Inimese anatoomia ja füsioloogia konspekt (1)

Milleks IAF?
• Ümbritsevat tunnetamine algab võrdlusest iseendaga .
• Inimese ehituse ja talitluse tundmine on meile lähtekohaks looduse tundmaõppimisel laiemalt.
Anatome kr. lahti või välja lõikamine
Anatoomia alajaotused:
1) normaalanatoomia
2) patoloogiline anatoomia
3) topograafiline anatoomia – teatud kohtade või organite anatoomia (N:pea, rindkere jne.)
4) arenguanatoomia – viljastatud munarakust kuni täiskasvanuks; embrüoloogia - viljastatud munarakust kuni lootekestadest vabanemiseni
5) mikroskoopiline anatoomia e. erihistoloogia
6) võrdlev anatoomia
7) funktsionaalne anatoomia jne
Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Nii ajalooliselt kui ka sisuliselt rajaneb ta anatoomial – õpetusel organismide makro- ja mikrostruktuurist
Physis kr. loomus, loodus ; = ld. Natura
Füsioloogia alajaotused:
1) normaalfüsioloogia
2) patoloogiline füsioloogia
3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehalise koormuse korral
4) neurofüsioloogia - närvisüsteemi funktsioneerimine ja mõju organismile
5) endokrinoloogia – hormoonide ja nende mõju uurimine
6) immunoloogia
7) rakufüsioloogia
8) kardiovaskulaar(jne)füsioloogia
9) võrdlev füsioloogia
10) loomafüsioloogia jne
Organismi struktuuri ja funktsioneerimise tasemed :
• Molekulaarne tase
• Rakuline tase
• Koeline tase
• Organi tase
• Organismi tase
• Rakk on põhiline morfofunktsinaalne üksus, ruum, milles toimuvad füsioloogilised protsessid
• Rakud moodustavd kudesid, millest omakorda on moodustunud organid e elundid
• Organid ühendatakse elundkondadeks e süsteemideks e aparaatideks
Elundkonnad :
1) katteelundkond
2) tugielundkond e. toes
3) lihaskond
4) närvisüsteem
5) sisesekretsioonielundkond e. endokriinsüsteem
6) ringeelundkond
7) immuunsüsteem e. lümfaatiline süsteem
8) hingamiselundkond
9) seedeelundkond
10) erituselundkond
11) suguelundkond
Homöostaas
• Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust
• See tagatakse protsesside abil, mida regleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel
• Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama , higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp .
Tasapinnad keha kirjeldamiseks:
• Transversaalne risti, ld transversus
• Mediaanne keskel asetsev, ld medianus
• Sagitaalne saggitalis noolesuunaline, ld sagitta nool – mediaansega paralleelne tasapind
• Frontaalne frontalis laubapidine, ld frons laup
Jooned e. suunad keha kirjeldamiseks:
1) mediaalne (medialis) – keskmine, keha kesktelje pool asuv
2) lateraalne ( lateralis ) – külgmine, keskpidisest tasapinnast eemal asetsev
3) kraniaalne (cranialis) – peamine, peapoolne
4) kaudaalne (caudalis) – sabamine, lähemal sabale
5) ventraalne (ventralis) – kõhtmine, eesmine
6) dorsaalne ( dorsalis ) – selgmine, tagumine
7) proksimaalne (proksimalis) – kerele lähemal asetsev (kasutatakse jäsemete osade kirjeldamisel)
8) distaalne (distalis) – kerest kaugemal asetsev (kasutatakse jäsemete osade kirjeldamisel)
9) eesmine – anterior
10) tagumine – posterior
Serooskest
Keha õõnsusi ja organeid katab serooskest, millel on olenevalt kohast ja organist ajalooliselt kujunenud erinevad nimetused:
• Rinnaõõnt katab rinnakelme e pleura
• Kõhuõõnt katab kõhukelme e peritoneum, mis jaguneb ka sisusmiseks ja seinmiseks lestmeks.
• Südame välimiseks kestaks on epikard e perikardi sisemine leste , mida ümbritseb perikardiaalõõs. Seda omakord katab perikardi välimine leste.
Organite ehitusprintsiibid
• Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks
• Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid
Kompaktsed e näärmelised organid
• Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid.
• Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma . Strooma silmades paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad.
Torujad organid
• Kihilise ehitusega - kestad (tunicae), mis omakorda koosnevad kihtidest (laminae).
• Eristatakse kolme kesta:
• I. Limaskest – sisemine (t.intima, t.mucosa)
• II. Lihaskest – keskmine (t.muscularis, t.media)
• III. Adventitsiaalkest – välimine (t.adventitia) v.serooskest (t. serosa )
Limaskestal eristatakse kihte:
1) epiteel - valendiku pool
2) limaskesta päriskiht e. proopria - epiteeli all
3) limaskesta lihaskiht
4) submukoosa - koosneb põhiliselt sidekoerakkudest, kuid sageli paiknevad seal näärmed
Limaskest
Nahk

Epiteel

Epidermis

Proopia ehk päriskiht
2. Dermis ( koorium ) ehk pärisnahk

Submukoosa
3. Hüpodermis (subkuutis) ehk alusnahk
Luukude ja luud
Koostis:
• 25% vett ja 75% kuivkaal,
• viimasest
– ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
– ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles
• 85% kaltsiumfosfaati
• 10% kaltsiumkarbonaat
• natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina
Funktsioonid:
• Toetab ja kaitseb siseorganeid
• Kaltsiumi (ca 1000g) ja fosfaatide (P 800g) reservuaar
• Vereloomeorgan - luuüdi
• Lihaste kinnituskohaks
Luukude:
• Luukude on sidekoeliik, mida iseloomustab intertsellulaarse substantsi mineraliseerumine
• Koosneb käsnollusest ja plinkollusest
• Plinkollus koosneb osteonidest
Luukoe rakud:
• Osteoblastid – luurakkude noorvormid, mis diferentseeruvad mesenhümaalsetest tüvirakkudest
• Osteotsüüdid
• Osteklastid
Luu on pidevas muutumises. 5-10% luukoest uueneb igal aastal. Pideva ümberehitus-protsessi tagab osteklastide ja osteotsüütide kooskõlastatud tegevus.
Luukoe tekkimine
• Otse embrüonaalsest sidekoest – koljuluud , rangluud
• Asendusluudena kõhrelise mudeli järgi – toruluud
Luude kasvu soodustavad:
• Toruluude pikkikasvu mõjutab kõige enam kasvuhormoon.
• Tema mõju modifitseerivad suguhormoonid . Viimaste toimel taandarenevad puberteedi lõppedes epifüüsiplaadid.
• Laste normaalset kasvu soodustavad kilpnäärme hormoonid, kaltsitoniin ja D- vitamiin .
Luude paksuskasv
• Toimub lüü-ümbrise (periosti) osteogeensete rakkude toimel
• Samal ajal luuüdiõõs laineb osteoklastide aktiivsuse tõusu tõttu
• Paksuskasvu stimuleerib kõige enam suurenenud mehhaaniline koormus luudele
Ca2+- ja fosfaaditasakaal
• Parathormoon on kõrvalkilpnäärme peptiidhormoon, mis suurendab vere kaltsiumisisaldust:
􀂾 Suurendab osteklastide hulka
􀂾 Suurendab kaltsiumi tagasiimendumist neerutorukestes
􀂾 Vähendab kaltsiumi eritumist sülge ja piima
􀂾 Fosfaatile on mõju vastupidi, s.t. vähendab nende sisaldust veres
• Kaltsitoniin on kilpnäärme peptiidhormoon. Tema tähtsus on täiskasvanud inimese jaoks väike v.a rasedus . Kasvava lapse jaoks on ta tõenäliselt tähtsam, soodustades kaltsiumi akummuleerumist luudesse. Kasutatakse osteoproosi raviks.
• D-vitamiin (tegelikult ka hormoon ) on vajalik kaltsiumi imendumiseks seedetraktist. D-vitamiin tekib nahas toiduga saadud provitamiinidest UV toimel.
Ca2+ osaleb:
• Vere hüübimises
• Lihaskontraktsioonis
• Neurotransmissioonis
• Ensüümide aktiveerimises
• Rakusiseses signalisatsioonis
Desmaalne (sidekoetekkeline) ossifikatsioon.
•(B) mesenhüümi tihenemine ja skeletogeensete saarekeste teke
•(C) mesenhüümirakud diferentseeruvad
–osteoblastideks, mis katavad tekkiva luupõrga epiteelitaolise peaaegu katkematu kihina
–osteoblastid hakkavad produtseerima osteoidi – kollageenseid fibrille ja amorfset põhiainet, mis on pehme konsistentsiga, mineraalainetevaba
•(D ja E)
–osteoblastid hakkavad ladestama mineraalained osteoidi ja see muutub kõvaks luusubstantsiks
–(D ja E) osa osteoblaste jäävad tekkiva luu substantsi sisse ja muutuvad osteotsüütideks
•(E) ilmuvad osteoklastid , mis võimaldab luu reorganiseerimist kooskõlas organismi kasvamisega
Lihaskude ja lihased
Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist, koosneb:
•Silelihaskoest silelihasrakk : d=2-5μm, p=100-400μm
•Vöötlihaskoest e skeletilihaskoest lihaskiud : d=10-100μm, p=10-15cm (max30cm)
•Südamelihaskoest kardiomüotsüüt: d= 15μm, p=80μm
F- aktiin (peenike filament )
•Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina (d=7-8 nm)
•Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga
• Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud , mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga Troponiini kompleksTropomüosiin G-aktiini molekul F-aktiin(peenike filament)
•Müosiini molekulil (d=16nm, pikkus ~160 nm) eristatakse saba ja pead. Viimasel on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATP aasne aktiivsus
Libisevate niitide teooria (Huxley& Hanson ,1954)
•Aktsioonipotentsiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu
•Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis (mediaatorikson ACh), mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat
•Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potentsiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil
•AP liigubT-torukesi mööda lihasraku sisemusse
Motoorsed üksused
•Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse
•Silmaliigutajateslihastes sisaldab motoorne üksus alla10 lihaskiu, õlavarre kakskpea-lihasesaga ca 750.
Lisatöö energiaallikad
ADP otsene fosforüülumine. ADP saab fosfaatrühma kreatiinfosfaadi (CP) lagunemisest
Anaeroobne (glükolüüs)
Aeroobne (rakuhingamine)
Energiaallikas : kreatiinfosfaat
Energiaallikas: glükoos
Energiaallikas: glükoos, püruvaat, rasvhapped rasvkoest, aminohapped valkude katabolismist.
O₂ ei kasutata
1ATP kreatiini molekuli kohta
kestab 15sek
O₂ ei kasutata
2ATP -d glükoosi molekuli kohta, tekib piimhape
kestab 30-60sek
O₂ kasutatakse
36ATP-d glükoosi molekuli kohta, tekib CO₂ ja H₂O
kestab tunde
•Punased lihased – on aeglased, kuid vastupidavad – lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini, mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akummuleerunud hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks – toodavad energiat aeroobselt N: selgroosirgestaja
•Valged lihased – on kiired reageerijad, samuti ka kiired väsijad–toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihased
Kontraktsioonivormid
•Lähtuvalt lihasele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni (kestvus ms), tavaliselt pole see veel lõppenud kui juba algab järgmine kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused on teetanus-tüüpi.
•Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontraktsiooni.
Silelihas
•Käävjad rakud
•Puudub ristivöödilisus
•Spontaanne aktiivsus on võimalik
•Funktsionaalne süntsüütium
Hormoonide üldiseloomustus
Klassikaline definitsioon
•hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mida KNS kontrolli all sünteesitakse spetsialiseerunud näärmetes (endokriinnäärmed; viimajuhadetanäärmed), sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse märklaudrakuni, millele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele.
•Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks.
Laiendatud hormooni mõiste
•Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud, vaid sisuliselt kõik inimkeha rakud
•Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul (plasmamembraanis, tsütoplasmas, tuumas, mitokondrites või mujal) spetsiifilised retseptorid .
Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:
•Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoritega (Näiteks, ACTH sünteesitakse hüpofüüsis ja toimib neerupealistele).
• Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega ( pankrease D rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A ja B rakkudele).
•Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega (somatostatiini toime enda sekretsioonile).
•Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul (mediaator, transmitter ) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (noradrenaliini sekreteeritakse südame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neuronil).
Keemilise olemuse ja toimemehhanismide järgi jaotatakse hormoone:
• Steroidhormoonid
•Kilpnäärme hormoonid
• Peptiidhormoonid
• Katehhoolamiinid
Kogu seedekulgla on võimas hormoone tootev organ.
•Täiskasvanud inimese seedekulglas on hulgaliselt endokriinrakke, mis on afiinsed kroomisoolade suhtes, seepärast nimetatakse neid ka enterokromafiinrakkudeks.
•Enterokromatiinrakud asuvad difuusselt kogu seedekulgla limaskesta ulatuses, rohkesti leidub neid ka pankreases (kõhunäärmes).
•Seetõttu peetakse seedesüsteemi õigustatult kõige võimsamaks sisesekretoorseks süsteemiks.
Hüpotalamus(HT)
•HT on aju osa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid.
•HT peamiseks funktsiooniks on siduda NS-i endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsitööd.
•HT paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta ca mandli suurune.
•Hüpotalamuson seotud järgmiste põhiliste autonoomsete (vegetatiivsete) funktsioonide täitmisega:
–kehatemperatuuri kontroll,
– reaktsioon stressile,
–vererõhu regulatsioon ,
–elektrolüütide kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu.
•Hüpotalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega ( emotsioonid , uni/ärkvelolek jne).
•Hüpofüüsi (HF) eessagar (adenohüpofüüs) tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
•Eessagarasse ei tule juhteteid HT-st, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara toomasooned koguvad vere HF varre kapillaaridest. HT paiknevate neuronite jätked eritavad sinna hormoone, mida nimetatakse vabastajahormoonideks e liberiinideks ja pärssivateks hormoonideks e statiinideks, ja mis reguleerivad adenohüpofüüsi tööd.
•Mitmeid eessagara hormoone nim tropiinideks, mis edendavad tesiste elundidte kasvu, arengut ja tööd.
Neerupealise hormoonid
• Neerupealiste koore hormoonid
–Glükokortikoidid (kortisool olulisem). Suurendab glükoneogeneesi* maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressitaluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
–Mineralokortikoidid ( aldosteroon olulisem). Vähendab Na+ ja vee eritumine neerudest.
•Neerupealiste säsi hormoonid (katehhoolamiinid)
– Adrenaliin
– Noradrenaliin
–( Dopamiin )
Kuigi adrenaliin ja noradrenaliin avaldavad peamiselt sarnast toimet, mõjuvad nad eri elunditele erinevalt. See sõltub sihtrakkude pinnal olevatest retseptormolekulidest.
*glükoneogenees – glükoosi tekkimine mittesüsivesikutest: kasutatakse piimhapet, aminohappeid , ka glütserooli.
Adrenaliini ja noradrenaliini toime südame ja veresoonkonna talitusele.
Adrenaliin kiirendab oluliselt südame löögisagedust (beeta₁-toime) ja suurendab seetõttu vereringe minutimahtu. Samas ta laiendab talitlevate lihaste ja maksa arterioole (beeta₂-toime). Perifeerne vastupanu võibki alaneda, kuigi naha ja mõne siseelundi veresooned ahenevad (alfatoime). Suurenenud minutimaht võib põhjustada süstoolse vererõhu tõusu. Diastoolne vererõhk võib isegi langeda, sest perifeerne vastupanu on väike. Noradrenaliin kontraheerib veresoonte seinte silelihaskiude (alfatoime). Selle tagajärjel suureneb vereringe perifeerne vastupanu ja nii süstoolne kui ka diastoolne vererõhk tõuseb. Südametegevus võib veidi aeglustuda, sest pressoretseptorid reageerivad vererõhu tõusule. Vereringe minutimaht väheneb.
Katehhoolamiinideteised toimed:
•Ardenaliinlõõgastab bronhide silelihasrakke ja kergendab nii hingamist
•Katehhoolamiinid aeglustavad seedekanali talitlust
•Katehhoolamiinidon insuliini antagonistid, seega tõstavad veresuhkru taset, ja erinevalt glükagoonist toimivad nii maksale kui ka rasvkoele (lipolüüs*) ja skeletilihastele (glükogenolüüs**).
*Lipolüüsil mobiliseeritakse rasvadesse talletatud energia, kuid selle käigus glükoosi ei teki.
** Viimastes tekkiv glükoos kasutatakse kohapeal lihasrakkude kontraktsiooniks.
Stress
•Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks vastureaktsiooniks keskonnale.
•Eelajaloolistel aegadel aitas “võitle või põgene" reaktsioon ellu jääda ohtlikes situatsioonides .
•Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või psüühilisi pingutusi, sealhulgas
–raske kehaline töö, külm ja kuum, inspiratoorne hapnikuvaegus, hüpoglükeemia, haigused, operatsioonid, vigastused, müra, ehmatus, hirm, valujaviha.
• Stressorite kauakestev või sagedane mõju kutsub esile adaptatsiooni sündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga.
•Eriti psüühilisele sfäärile mõju avaldavad stressorid põhjustavad ebaküllaldase puhkuse korral häireid. Tüüpilisteks sümptomiteks on
–unehäired, vereringe regulatsiooni häired, äkilised higistamishood, krooniline väsimus ja üldise töövõime langus.
•Stressi all mõistetakse organismi jõuvarusid tarbivaid füüsilisi, keemilisi ja psüühilisi reaktsioonei.
•Organismi stressitaluvusvõime sõltub oluliselt glükokortikoididest.
Oksütotsiin
Stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Rinnanäärme müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime imik rinnanääret tühjaks aktiivselt, vaid teda “ abistab ”selle juures piimaväljutusrefleks.
Hiljutised uuringud näitavad oksütotsiinimuid võimalikke rolle:
•Oksütotsiinitase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
•Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni
•Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
–Suurendab emahoolt
–Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
–Soodustab monogaamset paarisuhet
Kasvuhormoon
•Toimed:
􀂾Soodustab toruluude pikkuskasvu
􀂾 Anaboolne mõju –suurendab lihasmassi
􀂾Rasvkoele –suurendab lipolüüsi ja rasvade kasutamist energiallikana, säilitades glükoosi ning
􀂾Tõstab nii glükoosi taset
•Taset tõstvad tegurid:
􀂾Liikumine
􀂾Nälgimine
􀂾Uni
􀂾Psüühiline stress
•Taset langetavad tegurid:
􀂾Kõrge veresuhkru tase
􀂾 Rasvumine
( Poolestusaeg vereringes 15-13 min)
Kilpnäärmehormoonid
Türoksiin ja trijoodtüroniin.
Kilpnäärme folliikulid eritavad kahte hormooni, mis mõjutavad rakkude ainevahetust. Mida rohkem on neid vereringes, seda enam kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku. Türoksiinil on neli joodiaatomit, trijoodtüroniinil kolm. Kilpnääre eritab rohkem türoksiini kui trijoodtüroniini. Suurem osa türoksiinist muutub kudedes enne toime avaldumist trijoodtüroniiniks, seega on T3 tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon.
Kilpnäärmehormoonide toimed
• Metabolism
􀂾Hüpertüreoos – katabolism suurenenud, toitainete lõhustamine ja O2 tarbimine suurenenud, organism töötab kiirenenud tempos, kehakaal väheneb.
􀂾Hüpotüreoos – üldine aeglus , toitainete lõhustamine aeglustunud, kehakaal suureneb
•Kasv
•Areng
Kilpnäärmehormoone vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talituseks. Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse arengu vältimatu eeltingimus. Kilpnäärmehormoonidele, eriti türoksiinile on iseloomulik nende mõju aeglus. Nende toime täielikuks avaldumiseks kulub pärast manustamist mitu päeva.
Glükoositasakaal
Glükoosi on veres söömata oleku ajal 3,5-5,2 mM/liitris. Kõhunäärme ( Langerhansi ) saarekesed toodavad insuliini ja glükagooni. Vere glükoosi taset tõstab ainult maksa glükogeeni lõhustamine!
Vere glükoositaset tõstvad:
•1)glükagoon
•2)adrenalin
•3)glükokortikoidid
•4)kasvuhormoon
Glükagoon on maksa-spetsiifiline hormoon, mis tingib maksa glükogeeni lõhustamise.
Vere glükoositaset langetab ainult:
• Insuliin Tema mõjul suureneb glükoosi sissevool lihas-ja rasvarakkudesse. Insuliini eritust reguleerib eelkõige vere glükoosisisaldus (negatiivne tagasiside!), suurendab GIP, glükagoonitase ja sümpatikuseärritus.
•Glükagoontõstab vere glükoositaset, insuliin aitab glükoosi transportida teistesse rakkudesse.
•Seega, glükagoonja insuliin nad teevad pigem koostöödkui on antagonistid!
Diabetesmellitus
•=magusa vedeliku liikumine läbi organismi
•kui vere glükoositase tõusnud üle 10mM (1.8g/l), siis hakkab ta uriini kaudu erituma
•I tüüpi (lapse-või noorukiea diabeet ) – insuliinieritus beetarakkudest vähenenud või puudub täiesti. Põhjuseks nende kahjustus või nende täielik hävimine.
•II tüüpi (täikskasvanuead.) – beetarakud ei reageeri piisavalt suurenenud glükoositasemele veres, seega ei toodeta ka piisavalt insuliini; lisaks reageerivad ka koerakud insuliinile halvasti. Levib sageli ülekaaluliste seas.
Seedeelundkond
Milleks on toitaineid vajalikud?
•Eluks vajaliku energiatootmine
•Plastilineroll
•Seedesüsteemi vähemtuntud ülesanded:
–Võimas sisesekretoorne süsteem; muuhulgas seal sünteesitud peptiidhormoonid jõuavad ajju ja mõjutavad oluliselt inimese käitumist
–Oluline bioloogiliste rütmide“ juhtorgan ”; just sealt algab esmane impulsatsioon, mille baasile asetuvad kõik teised rütmid organismis
Seedimine suus
Sülje funktsioonid:
•Suu limaskesta niisutamine kõnelemisel
•Toidu niisutamine ja toidu kämbu libestamine
•Toitainete lõhustamise alustamine
–Sülje amülaasitoimel algab suus süsivesikute lõhustamine
•Kaitsemikroobide eest hammastele, suulimaskestale, seedekulglale ja seega kogu organismile
Sülge eritub 1-1.5 l ööpäevas.
Sülje koostis:
I Anorgaanilised ained:
•99 % vesi
•Elektrolüütidest sisaldab vereplasmaga sarnaseid (Na+, K+, Cl-,Mg2+ ja HCO3 -). Näärmete puhkeseisundiga võrreldes suureneb sekretsiooni stimulatsioonil Na+ ja HCO3-kontsentratsioon kuni 20x. pH on näärmete puhkeseisundi korral 5.4-6.0, sekretsiooni intensiivistumisel muutub aluselisemaks, ulatudes 7.8-ni.
II Orgaanilisedained:
•Antibakteriaalse toimega valgud (sialoperoksüdaas, laktoferriin ja lüsosüüm) ja immunoglobuliinid (IgA, IgG, IgM).
•Seedeensüümidest-α-amülaasi.
Hambad:
•2 lõikehammast (üks juur)
•1 silmahammas (üks juur)
•2 eespurihammast (kaks juurt)
•2 purihammast (ülemistel kolm juurt, alumistel kaks juurt)
•1 tarkusehammas (kui arenevad välja, siis sama eelmisega )
8 kokku x 4= 32
•Igal hambal ( dens ) võime eristada järgmisi osi: igemest väljaulatuvat krooni (1), igemega kaetud lühikest kaela (2)ja hambasombu sees asetsevat juurt (3). Hambas leiame hambaõõne, mis on täidetud hambasäsiga (8)(pulpadentis). Viimane sisaldab sidekude, veresooni ja närvilõpmeid ning on seetõttu väga tundlik (hambavalu!).
•Hamba peamise massi moodustab dentiin (5). See on eriline kõva luukude, milles ei ole luurakke ega veresooni, kuid teda läbivad enam-vähem paralleelselt kulgevad kanalikesed. Kanalikesedalgavad hambaõõnes, peaaegu perpendikulaarselt õõne pinnaga, ja lõpevad dentiini välispinnas. Hamba juure ja kaela piirkonnas kulgevad nad peaaegu rõhtsalt, hamba kroonis muutub nende suund aga pikkamisi vertikaalseks. Kanalikeste kulgemise suunas on hambad kõige kergemini lõhestatavad. Löök eest taha-poole murrab seetöttuhamba tema kaela kohalt pooleks, vertikaalne surve (näiteks kivikese sattumine hammaste vahele) aga võib lõhestada hamba pikuti.
•Dentiini sisepinnal (vastu säsi) asetseb odontoblastide (17) kiht. Need on rakud, mis hamba tekkimisel on dentiini tootnud ja jäävad selle toitjateks ka edaspidi. Iga odontoblaston varustatud jätkega, Odontoblastidejätked (ja nende harud) ulatuvad dentiini kanalikestesse.
•Hamba dentiin on kaetud läikiva kõva ollusega, vaaba ehk emailiga (4). Email sisaldab ainult kuni 3% orgaanilisi aineid ja on seega inimkeha kõige kõvem kude. Temas ei ole rakke ning seega on ta hamba «surnud»osa.
Neelamine
Söögitoru
Söögitoru (oesophagus) on lihaseline, umbes 25cm pikkune torujas seedekanali osa, mille kaudu liigub toit neelust makku. Ta on lülisambast eespool , ülalpool hingetoru ja allpool südame taga. Läbi diafragma ja suubub makku. Söögitoru ülaosa seinas on lihaskest vöötlihaseline, alaosas silelihaseline. Ka söögitorus on kulumiskindlat mitmekihilist epiteeli. Üleminek seedekanalile iseloomulikuks ühekihiliseks silinderepiteeliks toimub söögitoru ja mao piiril . Seedetrakt on tüüpiline torujas organ,
•Kihilise ehitusega -kestad (tunicae), mis omakorda koosnevad kihtidest (laminae).
•Eristatakse kolme kesta:
I.Limaskest–sisemine (t.intima, t.mucosa)
II.Lihaskest–keskmine (t.muscularis, t.media)
III.Adventitsiaalkest–välimine (t.adventitia)v.serooskest(t.serosa)
Maolävises asendub söögitoru mitmekihiline epiteel ühekihilise silinderepiteeliga. Maolimaskestas paiknevad maolohukesed ( foveoolid ), millede põhjas asuvad maonäärmed, mis toodava HCl ja pepsiini sisaldavat maomahla . Maomahla ( soolhape , pepsiin , lima) toodetakse ööpäevas 2-3 l. Suurima ja olulisema näärmete rühma moodustavad mao korpuse- ja põhjaosas asuvad pärismaonäärmed. Nende seinas paiknevad küllaltki suured katterakud. Need eritavad väga konsentreeritud soolhapet (pH=0,9).
Pepsinogeen ja pepsiin
•Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos
•Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen
•Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks
•Toidusegamisel maomahlaga tekib toidukört e küümus, mis võib püsida maos 2-3 h, sõltuvalt toidu kogusest ja iseloomust:
–Vedelik pääseb peensoolde peaaegu kohe
–CH-rikas toit läbib mao kiiresti
– Valgurikas toit aeglasemalt
–Kõige kauem on maos rasvarikas toit
Mao talitluse regulatsioon
•Autorütmia.Mao ülaosas paikneb stimulaatorala, kust 3-4x minutis algab peristaltiline laine.
•Neuraalneregul: PS –kiirendab, SP –aeglustab.
•Enterogastrilinerefleks – toidukördi sattumine duodeenumisse vähendab maomahla eritust ja peristaltikat.
• Humoraalne :
􀂾gastriin – eritub mao lukutiosa näärmetest ja stimuleerib pärimismaonäärmeid eritama pepsinogeeni ja sisemise tegurit;
􀂾VIP ja GIP (vasoactive intestinal peptide; gastric inhibitory peptide) – erituvad peensoole näärmetest, pidurdavad mao tegevust.
Mao limaskesta kaitsemehhanismid:
•Paks (üle 1mm) kiiresti uuenev limakiht mao sisepinnal
•Kiiresti uuenev pinnaepiteel
Peensool
Peensoole osad:
•Kaksteistsõrmiksoole duodeenum(30 cm)
•Tühisoole jejunum(2/5; 1,5-2,5 m)
•Niudesoole ileum(3/5; 2-3m)
Peensoole kogupikkus toonilises seisundis on ca 4 m, lõõgastunult 6-8 m; d≈4 cm.
Peensoole limaskestas on:
•soolenäärmete soolekrüptid
•soolehatud
•Soolenäärmetes on sooleepiteeli koostises üherakulised hormoone tootvad rakud, endokrinotsüüdid, mis eritavad peptiidhormoone vereringesse:
•Sekretiin
•Koletsüstokiniin
•VIP
•GIP
•Jne (tuntud üle 20-e l)
•Soolehattude sooleepiteeli rakud sünteesivad peptidaase, mis lõhustavad di- ja oligopeptiidid aminohapeteks.
•Aminohapped imenduvad peensooles sooleepiteeli kaudu
Kaksteistsõrmiksoole limaskestas on lisaks soolekrüptidele kaksteistsõrmiksoole näärmed, millede rohke aluseline nõre aitab neutraliseerida maost tulevat happelist küümust. Niudesooles on rohkesti lümfoidsetkude (Peyerinaastudena), mis osaleb organismi immunoloogilises kaitses.
Peensoole funktsioonid:
Peensool täidab mitmeid tähtsaid funktsioone:
1) küümuse segamine pankrease, maksa ja peensoolelimaskesta sekreetidega
2) toidu koostisosade seedimine
3) tasakaalustatud ja seeditud sisaldise resorptsioon
4) järelejäänud sisaldise edasitransport distaalsele
5) mitmesuguste hormoonide sekretsioon
6) immunoloogiline kaitsefunktsioon.
Peensoole liigutused segavad küümust ja liigutavad teda distaalsemale.
Peensoole neuraalne regulatsioon
Parasümpaatiline närvisüsteem mõjutab seedimist stimuleerides seedetrakti peristaltikat ja sekretoorset aktiivsust. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna- ja nimmeosast. Sümpaatilise närvisüsteemi mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb.
Jämesool
Jämesooles ei ole soolehatte, küll aga limarikast dekreeti tootvad soolenäärmed. Rooja kuivkaalust umbes neljandiku moodustavad elus ja surnud bakterid . Anaeroobsed ja ka mõningad teised bakterid hukkuvad pärast organismist väljutamist kiiresti. Mõnes liigid, nagu Escherichia coli, suudavad mõnda aega pinnases ja vees elada; nende esinemist looduslikes vetes peetakse märgiks, et vesi on saastunud roojaga. Organism on kohanenud kooseluks tavaliste soolebakteritega. Need suudavad taksitada ka pahaloomuliste mikroobide levikut seedekanalisse. Kõhulahtisus on sagely mark sellest, et soole normaalfloora on taandunud pahaloomulise eest. Nii juhtub näiteks siis, kui baktereid surmavad ravimid on hävitanud liiga suure osa soole normaalfloorast. Mingi pahaloomuline bakter võib sel juhul vabalt vohada. Samasugune on olukord siis, kui reisija peab kohanema temale võõraste mikroobitüvedega (reisidiarröa). Kohalikud elanikud ei haigestu, sest need mikroobid on nende organismile omased .
MILLEKS ON TOITAINED VAJALIKUD?
•Eluks vajaliku energia tootmine
•Plastiline roll
•Seedesüsteemi vähem tuntud ülesanded:
–Võimas sisesekretoorne süsteem; muuhulgas seal sünteesitud peptiidhormoonid jõuavad ajju ja mõjutavad oluliselt inimese käitumist
–Oluline bioloogiliste rütmide“juhtorgan”; just sealt algab esmane impulsatsioon, mille baasile asetuvad kõik teised rütmid organismis.
KÕHUNÄÄRE E PANKREAS
Kaksteissõrmiksoolde sekreteeritav pankreasenõre sisaldab kõiki toitained lagundavaid ensüüme
•Pankrese peptidaasid lagundavad edasi maos osaliselt lagundatud valke. Pankreas toodab peptidaase inaktiivsetena, aktiivseks muutuvad nad peensoole valendikus kokkupuutudes sooleepiteelis sünteesitud ensüümidega
•Pankreasea mülaas lagundab edasi sülje amülaasi toimel osaliselt lagundatud süsivesikud
•Pankrese lipaasid segunedes sapiga lagundavad kaksteistsõrmiksooles rasvasid.
Lagundatud toitained imenduvad peensooleepiteeli kaudu.
HORMOONID
•1902.a.inglise füsioloogid W. M. Bayliss ja E. H. Starling avastasid sekretiini toime. Eksperimendis leidsid nad, et koerte kaksteistsõrmiku limaskestast valmistatud ekstrakt põhjustab verre süstituna intensiivset kõhunäärmesekretsiooni.
•Aastal 1905 võeti E. H. Starlingi ettepanekul kasutusele hormooni mõiste.
•Maosekretsiooni keemilisest mehhanismist kirjutas esimese ülevaate J. S. Edkins 1905. Aastal ja kasutas sõna gastriin.
•Aastal 1928 kirjeldasid A. C. Ivy ja E. Oldberg hormooni, mis stimuleerib sapipõie tühjenemist. Selle nimetasid nad koletsüstokiniiniks. (cholēkr sapp)
•1943. Aastal Ieidsid A. A. Harper ja H. S. Raper, et kaksteistsõrmiku limaskest sisaldab pankrease ensüümide sekretsiooni stimuleerijat ja nimetasid selle aine pankreosümiiniks.
•Alles siis kui J. E. Jorpes'i ja Viktor Muti laboris saadi 1966. Aastal nende ainete puhasekstraktid ja identifitseeriti aminohappeline koostis, selgus et tegu on sama ainega. Seega õige oleks kaksiknimi koletsüstokiniin/pankreosümiin (lüh. CCK./PZ).
SAPIPÕIS
Sapi funktsiooniks on toidurasvadest emulsiooni tekitamine, mis suurendab kokkupuutepinda kõhunäärme lipaasidega ja võimaldab sellega neid efektiivsemalt lagundada. Sapihapete koguhulk kehas on 3 gr ja sellest ei järku lipolüütilise funktsiooni jaoks ühe söögikora ajal. Rasvarikka söögikorra puhul on vajalik sellest kuni 5 korda suurem kogus. Sellepärast tsirkuleerivad olemasolevad sapphapped päevas mitu korda läbi soole ja maksa. Selle, iga kord umbes 3 gr sapphappega ringlemise sagedus sõltub söömisest ja kigub vahemikus 4-12 ringi ööpäevas.
BILIRUBIINI RINGLUS
Peale sapphapete ja lipiidide jõuab glükuroniinina soolde ka spapipigemnt bilirubiim. Selle polaarese ühendi tagasiresorptsioon sapipõies ja peensooles on väga vähene. Niudesoole lõpposas ja eriti käärsooles bilirubiin dekonjugeeritakse bakteriaalsete hüdrolaaside poolt ja muudetakse urobilinogeeniks, mis koos teiste bilirubiini laguproduktidega annab väljaheitele pruuni värvi. Vähem kui 20% sellest resorbeeritakse. Sellest suurem osa, umbes 90 % eritatakse maksa kaudu jälle sappi , umbes 10 %line jääk jõuab uriini.
MAKSA FUNKTSIOONID
1. Sapi süntees
-Sapphapete( sapisoolade süntees)
-Bilirubiini eraldamine verest ja sekreteerimine sapi koostisesse.
2. Varuainete talletamine
-Glükogeen
- Rasvad
-Rasvlahustavad ained( A,B12, D, E ja K)
3. Ainevahetuse regulatisoon.
-Süsivesikudete ainevahetus
i. Glükogeen
ii. Galaktoos ja fruktoos
iii. Glükoosi taseme tõstmiseks veres- glükogenolüüs( glükogeen muudetakse glükoosiks) ja glükoneogenees( glükoosi tekkimine mittesüsivesikutest- piimhape, aminohapper, ka glütserool)
iv. Glükoosi taseme langetamiseks veres- glükogenees( glükoos muudetakse glükogeeniks) ja lipogenees ( glükoos muudetakse triglütseriinideks)
-Lipiidide ainevahetus
i. Lagundab rasvhappeid ( beeta oksüdatsioon)
ii. Sünteesib uusi lipoproteiide, kolesterooli ja fosvolipiide
iii. Kolesteroolist sünteesib sapphappeid
- Valkude ainevahetus
i. Süpnteesitakse vereplasma rakkusid
ii. Asendatavate a/h süntees( transmeerimine)
iii. Deaimneerimine- aminorühma eraldamine
iv. Toksilise NH3 muutmine vähetoksiliseks uuraks.
4. Detoksikatsioon
- Alkohol
-Ravimid- penitsilliin , erütromütsiin, suldoonamiid
SÜSIVESIKUTE SEEDMINE JA IMENDUMINE
Disahhariide lõhustavaid ensüüme( maltaas , sahharidaas, laktaas ) nimetatakse disahharidaasideks. Nad on väga olulised, sest disahhariidide molekulid on imendumisks liiga suured, kuid monosahhariidid imenduvad passivselt.
VALKUDE SEEDMINE
Soolde tuleb pidevalt proteiine nii koos soolemahlaga kui ka epiteelrakkudest, mida iga päev hävi ainuüksi peensooles umbes veerand kg jagu. Makku ja soolde eritub ka verevalke. Organismist pärinevaid valke ongi rohkem kui toiduga saaduid. Mõlemad lõhustuvad samal moel. Proteaasideks on trüpsiin, kümotrüpsiinid A ja B, karbokspüeptidaas ning aminopeptidaas, mis tekivad inaktiivsel kujul trüpsinogeeni, kümotrüpsinogeeni, prokarboksüpeptidaasi ja proaminopeptidaasina. Trüpsinogeeni aktiveeriv enteropeptidaas e enterokinaas , edais toimub trüpsinogeeni aktivatsioon autokatalüütiliselt, aktiivne trüpsiin aktiveerib nüüd omakorda trüpsinogeeni ja teisi interaktiiseid proteaase. Valke lõhustavaid ehk protelüütilisi ensüüme leidub maonõres( pepsiin) ja kõhunäärmes( trüpsiin, kümotrüpsiin). Nende toimel tekivad soolesidaldises 2-6 aminohappega peptiidahelad ning vabad aminohapped. Viimased imenduvad aktiivselt ja eriti kiiresti limaskesta rakkudesse.
RASVADE SEEDIMINE
Lipaasideks on lipaas ja fosdolipaas. Kõhunäärmenõre lipaas lõhustab triglütseriidid monoglütseriidideks ja vabadeks rasvhapeteks- fosfolipaas lõhustab fosfolipiide. Talletamine – süsivesikud ja valfus ladestuvad pöörduvalt ainult vähesel määral. Lühiajaliselt kasutuses olevad valgu reservid moodustavad vadi 45 gr, glükogeeni reservid 300- 400 gr. Suuremad energiavarud on olemas ainutl rasvadepoode kujul.
TOITUMISSOOVITUSED:
•Soovitused tervislikuks toitumiseks on läbi teinud mitmeid liialdusi
• Soovitusi mõjutavad tootjate ärihuvid ja neid toetavad reklaamikampaaniad
•Nii on olnud kümnendite kaupa märksõnadeks
70ndatel – kalorid
80ndatel – lipiidid
90ndatel –mineraalained
95ndatel –antioksüdandid
2000ndatel –oomega-3 rasvhapped
•Ei ole mõistlik keskenduda mingi üksiku toidukomponendi vajaduse katmisele
•Lähtuda tuleb eeldusest, et terveinimese soovid ja vajadused on targad, mõistlikud ja otstarbekad. Seega, enamasti tuleb usaldada oma “isusid”.
•Mida ja kui palju inimesed päevas tegelikult söövad, ongi enamasti see,mida nad kategelikult vajab.
•Kahjuks on inimesed mõjutatud reklaami, eelarvamuste, kampaaniate, “müütide”poolt. Seepärast on mõningaid üldisi printsiipe on kasulik teada. Toit peab olema mitmekesine , siis parandab üks toiduaine teise puudusi!
•Tavaliselt sisaldavad eri toiduained ülekaalukalt ühte või test toitainet. Näiteks, kohupiim on väga valgurikas, sisaldab aga vähe süsivesikuid ja rasvu.
•Toidu omastatavus. Mitte kõik toit ei saa omastatud. Eriti taimne toit on raskesti seeditav: seedensüümidei pääse läbi tselluloosist kestade. Näiteks, 100grukkijahus on 8,68 g valku, eraldi sööduna omastatakse sellest ainult 4g.
•Omastatavust tõstab toitainete õige suhe. Valkude, rasvade ja süsivesikute otstarbekas suhe on 1:1:4, loomsete ja taimsete valkude suhe seejuures 2:3, siis kogu toidus leiduvate valkude omastatavus tõuseb 92%-ni.
• Taimetoitlus . Inimese hammaskond ja seedesüsteem on kohastunud segatoidule. Üldiselt arvatakse, et kasvavale organismile ja füüsilise töötegijale jääb taimetoidust väheseks. Tuleb ka arvestada, et ohtrama taimetoidu maht koormab inimese seedetrakti.
SOOVITUSI PÄEVASE TOITUMISE ÜLDSÜSTEEMI KOOSTAMISEKS
•Hommikusöök peab andma olulise osa päevastest toidusüsivesikutest, võiks olla suhteliselt rasvavaesem. Mitte rasvavaba! Rasvavaba toitumine ei kuulu inimese normaalsöömisse. Hommikusöök peaks andma kindlasti ka kõrgekvaliteedilist toiduvalku. Sobivam aeg 7.00-8.30.
Hommiku menüüsse sobiksid pudrud,muna, kala, linnuliha , kohupiim jt piimatooted . Kes talub rõõska piima, võib ka see olla; kes ei talu - võiksid olla fermenteeritudpiimatooted - keefir , biojogurtid,jne.
•Lõunasöögiks (12.00-14.00) erilisi kitsendusi ei ole. Eriti siis, kui hommikusöök on söödud mõistlikul ajal ja sobiva koostisega. Lõunasöök võiks olla võimalikult mitmekesine, sisaldama kindlasti ka rohkesti puu-ja juurvilju.
•Õhtusöök (parim variant 17.30-19.00). Põhireegel: õhtusöök ärgu olgu liiga rikkalik ja selles olgu vähem süsivesikute poolest väga rikkaid toiduaineid. Hästi sobivad õhtusöögiks kodumaised puuviljad ja juurviljad . (Kuigi puuviljad ja juurviljad sobivad kõigide söögikordade juurde, võiks just päeva õhtupoolik anda kaaluka osa). Õhtusöögiks võiks olla veel tükike kõrgekvaliteetset valku - kala, linnuliha, kohupiim, tükike head juustu ja ka fermenteeritud piimatooted (biokeefirid, biojogurtid). Tuleb silmas pidada, et mida hilisem kellaaeg , seda vähem sobivad süsivesikuterikkad toiduaineid (saiakesed, pannkoogid , magusad koogikesed, pastatoidud, kartulitoidud jne).Normaalse elurütrni puhul peale 22.00 pole nende toitude söömine mõistlik.
MÕNEDE ENAMLEVINUD MÜÜTIDE VASTU
•Või on kasulikum kui margariin . Viimased sisaldavad liiga palju transrasvhappeid, milledel on suuremates hulkades ja kestval tarbimisel ateroskleroosi soodustav toime.
•Suhkur ei ole valge surm, kui teda tarvitada mõistlikus koguses ja B-kompleksi vitamiinide vajaduse katmise eest hoolitseda. Suhkur (ka lauasuhkur) ei ole oma õiges koguses mitte mingil juhul probleemiks. Otse vastupidi - suhkrut on vaja anda õige kogus (5...6% üldisest toiduenergiast), et kindlustada normaalne veresuhkru tase, mis on vajalik kõikide organite, eriti aga aju tegevuses. Muidugi on ebatervislik suhkruga liialdamine.
•Nii lapsed kui ka täiskasvanud peaksid tarbima piima või piimatooteid . Noores eas esineb piimasuhkru talumatus vähestel. Vanemas eas sagedus suureneb. Aga fermenteeritud piimatoodete valmimise käigus piimasuhkur lõhustub ja tavaliselt taluvad rõõska piima mittetaluvad inimesed väga hästi fermenteeritud piimatooteid.
•Terve inimene ärgu kartku kolesterooli! Kolesterool on orgamismile hädavajalik.
KOLESTEROOL
•Terve täiskasvanud inimese organism sünteesib oma tarbeks umbes 1 g kolesterooli päevas. Sünteesi reguleeritakse negatiivse tagasiside printsiibil, s.t. kui vähendada toiduga saadud koleteroolihulka, siis suureneb endogeense kolesterooli moodustumine. Toidukolesterooli vähendamine aitab korrastada kolesterooli ainevahetust umbes ühel kolmandikul inimestel, neil, kellel puudub täpne tagasiside endogeense kolesterooli sünteesi üle.
•Ülejäänud kahel kolmandikul inimestest on toidukolesterooli sisalduse vähendamisel minimaalne tähtsus, kui üldse on mingit mõju. Siiani pole leitud biomarkerit kolesteroolitundlike indiviidide kindlaks tegemiseks. Taimetoidu korral endogeenne kolesterool isüntees intensiivistub.
•Hüperkolesteroleemia põhjustab pärilik ainevahetuse omapära. Seda põdevad inimesed peaksid langetama oma kehakaalu, sest kehamass on üheks kõige olulisemaks verelipiidide (koos kolesterooliga) sisaldust määravaks teguriks , ja vähendama küllastatud rasvhapete osakaalu polüküllastamata rasvhapete kasuks oma toidusedelis.
KARDRIDOVASKULAARNE SÜSTEEM
Süda kardia kr, cor ld.
Soon vas Id (vascularis soone -)
- Poolkuuklapid
- Aordiklapp
- Kopsutüveklapp
- Kojavatsakesed e aortiventrikulaarklapid e hõlmklapid e puriklapid
- Mitraalklapp e vasak kojavatsakeseklapp e bikuspiraalklapp
- Trikuspidaalklapp e parem kijavatsakeseklapp
PÄRGAARTERI VEREVARUSTUS
Vatsakeste süstolis katavad avatud aordiklapi hõlmad sissepääsu pärgarteritesse. Veri pääseb nendesse ainult diastolis, kui klapihõlmad suletud.
REFLEKTAARSUS
•Kui südame tsükli kestus on 1...0,85 s, siis kestab absoluutne refraktaarsus umbes 0,20 sekundit. Sellelejärgneb erutuvuse järkjärgulise taastumise e suhtelise refraktaarsuse periood kestusega 0,02...0,05 s, mille jooksul võib uue erutuse esile kutsuda normaalsest tugevamate ärritajatega. Kogu refratkaarsuse periood kestab seega ca 0,25 s.
•Kuna südamelihas refraktaarsuse ajal uutele ärritajatele ei reageeri, hoitakse sellega ära vatsakeste kestev kokkutõmme ja tagatakse südametöö rütmilisus.
•Vrdl skeletilihasraku refraktaarsus 0,005 s.
SÜDAMETSÜKKEL
•Alustame südame täielikust lõõgastumisest (diastolist). Üldisediastolilõpus on kõik südame õõned täidetud verega.
•Kõigepealt tõmbuvad korraga kokku südame mõlemad kojad (kodade süstol; kestus 0.1 s) , surudes vere endast vatsakestesse, mis laienevad veelgi. Osa verd surutakse ka juba suurtesse arteritesse.
•Järgneb mõlema vatsakese üheaegne kokkutõmme (vatsakeste süstol; kestus 0.3 s), mil veri surutakse vatsakestest kopsutüvesse ja aorti. Vere survel avanevad täielikult poolkuuklapid, atrioventrikulaarklapid sulguvad, näsalihased tõmbuvad kokku, pingestades kõõluskeelikute abil klapihõlmad paigale. Vatsakeste süstoli ajal on kojad juba lõtvunud (kodade diastol) ja algab nende uus täitumine verega.
•Vasakestesüstolile järgneb südame üldine diastol (kestus 0.4 s). Sellest ajast piisab , et südamelihas koguks jõudu uueks kokkutõmbeks. Diastolis täidab tagasivoolav veri poolkuuklappide taskud , need pöörduvad servadega üksteise vastu ja sulgevad verele tagasipääsu.
SÜDAMETOONID
Südame tööga kaasuvad akustilised nähud, mida nimetatakse südametoonideks
I südametoon e süstoolne toon tekib atrioventrikullaklappide sulgumisel süstoli algul.
II südametoon e diastroolne toon tekib aordi- ja pulmonaalarteriklappide sulgumisel kui algab diastol.
LÖÖGIMAHT
Süda pumpab ühe löögiga süstoli ajal nii aorti kui ka kopsutüvesse umbes 70 ml verd. Seda nimetatakse löögimahuks.
MINUTIMAHT
Täiskasvanud inimesel on südame löögisagedus puhkeolekus 60-80 korda minutis. Südame minutimahu all mõistetakse õhe südamepoole kaudu minutis lulgeva vere hulka (löögimaht x löögisagedus = minutimaht), mis täiskasvanul on puhkeolekus umbes 5 liitrit.
VERESOONED

• Arterid
  
• Veenid
  
• Arterioolid
  
• Kapillaarid
  

PULSS
•Südame süstoli ajal aordi alguses tekkinud seina võnkumine levib mööda artereid edasi, põhjustades nende seinte võnkumist, mida nimetatakse arteripulsiks. Pindmise mateperifeersete arterite pulssi on võimalik palpeerida.
•Pulsilöökide arvu järgi saab lugeda südame kokkutõmmete arvu.
•Pulsilaine levimise kiirus on 5...10 m/s ja sõltub arterite elastsusest.
VERERÕHK
Vedelikd liiguvad alati suure rõhu alt väiksema rõhu suunas. Organismi vererõhk põhinebki vere liikumisel arterites. Vererõhk sõltub nii südame pumbatud vere hulgast( minutmahust) ja ka sellest, kui kiiresti veri pääseb arteritest kapillaridesse. Seda regullerib vereringe perifeerne takistus.
Vererõhk oleneb vereringes olevast :

• Vere mahust
  
• Vere viskoossusest
  
• Südame minutimahust ning
  
• Veresoonte, eriti arterioolide ja kapillaride takistusest
  

Kõik faktorid , mis suurendavad süame minutimahtu ja perifeersete veresoonte takistust, tõstavad vererõhku. Südame löögisageduse ja –mahu langus ning perideersete veresoonte laienemisega seotud takistuse vähenemine viib vererõhul langusele.
SÜDAMETÖÖ JA VERERÕHU REGULATSIOON
Neuraalne
Humoraalne

• Hormoonid
  
• Teised veres lahustunud ained
  

NEURAALNE KONTROLL
•Vasomotoorsetest keskustest lähtuvad mõjud veresoontele ja südamele.
•Ajutüves paiknevad närvistruktuurid, mida ei saa anatoomiliselt täpselt piiritleda ning mida nimetatakse vereringekeskusekse vasomotoorseteks keskuseks. Funktsionaalselt eristatakse veresooni ahendava (vasokonstriktoorse) ja laiendava (vasodilatatoorse) mõjuga osa.
•Mõjustused perifeersete veresoonte toonusele antakse edasi vegetatiivse närvisüsteemi kaudu. Olulisim on sümpaatilise närvisüsteemi veresooni ahendav mõju, mis annab ka veresoontele toonuse.
RÕHU JA KEMORETSEPTORID
•Rõhu retseptorid (baro-e pressoretseptorid) paiknevad aordikaares ning ühisunearteri sisemiseks ja välimiseks unearteriks hargnemise kohal.
•Kemoretseptorid asuvad samade piirkondade lähedal paiknevates karotiid-ja aordigloomustes.
SÜMPATIKUSE MÕJU SÜDAMELE
•Sümpaatikuse mõjusüdamele avaldub:
1)südametegevuse kiirenemises
2)kokkutõmbejõu tugevnemises
3)erutuvuse ja erutusjuhtivuse tõusus
•Sümpaatikusega sarnast mõju avaldavad südamele ka veresringlev adrenaliin.
PARASÜMPATIKUSE MÕJU SÜDAMELE

• Südametegevus aeglustub
  
• Südame kokkutõmbejõud väheneb
  
• Erutuvus ja erutuvusjuhtivus langevad
  

VERESOONTE LAIENEMIST PÕHJUSTAB

• Kudedesse kogunevad ainevahetusproduktid, nagu süshappegaas, K+, piimhape
  
• Sarnast toimet avaldavad O2 sisalduse langus kudedes ja pH tõus ning kehatemperatuuri tõus
  
• Ka veresoonte endoteelirakkudes tekib veresoonte laiendajaid. Neist olulisim NO.
  
• Atriopeptiid (ANF)
  

VERSOONTE AHENEMIST PÕJUSTAB

• Kehatemperatuuri langus
  
• Verejooksu korral trombotsüütidest vabanevad tromboksaan ja serotoniin
  
• Endoteelirakkudes toodetud endoteliinideks nimetatud peptiidid
  

•Sümpaatikuse mõju südamele avaldub:
1)südametegevuse kiirenemises
2)kokkutõmbejõu tugevnemises
3)erutuvuse ja erutusjuhtivuse tõusus
•Sümpaatikusega sarnast mõju avaldavad südamele ka veresringlev adrenaliin.
•Süstoolse rõhu ajal ei voola veri vasaku vatsakese seinas, sest seinas olev rõhk surub veresooned kokku. Ka diastoli ajal ei esineks verevoolu , kui südamelihast verega varustav arter algaks otse vasakust vatsakesest, sest rõhk langeb vasakus vatsakeses diastoli ajal nulli. Olukorra päästab see, et aordis , kust pärgarterid alguse saavad, ei alane rõhk isegi mitte diastoli ajal nullini- seda takistab aordiklapi sulgumine ja suurte arterite elastsus.
•Seetõttu saavadki vatsakeste seinad verd diastoli ajal!
VERI
•Inimese kehamassist moodustab veri 6...8%, seega on 70 kg kaaluva täiskasvanud inimese organismis ligikaudu 5 liirit verd.
•Veri koosneb:

• vereplasmast(54...59%; mahuprotsenti)
  
• vererakkudest(41...46%; mahuprotsenti)
  

•Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust, nimetatakse hematokritiks. Normaalselt on meestel 0,4-0,51 ja naistel 0,36-0,47.
•Vererakud ei paljune kohapeal, vaid vereloome organites :

• Lootel eelkõige maksas ja põrnas, sest luud on üsna väikesed
  
• Peale sündi põhiliselt luuüdis
  

•Ka vereplasma moodustub ekstravaskulaarselt (verevalkude peamiseks sünteesi paigaks on maks).
VERE FUNKTSIOONID

Transpordifunktsioon - veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahtuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogilsielt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse. Vere vahendusel jaotatakse organismis ühtlaselt ka ainevaheteuses tekkinud soojus , mida keha pindmistest kihtidest anatakse ära ümbritsevale ruumile.

Kaitsefunktsioon - veri kaitseb organismi sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos veres tekkivate ja tinglevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguse tekitajaid. Vere hüübimne kaitseb organismi väikeste vigastuste puhul tekkida võiva verekaotuse eest.

Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine - verel on oluline koht ainevahetuses tekkivate happelisete ja aluseliste ainete puhverdamise, vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldust ning verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus .
VEREPLASMA
•Vereplasmas on 90...91% vett, 6.5...8% valku ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid.
•Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik, pHväärtusega 7.35...7.4.
•Vereplasma valkusid on 65...80 g/l, neid jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine on 35...45 g/l, globuliine 24...37 g/l, viimaste hulgas fibrinogeeni(1,5...4,5 g/l), mis hüübimisel sadeneb fibriiniks.
•Ilma fibrinogeenita verd nimetatakse seerumiks
• Globuliinid jagunevad α1-, α2-,β-ja γ-globuliinideks.
VEREPLASMA VALKUDE ÜLESANDED
• Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist. Albumiinidega on kas osaliselt või täielikult seotud kaltsium, bilirubiin, rasvhapped ja ka mõned ravimid, globuliinidega hormoonid (kortisool, türoksiinjne), lipiidid, raud, vitamiinid jne.
• Vereplasma valgud osalevad organismi kaitsereaktsioonides. Antikehad , mis tekivad vastusena organismi tunginud haigustekitajatele , on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid .
• Vereplasma valgud moodustavad ühe osa puhversüsteemidest. Valgumolekulid on oma amino-ja karboksüülrühmade tõttu võimelised reageerima nii aluste kui hapetega ja võtavad ühe puhvrina osa vere happe- leelise tasakaalu säilitamisest.
• Osa globiineon hüübimisfaktorid.
• Vereplasma valkudest oleneb vereplasma viskoossus ning vereplasma valgud on organismileka valgureserviks.
VERE PUHVERSÜSTEEMID
Vereplasma puhversüsteemideks on:

• Vesinikkarbonaatpuhver
  
• Fosfaatpuhver
  
• Valkpuhver, mille moodustavad vereplasma valgud kui ka erütrotsüütides asuv hemoglobiin .
  

VERE HÜÜBIMINE
•Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta, sest organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib.
•Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Verehüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikoolifüsioloogA. Schmidt , kelle esimesed selle alased tööd ilmusid 1861... 1862 .
HÜÜBIMISE PÕHITETAPID
• Kui endoteel on vigastatud , puutuvad trombotsüütid sidekoes oleva kollageeniga kokku ja aktiveeruvad, kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb , mis vähendab haavast verejooksu . Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid ja osalevad hüübimise regulatsioonis.
• Kahjustuse tagajärjel vabanenud ained tekitavad vasokonstriktsiooni
• Kui kahjustus on suur tekib verehüüve e punane trombi, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine. Viimasest tekkinud võrgustikku jäävad kinni erütrotsüüdid.
• Verehüübe tekkest osavõtvaid aineid nimetatakse hüübimisfaktoriteks, käesolevaks ajaks on neid teada paarkümmend, vere hüübimise skeemidel märgitakse neid tavaliselt rooma numbritega
• Vigastuse sidekoestumine
VERE UURIMINE
• Vere uurimine on kliinilises praktikas väga tähtis. Veri iseloomustab hästi tervislikku seisundit . Mitmesuguste haiguste korral muutub nii vere morfoloogia kui ka kemism .
• Verd saab hõlpsalt analüüsiks võtta. Kliiniliste analüüside puhul uuritakse:
–vere keemilisi omadusi,
–määratakse hemoglobiini hulk,
–punaliblede settimise kiirus (settereaktsioonehkSR),
–loendatakse punaliblede ja valgeliblede üldarv,
–tehakse kindlaks leukotsüütide suhtarvud protsentides-leukotsüütide valem.
–ja vajadusele paljud muud parameetrid
• Vere uuringud aitavad panna õiget diagnoosi ja on sageli diagnoosimisel määrava tähtsusega.
ERÜTROTSÜÜDID

• Tuumata rakud
  
• Eluiga 4 kuud
  
• Normaalselt toimub hemolüüs maksas ja põrnas
  
• Raud ja osad aminohapped lähevad taaskasutusse
  
• Heemist saab sapipigment bilirubiin, mis annab värvuse sapile ja väljaheidetele.
  

HEMOGLOBIIN

• Sisaldus meestel 130-160 g/l, naistel 120- 160 g/l
  
• Molekulis 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini
  
• Erütropoetiin( EPO)- 165 amoinohappega glükoproteiin, toodetakse neerudes ja pistud ka maksas, nimi pärineb Bonsdorffi ja Jalavisto 1948. a. tööst.
  
• EPO vabanemine verre suureneb 1-2 h pärast neerurakkude hüpoksia algust. Kui hüpoksia lakkab, lõppeb kohe ka EPO vabanemine rakkudest. Tegemist on tüüpilise negatiivse tagasiside regulatsiooniahelaga.
  

LEUKOTSÜÜDID
• Leukotsüüte jaotatakse granulotsüütideks (ca 65%) ja agranulotsüütideks (25...35%) sõltuvalt sellest, kas nende tsütoplasma sisaldab graanulite terakesi või mitte.
• Granulotsüüte jaotatakse graanulite värvumise järgi:
–basofiilsed garnulotsüüdid(0,5...1%),
–eosinofiilsed garnulotsüüdid(2...4%) ja
–neutrofiilsed garnulotsüüdid(ca 62%)
•Agranulotsüüte jaotatakse omakorda
–lümfotsüütideks (ca30%) ja
–monotsüütideks (ca 5%).
•Üks osa leukotsüüte on amööbi taoliselt liikuvad ja võimelised fagotsüteerima organismi sattunud baktereid ja võõrkehi. Fagotsüütidena tegutsevad peamiselt neutrofiilsed granulotsüüdid.
•Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini , mis laiendavad veresooni ja suurendavad veresoonte läbilaskvust, soodustades sellega põletikuprotsessi ja tekitades turset. Nad osalevad allergilistes reaktsioonides.
•Ka eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral, kuid nende mõju on vastupidine basofiilidele. Nad takistavad histamiini eraldumist basofiilidest, lagundavad histamiini põletikukoldes ja vähendavad põletikureaktsioone ja turset.
LÜMFOTSÜÜTIDE LIIGID
•T-hävitajarakud
•T-abistajarakud vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.
•T-pärssijarakud muudavad B-jaT-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone.
•T-mälurakud jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulga lantikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid. Mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
•B-lümfotsüüte on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. B-lümfotsüüte jaotatakse plasmarakkudeks ja B-mälurakkudeks.
VEREGRUPID
ABO-süsteem:
•1901. a kirjeldas Karl Landsteiner nelja põhilist veregruppi, mis moodustavad ABO-süsteemi. Jaotuse aluseks on erütrotsüütide pinnal esinevad A-ja B- antigeenid (aglutinogeenid) ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad (aglutiinid; IgM tüüpi antikehad).
•Kui A- antigeen satub kokku anti-A antikehaga või B-antigeen anti-B antikehaga, siis punalibled kleepuvad kokku e aglutineeruvad. Punalibled ei saa kokkukleepumise ja sellega kaasuva hemolüüsi tõttu täita oma põhiülesannet hingamisgaaside transportijana, lisaks sellele võivad ummistuda väiksemad veresooned, mille tagajärjeks on elutähtsate organite talitlusehäired ja organism võib hukkuda.
•Praegu tunnistatakse 30 põhiveregruppi ja sadade erinavate allgruppidega.
VERE ÜLEKANNE EHK HEMOTRANSFUSIOON
•Kui retsipiendil ei ole olnud suurt verekaotust, siis on väikeste verehulkade (kuni200 ml) ülekandmisel universaalseks doonoriks 0- veregrupiga isik, sest erütrotsüüdid, millel puuduvad antigeenid, ei aglutineeru üheski vereplasmas.
•Ülekantava 0-grupi vereplasma sisaldab küll anti-A ja anti-B antikehasid, nende hulk on aga liiga väike, et retsipiendi erütrotsüütide aglutinatsiooni esilekutsuda. Kui ülekantava vere hulk on organismis olevast suurem, võivad doonori vereplasma antikehad esile kutsuda retsipiendi punaliblede aglutinatsiooni. Sellepärast tohib suuremas koguses ülekanda ainult sama grupi verd.
•AB-veregrupiga isikut nimetatakse mõnikord universaalseks retsipiendiks, sest tema võib väikeses koguses verd saada kõikidelt teistelt veregruppidelt. AB-veregrupiga inimestel puuduvad plasmas antikehad ja sellepärast teiste veregruppide punaliblede kokkukleepumist nende organismis ei teki.
•Suurema koguse teise veregrupi vereülekandmisel võivad seal olevad antikehad retsipiendi erütrotsüütide aglutinatsiooni esile kutsuda, nii tohib sellisel juhul ülekanda vaid sama grupi verd.
VEREGRUPPIDE MÄÄRAMINE
Veregrupi määramiseks võetakse vastavale alusele erinevate veregruppide testseerumid ja lisatakse igale seerumile väikene kogus uuritavat verd segatakse ja hinnatakse aglutinatsiooni teket. Aglutinatsiooni korral erütrotsüüdid kleepuvad, tekivad punased helbed ja ümbritsev vedelik muutub selgeks. Kui aglutinatsiooni ei teki, jääb testseerum seal olevate erütrotsüütide tõttu ühtlaselt häguseks.
A – JA B- ANTIGEENIDE FUNKTSIOONID

• Ei ole teada. Indiviid, kellel puuduvad nad( 0- veregrupp ) on terved . Nähtavasti ei oma need antigeenid tähtsust, vähemalt kaasajal .
  
• Veregruppide esinemise sagedus maailma eri osades on erinev. Näiteks B on enamlevinud Aasias kui Euroopas.
  

REESUSSÜSTEEM
•1940. a avastasid K. Landsteiner ja A. S. Wiener nn reesusfaktori, mis sai nime ahvi Macacusrhesus'e järgi, kellel seda esmakordselt kirjeldati. Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnalolevad erinevad antigeenid (D, C, E, c ja e), millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esine bD-antigeen, siis on veri reesus positiivne. Kui eD-antigeen puudub, siis on veri reesus negatiivne. Reesuspositiivne veri on umbes 85%-l inimestest ning ülejäänud umbes 15% on reesusnegatiivsed.
•Reesusfaktoriga seotud ohud avalduvad vereülekande korral. Erinevalt ABO veregruppide süsteemist, puuduvad reesusnegatiivse isiku vereplasmas antikehad D-antigeeni suhtes. Need tekivad veres alles sensibiliseerumise käigus, kui reesusnegatiivse inimese verre on vereülekandega sattunud reesuspositiivse isiku D-antigeeni kandvaid erütrotsüüte.
•Teistkordsel reesuspositiivse vereülekandmisel reesusnegatiivse verega isikule võivad varem tekkinud anti-D antikehad esile kutsuda reesuspositiivsete punaliblede aglutinatsiooni ja hemolüüsi, mis võib saada eluohtlikuks. Sellepärast ei tohi reesus negatiivse verega inimestele reesuspositiivset verd üle kanda.
RASEDUSIMMUNISEERIMINE
•Kuigi loote vereringe on algusest peale ema omast eraldatud, pääseb juba raseduse ajal sageli ema vereringesse väike hulk loote punaliblesid. Platsenta võib “lekkida”. Rohkem satub loote verd emasse siiski sünnitusel (või abordi) ajal. Kui loote ja ema punalibled on eri veregruppidest, siis võivad emal moodustuda nende vastu antikehad.
•Kui ema on Rh-ja loodeon Rh+ (isa on siis Rh+), võivad organismis tekkida antikehad Rh+-erütrotsüütide vastu. Tavaliselt tekib sellest probleem alles järgmiste Rh+-raseduste ajal. Osa antikehadest satub läbi platsenta loote poolele, põhjustades punaliblede lagunemist, hemolüüsi. Selle tagajärjel võib loode haigestuda või isegi hukkuda.
ORGANISMI KAITSE
• Mittespetsiifiline kaitse:
–Epiteeli pidev uuenemine
–Eritised: maomahl (pH, pepsiin), lima, pisarad, higi, sülg (loputus, lüsosüüm)
–Detoksikatsioon maksas, neerudes, nahas
–Humoraalne (lüsosüüm,opsonisatsioon, komplement , interferoon)
–Rakuline (mikrofaagid e neutrofiilid, makrofaagid)
–Põletik
•Spetsiifiline kaitse = immuunsüteem
• Mittspetsiifiline humoraalne kaitse

• Lüsosüüm
  
• Opsonisatsioon
  
• Komplement
  
• Interferoon
  

LÜSOSÜÜM
•Paljudes kudedes ja koevedelikes pidurdab bakterite ja viiruste arengut ja paljunemist
•Lüsosüüm-mukolüütiliselt toimivat leeliseline ensüüm.
•Teda leidub:
–süljes
–soole ja nina- neelu ruumi limas,
–silmalaugude sidekesta sekreedis ja pisarates
–granulotsüütide graanulites,
–kopsude makrofaagides,
OPSONISATSIOON
•Opsiniinid on ained, millede seondumine keha võõraste rakkude ja mikroorganismidega muudab nad kergemini fagotsüteeritavateks
•Opsiniinid: antikehad, komplementfaktorid jt. Näiteks,
–antibodies: IgGand IgA
– components of the complement system: C3b, C4b, and iC3b
–Surfactant
–Mannose-binding lectin(initiatestheformationofC3b)
–The mos timportant are IgG and C3b.
•Nii fagotsüüdi kui ka võõrkehade pind on enamasti negatiivselt laetud.Seega on nende lähenemine raskendatud elektrostaatilise tõukejõu tõttu. Opsonisatsioonil seonduvad võõrkeha pinnale antikehad ja (või) komplemendi valgud. Fagotsüüdi pinnal on retseptorid, mis hõlpsasti seonduvad opsiinide molekulidega. Ilma opsinatsioonita ei saa toimuda enamik fagotsütoosist.
INTERFEROON
•Nii tähistatakse gruppi antiviiruslikult mõjuvaid glükoproteiine (M 20 000-30 000), mida organism produtseerib infitseerumise puhul haiguse tekitajatega, eriti viirustega.
•Interferooni produktsioon toimub kiiresti (mõne tunni jooksul), nii et teatav kaitse sissetunginud viiruste paljunemise vastu on garanteeritud juba enne spetsiifiliste antikehade hulga kasvu veres.
•Interferoon
–Inhibeerib viiruste replikatsiooni peremeesrakus
–Aktiveerib natural killer cells
–Soodustab antigeeni kättenäitamist lümfotsüütidele
KOMPLEMENT
•Komplemendi süsteemi kuuluvad vähemalt 25 veres ja koevedelikes olevat valku, milledest enam teada on 9 esimest (C1--C9).
•Paljude immuunreaktsioonide käigus toimuvate bioloogiliste efektide jaoks on vajalik 9-st plasmafaktorist koosneva rühma osavõtt. Analoogiliselt verehüübimis süsteemiga esinevad komplementfaktoridinaktiivseteproensüümidena, misüksteistteatudkindlasjärjekorras, peamiseltensümaatiliseltaktiveerivad.
•Osaltsünteesivadkomplementfaktoreid hepatotsüüdid, osalt sooleepiteelirakud ja makrofaagid.
•Infektsioonide puhul tõuseb nende produktsioon juba mõne päeva jooksul tunduvalt. Komplement süsteemi aktiveerimise käivitavad peamiselt antigeen- antikeha kompleksid ja bakteriaalsed toimeained.
Komplemendi reaktsioonide aktiverimist põhjustab:

• „ kutsuvad “ kohale leukotsüüdid ja soodustavad sellega põletikuprotsesside vallandumise
  
• Lüüsivad organismi enda muundund ja võõraid rakke
  
• Põhjustavad opsanisatsiooni
  

Nii fagotsüüdi kui ka võõrkehade pind on enamasti negatiivselt laetud. Seega on nende lähenemine raskendatud elektrostaatilise tõukejõu tõttu. Oponisatsioonil seonduvad võõrkeha pinnale antikehad ja(või) komplemeni valgud. Fagotsüüdi pinnal on retseptorid, mis hõlpsasti seonduvad opsiinide molekulidega. Ilma opsinatsioonita ei saa toimuda enamik fagotsütoosist.
PÕLETIK
•Põletik on mitte spetsiifiline organismi reaktsioon kudedele tekitatud kahjustusele. Reaktsiooni võivad esile kutsuda väga erinevad tegurid: mehhaaniline vigastus , bakteriaalne infektsioon , mürgid, allergia , kiirgused. Enamikul juhutudel edendab põletikkoe kahjustuse paranemist.
• Punetus , turse, temperatuuri tõus ja valu on kolm sümptomaatilist nähtust, mis on tihti ka samaaegsed, põhjuseks muutused veresoontes, koevedeliku hulga suurenemine ja põletiku rakkude kogunemine.
•Ägeda põletiku korral vabanevad vere ja koerakkudest põletikku edendavad ained (näiteks, histamiin, serotoniinhepariin, bradükiniin). Nende toimel suureneb kapillaaride läbilaskvus ja soontest liigub põletiku koldesse proteiine, ioone ja vett.
•Mõne tunni pärast liiguvad sinna neutrofiilid, hiljem ka makrofaagid.
•Ägeda põletiku korral tekib põletikukoldesse mäda,mis on surnud ja elavatest koe-ja põletikurakkudest koosnev hävinud koeosa.
•Põletiku äge staadium kestab mõne päeva kuni paar nädalat.
LÜMFAATILINE SÜSTEEM
LÜMF
•Lümf on koostiselt sarnane vereplasmale, valgusisaldus (10...20 g/l) on aga vereplasma omast madalam, mineraal ainete sisaldus on enam-vähem sama.
•Erinevatest keha piirkondadest pärit lümfil võib olla väga erineva koostisega. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valku, vett ja teisi madala molekulaarseid aineid ning seedetraktist soolehattude lümfi kapillaaridesse imendunud lipiide .
•Ööpäevas tekib lümfi umbes 2 liitrit.
•Lümf ivoolamise kiirus on väike. Lümfi liikumisele aitavad kaasa:
–lümfi soonte silelihaste rütmilised kokkutõmbed
–klapid
–lihaspump (kiirendab voolu 10...15x).
IMMUUNSÜSTEEM
LÜMFOTSÜÜTIDE LIIGID
•70-80% lümfotsüütidest on T-lümfotsüüdid:
–T-tappu rakude hävitajarakud
–T-abistajarakud vallandavad (lümfokiinidekaudu)B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.
–T-pärssija rakud muudavad B-jaT-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone.
–T-mälurakud jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid,mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
•B-lümfotsüüte on umbes lümfotsüütide üldarvust. B-lümfotsüüte jaotatakse plasmarakkudeks ja B-mälurakkudeks.
Antigeenid on keerulised orgaanilised ained, mis organismi sattunult põhjustavad spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viiruste, parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkude, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel polüsahhariididel, kunsttehislikel polümeeridel jne.
RAKULINE IMMUUNSUS

• Kui raku pinnal on organismile võõras antigeen, siis T-hävitajarakk ta ka hävitab perforiinproteiini kaudu.
  
• Natural killer cells
  

HUMORAALNE IMMUUNSUS
Antikehad on keerulised valgud, mis kuulubad beetaglobuliinde fraktsiooni, neid nimetatakse ka immunoglobuliinideks, nad tsirkuleerivad inimeste ja kõikide soojavereliste vereplasmas. Antikehi sünteesivad plasmarakud vastusena mitmesuguste antigeenide poolt põhjustud ärritustele. Antikehad on võimelised ühinema vastava antigeeniga ja sellega neid kahjustama. Antigeen-antikeha reaktsioonid on spetsiifilised ja keemilise iseloomuga .
Immuniglobuliinid:

• Neutraliseerivad
  
• Aglutineerivad või
  
• Pretsipiteeriav( lahustavad ) haigusttekitavaid võõraineid).
  

Seejärel fagotsüteerivad rakud, peamiselt makrofaagid, kõrvaldavad antigeeni-antikeha kompleksid.
ALLERGIA
Korduv võõrainele eksponeerimine võib viia organismi muundunud, enamasti suurenenud reaktsioonivalmiduseni. Immuunsus - kui organism on võimeline mingit võõrainet oma kaitsesüsteemi abil kahjutuks tegema ilma patoloogilise reaktsioonita, siis on ta selle aine suhtes immuunne.
NEERUD
On sojakujulised vüi aedoakujulised. Neerud on paarilised, 10.12 cm pikad, kaaluvad kokku ca 300 gr.
Neerude funktsioonid

• Kehavedelike osmootse rõhu regulatsioon
  
• Teguleerivad vereplasma ioonide konsentrarsiooni, nendest olulisemad: Na+, K´+, Ca2+ , Cl- , vesinikkarbonaat -(HCO3-), fosfaat- ja sulfaatioon.
  
• Reguleerivad aluse-happe tasakaalu H+ sekretsiooniga, kui on happelisuse liig ja HCO3- sekretsiooniga kui on aluselisuse liig.
  
• Reguleerivad koevedeliku hulka Na+ ja vee väljutamise kaudu.
  
• Regullerivad arteriaalset vererõhku Na+ väljutamise ja reniini sünteesi kaudu.
  
• Elimineerivad valkude katabolsimi ääkprodukte kusiainena ja kusihappena, lihasainevahetuse jääkprodukte kreatiinina.
  
• Elimineerivad ravimeid( penitsilliin) ja mürke
  
• Sünteesivad erütropoetiini
  
• Lagundavad polüpeptiidhormoone( insuliin, glükagoon ja paratüreoidhormoon).
  

Nefron on naeerude struktuurseks ja funktsionaalseks üksuseks. Nefrone on kummaski neerus cs 2 miljonit. Nefron algab neerukoest keraja neerukehakesena, mis koosneb veresoonte päsmakesest( glomerus) ja seda ümbritsevast päsmakesekihnust( Bowmani kapsel ) ja jätkub neerutorukesena e tuublusena, mis jaguneb 1) proksimaalseks vääniliseks neertorukeseks, 2) Henle linguks, 3) distaalseks vääniliseks neertorukeseks. Neerutoruke suubub kogumistorukesse.
PROTSESSID NEERUS

Ultrafiltratsioon - vere ultrafiltratsioonil lähevad neerukehakestes oleva päsmakese kapillaarde seinast ja Bowmani kapsli sisemisest lestmest moodustaud filtrist läbi kõik vereplasma kostisosad, v.a. valgud. Filtri läbivad molekulid, mille diameeter on väiksem kui 0,01 mikromeetrit ja molekulmass alla 70 000. Suure molekulmassiga valgumolekulid sellest filtrist läbi ei pääse ja nii hoiavad nad oma osmootsele rõhule vastavalt ka vett päsmakese kapillaarides. Tekkinud ultrafiltraat satub neerukehakese kihnu valendikku. See koostiselt valguvaba vereplasmaga sarnane vedelik on semasuriin. Ultrafiltraati tekib ööpäevas ca 160 liitrit. Ultrafiltratsioon põhineb vererõhul. Päsmakese kapillarides püsib vererõhk suhteliselt kõrge, kuna toomasoon on suurem kui viimasoon. Esmasuriini tekkimine oleneb päsmakese kappillaarides olevast vererõhust( 70 mmHg), vereplasma valkude osmootsest rõhust ( onkootne rõhk on 25 mmHg) ja vedeliku hüdrostaatilisest rõhust ( 20 mmHg) kihnuõõnes. Esmasuriinu tekib ainult siis kui vereõhk pärsmakes kapillarides ületab vedeliku väljutamist takistavate rõhkude, s.o. onkotse rõhu ja kihnuõõne hõdrostaatilise rõhu summa. Kui vererõhk langeb madalamale kui 45 mmHg, siis lakkab uriini teke ja sllel on eluohtlikud tagajärjed.
Ultrafiltratsiooni autoregulatsioon - kui vererõhk päsmakeses langeb, siis toomasoone valendik laieneb , kui vererõhk tõuseb, sisi vastupidi, toomasoon eheneb.

Resorptsioon e tagasiimendumine - esmasuriinist imenduvad verre tagasi kõik organismile vajalikud lahustunud ained ja kuni 99 % veest. Neerutorukestest viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridisse tagasi 159... 158, 5 liitrit vedelikku ja organismist väljutatakse lõpliku uriinina 1-1,5 liitrit ööpäevas. Sellest resorptsiooniprotsessis osalevad nefroni üksikud osad täiesti erinevalt. Nagu järgnev joonis näitab, langeb peakoormus nefroni algusosale, kus juba proksimaalses vääntorukeses 65 % ultrafilraadi mahust võetakse jälle tagasi.
Vastuvoolu süsteem:
Henle lingu alanev ja ülenev säär ning neid ümbritsevad veresoonedja koevedeliktöötavad ühtse süsteemina. Neerutorukesi ümbritsevate verekapillaarides voolavast vereplasmast on päsmakeses eraldunud ultrafiltrarsiooni käigus ca 1/5 veest, ent valgud on jäänud plasmasse. Seetõttu on Henle lingu ümbritsevates veresoontes kõrge kolloidosmootne rõhk, mille mõjul hakkab vesi kohe tagasi imenduma . Na+moodustab 4/5 esmasuriinis lahustunud ainetest. Na+on oluline organismi normaalseks funktsioneerimiseks, seetõttu on tema tagasiimendumine oluline ülesanne neerudele. 2/3 Na+resorbeerub passiivselt(Henle lingu õhukeseseinaline osa), 1/3 aktiivselt( kulutab energiat). Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+, laseb aga hästi läbi vett.Ülenev osa resorbeerib aktiivselt tagasi Na+, ei lase agaläbi vett. Vee tagasiimendumine torukeste alanevas osas soodustab naatriumi tagasiimendumist torukeste ülenevas osas ja koevedelikku üleläinud naatrium omakorda soodustab vee väljumist Henle lingu alanevast säärest. Niisugune uriini kontsentreeriv mehhanism kannab vastuvoolu süsteeminimetust.

Sekretsioon- mõningaid aineid( hipuurhape, kreatiniin, ammoniaak, mitmed ravimid jm) viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli, selleks kulutatakse ATP-st saadavat energiat. Sellist ainete eritamist neerude kaudu nim sekretsiooniks.
REGULATSIOON
1)iseregulatsioon,
2) hormonaalne,
3) neuraalne( suhteliselt vähetähtis).
HORMONAALNE REGULATSIOON

• Antidiureetiline hormoon soodustab vedeliku tagasiimendumist neerudes ja vähendab uriini hulka- diureesi .
  
• Aldostertooni mõjul väheneb Na+ eritus uriini, rohkem Na+ jääb organismi, mis omakorda suurendab organismi rakkudevahelise vedeliku hulka ja tõstab vererõhku.
  
• Neerudes toodetav reniin stimuleerib aldosterooni eritumist neerupealekoorest.
  
• Parathormoon suurendab Ca+ tagasiimendumist neerutorukestes.
  
• Atriallne natriureetiline peptiid (ANP) soodustab Na-ioonide väljaviimist organismist, vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning langetab vererõhku.
  

ANTIDIUREETILINE HORMOON( ADH) e VASOPRESSIIN

• ADH tekib hüpotalamuses. Hüpofüüsi tagasagarasse jõuab ta aksonaalse transpordi teel. ADH teke oleneb vaheajus asuvate, koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmoretseptorite aktiivsusest.
  
• Veepuudusel:
  

• -suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk
  
• -mis põhjustab osmosensoreilt lähtuva impulsside voo tõusu
  
• -produtseeritakse rohkem ADH-d
  
• -ADH märklauaks on distaalsed väänilised neerutorukesedja kogumistorukesed
  
• -nende epiteeli veeläbilaskvus suureneb
  
• -uriiniga väljaviidava vee hulk väheneb ja osmootne rõhk kudedes normaliseerub
  
• -kui sellest ei piisa, tekib janu ja veevajadus rahuldatakse joogiga
  

Ja vastupidi, ilma ADH toimeta on kogumistorukeste epiteel veeleläbimatu, uriini jääb rohkem vett ja uriini hulk suureneb.
ALDOSTEROON
On neerupealisekoore mineraalkortikoidide hulka kuuluv hormoon, mis:
–suurendab Henle lingu ülenevas sääres naatriumija sellega ka veetagasiimendumist ning vähendavad diureesi
–lisaks soodustab aldosteroon kaaliumi väljaviimist organismis
Aldosterooni vabanemist neerupealisekoorest stimuleerivad naatriumivaegus ja kaaliumiliig. Rõhu tõus unearteris vähendab aldosterooni taset baroretseptoriteltlähtuvate impulsside tõttu. Füüsiline valu, emotsioonid (ärevus, hirm, viha) suurendavad aldost. eritust sümp. NS kaudu.
RENIIN-ANGIOTENSIIN-ALDOSTEROON- SÜSTEEM
Reniin vabaneb neerude jukstaglomerulaar rakkudest siis, kui neerude verevoolutus väheneb ja naatriumi kontsentratsioon langeb normist madalamale. Reniin (protelüütiline ensüüm) kutsub esile vereplasma valgu angiotensinogeeni muutumise angiotensiin-I-ks, mis kopsudes vastava spetsiaalse ensüümi kaasabil muudetakse aktiivseks veresooni ahendavaks aineks angiotensiin-II-ks. Veresoonte ahenemine põhjustab vererõhu tõusu, selle tagajärjel tõuseb ultrafiltratatsioonirõhk ja suureneb diurees . Angiotensiin kutsub esile ka suurema hulga aldosterooni produktsiooni. Aldosterooni toimel suureneb Na-ioonide resorptsioon distaalses nefroni osas ja naatriumi väljaviimine organismist väheneb. Koos naatriumiga jääb organismi ka rohkem vett. See põhjustab omakorda vere hulga ja vererõhu tõusu.
ATRIAALNE NATRIUREETILINE PEPTIID(ANP)
ANP vabastamist südamelihasrakkudest stimuleerib parema koja venitus, millele regeerivaD seal asetsevad mahuretseptorid. ANP on aldosteroonile vastupidine toime.
ANP suurendab:
-ultrafiltratsiooni
-pidurdab naatriumi tagasiimendumist nefroni distaalses osas ning soodustab sellega Na ioonide väljaviimist organismist.
ANP vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu.
NEERU SÜMPAATILISTE NÄRVIDE STIMULATSIOON

Põhjustab ultrafiltratsiooni ja neerude verevoolutuse vähenemise, mis viib ka Na+eritumise vähenemisele.

Stimuleerib Na+reabsorptsiooni neerutorukestes.

Põhjustab reniini vabanemise, mille tulemusena tõuseb vere angiotensiin II ja aldosterooni tase, mis omakorda suurendab Na+reabsorptsiooni.
Sümpaatilise NS aktivatsioon toimub vastuseks suurenenud stressile ja tõstab vererõhku.
VEE TASAKAAL
Inimorganismist enam kui poole moodustab vesi( täiskasvanul ca 48-60%). Vesi liigub läbi organismi membraanide tänu osmoosile, seetõttu on see liikumine lähedalt seotud elektrolüütide( eekõige naatruim-, kaalium - ja kloriidioonide) liikumisega.
NAATRIUMI TASAKAAL
Päsmakesefiltraati imendub ööpäevas ca 500 gr naatriumi. Na+ eritub lõplikku uriini ca 2-5 gr. Na+ tagasiimendumist reguleerib kõige rohkem aldosteroon. Kui aldosterooni üldse ei eristuks, eraldusk uriinga 15-20 gr naatriumit ja organism kuivaks , sest naatrumile järgneb ka vesi ja kloriidioonid.
JANU
Osmoretseptorid paikenvad hüpotalamuse piirkonnas ja reageerivad vere osmootsele rõhule. Ka maksas on leitud katseloomadel analoogilisi retseptoreid. Mahuretseptrodi paiknevad suurte veenide ja südamekoja seinas ning reageerivad venitusele. Janutunnet suurendab ka suu ja neelu limaskestade kuivamine . Mao laiendamine õhuga täidetud ballooniga kõrvaldab janutunde lühiajaliselt kuni pooleks tunniks.
HINGAMINE
Hingamise all laiemas tähenduses mõeldakse gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel. Organismis toimuvaks toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ja eemaldatakse sealt ainevahetuse käigus tekkinud süsinikdioksiid. See toimub hingamiselundite, südame, vereringe süsteemi ning vere kooskõlastatud tegevuse tulemusel. Hapnikutranspordi seisukohast võib kõnelda sel puhul organismi hapnikuga varustavast funktsionaalsest süsteemist.
HINGAMISE ETAPID
Hapniku viimisel ümbritsevast ruumist kudedesse ja süsinikdioksiidi toomisel kudedest väliskeskkonda on vajalik:

gaasivahetuskopsudese välinehingamine, mille käigusuuendataksekopsudeventilatsioonigaosaalveoolidesolevastgaasisegust. Kopsukapillaaridegaasivahetustsoonisolevveririkastubhapnikuganingannabärasüsinikdioksiidi

Gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel

Hapniku ja süsinikdioksiidi transport verega

Gaaside difusioon kudede ja vere vahel
KUDEDE HINGAMINE
Rakkudes toimuval sisemisele kudede hingamisel kasutatakse hapnikku kõrgmolekulaarsete toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil, organismi elutegevuseks vajalik energia transformeeritakse fosfaatühendite makroergilistesse sidemetesse, ainevahetuse lõpp-produktidena tekivad süsinikdioksiid ja vesi.
HINGAMISTEED

• Ninaõõs( ninakarbikud, haisteepiteel, ninakarvad. Fnd: õhu soojendamine ja puhastamine.
  
• Neel (toit ja õhk ristuvad selles)
  
• Kõri( kilpkõhr, häälekurrud ja selles hääleside)
  
• Hingetoru ( 10 cm pikka ja 2,5 diameeter)
  

MITMEREALININE RIPSEPITEEL E HINGAMISEPITEEL

• Ninaõõnes, trahheas, bronhides
  
• Ripsmed
  
• Lima
  
• Bronhidoolides on kuupepiteel.
  

KOPSUD
Täiskasvanu kopsudes on umbes 300 miljonit alveooli, läbimõõduga ca 0,2 mm. Nende üldpindala on 70- 100 ruutmeetrit. Alveoolide seinu katvate kapillaride diameer on 8 mikromeetrit, seetõttu peavad erütrotsüüdid neis liikuma üksteise järel. Kõigis kopsukapillaarides on üheaegselt verd alla 100 ml. Seega on alveoolide seintes sama õhuke kiht, mille saab, kui katta ühe teeklaasitäie veega tenniseväljaku suurune ala.
HINGAMISLIIGUTSED
Sissehingamine

• Olulisemad lihased onvälimised roietevahelised lihased ja vahelihas( diafragma)
  

Väljahingamine

• Olulisemad lihased( rahulikul hingamisel ei tööta) on sisemised roietevahelised lihased ja kõhulihased.
  

GAASIVAHETUS TOIMUB VÄIKSEMA OSARÕHU SUUNAS

• Daltoni seadus- iga gaas avaldab gaasisegus osarõhku, mis vastab selle gaasi osale koguruumalas ( ka veeaur on gaas).
  
• Gaaside osarõhud vedelikes - teatud hulga gaase suudavad kõik vedelikud lahustada. Seejuures on lahustunud gaasi hulk sõltuv gaasi osarõhust. Piisava aja ja kokkupuutepinna korral gaaside osarõhud vedelkus ja gaasifaasis tasakaalustuvad.
  
• Tasakaal hapniku osarõhkudes vere ja alveolaarruumi vahel saabub 0,25 s jooksul, mis on kolmandik punaliblede kopsukapillaaris viibimise ajast. Teekond , mida gaasid läbivad on 0,2- 1 mikronit.
  
• P(co2) suurenemine alveolaarruumis laiendab bronge, P(o2) vähemine aga ahendab terminaalseid arterioole, mis suunab vere uuesti alveoolidesse, milledes on suurem P(o2)
  

HAPNIKU TRANSPORT VEREGA
•Hapniku füüsikaline lahustuvus veres on väike, 1l veres lahustunult 3 ml hapnikku, seega oleks 70 kg kaaluva inimese 5 liitris veres15 ml hapnikku.
•Tänu erütrotsüütides olevale hapnikukandjale hemoglobiinile on 1l arteriaalses veres hapnikku ca 200ml, millest jääb 50ml kudedesse. Seega on ka venoosses veres 150ml hapnikku.
•Hemoglobiini ja hapniku ühendi –oksühemoglobiini–teke oleneb hapniku osarõhust veres ja on pöörduv protsess. Kudedes, kus hapniku osarõhk on madal, annab veri kiiresti hapniku ära ja kopsudes, kus allveolaarõhus on hapniku osarõhk kõrge, küllastub veri hapnikuga peaaegu 100%selt.
SÜSINIKDIOKSIIDI TRANSPORT VEREGA
•Süsinikdioksiidi lahustuvus veres on parem kui hapnikul .
Süsinikdioksiidi on veres olevast koguhulgast:
1) lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides 9...10%,
2) seotulthemoglobiiniga -karbaminohemoglobiinina10...13%
3) vesinikkarbonaadina vereplasmas ja punalibledes 78...80%.
•Kõige olulisem on transport vesinikkarbonaadina vereplasmas: süsinikdioksiidist ja veest tekib punalibledes süsihape, mis dissotsieerub vesinikiooniks ja vesinikkarbonaat iooniks . Reaktsiooni kiirendab mõlemas suunas erütrotsüütides olev ensüüm karboanhüdraas. Vesinikkarbonaat difundeeruberütrotsüütidest vereplasmasse.
•Arteriaalses veres on 1l-s 520 ml, venoosses veres 580 ml süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidisisaldus arteriaalsesja venoosses veres oleneb muude tingimuste samaks jäämisel tema nende osarõhust kudede ja alveoolides resp.
KOPSUDE VENTILATSIOON
•Kopsude ventilatsioon(KP) e minutimaht on hingamissageduse(14x) ja hingamismahu(500ml) korrutis (14x500ml=7l).
•KP= alveolaarventlatsioon(350ml) + surnud ruumi ventilatsioon (150ml)
•Alveolaarventilatsiooniks (AV)nimetatakse seda õhu hulka, mis jõuab ühes minutis alveoolidesse
•AV ja kopsude verevoolutusee perfusioonisuhtest sõltub vere arterialiseerumine
•Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud, reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakseläbi just neid alveoole, mida ventileeritakse, ja ventileeritakse neid alveoole, mille kapillaarides voolab veri.
HINGAMISE MUUTUSED FÜÜSILISE TÖÖ KORRAL
•Hapniku füüsikaline lahustuvusveres on väike, 1l veres lahustunult 3 ml hapnikku, seega oleks 70 kg kaaluva inimese 5 liitris veres 15 ml hapnikku.
•Kopsude ventilisatsioon suureneb 120...130 l/min, kaasatakse rohkem alveoole.
•Südame minutimaht suureneb, vererõhk tõuseb, kopsude verevoolutus suureneb.
•Arteriaalsest verest võetakse ära rohkem hapnikku. Organismi O2 tarbimine võib ületada kuni 20x puhkeoleku tarbimise, ulatudes 6...7 l/min.
•Töötavates lihastes suureneb verega läbivoolutatavatekapillaaride arv, tõuseb temperatuur, PCO2 ja happeliste ainevahetusjäääkidehulk, selle tõttu annab arteriaalne veri hapniku kergemini ära.
HINGAMISE REGULATSIOON
• Hingamiskeskus : sisse-ja väljahingamiskeskus
•Humoraalne regulatsioon
–CO2 mõju kõige suurem. 1-2 % CO2 sissehingatavas õhus suurendab kopsude ventilatsiooni kolmandiku võrra. Põhineb osaliselt H+↑, sest vesi moodustab CO2-ga süsihappe.
–O2 vähesus stimuleerib hingamist vähe. Alles siis kui arteriaalse vere hapniku osarõhk on langenud 60%, hakkab hingamiskeskus hapnikuvähesusele ka reageerima.
•Neuraalne regulatsioon on olulisem, see on lihastööajal nii aktiivne, et humoraalne regulatsioon ei jõua isegi alata .
NEURAALNE REAKTSIOON
•Kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajusasuv hingamiskeskus, millel eristatakse sisse-ja väljahingamislihaste tööd juhtivaid inspiratoorseidja ekspiratoorseidneuroneid. Nendele neuronitele alluvad hingamislihaseid innerveerivadmotoneuronid, mis asuvad seljaaju IV.,.VIIkaela-ja I...VII rinnasegmentide eessarvedes.
•Hingamisneuronite aktivsustmõjustab perifeeriast lähtuv informatsioon, mida edastavad mehhano -, kemo-, termo -ja valusensorid.
•Mehhanosnsord: kopsudevenitus-, hingamislihaste propriosensorid
• Perifeersed kemosensorid, mis on tundlikud PCO2 ja vere pHmuutuste suhtes, asuvad karotiid-ja aordigloomustes. Tsentraalsed kemosensorid, mis reageerivad ajuvedeliku PCO2 ja pHmuutustele, asuvad piklikajus .
•Nina ja ülemiste hingamisteede limaskestadelt lähtuvate impulsside mõjul vallanduvad sellised hingamise kaitserefleksid nagu köha ja aevastus.
HAPPE-ALUSETASAKAAL
Arteriaalne pH= 7,4 (kõigub 7,35- 7,45). pH kõikumine väljapoole 7-7,8 on eluohtlik. Ainevahtuses tekib märksa rohkem happelisi jääke kui aluselisi( ööpäevas ca 1,3 liiti konts HCl ekvivalentne kogus).
Reguleeritakse Co2 eraldamisega kopsude kaudu ja neerudes H+ sekretsiooniga uriini.
ALDOOS JA ALKALOOS
• Respiratoorne atsidoos –raskendatud CO2 eraldamine kopsude kaudu (kopsupõletik, efüseem)
•Respiratoorenalkaloos–tekib kui hüperventileeridakopse
•Metaboolneatsidoos. Intensiivse lihastööajal tekib piimhappe ülejääk (füsioloogiline e normaalne atsidoos). Suhkruhaigus, madala rasvasisaldusega dieet põhjustab ketoatsidoosi.
•Metaboolseatsidoosikorral intensiivistub kopsude ventilatsioon, uriin on happelisem ja ammoniaagirikas.
NÄRVKUDE
•Närvikude koosneb närvirakkudest e neuronitest ning neid ümbritsevatest, toestava ja toitefunktsioonig agliiarakkudest.
•Närvirakud on närvisüsteemi nii morfoloogilisteks kui funktsionaalseteks üksusteks.
•Iga neuron koosneb tuuma sisaldavast perikaarüoniste soomast(d= 4...200μm)ja jätketest.
•Teiste närvirakkude ja efektor elunditega on nad ühendatud jätkete abil. Jätkete arvu järgi eristatakse uni-, bi-ja multipolaarseid närvirakke.
•Viimati nimetatutel on palju lühikesi jätkeid- dendriite-ning üks pikk jätke-neuriite akson , mida ühes katetega nimetatakse närvikiududeks. Pikemad võivad ulatuda seljaajust varbani, olles seega üle meetri pikad, paksus on aga ainult 0,1...2,0 μm.
•Omavahel ühendavad närvirakke sünapsid.
AKSONAALNE TRANSPORT
•Neuroni kogu tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub liikumine mõlemas suunas: terminaalidesse (anterograadselt) ja tagasi(retrograadselt).
•Ühest paigast teise kandub nii rakuorganelle kui ka mitmesuguseid aineid. Eriti oluline on see neuroni nende osade jaoks, kus vastavaid organelle ei moodustu või teatud aineid ei sünteesita.
GLIIARAKUD
1 neuroni kohta on 10 gliiarakku ja nad moodustavad poole aju mahust.
•KNS-s
–Astrotsüüdid
–Oligodendrotsüüdid
– Mikrogliia
–Ependüüm on neuraalne epiteel, mis vooderdab ajuvatsakesi ja seljaaju tsentraalkanalit. Osaleb aju-seljaajuvedeliku moodustumisel. On neuraalsete tüvirakkude allikaks.
•PNS-s Schwanni rakud e neurolemmotsüüdid moodustavad perifeersete närvide müeliini
GLIIA FUNKTSIOONID
•Toestusfunktsioon
•Troofiline funktsioon
–gliia osaleb glükogeenija lipiidide ainevahetuses, samuti närvikoe ioonsekoostise reguleerimises
•Võtab osa mediaatoritemetabolismist
–Sünapse ümbritsevad gliiarakud on võimelised: endasse võtma ja sünaptilisse punga tagasi andma mitmesuguste mediaatoritelaguprodukte või mediaatoreidendid.
•Neurogliia rakud toimivad elektrilise ja mehhaanilise isolaatorina.
•Mikrogliotsüütidelon fagotsütoosivõime närvikoe laguproduktide suhtes ja vajadusel muutuvad nad neuraalseteksmakrofaagideks
•Neuronite hävimise korral vohab neurogliia (eriti astrotsüüdid) difuusselt (glioos) või moodustab glioossearmi
•Astrotsüütide süntsüütium mõjutab Ca2+ja glutamaadi vabastamise kaudu neuronite elektrilist aktiivsust
NÄRVIKIU KATTED
•Närvikiud koosneb
–Aksonist e telgsilindrist ja
–Katetes
•Perifeerses närvisüsteemis katab müeliinkiu telgsilindrit sisemine lipiidne müeliintupp ja välimine lemmotsüütideste Schwanni rakkudest neurlemm ehk Schwanni tupp . Kesknärvisüsteemis on Schwanni tupe asemel oligo dendrogliia rakud.
•Nii eristatakse müeliinkiudeja müeliinitakiude. Viimaseid katab ainult neurilemm.
ERITUSE ELEKTRILINE ISELOOM
•Erutuse teke ning levik närvi-ja lihaskoes on seotud rakumembraanide elektriliste potentsiaalide ja nende muutustega .
•Puhke seisundis on rakumembraan polariseeritudolekus, mis avaldub selles, et rakumembraani välispinnal on positiivne ja sisepinnal negatiivne elektrilaeng .
•Negatiivse laenguga osakesed on koondunud vahetult rakumembraani sisepinna lähedusse, neid tasakaalustavad välispinnal olevad positiivsed laengud.
•Ülejäänud rakusisemuses on negatiivseid ja positiivseid laengukandjaid võrdselt, nii et seal valitseb elektroneutraalsus.
•Rakumembraanidel suhtelises rahuolekus esinevat potentsiaalide diferentsi nimetatakse puhkepotentsiaaliks(PP).
•PP tekitamisel osaleb Na+-K+- pump , mis ühe molekuli ATP hüdrolüüsiga viib rakku sisse 2 K+-ioonija rakkust välja 3 Na+-ioonitekitades nii laengulist ebavõrdsust.
AKTSIOONIPOTENSIAAL
•Ärritaja toimel või spontaanselt tekkinud erutus avaldub rakul kiirete elektriliste muutuste tsüklina: tegevus-e aktsioonipotentsiaalina (AP), mil rakumembraani välispind omandab negatiivse, sisepind positiivse laengu.
•Aktsiooni potentsiaali amplituud on sõltuvalt koest 60...120mV.
•Aktsiooni potentsiaali alguses avanevad Na+ -kanalid, Na+- ioonid tungivad laviini taoliselt rakku ja membraani sisepind muutub välispinna suhtes elektriliselt positiivseks. Esialgne väga kiire potentsiaalimuutus—aktsioonipotentsiaalide polarisatsioonifaas—kestab närvikoel umbes 0,5 ms.
•Selle järel väheneb membraani läbilaskvus Na+ ja suureneb K+ suhtes. K+ liigub rakust välja. Algul taastub puhkeolekule iseloomulik membraanipolarisatsioon, hiljem ka ioonide jaotus rakus ja väljaspool rakku,see on aktsioonipotentsiaali repolarisatsioonifaas. ÜheAP jooksul läbi rakumembraani liikuv ioonide hulk on kaduvväike. Närvikiud suudaksid levitada sadu tuhandeid närviimpulsse enne kui Na+-K+-pumpseiskuks. Ioonivahe ühtlustumisel impulsid siiski lõppeksid.
•Repolarisatsioonifaasil eristatakse hüperpolariseerivat ja depolariseerivat järelpotentsiaali, millele järgneb potentsiaali jõudmine puhkeoleku tasemele . Repolarisatsiooni faasi lõpul on rakumembraan taas polariseerunud olekus ja valmis uusi aktsioonipotentsiaale genereerima.
REFRAKTAARSUS
•Koe erutuvuse langust nimetatakse refraktaarsuseks. Täielikult puudub erutuvus närvikoel AP depolarisatsioonifaasi ajal 0,5...1,0 ms jooksul (vrd südamelihasrakul 200ms), seda nimetatakse absoluutse refraktaarsuse perioodiks . Sellele järgneb suhtelise refrataarsuse periood ca 3ms (vrd südamelihasrakul 20-50ms).
•AP tekke momendil koe erutuvus langeb, uusi ärritajaid selles piirkonnas vastu ei võeta ja erutus levib edasi naaberalale, kus membraan on puhkeseisundis. See määrab impulsi levimise suuna. Tagasi levik pole võimalik erutuvuse puudumise tõttu.
•Refraktaarsuse pikkusest sõltub erutusimpulsside sagedus, mida lühem refrataarsuseperiood, seda suurem võib olla impulsside sagedus.
KÕIK –VÕI-MITTEMIDAGI- SEADUS
Kui ärriti küünib üle kriitilise depolarisatsiooni tasemeni ja vallandub AP, mis antud tingimustes on alati maksimaalse amplituudiga. See tähendab, et AP teke allub kõik-või-mittemidagi-seadusele
Informatsiooni edastakse närvikiududes AP sageduse ja impulssmustriga. Tugevamele ärritajale saadakse vastuseks suurema sagedusega AP voog .
ERUTUSE LEVIK NÄRVIS
Erutuse levik on seda kiire, mida suurem on närvikiu läbimõõt. Müeliinkihita, väiksese läbimõõduga närvikiudes levib erutus depolarisatsioonilainenena kiirusega 0,3 kuni 3 m/s. Müeliinkattega närvikiududes, mille läbimõõt on 1 kuni 22 mikromeetrit, levib erutus hüppeliselt e saltatoorselt ühelt müeliinkatteta e Ranvier’ sooniselt teisele kiirusega 3 kuni 130 m/s.
SÜNAPSID
Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Neid võib ühel neuroni olla kuni mitukümmend tuhat . Närviraku akson võib moodustada akson- sooma , akson- dendriit või akson-akson sünapseid.
Ehitus:
•Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünapsistning mõjustust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. Nende vahele jääb sünapsipilu.
•Presünapsis on arvukalt 30...50 nm diameetriga põiekesi e vesiikuleid, mis sisaldavad transmitterit e mediaatorit e ülekandeainet.
•Postsünapsimembraanilon transmitteriga reageerivad retseptorid.
•Rakumembraani pidi leviva aktsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsimembraani potentsiaali muutuse.
AJALINE JA RUUMILINE SUMMATSIOON
Erutus võib närvikeskustes summeeruda. Erutuse summatsioon võib olla ajaline ja ruumiline. Ajaline summatsioon avaldub järgnevas: ühekordne alalävine ärritaja ei kutsu eritust esile. Erutus tekib siis kui sama tugevusega ärritajat korratakse suure sagedusega, mille alalävised potentsiaalid summeeruvad saavutades kriitilise depolarisatsiooniläve, tekib AP. Ruumiliseks summatsiooniks nimetatakse olukirda, kus samaaegne kahe või enama piirkonna sensorite ärritamine alaläviste ärritajatega vallandab erutuse.
PIDURDUSSÜNAPSID
Sama tähtis kui erutuse edasijuhtimine on üleminevate erutusimpulsside selekterimine, teatus närvirakkude ja keskuste erutusseisundi vähendamine või pidurdusneuronitele. Presünaptilise pidurduse korral vähenb pidurdussünapsi mõjul mediatooraine vabanemine presünapsis ja sellega takistatakse sealt erutuse läbiminekut. Postsünaptiline pidurdus realiseerub pidurdussünapsi abil, kus vallanduv mediaator( GABA , glutamaat) kutsub esile postsünapsimembraani hüpepolarisatsiooni tekib pidurdav postsünaptiline potentsiaal.
ERITUSE LEVIKUS AVALDUB NII DIVERGENTS KUI KONVERGENTS
Kui ühe närviraku aksoni kaudu närvikeskusesse sisenev erutus algatab erutuse paljudes närvirakkudes, siis nimetatakse seda divergentsiks. Sellele vastupidine nähtus on konvergents, sel puhul koondub erutus suuremalt arvult kesknärvisüsteemi närvirakkudelt väiksemale arvule neuronitele.
NEUROTRANSMITTERID
•Atsetüülkoliin
•Monoamiinid: noadrenaliin, dopamiin, serotoniin, melatoniin,
•Aminohapped: glutamaat, GABA, glütsiin
• Puriinid : adenosiin, ATP, GTP
•Ca50 peptiidi
•CO ja NO
•90% inimese aju sünapsitest kasutavad glutamaati. Teine enam levinud mediaatoron GABA, mida kasutavad 90% ülejäänud sünapsitest.
Atsetüülkoliin on motoorsete neuromuskulaarsete sünapsite ja perifeerse NS sünapsite mediaatoraine . Kuraare seondub konkurentselt Ach retseptoriga blokeerides sünapsid. Seetõttu kasutatakse kuraaret ja tema derivaate anesteesias müorelaktandina.
KNS tekitab Ach üldise erutuvuse tõusu, on seotud õppimise ja lühiajalise mäluga. Koliinergilise süsteemi häireid seostatakse mälu nõrgenemisega Alzheimeri haiguse korral.
Noradrenaliin on hea enesetunde neuromediaator. Tema sünteesi häireid täheldatakse depressiooni korral. Antidepressandid tõstavad tema taset.
Dopamiin on hea enesetunde, motivatsiooni ja naudingute neuromediaator. Tema taseme langetamine vähendab motivatsiooni, võimet tunda rõõmu ja seksuaalset naudingut. Opiaadid, kannabioidid, alkohol, nikotiinja kokaiin tõstavat tema taset. Sõltuvuse tekkimist ja võõrutusnähtusi seletatakse muutustega dopamiini regulatsioonirajas.
Serotoniinon hea enesetunde neuromediaator. Reguleerib meeleolu, une ja ärkveloleku vahekorda, isu, seksuaalsust jne. Antidepressandid tõstavad tema taset ajus.
Glutamaat on oluline õppimisel ja mälu kujunemiseks. Ta on kõige levinud mediaatoraine ajus.
GABA (μ-aminovõihapet) kasutatakse kiiretes inhibeerivates sünapsites aju paljudes osades. Rahustid ja unerohud suurendavad GABA toimelistpidurdust.
Glütsiin on samuti inhibeeriv neurotransmitter .
NEUROPEPTIIDID
• Substants P
– Vahendab valuaistingut sensoorsetest närvidest KNS-i
• Endorfiinid ("endogenousmorphine"; loomulikud opiaadid)
Toodetakse hüpofüüsis ja hüpotalamuses pingelise kehalise koormuse, orgasmi, ülierutuse ja valu ajal. Mõju sarnaneb opiaatidega valuvaigistava toimes ja heaolu tunde tekitamises.
•Koletsüstokiniin
–Tekitab küllastustunnet. Retseptorid on laialt levinud kogu KNS. Inimesel tema manustamine põhjustab iiveldust, ärevust ja vähendab soovi süüa.
•Somatostatiin
–Inhibeerib kasvuhormooni vabanemist
KRANIAAL - JA SPINAALNÄRVID
Neuroaaltoru peapoolsesse ossa areneb aju. Ajus ei säilu segmentaarne jaotus eriti selgelt, kuid seal saavad alguse närvipaaid pähe ja rindkere ülaossa: kraniaalnärvid. Spinaal- ja kraniaalnärvides on aksonid ja tugikude. Samas närvis on tavaliselt koos müeliniseeritud ja müeliniseerimata, sensoorseid ja motoorseid, somaatilisi ja autonoomseis närvikiude. Rakkude soomaosad paiknevad tavaliselt kas kesknärvisüsteemis või selle vahetusläheduses nagu seljajajust väljaspool spinaalganglionites. Autonoomsete neuronite soomaosi on ka organites erilistes autonoomsetes ganglionites.
DERMATOOMID
Varases arengustaadiumis on loode moodustunud järjestikustest segmentidest nagu vihmauss . Kesknärvisüsteem on sel perioodil torusatnane neuraaltoru, millest igasse segmenti kasvab üks paar spinaalnärve. Ka täiskasvanul innerveerib iga spinaalnärv vastavat nahapiirkonda, dermatoomi ja neid lihaseid, mis algselt kuulusid sellesse segmenti.
VEGETATIIVNE NÄRVISÜSTEEM
•reguleerib ja koordineerib siseelunditetalitlust. Ei allu tahtele.
•Vegetatiivse närvisüsteemi eferentsednärvikiud varustavad kõiki siseelundeid, südamelihast, silelihaseidja näärmeid.
•Vegetatiivsetesse närvikeskustesse jõudvad aferentsed( sensoorsed ) signaalid vallandavad nn vistseraalsedrefleksid.
SÜMPAATILINE NÄRVISÜSTEEM
•Vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise osa keskused on seljaaju rinna-ja nimmeosas.
•Seljaaju nendes segmentides oleva hallaine külgsarvedestalguse saanud preganglionaarsesdkiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks kiududekssümpaatilistes ganglionides (sümpatikusetüves).
PARASÜMPAATILINE NÄRVISÜSTEEM
Vegetatiivse närvisüstemi parasümpaatilise osa keskused on kesk-ja piklikajus ning seljaaju risluu-e sakraalosas. Parasümpaatilised gaglionid painevad organite seintes.
•Sümpaatikus(SP) ja parasümpaatikus(PS) ei ole mitte alati antagonistid.
•Näiteks, mõlemad suurendavad sülje eritust, kuid sülg on erineva koostisega.
•Suguühtes põhjustab PS erektsiooni, SP ejakulatsiooni.
•Veresoonte vasomotoornetoonus on täielikult SP kontrolli all, PS veresoonteleei toimi.
MEELED
•Klassikaliselteristatakse:
–nägemis-,
–kuulmis-,
– maitsmis -,
–haistmis-ja
–kompimismeelt.
•Neile lisanduvad veel:
–temperatuuri-,
–tasakaalu-ja
– lihasmeel .
Meelesüsteem funktsionaalsest aspektist vaadelduna koosneb kolmest osast:
1)sensoriste retseptorist,
2)aferentsetest juhteteedest,
3)kesknärvisüsteemi struktuuridest ja nendega seonduvatest suurajukoore osadest
•Sensoris(retseptoris) muudetakse ärritaja energia sensori membraani permeaabluse muutuste kaudu sensoripotentsiaaliks(SP).
•SP põhjustab sensoriga ühenduses olevates närvikiududes aktsiooni potentsiaalide tekke, mis juhitakse aferentsete juhteteede kaudu kesknärvisüsteemi.
Sensoorsetel( retseptoorsetel) rakkudel on ärrituse vastuvõtuks spetsialiseerunud raku osa:
- Mikrohatud (maitseretseptor)
- Ripsmed(selgroogsete haistmisretseptor)
- Spetsiaalsed raku membraanstruktuurid( nägemisretseptor)
VABAD NÄRVILÕPMED
- Vabad põõsasjad närvilõpmed on nõrgalt müeliniseerunud aeglase juhtivusega peenemate aferentsete kiudude lõppharud. Retseptsioonipaigas kaotavad nad osalt müeliini ja lõppevad innerveeritaval struktuuril nööpja või aasa taolise laiendina.
- Kõige levinumad on vabad põõsasjad närvilõpmed epidermises, kus nad ulatuvad granuloos kihini. Epidermise rakkude vertikaalset nihkumist arvestades võib oletada, et ühes sellega ehituvad närvilõpmed pidevalt ümber.
- Kirjeldatavaid lõpmeid on ka sidekoes, veresoontes, lihastes, kõõlustes, periostis ja mujal.
- Vabad põõsasjad närvilõpmed talitlevad termo-ja mehhano-, samuti ka valuretseptorina.
NAHA PEAMISED FUNKTSIOONID
1)Mehhaaniline kaitse
- Haavade paranemine
- Immunoloogiline kaitse
2) Kaitse kuivamise eest
- Epidermise sarvkiht
3) Soojusregulatsioon
4) Erituselundkond
- Higinäärmed
5) Puutemeel
KÜLMA- JA SOOJARETSEPTORID
•Külma-ja soojaretseptorid on vabad närvilõpmed. Kõigil neist on teatav temperatuur, millel lähetatakse kõige rohkem impulsse.
•Külmaretseptorid toimivad siis, kui naha tempcratuur on 15-35 °C. Eriti tundlikult reageerivad nad naha temperatuuri alanemisele. Isegi 0,004 kraadine langus sekundis võib mõnikord põhjustada külmaaistingu.
•Soojaretseptorid toimivad pidevalt, kui naha temperatuur on 35-45°C. Ka nemad reageerivad olukorra muutustele väga tundlikult, isegi 0,001 kraadine tõus võib mõnikord olla soojaaistinguks piisav.
•Kuumaaisting on peamiselt külma-ja valu retseptorite talitluse tulemus, sest tõelised soojaretseptorid ei toimi, kui temperatuur on üle 45 °C. Külmaretseptorid talitlevad kolmel juhul: külmas, naha temperatuuri langusel ning kõrgetel temperatuuridel .
•Nulli lähedasel temperatuuril ei talitle enam ükski retseptor .
VALU
•Valu peamiseks funktsiooniks on organismi kaitse kahjustavate faktorite eest, ka annab see märku organismi ülekoormusest ja vajadusest puhata .
• Pindmine valu–nahakahjustuse korral
•Süvavalu–lihastest luudest luuümbrisest, liigesekihnust, kõõlustest. Näiteks, pea-, hamba-ja reumavalu
•Valuretseptoreid on vähe või pole neid üldse maksas, neerudes (v.a. neeruvaagen ), kopsus, ajus, kõhrkoes, luu plinkaines. Neid ümritsevates struktuurides on aga palju valuretseptoreid: kõhukelmes, rinnakelmes, ajukestades, luuümbrises.
•Siseelundivalu(vistseraalne) on raskesti lokaliseeritav
NÄGEMISMEEL
Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid - kepikesed ja kolvikesed - asuvadvõrkkestas. Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerumise võrkkestale, kus tekib vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorirakkudes (kepikestes ja kolvikestes) valguse toimel tekkinud sensori potentsiaalid kutsuvad nägemisnärvis esile aktsiooni potentsiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teidpidi ajukoore kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja -taju. Inimene tajub valgusena 400...750 nm pikkusi elektromagnetlaineid.
Silma optilise süsteemi moodustavad:

• Sarvkest
  
• Eeskamber
  
• Lääts
  
• Klaaskeha
  

Lisaks nimetatud valgustmurduvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava ehk pupill , mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silmamuna koosneb kestadest ja sisust. Silmakestad on fibroos-, soon- ja võrkkest. Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest e cornea ja ülejäänud 5/6 kõvakest e skleera e sclera .
Soonkestal on kolm osa:

• Vikerkest (iris) annabsilmadelevärvijavõibolenevaltpigmendihulgastolla tumedamvõiheledam. Vikerkestakeskelejääbsilmaava, midaümbritsevadsulgur-jalaiendajalihas;
  
• Ripskeha, milles pakneb ripslihas .
  
• Pärissoonkest sisaldab veresooni, mille kaudu toidetakse välimist 1/3 võrkkestast.
  

Võrkkestas e reetinas on mitmeid erinevaid rakukihte:

• Melaniini sisaldav pigmentepiteel, milles valgus neeldub ja see tõttu ei teki silmasisest peegeldust
  
• Sensori rakud; kepikesed ja kolvikesed. Võrkkesta perifeerias paiknevad kepikesed, kolvikesed on koondunud kesklohku kollatähni piirkonda
  
• horisontaalrakud
  
• bipolaarsed rakud
  
• amakriinrakud
  
• ganglionirakud, mille jätked moodustavad nägemisnärvi
  

Nägemisnärvi reetinast väljumise koht on pimetähn, kuna seal puuduvad sensorid ja valgustundlikkus.
Kepikeste abil nähakse hämaras ja värvusi ei eristata. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurite rodopsiini, mille punane värvus tuleb sellest, et ta neelab tugevasti rohelist ja sinist valgust. Kolvikestega nähakse valges ja eristatakse värvusi. Värvuste nägemist seletatakse sellega, et kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotopsiini, mis neelavad sinist, rohelist ja punast valgust, lainepikkustega vastavalt 430, 535 ja 575 nm. Seega on kolme tüüpi kolvikesi .
VÄRVUSTE NÄGEMINE
Värvuste nägemist seletatakse preagu trikromaatilisuse teooriaga. Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlikke rakke kolme liiki- sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. See teooria seletab suure hulga värvustega seotud fenomene: rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollase värvuse, sinise, rohelise ja punase sensori samaaegselt ärritamisel valge valguse aisting jne.
KUIDAS MUUDETAKSE VALGUSÄRRITAJA KEPIKESTES SENSORI-JA AKTSIOONIPOTENTSIAALIDEKS?
• Pimeduses on kepikeste Na+ -kanalid avatud, erinevalt teistest närvikoe membraanidest.
• Valgus kvantaktiveerib rodopsiini, mis koosneb opsiinist (glükoproteiin) ja 11-cis-retinaalist (vitamiin-A aldehüüd). 11-cis-retinaal muutub 11-trans-retinaaliks. Reaktsiooni võib nimetada stereoisomerisatsiooniks, sest muutub aine konfiguratsioon, ilma et aine keemiline koostis muutuks.
• See põhjustab naatriumi kanalite sulgumise, Na+ sissevool rakku väheneb. Kaaliumikanalid, millel puuduvad väratid, jäävad avatuks.
• Tulemuseks on sensori membraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus.
• Pimeduses on sensor osalised epolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt väljapidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele.
• Valguse mõjul vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad.
• Bipolaarsed rakud on sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega.
Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemestest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida:

• silma optilise süsteemi tugevust ja
  
• pupilli suurust
  

AKOMMODATSIOON
•Läätse optilise tugevuse reguleerimine- akommodatsioon-toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätse kihnule mõjuvatest jõududest.
• Ripskeha, pärissoonkesta ja kõvakesta passiivsed elastsusjõud kanduvad ripsvöötmekese kaudu läätse kihnule. Pinge ripsvöötmekeses venitab silmaläätse ja põhjustab selle lamendumise. Silm on nii reguleeritud e akommodeeritudkaugele vaatamiseks.
•Rõngana ümber läätse ripskehas asubripslihas,mille kokkutõmbel pingeripsvöötmekesele väheneb või isegi kaob. Lääts kumerdub oma loomuliku elastsuse tõttu ja on akommodeeritud lähedale vaatamiseks.
•Rips lihase lõõgastumisel lääts taas lameneb.
Kui silma optiline süsteem on normaalne, nimetatakse seda emmetroopiaks(A). Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis.
• Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevuse müoopia(E). Kaugel asuvate esemete teravalt nägemiseks tuleb kasutada valgust hajutavaid läätsi, nnmiinusklaase(F).
•Liialt väikese silmamuna läbimõõdu või optilise süsteemi valgustmurdvate omaduste languse korral ei fokuseeru kaugetelt objektidelt tulevad kiired võrkkestale, fookus jääb silmapõhja taha-kaugele nägevuse hüperoopiaga(G). Inimene akommodeerib kaugele vaadates nagu normaalne nägija lähedale vaadates, seetõttu ripslihas väsib.Korrigeerimiseks kasutatakse valguskiiri koondavaid läätsi, nn plussklaase(H).
• Läätse elastsuse languse tõttu vanemas eas väheneb selle kumerus , lähedale nägemine on raskendatud, tekib vanaea-kaugenägevuse presbüoopia(B). Korrigeerimiseks kasutatakse valguskiirikoondavaid nn plussklaase(D).
PUPILLI REFLEKSID VALGUSELE
• Normaalselt on pupillid ühe suurused ja ümmargused. Pupill on seda suurem, mida väiksem on ümbruse heledus. Ühe silma valgustamisel pupil laheneb, see on otsene reaktsioon valgusele, samal ajal toimub ka teise silma pupilli kitsenemine.
• Sensor asub reetinas, aferentne tee kulgeb nägemisnärvis, keskus paikneb keskajus. Sealt algavad eferentsed teed. Rõnga taoliselt silmaava ümbritsevat sulgurlihast innerveerib parasümpaatikus. Silmaava sulgurlihase kontraktsioon ahendab pupilli.
• Pupilli suhtes radiaalse paigutusega silmaavalaiendaja lihast innerveerib sümpaatikus. Silmaavalaiendaja kontraktsioonil pupill laieneb.
HAISTMISMEEL
• Haistmismeele sensorid-haistmisrakud-paiknevad ninaõõnes ülemise ninakarbiku serval asuvas haistmisregioonis 2x2,5cm2- suurusel alal, mis on peamistest hingamisteedest kõrval.
• Õhk satub sinna difusiooni teel või nn nuuskimisel tekkivate õhukeeriste tõttu.
• Lõhnaainete juurde toomine läbi sõõrmete toimub perioodiliselt, sisse hingamistega.
• Vähemal määral jõuavad lõhnaained haistmisepiteeli juurdeka difusiooniteel suuõõnest läbi tagasõõrmete(choanae). Seepärast kombineeruvad söömisel maitse-ja haistmisaistingud segaaistinguteks.
• Inimesel on 40...100 miljonit haistmisrakku, millede pinnal paikneb 6...12 umbes 0,3 μm diameetriga ja 50...150 μm pikkust aktiivselt liikuvat karvakest.
• Liikumine soodustab nende kontakteerumist lõhnaainetega. Ühtlasi suurendab karvakeste olemasolu potentsiaalset kokkupuutepinda lõhnaainega 100...150 korda.
• Haistmisrakud on neuraalset päritolu bipolaarsed meelerakud, mille tsentraalne osa läheb üle neuriidiks.
• See põimub teiste samalaadsetega 15…20 haistmisnärviks.
• Haistmis närvid sisenevad sõelluumulkude kaudu koljuõõnde ja lõpevad haistmissibulas
• Haistmisrakud uuenevad pidevalt, eluiga on keskmiselt 30-60 päeva.
• Lõhnaaine peab olema lenduv ja vees-lahustuv, see soodustab läbiminekut epiteeli katvast limakihist.
• Lõhnaainete vastuvõtmine võib olla seotud sensori ehituse erinevustega. Sellisel juhul seotakse lõhnaaine spetsiifilise kuju ja suurusega just selle molekuli äratundmiskohta e rakupinna retseptoriga, mis põhjustab ioonkanalite avanemise ja sensoripotentsiaali tekke .
• Haistmistaju intensiivsus sõltub nii aine keemilisest struktuurist kui ka tema kontsentratsioonist, lisaks sellele veel aine difusiooni kiirusest, sensori rakkude füsioloogilisest seisundist ja aine lahustuvusest.
• Mõned inimesed suudavad eristada enam kui 10000 erinevat lõhna.
•Lõhnataju suure individuaalsuse tõttu ei ole siiani ühtset nn primaarsete lõhnade klassifikatsiooni.
MAITSEMEEL
Maitse-e maitsmissensorid asuvad kõige rohkem keele pealsipinnal keelensäadel. Maitsepungi esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal. Kokku on maitsepungi umbes mõni tuhat.
• Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega.
• Molekul, mis ärritab maitsesensorit, seondub rakupinna retseptoriga. Selletagajärjel tekib ioonikanalite läbilaskvuse ja membraani potentsiaali muutus, sensorpotentsiaal.
• Kui sensoripotentsiaal saavutab lävitugevuse, siis vallanduvad aktsiooni potentsiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude.
• Keele eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näo närviperifeersed jätked, keele tagumises osas keeleneelu närv ja uitnärv.
•Erinevad maitsed saadakse nelja põhilise maitsekvaliteedi:
–magusa,
–hapu,
–soolase ja
–mõru kombinatsioonist.
–(lisaks on viimasel ajal lisandunud umaami–“soolata lihaleeme”-ja tanniinimaitse)
• Keele piirkonnad on maitsete suhtes erineva tundlikkusega. Magusa tundlikkus on suurim keele tipul , hapu-ja soolase tundlikkus keele külgedel, mõru tundlikkus on suurim keelepäral.
• Maitse segunemine seisneb selles, et kaks erinevat ainet võivad koos anda algsest erineva maitse aistingu.
KUULMISMEEL
• Kuulmismeele elundiks on kõrv, millel eristatakse:
–välis-,
–kesk-ja
–sisekõrva.
• Sisekõrvas asuvad sensorirakud. Nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentraalseid teidpidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus.
•Inimese kõrv eristab helisid 16 Hz-st kuni 20000 Hz-ni.
Väliskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodustavad kõrvalest ja kuulmekäik. Need juhivad helilaineid välis- ja keskkõrva piiril oleva trummilikeni, mis hakkab kaasa võnkuma.
Keskkõrv
• Trummikile võnkumised antakse kuulme luukeste-vasara, alasi jajaluse-kaudu edasi ovaal aknale e esikuaknale.
• Trummikilele kinnitunud vasar liigestub alasiga, mis on omakorda ühenduses ovaalaknale fikseeritud jalusega.
• Kuulmeluukeste liikuvust reguleerivad trummikile pingutaja- ning jaluselihas.
• Trummikile pindala on ligikaudu 15x suurem kui esikuaknal. Kuulmeluukeste kangide süsteem ja võnkuvate membraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuvõetud võnkumist umbes 22 korda.
• Ovaalaknamembraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele.
• Keskkõrv on kuulmetõrve e Eustachiotõrve kaudu ühendatud neeluruumiga. Neelamisel kuulmetõri avaneb , rõhk keskkõrvas ja neeluruumis võrdsustub ümbritseva ruumi rõhuga.
• Sisekõrva moodustab luuline kanal e luulabürint, millel on kaks ja pool keerdu ja mida nimetatakse teoks.
• Luulabürindi sees paiknev kilelabürint on jagatud kilemembraanidega esikuastrikuks, trummiastrikuks ja teojuhaks. Esikuastrik algab esiku -e ovaalaknaga, trummiastrik ümaraknaga. Teo tipul on astrikud omavahel ühendatud teomulgu kaudu.
• Vestibulaarmembraan paikneb esikuastriku ja teojuha , basillaarmembraan teojuha ja trummiastriku vahel.
• Basilaarmembraani teojuha poolsel küljel asub spiraalelund e Cortielund, milles paiknevad tugirakud ja sensorirakud (e karvarakud), millede kohal asub kattemembraan.
• Teojuha on täidetud endolümfiga, mille koostis on sarnane rakusisese vedelikuga, see sisaldab K+ umbes 100 korda rohkem kui perilümf. Viimane sarnaneb koevedlikuga ja täidab nii esiku-kui ka trummiastriku.
RESONANTSITEOORIA
•Trummikile võnkumised antakse edasi läbi ovaal akna esikuastriku perilümfile, mis on läbi teomulgu ühenduses trummiastriku perilümfiga.
•Vedelik on vähe kokkusurutav , seetõttu paneb rõhulaine samas rütmis, kuid vastassuunas liikuma ümarakna membraani.
•Samas rütmis võngub üles ja alla ka “endolümfitoru”koos basillaarmembraan.
•Mida madalamad on vastuvõetud helid, seda enam teotipu lähedal tekib võnke ampletuudi maksimum ( resonants ). Kõrgemate helide korral paikneb maksimum ovaalaknale lähedal.
•Basilaarmembraanil asuvate karvarakkude jätked (pikkus 4...5μm) kontakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga. Seega, teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad rakud.
•Neis tekib sensori potentsiaal, mis kutsub teonärvis aktsioonipotentsiaalidejada.
•Erutus kulgeb läbi spiraalganglioni teonärvi, mis esikuteonärvi(VIII peaajunärvi) koosseisus viib signaaliteonärvi selgmise ja kõhtmise tuumani.
TASAKAALUMEEL
• Tasakaalumeel annab informatsiooni inimese pea ja kehaasendi ning liikumise kohta ruumis.
• Tasakaalumeele -e vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidiosas, moodustavad esik (vestibulum) ja kolm poolring kanalit.
• Luupool ringkanaleid vooderdavad kilepoolringkanalid, nende vaheline ruum on täidetud perilümfiga.
•Kilepoolringkanaleid täidab endolümf.
•Kolm poolringkanalit on üksteise suhtes paigutatud perpendikulaarselt.
TÄHNIELUND
• Tähnielundi sensorirakud paiknevad esiku e vestiibuli ovaalkotikesese mõikas (utriculus) ja ümarkotikeses (sacculus) tähnidel(maculae). Mõik paikneb horisontaal-, ümarkotike vertikaaltasandis. Sensori rakkude sellise paigutuse tõttu on võimalik reageerida nii vertikaal -kui horisontaal suunalisel joonkiirendusele.
• Mõigus ja ümarkotikeses asuvad sensorirakud, mille karvakesed ulatuvad rakke katvasse, sültjat massi meenutavasse membraani. See sisaldab polüsahhariide ja kaltsiidikristalle(otokooniaid), mida seetõttu nimetatakse otoliit-e statoliitmembraaniks.
POOLRINGKANALI ELUND
• Poolringkanalites on kuplade ampullid, milledes on sensorirakkude kogumikud. Sensoriraku pealispinnal paiknevad peened karvakesed, sellepärast nimetatakse kaneid karvarakkudeks. Karvakeste arv on 60...80. Tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse, kristalle mittesisaldavasse massi- moodustub kuppel . Sensoripotentsiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis suureneb siis, kui kuppel kooldub endolümfiliikumise tagajärjel ja koolutab sellega ka karvakesi.
•Ärritajaks on aktiveeriv või pidurdav pöördliikumine(nurkkiirendus).
PALJUNEMINE
• Munandid
•Munandimanused
•Seemnejuhad
•Lisasugunäärmed
–Seemnejuhaampull
–Põisnääre
–Eesnääre
–Bulbouretaalnäärmed
•Välissuguelundid
Seemnevedelik
•Ejakulaadimaht 2-6 ml; 20-100x106spermi/ml; liikuvus 1-6 mm/h; eluiga naise organismis 1-2 päeva
•2-5% testistest
•65-75% on pärit põisnäärmest
•25-30% on pärit eesnäärmest
•1% on pärit bulbouretaalnäärmest
SEKSUAALSE DIFORMISMI TEKKIMINE
•6ndal nädalal on märgata seksuaalset diformismi
•2-3-kuulise loote testistesteritub juba rohkesti testosterooni
•Mülleri juhasid pärssiv hormoon kuulub TGF-βvalguperekonda. Teda toodavad fetaalsed Sertolirakud
Mülleri juha derivaadid :
– vagina ,
–cervix,
– uterus ,and
–oviducts
Wolffijuha derivaadid:
–theretetestis,
–the epididymis,
–the vas deferens,and
–the seminal vesicle
Seksuaalse diformismi hiire ajus( vähemalt 50 geeni avaldumine on erinev)
Meessool: SRY (Sex-determining Region Y) avaldubnii fetaalseskui ka täiskasvanud ajus (ka inimesel)
Naissool: Ajus rohkem noradrenaliinierglisi neuroneid.
HÜPOTALAMUSE-HÜPOFÜÜSI-GONAADI TELG
Naissool:
GnRh pulsatsioon sõltub menstruaaltsüklist, enne ovulatsiooni on taseme tõus
Meessool:
GnRh pulsatsioon 1,5-3 tunniste intervallidega. GnRh pursked kestavad 10-15 min. LH poolestusaeg on 50 min, FSH on see 4x pikem
Spermatogeneesi reguleerib hüpofüüsis toodetud lutropiin e luteniseeriv hormoon(LH). LH seondub Leydigi rakkude retseptoritega stimuleerides testosterooni produktsiooni. Testosteroon omakorda indutseerib Sertoli rakkusid edendama spermatogeneesi. Spermatogeneesi soodustab ka follitropiin e folliikuleid stimuleeriv hormoon(FH), mis seondub otse Sertoli rakkudega stimuleerides rakusiseste andrigeensete retseptorite sünteesi.
MEESSUGUHORMOONID
Meesuguhormoonid ehk androgeenid ( steroidid ) valmivad munadites, neerupealisekoores ja naistel mõnel määral ka munasarjades. Olulisim meessuguhormoon on testosteroon, mida valmistavad peamiselt munandite vaherakud.
Peamiselt testosterroni toimel tekivad ja arenevad mehel:

• Primaarsed sootunnused
  

• Suguelundid: munandid, suguti, seemnerakud
  

• Sekundaarsed tunnused
  

• Laiad õlad, kitsad puusad , tugevad lihased, habe, kõri(madalam hääl), tugavm nahk, häbemekarvad kiiluna nabani, sagedane kiilaspäisus.
  

OVULATSIOON
Teeka ja granuloosa rakud valmistavad peamiselt östrogeene, mis tekitab emaka limaskesta proliferatsioonifaasi. Viiendaks prenataalse arengu kuuks on oogoone 7 miljonit. Sünni hetkeks on primaarsed ootsüüdid (700 000 kuni 2 miljonit) I meiootilise jagunemise profaasis . Puberteedi ajaks on neid säilinud ca 400 000, milledest ja elu jooksul umbes 500 ovuleerub. Iga kuu 15-20 primaarset follikulit hakkab küpsema, kuid tavaliselt ainult saavutab küpsuse ainult üks. Ovulatsioon toimub kaks nädalat enne menstruatsiooni algust.
KOLLASKEHA
Irdunud munaraku asemel areneb irdunud folliikuli järelejäänud rakkudest mõne tunni jooskul lutropiini( kuteniseeriva hormooni) toimel kollaskeha e corpus luterum. Umbes nädal peale ovulatsiooni saavutab ta max mõõtmed( 1,5 cm). Ta eritab suures koguses östrogeene ja progesterooni. Progesteroon tekitab emakas limaskesata sekretsioonifaasi. Kui munarakk ei viljastu, hakkab kollakeha ca 10 päeva peale ovulatsiooni taandarenema kuni asendub sidekoega- valkjaskeha . Munaraku viljastamisel kasvab ta läbimõõt kuni 3 cm.
GONADOTROPIINIDE MÕJU NAISELE
Follitropiin(FSH) stimuleerib munasarjafolliikuli kasvu ja arengut. Lutropiin(LH) kutsub esile ovulatsiooni ja reguleerib kollaskeha arengut ja hormooniproduktsiooni.
MENSTRUAALTSÜKLI REGULATSIOON
Tertsiaalse follikuli teeka ja granuloosa valmistavad peamiselt östrogeene, mis tekitab emaka limaskesta proliferatsioonifaasi. Sekretsioonifaas e kollaskehafaas tekib kollaskeha progesterooni mõjul. Kollaskeha taandarenemisel väheneb ka östrogeenide ja progesterooni tase, algab menstruaalverejooks. Hormoonide eritumise vähenemisel on vähene ka nende tagasiside hüpotalamus- hüpofüüsisüsteemile ning see tekitab automaatselt uue tsükli.
NAISSUGUHORMOONID
Östrogeenid(olulisem östradiool)
Peamiselt östrogeenide, osalt ka neerupealiste androgeenide toimel tekivad ja arenevad naisel

• Primaarsed sootunnused:
  

• Suguelundid: munasarjad, munarakud , tupp, emakas, rinnad ja piimanäärmed.
  

• Sekundaarsed sootunnused:
  

• Laiad puusad, habeme puudumine, õhem ja õrnem nahk, häbemekarvade piir tavaliselt ristsirge, kiilaspäisus peaaegu ei esine.
  

Gestageene ehk kollaskehahormoone eritub peamiselt munasarjade kollaskehadest ning raseduse ajal platsentast. Olulisim gestageen on progesteroon, mis kutsub esile sekretsioonifaasi menstruaaltsüklis.
PLATSENTAHORMOONID
•Platsentasekreteeribmitmeid steroid-(östrogeenid, progesteroon) ja proteiinhormoone (kooriongonadotropiinja mammotropiin)
•Nendetoime on suunatud raseduse säilitamiseleja organismi ettevalmistamisele sünnituseks
1) Östrogeenid
–Stimuleerivad piimanäärmete tekke ja soodustavad nende arengut
2) Progestroon
–Säilitab emaka sisekesta (endometriumi)
–Surub alla emaka kokkutõmbed
–Soodustab piimanäärmete arengut
–Takistab kollaskeha taandarengut
–Intensiivistab üldainevahetust. Naise kehatemperatuur ongi kõrgem menstruaaltsükli lõpfaasis ja raseduse algfaasis
3)Kooriongonadotropiin
–Säilitab kollaskeha
–Kasutatakse rasedustestides
Prolaktiini toime. Optimaalsetes homöostaatilistes tingimustes( kortisooli, insuliini ja kilpnäärme hormooni normaalne nivoo) vere suurenenud prolaktiinisisaldus käivitab ja hoiab käigus piimasünteesi naise rinnanäärmes.
OKSÜTOTSIIN
Stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Oksütotsiini sekretsioon- rinnanäärme müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime imik rinnanääret tühjaks aktiivselt, vaid teda abistab selle juures piimaväljustustrefleks.
Hiljutised uuringud näitavad oksütotsiioni muid võimalikke rolle:

• Oksütotsiini tase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
  
• Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni.
  
• Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
  
  • Suurendab emahoolt
    
  • Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
    
  • Soodustab monogaamset paarisuhet
    

VILJASTUMINE
Spermatosoidide eluiga on 1-2 ööpäeva. Munarakk on peale ovulatsiooni viljastumisvõimeline 1 ööpäev. Rasestumise tõenäosus on kõige suurem kui suguühe toimub ovulatsiooni päeval või paar päeva enne seda. Erandlikel juhtudel võib rasestuda ükskõik missugusel päeval, v.a menstruatsiooni ajal, sest alati võivad esineda lisaovulatsioonid. Ovuleeriva munaraku areng on peatunud II meiootilise jagunemise metafaasis . Meioos läheb lõpuni viljaastumisel, mis toimub munajuhaampullis.
IMPLANTEERUMINE JA PLATSENTA ARENG
Blastosüsti välimise kihi trofoblasti rakud tungivad emaka limaskesta- blastotsüst implanteerub. Trofoplast koos tekkiva mesodermi ja embrüa veresoontega moodustab lootekesta- koorioni . Koorioni hatustil koos emaka liamskesta muutunud väliskihiga( detsüüdua) moodustab loote toitumiseks, hingamiseks ja ekskreetsiooniks vajaliku organi- platsenta. Trofoplasti arenedes järk-järgult emaka kude hävib, seepärast koosneb platsenta raseduse lõpul peaaegu täiesti lootekoest.