassikaline (kõik teavad, et nad vastutavad) ja
operatiivne  suund (kõiki kutsutakse instrumentideks).
45
Klassikaline  tingitus  
Ivan    Pavlov   (1849­1936),   Vene     füsioloog,   kujundas    koertel
süljeerituse   tekkimise   kellahelina    kuulmise    peale.   Nende   toit   toodi
vahetult
 
peale
kellahelinat.
 
Koerad
õppisid
 
kellahelinat
seostama   toiduga,   kell
tekitas
 
neil
 
alati
süljevoolust, isegi kui toit
ei   ilmunudki   nähtavale.
Pavlovi   kuulus   katse
demonstreerib
klassikalist    tingitust  ­
see   oli   tähtis   näitamaks,
et   nii   loom   kui   ka
Joonis 4 Pavlovi  eksperiment
inimene   õpivad    reageerima
mõjutajale.   Nüüd   jälgime   kolme   astet   klassikalisest   tingitusest
Esimene samm enne tingitud seose kujunemist on see, kui koer ei
erita veel sülge, kuid  kuuleb  kella helinat, sülge eritab ainult siis, kui
näeb toitu. Toit on siin  mittemääratud stiimul  (UCS), stiimul, mis
automaatselt toob esile mittemääratud vastuse koos  sülje  eritamisega.
Sülje eritamine on tingitud  reaktsioon  (mitteõpitud reaktsioon UCR).
See on automaatne mitteõpitud vastus kindlale stiimulile (toit). Kella
helistamine on  erapooletu  stiimul, see on üks juhuslik tunnus, mis
kutsub   esile   reflekse   vastuse.   Teine   samm   on   tagasipöördumine
tingitusele,   kui   katsetaja   korduvalt   mõjutab   neutraalse   stiimuliga
(kell) ja mittetingitud stiimuliga (toit) koos. Iga kord kella helistades ja
toitu   näidates   koer   reageerib   toidule   vastava   toidunäitamise
refleksiga.   Kolmas   samm   on   tingitud   avaldumine,   see   tähendab,   et
koera  sülg voolab kellahelina peale. Koer õppis kella seostama toiduga
ja reageerib sellele samasuguse kehalise stiimuliga. Kell sai tingitud
stiimuliks (CS),  kui originaalne  neutraalne  stiimul (kell) toob esile
46
tingitud   stiimulist   (toit)   tuleneva   käitumise   mittetingimusliku
käitumisena,   siis   on   tegemist   õppimisega.   Sülje   eritus   muutus
tingitud vastuseks (CR), mille tõi esile tingitud stiimul (kell).
John   B.   Watson   (1878­1958)  on   esimene  biheiviorist,  kes  kasutas
stiimul­rektsiooni teooriat laste õppimise uurimiseks.   Tuntud on nn
„väikese   Alberti   „    eksperiment .   Selles   eksperimendis   esitati
samaaegselt stiimulitena valge küülik ja kerge elektrilöök. Tulemuseks
oli, et laps puhkes  nutma  ja väljendas hiljem hirmu kõigi pehmete ja
valgete asjade suhtes (jõuluvana habe jne). 
Töödeldud tingitus
B.F Skinner (s:1904), ameeriklane, kes edukalt juhtis biheivioriste, oli
esimene isik, kes ütles, et on võimalik arendada tingitust vanemate,
õpetajate, loomade treenerite ja teiste selliste vormide puhul, et saada
soovitud käitumist. Skinner õpetas 1938 aasta eksperimendis tuvisid
vastama   erinevat   värvi   pallidele   vajutama   saamaks   erinevaid
"autasusid". Ta nägi, et seda põhimõtet loomadel arendades, võiks see
vastata   inimese  käitumisele.   Printsiibiks   oli,   et   organism   kasutab
vastavat kordavat käitumist ja ei korda seda käitumist  püsivalt , kui
see pole tema juures välja kujunenud vastavaks käitumiseks ­ milleks
on  autasu  püüdlemine või karistuse  vältimine .
See   põhimõte   tugineb  töödeldud   (instrumentaalsele)   tingitusele,
eesmärk   õppida   on
Tuvi vajutab  punasele  pallile  tuvi saab toitu ( R )
loomadel   ja   ka   inimestel
  tuvi vajutab punasele pallile ( DR ) (See  näitab
tingitud   juhtumit,   kus   tuvi   juhuslikult   vajub
punasele pallile. See on juhuslik vastavus (AR) on
kindlust    sisendav   (R),   sest   sellele   järgneb   toidu
saamine.   See   tugevdab   (kindlustab)   saadud
vastavust)    Tuvi vajutab uuesti punasele pallile
(   Algne   juhuslik   vastavus   saab   nüüd   sihilikuks
vastavuseks.(DR) Siin on tugevdav ­ kindlust lisav
mõju otsene. Jätkates nüüd mõnda aega, et kui
tuvi   vajutab   punasele  pallile   saab   ta   toitu,   me
näeme, et see kujutab talle omaseks. Selle mõju
lõpetamine  viib ta tagasi algse käitumise juurde ja
see õpitud omadus kustub.)
47
selleks,   et   sellisele   käitumisele   vastuse   saamine   kas   tugevdab   või
peatab   seda.   Vastus   seisneb   karistuse   või   selle   puudumise
järgnevuses.  Kindlus  ( järjepidevus )   on   stiimul,   mis   järgneb
käitumisele   ja   suurendab   tõenäosust,   et   käitumine   on   korratav.
Karistus   on   stiimul,   mis   püsivalt   jälgib   käitumist   ja  vähendab
tõenäosust, et käitumist korratakse. Seda osa õpingutest kutsutakse
instrumentaalseks   käitumiseks  sest   õppija   on   keskkonnast   tingitud
muutuste  instrument , see mis toob kas kindluse või karistuse. 
Kindlus (tugevus) võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne
pool koosneb autasudest nagu seda toit, aurahad, raha või auhind.
Negatiivne koosneb sellest, mis  indiviidile  ei meeldi (see on raskem,
sest   me   ei   tea,   kuidas   erinev   indiviid
Joonis 5 Watsoni eksperiment rotiga
käsitleb   seda   sündmust),   nagu   on   hele
valgus, vali hääl või must mähe.
Negatiivne tugevdaja võib olla mõnikord hämmeldus koos karistusega,
aga need kaks on oma olemuselt erinevad. Negatiivne kogemus võtab
ära kordava käitumise, kui karistus vastab käitumisele (nagu laksu
andmine lapsele või elektrišokk loomale), mis katsub hoida käitumist
selle kordamisest.
Vahelduv   tugevdamine   või   mittetugevdamine   on   võimalik,   see   loob
enam   vastupidavat   käitumist   võimalikele   juhtumitele.   See   tõstab
kõrgemale   inimese   individuaalsuse   ja    vahelduva    tugevusega
käitumistes  selgub  lõpuks, millised käitumisjooned säilivad.
Tingituse    katse   on   võimas   jõud,   et   seda   tarvitada   edukalt
programmõppes   ja   teistes   treeningutes   või   selleks,   et   muuta
täiskasvanute   või   laste   käitumist.   Soovitavad   juhtumid   on
julgestuseks
 
ja
Näiteks   väikese    poisi ,   kes   keeldub
rääkimast, vanem ei anna talle enam kommi,
mittesoovitavad
 
on
kui   ta   ütleb   midagi.   Seejärel   vanemad
annavad   ainult   siis   kommi,   kui   laps   ütleb
karistuseks   või   vältimiseks.
sõna ja siis, kui ta ütleb juba lause.
Valik   mõjusate   stiimulite
muutusteks tehakse individuaalsel treeningul: sest ühe isiku tugevus
võib olla teisele karistuseks.
48
Mis võib juhtuda, kui see on mittesoovitav käitumine (näiteks kui laps
keeldub järjekindlalt rääkimast)?  Vormimine  on see tee, mida toome
uue   võimalusena,   mida   toome   välja   selleks,   et   edasiminek   on
võimalik, kui see on enam kui ühe sooviks. Kui isik teeb midagi, siis
on   see   tema   parem   käitumine   (sarnane   võimalus   seda   otsida),
kindlus, mida nii võib saada. Kui selline kindlus on püsiv, siis järgneb
vastav autasu, kui seda pole, siis soovimatu käitumine suletakse. 
Vormimine on sageli kasutav käitumise muutmine, katsed kinnitavad,
et see kõrvaldab sageli mitte soovitud käitumise või õpetab soovitud
käitumist,   nagu   on   näiteks   potil   käimine.   See   on   laste   puhul
sagedamini jälgitav   vajadus, mis on aeglusest või emotsionaalsusest
mõjutatud.   Seda    tehnikat    on   soovitatud   kasutada   tegutsemisel
normaalse lastega.
Sotsiaalse õppimise teooria
Sotsiaalne õppimine on üks suund traditsioonilises õppimisteoorias,
mis  toetub  sellel, et lapsed tavaliselt jälgivad
ja   imiteerivad    mudeleid .   (oma   vanemaid).
Teooria   pärineb   Stanfordi   ülikooli
professorilt
  Bandura lt   (s:1925)   olles
mehhaanilisele
 
teooriale
 
toetuvaks
väljapaistvaks   suunaks,   mis   käsitleb
keskkonna   mõjusid.   Sotsiaalse   õppimise
teooria peab õppijat enam aktiivsemaks kui biheivioristid seda tegid.
Bandura   väidab,   et   inimese   oskuste   omandamine   ja   teadmiste
saamine tuleb ainult keskkonnast. 
Vastavalt sotsiaalse õppimise teooriale määratleb laps end läbi oma
vanemate,   kes   kujundavad   tema   käitumist   läbi   tunnustamise   ja
karistamise.   Kõige   tähtsam   element,   mille   teel   õpetatakse   on   keel,
seda   võib   käsitleda   kui
Näiteks   lapsed,   kes   selle   asemel,   et
mängida   teiste   lastega,   veedavad
kallaletungivahendit   (sissetungijat)
suure hulga oma ajast telerit vaadates,
meelte   moraalsele   arengule   ja
võtavad  tõenäoliselt   oma   mudelid
ekraanilt
49
sellise   ühiskondliku   käitumise   õpetajat,   mis   vastab   nende   soole.
(poisid tahavad käituda nii nagu nende issi ja tüdrukud nagu nende
emme)
Lapsed   õpivad    matkimise /imiteerimise   teel   aktiivselt.   Lisaks   oma
vanemate   jäljendamisele   valivad
Naine, kes õppides tennist mängima 
nad ka teisi mudeleid. Nad valivad
proovib teha tagantkäelööki nagu Chris
selleks   inimesi,   kes   on   saanud
Evert ja servida nagu Martina 
võimu   ja   autasu.   Lapsed
Navratilova. Tema jaoks on tunnetuslik 
mõjutavad   oma   iseloomu   läbi
(kognitiivne) mõjur isiku võime mängu 
tähele panna ja vaimselt organiseerida 
valitud
 
mudelite.
 
Näiteks
nii, et see oleks vastavalt mõjutatud kui
kalduvus /suundumus   ägedale
ta vaatleb mõne teise isiku käitumist.
kallaletungile   võib   olla   nagu
mudel,   mida   laps   sageli   kasutab.   Poisid   jäljendavad   agressiivsuse
mudeleid enam kui tüdrukud. 
Kui   biheivioristid   arvavad,   et   keskkond   vormib   last,   siis   sotsiaal­
õppimise teoreetikud usuvad, et laps samuti vormib ümbruskonda. 
Sotsiaalõppimise     teooria   suur   lahkuminek   puhtast   mehhaanilisest
teooriast   on   äratundmine   mõjutuste   sidumine   kognitiivsete
protsessidega   (tunded).   Vastavalt   sotsiaalõppimise   teooriale   õpivad
inimesed tervikmudeleid (käitumuslik­kognitiivseid tükke) käitumisest
vaadeldes mudeleid ja neid oma vaimse poolega kompides. Sotsiaalse
õppimise teoorias sisalduv kognitiivne pool annab võimaluse kasutada
laste   arengut   mõjutavaid   hingelisi   sümboleid,   et   vormida   normid
otsustamise aluseks käitumises.
Piaget
Šveitsi  teoreetik Jean Piaget (1896­1980) on
orgaanilise   teooria   kõige   tuntum   toetaja
maailmas.   Palju   sellest,   mida   me   praegu
teame, on suures osas tema loodud. Kui ta
oli   veel   poiss,   siis   ta   matkas   metsikutes
mäestikes   ja   uuris   kõiksuguseid   asju   ja
kirjutas   neist   ja   uuris   erinevaid   teemasid:
50
mehhanisme , molluskeid ja albiino­ varblaseid  pargis . Täiskasvanuna
omas ta avaraid teadmisi bioloogias, filosoofias ja psühholoogias. Ta
vaatles   lapsi   piinliku   täpsusega.   teda   huvitas   varakult   inimese
füüsiline  organiseeritus,  struktuur ja loogika. Ta konstrueeris  kogu
tunnetusliku (kognitiivse arengu) teooria:  muutuste järgi, mida ta
märkas   laste   kasvatamise   ja   arenemise   protsessis   ja   kasutas   oma
teadmisi nende maailmast. (lk22) pärast tema surma 1980. aastal, on
Piaget`ist   kirjutatud  enam  kui  40   raamatut.   Enam  kui  100   artiklit
lastepsühholoogias pärinevad tema töödest nii filosoofia kui hariduse
alal   ja   tema    materjaliga    tegeles   kaua   ega   tema   kaastööline   Barbel
Inhelder.   Piaget`i   teooria   on   orgaanilised,   nagu   seda   Lawrence
Kohlberg`ilgi
Piaget   aitas   välja   töötada   IQ    teste .   Ta   jõudis   järeldusele,   et
standardsed   testid   on   suurte   vigadega   .   See   viis   ta   lõpuks   välja
mõtlemisprotsesside teooriani . Läbi kognitiivse arengu omandab laps
teadmised maailmast.
Piaget on huvitatud arengu järjepidevusest, lähtudes intellektist, mis 
tuleneb lapse individuaalsusest. Piaget uuris just väikelapsi, mitte 
imikuid, kes pole võimelised küsimustele vastama. Ta jälgis ka täpselt
oma kolme lapse arengut.
Ta   uskus,   et   on   olemas   sünnipärane,   päritud   suund   kognitiivses
arengus. Ta   nimetas seda  funktsionaalseteks muutusteks  sest neid
kasutatakse   kõikides   kognitiivse   kasvamise   astmetes.   Tema   kolm
printsiipi on organiseeritus (korrastus), kohanemine ja võrdlemine. 
Kognitiivne  organiseeritus  on   suund   luua   süsteemi,   et   ühendada
kõik   isikute   keskkonnast   tulenevad   teadmise.   Kõikides
arenguastmetes   inimene   katsub   teha   ettekujutust   oma   maailmast.
Nad süstemaatiliselt korrastavad oma teadmisi sellest, mistahes osas
ja koostavad sellest omale võimaliku. Arenguprotsess koosneb enam
kui   ühest   lihtsast   organiseeritud   struktuurist.   Esimeseks   näiteks
imikul   skeemist   on   vaatamine   (jälgimine)   ja   haaramisliigutused.
Pärast imik ühendab need tervikuks­ ta haarab vaadatavat ja hoiab
51
objekti­ see on juba kõrge koordineeritus, mis kaasab nii silmad kui
käed ja nii arenevad kõik osad meie keskkonna mõjul. 
Enam ühtselt organiseeritu käe ja käe omandamine kannab rohkem
informatsiooni. 
Kohanemine  või   tõhus   integratsioon   (ülevõtmine)   koos   (lk23)   on
keskkonna   esinemine   pigem   topeltprotsessis,   sest   siin   sarnane
informatsioon   kohandatakse   sellega,   mis   juba   on   olemas   (teisene
funktsionaalne muutus). 
Assimilatsioon  (sarnanemine, segunemine)  on katse sobitada uut
informatsiooni olemasolevasse kognitiivsesse struktuuri. Kui rinnaga
toidetud imik hakkab imema kummist lutti, siis on ilmne, et nad on
sarnased, siis kasutatakse neid sama skeemi järgi ja kohanetakse uue
asja   olekuga.  Aokommunikatsioon   (kohanemine)  on   kognitiivses
käitumisstruktuuris   toimuv   muutus,   oskus   toime   tulla   uue
informatsiooniga.   Näiteks   kui   beebi   avastab,   et   imemine   pudelist
vajab mingit erinevat kõnes ja suus kohe kui katsub lutist või rinnast
imeda vana skeemi  kohaselt. Nii täiendades  üksteist nii sarnase ja
kohanemise   tööga   tekib   kognitiivne   kasvamine­edasijõudmine   teel,
kus laps mõistab, et teod on seotud keskkonnaga.
Võrdlemine  on   kolmas   funktsionaalne   muutus,   võrreldakse
tendentse,   mis   tekitavad   pingutust,   organismi   siseselt   ja   väliselt   ja
kognitiivsete   elementide   kulgemisena   organismi   sees.   Võrdlus   juhib
last   muutuseks.   Näiteks   sarnanemine   kohanemiseks.   Kui   lapse
olemasolev struktuur ei ole käsitlenud uut kogemust, ta vaatab uut
olukorda võrdlevalt organiseerides selleks vaimse tasandi näidise, et
saaks kohtuda keskkonna nõudmistega.
Piaget esimest kognitiivse arengu astet nimetatakse sensomotoorseks
(0­2). Läbi sensomotoorse arengu toimub ka kognitiivne areng. Sellele
on omane objekti konstantsus, mida iseloomustab asjaolu, et objekt
või olend eksisteerib ka siis, kui ta vaateväljast kaob. See võimaldab
lapsel tunda end turvaliselt kui vanemad on läinud, ta usub, et vanem
on   olemas   ja   tuleb   tagasi.   Teine   oluline    kontseptsioon    toetub
52
põhjuslikkusele   ­   ühed   sündmused   kutsuvad   esile   teise.
Kümnekuused   lapsed   hakkavad   eksperimenteerima   –   mängivad
tulega, võtavad asju  koost  lahti, panevad kokku, teevad hääli jne. Sel
perioodil   hakkavad   lapsed   mõistma,   et   ka   nemad   võivad   olla
põhjuseks.   Selles    perioodis    on   lapsel   piiratud   kujutlusvõime   ja   on
oluline   kasutada   sümboleid,    numbreid    ja   pilte,   et   minna   edasi
järgmisse kognitiivse arengu faasi.
Sensomotoorne areng jaguneb astmeteks:
  Reflekside  kasutamine – 0 ­1 kuu
Valitsevaks on sünnipärased refleksid. Saavutab kontrolli nende üle.
Ei   oska   koordineerida   infot   tunnete   jaoks.   Ei   haara   objekte,   mida
vaatavad .
 Primaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid ja omandatud adaptatsioon
– 1­ 4 kuud
Hakkab kooskõlastama sensoorset informatsiooni.  Pöidla imemine –
kogeb meeldivat tunnet, katse­eksituse meetodil teeb uuesti, kohanes
sellega (adaptatsioon) ja leidis, et imemine on erinev rinna imemisest.
Objekti    jäävus    on   veel   puudulik   –   objekti   kadumisel   ei   otsi   seda.
Eristab nägemise ja kuulmisega saadud infot.
 Sekundaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid – 4 ­ 8 kuud
Rohkem huvitatud ümbrusest.  Kordab  tegevust, mis viib huvitavatele
tagajärgedele   ja   hoiavad   huvi    üleval .   Huvitub   objektidega
manipuleerimisest. Objektide jäävus hakkab kujunema.
  Koordinatsioon  ­ 8­12 kuud
Koordineerib   järelemõeldult   ja   sihikindlalt   varem   õpitut.   Töötatakse
välja uusi eksperimente toetudes varasematele  kogemustele . Objekti
jäävus areneb kiiresti. Võivad aimata sündmusi.
 Tertsiaarsed tsirkulaarsed reaktsioonid – 12 ­ 18kuud
Probleemide   lahendamiseks   kasutavad   katse­eksituse   meetodit.
Püüavad oma keeles seletada uusi sündmusi, objekte, situatsioone..
Ei kujuta veel ette liikumist, mida ei näe. Asjade jäävus veel vähene.
 Kuues aste – 18 kuud – 2 aastat
53
Arenenud   on   algne   sümboliline   keel,   et   seletada   sündmusi.   Katse­
eksituse meetodi kasutamine jätkub. Keel/kõne võimaldab aru saada
sündmustest ja tagajärgedest. Objekti jäävus on hästi arenenud.
Operatsioonide   eelne   etapp  (2­7)   on   tähtsaks   sammuks
sensomotoorse   perioodi   järel.   Lapsed   õpivad   siis   mitte   üksnes
tunnetamise ja tegevuse kaudu, vaid ka mõtlemise kaudu. Kui ei ole
märke    aistingust,   siis   peavad   olema   need   psüühikas.   Vaimsed
kujundid   võivad   olla   sümbolid   või   märgid.   Sümbol   on    personaalne
vaimne kujutis aistimiskogemusest. Märk, sõnana või numbrina, on
abstraktsem, ta ei vaja sensoorset kaastähendust. Märgid on pigem
harjumuspärased   kui   isikupärased,   nad   on   sotsiaalselt   sobivad
veenvad   kujutised.   Alul   mõtlevad   lapsed   peaaegu   täielikult
sümbolites, küpsuse saavutamisega kaasnevalt kasutavad nad märke
rohkem   ja   need   suurendavad   nende   suutlikkust   teistega   suhelda.
Operatsioonide eelset  etappi  iseloomustavad sellised märksõnad nagu
sümbolid,   märgid,   sümboolse   otstarbe   kasutamine,   otstarbest
arusaamine,   samasusest   arusaamine,   enesekesksus,   pöördumatus,
keskendumine   seisundisse   ( vastand    muutusesse),   transduktiivne
järeldamine, enesekesksus.
Lastele   on   mõtlemises   omane  animism  –   elu   omistamine   elututele
esemetele, asjadele.
Laste mõtlemine on egotsentriline ehk enesekeskne
Operatsioonide tase e. konkreetsed operatsioonid (7­12 aastat)
Laps oskab probleeme loogiliselt arendada ja neid suunata, määrates
neid ka hüpoteesidena.
Formaalsete operatsioonide e. abstraktse mõtlemise tase (11 ­ …
a.)  Inimene kasutab mõtlemises sümboleid, abstraktsioone.
See oli Piaget, kes esimesena ütles imiku kohta, et see on objekt või
persoon, kes oskab midagi  enamat , kui temast arvatakse. Ta avastas,
et   eelkooliealised   lapsed   usuvad,   et   objektid   muudavad   oma   kuju
(nagu   savi   muutub   palliks),   samuti   muutub   nende   kaal   või
taasavastamine, et objekt võib muuta  järjekorda . Piaget` tabas selle
54
unikaalse elemendi nende mõtteprotsessis ja tegi meile teatavaks, et
lapsed   mõistavad   asju   väga   erinevalt   võrreldes   täiskasvanutega.
Pealegi,   kirjeldas,   et   laps   võib   teha,   mida   laps   tahab   ja   kui
mitmekesiselt saab mõista nende kognitiivset arengut. Piaget` andis
väärtusliku materjali kasutamiseks kasvatajatele ja teistele isikutele,
kes kohtuvad lastega?
Kohlberg
Kohlbergi  teooria on tänapäeval tuntud kui moraalse arengu teooria.
See   toetub   Piaget   poolt   esitatud   mõtlemise   arengu   põhimõtetele.
Kohlberg   eristab   moraali   arengus   kolme    tasandit ,   millest   igaüks
jaguneb kahte etappi.
Inimese moraalikoodeks ei saa põhineda tema ideaalidel enne kui ta
arendab oma mõistust (mõtlemist), et see üldse suudaks ideaale luua.
Kohlberg`i   teooria   järgi   on    moraalne    analüüs   üks   tundelise   arengu
funktsioone ning sedaviisi jätkub see moraalne areng ka noorukieas.
Nagu   ka   võime    abstraktselt    mõtelda   võimaldab   inimesel   aru   saada
üldistest   moraalipõhimõtetest   võimaldab   seda   ka    tundeline    areng.
Muidugi ei garanteeri arenenud tundelisus arenenud moraalitunnet,
aga see peab olemas olema selleks, et moraalne areng üldse toimuda
saaks.
Noorukid kasutavad moraalset analüüsi igat sorti probleemide puhul
alates ühiskondlikest asjadest kuni isikliku elu valikuteni välja. Mitte
kõik   inimesed   ei   ole   jõudnud   formaalse
opereerimise Piaget`  tasandile , nii ei ole ka kõik
ühel maal Kohlbergi moraaliredelil. Tulemuses,
mille   inimene   saavutab   moraalse   probleemi
lahendamisel,   on   tähtsal   kohal   analüüsimine,
mitte   lahendus   ise.   See   näitab   ära
arengustaadiumi,   milleni   inimene   on   jõudnud.
Mõned inimesed võivad olla ka kõigil kolmel Kohlbergi tasandil.
55
Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
Laps kogeb  austust  endast kõrgemalseisvate inimeste suhtes, näiteks
nende kehalise jõu või võimu baasil. Laps on minakeskne ja austab
autoriteete. Ühiskonnas on olemas kindlad reeglid, mida autoriteedid
on püstitanud. Need reeglid määravad käitumise õigsuse. Seadused
on väljastpoolt tulevad ja neid ei seata küsitavateks ega taheta neid
mõjutada.   Laps   uurib   seadusi,   küsides   nende   kohta   vanematelt,
hooldajatelt või juhendajatelt.  Autoriteedi  poolt tugevdatud reegel on
õige.
Esmase   moraali   esimesel   etapil,   põhineb  sõnakuulelikkuse   ja
karistuse   moraal  sellel,   kas   tegevuse   eest   saadakse   karistada   või
palka   (kiitust).   Laps   püüdleb   vältida   karistusi   ja   alistub   võimu
omavale   tahtele.   Autoriteedi   tahtele   alistumine   on   kui   märk
iseenesest,   mitte   normidest   kinnipidamisest.   Teo   materiaalsed
tulemused määravad teo headuse või halbuse. Oluline ei ole mitte teo
inimlik tähendus või väärtus. Juhuslikult või tahtlikult tehtud teod on
ühtmoodi valed.
Esmase moraali teises etapis nn. iseka moraali etapis peab laps õigeks
oma   vajadusi   rahuldavaid   tegevusi.   Tegevuse   hindamine   põhineb
saadud   kasul.  Kui  teost  on  kasu  iseendale   või  perele,   on   see   õige.
Palvetele vastamine ei põhine püüdlikkusel, kiituse saamisel ega õigel
käitumisel vaid sellel, et lapsele on tegemine esmane. Esmase moraali
tasemel   ei   ole   laps   võimeline   asetuma   teise   kohale   ega   vaatama
olukorda teise vaatenurgast.
Mõned kurjategijad (nagu ka mittekuritegelikud noorukid ning isegi
mõned täiskasvanud) asuvad ikka veel prekonventsionaalsel tasandil.
Nende mõtlemist juhib hirm karistuse ees või mõtlevad oma  tegude
suurusest    (1.   staadium)   või   omakasust   (2.   staadium)­   need   aga
karakteriseerivad lapsikut  mõtteviisi . Prekonventsionaalsed inimesed
võivad õigustada koolis mahakirjutamist öeldes, et nad petsid “ainult
natukene”, või siis et nad tahtsid saada head hinnet, et kõrgkooli sisse
56
saada;   või   siis   nad   hoiduvad   petmisest,   kuna   neil   on   hirm   vahele
jääda.
Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
Teiste   inimeste   ootuste   ja   normide   täitmine   on   lapsele   siinkohal
väärtuslik sõltumata jälgimisest. Lapse jaoks on nüüd oluline teiste
inimeste   tähelepanu   ja   heakskiit.   Autoriteedi   võimul   ja   jõul   ei   ole
enam nii suurt tähendust. Sellel tasemel laps tahab vastata õpetaja,
klassi,   harrastusrühma   või   pere   poolt   esitatud   ootustele.   Seaduste
täitmine teeb heameelt, ta teab, et saab heakskiidu käitudes teatud
viisil.
Hea   tüdruku   või   hea   poisi   moraali  etapis   kiidetakse   heaks   selline
käitumine, mis on autoriteedi poolt heaks  kiidetud  ja meeldiv ja aitab
teisi. Õige tegutsemise aluseks on vajadus olla armas, hea inimene nii
iseenda kui teiste arvates.
Teises, seaduse ja korra moraalietapis hinnatakse tegevust sel alusel,
kas   täidetakse   seadusi   ja   korda.   Tegijat   hinnatakse   võrreldes
valitsevate   reeglite   ja   seadustega.   Selles   etapis   valitseb   püüdlus
sotsiaalse  korra järele.  Laps  kogeb   õigena kohusetunnet  ja austust
autoriteetide suhtes. Ta on võimeline asetuma täiskasvanu kohale ja
mõistma, et moraali täitmine on kasulik. Tüüpiline moraali kaitsmine
on kaebamine, mille abil saadakse täiskasvanu kaudu asi selgeks ja
tugevneb oma käsitlus.
Laps püüab vähehaaval hinnata teo õigsust selle põhjuse, eesmärgi ja
motiivi suhtes. Juhuslikult teisele haiget tegemine ei ole nii raske kui
tahtlikult löömine, kuigi tulemus on esimesest raskem. Laps hindab
iseennast   ja   oma   võimeid   võrreldes   täiskasvanutega.   Ta   parandab
täiskasvanu   käitumist,   kui  see   rikub   norme.   Ta  parandab   meeleldi
täiskasvanu   käitumist,   näiteks   liikluses   või   räägib   suitsetamise
ohtlikkusest jne.
Enamus   noorukeid­   nagu   ka   enamustäiskasvanuid­   on   oma
moraalses   arengus   Kohlberg`i   konventsionaalses    staadiumis    (2.
tasand).   Nad   kohandavad   endid   ühiskondlike   konventsioonidega,
57
nende  motiiv  on toetada “status quo`d” ning mõttesuunaks on kuidas
käituda   õigesti,   et   teistele   meeldida   (3.   staadium)   või   et   seadusele
kuuletuda (4. staadium). Sellisel tasandil mõtlejal võib olla kiusatus
“jagada” testi vastuseid selleks, et sõpra aidata. Samal ajal kui samal
tasandil olev  teismeline  keelduks sellest, kuna see on reeglite vastane.
Või   me   võime   endale   ette   kujutada   üht   teismelist   (tasandil   2)
suitsetamas marihuaanat selleks, et käituda nagu teised. Samal ajal
kui mõni teine nooruk sel samal tasandil (2) keelduks, kuna see on
seadusevastane.
Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
Põhimõtte moraali tasandil püütakse  määratleda ja selgitada heaks
peetud,   püsivad   väärtused   ja   põhimõtted   autoriteedist   sõltumata.
Nendest põhimõtetest tuleb osa isiksuse oma ideoloogiast, need ei ole
ainult  ühiskonna   poolt   väliselt   määratud   seadused   ja  reeglid.   Noor
saab   aru   seaduste   tähendusest,   oma   õigustest   ja   kohustustest.
Põhimõttemoraali tasand eeldab abstraktse mõtlemise võimet.
Kokkuleppemoraali   etapil  määratletakse   õige   käitumine   ühiskonnas
üldiselt   heakskiidetud   kriteeriumite   abil.   Sellele   etapile   on   omane
isiklike väärtuste suhtelisus.
Kokkuleppemoraal   on   üldiselt   õige.   Mõistetakse,   et   lapselt   ei   saa
eeldada   samasugust   käitumist   kui   täiskasvanult,   haigelt   sama   kui
tervelt   ja   et   erinevad   lähtekohad   annavad   inimestele   erinevaid
võimalusi. Kokkuleppemoraal tähendab nimeliselt seda, et eetilised­
moraalsed    reeglid   ja   normid   on   kokkuleppelised.   Saadakse   aru   ka
võimalustest   muuta   reegleid,   seadusi   ja   norme.   Kõigis    olukordades
tuleb   selle   moraalietapi   kohaselt   toimida   seaduse   järgi,   kuna
seadused on õiglased ja  kaitsevad  inimese õigusi.
Põhimõtte   moraali   teine,   moraali   arengu   kõrgeim   etapp   on   nn.
südametunnistuse   moraal.   Sel   juhul   määratletakse   õige   ja   vale
südametunnistuse järgi inimese poolt omandatud eetiliste põhimõtete
kohaselt. Nende põhimõtetega ollakse seotud. Sellisteks põhimõteteks
võivad olla õiglus, inimõigused, üksikisiku austamine, inimväärtuste
58
austamine,   võrdsus   jne.   Südametunnistusemoraal   võib   olla   ka
valitsevate   seaduste   ja   reeglite   vastane.   Ühiskonnas   või   koosluses
valitsevad   seadused   ei   taga   alati   näiteks   võrdsust   või   üksikisiku
austamist muutuvatest suhetes.
Moraali   areng   on   aeglane   arengutegevus.   Sageli   iseloomustavad
seitsmeaastase   moraaliotsused   sõnakuulelikkuse   etappi.
Kümneaastased   lahendavad   moraalseid   probleeme   veel   karistusi
vältides,   autoriteedikuulekalt   ja   oma   kasu   saavutades.
Põhimõttemoraal saab valitsevaks alles nooruses ja täiskasvanueas on
põhimõttemoraal   vägagi   üldine.   Südametunnistusemoraal   on
põhimõtteliselt lähedal arenguvõimalustele , mida praktikas sageli ei
esine.
Isegi kui enamus noori on suutelised abstraktselt mõtlema, ei liigu
nad   tõenäoliselt   mitte   enne   täiskasvanuks   saamist   Kohlberg`i
postkonventsionaalsele moraalitasandile, kus nad arendavad omasid
moraaliprintsiipe. Enne kui inimesed selle autonoomse moraalimõtete
tasandile jõuavad, peavad nad Kohlberg`i ja Gilligan`i kohaselt ( 1971 )
ära tundma moraalistandardite loomuse. See tähendab, et nad peavad
jõudma arusaamisele, et igal  ühiskonnal  on oma definitsioon sellest,
mis on õige ja mis vale ning et ühe kultuuri  väärtushinnangud  võiad
olla šokeerivad teise kultuuri jaoks. Paljud noored inimesed avastavad
endi jaoks  taolisi  kultuurilisi erinevusi siis, kui astuvad kõrgkooli, mis
omakorda   seletab   seda,   miks   on   tudengid   just   juhtival   kohal
Kohlberg`i postkonventsionaalsel tasandil. Selline tüüpiline kõrgkooli
mõju seletab samuti ka seda, miks peavad mõned kriitikud Kohlberg`i
teooriat   elitistlikuks.   Teine   vastuväide   on   sellele   ilmne   relativismi
propageerimine,   mis   mõnede   kriitikute   väitel   võib   viia   moraalse
kaoseni.
Uuringud   oletavad,   et   on   võimalik   kaasa   aidata   noorte   inimeste
liikumist   moraalitasanditel   järjest   kõrgematele   tasanditele.   Kõige
efektiivsem  moodus  seda teha tundub olevat anda noorukitele rääkida
moraalsetest dilemmadest, tõlgitseda neid ning mängida nad läbi ning
59
tutvustada neid inimestega, kes asuvad moraalselt kõrgemal tasandil
kui nad hetkel ise on.
Humanistlik perspektiiv
1962.aastal rajas rühm psühholooge ühenduse Inimlik Psühholoogia.
See   liikumine   vastandas   end   sel   ajal    populaarse    biheiviorismi   ja
psühhoanalüüsi teooriatega. 
Humanistlik   perspektiiv   nägi   inimest   kui   organismi   muutuva   oma
arengut   mõjutava   olendina   läbi   oma   elu.    Humanismi    teoreetikud
tunnistasid   inimeses   positiivse   ideaali   võimalikkust,   tervet
arengukulgu,   selget   inimlikku   eripära   muutustes,   loomisvõimet   ja
enesereguleerimist.
Humanistlikud teoreetikud lähenesid vähe arengule psühhoanalüüsile
ja organismi arengule omasest vaatepunktist. Nad ei erista  üldiseid
arengujärkusid, tehes ainult vahet ajal enne ja pärast täiskasvanuiga.
Siiski kaks selle teooria  liidrit  Abraham Maslow ja Charlotte Bühler
käsitlevad arengu faasides  järjestatud astmeid.
Humanismi   vaatenurk   inimesele   on   positiivne   ja   arengu   suhtes
optimistlik.     Ta   on   vastand   freudismi   negatiivsele   vaatepunktile.
Eesmärgiks   on     õppida   teoreetiliselt   erinevaid   võimalusi,   kus
eesmärkideks   on   tunded,   väärtused   ja   lootused.   Humanistliku
seisukoha   järgi   tuleb   lapses   ergutada   soovi   pääseda   lähedale
väärtustele , austada lapse ainulaadsust. 
Püramiid kui arengu selgituse mudel on suureks  toeks . 
Maslow`i vajaduste hierarhia (astmestik)
Maslow (1908­ 1970) kirjeldas vajadusi hierarhiana, mis motiveerivad
inimkäitumist.     Vastavalt   Maslow   teooriale   püüdlevad   inimesed
kõrgemate   vajaduste   poole   ainult   siis,   kui   inimesel   on   täidetud
elementaarsed   vajadused.   Esmane   prioriteet   inimese   jaoks   on
füsioloogiline  ellujäämine. Nälginud inimene on valmis võtma kõrgeid
riske   toidu   saamiseks.   Surmaga   lõppeva   riski   puhul   teise   astme
vajadusteni ei jõutagi.   Teise astme vajaduseks on isiku ohutuse ja
60
julgeoleku   vajadus.   Kui   need   vajadused   on   täidetud,   võib   inimene
hakata ihkama armastust ja heakskiitu, lugupidamist ja saavutusi ja
lõpuks eneseteostusvõimalust või eneserealiseerimise võimalust.
Eneseteostamise võimalus on kõrgema astme vajadus: inimene tajub
reaalsust,   sisemist   ja   välist   heakskiitu/   tunnustust,   loomulikkust,
spontaansust,   oskust
probleeme   lahendada,
soove,   eraldatust,   oma
hinnangute   uudsust/
muutuvust,
emotsionaalset   rikkust,
sagedat    tipus    oleku
kogemust,
 
sarnasust
teiste   inimloomustega,
rahuldust   ja   muutusi
teiste inimeste iseloomus,
rahuldust
 
oma
Joonis 6 . Maslow vajaduste püramiid
isiksuslike   muutustega,
loovust    ja   meelekindlust.   R. Thomas    (1979)   märkis,   et   ainult   üks
sajast   saavutab   selle   eesmärgi   vähemat   osaliseltki.   Terve   ja
tasakaalukas   isik   liigub   mööda   neid   astmeid,    luues    nii   enda
identiteeti, mina­pilti.. 
Esimene   mulje   Maslow`   vajaduste   hierarhiale   näitab   põhinevat
inimkogemusel,   siiski   ei   sisalda   see   täit   tõde.   Ajalugu   on   täis
eneseohverdamisi,   mille   kaudu   inimesed   ei   rahulda   neid   vajadusi,
ometi saavad nad elus hakkama.
Tänapäeval kujutatakse Maslow vajaduste „püramiidi“ sageli rombina
ehk väga oluliseks on muutunud sotsiaalsete vajaduste rahuldamine
(kiindumus, kuuluvus armastus).
Bühleri 5 enesesuunamise faasi
Humanistliku   Ühenduse   esimene   president   Bühler   (1893­   1974)
analüüsides   enam   kui   200   elulookirjeldust   ja   organiseerides   läbi
61
mitme aasta  küsitlusi, tuli välja 5 faasilise inimese arengu teooriaga,
mille   keskpunktis   on   inimese   keskendumine   isiklike   eesmärkide
saavutamiseks.  
Bühler väitis, et eneseteostamine on kogu arengu võtmeks,  õnnetu  ja
kohanematu   inimene   ei   suuda   ennast   teostada.   Ta   asetas   rõhu
peamiselt inimloomusele, huviga inimese enda aktiivsusele. Ta väitis,
et   inimesed,   kes   juhivad   eneseteostust   ja   kelle   elu   on   suunatud
eesmärkide   saavutamisele,   arvavad   sageli,   et   varased   aastad   on
eesmärgitühjad.   Vaadates   elule   tagasi   võib   selles   näha   kui   teatud
õpiprotsessi, märgata läbi aastate püsinud ootusi, millega erinevatel
arenguastmetel taas kohtutakse.  
Bühler   kirjeldas   eesmärkide   püstitamist   ja   eesmärkide   saavutamist
viiefaasilisena:
lapsepõlv  (kuni 15 aastani) ­ inimene ei oska veel määrata oma elu
eesmärki ja selles eas inimese jaoks on tulevik ähmane tee
noorukid   ja   noored   täiskasvanud  (15   –   25   aastased)   ­   inimesed
taipavad esimest korda, mis on nende ideaalid, mida nad elus tahavad
saavutada, nad kaaluvad erinevaid ootusi, mõtlevad oma soovide ja
võimaluste üle.
noored   ja   keskmised   täiskasvanud  (25   –  45/50   aastased)   inimesed
seovad end paljude erinevate ja erinevalt määratletud eesmärkidega.
küpsed   täiskasvanud  (45   ­   65   aastased)   inimesed   võtavad   aega   ja
revideerivad oma  plaane  tuleviku suhtes 
vanad   inimesed  (alates   65   –   70   aastaseni)   inimesed   puhkavad   ja
naudivad oma eesmärkide saavutusi.
62
Elutee
Kasvamine ja arenemine võtab aega. Inimese matk iseendaks saamise
ja täiustumise poole on mõõdetult pikk. Inimese teeb  inimeseks  see, et
temas on samaaegselt minevik ja tulevik. Üksik inimene ehitab üles
tulevikku,  tal  on unelmad,  ta  on  teel.  Areng  koosneb   etappidest  ja
lahendamist    ootavad    arengukriisid   kerkivad   esile   oma   kindlas
järjekorras.   Igal   arenguülesandel/väljakutsel   on   oma
tundlikkuseperiood,   mil   selle   lahendamine   on   lootustandvam   ja
kergem.   Eesseisva   arenguülesande   lahendamisest   sõltub,   kuidas
järgmiste lahendamine õnnestub. Homne ehitub ikka üles eilse baasil.
Inimese   eluaegne   vormumine   algab   enne   sündi   ja   jätkub   tema
bioloogilise surmani. Iga inimene mõjutab teatud määral järgnevaid
põlvi. Nii oleme me lülideks sugupõlvede ketis, kus eelnev põlvkond on
järgmise   kasvu   alus   ja   põllumaa.   Elu   mõistmine   jätkuvana   avab
mõndagi   inimeseksolemisest.   Inimkond   on   ju   tuhandeid   aastaid
püüdnud   seletada   ja   mõista   inimese   arengule   tüüpilisi   eluetappe,
inimese elukaart. Kreeka kirjanik ja kohtunik Solon jagas inimese elu
seitsmeaastasteks
etappideks ,
 
mille
läbimisel
 
lisandub
inimese
 
hingelist
küpsust. Ka idamaade
filosoofias
 
esineb
vastavaid mõttekäike. 
Kõikides   kultuurides   jaotatakse   elu   teatud   eluetappideks,   mis
põhinevad   inimese   vanusele   iseloomulikul   elu   sisul.   Juutide   elutee
(elukaare) nägemus on järgmine:
 5 aastasena alustatakse pühade tekstide lugemisega
 10 aastasena õpitakse selgeks reeglid ja seadused
 13 aastasena õpitakse käsud ja  saavutatakse  moraalne vastutus
 15 aastasena võetakse omaks talmudi väited,  abstraktne  mõtlemine
 18 aastasena avanevad abieluvõimalused
63
 20 aastasena otsitakse tööd ja saavutatakse  toimetulek  ja amet
 30 aastasena saavutatakse täisvõim
 40 aastasena küpseb arusaamine
 50 aastasena ollakse küps andmaks nõu ja tuge
 60 aastasena saadakse rühma  vanemaks , tarkus
 70 aastasena on valgete juuste aeg
 80 aastasena sünnib uus, vanuse poolt antav jõud
 90 aastaselt kummardutakse vanuse raskuse alla
 100 aastasena ollakse kui surnud ja valmis eemalduma/ lahkuma
sellest elus
Eluea   perioodid  jagavad    inimelu     osadeks    –   traditsiooniliselt
kaheksaks perioodiks. Selline jaotus vanuse kaupa on ligikaudne ja
veidi   suvaline   ­   eriti   täiskasvanute   puhul   (pole   puhas   lõiget
sotsiaalsetest   ja   füüsilistest   kriteeriumitest   nagu   on   olemas
lapsepõlves (koolieelne iga ja puberteet), mis on märgiks eraldamaks
üht perioodi teisest).
Sünnieelne  periood (lõppeb sünniga).  Enne sündi on kõige kiirem
füüsiline areng. Sünnieelses eas hakkab inimese organism kasvama
ühest rakust ja moodustab biljon rakku. Alus keha struktuuride ja
organitele   on   loodud.  Sünnieelne   aeg   on   eriti   kaitsetu   aeg,   eriti
kriitiline aeg on 1­ 3 kuu jooksul. 
Joonis 7.Elutee kujutis 19.sajandist
Imiku   ja   väikelapse   iga
(sünnist kuni 3 aastaseni). Esimese 1,5 kuni 2 aastase elu võetakse
kui    imikuiga .    Ehkki    vastsündinu   ( beebid )   on   vanematest   sõltuvad,
oskab imik jälgida nende meeleolu ja on osav õppima. Nad kiinduvad
oma   vanematesse,   oma   vendadesse   ja   õdedesse   ja   teistesse
hooldajatesse,   kes   tulevad   teda   hoidma.   Väikelapseea   jooksul,   mis
möödub 18 kuust kuni 3 aastani muutuvad lapse keeleline areng ja
motoorne  vilumus  ja ta muutub arengus aktiivseks. Kõige sagedamini
64
veedavad   lapsed   selle   ea  koos   oma   vanematega,   kes   näitavad   välja
suurt huvi oma lapse vastu.
Varane    lapseiga    (3   kuni   6/7   aastaseni).  Varase    lapseea    jooksul
muutuvad   teised   lapsed   järjest   tähtsamaks.   Nii   on   koos   keele
arenemisega lapsel kergem suhelda teiste laste ja oma vanematega.
Nad õpivad paremini küsima ja saavad enda eest seistes selle, mida
tahavad.   Nad   harjutavad   enesekontrolli.   Nende   keel,   mängud   ja
joonistused   on   katsetused.   Nad   katsetavad   läbi   jäljendamise   ja
väljamõtlemise paljusid asju.
Keskmine   lapseiga   (6/7   kuni   10/12   aastaseni).  Tohutu   samm
kooliealisel  lapsel  on loogiliselt mõtlemise  oskuse  omandamine.  See
võimaldab neil saada üldise hariduse. Omataoliste rühma kuulumine
saab keskseks nende elus. Perekond jääb tähtsaks. Last kütkestavad
erinevad   kultuurid   (tegevused)   ja   tema   igapäevaelu   vaheldub   ühest
teisele. See on harrastuste kujunemise aeg.
Noorukiiga   (10/12   kuni   20/15   aastaseni).  Selles   perioodis
keskendutakse   ideaalide   ja   identiteedi   otsingutele.   See   võib   tagasi
tulla uuesti täiskasvanueas. Põhjalik füüsiline muutus on noorukile
väljakutseks   ja   põhjalik   intellektuaalne   muutus   võimaldab   paljudel
noorukitel   mõelda   sama   abstraktselt   nagu   täiskasvanud.   Noorukid
võivad mõnikord näidata ja tegutseda nagu täiskasvanud, aga mõnel
alal   (nende    emotsionaalsed    reaktsioonid)   on   nad   väga   ebaküpsed.
Ometi   soovivad   nad   saada   iseseisvust   nii   kambas   kui   ka
täiskasvanute   seas.   Moodsas   tööstusühiskonnas   ei   ole   ühtki   märki
vastupidiselt   agraarühiskonnale   (loodusrahvastest   rääkimata),   mis
näitaks noorukiea lõppu.
Noor   täiskasvanu   (20/25   kuni   40   aastased).  Peamiseks
väljenduseks   on   armastus   ja   töö.   Nende   aastate   jooksul   sõlmivad
inimesed sageli usaldusliku sõprussideme ja teevad karjäärivalikud.
Läbi igasuguste valikute pannakse alus isiku tulevasele elule. Paljud
noored   täiskasvanud   saavad   lapsevanemateks.   Mõned   otsustavad
65
mitte lapsi saada ja mõned tahaksid lapsi, kuid nad on viljatud. See
on suurte otsuste ja valikute tegemise aeg.
Keskmine täiskasvanuiga (40 kuni 65 aastased). Keskeas on tähtis
teema   elu   mõtte   otsimine.   Selle   vanusegrupi   inimesel   on   sageli
teismelised lapsed, kes võivad vajada nende abi vähem kui varem .
Siin   loob   pinget   kahekordne    stress    ja   nende   mitteteadlikkus
keskeakriisist.   Nende   aastate   jooksul   saavutab   inimene   oma
arendatud   võimetes   kõrgpunkti   ja   saavutab   oma   valitud   alal   tipu.
Tagant sunnib vältimatu vananemise ja surma tunnistamise vajadus.
Nad hakkavad mõtlema oma elu sellele tärminile, millal nad  lahkuvad
elust ja sellele, mis oli enne ja mis on möödas.
Hingeline   täisiga   (65   aastast   kuni   edasi).   Viimased    aastad   elus
säilitavad   väljakujunenud   olukorda.   Paljud   vanad   inimesed   on
vaimselt erksad ja aktiivsed. Nad on tavaliselt vabad ka viimase lapse
kasvatamisega   seonduvast   ja   on   enam   seotud   perekonnaga,
sõpradega, ühiskonnaga. Nad võivad tajuda kaotusi, näiteks kehaliste
võimete   vähenemine   (vastupanu   haigustele,   nägemine,    kuulmine ,
füüsiline   tugevus   ja   vastupidavus),   mälu   käepärasuse   vähenemine,
õppimise   aeglustumine,   aga   ka   kaotused   lähisuhetes
(abikaasa/elukaaslase surm, laste oma ellu lahkumine, suhtlusringi
vähenemine.
Ehkki tavaliselt läbib inimese areng üldise arengu järjekorra, on suur
rida   individuaalseid   erinevusi:   on    ajalisi    erinevusi   ja   erilisi
arengumuutusi. Kõiki erinevaid inimeste juhtumeid võib eri vanustes
pidada  ainult  keskmisteks.   Ainult   siis,   kui    kõrvalekalle    normist   on
suuresti   erinev,   on   see   põhjuseks   arvustada   isiksuse   arengut
erakordseks edasiliikumiseks või viivitamiseks.
Oluline ei ole mitte ainult tempo, vaid arengu muutuse tulemused.
Inimesed   erinevad   oma   tegevuse   efektiivsuselt,   kaalult   ja
kehaehituselt, tervislikult seisundilt  ja energia tasemelt. Erinevad on
66
ka   elustiil,   valikud   töös,   rahulolu   oma   tööga,     valikud   koduses   ja
ühiskondlikus elus , nende tunnustamise viisides. 
Eri kultuurides sisaldub elutee etappides erinevaid legende ja rituaale.
Need   on   arusaamadeks   inimelu   seaduspäraselt   järgnevatest
etappidest,   eluperioodidest.  Ühest   ajast   või   elu   arenguetapist   teise
aitavad siirduda rituaalid. Räägitakse nn. üleminekuetappidest
Ülesanne: 
Mõtlemiseks:
 Milliseid üleminekuetappidega seotud rituaale sinu elus on 
olnud ja mida on nad tähendanud?
Soomlaste elutee (-kaare) etapid
Vanal ajal jaotati soome laste elu viieks osaks: mitteinimese osa, imev
inimene, varajane lapsepõlv, varajane noorus ja noorus. Laps sündis
maailma mitteinimesena, endale ja keskkonnale ohtlikuna.
Kristlikul   ajal   puhastas   ristimine   või   palve   lapse   ja   liitis   ta
ühiskonnaga.   Katsikul   käimine   ja   hambaraha   maksmine   viitas
ühiskonna soovile võtta uus tulija omaks.
Rinnast   võõrutamise   järel,   oli   1­2aastane   laps   iseseisev   isik.
Kõndimine ja  rääkimine  tegid temast mänguealise. Varajane lapsepõlv
ulatus   7aastani.   Lapselt   ei   oodatud   enne   seda   töö   tegemist   ja
karistused   olid   leebed.   12   aastasena   siirduti   noorusesse.   Laps   oli
nüüd   sugu   omav   olend.    Õed    ja   vennad   ei   tohtinud   magada
kõrvuti/koos.   Algas   töö   ja   täiskasvanuks   kasvamine.    Isad    õpetasid
poegi ja emad tütreid.
Noorusesse   kuulus   armulaual   käimine   15­16   aastasena,   kuhu
pääses,   kui   tundsid   ristiusu   põhiteadmisi/tõdesid.   Täisea
mõõdupuuks   peeti   teatud   oskuste   valdamist.   Poisi   kõlblikkuse
prooviks   oli   ree   painutamine,   vitsa    panek    toobrile,   kirvevarre
voolimine   ja   aiateiba   käsitsi   teritamine.   Tüdrukutelt   nõuti   kõiki
naistele  omaste  käsitööde tegemist. “Et oskaks sukka kahandada ja
kanda ahendada ja mehele meele järgi olla” öeldi Perhoses. Tüdrukult
oodati   ka   füüsilist   küpsust.    Pats    pidi   ulatuma   ümber   pea   veetuna
67
suhu   ja   sääred   pidid   olema   kaks   korda
jämedamad kui randmed.
Elutee (-kaare) uurijad
Varasemaks elukaare uurijaks võiks pidada
Sigmund   Freudi,   kes   pööras   suurt
tähelepanu lapseeale. Ta tundis huvi lapseea
ja   selle   tähenduse   üle   inimese   arengule   ja
tema psüühikale.
Peale II Maailmasõda väitis Erik H. Erikson,
et   inimene   areneb/kasvab   kriiside   kaudu.
Ühiskond mõjutab isiksuse arengust.
60ndatel ilmus Daniel Levinsoni raamat 40
keskealise   mehe   elu   uuringu   põhjal
“Seasons   of   man`s   life”.   Iga   inimene   läbib
kõigile ühised elukaare etapid.
Charlotte Buhleri sulest ilmus 1986 aastal
tema   elutööna   raamat   “The   course   of
human   life”.   Inimese   arengut   mõjutavad
füüsilised/bioloogilised,   psüühilised   ja
sotsiaalsed faktorid.
Elukaart   on   uurinud   ka   C.G.Jung,
R.L.Gould, G.Vaillant.
Tänapäeval on arusaamine sellest, et inimene on läbi kogu oma elu
kasvav   ja   arenev   olend   just   erinevates   eluetappides   lahendamist
vajavate ülesannete/ väljakutse tõttu.   
68
Lapseootamise aeg
Lapse sünd on suur muutus pere elus. Normaalse arengukriisina toob
see   tulevasele   varasemate   kogemusteta   emale   ja    isale    kaasa
väljakutseid. Lapse sünd tähendab uusi kohustusi ja loobumisi, aga
ka rõõmu, ühtekuuluvustunnet ja armastust.
Lapse    ootamine    valmistab   tulevast   ema   ja   isa   ette   uuteks
ülesanneteks.   See   aeg   tekitab   mitmeid   mõtteid,   soove   ja   tundeid,
millel on oluline tähendus  lapsevanemaks  kasvamisele. Kuna emadus
on naisele eelkõige bioloogiline ja isadus mehele sotsiaalne asi, siis
arengutegurid, mida käiakse läbi last  oodates  on erinevad. Naise keha
kaudu   kogetud   muutused   saavad   mehe   jaoks   kogetuks   vaid   naise
kaudu.
Lapse   prenataalses   arenguperioodis   on   tihti   isa   rolli   ignoreeritud.
Kuigi ema roll on pikaajalisem saab ka ise oma osa anda. Kasulik on
kui   isad   räägiksid   lootega,   silitaksid   naise   kõhtu.   See   aitab   kaasa
loote arengule. 
Raseduse   ajal   omab   olulist   tähtsust   ema   toitumine.   Kas   toit   on
piisavalt   vitamiini­   ja   mineraalaineterikas.   Vajalikud   on   kindlate
ainete   olemasolu,   sest   see
Tuleb süüa mõõdukalt­ kuid kõike mida vajad.
Hoida kaalu ­ ei tohi olla suuri kaalu kõikumisi.
mõjutab   lapse   sündi   kas
Keha tuleb hoida treenituna.
üle­   või   alakaalulisena.
Ei tohi suitsetada ega alkoholi tarbida.
Lisaks   toitumisele   on
Ravimid  vaid arsti nõuandel.
vajalik   emade   kehaline
Korralikult tuleb käia meditsiinilises kontrollis
aktiivsus,   värskes   õhus
viibimine . Lootele eriti hea on ujumine.
Lapse   ootamise   perioodil   muutub   naise   ja   mehe   isiksus,   kujutlus
iseendast,   suhtumine   endasse.   Mina­pildi   osaks   hakkab    tekkima
ema/isa roll. Muutub ka partnerite omavaheline suhe. 
Tiheda   meie   suhte     asemele   kasvab   kolmiksuhe,   kus   on   ruumi   ja
turvalisust lapsele, tema vajadustele ja kasvule.
Last ootav ema kasvab tütre rollist ema rolli ja mees poja rollist isa
rolli. Muutuvad suhted oma vanematega. Muutus võib olla positiivne,
69
sidemeid, mõistmist ja austust sisaldav. Mõnikord raskendavad seda
suhet    võistlus ,    kadedus    ja   alaväärsustunne.   Suhte   muutumist
mõjutavad   mõlema    osapoole    isiklik   küpsus   ja   võime   heaks   kiita
elumuutust ja kohaneda asjalikult viisil.
Ootamise ajal hakkavad ema ja isa üles ehitama uut, ainulaadset ja
väärtuslikku suhet tuleva lapsega. Esimesed sidemed tulevase lapsega
võidakse luua juba varemgi, siis kui hakatakse last planeerima.
Suhted muutuvad seoses lapse sünniga. Kodused tööd, argipäevased
toimetused ja päevakord muutub. Eluviiski võib muutuda, samuti kui
töö, vaba aeg ja harrastused. Muutusi toimub ka pere omavahelistes
suhetes. Muutub sageli pere majanduslik olukord ja ka elukoht.
Ootava     ema   ja   isa   võime   käsitleda   ootamisajal   lapse   tulekuga
kaasnevaid   muutusi,   kergendab   nendega   kohanemist.
Kohenemisraskused   võivad   tuleneda   näiteks   lapse   vajaduste
eitamisena   või   nende   eest   põgenemisena,   kiire   minekuga   tagasi
tööellu.   Üks   vanematest   võib   ohverduda   lapse   eaks   tema   kasvu   ja
hooldusele.   Ühine   vastutus   lapse   eest   ja   tema   tulekuga   kaasnevad
muutused toetavad mõlema vanema jaksamist ja ka lapse heaolu.
Rasedusaegne ema/isa areng
Raseduse   ajal   eristatakse   kolme   emaks   ja   isaks   kujunemise
arenguperioodi. Esimene periood on aeg, mil ema veel ei  tunne loote
liigutusi. Teine periood on 5.,6.ja 7. raseduskuu. Kolmas periood on
enne sünnitust.
Esimeses   perioodis   on   naise   hormonaalregulatsioonis   seesmisi,
füsioloogilisi   muutusi.   Menstruatsioon   lakkab,   rinnad   muutuvad
valulikuks, naine on väsinud ja võib ennast halvasti tunda. Nendel
tunnustel   on   vaimne   tähendus.   Nad   annavad   märku   sellest,   et
rasedus on tõeline ja loode on olemas. Nad sunnivad naise rahunema,
hindama  iseennast ja oma jõuvarusid.
Raseduse   alul   on   naisele   omane   tundeseisundite   muutlikkus   ja
iseendasse tõmbumine, püüd muutunud eluolukorda lahendada. Ta
70
vajab   hellust   ja   tähelepanu   kogemaks,   et   ollakse   heakskiidetud   ja
veetlev  naisena  ka emaks saades.
Ootamise   algusetapis   väljendub   rasedus   mehele   naise   muutnud
käitumise kaudu.  Helluse  vajadus, soov olla oma olekus ja muutlikud
tunded ei ole mehele kergelt mõistetavad. Iga juhtumi puhul vajavad
muutused paarisuhetes arutelu ja mõtlemist.
Raseduse teine periood algab, kui ema hakkab tundma loote liigutusi.
See võimendab ema mõtteid loote kasvamisest ja tema erilisest, lapse
enda elust. Nende tunnete tagajärjel mõtleb ema rohkem tulevasest
lapsest ja suhtest temaga. Suhtlemine võimendub. Samas mõtleb ema
ühe   enam   nende   muutuste   peale,   mida   lapse   sündimine   temale,
perele ja igapäeva olmele ja suhetele kaasa toob.
Emale teeb muret oma seisund, haigused, suitsetamine, alkoholi ja
ravimite   kasutamise   tagajärjed.   Mõeldakse   ka   lapse   tervisest.
Kõrvalekalded normaalsest ootamisest nõuavad suurt hoolt, sest ema
kardab ,   et   need   võivad   olla   märgiks   lapse    halvast    seisundist   või
haigusest.   Nende   hirmude   ära   kuulamine,   nende   tunnistamine   ja
nendest rääkimine on oluline.
Loote   liigutused   lähendavad   last   emale   ja   seovad   ema   ja   lapse
tugevasti   kokku.   Selles   kokkukuuluvuses   võib   isa   tunda   ennast
eemalejäetuna.   Saabuvad   muutused,   uue   rolli   suhtes   ebakindlus,
vastutus ja hool abikaasa ja lapse eest võivad isa põgenema panna.
Naabri auto, uus  harrastus , ületunnitöö, õppimine või naabrite kamp
muutuvad   huvitavamaks   kui   ootav   naine   ja   ühine   kodu.   Selles
olukorras  saab  rase  naine  toetust  poolikult  ja  meest  süüdistatakse
vastutustundetuses.   Süüdistus   lisab   mehele   ebakindlust   ja
põgenemissoovi.
Raseduse   viimane   periood   on   sünnitusega   kohanemiseks.
Muretsetakse    riideid    ja   vahendeid,   mida   varsti   vajatakse.
Planeeritakse   lapse   hooldamise   ja   magamisekoht,   õmmeldakse   või
ostetakse   siputuspükse,    mähkmeid    ja   linu.   Ema   asjadekott
71
vaadatakse   üle   nii  mõnigi  kord   ja  uuritakse   tõsimeeli   lapsevankrit.
See on ka hingeline valmistumine uueks eluks koos lapsega.
Sünnituse lähenemisel hakkab ema selleks valmistuma.  Sünnitus  on
kogematu   asi,   mis   äratab   hirmutundeid.   Peas   on   mõtted   murest
iseenda ja lapse toimetulekust. Nõuandlas antud info ja toetus aitavad
ema sünnituseks valmistumisel.
Ka   isale   on   laps   nüüd   üsna   tõenäoline,   tegelik.   Teda   võib   näha,
kuulda ja tunda. Laps on ligidal ja sündimas. Lapse ja ema tervis,
sünnitus   ja   lapsega   kaasnevad   muutused   tekitavad   mõtteid.   Mees
mõtleb,   kuidas   ta   suudab   võtta   vastutust   pere   eest,   hooldada   ja
kasvatada last, milline on elu koos lapsega.
Lähenev   lapse   sünd   liidab   partnereid.   Räägitakse   lapsest,   lapse
sündimisest,   sünnitusest,   soost,   hooldusest   ja   kasvatusest,   ka
nimest,   välimusest   ja   iseloomust.   Planeeritakse   tulevast   elu   koos
lapsega   ja   lapse   jaoks.   Ootamise   viimase   perioodi   moodustabki
paarisuhte seisukohalt positiivse kasvu ja kokkukuuluvuse aeg.
Sünnituskogemus
Sünnitus on füüsiliselt ja vaimselt ränk ja paljunõudev kogemus. See
puudutab   ema   tugevalt   ja   täielikult.   Sünnikogemus   tähendab   neid
mõtteid   ja   tundeid,   mida   sünnitus   emas   äratab.   Kogemusena   on
sünnitus   isiklik.   Iga   ema   kogeb   seda   erinevalt,   lähtudes   oma
isiksusest,   saadavast   toest   jne.   Sünnituses   osalenud   inimeste
hinnangud sünnitusele võivad olla ema omast erinevad. Oluline on, et
ema enda kogemust kuulatakse ja sellele loodetakse, siis on see tema
tegelikkus.
Ema   võib   kogeda   sünnitust   kui   äärmiselt   õnnelikku,   rikastavat,
isiksust kirgastavat, naiselikkust toetavat ja  enesetunnet  tugevdavat
juhtumit. Ema võib kogeda sünnitust ka kui hirmutavat, kaootilist,
ülimaid võimeid nõudvat, isiksust lõhkuvat kogemust, mida ta enam
iialgi ei taha uuesti kogeda.
Sünnituse elamuslikku jõudu tõestab see, et meenutused ja tunded
selle kulust haakuvad tugevasti meeltesse. Emad püüavad läbi käia
72
sünnituskogemust   aina   uuesti.   Nad   käivad   läbi   selle   kogemusega
kaasnevad   mõtted   ja   elumuutused,   mis   moodustavadki   selle
mõistetava ja valitsetava terviku. Hämarat meenutust omavad emad
võivad aastaid teha seda tööd.
Sünnitus on raseduse ja lapse ootamise täitumine. Sünnituskogemust
mõjutab   see,   kuidas   ema   on   suutnud   kasvada   emadusse.
Sünnituskogemuses   peegeldub   ema   ja   lapse   vaheline   suhe.   Hea
kogemusega emal on suuremad võimalused luua lapsesse positiivne ja
terviklik suhe, toetada lapse  terviklikku  arengut.
Sünnituskogemust   mõjutab   ka   valmistumine   sünnituseks,   näiteks
perekooli kaudu. Sünnituses tehtavatel tegevustel, isa lähedalolekul ja
töötajate tegevusel on mõju ema kogemustele. Sünnitamist on püütud
muuta selliseks, et saada paremini arvestada ema, lapse ja kogu pere
psüühilisi   ja   sotsiaalseid   vajadusi.   Ema   võimalus   lõõgastuda   ja
liikuda  avanemisetapis, tema võime aistida ja kuulata keha teateid ja
võimalus   valida   sünnitusasendit,   lapse   tõstmine   sünnitusejärgselt
ema rinnale jne. on just sellega seotud.
Sünnituse järgne periood
Osad emad kogevad kohe sünnituse järgselt suurt õnne, kiindumust
lapsesse,   teistel   jälle   arenevad   need   tunded   aeglaselt.   Ema   ja   isa
alustavad tutvumist  lapsega  võttes  teda sülle või lähedale,  silitades
teda,   rääkides   ja   naeratades   talle.   Pilkkontakti   leidmine   loob
positiivseid tundeid ja tugevdab ühtekuuluvust.
Ema   on   sünnituse   järgselt   tundlik   ja   õrn.   Ema   on   tundlik   lapse
nutule,   naerule,   naeratusele   ja  liigutustele.  Sellise   tundlikkuse   abil
saab laps kindlasti kuulduks ja tema vajadused täidetuks. Ta saab
vajaliku hoolduse.
Sünnitanud   ema   tundlikkus   ei   ole   valikuline.   Kõik   asjad   tunduvad
selles perioodis  saja­ isegi tuhatkordseina.  Eriti  suurena  tajub ema
lapse olukorras toimuvaid muutusi ja probleeme. Näiteks kui emale
öeldakse, et ta ei pääse haiglast koju lapsega koos eelnevalt soovitud
73
ajal, võib see tunduda uskumatult raske, kuigi normaalsetes oludes
võib see tunduda mittemiskina.
Emale ja isale õpetatakse lapse sündides lapse hooldusesse puutuvaid
asju.   Nad   saavad   hoida   last   võõrutusosakonnas   ka  ise.   Haiglas   on
vastutus   lapse   eest   ikkagi   töötajatel.   Alles   koju   tulles   siirdub   see
vastutus   vanematele.   Seda   vastutust   kogevad   osad   emad   väga
suurena, mõnikord ka ahistavana. Kuidas ma last vaigistan? Kas laps
saab piisavalt süüa? Kuidas ma tean ,et ta magades  hingab ? Kuidas
tulen   toime   vannitamisega?   Mida   teha   kui   laps   öösel   karjub?   Kas
oskan last õigesti kasvatada? Need on tavalised hooled sellel suurte
muutuste perioodil.
Uus ema ja isa vajavad palju teavet ja toetust. Varem andsid  seda
sugulased,   naabrid   ja   tuttavad.   Kui   need   tugivõrgustiku   osad
puuduvad,   võivad   vanemad   (eriti   tundlik   ema)   kogeda   iseennast
tõeliselt üksikuna ja ebaturvaliselt. Selle aastasaja emad ja isad on ise
pärit väikestest peredest, kus ei olnud võimalust tegelikult tunda ja
saada teadmisi beebi hooldusest. See lisab ebakindlust.
Kui   vanematel   on   beebi   hooldusest    ebareaalne    kujutlus   ja   suured
lootused   vanematena,   võivad   nad   kogeda   iseennast
ebaõnnestunutena,   võimetutena,   oskamatutena   ja   ahistatuna.
Idülliline   kujutlus   õnnest   lapse   sündimise   järel   on   sageli   suures
vastuolus    tegelikkusega.   Kui   ema   kannab   peamist   vastutust   lapse
hoolduses isa tööle minnes, tekib halb tunne  temal  ja mõjutab vaimse
tervise  seisundit .
Vanemlikkus ja lapse areng on mõnikord ka võistluse aluseks. Kes on
parem ja sobivam ema või isa? Ema peab olema hea ja jaksama, isa
peab   olema    mõnus ,   turvaline   ja    toetav .   Kas   teie   laps   naeratab,
roomab, oskab istuda potil, rääkida? Vanemal ja lapsel tuleb vastata
teatud normidele, millest kõrvalekaldumist ei sallita. Kui neid on, siis
neid   varjatakse   ja   nendest   ei   räägita.   Võistlus   võib   saada   tegelike
tunnete   käsitlemise   takistuseks,   näiteks   nõuandlas   või   sugulaste,
sõprade, naabrite hulgas.
74
Vanemlikkus on nõudev ja andev. Iga laps on isiksus, nagu ka iga
lapsevanem . Tutvudes lapsega, teda, abikaasat ja iseennast kuulates,
leitakse see parim ühine viis, mis parimal võimalikul moel  rahuldab
pere kõiki liikmeid.
Inimene   on   tervik,   tal   on   positiivseid   ja   negatiivseid   pooli.   Elu   on
tervik, seal on valgeid ja tumedaid hetki. Elu lapsega sisaldab seda
kõike. Mõnikord on laps maailma armastav, armas,  rõõmus  ja hurmav
olend   ja   teisalt   on   ta   närvidele   käiv,   väsitav,   kurnav   ja   kiusav.
Vanemad tunnevad end heade, õnnelike ja tugevatena, teinekord jälle
kiusatute,   pettunute   ja   halbadena.   Kui   vanemad   suudavad   sallida
neid mõlemaid pooli iseendas, sallivad nad neid ka lapses.
75
Loode ja vastsündinu
Areng,   mis   toimub   enne   lapse   sündi   kannab   nimetust   prenataalne
areng..   Selle   esimeses   perioodis
(germinaalne   areng    viljastamine    kuni   2
nädalat)   harjub   organism   muutustega
emakas .   36   tundi   peale   viljastumist
moodustub  sügoot , mille jaotumine toimub
juba   72   tunni   järel.   Kui   viljastunud
munarakk    on   juba   jaotunud,   jõuab   ta
emakassa   ja   hakkab   seal   arenema   (3­4
päeva   pärast).   Emakas   on   selleks   ajaks
moodustunud  platsenta  algvedelik.
Olastotsüst   koosneb   juba   150   osast.
Edasises arengus ( embrüo  faas 2­8­12 nädalat) tekivad respiratoorsed
elundid , arenevad närvid ja ka üldorganism. Selles faasis avalduvad
ka   juba   kaasasündinud   kahjustused.   Näiteks   pimedus,   mille
tekkeajaks peetakse raseduse esimest trimestrit. See on periood, mil
on võimalik teha veel  aborti . Hilisem  abort  kahjustab tugevalt naise
tervist.   Iseeneslikku   aborti   esineb   30­50%   naistest.   Hilisemas
raseduse   perioodis   seda   enam   nii   kergelt   ei   toimu.   Vanasti   peeti
iseenesliku abordi põhjuseks naise nö paha peal käimist 
Tegelikult viivad iseenesliku abordini (nurisünnitus) kromosomaalsed
ebanormaalsused, defektsed muna­ või seemnerakud, depressioonid)
Fataalse faasi (8/12 nädalat kuni sünnini) lõpetab keha valmisolek
sünniks. Loode on olnud ema kõhus passiivses faasis, nüüd hakkab
tema   aktiivne   elu.   Lootele   lisandub   temperament   (selleks   vajalik
närvisüsteemi teatud küpsus).
Aju arengust:
 Neuraaltoru   tekib   3.lootenädalal,   seal   algab   kiire   rakkude
paljunemine – 250000 rakku  minutis . Need  rakud  peavad nn
emigreeruma ja  panema  paika ühendusteed, mis seovad aju üht
76
osa    teisega    (inimaju   peab   nn   kokku   tinutama   kvadriljon
ühendust   (1015).   Ohuks   on   keskkonnamuutused   emakas
(vaegtoitumus,  narko ,  viirus ),    osad epilepsiavormid, vaimne
peetus, autism, skisofreenia jne.
 Sünnist peale lapse ajurakud paljunevad ja tekivad  ühendused ,
mis kujundavad teadvuse ja  tunnetuse .
 Esimesed    sünapsid ,   mida   aju   rajab   on   need,   mis   valitsevad
tundeid ehk emotsioone.
Joonis 8. Loote areng
 Vastsündinu ajus on 100 miljardit neuronit ehk närvirakku ja
triljon (1010) gliia rakku
 Loote kesknärvisüsteem ei ole täiskasvanu aju minivariant
 Kahekuuselt   hakkab   vastsündinute   tunnetatud   hirm   ja
rahulolu   edasi   arenema   komplekssemateks   tunneteks:   rõõm,
kurbus , kadedus, empaatia, uhkus, häbi.
 Närvirakke   elu   jooksul   juurde   ei   tule   (?).   Nendevahelised
ühendused   sõltuvad   sensoorsetest   kogemustest   (mida   näeb,
kuuleb, haistab, tunnetab , on seda piisavalt) 
77
 Loote   aju   toodab   palju   rohkem    neuroneid    kui   tal   neid   vaja,
liigsed kõrvaldatakse:
 Aju  kustutab  sünapsid, milliseid kasutatakse harva või mitte
kunagi
 Aktiivsed   neuronid   moodustavad   aksonid,   mis   hargnedes
moodustavad erinevaid ühendusi
 Aktiivsus tugevdab kujunenud ühendusi, aktiivsuse puudumine
põhjustab ühenduste atrofeerumist
 Sensoorsetest   kogemustest   vallandunud   aktiivsus   häälestab
aju,   määrab   ära,   millised   ühendused   kuuluvad   säilitamisele,
millised mitte
 Stimuleeriva keskkonna puudumine kahjustab lapse aju
 Laste aju, kes palju ei mängi ja kellega ollakse harva  kontaktis
on 20­30% väiksem kui see oleks vastav nende vanusele
 Rikkalikud kogemused kujundavad rohkete sünapsidega aju
 Vanem,   kes   leiab   aega   last   sülle   võtta,   temaga   rääkida,
mängida,   tegeleda,   saab   stimuleerida   aju   arengut.   Imikuga
rääkimine   ja    laulmine    kiirendab   oluliselt   uute   sõnade
õppimisprotsessi
 Armastus varustab lapse aju õige ja vajaliku stimulatsiooniga.
  Tõrjumine   surub  lapses maha rõõmsad tunded
 Julmus tekitab suurenenud hirmutunde
Tabel 3 Loote areng
1 kuu
Ta   hakkab    naerma .   Selle   aja   sees   suureneb   ta   10,000   korda.   Süda
hakkab lööma 65 lööki minutis ja tekivad arterid ning mingid  vereringe
alged . Mikroskoobi all on  võimalik näha ka pead, silmi, kõrvu, suud,
2 kuu
nina. Ka sugu võib min. kindlaks teha. Embrüo on juba väikse beebi
sarnane. Juba võivad tekkida ka hambajuured. Ka käed ja sõrmed on
märgatavad. Hakkavad arenema ka suguorganid. 8 nädalasel embrüol
on märgata ka  kere  arengut.
3 kuu
Tekivad sõrmeküüned, tulevad välja silmad, kuigi ta neid veel lahti ei
tee, tekivad häälepaelad, huuled ja ka nina on edasi arenenud. Pea on
suur   juba   1/3   kogu   suurusest.   Ka   võib   nüüd   sugu   kindlaks   teha.
Tekivad ka suguorganid. Loode juba liigutab käsi ja jalgu. Kehast on
arenenud 1/5.
4 kuu
Keha koosneb peast. On saavutatud selle suuruse mis on ka sündides.
Ka   platsenta   on   arenenud   ja   kõik    organid .   Ema    kõht    hakkab
suurenema. Lootel peab hakkama ka arenema muskulatuur.
78
5 kuu
Loode kaalub juba palju. Hakkab tekkima individuaalne isiksus. Ema
ihus   otsib   meeldivamaid   poose.   Ei   ole   aga   veel   võimeline   iseseisvalt
elama.
6 kuu
Kasvab edasi minimaalselt. Silmad on lahti­ kinni ja vaatab omamoodi
seda maailma. Nüüd juba on  regulaarne  päevapikkus 24 tundi.
7 kuu
Loode areneb nüüd on ta omandanud kõik eluks vajalikud refleksid.
Kaalub juba palju. Aga närvisüsteem ei ole lõpuni arenenud.
8 kuu
Loode on juba päris pikk ja kaalub ka palju. Selle aja sees tekib tal
palju krambihooge. Ta üritab iseseisvalt hakkama saada. Nüüd hakkab
loode juba tasapisi end harjutama välise eluga.
9 kuu
See on u. üks nädal enne sündi, kui laps lõpetab arenemise ning on ka
ühtlasi saavutanud sünnikaalu ja sünnipikkuse. Sünnipikkus on 266­
280 päev pärast viljastamist.
Mõned probleemid, mis on seotud vastsündinutega
Alakaalulisus/ ülekaalulisus
Alakaaluliste  laste  sünniriski   maandavad   suitsetamisest   loobumine,
toitmisharjumuste   parandamine,   alkoholitarbimise   vähendamine   või
lõpetamine, krooniliste haiguste ravimine. Abiks on ka raseduseelne
nõustamine ja koolitus (perekoolid). 
Alakaalulise   lapse   sünni   puhul
paigutatakse laps kohe peale sündi
inkubaatorisse, kus toitmine toimub
läbi   voolikute.   Kuigi   enamus
haiglaid   eelistab   kasutada   nö   käed
eemale   poliitikat   pidades   paremaks
selliste laste isolatsioonis olemist, usuvad teadlased, et selles t võivad
tuleneda   vanemate   ja   laste   raskused   ja   probleemid.   Vanemad
kalduvad   suhtuma   alakaalulisse   beebisse   negatiivselt   (hirmuga),
kardavad lähedust (beebi võib surra). Mida sagedasemad on ema/isa
visiidid    lapse   juurde,   seda   kiiremini   sellised   lapsed   paranevad   ja
lahkuvad haiglast.
Imiku  ootamatu  surm /Sudden Infant Death Syndrom – SIDS/
Sellise sündroomi puhul on surm eriti traagiline: imik uinub tavalisel
ajal   rahulikult   kuid   hiljem
Uuring kus uuriti 26 järjestikust surma vaeste
kontrollima   minnes   leiavad
linnaosas   tuli   järeldustele,   et   24   last   surid
vanemad ta surnuna.
juhuslikel   põhjustel   nagu    lämbumine ,
magamine   defektses   voodis,   liiga   lähedal
küttekehale asumine jne. Surmale võisid kaasa
aidata   vaesus,   ülerahvastatus,   lapse
hooletusse järgmine. 
79
Selline ootamatu surm tabab aastas umbes 7000 last, sagedamini 2­4
elukuu vahemikus. SIDS­i ei põhjusta lämbumine, oksendamine ega
šokk . Kuigi seda sündroomi uuritakse hoolega ei teate veel efektiivseid
meetodeid   selle   ennetamiseks   või   prognoosimiseks.   Riskifaktoriteks
võiva   siiski   olla   alakaalulisus,   sugu   (poiss),   rass   (tumedam
nahavärvus). Sageli on emadeks (USA) noored, vallalised, vaesematest
peredest   pärit,   raseduse   ajal   põdenud,   suitsetanud,   uimasteid
tarbinud naised. 
Lastele   ei   mõju   hästi   kehvades   sotsiaal­majanduslikes   tingimustes
elamine,   kuigi    imikud    surevad   ka   edukates   peredes.   SIDS­i
põhjustena   on   välja    pakutud    nii   hingamishäireid   kui   neuroloogilisi
häireid . 
989 last 1000 ei sure ning lähevad oma arenguga edasi.
80
Väikelaps 0-3 aastane
Väikelapse arenguülesanded
Väikelapse   all   mõeldakse   lapse   esimesi   eluaastaid.   Esimest   neist
nimetatakse imikueaks (0­1) ja teist kirjeldab hästi sõna põngerjaiga
ehk  maimik . See on nn paterdamisiga.
Väikelapseeas   luuakse   alused   lapse
tulevasele   arengule.   Esimese   eluaasta
arenguülesanneteks on põhiturvalisuse
ülesehitamine   ja   kiindumussuhte
loomine.   Põhiturvalisus   on   põhjaks
lapse   tulevastele   suhetele   iseenda,
teiste   inimeste   ja   maailmaga.   Selle
saavutamine   on   kiindumussuhte   ja
suhtlemise arengu aluseks. See on ka
lapse    enesekindluse    allikaks   ja
iseseisvumise eeldus.
Esimesel    eluaastal    areneb   lapsel
käsitlus   iseendast   kui   erilisest
indiviidist,   kasvavast   isiksusest.   Millisena   laps   iseennast   kogeb,
sõltub   hooldusest,   mida   ta   saab.   Laps   peab    kogema ,   et   temast
hoolitakse, temast tuntakse rõõmu. Imikuea jaotus perioodideks:
 1.elukuu­
aktiivse ärkveloleku teke
 1.­3.elukuu­  sensoorse aktiivsuse etapp (kuulmine, nägemine)
 3­4,5kuud­
  tegevuseeelne etapp( kujundi  haaramine , silma ja
käe koostöö) 
 4­7kuud­ 
lihtsamate   resultatiivsete   toimingute   periood
(tegeleb esemetega)
 7­10 kuud­ 
tegeleb 2 esemega
 11­12 kuud­ funktsionaalse tegevuse etapp.
81
Rinnalapse   ja   hooldaja   vahelist   suhet   mõjutab   tugev   sõltuvus.
Hooldaja rahuldab lapse vajadused, peab teda heaks, loob turvalisuse,
soojuse ja rahulduse. Kui lapse vajadusi hästi rahuldatakse, hakkab
ta   lootma   hooldajale   ja   iseendale.   Kui   lapse   vajadusi   ei   rahuldata,
kogeb   ta   palju   pettumust,   hüljatuksjäetust   ja   turvalisuse   puudust.
Usaldus kaob.
Imik saab rahulduse suu kaudu. Söömine ja imemine lohutavad ja
rahustavad. Suu piirkond on puudutustele tundlik. Suu abil tutvub
laps   ka   ümbritseva   maailmaga.   Roomav   laps   paneb   kõik   kätte
sattuvad esemed suhu.
Teisel eluaastal õpib laps selgeks olulised põhioskused ­ rääkimise ja
kõndimise. Laps saab kõnest aru palju varem kui ise rääkima hakkab.
Laps alustab ka iseseisvumise arenguga. Kui ta on leidnud mina, võib
ta alustada ka mina tahtmisega. Kaheaastase sõnavaras on  olulisteks
sõnadeks  mina,   tahan,   ei  ja  ise.   Kõndimine   ja   iseseisvumine
võimaldavad   lapsel   tutvuda   emast   kaugemate,   eemalolevate
paikadega. Väheneb tugev sõltuvus hooldajast.
Väikelaps võtab vähehaaval omaks kujutluse lähedastest, turvalisust
võimaldavatest   hooldajatest.   Ta   hakkab   paremini   taluma   vanemate
äraolekut. Sel puhul toovad lohutust pehme nukk, mänguasi, uneese
ja räbal.
Laps tutvub aistides ja liikudes iseenda ja maailmaga. Matkides õpib
ta tegutsema ja rääkima, kogedes toime  tulema  tegevustega. Laps õpib
palju uusi asju ja vajab täiskasvanu toetust heakskiidu, julgustamise
ja uute oskuste üle rõõmustamise näol.
Lapse   isiksus   kujuneb   nn.   peeglisuhete   toel.   Kui   last   hinnatakse,
armastatakse, õpib ta ka iseennast armastama ja hindama. Kui last
halvustatakse,   ala­   või   ülehinnatakse,   õpib   ta   alahindama   ka
iseennast.
Nüüd   on   vajalik   lapsele   asetada   piire.   Ta   kogeb   pettumust,   kui
hooldaja ei lase tal minna ilma riieteta  õue, taldrikut maha visata,
seintele joonistada jne. Pettumuse talumist on raske õppida, aga see
82
on oluline oskus. Lapse võime taluda pettumusi on kergem, kui tal on
tugev   usaldus   hooldaja   suhtes.   Sellisel   juhul   ta   ei   koge   keelde   ja
piiranguid nii suure ohuna turvalisusele.
Maailma suhtumise sünd
Sünni   ajal   katkeb   nabanöör,   elu   hoidev   bioloogiline   side   emaga.
Seejärel algab lapse ja hooldaja vaheline sotsiaalne tundesuhe. Selle
abil laps kasvab ja areneb. See suhe on lapse elu  kandev  jõud, kasvu
allikas ja arengu eeldus.
Lapse areng on vastastikuses seoses sellega, kuidas laps kogeb suhet
teda hoidvate inimestega. Lapse kogemus iseendast ehitub üles neist
ainetest, mida see suhe talle annab. Lapse isiksus sünnib ja kasvab
selles vastastikuses suhtes, arenev mina lebab hooldaja süles.
Lapse ja hooldaja vaheline suhe on vastastikune. Hooldaja hääl, käed,
nägu,   rind   ja   lõhn   vahendavad   lapsele   inimest,   kes   rahuldab   tema
vajadused.   Laps   mõjutab   hooldajat   saamaks   rahulolu   tunnet,
rahuldust ja rõõmu.
Inimese   lapsepõlv   on   pikk.   Vastsündinu   on   abitu   ja   ei   tule   ilma
hoolduse ja turvalisuseta toime. Ta elab kaua sõltuvuses hooldajast.
Teiselt poolt on inimlapsel ettevalmistus, mis kaitseb tema kasvu. Tal
on   võime   luua   elutähtsat   vastastikust   suhet   hooldajaga:   juba
vastsündinu aistib ümbritsevat ja reageerib sellele.
Vastsündinu info saamine
Vastsündinu   päevad   mööduvad   peamiselt   magades.   Keskmiselt
magab  imik päevas 16 tundi, kuigi mõni võib magada 21 tundi, teine
aga 11 tundi. Laps ärkab tavaliselt iga paari tunni järel. Kui laps saab
umbes   3   kuu   vanuseks,   on   ta   pärastlõunal   ja   õhtul   erksam   ning
hakkab   magama   öösiti.   6­ndaks    elukuuks    magavad   nad   üle   poole
oma   unest   öösel.   Imikute   päevase   äraolekuga   ja   aktiivse   kasvuga
kaasneb kiire füüsiline, intellektuaalne ja emotsionaalne areng. 
imik, kes on sügavas  unes , reageerib ärritusele teisiti, kui ergas või
unine laps. Samuti suhtuvad vanemad erinevalt lapsesse, kes on tihti
83
ärkvel ja nutab ning lapsesse, kes peaaegu kogu aeg magab ning on
vaikne.   Inimesel   on   nö.   "sisemine   bioloogiline   kell",   mis   reguleerib
magamist, söömise ja isegi meeleolu. 
Imiku   aktiivsus   ja   tundlikkus   annavad   meile   vihjeid   tema   edasise
arengu kohta
Iga imiku käitumine ärkveloleku ajal on erinev ­ mõni teeb rütmilisi
imemisliigutusi, teine jälle naeratab sageli. 
"Imiku   jaoks   on   elu   üks   õitsev   ja   sumisev   segadus"   kirjutas
psühholoog William James aastal 1890.  Tänapäeval me teame, et see
on tõest kaugel. Normaalse imiku kõik meeled toimivad.
Vastsündinu suudab vahet teha erinevatel maitsetel. Nad keelduvad
ebameeldiva maitsega toidust ja näivad eelistavat magusat hapule ja
kibedale. Mida magusam on vedelik, seda tugevamini laps imeb ning
seda rohkem joob. (Haith,1986).
Vastsündinu  on  tundlik  lõhnadele  ning näoilmega  näitavad nad,  et
rohkem on neile meele järgi vanilli­ ja maasikalõhn,  kui roiskunud
muna­ ja kalalehk. Imik suudab ka tajuda, kust lõhn tuleb.
6­päevane rinnaga toidetav laps eelistab kindlalt oma ema, mitte aga
võõrast   naisterahvast,   2­päevane   aga   vajab   veel   aega,   et   oma   ema
lõhn ära tunda.
Vastsündinud pööravad pea hääle poole ja isegi enneaegselt sündinud
lapsed reageerivad helile.
Teadlased on avastanud, et juba 3 päeva pärast sündi suudab imik
teha vahet tuttaval ja võõral häälel, kõnel. Imik lakkab reageerimast
tuttavaile sõnadele ja muutub tähelepanelikuks kuuldes uusi.
Imiku   silma   võrkkesta   struktuur   on   mittetäielik   ja   silmanärv   on
alaarenenud.   Kuid   siiski,   vastsündinu   pilgutab   ereda   valguse   poole
silmi ning jälgib liikuvat valgust või sihtmärki. Imikutel on esimestel
elukuudel   ka   suhteliselt   hea   värvitaju.   Sünnijärgselt   on   imiku
nägemisulatus   väga   kitsas,   kuid   2­10   elunädala   jooksul   see
kahekordistub. Imikud omavad ka sügavustaju. E.J Gibson ja Walk
(1960)   konstrueerisid   "visuaalse   kalju",   mis   andis    illusiooni    kaljust
84
kui   kuristikust.   Eksperiment   põhines   südamelöökide   kiiruse
erinevuse mõõtmises. 2­3 kuused imikud, kes pandi kõhuli "sügavale"
kohale,   omasid   aeglasemaid   südamelööke,   kui   need   kes   pandi
"madalale" kohale. Aeglasem südamelöökide tempo näitas, et imikud
"sügaviku" kohal reageerisid pettekujutelmale sügavusest. 
Kasutades seadmeid, mis võimaldavad vaatlejal jälgida imiku silmi, on
uurijad avastanud, et vähem kui 2 päevased imikud omavad kindlaid
eelistusi. Imikud eelistavad kaardus jooni sirgetele, keerulisi mustreid
lihtsatele,   kolmemõõdulisi   objekte   kahemõõtmelistele   ja   uusi
vaatepilte tuttavatele.
Vastsündinud   on   aktiivsed.   Nad   pööravad   pead,   siputavad   jalgu,
vehklevad kätega, kuid ei oma teadlikku kontrolli oma liigutuste üle.
Umbes   4­ndaks   kuuks   on   ülekaalus   teadlikult    juhitud    liigutused.
Võime liikuda tahtlikult ja täpselt areneb kiiresti ja jätkuvalt kolmel
esimesel eluaastal, kui imik õpib kasutama kindlaid kehaosi. 
Järjekord ,   kuidas   omandatakse   kontroll   keha   üle,   järgib   kolme
põhimõtet:   peast   varvasteni,   seestpoolt   väljapoole,   lihtsamalt
keerulisemani.
Vastsündinu   ja   hooldaja   vaheline   suhtlemine   sünnib   ja   areneb
mõlemapoolse   tööna.   Lapsel   on   võime   olla   ühenduses   maailmaga,
võtta vastu infot ja reageerida sellele. Hooldaja reageerib vastsündinu
käitumisele.   Sellest   tundlikust   koostegevusest   areneb   vähehaaval
hinnaline inimsuhe, andmise ja saamise vastastikune suhe.
Vastsündinu aistingud on tundlikud. Nad töötavad hästi ja esimestel
elukuudel   arenevad   võimsalt.   Imik   hangib   infot   ümbritsevast
maailmast   ja   iseennast   vaadeldes,   kuulates,   puudutades,   haistes,
maitstes ja liigutades.
Vastsündinu   tajub   eredat   valgust.   Juba   nelja   päeva   vanune   imik
suunab   pilgu   ühte   kohta.   Täpsemalt   näeb   imik   mõnekümne
sentimeetri  kaugusele peast. See on vahemaa tema silmadest hooldaja
silmadeni   imetamise   ajal.   Väike   imik   vaatleb   meelsamini   inimese
nägusid.
85
Vastsündinu on tundlik kuulmaks inimhäälele omaseid tunnuseid. Ta
suudab   eristada   hääle   tugevust,   värvingut   ja   suunda.   Imik   kuulab
meelsamini   madalamat   häält.   Seda   kuuldes   tema   südame
löögisagedus   langeb   ja   liigutuste   kiirus   väheneb,   imik   rahuneb.
Kõrged  hääled  ärritavad.
Imik   eristab   põhimaitseid:   soolast,   magusat,   haput   ja   kibedat.   Ta
eelistab   magusat   nagu   on   emapiim.   Tavapärasest   erinevad   lõhnad
toovad kaasa näomuutused juba üsna väikestel imikutel. Imik keerab
pea ära halva lõhna allikast ja eristab oma ema piima lõhna muudest
lõhnadest.
Imik on tundlik puudutustele sünnist saadik. Puudutuste abil saab
imikut rahustada. Puudutus äratab ka reflekse. Näiteks puudutades
sõrmega põske keerab imik pead ja hakkab imema. Väike imik tunneb
ka valu. Pea on valuaistingutele tundlikum kui jalad. Imik tunnetab
ka kuuma ja külma.
 Ülesanne:
Kuidas rahustada vastsündinud last?
Imik on seega aktiivne keskkonna aistija. Tajude moodustumisel
on juba vastsündinul olemas valivus. Imik on sünnist saadik 
ärkvel inimsuheteks. Selline tajumisaktiivsuse areng eeldab 
lapse jaoks normaalset ärritajate keskkonda.
Vastsündinu reageeringud
Imiku   varajane   suhtlemine   keskkonnaga   põhineb    paljus
kaasasündinud   refleksidele.   Refleksiks   nimetatakse   tahtmatut
liigutust,   mis   tekib   ja   kaob   iseenesest.   Refleksideks   on   näiteks
imemisrefleks,   roojamisrefleks,   haaramisrefleks,   ujumisrefleks   ja
otsimisrefleks .
Reflekside ülesandeks on kindlustada ellujäämine. Nad mõjutavad ka
lapse hooldajat. Suhtlemise sünni ja lapse psüühilise arengu jaoks on
olulisteks   reageerimisviisideks   lapse   nutt,   naeratus,   liikumine   ja
imemine.
86
Esimene nutt annab sünnitavale emale teada, et elu on alanud. Emad
on tundlikud lapse nutu suhtes ja õpivad kiiresti eristama oma lapse
nuttu teistest. Imikutel esineb kolme tüüpi nuttu: näljanutt, vihanutt
ja valunutt. Neid on võimalik üksteisest eraldada.
Laps   naeratab   juba   looteperioodis.   Vastsündinu   naeratus   on
reflektiivne. See saab alguse seesmisest heaolutundest. Umbes kuu
vanune   imik   hakkab   naeratama   kuuldes   inimese   häält   või   nähes
nägusid.   Selline   naeratus   on   sotsiaalne.   Lapse   silmad   on   vabad,
näoilme  kirgas ja vaade suunatud otse teisele inimesele. Naeratus on
vastus hooldaja naeratusele ja kõnele. Lapse ja täiskasvanu vaheline
pilkkontakt    kinnistub   ja   muutub   võimsamaks.   Samal   ajal   hakkab
imik  koogama . On arenenud suhtlemisvõime.
Kes   tahes   saab   kuuvanuse   imiku   naeratama,   kui   ise   naeratab   ja
jutustab imikuga. Imik ei vali veel, kellega suhelda. Mõne kuu pärast
eraldab imik tuttavat hooldajat võõrast. Laps naeratab vaid tuttavatele
hooldajatele.
Kui   vaatad   rahulolevat   imikut   näed   tema   avatud,   lõdvestunud   ja
aktiivset tegevust ja tajud tema rahulolu peast varvasteni. Kui laps on
näljane, tal on halb olla, ta on pingul,  rahutu , iseendasse sulgunud
või   hooldajates   kinni.   Iga    kehaosa    annab   teavet   tema   halvast
enesetundest.
Imiku   toitumine   valitseb   vastsündinu   refleksiketti,   kus   üks    refleks
järgneb   teisele.   See   kett   moodustub   järgmiselt:   otsimisrefleks,
imemisrefleks ja neelamisrefleks. See kõik toimib juba lootel.
Vastsündinu suudab seega vastata teadlikult keskkonna ärritajatele
(näiteks   piim,   nägu,   hääl)   ja   seesmistele   ärritajatele   (näiteks   nälg,
roojamisvajadus,   külm).   Nende   oskustega   suudab   ta   teadustada
hooldajale oma olukorda ja vajadusi. See võimaldab lapsel püsida elus
ja alustada vastastikuseid suhteid. Samas on lapse sünnitanud ema
väga   tundlik   lapse   teadetele.   Lapse   ja   hooldaja   vastastikuse
suhtlemise jaoks on olemas mõlemapoolne valmisolek.
87
Kasvamine
Vastsündinu    pikkuseks    on   ~50   cm   ja   kaaluks   3,2­3,5   kg.   Inimese
areng on kefalokaudaalne (peast sabani) – seega saavutab täissuuruse
kõigepealt    pea   ja   alles   hiljem   jalad.   Lapse   ja   täiskasvanu
proportsioonid   on   väga   erinevad   (joonisel       on   esitatud   erinevas
vanuses lapsed ja noored)
Lapse kasv on kiire 3 esimese eluaasta jooksul, kuid eriti esimestel
elukuudel.   Viiendaks   elukuuks   on   lapse   kaal   kahekordistunud
võrreldes sünnikaaluga. Esimesel aastal kasvab laps umbes 25 cm,
teisel 10­12 ja 3. vaid 8 cm. Teisel eluaastal kiire kasv aeglustub, laps
võtab juurde     . Kõige aeglasem kasvu lisandumine 6­7  aastastel  (4
cm). Uuesti teeb inimene kasvus hüppe 10­14 aastaselt, sirgudes 3
aastaga 30  cm. Lõpppikkus  saavutatakse  14 (tüdrukud) – 16/17  a
(poisid) vahemikus. Kasvu
taandareng  toimub üle 70
aastastel.
Kui   sündides   on   lapse
kaal   ~3,5   kg,   siis   kohe
peale   sündi   kaal   veidike
alaneb.   Seejärel   algab
kiire   kaalutõus   (koos
pikkuse   lisandumisega).
Esimesel   eluaastal   lapse
kaal
 
kolmekordistub!
Kiire   kaalu   lisandumine
toimub   4­5   eluaastani,
seejärel   aeglustub.   Kiire
kaalu   lisandumine   on
omane
 
ka
 
10­14
aastastele. 
Seega   on   aastane   laps
umbes   75   cm   pikk   ja
88
kaalub umbes 11 kg. Laps, kelle sünnikaal on alla 2,5 kg (õigeaegse
lapse   puhul)   ja    lühikese    sünnipikkusega   ning   kelle   vanemad   on
samuti  lühikesed , tuleb tavaliselt lühikesekasvuline. 
Vaata lisast lapse kasvamise joonist (Arnold Gesell)
Joonis 9 Kefalokaudaalne areng
Hambad   hakkavad   tulema   3­4   elukuul,   kuigi   esimene   hammas   ei
pruugi mõnel lapsel kasvada ka veel  enne 5­9 elukuud. Esimeseks
sünnipäevaks on lastel tavaliselt 6­8 hammast ja 2,5 aastasel 20.
Geenidel,   mille   lapsed   pärivad   vanematelt,   on   suur   osa   selles,
milliseks   saab   vormitud   nende   keha   ­   kas   pikk   ja   kõhn,   lühike   ja
jässakas   või   midagi   vahepealset.   olemas   on   kindlad   erinevused
sugude ja rasside vahel. Poisid on veidi  pikemad  ja kaalult raskemad
kui tüdrukud. Tumeda nahavärvi esindajate lastel  ilmuvad  hambad
varem ning nad saavad ka täiskasvanuks kiiremini kui valged lapsed.
Pikkusele   ja kaalule  mõjuvad  samuti  tervislik   seisund  ning sellised
keskkonnategurid nagu toitumine, elamistingimused ja meditsiiniline
abi.   Hästi   toidetud   ja   hoolitsetud   lapsed   kasvavad   pikemad   ja
89
tugevamad, kui ebarahuldavates  tingimustes  kasvanud lapsed.  Nad
saavutavad ka  seksuaalse  küpsuse  ja maksimaalse   pikkuse   varem.
Erinevused   kasvus   ilmnevad   tavaliselt   esimese   eluaasta   jooksul   ja
püsivad muutumatutena läbi elu.
Mõningad haigused omavad tõsiseid mõjusid lapse arengule. Lapsed,
kes on pikka aega haiged olnud, ei pruugi saavutada oma normaalset
kasvu. 
Toitmine
Rinnaga   toitmine   on   populaarsem   hea   haridusega,   kõrge
sissetulekuga   naiste   hulgas.   1971   a.   imetasid   oma   last   25%
esmasünnitajatest, tänasel päeval teevad seda 60%.   Kuigi on välja
töötatud   inimpiimale ligilähedased lastetoidud, on rinnapiim lapsele
siiski parim toit. Rinnapiimas on olemas kõik toitained, rinnapiim on
paremini   seeditav   kui    lehmapiim    ning   põhjustab   vähem   allergilisi
reaktsioone. Rinna imemine on kasulik hammastele ja lõualuule, sest
beebi peab imema tugevamini, kui pudelist. Rinnaga imetatud lastel
on suurem  vastupanuvõime  sellistele  haigustele  nagu kopsupõletik,
bronhiit   ja   kõhulahtisus.   Imetamine,   kontakt   ema    kehaga ,   aitab
kaasa   emotsionaalse   läheduse   saavutamisele   ema   ja   lapse   vahel.
Ema   tervis,   emotsionaalne   seisund,   elustiil   ja   suhtumine   rinnaga
toitmisse   mõjub   tema   oskust   hoolitseda   oma   lapse   eest.
Piimaasendajad  on koostiselt  ligilähedased  emapiimale,  erandiks  on
see,   et   nad   sisaldavad   vitamiine   ja   mineraale,   mis   emapiimas
puuduvad. Nii rinnapiim, kui ka piimaasendaja on ainuke toit, mida
laps vajab 4­6 elukuuni. Pikaajalised uuringud ei ole leidnud olulisi
erinevusi rinnaga toidetud ning pudeliga toidetud laste vahel. Vanema
ja lapse vaheline suhe omab suuremat tähtsust, kui toitmismeetod.
Kui kasutatakse lehmapiima, peab see olema koorimata ja rikastatud
D vitamiiniga­ lapsed vajavad kaloreid. Kuigi soovitakse oodata tahke
toidu andmisega mõnedes riikides 4­6 kuuni, saavad paljud 2 kuused
lapsed kooritud puuvilju ja putru. Vanemad usuvad, et see toit aitab
90
lastel   magada   öö   läbi.   Õige   toitumine   peab   jätkuma   ka   pärast
imikuiga. Üle 1 a. lapsed  peaksid  saama toitu mitmekesise  menüü
järgi. Lapsed, kelle vanematel on kõrge kolesterooli tase, peaksid 2­
aastaselt läbima arstliku läbivaatuse kontrollimaks, kas nad ei vaja
erimenüüd või ravi.
 Ülesanne:
 Võtke   paaridesse   ja   kujutlege    vaheldumisi ,   et   teine   on
pooleaaastane   imik.   Jutustage   temaga   nii   nagu   jutustaksite
pooleaastasega.   Kuidas   see   suhtlemine   erineb
täiskasvanutevahelisest suhtlemisest?
Hooldaja   rahuldab   lapse   põhivajadusi.   Sellele   lisaks   ta
rahustab, vaigistab ja hoiab vaos last kui see on rahutu, nutune
või   hädas.   Ema   pakub   lapsele   ka   vastastikuse   suhtlemise
võimalust,   annab   lapsele   võimaluse   kontakti   loomiseks.
Liialdamata hääle, pilgu, miimika või žestidega hoolitseb ta selle
eest,   et   suhtlemine   võimenduks   ja   säiliks.   Täiskasvanu   võib
tõmmata imiku pilgu endale žestide, naeratuse, miimika, käest
haaramise, kõnega innustamise vms. moel.
Imikuga   rääkides   jätab   ema   talle   vastamiseks   pausi.   See
harjutab last kõne rütmiga. Ema hoiab pilkkontakti  ootamaks
lapse vastust. Ta hoolitseb selle eest, et imik  saaks suhtlemise
käigus   puhata.   Imiku   ja   ema   suhtlemisele   on   omane   teatud
järjekord.   Imik   võtab   kontakti,   moodustab   sellest   kogemuse
enne kui suundub uude kontakti.
Magajast uurijaks
Esimestel   eluaastatel   on   lapse   füüsiline   kasv   ja   areng   kiire.   Lapse
kehaosade omavahelistes suhetes toimub suuri muutusi. Lihaste ja
luude   kasvule   lisaks   arenevad   siseelundid   ja   nende   tegevus.
Närvisüsteem   areneb   ja  võimaldab   motoorset   ja  psüühilist  arengut.
Närvisüsteemi   arengu   tagajärjel   väheneb   seljaajust   tulenev
refleksiivne   tegevus.   Selle   asemele   tulevad   kõrgemate   ajuosade
91
juhitavad   tahtelised   tegevused.   Ajustruktuuri   kasv   on   esimesel
eluaastal kiire.
Niipea   kui   laste   kesknärvisüsteem,   lihased   ja    luud    on   piisavalt
arenenud, vajavad nad ainult ruumi ja vabadust liikumiseks.
Lapsed on visad ­ niipea kui nad omavad uue oskuse, harjutavad ja
püüavad seda parandada. Iga omandatud oskus valmistab lapsi ette
võtma   järgmist   ülesannet.   Vilumus   liigutustes   annab   imikule
suurema võimaluse uurida maailma ja kohaneda ümbrusega. 
Motoorset arengut saab hinnata lapse saavutuste järgi, mis näitavad,
kui kaugele areng jõudnud on.
Motoorse arengu etapid ja põhimõtted
Inimesed   õpivad   varem   kasutama   keha   kõrgemaid   osi   (suudavad
kätega   haarata   asju   enne,   kui   õpivad   kõndima).   Inimene   omandab
oskusi­   kergematelt   tegevustelt   üle   minnes   keerulisematele
toimingutele
Motoorses  arengus on eristatavad neli etappi:
 Refleksid (kaasa sündinud on pupillirefleks, Babinsky refleks
–   jalatalla   puudutamisel,   imemisrefleks   –   kahte   liiki,
otsimisrefleks,   ujumisrefleks)   –   enamus   kaob   2­5   kuu
vanuses. Tegemist on tingimatute refleksidega. Pupillirefleks
ilmneb   vahetult   peale   sündimist;     Babinsky   refleks   st
jalatalla   puudutamisel   ajab   varbad   laiali,   imemisrefleks­
esimesed   imemisliigutused   18.   looteea   nädalal   (2   liiki
imemist::seotud toiduga­ tihedamad ja ilma pausideta, ilma
toiduta­ 2 liigutust sekundis); Otsimisrefleks­ kui puudutada
sõrmega   põske,   püüab   sõrme   suhu   võtta,   kaob   3­kuuselt;
ujumisrefleks ­ 2­3­kuuselt kaob
 Sümmeetrilised liigutused
 Tahtelised, motiveeritud ja eristunud liigutused
 Automatiseerunud liigutused
92
Lapsemotoorses arengus on kolm põhilist põhimõtete:

Peast jalgade poole

Keskelt äärtele

Tervikult eristumisele
Alul valitseb laps pea liigutusi, seejärel käte ja lõpuks jalgade 
liigutusi. Lapsed juhivad tervet kätt enne kui suudavad valitseda 
sõrmede liigutusi. Tegevuse terviklikkus väheneb ja muutub 
detailsemaks. Laps õpib kõigepealt suuri lihaseid reguleerima, 
terviklikke liigutusi tegema ja alles siis  juhtima  peenlihaseid ja 
eristunud liigutusi. Haaramine toimub kõigepealt kämblaga ja alles 
siis sõrmedega.
Motoorne areng on seotud õppimisega närvisüsteemi, luustiku ja 
lihaste arengu kaudu ja toimub ka harjutamise teel. Areng toimub 
etappidena, mis järgnevad üksteisele kindlas  järjestuses . Laste vahel 
on erinevusi selles, missuguses rütmis nad saavutavad teatud 
arengutaseme.
Jämemotoorika ja peenmotoorika areng
Motoorsed tegevused jaotatakse kahte alarühma: jämemotoorika ja 
peenmotoorika. Jämemotoorika all mõeldakse suurte lihasrühmade 
tegevust nagu seismine,
Järgnev   uurimus   viidi   läbi   Iraani   lastekodudes   ­
kõndimine jne.
ühes   asutuses   veetsid   imikud   peaaegu   kogu   aja
Peenmotoorika alla
võrevoodites.   Neid   ei   pandud   kunagi
kuuluvad peente lihaste
istumisasendisse ega pööratud kõhuli; lastel polnud
tegevus ­ sellised
mänguasju   jne.   Need   lapsed   olid   kehaliselt
tegevused nagu
alaarenenud ­ põhjuseks puudulik keskkond. 
Lastekodus, kus olid tingimused arenguks olemas, 
haaramine ja
saavutasid lapsed normaalse arengutaseme.
joonistamine.
Enamus vastsündinuid saavad selili lamades keerata oma pead küljelt
küljele. 2­3 elukuu jooksul hakkavad imikud pead järjest kõrgemale
tõstma   ja   4­ndaks   elukuuks   hoiavad   pead.   Kolme   kuuselt   suudab
93
enamus   imikuid   haarata   kõristi   järele,   järgnevalt   hakkavad   nad
haarama  esemeid ühe käega ning ümber paigutama neid teise kätte. 
14­kuuselt suudab laps ehitada kahest kuubikust torni ning 3 kuud
enne kolmandat sünnipäeva oskab laps joonistada ringi.
Laps suudab istuda ilma toeta 5­6 elukuul.
6­ kuune  hakkab harrastama nö. "karukõndi" (käed­jalad puudutavad
maapinda,   keha   üles   surutud).   Umbes   10   kuuselt,   pärast   visa
harjutamist,   suudab   laps   lõpuks   üksi   püsti   seista.   Varsti   peale
esimest sünnipäeva laps kõnnib. 
Teisel  eluaastal lapsed  jooksevad,  hüppavad  ning 3­aastaselt oskab
enamus hoida tasakaalu ja seista ühel jalal.
Kui   lapsed   saavad   korralikku   toitu,   meditsiinilist   abi,   omavad
võimalust liikuda ja arendada kehalisi võimeid, saab nende kehaline
areng olema normaalne. Kui mõni lapse arenguks vajalik tingimus on
rahuldamata, võib areng kannatada. 
Õnneks   on   arengu   pidurdumine   ajutine,   hiljem   laste   arengutase
ühtlustub.
Bover (1976.a.) toob välja mõned oskused, võimed, mida laps varases
eas näitab ning siis tundub need unustavat. 
Näiteks,   laps   oma   esimestel   elunädalatel
haaras   esemeid,   kuid   umbes   4   nädala
vanusena   selline   käe­silma­koostöö    kadus
ja   ilmnes   uuesti   20   nädala   vanusena.
Bower   uskus,   et   mõne   oskuse   varane
ilmumine    on   lapse   edasise   arengu   jaoks
tähtis.
Jämemotoorika areng väikelapseeas
jaguneb:
1­2 kuud ­ pea tõstmine kõhuli olles,
selili olles pea keeramine
3­4 kuud ­ kätele tõusmine, hoiab peab üleval kõhuli olles
6­7 kuud ­ laps hakkab istuma
94
8­10 kuud ­ roomamine, toe abil püsti tõusmine
12 kuud ­ teeb ise esimesed sammud
15­18 kuud ­ kõnnib ise,  jookseb , kõnnib trepist käest kinni 
hoides  samm sammult
2 aastane jookseb, lööb palli, kõnnib trepist aste astmelt
Peenmotoorika arenguetapid:
3­4 kuud ­  laps haarab esemeid kogu käega
7 kuud ­ haarab eseme ühe käega ja viib teise kätte
9­12 kuud ­ pöial­nimetissõrm võte
12­18 kuud ­ ehitab torni mitmest osast,  korjab  väikseid 
esemeid
2 aastane hoiab pliiatsit käes, sikerdab paberile, keerab ise 
raamatulehti
Lapse füüsiline ja motoorne areng edeneb kahel esimesel eluaastal nii,
et laps suudab valitseda liikumise põhioskusi. Need on roomamine, 
käpuli liikumine, istumine, seismine, kõndimine, jooksmine, 
vedamine, lükkamine ja viskamine.
Väikelapse liikumine on takerduv. Liigutused on tervet keha 
haaravad, juhtub kukkumist, kaldumist ja põrkumist. Liikumisele on 
omane liikumine liikumise pärast. Laps läheb kümme korda trepist 
üles, jookseb jookse,  hüppab  hüppeid jne.
Motoorse arengu tähendus kogu arengule
“On  halb, et laps  õpib  enne  liikuma kui  on arenenud  arusaamine”
kuuleme  tihti  öeldavat.  See   on tõesti  nii,  kuid  miks?  Liikumine  on
võimete  ja  arusaamise    arengu   eelduseks .   Seega  on soov,  et  esiteks
areneks lapse arusaamine ja alles siis liikumine võimatu.
Kui   laps   liigub,   õpib   ta   tundma   iseennast,   tajub   oma   keha.
Kaheaastane suudab juba nimetada kehaosasid. Kui laps pääseb ise
liikuma roomamise, käpuli liikumise ja lõpuks kõndimise abil,  laieneb
tema ulatuses olev keskkond. Rikastub kogemuste maailm.
95
Motoorsete   oskuste   õppimine   annab   lapsele   positiivset   tagasisidet.
Kõndima   õppimine   on   näiteks   sotsiaalselt   hinnatud   oskus.   Sellel
tagasisidemel   on   positiivne   mõju   lapse   isiksuse   ja   enesekindluse
arengule. Laps kogeb end oskusliku, heakskiidetu ja tugevana.
Väikelapse   motoorse   tegevuse   toetamisel   on   olulised   liikumise
vabadus,   julgustamine,   innustamine   ja  iseseisvuse   eeldamine.   Laps
tahab proovida  ise, kui ka kõik ei suju alati nii kergesti. Keskkonna
osa   on   toetada   arengut.   Liikumine    erineval     maastikul ,   tutvumine
erinevate materjalidega ja puutepindadega toetab liigutuste arengut.
Kiikumine,   süles   hoidmine,   masseerimine,   loovad   hea   oma   keha
tunnetuse.
Teekond  toimub kindlas suunas: reflektiivne imemine ja haaramine 
tahtlik  esemete korjamine ja haaramine, esemete asukoha ja tegevuse 
mäletamine.
Sümbolid
Mõtlemine
Šveitsi   lastepsühholoog   Jean   Piaget   (1889­1980)   on   uurinud   lapse
mõtlemist ja selle arengut. Aidates välja töötada varajasi IQ teste ning
tegi  järelduse,   et  standardsed   testid  eksivad   palju   ning  ta  tõi   välja
mõtlemisprotsessid.
Et teada saada kuidas lapsed õpivad, küsis ta selliseid küsimusi nagu
“Kas   kivi   on   elus?”   või   “Kust    unenäod    tulevad?”.   Tavapäraselt
vastupidi   selt   psühhomeetrikutele   pööras   ta   rohkem   tähelepanu
valedele vastustele, mis võimaldasid seletada, kuidas lapsed mõtlevad.
Võrreldes täiskasvanuga ei olnud erinevusi kvantiteedis vaid mõtted
olid vähem arenenud.
Kui   psühhomeetrikud   lähtusid   individuaalsetest   erinevustest,   siis
Piaget oli huvitatud arengu järjepidevusest intellektist lähtudes, mis
tulenes lapse individuaalsusest.
96
Piaget   uuris   just   väikelapsi,   mitte   beebisid,   kes   pole   võimelised
küsimustele vastama. Tema piinlik täpsus tuleneb sellest, et ta jälgis
oma kolme lapse arengut.
Teda   huvitas    esmalt    küsimus   “miks   lapsed   ei   suuda   lahendada
loogilist   järeldamist   eeldavaid   ülesandeid”.   Laia   võimete   uuringu
tulemusel rajas ta arenguteooria imikueast nooruseni. Selles eristab
Piaget nelja mõtlemise arenguetappi:
Sensomotoorne etapp 0­2a.
Eeloperatsioonide tase 2­7 a.
Konkreetse operatsioonide tase 7­11/12 a.
Formaalsete operatsioonide tase 11/ a. edasi
Piaget  teooria  käsitleb  mõtlemise   kvaliteedi   arenemist   ühest  etapist
teise.   Nende   uuringute   põhjal   on   lisandunud   lapse   mõtlemise
arengust arusaamist ja selle väärtustamist. 
Olulisemad järeldused:
o Laps ei ole väike täiskasvanu mõeldes ja tegutsedes teisiti
o Arengus   on   oluline   pidev   koostoime   tema   enda   ja
keskkonna   vahel   ning   see   toimib   läbi   erinevate
koostoimete.   (assimilatsioon   –   saadud   teadmised
integreeritakse   olemasolevaisse,   akkommotatsioon   –
olemasolevatest teadmistest ei piisa, neid tuleb muuta, et
ümbritsevat   õigesti   tajuda   ning   sellest   aru   saada   –
varasema   skeemi   muutmine,   tasakaalustamine   kahe
eelneva vahel)
o Keskendus eelkõige mentaalsetele operatsioonidele, uuris
milline on laste arusaam objektide pööratavusest. Milline
on   lapse   loogiline   järeldamisoskus,   arusaam   põhjus   –
tagajärg  suhetest.  Ning  arusaam  konserveerimiseks  ehk
suhete muutmine
o Arengus   eristatavad   neli   staadiumit   millel   vanuseline
järgnevus ja kvalitatiivne muutus.
97
Sensomotoorne staadium 0­2, tunnetab läbi meelte
ümbritsevat maailma.

Preoperatsionaalne   ehk   operatsioonideeelne
staadium  2­6,   sümboleid   lahendab   lihtsamaid
klassifitseerimise   ja   loogikaülesandeid   kuid   ei
suuda neid pöörata.

Konkreetsete operatsioonide staadium 6­12 loogika
ja lihtne põhjendamine, konserveerimine.

Formaalsete   operatsioonide   staadium   12­
abstraktne ja hüpoteetiline mõtlemine. 
o Hilisemates   staadiumites   olev   loogiline   mõtlemine   ja
konserveerimine   tekivad   erinevates   staadiumites   ning
abstraheerimisvõime   alles   hiljem   ning   viimasesse
staadiumisse peaksid kõik täiskasvanud välja jõudma.
 Piaget´ arengustaadiumid eri kultuurides:
 Traditsionaalkultuurides   ei   suuda   täiskasvanud   lahendada
formaalsete operatsioonide ülesandeid (koolihariduse roll?).
 Animistlik   mõtlemine   (M.   Mead).   Iseloomulik   lastele,   eriti
eelkooliealistele,   kes   omistavad   elututele   asjadele   elusa
omadusi.   Kõikides   kultuurides   ei   ole   see   iseloomulik   ainult
lastele.   Vajalik   on   see   eelkõige   sellepärast   et   lapsi   ette
valmistada   kultuuri   vastuvõtmiseks,   mida   hiljem   oleks   palju
raskem teha.
Imik elab praeguses ajahetkes. Mälestused minevikust on vähesed ja
kujutlused puuduvad. Elu alul ei ole lapsel sõnu, sümboleid. Ta võtab
vastu maailma seda aistides ja liikudes. Kuna lapse teabe saamise ja
kogemuse   läbitöötamise   vahenditeks   on   aistimine   ja   liikumine,
nimetatakse seda mõtlemise arenguperioodi sensomotoorseks. Senso
= aistingutega seotud, motoorne = liikumisega seotud.
Imik   tajub   keskkonda   ja   tutvub   oma   kehaga.   Ta   haarab   kinni
esemetest, liigutab neid ja tulemuseks on muutused.  Lükates  palli,
hakkab see veerema, liigutades kellukest, hakkab see helisema, kui
98
panna   käsi   suhu,   saab   seda   imeda   jne.   See   kõik   õpetab   lapsele
kogemuste abil keskkonna omadusi ja kuidas ta ise saab neid muuta.
Areneb ka lapse arusaamine iseendast.
Esimestel elukuudel on laps enesekeskne tajuja. Imik ei erista ennast
erinevaks keskkonnast. Ta on ühine hooldaja ja keskkonnaga. Imiku
käitumist valitsevad refleksid. Ta on siiski aktiivne ja  uudishimulik .
Aistingut toimivad hästi .  Tajumine  keskendub paljus iseendale. Ta
vaatleb sõrmi, kogeb kehaosade liigutusi, aistab seesmisi tundeid jne.
Seda kõike liites õpib ta vähehaaval käe ja suu koostööd.
Nelja kuu vanuse imiku arengus muutub keskkonnaga suhtlemine.
Temast saab  vastastikuse suhtlemise poole püüdleja. Last meelitavad
keskkonna objektid ja sündmused. Rusikad avanevad ja käsi muutub
tähtsaks    vahendiks    info   hankimisel.   Käe   abil   laps   tunneb,   katsub,
liigutab   jne.   Hakkab   koitma   tegevuse   ja   selle   tagajärje   seos.
Mänguasja raputamine paneb selle kolisema, rippuva asja tõukamine
paneb   selle   kiikuma   jne.   Lapse   saavutatud   muutused   keskkonnas
innustavad teda uutele katsetele. Aktiivsus keskkonna suhtes kasvab.
Laps   keskendub   korraga   ühele   asjale,   aistib   seda   ja   vastab
“ärritajale”. Ta keskendub kuulamisele, kui talle räägitakse ja koogab
“vastuse”.   Reflektiivne   naeratus   muutub   sotsiaalseks.   Imik   jälgib
pilguga liikuvat inimest. Jälgimise vastastikusest mõjust saab alguse
jäljendamine . Laps kordab täiskasvanu ilmeid, žeste ja liigutusi.
Nelja   ja   kaheksa   kuu   vahemikus   siirdub   laps   “nüüd   ja   praegu”
situatsioonist esemete püsivuse käsitlemisse. Lapse ellu ilmub poole
aasta vanuses peitmisemäng. Ta naudib väga kui hooldaja läheb  peitu
ja   tuleb   sealt   välja.   Laps   on   just   mõistmas   asjade   püsivust.
Peitmisemäng tugevdab selle tegelikkust.
Esimese   eluaasta   viimasel   kolmandikul   on   laps  matkija­kogeja.
Eelmises etapis alanud  matkimine  muutub tugevamaks ja lisandub.
Imik   jäljendab   innukalt   teiste   laste   ja   täiskasvanute   tegevust   ja
naudib   seda.   Teda   rahuldab   ka   see,   kui   hooldaja   matkib   lapse
tegevust. Suhtlemine on nauding.
99
Laps oskab kasutada õpitud, tuttavaid tegevusi ka uutes olukordades.
Kui ta on avanud ukse, oskab ta avada ka karpi või raamatut. Saades
laualt mänguasja kätte tirib laps linast, saamaks rong liikuma tirib ta
nöörist jne. Lapsel on eesmärgid ja ta tegutseb nende saavutamiseks.
Keskkonna liigendumine püsivaks võimaldab lapsel eeldamist.
Teise eluaasta esimesel poolel on laps keskkonna uurija. Ta hakkab 
kogema esemete omadusi ja võimet tegutseda nendega. Laps haarab, 
viskab, keerab, laseb lahti, tirib, nuusutab, maitseb, lööb, rebib, 
helistab, sakutab, võtab osadeks jne. kõike, milleni ta ulatub. See on 
arengu juurde kuuluv info hankimine.
Väikse   uurija   oluline   ülesanne   on   tutvuda   keskkonna   vormide,
värvide, materjalidega ja saada selgeks,  kuidas ta oma keskkonnas
tegutseda   saab.   Tähtis   on   ka   õppida   uusi   motoorseid   oskusi   ja
tegevusmalle: keha valitsemine, käe ja silma koostöö jne.
Läbi   sensomotoorse   arengu   toimub   ka   kognitiivne   areng,   millest
üheks on OBJEKTI JÄÄVUS, mida iseloomustab asjaolu, et objekt või
isend  eksisteerib ka siis kui on silmapiirilt kadunud. See võimaldab
lapsel   tunda  turvaliselt kui vanemad on  läinud (teab,  et  vanem  on
endiselt olemas ja tuleb tagasi).
Oluline on aru saada ajast, ruumist ja paljudest teistest objektidest
väljaspool maailma. 
Teine   oluline   kontseptsioon   on   PÕHJUSLIKKUS.   Piaget   rõhutas,   et
ühed sündmused kutsuvad esile teisi (beebidele näidati filmi, kus oli
füüsiliselt   võimatu   sündmus,   kus   pall   liikus   teise   palli   poole,   mis
hakkas liikuma enne, kui teine pall puudutas teda. Kümne­kuused
lapsed   ei   ilmutanud   üllatust,   aga   vanemad   lapsed   tegid   seda.
Vanemad   lapsed   mõistsid,   et   midagi   liikumises   on   ära   jäätud,   on
valesti.)
 Ülesanne:
 Mõtle, milline keskkond sobib/on hea väiksele uurijale.
Teise eluaasta teisel poolel on laps kõnelemise alustaja. Elus algab 
uus etapp, mis väljendub tavalises tähenduses sõnadega mõtlemises: 
100
sümbolid esindavad ja asendavad esemeid ja tegevusi. Laps saab aru 
sõnadest ja nende tähenduse ühtsusest, sümbolite funktsioonis.
Lapse   kujutlusvõime   areneb.   Mängu   ilmuvad   kujutlusmängud.
Rõngas on lapsele   rool ,  sõrm  nukk ja pulk auto. Lapsel on meeles
kujutlus   roolist,   nukust   ja   autost.   Selles   etapis   hakkab   laps
sikerdama pilte ja andma neile nimetusi.
Laps   õpib   vähehaaval   erinevalt   käsitlema   ja   ühendama   kujutlusi
tegelikkusega. Kui ta õpib sõnu, sümboleid, on ärganud tema võime
kasutada sõnalisi vasteid esemete ja asjadele.
Sensomotoorse   arengu    astmed    kuni   kaheaastasel   lapsel
(Morrison,1988)

Refleksiivne   (0   ­1kuud):   vastsündinu   kasutab   primaarseid
reflekse õppimiseks.

Primaarsed   tsirkulaarsed   reaktsioonid   (1   ­   4   kuud):   kordab
mõnusamaid käitumisviise ja koordineerib reflekse

Sekundaarne tsirkulaarne reaktsioon ( 4 ­ 10 kuud):  avastab
uusi   võimalusi   muutusteks   ja   kordab   neid   (näiteks   saades
juhuslikult   pihta   voodi   kohal   rippuvale   kõrinale   kordab   tegevust
tahtlikult) Hakkab õppima põhjus­tagajärg seost.

Sekundaarsete  tsirkulaarsete reaktsioonide koordineerimine (10
– 12 kuud): on võimeline kasutama mudeleid või õppima käitumist
uutes situatsioonides; saab teada objektide jäävuse (näiteks teab, et
objektid eksisteerivad ka siis, kui tema neid ei näe).

Tertsiaalne   tsirkulaarne   reaktsioon(12   ­   18   kuud):
Eksperimenteerib   põhjus­tagajärg   seosega,   kordab   tegevust
saavutamaks   variatiivsust   (näiteks   korduvalt   pillab   kõrgelt   toolilt
mänguasja maha).

Sümboolsed   tutvustused/esitlused(18   ­   24   kuud):   algab
mõtlema enne  tegutsemist ; oskab kasutada kujutlust tutvustamaks
objekti või tegevust (näiteks matkib tassist joomist).
101
Tabel 5 Kuus sensomotoorse etapi astet kognitiivses arengus
Aste   1    (0­1 Väikelaps katsetab kaasasündinud reflekse ja saavutab kontrolli
kuuni)
nende üle. Nad ei oska koordineerida infot tunnete jaoks. Nad ei
Reflekside
haara objekte, mida vaatavad.
kasutamine.
Aste   2­   (1­4 Hakkab
Ühel päeval pani Mati juhuslikult oma sõrme suhu ning
kuuni)
imes seda talle meeldis see tunne ning ta tahtis seda
Esmased
tunnet uuesti ning ta tegi seda uuesti n kasutas katse­
tsirkulaarsed
eksitus    meetodit   ning   igal   korral   ta   kasutas   esimest
reaktsioonid
omandatud   adaptatsiooni,   ning   ta   leidis   erinevust
rinnanibu   ja   sõrmede   imemise   vahel,   et   see   käib
erinevalt.   Samas   eristavad   vastsündinud   erinevaid
sensoorseid signaale nägemise ja kuulmise kaudu nt
Linda   kuulis   oma   ema   häält,   ta   pööras   pea   hääle
suunas   ja   avastas,   et   sealt   tuleb   tema   ema   suu.
Objektide   jäävus   on   puudu,   kuna   laps   jälgib   küll
liikuvat   objekti,   kuid   kui   objekt   kaob,   siis   ta   ei   otsi
kooskõlastama   sensoorset   informatsiooni.   Teeb   esimesed
omandatud adaptatsiooni­ IMEDA erinevaid objekte erinevalt. Ei
ole veel arenenud objektide jäävuse seadus.
Aste   3  (4­8 On   huvitatud
Robert nautis kõrina imemist, et kuulda seda häält,
kuuni)
rohkem
mida ta teeb. Samuti ta leidis, et tehes vaikset häält
Teisesed
mis on sõbralikum, siis hääl ilmub ja jääb kauemaks
tsirkulaarsed
püsima
reaktsioonid
ümbruskonnast,   kordab   sündmusi,   mis   viivad   huvitavatele
tulemustele ja on huvi hoidvad. Osaline objektide jäävus.
.
Aste 4 (8­12 k) Koordineerib   sihikindlalt   ja   järelemõeldult   eelmisi   õpitud
Koordinatsioo kavatsusi.   Nt   kõrina   haaramine   ja   roomates   üle   põranda,
n
tahtmaks
Pireti isa hoidis käes asja, mida laps tahtis, lapsel oli
soovitud
võimalus seda asja krahmata, lükata maha, või kätt
mänguasja.
lüüa. Laps mõtles ning otsis kõige õigemat otsust, mis
Nad   võivad
toimiks   uues   situatsioonis­   objekti   jäävuse   seadus
aimata
arenes kiirelt ning ta lõi kätt, mistõttu, ese kukkus ning
sündmusi,
laps   silmitses   pikka   aega   kohta   kuhu   asi   esimest
objektid   on
korda kukkus
jäävamad.
Aste 5 (12­ 18
Ott  kavatses  astuda  kummipardile peale ja kuulda kuidas 
k)  Kolmandad
ta piiksub. Siis otsustas vajutada teda, ning lõpuks istuda 
tsirkulaarsed
pardile. Sel perioodil on arusaam asjade jäävusest vähene. 
reaktsioonid
Nad vaatavad viimast kohta, kus midagi toimus, nad ei 
kujuta ette liikumist, mida nad ei näe. 
Rita isa hoidis käes eset, mille ta pani seljataha oleva
padja  alla,  Rita   vaatas   isa  ühte  kätt,  avas  ükshaaval
sõrmed, kuid seal seda ei olnud ning ta ei saanud aru,
kuidas sai asi padja alla, kui tema seda ei näinud
Probleemide lahendamiseks kasutavad katse­ eksitus meetodit.
Aktiivselt   püüavad   omas   keeles   seletada   uusi   sündmusi,
objekte, situatsioone. Ei oska kujutada liikumist.
. 
102
Aste   6  (18­20 Arenenud   on   algne   sümboliline   keel,   et   seletada   sündmusi,
kuud)
katse   ­   eksitus   meetod   on   jätkuv.   Keel   võimaldab   aru   saada
sündmustest ja tagajärgedest. Objekti jäävus on hästi arenenud
Vaimne võimekus lubab püüda anda lahendusi oma mõtetele.
Objektide   jäävus
on
 
täielikult
Selles staadiumis mõistab Rita isa käitumist
väljaarenenud,
isegi kui ta poleks seda näinud.
objekt võib liikuda
ühest kohast teise ning nad jäävad peatuma lõpp­punkti. 
Lisas    (vt    lõpust )   on   esitatud   imiku   vaatluse   tabel   tema   arengu
hindamiseks.
Keel/kõne
Lapse   esimene   kõneline   väljendusvahend   on   nutt.   Laps   nutab
sünnimomendist peale. Lapse nutt on teave lapse hooldajale. Võõrale
tundub   beebi   nutuhääl   ebameeldivalt,   kuid   vanemad   eristavad
toidutahtmise nuttu valust. Erinev  väljendus , nutu tugevus, annavad
infot   nututüübi   kohta   (nälja,   unetuse,   viha   kohta).     Alul   on   nutt
reflektiivne, kuid muutub vähehaaval teadlikuks ja eesmärgistatuks.
Paari   nädala   vanune   laps   vadistab,   kudrutab.   Seda   häälitsemist
esineb siis kui lapsel on hea olla. Kudrutamine on refleksiivne, seega
siis mitte suhtlemisega seonduv.
Nelja kuune laps  häälitseb  vaiksel häälel. Ta ütleb ainult ngoo­ooo ja
ngaah. 7­kuune ütleb “Dada” ja 14­kuune küsib “Mis see?” või ütleb
“Ma tahan seda”. 17­kuune küsib õigetel kohtadel asetsevate asjade
kohta nt “Kus su nina on?”, “keel”. 21­kuune ütleb või püüab öelda
vähemalt 50 sõna, ning vastab kolme sõnaliste lausetega nt suu­suu
a­aa da­daa (ema tõlge, “rong sõitis ära”).
Umbes   3   ­   4   kuune   laps   hakkab   reageerima   inimhäälele   ja
samaaegselt   lalisema.   See    lalisemine    muutub   vastastikuseks
suhtlemiseks   kui   suhtlemine   lapsel   areneb   ja   sissepoole   pööratus
väheneb.,   seda   nii   4.   elukuu   vanuses.   Laps   jääb   vaikseks   kui
6   nädalane   laps   koogab,   kui   on   õnnelik.   6­
kuune imiteerib heli, mida kuuleb. 9­ 10 kuune
imiteerib ka heli, millest ise  arugi  ei saa.
103
täiskasvanu räägib ja vastab talle järjekorras. Alul kasutavad lapsed
lalisedes kõikidele kultuuridele omaseid häälikuid. 
Oluline   etapp   lapse   kõne   arengus   on   matkimine.   See   algab   umbes
poole   aasta   vanuses.   Laps   õpib   sõnu   matkima.   Esmalt   matkib   ta
miimikat, žeste ja liigutusi, siis häält, kõne tooni, rütmi ja hiljem juba
sõnu ja  lauseid . 
Laps   võtab   8   ­   9   kuu
Kui K. Nelson õpetas 1­ 2 aastastele 50 sõna, leidis
vanuses   omaks   nime   ja
ta,   et   kõige   tüüpilisem   on   selles   vanuses   asjade
hakkab mõistma ka teiste
nimetamine, neile nime andmine nt auh­auh koera
sõnade tähendust. Sageli
kohta,   teiseks   oleks   piiritletud   sõnad,   mis
korratakse
 
oma
väljendavad   tundeid   (päh,   paha,   kuum,   nämma),
vähe on nn grammatilisi sõnu.
lähiümbruses   olevate
inimeste või esemete tegevust. Laps hakkab aru saama teadetest enne
kui   ta   oskab   rääkida.   Arusaadavate   sõnade   hulk   on   suurem   kui
räägitavate sõnade hulk.
Umbes aastavanuselt teeb laps käesolevas elus suurima avastuse. Ta
nimetab sõna kui sümboliga mõnd inimest või eset. Laps tõuseb nüüd
arengus   uuele   tasandile,   talle    avaneb    võimalus   kasutada   asjade   ja
kogemuste jaoks sõnu. Kui laps õpib sõnu, pakutakse neid ka talle
innukalt. Ema ja isa räägivad lapsega, näitavad esemeid ja  ütlevad
sõna lapse kuuldes. Vähehaaval hakkab laps küsima. Ta näitab asjale
sõrmega   ja   küsib  mis?  Seda   perioodi   nimetatakse   ka   esimeseks
küsimise   etapiks.   See   näitab,   et   laps   kasutab   kõnet   mõtlemise
väljendajana. Ta vajab sõnu mõtlemiseks. Kõne ja mõtlemise pooled
on ühinenud. 
Lapse sõnad tähendavad enamat kui sõnad. Kui ta ütleb pall ja näitab
seda,  võib  see  tähendada  ema, anna mulle pall, või  see on pall  või
põrka pall jne. Sõnad on ühesõnalised laused. Teisel eluaastal kogub
laps   palju   sõnu   oma   sõnavarasse.   Erinevused   laste   vahel   on   siiski
suured.   Mõnel   on   sõnavaras   paarkümmend   sõna,   teisel   juba
paarsada.
104
Väikelapse kõne  seondub  tema  igapäevase  eluga. Laps saab õppida
vaid   neid   sõnu,   mida   tema   keskkonnas   kasutatakse.   Väikelapse
sõnavara sisu erinevused tulenevad erinevatest ärritajatest.
Teisel   eluaastal   hakkab   laps   ühendama   sõnu   kahesõnalisteks
lauseteks.  Algab   ka   sõnade   käänamine.   Laps   ühendab    tegusõna    ja
nimisõna ., näiteks öeldes  ema küpsetab, isa tuleb. Laps ühendab ka
tegusõna objektiga, näiteks  anna pall, too pall. Seejärel ühendab ta
omadussõna    ja   nimisõna,   näiteks  hea   isa,   paha   eit,    loll    tüdruk.
Varakult ilmuvad kõnesse ka keelavad sõnad, samuti kui sõnad, mis
tähistavad lõppu või kaotamist. Sellised  väljendid  on näiteks  ei lähe,
pudru otsas, tüdruk ära.
Tabel 6 Keeleline/ kõneline areng (6 kuud kuni 3 aastat)
VANUS
KEELE ARENG
KUUDES
6
  Koogamine  muutub lalinaks
12
 Imitatsioon   häälele,   mõistab   mõnda   sõna,   kasutab
regulaarselt mingit häält, et millestki märku anda.
18
 Lapse kasutuses on 3­ 50 sõna, hea arusaamine mõistmine
24
 Oskab üle 50 sõna, kahe sõnalised fraasid on tüüpilised,
laps on rohkem huvitatud verbaalsest kommunikatsioonist.
30
 Igapäev   õpib   uue   sõna,   väljendus   kolmest   või   enamast
sõnast, väljendus on oivaline, teeb palju vigu grammatikas.
36
 Oskab   1000   sõna   ­80%   arusaadav,   lauseõpetuslike   vigu
vähem.
Keelekasutuse arenemine 
Kõne   saavutab   komplektsuse,   kui   laps   kombineerib   selle
morfeemidega,   mis   on   kõne   väikesed   elemendid,   mis   annavad
tähenduse (nt suusk, kui me lisame mitmuse lõpu, siis saame suusad
– seega koosneb kahest morfeemist: suusk+ mitmuse lõpp).
Alguses laps unustab  lauses  lõpud,  eessõnad  ja omadussõnad nt suur
pall.   Järgnevalt   sobitab   kaks   nimisõna/baassõna   (nt   Aadam   löö   ja
Lööb pall), lause koosneb kolmest morfeemist.
Järgnevad etapid:
 Kasutatakse eessõnu, omadussõnu. Kasutavad umbes 7 morfeemi
tunnis. (2 aastane) Lapse kõne on pikem ja rohkem kompleksne.
 Telegraafiline kõne
105
 Tingivat kõneviisi veel ei kasutata
 Grammatiline kompetentsus
Varajane   kõne   on
Näiteks   Evald   hüüdis   14   kuuselt   kui   nägi   telerist
lihtne, ei allu reeglitele.
hallipäist  meest  „vaissa“,  15  kuuselt  nähes  lehma
hüüdis „auh­auh“. Ta tegi seetõttu, et telerist nähtud
Nad   küll   mõistavad
mehel   olid    hallid    juuksed.   Kõik   hallide   juustega
grammatilist   erinevust
mehed on vanaisad. Teine näide kirjeldab koera ja
kuid ise seda ei kasuta.
lehma sarnasust – mõlemad on nelja jala ja sabaga.
Lapsed   õpivad   õiget
keelt   kasutama   oma   vanemate   kaudu.   Osad   teadlased   arvavad,   et
inimene sünnib maailma teatud keele omandamise mahuga.
Olulist rolli lapse kõne/keele oskuse arengus on inimestel, kes teda
ümbritsevad.   On   ju   loomulik,   et   beebil   mähkmeid   vahetades
hooldaja/ema  häälitseb   mingil  moel.   Imikud   on  head  imiteerijad   ja
nad hakkavad vastama.
Mõned   soovitused   E.B.Bolles´lt:   lalisemise   puhul
Imikuga  
rääkimine,
korrake   häälitsust   või   mängige   mängu,   kus   inik
temale
 
lugemine
kordab häälitsust sulle järele.
Esimeste   sõnade   tekkel    innusta ,   korda   ja   parada
toetavad   tema   keelelist
korrektselt. Kui ei saa aru, mida laps ütles,  naerata  ja
arengut,
 
endast
kiida  ning aita leida asjadele tähendusi.
lugupidamist
 
ja
Kui   laps   juba   kasutab   palju   sõnu   kuid   sõnade   ritta
sisenevad
 
paremini
seadmisel teevad vigu, tasub kommenteerida, öeldes
ühiskonda.
õige lause – näiteks ema tokk – jah, see on ema sokk.
Kõne arengu toetamine
Lapse kõne arengut toetab hea, selge, nüansirikas ja elav kõne, kus
on   aluseks   võetud   lapse   enda   kogemused   ja   tähelepanekud.
Väikelapsele   rääkides   on   hea   kasutada   liigendamist,   lapse
kogemusmaailma puudutavat, rahulikku teavet. Laulud, sõnamängud
ja pildiraamatud toetavad lapse kõne arengut.
Täiskasvanu on lapse keele rikastaja laiendades keelt täislausete või
lausekonstruktsioonidega.   Kui   laps   ütleb  aua,  vastab  hooldaja  jah,
seal kõnnib suur koer. Küsimuste moodustamiseks julgustatakse last
ennast   väljendama   ja   väljendatakse   rahulolu   tema   kõne   suhtes.
106
Kannustav,   julgustav   ja   kiitust   jagav   keskkond   toetab   lapse   kõne
arengut. Karm,  nõudlik  ja lapse kõnet parandav keskkond kustutab
soovi kõneleda.
Väikelapse   kõnes   on   veel   palju   puudusi,   näiteks   häälikute
valitsemises. Silbid vahetavad asukohti ja laps mõtleb ise sõnu välja.
Ta võib ka “kokutada” kuna tal ei ole veel võimet oma mõtteid selgelt
väljendada.   Kõikidesse   kõne   puudujääkidesse   tuleb   selles   vanuses
suhtuda   heatahtlikult   ja   mõistvalt.   Lapse   kõnet   ei   ole   veel   vajalik
pidevalt parandada ja ka selle puudujääke esile tuua.
Kõneeelne suhtlemine
Alused suhtlemisoskusele luuakse lapsepõlves.
Veel   enne   kui   laps   hakkab   rääkima   arenevad   tal   mittesõnalise
(mitteverbaalse) suhtlemise vahendite kasutamise erinevad oskused.
Kui   palju   ja   kui   hästi   need   arenevad   sõltub   juba   vahetust
keskkonnast   kus   laps   üles   kasvab.   Elementaarsete   suhtlemisaluste
arenguks   on   vajalik   erinevate   kontaktiviiside   kasutamine/kogemine
(pilk, naeratus, puudutus, kehakontakt). Need on kogemused, millele
ehitub   üles   kõneline   suhtlemine.   Kui   baasi   ei   ole,   on   ka   kõnelise
suhtlemise   areng   pidurdunud   või   on   inimesel   raskusi   teiste
inimestega suhtlemisel.
Joonisel  on toodud kõne­ eelse   suhtlemise arengu etapid. Nagu näha
ehitub   suhtlemine   üles   nagu   torn   või   müür   klotsidest.   Ilma
eelneva/alumise klotsita on järgmise moodustumine keeruline. 
Suhtlemisoskuste põhjaks on  usaldus. Usaldus maailma ja inimeste
vastu saab alguse esimesel eluaastal. Lapsel, kellest ei hoolita, kes ei
tunne ennast turvaliselt, kellega tegelevad paljud erinevad inimesed,
keda jäetakse üksi, on tihti suhtlemises raskusi ja areng pidurdub.
Ilma usalduseta/ turvalisuseta ei ole suhtlemist. 
107
Joonis 10. Kõneeelse suhtlemise areng
Järgmisel   astmel   asuvad  kontakti  saamine,   maailma   ja   inimeste
tajumine, ümbritsevate matkimine, esimesed häälitsused see eeldab
lähedaste   inimeste   erinevaid   kontaktiviise   lapsega   –   puudutusi,
naeratust, pilkkontakti, see tähendab lapsele vastamist (naeratusele
naeratusega), lapsele võimaluste andmist matkimiseks, tema esimeste
häälitsuste   tunnustamist   ja   mõistmist.    Tuim    ja   külm   vanem   jätab
suhtlemisoskuse   arenemises   just   selles   etapis   midagi   tegemata.
Tagajärjeks on lapsel tekkivad arenguraskused, kontaktide loomisel ja
säilitamisel tulevikus.
Lapse  arengus järgneb etapp, kus ta räägib  iseendaga  omas keeles
erinevate häälitsuste, miimika ja kehaliigutuste abil.
Alles   sellele   järgneb   etapp   kus   omandatakse  ümberlülitumine
suhtlusprotsessis (info andjast vastuvõtjaks ehk rääkijast kuulajaks),
mõistetakse   üha   enam   täiskasvanu   kõnet   ja   arenevad   erinevad
eneseväljenduse võtted. 
Seejärel   jõuab   inimene  kõnelemiseni,   kasutades   selleks   siis   sõnu,
viipeid, märke vm.. 
Raskused kõnelises eneseväljenduses ei tulene järelikult mitte niivõrd
kehvadest   kõnemehe   oskustest,   vaid   hoopis   esimesel   eluaastal
tegemata/kogemata jäänud tegevustest
108
Väikelapse emotsioonid
Põhilisteks   emotsioonideks   on   kurbus,   nauding,   hirm   –   kõik
subjektiivsed tundmused. Nutvat imikut nähes on raske aru saada,
5 – 7 – 9 kuuste  laste näoilme uurimisel emaga 
kas ta on näljane, vihane,
mängimise ajal. Lastele esitati vedrunukku, arsti,
hirmunud,  üksi  või  on  tal
lähenevat võõrast inimest. Jälgijad väitsid, et 
ebamugav.
suutsid laste näos eristada naudingut, 
Arvatakse et laps sünnib
uudishimu, hirmu,  kurbust , mitte niivõrd viha, 
ühe emotsiooniga, milleks
üllatust, jälkust
on distress, sellele lisandub veel kolm – armastus, raev, hirm. 
Emotsioonide   areng
Vaadeldud 6­24 kuused lapsed ei suutnud kohe 
ennast ära tunda kui nende ninad olid punaseks 
toimub   dünaamiliselt.
määritud. Alles nina puudutamine andis neile 
Inimene   sünnib   küll
kindluse, et üksteist ära tunda
nuttes   kuid   juba   paari
nädala pärast suudab ta naeratada. Varsti peale sündi ilmnevad huvi,
vastikuse ja distressi märgid. Umbes kaheaastaseks saades ilmuvad
sellised järgmise tasandi emotsioonid nagu empaatia, kadedus, häbi,
süütunne.   Psühholoog   M.Lewis   on   täheldanud,   et   8­kuuse   lapse
hirmu vallandumine pidurdus kui ta märkas, et võõras on teine laps.
Laps on  samasugune  kui ise ja mitte hirmutav seega.
Õnnetu   imik   laseb
Pea meeles, et nuttu on 4 liiki: näljanutt on rütmiline,
lendu   terava    kisa ,
vihanutt   on   varieeruva   rütmiga,    vahepeal    õhu
ahmimise   ja   vokaalsete   akordidega,   valunutt   on
vehib   käte­jalgadega
madala häälega, hingepeetusega, ilma sissejuhatuseta
ning   keha   kangestub.
algav ,   frustratsiooninutt   –   distressis   olevad   imikud
Nutt
 
on
 
vihje
nutavad   madalamalt,   pikemalt   ja   ebaregulaarsemalt
psüühilisest
kui näljased lapsed.
puudujäägist/kõrvalekaldest. 
Varajane   naer   näitab   rõõmu   teiste   inimeste   üle.   Umbes   neljandal
elukuul hakkavad imikud valjusti naerma. Nad turtsatavad igat liiki
asjade  peale ­ kui neid suudeldakse  kõhu peale,  kuuldes  erinevaid
hääli ja nähes oma vanemaid tegemas ebatavalisi asju. Mõned uurijad
väidavad, et selles eas naer on seotud hirmuga. Mõnikord näitavad
109
imikud   nii   hirmu   kui    naeru    reaktsioone    samade    stiimulite   puhul,
näiteks kui mingi objekt liigub ähvardavalt tema suunas.
Mida  suuremaks  imikud kasvavad, seda sagedamini nad naeravad ja
üha enam põhjuslikult. 4­6 kuu vanune poiss võib reageerida häältele
ja  puudutusele,   7­9  kuune  tüdruk  võib   vaimustuda peitusmängust
või hõisata rõõmust nähes oma ema Halloweeni maski kandmas. See
muutus peegeldab tunnetuslikku arengut: vanem laps on  õppinud  ära
tundma,  mida temalt oodatakse   ja   tajuma   ühtesobimatust, kui  see
ilmneb. Järelikult on naer vastus keskkonnale, mis aitab lapsel pinget
välja   valada   situatsioonides,   mis   võivad   olla   häirivad   ja   väljendab
"ühte   tähtsat   side   tunnetusliku   arengu,   emotsionaalse   kasvu   ja
väljenduse vahel".
Millegipärast   tundub   lapse   naeratus   vastupandamatuna.   Kui
täiskasvanu   näeb   naeratavat   last,   siis   ta   peaaegu   alati   naeratab
vastu.
Lapse esimesse naeratusse suhtutakse tavaliselt suur elevusega. Kuid
varasem   naeratus,   ähmane   naeratus,   mis   ilmub   varsti   pärast
sündimist, on vaid refleks. Kunagi arvati, et see on tingitud gaasidest,
aga nüüd me teame, et see juhtub spontaanselt kesknärvisüsteemi
aktiviseerimise tulemusena, tavaliselt ilma välise stimulatsioonita ja
sageli just sel hetkel, kui imik magama jääb. 
Teisel nädalal  naeratavad  imikud tihti peale söötmist, siis kui nad on
unised   ja   võivad   olla   vastuvõtlikud   hooldaja   poolt   tehtud   häälele.
Pärast  teist  nädalat  on  naeratused   tõenäolisemad   siis,   kui  imik  on
tähelepanelik   ja   virge,   kuid   tegevusetu.   Umbes   ühe   kuu   pärast
muutub   imiku   naeratus   sagedasemaks   ja   sotsiaalsemaks,   olles
suunatud inimestele. Varane refleksnaeratus kasutab ainult alumisi
näomuskleid, sotsiaalne naeratus kaasab ka silmade musklid. Selles
vanuses   imikud   naeratavad,   kui   nende   käsi   lüüakse   kokku
(plaksutatakse)   või   kui   nad   kuulevad   tuttavat   häält.   Teise   kuu
jooksul, kui areneb visuaalne äratundmine, vastavad imikud valivalt,
110
nad naeratavad rohkem inimestele, keda nad tunnevad kui neile, keda
ei tunne. 
Mõned imikud naeratavad tunduvalt rohkem kui teised.
Imikutega,   kes   vastavad   oma   vanemate   hoolitsemisele   naeratuse   ja
lalinaga,   saavutatakse   positiivsemad   sõprussuhted   kui   nende
imikutega, kes naeratavad vähem meelsasti.
Nutu kohta loe lähemalt kõne kujunemise osast.
Tabel 7 Emotsioonide väljendus
vanus
Emotsioonide väljendusviisid
Peale sündi
huvi, vastsündinu naer, distress, jälkustunne
4­ 6 nädalat
sotsiaalne naer
3­ 4 kuud
viha, üllatus, kurbus
5­ 7 kuud
HIRM
6­ 8 kuud
häbi, kartlikus
2 aastaselt
põlgus, süü
Mõned   lapsed   tunduvad   olevat   sündinud   rõõmsameelsetena.   Nad
naeratavad     ja   naeravad   sageli   juba   varases   eas.   Teised   imikud
nutavad tihedamini ja näib, et nad tunnevad elust vähem  mõnu .
Väikelaps,   kelle   ema   on    depressioonis    võib   muutuda   kurvaks,
tõrjuvaks, sekeldavaks või uniseks või võivad ilmneda emotsionaalse
häire märgid. Samamoodi oma vanemate poolt kõrvale heidetud või
hooletusse   jäetud   imikud   võivad   muutuda   emotsionaalselt
rahututeks.   Mõnikord   ületavad   positiivsemad   kogemused   varem
kogetud   emotsionaalse   kaotuse   tagajärjed.   Kuni   8   nädala   vanused
imikud näitavad juba emotsionaalse erinevuse märke, mis moodustab
tähtsa   osa   nende   isiksusest.   Sellised   iseloomulikud   emotsionaalsed
reaktsioonid võivad tuleneda erinevustest temperamendis. 
Rahutu laps
Nutmine  on hädasignaal selle kohta, et laps on kas õnnetu, näljane
või tal on ebamugav. Nutmine tavaliselt lõpeb, kui probleem avastada
ning lahendada see. Kuid mõned lapsed nutavad kauem, kõvemini,
eriti   läbilõikavalt,   isegi   kuni   röökimiseni   välja   ning   ükspuha   mida
vanemad   ka   ette   ei   võtaks   nutmise   peatamiseks   ­   kõik   tundub
lootusetu. 
111
Mõnedel   imikutel   võivad   koolikud   (gaasid)   ­   seletamatu   vahelduv
nutmine ­ alata alates esimesest nädalast või elukuust. Nutmine algab
tavaliselt   iga   päev   ühel   ja   samal   ajal   (tihti   hilisel   pärastlõunal   või
varajasel õhtupoolikul) ja võib kesta 30 minutist kuni paari tunnini.
Segadust tekitav asjaolu koolikuga imikute puhul on see, et nad on
hästi   toidetud,    terved    ja   õnnelikud   nutuhoogude   vahel,   mistõttu
nutmine ei saa olla nälja või psüühilise valu põhjuseks. Kooliku puhul
on arvatavasti tegemist temperamendiga ­ mõnedel beebidel tundub
olevat raskem harjuda müra, valguse ja teiste stiimulitega väljaspool
emarüppe.   oma osa siin  võib  mängida ka  see,  kui peres   valitsevad
lahkhelid. Kuna koolik on enamlevinud esmasündinute seas, siis võib
vanemate kogenematus või mure kaasa aidata nende võimetusele last
lohutada. Õnneks mööduvad gaasid 3 kuu vanuselt.
Järgnevalt   mõned   soovitused,   kuidas   rahustada   rahutuid   või
gaasidega beebisid ja vältida ülemäärast nutmist. 
 Hoia last. Kasulikud on õrn liigutus ja suletud füüsiline kontakt,
saateks   rahustavad   sõnad.   Kui   laps   ei   nuta   kanna   teda   süles
vähemalt kolm tundi päeva jooksul. Parem on last kanda kõhupeal
kotis kui seljal, kuna see jätab vanema käed vabaks ­ ka laps näeb
antud   juhul   oma   vanemat   ja   tunneb   tema   südamelööke.   Samuti
tunneb laps kõhukotis olles oma ema rindu. 
 Kui laps nutab  öösel ­ liiguta last süles või hällis. Rahustamine
aitab tihti.
 Hoia last ärkvel ja tegevuses päeval ja õhtul. Ära lase lapsel päeval
rohkem magada kui 3 tundi järjest, et asendada öist ärkvelolekut
(kooliku periood) päevasele.
 Ära   üle   toida   last.   Püüa   hoida   toitmise   vahed   vähemalt   kahe
tunnised. Liiga täis kõht võib põhjustada ebamugavusi.
 Puhka küllaldaselt ja lõdvestu. Päevased uinakud ja soe  vann  on
head   nii   vanematele   kui   ka   lapsele.   Kurnatud,   kergesti   ärrituv
lapsevanem võib kaotada enesevalitsuse tegeleda rahutu lapsega. 
112
 Ära   püüa   kõike   ise   üksi   teha.   Võta   lapsele   lapsehoidja   või   siis
sugulased   ja   sõbrad   appi   majapidamistöid   tegema.   Võta   üks
korralik puhkus lapse hoidmisest lühikese perioodi tagant.
Kas   laps   tunneb   ennast   hüljatuna,   kui   tema   nutmist   liiga   tihti
ignoreeritakse?
Esimese eluaasta lõpuks nutavad need lapsed vähem, kellede emad
on   regulaarselt   reageerinud   lapse   nutule   helluse   ja   hoolitsusega.
Nüüdseks   kasutavad   need   lapsed   suhtlemiseks   rohkem   teisi
meetodeid   ­   lalisemine,   viiped,   näoilmed   ­  kui  need   lapsed,   kellede
emad karistasid ja ignoreerisid neid, kes nutavad rohkem. 
Temperament
Temperamenti
 
on
Kolmest õest vanim oli rõõmsameelne, rahulik laps,
defineeritud  kui  kuidas
kes  sõi , magas ja pissis regulaarselt. Ta tervitas igat
käitumist,  mitte  mida
päeva ja enamikke inimesi naeratusega ning ainus
inimesed   teevad   või
märk selle kohta, et ta öö jooksul üleval oli voodist
miks,  aga kuidas ja mil
kostev   mänguasja   tilin.   Teine   õde   avas   oma   suu
viisil   nad   seda   teevad.
nutmiseks juba enne silmade avamist. Ta magas ja
sõi   vähe   ning   ebaregulaarselt;   ta   nuttis   ja   naeris
Näiteks   kaks   mudilast
kõvasti, sattudes sageli raevuhoogu; ning pidi olema
võivad   olla   võrdselt
veendunud,   et   uued   inimesed   ja   uued   kogemused
võimelised
 
riidesse
pole ähvardavad, enne kui tal oleks olnud mingitki
panema   ja   võrdselt
tegemist   nendega.   Noorim   õde   oli   tasane   oma
motiveeritud
 
seda
reageerimises.   Talle   ei   meeldinud   enamikud
tegema kuid viis, kuidas
situatsioonid, aga kui lasti tal jätkata oma tavalise
nad   sellele   ülesandele
aeglase    kiirusega,   siis   ta   lõpuks   võis   huvituda   ja
sekkuda. 
lähenevad   võib   olla
erinev.
Temperament on närvisüsteemi eripärast tulenev eelistus reageerida
käitumisega erineval viisil. 
Kuigi temperamendile avaldab tugevat mõju  pärilikkus  (tegemist on
närvisüsteemi eripäraga) mõjutab selle arengut sotsiaalne keskkond.
113
Kõige selgemini võib temperamendi eripära märgata  varajases  eas –
imik, väikelaps.
Temperament on isiksuse
Jälgige kuidas imik sööb. Kas ta on aktiivne, 
baasiks.   Temperamendi
energiline, jõuline või vastupidi kiiresti väsiv, 
eripära   avaldub   kohe
kergelt nutlikuks muutuv? Kuidas imik annab 
peale   sündi.   Kui
teada oma rahulolematusest/ diskonfordist? Kas 
ta kisab täiest kõrist ja kaua või tihub  vaikselt  
hooldajad/vanemad
õnnetu häälega või ei reageerigi eriti?
mõistavad
 
lapse
temperamendi eripära, saavad nad aru, missugused reaktsioonid on
tema   jaoks   normaalsed   ja   missugused   näitavad   seisundi   muutusi.
Selline   mõistmine   võimaldab   ka   oma   last   ette   valmistada   erinevate
elusituatsioonide   ja   nendes    reageerimise    jaoks.   Olles   õppinud   kooli
ajal klassikalisi temperamenditüüpe on ehk kergem just nende põhjal
ka laps klassifitseerida. Laste temperamendi puhul eelistatakse sageli
kasutada siiski teisi mõisteid (kerge, raske).
New Yorgi  psühholoogid  Thomas ja  Chess  jälgisid oma katsetes 133
inimest varasest imikueast kuni varase täiskasvanu eani. Uurimuse
läbiviijad   tõestasid   üheksa   temperamendi   tunnust   või   komponenti,
mis   kerkisid   esile   juba   pärast   sündi.   Need   9   temperamendi
komponenti on: 
1. Aktiivsuse tase: kuidas ja kui palju isik liigub. Kas laps kõigutab,
vingerdab   pidevalt?   Kas   teda   on   seetõttu   raskem   mähkida,   tal
pamperseid vahetada? Kas laps istub vaikselt kohal ja jälgib või on tal
raske rahulikult paigal istuda/ olla? Kas laps on kogu aeg liikumises,
kuhugi    minemas   või   eelistab   ta   vaikseid   omaette   tegevusi?   Kõrge
aktiivsusega lastel on palju kanaleid oma energia kasutamiseks /välja
elamiseks    spordis ,   nad   võivad   hästi   toime   tulla   kõrget   energiataset
eeldavas   karjääris   ja   nad   suudavad   jätkata   mitmete   võimalustega.
saavad  
2. Rütmilisus, regulaarsus: bioloogilise tsükli etteennustatavus, nagu
näiteks nälg, uni ja pissimine. See joon kirjeldab selliste bioloogiliste
funktsioonide   nagu   isu   ja   uni   ennustatavust.   Kas   laps   muutub
114
näljaseks   ja   väsib   kindlatel   kellaaegadel   või   ei   ole   tema   nälja   ja
uneperioodid   kindlatel   aegadel?   Ka   täiskasvanud   mitteregulaarse
rütmiga   inimesed   tulevad   paremini   toime   reisides   ja   kohanedes
ebatüüpiliste tööaegadega.
3.  Lähenemine või tagasitõmbumine: kuidas isik esialgu reageerib
uutele   stiimulitele,   nagu   näiteks   uus   mänguasi,   toit   või   isik.
Kontsentratsiooni   (keskendumise)   ja   tähelepanelikkuse   määr   tuleb
kõne alla kui laps ei ole eriti huvitatud aktiivsest tegevusest. See joon
iseloomustab   seda,   kuivõrd   kergelt   välised    stiimulid    häirivad
käitumise jätkamist. Kas laps on kergelt häiritav helide või nähtavate
vaadete poolt kui ta joob pudelist? Kas last on kerge rahustada kui ta
on   ärritunud    pakkudes    talle   alternatiivset   tegevust?   Kas   laps   leiab
kergelt teise variandi kui püüab järgida rutiini kui  tegeledes  millegagi?
Kõrge   häiritavus   on   positiivne   kui   aitab   lapse   tähelepanu   kõrvale
juhtida   ebasoovitavalt    käitumiselt    kuid   negatiivne   kui   see   takistab
lapsel oma koolitöid lõpetamast.
  4.   Kohanemisvõime . Seotud sellega kuivõrd kergelt laps kohaneb
üleviimistega   ja   muutustega,   sarnaneb   uuele   tegevusele
ümberlülitamisega.   Kas   lapsel   on   raskusi   rutiini   muutmisel   või
liikumisel    ühelt    tegevuselt   teisele?   Kas   lapsel   läheb   kaua   aega,   et
tunda   end    mugavalt    uues   situatsioonis?   Aeglaselt   kohanev   laps   ei
kiirusta   ohtlikusse   olukorda   ja   võib   olla   vähem   vanemate   poolt
kontrollitud.
5. Tundlikkuse lävi: kui palju stimulatsiooni on vaja kutsumaks esile
reageeringut.   Seotud   lapse   sensitiivsuse   määraga   füüsilise   stiimuli
puhul.  See  on stimulatsiooni (heli,  maitse,   puudutus,  temperatuuri
muutus)   tugevus,   mille   puhul   laps   reageerib   (vastab).   Kas   laps
reageerib   positiivselt   või   negatiivselt   teatud   helidele   (nõudlik,
ebakorrapärane)? Kas laps ehmatab kergelt helide peale? Kas laps on
niru sööja või ta sööb peaaegu et kõike? Kas laps reageerib positiivselt
või   negatiivselt   riietamisega   seotud   tundele?   Kõrge   tundlikkusega
indiviidid on rohkem artistlikumad ja loovamad.
115
6.  Reageerimise   intensiivsus:   kui   energiliselt   isik   reageerib.
Reageerimise    energiatase   on   kas   positiivne   või   negatiivne.  Kas   laps
reageerib  valjult  ja kõvasti igale asjale, isegi väiksemale sündmusele?
Kas laps näitab välja naudingut või pahameelt valjult ja dramaatiliselt
või   jääb   laps   vaikseks   ka   siis   kui   tunneb   pahameelt?   Jõuline   laps
kohtub oma vajadustega ja tema tunnetele on sügavus ja rõõm võib
olla selline, mida teised harva kogevad. Sellistel lastel võib olla annet
dramaatilistes   kunstides.   Jõulised   lapsed   kalduvad   ennast   elus
kurnama.
7. Meeleolu omadus: kas isiku puhul on ülekaalus sõbralik, rõõmus
ja  lahke   käitumine või ebameeldiv,  õnnetu ja mittesõbralik.  See  on
tendents    reageerida   maailmale   baasiliselt   kas   negatiivselt   või
positiivselt. Kas lapse  jaoks on alati klaas pooltäis? Kas ta keskendub
elu   positiivsetele   külgedele?   Kas   laps   on   üldiselt   olekult   õnnelik,
rõõmus   või   on   lapsele   omana   tajuma   klaasi   alati   pooltühjana   ja
keskenduda   elu   negatiivsetele   külgedele?   Kas   laps   on   oma
üldolemuselt tõsine? Tõsised lapsed kalduvad olema analüütilised ja
hindama situatsioone hoolega.
8.  Tähelepanu   kõrvalejuhtimine:   kui   kergesti   üks   asjakohatu
stiimul võib muuta või takistada inimese käitumist. Kirjeldab kuidas
laps   pöördub   uutele   situatsioonide   või   võõraste   poole.   Kas   laps
läheneb innukalt uutele situatsioonidele ja inimestele või näib olevat
kahtlev ja vastuseisev kui satub kokku uute situatsioonide, inimeste
või asjadega? Aeglaselt soojenev laps  kaldub  enne tegutsema asumist
mõtlema, kaalutlema. Nad ei tegutse ka täiskasvanuna impulsiivselt.
9.  Tähelepanu   ja   püsivus.   See   on   aja   pikkus,   mille   jooksul   laps
jätkab   oma   tegevust   takistuste   puhul.   Kas   laps   lõpetab   oma   töö
puzzle kokkupanemisel kui tal on raskusi või läheb kiirelt üle mõnele
teisele   tegevusele   (st    loobub )?   Kas   laps   suudab   oodata   kuni   tema
vajadused   rahuldatakse?   Kas   laps   reageerib   valjult   kui   teda
katkestatakse,   segatakse?   Kui   laps   tegutseb   edasi   ka   siis   kui   teda
palutakse lõpetada võib teda nimetada kangekaelseks. Kui laps jätkab
116
raske   puzzle   kokkupanemist   paistab   ta   välja   kannatlikuna.   Kõrge
visadusega   lapsed   saavutavad   sagedamini   eesmärke.   Madala
visadusega   lapsed   võivad   arendada   endas   tugevaid   sotsiaalseid
oskusi, sest vajavad eneseteostamisel teiste abi.   
Teadlaste   poolt   on   kinnitust   leidnud   ka   see,   et   laps   võib   kuuluda
temperamendilt ühte kolmest grupist.  Eespool  toodud näitest (kastis)
võib   märkida,   et   vanima   õe   puhul   tegemist  kerge   lapsega:   üldiselt
õnneliku   temperamendiga   laps,   regulaarne   bioloogiline    rütm    ja
valmisolek leppida uute kogemustega. Keskmine õde on  raske laps:
kergesti   ärrituva   temperamendiga   laps,   eberegulaarne   bioloogiline
rütm,   intensiivne   reageerimine   situatsioonidele.   Noorimat   õde
peetakse  pikaldaseks   lapseks:   laps,   kes   oma   temperamendilt   on
üldiselt leebe ja kes on kõhklev uute kogemuste suhtes.
Tabel 8. Kolm temperamenditüüpi
Kerge laps 
Raske laps
Pikaldane laps
 Reageerib
 
hästi  Reageerib halvasti 
 Reageerib   aeglaselt
uudsusele
 
ja
uudsele ja 
uudsele
 
ja
muutustele.
muutustele.
muutustele.
 Kiiresti
 
arenev  Ebaregulaarne 
 Magab   ja   sööb
regulaarne    magamis ­
magamis­ ja 
regulaarsemalt   kui
ja toitmisgraafik.
söömisgraafik.
raske   laps,   vähem
 Harjub   uue   toiduga  Harjub uue toiduga 
regulaarselt
 
kui
kergelt.
aeglaselt.
kerge laps.
 Naeratab võõrastele.
 Kahtlustav võõraste 
 Reageerib   mõõdukalt
 Kohaneb kergelt uute
suhtes.
negatiivselt
 
uute
situatsioonidega
 Kohaneb aeglaselt 
stiimulite suhtes.
  Lepib
 
enamike
uutes 
 Vähehaaval
nurjumiste   korral
situatsioonides.
hakkavad
 
uued
minimaalse käraga.
 Reageerib 
stiimulid    meeldima
 Kohaneb kiiresti uute
nurjumistele 
nende kordudes.
mängude,   reeglite   ja
raevuhooga.
 Mõõdukalt
kohustustega.
 Kohaneb aeglaselt 
intensiivsed
 Harilikult   positiivses
uute kohustustega.
reaktsioonid,
 
nii
meeleolus.
 Nutab tihti ja 
positiivsed
 
kui
valjusti, samuti 
negatiivsed.
naerab  valjusti.
 Tihti pahas tujus.
Muidugi mitte kõik lapsed ei kuulu  neisse  kolme gruppi. Lapsel võivad
olla mõned raske ja mõned kerge lapse jooned: näiteks võib lapsel olla
regulaarne   söömise­   ja   magamisgraafik,   ent   ta   võib   tunda   hirmu
võõraste   ees.   Enamuse   ajast  võib   laps   olla   kas   äärmiselt   kerge   või
117
suhteliselt   kerge,   aga   mitte   alati.   Laps   võib   aeglaselt   harjuda   uute
toitudega,   kuid   kohaneda   kiiresti   uute   lapsehoidjatega.   Kõik   need
variandid on normaalsed.
Temperament   mõjutab   käitumisstiili   ja   on   bioloogiliselt
determineeritud.   Laste   sildistamine   häirib   siiski   paljusid   eksperte,
eriti   just   probleemsetes   vanem­laps   suhetes.   Ühendades   9­
tunnuselise ja kolmetüübilise mudeli saame järgneva tulemuse:
Temperamendijoon
Kerge
Raske
Aktiivsus (kui aktiivne on laps üldiselt)
madal
kõrge
Tähelepanu püsivus, tähelepanu 
kõrvalejuhtimine (keskendumise aste 
madal
kõrge
ja tähelepanu saamine kui laps ei ole 
eriti huvitatud)
Intensiivsus (kui valjuhäälne on laps)
madal
kõrge
Regulaarsus (bioloogiliste funktsioonide
tavaline
mitteregulaarne
nagu isu ja uni ennustatavus)
Tundlikkuse lävi (kui tundlik on laps 
füüsilistele stiimulitele: puudutus, 
kõrge
madal
maitse, lõhn, heli, valgus)
Lähedus või eemaldumine  (lapse 
vastus uues situatsioonis või 
lähenemine
tagasitõmbumine
võõrastega)
Adaptiivsus/ kohanemine (kui kergelt 
laps kohaneb liikumisega, muutustega 
hea
vähene
nagu ümberlülitumine uuele tegevusele)
Visadus (kangekaelsus, võimetus alla 
madal
kõrge
anda)
Olemus, meeleolu (tendents reageerida 
maailmale esmaselt positiivselt või 
positiivne
negatiivne
negatiivselt)
Kui laps kaldub tugevalt ühele või teisele poole, siis võib ta olla kerge või 
raske lapse klassikaline näide. Kui laps on kuskil keske ja tema käitumine 
tekitab probleeme, siis n kasulik iseenda käitumistehnikaid muuta. 
Temperament   on   kaasasündinud   ja   suurel   määral   päritav.
Temperamendi   erinevused,   mis   kujunevad   elu   esimestel   kuudel,
võivad olla mõjutatud nii sünnieelsest kui ­järgsest keskkonnast.
Need   erinevused   on  kujunenud  osaliselt   sünnieelsete   keemiliste   või
psühholoogiliste mõjude poolt ajus. Vastsündinud, kellel on madalam
118
ensüümi monoamiinhappe tase on aktiivsemad, ärrituvad kergemini,
on tujukamad kui need vastsündinud, kellel on kõrge MAO tase.
Lapse   algne   temperament   tundub   suuresti   olevat   kaasasündinud,
kuid   muutused   temperamendis   võivad   olla   ajendatud   ebaharilike
sündmuste   poolt,   nagu   näiteks   vanema   surm,   ootamatu   ande
esiletulek,   narkootikumide   kasutamine.   Kaudselt   võib   lapse
temperamenti  mõjutada  ka   naiste  rahulolu   tase   nende   rolliga  (ema
roll).
Me võime vaid oletada, et raskel lapsel oli raskem aeg samal ajal kui
kerge   laps   ringi   jooksis.   Tegelikult   on   temperamendi   mõju   lapse
kohanemisele  või oskusele keskkonnaga tervislikul viisil toime tulla
keerulisem.   Ka   uuringud   näitasid,   et   raskete   laste   puhul   on
käitumisprobleemid    tõenäolisemad.   Isegi   kerge   laps   võib   käituda
samuti ülemäärase stressi all. Ülemäärane stress tekib siis, kui  lastelt
oodatakse käitumist, mis on vastuolus nende algse temperamendiga:
näiteks   kui   hajevil   lapselt   oodatakse   keskendumist   ülesannetele
pikaks   ajaks;   kui   last   pidevalt   segatakse,   samal   ajal   kui   ta   on
süvenenud   puzzle   kokkupanemisse   või   probleemi   lahendamisse   või
kui kõrgelt aktiivne laps jäetakse regulaarselt kitsasse korterisse. 
Vanemad on muidugi tähtsaks faktoriks. Sobivus lapse   ja vanema
vahel   mõjutab   nende   tundeid   lapse   suhtes.   Energilised,   aktiivsed
vanemad   võivad   muutuda   kannatamatuteks   aeglase   liikumise   ja
sõnakuuleliku   lapsega,   samal   ajal   kui   vähenõudlikumad   vanemad
tervitaksid sellist isiksust.
Järgnevalt mõned vanemaks olemise strateegiad:
 Väga jõulise, tugeva lapsega:

Kasutada   selliseid   tegevusi   nagu   soe   vann,   massaaž,
veemängud, jutud

Märgata signaale, mis  viitavad  pinge tõusule

Aidata lapsel õppida  märkama  samu signaale

Kasutada huumorit pinge hajutamiseks
119
Õpetada   lastele   võtma   aeg   maha   –   aeg   enda   maha
rahustamiseks

Hoiduda   pinge   tõstmisest   reageerides   intensiivselt   lapse
käitumisele

Anda kainet, asjalikku selget tagasisidet
 Aeglaselt kohaneva lapsega:

Luua kindel  rutiin

Valmistada   laps   ette   arutades   päevaplaane   kui   rutiin
muutub

Valmistada laps ette üleminekuteks

Anda hoiatused üleminekuks mõned minutid enne järgmist
tegevust

Anda aega lõpetada üks tegevus enne teise alustamist

Vältida sagedasi muutusi/ siirdeid hoides need võimalikult
harvad
Üks olulisemaid asju, mida vanemad võiksid teha, on leppida lapsele
iseloomuliku temperamendiga, selle asemel, et püüda mõjutada lapse
karakterit oma ettekujutuse järgi sobivas vormis. Sealt võivad alguse
saada   käitumisprobleemid.   Tüdrukute   vanemad   võivad   kasutada
painduva graafiku nõuet, lastes lapsel endal tempot dikteerida, samal
ajal kui poiste vanemad aitavad teha graafiku, mis baseerub nii lapse
kui ka vanemate vajadustel.
Lapse   algse   temperamendi   äratundmine   kergendab   vanemate
kõikvõimsuse   tunnet   ­   et   nemad   ainuüksi   on   vastutavad   lapse
iseloomu väljakujunemisel.
Sageli tunnevad vanemad ennast frustreerituna oma väga energilise
lapse tõttu. Kuidas hakkama saada pidevalt karjuva lapsega, lapsega
kes läheb endast välja kui mängukaaslased lahkuvad. Ei ole võimalik
muuta   närvisüsteemi,   kuid   on   võimalik   aidata   lapsel   oma   tundeid
väljendama paremini ja ennast tundma õppida.
Vanema ülesanne ongi aidata lapsel kohaneda oma temperamendiga
vm eripäraga. Laps tunneb end süüdi kui ei suuda käituda vanemate
120
ootuste   kohaselt,   saades   pahandada   valjuhäälse   tahtmatu
reageeringu vm pärast. Asudes lapse suhtes neutraalsesse positsiooni
on kergem nii mõista kui toetada last oma loomusega toime tulemaks.
Olle  tundlik, soe ja kannatlik, see on üks viis mõista last. Kui laps
häirib oma kisaga teisi pere liikmeid, siis on võimalik temaga koos
minna   teise   ruumi   vms.   Laps   ei   suuda   veel   oma   emotsioone
kontrollida   nii   kui   täiskasvanud,   samas   on   võimalik   teda   õpetada
märkama oma tundeid ja reguleerima on tundeväljendusi. Rahutute
laste puhul omab kodune rutiin, stabiilsus suurt tähendust. Kindlad
söögi­   ja   uneajad,    pesemis ­   ja   uinumisrituaalid   aitavad   lapsel
paremini iseendaga toime tulla. 
 Ülesanne:
Mõtle välja 3 erinevat  rituaalset  tegevust lapse magama
panemiseks,   pesemiseks,   riietumiseks.   Uuri   selleks   oma
kursusekaaslaste   mälestusi   oma   lapsepõlvest,   vestle
erinevate emade­isadega.  Koosta  enda jaoks spikker.
Isegi ema üsas on iga inimene ainulaadne isiksus. Juba enne imiku
ilmale
 
tulekut
Seosed traditsiooniliste temperamenditüüpidega:
Koleerikutest   imikud   reageerivad   valjuhäälselt
eksisteerivad
 
tal
väiksemalegi   diskomfordile,   nad   imevad   tugevalt,
mõned   erinevused   (n.
rahutult – rinna võtmine näib olevat kui tants, õppides
isiklik   aktiivsuse   tase
ise   sööma   suudavad   nad   kogu   oma   ümbruse   ära
jne.).   Pärast   sündi
mäkerdada. Kleepides ja  maalides  jätkub neil nii liimi
ilmnevad
kui värvi lisaks paberile ka iseenda peale, nende töö
individuaalsed
saab kiirelt valmis kuid on  lohakas . Melanhoolikutest
lapsed   mitte   ei   nutta   vaid   viriseva,   viiksuvad,   nad
erinevused
 
veelgi
jäävad sageli rinda võttes magama, sest see väsitab,
enam.
nende  pliiatsijoon  on  nõrk  ja  ebakindel,  oma   täid   ei
Soolised erinevused
taha nad eksponeerida, sest arvavad sageli, et see ei
On tehtud järeldus, et
ole   piisavalt   kena.   Sangviinikutest   lapsed   o
soolisi erinevusi ei saa
rõõmsameelsed, suudavad kergelt meeldida. Kipuvad
kirjeldada   varem   kui
käelistes   tegevustes   matkima   näidiseid.
peale   teist    eluaastat .
Flegmaatikutest imikud meenutavad vanamehi, rinda
On   ka   uurimusi,   mis
võttes matsutavad, nohisevad, neil on aega küll. Ka
oma   tegevustes   on   nad   aeglased   kuid   põhjalikud.
121
keskenduvad   viisile,   kuidas   täiskasvanud   käituvad   vastsündinu
suhtes. Imik, isegi vastsündinu puhul sõltub kohtlemine sellest, kas
laps   on   tüdruk   või   poiss.   Kui   võõrad   oletavad,   et   nuttev   beebi   on
meessoost, siis nad enamasti eeldavad, et "poiss" nutab  vihast ; kui
nad   arvavad,   et   imik   on   "tüdruk",   siis   nad   mõtlevad,   et   tüdruk
kardab.
Vanemate käitumine nende laste suhtes on mõjutanud vanemate endi
soost, imiku  vanusest  ja imiku isiksusest.
Kui me  nüüd  vaatame lähemalt perekonna  äärmiselt  tähtsat  mõju,
kus   laps   kasvab,   siis   me   näeme   veel   teisigi   erinevusi   poiste   ja
tüdrukute vahel. 
Perekond kui kasvukeskkond 
 Ülesanne:
Kas sinu sünd oli kavandatud ja rõõmuga tervitatud? Kui
vanad   olid   su   vanemad?   Kas   nad   olid   kehaliselt   ja
vaimselt terved? Kas nad elasid jõukalt, tavaliselt või olid
nad   vaesed?   Kuidas   sobisite   teiste   pereliikmetega?   Kui
palju inimesi elas su kodus?
Kaheldamatult   on   ühiskondlikud   tegurid   olulised   inimese   arengut
mõjutavad tegurid. Samas avaldab iga pere liige sh laps oma mõju
perekonnale. Lapse sugu, tervis, sündimisjärjekord (vanim, keskmine,
noorim, ainuke laps) mõjutavad vanemate tundeid ja käitumist lapse
suhtes. 
Pere,   milles   tänapäeva   lapsed   üles   kasvavad,   on   tublisti   erinev
sajanditagusest. Tulevikus muutub pereelu arvatavasti veelgi rohkem.
Täna sündinud lapsel on tõenäoliselt vaid üks järglane, ema töötab
üha enam väljaspool kodu, isa aga osaleb lastekasvatamisel tänasest
enam. 40%­lise tõenäosusega kasvatab vähemalt osa lapse elust teda
vaid   üks  vanem   (arvatavasti  ema)   ja   seda   peamiselt   lahutuse   tõttu
(Masnick & Bane, 1980).
122
Niisugused muutused perekonnas põhjustavad teistsugust lähenemist
sotsialiseerumisele  ehk   sellele,   kuidas   laps   õpib   ühiskonnas
väärtuseid ja sellega seotud käitumisnorme. Suhted, mis kujunevad
varases   lapsepõlves,   loovad   aluse   lapse   sotsialiseerimise   mallile.
Minevikus uuriti eelkõige lapse ja ema omavahelist suhet, nüüd aga
tunnustatakse   ka   teiste   suhete   tähtsust   (isaga,    vendade ­õdedega,
vanavanematega).
Pereuuringute üheks keskendumissuunaks on jälgida, kuidas toimib
pere   kui   tervik:   kuidas   mõjutavad   vanemate   abielusuhted   nende
suhtumist   lapsesse;   kas   lapse   vanemad   toimivad   erinevalt  siis,   kui
nad   on   lapsega   üksi   ja   koos.   Küsimuse   selline   asetus   on   andnud
provotseerivaid vastuseid. E.g. on leitud, et kui mõlemad vanemad on
kohal   ja   räägivad   teineteisega,   siis   pööravad   nad   lapsele   vähem
tähelepanu;   vanemate   liigne   omavaheline   lähedus   võib   olla
takistuseks läheduse tekkimisele lapsega; samas võib lapsevanemaks
olemine   ise   abikaasasid   lähendada   või   ka   tekitada   stressi   (Belsky,
1979). Niisiis, peresuhete keerukast võrgust parema pildi saamiseks
tuleb läheneda perele kui tervikule.
On üldine arvamine, et varases lapsepõlves moodustuvad kvaliteetsed
suhted panevad aluse võimele luua lähedasi suhteid hilisemas elus.
Vaadelgem   nüüd,   kuidas   mõjutab   beebi   oma   lähedasi,   ja   need
omakorda teda.
Ema
Kaasajal rõhutatakse väga ema ja lapse sideme tähtsust. Varasemat
kirjandust   uurides   märkame,   et   enamik   arenguõpetuse   pooldajaid
nõustusid   Napoleoniga,   kes    arvas "...   lapse   hea   või   halb   käitumine
edasises   elus   sõltub   täiesti   emast".   Oleme   näinud,   et   ka
psühhoanalüütiline   teooria   keskendub   ema   mõjule.   Olgugi   et   ema
suhe   lapsega   pole   tema   ainus   suhe   (nagu   tänapäeval   üldiselt
tunnustatakse), täidab see siiski keskset rolli mõlema arengus. 
123
Kuidas   ja   millal   siis   see   eriline   lähedus   tekib?   Mis   sunnib   ema
hellitama last hoole ja tähelepanuga, mida too nii väga vajab?
Vastuse leidmiseks on püütud jälgida loomi. Äsjakoorunud tibu jälgib
esimest liigutust, mida ta näeb ­ tavaliselt, ehkki mitte alati, on see
"liigutaja"    kana .   Lorenz     nimetab   sellist   käitumist  jäljendamiseks
(imprinting),   mis   on   õppimise   loomusunniline   vorm:   esimese
kokkupuute  ajel  õpib loom ära tundma ja usaldama üht konkreetset
indiviidi.   Vastavalt   Lorenzile   tekib   jäljendamine   looma   varasel
eluperioodil   väga   lühikese   ning    kriitilise    ajavahemiku   jooksul
automaatselt ja on pöördumatu. Kitsedel ja lehmadel on kohe pärast
sünnitamist omalaadne rituaal; kui selle läbimine ei ole võimalik või
seda segatakse, siis ei tunne ei ema ega vastsündinu teineteist pärast
ära.   Vastsündinu   jaoks   võib   tagajärg   olla   hävitav:   ebanormaalne
areng,   kehaline   kuivetus   või   koguni   exitus   letalis   (Blauvelt,   1955;
A.U.Moore, 1960; Scott, 1958).
Mil määral on sellised nähtused üle kantavad lastele, inimesele? 
Vähemalt kaks uurijat ( Klaus  ja Kennell ­ 1976) väidavad, et kui ema
ja laps lahutada esimesil sünnijärgseil tundidel, siis  ema­lapse side
(ema   lähedustunne,    hooliv    ühendus   äsjasündinuga)   ei   pruugi
normaalselt areneda, ematunne võib nõrgeneda ja lapse areng sattuda
ohtu. Klaus ja Kennell jõudsid selle vastuolulise järelduseni võrreldes
emasid ja lapsi, kes olid sünnijärgselt koos pikemat aega, kui tavalises
haiglas tavaks (seal olid nad suure osa päevast eraldatud teineteisest).
Uurijad täheldasid erinevusi, mis püsisid esimesil eluaastail. Nende
uurimistöö   julgustas   haiglaid   sisse   seadma   tube,   kus   ema   ja   laps
võisid olla koos kogu haiglasveedetud aja. Olgugi et arenguteadlased
pooldasid   taolisi   inimlikke   muudatusi,   ei   leidnud   nn   kriitilise   aja
olemasolu hilisema uurimise käigus kinnitust (Chess&Thomas, 1982;
Lamb,   1982b;   Rutter,   1979b).   Mõned   emad   näisid   küll   loovat
tugevama   sideme,   ent   pikaajalist   toimet   ei   järgnenud.   Aastal   1982
muutsid   Klaus   ja   Kennell   oma   algset   seisukohta   ja   1983   kirjutas
124
psühhiaater   Stella   Chess:   "Tänaseks   on   "kriitilise   ajajärgu   mõiste"
inimese arengus oma aja ära elanud".
See järeldus oli kergenduseks adoptiivvanemaile ja neile, kes polnud
sünnijärgselt palju olnud koos. Inimene on märkimisväärselt kohanev
­   erinevalt   loomadest,   kes   talitavad   instinkti   ajel.   Siiski,   sideme
moodustumine   on   tähtis   ja   uurijad   julgustavad   nõrga   sidemega
riskigruppe (vaesed, üksikemad ja ­isad) leidma muidki tegureid, mis
soodustavad   selle   teket.   (Lamb,   Campos,   Hwang,   Leiderman,
Sagi&Svejda, 1983).
Ema   ja   lapse   suhte   kirjeldamiseks   ja   põhjendamiseks   kasutatakse
sageli ühe eksperimendi kirjeldust (vaata kast). 
Pole   üllatav,   et   kunstlik
Reesusahvid eraldati  vanemaist  6­12 tundi pärast
ema
 
ei
 
suuda
sündi   ja   kasvatati   üles   laboratooriumis.
arenemiseks   pakkuda
Pärdikutited pandi puuri surrogaatemaga, milliseid
oli   kaht   tüüpi:   lihtne   silindrikujuline   juhtmeist
samaväärset   ergutust   ja
„traatema“ ja sama konstruktsioon, mis oli kaetud
võimalusi, kui päris ema.
sooja   froteeriidega   (pehme   ema).   Piima   said   nad
Katse   näitab   emaduse
samadelt     "emadest".   Kui   pärdikuile   anti   valida,
tähtsust   (vastupidiselt
siis eelistasid nad veeta aega, tolgendades „pehme
freudistlikule bioloogiliste
ema“   küljes,     isegi   siis,   kui   „traatemalt“   saadi
vajaduste   rahuldamisele)
piima!   Kui    ahvid    pandi   aga   tundmatusse   ruumi,
siis ilmutasid „pehme ema „ kasvatatud  pärdikud
järeldades,   et   üksnes
suuremat uudishimu ruumi uurimisel. Tulemus jäi
toitmine   pole   ema­lapse
samaks ka juhul, kui vastavad emad ise viibisid
suhtes   määravaks,   see
kohal.   „Pehme   ema“   jäi   ahvidele   ka   paremini
hõlmab   ka   kehalisest
meelde:   pärast   aastast   lahusolekut   tormasid
lähedusest
 
tekkiva
„pehme   ema“   kasvatatud   ahvilapsed   rõõmsasti
rahulduse   ning   ahvide
tervitama oma  "ema", samas  teised ei  ilmutanud
oma "ema" vastu miskit huvi (Harlow&Zimmerman,
puhul   kaasasündinud
1959). 
vajaduse   klammerduda
ema külge. Samuti on omad vajadused inimlapsel omad vajadused,
mida on vajalik rahuldada, kui soovitakse kasvatada normaalset last. 
125
Võrreldes   sellist   ühepoolsele   jäljendamisele   (vastsündinud   looma
loomusunniline hoiak emaobjekti poole) ja ema­lapse sidemele (ema
varajane   emotsionaalne
Kui   Andrese   ema   on   samas   toas,   siis   poeg
side   vastsündinuga)   on
vaatab tema poole, naeratab talle, räägib temaga
1970ndatest
 
alates
ja roomab talle järele. Kui ema lahkub, siis poiss
uurimistöö   raskuspunkt
karjub. Ema tuleb tagasi, poiss kiunub rõõmust.
nihkunud   kahepoolsele
Kui poiss on hirmul või õnnetu, siis ta tolgendab
protsessile,
 
mida
takjana   ema   küljes.   Andresel   on   tekkinud
nimetatakse
esimene kiindumus.
kiindumuseks  (attachment).   Kiindumus   on   protsess,   mis   avaldub
sündimisele järgneva kuue kuu kestel ja mis põhineb ema ning lapse
vastastikusel käitumisel teineteise suhtes. 
Kiindumus
Kiindumus  on   aktiivne,   südamlik   vastastikune   suhe   kahe   inimese
vahel.   Nende   inimeste   omavaheline   läbikäimine   tugevdab   veelgi
lähedustunnet.   Võimalik,   et   "lapse   kiindumine   emakujusse   on
inimloomuse   üks   põhjapanevamaid   omadusi"   (Ainsworth,   1979;
lk.932) . Ema ei pruugi olla talle bioloogiline eluandja vaid ükskõik
kes, kes  sellena  toimib.
Kiindumuse   uurimiseks   leiutas   Ainsworth   "võõra   olukorra"
situatsiooni   (strange   situation)   kutsumaks   esile   käitumist,   mis
võimaldaks   uurida   vanema   ja   lapse   lähedusest   tingitud   tunnete
avaldamist   (Ainsworth,   Blehar,   Waters&Wall,   1978).   Korraldati   8
kolmeminutilist katset, kus laps (ühel juhul koos emaga, teisel ilma)
asetati võõrasse ruumi ühes võõra täiskasvanuga, uurimaks, kuidas
laps   reageerib.   Tavaliselt   jälgiti   last   ka   kodumiljöös.   Ainsworth   jt
leidsid ,   et   kui   panna   1­aastane   laps   sellesse     olukorda,   siis   võib
ilmneda   3   tüüpi   käitumist:    muretu    kiindumus  (kõige   tavalisem
kategooria   ­   66%   imikutega)   ja    vältiv    käitumine  (20%)   ning
ambivalentne  käitumine (vasturääkiv, mõlemaid tundeid eviv ­ 12 %).
Muretult kiindunud lapsele on ema kui vundament, kellest lähtuvalt
uurida ümbritsevat. Ta suudab lahkuda emast uurimaks ümbritsevat;
126
kuid tal peab olema võimalus naasta kindlustunde taastamiseks ema
juurde   (tankimine).   Tavaliselt   on   ta   koostööaltis   ja   suhteliselt   vaba
vihatundest.   Muretult   kiindunud   poolteiseaastane   laps   suudab
teistest paremini tulla toime ümbritsevaga (Cassidy, 1986), ta liigub
vabalt   mööbli   vahel,   ületab   lagedat   ruumi,   leiab   õige   asendi
mänguasjadega mängimiseks ja ulatab komistamata või kukkumata
asjadeni.  Järeldatakse,  et  kuna  ta teab  ema olevat  vajaduse   korral
lähedal,   saab   ta   teistega   võrreldes   pöörata   rohkem   tähelepanu
ümbritseva tundmaõppimisele.
Vältiv laps nutab harva, kui ema lahkub, kuid väldib teda naasmisel.
Ta   ei   suuda   vajaduse   korral   küündida   soovituni   ja   ilmutab
vihatunnet. Talle ei meeldi, et teda hoitakse süles, veel vähem meeldib
talle aga sülest mahapanemine.
Ambivalentne laps  muutub rahutuks juba enne ema lahkumist, ta
on äärmiselt endast väljas, kui ema tõesti lahkub toast, naasmisel aga
ilmnebki   ambivalentsus:   laps   üheaegselt   otsib   kontakti   emaga   ja
seisab   talle   vastu,   põtkides   jalgadega   ning   vingerdades.   Ta   ei   uuri
ümbritsevat ja teda on raskem rahustada (Egeland&Farber, 1984).
Ainsworthi   arvates   loob   laps   nn   "mudeli"   selle   kohta,   mida  ta  võib
emalt loota. Seni, kui ema käitub sellele vastavalt, mudel toimib. Kui
ema muudab suhtumist lapsesse (muutus peab olema jääv), muudab
ka laps enda oma, mille tulemusena võib muutuda ka kiindumuse
tüüp.
Lapsel   on   iseloom   (kalduvus   olla   kaisus   või   nutta,   oma   moodus
tulemaks   toime   olukordadega)   ja   ta   rakendab   oma   mõjujõudu.
Kiindumuse   iseloomu   ei   mõjuta   üksnes   laps,   vaid   ema   ja   laps
üheskoos endi vastava käitumisega.
Ülekaalus  on muretu kiindumus, kui ema on hooliv, tähelepanelik ja
lapse  märguandeile  reageeriv . Ema oskused  ja lapsele pühendatava
aja hulk omab vähemat tähtsust kui nendevahelise positiivse suhtluse
hulk. (Clarke­Stewart, 1977).
127
Ainsworti   uurimus   (1978)   tõi   esile   emaduse   kvaliteedi   erinevusi.
Muretult  kiindunud lapse  ema  oli esimese   sünnijärgse  aasta  kestel
hoolivam. Ta näiteks reageeris sellele, kui laps nõudis süüa: ta mitte
ainult ei osutanud tähelepanu vaid reageeris ka lapse märguandeile,
mil lõpetada toitmine, kui kiiresti või aeglaselt too eelistas süüa, mil
pakkuda uut toitu. Võrreldes  kahe teise grupiga hoidis selline ema
last ka lähemal oma ihule.
Vältiva lapse ema ilmutas kõige enam vihatunnet, tal oli raskusi oma
tunnete väljendamisega ja ta hoidus lähedasest kehalisest kontaktist
lapsega. Niisugune laps hakkas omakorda ilmutama viha.
Egeland ja Farber uurisid (1984) madala sissetulekuga vältiva lapse
(enamasti   üksik­)   emasid   ja   leidsid,   et   nood   olid   pinges,   ärrituvad,
eneseusalduseta ega hoolinud eriti lapsest. Ambivalentsete laste emad
küll püüdsid lapse eest hoolitseda, kuid nad ei olnud selleks piisavalt
võimelised,   olles   madalama     intellektiga   ja   mitte   mõistes   lapse
vajadusi.   Muretult   kiindunud   lapse   ema   oli   oskuslikum,
reageerimisvõimelisem   ning   lisaks   veel   arvas   ta   endast   positiivselt,
mis "omakorda võimaldas tal lapsele rohkem pakkuda".
Ilmselt   pole   emaarmastus   iseeneslik,   samuti   ei   piisa   üksnes
armastusest kindlustamaks ema­lapse omavahelist kiindumust. Naise
käitumist lapse suhtes mõjutavad mitmed tegurid: 
 põhjused lapse muretsemiseks, 
 tema kogemus ja pädevus lapse eest hoolitsemises, 
 hingeseisund, eluhoiak, 
 suhted lapse isaga, 
 huvitatus karjäärist ja perevälistest üritustest, 
 elutingimused, 
 sugulaste olemasolu kodus, sh. toetav või vaheletükkiv
ema.
128
Tänapäeval   ei   peeta   last   enam   passiivseks   vastuvõtjaks,   ollakse
hoopis kindlad, et ta mõjutab inimesi, kes hoolitsevad  ta eest. Igat
lapsepoolset   tegevust,   mis   viib   täiskasvanu   vastutoimeni,   võib
nimetada kiindumuslikuks käitumiseks, sh rinna imemine, nutmine,
naeratamine,   liibumine   (vanema   vastu),   läkastamine,   luksumine,
keha   liigutamine,   hingamisrütmi   muutmine,   aevastamine,
röhitsemine ja hooldajale silma vaatamine.
Juba   kaheksanädalaselt   ilmutab   imik   niisugust   käitumist   rohkem
ema kui kellegi  teise vastu. Tema "lähenemiskatse" on edukas,  kui
ema   reageerib   südamlikult,   väljendades   rõõmu   ja   olles   imikuga
tihedalt   kehalises   kontaktis.   Imik   taipab,   et   niisugune   emapoolne
tegevus   on   vastus   tema   enda   toimimisele,   ta   tunnetab   oma
mõjuvõimu   ning   usaldab   ennast,   sest   ta   suudab   käituda
tulemuslikult.
Lapse   varajaste   iseloomuomaduste   põhjal   saab   ütelda,   kas   tema
kiindumus kujuneb muretuks või rahutuks. Paljudel ambivalentsetel
imikutel   on   vastsündinuna   olnud   mingeid   probleeme,   ühele
uurimusele vastavalt koguni kuni 50%; paljudel ilmnes arengupeetuse
tunnuseid,   mis   kandusid   edasisse   lapsepõlve   ning   mis   võisid
põhjustada raskusi nende eest hoolitsemisel. Siiski, mitte ükski laps
"pole saatusest määratud olema rahutult kiindunud, sest ­ nagu igas
vastastikuses suhtes ­ teise osapoole reaktsioon omab alati kriitilist
tähtsust".   Ema   ja   lapse   vastastikune   suhtlemine   määrab   ära
kiindumuse kvaliteedi.
Olgugi et juba juurdunud kiindumuse tüüp jääb tavaliselt samaks,
võib   see   muutuda
Üks   uurimus,   kus   jälgiti   43   keskklassi   vanemate
oluliste
 
väliste
imikuid, näitas, et pea pool neist muutis 12­19 kuu
sündmuste. 
vanuses   käitumistüüpi.   Muutused   seondusid
Ema   hoolitsemise
muutustega   perekonnas,   hoolitsusega   seotud
asjaoludes, sh ema minemise tööle väljaspool kodu
oskused   on   esialgse
ning   hoolitsemise   teiste   laste   eest.   Need   imiku
kiindumuse
igapäevast   elu   mõjutavad   muutused   "sundisid
tekkimisel   tähtsad,
osapooli   otsekui   uuesti   kokku   leppima   ema­lapse
vahelises   suhtes".   Kõik   muutused   polnud
ühesuunalised:   mõned   imikud   muutusid   vähem129
"muretult   kiindunuks",   kuid   enamik   siiski
"muretumalt kiindunuks".
aga on põhjapanevaks talle omane südamlik suhtumine lapsesse (n.
rõõmu väljendamine lapse toitmisel), mis mõjutab seda, kas muretu
käitumistüüp säilib või mitte, seda eriti teise eluaasta kestel. Noore ja
ebaküpse ema algselt ambivalentne laps muutub muretumaks, sest
ema saab kogenumaks ja suhtub asjasse positiivsemalt. 
Sageli arvatakse, et laps kes on vanema(te)ga väga lähedalt seotud, on
ka   täiskasvanuna   nendest   väga   sõltuv.    Uurimustulemused    ei   näita
seda. Mida tugevamini on laps seotud vanema(te)ga, seda kergem on
tal   lahkuda   kodunt.   Lapsel,   kel   on   olemas   kindel   aluspõhi   pole
tarvidus viibida vanema läheduses kogu elu. Tema vabadus võimaldab
tal proovida uusi asju, läheneda probleemidele uute vaatenurkade alt
ja käsitleda tundmatut positiivsemalt. 
Selline mõju võib püsida 5 aastat pärast sündi. 
Mida turvalisemalt hoitud lapsed on, seda vähem näitavad nad välja
muret
 
võimaliku
Muretult   kiindunud   pooleteiseaastane   laps,   keda
jälgiti   kaheaastaseks   saamiseni,   osutus
eraldatuse   pärast.
entusiastlikumaks, püsivamaks,  koostööaltimaks ja
Kogemustest   on   nad
ka   üldiselt   efektiivsemaks   kui   teised.   3­aastane
õppinud   usaldama   ja
muretult   kiindunud   laps   saab   mängukaaslastelt
uskuma
 
oma
rohkem positiivset tagasisidet kui rahutult kiindunud
vanemate
 
tagasi
laps.   3,5­aastasena   kirjeldatakse   teda   kui   "liidrit,
pöördumisse.
 
Kui
ühiskondlikult   hõivatut,   tähelepanu   tõmbavat,
huvitunut ja aktiivselt ümbritsevasse lülitunut". 4­ 5­
lahusolek
 
emast
aastaselt on ta huvitunum ja pädevam. Uurimus 4­
põhjustab   ahastust,
5­ aastaste    kohta   näitas,   et   need,   kes   olid   12­18­
siis   väga   kiindunud
kuuselt   olnud   muretult   kiindunud,   saavutasid
lapsed
 
suhtuvad
tõenäolisemalt   iseseisvuse   ja   otsisid   algkoolis
tõenäoliselt  
  palju
õpetajate   abi   ainult   siis,   kui   nad   seda   vajasid.
ettevaatlikumalt
Varem   rahutult   kiindunud   lapsed   aga   olid
tõenäoliselt   sõltuvamad   õpetajatest,   koguni   nii,   et
võõrastesse   kui   seda
nende   vajadus   kontakti,   tunnustuse   ja   tähelepanu
teeksid   teised   lapsed.
järele  segas   võimet  luua   suhteid  teiste   lastega  või
See
  polegi
  nii
õppimist, kuidas käituda eakohaselt.
paradoksaalne,   kui
esialgu tundub.  Andes  lapsele piisavalt aega harjuda võõra inimesega,
130
mängib   laps   temaga   ema   seltskonnas   peatselt   vabalt,   võttes   seda
nagu ükskõik millist uut kogemust. Kuid sama laps võib muutuda
ebasõbralikuks   ja   hakata   karjuma,   kui   võõras   püüab   teda   näiteks
sülle   tõsta   ajal,   mil   ema   pole   toas.   Sedasorti   käitumine   oleks
suurepäraselt põhjendatav lapse vaatenurgast; ebaloomulikum oleks,
kui laps näitaks valmidust minna võõra juurde peale seda, kui ta on
üksi jäetud. Tõesti, paljud välditud lapsed lasevad end kaasa võtta
pigem võõrastel kui oma emadel.
Lapsed kogevad kartust võõraste ees, ettevaatlikkust inimese suhtes,
keda   nad   ei   tunne,   eraldatuse   hirmu,   ahastust   ja   muret   tuttava
hooldaja   lahkumisel.   Eraldatuse   ja   võõra   kartus   ilmnevad   lapse
esimese eluaasta teisel poolel. See on kiindumuse tekkimise märgiks.
Imikud näitavad harva välja ahastust (muret) olles jäetud võõra isiku
hoolde,   kui   nad   on    nooremad    kui   7   kuud.   Tõenäosus   tunda   end
häirituna   saavutab
Varem oli Robin sõbralik laps, naeratas võõrastele ja
tipu   13­15   elukuuks;
koogas   õnnelikult,   kui   keegi   oli   läheduses.   Nüüd,   8­
järgnevatel   kuudel
kuuselt, näib ta olevat kui hoopis teine laps. Ta tõstab
tõmbub   see   tagasi
kõva   kisa,   kui   talle   läheneb   keegi   tema   jaoks
kuni   muutub   juba
tundmatu või kui tema vanemad   üritavad  jätta teda
väga   harvaks   lapse
hoidjaga.
kolmeaastaseks saades.
Periood,   mil   kiindumus   tekib   ja   eraldatuse   kartus   tuleb   esile   on
kusagil 8­12   elukuu vahel See   on just see aeg, mil lastel areneb
ettekujutus    alalisest   efektist.   Asjaolud,   mis   ähvardavad   imiku
usaldust   ema   olemasolusse   näivad   suurendavat   eraldatuse   hirmu.
Uurijad   on   leidnud,   et   lapsed,   kes   muidu   rõõmsalt   mängivad,
hakkavad nutma, kui ema lahkub ruumist ja sulgeb ukse, aga mitte
siis, kui ema lahkudes ust ei sule. Kui tegemist on lapsega, kes uitab
sageli emast eemale, on see laps enamasti rõõmus (sõltumata sellest,
on   ta   poiss   või   tüdruk).   Kümnekuised   lapsed   pigem   jätavad   emad
sinnapaika,   et   mängida   silmapiiril   olevate   leludega,   kuid   kui   nad
saavad   näha,   et   ema   istub   kusagil   läheduses,   näiteks   kõrvaltoas.
131
Teiste tegurite omavaheline varieerumine võib mõjutada võõra kartuse
taset.  Lapsed,  kes  on  kasvanud  paljude   täiskasvanute  seltskonnas,
ilmutavad hirmu võõraste ees märksa vähem kui need, kes teadsid
ainult mõnda täiskasvanut. Temperamentsemad imikud on tavaliselt
vaid kergelt umbusklikud võõraste suhtes (nagu ka kõige muu suhtes)
ja nad kohanevad kergesti, sama flegmaatilised lapsed saavad märksa
enam   häiritud   ja   ka   ilmutavad   rahutust   kauem.   Ka   olukorrad
erinevad. Mõnikord lapsed lihtsalt ei taha, et keegi neid sülle võtaks,
isegi   mitte   nende   emad;   nad   ei   soovi,   et   neid   segataks.   Nad
reageerivad   negatiivselt,   kui   neid   üllatatakse.   Nad    tervitavad
meelsamini   võõrast   last   või   lühikasvulist   täiskasvanut,   näiteks
kääbust, kui võõrast pikka täiskasvanut. 
Hooldaja
Tänapäeval   töötavad   paljud   emad   ja   arenenud   riikides   töötavate
emade   osakaal   tõuseb   (võrreldes   varasema     traditsionaalse
koduperenaiseks olemise eelistamisega).
Varem   hoolitseti töötava ema lapse eest kodus, tänapäeval viibib ka
USA­s 55% lapsi kodunt väljas (isegi mõned 3­nädalased!). USA­s on
päevakodud kõige kiiremini kasvav vorm lapse eest hoolitsemisel. 
Erilist tähelepanu on pööratud lapse kiindumustüübi tekkele juhul,
kui   tema   eest   ei   kanna   hoolt   ema.   Mõju   sõltub   tegurite   arvust,
hõlmates   ka   ema
Traditsiooniline pere, kus isa töötab ja ema on kodus, on
rahulolu
 
ta
muutumas   ka   läänemaailmas   harulduseks.   Alates
abieluga,
 
tema
1980ndatest   aastatest   on   töötava   emaga   laste   arv
kasvanud 2,5 miljoni võrra ja vastavalt USA Tööstatistika
töötamist    osaliselt
Büroo   andmeile   on   see   arv   90%,   suurenenud   kuni   6­
või  
täiskohaga;
aastaste   laste   arvelt.   1970ndatest   aastatest   on
milline   on   lapse
kahekordistunud   nende   töötavate   naiste   arv,   kel   kodus
sugu,   vanus   ja
kuni   aastane   laps.   1985ndal   aastal   naases   pea   pool
iseloom;   milline   on
naistest   kohe   pärast   sünnitust   tööle.   Säärane   statistika
hoolitsus , mis saab
peegeldab   ühiskondlikke   muutusi,   mis   hõlmab   üha
osaks lapsele.
suurenevat hulka üksikvanema­peresid ja majanduslikku
olukorda,   mis   tingib   vajaduse   lisasissetuleku   järele
soovitava elustandardi jätkamiseks.   
132
Kriitiliseks   on   esimene   eluaasta,   mil   moodustub   ja   kinnistub
kiindumus.   Kui   laps   on   ebastabiilses   või   halvakvaliteedilises
päevakodus   esimese   eluaasta   jooksul,   hakkavad   nad   tõenäoliselt
emast eemale hoidma ning tal tekivad probleemid emotsionaalsed ja
ühiskondlikul   tasandil.   Mõjuteguriks   on   ema   ja   lapse   isik(sus),
perekonnas   esinev   stress   ja   ema   reageerimine   lapsele.   (uurimused
käsitlevad keskklassi peresid)
Laps, kes viibib emast eemal rohkem kui 20 tundi nädalas, kaldub
olema rahutult kiindunud ­ seda juhul, kui hoolitseja pole isa (suhe
isahoolitsuse ja emasse kiindumise vahel näib kinnitavat Easterbrooki
ja   Goldbergi   avastusi).   Poisid   on   haavatavamad   kui   tüdrukud.   Kui
poisi eest hoolitseb keegi peale ema (rohkem kui 35 tundi nädalas),
siis   on   ka   tema   kiindumus   isa   vastu   rahutu.   Eriti   haavatav
pikakajalise lahusoleku suhtes on ka  ajutiselt  raske laps, kelle ema
on   küllalt   rahulolematu   abieluga,   ei    suhtle    inimestega   hästi   ja   on
pigem huvitatud karjäärist.
On ka leitud, et 18 kuu vanused poisid, kelle ema naases tööle nende
esimese   aluaasta   teisel   poolel,   kaldusid   enam   olema   rahutult
kiindunud   kui   need,   kelle   ema   läks   tööle   varem   (kiindumust   ei
jõudnud   tekkida).   See    viitab ,   et   esimese   aasta   teine   pool   pole   just
kõige parem töölenaasmise aeg (eriti poiste pärast) ja need, kel see
osutub hädavajalikuks, võiksid seda teha esimese 6 kuu jooksul. 
Ema­lapse   suhtel   on   kaugeleulatuvad   tagajärjed   isiksuse   arengus,
siiski   pole   see   ainuke   side,   mille  laps   loob.   Kui   lapsel   on   võimalik
suhelda teiste täiskasvanutega, siis arvatavasti kiindub ta ka neisse.
Ema võib küll olla ainuke, kes teda imetab, aga ­ vastuoksa Freudi ja
Eriksoni rõhuasetusele toitmisest ­ imetamine pole ainus kiindumise
tekke   allikas.   Isa,   aga   ka   vanavanemad,   teised   lapsed,   sõbrad   ja
lapsehoidjad,   rahuldavad   samuti   lapse   kehalisi   vajadusi,   lohutavad
teda, mängivad temaga, loovad kindlustunde ja aitavad astuda vastu
maailmale. 
133
Isa
Televisioonireklaamis   on   näha   mähkmeid   vahetavaid   ja   last
vannitavaid   isasid.   Kauplused   pakuvad   mehe   kasvule   vastava
suurusega   titekärusid,   vähemate   ilustustega   mähkmekotte   jne.
Psühholoogid   on   üha   enam   täheldanud   isa   osa   suurenemist
lapsekasvatamisel ja püüavad seda rohkem uurida. Ootused isa rollile
arenenud ühiskondades on muutunud. Ka mehed ise püüavad enam
mõista   oma   muutnud   rollile   esitatavaid   ootusi.   Kuna   varasemad
ootused mehe­isa rollile on vaid osaliselt muutunud, on kohanemine
isa rolliga küllaltki keeruline. 
Uurimustulemused   rõhutavad   tundliku   ja   vastutustundliku   isa
tähtsust   lapse   arengule.   Kiindumus,   mis   tekib   isa   ja   lapse   vahel
esimesel aastal, mõjutab tugevasti lapse ühiskondlikku, hingelist ja
tunnetuslikku arengut. 
Isagi  loob  (emaga  sarnaselt)
Vastavalt ühele uurimusele olid aastavanused
sideme   lapsega   varsti   peale
lapsed   võrdselt   vastu   nii   isa   kui   ema
tolle sündi. Uhke isa imetleb
lahkumisele;   9­kuused   aga   ei   protesteerinud
kummagi   lahkumise   vastu.   Mõlema   vanema
oma last ja soovib teda võtta
kohal olles eelistas umbes pool lastest minna
sülle. M.Greenberg ja Morris
ema juurde, pool või isegi rohkem eelistas aga
nimetavad   seda   isalikku
isa. 
reaktsiooni süvenemiseks: ta tegeleb tõsiselt lapsega. Tite osa sideme
moodustumisel on nagu ikka: ta avab silmi, haarab isa sõrmi, liigutab
end isa süles. Kiindumuse teke isa vastu tekib samal ajal, mil ema
vastugi.
 
Varasemad
Veel   on   leitud,   et   kuigi   lapsed   eelistavad
uurijad
 
pöörasid
võõrastele kas ema või isa, siiski soovivad nad
tähelepanu   aja   hulgale,
parema   meelega   olla   ema   juures,   kui   nad   on
endast   väljas.   Põhjuseks   võib   olla   emapoolse
mis   isa   lapsega   veetis,
hoolitsemise maht võrreldes isaga. 
tänapäeval   uuritakse   aga,
kuidas   isa   käitub   lapsega.   Üldine   arvamus   on,   et   ema   on   looduse
poolt paremini varustatud hoolitsema lapse eest. Uurijad on leidnud,
et "bioloogiliselt põhjendatud erinevust ei ole teps mitte". Isa räägib
lapsega   nagu   ema;   toites   last    arvestab    ta   tempoga,   milline   sobib
134
lapsele; kui isa näeb teleris nutvat või naeratavat last, siis muutub
nende   südame   rütm,    vererõhk    ja   naha   elektrijuhtivus   sarnaselt
emaga. 
Tüüpiline   isa   pole   siiski   sama   tundlik   kui   ema.   Ühiskondlik
eelarvamus   eeldab,   et   isa   pole   lapse   kasvatamisel   emaga   võrdselt
aktiivne.   Tegelikult   määrab   täiskasvanu   tundlikkusastme   lapselt
saadavate   signaalide   vastu   põhiliselt   ära   hoolitsuse   hulk,   mida   ta
osutab lapsele.
Meie kultuuris isa pigem  mängib  lapsega kui  hoolitseb  tema eest.
Mida iganes isa ka ei tee, ta teeb seda teisiti. Ema tegutseb lapsega
õrnalt ja rütmiliselt, isa seevastu (nähtuna videolt, kus isad on koos
2­2,5­kuuste  lastega)  lühiajaliselt ja intensiivselt;   isa patsutab  last,
ema räägib temaga tasa. 
Ppilt   muutub,   kui   vaatame   peresid,   kus   ema   käib   täisajaga   tööl.
Töötavad emad ergutavad oma last rohkem kui pidevalt kodus olevad
emad,   nad   ka   mängivad   oma  lastega   enam  kui  seda   teevad   nende
abikaasad.   Töötamisest   hoolimata   veedavad   nad   rohkem   aega
hoolitsedes oma laste eest kui laste isad. Teine uurimus isade kohta,
kes olid oma laste esmased hooldajad, leidis,  et need isad käitusid
rohkem sarnaselt emadele kui isad, kes täitsid teisejärgulise hooldaja
kohta.
Erinevused   meeste  ja naiste vahel,  nii bioloogilised  kui sotsiaalsed,
teevad   iga   vanema   rolli   perekonnas   unikaalseks.   Isad   mängivad
väikelastega   enamasti   füüsilisi   mänge,   mis   pakuvad   elevust   ja   on
väljakutseks   hirmudele.   Esimesel   kahel   eluaastal   naeratavad   ja
"moosivad" imikud rohkem isadele arvatavasti seetõttu, et meessoost
vanem mõjub neile uudsemalt.
Suhtlemisel lastega käituvad täiskasvanud erinevalt  sõltuvalt sellest,
kas laps on poiss või tüdruk. Isad käituvad poiste ja tüdrukute puhul
palju   erinevamalt   kui   seda   teevad   emad,   isegi   juba   lapse   esimese
eluaasta   jooksul.   Teisel   eluaastal   erinevus   intensiivistub:   isad
veedavad enam aega ja räägivad rohkem oma  poegade  kui tütardega.
135
Seetõttu   näib,   et   isad   mõjutavad   suuremal   määral   laste   soolise
identiteedi   arengut   kui   emad­protsessi,   mille   käigus   lapsed   õpivad
käituma,   nagu   vastav   kultuur   erinevate   sugupoolte   esindajatele
ajakohaseks peab.
Mõned   uuringud   on   leidnud,   et   isad   mõjutavad   oma   poegade
kognitiivset arengut rohkem kui emad. Mida rohkem tähelepanu isa
pöörab oma pojale imikueas, seda säravam, erksam, uudishimulikum
ja õnnelikum see laps tõenäoliselt on (vanuses 5­ 6 elukuud).  Isata
kasvanud   poeglapsed   kalduvad   võrreldes     kahe    vanemaga
perekondade   lastega   kognitiivses   arengus   maha    jääma ,   isegi   kui
emade käitumine ei muutu. See avastus võib olla kaudne tõend isa
tähtsusest kognitiivses arengus; samuti võib see lihtsalt peegeldada
väärtust   omada   mõlemat   vanemat   ja   võimalikke   majanduslikke,
sotsiaalseid või muid takistusi, mis tekivad kasvades ühe vanemaga
perekonnas.
Fakt, et lapse kaks vanemat omavad kaht erinevat isikupära ­ pole
oluline, milliseid nimelt ­  mõjutab arengut tegelikult teadmata viisil. 
Igaüks,   kes   mängib   suurt   osa   lapse   igapäevaelus,   avaldab   talle
märkimisväärset mõju. 
Muud lähedased
Omades    ühte   või   enamat   õde   või   venda,   on   suhted   nendega
tõenäoliselt kauakestvamad kui mistahes muud suhted. Sa võid oma
lähedastega   pidevalt   tülitseda   nagu   lapsed,   samas    võite    te   ka   olla
üksteise   parimad   sõbrad.   Nii   või   teisiti   on   need   inimesed,   kellega
jagame juuri, kes teavad meid läbi ja lõhki, kes jagavad või toetavad
samu väärtusi ja kes käituvad meiega siiramalt kui keegi teine seda
iganes  teeks .
Lähedaste puudumine mõjutab inimese elu sügavalt. Ainukesel lapsel
on hoopis teistsugune lapsepõlv kui õdesid ja vendi omaval.
Eri arvamus valitseb laste omavaheliste suhete ja nende  omavahelise
vanusevahe    suhtes.     Arvatakse,   et   vaenulikkus,   mida   on   kogetud
136
endast   aasta   vanema   sugulase   poolt,   mõjub   kahjulikult   imiku
arengule, samas väidetakse ka, et ealine lähedus soodustab läheduse
ja   vendluse   tekkimist   ning   aitab   lastel   õppida   omataolistega   juba
alates   varajasest    east    toime   tulema.   Märgitakse   ka,   et   alla   viie
aastased   lapsed   on   ilmselt   rohkem   häiritud    noorema    pereliikme
sündimisest kui seda vanemad lapsed. 
Kuidas   aidata   lastel   kohaneda   uue   ilmakodanikuga?   Vanematel
soovitatakse valmistada last ette uue pereliikme sünniks ja teha lapse
elus  mõningaid  muudatusi (näiteks paigutamine teise magamistuppa,
võrevoodi vahetamine suurema vastu, lasteaeda  viimine ), et vältida ja
vähendada tunnet olla teisejärguline. Vanemad peavad aktsepteerima
hirmu ja armukadedust kui normaalset nähtust, kuid nad peavad ka
kaitsma   uut   last   nende   tunnete   väljenduste   eest.   Samal   ajal   on
vanema lapse julgustamine seotud imikuga mängimise ja tema eest
hoolitsemisega. Rääkides vanema lapsega uuest lapsest, peavad nad
mõista andma, et iga laps on hinnatud isiksus. 
Lapsed kohanevad uue ilmakodaniku sünniga kergemini, kui nende
isad   pööravad   neile    senisest    rohkem   tähelepanu   ja   pühendumist,
tehes    niimoodi    heaks   ema   ootamatu   hõivatuse   uue   lapsega
tegelemisel. 
Suhtlemine   vanemate
Ühes   uurimuses   jälgiti   34   paari   samasoolisi   lapsi
lastega
 
muutub
nende kodudes. Noorimad olid vanuselt keskmiselt 20
kuud; nende õed ja vennad olid neist 1 kuni 4 aastat
lihtsamaks
 
peale
vanemad.   Vanemad   lapsed   õhutasid   sageli   nii
imiku
 
kuuendat
negatiivset   kui   positiivset   käitumist,   samal   ajal
elukuud.   Paljudes
nooremad rohkem jäljendasid neid.
maailma   riikides   ilmutavad   vanemad   lapsed   mõningast   vastutust
beebide   eest   hoolitsemisel.   Üheaastased   veedavad   oma   vanemate
õdede­vendadega   peaaegu  sama  palju  aega  kui  emadega   ja  kaugelt
rohkem aega, kui oma isadega.
Lapsed   reageerivad   uue   beebi   tulekule   mitmetel    viisidel .   Mõned
taastavad
 
oma
Kahe ja poole aastane  Ruth  tuli lastetuppa, kus tema
ema parajasti beebit rinnaga toitis. Paar minutit  seisis
varasemale
 
eale
Ruth   vaikselt   ja   kartlikuna   ning   pahvatas   siis:
Väikeõde ma tahan oma emmet!
137
iseloomulikud käitumismallid: imevad pöidlaid, teevad püksi, küsivad
rinda või lutipudelit või räägivad titekeelt. Teised seevastu muutuvad
vaikseks   ja   keelduvad   rääkimast   või   mängimast.   Mõned   nõuavad
otsesõnu   beebi   haiglasse   tagasiviimist,   äraandmist.   Mõned   on   ka
uhked ,   et   nemad   on   nüüd   "suured",   kes   saavad   ise   hakkama
riietumisega,   potilkäimisega,   kes   saavad   istuda   laua   ääres   koos
täiskasvanutega   ja   aidata   hoolitseda   beebi   eest.   Õnneks   kaovad
enamus   vanemate   põngerjate   käitumisprobleemidest   umbes   selleks
ajaks, kui beebi on saanud 8 kuuseks. 
Laste rivaliteet on sama vana lugu nagu Kaini ja Abeli oma.
Noorema   lapse   sünd   muudab   ema   käitumist   oma   esimese   lapse
suhtes.   Tõenäoliselt   mängib   ta   vanema   lapsega   vähem,   on   vähem
tähelepanelik tema huvide suhtes,  jagab  rohkem käske, ilmutab enam
vastuseisu ning näitab üles vähem initsiatiivi mängudes ja vestlustes.
Mõned lapsed vastavad sellele omapoolse initsiatiiviga ­ tulevad ema
juurde ise  juttu  ajama või paluvad tal endaga mängida. Teised lapsed
vastavad   omapoolse   taandumisega.   "Imitaatoritel"   võib   olla   vähem
probleeme nooremate rivaalidega, kuna nad on leidnud viisi, kuidas
päästa   oma   suhet   emaga,   taandujad,   kaotanud   rohkem,   peavad
vimma beebi vastu, kes nende meelest on anastaja.
Mida vastuolulisem (konfliktsem) oli ema ja tema esmasündinu suhe
enne uue beebi sündi, seda häiritum vanem laps nüüd tõenäoliselt
on.   Muide,   kui   ema   peale   sünnitust   on   kaua   väsinud   või
depressioonis,   on   enam   kui   võimalik,   et   esmasündinust   saab
taanduja. 
Lõpuks, lapsed kohanevad uue ilmakodaniku sünniga kergemini, kui
nende   isad   pööravad   neile   senisest   rohkem   tähelepanu   ja
pühendumist,   tehes   niimoodi   heaks   ema   ootamatu   hõivatuse   uue
lapsega tegelemisel. 
Uuringutes   on   leitud,   et   ühe   pere   laste   suhtlemine   ja   üksteise
mõjutamine   on   omanäoline   ja   ei   põhine   ainult   rivaalitsemisel.
Samamoodi, nagu esineb rivaalitsemist, esineb ka siirast kiindumust.
138
Alla   kolmeaastased   lapsed   kallistavad   ja   musitavad   oma   väikesi
õdesid­vendi   ja   püüavad   neid   abistada.   Nad   samas   ka   narrivad   ja
kiusavad   neid,   kusjuures   teisel   eluaastal   narrivad   nooremad   neid
omakorda. Tihti, kui suhetes puudub tasakaal, tuleb ette, et üks laps
(enamasti noorem) on sõbralik, samas kui teine (enamalt jaolt vanem)
on agressiivsem.
Noorimatel   lastel   arenevad   kergesti   kiindumussuhted   oma
vanematesse   õdedesse   ja   vendadesse.   Titad   on   häiritud,   kui   nende
alalised kaaslased lähevad kuhugi ära; nad tervitavad neid rõõmuga,
kui   nad   tagasi   tulevad;   nad   eelistavad   oma   pere   lapsi
mängukaaslastele ja otsivad nende juurest kaitset, kui ruumi siseneb
võõraid. Noorematele lastele pakub rahuldust vanemate jäljendamine.
Ettekujutus, et ühe pere lapsed teineteisest hoolivad, ei avalda mõju
mitte   ainult   nende   tulevastele   suhetele,   vaid   ka   igaühe   isiksuse
arengule. Näiteks kui väikesed tüdrukud imiteerivad oma suuri vendi,
võivad   nad   omandada   mõningaid   meestele   iseloomulikke
käitumisjooni.
Ainus laps
Alates 70­ndatest muretsevad paljud noored paarid üha vähem lapsi;
umbkaudu 1 kümnest paarist otsustab tänapäeval ühe lapse kasuks.
Olgugi,   et   inimesed   tihtipeale   peavad   üksikut   last   rikutuks,
ärahellitatuks,   üksildaseks   ja   halvasti   kohanevaks,   ei   kinnita
uurimused   seda   negatiivset   pilti.   Faktid,   mis   põhinevad   115
uurimusel   erineva   ea   ja   taustaga   ainukestest   lastest,   näitavad,   et
üksildastel läheb päris hästi. Selgub, et nii hariduse kui ka mistahes
muu valdkonna taustal on üksiklapsed sarnased esmasündinutele ja
isikutele, kelle peres oli peale nende endi veel vaid üks laps. Seda on
selgitatud  tõigaga, et väikesearvulistes peredes on vanematel rohkem
aega     ja   võimalust   lastele   tähelepanu   pöörata:   vanemad   räägivad
lastega rohkem, tegelevad nendega enam ja ka ootavad  neilt  enam.
Rohkem infot saad raamatust „Ainuke laps“)
139
Vanema puudumine (kaotus)
Mis juhtub lastega, kes on oma vanemad kaotanud väga varases eas,
olgu siis püsivalt või ajutiselt?.
Surma ja lahutuse mõjust väikelapse isiksuse kujunemisele teatakse
suhteliselt   vähe.   Enamus    uuringuid    selles   vallas   on   tehtud   juba
suuremate   lastega.   Imikud   ilmutavad   tugeva   stressi   märke
(virisemine, nutmine, luksumine, häiritud uni ja voodimärgamine) kui
vanematel on käsil lahutus. Teisest küljest   väikelapsed tegelikult ei
mõista   surma   tähendust   ja   kalduvad   seda   pidama   ajutiseks
äraminekuks. 
Ajal, mil orbudekodud olid levinum viis hoolekande teostamiseks laste
üle, kelle vanemad polnud võimelised nende eest hoolt kandma või
olid surnud, juhtus sageli, et paljud imikud surid nendes asutustes
juba   esimese   aasta   jooksul.   Lapsed,   kes   olid   paigutatud
hoolekandeasutusse   pikaks   ajaks,   taandusid   intellektuaalselt   ja
omasid   erinevaid   psühholoogilisi   probleeme.   See   laastav   efekt   kaua
asutustes viibinud laste kohta kannab tinglikku nime "hospitalism"
(mitte segi ajada hospitaliseerimisega)
Lapsed,   kes   elasid   hästitoimivates   asutustes,   kus   pakuti   neile
piisavalt aktiivset tegevust ja hoolitsust, ei kannatanud intelligentsuse
Klassikaline uurimus (Spitri) võrdles 134 last, paigutatud kahte
asutusse (nimed tinglikult "lasteaed" ja " varjupaik ") ja 36 last, kes
elasid oma kodus. Aasta lõpuks olid nii "lasteaia" kui lodulapsed
terved   ja   normaalsed.   Ent   "varjupaiga"   lapsed   olid
märkimisväärselt kaotanud kaalus, jäid maha  pikkuses  ja nende
intelligentsus    tase   oli   kahanenud.   Nad   olid   ka   kergemini
vastuvõtlikud haigustele, tihti ka surmavatele haigustele. See oli
tõsi,   olgugi   et   mõned   "lasteaia"   lapsed   olid   sündinud
vastutusvõimetutel   ning   emotsionaalselt   taandarenenud
tüdrukutel   ning   paljudel   "varjupaiga"   lastel   oli   suurepärased
taustad. Suurim erinevus nende kahe asutuse vahel, nagu selgus,
oli   tähelepanu   suurus,   mida   lapsed   kogeda   said.   "Lasteaias"
hoolitseti nende eest igakülgselt täisajaga nende endi emade või
isiklike hooldajate poolt; "varjupaigas" hoolitses 8 lapse eest 1 õde
­ see situatsioon oli tüüpiline näide riigiasutuse hoolekandest. 
140
mahajäämuse all. Ent isegi nende tingimuste korral eksisteerib laste
jaoks risk kaotada sotsiaalses arengus.
Asutustesse   sattunud   laste   intellektuaalse   ja   emotsionaalse   arengu
mahajäämust
13   ilmselt   vaimselt     taandarenevad   kaheaastast   last   viidi
on   võimalik
orbudekodust asutusse, mis oli mõeldud vaimselt alaarenenud
ületada
väikelaste    jaoks.   Sealsed   noored    nais ­   ja   meestöötajad
piisava
hoolitsesid   armastusega   nende   laste   eest   ning   veetsid   palju
tähelepanu ja
aega nendega mängides ja rääkides, suhtudes neisse nagu oma
lastesse. Kui needsamad lapsed olid juba täiskasvanud, olid
nad   kõik   13   täiesti   võimelised   ühiskonnas
funktsioneerimiseks:   nad   kõik   abiellusid   ja   said   normaalsed
lapsed.   Neli   nendest    astusid    kolledžisse.   Et   kontrast
ilmekamalt esile tuua, tuleb mainida, et n. ö. kontrollgrupi 12
noorukit,   kes   jäid   orbudekodusse   pikemaks   ajaks,   olid
madalama   intelligentsus   tasemega   ja   neli   viibisid   endiselt
puudega laste hooldeasutuses
stimulatsiooniga   isikute   poolt,   kellesse   laps   suhtub   nagu
"asendusemasse".
Isiklik   tähelepanu   meeldivalt   ja   hoolitsevalt   inimeselt   võib   peaaegu
täielikult   korvata   puudujäägid   suhetes   vanematega   või   nende
puudumise üldse. 
Ka   lühiajalisel   haiglasviibimisel   näitab   laste   vaimne   vastuvõtlikkus
tagasimineku   tendentsi.   Haiglas   ei   ole   sama   suurt   hoolitsust   nagu
seda on tavaliselt kodus. 
Vaatluse   all   olnud   hospitaliseeritud   beebid   vanuses   15­   30   kuud
läbisid 3 eraldatuse hirmu etappi: 
1. protesteerimine:   beebid   üritavad   aktiivselt   oma   emade   sülle
pääseda, raputades voodit ja keerutades end selles ringi.
2. meeleheide:   beebid   muutuvad   tagasihoidlikeks   ja   apaatseteks,
nutavad   monotoonselt   või   vahelduvalt.   Kuna   nad   on   üldiselt
väikesed, arvatakse enamasti, et nad on olukorraga leppinud. 
3. eemaldumine:   beebid   aktsepteerivad   hoolitsust,   mida   osutavad
neile   hooldusõed,   nad   söövad,   mängivad   ja   suhtlevad,   kuid
141
emade külaskäigu puhul muutuvad apaatseteks ja isegi hoiavad
eemale.
Kui   beebi   või   veidi   suuremat   last   on   vaja   panna   haiglasse,   tuleb
astuda    samme ,   ennetamaks   võimalikku   stressi   ja   hirmu.   Paljudes
haiglates lubatakse vanemal jääda lapse juurde ka ööseks. Päevased
visiidid teiste  pereliikmete  poolt ja teatud peresisese rütmi tekkimine
vähendab olukorra võõristust. 
Lapsed, keda on jäetud sagedamini vanavanemate või hoidjate hooleks
või kes on veetnud  ööd  mõne tuttava  majas , on tõenäoliselt vähem
häiritud haiglasse minekust.
Lapsed,   kes   on   eraldatud   mõlemast   vanemast,   saavad   tõenäoliselt
palju   rohkem   häiritud,   kui   asi   pole   ainult   eraldatuse   faktis,   vaid
põhjuses,  mis on selle taga. Kui eraldamine tuleneb  perekondlikest
ebakõladest,   on   4   korda   tõenäolisem,   et   lapsed   näitavad   üles
antisotsiaalset käitumist kui siis, mil eraldatus johtub puhkusest või
füüsilisest   haigusest.   Laste   eemalolek   mõlemast   vanemast   on
tõenäoliselt   rohkem   laastava   mõjuga   siis,   kui   vanemate   abielulisi
suhteid peetakse kehvadeks, mitte aga õnneliku abielu on puhul. 
Perekliima
Hoolimatutel   vanematel   on   sageli   rohkem   abielulisi   probleeme   ning
nad tülitsevad ka füüsiliselt. Neil on tavaliselt rohkem lapsi ja nende
majapidamine on organiseerimata. Sellises peres on palju stressi. Uue
mehe ilmumine majja ­ olgu see siis kasvõi ema meessõber, võib olla
alguseks lapse kuritarvitamisele.
Ükskõiksed   vanemad  kalduvad  olema emotsionaalselt  tõrjuvad  oma
abikaasade ja laste suhtes. Ahistavad vanemad seevastu lõikavad end
ära  muust  maailmast ­ naabritest, sugulastest ja sõpradest ­ nõnda
pole neil kedagi, kelle poole vajadusel pöörduda ja keegi ei tea, mis
toimub selles peres.
Keskkonnatingimused,   milles   perekond   elab   (näiteks    töötus    ja
majanduslikud   raskused)   mõjutavad   vanemate   suhtumist   ja   nende
142
võimalusi   oma   laste   eest   hoolt   kanda.   Mehed,   kes   on   töötud   või
õnnetud   oma   senise   töö   pärast,   kohtlevad   oma   naisi   ja   lapsi
halvemini.   Mingis   kultuuris   prevaleeruv   vägivald   võib   õhutada
vägivalda ka peresiseselt. Riikides, kus kuritegusid esineb harvem ja
vanemad karistavad lapsi vähem, on ka laste kutitarvitamine väiksem.
Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni arenemine
Laps   liigub   negativismilt
12­kuune Erika paterdab elektripistiku juurde ja
sotsiaalse   vastuvõetavuse
püüab   seda   sõrmega   puudutada.   Tema   ema
suunas. 
hüüab "Ei!" ning Erika tõmbab sõrme tagasi. Ta
Kasvades
on   saanud   käskluse.   Järgmise   sammuna   ta
eneseregulatsioon   areneb
kõhkleb,   raputab   pead   ja   ütleb   "Ei!".   Ta   on
paralleelselt   kognitiivse
enesele   keelanud   teha   midagi,   mida   eelnevalt
teadlikkusega.   Hoolimata
kellegi   teise   poolt   keelati.   Kuigi   ta   ise   seda
täpselt   ei   taju,   on   Erika    astunud    otsustava
sellest,   kas   laps   mõistab
sammu   eneseregulatsiooni   teel:   sõltumatu
täiskasvanu   käske   või
kontroll  omaenda  käitumise üle, et mugandada
mitte, sõelub ta sealt siiski
seda vastavalt sotsiaalsetele ootustele. 
välja   suure   hulga   infot
selle kohta, milline käitumine on üldiselt heakskiitev.
Alates   sünnimomendist   läbivad   lapsed   neli   faasi   eneseregulatsiooni
saavutamise teel. 
1.  faas  ­  neurofüsioloogiline    modulatsioon    (sünnist  kuni  2/3
elukuuni).   Esimestel   nädalatel   rahustavad   üleerutuse   korral
imikud   ennast   ise   kasutades   selleks   niisugust   originaalset
reflektiivset käitumist nagu imemine. Ent kuna neil on enese
üle piiratud kontroll vajavad nad (erineval määral) vaigistamist
või   tähelepanu   kõrvalejuhtimist    sellelt ,   mis   neid   ärevusse   on
ajanud.
2.   faas  ­   sensomotoorne   modulatsioon   (2/3   kuni   9/12
elukuuni).   Kui   imikud   jõuavad   sellesse   ikka,   mil   nad   päeval
rohkem ärkvel viibivad, saavad nad rohkem teadlikuks sellest,
et nende teod võivad muuta nende maailma. Siiski rakendavad
143
nad   oma   mõju   keskkonnale   ainult   siis,   kui   keegi   või   miski
köidab nende tähelepanu st ebateadlikult. 
3.   faas  ­   kontroll   (9/12   kuni   18   elukuuni   ja   kauemgi)
Jalutamine   annab   imikutele   võime   ja   intensiivistab   nende
liikumist,   nad   hakkavad   rohkem   tähelepanu   pöörama   sellele,
mida   teevad.   Nüüd   hakkavad   nad   märkama   ka   hooldaja
nõudmisi ja reageerima nendele kas eitavalt või heakskiitvalt.
Kas nad alluvad korraldustele või ei , omavad nad siiski juba
kontrolli oma käitumise üle.
Kontroll   on   ühenduses   üldise   arenguga,   mida   Piaget   kirjeldas   kui
intensiivset, aga ka eesmärgikindlat käitumist, mis aga spetsiifilistes
olukordades on piiratud. Lapsed, kes on jõudnud kolmandasse faasi,
ei oma veel kognitiivset oskust teha üldistusi ja ka nende mälu on
piiratud. Ka nende  ettekujutus sellest,  mida nad saavad teha, võib
maha   suruda   arusaamise,   mida   nad   peaksid   tegema.   Kuna
eneseteadlikkus   on   alles   hakanud   arenema,   siis   nad   tegelikult   ei
mõista veel, mida tähendab kontrollida ennast. 
4. faas ­ enesekontrolli ja eneseregulatsiooni süvenemine (18 ­
24 ja kauem). Neljandas faasis areneb lastel võime formuleerida
ja meelde tuletada möödunud sündmusi. Nad oskavad juba ka
jälgida enda käitumist ja nad saavad seostada oma  tegusid  neile
hooldaja   poolt   antud   korraldustega.   Enamus   kaheaastaseid
näiteks   juba   teavad,   kuidas   reeglite   järgi   peaks   sööma   ja
riietuma või mängima ja magama; nad teavad, millist käitumist
neilt   oodatakse,   kui   nad   jäetakse   üksinda   mängima.
Enesekontroll   tähendab   seega,   et   meenutatavale
informatsioonile   tuginedes   muudavad   või   kujundavad   lapsed
oma   tegutsemist,   et   olla   sotsiaalselt   aktsepteeritav   nende
ettekujutuse kohaselt, isegi siis, kui hooldajat parasjagu kohal
pole.   Siiski   on   lapse   kohanemisvõime   uutes   situatsioonides
üsna   piiratud   ning   surveolukordades   unustavad   nad   reeglid
kergesti.   Kui   pall   veereb   tänavale,   jookseb   laps   sellele   järele.
144
Samuti  on   lastel   raskusi   pikkade   või   ootamatute  viivitustega;
oodates väljaminekut, kuni isa ripub   telefoni otsas, on nende
jaoks peaaegu väljakannatamatu. 
Eneseregulatsiooni mõiste ja selle mõistmine aitab selgitada nähtust,
miks vanematel kui kolmeaastastel lastel on kergem kohaneda  haigla
või lasteaiaga, mis nagu teame, on raske nooremate laste jaoks.
145
Mänguiga ehk koolieelik – 3-6 aastane
Mänguea arenguväljakutsed
Eluaastad kolmest seitsmeni on võimsa ja mitmekülgse arengu aeg.
Lapse   kognitiivsed   võimed
arenevad,
 
kujutlusvõime
kasvab   ja   tema   isiksus   leiab
eneseteostamise   võimalusi.
Laps   tahab   ja   kogeb   piire.
Tundeelu   läbib   mitmeid
võimsaid   etappe.   Sotsiaalne
areng   liigub   edasi   suurte   sammudega   omandamaks   ühiskonnas
elamise  oskusi.
Mänguiga   võiks   kirjeldada   mängimise   ajana,   kerge   või   ka   lihtsa
eluetapina.   Seda   ta  siiski   ei   ole.   Kiire   kasv   ja  kuhjuvad   muutused
kõigil arengualadel panevad lapse vastamisi teatud uute kogemuste ja
asjadega. Ta vajab täiskasvanu mõistmist ja kaaslaste seltskonda.
Lapse   peenmotoorika   areneb   ja   käe   ja   silma   koostöö    paraneb .   See
võimaldab   erinevaid   mänge,   käelist   tegevust   ja   konstrueerimist.
Jämemotoorikas   muutuvad   liigutused   paremini   juhitavateks,   laps
muutub vastupidavamaks ja tema tasakaal paraneb.
Kognitiivse arengu alal areneb mõtlemine kujutluste käsitluste läbi.
Kujutlusvõime   (fantaasia)   rikastub.   Sõnavara   kasvab,   laused
pikenevad   ja   kõnelise   väljenduse   üleehitus   areneb.   Kognitiivsed
oskused lisavad lapsele teavet maailmast ja iseendast.
Väikelapse   arenguna   sündinud   käsitlus   iseendast   jätkub.   Lapse
mina­pilt   vormub   realistlikumaks.   Mängueas   areneb   supermina   ja
sooidentiteet.
Sotsiaalse   arengu   arenguülesanneteks   on   sotsiaalsete   oskuste
õppimine,   sõprussuhete   loomine   ja   piiride   ning   keeldude
omandamine.   Mänguea   lõpuks   on   laps   valmis   kooli   minema.   See
eeldab temalt piisavat küpsust kõikidel arengualadel.
146
Mänguea põhitundmusteks on algatusvõimelisus ja süütunne. Ühelt
poolt   on   mänguealine   uudishimulik,   algatuslik,   julge,
õppimishimuline,    innukas ,   energiline   laps,   teiselt   poolt    valdab    teda
süütunne, ebakindlus, hirm ja abitus.
Lapse   toimetulek   mänguea   arengukriisiga   sõltub   sellest,   kuidas   ta
läbib   vanusele   omased   väljakutsed   ja   kuidas   tema   kasvatuse   eest
hoolitsevad   täiskasvanud   suudavad   teda   toetada   tema   ülesannetes.
Sihiks   on,   et   mänguea   tulemusena   areneb   isiksuses   positiivset
algatusvõimet,   huvi   maailma   vastu,    julgust ,   õppimise,   kogemise   ja
proovimise   soovi   ja   usaldust.   Mänguea   põhijõud,   tahtlikkus   ja
sihiteadlikkus juhivad lapse kooli.
Koperdajast liikuvaks meistriks
Jämemotoorika
Kaheaastane   oskab   kasutada   põhilisi   jämemotoorika   oskusi.
Mängueas   muutub   liikumine   sulavamaks,   valitsetumaks,
paindlikumaks ja tasakaal paraneb. Lapse liikumine mitmekesistub ja
muutub kindlamaks.
Väikelapse eaga võrreldes on liikumisel nüüd eriline tähendus. Sellest
saab   tegevuse   ja   mängu  eeldus.   Väikelaps  liigub   selleks,   et  õppida
liikuma,   mänguealine   liigub   minemaks   kuhugi,   mängimaks   või
tegemaks   midagi.   Liikumise   astmeline   automatiseerumine   vabastab
lapse   energia   eneseteostamiseks.   Laps   kogeb,   mida   kõike   ta   saab
teha,   kuhu   tema   oskused   ulatuvad.   See   on   osa   iseenda
tundmaõppimisest.
Kolmeaastane kõnnib vabalt, jookseb vilunult ja tuleb vaevata toime
trepil   liikumisega.   Tema   võimetest   piisab    kolmerattalise     rattaga
sõitmiseks. Neljaaastaselt oskused kinnistuvad ja ta tahab neid kõiki
kogeda.
Neljaaastane tahab palju ja vabalt liikuda. Ta jookseb, hüppab, ronib,
lööb palli, kõnnib tasakaalupalgil jne. Nii õpib ta uusi oskusi, saab
kindlustunnet liikumisest ja liigutused automatiseeruvad. Samas õpib
147
ta tundma iseennast ja oma võimeid, tema hindamisvõime ei ole eriti
hea   selle   suhtes,   mida   ta   suudab   ja   mida   ei   suuda   teha.   See
põhjustab ohtu õnnestuste tekkimiseks. Eriti suur on see laste puhul,
kes ronivad puude otsa, kividele, ka katusele mõistmata, et sealt võib
alla kukkuda. Nad on ületavad “mõtlemata” sügavaid ojasid ja lähevad
õhukesele jääle.
Viieaastane   liigub   vaevata   ja   paindlikult.   Põhiliigutused   on
automatiseerunud.   Laps   liigub   palju   ja   hea   meelega.   Ta   naudib
liikumisoskust ja selle kasutamise võimalust. Laps tunnetab paremini
võimeid   ja   nende   piire.   Suutlikkust   on   lisandunud   ja   liigutused
muutunud rahulikumaks ja valitsetumaks. Jooksmine, pallimängud,
rattaga sõitmine, suusatamine, uisutamine, matkamine, võistlemine,
võimlemine , tantsimine jne. on meeldivad.
Erinevates   liikumistes   on   vajalik   last   juhendada   ja   innustada,
lähtudes   tema   enda   huvist,   innustusest   ja   võimetest.   Erinevad
liigutustekompleksid,   väledus,   painduvus,   tasakaal,   lihasjõud,
püsivus   ja   keha   valitsemine   arenevad   innustavas   keskkonnas
harjutades.
Kuueaastane   laps   kasvab   palju   ja   keha   proportsioonid   muutuvad.
Lapsele omane ümarus kaob. Kuueaastane on olemuselt, oma kätelt
ja   jalgadelt,   “varsasarnane.   Kasvukiirus   toob   kaasa   ebakindlust   ja
raskusi  keha  valitsemisel.  Varem hästi  õnnestunud  oskused  võivad
ebaõnnestuda,   tuua   kaasa   raevu   ja   pettumust.   Kuueaastane   võib
pillata   piimaklaasi   ja   konstrueerimise­,   õmblemise­   ja
käsitöötegevused   ei    õnnestu    nii   hästi   kui   varem.   Kui   laps   saab
tuttavamaks oma uue olemusega tuleb rahu tagasi ja seitsmeaastast
me kohtame juba tasakaalustatuna.
Peemotoorika
Mängueas   arenevad   võimsalt   peenmotoorika   oskused   .   Väikelapse
tervikliigutused   eristuvad,   muutuvad   täpsemaks   ja   valitsetumaks.
Silma   ja   käe   koostöö   areneb.   Kolmeaastane   suudab   pildi   tükkidest
148
kokku panna, asetada erinevaid kujundeid alusel õigetele kohtadele,
ajada pärleid niidile jne. Ta joonistab sirgjoont ja ringi.
Viieaastane joonistab põhikujundeid. Ta oskab kasutada kääre, liimi
ja erinevaid töövahendeid. Viieaastane konstrueerib, teeb käsitööd ja
meisterdab meeleldi. 
Lapse   joonistused   peegeldavad   peemotoorika
arengut,   tähelepanuvõimet   ja   seda,   kuidas  laps
kogeb iseennast ja ümbritsevat maailma. Pildilise
väljenduse   võimet   mõjutavad   ka   harjutamine,
keskkonna ärritajad ja innustus ja tundeelu tasakaalustatus.
Kolmeaastane joonistab esimese inimese kujutise ­ suure pea, kust
algavad käed kõrvade alt ja jalad kaelast. Neljaaastase inimene on nn.
peajalgne. Keha proportsioonid on suhteliselt head ja lisandub detaile:
silmad,   kõrvad,   suu,   sõrmed   jne.   Viieaastase   inimene   saab   kehale
lisaks tikkjalad. Joonistusse lisandub ka riietus, juuksed jne.
Kehaplaan
Lapse   kehaplaan   tähendab   tema   käsitlust   kehast.   See   moodustub
aistingute ja motoorsete tegevuste vahendusel. Väikelaps tajub keha
eriliseks ,   on   teadlik   selle   olemasolust.   Kaheaastane   oskab   juba
näidata oma selliseid kehaosasid nagu silmi, nina, suud, käsi, jalgu
jne. Neljaaastane laps saab aru keha tegevusest ja võimalustest.
Last   kasvatavatel   täiskasvanutel   on   suur   mõju   sellele,   kuidas   laps
tajub iseennast füüsilise olendina. Hiljem liituvad sellele protsessile
ühiskonna   poolt   pakutavad   normid,   mallid   ja    eelistused .   Lapse
seisukohalt   on   oluline,   kuidas   tema   kehasse,   selle   tegevusse   ja
sooritustesse   suhtutakse.   Mängueas   muutuvad   sõbrad   oluliseks.
Füüsilisel välimusel ja sooritustel on mõju ka sotsiaalsetele suhetele.
 Ülesanne:
  Milliseid   välimuse   malle   tänapäeval   lapsele
pakutakse?   Otsi   näiteid   mänguasjadest,
ajakirjandusest ja televisioonist.
149
Minakesksus ja maagia
Mõtlemine
Väikelapse   sensomotoorne   mõtlemine   toimub   aistides   ja   liikudes.
Sümbolifunktsiooni   tekkimine   etapi   lõpupoolel   annab   võimalused
hakata   mõtlema   sõnade   ehk   sümbolite   abil.   Sellega   hakkab   lapse
mõtlemine arenema eeloperatsioonide mõtlemiseks.
Eeloperatsioonide   mõtlemise   etapp   kestab   kogu   mänguea.
Operatsiooni  all   mõeldakse   kujutluste   ja   sümbolite   abil   toimuvat
mõtlemist. Eel – sõna kirjeldab mõtlemise taset. Käsitletav mõtlemine
ei ole veel loogiline, põhineb paljuski veel intuitiivsetel otsustel.
Kui laps sensomotoorsel etapil mõtleb pallist kui näeb palli, mängib
sellega,   tunneb   seda.   Siis   nüüd,   võib   laps   mõelda   pallile   seda
nägemata   ja   katsumata.   Tal   on   kasutuses  pall  nimeline   sõna   ja
meeltes kujutluspilt sellest. Laps kasutab nüüd tegevuslikke, pildilisi
ja   sõnalisi   vasteid   esemetele,   asjadele   ja   sündmustele.   Ta   tutvub
maailmaga   seda   kogedes,   kujutledes   asju   ja   käsitledes   juhtunut
sõnade abil.
Eeloperatsioonide   mõtlemise   etapile   on   omane   enesekesksus   ehk
egotsentrilisus. Laps on maailma naba. Ta mõtleb kõigest iseendast
lähtuvalt. Lapse omad soovid ja vajadused juhivad mõtlemist. Ta ei ole
veel   võimeline   teise   inimese   empaatiliseks,   peenetundeliseks
tajumiseks.    Ütlemine    “lapse    suust    kuuled   tõde”   põhineb
enesekesksusel.   Laps   väljendab   ennast   nii   nagu   ta   kogeb,   näeb   ja
tunneb. Ta on aus. Ta võib bussis öelda: “Ema see tädi haiseb.” Või
nähes puudega inimest ratastoolis, küsida: “Miks sa ei kõnni?”
Kuna   lapse   mõtlemist   juhivad   tema   vajadused   ja   soovid,   ei   lepi   ta
tõsiasjadega, mis on tema soovide vastased. Laps võib näiteks väita, et
ta   oskab    lennata    ja   et   ta   saab   homseks   terveks   ja   et   ta   ei   ole
piimaklaasi ümber ajanud.
Enesekesksust   on   võimalik   märgata   last   hooldades   ja   kasvatades.
Laps   ei   pane   tähele   hooldaja   või   kasvataja   olukorda,   nagu   näiteks
väsimust,   pettumust   jne.   Kui   näiteks   täiskasvanu   hoiab   kolme
150
koolieelses   eas   last,   on   kõik   nende   vajadused   ja   soovid   suunatud
temale. Kui laps tahab, tundub talle õiglane, et ta peab seda saama.
 Ülesanne:
 Kuidas enesekesksus väljendub järgnevas 
vestluses:
Tk: Mul täna pea valutab.
Tiina: Vaata, mul on katki ja plaaster peal.
Ann: Meie isal oli ükskord jalg kipsis.
Peeter: Me olime eile isaga kala ja saime suure 
haugi.
Tiina: Öäk, mulle ei maitse kalasupp.
Ann: Meil on söögiks lihapallid.
Tiina: Meie vanaema teeb maitsvaid lihapalle.
Ann: Minu vanaema on surnud.
Eeloperatsioonides   mõtlemise   aeg   jaguneb   kahte   etappi:   eelloogilise
mõtlemise   etapp   ja   intuitiivse   mõtlemise   etapp.   Eelloogiline   etapp
kestab viienda eluaastani ja intuitiivne viiendal ja kuuendaleluaastal
Eelloogilisele   mõtlemisele  on   omane   sõnaliste   ja   kujundlike
vastandite   kasutamine   ja   enesekeskne   tähelepanelikkus.   Lapse
tähelepanekud juhivad tema otsustamist. Laps vajab tähelepanekuid
sooritamaks   mõttetegevust.   Lapse   otsustamine   toimub   selle   baasil,
kuidas asjad näivad olevat. Arvutades kokku 2+2 kasutab laps sõrmi,
varbaid jne.
Saamaks   teha   otsuseid   tajub   laps   asju.   Näiteks   suurte   kingadega
inimene   on   tema   arvates   hiiglane,   suula   on   loom,   kelle   on   suu   ja
kasvatusnõuandla on koht, kus antakse nõu, kuidas pikaks kasvada.
Mänguealisega tegeledes tuleb panna asju tähele.
Kui   Kallele   räägiti,   et   tema   kõrvadesse   pannakse   torud,   hakkas   ta
muretsema, kuidas ta  mahub  siis uksest liikuma. Lapse maailmas on
toru veetoru või trenaazitoru ojas.
Eelloogilise etapi mõtlemine on maagiline ja animistlik. Animism on
loodusele   hinge   andmine.   Maagilisus   on   uskumine   nõidusesse.
151
Usutakse, et teatud trikiga või nõidusega saab tagada näiteks õnne
jne. Ta ei eralda alati, mis on vaid mõte ja mis on tegelik sündmus.
Laps usub väga kindlalt, et suudab mõtte abil mõjutada ümbritsevat
maailma,   soovides   midagi   iseenda   ja   ümbruses   olevate   inimeste
suhtes.
Enesekesksusesse   sattunud   laps   ei   ole   võimeline   mõtlema
teistsugusest   olemise,   kogemise   ja   tundmise   viisist   kui   tema   ise
kasutab. Seega elab ja tunneb loodus samamoodi kui tema isegi, on
hingega. Päike naerab ja kivid tunnevad.
Eeloperatsioonide   etapi   hilisem   periood   on  intuitiivse   mõtlemise
periood.   Intuitsioon   on   vaistlik   tegutsemine.   Laps   võib   lahendada
mõningaid   probleeme   ja   teha   otsuseid,   kuid   ta   ise   täpselt   ei   tea,
kuidas ta sai lõpptulemuse. Otsused tehakse  intuitiivselt .
Lapse mõtlemise olemus peegeldab neid malle, mida talle pakutakse.
Kui lapsele antakse palju maagilisi seletusi, on ka tema mõtlemises
palju   maagikat.   Kui    seletatakse    ratsionaalselt,   õpib   laps   sellist
mõtlemisviisi.
Soome   laste   mõtlemine   on   arenenud   maagilisest   mõtlemisest
ratsionaalsele. Varem anti mänguealisele enam maagilise mõtlemise
malle.   Neile   anti   muinasjutulisi,   religioosseid   ja   ka   hirmutavaid
seletusi tegelike seletuste asemel. Selliseid seletusi anti palju näiteks
lapsele sünni ja surma kohta.
Kõne
Inimene on võimeline  muutma  mõtteid sõnadeks ja neid väljendama.
Teiselt   poolt   moodustab   laps   mõisteid,   muutes   ümbritsevasse
puutuvad   mõtted   sõnadeks.   Kõne   ja   mõtlemise   areng   kulgevad
üksteisega   seotult,   koos.   Laps   mõtleb   ümbritsevast   tehes
tähelepanekuid. Kui ta paneb mõtted sõnadeks, ta räägib mõistetega.
Mõisted on seega mõtlemistegevuse tulemused ja vahendid.
Lapse   suhe   keskkonnaga   on   veel   paljuski   tegevuslik.   Samas   liitub
sellega   kõne.   Laps   küsib,   räägib   iseendaga   ja   seletab,   mida   teeb,
152
kuidas   tegutseb   ja   mis   juhtub.   Tegevus   saab   tavaliselt   keelelise
vastuse, kõne.
Kolme­neljaaastane räägib palju. Vahel tundub, et ta räägib kogu aeg,
mõtleb ka rääkides. Seejärel kõne osakaal tegevuses väheneb ja lapse
mõtlemistegevus   jääb   meile   kuuldamatuks.   Ta   teeb   seesmist   tööd,
mõtleb, plaanib, lahendab.
Kolmandal   eluaastal   rikastab   laps   oma   sõnavara,   hakkab   sõnu
käänama ja liidab need kokku 3­5 sõnalisteks lauseteks. Kujutluste
areng   loob   võimaluse   rääkida   minevikust,    planeerida    tulevikku   ja
jutte . Kolmeaastane hakkab üha rohkem rääkima sellest, mida ta on
teinud ja mida kavatseb teha.
Olulisteks   muutuvad   kujutlus­   ja    rollimängud .   Laps   suudab   vabalt
eralduda   ajast,   kohast   ja   tegelikkusest.   Asju   saab   panna   toimuma
soovikohaselt   ja   eesmärgipäraselt.   Kujutlusmängus   vajatakse   kõnet
nii planeerimiseks kui mängu teostamiseks.
Nelja aastase sõnavaras on üle 1000 sõna ja ta moodustab juba 5­6
sõnalisi   lauseid.   Neljaaastasel   võib   esineda   hääldamisvigu,   kuid   ta
kõne   on   nii   selge,   et   seda   on   võimalik   mõista.   Nelja   aastane   elab
tugevalt   kujutluste   ja   tegutsemise   ajas.   Tema   kõne   on   sageli
purskeline. Nelja aastane kiitleb ja laterdab meeleldi. Ta mõtleb välja
jutte ja räägib neid tegelikult  juhtunu  pähe.
Viie­kuueaastane tuleb toime igapäevases ümbruses vajaliku kõnega.
Viieaastase kõne on jutustav ja läbimõeldum kui nelja aastasel. Ta ei
räägi kõike, mida mõtleb, vaid mõtiskleb, küsib ja räägib mõtete ja
plaanide tulemusi. Mina mõtlen on viieaastase tavaline lause. Ta võib
olla pikka aega vait, ilma rääkimata.
Kuueaastasel on sõnavaras keskmiselt   2500 sõna. See on see hulk
sõnu, mida täiskasvanugi vajab igapäevases elus.
 Ülesanne:
  Allpool   on   joonis   lapse   aktiivsest   sõnavarast   0­6
aastani.   Loe   ära   mitu   sõna   keskmiselt   laps   õpib
153
kuus   teisel,   kolmandal,   neljandal,   viiendal   ja
kuuendal eluaastal.
3000
2500
2000
1500
sõnade hulk
1000
500
0
1 aastane 2aastane 3aastane 4aastane 5aastane 6aastane
Joonis 11 Sõnade lisandumine sõnavarasse (A. ja M.Takala)
Lapse   sotsiaalne   areng   toimub   suhtlemisel   keskkonnaga.   See   on
seotud valitsevate kommete, väärtuste ja moraalipõhimõtetega. Nende
alusel peetakse lapse teatud omadusi ja teatud käitumist lubatuks ja
teistsugust halvaks. Keskkonnas valitsevate reeglite omaksvõtmine on
lapse jaoks pikk arengutegevus.
Lapse   sotsiaalne   areng   ilmneb   tema   sotsiaalsetes   vastastikustes
suhetes   nagu   vastastikuse   kommunikatsiooni   õppimine,   usalduse
moodustamine, reeglite täitmine jne. Sotsiaalne areng ilmneb ka lapse
moraali   ja   mängu   arengus.   Moraalne   areng   on   kirjeldatud   kooliiga
käsitlevas osas.
Sotsiaalsed põhioskused
Väikelapse   elus   on   suhe   täiskasvanuga   tähendusrikas.   Teise     ja
neljanda    eluaasta   vahel   siirdub   rõhk   vähehaaval   täiskasvanutega
kontaktist teiste laste heakskiitmisele ja nende tähelepanu otsimisele.
Sõprussuhted on järg täiskasvanutega moodustunud suhetele.
2­4   aastasena   õpib   laps   sotsiaalseid   põhioskusi.   Ta   õpib   kuulama
teist, väljendama iseennast ja rääkima kordamööda. 4­7 aastaste laste
sotsiaalsed   oskused   kasvavad   mitmekesiseks.   Vastastikune   suhe
areneb.   Laps   oskab   paremini   võtta   arvesse   teise   inimese   vajadusi.
Lapsed   jagavad   asju,   lepivad   teise   soovidega,   osutavad   taktitunnet
154
jne. Ka ühise vastutuse kasv võib saada alguse, kui lasterühma selles
juhendatakse.
Jonn
Väikelapse ea arengu tulemusena areneb 3­4. eluaasta lapsele  mina.
Isiksus   väljendub   sõnadega  mina,   mina   ise,   tugeva   tahtmise   ja
tugevate   soovidena.   See  mina  harjutab   ennast   mängueas,   kus   aga
saab võimalust. Tuleb kogeda ja mõõta piire, küsida, kuidas on õige
riietuda, mida kõike võiks tahtes saada. Seda kutsutakse trotsi ehk
jonniperioodiks.   See   on   tahtmiste,   juhtimise   ja   piiride   otsimise
harjutamine.   Nüüd   ongi   lapse  mina  arengu   teine   arenguperiood.
Saamaks   võimalusi    harjutada    valikute   tegemist   ja   tahet   vajab   laps
selleks vastavaid võimalusi. Tal peab olema võimalus tahta, valida ja
otsustada.   Sellega   saab   ta   kogemusi   sellest,   et   tahet   saab   elus
kasutada ja sellega saab mõjutada.
Last   ei   tohi   jätta   üksi   et   ta   tunneks   kontrollile   allumatuid   ja
hirmutavaid tundeid. Täiskasvanu peab turvama last jonnis, teda ei
saa hüljata ega karistada. Jonnivale lapsele ei saa ka järele anda. Kui
nii   juhtub,   õpib   laps   kasutama   jonni   oma   tahtmise   saavutamise
vahendina.
On võimalik kirjeldada mänguealise tahtega kokkupuutumise kahte
piirjuhtumit.   Üks   nendest   on:   “Lapse   tahtmine   on   täiskasvanu
taskus”.   Täiskasvanu   ei   luba   lapsel   üldse   otsustada.   Lapselt
oodatakse   käskluse   täitmist.   Sellisest   lapsest   tuleb   passiivne,   ta   ei
õpigi   midagi   tahtma.   Teine   piirjuhtum   on   see,   kui   lapsele   antakse
järele  kõiges  ja alati. Kui ta on otsimas tahtmiste piire, ei leia ta neid
kuskilt.   Laps   on   kaitsetu.   Tal   ei   ole   sel   juhul   täiskasvanu   poolt
antavat kaitset. Lapsest kasvab hirmunud ja ahistuses inimene.
Kui laps saab alati oma tahtmist ja on täiskasvanust võimsam, võib ta
areneda   türanniks,   kes   peab   alati   võitma.   Sellisel   lapsel   ei   kujune
koostöö(kokkukuulumise)võimet.   Tal  on   raskusi   rühmas   toimimisel.
Ta   kamandab   teisi,   määrab   reeglid,   tal   on   raske   taluda   kaotusi   ja
õppida  empaatiat . Ta vajab kogu aeg enesele tähelepanu ja otsib seda
155
kõigi   käitumisviisidega,   näiteks   kiusates   või   ähvardades.   Peres
elatakse   lapse   jaoks.   Tema   määrab   elamise   rütmi   ja   tavad.
Täiskasvanu   on   kaotanud   mõjutamisvõimu   ja   vanemlikkuse   juurde
kuuluva vastutuse.
Eelpoolmainitud   kahe   piirjuhtumi   vahel   leidub   kuldne   kesktee.
Täiskasvanu   asetab   piirid,   mida   laps   vajab.   Näiteks   turvalisus,
päevarütmist   kinnipidamine   ja   pere   kõiki   liikmeid   rahuldav   eluviis
viitavad sellistele piiridele. Täiskasvanul on vanemlik vastutus teatud
piirides.   See   vastutus   tähendab   ka   seda,   et   on   olemas   lapse
pettumuste, jonni ,vihaga kokkupuutumine ja selle vastuvõtmine ja
on vajalik teda toetada nende tunnete läbielamisel.
On   hea   kui   peres   on   mängureeglid   ja   neist   peetakse   järjekindlalt
kinni. Reeglid tuleb lapsele ära põhjendada. Nende reeglite piirides on
kasulik anda mänguealisele lapsele võimalus ise valida ja otsustada.
Laps   võiks   näiteks   otsustada,   missugune    kampsun     selga    panna,
puhub   ta   seebimulle   või   maalib   värvidega,   mängib   ta   üksi   või
väikevennaga, läheb ta koos isaga poodi või jääb koju. Täiskasvanu
otsustab, kas laps vajab uut kampsunit, kas tuleb väikevend äratada,
kas minnakse välja ilma lutita, süüakse  sööki  või kooki jne.
Halvasti käitumine kui ebakindluse märk
Lapsi kasvatatakse tihti usus, et nemad ei pea andma oma panust
pere ja ühiskonna heaoluks.  Lastel jääb üle vaid arvata, et tõeliste
töödega   saavad   hakkama   vaid   vanemad,   teised   täiskasvanud   ning
vanemad   õed­vennad.   Seetõttu   on   laps   sageli   oma   koha   pärast
ebakindel   ning   sama   kindlusetu   ka   oma   võimes   säilitada   koht
sotsiaalselt   produktiivsel   moel.   Seega   võtab   ta   abiks   mõttetu   ja
negatiivse käitumise, et iseennast oma tähtsuses veenda või vähemalt
vältida  veel  mõttetumasse  staatusesse  langemise  tunnet.  Laps, kes
käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb end ebakindlalt.
Nn halval käitumisel on kindel eesmärk. Tavaliselt on tegemist ühega
järgnevast neljast ( Rudolf  Dreikurs):
156
1. Tähelepanu.
"Ma ei ole küll suurepärane, aga vähemalt ei
saa    minust    mööda   vaadata,   kui   ma   suudan   saada   erilise
tähelepanu, askeldamise või teeninduse osaliseks."
2. Võim.
"Ma ei pruugi küll olla võitja, aga  vähemalt  saan
ma inimestele näidata, et nad ei suuda mind alla suruda või ta­
kistada tegemast asju, mida ma teha tahan või sundida mind
tegema asju, mida nemad tahavad."
3. Kättemaks."Inimesed   ei   hooli   minust,   aga  vähemalt  suudan
ma vastu lüüa, kui mulle on liiga tehtud."
4. Küündimatus.
"Ma   ei   pruugi   küll   ootustele   vastata,   aga
vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule."
Lapse halva käitumisega on võimalik mõistlikul moel toime tulla, kui
seda mõistetakse kui tegevust ühe või mitme eesmärgi nimel neljast.
Kõige sagedasemad halva käitumise eesmärgid on tähelepanu ja võim.
Laps ei muuda end enne kui mõistab, et tema enda käitumine aitab ta
raskustele kaasa.
Lapsed   on   harva   teadlikud   oma   halva   käitumise   eesmärkidest.
Seetõttu   on   kahekordselt   oluline,   et   õpetaja   oleks   teadlik   neljast
peamisest halva käitumise eesmärgist ning suudaks neid ära tunda ja
üksteisest   eristada.   Täiskasvanu   võimuses   on   kasutada   nelja
järgnevat  ametialast nippi.
1. Aidata lapsel mõista oma käitumise eesmärki.
2. Lõpetada halva käitumise kasulikuks muutmine.
3. Leida mooduseid, kuidas last julgustada.
4.  Kasutada lastegruppi, et saavutada laste nõusolek sõbralikuks ja
koostööaltiks suhteks.
Mäng ja fantaasia
Mängu ajaloost
Mänguealise lapse elus on mängul keskne osa. Mäng on lapse arengu
eeldus   ja   väljendus.   See   on   loovuse   väljendus.   See   on   vabatahtlik
rõõmurikas   tegevus.   Mäng   peegeldab   mingi   ajastu   kultuuri,   selle
157
eesmärke   ja   sihte.   Mehe   ja   naise   rollide   jagunemine   väljendub
mängus.
Ajuti   kuuluvad   mängud   loomuliku   osana   täiskasvanute   ellu.
Argipäevane töö tegemine katkestatakse rõõmu tundmiseks. Mängud
seonduvad tähtpäevadega, kalendriga.  Jõulud  olid mängude aeg ja on
seda nüüdki.  Lihavõtete ajal on mängitud omi mänge,  vastlate ajal
lastud    liugu,   jaanipäeval   kiigutud   ja   üle   lõkke   hüpatud   jne.
Täiskasvanute mängudel on maagilised eesmärgid: vastlate ajal tõid
pikad liud pikad linad, ennete küsimine mõjutas tulevat aastat jne.
Ärkamisaja   järgselt   peeti   heaks,   et   vaba   aega   kulutati   pühadele
asjadele.   Loodud   küla­ja   mänguseltsid   asendati   kiriklike
toimingutega.   Kui   täiskasvanud   võõrandusid   mängu   ja   töö
vastastikusest mõjust, hakkasid nad pahaks panema ka laste mängu,
kõneldes sellest halvustavalt. Vanemad kannustasid lapsi tööd tegema
ja   lastel   puudusid   ka   mänguasjad.   Nad   mängisid   täiskasvanute
asjadega ja nende osadega.
Täiskasvanute   mängud   jäid   laste   osaks.   Mõned   mängud   on   algselt
pärit viljakus­ ja kultustraditsioonidest. Sellised on näiteks peitmis­,
hüppamismängud, must Peeter ja keks. Tavaline on, et mänguviisid
säilivad muutumatult aastakümneid, ka ühest sajandist teise,  kuid
mängudes kasutatavad sõnad muutuvad seoses mängukoha ja ajaga.
 Ülesanne: 
Küsi   vanaemalt,   vanaisalt   või   kellegi   teise   vanuri
käest,   mida   nad   lapsena   mängisid,   kui   vanalt,
missuguste   vahenditega   ja   kuidas   mängu   suhtuti.
Küsi sama ka oma vanemate käest. Tuleta meelde
ka   oma   lapsepõlve   samu   asju.   Võrdle   mänge   ja
neisse suhtumist eri ajal.
Mängu   hakati   teaduslikult    uurima   1800ndatel   aastatel.   Püüti   leida
vastuseid   küsimustele:   Miks   lapsed   mängivad?   Arvati,   et   mäng   on
lapse energia ülejääkide puhangu tagajärg ja et mäng on lapses esinev
looma ja täiskasvanu vaheline lüli.
158
Sakslane   Carl   Groos   oli   esimene,   kes   pidas   mängu   lapse   arengu
seisukohalt   oluliseks.   Tema   arvates   on   mäng   täiskasvanuks
harjutamine.   Mängides   õpib  laps   jäljendama  uusi  teadmisi,   oskusi.
Mängu   seletus   jäi   siiski   pealiskaudseks   ja   ei   mõistetud   tema
tähendust lapse seesmisele arengule.
Mõte sellest, et mängu kaudu õpib laps täiskasvanuks on märgata sel
ajal   valmistatud   tehasemänguasjadest.   Need   on   teadlikud
minikoopiad täiskasvanute esemetest: inimesed, tööriistad, nõud jne.
Läbi   psüühikast   arusaamise   ja   arengut   puudutavate   teadmiste
süstematiseerimise tagajärjel 1900ndatel aastatel, on hakatud mängu
üha enam  käsitlema arengupsühholoogilise ilminguna. Seda peetakse
lapse psüühilise arengu eraldamatuks väljenduseks. Mäng on lapse
viis elada. See on sama oluline kui söömine ja magamine.
Mängu tähendus
Mäng on  sild  lapse ja tema keskkonna vahel. Selle abil tutvub laps
keskkonnaga ja elunähtustega, võtab omaks keskkonna omadused ja
tegutsemisviisid. Laps sulandab saadud mängukogemused tegevusse,
nendest   saab   ehitusmaterjal   uueks   mängutegevuseks.   Laps   uurib,
kogeb, otsustab, planeerib ja areneb mängus, õppimaks asju uuteks
mängudeks.
Mängus areneb laps  tervikuna : füüsiliselt, psüühiliselt ja sotsiaalselt.
Lihased   arenevad   ja   muutuvad   osavamaks.   Laps   õpib   tegutsema
erinevates keskkonnatingimustes ja kasutama erinevaid esemeid. Ta
õpib ka valitsema käe ja silma koostööd.
Mäng toetab lapse kognitiivset arengut: tajumist,  õppimist,  mälu ja
kõne arengut. Mängus kasutab laps kõiki aistinguid ja tähelepanekud
täpsustuvad.   Fantaasiaga   koos   areneb   lapse   mõtlemine   ja   loovus.
Laps   lahendab   probleeme,   planeerib,   otsustab,   liigendab   kogemusi,
leiutab ja kogeb. Mängus kasutab laps mälu ja keelelisi võimeid. Laps
õpib keskendumist, ühele asjale pühendumist ja eesmärgistatust.
Laps võtab omaks keskkonna käitumisviise, näiteks soorolle, mängu
abil.   Teiste   lastega   koos   mängides   õpib   laps   sotsiaalseid   oskusi:
159
suhtlemist,   oma   järjekorda   ootama,   jagamist,   oma   poolest
kinnipidamist jne. Rollimängudes võtab laps teise inimese või looma
rolli. See toetab empaatia arengut.
Väga   eriline   tähendus   on   mängul   lapse   tundeelule.   Laps   käsitleb
mängus   sügavalt  ja  tõeliselt   tundekogemusi,   leiab   neile   väljenduse.
Kõik   see,   mis   last   liigutab,   saab   mängus   väljenduse.   Laps   mängib
seda,   mida   ta   on   kogenud.   Laps   purskab   mängus   välja   hirmud,
ahistuse,   agressiivsuse,   rõõmu,   valu,   tusa   jne.   Kui   laps   käsitleb
mängu kaudu oma kogemusi, suudab ta neid paremini valitseda.
Last raviv mõju põhineb sellel, et laps saab mängu kaudu läbi elada
ka ahistavaid ja raskeid olukordi ja tundeid. Ta käsitleb mängides ka
arenguga   kaasnevaid    kriise    ja   ette   tulnud   raskeid   kogemusi,   nagu
mahajätmist, haigusi ja õnnetusi. Laps saab mängida sama mängu
või kuulata sama juttu üha uuesti ja uuesti, kuni ta on tulnud selle
asjaga toime.
Mängu   ja   muinasjuttude   kaudu   saab   ta   siirata   oma   tundeid
väljapoole,   asjadesse,   nukkudele,   muinasjutuolenditele,   teistele
inimestele jne. Siis ei tundu nad nii hirmutavate ja keelatutena. Laps
saab omal viisil nad läbi töötada, uurida ja mõista neid tundeid.
Mängudes  toob laps  esile oma isiksuse  eri tasemed,  ka alateadliku
poole. Mäng ei ole seotud reaalsusega. Seal on kõik võimalik. Laps
saab   mängu   kaudu   läbi   elada   unistusi,   soove   ja   regressiivseid
mõtteid.   Mäng   võib   lapsele   olla   ka   põgenemine   liig   rangest   ja
talumatust   tegelikkusest.   Rasketes   oludes   lapsed   suudavad
kujutlusmängude abil säilitada tasakaalu elus.
Täiskasvanute osa mängus
Kui täiskasvanu suhtub mängu huviga ja väärtustab seda, annab ta
lapsele   eeskuju   teise   inimese   austamiseks   (väärtustamiseks).
Täiskasvanu   osalemine   mängus   lisab   sellele   lapse   jaoks   väärtust.
Lapsega koos  mängimine  annab võimaluse tutvuda lapsega ja luua
temaga   usalduslik   inimsuhe.   Mäng   lähendab   last   ja   täiskasvanut.
160
Täiskasvanu   ei   suuda   siiski   korvata   lapsele   teist   last
mängukaaslasena.
Laps vajab mänguks piisavalt aega ja turvalist õhkkonda. Nii saab ta
vabalt ellu viia kõiki oma tundeid, soove ja unelmaid ilma süütundeta.
Täiskasvanu   vastutab   selle   eest,   et   lapsel   oleksid   head
mängutingimused.   Laps   vajab   piisavat,   turvalist   ja   segamatut
mänguruumi   ja   mänguasju   ja   võimalust   mängida   nii   üksinda   kui
teiste lastega.
Mängu areng
Väikelapse mäng on nn. harjutamismäng. Laps räägib oma sõrmedega,
varvastega   ja   mänguasjadega.   Ta   haarab   esemetest,   kogeb   neid,
tunnetab,   puudutab   jne.   Mäng   on   selles   etapis   üksinda   mäng   või
mäng täiskasvanuga.
Paariaastased lapsed hakkavad mängima kõrvuti ja vähesel määral ka
koos. Kõrvuti mängus mängivad lapsed sama mängu oma vahenditega.
Koosmäng  on   mängimine   samade   mänguasjadega,   aga   vahetu
suhtlemine   puudub.   Kõrvuti   ja   koosmängus   on   lapsed   teadlikud
teineteisest,   kuid   kumbki   mängib   oma   mängu   ilma   vastastikuse
suhteta.
Kujutlusmäng on võimalik pooleteise­kahe aasta vanuses kui fantaasia
areneb. Kivid võivad olla kartulid, pesupulgad rongivagunid,  tool  troon
jne. 3­4 aastaste mängudest on suurem osa kujutlusmängud.
Nelja aastane laps on võimeline pikemateks vastastikusteks suheteks
ja   moodustub   koostööle   põhinev   mäng.   Lapsed   jagavad   omavahel
rollid ja mängivad mängu, kus on tõelised  suhted mängijate vahel.
Rollimängus võtab laps rolli omaks, selle kaudu on võimalik harjutada
erinevaid   sotsiaalseid   suhtumisviise   inimestesse   ja   maailma.   Rollis
samastub laps valitud rolliga ja  teostab  seda täielikult.
Koolieelikutel   püsivad   liigendatud,   koostööle   põhinevad   mängud
rühmas.   Sellist   mängu   võidakse   koos   planeerida,   sobitada   rolle,
reegleid   ja   siis   teostada   mängu   koostöös.   Iga   mängija   on   rühma
aktiivne , rühma mõjutav liige.  Reeglitega mängud ja võistlusmängud
161
sagenevad   ja   kujutlusmängud   jäävad   vähemaks.   Lapsed   mängivad
peitust, “silgud ritta”,  keksu jm. Nad mängivad meeleldi ka erinevaid
lauamänge ja kaardimänge, kus on reeglid eelnevalt paika pandud.
Lapse joonistused
Lapse joonistus peegeldab ühelt poolt tema vaimset arengut ja teiselt
poolt tema seisundit. Loe Niibergi artikleid laste joonistustest ajakirjas
Pere ja kodu.
Järgnev   joonis   kirjeldab   lapse   joonistuste   arengut.   Eraldi   on   välja
toodud nii aeglasema kui kiirema arenguga lapsed. 
Seda   testi   saab   kasutada
laste
 
mõtlemise
 
ja
motoorsete
 
oskuste
hindamisel.   NB!   Laste
peenmotoorika
 
areng
peegeldab   tema   vaimset
(mõtlemise) arengut.
Isiksuse  areng –
 Ülesanne: 
Võtke paksemat kartongi, riidetükke, vatti, liimi, 
nõelu, lõnga, paelu, nööpe jne. Valmistage sellest 
162
materjalist oma lapsepõlve nukk. Kui nukud on 
valmis, asetage need kõik üksteise kõrvale ja 
vaadake neid rahulikult. Rääkige neist siis 
üksteisele. Teistele saab esitada küsimusi. Nukkudel
on ehk ka enda lugu rääkida. Kuulake neid.
Väikelapse   eas   kogeb   laps  separatsiooni­individualisatsiooni
protsessi.   Ta   eraldub   vanemast   ja   eristub   erinevaks   isiksuseks.
Küsimus  kes   ma   olen?  leiab   vastuse.   Mänguealise   lapse   peamine
küsimus   on  milline   ma   olen?.   Lapse   isiksuse   arengus   toimub
kolmandal eluaastal nn.  isikupära kindlustumise etapp. Realistliku
minapildi moodustumine algab. Seda sisaldab ka oidipaalne periood
3­6   aasta   vanuses.   Sellele   liitub   sooidentiteedi   omaksvõtmine   ja
ülimina  (superego) arenemine üheks isiksuse osaks.
Isikupära kinnistumine
Isikupära   kinnitumise   etapis   2­3   aastasena   saavutab   laps   nn.
tundeseisundi püsivuse. Ta õpib ühendama hea ja halva sama asja eri
poolteks,   sama   inimese   kohta   kuuluvateks   tunneteks.
Sümbioosietapis   on   lapse   jaoks   kõik   hea,   kui   vajadused   on
rahuldatud ja kõik on tervenisti halb, kui vajadused on rahuldamata.
Hea ja paha tunded on üksteisest eraldi. Eristumisetapis seostab last
iseennast hea kogemisega ja siirdab halva väljapoole.
Kui   laps   vähehaaval   õpib   mõistma   ema   või   hooldaja   erisust
moodustavat meelekujutlust, ta mõistab, et sama hooldaja võib olla
hea ja rahuldada vajadused ja ka halb, jättes lapse vajadused kõrvale
või piirideta. Laps õpib sisestama üheks sama ema või isa nii head kui
halvad küljed. Ta õpib ka suunama samale inimesele nii positiivsed
kui negatiivsed tunded, säilitades meeltes sellest inimesest sama ja
püsiva kujutluse. 
Tundeobjekti püsivuse kohalt oluline arenguetapp on lapse jonn, kus
ta otsib omi piire. Jonni olukorras on oluline, et vanemad kaitsevad
last, on lähedal ja kohal, ei  jäta  teda maha ega karista. Tundeseisundi
163
püsivuse saavutamine eeldab, et vanemate armastus säilib ka siis, kui
laps osutab raevu ja viha nende vastu.
Tundepüsivuse kaudu võib lapsele sündida tõeliselt tajutav minapilt,
käsitlus   iseendast   tervikuna,   nii   halbade   kui   heade   omadustega
inimesena . Terve  enesetunnetus  põhineb realistlikule minapildile. Kui
hea ja halb ei liitu ühes inimeses, vaid jäävad erinevateks, hoitakse
seda   alles   näiteks   tükeldamise   abil.   Psüühika   jagatakse   heade   ja
halbade   kogemuste   piirkondadeks.   Teisi   inimesi   kogetakse   kas
läbinisti   heade   või   ainult   halbadena.   Heade   ja   halbade   omaduste
nägemine ühes ja samas inimeses on raske.
Väikelapse   elus   on   valitsev   rahulolu   põhimõte.   Lapse   vajadused
rahuldatakse   viivitamata.   Laps   ei   ole   võimeline   siirdama   vajaduste
rahuldamist, ei jaksa oodata, teha kompromisse ega loobuda. Sellest
rahulolu   põhimõttest   loobumine   algab   tasapisi,   kui   vanemad
hakkavad juhtima lapse käitumist, asetades talle piire.
Rahulolu   põhimõtte   muutudes   realiteedipõhimõtteks   õpib   laps
loobuma    osast   iseendast   ja   saab   selle   tasuks   tunde,   et   kontrollib
iseenda   käitumist.   Sotsiaalseks   isiksuseks   kasvamise   eeldus   on
vältimatu   vajaduste   rahuldamise   ja   rahulolu   põhimõtte   muutmine
sihikindluseks ja realiteedipõhimõtteks.
Oidipaalne etapp
Oidipaalne   etapp   on   saanud   nimetuse   antiiksest   legendist,   kus
Oidipus  tappis oma isa ja abiellus emaga.
Lapsi   hakkavad   huvitama   sugupooltevahelised   erinevused.   Ta   saab
üha tugevamini teadlikuks  oma  soost.  Laps  uurib keha,  proovib   ja
küsib   erinevatesse   sugupooltesse   ja   soolisse   käitumisse   puutuvaid
asju,   mängib   kirurgi   jne.   Lapse   minapildis   sisaldub   tüdrukuks   või
poisiks   olemine,   sooidentiteet.   Selles   etapis   hakkavad   tüdrukute   ja
poiste mängud üksteisest erinema.
Soo   ärkamisel   elab   laps   tugevas   ja   sügavas   suhtes   isa   ja   emaga.
Tüdruk   eraldub   tugevast   sõltuvusest   emast   ja   armub   isasse.   Poisi
suhe   emasse   muutub   sõltuvusest   kiindumuseks,   ihaluseks.   Laps
164
tahab   olla   vanema   jagamatu   armastuse   objekt   ja   kogeb   sama
sugupoolt   olevat   võistleja   vanema   suhtes.   Sageli   räägib   4­5aastane
tüdruk,  et abiellub  isaga ja poeg,   et emaga.  Laps  tungib  vanemate
vahele. Tütar istub meelsasti isa süles ja poeg läheb meeleldi emaga
jalutama. Laps võib tulla ööseks vanemate vahele.
Laps   lahendab   oidipaalse   kompleksi   konflikti   samastudes   sama
sugupoolt omava vanemaga, tütar emaga ja poeg isaga. Samal ajal ta
loobub oidipaalsest soovist ja saavutab jõu ja soovi kasvada suureks.
Selleks,   et   laps   lahendaks   oidipaalse   kriisi,   peab   vanemate   suhe
olema pidav. Lapsest ei tohi tulla emale isa ega isale ema asendajat.
Last tuleb käsitleda kui väljaspoolset, oidipaalsest soovist loobuvat.
Laps   vajab   soolises   arengus   teadmist   vanematevahelisest
armastusest. Vanemate intiimne ühtsus on vaid nende kogemus, kuid
lapsele tuleb väljendada vanemate üksteisest hoolimist ja austamist
kui kogemust. Selle armastuse kogemise kaudu võtab laps vastu oma
sooidentiteedi.
Oidipaalse   perioodi   ajal   moodustub   lapse   isiksuses   ülimina
(superego). See on see osa isiksusest, mis juhib last eemale isekusest
ja mõnu(rahulolu)põhimõttest sotsialiseerimisele. Ta juhib vajaduste
rahuldamisele   sotsiaalselt   heakskiidetud   viisil.   Ülimina   vabastab
lapse ümbruse pidevast kontrollivajadusest ja sätestab süütunde abil
moraalsete   ja   eetiliste   väärtuste   teostumise.   Ilma   üliminata   ei   ole
võimalik teise inimesega arvestav sotsiaalne käitumine. Kui laps elab
ränkades   oludes,   karistuse    hirmus ,   nõudlikus   keskkonnas,   kasvab
tema süütunne liiga võimsaks ja varjutab kogu eluks tema isiksuse.
Liiga range, pidevat enese karistamist nõudev ja süütundeline ülimina
on psüühilise arengu takistuseks.
Ülimina   on   alul   väline.   See   sisaldab   vanemate   käske,   keeldusid   ja
piire. Laps täidab neid, kui vanemad on lähedal. 2­3 aastase lapse
tegevust korraldavad vanemad, kes ütlevad, mis on lubatud ja mis ei.
Selleks, et lapsel kasvaks enesekontroll, tuleb see tegevus vähehaaval
siirata lapsele endale. Siirdumine toimub samastumise kaudu. Laps
165
soovib   saada   vanema   sarnaseks   ja   niiviisi   samastub.   Ta   jäljendab
täiskasvanuid ja samas sisestab endale täiskasvanute käitumisnorme.
Tema kontroll muutub rohkem seesmiseks, ülimina areneb ja ütleb
talle, mis on lubatud ja mis keelatud. Laps hakkab kogema süütunnet
valesti   tehtu   puhul.   Ülimina   moodustab   lapse   isiksuse   püsiva
konstruktsiooni.
Selleks,   et   see   areng   oleks   võimalik,   vajab   laps   mõistva,   küpse
täiskasvanu    malli ,   kes   täidab   ühiskonnas   valitsevaid   norme.   Kui
veedad päeva 5 aastase lapsega, ei kulu tema juhendamiseks hoopiski
nii palju aega ja energiat kui 3 aastasega olles. 5 aastane teab, mida
tohib teha ja mida ei tohi.
Mänguea   kasvu   soodustatakse   lapse   algatusvõimet,   uudishimu   ja
usku oma võimetesse toetades. See toimub innustades, näidates lapse
ja   tema   tegevuste   vastu   välja   huvi   ja   andes   talle   palju   positiivset
tagasisidet tema soovitud viisil tegevusele.
Minapilt
Minapildi moodustumine on kogu elu jooksul jätkuv arengutegevus.
Olulisemad aastad arengu jaoks on aastad 4­6 ja noorus. Minapilt on
inimese tegevuse sammas. Kõik otsustamised ja tegevused on juhitud
käsitlusest sellest, missugune ma olen.
Lapse   minapilt   moodustub   kahe   sündmuse   kaudu.   Need   on
peegeldamine   ja   samastumine.   Laps   peegeldab   iseennast   sellest
peeglist,   mida   kasvatajad   talle   annavad.   Kasvataja   näitab   oma
suhtumisega   heakskiitu   tema   suhtes   või   tõrjuvad   neid   omadusi   ja
seda käitumist, mida laps millalgi näitab.
Suur   osa   sotsiaalsest   õppimisest   siirdub   lastele   vanematega
samastumise kaudu. Alul jäljendab laps täiskasvanu käitumist. Siis
hakkab ta omaks võtma vanemate käitumist ja omadusi.
166
Kooliiga 7- 11/12 aastat
7­12   aasta   etapile   on   pandud   mitmed   hellitusnimed:   kooliiga,
sotsiaalsed aastad, õnnelikud aastad, täiskasvanuks harjutamise aeg,
unustatud   aastad   ja   latentne   periood.   Nendes   kõigis   on   teade
aastatest,   mis   asetsevad   mitmeetapilise   mänguea   ja   suurte
muutustega  murdeea  vahel.
Kooli minnakse meil kui laps saab 7 aastaseks. Kooliaastad jagunevad
algklassideks (1.­4., tulevikus kuni 6.). Keskastmele jõudes jõuab laps
peagi murdeikka ja astub nooruse etappi.
Lapse   iseseisvumine   on   arenenud   nii,   et   ta   tuleb   koolis   ilma
vanemateta toime. Ta suudab luua sõprussuhteid  koolis ja vabaaja
tegemistes.   Lapse   sotsiaalne   maailm   laieneb,   kuna   ta   on   võimeline
liikuma kodust kaugemal. Lapse sõprade ringil on oluline tähendus
tema arengule.
Kooliiga   on   vaikne   aeg   mänguea   ja   murdeea   vahel.   Laps   on
saavutanud isiksuses sõltumatuse ja terviklikkuse ja tahab kasvada
suureks.  Tal on võimeid  ja oskusi,  mille abil seda saavutada. Huvi
uute asjade vastu on suur ja õppimine toob rahuldust. Koolieas ei ole
lapsel   veel   vajadust   võtta   vastutust   iseenda   ja   elu   eest   ,   vanemad
kaitsevad igapäevast elu.
Kooliealine   tunneb   huvi   täiskasvanute   ja   täiskasvanute   maailma
vastu   ja   harjutab   kodanikukohustusi.   See   õpetab   võtma   vastutust,
hoolitsema tagavarade eest ja tegema kooliülesandeid, tähele panema
kaaslasi jne. Laps õpib suhtumist kodanikuvastutusse, töösse ja elu
väärtustesse. Selle etapi viljana õpitakse korralikku töö tegemist või
selle algeid.
Koolieas tutvub laps ühiskonnaga. Ta ahmib sealt teavet ja kogemusi
ja ehitab üles oma maailmapilti. Kui lapsel on võimalusi ja kogemusi,
et   teadmiste   abil   üles   ehitada   käsitlust   ühiskonnast   ja   maailmast,
saab ta tulevikus sinna astuda ja tegutseda konstruktiivselt.
Üks    suuremaid    edasimineku   samme   koolieas   on   lapse   mõtlemise
muutumine   isekast,   enesekesksest   vastastikuseks.   Laps   õpib
167
empaatiat ja selle kaudu suudab ta märgata teiste seisukohti, mõtteid
ja tundeid. Kooliealine ei too enam nii tugevalt esile oma tundeid ja
püüdlusi kui mänguealine. Lapsest kasvab vestluspartner.
Sööki, riideid, puhtust ja füüsilist lähedust vajavast mänguealisest on
saanud iseseisvam, vaimset tuge vajav koolilaps. Kui seda ei mõisteta
häirub   lapse   areng.   Erinevad   sotsiaalsed   häired   ilmnevad   just
koolieas.   Sellisteks   on   näppamine,   koolikiusamine,   agressiivne
käitumine,   põgenemine,   isoleerimine   jne.   Noorimad   suitsetajad,
alkoholitarvitajad ja tänavalapsed on pärit sellest vanuserühmast.
Kui   kooliealist   last   tõugatakse   liiga   noorelt   noorusesse,   jäävad
mängud   mängimata   ja   vaba   lapsepõlv   elamata.   Kooliealine   võtab
empaatia   kasvades   enda   kanda   täiskasvanute   hoole   pere   eest,   kui
seda   teadlikult   või   teadvustamata   talle   pakutakse.
Alkoholiprobleemid, abielulahutus, majanduslik kitsikus, töötus jne.
on probleemid, mis tekitavad kooliealisele ahistust. Sama juhtub kui
kooliealise   mänge   ja   fantaasiamaailma   summutatakse   näiteks
halvakspanuga, liialdatud ootustega koolisaavutuste, harrastuste või
raske töö suhtes.
Sigmund Freud kasutas väljendit latentne periood, kirjeldamaks 6 ­11
aastase lapse arenguetappi. Väljendi algupära on pärit ladinakeelsest
sõnast latens, mis tähendab salajane. Latentse perioodi all mõeldakse
peiteaega või idanemisaega. Freudi arvates sisaldab see arenguetapp
instinktiivse tegevuse vähenemist oidipaalse etapi järgselt. Latentset
perioodi   kirjeldatakse   lapse   seksuaalsuse   okasroosiunena   jäädes
ootama   uut   võimalust   ärgata    murdeeas .   Tänapäeval   ei   mõisteta
latentset etappi mitte niivõrd instinktiivse poole vähenemise kui lapse
võimena leida uusi viise tulla toime seesmiste vajaduste ja soovidega.
See   tähendab   suurenenud   võimet   kasutada   kaitsemehhanisme,
uutmoodi   suunata   seesmisi   stiimuleid,   näiteks   liikumise,   laulmise,
käeliste oskuste ja fantaasiamatkade nautimise kaudu. Kooliealisel ei
ole   enam   vajalik   teostada   seesmisi   stiimuleid   ja   soove    konkreetsel
tasemel, ta rakendab fantaasia selle ülesande jaoks.
168
Kooliea arenguväljakutsed
Mängueas   saavutatud   motoorsed   oskused   arenevad   võimsalt
harjutamise abil. Laps elab liigutuslike oskuste tundlikkusperioodis.
Ta   õpib   kergesti   uusi   liigutusi.   Laps   õpib   paindlikkust,
koordinatsioonivõimet, sulavust, esteetilisust, sisseelamist (ilmekust)
ja nõudlikemaidki liigutustekombinatsioone.
Laps harjutab liigutuslikke oskusi joostes, rattaga sõites, võimeldes,
ronides,   matkates   ja   mängides.   Ta   kogeb   meeleldi   oma   võimeid   ka
võisteldes.   Liigutuslikke   oskusi   õpitakse   ka   juhendatud   kehalistes
harrastustes.   Need   aastad   on   liigutuste   põhitehnikate   oluliseks
õppimisetapiks.
Mõtlemise   areng   enesekesksest   vastastikuseks   on   koolieaga   liituv
keskne arenguülesanne. Laps saavutab võime märgata teisi inimesi,
panna tähele teiste seisukohti, kuulata ja vestelda.
Sotsiaalse   arengu   alal   on   oluline   arenguülesanne   iseseisvumine
vanematest   ja   sotsiaalsete   mängureeglite   õppimine.   Lapse   elule
lisavad   värvi   harrastused.   Nende   abil   areneb   iseseisvus,   laps   õpib
tundma iseennast ja isiksus saab tugevust  õnnestumise kogemuste
kaudu.
Keskne   kooliea   arenguväljakutse   on   kooliminek,   koolis   käimine   ja
koolis õppimine. Kool on suur väljakutse lapsele endale, tema perele
ja kooli töötajatele.
Põhitunded, mis arenevad lapse isiksuses kooliea jooksul on usinus ja
alaväärsus.   Terve   kooliealine   on   õpihimuline,   algatusvõimeline,
huvitatud   uutest   asjadest,   innustuv,   oma   võimetele   lootev   ja   oma
toimetulekusse uskuv. Ta jaksab pingutada eesmärgi nimel ja saab
rahulduse   seda   saavutades.   Nende   tundmuste   saavutamiseks   on
lapse kodul, koolil ja vaba aja veetmisel võtmeroll. Laps peab saama
kogeda   oma   võimeid   ja   oskusi   ja   saama   õnnestumise   kogemusi   ja
toimetuleku   tunnet.   Need   kannustavad   uutele   katsetele,
väljakutsetele   ja  eesmärkidele.   Kaotamise,   ebaõnnestumise   ja
169
pettumuse kogemused kasvatavad   last iseennast tundma ja võtma
vastu elu poolt kaasatulevaid raskusi.
Kui laps kogeb kooliaastatel suuremas osas alaväärsust, oskamatust,
pettumusi ja ebaõnnestumist, siis need kogemused varjutavad tema
isikust.   Alaväärsuse   tundeid   tekib   palju   siis,   kui   laps   ei   ole   kooli
minnes selleks küps või kui tal on suuri õppimisraskusi. Laps kogeb
ennast ebakindlana, kui talt nõutakse liiga palju kooli, harrastuste või
kodutööde  suhtes või kui ta ei ole suuteline looma sõprussuhteid, ta
on kiusatav või tõrjutu.
Sobiv   tasakaal   edu,   toimetuleku   ja   ebaõnnestumise   ja   pettumuste
vahel   kasvatavad   lapsest   endale   lootva,   võimalustesse   uskuva   ja
maailmast huvituva kuid ka iseennast ja oma piire tundva realistliku
isiksuse. Terve kooliealine tahab ja usaldab kasvada täiskasvanuks.
Kool ja kooliküpsus
Kui  peres   peetakse   lapse  sünnipäeva   ja  tordil   põleb   kuus   küünalt,
hakkab kooliminek üha sagedamini meeles mõlkuma. See sündmus
puudutab   kogu   peret.   Väikelapse   ja   mänguealise   lapsevanemate
vanemaks olemine erineb kooliealise vanemaks olemisest.
Kool  eeldab   kooliminejalt piisavat  füüsilist,   psüühilist ja sotsiaalset
küpsust. See vastab lapse normaalsele arengule. Mingeid erilisi oskusi
või erilisi teadmisi  kool ei  oota . Kooliküpsus  ei ole seega asi, mida
saab   õpetada   lapsele   viimaste   kuude   või   nädalatega   või   mida   on
võimalik   saavutada   lasteaiaülesandeid   tehes.   Kooliküpsus   on   lapse
eelneva arengu terviktulemus.
Kooli alustatakse sel aastal kui laps saab 7. Kuna lapse küpsemine on
erinev, ei ole võimalik, et kõik saavutaksid sama küpsuse just selles
vanuses.   On   märgatav,   et   kooli   alul   on   näiteks   sügiselapsed   palju
nooremad kui kevadelapsed (vanemad lapsed erinevad oma arengult
noorematest).
Kool eeldab toimetulekut kooli minekuga, koolipäevaga ja igapäevaste
tegevustega. Sellised on näiteks ranitsa tassimine, lahti  riietumine  ja
170
riidesse panemine, söömine, pesemine ja WC kasutamine. Kui laps on
nendes tegevustes ebakindel, võivad neist saada hirmu põhjused, mis
peegelduvad motivatsioonis, õppimises ja sõprussuhetes.
Aistingute   normaalne    toimimine    on   aluseks   koolitööle.   Normaalne
nägemine ja kuulmine ja ka võime tähele panna nähtut ja kuuldut on
vajalikud.   Vormi,   suuna   ja   rütmi   tajumine   on   olulised   lugemise   ja
kirjutamise õppimisel. Aistingute ja peenmotoorika tase peab olema
nii   hea,   et   joonistamist,   meisterdamist   ja   kirjutamist   on   võimalik
õpetada.
Koolimineja mõtlemine hakkab muutuma loogiliseks. Ta oskab teha
ühekordseid otsustusi ja mõistab põhjuse ja tagajärje seost. Laps on
huvitatud   numbritest   ja   kirjutamisest   ja   saab   aru   arvu   mõistest.
Sõna­ ja mõistetevaramu on nii lai, et laps suudab väljendada oma
mõtteid   ja   tundeid,   mõistab   õpetaja   ja   kaaslaste   teateid   ja   on
võimeline  lahendama  mõtlemis­ ja otsustamisülesandeid. Lugemis­ ja
kirjutamisoskus ei ole veel kooliküpsus.
Selleks,  et  õppimine  oleks   võimalik, peab  laps suutma  keskenduda
ühekorraga   ühele   asjale,   olema   tähelepanelik.   Mänguealine
keskendub   keskmiselt  15­20  minutiks.  Koolilapselt   eeldatakse  veidi
pikemat keskendumisaega. Keskendumisvõime puudulikkus võib olla
erinevate   asjade   tagajärg.   Lapsel   on   puudunud   keskendumist
nõudvad ülesanded, kodu on olnud rahutu, lapsele on asetatud liiga
suuri/kõrgeid   ootusi   jne.   Ka   ahistus,   pinge   ja    masendus    toodavad
keskendumisraskusi.
Kool eeldab piisavat eneseusaldust, tunnet, et tullakse koolis toime
kaaslaste   ja   õpetajaga,   usku   oma   võimetesse   ja   soovi   õppida.   Ka
tunnete valitsemine teatud tasemel on vajalik.
Piisav iseseisvus on kooliskäimise õnnestumise alus. Laps peab ema
ja isata toime tulema koolipäevaga. Vanemad, kelle oma psüühiline
tasakaal ootab lapselt  tugevat  sõltuvust,  seovad  lapse  ebateadlikult
iseendaga   ja   takistavad   iseseisvumist.   See   võib   juhtuda   näiteks
ülehoolitsemise, lapse katsetamissoovi mahasurumise või ohjeldamise
171
abil. Kui lapsel ei võimaldata mängueas kogeda pettumusi või teda
aidatakse   alati   raskest    asjast    ülesaamisel   on   tema   jaoks   koolis
ettetulevaid pettumusi raske taluda.
Koolimineja   sotsiaalsesse   arengusse   kuulub   keeldude   ja   piiride
püsivus.   Mänguealine   on   tahtmise   abil   kogenud   piire   ja   saanud
vastuse ­ ta teab, mida tohib ja mida ei tohi. Kui kodu on pakkunud
turvalisi ja järjekindlad piire ja küpse täiskasvanu malli, tunneb laps
olulisemaid käitumisreegleid. Kui lapsele on kõike lubatud, kohtab ta
koolis raskusi, sest koolis valitsevad kindlad reeglid ja kord. Kui laps
on kasvanud hirmus, range distsipliini all ja alistavas keskkonnas on
ta koolis arg ja alistuv laps.
Kooliklassist saab lapsele oluline rühm. Selleks, et laps saaks kogeda
seda   rühma   positiivsena,   peab   ta   valdama   olulisemaid   rühmas
käitumise   oskusi,   nagu   oma   järje   ootamine,   loobumine,   selle
talumine,   et   ta   ei   saa   kogu   aeg   olla   tähelepanu   keskpunktis   ja
rääkida, jagamine, oma poole hoidmine jne. Laps peab ka mõistma, et
suurele    hulgale   antavad   juhised   puudutavad   ka   teda.   Neid   kõiki
teadmisi  õpib   laps   loomulikul  teel,  tegutsedes   laste  rühmas  kodus,
lasteaias või huviringis.
Koolis vahetub vanema autoriteet õpetaja autoriteediga. Senini on isa
olnud   kuningas   ja   ema   kuninganna.   Nüüd   on   õpetaja   maailma
ihaldatuim,   kaunim   ja   kõike   teadvam.   Laps   suhtub   õpetajasse
paljuski kui vanematesse. Kui vanem ei ole olnud lapsele autoriteet,
siis ei ole seda ka õpetaja. Kui laps on kartnud vanemaid, kardab ta
ka õpetajat.
Õppimise   soov   on   õppimise   eelduseks.   Õppimismotivatsiooni
äratamine   ja   alalhoidmine   ongi   õpetamise   keskne   ülesanne.   Terve
6aastane   on   uudishimulik,   teadmishimuline,   kogemissooviga   ja
innustuv. Ta tahab kasvada suureks ja minna kooli. Kui lapsel ei ole
seda   soovi,   on   mänguiga   alles   oma   arengu   keskel.  Laps   on   mingil
põhjusel kinni jäänud madalamasse arenguetappi kui selles vanuses
eeldatakse. Tugev seotus vanematega, suured elumuutused ja rasked
172
kogemused lapse elus võivad olla põhjuseks, et laps ei suuda kasvada
kooliealiseks.
Kooliea lähenedes kuuleb üha enam kodus ja ümbruskonnas lauseid:
Koolis sa pead…
Koolis on sul vaja osata …
Sina oled ju koolimineja …
Koolis ei saa kunagi …
Lapsele on hea varakult seletada, et kool algab, et ta saaks valmistuda
uueks   eluetapiks,   aga   liigne   hirmutamine,   ootused   ja   asjade   pidev
kordamine ahistavad ja hirmutavad.
Kooli on kasulik suhtuda positiivselt ja usaldava meelega. Oluline, et
vanemad   eraldavad   selles   kriisietapis   oma   tunded   lapse   tunnetest.
Kui vanemat ennast ahistab see, et laps läheb kooli, on tema ülesanne
läbi käia oma tunded teisel moel kui lapse peal.
Kool   on   esimene   kohustus,   mida   ühiskond   lapsele   annab.   Seda
vastutust õpib laps vähehaaval kandma. Õpetaja ametioskus on anda
lapsele tema arengule vastavaid ülesandeid ja kohustusi.
On  oluline,  et kooliskäimine  on kooli/õpetaja  ja lapse  vaheline  asi.
Lapsevanem   osaleb   lapse   kooliskäimises   andes   vajadusel   huvi
sisaldavat   tuge.   Kooliülesannete   ja   kodutööde   tegemine   on   lapse
ülesanne. Kui ta õpib nende eest ise vastutama, vastutab ta ka ise
vigade    ja   unustamise   eest.   Nii   saab   laps   rõõmu   tunda   oma   töö
õnnestumise   kogemusest.   Kui   vanemad   pakivad   lapse   koolikoti,
parandavad vead ja kontrollivad kodutööd, ei õpi ta võtma vastutust
ja tal ei ole võimalust rõõmu tunda selle üle, mida ta on osanud.
Koolil   on   suur   tähendus   kasvatamaks   lapsest   ühiskonna
vastusvõimeline   liige,   ühiskonnaga   kohaneja,   kellel   on   oma
seisukohad.   See   kuidas   laps   suhtub   kooli   ja   seal   antavatesse
kohustustesse,   peegeldab   tema   hilisemat   suhtumist   ühiskonda,
töösse, sotsiaalsetesse normidesse ja kohustustesse.
Kool annab värvi lapse elule 9 ­12 tähendusrikka aasta jooksul. On
oluline,   kuidas   laps   kogeb   kooli,   klassi,   õpetajat   ja   iseennast
173
koolilapsena.   Pidevad   ebaõnnestumised,   halvaks   olemise   tunded,
ükskõiksus   ja   küllastatus   murendavad   enesetunnet.   Jätkuvad
negatiivsed   koolikogemused   väljenduvad   erinevate   häiretena   nagu
koolist   puudumised,   häiriv   käitumine,   veiderdamine,   pinged,
masendus, kiusatavaks saamine või teiste kiusamine. Õnnestumised,
pingutuste   kaudu  saadud   rahulolu,   head   sõbrad,   õpetaja   toetus   ja
koostegutsemise rõõm tugevdavad enesetunnet.
Iga   lapse   puhul   on   kasulik   mõelda,   millal   tal   on   õige   aeg    kooliga
alustada.   Kooli   algusaja   valimisel   tuleb   toetuda   lapse   isiksuslikule
arengule. Kooliküpsus on laialdane arengutulemus. Puudujääk mingis
osas   ei   ole   takistuseks   kooliga   alustamisele.   Juhul   kui   laps   ei   ole
saavutanud   piisavat   küpsust   mitmetel   erinevatel   arengualadel,   on
parem   kui   ta   ei   lähe   veel   kooli.   Kui   vanemad   on   ebakindlad   lapse
kooliküpsuse   suhtes,   võivad   nad   pöörduda   perenõuandlatesse
saamaks asjatundjatelt nõu ja abi.
Eriliselt   oluline   on   mõelda   kooli   alguse   üle   sel   juhul,   kui   lapse
arengus   on   midagi   kõrvalekalduvat.   Sellisteks   kõrvalekalleteks   on
näiteks   kõnehäire,   meelehäire,   arengupeetus   või   puuetega   lapsed.
Osadel lastel on võimalus õpetusele juba 6 aastaselt, soovitavalt siiski
lasteaias. Teistele on jälle kasulik alustada kooli aasta hiljem. Mõnel
juhul tuleb küsimuse alla ka erikooli või eriklassi minek. Kui lapse
kooliminekut muudetakse, on oluline, et ta saab tuge pikendusaastal
saavutamaks küpsust.
Kooli   algusega   seotud   muutused   on   suureks   asjaks   perele.   Nad
eeldavad   vanematelt   ja   lapselt   kohanemisaega,   teadmisi   lapsest   ja
erinevate valikute tegemist. Kui lapsed ei alusta kooli nii nagu teised,
tekitab   see   vanemates   alul   pettumust,   ebaõnnestumise   ja
väheväärtuslik olemise tunnet. Nende tunnete käsitlemine on oluline,
sest   need   peegelduvad   lapsele   või   siis   on   vanemad   jäärapäised   ja
viivad   lapse   kooli   ilma   õnnestumise   eelduseta.   Viimasel   juhul   on
vajalik kooli ja lapse hooldusesse puutuvate inimest avatud, mõistvat,
heatahtlikku, usaldavat ja mitte enesekeskset koostööd lapse heaks.
174
Konkreetne mõtlemine
Enne  kooliiga  on  lapse  mõtlemine  enesekeskne  ja eeloperatsioonide
tasemel.   Laps   mõtleb   rohkem   intuitiivselt   kui   loogiliselt   ega   suuda
veel järjekindlalt otsustada. Mõisted ja mõtlemine on sõltuvad tajust.
Asjad on sellised, millistena nad näivad.
Kooliealise   lapse   mõtlemise   etappi   nimetatakse  konkreetsete
operatsioonide  etapiks. Sellega viidatakse lapse lisandunud võimele
sooritada   operatsioone   ehk   mõttetegevust   meeltes   ja   mõtlemise
konkreetsust. Laps suudab moodustada mõtetes klasse ja sarjasid, ta
suudab   arutleda   valikuvõimaluste   üle,   otsustada,   kokku   liita,
lahutada,   korrutada   jne.   Saamaks   õiget   lõpptulemust   ei   ole   lapsel
vajalik   kõike   kogeda,   ta  võib   sellest   ainult   mõelda.   Näiteks   pannes
esemeid   suuruse   järgi   järjekorda   ei   pea   ta   võrdlema   kõiki   esemeid
üksteisega vaid ta võib nendest mõelda.
Lapse mõtlemisele on omane konkreetsus. Ta teeb meeles otsuseid ja
lahendab   probleeme   selle   abil,   mille   kohta   tal   on   konkreetseid
kogemusi ja tajutud kujutlusi. Lapse otsustusi ja probleemilahendusi
saab   lihtsustada   tajumisega.   Lapsele   saavad   selgeks   sellised
omadused nagu hulga, vormi, kaalu, suuruse ja mahtuvuse püsivus
( konstantsus) nende asukohast ja vormist, kujust.
Konkreetsete   operatsioonide   perioodil   konstrueerib   laps   hoolsasti
üldmõisteid   ja   uusi   mõistete   hierarhiaid.   Neid   konstrueeritakse
teadlikult ka koolis. Laps taipab näiteks koduloomade, pinnavormide
ja   liiklusvahendite   üldmõisteid.   Mida   kõrgemale    tasemele
mõistetehierarhia   moodustamisel   jõutakse,   seda   abstraktsemale
tasemele mõtlemine areneb.
Mõtlemine   toimub   peamiselt   konkreetsel   tasemel.   Siirdumine
abstraktsele   mõtlemisele   on   individuaalne.   Osad   lapsed   saavutavad
selle   juba   enne   kooliea  lõppu   ja   osa   täiskasvanutest   mõtleb
konkreetsel viisil. Viide sellise mõtlemistaseme saavutamise kohta on
näiteks võime sümboolselt mõelda.
175
Uue   mõtlemisviisi   saavutamine   innustab   koolilast   kogema   uusi
võimeid.   Kui   lapsel   on   meeles   tehtud   arvutusülesanne,   tahab   ta
innukalt neid teha. Matemaatika ongi algklassides üks lemmikaineid.
Loendamisoskusega laps harjutab kogudes esemeid ja järjestades neid
tervikuteks. Näiteks kärbeste, postmarkide, registrinumbrite ja piltide
kogumine on huvipakkuv harrastus.
Kirjaoskuse kaudu kasvavad teadmised ümbritsevast maailmast. Laps
lisab,   liigendab,   klassifitseerib,   võrdleb   ja   rikastab   teadmisi
ümbritsevast.   Ta   konstrueerib   vähehaaval   üha   liigendatumat   pildi
maailmast. 
Enesekeskus väheneb ja vastastikune sõltuvus suureneb. Laps õpib
võtma   mõtlemises   arvesse   teise   inimese   mõtteid,   sõnu,   tegusid   ja
tundeid.   Kasvav   empaatia   teeb   lapse   tundlikuks   ja   teisi   inimesi
märkavaks.   See   muudab   vastastikust   suhtlemist   laste   vahel   ja
täiskasvanu   ja   lapse   vahel.   Kooliealine   on    kasvamas    kuulajaks   ja
vestlejaks.
Isiksuse areng
Kooliealine   elab   nn.   latentses   etapis,   mida   iseloomustab   ergas
füüsiline   ja   psüühiline   tegevus.   Laps   on   mitmekülgselt   tootlik   ja
samal ajal ta kohandub iseendaga ja sotsiaalseid sidemeid laiendavate
tegevustega. Laps tahab teha ja õppida uusi asju, saada uusi sõpru,
iseseisvuda ja kasvada täiskasvanute maailma.
Lapse   isiksuse   kasvu­   ja   iseseisvumisepüüdlused   ujutavad   üle
oidipaalse   etapi   lahendustest.   Lapse  mina  on   tugevnenud.   See   on
märgata defensiivsuse arenemisest ja mõtlemise ja fantaasia kasvust.
Ülimina areng on tugev. Enesetunne on tugevnenud ja kaitseb teda.
Eriti latentse perioodi alul on ülimina väga range. See ilmneb lapse
ebakindluse,   nõudmiste   ja   tugeva   kriitikana   iseenda   suhtes.   Laps
teab,   mis   on   lubatud   ja   mis   keelatud.   Ta   kogeb   süütunnet   ja
pahameelt tehes midagi oma   moraali vastaselt ja kui ta märkab, et
teised teevad valesti. Ülimina areng loob lapsele turvalisuse tunnet ja
toetab lapse iseseisvumist.
176
Kui   laps   suudab   oidipaalses   probleemilahenduses   lubada   väiksust,
saab   ta   soovi   kasvada   suureks.   Lapse   ajakäsitlus   muutub.   Ta
vabaneb   praeguse   hetke   köidikust,   hakkab   iseendale,   tegevusele   ja
elule   püstitama   eesmärke   ja   sihte   ja   suudab   teha   tööd   nende
saavutamiseks.
Kooliealise eneseusk toetub nendele toimetulemise kogemustele, mida
ta saab, märgates,  et ta on sama tubli kui teisedki.  Samasuguseid
kogemusi saab ta märgates, et suudab toime tulla asjadega ja hoolt
kanda teha  olevast . On oluline, et kooliealine saab teha omi  valikuid  ja
otsuseid.   Kui   täiskasvanu   haarab   lapse   kaasa   kodustele   töödele   ja
tutvustab talle ka võimalust mööda oma töökoha tööd, kogeb laps, et
ta on kõlblik ja ta võib olla abiks.
Täiskasvanu   vahetu   huvi   lapse   suhtes,   tema   väärtustamine
isiksusena ja tunnustus proovimisele toetab enesekindlust. Laps peab
saama kogemuse, et temast on rõõm täiskasvanule ja et täiskasvanule
meeldib tema  seltsis .
Käitumist,   mis   on   suunatud   tähelepanu   ja   võimu   saavutamisele,
esineb aeg­ajalt igas klassis ja igas kodus. Oluline on jälgida lapse
tüüpilist   käitumist,   tema   reaktsiooni   korralekutsumisele   ning
täiskasvanu enda reaktsiooni halvale käitumisele.
Tabel 8 Mõned vihjed (Alfred Adler, Rudolf Dreikurs):
Lapse käitumine
Lapse
Täiskasvanu
reaktsioon
reaktsioon
korrale­
kutsumisele
u
Lärmakas,
 
rahutu, Laps lõpetab — Tunnete
 
end
praaliv,   püüab   liigselt lühikeseks
ärritatuna.
meeldida,   räägib   liiga ajaks
Tavatsete   pidada
elepan
palju,   teeb   väiksemat
last   koormaks   või
äh
T
sorti pahandust, mängib
nuhtluseks   või
narri , hüperaktiivne
vähemalt
 
liiga
palju
 
aega
nõudvaks
177
Halb käitumine Tunnete
 
end
õim
Agressiivne,
 
trotsib
V
autoriteeti,   häbematu, jätkub,   võib lööduna,
keeldub   kaasa   tööta­ korralekutsumi pettununa,
mast,   valetab,   ei   kuula sel
 
isegi vihasena.   Võite
sõna,   näitab   iseloomu, halveneda.
tunda,   et   Teie
peremehetseb, mossitab,
juhipositsioon   on
protesteerib,   kui   ei   saa
ohus
oma tahtmist
s
Vägivaldne,
 
julm, Korralekutsumi Tunnete
 
end
ak
tusane.   Verbaalselt   ja sel   muutub haavununa.   Võite
füüsiliselt   kaaslasi   ja rünnak   veel pidada last alatuks
ättem
täiskasvanuid kahjustav
vägivaldsemaks või pahatahtlikuks
K
,   üritab   kätte
maksta.
s
Ei tee midagi, ei proovi 
Korralekutsumi Tunnete end 
atu
midagi teha; kui midagi 
sele ei järgne 
abituna või 
üritabki, annab kergesti  mingisugust 
tahaksite loobuda. 
dim
n
alla. Tõmbub teistest 
reaktsiooni
"Mida temaga 
ü
ü
eemale, alandlik, 
peale hakata?" 
K
tavaliselt ei peeta 
Võite pidada last 
probleemseks
unistajaks või 
rumalaks
Sooidentiteedi areng
Tüdruku arengule on selles etapis oluline eralduda isast ja samastuda
uuel viisil emaga kui naisega. Selle abil hakkab tüdruk kasvama läbi
tüdrukuks   olemise    naiseks    olemise   suunas.   Talle   on   omane   sügav
kiindumus emasse. Ta samastub meeleldi tundideks emaga ja teiste
temale oluliste naistega. See samastumine ja kiindumus ei ole enam
lapselik idealiseeriv sõltuvus. See on vaba kiindumus peale oidipaalset
kadedus, armukadedus ja agressiivseid kujutlusi. 
Selleks,   et   tüdruk   saaks    konstrueerida    endale   ehtsa   ja   positiivse
kujutluse iseendast, vajab ta nüüd ema juuresolekut naisena, tema
lähedust   ja   mõistvust.   Sellise   positiivse   samastumise   kaitse   all
eraldub   tüdruk   isast   ja   kasvab   naiseks.   Kasvuga   liitub   ka   oma
naiseliku keha hellitamine ja selle poolt loodud rahulolu kogemine.
Latentses   eas   poisi   oluline   ülesanne   on   eralduda   emast.   Poiss
samastub isaga. Selle samastumise eelduseks on isa armastus poja
suhtes.   Poiss   peab   saama   kogemusi   isast   kui   osavast   ja   pädevast
mehest. Vastuseks peab isa välja näitama huvi ja  hinnangut  selliste
178
tegevuste suhtes, mida poiss oskab, millest ta on huvitatud ja millega
tegeleb. Ühised  vestlused , mängud, harrastused ja matkad isa ja poja
vahel toetavad neid tundeid.
Kui    poisil    ei   ole   kasvukeskkonnas   meest   samastumiseks,   saab   ta
turvalisust   idealiseeritud   mehe   mallist.   Sellisted   on   näiteks
ebarealistlikud   koomiksi   ja   järjefilmide   kangelased.   Kasvamine
tulevikus   Ämblikmeheks   või   Ramboks   on   lapsele   üle   jõu   käiv   ja
kurnav   katse.   Terve   mehemalli   kõrval   jäävad   need   iidolid   vähem
tähenduslikeks.
Samastudes   heakskiidetud   ja   ihaldatud   isaga   kasvab   pojast
algatusvõimeline   ja   iseendale   lootev   mees.   Eraldumine   emast   toob
kaasa   vähendava   ja   halvakspaneva   suhtumise   ema   suhtes.   Sageli
langeb   selline   halvakspanu   ka   peres   õdedele,   tüdrukutele   koolis   ja
mõnikord   tervele   naissoole.   Sellega   kaasneb  ka   poisi   hooplev
mehelikkuse rõhutamine.
Enesega tutvumine
Kooliealise isiksuse kasvule annab värvingu koolis õppimine. Kuidas
ta   kogeb   ennast   õppijana   on   nüüd   oluline.   Kui   laps   saavutab
usalduse   oma   oskustesse,   võimetesse   ja   õppimisse,   tugevneb   tema
isiksus.
Koolieas   hakkavad   lapse    andekuse    erinevad   küljed   eristuma.   Last
õpetatakse tundma iseennast. Ta mõtleb milline poiss või tüdruk tema
on. Ta otsib enda tugevaid ja nõrku külgi ja peegeldab end üha enam
ka sõpradelt saadud tagasiside abil.
Eneseuurimisse   kuulub   ka   kriitiline   suhtumine   iseendasse,   nii
vaimsesse   kui   füüsilisse   olendisse.   Laps   võib   seista   peegli   ees   ja
tutvuda kehaga, veeta pikki hetki mõeldes oma tarkuse, rumaluse või
erilisuse   üle.   Ülimina   arenguga   kaasnevalt   on   kriitilisus   võimsam
kooliea alul, umbes   9. aastaselt.  Siis kogeb  mõnigi laps  end  olevat
nõrk,   halb   ja   pidev   ebaõnnestuja.   Sageli   kogeb   ta   järgnevat   päeva
mustana ja igaks juhuks võistluse ebaõnnestunuks juba  hommikul .
179
Kooliealise enesetunnetus ei ole veel  hea. Vanemate  žest, positiivne
tähele   panek   või   sõbralt   saadud    imetlus    või   pilge   mõjutavad   last
sügavalt.   Kooliealine   on   laituse   mõjul   haavatav   ja   tunnetab   end
isiklikult puudutatuna. Selles vanuses on kasulikum unustamise või
eksimuse korral anda tagasiside lapse käitumisele mitte lapsele. Mind
ajab närvi pidev torisemine  on suunatud lapse käitumisele,  aga  sa
oled toriseja on laitus lapse isiksuse suhtes.
Teise  kümnendi  lähenedes  tunneb laps,  et on saavutamas  sisemist
kindlust ja tugevust. Ta kinnistub ka füüsiliselt olemuselt.   Välimus
omandab isikliku ilme ja ta õpib iseennast tundma.
Murdeea lähenedes hakkavad lapsed olema uuel moel teadlikud oma
kehast ja omandavad uued tunded oma keha suhtes. Laps muutub
tundlikuks kuulmaks ja tundmaks keha ehitust ja tegevust murdeea
tormiliste muutuste künnisel. See  tundlikuks muutumine põhjustab
sageli  ülitundlikkust   keha   normaalsete   tegevuste   suhtes.   Laps   võib
jälgida hingamist, südame häält, liigutusi, nahka, väljaheiteid jne. nii
tugevalt, et ta kujutleb neis mingi viga olevat.
Varases   murdeeas   olevad   lapsed   kannatavad   sageli   ebamääraseid
peavalusid,   kõhuvaevusi,   seljavalusid   jm.   häireid,   millele   ei   leidu
kehalisi põhjuseid. Nende luululiste haiguste puhul võib täiskasvanu
olla rahulik, kaitsev ja mõistev. Vaevuste vähendamine ei kergenda
lapse   muret.   Ülerõhutatud   hoolitsemine   ei   aita  kaasa   selle  haiguse
paranemisele. Piisav puhkus, väljas käimine, liikumine, tervislik toit
ja korrapärane päevarütm on kooliealise kehale parim hooldus. Õige
ja   korraliku   teave   andmine   meheks   ja   naiseks   kasvamise   kohta
positiivses keskkonnas võtab ära ahistuse ja annab võimaluse küsida
lisa.
Lapse mitmekülgne liikumine koolieas aitab tal tutvuda oma keha ja
selle tegevusega. Liikumiserõõm loob positiivse kogemuse oma kehast,
aitab   last   vastu   võtta     murdeea   muutusi.   Oluline   on,   et   lapse
välistesse muutustesse suhtutakse positiivselt.
180
Suhted ühiskonnaga
Enesekesksuselt vastastikuste suheteni
Lapse   mõtlemise   ja  isiksuse   arengule  lisaks   omab   suurt  tähendust
lapse sotsiaalne elu vastastikused suhted koolieas. Laps oskab astuda
teise  positsioonile,   mõelda tema vaatenurgast ja võtta  teise mõtted,
jutu ja tunded arvesse.
Vastastikune suhtlemine areneb individuaalselt. Paljud esimese klassi
õpilased   on   veel   küllaltki    enesekesksed ,   kuid   arenevad   teisi
märkavateks teise ja kolmandasse klassi jõudes. Kool edendab seda
arengut erinevate võtetega. Kui esimese klassi õpilane räägib, et oli
liiklusõnnetuses,   tahavad   kõik   õpilased   rääkida   oma   kogemusi
õnnetustest.   Kui   sama   situatsioon   juhtub   kolmandas   klassis   on
õpilased huvitatud sellest, kuidas sellel õpilasel läks, kuidas õnnetus
toimus, miks see juhtus jne.
6­7   aastane   laps   on   veel   isekas,   ründav   ja   tormakas.
Tundekogemused   mõjutavad   vältimatult   tema   käitumist.   Hirmudes
hakkab 7 aastane kergesti nutma, pettudes  peksab  kive ja vihastudes
kipub kaklema. 9­10 aastane on silmnähtavalt mitte nii enesekeskne,
valitseb   paremini   tundeid.   Ta   väljendab   jonni   mossitades   ja   viha
sõnadega.  Meelsamini  ta kaitseb  kui  tõukab,  on vastutustundlik  ja
hooliv.
Empaatiavõime   on   üks   kogu   isiksuse   omadustest.   Empaatia   kasv
põhineb   isiksuse   arengule   varases    lapseeas :   põhiusaldusele   ja
turvalisele   iseseisvumisele.   See   on   võimalikud   vaid   empaatilise
hooldaja   toetusel.   Kasvamaks   empaatiliseks   lapseks   vajab   laps
täiskasvanute   malli   või   sõpraderühma,   kus   saab   harjutada
vastastikuse suhtlemise oskusi.
Kooliealise   kasvav   empaatiavõime   otsib   väljendusteid.   Laps   tahab
omada   lemmikloomi.   Ta   hooldab   meelsasti   hobust,   kanu,   kassi,
kuldkala,    kukke    või   naabri   koera.   Kooliealine   on   ka   innukas
väikelaste hoidja. Teda huvitavad imikud ja maimikud, kes äratavad
kaasaelamise rõõmu.
181
9­10 aastane koolilaps oskab teist hoida. Ta soostub loobuma oma
vajadustest  ja püüdlustest väikelapse heaks teisiti kui mänguealine
sõprade jaoks. Kui annad 4  aastasele  ülesandeks hoida 2 aastast, on
tulemuseks tavaliselt erimeelsus, sest mõlemad on enesekesksed, oma
rahulolu   poole   püüdlevad   lapsed.   4   aastane   ei   ole   nõus   2   aastase
soovidega.   9   aastane   suudab   loobuda   isekast   soovist,   et   väiksemal
oleks   hea   olla.   9   aastane   jaksab   kiigutada,   nõustub   arstimängus
hakkama patsiendiks, viskama palli uuesti ja uuesti, kuigi see ei ole
eriti meeldiv.
Empaatia arenedes suudab laps elada sisse teise inimese rõõmu ja
kurbusesse.   Ühiselt   jagatud   rõõmud   ja   mured   laiendavad   lapse
kogemuste maailma. Kooliealine rõõmustab koos teistega, kuid tema
poolt kogetuks tulevad ka teiste mured, kurbus ja hirmud. Kooliealine
on pinges kaaslase esinemise pärast, kurvastab haigestumise üle jne.
Laps   saab   nüüd   kokku   “maailma   muredega”.   Kooliealine   muretseb
sõbra   vanemate   abielulahutuse   pärast,   kurvastab   nälgivate   laste
pärast ja on  vastutav  loomapiinamise eest. Ta asetub vaeste, rõhutute
ja   nõrkade   poolele.   Empaatia  on   märgatav   sageli   ka    unistuste
elukutsetes.   Sooviks   on   saada   hooldajaks,   kasvatajaks,   aitajaks,
kaitsjaks  või advokaadiks.
Sõprussuhted
Vanematest iseseisvuv kooliealine sõlmib sõprussuhteid koolis ja vaba
aja tegevustes. Vanemate osa lapse maailmas väheneb ja  eakaaslaste
tähendus   tõuseb.   Isiksuse   ja   sotsiaalse   arengu   poolelt   muutuvad
sõbrad   nüüd   oluliseks   toeks.   Laps   peegeldab   iseennast   üha   enam
sõprusrühmas. Ta samastub samaealiste sõpradega  ja konstrueerib
isiksust   sõpradega   saadud   kogemuste   abil.   Sõprusrühmas  õpitakse
koostöö oskusi, sõprust, teiste märkamist jne.
Sõbrad pakuvad lastele ka uusi kogemus­ ja mõtlemismaailmu ja uusi
käitumisviise. Laps pääseb tutvuma erinevate kohtadega, eluviisidega
ja   väärtusmaailmadega.   Kooliealised   moodustavad   lähedasi
sõprusrühmi. Sageli on kooliealisel  lähedane  sõber või sõbrad, kellega
182
jagatakse ühiseid saladusi ja kellel räägitakse sügavamaid mõtteid ja
tundeid. Sõprussuhted on eelduseks empaatia arengule.
Algkooli   esimestes   klassides   tegutsevad   poisid   ja   tüdrukud   oma
rühmades.   Teadmine   oma   soost   tugevneb.   Tüdruk   saab   rühmas
positiivset   tagasisidet   tüdruku   rollist   ja   omadustest.   Tüdrukud
võrdlevad   iseennast   teistega   ja   kinnistavad   sooidentiteeti.   Koos
räägitakse jutte, naljatatakse, naerdakse, nutetakse.
Poisid   veedavad   latentse   perioodi   oma   rühmades.   Nad   jätavad
vahemaa tüdrukuteni ja  suhtuvad  neisse  sageli halvustava  pilkega.
Poisterühm võimaldab liikmetest poistele  sobivat  tegevust, mänge ja
harrastusi.   Poisid   moodustavad   suuremaid   rühmi,   milles   valitseb
tugev ühtekuuluvustunne.
Suhe täiskasvanutesse muutub
Oidipaalse   etapi   lahendusena   samastub   laps   oma   sugupoole
täiskasvanuga   ja   tahab   kasvada   suureks,   oma   soo    esindajaks .   Ta
suunab   oma   iseseisvuse   kasvu   kodust   väljapoole   ja   sõlmib
sõprussuhteid   omaealistega.   Oma   vanemate   autoriteet   siirdub
õpetajale, kellele loodetakse ja keda kaitstakse.
Iseseisvumisprotsessi edenedes hakkab kooliealine kogema oma piire
ka   suhetes   autoriteediga.   Laps   heitleb   suhtumises   vanematesse   ja
õpetajasse   nüüd   kahe   vastandliku   tunde   vahel   ­   sõltuvuse   ja
iseseisvuse   vahel.   Laps   otsib   sülest   kaitset   ja   teinekord   ta   osutab
selget tahet üksi toime tulla, ilma juhendamiseta.
10­12 aasta vanuses hakkab autoriteediusk kõikuma. Laps hakkab
suhtuma   endisest   kriitilisemalt   täiskasvanutesse   ja   ei   kiida   enam
heaks  kõiki  õpetaja poolt  antavaid  juhendeid.   Õpetajal ei  ole enam
alati õigus ja tema meetodid ei ole enam alati õpilasele meele järgi.
Laps hindab täiskasvanut ja nõuab põhjendusi.
Esimese klassi laps õpib meeleldi täiskasvanult, saavutamaks tema
soosingut. Ta ei kritiseeri õpetatava sisu ega õpetamisviise. Kolmanda
klassi laps esitab kriitilisi küsimusi ja teeb märkusi nagu  miks ma
pean õppima inglise keelt?, kas seda ei saaks teisiti õpetada?, miks me
183
ei saa teha nii nagu meile meeldib? Kriitilisuse kasv ilmneb ka suhetes
vanematega. Laps hakkab andma hinnangut vanemate riietumisele,
käitumisele, seisukohtadele ja eluviisile.
Kasv   iseseisvaks,   asju   kaaluvaks   ja  neisse  kriitiliselt   suhtuvaks   on
võimalik vaid selle arenguetapi kaudu. Iseseisvumine on ikka olnud
iseseisvumine millestki. See millest iseseisvuda on sõltuvussuhe oma
vanematest.   Nii   kasutab   laps   võimsat   kriitikat   just   nende   suhtes.
Kriitiline suhtumine täiskasvanutesse kuulub murdeea eelperioodi.
Täiskasvanu   ei   koge   lapse   hinnangulist   suhtumist   just   alati
positiivsena.   Ta   asetab   iseenda   ja   oma   eluviisi   hindamise   alla.   Tal
tuleb   möönda   oma   märkamatust,   ebakindlust,   oskamatust   ja
teadmatust   lapse   ees.   Kui   vanemal   on   nõrk   enesetunnetus,   ei   ole
selline kogemus just kerge. Lapsed naudivad seda, et nad teavad asju
paremini kui täiskasvanud, on kiiremad, osavamad ja kärmemad. Nad
mõtlevad välja matemaatilisi ja sõnamänge, mida täiskasvanu ei oska
lahendada.
Eelpuberteediea   hinnanguline suhtumine vanematesse eeldab siiski
varasemates   arenguetappides   piisavat   iseseisvumise   toetamist,   ka
turvalist õhkkonda peres. Kui isa ja ema sõna on seaduseks või oma
tahte või erinevate soovide väljaütlemine pole lubatud, on lapsel raske
iseseisvuda.
Moraal
Moraali areng on kauakestev toiming, millele eeldused luuakse juba
väikelapseeas.   Moraali   areng   jätkub   kogu
täiskasvanuea.   Oluliseks   on,   mille   alusel
tehakse otsuseid, kas mõni tegu on õige või
vale.   Nende   aluste   arengu   käigus
muutumine määratleb moraali taseme.
Moraali areng eeldab kognitiivset arengut ja
sotsiaalseid ja emotsionaalseid kogemusi.
Lapse kognitiivsed võimed loovad võimaluse
lahendada   moraalseid   probleeme,   mida   ta
184
kohtab   teistega   koos   tegutsedes.   Kui   ka   lapsel   oleks   piisavalt
kognitiivseid võimeid, ei saa tema moraalne tase areneda, sest kui ta
ei saa sotsiaalseid ja emotsionaalseid kogemusi, ei pääse teiste laste
rühma.
Moraalne analüüs on üks tundearengu funktsioone, ning areng jätkub
samamoodi   ka   nooruses.   Võime   abstraktselt   mõelda   annab    noorele
võimaluse   aru   saada   üldistest   moraalipõhimõtetest.   Arenenud
tundelisus ei pruugi tagada ka arenenud moraalitunnet, kuid „ta peab
olemas   olema   selleks,   et   moraalne   areng   üldse   toimuda   saaks.“
(Kohlberg). Samamoodi nagu kõik noored ei jõua Piaget´ formaalsete
operatsioonide tasandini mõtlemises ei jõua osad ka samale tasemele
Kohlbergi   moraalse   arengu   redelil.   Kohlbergi   mudeli   taga   on
analüüsimise võime, mitte niivõrd probleemi lahendus ise. 
Moraali arengus on oluline rolli  astumine  ja empaatia, võime asetuda
teise   inimese   kohale   ja   vaadelda   asju   teisest   vaatenurgast.   Rolli
võtmise   võime   tugev   areng   toimub,   kui   laps   siirdub   koolieas
enesekesksest   mõtlemisest   vastastikustele   suhetele.   Ta   hakkab
mõistma, et teistel inimestel on temaga võrreldes erinevad nägemused
asjadest. Laps mõistab, et teine võib kogeda asja temast erinevalt, mis
on tema jaoks tõde, ei pruugi seda olla teisele.
Arendamaks rolli astumise võimet on vaja saada võimalus sisse elada
teiste   asenditesse   ja   saada   kogemusi   ja   teadmisi   erinevatest
arvamustest, vaatenurkadest ja eluviisidest. Last saab juhendada rolli
võtmisele   kannustades   teda   mõtlema   asjadest   teise   vaatenurgast.
Rollimängud ja rolliharjutused toetavad rolli võtmise võimet, nagu ka
vestlused ja vestlusi innustav õhkkond.
Kohlbergi teooria on tänapäeval tuntud kui moraalse arengu teooria.
See   toetub   Piaget   poolt   esitatud   mõtlemise   arengu   põhimõtetele.
Kohlberg   eristab   moraali   arengus   kolme   tasandit,   millest   igaüks
jaguneb kahte etappi.
185
Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
Laps kogeb austust endast kõrgemalseisvate inimeste suhtes, näiteks
nende kehalise jõu või võimu baasil. Laps on minakeskne ja austab
autoriteete. Ühiskonnas on olemas kindlad reeglid, mida autoriteedid
on püstitanud. Need reeglid määravad käitumise õigsuse. Seadused
on väljastpoolt tulevad ja neid ei seata küsitavateks ega taheta neid
mõjutada.   Laps   uurib   seadusi,   küsides   nende   kohta   vanematelt,
hooldajatelt või juhendajatelt. Autoriteedi poolt tugevdatud reegel on
õige.
Esmase   moraali   esimesel   etapil,   põhineb  sõnakuulelikkuse   ja
karistuse   moraal  sellel,   kas   tegevuse   eest   saadakse   karistada   või
palka   (kiitust).   Laps   püüdleb   vältida   karistusi   ja   alistub   võimu
omavale   tahtele.   Autoriteedi   tahtele   alistumine   on   kui   märk
iseenesest,   mitte   normidest   kinnipidamisest.   Teo   materiaalsed
tulemused määravad teo headuse või halbuse. Oluline ei ole mitte teo
inimlik tähendus või väärtus. Juhuslikult või tahtlikult tehtud teod on
ühtmoodi valed.
Esmase moraali teises etapis nn. iseka moraali etapis peab laps õigeks
oma   vajadusi   rahuldavaid   tegevusi.   Tegevuse   hindamine   põhineb
saadud   kasul.  Kui  teost  on  kasu  iseendale   või  perele,   on   see   õige.
Palvetele vastamine ei põhine püüdlikkusel, kiituse saamisel ega õigel
käitumisel vaid sellel, et lapsele on tegemine esmane. Esmase moraali
tasemel   ei   ole   laps   võimeline   asetuma   teise   kohale   ega   vaatama
olukorda   teise   vaatenurgast.   Kriminogeensed   noored   ja   ka
täiskasvanud asuvad sageli just prekonventsionaalsel tasandil. Nende
mõtlemist   juhib   hirm   karistuse   ees,   mõte   tegude   suurusest   või
omakasust   (2.staadium).   Seega   nende   mõtteviis   on   lapsik.
Prekonventsionaalsed   noorukid   põhjendavad   koolis   mahakirjutamist
väljendiga „petsin ju ainult natuke“ või tahtmisega saada head hinnet
või   sooviga   kindlasti   kõrgkooli   sisse   saada   või   hoiduvad   petmisest
kartuses  vahele jääda.
186
Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
Teiste   inimeste   ootuste   ja   normide   täitmine   on   lapsele   siinkohal
väärtuslik sõltumata jälgimisest. Lapse jaoks on nüüd oluline teiste
inimeste   tähelepanu   ja   heakskiit.   Autoriteedi   võimul   ja   jõul   ei   ole
enam nii suurt tähendust. Sellel tasemel laps tahab vastata õpetaja,
klassi,   harrastusrühma   või   pere   poolt   esitatud   ootustele.   Seaduste
täitmine teeb heameelt, ta teab, et saab heakskiidu käitudes teatud
viisil.
Hea   tüdruku   või   hea   poisi   moraali  etapis   kiidetakse   heaks   selline
käitumine, mis on autoriteedi poolt heaks kiidetud ja meeldiv ja aitab
teisi. Õige tegutsemise aluseks on vajadus olla armas, hea inimene nii
iseenda kui teiste arvates.
Teises, seaduse ja korra moraalietapis hinnatakse tegevust sel alusel,
kas   täidetakse   seadusi   ja   korda.   Tegijat   hinnatakse   võrreldes
valitsevate   reeglite   ja   seadustega.   Selles   etapis   valitseb   püüdlus
sotsiaalse  korra järele.  Laps  kogeb   õigena kohusetunnet  ja austust
autoriteetide suhtes. Ta on võimeline asetuma täiskasvanu kohale ja
mõistma, et moraali täitmine on kasulik. Tüüpiline moraali kaitsmine
on kaebamine, mille abil saadakse täiskasvanu kaudu asi selgeks ja
tugevneb oma käsitlus.
Laps püüab vähehaaval hinnata teo õigsust selle põhjuse, eesmärgi ja
motiivi suhtes. Juhuslikult teisele haiget tegemine ei ole nii raske kui
tahtlikult löömine, kuigi tulemus on esimesest raskem. Laps hindab
iseennast   ja   oma   võimeid   võrreldes   täiskasvanutega.   Ta   parandab
täiskasvanu   käitumist,   kui  see   rikub   norme.   Ta  parandab   meeleldi
täiskasvanu   käitumist,   näiteks   liikluses   või   räägib   suitsetamise
ohtlikkusest jne. 
Enamus   noorukeid   ja   ka   suur   osa   täiskasvanuid   on   oma   arengus
konventsionaalsel   tasandil.   Nad   kohanevad   ühiskonnas    kehtivate
kokkulepetega, toetavad nn status quo seisu ning nende sooviks on
käituda   õigesti   ehk   teistele   meeldivalt   või   seaduskuulekalt.   Noorte
puhul ütlevad nad teistele ette või jagavad vastuseid selleks, et sõpra
187
aidata.  Noor  võib   ka  keelduda   sellest,   sest   see   on   reeglite  vastane.
Samal tasandil olevad eri noored võivad tõmmata kanepit, et teistele
meeldida või seda mitte teha, sest see on keelatud. 
Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
Põhimõtte moraali tasandil püütakse  määratleda ja selgitada heaks
peetud,  püsivad   väärtused   ja   põhimõtted   autoriteedist   sõltumata.
Nendest põhimõtetest tuleb osa isiksuse oma ideoloogiast, need ei ole
ainult  ühiskonna   poolt   väliselt   määratud   seadused   ja  reeglid.   Noor
saab   aru   seaduste   tähendusest,   oma   õigustest   ja   kohustustest.
Põhimõttemoraali tasand eeldab abstraktse mõtlemise võimet.
Kokkuleppemoraali   etapil  määratletakse   õige   käitumine   ühiskonnas
üldiselt   heakskiidetud   kriteeriumite   abil.   Sellele   etapile   on   omane
isiklike väärtuste suhtelisus.
Kokkuleppemoraal   on   üldiselt   õige.   Mõistetakse,   et   lapselt   ei   saa
eeldada   samasugust   käitumist   kui   täiskasvanult,   haigelt   sama   kui
tervelt   ja   et   erinevad   lähtekohad   annavad   inimestele   erinevaid
võimalusi. Kokkuleppemoraal tähendab nimeliselt seda, et eetilised­
moraalsed   reeglid   ja   normid   on   kokkuleppelised.   Saadakse   aru   ka
võimalustest   muuta   reegleid,   seadusi   ja   norme.   Kõigis   olukordades
tuleb   selle   moraalietapi   kohaselt   toimida   seaduse   järgi,   kuna
seadused on õiglased ja kaitsevad inimese õigusi.
Põhimõtte   moraali   teine,   moraali   arengu   kõrgeim   etapp   on   nn.
südametunnistuse   moraal.   Sel   juhul   määratletakse   õige   ja   vale
südametunnistuse järgi inimese poolt omandatud eetiliste põhimõtete
kohaselt. Nende põhimõtetega ollakse seotud. Sellisteks põhimõteteks
võivad olla õiglus, inimõigused, üksikisiku austamine, inimväärtuste
austamine,   võrdsus   jne.   Südametunnistusemoraal   võib   olla   ka
valitsevate   seaduste   ja   reeglite   vastane.   Ühiskonnas   või   koosluses
valitsevad   seadused   ei   taga   alati   näiteks   võrdsust   või   üksikisiku
austamist muutuvatest suhetes.
Moraali   areng   on   aeglane   arengutegevus.   Sageli   iseloomustavad
seitsmeaastase   moraaliotsused   sõnakuulelikkuse   etappi.
188
Kümneaastased   lahendavad   moraalseid   probleeme   veel   karistusi
vältides,   autoriteedikuulekalt   ja   oma   kasu   saavutades.
Põhimõttemoraal saab valitsevaks alles nooruses ja täiskasvanueas on
põhimõttemoraal   vägagi   üldine.   Südametunnistusemoraal   on
põhimõtteliselt lähedal arenguvõimalustele , mida praktikas sageli ei
esine.
Kuigi enamus noori on võimelised abstraktselt mõtlema ei jõua nad
sellele tasandile tõenäoliselt enne täiskasvanuiga. Enne kui inimesed
jõuavad autonoomse moraalse mõtlemiseni peavad nad ära tundma
moraalistandardite   loomuse.   Igal   kultuuril/   ühiskonnal   on   oma
arusaamine   sellest,   mis   on   õige   ja   vale   ning   ühe   kultuuri
väärtushinnangud võivad mõne teise kultuuri jaoks olla šokeerivad.
Noored   avastavad   kultuurierinevused   alles   eriala   õppima   asudes
( kõrgkoolides ).   Postkonventsionaalset   tasandit   esinebki   just
tudengitel. 
Uuringud on tõestanud, et on võimalik kaasa aidata noorte inimeste
liikumisele moraalitasanditel üha kõrgemale. Parim tegevus selleks on
noortele antud võimalus rääkida moraalsetest dilemmadest, osaleda
sellistel   aruteludel,   tutvumine   moraalselt   kõrgematel   tasanditel
asuvate täiskasvanutega
Harrastused
Kooliealine on tegutsev, tegev, kogev ja õppiv. Harrastused on üks viis
teostada   iseennast,   tutvuda   iseendaga   ja   veeta   aega   omaealistega.
Laps kogeb erinevaid tegevusi ja leiab endale mingisuguse harrastuse.
Harrastustel   on   eriline   tähendus   lapse   arengule   selle   erinevatel
etappidel  ja neisse tuleb suhtuda iga vanuseetapi arenguväljakutseid
arvesse   võttes.   Nii   vanematel   kui   hooldajal   on   oluline   tunda   lapse
arengut, et osata pakkuda arengule sobivaid väljakutseid last üle­ või
alahindamata.
Lapse   arengu   tundmisest   olulisem   on   ,   et   vanem   ja   harrastuste
juhendaja    tunnevad   iseennast   ja   oma   arenguetappi   hästi.   Seda
seetõttu,   et   täiskasvanu   siirdab   ebateadlikult   lapsele   oma   soovid,
189
unistused ja tunded. Harrastuste puhul tuleb alati lähtuda lapse oma
soovidest, innustusest ja huvist.
Lapse   arengus   puuduvate   tundmuste   ja   täiskasvanu   halva
enesetunnetuse   võib   tulemuseks   võib   olla   lapse   oma   isiksuse
purunemine. Lapselt nõutakse liiga palju, sellega tema eneseusaldus
ja usk oma võimetesse hajuvad. Temast kasvab pidevalt endalt liiga
palju   nõudev    pingutaja .   Kui   lapsele   püstitatud   eesmärgid   ei   vasta
üldsegi    arengutasemele ,   kaob   lapse   huvi   harrastuse   suhtes.   Kui
harrastus   on   vanema   või   juhendaja   oma   elamata   elu,   täitumata
unistus ,   pettumuse   või   auahnuse   tulemus,   ei   ole   küsimus   selle
lapsele sobivuses.
Mängueas   on   harrastusel   mängu   värving.   Võimlemine   on   lapsele
terviklik ja  mitmekesine  mäng. Laps elab esimesel loovuse ajal, mil
fantaasia lendab. Kõik loovust rikastavad ja toetavad harrastused on
mänguealisele   meele   järgi.   Laps   on   uudishimulik,   kogemis­   ja
seiklushimuline.
Mänguealise   sotsiaalsele   arengule   võib   harrastusest   leida   toetust
näiteks iseseisvumise arenguks. Laps, keda vanemad hoiavad kodus,
võib saavutada usalduse võõra inimese suhtes  käies  mänguringis või
trennis.   Erinevates   harrastusrühmades   õpib   laps   sotsiaalseid
põhioskusi.   Näiteks   jalgpallitrennis   õpitakse   andma   järge   teisele,
ootama, kuulama ja kaotama.
Harrastuste   juhendaja   võib   mänguea   lõpul   ja   varases   koolieas
pakkuda lapsele head ja sooja täiskasvanusuhet. Juhendajal võib olla
eriline   tähendus   mehe   või   naise   mallina,   kellega   laps   samastub.
Millist   mehe/naise   malli   pakutakse   juhendatavatele   on   küsimus,
millele igal juhendajal tuleb ise otsida ja leida vastus.
Mänguealise mõtlemist juhib taju. Kõik peab olema katsutav, nähtav,
tunnetatav.   Laps   mõtleb   nii   nagu   näeb   ja   kogeb.   Teadlikkus   ja
mõistmine   tundub   lapse   mõtlemises   puuduvat   .Näiteks   kui
suusavõistlusel   järjestatakse   võistleja   aja   järgi,   ei   suuda   laps   seda
mõista, sest tema jaoks on võitja see, kes esimesena ületas finišijoone.
190
On   vajalik   mõtiskleda   selle   üle,   millal   harrastus   võiks    sisaldada
võistlusmomenti. Mänguealise areng on väga terviklik. Selles toimub
küll   mõningaid   kõrvalekaldeid,   näiteks   ajutist   kasvu   aeglustumist,
elu­ olust  ja psüühilisest arenguetapist sõltuvalt. Halval ajal kaotatud
võistlus võib alandada last ja kaotada huvi harrastuse suhtes. Lapse
võime   teadlikult   mõjutada   sooritust,   valitseda   tundeid,   mõtteid   ja
tegevust   on   üsna   puudulik.   Võistluses   saavad   võita   vaid   kolm   ja
teised on  kaotajad . Kui tahetakse innustada last harrastustele, tuleb
vältida muserdavaid kogemusi ja püüelda selle poole, et laps kogeks
harrastuse kaudu palju positiivseid tundeid.
Mängueas ja varases koolieas on lapsel usk autoriteeti. Ta peab heaks
asju, mida vanemad ja õpetajad hindavad. Laps tegutseb meeldimaks
vanematele   ja   õpetajale.   Nii   valib   ta   sellise   harrastuse,   mida
väärtustavad isa, ema või õpetaja. Oma valikute aeg saabub hiljem,
nii 9 ­12 aasta vanuses.
Lapsel ei ole veel eriti hästi meeles toimuvad mõttetegevused. Tal on
raske   kujutleda   meeltes   asju,   mida   ta   ei   ole   kogenud   või   näinud.
Nendel aastatel läheb ta meelsasti tegelema harrastustega, et kogeda,
missugusena see tundub. Ka omade võimete ja jaksamise hindamine
on   veel   raske.   Laps   teeb   otsuseid   ja   moodustab   seisukohti   oma
kogemuse põhjal.
Koolieas   on   harrastusel   eriline   tähendus   kui   kanalina   lisandunud
tegutsemissoovile,   eneseteostamisele   ja   enesega   tutvumisele.   Lapse
oskused   eristuvad   ja   andekus   tuleb   selgemalt   esile.   Laste   huvide
objektid   on   nüüd   erinevad   ja   juhivad   teda   harrastuste   valikul.
Enesega tutvumine võib edukalt toimuda harrastuste kaudu.
Laps   õpib   kergesti   liigutuslikke   oskusi.   Liikumine   loob   võimalused
õppimaks keha tundma, nautima seda ja looma positiivseid kujutlusi
sellest enne murdeea muutusi.
Rühmas   tegutsemine   kasvatab   sotsiaalseid   oskusi,   empaatiat,
altruismi  ja moraali.  Koos  harrastusega  saab   õppida   vastutust,  elu
191
mängureegleid,   teiste   märkamist  ja  kuulamist.   Harrastusrühm   võib
olla ka toeks iseseisvumise arengule.
Kooliea   mõtlemise   areng   ja   fantaasiarikkus   toetavad   harrastusi.
Sisseelamisvõime   ja   loovus   rikastuvad   erinevate   eneseväljenduslike
tegevuste ja õpitavate harrastuste abil. Matkad, laagrid ja erinevate
oskuste   harjutamine  tutvustavad   lapsele   ümbritsevat   maailma   ja
loovad eeldusi selles toime tulemiseks.
9 ­12 aastaselt autoriteedi mõju väheneb ja laps teeb valikuid rohkem
oma   huvidest   ja   võimetest   lähtuvalt.   Mängueas   ema   või   isa
seisukohast   valitud   harrastused   võivad   jääda   kõrvale   ja   asemele
tulevad oma valikud. See kriitiline suhtumine eeldab siiski seda, et
lapsele antakse ruumi iseseisvumiseks.
Kooliealise   vanemad   on   tavaliselt   lähenemas   keskeale.   Kui   neil   on
palju   elamata   elu,   mida   nad  nüüd   lõpuks   kohtavad,   pannakse   see
ebateadlikult   lapse   õlule.   “Kuna   minust   ei   tulnud   kunagi
tippsportlast…”,   “kuna   minul   ei   olnud   raha   arvutiostuks…”   on
situatsioonid,   kus   täiskasvanul   tuleb   ise   toime   tulla   kriisiga   üle
kandmata tegemata töid ja saavutamata unelmaid lapsele.
Et harrastus oleks kooliealisele isiksuse arengut toetavaks, peab ta
lähtuma lapse enda huvist ja soovist sellega tegelda. Harrastusel tuleb
toetada lapse  andekust rohkelt ja mitmekülgselt ja olla vastav lapse
arengutasemele. Harrastustele ja koolile lisaks peab jääma aega vaba
aja tegemisteks, mängimiseks ja unistusteks. On hea, kui harrastused
sisaldavad   positiivset   kogemust,   toimetuleku,   oskamise   ja    osavuse
tunnet.   Siis   moodustab   see   lapse   enesetunde,   isiksusliku   kasvu,
iseseisvumise ja enesetundmise toe.
 Ülesanne: 
Tuleta meelde oma elu kooliealisena. Joonista omale 
olulised kohad nagu kool, kodu, sugulaste pere, harrastus,
raamatukogu jne. Mõtle, kuidas tundsid ennast nendes 
kohtades. Millest moodustus isiksuse tugi, mis purustas 
enesetunnet?
 Ülesanne: 
192
Otsi üles kuue esimese kooliaasta pildid. Pane need 
ajalisse järjekorda. Milliseid muutusi märkad? Mida 
räägivad sulle ilmed, olemus ja asendid saadud 
kogemustest?
193
Noorus 12/13 – 20/25 aastat
Nooruse arenguväljakutsed
Noorust  on raske piiritleda kindla vanusevahemikuga. On ka raske
leida üldiseid kriteeriume selle kohta, kes on noor ja kes täiskasvanu.
Tavaliseks täiskasvanu mõõduks on 18. eluaasta, seksuaalne küpsus,
tööelu    alustamine,   võime   võrdseks   armastussuhteks   ja
hoolitsemiseks.
Noorus   on   lapsepõlve   ja   täiskasvanuea   vahele   jääv   eluetapp.   Seda
võidakse vaadata kui 13 aastaselt algavat ja täiskasvanueaga, 20. ­25.
eluaasta   vahel   lõppevat.   See   on    üleminekuperiood    lapse
täiskasvanustsõltuvusest   täiskasvanu   iseseisva   eluni.   Nooruses
areneb inimene seesmiselt iseseisvaks ja ühiskond esitab talle uued
ülesanded.
Vanemad   ja   kool   ootavad   vastutustunnet,   kriitilisust,   iseseisvaid
otsustusi,   elukutsevalikut,   edu   õpingutes   jne.   Kool   ja   kasvatus   on
kuidagi   pikalt   kinni   täiskasvanute   juhitud   tegevustes.
Omaalgatuslikule ja ühisvastutusega tööle ei ole ruumi jäetud. Noor
peab   tegutsema   koolis   antud   reeglite   kohaselt,   õppima   ettenähtud
õppeaineid   ettenähtud   järjekorras   jne.   Kodu   poolt   määratakse
kojutuleku ajad ja ajakasutus. Noore vaba aja veetmist kontrollitakse
ja omade seisukohtade kuulda võtmine ja teda huvitavatest asjadest
vestlemine põrkub vanemate kõiketeadmise vastu.
Nooruse arengukriis võimaldab siirdumist lapsest täiskasvanuks. See
puudutab   noort   ennast,   tema   peret   ja   keskkonda,   mis   on   noorega
seotud. Noorusea kriisis lahendatakse esmalt käesoleva hetke  asju,
näiteks   väliseid   arenguülesandeid.   Sellised   on    muuseas    kodust
eemaldumine,   oma   koha   leidmine   ühiskonnas   ja   suhete   loomine
mõlema sugupoolega.
Teiseks   otsitakse   nooruseea   kriisis    lahendust    sellistele   lapseea
konfliktidele,   sisemistele   arenguväljakutsetele,   nagu   sooidentiteedi
konstrueerimine  ja psüühiline iseseisvus. Noorus on  teine võimalus.
Varase lapseea ahistused ja probleemid tulevad nüüd esile uuel viisil.
194
Arengus   korduvad   lapse  psühholoogilise   sünni   etapid,   eraldumine,
iseseisvumine   ja   identiteedi   loomine.   Noorus   on   inimese   teine
iseseisvumisetapp.
Havighurst   on   esimesena   määratlenud   selgesti   nooruse
arenguväljakutsed aastal 1955. Need on järgmised:

Uute   ja   küpsete   suhete   loomine   mõlemat   sugupoolt
esindavate eakaaslastega

Sotsiaalselt heakskiidetud täiskasvanuliku soorolli omaks
võtmine

Oma   füüsiliste   piiride   heakskiitmine   ja   oma   keha    tegus
ärakasutamine

Emotsionaalne   iseseisvumine   nii   vanematest   kui   teistest
täiskasvanutest

Majandusliku sõltumatuse ja kindluse loomine

Elukutse valimine ja selleks valmistumine

Abieluks ja pereeluks valmistumine

Ühiskonnas   toimimiseks   vältimatute   intellektuaalsete
oskuste ja mõistete moodustamine

Sotsiaalselt   vastutavale   käitumisele   püüdlemine   ja   selle
eesmärgistamine

Ideoloogia   moodustamine   ehk   elu   juhtivate   väärtuste   ja
eetiliste põhimõtete omaks võtmine
 Ülesanne: 
Missuguses arenguväljakutses  on sinu arvates toimunud
muutus 50ndate  ja 90ndate  aastate vahel? Missuguseid
nendest arenguväljakutsetest oled ise saavutanud ja mida
ei ole, milliste väljakutsetega teed veel tööd? Missugused
Havighursti poolt nimetatud arenguväljakutsetest on sinu
arvates sisemised ja missugused välised?
195
Nooruse kriisid
Nooruse kriisi võib jagada kolme etappi, millel igal on oma sisuline
tähendus,   igasse   kuuluvad   erinevad   arenguülesanded.   Esimene,
inimsuhete kriis, siirdub 13. ja 16 eluaasta vahele. See on noore
iseseisvumine autoriteedist, eelkõige vanematest, kelle suhtes lapsel
on   tugev   sõltuvus.   Nüüd   muutuvad   oluliseks   oma   ihalused   ja
eakaaslased. Seda etappi nimetatakse murdeeaks ehk puberteediks.
Murdmine   viitab   muutumise   kriisile,   kus   endised   suhted,   suhe
iseendasse,   autoriteeti   ja   ühiskonda   muutub   põhimõtteliselt.
Puberteet sõna on pärit ladina keelest sõnast pube `rtas, mis tähendab
suguküpsust. Puberteediga seondub võimas füüsiline muutus.
Nooruse   keskmine   etapp,   identiteedikriis,   mahub   aastate   16   ­19
vahele.   Noor   teeb   tööd   iseendaga,   esitades   küsimuse  kes   ma   olen,
milline on minu koht ühiskonnas, mida ma  elult  tahan? Murdeea poolt
kaasnev   eraldumine   vanematest   võimaldab  mina  ülesehitamist
iseseisvale autoriteedist sõltumatule põhjale.
Viimane, noorusea ideoloogiline kriis, on täiskasvanuetapi künnisel,
19­20/25   eluaasta   vahel.   Kui   noor   on   iseseisvunud   vanematest   ja
tema oma  identiteet on võimendunud  ja kinnistunud,  on ta valmis
mõtlema isiklikule maailmapildile ja oma suhtele sellesse. Ta püüab
leida   lahendust   oma   suhtumistes   ideoloogiatesse,   elunähtustesse,
moraaliküsimustesse jne.
Noorusea kriisid ehituvad üksteise toetusel. Vajatakse iseseisvumist
vanematest   enne  mina   leidmist    ja   tugevnemist.   Vajatakse  mina
selginemist enne maailma ja ideoloogiasse suhtumise lahendamist.
Inimsuhete kriis, 13-16 a., murdeiga
Füüsiline areng
Noore arenguülesandeks on leppida füüsiliste muutustega iseeneses
ja luua käsitlus oma muutunud kehast. Noor peab olema võimeline
liitma   kehakujutluse   positiivselt   oma   käsitlusse   iseendast.   Sellesse
etappi   kuulub   varajase   bioloogilise   murdeea   füüsilised   muutused.
196
Üheski teises arenguetapis ei toimu kehas nii palju tormilisi muutusi
nii lühikese ajaga kui nooruses.
Suguhormoonid mõjutavad primaarsete sootunnuste arengut. Selle all
mõeldakse   suguelundite   arengut.   Hormoonid   mõjutavad   ka   näiteks
sekundaarsete   sootunnuste   arengut.   Need   on   tüdrukul   näiteks
rindade   kasv,   karvade   kasv   ja   puusade   laienemine.   Poiste
sekundaarseteks sootunnusteks on näiteks karvakasv, häälemurre ja
lihaste kasv.
Põhjamaades   algab   murdeiga   12.­13.   aastate   vahel.   Tüdrukute
murdeiga   algab   1­2   aastat   poiste   omast   varem.    Murdeeaga    liitub
võimas kasv pikkusesse, mis algab tüdrukutel varem. Näiteks soome
tüdrukutel algab menstruatsioon 13 aastaselt (sada aastat tagasi oli
keskmine   vanus   16,5   aastat   ja   1910.   aastal   15   aastat).   Kõigis
füüsilistes  muutustes on individuaalsed erinevused suured.
Füüsiliste   piiride   muutumisega   kaasnevalt   kogeb   noor   ennast
kohmaka ja ebakindlana. Nii nagu ta vaimselt kohaneks uue kestaga.
Selles tasakaaluta etapis noor hämmeldub, muutub araks, häbeneb ja
on uje. Ta hoidub lähedasest füüsilisest kontaktist. Noor vajab aega,
õppimaks   tundma   ja   leppima   kehaga,   mis   sisaldab   endas   ka
naiselikke ja mehelikke tunnuseid.
Noore   keha   muutustesse   tuleb   suhtuda   positiivselt   ja   loomulikult.
Puutumatuse   soovi   tuleb   austada.   Mõistva   suhtumisega   toetatakse
noore   sooidentiteedi   kasvu.   Ürgsetes   hõimudes   oli   näiteks
menstruatsiooni   algus   suur   pidu.   Tüdrukust   oli   kasvamas
sünnitamisvõimeline   täiskasvanu.   Läänemaade   tüdrukute
menstruatsiooni ja poiste seemnepursetesse suhtutakse negatiivselt,
isegi häbiga. Kas poleks aeg muuta suhtumist?
Seksuaalsus
Seksuaalsusel   on   elav   jõud.   See   on   elu   eeldus   ja   ülalhoidja.
Seksuaalsuses   peegeldub   inimese   terviklikkus,   inimene   füüsilise,
psüühilise ja sotsiaalse olendina. Seksuaalsus kasvab ja areneb kogu
elu   jooksul.   See   on   erinev   ja   sel   on   eriline   tähendus   arengu   eri
197
etappidel. Seksuaalsetes suhetes kinnistuvad mitteverbaalsed, vähem
teadlikud   inimlikud   küljed:   puudutus,    soojus    ja   lähedus.   Need
aluselemendid on olemas sünnijärgselt.
Seksuaalsuse   ärkamine   on   olemuslik   osa   murdeeast.   Uus   ja
tundmatu   kogemus   nii   hirmutab   kui   ahvatleb.   Noore   seksuaalne
areng põhineb varasemal lapseea kogemusel. See, kuidas last mõisteti
ja   koheldi   seksuaalse   olendina,   mõjutab   tema   hilisemat
seksuaalsuhet   ja   armuelu.   Imiku   oraalne   rahuldatus   ja
põhiturvalisus, väikelapseea iseseisvumine, oma kehaga tutvumine ja
lapse  poolt saadud ihaldatus on kõik olulised tegurid seksuaalsuse
arengus.   Mänguea   soorollide   mõistmine,   tüdrukuks   ja   poisiks
olemisega tutvumine ja oidipaalse perioodi kogemused on selle arengu
osadeks.
Oidipaalse   perioodi    pooleli    jäämine   võib   tekitada  tüdrukule   raskusi
oma   naiselikkusega   leppimisel.   Tüdrukut   võib   näiteks   tõmmata
poisilikkus,  mis   toimib   defensiivsusena   naiseks   kasvamise   ahistuse
vastu. Tüdruk võib ka uuesti takerduda vanematesse ja loobuda nii
oma naiselikust suhtest meestesse.
Noorte   terve   ärkav   seksuaalsus   otsib   väljapääsu   erinevatel   viisidel.
Sooline   huvi   väljendub   keelekasutuses   ja   oma   kogemustega
kelkimises.   Soolist   uudishimu   ja   rahuldust   otsitakse   lehtedest,
filmidest, videotest ja piltidelt. Soolist käitumist ja rahuldust otsitakse
eneserahuldamise, kaugarmastuse ja sõprussuhete kaudu.
Noorega suhtlevatel täiskasvanutel tuleb eelkõige mõelda oma suhte
üle seksuaalsusesse. Tal tuleb mõelda, mida seksuaalsus talle endale
tähendab, mis tundeid see äratab ja kuidas ta kogeb ennast mehe või
naisena.   Terve   seksuaalse   arengu   toeks   vajatakse   täielikult   ja
tasakaalukalt seksuaalsust mõistvat täiskasvanut.
Mõtlemise areng
Lapse noorusesse siirdudes areneb tema mõtlemine uuele tasemele.
Konkreetsete   operatsioonide   abil   mõtlevast   kooliealisest   saab
mõtlemises    abstraktseid   mõisteid  kasutav     noor.   Abstraktsus
198
tähendab mittetajutavat, puhtalt mõttetegevuse teel loodud käsitlusi.
Sõna algupära  tuleb ladinakeelsest sõnast absta `here, mis tähendab
taju tervikust eraldamist.
Noor   saab   nüüd   kasutada   mõttevaramut   sellega   kaasnevate   väliste
tegevusteta. Ta ei vaja enam mõtlemise aluseks ainult konkreetseid
objekte. Noor suudab käsitleda asju, mis ei ole käega katsutavad ja ta
suudab kujutleda ka ebatõenäolisi asju. Ta ei ole kinni konkreetses
tegelikkuses.
Kooliealine   laps   suudab   näiteks   induktiivselt   mõelda   toetudes   oma
kogemustele.   Noor   suudab   nüüd   ka   deduktiivselt   mõelda.   See
tähendab   üldiste   seaduspärasuste   kohandamist   üksikutele
juhtumitele.   Noor   on   võimeline   nüüd   tegelema   otsustamisel   ka
kriitiliste   hinnangute   andmisega,   probleemide   püstitamise   ja
lõppotsuse   tegemisega.   Need   tegevused   meenutavad   teaduslikku
mõtlemisviisi.
Noored   püstitavad   probleeme,   arutavad   lahendusvariante   ja   teevad
valikuid. Noor võib mõelda erinevate põhjuste ja tagajärgede suhete
üle, ainuüksi oma peas. Ta suudab pidada meeles paljusid olukorda
puutuvaid   tegureid   ja   vaadelda   asja   erinevatest   vaatenurkadest.
Asjade   uurimisväli   laieneb   ja   suudetakse   juhtumeid   viia   üksikult
üldisele tasemele.
Abstraktse   mõtlemise   võime   peegeldub   noore   elu   kõikidel   aladel.
Muuseas ka võrdluskujutluste kasutamine on võimalik. Noor suudab
kujutada sõnade, piltide, helide abil tundeid, kogemusi ja mõtteid.
Abstraktse mõtlemise võime peegeldub kõnes. Noored kasutavad nüüd
verbe,   mis   kirjeldavad   seesmisi   psüühilisi   tegevusi.   Keel   muutub
endisest olulisemaks mõtlemise vahendiks. Mida kõrgemale tasemele
noor   suudab   mõistetesüsteemi   konstrueerida,   seda   abstraktsemale
tasemele   tema   mõtlemine   edeneb.   Keelde   ilmuvad   abstraktsed
mõisted, nagu kannatus, armukadedus, solidaarsus, empaatia jne.
Noore   võime   mõelda  formaalsete   operatsioonide   tasemel  areneb
selle kaudu, et ta saab osaleda vestlustes, otsustamises, seisukohtade
199
vahetamises   ja   hinnangute   andmises.   Kui   talle   antakse   võimalus
seisukohtade    esitamiseks ,   selle   kriitiliseks   aruteluks   ja   ka   selle
muutmiseks,   õpib   ta   heaks   kiitma   oletusi   väitluse   alusena.
Abstraktset   mõtlemist   toetavad   probleemsituatsioonid,   kus   noor
püüab ise leida lahendust oma kogemustele toetudes. Sama olulised
on   nii   õiged   kui   valed   lahendused.   Valede   lahenduste   kriitiline
hindamine,   nendest   rääkimine,   kaalumine   ja   loobumine,   ka   uute
lahenduste otsimine arendab mõtlemist. Õigete mõtete kordamine ei
korva  otsustamist ega toeta selle õppimist.
Abstraktne   mõtlemine   võimaldab   arutlust   identiteedi   üle.   Noor,
otsides  lahendust sellele, missuguseks isiksuseks ta on kasvanud ja
missugused   on   tema   elu   eesmärgid   ja   soovid,   vajab   abstraktse
mõtlemise   võimet.   Isiksuse   arengut   mõjutab   teadusliku   tegevuse
arenemine   mõistelisele   tasemele.   Võimalikuks   saab   omade   mõtete,
tunnete ja kogemuste  arutamine , käitumise põhjuste ja tagajärgede
üle   mõtlemine.   Noorusega   kaasnev   maailmapildi   loomine   eeldab
samuti mõistelist mõtlemist.
Sotsiaalsetes suhetes annab abstraktne mõtlemine võimaluse uurida
asju   paljudest   vaatenurkadest.   Noor   elab   sisse   teise   olukorda   ja
arutleb näiteks suhtlemise õnnestumise ja ebaõnnestumise põhjuste
üle. Mõtlemise arengu kaudu edeneb moraali areng.
Abstraktsele   mõtlemisele   siirdumine   toimub   etapiti.   Areng   jätkub
täiskasvanueas.   Formaalsete   operatsioonide   tasemele   siirdumine   on
seotud koolitusega. Kõik tänapäeva haridussüsteemis õppijad ei jõua
siiski abstraktse mõtlemise tasemele või ulatuvad  selleni  vaid osadel
aladel.
Isiksuse areng
Murdeea arenguväljakutseks   on  tutvuda muutunud  identiteediga ja
liita   sellega   soolise   arenguga   kaasnev   mehelikkus   või   naiselikkus.
Noor   otsib   iseennast.   Ta   peab   iseennast   ainulaadseks,   eriliseks
isiksuseks, kellel on oma omadused. Kujuneb isiksuse joontele omane
püsivus.   Noor   tajub,   et   ta   käitub   iseendale   omasel   viisil   kõikides
200
suhetes.   Seletusi   sellisele   käitumisele   otsitakse   iseendast   mitte
väljapoolt.
Oma   isiksuse   ainulaadsuse   otsimine   ja   leidmine   on   pikk   protsess,
millele loob aluse murdeeas toimuv äge areng. Mõtlemise arenemine
abstraktsele   tasandile   võimaldabki   arengu.   Noor   tahab   õppida
tundma   iseennast   ja   vajab   selle   ülesande   jaoks   võrdlusrühma.
Varajase   nooruse   oluline   mõõdupuu   on   see,   kuidas   teised   noored
temast   mõtlevad.   Enesetunnetuselt   on   noor   rühmast   sõltuv.   Ta   on
alles eneseteadvustamise künnisel.
Murdeealisel   on   soov   kujundada   isiksuse   piire,   ta   on   ebakindel   ja
tundlik   hinnangute   suhtes.   Ta   ei   suuda   panna   tähele   situatsiooni,
kus   need   hinnangud   sünnivad.   Murdeperioodil   imeb   noor   endasse
kõik   tema   kohta   öeldu.   Seetõttu   tundub   noorele   kokkupuude
hinnanguga   vanema,   õpetaja   või   muu   täiskasvanu   poolelt   raskelt
talutav.
Noored   liidavad   kogemuste   abil   saadud   tunded   isiksuseks.   Nad
suhtuvad   võimsalt   edusse   ja   ebaõnnestumistesse   ega   suuda
analüüsida   nende   põhjuseid.   Negatiivsed   kogemused   tekitavad
tundeid   oma   halbusest   ja   positiivsed   oskuslikkusest   ja   veetlusest.
Näiteks halvasti koolis toime tulev noor kogeb ennast olevat halva ja
ebaõnnestunu ka mujal. Edu mingilgi elualal loob tunde  heast  minast.
Noore   käsitlus   iseendast   on   kõikuv   ja   situatsioonitundlik.   Oma
halvaksolemise,  ebakindluse   ja ahistuse peegeldamine  keskkonnale,
vanematele, teistele täiskasvanutele ja kogu ühiskonnale on tavaline.
Noore arvates võib maailm tunduda ahistava paigana ja täiskasvanud
vastikutena.  Seejuures kogeb ta selles keevalises etapis neid tundeid
iseendas.
Me oleme näinud kuidas lapsed  arenevad täielikult egotsentrilistest
olevustest,   kelle   huvi   ei   ulatu   kaugemale   kui   omaenda   nina,
inimesteks,   kes   on   võimelised   lahendada   probleeme,   analüüsima
moraalseid   dilemmasid   ning   kujutlema   ideaalseid   ühiskondi.   Siiski
jääb   noore   mõtteviis   sageli   mingil   määral   imelikult   ebaküpseks.
201
Noored   kaotavad   sageli   reaalsustaju   ning   tunnevad,   et   “niimoodi
mõeldes   see   niimoodi   toimubki”   ning   et   kui   nad   midagi   usuvad
piisavalt tugevalt, saab see tõeks, ilma, et ise peaks midagi selle heaks
tegema. Noored kalduvad olema äärmiselt kriitilised (eriti vanemate ja
teiste   autoriteetsete   isikute   vastu),   vaidlushimulised,   iseteadlikud,
enesekesksed, kõhklevad ning silmnähtavalt silmakirjalikud.
Elkind   (1984)   kirjeldab   erinevaid   mõtteprotsesse,   mis   on   noorukite
isiksuse kujundajad ning mis peegeldavad egotsentrismi. Nendeks on:
 Vigade leidmine autoriteetsete inimeste juures – noortele on omane
ideaalse   maailma   kujutlemine.   Sellega   seoses   märkavad   nad,   et
varem ülistatud inimesed ei ole tegelikult ideaalsed. Nad üritavad
reaalsust   fantaasiamaailmale   lähendada   vigadele   osutamisega.
Lapsevanemad,   kes   ei   võta   nende   kritiseerimist   isiklikult,   vaid
vaatavadki   sellele   kui  vajalikule   staadiumile   nende   tundelises   ja
sotsiaalses arengus, suudavad vastata taolistele kommentaaridele
faktidega, et keegi ei ole täiuslik (isegi mitte teismeline!).
 Vaidlushimu  – noored  suudavad märgata  paljusid nüansse.  Kui
täiskasvanud   julgevad   asuda  vaidlusse   ka  nende   tõekspidamiste
vastu   selle   asemel,   et   vältida   diskussioone   isiksuse    teemadel ,
aitavad   nad   noorel   oma   analüüsivõimet   arendada   ilma
perekonnaga tülli minemata.
Sotsiaalne areng
Üheks   murdeea   olulisemaks   väljakutseks   on   eraldumine
täiskasvanutest,   eriti   vanematest   ja   saavutada   sõltumatus.   Lisaks
sellele tuleb noorel olla võimeline looma tasakaalukaid sõprussuhteid.
Murdeeale   annabki   värvuse   vanematest   vabanemise   püüdlus   ja
sirutumine   uute,   väliste   inimsuhete   poole.   Noor   elab   tulevikus,
ootustes ja unelmates. Seesmised kujutlused vanematest muutuvad.
Latentsieas   vabastatud   samastumine   muutub   realistlikuks   ja
hindavaks.   Noor   kogeb   nüüd   vanemat   nii   kaitsjana   kui   hinnangu
202
allikana .   See   väljendub   armastuse   ja   vihkamise   vaheldumises
käitumises.
Noor   vajab   nii   viha   kui   armastust   vanemate   vastu,   et   kasvada
turvaliselt   iseseisvaks.   Vanematega   liituv   armastus   ja   turvalisus
muutub   siseseks   ja   selle   kaitse   all   püütakse   iseseisvuda.   Noor
püüdleb   protestides   pääseda   vabaks   sõltuvusest   leidmaks   oma
identiteet. Ainult selle protesti kaudu saab tulla välja see, mis on just
noorele   endale   omane.   Kui   laps   loobub   vanematest
samastumisobjektidena, otsib ta neid kodust väljastpoolt. Noor otsib
inimest, keda ta saaks ihaldada ja idealiseerida vanemate asemel. Nii
hakkab ta vähehaaval võtma oma valdusse oma elu.
Eraldumises vanematest ja  püüdes  kohaneda muutunud välimusega
kogeb   noor   turvalisuse   puuet   ja   turvalisust   eakaaslastelt.
Noortekultuur  ja eakaaslaste rühmad on nüüd olulised ja viivad noore
arengut   edasi.   Samasugused   kombed,   riietumine,    muusika    ja
huvialad    ühendavad   noori   turvaliseks    rühmaks    täiskasvanutest
eemale. Muusikat, tantsu, liikumist ja rütmi võidakse kogeda tugevalt
ühendava tegurina, kaitsena.
Kui   murdeealine   saab   turvaliselt   kasvada   vastutustundlikuks
täiskasvanuks,   on   noore   probleemid   väiksemad   ja   tema   suhe
ühiskonda   probleemitu.   Kui   ümbruskond   ei   ole   noore   jaoks
heakskiidetud koht, kui ta ei ole vajalik ja hinnatud, ta kogeb, et ei
kõlba kuhugi, ei ole piisavalt hea ega kuulu kuhugi, saab ta viga ja
otsib oma  minale  tugevust kampadest, alkoholist,  narkootikumidest ,
nugadest ja kettidest.
Lääne   kultuuris   on   noortele   pakutud   kaubanduslikult   loodud
sümboleid.   Sellisteks   on   noorte    muusika ,   riided,   juustemood   jne.
Äärmisel   juhul   ei   olegi   noorusel   ühiskonnas   muud    kasutust    kui
kaubanduslik   väärtus.   Kui   noor   ei   saa   muul   moel   kogeda   enda
vajalikkust  ja heakskiitu, võib saada ainukeseks olemise viisiks olla
olemas noortekaupade kaudu. Need tarbed ei moodusta terve noore
puhul kogu elu sisu.
203
Tänapäevases    vormis   on   noortekultuur   üsna   uus   ilming.   Selle
sündimist   on   mõjutanud   noorusea    pikenemine .   See   on   tingitud   nii
puberteedi    varajasemaks   muutumisest,   kui   kooliskäimise   aja
pikenemisest.   Noorus   algab   varem   ja   astumine   täiskasvanu
täisvastutusega ellu on siirdunud hilisemaks. Sellele tühjale kohale
on   sündinud   noortekultuur,   mis   teenib   selle   eluetapi   vajadusi.
Täiskasvanuks saades võib noor loobuda noortekultuuri kaitsest.
Noortekultuuride   tavad  erinevad  täiskasvanute  tavadest.  Oluline  on
välimus,   riietumine   ja   noortele   omane   käitumine.   Noortemood   ja
­muusika on täiskasvanute arvates ärritav. See on noorte viis öelda ei
vanemate   mõttemaailmale,   väärtustele   ja   normidele   ja   ehitada   oma
tulevikku.
Muusikal    on   keskne   positsioon   noortekultuurides.   Oluliseks
ülesandeks   on   nooruse   kriisi   läbimise   ja   täiskasvanuks   saamisega
kaasnevate   raskuste    võitmine .   Muusika   võib   olla   kaitse,   peidupaik
ahistavate   tunnete   ja   kogemuste   eest.   Muusika   kaudu   saab   noor
väljendada   halba   tuju,   muserdavaid   ja   konfliktseid   tundeid,
selliseidki,   mille   väljendamisele   keele   abil   pole   ta   veel   suuteline.
Noortemuusikat   iseloomustab   veel   rõhutatud   emotsionaalsus.
Muusika mõjutab seega noorte tundeid ja minapilti ja väljendub selle
kaudu. Nii toimib see ühe teena oma identiteedi otsimisel. See on viis
väljendada oma eraldumist kodu piiridest.
Noore ideaalid saavad naiselikud ja mehelikud jooned. Nooruses saab
ideaalmina lõpliku kuju. Oma naiselikkust ja mehelikkust arvustab
noor   vaadeldes   oma   peegelpilti   ja   tutvudes   uuesti   kehaga.   Oma
naiselikkust   /   mehelikkus   peegeldatakse   ka   eakaaslaste   rühmas.
Sealt   saadakse   tagasiside   iseendast   kui   oma   sugupoole   esindajast.
Kehalisus ja keha muutused toovad noorele palju rõõmu ja rahuldust
kui ka ebakindlust ja muret.
Suhted   vastassugupoolega   toimuvad   esmalt   fantaasia   tasandil,
armumisena   kaugetesse   iidolitesse.   Nende   ülesandeks   on   olla   nii
armastamise   ja   ihalemise   kogemuse    objektiks    kui   seksuaalse
204
ärkamise  voolukanaliks. Armumine ja ihalemine on uus, kütkestav ja
hirmutav  kogemus.   Kättesaamatusse  iidolisse  on  turvaline  armuda.
See suhe ei saa viia tegeliku, seksuaalse armastussuhteni. Selles ei
saa   kunagi   tõeliselt   pettuda.   Iidoliga   elab   noor   turvaliselt   läbi
vaimustavaid   seksuaalfantaasiaid.   Oma   sooidentiteet   peaks   olema
küll   kindel   enne   kui   tegelik   seksuaalsuhe   on   võimalik.
Fantaasiasuhted on osaks selle arengus.
Nooruse varajane periood sisaldab lapsepõlvest loobumise kurbust ja
noorusega kaasnevate muutustega kaasnevat vaeva. Tulevikus ootav
täiskasvanuks   olemine   tundub   hirmutav.   See   kõik   kulutab   palju
energiat. Pole imestada, et noor tahab aeg­ajalt olla üksinda ja püüab
unistuste,    päeviku ,   luuletuste   või   muusika   abil   leida   iseennast   ja
arendada   suhtumist   oma   sisemise   poolega.   See   on   tema   viis   teha
väärtuslikku psüühilist tööd. Sageli kulutab see töö energiat nii palju,
et   seda   ei   taha   enam   jääda   elu   muude   külgede   jaoks.   Meelsamini
nõjatutakse   kui   seistakse    sirgelt ,   koolis   toimetulek   väheneb,   mõni
harrastus ununeb jne.
Varajase   noorusega   on   seotud   vägivalla   sh    kiusamise    sagenemine
koolis. Ühelt poolt on selle taga vajadus varajasele noorusele omaseid
sisemisi konflikte lahendada (olles enesekeskne, siis väljapoole), teiselt
poolt   muutused   keskkonnas   (käitumismudelite   suurenenud
agressiivsus,   ühiskonna   normide   keerustumine,   mis   teeb
sotsialiseerumise raskemaks jne).  
Kiusamise tunnused:
 Jõuvahekord ­ võimhirm ­ (erinevus vanuse, suuruse,
eakaaslaste teotuse, staatuse vm. osas) 
 Pidev kahjustamine (tavaliselt korduv tegevus) 
 Mõju ja tagajärgi võib omada ka ühekordne tegevus! 
 Tahtlik tegevus
205
Teket   soodustavaks   on   üldine   stress,   pere   distress,   supervisiooni
(tagasiside ja kontrolli) puudumine, klassi suurus jne.
Täiskasvanu ja murdeealine
Murdeeaga   liidetakse   sageli   negatiivseid   omadussõnu   nagu  halb,
raske,   agressiivne  jne.   Murdeiga   peetakse   negatiivse   värvinguga
arenguperioodiks. See mõjutab seda, kuidas vanemad ja noored ise
kogevad murdeiga. Murdeiga on raskus, nõudev aeg, hirmutav asi jne.
“Põhikooli   lõpus   on   kõige   raskem   õpetada,   sest   seal   õpivad   kõige
raskemas murdeeas olevad noored” öeldakse. Keskkond on oluliseks
peegliks   noorele,   moodustamaks   käsitlust   iseendast.   Kui   temalt
oodatakse   kohanematust,   raskusi   ja   probleeme,   võib   neid   sellega
seoses veelgi lisanduda. Ta peab lausa olema raske ja kohanematu
kui ta on noor.
Murdeiga on siiski positiivse kasvu ja arengu aeg.
See loob võimaluse kasvada täiskasvanuks ja lapsevanemaks. See on
etapp, mil lapseiga jääb selja taha ja elus avanevad uued võimalused
otsida   ja   teostada   oma   elu.   Positiivne   asend,   mõistev   suhtumine
murdeikka ja murdeealisse aitab kohtuda selle eluperioodiga koolis,
kodus ja vabal ajal.
Kui räägitakse murdeea “raskustest” ei ole küsimus vaid noore sees
olevatest raskustest, vaid ka neist vastuoludest, mis tekivad noore ja
keskkonna   vahel.   Nende   raskustega   saab   midagi   ette   võtta.   On
mõttetu haletseda kooli, kus õpivad kõik vanemas keskastmes olevad
murdeealised.   Selle   haletsemisega   võetakse   ära   arenguvõimalus,
öeldakse just nagu, et sinna ei saa midagi parata. Noor ei saa. Tal on
vaja kasvada iseseisvaks. Aga koolile võib. On põhjust arutada, kuidas
kooli arendada, et see paremal viisil toetaks noore arenguetappi ja et
vastuolu noore ja keskkonna vahel väheneks.
Samuti on lood peres. Kui murdeealine tekitab suurt muret, raske 
eluetapi, pidevaid tülisid, jätkuvaid lahkhelisid, hirmu, ahistust jne, 
on vajalik midagi ette võtta. Kogu perel on siis vajalik mõelda, millest 
206
probleemid tulenevad, mida peaks peres muutuma, et noore kasvu 
saaks paremini toetada kellegi heaolu ohtu seadmata.
Noorel on raske taluda tema kohta käivaid hinnanguid. Ta kogeb seda
väga jõuliselt ja reageerib sageli kontrollimatute tundepursetega. 
Kasvades välja sõltuvussuhtest täiskasvanuga annab siiski noor ise 
hinnanguid täiskasvanule ja täiskasvanu maailmale. Kasvataja 
küpsus ja noore käitumise mõistmine on vajalikud.
Lapseiga   peegeldub   nooruses.   Varem   kogetud   või   kogemata   jäänud
iseseisvumisprotsessid avaldavad mõju. Pere, kus laps ei ole saanud
tuua esile oma mina tahtmiste kaudu, murdeiga on tema jaoks teine
võimalus iseseisvuda. Sageli on murdeiga sellises peres võimas kriis,
kus noor mässab tugevalt vanemate vastu. Kui selline  vastuhakk  ei
ole võimalik või seda takistatakse iseseisvumine seiskub.
Noore   käitumise   mõistmine   ei   tähenda   selle   heakskiitmist.
Täiskasvanul   ei   ole   põhjust   nõustuda   kogu   protesti   ja   vastuhaku
käitumisega, mida noor temale suunab. Kuid on alati vajalik mõelda,
kui palju mässu on vajalik, et iseseisvumine saaks võimalikuks. Viis
kuidas   täiskasvanu   reageerib   noore   hinnangute   andmisele   ja
vastutusele on olulise tähendusega. Täiskasvanu küpsust mõõdetakse
nüüd sellega, kuidas on ta ise suutnud läbida oma kasvu iseseisvaks,
iseennast tundvaks ja iseendale lootvaks isiksuseks. Lapsik, ründav,
impulsiivne, kontrollimatu, järeleandlik või alistav suhtumine ei aita
noort tema tundepursetes.
Noor vajab lähedale turvalist täiskasvanut. On oluline, et täiskasvanu
ei   oleks    ülitundlik    noore   kriitikale,   ei   saa   sellest   haiget   ja   säilitab
enesevalitsuse. Täiskasvanuks ja lapsevanemaks olemine tähendavad
ka   turvaliste   piiride   seadmist,   mis   põhinevad   ühistel   aruteludel   ja
lepingutel. Sellisel moel saab noor õppida väljendama omi seisukohti,
muutuda   kuulatavaks   ja   kuulama,   võtta   vastutust   ja   seda   ka
kandma.
Tegutsedes koos iseseisvuva noorega lahendab täiskasvanu läheduse
ja   kauguse   küsimust   .   Iseseisvuv   noor   otsib   iseennast   ja   kaugust
207
vanematest.   Ta   lööb   ukse   enda   järel   kinni   ega   räägi   kõikidest
kogemustest. Ta ehitab tara iseenda ja täiskasvanu vahele, saamaks
paremini   leida   oma   ala,   iseennast,   täiskasvanust   erineva  mina.
Uudishimu,   noore   asjade   katsumine,   toa   kontrollimine,   riietuse
määramine   jne.   on   asjad,   kus   piiri   täiskasvanu   ja   noore   vahel
rikutakse ja noor kogeb seda haavamisena. Noore asjad, riided, tuba,
sahtlid, vihikud,   päevikud,  kapid  jne.  on osa temast  ja neisse   pole
täiskasvanul asja.
Noore     ja   täiskasvanu   vahel   on   vajalik   säilitada   koos   vestlemine.
Täiskasvanul on õigus teada, kus noor liigub ja millal ta tagasi tuleb.
Samuti on noorel õigus teada, kus ta vanemad on ja millal nad tagasi
tulevad. Noort ei või maha jätta ja jätta ta üksi kasvama. Vanemate
kasvatuse   vastutus   ulatub   ajani,   kus   lapse   arenguetapid   on   läbi
käidud ja noorus kuulub nende hulka. Hoolimatus on sama hävitav
noore   kasvule   kui   liigne   siduminegi.   Noor   vajab   tunnet,   et   temast
hoolitake, et ta on väärtuslik. Ta vajab tunnet, et teda, tema mõtteid,
tegusid   ja   tundeid   võetakse   tõsiselt,   neid   pisendamata.   Noorele   on
vajalik anda ruumi turvaliselt väljendada nii häid kui halbu tundeid.
Sugupõlvedevaheline   erinevus   on   vältimatu.   Täiskasvanu   esindab
noore jaoks eelmist sugupõlve, noor järgmist. Mõlemal on üksteisele
midagi   anda.   Mõlemaid   vajatakse   arengu   allikana.   Noor   esindab
sugupõlvede ketis kasvavat, arenevat, kriitilist ja edasipürgivat jõudu.
Eelmise   sugupõlve   esindaja   võib   talle   pakkuda   elu   aluseid,
turvalisust,   seisukohti   ja   kogemusteteadlikkust   uueks   põhjaks.
Täiskasvanu ei saa peatada arengut ega siduda noort iseendaga. Tal
on kasulik hoida kinni oma elu väärtustest, kuid ta ei saa nõuda, et
noor võtab need omaks küsimata.
Täiskasvanu võib teatud määral toimida vibu jõuna noore jaoks, kuid
ta ei saa otsustada kuhu nool lendab. Vanemad saadavad noore teele
oma ellu. Nad ei saa otsustada, kes temast tuleb ja kes ta on. Noore
elu  eesmärke   ja  soove   ei   saa   nad  määrata.   Kui  noorega   tegutseval
täiskasvanul  on   terve  enesetunnetus   suudab  ta  austada  ja  toetada
208
noort, tema mõtteid, tegusid ja tundeid. Nad suudavad toetada noore
iseseisvumist.   Tervele   enesetunnetusele   ei   ole   teise   inimese
iseseisvumine oht.
 Ülesanne: 
Otsi noorusea päevik ja loe, mida oled mõelnud sel
ajal vanematest.
Identiteedikriis 16-19 aastasena
Sageli   mainitakse,   et   kõik   läheb   paremaks   ja   elu   kergemaks   kui
murdeiga   on   läbi.   Täiskasvanud   kogevad   nii,   sest   murdeiga   paneb
proovile eriti täiskasvanu ja noore omavahelise suhte. Murdeea järel
tulevad noorel katsetamisele uued väljakutsed,  kuid noore areng ei
riiva enam täiskasvanut. Ta kasvab ja areneb seesmiselt. Noor ei vala
välja   ega   projetseeri   enam   oma   halba   tuju,   ebakindlust   ja   raevu
ümbruskonnale. Ta on küpsem ja õnnelikum ja suudab paremini oma
tundeid   ja  mõtteid   analüüsima.   Algab   noore   töö   oma  identiteedi   ja
vanematest eraldumisega. 
Selle   arenguetapi   olulisemad   arenguülesanded   on   emotsionaalse
iseseisvuse   saavutamine,   tasakaalus   olevate   inimsuhete   loomine,
paarisuhteks   ja   pere   eluks   valmistumine   ja   ka   hariduse,   töö,
majandusliku sõltumatuse ja sotsiaalse vastutuse saavutamine.
Isiksuse areng – emotsionaalne iseseisvus
Murdeea möödudes on noor rebinud end lahti vanematest, sõltuvus
nendest on vähenenud. Noor tahab otsustada asjade  üle ja ehitada
üles   oma   seisukohad.   Emotsionaalse   iseseisvuse   saavutamine
tähendab   midagi   enamat.   Murdeea   välisest   iseseisvumisest   algab
teekond seesmise iseseisvumiseni.
Emotsionaalne   iseseisvus   on   vanemate   tähenduse   vähenemine
hoolduse, turvalisuse ja tunderahulolu andjana. See on võime elada
kaitstult   üksinda,   võime   tegutseda   ilma   vanemate   ja   teiste
autoriteetide   soovide   või   eesmärkideta.   Emotsionaalne   iseseisvus
tähendab võimet arutleda, mida ta ise asjast arvab, mida elult tahab,
mis on eesmärgid, kellega ta tahab aega veeta jne. Noor täidab peres
209
vaid   neid   osasid   väärtustest,   normidest   ja   eluviisist,   millised   ta   on
seesmiselt omandanud.
Emotsionaalset iseseisvust, oma identiteeti otsiv noor võib takerduda
asendavasse autoriteeti. Selleks võib olla sõber, kaaslane, seltskond
või   ideoloogia.   Kui   klassikaaslased   on   kogu   aeg   koos,   tahavad   olla
alati samas töörühmas, hoolivad samasugustest asjadest ja asetavad
endale samasugused elueesmärgid, kui neil on raske üksteisest eemal
olla   ja   nad   vajavad   kogu   aeg   üksteise   toetust,   võib   püstitada
küsimuse, kas emotsionaalse iseseisvuse saavutamine on võimalik.
Kui noore identiteet muutub kindlamaks ja ta õpib tundma paremini
iseennast tõmbub ebakindlus eemale. Samaealiste samasuguste poolt
antav  turvalisus  ei   ole  enam  vajalik.  Otsides   ja  kogedes   leiab  noor
oma   eripära.   Noor   otsib   oma   viisi   mõelda,   rääkida,   käituda   ja
harrastada. Enesekindluse lisandudes noore  ülitundlikkus kriitikale
väheneb.   Ta   suudab   realistlikumalt   suhtuda   iseendasse   ja   saadud
hinnangutesse. Mina selginedes tema enesekesksus väheneb.
Konstrueerides   identiteeti   saab   noor   valida   endale   positiivse   või
negatiivse identiteedi. Kui talle on antud võimalus iseseisvumiseks ega
ole nõutud liiga palju või surutud peale vanemate lahendusi, valib ta
tõenäoliselt   positiivse   identiteedi.   See   seondub   selliste   väärtuste,
rollide   ja   iseloomujoontega,   mida   noor   on   igatsenud   ja   eesmärgiks
seadnud. Positiivse identiteedi kasvu tugevdab positiivne suhtumine
lapsesse, tema innustamine, iseenda otsimise ja leidmise toetamine.
Negatiivne   identiteet   konstrueeritakse   sellistest   rollidest   ja
omadustest, mida noorele on õpetatud pidama ohtlikeks, halbadeks ja
mittesoovitavateks.   Sellisteks   on   näiteks   kooli   eitamine,   vägivaldne,
vastutustundetu    või    kuritegelik    käitumine   ja   ka   narkootikumide   ja
alkoholi   kasutamine.   Negatiivne   identiteet   võib   ehituda   kaitseks
vanemate   liiga   nõudliku,   ebaõiglase   või   auahne    ootuse    vastu,   mis
lähtuvad   nende   endi   vajadustest.   Negatiivse   identiteedi   aluseks   on
lapse varasemates arenguetappides toimunud laitmine, karistamine,
hirmutamine, pilkamine ja häbistamine.
210
Sotsiaalne areng
Tasakaalustatud inimsuhted
Murdeealine   on   arengu   tõttu   keskendunud   iseendale   ja   tal   ei   jagu
energiat asetuda teise inimese olukorda. Ebakindel  mina  takistab ka
vahetut   lähenemist.   Murdeea   terviklikult   ületanud,   emotsionaalse
iseseisvuse   saavutanud   noor   suudab   märgata   ja   hoolitseda
vastutustundlikult   teiste   eest.   Ta   on   isetult   kiindunud   teisesse
inimesse,   tema   mõttemaailma   ja   kujutlustesse.   Ta   püüdleb   teise
sügavama   mõistmise   poole.   Kui   noor   on   endiselt   kinni   lapse
sõltuvussuhtes, vajab ta pidevalt teiste tähelepanu ja kaitset.
Suhtlemisoskuses   saavutab   noor   iseenda   leidmise   abil   uued
avarused. Ta suudab empaatiliselt, võrdselt, mõistvalt olla lähedastes
suhetes   teise   inimesega,   kus   andmise   ja   võtmise   vaheldumine   on
tasakaalus.   Hea   inimsuhe   tähendab   mitte   ainult   võimet   küpseks,
avatud,   empaatiliseks   läheduseks   vaid   ka   võimet   olla   üksi.   Terves
inimsuhtes ei ole kumbki pool teineteisest sõltuv, kaitstud vaid teise
juuresolekul, elab teise kaudu. Sellises inimsuhtes suudetakse olla ka
üksteisest   eemal.   Mõlemal   on   oma   ruum   ja   võimalus   rääkida   oma
vajadustest ja soovidest. Hea inimsuhe ei moodustu pideva meeldiv
olemise põhjal. Osatakse öelda nii jah kui ei.
Rollides    ja   ametites,   kus   ollakse   suhetes   teise   inimesega,   tuleb
isiksuse   arengule   panna   eriline   tähelepanu.   Kasvataja,   kelle   oma
iseseisvumise   areng   on   pooleli,   ei   suuda   pakkuda   lapsele   tervet
iseseisvumise  arengut. Inimene,  kes  on seotud oma vanematega, ei
suuda   kaitsta   laste   iseseisvumise   arengut.   Hooldaja,   kes   vajab
tasakaalu säilimiseks teiste tähelepanu ja imetlust, ei saa tegutseda
patsiendi heaks, vaid ta tegutseb oma huvides. Õpetaja, kellel mina ei
ole tugev ja turvaline, ei suuda olla lähedastes suhetes õpilasega vaid
laidab või pisendab neid.
Nooruse keskmises etapis muutuvad suhted vastassugupoolde. Noor
on   võimeline   isekuse   asemel   mõistma   teist   inimest,   taluma   tema
erilisust   ja   erinevust.   Ta   oskab   nüüd   leppida   teise   inimesega   ja
211
iseendaga   nii   nagu   nad   on   ­     vigade,   puuduste   ja   erinevate
seisukohtadega.   Armastus   võib   nüüd   olla   tõeline   vastastikune
andmine ja saamine vaid armastatud ja ihaldatav olemise asemel.
Pereeluks valmistumine
Sõbrustamine   edendab   noore   arengut.   Selle   abil   ta   valmistub
paarisuhteks ja pere eluks. Sõprus edendab sotsiaalseid võimeid. Noor
õpib   tähele   panema   teise   seisukohti,   mõtteid   ja   soove,   tegema
kompromisse ja loobuma. Noor õpib oskusi, mis on vajalikud võrdsete
inimsuhete   loomiseks   ja   hoidmiseks.   Suhe   võrdse   kaaslasega   viib
psüühilises arengus eemale vanematest ja iseseisva intiimse läheduse
poole.
Sõbrustamine (kurameerimine) õpetab noorele iseenda tundmist. Ta
saab   partnerilt   tagasisidet   oma   käitumisele   ja   peegeldab   nii
identiteeti.   Sellega   liitub   identiteedi   konstruktsioonile   käsitlus
iseendast   kui   mehest   või   naisest.   On   hea   tunda   ennast
heakskiidetuna, väärtuslikuna ja hoolituna. Sõbrustamine tugevdab
enesekindlust ja lisab eneseväärikust.
Sõbrustamise (kurameerimise) abil otsib noor elukaaslast. Püüeldakse
välja selgitada tulevase ühise elu võimalikust. Selgitatakse välja, kas
ootused tulevikule ja pereelule on sarnased, kas eluväärtused sobivad
kokku, kas ollakse valmis tegema panuseid samasugustele asjadele,
kas plaanid on kokkusobitatavad. Kurameerimise ajal tulevad välja ka
töö­ ja vaba aja jagamine ja igapäevase elu õigused ja kohustused.
Kurameerimine   loob   võimaluse   oma   seksuaalsuse   arenguks.
Bioloogiline   ja   emotsionaalne   valmisolek   seksuaalsuheteks   ei   arene
samaaegselt. Noorel on vaja luua endale uus  mina­käsitlus, leida ja
heaks kiita oma seksuaalne mina. Lisaks sellele tuleb tal tutvuda teist
sugupoolt esindavate omaduste ja käitumisviisidega.
Intiimne seksuaalsuhe sisaldab paradoksi mina sulandumise ja mina
kindluse   vahel.   Intiimne   armastussuhe   eeldab   regressiivset,   ajutist
mina  piiride   kaotamist,   enese   unustamist,   andmist   ja   sulandumist
teise   inimesega   koos   lähedasse   ja   tihedasse   suhtesse.   Selleks,   et
212
inimene usaldaks anduda sellele kogemusele, peab tal olema piisavalt
tugev mina.
Armastajad õpetavad avatult sisse  elama teise asendisse  ja järgima
teise   vajadusi.   Nad   suudavad   heaks   kiita   iseennast   andva   ja
vastuvõtva   poolena,   oma   passiivset   ja   algatavat   rolli   seksuaalses
suhtes. Heas armastussuhtes naine ja mees kogevad järjekorras nii
lapse sõltuvust, mil armastatu hoolitseb ja hellitab, kui emalikult või
isalikult   hoolitsedes   armastada.   Armastus   ja   intiimsus   teevad   teed
vanemlikkusele.   Noored   võivad   saada   võimeliseks   ja   areneda   ühise
armastuse kaudu selleks ülesandeks.
Haridus, töö, majanduslik ja sotsiaalne vastutus
Täiskasvanu   ellu   astumisega   kaasnevad   kooli   lõpetamine   ja
õppimiskoha otsimine, kodust ära kolimine, vastutuse võtmine oma
inimsuhete,   tervise,   toitumise,    puhtuse ,   elukoha,   majandusliku
toimetuleku,   õppimise   jne.   eest   Noor   kohtab   nüüd   iseseisva   ja
käitumiselt vastutustundliku isikuna ühiskonna erinevate koosluste
võimalusi.
Noore ootused loovad elule meeldivad eesmärke, millele nad tahavad
püüelda. Eesmärke ei määratle enam kodu või kool. Tee tuleb valida
ise. Kooli järel tuleb noorel suunata oma energia nende eesmärkide
saavutamiseks.
Elukutsevalik    on   oluline   noorusega   kaasnev   ülesanne.   See   määrab
noore   isiksuse   arengu   suuna   ja   võimaluse.   Elukutse   valik   eeldab
iseseisvumisele   lisaks   enam   vähem   selget   ja   realistlikku   pilti
iseendast. See eeldab ka teadmisi õppimisvõimalustest, elukutsetest
ja elukutseks valmistumisest ja ühiskonnast. Elukutse valik eeldab
pikaajalisi arutlusi, valikuvõimaluste eelarvamustevaba kaalumist ja
sellele   lisaks  soovi,  võimet  ja julgust planeerida   tulevikku.   On vaja
mõelda,   kuidas   tahan   elada,   kus   elada,   mida    tulevases    elus
väärtustada   ja   millist   tööd   teha.   Mida   selgemad   on   noore
tulevikukujutlused ja mida positiivsemana ta tulevikust mõtleb, seda
kaugemale ta võib nende plaanidega jõuda.
213
Positiivne tuleviku usk sisaldab ka seda, et noor kogeb end ise võivat
mõjutada oma tulevikku. Kui enesekindlus on nõrk, kui noor kogeb
tulevikku tundmatuna, hirmutavana ja iseennast võimetuna selle ees,
tema psüühiline energia suundub tulevikust olevikku. Ta elab päev
korraga liikumata tuleviku poole.
Elukutse ja töö on olulised täiskasvanu identiteeti üleehitavad asjad.
Kuidas inimene kogeb ennast töötegijana, määrab osaliselt, kuidas ta
kogeb   ennast   inimesena.   Töö   on   oluline   tee   noore   jaoks   liituda
ühiskonnaga   selle    tootva ,   väärtustatud   ja   vajaliku   liikmena.   Tehes
tööd hangib inimene  eluks  vajalikke   vahendeid,   nagu toimetulek  ja
võimalused planeerida elu edasi. Täiskasvanuks olemise saavutamise
üheks eelduseks peetaksegi tööd ja turvalist toimetulekut.
Koolis   käimise  ja  õppimise   ajaga  pikitud  siirdumine   tööellu  toimub
üha   hiljem.   Seetõttu   hilineb   noore   majanduslik   ja   sotsiaalne
iseseisvumine   ja   muutub   raskemaks   tööeluga   tutvumine.   Noorte
madalad  palgad , töötus ja õppimiskohtade ebapiisavus on tõsine oht.
Oma koha leidmine ühiskonnas raskeneb või viivitub. Noor ei suuda
leida vastuseid põletavatele küsimustele  kes ma olen, missugune on
minu   koht   ühiskonnas,   missugune   on   minu   suhe   ühiskonda,
missugused on minu elu eesmärgid.
Selles   etapid   püüab   noor   hoida   enesele   lahti   võimalikult   erinevaid
võimalusi. Ta väldib sidumist, mis võib liiga vara kinni panna teised
võimalused. Noor võib end siduda mingi elukutse/ametiga, kuid ei vali
veel elukutset. Ta kiindub tugevalt, kurameerib, aga ei loo peret jne.
Ühelt poolt ta loob endale tulevikku ja kindlustab elukonstruktsiooni
ja teiselt poolt ei mõtle tegude ega inimsuhete üle. Igaüks tegeleb nii
oma   tasakaalu   ja   ajakavaga   seondumise   ja   ka   lahti   hoitavate
võimalustega.   Varasemate   sugupõlvedega   võrratuna   veedavad
tänapäeva   noored    hilinenud    noorust.   See   on   eriline   hilinemine   ja
viibimine enne võimsaid ja elu kaugele ette määravaid sidumisi, enne
pere moodustamist ja karjääri loomist.
214
Sellesse   perioodi   kuuluvad   esimesed   kogemused   oma   unistuste
elukutsega   seonduvast   tööst.   Enam   ei   teenita    taskuraha    vaid
uuritakse   tulevikku.   Sünnib   kujutlus   iseendast   ühiskonna
täiskasvanud,   tööd    tegeva    liikmena.   Noore   suhtumine   töösse   on
seotud kogu eelnenud arenguga, aga ka  viisiga , kuidas tööelu võtab
teda vastu. Noor küsib endalt kas ma kõlban, missugune olen mina kui
peaaegu täiskasvanu. Ta vaatleb ennast sellest peeglist, mille nüüd
moodustavad tööelu ja tegutsevad täiskasvanud ja erinevad tööjuhid,
esimehed jne.
Kui   tööelu   poolt   peegeldatud   esimene   pilt   noorest   on   selline,   et   ta
näeb ennast nende võimaluste vaatenurgast, on tal kerge leida kohta,
liigendada  seda, kus ta ise rohkem tahab olla ühiskonnas.
Seondumine   õppimise,   elukutse,   inimsuhete,   harrastuste   ja   kõige
sellega, mida keegi peab oluliseks ja võime saada sellest rahuldust on
küpse   isiksuse   tunnus.   See   seondumine   eeldab   piisavalt   tugevat
identiteeti. Noored, kelle identiteet on nõrk, vahetavad sageli töökohta,
ei leia õppimise ala, olesklevad elus rahulolematult aastaid erinevate
võimaluste ristlainetuses. Neil on raske saada elule pihta.
Ideoloogiline kriis 19-20/25 aastasena
Nooruse   lõpuperioodi   arenguülesandeks   on   maailmapildi   ja   sellega
kaasneva inimkäsitluse moodustumine. Noor arutleb, mida ta mõtleb
maailmast ja oma suhtest sellega.
Noor   konstrueerib   nüüd   sotsiaalset   mina.   Ta   püüab   lahendada
iseenda ja keskkonna vahelisi suhteid otsides vastuseid küsimusele
missugune maailm on, kes on inimene, mis on õiglus ja vale, headus ja
halbus,   millesse    uskuda   jne.   Noor   valib   elu    põhiväärtused ,
konstrueerib   ideoloogia   ja   maailmapildi.   Selle   all   mõeldakse
üksikisiku   veendumuste   ja   vaatenurkade   tervikut   maailmast   ja
üksikisiku   enda   asendit   selles.   Maailmapildil   on   oluline   tähendus
isiksuse   arengule,   see   on   osa    identiteedist .   Maailmapildi
moodustamine nõuab selge minapildi moodustamist.
215
Abstraktse mõtlemise võime ja iseseisvuse areng aitavad seda edasi.
Laps   usub   vanemate   ja   teiste   autoriteetide   seisukohti,   koolieas
murdub täiskasvanu autoriteet esimest korda. Murdeeas mässatakse
täiskasvanu  seisukoha   vastu  ja  otsitakse   iidoleid  väljastpoolt  kodu.
Murdeea   järel   on   aega   mõelda,   missugune   ma   ise   olen   ja   seejärel,
mida   mina   arvan   iseseisva   inimesena   eri   asjadest,   kuidas   mina
vanematest   sõltumata   suhtun   poliitikasse,   usku,   sõdadesse   jne.
Ideoloogilise   kriisiga   töötamine   on   näha   noore   äärest   ääreni
arvamuste muutumisest, kirglikest seisukohavõttudest poolt ja vastu,
usuteemalistest ja poliitilistest arutlustest.
Maailmavaate otsimine ja leidmine aitab noorel määratleda oma kohta
ühiskonnas.  See lisab turvalisust, loob võimaluse luua inimsuhteid
samamoodi mõtlevate inimestega ja kinnistab ka iseseisvumist.
Tänapäeva   maailmas   on   oma   maailmavaate   loomine   väljakutsuv   ja
nõudev tegevus. Ühiskond pakub nii palju võistlevaid ideoloogiaid ja
aateid. Nad on sageli vastandlikud käsitlused sellest, mis on inimesele
hea. Noor on kasvuaastatel nii mõnede ismide sihiks, mille suhtes on
vajalik kriitilise käsitluse moodustamine. Noor saab arutada paljusi
valikuid eri väärtuste vahel. Kommunikatsioonivahendid, koolitus ja
kirjaoskus    annavad   võimaluse   tutvuda   erinevate   mõtlemisviisidega
inimesest ja maailmast.
Kuidas täiskasvanu saab toetada noort selles arenguülesandes? Kodu
ja   kasvukeskkonna   väärtused   loovad   aluse,   mille    najal    noor   läheb
otsima  oma . Ta vajab oma maailmavaate kujunemisel  täiskasvanu
turvalist   malli   ja   vestluspartnerit,   kes   toetab   noort   tema   enda
lahendustes,   kuulajat,   kellele   ta   saab   peegeldada   oma   nägemusi.
Täiskasvanu   põhjendatud   käsitlused   võivad   toimida   noorele
suundaandva   mõtete   algena.   Täiskasvanu   ülesanne   on   toetada,
hinnata ja kasutada noore mõtteid ja seisukohti ja väljendada oma
põhjendatud   seisukohta   nende   suhtes.   Noore   mõtete   vähendamine,
oma nägemuse pealesurumine ja esitamine ainukese  õige tõena või
selle omaksvõtmise nõue ei arenda kriitilist mõtlemist.
216
Kui noor on ebakindel vaadetelt, või kui ta satub tõsisesse kriisi või
konflikti   oma   usuliste,   poliitiliste,   maailmavaateliste   või   eetiliste
arutluste   kaudu,   on   täiskasvanu   toetus   vajalik.   Kui   noor   teeb
eluvaatega seonduvaid otsuseid, on tugi   vajalik. Sellised on näiteks
sugudevahelised   suhted,   sõbrustamine   eri   kultuuride   esindajatega,
tõsine haigestumine või invaliidistumine, konfliktsed eetilised vaated
koduga,   abort,   noore   lapsevanemaks   saamine   või   vaimse   tervise
häired.
Noorusea  arengutulemus
Kui noor tuleb toime ealiste väljakutsetega positiivsel viisil, saab ta
kogeda   iseennast,   oma   sõltumatu   isiksuse   leidmist.   Noor,   kes
iseseisvub   vanematest,   leiab   õppimiskoha   või   töö,   on   suuteline
iseseisvalt   elama,   loob   uusi   inimsuhteid   ja   konstrueerib
maailmavaadet,   saavutab   tunde   iseenda   kui    ainulaadse    isiksuse
suhtes. Ta suudab otsustada asju ja võtta vastutust. Ta kogeb enda
olevat   kaitstud   ilma   vanemate   või   mõne   muu   inimese   pideva
lähedalolekuta ja kogeb enda kuuluvat kuhugi rühma. Ta tunneb end
olevat vajaliku ja kasuliku kodaniku.
Kui   noor   selles   positsioonis   ebaõnnestub   nendes   väljakutsetes,   ta
võõrandub ja eristub. Tema isiksust hakkab varjutama ebakindlus,
ebaselgus ja rolli hajuvus. Noor ei saa vastuseid küsimustele kes olen,
milline olen, milline on minu koht ja väärtus. 
Rolli hajuvus tähendab seda, et noor ei leia iseennast, ei koge ennast
iseseisvana, kellel on oma  mina, eesmärgid ja sihid. Ta ei saa kinni
elust.   Ta   kogeb   väliseid   ja   sisemisi   nõudmisi   ülejõu   käivate
vastuoludena,   ei   suuda   kuulata   ja   teostada   iseennast.   Ta   ei   tea,
milline ta peaks  olema,  kelle  käsku täita,  millise unistusega elada.
Noore seesmised vastuolud (ideoloogias, moraalis, seksuaalsuses jne.)
toodavad energiat siduvad probleeme, kus tasakaalu ei leidu. Selles
identiteedi otsimise etapis halboleku tunded (mina ei ole keegi, ma ei
kuulu kuhugi, olen halb ja väärtusetu jne.) viivad kontrollimatusele,
ahistusele, masendusele ja muudele vaimse tervise häiretele.
217
Eriksoni   läbi   kriiside   arengule   põhinevat   teooriat/seletust   on   just
noorust   kirjeldades   edasi   arendanud   J. Marcia    (1980).   Ta   käsitleb
detailsemalt identsuse kujunemisel tekkivaid raskusi:
 Laialivalgunud identsus ehk identsuse difusioon. Vanemad, sõbrad
avaldavad    survet ,   segaduses,   sest   palju   valikuvõimalusi.   Kas
loobutakse identsuse leidmisest või vastukäivad tunded
 Enneaegne   identsus.   Võetakse   vanemate,   ühiskonna   väärtused
omaks nende üle mõtlemata
 Moratooriumi väljakuulutamine. Juurdlevad selle üle, kes nad on,
milline tulevik neil on, otsustamist edasi lükates. Kui lühiajaline,
võib   olla   viljakas.   Kui   pikaajaline,   ei   suuda   ka   täiskasvanuna
otsustada.
Tiia Tulviste väidab et 6­10. klassis 90%­l noortest kas difusioon või
enneaegne   identsus.    Keskkoolis    toimub    nihe    moratooriumi   või
identsuse   saavutamise   suunas.   Ülikooli   alguses   o   20%­l   identsus
saavutatud. Identsus kujuneb ülikooli ajal ehk siis vanuses 19­24. 
Iseseisvumisprobleemid,   töötus,   elukutsevaliku   ebamäärasus,
õppimiskoha puudumine, raskused inimsuhetes, õppimises, iseenda
leidmises,   isiksuse   selginemises   jne.   on   olukorrad,   kus   noor   vajab
toetust. Toel võib olla selles etapis suur ja kaugeleulatuv mõju noore,
tema tulevas pere ja laste tulevikule.
Unelmatel on ikka koht inimese elus. Nooruses, mille ülesanneteks on
luua eesmärke, seonduda inimeste ja ideoloogiatega, leida elamisest
meeldivust ja meelelisust, et jaksaks innustunult püüelda eesmärkide
teostumisele, on eluunistustel oluline  ülesanne. Nooruse eluunistus
on visioon rahuldavast elust tulevikus.
218
Lisateemad
Laste kuritarvitamine, vägivald
Kes  võiks tahta lapsele viga teha? On raske uskuda, et seda võiksid
teha   lapse   oma   vanemad.   Kuid   1962   identifitseeriti   Kempe   poolt
pekstud lapse  sündroom  kui kuritarvitatud ja halvasti koheldud lapse
mudel. Tänapäeval on
1986­st   aastast   on   ligikaudu   2,2   miljonit   last
laste   kuritarvitamise
langenud   väärkohtlemise   või   hooletusse   jätmise
traagilised   tagajärjed
ohvriks;   nende   juhtumite   puhul   umbes   1
järjest
 
vähem
seitsmest   oli   seotud   seksuaalse   ahistamisega­
põhjustatud
seda on enam kui 16 korda rohkem  kui aastal
juhuslikest
1976, mil suhe oli 1 juhtum 1000 lapse kohta.
unustamistest või vigadest. Alates sünnist paljunevad lapse ajurakud
(närvirakud)   massiliselt,   tekivad   seosed   (ühendused,   sünapsite
mustrid ),   mis   kujundavad   teadvuse   ja   tunnetuse   kogu   eluks.
Oluliseks närvisüsteemi arengule on kolmas lootenädal (neuraaltoru
ehk algse närvisüsteemi teke), mil keskkonnas toimuvad negatiivsed
muutused (vaegtoitumus, narko­alko, viirused) loovad aluse mõnede
epilepsiavormide, vaimse peetuse, autismi ja skisofreenia tekkeks.
Loote   aju   toodab   rohkem   neuroneid   (närvitakke,   kui   tal   vaja   on.
Liigsed rakud kõrvaldatakse. Närvirakke elu jooksul juurde enam ei
teki.   Ühendused   rakkude   vahel   sõltuvad   lapse   sensoorsetest
kogemustest (nägemine, kuulmine, haistmine, puudutus).  Aju lülitab
välja need seosed (sünapsid), mida kasutatakse harva või pole üldse
kasutatud. Stimuleeriva keskkonna puudumine kahjustab lapse aju.
Lapsel, kes ei mängi või kellega harva kontakteerutakse on aju 20­
30% väiksem oma vanuse keskmisest. Kui vanem leiab aega last sülle
võtta,  temaga rääkida,  tegeleda,  mängida,  ,  siis  stimuleeritakse  aju
arengut.
Tähtsamaks aju arengule on kolm esimest eluaastat. Inimajul on vaja
luua toimimiseks  üle 1015 ühendust. Esmased sünapsid (ühendused),
mis aju loob, on tundeid ehk emotsioone valitsevad. 
219
Armastus   varustab   lapse   aju   õige   ja   vajaliku   stimulatsiooniga.
Tõrjumine   surub   lapses   maha   rõõmu   ja   muud   positiivsed   tunded.
Julmus tekitab kõrgenenud hirmutunde. 
Depressiivse ema puhul võib lapsel tekkida emotsionaalne puudujääk.
Ema , kellel on  depressioon  on kergelt ärrituv, kannatamatu, ei suhtle
lapsega. Arengupidurdus toimub vasakus oimusagaras (so rõõmu ja
teiste positiivsete emotsioonide keskus).
VÄGIVALD
o Füüsiline (löömine, raputamine jne.)
o Emotsionaalne   (ignoreerimine,   ähvardamine,   süüdistamine,
ähvardamine, alandamine, narrimine jne)
o Seksuaalne (ahistamine,  vägistamine  jne.)
Lapse  seksuaalse   väärkohtlemise  all   mõeldakse   arenguliselt
küpsema isiku (enamasti täiskasvanu) poolt toime pandud seksuaalse
sisuga füüsilist, emotsionaalset ja verbaalset tegevust lapse suhtes,
sooviga rahuldada oma seksuaalseid vajadusi.
Vägistamine  on   inimese   tahte   vastaselt   temaga   suguühtesse
astumine   kasutades   vägivalda   või   ära   kasutades   tema   seisundit,
milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru
saama.
Seksuaalse väärkohtlemise alla kuuluvad:
o Seksuaalse sisuga mängud lastega
o Solvavad vihjed suguühteks
o Seksuaalse sisuga telefonikõned, kirjad
o Lapse seksuaalse arengu ignoreerimine
o Pornograafiliste piltide ja filmide tegemine lapsest
o Lapsele erootiliste piltide ja filmide näitamine
o Lapse lahtiriietamine, tema piilumine vanni­ või magamistoas
o Käperdamine
o Suguelundite puudutamine
o Oma suguelundi demonstreerimine lapsele
o Sõrmega suguühte matkimine ja masturbeerimine
220
o Suguühe lapsega
Kuigi   teadaolevad   laste
2002   a.   uuringu   põhjal   oli    väärkohtleja
kuritarvitamise     juhtumid
tuttav   (59,9%),   võõras   (27,5%),
on   sagenenud,   ei   tea   me
perekonnatuttav või sõber (9,2%), võõrasisa
tegelikult,
 
kas
(1,9%), sugulane (1,1%), õde/vend (0,8%).
kuritarvitamine on ka tegelikult sagedasemaks muutunud või oleme
sellest   nüüd   lihtsalt   teadlikumad.   Jutt   käib   siinkohal   rohkem
seksuaalsest   ärakasutamisest,   millest   lapsed   harvemini   räägivad   ja
mida täiskasvanud hästi uskuda ei taha. 
Et   mõista,   mida   lapse   ahistamine   tähendab,   peame   mõõtma
statistikute näitajaid:
Ahistatud laps on löödud, pekstud, põletatud ja isegi  tapetud . 
Laps on lämmatatud, et peatada nende karjumist või antud laksu, kui
nad on oma riideid ära määrinud. 
Neid on terroriseeritud, rünnatud ja häbistatud. 
Lapsi, ka väga noori, on korduvalt kasutatud nii vanema kui ka mõne
muu   mistahes   täiskasvanu   seksuaalsete   vajaduste   rahuldamiseks,
ning kui neid on ähvardatud juhtumist vaikima, ei räägigi nad midagi,
kuna   nad   tunnevad,   et   juhtum   oli   mingil   moel   nende   endi   süü.
Hooletussejätmist on raskem välja selgitada kui väärkohtlemist, kuna
pole   olemas   laialdaselt   omaksvõetud   definitsiooni   adekvaatsest
hoolitsusest.   Hooletussejätmine   võib   tähendada   puudulikku
hoolitsust lapse kindlustunde ning tema füüsiliste ja emotsionaalsete
vajaduste   eest;   unustatud   lapsed   võivad   külmetada,   nälgida   või
hukkuda tulekahjus, kui nad on jäetud üksinda. Nad võivad jõuetult
ja   valveta   lamada   haigevoodis,   hulkuda   üksinda   ohtlikel
linnatänavatel   või   olla   lihtsalt   ilma   armastuseta   ilma   peale   jäetud.
Sündroomi,   mis   ilmselt   tuleneb   emotsionaalsest   hüljatusest,
kutsutakse edukuse võimetuseks. Beebi, kes on muidu hästi toidetud
ja terve, hakkab järsku kodus juurde võtma ja tema kasv kiireneb, kui
ta   viiakse   haiglasse,   kus   ta   kogeb   hoolitsust,   millest   kodus   vajaka
olnud on. Ühes pikaajalises uurimuses, kus sellised lapsed osalesid
221
kuni   teismeliseeani,   leiti   neil   olevat   füüsilisi,   intellektuaalseid   ja
emotsionaalseid puudujääke, mis ilmselt on vaimse hooletussejätmise
tulemus. 
Seksuaalne   ahistamine   on   usutavasti   kõige   traumeerivam,   kui
ahistajaks   on   isa   või   kasuisa,   kui   vanemad   on   osavõtmatud
ahistamise  paljastamise suhtes  või kui ohver  aetakse   kodunt  välja.
Seksuaalse   ärakasutamise    ohvrid    on   tõenäoliselt   suureks   kasvades
kartlikud, muserdatud,  vihased , ebasõbralikud või agressiivsed. Nad
tunnevad   tihti  üksindust,   neil   on  madal   enesehinnang    ja   raskused
teiste   usaldamisel.   Nad   kalduvad   olema   seksuaalselt   raskesti
kohanevad,  nad käituvad ennasthävitavalt ja nad langevad  kergesti
jälle seksuaalsete rünnete või vägistamise ohvriks. 
Kuigi   nii   ahistamine   kui   hooletussejätmine   mõlemad   võivad   anda
tõsiseid   kaugeleulatuvaid   tagajärgi,   oskavad   paljud   lapsed   siiski
hämmastavalt   kohaneda   ja   kiinduvad   turvaliselt   hoolitsevatesse
vanaemadesse või teistesse pereliikmetesse.
Miks täiskasvanud teevad lapsele haiget või hülgavad nad? Uurimiste
käigus   on   leitud   mitmeid   põhjuseid,   kaasa   arvatud   iseloomulikud
omadused, mis on erinevad ahistajal või hülgajal, ohvril, perekonnal,
ühiskonnal ja kultuuril üldse.
Enamus   vanemaid   teeb   loomulikult   kõik   selleks,   et   näidata   oma
armastust ja hoolt. Siiski toimub enamus lapseahistamisjuhtumitest
nimelt koolis. 
Erinevalt   seksuaalsest   ahistamisest,   kus    süüdlane    on   enamasti
meessoost, hülgav vanem on sageli ema. Enam kui 90% hülgajatest ei
ole   vaimsete   häiretega   ega   oma   ka   kuritegelikku   tausta.   Paljud   on
lihtsalt   üksikud,   õnnetud,   vihased   ja   stressis;   neil   on   vahel   ka
terviseprobleemid ,   mis   vähendab   nende   võimet   lasteega   tegeleda.
Ahistamine   võib   olla   katse   saadad   oma   elu   kontrolli   alla,
demonstreerides jõudu lapse kallal.
Ahistajad tihtilugu vihkavad endid selle eest, mida nad teevad, kui on
võimetud   seda   lõpetama.   Neid   on   arvatavasti   lapsepõlves   halvasti
222
koheldud ja nad on pettunud oma vanemates. Olles ilma jäetud heast
vanemlikust hoolitsusest, ei oska nad oma lastele head vanemad olla.
Näiteks ei tea nad tihtilugu, mida teha, kui laps nutab, ja kaotavad
tihtilugu kontrolli, kui nad ei suuda panna last oma tahtmist mööda
käituma.   Enamgi   veel,   tihti   ootavad   nad   lastelt   hoolitsust   enese
suhtes ja vihastavad, kui seda ei juhtu. Sageli ignoreerivad nad lapse
normaalset arengut ja ootavad temalt liiga palju, unistades ajast, mil
laps   juba   ise   potil   käib   ning   on   kuiv   ja   puhas.   Neil   on   rohkem
vastasseise   lastega   kui   vanematel   tavaliselt   on   ja   nad   on
väheedukamad   probleemide   lahendamisel.   Ahistavad   vanemad
kasutavad ka rohkem sundkorda. Hoolimatu vanem on aga enamasti
vastutusvõimetu ja ükskõikne ning pigem ignoreerib last kui võitleb
tema eest. Emad, kelle lapsed ei arene hästi, on enda eest halvasti
hoolitsenud ja neil on  pingeline  suhe oma lapse isaga. Paljud nendest
emadest   võtavad   raseduse   ajal   kaalus   vähem   juurde   kui   emad
tavaliselt,   neil   võib   tekkida   rohkem   komplikatsioone,   sünnitavad
enneaegselt,   saavad   väiksemaid   lapsi   ja   neil   on   raskusi   laste
toitmisega.  Nad ei  räägi ega  kallista   oma lapsi ja neil ebaõnnestub
koduselt sooja õhkkonna loomine.
Lapsed, kes vajaksid erihoolt vaimse või füüsilise puude tõttu, võivad
kergemini osutuda ahistatuteks kui tavalised lapsed. Ahistatud lastele
on   omane   madal   sünnikaal;    hüperaktiivsus ,   vaimne   või   füüsiline
taandareng;   ka   normist   kõrvalekalduv   käitumine.   Nad   nutavad
rohkem   ja   ilmutavad   rohkem   negatiivsust   kui   teised   lapsed   ­   ühe
uurimuse järgi peab see paika 50­l protsendil juhtudest. 
Seega,   lastel,   kelle   areng   on   aeglustunud   emotsionaalse   sideme
puudumise   tõttu,   on   tihti   olnud   meditsiinilisi    vaevusi    juba   nende
esimestel elupäevadel.  On kurb, et lapsed  kes kõige enam vajaksid
kindlustunnet, võivad olla just need, kes jäävad sellest ilma. 
Et neid nähtusi vältida tuleb abi pakkuda just nendele vanematele,
kes   on   murede   ja   kohustuste   alla   mattunud   ning   eeskätt
erivajadustega   laste   vanematele.   Ettepanekud   sisaldavad
223
ühiskondlikku   abi,   treeningprogramme   doteeritud   päevahooldust,
vabatahtlikku   hooldusabi   ja   ajutisi   puhkekodusid   või
asendusvanemaid,   kui   lapse   hooldamine   muutub   liig   koormavaks.
üks tõhus programm õpetab lastega tegelemise oskusi; pakutakse ka
teraapiat, kuidas vanemad saaksid võidelda stressiga.
Et peatada kuritarvitamist või hooletussejätmist, tuleb laps mõnikord
vanematest eraldada. Siiski tuleb selline samm ette võtta vaid erand
juhtudel,   eriti   kui   ohver   on   alles   beebi   või   väikelaps.   Otseseim   tee
ahistamise peatamiseks  on  ahistaja  kui kriminaalse seaduserikkuja
kohtlemine;   inimesed,   keda   on   arreteeritud    perevägivalla    eest,
jätkavad seda tegevust harva.
Seksuaalse ahistamisega võideldes tuleb õppida seda kõigepealt ära
tundma. Reetlikud  märgid sellest,  et last võib olla seksuaalselt  ära
kasutatud   on   näiteks   isu  kadumine,   öised    hirmuunenäod ,   häiritud
uni,  hirmpimeduse  ees,   voodimärgamine,  pöidlaimemine,   nutuhood,
rebenenud või määrdunud  aluspesu , vagina või pärasoole veritsemine,
vaginaalsed vigastused või põletikud, valusad või paistes genitaalid,
ebaharilik huvi seksuaalsete teadmiste vastu, hirm saada kellegi poolt
kuhugi maha jäetud.
Et võidelda seksuaalse ahistamise vastu, tuleb juba väikestele lastele
rääkida, et nende kehad kuuluvad neile ja nad võivad öelda "ei" iga
katse peale puudutada neid ebamugavusttekitavalt, isegi kui see on
keegi, keda nad armastavad ja usaldavad. Nad peavad teadma, et nad
pole süüdi milleski, mida mõni täiskasvanu teeb. Ja neil tuleb mõista,
et palju rohkem täiskasvanuid ei soovi lastele halba ega teeks neile
kunagi haiget.
Kui laps räägib sulle üle elatud seksuaalsest väärkohtlemisest, siis..
o Püüa jääda rahulikuks
o Hoia lapsega rääkides pilkkontakti
o Ole toetav ja soe, ära reageeri üle
o Ütle lapsele, et ta toimis õigesti rääkides juhtunust sulle
o Las laps räägib oma sõnadega
224
o Rõhuta, et usud teda
o Ära küsi liiga palju küsimusi v.a. kui laps tahab rääkida
o Väljenda   oma   poolehoidu   öeldes,   et   ta   on   sama   tore   ja
väärtuslik kui varem
o Ära kasuta sõnu kohutav, hirmus, vastik jne. Laps samastab
ennast nende sõnadega.
o Küsi lapselt, mida ta tahab, et nüüd tehtaks
o Ära luba lapsele, et sa kellelegi ei räägi. Ütle, et räägid ainult
nendele, kes saavad last kaitsta või aidata
o Kaitse last edasise väärkohtlemise eest
o Ütle lapsele, et

Väärkohtlemises ei ole tema süüdi

Sa    tunned    juhtunu   tõttu   samuti   end   halvasti   ja
tahad teda aidata
225
 Puuetega lapsed
Geneetilised mõjud lootele.
Arengukõrvalekalded   võivad   olla   põhjustatud   mitmetest   teguritest.
Puuete põhjused saab jagada selle järgi, millal nad tekivad. Seega võib
olla tegu
 prenataalsete ehk sünnieelsete põhjustega
 sünituseaegsete põhjustega
 postnataalsete ehk sünnijärgsete põhjustega
Prenataalseteks põhjusteks võivad olla:
 geen­,  genoom ­ või kromosoommutatsioonid
 ema   haigused   (nakkushaigustest   punetised,   tuulerõuged,
entsefaliit,   toksoplasmoos,   düsenteeria   jne   ,   kroonilisteks
haigustest diabeet, epilepsia jne.)
 mürgid ( alkohol , narkootikumid, ravimid, keskkonna mürgid)
 aju arengu häired
 jne
Sünnitusega kaasnevateks:
 enneaegsus
 mitmikud
 liiga kiire või aeglane sünnitus
 asfüksia ehk hapnikupuudus
 sünnitusteedest saadud nakkused
 jne
Sünnijärgseteks peetakse:
 entsefaliit, ajukelmepõletik
 rasked nakkushaigused sh Aids
 traumad
 mürgitused 
 jne
Arengupuu   ilmneb   alati   enne   18eluaastat   ja   lisaks   vaimsele
226
mahajäämusele esineb neil mahajäämus vähemalt kahes arengualas
(suhtlemine, liikumine, eneseteenindus, vaba aja sisustamine jne) . 2­
5%   lastest   sünnivad   suuremate   sünnikahjustustega.   Sagedasemaks
prenataalseks   puude   tekkimise   põhjusteks   on   geen­,   genoom­   või
kromosoommutatsioonid. 
1. FENÜÜLKETONUURIA ­  (PKU).Kaasasündinud   fenüülketonuuriaga
laps   ei   suuda   produtseerida   ensüümi,   mis   vajalik   normaalseks
arenguks.   Tulemuseks   on   mürkide   kuhjumine   organismi,   mille
lõpptulemusena   tekib   sügav   vaimne    alaareng .   Haigus   ravitav,   kui
lapsed määratakse varakult dieedile.
2.SIRPRAKULINE ANEEMIA ~ 10 % Ameerika mustadest lastest võib
haigestuda haigusesse, mis oma nime saanud erütrotsüütide (punaste
vereliblede) ebanormaalsest kujust. Lastel kehv isu, paistetanud kõht,
kollakad silmad ning nad elavad harva lapseeast kauem.
3.TAY­SACHSi  tõbi.   Kõige   sagedamini   leidub   Ida­Euroopa   päritolu
juutidel.   Sellesse   haigusesse   lapsed   surevad   3­4­aastaselt,   kuna
nende kehad pole võimelised lõhustama rasvu. Kui mõlemal vanemal
on geneetiline defekt, on nende lastel 1  šanss neljast sündida selle
haigusega.
4.DOWNi  sündroom. Ei põhjusta mitte vanematelt päritud omadus,
vaid häire, mille korral sügoot saab viljastumise momendil 1 üleliigse
kromosoomi,   põhjustades   hiljem   vaimse   alaarengu   ja   ebahariliku
füüsilise väljanägemise. Downi sündroom on sageli seotud isa ja ema
vanusega.
Ema vanus
Esinemise   tõenäosus Esinemise   tõenäosus   pärast
igast rasedusest
esimese Downi sündi
­29
1    1000­st
1     100­st
30­34
1      600­st
1     100­st
35­39
1      200­st
1     100­st
40­44
1       65­st
1       25­st
45­49
1       25­st
1       15­st
Miks   vanematel   naistel   on     tõenäosus   suurem?   Naisel   tekivad
munarakud  ainult kord elus (juba prenataalsel perioodil) ja seetõttu
nad   väsivad   ning   võivad   degenereeruda.   Samas   võivad   munarakud
227
saada kahjustada ka keskkonna mõjul. 
228
Kasutatud ja kasulikku materjali
NB! Kõik ajakirjas „Pere ja Kodu“ arenguteemal kirjutatu ning „Pere
ja   Kodu“   eriväljaanded  „Beebi“,   „Väikelaps“,   „Koolieelik“,
„Teismeline“
1. Arengupsühholoogia1 (koost. S.Pree).­ 2000/2007, vt. 
www.zone.ee/sirpre 
2. Arukas laps, Terane laps,  jne.
3. Baltes, Reese & Lipsitt, 1980.
4. Barnard (2005) Kuidas aidata depressioonis last
5. Butterworth, G.,Harris,M. (2002) Arengupsühholoogia 
alused. 
6. Craig, G.J. Human  Development
7. Dainow, S. (1997) Elu võimalikkusest koos teismelisega. 
8. Gopnik (2003) Kuidas beebid mõtlevad?
9. Gurian (2004) Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt.
10. Lapse areng. 2005
11.  Leppik , P. (2000) Lapse arendamise ja õpetamise probleeme 
koolis, A osa
12. Leppik, P. (2004) Lapse ja tema mõtlemise arendamine
13. Mangs Psühhoanalüütiline arengukäsitlus
14. Miller, P.H. 1983
15. Nõmme (2005) Hüpi lasteaias.
16. Ojala (2005) Mõista mind, teismelist.
17. Paloheimo (2002) Lapsepõlve mõjud.
18. Papalia Development psychology 
19. Rogers jt. (2005) Kuidas aidata uimastiprobleemidega last
20. Roomeld jt.(2003) Hüperkineetiline laps. 
21. Russell & Russell, 1952
22. Ruth Elamankaaren psykologia
23. Salo, O.Crescendo – hitaasti kasvaen 
24. Sinkkonen (2002) Koos isaga
229
25. Soans (2005) Indigolapsed
26. Sullivan (2004) Kiusamine koolis.
27. Tankler, M. (1992) Kuidas areneb laps. ­ Logos
28. Teusen (2001) Jonniiga
29. Tulviste, T. 7a. kuni murdeealise kõne. Konspekt loengust Kõne 
ja suhtlemine koolis. Sotsiaalne ja isiksuse areng murdeeas  TÜ 
2003
30. Whyman, M. (1997) Kaheks kistud: kuidas toime tulla vanemate
lahutusega?
31. Woolfon (2004) Miks lapsed nii käituvad?
32. Wortham, S.C.  Early  Childhood Curriculum 
Artiklid aadressilt  http://www.tnk.tartu.ee/artiklid.html  
siia lisa veel materjali – kasulikku ja vajalikku
230
Lisa 1
Worthami Arengu Uurimise leht
0 – 6 kuud
Füüsilis­kognitiivne areng
Kuupäev
kuupäev
kuupäev
Tõstab pead kui toetatakse õlgadest
Kõhuli asendis tõstab ja keerab pead
Jälgib pilguga liikuvat isikut või eset
Vaatleb rippuvat objekti
Haarab ja hoiab isikut või objekti sekundeid
Liigutab aktiivselt käsi ja jalgu 
Toetades istub süles 
Suleb käe liikuva mänguasja ümber
Õpib pöörama (rullima)
Vaatleb objekte ja realistlikke pilte
Kasutab silma­käe koordinatsiooni millegi kätte 
saamiseks
Keerab pead kella helina või kõrina hääle peale
Mängib käte ja jalgadega
Paneb asju suhu
Sotsiaal­emotsionaalne areng
Vaatleb tähelepanelikult täiskasvanut
Reguleerib keha vastavalt sellele, kuidas 
täiskasvanu teda hoiab
Reageerib rääkimisele, naeratusele, 
puudutusele
Jääb vait kui võetakse voodist välja (või sülle 
vms.)
Lõpetab kisa kui keegi mängib temaga
Häälitseb seoses mõnutundega, 
ebamugavusega, näljaga ja rahuldustundega
Karjub saamaks pudelit, tähelepanu või 
hoidmist
Tunneb ära tuttavad inimesed või asjad 
välimuse või hääle järgi
Kõkutab naerda ja naerab
6­12 kuud
Füüsilis­kognitiivne areng
Istub iseseisvalt
Asetab eseme ühest käest teise
Joob tassist
Korjab üles väikseid esemeid pöidla ja esimese 
sõrme abil
Võtab katte peidetud esemelt
Vaatab pildiraamatut
231
Hoiab kahte mänguasja
Imiteerib kõnes olevaid häälikuid
Roomab või jõuab ühest kohast teise
Saavutab istumispositsiooni iseseisvalt
Seisab kinni hoides
Kõnnib toega (kinni hoides)
Pillab või paigutab asju kasti
Manipuleerib objektidega
Ütleb üksikuid sõnu nagu “emme” ja “issi”
Imiteerib tegevust
Püüab ise süüa tassi, lusika või näppude abil
Sotsiaal­emotsionaalne areng
Näitab välja kas inimene, objekt, koht meeldib 
või ei meeldi
Mängib kujutlusega peeglis
Saab aru sõnast “ei…”
Reageerib uue inimese tutvustamisele
Kilkab rõõmust või mõnust
Demonstreerib ärevust  vanemate lahkumise 
pärast
Naudib ja mängib mänge koos teistega 
(Leivapätsi küpsetamine)
Kasutab liigutusi ja žeste suhtlemiseks 
(kommunikatsiooniks) (sirutab käed välja sülle 
võtmiseks)
232
Lisa 2
Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid)
233
Lisa 3
Artikkel Imik vajab lähedust
(Pere ja Kodu, november 1996) 
Tiia Tulviste, psühholoog 
Esimesel eluaastal arenevad lapsed väga kiiresti. Et areng normaalne oleks, pole
psühholoogide arvates vanematel tarvis mingeid erilisi imesid korda saata. Piisab,
kui lapsega hästi palju koos olla, temaga rääkida ja mängida. 
Selle sajandi esimesel poolel arvati, et vastsündinu on füüsiliselt abitu: ta ei näe ega
kuule  peaaegu midagi. 60ndatel aastatel  avastasid  psühholoogid aga, et laps kuuleb
juba enne sündi ja vastsündinule meeldib vaadata keerulisi kujundeid. Tegelikult
pole   imikud   vahepeal   targemaks   läinud,   hoopis   psühholoogid   on   neid   paremini
tundma õppinud. 
Kas imikud näevad ja kuulevad?
Kuidas   saadakse   teada,   et   laps,   kes   rääkida   ei   oska,   midagi   näeb   või   kuuleb?
Selleks näitab psühholoog lapsele pilti või laseb kuulata helisid. Samal ajal mõõdab
ta   imiku   imemisliigutuste   sagedust   ja   tugevust   just   selleks   otstarbeks   tehtud
lutipudeli abil, jälgib tema hingamis­ või südamelööke, häälitsusi või silmaliigutusi.
Kahenädalastega läbi  viidud  uurimuses vaatasid titad oma ema nägu sagedamini
kui teisi nägusid. Eriti tihti vaatasid nad ema poole siis, kui nad kuulsid tema häält.
Sellest järeldati, et kahenädalane laps tunneb oma ema nii näo kui hääle järgi ära. 
Imikud   on   häälestatud   teiste   inimestega   suhtlema.   Juba   vastsündinu   suudab
väljendada   nelja   põhiemotsiooni:   ta   oskab   teha   vihast,   kurba,   hirmunud   ja
õnnelikku   nägu.   Väikesed   lapsed   on   võimelised   järele   tegema   ka   teiste   inimeste
ilmeid,   mis   neid   tundeid   väljendavad.   Kahe   nädala   vanune   imik   imiteerib
täiskasvanut, kes ajab keele suust välja, silmad suureks, huuled prunti või liigutab
sõrmi. Imikute suurepärast jäljendamisoskust võib igaüks oma lapse peal proovida.
Kuid siin tuleb meeles pidada, et lapse vastust tuleb kannatlikult oodata: väikesel
lapsel kulub info töötlemiseks palju aega. 
Kõne areng esimesel eluaastal 
Kolmandal   elukuul   hakkab   laps   koogama   ja   neljandal­viiendal   elukuul   lalisema.
Millal   täpselt   laps   koogamist   ja   lalisemist   alustab,   ei   sõltu   sellest,   kui   palju   ja
kuidas titaga räägitakse, vaid lapse füüsilisest küpsusest. Koogamine seisneb selles,
et   laps   häälitseb   vastuseks   suure   inimese   jutule.   Lalisemise   korral   hakkab   laps
kaas­ ja täishäälikuid silpideks kokku panema ("ma­ma­ma­ma"). Eri keeli rääkima
hakkavate laste koogamine, ja algul ka lalisemine, on väga sarnased. Alles teisel
poolaastal muutub eri keeli rääkima õppivate laste lalin erinevamaks, sest laps valib
järk­järgult välja oma emakeeles  olemasolevad   häälikud . 10.­11. kuul hakkab laps
esimesi   sõnu   ütlema.   Lalisemine   muutub   harvemaks.   Laps   saab   aru   palju
rohkemast kui ise ütelda oskab: tema passiivne sõnavara on aktiivsest sõnavarast
tunduvalt suurem. 
Tavaliselt ajavad vanemad oma lapsega sünnist saadik juttu. Kuna laps ise ei oska
rääkida, räägib ema ka lapse eest. Nii õpib laps keelt ja suhtlemist. Lapse kõne ei
saa normaalselt areneda, kui ta teiste inimeste juttu üldse ei kuule. Lapsel on raske
rääkima õppida ka siis, kui vanemad räägivad lapse juuresolekul vaid omavahel. 
Psühholingvistikas   nimetatakse   keelt,   mida   lastega   rääkides   kasutatakse,
titakeeleks või lapsele kohandatud keeleks. Titakeelt oskavad kõik inimesed. Isegi
nelja­aastased   lapsed   räägivad   endast   noorematega   titakeeles.   Selles   keeles   on
lühemad laused, vähem sõnu, lihtsam grammatika, öeldut korratakse mitmeid kordi
üle. Jutt käib asjadest, mis on siin ja praegu. Räägitakse õrna häälega, aeglaselt,
suurte pausidega. Lastekeele uurijad arvavad, et selline lihtsustatud kõne on lapse
normaalseks   keeleliseks   arenguks   vajalik.   See   aitab   lapsel   pidevas   keelevoos
üksikuid sõnu eristada ja neid inimeste, asjade ja sündmustega seostada. 
Kas laps areneb normaalselt?
234
Lapse areng on esimesel eluaastal väga kiire. Iga nädal toob midagi uut. Sageli on
vanemad lapse arengu kiiruse pärast mures. Nad kardavad: äkki ei ole mu lapsega
kõik korras, äkki olen jätnud ise midagi olulist tegemata. Last võrreldakse küll teiste
laste,   küll   raamatust   loetud   normidega.   Tavaliselt   ei   ole   liigseks   muretsemiseks
põhjust, sest lapsed arenevad erineva kiirusega. Mis puutub raamatutes esitatud
normidesse, siis näitavad need üksnes keskmist ja ei tugine alati suuremahulistele
uurimustele.   Näiteks   ei   ole   keegi   nii   põhjalikult   eesti   laste   sõnavara   suurust
uurinud, et ta võiks öelda, mitu sõna aastane eesti laps ütlema peaks. Eesti laste
keelelise   arengu   hindamiseks   kasutatakse   norme,   mis   on   mingit   teist   keelt
kõnelevaid lapsi uurides leitud. Eri õpikutes toodud normid on sageli erinevad. 
Ega last ära ei hellitata? 
Väike Pille nutab tihti. Vanaema arvates on selles süüdi Pille ema, kes jookseb kohe,
kui laps nutma hakkab, tema juurde ­ ta on Pille ära rikkunud. Varem arvasid ka
psühholoogid,   et   juba   maast   madalast   tuleb   laste   suhtes   range   ja   nõudlik   olla.
Tänapäeval enam ei kardeta, et last tema esimesel eluaastal helluse ja soojusega ära
võib rikkuda. Uurimused näitavad, et just need lapsed, kelle pisaratele ema kiiresti
reageerib, nutavad hiljem vähem. Laps kogeb, et teda ei jäeta üksi ja tal ei tarvitse
pikalt nutta. 
Uurijaid on huvitanud ka see, kuidas ema aru saab, miks laps nutab. Arvatakse, et
ema lähtub põhjuse selgitamisel kogu last ümbritsevast situatsioonist. Mõnevõrra
ootamatutele   tulemustele   jõudis   psühholoogide   seas   laialt   tunnustatud   tšehh   H.
Papousek. Ta väitis, et emad saavad olulist infot lapse vajaduste kohta imiku käte
asendist. Läbiviidud uurimuses näidati emadele titade pilte ja emad pidid ütlema,
miks laps nutab. Emad ise ütlesid, et nad näevad lapse näost, kas ta on unine,
näljane või märg. Tegelikult  erinesid  pildid üksnes laste käte asendi poolest. 
Tita vajab lähedust 
Viimastel   aastakümnetel   on   lastepsühholoogias   populaarne   olnud   emotsionaalse
seotuse teooria (inglise keeles attachment theory). Selle järgi vajab laps normaalseks
arenguks   lähedast   inimest.   Lapse   kiindumus   hakkab   ilmnema   kuuendal   või
seitsmendal elukuul ja on eriti tugev 12. elukuul. Tavaliselt kujuneb lapsel lähedane
emotsionaalne  suhe  oma  emaga,  kuid  vahel  ka  isa,  vanaema  või  kellegi  teisega.
Paljusid vajakajäämisi lastekodulaste arengus seletataksegi just sellega, et lapsel
pole inimest, kes oleks tema päralt. Emotsionaalse seotuse teooria kohaselt jätab
esimene   emotsionaalne   suhe   jälje   kogu   eluks,   mõjutades   hilisemaid   lähedasi
suhteid, olgu need siis kallima või oma lastega. 
Kaheksakuuse Juhani vanemad ei saa aru, mis on nende lapsega juhtunud. Varem
oli ta sõbralik ja naeratas kõigile, nüüd hakkab aga kohe nutma, kui mõnd võõrast
inimest   näeb.   Psühholoogide   arvates   on   hirm   võõraste   inimeste   ees   täiesti
normaalne nähtus ja esineb 8. ja 12. elukuu vahel paljudel lastel. Hirm võõra ees
näitab, et laps on võimeline tuttavate ja võõraste inimeste vahel vahet tegema. Ka
seda,   et   lapsel   on   välja   kujunenud   kiindumussuhe.   Lapsed,   kes   on   võõrastega
rohkem kokku puutunud, kardavad neid vähem. 
Kuuekuuse   Mari   ema   ei   saa   last   minutikski   üksi   jätta,   sest   Mari   hakkab   kohe
meeleheitlikult nutma. Lahusoleku ees tunnevad hirmu kõik lapsed. Kõige enam
kardetakse  lahusolekut 13. elukuul. Lähedase inimese äraminekule reageerivad eriti
tormiliselt   need   lapsed,   kes   ei   ole   tugevalt   kiindunud.   Mida   tugevam   on
emotsionaalne   suhe,   seda   kergem   on   lapse   juurest   korraks   ära   minna.   Sellised
lapsed tunnevad suurt huvi ümbritseva suhtes ja nad ei klammerdu nii kramplikult
lähedase inimese külge. Kindla emotsionaalse suhte väljakujunemise seisukohalt ei
ole oluline, et ema kogu aeg lapse juures oleks. Oluline on see, et ta oleks käepärast,
kui laps teda vajab. 
Imikutel on erinev temperament 
Täpseid retsepte lastega ümberkäimiseks ei saa anda ja seda juba sellepärast, et
lastel on erinev temperament. Mõni laps on maast madalast füüsiliselt aktiivsem kui
teine. Mõnele titale meeldivad uued asjad ja inimesed, teine tunneb kõige uue ees
hirmu. Mõnele imikule meeldib, kui teda silitatakse, kallistatakse ja süles hoitakse,
teine   tõmbub   puudutuste   peale   krampi.   Seda   kõike   peaks   lastega   suhtlemisel
235
arvestama.   Tihti   kardetakse,   et   ümbritsev   keskkond   ei   paku   lapsele   piisavalt
arenguvõimalusi (lapsel on liiga vähe mänguasju, lapse jaoks ei ole piisavalt aega, ei
teata, mida, kuna ja kuidas talle õpetada). Vähem mõeldakse sellele, et ka lapse
ülestimuleerimine   on   halb   (liiga   palju   asju,   pidev   suhtlemine,   kuigi   laps   tahaks
hoopis   magada).   Sellega   seoses   räägitakse   ema   sensitiivsusest.   Ema   peaks   aru
saama,   missugune   tema   laps   on,   millal   ta   tahab   suhelda,   millal   magada.   Mis
puutub imikute pidevasse õpetamisse, siis lastepsühholoogide arvates ei ole sellel
mõtet, sest kuidas me ka ei pingutaks, nagunii ei hakka pooleaastane laps rääkima
või kõndima. Küll võime me aga lapse ära väsitada. Tänapäeva lastepsühholoogia
peab õigemaks lapsega koos mõnusalt aega veeta, temaga rääkida, mängida ja tema
seltsist rõõmu tunda. 
236
Lisa 4 
Arnold Gesell Kasvu ja arengu spiraal
237
Lisa 5 
Lapse areng
238
Lisa 6 
Lapse arengu tabel
Ülesanne:
Täienda!
Üldine
Keeleline/kõneline
Motoorne areng
Sensoorne areng
Emotsionaalne
Sotsiaalne areng
areng, mõtlemine
areng, tundeelu
Sünnist kuni 1 kuuni
Toitmine 5­
Baasilised
Üldine pingsus
Abitu
8   korda
nägemise,   kuulmise,
Asotsiaalne 
ööpäevas 
haistmise,
Seotud emaga 
Magab   ~20
maitsmise,
tundi
puudutuse ,
ööpäevas
temperatuuri 
ja
valutundlikkuse
aistingud
2­3 kuud
Häälitseb: kisa, kudrutab, Kontrollib
 
silma Värvitaju,
Nauding
Keskendub   pilguga   näole,
ruigab/ mühatab
muskleid,
visuaalne
 
ja Distress
naeratab   näo   puhul,   võib
tõstab/liigutab   pead oraalne uurimine
naeratus näol
rahuneda
 
kiigutamise
kõhuli olles  
peale  
4 – 6 kuud
Toitmine 3­ Häälitseb:
 
muliseb/ Motoorne   võimekus: Lokaliseerib helisid Naudib   kaisutamist, Tunneb ema ära
5   korda vadistab,
 
kasutusel kontrollib pea ja käte
kallistamist
Teeb   vahet   lähedate
ööpäevas
enamik   vokaalidest   ja liikumist, kavatsuslik
inimestel   ja   võõrastel,   ei
umbes
 
pool haaramine,   rullib/
naerata pikalt valimatult.
konsonantidest.
veeretab ennast  
Ootab   enda   toitmist,
riietamist
 
ja
vannitamist/pesemist. 
239
7 – 9 kuud
Kontrollib   keha   ja
Spetsiifiline
Naudib peitusemängu
käsi,   istub   ilma
emotsionaalne
abita , roomab. 
reageering
 
ema
puhul.
 
Protestib
emast   lahutamise
peale. 
10 – 12 kuud
Toitmine: 3 1­2   sõnalised   laused, Kontrollib   käsi   ja
Viha
Eristab oma nime,
toidukorda, imiteerib helisid, saab aru jalgu,   ,   seisab,
erutus
Lehvitab
 
lahkumisel
2 oodet
lihtsamatest korraldustest
roomab,   ühendab
kardab võõraid,
(dadaa),   mängib   patsu­
Magab
pöialt
uudishimu, uurimine
patsu   mängu,   saab   aru
kokku   12
nimetissõrmega
keelamisest (ei tohi). Võtab
tundi   kaks
ja annab asju.  
korda
ööpäevas  
1 – 1,5 aastat
Kasutab sõnu anna, otsas, Roomab   astmetest
Sõltuv   käitumine, Kuuletub   teatud   hulgale
ära/peidus.
üles, tõuseb istumast
väga   endast   väljas korraldustele.
 
Kordab
Esimesteks
 
sõnadeks seisma,   jalutab   (10­
kui   on   eraldatud mõningaid   sõnu,   tunneb
tavaliselt   emme,   täti,   issi, 20   min),   veeretab
emast,   vannitamise huvi   enda   kujutise   vastu
lill, tita.
palli
hirm
peeglis, toidab ennast ise  
Ronib   suurele   toolile
ja   keerab   ennast
istuma
Laskub   kükki   ja
tõuseb
Teeb paberile kriidiga
jooni
3­klotsiline
 
torn,
pulale 4 rõngast
1,5 – 2 aastat
240
Uneaeg   12 Sõnavara rohkem kui 200 Jookseb, lööb palli, 
Temperamentsed
Tegutseb   vastupidiselt
tundi öösel, sõna 
Kiigub   kiikhobusel,
jonnihood (1­3 a.).
oma jutule (18 k.)
1­2
Leib   paarid,   näitab   ühte kõnnib   trepis   üles
Pahameel   uue   beebi Jäljendab   täiskasvante
tunnine
kehaosa (vähemalt).
(abiga),   kummardub
suhtes. 
tegevust
puhkepaus
Ühendab eseme ja pildi
et   võtta   ilma
Mängib   teise   lapsega
Osutab   pildil   õigele kukkumata
kõrvuti, mitte koos
esemele
Ehitab   6   klotsilist
Lepib
 
täiskasvanu
torni (2 aastane).
eemaldumisega,   jätkab
Teeb
 
käega
tegutsemist
ringikujulisi   liigutusi
Annab
 
täiskasvanule
(varem
 
ainult
raamatu,   et   seda   vaadata
sirgjooned)
(koos)
Suudab   kontrollida
Oskab oodata, kuni soovid
jämesoolt ja põit
rahuldatakse   (alla   5
minuti)
Jagab   mänguasju   ja/või
toitu
2 – 3 aastat
Kõne:   hakkab   kasutama 2   aastane   kõnnib
Kardab eraldamist
Vestleb,   kasutab   „mina“,
lühikesi lauseid, kontrollib hästi,
 
läheb
Negativistlik
 
(2,5 „mulle“,   „sina“.   Matkib
ja tegutseb maailmas keele astmetest   üles   ja
aastasena)
vanemate tegevust. Sõltuv,
abil,  kogelemine võib aeg­ alla,   jookseb,   istub
Vägivaldseid
klammerdub
ajalt ilmneda. 
ise   toolile,   muutub
emotsioone, viha
peremehelikult
2   aastane   ütleb   sõnu, iseseisvaks   tualetis,
Eristab   miimiliselt mänguasjadesse,
fraase   ja   lihtsaid   lauseid. hüppab   jalad   koos,
viha,   kurbust   ja eelistades
 
mängida
272   sõna,   saab   aru kõnnib   ka   tagurpidi,
rõõmu.
üksinda.    Negativism    (2,5
lihtsamatest korraldustest, viskab   palli   paari
Huumorimeel   (teeb a.).   Vastuhakk   vanemate
eristab   lihtsamaid   pilte meetri   kaugusele
trikke)
nõudmistele.   Käsutab.
raamatut
 
vaadates, täiskasvanule,   lööb
2   aastane   on   väga Jäigalt   rõhutab   rutiini
armastab
 
raamatuid jalaga   suurt   palli,
enesekeskne,
samasust/
 
püsivust.
vaadata.
 
Lühike sõidab kolmerattalise
identiteedi
 
ja Võimetus otsustada.
tähelepanu   kestus,   väldib jalgrattaga, 
kuuluvuse    tunnetus 2   aastane   mängib
lihtsaid   riske,   suudab Ta   kasutab   kriite,
on   alguses,   sageli üksinda,
 
sõltub
241
moodustada   lihtsamaid ehitab
 
6­9­10
negatiivne,
täiskasvanu   nõuannetest,
vorme.
klotsilist
 
torni,
peremehetsev,
mängib
 
nukkudega,
Ühendab   tegusõna   ja kasutab   lusikat   ja
frustreeritud,
 
ei pöördub   enda   pool,
nimisõna.
 
(vastab kahvlit,   imiteerib
suuda
 
valida sotsiaalselt väga ebaküps,
küsimusele Mida … teeb?)
ringikujulisi   liigutusi
alternatiivide   vahel, vähene
 
kontseptsioon
Väljendab   omandisuhet (pintslitõmbeid, lööke
naudib
 
füüsilisi teiste   kohta   „inimesed“.
kahe sõnaga.
vms),   keerab   ise
elamusi,
Võib   vastata   lihtsatele
Vastab kus­küsimusele
raamatu   lehekülgi
muutustevastane,
juhenditele/ korraldustele.
Ulatab   mitu   eset   kui   on ükshaaval, lööb palli,
muutub
 
üha Oskab   tuua   asju   teisest
paludes
 
kasutatud püüab   ise   riidesse
iseseisvamaks,
ruumist kui juhendada
mitmuse vormi.
panna,   võtab   kommi
vastuvõtlik  huumorile Suudab 5­10 minutit juttu
Näitab   sõrmedel   oma paberist
 
välja,
ja häirimisele rohkem või laulu jälgida
vanust.
veeretab
 
kuule,,
kui   distsipliinile   või Oskab paluda ja tänada
Teab
 
oma
 
sugu keerab ukselinki
mõistlikkusele. 
Püüab vanemaid kodustes
(poiss/tüdruk).
Pliiatsit   hoiab   pöidla
töödes aidata
Täidab
 
kaheosalisi ja   esimese   sõrme
Paneb selga täiskasvanute
korraldusi (alustada tasub vahel,
 
toetades
riideid ja matkib neid
üheosalisest)
keskmise   sõrmega
Vajadusel   valib   kahe
Kasutab
 
kõnes ( pliiatsi ­
 
ja
võimaluse vahel
lihtminevikku (oli, tuli jne)
lusikahoid)
 
–
Saab aru tunnetest (räägib
Kasutab sõnu kinni, lahti.
varasem   oli   terve
muredest , rõõmudest)
peopeaga hoidmine.
Leiab
 
üles
 
kaks Ajab   suuri   pärleid
ühesuguste   omadustega nöörile, voldib paberi
eset 
pooleks,
 
suudab
Suur­väike
näidise   järgi   vedada
Sama värvusega paariline
nii   horisontaalseid
Teab,   mida   tähendavad kui
 
vertikaalseid
sisse­peale­alla
jooni.
Nimetab   häält   tegevaid
asju, pildil olevaid tegevusi
3 – 4 aastat
3   aastane   räägib   lühikesi Seisab   ühel   jalal,
Hellus   ja   kiindumus Meeldib   jagada,   kasutab
lauseid,   896   sõna,   tugev hüppab   üles   ja   alla,
vanematesse
„meie“.   Koosmäng   teiste
242
kommunikatiivne   kasv, joonistab ringi risti (4
Nauding   genitaalsest lastega,   lasteaed.   Võvad
jutustab lühikesi jutukesi, a). Iseseisev paljudes
manipulatsioonist.
olla   mõne   lapse   suhtes
kasutab   sõnu   kui koduse
 
elu
Romantiline
kindlad eelistused (See on
mõtlemise
 
vahendeid, rutiinides.  3  aastane
kiindumus   mõlemast minu sõber). Sõber on see,
tahab
 
aru
 
saada jookseb
 
hästi,
soost vanematesse (3­ kes   elab   lähedal,   kel   on
keskkonnast,
 
vastab marsib,   seisab   ühel
5   a).   Armukade mõni   tore   mänguasi.
küsimustele,
jalal,
 
sõidab
samasoolise   vanema Matkib vanemaid. Hakkab
kujutlusvõimeline,
kolmerattalise
suhtes.   Kujutletavad samastama
 
end
deklameerib   mõningaid rattaga,   imiteerib
hirmud   pimeduse, samasoolise   vanemaga,
lasteriime. 
krossi,   hüppab   alla
traumade   jne   suhtes rakendab seksuaalrollidele
Kasutab kas­küsimusi
20   cm   kõrguselt
(3­5 a).
omaseid   tegevusi.   Jõuline
Oskab öelda oma mõlemat kiigub   kiigega,   ronib
3   aastane   meeldib uurishimu   ja   huvi   teiste
nime (kui on õpetatud!)
liumäest   üles   ja
kohanduda,
laste   keha   suhtes.
Vastab
 
lihtsamatele sõidab   alla   (1­2   m
pingevabad   hoiakud, Kujutletav sõber. 
kuidas­küsimustele
kõrgune), trepil liigub
mitte
 
eriti 3   aastane   kasutab
Räägib,   mida   esemega üles
 
ilma
vastuhakkav
paralleelset
 
mängu,
teha   (mida   sellega vahesammuta,   palli
muutustele,   rohkem naudib   kellekski   teiseks
tehakse?)
püüab kahe käega.
turvaline/   ohutu, olemist,   teeb   väikseid
Räägib kahest sündmusest Sööb ise, paneb jalga
tugevam   personaalne jalutuskäike,   teab   kui   on
ajaliselt õiges järjekorras
kingad   ja   sokid,
identiteet,   hakkab poiss   või   tüdruk,   naudib
Jagab   esemeid   suurteks­ nööbib riideid lahti ja
olema
grupitegevusi mis ei nõua
väikesteks
kinni,
 
ehitab
seiklushimuline,
oskusi,   meeldib   aidata
Suudab   näidata   juba   10 10.klotsilist   torni.
naudib muusikat  
pisiasjades   –   reageerib
kehaosa
Valab kannust.
suulisele juhendamisele.
Eristab poissi­tüdrukut
Lõikab kääridega, ka
Tervitab   tuttavaid  (meelde
Ütleb,   millised   esemed joon mööda.
tuletamiseta)
kuuluvad kokku
Joonistab   kujundeid
Küsib   teiselt   lapselt
Lisab
 
joonistatud näidise   abil   (papilt
mänguasju,   millega   too
inimesele
 
puuduva mudelid).   Joonistab
just mängib
kehaosa (olulisemad)
ruudukujulisele
Vastab   telefonile,   kutsub
Nimetab kolma värvust
paberile diagonaali
täiskasvanu telefonile
Suudab   jagada   esemeid
Ootab oma järjekorda
rühmadesse
Täidab
 
täiskasvanu
Lühike­pikk
korraldused
 
(vajalik
243
Kerge­raske
nimeline pöördumine)
Tegevuse
 
muutmisest
vajalik eelnevalt teada
4 – 5 aastat
Räägib   selgelt,   kasutab Küps
 
motoorne
Vastutus
 
ja Eelistab   mängida   koos
täiskasvanu   kõne   helisid, kontroll,   4   aastane
süütunne.
teiste
 
lastega,
valdab
 
baasilist hüpleb   ühel   jalal,
Tunneb   uhkust   ja võistlusolukorras   eelistab
grammatikat,   jutustab laiad hüpped, riietub
saavutusvõimet.
oma   soole   kohast
lugusid , teab umbes 2000 iseseisvalt,   seisab
4   aastane   tunneb aktiivsust/
 
tegevust,
sõna (5 a)
mõned
 
sekundid
ennast
 
kindlana, naudib   teiste   laste
4   aastane   kasutab ühel   jalal,   hüppab
piiridevaba
seltskonda,
 
kõrge
terviklikku   lauset,   1540 tagurpidi
 
ka,
käitumine,
 
sageli sotsiaalsusega,
 
võib
sõna,   küsib   jätkuvaid põrgatab   ja   püüab
negatiivne,   võib   olla mängida
 
lõdvalt
küsimusi,  õpib   üldistama , suurt   palli,   trepist
trotslik,   näib   nagu organiseeritud grupimänge
kõrge
 
kujutlusvõime, laskub
testiks
 
ennast – kullimäng, haned­ luiged ,
dramaatiline,
 
suudab vahelduvsammuga.
väljapoolt,
 
vajab  jutukas , mitmekülgne. 
joonistada   äratuntavaid Kolmerattalisel
kontrollitud
Palub   abi   ( keerulisemad
lihtsaid objekte. 
jalgrattal
 
sõidab
vabadust.
tegevused­toimingud)
Leseb
 
esemele/pildile kenasti,   ka   suunda
Vestleb täiskasvanuga
paarilise.
muutes.
Suudab   ülesande   kallal
Ütleb   oma   aadressi   ja Teeb   järele   ringi   ja
20­30   minutit   töötada
telefoninumbri   (vajalik kolmnurka.
(vanema
 
läheduses
õpetamine)
,   joonistab   inimest,
tegutsemine aitab tegevust
Oskab öelda, kas sõnad on lõikab
 
kääridega
jätkata)
riimis või mitte (lase öelda (mitte hästi), suudab
Palub   andeks   (ilma
samasuguseid)
pesta   ja   kuivatada
meeldetuletuseta)   –   aeg­
Jutustab   lihtsa   jutukese nägu,   riietub   enda
ajalt vajalik meeldetuletus:
ilma pildi abita
valitud
 
seostes,
„Mida sa nüüd ütled?“
Oskab   leida    pildilt  kohapealt
Käitub    avalikes    kohtades
mittesobivaid/   valesid/ kaugushüpe,   viskab
korralikult   (kui   on
võimatuid olukordi. 
palli   üle   käe,   kõrge
õpetatud)
Nimetab eset mälu järgi
motoorne liikuvus. 
Alates
 
neljandast
Suudab nimetada kolmest Voolib   kolmeosalisi
eluaastast   võivad   lapsel
esemest   puuduva   (mälu  kujukesi ,
 
lõikab
tekkida
 
isiklikud
244
maht 3)
kääridega   ümaraid
sõbrasuhted. 
Kaheksa värvust
kujundeid,   joonistab
Räägib oma tunnetest
Numbrite loendamine 1­20 lihtsaid   äratuntavaid
Küsib   luba   asjade
(sammude loendamine)
asju   (inimene,   puu,
kasutamiseks 
5 omadust
maja)
Kuna   sõnavara   on
Esemete   asetamine   ette­ Lõikab   ja   kleebib
küllaltki suur, tekib „päris
taha­kõrvale
(lihtsad kujundid)
mäng“   kindlate   reeglitega
Nimetab   ja   näitab   pildil Kirjutab   üksikuid
(kodu,    pood ).   5­aastased
puuduvat osa
trükitähti 
on teiste laste seltskonnas
Nädalapäevad
 
õiges
rohkem   huvitatud,   ainult
järjestuses
vanemate   seltsis   hakkab
igav
5 – 6 aastane
5   aastane   –   2072   sõna, 5   aastane   laps
Enesekindel,
Kõrgelt
 
koopereeritud
jutustab   pikki   lugusid, hüppab   ja   hüpleb,
stabiilne,
 
hästi mäng   (koosmäng),omab
täidab   hästi   korraldusi, riietub   ilma   abita,
reguleeritud/
„erilisi“   sõpru,   tugevalt
loeb   oma   nime,  küsib hea   tasakaal   ja
kohanev,
 
kodule  organiseeritud,   naudib
sõnade tähendust, loendab sujuvam
 
lihas
keskendunud,
lihtsaid
 
lauamänge
10­ni,   tunneb   värve,   teab tegevus,   uisutab,
armastab   olla   koos kindlate   käikude   ja
erinevust
 
fakti
 
ja sõidab rongi (vedur ja
emaga,   võimeline jälgitavate
 
reeglitega,
väljamõeldise   vahel.   On  vagunid ),   kirjutab
mõningaks
„kool“, tunneb uhkus riiete
huvitatud   keskkonnast, lihtsaid
 
tähti,
enesekriitikaks,
ja komplimentide üle, agar
linnast, lugudest jne
käelisus   kinnistub,
naudib   võimalusi. kellegi ootustele vastama.
sõlmib   kingapaelu,
Armastab   reegleid
tüdrukute
täita. 
peenlihaste areng on
poiste   omast   umbes
1
 
aasta
 
ees
(peenmotoorika).  
6 – 7 aastane
245
246
Lisa 7
Artikkel Laste hirmud
Ruth Raielo
Üks sagedasi probleeme, millega minu kui lastearsti ja psühholoogi poole
pöördutakse, on hirmud lastel. Täiskasvanud tunnevad muret rea ohtude
üle, millega lapsed kokku puutuvad ja laste endi hirmude üle seoses nende
isiklike kriisidega ja globaalsete katastroofidega. 
Lastel   esineb   ärevust   ja    hirme    seoses   maailmas   valitseva   vägivalla,
kuritegelike   rünnakute,   narkomaania  ja   AIDS­i  levikuga.   Tean   seda   väita
sellepärast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita,
siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei 
sureks,   et   emad   ei   teeks   aborte.   Enamik   lapseea   hirme   on   aga   mõistagi
seotud nende igapäevaeluga. 
Kas on normaalne, et lapsed kardavad? 
Teatud piirini tunneb hirmu iga inimene. Ta peab selle ületama või õppima
sellega   koos   elama.   Enamus   lapseea   hirme   on   normaalsed   ja   nende
ületamine aitab lastel kasvada, identiteeti saavutada ja elus toime tulla. Kui
aga  hirm   on  tugev,   last pidevalt   muserdav ,  siis  võib  ta  sellele  reageerida
tervisehäirega. 
Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade
või   tegevuste   ees   hoiab   meid   vigu   tegemast.   Hirm   on   aga   sügavam,
mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav. 
Mis laste hirme põhjustab? 
Üheks sagedasemaks lapseea psühhogeense, s.o. psüühika traumeerimise
teel   tekkiva   haigestumise   põhjuseks   on   hirm.   Selle   aluseks   võib   olla   äge
psühhotrauma,   mida   last   ümbritsevad   täiskasvanud   tavaliselt   teavad.
Sagedamini   on   selleks   põhjuseks   aga   kestev   psüühikat   traumeeriv
situatsioon last ümbritsevas keskkonnas, mida täiskasvanud tema ümber ei
tarvitsegi   teada   või   ei   oska   sellele   tähelepanu   pöörata   ja   millele   laps   ise
lahendust   ei   leia.   Tasapisi   kujuneb   algul   normaalsuse   piires   olnud
hirmutunne   lapse   hingeelu   ja   selle   kaudu   kogu   organismi   harmooniat
häirivaks  teguriks . Eriti nooremate laste vaimse arengu ja kehaliste häiret e
põhjuseks on sageli hirmud. 
Mida lapsed kardavad? 
Vastavalt   ühele   kuuel   maal   (Austraalias,   Kanadas,   Egiptuses,   Jaapanis,
Filipiinidel ja USA­s) läbi viidud uuringule on erinevatest kultuuridest pärit
lastel märkimisväärselt sarnased hirmud. 
Kui   9­aastasi   lapsi   paluti   järjestada   20   elusündmust   selle   järgi,   kui
hirmutavad või nende elu segipaiskavad need oleksid, siis esmane hirm iga
maa laste hulgas oli sama­­ hirm kaotada oma vanemat. Sellele tähtsusetult
lähedased   olid   sellised   sündmused   ,   mis   tekitaksid   lastes   piinlikkust,
kimbatust,   häbi,   nagu   koolis   klassikursust    kordama    jätmine,   pükste
märgamine teiste juuresolekul või direktori juurde  saatmine . 
See ühtib psühholoogide poolt juba  ammu  teatuga, et märksa olulisem kui
sündmus   ise,   on   lapse   subjektiivne   hinnang   sellele   sündmusele.
Elusündmuste   uuringutega   on   selgitatud,   et   kõige   ohtlikemana   tajuvad
inimesed   kaht   liiki   sündmusi.   Ühed   on   seotud   lähisuhete   lagunemisega,
lähedase   inimese   (ähvardava)   kaotusega.   Väikelastel   ilmneb   see
247
lahutamiskartusena vanematest. Teist liiki sündmused on seoses isiksusliku
läbikukkumisega ja enesehinnangu järsu langusega, nagu eespool mainitud 
naeruväärsesse   olukorda   sattumine   eakaaslaste   ees,   soovitud   tulemuste
mittesaavutamine ja muud taolised olukorrad. 
Hirme võib olla igas eas lastel, kuid teatud eaperioodidel esineb neid enam. 
Lastel vanuses 2­4 aastat tekib palju uusi hirme. Peaaegu kõik kardavad
loomi, eriti koeri. Järgmised tavalised hirmud on äike,  torm  ja arstid. 
6. eluaastaks on  enim  levinud pimedusehirm.  Kuid nii see  kui ka teised
hirmud   hakkavad  vähenema  ja kaduma  seoses  lapse  kasvamise   ja enese
võimsamana tundmisega. 
Miks   lapsed   alates   kolmandast   eluaastast   kartlikuks   muutuvad?
Kõigepealt   saavad   nad   teadlikuks,   et   nad   on   väikesed   ja   ei   suuda   kõiki
olukordi   kontrollida.   Teiseks   ei   suuda   nad   alati   eristada   fantaasiat
reaalsusest. Ühes uurimuses väljendasid hirmu kummituste ja monstrumite
ees 75 % lasteaialastest, 50 % 2. klassi lastest ja vaid 5 % 6. klassi lastest. 
Kui lapsed saavad vanemateks ja kompetentsemateks, ei tundu paljud asjad
neile enam nii ähvardavatena, kuid neil võivad tekkida uued hirmud. 
Näiteks 4­6 aastased lapsed kardavad inimesi või loomi, kes näivad nende
meelest   "ine   tud   ja   koledad".   10­12   aasta   vanused,   kes   on   juba   enam
realistid ning võimelised põhjusi ja tagajärgi paremini ära tundma, kardavad
rohkem kehalisi vigastusi ja füüsilisi ohte. 
Lapseea hirmud: 
Vanus 
Hirmud 
 0­6 kuud Toetuse kadumine; valjud helid, müra 
 7­12 kuud Võõrad; kõrgused; äkilised, ootamatud või ähvardavalt
ilmuvad objektid 
 1 aasta Vanematest eraldamine; tualett; vigastus; võõrad 
 2   aastat   Paljud   stiimulid,   k.a.   valjud   helid   (tolmuimeja,   sireen,
alarmid, suured autod, äike); loomad;  pimedad  ruumid; vanematest
eraldamine;   suured   objektid   või   masinad;   muutused   lähemas
ümbruses; võõrad eakaaslased 
 3 aastat Maskid; pimedus; loomad; eraldamine vanematest 
 4   aastat   Eraldamine   vanemast;   loomad;   pimedus;   helid   (k.a.
hääled, müra öösel) 
 5   aastat   Loomad;   "halvad"   inimesed;   pimedus;   eraldamine
vanemast; kehaline vigastus 
 6   aastat   Üleloomulikud   olendid   (nt.   kummitused,   nõiad,   kollid,
tulnukad ); kehaline vigastus; müristamine ja välk; pimedus; üksi
jäämine või magamine; eraldamine vanemast 
 7­8   aastat   Üleloomulikud   olendid;   pimedus;   meediasündmused
(uudised   tuumasõjaohust   või   lapseröövidest);   üksijäämine;
kehaline vigastus 
 9­12   aastat   Testid   ja   eksamid   koolis,   vastamised   ja   esinemised
koolis; kehaline vigastus; füüsiline välimus; pimedus; müristamine
ja välk; surm 
 Teismelised Sotsiaalne esinemine ja toimetulek; seksuaalsus 
Mõnedel lastel on olnud hirmutavaid elamusi või nad on kuulnud teistega
juhtunud hirmutavatest sündmustest.  Mida rohkem lapsed teavad või on
kogenud,   seda   enam   nad   mõistavad,   et   neil   on   ka   tegelikke   põhjusi
kartmiseks. 
248
Tüdrukud on üldiselt kartlikumad kui poisid. See võib tuleneda sellest, et
vanemad kalduvad julgustama ja soodustama tüdrukute suuremat sõltuvust
ning poiste hirme rohkem maha laitma. 
Suured   on   laste   individuaalsed   erinevused   ­­   mis   ühte   hirmutab,   sellest
möödub   teine   rahulikult   ja   tihti   on   mõlemal   õigus.   Julgele   ei   juhtunud
midagi ja hirmunule oli ebaõnnestumine juba ette teada. Sel moel toimivad
hoiakud.   Enam   esineb   hirme   tundlikel,   ebakindlatel   ja   alanenud
enesehinnanguga lastel. 
Hirm,   eriti   ähmane   ja   kauakestev   hirm,   viib   selleni,   et   inimene   satub
nurjumise, selle järel nurjumise hirmu ja seda kindlamini uue nurjumise
nõiaringi ning võib seetõttu ka kehaliselt haigestuda. 
Paljude laste jaoks on kool ebakindluse allikaks ­­ osalt sellepärast, et koolil
on nende elus väga tähtis osa ja osalt ka sellepärast, et seal võib esineda
halvustavat   käitumist   laste   suhtes   nagu   süüdistamine   valetamises   või
naeruvääristamine klassi ees. 
Mis on  foobiad ? 
Enamus lapseea  hirmudest  on normaalsed ja isegi terved. Need võivad olla
mööduvad hirmud, mis on iseloomulikud arengustaadiumile, nagu eespool
nägime, või nad võivad olla enesekaitseks reaalsete ohtude hindamisel nagu
kiired autod, võõrad koerad või küüti pakkuvad võõrad inimesed. 
Mõnedel lastel arenevad siiski foobiad ­­ irratsionaalsed, tahtmatud hirmud,
mis   ei  vasta  olukorrale   ja  häirivad  lapse   normaalset   tegev   ust.   Mõnikord
kasvavad   foobiad   välja   spetsiifilistest   sündmustest   (ähvardav   koer,
läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse
lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest. 
Üheks   foobiatest   on   koolifoobia   ­­   s.o.   ebareaalne   hirm,   mis   hoiab   last
koolist eemal. Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli
minna   mitte   niivõrd   sellepärast,   et   midagi   väga   hirmutavat   oleks   koolis
eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis,
on   see   siis   sarkastiline   õpetaja,   türannist   koolikaaslane   või   ületamatult
raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see,
mis siis muutmist vajab, mitte laps. Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel
lapsel   tuhandest.   Koolihirmuga   lapsed   ei   ole   popitegijad,   nende   vanemad
tavaliselt   teavad   kui   nad   puuduvad.   Neil   on   tavaliselt   keskmine   või   üle
keskmise  intellekt  ja õppeedukus. Nende vanus jaotub ühtlaselt 7­15 aasta
vanuste  peale,   poisse   ja  tüdrukuid   on  ligikaudu  võrdselt.   On   uuritud,  et
nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed
või   kannatavad   ärevushäirete   all   ja   enam   esineb   düsfunktsionaalseid
peresid.   Selliseid   lapsi   hirmutavad   koolimaja,   õpetajad   või   muud   kooliga
seotud   objektid   ning   vältimaks   kooli   minekut   arendavad   nad   välja   terve
variatsiooni    käitumisi.   Nad   võivad   jääda   haigeks   või   mõelda   välja
mitmesuguseid  lugusid. Kõige tähtsam koolifoobiaga laste  ravis  on  nende
võimalikult kiire tagasipöördumine kooli, sest mida kauem nad puuduvad,
seda   rohkem   hirmuring   süveneb.   Laps   jääb   õppetöös   maha,   mistõttu
olukord raskeneb veelgi. Seejärel võib spetsialisti abi vajada laps, vanemad
või võimalusel kogu pere. Ma tahaksin siin tuua näiteks ühe 8­aastase poisi
loo,   kes   haiglasse   sattus   selletõttu,   et   igal   hommikul,   kui   ta   kooli   pidi
minema, oli tal väga halb olla – ta oli kahvatu, iiveldas, vahel oksendas,
kaebas nõrkust ja kõhuvalu. Probleem oli kestnud ligemale aasta, kuid paari
viimase nädala jooksul niivõrd süvenenud, et laps ei suutnudki enam kooli
minna. Selle lapse lugu on järgmine. Ta elab kahekesi koos emaga. Kui laps
sai aastaseks  ja ema  pidi tööle  minema, viidi  laps vanavanemate  juurde.
249
Juba   siis   ilmnesid   tal   mitmesugused   psühhosomaatilised   häired   isutuse,
kõhuvalude j a pükste määrimisena. Kooliminekuni kasvas ta vanavanemate
peres, rahulikus maakohas. Tema kooliks ettevalmistamisega keegi oluliselt
ei tegelnud. Kui laps kooli läks, oli ta teistest suhteliselt aeglasem, samas
põhjalik   ja   hoolas,   mistõttu   ei   suutnud   ülesannetega   õigeaegselt   valmis
saada. Tema akadeemilised oskused – lugemise, kirjutamise ja arvutamise
oskus   ei   olnud   temaealiste   tasemel.   Lapse   kaebused   hakkasid   süvenema
seoses   sellega,   kui   ema   haigestus   südamelihase   põletikku,   hakkas   oma
südamevalusid kurtma ja lapse juuresolekul rinnust kinni haarama. Hirm 
ema   tervise   pärast   tekitas   lahutamiskartuse   temast   ning   ebaedu   koolis
vastumeelsuse   koolimineku   ees,   mille   tulemusena   tekkisidki   lapsel
kehalised häired. 
Hirm on ühiskonna poolt mõjutatud nähtus. Viimase 50 aasta jooksul on
laste hirmud muutunud. Näiteks kartsid kooliealised ameerika lapsed varem
üleloomulikku, hilisem generatsioon oli mures kommunistide tuleku päras t,
80­ndate   laste   suur   hirm   oli   tuumasõjaoht.   See   muutus   tuleneb   ilmselt
osaliselt televisiooni, laiemalt massimeedia mõjust, mis toob sõja, 
vägivalla   ja   poliitika   elutuppa.   Mõned   TV­saated   ja   filmid   on   lastele
hirmutavad   ja   võivad   põhjustada   üksiolekuhirmu   ja   õudusunenägusid.
Seoses  saadetega  parapsühholoogilistest  nähtustest ja  tulnukatest  mõned
aastad   tagasi   pöördusid   mitmed   lapsevanemad   minu   poole   oma   laste
hirmude tõttu. 
Lapsed kartsid, et öösel tulevad tulnukad, viivad nad kaasa, lahutavad neid
vanematest   ja   nad   ei   saa   kunagi   koju   tagasi.   On   näidatud,   et   filmid
iseenesest   ei   tarvitse   lapsi   kartlikeks   muuta,   kuid   nad   varustavad   neid
kujutluspiltidega, s.t. toidavad nende fantaasiaid, mida nad ei suuda alati
reaalsusest   hästi   eristada   ja   mis   seega   annavad   nende   hirmudele   kuju.
Televisioonist on enam mõjutatud lapsed, kes ise on vähem loovad, vähem
tegutsevad, mängivad ja  loevad  ja on seega altid kõigele telerist tulevale. 
Ma   ei   näe   mingit   põhjendust,   miks   lapsed   peaksid   vaatama    õudus ­   või
eksistentsiaalseid hirme tekitavaid filme. Kui nad hirmutavaid asju telerist
siiski näevad, aitab  selgitamine , et ekraanil nähtu ei ole tegelikkus ja k oos
arutamine,   kuidas   nähtud   efektid   on   tehtud.   Seda   soovitan   ka
lapsevanematele, kes oma laste hirmude tõttu minu poole pöörduvad. 
Laste hirmude avaldumine 
Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites
ja   häiretes,   millega   arstid   sageli   kokku   puutuvad.   Lastel   võib   esineda
närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäireid ja
õpiraskusi.   Sagedased   on    unehäired ,   võib   esineda   enureesi,   kõnehäireid,
mitmeid sundnähte. Suur osa minu patsientidest on mitmesuguste valude
all kannatavad lapsed, kellel on kas seedetraktivaevused, pea­ või seljavalu,
südame­   ja   vereringehäired   kuni   väljakujunenud   psühhosomaatiliste
haigusteni nagu bronhiaalastma, haavandtõbi jt. 
Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata? 
Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja
normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka
omaenese ebarealistlikest hirmudest. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi
arvestades   ja  austades,  julgustades   neid  rääkima   oma   muredest   ja  mitte
oodates,   et   hirmud   lihtsalt   kaovad.   Nad   saavad   aidata   last,   kes   juba   on
hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma
tundeid väljendama. 
250
Nad   peaksid   vältima   naeruvääristamist   ("Ära   ole   selline   tita!"),   sundimist
("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim
karu   on   20   km   eemal,   loomaaias   puuris"),   ignoreerides   lapse   hirmu   või
lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist
lähenemistest ei näi aitavat. 
Lapsed   saavad   hirmudest   kõige   paremini   võitu   tegevuse   (joonistamine,
rollimängud jm.) kaudu ­ leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime
tulemiseks   ja   järk­järgult   kogedes   neid  situatsioone,   mida   nad   kardavad.
Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega
luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest,
mida   seejärel   lapsele   lõõgastunud   olekus   ja   terapeudi   juuresolekul
eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine
e. mudelõpe­ s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures. 
Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa
lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last
ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida
hirmudega toime tulema ja neid ületama. 
Kasutatud kirjandus: 
1. Axline, V. M. (1969). Play Therapy. New York: Ballantine  Books  
2. Bootzin, R. R. & Acocella, J. R. (1988). Abnormal Psychology: Current
Perspectives. McGraw­ Hill , Inc. 
3. Faw, T. & Belkin, G. S. (1989). Child Psychology. New York: McGraw­
Hill Publishing Company 
4. Papalia, D. E. & Olds, S. W. (1990). A Child's World: Infancy Through
Adolescence. McGraw­ Hill, Inc. 
5. Campell, R. (1991). Tingimusteta armastus. Eesti Kristlik Kirjastus. 
6. Eberlein, G. (1987). Tervete laste hirmud. Tallinn, "Valgus". 
7.  Mehilane ,   L.,   Liivamägi,   J.   (1988).   Lapse    psühhopatoloogia .   Tartu
Ülikool. 
8. Psüühika­ ja käitumishäirete  klassifikatsioon  RHK­10. Tartu Ülikool,
1995. 
251
Lisa 8
Artikkel Hüperkineetilised ehk aktiivsus­ ja tähelepanuhäired
laseeas
Ruth Raielo
.8­aastase   poisi   ema   räägib:   "Vastsündinueast   peale   on   tal   olnud
probleeme   .unega.   Ta   magas   lühikest   aega   korraga,   oli   kergesti   erutuv,
nuttis sageli .nähtava põhjuseta. Areng on olnud eakohane, kuid praeguseni
püsib   .voodimärgamine.   Ta   on   olnud   alati   väga   liikuv,   püsimatu,   hüplev
ühelt   .tegevuselt   teisele,   impulsiivne,   palju   on   olnud   traumasid.   Kuni
.kooliminekuni   oli   kodune   laps.   Seoses   kooliminekuga   on   tekkinud
probleeme   .juurde.   Poiss   on   küll   väga   taibukas,   kuid   püsimatuse   ja
kiirustamise   tõttu   .teeb   palju   vigu   või   jätab   hoopis   õppimata.   Ta   tahab
hõivata õpetaja kogu .tähelepanu, olla parim. Kui tal see ebaõnnestub, on ta
väga pahur ja .trotslik. Pingis  niheleb,  väänleb, käib klaasis ringi, räägib
palju   ja   .kõva   häälega.   Sekkub   igale   poole,   satub   eakaaslastega   sageli
konflikti, .mistõttu tal pole sõpru. Mul on hea meel, et õpetaja nii mõistlik
ja .rahulik on, siiski tuleb mul sageli koolis käia. Õhtuti väsib ta kiiresti, .on
siis veelgi trotslikum, negativistlikum, ei kuuletu, meeleolu on väga .kõikuv,
sageli haletseb ennast ja ütleb, et teda keegi ei armasta. Vahel .ma ei tea,
mida teha või kuidas temaga käituda. Olen ka ise väsinud. Kas .ma olen
teda valesti kasvatanud või on tal mingi psüühiline haigus?" .Ilmselt on see
kirjeldus   teatud   variatsioonidega   tuttav    paljudele    .lapsevanematele   ja
pedagoogidele. 
Diagnoos: Hüperkineetiline häire. 
.On veel mitmeid teisi nimetusi: 
 .­ hüperdünaamiline häire 
 .­ hüpermotoorne häire 
 .­ tähelepanu puudulikkuse häire 
 .­ üliaktiivse lapse sündroom 
 .­   hüperaktiivsus   tähelepanu   puudulikkusega   (    attention    deficit
.hyperactivity disorder ­ ADHD) 
Kellel häire esineb? 
.Erinevatel andmetel on esinemissagedus 5­7% kuni 10­15% algkooli lastest.
.Poistel esineb häire 4 korda sagedamini kui tütarlastel. .Häire väljendub
vanuses   1,5­15   eluaastat,   eriti   5­10­aastastel.   .Teatud   isiksusejooned
säiluvad erineval määral ka täiskasvanueas. .
Millised on hüperkineetilise häire iseloomulikud tunnused? 
.1. Motoorne ja käitumuslik hüperaktiivsus .­s.t. laps ei suuda paigal istuda,
lahkub sageli oma kohalt, jookseb ja .ronib palju, ei oska vaikselt mängida,
on alati tegevuses, räägib palju. 
.2. Halb tähelepanu maht, piiratud kontsentratsioonivõime 
.3.   Tähelepanu   kergesti   kõrvalejuhitavus,   hajutatavus   .­   s.t.   on   lohakas,
hooletu,   ei   lõpeta   alustatud   tegevust,   näib,   et   ei   .kuule   sageli,   ei   jälgi
instruktsioone, on raskusi organiseerimisega, .esineb vastumeelsus tegelda
asjadega, mis vajavad püsivust, unustab, on .hajameelne. 
.4. Õppimisraskused .­ kusjuures intellekt on normis, üle keskmise või veidi
alla keskmise. 
252
.5. Impulsiivne käitumine .­ s.t. vastab küsimusele enne kui see on täielikult
esitatud,   ei   suuda   .järjekorda   oodata,   katkestab   teisi   sageli,   on
kannatamatu,   kärsitu,   .tegutseb   enne   kui   mõtleb,   ei   suuda   lõpetada
alustatud tegevust. 
.6. Unehäired ­ .eriti iseloomulik on varane ärkamine, motoorne rahutus ka
unes. 
.7. Halb frustratsioonitaluvus .­ emotsionaalselt labiilne,  ärrituv, reageerib
vihapursetega. 
.8.   Kohmakus   .­   avaldub   riietumisel,    kõndimisel ,   jooksmisel,   samas   on
mõned   lapsed   väga   .osavad,   vahel   esineb   hüperkineese   (   tahtmatuid
lisaliigutusi). 
.9. Kõnehäired on tavaliselt kerged ­ vähene sõnavara, sõnaleidmise 
.raskused. 
.10.   Sotsiaalne   kohanematus   .­   raskused   sõprussuhete   kujunemisel,
teistega mängimisel, režiimiga .kohanemisel. 
.Mitte igal lapsel ei avaldu kõik eespool nimetatud jooned. .Uuringutega on
leitud veel, et hüperkineetilise häirega lapsed on .sagedamini: 
 .­ haiglaravil kehaliste kaebuste / häirete / haiguste tõttu; 
 .­ õnnetuste, traumade, vigastustega arsti poole pöördunud; 
 .­ käitumisprobleemidega; 
 .­ vasakukäelised (u. pooled); 
 .­ kalduvad ülekaalulisusele. 
Millised on hüperkineetilise häire võimalikud  tekkepõhjused ? 
.Üks lähenemisi sellele on järgmine: 
 .­   Orgaanilised   /    neuroloogilised    põhjused   ­   tegurid   (nt.
hapnikupuudus,   . verevarustuse    häired,   läbipõetud   haigused),   mis
toimivad lapsele looteeas .või sünni ajal. Lapsel võib avalduda lisaks
eelpool  toodule ühe kehapoole .kerge halvatus, jalgade spastilisus vm.
neuroloogiline leid. 
 .­ Küpsuslik ­ konstitutsionaalne põhjus ­ s.o. pärilik eelsoodumus.
Peres .esineb sugulastel (eriti meesliinis) sarnast käitumist, mis ajaga
paraneb.   .Neil   lastel   ei   ole   närvisüsteemi   kahjustust   ega
emotsionaalseid   probleeme,   .esineb   vaid   varasest   lapseeast
hüperaktiivsus. 
 .­ Emotsionaalne häire ­ esineb  psühhosotsiaalne  stress (kodus või
koolis). .Nende laste käitumine ja aktiivsus on muutlikud (nt. vaikne
kodus ja .üliaktiivne koolis või vastupidi). Vaatamata heale intellektile
koolis .läbikukkuv laps võib reaktsioonina hakata hälbivalt käituma.
Mõned  .depressiivsed   lapsed  (eriti  poisid)  võivad  enesessesulgumise
asemel .muutuda üliaktiivseks. 
.Seetõttu   on   vajalik   nii   neuroloogiline   kui    psühholoogiline    uurimine   .
(võimalikud   emotsionaalsed   häired   ja   probleemid,   intellekt,   vasaku­
parema .poole eristamine, mis hüperkineetilise häire puhul võib olla raske,
arengu   .skriinimine   koolieelikutel,   käitumise   jälgimine   erinevates
olukordades). 
Kuidas üliaktiivse lapsega toime tulla? 
Soovitusi vanematele: 
.1. Olulisim on: ole järjekindel. 
.2.   Sea   sisse   rutiinid,   kindel   päevakava.   Need   lapsed   saavad   paremini
.hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud. Kindlate reeglite puhul on
.ka vähem põhjust trotsida ja protestida. 
253
.3.   Ära   muuda   tegevusi   äkki.   On   parem,   kui   lapsele   eelnevalt   öelda,   et
.hakatakse tegema midagi erinevat, siis ta jõuab kohaneda ja idee omaks
.võtta. 
.4. Muusika võib soodustada lapse uinumist. 
.5.   Julgusta   last   üksi   mängima.   Vali   lapse   arengutasemele   vastavad
.mänguasjad.   Liiga   keeruline   tekitab    frustratsiooni ,   liiga   lihtne   ei   .säilita
huvi. Omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut. 
.6. Loo lapsele kindlustunnet, tasustades teda hästi tehtud asja eest. .Samas
ei  tohiks  vanem   kõhelda  last   distsiplineerimast   kui  see   on   vajalik.   .Väga
oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine. 
.7. Väldi võistlusmänge teiste lastega. See on frustratsiooniallikas ja .tekitab
agressiivsust.  Soodusta  lapse tegevusi, kus ta võistleb iseendaga. .Muuda
lapse elukorraldust, et frustratsioonid oleksid minimaalsed. 
Soovitusi pedagoogidele: 
.1.   Oluline   on   teada   hüperkineetilise   häire   olemasolust   ja   väljendustest,
.mitte segada seda ära kasvatamatusega. 
.2. Võimalda lühemad õppimisajad. 
.3. Vähenda lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise, hajumise riske. 
.4. Anna võimalusi liikumiseks. 
.5. Oluline on tunni struktuur ja ülesehitus. 
.6. Vajadusel kasuta eripedagoogide abi. 
Tähtis on veel teada, et kuigi üliaktiivsed lapsed on püsimatud ja . rahutud ,
ei tohi neile anda rahustava toimega ravimeid. Häire sel puhul .võib veelgi
süveneda.   Soovitav   on   pöörduda   lasteneuroloogi,   psühhiaatri   .või
psühholoogi poole. 
.Kasutatud kirjandus: 
.1.   Baumgaertel,   A.   Behavioral   Problems   in   School    Children .   W.A.I.M.H.
.Conference on the  Mental  Health of  Infants , Children  &  Parents . Riga, .
1994. 
.2. Garbuzov, V. I. (1990). Närvilised lapsed.  Moskva , "Meditsina". 
.3. Gillberg, I. C. (1987). Deficits in Attention, Motor  Control  and .Perception.
Uppsala. 
.4. Keltikangas ­ Järvinen, L. (1992). Agressiivne laps. Kuidas suunata .lapse
isiksuse arengut. Tallinn, "Koolibri". 
.5.   Knorring,   A.­L.   Hüperkineetiline   sündroom.   Ettekanne    konverentsil
"Mis .on koolilapsel muret". Viljandis 1997. 
.6.   Mehilane,   L.,   Liivamägi,   J.   (1988).   Lapse   psühhopatoloogia.   Tartu
.Ülikool. 
.7. Wiener, H. L., Bresnan, M. J., Levitt, L. P. (1982). Pediatric .Neurology for
the House Officer. Baltimore / London. 
.8. Psüühika­ ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK­10. Tartu  Ülikool, .
1995. 
254
Lisa 9
Artikkel Murdeiga
l. Millest tulenevad murdeea raskused
1.1. Murdeea raskused kui sünnipärane paratamatus
On öeldud, et murdeiga on tähtis kui iseseisvumise, minakuvandi loomise ja
eneseväärikuse   arenemise   aeg,   aga   ka   kui   moraalireeglite   ja   eetiliste
väärtushinnangute kujunemise aeg. Need arengunähtused omandavad üha
selgemaid jooni ja kasvataja saab neid suunata, kohandades põhimõtteid,
mis on toodud seoses lapse varasemate vanuseastmele arengunähtustega.
Tuleb üksnes arvesse võtta, et murdeealise vajadus ise otsustada muutub
järjest tugevamaks. Tavapäraselt on murdeiga vaadeldud kui tugeva kehalise
ja   psüühilise   arengu   ajajärku,   millal   vanemate   ja   laste   või   laste   ja
keskkonna   suhetes   ilmnevad   vastuolud   on   vältimatud.   Murdeea
kasvuraskusi on peetud sel ajal toimuva kiire kehalise arengu tagajärjeks.
Bioloogilised   muutused   olevat   nii   suured,   et   need   põhjustavat
möödapääsmatult ka psüühilise käärimise. Ka paljud psühholoogiateooriad
on valmis murdeeaga seostuma vältimatuid raskusi. Bioloogilisi muudatusi
pikemalt rõhutamata lähtuvad nad sellest, et murdeiga on juba iseenesest
nii   suurte   psüühiliste   muutuste   nagu   oma   identiteedi   kujunemise   ja
iseseisvumise   aeg,   et   areng   ei   saa   kogu   aeg   ühtlaselt   kulgeda.   Just
vastuolud vanematega on lapse iseseisvumise vältimatu tagajärg.
Raskuste paratamatus on näiteks nende uurijate  ja terapeutide kirjutiste
lähtekoht, kelle tööd põhinevad psühhiaater Laingi mõtteil. Nende arvates on
probleemid,   millega   iga   murdeealine   kokku   puutub,   otse   ülirasked.   Oma
niigi   agressiivsete    tungide    kontrollimine   valmistab   murdeealisele   nende
arvates erilisi raskusi, nii et agressiivse käitumise ilmingud on selles eas
pigemini reegel kus erand. (l) Tavaliselt viitavad nad Anna Freudile, kes on
väitnud :   "Murdeiga   toob   kaasa   omad   psüühilised   tundemärgid,   mis
raskematel juhtudel näivad asotsiaalsetena, psühhootilistena või haigusliku
ja normaalse piiril olevama." 
Mõlemast,   nii   bioloogilisest   kui   ka   psühholoogilisest   murdeea   raskuste
seletusest   järeldub,   et   vanemad   ei   saa   oma   murdeealist   last   kuigi   palju
suunata   ega   aidata.   Bioloogilised   muutused   leiavad   aset   omasoodu.   Ka
suurte   psüühiliste   muutuste   ja   seesmise   käärimise   rõhutamine   ei   jäta
vanematele mainimisväärselt võimalusi, sest käärimise üks põhjusi on just
soov vabaneda vanemate mõju alt ja iseseisvuda.
Eisen   on   kirjutanud:   "Murdeealised   vajavad   enda   ümber   salapära   ja
hakkavad   oma   prohvetite   vastu   mässama.   Tavapäraselt   on   harjutud
mõtlema, et  eelmine  sugupõlv juhib lapse kriisist üle, toetab ja annab nõu.
Siiski teevad sugupõlvedevaheline lõhe, ühtaegu nii vastastikune armastus
kui   ka   vanemate   kadedus   nooruse   peale   selle   raskeks.   Lapse   ja   tema
vanemate   kaugenemine   on   sel   juhul   iga   lapse   saatus.   Ükskõik   kuidas
vanemad ka ei püüaks silda ehitada, muutub lõhe järjest suuremaks." 
Vanemad saavad lapsele anda õigupoolest ainult rahu, sest ta vajab rohkesti
aega, et oma muutuva sisemaailma suhtes selgusele jõuda. Protsess, mis
murdeealisel tuleb läbi teha, on Eiseni arvates nii kindlalt isikupärane ja
toimub   täiesti   lapses   endas,   et   vanemad   saavad   lapse   mässu   ja   raevu
üksnes kõrvalt jälgida. Laps peab uusi ideaale ja ebajumalaid paratamatult
otsima   väljastpoolt.   Neile   ebajumalaile,   näiteks   filmitähtedele,
255
rokkmuusikutele   jms.,   antakse   murdeealise   arengu   seisukohalt
silmapaistvalt suur tähtsus.
Eisen märgib küll kõige selle peale, et "murdeiga on kordumatu arengujärk.
Ehkki  siis   leiab  aset  võitlus   ühiskonna  normide   ja  seaduste  vastu,  tuleb
seda   arengujärku  pidada   konstruktiivseks";   lugejal   on   ometi   raske   tõrjuda
tärkavat pessimismi.
1.2. Murdeea raskused kui sotsiaalse võõrandumise tunnus
Uurimistulemuste   mõjul   on   siiski   saanud   rohkesti   toetust   tavapärasest,
raskusi   esiletõstvast  käsitusest   erinev   seisukoht,   et  murdeiga   on   inimese
kogu elu kestva arengu üks järke ning et pole mingit põhjust oletada, nagu
peaksid   raskused   sel  ajal  olema  endastmõistetavad.  Inimese  kogu   elu  on
bioloogiline   muutumine   ning   ega   murdeeas   toimuvad   muutused   erinegi
inimese muust arengust nii põhjalikult, et peaksid automaatselt peegelduma
psüühikas.
Nii on ka murdeea olulisimate psüühiliste nähtuste, nagu iseseisvumise ja
oma   identsuse   leidmise   areng   alanud   märksa   varem.   Laps   on   hakanud
vähehaaval iseseisvuma ja emast eralduma juba pärast esimesi eluaastaid.
Niisamuti  on minakuvandi tekkimine,. moraalireeglite ja eetiliste väärtuste
kujunemine   kestnud   pikka   aega.   Seepärast   ei   ole   murdeiga   äkiline   suur
muutus,   vaid   juba   mõnda   aega   kestnud   arengu    kiirenemine ,   ühtede
muutuste lõpp ja teiste algus.
Raskusi, millega murdeealine peab ühtesoodu kokku puutuma, on peetud
lääneliku eluviisi tagajärjeks. Selle mõtteviisi kaitsjad tahavad rõhutada, et
ükski psüühika arengunähtus ei ole üksnes indiviidisisene ega toimu pelgalt
oma seaduste kohaselt niisugune on suurel määral Eiseni murdeeakäsitus ­,
vaid kogu arengu aluseks on vastastikune sotsiaalne mõju.
Niisiis   peetakse   murdeea   raskusi   võõrandumiseks,   võimetuseks   leida
lapsepõlve seljataha jäädes  sujuvalt  oma kohta täiskasvanute kollektiivis ja
vanemate võimetuseks seda siirdeprotsessi juhtida, sest nemad, kasvatajad,
on selle arengujärgu suunamise unarusse jätnud.
Olulisim   erinevus   eespool   toodud   käsitustega   võrreldes   seisneb   ilmselt
selles, et kahe esimese järgi ei saa vanemad midagi teha,, ehkki sooviksid,
nagu Eisen on väitnud. Tähtsaim on, et nad jätaksid lapse rahule ja laseksid
tal selle arenguprotsessi iseseisvalt läbi teha.
Vastastikuse sotsiaalse mõju tähtsust rõhutavad uurijad seevastu arvavad,
et   vanematel   on   võimalik   ja   koguni   kohustus   ka   murdeealise   lapse
sotsiaalset arengut suunata. Lapse rahulejätmine tähendab nende meelest
kasvatuskohustuste unarusse jätmist. Vanemad vastutavad kasvatuse eest
seni,   kuni   lapsel   on   kõik   arengujärgud   seljataga.   Murdeiga   on   neist
arengujärkudest viimane.
Eiseni   psühhoanalüütiline    mall    rõhutab   esimesi   lapsepõlveaastaid
ainumääravana:   kõik   hilisemad   arengunähtused   olenevad   täiesti
varasemaist, on nende peegeldus. Sellest tuleneb, nagu Eisen ongi väitnud,
et   murdeea   probleemide   lahendamiseks   tuleb   paratamatult   otsida   abi
asjatundjatelt. Perekonnas pole võimalik midagi korda saata, sest vanemad
ise siplevad neis probleemides.
Kui rõhutatakse kultuuri mõju, s.t. lääneliku eluviisi osatähtsust murdeea
raskustes,  siis  ei  taheta   sugugi   eitada,  et  need  probleemid  on  suhteliselt
üldised, vaid tõrjuda mõtet, nagu sünniksid nad sisemistel arengupõhjustel
ja on seepärast vältimatud. Kui peetakse endastmõistetavaks, et murdeeaga
seostub   probleeme,   siis   võivad   ilmnevad   psüühilised   hälbed   märkamata
jääda. Eriti peab nimetama, et avalik agressiivsus ei ole üheski arengujärgus
256
loomulik   nähtus,   arvestamata   võib­olla   lühikest   aega   1,5­2­aastase   lapse
elus,   mil   ta   vihahoos   ei   tee   alati   vahet   asjade   ja   inimeste   vahel,   või
trotsiealise, s.o. 2,5­aastase lapse temper tantrum hooge.
Peeglisuhe   kestab   veel   murdeeaski,   seepärast   on   tähtis,   missugune   pilt
murdeealisest   antakse.   Pidev   probleemide   ja   sotsiaalse   kohanematuse
rõhutamine   muutub   noorukile   ühtlasi   malliks:   seda    minult    oodatakse,
niisuguseid
 
probleeme
 
peab
 
mul
 
olema.
Kui   raskusi   peetakse   endastmõistetavaks,   küsivad   mõned   vanemad,   mis
nende peres viltu on, et murdeealine on meeldiv ja tasakaalukas. Kas oleme
teda kuidagi maha surunud ja kas selline enesevalitsemine on talle ohtlik?
Arusaam, et murdeea raskused ei ole paratamatud, vaid lääneliku eluviisi
põhjustatud, rajaneb kultuuride võrdleval uurimisel. Nimelt on aafriklaste ja
Lääne kultuuride erinevusi selgitades tähele pandud, et igas kultuuris ei ole
murdeeaks nimetatavat psüühilist käärimisjärku.
Murdeikka  jõudnu  seisund  Aafrika   kultuurides   erineb  põhiliselt  selles,   et
nooruk ei pea ise otsima oma kohta ühiskonnas nii nagu Lääne maailmas;
see koht on täisealiseks saavale juba olemas ja näidatakse talle kätte. Selge
olukord annab turvatunnet. Kui nooruk on jõudnud teatavasse arengujärku,
siis võetakse ta pärast teatud rituaali täiskasvanute kollektiivi. Lapse roll on
selgesti   määratletud   nii   nagu   täiskasvanu   rollgi.   Kõik   teavad,   missugust
kohta nad kollektiivis täidavad ja mida neilt oodatakse.
Lääne   ühiskonnaga   võrrelduna   on   tähelepanuväärne   see,   et   kui   laps   on
mingi arengujärgu seljataha jätnud, siis on uus kollektiiv kohe valmis teda
vastu   võtma.  Laps   kuulub   kogu   aeg   kuhugi   ja   nimelt   mõnda   kindla
ülesandega kollektiivi, millel on püsivad suhted nii kogu muu ühiskonnaga
kui   ka   kõikide   seal   mõju   avaldavate   isikutega.   Igal   kollektiivil   on   omad,
kindlad täiskasvanud, kelle ülesanne on kanda hoolt selle eest, et lapsest
saaks kollektiivi toimekas liige. Murdeealisel ei ole selliseid ekslemise, mitte
kuhugi   kuulumise   ja   teadmatuse   ajajärke   ega   niisugust   esmajoones
kaubaliste väärtustega täidetud aega, mida Lääne ühiskonnas mõnikord nii
kenasti nimetatakse noorsookultuuriks.
2. Iseseisvumise suunamine
2.1. Täiskasvanumallide hädavajalikkus
Laane ühiskonna suureks probleemiks murdeealise arengu seisukohast on
peetud   täiskasvanumallide   puudumist.   Kuigi   nooruk   iseseisvub,   lööb
vanematest   lahku   ja   vajab   oma   eeskujurühma,   ei   tähenda   see,   et   ta   on
võimeline   üksinda   kasvama.   Suhteid   omaealistega   on   kindlasti   vaja,   aga
need ei asenda suhteid täiskasvanutega. Murdeealine mässab täiskasvanute
vastu, aga täiskasvanumallid on tema arenguks hädavajalikud.
Viimase aja ühiskonnamuutused on vähendanud eri sugupõlvede suhtlemist
ja põhjustanud nende võõrandumist. On üsna harilik asi, et lapsed veedavad
kogu aja üksnes oma eakaaslaste seltsis, algul lasteaias, siis koolis, ning
lävivad üksnes selle täiskasvanuga, kes parajasti on nende kasvataja.
Mõne   aasta   eest   oli   kirjalikul   küpsuseksamil   vanadust   puudutav
psühholoogiaküsimus.   Abiturientide   vastustest   nähtus,   et   vanureid
võõristati nagu mingeid kummitusi. Isegi eelajaloolised  koletised  ja nende
järkjärguline kurb hävimine said osaks enam kaasaelamist ja mõistmist.
Kirjutajail   polnud   vanadusest   vähimatki   realistlikku   kujutlust.   Vanadus
algas   nende   meelest   juba   40.   eluaasta   paiku,   mõni   paigutas   koguni
vanaduskurtuse alguse sellesse ikka. Vananemisega kaasneb paratamatult
üksindus ,   kaovad   kõrvakuulmine   ja   silmanägemine.   Vanurite   elu   on
257
üksainus   hädaorg,   ent   suurim   probleem   on   siiski   see,   et   nõrgeneva
kuulmise   pärast   ei   kuule   vanur   enam   heinaritsika   siristamist   ja   kogeb
seepärast   oma   elu,   eriti   suvel,   väga   tühjana.   Mõni   arvas,   et    vanurid
muutuvad   seda   puudust   märgates   agressiivseks.   Noorte   suhtumist
iseloomustab kõige paremini ühe linnatüdruku vastus, kes vanuri viletsa elu
kirjelduse lõpetas nõnda: "Seal ta istub  üksi ja hüljatuna oma kiiktoolis,
kurt ja pime, ent varsti pääseb ta vanadekodusse, omasuguste hulka."
Ühiskonnasisest võõrandumist näitab see, et mingi teise rühma elu tuntakse
esmajoones   teabevahendite   loodud   pildi   varal,   kuid   see   pilt   rõhutab
pahatihti   ebakohti.   Need   vähesed   kontaktid,   mis   noorukitel   on   oma
vanavanematega   pidupäevil,   ei   ole   küllaldased,   et   seda   pilti   muuta.
Agressiivsust on kerge siduda võõra  kummalise  olevusega, kes niikuinii ei
ole enam võimeline oma hädisuse pärast elu nautima.
Täiskasvanumallide puudumine põhjustab ka muid kollektiivisse liitumise
raskusi. Kui noortel on liiga vähe kokkupuuteid täiskasvanute maailmaga,
siis   on   neil   raske   endale   elukutset   valida.   Noorel   pole   võimalik   saada
piisavalt kogemusi, mille põhjal otsuseid langetada, ent siiski peetakse teda
teatavas eas küpseks otsustama ja oma otsuste eest vastutama.
2.2. Täiskasvanu vastutus
Noored  on liiga vara üksinda jäetud. Liiga vara saavutatud iseseisvus on
tihtipeale sama kui üksindus. Nende  igatsus  vanemate järele aga ei paista
alati välja.
Teisest   küljest   on   laste   ja   vanemate   vastutuse   piirid   viimasel   ajal
hämardunud. Pereterapeudid kohtavad järjest enam perekondi, kus rollid on
sassis:   lapsed   kannavad   vastutust   ja   täidavad   vanematele   kuuluvaid
ülesandeid ning perekond toimib seepärast abitult.
On unustatud, et vanemate  ülesanne on oma lapsi kaitsta, lapsed ei pea
vanemate pingeid leevendama, vanemad ei peaks lapsi oma probleemidega
koormama.
Eespool on räägitud lapse õigusest kasvada turvaliselt ja sellest, et on asju,
mille eest täiskasvanud peavad ise hoolt kandma. Lapsele peab jääma mulje,
et täiskasvanu on suuteline oma asjadega toime tulema või vähemalt üritab
seda teha. Iga laps kogeb kord, et vanemad ei ole kõikvõimsad, see tuleb
kõigil läbi elada. Kuigi murdeealine teab ja näeb oma vanemate raskusi, ei
ole ta selles vanuses veel võimeline vanemate probleemidele kuigivõrd kaasa
elama.   Ta   ootab   endiselt,   et   vanemad   oma   probleemid   ise   lahendaksid.
Noorele   võib   asjadest   rääkida,   seletada   nende   põhjusi,   kuid   teda   ei   tohi
koormata   probleemidega,   mis   täiskasvanu   peab   korda   ajama   teise
täiskasvanuga.   Lastele   ei   tohi   edasi   anda   alkoholismi,   lahutuse   vms.
põhjustatud süütunnet.
Alles hiljem, varases täiskasvanueas, on lapse ja vanema suhted niisugused,
et vanem võib lapselt oodata tuge ja mõistmist.
2.3. Täiskasvanu rolli säilitamine
Praegusaja   kutselistele   kasvatajatele   tekitavad   probleeme   üksinda   jäetud
noored, kelle näiline iseseisvus on vanemaid segadusse ajanud. Noorele liiga
suure iseseisvuse andmine ei ole Võib­olla alati hoolimatus, vaid ka hirm
esilekerkivate vastuolude pärast. Vanemad on ebakindlad ja kardavad laste
viha. Sageli saadakse nii vähe aega koos olla, et sellelt väheselt oodatakse
ainult   idülli   ja   kas   või   näilist   harmooniat,   isegi,   kui   see   saavutataks
teesklusega.
Ometi   vajab   laps   ka   iseseisvudes   järelevalvet   ja   piiranguid,   seda,   et
täiskasvanud ütleksid, mida tohib ja mida ei tohi teha. .Piirangud aitavad
258
kaasa   lapse   mina   kujunemisele   nii   varajases   lapsepõlves   kui   ka   hiljem.
Piirangute    seadmine    ei   aeglusta   iseseisvumist,   vaid   pigemini   soodustab
seda, annab isiksusele tuge. Kui mingeid piiranguid ei seata, siis puudub
eeskujuskeem, mille najal iseseisvumine võiks teostuda.
Mõnikord   äratavad   piirangud   lapses   paratamatult  viha.   Siis   on   tähtis,   et
vanemad   oskaksid   endast   lugu   pidada   ja   lapsega   rääkida,   hoolimata
vastuolude ohust.
Mõnikord on liiga vara iseseisvunud laste vanemad mõelnud üksnes head,
kuid nad ei ole osanud täita oma ülesandeid vanemlikult, vaid on võtnud
endale sõbra rolli. Toe ja turvalisuse asemel pakuvad nad pelgalt mõistmist.
Selline mõistmine ei ole siiski ehtne, see pole tõeline huvi lapse vastu, vaid
hirm vastuolude ja lapse viha pärast.
Mõistmine võib olla üks hoolimatuse ilminguid, aga selle taga võib olla ka
vanemate  lootusetu  üritus olla ikka veel  noor. Eespool on  räägitud lapse
samastumisest oma vanematega. Ka vastupidine samastumine on võimalik.
Vanem soovib oma nooruspõlve uuesti läbi elada laste kaudu. Mingil määral
toimub   see   alati,   eriti   sama   sugupoolt   oleva   lapsega.   Ema   elab   oma
noorusaega uuesti koolipidude, isa mitmesuguste harrastuste kaudu.
Lapse   abil   noorusaega   naasmine   võib   võtta   ka   ebaloomulikke   vorme.   Sel
juhul   kaotab   laps   täiskasvanu   kaitse   ja   tema   iseseisvumine   muutub
raskemaks. Noorust tuleb uuesti läbi elada mälestustes, see ei tohi avalduda
ilmse   tungimisena   noore   maailma,   lohutatud   noorusliku   riietumisena,
samasuguste harrastustena, samamoelise  keelepruugina, noorte  uusimate
moehulluste   tingimusteta   mõistmisena   ega   sellena,   et   ebasotsiaalne
käitumine tunnistatakse noorte maailma kuuluvaks.
Lapsepõlvepärase ema­lapse­suhte katkestamine ning uue suhte sõlmimine
on lapsele hädavajalik. Ta ei saa ema, olgu too ükskõik kui moodne, võtta
sõbrana   kaasa   oma   noore   inimese   maailma,   ta   vajab   ema   emarollis:
kasvatajana, suunajana, toetajana.
Kui vanemad samasugusust liialt rõhutavad, siis võivad nad noores tekitada
ägeda vastureaktsiooni: too püüab rõhutada oma erinevust emast või isast
järjest tugevamini, sest vahetegemine on iseseisvumise puhul paratamatu,
ka siis, kui noorte maailma tungitakse mõistmise nimel.
Seda    laadi    ebasiirus   võib   muutuda   ka   õpetaja   probleemiks.   õpetaja,   kes
soovib "poodiumilt alla astuda" ja olla ainult kaaslane, ei ole mõistnud oma
rolli lapse elus. Ka see on omamoodi tungimine lapse maailma, mis võib last
ajutiselt   ka   võluda,   kuid   oma   ebasiiruses   ei   anna   talle   kaitset   ega
samastumisvõimalust. Sõpru on tal kooliõu täis, aga täiskasvanud inimese
järele tunneb ta karjuvat vajadust.
Niisugust   rollist   loobumist   on   mõnikord   tahetud   tõlgendada   julgusena   ja
eelarvamusevaba   suhtlemisena,   kuid   tegelikult   on   selle   taga   õpetaja
ebakindlus. See kajastab tema eelarvamust, et õpetaja õpetajana on kauge
ja juurdepääsmatu  ning et klassi ees seisev  autoriteet ei saa olla  ühtlasi
südamlik ja turvaline.
Nii nagu karistust on hakatud sageli pidama ainult negatiivseks, nii on ka
autoriteeti   hakatud    käsitama    millenagi,   millest   vabanemine   tähendab
iseseisvust  ja  mille  kummutamine näitab  arengut. Unustatakse positiivne
külg   ­   see,   et   autoriteedid   annavad   kasvuealisele   juhtnööre   ja
samastumisvõimaluse, mõnel juhul ka psüühilist turvalisust. See ei välista,
et mingil määral kuulub autoriteedi kahtluse alla seadmine iseseisvumise
juurde.   Autoriteetide   arvustamise   võime   on   üks   osa   teiste   inimeste
259
arvustamise   võimest.   Autoriteedist   sõltumine   ja   pimesi   sõnakuulmine   on
tõelise autoriteediaustuse hälve.
Eespool   on   räägitud   nartsissistliku   iseloomuhälbega   liituvast   enda
kõikvõimsaks   pidamisest,   mis   teeb   kellegi   autoriteediks   tunnistamise   ja
temast   lugupidamise   võimatuks,   sest   iga   autoriteet   ohustab   haiglase
eneseimetleja   nõrka   eneseväärikustunnet.   Paari   aasta   eest   käsitleti
televisioonis kooliprobleeme. Saates lähtuti ühe murdeealise sõnavõtust, kes
halvimaks pidas seda, et "õpetajad on enda meelest kõle targad ja arvavad
kogu   aeg,   et   nad   on   kuidagiviisi   paremad   kui   õpilased   ja   tahavad   olla
nendest   kõrgemal".   Seda   probleemi   arutati   täiesti   tõemeeli.   Lõpuks   jõuti
järeldusele,   et   koolielu   muutub   palju   mõnusamaks   ja   rahulolematus
väheneb,   kui    sealgi    võrdõiguslikkus   sisse    seatakse .   Õpetajatel   tuleks
unustada oma üleolek ja aru saada, et nad on õpilastega üheväärsed.
Loodetavasti ei saa selline võlts ja vääralt käsitatud võrdõiguslikkus kunagi
teoks, sest tegemist pole ilmselt mitte eriväärsusega, vaid asjatundlikkuse
austamisega. Terve eneseväärikustunde alla kuulub võime tunnustada, et
keegi   või   paljud   on   mingil   alal   asjatundjad.   Seepärast   on   lapse   arengule
tähtis, et tal oleks peale "võrdväärsussuhete" ka muid inimsuhteid. Paljude
erisuguste   vastastikmõju   suhetega   toime   tulemine   on   hädavajalik.   Peale
selle, ei autoriteedid annavad teatud oludes turvalisust, pakuvad nad hiljem
ainet kriitikaks ja oma arvamuse kujundamiseks. Iseseisvumiseks on vaja
ka seda, et oleks, mida arvustada.
2.4. Vestlusega suunamine
Paljudes eri seostes on rõhutatud vestluse tähtsust lapse suunamisel. See
käib ka murdeealise kohta. Vestlemine ei pruugi alati sugugi kerge olla, sest
oma asjadest avameelselt  rääkiv  murdeealine  on   haruldane ,  ja  see polegi
alati   eesmärk,   sest   murdeealisel   on   vajadus   end   kaitsta   ning   ega   kõik
iseseisvuva noore asjad enam kuulugi vanemate kontrolli alla. Siiski tuleks
vestlussidet alal hoida, sest tavaliselt on see ainus lapse suunamise viis.
Tuleb   meeles   pidada,   et   endassetõmbunud   murdeealine   võtab   kõigest
hoolimata   rohkem   kuulda   kui   pealtnäha   paistab,   mõnikord   küll
eelarvamustevabamalt sõpra kui oma vanemaid.
Vestluse   tooni   suhtes   peavad   vanemad   olema   tähelepanelikud,.   sest
murdeealine võib kõrgesti kinniseks muutuda. Tema eneseväärikustunne on
kõrgesti haavatav, seepärast peab toda kohtlema ettevaatlikult. Tuleb meeles
pidada,   et   peeglisuhe   mõjutab   murdeealise   minakuvandi   kujunemist.
Kasvataja   peab   peenetundeline   olema,   ta   ei   tohi   käitumismotiive   üheselt
tõlgendada ega viidata niisugustele käitumise põhjustele, mida noor ei soovi
teadvustada   või   ei   ole   võimeline   teadvustama.   Ema   solvab   jämedalt   oma
murdeealist tütart, kui tõlgendab tema uisutamaminekut nii: "Mis uisutama,
lähed sinna poisse jahtima."
Oma   murelikkust   võib   väljendada,   kuid   tuleb   vältida   noore   solvamist.
Vanemad võivad öelda, et nad on tema tuleviku pärast mures ja soovivad, et
kõik läheks hästi, aga nad ei tohi öelda, et noorel pole mingit tulevikku, sest
ta on sedavõrd lootusetu.
Kasvataja ei tohi jääda noorega lõputult maid jagama ja riidlema. Kui asjast
on   piisavalt   räägitud   ja   mõlema   seisukohti   arutatud,   siis   peab   tal   olema
julgust   oma   sõnade   juurde   jääda.   Täiskasvanu   peab   suutma   taluda
vihapurskeid, kuid teiselt poolt tuleb noorele selgeks teha, et teise inimese
solvamine  oma halva enesetunde parandamiseks ei ole just parim lahendus.
3. Iseseisvumise piiramine
260
Eespool on räägitud murdeealise liiga varajasest iseseisvumisest ja vanemate
hoolimatusega   kaasnevatest   ohtudest,   sest   need   on   kõnealuse   probleemi,
s.o. agressiivsuse seisukohalt kõige tähtsamad.
Kasvataja   võib   loomulikult   ka   takistada   murdeealise   iseseisvumist,   aga
tundub   siiski,   et   ülehooldatud,   iseseisvusetud   ja   vanemaist   ülemäära
sõltuvad   lapsed   on   tänapäeval   palju   väiksem   probleem   kui   hooletusse   ja
ilma täiskasvanute kaitseta jäetud lapsed ­ viimaseid on võrratult rohkem.
Kasvataja   võib   lapse   valikuid   avalikult   piirata   või   ta   väga   tugevasti   enda
külge   siduda,   sisendades   temasse   juba   varakult   omaenese   ootusi,
missugune ta peab olema ja kelleks ta peab saama. Ootused võivad olla nii
suured,   et   lapsele   ei   jää   vähimatki   võimalust   ise   valida   ja   psüühiliselt
areneda.   Tema   ülesandeks   on   vanemate   unistuste   ja   luhtunud   lootuste
täitmine, laps ei ole iseseisev olend, vaid otsekui vanemate jätk.
Niisugust   sidet   hoitakse   eelkõige   alal   lapses   äratatud   süütunde   varal.
Näiliselt   lastakse   lapsel   otsustada,   kuid   valiku   teevad   siiski   vanemad.
Näiteks:   "Kuidas   sa   võid   unustada   kõik   selle   mis   me   oleme   sinu   heaks
teinud", või: "Mine pealegi matkama, aga sa tead ju, kuidas on lood ema
tervisega, kes ta eest siis sel ajal hoolt kannab?".
Lapses   äratatud   süütunne   ei   muutu   avalikuks   agressiivsuseks,   ent   see
põhjustab mahasurutud vaenulikkust (hostiliteeti), mis hiljem võib avalduda
mitmel moel.
Murdeealisele psüühilise turvalisuse andmine ei seisne tema eest valikute
tegemises ega tema eest elamises, vaid sellise ettevalmistuse andmises, et ta
oleks ise võimeline otsustama ja valikuid tegema
261
Lisa 10
Lapse neuropsüühilise arengu hindamise leht
262

Document Outline

• ‗
• Sisukord
• Sissejuhatus
  • Arengupsühholoogia mõiste
• Arengu mõjurid ehk arengufaktorid
• Erinevad teooriad inimese arengust
  • Psühhoanalüütikud
  • Erikson
    • Erik H. Eriksoni psühhosotsiaalse arenguteooria taust
    • Arenguväljakutsed arengu edasiviijatena
      • Imik
      • Põngerjas e. maimik
      • Mänguiga e. koolieelik
      • Kooliiga
      • Noorus
      • Noorem täiskasvanuiga
      • Täiskasvanu
      • Vanadus
    • Põhitundmused kriisi tulemusena
  • Mahler
    • Normaalne autism
    • Sümbioos
    • Eristumine ja iseseisvumine
      • Eristumine
      • Harjutamisetapp
      • Lähenemisetapp
  • Mehhaanilised teooriad
    • Biheiviorism
      • Klassikaline tingitus
      • Töödeldud tingitus
    • Sotsiaalse õppimise teooria
  • Piaget
  • Kohlberg
    • Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
    • Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
    • Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
  • Humanistlik perspektiiv
    • Maslow`i vajaduste hierarhia (astmestik)
    • Bühleri 5 enesesuunamise faasi
• Elutee
  • Soomlaste elutee (-kaare) etapid
  • Elutee (-kaare) uurijad
• Lapseootamise aeg
  • Rasedusaegne ema/isa areng
  • Sünnituskogemus
  • Sünnituse järgne periood
  • Loode ja vastsündinu
    • Mõned probleemid, mis on seotud vastsündinutega
      • Alakaalulisus/ ülekaalulisus
      • Imiku ootamatu surm /Sudden Infant Death Syndrom – SIDS/
• Väikelaps 0-3 aastane
  • Väikelapse arenguülesanded
  • Maailma suhtumise sünd
    • Vastsündinu info saamine
    • Vastsündinu reageeringud
  • Kasvamine
    • Toitmine
  • Magajast uurijaks
    • Motoorse arengu etapid ja põhimõtted
    • Jämemotoorika ja peenmotoorika areng
    • Motoorse arengu tähendus kogu arengule
  • Sümbolid
    • Mõtlemine
  • Keel/kõne
    • Keelekasutuse arenemine
    • Kõne arengu toetamine
    • Kõneeelne suhtlemine
  • Väikelapse emotsioonid
    • Rahutu laps
  • Temperament
    • Soolised erinevused
  • Perekond kui kasvukeskkond
    • Ema
      • Kiindumus
    • Hooldaja
    • Isa
    • Muud lähedased
      • Ainus laps
    • Vanema puudumine (kaotus)
    • Perekliima
  • Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni arenemine
• Mänguiga ehk koolieelik – 3-6 aastane
  • Mänguea arenguväljakutsed
  • Koperdajast liikuvaks meistriks
    • Jämemotoorika
    • Peemotoorika
    • Kehaplaan
  • Minakesksus ja maagia
    • Mõtlemine
    • Kõne
    • Sotsiaalsed põhioskused
    • Jonn
      • Halvasti käitumine kui ebakindluse märk
  • Mäng ja fantaasia
    • Mängu ajaloost
    • Mängu tähendus
    • Täiskasvanute osa mängus
    • Mängu areng
    • Lapse joonistused
  • Isiksuse areng –
    • Isikupära kinnistumine
    • Oidipaalne etapp
    • Minapilt
• Kooliiga 7- 11/12 aastat
  • Kooliea arenguväljakutsed
  • Kool ja kooliküpsus
  • Konkreetne mõtlemine
  • Isiksuse areng
    • Sooidentiteedi areng
    • Enesega tutvumine
  • Suhted ühiskonnaga
    • Enesekesksuselt vastastikuste suheteni
    • Sõprussuhted
    • Suhe täiskasvanutesse muutub
    • Moraal
      • Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
      • Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
      • Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
  • Harrastused
• Noorus 12/13 – 20/25 aastat
  • Nooruse arenguväljakutsed
  • Nooruse kriisid
  • Inimsuhete kriis, 13-16 a., murdeiga
    • Füüsiline areng
    • Seksuaalsus
    • Mõtlemise areng
    • Isiksuse areng
    • Sotsiaalne areng
    • Täiskasvanu ja murdeealine
  • Identiteedikriis 16-19 aastasena
    • Isiksuse areng – emotsionaalne iseseisvus
    • Sotsiaalne areng
      • Tasakaalustatud inimsuhted
      • Pereeluks valmistumine
      • Haridus, töö, majanduslik ja sotsiaalne vastutus
  • Ideoloogiline kriis 19-20/25 aastasena
  • Noorusea arengutulemus
• Lisateemad
  • Laste kuritarvitamine, vägivald
  • Puuetega lapsed
    • Geneetilised mõjud lootele.
• Kasutatud ja kasulikku materjali
  • Lisa 1
    • Worthami Arengu uurimise leht
  • Lisa 2
    • Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid)
  • Lisa 3
    • Artikkel Imik vajab lähedust
  • Lisa 4
    • Arnold Gesell Kasvu ja arengu spiraal
  • Lisa 5
    • Lapse areng
  • Lisa 6
    • Lapse arengu tabel
  • Lisa 7
    • Artikkel Laste hirmud
  • Lisa 8
    • Artikkel Hüperkineetilised ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäired laseeas
  • Lisa 9
    • Artikkel Murdeiga
  • Lisa 10
    • Lapse neuropsüühilise arengu hindamise leht