Arengupsühholoogia loeng (0)

Arengupsühholoogia
1.Sissejuhatus
Arengupsühholoogia sai iseseisva distsipliinina (ehk teadusena ) alguse 19. sajandil, 1882. aastal. Üldine algus on seotud Darwini evolutsiooniteooriaga, kuid see ei pannud veel teaduslikku alust. Täpsemalt kujunes lääne ühiskonnas teaduslik arengupsühholoogia pärast tööstusrevolutsiooni, sest tekkis vajadus uurida lapseiga . Euroopas oli arengupsühholoogia rajajaks William Stern (1871-1938) – Saksa psühholoog, kes viis läbi uurimusi laste kõnest, tuntuim teos „Psychologie der früher Kindheit“ (1914); USA-s oli tuntuim arengupsühholoogia rajaja G. Stanley Hall (1846-1934) – tegi laboris katseid laste taju, mälu ja õppimise kohta.
Miks on vajadus uurida arengut?
Vajaduse arengu uurimise järele tingivad sageli sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Tööstusrevolutsiooni tulemusena tekkis vajadus uurida lapseiga. Teismeea uurimise vajadus tekkis nt siis kui lääne ühiskond sai piisavalt jõukaks, et säästa lapsi majanduslikust vastutusest.
Mis on arengupsühholoogia?
Arengupsühholoogias vaadeldakse süstemaatiliselt kõikvõimalikke muutusi arengus. Areng on seega süstemaatilised muutused alates munaraku viljastamisest kuni inimese surmani. Areng on kasvamine ja küpsemine. Arengupsühholoogia käsitleb vanusega seotud muutusi käitumises, tunnetusprotsessides ja inimsuhetes. Arengupsühholoogia püüab käitumuslikke ja kogemuslikke muutusi teaduslikult seletada.
Teadusharu saab inspiratsiooni osalt kasvu- ja evolutsiooniteooriast, teine osa seletustest käsitleb viise, kuidas erinevad kultuurid arengut suunavad. Arvesse tuleb võtta ka mitmesuguseid mõjusid, mida konkreetne ühiskond lapse arengule avaldab. Areng on tegelikkuses ühteaegu nii bioloogiline protsess kui ka kultuuri omandamine. Läbiv küsimus arengupsühholoogias: pärilikkuse ja kultuuri roll arengus (kumma roll on suurem?). Kaasaegsed arenguteooriad seovad omavahel nii pärilikkuse kui ka kultuuri.
Arengupsühholoogia temaatiline käsitlus ehk mida selles teaduses spetsiifilisemalt uuritakse:

• Füüsiline areng – eri kehastruktuuride küpsemine
  
• Motoorne areng – uute motoorsete vilumuste omandamine
  
• Kognitiivne areng ehk intellektuaalne areng – lapse intellektuaalse funktsioneerimise areng. Huvitutakse mõtlemisest ja kõne päritolust ning nende omandamisest, hõlmates ka nt võimeid nagu lugema ja kirjutama õppimine. Selle arengu temaatika probleemid on nt vaimne mahajäämus või kurtuse ja pimeduse mõju lapse mõtlemisele.
  
• Sotsiaal-emotsionaalne areng – muutused suhtlemisviisides, suhetes. Huvitutakse ka lapse integreerumisest sotsiaalsesse maailma ning püütakse seletada, kuidas omandab laps perekonnas ja laiemalt ühiskonnas kehtivad väärtused.
  

Kõik need arengud on üksteisega seotud.
Arengupsühholoogia jälgib erinevaid arenguperioode:

• imikuiga - sünnieelne periood, vastsündinu, imik , väikelaps (0-2 eluaaastat),
  

• varane lapseiga ehk eelkooliiga (2.-7. eluaastat ) – arengupsühholoogias kõige enam uuritud iga.
  
• keskmine lapseiga ehk kooliga (7.-12.eluaastat),
  
• murdeiiga (12.-19.eluaastat),
  
• varane täisiga (20.-30.ndad eluaastad ),
  
• keskmine täisiga 40.-50.nda eluaastad),
  
• hiline täisiga (pärast 60.eluaastat),
  
• vanuriiga (70+) – nooremad (alla 75), keskmised (75-84) - füüsiline ja vaimne nõrkus, vanemad (üle 85). Vanurite/ eakate uurimine on uus suundumus tänapäeval.
  

Igal psühholoogil on teatud teemad või arenguperiood, mida uuritakse. Vahe on selles, et ühed teevad teadustööd, teised on aga praktikas tugevad ja tihti ei osata vastupidist. On erinevaid ajakirju, meetodeid ja kõiki neid valdkondi ja perioode on erineval määral läbi uuritud.
Arengupsühholoogia rakendamisvõimalused
Mõjutab ja annab teadmisi lastevanematele, õpetajatele, et missugune on eri vanuses inimene. Mõjutab seega laste kasvatamist kodus ja koolis vanemate ja õpetajate tõekspidamiste kaudu. Annab teadmisi, kuivõrd on mingi oskus või vilumus lapsel arendatav. Tavateooriad (naiivsed teooriad ehk etnoteooriad) on kõikidel inimestel olemas, samas need ei pruugi kokku langeda teaduslike teooriatega.
Esimesed suuremad teaduslikud teooriaid :

• John Watson ’i teooria (1920) – kõik on lapsel õpitav. Laste suhtes soovitati olla nõudlik, karm ja külm. Teooriad sõltuvad sageli ajast ja üldisest kontekstist.
  
• 60ndatel muutus teooria käsitlus, nähti et lapsed on väga erineva temperamendiga. Laste hulgas on olemas lapsed, kellega ongi tegelikult raske ja keda pole nii kerge kasvatada. Selle teooria loojad on Thomas & Chess jt. Mõisteti sellal, et on erinevat tüüpi lapsi.
  
• 80ndatel kiindumusteooria (attachment theory) (saabus Watsoni teooria lõpp). Näidati, et omavaheliste suhete kvaliteet, soojus , toetamine on lapse kasvamiseks hädavajalik. Varajased emotsionaalsed suhted jätavad jälje koguks eluks.
  

Kogu pere sotsialiseerib üksteist vastastikku. Paraku on nii, et vanemate haridustase mõjutab lapse kasvatusviise. Sõltub, kuidas nad lapsi kohtlevad, milline on kodu, mis last ümbritseb, lasteaed ja kool – MÕJUTAB OLULISELT LAPSE KASVAMIST. Haritumad vanemad räägivad ja suhtlevad lastega rohkem, mis on äärmiselt oluline lapse arengu juures.
Arengupsühholoogia Eestis:

• Jaan Valsiner – tohutult kirjutanud raamatuid (teoreetilisi käsitlusi);
  
• Peeter Tulviste (kultuuripsühholoogia);
  
• Tiia Tulviste (kultuuripsühholoogi);
  
• Pirko Tõugu (kuidas suheldes kodus, õpivad lapsed selgeks selle, kuidas endast rääkida ja endast mõtleda – enesekäsitluse areng)
  
• Luule Mizera;
  
• Aune Valk;
  
• Eve Kikas , Aaro Toomela , Triin Liin – koolipsühholoogid Tallinnas.
  

Arenguline perspektiiv – alati on oluline silmas pidada kui vana on inimene. Eri vanuses lapsi tuleb kohelda erinevalt, ka uurimismeetodid on erinevad. Varajane rehabilatsioon on alati edukam . Oluline on, kuidas annab mingis valdkonnas eri vanuses inimesi uurida – see on erinev, kuidas saab uurida nt lapsi ja täiskasvanuid.
Arengu verstapostidest ehk kui vanalt mingi laps peaks midagi teha oskama.

• Individuaalsed erinevused: suuruses, füüsilises küpsuses, emotsionaalsuses, temperamendijoontes, soolised erinevused.
  
• Ka kultuurilised erinevused lapse kasvatamise viisides ja arengus.
  

Kultuurierinevused –> oluline, et laps on iseseisev või, et oleks teiste inimestega seotud (kogukondlik, perekonnakesksus). Erinevates kultuurides rõhutatakse erinevaid pooli. Seega, kas sotsialisatsiooni eesmärgiks on rohkem seotus teiste inimestega või iseseisvus ja eneseteostus . On kultuure, kus soodustatakse rohkem füüsilist arengut kui mänguasjadega mängimist.
2.Vastsündinu
Sünnieelne areng jaotatakse: (1) germinaalstaadium (viljastumisest kümnenda päevani); (2) embrüonaalne staadium (10ndast päevast 8nda rasedusnädalani); (3) looteline staadium (8ndast nädalast sünnini).
Ajaline laps on see, kes sünnib 37.- 42. rasedusnädalal. Ajaline laps peaks kaaluma umbes 3500 g ja olema umbes 50 cm pikk. Tavaliselt on nendega kõik hästi, kuid järjest enam sünnib lapsi enneaegselt ja nendega tegelevad sageli arengupsühholoogid. Tänapäeval jäävad ellu lapsed, kes varem poleks ellu jäänud. 1960ndatel hakati edukamalt enneaegseid lapsi arstide poolt aitama . Järjest rohkem õnnestus lapsi elus hoida. Elulemuse piir on tavaliselt 25 nädal.
Enneaegne vastsündinu: enne 37. nädalat (täpsemalt 22.-36. nädala vahel sündinu) – nende sünnikaal on vähemalt 500 g.

• Väike sünnikaal eriline kiindumus samasoolisse vaenamsse.
  

Prosotsiaalne käitumine. Oluline on teada, mis on empaatia – võime kaasa tunda teisele; see on kaasasündinud. Nt kui imik kuuleb vastsündinud lapse kisa, siis ta hakkab ka kisama. Peetakse põhjuseks, miks me teisi inimesi abistame ( abistav käitumine). Heateod ehk positiivsed teod on eneseohverdamine; altruistlik käitumine (on tõenäolisem siis, kui enda vajadus sotsiaalse heakskiidu järele on rahuldatud).
Empaatia. Otsene emotsionaalne vastutus teise inimese emotsioonidele (juba ühepäevastel imikutel (klassikaline tingimine; kaasasündinud stressireaktsioon, hädakisa). Empaatilise distressi korral me ei aita alati teist adekvaatselt (teod empaatilise distressio korral – abistad või vaatad mujale).
Agressiivne käitumine. On ka kõigile omane. Vanuseliselt on mõned käitumised, mis on kuhugi maani lubatud ja kuhugi mitte. Oluline on impulskontrolli omandamine, mis võimaldab hakata oma eesmärke saavutama nii, et ma ei pea olema agressiivne. Agressiivse käitumise puhul on vanuselised iseärasused; soolised erinevused; kaaslaste vahelise agressiivsuse seos omavaheliste suhetega ; käitumishäired.
Sotsiaalsed reeglid (sotsiaalsete reeglite mõistmine). Need on juhised, kuidas erinevates olukordades (mitte)käituda. Oluline on perekonna ja kaaslaste mõju. On ka üldinimlikud reeglid, milledest ühe spetsiifilise hulga moodustavad moraalireeglid .
Sotsiaalsete reeglite tüübid (Turiel ja Nucci 1978):

• moraalireeglid (kehtivad kõikjal ja kõigile ühtemoodi),
  
• konventsiaalsed reeglid (kokkuleppelised; murdeeas lapsed hakkavad neile ägedalt vastu, juhul kui nad pole kokkuleppe sõlmisel ise olnud aktiivsed),
  
• prudentiaalsed reeglid (keelavad iseenda kahjustamist). Lapsed (lasteaiaealised) teevad neil juba vahet.
  

Moraalne areng.

• Piaget’ uurimused mängureeglitest.
  
• Lawrence Kohlberg (3 staadiumi, 6 astet). Lood moraalsete dilemmadega (nt Haige naine vajab ellu jäämiseks ravi. Mees ei jõua seda osta ja apteeker ei ole nõus järelmaksuga. Mida mees peaks tegema? Miks?).
  

Kohlbergi järgi 3 staadiumit:

Staadium: Prekonventsionaalne (tagajärg; tegija vajadused)

Staadium: Konventsionaalne (kasvatus sotsiaalsete reeglite raamistikus - rõõmustab teisi; sotsiaalse korra säilitamine, kohuste täitmine)

Staadium: Postkonventsionaalne (transtsendentsed moraalsed printsiibid – ühiskonnas kokkulepitud väärtused; isiklik südametunnistus.
Moraali puhul võivad olla määravad ka soolised erinevused. Samuti on olemas seos käitumisega.
Internalisatsioon.
Freud : enese karistamine süü- ja ärevustunde kaasabil. Selgitamine , miks tegu oli vale: petmine , süütunne, ülestunnistus.

• Minimaalne on piisav: vajalikul määral mõjutamist, et laps hakkaks käituma uuel viisil, aga piisavalt vähe, et ta ei tunneks ennast sunnituna.
  
• Seos erinevate kasvatusstiilidega.
  

Murdeiga
G.Stanley Hall ( 1904 ) – kirjutas raamatu Adolscence. Võttis kasutusele termini mureiga. See jääb lapsepõlve ja täiskasvanu ea vahele. Varem sellist perioodi ei olnud, nt kui hakati väga vara tööl käima. See üleminekuperiood ilmneb, kuidas teismelised välja näevad, saabub seksuaalne küpsus, aga ka emotsionaalses sfääris on suured muutused, ka kognitiivsetes võimetes ja suhetes ning sotsiaalsetes oskustes. Hakkas rõhutama, et see on tormi ja tungi periood – iseloomustab suur tundlikkus igasuguste maailma asjade suhtes, emotsionaalne ebastabiilsus , emotsioonid , mida ei suudeta vaos hoida, käitumist ei suudeta mõtetega paika panna. Periood, mis on raske teismelistele endile ja inimestele, kes nendega kokku puutuvad. Sageli püütakse see periood välja kannatada ja loodetakse, et see läheb mööda.
Kas murdeiga on kultuuriuniversaalne?
Margaret Mead (1928) Coming of Age In Samoa . Teismelise iga on kindlapeale erinev osades kultuurides. Uurimuse põhjal väitis, et Uus- Guineas pole teismelised mässajad, ilmselt selle tõttu, et neid ei hodia eemale täiskasvanu elu olulistest sündmustest – on kursis sünni, surma ja laste saamisega . Näitas, et teismelise iga pole igal pool tungide ja tormi periood.
Suuremad käsitlused
K. Lewin – teismelist iseloomustavad samased jooned, mis on iseloomulikud marginaalsele isiksususele; selline inimene, kes kuulub mitmesse gruppi, samas nagu ei kuulu mitte kuskile. Samas pole omaks võetud täielikult kummagi grupi pool.
A. Bandura – osaliselt mõjutab teismeliste käitumist, mis teised inimesed arvavad temast. Ühiskond arvab üldiselt, et teismeiga on keeruline ja nendega on raske hakkama saada ja nii hakkab teismeline ka ise vastavalt käituma.
70ndatest hakkas ilmuma töid, mis näitasid, et tungi ja tormi periood pole iseloomulik mitte kõigile, vaid võib-olla 15% teismelistest. Olukord on muutunud ka sellepärast, et teismelised on ka ise muutunud ja vastavalt sellele, kuidas on neid koheldud. Nt sel ajal muutus jõuliselt ka laste kasvatamise viis – muutus väga liberaalseks.
Schlegel and Barry – antropoloogid – näitasid, et midagi on kõikides ühiskondades ikkagi ühtmoodi. Traditsionaalsete tegevusviisidega kultuurides on mingisugused tseremooniad, kus pühitsetakse teismelisi täiskasvanute maailma vastuvõtmiseks, mis puuduvad jällegi industrialiseeritud ühiskondades. Tänapäeval tavaliselt igas ühiskonnas tunnistatakse „ murdeea “ olemasolu.
Füüsiline areng
Sigmund Freud ja füüsiline käsitlus, mõjutas seda, kuidas käsitleti teismeiga. Füüsilised suured muutused need võivad olla üheks probleemide allikaks nendele noortele inimestele. Suuri kehalisi muutusi jälgitakse väga ärevalt ja tihti polda väga rahul sellega, kuidas keha muutub, nt mõni arvab, et keha proportsioonid võiksid olla teised, nt et liiga pikk, lühike, paks jne. Osad muutused on sellised, millest saavad teismelised aru, et need võivad olla pöördumatud ja lõplikud. Teismeline jälgib iseennast ja oma muutusi, kartes, et mõni muutus on lõplik.
Primaarsed ja sekundaarsed sootunnused tüdrukutel varem kui poistel
10ndast eluaastast alates toimuvad tüdrukul, poistel 12ndal eluaastal . Tüdrukute menstruatsioon 8. – 16. eluaasta vahel. Keskmiselt 12-eluaastal.
On uuritud, kuidas suured muutused mõjutavad rahulolu iseendaga , eluga. On seostatud ka enesehinnaguga, ka sotsiaalsete suhetega, käitumisega ja ka nt ametiga, mis hiljem endale saadakse. Üldiselt on poisid oma füüsilise arenguga rohkem rahul kui tüdrukud. Poisid saavad sellisel juhul ka teiste laste hulgas populaarsemaks . Tüdrukutel on mõlemal juhul probleemid, seljuhul kui arenevad väga kiiresti või kui on arengust väga maas . Halvim variant: liiga vara küpsevatel tüdrukutel ja liiga hilja küpsevatel poistel. Vaadeldakse ka seda, kas küpsemine jätab pikemaajalise jälje. Kui teised jõuavad järele mammalikele tüdrukutele, vahed ja probleemid kaovad ja ei jäta väga sügavaid jälgi. Poiste puhul leitakse tihti seoseid ka sellega kui ollakse juba suured mehed – need, kes kiiresti arenesid on endiselt populaarsed ja juhtivatel kohtadel.
Naissuguhormoonid : östrogeen jt. Meessuguhormoonid : testosteroon jt.
Sigmund Freud
Oldi seisukohal, et emotsionaalne ebastabiilsus, probleemid ja konfliktid on normaalne ja peaks igaühele hästi omane olema. Kui näeme teismelist, kes oma ema, isaga hästi läbi saavad, peame muutuma valvsaks, et äkki on lapsega midagi viltu . Kardeti lapse klammerdumist liigselt vanemate külge, tuleb isegi jõuga eemale tõugata, muidu ei lähe areng edasi. 60ndatel aastatel oli see ainuvalitsev seisukoht, samas see seisukoht pole tänapäeval täiesti kaudnud, sest osad toetavad tugevasti psühhoanalüüsi.
Ütles, et peab vaatlema, mis vanuses teismeline on.
Freudi järgi:

• PRELATENTNE PERIOOD Sünd - 6-7 a. 
  
• ORAALNE PERIOOD Sünd - 1 a.
  
• ANAALNE e. SADISTLIK e. MUSKULAARNE PERIOOD 1 a. - 2.5 a.
  
• FALLOSLIK PERIOOD 2.5 a. - 6-7 a.
  
• LATENTNE PERIOOD 6-7 - 10.5 a.
  

•  MURDEIGA 10.5 a. - tä isiga  
  

* PUBERTEEDI - EELNE PERIOOD
* PUBERTEET
* PUBERTEEDIJ RGNE PERIOOD
Varasem murdeiga
See on paratamatult tohutult pikk periood ja on muutunud mõlemast otsast veelgi pikemaks. Ühiskond toetab seda, et puberteet saabuks veidi kiiremini – selles mõttes see suund pole nii suur. Nt ka tarbimiskäitumine, mis mõjutab seda. Iseseisvus tegutsemisel, otsustamine, tehnoloogia hea valdamine , käiakse kohtamas; selgelt näidatakse välja seksuaalset käitumist - kõik on varasem ja käitutakse murdeealise moodi üha varem.
Räägitakse juba ka 10.-11.aastastest, kui eelmurdeiga. Alumisest otsast on see periood veidi suurenenud.

Pikem murdeiga
Inimesed tahavad palju kauem õppida ja suhteliselt hiljem minnakse tööle ja saadakse lapsi ning hakatakse iseseisvalt elama. Elatakse kaua kodus – nt töökohti on raske saada, laste saamine hiljem. Iseloomulikud igal pool maailmas. Hiljem saadakse majanduslikult sõltumatuks ja hakatakse iseseisvalt elama.
Täisea kriteeriumid
Varem: mingid välised elusündmused: kindlasti abiellumine , kooli lõpetamine, tööleminek. Mõnes riigis ei peeta ka autojuhtimisoskuseta inimest täiskasvanuteks. Nüüd: sisemised individualistlikud omadused, mis tekivad järkjärgult: (rõhutatakse teisi momente inimeste juures) – kriteeriumid on psühholoogilisemad – inimene on võimeline enda tegude eest vastutama, tegema ise otsuseid, on majanduslikult iseseisev.
On ka erinevused maade/kultuuride osas. Mõnel pool on eelduseks , et hakatakse hoolitsema oma vanemate ja vanavanemate eest – Aasia kultuurides. Laste saamine on erinev erinevates maades. Nt oma vanaduspõlve kindlustamine on arengumaades eriti oluline. Meie mõtleme siin rohkem selle peale, et enda elu edasi viia, enda elu sisustada, et seltsi oleks rohkem.
Üleminek täisikka
Küsitakse, kas see on eraldi periood. Omaette elamine, laste saamine, iseseisva perekonna loomine jne. Kaua see kestab? 18.-20-ndate eluaastate keskpaik või lõpp?
Murdeiga on konfliktne aeg – samas mitte ainult vanematega.
Kognitiivne areng
Selle perioodi juures toimub olulisi muutusi just psüühilistes protsessides. Piaget’ formaalsetes operatsioonides on see mõtlemise periood. Mõtlemisest mõtlemine ehk reflektiivse mõtlemise ehk metamõtlemise võime. Abstraheerimise võime.Kognitiivne areng ei vasta alati emotsionaalsele arengule. Nt ka iseenda identiteedi leidmine. Reflektiivsus ehk iseenda psüühiliste protsesside jälgimine areneb olulisel määral sellel perioodil. Omandatakse põhiline 11., 12, 13.-14.eluaasta vahel.
Emotsionaalne areng
Meeleolu tugev kõikumine - vahel sellest tullakse välja vahel ei tulda. See on suur väljakutse inimestele, kes teismelist ümbritsevad – kui suurt tähelepanu probleemidele pöörata?
Madal enesehinnang – siis hakkab tasapisi tõusma (14.-15.eluaastal). Enesehinnang väga kõikuv. Samuti probleemid ärevuse ja depressiivsusega. Omaette küsimus ongi depressioon (depressiivsed sümptomid) – on eriti tüdrukute probleem, et kõik, mis on sissepoole. On sagedasem naistel. Sageli teismeeas kasutatakse väliseid tunnuseid, et hinnata depressiooni – nt et keegi suri ära, alkoholi pruukimine vms. Oluline eristada kliinilisest depressioonist.
Sisemised probleemid saavad tihti alguse teismeeas.
Poistel on tihti käitumisega seotud probleemid. Mõnel need ei kao kuskile, kuid osadel kaovad on nn ajutised probleemid.
Nooremas murdeeas raske ära tunda, sest kaasnevad mõtted on teistsugused kui täiskasvanutel. Väljendub agressiivses või kuritegelikus käitumises.
Vanemas murdeeas põhjused abstraktsemad, kaudsemad. Tihti kaasneb alkoholi või narkootikumide tarbimine.
Varases murdeeas
Suurem vajadus autonoomia järele. Inimesed, kes last ümbritsevad ei oska arvestada sellega – midagi ei muutu selles, kuidas teismelist koheldakse, neil ei lasta olla iseseisvam oma tegutsemises.
Orientatsioon eakaaslastele, hakatakse keskenduma heteroseksuaalsetele suhetele. Paljud uurimused näitavad, et suhted emaga on alati väga määrava tähtusega.
Samuti enesele tähelepanu pööramine – eneseteadvus , enesele mõtlemine. Kuna enesehinnang on madalam, siis pole soovituslik, et õpetaja lapsi koguaeg võrdleks, sest lapsed nigunii võrdlevad end teistega . Algab ka identiteediotsing – missuguene ma olen.
Tekivad ka abstraktsed kognitiivsed võimed.
Suhted vanematega
Varases murdeeas on tihti konfliktid kõige suuremad, järk-järgult lähevad üle. Vanemate häbenemine, kuid see läheb ka üle. Mingis vanuses on ka ühised huvid.
Osad lapsed tulevad teismeea probleemidest välja, teised ei tule. Selles nähakse teismea uurimise praktilist tähtsust. See on riskiperiood – proovitakse ära alkohol , narkootikumid, alustatakse seksuaalsuhetega – ei mõelda tagajärgede peale, käitumishäired, söömishäired jne. Sellise riskimise ja kõige proovimise eesmärk on uurida oma identiteeti, proovides saada võimalikult palju kõikvõimalikke kogemusi enne täisea rollide ja vastutuse omaksvõttu.
Oluline on uurida murdeiga, et aru saada, kes need lapsed on.
Lapse- ja noorukiea arenguhäired
Selleks, et teada arenguhäireid, peaks teadma tavapäraseid arenguid.
Mis on norm?

• Subjektiivne norm – see, mida ise arvan.
  
• Normatiivne lähenemine – ideaal, täiuslikkus
  
• Kultuuriline lähenemine – enamus inimesi
  
• Statistiline lähenemine – testide keskmine. Mida näitavad testide ja küsitluste tulemused.
  
• Kliiniline norm – eksperthinnangud.
  

Oluline on selgeks teha, mis on norm ja kas see on norm ka kolleegide seas.
Normaalne areng vs häire
Hinnatakse emotsionaalset, sotsiaalset ja intellektuaalset funktisoneerimist. Hinnatakse lapse üldist arengutaset – lapse võimeid.
Arenguhäired on siis kui areng erineb tõsiselt tavapärasest arengust (nt kui viieaastane laps räägib üksikute sõnadega; 3-aastane ei kõnni) ehk tõsine kõrvalekalle tavapärasest arengust; arenguhäiretest saab rääkida siis kui laps käitub selliselt , mis on iseloomulik nooremalt eale; ka siis saab rääkida arenguhäiretest, kui laps käitub ootuspäraselt, aga problemaatiliselt.
Kui teha järeldusi, selle kohta, mis toimub lapsega, tuleb kõigepealt jälgida keskkonda ja konteksti kus laps kasvab. Vahel käituvad lapsed ebatavaliselt selleks, et ellu jääda, toimida. Häiretest rääkides on reegel see, et need käivad mitmekaupa – Komorbiidsus. Seega oluline arvestada kõiki võimalikke mõjutegureid.
Lapse- ja täiskasvanuea häired
Väljenduvad oluliselt erinevatel viisidel – sümptomid on erinevad. Täiskasvanuea häirete hindamisel ei oma vanus erilist rolli. Laste puhul mängib vanus väga suurt rolli – muutused toimuvad väga kiiresti ja probleemid võivad olla ajutise iseloomuga . Igal lapsel on erinevatel vanuseperioodidel mingisuguseid probleeme. Lapsed ei otsi ise abi – ei saa aru, et neil midagi valesti on, probleemiga tegelemine sõltub eelkõige täiskasvanust. Täiskasvanu see-eest otsib ise abi oma probleemidele.
Lapseea häirete etioloogia puhul on

• soodustavad tegurid ehk predisponeerivad faktorid : isiklikud (bioloogilised, psühholoogilised); kontekstuaalsed (vanem-laps suhted, pereprobleemid, stress ).
  
• säilitavad faktorid: isiklikud (bioloogilised, psühholoogilised), Kontekstuaalsed (ravisüsteem, peresüsteem, vanemad, sotsiaalne võrgustik)
  
• kaitsefaktorid: isiklikud (bioloogilised, psühholoogilised), kontekstuaalsed (ravisüsteem, peresüsteem, vanemad, sotsiaalne võrgustik).
  

Lapse arengut mõjutavad riskifaktorid :
Häired võivad olla nii enne sündi kui pärast. Nt enneaegsetel lastel on suurem soodumus häireteks. Ka teatud haigused võivad kaasa aidata arenguhäire tekkimisele. Nt ka raskema temperamendiga lapsed on vastuvõtlikuma häiretele.

• Pereprotsessidest on leitud, et väärkohtlemine muudab lapsed rohkem haavatumateks; kui vanemad ei täida on vanema rolli, neil puudub normaalne lähedane suhe lastega, see tõstab käitumis ja emotsionaalsete probleemide tekkimist. Samuti igasugused kaotused, lahutused, väärkohtlemine, vanemliku hoole puudulikkus.
  
• Oluline riskifaktor on ka vanemad: nende vaimne tervis, ainete tarvitamine, vaesus . Näiteks ka vanemate haridus mängib rolli ühe või teise haiguse kujunemisel.
  
• Pere sturktuur. Üksikvanemate lastel on probleemide tekkimise oht suurem. Ka vaesus ja ülerahvastatus peres on riskifaktor.
  
• Eakaaslased: tõrjutus, hoolimatus
  
• Kool: õpetajad, kooli ressurid
  
• Ühiskond
  
• Sotsiaalsed
  
• Keskkond
  

Lapse arengut mõjutavad kaitsefaktorid:

• Isiklikud: sugu, IQ, temperament, sotsiaalsus , tajutud kontroll, EH, toimetuleku- ja kiindumuse stiilid
  
• Pere: vanem-laps suhted, vanemlik stiil, pere ühtsus, rutiinid, teostus , ressursid
  
• Välised: sõprus, õpetaja toetus, kooli ressursid, organiseeritud tegevused, kogukonna üritused.
  

Tavaliselt antakse väikestele lastele aega, ei kiputa haigusi nii kiiresti diagnoosima, vaid oodatakse , et see võib ka ise ära minna.
Häirete epidemioloogia
Arvatakse, et käitumishäireid on rohkem kui emotsionaalseid probleeme. Asi lihtsalt sellest, et käitumishäired jäävad rohkem ette ja on märgatavamad.
Tüdrukute käitumishäired vanuse kasvades sagenevad, poistel vastupidi.
Psühholoogilisi probleeme on poistel rohkem kui tüdrukutel. Emotsionaalseid probleeme on tüdrukutel rohkem kui poistel. Tüdrukute käitumishäirete ja depressiooni esinemise sagedus on vanusega kasvav. Poiste häirete levik 10.-20.eluaasta vahel järk-järgult vaibub (v.a depressioon ).
Vanus ja arenguhäired
Kriitilised vanused: 6-7-a; 9-10-a; 14-15-a

• Vastsündinu ja imikuiga – raske eristada somaatiliselt
  
• Väikelapsed – seotud kommunikatsiooniga
  
• Eelkooliiga – emotsioonid, arenguhäired
  
• Koolilapsed – käitumine ja õpivilumus, emotsioonid
  
• Noorukid – emotsioonid, isiksus, käitumishäired, ainete tarvitamine jne.
  

Soolised erinevused
Poiste probleemid on seotud noorema eaga . Tüdrukutel enam murdeeas, sarnasemad täiskavanu häiretega. On probleeme, mis on erinevale soole rohkem iseloomulikumad:
Poisid: autism , käitumishäired, ADHD , tikid , suitsiid , enurees, enkoprees , spetsiifilised arenguhäired
Tüdrukud: spetsiifilised foobiad , enurees, enesevigastamine, depressioon, anoreksia , buliimia.
Häirete prognoos
Vanemaid ja spetsialiste huvitavad, mis lapsest saab. Seega peab olema ettekujutus normist . Teatud häired püsivad ka täiskasvanueas. Ka ravimata häired on püsivad. Samas lapseea häired ei ennusta alati häireid hilisemas eas ( antisotsiaalne käitumine 50% ja täiskasvanueas); ADHD ka täiskasvanueas, depressioon). Ravimata häired on püsivad. Sõltuvus sekkumisest ja ravist (häirespetsiifilised sekkumised; erinevate teraapiate efektiivsus; vahel vaja ravida pigem vanemaid).
ADHD areng
Akadeemilised probleemid Töö
Sotsiaalsed suhted Enesehinnang
Käitumis- Enesehinnang Suhted
probleemid Seaduskuulekus Traumad , õnnetused
Suitsetamine , traumad Ainete tarvitamine
Koolieelik Täiskasvanu
Koolilaps Nooruk Tudeng Täiskasvanu
Käitumine Akadeemiline ebaedu
Akadeemilised probleemid Töö
Probleemsed suhted Enesehinnang
Enesehinnang Ainete tarvitamine
Traumad, õnnetused
Taksonoomia. Häirete klassifikatsioon .
Milleks üldse klassifikatsioon? Et oleks infot, mingi kindla probleemi tüübi kohta. Epidemioloogilise info koondamine. Ühine keel uurijatel ja klinitsistidel.
Komorbiidsus. Häiretest rääkides on reegel see, et need käivad mitmekaupa.Nii komorbiidesed häired, arenguhäired, vaimse tervise häired, häire või probleemi mõju.
Kõne- ja keele spetsiifilised arenguhäired.

• Varases eas keelesüsteemi omandamise probleemid või pidurdunud areng.
  

5-12a kuni 33% Poisid>Tüdrukud (3:1). 28% on kerge probleem; 39% keskmine ja 12% tõsine.

• Diagnostilised probleemid:
  

• Raske eristada normi variatsioonidest; sageli lisanduvad kirjutamis -, lugemis- ja häälduspuue, suhtlemisraskused eakaaslastega, tundeelu - ja käitumishäired.
  
• Raske eristada üldisest arengu pidurdamisest või VAMist.
  
• Raske eristada kurtuse, neuroloogiliste või muude ajustruktuuride anomaaliaga kaasaskäivatest seisunditest.
  

Ekspressiivse kõne häire:

• Kahjustus aktiivses kõnes
  
• Selge erinevus vanusnormidest
  

• sõnavara, mõisted, lausete struktuur ja pikkus
  
• agrammatism, kõne voolavus ja loogika
  

• Kõnemõistmine ~ normis
  
• MV kommunikatsiooni kompenseeriv roll
  
• Lisaks suhtlemis- ja käitumisprobleemid, emotsionaalsed häired, tähelepanu ja keskendumisraskused
  
• 7-8-% koolieelikutest (Tomblin et al. 1997)
  
• P>T, 5:1
  

Retseptiivse kõne häire:

• Kahjustus passiivses kõnes
  
• Selge erinevus vanusnormidest
  

• nimi, sõna-objekt seosed, korraldused , grammatilised konstruktsioonid
  

• Piiratud arusaamine žestidest ja intonatsioonist
  
• Välistatud pervasiivne arenguhäire
  
• Kaasuvaks
  

• ekspressiivse kõne häire (hääldusvead),
  
• suhtlemisprobleemid (kartlikkus, häbelikkus)
  
• kohanemisprobleemid (isolatsioon)
  
• emotsionaalsed häired (tundlikkus)
  
• käitumisprobleemid
  
• tähelepanu ja keskendumisraskused, huvide piiratus
  

Õpivilumuste spetsiifilised häired:
Lapsed, kellel raskusi RÕK omandamisega on kognitiivsed probleemid (bioloogiline düsfunktsioon, keskkondlikud võimendajad)
•P>T, 6-10% lastest
•Lisaprobleeme, komorbiidsed häired (ADHD, käitumishäire)
•Eristatakse

• lugemishäire (düsleksia)
  
• kirjutamishäire (düsgraafia)
  
• arvutamisvilumuste häire (düskalkuulia)
  

Spetsiifiline õigekirjahäire: Spetsiifiline ja ilmne oluline õigekirja arengu häirumine (vanus/IQ, klass)
•Välistatud teised probleemid

• spetsiifilised lugemishäired, arenguline ebaküpsus, nägemis/ kuulmispuue , neuroloogiline kahjustus, õpetamatus
  

•Võivad kaasneda

• foneemi- ja häälikuanalüüsi raskused
  
• kehv käekiri
  

• Levimus 3-4%, P>T
•Eraldiseisvana haruldane , tavaliselt esinevad kirjutamis/lugemisraskused koos
Spetsiifiline lugemishäire: Spetsiifiline ja ilmne lugemisvilumuse arengu häirumine. Häiritud loetu mõtte tabamine, arusaamine sõnade tähendust, lugemistehnika.
• Varases eas kõne-keeleprobleemid
• Levimus 3:100-6:100, koolilaste seas 3-15%, P>T
• Sageli kaasnevad
– kirjutamisraskused
– emotsionaalsed-, kohanemis- ja suhtlemisraskused, käitumishäired
• Üldine õpiedukus langenud
Spetsiifiline arvutamisvilumuse häire:
• Iseloomulikud kahjustused arvutamisvilumuses
• Sageli kaasnevad häired

• emotsionaalsel tasandil
  
• käitumises ja suhtlemisel
  

• Levimus 6% kooliõpilastest

• ÕR seas 8% - 27%
  
• koos teistega 13-40% (lugemis-kirjutamisraskused)
  

Vaimse arengu mahajäämus
• Erinevad tasemed

• Piirialane IQ 70 – 79 (84)
  

– Kerge IQ 50 – 69

• Mõõdukas IQ 35 - 49
  

– Sügav IQ 20 - 34
– Raske alla 20
– Diferentseerimata
• Sageli geneetiline komponent (peres veel)
• Kaasnevad teised häired
• Enne 18 eluaastat
Pervasiivsed arenguhäired II
• Autism, Aspergeri sündroom
• Omane
– sotsiaalse retsiprooksuse häire
– kommunikatsiooni häire
– käitumise ja huvide piiratus
– kaasuvad häired
• Algus 30-36 elukuul
• Kliiniline pilt sõltub soost, vanusest ja IQ tasemest
– pole identseid case
• Levimus 0,7-116:10 000, P>T (3:1)
• Erinevad tekkepõhjuste teooriad
Keel ja kommunikatsioon varases eas
Tavaarenguga laps:

• 2k – koogamine
  
• 6k – vastastikused häälitsused
  
• 8k – silplalin, žestid
  
• 18k – 3-50 sõna, sõnaühendeid, ehholaaliat
  
• 24k – 3-5sõnalised laused , küsimused, ‘mina’, siin/praegu
  
• 36k ~1000 sõna, küsija/suhtleja
  
• 48k – laused, teemad, kohandab keelt
  
• 60k – kõne grammatiline, nali ja iroonia , kõne kohandamine
  

Autismihäirega laps :

• ?
  
• Nutt raskesti interpreteeritav
  
• Vähe lalinat
  
• Üksikud sõnad, karjumine
  
• Sõnavara piiratud, konkreetne
  
• Sõnakombinatsioone vähe, kajafraasid
  
• Vähe lauseid , ehholaalia
  

Käitumis- ja tundeelu häired. Erinevatel põhjustel tekkinud käitumise ja/või tundeelu häirete avaldused :

• Hüperkineetilised häired
  
• Käitumishäired
  
• Lapseeale iseloomulikud tundeeluhäired
  
• Motoorsed ja/või vokaalsed tikid
  
• Lapse või nooruki muutunud käitumis- ja tundeelu häired
  

Hüpetkineetilised ja tähelepanu aktiivsushäired. Täheldatav enne 7. Eluaastat.

• Problemaatiline käitumine vähemalt 2 KK-s
  

• tähelepanematus, impulsiivsus , üliärrituvus
  
• kohanemis- ja unehäired
  
• kohmakus
  
• õpi- ja suhtlemisraskused, halb frustratsioonitaluvus jne.
  

• Esinemissagedus 1-20% lastest, P>T (10:1), linn>maa
  
• Komorbiidsus (mis primaarne?), alatüübid
  
• Erinevad seletused tekkepõhjustest
  

Käitumishäired. Normist hälbiv käitumine
• Agressiivsus , asjade lõhkumine, valetamine , varastamine, seaduserikkumised
•Esinemissagedus 1,5-5,4% (10%)

• psüühikahäiretest kuni 30-50% (15-25%)
  

•P>T, linn>maa, koolilastest 4-11%
•Algus enne 10 eluaastat
•Komorbiidsus ADHD, õpiraskused, depressioon, sõltuvus- ja ärevushäired, isiksusehäired
Varastamine
KH (käitumishäirete) üks osa?

• Levinud erinevates vanustes
  
• Põhjused erinevad
  

väikelapsed (2-4a)
–kõik kuulub neile
–samastumissoov
–superego, südametunnistus pole väljaarenenud
vanemad lapsed
–heaolu
–osa hälbivast käitumisest ( riskivalmidus )
–pidev hälbiv käitumine (org. kuritegevuse alged)
•Oht muutuda probleemseks – piirid, abi
Valetamine
•Erinevad põhjused
-esitatud nõuded on ebaadekvaatsed (sooritushirm)
-teravdatud sotsiaalne taju, viha
-aktiivne kujutlemine (nooremad)
Valetamise tüübid:
•antisotsiaalne
•kaitsevaletamine
•prosotsiaalne valetamine
Probleem kui takistab arengut, suhteid ja kaasnevad käitumisprobleemid
Tundeelu häired
Täiskasvanu tundeelu häiretest eristatakse, kuna: nende kahe häire vahel puudub otsene seos. Lapse tundeelu häired pigem normi liialdus kui kvalitatiivne anomaalia. Lapse häirete aluseks ei ole samad mehhanismid . Raske liigitada täiskasvanutele omaste kategooriate alla
Hirmud ja foobiad. Erinevused vanuseti, T >P
•Aluseks sündmus, hinnang
•Individuaalsed erinevused
•Mõjutused ühiskonnast
•Väljendumine erinev
•Enamus hiljem kaovad või asenduvad
•Intensiivsed, ebatavalised ja fikseerunud mingile objektile – foobiad (diagnostiline) jt porbleemid
•2,4% lastest, enam koolifoobia (1,7-7,6% lastest, T=P)
Koolist puudumine
Koolist keeldumine /vältimine/- foobia jne. Seletused erinevad.
•1,7 – 5%, P>T
•Hilisemaid patoloogiaid enam

• psühhiaatrilised haigused, vältiv käitumine, töötus, suhete probleemid jne.
  

•Riskifaktorid (laps, pere)
•Põhjalik hindamine – käitumine, pere, laps ise jne.
Kiusamine
•5% 5-11-a; 23-28% kogenud/kartnud
•Jõud (võim) hirm
–füüsiline või sellega ähvardamine
–narrimine, mõnitamine
–väljapressimine, eiramine
•Soodustavaks stress, pere distress , klassi suurus …
•varased ohumärgid
–kiusatav laps (passiivne või provotseeriv)
– kiusaja
Enurees/Enkoprees
Primaarne (sünnist) ja sekundaarne (peale stresseerivat sündmust)
•P seas rohkem; vanus 5-7a
•Iseseisev või kaasneb teiste käitumis-ja tundeelu häiretega
•Lisaprobleemid (narrimine, EH, kohanemine jne.)
Lahutamiskartus
•Vanusegrupp 4-9-a
•Esinemissagedus 3,5-5,4%, P=T
•Diagnostiline kui kartus intensiivne, kaasnevad ärevus, suhtlemisraskused, somaatilised kaebused
Tikid
•Vastutahtelised, kiired, korduvad ja stereotüüpsed lihasgruppide liigutused
•Motoorsed (lihtsad, komplekssed ) ja vokaalsed (lihtsad – mõttetud helid, häälitsused, komplekssed – ehholaalia, katkestused, kõla/tooni muutused)
•Käitumuslikud – ADHD, obsessioonid, emotsionaalne labiilsus , ärrituvus, agressiivsus, enesevigastamine, õpiraskused, suhtlemisprobleemid, tõrjutus
Depressioon
•Raskesti äratuntavad, keskendumine somaatilistele
• Lapseeas algav, kroonilise kuluga
→ suitsidaalsus
•Komorbiidsus: ärevus, käitumisprobleemid, ADHD
•Sagedus 4 -17,9%, väikelapseeas 1%, vanemas eas T~P
•Kõik vanuserühmad
•Kujunemiseks on vaja pikaajalist ja valulist kogemust
•Kujundavad tegurid nii sotsiaalsed, bioloogilised kui psühholoogilised
Söömishäired
Anorexia nervosa :
•Sagedus: 85-95% T, esinemissagedus aastatega tõuseb
•Vanus 12-18-a
•Kaalukaotus 25%, menstruatsiooni ärajäämine, hirm kehakaalu tõusu ees, väärastunud kehataju, madal EH
• Kehamassi indeks alla 17,5 (kaal/pikkus2)
Bulimia
Ülekaalulisus:
•Pole eraldi psüühikahäire
•Palju lisaprobleeme - lumepalliefekt
Lapse arengutaseme hindamine
Areng on süstemaatiline muutumine. Arengut tuleks vaadata tervikuna . Arengut iseloomustab on pidevus, kumulatiivsus (üks oskus ei saa tühjale kohale tekkida), suunatus (laps on alati täiskasvanult suunatud), diferentseeritus (lapse oskused muutuvad paremini eristatavaks ja ka eri oskuste piires erinevad nüansid), organiseeritus (kõik need erinevad näitajad peavad omavahel koostööd tegema), holistilisus (last peab vaatama kontekstis ja tervikuna, vastupidisel juhul on sekkumise efekt väike).
Uurijatel on tavaliselt kitsam valdkond või vanuseperiood, millele on pühendunud.
Arengu valdkonnad:

• Füüsiline
  
• Kognitiivne
  
• Akadeemiline
  
• Kõne, keel, kommunikatsioon
  
• Motoorika
  
• Sotsiaalne
  
• Emotsionaalne
  

Arengu hindamise eesmärgid

• Arengut saab kirjeldada ( erinevas vanuses), millised nt on mälu iseärasused, kuidas lahendatakse erinevaid ülesandeid.
  
• Võrdlemine normiga (erinevused), kas need on suured või mitte (erinevused). Universaalsus ja unikaalsus. On võimalik teha kindlaks lapse tugevused ja nõrkused.
  
• Muutuste ja dünaamika kindlakstegemine – hinnata sekkumiste efekti või tulemust.
  
• Prognoosimine – võib saada kaugemate tulemuste kohta teada, kas varajasemad näitajad ennustavad hilisemat arengut.
  
• Ennetustöö – sekkumisstrateegiate planeerimine
  
• Diagnoosi toetamine
  
• Uurimistöö
  

Arenguprobleemid
On paljude haiguste-häirete puhul iseloomulikud – enneaegsetel; geneetilised haigused; neoroloogilised häired, traumad; pervasiivsed arenguhäired jne. Väljenduvad arengu erinevates valdkondades.
Mille alusel arengut hinnata?
Arengu verstapostide? Kriteeriumite?
Teadmised tüüpilisest arengust. Olulised on erinevad allikad (kõne, käitumine, võrdlus, vanemate/õpetajate hinnagud, vaatlus jne). Oskused ja pädevused on kirjas ka seadustes (omandatud oskused ja üldpäedevused).
Hindamine on kompleksne tegevus, mis on suunatud kliendi/ patsendi kognitiivsete funktsioonide, psühhopatoloogia, käitumise, tugevuste-nõrkuste, sotsiaalsete oskuste, konteksti mõistmisele, erinevatest allikatest saadud info integreerimisele pt kohta. Eeldab teadmisi erinevatest meetoditest , tehnikatest. Sisaldab erinevaid mõõtmisi.
Reliaablus ja valiidsus

• Usaldusväärsus/korratavus/täpsus (sisemine kooskõla, tulemuste stabiilsus ja hindajatevaheline kooskõla). Reliaabsus – kuivõrd usaldusväärne on hinnang, mida mina teatud meetodit kasutades lapse kohta annan. Kas tulemused langevad kokku ja on kehtivad mõne kuu ja aasta pärast.
  
• Kehtivus/kuivõrd mõõdab seda, mida plaanitud.
  
• Valiidsus – sõltub sellest, mis on hindamise eesmärk. Valiidsus pole absoluutne, vaid õige teatud määral. Erinevad valiidsuse näitajad, erinevatel eesmärkidel.
  

Hindamismeetodid : vaatlus, intervjuu , küsimustik, eksperiment (üldisemat tulemust ühe või kahe eksperimendi puhul lapsest ei saa), testid (arengutestid, intelligentsustestid, eritestid), projektiivmeetodid (joonistused jne)...

• Vaatlus. On näiteid ajaloost kaasajani. See on kõige käepärasem, odavam ja jõukulu nõudvam meetod. Annab võimaluse hankida informatsiooni väga erinevatest lapse arenguvaldkondadest. Tekib küsimus, kas see, mida uurija näeb on loomulik? Kas seda saab üldistada teistesse valdkondadesse – kuivõrd objektiivseks saab seda tegelikult pidada. Hindamise aluseks ja teistele meetoditele. Vaatlus on pidev meetod, kuna muutused toimuvad koguaeg. Aitab ära näha probleemkäitumisi – kinnitada või mittekinnitada probleemi või diagnoosi: nt sotsiaalseid probleeme, autismi jne. (probleemkäitumised: ADHD: ülesande juures mittepüsimine, jutustamine, ringivaatamine, nihelemine; käitumishäired: allumatus, destruktiivsus, agressiivne mäng, agressiivsus, vaidlemine , hirm; sotsiaalsed probleemid; koosmäng, naeratus, reeglig; autism: abi küsimine, sümboline mäng, seotud jutt, järjekorra hoidmine).
  

Vaatlusel peab olema alati eesmärk, et seda hindamisel kasutada (neid võib olla üks või mitu, üldisem/spetsiifilisem) – mida vaadelda? ; Oluline on ka vaatluse viis: vaatlus võib olla planeeritud, planeerimata (vahel pole teatud situatsioone ette võimalik tellida ). Kui pikalt vaadelda – aeg? – Millal, kui sageli, kui kaua. Vormid: loomulik, struktureeritud, osalusvaatlus . Erinevad meetodid ja tehnikad .
Vaatlejate hinnang peab kokku langema , mida kõrgem on see protsent seda objektiivsem vaatlus oli.
Vaatlus on väga paindlik meetod ja teatud arengutasemete puhul ka ainsaks meetodiks . Saab läbi viia loomulikus keskonnas. Vaatleja võib olla kallutatud, lapse käitumine on nt mõjutatud kui hästi ta inimest (vaatlejat) tunneb.

• Intevjuu. Verbaalse -mitteverbaalse info vahetus. Intevjuul on alati mingi kindel eesmärk, suunatus ja sisu. Nt mille kohta küsimused täpselt kävad. Intervjuul on erinevaid vorme: küsimustikud, süvaintervjuud; struktureeritud/mittestuktureeritud, jututamine. Intervjuud on eriti levinud kliinilises töös ja väikelastega: küsimuste ja vastuste analüüs; lapstunnistajate ütlused.
  

Vastused sõltuvad lapse arengust (tema sotsiaalsetest oskustest, mälus, tähelepanust, kõnest jne). Oluline on milline on kontakt lapsega, küsimuste sõnastus (selgelt sõnastatud ja arvestavd lapse arenguga), lapsele tuleb anda aega harjumiseks ja oma vastuste vormistamiseks. Küsimused ei tohiks olla suunavad. Miks küsimustega on probleem – eelkooliealiste laste areng ei võimalda aru saada põhjus-tagajärg suhtest . Lapse emotsioonide väljendumine ja taju on erinev, mida me täiskasvanuna näeme, vastus võib olla situatsioonist tulenev. Tasub küsida hästi konkreetselt, füüsilisi väljendusi.
Intervjuu head ja vead Sobiv kui teiste meetoditega infot ei saa. Annab ajadimensiooni. Intervjuu võimaldab teha täpsustusi, on paindlik. On täiendavaks infoallikaks. Madal reliaablus/valiidsus. Kallutatus – lapse kui ka intervjueerija poolne. Raske kasutada sekkumise planeerimisel.

• Küsimustikud. Võivad olla komplekssed või spetsiifilisemad: nt puudutades lapse depresioonimakrereid või emotsionaalsust, tähelepanu aktiivsuse hindamine jne. Täitjaks on kas laps ise või keegi lähedane. Hindajat huvitab sageli profiil. Üks konkreetne tulemus ei anna piisavalt infot, et selle hindamisega üldse midagi ette võtta.
  
• Väga väikeste laste arengu hindamine. Esimeseks arengu näitajaks on Apgrai indeks. Areng on väljendudnud kõige enam välises käitumises – hinnatav üksikute oskuste ja tegevuste kaudu. Väikelaste arengu hindamine terviklikum – hinnatakse valdkondade, oskuste arv piiratum. Väikelastel võimete hindamiseks raske luua vahendit, mis peegeldaks võimete stabiilset struktuuri erinevas vanuses.
  
• Arengutestid ja – skaalad .
  

Sobilikud väikelaste ja erivajadustega laste hindamisel. On dünaamiline jälgimine. Astmeline käsitlus (noorem laps, väiksem varieeruvus). Toetavad vaatlusmeetodit, testülesandeid. Hinnatavate valdkondade arv varieeruv . Eelduseks on standardiseeritus (normid/kriteeriumid). Reliaablus ja valiidsus. Areng mõõdetaval kujul (DQ).
Hinnatavad valdkonnad: motoorika, kohanemiskäitumine, keel, isiklik-sotsiaalne areng (Gesell, 1925); üldmotoorika, peenmotoorika ja kohanemine, keel ja sotsiaalsus (Denver, 1967); üldmotoorika, isiklik-sotsiaalne, kõne- kuulmine , silma-käe koostöö, praktilised oskused (Griffiths, 1970); käimine, käeline osavus , taju, aktiivne kõne, kõnemõistmine, sotsiaalsus, eneseteenindamine (München, 1974).
Tuntuimad arenguskaalad: Geselli arenguskaala (1925); Bayley arenguskaala (1928/1989/2006); Denveri skriiningtest (1967); Griffithsi arenguskaala (1970)...
Näiteks Bayley arenguskaala III: lapse võimed on erinevas vanuses kvalitatiivselt erinevad (eri ülesanded). Mitme valdkonna arengu kirjeldamine: kognitiivne areng, kõne, motoorika, sotsiaal-emotsionaalne areng, kohanemisvõime. 1-42 k laste arengu hindamiseks.
Arengutestide puudused. Individuaalsuse eiramine (arenguseisakud); kultuurierinevuste eiramine; valiiduse ja reliaabluse küsimus; teoreetiline põhjendatus; kallid (võrreldes lihtsa vaatlusega).
Arengutestid ja hilisem IQ. Ennustatav väärtus tulevase võimekuse osas alla 2-a laste juures väike: DQ ja IQ mõõdavad erinevaid asju; DQ ja IQ ajas muutuvad, areng pole stabiilne; oluline DQ erinevus ennustab hilisemat IQ. Seos hilisema kooliedukusega – tulemused vastuolulised.
Intelligentsuse mõõtmisest: erinevad arusaamad. Üritatakse hinnata IQ-d ja selle komponente. IQ arvutatakse kujul (100 ± 15), hälbimus normist. IQ = (vaimne/kronoloogiline) x 100. Hindamise eesmärk on teaduslik huvi (teooria); praktiline vajadus, ennustamine (praktika).
Tuntumad IQ testipatareid: STANFORD – BINET’ testid (1905- ); WECHSLERI SKAALAD (1939- ); KAUFMANI SKAALAD (1989- ); WOODCOCK- JOHNSON -R (WJ-R) 1999.
Sümboolse mängu test. 1979.a M. Lowe ja A.Costello. Mõeldud 1-3aastastele lastele. Võimaldab hinnata tegevuse taset ilma kõneta; uurida varaste mõistete kujunemist; mänguasjadena esitatud sümbolite äratundmist ja kasutamist. Punktisumma – vanusetase.
BOEHMI Põhimõistete test. 1986/2000, A.E.Boehm. versioonid 4-7aastastele ja 3-5aastastele. Individuaal ja grupiversioonid. Põhimõisted verbaalsete instruktsioonide mõistmiseks (kõnemõistmine) – nt hulgamõistmine, ajamõistmine, ruumimõistmine, muud mõisted. Kasutatav ka kõnetute laste uurimisel .
Lapse joonistused (projektiivtest): Vabajoonistused (teemad, areng). Kopeerimine ( ruumisuhted ). Piltide lõpetamine. Konstrueerimine – inimese joonistamine, perepilt . Instruktsioonid ja sõnaline juhtimine. Joonistused kui diagnostika ja teraapia.
Projektiivtesti vastuargumendid: reliaablus on küsitav, valiidsus küsitav, ajamahukas, eeldab põhjalikke baasteadmisi. Poolt: pika kasutusajalooga; paindlikud; teadvustamata motiivide, konfliktide, soovide hindamine; see, mis jääb käitumise taha; täiendab üldpilti; abiks hüpoteeside püstitamisel, kontrollis; ei tee kahju.
Kontrollitud joonistamise test: Tove Krogh, 1970ndad (Taani). Koolivalmiduse hindamiseks – teadmiste ja oskuste hindamine joonistuste abil. Informatsioon: vaatlus, käitumine; taju ja peenmotoorika; instruktsiooni mõistmine; matemaatilised oskused, mälu, sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused.
APA STANDARDID : juhides testikasutajale, kvaliteedile. Psühhomeetrilised teadmised, oskused. Testikasutaja kvalifikatsioon (testi valik: sobivad normid, testi psühhomeetrilised omadused, testi aluseks olevad uuringud, teooriad).
Ohud hindamisel: ära toetu ainult ühele – integreeri; ära üldista ühe valdkonna põhjal; vaata laiemalt; Haloeffekti teadvustamine; väldi äkkdiagnoosimist; arvesta teiste teadmisi; eksitamine vanemate poolt.
Meetodite efektiivsus:
Informaatilised meetodid -> suured erinevused. Läbiviija roll; arvestada arengu erinevusi; vead suuremad, vähem objektiivsed.
Testid ja skaalad -> väiksemad erinevused. Standardiseeritud – normid, protseduur ; objektiivsemad; psühhomeetrilised näitajad (reliaablus, valiidsus); mõõdetaval kujul (number, vanusetase jnt)
Soovitatav kasutada integreeritud informatsiooni.
Sotsiaalne ja isiksuse areng murdeeas
Suhted vanematega
Kõige rohkem uuritud. Suhted vanematega on sassis. Hakati uurima teistsuguseid asju. Konfliktide ja erimeelsuste asmele hakati uurima igapäevast suhtlemist ja võrdlema tõekspidamisi, mis on vanematel ja lastel – tuli välja, et asjad ei ole nii hullud kui seda pikka aega psühholoogias oli näidatud.
Periood kui toimuvad suured muutused suhetes. Inimesed, kes teda ümbritsevad on sunnitud sellega kohanema .
Konflikt vanematega on kõige sagedasem varasemas murdeeas. Konflikti sagedus muutub oluliselt murdeea perioodis .
Inimese elu on tervik ja seda tuleb vaadelda tervikuna.
Kui suhted vanematega on väga halvad perioodi alguses, siis kipuvad need veel hullemaks minema murdeea jooksul.
Hierarhilised suhted peaksid murdeea jooksul muutuma järjest võrdsemateks suheteks.
Murdeeas toimub väga erinevaid muutusi sealhulgas psüühilistes protsessides, see kõik on vajalik, ilma selleta ei oleks võimalik identiteedi leidmine – arusaamine, kes ma olen ja kelleks ma kõlban. Psüühilised protsessid arenevad sel perioodil kõvasti – eriti metakognitiivsed võimed – võime enda psüühilisi protsesse jälgida, nende üle arutleda. Parema sisekaemuse võime. Üksikuid omadusi, mis endal on hakatakse üldistama. Tihti on enesekirjeldused sel perioodil üsna vastuolulised. Hakatakse iseendast ja teistest paremini aru saama, nägema enda tugevaid külgi, nõrki külgi. Oluliseks muutub see, mida nad oma eakaaslaste käest kuulevad – hinnangud, mis neile antakse; ka ise võrdlevad end väga palju eakaaslastega. Oluline on eakaaslaste poolne toetus.
Identiteedi kujunemine. On muuhulgas vajalik selleks (metakognitiivsete võimete kujunemine), et saaks kujuneda identiteet . Kes ma olen, milleks kõlban, mida pean oma eluga ette võtma, mida arvata maailmast, pida pidada elus olulisemaks. Alati viidatakse Erik Erikson i töödele. Ta arvab, et identiteet kujuneb välja just murdeeas – põhiküsimus, et aru saada, kes ma olen. Kui sellega hakkama ei saada tekib rollisegadus – tuntakse ärevust, ei suudeta valida rolli, otsustada, mis on oluline ja ei ole. Eriksoni seisukohti arendas edasi James Marcia . Pööras tähelepanu rollisegadusele ja eristas mitmeid variante . Erinevus nende käsitluses: Erikson oli seisukohal, et murdeeas peaks selles küsimuses selgusele jõudma; Marcia uurimused (80ndatel) näitavad, et tegelikult päris nii see ei ole. Suures osas teismelistel ei kujune identiteet lõplikult murdeea jooksul välja. Ilmselt mõjutab palju see, missuguses ühiskonnas elatakse. Tihtipeale toimub ülikooli jooksul identiteedi leidmises edasiminek.
Marcia kirjeldas raskusi identiteedi leidmisel:

• Laialivalgunud identiteet e identiteedi difusioon – on iseloomulik neile, kes puutuvad kokku erinevate arvamustega selles osas, mida nad peaksid tegema – puutuvad kokku tugeva survega eakaaslaste või vanemate poolt. Neis on üsna vastuolulised tunded ja ei ole hakanduki palju selle osas oma pead vaevama.
  
• Enneaegne identiteet – saranane, ka siin on palju valikuvariante noore inimese ümber, tihtipeale tugev surve, kes ta olema peab. Sageli arvatakse väga ühte moodi, sellest, et kui perekonnas on olnud 3 põlve arste, siis laps hakkabki arstiks. Teismeline pole tõsiselt pead vaevanud, kas ta peaks ka hakkama arstiks, lihtsalt otsustab, et hakkabki, ei vaeva oma pead palju. Tõsist kriisi ei ole. Võetakse omaks teiste poolt väljapakutud seisukohad, ei uurita, et äkki sobiks mingi teine variant enam.
  
• Moratooriumi väljakuulutamine – inimene vaevab oma pead väga intensiivselt selle üle, kelleks ma peaksin saama. Hõivatud emotsionaalselt. Juurdlevad ja juurdlevad. Kui toimub lühiajaliselt on see väga hea, kui venib pikaks ja jääb koguks elus ei ole see väga tore ja inimene koguaeg muretseb, kes ta olla võiks. Intensiivne mõtlemine.
  
• Identiteedi kujunemine
  

Marcia ja teised ei vaata, et üks protsess on ära ja enam sellist perioodi ei tule. Rollisegadus -võidakse sattuda elu jooksul uuesti rollisegadusse. Võib toimuda mitu korda – nt kui kaotatakse töökoht. Need ei ole etapid, mida peaks järjestikku läbi tegema. Samas staadiumis ei pruugi olla erinevates valdkondades – nt eraelus on rollisegadus, aga tööelus ei pruugi seda olla.
Iga teismeline ei pruugi 4 staadiumi läbida. Eri valdkondades võib olla erinev identiteedi staadium.
Identiteedi saavutamine sõltub ka sellest, kui palju on võimalik arutleda, kui palju on kõrval inimesi, kellega saab neid küsimusi läbi arutada. Head suhted laste ja vanemate vahel mõjuvad soodsalt identiteedi leidmisel. Sõltub ka kultuurinormidest – kui vanalt seda oodatakse, et inimese poliitilised seisukohad, väärtused, religioossed seisukohad. Selles osas on toimunud suuri muutusi.
Kamandavate ja ülekontrollivate emade laste identiteedi leidmine ei toimu nii kergesti.
Identiteedi saavutanud teismelistel on kõrgem enesehinnang, eesmärgile orienteeritud. Laialivalgunud identiteedi puhul on madalam enesehinnang, sotsiaalsed, akadeemilised probleemid. Enneaegse identiteedi puhul on madal ärevus, moratooriumis kõrge ärevus.
Probleeme lahendavad need, kes on moratooriumis või saavutatud identiteet, mõistlikumalt – väiksem narkootikumite tarbimise riskt, depressiooni rist , antisotsiaalse käitumise risk.
Kas põlvkondade vahel on lõhe? Sageli leitakse, et lõhet pole. Tülid igapäevastes küsimustes - pisiasjades (erinev maitse riietuse osas); sotsiaalsed religioossed, poliitilised vaated sarnased.
Sellist suurt lootusetust väga ei ole ja see ei tule uurimustes välja, mis ei pruugi tähendada seda, et inimesed ei tajuks seda.
Sotsiaalsed suhted.
Ollaks tundlik teiste arvamuste suhtes, varajasemas teismeeas ollaks eriti tundlikud. Varajases teismeeas on oluline, et oleks palju sõpru. Hilisemas teismeeas on oluline, et oleksid kvaliteetsed suhted – parimad sõbrad – lähedased suhted – hakatakse hindama lojaalsust.
Sotsiaalsed reeglid.
On erisugused reeglid, neil on erinev tähtsus.

• Sotsiaalsed konventsioonid – kokkuleppe reeglid, hõlbustavad suhtelemist mingites olukordades, mingites asutustes. Nt õpetatakse, et tuleb noa ja kahvliga süüa – lauakombed. Erinevad kultuuriti. Nt tere ja headaega ütlemine. Kokkuleppe reeglid – koolis nt viisakas lasta ühel inimesel korraga rääkida. Pole nii hull kui seda reeglit rikutakse – mõeldakse vb lihtsalt, et keegi on hirmus ebaviisakas , aga ei midagi enamat .
  
• Moraalireeglid – peab järgima. Pole küsimustki, et võib mõnikord jätta täitmata. Kõik need, millega tehakse teisele inimesele psüühilist või moraalset kahju. Solvamine, pilkamine. Ka oma ilmsete kohustuste mittetäitmine. Juba väga väiksed lapsed saavad aru, et moraalireeglid on väga olulised.
  
• Prudentsiaalsed reeglid – teismelise eas tekitavad palju pahandusi , eriti vanemate, õpetajate ja täiskasvanute vahel aga ka laste omavahelised tülid sellelt pinnalt. Nt käid ebaadekvaatselt õhukeselt riides õues. Suitsetamine, narkootikumide tarvitamine, seksuaalsed suhted, kus tagajärgedele ei mõelda. Selle pinnalt tekib palju tülisid laste ja vanemate vahel – küll ei meeldi vanematele, mis noor inimene endale selga paneb jne.
  
• Personaalsed reeglid – karmid vanemad kipuvad moraliseerima personaalsete reeglite küsimust. Maitseküsimus. Ei saa tänitada iga asja kallal, on olemas personaalsed reeglid, mis on seotud maitsega.
  

Üks põhjusi, mis halbu harjumusi proovitakse. On uurida oma identiteeti, proovides saada võimalikult palju kõikvõimalikke kogemusi enne täisea rollide ja vastutuste omaksvõttu.
Autonoomia. Iseolemine/iseseisvus. Algselt peeti silmas ainult emotsionaalset autonoomiat ja nähti, et murdeiga on emotsionaalse tugeva seotuse lõhkumine vanemate poolt – tuleks see side lõhkuda, et laps saaks autonoomseks. Hiljem nähti, et ei pea seda sidet lõhkuma.

• Käitumuslik autonoomia – mida arvatakse selle kohta, missuguste tegevuste üle peab olema noorel inimesel õigus ise otsustada. Mis vanuses, ilma et peaks vanematelt nõu ja luba küsida. Nt kui vanalt võib laps üksi koju jääda. Puudutavad peamiselt seda, kuna võib otsustada, et ma teen midagi ilma, et peaks vanematelt luba küsima. Ei kuulu selle alla kui vanalt peaks oskama riideid pesta, ise süüa teha – just OSATA midagi teha.
  
• Emotsionaalne autonoomia
  

• Individualiseerumine
  
• Vanemate deidealiseerimine - varajases murdeeas. Murdeeas toimub muutus, hakatakse neid vaatama kui harilikke inimesi, kel on samuti väikseid puudusi.
  

• Kognitiivne autonoomia – võtad vastu otsuseid ilma, et mõtled selle peale, mis teised sellest arvavad.
  

Vaadatakse kuivõrd laps vanemate kohta teab ja vastupidi, kuipalju laps avab end oma vanematele. Hästi palju uuritakse isesesivust just vanemate suhtes. Iseseisvus vanematest ja eakaaslastest on erinevad asjad.
Vanemate kasvatusstiilid :

• AUTORITAARNE ehk AUTOKRAATNE
  

Tüdrukud > sõltuvaks
Poisid > agressiivseks

• AUTORITEETNE ehk AUTORITATIIVNE
  
• LUBAV ehk MINNALASKMISSTIIL
  
• ÜKSKÕIKNE ehk HOOLETUSSEJÄTTEV ehk EIRAV
  

Teismeliste puhul vaadeldakse kasvatusstiilide puhul: kas ja kui palju arvestatakse lapsega, tema arvamusega. Hea on koos otsustamine.
Käitumise kontroll:
*psühholoogiline kontroll vs. autonoomia
*range vs. lõtv kontroll
Käitumise kontroll – vanemate käitumine, mille eesmärgiks on reguleerida lapse käitumist vastavalt perekonnas kehtivatele ja sotsiaalsetele normidele:

• Teadmised lapse elust, jälgivad lapse tegevust: kus laps õhtuti käib, kus ta on pärast kooli, kes on ta sõbrad, millele kulutab raha.
  
• Piirangud: otsustavad, kui kaua tohib laps TV vaadata,
  vaatab koos koolitöö läbi, vaatab üle kontrolltöös tehtud vead kontrollib, kas kodutöö on tehtud
  

Psühholoogiline kontroll – vanemate käitumine, mis ei vasta lapse emotsionaalsetele ja psühholoogilistele vajadustele ja takistab lapse eneseväljendamist ja iseseisvust.
Kas ja mil määral mõjutab käitumise kontroll lapse suhteid oma vanemate ja õpetajatega tema psühholoogilist kohanemist ning edukust koolis?

Käitumise kontroll. Piirid, mida võib teha ja mida mitte – kontrollitakse vastavust üldkehtivatele reeglitele. See võib olla ka lihtsalt vajalik kui laps ei oska midagi teha
Psühholoogiline kontroll – on hästi halb. Vanemate käitumine ei vasta lapse psühholoogilistele vajadustele, ei lase lapsel olla iseisev ja takistab lapse iseseisvust ja eneseväljendamist.
Sotsialiseerimine on kahesuunaline, laps on subjekt .
Põlvkondadevaheline lõhe või sarnasus? Vanematega sarnasus piirdub poliitiliste, religioossete tõekspidamistega, elustiiliga, mitte aga väärtustega. Sarnasus tuleb mitte väärtuste ülekandumisest järgmisele põlvele, vaid pigem sarnasest sotsiaalsest staatusest või lapsed sotsialiseerivad oma vanemaid teatud väärtusi omaks võtma.
Noorem täiskasvanuiga, keskiga
Arenguperioodid:

• 20-30 varane täisiga
  
• 40-50 keskmine täisiga
  
• 60-... hiline täisiga
  

Tinglikud vanuseperioodid. Üleminekud ühest vanuseperioodist teise ei ole diskreetsed – pigem on mingid sensitiivsed vanuseperioodid, ja üleminekud ühest vanuseperioodist teise.
Levinsioni täisea perioodid:

• 0-22 täisea-eelne aeg
  
• 17-45 varane täisiga
  

• 17-22 üleminek varasesse täisikka
  
• 22-28 täiskasvanute maailma sisenemine
  
• 28-33 30-ndate üleminek
  
• 33-40 settimisperiood
  

• 40-65 keskiga
  

• 40-45 üleminek keskikka
  
• 45-50 50-ndate üleminek
  
• 55-60 keskea kulminatsioon
  

• 60-85 hiline täisiga
  

• 60-65 üleminek hilisesse täisikka
  

• Üle 80 hiliseim täisiga
  

Noorem täiskasvanuiga
Umbes 18.-34.a
Noorus (Kenniston): autonoomsus vs sotsiaalne hõivatus. Arengupsühholoogid käsitlevad seda väga laia ajavahemikuna, u 18.-34.eluaasta vahel. Täiskasvanuks saamise kriteeriumid. Vanus pole tegelikult väga hea kriteerium . Tähelepanu on pigem sisulistel asjadel . Kaks kriteeriumit ja nende omavaheline kombinatsioon: kas inimene on oma otsustes iseseisev + majanduslik iseseisvus. See periood on pikk (täiskasvanuks saamise) umbes 18.-34.eluaastat. Füüsilised võimed on selles vanuseperioodis kõige paremad – haripunkt. Lihasjõus ja käeline tegevus. Tehakse ja jõutakse palju. Tasub mõelda juba selles eas tervislikele eluviisidele, sest vanemas eas annab tunda kui kulutatakse „krediit kohe esimesel shoppamisel ära“.
30ndate teisest poolest hakkavad võimed vähenema. Lihasjõud, käeline tegevus langeb.
Kognitiivne areng:
Vaimsete võimete (intelligentsuse) areng ilmutab tõusutrende 30-40 aastani. Loovuse kõrgpunkt peale 30-ndaid. Täiskasvanu mõtlemist iseloomustab postformaalne mõtlemine. Piaget ütleb, et see on formaalsete operatsioonide staadium. Pakutakse, et täiskasvanu mõtlemine on pragmaatiline (asjapidi, kuidas paremas tähenduses kasulikult olukordi lahendada, läbimõeldus, ratsionaalsus ); funktsionaalsus; abstraktne mõtlemine, printsiibid (inimese mõtlemine kujuneb nii-öelda refleksidest kuni abstraktsuseni läbi erinevate astmete ; abstraktsus tekib pigem 20ndates, isegi 30ndates. Inimene omandab täiskasvanueaks sellised kognitiivsed oskused, mis võimaldavad tal abstraktselt asjadele läheneda, tekivad põhimõtted ehk printsiibid üksikute asjade kohta ja seal edasi oskus opereerida printsiipidega – mis ongi abstraktse mõtlemise sisu);
Fischer käsitles ka formaalset poolt - inimese mõtlemine ei ole ühesuunaline, vaid mitmetasandiline, dünaamiline protsess, sisaldab progressi (pidevalt mõtlemine laieneb , täiustub) ja ka taandarengut (on samuti võimalik) – paindlikus, et võin rakendada ka lihtsamat mõtlemist, madalama taseme oma – tulla madalamale.
Dialektiline mõtlemine – eriarvamuste aktsepeerimine.
Schaie kognitiivse arengu teooria (intellegtuaalne areng sõltub sellest, mida inimene peab tähtsaks ja tähenduslikuks oma elus) keskendub funktsionaalsusele: ütleb, et täiskasvanu rakendab oma kognitiivseid oskusi, mis ta on lapse- ja noorukieas selgeks õppinud, rakendab neid täiskasvanueas. Nooremas täiskasvanueas inimene tegeleb egoistlikult enda eesmärkide saavutamisega – on orienteeritud oma isiklike eesmärkide saavutamisele . Keskeas tuleb sotsiaalne vastutus – vastutus teiste ees.

• Omandamine (lapsepõlv, murdeiga) – teadmine iseenesest
  
• Saavutamine (noorem täisiga) – teadmiste abil kompetentseks,
  
• Sotsiaalne vastutamine (keskiga) – vastutus teiste eest,
  
• Täidesaatev funktsioon (keskiga, vanadus ) – kompleksed suhted erinevatel tasanditel
  
• Reintegratsioon (vanadus) - tähenduslikkus
  

Isiksuse areng:
Normatiivsne-kriis mudel: Erikson intiimsus vs isolatsioon ( paarisuhte loomine või üksikuks jäämine). Kui valitakse suhe panustatakse oma isiklikku arengusse, isolatsioonis eneseareng pidurdub ja saab mõjutatud. Erikson ütleb, et erinevates eluetappides on erinevad dilemmad. Tema käsitlust me tänapäeval väga enam ei kohtu.
Rohkem kohtab sündmuste ajastatuse mudelit. Neugarten: sotsiaalne kell. Et igal sündmusel on aeg. Ajastused muutuvad. Pole seotud abielu ja laste saamine. Tänapäeval on keeruline panna paika, millal on „õige aeg“, nt abielluda (normatiivsed elusündmused?). Samas ei saa üle normatiivsusest – kuigi ka see on muutunud oluliselt painlikumaks, siiski on piirid naise vanuses/ tervises . Idiosünkraatilised elusündmused – kõigil on omad ootused/ ettekujutused piiridest.
NB! Tänapäeval on sündmuste „õigeaegsusel“ laiemad piirid (nt millal peaks abielluma, ülikooli minema jne).
Sotsiaalne areng:
Põhirõhk lähisuhte loomine, seksuaalsusel. Peamised sotsiaalsed „ülesanded“: partneri leidmine (sotsiaalne surve – evolutsiooniline mõju/surve/aspekt; elu; teatud vanuses peaks inimesel olema partner juba olemas), abiellumine (abielu ja vabaabielu ), lapsevanemaks saamine (lapse saamine on nihkunud 20ndate teisele poolele).
Võimalikud selles vanuses ka lahutus (risitegurid: abielueelne kooselu, noorelt abiellumine, lastetus , kasulapsed, vanemad lahutatud); üksindus (tänapäeval tõuseb nende arv, kes pole kunagi abielus olnud) – teadlik valik olla üksi; omakasupüüdlikus – kulutatakse iseenda ressurssi ainult iseenda peale.
Keskiga
Diskreetset muutust ei ole, kuna algab täpselt keskiga. Umbes 40-65 keskiga. 40-45 üleminek keskikka. 45-50 50ndate üleminek. 55-60 keskea kulminatsioon. Põhiliselt seostatakse keskiga kriisiga – aga see on vale, sest igasugune muutus võib tekitada kriisi (ka ülikooli astumine , iseseisvus).
Keskea läbimine võimalused:

• Elumuutustega kohanemine – pole keskea kriisi.
  
• Segadus (kohanemine nõuab pingutust). Ootamatud muutused – nt lapselapse saamine.
  
• Pidev kriis (elumuutustega kohanemine on olnud raske läbi erinevate eluperioodide) – need, kelle on ka varem olnud kriis. Liigub ühest kriisist teise.
  
• Keskea kriis. Meestel ja naistel on see oluline (naistel – välimus (Suurema kriisi ohus on need naisterahvad, kes on kasutanud nt töös oma välmust (nt esinejad); või kui on tugevalt väärtustatud, tähtsustatud oma välimust); sotsiaalsete rollide muutus – nt saadakse vanaemaks, vanaisaks; pere ülesanne on täidetud; meestel – saavutused (karjääriredelil liikumine); vastavus ühiskonna standarditele).
  

Füüsiline areng:
Kõik võimed hakkavad vaikselt langema. Kuulmisteravuse langus (40-50). Nägemisteravuse langed. Maitse-, valu- ja lõhnatundlikkus väheneb. Reaktsiooni kiirus alaneb 20% 60.a-ks. Füüsis vs kogemused – võtab kauem aega taastumiseks. Välised muutused. Tervis – organismi „nõrgad kohad“ hakkavad end ilmutama . Menopaus naistel (naissuguhormoonide tootmine lõppemine organismis toob kaasa fertiilsuse kadumise ning mitmesuguseid somaatilisi ja emotsionaalseid sümptome, mis on korrigeeritavad hormoon -asendusraviga; abi saab ka psühhoteraapiast) – kõrvalmõjudena võivad naised tunda intensiivseid muutusi oma vaimses ja füüsilises tervises – hormonaalne tasakaal toimub suhteliselt järsku.
Kognitiivne areng:
Ilmneb mälu langus – siiski tihe seos eluviisidega (oluline – sõltub, mida rakendatakse). Intelligentsus stabiilne kuni 50-60 – vaimsed võimed püsivad stabiilsed – võimekus on heas seisus. Voolav ja kristalliseerunud intelligentsus.
Voolav ja kristalliseerunud intelligentsus. Voolav – inimene omandab järjest uusi oskusi ja teadmisi. Kristalliseerunud – salvestus, võime meenutada ja kasutatada omandatud infot. Keskeas voolan intelligentsus langeb ja kristaliseerunud intelligentsus tõuseb. Vanaduses sõltub mälu ja intelligentsus eelnevast pagasest. Integratiivne mõtlemine – paindlikus mõtlemises – ei ole enam nii kiire ja võimekas, aga toetudes oma kogetule pagasile suudab ta kasutada oma kogemusi rohkem ära – võime järeldada oma olemasolevate teadmiste baasil.
Peck’i täisea konfliktod, neist neli esimest keskeas:

• Elutarkuse või füüsilise jõu väärtustamine
  
• Uue tasakaalu leidmine sotsialiseerivate ja seksuaalsete suhete vahel
  
• Emotsionaalne paindlikkus vs emotsionaalne vaesestumine
  
• Vaimne paindlikkus vs vaimne rigiidsus
  

• Ego diferentseerumine vs töörolli domineerimine
  
• Keha muutumine vs keha domineerimine
  

Vanadus
60-.... hiline täisiga
Levinsioni täisea perioodid:

• 0-22 täisea-eelne aeg
  
• 17-45 varane täisiga
  

• 17-22 üleminek varasesse täisikka
  
• 22-28 täiskasvanute maailma sisenemine
  
• 28-33 30-ndate üleminek
  
• 33-40 settimisperiood
  

• 40-65 keskiga
  

• 40-45 üleminek keskikka
  
• 45-50 50-ndate üleminek
  
• 55-60 keskea kulminatsioon
  

• 60-85 hiline täisiga
  

• 60-65 üleminek hilisesse täisikka
  

• Üle 80 hiliseim täisiga
  

Hoiakud: kultuuriline stereotüüp: „mida vanem, seda rumalam“ või „vanad inimesed on õnnetud ja üksikud“.
Tegelikult: Vananendes kogetakse enam positiivseid emotsioone, samuti on rahuldustpakkuvaid suhteid keskmisest enam. „noored“ ja „vanad“ vanad; üldiselt paljud tänased 70.a-sed käituvad nagu 50.a-sed paar kümnendit tagasi.
Lisaks: elatakse vanemaks ja vanade hulk populatsioonis kasvab.
Vananemise teooriaid:

• Geneetilise etteprogrammerituse teooriad
  

• rakuline “ praht ” – vananemisel ei jõua rakk oma elutegevuse jäätmeid kõrvaldada, need hakkavad kuhjudes tööd häirima;
  
• Rakukell -inimrakkudele on sisseehitatud ajalimiit ja peale teatud aega pole nad enam võimelised jagunema
  
• Cross- linkage –molekulid seostuvad teineteisega sellisel moel, et nad pidurdavad elulisi biokeemilisi tsükleid ja loovad häirivaid kooslusi, mis kõik takistab rakkude funktsioneerimist.
  
• Kasvuhormooni vähenemine
  

• Makrobioloogilised teooriad
  

• immuunsüsteem –immuunsüsteem kaotab oma võimet ära tunda ja rünnata baktereid ja teisi “sissetungijaid”, nagu nt vähirakke.
  
• Aju –alates puberteedist mõjutab ajuripatsi poolt produtseeritav hormoon keha taandarengut etteprogrammeeritud moel.
  
• Kandmise ja kulumise teooria –mehhaaniline kulumine. Vabad radikaalid (keemiliselt üliaktiivsed aatomid ja molekulid, mille välimisel elektronkihil asetseb paaritu arv elektrone.)
  

Teooriad praktikasse: Ehk eristatakse kaht tüüpi vananemist : primaarne – pidev, vältimatu protsess ja sekundaarne – elustiili (haigused; harjumused; ainete kuritarvitamine jne) mõjul kulgev protsess – enamasti juhitav.
Füüsilised muutused:
Muutused toimuvad välimuses. Reaktsioonikiirus alaneb. Füüsiline vastupidavus nõrgeneb ja koormuse järgne taastumine on pigem. Nägemine väheneb (süvataju, värvitaju, lugemimine raskem). Kuulmine väheneb (kõrgsageduslike helide tundlikkus väheneb, ei kuule , mida teised räägivad). Maitsetundlikkus väheneb ( soolane , hapu ja mõru; meestel enam ja naistel vähem; ravimite tarvitajatel enam). Kompleksed ülesanded raskendatud – nt öösel auto juhtimine hõlmab: dünaamiline nägemine, valgustundlikkus, lähedale nägemine, infotöötluskiirus, visuaalne infotöötlus. Seksuaalsuhted vähem intensiivsed, probleeme esineb vaid siis kui tervis takistabb või kui inimesel endal on takistavad hoiakud.
Vanadel kroonilised haigused: kasvajad , südamehaigused, vererõhu probleemid, artriit. Haigusi esineb 65-75 aastasest: 2-el igast 5-st. Peale 75.eluaastat: 3-el 5-st. Sagedused : 35% artriit (liigesepõletik); 20% kuulmishäire; 20% nägemishäire; 20% südamehaigused.
Kognitiivsed muutused: aju ja närvisüsteem – neuronite kadu kiireneb (Terve vana inimese aju sarnaneb noore inimese omaga. Samas on individuaalsed erinevused (nt haiguste mõju)). Intelligentsus:

• Vastuolulised seisukohad seoses küsimusega vaimsete võimete langusest
  
• Voolav intelligentsus –uute olukordade lahendamine –halveneb
  
• Kristalliseerunud intelligentsus püsib stabiilsena või isegi tõuseb
  
• IQ testide(täitmise) probleem!
  
• Oluline on kompenseerimise võimekus.
  

Õpivõime ei kao; pigem on seotud hoiakuga vananemisesse.
Mälu muutused:
Mälu kõrgpunkt a`20-ndates, edasi aeglane ja pidev langus

• Muutused lühiajalises mälus (töömälu). Arvujada edaspidi OK, tagurpidi vanusega halveneb
  
• episoodilises mälus (sündmused). Vanusega alaneb nn mitte-eristatavate episoodide meenutamine
  
• protseduurilises mälus. Teadmine, kuidas asju teha, püsib heas seisus. Probleem siis, kui ülesanne on keeruline
  
• semantilises mälus. Probleeme esineb enam verbaalses voolavuses, fakti meenutamises (kuid mitte sõnavaras)
  
• prospektiivses mälus (tulevikus tehtavate asjade meeles pidamine). Langus seotud
  
• pigem aja kriteeriumiga (millal), mitte sündmusega (mida)
  

Schaie kognitiivse arengu teooria:

• omandamine – (lapsepõlv, murdeiga)
  
• saavutamine – (noorem täisiga)
  
• sotsiaalne vastutamine – (keskiga)
  
• täidesaatev funktsioon - (keskiga, vanadus)
  
• reintegratsioon - (vanadus)
  

Sotsiaalsed suhted: üksindus? Hõivamuse teooria. Sotsiaalse murdumise – rekonstruktsiooni teooria (vananemist soodustab negatiivne mine- kontseptsioon , tagasisisde teistelt ja ühiskonnalt ning toimetulekuoskuste puudus).
ABIELU; vanaemadus, - isadus .
Peck’i täisea konfliktid, neist neli esimest keskeas:

• Elutarkuse või füüsilise jõu väärtustamine
  
• Uue tasakaalu leidmine sotsialiseerivate ja seksuaalsete suhete vahel
  
• Emotsionaalne paindlikkus vs emotsionaalne vaesestumine
  
• Vaimne paindlikkus vs vaimne rigiidsus
  

• Ego diferentseerumine vs töörolli domineerimine
  
• Keha muutumine vs keha domineerimine
  

Vanurite psüühikahäired. Esineb umbes 16-30%-l üle 65aastastest. Meeleoluhäired, ärevushäired, psühhoosid ja orgaanilised psüühikahäired.
Alzheimer: progresseeruv degeneratiivne häire, mis seisneb ajurakkude kärbumises. Sümptomid: mälu halvenemine, isiksuse muutus, unehäired, kehafunktsioonide kontrollimise raskused, isukaotus, depressioon.
Surmaga kohanemine.
Elisabeth Kübler- Ross (1969) surmaga leppimise staadiumid:

• Eitus (see ei juhtu minuga)
  
• Viha (see ei tohi minuga juhtuda)
  
• Tingimine (kui saaks veidi veel)
  
• Depressioon (see on ikkagi tõsi)
  
• Omaksvõtt (kui nii, siis nii)
  

Seda saab vaadata teatud sündmuse järgselt, aga ka inimese eluea raames
On laiendatud seda käsitlust ka traumaatiliste muutustega /sündmustega toimetulekule.

68