Arengupsühholoogia loeng (0)

Arengupsühholoogia
1.Sissejuhatus
Arengupsühholoogia sai iseseisva distsipliinina (ehk teadusena ) alguse 19. sajandil, 1882. aastal. Üldine algus on seotud Darwini evolutsiooniteooriaga, kuid see ei pannud veel teaduslikku alust. Täpsemalt kujunes lääne ühiskonnas teaduslik arengupsühholoogia pärast tööstusrevolutsiooni, sest tekkis vajadus uurida lapseiga . Euroopas oli arengupsühholoogia rajajaks William Stern (1871-1938) – Saksa psühholoog, kes viis läbi uurimusi laste kõnest, tuntuim teos „Psychologie der früher Kindheit“ (1914); USA-s oli tuntuim arengupsühholoogia rajaja G. Stanley Hall (1846-1934) – tegi laboris katseid laste taju, mälu ja õppimise kohta.
Miks on vajadus uurida arengut?
Vajaduse arengu uurimise järele tingivad sageli sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Tööstusrevolutsiooni tulemusena tekkis vajadus uurida lapseiga. Teismeea uurimise vajadus tekkis nt siis kui lääne ühiskond sai piisavalt jõukaks, et säästa lapsi majanduslikust vastutusest.
Mis on arengupsühholoogia?
Arengupsühholoogias vaadeldakse süstemaatiliselt kõikvõimalikke muutusi arengus. Areng on seega süstemaatilised muutused alates munaraku viljastamisest kuni inimese surmani. Areng on kasvamine ja küpsemine. Arengupsühholoogia käsitleb vanusega seotud muutusi käitumises, tunnetusprotsessides ja inimsuhetes. Arengupsühholoogia püüab käitumuslikke ja kogemuslikke muutusi teaduslikult seletada.
Teadusharu saab inspiratsiooni osalt kasvu- ja evolutsiooniteooriast, teine osa seletustest käsitleb viise, kuidas erinevad kultuurid arengut suunavad. Arvesse tuleb võtta ka mitmesuguseid mõjusid, mida konkreetne ühiskond lapse arengule avaldab. Areng on tegelikkuses ühteaegu nii bioloogiline protsess kui ka kultuuri omandamine. Läbiv küsimus arengupsühholoogias: pärilikkuse ja kultuuri roll arengus (kumma roll on suurem?). Kaasaegsed arenguteooriad seovad omavahel nii pärilikkuse kui ka kultuuri.
Arengupsühholoogia temaatiline käsitlus ehk mida selles teaduses spetsiifilisemalt uuritakse:

• Füüsiline areng – eri kehastruktuuride küpsemine
  
• Motoorne areng – uute motoorsete vilumuste omandamine
  
• Kognitiivne areng ehk intellektuaalne areng – lapse intellektuaalse funktsioneerimise areng. Huvitutakse mõtlemisest ja kõne päritolust ning nende omandamisest, hõlmates ka nt võimeid nagu lugema ja kirjutama õppimine. Selle arengu temaatika probleemid on nt vaimne mahajäämus või kurtuse ja pimeduse mõju lapse mõtlemisele.
  
• Sotsiaal-emotsionaalne areng – muutused suhtlemisviisides, suhetes. Huvitutakse ka lapse integreerumisest sotsiaalsesse maailma ning püütakse seletada, kuidas omandab laps perekonnas ja laiemalt ühiskonnas kehtivad väärtused.
  

Kõik need arengud on üksteisega seotud.
Arengupsühholoogia jälgib erinevaid arenguperioode:

• imikuiga - sünnieelne periood, vastsündinu, imik , väikelaps (0-2 eluaaastat),
  

• varane lapseiga ehk eelkooliiga (2.-7. eluaastat ) – arengupsühholoogias kõige enam uuritud iga.
  
• keskmine lapseiga ehk kooliga (7.-12.eluaastat),
  
• murdeiiga (12.-19.eluaastat),
  
• varane täisiga (20.-30.ndad eluaastad ),
  
• keskmine täisiga 40.-50.nda eluaastad),
  
• hiline täisiga (pärast 60.eluaastat),
  
• vanuriiga (70+) – nooremad (alla 75), keskmised (75-84) - füüsiline ja vaimne nõrkus, vanemad (üle 85). Vanurite/ eakate uurimine on uus suundumus tänapäeval.
  

Igal psühholoogil on teatud teemad või arenguperiood, mida uuritakse. Vahe on selles, et ühed teevad teadustööd, teised on aga praktikas tugevad ja tihti ei osata vastupidist. On erinevaid ajakirju, meetodeid ja kõiki neid valdkondi ja perioode on erineval määral läbi uuritud.
Arengupsühholoogia rakendamisvõimalused
Mõjutab ja annab teadmisi lastevanematele, õpetajatele, et missugune on eri vanuses inimene. Mõjutab seega laste kasvatamist kodus ja koolis vanemate ja õpetajate tõekspidamiste kaudu. Annab teadmisi, kuivõrd on mingi oskus või vilumus lapsel arendatav. Tavateooriad (naiivsed teooriad ehk etnoteooriad) on kõikidel inimestel olemas, samas need ei pruugi kokku langeda teaduslike teooriatega.
Esimesed suuremad teaduslikud teooriaid :

• John Watson ’i teooria (1920) – kõik on lapsel õpitav. Laste suhtes soovitati olla nõudlik, karm ja külm. Teooriad sõltuvad sageli ajast ja üldisest kontekstist.
  
• 60ndatel muutus teooria käsitlus, nähti et lapsed on väga erineva temperamendiga. Laste hulgas on olemas lapsed, kellega ongi tegelikult raske ja keda pole nii kerge kasvatada. Selle teooria loojad on Thomas & Chess jt. Mõisteti sellal, et on erinevat tüüpi lapsi.
  
• 80ndatel kiindumusteooria (attachment theory) (saabus Watsoni teooria lõpp). Näidati, et omavaheliste suhete kvaliteet, soojus , toetamine on lapse kasvamiseks hädavajalik. Varajased emotsionaalsed suhted jätavad jälje koguks eluks.
  

Kogu pere sotsialiseerib üksteist vastastikku. Paraku on nii, et vanemate haridustase mõjutab lapse kasvatusviise. Sõltub, kuidas nad lapsi kohtlevad, milline on kodu, mis last ümbritseb, lasteaed ja kool – MÕJUTAB OLULISELT LAPSE KASVAMIST. Haritumad vanemad räägivad ja suhtlevad lastega rohkem, mis on äärmiselt oluline lapse arengu juures.
Arengupsühholoogia Eestis:

• Jaan Valsiner – tohutult kirjutanud raamatuid (teoreetilisi käsitlusi);
  
• Peeter Tulviste (kultuuripsühholoogia);
  
• Tiia Tulviste (kultuuripsühholoogi);
  
• Pirko Tõugu (kuidas suheldes kodus, õpivad lapsed selgeks selle, kuidas endast rääkida ja endast mõtleda – enesekäsitluse areng)
  
• Luule Mizera;
  
• Aune Valk;
  
• Eve Kikas , Aaro Toomela , Triin Liin – koolipsühholoogid Tallinnas.
  

Arenguline perspektiiv – alati on oluline silmas pidada kui vana on inimene. Eri vanuses lapsi tuleb kohelda erinevalt, ka uurimismeetodid on erinevad. Varajane rehabilatsioon on alati edukam . Oluline on, kuidas annab mingis valdkonnas eri vanuses inimesi uurida – see on erinev, kuidas saab uurida nt lapsi ja täiskasvanuid.
Arengu verstapostidest ehk kui vanalt mingi laps peaks midagi teha oskama.

• Individuaalsed erinevused: suuruses, füüsilises küpsuses, emotsionaalsuses, temperamendijoontes, soolised erinevused.
  
• Ka kultuurilised erinevused lapse kasvatamise viisides ja arengus.
  

Kultuurierinevused –> oluline, et laps on iseseisev või, et oleks teiste inimestega seotud (kogukondlik, perekonnakesksus). Erinevates kultuurides rõhutatakse erinevaid pooli. Seega, kas sotsialisatsiooni eesmärgiks on rohkem seotus teiste inimestega või iseseisvus ja eneseteostus . On kultuure, kus soodustatakse rohkem füüsilist arengut kui mänguasjadega mängimist.
2.Vastsündinu
Sünnieelne areng jaotatakse: (1) germinaalstaadium (viljastumisest kümnenda päevani); (2) embrüonaalne staadium (10ndast päevast 8nda rasedusnädalani); (3) looteline staadium (8ndast nädalast sünnini).
Ajaline laps on see, kes sünnib 37.- 42. rasedusnädalal. Ajaline laps peaks kaaluma umbes 3500 g ja olema umbes 50 cm pikk. Tavaliselt on nendega kõik hästi, kuid järjest enam sünnib lapsi enneaegselt ja nendega tegelevad sageli arengupsühholoogid. Tänapäeval jäävad ellu lapsed, kes varem poleks ellu jäänud. 1960ndatel hakati edukamalt enneaegseid lapsi arstide poolt aitama . Järjest rohkem õnnestus lapsi elus hoida. Elulemuse piir on tavaliselt 25 nädal.
Enneaegne vastsündinu: enne 37. nädalat (täpsemalt 22.-36. nädala vahel sündinu) – nende sünnikaal on vähemalt 500 g.

• Väike sünnikaal eriline kiindumus samasoolisse vaenamsse.
  

Prosotsiaalne käitumine. Oluline on teada, mis on empaatia – võime kaasa tunda teisele; see on kaasasündinud. Nt kui imik kuuleb vastsündinud lapse kisa, siis ta hakkab ka kisama. Peetakse põhjuseks, miks me teisi inimesi abistame ( abistav käitumine). Heateod ehk positiivsed teod on eneseohverdamine; altruistlik käitumine (on tõenäolisem siis, kui enda vajadus sotsiaalse heakskiidu järele on rahuldatud).
Empaatia. Otsene emotsionaalne vastutus teise inimese emotsioonidele (juba ühepäevastel imikutel (klassikaline tingimine; kaasasündinud stressireaktsioon, hädakisa). Empaatilise distressi korral me ei aita alati teist adekvaatselt (teod empaatilise distressio korral – abistad või vaatad mujale).
Agressiivne käitumine. On ka kõigile omane. Vanuseliselt on mõned käitumised, mis on kuhugi maani lubatud ja kuhugi mitte. Oluline on impulskontrolli omandamine, mis võimaldab hakata oma eesmärke saavutama nii, et ma ei pea olema agressiivne. Agressiivse käitumise puhul on vanuselised iseärasused; soolised erinevused; kaaslaste vahelise agressiivsuse seos omavaheliste suhetega ; käitumishäired.
Sotsiaalsed reeglid (sotsiaalsete reeglite mõistmine). Need on juhised, kuidas erinevates olukordades (mitte)käituda. Oluline on perekonna ja kaaslaste mõju. On ka üldinimlikud reeglid, milledest ühe spetsiifilise hulga moodustavad moraalireeglid .
Sotsiaalsete reeglite tüübid (Turiel ja Nucci 1978):

• moraalireeglid (kehtivad kõikjal ja kõigile ühtemoodi),
  
• konventsiaalsed reeglid (kokkuleppelised; murdeeas lapsed hakkavad neile ägedalt vastu, juhul kui nad pole kokkuleppe sõlmisel ise olnud aktiivsed),
  
• prudentiaalsed reeglid (keelavad iseenda kahjustamist). Lapsed (lasteaiaealised) teevad neil juba vahet.
  

Moraalne areng.

• Piaget’ uurimused mängureeglitest.
  
• Lawrence Kohlberg (3 staadiumi, 6 astet). Lood moraalsete dilemmadega (nt Haige naine vajab ellu jäämiseks ravi. Mees ei jõua seda osta ja apteeker ei ole nõus järelmaksuga. Mida mees peaks tegema? Miks?).
  

Kohlbergi järgi 3 staadiumit:

Staadium: Prekonventsionaalne (tagajärg; tegija vajadused)

Staadium: Konventsionaalne (kasvatus sotsiaalsete reeglite raamistikus - rõõmustab teisi; sotsiaalse korra säilitamine, kohuste täitmine)

Staadium: Postkonventsionaalne (transtsendentsed moraalsed printsiibid – ühiskonnas kokkulepitud väärtused; isiklik südametunnistus.
Moraali puhul võivad olla määravad ka soolised erinevused. Samuti on olemas seos käitumisega.
Internalisatsioon.
Freud : enese karistamine süü- ja ärevustunde kaasabil. Selgitamine , miks tegu oli vale: petmine , süütunne, ülestunnistus.

• Minimaalne on piisav: vajalikul määral mõjutamist, et laps hakkaks käituma uuel viisil, aga piisavalt vähe, et ta ei tunneks ennast sunnituna.
  
• Seos erinevate kasvatusstiilidega.
  

Murdeiga
G.Stanley Hall ( 1904 ) – kirjutas raamatu Adolscence. Võttis kasutusele termini mureiga. See jääb lapsepõlve ja täiskasvanu ea vahele. Varem sellist perioodi ei olnud, nt kui hakati väga vara tööl käima. See üleminekuperiood ilmneb, kuidas teismelised välja näevad, saabub seksuaalne küpsus, aga ka emotsionaalses sfääris on suured muutused, ka kognitiivsetes võimetes ja suhetes ning sotsiaalsetes oskustes. Hakkas rõhutama, et see on tormi ja tungi periood – iseloomustab suur tundlikkus igasuguste maailma asjade suhtes, emotsionaalne ebastabiilsus , emotsioonid , mida ei suudeta vaos hoida, käitumist ei suudeta mõtetega paika panna. Periood, mis on raske teismelistele endile ja inimestele, kes nendega kokku puutuvad. Sageli püütakse see periood välja kannatada ja loodetakse, et see läheb mööda.
Kas murdeiga on kultuuriuniversaalne?
Margaret Mead (1928) Coming of Age In Samoa . Teismelise iga on kindlapeale erinev osades kultuurides. Uurimuse põhjal väitis, et Uus- Guineas pole teismelised mässajad, ilmselt selle tõttu, et neid ei hodia eemale täiskasvanu elu olulistest sündmustest – on kursis sünni, surma ja laste saamisega . Näitas, et teismelise iga pole igal pool tungide ja tormi periood.
Suuremad käsitlused
K. Lewin – teismelist iseloomustavad samased jooned, mis on iseloomulikud marginaalsele isiksususele; selline inimene, kes kuulub mitmesse gruppi, samas nagu ei kuulu mitte kuskile. Samas pole omaks võetud täielikult kummagi grupi pool.
A. Bandura – osaliselt mõjutab teismeliste käitumist, mis teised inimesed arvavad temast. Ühiskond arvab üldiselt, et teismeiga on keeruline ja nendega on raske hakkama saada ja nii hakkab teismeline ka ise vastavalt käituma.
70ndatest hakkas ilmuma töid, mis näitasid, et tungi ja tormi periood pole iseloomulik mitte kõigile, vaid võib-olla 15% teismelistest. Olukord on muutunud ka sellepärast, et teismelised on ka ise muutunud ja vastavalt sellele, kuidas on neid koheldud. Nt sel ajal muutus jõuliselt ka laste kasvatamise viis – muutus väga liberaalseks.
Schlegel and Barry – antropoloogid – näitasid, et midagi on kõikides ühiskondades ikkagi ühtmoodi. Traditsionaalsete tegevusviisidega kultuurides on mingisugused tseremooniad, kus pühitsetakse teismelisi täiskasvanute maailma vastuvõtmiseks, mis puuduvad jällegi industrialiseeritud ühiskondades. Tänapäeval tavaliselt igas ühiskonnas tunnistatakse „ murdeea “ olemasolu.
Füüsiline areng
Sigmund Freud ja füüsiline käsitlus, mõjutas seda, kuidas käsitleti teismeiga. Füüsilised suured muutused need võivad olla üheks probleemide allikaks nendele noortele inimestele. Suuri kehalisi muutusi jälgitakse väga ärevalt ja tihti polda väga rahul sellega, kuidas keha muutub, nt mõni arvab, et keha proportsioonid võiksid olla teised, nt et liiga pikk, lühike, paks jne. Osad muutused on sellised, millest saavad teismelised aru, et need võivad olla pöördumatud ja lõplikud. Teismeline jälgib iseennast ja oma muutusi, kartes, et mõni muutus on lõplik.
Primaarsed ja sekundaarsed sootunnused tüdrukutel varem kui poistel
10ndast eluaastast alates toimuvad tüdrukul, poistel 12ndal eluaastal . Tüdrukute menstruatsioon 8. – 16. eluaasta vahel. Keskmiselt 12-eluaastal.
On uuritud, kuidas suured muutused mõjutavad rahulolu iseendaga , eluga. On seostatud ka enesehinnaguga, ka sotsiaalsete suhetega, käitumisega ja ka nt ametiga, mis hiljem endale saadakse. Üldiselt on poisid oma füüsilise arenguga rohkem rahul kui tüdrukud. Poisid saavad sellisel juhul ka teiste laste hulgas populaarsemaks . Tüdrukutel on mõlemal juhul probleemid, seljuhul kui arenevad väga kiiresti või kui on arengust väga maas . Halvim variant: liiga vara küpsevatel tüdrukutel ja liiga hilja küpsevatel poistel. Vaadeldakse ka seda, kas küpsemine jätab pikemaajalise jälje. Kui teised jõuavad järele mammalikele tüdrukutele, vahed ja probleemid kaovad ja ei jäta väga sügavaid jälgi. Poiste puhul leitakse tihti seoseid ka sellega kui ollakse juba suured mehed – need, kes kiiresti arenesid on endiselt populaarsed ja juhtivatel kohtadel.
Naissuguhormoonid : östrogeen jt. Meessuguhormoonid : testosteroon jt.
Sigmund Freud
Oldi seisukohal, et emotsionaalne ebastabiilsus, probleemid ja konfliktid on normaalne ja peaks igaühele hästi omane olema. Kui näeme teismelist, kes oma ema, isaga hästi läbi saavad, peame muutuma valvsaks, et äkki on lapsega midagi viltu . Kardeti lapse klammerdumist liigselt vanemate külge, tuleb isegi jõuga eemale tõugata, muidu ei lähe areng edasi. 60ndatel aastatel oli see ainuvalitsev seisukoht, samas see seisukoht pole tänapäeval täiesti kaudnud, sest osad toetavad tugevasti psühhoanalüüsi.
Ütles, et peab vaatlema, mis vanuses teismeline on.
Freudi järgi:

• PRELATENTNE PERIOOD Sünd - 6-7 a. 
  
• ORAALNE PERIOOD Sünd - 1 a.
  
• ANAALNE e. SADISTLIK e. MUSKULAARNE PERIOOD 1 a. - 2.5 a.
  
• FALLOSLIK PERIOOD 2.5 a. - 6-7 a.
  
• LATENTNE PERIOOD 6-7 - 10.5 a.
  

•  MURDEIGA 10.5 a. - tä