Varane lapseiga (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö korralduse osakond
Kadri Sirk
AÜSR1
VARANE LAPSEIGA
Referaat
Juhendaja: dotsent Tiiu Kamdron
Pärnu 2013
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. lapse areng 4
1.1. Lapsepõlv 4
1.2. Füüsiline ja motoorne areng 5
1.3. Kognitiivne areng 6
1.4. Psühhosotsiaalne areng 6
1.5. Emotsionaalne areng 8
2. mäng 9
2.1. Mängu tähtsus 9
2.2. Mäng ja lapse areng 10
Kokkuvõte 12

Sissejuhatus

Referaadi teemaks on „Varane lapseiga“. Referaadi eesmärk on tutvuda varases lapseeas toimuvate arengutega. Varane lapseiga kulgeb läbi arenguperioodide. Õppimine algab sündides. Märkimisväärsed võimed, keerukad emotsioonid ja hädavajalikud sotsiaalsed oskused kujunevad esimeste eluaastate jooksul. Kõrge kvaliteediga õpikeskkond on väikelastele absoluutselt hädavajalik. Stimuleerivad ja rikkalikud keskkonnad julgustavad väikelast ümbritsevat maailma põhjalikult tundma õppima ning sõna otseses mõttes loovad beebi ajus ühendusi. Selline seotus ümbritseva maailmaga aitab kaasa tema tulevasele kasvamisele ja õppimisele.
Uurimisülesanded:

• selgitada välja, kuidas varane lapseiga kulgeb;
  
• analüüsida lapse mängu tähtsust;
  
• kirjeldada lapsepõlve;
  
• anda ülevaade lapse erinevatest arengutest .
  

Uurimisülesannete lahendamiseks tuleb tutvuda varase lapseeaga ja lapse arenguga. Materjali otsitakse internetist ja raamatutest.
Töö koosneb kahest osast. Esimeses osas on juttu üldiselt lapse arengust. Töö teine osa keskendub lapse arengus olulisemale osale ehk mängule.

1. lapse areng

1.1. Lapsepõlv

Lapsepõlv on inimese arenguetapp sünnist suguküpsuse alguseni . Kuigi suguküpsuse algus on individuaalselt varieeruv , arvatatakse, et lapsepõlve ülempiir saabub umbes 11–13 aasta vanuses. Lapsepõlve jooksul toimub inimese väga kiire füüsiline ja psüühiline areng. Kriitiliselt oluline arenguetapp on varane lapsepõlv. Selle katkestamine, nt ühiskonnast isoleerimine, võib põhjustada raskeid psüühilisi häireid. Lapsepõlv kestab inimelust umbes kümnendiku ja lapse iseloomu põhjal saab oletada, milline saab olema täiskasvanud inimese iseloom.
Lapseiga jaotatakse perioodideks:

• Sünnieelne periood
  
• Vastsündinu (1 kuu), imik (0-1 a)
  
• Varane lapseiga e eelkooliiga (2-7ea)
  
• Keskmine lapseiga e noorem kooliiga (7-12 ea)
  
• Murdeiga e vanem kooliiga (12-18 ea)
  

Varajases lapsepõlves toimub inimese kõige suurem areng ja see on ka suurima haavatavuse periood. Teame, et õppimine kestab kogu elu ning et lapsed on väga vastupidavad, kuid samas on ka üsna selge, et varajases lapsepõlves käest lastud võimalusi – eriti tervise, keele arengu ning sotsiaalsete suhete vallas – on hilisematel aastatel äärmiselt raske tasa teha. Lisaks toitumisele, tervisele ja psühhosotsiaalsetele vajadustele, mis alati tähelepanu vajavad, tuleb selle perioodi jooksul saavutada teatud arengueesmärgid: positiivsete, sügavate suhete tekkimine pereliikmetega; perekonna (või muu keskkonna, kus laps viibib) piires lapse suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste areng; ning lapse edukas integreerumine laiemate ühiskondlike institutsioo-nidega, nagu näiteks haridussüsteemiga. Lapse arengu puhul on oluline arvestada, et iga laps areneb individuaalselt. Mõned hakkavad varem kõndima ja rääkima, mõned hiljem.

1.2. Füüsiline ja motoorne areng

Motoorne oskus on eesmärgipäraste tegevuste organiseeritud jada, mida juhivad või korrigeerivad tagasisidemehhanismid. Eriti oluline roll tegevuse kontrollimisel on nägemistajul, sest see annab tagasisidet tegevuse õnnestumise kohta ning aitab vigu parandada. Esimese eluaasta lõpuks on lapsel umbes kolm korda sünnikaal ja kasv +25cm. Teise eluaasta lõpuks kaks korda sünnikasv. Pea suurus kogu kehast on kahe aastasel u 25%, viie aastasel u 16%. Laps käib 10-14-kuuselt, ehitab torni 12-16-kuuselt ( koordinatsioon areneb), läheb trepist üles 14-20-kuuselt. Pooleteiseaastane laps käib ja jookseb kindlalt, kaheaastane käib trepist üles-alla, hüppab koha peal, joonistab, sõidab 3-rattalise jalgrattaga, sööb iseseisvalt, käib potil.
Motoorne areng täiustub pidevalt, oluliselt paraneb liigutuste koordinatsioon ja tasakaal. Liigutused arenevad mängu ja harjutamise käigus. 4-5. eluaastaks toimub suurte motoorsete liigutuste areng (käed, jalad). Laps omandab uusi tegevusi - ühel jalal hüppamine, joonistamine, kirjutamine, kingapaelte sidumine, nööpide kinnipanemine, jalgrattasõit jm. Pidevalt areneb peenmotoorika (sõrmede liigutused), kontroll saavutatakse u 12. eluaastaks. Täiustub silma ja käe koostöö ( kujundite joonistamine), mis paneb aluse kirjutamisoskusele. Kasvamine on eelkõige füüsiline areng – keha välismõõtude (kasvu, kaalu) ja elundite suurenemine.
Motoorses arengus on eristatavad neli etappi:

• Kaasasündinud refleksid. Tooniliste kaasasündinud reflekside mõjul püsivad vastsündinu keha ja jäsemed teatud staatilises asendis.
  
• Sümmeetrilised liigutused.
  
• Tahtelised, motiveeritud ja eristunud liigutused.
  
• Automatiseerunud liigutused so kui laps suudab harjutuste ajal lisaks ka rääkida või laulda nimetatakse antud liigutusi automatiseerunud. Teiste sõnadega - liigutusi tehes ei mõelda nende sooritusele.
  

1.3. Kognitiivne areng

Piaget järgi 2-7a - eeloperatsionaalne periood, mil tekib sümbolite kasutamine esemete ja nähtuste tähistamiseks (sõnad). Laps on võimeline rääkima asjadest, mida ta hetkel ei taju (nt räägib koerast , keda nägi eile). Laps imiteerib palju (loomi, teisi inimesi). Jäljendamine - 2. eluaastal jäljendavad lapsed täiskasvanute tegevusi (nt "loevad" raamatut). Jäljendamist peetakse oluliseks lapse suhtlemisoskuste kujunemisel. Kui laps ei jäljenda, saab täiskasvanu teda selleks suunata. Lapse arenguks on väga oluline suhtlemine teiste lastega.
2. ea lõpuks tekib arusaam esemete jäävusest - kui ese peidetakse lapse nähes ära, hakkab ta seda otsima . Perioodi lõpul (6-7a) tekib arvu jäävuse mõiste (arvutamine). Uudishimu - laps tunneb huvi kõige uue vastu, seda huvi tuleb toetada. Ohtlikud asjad panna ära, et keelde poleks liiga palju. Egotsentrism - laps hindab kõike enda seisukohast (nt peitusemäng). Ka kõne on egotsentriline - last ei huvita, kas keegi teda kuulab. Räägib teistega koos, ei suuda oodata oma korda ega teisi hästi kuulata.
Jean Piaget kognitiivse arengu teooria järgi on lapse arengus neli etappi:

sensomotoorse intellekti periood meeleelunditega seotud oskuste areng (0–2 eluaastat);

operatsioonieelse mõtlemise periood (2–7 eluaastat);

konkreetse mõtlemise periood (7–11 eluaastat);

abstraktse ehk formaalloogilise mõtlemise periood (alates 12. eluaastast).
Sensomotoorse intellekti perioodil on esiplaanil lihtsad liigutus - või tajuaktid. Toimub lapse kohanemine asjadega. Õpitakse keskkonda tundma ja sellega toime tulema ja seda peamiselt meelte (nägemise, kuulmise , maitsmise) ja liigutuste (haaramine) abil. Vastsündinutel on olemas maitse- ja lõhnatundlikkus (nt eristavad oma ema lõhna muudest lõhnadest). Laps sõltub täiesti ümbrusest ja sellest mida tajub . Ta ei suuda haarata sündmusi, sest ei peegelda neid mõtetes.

1.4. Psühhosotsiaalne areng

Eriksoni järgi: autonoomia vs häbitunde kujunemine (1-3 a). Laps hakkab üha rohkem ise tegutsema. Jõukohaste ülesannete lahendamine suurendab lapse iseseisvust ja eneseusaldust. Laps vajab vanemate toetust, abi ja kiitust. Laitmine, halvustamine, liiga rasked ülesanded ja suured nõudmised tekitavad lapses häbi ja oma võimetes kahtlemist. Laps hakkab aru saama, et ta ei suuda veel paljut, tahaks rohkem. Vanematel oluline rõhutada, mida laps suudab. Nt potil käimise õppimine.
Laps peab saama rohkem vabadust, kuid piirid peavad püsima (lasta lapsel ohutus kohas vabalt tegutseda)
Eriksoni järgi: initsiatiiv vs süütunde kujunemine (4-6 a). Laps areneb kiiresti füüsiliselt ja vaimselt. Ta tahab palju tegutseda, proovida, teada saada, ise teha. Kui vanemad toetavad lapse tegutsemist ja vastavad tema küsimustele, areneb lapse algatusvõime ja eneseusk . Laps tahab ja julgeb tegutseda. Kui vanemad halvustavad, süüdistavad, tõrjuvad - tekib lapses süütunne. Laps on arg, kohmetu, pinges, suhtleb eakaaslastega vähe, ei julge algatada suhtlemist täiskasvanuga.
2-5-aastased esitavad väga palju küsimusi (sh miks-küsimusi). Oluline on täiskasvanu valmisolek vastamiseks. Ideaalis peaksid kõik küsimused saama vastused, kui mitte kohe, siis võimalusel hiljem.
Initsiatiivi märgid (Eriksoni järgi):

• Aktiivsus, laps liigub palju ruumis
  
• Liidriomadused
  

Süütunde märgid:

• Kohmetus
  
• Ei algata suhtlemist täiskasvanuga
  
• Vähene seltsivus eakaaslastega
  
• Üldine pingul - ja valvelolek
  
• Käitumuslik väljend - vajadus varjata oma nägu
  

Laps hakkab aru saama, et tema ei ole maailma keskpunkt. Suhted eakaaslastega tihenevad, tekivad sõbrad (mittepüsivad - ühel päeval üks sõber, teisel teine). Suureneb verbaalne suhtlemine. Oluline lapse arengus on mäng - oma reeglite ja piiridega (rollimängud, fantaasiamängud) ning osalemine mängudes eakaaslastega.
Tekib sooidentiteet, ettekujutus soorollidest. Eristuvad nn poiste ja tüdrukute mängud ja tegevused. Ideaaliks muutub vastassooline vanem (tüdrukutel isa, poistel ema).

1.5. Emotsionaalne areng

Lapse emotsionaalses arengus on kõige olulisemad kaks esimest eluaastat. Emotsioon on tundmuse vahetu läbielamine. Emotsioonid avaldavad seega mõju tajule ja tähelepanule ning füsioloogilistele protsessidele. Emotsionaalne areng algab looteeas. Pärast sündi reageerib laps erksalt oma ema tunnetele ja on suhtluseks emotsionaalselt avatud.
Kesknärvisüsteemi häireteta küpsemine eeldab positiivseid kogemusi, mis suurendab lapse rahulolu ja enesekindlust. Mida rohkem on lapsel esimesel eluaastal rõõmu seda vähem kogeb ta hiljem hirmu ja agressiivsust.
Juba esimesed negatiivsed suhtlemiskogemused imikueas tekitavad usaldamatust ümbritseva vastu ja negatiivseid emotsioone. Näiteks müra, võõras ümbrus, esemed, äkilised liigutused, kukkumine tekitavad lapses negatiivseid emotsioone (hirmu, ärevust).
Lapse meeleolu võib kiiresti muutuda. Seega imikueale on omane tundmuste püsimatus ehk siis positiivsete emotsioonide muutumine negatiivseteks. Mõjuteguriteks on siinjuures lapse ealised iseärasused, ümbritsevast keskkonnast saadud muljed, lapse enesetunne.
Imiku emotsioonid on reaktiivsed. 1—1,5 kuuselt eristab positiivset ja negatiivset emotsiooni; 5 kuuselt oskab omal kombel väljendada pahameelt ja rõõmu; 7 kuuselt hirmu; 10—12 kuuselt kiindumust.

2. mäng

2.1. Mängu tähtsus

Mäng lapse elus on kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängus laps õpib, teeb teatud tööd ja kujuneb kui suhtlemiskaaslane. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged . Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi arengu stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Lapsele märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja veel palju muudki .
Mäng on eelkõige vaba toiming, sunnitud mäng ei ole enam mäng. Mängimisel on mitmekülgne mõju lapse füüsilisele ning psüühilisele arengule. Mängu tähtsust arengut edasiviiva tegevusena erinevatest arenguaspektidest lähtuvalt võib vaadelda järgmiselt.
Füüsiline areng: Lihased tugevnevad, paraneb silma ja käe koordinatsioon. Erinevaid esemeid kasutades arenevad vastavad lihased. Mängides saab laps rahuldada oma liikumistarvet.
Sotsiaalne areng: Laps õpib tegutsema koos teiste lastega, ta hakkab mängus teist last tähele panema. Mängides tekivad lapsel esimesed sõprussuhted eakaaslastega. Laps võtab omaks sotsiaalse käitumise malle ja harjutab elus ette tulevaid situatsioone.
Emotsionaalne areng: Mängus elab laps läbi tundeid, mäng on lapsele hingeliselt vajalik, ta saab mängust positiivseid emotsioone – tunneb rõõmu ja rahuldust.
Vaimne areng: Sõnavara ja kõnest arusaamise oskus suureneb. Laps õpib tegutsema ümbritsevast saadud kujutlusi kasutades. Mängides saab laps kasutada oma meeli, areneb tähelepanu, mälu, mõtlemine. Mängides õpib laps kõike kõige paremini.
Esteetiline areng: Mängides täpsustuvad lapse tajud (värvi-, vormi- ja ruumitaju) ja arenevad lapse kunstilised oskused. Mängides saavad lapsed loovalt oma teadmisi ja oskusi kasutada.
Eetiline areng: Laps õpib mõistma õiget ja väära. Laps võtab omaks käitumisnormid ja õpib neid kasutama.

2.2. Mäng ja lapse areng

Mäng on koolieelses eas lapse põhitegevus ja seega ka loomulik viis õppimiseks ning arenemiseks. Mängimisvajadus on üks väikelapse põhivajadusi. Mäng on tegevus, mis kõige paremini vastab lapse füüsilistele ja psüühilistele vajadustele ning eriomadustele. Mäng on vajalik lapse tervikisiksuse kujunemise jaoks – mängus õpib laps mõistma maailma, eri olukordi , kogeb tõeliselt ja sügavalt eri tundeid ning õpib nendega toime tulema. Mäng annab lapsele võimaluse suhelda ümbritseva maailmaga.
Esimesel kahel eluaastal on raske eristada lapse mängu uurimistegevusest. Laps uurib talle kätte juhtuvaid mänguasju ja esemeid, et teha kindlaks algul nende omadusi. Kolmandal eluaastal hakkab ta uurima ja katsetama, mida nendega teha saab. Tõelisest mängueast saab laste puhul rääkida 3.–6. eluaastani. Sellele eale on omane mänguline treening , mänguasjade maailm, mängukeskkond jne. Laps õpib läbi mängu. Ta omandab täiskasvanute toel eluks vajalikke teadmisi, oskusi ja vilumusi. Lapsel on kaasasündinud arengupürgimus, vastu võttev ja uuriv suhtumine ning vajadus luua ja tegutseda. Lapse areng toimub aste-astmelt ümbritsevast keskkonnast saadud kogemuse kaudu. Lapse keeleline ja sotsiaalne areng on tihedas seoses keskkonna võimalustega, edenedes sedamööda, kuidas need pakuvad impulsse tema uudishimule ja avastamistungile. Ühtviisi oluline roll on nii last ümbritsevatel täiskasvanutel kui ka eakaaslastel. Emotsionaalseks arenguks on tarvis eelkõige ema javaimseks arenguks isa. Seevastu suhtlemist ning ühiskonnas elamist saab õppida ainult ja üksnes eakaaslaste seltskonnas. Alates neljanda eluaasta teisest poolest tahavad lapsed juba väga omaealiste või vanemate lastega mängida. Eakaaslastega mängides kasutab laps mängusituatsioonides täiskasvanutega suheldes kuuldud keerulisemaid keelevorme ja matkib tegevusi. Mida enam on tal võimalusi kuuldut mängudes realiseerida seda tõhusam on tema areng. Üldlevinud on arvamus, et lapsed, kes mängivad omaette ja harva suhtlevad eakaaslastega, võivad edaspidi maha jääda nii sotsiaalses kui kognitiivses arengus.

Kokkuvõte

Lapse esimestel eluaastatel läbielatul on väga oluline roll kogu tema edasise elutee kujunemisel. Seetõttu on lapsevanemate ja teiste väikelapsega tegelevate isikute vastutus ja võimalused väga olulised lapse arengus. Mäng on lapse elus väga oluline osa, kuna selle kaudu laps õpib väga palju. Kõik arenguetapid on olulised lapse edasiseks eluks ning oluline on, et need oleks hästi läbitud ning lapsel oleks arengus kõik korras. Kui lapse arengus läheb nendel etappidel midagi valesti, siis see jääb eluks ajaks ning seda on väga raske muuta. Kõige olulisem on muidugi see, et iga laps on erinev ning sellest sõltub ka lapse individuaalne areng. Iga laps on ainuomane ning teda tuleb armastada sellisena nagu ta on.
12