Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS (1)

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool - Psühholoogia - Perepsühholoogia
5 VÄGA HEA
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Kuidas lõkse vältida ja neist pääseda?
  • Kuidas vanemate lahkumineku korral lapsi säästa?
  • Miks on oluline jälgida lapse arengut?
  • Mida saab naine teha?
  • Kummal neist õigus on?
  • Miks nad aru ei saa miks nad teevad selliseid asju?
  • Miks just puidust klotsid?
  • Palju Isa roll seevastu on küsitavam Kas isasid on vaja?
  • Milline tähtsus on isal?
  • Millist perekonnapoliitikat me vajame?
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
III ST I KÕ
Kaidi Toropov
LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS
Õpimapp
Aineõpetaja: Anu Leuska
Mõdriku
2009

  • SISUKORD


    SISUKORD 2
    SISSEJUHATUS 4
    1. VANEMAROLLI TÄHTSUS 5
    1.1 Vanemaks olemine 6
    1.2 Vanematevaheline suhe 8
    1.3 Vanemate ja laste vaheline armastus 9
    1.4 Vanemate tähtsus lapse kujunemisel 13
    1.5 Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises. 14
    1.6 Vanemlikud lõksud 16
    1.6.1 Keskendumine lapse probleemsele käitumisele 16
    1.6.2 Perfektse lapse lõks 17
    1.6.3 Positiivse käitumise mittemärkamise lõks 17
    1.6.4 „Ta ongi selline võimatu laps” lõks 17
    1.6.5 „Teen kõik ainult laste pärast” lõks 18
    1.6.6 „Nad kasvavad sellest välja” lõks 18
    1.6.7 Perfektse vanema lõks 18
    1.6.8 Kuidas lõkse vältida ja neist pääseda? 18
    1.6.9 Nüüd aga väike valik nõuandeid 19
    1.6.10 Põhilised vead, mida vanemad käske jagades teevad 20
    1.7 12 põhilist viga, mida me lapsi kasvatades teeme 21
    1.7.1 “Kõik jääb nii, nagu mina ütlen!” 22
    1.7.2 “Ei mingeid hinnaalandusi!” 22
    1.7.3 Piits ja präänik 22
    1.7.4 “Kui sa ei…, siis ma…” 22
    1.7.5 “Ka lapsevanemad on inimesed!” 23
    1.7.6 “Peamine on distantsi hoida.” 23
    1.7.7 Järjekindlusetus 23
    1.7.8 Liialt suured ootused 23
    1.7.9 “Ah, sind …” 24
    1.7.10 . Liigne hoolitsus 24
    1.7.11 “Lapsi peab hellitama!” 24
    1.7.12 “Küll kasvab ise!” 25
    1.8 Kuidas vanemate lahkumineku korral lapsi säästa? 25
    1.8.1 Lapse heaks tegutsege koos 26
    1.8.2 Laps pole spioon ega diplomaat 26
    1.8.3 Lisapinged tuleb maandada 27
    2. LASTE ARENG 29
    2.1 Tõlgiks laste ja täiskasvanute vahel 30
    2.2 Miks on oluline jälgida lapse arengut? 31
    2.3 Kuulame, mida lapsed tegelikult tahavad 32
    2.3.1 Kuulata inimest 34
    2.4 Laps saab aru 34
    2.5 Lapse olemus 36
    2.5.1 Mäng on oluline 36
    2.5.2 Olulisemad mänguasjad 37
    3. ISA JA LAPS 39
    3.1 Isaduse olemus 39
    3.2 Isa ülesandeks küpsemine 40
    3.3 Isa roll lapse arengus 41
    3.4 Isa mõju lapsele 42
    3.4.1 Aktiivne isa – pingevabam pereelu 43
    3.4.2 Mida saab naine teha? 43
    KOKKUVÕTE 44
    KASUTATUD KIRJANDUS 46

  • SISSEJUHATUS


    Lapsevanemaks olemine on " elukutse ", mis pakub rohkelt nii väljakutseid kui rõõmu. Lapsevanemaks olemine on eriti oluline laiemas tähenduses - oma laste eest hoolitsedes ja neile oma igapäevaeluga eeskujuks olles, külvame me tuleviku seemneid.
    Kuna me võime üsna sageli olla ülekoormatud pereelu igapäevaste proosaliste pisiasjadega, siis võib keeruline olla hoida silme ees kaugemat sihti - milliseks me soovime, et meie lapsed kasvaksid .
    Argiaskeldustes läheb tihtipeale meelest endalt küsida - kas meie teod ja sõnad toetavad laste kasvamist sellisteks inimesteks, millistena me neid sooviksime näha.
    Esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang .
    Laste kasvatamine on töö, mida pered teevad ühiskonna heaks. Kõigi ühiskonnaliikmete ühishuviks on rahva kestmajäämine ja järgnevate põlvkondade üleskasvatamine. Mees ja naine muretsevad lapsed ennekõike sellepärast, et nad armastavad teineteist, et lapsed annavad elule tähenduse ja palju rõõmu. Teisalt on laste kasvatamine aga ka töö. Ning selle tööga on seotud teatud hulk kindlaid kulutusi. Lapsed vajavad eluaset, süüa ja riiet selga, transporti jms. Kuigi sellised kulutused on märkimisväärsed ja pidevalt kasvavad, pole need sellised, mida vanemad kahetseksid. Lapsevanemad on teadlikud nendest kulutustest, kui nad lapsed endale muretsevad, sellele vaatamata teevad nad reeglina oma otsuse lapsi saada teadlikult ning rõõmsal meelel .

  • 1. VANEMAROLLI TÄHTSUS


    Vanemad on kõige esimesed ja kõige tähtsamad sotsialiseerimise agendid . Lapsed saavad vanematelt maailma esmase arusaamise . Lapsed õpivad maailma nägema nii nagu nende vanemad seda neile vahendavad. Väga olulisel kohal on kiindumus ja lähedased suhted. Laps õpib teistega suhtlemist, kehakeelt ja tundeid. Varased õppetunnid on hilisema arengu baasiks . Vanemad jäävad kuni lapse täiskasvanuks saamiseni talle oluliseks hariduse, karjääri ja sissetuleku valdkondades ( Sotsialiseerumine ).
    Euroopas on perekonnasuhted ja -struktuurid viimase mõnekümne aasta jooksul muutunud rohkem kui varem sajandite vältel. Perekonnatüüp on nihkunud kiriklikust abielust vaba kooseluni, mille esinemissagedus niihästi seadusliku abielu eelse vormiga kui ka selle asendajana suureneb kogu Euroopas. Kunagise ühe leivateenijaga lasterohke perekonna asemel domineerib tänapäeval kahe leivateenijaga lastetu, ühe- või kahelapseline perekond. Lisaks kahe vanemaga perekonnale levib üha sagedamini ühe vanemaga perekond. Laiendatud pered, kus elavad koos vanavanemad, vanemad ja lapsed, on muutunud järjest harvemini esinevaks, vaatamata sellele, et vanema põlvkonna keskmine eluiga kasvab (Kutsar: 3).
    Lapse normaalne kasvukeskkond on perekond ja kodu, mis moodustavad olulise osa last ümbritsevast keskkonnast. Pereliikmed – sealhulgas lapsed – kujundavad kodu näo; ent kodu voolib ka pereliikmeid, eeskätt kodus sirguvaid lapsi. Kodust ja perekonnast saab laps kaasa palju sellist, mida täiskasvanuna on raske, kui mitte võimatu, muuta (Hansson 2006: 29).
    Elamine koos kasvava lapsega on loov protsess. See nõuab täiskasvanult, et ta annaks lapse kasutusse kõik anded ja head loomuomadused , mis ta ise on kaasa saanud. Kasvatamine on teenustöö, kus lapsevanem laseb lapsel end ära kasutada. Selleks läheb vaja kõike, mis vanemast võtta on: tema elukogemust, vaistu, teadmisi, väärtushinnanguid ja kohusetunnet. Vaja läheb ka julgust , sest selleta ei sünni midagi uut. Kasvataja julgus – see tähendab julgust kuulata sisehäält ja valmidust ise hingeliselt kasvada, kaotamata seejuures ehedat isikupära. Vajadus hingeliselt kasvada – see on väljakutse, mille kasvatamine esitab lapsevanemale või lapse kasvatajale (Hellsten 2008: 11).
    Meil kõigil on erinev ettekujutus lapsevanemaks olemisest, mida mõjutab paljuski meie kultuur ja meie enda lapsepõlvekogemused. Kui laps on sündinud, hakkavad need arusaamad ja ettekujutused mõjutama meie suhtumist temasse. Samas on meil võimalus oma arusaamu rikastada ja ajakohastada või isegi muuta, vastavalt sellele, mida me lapsevanemana kogeme. Vanemaks olemine tähendab tegelikult oma lastega paralleelselt arenemist (Psouni. Lapsevanemaks olemine 2006: 19).

  • 1.1 Vanemaks olemine


    Lapsevanemaks kasvamine kestab kogu elu. Füüsiliselt saadakse selleks lapse sünnimomendil, kuid moraalselt ja psüühiliselt arenetakse selles suunas juba lapsepõlvest peale (Kutsar 2007: 55)
    Vanemaks (isaks, emaks) olek tähendab üldmõistet, mis haarab enda alla terve rea laste hooldamise ja kasvatamisega seotud täiskasvanute tegevusi ja oskusi. Vanemaksolek on protsess, mis koosneb ülesannetest, rollidest, reeglitest, kommunikatsioonist, ressurssidest ja suhetest. Lapsed vajavad füüsilist hooldamist, kasvatamist, õpetamist, materiaalsete ressurssidega varustatust, kaitset ja järelvaatamist. Lapsed vajavad juhtimist ja julgustamist oma arengus – nii kognitiivset, füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset, moraalset, seksuaalset, vaimset, kultuurilist kui ka hariduslikku. Suurema osa nendest vajadustest saab rahuldatud vanemate poolt (Kutsar 2007: 51).
    Et laps saaks olla laps, vajab ta kedagi, kellele laps olla. Keegi peab kandma tema sõltuvust, vajadusi, tundeid ja nõrkust. Laps ise ei ole selleks suuteline, keegi peab seda tema eest tegema. See on vanemate ülesanne (Hellsten 2004: 15).
    Last ümbritseva vanemlikkuse määrast sõltub, kuidas laps ennast oma sisemise  vanemlikkusega ümbritsema hakkab. Kui teda on austatud ja tema tundeid märgatud, kui tema vajadusi on oluliseks peetud ja ta on olnud kaitstud, siis saab temast inimene, kes näeb oma tundeid ja võtab oma vajadusi tõsiselt. Inimene kohtleb ennast suuresti samamoodi, nagu tema vanemad teda on kohelnud ( ibid .).
    Vanemlikkus on peegel , kuhu vaadates õpib laps nägema, kes ta on. Lapse isiksuse rikkus, tema tunded ja vajadused on tema selja taga just nagu võimalusena olemas. Sinna laps ei näe. Et ta võiks näha, mis on selja taga, vajab ta peegleid. Sellest, mida vanemad temas näevad, kujuneb pilt, mille sarnaseks laps kasvama hakkab (Hellsten 2004: 16).
    Tänapäeval on vanemaksolekule esitatud mitmeid väljakutseid – majanduslik stress ja vaesus, perekonnaüksuste isoleerumine, pere vajadustega vastuolus olevad töökohapoolsed nõudmised jne (ibid.).
    Et leevendada topeltkoormust ja vähendada perekonnaga seotud kohustusi, on loodud erinevaid süsteeme – lastehoiuvõimalused, riiklik haridussüsteem, tervishoiuteenused jms. Need süsteemid võtavad osa ülesandeid ja kohustusi lapsevanemate õlgadelt ning võimaldavad neil tööl käia. Kuid teenused ei saa üle võtta kogu lapsevanemaks olemist (Karu. Töö ja Pere: 7).
    Lapsevanemaks olemist ei saa alati lükata õhtutesse ja nädalavahetustesse. Vahel on vaja ootamatult ja viivitamatult lapsele lasteaeda järele minna, teda arsti juurde viia, temaga koju jääda, kooli direktori juurde minna või ka lapsele pallivõistlustel kaasa elada. See kõik võib juhtuda töö ajal, mis tähendab järeleandmisi ja kompromisse tööelus või loobumist lapsevanema rolli täitmisest (ibid.).
    Rolle täites kujunevad inimestel välja suhtumised – suhtumine perekonda, töösse, vabasse aega. Suhtumine on sisuliselt aga eluhoiak , väärtushinnang. Inimeste väärtushinnangud on väga individuaalsed: kes asetab pingereas esimesele kohale perekonna, kes töö, kes jällegi vaba aja. Noortes perekondades, kus kaaslastevahelised emotsionaalsed suhted on värsked ja peres kasvavad väikesed lapsed, asub perekond eluväärtuste hierarhias tähtsal kohal. Tööle ja vabale ajale omistavad naised perekonnaga võrreldes hoopis väiksemat kaalu. Meestel on see vastupidi ( Kelam 1989: 79).
    Perede majanduslik toimetulek sõltub eelkõige sellest, kas perekonnas töötavad mõlemad vanemad või ainult üks nendest. Eestile on omane, et ühe töötava vanema puhul on enamasti tegemist koduse emaga ja töötava isaga (Hansson 2001: 106).

  • 1.2 Vanematevaheline suhe


    Igal rahvusel on oma tüüpjooned, kellel eredamad, kellel vähem märgatavad. Eesti mehe ja naise arhetüüpi on kujundanud nii kultuur ja ajalugu, sotsiaalsed olud, teatud käitumissoodumused kui ka inimeste sisemised omadused (Raave 2004: 192).
    Eraldi võttes võivad nii mees kui naine saavutada piisavalt kõrge täiuslikkuse taseme. Vaatamata sellele, kui ideaalilähedased on ka nende saavutused, võib kõrgeima täiuslikkuse saavutada vaid paari omavaheliste suhete kaudu ( Nekrassov 2001: 15).
    Mees ja naine on kõige tähtsamad, sest nad on kõige algus. Nende soov, nende tahe paneb liituma kaks galaktikat: teineteisele võõrad inimesed saavad kõige lähedamateks. Nende liit sünnitab uue elu, annab talle ainumad kordumatud jooned ning omadused (Afanasjeva 1984: 49).
    Kui mehed ja naised õpivad tasakaalustatult arendama oma vastastikku täiendavaid loomuseid, siis tagab see nende suhetes rahu ja armastuse ning dünaamisise arengu (Gray 1993: 269).
    Kuna kasvatus algab kodust, siis eriti suur vastutus lasub vanematel ning kodul. Kodus tegemata jäetut või valesti tehtut ei saa hiljem alati parandada. Kasvatuslik mõju ei avaldu üksnes siis, kui vanemad lapsi otseselt õpetavad, vaid last mõjutab rohkem see, mida vanemad teevad ja kuidas käituvad. Tähtsal kohal on vanemate omavahelised suhted. Kui perekonna suhted on neurootilised , kaldub see neurootilisus ka lapsele (Saarma 1994: 16).
    Kooselu nõuab pidevat psühholoogilist valmidust püüda mõista teist nii nagu iseennast, mis aga tähendab teiselt poolt seda, et nii mees kui ka naine on valmis teineteisele avaldama oma ootusi, mõtteid, tundeid (Kelam 1989: 67)
    Head suhted nõuavad tööd. Naised tajuvad intuitiivselt , et heade suhete loomiseks tuleb tööd teha. Mehed aga on sündinud teadmisega, et töö tähendab ainult leivateenimist. Tänapäeva suhete mureküsimus ei ole raha, ehkki mõnikord me arvame seda. See on hoopis suhtlemine. Tänapäeva suhted vajavad mõlema poole emotsionaalsete vajaduste eest hoolitsemist. Me oleme uus põlvkond inimesi. Maailmgi on praegu sootuks teistsugune tegevuspaik ning ootused on põhjalikult muutunud (Gray 1993: 11).
    Igal lapsel on kaks vanemat ja tegelikult pole üks tähtsam kui teine vaid nii isa kui ema täiendavad teineteist ( Helme , www.syndikaat.ee).
    On väga tähtis, et täiskasvanud teeksid perekonnas omavahel koostööd ja näitaksid välja vastastikust austust ja armastust (Hansson jt. 2006: 37).

  • 1.3 Vanemate ja laste vaheline armastus


    Juba sünnihetkel tunneks imik surmahirmu, kui suuremeelne saatus ei kaitseks teda selle teadmise eest, et emast tuleb eralduda, et emakasisene eksistents lõpeb. Isegi pärast sündi pole imiku elu oluliselt erinev, võrreldes eelnenuga: ta ei suuda ära tunda asju ja inimesi, ta ei ole veel teadlik enesest ega teda imbritsevast maailmast. Ainus, mida ta tunneb, on soojuse ja toidu positiivne turgutav mõju, ning ta ei erista veel soojust toitu selle allikast - emast. Ema on soojus , ema on toit, ema, rahuldatuse ja kaitstuse eufooriline seisund. Selline seisund on Freudi terminoloogia järgi nartsislik (Fromm 2006).
    Välisel tegelikkusel, inimestel ja asjadel on tähendus ainult sedavõrd, kuivõrd nad kehaliselt rahuldavad või häirivad. Tõeline on ainult see, mis on sisemine; kõik väline on tõeline vaid sõltuvalt minu vajadustest - mitte kunagi sõltuvalt välise enese olemusest ja vajadustest. Kui laps kasvab ja areneb, muutub ta ka võimeliseks asju sellistena tajuma , nagu need on; rahuldus , mille ta saab toitmisest, eristub rinnanibust, rind emast. Lõpuks kogeb laps janu, piimast saadud rahuldust, rinda ja ema eraldi. Ta õpib tajuma paljusid erinevaid asju, millel kõigil on oma olemine. Sel ajal õpib ta neid nimetama. Samal ajal õpib ta nendega ürnber käima: ta saab teada, et tuli on kuum ja valus , et ema keha on soe ja meeldiv, et puu on kõva ja raske, et paber on sirge ja seda võib tükkideks rebida. Ta õpib, kuidas inimestega ümber käia: et ema naeratab, kui ma söön, et ta võtab mu sülle, kui nutan, et ta kiidab mind, kui mu kõht käib läbi. Kõik need kogemused kristalliseeruvad ja moodustavad tervikliku ehk mind armastatakse. Mind armastatakse sellepärast, et olen oma ema laps. Mind armastatakse sellepärast, et olen abitu. Mind armastatakse sellepärast, et olen ilus, imetlusväärne. Mind armastatakse sellepärast, et ema vajab mind. Kõike seda üldistades võib öelda: mind armastatakse sellepärast, et ma olen selline, nagu olen, või võib-olla täpsemalt, mind armastatakse sellepärast, et ma olemas olen (ibid.).
    Kogemus emaarmastusest on passiivne. Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud — emaarmastus on tingimusteta armastus. Kõik, mida ma pean tegema, tähendab lihtsalt olla — olla tema laps. Emaarm on õndsus, rahu, mida ei pea saavutama ega ära teenima (ibid.).
    Kuid emaarmastuse tingimusteta headusel on ka negatiivne külg. Seda pole küll vaja ära teenida, ent seda ei saa ka saavutada, luua, juhtida. Kui ta on olemas, siis on see nagu õnnistus; kui ta puudub, siis nagu puuduks kõigel elus ilu — ning miski ei aita mul seda luua. Enamikule lastest on enne kaheksa ja poole kuni kümneaastaseks saamist asi enamasti ainult selles, et neid armastatakse - armastatakse sellepärast, et nad on sellised, nagu nad on. Kuni ülaltoodud vanuseni laps veel ei armasta: ta reageerib tänulikult ja rõõmsalt sellele, et teda armastatakse. Sel arengutasemel tuleb aga mängu uus asjaolu, uus tunne, oma tegudega armastuse loomine (ibid.).
    Esimest korda tuleb laps mõttele emale (või isale ) midagi anda, midagi neile teha: kirjutada luuletus, joonistada pilt või korda saata midagi muud head. Esimest korda lapse elus muutub armastus armastatud olemisest armastamiseks: armastuse loomiseks. Siit alates läheb veel palju aastaid küpse armastuseni jõudmiseks. Lõpuks on laps, nüüd võib-olla juba nooruk, üle saanud egotsentrismist: teine inimene ei ole tema jaoks esmajoones oma enese vajaduste rahuldamise vahend. Teise inimese vajadused on niisama tähtsad kui tema enda vajadused - tegelikult on need isegi tähtsamad. Andmine on hakanud andma rohkem rahuldust ja rõõmu kui saamine: armastada - see on muutunud isegi tähtsamaks kui olla armastatud. Armastades on ta maha jätnud üksilduse ja eristatuse vangikongi, mille talle lõid nartsissism ja enesekesksus. Nüüd tunnetab ta uudset sidet, jagamist, ühtekuuluvust. Veelgi enam, ta tunneb, et on armastades võimeline armastust looma - see on midagi enamat kui olla vaid armastatud, olla saajasõltuvuses: olla selle tarvis väike, abitu, haige või "hea". Infantiilse armastuse põhimõte on: Ma armastan sellepärast, et mind armastatakse. Küpse armastuse põhimõte on: Mind armastatakse sellepärast, et ma armastan. Ebaküps armastus ütleb: Ma armastan sind sellepärast, et ma vajan sind. Küps armastus ütleb: Ma vajan sind sellepärast, et ma armastan sind (ibid.).
    Armastusvõime arenguga on tihedalt seotud armastuse objekti areng. Laps on esimestel elukuudel ja aastatel kõige tugevamini kiindunud emasse. See kiindumus saab alguse juba enne lapse sündi, kui ta on emaga küll üks, kuigi neid on kaks. Sünd muidugi mõnes mõttes muudab olukorda, ent mitte nii oluliselt, kui võiks arvata. Laps, kes nüüd elab väljaspool emaüska, on ikkagi temast täielikus sõltuvuses. Aga iga päevaga saab ta üha iseseisvamaks: õpib kõndima, rääkima, iseseisvalt maailma uurima ; suhted emaga kaotavad mõndagi oma elulisest tähtsusest, selle asemel muutuvad järjest tähtsamaks suhted isaga. Et aru saada armastuse kaldumisest ema poolt isa poole, peame arvesse võtma ema- ja isaarmastuse olulisi erinevusi (ibid.).
    Emaarmastus on olemuselt tingimusteta. Ema armastab vastsündinut sellepärast, et see on tema laps, mitte sellepärast, et laps oleks täitnud mõne erilise tingimuse või õigustanud mõnd erilist lootust (ibid.).
    Tingimusteta armastus ei vasta mitte ainult lapse, vaid iga inimolevuse ühele sügavamale igatsusele; teiselt poolt, olla armastatud millegi pärast, ära teenida armastus - see tekitab alati kahtlusi : võib olla ma ei meeldi inimesele, kelle armastust ma soovin, alati jääb hirm kaotada armastus. Ja veel, "teenitud" armastusest jääb kergesti kibe kõrvalmaik, et inimest ei armastata tema enese pärast, vaid et teda armastatakse ainult sellepärast, et ta meeldib, et teda kokkuvõttes üldsegi ei armastata, vaid et teda käsutatakse. Pole mingi ime, et me kõik, nii lapsed kui ka täiskasvanud, hoiame kramplikult kinni emalikust armastusest. Enamikul lastest on piisavalt õnne emaarmastust kogeda (millises ulatuses, seda arutame hiljem). Täiskasvanute puhul on seda igatsust märksa raskem täita (ibid.).
    Suhted isaga on hoopis erinevad. Ema on kodu, kust me tuleme: ta on loodus, pinnas, ookean; isa ei kujuta endast sellist looduslikku keskkonda. Tal on lapsega selle esimestel eluaastatel lõdvad sidemed ning tema tähtsust lapsele ei saa ema omaga sel varasel perioodil võrreldagi. Isa ei kujuta endast küll looduslikku maailma, ent ta kannab endas inimeksistentsi teist poolust: mõttemaailma, inimese loodud asjade maailma, õigust ja korda, enesevalitsust, rändamist, julgeid ettevõtmisi. Isa on see, kes last õpetab, kes näitab talle teed maailma (ibid.).
    Isaarmastus on tingimustega armastus. See rajaneb põhimõttel: "Ma armastan sind sellepärast, et sina täidad mu lootused, sellepärast, et sa täidad oma kõhust, sellepärast, et sa oled minu moodi." Tingimustega isaarmastuses leiame, nagu tingimusteta emaarmastuseski, nii negatiivset kui ka positiivset . Negatiivne on iseenesest juba asjaolu, et isaarmastuse peab ära teenima, et selle võib kaotada, kui sa ei tee seda, mida sinult oodatakse . Isaarmastus teeb kuulekusest peamise vooruse ja sõnakuulmatusest surmapatu, mida käristatakse isaarmastusest ilmajätmisega. Ent niisama tähtis on ka asja positiivne külg. Kuna isaarmastus seab tingimusi, siis võin ma nende täitmiseks midagi teha, ma võin selle nimel töötada: tema armastus on vastupidiselt emaarmastusele minu poolt juhitav (ibid.).
    Ema ja isa erinevad suhtumised on kooskõlas lapse vajadustega. Väikelaps vajab nii füsioloogiliselt kui ka psüühiliselt ema tingimusteta armastust. Kuueseks saanud, hakkab laps vajama isa armastust, tema autoriteeti, teda kui juhti (ibid.).
    Ema funktsioon on muuta lapse elu turvaliseks, isa funktsioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud. Ideaaljuhul ei püüa ema armastus hoida last täiskasvanuks saamast, ei püüa teda premeerida abituks jäämise eest. Emal peaks jätkuma usku elusse , ta ei tohi olla liiga hirmul, nõnda ka last hirmuga nakatada . Üheks tema elusihiks peaks olema soov, et lapsest saaks iseseisev inimene, kes lõpuks elab omaenda elu (ibid.).
    Isa armastust peaksid suunama põhimõtted ja lootused, see peaks olema pigem kannatlik ja salliv kui ähvardav ja autoritaarne. See peaks kasvavale lapsele andma järjest suurema pädevuse ning võimaldama tal lõpuks muutuda rippumatuks isiksuseks, vabastama ta isa autoriteedist. Lõpuks jõuab küps inimene selleni , et ta on enesele nii ema kui ka isa. Tal on nii-öelda ema- ja isapoolne südametunnistus. Ema poolt öeldakse: "Pole olemas pahategu või kuritööd, mis jätaks su ilma minu armastusest, mu headest soovidest su eluks ja õnneks." Isa poolt öeldakse: "Sa oled valesti talitanud, sellest lähtuvalt on teatud tagajärjed vältimatud ning mis kõige tähtsam, sa pead ennast muutma , kui tahad mulle meele järele olla" (ibid.).
    Küps inimene on vabanenud konkreetsest emast ja isast, ta on nad enesesse projitseerinud. Ent vastupidiselt Freudi superego kontseptsioonile ei tee ta seda ema ja isa enesesse haarates, vaid ta rajab ema-südametunnistuse oma armastusvõimele ning isa-südametunnistuse oma mõistusele ja otsustusvõimele. Veelgi enam: küps inimene armastab koos ema- ja isa-südametunnistusega, vaatamata sellele, et näiliselt on need vastuolus. Kui ta ainult isa-südametunnistuse säilitaks, muutuks ta karmiks ja ebainimlikuks. Kui ta ainult ema-südametunnistuse säilitaks, võiks ta kergesti kaotada otsustusvõime ja takistada enese ning teiste arengut (ibid.).
    Areng ema keskselt isakesksele kiindumusele ning lõpuks nende süntees ongi vaimse tervise ja küpsuse saavutamise aluseks. Sellise arengu ebaõnnestumine on neurooside peapõhjus. Üheks neuroosi tekke põhjuseks võib olla asjaolu, et poisil on armastav, aga kas liiga järeleandlik või siis võimukas ema ja nõrk ning ükskõikne isa. Sellisel juhul võib poiss jäädagi varasesse emassekiindumuse staadiumi ning temast võib kasvada emast sõltuv inimene, kes tunneb end abituna, kelle püüdlused iseloomustavad saajat - see tähendab, et tema tahab olla saaja, olla kaitstud ja hoolitsetud, ning tal puuduvad isapoolsed omadused, nagu enesevalitsus , iseseisvus, võime elus hakkama saada. Võimalik, et ta püüab igas inimeses leida "ema" - nii naistes kui ka meestes, kellel on autoriteeti ja võimu. Teisest küljest jällegi, kui ema on külm, tundetu ja võimukas, võib laps emaliku kaitse vajaduses isa poole ning hiljem isa asemike poole pöörduda - sellisel juhul on lõpptulemus samasugune kui eelmisel, või siis areneb laps ühekülgselt isale orienteeritud inimeseks, kellele on tähtsad ainult seadus, kord ja võim ning kel puudub võime loota või vastu võtta tingimusteta armastust. Sellist arengut soodustab võimuka, tugevasti pojasse kiindunud isa olemasolu (ibid.).
    Kõigile neile neurootilistele arengu-nähtudele on iseloomulik see, et üks printsiipidest - kas isalik või emalik - peetub oma arengus, või siis (seda juba tõsisemate neurooside puhul) lähevad segi ema ja isa roll nii konkreetse ema ja isa puhul kui ka inimeses eneses. Edasises uurimises võime jõuda selleni, et teatud tüüpi neuroosid, mida väljendavad näiteks kinnismõtted, arenevad põhiliselt tänu ühekülgsele isassekiindumisele, teised aga, mida väljendavad näiteks hüsteeria, alkoholism , võimetus end maksma panna ning elu realistlikult võtta ja depressioonid, tulevad emakesksuses (ibid.).

  • 1.4 Vanemate tähtsus lapse kujunemisel


    Teada tõde on seegi, et kõige olulisemad inimesed lapse isiksuse kujunemisel on tema vanemad. Nende olemasolu või puudumine mõjutab lapse kujunemist ja tema elu täiskasvanuna tugevamal määral, kui tahetakse tunnistada.
    Isal on omad ülesanded lapse kujunemisel ja emal omad. Kumbki vanem ei saa teist asendada. Soolise identiteedi kujunemisel samastub laps oma samast soost vanemaga. Vastassoost vanemat vajab laps selleks, et saada selgeks oma soo väärtused ja õppida looma suhteid vastassooga.
    Ema on tüdrukule mudeliks, milline naine on ja kuidas ta erinevates olukordades käitub. Isaga suheldes õpib tüdruk ennast kui tulevast naist väärtustama. Isapoolne tunnustamine ja tähelepanu mõjutavad tüdruku arusaamist iseendast tüdruku ja naisena. Kui isa suhtub tütresse armastavalt ja positiivselt, saab tüdruk teadmise, et ta on hinnatud ja väärtuslik: et olen isa silmis midagi väärt, olen seda teiste meeste arvateski.
    Tüdruk, kes mängueas ei ole oma isale tähtis olnud, kes on isa meelest valest soost või keda isa töö või karjääri tõttu pole märganud, põeb hiljem ebakindlust oma naiselikkuse suhtes. See võib takistada tal loomast terveid suhteid vastassoo esindajaga.

  • 1.5 Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises.


    Vanematepoolse käitumise, suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest.
    Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid, alljärgnevalt lühiülevaade neist.
    1. Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon.
    2. Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur emotsionaalne, hingeline lähedus ning vanema-armastust väljendab n.ö. vabakasvatus, kõikelubavus, vähene kontroll ja piiride puudumine. Selline kasvatusstiil paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga edaspidises elus võib osutuda veidi ebaadekvaatseks, sest enamasti maailm ei ole tingimusteta armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla.
    3. Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses plaanis eriti lähedasteks hinnata, puudub vastastikune mõistmine ja soojus; teisalt aga juhivad vanemad oma lapse elurada ning valikuid kindlakäeliselt. Vanemad kontrollivad mida, kuna, kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla.
    4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat - laps on sisuliselt hüljatu- staatuses . Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus, armastus, toetamine , mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu. Varajane baasiliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises, enese negatiivsete emotsioonidega toimetulemises.
    Enesehinnang mängib olulist osa elusündmustele hinnangute andmisel ning käitumis- ja suhtumisviiside valimisel. Pole just raske arvata, et siinkohal osutub problemaatiliseks just madal
    enesehinnang, mis äärmuslikul juhul võib väljenduda inimese "vegeteerima-jäämises", s.t. ta ei julge midagi teha, tahta ega arvata, sest enese meelest ei ole tal ühtegi positiivset omadust, mis annaks õiguse tal midagi soovida või julguse midagi üritada - olgu selleks soovituks siis mõne inimese armastus, kandideerimine huvitavale töökohale või midagi muud. Madalale enesehinnangule tunnuslikeks joonteks on läbikukkumistele enesesüüdistustega reageerimine, varasemate ebaõnnestumiste üha korduv valuline läbielamine, mille tulemusena alaneb enesehinnang veelgi ning inimene ei näe mingiski tegevuses enam mõtet, sest nii kui nii lõppevad tal kõik ettevõtmised ühtmoodi kehvasti. Tekib teatud surnud seis, kinnine ring. Inimesel kujunevad üha enam välja moonutused seletusviisides ning negatiivsed hinnangud :
    1) iseenda kohta (nt. "Ma olen kõiges saamatu, kasutu...");
    2) mineviku kohta (nt. "Ma pole kunagi millegagi hiilanud.")
    3) tuleviku kohta (nt. "Võttes arvesse minu olemust ja senist käekäiku, ei ole mul mingit põhjust
    tulevikustki midagi paremat loota.").
    Inimese usk neisse arvamustesse enese kohta ja vaimusilmas võimalike olukordade (nt. Armsam jätab maha, suure hulga inimeste ees lolliks jäämine) läbielamised viivad tegevusetuseni, tasakesi kannatamiseni ja püüuni kuidagi mitmesuguste nõudmistega kohaneda.

  • 1.6 Vanemlikud lõksud


    Vanemaks olemine on üks suuremaid väljakutseid elus. Vanemlikke oskusi ei anta kaasa lapse sünniga, pigem õpitakse katse ja eksituse meetodil.
    Katse ja eksituse meetod aga võib kaasa tuua olukorra, kus ühel hetkel on jõud otsas, nutt kurgus ja avastad end tegemas asju, mille pärast hiljem silmad maha lööd. Mida aeg edasi, seda kergemini kaotad enesevalitsuse, karjud lapse peale ja laps karjub vastu. See võib olla märk, et oled sattunud mõnesse järgnevalt kirjeldatud vanemlikku lõksu, millesse võib takerduda igaüks.

    1.6.1 Keskendumine lapse probleemsele käitumisele


    Sellisel juhul reageerib vanem ainult lapse probleemsele käitumisele. Teeb seda kritiseerides (Kas sa ei võiks kordki normaalselt käituda? Sa oled üks võimatu põngerjas!), hirmutades või ähvardades (Kui sa seda veel kord teed, tuleb suur pahandus ja sa veel nutad !) või lihtsalt karjudes või karistades.
    Kuna selline käitumine ei näita lapsele, mida temalt oodatakse, peab ta ka edasi katse- ja eksitusmeetodil proovima, mida võib ja mida mitte. Ilmselt saab ta ikka ja jälle kriitika ning vanema pahameele osaliseks . Tagajärjeks võivad olla sagedased konfliktid ja võimuvõitlus.

    1.6.2 Perfektse lapse lõks


    Sellisel juhul on vanemal oma lapsele ebareaalselt kõrged ootused ja täiuslikkuse eeldamine, mille tulemuseks on pettumine, rahulolematus, pingutuste vähene väärtustamine, nõudmine ja süüdistamine. Kõige selle tagajärjeks on sagedased konfliktid. Kõik lapsed käituvad aeg-ajalt halvasti, vinguvad, ajavad toa sassi, lähevad endast välja ja vaidlevad vastu. Sellest, kuidas vanemad taolisele käitumisele reageerivad, sõltub, kas lapse probleemne käitumine kaob või läheb hoopis aja jooksul hullemaks.

    1.6.3 Positiivse käitumise mittemärkamise lõks


    Sellisel juhul kaldub vanem head käitumist pidama iseenesest mõistetavaks ega pane seda lihtsalt tähele. Seega ignoreerib head käitumist, ei tunnusta selle eest ning laseb lapsel lihtsalt vaikselt omaette olla, arvates, et see ei väärigi tähelepanu. Selle tulemusena kaldub positiivne käitumine, mis ju eriti ära ei tasu, tulevikus lihtsalt vähenema. Suureneb aga negatiivne käitumine, millele järgneb alati tähelepanu.

    1.6.4 „Ta ongi selline võimatu laps” lõks


    Sellisel juhul on vanemal hoiak, et laps on juba sünnist saati raske loomuga ehk viga on temas ja temaga peabki karmimalt käituma. Samas ei märka ega teadvusta sellesse lõksu jäänud vanemad, kuidas nende endi karm käitumine laste käitumise esile kutsub ja seda säilitab.

    1.6.5 „Teen kõik ainult laste pärast” lõks


    Selle lõksu valivad need vanemad, kes hoolimata sellest, et on oma suhtes õnnetud, jätkavad laste pärast kooselu, lahendavad laste probleeme ja väldivad omi. Järeltulijad näevad ja õpivad aga seda, et asjadest ei räägita, tundeid ei avaldata, vaieldakse, ironiseeritakse, tülitsetakse, nähvatakse. Sellises peres üles kasvanud lastel on suurem tõenäosus, et tulevikus ilmnevad tundeelu - või käitumishäireid.

    1.6.6 „Nad kasvavad sellest välja” lõks


    See on omane vanematele, kes näevad lapse probleemset käitumist kui eakohast ja loodavad, et see lihtsalt ajaga üle läheb ehk välja kasvab. Enamasti, kui asjadel lihtsalt minna lasta, lähevad nad aja jooksul ikka hullemaks.

    1.6.7 Perfektse vanema lõks


    Sellisel juhul on vanemal iseendale ebareaalselt kõrged nõudmised. Tahetakse olla täiuslik, mitte lihtsalt hea vanem. Nii kaldutakse liigselt muretsema, kontrollima, laste eest asju ära tegema, et neid kõikvõimalikest ohtudest eemale hoida ja parim kasvukeskkond tagada. Nii võib hoolitsemise ja kontrollimisega liiale minna ning lapse iseseisvuse ja enesekindluse arengut takistada.

    1.6.8 Kuidas lõkse vältida ja neist pääseda?


    Iga pere on erinev. Seega pole ka kindlaid vanemliku käitumise nippe, mis oleksid igalpool ühtmoodi edukad . Laps ei sünni siia ilma koos kasvatamise instruktsioonidega. Vanemlikud oskused, nagu kõik muudki oskused, on aga õpitavad. Kõik lapsed testivad piire ja käituvad aeg-ajalt halvasti. Kõik vanemad võivad vahel eksida. Tähtis on vigu tunnistada ning neist juurde õppida.

    1.6.9 Nüüd aga väike valik nõuandeid


    • Esita realistlikud ootused nii endale, partnerile kui ka lapsele.

    Ära nõua endalt, et pead kasvatusest teadma alati ja kõike ainult sellepärast, et oled lapsevanem. Ära nõua partnerilt ülimat täiuslikkust ja ilmeksimatust. Jaga vanemlikke rolle ja vastutust. Püüa jõuda olulistes kasvatusküsimustes üksmeelele, näiteks kuidas probleemse käitumisega toime tulla. Vaata üle, kas nõudmised, mida lapsele esitad, on ikka eakohased.

    Püüa leida iga päev lapse jaoks aega, kaasa teda kodusesse toimetamisse, leia huvitavaid ja arendavaid tegevusi. Naudi temaga koosolemist, küsi, kuidas läks päev ja räägi enda päevast. Lapsega koos veedetud aeg on vajalik teie omavahelise suhte jaoks. Koos tegutsedes saab laps piisavalt vanema tähelepanu ja nii ei teki vajadust seda probleemse käitumisega nõuda.
    • Ole teadlik, et lapsed õpivad oma käitumise tagajärjest.

    Lapsed õpivad ruttu, et teatud käitumised annavad kiiremini tulemuse. Vanem võib juhuslikult ja pahaaimamatult „tasustada” lapse probleemset käitumist. Juhuslikeks tasudeks võivad olla naeratus, tähelepanu, aga ka naljatades vaidlemine, rääkimine, mänguasjad, maiustused vms. Kui kuulete lapse suust mõnda ebakohast sõna, puhkete naerma ning sellest rõõmsalt lapse kuuldes kellelegi räägite või mingil muul moel ekstra tähelepanu osutate, ongi see ju tasu. Ilmselt ütleb ta seda sõna veel ja veel.
    Kui olete algselt keeldunud lapse nõudmisele järele andmast, aga teete seda ikkagi, kui too kõvemalt kisab või järjekindlamalt vingub ja nõuab, siis ongi õpitud, et tuleb lihtsalt kõva häälega karjuda ja saabki oma tahtmise. Tõenäoliselt kasutab laps sarnast taktikat edaspidigi ja ka väljaspool kodu, näiteks poes, kus see eriti hästi ära tasub.
    • Väldi lapse ees konflikte.

    Ära karju, solva ega tülitse elukaaslasega lapse ees. Mida väiksem laps, seda hirmutavam see talle on. Vanemad on käitumismudeliks ja lapsed õpivad nende käitumist vaadeldes. Kes näevad vanemaid ainult karjumas ja tülitsemas, õpivadki probleeme sel viisil lahendama.
    • Anna lapsele selgeid ja eakohaseid instruktsioone.

    Viisist, kuidas vanemad lastele käske või instruktsioone annavad, sõltub, kas lapsed seda täidavad või mitte. Kui laps ei tee, mida vanem ootab, on mõistlik põhjusi otsida esmalt instruktsioonist või selle ütlemise viisist.
    • Otsi abi, kui tunned , et oled nõutu.

    Igaüks vajab vahel laste kasvatamisel abi. Tänapäeval võib abi leida paljudest allikatest: tuttavatelt, kellel on samaealised lapsed, vanematelt, foorumitest, tarkad est raamatutest, aga ka vastava ala spetsialistidelt. Enne tegutsemist on mõistlik mõelda, millise soovituse järgi käituda. Kui need põhinevad vaid isiklikul kogemusel , ei pruugi see tulemust anda. Mis sobib ühes peres, ei pruugi sobida teise pere sama probleemi puhul, keskkond on teine.
    Kui oled otsustanud abi otsida spetsialistilt, siis arvesta, et muutus ei toimu üleöö. Lapse käitumise muutmiseks kulub kindlasti aega. Ühest jututunnist ja lapse „ülevaatamisest” ei piisa, et probleemid kaoksid. Enamasti peavad kõik pereliikmed oma käitumises midagi muutma, et soovitud tulemust saavutada.

    1.6.10 Põhilised vead, mida vanemad käske jagades teevad


    • Korraga antakse liiga palju instruktsioone, laps ei suuda jälgida ega valida, mida teha, ning valibki mittetegemise.
    • Antakse liiga üldsõnaline või ebamäärane instruktsioon, laps ei saa aru, mida temalt oodatakse. (Ära käitu tobedalt! Ole nüüd normaalne!)
    • Instruktsioon antakse küsimuse vormis. Tark laps vastabki siis ausalt küsimusele ja enamasti eitavalt. (Kas sa võiksid nüüd lõpuks ometi voodisse minna? Kas sa viiksid prügikasti välja?)
    • Instruktsioon on lapse jaoks liiga raske (kolmeaastasele ei saa öelda, et tee tuba korda).
    • Instruktsiooni andmine on halvasti ajastatud. (Kui lapsel on pooleli vanema instruktsiooniga konkureeriv, ilmselt ka huvitavam tegevus, siis ta tõenäoliselt ignoreerib käsku.)
    • Kehakeel on instruktsiooniga vastuolus ja see ajab lapse segadusse . (Vanem ütleb, et lõpeta ära, aitab juba, kuid ise naerab selle peale.)
    • Instruktsioone antakse muuseas , üle õla hõigates või teisest toast karjudes. Lapsed kalduvad neid lihtsalt ignoreerima.

  • 1.7 12 põhilist viga, mida me lapsi kasvatades teeme


    Teatavasti on kõik inimeste probleemid pärit lapsepõlvest. Üksnes meie, lapsevanemad, vastutame kõikide vigade eest, mis oleme oma laste kasvatuses teinud. Püüdkem siis neist hoiduda.
    Loomulikult on inimese elu klassifitseerimine vägagi keeruline tegevus ning iga õnnetu perekond on õnnetu omal moel. Allpool on siiski püütud välja tuua vanemate põhilised vead oma laste kasvatamisel, mis psühholoogide arvates peegelduvad kogu edaspidises elus.

    1.7.1 “Kõik jääb nii, nagu mina ütlen!”


    Seda kasvatusstiili nimetatakse autoritaarseks. Sellises peres püüavad võimuka iseloomuga vanemad last endale allutada. Kui te räägite lapsega sageli nõudlikul toonil, alandate ja karistate teda, kui te sunnite talle alatasa peale oma nägemust olukorrast ning piirate tema iseseisvust, siis teeb see vaid halba. Vägivalda ilmutades takistavad vanemad lapse normaalset arengut.

    1.7.2 “Ei mingeid hinnaalandusi!”


    Lapsi peab rangusega kasvatama, väidab veel üks populaarne pedagoogiline müüt. Millel selline arvamus siis põhineb? Vanemlikul hirmul. Täiskasvanud kardavad, et lapsed „istuvad neile pähe“. Nad peavad lastega distantsi, seega hoiduvad kõikvõimalikest emotsionaalsuse väljendustest. Sellised lapsed on ilma jäetud ema hellusest. Neil on kaelas terve hulk reegleid, mida nad täitma peavad. Taolise suhtumise tagajärjel võivad kaduda laste ja nende vanemate vahel igasugused kontaktid.

    1.7.3 Piits ja präänik


    Esmapilgul tundub kõik loogiline: lapsele sisendatakse, et kui ta käitub hästi, saab ta oma „prääniku“. Näiteks ostavad vanemad talle mänguasja. Kui ta aga peab end halvasti üleval, tuleb millestki loobuda . Selline kasvatusstiil tekitab lapses tarbijaliku suhtumise oma vanematesse.

    1.7.4 “Kui sa ei…, siis ma…”


    Vahel mängivad vanemad lapse tunnetel — hirmutundel („kui sa riidesse ei saa, läheme ilma sinuta minema“) või kiindumusel („kui sa kohe magama ei heida , siis ma sind enam ei armasta“). Sageli see võte mõjub. Lõpuks saab aga laps aru, et kõiki need ähvardusi ei viidagi täide. Nii tekib tal arvamus, et lubadusi ei antagi selleks, et neid täita.

    1.7.5 “Ka lapsevanemad on inimesed!”


    Paljud vanemad lubavad endale vihahoos karjuda lapse peale ning teda lausa lüüa. Selline käitumine kinnistab lapses süütunde. Siit viib aga otsetee mitmesuguste psühholoogiliste komplekside juurde.

    1.7.6 “Peamine on distantsi hoida.”


    Teine äärmus vanemlikus lähenemisviisis on liigne vaoshoitus. Sellised vanemad ei avalda lapsele oma tõelisi tundeid — nad ei näita avalikult välja oma armastust. Pigem kannavad nad rangete vanemate maski. Väliselt näivad nad karmid , kuna aga nende sisemuses valitseb alati allasurutud ärevus ning ebakindlus, siis läbi selle petliku eesriide tungib välja ärritunud olek.
    Suuremaks saades õpivad lapsed tundma neid „veealuseid voolusid“ ning käituvad täpselt samuti. Kui te ei taha, et teie lapsest kasvaks silmakirjateener, loobuge kunstlikust distantsist enda ja tema vahel.

    1.7.7 Järjekindlusetus


    On päris selge, et oleme kõik inimesed, kelle tegevused ei vasta mitte alati loogikale. Mis aga puutub kasvatusse, siis siin võib selline ebaloogilisus teha „karuteene“. Lapsed õpivad pidevalt midagi. Kujutlege, et üks õpetaja ütleb, et 2 x 2 = 4, teine aga väidab, et 2 x 2 = 5. Kuidas peaks laps teadma, kummal neist õigus on? Lõppkokkuvõttes areneb ta tunduvalt aeglasemalt, kui ta seda tegelikult võiks. Ta on desorienteeritud, hämmelduses ja tal puudub enesekindlus.

    1.7.8 Liialt suured ootused


    Vahel suhtuvad vanemad oma lastesse kui iseenda „jätkusse“. Meil kõigil on realiseerimata unistusi. Ja just neid tahetaksegi ellu viia järgneva põlvkonna abil. Lapsega nõu pidamata hakatakse talle muusikat või keeli õpetama, pannakse suurt sporti tegema jne. Sellise kasvatuse tulemus on sageli üks: laps ei saa hakkama talle peale pandud nõudmistega ning teda tabavad psühholoogilised probleemid.

    1.7.9 “Ah, sind …”


    Selline käegalöömise seis tekib perekonnas, kus vanemad „ei tunnista“ alateadvuslikult oma last. Mingitel põhjustel ei võeta last omaks — sündis valel ajal, valest isast, „mitte meie tõust“ jne. Sellised lapsed, keda eriti ei armastata, kasvavad üles neurootikutena, ebaõnnestujatena ning reeglina on neil kinnine iseloom.
    Et seda kõike vältida, peaksid vanemad õigel ajal aru saama, et elavad lapse peal välja oma isiklikke probleeme. Laps ise pole aga mitte milleski süüdi.

    1.7.10 . Liigne hoolitsus


    Reeglina ei saa sellised vanemad arugi , et käituvad oma lapsega ülihoolitsevalt. Neile näib, et nemad teevad lapse jaoks kõik, ülejäänud lapsevanemad on aga liialt kergemeelsed. Tegelikult võib liigne hoolitsus provotseerida mitmesuguseid käitumishäireid. Lapsel on raske eakaaslastega suhelda ning ta pole võimeline ise otsuseid vastu võtma. Kui te tahate, et teie laps oleks õnnelik ega kasvaks ärahellitatud memmekaks, peate andma talle võimaluse normaalseks arenguks.

    1.7.11 “Lapsi peab hellitama!”


    Kui ülihoolitsus on tingitud hirmust lapse pärast, siis antud juhul käib jutt kõikelubatavusest. Kui aga laps kasvab üles veendumuses, et kogu maailm keerleb vaid tema ümber, siis muutub ta tõeliseks egotsentrikuks. Selline laps on arvamusel, et kõik (ja eriti tema vanemad) on talle midagi võlgu.

    1.7.12 “Küll kasvab ise!”


    On olemas veel üks äärmus kasvatuses, see on vastand ülihoolitsusele. Sellised vanemad arvavad , et lapsele on tarvis anda täielik tegevusvabadus. Nad ei püüa lapsesse sisendada mitte mingeid eluväärtusi. Nad ei üritagi tema probleemidesse süveneda. Loodus aga ei armasta tühja kohta. Kui lapsele ei anta eluks tarvilikke orientiire, hakkab ta neid ise otsima väljastpoolt kodu, mõistes, et vanemad ei hooli temast sugugi.

  • 1.8 Kuidas vanemate lahkumineku korral lapsi säästa?


    Lahutus paneb täiskasvanud väga tõsiselt proovile. Nende endi läbielamised on sageli nii intensiivsed, et ununeb – lahutust elavad suurte kõrval läbi ja üle ka lapsed. Seega soovitatakse, et lahutusejärgses elukorralduses peetaks eelkõige silmas lapse huvisid.
    Lahutus on täiskasvanud inimeste otsus, sageli ainult ühe osapoole ootamatu otsus, millega teine pool ei pruugi nõustudagi. Tekkinud olukorda püütakse varjata sugulaste, töökaaslaste, sõprade ja ka oma laste eest. Lahutus on väiksematele lastele täiesti arusaamatu mõiste ja ega lahutajad ka endale sageli teadvusta, milline saab lahutusjärgne elu olema. Segaduses on peaosalised ja kõik lähedased - lapsed, lapsevanemad, sugulased ja sõbrad.
    Kui perekonnas on lahkumineku vältimatus selginenud, oleks õige aeg sellest teavitada ka lapsi. Samas peaks endale teadvustama, et ei olda enam ainult abikaasad , vaid ka koos tegutsevad lapsevanemad. Laste suhtes peaksime käituma täiskasvanu ettenägelikkuse ja tarkusega.
    Osa vanematest arvab, et mida kauem suudetakse lahutust laste eest varjata, seda parem. Kui lastele aegsasti lahutusest ei räägita ja lapse ellu tehakse suuri muudatusi, milleks laps on ette valmistamata, kõigutab see tugevalt lapse usaldust täiskasvanutesse ja usku elu ennustatavusse.

    1.8.1 Lapse heaks tegutsege koos


    Raske? Jah, väga, kuid laste usalduse ja läheduse säilitamiseks peaksime seda tegema, ja kui võimalik, siis mõlemad lapsevanemad koos. Oleks hea, kui eelnevalt lepitaks üldjoontes kokku ka asjad, millest räägitakse. Olenemata laste vanusevahest tuleks seda teha kõikidele lastele korraga, et keegi ei tunneks ennast eemaletõugatuna. Lastele peaks jääma aega, et end lahutuseks ja selleks, et üks lapsevanem läheb mujale elama, ette valmistada. Sageli arvavad väiksemad lapsed, et üks lapsevanematest lahkub kodust sellepärast, et nad on tüütud, rumalad või väsitavad. Seda isegi siis, kui vanemad pole taolisi ütlemisi laste kuuldes kasutanud.
    Sellepärast tuleb sõnaselgelt ja veenvalt välja öelda, et lahutuse põhjuseks ei ole laste käitumine, vaid täiskasvanutevahelistest asjaoludest lähtuv.
    Lastele peab jääma aega seedida kuuldud informatsiooni, et saada siis vanematelt vastuseid küsimustele, mis neile olulised on.
    Laste esimesed reaktsioonid lahutusest kuuldes võivad olla vanematele ehmatavad, pahandavad ja piinlikud: see oli ammu teada; mind see ei huvita, tehke, mida tahate; aga kus ma elama hakkan; ema on süüdi; kui isa ära läheb, saan ma omaette toa; leppige ära.
    Kuulake ja lubage neil välja öelda kõike, mida nad tahavad. Sageli küsitakse ühte ja sama küsimust mitmeid ja mitmeid kordi . Õige vastus ei ole sel puhul "Ma ütlesin juba". Tuleb vastata ja seletada nii mitmeid kordi, kui on vajalik.

    1.8.2 Laps pole spioon ega diplomaat


    Kooselu lõpufaasis (ja seda päris pikalt) võib kodus valitseda vanematevaheline sage, avatud ja vihane tülitsemine. See on suurim arengurisk, mida lapsed kodus võivad kogeda. Seepärast võib abielulahutus mõjuda lastele isegi soodsalt, kui olukord kodus pärast lahutust muutub rahulikuks ja etteaimatavaks.
    Hea oleks, kui pärast lahutust suudetakse täiskasvanutevahelised arusaamatused lahendada rahulikult või vähemalt lastest eemal, lapsi tülidesse n-ö tunnistajatena või teadete edasitoimetajatena kaasamata.
    Näiteks kui "kaugisaga" on kokkulepe, et elektri-, kanalisatsiooni- jm ebanaiselikud tööd võtab ta ka pärast lahutust enda teha, siis selliste tööde vajaduse ja aja lepivad omavahel kokku täiskasvanud. Laps ei pea edastama vihast lauset "Ütle oma isale, et meil kraanid tilguvad juba kaks nädalat".
    Ära kolinud lapsevanemal külas käinud lapse kaudu ei peaks rahuldama ka oma uudishimu ekskaasa elukvaliteedi , meeleolude, söökide, puhtuse, puhkuse jm kohta. Laps pannakse vastamisega keerulisse olukorda - iga teade võib mahajäetud lapsevanemat ärritada ja laps ei taha oma vanemat kurvastada. Ta võib hakata valetama või tõmbuda vaikides endasse. Laps armastab mõlemat vanemat, ükskõik millised nad ka ei oleks. Seepärast peaksid täiskasvanud (ka sugulased, sõbrad, tuttavad) hoiduma lapsevanemate arvustamisest laste kuuldes.

    1.8.3 Lisapinged tuleb maandada


    Üks lisapingete tekitaja on lapse jaoks elukohavahetus. Lapsel, ka lasteaialapsel on oma sõbrad, kes on enesestmõistetav ja tähtis osa tema igapäevaelust. Lahutuse tormilisematel aegadel , kus vanemad ainult iseendaga tegelesid, olid just lapse eakaaslased need, kes teda mõistsid ja toetasid. Võib-olla oli lasteaialapse ainuke hooliv ja kuulav täiskasvanu lasteaiaõpetaja.
    Elukohavahetus, mis toob lapsele kaasa lahkumise lapsepõlvesõpradest, kooli-, huvialaringi- ja trennikaaslastest ning perekonnasõpradest, on lisapingete tekitaja. Eriti lapsele, kes ei ole hea kohaneja . On oluline, et elu lapse ümber säiliks võimalikult tavapärasena (nii palju kui võimalik). Kõik vana ja harjumuspärane on turvaline. Uue elukaaslase kiire ilmumine võib olla lapsele pettumus. Seepärast võiks lapse ja kaugvanema kohtumised toimuda kahekesi (uue elukaaslase juuresolekuta), et anda lapsele kindlustunnet - lapsevanem hoolib, tunneb huvi ja armastab teda, vaatamata sellele, et elab kodust eemal.
    Andke lapsele aega elu muutustega toime tulla. Ärge jätke ka ennast üksi - küsige abi spetsialistidelt, hoidke enda ümber toetavaid sõpru ja sugulasi . Aidates ennast, olete parem ka lapsevanemana.

  • 2. LASTE ARENG


    Meie, täiskasvanute, eesmärgiks on luua igale lapsele tema arengut toetav ja tema eripära arvestav kasvukeskkond. Selleks, et lapse arengu käiku kasvatamise ja õpetamise protsessis soodsalt mõjutada, vajame teadmisi normaalse arengu seaduspärasuste ja seda protsessi mõjutavate tegurite kohta.
    Arengu all mõistame – kvalitatiivseid muutusi selle või teise psüühilise funktsiooni või isiksuse omadustes, teatud uusmoodustiste teket. Arengu käigus toimuvad muutused mitte üksnes üksikute funktsioonide, vaid kogu psüühika kui süsteemi tasandil- erinevatel arenguetappidel omandavad erinevad funktsioonid olulise või juhtpositsiooni.
    Ei ole ühte, terviklikku teoreetilist arengukontseptsiooni, milles kajastuksid kõik arengu aspektid, moodustades tervikpildi. Eksisteerivad aga psüühilise arengu seaduspärasused, mille suhtes erinevad uurijad on üksmeelel. Nendeks printsiipideks on:
    • Arengut iseloomustab ebaühtlus ja ajaline heterogeensus - .s.t. erinevad psüühilised funktsioonid, omadused ja teised psüühilised nähtused arenevad erinevates tempodes- igaühel neist on oma kiire arengu, stabiilsuse ja ka languse staadiumid, mis ajaliselt ja kestvuselt ei lange kokku.
    • Arengu ebastabiilsus- areng läbib alati muutlikke perioode . Kõige eredamalt avaldub arengu ebastabiilsus arengukriisides.
    • Arengu sensitiivsus, mis avaldub selles, et eksisteerivad nn. sensitiivsed perioodid, mille vältel eksisteerib erinevate psüühiliste protsesside eriline, valikuline vastuvõtlikkus välistele (sealhulgas kasvatavatele ja õpetavatele) mõjutustele.
    • Psüühilise arengu kumulatiivsus, mis seisneb selles, et iga eelneva arengustaadiumi tulemus lülitub järgnevasse, seejuures transformeerudes.
    • Arengu käigu samaaegne divergentsus ja konvergentsus, mis avaldub selles, et ühelt poolt kasvab psüühilise arengu käigus mitmekesisus (divergentsus) ja teisalt toimub koondumine , valikulisuse süvenemine (konvergents).

    On väga oluline silmas pidada, et indiviidid erinevad oluliselt üksteisest oma psüühilises arengus. Esmalt väljenduvad need erinevused arengutempodes. Samas kultuurikontekstis on lastel üldiselt kindlad keskmised ealiste kriiside tekke ajad, kuid üksikutel lastel võivad viimased esineda märgatavalt varem või hiljem. Veel suuremad erinevused esinevad erinevate tegevusviiside, psüühiliste protsesside ja omaduste kujunemisel, huvides, iseloomuomadustes, võimetes. Vaieldamatult erinevad lapsed oma looduslikelt eeldustelt.

  • 2.1 Tõlgiks laste ja täiskasvanute vahel


    Ilmselt on igaühel meist olnud vahel tunne, et teisest inimesest on võimatu aru saada – kust muidu on tulnud väljend «räägi nagu seinaga ». Ilmselt tunneb «sein» ennast samamoodi ja ei saa millestki aru. Kui juba täiskasvanud üksteisest mööda räägivad, siis kuidas on lood laste ja vanematega?
    Vanemad küsivad sageli, et miks laps nii teeb, mis tal viga on. Miks ta on nii võimatult halb või trotsi täis? Küsijad on ka lapsed. Nemad ei mõista täiskasvanuid. Enamasti väljendub nende küsimine küll teisiti, näiteks pahuruses või kurbuses. Lapse tunnete taga on segadus – miks täiskasvanud on sellised, miks nad aru ei saa, miks nad teevad selliseid asju?
    Kurb on rääkida lastega, kes kahtlevad oma vanemate armastuses, sest vanematel on kogu aeg kiire. Nii mõnigi teismeline on kibedusega väitnud, endal pisar silmas, et vanemal on nagunii ükskõik, mis vahet seal siis on, kuidas ma õpin või olen.
    Loomulikult kõik vanemad armastavad oma lapsi ja tahavad neile head, kuid alati ei osata seda lapsele arusaadaval moel öelda. Ja nii lähebki vaja tõlki.

  • 2.2 Miks on oluline jälgida lapse arengut?


    Lihtne vastus oleks: lapse enda huvides. Kui lapse areng olulisel määral erineb antud eale tüüpilisest, siis võib tegu olla arenguprobleemiga, mille puhul laps vajab kas eriabi või varasemast erinevat mõistmist. Eesmärgipüstitus kõlab seega: diagnostiline, mitte selektiivne hindamine, ehk teisisõnu- lapse arengu jälgimine on oluline selleks, et mõista lapse isikupära, selgitada välja tema erivajadused ja neile paindlikult reageerida. Diagnostilise hindamine peaks tagama, et laste erivajadused määratletaks võimalikult vara, et laps saaks vajalikku professionaalset abi ja et tema koolitee algaks talle sobivates tingimustes. Teisalt, ka normaalse, probleemideta arengu puhul on õpetajal, kasvatajal, lapsevanemal oluline olla teadlik lapse aktuaalsest arengutasemest (nendest oskustest, teadmistest, omadustest, mida ta juba omab), selleks et liikuda „lähima arengu tsoonis“ ehk teisisõnu- pakkuda talle tema poolt saavutatud tasemest veidi keerukamaid ülesandeid, mida ta küll iseseisvalt veel lahendada ei suuda, kuid mille lahendamiseks on ta juba võimeline ühises tegevuses täiskasvanu või suurema lapsega või neid jäljendades. Sellised ülesanded pakuvad lapsele huvi ja pinget, esitades talle väljakutse, kuid on samas tema õppimisvõime piirides. Nii kasutatakse ära lapse loomulik õppimisvõime ja luuakse parimad eeldused tema arenguks.
    Arenguprobleemiga on tegu siis, kui kindlad arenguülesanded pole täidetud. Arenguprobleem esineb kui vastuolu või ebakõla järgmiste asjaolude vahel:
    a) indiviidi enda arengueesmärk;
    b) tema arengupotentsiaal;
    c) arengunõuded, mida esitab pere, lasteaed, kool;
    d) arenguressurss.
    Teisisõnu- keskkond võib esitada lapsele tema arengupotentsiaali seisukohalt kas liialt kõrgeid või liialt madalaid nõudmisi ja ei arvesta seega lapse individuaalseid iseärasusi ja vajadusi.
    Oluline on tunda lapse „aktuaalse arengu“ taset – see on: neid oskusi, teadmisi, omadusi, mis lapsele antud hetkel on omased, mida ta varasema arengu käigus on jõudnud omandada. Lähtudes lapse aktuaalsest arengust on meil võimalus esitada lapsele saavutatud tasemest veidi keerulisemaid ülesandeid, mis pakuvad talle huvi ja pinget, seega esitavad lapsele väljakutse, kuid on samas tema õppimisvõime piirides, kujutades „lähima arengu tsooni.“

  • 2.3 Kuulame, mida lapsed tegelikult tahavad


    Me langetame iga päev oma lapse eest otsuseid. Hommikul otsustame ta lasteaeda viia, seal otsustavad tema päevakava üle kasvatajad, kes järgivad õppekava, õhtul otsustame, mida päeva järelejäänud tundidega peale hakata. Ka õhtuse menüü üle otsustame meie, vanemad.
    Lapse ülesandeks on tihtipeale käske täita ja jonnimisest hoiduda, sest see vanematele ei meeldi. Lapsed peavad olema head ja käituma vanemate kehtestatud reeglite järgi, kuid vanematel ei ole lapse ees kohustust olla hea ema ja isa.
    Väga harva tuleb meil pähe küsida lapselt, mida talle endale meeldiks teha. Ja kui me seda temalt küsimegi või avaldab laps ise soovi, siis tihtipeale on ikka nii, et ta jääb oma tahtmisega kaotajaks. Vanemal ei jätku kas aega, raha, viitsimist või veel midagi muud.
    Lapsepõlv peab olema kaunis. Kuidas teha oma lapse esimesed eluaastad kauniks, on igale vanemale suur väljakutse.
    Pereasjadega seoses räägitakse tänapäeval väga palju rahast. Raha on tähtis, kuid selle eest ei saa osta peresisest harmooniat.
    Lapsega rääkida ja tema vajadusi mõista on odavam ja tõhusam. Uue leluga teenib vanem ainult hetkeks lapselt tänuliku pilgu, aga lõpuks saavad ju asjad otsa. Nagu lapsepõlvgi.
    Vanema jaoks on kõige lihtsam oma võsukese lapsepõlv kauniks muuta asjade kaudu. Paljud on oma pojale ostnud igasuguseid lelusid, mis kiiresti purunevad või ruttu tüdimuse toovad.
    Tõeliselt särama löövad lapse silmad aga siis, kui ta saab maal vaadata, kuidas lehm sööb, kuidas põrsad üksteist aedikus taga ajavad, kuidas kaks isast tibu nokad kokku löövad. Linnas loomi ei ole. Siin tuleb leida lohutust asjadest, olgu selleks lelud või maiustused.
    Vanemad käituvad kauplustes üsna erinevalt. On selliseid, kes lähevad arust ära, kui nende võsuke nõuab kõrgel häälel endale asja, mille ostmine ei lange mingil põhjusel kokku vanema eelistusega. Nad pistavad oma lapse peale lõugama ja ähvardavad, et ei tule enam kunagi lapsega kauplusse, kui see nende valitud asja või maiustusega ei lepi. Kokkuvõttes on kõigil tuju halb ja lapse soov täitmata.
    Teine seltskond on kauplejad, kes karjumise asemel üritavad lapsega rääkida. Lapsele antakse valida mitme lelu või maiustuse vahel, kuid tingimusel, et ta saab neist endale vaid ühe. Lapsed on sellises olukorras üldjuhul mõistvad ja kokkuvõttes on kõigil hea tuju.
    Peresuhete iseloom kujub välja varakult. Millised on tulevikus meie suhted oma lastega, oleneb paljuski sellest, kuidas oleme nendega varasest east peale käitunud. See, kas loome perekonnas sõjaväelise, käskudel-keeldudel põhineva elukorralduse või eelistame kompromisse otsida, on vanemate, mitte laste valik.
    Vägivalda kasutada on kõige lihtsam. Lihtne on lapsele midagi keelata, sest ta on ju isast nõrgem. Lihtne on last sundida , sest vanema jõud käib temast üle.
    Hoopis raskem on otsida lapsega suheldes kompromisse tema ja enda soovide vahel, leida tegevused, mis lapsele tegelikult pinget pakuvad, mitte tüüdata teda sellega, mis on endale kõige mugavam.
    Isa ei peab aeg-ajalt lapsega karmilt käituma, kuna ainult niiviisi on võimalik enda vastu aukartust sisendada. Aukartuse asemel kasvab lapse ja vanema vahele müür, millest võib-olla ei suudetagi tulevikus üle hüpata. Ma pole ka vabakasvatuse pooldaja ning ei lase poisil teha kõike, mis pähe tuleb.
    Aga käskimist ja keelamist ei lähe eriti vaja, kui lapsega rahulikult rääkida ning mitte ägestuda, kui pisike oma nõudmisest mitte kuidagi loobuda ei kavatse. Vanem peab olema ka järeleandlik, sest lapsepõlve rikkumist ei pruugita andestada .

    2.3.1 Kuulata inimest


    Edukus, sealhulgas ka isiklik õnnetunne ja tasakaal, tuleb vaid siis, kui inimest on kuulatud, hoitud ja temaga on arvestatud. Mis sest et vahel tulevad tunnistusele kehvemad hinded või spordivõistlusel ei saada esikohta. Teadmine, et oled armastatud ja tähtis, on tegelik edu valem.
    Ei ole nii, et vanemad ja lapsed räägivad erinevat keelt või et vanemal on ilmvõimatu oma last mõista. Kõik oleme ju olnud lapsed. Miks siis unustame ühel hetkel lapseks olemise tunde ja maailma? Teineteise mõistmine ei ole raske. Vaja on lihtsalt võtta hetk aega ning kuulata ja mõista.
    Laste ja täiskasvanute heade suhete aluseks on austus ja siirus. Laps tunneb ära täiskasvanu, kes teisi ja iseennast ei austa. Ta ei kuula teist, tahab ainult ise rääkida ja õpetada, ei huvitu teistest.
    Ainus, mida ta teha oskab, on kamandamine ja pahandamine. Ja loomulikult ei taha ükski laps sellise täiskasvanu vastu ise austust näidata.
    Kui vanemad ei õpi kuulama oma lapsi, siis nende lapsed ei oska omakorda kuulata omi lapsi jne. Lisaks tõlkimisoskusele tuleb vanematel õppida ka kuulama – nii ennast kui ka oma last.

  • 2.4 Laps saab aru


    Lapsed märkavad ja mõistavad täiskasvanuid palju rohkem, kui vanemad seda arvata oskavad. Vanemad mõtlevad näiteks, et lapse suuremaks saades räägivad talle, miks pere katki läks. Praegu ei ole tal seda vaja teada, hakkab ilmaaegu muretsema ning üleüldse, ta ei saa sellest aru, arvavad nad.
    Tegelikult tajuvad juba väga väikesed lapsed ümbritsevate inimeste tundeid ning taipavad, kui vanemad on õnnetud. Nad mõistavad, et midagi on toimumas, aga ei saa päris täpselt aru, mis see on. Tekib segadus, hirm ja ka viha. Hea fantaasia tõttu hakkavad lapsed ise seletusi välja mõtlema ja peavad sageli iseennast murede põhjuseks.
    Nii need tunded kogunevad, kuna «teatud asjadest» lihtsalt ei räägita. Ka laps õpib oma probleemidest vaikima. Tulemusena kaugenevad vanemad ja lapsed teineteisest.
    Seda päeva, kui asju selgeks räägitakse, ei pruugi tullagi, sest kes vana asja ikka enam meenutada tahab. Kuid haavad ja armid jäävad.
    Täiskasvanud võtavad sageli asju sellistena, nagu nad näevad, kuid ei oska või ei taha vaadata lapse käitumise taha. Lapse nutt võib tähendada palju – hirmu, üksildust, segadust , valu. Teismelise viha ja trots võib enda taga peita pettumust, üksildust, arusaamatust.
    Kui teismeline hakkab hulkuma ja tuleb hilja koju, siis tehakse kiiresti järeldus, et sõpradel on halb mõju ja laps tuleb koduaresti panna. Seejärel tulevad vanemad koolipsühholoogilt küsima, miks nende kukupai äkki pööraseks on läinud.
    Teismeliselt endalt aga polegi küsitud, mida tema tunneb ja arvab. Tegelik põhjus võib olla õnnetu armastus, ebakindlus, sassis suhted või mis iganes muu. Neist asjust aga ei taha teismeline rääkida, kui pole, kes kuulaks, seejuures ilma hukka mõistmata.
    Meie praegune ühiskond on edukusele orienteeritud. Mitte sisemise rahulolu ja tasakaalu saavutamisele , vaid just välisele edukusele. Tormakas elu paneb meid oma lapsepõlve unustama .
    Nii edukad kui vähem edukad vanemad soovivad, et nende laps õpiks ainult viitele, käiks viies huviringis või trennis, mõtleks juba viiendas klassis, kuidas ülikooli sisse saada jne. See on ju eduka tuleviku võti!
    See kõik võib olla vajalik, aga minu kogemus töös laste ja täiskasvanutega näitab, et tegelikult vajame ennekõike ärakuulamist ja selle kaudu eneseleidmist.

  • 2.5 Lapse olemus


    Oleme lastega harjunud . Nad on veidi väiksemad, mitte nii targad ning elukogenud, aga siiski üsna samasugused, kui meie – täiskasvanud. Pealtnäha see nii ongi. Nimelt erineb väike laps oma vajaduste poolest täiskasvanust. Ta on kõigi oma meeltega ümbrusesse avatud ja iga väljastpoolt tulev impulss mõjutab teda. Samas puudub lapsel mõtete seletav ja barjääri loov kaitse. Last ümbritsevate täiskasvanute liikumine, meeleolud ja kõne, ümbruse valgus, värvid, temperatuur ja helid ning materjalide kvaliteet mõjutavad last. Piltlikult öeldes mõjutab iga meeltekogemus alateadlikult alles kasvavat keha: vereringet, hingamist ja erinevate organite arengut. Õrnad ja kvaliteetsed kogemused õpetavad õrnemaidki erinevusi märkama ja tajuma. Nii mõjuvad näiteks looduslikest materjalidest mänguasjad ja rõivad ning mehhaanilised pillid . Seevastu meeltemuljete üleküllus tuimestab ja kutsub esile aju pidurdusreaktsiooni.

    2.5.1 Mäng on oluline


    Mängides õpib laps maailma tundma. Näiteks matkib ta majapidamistöid tegevat ema ja mõistab mängu abil nähtut palju paremini. Väike laps ei suuda kogetut ega nähtut enda jaoks lahti seletada. Ta otsekui mängib end ellu sisse ja samal ajal ka kogetust vabaks, matkides pilte elust. Mänguasjakastis võiks olla näiteks triikraud , telefon ja muud koduses majapidamises nähtu. Erineva kujuga klotsid lasevad areneda lapse fantaasial. Neid võib kujutleda vastavalt vajadusele näiteks küpsetiseks, saeks või kasutada lossi ehitusklotsidena.
    Mängu mõte on aidata lapsel saada hingeliselt tugevaks ja elujõuliseks ning leida tasakaal enda- ja välismaailma vahel. Laps muutub mängu toel sisemiselt vabamaks ja on hilisemas elus võimeline enda eest vastutama.
    Materjal inspireerib mängima – looduslikud materjalid toetavad n.ö. soojalt ja elavalt lapse meeli, eriti kompimismeelt. Vajadusel täiskasvanu mõõdukas suunamine. Igale vanusele vastav mänguasi. Vanusele sobiva mänguasja valikul on oluline teada, milline on antud vanuse peamine arenguülesanne:
    • Vanus kuni 3 eluaastat . Oma elu esimesel perioodil õpib laps valdama oma keha. Selles protsessis mängivad peamist rolli harjumused, matkimine ja pidev alateadlik kordamine.
    • Vanus 3-5 eluaastat. Fantaasia aeg. Kõik energia, mis seni läks seisma, kõndima ja rääkima õppimisele, leiab selles eas uue väljundi. Kõige märkimisväärsem tunnus on lapse oskus mõelda välja “reaalseid” asju lihtsatest asjadest oma ümbruses. Lapse tegevused on nüüd päeva sündmuste matkimine. See ei ole mitte kontsentreeritud mäng - see on kaugele ulatuv ilming lapse loovas fantaasias.
    • Vanus 5-7eluaastat. Selles vanuses lapse mängu stiimul ei tule enam üksnes väljast, konkreetsete objektide maailmast, nagu on nooremas eas, vaid tõuseb rohkem ja rohkem lapse seest. Mäng on ikka orienteeritud ümbritsevate täiskasvanute tegevuste matkimisele, aga nüüd alustab laps mängu “pildist” mis tärkab tema sees. See on vaimne pilt sellest, mida ta tahab teha.


    2.5.2 Olulisemad mänguasjad


    Nukk . Nuku vähene, vanuseti erinev viimistlemine annab lapse kehale tuge kasvamiseks ning
    kujutlusvõimele vaba ruumi areneda ja tegutseda. Lapse ja nuku sarnasus toimib kui homöopaatiline ravim:
    • 1. eluaastal – villatäidisega pea ja sõlmedest jäsemetega nn. hällinukk ehk rätinukk. Nuku keha on täidiseta.
    • 2.-3. eluaasta – beebinukk. Peale lisaks on ka käed ja jalad villatäidisega. Keha võib olla pehmelt villaga täidetud. Nuku garderoob, häll ja vanker leiavad juba kasutust.
    • 3.-4. eluaasta – kogu nukk on villaga täidetud. Keha ja jäsemete üleminek on ümar.
    • 5.-7. eluaasta ja vanemad lapsed. Klassikaline nn. waldorfnukk. Heledast ihuvärvi trikotaažist otsapandud jäsemetega ja tugeva täidisega nukk. Pea kuju on hästi vormitud ja loomulike proportsioonidega. Silmad, nina ja suu on veidi markeeritud. Garderoobi osatähtsus kasvab.

    Auto. Siin on põhimõte- mida väiksem laps, seda detailivaesem ja vähem liigendatum on auto kuju. Koolieelikule pakub spetsiaalauto ( kraana , traktor jne.) juba palju tegevust.
    Klotsid. Miks just puidust klotsid? Puit mõjub lapsele meelte kaudu toetavalt Ebakorrapäraste ja/või erineva suurusega klotsidest ehitades kohtub laps erinevate ülesannete ja olukordadega, mida tal tuleb üha uuesti lahendada ja teostada ilma, et keegi teda juhendaks. Laps rakendab ja
    kasvatab loovat lahendamisoskust kõige praktilisemal kujul. Legode põhimõte on vastupidine . Tootmisele on eelnenud põhjalik töö kuni plastmassivormide väljatöötamiseni. Klotsid on valmis ja üksteisega täpselt haakuvad. Lapse leidlikkusele seal rakendust pole. Ehk teisisõnu – lapse fantaasia ja leidlikkus ei saa lego tüüpi klotsidega areneda.
    Puzzle. Puidust erikujulised puzzled : praktiline geomeetria mänguliselt, ilma õpetamata. Materjali ja värvide valik toetab lapse avanemist ja kasvamist.

  • 3. ISA JA LAPS


    Meie ühiskonna kirjutamata norm on, et lapsed on pigem naise projekt. Naised peavad oskama, neil on piimaandvad organid ja üldse on emadus tugevalt sisse kodeeritud. Siiski räägitakse viimasel ajal rohkem isa rollist kasvatuses. Seekord siis vaataks isa olulisust lapse kasvamise juures.

  • 3.1 Isaduse olemus


    Kuna meeste jaoks on peetud olulisemaks nende töö ja karjääriga seonduvat ja naiste jaoks perekonnaga seonduvat, võime me leida arvukalt uurimusi, mis käsitlevad emadust ning ema rolli muutuvas maailmas. Uurijate huvi kasvu isaduse ja isa rolli vastu võib märgata alles viimasel aastakümnel ning sellekohaseid uurimusi on oluliselt vähem leida (Hansson, 2007: 18).
    Isaduse tähendus peegeldub igapäevakogemuste kaudu. Sotsiaalpsühholoogiliselt käsitletakse isadust lähtudes identiteediteooriast. Isaduse identiteet tuleneb dünaamilistest tajudest isarollis olemisest. Kaks põhiterminit on identiteedi olulisus ja pühendumine. Isa rolliidentsuse olulisusest oleneb, kuivõrd isa võtab aega ja jagab energiat isarollist lähtuvateks tegevusteks, eriti võistlevate nõudmiste olukorras (näit. sportimine vs. lapsega tegelemine) (Kutsar 2007: 53).
    Kirjandustest on palju leida uurimusi emaduse kohta, ema tähtsusest laste elus. Eriliselt rikas on kirjandus sotsiaal- ja perepoliitika valdkonna kuuluvate tekstide poolest naiste töö ja pereelu ühitamise/ühitamatuse kohta. Isadus ja isaroll muutuvas ühiskonnas on aga teenimatult vähe uurijate tähelepanu leidnud. Siiski on ka meie ühiskonnas poliitilise retoorikasse juurde tulnud mõisteid, nagu aktiivne isadus, isapuhkus; naistenõuandlate juures töötavad emakoolid on juba aastaid olnud ümber nimetatud perekoolideks, püüdes kaasata oma tegevusse üha enam (tulevasi) isasid; kõrgelt hinnatakse isa osalemist lapse sünnitamisel (Kutsar 2007: 51).
    Ettekujutus mehest kui isast võib olla ka vastuoluline . Isa on see, kes pakub traditsiooniliselt pereliikmetele turvatunnet, ta on perekonna esindaja väljaspool kodu (leivateenija, maksude maksja jne.) ning üha enam koduasjades kaasarääkija (aktiivne isarolli täitja, lastega tegeleja, kasvataja) (Kutsar 2007: 52).
    Lapse kõrval on isa aga kõikvõimas.  Kui isa veedab aega oma lapsega, on temast huvitatud, naudib tema seltskonda, kuulab tema mõtteid ja tundeid ning tajub tema vajadusi, siis järeldab laps sellest, et tema ise on mingitmoodi tõeliselt väärtuslik. Kui aga isa ei ole temast huvitatud, halvustab teda, ei vestle temaga, siis on see signaal tema väärtusetusest. (Hellsten 2003: 273).
    Käsitledes isa rolli laiemas sotsiaalses kontekstis, võime küsida, kuidas mõjutab töökoht, selle nõudmised, eemalolek kodust, karjääripüüdlused isaduse kogemust? Kuidas mõjutavad struktuaalsed reformid (laste päevahoid, paindlik töögraafik, lapsepuhkus) mehi olema innovatiivsemad aktiivsemaks osaluseks lastekasvatuses? Senini on nendele reformidele pigem kui „naisküsimustele“ vaadataud. Tegelikult on need mitte ainult naisküsimused, vaid vanemate küsimused, st. puudutavad mõlemat vanemat. Pole ka teada, milliseid motivatsioonilisi takistusi mehed tajuvad saamaks osalevamaks isaks, milliseid isiklikke võimalusi pakub isaksolek (Burgess 1997: 261).
    Sageli ei teadvusta isad endale, kui suur vastutus neil oma lapse ees tegelikult on. Oluline on rõhutada, et ainuüksi isa lihtsast olemasolust ei piisa – tema emotsionaalne eemalviibimine on peaaegu võrdne füüsilise puudumisega ( Uljas jt. 2003: 93).

  • 3.2 Isa ülesandeks küpsemine


    Isaks kasvamine on protsess, mis algab juba enne oodatava lapse sündi. Esimesed mõtted potentsiaalsest isadusest võivad mõtetesse kerkida veelgi varem, seotult erinevate elusündmustega. Mehe valmisolekut isaks saamisel mõjutavad ka paarisuhete stabiilsuse ning majandusliku kindlustatuse tase. Isaks kasvamine kestab elu lõpuni (Kutsar 2007: 54).
    On püütud uurida, milliseid tegevusi isa koos väikeste lastega teeb, kui palju aega selleks kulub ning kuidas ema ja isa töötamisega seotud on. On leitud, et ema töötamine või mittetöötamine ei suurenda ega vähenda oluliselt isa tegevuste ulatust lastega. On aga selgitatud , et isad, kes lastega koos ei ela, tegelevad nendega oluliselt vähem (Kutsar 2007: 54).
    Isal on perekonnas täita oluline, mitmekülgne roll. Isade rolli rõhutatakse eelkõige majandusliku toetuse tagamisel ning perekonnas üldise emotsionaalse õhkkonna kujundamisel. Igas kultuurikeskkonnas on oma ettekujutus "heast isast". Sotsiokultuurilised normid määravad suurel määral isarolli, see mõjutab pereprotsesse ja see omakorda lapse arengut (Lamb, 1996: 21). Need muutused, mis tulenevad perekonna kui institutsiooni muutustest, tõstatavad esiplaanile küsimused isa rollist perekonnas ja tema tähendusest lapse arengus. Viimastel kümnenditel on laienenud isaduse mõiste ja paljud isad soovivad seotust suurendada, tegeledes ka nende ülesannetega, mida seni on teinud vaid emad. Seetõttu on suurenenud otsene mõju, mis efektiivse isaduse korral toetab laste emotsionaalset ja sotsiaalset kompetentsust, soorolli kujunemist ja kohanemisvõimet. Järelikult, hea isa toetab last mõjutades tema kasvukeskkonda nii, et võimete arenguks oleks loodud soodsad tingimused (Uljas jt. 2003: 91)
    Isadus on oluline nii mehele kui lapsele. Mehele annab aga lähedane ja sügav suhe lapsega sisukama elu. See annab mehele võimaluse vabaneda oma egoismist ja õppida kuulama teist inimest. Isa toel kasvav laps saab elus paremini hakkama, tal on positiivne pilt iseendast, ta on enesekindlam ja parema kohanemisvõimega (Uljas jt, 2003: 104).
    Selge on, et isa ja mehe ülesande mõistmine ei ole kerge. Selleks on vaja kasvada ja küpseda. Tihtilugu on see küpsemine aeglane ja vaevarikas. Kasvamine saab hoo sisse enamasti alles siis, kui mees märkab, et ta pole osanud olla hea isa ega mees (Hellsten 2003: 289).

  • 3.3 Isa roll lapse arengus


    Pereliikmete osa ja roll lapse kasvatamisel on erinev. Kui võrrelda erinevate kultuuride emaks ja isaks olemise rolli iseärasusi, siis torkab silma, et lastega tegeleb enamasti ema. Peaaegu kõikide maailma perekondade tuumaks on ema oma lastega. Isad tulevad ja lähevad, vahel nad vahetuvad või puuduvad hoopis. Emaks olemine on enesestmõistetavam, selle üle ei vaielda nii palju. Isa roll seevastu on küsitavam. Kas isasid on vaja? Milline tähtsus on isal? Kuidas näeb isaks olemine lapse seisukohalt? Loomulikult ei ole olemas ühte ja ainukest või parimat isaks olemise viisi. Teenäitajaks peab olema laps, keskne aga lapse vajadus isa järele (Pahla, 1997).
    Psühholoogid on jõudnud arusaamale, et olulisemat mõju lapse arengule avaldavad isa kui lapsevanema omadused ja mitte kui mehe omadused. Samas on mehelikkuse ja isaduse areng omavahel tihedalt läbi põimunud, nii et ei saa väita, et isa kui mees mingit rolli ei mängiks. Isad kulutavad lastega tegeldes emadest suhteliselt rohkem aega mängule ja füüsilisele aktiivsusele (Russ, 2003).
    Lapse jaoks on suhe isaga ülimalt oluline. Erinevate isatüüpidega kokkupuuted panevad aluse laste emotsionaalsele kompetentsusele, keelelisele ja kognitiivsele arengule, perekondlikule orientatsioonile ja suhtumisele töösse. Tänapäeval on isa roll muutunud, kaasaegne isa võib olla ühtviisi edukas nii kutsetööl kui ka perekonnas. Isa kui eelkõige perepea ja leivateenija roll on asendunud jagatud vanemlusega ja isad on hakanud avalikult väärtustama ka lapsevanema rolli (ibid.).

  • 3.4 Isa mõju lapsele


    Lapsed, kellega isad on palju tegelenud, on sageli paremad suhtlejad. Mäng isaga ergutab lapse meeli, sest mängude iseloom on aktiivne, äkilisem ja ettearvamatum. Isa aitab lapsel isiksuseks kasvada. Ta laseb beebi meelsamini silmist kui ema ning lubab tal roomata näiteks kaks korda kaugemale, enne kui talle järele läheb. Kui laps satub kokku uudse asjaga – looma, võõra inimese või leluga – nihkub ema instiktiivselt lähemale, pakkudes oma juuresolekuga kindlustunnet. Isa hoidub tagaplaanile, lastes lapsel ise võõrast olukorda uurida. Samas on ta alati olemas, kui situatsioon ohtlikuks osutub.
    Ema kasutab lapsega mängides rohkem lelusid samas, kui isa täidab ise lelu rolli. Ta muutub kas hobuseks, tõstekangiks, ronimispuuks või vahvaks kiigeks. Kõik see tuleb kasuks lapse fantaasia ja liikuvuse arengule.

    3.4.1 Aktiivne isa – pingevabam pereelu


    Mida rohkem isa lapsega tegeleb, seda enam leiab naine hetki ka enda jaoks. Võimalik, et naine selle aja sees koristab või teeb muud tööd, kuid see on ikkagi puhkus tavarutiinist. Vastutus on hetkeks antud isale ja ema pidev sisemine valmisolek saab lõõgastuda. See aitab ennetada ja leevendada sünnitusjärgset depressiooni, stressi ja kroonilist väsimust. Rahulolev ema on tee emotsionaalselt tervema lapse ja paremate peresuheteni.

    3.4.2 Mida saab naine teha?


    Julgustage meest lapsega tegelema. Iga nutu peale ei tasu last mehe käest haarata – nii jääbki viimasele tunne, et tema oskuseid ei hinnata ega usaldata. Sageli kipuvad naised “mina tean paremini” suhtumisega mehi eemale peletama. Las olla pampers natuke viltu või sättige vaikselt otseks. Näägutamine või etteheide garanteerib, et järgmisel korral mees enam ei üritagi. Mees ei tee võib-olla kõike nii nagu te paremaks peate, kuid ta teeb seda nii hästi kui oskab. See ei tähenda kindlasti, et ta last vähem armastaks või halvemini tema eest hoolitseks.

  • KOKKUVÕTE


    Ühiskonna edukaks toimimiseks on oluline, et kõik ühiskonna liikmed panustavad sellesse. On teada tuntud tõde, et kett on just nii tugev kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Kui võrrelda ühiskonda ketiga siis keti lülina võime vaadata perekonda. Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Traditsioonilistes ühiskondades peetakse tavapäraseks perekonda, mille moodustavad ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel lisaks nendega koos elavad vanavanemad. Lapse arengu seisukohalt on väga oluline perekonna, nii ema kui isa olemasolu. Perekond on esimene kollektiiv, kus laps veedab oma esimesed, isiksusliku arengu aluseks olevad kõige vastuvõtlikumad aastad. Pere kus on olemas mõlemad vanemad - ema ja isa - tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega.
    Lapsed tahavad olla koos oma vanematega, rääkida neile oma muredest ja rõõmudest. Sageli lapsed isegi ei soovi, et vanemad nendega tegeleksid, vaid et nad lihtsalt oleksid nende läheduses. Laste mõtlemine on avatud. Seega on emal ja isal võimalus neile edasi anda seda, mis just nende endi jaoks tähtis on. Lapsepõlv on aeg, mil saame lastele rääkida sellest, millesse me ise usume. Kahjuks on kiire elutempo meid tihti ilma jätmas võimalusest lihtsalt olla koos oma lastega ja rääkida neile ja meile olulistest asjadest.
    Emal ja isal on mõlemal oluline kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab , vahetab mähkmeid jne. Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekkib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. Oluline lapse arengu seisukohalt on suhete püsivus ja tundeline suhtumine lapsesse.
    Ka isal on perekonnas olnud läbi aegade täita oluline roll. Klassikaliselt on mehe rolliks perekonnas olnud majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isadel täita peres veel palju rolle - ta on kaaslane , hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Lapse arengus on isa väga tähtsal kohal. Oluline on, et isa oleks kättesaadav ja temaga oleks mõnus olla. Isa mõjutab lapse arengut ka läbi enda mitmete rollide perekonnas. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja "ukse" avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest isa eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel omab olulist tähtsust, kui tähelepanu pöörata laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemisel aluseks olevate rolli eeskujude järele. Tahaksime ju kõik, et meie tütardest kasvaksid naiselikud naised - tõelised daamid ja poegadest mehelikud mehed - tõelised härrasmehed. Pojad tahavad olla oma isade sarnased ja tütred õpivad isa kaudu tundma meherolli. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid.

    KASUTATUD KIRJANDUS


    Afanasjeva, T. 1984. Perekonnaportreed. Tallinn. Eesti Raamat.
    Burgess, A. 1997. Isarolli muutumine. Varrak .
    Fromm, E. 2006. Armastuse kunst . Tallinn. Pegasus .
    Hansson, L. 2001. Naine, perekond ja töö. Tallinn. TPÜ.
    Hansson, L. 2006. Perekond ja uued sotsiaalsed riskid. Tallinn. TLÜ.
    Hansson, L. (2007). Perekond eestlaste väärtushinnangutes: isa roll perekonnas. Ettekanne arutelufoorumil “Isa rõõm”, 16.01.2007, Tallinnas. TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute instituut.
    Hellsten, T. 2003. Olla lapsevanem. Pilgrim.
    Hellsten, T. 2004. Jõehobu töökohal. Tartu. Johannes Esto Ühing.
    Helme, M. Isadepäeva soov: rohkem isasid. http://www.syndikaat.ee/news.php ? uID=85&lang=est
    Kelam, A. 1989. Noor Perekond, Sotsioloogiline peegelpilt. Tallinn. Eesti Raamat.
    Kutsar, D. Millist perekonnapoliitikat me vajame? Tartu Ülikooli Kirjastus.
    Kutsar, D. Nr2/2007. Mees sotsiaaluuringu subjektina. Tallinn.
    Nekrassov, A. 2001. Perekond – tarkuse algus. Pegasus OÜ.
    Pahla, P. 1997. Isa roll lapse kasvatamisel ja arenemisel. Eesti Kõrgem Kommertskool.
    Saarma, I. 1994. Pereks kasvamine. Tallinn.
    Suur, Ü., Piirsalu, A., Raave, R.J. 2004. Isaga armastuses ja häbis.
    Töö ja Pere, Paindlik töökorraldus ja lastevanemate tööhõive. AS Ajakirjade Kirjastus.
    Uljas. J., Reispass. R., Rumberg . T., Gontšarova. D. 2003. Isa roll perekonnas. “ Kodukasvatus ja ühiskond”: Perekasvatuse Instituut. Tartu.
    46
    • .DOC Laadi alla originaalfail 46 lk · .doc · 217 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #1 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #2 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #3 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #4 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #5 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #6 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #7 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #8 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #9 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #10 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #11 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #12 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #13 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #14 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #15 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #16 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #17 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #18 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #19 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #20 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #21 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #22 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #23 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #24 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #25 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #26 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #27 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #28 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #29 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #30 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #31 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #32 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #33 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #34 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #35 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #36 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #37 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #38 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #39 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #40 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #41 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #42 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #43 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #44 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #45 LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS #46
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 46 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-05-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 217 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kaidi Simson Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Lapsevanemaks olemine on "elukutse", mis pakub rohkelt nii väljakutseid kui rõõmu. Lapsevanemaks olemine on eriti oluline laiemas tähenduses - oma laste eest hoolitsedes ja neile oma igapäevaeluga eeskujuks olles, külvame me tuleviku seemneid.

    Kuna me võime üsna sageli olla ülekoormatud pereelu igapäevaste proosaliste pisiasjadega, siis võib keeruline olla hoida silme ees kaugemat sihti - milliseks me soovime, et meie lapsed kasvaksid.

    Argiaskeldustes läheb tihtipeale meelest endalt küsida - kas meie teod ja sõnad toetavad laste kasvamist sellisteks inimesteks, millistena me neid sooviksime näha.

    Esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang.

    Laste kasvatamine on töö, mida pered teevad ühiskonna heaks. Kõigi ühiskonnaliikmete ühishuviks on rahva kestmajäämine ja järgnevate põlvkondade üleskasvatamine. Mees ja naine muretsevad lapsed ennekõike sellepärast, et nad armastavad teineteist, et lapsed annavad elule tähenduse ja palju rõõmu. Teisalt on laste kasvatamine aga ka töö. Ning selle tööga on seotud teatud hulk kindlaid kulutusi. Lapsed vajavad eluaset, süüa ja riiet selga, transporti jms. Kuigi sellised kulutused on märkimisväärsed ja pidevalt kasvavad, pole need sellised, mida vanemad kahetseksid. Lapsevanemad on teadlikud nendest kulutustest, kui nad lapsed endale muretsevad, sellele vaatamata teevad nad reeglina oma otsuse lapsi saada teadlikult ning rõõmsal meelel.
    vanemarolli tähtsus vanemlikud lõksud laste areng isa laps

    Sarnased õppematerjalid

    ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL
    30
    doc

    ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL

    TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere Kolledž Õpetajakoolituse osakond ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL Koostaja: Nadezda Stefan Lektor: Tea Välk MA Rakvere 2015 SISUKORD SISUKORD...........................................................................................................2 1.TRADITSIOONILISE KASVATUSE MUUTUS..............................................4 2.ISA ROLL PEREKONNAS...............................................................................6 2.1.Isa ja ema rolli iseärasus..............................................................................7 3.ISAROLLI MUUTUMINE PEALE LAHUTUST............................................8 4.ISADUSE OLEMUS........................................................................................10 5.ERINEVAD „ISA-TÜÜBID“...........................................................................12

    Sissejuhatus kasvatusteadusesse
    Armukadedad lapsed
    11
    doc

    Armukadedad lapsed

    Armukadedusest pimestatuna on nad tusased, nurjavad teiste tegevusi, karjuvad või nõuavad rohkem tähelepanu õdesid-vendi lüües, mänguasju lõhkudes, jonnides jne. Kurb on see kindlasti, olgu see siis õigustatult või mitte. Kuigi õdede-vendadevaheline võistlemine on osa inimloomusest, on selle esinemissageudst võimalik vähendada, näidates igale lapsele, et ka tema on eriline. 2 1. SUHTED ÕDEDE-VENDADE VAHEL Õed-vennad on sünnitatud samast kehast ning nad on üles kasvanud samas perekonnas, seega nende suhe on väga eriline. See mõjutab paljuski meie arengut. Arvamust iseendast mõjutab võrdlus teistega. Identiteeti aga ei saa tekkida, kui ei suhtle teiste inimestega ning õdede- vendade suhe on üks kauakestvamaid suhteid meie elus. Laste ja vanemate suhteid rõhutatakse palju, kuid nüüd on hakatud tähelepanu pöörama ka õdede-vendade vahelistele suhetele

    Psüholoogia
    Perekonna seadused
    9
    doc

    Perekonna seadused

    seisukohalt on väga oluline perekonna, nii ema kui isa olemasolu. Perekond on esimene kollektiiv, kus laps veedab oma esimesed, isiksusliku arengu aluseks olevad kõige vastuvõtlikumad aastad. Pere kus on olemas mõlemad vanemad ­ ema ja isa ­ tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega. Lapsed tahavad olla koos oma vanematega, rääkida neile oma muredest ja rõõmudest. Sageli lapsed isegi ei soovi, et vanemad nendega tegeleksid, vaid et nad lihtsalt oleksid nende läheduses. Laste mõtlemine on avatud. Seega on emal ja isal võimalus neile edasi anda seda, mis just nende endi jaoks tähtis on. Lapsepõlv on aeg, mil saame lastele rääkida sellest, millesse me ise usume (Parsons 2001: 22). Kahjuks on kiire elutempo meid tihti ilma jätmas võimalusest lihtsalt olla koos oma lastega ja rääkida neile ja meile olulistest asjadest. Emal ja isal on mõlemal oluline kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel.

    Ühiskond
    Isadus
    11
    docx

    Isadus

    Kolmandaks on psühholoogiline isadus. Siin määratletakse meest isana juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt. Psühholoogilise isaga suhtleb laps pidevalt. Tänapäeval ei pruugi need erinevat tüüpi isadused aga alati kattuda. Näiteks kui mehel on enam kui üks paarisuhe, siis võib peres olla sageli puudu üks bioloogiline vanem. See on ka üks põhjusi, miks üha enam on hakatud rõhutama psühholoogilist isadust. Isal on perekonnas täita oluline, mitmekülgne roll. Kuna perekonna kontekstis toimub pidev vastastikune mõju, on üksüheseid seoseid raske välja tuua. Samas rõhutatakse isade rolli eelkõige majandusliku toetuse tagamisel ning perekonnas üldise emotsionaalse õhkkonna kujundamisel. Igas kultuurikeskkonnas on oma ettekujutus "heast isast". Sotsiokultuurilised normid määravad suurel määral isarolli, see mõjutab pereprotsesse ja see omakorda lapse arengut.

    Perekonnaõpetus
    Kodu ja perekonna roll lapse arengus
    17
    doc

    Kodu ja perekonna roll lapse arengus

    ..................................................................................................6 1.3. Kodu mängunurgana................................................................................................... 7 1.4. Mänguasjad ja mängunurk.......................................................................................... 8 1.5. Kodu keelekeskkonnana..............................................................................................8 1.6. Avatud suhted perekonnas...........................................................................................9 2. LAPSEGA TEGELEMINE..............................................................................................11 2.1. Jagamatu tähelepanu..................................................................................................11 2.2. Lapsele pühendatud aeg............................................................................................ 12 2.3. Lugemine koos lapsega.....

    Eelkoolipedagoogika
    Perekonna tähtsus lapse arengukeskkonnas
    8
    docx

    Perekonna tähtsus lapse arengukeskkonnas

    aga neile sai järjest enam osaks ka siirast hellust. Aga alles 1900ndatel aastatel seati kasvatusele eesmärke, mis toetasid lapse oma isiksuse arengut. Tänapäeval näeme last juba väärika indiviidina. Ühiskonna roll lastele turvalise kasvukeskkonna tagamise juures kasvab ning kodu ja vanemate osa lapse elus väheneb üha enam. Kasvukeskkond on lapsele äraütlemata oluline, see on tema igapäev, tema suurim õpetaja. Et aga ühiskonna roll laste kasvatamise juures on kasvanud ning lapsevanemad lihtsalt peavad ümbritsevat keskkonda usaldama, siis aitamaks kaasa lapse arengule võiksid lapsevanemate ning õpetajate põhimõtted ja arusaamad kasvamisest, kasvatamisest ning lastele omastest õppimisviisidest ühilduda. Pereringis tekivad lapsel esimesed kiindumussuhted, mis panevad aluse väärtushinnangutele ning annavad aluse edaspidiseks inimestevahelise suhtluse mõistmiseks. Vastavalt vanemate

    Arengupsühholoogia
    Uurimustöö-Laste ja vanemate suhted
    20
    doc

    Uurimustöö: Laste ja vanemate suhted

    ................4 1.1. Kodu ja perekonna osa lapse elus........................................................................4 1.2. Keskkond, kui arengutegur................................................................................. 4 1.3. Lapse mina-areng ............................................................................................... 5 1.4. Igal perekonnaliikmel on oma kindel roll lapse arengus.................................... 5 2. LASTE SUHTED VANEMATEGA...............................................................................7 2.1. Mida noored arvavad suhetest vanematega.........................................................7 2.2. Suhted teismelisega............................................................................................. 7 2.3. Kuidas hoida lastega häid suhteid.......................................................................8 3. LASTEGA KÄITUMINE .................

    Informaatika
    Suhted perekonnas
    5
    doc

    Suhted perekonnas

    LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool IÄ xxxxxxxx Suhted perekonnas Referaat Juhendaja: xxxxxxxx Mõdriku 2012 Suhted perekonnas, kui sotsiaalses grupis Pere on meie kindlus, ilma selleta oleme me kaitsetud. Perekond toetab oma liikmeid erinevatel eluetappidel, nii headel kui ka halbadel aegadel. Inimene vajab toetust ja tunnustust ning kui ta seda perekonnast ei leia siis on midagi valesti. Perekonnas on igalühel oma roll: ema, isa, lapsed, vanavanemad. Selge on see, et laps ei saa isa rolli ega ema vanaisa rolli üle võtta. Vanemate ülesanne on julgustada, õpetada, toetada ning valmistada ette oma lapsi

    Filosoofia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    yyvyy profiilipilt
    yyvyy:
    19:28 04-11-2016



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun