LAPSE ARENGU MÕISTMINE (0)

• Vaimse tervise seisukohast peetakse tähtsaks, et imik ja väikelaps kogeksid oma emaga (või alalise ema asendaja ehk isikuga , kes on lapsele pidevalt ema eest) sooja, intiimselt ja kestvat suhet, millest mõlemad saavad rahuldust ja naudingut.
  
• Emast lahutamise võib korvata aga teise kiindumissuhte isiku kohalolu.
  
• Teadlased teatasid, et kui ema läks tööle imiku esimesel eluaastal , siis oli sel „oluline negatiivne mõju kognitiivsetele ja käitumuslikele omadustele“, ja kui ema lükkas tööleminekut edasi lapse teisele või kolmandale eluaastale, siis seda ei täheldatud (ema hoolitsusest järgmisena andis parimaid tulemusi vanaema hoolitsus ).
  
• Kolmeaastased lasteaias hoiul viibivad lapsed said jätkuvalt vähem keelelist stimulatsiooni. Nende sõnavara oli kõige vähem arenenud, kuigi teiste keeleliste näitajate poolest nad ei erinenud. Kognitiivses arengus olulisi erinevusi ei olnud, kuid lasteaialastel oli koos teistega rohkem prosotsiaalseid käitumisviise, nagu jagamine, koostöö ja empaatia .
  
• Kaks peamist põhjust, miks isad osalevad vähem laste kasvatamises on - esiteks on isadel sageli rohkem töötunde. Teiseks hakkavad isad kergesti tundma end lapse eest hoolitsemisel vähetähtsana, emasid peetakse selle “ekspertideks”.
  
• Vanavanematel võib olla lastelaste käitumisele märkimisväärne mõju. Näiteks vanaema-imiku interaktsiooni mõjutavad viis, kuidas vanemaid on kasvatatud, ning lapsekasvatamise kogemused, mid vanemates on kujundanud nende vanem, s.t vanavanem.
  
• Isegi kui vanavanemad ei käitu kui surrogaatvanemad, saavad nad lastelastele otse edasi anda infot ja väärtushinnanguid. Neil on eriti hea anda edasi suguvõsa ajalugu ja möödunud aegade teadmisi.
  
• Patterson jõudis järeldusele, et homodest või lesbidest vanemate laste soo identiteet , soole omane käitumine ja seksuaalsed eelistused olid normaalse variatsiooni piires. Suhted eakaaslastega rahuldavad.
  
• Vanemlusetüübid –
  

• Teadlased leidsid , et abieluprobleemide tõttu stressis paaridel oli rohkem stressis lapsed, kellel olid negatiivsemad interaktsioonid eakaaslastega ning kes olid haigemad.
  
• Kasulapsed näevad kasuvanemates üldjuhul sissetungijaid ning sageli proovivad viimased balansseerida oma abikaasat distsipliiniprobleemidega aidates ja lahkhelisid vältides.
  
• Rootsi, Soome, Taani, Norra, Austria, Küpros , Läti, Iisrael ja Saksamaa on seadusega keelustanud laste kehalise karistamise .
  
• Füüsiline ahistamine – tahtlik jõu kasutamine vanema või muu hooldaja poolt, kelle hoole all laps on, mille eesmärk on sellele lapsele tekitada valu, vigastust või teda täiesti alla suruda.
  
• Seksuaalne ahistamine – sõltuvate, seksuaalselt ebaküpsete laste ja noorukite osalus seksuaalsetest tegevustes, mida nad täielikult ei mõista ja mille suhtes ei saa nad anda informaaritud nõusolekut või mis rikuvad perekonna rollide sotsiaalseid tabusid.
  

• Varajane eakaaslaste kogemus väikelaste gruppides või päevahoius võib edendada neid eakaaslaste oskusi. Näiteks imiteerimist.
  
• Vanematele õdedele-vendadele on iseloomulik näidata üles suurt tolerantsust väiksemate suhtes ning nad võivad olla pädevama käitumise tähtsaks eeskujuks.
  
• Mõned esmasündinud ilmutavad teatud märke armukadedusest, kui uus õde või vend perre lisandus.
  
• Õed -vennad mõjutavad teineteist ka peale lapsepõlve. Näiteks õed õppisid oma vendadelt kontrolltaktikaid, mida nad rakendasid oma sõprussuhetes.
  
• Kooliaastate keskpaigaks muutub väga ilmseks laste gruppide sooline segregatsioon. Tegelikult kalduvad lapsed valima samast soost partnereid juba eelkoolis, kuid mitte ainult: tavaliselt on ligikaudu kaks kolmandikku partneri valikutest sama soo kasuks, kuigi seda mõjutavad sellised tegurid, nagu näiteks klassi suurus, kasutada olevad mänguasjad ning õpetaja roll.
  
• Uurimused on leidnud, et tõrjutud lapsed erinesid oma käitumises raskestikohanduvate viiside poolest. Leiti tõrjutud lapsed on sageli ebaausad, impulsiivsed ja mitte eriti koostööaltid. Aga oli ka neid kes olid nö tõrjutud-allahetilikud lapsed, kes olid häbelikud.
  
• Paljud teadlased arvavad , et tõrjutud-agressiivsetel lastel on puudu sotsiaalsete oskustekomponentidest.
  
• Populaarsetel lastel on hea suhtlemisoskus , nad ei ole agressiivsed ega endasse tõmbunud. Noorukiea saabudes on olukord hoopis keerulisem ning mitu uurimust on tuvastanud, et just agressiivsed poisid võivad näida tugevate, pädevate ja populaarsetena.
  
• Isoleeritud laste seltsivus näib olevat vähene.Liigselt kaitsev või hoolitsev vanemlus võib kaasa aidata laste sotsiaalselt endassetõmbunud käitumisele.
  
• Sõprade vahel on rohkem sotsiaalset tegevust, ja see seostub rohkema intiimsuse ja vastastikuse sõltuvusega, mis avaldusid uurimuse teesklusmängu koostöö vormides . Sõpradevaheline tüli laheneb tõenäolisemalt kui mittesõprade oma.
  
• Sõprussuhted on lapse jaoks emotsionaalselt olulised, seda isegi 3- või 4- aastasele .
  
• Tõrjutus eakaaslaste poolt ennustas kehvemat ühiskondlikku seisu.
  
• Sõprussuhe ennustas suhteid perekonnaliikmetega ning enesehinnangut
  
• Nii sõprussuhete puudumine kui ka tõrjutus eakaaslaste poolt ennustas psühhopatoloogilisi sümptomeid. Kumbki neist ei ennustanud aga täiskasvanu sõprussuhete kvaliteeti.
  
• Paljud psühholoogid usuvad, et sotsiaalsete oskuste treenimine võib olla kasulik laste jaoks, kellel pole sõpru. Treeningu eesmärk on tavaliselt muuta käitumisviise, mis on eakaaslaste tõrjutuse korrelaadid (nagu näiteks suur agressiivsus või endassetõmbumine).
  
• Füüsilise agressiooni näited on järgmised: käelöögid, jalalöögid, tõukamised. Otsese verbaalse agressiooni näited on: solvangud, negatiivsete nimetuste kasutamine. Kaudse agressiooni näited on: halbade või valede juttude rääkimine, kättemaksuks kolmanda lapsega sõbrustamine.
  
• Füüsiline agressioon väheneb kiiresti noorukieas, kuid verbaalne ja kaudne agressioon suurenevad. Kuigi varases lapsepõlves ja lapsepõlve keskel põhjustab agressiivne käitumine sageli tõrjumist eakaaslaste poolt, muutub olukord hulga keerulisemaks noorukieas.
  
• Koolikiusamist või ahistamist defineeritakse tavaliselt kui korduvaid agressiivseid tegevusi kindla ohvri suhtes, kus üldiselt peetakse kiusavat last tugevamaks, või vähemalt ei arva ohver, et tal oleks võimalus tõhusalt kätte maksta. Viimase aastakümne jooksul on see teema muutunud ülemaailmseks uurimisvaldkonnaks ja koolikiusamisest on saanud probleem, millele avalikkus on pööranud suurt tähelepanu paljudes riikides.
  
• Kiusamise ohvritel põhjustas pidev ohvriks olemine üksindust ja koolist pudumist. Samuti väheneb neid suurema tõenäosusega enesekindlus ning enesehinnang .
  

• Üks põhilisi samme , mida imik peab teiste mõistmisel tegema, on aru saama, et ta erineb teistest inimestest, kes eksisteerivad eraldi. Teisisõnu peab imik omandama arusaama, et ta eristub teistest.
  
• Pärast umbes 18 kuud on imikul üpris hea ettekujutus , et peegelpilt kujutab teda ennast.
  
• 6-9 kuused imikud käituvad lapse või täiskasvanu lähenedes erinevalt ning 9-12 kuused imikud suudavad fotodel eristada täiskasvanu ja imiku nägu.
  
• Beebid hakkavad väljendama oma emotsionaalseid seisundeid sünnihetkest alates.
  
• Peamine alternatiivne seisukoht on, et imikud õpivad emotsionaalseid väljendusviise teiste vaatluse ja jäljendamise teel.
  
• Harris usub, et lapse teadlikkus oma vaimsest seisundist on see, mis võimaldab tal peegeldada vaimseid seisundeid teistele inimestele, kasutades „justku“ – või teesklus -mehhanismi. Kellegi teise mõistmine tekib enda asetamisest nende olukorda.
  
• Teesklusvõime tekib kujutlusmänguga 2.eluaastal.
  
• Tüdrukud võivad inimeste suhtes rohkem reageerida, jäädes täiskasvanutele lähemale, samas kui poisid võivad stressirohkete olukordade tõttu olla rohkem stressis, kuna nad ei saa neid olukordi kontrollida.
  
• Kooliealised lapsed valivad mängimiseks pigem samasoolisi kaaslasi, vanemaks saades üha rohkem. Samuti eelistavad poisid väljas mängimist ja hiljem meeskonnamänge, samas kui tüdrukud on pigem toas ja eelistavad vähem liikumist nõudvaid tegevusi ning mängivad sageli paaris.
  
• Uurimuses 3-ja 5- aastaste kohta toetasid emad, isad ja ka samaealised kaaslased laste soole kohast käitumist ning laitsid soole mittekohast käitumist.
  
• Lapsed imiteerivad rohkem samasoolisi eeskujusid ja jäljendavad soole omaseid tegevusi, kuna nad saavad aru, et samasoolised lapsed teevad nii.
  
• Sooskeemid on kognitiivsed struktuurid , mis organiseerivad soo teadmuse ootuste kogumisse, mis hõlmab seda, mida on oluline jälgida ja mida on kohane jäljendada.
  
• 4.või 5.eluaastaks suudavad lapsed eristada põhilisi erinevusi, näiteks musta ja valget inimes, ning paari järgmise aasta jooksul keerulisemaid, näiteks angloameeriklasi ja hispaanialasi.
  
• Paljudel lastel ilmneb rassiline eelarvamus 4.või 5.eluaastast, kui nad muutuvad teadlikuks etnilistest erinevustest.
  
• Levinuma seisukoha järgi võib televiisorist vägivalla nägemine õhutada agressiooni.Laps võib imiteerida televiisorist nähtud tegevusi, eriti kui need seostuvad imetletud eeskujudega või kui agressioonil näib olevat õnnestunud tegevus.
  
• Kevin Durkin jõudis järeldusele, et mida rohkem lapsed televiisorit vaatavad, seda sooliselt stereotüüpsemad on nende vaated.
  

• Mängul ei ole vahetut kasu või ilmset eesmärki.
  
• Teadlased on määratlenud mitmeid erinevaid mängu tüüpe, teiste hulgas liikumis- või füüsiliste tegevustega mäng, mäng esemetega, fantaasia -ja sotsiaalne draamamäng ning keelemäng .
  
• Eksperimendid on näidanud, et mida erinevam on ese soovitud esemest, seda keerulisem on lapsel kasutada seda kujutletud moel.
  
• Brian Sutton -Smith aga väidab, et laste jaoks on sõjamäng selgelt kujutlus ja peegeldab lihtsalt üht tegeliku elu tahku .
  
• Videomängude mängimine võib suurendada käe-silma koordinatsiooni
  
• Froebeli seisukoha järgi näitab mäng lapse arengut, kuid seda saab soodustada täiskasvanupoolse juhendamise abil ja sobivate vahendite pakkumise kaudu.
  
• Karl Groos arvas , et peamine lapsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida. Seda sellepärast, et mäng andis võimaluse harjutada ja arendada ellujäämiseks vajalikke oskusi.
  
• Mängu kasu käsitlenud empiiriline uurimistöö on olnud märkimisväärne, kuid enamik uurimusi on keskendunud mängu oletatavale kognitiivsele kasule ning läbi viidud selgelt hariduslikus raamistikus. Nagu oleme aga näinud, ei ole tõendid tugeva kognitiivse kasu kohta veenvad, pärinegu need siis teooriast, vaatlusest, korrelatsioon- või eksperimentaalsetest uurimustest . Samas, mõnes ühiskonnas mängivad lapsed vähe, kuid arenevad ikkagi normaalselt. Olgu lõplik otsus milline tahes, see ei kahanda mängu mõnu , nii osaleja kui vaatleja seisukohast. See iseenesest annab mängule väärtuse, milline iganes selle arenguliste tagajärgede ulatus ka on.
  

• Prosotsiaalne käitumine on iga vabatahtlik, kavatsuslik tegevus, mis annab positiivse või kasuliku tulemuse vastuvõtja suhtes, arvestamata seda, kas tegevus on tegijale kulukas , mõju poolest nautraalne või kasulik. Selles tähenduses eristub see „altruismist“, mis väidab selgelt, et teiste aitamine põhjustas tegijale mingit kulu.
  
• Näiteks suurendab täiskasvanu eeskuju tõepoolest jälgiva lapse altruisimi ilmnemise tõenäosust.
  
• Lastel, kes väljendavad regulaarselt ja intensiivselt negatiivseid emotsioone, ilmneb vähem empaatiat ja rohkem isiklikku närvilisus, kui nad puutuvad kokku teise inimese stressiga.
  
• Temperamendil on oluline roll sellises emotsionaalses reageerimises teiste stressi suhtes, kuid tähtsad on ka perekonna sotsialiseerumisprotsessid.
  
• Gruseci jt (2002) arvates on vanema ja lapse suhtes kolm aspekti, mis edendavad prosotsiaalse käitumise internaliseerumist:
  

• Noorukiiga on üleminekuperiood lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel, hõlmates põhimõtteliselt teismelise-aastaid. Bioloogiliselt tähistab seda puberteedi algus.
  
• Esimese menstruatsiooni kogemus jääb sageli mällu selge ja ereda sündmusena ja enamasti pigem negatiivsena.
  
• Mõned uurimused on leidnud, et esimene menstruatsioon võib olla pöördepunkt, mis muudab tüdruku emaga lähedasemaks ja suurendab teadlikkust ja huvi oma naiselikkuse suhtes.
  
• Varakult küpsevatel poistel on sageli sotsiallne eelis, kuna nende kasvuspurt tähendab jõudu ja sportlikke saavutusi, mida tavaliselt poiste gruppides hinnatakse.
  
• Varakult puberteeti jõudnud tüdrukud tegelesid hulga suurema tõenäosusega joomisega, suitsetasid hašišit, puudusid koolist ja rikkusid üldiselt sotsiaalseid norme, kui tüdrukud kes küpsesid normaalsel ajal või hiljem
  
• Identiteedikriis olevat kahtlane kolmel põhjusel. Esiteks ei koge noorukid moratooriumi staatust eri valdkondades samal ajal, ühel kindlal hetkel võib üks elu puudutavate otsuste valdkond olla stabiilne, samas kui teine on kriisis. Teiseks võib kriis tekkida kogu täiskasvanuea jooksul ja identiteedi areng võib olla üsna silmapaistev . Kolmandaks võivad muutused identiteedis ja enesehinnangus olla järkjärgulised.
  
• Paljudel noortel meestel ja naistel tekivad hoiakud ja käitumisviisid , mis on vastavuses konventsionaalsete maskuliinse ja feminiine käitumise stereotüüpidega.
  
• D’Augelli on arvnud, et lesbide ja geide identiteedi kujunemine toimub pärast seda, kui indiviid on müelnud avalikustamise, mis on tutnutd kui kapist väljatulemine, tagajärgedele .
  
• Üldiselt olid nii noorukid kui ka vanemad sellega nõus, et vanusega vähenesid majapidamistöid, välimust ja viisamkust puudutavad konfliktid, kuid raha teemal oli tülisi sagedamini.
  
• Arnett tuvastas, et meeleolu kõikumine – masendustunded või tujude vaheldumine – on üks teguritest, mis mõjutab raskusi noorukieas.
  
• Sõprus on vastastikune suhe, kus mõlemad võivad väljendada eriarvamusi ja tuua sisse uusi mõtteid.
  

3. Lapse vaimne areng

• Aistingu all mõistetakse protsessi, mille käigus sensoorsed retseptorid võtavad vastu keskkonna kohta käivat informatsiooni ning saadavad selle edasi ajju. Tajumine viitab selle sensoorse sisendi tõlgendamist aju poolt. Tajumise kaudu tekib meil arusaam meid ümbritsevatest sündmustest, objektidest ja inimestest.
  
• Uurijad on leidnud, et lapsed sünnivad mitmekesisemate tajuvõimetega, kui empiirikud välja pakkusid , ning nende võime kogemustest kiiresti õppida on suurem, kui naitivistid seda arvasid.
  
• Imikute taju uuritakse eelistamise, harjutamise ja tingimis tehnika kaudu. Eelistamis tehnika juures näidatakse lapsele kahte stiimulit korraga ja siis vaadatakse, kaua ta ühte või teist pilti vaatab. Harjutamistehnika nõuab aga harjumise tekitamist. Tingimistehnikas õpivad imikud teatud viisil käituma, kui nende käitumist kinnitada.
  
• Imikute eelistuse, harjumise ja tingimise tehnikad on kõik omal moel olulised. Eelistused viitavad neile keskkonnateguritele, mida laps antud hetkel kõige stimuleerivamaks peab. Harjumise tekkimine (kohanemine) näitab, et laps mitte ainult ei keskendu ühele stiimulile, vaid kaotab ka ajapikku selle vastu huvi ning otsib seetõttu uusi stiimuleid. Seega julgustab harjumise tekkimine pidevalt uute kogemuste
  
• Imikute nägemissüsteem on funktsionaalne ja efektiivne, kuid nende nägemise kvaliteet, vähemalt esimeste elunädalate ja –kuude jooksul, on kehvem kui täiskasvanutel.
  
• Viimaste aastate jooksul on kogutud palju tõestusmaterjali selle kohta, et väga väikestel lastel on hea nägude äratundmisvõime ning nad suudavad nägusid ära õppida väga kiiresti.
  
• Suuruse konstantsuse mõistmine on meile omane juba sünnist saati.
  
• Võrreldes täiskasvanutega on vastsündinute kuulmisteravus oluliselt parem kui nägemisteravus. Näiteks pööravad vastsündinud pead heli suunas, mis viitab võimele üsna kiiresti peale sündi hääli lokaliseerida. Vastsündinud oskavad vahet teha erinevatel silpidel ning on tõestatud, et imikud oskavad sarnaselt täiskasvanutega eristada ka häälikuid.
  
• Keskkond milles last kasvatatakse, võib mõjutada lapse tajuliste võimete arengut.
  

• On neli peamist keele kompetentsi, mis lapsel tuleb omandada: hääldus ( fonoloogia ), tähendus ( semantika ), grammatika ( süntaks ) ja sotsiaalse konteksti tundmine ( pragmaatika ).
  
• 6.-9. Eluaastani kasutab imik eneseväljenduseks lisaks nutule ja koogamisele rohkem täishäälikuid ja mingli määral kaashäälikuid. Sel perioodil hakkab arenema käitumise repertuaar , millest osa kasutatakse vaid tuttavate inimestega suheldes.
  
• Laps võib kasutada sama sõna erineva info kandjana olenevalt kontekstist, häälekõrgusest ja žestidest.
  
• Sõnavara suureneb märgatavalt 3 või 4 kuud pärast esimeste sõnade kasutust , kuid pärast seda hakkab ta uusi sõna väga kiiresti omandama
  
• 18.ja 20.elukuu vahel suureneb lapse sõnavara 20 sõnast 200 sõnani.
  
• Umbes 18. Elukuul hakkab laps üksikutest sõnadest lausungeid moodustama.
  
• 24-27 kuune laps räägib kolme- ja neljasõnaliste lausetega.Paljud laused ei ole veel grammatiliselt veatud, kuid on selge, et laps kasutab kõnes süntaksi reegleid.
  
• 3-aastase kõne on üldiselt mõistetav täiskasvanutele ka väljaspool perekonda. Sõnavara sisaldab umbes 1000 sõna, lausungid on muutunud pikemaks ja keerulisemaks, laps suudab teatud piirangutega osaleda vestluses, kuigi teemakäsitlus toimub olevikus. Samuti hakatakse kasutama liitlauseid.
  
• 5.eluaastaks saab laps aru ja oskab ennast ka väljendada põimlausetega ning tema keelekasutus sarnaneb täiskasvanu omaga.
  
• Julgustades lapsi lugusi rääkima ja kirjutama, loovad vanemad ja õpetajad lapse maailma-tajumise arenguks soodsa keskkonna, võimaldades lapsel kogeda erinevaid tundeid ja õppida midagi ka välise reaalsuse kohta. Lugude jutustamine aitab lapsel oma ideid vormida, mängeldes erinevaid mõtteid katsetada ja avastada ning õppida mõistma ka teiste inimeste vaatenurki.
  
• 3. Eluaastaks suudavad lapsed jutustada suhteliselt ladusalt lugusid, millel on algus, temaarendus, haripunkt ja lõpp.
  
• 6.või 7.eluaastaks on enamik lastest alustanud lugemis- ja kirjutamisoskuste omandamisega. Kehva lugemisoskusega laps ei ole tõenäoliselt koolieelsetel aastatel omandanud oskust eristada kõnehäälikuid.
  
• Düsleksia on häire, mis esineb lastel, kes koolikogemusest hoolimata ei suuda omandada emakeele lugemis-, kirjutamis - ja hääldamisoskusi, mis on vastavuses nende intellektuaalsete võimetega.
  
• Lapse keele arengut käsitlevad väitlused keskenduvad eelkõige bioloogilistele ja kognitiivsetele teooriatele. Hilisem, alternatiivne interaktsionistide koolkond on rõhutanud palju rohkem sotsiaalse konteksti mõju lapse keele arengus, samuti lapse enda aktiivsust keele omandamisel.
  
• Emade ja laste vestluste uuringud on näidanud, et lapsed ei imiteeri otseselt täiskasvanute kõnet ning täiskasvanud ei kasuta eesmärgipäraselt kinnitamist, et oma lapsi rääkima õpetada. Ühised vestlused täiskasvanutega ja eakaaslastega pakuvad parimat keskkonda lapse keele arenguks.
  

• Jean Piaget (1896-1980) sündi Šveitsis Neuchateli linnas. Ülikoolis õppis ta bioloogiat ja filosoofiat ning doktorikraad anti talle molluskite uurimise eest. Seejärel töötas ta Zürichis Bauleri psühhiaatriakliinikus, kus ta hakkas huvi tundma psühhoanalüüsi vastu. Piaget uskus, et laste tehtud vigade uurimine võib meil aidata mõista laste kognitiivseid protsesse.
  
• Piaget ühendas oma kogemused psühhiaatrilisest tööst Bauleri kliinikus Binet’lt õpitud küsitlus- ja vaatlusstrateegiatega. Niisuguse ühendamise tulemuseks oli kliiniline intervjuu – lõpetamata lausetega vestlus tehnika, mida kasutati laste mõtlemisprotsesside uurimiseks.
  
• Piaget uuris kogu elu ühelt poolt bioloogilisi kohastumismehhanisme ja teiselt poolt loogilise mõtlemise arengut.
  
• Piaget’ tunnetusprotsessi mudeli kohaselt on inimese teadmiste kujunemine tema enda aktiivsusest tingitud. Väikelaps õpib tundma objektide omadusi nendega manipuleerides.
  
• Lapsed õpivad aktiivselt tegutsedes , kas siis füüsiliselt või vaimselt.
  
• Peamised arengustaadiumid Piaget’ teoorias on järgmised: sensomotoorne staadium, operatsioonide eelne staadium, konkreetsete operatsioonide staadium ja formaalsete operatsioonide staadium.
  
• Sensomotoorseks organisatsiooniks nimetas Piaget vastsündinu võimet koordineerida olemasolevaid kognitiivseid struktuure, skeeme , ühendada neid komplektsemateks süsteemideks.
  
• Sensomotoorse staadiumi jooksul konstrueeritakse lapse teadmised motoorsete tegevuste kaudu, mis tekitavad regulaarseid sensoorseid tagajärgi. Selle protsessi käigus areneb vaid vahetuid kogemusi tajuv vastsündinu pisipõnniks, kes oskab reaalsusele otseselt mõju avaldada ning sellele lisaks ka kujuteldava reaalsuse abil oma tegevusi planeerida .
  
• Piaget jagas operatsioonide-eelse staadiumi kaheks alastaadiumiks:mõiste-eelne (2-4 eluaasta ) ja intuitiivne (4-7 eluaasta).
  
• Mõiste-eelsel perioodil toimub järsk keeleline areng, mis Piaget hinnangul on põhjustatud sümbolilise mõtlemise kasutamisest.
  
• Järgmine pöördepunkt mõtlemises toimub umbes neljandal eluaastal ja selles vanuses hakkavad lapsed kasutama vaimseid operatsioone süstemaatilisemalt, mille tulemusel avaldub võime järjestada, klassifitseerida ja nummerdada objekte.
  
• Piaget leidis, et operatsioonide-eelses staadiumis esineb lastel raskusi ka objektide klassifitseerimisega.
  
• Umbes seitsmendal eluaastal toimub lapse mõtlemises taas kvalitatiivne muutus, Piaget nimetas seda arengustaadiumit konkreetsete operatsioonide staadiumiks. Seda perioodi nimetatakse konkreetseks, sest laps suudab mõelda loogiliselt konkreetsetest operatsioonidest siin ja praegu. Mõtlemine muutub paindlikumaks, lapsed ei keskendu ainult probleemi ühele, selgelt esile kerkivale aspektile, vaid pigem näevad probleemi eri külgi korraga.
  
• Konkreetsete operatsioonide staadiumis oleva lapse mõtlemine jääb piiratuks, sest laps vajab mõtlemise toetamiseks konkreetset objekti, lapsed ei suuda toime tulla abstraktsete probleemidega.
  
• Piaget formaalsete operatsioonide staadiumis ei sõltu noorukite mõtlemine enam asjade konkreetsest olemasolust maailmas. Laps hakkab arutama ka täielikult hüpoteetiliste süsteemide üle, arvestab süstemaatiliselt kõigi võimalike elementide kombinatsioonidega kogu probleemi ulatuses.
  
• Mõningatest puudustest hoolimata on Piaget avaldanud kõige suuremat mõju tänapäevastele arusaamadele kognitiivsest arengust. Tema tööd on märkimisväärselt mõjutanud õpetamismetoodikat, eriti lapsekeskset õpetamist lastesõimedes ja beebikoolides, matemaatika õpetamist põhikoolis ning keskastme taseme õppekavade moodustamist.
  

• Üks esimesi mudeid informatsiooni töötlemisel esitati Atkinsonmi ja Shiffrini poolt, kes kirjeldasid tunnetuslikku töötlemist kolme mälu üksusega ja kontrollprotsessidega, mis kasutavad neid üksusi.
  
• Mõned protsessid, mida on vähe harjutatud, nõuavad palju mälu mahtu, kuid teised, mis on hästi äraõpitud ja automaatsed , nõuavad vähe.
  
• Informatsiooni liikumisel on palju piiranguid. Lisaks tähelepanupiirangutele on ka töötlemispiirangud.
  
• Brainerd käsitles informatsiooni töömälus töötlemise piirangute viit aspekti: kodeerimispiirangud, arvutuslikud piirangud, meenutamispiirangud, säilitamispiirangud ja töömahupiirangud.
  
• Informatsiooni töötlev lähenemine viitab, et laste tunnetuslikud võimed arenevad kolmel võimalikul viisil. Esiteks, komponentide “suurus”, nagu näiteks töömälu, võib suureneda – vanuse kasvades võivad lapsed arendada mälus rohkem “pesasid”, mis tähendab, et samal ajal saab salvestada rohkem informatsiooniühikuid. Teiseks, laste vanemaks saades võivad nad muutuda ühikute töötlemisel palju efektiivsemaks ja kasvanud efektiivsus tähendab seda, et töömälule esitatakse vähem nõudmisi ja seepärast võib vaba mahtu kasutada samaaegselt informatsiooni töötlemiseks. Kolmandaks, on võimalik, et lapseeas arenevad mõlemad – nii suurus kui ka töötlemise efektiivsus.
  
• Siegler arvas, et Piaget’likul lähenemisel on omad piirangud. Esiteks tõi ta välja, et kuigi laste sooritus , näiteks tasakaaluskaalade taoliste ülesannete puhul võib kirjeldada läbi erinevate ja progresseeruvalt keerulisemate tunnetuslike strateegiate, siis samal viisil ei saa analüüsida teisi ülesandeid.
  
• Algul võivad lapsed kasutada mitut strateegiat, millest mõne don rohkem või vähem efektiivsed, ja seejärel, kui kontekst muutub, saavad lapsed aru ühe konkreetse strateegia kasutamise tähtsusest. Mida rohkem lapsed uusi probleeme ja uusi kontekste uurivad, seda suurem on tõenäosus, et nad eristavad ja täistavad oma probleemi lahendamise strateegiaid .
  
• Mälu arenguks kasutakase mälustrateegiaid, nagu näiteks kodeermis- ja meenutamisstrateegiad.
  
• Kodeerimisstrateegia alla käib kordamine, rühmitamine ja üksikasjalikkus.
  
• Mälu arengus on oluline aspekt teadmisel, et lapsed võivad mäluülesannet mõjutada – teadmine ei tähenda siin ainult mälustrateegiate teadmisi, vaid laste üldisi teadmisi ja kogemusi. Kui lapsed õpivad juurde, siis suudavad nad luua rikkaliku informatsioonibaasi ja äsja õpitud informatsiooni saab seostada teadaoleva informatsiooniga tähendusrikkamal ja efektiivsemal viisil.
  
• Mievikus kutsuti lapsi harva tunnistajateks, sest oli üldlevinud arvamus, et lapsed ei oleks tunnistusi andes usaldusväärsed. Teised uurijad on väitnud, et lapsed on liiga mõjutatavad, et olla täpsed tunnistajad.
  
• Vabas meenutusvormis andsid noorimad lapsed sündmuste kohta vähe informatsiooni, kuid meenutatud informatsiooni hulk kasvas vanusega.
  
• Goodman ja Read leidsid, et vaba meenutusvormi puhul andsid täiskasvanud kolm korda rohkem informatsiooni kui kuueaastased lapsed, kuid nagu Marin jt (1979) leidsid, et kuigi täiskasvanud andsid vaba meenutusvormi puhul rohkem informatsiooni, andsid nad rohkem ekslikku informatsiooni kui lapsed.
  
• On mitu põhjust, miks lapsed võivad olla mõjutatavad. Lapsed võivad kodeerida sündmuse kohta vähem informatsiooni kui täiskasvanud, näiteks kui neil on vähem efektiivsed tähelepanustrateegiad. Teine võimalus on see, et lapsed võivad informatsiooni hallata, kuid töömälu piirangute tõttu on nende informatsiooni kodeerimine vähem täielik kui täiskasvanutel. Sellised piirangud võivad tähendada, et lastel on mälus rohkem “lünki”, mida saab täita suunava küsitlemise tulemusel saadud informatsiooniga. segi kui lapsed kodeerivad informatsiooni, võivad nad seda kodeerida ainult nõrgalt, näiteks sellepärast, et neil on vähem skeeme ja vähem olemasolevaid teadmisi, millega nad võivad uut informatsiooni siduda.
  
• Kui lapsed on tunnistajaks, siis peavad nad esitama sündmusi, mis olid stressirohked ja stress võib mõjutada mälu, kas negatiivsel või positiivsel viisil. On võimalik, et strsssirohket või hirmutavat sündmust meenutatakse elevamalt kui argisündmusi või teisel juhul, nagu Freud arvas, võib ebameeldiv kogemus olla alla surutud või kadunud, sest liiga stressirohke on hoida seda teadlikult mälus.
  

• Arusaam teistest inimestest kui olenditest, kellel on omad soovid, veendumused, uskumused ning nende endi tõlgendusi maailma kohta nimetatakse sageli „vaimuteooriaks“ – selle „teooria“ nimetamine rõhutab mentaalmaailmast arusaamise kahte tahku.
  
• Mentaalmaailma võb käsitleda mitmeti.Me saame aru, et meil on emotsioonid ja tunded, et meil on soovid ning soovid ja tunded on omavahel seotud.
  
• Väikelaste arusaam teiste inimeste käitumusest võib oluliselt erineda täiskasvanute oletustest teiste inimeste käitumise kohta. Sellise olulise arenguerinevuse avastamine on ellu kutsunud laiaulatuslikke uurimusi selle kohta, kuidas lapsed mentaalmaailmast ning selle seostest käitumisega aru saavad.
  
• Juba kaheaastased lapsed hakkavad mõningal määral nägemise ja teadmise vahelisi seoseid taipama. Kolmeaastased saavad aru ka sellest, et iniomesed võivad ühte ja sama asja näha eri moodi. Kuid alles neljanda eluaasta paiku hakkavad lapsed aru saama, et asjast, mis on kõigile ühtemoodi nähtav, võib eri inimestel olla eri arusaam.
  
• Enam-vähem nelja-aastaselt hakkavad lapsed taipama, et teistel inimestel võib olla maailmast väär arusaam. Teiste sõnadega, nad taipavad, et inimeste arusaam maailmast ei pruugi alati tegelikkusega kokku langeda. Arusaam sellest, et mõttes ettekujutatu ning reaalsus on kaks eri asja, on väga oluline arusaam, kuid see ei ole veel lõpppunkt laste mentaalmaailma avastamise teel.
  
• Umbes neljandal eluaastal hakkavad lapsed väär-uskumusest aru saama.
  
• Kui väikelapsed suudavad midagi ette kujutada ning neil on mõningane ettekujutus ka teise inimese mõtetest, peaks see olema hea alus, arendamaks välja veelgi paremat arusaama teise inimese mõtlemisest.
  
• Baron- Cohen jt olid esimesed, kes kasutasid Sally-Anne’i vääruskumuste ülesannet. Nad uurisid autistlikke lapsi, kelle vaimne vanus oli üle nelja aasta – sest tavaliselt siis hakkab tavalaps väär-uskumuste ülesandeid õigesti lahendama .
  
• Leslie ja Thaiss uurisid tavaarenguga ja autistlikke lapsi, kasutades väär-uskumuse ülesannet (testi mentaalkujutustest arusaamise kohta) ning “väära” foto ülesannet (test, mis kontrollib mitte-mentaalsetest kujutustest arusaamist ). Leslie ja Thaissi meetodeid ja tulemustest ilmnes , et kuigi autistlikud lapsed said väär-uskumuste ülesande puhul nõrga tulemuse, olid nad edukad “väära” foto testis. See annab vihje selle kohta, et autistlikel lastel on eriline puudus mentaalkujutlustest arusaamisel.
  
• Autistlikud lapsed ei suuda ennast objektist lahti siduda.
  
• Autistlikud lapsed ei saa teiste inimeste mõtetest aru.