ARENGUPSHHOLOOGIA 2018

S, Me

ARENGUPSHHOLOOGIA 2018 (0)

Keskkool - Psühholoogia - Arengupsühholoogia

1 Hindamata

ARENGUPSÜHHOLOOGIA
on psühholoogia haru, mis uurib inimese arengu ja muutuste mustreid läbi kogu elu.
on tihedalt seotud teiste psühholoogia harudega:

üldpsühholoogia
sotsiaalpsühholoogia
õppimis-ja õpetamispsühholoogia
suhtlemispsühholoogia

MÕISTED ARENGUPSÜHHOLOOGIAS
Terminitel kasvamine, areng ja küpsemine on mõningal määral kattuv tähendus
KASVAMINE
on aluseks igasugusele arengule sünnieelsest perioodist kuni täiskasvanuks saamiseni . Seostub eeskätt
( keha mõõtmete suurenemisega) füüsilise arenguga : keha välismõõdud, elundite, organite areng.
Katariina Soo
”Kui ma olin väike, vaatasin , kuidas kasvavad suured. Nüüd olen ma ise suur ja vaatan , kuidas kasvavad väikesed.” (“Omalooming”)
ARENG
osutab muutustele inimorganismi või selle osade omadustes. Kasvamisega kaasnevad muutused ka organismi omadustes, funktsioonides või käitumises. Arenguga seonduvad muutused toimuvad kogu eluea jooksu
Kolm arenguaspekti on: kognitiivne , sotsiaalne ja emotsionaalne.
Kognitiivne areng seostub toimingutega, mida käsitletakse intellektuaalsetena (mõtlemine, tajumine , probleemide lahendamine).
Sotsiaalne areng ilmneb suvalises käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega , emotsionaalne areng puudutab tundeid ja hoiakuid ning seda käitumisvaldkonda, mida psühholoogid nimetavad mõnikord ka afektiivseks.
Neljas arengutüüp - füüsiline areng . See arenguaspekt on kõikidele märgatav, sest muutused füüsilises seisundis on otseselt vaadeldavad ning mõõdetavad. Füüsilist arengut peame kõige olulisemaks sellepärast, et see on baasiks igasugusele muule arengule.
Kõige suurema tähelepanu on pälvinud kognitiivne valdkond . Koolid on loodud selleks, et lapsed(inimesed) saaksid omandada kognitiivseid oskusi, mida neil kodus pole võimalik õppida.
Kõik neli arenguaspekti omavahel on tihedasti seotud ning töö laste(inimeste) intellektuaalse arengu soodustamisel on edukam, kui luuakse neile emotsionaalse, sotsiaalse ja füüsilise enesearendamise ja eneseväljenduse võimalusi.
Neale Donald Wallsch, 1943
on ameerika kirjanik
Mida enamat sa oled, seda enamaks sa võid saada ja mida enamaks sa saad, seda enamat võid sa ikka veel olla. Sügavaim saladus on selles, et elu ei ole avastamise protsess, vaid loomise protsess. Sa ei avasta ennast, vaid lood ennast uuesti. Sestap ära püüa avastada , kes sa oled, püüa teha kindlaks, kes sa tahad olla. (“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)
Sri Sri Ravi Shankar, 1956
on vaimne juht ja humanist
”Kui teil on ettekujutus , kes te olete, siis olete te kinni jäänud ja peatunud oma arengus. Te ei peaks teadma, kes te olete. Te muutute iga minut ja te peate jätma võimaluse muutumiseks avatuks.”
Friedrich (Wilhelm) Nietzsche, 1844 -1900
oli saksa filosoof
“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud? (“Aforismide raudvara ”, 2007)
KÜPSEMINE
Sellel on nii bioloogiline, füsioloogiline, kognitiivne (tunnetuslik), emotsionaalne ja sotsiaalne tähendus. Küpsemine osutab muutustele, mis leiavad indiviidis aset viljastumise ja täiskasvanuks saamise vahelisel perioodil - see puudutab eriti neid muutusi, mis ilmnevad spontaanselt, ilma treeningu või teiste sekkumiseta.
Arengupsühholoogid eelistavad kasutada küpsemist bioloogilises tähenduses, kuid võib rääkida ka sotsiaalsest küpsemisest.
Paljud pedagoogid ja psühholoogid, kes kasutavad terminit küpsemine seoses sotsiaalse käitumisega, peavad silmas seda, mis lapsed on omandanud õppimisega ning mis põhineb loomulikul füsioloogilisel küpsemisel.
Kui kasutame küpsust lastega seoses, peame tavaliselt silmas selle suhtelist tähendust - s.t. viitame konkreetse laose käitumisele võrrelduna teiste samaealiste lastega.
Mõneti erinev tähendus on sõnal küpsus siis, kui seda kasutatakse mittepsühhologilises kontekstis - osutamisel standarditele ja ootustele, mis täiskasvanuil on laste käitumise suhtes. Sellises tähenduses võib suur osa laste käitumisest osutuda ebaküpseks. Tegelikkuses juhtub üsna sageli, et suured nõuavad lastelt käitumist, mis on pigem kohane täiskasvanuile kui lastele.
Laste küpsusaste on vaid üks paljudest faktoritest, mis seostub nende valmisolekuga millegi jagamiseks teistega, kellegi abistamiseks ja koostööks teistega.
Palju sõltub sellest, kuidas käituvad neid ümbritsevad täiskasvanud.
ELUKAAR
Inimelu kujutatakse sageli kaarena, millel bioloogiline, psüühiline ja sotsiaalne võimekus kasvab, saavutab kõrgseisu ja seejärel hakkab taanduma.
Ühes otsas on tinglikult sünd ja teises surm.
Igal inimesel on erinev lapsepõlv, noorus, täisiga ja vanadus .
SAAVUTUSTE KAAR ON ERINEV
ARENGU TEGURID
I ENDOGEENSED
1. Geneetiliselt määratletud
Geneetilises mõttes võib inimeste psüühiliste omaduste erinevused jagada kahte tüüpi:

alternatiivne: osa inimestel on mingi psüühiline patoloogia, teised on terved( normaalsed)
kvantitatiivne: tunnus avaldub indiviididel erisugusel määral ( nt. Ühed on intelligentsemad kui teised, ühed on agressivsemad kui teised) , kuid sealjuures on vaadeldav pidev üleminekute jada mingite minimaalsete ja maksimaalsete seisundite vahel. Seda nimetakse normaalseks muutlikuseks.

II EKSOGEENSED - VÄLISTEGURID

Miljoo-stihilised mõjutused

Kasvatus-sihipärane mõjutamine
III INIMESE ENESEKASVATUS E. SISEMINE AKTIIVSUS
Mõjuteguriteks on:

ajastu, ühiskondlikud normid

kultuurikontekst

tehnika areng

tervis
IGA INIMESE ELUKAAR ON AINULAADNE, INDIVIDUAALNE!
Iga elukaare juurde võivad kuuluda kriisid .
KRIIS on arengus esinev loomulik tugev tundlikkusperiood, mille läbimine loob võimaluse uue sünniks. Kriis ei pea alati kaasa tooma elutraagikat. Samas läbi valu me küpseme.
Iga inimene kogeb kriisi, kui satub endale tähtsasse olukorda ja tal pole valmis tegevusmudeleid. Osa kriisidest käib elu normaalse kulgemise juurde. Sellised on ka psühholoogilise küpsemise kriisiperioodid.
Normaalseid kriise on raske eristada psüühilistest häiretest. Kriiside ja häirete vahel on järgmised olulised erinevused: soodsatel juhtudel võib kriisidest saada positiivse kogemuse. Nad on inimest edasiviivad, uusi psüühilisi kohanemisviise ja tegevusvalmidust loovad sündmused.
Psüühiline häire seevastu on märk inimese jõudu kahandavast probleemist, millest jagusaamiseks ta peab tegema inimsuhteid ja tundemaailma ahendavaid kompromisse. Psüühilise häire puhul on tegemist arengu peatumise või koguni taandumisega varasemale tasemele.
ELUKAARE ETAPID:

SÜNNIEELNE PERIOOD

IMIKU E. TITEIGA

VARANE LAPSEIGA ( MAIMIK ) 1-3

EELKOOLIIGA 3-6

KESKMINE LAPSEIGA ( KAINIK (7-11) JA MÜRSIK(11-15)

TEISMEIGA ( murdeiga 13.15-17.18)

TÄISKASVANUIGA

20ndad (18-29. eluaastani noorusiga)
30ndad ( 29 kuni 44 aastani – küps iga)
40ndad e (kuni 59 a keskiga )
60 kuni 74 eluaastani eakas iga
75-89 vanuriiga (raukusiga)
üle 90 eluaasta - pikaealised

NB ! Õnnelik on see period , kus inimene oskab hästi kohaneda
SÜNNIEELNE PERIOOD
RISKIFAKTORID
1.Perekonna osas—madal sotsiaal-ökonoomiline status ja väga palju lapsi juba enne perekonnas olemas.
2. Geneetiline eelsoodumus teatud haigustele
3. Ema karakteristikud :

Vanus alla 18 a.
Vanus üle 40 a.
Ema toitumus ( alatoidetud ema, ehk ülekaalulised vastsündinud)
Ema tervis ( diabeet, neeruhaigused , südameveresoonkonnahaigused)
Ema emotsionaalne seisund

Äärmiselt emotsionaalne töö

Kestev väsimus

Viha

Mure
Need mõjutavad last sünnieelsel perioodil, ka esimestel kuudel.
Stress toob kaasa rahutu lapse, nutab rohkem, magab halvemini. See võib hakata mõjutada nende edaspidist sotsiaalset arengut.
Suhtlemisvõimalus lapsega sünnieelses perioodis .
Laps mäletab pärast sündi neid hääli, mida ta kuulis enne sündi ( ema südame löögid, ema ja isa häält).
Ka sünnijärgselt peab kohe suhtlema hakkama. Kui isa saab esimestel tundidel lapse sülle, on hiljem vähem kohmakamad.
Niipea, kui laps sünnib, tuleb panna pesemata veel ema kõhu peale ja laps hakkab roomama rinna poole.
4. Teratogeenide olemasolu ( kemikaalid , ravimid , droogid, olmemürgid, taimekaitsemürgid, suurtes toosides vitamiinid C, D, A, alkohol , nikotiin, narkootikumid , kiiritus, kosmeetika ).
5. Sünnieelse suhtumise probleem.
Teooriad:
Grof. S. teooriad : sünnitusprotsessi tagajärjed jätavad inimese psüühikas-se traumaatilised jäljed.
Raseda emotsioone on võimalik korrigeerida ja arendada. Seepärast peab prenataalsesse kasvatusse (sünnieelsesse kasvatusse) kaasama mitte ainult vanemaid, meedikuid, praktikuid-entusiaste, vaid ka pedagooge ja psühholooge. Grof. S. (2004).
F. Lеik’i hüpotees: iga trauma , mida ema on raseduse ajal läbi elanud, kandub naban ööri kaudu edasi lootele. Peale selle tehti kindlaks, et emaüsas asuv loode nagu imbub läbi traumaatilise situatsiooni negatiivse energiaga, juhul kui emal tuleb läbi elada mingi traumaatiline situatsioon. Seega tulid nad järeldusele, et loode tajub trauma mõju mitte ainult nabanööri kaudu, vaid ka ema aura kaudu kogu prenataalse arengu perioodil.
Selle töö tulemused näitavad, et esimese trisemestri jooksul saadud trauma on teatud tüüpi isiksuste kujunemise põ hjuseks ning ka täiskavanud inimese haiguste allikaks. On hästi teada, et vähirakud on madala amplituudiga aga suure paljunemiskiirusega embröonaalrakud. Kui esimese trisemestri (esimese kolme kuu) vanuse embrüoni puhul saab ema trauma, siis kasvavad embrüonaalrakud fikseeruvad sellises ümbruses. A.Hanter’i ja S.Uord’i hüpotees seisneb selles, et kui täiskasvanu elus tekib analoogne situatsioon, siis see võib trauma teadvuses taaskäivitada või restimuleerida ja, võib olla, põhjustada ka haiguse. (Hanter, A., Uord, S. (1998) “Perinatal therapy ” MITSTS: “San Rei”).
F. Lеik’i teooria: raku mälu või raku teadvuse olemasolu.
Soovimatutel lastel ilmnevad peale psühholoogiliste probleemide ka mitmesugused somaatilised (psühhosomaatilised) tervisehä ired . Nende hulgas on sünniaegne prenataalne düstroofia, sagedased respiratoorsed haigused, bronhiidid, pneumoonia, enurees , neurodermiit, maohaavad . (Verny, T.; Zakharov, A.; Share, I., 1996; Sonne, J., 1996; Brekham, G. 2002).
Lapse domineerivad emotsionaalsed seisundid võivad olla tingitud tema sünnieelsest kogemusest (või prenataalsest emotsionaalsest õppest). Sokolova, O. (2000).
(Ühe või teise emotsionaalse reaktsiooni tekke eelistuse määrab sünnieelne kogemus. See sünnieelne kogemus kujutab endast ema emotsionaalsete seisundite taasesitust lapse ajus. Siit tulenes oletus, et ema emotsionaalsed seisundid raseduse ajal kanduvad üle lapsele ja nad võivad muutuda lapse juures domineerivateks põrast tema sündi.)
Domineerivad emotsionaalsed seisundid, mis määravad subjekti tegevuse suunitluse, tema koostöö teistega, reageeringud takistustele jms. võivad olla tingitud lapse sünnieelsest kogemusest või, teiste sõnadega, prenataalsest emotsionaalsest õppest. (Emerson, W. 1996).
Traumaatiline sünnitus määrab paljuski iseloomu ja eluviisi. Teisiti öeldes, inimese sünni ajal kujunevad tunded, mis hiljem alateadvuse tasandil juhivad teda (Ray and Mandel ). Ilmnes, et paljudel inimestel distress ja sünnitrauma jäävad allasurutuks ega avaldu enne noorukiea lõppu, täiskasvanu ea algust või isegi täiskasvanu ea keskpaika. Nad võivad ilmneda haiguse, suure psühholoogilise surutise ajal või stressisituatsioonis. Avastus, et meie põhilised, esmased tervisehäired saavad alguse embrüonaalses staadiumis , tähendab: selleks, et inimene võiks täielikult avada oma potentsiaali ja olla maksimaalselt efektiivne, peab teraapia toimuma tagasiulatuvalt samale algtasandile (embrüonaaltasandile). (Hanter, A., Uord, S.).
Давид Чемберлен (teadvuse olemasolu lootel). Loode on mõistusega subjekt ja käitumine, mis algab emaüsas, kandub arvatavasti edasi ka järgnevasse ellu.
Inglise teoloog ja psühhiaater F. Lеik leidis 1995.a., et prenataalsed mälestused pärinevad (arenevad) viiruse rakkudest, et viirused on primitiivsed prenataalsed rakud , mis kujunevad trauma ajal ja kannavad endas selle mälestust. Ta rääkis pidevalt prenataalsest mälust rakumälu terminitega. Viimase viie aasta jooksul on tehtud arvukalt uuringuid rakubioloogia valdkonnas ja kõik nad on kinnitanud teooriat selle kohta, et mälu võib olla kodeeritud rakkudes. Siin on kohane mainida doktor B. Liptоn’i uuringut , mille aruanne esitati 1995.a. “APPAH’i” kongressil ja mis kinnitab Fаrrаnt’i ja Leik’i järeldusi.
Hüpoteesi ema emotsioonide mõju kohta lapsele on oma töödes käsitlenud ka A.Zahharova ja G.Filippova.
S. Freud omistas reas oma töödes üsasisesele perioodile ja sünnitusaegsetele läbielamistele suure tähtsuse hilisematel eluetappidel tekkivate hirmu ontogeneesi ja neurootiliste sümptomite tekkes.
S.Ferenci ja O. Rank andsid koos 1923.a. välja raamatu (“Psühhoanalüüsi täiendamise küsimused”), milles väitsid, et analüüsi juures tuleb rohkem tähelepanu pöörata mitte “vaimsetele rekonstruktsioonidele”, vaid “emotsionaalsele kogemusele”. Hiljem (1924) seletas S.Ferenci mitmeid täiskasvanud inimeste probleeme nende instinktiivse püüdega minna tagasi ema rüppe.
S.Freud heitis O.Rank’ile ette isa rolli ignoreerimist. Teades O.Rank’i äärmiselt vaenulikku suhtumist oma alkohoolikust isasse nägi S.Freud selles ignoreerimises sünnitraumatismi teooria autori enda probleemide peegeldust (1926).
“Loote programmeerimise” hüpotees eeldab, et mõningad ärritavad tegurid võivad mõningatel üsasisese arengu etappidel programmeerida sündimata lapse bioloogiliste süsteemide tööd. Hilisemas elus mõjutab see nende süsteemide võimet muutuda, tekitades adaptatsiooniraskusi ja luues lapsele eeldusi haigusteks ja tervisehäireteks ( Catholic University of Leuven).
VARANE LAPSEIGA
Varajane lapsepõlv kui isiksuse alus.
1. Lähtekoht nullpunkt
Mahleri teooria: Laps on sündides psüühiliselt eikeegi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud "teadmisi", aga tal pole sündides valmismina, seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ning kannab ta tegude ja otsuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist mina kujundavad tema ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted ning see kestab kolm kuni kuus esikmest eluaastat .
Vanusejärku sünnist kahekuuseks saamiseni nimetatakse lapse normaalse autismi ehk enesessesulgumuse järguks. Laps on siis hoidjaga suheldes ükskõikne ja endassetõmbunud. See ei tähenda, et laps elab omaenda suletud maailmas, vastupidi, ta jälgib enese ümbruses toimuvat algusest peale elavalt . Ta kuuleb , näeb ja tunneb ning on võimeline sooritama varem arvatust palju keerukamaid toiminguid, kuid ta ei saa aru, mida kuuldu või nähtu tähendab.
2. Üksiolemise ehk sümbiootiline järk
Lapse järgmist kasvujärku, mis kestab alates teisest kuni viienda elukuuni nimetatakse sümbiootiliseks järguks. Sel ajal ilmutab imik kiindumust hoidjasse, aga ühtlasi tundub talle, et on hoidjaga üks.
See üksiolemise tunne on lapse mina-tunde puudumise tagajärg. Sümbiootilises järgus kujuneb lapse esmane kiindumus teise inimesesse. Naeratusega näitab ta, et tunneb ära oma hoidja. See esimeme kiindumusside on lapse ühiskonnaliikmeks kasvamise ja hilisemate inimsuhete lähtekoht. Hoidjaga üksiolemisest jääb lapsele meelde peale tema enda ka hoidja ning kogu hooldus , mis temale on osaks saanud.
See, kuidas lapse eest hoolt kantakse, loob selles eas lapse psüühilise arengu aluse.
See, kuidas lapse vajadustesse suhtutakse, kuidas tema eest hoolt kantakse, mõjutab omakorda tema eneseväärikustunde kujunemist.
Kui lapse eest hoolitsetakse hästi, siis võib ta oma tekkivatesse vajadustesse suhtuda rahulikult ega satu niisugusesse olukorda, mille valitsemisega ta toime ei tule. Tähtis on hooldamist õigesti ajastada ja lapse eest hoolitseda siis, kui ta annab märku selle vajalikkusest.
Vajaduste rahuldamine ning õigeaegne hooldus äratavad lapses tunde, et ta on tähtis ja et maailma peale võib loota.
Selle põhjal hakkab lapsel esimese eluaasta jooksul kujunema põhiturvalisus, mis on hilisema psüühilise arengu jaoks väga tähtis. Laps on kindel, et tema eest kantakse hoolt. See tunne võimaldab tal algul hoidjasse kiinduda ning hiljem temast sõltumatuks muutuda.
Pettumused põhjustavad lapsel hiljem psüühilisi hälbeid. Vajaduste rahuldamise liiga pikk ooteaeg on tähelepanekute kohaselt põhjustanud juba pooleaastaselgi lapsel agressiivset käitumist. Samal põhjusel ei teki lapsel ka põhiturvalisust ega usku hoidjasse ning see omakorda raskendab hiljem iseseisvumist.
Teisest küljest põhjustab lapse liiga sage hooldamine, tema ülehooldamine ja võimalike vajaduse rahuldamine siis, kui ta pole neist veel märku andnud, passiivse, pikaajalise sõltumise hoidjast.
Laps ei nuta oma rõõmuks, tal on alati mingi põhjus. Üksindus ja igatsus teise inimese järele võivad olla väga tugevad tundmused. Nutt , millele hoidja ei reageeri, süvendab imiku ebakindlust, vähendab põhiturvalisuse ja eneseväärikuse arengu võimalusi. See põhjustab ka agressiivset käitumist, millel on kalduvus tugevneda, kui laps peab hooldamist järjest sagedamini ootama.
Ajapikku tekib lapsel oma kehast, selle piiridest ja oma välimusest kujutlus . Kujutlus oma kehast paneb lapse minale elamusliku aluse. Sümbiootilise järgu pettumused võivad häirida oma kehast kujutluse tekkimist.
Täiesti väär kujutlus oma kehast võib nartsissistliku iseloomuhälbega inimesel tekitada soovi endale viga ja valu teha, ennast haavata . Mõnikord on niisugust enese vigastamist ekslikult peetud enesetapukatseks, tegelikult oli põhieesmärgiks soov veenduda enese olemasolus.
Mingisugune sümbioos jätkub veel teise eluaasta lõpuni mõtlemis- ja tunnetustasandi kokkukuuluvuse kogemisena. Laps kujutleb, et kuivõrd tema ja hoidja on üks, siis saab ta hoidjat mõjutada ja teda juhtida. Sellise kujutluse tekkimisele aitab kaasa seegi, et vanemad üksnes ei hoolitse lapse eest, vaid ka tegutsevad tema eest ning täidavad ta soove. Vanemate tähelepanelikkus ning lapse võimetus mõista põhjuse-tagajärje seoseid tekitab lapsel väärkujutluse, et tema soovi tegid teoks tema enda mõtted. Kui ema lapse hüüde peale kohale ruttab, siis tekib lapsel kujutlus, et tema oma hüüdmisega valitseb maailma.
Lapse eneseväärikustunde arenguks on varajast kõikvõimsuse tunnet vaja. See pakub kaitset keeruka välismaailma eest, mida laps pole veel võimeline analüüsima ning mille seadustest ta aru ei saa. Kui laps seda täiesti normaalset arengujärku edukalt läbi ei tee, siis säilib inimesel täiskasvanunagi väärkujutlus, et ta on kõikvõimas ning tal on õigus teha mida tahes.
Sümbioosi püsimine hälbena
Ema on lapsele üks osa tema minast seni, kuni ta last hooldab. Alles hiljem muutub ema omaette armastusobjektiks. See mina ulatumine endast väljapoole on põhjus, miks täiskasvanu talitab (sümbiootilise arengujärgu hälbe tagajärjel) teiste inimeste tahte kohaselt. Teised inimesed on niisuguse hälbe all kannatajaile osa temast endast. Ta on nendest täiel määral sõltuv, nood otsustavad tema eest asju, mida ta ise peaks otsustama. See seletab, miks mõni inimene pimesi sõna kuulab ja ülemust järgib.
Sümbioosist vabanemine
Lapse kõikvõimsustunne hakkab ühelt poolt vähehaaval kaduma sedamööda, kuidas ta tähele paneb, et ta pole emaga üks ning et ta ei saa oma mõtetega tema üle valitseda . Teiselt poolt hakkavad seda kõrvale tõrjuma piirangud, mida vanemad lapsele seavad. Vanemad hakkavad lapse toiminguid kontrollima ja juhtima ning too kogeb, et kõike ei olegi enam võimalik teha.
Kui piirangute seadmises pole järjekindlust ja laps saab jonniga alati oma tahtmise, siis säilib ta väärkujutlus oma kõikvõimsusest ja oskusest maailma valitseda. Liiga kaua püsiv ekslik kõikvõimsustunne takistab realistliku ja terve eneseväärikustunde kujunemist.
Sümbiootiline järk ja nartsissistlik hälve
Mida raskemakujulise psüühilise hälbega on tegemist, seda varasemasse arengujärku ulatuvad selle juured.
Laps, kelle suhted emaga katkestati liiga vara, reageeris algul ägedalt, protestis ja tahtis ema tagasi saada. Seejärel valdas teda lootusetus , mis vähehaaval muutus emast sõltumatuseks. Laps vabastas end temast ja kõigist temaga seotud tundesidemetest täielikult. Pärast seda hakkas lapse meeleolu olenema tema enda kehalistest aistingutest ega olnud enam sõltuvuses muudest inimestest. Seevastu olid lapse enesekesksele rahuldamisele suunduvad toimingud endiselt seotud muude inimestega.
Kui esimesed inimsuhted on valmistanud lapsele pettumuse, siis valab ta selle välja kõikides oma hilisemates inimsuhetes.
3. Separatsioon ehk eraldumine ja individualiseerumise ehk isikupärastumise algus
Sümbiootiline järk lõpeb siis, kui laps hakkab aru saama, et ta pole emaga üks, kui ta tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Füüsilise eraldioleku kogemine on psüühilise eraldioleku kujunemise eeldus.
Psüühilise arengu hetke, millal laps tajub enda eraldiolekut, nimetatakse separatsiooniks, ja järku, millal kujuneb tema arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks.
Eraldumis- ja individualiseerumisjärk kestab viiendast elukuust kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena kujuneb lapse identiteedi alus.
Esimene eraldumise aste ilmneb 8.-9. elukuul võõristamisena. Võõristamist on tõlgendatud lapse eelaimusena, et tema kindel suhe emaga ei kesta igavesti .
15 kuu kuni kahe aasta vanune laps taipab lõplikult, et ta on omaette olevus , ning see teadmine tekitab temas ahistuse ning tihtipeale ka tugeva mahajäetusetunde.
Laps kiindub taas emasse; need, kes jõudsid juba lasteaiaga harjuda, hakkavad ühtäkki ema taga nutma ega taha teda oma vaateväljast ära lasta.
Esimese eluaasta lõpul ja teise algul on lapse arengus hoogne toimingute harjutamise aeg. Laps õpib kõndima ning oma motoorikat valitsema . Selles eas vajab ta lakkamatult imetlemist, ta peab saama tunda, et ta on maailma kõige osavam, armsam ja parem laps. Ta peab saama võimalikult palju kordaminekuelamusi ja võimalikult vähe arvustust. Selle alusel kujuneb tema eneseväärikus ja võime endast lugu pidada, hoolimata oma vigadest.
Eraldumisjärgus on laps võimeline lühikest aega oma ema ette kujutama ja aru saama, et kuigi ema ei ole näha, pole ta kusagile kadunud. See annab lapsele turvatunde. Siiski peab ta aeg-ajalt saama ema olemasoleku kohta kinnitust, ta peab ema nägema, olema veidi aega ta lähedal, ning on siis taas valmis minema oma uurimisretkele.
Laps jõuab omaette oleku tunnetamiseni samm- sammult .
Lapse esimeste eluaastate tähtsuse rõhutamine ei tähenda seda, et isiksus on seejärel kujunenud. Need annavad vaid lähtekoha, kujundavad isiksuse tuuma, kuid esimese kuue eluaasta arenguhälvetes peituvad paljude psüühiliste hälvete juured. Isiksuse kujunemine kestab varajase täiskasvanueani, mingil määral kogu elu. Inimene ja keskkond mõjutavad teineteist kogu aeg.
Kodu osatähtsus väike lapse elus. Kodu, perekond või selle puudumine – on väga pikaajalise mõjuga, või tugeva mõjuga.
Uuringud on näidanud ,et kodus on deprivatsioon väiksem, kui lasteasutustes.
M. Pines uuris USA-s ,kuidas ema ja laps käituvad kodudes; tulemused:

Täiuslik ema – ta naudib oma last. Julgustab, suunab, jättes parasjägu lapsele isetegevust, jälgib, arutab lapsega tema tegevusest

Ema- hooldaja - Hea ema, kuid ei naudi last, pidevalt õpetab, kritiseerib. Omane kõrgharidesega emadele.

Tulemus: algul intel.areng kiire. Jääb puudu emotsionaalsest arengust, hiljem ka intel. arengust. Need lapsed hiljem ei pinguta. Kui olukord on pingeline ei tule toime.

Peaaegu hea ema- naudib last, kuid ei tea midagi lapse arengust. Ei oska tegelda lapsega. Kuni 1,5 aastani piisab ema soojusest, kuid sealt alatest vajavad lapsed juhtimist, seega hakkasid maha jääma.

Koormatud ema- ema käib tool , aga laps on kodune, näiteks vanaema hole all. Kodus valitseb korralagedus, laps jääb arengust maha.

Ema kuraator - kodu on majanduslikult kindlusatud ,kuid emal pole aega lapsega tegeleda.

1,5 a. laps on võimeline

Käib ise , vahel kukub

Laob asjad kasti

Viskab palli

Istub ise väikesele toolile

Korgib pudelit

Paneb käsu peale palli toolile

Keerab raamatu lehti (2-3 lk. korraga)

Imiteerib kirjutamist

Veeretab palli

Laob torni

Tunneb pildil inimesi

Sõidutab vankrit, autot ….

Lapse sõnavara areng

Aktiivne sõnavara Lause pikkus
1a. 10 sõna 1 sõna
2a. 272 2-3 s.
3a. 869 4-3
4a. 1540
5a. 2072
6a. 2652 5sõna
Passiivne sõnavara Ajataju
I kl. 3000-48000 sõna täna- 2a.-ne
Kesk. Ca 80000 homme 2,5-3 a.
Üliõp. 200000 eile 3 a.
Näd. Päevad 4-5 a.
Kellaaeg 6-7 a.
EELKOOLIIGA 3-6
Koolieeliku iga on :
-mängu ja fantaasia ;
-konkreetsuse ja olevikkuse;
-on endale avastanud tegelikkuse
põhilised eluseadused;
-kasv 5-7cm. aastas;
-kaal ca –(+) 2kg aastas;
Seoses kasvuga tugevneb motoorika , liikuvus-liikumistarve.Võib tekkida sihitu rabelemine.
Elamislõbu, nautimine.
Kustumatu uudishimu.
Maiustuste armastus.
Tegevusraadius laieneb.
Muutused toimuvad järkjärguliselt
Laps peab kätte saama maailma tundmise, elu on hea.
Kujuneb välja elu hoiak. Tuleb ära kasutada isetegemise tahe , et laps saaks positiivse elutunnetuse.
Lapse mäng peab jääma selle kohani , kus jäi pooleli ( näiteks kutsume sööma , siis mitte asju koristada ).
Labiilsus. On tõusnud afektiivsus (hirmu periood, näeb unes koletisi).
Selles eas on kalduvus naljategemisele (huumor võib täiskasvanule isegi arusaamatu olla).
Väga tähtis täiskasvanu roll.
Südametunnistusele pannakse alus 4-5 aastaselt , hiljem ei saa.
Laps identifitseerib end vanemate inimestega
Põhilistele kõlbluse kategooriatele tuleb alus alla panna.
Psühhosomaatilised häired (nina urgitsemine, kehaosade tõmblemine j.t.)
Sellised lapsed vajavad rahulikku ja heatahtlikku kodu.
Unehäired, halvad unenäod- kui perekonnas on pinged .
LAPSE KURITARVITAMINE –sundmõtted, mida lapsele varakult sisendakse ja mis hiljem rikuvad inimese elu
12 sisendust, sundmõttet Alleni järgi

Ära ole. Sind ei ole vaja (emal, isal, vanaemal jne isegi kui ühel vanematest )
Ära ole sina. Ma ei taha, et sa oled selline(see võib soovimatu soost, vihatakse mingeid tuntumaid iseloomujooni eriit lahutuste korral. Võib välja kujuneda hävitamise tahe)
Ära kasva suureks. (kõige enam noorema lapse puhul)
Ära ole laps(vanema lapse puhul).
Ära tule toime(kasvatajal on hoiak, et laps niikuini ei tule toime, antakse ülesanded,mida ta antud vanuses ei oska lahendada)
Ära ole terve( see tuleneb sellest, kui laps on haige, siis tegeleme temaga, laps kogeb siin, et ainult hea on , kui ta on haige. Tagajärg on edasises elus haigusesse põgenemine, haiguse ootus, otsimine, põgenemine)
Ära. Lapsele süstitakse koguaeg , et elu on täis hädaohtusid ja hirmusid (näiteks, haiguse puhul kauaks mind enam)
Ära mõtle

ära mõtle üldse

ära mõtle nii nägu sina, vaid nii nagu ma seda õigeks pean

ära mõtle liiga palju

ära mõtle teatud asjadest
tagajärg on mõttelaiskus , eiratakse probleeme, nende tähtsust

Ära tunne
Ära tule lähedale
Ära kuulu(pole täisväärtuslik perekonna liige)
Ära ole tähtis(tõrjutakse arutlusest kõrvale)

Üle 90% juhtudest koheldakse halvasti lapsi alla 2-3 aasta vanuses
Mõju avaldavad kriisi perioodid( puberteedi iga)
Kasvatust antakse edasi põlvest-põlve –korduvad vead.
KESKMINE LAPSEIGA ( KAINIK (7-11) JA MÜRSIK(11-15)
Vaimne areng:

naiivne realism

tunnetab reaalset maailma-kuid samas liiga usaldab ennast

tõuseb värvi ja ruumi taju

mälu on muutunud paremaks

aja taju muutub reaalsemaks

toimubüleminek mehhaniliselt mälult mõtlevale mälule

emotsioonid. Mäletab seda, mis on emotsionaalselt mõjutatud

areneb hulga ja arvu taju
mõistetest:
Harva kasutatakse üldmõistet. Sageli ebaselged ja labiilsed
Muutus tuleb mõistete osas puberteedi eas
On miks küsimuste aeg .´Laps leiutab oma küsimustele ise vastused
Kainiku suhted kaasinimestega:

täiskavanule hakkab eelistama oma eakaaslasi
kambaea algus on 8-9 a.-st, moodustamine kindla valikuga, kambad on mängulised, salapärased, kambaiga on kuni 16-ne aastani, reeglina ei ole kambad suured, poiste omad on tüdrukutele suletud

kõrgelt hinnatud – AUSTUS
KÕIGE SUUREM PATT ON KAMBAS-- R EETMINE
TEISMEIGA
Teismeea varajane etapp ehk inimsuhete kriis (13-16)
tegelik murdeiga
protest vanemate ja teiste autoriteetide vastu
uued sõprussuhted eakaaslastega
Teismeea keskmine järk ehk identsuskriis (16-19)
samastumine ja vaimustumine
mina- tunnetuse selgeks tegemine
oma piiride katsetamine
sügavad sõprussuhted
Noorusea lõppjärk ehk ideoloogiline kriis (19-20/25)
kirgastumisjärk
mõttes oma koha otsimine maailmas
iseseisva elu alustamine
Iseloomulikud nähud puberteedieas:

kiired bioloogilised muutused
sooliste erinevuste muutuste varieeruvus
sooidentiteedi määratlus, sugulise küpsemise arengu algus
kultuurikonteksti erinevus teismeea määratluses
sotsiaalsete muutuste areng

Selles eas lapsed väsivad füüsiliselt ja vaimselt kiiremini , kui eelneval perioodil.
Väsimusest tekkib ärrituvuse suurenemine.
Murdeea põhijooned:

Labiliseerimine- liimist lahti minek, plahvatusohtlikud
Tung iseseisvusele
Sisemised ja välised konfliktid ning vastuolud
Kõrgendatud motivatsioon- (sügavad pettumused)

5. Eneseteadvuse teke, oma identiteet , mina-pildi ja eneseaustuse väljendunud otsing e kes ma olen?
Mina-pilt on arusaam oma isiksuse joontest ja võimetest.
Kujunemist mõjutavad:

isiklikud kogemused
teistelt saadud hinnang
isiklikud õnnestumised ja ebaõnnestumised

- suured mõjutajad on meedia, TV, muusika , sõbrad
Eneseaustus on mina-pildist lähtuv enesehinnang . On teismelise jaoks väga oluline.
See on vastuse otsimine küsimustele, kas ma olen tark? Pop? Ilus? Hinnatud?
Igal minal on 2 aspekti:
reaalmina – see, kes ma tegelikult olen

ideaalmina – see, kes ma tahaksin olla
„Minad” võivad noorukil sattuda suurde vastuollu. Seega on murdeiga vastuolude kujunemise aeg.
Ideaalmina
Inimese mina-mõistesse kuulub peale selle minakuvandi, mida ta tõeliseks peab, ka ideaalmina. See hõlmab eeskätt sümbiootilise järgu kõikvõimsusekujutlusi, millest inimene üht-teist talletanud. Hiljem pole ta enam võimeline neid katkeid teadvustama, kuid need tulevad esile unistustes ja unelmates. Peale selle sisaldab ideaalmina nende inimeste omadusi, keda laps imetleb. Ajapikku hakkab laps tõelist minakuvandit ja ideaalmina teineteisest lahus hoidma. Tõeline mina on see, kelleks inimene ennast peab, ideaalmina on see, missugune ta tahaks olla.
Täiskasvanud inimese ideaalmina muutub ülimina osaks. See sisaldab temale omaseid eetilisi ja esteetilisi isiksuseideaale. Mina ja ideaalmina vahel on alati erinevus. Kui erinevus on liiga suur, siis öeldakse, et ideaalmina on liiga range. Kui inimene ei tunneta iialgi kordaminekut ja piitsutab end ülekohtuselt, siis on tegemist neurootilise hälbega. See tekib näiteks sel juhul, kui vanemad seavad lapsele kogu aeg liiga kõrgeid eesmärke, arvustavad teda ning iga kordaminekuga seotud elamuse puhul annavad talle mõista, et ta oleks olnud võimeline ka enamaks.
Kui aga pinge hoopis puudub ning ideaalmina ja tõeline minakuvand langevad ühte, siis on tegemist nartsissistliku iseloomuhälbega. Inimene kujutleb, et tal on kõik need omadused, mida ta ihaldab.
Haiglane eneseimetleja pole võimeline oma süüd tunnetama . Süütunnetuse võime on sedavõrd keskne tundemärk, et eristada lapsi, kes ehmuvad mõtlematust agressiivsusest ja tunnevad hirmu oma teo tagajärgede pärast, nendest tõelise iseloomuhälbega lastest, kes igasugusesse vestluskatsesse suhtuvad rahuliku ükskõiksusega ja kellega õpetaja ei leia vähimatki kontakti. Süütunde puudumine vihjab, et hälve on suur.
TÄISKASVANUIGA
20. – 29 ELUAASTAD
“saavad täiskasvanuks”
Füüsilineareng:

füüsilise tervise tipp
jõud ja refleksid suurim
haigustesse suremise oht on üsna väike
reprodutsiivsed võimed kõrgemal tasemel

Muutused, mis algavad 25 –aastaselt , on rohkem kvantitatiivset kui kvalitatiivset laadi. Keha hakkab toimima veidi vähem efektiivselt ja muutub vastuvõtlikumaks haigustele.
Üldiselt siiski on halb tervis erandiks , enamus inimesi jääb märkimisväärselt terveks.
Sotsiaalne areng:
-umbes 20-selt , toimub oma perekonnast lahkumine ja täiskasnu maailma astumine (Nn iseseisvasse ellu mineku aeg).
-- individuaalsed eluplaanid – ”unelmad”, on nägimus mida elult oodatakse .
Sel ajal tehakse karjäärivalikuid ja arvatavasti heidetakse kõrvale, kuni lõpuks jõutatakse püsivate otsusteni. Seega:
-kujutlused ja ideaalid põrkuvad kokku tegelikkusega
-sisemiste kahtluste ja otsingute aeg
-õpingute ja enese koha leidmise aeg
25. eluaasta paiku algab nn rahunemise aeg, TK ea õpingute I faasi lõpu algus, karjääriotsingute süvenemine.
30. kuni 40-44 ELUAASTAD
Küps iga
Periood, mis on tugevasti seotud enesemääratlemisega.
TUNDEELUS JA INIMSUHETES võib ilmneda ärritust, tagasilöögid tekitavad masendust.
SOTSIAALNE POSITSIOON on arengule suureks toeks . Õpingud on jäänud selja taha, käiakse tööl ja pajud hakkavad perekonda looma või on juba loonud. Sotsiaalse positsiooni puudumine võib tekitada eraldumine või paigalseisu tunde.
FÜÜSILISES ARENGUS esimesed muutused ( esimesed kortsud, juuste hõrenemine, esimesed terviseprobleemid ).
ENESETEADVUSE ARENG kulgeb kolmes suunas:

nõrgeneb e juurtetus
tugevneb
jäigastub (egoism)

35. eluaastat nim sageli elu keskpunktiks. Siia kuulub nn „jalgade mahasaamine”, inimene on juba midagi olulist saavutanud.
Selles vanuses hinnatakse sageli ümber seniseid väärtusi, mis on seotud oma jõu ja võimete tunnetamisega. Meestel võib see n olla võim, raha, seksuaalsuhted .
PARTNERLUSE piirid on muutunud: abielu, vabaabielu, suhete kolm- või nelinurgad , pereväärtuste erinev mõistmine.
ROLLID on sageli konfliktis- meestele on oluline eduelamus, abikaasa või isa roll ei ole esmatähtis. Naistel võivad põrkuda kokku ema- ja nn karjäärinaise roll.
Rahunemisperioodi hilistel 30-tel , kui inimesed on konkreetsetes rollides sisse seadnud ning alustavad arenemist ja töötamist oma isikliku tulevikunägemuse suunas.
40.-59 ELUAASTAD
Keskmine täiskasvunu iga
Füüsiline areng:

bioloogiline muutus toimub reproduktiivsete võimete osas
keskmiselt 40- date lõpus ja 50 –date algul naiste menopaus(peatuvad menstruatsioonid ja kaotavad viljakuse, sellega kaasneb naissuguharmooni östrogeeni produksiooni langus, sümptomiks on kuumad hood)
menopausi süüdistati varem hulga psühholoogiliste sümptomite, kaasa arvatud depressiooni põhjustamises. Nüüd – sellised probleemid tekkivad on põhjustatud rohkem naiste reaktsioonist ”vanasse” jõudmisel noorust väga kõrgelt väärtustavas ühiskonnas kui menopausist enesest.
ühiskonna hoiakud võivad põhjustada psühholoogilisi raskusi rohkem kui füsioloogilised muutused
meeste jaoks vananemise protsessid on kergemad , kuna naistele omased füsioloogilised ilmingud puuduvad
meestel siiski ilmnevad mõned aeglased füüsilised taandarengud. Sperma produktsioon väheneb ja orgasmide sagedus kipub alanema .
meestel samuti psühhologilised raskused tingitud mitte niivõrd füüsilisest tandarengust kui eakama indiviidi võimetusest olla vastav ühiskonna poolt kõrgelt väärtustatud nooruslikkuse liialdatud standartile.

Sotsiaalne areng:
Murdehetk füüsilises ja sotsiaalses mõttes, selle ea raskusi põhjustab inimhinges toimuv muutus.
40-45 aasta ringis hakkavad inimesed üldiselt oma elule tagasi vaatama. Nende mõtlemises muutub oluliseks teadmine, et elu on lõplik.
Ning nad mõistavad , et mitte kõik seda, mida nad on tahtnud saavutada, pole võimalik teha.
KESKEA KRIIS. Kogetakse/ märgatakse:

füüsilise vananemise märke
kooselude purunemist
üksikvanema probleeme
muutusi sotsiaalses elus ( n töö kaotus vs tippspetsialist)

Inimesed ei vanane ühtemoodi. Välise vananemise taustal saavutatakse sisemine küpsus, oskus hinnata tarkust, seesmist tugevust ja/või ilu.
Minevikku vaadates püüavad nad aru saada, mida nad on valesti teinud ja kuidas saaks asja parandada.
Toimetulekustrateegiaks on positiivne ellusuhtumine ja elukestev õppimine.
VANADUSIGA
Vananemine on elu igavese ringkäigu, vältimatu etapp.
Vananemine on indiviidi elu pidev protsess, mis algab organismi tekkest ja kestab tema elu hääbumiseni.
Inimese vanenemine hõlmab kõiki rakke ja elundeid. Erinevates kudedes kulgeb vananemine märgatavate erinevustega
N.-ks :inimese vere valgelibled vananevad ülikiiresti, nad surevad (hävinevad kahe-kolme päevaga) , vere punaliblede keskmine eluiga on neli kuud.
Närvirakkud peale indiviidi sündi enam ei paljune, elu jooksul paljud hukkuvad, kuid valdav enamus närvirakke elab ja funksioneerib kuni inimese surmani.
Vananemine on tegelik kahe vastandiku bioloogilise protsessi dialektiline ühtsus, nende integreeritud kogutulemus:

ühelt poolt on vananemine organismi küpsemine, arenemine, inimese kehaliste ja psüühiliste võimete pidev täienemine.
teiselt poolt on vananemine aga ühtaegu ka elundite ning kudede ja psüühika taandarendamine, tema –ja tegevusvõime järkjärguline alanemine.

Indiviidi isikupärane tegelik vanadus sõltub sellest, milline on tema organismi evolutsiooni ( täienemine) ja involutsiooni (tandarendamine).
Kulgemise ja iseärasuste alusel eristakse:

normaalset e. füsioloogilist
haiguslikku e. Pataloogilist vananemist.

Inimese bioloogiline vananemine :
Rakkude vananemine.

Naha vananemine.

Vereringesüsteemi vananemine.

Hingamiselundite vananemine.

Seedeelundite vananemine.

Liikumiselundite vananemine.

Sisesekretsiooni vananemine
Psüühiline vananemine:

Meeleelundite vananemine ( kuulmine , nägemine).

Kesknärvisüsteemi vananemine: närviprotsesside liikuvus väheneb, reaktsiooni kirus langeb, väsimus.

Psüühiliste protsesside nõrgenemine: mälu, mõtlemise aeglustumine, kõne takerdumine jne.

Iseloomujoonte teravdumine: inertsus vs suhtlemisvajadus, iseloomujooni raske maskeerida ( pahurus, pretensioonikus, leebus, härdameelsus).
Antiik- Rooma filossof Cicero märkis vanaduse kohta : “….on ju olemas ka tusaseid,rahutuid, kergesti vihastuvaid, pahuraid rauku, ja kui soovite , isegi ahneid. Kuid siin ei ole süüdi miite vanadus vaid iseloom.
Pika ja sisuka vanaduse toimetulekustrateegia on:

Harmooniline kodu ja perekonna elu ( annab turvalisuse tunde)
Vananemise rolli tunnustamine ja sellega seotud piirangute määratlemine.
Meelepärane töötegevus
Tervislik toitumine
Kehaline puhtus ja hügieen ( nakkuse vältimine ja hea enesetunde loomine)
Reguläärne puhkus ja uni
Suguelul on on oluline osa organismi elutegevuses ning tema toonuse ja töövõime määramisel
mõttekas sotsiaalne roll
optimistlik eluhoiak ja jaatav minapilt
tervisesse investeerimine so aktiivne ja liikuv eluviis
rõõm olme pisiasjadest(meeleolu annab elulu värvi; suhtlemine loodusega- elurõõmu läte)
sotsiaanne aktiivsus ja suhtlemine :austuse säilitamine iseenda ja teiste vastu
intellektuaalsuse hoidmine

Vanad ja noored:
Vastastikune mõistmine ja tolerantsus, üksteise toetamine ja täiendamine tagavad rõõmsa ja rahuldust pakkuva elu nii noortele kui vanadele.

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 9 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-10-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

9 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Me S Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

docx

Agressiivne laps

Agressiivne laps raamatu kokkuvõte Autor: Liisa Keltikangas-Järvinen Lende Saluvee EKL1-kõ Soome teadlane Liisa Keltikangas-Järvinen käsitleb oma raamatus lapse sotsiaalset arengut ja seda takistavaid mõjureid, millest tähtsaim on agressiivsus. Autor juhib tähelepanu sellele, et agressiivsus ei ole sünnipärane nähtus. Agressiivsus on eesmärgi saavutamise vahend neil inimestel, kes on kaotanud lootuse muul viisil eesmärgile jõuda. Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest. Raamatu autori soov on pakkuda kasvatajale nii psühholoogiaalaseid teadmisi lapse sotsiaalse arengu ja selle suunamise kohta kui ka tuge argiste kasvatusprobleemide lahendami

Lapse areng

docx

Arengupsühholoogia loengukonspekt

J. M. Baldwin- 1861-1934- Piaget mõjutaJa. PeetaKse üheks olulisemaks kaasaegse arengupsühholoogia alusepanijaks. Oli ka I teadusliku psühholoogiaajakirja rajaja. 1903-1908- Andis välja oma kolmeköitelise sarja ,,Geneetiline loogika". See käsitleb lapse mõtlemise arengut. Nende raamatutega pani ta aluse lapse teadmiste progressiivse arengu teooriale. Ta arvas et areng toimub läbi järjestikuse üksteisest eristuvate staadiumite. Alates kaasasündinud motoorsetest refleksidest ning liikudes edasi keele ja loogilise mõtlemise omamiseni. Ta oletas et liikumine läbi erinevate arengustaadiumite sõltub stimuleerivast keskkonnast saadavast tagasisidest. Ta rõhutab, et lapse areng on võrdselt tingitud sotsiaalsetest kogemustest ja bioloogilisest kasvamisest. Pärit on ka arengu mehhanismid. Assimilatsioon- sarnastumine. Siin räägitakse keskkonna mõjust organismile. Akommodatsioon- kohastumine. Räägime paindlikust muutumisest. Arnold Gesell 1880-1961- Stanley Hall'i õpilane

Arengupsühholoogia

doc

Varane lapseiga

TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledz Sotsiaaltöö korralduse osakond Kadri Sirk AÜSR1 VARANE LAPSEIGA Referaat Juhendaja: dotsent Tiiu Kamdron Pärnu 2013 SISUKORD Sissejuhatus.......................................................................................................................3 1. lapse areng.....................................................................................................................4 1.1. Lapsepõlv................................................................................................................4 1.2. Füüsiline ja motoorne areng...................................................................................5 1.3. Kognitiivne areng...................................................................................................6 1.4. Psühhosotsiaalne areng.................................................................................

Pedagoogika

524

doc

Arengupsühholoogia

Kuressaare Ametikool Koostanud Sirje Pree 2000/2007 ‗ 2 Sisukord ‗............................................................................................................2 SISUKORD.............................................................................................3 SISSEJUHATUS......................................................................................6 Arengupsühholoogia mõiste......................................................................................8 ARENGU MÕJURID EHK ARENGUFAKTORID.......................................13 ERINEVAD TEOORIAD INIMESE ARENGUST........................................18 Psühhoanalüütikud...................................................................................................21 Erikson....................................................................................................................

Arengupsühholoogia

docx

Laps ja sotsiaalsus

TALLINNA ÜLIKOOL Psühholoogia Instituut Teili Toms LAPS JA SOTSIAALSUS Referaat Tallinn 2012 SISSEJUHATUS Sageli tehakse eristus individuaalse ja sotsiaalse arengu vahel, kuid see võib olla eksitav. Pigem võiks eelistada lähenemist, mis käsitleb individuaalset ja sotsiaalset vastastikku sõltuvate valdkondadena. See, mida laps teab endast, on sageli ühiskonnast mõjutatud, ja see, mida laps teab ühiskonnast, on vähemalt osaliselt sageli lapsest endast mõjutatud. Individuaalsete ja sotsiaalsete arenguaspektide vastastikune sõltuvus ilmneb, moraali arengul, seotuse teoorias, sooidentiteedil ja vanemaks olemisel. Sotsiaalse arengu puhul huvitutakse lapse integreerimisest sotsiaalsesse maailma ning püütakse seletada, kuidas omandab laps perekonnas ja laiemalt võttes ühiskonnas kehtivad väärtused. Seetõttu tuleb käesolevas referaadis juttu sellest, mis erinevus on sotsiaalsuse ja sotsiaa

Psühholoogia

doc

Arengupsühholoogia eksami konspekt

Arengupsühholoogia kordamisteemad 1. Arengupsühholoogia põhimõisted Areng – igasugused muutused käitumises jm suhetes ning protsessides. Füüsiline ja motoorne areng – kasvamine ja motoorsed oskused nt kirjaoskus Kognitiivne e tunnetuslik areng – taju, mälu, tunnetus ja kõne areng Sotsiaalne areng – emotsioonid ja suhtlemine Kõlbeline areng – väärtused, hoiakud, õige vale suhtumimne Vaimne areng – teadmised, oskused Kasvamine – pikkuse, kaalu jm füüsiliste tunnuste suurenemine Küpsemine – muutus, mis toimub geneetilise plaani järgi, sõltub vähe keskkonnast, sootunnuste avaldumine murdeeas Õppimine – keskkonna poolt tingitud muutus, inimene omandab kogemuse või treenib, selle tagajärjel toimus muutus mis võib olla nii positiivne kui ka negatiivne Sensitiivne periood – periood, kus mingi võime areneb eriti kiiresti nt kõne kiire areng Kriitiline periood – teatud keskkonnafaktoril on teatud võimele mõju ainult kindlal perioodil, nt kõne om

Sotsiaaltöö

docx

Arengupsühholoogia

ARENGUPSÜHHOLOOGIA G. STANLEY HALL (1846-1924) arengupsühholoogia rajaja USAs. käsitleb vanusega seotud erinevusi käitumises, tunnetusprotsessides ja inimsuhetes Läbiv küsimus: Pärilikkuse ja kultuuri roll arengus - Kultuure, kus rohkem tähelepanu füüsilisele arengule kui mänguasjadega mängimisele; Mänguasjade arv, raamatute arv Perioodid: imikuiga: sünnieelne periood, vastsündinu, imik, väikelaps (0-2. eluaasta) - varane lapseiga ehk eelkooliiga (2.-7. eluaasta) keskmine lapseiga ehk kooliiga (7.-12. eluaasta) murdeiga (12.-19. eluaasta) varane täisiga (20.-30.ndad eluaastad) keskmine täisiga (40.- 50.ndad eluaastad) hiline täisiga (pärast 60. eluaastat) vanuriiga (70+) VASTSÜNDINU - Ajaline 37.-42. rasedusnädalal Enneaegne vastsündinu: enne 37. nädalat (sünnikaal vähema

Psühholoogia

docx

Inimese areng

SISUKORD Sissejuhatus.......................................................................................................................2 1. inimese areng.................................................................................................................3 2. elukaare etapid...............................................................................................................4 2.1. Looteiga ja sünd......................................................................................................4 2.2. Imikuiga..................................................................................................................4 2.3. Maimikuiga.............................................................................................................5 2.4. Koolieelikuiga.........................................................................................................5 2.5. Kainikuiga ehk noorem kooliga.......................................

Inimeseõpetus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk