IMIKUIGA (0)

TURVALISUS
Imiku areng on intensiivne ning aktiivsuse suurenemisega suureneb ka õnnetusjuhtumite oht. Seepärast vajab imik pidevalt hoolt ja järelvalvet. On vähe, kui lapsevanem püüab ohutusmeetmete rakendamisel olla lapse arengust ühe sammu võrra ees. Mitmed turvalisuseelemendid nagu käitumistavad ja turvavahendite harjumuslik kasutamine peavad olema lastega perede igapäevaelu normaalseks koostisosaks. Imikute õnnetustel on oma kindlad põhjused, neid peab teadma ja nendest saab hoiduda. Tänapäevaks on tõestatud, et enamik õnnetusi on välditavad.
Esimese elupoolaasta peamised ohud on põletused, kukkumine , kägistus, mürgitused ja aspiratsioon-millegi sissetõmbamine hingamisteedesse. Põletuste põhjuseks saavad olla kuum toit ja joogid, pliit ja praeahi , küttekehad ja lahtine tuli, kuum kraanivesi ja elekter . Seepärast on vajalik alati kontrollida lapsele antava toidu ja joogi temperatuuri, kaitsta kuuma pliidi ja praeahju eest, lapsi ei tohi jätta omapead küdeva tahke- või õliküttega ahju juurde või kaminaruumi, kontrollida vannivee temperatuuri enne lapse vanni panemist. Äärmiselt oluline on pöörata tähelepanu elektrilöögi ohtude kõrvaldamisele ruumides, kus viibib laps. Tuleb kontrollida, et elektririistad ja juhtmed oleksid korras ja terved ning elektrivoolu allikast lahtiühendatud ajal, mil neid ei kasutata. Raske on ette näha mingi uue kehalise oskuse tekke aega. Seepärast on esimene põhimõte: ära jäta iialgi last üksi mähkimislauale, diivanile, suurele voodile ega ka söögitooli. Valvake iga vööd, ketti või mänguasja, mida ta võib kaela panna. Niipea kui ta keerab, võib see ta üles puua. Väikesed mänguasjad, kommid, tabletid ja kõik mud väikesed asjad on vaja panna väljaspoole lapse käeulatust. Beebi võib need hingamisteedesse tõmmata või alla neelata ja mürgituse saada. Mida noorem on imik, seda kergemini on ta “tühjaksvalatav”. See tähendab, et pärast söömist võib maosisaldus (eriti siis, kui on alla neelatud ka palju õhku) tulla suhu , kust see aga koos sissehingamisliigutusega võib sattuda hingamisteedesse. Oht tekib siis, kui imik pannakse kohe söömise järgselt voodisse ja jäetakse üksi. Maosisalduse hingamisteedesse sissetõmbamise vältimiseks on vajalik hoida imikut söötmise järgselt lühikest aega vertikaalasendis, et väljutada toiduimemise ajal allaneelatud õhku. Siiski ei aita alati ning igaühe juures. Seepärast ei tohi imikut kunagi jätta peale söötmist üksi.
Kui imik juba seisab ja käib, siis peab silma peal hoidma igal ruumil, kuhu ta minna saab. On vaja võtta käeulatusest ära kõik purunavaid asjad. Teravaid ja torkavaid esemed, mis võivad väikesele lapsele põhjustada tõsiseid vigastusi, neid tuleb hoolikalt hoida lastele kättesaamatus kohas.
SUHTLEMINE
Imikuea jooksul harjub beebi maailmaga , kuhu ta sattunud on. Laps saab oma esimese kogemuse välismaailmast. Et laps õpiks usaldama , peab maailm olema sõbralik ja abivalmis. Teda mõjutavad ümbritsevad inimesed. Eriti just ema ja isa, ka vanemad õed-vennad. Ennast ümbritsevate inimestega olles õpib imik inimkõnet tundma ning rääkima.
Esimesed kuus kuud on aeg, mil ema ja laps õpivad ning naudivad omavahelise sideme tekkimist, suhtlemise kujunemist. Selle aja jooksul saab laps selgeks, kuidas emaga mängida, alustada suhtlemist, hoida omavahelist sidet, seda kõike muuta. Laps on see, kes meisterlikult oskab esile kutsuda, vältida ja peatada suhtlemist.
Imikud on häälestatud teiste inimestega suhtlema. Juba vastsündinu suudab väljendada nelja põhiemotsiooni: ta oskab teha vihast, kurba , hirmunud ja õnnelikku nägu. Imikute suurepärast jäljendamisoskust võib igaüks oma lapse peal proovida. Kuid siin tuleb meeles pidada, et lapse vastust tuleb kannatlikult oodata: väikesel lapsel kulub info töötlemiseks palju aega. 4-5 kuuselt hakkab laps eristama omi ja võõraid, suhtlemine omandab valiva iseloomu: lähedasele inimesele naeratab, avaldab oma heameelt , võõra inimese puhul aga võõristust.
Viimastel aastakümnetel on lastepsühholoogias populaarne olnud emotsionaalse seotuse teooria (inglise keeles attachment theory). Selle järgi vajab laps normaalseks arenguks lähedast inimest. Lapse kiindumus hakkab ilmnema kuuendal või seitsmendal elukuul ja on eriti tugev 12. elukuul. Tavaliselt kujuneb lapsel lähedane emotsionaalne suhe oma emaga, kuid vahel ka isa, vanaema või kellegi teisega . Paljusid vajakajäämisi lastekodulaste arengus seletataksegi just sellega, et lapsel pole inimest, kes oleks tema päralt. Emotsionaalse seotuse teooria kohaselt jätab esimene emotsionaalne suhe jälje kogu eluks, mõjutades hilisemaid lähedasi suhteid, olgu need siis kallima või oma lastega.
Juba 8 kuuselt võtavad lapsed teiste lastega kontakti ja muutuvad sotsiaalselt aktiivseks. Üheks märgiks sellest on oma mänguasja teistele ulatamine. Kuid sotsiaalsete oskuste areng ei toimu iseenesest. Loomulikult on aju arengus protsesse, mis iseenesest toimuvad, aga et need oskused saaksid täisväärtuslikult areneda, on vaja kontakte teiste lastega. Teisisõnu: eeskujusid. Sotsiaalsete oskuste õppimine grupis on seejuures tähtsal kohal. Harjutamine teeb meistriks, ka juhul, kui tegemist on asjade jagamise , lohutamise, sõpruse sõlmimise, konfliktide lahendamise, õigluse otsimise ja eesmärkide saavutamisega.
Umbes 8.-l2. elukuul hakkavad imikul tekkima hirmud , mis ilmselt on seotud tunnetusliku arenguga, samuti närvisüsteemi arenguga. Levinuim hirm esimese eluaasta lõpul on hirm võõraste ees, aga ka hirm lahkumisel tuttavast. Lahkumishirm tekib tavaliselt 7.-11. kuuselt. Tuttav, kuid muudetud nähtus (näit. esimest korda prille kandev või uues kübaras ema) võib lapses tekitada määramatusetunde, mis omakorda põhjustab hirmu. Esimese eluaasta lõpuks on lapsel juba keerukad tundmused, aastane on võimeline kaasa tundma täiskasvanule (emale) või ka nutvale lapsele. Mida vahetumalt vastame lapse algatusele, seda tugevamaks kujuneb lapse soov kontaktiks ümbrusega.
HINGAMINE
Imikute hingelduse ja teiste hingamishäirete põhjuseks võib olla hingamishäire läbi nina. Imikutel on häiritud imemise ja neelamise protsess. Beebi on ärritunud, loobub rinnast ja kui hingamine läbi nina puudub pikemalt , siis laps võtab aeglasemalt kaalu juurde. Pidevalt raskendatud hingamine läbi nina põhjustab hüpoksia. Halvasti läbi nina hingavad lapsed arenevad halvemini. Ninahingamise puudumine võib põhjustada kolju siserõhu tõusu ja kesknärvisüsteemi funktsioonide häiret. Laps muutub ärevaks, mõndadel lastel tekib unehäire. Lapsed häiritud ninahingamisega, hakkavad suuga hingama. Külma õhu saabumine hingamisteedesse põhjustab külmetushaigusi: ülemiste himgamisteede katarrid, bronhiit, respiratoorsed viirusinfektsioonid. Sellised lapsed haigestuvad tihemini. Läbi nina hingamist on vajalik jälgida. Titale on vaja läbiviia igapäevaselt ninapuhastust.
Hingamise häirete ennetamise jaoks imikutel võib välja tuua mõned viisid:
1) asetada last ainult selili ja padjata, sest sellises asendis on tal kergem hingata ;
2) liiga soojalt mitte katta , sest ülessojenemine raskendab normaalset hingamist;
3) pehmeid mänguasju voodil mitte jätta;
4) ruumis mitte suitsetada;
5) ruumis hoida ühtlane temperatuur (20-22°C);
6) harva külastada ühiskondlike kohti, kus laps võib infektsiooni saada;
7) kindlasti konsulteerida arstiga, kui imetamisel lapsel muutub naha värv ning tekkivad
oksendamise refleksid.
SÖÖMINE JA JOOMINE
Lapse töö on kasvamine. Eriti kiire kasvamise periood on imikueas (0 - 12 kuud). Esimestel elukuudel võtab laps kaalus juurde 200 g nädalas, hiljem 150 - 100 g nädalas. Niisuguse kiire kasvamise tagamiseks peab laps sööma eakohast energiarikast ja hästi omastatavat toitu.
Ülemaailmne tervishoiuorganisatsioon - WHO - ja laste fond - UNICEF - soovitavad järjekindlalt toita lapsi rinnapiimaga vähemalt esimese eluaasta lõpuni ning igati toetada ja kannustada imetuse jätkumist ka teisel eluaastal ja kauemgi vastavalt vanemate valmisolekule. Ideaalsemat toitu lapsele, kui rinnapiim , polegi olemas. Kuni 6.-7. elukuuni ei vaja lapsed tavaliselt midagi muud peale emapiima. Tervele rinnalapsele pole vaja pakkuda ei vett, glükoosi ega ka kummeliteed. Rinnapiim sisaldab täpselt õiges vahekorras toitaineid (valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid) ja vedelikku. Lisaks toimib rinnapiim ka nagu ravim, kuna sisaldab kaitsekehi ja spetsiaalseid kasvufaktoreid. Endiselt toetab emapiim ka lapse immuunsüsteemi. Võrdlevad uuringud viitavad sellele, et kauem rinda saanud lastel on suurema tõenäosusega parem tervis veel teismeliseeas. Pikem imetamine on kasulik ka ema tervisele vähendades emaka- ja munasarjavähi, rinnavähi ning osteoporoosi ohtu. Üksikud lapsed vajavad lisatoiduga alustamist veidi varem, 4-5 kuuselt, enamus lapsi aga alles poole aasta vanuses.
Üldised soovitused lisatoiduga alustamiseks:

Alusta alati ühest toiduainest korraga ja anna lapsele umbes kaks nädalat aega sellega harjuda, enne kui võtad järgmise. Edaspidi võid kõiki neid toiduaineid, millega laps on harjunud , kasutada retseptides ka segamini.

Kogused algavad iga uue toiduaine puhul poolest kuni ühest teelusikatäiest esimesel päeval ning suurenevad tasapisi umbes veerandi kuni poole klaasitäieni vastavalt lapse isule. On lapsi, kes 2-3 kuud järjest ei söö rohkem, kui mõned lusikatäied korraga. Ära kunagi avalda survet - laps tunneb ise oma vajadusi.

Pooleaastasele lapsele on igati paras aeg õpetada lusikast söömist ja tassist joomist . Seega vastavalt toidule/joogile vali, kumba viisi on mugavam kasutada. Selles vanuses lapsele võid nüüd juba ka aegajalt vett ja taimeteesid juua anda. Ära õpeta last kõike lutipudelist sööma, sellest harjumusest on hiljem väga raske vabaneda .

Kui laps magab pärast lisatoidu saamist halvasti, on tal kõht lahti või valutab, siis jäta ajutiselt ära kõik muu peale rinnapiima ja oota paar päeva, kuni ta tunneb end jälle hästi.

Esimesel eluaastal ära kasuta imikutoitudes soola ega vürtse. Suhkrut kasuta nii vähe, kui võimalik - vajadus tekib enamasti hapude mahlade puhul.

Varem või hiljem avastab Sinu laps, et toitu saab ise kätega suhu panna. See on progressiivne, kuigi Sulle võib tunduda vastupidi, arvestades lauale, põrandale ja seintele sattuva toidu kogust. Ära unusta , et kaugem eesmärk on õpetada laps ise sööma ning see, mis praegu toimub, ongi üks osa õppeprotsessist. Kui toidad last lusikast, anna tema pihku teine lusikas, et ta saaks ka ise katsetada. Pealegi pole ta siis nii huvitatud Sinu käest lusika ära võtmisest.

Lehmapiima ei tohiks imiku toiduks kasutada, selle koostis on rinnapiimast väga palju erinev. Lehmapiimas on liiga palju valku ja mineraalaineid ning liiga vähe küllastamata rasvhappeid . Lehmatäispiima ei soovitata imikutele anda enne aastaseks saamist.

Imikud, kelle vanematel on allergilisi haigusi ( ekseem ,astma,allergiline nohu) või kellel endal on allergia ilminguid,ei tohiks esimesel eluaastal üldse saada lehmapiimavalku. Kui nad rinnapiima ei saa, peaks neile sünnist alates andma hüpoallergeenset segu.
Arvatakse, et erinevate haiguste alged peituvad varases lapseeas. Seega toit, mida süüakse imiku ja väikelapseeas võib mõjutada haiguse arengut ja teket hilisemas elus. Muutes oma toitumisharjumusi saab mõjutada edaspidist elukvaliteeti. Kuid ei tohi unustada, et kõige olulisemaks eelduseks on tervisliku eluviisi jätkumine ka peale imiku ja väikelapseiga.
D- vitamiin on oluline luude ja hammaste arenguks. Meie kliimas peaks imikutele D-vitamiini tilkadena lisaks andma. D-vitamiin aitab kaltsiumil imenduda, mis on vajalik hammaste ja luude tugevnemiseks. D-vitamiini puudus võib põhjustada rahhiiti, mille tunnuseks on pehmenenud luud. Rahhiiti põdeva lapse luud ei suuda keharaskust toetada ning tagajärjeks on kõverad ja kaardus jalad. Lisaks hoiab D-vitamiin terved närvid, naha, südame ja lihased, toetab organismi immuunsüsteemi, võimaldab verel hüübida jm. Eriti oluline on D-vitamiin taimetoitlastele, tubastele inimestele ja lastele.
Et lapsel areneksid terved hambad, peab nii rase kui ka imetav ema sööma piima- ja teraviljatoite, puu- ja juurvilju ning liha. Kui imik sööb rinnast, teeb ta aktiivselt alalõualiigutusi, mistõttu arenevad tal õigesti lõualuud ja mälumislihased. Laps saab piimavalku, mis hoiab ära hambaaukude tekke ja samas ei riku piimasuhkur ( laktoos ) nii palju hambaid kui tavaline suhkur ( sahharoos ). Imikut pudeliga toites ei tasu tema pea alla panna kõrgendust ja luti auk ei tohi olla liiga suur, et beebi alalõug teeks söömise ajal aktiivselt tööd.
Lapsele ei tohi anda enne magamaminekut magusaid jooke (tee, mahl , meevesi jt). Lutipudelit magusa joogiga või piimaga ei tohi jätta ööseks suhu. Öösel ei eritu enam nii palju sülge, mis on vajalik suhkrust toituvate bakterite kahjutuks tegemiseks. Bakterid aga ründavad kohe lapse õhukest hambaemaili. Rahustav imemislutt peab olema puhas, magusaga katmata. Tegelikult ei vajagi rinnapiimajoogil imik lisajooki. Vajadusel aga tasub talle anda vaid puhast vett.
ERITAMINE
Imikute kõhu gaasid on tõesti sageli suur mure. Laste koolikute põhjust on sageli raske leida. Seda võivad mõjutada sünnitus, lapse kohanemine söögiga jne. Lapse seedesüsteemi kohanemine võtab keskmiselt aega kolm kuud kuid sagedased pole juhud kui gaasi valud kaovad hiljem neljandal - viiendal elukuul. Sageli saab suurte jõupingutustega pisut vaevusi vähendada. Soovitaks masseerida, võimelda ja ujutada. Viimast saab teha ka kodus juhul kui on olemas täiskasvanute vann .
Algul võib rinnapiimatoidul olev laps roojata igasse mähkmesse. Hiljem jääb roojamine harvemaks ja see võib esineda ka ainult kord või paar nädalas. Roe on siis endiselt püdel ning kõht ei ole kinni – lihtsalt kogu piim seeditakse ära ja jääke jääb vähe. Pudelitoidul oleval lapsel aga on sageli probleemiks kõhukinnisus.
IMIKU HÜGIEEN JA RIIETAMINE
Mõnele imikule vannitamine meeldib, mõnele mitte. Esimesel elukuul peaks vannivee temperatuur olema 37 kraadi (kehatemperatuur). Kontrolli seda vannitermomeetri või oma küünarnukiga – kui see tundub paras, on vesi piisavalt soe. Nägu ja peput on tavaliselt vaja pesta mitu korda päeva jooksul. Vannitamisel ja pesemisel on ettevaatus-abinõudest kinnipidamine eriti oluline, peab hoolega jälgima, et laps ei saaks põletada, ei libiseks vee alla ega külmetuks.
Väikesed lapsed pissivad sageli, seetõttu peaksid mähkmeid vahetama 5-6, vahel isegi 8-10 korda päevas. Kõige parem on kontrollida mähet enne ja pärast sööki ning kindlasti enne magamaminekut. Kuid isegi siis, kui oled hoolikas, on nahaärritusi raske vältida. Kui lapsel on väga tugev nahaärritus, võib esineda väikseid vermeid. Nahaärritust võivad põhjustada väljaheites ja uriinis sisalduvad ained. Ka keskküte, lisatoiduga alustamine või esimese hamba ilmumine võivad põhjustada lapse nahal täppe. Liiga kitsad riided või liiga palju riideid võivad takistada õhu juurdepääsu pepule. Hoia lapse pepu puhta ja kuivana . Iga kord, kui mähkmeid vahetad, pese beebi peput voolava vee all ja peale kuivatamist tee õhuvanne. Õhuvannid algavad paarist minutest esimestel elukuudel ja pikenevad paarikümne minutini lapse kolmandalneljandal elukuul. Mähet vaheta sageli. Ära kasuta ärritunud naha hooldamiseks õli. Nahaärrituse esinemisel ära kasuta seepi ja ole rasvase kreemiga ettevaatlik. Vigastatud naha korral ei tohiks kasutada mähkmealuseid kaitsekreeme. Parem on kasutada pehmet tsinksalvi.
Esimesel eluaastal ei ole lapse soojaregulatsioon veel täielikult välja arenenud. Seetõttu on väga oluline, et laps kannaks riideid, mis lasevad nahal hingata; riietus peab olema ilmale vastav. Parim materjal lapse naha vastas on puuvill, vältima peaks sünteetilisest materjalist riideid. Paras toatemperatuur magamiseks on umbes 18 kraadi, ärkveloleku ajal on sobivaim 20 kraadi.
Millal võib imikuga õue minna? See oleneb rohkem ilmast kui lapsest. Sudu, udu ja otsene päikesepaiste ei ole imikule head. Tuulised, vihmased ja väga külmad ilmad ei sobi jalutuskäikudeks esimestel nädalatel pärast sünnitusmajast kojutulekut. Alusta lühikeste jalutuskäikudega ilusa ilmaga. Hiljem pikenda värskes õhus veedetud aega järk-järgult. Pane imik korralikult riidesse, eriti esimesel elukuul, kui laps alles õpib oma kehatemperatuuri hoidma ja säilitama. Proovi ennast lapse olukorda panna ja kujuta ette, et magad väljas vankris. Mida sa ise selga paneksid? Kui pole väga jahe, ei pea beebi suvekuudel paksu mütsi kandma. Kuumadel, päikesepaistelistel suvepäevadel pane beebi õhukeselt riidesse. Päikese eest tuleb pead kaitsta õhukese heleda mütsiga ja kogu keha pika, heleda ning õhulise riietusega. Imiku nahk on õrn. Ka päikesevanniks sobib imikule pigem puudealune poolvarjuline koht. Ära jäta oma last magama otsese päikese kätte. Palava päikese käes on lapsel oht ülekuumenemiseks ka vankrikatete varjus . Kuuma ilmaga ei tohi imikut üldse otsese päikesevalguse käes hoida. Ära unusta õhutada paar korda päevas ruume , sest see vähendab bakterite hulka. Väldi seejuures tõmbetuult.
KEHATEMPERATUURI KONTROLLIMINE
Sageli alustavad emad lapse kehasoojuse mõõtmist huulte või käeseljaga lapse laupa katsudes . Algul tundub olevat võimatu lapse palavikust aru saada, kuid ajapikku muutuvad nad järjest osavamaks. Kui laps tundub olevat soe, on õige kraadiklaas välja otsida ja temperatuur ära mõõta. Huultega katsumise nipp ei ole usaldusväärne, kui laps on tulnud õuest või võetud välja sooja teki alt või olnud rinda imedes tihedalt ema vastas või on ema ise äsja joonud kuuma jooki .
Kehatemperatuuri on kõige kergem mõõta pärakust (eriti imikul), kaenla alt, suust või kõrvaaugust. Haige mudilane võib tunda vastumeelsust kraadimise suhtes. Kraadimine pärakust annab kõige kiiremini tulemuse. Suust mõõtmine selleks mitte ettenähtud termomeetriga võib olla ohtlik, sest laps võib hammustades kraadiklaasi lõhkuda.Pole vahet, kas kraadimiseks kasutada digitaalset või tavalist elavhõbetermomeetrit. Piiksatusega tulemust teadvustav digitaalne võib olla mudilasele põnevam. Sellise termomeetriga saab tulemuse kiiremini. Seega veidi rahutu väikelapse või imikuga kodu võiks eelistada digitaalset kraadiklaasi.
Laps peaks palaviku kontrollimiseks olema veidi aega rahulikult . Suurema lapsega tuleks vaadata raamatut või videot, sest elav sehkendamine tõstab kehatemperatuuri. Suust palaviku mõõtmisel ei tohiks laps eelnevalt juua soojendatud või külma jooki, sest tulemus võib muutuda valeks.
Pärakust kraadimiseks tuleks tita panna selili mähkimislauale, tõsta jalad veidi ülespoole ning vähese õliga libedamaks tehtud kraadiklaasi ots viia umbes paari sentimeetri sügavusele soolde. Suurem laps võiks lebada kõhuli vanema süles, padi pea all. Niiviisi last rahulikuna hoides tuleks lükata kraadiklaasi ots pärakusse. Tulemus on käes umbes kahe minuti jooksul või piiksatuse kõlades. Kui laps punnib kraadimisele vastu ja surub termomeetri välja, saab ka pooleminutilise mõõtmisega teada, milline on palavik. Pärakust kraadimine pole soovitav, kui lapsel on kõhulahtisus.Sellisel juhul tuleb palavikku mõõta kaenla alt. Kraadiklaasi õigesse kohta sättides tuleb jälgida, et riideid ei jääks termomeetri ja naha vahele. Rahutumal lapsel oleks õige särk seljast võtta. Täpse tulemuse saamiseks peaks kaenlaaluse nahk olema kuiv. Hoides lapse kätt tihedalt vastu külge, on elavhõbetermomeetri kasutamisel tulemus valmis 5 minuti pärast.
LIIKUMINE JA MÄNGIMINE
Liikumine, mäng ja tegevus soodustavad lapse kehalist ja psüühilist arengut. Varajases eas omandatud oskused on aluseks edaspidisele arengule. Varaealise lapse õigel kehalisel ja vaimsel arenemisel on suur osatähtsus isiksuse edaspidisel kujunemisel. Antud vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ning tunnetustegevus (tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine, kõne)
Mäng on üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha. Selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, tuleks neile pühendada aega. Lastega koos toimetamine ja nende kaasamine loob ellu aga parema tasakaalu ning tagab kõigi osapoolte emotsionaalse heaolu. Lapse üldiseks soodsaks arenguks on vaja nii emaarmastust, tähelepaneku ja sõbralikku suhtumist kui ka tema sensoorset ja vaimset stimuleerimist. Lapsel peab olema mänguasju, millega ta saab tegeleda. Lapsele rahuldust pakkuv tegevus koos helluse ja õrnusega tagabki normaalse arengu, seega ka intelligentsuse tõusu. Varases lapsepõlves ei ole õppimine lapsele töö. Kaasasündinud uudishimu ja sünnipärase tungi tõttu teadmist ning oskuste järele valmistab õppimine algselt ainult rõõmu. Vaadates teraselt kõike enda ümber, katsudes, maitstes, kuulates, häälitsedes, uurides, proovides, maha kukkudes, üles tõustes õpib laps pidevalt. Ta tunneb rõõmu õppimisest ja õpitu korduvast rakendamisest.
Esimesel eluaastal on kõige olulisem omandada püsti kõndimine, verbaalne (kõnes) suhtlemine ja esemetega tegelemine. Kõndimise oskus laiendab lapse orienteerumisruumi ning võimaldab juurdepääsu kasvamiseks nii olulisele informatsioonile. Kiiresti areneb ka peenmotoorika . Laps õpib klotsidest ehitama ja omandab hea koordinatsiooni, mis on vajalik pliiatsi hoidmiseks, kääride kasutamiseks, nööpide kinnipanemiseks ning kingapaelte sidumiseks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli.
Kuigi esimestel eluaastatel vajab laps väga palju täiskasvanu abi, tuleb lapsevanemal siiski arvestada lapse iseseisva toimetulekuga. Lapse arengut toetav täiskasvanu hindab lapse tublidust, annab nõu ja abistab vaid seal, kus seda tõepoolest vaja on, samas last märkamatult aktiivsesse tegevusse kaasates.
Lapsepõlv on liikumise seisukohalt aktiivseim aeg elus. Tänu kõndimisoskusele saab laps minna teda huvitavate esemete juurde. Suur liikuvus võimaldab tal oma uudishimu rahuldada. Ta muutub iseseisvamaks. Lapse motoorika arendamine on seotud ka tema mõtlemise arendamisega. Lapsel algab mõtlemine alati mõnest konkreetsest esemest või tegevusest. Mitmekülgne käeline tegevus loob eeldused mõtlemise arenguks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli.
1- kuune laps peaks kõhuli olles tõstma ja keerama natuke pead. 2-kuune peaks ühe käega haarama teist kätt. Kõhuli lamades tõstab ja hoiab pead. Jälgib silmadega liikuvaid esemeid.
3-kuune laps selili olles hoiab pead keskjoonel, kuid pea on suunatud kas vasakule või paremale poole. Kõhuli olles tõstab rindkeret, toetudes kindlalt küünarvartele. Üritab haarata esemeid, millest on kerge kinni haarata. Istuli tõustes hoiab kindlalt pead. Energiliselt siputab käsi ja jalgu . 4-kuune laps oskab pöörata end seljalt küljele, seda mõlemas suunas. Hoiab mänguasja käes ja püüab haarata käeulatuses olevat mänguasja.
Enne 6 kuuseks saamist peaks laps suutma pöörata end seljalt kõhule. Kõhuli olles peaks laps suutma käte abil oma ülakeha üles tõsta. Haarab käeulatusest kaugemal olevaid esemeid ja märkab juba väiksemaid esemeid (ole viimastega ettevaatlik ja jälgi, et need lapse kätte ei satuks ). Tõstab mänguasju ühest käest teise. Selili asendis mängib oma jalgadega ja üritab varbaid panna omale suhu.
7-kuune laps suudab isesseisvalt istuda. Suudab ilmselt püsti hoides jalgadele toetuda. Peaks selle kuu jooksul hakkama roomama, enamasti ei ole kõht veel maast lahti. Seisab toe najal . Võtab asju pöidla ja nimetissõrme vahele.
8-kuune laps oskab roomata (osadel lastel jäeb roomamise etapp vahele). Istub iseseisvalt sirge seljaga ja ilma toeta. Kõhuliasendist oskab tulla ise istuma. Tõmbab end toe najal iseseisvalt seisma.
9-kuune peaks oskama neljakäpukilt minna istuli ja vastupidi. Laps peaks neljakäpukil olles suutma ühe käega haarata mänguasja. Mööblist kinni hoides peaks tegema külgsamme. Osakab palli visata ja loobib ka teisi mänguasju. Oskab trepiastmetest üles ronida.
10-kuune suudab seista lühikest aega iseseisvalt. Laps suudab millegile toetudes käia. Osakab istuvast asendist end püsti upitada. Oskab lehvitada hüvastijätuks. 11-kuune kõnnib mööda tuba, toetudes mööblile. Liigub kiirelt neljakäpukil (osad lapsed ei hakkagi neljakäpukil roomama). Võib isegi kõndida. Tõuseb toe najal püsti ja laskub tagasi, ühe käega kinni hoides. Laseb ennast põrandale pikali ja tuleb istuma tagasi.
12-kuune laps seisab kindlalt püsti. Tõuseb iseseisvalt püsti, kas kätega toetudes või niisama. Enamus lastest oskab 1 aastaseks saades juba kõndida paljud aga hakkavad ka hiljem - lapsed on erinevad. Põrandal istudes on jalad ette sirutatud ja selg sirge. Kui last pisut kallutada, toetub ta kätega ette, külgedele või taha, et säilitada tasakaal.
Seksuaalsuse avaldamine
Imikud hakkavad teisi inimesi usaldama ja õpivad mõnu tundma siis, kui nende eest hoolitsetakse. Nad õpivad seda, kas teisi võib usaldada . Imiku ja tema vanema(te) või hooldaja(te) vahel toimuv on imiku jaoks esimene lähedane suhe teise inimesega, mis areneb välja lapse kiire arengu esimesel etapil.
Beebide puhul, kelle esmased lähisuhted täiskasvanutega on täis armastust ja turvalisust, on alus loodud selleks, et nad ka tulevikus teistest inimestest hooliksid ning see omakorda on tervete seksuaalsuhete loomise eelduseks täiskasvanueas.
Imikud õpivad, kasutades selliseid meeli nagu kompimine , haistmine jne. Ühe esimese asjana õpivad nad tundma oma keha. Lapsevanemad ja hooldajad peaksid imikuid aitama end oma kehas hästi tunda. Poisid avastavad oma peenise tavaliselt umbes 7. või 8. elukuul (samal ajal kui oma käed ja jalad), tüdrukud häbeme aga 9. või 10. elukuu paiku.
Väikestel poistel tekivad erektsioonid nii ärkvel olles kui magades , tüdrukute puhul on erutumine sama tavaline. Need ei teki erootiliste puudutuste tagajärjel, vaid on pigem loomulikud reaktsioonid puudutustele, hõõrdumisele või vajadusele urineerida. Teisisõnu on need taandatavad füüsilistele refleksidele.
Vanemad ja hooldajad hakkavad lastele kehaosade nimetusi tihti õpetama just vanniskäikude ja mähkmete vahetamise ajal. Lapsele tuleks õpetada ka suguelundite nimetusi. Kehaosade nimetamine nende õigete nimedega juba varasest lapseeast peale aitab lapsel end oma kehas hästi tunda, see omakorda aga etendab olulist rolli seksuaalses arengus ning hea seksuaaltervise säilitamises kogu elu.
Lapsed uurivad oma suguelundeid mähkmete vahetamise ajal (7. kuni 10. elukuu). See ei ole eneserahuldamine täiskasvanute mõistes. Pigem õpivad lapsed niimoodi , et teatud kehaosade puudutamine pakub naudingut. Vanemad ja hooldajad, kes aitavad lastel oma suguelundeid nimetada õigete nimedega ning annavad neile mõista, et ühegi kehaosa pärast ei maksa häbi tunda, annavad omapoolse positiivse panuse lapse üldisesse arengusse.
Magamine
Magamine on füsioloogiline vajadus ning kompleksne tegevus, mida kontrollivad eri unefaasides spetsiaalsed mehhanismid . Uuringud näitavad, et magamine on lapse kesknärvisüsteemi arengu seisukohalt ülioluline. Lapse aju on esimese kahe elukuu jooksul aktiivsem kui ühelgi teisel eluperioodil. Sel ajal veedab imik 70% oma ajast magades,mistõttu on hea ja täisväärtuslik uni oluline lapse loomupärases arengus ning ajutegevuses.
Magades elab imik mitmeid kordi läbi ärkvel olles kogetud asju.See mehhanism aitab lapsel mäletada mängimiseks ja õppimiseks vajalikke oskusi. Beebidel on ainult kaks unefaasi: aktiivne uni ning sügav uni.Laste magamisharjumused erinevad kõvasti –mõned magavad juba sündimisest alates vaikselt kogu öö,teisel läheb aega vähemalt aasta,et harjuda regulaarse unereziimiga. Sagedane ärkamine öö jooksul on tingitud sellest,et suurem osa nende magamisest on kerge,aktiivne unefaas.
Iga laps magab isemoodi . Esimese 3 kuu jooksul ei maksa oodata pikemat und kui 2-3 tundi järjest.Mõnel lapsel ei ole algusel mingit vahet päeva ja öö vahel.Ööpäevane unerütm kujuneb sageli välja alles 4-5 kuuselt.Kui aeg on magama minna,hoolitsege,et kõik lapse umber oleks rahulik,lülitage televiisor ja radio ,paluge suremaid lapsi vaiksemalt olla,kuugutamine ja äiutamine oa endiselt suurepäraseks abiks,unelaul rahustab beebit alati,süles rahuneb laps kiiresti ja jab magama.
Lapse und võivad segada nälg, temperatuur (liiga kuumad või külmad tingimused),lärm,märg või ebamugav mähe,ebasobiv riietus,unenäod,terviseprobleemid ja haigusega seotud ebamugavused.Magamine mõjutab lapse tujusid,käitumist,tähelepanelikkust,keskendusvõimet,aga ka teda ümbritsevad inimese.Kestvad unehäired võivad hakata segama ka lapsevanemaid.Seetõttu ei ole une väärtustamine lapse arengus oluline ainult lapsele endale,vaid ka tema vanematele.Lõpptulemusena võib unehäirete tõttu nõrgeneda side lapse ning tema hooldaja vahel.
Unega seotud uuringud näitavad,et beebide vähese une põhilisks reaktsiooniks on nutmine ,ärrituvus ning erutuvus,mitte tavapäraselt eeldatud väsimus ning unisus .
Suremine
Imiku äkksurma sündroom ehk hällisurm on varasemalt terve imiku äkiline ja ootamatu surm. Imikute äkksurm on tavalisim surmapõhjus vanuses üks kuu kuni üks aasta. Selle all mõeldakse äkilist ja ootamatut imiku surma, millele ei eelne mingeid haigussümptomeid ja mille põhjus ei selgu ka lahangu käigus.
Imikute äkksurma tekkepõhjused ei ole teada, uuringutes on osutunud riskiteguriteks madal sotsiaalne klass, imikute magamine vanemate voodis , ema suitsetamine , madal sünnikaal ja lapse kõhuliasend magades.
On arvatud, et põhjuseks võivad olla närvisüsteemi liigne reaktiivsus, toidu või maomahla tagasiheide maost söögitorru, kalduvus apnoedele ehk pikkadele hingamispausidele.
Ühegi kohta neist ei saa tõestust diagnostiliste võtete ega tavaläbivaatuse käigus. Kuna probleem piirdub esimese eluaastaga, siis on oletatud selle seostumist kesknärvisüsteemi ehk aju ebaküpsusega. Vältige kõik riskitegurid,mis võiksid soodustada imiku äkksurma.
Tema narvisusteem ja teised elundkonnad on alles valja kujunekujunemas,mistõttu vastuvotlikkus traumadele ja mürgistustele on suurem. Nii voib lapse suhu sattunud võõrkeha sulgeda kitsad hingamisteed ja pohjustada lämbumise. Seega tasub mänguasjade märgitud vanusepiirangut pisidetailide osast tõsiselt võtta . Ohtlikkuks on osutunud ka pähklid,lutsukommid,nööbid ja mündid.
Imikueas toimub lapse areng mitte päevade, vaid minutite jooksul.Seetõttu on imiku liigutused etteaimamatud ja kiired. Nii võib beebi saada kukkumist,põletust ja teist vigastust,mis võivad põhjustada surma.Kontrollige vannivee temperatuuri enne lapse vanni panemist, laudlina peab olema laua külge kinnitatud,et laps ei saaks põletada end tulise kohviga.
Beebidega juhtub õnnetusi üsna sageli,on vaja palju ära teha,et teie beebi viga ei saaks.Imikute õnnestusel on oma kindlad põhjused,neid peab teadma ja nendest saab hoiduda.
KASUTATUD KIRJANDUS
Arula , T., Linn, E., Paal , K. (2005). Lapseea iseärasused. Tartu.
Butterworth , G., Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Warner, P. (1999). Baby play and learn. Minnetonka, MN: Meadowbrook Press.
Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.
Raukas , R., lastearst http://www.perekool.ee/index.php?id=7198 (08.05.2011) http://miroslavakarlova.wordpress.com/page/3/ (08.05.2011)
Ormisson ,A. (2007). Sünnist esimese sammuni. Tallinn: Medicina .