Kahjuks on Eesti lapsed Euroopa keskmisest( 9%) altimad kohtuma internetituttavaga ka päriselus: nii on teinud 25% 9-16-aastastest internetikasutajatest. Seksuaalse väärkohtlemise liigitamine Lapse seksuaalse väärkohtlemise all mõistetakse lapse suhtes seksuaalselt väärkohtlevaid tegevusi, mis võidakse toime panna kontakti puudumisel või selle olemasolul. Kontaktivaba seksuaalne väärkohtlemine hõlmab endas tegevusi, milles puudub füüsiline kontakt väärkohtleja ja lapse vahel. Kontaktivaba seksuaalse väärkohtlemise viisid on: · tahtlik enesepaljastamine, kus lapsele näidatakse seksuaalse erutuse, soki või ahistamise eesmärgil oma privaatseid kehaosi või pornograafilist materjali. · lapse fotografeerimine või filmimine seksuaalsel moel seksuaalse erutuse eesmärgil. · seksuaalse sisuga ettepanekute tegemine lapsele või tema ahvatlemine seksuaalsesse tegevusse kaasamise eesmärgil.
· Eakad ei julge sellest rääkida · Eaka vastu suunatud väärkohtlemist on raske ära tunda ja tõestada · Halb tervis · Olematu või napp sotsiaalvõrgustik · Väike sissetulek · Eluaseme kehv seisukord · Turvalisuse puudumine · Valehäbi ja ebakindlus, kuidas väärkohtlemise korral toimida 1 · Sõltuvus väärkohtleja abist · Hirm kättemaksu või olukorra halvenemise ees · Informatsioon ei jõua professionaalsete abistajateni kuna eakas räägib oma murest peamiselt lastele või naabritele · Omaste vähene kompetentsus Hirm kättemaksu või olukorra
olukordadega, kus ta taas riskib kuritegevusega. Eduka ravi mõõdupuuks ei ole mitte õnnelik kurjategija, vaid pigem turvaline ohver. Kaasaegsed ravitehnikad on imetlusväärselt edukad. Pikaajalise ravi läbiteinute retsidivismi tasemeks loetakse 6%. Ravimata isikute retsidivismi tase on, aga tunduvalt kõrgem, -35%. Selleks, et peatada väärkohtlemise levikut, on vaja lõpetada vaikimine. Igal lapse-või täiskasvanueas ellujääjal, kes räägib oma väärkohtlemisest, on väärkohtleja, keda saab takistada väärkohtlemast teisi lapsi. Inimesed saavad aidata seksuaalset väärkohtlemist peatada, õpetades lapsi end kaitsma, väärkohtlemise tunnuseid märgates ja lapsi kuulates. Saladuse ilmsiks toomise abil on võimalik rohujuuretasandil alustada ennetusprotsessi, rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest, kuidas kaitsta lapsi ja takistada väärkohtlejatel laste juurde pääseda.
Verbaalne – narrimine Sotsiaalne -kellegi teadlik ühisüritustest välja jätmine Väljapressimine – raha või asjade varastamine Virtuaalne kiusamine – internetis postitamine 15. Mis on väärkohtlemine, kuidas see jaguneb? Füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne väärkohtlemine. Oluline aru saada seaduspärasusest – väärkoheldud laps on suurema tõenäosusega hiljem ise väärkohtleja. Kui laps on kodus väärkoheldud, siis on ta koolis üldjuhul käitumisprobleemidega, häiretega. Kui rääkida käitumishäiretest, siis peame vaata, milles ja kus ta osaleb. Lihtsustatud on vaade, et laps teeb seda minu vastu – reeglina see nii pole. Probleem on kuskil, kus ta osaleb. Seksuaalne väärkohtlemine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle
· Ära iial jookse kodust ära sellepärast, et karistada oma vanemaid, see on selleks liiga tõsine asi. · Võib abi paluda turvakodust ja tugikeskustest, nad aitavad sind kindlasti. · Ei tohi loota, et murede eest ärajooksmine need igaveseks ära kaotab. Seksuaalne väärkohtlemine Lapse seksuaalseks väärkohtlemiseks peetakse lapse ärakasutamist täiskasvanu poolt seksuaalse rahulduse saamise eesmärgil. Kui väärkohtleja on oma perekonna liige, räägitakse intsestist. Laste seksuaalsele väärkohtlemisele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama alles 1980.aastatel, kui alustati ka selle nähtusega seotud ilmingute põhjalikumat uurimist. Probleemidest rääkimine ja sümptomite kindlaks tegemine on viinud selleni, et on identifitseeritud palju varem välja selgitamata jäänud seksuaalse väärkohtlemise juhtumid ja et lapsed on omal algatusel sotsiaal- ja tervishoiutöötajatelt abi otsinud.
Noorem kui kümneaastane isik loetakse käesolevas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. (Viide: https://www.riigiteataja.ee/ ) 8 Seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on tavaliselt alla 12 aastased lapsed, sagedasem vanus on 3-7 aastat. Selles eas ei mõista laps veel toimunut ning teda on kergem hirmutada, ähvardada või meelitada toimunust mitte rääkima. Samuti loodab väärkohtleja, et selles vanuses ei oska laps veel toimunut kirjeldada. Peresiseste seksuaalse kuritarvitamise ohvrid hakkavad vastupanu osutama alles 14-15 aastaselt, sest siis hakkavad nad aru saama selle suhte ebaloomulikkusest. ( Viide: Lapse väärkohtlemine II (2007) / R. Soonets, A. Popova, M. Roomeldi, L. Haldre, S. Saar, K.Kuiv, M. Paddar, R. Heido, D.Kutsar. Tartu, Atlex ) Saksamaal langeb seksuaalse väärkohtlemise ohvriks iga viies tüdruk ja iga seitsmes poiss.
Psühholoogiline väärkohtlemine toimub enne seksuaalset väärkohtlemist. Seksuaalse väärkohtlemisega käib kaasas füüsiline väärkohtlemine. Lapse väärkohtlemise korral on tegemist korduva väärkohtlemisega. 34 Koolikiusamine (i.k. bullynig) eakaaslastevaheline Laose väärkohtlemine (abuse) pereliikme ja lapse vaheline. Kes on ahistaja kaks liiki: peresisene ja pereväline. Insest, kui seksuaalne väärkohtleja on lähedane sugulane. Ohver on alla 18 aasta vanune. Tavaliselt on täiskasvanu, kes on peresõber v tuttav naaber õpetaja, huvijuht, ema elukaaslane, võõrasisa, isa. Tavaliselt on mees. Kuid ka seksuaalne väärkohtleja saab olla ka naine tavaliselt ema. Oraalne stimulatsioon, lapse seksuaalne kallistamine v laps vaatab ema seksuaalkäitumist peal, ema stimuleerib poja suguorganeid.. Ohver tavaliselt arvab, et see on normaalne, tavaliselt alles täiskasvanuna saab aru, et teda on
regulaarselt öösiti oma lapse kõrval või seisab alasti tema ees. Probleemne on, kustmaalt lugeda tegu sündsuse piiresse jäävaks ning kustmaalt lapse füüsilist ja emotsionaalset olukorda kahjustavaks. Välja saab tuua kolm olulist faktorit, mille järgi võib tegu kategoriseerida väärkohtlevaks või mitte: 1. lapse vanus; 2. vanema kavatsus; 3. sündmuse toimumise kontekst. 4 Lapse seksuaalne väärkohtleja ei pea alati olema täiskasvanu: ema, isa või keegi teine. Mõnikord osutub selleks ka veidi vanem laps: näiteks õde või vend. Seega peetakse üheks oluliseks seksuaalse väärkohtlemise kriteeriumiks toimepanija ja ohvri vanusevahet. Mõned autorid peavad kriitiliseks vanusevaheks vähemalt viis aastat. Siin tuleb aga silmas pidada seda, et paljude laste bioloogiline vanus ja eakohane arengutase võivad olla erinevad.
vastutus- 1)tegevuspiirkond- ahistaja on pereliige(peresisene väärk) või ahistaja pole pereliige (pereväline väärk) 2)interpreteerimine- väärkohtlemise tagajärgede sotsiaalse tähenduse interpreteerimine(mis ühiskond, mis kultuur)) Agressiooni esinemiseks vajalikud komponendid: 1)tunne-viha 2)käitumine- kahjustav 3)tahtlik kasvatus- kahju tekitamine. Lapse väärkohtlemine pole ühekordne akt, vaid see on korduv ja tahtlik tegevus, kus väärkohtleja on võimupositsioonil. Lapse väärkohtlemise erinevad klassifikatsioonid: 1. tekitatud kahju järgi- psühholoogiline, füüsiline või seksuaalne 2. lähtudes väärkohtleja aktiivsusest- aktiivne või passiivne 3. lähtudes toimumiskohast- peresisene või pereväline Lapse väärkohtlemine viib arengulistele probeemidele: 1. Tagajärjed on pikaajalised 2. Ohvri ja ahistaja staatused on püsivad 3. Tegevusel on varjatud iseloom.
muutunud lapsed ei suuda või ei hooli teha valikuid, mis nende normaalse arengu ja tuleviku seisukohalt otstarbekad oleksid.( Kraav & Kõrv 2001: 7-9, 13) 11 7. Väärkohtlemine lastekodudes Lastekodudes töötavad eeldatavalt terve psüühikaga inimesed, seetõttu ei saa me kasvatajate puhul rääkida psühhopatoloogilisest mudelist (sel juhul on väärkohtlemise põhjuseks väärkohtleja kalduvus tajuda endast sõltuvaid inimesi moonutatult, raskused agressiivsete impulssidega toimetulekul ja enda väärkohtlemise kogemus lapseeas). Tuleb nentida, et lastekodulastel võib esineda psühhopatoloogilisi probleeme, mis võivad põhjustada vägivaldsust kaaslaste suhtes. Pigem onlastekodu puhul probleem privaatsuse astmes- liigne avalikkus ei tekita lastes kodutunnet, samas aga kinnine asutus soodustab laste väärkohtlemise võimalust
Kui aga tekivad mured, ei tulda ema ega õpetaja käest küsima, sest lapsed on ju internetikasutuses targemad!" 1.2. Ohud Üha enam on juttu erinevatest mobiil- ja küberkiusamise vormidest, digitaalse meedia kasutamisest laimamiseks ning alandamiseks. Need on vaid mõned neist ohtudest, millega lapsed võivad internetis kokku puutuda. Arvutile Inimesele lapsele Informatsioonile Viirus Ahistaja/väärkohtleja Nuhkvara Uss Kiusaja Phishing 5 Internet täna maailmas Troojalane Pettur Identiteedi vargus Rootkit Ebasobiv sõpruskond Häkker
Psühhopatoloogiline mudel. Psühhopatoloogiline mudel kui lapse väärkohtlemise psühhiaatriline käsitlus keskendub väärkohtlevatele täiskasvanutele omastele düsfunktsioonidele. Selles mudelis tuuakse ära väärkohtlevat käitumist soodustavad karakteristikud. Nendeks on kalduvus tajuda endast sõltuvaid inimesi moonutatult, raskused agressiivsete impulssidega toimetulekul ja enda väärkohtlemise kogemus lapsepõlves. Psühhopatoloogilise mudeli kohaselt põhjustab väärkohtleja sotsialiseerumishäire tal isiksusehäire. Peale selle on väärkohtlejal eelsoodumus vägivaldseks käitumiseks (Browne 1988, 18). Üheks lapse väärkohtlemist soodustavaks teguriks on oma tunnete projitseerimine lapsele. Nii näiteks võib vanem käituda lapsega kui täiskasvanuga ning tajuda last vaenuliku ja kiuslikuna, projitseerides lapsele need enda isiksuseomadused, millest ta soovib vabaneda. Seega näeb vanem last oma probleemide põhjusena ning laps muutub patuoinaks, kelle
(Vägivalla vähendamise... 2010). Tähelepanu tuleb pöörata väärkohtlemise erinevatele vormidele ning inimeste teavitamisele väärkohtlemise tagajärgedest lapse arengule (Ministrite komitee 2006). Vägivalla vähendamise arengukavas 2010–2014 tuuakse välja, et vaja on täpsustada abivajavast lapsest teatamise kohustust ning töötada välja üleriigiline abistamissüsteem lapsohvritele. Viimane tegevus aitab ära hoida ohvrist väärkohtleja kujunemist. Tõhustada tuleb laste vastu toime pandud vägivallajuhtumite uurimist, sh luua lapsesõbralikud ülekuulamisvõimalused, koolitada regulaarselt alaealistega tegelevaid õiguskaitseasutuste töötajaid ning pakkuda neile metoodilist tuge (Vägivalla vähendamise... 2010). Tähtsaks põhimõtteks on Euroopa sotsiaalhartas esitatud artikkel 17, kus sätestatakse laste ja noorte õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset
o Pornograafiliste piltide ja filmide tegemine lapsest o Lapsele erootiliste piltide ja filmide näitamine o Lapse lahtiriietamine, tema piilumine vanni või magamistoas o Käperdamine o Suguelundite puudutamine o Oma suguelundi demonstreerimine lapsele o Sõrmega suguühte matkimine ja masturbeerimine 220 o Suguühe lapsega Kuigi teadaolevad laste 2002 a. uuringu põhjal oli väärkohtleja kuritarvitamise juhtumid tuttav (59,9%), võõras (27,5%), on sagenenud, ei tea me perekonnatuttav või sõber (9,2%), võõrasisa tegelikult, kas (1,9%), sugulane (1,1%), õde/vend (0,8%). kuritarvitamine on ka tegelikult sagedasemaks muutunud või oleme sellest nüüd lihtsalt teadlikumad. Jutt käib siinkohal rohkem
annaabi.ee 
