Inimese anatoomia ja füsioloogia konspekt (1)

Milleks IAF?
• Ümbritsevat tunnetamine algab võrdlusest iseendaga .
• Inimese ehituse ja talitluse tundmine on meile lähtekohaks looduse tundmaõppimisel laiemalt.
Anatome kr. lahti või välja lõikamine
Anatoomia alajaotused:
1) normaalanatoomia
2) patoloogiline anatoomia
3) topograafiline anatoomia – teatud kohtade või organite anatoomia (N:pea, rindkere jne.)
4) arenguanatoomia – viljastatud munarakust kuni täiskasvanuks; embrüoloogia - viljastatud munarakust kuni lootekestadest vabanemiseni
5) mikroskoopiline anatoomia e. erihistoloogia
6) võrdlev anatoomia
7) funktsionaalne anatoomia jne
Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Nii ajalooliselt kui ka sisuliselt rajaneb ta anatoomial – õpetusel organismide makro- ja mikrostruktuurist
Physis kr. loomus, loodus ; = ld. Natura
Füsioloogia alajaotused:
1) normaalfüsioloogia
2) patoloogiline füsioloogia
3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehalise koormuse korral
4) neurofüsioloogia - närvisüsteemi funktsioneerimine ja mõju organismile
5) endokrinoloogia – hormoonide ja nende mõju uurimine
6) immunoloogia
7) rakufüsioloogia
8) kardiovaskulaar(jne)füsioloogia
9) võrdlev füsioloogia
10) loomafüsioloogia jne
Organismi struktuuri ja funktsioneerimise tasemed :
• Molekulaarne tase
• Rakuline tase
• Koeline tase
• Organi tase
• Organismi tase
• Rakk on põhiline morfofunktsinaalne üksus, ruum, milles toimuvad füsioloogilised protsessid
• Rakud moodustavd kudesid, millest omakorda on moodustunud organid e elundid
• Organid ühendatakse elundkondadeks e süsteemideks e aparaatideks
Elundkonnad :
1) katteelundkond
2) tugielundkond e. toes
3) lihaskond
4) närvisüsteem
5) sisesekretsioonielundkond e. endokriinsüsteem
6) ringeelundkond
7) immuunsüsteem e. lümfaatiline süsteem
8) hingamiselundkond
9) seedeelundkond
10) erituselundkond
11) suguelundkond
Homöostaas
• Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust
• See tagatakse protsesside abil, mida regleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel
• Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama , higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp .
Tasapinnad keha kirjeldamiseks:
• Transversaalne risti, ld transversus
• Mediaanne keskel asetsev, ld medianus
• Sagitaalne saggitalis noolesuunaline, ld sagitta nool – mediaansega paralleelne tasapind
• Frontaalne frontalis laubapidine, ld frons laup
Jooned e. suunad keha kirjeldamiseks:
1) mediaalne (medialis) – keskmine, keha kesktelje pool asuv
2) lateraalne ( lateralis ) – külgmine, keskpidisest tasapinnast eemal asetsev
3) kraniaalne (cranialis) – peamine, peapoolne
4) kaudaalne (caudalis) – sabamine, lähemal sabale
5) ventraalne (ventralis) – kõhtmine, eesmine
6) dorsaalne ( dorsalis ) – selgmine, tagumine
7) proksimaalne (proksimalis) – kerele lähemal asetsev (kasutatakse jäsemete osade kirjeldamisel)
8) distaalne (distalis) – kerest kaugemal asetsev (kasutatakse jäsemete osade kirjeldamisel)
9) eesmine – anterior
10) tagumine – posterior
Serooskest
Keha õõnsusi ja organeid katab serooskest, millel on olenevalt kohast ja organist ajalooliselt kujunenud erinevad nimetused:
• Rinnaõõnt katab rinnakelme e pleura
• Kõhuõõnt katab kõhukelme e peritoneum, mis jaguneb ka sisusmiseks ja seinmiseks lestmeks.
• Südame välimiseks kestaks on epikard e perikardi sisemine leste , mida ümbritseb perikardiaalõõs. Seda omakord katab perikardi välimine leste.
Organite ehitusprintsiibid
• Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks
• Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid
Kompaktsed e näärmelised organid
• Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid.
• Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma . Strooma silmades paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad.
Torujad organid
• Kihilise ehitusega - kestad (tunicae), mis omakorda koosnevad kihtidest (laminae).
• Eristatakse kolme kesta:
• I. Limaskest – sisemine (t.intima, t.mucosa)
• II. Lihaskest – keskmine (t.muscularis, t.media)
• III. Adventitsiaalkest – välimine (t.adventitia) v.serooskest (t. serosa )
Limaskestal eristatakse kihte:
1) epiteel - valendiku pool
2) limaskesta päriskiht e. proopria - epiteeli all
3) limaskesta lihaskiht
4) submukoosa - koosneb põhiliselt sidekoerakkudest, kuid sageli paiknevad seal näärmed
Limaskest
Nahk

Epiteel

Epidermis

Proopia ehk päriskiht
2. Dermis ( koorium ) ehk pärisnahk

Submukoosa
3. Hüpodermis (subkuutis) ehk alusnahk
Luukude ja luud
Koostis:
• 25% vett ja 75% kuivkaal,
• viimasest
– ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni
– ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles
• 85% kaltsiumfosfaati
• 10% kaltsiumkarbonaat
• natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina
Funktsioonid:
• Toetab ja kaitseb siseorganeid
• Kaltsiumi (ca 1000g) ja fosfaatide (P 800g) reservuaar
• Vereloomeorgan - luuüdi
• Lihaste kinnituskohaks
Luukude:
• Luukude on sidekoeliik, mida iseloomustab intertsellulaarse substantsi mineraliseerumine
• Koosneb käsnollusest ja plinkollusest
• Plinkollus koosneb osteonidest
Luukoe rakud:
• Osteoblastid – luurakkude noorvormid, mis diferentseeruvad mesenhümaalsetest tüvirakkudest
• Osteotsüüdid
• Osteklastid
Luu on pidevas muutumises. 5-10% luukoest uueneb igal aastal. Pideva ümberehitus-protsessi tagab osteklastide ja osteotsüütide kooskõlastatud tegevus.
Luukoe tekkimine
• Otse embrüonaalsest sidekoest – koljuluud , rangluud
• Asendusluudena kõhrelise mudeli järgi – toruluud
Luude kasvu soodustavad:
• Toruluude pikkikasvu mõjutab kõige enam kasvuhormoon.
• Tema mõju modifitseerivad suguhormoonid . Viimaste toimel taandarenevad puberteedi lõppedes epifüüsiplaadid.
• Laste normaalset kasvu soodustavad kilpnäärme hormoonid, kaltsitoniin ja D- vitamiin .
Luude paksuskasv
• Toimub lüü-ümbrise (periosti) osteogeensete rakkude toimel
• Samal ajal luuüdiõõs laineb osteoklastide aktiivsuse tõusu tõttu
• Paksuskasvu stimuleerib kõige enam suurenenud mehhaaniline koormus luudele
Ca2+- ja fosfaaditasakaal
• Parathormoon on kõrvalkilpnäärme peptiidhormoon, mis suurendab vere kaltsiumisisaldust:
􀂾 Suurendab osteklastide hulka
􀂾 Suurendab kaltsiumi tagasiimendumist neerutorukestes
􀂾 Vähendab kaltsiumi eritumist sülge ja piima
􀂾 Fosfaatile on mõju vastupidi, s.t. vähendab nende sisaldust veres
• Kaltsitoniin on kilpnäärme peptiidhormoon. Tema tähtsus on täiskasvanud inimese jaoks väike v.a rasedus . Kasvava lapse jaoks on ta tõenäliselt tähtsam, soodustades kaltsiumi akummuleerumist luudesse. Kasutatakse osteoproosi raviks.
• D-vitamiin (tegelikult ka hormoon ) on vajalik kaltsiumi imendumiseks seedetraktist. D-vitamiin tekib nahas toiduga saadud provitamiinidest UV toimel.
Ca2+ osaleb:
• Vere hüübimises
• Lihaskontraktsioonis
• Neurotransmissioonis
• Ensüümide aktiveerimises
• Rakusiseses signalisatsioonis
Desmaalne (sidekoetekkeline) ossifikatsioon.
•(B) mesenhüümi tihenemine ja skeletogeensete saarekeste teke
•(C) mesenhüümirakud diferentseeruvad
–osteoblastideks, mis katavad tekkiva luupõrga epiteelitaolise peaaegu katkematu kihina
–osteoblastid hakkavad produtseerima osteoidi – kollageenseid fibrille ja amorfset põhiainet, mis on pehme konsistentsiga, mineraalainetevaba
•(D ja E)
–osteoblastid hakkavad ladestama mineraalained osteoidi ja see muutub kõvaks luusubstantsiks
–(D ja E) osa osteoblaste jäävad tekkiva luu substantsi sisse ja muutuvad osteotsüütideks
•(E) ilmuvad osteoklastid , mis võimaldab luu reorganiseerimist kooskõlas organismi kasvamisega
Lihaskude ja lihased
Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist, koosneb:
•Silelihaskoest silelihasrakk : d=2-5μm, p=100-400μm
•Vöötlihaskoest e skeletilihaskoest lihaskiud : d=10-100μm, p=10-15cm (max30cm)
•Südamelihaskoest kardiomüotsüüt: d= 15μm, p=80μm
F- aktiin (peenike filament )
•Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina (d=7-8 nm)
•Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga
• Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud , mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga Troponiini kompleksTropomüosiin G-aktiini molekul F-aktiin(peenike filament)
•Müosiini molekulil (d=16nm, pikkus ~160 nm) eristatakse saba ja pead. Viimasel on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATP aasne aktiivsus
Libisevate niitide teooria (Huxley& Hanson ,1954)
•Aktsioonipotentsiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu
•Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis (mediaatorikson ACh), mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat
•Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potentsiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil
•AP liigubT-torukesi mööda lihasraku sisemusse
Motoorsed üksused
•Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse
•Silmaliigutajateslihastes sisaldab motoorne üksus alla10 lihaskiu, õlavarre kakskpea-lihasesaga ca 750.
Lisatöö energiaallikad
ADP otsene fosforüülumine. ADP saab fosfaatrühma kreatiinfosfaadi (CP) lagunemisest
Anaeroobne (glükolüüs)
Aeroobne (rakuhingamine)
Energiaallikas : kreatiinfosfaat
Energiaallikas: glükoos
Energiaallikas: glükoos, püruvaat, rasvhapped rasvkoest, aminohapped valkude katabolismist.
O₂ ei kasutata
1ATP kreatiini molekuli kohta
kestab 15sek
O₂ ei kasutata
2ATP -d glükoosi molekuli kohta, tekib piimhape
kestab 30-60sek
O₂ kasutatakse
36ATP-d glükoosi molekuli kohta, tekib CO₂ ja H₂O
kestab tunde
•Punased lihased – on aeglased, kuid vastupidavad – lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini, mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akummuleerunud hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks – toodavad energiat aeroobselt N: selgroosirgestaja
•Valged lihased – on kiired reageerijad, samuti ka kiired väsijad–toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihased
Kontraktsioonivormid
•Lähtuvalt lihasele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni (kestvus ms), tavaliselt pole see veel lõppenud kui juba algab järgmine kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused on teetanus-tüüpi.
•Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontraktsiooni.
Silelihas
•Käävjad rakud
•Puudub ristivöödilisus
•Spontaanne aktiivsus on võimalik
•Funktsionaalne süntsüütium
Hormoonide üldiseloomustus
Klassikaline definitsioon
•hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mida KNS kontrolli all sünteesitakse spetsialiseerunud näärmetes (endokriinnäärmed; viimajuhadetanäärmed), sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse märklaudrakuni, millele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele.
•Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks.
Laiendatud hormooni mõiste
•Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud, vaid sisuliselt kõik inimkeha rakud
•Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul (plasmamembraanis, tsütoplasmas, tuumas, mitokondrites või mujal) spetsiifilised retseptorid .
Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:
•Endokriinne signalisatsioon : endokriinrakus sünteesitud ja verre sekreteeritud signaalmolekul transporditakse märklaudrakuni, kus ta seostub retseptoritega (Näiteks, ACTH sünteesitakse hüpofüüsis ja toimib neerupealistele).
• Parakriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul difundeerub naaberrakuni ja seostub retseptoritega ( pankrease D rakkudes toodetav somatostatiin toimib pankrease A ja B rakkudele).
•Autokriinne signalisatsioon: endokriinrakus sünteesitud ja interstitsiaalvedelikku sekreteeritud signaalmolekul seostub sama raku retseptoritega (somatostatiini toime enda sekretsioonile).
•Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul (mediaator, transmitter ) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (noradrenaliini sekreteeritakse südame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptilisel neuronil).
Keemilise olemuse ja toimemehhanismide järgi jaotatakse hormoone:
• Steroidhormoonid
•Kilpnäärme hormoonid
• Peptiidhormoonid
• Katehhoolamiinid
Kogu seedekulgla on võimas hormoone tootev organ.
•Täiskasvanud inimese seedekulglas on hulgaliselt endokriinrakke, mis on afiinsed kroomisoolade suhtes, seepärast nimetatakse neid ka enterokromafiinrakkudeks.
•Enterokromatiinrakud asuvad difuusselt kogu seedekulgla limaskesta ulatuses, rohkesti leidub neid ka pankreases (kõhunäärmes).
•Seetõttu peetakse seedesüsteemi õigustatult kõige võimsamaks sisesekretoorseks süsteemiks.
Hüpotalamus(HT)
•HT on aju osa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid.
•HT peamiseks funktsiooniks on siduda NS-i endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsitööd.
•HT paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta ca mandli suurune.
•Hüpotalamuson seotud järgmiste põhiliste autonoomsete (vegetatiivsete) funktsioonide täitmisega:
–kehatemperatuuri kontroll,
– reaktsioon stressile,
–vererõhu regulatsioon ,
–elektrolüütide kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu.
•Hüpotalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega ( emotsioonid , uni/ärkvelolek jne).
•Hüpofüüsi (HF) eessagar (adenohüpofüüs) tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
•Eessagarasse ei tule juhteteid HT-st, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara toomasooned koguvad vere HF varre kapillaaridest. HT paiknevate neuronite jätked eritavad sinna hormoone, mida nimetatakse vabastajahormoonideks e liberiinideks ja pärssivateks hormoonideks e statiinideks, ja mis reguleerivad adenohüpofüüsi tööd.
•Mitmeid eessagara hormoone nim tropiinideks, mis edendavad tesiste elundidte kasvu, arengut ja tööd.
Neerupealise hormoonid
• Neerupealiste koore hormoonid
–Glükokortikoidid (kortisool olulisem). Suurendab glükoneogeneesi* maksas ja valkude lõhustamist peamiselt skeletilihastes. Organismi stressitaluvus sõltub oluliselt glükokortikoididest.
–Mineralokortikoidid ( aldosteroon olulisem). Vähendab Na+ ja vee eritumine neerudest.
•Neerupealiste säsi hormoonid (katehhoolamiinid)
– Adrenaliin
– Noradrenaliin
–( Dopamiin )
Kuigi adrenaliin ja noradrenaliin avaldavad peamiselt sarnast toimet, mõjuvad nad eri elunditele erinevalt. See sõltub sihtrakkude pinnal olevatest retseptormolekulidest.
*glükoneogenees – glükoosi tekkimine mittesüsivesikutest: kasutatakse piimhapet, aminohappeid , ka glütserooli.
Adrenaliini ja noradrenaliini toime südame ja veresoonkonna talitusele.
Adrenaliin kiirendab oluliselt südame löögisagedust (beeta₁-toime) ja suurendab seetõttu vereringe minutimahtu. Samas ta laiendab talitlevate lihaste ja maksa arterioole (beeta₂-toime). Perifeerne vastupanu võibki alaneda, kuigi naha ja mõne siseelundi veresooned ahenevad (alfatoime). Suurenenud minutimaht võib põhjustada süstoolse vererõhu tõusu. Diastoolne vererõhk võib isegi langeda, sest perifeerne vastupanu on väike. Noradrenaliin kontraheerib veresoonte seinte silelihaskiude (alfatoime). Selle tagajärjel suureneb vereringe perifeerne vastupanu ja nii süstoolne kui ka diastoolne vererõhk tõuseb. Südametegevus võib veidi aeglustuda, sest pressoretseptorid reageerivad vererõhu tõusule. Vereringe minutimaht väheneb.
Katehhoolamiinideteised toimed:
•Ardenaliinlõõgastab bronhide silelihasrakke ja kergendab nii hingamist
•Katehhoolamiinid aeglustavad seedekanali talitlust
•Katehhoolamiinidon insuliini antagonistid, seega tõstavad veresuhkru taset, ja erinevalt glükagoonist toimivad nii maksale kui ka rasvkoele (lipolüüs*) ja skeletilihastele (glükogenolüüs**).
*Lipolüüsil mobiliseeritakse rasvadesse talletatud energia, kuid selle käigus glükoosi ei teki.
** Viimastes tekkiv glükoos kasutatakse kohapeal lihasrakkude kontraktsiooniks.
Stress
•Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks vastureaktsiooniks keskonnale.
•Eelajaloolistel aegadel aitas “võitle või põgene" reaktsioon ellu jääda ohtlikes situatsioonides .
•Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või psüühilisi pingutusi, sealhulgas
–raske kehaline töö, külm ja kuum, inspiratoorne hapnikuvaegus, hüpoglükeemia, haigused, operatsioonid, vigastused, müra, ehmatus, hirm, valujaviha.
• Stressorite kauakestev või sagedane mõju kutsub esile adaptatsiooni sündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga.
•Eriti psüühilisele sfäärile mõju avaldavad stressorid põhjustavad ebaküllaldase puhkuse korral häireid. Tüüpilisteks sümptomiteks on
–unehäired, vereringe regulatsiooni häired, äkilised higistamishood, krooniline väsimus ja üldise töövõime langus.
•Stressi all mõistetakse organismi jõuvarusid tarbivaid füüsilisi, keemilisi ja psüühilisi reaktsioonei.
•Organismi stressitaluvusvõime sõltub oluliselt glükokortikoididest.
Oksütotsiin
Stimuleerib emaka kokkutõmbeid ja piima eritumist. Rinnanäärme müoepiteel ümbritseb piimaalveoole nii, et selle kontraktsioon surub piima näärmejuhadest välja. Seega ei ime imik rinnanääret tühjaks aktiivselt, vaid teda “ abistab ”selle juures piimaväljutusrefleks.
Hiljutised uuringud näitavad oksütotsiinimuid võimalikke rolle:
•Oksütotsiinitase tõuseb mõlemal sugupoolel orgasmi ajal.
•Tema süstimine isasele rotile põhjustab erektsiooni
•Tal võib olla oluline roll sotsiaalses ja seksuaalses käitumises.
–Suurendab emahoolt
–Suurendab usaldust ja vähendab hirmu
–Soodustab monogaamset paarisuhet
Kasvuhormoon
•Toimed:
􀂾Soodustab toruluude pikkuskasvu
􀂾 Anaboolne mõju –suurendab lihasmassi
􀂾Rasvkoele –suurendab lipolüüsi ja rasvade kasutamist energiallikana, säilitades glükoosi ning
􀂾Tõstab nii glükoosi taset
•Taset tõstvad tegurid:
􀂾Liikumine
􀂾Nälgimine
􀂾Uni
􀂾Psüühiline stress
•Taset langetavad tegurid:
􀂾Kõrge veresuhkru tase
􀂾 Rasvumine
( Poolestusaeg vereringes 15-13 min)
Kilpnäärmehormoonid
Türoksiin ja trijoodtüroniin.
Kilpnäärme folliikulid eritavad kahte hormooni, mis mõjutavad rakkude ainevahetust. Mida rohkem on neid vereringes, seda enam kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku. Türoksiinil on neli joodiaatomit, trijoodtüroniinil kolm. Kilpnääre eritab rohkem türoksiini kui trijoodtüroniini. Suurem osa türoksiinist muutub kudedes enne toime avaldumist trijoodtüroniiniks, seega on T3 tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon.
Kilpnäärmehormoonide toimed
• Metabolism
􀂾Hüpertüreoos – katabolism suurenenud, toitainete lõhustamine ja O2 tarbimine suurenenud, organism töötab kiirenenud tempos, kehakaal väheneb.
􀂾Hüpotüreoos – üldine aeglus , toitainete lõhustamine aeglustunud, kehakaal suureneb
•Kasv
•Areng
Kilpnäärmehormoone vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talituseks. Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse arengu vältimatu eeltingimus. Kilpnäärmehormoonidele, eriti türoksiinile on iseloomulik nende mõju aeglus. Nende toime täielikuks avaldumiseks kulub pärast manustamist mitu päeva.
Glükoositasakaal
Glükoosi on veres söömata oleku ajal 3,5-5,2 mM/liitris. Kõhunäärme ( Langerhansi ) saarekesed toodavad insuliini ja glükagooni. Vere glükoosi taset tõstab ainult maksa glükogeeni lõhustamine!
Vere glükoositaset tõstvad:
•1)glükagoon
•2)adrenalin
•3)glükokortikoidid
•4)kasvuhormoon
Glükagoon on maksa-spetsiifiline hormoon, mis tingib maksa glükogeeni lõhustamise.
Vere glükoositaset langetab ainult:
• Insuliin Tema mõjul suureneb glükoosi sissevool lihas-ja rasvarakkudesse. Insuliini eritust reguleerib eelkõige vere glükoosisisaldus (negatiivne tagasiside!), suurendab GIP, glükagoonitase ja sümpatikuseärritus.
•Glükagoontõstab vere glükoositaset, insuliin aitab glükoosi transportida teistesse rakkudesse.
•Seega, glükagoonja insuliin nad teevad pigem koostöödkui on antagonistid!
Diabetesmellitus
•=magusa vedeliku liikumine läbi organismi
•kui vere glükoositase tõusnud üle 10mM (1.8g/l), siis hakkab ta uriini kaudu erituma
•I tüüpi (lapse-või noorukiea diabeet ) – insuliinieritus beetarakkudest vähenenud või puudub täiesti. Põhjuseks nende kahjustus või nende täielik hävimine.
•II tüüpi (täikskasvanuead.) – beetarakud ei reageeri piisavalt suurenenud glükoositasemele veres, seega ei toodeta ka piisavalt insuliini; lisaks reageerivad ka koerakud insuliinile halvasti. Levib sageli ülekaaluliste seas.
Seedeelundkond
Milleks on toitaineid vajalikud?
•Eluks vajaliku energiatootmine
•Plastilineroll
•Seedesüsteemi vähemtuntud ülesanded:
–Võimas sisesekretoorne süsteem; muuhulgas seal sünteesitud peptiidhormoonid jõuavad ajju ja mõjutavad oluliselt inimese käitumist
–Oluline bioloogiliste rütmide“ juhtorgan ”; just sealt algab esmane impulsatsioon, mille baasile asetuvad kõik teised rütmid organismis
Seedimine suus
Sülje funktsioonid:
•Suu limaskesta niisutamine kõnelemisel
•Toidu niisutamine ja toidu kämbu libestamine
•Toitainete lõhustamise alustamine
–Sülje amülaasitoimel algab suus süsivesikute lõhustamine
•Kaitsemikroobide eest hammastele, suulimaskestale, seedekulglale ja seega kogu organismile
Sülge eritub 1-1.5 l ööpäevas.
Sülje koostis:
I Anorgaanilised ained:
•99 % vesi
•Elektrolüütidest sisaldab vereplasmaga sarnaseid (Na+, K+, Cl-,Mg2+ ja HCO3 -). Näärmete puhkeseisundiga võrreldes suureneb sekretsiooni stimulatsioonil Na+ ja HCO3-kontsentratsioon kuni 20x. pH on näärmete puhkeseisundi korral 5.4-6.0, sekretsiooni intensiivistumisel muutub aluselisemaks, ulatudes 7.8-ni.
II Orgaanilisedained:
•Antibakteriaalse toimega valgud (sialoperoksüdaas, laktoferriin ja lüsosüüm) ja immunoglobuliinid (IgA, IgG, IgM).
•Seedeensüümidest-α-amülaasi.
Hambad:
•2 lõikehammast (üks juur)
•1 silmahammas (üks juur)
•2 eespurihammast (kaks juurt)
•2 purihammast (ülemistel kolm juurt, alumistel kaks juurt)
•1 tarkusehammas (kui arenevad välja, siis sama eelmisega )
8 kokku x 4= 32
•Igal hambal ( dens ) võime eristada järgmisi osi: igemest väljaulatuvat krooni (1), igemega kaetud lühikest kaela (2)ja hambasombu sees asetsevat juurt (3). Hambas leiame hambaõõne, mis on täidetud hambasäsiga (8)(pulpadentis). Viimane sisaldab sidekude, veresooni ja närvilõpmeid ning on seetõttu väga tundlik (hambavalu!).
•Hamba peamise massi moodustab dentiin (5). See on eriline kõva luukude, milles ei ole luurakke ega veresooni, kuid teda läbivad enam-vähem paralleelselt kulgevad kanalikesed. Kanalikesedalgavad hambaõõnes, peaaegu perpendikulaarselt õõne pinnaga, ja lõpevad dentiini välispinnas. Hamba juure ja kaela piirkonnas kulgevad nad peaaegu rõhtsalt, hamba kroonis muutub nende suund aga pikkamisi vertikaalseks. Kanalikeste kulgemise suunas on hambad kõige kergemini lõhestatavad. Löök eest taha-poole murrab seetöttuhamba tema kaela kohalt pooleks, vertikaalne surve (näiteks kivikese sattumine