Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Psuhholoogia alused (0)

Tartu Ülikool - Psühholoogia - Psühholoogia alused
5 VÄGA HEA
Punktid
Psühholoogia alused

1.Psühholoogia aine, meetodid, printsiibid ja struktuur

Psühholoogia aine

Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Pärineb kreeka keelest psyche (hing) ja logos (õpetus).
Psüühika (kr.k psychikos-hingeline, vaimne.Ingl k. mental , sõnast mind) väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja aju tegevuse tulemus, selle funktsioon. Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi.
Represetatsioonid-psüühilised esindused(vahendavad informatsiooni psüühikasse)
Subjektiivselt ilmneb psüühika aistingute, tajude, kujutluste ,mõtete, emotsioonide jms vormis.
Objektiivselt väljendub psüühika inimese tegevuses,kõnes, miimikas, tegevuse resultaadis jms.
Psüühiline tegelikkuspeegelus tekib välis-või sisekeskkonna ärritajate mõjutamisel meeleorganeile ja see on alati subjektiivne; igasuguse välisärrituse vaimne kajastamine on alati vahendatud konkreetse inimese –ärrituse vastuvõtja- antud hetke seisunditest ja omadustest. Vaatamata subjektiivsusele on psüühiline tegelikkuspeegeldus valdavalt õige(adekvaatne) ja ennetav. Ennetav iseloom on kogemuste talletamise tulemus.
Psüühika on determineeritud nii ühiskondlik-ajalooliselt kui ka bioloogiliselt.
Psüühilised nähtused:
  • Psüühilised protsessid (vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel).
  • Tunnetusprotsessid ( aistingud , tajud , kujutlus ,mõtlemine,tähelepanuprotsess)
  • Emotsionaalsed protsessid
  • Toiminguid käivitavad ja suunavad protsessid
  • Psüühilised seisundid (üldine aktiivsuse tase, olek,meeleolu, psüühiliste protsesside kulgemise eripära).Lühema või pikemaaegsed, vähem või rohkem teadvustatud.
  • Psüühilised omadused (konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned ).Iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse,püsivuse, muutlikuse, aktiivsuse taseme, mahu jm seisukohalt.Psüüh.om. on harilikult omavahel seotud kindlal, seaduspärasel viisil ja on isiksuse struktuuri keskseteks elementideks.Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks , mis lubab ennustada üht või teist käitumist , üht või teist reageerimisviisi.
    Psüüh. nähtuste seas on määravaks psüühilised protsessid, sest tekkelooliselt mõjutavad nad nii psüüh. omadusi kui seisundeid. Kuna psüühilised nähtused tekivad paratamatult iga kord, kui selleks on olemas vastavad sisemised ja välised tingimused, st kuna nad tekivad seaduspäraselt, siis uuriv psühholoogia ka psüühika seaduspärasusi ning sõnastab seadusi ja reegleid, seletamaks vaimuelu nähtusi. Psühholoogia seadused ei ole enamasti absoluutse iseloomuga , nad on statistilised seadused ehk neil on teatav ilmnemise tõenäosus.
    Seaduspärasustes tuleks ühe eraldi nähtusena välja tuua psühholoogilised fenomenid ja efektid. Need on universaalse iseloomuga ja ilmnevad vaastavate tingimuste olemasolul peaaegu alati. (Broca ja Sulzeri efekt, Purkyne­ nihe )
    Psühholoogia jaguneb:
  • Eelteaduslik psühholoogia
  • Filosoofiline psühholoogia
  • Teaduslik psühholoogia
    Eelteaduslik psühholoogia on levinum ja vanim. Ta koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu, käitumise,inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta. Moodustub individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise arvelt .See on nn elutarkus, elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Heatasemelist eelteadusliku psühholoogiat võib kohata kogenud ja hea tähelepanu-ja üldistusvõimega arstide,õpetajate,taksojuhtide, aga ka kurjategijate juures.Sageli on kirjanikud ja ajakirjanikud head inimesetundjad. Selle psühholoogia nõrkus on halb verifitseeritavus (tõesuse kontroll) ja piiritlemata usaldusväärsus .Paljud käibetõed ja müüdid on osutunud vääraks ja sageli on nad omavahel otseses vastuolus („leidmaks tõde, vaata silma“ vs „valetaja silm ei pilgu“).
    Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedalt seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust ps-st erineb süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest.Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetilste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvate uute ideede genereerimine. Filosoofid püüavad lahti mõtestada psühholoogiateaduste faktide üldisemat tähendust ja leida vastuolulist ning küsitavat psühholoogiateooriates.
    Teaduslik psühholoogia on kõige hilisema tekkeajaga(19.sajandi keskel). Eristavaks jooneks on siin teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhl, kui eeltingimused on samad. On olemas psühholoogia teaduslikud seaduspärasused. Paraku ei ole tänapäeval veel sugugi kõik psüühilised nähtused üheselt mõõdetavad.
    Psühholoogia ja psühhiaatria
    Mõlemad teadusharud uurivad psüühikat.Psühholoogiat loetakse ühiskonnateaduste hulka kuuluvaks, psühhiaatria on aga arstiteaduse haru.Kui psühholoogia uurib peamiselt tervet, normaalset psüühikat ja käitumist, siis psühhiaatria käsitleb psüühika patoloogiat, s.o psüühika haiguse või kahjustuse olemust, põhjusi , teket, arengut, mõju ning ravi.Psühholoog ja psühhiaater on erineva ettevalmistusega spetsialistid ega saa teineteist asendada , mis sest, et nende eriaalade teabe vastastikune tundmine on oluline, isegi hädav ajalik. Psühhoteraapia ühe-või teistsuguseid vorme tunnevad ja kasutavad nii meditsiinilise haridusega kui ka psühholoogilise haridusega psühhoterapeudid.

    Psühholoogia meetodid

    Põhinõuded on objektiiivsus ja evolutsioonilisus. Psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine on mõõdetavad. Tunnetusprotsesside mõõtmise põhivadkond on psühhofüüsika .Psühhodiagnostika püüab mõõtmise teel kindlaks teha inimeste individuaalseid iseärasusi. Psühholoogiline teave,eelkõige psühholoogia seaduspärasused, on kontrollitud objektiivselt mõõdetavate ja tuvastavate muutujate alusel.
    Psühholoogiauuringu tsükkel : teooriast lähtuvalt püstitatakse hüpotees uuritava nähtuse mingite omaduste kohtaprofessionaalsete meetodite abil kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öeldakontrollitakse, kas faktid on seaduspärased(mittejuhuslikud) ja tulenevad tegelikult meie poolt uuritavastfaktid üldistatakse ja tehakse järeldused teooria paikapidavuse või muutumisvajaduse kohtauue teooria või teooria arendatud variandi kontrollimiseks püstitatakse uus hüpotees. Uurimismeetodid peavad vastama reliaablusnõudele: sama meetod peab andma samades või väga lähedastes tingimustes sama või väga lähedase tulemuse ka uuesti rakendatuna.
    Uute faktide saamiseks kasutab psühholoogia järgmisi põhilisi meetodeid :
  • Eksperiment e.katse (põhiline meetod) :sõltumatu muutuja , sõltuv muutuja
  • Laboratoorne eksperiment.Isel. on laboriseadmete kasutamine,võimalik täpselt mõõte , katset saab korrata identsetes tingimustes, katseisikute tegevus on reglementeeritud juhiste ja instruktsioonidega.Sageli aga kallis ja aeganõudev.Kunstlikkuse tõttu on võimatu uurida mis tahes meid huvitavat nähtust.
  • Loomulik esperiment(tuleb vältida muutusi, mis katsealuses tekib teadmisest, et teda eksperimenteeritakse.katsealune on oma tavapärases tegevuskeskkonnas.puuduseks on võimatus eksperimenti kontrollida, suunata, täpselt korrata, kõiki eksperimendi tegureid arvesse võtta ja mõõta.
  • Vaatlus on sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. Rajatud hüpoteesile ja viiakse läbi varem koostatud plaani alusel.vaatluse käik ja tulemused fikseeritakse täpselt.
  • Enesevaatlus e introspektsioon :käepärane, laialt kasutatav,subjektiivne, oluline roll on uute ideede genereerimine
  • Väline(teiste) vaatlus ehk ekstrospektsioon: objektiivsem,kasut. tehnilisi abivahendeid nagu filmimine, helisalvestus,mõõtevahenditega mõõtmine.erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs(päevik, kirjad, taiesed,looming)
  • Vestlus :kasutatakse sageli eksperimendi või vaatluse täiendusena.Terve rida subjektiivsete elamustega,isiksuse motivatsiooniga ja isiksuse tüübiga seotud seiku on üksnes põhjaliku tagasisidega vestluse käigus tuvastatavad.lisaks on jälgitavad mitteverbaalse kommunikatsiooni elemendid:hääletoon,näoilme,väljendusliigutused.kaasvestlejat saab suunata vastavalt oma eesmärgile .
  • Küsitlus/anketeerimine
  • Test on täpselt määratletud viisil tehtav lühiajalie katse, millega uuritakse ja mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi.Test koosneb küsimustest ja/või ülesannetest, millele tuleb lühidalt vastataja anda lahendus, või siis valida õige vastus ette antud võimaluste hulgast.Tulemusi hinnatakse varem kindlaks määratud standardite järgi.Selle meetodiga ei tehta kindlaks uusi seaduspärasusi.
    Psühhodiagnostilised testid jaotatakse:
    • Võimekustest (fikseeritakse inimeste jõudlus või tase vastavate ülesannete lahendamisel ja selle alusel tehakse uuritava võime kohta järeldusi)
    • Isiksusetest : keskne on KUIDAS küsimustele vastatakse, igasugune vastus on „õige“

  • objektiivtestid (välistab katseisiku ja teiste subjektiivsed arvamused)
  • projektiivtestid -katseisik projektiseerib end testi situatsiooni ja tema poolt antud lahendustes või tõlgendustes kajastuvad ka tema alateadlikud või sissejuurdunud tendentsid,millest ta ise ei pruugi teadlik olla.Tulemuste analüüsil kasutatakse teatud „võtit“, mis põhineb eelnenud uurimustel, kus on välja selgitatud kindlate omadustega isikute reageerimistüübid.
  • Küsimustikud
  • Temperamendi- ja isiksuse karakteritestid
  • Isiksuse suunduse testid(huvide,hoiakute,kalduvuste,väärtusorientatsiooni selgitamiseks)
    Tavaliselt jaguneb uurimustöö 4 etappi :
  • Ettevalmistav etapp:probleemi ja selle tekkeloo selgitamine ,kirjanduse ülevaade,vajalike algandmete kogumine,ekperimentaal-ja kontrollgrupi valmine, tööhüpoteesi püstitamine,tarvidusel eelnevate vestluste ja ankeetide või konsultatsioonide läbiviimine .
  • Eksperimentaalne etapp:kavandatud uuringu läbiviimine
  • Uurimisandmete kokkuvõtmine ja töötlemine, tavaliselt matemaatiliste meetodite abil, keskendudes saadud tulemuste usaldusväärsuse taseme kindlakstegemisele.
  • Saadud tulemuste interpretatsioon, püstitatud hüpoteesi(de) õigsuse või ebaõigsuse selgitamine ,tulemuste tõlgendamine olemasolevate teadmiste ja kolleegide poolt avaldatud teadustööde valguses. Kaasneb sageli uute probleemide tekkimine ja uute hüpoteeside püstitamine.

    Psühholoogia ülesanded

    Üldine tunnetuslik funktsioon- mõista inimese olemust, teda liikuma panevaid jõude, psüühika ja käitumise seaduspärasusi,teadvuse mehhanisme ja piirvõimeid. Laias laastus võib psühholoogia jagada teoreetiliseks ja rakenduslikuks. Esimene on nii metoodiliselt kui sisuliselt teisele aluseks ja lähtekohaks. Psühholoogial on täita eelkõige abistav, otsinguid suunav,konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktsioon. Mõnedel aladel, nagu kasvatustöö ja ravi, on psühholoogial siiski otsesemalt nähtavad ülesanded.“Kolm vaala“ millele psühholoogia eelkõige, on filosoofia , (neuro) füsioloogia ja matemaatika .

    Psühholoogia harud


  • Teoreetilisema orientatsiooniga harud
  • Üldpsühholoogia-käsitleb universaalseid, normaalse inimese psüühika ja käitumise seaduspärasusi(n-ö psühholoogia ABC);
  • Psühhofüsioloogia -uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekorda ja psüühika ning käitumise füsioloogilisi aluseid;
  • Neuropsühholoogia-ajukahjustustega inimeste psüühiliste protsesside uurimise põhjal tervete inimeste ajutalitluse kohta järeldusi tegev psühholoogiaharu;
  • Sotsiaalpsühholoogia-suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru;
  • arengupsühholoogia
  • Rakenduslikuma orientatsiooniga psühholoogiaharud
  • Tööstuspsühholoogia;
  • Kliiniline ja meditsiinipsühholoogia,psühhoteraapia;
  • Õiguspsühholoogia;
  • Pedagoogiline psühholoogia;
  • Militaarpsühholoogia;
  • Personali-ja kutsepsühholoogia;
  • Organisatsioonipsühholoogia;
  • Reklaami-ja tarbijapsühholoogia(kaubanduspsühholoogia);
  • Eripsühholoogia-füüsiliste ja psüühiliste puuetega inimeste psühholoogia;
  • Spordipsühholoogia.
    Kitsamad psühholoogia valdkonnad:
  • Kognitiivne psühholoogia(tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine )
  • Geneetiline psühholoogia(psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasused fülo-ja ontogeneesis)
  • Diferentsiaalpsühholoogia(üksikisikute ja inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste,vanuseliste, rassiliste,sotsiaalsete jms tunnuste põhjal);
  • Patopsühholoogia(psüühiliselt haigete inimeste uurimine)
  • Kunstipsühholoogia(sh eksperimentaalesteetika)
  • Isiksusepsühholoogia
  • Loomapsühholoogia(etoloogia naaberdistsipliin)
  • Eksperimentaalpsühholoogia (kus arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat,metoodikat ja metodoloogiat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogiaharudes)

    2.Psühholoogia arengulugu


    Psühholoogia tekke varajane periood


    Psühholoogiast kui iseseisvast teadusest räägitakse alates 19.sajandi teisest poolest.
    Konkreetseks tähiseks loetakse 1879 , millal Wilhelm Wundt asutas Leipzigis esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.Sellele eelnes aga aastatuhandete pikkune psühholoogiat kujundav arengukäik.
    Võime oletada, et ürginimenegi püüdis seletada und, unenägusid,ebatavalisemaid psüühikanähtusi, mis kaasnesid uimastavate ainete mõjuga, haigusega, hallutsinatsioonidega jmt hinge mõistet kasutades.
    Animism-maailmanägemus esemete ja olendite hingestamisest (kellelegi on „kuri sisse läinud“)
    Koos tsivilisatsiooniga tekkinud teaduses sai kõik hingeellu puutub filosoofia uurimisobjektiks.
    Antiik-Kreekas vastandlikud psüühilise alge seletamise traditsioonid
    Materialistlik(Demokritose liin ) Hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi.Inimene tunnetab maailma meelte abil,millele avaldavad oma mõju välismaailma esemete aatomid .
    Idealistlik(Platoni liin) Hing ei ole midagi ühist mateeriaga,hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas.
    Olulise panuse teadusliku psühholoogia arengusse on andnud 19.saj. psühhofüüsika.See on füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivseid seoseid käsitlev psühholoogia osa. Psühhofüüsika seaduspärasused on psühholoogiateaduses ühed usaldusväärsemad.
    • Strukturalism(Wilhelm Wundt,Edward B.Titchener) püüdsid selgitada psüühika algelemente ja nendevaheliste seoste struktuuri
    Funktsionalism(William James, John Dewey):mis on psüühiliste protsesside mõte ja kuidas need protsessid aitavad inimesel kohaneda oma tegevuskeskkonnaga ning lahendada elu poolt tema ette püstitatud ülesandeid aktiivsete toimingute käigus

    Kahekümnenda sajandi psühholoogia

    Hästi arenenud, mitmetahuline ja –haruline.Psühholoogia arengus on erinevatel aegadel domineerinud erinevad vaatenurgad.Ajaloolisel ehk mõjukamad on olnud:
    ...ja nende arendused. Teaduslikult usaldusväärsemaid teadmisi on nendest pakkunud biheiviorism, geštaltpsühholoogia ja kogntiivne psühholoogia kui eksperimentaalsed suunad.

    Biheiviorism

    (ing k behaviour-käitumine) on psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise( eriti õppimise) uurimises . Oluliseks daatumiks 1913.a., kui John B. Watson avaldas artikli , kus psühholoogiat käsitleti teadusena käitumisest. Biheiviorismi järgi on teadusliku psühholoogia aineks inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine,mida mõistetakse liigutuste (reaktsioonide R) kogumina vastuseks ärritusele (stiimulile S).Teadvust eitab,pidades selle objektiivset uurimist võimatuks. Teadvus ja kõik subjektiivne nimet nn „mustaks kastiks“,mille sisu ei avane objektiivsele teaduslikule uurimisele.1930.a osutus juba tugeva kriitika all olevaks.Küsitavus seisnes selles,et üks stiimul võib esile kutsuda erinevaid reaktsioone ja erinevad stiimulid sama reaktsiooni.

    Geštaltpsühholoogia

    (saksa k Gestalt-konfiguratsioon,kuju) tekkis Saksamaal 20.sajandi alguses Max Wertheimeri,Kurt Koffka ja Wolfgang Köhleri(sündinud Tallinnas) tööde põhjal.Lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ,struktureeritus.Psüühikanähtstele algselt omast kuju ehk vormi ei saa nagu elavat organismigi kokku panna osade pelga liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga-tervik on primaarne,osad sekundaarsed.Viisid läbi hulga katseid taju uurimiseks.Oluliseks puuduseks oli geneetilise lähenemise eiramine .

    Psühhoanalüüs

    (peamine variant freudism) kuulub mõnede spetsialistide arvates teadusliku psühholoogia hulga, teiste meelest mitte.Alguses meditsiiniline õpetus, hiljem arenes terveks kultuuri-ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks,mis uurib unenägusid,eksitoiminguid,uksu,kunsti,kirjandus,mütoloogiat jpm.
    Freudeism-tekkis 20.sajandi alguses, alusepanijaks austria psühhoterapeut Sigmund Freud (1856-1939). Freudi järgi on inimest ajendavaks jõud tungid ( instinktid ):
  • Eluinstinkt,mis samastub põhiliselt suguinstinktiga(-tungiga) e Libidoga
  • Surmainstinkt e hävitamise instinkt(-tung) e Thanatos
    Inimese kogu vaimuelu kujutab endast nende kahe vastandliku jõu võitlust.Freud jagas isiksuse kolmeks põhimõtteliseks osaks:“tema“(id),“mina“ (ego) ja „ülemina“ (super-ego)
    Neufeudistid-pöörduvad sugutungi kõrval või selle asemel ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole. Alfred Adler näiteks peab liikumapanevaks jõuks võimutungi, tahet vägevusele, mis määrab kogu tegevuse eesmärgid ja nende saavutamise teed. Vägevuspüüde vastandiks on alaväärsustunne. Inimese psüühilised protsessid ja tegevuse motiivid on determineeritud nende kahe vastandi omavahelisest toimest. Väga oluline saavutuste „mootor“ on püüd ületada alaväärsuskompleksi. Erich Fromm huvitus psüühilise ja sotsiaalse olendiga üha süvenev individualiseerumine, eraldumine.See tekitb üksildustunde, enda tühisuse tunnetamise.(„vabaduse eest põgenemine“).Põgenemise mehhanismideks on: 1)autoritaarsus-püüe võimule, aga ka masohhism ja sadism; 2)destruktiivsus-püüe purustamisele, tingituna jõuetus- ja isoleeritustundest; 3)konformism-püüdlus mugandumisele ja teistega sarnastumine. Üks Freudi lemmikõpilasi Carl Gustav Jung arendas peale lahkhelide tekkimist õpetajaga välja iseseisva suuna-analüütilise psühholoogia.
    Psühhoanalüüs tervikuna , eriti freudeismil on psühholoogia ajaloos omapärane positsioon. Vaieldamatult on see suund enim mõjutanud psühholoogiaväliseid valdkondi-kirjandust,kujutavat kunsti, teatrikunsti jpm. Samas on tal sellised olulised tunnused, mis teevad tema väärtuse vaieldavaks, näiteks ülim spekulatiivsus, irratsionaalse elukäsitluse süvendamine ja tarbijaliku või hedonistliku mentaliteedi tekkele kaasaitamine.

    Humanistlik psühholoogia

    Juhtivad selle suuna esindajad Carl Rogers, Abraham Maslow , Rollo May jt rõhutavad, et psühholoog ei pea olema mitte niivõrd inimese uurija, kuivõrd tema abistaja.Aidata inimesel realiseerida temas tallel olev arengupotentsiaal.Kasutavad harva eksperimenti ja toetuvad vestlusele ja vaatlusele. Humanistlikust suunast on välja kasvanud mitmed teraapiad ja inimese psühholoogilise nõustamise kontseptsioonid.

    Kognitiivne psühholoogia

    Praegusajal juhtiv suundumus kujunes välja 1950-1980.aastatel.See eksperimentaalpsühholoogia meetodil põhinev paradigma on paljuski tänu võlgu kommunikatsiooniteooriale,küberneetika, arvutitehnoloogia ning moodsa neuroteaduse arengule ja saavutustele. Toetuv õpetus sellest, kuidas inimene võtab vastu, töötleb muundab, säilitab ja kasutab informatsiooni. Taju-, tähelepanu-, kujutlus-, mälu-, mõtlemis-, otsustamis- ning liigutusprotsessid viiakse ellu mitmetasandilise infotöötlussüsteemi poolt, mis kodeerib objektiivse maailma kohta käivat teavet sisemiste teabeesinduste (representatsioonide) vahendusel.

    3.Psüühika evolutsioonilise tekke ja arengu loodusteaduslik käsitlus

    Looma psüühika

    Lihtsatele organismidele on omane psüühikaeelne reageerimisvorm-ärritatavus.
    Psüühika kujunemine rangemas mõttes on seotud närvisüsteemi tekkega. Esmalt kujunes see ainuõõnsetel(hüdra,meduus),närvisüsteem on difuusne-koosneb üksikutest närvirakkudest. Järgmisel arenguastmel eraldub närvirakkude juhtivkeskus-tekib ganglioosne närvisüsteem. Psüühika arengu sensoorne staadium on omane selgrootutele. Nad eristavad esimete üksikuid omadusi, kuid puudub objekti kui mõtestatud terviku adumise võime.Veelgi kõrgemal arengutasemel eralduvad pea-ja seljaaju ning sel moel areneb ja täiestub kesknärvisüsteem . Arengu käigus hakkab domineerima peaaju koos, närvisüsteem tasemestub ja liigendub üha sügavamalt. Kesknärvisüsteemi areng toimub erinevate liikide juures ebaühtlaselt ja erineva kiirusega ning on sõltub elukeskkonnast ja –viisist. Kesknärvisüsteemi arenguga seoses tekib ka psüühika pertseptiivne staadium—samaaegselt on võimalik vastu võtta mitu ärritajat selliselt , et nende signaalid sünteesitakse esemeliseks terviklikuks psüühiliseks esinduseks (representatsiooniks). Representatsioonid on tarvilikud õigeks ja otstarbekaks reageerimiseks keskkonnaärritajatele ja organismi toimingute sihipäraseks suunamiseks.
    Loomade käitumise regulatsioonis eristatakse kolme peamist vormi:
    Instinkt on kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral.Rangelt organiseeritud käitumisviis, tagab liigi säilimise ja kohanemise liigi luks vajalike põhitingimuste stabiilsuse korral.
    Kogemus on individuaalselt omandatud käitumisvorm.formeerub tavaliselt proovide ja vigade meetodil , kuid võib ka tahtlikult, nt dresseerimise teel.
    Intellektuaalse käitumise jooni täheldatakse kõrgemalt arenenud imetajate,nt inimahvide, koerte, delfiinide, inimeste juures. Neile on omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskkonnatingimuste muutumistele.iseloomulik on oskus näha seoseid esemete vormide ning ruumiliste asendite vahel.
    Mida kõrgemal evolutsioonilise arengu astmel on olend , seda rohkem on arenenud tema õppimisvõime, s.o võime töötada välja uusi käitumisviise vastavalt muutunud oludele.
    Verminime-oluliste mõjurite(vanemad,toit,vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus.

    Inimese psüühika-sotsiaalse teadvuse tase

    Inimese teadvuse tunnused:
  • võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid.Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest, tema vaimne tegevus omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtelise iseseisvuse.
  • eesmärgilisus.(Endel Tulvingu arvates on aja (sh tuleviku) teadvustamine inimeseksolemise võtmeküsimusi.)
  • ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine.(kultuur) Inimpsüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas.(Mowgli-juhtumid)
    Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine sotsiaalse teadvuse tasemele on vahetult seotud kahe olulise teguriga:
  • töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarendamise
  • sellega seotud keelelises suhtlemise tekkimisega
    (Loomade ja inimese psüühika arengut on hästi käsitlenud Aleksei Leontjev)
    Inimteadvuse keskseks komponendiks on eneseteadvus.Väljendub minapildis.
    Mõiste „teadvus“ ei ole samane mõistega „inimese psüühika“.
    Teadvusväline psüühika(kasutusel on oma tähenduse poolt erineda võivad alateadvus, eelteadvus,teadvustamatuse,mitteteadvustunud psüühika jms mõisted) kuuluvaks loetakse järgmisi nähtusi:
    • tähelepanu keskmest välja jäänud,kuid psüühikas töödeldud signaalid;
    • vastureaktsioonid nõrkadele,subjektiivselt mittetajuvatele,kuid reaalsetele ärritujatele(nn subsensoorsed reaktsioonid);
    • kordamise mõjul automatiseerunud liigutused;
    • intuitiivsetele või tahtlikele otsustele ja teadvustatud tajudele eelnevad protsessid psüühikas, mis teadvusele ei ole ise antud, ilmnedes teadvses vaid tagajärgedena-ülesande lahendusena, fikseerunud suhtumiste või hoiakute tagajärjedena-ül.lahendusena,fikseerunud suhtumiste või hoiakute(sättumuste) poolt suunatud reageeringu valikuna,millegi märkamisena, probleemilahendusena pärast inkubatsiooniprotsessi,aga samuti intuitsiooni vahendavad protsessid;
    • käitumise alateadlikud motiivid,sh inimese psüühiliste kaitsemehhanismide poolt teadvusest välja surutud instinktid, soovid;
    • hetkel mitte teadvustunud, kuid põhimõtteliselt kättesaadav info püsimälust
    Teadvuse kitsam mõiste taandub subjektiivsele elamusele(vahetule kogemusele).
    Kooma->sügav uni->pinnaline uni->hüpnagoogsed elamused ->unisus->virgus->ülivirgus->maania. On oluline eristada teadvust kui omadust(potentsiaali),teadvust teenindavaid protsesse ja teadvuseseisundeid.

    4.Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees

    Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid

    Inimisese psüühiline tegevus on talituslikult sõltuv närvisüsteemist(NS) ja ka sisesekretsiooninäärmete (kilpnääre,neerupealise koor jt)tegevusest,mis omakorda on seotud aju teatud kindla osa-hüpotaalamuse –talitlusega.

    Somaatiline NS

    Juhib organite välist,kehalist tegevust,jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks.Tsentraalne koosneb pea-ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ.Perifeerne e piirde NS on pea-ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes. Sensoorne on meeltesse ja tajumisse puutuv, motoorne on liigutustesse või liigutamisse puutuv.

    Vegetatiivne e autonoomne NS

    Sümpaatiline NS reguleerib siseelundige talitlust ja kudede ainevahetust , kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks. Parasümpaatiline NS soodustab organismi puhkust ja talitusvõime taastumist. Autonoomse NS muutused võivad peegelduda inimese väliselt jälgitavates reaktsioonides ja nende tundmine on seetõttu suhtlemispraktikas oluline ja huvitav.

    KNS(kesknärvisüsteem)

    Tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga ning on individuaalse ja liigimälu aluseks. Somaatiline ja autonoomne NS on omavahel vastastikuses seoses ja nad talitlevad KNS koordineeriva kontrolli all.
    NS konkreetseteks ülesanneteks on:
  • väliskeskkonna ärrituste(füüsiliste muutuste) ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine;
  • erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine,mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid;
  • närviimpulsside saatmine organeisse vastureaktsioonide elluviimiseks;
    Kaheks peamiseks psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevaks närviprotsessiks on erutus ja pidurdus. Nende kombineerimisel erinevates NS allsüsteemides erinevatel tasemetel kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõtekas tegevus. Väliskeskkonna muutust- ärritust e stiimulit (puudutus, lõhn,valgus jne) –vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esie seisundimuutused, mis omakorda käivitavad närviimpulsid. Närviimpulsid kujutavad endast elektrokeemilisi muutusi närvirakus ja selle väljaulatuvas osas, närvikius. Retseptorid on spetsialiseerunud kindlaliigiliste (kindla modaalsusega) ärrituste vastuvõtmiseks. Tekkinud närviimpulsid juhitakse sensoorseid e aferentseid närvijuheteid pidi selja-ja peaajusse. Seal need liigendatakse, seostatakse , filtreeritakse ja/või teostatakse muu töötlus.Töötlemise tagajärjel kujundatud vastusimpulsid saadetakse eferentseid närvijuhtmeteid kaudu keha(täitev)organitesse ja lihastesse(efektoritesse). NS-i stuktuurseks osiseks on närvirakk ehk neuron.Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid.
    Vaatamata spetsialiseerumisele on aju piirkonnad omavahel tihedalt seotud ning aju töötab tervikliku organina.
    Aju lihtsamad funkts.on sageli reflektoorsed. Refleks on kõigi NS-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutussele või mõjutusele. Refleksi ilmnemist eeldavad organismi elutähtsad vajadused(toidumuretsemine, enesekaitse) ja igast refleksist võtab osa KNS-i kindel piirkond, refleksikeskus. Refleksi vallandab ärrituse mõju retseptorile ja neis tekkivad erutusimpulsid kanduvad nn refleksikaare kaudu teostuselundeisse. Pärilikud e tingimatud refleksid mood.organismide kohanemisreaktsioonide baasi(aluse) ja on antud liigi kõigil isenditel stereotüüpsed. Tingimatute reflekside kompleksidest mood. instinktid. Kogemuste põhjal sugenevat teatud harjumuslikku kohanemisreaktsiooni keskkonnatingimustele nimet. tingitud refleksiks. Nad on vähepüsivad, muutlikumad, paindlikumad või ajutised . Kestavad seni , kuni kestab neid tekitanud tegurite mõju. Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad motivatsioon , harjumused, hoiakud.
    Ivan Pavlovi tingitud reflekside kujunemise seaduspärasused:
  • ärritajad peavad korduvalt koos esinema
  • tingitud ärritaja peab esinema varem või üheaegselt, kuid mitte hiljem kui tingimatu ärritaja
  • tingitud seoste kujunemine sõltub ärritajate suhtelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest.tugevus peab olema optimaalne või enam-vähem ühetaoline
  • uute seoste kujunemisele avaldavad mõju varasemad seosed, pidurdades või soodustades uute tekkimist
  • terviserikete korrad on tingitud reflekside kujunemine enamasti raskendatud ja aeglane

    Kõrgem närvitalitlus ja selle omadused

    Kõrgem närvitalitlus on närviprotsesside liik, mis võimaldab elukogemusi rakendades kujundada uusi otstarbekaid käitumusvorme ning välismaailma sündmustega advekaatselt kohaneda.
    Erutus-ja pidurdusprotsesside kulgemises ajus täheldatakse mitmeid kindlaid seaduspärasusi:
    1.Erutuse tase ja irradiatiivsus. Nii väga tugevad kui ka nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjutamise tagajärje esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkordadele .nn närviminek, lahkheli ülekasvamine ägestunud vaidluseks, mida saadavad füsioloogiliste protsesside kiirenemine (sisesekretsiooni suurenemine, südametegevuse kiirenemine,hingamise sagenemine jne), üldise motoorse aktiivsuse tõus(zestikuleerimine, jalalt jalale tammumine,käte värisemine,afektiivsed agressiivsed toimingud ).Irradiatsioon tõstab märgatavalt ajukoore toonust,mis omakorda tõstab spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes(ja võib pidurdada tundlikust tähelepanu alt välja jäänu osas).
    Ühe KNS-i erutustaseme mõju väljenduseks on Yerkesi ja Dodsoni seadus: 1)ülesande täitmine või tegevuse tulemuslikkus on maksimaalne optimaalse(mitte liiga kõrge ega madala) erutustaseme korral 2)optimaalne on seda kõrgem erutustase, mida lihtsam on ülesanne ja tegevus.Selle seaduse rakendamisoskus eeldab väga häid teadmisi selle kohta, millised tegurid muudavad erutusvõimet kõrgemaks, millised madalamaks.(nt väljapuhanud olek, tugev motiveeritus, kofeiin, müra suurendavad aktivatsiooni, aga magamatus , igavus , üksiolek, alkohol , vaikus vähendavad ajukoore toonust)
    2.Erutuse kontsentratsioon. Ühest funktsionaalsest keskusest alanud ja teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödumisel oma algse tekke piirkonnas.(nt situatsioon, mille möödudes inimene väliselt rahuneb, kuid mõtted keerlevad veel pikka aega selle juhtumi ümber)
    3.Närviprotsesside vastastikune induktsioon. Erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. See suhe on pöördvõrdeline:mida tugevam on ühe keskuse erutus,seda tugevam on teise pidurdus.(nt ülierutatud inimene ei märka enda ümber midagi muud peale erutuse põhjustaja). Esineb nt kaitsepidurdus : erutuse ülemäärase tugevuse ja pikaajalisuse(intensiivne tuupimine enne eksamit ) korral järgneb sellele kaitsereaktsioonina pidurdus(eksamil nt „pea enam ei tööta“) See protsess on väga raskesti tahte poolt juhitav, sest tegemist on juba organismi kaitsereaktsiooniga.

    Ajukoore töö ja süsteemsus ja tüpioloogilised erisused

    Funktsionaalsed blokid, mis küll osalevad erinevates tegevustes, kuid millel on kindlad allfunktsioonid, sõltumata sellest, et need tegevused on erinevad:
    1.Ajukoore toonuse tagamise e energeetiline blokk . Tarvilik info vastuvõtu ja toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks. Blokk asub valdavalt ajukoorealustes piirkondades.
    2.Informatsiooni vastuvõtu ja töötluse ja säilitamise blokk. Vajalik välismaailma ja organismi teabe saamiseks ning oskuste,teadmiste ja vilumuste kujundamiseks.Bloki olulisemad osad on ajukoore tagapool asuvad piirkonnad.
    3. Tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk. Tarvilik adekvaatse reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, tegevuse optimaalse strateegia ja taktika tagamiseks, tahteavaldusteks. Otsustavaks on aju suurte poolkerade eesmised osad, eelkõige otsmikusagarad.
    Kõik kolm blokki töötavad tihedas koordinatsioonis ja tagavad sotsiaalsete ja bioloogiliste vajaduste rahuldamise ning uue teabe loomise.
    Skript on mälus esindatud tervikliku ja olukorrapärase mõtestatud mudelina, mis aitab orienteeruda tüüpolukordades ja kogemuse ülekande puhul ka uutes olukordades (nt kinokülastus koosneb sarnaste toimingute järgnevusest)
    Tüpoloogiliste eristuste all mõistetakse närviprotsesside kulgemise dünaamikat ja taset üksikindiviidile. Närviprotsesside põhitunnustena eristati jõudu, tasakaalustatust ja liikuvust. Jõu puhul käib jutt närvirakkude töövõimest. Tasakaalustatus kirjeldab erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikust suhet. Need protsessid võivad olla tasakaalus, aga üks võib ka teisest tugevam olla. Liikuvus on üht tüüpi protsessi teisega asendamise kiirus.See tunnus on oluline kiirel kohanemisel olukorra muutustega . Nende kolme omaduse teatud kombinatsioonid on lubanud välja tuua kõrgema närvitegevuse individuaalseid tüüpe, mis ühel tuntud juhul kattuvad klassikalise nn hipokraatilise tüpoloogiaga. On olemas hulganisti vahepealseid üleminekuvorme ja variatsioone.
    Üheks isiksuse omaduste polaarseks paarik ,mille vahele moodustavat dimensiooni saab päris hästi kirjeldada NS-i aktiivsuse eripäraga , on ekstravertsus ja introvertsus .
    Introvertset inimest (valdavalt endassetõmbunud, väheseltsiv,oma sisemaailmaga tegemist eeldav isik) iseloomustab keskmisest kõrgem kesknärvisüsteemi erutustase ja aktivatsioon. Nii on introverdid üldjuhul vastupidavamad püsitähelepanu eeldavates ülesannetes, kannatavad paremini rahustava toimega aineid ( sh ka teatud alkohoolseid jooke), magamatust; neile mõjub ebasoodsamalt ergutav (kohv, emotsionaalne stress , avalikud esinemised).
    Ekstraverdid(realistlikumad, seltsivamad, konventsionaalsemad, agressiivsemad, pigem välismaailmaga tegelevad) väsivad vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini, otsivad erutavamaid mõjureid (seltskond, kohv, tegevus), taluvad halvemini magamatust , neile mõjub alkohol ebasoodsamalt – niigi suhteliselt madal ajukoore toonus langeb veelgi alkoholi toimel, mis põhjustab enesekontrolli liigset alanemist. Ekstravertide ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalalm. Kasvatuses tähendab see seda, et introverti ei tohiks vastutusrikaste tegemiste eel liialt „üles kütta“, ekstraverti aga liigselt maha rahustada.
    Colin Martindale’i töödes seostatakse ajukoore erutustase isiku loovusega.
    Kõrgema närvitalitluse tüüpilised omadused on kaasasündinud, vähemuutuvad ning on aluseks temperamendi väljakujunemisele.
    Inimeste ja loomade kõige printsipiaalsem erinevus on seotud psüühika sotsiaalse-kultuurilise loomusega, mille kontsentreeritud väljenduseks on abstraktsete keelemärkid kasutamisel põhinev keelevõime. Loomadel ja inimestel on sarnane madalama taseme tunnetussüsteem,mis võimaldab tunnetada tegelikkust vahetult, meeleliselt ja esemeliselt ning erinev kõrgema taseme tunnetussüsteem, kus väliskeskkonna informatsiooni vahendavad sõnad, kõne, keel tervikuna. Eeltoodud märgisüsteemi kasutamine rääkimisel, kirjutamisel , mõtlemisel on kõne. Kõnest laiem mõiste on keel. Keel on inimestele omane märgisüsteem, suhtlusvahend, abstraktse mõtlemise oluline kandja ja inimkultuuri peamine talletaja ja loomisvahend. Sellel kõrgema taseme süsteemil on kaks põhilist funktsiooni:
    • kommunikatiivne, s.o inimestevahelise teabevahetuse ja suhtlemise funktsioon;
    • tegelikkuse tunnetamise ja üldistamise funktsioon.
    Kõnefunktsiooni peamiseks koduks on paremakäelistel inimstele aju vasak poolkera .( Roger Sperry , avasuste eest Nobeli preemia)
    Viimased uurimused näitavad aga et loovmõtlemise juures on sageli otsustavaks just parema poolkera poolt vahendatud kujundilised ja sünteesiva loomuga, tervikut haaravad protsessid.
    Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel , eriti inimesel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendunud eesmärgipärase, mõtestatud , kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega.
    Kaasaegne psühholoogia on veenvalt näidanud, et inimkäitumise oluliseks vahendajaks on maailma ja selles valitseva seaduspärasuste NS-is esinedatud mudel, mis vaatamata oma füsioloogilisele mehhanismile on sisult sotsiaalne ja esemelis-praktiline.
    Aju töötab sellise funktsionaalse süsteemina, mille vahendusel toimub, konkreetses situatsioonis üheaegselt kolmest erinevast allikast pärinevate erutussignaalide töötlemine. Nendeks on: 1) sisemised ärritused, mille on tekitanud teatud tarbed ja domineeriv motivatsioon; 2) konkreetse situatsiooni poolt antud välisärritajad; 3) mälujälgede aktualisatsioon, mis on tekitatud nii domineeriva motivatsiooni kui olemasoleva situatsiooni poolt.

    Füsioloogilise ja psüühilise suhe

    Aju poolt vahendatud psüühika abil ei tunneta me mitte aju ennast , vaid maailma ja selle omadusi.
    Päritavus sõltub peale geenide vastastikuse toime veel ka keskkonna mõjust (neist üks olulisi on kasvatus) ning isengi soost. Pärilikkusinformatsiooni individuaalset komplekti saame nimetada genotüübiks,selle informatsiooni realiseerimisel tekkivaid ja avalduvaid kehalisi ja käitumuslikke eripärasid isengi fenotüübiks. Tänapäeval on selgunud et paljud psühhofüsioloogilised erisused on kaasa sündinud ( muusikaline kuulmine , mõned nägemise omadused, koordinatsiooniomadused, temperamenditüüp ja reageerimistüüp, isegi intelligentsustase eeldusel , et selle avaldumiseks on loodud sobivad tingimused) .Sõltuvalt keskkonnatingimustest ja mõjust võidakse need eeldused kas välja arendada või mitte. Tänapäeva psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilikke ega sotsiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.

    Inimese psüühika ontogenees

    Ontogeneesi all mõistetakse isendi arengut, üksikorganismi arenemist munarakust kuni loomuliku surmani. Eristatakse nelja järku: 1) embrüogenees e looteline areng; 2) juveniilne arenguaste , s.o sünnist suguküpsuseni; 3) adultne areng, täiskasvanud paljunemisvõimelise organismi aste; 4) seniilsus e raukusjärk, mis kestab paljunemisvõime kadumisest kuni surmani.
    Enamlevinud üldistatud variandi järgi jaotub psüühiline areng järgmisteks ealiste iseärasuste etappideks:
  • Imikuiga (kuni 1.eluaastani)- sünni momendiks on NS morfoloogiliselt juba olemas. Kõrgem närvitalitlus hakkab arenema kohe peale sündi; vastsündinul on olemas kõik tundlikkuse liigid.Laps omandab lihtsab vilumused, tekib mõtestatud taju ja taastundmine.Määrav tegevuse liik on emotsionaalne ja praktiline suhtlemine ema ja lapse vahel.
  • Maimikuiga ( 1.-3.eluaastani) – õpitakse kõndima ja kõnelema; seetõttu laieneb ümbritseva maailma tunnetamine . Hakatakse eristama üksikuid esemeid ja nendevahelisi seoseid. Tärkab kaemuslik-motoorne mõtlemine. Teise eluaasta lõpuks saavad määravaks verbaalsed signaalid. Maimik on väga liikuv , tema emotsioonid on pidurdamatud. Arenema hakkab mittetahteline , kuid vahendatud mälu.
  • Mudilasiga (3.-6.eluaasta) – Põhitegevus on mäng.Arenevad fantaasia , tahe ja iseloom. Mängus mõtestatakse tegelikkust .Mängides pidevalt räägib; vanemate ja õpetajate poolt temale öeldut jäljendades ning seda vastavate olukordadega seostades annab laps iseendale korraldusi või kommenteerib oma tegevust. See periood on soodne võõrkeelte õppimiseks,sest keele omandamine toimub selles eas keelesüsteemi suhtes vahetult, st ilma emakeele vahenduseta. Viiendaks eluaastaks on inimene formeerunud.
  • Koolieeliku- või varane kooliiga ( 6.-7.eluaastani) – algab võimete sihipärane arendamine:teoreetiliselt turvatud lugema, kirjutama ja arvutama õppimine ning lihtsamate praktiliste töövõtete omandamine.Põhiliselt mängule toetuvalt õppimiselt minnakse üle valdavalt puhtale õppimistegevusele. Uus tegevusliik – õppimine – saabki domineerivaks. Hakkavad kujunema kõlbeliste kategooriate ja abstraktse mõtlemise alged.
  • Kooliiga jaguneb kaheks: noorem kooliiga( 7-11/12 a) ja vanem kooliiga (12/13-17/18 a). Esimeses perioodis tekib tarve tõsise tegevuse järele;paraku on tahteline tähelepanu nõrk, domineerib mehhaaniline mälu. Mõtlemine on konkreetset-esemelist tüüpi ning vähekriitiline. Hakkavad väljakujunema väärtussüsteemid ja püsivamad huvid. Teist perioodi,murdeiga, iseloomustab tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Murdeealine pole veel täiskasvanu, kuid pole enam ka laps. Murdeealine on impulsiivne ja sageli kompromissitu. Suur on tung tegutsemisele, kui seda ei ole võimalik rakendada ühiskondlikult kasulikul või aksepteeritaval viisil, siis realiseeritakse see ikkagi, sealjuures alati mitte kõige õigupärasemal viisil. Laieneb tunduvalt vajaduste ja soovide ring,kuid sellega ei käi tavaliselt samavõrra kaasas nende rahuldamisvõimalused. Tärkab seksuaalhuvi. Soovide ja nende rahuldamisvõimaluste mittevastavs toob sageli kaasa enda vastandamise teisele. Kui püüdlused jäävad perekonnas või koolis vajaliku tähelepanu või tunnustuseta, siis püüab ta seda tunnustust ja tähelepanu leida mujalt, eakaaslaste hulgast, tänavalt.
  • Noorusiga (17/19- 20/25) on suhtelise rahunemise ja tasakaalu saavutamise , st täiskasvanuks saamise aeg. Mõtlemine muutub süstemaatiliseaks, teoreetiliseks , tunded sügavamaks ja püsivamaks. Iseloomulik on huvi maailmavaateliste probleemide vastu; kiindutakse ideaalidesse ning ollakse leppimatu puuduste suhtes. Psüühilised ja füüsilised võimed saavutavad oma kiiruslike ja kvantitatiivsete näitajate tipu.
  • Küpsusiga jaotub esimeseks küpsuseaks (20/25 – 55/59) ja teiseks küpsuseaks (60/61-75) e vanaduseks. Küpsusiga on kõigi võimete kõrgaeg(mõnede osas varem, mõnede osas hiljem) mille järel algab füüsiliste ja pisut hiljem ka vaimsete võimete aeglane taandareng . Vanadus toob kaasa jõudude kiirema kahanemise. Väheneb õppimisvõime ,nõrgeneb mälu,nürinevad meeleelundid, kaob liigutuste elastsus. Inimene muutub konservatiivsemaks. Mõtlemisvõime ja intelligentsuse fluiidne komponent (väljendub mõtlemise kiiruses ja probleemilahenduse kerguses) areneb ja hakkab siis taandarenema. Mõtlemisvõime kristalliseerunud komponent , mis toetub talletatud spetsiifilistele teadmistele ja kogemustele , võib aga täiustuda kuni kõrge eani.
  • Raugaeas (75 ja üle) süveneb taandareng.Tihti süvendavad taandarengut easpetsiifilised haigused nagu Alzheimeri tõbi ja skleroos. Raskematel juhtudel muutub inimene invaliidiks,kes ei mäleta midagi eelnevast elust, ei tunne ära tuttavaid ja lähedasi, vajab täielikku hooldamist. Samas pole ka harvad juhud , kus inimene säilitab kuni kõrge eani terava mõistuse, loomevõime ja on füüsiliseltki päris kõbus.
    Lähima arengu tsoon on vahemaa tegeliku arengutaseme ja potentsiaalselt võimaliku arengutaseme vahel. Viimast näitab lapse võime lahendada teatud raskusastmega probleeme vanemate ja õpetaja juhendamisel. Just vanemad ja õpetajad on need, kelle vahendusel esialgu väline, suhtluses ja juhendamistes esitatu muutub ajapikku psüühikasiseseks võtete ja operatsioonide pagasiks, mille abil lahendatakse ülesandeid iseseisvalt ja teadlikult.

    Uni ja hüpnoos

    Uni on psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Une ajal subjekt ei teadvusta ümbritseva keskkonna ärritajaid, ta ei ole keskkonnast hetkel teadlik. Une olulisemate funktsioonide hulgas on 1)aidata taastada KNS-i , lihaskonna ja meeleelundite töövõimet, 2) soodustada püsimälu jälgede kinnistumist ja 3) osaliselt aktiveerida käitumisprogramme, mida võiks põhimõtteliselt tarvis minna,kuid mida pole tegelikkuses piisavalt või üldse mitte kasutatud. Psühhoanalüütikute arvates aitavad uneseisundis läbielatud unenäod leevendada alateadvusesse surutud psühholoogilisi sisepingeid ja konflikte. Unevajadus on individuaalne, keskmiselt magab inimene 5-9 tundi ööpäevas. Unevajadus väheneb vanuse kasvades. Vastsündinu magab 16 tundi ööpäevas, siis 50-90-aastased inimesed vaid 4-6 tundi.
    Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist, vaid kui kvalitatiivselt erinevat aktiivsust, mida iseloomustab toimiva teadvuse puudumine ja küllaltki aktiivne ainevahetus NS-i teatud osades, mida käivitavad spetsiaalsed NS-i lülid .
    Tähelepanuväärse osa tänapäevaste alusteadmiste eest une psühhofüsioloogias oleme tänu võlgu E.Aserinsky, W.Dementi ja N.Kleitmani uurimustele. Uneajast enamiku (80-85 %) hõlmab nn vaikne või rahulik uni , mille vältel toimub aju bioelektrilise aktiivsuse, südametalitluse ja hingamise aeglustumine, lihaste lõõgastumine, aju kui terviku ainevahetuse ja verevoolu vähenemine. Rahulikul unel on neli staadiumi,mille vaheldumisel esimesest neljandani asenduvad kiiremad ja madalama amplituudiga EEG komponendid aeglaste ja kõrgeamplituudiliste delta-lainetega. Uinumise järel ,pärast tunniajalist und algab nn kiire ehk paradoksaalne uni, mis kordub 90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel umbes 5-20 minutiliste perioodidena. Mida lähemale hommikule, seda suhteliselt suurema osakaalu saab kiire uni(REM-uni). Unenägusid nähakse peamiselt või ainult kiire une ajal. Kuna suurem osa ajukoorest on siiski pidurdusasendis, on unenägu katkendlik, hüplev , seosetu. Kiire uni pole mitte juhuslik nähtus, vaid hädavajalik organismi teatud funktsioonide taastamiseks või alalhoidmiseks. Tegelikutl ollakse kiire une korral ümbritsevast maailmast eraldatum , teda on raskem äratada.
    Hüpnoos on unetaoline seisund, mille hüpnotiseerija kutsub hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades. (sõnaliste sisenduste, metallkuulike, väikese kontsentratsiooniga narkootiliste ainete kasutamine). Hüpnoosiseisundisse viidud inimese ajus säilib üldise pidurduse foonil n-ö valvepiirkond ajukoores ,mille kaudu hüpnotiseerija suhtleb hüpnotiseerituga.Võetakse tõena ja enesekesksena vastu see, mida sisendab hüpnotiseerija. Lõplikult on siiski tõestamata hüpnoosiseisundis saadud meenutuste adekvaatsus.

    Vajadused ja motiivid

    Vajadused

    Aktiivsuse algallikaks on vajadused. Vajadus paneb inimese liikuma, tegutsema, suhtlema.. Isiksusepsühholoogia aspektis on vajadus e tarve mingi elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine.
  • Orgaanilised vajadused on tarbed elutegevuse esmatingimuste – vee, õhu, toidu, puhkuse jms järele.Ka sugutung ja järglaste ees hoolitsemine. Seda liiki vajadused on sünnipärased. Nende rahuldamise viis ja määr on aga sotsiaalselt ja kogemuste poolt vahendatud. Nende vajaduste mitterahuldamine kutsub esile nii bioloogilisi kui ka psüühilisi häireid .
  • Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused. Need on esmajoones tarbed meelelise tunnetuse (aistingu- ja tajuelamuste) ja aktiivsuse järele, s.o vajadus näha, kuulda , liikuda , toimida. Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida, siis võib tekkida sensoorne nälg, mis oma tugeval kujul võib hakata mõjutama organismi elutegevust. Funktsioonivajaduste hulka kuuluvaiks võib lugeda ka orienteerumisrefleksi ja laste mängutarbe, vabadusrefleks. Orgaanilisi ja funktisoonivajadusi nimet. esmasteks e primaarseteks vajadusteks .
  • Sotsiaalsed vajadused. Inimene on ühiskondlik olend. Vajab oma inimliku kvaliteedi säilitamiseks ja arendamiseks pidevat lävimist teiste inimstega ja kultuurikeskkonnaga.
  • Vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused. Need tarbed on üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise, nähtuste mõtestamise,loomingu järele.
  • Esteetilised vajadused. Püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
    Laialt kasutatavaks on osutunud Abraham Maslow’ poolt pakutud , eeltooduga sarnane, vajaduste hierarhia . Baasvajadusteks on bioloogilised vajadused, nendele tuginevad ohutusvajadused (nt hoolitsus, raha olemasolu) , kolmanda astme moodustavad kuuluvustunde ja armastuse vajadused (omaksvõtt, emtosionaalne side). Neljandaks hierarhia astmeks on respekti ja tunnustamisega seotud vajadused ning viienda astme moodustavad eneseaktualisatsiooni (nt realiseerida oma arengupotentsiaal) vajadused. Iga kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldatud.
    Vajaduste toimemehhanism on tsükliline: me ei söö pidevalt, vaid perioodiliselt, me ei tunne pidevalt seksuaalvajadust; me realiseerime oma vajadusi teatud ajavahemiku tagant.
    Üheks käepärasemaks vahendiks inimesest esmase ettekujutuse saamisel on tema vajaduste pingerea koostamine.

    Motivatsioon

    Vajadus kutsub esile erilise neurofüsioloogilise seisundi – motivatsiooni. Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib ajju saabuva informatsiooni sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktrueerimise. Tekib motivatsiooniseisund, mis määrab ära signaalidena toimivate välisärrituste vastuvõtu ja neile reageerimise.
    Inimese motivasiooni sfääril on loomade motivatsioonisfääriga võrreldes kvalitatiivselt erinev iseloom.

    Motiiv

    Motivatsioon kui mehhaanismiline ja protsessuaalne nähtus ei ole sarnane motiivi mõistega. Motiiv on tunnetatud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse – motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle. Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusesse.
    Ebateadlik motiiv ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma põhjaliku uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele. Suurem osa meis tekkinud motiive on sellelaadsed. Motiivid erinevad üksteisest juhtiva vajaduse poolest, ilmnemisvormidelt , üldisuse ja kitsuse poolest ning selle tegevuse iseloomult , milles nad esinevad.
    Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive-nii teadlikke kui ebateadlikke.
    Reageeringud konfliktsituatsioonides: 1. Agressioon - s.o reaalne või sümbioolne rünnak takistusele või takistuseks olevale isikule; 2. Probleemi ratisonaalne lahendamine- s.o barjääri ületamine; 3.asenduseesmärgi loomine või leidmine – see on sublimatsioon; 4.taandumine/taganemine – see reageering jätab enamasti lahendamata pinge või alateadliku konflikti; 5.regressioon e tagasilangus varasemale ontogeneetilisele või füsioloogilisele arengutasemele – s.o nutt , lalisemine, defekatsioon , liikumatus.
    Igal inimesel kujuneb välja oma spetsiifiline motiivide struktuur ja hierarhia, mis tingib valdavas osas tema käitumise ning mille tundmine võimaldab teha teatud ennustusi ja oletusi edaspidise käitumise ja isiksuse kujuneva struktuuri kohta.

    Motivatsiooniseisundid

    Motivatsioon on alati individualiseeritud väliskeskkonna ja psühholoogilis -bioloogiliste sisetingimuste ühitamise mehhanism . Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi – väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
    Motivatsiooniseisundid on:
    • Hoiakud, seadumused
    • Soovid
    • Kavatsused
    • Huvid
    • Veendumused ja tõekspidamised
    • Püüdlused
    • Kiindumused
    • Kired
    Hoiak on püsiv , stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. Hoiakute-sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju. Dispositsioonide hierarhiline süsteem: 1) madalaim, kuhu kuuluvad elementaarsed hoiakud ja sättumused, mis fikseeruvad esmaste vajaduste ja lihtsamate situatsioonide mõjul. 2) sotsiaalsed hoiakud ja nende süsteemid.need on tunduvalt keerulisemad. Sellel tasandil on selgesti eristatavad kognitiivsed, emotsionaalsed ja käitumuslikud komponendid. 3) kõrgeima astme moodustab väärtusorientatsioonide süsteem, mille tuumaks on isiksuse suundumus või üldine eluhoiak.
    Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse; soov on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust rahuldada; püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele.
    Tunnetusprotsessid

    Sissejuhatus

    Tunnetusprotsesse nimetatakse ka psüühilise tegevuse vormideks. Need on.
    • Aisting
    • Taju
    • Mälu
    • Tähelepanu
    • Kujutlus
    • Mõtlemine
    • Fantaasia
    Sõltuvalt sisust liigituvad tunnetusprotsessid:
    1. sensoorsed tunnetusprotsessid – kajastavad esemete ja nähtuste üksikomadusi. Protsessi psüühiline tulemus on aisting.
    2. Pertseptiivsed protsessid – tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne esindamine . Psüühilist tulemit nimet tajuks.
    3. Mnestilised protsessid – tunnetatust luuakse mälu kujundid. On võimalik nende ümberkujundamine kujutluses. Suurem osa mälus säilitatavast informatsioonist on n.ö passiivses ja varjatud , st subjektiivses psüühilises elamuses esindamata seisundis.
    4. Intellektuaalsed mõtlemisprotsessid, milles kajastuvad esemete ja nähtuste seosed, varjatud ja vahetult mitte antud (abstraktsed) omadused.
    Aisting ja taju on meelelise tunnetuse vormiks. Meeleline tunnetus on tihedas seoses loogilistel vaimsetel operatsioonidel põhineva tunnetusega – mõtlemisega.Protsessid on põimunud , keerulistes muutlikes suhetes, sh ajas kattuvad ja põhjuslikult seotud.

    Aistingud

    Aistingu mõiste

    Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess. Aisting on meelelise tunnetuse lihtsaimaks vormiks, milles antakse välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet:raskus, temperatuud, värv, heledus, valjus, suurus, maitse, lõhn jne. Mõjutus meeleorganeile võib olla lähtunud väliskeskkonnast (valgus, heli jne) kuid võib olla pärit ka organismi sisekeskkonnast. Tervikuna on aisting aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas. Evolutsiooniliselt on aisting tekkinud ärritatavusest ning on arenenud koos NS-i kujunemisega. Aistingul on enamasti oma emotsionaalne värving, mis mõjutab psüühilist tegevust.Nt roheline ja teatud kindel roosa toon rahustavad, punane ergutab.

    Meeline ja abstraktne tunnetus

    Meelelise tunnetuse moodustavad aistingud, tajud , kujutlused. Meeleline tunnetus kogumis on aga loomadel ja inimestel erinev.Erinevus seisneb:
    • Tunnetuse sisus -inimene mõistab ja esindab oma maailmamudelis ka sotsiaalset elu; tajus sisalduvad juba kategooriad , mis on seotud keelemõistetega;
    • Füsioloogilises mehhanismis – inimesel toimib otstarbeka signaalina ka sõna; sõnade analüüsiks on olemas ajukoore vastavad keskused;
    • Tunnetuse rollis – loomadel on meeleline tunnetuse valdav aste,inimestel algaste
    Abstraktne e teoreetiline tunnetuse aste on oma arenenud vormis omane ainult inimestel. Abstraktses tunnetuses rikastatakse meelelise tunnetuse andmeid varasema nii individuaalse kui ka ühiskondliku kogemusega, sünteesitakse ja korrastatakse mõtlemises ning kontrollitakse praktilises tegevuses. Sellise liikumise algüliks ja kontrolli vahendajaks on aga ikka aisting.

    Aistingu neurofüsioloogia

    Iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile. Meeleorganile mõjujat nimetatakse ärritajaks, mõjuprotsessi aga ärrituseks. Ärritusel tekkiv närviprotsess on erutus. Meeleorganid transformeerivad ärrituse energia organismi enda energia vahendusel tekkivateks närviimpulssideks , mis on aluseks aistingule. Mitte kõik närviimpulsid ei vii aistinguni.Aistingu tekkimine toimub analüsaatoriks nimetatud kompleksi vahendusel . Analüsaatori moodustavad 1)tundenärvi lõpmed e retseptorid kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganeis ja siseorganeid, 2) närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja 3) erutust töötlevad peaaju osad. Kõik analüsaatorid kogumis moodustavad psüühika sensoorse sfääri.
    Aistingu tekkimise tingimuste skeem: 1. Ärritaja energia sisaldav infot maailma kohta; 2. Retseptorid muundavad ärritaja energia närviimpulssideks; 3.Sensoorne närv edastab kodeeritud info KNS-i 4. Ajukoor saab impulsid , mis kodeerivad ärritaja infot ja loob aluse aistingu kvaliteedile; 5.Ajukoor annab vastavalt saadud infol tõlgendusele korraldused motoorseteks vastusteks.
    Analüsaatori töö on reflektoorne. Aistmine on aktiivne protsess,millest võtavad osa paljud erineva analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult.

    Aistingute liigid ja üldised seaduspärasused

    Aistingute liigid

    Tänapäeval umb 20 erinevat analüsaatorite süsteemi. Valdavalt liigitatakse retseptorite järgi. Sõltuvalt sellest, kas ärritaja on retseptoritega vahetus kontaktis või mitte, eristatakse: 1) kontaktset ja taktiilset (tactilis-kombitav), 2) distantset retseptsiooni . Nägemine, kuulmine, haistmine on distantsed, kompimine , maistmine ja puudutusaistingud kontaktsed. Retseptorite paiknemiskoha ja suunatuse alusel eristatakse:
  • Eksterotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega(nägemine, kuulmine , haistmine, maitsmine, kompimine);
  • Interotseptiivseid aistinguid – retseptorid asuvad siseorganeid ja näärmeis(nälja-, kehatemperatuuri-, tasakaalu- jmt aistingud);
  • Propriotseptiivseid aistinguid – retseptord asuvad tihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid.

    Aistingute üldised seaduspärasused

    Mitte igasugune ärritus ei kutsu esile aistingut. Aistingud on neile adekvaatsetele ärritajatele reageerimise vorm. St , et ärritajal peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks.
    Psühhofüüsika uurig psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid. Psühhofüüsika rajajaks loetakse saksa teadlast G.T.Fechnerit. Ärritaja minimaalset mõjumäära, mis kutsub veel esile aistingu, nimetatakse tundlikkuse alumiseks absoluutseks läveks. Tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks nimetatakse ärritaja maksimaalset mõjumäära, mis tekib adekvaatse aistinguga. Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhtes – mida madalam lävi , seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Minimaalset erinevust kahe samalaadse ärritaja vahel , mis tekib veel esinevuse aistinguis, nimetatakse eristusläveks. Erinevuse tundlikkus on suhteline. Mida tugevam algusärritaja, seda suurem peab olema talle lisatav ärrituse määr, et erinevust suudetakse aistida. Psühhofüüsika põhiseadus e Weber- Fechneri seadus: kui suurendada ärritust geomeetrilises progressioonis, siis suureneb aistingu intensiivsus aritmeetilises progressioonis; või teistpidi – suurendamaks aistingu intensiivsust võrdeliselt, peame suurendama ärrituse tugevust geomeetriliselt.Ülemise ja alumise absoluutse läve kõrgus on muutlik .
    Analüsaatori tundlikkus emuutumises omab erilise koha adaptatsioon – meeleorgani tundlikkusemuutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. (nt silmade kohanemine pimedusega, või pikaaega viibides täissuitsetatud ruumis nõrgeneb haistmismeele tundlikkus). Adaptatsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ääritajate aistmise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute , veel töötlemata signaalide tarvis. Adaptatsioon võib olla kahesuunaline:
  • Positiivne adaptatsioon – tundlikkuse suureneminem tavaliselt nõrga ärritaja toimel – nt pimedusadaptatsioon;kuulmisadaptatsioon vaikuses viibimisel.
  • Negatiivne adaptatsioon – aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine kestval või tugeval ärritusel(rock-kontserdilt tulles ei märka linnulaulu,
    Kestval valikulisel(selektiivsel) kokkupuutel mingt üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega tekib selektiivne adaptatisoon selle ärritaja või tunnuse suhtes.
    Kontrast intensiivsuse ja kvaliteedi esinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel.Kontrasti abil võimenduvad tajupildis just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunnused – servad , kontuurid.
    Aistingute seaduspärasuste arvestamine praktilistes rakendusvaldkondades : liiklusohutus, tööohutus, sport , meditsiin, infotehnoloogia projekteerimine, õigussüsteem ..

    Taju

    Taju üldmõiste

    Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. See on kompleksne protsess , mis tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Taju on järelduslik, loov, produktiivne , konstruktiivne protsess. Taju on kogemusepõhine ja kontekstitundlik protsess.

    Tajude liigitus

    Vastavalt analüsaatori domineerivusele tunnetuses eristatakse:
    • Nägemistaju
    • Kuulmistaju
    • Kompimistaju
    • Liigutustaju
    • Maistmistaju
    • Haistmistaju
    Klassifitseerimise aluseks võib võtta ka tegelikkuse eksisteerimise vormid. Sellelt aluselt eristatakse nt ruumitaju, ajataju ja liikumistaju . Liigitus võib lähtuda ka taju objektist (keeletaju, inimesetaju, vormitaju, sündmusetaju, liikumistaju, tekstuuritaju, värvustaju jne).

    Taju üldised seaduspärasused

    Taju omadused

    Olulisemateks taju omadusteks , lisaks terviklikkusele, struktuursusele ja produktiivsusele, on taju mõtestatus, valivus , konstantsus, apertseptiivsus ja ökoloogiline põhjendatus.
    Mõtestatus tähendab tajutava teadlikustamist, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarbe mõistmisega. Inimene tajub reeglina objekte, millel on tema jaoks mingisugune mõte, tähendus , sisu.
    Taju on alati teatud määral üldistus . Ta on tervik, mis saadakse esemete/nähtuste üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel. Tavaliselt on integratiivne taju iseeneselikuna näiv, kiire, momentaanne. Üldistuse lihtsaim aste on äratundmine. See on mäluta mõeldamatu ning seisneb hetkel vastu võetava paigutamises olemasolevate mälukujundite hulka.
    Järgmine põhiomadus – valivus. Aistingute jaoks muutumatust füüsiliste ärritajate hulgast eraldab taju välja kord ühe, kord teise tõlgenduse ja/või objekti. Taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate esemete/nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks (ka figuuriks), tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest. Esmalt objekti intensiivsusest. Oluliseks tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks. Objekti ja fooni omavaheline eristumine on oluliselt sõltuv ka tajumise eesmärgist. Kui inimesel on kindel eesmärk millegi konkreetse tunnetamiseks, siis on kogu pertseptiivne tegevus häälestatud lähtuvalt sellest eesmärgist ja objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu või sellega seostuv, muu aga tõrjutakse foonile. Taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiklikest omadustest ja kogemustest nimet apertseptsiooniks.
    Taju konstantsus on esemete ja tajuvate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse, suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne , kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi, vaatenurga jm) muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud , kuid moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime.

    Väärtaju

    Teatud tingimustes võib tekkida väär, moondunud taju e illusioon . See on ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Eristatakse nii nägemis-, kuulmis -, kompimis-, haistmis-, kui ka maistmisillusioone. Mõne haigusliku seisundi korral võib tekkida vastava välisärrituseta taju e hallutsinatsioon . See on subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raskem vorm. Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus . Hallutsinatsioonis esinevat võetakse tegeliku pähe. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem ja haige ei väida, et tema tajuelamuses esinduv reaalselt eksisteerib.

    Taju ökoloogiline põhjendatus

    Taju ei ole häälestatud mitte niivõrd üksikutele keskkonna elementidele(jooned, servad,värvid, punktid jmt),kuivõrd nende elementide koosluses esinevatele invariantidele(muutuste hõlmas olevatele muutumatutele omadustele), mida tajutakse ja õpitakse tajuma esmajoones aktiivse likumise ,toitumise ja keskkonna muutlikkusega toimetuleku käigus (tegevuses). Ökoloogiline põhjendatus eeldab ka seda, et tajusüsteem oleks võimeline kergesti ja kiiresti ära tundma mitte üksnes objekte või üksiktunnuseid, vaid ka sündmusi.

    Inimese tajumine (inimene kui sotsiaalse taju objekt)

    Inimesetaju protsessid ja mehhanismid

    Võrreldes esemete/nähtuste tajumisega on inimese tajumine sotsiaalses kontekstis märgatavalt erapoolikum, hinnangulisem ja sellest tulenevalt ka ebatäpsem. Subjektist lähtuvalt aitab neid eristusi seletada kausaalse atributsiooni kategooria. See on teise inimese käitumise põhjuste ja motiivide subjekiivne interpreteerimine tajumisel. Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat informatsiooni vastavalt eesmärkidele , vajadustele ja hoiakutele neid toetavas suunas.
    Kesksemad inimesetaju mehhanismid on järgmised:
  • Identifikatsioon- teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuste kaudu;
  • Refleksioon- teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse sisseelamise vahendusel;
  • Empaatia - mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kaudu;
  • Stereotüpiseerimine- teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud grupi esindajast.
    Üldreegline loeb otsustaja heaks neid jooni, milles vaatlusalune sarnaneb tema endaga, halvaks aga neid omadusi, milles on erinevus. Inimestevahelises suhtlemises hinnangu ja taju teatud tüüpskeemid:
    • Projektsioon tähistab alateadlikku tendentsi tajuda iseenda ebaoovitavaid , halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi teise inimese omadustena, neid üle kanda teisele inimesele.
    • Sotsiaalse stereotüübi all mõistetakse skemaatilist, standardset argiteadvuslikku kujutlust inimesest kui teatava sotsiaalse grupi või rolli tüüpilisest esindajast.
    • Järjestuse efekti olemus on selles, et ebatäieliku ja/või vastukäiva informatsiooni puhul avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju need andmed, mis on saadud järjekorras esimesena. Esmamulje on mõjus.
    • Oreooli( e halo) efekt tähistab teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja - tegude tajumisele ja hindamisele. (Positiivne oreool : soodsa esmamulje puhul on kalduvus märgata positiivselt vaid, negatiivne oreool: „ must lammas“ )

    Millistele tunnustele toetub inimesetaju

    Inimese tajus on oluline koht täita ka kindlatel üksikomadustel ja – tunnustel nagu näiteks näol (sh miimikal), žestidel, kõnnakul, kõnel, kehaehitusel, aga ka välistel tunnustel nagu kosmeetika, riietus jms.
    Mitteverbaalsed suhtlemismärgid on valdavalt teadvuse kontrolli välised, raskesi juhitavad ja seepärast sageli täpsemat hinnangut võimaldavad kui sõnades edasi antu.

    Üksikute tajuliikide erisusi

    Ajataju aluseks on tsüklilisus looduses- öö ja päeva ning aastaaega vaheldumine, rütmilisus organismis ja objektiivne järgnevus sündmustes. Tuleb eristada 1) objektiivset ja 2) subjektiivset aega. Ka vanus põhjustab subjektiivseid erinevusi. Lastele tundub, et aeg läheb aeglaselt, vanemaealistel aeg aga lendab.
    Liikumismulje tekib:
  • Objekti reaalsel liikumisel
  • Stroboskoopiliselt esitusel, kui kahe või enama objekti liikumatu lühiajalise objekti järjestikune esitamine erinevates ruumipunktides kutsub esile näiva liikumise mulje (animatsiooni aluseks)
  • Indutseeritud liikumisel, kui tegelikult liikumatu objekti fooni liikumine tekitab objekti näiva liikumise fooni liikumiseele vastassuunas
  • Autokineetiline liikumine, kui nt pimedas ruumis hõõguvat ja tegelikult liikumatut sigaretiotsa jälgides tundub see liikuvat
  • Liikumise järelefekt

    Alkoholi mõju pertseptiivsetele protsessidele

    Alkoholiannus mõjub ajukoorele pidurdavalt, pärsib ajukoorest koorealustele keskustele suunatud pidurdusmehhanismi, mis on vajalik enesekontrolliks, tegelikkuse adekvaatseks tunnetamiseks ja sellele häireteta reageerimiseks, kohustumiseks. Emotsionaalne toonus ja väline aktiivsus küll tõusevad, kuid petlikkus peitub selles, et meeleolu tõus, alanenud enesekriitika ja vähenenud pidurdus varjutavad tegeliku psüühiliste protsesside tasakaalutuse, hüppelisuse, häirituse, ebatäpsuse, reaktsioonide halvenemise, ebakriitilisuse.Eriti kannatavad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning sotsiaalsete signaalide tõlgendamise kriitilisus .

    Mälu

    Mälu mõistest

    Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises (mälust taastamises või „ammutamises“).

    Mälu neurofüsioloogilised alused

    Desoksüribonukleiinhapet (DNA) peetakse geneetilise ja päritava mälu kandjaks , ribonukleiinhapet (RNA) aga ontogeneetilise, elu jooksul kujuneva individuaalse mälu üheks kandjaks.
    Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks ärritusele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist.
    Mälu neuroanatoomilised alused on väga mitmekesised, hõlmates peaaegu kõiki aju struktuure. Tähtsamate hulgas ajukoort, mammillaarkeha ja hipokampust.

    Mälunähtuste klassifikatsioon ja lühiiseloomustus

    Mälunähtusi klassifitseeritakse mäluprotsessideks ja mäluliikideks.

    Mäluprotsessid

    Meeldejätmine

    Meeldejätmine e omandamine on mäluprotsess, kus tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem omandatud seostamise teel. Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamatd kompleksid ehk assotsiatsioonid.
    Omandamine kui individualiseeritud protsess sõltub paljudest teguritest:
  • Psüühilise aktiveerituse suunatus omandamisele. Omandamist soodustavaks teguriks on vajadus omandamiseks. Tahte osavõtu alusel eristatakse tahtelist ja tahtmatut omandamist. ; Omandamissoodsalt toimib omandatava materjali või omandamisprotsessi emtosionaalne köitvus. Omandamisele mõjub ka üldine aktivatsiooniaste (virgus, huvi, erutus ,magamtus, alkohol, huvipuudus jne)
  • Kordamiste arv ja omandamise metoodika. Omandamist hõlbustavaks on mnemoonika eh mnemotehnika. See on mitmesuguste mehhaaniliste ja vaimsete abivõtete süsteem, mis hõlbustab meeldejätmist ja võimaldab suurendada mälu mahtu, kestust ja täpsust, kasutades ära lisaassotsiatsioone,materjali oskuslikku rühmitamist jms.
  • Materjali hulk ja iseloom. Psühholoogiliseks infosisaldusühikuks ei ole mitte bitt vaid komp ehk känk. Ühe komba infosisaldus võib varieeruda; tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud tervikuga (sõna , sümbol, lühend, tuttava tänava vaade pildil jne).
  • Omandamisvõime sõltumine elueast.Mälu on bioloogilise võimekuse tipul 25. Ja 30.eluaasta vahel. Hiljem algab üldvõimekuse langus.

    Säilitamine

    Selles valdkonas on teinud põhjapanevaid uurimusi Endel Tulving .
    Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess.
    • Info redutseerib(lüheneb, lihtsustub);
    • Info muutub isikupärasemaks, tekivad isikupärased moonutused või varjundid; mälumaterjaliga liitub subjektiivne hoiak, suhtumised muundavad neutraalse isiklikuks;
    • Info transformeerub; tekivad lüngad ja vahelejätud;
    • Liiga individuaalne ja konkreetne, „mittepõhimõtteline“ võib ununeda (nt pärisnimed); detailid taanduvad;
    • Ilmuvad uued teemad, mida algselt ei olnud; see toimub vastavalt ootustele, hoiakutele, kogemuslikule tõenäosusele;
    • Subjekti ootustega sobimatu, tema jaoks mitteloogiline info uueneb;
    • Ilmneb ratsionalisatsioon – lisandub info, mis aitaks seletada ebaselget või vastuolulist mäletatavas;
    • Domineeriva(te) teema(de) teke; osa teemasid muutuvad valdavaks, teiste elemendid lisanduva sinna juurde ja ununevad.
    Hästi säilib mälus see materjal, mida on pidevalt vaja kasutada tegevuses. Kaheks tähtsaks unustamise mehhanismiks on retroaktiivne interferents ja proaktiivne pidurdus. Esimene tähendav eelneva info unustamist uue info vastuvõtmise mõjul. Teine mõiste osutab vastupidiele protsessile – eelneva info häirivale mõjule uue info omandamisel.

    Reprodutseerimine

    Reprodutseerimine on mälus säilinu taastamine ja/või kasutamine tegevuses; mälust „ammutamine“. Vahetu materjali iseendale reprodutseeritakse tavaliselt kujutlusena kas helidest, värvidest, esemeist , olendeist , situatsioonidest vms. Üldistatud tunnetusprotsessi materjal reprodutseeritakse tavaliselt sõnaliselt või abstraktsete kujunditena.
    Reprodutseerimise liikideks on:
    • Äratundmine on valdavalt passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustab tagajärjena – tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena.
    • Meenumisel aktualiseerub materjal kergesti, ilma erilise pingutuseta, nagu iseenesest hetke situatsiooni või tegevuse ajel .
    • Meenutamise põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.
    Reprodutseerimisraskusi võib suurendada liialt pinguldatud soov vajalik meelde tuletada. Efektiivsus sõltub oluliselt omandamise järjekorrast. (Rea esimesed ja viimased sõnad säilivad vaatamata rea pikkusele paremini: „hiljutisuse egekt“). Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes varasema omandamise tingimustega või mitte.
    Tavaliselt on äratundmine tunduvalt efektiivsem kui meenutamine .

    Mälu liigid

    Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel

    Liigitatakse mälu:
    • Motoorseks ehk liikumismälu (isel mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevuses)
    • Emotsionaalseks (inimene mäletab hästi oma tundmuste vahendusel)
    • Kujundiliseks (rajaneb sageli heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi, harmoonia jmt salvestamisvõimes ja reprodutseerimises)
    • Sõnalis-loogiliseks (spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid oma madalamates vormides võivad esineda ka loomadel; selle mäluliigi sisuks on keele vahendusel antud mõtted)

    Ajatunnuse e materjali mälus säilitamise kestuse alusel

    • Sensoorset (ülilühiajalist) mälu ;funktsiooniks on väga lühikese ajalõigu( tavaliselt vähem kui 1 sekund) vältel säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi; stiimuli liigist sõltuvalt eristatakse vastavalt ikoonilist sensoorset mälu (nägemises) , kajalist sensoorset mälu(kuulmises) jne;
    • Lühimälu ; on mälu alasüsteem , mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info opratiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna.
    • Püsimälu ; püsimälus talletatakse materjal, millel on n-ö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised , oskused , kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega.
    • Operatiivmälu ( töömälu ) ; põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks.

    Mälu salvestatu sisu ja funktsioonide alusel eristatakse püsimälus

  • Protseduurimälu –aluseks meie vilumstele ( jalgrattasõit , masinakirjaoskus jne)
  • Semantilist mälu – sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe
  • Episoodilist mälu – sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel; episoodilises mälus on kogu aeg midahi aktiveeritud; muutub pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul konkreetse elu poolt püstitatud olukordades orienteeruda.

    Tahteline ja mittetahteline mälu

    Kõik mäluprotsessid ja enamik mälu liike kujutavad endast tahtelise ja mittetahtelise keerukat kombinatsiooni , kus üks võib teise ees vaid veidi domineerida.

    Mälu liigitused taju liikide põhjal

    Vastavalt sellele eristatakse nägemismälu, kuulmismälu ,haistmismälu jne.

    Mälu kui infotöötlus

    Tänapäeval on juhtivaks metodoloogiliseks suunaks tunnetusprotsesside uurimisel informatsioonilis- küberneetiline suund. Mälu vaadeldakse kui funktsionaalsete blokkide ja/või moodulite süsteemi, milles tasemesisese ja tasemete vahel edastatakse ja kujundatakse erinevalt kodeeritud informatsiooni ja kus erinevaid tasemeid iseloomustavad erinevad info esindamise ja säilitamise moodused, erinevaid töötlusreegleid , erinevaid struktuurireegleid ja töötluse kindlaid ajalis- ruumilised piirangud.

    Praiming

    Praimingunähtuste ehk olulisim sõnum peitub tõsiasjas, et inimene on võimelin omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka sellise eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi olla teadlikud.

    Anomaalsed mälunähtused

    Vaegmälu all mõistetakse mälufunktsioonide üldist nõrgenemist, mis valdavalt avaldub uue materjali omandamisvõime halvenemises ning ka varem omandatud materjali kasutamise käepärasuse vähenemises.
    Alzheimeri tõve korral , kui aju närvivõrgustik on degenereerunud , ei suuda inimene ära tunda isegi oma lähedasi tuttavaid ning elab vaimses mõttes ülikitsas, pidevalt abi eeldavas vaimses „tunnelis“.
    Eideetilise mälu e eidetismi all mõistetakse mõnedel inimestel esinevat võimet erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja esemeid. Neil on nagu kuju või pilt silme ees, mida nad reporodytseerimisel kirjeldavad .
    Mälulünk e amneesia on ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas. Amneesia tavaliseks tekkepõhjuseks on mingi lokaalne ajukahjustus või üldine funktsioonihäire. Amneesiaga võib kaetud olla haiguse eelne ajalõik ja ka kahjustuse järgne sündmustik . Amneesial on hulk alaliike. Sagedamini on joobemälulünk, kus tugevas joobes olnud isiku mälus on katkemisi, kuigi inimene ise oli selle või teise episoodi ajal kontaktne, et toimus ärritajate vastuvõtt ja töötlemine. Amneesia on afektiseisundi üheks võimalikuks tunnuseks. Teda esineb ka hüpnoosijärgses seisundis.

    Mälu individuaalsed erisused ja hetkeomadused

    Individuaalsed erisused ja hetkeomadused avalduvad nii selles, kuidas erinevad inimesed omandavad, säilitavad ja reprodutseerivad infot kui ka selles mida keegi mäletab.
    Individuaalsuskarakteristikuteks peetakse eelkõige mälu mahtu, täpsus, mobilisatsioonivalmidust, kindlust reprodtseerimistäpsuses.
    Mälu mahtu iseloomustab mälu infosisaldus kompades. Mälu täpsus e moondumiskindlus on iseloomustatav kahes plaanis- kuivõrd täpselt suudav keegi edastada 1) omandatud välist kuju, vormi, olekut või 2) selle sisu, mõtet ,üldistust. Mälu mobilisatsioonivalmidus on võime leida mälust vajalikul hetkel vajalik materjal. Mobilisatsioonivalmidus sültub emotsionaalsest tasakaalust; mõtlemisomadustest, verbaalsest võimest. Kindlus reprodutseerimistäpsuses on seiseveendumus mälus säilinu õiges esitamisest. Sõltub inimese tähelepanelikkusest, sisendatavusest, enesekindlusest, omandamise eesmärgist jmt teguritest

    Pealtnägijate/tunnnistajate ütlused ja mälupsühhooogia

  • On teada, et tugeva stessi tingimustes(kannatanu/ohvri rollis) iseloomustab inimest vähenenud võime tajuda ja mäletada sündmuste detaile.
  • On teada, et nii mehed kui naised pealtnägija rollis mäletavad ilma vägivallata kuriteo üksikasju paremini kui vägivalda sisaldava kuriteo üksikasju.
  • On teada, et ohvri tähelepanu on relvaga sooritatud kuriteo korral koondunud eelkõige relvale ja seetõttu häirub hilisem mälu kurjategija näo (jm) suhtes.
  • On teada, et enda omast erinevasse rassi kuuluvat inimest on raskem mälus õigesti taastada kui samast rassist inimest .
  • On teada, et suunavad küsimused võivad mõjustada tunnistajate ütlusi.
    Ei olnud mingit seost nägudemälu tegeliku efektiivsuse ja arvamuste vahel oma mälu headusest.
    Tegevuse regulatsioon

    Kujutlus ja fantaasia

    Kujutluse mõiste , liigid ja funktsioonid

    Kujutlus on psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meelelelundeile. Fantaasia on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste , kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Fantaasia on kujutluse eriliigiks.
    Fantaasia rakendub eelkõige probleemsituatsioonis, s.o olukorras, kus olemasolevad teadmised ja kogemused ei võimalda aktuaalse ülesande lahendust kohe ette kujutada. Fantaasia on sellises olukorras vahendiks, mis võimaldab üle hüpata faktiaukudest, seostada senise kogemuse põhjal seostamatut, kujutleda olukordi ja situatsioone lõppastmes ka siis, kui loogilisel teel seda teha on võimatu või raske. See on fantaasia esmane ja kõige olulisem funktsioon

    Kujutluse omadused

  • Fantaasia ja kujutlus on tegelikkuse ennetava tunnetamise vormid, nad on teisesed ja üldistavad.
  • Fantaasia kui teatud üldistus on vaheaste aistingult/tajult mõttele, konkreetselt tunnetuselt abstraktsele liikumise etapp. Uu e loomisel ei ole loovale kujutlusele võrdtähtsat tunnetusprotsessi, kuna sünteesiva vaimse tegevuse vallas ei suuda loogiline mõtlemine , sihipärane mäluotsing ega tähelepanek taju kujutlust/fantaasiat asendada.
  • Kujutlus on tegelikkuse keelelise tunnetuse sisuline komponent. (sõna seostatakse konkrteetse eseme või nähtusega)
  • Kujutluse oluliseks tunnuseks on rajanemine varasemale isiklikule kogemusele.
    Fantaasia on tihedalt põimunud abstraktse mõtlemisega . Tänapäeva uurimistulemused lubavad väita , et eksisteerib nn visuaalne mõtlemine, mis oma olemuselt on abstraktse mõtlemise tasemel, kuid vormilt opereerib kujunditega, sünteesides , eristades ja transformeerides neid.

    Kujutluse aktiivsus ja originaalsus

  • Tahte osavõtu alusel liigitub kujutlus:
    • Tahtmatuks e passiivseks (tekib tunnetuse käigusilma sihipärase kavatsuseta)
    • Tahteliseks e aktiivseks (sihipärane, vajadusest/ülesandest tingitud eesmärgipärane protsess)
  • Originaalsuse alusel eristatakse:
    • Reprodutseerivat (kordab mingit eeskuju, tüüpiline)
    • Loovat kujutlust (fantaasiat) (uute originaalsete lahenduste aluseks)
    Intuitsioon on loova fantaasia , taju ja mõtlemise moment, mis avaldub lahenduse, sh tõese lahenduse tabamises vahetul , loogilist arutlust ennetaval või peitval viisil; see leiab aset idee või lahenduse ootamatu leidmisena. Intuitsioon rajaneb varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata läbitöötlemisel. Seega , mida rikkam on teadmiste ja kogemuste pagas , seda rohkem ruumi jääb täpsel e intuitsioonile.

    Mõtlemine

    Mõtlemise olemus ja funktsioonid

    Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud , loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. See on vaimse tegevuse põhimooduseid. Mõtlemine toimub infotöötlusena psüühikas aju vahendusel. Otstarbekohaseks käitumiseks on aga tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole, s.o eemalolevalt. Selle võimaluse annab meile mõtlemine.

    Mõtlemine, keel ja loogika

    Mida rikkam on inimese keel, seda rikkam on tema võimalus mitmekesiselt ja täpselt mõelda.
    Formaalloogiliselt õige arutluskäik ei peagi olema faktiliselt õige.
    Mõtlemine kui protsess tähendab probleemsituatsioonidest lähtuvalt ning vajadusest tingitud pidevalt kulgevat psüühilist aktiivsust meelelise tunnetuse andmete läbitöötamisel, mõistmaks tegelikkuse sisemisi, varjatud põhjusi,tingimusi, seoseid. See kõik võimaldab tegelikkust mitte ainult konstateerida vaid ka seletada.

    Mõtlemisnähtuste liigitamine

    Mõtlemisoperatsioonid:
    • Analüüs
    • Võrdlemine
    • Süntees
    • Üldistamine
    • Abstraheerimine
    Mõtlemisvormidena käsitletakse:
  • Mõistet, mis omadkorda liigitatakse:
    • Üksikuks
    • Üldiseks
    • Konkreetseks
    • Abstraktseks
  • Järeldust, mida jaotatakse tõeseks , vääraks
  • Otsustust ,mis võib olla induktiivne/deduktiivne ; tõene/väär;
    Mõtlemisliigid tuuakse välja mitmesugustel alustel:
  • Mõtlemisprotsessi elementide(vormi) e representatsiooni tüübi alusel
    • Esemeline (valdavalt lastel 2.-5.aastani)
    • Kujundiline
    • Loogilis-abstraktne
  • Ülesannete alusel
    • Teoreetiline
    • Praktiline
  • Arendatuse ja teadvustatuse astme järgi
    • Diskursiivne
    • Intuitiivne
  • Originaalsuse järgi
    • Reproduktiivne(taasloov)
    • Produktiivne(loov)
  • Tahte osavõtu alusel
    • Tahteline (sihipärane)
    • Tahtmatu (juhuslik)
    Mõtlemise alaliigid järgnevad üksteisele ontogeneesis, kusjuures järgnev sisaldab alati eelnevat ning väljaarenenult esinevad nad kõik tihedas seoses.
    Mõtlemist, mis on loogiline , arutlev, järelduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt väitele kulgev, nimet diskursiivseks mõtlemiseks. Diskursiivse mõtlemise vastandiks on fantaasiaga tihedalt seotud intuitsioon. Intuitsioon on loomingulise mõtlemise moment, mis avaldub tõe tabamises vahetul , loogilist arutelu ennetaval või varjaval viisil idee või lahenduse ootamatu , kiire leidmisena. Mõtlemisülesannete lahendamise hõlbustamise ning uute , kiirete ja tavatute lahendusteede otsimisega tegeleb heuristika. Inimesed kalduvad sageli kasutama selliseid lahendusvõtteid või tõlgendusi , mis on käepärasemad ja tulevad esimesena pähe või siis kipuvad hindama näidete põhjal , mis esimesena meelde tulevad.
    Eriti oluline on kriitiline mõtlemine massiühiskonnas ning poliitiliste ja reklaamtekstite ülekülluse tingimustes

    Mõtlemine kui probleemi lahendamine

    Probleemid jagunevad hästidefineeritud ja halvastidefineeritud probleemideks. Esimese puhul täpselt ära määratletud lähtesituatsioon. Lahenduse leidmine on käsitletav teatud otsinguprotsessina, kus püsimälu andmed ühelt poolt ja loovfantaasia võimalused teiselt poolt asetavad inimese vaimusilma ette variante , mille hulgast sobivaima /õige leidmine ongi otsustavaks sammuks.
    Klassikaline probleemilahenduse etappide käsitlus:
  • Ettevalmistav etapp. Õpitakse tundma probleemi, mida on tarvis lahendada.
  • Inkubatsioon. Alateadvuses leiab aset ideede küpsemine, väliselt passiivne; soodustab uni, füüsiline aktiivsus, muu tegevus.
  • Illuminatsioon (selginemine, valgustus ). Lahenduse järsule ilmnemisele kaasub sisetunne, et just õige lahendus on käes.
  • Verifikatsioon (kontroll) . Lahendust kontrollitakse.
    Probleemlahendust takistavad oluliselt vilumuste puudumine ja vastupidi liigsest vilumusest tulenev funktsionaalne fikseeritus.
    Mõtlemise individuaalsust iseloomustavad:
    • Iseseisvus
    • Kriitilisus
    • Sügavus
    • Paindlikus
    • Juurdlevus
    Mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu. Inimene käitub otsuseid vastu võttes üllatavalt ebaratsionaalselt.

    Keel ja kõne

    Keele mõiste ja keele funktsioonid

    Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel. Keele suulist kasutamist nimet kõneks.Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja vanemate ning õpetajate vahendusel edasi lastele. Keele kaudu toimub tegelikkuse mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine.

    Kõne mehhanismid

    Selle regulatsioon toimub kolme erinevad infotöötluskanali koostoimes:
    • Kõneliigutuste regulatsioon
    • Kuulmisanalüsaator
    • Nägemisanalüsaator
    Hääle tekkimiseks on vaja:
  • Suunatud õhuvoolu häälepaelte vibratsiooni esilekutsumiseks
  • Heli vibraatorit
  • Resonaatoreid vajaliku tämbri kujundamiseks.
    Kõne vastuvõtul 1) analüüsitakse/sünteesitakse helikujund; 2) analüüsitakse/sünteesitakse signaali tähendus.

    Kõne liigid ja funktsioonid

    Sisekõne on kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine.
    Suulisele kõnele ei ole iseloomulik mitte üksnes see, et signaal edastatakse häälte abil ja võetakse vastu kõrvade kaudu. Põhiline on see, et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse žeste , miimikat , intonatsiooni.
    Kirjaliku kõne kirjapandu pole selle ainus peatunnus. Kirjalik kõne on ka teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga , peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem , sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduad.
    Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon (“ah”, “kas testi”, “oot-oot”, “ai-ai” jmt)
    Afaasia on osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest . Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid.

    Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused

    Kõn mitteverbaalsed komponendid

    Näoväljendused, žestid , kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid( punastamine , higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm.

    Kõne paraverbaalsed tunnused

  • Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused.
  • Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik.
  • Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal.
  • Kõne tempo. Lihtsaim mõõt- ühe ajaühiku kohta tulev sõnade arv.
  • Pauside iseloom, pikkus ja jaotus.
  • Loogiline korrastus. Loogikareeglitest kinnipidamine , mis ilmneb eriti kirjaliku kõne juures.
  • Foneetilise reduktsiooni aste. See on sõnaosade , lõppude “söömine”, “allaneelamine”.
  • Grammatilis- semantilised tunnused
  • Pauside täitmine (praktiliselt kontrollimatu kõnetegevuse komponent) Nt “eee”, parasiitsõnad .
  • Sõnade ja kontsruktsioonide valik avaldub slängis, ilukõnesuse elementides, argoos.
  • Väljenduslikkus ja väljendusrikkus. (püüe ületada kõne laemdust, üheplaanilisust) nt “valge” muutub “valgusküllaseks”
  • Kõne õigus, kõnekultuur. See on keelereeglitest kinnipidamine, õigekeelsus.
  • Kõne kategoriaalsed tunnused.
  • Vanuselised tunnused. Erinevad põlvkonnad kasutavad erinevaid sõnu ja väljendeid.
  • Sotsiaalsed tunnused. Kõne kajastab kõneleja sotsiaalset kuuluvust (elukutset, haridustaset, kultuuritaset) Need ilmnevad kõne teemas, sõnavalikus, -leidlikkuses, võõrsõnade tundmises
  • Territoriaalsed tunnused

    Tahe

    Tahte mõiste ja iseloomustus

    Tahe on teadlik eneseregulatsioon , mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas –sellest ammutatake lisajõudu eesmärgi poole pürgimisel. Inimese aktiivsus , tema tegevus võib eneseregulatsiooni seisukohalt olla kas impulsiivne või tahteline. Tahe kujundab täiendava aktivatsiooni tegevusele, millel on muidu nõrk või vastuoluline motivatsioon. Tavaliselt seatakse just tahte abil motiivid hierarhiasse ning allutatakse ühele eesmärgile ning seega on tahe objekti enesekontrolli aluseks.

    Tahte psühhofüsioloogilised alused

    Rangelt võttes otsustab “tahtlikud” toimingud aju kui selline – teavus kaasneb sellele otsusele väikese hilinemisega.

    Tahe ja motivatsioon. Tahte funktsioonid.

    Tahet kujundava motivatsiooni all mõistetakse kolme suhteliselt iseseisvat ja omavahel mitte päris kattuvat psühholoogilist fenomeni:
  • Motivatsioon kui aktiivsuse allikas, kui tegevusele ärgitaja, kui aktuaalsete vajaduste kogum.
  • Motivatsioon kui suundus (seletus)sellele, miks üks või teine tegevusjoon on valitud, ning siin on motivatsioon isiksuse laadi väljendajaks.
  • Motivatsioon kui eneseregulatsiooni vahend, kus tundmused , soovid, kiindumused kujundavad tegevuse üksikakte vastavateks isiksuse põhisuundumustele, korrigeerides tegevust, stimuleerides või pärssides aktiivsust, järjestades tegevusi jne.
    Tahe eesmärgipärastab inimese tegevust. Selleks ta :
  • Pidurdab, kontrollib ja suunab mujale tegevust, mis ei vasta inimese aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele, hetkevajadustele, olukorra nõudmistele.
  • Aktiveerib,ergutab ja suunab tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele, hoiab tegevust koos.
    Tahteakti genees: vajadus -> vajaduse tunnetamine ,motiivide võitlus, motivatsiooni teke -> soovimine-> eesmärgi ja vahendite valik -> otsustamine -> tegutsemine

    Isiksuse tahte iseärasused

  • Tahte kujundamine algab väikeste raskuste ületamise harjumuse kujundamisest.
  • Tahet ei aita kujundada mitte lihtsalt raskuste ületamine raskuste ületamise pärast, vaid see tegevus peab olema eesmärgipärane, mingit kaugemat ja üldisemat sihti silmas pidav.
  • Iga kord juba tehtud otsust tuleb püüda ellu viia, sest otsuse realiseerimise pidev edasilükkamine , otsuse muutmine, loobumine jne desorganiseerib tahet. Mõistagi eeldatakse, et otsus on tehtud kaalutletult ja läbimõeldult.
  • Perspektiivsete eesmärkide poole liikumisel on tähtis kujundada nende saavutamise etapid ja püüda eesmärgini jõuda etapiviisi, organiseerides ja korraldades oma tegevust süsteemipäraselt.
  • Ülesannete paljususe korral on mõistlik silmas pidada, et tahtepingutust toetab oluliselt positiivne emotsioon . Seepärast tuleks alustada väiksemate ülesannete realiseerimisest. Loob hea enesetunde , saavutusliku jõudlustunde ja annab vajaliku energia suuremate asjade kallale asumiseks.
    Sõltuvalt sellest kas inimesed peavad kõige selle eest, mis nendega elus juhtub või juhtumata jääb, vastutavaks iseennast või endavälist, liigitatakse inimesed internaalideks ja eksternaalideks

    Tundmused ja emotsioonid

    Tundmuste ja emotsioonide mõiste

    Mõiste “ tundmus ” on laiema, üldisema tähendusega. Kasutatakse igasuguse vajaduste rahuldamisest või mitterahuldamisest vi siis spontaanselt tekkiva subjektiivse reaktsiooni tähistamiseks. Emotsioon tähistab aga tundmuse läbielamise konkreetsemat vormi. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele. Neis peegeldub vahetult nähtuste, olukordade, seisundite tähtsus ja tähendus isendile.

    Tundmuste ja emotsioonide iseärasused

    Steenilised e aktiivsed tundmused, kus meeleolu on jõuline, virge,reibas, inimene ettevõtlik.
    Asteenilised e passiivsed tundmused, mis järgnevad tavaliselt ülekoormusele, konfliktidele, haigusele. (meeleolu heitlik, surutud)
    Üks ja seesama tundmus(hirm, rõõm, mure, häbi jne) võib sõltuvalt asjaoludest , inimesest ja tema seisundist tegevust kas mobiliseerida või hoopis pidurdada.
    Vastandlik olukord- lõhe vajaduste ja soovide ning nende reaalse rahuldamise vahel – toob kaasa psüühilise sisepinge. Kõrge sisepinge aga ei saa kaua püsida , sest ta destabiliseerib inimest, kurnab inimest, ja seepärast vajab pinge maandamist.
    Kolmeks peamiseks mõõduks, mille alusel saame mis tahes emotsioone kirjeldada on: intensiivsus (tugev, nõrk), polaarsus (positiivsus,negatiivsus), kestus (lühiajaline, kestev).

    Emotsioonide funktsioonid ja füsioloogilised alused

    Emotsioonide otstarve

    Emotsioonid täidavad mitmeid funktsioone:
  • Emotsioonid hindavad – isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid jne.
  • Emotsioonid ergutavad/pidurdavad aktiivsust – see toimub sõltuvalt hinnangust ja kujunenud tundmuslikust toonist, luues motivatsiooni ja ajendades tegevusele, annavad nad sellele vajaliku energeetilise tõuke ja aitavad kiiresti hakkama saada ootamatutes olukordades.
  • Emotsioonid suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule, eluliselt olulisele
  • Emotsioonid stimuleerivad mälu
  • Emotsioonid väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi ning on kommunikatsioonivahendiks.
    Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. Emotsiooni tekitab mingi sündmus, isik või hinnang , mis puudutab või võib puudutada meie vajadusi ja väärtusi. Emotsionaalse suhtumise kutsub esile just nimelt mingi mõjutuse subjektiivne hinnang . Emotsioon on isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm. Enamasti peab paika tõdemus, et emotsionaalne inimene on erapoolik inimene. Inimesele mõjub rohkem oodatava puudumine kui millegi puudumine käesoleval hetkel.

    Emotsioonide füsioloogilised alused

    Katsete tulemusel on leitud , et emotsioonide oluliseks anatoomiliseks aparaadiks on limbiline süsteem. See on ajupiirkondade ja -struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses taalamuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Emotsionaalse käitumise oluliseks substraadiks, ja seda eriti inimesel, on muidugi ajukoor.

    Emotsioonide areng ja emotsiooniteooriad

    Emotsioonide areng

    Emotsionaalses arengus on väga oluline just imiku- ja väikelapseiga.
    Esmaseks variandiks on kas reaktsiooni puudumine(rahu) või üldine erutus. Alles järgnevatel arengustaadiumidel kujunevad järk-järgult välja mitmesugused emotsionaalsed ilmingud. Kolmandaks elukuuks kujuneb välja selgesti eritatav dihhotoomia – ebameeldivus ja lõbu. Järgmise kolme kuu vältel diferentseerub tundeelu veelgi: eristuvad viha, põlgus/vastikus, hirm. Umbes aastasel lapsel kujunevad väja armastus/kiindumus ning tiivustatus/ülevus.

    Emotsioonide teooriad

    Tuntumateks teooriateks võib lugeda Jamesi-Lange teooriat, Cannoni-Bardi teooriat, Pavel Simonovi informatsioonilist teooriat ja kognitiivseid emotsiooniteooriaid.

    Emotsioonide liigid

    Sõltuvalt tundmuste tekkimise kiiruse, jõu ja püsivuse kombinatsioonidest eristatakse mitmesuguseid emotsionaalseid seisundeid:
    • Meeleolu (isiksuse üldine emotsionaalne foon , olek, mis annab värvingu tegevusele)
    • Ärevus(emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunn)
    • Stress (pingeseisund , mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel) Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid. Stressireaktsioon areneb protsessina, milles võib eristada mitut staadiumi:
    1)häire- e šokistaadium –organismi on tunginud vaenlane või ohustatakse inimese põhivajadusi
    2)vastupanustaadium – koondatakse organismi kaitsejõud , tähelepanu kontsenreerub, vererõhk ja kehatemperatuur tõusevad, vere suhkrusisaldus ja kloriidisisaldus suurenevad jne;
    3)kurnatusstaadium, mida iseloomustab stressitaluvuspiiri ületamine ja organismi kaitsejõudude mahasurumine
    • Frustratsioon (on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkemisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel) Frustratsioonireaktsioonidel on kaks põhitunnust: impulsiivsus ja tolerantsus ( taluvus ).Et frustratsioon viiks agressioonile, on enamasti oluline , et frustreeritud inimene tajuks temale takistusi seadnud või takistuseks osutunud inimes(t)e käitumist enda suhtes sihilikult pahatahtlikuna.
    • Afekt (lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon) Afekt kutsub esile teadlikule ja tahtelisele kontrollile mittealluva pinge mahalaadimise tegevuses. Afekt on emotsionaalne puhang, mida iseloomustavad järgmised tunnused: 1) võimukus 2) tormilisus 3)ootamatus ja lühiajalisus
    • Kirg (tugev, püsiv, sügav tundmus , mis haarab kogu inimese, allutab endale tema mõtete ja tegevuse põhisuunduse)
    Tundmuste spektrisse kuuluvad veel:
    • Nn kõrgemad tundmused,
    • Empaatia
    • Alaväärsuskompleks.

    Emotsioonide väljendumine füüsises

    Pulsisagedus, pupillide laienemine, lihaspinge , reaktsiooniaeg jne.

    Kõrgemad tundmused

  • Kõlbelised tundmused (tekivad inimestevahelises suhtlemises)
  • Intellektuaalsed tundmused(seotud inimese vaimse tegevusega )
  • Esteetilised tundmused (seotud ilu ja harmoonia tunnetamisega)

    Tähelepanu ja tähelepanelikkus

    Tähelepanu mõiste ja neurofüsioloogilised alused

    Suur osa ekstsesside ja õnnetuste põhjustest töötegevuses ja igapäevaolukordades seletub tähelepanu ressursside ebaoptimaalse jaotamise ja muude tähelepanuvajakutega.
    Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast.
    Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähtsus.

    Tähelepanu osa psüühilises teabetöötluses

    Igal ajahetkel tajutakse, kujutletakse ning analüüsitakse sel hetkel ainuvajalikku ja tähtsamat ning seejärel suundutakse järgmise õige toimingu või töötlusoperatsiooni juurde.

    Tähelepanu liigid

    Kõige tuntum liigitus lähtub tahtelise protsesside osalusmäärast tähelepanus.Eristatakse:
  • Tahtmatu tähelepanu(see on passiivne , sõltub ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest)
  • Tahtelist tähelepanu (tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust,on selle teenistuses ning eeldab tahepingutust; tahteline tähelepanu on aktiivne, keerulise struktuuriga , vahendatud iseloomuga)
  • Tahtelisjärgne tähelepanu (säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale, kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks , huvitavaks, isekulgevaks.
    Sõltuvalt tähelepanu suunatusest eristatakse:
  • Sensoorset
  • Ideaalset
  • Motoorset tähelepanu
    Sõltuvalt tähelepanu suundade paljususest eristatakse:
  • Fokuseeritud (keskendatud) tähelepanu
  • Jagatud tähelepanu

    Tähelepanu omadused

    • Valivus (selektiivsus)- seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele,mis on seotud teadliku eesmärgiga, vaatama isegi häiriva või segava info olemasolule.
    • Maht – selle määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk.
    • Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
    • Jaotuvus – mõõdetakse olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel, et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel
    • Ümberlülitatavus – mitmesuguseid kanaleid ja signaale on rohkem kui üks ja isik peab lülitama üh(ted)elt teis(t)ele.
    Lisaks eeltoodud omadustele on võmalik mõõta teisigi tähelepanu karakteristikuid. Kõikumine e fluktuatsioon väljendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises tugevnemises-nõrgenemises. Kontsentratsioon e keskendumine väljendab valivuse sügavust, seda, kuivõrd foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kuivõrd , vastupidi , olulised tähelepanu fookuses olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisesl teadvusesse tungida . Tähelepanu organisatsiooni all mõistame seda,kuidas eeltähelepanuprotsessid rühmitavad ja formeerivad ajas ja ruumis eri elementidest ja objektidest tervikkooslusi ja –struktuure.

    Tähelepanu desorganiseerivad faktorid

    • Piisavalt tugev müra suurendab virgust, tähelepanu valivust, aga ka vigade arvu keeruliste ülesannete täitmisel. Müra toimel vähenevad kiire reageerimise täpsus ja lühimälu maht.
    • Ärevus ja pabistamine mõjuvad müraga analoogiliselt.
    • Amfetamiin suurendab virgust, selektiivsust, reaktsioonikiirust, kuid vähendab kiire reageerimise täpsust
    • Nikotiini mõjul virgus ja valivus ning reaktsioonikiirus suurenevad, kuid lühimälu maht väheneb.
    • Kuumus (teatud piirini ja teatud aja jooksul) üldiselt suurendab virgust ja selektiivsust , kuid ei mõju reaktsioonikiirusele ning väheneb kiirete reaktsioonide täpsus.
    • Alkoholi mõjul alaneb virgustase, vähenevad reageerimiskiirus ja –täpsus ning lühimälu efektiivsus, suureneb vigade arv tegevuses.
    • Rahustite mõjul alanevad kõik eelpoolloetletud funktsioonid
    • Magamatus (nt magamata öö enne eksamit, võistlust) avaldab samuti tuntavat mõju. Väheneb virgus, alaneb tähelepanu selektiivsus, vähenevad reageerimiskiirus ja –täpsus, alaneb töötempo, suureneb vigade hulk ja tähelepanulünkade sagedus.
    Isiksus ja sotsiaalsed suhted

    Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia

    Isiksuse mõiste ja teooriad

    Ühe definitsiooni järgi on isiksus järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum.
    Isiksus on selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt. Isiksuse iseloomu ja muude omaduste tundmine aitab antud isiku käitumist, eelistusi ja valikuid küllaltki suure tõenäosusega ennustada. Olulisemateks isiksuse omadusteks, mis omakorda jagunevad konkreetsemateks karakteristikuteks, on temperamendiomadused (nt ekstravertsus, koleerilisus) , vaimsed võimed (nt sõnaosavus, matemaatiline võimekus) , iseloom (nt kangekaelsus, järeleandlikkus) ja väärtused (nt loodusarmastus, kord ).
    Isiksuse kui psühhloogia uurimisobjekti kohta on loodud palju erinevaid teooriaid :
  • Psühhodünaamilised teooriad. (põhiküsimus:Mis ikkagi on inimest liikuma panev jõud?) Suuna olulisem eripära on see, et inimese olemust ja motivatsiooni otsitakse alateadvusest . Nendest teooriatest kuulsaim on Sigmund Freudi psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus . Carl Gustav Jung pööras tähelepanu igas inimeses peidus olevale kollektiivsele alateadvusele, mis on psüühikas ladestunud arhetüüpidena ja mis ilmekalt väljenduvad müütides ning inimkultuuris kasutusele võetud sümbolites. Alfred Adler rõhutas individuaalpsühholoogias võimu- ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel. Neofreudistid (nt Erich Fromm) liikusid individuaalpsühholoogiliselt tasandilt sotsiaalse elu tasandile ning pidasid põhitähtsateks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid ( seotus , konformsus, kuuluvus jm.)
  • Tunnusjoonte teooriad. Hippokrates, kes eristas neli temperamenditüüpi – sangviiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku. William Sheldoni süsteem liigitas isiksused sõltuvalt kehatüübist, lähtudes oletustest ja eeldteadusliku psühholoogia käibearvamustest selle kohta, et erineva konstitutsiooniga inimestel on erinev iseloom. Ümara kehaga endomorfid arvati olevat rahumeelsed, naudinguhimulised,heatahtlikud. Haprad ektomorfid arvati olevat valvsad, erksad, intellektuaalsed ja hea enesekontrolliga. Lihaseline mesomorf arvati olevat ekstravertne ja agressiivne. Raymond Cattell võttis kasutusele faktoranalüüsi(omavahel koosesinevate tunnust rühmitamisel sai Cattell 16 isiksusefaktorit) . Hans Eysencki bioloogiliste tunnuste teoorias taandub isiksuse omaduste kogum kolmele põhimõõtmele – 1)ekstravertsus-introvertsus, 2) neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus) , 3) psühhootilisus (julmus, hoolimatus , normide eiramine)[Tabel J.Sõerdi raamatus lk 66] Viimaseks sõnaks tuleks pidada nn “suure viisiku” kontseptsiooni (eelkõige Paul Costa ja Roert McCrae töödes), kus jõuti järeldusele et enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad viiele põhifaktorile: 1)avatus, 2) kohusetunne / meelekindlus, 3)ekstravertsus 4) lahedus/ seltsivus 5) neurootilisus
  • Kognitiiv-käitumuslikud teooriad. Selle rühma teooriate autorid rõhutavad sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil. Otsitakse vastust küsimusele, millised on need püsivad ja tüüpilisemad tunnusmallid, mille abil inimene tõlgendab maailma , korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta ning tegevust, tajub enda ja ümbritseva maailma suhteid , lahendab eluprobleeme. Olulisemad mõõtmed on sõltuvus väljast( kas hinnangud ja tajud sõltuva ümbritsevast kontekstist või mitte) , korraarmastus, otsinguulatus ( kas nähtusi vaadeldakse pigem ammendavalt ja kõikehõlmavalt või kontsentreerudes kitsale alale või üksikdetailidele), nivelleerimistendents (kas kaldutaks otsima sarnasust või rõhutama erinevust), kahemõttelisuse taluvus.
  • Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad. Humanistliku koolkonna esindajad(Carl Rogers, Abraham Maslow) rõhutavad isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Kesksel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isiku elukäiku determineeriv enesekontseptsioon. Fenomenoloogilistest üks mõjukaimaid teooriaid on George Kelly isiksuslike konstruktide teooria.

    Isiksuse omaduste mõõtmine

    Intelligentsustestid

    Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses.
    Lahus kasvanud monotsügootide sarnasus intelligentsuses on suurem kui koos kasvanud , aga geneetiliselt erinevatel isikutel.
    Ent vastavate minimaalsetegi kasvatuslike ja haridustingimusteta ei arene kaasasündinud eeldused headeks vaimseteks võimeteks. IQ = saadud tulemus /keskmine e norm X 100

    Isiksusetestid

    See, kuidas geenid väljenduvad , sõltub väga palju olukordades, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest .
    • Objektiivtestid
    • Projektiivtestid

    Isiksuse agressiivsus

    Agressiivne käitumine on teist isikut kahjustav käitumine. Kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on takistused eesmärgipärasel käitumisel.
    Kui kõrvaltjälgitavad agressiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllatki efektiiivne.

    Isiksuse patoloogia

    Valdkond ,millega tegeleb eelkõige psühhiaatria kui meditsiiniline distsipliin , kuid oma roll on siin ka psühholoogidel. Peamised häirete liigid:

    Hoiakud ja nende muutumine

    Hoiak on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse suhtumuslikke, sotsiaalseid ning sättumuslikke hoiakuid. Kui tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel kavatsusel lootust edule siis, kui suudetakse ennekõike muuta vastavaid hoiakuid.
    Hoiakute kolmeks oluliseks komponendiks on:
    • Afektiivne- mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas ta hindab seda positiivselt, negatiivselt või neutraalselt.
    • Kognitiivne – tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, tema objektiivne määratlus .
    • Käitumuslik – kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile , millised on tema toimingud selles suhtes.
    Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise ökonoomia. Hoiakute mõõtmiseks erinevad meetodid, levinuim on hinnanguskaala ( nt „täiesti nõus“, „nõus“, ei oska öelda“, ei ole nõus“, „kategooriliselt pole nõus“)
    Hoiakute muutmiseks on erinevad veenmisvõttad.

    Sotsiaalsed suhted ja sotsiaalsed grupid

    Suhete tekkimine ja areng

    Peavad olema tagatud teatud keskkonnatingimused, et suhtlemine üldse tekkida saaks.
    Algselt võõraste inimeste vahel kujunenud meeldimissuhted tulenevad suurel määral sellest , kuivõrd sarnased on inimeste hoiakud enne tutvumist.
    Atraktiivsus: 1) intuitiivselt kalduvad inimesed partnereid valima omaenda „atraktiivusklassi „ või „atraktiivsustüübiga“ inimeste hulgast. 2) vastassugupoolte külgetõmbel on olulised need tunnused , mis rõhutavad soolist kuuluvust
    Alateadlikult otsitakse endaga sarnaseid (naised isa-sarnase meesterahva, mehed ema-sarnase naisterahva). Mitte ainult väliselt. Eelistatakse ja jäädakse kauemaks kokku nendega , kelle väärtussüsteem, hoiakud , elustiil , eelistused (religioon, muusika , sport jne), suhtumine lapsekasvatuse küsimustesse, rahvuslik ja rassiline kuuluvus, sotsiaalmajanduslikud näitajad jms on enda omadega sarnased.
    Armastussuhte olulisteks komponentideks on sotsiaalse toe ja seltsi pakkumine , raskuste ja murede jagamine, ühiste eesmärkide saavutamine, kokkukuuluvustunne, seksuaalsus. Paljud teoreetikud tänapäeval jõudnud kokkuleppele, et armastussuhtes on kolm peamist komponeneti, mis erinevate konkreetsete suhete puhul võivad avalduda erineval määral : 1.kirg,2.intiimne lähedus (sõprus) , 3. Kohusetunne ja pühendumus.

    Suhete mallid

    Normid on sotsiaalselt õpitavad reeglid , mis kirjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha teatud tüüpsituatsioonides.
    Peataolekus järgitakse kergemini teiste soovitusi ja toiminguid.
    Kui keegi näitab oma allumatusega eeskuju , suureneb tõenäosus , et teisedki ei kuuletu nii kergesti.
    Konflikti soodustav on ebapiisav või ebaadekvaatne kommunikatsioon, eriti aga teabeedastuse moonutused.

    Sotsiaalsed grupid

    Grupp on kogum kahest või enamast inimesest , kes mõjutavad üksteist vastastikku suhtlemise kaudu. Suhtlemise toel aset leidvat koostegevust grupis nimetatakse interaktsiooniks.
    Roll on teatud selline ootus inimene käitumisest grupis , mida grupi liikmed jagavad. Seega defineeritakse rolle rolliootuste kaudu. (nt lapse rollis eeldatakse sõnakuulelikust, õppimist, eluliste otsuste tegemist vanemate kaudu)
    Enesehinnangu kujundamisel ning arengu suunamisel on võtmepositsioonil nn tähtsad teised, s.o need inimesed, kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle hinnangut repekteeritakse.
    Grupid jagunevad (1):
    • Tinglikeks e statistilisteks, nt sotsioloogilise uuringu tulemusel saadud mingi tunnuse alusel sarnane abstraktne inimrühm
    • Reaalseteks e loomulikeke
    Grupid jagunevad (2):
    • Suurteks (nt rahvus, sugu, haridustase jne)
    • Lokaalseteks (asutus, elamukooperatiiv, ülikool)
    • Väikesteks
    Staatuse kolmeks peamiseks allikaks on pärilikud võimalused ja positsioon, tegevuse edukus , talent .
    Gruppide veel üheks oluliseks liigituseks (3) on:
    • Esmased grupid,mille liikmed suhtlevad vahetult, omavad emotsionaalseid suhteid nind enamasti samastavad ennast grupiga (nt perekond)
    • Teisesed grupid, mille raames inimstevaheline side ja suhtlus on lõdvemad ja juhuslikumad; teisese grupi liikmed ei pruugi mõnikord peale „tuttava näo“ äratundmist enam intensiivsemalt suhelda (nt aastaid ühes juuksurisalongis kohtuvad inimesed)
    Oluline on ka liigitus (4):
    • Formaalsed grupid, mille struktuur ja sageli ka ametlikud rollid määratakse väljaspoolt ning mis on enamasti juriidiliseks isikuks või selle ellüksuseks (nt erakond, asutus)
    • Mitteformaalsed (informaalsed) grupid, mille kujunemine on stiihilisem, mille eripärad ja rollistruktuur tulenevad inimeste isiklikest omadustest ja milles kasutatavad sanktsioonid rolliootuste ja reeglite eiramise või rikkumise eest on psühholoogilist laadi nind mitteametlikud. Mitteformaalne grupp kujuneb enamasti ühiste huvide ja sarnasuse alusel.
    Gruppidel võivad olla formaalsed liidrid või mitteformaalsed liidrid. Liidri juhtimisstiilid:
    • Demokraatlik liider
    • Autokraatlik liider
    • Laissez -faire (minnalaskmise-tüüpi) liider- grupiliikmed jäetakse enda hooleks
    Kõige paremini vastab liidrirolli nõuetele isik, kellel on head personaalsed suhted alluvatega, kelle positiivne mõju suureneb ülesande keerukuse kasvades, kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimuatribuute ( tasud -karistused, ülemuste toetus) ning kes kontrollib olukorda seetõttu, et situatsioon vastab tema eeldustele ja oskutstele ning võimaldab avaldada mõju olukorrale.
    45
    • .DOC Laadi alla originaalfail 45 lk · .doc · 83 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Psuhholoogia alused #1 Psuhholoogia alused #2 Psuhholoogia alused #3 Psuhholoogia alused #4 Psuhholoogia alused #5 Psuhholoogia alused #6 Psuhholoogia alused #7 Psuhholoogia alused #8 Psuhholoogia alused #9 Psuhholoogia alused #10 Psuhholoogia alused #11 Psuhholoogia alused #12 Psuhholoogia alused #13 Psuhholoogia alused #14 Psuhholoogia alused #15 Psuhholoogia alused #16 Psuhholoogia alused #17 Psuhholoogia alused #18 Psuhholoogia alused #19 Psuhholoogia alused #20 Psuhholoogia alused #21 Psuhholoogia alused #22 Psuhholoogia alused #23 Psuhholoogia alused #24 Psuhholoogia alused #25 Psuhholoogia alused #26 Psuhholoogia alused #27 Psuhholoogia alused #28 Psuhholoogia alused #29 Psuhholoogia alused #30 Psuhholoogia alused #31 Psuhholoogia alused #32 Psuhholoogia alused #33 Psuhholoogia alused #34 Psuhholoogia alused #35 Psuhholoogia alused #36 Psuhholoogia alused #37 Psuhholoogia alused #38 Psuhholoogia alused #39 Psuhholoogia alused #40 Psuhholoogia alused #41 Psuhholoogia alused #42 Psuhholoogia alused #43 Psuhholoogia alused #44 Psuhholoogia alused #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-10-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 83 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Siim Lani Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    psühholoog psühholoogia aisting ärritaja erutus ärritus ajukoor motiiv

    Sarnased õppematerjalid

    Psühholoogia alused
    53
    doc

    Psühholoogia alused

    teadvusest välja surutud instinktid, soovid; · hetkel mitte teadvustunud, kuid põhimõtteliselt kättesaadav info püsimälust Teadvuse kitsam mõiste taandub subjektiivsele elamusele(vahetule kogemusele). Kooma->sügav uni->pinnaline uni->hüpnagoogsed elamused->unisus->virgus->ülivirgus- >maania. On oluline eristada teadvust kui omadust(potentsiaali),teadvust teenindavaid protsesse ja teadvuseseisundeid. 4.Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid Inimisese psüühiline tegevus on talituslikult sõltuv närvisüsteemist(NS) ja ka sisesekretsiooninäärmete (kilpnääre,neerupealise koor jt)tegevusest,mis omakorda on seotud aju teatud kindla osa-hüpotaalamuse ­talitlusega. Somaatiline NS Juhib organite välist,kehalist tegevust,jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks.Tsentraalne koosneb pea-ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ

    Psüholoogia
    Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann
    59
    docx

    Psühholoogia raamatu konspekt-Maruste Bachmann

     Vastureaktsioonid nõrkadele ärritajatele  Kordamiste mõjul automatiseerunud liigutused  Intuitiivsetele v tahtlikele otsustele ja teadvustatud tajudele eelnevad protsessid psüühikas  Käitumise alateadlikud motiivid  Hetkel mitteteadvustunud, kuid pm kättesaadav info püsimälus Mõisted: alateadvus / teadvuse-eelne psüühika / ületeadvus 7 Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees 4.1 Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid Inimese psüühiline tegevus on sõltuv närvisüsteemist, sisesekretsiooninäärmete tegevusest. 2 peamist allsüsteemi:  Somaatiline närvisüsteem – juhib organite välist, kehalist tegevust. Jaguneb:  Tsentraalne närvisüsteem– *seljaaju ja *peaaju. Kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ!

    Üldpsühholoogia
    PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR
    51
    docx

    PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

    Teadusvälise psüühika hulka kuuluvaiks loetakse järgmisi nähtusi. - tähelepanu keskmest välja jäänud, kuid töödeldud signaalid - vastureaktsioonid nõrkadele tajudele - kordamise mõjul automatiseerinud liigutused - unenäod (hallutsinatsioonid) - käitumise alateadlik motiiv - hetkel mitte teadvustunud info Lisaks sellele taandatakse teadvus ka subjektiivsele elamusele (emotsioonid, tajuelamused). PSÜÜHIKA NEUROTEADUSLIKUD ALUSED JA ONTOGENEES Närvissüsteemi ehitus ja funktsioonid Kaks peamist närvisüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne. Somaatiline närvisüsteem juhib organite välist, kehalist tegevust ning jaguneb tsentraalseks ja perifeerseks. Tsentertaalne osa koosneb pea ­ ja seljaajust. On kõige olulisem psüühilisteprotsesside kontroll organ. Perifeerne ns on pea ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundites ja kudedes.

    Psühholoogia
    PSÜHHOLOOGIA AINE-MEETODID-PRINTSIIBID JA STRUKTUUR
    39
    pdf

    PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR

    Fenomeniline teadvus ­ teadvus taandatakse subjektiivsele elamusele (vahetule kogemusele) nt. emotsioon ,tajuelamus TP keskmes olev idee või kujund. Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu. Teadvuse seisundid erinevad oma selguse ja muljes esindatud teabe adekvaatsuse poolest. Teadvuse kontiinum - Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu. PSÜÜHIKA NEUROTEADUSLIKUD ALUSED JA ONTOGENEES Teema 4 Närvisüsteem ­ Inimese psüühiline tegevus, ehkki sisult sotsiaalselt ja praktiliselt determineeritud, on talitulikult sõltuv närvisüsteemist. Kaks peamist allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne (autonoomne) NS. NS konkreetseteks ülesanneteks on: 1. Väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine; 2

    Psühholoogia
    Bachmann ja Maruste
    40
    doc

    Bachmann ja Maruste

    Fenomeniline teadvus ­ teadvus taandatakse subjektiivsele elamusele (vahetule kogemusele) nt. emotsioon ,tajuelamus TP keskmes olev idee või kujund. Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu. Teadvuse seisundid erinevad oma selguse ja muljes esindatud teabe adekvaatsuse poolest. Teadvuse kontiinum - Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu. PSÜÜHIKA NEUROTEADUSLIKUD ALUSED JA ONTOGENEES Teema 4 39 Närvisüsteem ­ Inimese psüühiline tegevus, ehkki sisult sotsiaalselt ja praktiliselt determineeritud, on talitulikult sõltuv närvisüsteemist. Kaks peamist allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne (autonoomne) NS. NS konkreetseteks ülesanneteks on:

    Sissejuhatus psühholoogiasse
    Psühholoogia alused konspekt
    20
    docx

    Psühholoogia alused konspekt

    teiste isikute, nende saavutuste ja tegevusega. Väljendub minapildis. Minapilt - enesevaatlus ja -analüüs, -kujutlus,-hinnangud, enesele omistatud püüdlused. Fenomeniline teadvus ­ kogemused, elamused Juurdepääsuteadvus ­ sihipäraselt juurde pääseda oma teadmistele ja kogemustele Teadvuse kontiinum ­ teadvuse seisundid erinevad oma selguse ja muljes esindatud teabe adekvaatsuse poolest. Teema 4 Neuroteaduslikud alused ja ontogenees Närvisüsteem: Somaatiline ­ juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades mitmesuguste ärrituste osavõttu. Vegetatiivne ­ parasümpaatiline (ns osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist) ja sümpaatiline (reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust jne) Autonoomne ­ väliselt jälgitavad reaktsioonid

    Ülevaade psühholoogiast
    Sissejuhatus psühholoogiasse-õpiku konspekt
    28
    docx

    Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt)

     Kui konkreetset isikut iseloomustab psüühiliste protsesside, nende tagajärgede ning seisundite teatud tüüpiline kvaliteet, laad, suunitlus, mis on ajas püsivad, saame rääkida selle isiku psüühilistest omadustest (isiku vaimu- ja hingeelu ning meelelaadi tüüpilised erijooned)  isiksuse suundus (tõekspidamised, valdavad vajadused, huvid, väärtussüsteem, ideaalid) 1.2 psühholoogia metodoloogilised alused  Psühhonoomia (teaduslik psühholoogia) – eesmärk uurida psüühika avaldumise seaduspärasusi ning psüühikanähtustevaheliste seoste ja reeglite sõnastamine  Igal psüühilisel kvaliteedil on oma kvantitatiivne külg, seega on psüühilised nähtused ja nendele tuginev käitumine mõõdetavad  Objektiivseks ja seega ka objektiivselt mõõdetavaks on 1) muutuva ja mitmekesise keskkonna mõjurid ja nende omadused

    Tsiviilõigus
    Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt
    74
    docx

    Sissejuhatus psühholoogiasse - konspekt

    Sissejuhatus psühholoogiasse Lektor: Prof. Talis Bachmann Sissejuhatus Psyche + logos = Psühholoogia (hing + õpetus = hingeteadus) Psühholoogia tuleneb kreeka keelsest sõnast psyche (hing) ning logos (õpetus). Seega on lühidalt öeldes psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psühholoogia uurib, kuidas väline mõjustus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Esmane mõiste looja oli Philipp Melanchton. Psühholoogiast kui iseseisvast teadusest räägitakse alates 19. sajandi teisest poolest. Konkreetseks tähis

    Sissejuhatus psühholoogiasse


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun