PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR (0)

1 Hindamata

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

Psühholoogia aine

Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks.
Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus).
Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton.
Psüühika väljendub objektiivses tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi (eelkõige aju) tegevuse tulemus.
Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi.
Psüühiline tegelikkuspeegeldus tekib välis- või sisekeskkonna ärritajate mõjumisel meeleorganitele. Välismõjurite algkujuks võib olla:

Helivõnkumine (kõnehelid)
Elektromagneetilised lained (nähtav valgus)
Füüsilismehhaaniline surve ( puudutus )
Molekulid õhu koostisosana (kaselehtede tolm)

Vastavates meeleorganites tekitavad need ärritajad erutuse (ergastuse)  erutus kantakse edasi närvikeskustesse (peaajusse ja selle koorde)  seal töödeldakse andmed  töötluse tulemusena tekivad inimesel tegelikkuse esemetest ja nähtustest ideaalsed teadvustatud kujundid .
Psüühiline tegevus on ühtlasi ka informatsiooni töötlus mis loob maailma selle subjektiivsel kujul.
Subjektiivselt ilmneb psüühika aistingute, tajude, kujutluste, mõtete, emotsioonide jms vormis.
Objektiivselt ilmneb psüühika inimeste tegevuses, kõnes, miimikas jne.
Psüühiline teadvuspeegeldus on alati subjektiivne ning on alati vahendatud konkreetse inimese hetkelisest seisundist, omadustest. (nt vanus, sugu, kogemused, teadmised, isiksuse tüüp, hetkeolukord jne.)
Vaatamata subjektiivsele vormile on psüühiline tegelikkuspeegeldus valdavalt õige (adekvaatne) ja ennetatav. Adekvaatsus väljendub objektide ja nähtuste vahelises seoste, suhete ja omaduste õige taasloome tajudes, kujutlustes, mõistetes.
Psüühilised nähtused jagunevad kolme suurde rühma:

psüühilised protsessid

psüühilised seisundid

psüühilised omadused
Psüühilisteks protsessideks on vaimne tegevus välismaailma peegeldamise kajastamisel, mis avaldub:

tunnetusprotsessidena ( aistingud , tajud, tähelepanuprotsessid, kujutlus )

emotsionaalsete protsessidena

tahteliste protsessidena
Psüühilised protsessid algavad, kestavad siis teatud aja ja lõppevad või vaibuvad. (N. Inimesele meenub midagi, ta tunneb sellest rõõmu ja siis unustab selle.) ärkvelolek on pidev teadvustatud psüühiline tegevus – üks protsess lõppeb, teine algab. Teatud juhul võivad tunnetus protsessid kulgeda alaläviselt.
Psüühiliste seisundite all mõistetakse inimese üldist aktiivsuse taset, olekut, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu. Ajuti kulgevad vaimsed protsessid kiirelt ja tõhusalt. Siis aga asendub see seisund loidusega, tülpimusega. Need seisundid võivad olla kas lühema või pikema ajalised , vähe või selgesti teadvustatud ning avaldavad olulist mõju psüühilise tegevuse produktiivsusele.
Psüühilised omadused on konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned. Iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, mahu, muutlikuse jne seisukohalt. (Nt mõnel on täpne mälu, teisel hea tähelepanu, mõnel hea keskendumisvõime jne). Psüühilisteks omadusteks on nt temperament , iseloom jne.
Psüühiliste nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest nad põhjustavad nii psüühilisi seisundeid kui ka omadusi. Psüühilised nähtused tekivad paratamatult igakord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused.
Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga nad ei toimi alati igal üksikjuhul iga üksikisiku juures. Nad on statistilised seadused. St neil on teatud ilmnemise seadus pärasus. Nad tekivad paratamatult ja iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välimised tingimused.
Eristatakse kolme psühholoogiat:

eelteaduslik psühholoogia,

filosoofiline psühholoogia

teaduslik psühholoogia
Eelteaduslik psühholoogia on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseeritud praktilistest teadmistest ja käibetõdedest inimese hingeelu kohta, käitumise jne kohta. See on nn elutarkus , elupsühholoogia. Heatasemelist eelduslikku psühholoogiat võib kohata kogenenud arstide, juristide, taksojuhtide, ka kurjategijate jne juures. Suur osa siinsetest teadmistest ei ole verbaalselt edastatav. Kuid miinuseks on see et on palju käibetõdesid ja müüte ning tõesust on raske kontrollida.
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga . Eelteaduslikust psühholoogiast erineb ta range ülesehituse ja süsteemsuse poolest. Peamiseks funktsiooniks on tunnetusteoreetiliste ja olemisõpetuslike probleemide lahendamine. Püütakse lahti mõtestada psühholoogia teaduse fakte üldisemalt.
Teaduslik psühholoogia on kõige hilisem. Ning kõige usaldusväärsem. Mõistete täpne defineerimine ja nähtuse objektiivne mõõtmine ja uurimustulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt.
Kuid ükski kolmest psühholoogiast ei asenda teist.
Psühholoogiat loetakse ühiskonnateaduste hulka ta uurib peamiselt terve ja normaalse psüühika käitumist, psühhiaatriat aga arstiteaduse valdkonda ning ta käsitleb psüühika haiguse või kahjustuse olemust, tekke põhjuseid, arengut jne.
Psühhopatoloogia – uurib psühholoogia ja psühhiaatria kokkupuute alasi.
Psühhoteraapia – ühe – või teistsuguseid vorme tunnetavad ja kasutavad nii meditsiinilise haridusega psühhoterapeudid kui ka psühholoogilise haridusega psühhoterepeaudid.

Psühholoogia meetodid

Igal psüühilisel nähtusel on oma kvantitatiivne külg ja seega on psüühilised nähtused mõõdetavad.
Psühholoogia uuringut saab kirjeldada tsüklina:
Püstitatakse hüpotees ning uuritakse nähtuste omaduste kohta kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öeldakontrollitakse kas faktid on paikapidavad ja tulenevad tegelikult meie poolt uuritavast faktid üldistatakse ja tehakse järeldus teooria paikapidavuse või muutmisvajaduse kohtauue teooria või arendatud teooria kontrollimiseks püstitatakse uus hüpotees.
Uute faktide saamiseks kasutatakse järgmisi meetode :

eksperiment

vaatlus

vestlus , küsitlus

test
Psühholoogiliste meetodite põhiline meetod on katse e eksperiment. Olukord, kus katse korraldaja püüab muutumatuna hoida teatud faktoreid v tegureid ning muuta sihipäraselt teisi faktoreid. Muutuja , mida katse korraldaja teadlikult kontrollib, et teha kindlaks selle toime teda huvitavale nähtusele on sõltumatu muutuja.
Eksperimentaalsel meetodil on järgmised põhiliigid:

laboratoorne eksperiment

loomulik eksperiment
Nii laboratoorne, kui loomulik eksperiment võivad esineda ka kvaasi -eksperimentidena, milles minil põhjusel pole võimalik eksperimentaatoril kõiki olulisi muutujaid piisavalt kontrollida.
Kahe põhilise eksperimendi liigi oluline erinevus seisneb selles, et loomulik eksperiment peab vältima neid muutusi, mis katsealuses tekitatavad teadmise et temaga sooritatakse eksperiment. Loomuliku eksperimendi on katseisik oma tavapärases tegevuskeskkonnas. Loomuliku eksperimendi puuduseks on võimatus kõiki tegureid arvesse võtta ja mõõta, samuti võimatu olukorda kontrollida.
(nt katse mis korraldati lihaturul, kus pandi müüki harva saadavat kala. Koheselt moodustus 30-40 inimeseline järjekord . Siis astus mängu kunstlik liige, kes trügis järjekorras, sonkis toidus jne ning hiljem põgenes turu korravalvurite käest. Siis anti inimestele võimalus asja lahendada. Ning selguse et see polegi nii lihtne igaüks mäletas erinevad asju jne).
Laboratoorsele eksperimendile on iseloomulik laboratooriumi seadmete kasutamine. Aparatuuride abil on täpselt võimalik mõõta mõjutust, kui selle esile kutsutud reaktsiooni kvaliteedi. Katseisikute tegevus on korraldatud juhiste ja eeskirjadega. Kontrollimise võimalus. Kuid kunstlikkus keskkonnas on võimatu uurida enamust meid huvitavaid nähtusi. Ühtlasi ka väga kallis ja aeganõudev.
Teaduslik vaatlus on sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamisega ja seletamise abil. On rajatud hüpoteesile ja viiakse läbi plaani alusel. Käik ja tulemused fikseeritakse täpselt. Eristatakse:

enesevaatlust e introspektsiooni
välise (teise) vaatlus e ekst(e)rospektsiooni

Introspektsioon on laialt kasutatav, kuid ka kõige suuremate puudustega. Vaatleja ja vaadeldav langevad kokku, vaatleja aktiivsus ja vaadeldavad nähtused kattuvad ajaliselt. Oluliseks rolliks on uute ideede genereerimine, mida hiljem siis püütakse lahata eksperimendimeetodiga. Retroproduktsioon e tagasivaatus – oma psüühilise elu tagantjärele, hilisem uurimine / vaatlemine . Treenitud enesevaatlus professionaalse psühholoogi poolt , mille raames ülearune püütakse kõrvaldada – analüütiline introspektsioon. Oluline roll on uute ideede genereerimine, mida hiljem püütakse lahata eksperimendimeetodiga. Tulemuslikum on introspektsiooni kasutamine eksperimendi tingimustes.
Ekstrospektsioon on teiste inimeste väline vaatlus. Introspektsiooniga võrreldes objektiivsem. Kasutatakse mitmesuguseid tehnikaid ( filmimine , helisalvestus). Kuid miinuseks on see et varjatuks jääb subjektiivne külg – tunnused, elamused, kujutlused, mõtted jne. Võimaldab selgitada inimese võimeid, teadmisi, oskusi, vilumusi ja ka mõningaid isiksuseomadusi (väärtusorientatsioon, hoiakud, korralikus, täpsus, põhjalikkus jms). Erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs.
Vestlus – kasutatakse täiendavalt vaatlusele ja eksperimendile. Lisaks sõnades sisalduvale jälgitakse ka hääletooni, näoilmet jne.
Test – täpselt määratletud viisil tehakse lühiajaline katse, millega uuritakse mitmesuguseid võimeid, oskusi, omadusi. Koosneb küsimustest ja/või ülesannetest, millele tuleb vastus anda. Testi tulemused on enamasti käsitletud sümptomi või tendentsina harva faktina. Jaotatakse kaheks võimekus ja isiksusetestid. Võimekustestid nõuavad mitmesuguste ülesannete lahendamist. Isiksuse testi puhul on tähtis see, kuidas küsimustele vastatakse.
Isiksusetestid jaotatakse kolmeks:

objektiivtestid

projektiivtestid

küsimustikud
Objektiivtestid on sellised, mis välistavad katseisiku enda kui ka teiste inimeste subjetiivsed arvamused. Ülesannetel ei ole otsest seost uuritava psüühiliste omadustega. Tavaliselt pakutakse selliseid teste välja võimekustestidena.
Projektiivtestid lähtuvad oletusest, et katseisik projitseerib ennast testi situatsiooni ja tema poolt antud lahendusest või tõlgendustest kajastuvad ka tema alateadlikud või sissejuurdunud tendentsid, millest ta ise ei pruugi teadlik olla.
Isiksuse küsimustikud jagatakse subjektiivseteks ja objektiivseteks, vastavalt sellele kas testi täitja vastab küsimustele või keegi teine, kes teda hästi tunneb. On jaotatud vastavalt uuritavatele omadustele

temperamendi ja isiksuse karakteristikud

isiksuse suunduse testid
Uurimustöö 4 etappi :

Ettevalmistav etapp: probleemi ja tekkeloo selgitamine , kirjanduse ülevaade, vajalike algandmete kogumine, tarvidusel eelnevate vestluste ja ankeetide või konsultatsioonide läbiviimine , hüpoteesi püstitamine.

Ekperimentaalne etapp: kavandatud uuringu läbiviimine.

Uurimisandmete kokkuvõtmine ja töötlemine, tavaliselt matemaatiliste meetodite abil, keskendudes saadud tulemuste usaldusväärsuse taseme kindlakstegemisele.

Saadud tulemuste interpretatsioon, püstitatud hüpoteesi(de) õigsuse ebaõ selgitamisele, tulemuste tõlgendamine olemasolevate teadmiste ja kolleegide poolt avaldatud teadustööde valduses. Kaasneb uute probleemide tekkimine ja uute hüpoteeside püstitamine.

Psühholoogia ülesanded

Kõigepealt üldine, tunnetuslik funktsioon – mõista inimese olemust, teda liikumapanevaid jõude, psüühika ja käitumise seaduspärasusi. Psühholoogia võib jagada nii teoreetiliseks kui rakenduslikuks.
Rakenduspsühholoogia mitmed harud püüavad psühholoogia teoreetilistes distsipliinides saadud teavet kasutada konkreetsete eluliste probleemide laendamiseks.
Psühholoogia on paljuski statistilise iseloomuga teadus, tal on majanduses, poliitikas, õiguspraktikas, sotsiaalsetes suhetes täita abistav , otsinguid suunav , konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktsioon.
NN. kolmeks vaalaks, millele psühholoogia toetub on matemaatika , filosoofia, neurofüseoloogia.
Psühholoogia ajalugu, lingvistika , loogika , matemaatika, küberneetika, füüsika, elektroonika , geneetika, bioloogia , füsioloogia ja neuroteadused, antropoloogia , sotsioloogia, pedakoogika.

Psühholoogia harud

Psühholoogia harud:
Psühholoogia asub loodus ja ühiskonnataeduste kokkupuutealadel – piiriteadus
Teoreetilisema orientatsiooniga harud:

üldpsühholoogia – normaalse inimese psüühika ja ta käitumise seaduspärasus nn psühholoogia ABC

psühhofüsioloogia – uurib psüühika ja käitumise aluseid

neuropsühholoogia – ajukahjustustega inimesi uurib ja teeb järeldusi tervete inimeste kohta

sotsiaalpsühholoogia – käsitleb suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide käitumist

arengupsühholoogia
Rakenduslikuma orientatsiooniga psühholoogiaharud:

tööstuspsühholoogia – töökeskkonnas

kliiniline ja meditsiinipsühholoogia, psühhoteraapia

pedagoogiline psühholoogia

õiguspsühholoogia

militaarpsühholoogia

personali ja kutsepsühholoogia

organisatsioonipsühholoogia

reklaami ja tarbijapsühholoogia

eripsühholoogia – puuetega inimesed

spordipsühholoogia
+ kognitiivne psühholoogia – tunnetusprotsesside, info töötlemine
+ geneetiline psühholoogia – seaduspärasused fülo- ja ontogeneesis
+ diferentsiaalpsühholoogia – sooline, rassiline jne erinevuste uurimine
+ patopsühholoogia – psüühiliselt haigete inimeste uurimine
+ kunstipsühholoogia
+ isiksusepsühholoogia
+ loomapsühholoogia
+ eksperimentaalpsühholoogia – arendatakse eksperimendi teooriat, metoodikat erinevates psühholoogiaharudes

Psühholoogia tekke varajane periood

Konkreetseks tähiseks loetakse 1679. millal Wilhelm Wundt asutas Leipzigis esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Püüd seletada psühholoogilisi nähtusi on inimesele omane ammusest ajast. Võime oletada, et ürg inimesed püüdsid seletada und, unenägusid jne. Hinge mõistet kasutades. Sellist maailmanägemist, esemete ja asjade hingestamist nimetatakse animismiks.
Koos tsivilisatsiooniga tekkinud teadusega sai kõik hingeellu puutub filosoofia uurimisobjektiks. Kujunes välja kakas vastandlikku psüühilise alge seletamise traditsiooni. Materjalistlik (Demokritos väitis et hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi) ja idealistlik.
Eelnenud perioodide tähelepanekud arendasid edasi renessanssiajastu õpetlasi. Alates 15 saj. hakkasid välja kujunema eeldused psüühika teaduse mõistmiseks: R. Descartes kirjeldas teadvuse ja refleksi mõisteid; F. Bacon tööd andisid tõuke loodusteadusliku maailmamõistmise arengusse ; J. Locke arendas meeleliste teadmiste päritolu ideed .G. Leibnitz tõi käsitlusele alateadvuse mõiste.
Olulise panuse teaduslikku psühholoogia arengusse on andunud 19 saj psühhofüüsika. (objekti ja selle tekitatud aistingu vahekorra uurimine). 19.saj lõpuks sai määravaks suunaks funktsionalism . Esitati küsimus sellest, mis on psüühiliste protsesside mõte ja kuidas need protsessid aiatavad inimesel kohanda oma tegevuskeskkonnaga ning lahendada elu poolt tema ette püstitatud ülesandeid aktiivsete toimingute käigus.

Kahekümenda sajandi psühholoogia

Kaasaegne psühholoogia on hästi arenenud, mitmetahuline ja - haruline .
Biheivorism on psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaal psühholoogia rakendamine loomade käitumise uurimisel. Oluliseks sündmuseks siin on B. Watsoni avaldatud artikkel, kus psühholoogiat käsitleti teadusena käitumisest. Teadusliku psühholoogia aineks biheiviorismi järgi on inimese ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine, mida mõistetakse liigutuste kogumina vastuseks ärritusele. Palju on tehtud loomkatseid. Biheivioristide põhiliseks teeneks on tähelepanu juhtumine käitumise sõltuvusele keskkonnast, klassikaliste õppimisalaste eksperimendiskeemide väljatöötamine ja mõnede õppimisprotsesside seisukohalt oluliste seaduspärasuste avastamine.
Geštaltpsühholoogia tekkis saksmaal 20 saj alguses. Lähtutakse ideest , et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus , struktureeritus. Nad eristasid taju kui terviku tunnetamise protsessi aistingust kui üksik omaduse tunnetamisest. Oluliseks puuduseks selle suuna juures oli geneetilise lähenemise eiramine . Kuid g.psühholoogia on andnud märgatava panuse taju ja loomingulise mõtlemise ning sotisaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisele.
Psühhoanalüüs kuulub mõnede spetsialistide arvates teadusliku psühholoogia hulka. Algul oli esmalt meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli neurooside, hüsteeriliste häirete ravimine. Freudi järgi on inimest ajendavaks jõuks tungid . Määravaks on neist 2 peamist:

eluinstinkt, mis samastub põhimõtteliselt suguinstinktiga;

surmainstinkt e hävitamise instinkt .
Elu oleks justkui võitlus, et jõuda kindlale eesmärgile – surma. Täitmata soovide ja realiseerimata tungide alateadvuses olev, allasurutud energia võib olla neurooside, eksitoimingute, unenägude põhjustajaks. Freud jagas isiksuse kolmeks põhimõtteliseks osaks: tema, mina, ülemina ning seostas neid mitmel viisil vastavalt ebatervisliku, eelteadvusliku ja teadvuslikuga psüühikas.
„Tema” (id) on isiksuse tume, nähtamatu ja halvastiorganiseeritud osa. Tema kohta saame infot unenägudest ja neurooside uurimisel. „Tema” sisuks on instinktiivsed püüdlused, mis otsivad endale lahendust ja on määratud nn naudinguprintsiibiks.
„Mina” (ego) kujutab isiksuse organiseeritud alget, seda mis on vaelüliks välismaailma ja „tema” vahel. Mina ja tema vahel on barjäär. Tavainimesel kulub väga vähe energiat et seda nn bariääri püsivana hoida, neorootilisel isikul kulub selleks aga väga palju energiat. „Mina” funktsiooniks on eelkõige indiviidi psüühika kaitse väliskeskkonna ohtude eest. Selleks on psüühilised protsessid – taju, mälu, mõtlemine jne. „mina” määrab selle, kas soove rahuldatakse, kui jah siis kus ja millal, vastasel juhul surub soovid alla.
„Ülemina” esindab isiksuse moraali, sotsiaalseid norme, mida omandatakse kasvatamise ja õppimise käigus. Tal on kaks aspekti 1) südametunnistus 2) ideaalne mina, mis annab moraalse käitumise etalonid, südametunnistus aga karistab ideaalse mina antud reeglite rikkumise eest.
Instinkt on stiimul, mis tugineb organismist endast. Neid tunge sünnitab mingi teatud vajadus ning neil on eesmärk ja objekt.
Neofreudistid pöörduvad sugutungi kõrval või selle kiuste ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole. A. Adler n peab liikumapanevaks jõuks inimese võimutungi, tahet vägivaldsusele, mis määrab kogu tegevuse eesmärgid ja nende saavutamise teed. Vägevuspüüde vastandiks on alaväärsustunne. Oluliseks saavutused on püüe ületada alaväärsuskompleksi. E.Frommi arvates kaasneb inimese kui sotsiaalse olendiga üha süvenev individualiseerimine e eralumine. Sellega aga omakorda kaasneb üksildus tunne. Üheks oluliseks käitumise motiiviks ongi püüe ületada üksildustunnet.
Analüütlises psühholoogias saab määravaks mitteseksuaalne jõud. (Välja arendajaks C.G. Jung ). alateadvuses on kaheks liikumapanevaks jõuks allasurutud isikliku elu sündmused ja kollektiivse alateadvuse arhetüübid. Jungi teeneks on introvertsuse ja ekstravertsuse kui isiksuse tüüpe tähistavate mõistete mõjus kasutuselevõtmine.
Humanistlik psühholoogia (E. Erikson ,C.Rogers,A. Maslow ,R.May) rõhutatakse, et psühholoogia ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja. Harva kasutatakse eksperimente pigem eelistatakse vaatlust ja vestlust. Humanistliku suuna rüpest on välja kujunenud mitmed teraapiad ja inimest abistavad kontseptsioonid.
Kognitiivne psühholoogia toetub ratsionaalistlikule käsitlusele psüühikast. Teadmised ja kogemused ei teki otse vaid eeldavad andmete kui eelduste põhjal järelduste tegemist. Kognitiivne psühholoogia ongi eksperimentide andmetele toetuv õpetus sellest, kuidas inimene võtab vastu, töötleb, muudab ja säilitab informatsiooni. K.psüh. saavutusi rakendatakse haridusalal, meditsiinis, tehisintellekti vallas, majanduses jne.

Psüühika evolutsioonilise tekke ja arengu loodusteaduslik käsitus

Looma psüühika

Psüühika tekkimine ja areng on orgaanilise looduse pikaajalise ja keerulise arengu tulemus. Psüühika kujunemine rangemas mõttes on seotud närvisüsteemi tekkega.
Psüühika arengu sensoorne staadium on omane selgrootutele. Nad eristavad esemete üksikuid omadusi, kuid puudub objekti kui terviku adumise võime. (n. Ämblik reageerib võrku sattunud kärbse tekitatud vibratsioonile, kuid kärbsele endale mitte).
Veelgi kõrgemal arengutasemel moodustub kesknärvisüsteem. Kesknärvi süsteemi arenguga seoses tekib psüühika pertseptiivne staadium – samaaegselt on võimalik vastu võtta mitu ärritajat selliselt , et nende signaalid sünteesitakse esemelisteks terviklikuks psüühiliseks esinduseks.
Loomade käitumuses eristatakse kolme peamist vormi: instinktid , kogemus, käitumise regulatsiooni intellektuaalne vorm.
Instinkt on kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib elutingimustes püsivuse, muutumatuse korral. (n iga liik ehitab pesa, hangib toitu omal viisil). Kui instinktiivne käitumine on kord käivitunud kulgeb ta rutiinselt.
Kogemus on individuaalselt omandatud käitumisvorm. Põhineb proovide ja vigade meetodil, kuid võib põhineda ka mingi tegevuse kordamisel n dresseerimisel. Ühe ja sama instinktipagasiga isendite kogemuslik käitumine võib olla väga erinev.
Intellektuaalne käitumine esineb kõrgelt arenenud imetajate (deliinid, inimahvid , koerad, inimesest rääkimata) juures. Neile on omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine. Intellektuaalset käitumist iseloomustab oskus näha seoseid esemete vormide ja ruumiliste asendite vahel.
Loomade käitumine sõltub nende psüühiliselt arengu astmest . Lihtsamate organismide käitumine on stereotüüpne. Mida kõrgemal astmel olend, seda rohkem arenenud on tema õppimisvõime. Peamiseks loomade õppimismooduseks on proovide ja vigade meetod.

Inimese psüühika

Inimese käitumist juhib teadvustatud psüühika. Inimese psüühika esimeseks oluliseks tunnuseks on võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid. Ajust on võime mõelda eemal olevalt kui selle asja kohta on olemas märk n sõna. Inimene on võimeline ka tajule. Inim teadvuse teiseks oluliseks tunnuseks on eesmärgilisus. Inimene on võimeline planeerima ja ette nägema enda ja teiste inimeste käitumist. Inimteadvuse kolmandaks oluliseks tunnuseks on ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasi andmine. Inim psüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas. Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine on seotud kahe olulise teguriga :

töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarenemine;

sellega seotud keelelise suhtlemise tekkimine.
Töös ka keelelise suhtlemises täiustus psüühika. Inimpsüühika oluliseks tunnusjooneks on selle tingitus ühiskondlikust teadvusest. Ühiskondliku teadvuse moodustavad individuaalsetest teadvustest antud ja nendest kantud vaated, ideed, väärtused jne.
Inimteadvuse keskseks komponendiks on eneseteadvus . See on teadlikkus enese olemasolust, enesest kui isiksusest ja ühiskonnaliikmest.
Teadusvälise psüühika hulka kuuluvaiks loetakse järgmisi nähtusi.

tähelepanu keskmest välja jäänud, kuid töödeldud signaalid
vastureaktsioonid nõrkadele tajudele
kordamise mõjul automatiseerinud liigutused
unenäod (hallutsinatsioonid)
käitumise alateadlik motiiv
hetkel mitte teadvustunud info

Lisaks sellele taandatakse teadvus ka subjektiivsele elamusele ( emotsioonid , tajuelamused).

PSÜÜHIKA NEUROTEADUSLIKUD ALUSED JA ONTOGENEES

Närvissüsteemi ehitus ja funktsioonid

Kaks peamist närvisüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne .
Somaatiline närvisüsteem juhib organite välist, kehalist tegevust ning jaguneb tsentraalseks ja perifeerseks. Tsentertaalne osa koosneb pea – ja seljaajust . On kõige olulisem psüühilisteprotsesside kontroll organ. Perifeerne ns on pea ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundites ja kudedes.
Vegetatiivse e autonoomse närvi süsteemi kaks allsüsteemi on sümpaatiline ja parasümpaatiline. Parasümpaatiline on NS osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitusvõime taastumist. Sümpaatiline aga reguleerib siseelundite talitust ja kudede ainevahetust. Autonoomse NS talituse muutused võivad peegelduda inimese välises käitumises (n soojad emotsioonid võivad avalduda pupilli suurenemises, äkkvihas näo kahvatumine jne)
KNS tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga, ning on individuaalse ja liigmälu aluseks.
NS konkreetseteks ülesanneteks on:

väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste vastuvõtmine;

erutuste edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid;

närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimisel.
Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närvi protsessiks on erutus ja pidurdus.
Närvikeskkonna muutus – ärritus e stiimulit vahendavad signaalis kutsuvad selleks kohandunud rakkudes e retseptorites esile seisundimuutuse, mis omakorda käivitab närviimpulsid. Retseptorid on spetsialiseerunud kindaliigiliste ärrituste vastuvõtjateks. Tekkinud närviimpulsid juhitakse sensoorseid e aferentseid närvijuhte pidi selja ja peaajusse. Seal neid töödeldakse. Ning saadetakse vastuimpulss.
NS peamiseks funktsiooniks on välisärrituste ja organismi vastureaktsioonide integreerimine. NSi struktuurseks osaks on närvirakk e neuron. Inimesel u 10 triljonit närvirakku.
Närviraku peamised ehituslikud osad: rakukeha, dendriidid ja aksonid.
Erinevate närvikiudude erutuse edasijuhtimiskiirus on vahemikus 0,1-10 m sekundis.
Närvirakkude vahel võivad olla koonduvad (konvergentsed) ja lahknevad (divergentsed) seosed.
Koonduvad- nt ajus teatud tasandil oleva impulsse vastu võtva närviraku seosega suurema hulga vahetult madalamal tasandil olevate rakkudega, milledel saabuvad impulsid koonduvad mainutud neuronile.
Lahknevad- nt mingi taseme rakk võib olla seotud paljude rakkudega kõrgemal tasemel, millele ta saadab hulga impulsse harunevaid kiude pidi, olles seega divergentse mõju kandjaks.
Selline NS ehitus tagab NS-i paindlikkuse, plastilisuse , suure infotöötluse mahu ja võime täita ühe ja sama suursüsteemi vahendusel paljusid erinevaid ülesandeid. NS-i üheks peamiseks funktsiooniks on pidev valik – süsteemi sisendis (afarentsetes allsüsteemides) ja väljundis (eferentsetes lülides).
Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. Kuklaosas esmane nägemiskeskus; laubaküljel kõnekeskus; meelekohas kuulmiskeskus jne. Laiapiirilisemad keskused sisaldavad kitsamate ülesannetega alapiirkondi.
Kaasaegne elektroentsefalograafia (EEG)- aju bioelektriliste protsesside registreerimine ja mõõtmine – ning eelkõige selle mikroelektroodide kasutav variant on võimaldanud kindlaks teha ka agressiivsus , hirm, nauding, rahuldus jne ruumilise asukoha ajus.
Positronide emissiooni tomograafia (PET)- võimaldab luua arvutipildi sellest, kuidas erinevate tegevuste ajal või erinevate psüühikahäirete korral aju erinevad osad erinevalt aktiveeruvad ja pidurduvad.
Vaatamata spetsialiseerumisele on aju piirkonnad omavahel tihedalt seotud ning aju töötab tervikliku organina.
Aju funktsioonid on sageli reflektoorsed (refleks on kõigil NS-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele)
Refleksi ilmnemist eeldavad organismi elutähtsad vajadused- toidumuretsemine (imemisliigutused vastsündinul), enesekaitse (tõrje- ja kaitseliigutused) või mõne siseelundite talituse muutumine (vegetatiivsed refleksid). Igast refleksist võtab osa KNS-i kindel piirkond, refleksikeskus . Refleksi vallandab ärrituse mõju retseptorile (retseptoris tekkivad erutusimpulsid kanduvad refleksikaare kaudu teoselundeisse. Refleksikaare moodustavad aferentsed/vastuvõtvad närvid, närvikeskus ajus ja eferentsed/välja saatvad närvid. peale signaali edastamist efektoreisse saab aju retseptorite kaudu tagasiside sellest, kas eesmärk saavutati või mitte ning signaali mittesaavutamise määrast. Tagasimõju kindlustab reaktsiooni jätkumise ja korrigeerimise, kuni eesmärk on saavutatud. Kui eesmärk saavutatakse , siis talletatakse vastav info mälus tuleviku tarbeks.
KNS- is paiknevad ning refleksi iseloomu määravad ühendusteed tekivad evolutsiooni käigus ning kanduvad edasi pärilikult. Pärilikud e tingimatud refleksid moodustavad organismide kohanemisreaktsioonide baasi. Tr komplektsidest moodustuvad instinktid.
Tingitud refleksid – kogemuste põhjal sugenevat teatud harjumuslikku kohanemisreaktsiooni keskkonnatingimustele. Pärilikest refleksidest ja instinktidest erinevalt on tingitud refleksid vähempüsivad, muutlikumad, paindlikumad või ajutised . Nad on muutlikud käitumisvormid, püsides seni, kuni kestab neid tekitanud tegurite mõju.
Tingitud refleksi bioloogiline mõte- mitmesuguste välisärritajate, mis ei ole isendile olulised, kuid eelnedes isendi kogemuses tema eluliste vajadustega seotud mõjuritele või esinedes nendega üheaegselt, muutuvad isendile signaalideks, millele vastavalt isend seab oma käitumise.
Algselt mittesignaalne ärritaja, objekt või olukord muutub signaalseks, seostudes tingimatuga ja omandades võime ennustada selle ilmumist ning modelleerides maailmanähtuste omavahelisi seoseid.
Tingitud reflekside kujundamine on lihtsaim õppimise ja õpetamise vorm. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon , harjumused, hoiakud.
Pavlov osutas tingitud reflekside kujunemise järgmistele seaduspärasustele:
 tingitud refleksi kujunemiseks peavad ärritajad korduvalt koos esinema . Vastasel juhul seosed nõrgenevad/kustuvad.
 olemaks efektiivne, peab tingitud ärritaja esinema varem või üheaegselt, mitte aga oluliselt hiljem kui tingimatu ärritaja
 tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest. Tegevus peab olema optimaalne ja enam-vähem ühetaoline
 uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist
 terviserikete korral on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane
Operantne õppimine- Edward Thorndlike, Burhhus Skinner . E.T poolt kirjeldati efekti seadust, mille järgi need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Kui assotsiatiivse õppimise korral on organism suhteliselt passiivne, märgates ja õppides stiimulitevahelisi tajutavaid seoseid, siis instrumentaalsete vastuste kujundamisel on organism aktiivne. Erinevad reaktsioonid ja spontaansed toimingud loovad aluse nn ja katse ja eksituse meetodil aset leidvale õppimisele. Positiivselt kinnitatud liigutused ja toimingu hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja positiivselt kinnitamata aktiivsuse tõenäosus väheneb. Negatiivse kinnituse korra (valu, muud ebameeldivused) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming.
Operantse õppimise puhul ilmneb õige reaktsiooni väljastamise tulemusena. Õpitakse reaktsioone ja aktsioone, mitte niivõrd väliste stiimulite omavahelist tähendust seoses tingimatult-reflektoorse käitumisega. Oõ kiiruse ja toimingute kinnistumise tugevuse määrab suures osas see, millise „graafiku” alusel toimingud seostuvad positiivsete v neg kinnitustega.

KÕRGEM NÄRVITALITUS JA SELLE OMADUSED

Kõrgeim NS on inimestele ja kõrgematele loomadele omane ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside liik, mis võimaldav elukogemusi rakendades kujundada uusi otstarbekaid käitumisvorme ning välismaailma sündmustega adekvaatselt kohaneda. Kõrgema NS puhul saavutavad erilise tähtsuse närviprotessid, mis vahendavad abstraktseid sümboolseid teabetöötlusoperatsioone. Kõrgema NS seaduspärasuste mõjukaks esmauurijaks oli Ivan Pavlov.
Erutus- ja pidurdusprotsesside seaduspärane kulgemine ajus:

Erutuse tase ja irradiatiivsus. Nii väga tugevad kui ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurtele poolkerade piirkondadele. Nt närviminek, käte värisemine, jalalt jalale tammumine jne.
KNS- i erutustaseme mõju väljenduseks on Yerkesi ja Dodsoni seadus.

ülesande täitmine või tegevuse tulemuslikkus maksimaalne optimaalse erutustaseme korral

optimaalne on seda kõrgem erutustase, mida lihtsam on ülesanne või tegevus

Erutuse kontsentratsioon – ühest funktsioonikeskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödumisel oma algse tekke piirkonnas. Nt kui juhtub midagi, siis inimene mõtleb sellele veel pikalt ja analüüsib enda ja teiste tegevust.

Närviprotsesside vastastikune induktsioon – erutuskolde pk- s tekib pidurdus. Mida tugevam on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teiste pidurdus. ! inimene, kellega juhtub õnnetus ei näe seetõttu muud, kui ainult erutusepõhjustajat.

AJUKOORE TÖÖ SÜSTEEMSUS JA TÜPOLOOGILISED ERISUSED

Ajukoore näol on tegemist inimorganismi kohustumuslikku toimimist tagava nähtusega. Iga alasüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi töös.
Nikolai A. Bernstein – tema töödes on näidatud , kuidas üht ja sama eesmärki omavat liigutusülesannet korduvalt ja edukalt täitvad katseisiku juures mitte kunagi ei õnnestu registreerida muutumatut liigutuselementide ja sensomotoorsete seoste kombinatsiooni .
Karl Lashley – mingi ajupiirkonna kahjustamisel ei kannata vastav psüühiline funktsioon mitte niivõrd kvalitatiivselt , vaid üksnes kvalitatiivsete näitajate osas.
Keeruline funktsionaalne süsteem ei ole lokaliseeritav NS- i piiratud punktis. Psüühiliste ja käitumuslike funktsioonide kitsalt ühese lokaliseerimise ülesanne asendub koostöötavate ajupiirkondade töö orkestratsiooni uurimise ülesandega. Kuidas on mingi funktsionaalne süsteem paigutatu laiali peaaju mehhanismides?
Erutuse tõus võib mõne tegevuse edukust tõsta, kuid samasugune erutuse tõus võib teistlaadi, keerulisema tegevuse tulemuslikkust hoopiski halvendada .
NS- i blokid, Aleksander Luria järgi:

Ajukoore toonuse tagamise e energeetiline blokk . Tarvilik info vastuvõtu kui ka toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks. Põhilüli- retikulaarformatsioon, hüpotaalamus, limbiline süsteem. Ajukoorealustes pk.

Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk. Vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste, teadmiste ja vilumuste kujundamiseks. Olulised osad-ajukoore tagapool asuvad pk- kukla-, kiiru- ja oimusagarad.

Tegevuse programmeerimise, reguleerimise ja kontrolli blokk. Tarvilik adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidavuseks, tegevuse optimaalse strateegi ja taktika tagamiseks, tahteavaldusteks. Otsustavad on aju suurte poolkerade eesmised osad, laubasagarad.
Blokid töötavad tihedas koordinisatsioonis ja tagavad nii sotsiaalsete kui ka bioloogiliste vajaduste rahuldamise ning uue teabe loomise.
Org reakts sõltuvad ajukoores varem välja kujunenud seoste süsteemist .
Skript – mälus esindatud tervikliku olukorrapärase mõtestatud mudelina, mis aitab orienteeruda tüüpolukordades ja kogemuse ülekande puhul ka uutes olukordades .
Tüpoloogilised erisused – närviprotsesside ulgemise dünaamikat ja taset üksikindiviididel. Individuaalsete erinevuste psühholoogias on palju mõjukaid teooriaid , mille kontseptuaalne aparaat tugineb aju psühhobioloogilistele erisustele. Närviprotsesside põhitunnusena eristatakse – jõudu, tasakaalustatust, liikuvust.
Jõud – närvirakkude töövõime, NS- i koormusetaluvus. Tasakaalustatus – kirjeldab erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikust suhet. Need protsessid võivad olla tasakaalus, „võrdsed”, 1 on teisest tugevam. Liikuvus – üht tüüpi protsessi teisega asendamise kiirus.
Ekstravertsuse ja introvertsusega saab hästi kirjeldada NS- i eripära. Carl Gustav Jungi poolt juurutatud mõtted on leidnud põhjalikuma käsitluse ka teiste poolt.
Introvertset inimest (endassetõmbunud, väheseltsiv, oma sisemaailmaga tegemist eelistav isik) isel keskmisest kõrgem kesk-NS (eriti ajukoore) erutustase ehk aktivisatsioon . Introverdid on vastupidavamad püsitähelepanu eeldatavates ülesannetes, kannatavad paremini rahustava toimega aineid ( teat alkohoolseid jooke ), magamatust; neile mõjub ebasoodsamalt ergutav (kohv, emotsionaalne stress , avalikud esinemised ).
Ekstraverdid – realistlikumad, seltsivamad, konventsionaalsemad, agressiivsemad, pigem välismaailmaga tegelevad isikud, väsivad vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini. Otsivad erutavamaid mõjureid ( seltskond , kohv, tegevus), taluvad halvemini magamatust, neile mõjub alkohol ebasoodsal – niigi madal ajukoore toonus langeb veelgi, põhjustades enesekontrolli alanemist. Nende ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam.
Kõrgema närvitalituse tüüpilised omadused on kaasasündinud, vähemuutuvad ning on aluseks temperamendi väljakujunemisele. Samas on nad piiratud ulatuses kujundatavad ja asendatavad- eelduseks pikaajaline, järjekindel ja õigetes lähtealustest tulev harjutamine .
Inimesel kujunevad palu kiiremini kui loomal välja ajutised närviseosed. Närviseosed on püsivamad ja säilivad ilma kinnistamiseta aastaid.
Kõne- märgisüsteemi kasutamine rääkimisel, kirjutamisel , samuti mõtlemisel.
Keel- inimesele omane märgisüsteem., suhtlemisvahend, abstraktse mõtlemise oluline kandja ja inimkultuuri peamine talletaja ja loomisvahend. Kaks funktsiooni:
 kommunikatiivne; in vahelise teabevahetuse ja suhtlemise funkts.
 tegelikkuse tunnetamise ja üldistamise funkts.
Kõnefunktsiooni peamiseks koduks on paremakäelistel inimestel aju vasak poolkera. Roger Sperry avastus.
Kuigi tavaliselt juhib kõrgemaid intellektuaalseid (keel, loogiline mõtlemine) protsesse vasak ajupoolkera, on loovmõtlemise juures sageli otsustavaks just parema poolkera poolt vahendatud kujundilised ja sünteesiva loomuga, tervikut haaravad protsessid (kunstis, filosoofias, matemaatikas, loodusteadustes). Vasak ajupoolkera on asendamatu tulemuste vormistamisel , praktilise ja teoreetilise tegevuse keelelisse mälukoodi tõlkimisel ja suhtlemisel.
Biheivioristlik lähenemisviis, mille kohaselt kindel välisärritaja kutsub esile kindla erutuse ja kindla ennustava reaktsiooni, on oma populaarsuse kaotanud. Välisärritaja ei määra üheselt käitumist. Ühed ja samad põhjused võivad esile kutsuda erinevates/samades inimestes erinevaid reaktsioone. Väline tegur vahendatakse sisemise, psüühilise tegevuse kompleksi poolt, mistõttu ärrituse ja käitumise vahel ei ole otsesõltuvust.
Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel, eriti inimesel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendunud eesmärgipärase, mõtestatud, kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult paneeritud aktiivse käitumisega.
Aju töötab sellise funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub konkreetses situatsioonis üheaegselt kolmest erinevast allikast pärinevate erutussignaalide töötlemine: * sisemised ärritused, mille on tekitanud teatud tarbed ja domineeriv motivatsioon; * konkreetse situatsiooni poolt antud välisärritajad; * mälujälgede aktualisatsioon, mis on tekitatud nii domineeriva motivatsiooni kui olemasoleva situatsiooni poolt. Erinevate ärrituste sünteesi tulemusena toimub paljuvõimalikest käitumisvariantidest antud situatsioonis kõige sobivama valimine  moodustub tegevusprogramm.
FÜSIOLOOGILISE JA PSÜÜHILISE SUHE
Psüühika eksisteerib reaalselt, kujundid on ideaalsed. Ideaalne reaalsus seisneb tema funktsioneerimises ja infosisalduses. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt.
Psüühika suudab tegelikkust seaduspäraselt kajastada ning tal on võime seda ka muuta.
Tunneme füsioloogiliste protsesside tulemusi, mitte käiku. Psüühika järeldub: vahetust enesevaatlusest; inimese sellistest reageeringutest ja tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse- esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Aju poolt vahendatud psüühika abi ei tunneta me mitte aju ennast, vaid maailma ja selle omadusi.
Nt kui inimene näeb loodusmaali, siis pole see maal sisendatud ajukudedesse; maali tajumist tagab informatsiooni töötlemine maali pinnalt tulvate signaalide alusel. Ajus on ajukude ja selles sisalduv – neuronid, neurogliia , veresooned, närvikiud ja biokeemilised ained. Võimaldavad esineda ja kogeda tegelikkuse objekte ja nähtusi.
Geneetilist infot salvestavad ja kannavad nukleiinhapped (DNA, RNA), ellu viivad valgud .
Paljud in geenidest on mittetegusad, käitumise ja individuaalsete omaduste seisukohalt tähtsusetud või siis oma mõju alles hiljem avaldavad.
Järglastele ei pärandu tegelikult vanemate tunnused otse, vaid nende tunnuste avaldumist võimaldav geneetiline info. Päritavus sõltub peale geenide vastastikuse toime ka väliskk mõjust ning isendi soost. Pärilikkuse informatsioon– genotüüp. Info realiseerimisel tekkivad ja avalduvad kehalised ja käitumuslikud eripärad-fenotüüp.
Paljud in psühhofüsioloogilised omadused on kaasa sündinud – muusikaline kuulmine , mõned nägemise omadused, koordinatsiooniomadused, temperamenditüüp ja reageerimistüüp. Sõltuvalt keskkonnatingimustest ja mõjust võidakse need eeldused kas välja arendada või mitte. Kaasasündinud on ka kõrgema närvitalituse tüüp, mis psüühikas avaldub peamiselt erutus- ja pidurdusprotsesside suhteliste ja absoluutsete omadustena. 1 protsessi domineerimine võib sõltuvalt kasvu- ja arengutingimustest kujuneda isiksuse psüühiliseks omaduseks (nt impulsiivne või kinnisus). Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sotsiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.
1munarakukaksikuid uurides saab vaadelda pärilike ja keskkonnatingimuste mõju isiksuse kujunemisel. Nende geenid on identsed, kui nad peale sündi eraldada, siis saab uurida, milline mõju on pärilikkusel ja kk- tingimustel.
INIMESE PSÜÜHIKA ONTOGENEES
Ontogenees- isendi arend , üksikorganismi arenemine munarakust kuni loomuliku surmani. Eristatakse nelja järku: (1) embrüogenees e looteline areng; (2) juveniilne arenguaste, st lootejärgne areng sünnist kuni suguküpsuseni; (3) adultne areng, täiskasvanud paljunemisvõimelise organismi aste; (4) seniilsus e raukusjärk, mis kestab paljunemisvõime kadumisest kuni surmani.
Psüühiline areng:

Imikuiga (kuni 1. eluaastani)- sünnimomendiks on lapse NS morfoloogiliselt juba olemas. Kõrgem närvitalitus hakkab arenema kohe peale sündi, tuginedes olemasolevatele kaasasündinud tingimatutele refleksidele ja tajuvõimetele. Vastsündinul on olemas kõik tundlikkuse liigid. Tingitud refleksid hakkavad arenema al 3 elukuust- vilumused, harjumused, tekivad mõtestatud taju ja taastumine. Vanematega praktiline ja emotsionaalne suhtlemine on lapse arengule määrav, eriti mõjutab see sensoorset ja tundmuste arengut. Tähtis on naeratamine ja lähedus . Imikuea tegevused on hiljem aluseks teiste tegevusliikide väljaarenemisele.

Maimikuiga (1.-3. eluaastani)- õpitakse kõndima ja kõnelema. Hakatakse eristama üksikuid esemeid ja nendevahelisi seoseid. II eluaasta lõpuks saavad määravaks verbaalsed signaalid. Maimik on väga liikuv, tema emotsioonid on pidurdamatud, arenema hakkab mittetahteline, kuid vahendatud mälu.

mudilasiga (3.-6. eluaastani)- põhitegevus on mäng, selles mõtestatakse tegelikkus. Tegelikkuse välimine külg- nähtused, asjad ja nendevahelised seosed- kandub psüühika sisemisse plaani, sh keeleprotsesside vahendusel. Algul imiteerib vanemate õpetusi, hiljem taandub see regulatsioonimehhanismiks. Tahet hakkavad kujundama mitmesugused kindlate reeglite mängud. Periood on soodne võõrkeelte õppimiseks. Arenevad fantaasia , tahe ja iseloom. Vajadused laienevad oluliselt.

Koolieeliku- või varajane kooliiga (6.-7. eluaastani)- võimete sihipärane arendamine: lugema, kirjutama, arvutama õppimine ning lihtsamate praktiliste töövõimete omandamine. Uus tegevus – õppimine – saab domineerivaks. Hakkavad kujunema kõlbeliste kategooriate ja abstraktse mõtlemise alged .

Kooliiga jaguneb kaheks  noorem kooliiga (7-11/12) ja vanem (12/13-17/18). Esimeses perioodis tekib tarve tõsise tegevuse järele, tähelepanu on nõrk, domineerib mehhaaniline mälu. Mõtlemine on konkreetset- esemelist tüüpi ning vähekriitiline. Hakkavad välja kujunema väärtussüsteemid ja püsivamad huvid. II perioodi, murdeiga , isel tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Ei ole täiskasvanu, kuid ei ole ka enam laps. Toimub seniste suhete ja hinnangute intensiivne ümberkujundamine. Erutusprotsessid on pidurdusprotsessidest tugevamad. Murdeealine on impulsiivne ja sageli kompromissitu. Suur tung on tegutsemisele. Tärkab seksuaalhuvi. Soovide ja nende rahuldamisvõimaluste mittevastavus toob sageli kaasa enda vastandamise teistele.

Noorusiga (17/19-20/25)- suhtelise rahunemise ja tasakaalu saavutamine- täiskasvanuks saamine. Mõtlemine muutub süstemaatilisemaks, teoreetiliseks, tunded sügavamaks, püsivamaks. Isel on huvi maailmavaateliste probleemide vastu: kiindutakse ideaalidesse ning ollakse leppimatu puuduste suhtes. Psüühilised ja füüsilised võimed saavutavad oma kiiruslike ja kvantitatiivsete näitajate tipu.

Küpsusiga jaotub esimeseks küpsuseaks (20/25-55/59) ja teiseks (60/61-75) e vanuseks. Küpsusiga on kõigi võimete kõrgaeg, mille järel algab füüsiliste ja pisut hiljem ka vaimsete võimete aeglane taandareng . Vanadus toob kaasa jõudude kiirema kahanemise: väheneb õppimisvõime, nõrgeneb mälu, nürinevad meeleelundid , kaob liigutuste elastsus . Suureneb tung püsivuse ja harjumuspärase järele- in muutub konservatiivsemaks. Mõtlemisvõime ja intelligentsuse liikuv komponent hakkab taandarenema.

Raugaeas (üle 75 eluaasta) süveneb taandareng. Mitmed haigused- Alzheimeri tõbi, skleroos . Mõistus nürineb.
Lev Võgotski vaimse arengu käsitlus.
Lähima arengu tsoon- vahemaa tegeliku arengutaseme ja potentsiaalselt võimaliku arengutaseme vahel. Lapsevanemad või õpetajad võivad last arenemisel aidata. Siis võib juhtuda, et mingil arenguetapil formaalselt võrdseteks hinnatud vilumuste ja oskustega lastest areneb üks teisest kaugemale (see, kelle lähima arengu tsoon on avaram), kuid teise areng pidurdub. Just vanemad ja õpetajad on need, kelle vahendusel esialgu väline, suhtluses ja juhendamistes esitatu muutub ajapikku psüühikasiseseks võtete ja operatsioonide pagasiks, mille abil lahendatakse ülesanded iseseisvalt ja teadlikult.
Lev Võgotski, Aleksei Leontjevi ja Aleksander Luria tegevusteoorias oli nurgakiviks käitumise praktiline ja kultuuriline vaimse arengu määramisel ja määratlemisel, siis Sigmund Freudi teoorias käsitleti isiksuse arengu etappe sõltuvalt sellest, milline on sugutundi peamine rakendus mingil arenguetapil. Väärarengu puhul võib toimuda nn fiksatsioon mingil varasemal, hiljem ebaküpsusele viival arengustaadiumil .
Erik Eriksoni teoorias rõhutatakse indiviidi sotsiaalset arengut lähtudes sellest, kui edukalt ja mil moel on realiseeritud isiku arengupotentsiaal eneseteostuses. Erikson toob välja igale eale iseloomulikud psühholoogilise kriisi sfäärid. Vanemate ja ümbruse käitumisest oleneb, milline isiksuse omadus antud staadiumis kinnistub.
Jean Piaget´ käsitluses on peamine rõhuasetus nendel tunnetuslikel võimetel, mis on välja kujunenud mingiks kindlaks eluetapiks.
Iga
Sigmund Freud (motivatsiooniline teooria)
Erik Erikson (psühhosotsiaalne teooria)
Jean Piaget (kognitiivne/tunnetuslik teooria)
Vanadus
Rahulolu tehtuga, iseenda terviklikkuse tunnetamine pettuse ja meeleheite vastu
Keskiga
Produktiivsus, sotsiaalne vastutus endassesulgumise vastu
Genitaalne staadium
Formaalsete (abstraktsete) operatsioonide staadium
Varane täiskasvanuiga
Inimlik ja intiimne lähedus isolatsiooni vastu
14
13
12
Oma rolli ja eluideaali leidmine rolli määramatuse, vaimse segaduse vastu
11
10
Töökus ja usinus alaväärsuse ja teovõimetuse vastu
9
Latentne staadium
Konkreetsete operatsioonide staadium
8
7
6
Intuitiivne staadium
5
Initsiatiiv süütunde vastu
4
3
Falloseline staadium
2
Anaalne staadium
Autonoomia häbi ja kahtluse vastu
Mõisteliseelne mõtlemine
1
Oraalne staadium
Usaldus umbusu vastu
Sensomotoorne staadium
UNI JA HÜPNOOS
Uni- psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoore ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Une ajal subjekt ei teadvusta ümbritseva keskkonna ärritajaid, ta ei ole keskkonnast hetkel teadlik, on sellest „ära lõigatud”. Une olulisemad funktsioonid: (1) aitab kaasa KSN- i, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet, (2) soodustab püsimälu jälgede kinnistumist, (3) osaliselt aktiveerida käitumisprogramme, mida võiks põhimõtteliselt tarvis mina, kuid mida tegelikkuses pole piisavalt või üldse mitte kasutada. Mitchison ja Crick väidavad, et une ajal kustutatakse mälust valed ja mittevajalikud mälujäljed, säilitades aju tarviklikku infotöötlusmahtu. Une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke, samuti taastatakse närvirakkude energiaressursse. Jack Londonile piisas nt 4-5 tunnist unest. Unevajadus väheneb vanuse kasvades (vastsündinu magab 16 h ööp, 50-90 4-6h).
Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist, vaid kui kvalitatiivselt erinevat aktiivsust, mida isel toimuva teadvuse puudumine ja küllaktki aktiivne ainevahetus NS- i teatud osades, mida käivitavad spetsiaalsed NS- i lülid. Üldist ajukoore pidurdust esile kutsuvatest struktuuridest on olulisim ajutüve retikularformatsioon, mille üleneva, ajukoort ergastava mõju pidurdamine viibki uneseisundisse. Oluline roll raphe tuumal.
Tähelepanuväärseimaid teadlased une uurimise vallas: Eugene Aserinsky, William Dement ja Nathan Kleitman. Uneajast enamiku (80-85%) hõlmab nn vaikne või rahulik uni, mille vältel toimub aju bioelektrilise aktiivsuse, südametalituse ja hingamise aeglustumine, lihaste lõõgastumine, aju kui terviku ainevahetuse ja verevoolu vähenemine. Tahulikul unel on 4 staadiumi, mille vaheldumisel esimesest neljandani asenduvad kiiremad ja madalama amplituudiga EEG komponendid aeglaste ja kõrgeamplituudiliste delta- lainetega. Uinumise järel, pärast umbes tunniajalist und algab nn kiire e paradoksaalne uni, mis kordub keskmisel 90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel umbes 5-20 minutiliste perioodidena. Mida lähemale hommikule, seda suhteliselt suurema osakaalu saab kiire uni. Kiiret und nimetatakse ka REM uneks – rapid eye movements. Seda seetõttu, et selles une faasis toimuvad kiired skaadilised silmaliigutused, mis on jälgitavad isegi suletud laugude tagant silmamuna järskude hüppetaoliste suunamuutustena.
kui inimene norskab, siis ei tähenda, et ta magab. Norskamist oskavad imiteerida paljud, seda silmad suletud, kuid vaimu tegelikult ärkvel olles. Lihtsaim viis aru saada, kas inimene on uinunud, on vaadelda, kas tema silmad liiguvad silmalaugude taga aeglaselt ja sujuvalt või järskude hüpetena. Kuna skaadilisi silmaliigutusi on raske tahtlikult välistada ja kuna on teada, et REM- uni saabub uinumisjärgselt alles umbes pooleteise tunni pärast, siis inimene, kes norskab ja kelle silmad on kinni, kuid kelle laugude tagant märkame silmahüppeid, tegelikult ei maga.
Kiire une korral suureneb aju bioelektriliste potentsiaalide võnkesagedus, suureneb ainevahetus, kiirenevad hingamine , südametalitus ja vereringe , alaneb teatud lihaste (nt kaela) toonus, võib esineda erektsioon ja ilmuvad kiired silmaliigutused. Unenägusid nähakse peamiselt või ainult kiire une ajal. Mõned välis- (nt kaela peale vajunud tekk või teki äralibisemisest tulenev jahedus) või siseärritajad murravad närvisüsteemi pidurduse teatud ulatuses läbi ja ajukoores tekivad selgepiirilisemad erutuskolded. Une ärritaja mõjul elustunud, mällu talletatud endiste erutuste jälgi ja nende põhjustatud erutusassotsiatsioone elatakse läbi unenägudena. Kuna suurem osa ajukoorest on siiski pidurdusseisundis, on unenägu katkendlik, hüplev, seosetu. Ta vastab sellele, missugused närvirakkude rühmad ja millises järgnevuses ühes või teises keskuses pidurdusest vabanevad ja uuesti pidurduvad. Unenäo kulgemise üle puudub otsene kontroll.
Unenäod tulevikku ei ennusta. Neis võivad ilmneda inimese soovid, mured, tundmused, allasurutud tungid, ning seda tavaliselt küllalt moonutatud kujul. Kuna unenägu võib olla tingitud tulevikumuredest j tugevast motivatsioonist, siis võib üht-teist unenäost ka n-ö täide minna, kuigi selle täidemineku tingis tegelikult asjade loomulik käik. Inimesed teevad sageli loogikavigu- post hoc, ergo propter hoc.
On tehtud katseid kiire une funktsioonidest. Nt on uuritud REM- unest valikulise ilmajätmise mõju keha ja vaimuelu protsessidele. Katseisikul lastakse magada, ent kiire une esimeste ilmingute saabumisel äratatakse ta kohe üles. Ja niimoodi pidevalt, kuni magatud tundide üldarv võrdsustub normaalse une magatud tundide arvuga. Tagajärjed: järgmisel ööl on kiire une protsent oluliselt suurem; isikud muutuvad ärrituvaiks, ärevateks, neil esinevad keskendumisraskused. REM- une ajal on virguse ja meeleolu püsivuse tagamise seisukohalt olulise rakutuuma locus coeruleus´i aktiivsus pidurdunud, siis pidurdub ka pinefriini tootmine selle tuuma poolt  võib ajurakkude tundlikkus taastuda olulise virgatsaine suhtes ning muuta aju uuesti löögivalmiks. Kiire uni ei ole juhuslik nähtus, vaid hädavajalik organismi teatud funktsioonide taastamiseks või alalhoidmiseks.
Katsed näitavad, et paradoksaalse une ajal võivad läved välisärritustele hoopis kasvada, st isik on keskkonnast palju sügavamalt eraldatud, teda on raskem äratada. Väliselt ollakse justkui aktiivsem (silmaliigutused, tõmblused ja häälitsused), tegelikult aga ümbritsevast maailmast eraldatum.
Unehäired: unetus ( insomnia ), narkolepsia ( tahtmatu uinumine päeva ajal, millega kaasneb vägagi ohtlik ümbrustaju kadu ja lihastoonuse alanemine), une-apnea (hingamispeetus, mis põhjustab ehmatava ärkamise), õudusunenäod, uneskäimine. Nende raiks ja leevendamiseks tuleb pöörduda spetsialist – neuroloogi, psühhiaatri, kliinilise psühholoogi – poole.
Hüpnoos – unetaoline seisund, „osaline uni”, mille hüpnotiseerija kutsub hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades. Levinumate meetodite hulgas on sõnaliste sisenduste, monotoonsete ärritajate või muutumatute pilguga fikseeritavate objektide, väikeste kontsentratsiooniga narkootiliste ainete kasutamine. Hüpnoosiseisundisse viidud inimese ajus säilib üldise pidurduse foonil n-ö valvepiirkond ajukoores, mille kaudu hüpnotiseerija suhtleb hüpnotiseerituga. Hüpnoosiseisundis suureneb oluliselt sugereeritavus, sest valdav osa ajukoorest, sh otsmikusagarate mass, on pidurdunud ega saa vahendada enesekontrolli. Hüpnoosiseisundis pidurduvad sageli mõtted, aistingud, tajud ning seetõttu on võimalik tõsta mõnede psüühiliste funktsioonide efektiivsust .
Mitte kõik inimesed ei allu hüpnoosile ühtviisi ning sügavusastmedki on erinevad. Nt transis ei reageeri hüpnotiseeritav ühelegi ärritusele peale hüpnotiseerija sõnade. Ernest Hilgrdi andmetel on u 10% inimestest mittehüpnotiseeritavad. Kergestihüpnotiseeritavate inimese tunnused – tähelepanu keskendatus, aktiivne kujutlusvõime, kalduvus fantaseerida, usaldatavus . Hüpnotiseerija saab anda korraldusi, mida h-tav hiljem korda võib viia, ise seda ei mäleta, kuid viib täide.
VAJADUSED JA MOTIIV
VAJADUSED
On arvatud, et tegutsema paneb rahulduse saamise iha või lootus, kohustuse täitmine (Immanuel Kant ), alateadvusesse surutud seksuaaltung (Sigmund Freud), tung valitsemisele ja allumisele (Alfred Adler) jne. Vaatamata probleemi erinevatele lahendustele tunnistab enamik psühholooge käitumise determineeritus millestki, mida tähistatakse üldise terminiga vajadus.
Aktiivsuse algallikaks on vajadused. Vajadus paneb inimese liikuma, tegutsema, praktiseerima, suhtlema . Inimesed on harjunud seletama käitumist lähtudes oma mõtlemisest, selle asemel et minna sügavamale ja seletada oma tegusid oma vajadustest lähtudes. Vajadused ajendavad kogu inimese psüühilist tegevust, pannes teda tegutsema teatud viisil ja kindlas suunas, stimuleerivad mõtlemist ja tahet. Isiksusepsühholoogia aspektis on vajadus e tarve mingi elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine.
Neurofüsioloogia- vajadus on käitumist reguleerivate peaajukeskuste püsivat, dominantset erutust või vastava erutuskolde tsükliline taasilmnemine. Walter Cannoni printsiip- organismis valitseb elundite selline koostöö, kus iga kõrvalekalle normist kutsub esile pöördumise tagasi normi suunas (nt hoitakse püsivana vererõhku, energiatasakaal jne). Kehtib ka käitumise kohta tervikuna .
Tarbed liiguvad mitmeti – neid jagatakse materiaalseteks ja vaimseteks, looduslikeks (orgaanilisteks) ja kultuurilisteks (sotsiaalseteks).

Orgaanilised vajadused – tarbed elutegevuse esmatingimuste – õhu, vee, toidu, puhkuse jms järele. + enesesäilitamise, liigisäilitamise tung, mis avaldub sugutungis ja järglaste eest hoolitsemises  sünnipärased. Nende rahuldamise viis ja määr on sotsiaalselt ja kogemuste poolt vahendatud. Mitterahuldamine kutsub esile bioloogilisi ja psüühilisi häireid. Nt pikaajaline nälgimine ja veeta olemine  neurasteenia, apaatia.

Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused- tarbed meelelise tunnetuse ja aktiivsuse järel, s.o vajadus näha, kuulda, liikuda , toimida. Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida, siis võib tekkida sensoorne nälg  mõj in organismi elutegevust.
Funktsioonivajaduste hulka kuuluvad ka orienteerumisrefleksid ja laste mängutarbe. Orienteerumisrefleks- vajadus märgata olukorra muutusi, pidevalt teada, kus ja mis oli, mis võiks tulla, aga samuti kiiresti reageerida ohusignaalidele. Iga uus, eriti aga ebaharilik ärritaja kutsub esile analüsaatorite kõrgendatud tundlikkuse ning ajukoore toonuse tõusu, selleks et signaale paremini töödelda ning selgitada ärritaja(te) tähtsus elutegevuse seisukohalt. Orientatsioon on oma esimeses faasis mittespetsiifiline reaktsioon , milles on palju komponente ja mis seisneb välise tegevuse katkestamises ning üldises tähelepanelikkuses keskkonna suhtes. Jrgmistes faasides lülituvad töösse spetsiifilise valikulise infotöötluse mehhanismid .
Orgaanilisi funktsioonivajadusi nim esmasteks e primaarseteks vajadusteks .

Sotsiaalsed vajadused – soov olla teiste lähedal, nendega suhelda, olla informeeritud. Sots vajadused on eneseteostuse, suhtlemise, prestiiźi jms tarbed.

Vaimsed e intellektuaalsed vajadused – tarbed üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise , nähtuste mõtestamise, loomingu järele.

Esteetilised vajadused – püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
Esitatud liigitus ei ole range, kõik vajadused peale orgaaniliste on tuntaval määral sotsiaalsed ja viimasedki, õigemini nende väljendumine ja rahuldamise vormid, on inimese puhul sotsiaalselt vahendatud ja kujundatud. Vajaduse rahuldamise viisid – objektid, koht, kontekst, võtted – on sotsiaalselt sätestatud.
Laialtkasutatavaks (nt reklaami- ja tarbijapsühholoogias) on osutunud Abraham Maslow´ poolt pakutud hierarhia . Baasvajadusteks on bioloogilised vajadused, nendele tuginevad ohutusvajadused (nt hoolitsus, raha olemasolu), kolmanda astme moodustavad kuuluvustunde ja armastuse vajadused (omaksvõtt, emotsionaalne side), neljas on respekt ja tunnustamisega seotud vajadused, viienda astme moodustavad eneseaktualisatsiooni (nt realiseerida oma arengupotentsiaal) vajadused. Iga kõrgema taseme vajaduse rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama taseme vajadused on osaliseltki rahuldatud.
Vajaduste rahuldamine ei vii vajaduste kustumisele vaid (1) sama taseme vajaduste uuele, tsüklilisele ilmnemisele hiljem uuesti ja (2) uute, tasemelt keerukamate või kõrgemate vajaduste tekkimisele. Liiga kõrge, põhjendamatu nõudluste nivoo võib rahuldamatuse puhul viia alaväärsustundele. Liiga madalalt seatud vajadustest tulenevad eesmärgid võivad olla mugandumisvahendiks.
Vajaduse toimemehhanism on tsükliline: me ei söö pideval, vaid perioodiliselt, me ei tunne pidevat seksuaalvajadust.
Üheks käepärasemaks vahendiks inimesest esmase ettekujutuse saamisel on tema vajaduste pingerea koostamine.
On inimesi, kellel on kõrgemad tarbed (sots ja vaimsed) nõrgalt arenenud ning orgaanilised tarbed domineerivad, ja vastupidi.
MOTIVATSIOON
Vajadus kutsub esile neuroogilise seisundi – motivatsiooni. Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmägipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib ajju saabuva info sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise. Tekib motivatsiooniseisund, mis määrab ära signaalidena toimivate välisväärtuste vastuvõtu ja neile reageerimise.
Orgaaniliste vajaduste kujunemise üheks ajukeskuseks on hüpofüüs e ajuripats , mille talitusest sõltub paljude teiste sisekreatsioonimehhanismide töö.
Motivatsiooniseisundis aju modelleerib vajadust rahuldada võimaldavate objektide ja tegevuste parameetrid .
Vajaduste rahuldamisel kaob motivatsiooniline pinge. Tekivad positiivsed emotsioonid. Teatud tegevus kinnistub  stereotüüpne käitumine.
Vajaduse mitterahuldamine tekitab neg emotsioone. Motivatsiooniline pinge tugevneb ning otsiv tegevus aktiviseerub.
Motivatsioon hõlmab kogu in käitumist juhtuvat ja kontrollivat mehhanismidekompleksi.
Vajaduste areng toimub vajaduste rahuldamise obj arengu kaudu. Tarbe konkreetse esemelise sisu muutumine viib ühtlasi vajaduse rahuldamise viisid muutumisele. Vajaduste areng sõltub materiaalse ja vaimse kultuuri produktide arengust. Inimese motivatsioonisfääril on loomade motivatsioonisfääriga võrreldes kvalitatiivselt erine iseloom. Sellega kaasneb ka interotseptiivsete (kehasisekkst saadavate) signaalide töötluse süsteemi asendumine teadlikult tunnetatud soovide, püüdlust, kahtluste, tahtekindluse jmt inimomaselt reguleeriva osaga. Vajadused muutuvad ideatoorseteks, st vajaduste rahuldamise vahendid omavad iseseisva tähenduse ja tänu sellele muutuvad psühholoogilisteks invariantideks. Sümboolsus ja vahendatus tagab inimese võime aegsasti, prognoositavalt käituda vastavalt vajadustele, mis võivad käivituda alles tulevikus.
MOTIIV
Motiiv on tunnetatud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse – motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle.
Tegevus suunatakse motiivi poolt loodud eesmärgile, mis esineb alguses psüühilises plaanis. Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusesse.
Motiivid teadvuse osavõtu järgi:

teadlikud

ebateadlikud motiivid
Motiivid erinevad 1 teisest juhtiva vajaduse poolest, ilmnemisvormidelt, üldisuse ja kitsuse poolest ning selle tegevuse iseloomult, milles nad esinevad.
Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive – nii teadlike kui ebateadlikke. Aktuaalselt toimivate motiivide paljasusest kujuneb motiivide võitluse ja konfliktide kaudu välja üks nn juhtmotiiv või siis mõned peamised, mis on otsustava mõjuga konkreetsele käitumisele. Mõjusaimad on need motiivid, millel on isiksusele suur emotsionaalne tähendus.
Kurt Lewini koolkonnast pärineb motiivide konflikti väljateoreetiline käsitlus. Kõige erinevamatele motivatsiooniolukordadele on ühine (1) motiivide konfliktist lähtuva valikusituatsiooni olemasolu erinevate käitumisvõimaluste ilmnemisel ja (2) teatud barjääri või takistuse kujunemine sujuva tegevuse teele kui motivatsioonilisi pingeid tekitav nähtus.
On kolm konfliktitüüpi:
A: S+ & + eeldab vajadust valida kahe või enama võrdväärselt meeldiva alternatiivi vahel. Otsusega kaasnev ebameeldivus on minimaalne.
B: S - & - viitab vajadusele valida kahe või enama ebameeldiva alternatiivi vahel. Otsusega kaasnev ebameeldivus on ilmne ja enamasti vältimatu.
C: S - & + valida tuleb lähenemispüüde või eemaldumispüüde vahel, sest ühel ja samal objektil või käitumisteel on nii + ja – külgi.
5 tüüpilist reageerimismoodust:
1. agressioon – s.o reaalne või sümboolne rünnak takistusele või takistuseks olevale isikule
2. probleemi ratsionaalne lahendamine – s.o barjääri ületamine
3. asenduseesmärgi loomine või leidmine – s.o sublimatsioon
4. taandumine/ taganemine – see reageering jätab enamasti lahendamata pinge või alateadliku konflikti
5. regressioon e tagasilangus varasemale ontogeneetilisele või fülogeneetilisele arengutasemele – s.o nutt, lalisemine , defekatsioon, liikumatus.
MOTIVATSIOONISEISUNUND
Üks ja seesama olukord aktualiseerib erinevad vajadused. Kuritegeliku ründe olukorras võib mõni inimene oma reaktsioonides juhinduda ainult enese alalhoiu vajadusest, teisel domineerib kodanikukohustuse täitmise humanistlik vajadus, kolmas tajub olukorras omakasu lõikamise võimalust. Motivatsioon on alati individualiseeritud väliskk ja psüholoogilis- bioloogiliste sisetingimuste ühitamise mehhanism . Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi – väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
Kõik inimese teadlikud käitumisvormid ja –viisid on määratud tema dispositsioonidest (kalduvustest ja suhtumisest) tegelikkuse objektidesse ja nähtustesse. Suhtumises väljenduvad motivatsiooniseisundites:

hoiakud, seadumused,
soovid,
kavatsused,
huvid,
veendumused ja tõekspidamised,
püüdlused,
kiindumused,
kired.

HOIAKUD JA SÄTTUMUSED
Kõigi elementaarsemate toimingute kui ka kõige keerulisemate käitumisvariantide puhul toimivad selle programmina hoiakud ja seadumused.
Nähtuse avastas Ludwig Lange.
Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud viisil.
See võib olla emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon, pos v neg hinnang, suhtumine teatud tegevusse või nähtusesse, üks või teine tajuvariant, üks või teine liigitus jne. Hoiak võib endas kujutada teatud häälestatust, ootust, suhtumiste süsteemi, mis kogu inimese eelneva sotsiaalse ja/või praktilise kogemuse mõjul.
Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindal viisil.
Hoiakutel on mitmeid olulisi funktsioone. Üheks selliseks on ego-kaitse, s.o inimese terviklikkuse ja isiksuseomaduste järjepidavuse tagamine. Hoiak aitab ka kergemini maailma nähtust teadvuse jaoks korrastada ning formeerida sotsiaalseid gruppe.
Hoiaku peamiseks komponendiks on (1) kognitiivne (teadlik uskumus või tõekspidamine), (2) afektiivne (nt hoiakuvastane tegevus vihastab), (3) käitumuslik/ instrumentaalne (toimingud vastavalt hoiakule).
Hoiakud ja sättumused võivad olla nii asotsiaalsed kui antisotsiaalsed.
Hoiakute- sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskk mõju.
Inimeste hoiakute süsteem areneb ja hääbub koos isiksuse arengu ja hääbumisega. Osa hoiakuid- sättumusi on spetsiifilisemad ja kitsamad, teised üldisemad. Kokku moodustavad nad hierarhilise struktuuri, mida V.Jadov on nimetanud dispositsioonide hierarhiliseks süsteemiks. Ta eristas kolme astet : (1) madalaim, kuhu kuuluvad elementaarsed hoiakud ja sättumused, mis fikseeruvad esmaste vajaduste ja lihtsate situatsioonide mõju. Nende hoiakute puhul puudub poolt- ja vastuargumentide läbielamine ja neid üldreeglina teadvuse tasemel ei tunnetata . (2) Sotsiaalsed hoiakud (suhtumised) ja nende süsteemid. (3) Kõrgema astme moodustab väärtusorientatsioonide süsteem, mille tuumaks on isiksuse suundumus või üldine eluhoiak .
MOTIVATSIOONISEISUNDID
MS ja nende seotud mitmed konkreetsed probleemid (nt nõudlusnivoo, kognitiivne dissonants jmt) on keskseteks isiksuse ja tema olekute karakteristikuteks. Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse; soov on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust rahuldada, püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamiseks.
Mõiste
Aisting – objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetu meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.
Aisting on meelelise tunnetuse lihtsaim orm, milles antakse välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet: raskus, temperatuur, värv jne. See on aluseks järgnevatele psüühilistele protsessidele – tähelepanu, taju, kujutus , mõtlemine, mälu.
Mõjutus meeleorganitele võib olla lähtunud väliskeskkonnast (valgus, heli jmt) või organismi sisekeskkonnast nt valu põhjustav siseärritus).
Aisting on alusek organismi esmasele orjenteerumisele ümbritsevas ja iseendas . Evolutsiooniliselt on aisting tekkind ärritatavusest ning on arenenud koos närvisüsteemi kujunemisega.
Aistingul on oma emotsionaalne värving, mis mõjuab psüühilist tegevust. Nt roheline värv ja teatud roosa toon rahustavad jne.
Aistinguks ei loeta mälus talletunud esemete ja nähtuste omaduste esindamist kujutluses ja fantaasias. Ka varasemate kogemuste aktualiseerimine ei ole aisting (kuid mõni aisting võib olla selle aluseks).

Meeleline ja abstraktne tunnetus

Meelelise tunnetuse moodustavad aistingud, tajud, kujutlused.
Meeleline tunnetus kogumis on aga loomadel ja inimestel erinev.
Erinevus:

Tunnetuse sisu – in mõistab ja esindab oma maailmamudelis ka sotsiaalset elu; tajus sisalduvad juba kategooriad, mis on seotud keelemõistega;
Füsioloogilises mehhanismis – inimesel toimib otstarbeka signaalina ka sõna; sõnade analüüsiks on olemas ajukoore vastavad keskused;
Tunnetuse rollis – loomadel on meeleline tunnetuse valdav aste, inimestel algaste.

Abstraktne e teoreetiline tunnetuse aste on oma arenenud vormis omane ainult inimestele. Rikastatakse meelelise tunnetuse andmeid varasema (nii individuaalse kui ka ühiskondliku) kogemusega, sünteesitakse ja korrastatakse mõtlemises ning kontrollitakse praktilises egevuses.

Istingu neurofüsioloogia

Iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile.
Ärritaja – meeleorganile mõjuja
Ärritus - mõjuprotsess
Erutus – ärritusel tekkiv närviprotsess
Aistingu aluseks on närviimpulss. Mitte kõik närviimpulsid ei vii aistinguni! Selleks on vaja teatud hulka teatud piisava tugevusega ja kvaliteediga närviimpulsse.
Aistingu tekkimine toimub analüsaatori kompleksi vahendusel.
Analüsaatori moodustavad:

retseptorid kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganeis või siseorganeis
närviimpulssi edasi kandvad närvikiud
erutlust töötlevad peaaju osad

kõik need osad moodustavad psüühika sensoorse sfääri.
Analüsaatori töö on reflektoorne.
Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult.

Liigid ja üldised seaduspärasused

Liigid
Aistinguid liigitatakse valdavalt retseptorite järgi. Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoriga vahetus kontaktis või mitte, eristatakse:

kontaktne ja taktiilne (kombitav)
distantne retseptsioon (ärritaja vastuvõtmine)

nägemine, kuulmine, haistmine in distantsed.
Kompimine , maitsmine ja puudutusaistingud on kontaktsed.
Paiknemiskoha ja suunatuse alusel:

eksterotseptiivsed aistinud – retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskk. tulevate ärritustega (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine)
interotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad seseorganeis ja näärmeis (nälja-, kehatemp -, tasakaaluaistingud jmt.)
propriotseptiivsed asitingud – retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi asitinguid.

Seaduspärasused
Ärritajal peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks.
Psühhofüüsika – uurib psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid. (rajajaks G. T. Fechner )
Tundlikkuse alumine absoluutne lävi – ärritaja min mõjumäär, mis kutsub esile vaevumärgatava aistingu.
Tundlikkuse ülemine absoluutne lävi – ärritaja maksimaalne mõjumäär, mis veel tekitab adekvaatse aistingu.
Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes – mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi.
Tundlikkus ei ole püsiv, vaid see kõigub.
Eristuslävi – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab vaevumärgatava erinevuse aistinguis.
Psühhofüüsika põhiseadus e Weber -Fechneri seadus: kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis; või – suurendamaks aistingu intensiivsust võrdselt, peame suurendama ärrituse tugevust geomeetriliselt.
Läve kõrgus ühel ja samal tasemel ei ole püsiv, vaid on muutlik. Lävede väärtused sõltuvad tegevuse iseloomust, retseptorite momendiseisundist, ärrituse kestusest ja intensiivsusest jm teguritest.
Signaalide avastamise teooria e SAT (D. Green , J. Swets) – lähtub eeldusest, et lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub ärritaja tugevusest ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes “mängivad kaasa” nii sensoorsed kui ka otsuse vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid.
Aisting on ajaline protsess. Ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, edasikandumine, töötlemine ning tunnetamine mingi konkreetse aistinguna võtab aega. Aistingu eeldused on sel ajal reaalselt olemas, kuid teadvustamata .

.DOCX Laadi alla originaalfail 51 lk · .docx · 22 allalaadimist

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #1

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #2

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #3

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #4

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #5

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #6

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #7

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #8

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #9

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #10

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #11

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #12

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #13

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #14

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #15

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #16

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #17

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #18

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #19

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #20

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #21

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #22

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #23

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #24

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #25

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #26

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #27

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #28

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #29

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #30

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #31

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #32

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #33

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #34

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #35

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #36

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #37

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #38

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #39

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #40

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #41

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #42

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #43

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #44

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #45

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #46

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #47

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #48

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #49

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #50

PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR #51

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sndrv Õppematerjali autor

PSÜHHOLOOGIA AINE MEETODID PRINTSIIBID STRUKTUUR psühholoogia

Sarnased õppematerjalid

doc

Psühholoogia alused

Psühholoogia alused 1.Psühholoogia aine, meetodid, printsiibid ja struktuur Psühholoogia aine Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Pärineb kreeka keelest psyche (hing) ja logos (õpetus). Psüühika (kr.k psychikos-hingeline, vaimne.Ingl k. mental , sõnast mind) väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja aju tegevuse tulemus, selle funktsioon. Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi.

Psüholoogia

doc

Psuhholoogia alused

Psühholoogia alused

docx

Psühholoogia alused konspekt

TEEMA 1 PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID, STRUKTUUR Psühholoogia teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas Eelteaduslik levinuim, vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta Filosoofiline - tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Süstematiseeritud ja range loogiline ülesehitus. Teaduslik kõige hilisema tekkeajaga. Teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhul kui eeltingimused on samad

Ülevaade psühholoogiast

docx

Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

Psühholoogia üldküsimusi Ptk1. 1.1 Psühholoogia aine Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtusest ja käitumisest. Kreeka keelest psyche (hing) ja logos (õpetus, teadus). Psüühika väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Lisaks sellele mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelu nähtusi.

Üldpsühholoogia

pdf

PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

I OSA PSÜHHOLOOGIA ÜLDKÜSIMUSI PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR Teema 1 Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Eelteaduslik Elutarkus, elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Märkimisväärne osa EP teadmistest ei ole verbaalselt edastatav.

Psühholoogia

doc

Bachmann ja Maruste

Sissejuhatus psühholoogiasse

docx

Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt

Sissejuhatus psühholoogiasse Lektor: Prof. Talis Bachmann Sissejuhatus Psyche + logos = Psühholoogia (hing + õpetus = hingeteadus) Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus). Seega on lühidalt öeldes psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton.

Sissejuhatus psühholoogiasse

docx

Psühholoogia alused

käitumine selliselt,et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva,tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Aju poolt vahendatud psüühika abil ei tunneta me mitte aju ennast,vaid maailma ja selle omadusi.Arvestada tuleb ka seda,et teadvustub ainult väike osa inimeses toimuvatest psüühilistest protsessidest.Ajus on ikka vaid ajukude ja selles sisaldav- neuronid,neurogliia,veresooned,närvikiud ja biokeemilised ained. Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sosiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.Muude tingimuste võrdne olles on parema või sobivama genotüübiga inimesel eduks kahtlemata suuremad võimalused. Inimese psüühika ontogenees Just vanemad ja õpetajad on need,kelle vahendusel esialgu väline,sutluses ja juhendamistes esitatu muutub ajapikku psüühikasiseseks võtete ja operatsioonide pagasiks,mille abil lahendatakse ülesandeid iseseisvalt ja teadlikult.

Psühholoogia alused

Rohkem sarnaseid