Sissejuhatus õigusteadusesse konspekt (0)

Sissejuhatus õigusteadusesse.
5.september. Toomas Anepäo/Anepaio ??
Eksamil 5 küsimust, igast käsitletavast teemast üks küsimus. Kusjuures iga õppejõud hindab oma valdkonda ja hindamine toimub protsentides.
Sõnal õigus on olemas mitmeid erinevaid tähendusi ning üheselt mõistetav ei ole sõna ka juristide jaoks eelneva kokkuleppe puudumisel.
Õigusajalugu.
Arhailine õigus.
Tegemist on põhimõtteliselt teistsuguse õiguskorraga kui meie tänapäevane õiguskord. Kogu arhailise õiguskultuuri põhistruktuurid on teistsugused . Räägitud on isegi erinevate rassiliste õiguste olemas olust, kuis säärane määratlus on alusetu. Sellise määratluse eesmärgid olid eelkõige rahvuspoliitiline piiritlemine ning ka vastandamine . Lihtne oli tekitada olukorda meie vs. nemad etc. Mõtteskeem sobis ka oleviku ja mineviku seletamiseks. Taoline vastandamisele rajanev käsitlus ei olnud otstarbekas ei poliitiliselt ega ka teaduslikult. Tänapäeval räägitakse pigem erinevate arhailiste õiguste sarnasusest kui nende vastandlikkusest. Rääkides arhailisest õigusest võime rääkida kahest aspektist : arhailise õiguse algsest etapist mille kohta kasutatakse sünonüüme sugukondlik õigus, riigieelne õigus, teine aspekt on erilise mõttemaailma õigus, kasutatakse sünonüümina traditsiooniline õigus.
Traditsiooniline õigus. Et mõista arhailist õigust tuleb eelkõige mõista mõttemaailma erinevust. N: talu põletamine nüüdisõiguses on varavastane kuritegu , arhailises õiguses aga isiksusevastane. Mõistmise muudab raskeks eelkõige see, et puuduvad vahetud allikad sellega tutvumiseks. Ei ole põhjust rääkida arhailisest õigusest kui modernse õiguse mingist varasemast vormist . Arhailisele kultuurile on iseloomulik õiguse, usu ja moraali ühesusest, erinevalt neid ei käsitleta, valitsevaks on ühtne normistik. Esmane usu ja õiguse eraldumine toimub antiik Kreekas ja antiikroomas. Õigus ja moraal eristuvad aga alles Kanti ajal. Arhailist õigust iseloomustab ka stabiilsus, puudub progressivajadus. Arhailistes kultuurides hoitakse ja säilitakse pärandit, elus osalevad nii siin- kui sealpoolsus . Hetkel elavate põlvkondade ülesanne on anda esiisadelt päritud õigus väga täpselt järgnevatele põlvedele edasi, sest iga muutus on õiguse rikkumine . Rääkides püüdest stabiilsusele, siis milline on stabiilsuse ja muutumise vahe? Küsimus on eelkõige muutuse tajumise ja mittetajumise vahel. Ühe eluea jooksul toimuvad muutused on kiired vastupidiselt mitme põlve vältel toimuvatele. St iga indiviid kes on muutuva ühiskonna sees tajub selle näilist stabiilsust. Seevastu väline vaatleja kellel on kasutada eelnevaid materjale suudab muutust hoomata. Stabiilsusest rääkides võime seega rääkida muutuvast stabiilsusest, sest muutused on pikaajalised protsessid. Inimesi sunnib arhailisest õigusest lahkuma eelkõige kokkupuude mõne kõrgkultuuriga. Iga rahvas lahkub arhailisest õigusest omal ajal. Üleminek ühelt õiguselt teisele ei ole ainult ühesuunaline, olemas on ka näited modernsest õigusest arhailisse tagasipöördumine. Lääne moderne õigustraditsioon eksisteerib ainult arhailiselt õiguselt vallutatud ruumis. Kusjuures õigusetnoloogid Aafrikast räägivad sealse õiguse retraditsioneerumisest. Modernses õiguses on tähtis eelkõige süstematiseeritus ja abstraktsus, arhailises õiguses aga kaemuslikkus, kõik peab olema selgelt mõistetav (N: põrsaste loetlemine). Arhailistes kultuurides lihtsalt ei ole võimalik teisiti sest iga konkreetse sündmuse jaoks peab olema konkreetne lahendus. Lähtudes õigusliku mõtlemise erinevustest võib võtta euroopa õiguse kujunemist selle teadustamisena. Üks arhailise õiguse tunnustest on suulisus. Eristatakse selgelt kirjalikku ja suulist õigust. Kuigi kaasajal on selge et suulisus ei tähenda põrmugi primitiivsust on siiski selge, et üleminek kirjalikule õigusele on iga õiguskultuuri arengus väga sügav murrang ja ühtaegu väga sügava murrangu peegeldaja . Suuline edasiandmine on individualiseeritud, sest edasiandmine on piiratud ulatusega. Lähtudes suulisusest on paljud õigusantropoloogid seisukohal, et grupid kus kehtis arhailine õigus ei saanud olla väga suured. Samas ei ole selle kohta mingit selget seisukohta. Rääkides õiguse esmasest kirjapanekut kaasneb sellega ka tavaliselt ilmaliku võimu teke. Samas ei tähenda üleminek kirjalikule õigusele kaasa indiviidi turvalisuse tõusu, sest kirjapanek abstraheerib õigust ning kaugendab seda inimesest. Kirjapanek ei kasva välja arhailise õiguse enda vajadusest sest arhailine õigus on võimeline säilima läbi aegade. Iga kirjapanek vähendab õiguse mälulisust. Järgmine suur erinevus modernse õigusega on arhailise õiguse kollektiivsus. Tähtis on mingi sotsiaalse grupi liikmesaatus. Kuni kõrgkeskajani on õigus isade õigus, alles seejärel toimub transitsioon territoriaalsele õigusele. Vaatamata arhailise õiguse põhinemisel isikust on tegemist grupilise õigusega. Taolises ühiskonnas tähendas üksi jäämine surmaotsust. Arhailises õiguses ei sünnita mingite õigustega vaid need tuleb alles saada. Arhailine õigus oli ääretult rituaalne ning formaalne , tähtsad olid erinevad riitused mis süvendasid just arhailise õiguse mälu aspekti. Kusjuures ka rooma õiguses oli rituaalidel tähtis koht. Kaasaegses õigustraditsioonis on just indiviid oma õiguste kandja ja võib mõne õiguse grupile üle anda, arhailises õiguses on see vastupidi. Arhailises sugulusühenduses valitses selle juht ning kindel rahunõue, samuti ka sunniõigus. Just sunniõigusest arvatakse väljakasvavat avalik võim. Sugulusühenduste vahel kehtib aga lepinguõigus. Konfliktide lahendamiseks tuleb astuda dialoogi, eesmärgiks on kompromissid. Sugukond vastutas väliselt alati oma siseste õigusrikkujate eest. Ringkäendus eksisteerib siiani veel Aafrikas Teiste ühenduste suhtes ei olnud rahukohustus väline, igas võõras võis näha vaenlast . Võõraid oli võimalik omadeks teha kuid sellega kaasnesid alati maagilised rituaalid . Arhailises õiguses tähendab ukse avamine väga kindla õiguskohustuse võtmist, võõras on saanud osaks õiguskaaslusest ning ukse avajal lasub kohustus tema turvalisuse eest. Ka abielu oli mitte individuaalne vaid sugukonna asi, sest läbi taoliste ühenduste suurenes sugukonna turvalisus ning laienes õiguskaaslus. Veelkord: arhailine õigus on eelkõige maagia , äärmiselt oluline on vanne , mille vorme on ääretult mitmekesiseid. Igat väärvandujat tabas alati kõrgemalt poolt saadetud karistus (vandeneedus). Vanne arhailises õiguses koosneb kahest osast: pöördumine sanktsiooni kandja poole (tavaliselt teistpoolsuse ja jumalik, sest arhailises õiguses ei ole vahet teistpoolsusel ja siinpoolsusel ning see lubab jumaliku kaasamist õigusesse) teiseks osaks on sanktsioonide täpne kirjeldamine. Väärvandujat tababki kirjeldatud sanktsioon . Äärmiselt oluline oli just riitus, eksimise korral võis vanne pöörduda vanduja enda vastu. Kusjuures kavatsus ei ole oluline ehk kogemata rituaali sooritamisega kaasnesid automaatselt antud rituaali tulemused. Arhailine vanne oli niivõrd tugev et ristiusk ei suutnud vannet eemaldada ja seetõttu see assimileeriti kristlikku kultuuri, sanktsiooni kandja asendub paganlikust pühamehest kristliku jumalaga. Igasugused õnnetused omasid seega jumala karistuse märki. Arhailises õiguses oli võimalik luua õiguskohustus ka läbi anni. Kinkimise mõiste on arhailises õiguses tundmatu, tasutust ei tuntud. Igasugune anne eeldas vastutasu milleks võis olla midagi materiaalset või ka abstraktset. And kohustas kusjuures teiseks pooleks võis olla nii inimene kui ka keegi teistpoolest. Lepingu tühistumine toimus alles peale andide vahetust. Tähtsust omistatakse pigem teole kui kurjategijale mitte nagu modernses õiguses kus keskendutakse eelkõige tegijale. Väärteo likvideerimiseks tuli taastada sellele eelnenud olukord, süü ja kuriteo mõiste on arhailises õiguses tundmatu. Arhailises õiguses on õigusmõistmine maagiline menetlus mille eesmärgiks on rikutud õigusolukorra muutmine endiseks. Kedagi ei huvita tõde arhailise protsessi ülesandeks on eelnenu taastamine. Kohtupidamine oli samaväärne teiste pühade toimingutega, isikute poolt sooritatud rituaalid pidid olema õiged ning pühad ja vastama kõigile formaalsustele. Peamiselt just läbi anni jõutakse rikutud olukorra taastamisele, oluline ei ole anni vastuvõtja vaid and just ise, kõige väärtuslikumaks anniks oligi inimene. N: poomine oli pidulik rituaal , inimese annetamine jumalale , mida suurem patt seda kõrgemad inimesed. Arhailises õiguses kehtib õigus eneseaitamisele, õiguse rakendamine vaatamata rituaalidele on enda asi mitte kellegi teise. Arhailine õigus Euroopas püsis kuni kõrgkeskajani.
Skeem arhailise õiguse ja riikliku õiguste vahedest (vt veebist).
Riiklik õigus. Euroopa keskaegne õigussüsteem:

Religioossed õigussüsteemid

• Islami õigus
  
• Kanooniline õigus
  
• Heebrea õigus
  
• Arhailine õigus (rahvaõigus)
  
• Ilmalikud õigussüsteemid (õigusteaduss/ rooma õigus)
  

• Feodaalõigus
  
• Manoriaalõigus (reguleeris mõisaomaniku ja talupoegade vahelisi suhteid, eesti keeles võiks olla ka mõisaõigus kuid on eesti keeles ideoloogiliselt koormatud)
  
• Linnaõigus
  
• Kuningaõigus
  
• Kaubandusõigus.
  

Kaasaegne õigussüsteem:

• relegioossed õigussüsteemid:
  
• islamiõigus
  
• heebreaõigus
  
• kanooniline õigus (rooma-katoliku kirik )
  
• hindu õigus
  
• arhailine õigus
  
• ilmalikud õigussüsteemid
  

• läänelik õigus
  
  • romaani-germaaniõigusperekond (civil law)
    
  • angloameerika õigusperekond; üldine õigus (common law)
    
  • skandinaavia õigusperekond
    
• quasiläänelik õigus
  
  • sotsialistlik õigus
    
• mitteläänelik õigus
  
  • kaugida
    
  • aafrika
    

Eelkõige käsitleme selles loengus läänelikku õigust. Kõiki neid õigussüsteeme iseloomustavad erinevad arusaamad riigis ning erinevad arusaamad õigusest ja selle realiseerimisest. Kuid rääkides läänelikku õigustraditsiooni kuuluvatest süsteemidest siis nende kogukondade põhiliseks probleemiks on üksikisiku ja ühiskonna ehk era ja avaliku vahelised probleemid. Kaasajal tuntud läänelik õigustraditsioon hakkab kujunema u 12 saj. Klassikalise jaotuses kuulub see kõrgkeskaega kuid kaasaegsem käsitlus viitab sellele pigem kui renessansile. Sellel perioodil orienteerub Euroopa üle lõuna teljelt lääne-ida teljele. Sellel perioodil saame rääkida ida-euroopa kolonalisatsioonist. Põhjapanevad muutused toimuvad nii mandrieuroopas kui ka Briti saartel. Just sellel ajal avastab euroopa enda jaoks isiku ning just sellel ajal hakkavad arhailised kultuurid Euroopas alla käima. 12-13 saj. Hakkab Euroopas murenema senine ettekujutus maailmakorraldusest. See ettekujutus on äärmiselt vana ning esimene selline on ettekujutus monotsentrilisest maailmakorrast (ettekujutus maailmas kui ühest suurest universaalriigist). Just 12-13 saj. Pärineb polütsentriline maailmapilt (omavahel seotud keskuste paljusus millel üldjuhul puudub ühtne religioosne alus). Edaspidi käsitleme Euroopat mis põhineb kolmel linnal Ateena (kreeka filosoofia), Rooma (riigi ja õiguskord) ja Jeruusalemm (juudireligioon ehk sellest välja arenev kristlus). Sellisesse määratlusse ei kuulu õigeusklik ida-euroopa. Kultuuriliselt vastandame lääne idale (vastandus on aktuaalne kasvõi praegu 9/11 sündmuste plaanis). Võime väita et kogu idamaa mõtleb monokraatiliselt, sest kogu võim koondub ainult ühte kohta, olgu selleks siis kuningas või kes iganes, kes on jumal või jumalaga ühel pulgal (despootia). Hommikumaa õpetuse aluseks on religioossed tekstid ning õiguse allikad. Õigus on idakultuuris jumala enda või vähemalt jumaliku valitseja tahe – õigus ja usk on üks, nende eest hoolitsevad ühed ja samad institutsioonid . Õiguse rakendamisega saavad tegeleda ainult need kelle käes on ka usu valitsus, usklikud ei pea oma autoriteeti mitte kellegagi jagama . Õhtumaale on seevastu omane õiguseluline dualism mille juured ulatuvad antiikroomasse, kus on jumal ja maailm ning õigus ja usku, keiser ja patriarh on eraldi käsitletavad. Just roomakatolik kirik õpetab, et mitte keegi ei saa olla kunagi korraga kuningas ja juht (viimane selline oli Jeesus ). Säärane vastasseis on ideaalne sest kahe võimu võitlus on säilitanud teatava tasakaalu sest kumbki võim ei ole saavutanud lõplikku ülemvõimu. Juba keskajast peale saab rääkida juristidest ja teoloogidest. Õhtumaa juristidel on alati olnud teadmine allumine õigusele ning sellega kaasnev teadmine, et kuninga sõna ei ole mitte alati seadus. Poliitilisele suvale on tihtipeale vastandunud õigus, mille võimuses on olnud karistada ka valitsejat. Teadmist võimude lahususest kandis keskajal edasi just rooma-katoliku kirik. Põhjuseks paljude rooma juristide kirikuga liitumine ning teadmiste kirikusse toomine. Peamine tees on jumaliku võimu sõltumatus ehk õigusautonoomia. Just selles seisukohas on tulev vahekord ilmaliku ja jumaliku võimu vahel. Samuti toovad rooma juristid teadmise, et õigus peab olema järjekindel ning kirja pandud. Just sealt jõuab teadmine ka euroopa ilmalike valitsejateni, kes ise ei tea selle vajadusest mitte midagi tuginedes vaid arhailisele õigusele. 12 saj. Kujunesid välja mitmed olulised tunnused mis iseloomustavad õigussüsteemi tänapäevani. Üks neist on süvenev lõhe õigusinstitutsioonid ja haldusasutuste vahel. Ajapikku hakkab õigus eralduma ka religioonist, poliitikast ja moraalist. (Eestis võib taolisi lahknemisi märgata alles 1866 aasta vallareformist, mis lahutab maarahva ja kohaliku omavalitsuse. Linnades 1877-78 aastal). Õigusasutuste juhtimine läheb järjest enam inimestele kes tegelevad põhitööna õigusega – juristikasti väljakujunemine (Eestis 1630 läbi viidud kohtureform nõuab kohtunikelt kõrgemat juriidilist haridust, kuid rootsi võimuga kaob ka see. Uuesti tekib säärane nõua alles 19. saj.). Seoses juristikorporatsiooni väljakujunemisega tekkib ja juura alane haridus . Koos juristikoolitusega hakkab õigus järjest enam sisaldama metaõigust ehk teadust õigusest. Just teaduse abil saab võimalikuks õiguse analüüs ja selle hindamine. Õigusnormid, terminid ja protseduurid saavad teaduse jaoks avatuks. Õhtumaises õigustraditsioonis õiguse mõistmine sulandub õiguse tõlgendamisse mis omakorda sulandub õiguse rakendamisse, siinjuures ei saa üle ega ümber ülikoolid rollist, sest just seal hakatakse õpetama õigust kui piiritletud ja süstematiseeritud teadmiste kogumit. Ükski ülikool ei hakka tegelema kehtiva õigusega vaid just rooma õiguse õpetamisega ja selle analüüsimisega. Siit kujuneb ka arusaam, et ülikool peab õpetama juristi mõtlema, mitte paragrahve pähe õppima. Ülikool pakkus eelkõige viis ehk meetodit kuidas õigusega ringi käia, rakendus jäi iga juristi enda hooleks. Just rooma õiguse retseptsioon on mänginud suurt rolli mandrieuroopa õiguse teadusestamisel. Protsess iseenesest kestis sajandeid :

• 12-13 saj. Seotud eelkõige klossaatorite (ääremärkijad) koolkonnaga.
  
• 14-15 saj. Konsiliaatoritega kes sidusid ülikoolides õpetatava praktilisega.
  
• 16 saj. Humanism
  
• 17 saj. Moodne/kaasaegne rooma õigus
  
• 18 saj. Loomingulisus ning hiline retseptsioon
  
• 19 saj. Saksamaal seotud ajaloolise koolkonnaga
  

Ülikool on ainuomane euroopalikule õiguskultuurile, tähtsamad Bologna 1088 (euroopa õigusteaduse häll) ja Pariis. (Baltimaades teaduslik läbitöötatus alles 19 ja 20 saj. Alguses. Enne tuli igal juristil kõigepealt kindlaks teha milline õigus kehtis nn Veski tn jagas tartu linna- ja maaõiguse vahel. Von Bunge lõpetas eraõiguse seostamise 1897 oma surmaga ja temast jääb järgi 5 köidet teoreetilis-praktilist käsitlust. Balti-sakslaste õigust loetakse Eesti õiguse lahutamatuks osaks, eesti verd inimeste kirjutatud monograafiad hakkavad ilmuma alles 1930. aastate paiku.)
Kaasajal ollakse seisukohal, et õiguslik pluralism (mitmesus) tulenes ilmaliku ja vaimuliku õiguse erinevusest. Just pluralism ja sellega kaasnev konkurents on olnud oluliseks teguriks õiguse arengul. 1865 jõustunud balti eraseadus kehtib terve esimese eesti aja kuid sellega paralleelselt kehtivad siin ka vene tsiviilseadus . Õigusliku pluralismi Eestis murrab alles nõukogude võim. Lääne traditsioonile on omane ka alaline pinge õiguslike ideed ning õigusliku reaalsuse vahel, millest esimesed soovivad progressi , teine aga stabiilsust. Aegajalt on see pinge viinud aga tervete õigussüsteemide väljavahetamiseni. Kuid läänelik õigustraditsioon on sellest pigem tugevamaks kui nõrgemaks muutunud. Õiguse uuenemist on alati saatnud teadmine, et õiguse uuenemisel on alati oma sisemine mehhanist, muutused ei ole kunagi ainult vana kohanemine uuega vaid on osad üldisemast arengust. Muutused ei saa olla juhuslikud. Õigus kui süsteemne tervik peab arenema läbi sajandite.
12.september
iga õigusajaloo etapp omab enda loonuõigust (?). Kuid meie huvialaks on loonuõigus rooma õiguse retseptsioonis – uusaegne ratsionalistlik loonuõigus. Just viimast on nimetatud peale Codex Julianust kõige olulisemaks modernse õiguse aluseks. Võidukäik algab 18. saj. Ja seda seostatakse eelkõige Descartes ’i nimega, sest tema loobus seniste valitsevate seisukohtade tingimusteta nõustumisest ning väitis, et kõiges tuleb kahelda. Ja ehki Descartes ei sekku otseselt jurispudentsi muudab ta siiski oluliselt selle mõttemaailma ning tuues sellega kaasa loobumise paavstlikest ja roomaõiguslikest seisukohtadest ning võtsid õiguse ise seisukohti võtta. Loonuõiguse järgi mõtlevad juristid ei aktsepteerinud enam rooma õigust tänu selle traditsioonile, kuigi sellest säilisid kehtivatena suured osad oli nende põhjendus juba uus. Just loonuõigulaste õpetustes saavad senistest absolutistlike valitsejate alamatest vabad kodanikud ning samuti areneb välja õigusmõistete täpne süsteem. Võiks tunduda, et see on kogu aeg nii olnud, kuid tegelikult saab loogilisest süsteemist rääkida alles loonuõigusest, sest just sellest ajas ei saa ühel sõnal olla üle ühe tähenduse ning ühte mõistet ei saa kirjeldada mitme sõnaga. Kuigi esialgu jääb see praktilisest elust kaugele juurdub järkjärgult veendumus, et valitseb positiivne õigus ning tuleb luua samadele põhimõtetele loodud hierarhiline õigussüsteem. Tekkis arusaam, et iga kohustuslik norm peab olema seotud seadusega. Loonuõiguse põhimõtted saavad oma poliitilise toetuse just valgustuselt ja annab valgustusele relvad ehk oma ideed ja oma argumenteerimstehnika ning nii tekivad poliitilised eeldused ühtsete rahvusõigussüsteemide tekkimiseks. Loonu õiguse saavutused, preisi maaõigus, prantsuse tsiviilkoodeks (code civile ) ning austria üldine tsiviilseadustik . Loonuõiguse tähendus on pöördes mille ta sooritab õigusmõtlemises. Prantsuse revolutsioon toetub palju just loonuõigusele. Just see revolutsioon murrab vana 1k+ aastase põhikorra. Prantsuse revolutsioon oli kantud veendumusest, et on olemas senisest praktikast kõrgemal seisev ülim õigus mille poole tuleb püüelda. Reformatsiooniga võrreldes on siin oluline erinevus, reformatsioon pöördus minevikku , sest üritati pöörduda tagasi puhta usu lätete juurde, prantsuse revolutsioon nägi aga ennast just tulevikku suunatuna, eesmärgiks oli inimeste õnnelikuks tegemine. Enne revolutsiooni oli igal seisusel omad privileegõigused ning vabadus tähistas iga mehe erilist õiguslikku seisundit , just ebavõrdsus oli vana õiguse olemuslik joon. Peale revolutsiooni on vabadus automaatselt kõigile kuuluv abstraktne mõiste. Enam ei kuulu see mingi regendi privileegi hulka. Vabaduse abstraktsus teeb selle aga ohustatavamaks ning kergemini kummutatavaks kui see oli vanal ajal. Sellest ajast hakkavad tulenema ka üksikud teised vabadused , õigus elule, omandile etc. käsitledes revolutsiooni ei saa me mööda vaadata inimese ja kodanike õiguste deklaratsioonist (mis hiljem võetakse sõna-sõnalt prantsuse põhisedusesse): vabadus seisneb selles, et võib teha kõike mis ei kahjusta teisi inimesi, üksnes seadusega saab keelata ja käskida – seadus on üldise tahte väljendusega. Üheks abinõuks uue vabaduse kaitseks sai kirjutatud konstitutsioon mis on teine oluline jälg prantsuse revolutsioonist. Jumala tahte asemele astus inimeste tahe. Uus põhiseadus pidi olema filosoofiliselt põhjendatud, kirjapandud, riigikorda vahetult normeeriv ning võimalikult täiuslik. Uus põhiseadus oli see akt mis allutab õiguse õigusele ehk seaduse seadusele. Vastavalt rooma õigusest tulevale süsteemsusele pidi põhiseadus olema aluseks õiguskorra süsteemseks ülesehituseks. Kõik õigusaktid pidid olema kooskõlas põhiseadusega ning olema kooskõlas ka omavahel. Praktiliselt hakkab kujunema modernne kõrgemal ja madalamal asetsevate õigusaktide süsteem. Prantsuse ja ka ameerika revolutsioonid kujundavad välja kirjutatud põhiseaduse traditsiooni. Veelkord: prantsuse revolutsioon tõi kaasa ülemineku põhiseadusele. Samuti annab prantsusmaa põhiseaduse vastuvõtmise menetluse: rahvuskogu , eelnõu ning selle vastuvõtmine rahvahääletusel. Kusjuures ei ole oluline kas põhiseadus rääkis vabariigist või kuningriigist, sellest ei saadud enam üle ega ümber. Selle aegsete ja sellele järgnevate põhiseadustega kirjeldati riigi ja kodanike vahelised suhted, riigile jääb avalik õigus ning ühiskonnale eraõigus. Absolutistlikus riigis on kogu õigus suverääni käes ning seega avalik õigus. Just 18. saj. Hakatakse vahet tegema era- ning avalikul õigusel. Ülemine õiguse süsteemsele ehitusele ajendab õigusajaloolasi tõmbama õiguslähiajaloo piiri just prantsuse revolutsiooni aega. Just siis toimuvad muutused mis levivad järkjärgult üle euroopa ning määravad õigusliku arengu ning just nendel põhimõtetel kujuneb 19. saj. Välja modernne õigus koos oma heade ja vigadega. Just 19. saj. Saab sõna seadus oma kaasaegses tähenduses õiguse loomisel kõige tähtsamaks õigusallika vormiks ning alles sellel sajandil tõrjub see õigusmõistmise ning õigusteaduse tahaplaanile. Esile tuleks tõsta konstitutsionalismi areng ning õiguse modifitseerimine . Konstitutsionalismi arengu peajooneks on konstitutsiooniline monarhia – kuningas täitevvõimu juht ning seadusega ettenähtud volitused, üldiselt kuningal seadusandlik algatus võime, parlament võttis ainult vastu või lükkas tagasi, parlamentaarne debatt on tundmatu. Samuti oli kuningal õigus nimetada valitsus ja seega ei olnud see parlamendiga seotud. Mõjud olid ainult kaudsed tulenevalt seaduste vastuvõtmises/tagasilükkamiseks. Vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel on pärit alles 19. saj. Kuigi kohtu ja täidesaatva võimu lahusus oli tuttav juba vanal ajal ja seega ei toimu 19. saj. Erilisi hõõrdumisi kohtuvõimu ning täitevvõimu vahel. Rääkides konstitutsionalismi arengust toimub põhiseaduste parlamentariseerumine ning demokratiseerumine . Parlamentariseerumise tõttu toimub võimu kontsentreerumine legistlativvsele võimule, ning need muutused on fikseeritud kirjutatud põhiseaduses. Parlament haarab endale järjest enam seadusandliku algatuse õigust ning hakkab järjest enam sekkuma valitsuse moodustamisse. Demokratiseerimine toob kaasa valimisõiguse pideva laienemise (18. saj. Esimesel poolel seisuse valimised, lõpus aga juba üsna üldine õiguse) ja valimisõiguse andmine naistele (19. saj. Algul ennekuulmatu ning alles 20. saj. Poolele on see muutunud Euroopas valitsevaks) lisaks ka parlamentide üleminek kahekojaliselt ühekojalisele (19. saj. Ei olnud tavaliselt üks koda valitav ning selle tähtsus seisnes selles, et kodade vahel kehtis konsensusprintsiip). Kusjuures üleminek ei toimu föderaalriikides, kuid seal on kahel kojal erinev funktsioon. Samuti toimub üleminek vabariigile. Konstitutsionalismist rääkides muutub 19. saj. Seadused ja õigusaktid palju täpsemaks, paraneb õigustehnika. 19. saj. Muutub tavapäraseks ja vältimatuks seadusandlik bülletään, muutub loomulikuks see, et seadus peab olema inimestele kättesaadav. Polifikatsiooni, mis oli veel üks oluline arengusuund, idee taga seisavad eelkõige liberaalsed poliitilised jõud. Rääkides koodeksites t 19. saj. Euroopas peame pidama silmas tõsiasja, et tollased koodeksid muutusid osaks rahvuslikust identiteediks. Kinnistuvad arusaamad, et üks korralik polifikatsioon peab olema vähemalt ühe eluvaldkonna ulatuslik kirjeldus (ideaaliks oli üks koodeks kuid see katse mis küll preisimaaõigusega tehti kukkus läbi), kujuneb välja arusaam, et koodeks peab rääkima reeglitest ja printsiipidest. 19. saj. Euroopas on just koodeks õigusliku killustamise ületamise vahend. Ning koodeks pidi siduma kohtuniku seadusega. Koodeksid pigem kinnitasid läbiviidud reforme mis ise toimusid läbi üksikseaduste. Reformid ei ole päris üleeuroopalikud, reformid ei jõua näiteks venemaani ning Skandinaaviasse ja Suurbritanniasse (kodifitseerimise tee ning kirjutatud põhiseadus ei ole seal siiani murdnud vaha hea common law traditsiooni).
Järgnevalt õiguse enda süsteemist. Romaani-germaani õigusperekonnas eristatakse kahte suurt põhivaldkonda:

• avalik õigus
  
• era õigus
  

Mõlemad valdkonnad on mahukad ning jagunevad omakorda alamvaldkondadeks. Era ja avaliku õiguse eristamine viiakse tagasi sageli juba rooma õigusesse kus räägiti isiku huvist ja riigi huvist, kuid tegelikult ei ole kuni 19. saj. Alguseni era ning avaliku õiguse eristamine aktuaalne. Vahetegu ei olnud aktuaalne ka sotsialistlikus õiguses, sest see sarnanes oma olemuselt absolutistlikule õigusele ning oli oma olemuselt avalik õigus milles eksisteerisid ainult mõned üksikud eraõiguslikud killud. Kaasajal on selge, et osa avaliku õiguse norme kaitseb erahuve ning mitmed eraõigusnormid võivad lähtuda avaliku õiguse huvidest. Põhiliseks teooriaks on subjektiteooria kus toimub diferentseerimine teineteisega suhtlevate subjektidega, kui subjektid on omavahel võrdsetes sidemetes (koordinatsiooni sidemed) siis valitseb nende vahel eraõigus, aga kui üks objekt on teisele allutatud on tegemist avaliku õigusega. Kuigi võib subordinatsioonisuhted olla olemas ka eraõiguses. Jaotamine erinevatesse alamvaldkondades on sõltuvalt riigist või teadlasest vms olla üsnagi erinev. Skeemid loodetavasti veebist. Ehk siis ei ole olemas ühte ja ainuõiget õigussüsteemi ning leppida tuleb seisukohtade paljususega. Eraõiguse üldobjektiks on just omandisuhted ning sellega on seotud objektid ja subjektid. Selle kõige tähtsamaks osaks on tsiviilõigus ning see pärineb juba rooma õigusest. Eestis on tsiviilõiguse peamiseks allikaks tsiviilseadustik. Tsiviilõigus on eraõiguses niivõrd oluline et teinekord on tsiviilõigust nimetatud eraõiguseks. Eraõigus võib olla unistlik (tsiviil ja kaubandusõigus on samadel alustel) või dualistlik (tsiviil ning kaubandusõigus lahus ning tihtipeale kaubandus õigusest lahutatud ka majandusõigus). Dualistlikes süsteemides on kaubandusõiguse ja tsiviilõiguse jaoks eraldi koodeksid, unistlikes käsitletud ühes koodeksis . Samuti on tsiviilõigus mitmeti jagatav. Eesti tsiviilõiguse üldpõhimõtted sätestatud tsiviilõiguse üldosa seaduses, kus kirjeldatakse põhimõisteid ning peamisi üldõigusi.
Eraõiguse osad:

• Perekonnaõigus
  
• Pärimisõigus
  
• Asjaõigus
  
• Võlaõigus (vanemas kirjanduses kohustusõigus)
  
• Tööõigus (mis erinevalt eelnevatele on siiani selgelt väljakujunemata, enamuses euroopa riikides on tööõigus kas tsiviilõiguse haru või suisa võlaõiguse osa)
  
• Maaõigus (samuti selgusetu, kas maaõigus on iseseisev või tsiviilõiguse haru, Eestis enne II ms sellest maaõigus ei eksisteerinud sest seda peeti haldusõiguse üheks instituudiks).
  

Iseloomustades avaliku ja eraõiguse omavahellisi suhteid võib öelda et 19. saj. Teine pool on just eraõiguse hoogsa arengu periood, 20. saj. Toimus areng aga peaasjalikult avalik õigus ning avaliku õiguse mängumaa hakkas ahenema 20. saj. Viimasel kolmandikul.
Avaliku õiguse põhilised osad:

• Rahvusvaheline õigus. Olulised mitmed kahepoolsed lepped ning suur osa mitmete internatsionaalsetel ühenduste rollil.
  
• Riigiõigus. Sätestab suhted riigi ja kodaniku vahel ning riigi organite struktuuri. Riigiõiguse hulka kuuluvad ka kõik konstitutsioonilised õigused. Kuid mõned õigusteadlased ei arva nii, elagu seisukohtade paljusus . Vahemärkusena: teoorias võime rääkida selgest piirist era ning avaliku õiguse vahel, praktikas ei ole piirid sugugi nii selgelt nähtavad. Riigiõigusega on seotud ka haldusõigus
  
• Haldusõigus reguleerib täidesaatva võimu funktsioneerimist, seega haldusõiguse normid ei reguleeri ei seadusandliku võimu, kohtuvõimu ning riigi finantsasutuste tegevust. Olemuselt allutatud riigiõigusele. Riigiõiguslik norm on eelduseks haldusõiguslikule normile . Haldusõiguse iseseisvumine toimus 19.saj. II poolele.
  
• Kriminaalõigus. Kaasajal kuulub avalikku õigusse, kuid ajaloos on kuulunud ka eraõigusesse. Kriminaalõigus on paralleelselt tsiviilõigusega üks põlisemaid harusid. Väga pikka aega on kriminaalõiguse reguleerimisobjektiks olnud ühiskonna ohtlik tegu. Kaasajal räägime siiski õigushüvede kaitsest. Rääkides õigushüvest peame silmas pidama, et õigushüve on sotsiaalseks eksisteerimiseks vajalik väärtus ning selle kaitsmiseks rakendatakse riigi karistusvõimu. Rääkides kriminaalõiguseks peame silmas pidada seda, et ainult seaduses kirjeldatud teod saavad olla karistatavad teod ning ainult seadus saab ette kirjutada karistuse. Seadus mis tunnistab tea karistatavaks või raskendab karistust ei ole tagasiulatuv , kuid vastupidine seadus on. Va inimsusevastased või sõjakuriteod.
  
• Protsessiõigus
  

Silvia Loogia (?)
Õigus sotsioloogia.
Konspekti saab kunagi veebist kah.
Sotsioloogia on teadus mis tegeleb ühiskonna teadusliku uurimisega. Et hinnata distsipliini teaduslikkust peab tal olema:

aine, mida uurida

meetod, millega ainet uuritakse
sotsioloogia aineks ühiskond ehk sotsiaalne keskkond ning kõik selles sotsiaalses keskkonnas toimuvad protsessid ehk inimese käitumine ühiskonnas. Meetoditeks on nii kvalitatiivsed kui ka kvantitatiivsed meetodid. Kvantitatiivseteks meetoditeks on küsitlused, intervjuud etc. st meetodid mille abil kogutakse informatsiooni, kogutud informatsioon läbib hiljem kvalitatiivse analüüs mis kujutab endast massilise materjali teadusliku interpreteerimist. Kvalitatiivse metodoloogia rakendamine on see, mis peaks meile andma uut teadmist millegi kohta. Ja see miski konkreetselt on ühiskond selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kuid kui keegi ütleb, et me uurime ühiskonda, siis tekib küsimus, et mis asi see ühiskond siis on? Ehk ühest küsimusest tuleneb teine.
Paar mõtet sellest mis asi ühiskond on:

• Ühiskond ei ole midagi enamat kui inimeste kogum. (Karl Marx )
  
• Tegelikult on ühiskond kõikvõimalike normide süsteem. Ühiskond on mõtleva inimese tegevuse resultaat . (Max Weber )
  

Vahel annab inimese käitumine alust arvamaks, et inimene ei ole suurt enamat kui ühiskonnastatud loom.
Õigusesotsioloogia on teadus, mis asub õigusteaduse ja sotsioloogia piirimail ning siiani kestavad teravad vaidlused kumma distsipliini alla see tegelikult kuulub. Praeguses käsitluses on õigussotsioloogia õigusteaduse üks osa. Selge on see, et õigust ehk ühiskonda ei saa uurida kunagi ühest konkreetsest vaatevinklist. Teaduslik tegelemine õigusega teenib laias laastaus kolme eesmärki:

Otsida õiglast õigust/tegeleda õiglase õigusega. Sajandeid alates 12-13 on Euroopas pidevalt tegeletud õiglase õiguse otsingutega. Senini ei ole seda suudetud välja töötada ehk seda ei ole seni siiani olemas. Keegi ei teagi milline see olema peaks. Sest nagu me teame on “õigus” pigem subjektiivne kui objektiivne nähtus. Valdkonnaga tegeleb õiguse filosoofia.

Uurida õigust kui normatiivide kogumit ehk tegelemine normatiivse õigusega ning selle valdkonnaga tegelevad õiguspragmaatika ning – õigusdogmaatika.

uurida õiguse olemist, vaadelda õigust nii nagu ta just praegu siin ühiskonnas on. Julmalt kõik probleemid, vajakajäämised ning möödalasud kätte näidata ning pakkuda teid nende lahendamiseks ning see valdkond on ja jääb õigussotsioloogia valdkonda.
Kuigi sotsioloogiat ja dogmaatikat õpetatakse ühes õppetoolis vaatlevad nad õigusele väga erinevast vaatevinklist. Et pole olemas lõplikke teadusi siis ei ole ei üks ega teine prevaleeriv. Probleem on olnud üsnagi terav, sest kuni 20. saj. Keskpaigani ei suudetud dogmaatikal ja sotsioloogial vahet teha, sest nende uurimisobjekt on sama: õigus, õigusnormide kuju, õigusnormide struktuur, vastuvõtmine, kehtimine etc. Alles 1950. a-del leiti, et õigusesotsioloogia on enam empiiriline teadus ja leiti et lõpuks oleks mõttekas välja tuua õigusesotsioloogia aine ja konkreetsed ülesanded.
Milleks on:

• Uurida õiguse teket ühiskondlikus elus.
  
• Õiguse muutumise sotsiaalseid tegureid.
  
• Miks üks või teine õigusnorm vastu võetakse.
  
• Kas õigusnorm on efektiivne. Efektiivne on ainult see norm mis reguleerib neid ülesandeid milleks ta vastu võeti, kui ta sellega hakkama ei saa, siis on tegemist kasutu õigusnormiga. Ebaefektiivne õigusnorm on hädaks tervele ühiskonnale, sest ebaefektiivne õigusnorm ei leia inimeste poolset järgimist. Sellised õigusnormid jäävad inimeste käitumises realiseerimata ning kui selliseid norme koguneb ühiskonda liiga palju jõuame normituseni ja jõuame ühiskonda kus lokkab normist hälbiv käitumine. Seega väljub terve õiguskord kontrolli alt.
  

Üheltpoolt on olemas ühiskond ja teisalt normid ning kolmandaks küljeks metsik rahvamass keda on tarvis mingit moodi ühiskondlikus keskkonnas ohjes hoida. Et seda teha on ühiskonnas olemas väga mitmesuguseid norme ning need normid mahuvad kõik ühe nimetaja alla mis on: sotsiaalsed normid. Sotsiaalsed normid reguleerivad ühiskonnaliikmete käitumist. Tavaliselt rääkides normidest on levinud arusaam, et on olemas õigusnormid ja sotsiaalsed normid, kuid säärane seisukoht on läbinisti vale. Absoluutselt kõik normid ka õigusnormid on oma olemuselt sotsiaalsed normid, käitumist reguleeritakse ühiskonnas ja seega on kõik normid sotsiaalsed.
Sotsiaalsed normid jagunevad:

Õigusnormid.

Õigusvälised normid. Milleks on näiteks moraalinormid , tavanormid, korporatiivnormid, eetikanormid, esteetikanormid, religioossed normid etc.
Õigusväliste normide ammendavat loetelu ei ole olemas ning praegu on kirjanduses valdavalt levinud seisukoht, et kõige olulisemateks õigusvälisteks normideks on tava-, moraali- ja korporatsiooni normid (loomulikult on ka see seisukoht vaieldav). Äärmiselt vana on küsimus millised normid on kõige olulisemad. Ehk kas kõik sotsiaalsed normid on kohustuslikud või ei ole nad seda mitte. Ja kui nad on kohustuslikud/ei ole kohustuslikud, siis miks? Võrreldes näiteks õigusnorme ja moraalinorme, siis õigusnormid on konkreetselt kohustuslikud, siis moraalinormid on kohustuslikud kokkuleppeliselt. Ja domineerib seisukoht, et kõik sotsiaalsed normid on kohustuslikud. Sest mis mõte oleks õigusvälistel normidel mida keegi ei järgiks. Õigusnormid ongi tekkinud õigusvälistest normidest. Valdavalt reguleeriti õiguseelsel ajal ühiskonda tavanormidest ja religiooninormidest lähtuvalt. Õigusnormid tulenevadki tavanormidest. Meie tavast ning mentaliteedist mööda minevad õigusnormid on olemuselt võõrad ning neid ohustab kõrvalejätmine. Kuigi eeldatav on kõikide normide täitmine erinevad oluliselt sanktsioonid mida rakendatakse eksinud lambukese õigele rajale tagasi juhtimiseks . Õigusnormid ning õigusvälised normid on üksteise suhtes erikaalulised, mis tuleneb sellest, kui tihedalt on normid seotud riigiga. Ehk kui suur on riigi roll vormide eiramisele reageerimise osas.
Ühiskond on suur tervik mis koosneb üksikisikutest, erinevatest gruppidest, institutsioonidest kes kõik eksisteerivad mingis konkreetses riigis ning see kõik moodustab ühiskonna. Ühiskonna koostis oli toodud välja isikute laienemise suunas ning sellest tuleneb tõsiasi, et riik on kitsam mõiste kui ühiskond. Ühiskonnas on mitmesuguseid normatiivseid süsteeme mille kõikide ühiseks eesmärgiks on tagada see, et ühiskonna liikmed, ükskõik kas nad tegutsevad ühiskonnas üksikult, grupis või institutsioonis, käituksid normipäraselt (mitte õiguspäraselt vaid normipäraselt). Normipärane ei ole õiguspärane käitumine, vaid kõikide normide järgimine. Kõik sotsiaalseid norme ühendavad mõned sarnased tunnused ehk suvalise sotsiaalse normi olulisemad karakteristikud on:

• Kasulikkus ehk ühiskondlik vajadus. Norm on olemas selleks et täita talle ühiskonna poolt pandud funktsioone. Normid mis on kasulikud mingitele konkreetsetele gruppidele ühiskonnas ei pruugi olla kasulikud kõikidele gruppidele. Olenevalt kasulikkusest tuleneb ka normide tajumine õiglastena või mitte.
  
• Kohustuslikkus
  
• Realiseeruvus ühiskonnaliikmete käitumises. Realiseeruvad, nagu eelpool mainitud , ainult efektiivsed normid.
  

Vaatamata sellele, et kõikidel sotsiaalsetel normidel need jooned on õigusnormidel mõningad erijooned mida õigusvälistel normidel ei ole. Õigusnormide erijooned:

• Õigusnorm sisaldab kohustuslike käitumisaktide tunnuste kirjeldust mis on õigusnormi materiaalne sisu.
  
• õigusnorm näitab riigi suhtumist vastavasse käitumismudelisse ja kirjutab ette lubava või keelava selles kirjeldatud käitumismudelis kirjutatud käitumise.
  
• Õigusnormi dispositsioonis fikseeritakse õigussubjektide õigused ja kohustused, õigusnormi sanktsioonis aga vastavate riiklike organite käitumine õigusrikkujate suhtes.
  

Öeldut veel selgitades, siis igasugune norm eriti aga õigusnorm on tegelikult riigipoolt käitumismudel oma adressaatidele (õigusnorm, tegelikult mitte igasugune norm). Ja kuna riik on ise selle käitumismudeli väljaandajaks, siis on iseenesest mõistetav et riik ootab et ühiskond seda normi järgiks, kuid ta ei oota seda mitte nii sama vaid ta kontrollib selle normi täitmist vastavate riiklike organite poolt avastades erinevusi rakendab riik vastavate organite kaudu sanktsioone normide eirajale. Igasuguse normi puhul räägitakse normidest kõrvale kaldumisest, mida nimetatakse ka hälbivaks ehk normivastaseks või ka deviantseks käitumiseks. Ei ole võimalik mitte ühegi käitumisakti kohta öelda, et tegemist on kindlalt hälbiv käitumine, sest see milline tegu on hälbiv sõltub ühiskonnast endast – ühiskond ise annab konkreetsele käitumisaktile hinnangu. SIIT JÄI AKU TÕTTU POOLELI , VEEBIST TULEB JUURDE KIRJUTADA.
19.september.
Õigussotsioloogia uurib õiguse ja ühiskonna vahelisi seoseid . Ühiskonnas palju erinevaid norme, mis käitumist reguleerivad. Norme õigussiseseid ja õigusvälised, tähtsad on mõlemad. Kohustuslikud on üldiselt kõik normid. Tegeliku käitumise puhul on olemas nii objektiivsed kui subjektiivsed aspektid. Käitumise objektiivne aspekt avaldub inimeste konkreetsetes tegudes. Subjektiivselt võttes teadvustatakse käitumisnorm inimese poolt käitumismudelina st neame või teame, et mingi norm on olemas, kui norm on kirjapandud, siis on ta õigusnorm, kui ei, siis õigusväline norm. Õigusvälised normid reeglina ei ole kirja pandud kuid sellele vaatamata ühiskonna liikmed teavad nende olemasolust. Ükskõik millised normide meil on, on käitumise subjektiivse poole pealt oluline, et me oleme selle normi omaks võtnud, et see norm on õige ja seda normi tuleb järgida. Just nimelt käitumise subjektiivne aspekt on hästi oluline inimese käitumise motiveerimisel. Max Weberi arvates eristab inimese käitumist loomast see, et tema käitumine on motiveeritud ehk teadvusest läbi käinud. Nii öelda õige käitumine kattub mõistega nagu seda on sotsiaalne käitumisootus (ühiskonnas on konkreetsed reeglid olemas ja ühiskond ükskõik kas riigi või teiste institutsioonide näol ootab ja loodab, et neid olemasolevaid norme ka täidetakse). Inimese käitumine on üldjuhul vastavuses ühiskonna tüübiga kus inimene elab ja tegutseb ning selle fakti põhjenduseks väidetakse, et asi on selles et meie kõik saame käituda ainult nende võimaluste piires mida konkreetne ühiskond meile pakub. Pakkumise aspekt langeb kokku küsimusega, kas inimene saab alati oma eesmärke realiseerida? Inimene võitab endale teatud eesmärgid, kuid nende realiseeritavus sõltub selles milliseid vahendeid ta kavatseb/tal on kasutada eesmärgi realiseerimiseks. Inimene võib mõnedel juhtudel eesmärgini jõuda kui ta eirab igasuguseid norme. Need eesmärgid on ka suures osas ühiskonna poolt dikteeritud eesmärgid. Inimene on mõningatel juhtudel sunnitud norme rikkuma. Aja märk on olla edukas, rikas, etc. ning inimene olenemata eeldustest paneb mängu kõik mis on et jõuda võimalikult lähedale ideaalile mis ühiskond on eesmärkideks seadnud, teinekord ka vahendeid valimata. Teisalt on inimesed, kes eesmärkidest loobuvad ja lati allapoole lasevad et norme järgida. Prevaleerivaks seisukohaks on siiski see, et maailm on avatud ja normidest mööda vaadates võib inimene kaugele jõuda. Üldiselt on see sotsioloogiliselt tõestatud, et edasiminejatel on olemas spetsiifilised isikuomadused mis ei ole küll üdini positiivsed kuid aitab neil jõuda ühiskonna ülemistesse kihtidesse, vaatamata sellele kas tegemist on positiivse või negatiivse normirikkumisega. Eesti ühiskonnas on hetkel toimunud negatiivne nihe, normide eiramiseks. Suurem osa negatiivsetest nihetest tekib just sotsiaalsetel põhjustel. On leitud, et näiteks enesetappude peamisteks põhjusteks on sotsiaalsed probleemid. Samuti tuleks kuritegevuse põhjuseid otsida just ühiskonnas, sama on ka alkoholismi ning narkomaaniaga. See viitab tegelikult sellele kui tihedad on tegelikult sidemed ühiskonna ja isiksuse vahel. Inimkäitumine on hälbiv ka siis kui me ei täida õigusväliseid norme. Kõik sotsiaalsed normid on kohustuslikud täitmiseks kuid õigusnorm on natuke eriline vorm teiste normide kõrval, sest selle mittetäitmisele järgnevad sanktsioonid. Õigusnorm on lisaks oma erilistele tunnustele ka eriline sellepoolest, et kui õigusvälised normid püüavad reguleerida teatud konkreetseid ühiskonna valdkondi (N: religiooni või korporatsiooni normid), siis õigusnormid on üldkohustuslikud normid, mis reguleerivad absoluutselt kõikide institutsioonide, kõikide sotsiaalsete gruppide ja kõikide üksikisikute käitumist ühiskonnas – seega tegemist on kõige laiema ulatuse ning kõige üldisemate normidega. Sellest tuleneb küsimus, kas õigus ja õigusnormid on võimelised reguleerima kõiki valdkondi või ei ole nad seda mitte, ja kas üldse on vaja, et õigusega reguleeritakse kõiki suhteid? On ju võimalik, et mõningad ühiskonnas olevad suhted on reguleeritud muude normidega. Sotsiaalteadlaste hulgas on levinud arvamus, et enne õigusnormide loomist peame mõtlema, milliseid valdkondi ning suhteid on tarvis õigusnormidega reguleerida ning alles siis mõtlema selle peale milline see õigusnorm peaks olema et ta oleks võimeline valitud valdkonda reguleerima. Õigusnormidega kõige reguleerimine on täielik mõttetus. Siiani on olnud domineeriv seisukoht, et ühiskondades ja riikides saab kord loodud siis, kui on palju õigusnorme. Tulemuseks on ühiskonna üleujutamine õigusnormidega ja sellele vaatamata lokkab korralagedus ning nähtus nimega anoomia (eesti on anoomiline ühiskond. Anoomia on nähtus kus õigusnormid on olemas ja riik on andnud oma panuse, et kõik suhted oleksid õigusega reguleeritud, kuid vaatamata õigusnormide olemasolule ühiskonna liikmed suhtuvad nendesse normidesse ükskõikselt ja teadlikult ei järgi neid norme. Ja norme ei järgita erinevatel põhjustel (Eestis sotsioloogiline küsitlus kus küsiti kas eesti seadused on väärt järgimist ning tulemiks saadi, et 25% elanikest arvas , et norme tuleks järgida, ülejäänud arvasid, et õigusnormid on jama ning nende peale ei saa lootma jääda ja kõik probleemid jäävad lahendamata , välja pakuti palju teistsuguseid vahendeid kaasaarvatud omakohtu variante )). Seega õigusega tegelemise juures tuleb mõelda õiguse efektiivsusele, sest kui õigusnormid ei ole efektiivsed, siis ei hakka neid keegi järgima. Efektiivne õigusnorm on säärane norm, mis on võimeline reguleerima neid suhteid mille jaoks ta vastu võeti. Eesti uus tsiviilseadustik ebaõnnestus, et see töötati välja kabinettide vaikuses ning arvata on et tegemist on peaagu et sõnasõnalise saksamaa vastava seaduse tõlkega. Seadus on olemas, aga meie ühiskonnas ei ole sellega midagi peale hakata, sest see seadus on välja töötatud meie ühiskonda tundmata. Lisaks sellele on seal veel sõnastuslikke probleeme. Mida peaks tegema et loodav õigusnorm oleks ka efektiivne? Selleks on väljapakutud mõte mille nimeks on eksperimentaalse õigusteaduse idee, mille kohaselt peaksime tegelikult läbi viima eksperimente, mis seadusandluse juures oleks selline:

tuuleks uurida sotsiaalset nähtust milles esinevaid probleeme või vastuolusid /kollisioone õigus peaks lahendama .

luuakse õigusnorm mis kõikide eelduste kohaselt peaks antud sotsiaalsed probleemid lahendama.

tehakse kindlaks selle õigusnormi mõju ühiskonnas.

püstitatakse hüpotees (teaduslik oletus ) konkreetse sotsiaalse rektsiooni põhjuste kohta.

püstitatud hüpoteeside kontrollimine, mille kaudu teadvustatakse ühiskonnas valitsevaid õiguslikke seaduspärasusi.
Sellise eksperimendi tulemusena peaksime aru saama, kas norm on kohane konkreetset probleemi lahendama või mitte. Kui sotsiaalne reaktsioon vastuvõetud normile on negatiivne ning ühiskonnas tekib anoomia oleks tarvis selle normi asemele luua uus õigusnorm mille vastuvõtmine peaks läbima need samad eksperimendi astmed. Inimesed reeglina püüdlevad normipärase käitumise poole ning sellele protsessile aitab kaasa inimese sotsialiseerumine ja sotsialiseerimine . Kuid mitte ainult sotsialiseerimine ei tegele selle problemaatikaga vaid ühiskond ise tervikuna on ka selle küsimuse peale mõelnud ja leidnud ka väljundi / lahenduse seda teha, kasutades selleks sotsiaalset kontrolli. Sotsiaalne kontroll on nähtus kus õigusasutused kontrollivad oma õigusadressaatide õiguspärast käitumist, kuid see on ainult üks tahk, ehk mittetäielik, sest need institutsioonid kes kontrollivad ja vaatlevad õigusnormide täitmist teostavad formaalset sotsiaalset kontrolli, kuid sotsiaalse kontrolli mõiste haarab tegelikult ka selle sfääri, kus teostatakse kontrolli mitteõigusnormide täitmise üle, ehk õigusväliste normide täitmise üle. Seda nimetatakse mitteformaalseks sotsiaalseks kontrolliks. Õige sotsiaalse kontrolli mõiste: sotsiaalne kontroll on normide, instituutide ja suhtumiste kogum, mis on suunatud inimeste sellise käitumise tagamisele, mis on vastavuses antud sotsiaalse grupi, klassi ja ühiskonna huvidega . Lihtsalt – sotsiaalne kontroll on kõik see mille eesmärgiks on korra saavutamine, jälgimine ja kindlustamine ühiskonnas. Välja on pakutud erinevaid sotsiaalse kontrolli meetodeid , prevaleerivaks seisukohaks on see et neid on kolm:

isolatsioon , mille eesmärgiks on kõrvaldada nn käitumishälvik/normirikkuja teiste inimeste juurest ehk ühiskonnast näiteks vangistuse abil.

hälviku eraldamine mõneks ajaks teiste ühiskonna liikmete juurest, kuid mitte taotledes tema isolatsiooni ühiskonnast ehk näiteks isiku paigutamine psühhiaatriahaiglasse.

rehabilitatsioon , tänu millele käitumishälvikud saavad ühiskonda tagasi tulla ja seda meetodit kasutatakse ka nende hälbekäitujate suhtes kes ei ole toime pannud mingit kuritegu, näiteks anonüümsed alkohoolikud.
Sotsiaalse kontrolli vorme on kaks:

formaalne sotsiaalne kontroll, mis eeldab alati ametlikkust, sellega tegeleb riik oma erinevate selleks ellu kutsutud organite kaudu.

mitteformaalne sotsiaalne kontroll on aga selline mis eeldab mitteametlikkust ja tavaliselt seda kohaldatakse väikestes sotsiaalsetes gruppides. Mitteformaalne kontroll jaguneb:

Sotsiaalsed autasud : naeratused, heakskiit , ametikõrgendus tööjuures, etc. Selliste autasude eesmärgiks on soodustada normikuulekust.

Karistus: rahulolematu pilk, kriitilised märkused vahel ka füüsilise mõjutamise ähvardused, etc. Mitteformaalsed karistused on vahetult suunatud deviantsete/hälbivate/normivastaste tegude vastu, sooviga neid vältida.

Veenmine : näiteks treener veenab sportlast käima trennis sest muidu langeb sportlik vorm, või lektor veenab üliõpilast loengutel osalema .

Normide ümberhindamine: mis seisneb sellest, et käitumine, mis ühel ajaperioodil on justkui hälbiv on mõnel teisel ajal vägagi aktsepteeritud ühiskonnas. Sest ühiskond ja normid ning suhtumine normidesse arenevad. N: paarkümmend aastat tagasi suhtuti taunivalt noore ise lapsepuhkusele jäämist ning ema käis tööl või mees tegi ilma naiseta koduseid toimetusi ning naine ei osalenud neis iialgi. Praeguseks ajaks on mõlemad käitumismustrid täiesti normaalsed.
Sotsiaalne kontroll teostub põhimõtteliselt kolmel erineval tasandil:

• Ühiskonna tasand, kus ühiskond kasutab nii formaalseid kui ka mitteformaalseid sotsiaalse kontrolli vahendeid.
  
• Väikeste gruppide tasandil (perekonnast kuni erinevate grupeeringute ja institutsioonideni välja). Grupi normid ja sotsiaalne kontroll võivad kuid ei pruugi üldkehtivate normidega kokku langeda. nii võivad grupinormid olla üldkehtivate normide suhtes neutraalsed kui nad puudutavad ainult teatud grupiliikmete professionaalseid küsimusi (N: eesti sportlaste vahelised suhted), kuid eksisteerib ka sääraseid gruppe mille normid on vastuolus ühiskondlike normidega (N: kuritegelikud grupeeringud, mille siseselt teostatav sotsiaalne kontroll on orienteeritud sellele, et selle grupi liikmeid hoida ainult oma grupi normide piires ja isoleerida grupiliikmeid niipalju kui võimalik ühiskonnas tervikuna ja teistest gruppidest. Ehk tuleb ära hoida see et grupeeringu liige hakkab ühiskondlike normide kohaselt käituma.).
  
• Isiksuse tasand. Sotsiaalne kontroll isiksuse tasandil muutub enesekontrolliga, mille vahenditeks on inimese emotsioonid , hinnangud , hoiakud, suhtumised ja inimese isiklikud väärtusorientatsioonid. Lähtudes kõikidest nendest komponentidest valib inimene konkreetse käitumismalli.
  

Peeter Loosma(?)
Riigiõigus.
Selleks et mõista konstitutsiooni kui riigiõigussuhete aluse tähendust paremini tuleb teha vahet konstitutsioonil kui riigi normatiivsel korral ehk sellel mis peab olema ja teisest küljest riiklikul tegelikkusel. Selgituseks : kui loeme mõne riigi põhiseadust ei selgu sealt riigi tegelikkus (Suurbritannias puudub põhiseadus). Rääkides konstitutsioonist, võib seda kasutada nii ühes kui teises tähenduses, ehk selles mis peab olema ja selles mis on. Enne kui läheme konstitutsiooni juurde alustame riigi mõistes. Levinud on riigi käsitlemine tema kolme elemendi kaudu:

• Rahvas
  
• Territoorium
  
• Võim
  

Seda käsitlust on aga modifitseeritud . Need tunnused on kõik olemas kuid need tunnused iseloomustavad ka näiteks mõnda omavalitsust. Samuti jääb lahtiseks mis seob need kolm elementi ühtseks tervikuks. Rudolf Smend’i integratsiooniõpetuse järgi on riigi ühtsus vaimse iseloomuga , riigi kodanikud tahavad üksteisega koos elada ning nad kohandavad oma käitumist vastavalt sellele kooselule. Nii kujuneb üksikisikute seesmistest hoiakutest ühiskond kui vaimne tegelikkus. Seda ühiskonda/vaimset tegelikkust kogeb iga üks oma soovides ning samuti oma kaaskodanike soovides ning käitumises. Eriti selgelt ilmneb selline ühtsus riigi organite tegevuses, mis ei tegutse iseenda nimel vaid terve kodanikkonna nimel. Üks olulisemaid tunnuseid Smendi järgi on see, et riik tagab oma olemasolu eranditult ise. Kui igasugused teised ühendused või organisatsioonid vajavad ja kasutavad oma eksisteerimiseks õiguskorda tegutsedes mingite seaduste alusel ning otsides neist kaitset, siis riik saab selle kõigega ise hakkama. Smendi vaimseid protsesse võiks tänapäeval nimetada sotsiaalpsüühilisteks protsessidest kuid riik ei ole oma sotsiaalpsüühilise vormiga tervik. Riigi ühtsus on olemasoleva maailma tegelikkus ning seetõttu ei piisa riigi moodustamisest mitte ainult poliitilise üksmeele saavutamisest, vaid sellele peab ühiskonna moodustamise tahte tegelik väljendumine. Võib öelda, et riik ei ole soov ega tahe vaid riik on tegelikkus. Smendi teooria ei vasta selgelt küsimusele missugune tegelikkus see siis on. Teine inimene kellele võiks viidata on Hermann Heller , kes kujutab riiki kui tegevustervikut/tegevusüksust. Tema teooria kohaselt seisneb riigi tegelikkus selles, et üksikisikute tegevus ühiste eesmärkide poole on faktiliselt koordineeritud. Helleri käsitluse kohaselt saab olla riik nagu mingi tööstusettevõte – iga üksikisik teeb teatud operatsiooni ning selle koostöö tulemusena valmibmiski mida üksikisik kunagi üksinda tehtud ei saaks – riik on tegevusüksus. Riiki eristab tööstusettevõttest see et riigil on suveräänne võim territooriumi üle, riik asetub teistest sotsiaalsetest üksustest oma territooriumil kõrgemale sellepoolest, et talle kuulub füüsilise sunnijõu kasutamise monopol , mida ta suudab ka regulaarselt ning effektiivselt kasutada. Tulles tagasi kolme elemendi teooria juurde, siis ka sellele on tänapäeval lisaks toodud esile mitmesuguseid täiendavaid tunnuseid mis riiki iseloomustavad N: Hartmut Maurer toonud välja järgmised tunnused:

• riik on isikute ühendus mis koondab temasse kuuluvad isikud teatud saatuse poolt ette määratud ühendusse, kuigi tänapäeval on laialtlevinud individualism on oluline teada, et üksikisik ei suuda tänapäevamaailmas iseseisvalt hakkama saada, vaid ta peab nii või teisiti elama ühiskonnas koos teiste inimestega. Samas tule möönda, et riik ei kujuta mitte ainsat ühendust kus inimene elab ja võibolla ka tähtsaimat, kuid kindlasti möödapääsmatut.
  
• Riigil on hulk ülesandeid: riigiterritooriumi kaitse, riigi seesmise õiguskorra ja rahu tagamine ning lisaks kalssikalistele veel mõningad kaasaegsed ülesanded: sotsiaalselt õiglase korra kujundamine ja säilitamine, kultuuriliste püüdluste edendamine, kaitseriskide eest mis tuleneb tehnoloogiast kaitsemine, looduskeskkonna kaitse ja ka vastavalt ÜRO hartale osalemine rahvusvahelises tegevuses selleks, et tagada kriisipiirkondades inimõiguseid.
  
• Riigile on iseloomulik see, et tema juhtimisvahendiks on õigus. Õigust kasutatakse nii riigivõimu enda piiramiseks, samuti riigi tegevuse suunamiseks, sostiaalse tasakaalu saavutamiseks ning muudeks tegevusteks.
  
• Riigile kuulub vägivallamonopol. Ainult riik võib oma ülesannete täitmiseks tarvitada vägivalda. Eriti puudutab õiguskorra ja seesmise rahu tagamist kuid ka õigustkaitset. Riigi vägivallamonopolile vastandub üksikisiku vägivallakeeld, üksikisik peab vajadusel pöörduma riigi poole et see astuks vajalikke samme .
  
• Riik on õiguslikus mõttes iseseisev isik, avalik-õiguslik juriidiline isiki. Riik võib olla ise õiguste ja kohustuste kandjaks ja oma organite kaudu tegutseda.
  
• Vaba ja demokraatlik riik rajaneb teatud poliitilistel ja eetilistel õigustel mida riik ise ei saa luua ja peale sundida , aga mis on riigi eksisteerimiseks möödapääsmatud ja vajalikud. Eeldusteks on see, et riik ja tema põhialuseid aktsepteeritakse vabatahtlikult elanikkona enamuse poolt, tunnustatakse eetilisi põhiväärtuseid, sallitakse teisitimõtlejaid ja tuntakse vastutust elukeskonna säilitamise eest ka tulevikus.
  

Täiesti teistsugune käsitlus pärineb Hans Kelsenilt, kelle puhta õiguse teooria kohaselt on riika ja õiguskord üks ja see sama. Ehk riik ongi õigusaktide süsteem.
Riigi normid ehk riigikord . Riig iseloomustavad riigi välist struktuuri ja võib tuua kaks jaotust:

valitsemise vormid, milleks on monarhia ja vabariik.

korralduse vormideks on unitaarriik ja föderatsioon.
Monarhia kujutab endast ainuvalitsust, riigi eesotsas seisab monarh, kellel on eluaegne mandaat , ning see on päritav. Monarhiks on kuningas, keiser, suurhertsog etc. vabariik kujutab endast riiki, kus kõrgemad riigivõimuorganid on valitavad kas otse rahvapoolt või siis parlamendi poolt moodustatavad/valitavad. Kusjuures see kas tegemist on monarhia või vabariigiga ei ütle kas tegemist on ainuvalitsuse või demokraatiaga, sest ainuvalitsus võib esineda ka vabariigi puhul, ning selle nimeks on diktatuur. Eristatakse ka parlamentaarset monarhiat mis on sisuliselt rahvavõim kuigi normiliselt on riigipeaks monarh. Absoluutse monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius (seadusandlik, kohus ning täitevvõim), konstitutsioonilise monarhia puhul kuulub kõrgeim võim monarhile, kuid see on piiratud konstitutsioonile. Parlamentaarse monarhia korral on monarh ainult esindusfunktsiooni täitev figuur.
Riigi korraldusevormid on unitaarriik ja federatsioon, unitaarriik ei koosne riiklikest moodustistest vaid koosneb haldusterritoriaalsetest üksustest, kuigi ka selle koosseisus võib olla autonoomseid üksuseid, kuid kogu riik ei ole jagatud autonoomseteks üksusteks. Föderatsioon on aga liitriiik mis koosneb ehk selle subjektideks on kas osariigid , provintsid, liidumad etc. ja need on ise teatud riiklikud moodustised. Federatsiooni subjektidel on sageli oma põhiseadus mis ei vaja keskvõimu heakskiitu, neil on oma parlament, mis võtab vastu seaduseid, neil on oma valitsus, neil võib olla oma kohtusüsteem (USAs) ning neil võib olla oma kodakondsus . Federatsiooni subjektide ja föderatsiooni pädevused on piiritletud federatsiooni põhiseaduses. Veel võib riigi korralduse normide juures mainida ka konfederatsioonis mis on riikide liik, kuid vaatamata sellele ei ole tänapäeva maailma ühtegi konfederatsiooni näidet tuua.
Mõisted riigiõigus ja konstitutsiooniline õigus mida sageli kasutatakse samas tähenduses on tegelikult ka eristatavad. Riigiõigus on osa avalikust õigusest ning see määrab kindlaks riigi põhialused, kõrgeimate riigiorganite ülesehituse ja tegevuse ning inimeste riigivastu suunatud põhiõigused õigused. Joonis riigiõiguse ja konstitutsiooniõiguse eristamisest loodetavasti veebist. Selle käsitluse kohaselt on konstitutsioon laiema tähendusega kui põhiseadus. Põhiseadus on selle käsitluse järgi teatud õigusakt kus asjasse puutuvad õigusnormid sisalduvad. Konstitutsioon hõlmab ka kõrgemaid riigiorganeid puudutavat regulatsiooni mis on väljaspool põhiseadust (eestis igasugused valimisseadused, riigikogu töökorraseadused etc. võivad olla põhiseaduse välised kuid sisalduvad konstitutisoonis). Steigel eristab ka formaalset ja materiaalset, formaalne on see mis sisaldub põhiseaduses, materiaalne hõlmab kõike seda mis on ka konstitutsiooni väline. See mis on materiaalse riigiõiguse alla hõlmatud on mitte kindlalt kokku lepitud. Küsimus on selles, et põhiseadus sisaldab selliseid sätteid mida võib aga võib ka mitte lugeda riiig põhialuste hulka st regulatsioonid mis on tõstetud põhiseaduse tasandile aga mis kuuluvad sisuliselt mõnda teise regulatsiooni. Muidugi tuleb silmaspidada seda, et riigis võib formalne põhiseadus puududa ( suurbritannia näide jälle), aga see ei tähenda seda, et seal puuduks konstitutsioon, sest materiaalne konstitutsiooniõigus on seal kahtlemata olemas. Ehk konstitutsioon hõlmab lisaks põhiseadusel ka muid allikaid .
Põhiseaduse õiguslik staatus. Põhiseadus on siseriiklike õigusaktide hierarhias kõige kõrgemal positsioonil st ta asub kõrgemal parlamendi poolt vastuvõetud seadustest samuti täitevvõimu õigusaktidest ning ka kohalike omavalitsuste õigusaktidest. Ehk kõik teised riigis olevad õigusaktid peavad olema põhiseadusega kooskolas, vastuolukorral tunnistatakse muu õigusakt kehtetuks ning seda ei saa kohaldada ilma põhiseadust muutmata. Jõuame riigiõiguse allikateni. Oluliseimaks allikaks on põhiseadus, edasi võivad riigiõiguse allikatest olla ka osa tavalistest seadustest erinevates riikides võib muid seaduseid olla samuti mituti riikis, st võib esineda seaduste omavaheline hierarhia . Põhiseadusele järgnevad täitevvõimu aktid näiteks presidendi seadused, ministri määrused, samuti muude asutuste määrused (N: valimiskomisjon ). Tavaliselt on enamus riigiõigusenorme seadustes, muude aktide roll on väiksem. Riigiõiguse allikatena tuleb kõnealla veel põhiseaduslikku järelvalvet teostavate organite otsused (konstitutsioonikohtu) ning ka tavakohtu pretsedendid. Konstitutsiooni/riigi õiguse allikaks võib pidada ka konstitutsioonilist tavaõigust, kusjuures vahet tuleb teha taval ja tavaõigusel. Nii tava kui tavaõiguse puhul on tegemist mittekirjalike reeglitega, mis on riigiorganites ajajooksul kujunenud, kuid tavaõigust eristab tavast see, et tavaõigust tunnetavad suhete osapooled õiguslikult siduvana. Mõnedes riikides võib rääkida religioossetest allikatest (N: koraan islamiriikides, mõnedest põhiseadusena, mõnedes sellest kõrgemal seisva allikana ). Riigiõigusallikana võib käsitleda ka õigusdoktriine (õigusteadlaste töid) ning samuti teatud ulatuses rahvusvahelisi õigusakte. Kohalikel tasanditel võib olla lisaks veel muid õigusakte.
Riigiorganid . Selge, et riik kui niisugune ei saa ise tegutseda, otsuseid võtavad vastu ja täidavad riigiorganid. Kuid riik on juriidiline isik ning ta tegutseb oma organite kaudu. Riigiorganid võivad olla ainuisikulised ( president ) või kollegiaalsed (parlamend, valitsus). Riigiorganite puhul võib eristada põhiseaduslikke institutsioone ja muid riigiorganeid, esimesed on moodustatud vahetult põhiseduse alusel ning sealt on pärit nende volitused, muud organid ( ministeeriumid , ametid) mis on moodustatud seaduse alusel saavad oma õigused ja volitused seaduselt ning nende staatus ja pädevus ei ole põhiseaduslikult tagatud st neid võib luua ja kaotada. Lähemalt mõnedest organitest:

• Parlament, mis on riigi seadusandlik esindusorgan mis võtab vastu seaduseid ehk üldkohustuslikke käitumisnorme. Koosneb ühest või kahest kojast (on olnud ka kolm, aga mitte enam, kuigi osades riikides on ka riigipea parlamendi osaks). Ühekojalise parlamendi liikmed valitakse rahvapoolt enamasti 4-5 aaastaks, ning valmised võivad olla nii otsesed kui kaudsed (otse parlamenti või läbi valimiskogu). Ülemkoja moodustamise viisid on märksa mitmekesisemad. See võib olla valitud otseselt või kaudselt rahva poolt, kuid liikmed võivad olla ametisse nimetatud või valida kas federatsioonisubjektide valitsuste või parlamentide poolt. Ülemkoja liikmeid võivad nimetada ka teised riigiorganid, sinna võivad kuuluda teatud isikud ametikoa järgi (exofficia). Ülemkoja liikmed võivad olla ka pärilikud aadlikud (suurbritannias peerid) kelle mandaat on eluaegne. Enamasti on parlamendi kodade pädevus mõnevõrra erinev, tavaliselt on ülemkoja võimupiirid kitsamad kui alamkojad. Ülemkoja roll on erinevates riikides erinev, osades riikides on ülemkojal võimalik seaduste vastuvõttu aeglustada ning kasutada edasilükkavat vetot. Mõnedes riikides on aga ülemkojal võimalik seaduse vastuvõtt blokeerida. Eestis kuulub seadusandlik võib riigikogule ja riigikogu on ühekojaline parlament mis moodustatakse otsevalimise teel kuhu valitakse proportsionaalsuse põhimõttel 101 liiget. Parlamendi pädevusse kuulub oluliseima rollina seaduste vastuvõtmine ning nende seaduste hulka võib kuuluda ka põhiseadus (sõltuvalt konkreetsest riigist). Samuti kuulub parlamendi pädevuste ka muude oluliste otsuste tegemisel. Tavaliselt on parlamendil roll teiste riigiorganite komplekteerimisel, tal võib olla õigus nimetada ametisse kõrgemad riigiorganid (valitsus, kohtunikud teinekord ka presidend). Samuti võib parlamendi pädevuses olla ka kõrgeimate riigiametnike umbusaldamine (valitsuse näiteks). Traditsiooniliselt on parlamendil oluline roll riigi rahaliste vahendite kasutamise otsustamisel ehk riigieelarve vastuvõtmine, maksude kehtetstamine, riigi laenude võtmine. Lisaks on parlamendil sageli teatud kontrollfunktsioon kas siis poliitiline (ministri või valitsuse umbusaldamine, arupärimise esitamine) või õiguslik (uurimiskomisjonid etc.). Eestis sätestab parlamendi pädevuse põhiseduse paragrahv 65, mis on avatud loetelu sest lõppeb sellega, et riigikogu võib lahendada ka muid õiguseid mis ei ole kellegi teise pädevusse antud. Parlamendi liikmetel on enamikes riikides vaba mandaadi õiguslik staatus, ehk parlamendi liikmeid käsitletakse kogu rahva esindajatena mitte konkreetse valimisringkonna esindaja. Vaba mandaat tähendab, et parlamendi liikmeid ei saa tagasi kutsuda ning neile ei saa anda õiguslikult siduvaid juhiseid, neid ei saa anda ka erakond ( iseasi kuidas see faktiliselt on). Parlamendi liikmel on enamikes riikides saadikupuutumatus ehk immuniteet (parlamendi liikme võib vahistada või võtta kriminaalvastutusele ainult parlamendi nõusolekul va kui liige tabatakse teoslt). Immuniteet on tagatud ka eesti põhiseadusega. Lisaks immuniteedile kuulub parlamentääri õigusliku staatuse hulka ka indemniteet (parlamendi liige ei ole õiguslikult vastutav parlamendis peetud sõnavõttude ega hääletuste eest). Eestis samuti kehtiv.
  
• Valitsus on täitevvõimu organ. Tegemist on kollegiaalse organiga mis koosneb peaministrist ja ministritest. Ministreid võidakse nimetada portfelliga (juhivad ministeeriumit) ja portfellita (ei juhi ministeeriumi kuid on valitsuse liikmed ning hääleõiguslikud). Peaministri roll on sageli küllaltki olulisem võrreldes teiste ministritega. Valitsuse moodustamisel on paljudes riikides võimalik osaleda ainult peaministri ametisse nimetamisel ülejäänud ministrid määrab peaminister ise, põhimõtteliselt on selline skeem tarvitusel ka eestis, kus vabariigi president määrab peaministri kandidaadi, kes peab saama riigikogu toetuse ning valitsuse liikmed määrab ametisse president peaministri ettepanekul. Riigikogul ei ole otsest õigust ministreid nimetada. Kuid riigikogu võib avaldada umbusaldust üksikule ministrile. Ümbusalduse avaldamisel peaministrile astub tagasi kogu valitsus. Valitsuse pädevus on küllaltki laiaulatuslik. Eesti põhiseaduses paragrahv 87 mis ütleb et valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, samuti valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tööd, korraldab seaduste täitmist, esitab riigikogule seaduseelnõusid, koostab ja täidab riigieelarvet etc. parlamendi pädevuse juures lähtusime seaduslikust võimus riigieelarve kehtestamisel on siiski oluline see et eelarve töötab välja valitsusaparaat. Parlamentaarses riigis vajab valitsus parlamendi osalust, kui parlament ei ole valitsuse tegevusega rahul võdakse valitsust umbusaldada mille tagajärjel see tagasi astub.
  
• President/riigipea on täidesaatva võimu kõrgeim ametiisik , kes esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud ulatuses osa ka seadusandliku võimu teaostamises. Sageli on riigipea pädevuses teatud ametnike ametissenimetamine ning vabastamine, sealhulgas tihti ka valitsuseliikmete, kuigi see pädevus on suhteliselt formaalne parlamentaarses riigis. Riigipea pädevuses võib olla ka seadusandliku kogu laialisaatmine, kas siis üleüldse või teatud juhtudel (vastavalt põhiseadusele, kehtiv ka eestis). Teistsugune on olukord presidentaalsetes riikides kus riigipeale kuulub kogu täitevvõim. Riigipea võib siis olla ka valitsusjuht ja presidentaalsetes riikides on riigipeal märkimisväärne seadusandlik õigus. President võib anna seaduseid ning dekreete üsna ulatuslikes valdkondades. Eesti põhiseaduses on presidendi pädevus loetletud paragrahvis 78 ja võib öelda et tegemist on peamiselt esindusfunktsioonidega.
  
• Kohtuvõim võrreldes seadusandliku ja täitevvõimuga on väga piiratud ja tegemist on konkreetse võimuga – kohus vaatab läbi ning lahendab vaidlusi mis on talle lahendamiseks esitatud vastupidiselt seadusandlikule- ning täitevvõimule. St kohus ei saa ise otsustada mida ta lahendab. Kohus lahendab vaidluseid kohtumenetluse käigus ehk seadusega sätestatud protseduurilises korras. Kohus teeb otsuse olenevalt seadusest. Kohus kannab seaduslikku ülisust ning seda ka riigi suhtes. Igasugused poliitilised otsused ning mõjud peaksid olema välistatud, kohus peab lähtuma seadusest. Kohtute puhul võib eristada üldkohtuid ja erikohtuid. üldkohtu pädevusse kuuluvad põhimõtteliselt kõik vaidlused. Erikohtud on ainult teatud asjade läbivaatamiseks (halduskohtud, eestis rohkem ple, kuid võivad olla veel militaarkohtud, töökohtud, maa ja vee kohtud, alaealiste kohtud etc.). erikohtud võivad moodustada omaette kohtusüsteemi ning tipneda omaette kõirgeima kohtuinstantsiga (saksamaal näiteks 5 erinevat). Eraldi kohtud on konstitutsioonikohtud, mille pädevusse kuulub eelkõige seaduste põhiseadusele vastavuse kontroll.
  
• Lisaks võib rääkida ka muudest riigiorganitest nagu riigikontroll (sõltumatu majanduskontrolli teostav organ), õiguskantsler ( teostab järelvalvet õigusaktide põhiseaduslikkuse üle), Eesti Pank (huvitav seetõttu, et on põhiseaduslikest institutsioonidest ainus mis on eraldiseisev juriidiline isik).
  
• Rahvas. Ka seda võib käsitleda riigiorganini kui käsitleda rahvast kui põhiseaduse andjana (rahvas kui riigivõimu allikas). Teisest küljest olemas olevas riigis kehtiva põhiseaduse raames võib rahvast käsitleda ka riigiorganina (kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike riigikodanike kaudu) st rahvas kui riigiorgan tegutseb oma kodanike kaudu.
  

SIIT KOHAST ON KAKS LOENGUT VAHELT PUUDU
3.oktoober.
Riigiorganite teema lõpp. Riigi võimude lahusus ja tasakaalustatus .
Rääkides võimude lahususest ja tasakaalustusest käib jutt traditsiooniliselt:

• Seadusandlikust
  
• Täidesaatvast
  
• Kohtuvõimust
  

Vaadates eesti põhiseadust mille kohaselt riigikoge ning vabariigi muude tähtsate asjade tegevus on korraldatud vastavalt võimude lahususe printsiibile. Pragrahv 4 loetleb institutsioone, mitte erinevaid täidvasaatva võimu organeid. Võimude lahususe printsiibi eesmärgiks on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte. Ehk vältida võimu usurpeerimise ohtu. Samuti aitab võimude lahusus tagada effektiivsemat tööjaotust. Igal institutisoonil on õigus otsustada tema pädevusse kuuluvaid küsimusi personaalselt. Eristada võib personaalset ja funktsionaalset võimude lahusust. Personaalne võimude lahusus tähendab seda, et üksgi isik ei saa samaaegselt osaleda mitme võimuharu tegevuses. Vabariigi põhiseadus sätestab, et riigikogu liige ei tohi olla ühesgi muus riigiametis. Põhimõte on selles, et isikul võib tekkida huvide konflikt kui tegutseda täidesaatvajana ja seadusandjana. Funktsionaalne võimudelahusus tähendab seda et riigi võimu erinevad funktsioonid on jaotatud erinevate organite vahele: seadust annab riigikogu, täide viib valitsus, kohut mõistab kohus. Samas ei ole võimud kunagi täielikult lahus ning teineteisest sõltumatult. Ameerika põhiseaduses hakati kasutama “kontrollide ja tasakaalude süsteemi”, mis tähendab seda, et ühel võimuharul on oma pädevuse piires võimalik teist võimuharu mõjutada, kontrollida ning osaleda tema tegevust oma tegevusvaldkonna piires/pädevuses. Ehk üksgi võimuharu ei teosta täielikult ja üksinda oma funktsiooni teatavatel juhtudel on vaja teiste võimude nõusolekut. Selle süsteemi eesmärgiks on see, et veelgi enam jagada võim laiali, et ühelgi võimuharul ei oleks oma harus ainupädevust, et kogu see võim ei oleks ühte kohta kontsentreeritud. Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad teineteist, mille tulemusena ei saa üksgi neist vohama hakata ning on tagatud isikute põhivabadused. Näited sellest kuidas see süteem toimib:

• Seadusandlik võim teostab kontrolli täidevsaatva võimu kontrolil:
  
  • Osaledes võimu täitjate nimetamisel
    
  • Riigikogu liikmetel on õigus esitada arupärimisi valitsusele või selle liikmetele (interappelatsiooniõigus)
    
  • Parlamendil on õigus valitsuse liiget umbusaldada ehk valitsuse tagandamise õigus.
    
  • Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, öeldes kuhu vahendeid suunata.
    
  • Ankeetõigus – seadusandjal on võimalik moodustada uurimiskomisjone (N: eesti praktikast moodustati komisjon eesti raudtee erastamise uurimiseks).
    
  • Resolutsiooni õigus – riigikogul on õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (Eestis põhiseaduse järgi on riigikogul õigus teha valitsusele ettepanek mingi seaduse välja töötamiseks, on ka kasutatud, kuid mitte väga sageli).
    
• Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks:
  
  • Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus, enamus seaduseid ongi valitsuse poolt algatatud, sest ministeeriumite näol on valitsusel selle jaoks aparaat olemas.
    
  • Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta avaldab valitsusele umbusaldust, siis võib vabariii president peaministri ettepanekul riigikogu laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised, see on vastukaaluks riigikogu poolsele umbusaldamisele
    
  • Valitsus võib siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega, ehk esitada ultimaatumi, kas seadus või me astume tagasi.
    
  • Presidendile kuuluv vetoõigus, ehk presidendi õigus jätta seadus väljakuulutamat, eesti põhiseaduse kohaselt ei ole presidendil absoluutset vetot vaid tal on suspensiivne ehk edasilükkav veto . Kui riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu, siis president peab selle välja kuulutama või peab pöörduma riigikohtu poole kui ta leiab, et seadus on vastuolus põhiseadusega.
    
  • Teatud mööndustega riigikontrolli ning õiguskantsleri poolt teaostatud järelvalve seadusandja üle. Riigikontroll kontrollib eelkõige riigikogu kantselei majanduslikku otstarbekust
    
• Kohtu poolne kontroll seadusandja üle:
  
  • Kõige olulisem on riigikohtu järelevalve seaduste üle põhiseaduslikkuse järelevalve korras, ehk kui riigikohus leiab, et seadus on vastuolus põhiseadusega, siis tunnistab ta selle kehtetuks
    
  • Põhiseaduslik järelvalve ei piirdu ainult riigikohtuga, sest igal kohtul on õigus ja kohustus jätta seadus kohaldamata, kui nad leiavad, et see on põhiseadusega vastuolus.
    
  • Kohtuvõim kontrollib vastavalt põhiseadusele nii, et riigikohtu pädevusse kuulub riigikogu liikme volituste ennetähtaegne volituste lõpetamine, kui riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma (Eestis ei ole veel ette tulnud).
    
• Kohus kontrollib täitevvõimu:
  
  • Eelkõige toimub kontroll halduskohtu menetluses, sest iga isik võib täitevvõimu mõne toimingu või seadusaktiga rikkuda mingeid tema õiguseid.
    
  • Ka täitevvõimu üldaktid (valitsuse ja ministrite määrused) alluvad põhiseaduslikule järelvalvele. Kui halduskohus kontrollib üksikakte või toiminguid, siis põhiseaduslikus järelvalves kontrollitakse üldakte.
    
  • Riigikohtul on pädevus tunnistada vabariigi president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
    
• Seadusandlik võim kontrollib kohtuvõimu:
  
  • Mõjutades seda seadusandliku tegevuse kaudu, ehk võttes vastu seaduseid nii kohtute ülesehituse kui ma menetlemiskorra kohta.
    
  • Riigieelarve vastuvõtmise kaudu, otsustadesk, millises ulatuses kohtuid finantseeritakse.
    
  • Riigikogu nimetab ametisse riigikohtu esimehe ning riigikohtu liikmed, ehk seadusandja osaleb kohtuvõimu komplekteerimisel
    
• Täitevvõim kontrollib kohtutegevust:
  
  • Riigieelarve eelnõu koostamise ning selle täitmise korraldamisega
    
  • Kohtute tegevuse kontroll riigikontrolli poolt (jutt käib kohtute haldustegevusest mitte õigusmõistmise poolepealt).
    
  • Vabariigi president nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud.
    
  • Täitevvõim avaldab kohtule mõju sel viisil, et ta koostab seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka kohtute tegevust.
    

Seega, rääkides võimude lahususest, ei ole tegemist absoluutse lahususega vaid nende vahel toimub pidev vastastikune mõju – võimude lahusus on pigem kontrollide ja tasakaalude mehhanism .
Põhiseaduse printsiibid .
Mis on printsiibid? Küsimusele vastamiseks tuleks minna tagasi ja küsida, mis on õigusnormid? Õigusnormid on üldkohustuslik käitumiseeskiri (ebatäpne õigusteooria seisukohalt, kuid käib siinkohal küll) ning õigusnorm võib olla kas reegel või printsiip. Reeglilises vormis õigusnormi tuleb rakendada juhul, kui esinevad vastavad elulised asjaolud . Reegel kas kehtib või ei kehti, kui on mitu üksteisele vastukäivat reeglit, siis reegli rakendaja peab otsustama milline kehtib ja milline mitte. Printsiipidega on asi teisiti. Printsiibi puhul kui esinevad faktilised asjaolud mille puhul printsiipi rakendada, siis võib öelda, et printsiip on kohaldatav, mitte et teda tuleks rakendada. Võib olla mitu vastuolulist printsiibi mis kõik võivad olla kohandatavad, ei teki küsimust kas kõik on valiidsed, tekib küsimus, ainult selles, millises ulatuses ühte või teist rakendada. Põhiseaduslikud printsiibid ei ole hierarhilised. Erinevate printsiipide vastuolude lahendamise teeks on kaalumine – kaalutakse erinevaid printsiipe ning püütakse leida selline lahendus mis võimaldab realiseerida võimalikult suurel määral kõiki printsiipe. Printsiibid on üldisemad ja abstraktsemad kui reeglid.
Põhiseaduslikud printsiibid on eelkõige teiste seaduste tõlgendusabid, kuid nad võivad olla otseselt tarbitavad, kui neid täpsustavaid õigusnorme ei ole olemas. Minnes põhiseaduse printsiipide juurde, tuleb märkida, et printsiibid on abstraktsed – põhiseaduses ei ole selget loetelu printsiipidest ja seega ei ole toodav loetelu ainuvõimalik vaid ainult üks võimalik tõlgendusviis.
Printsiibid:

demokraatia (rahvavõim blahblahblah, riigivõim lähtub rahvast ja riigi juhtimine toimub rahva osavõtul) printsiip. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu kas otseselt või vahetult (otsene/vahene demokraatia), või vahendatult ( esindusdemokraatia ). Vahetudemokraatia näiteks on referendum, kus rahvas vahetult ise otsustab riigielu küsimuse üle. Esindusdemokraatia on kõneall valimistel, kui rahvas tesostab riigivõmu oma esindajaid valides . Selle et kogu rahvas saab tesostada riigivõimu tagab üldine ja ühetaoline hääleõigus (kõigil kodanikel on üks hääl ja kõik hääled on võrdse kaaluga). Demonkraatia printsiibis sisaldub enamuse põhimõte, ka riigikogu ja vabariigi valitsus teeb oma otsused häälteenamusega. Demokraatia punhul võime rääkida personaalsest ja sisulisest legitimatsioonist.

Personaalne legitimatsioon tähendab seda, et rahvas valib oma esindajad riigivõimu teostama . Tegemist võib olla ka kaudse legitimatsiooniga rahvas valib riigikogu, riigikogu annab peaministrile nõusoleku valitsuse moodustada, president nimetab ministrid. Minister nimetab valitsuse nõusolekul kantsleri ning kantsler nimetab ametisse suurema osa ministeeriumi ametnikest.

Sisulise legitimatsiooni puhul teeb rahvas otsuse valimistel, millist poliitilist platvormi toetada, ning selle tulemusena viib riigikogu ja valitsus ellu poliitikat
Tänapäevane demokraatia mõiste ei tähenda enamuse absoluutset võimu, sest see võib üsna kergesti türanniaks osutada. Seetõttu sisaldubki demokraatia mõistes see, et enamus on seotud vähemuste õigustega ehk kaitstud peavad olema üksikisikute õigused ja vabadused. Samuti kuulub demokraatia juurde olulise elemendina vaba ajakirjandus . Rahvas teeb informeeritud valikuid ja tegelikel kaalutlustel baseeruvaid otsuseid just ajakirjandusest saadud informatsiooni vahendusel. Samuti annab ajakirjandus võimaluse opositsioonile kritiseerida valitsust ning avaldada oma seisukohti. Veel on toodud esile sõltumatu kohtuvõimu olemasolus mille funktsiooniks on eelkõige põhiõiguste tagamine, et enamus ei saaks türanniseerida üksikisikuid või vähemusi.

õigusriigi printsiip. Tuleb vahet teha õigusriigil ja seadusriigil. Formaalses mõttes ehk vormiliselt on õigusriik muidugi seadusriik, kuid materiaalses ehk sisuliselt võib õigusriiki määratleda kui õiglusriiki kus lisaks seadustele ning nende täitmisele vastavad nii seadused kui ka täitmine õigluse põhimõttele. Õigusriigi printsiip on üsna keeruline ja palju käsitletud erinevatest aspektidest. Mõned õigusriigi põhimõtte elemendid mida sageli nimetatakse:

seaduslikkuse põhimõte – riigivõimu teostatakse kooskõlas seadustega ning seaduste aluse.

põhiõiguste kaitse

võimude lahusus

õiguskindlus, mis seisneb:

tagasiulatuva jõu keelus, üldjuhul ei tohi olla seadustel tagasiulatuvat jõudu (see ei ole absoluutne). Kindlasti on keelatud kriminaalõiguses, kedagi ei saa tunnistada kurjategijaks seaduse alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud .

õiguspärase ootuse põhimõte – kodanikel on teatud õigus eeldada ning oodata, et olemasolev seadus jääb kehtima, eelkõige kehtib see nende seaduste kohta milles on toodud konkreetsed tähtajad (näiteks maksuvabastus viieks aasatka etc.).

õigusselgus – kehtiv õigus peab olema arusaadav ja mõistetav.

avaldamiskohustus – kõik vastuvõetud õigusaktid peavad olema avaldatud ehk õigusesubjektidele kättesaadavad, inimene peab teadma, mis kehtib.

Võimu teostamise õiguspärasuse kontroll sõltumatute kohtute poolt.

sotsiaalriigi printsiip. Sotsiaalriigi printsiibist tuleneb, et riigil on kohustus tagada igaühele vähemalt minimaalne inimväärikas äraelamine. Samuti peab riig üldisemalt tegelema ühiskonnas eksisteerivate sotsiaalsete probleemidega ( vaesus , tööpuudus, tervishoid , haridus, keskkonnakaitse ). Riik ei saa eeldada/ loota , et need küsimused iseenesest lahenevad või et turujõud need lahendavad . Sotsiaalriikluse printsiibiga seonduvad sotsiaalriikluse põhiõigused:

haridus

õiguskaitse

abile puuduse korral

...

muud printsiibid:

vabariikluse printsiip – eesti on vabariik, tegemist ei ole monarhiaga.

Unitaarriikluse printsiib – tegemist on ühtse riigi, mitte federatsiooniga

Rahvusriikluse printsiip – väljendub sätetes kus räägitakse riigikeelest kui põhikeelest ning põhiseaduse preambuls, kus räägitakse sellest, et eesti riik on loodud eesti rahvuse ja kultuuri säilitamiseks
Põhiseaduse printsiipidena käsitletakse ka vahel olulisi põhiõigusi:

• Inimväärikus
  
• Vabadus
  
• Võrdsus – kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida.
  

Põhiõigused.
Kõrvale jääb õnneks ajalugu ja teooria, piirdume põhiõigustega eesti põhiseaduse tasemel ning ei käsitle rahvusvahelist põhiõiguste ja inimõiguste kaitset. Sisuliselt viitavad põhiõigused ja inimõigused ühele ja samale väärtusele ning on kasutatavad suhteliselt sünonüümidena (põhiõigustest räägitakse siis kui räägitakse põhiseaduses räägitavatest õigustest, inimõigused siis kui tegemist on rahhvusvaheliste õigusaktidega. Samuti on põhiõigused põhiseaduste peatükis ning seadusena kehtestatud. Inimõiguseid võib käsitleda filosoofiliste kategooriatena – inimõigused on õigused mis kuuluvad inimesele tema inimeseks olemise tõttu vaatamata sellele, kas seadusandja on need kusagile kirja pannud või mitte).
Rääkides Eestist, siis põhiõigused on põhiseaduse 2. peatükis, mõned on ka väljaspool seda peatükki (valimisõigus, õigus keelduda kaitseväe teenistusest usulistel või kõlbelistel kaalutlustel). Põhiõiguste peamised liigitused:

liigitus ajaloolise kujunemise järgi:

inim- ja poliitilised õigused, kõige vanem ja traditsioonilisem põhiõiguste kategooria, neid on nimetatud ka kodaniku õigustest. Poliitilised ehk kodanikuõigused on need mis kuuluvad vastava riigi kodanikele, inimõigused kuuluvad ka mittekodanikele sõltumata kodkondsusest. Need on üldiselt passiivsed (ei eelda riigi poolt mingit tegevust vaid pigem riigi poolt tegevusest hoidumist (õigus elule näiteks)) ning isiklikud:

sõnavabadus

usuvabadus

õigus ausale ja õiglasele kohtumõistmisele

omandiõigus

õigus privaatsusele

õigus kodu puutumatusele

liikumisvabadus

etc
poliitilised õigused on pigem aktiivsed õigused:

hääleõigus

õigus olla valitud

õigus valida

parteide moodustamise õigus

õigus koosolekuid pidada

vahetavahel paigutatud siia ka sõnavabadus

• sotsiaalsed ning majanduslikud õigused:
  
  • õigus eluasemele
    
  • haridusele
    
  • tööle
    
  • puhtusele
    
  • etc
    

neid õiguseid eristab esimesest kategooriast see, et sotsiaalsete ja majanduslike õiguste puhul eeldame riigilt aktiivsemat tegevust (riik on justkui teenusepakkuja ). Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused on niisugused mida tegelikult õigustena kõik inimesed ei vaja, ehk enamus inimesi ei vaja riigi abi selleks, et realiseerida oma õigust tööle ja puhtusele. Kuid tegemist ei ole mitte tühiste õigustega, sest sageli on vaja inim ja poliitiliste õiguste realiseerimiseks see et neil oleks mingid minimaalsed sotsiaalsed ja majanduslikud õigused. Need on üsna seotud inim ja kodanikuõigustega. Märkimist väärib see, et õigused on realiseeritavad sellel määral mil määral on riigil materiaalseid võimalusi nende õiguste tagamiseks.

• Kollektiivsed õigused, mis on äärmiselt kaasaegsed ja pärit viimasest poolest sajandist:
  
  • Õigus abile
    
  • Õigus puhtale looduskeskkonnale
    

Põhiõiguste kandjad ja adressaadid: põhiõiguste kandateks ehk õigustatud isikuteks on eelkõige inimesed/füüsilised isikud. Põhiõiguste kandjaiks on ka juriidilised isikud sel määral kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ning vastavate põhiõiguste olemusega – juriidilisel isikul ei ole kindlasti õigust elule ning haridusele või abile puuduse korral, küll aga on õigus omandile, või õigus õiglasele kohtumõistmisele. On olemas mitmesuguseid erinevaid teooriaid kuidas kindlaks määrata seda kas olemuslikult saab mõni õigus kuuluda juriidilisele isikule või mitte (käsitlus on olemas mis väidab, et juriidilisele isikule kuuluvad õigused niipalju kui need on viidavad tagasi selle organisatsiooni taga olevatele inimestele). Üldjuhul on reegliks see, et õigused kuuluvad nii füüsilistele- kui ka juriidilistele isikutele, kuid nii palju kui see on nende poolt kasutatavad. Põhiõiguse adressaadid ehk kohustatud pool on riik, sest traditsiooniliselt on põhiõigused üksikisiku õigused riigi vastu – riik ei tohi sekkud inimeste tegevusse. Samas ollakse tänapäeval seda meelt , et põhiõigused on siduvad ka üksikisikute omavahelistes suhetes ehk tegemist on põhiõiguste horisontaalse effektiga. Välja näeb see nii, et kuna põhiõiguseid käsitletakse lisaks inimesele kuuluvate subjektiivse õigustega ka kui objektiiseid printsiipe mis seovad ka seadusandjat ja kohtuid nii peab seadusandja seaduseid andes arvestama inimeste põhiõigusega ning nii omandavad põhiõigused tähtsuse ka üksikisikute vahelistes suhetes. Samuti kui õigusi rikub teine indiviid, siis on rikutul õigus pöörduda kohtu poole et tagada rikkumatus, mida riik siis kohtu kaudu teisel isikul teha kohustab. Põhiõiguste piiramisest. Lähtudes põhiseadusest, siis keskne norm on paragrahv 11, mille kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõilas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguseid võib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega – üldjuhul tähendab see seda et õiguseid tohib piirata ainult seadustega. Põhiseaduses on paljude õiguste juures lisaklausel mis väidab, et seadus võib sätestada selle õiguse tingimused ja kasutamise korra. Seadus peab olema kooskõlas põhiseadusega, vastuvõetud vastavat menetlust järgides etc. rääkides sisulisest plaanis sellest, et piirang on kooskõlas põhiseadusega jõuame selleni , et piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas – kasutatakse proportsionaalsuse testi: tegemist kolmeelemendilise testiga:

vaadatakse, kas põhiõiguse piirang on sobiv ja kohane soovitava eesmärgi saavutamiseks. Paljudes põhiseaduse põhiõigusi käsitlevates sätetes on ettenähtud teatud lubatavad piirangu eesmärgid.

vajalikkuse kontroll – kas kehtestatud piirang on vajalik vastava eesmärgi saavutamiseks. Kui sobivuse puhul on küsimus selles, kas piirang põhimõtteliselt aitab eesmärki saavutada, siis vajalikkuse puhul on küsimus selles, et äkki on olemas mõni teine vahend eesmärgi saavutamiseks, mis on vähem koormav .

proportsionaalsuse printsiib – kaalutakse vastavate eesmärkide mõju ühiskonnale ning põhiõiguse piirangu suurust.
Eraõigus. Ave Hussar .
Täna räägime:

• tehingutest
  
• lepingute sõlmimisest
  
• esindusest
  
• kahju hüvitamisest
  

õigusinstituut – grupp lähedasi õigusnorme.
Õigusjärglus on:

• tsiviilõigused ja –kohustuste ülemike ühelt isikult teisele
  
• eriõigusjärglus (ükshaaval antakse iga õigus eraldi edasi) või üldõigus (surma korral kõik õigused ja kohustused)
  
• aluseks on tehing või seadus.
  

See on hästi üldiselt õiguse ülemine ühelt inimeselt teisele, võimalik on vaadata ka õiguste ja kohustuste tekkimist mille aluseks on juriidiline fakt, millest meid huvitab eelkõige tehingud ning sooritused mis muudavad õiguslikku olukorda. Tsiviilõiguse kohustusi võib mõjutada ka aja möödumine. Tehing on (õigus)toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaastoomisele suunatud tahteavaldus . Ehk siis kas kirjutatud paber või füüsiline üleandmine fakt etc. isik kes tahet avaldab peab endale aru andma tagajärejst mida see toob. Tehinguid saab liigitada mitmetel alustel ning tehing ei ole alati kahepoolne (võib olla ka ühepoolselt tehtud tehing N: testament ). Mitmepoolsed tehingud on eelkõige lepingud mis võivad olla nii kahe- kui ka mitmepoolsed. Mitmepoolse tehingu näide on juriidilise organi otsus.
Tahteavalduses on vajalik:

• tahte olemasolu isikul, inimene peab aru saama, et see mida ta teeb on mingi tahte väljendamine. Inimene peab sisemiselt mõistma õiguslikke tagajärgi, tahte suunatus peab olema selge ning konkreetse õigusliku tagajärje saavutamisele .
  
• tahte suunatus õigusliku tagajärje saavutamisele.
  
• tahte väljendamine
  

tahteavalduse tõlgendamise kaudu on ainult võimalik selgeks teha, mis on isiku tahe. Tahteavalduse tõlgendamine:

• vastavalt tegelikulte tahtele, kui see on äratuntav. Langeb ära kui inimene teadlikult varjab tahet.
  
• tahte vastavust tahteavaldusele eeldatakse
  
• mõistliku inimese arusaama järgi, kui tahteavalduse saaja ei teadnud ega pidanudki teadma (tahteavalduse väljendatust erinevat) tegelikku tahet.
  
• Mitte kindlale isikule tehtud tahteavaldus – vastavalt tahteavalduse tegija tahtele.
  
• Üldsisele suunatud – vastavalt mõistliku isiku arusaamale
  
• Kui tahteteavalduse sisu muutus asjaolude tõttu, mille esinemise riski kannab tahteavalduse saaja. Loetakse tahteavaldus tehtuks sellise sisuga nagu see väljendub.
  

Mõistliku inimese arusaama järgi tõlgendamine on objektiivne tõlgendamine.
Tahing koosneb:

• Ühest või mitmest tahteavaldusest
  
• Mõneljuhul teatud faktilisest toimingust (N: vallasasja üleandmine)
  

On kahte liiki tehinguid:

• Kohustustehingud – kui inimene kohustab asja ära tegema (N: müügileping)
  
• Käsutustehing – lepitakse kokku asja üleandmise korras (N:vallasasi antakse füüsiliselt üle)
  

Need kaks asja on erandlikud, selleks et asi saaks üle antud, tuleb kõigepealt võtta kohustus ning siis asi üle anda. Sellist eraldamisprintsiipi täiustab abstraktsiooni printsiib – kohustustehing ja käutustehing ei ole omavahel sõltuvad. Ühe tehingu kehtetus ei too automaatselt kaasa teise tehingu kehtetust. Käsutada saab igat asja ainult eraldi –spetsiaalsuse printsiip. Eraõiglusjärgsuse korral tuleb anda üle ainult eraldi asjad (raamatukogu ei saa müüa terve koguna vaid tuleb müüa ainult ükshaaval).
Tahteavaldust võib teha otseselt, aga see võib olla tehtud ka kaudselt (mingisuguse teo või tegevusega, millest on selgelt arusaada, et see kehtib tahteavaldusena). Vaikimine või tegevusetus ei ole tahteavaldus, kui eelnevalt ei ole teisiti kokku lepitud.
Tahte puudused, mis võivad mõjutada tehingu kestvust ehk võimalused selle hilisemaks tühistamiseks:

• Pole vabalt kujunendus (eksimus, pettus)
  
• Tahteavalduse ei vasta tegelikule tahtele (ähvardus, vägivald).
  

Järjest enam vastutab aga eksimuse puhul isik ise ning peab hoolitsema, et ta sinna ei satuks . Kaitse toimib siis, kui teine pool on seotud eksimuse tekkega, on sellest teadlik või selle tekkele kaasa aidanud.
Tingimuslikud tehingud – tehingud mille toime on pandud sõltuvusse mingisugusest asjaolust. Kui nende õiguslike tagajärgede tekkimine on pandud sõltuvusse, siis on tegemist edasilükkava tingimusega (ehitamine sõltuvuses ehitusloa saamisega). Kui ära lõppemine, siis on tegemist ümbermuutva tingimusega.
Tehingu kestvuseks peab olema olemas tahteavaldus, mis vastab tahtele, kas see oli suunatud konkreetsele õiguslikule tagajärjele ning tahe on väljendatud lisaks on vaja veel teist tahteavaldust mis esimesega korrespondeerub, kuid sellest veel ei piisa. On olemas veel rangem tagajärg – tühisus, mida õiguskord näeb ette teatud tehingute puhul mida ta ei taha näha kehtivatena probleemid võivad tuleneda:

• Isikutega
  
  • Teovõime, otsusevõime
    
  • Kehtiva esinduse eeldused
    
  • Õigustamata isiku käsitustehingud. (st kui inimene käsutab asju mis ei ole tema käsutada ning tehing on seega ka tühine)
    
• Vorm
  
• Sisu
  
  • Seadusevastasus
    
  • Heade kommete või avaliku korraga vastuolu
    
  • Käsutuskeeldu rikkuv
    
  • Näilik tehing. Kinnisajsa ostu-müügi tehing, mis näidatakse hinna poolest suurema või väiksemana. Sellisel juhul kohandatakse kohustusliku vorminõude kontrollimine tehingule, mis tegelikult kontrollis.
    
  • Seaduse vastane või võimatu tingimusega tehing.
    

Vormist:

• Tehingu vormi vabadus, mis piiratud teadu juhtudel mis on eelkõige all nimetatud. On oluline et pooled saaksid piisavalt informatsiooni, et kolmandad isikud saaksid tehingust teada ning tutvuvad selle sisuga ning suure väärtsustega asjade puhul on see tähtis.
  
• Vormi liigid:
  
  • Vaba vorm, ehk suuline. Ka suulised kokkulepped on siduvad.
    
  • Kirjalik vorm (võimalik ka elektrooniline kindlatel juhutudel). Võimalikud lepingud mis ei sisalda allkirja kuid on siiski siduvad.
    
  • Notariaalne
    
    • Avalik tõestamine
      
    • Notariaalne koostamine, eriti kõrge väärtustega tehingute puhul N: asutamislepingud, need lepingud millele lisandub hoiatuslik funktsioon, kus notar kontrollib sisu ja seletab pooltele. Kinnisasja võõrandamistehingud, koormamised, abielulepingud. Notariaalselt on vaja tõestada kõik allkirjad mis tehakse avalikesse registreisse
      
• Vorminõude eesmärk
  
  • Hoiatusfunktsioon. St muudatus kehtib, ka siis kui muudatus ei ole selgelt sätestatud kuid selgelt viidatud , võib väita et muudatus kehtib ka teises vormis. (N: kirjaliku vormi osas on kohustus tarbijakrediid ning tarbijakäenduse puhul tegemist kirjaliku vormiga)
    
  • Tõendamisfunktsioon.
    
  • Nõustamisfunktsioon.
    

Tehingu vormi järgimata jätmine:

• Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
  
• Kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui teadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti (st pooled lepivad ise kokku et aktsepteerivad või teevad uue leppe).
  

Tehingu kehtivuse eelduseks on: sisu, isikud ja vorm. Sisust:

• Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. (avaliku müügikorra rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust)
  
• Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing ( kohtutel suur roll hindamisel). Liigasuvõtmine, ohvri ja kurjategija kokkulepe.
  
• Käsutuskeeldu rikkuv. Tühisus selle suhtes, kelle kasuks käsutuskeeld pandi.
  
• Näilik tehing – ei soovitud tagajärgi või ei soovitud neid tagajärgi. Varjatav tehing iseenesest ei ole tühine, kui ei ole muud tühisuse aluseid (nt vorminõuete eiramine)
  
• Seaduse vastase või võimatu tingimusega tehing.
  

Tühisus saab puudutada ka ainult tehingu osa.
Tühine tehing (rikutud võrminõue, väärad isikud, vorm etc.). Kohus tunnustab tehingu tühisust, mitte ei tunnista seda.

• Ei omalgusest peale õiguslikke tagajärgi.
  
• Saadu tagastatakse üldjuhul vastavalt alusetu rikastumise kohta sätestatule.
  
• Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu nõuetele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et teist tehingut oleks soovitud tehingu tühisusest teadmise korral.
  
• Kui tehingu tühisuse alus on ära langenud, võib tehingu kehtivaks lugeda.
  
• Veel üks mida kirja panna ei jõudnud
  

Tehingu tühistamine (pooltel ei ole õigust täitmist nõuda):

• Üksnes seaduse sätestatud alustel ja korras
  
• Tühistatud tehing loetakse algusest peale tühiseks. Saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete alusel
  
• Osadeks jagatava tehingu võib tühistada osaliselt, kui võib eeldada et teing oleks tehtud ka tühistatud osata
  
• Toimub avalduse tegemisega teisele poolele või vastavalt avalikkusele
  
• Õigustatud isik võib tõhistava tehingu heaks kiita, kaotades sellega tühistamise võimalused.
  
• Tühistamiseks õigus vaid huvitatud isikutel seaduses antud tähtaja jooksul, mis üldreeglina lühemad hagi aegumise üldistest tähtaegadest.
  

Tehingu tõlgendamine:

• Ehk tahteavalduste tõlgendamine ehk tegeliku tahte väljaselgitamine (kui on äratuntav)
  
• Vt tahteavalduse tõlgendamise reeglid.
  

Eksimus tühistamise alusena on võimalik kui isik tegi tehingu omades ebaõiget ettekujutust asjaolusest, võis eksida oma tahteavaldamisel ja eksimus on niivõrd oluline, et sarnane mõistlik isik ei oleks sarnases olukorras tehingut teinud või oleks seda teinud teisit. Lisaks veel et tühistada saab siis kui eksimuse põhjustas teise tehingupoole teatvustatud asjaolud või jättis midagi teatamata, või teatas kontrollimata infot või oli ise eksimuses. Välja arvatud juhul kui vastvalt asjaoludele kandis ta ise eksimuse riski (N: aktsiate ostmisel on üks pool teinud tööd et teada saada kuidas firmal läheb ja teab, et firma on just midagi leiutanud ja siseinfo järgi on see tulu toov. Kui isik ostab aktsiaid , siis seda tehingut ei saa tühistada, ning teisel poolele ei ole õigusi.)
Pettus ehk teise isiku teadlik valetamine. Ähvardamine ja vägivald on samuti liaablid tehingu tühistamiseks st kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
Raskete asjaolude ärakasutamine tehingu tühistamise asjaoludena on võimalik füüsilistel isikutel. Tühistamise tähtaegadeks on kuus kuud peale asjaolude ilmnemist , kuid mitte hiljem kui kolm aastat. Teine pool võib selle eest kahju nõuda, kui teine pool teadis midagi nendest asjaoludest.
Esindus
Isikud võivad teha iseseisvaid tehingud või valida endale esindaja. Esindaja peab tegema enda tahteavalduse lepingu sõlmimiseks (ta ei väljenda esindatava tahet vaid iseenda tahet ning teeb seda enda nimel, seega kui sellest on mingi puudus, siis tuleb hinnata just selle isiku tahteavaldust kes tegi mitte selle kelle nimel). Järgmiseks kriteeriumiks on see, et esindaja tegutseb teise isiku nimel, et see oleks selgelt näha, saavutatav näiteks notariaalse volituse nimel või siis ka näiteks poemüüja letitaga. Esinduse selguse põhimõte toetab eeldust, et teine pool peab teadma kellega ta tehingut teeb. Ei piisa sellest, et tahteavaldaja mõtleb, et ta teeb kellegi teise nimel tehingut. Seetõttu tuleb eristada teisi tegelasi nagu näiteks käskjalg, kes ei ole esindaja. Komisjoni leping on kah midagi muud, sest õiguslikud tagajärjed puudutavad müüjat mitte seda kelle kaupa müüakse. Esindusõiguse olemasolu on kolmas element. Esindusõigust võib vaadelda kui õiguste kogumit mille piires esindaja saab tegutseja esindatava nimel, sest omavahelisest kokkuleppest nende vahel võivad tuleneda mingid piirangud. teatud juhtudel on teistel pooltel kohustus kontrollida esindajate volitusi.
Tehingule antud esindusõigus on volitus ning või tuleneda ka seadusest, nii tuleb juriidiliste organite esindusõigus (eestkostja esindus teovõimetu isiku esindamiselt). Tehinguga antud esindusõigus tuleb teatavaks teha või peab see olema kindlalt väljapaista. Kui esindatava käitumine annab alust mõista, et tal on volitus või kui esindatav teab, et keegi tegutseb tema nimel ning ei tee midagi, lubab eeldada, et esindusõigus on olemas.
Volituse vorm peab olema samas vormis kui tehingu põhinorm, kui vorminõue on ettenähtud seaduses ning mille tagajärjeks on tühisus. Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega loomulikult.
Pilt sellest, et tegelikult luuakse õigussuhted esindatava ja kolmanda isiku vahel esindaja poolt. Õigussuhe tekib esindatava ja kolmanda isiku vahel. Esindajal ei teki sellega seoses mingeid kohustusi. Esinduse sisesuhe on see, mille järgi on piiratud esindaja õigus, ehk mitte teha tehinguid mida esindatav on keelanud teha.
Eraldi on olemas majanduses ja kutsetegevuses tegutseva isiku esindamine, ehk seadus paneb paika selle piirid ja mahu. Kõigepealt tuleb volitus anda ning siis lugeda seadusest selle piirid ja maht. Üldjuhul kui esindusõigus puudub ja teise isiku nimel esinetakse, siis on ühepoolne tehing tühine. Kahepoolne tehing on võimalik heakskiiduga see kehtivaks teha, kui see ei toimu, siis on esindaja tehingu riski kandja, kuid vastutust hoiab ka kolmas pool kui tal on põhjust kahelda esindaja õigustes. Huvidekonflikt on see kui rikutakse sisesuhtest tulenevat kohustust kui tehakse tehing iseendaga , mis ei ole automaatselt tühine vaid tuleb kontrollida, kas see toob kaasa kahjulikke tagajärgi.
Lepingu sõlmimine.
Võasuhe tekib lepingust, mis on tehing kahe või ename isiku (lepingupoolte) vahel, millega lepingupool kohustub või on lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on üks põhilisi võlasuhte tekkimise viise. Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt lepingu sõlmimise ettepaneku (pakkumise ehk ofert ) tegemisega ja selle vastuvõtmisega (nõustumisega ehk aktsept ). Leping loetakse sõlmituks kui kokkulepe on saavutatud olulistest tingimustes. Lepingute mittetäitmine toob kaasa kahjuhüvitamise kohustuse milles väljendub lepingu sidumus. Lepingut ei ole võimalik täita siis kui seda ei ole võimalik füüsiliselt täita, st asja mida müüakse ei ole olemas. Pakkumine peab olema piisavalt hästi määratletud, et sellele saaks vastata sõnaga “jah”. Hinnakokkulepped ei ole vaieldamatu lepinguosa, vaid see on seadusega teisiti määratud.
On olemas võlaõiguslikud lepingud, asjaõiguslikud lepingud, perekonnaõiguslikud lepingud, pärimisõiguslikud ning ka ühinguõiguslikud lepingud. Praktikas ei toimu klassikalise oferti tegemist. Kuid saadetud pakkumises või hinnakirjas peab selgelt väljenduma jah ütlemise võimalus, muidu on see lihtsalt oferdi tegemise ofert. Kaubad vaateaknal ei ole ofert. See on ettepanek pakkumise esitamiseks .
Eestis tunnustatakse offerdi kehtivust kuni temas näidatud tähtaeg ei ole lõppenud või siis kuni mõistliku tähtajani, kui offerdis ei ole kindlat tähtaega näidatud. Tüüptingimused on tingimused mis üks lepingupool teisele ette kirjutab ilma nende üle läbiraakimata. Leping on tühine, kui tüüptingimusi ei ole eelnevalt teisele osapoolele tutvustatud.
10.oktoober.
LOENG JÄI VAHELE.