Nagu eelnevalt öeldud, võib haigus tekkida igas vanuses ja igal inimesel ning on tõestatud, et suuremal hulgal on antud diagnoos pigem naisterahvastel kui meestel (Perlmutter & Loberg, 2013) (Joonis 2) Joonis 1: A ja B terve inimese peensoole mikrohatud, C ja D- tsöliaakiahaige peensoole mikrohatud, mis on praktiliselt hävinud (Rahuoja, 2012). 3 Joonis 2: Diagnoosi saamise vanus.
puhul on rakud basaalmembraani peal. Mitmekihilistel on ainult alumine kiht basaalmembraani peal (oluline erinevus nende vahel), need jagunevad sõltuvalt pindmise kihi rakkude kujust; lame- prismaatiline- ja siirdeepiteel. Ühekihiline lameepiteel 1 kiht väga lamedaid rakke, hoiavad koos interdigitatsioonid põimunus tsütoplasmad ja kontaktkompleksid. Esineb veresoonte sisepindadel, kopsualveoolides, kuna võimaldab lihtsat ainevahetust. Ühekihiline kuupepiteel võivad esineda mikrohatud, leidub neerude torukestes(nefroites), kilpnäärme folliikulites ja võrkkesta pigmentepiteel Ühekihiline prismaatiline epiteel - rakutuumad on ovaalsed, võivad esineda mikrohatud ja ripsmed, võib koosneda eri rakkudes(ääris- ja karikrakud). Tüüpiline seedetraktiepiteel, ka munajuhas. Mitmerealine epiteel kõik rakud algavad basaalmembraanilt, aga kõik ei ulatu vabale pinnale välja, mistõttu jäävad rakutuumad erinevatele kõrgustele. Esineb hingamisteedes
SEEDEFÜSIOLOOGIA Programm veterinaarmeditsiini üliõpilastele 1. Seedeorganite funktsioonid ja seedetrakti üldiseloomustus. Seedetrakti ehituse iseärasused tingituna toidu iseloomust eri loomaliikidel. Seedimine on toidus sisalduvate suute orgaaniliste molekulide lagundamine ja toitainete imendumine. Karnivooride seedetrakt on lühike ja lihtsa struktuuriga. Toit on energiarikas ja kergesti seeduv. Söövad korraga palju, mahukas magu. Söögivaheajad on tihti pikad. Herbivooride toidus on vähe rasva. Taimses toidus suurem osa energiast seotud süsivesikutesse, mida looma seedeensüümid ei lagunda (tselluloos, hemitselluloos). Seedesüsteemis mahukad osad mikrobiaalse seede läbiviimiseks (eesmagu, jämesool) 3 alarühma: Browsers roheliste lehtede, pungade, seemnete, puuviljade sööjad (küülikud, väiksed mäletsejalised, kaelkirjak, hirvlased) toit kergesti seeditav Grazers rohu- ja heinasö...
Siseelundid – splanchna, viscera Tavaliselt loetakse siia: a)Seede- ja hingamiselundid, b)Kuse– ja suguelundid. Sageli ka: c) Ringeelundid (vere- ja lümfielundid), d) Sisesekretsioonielundid. Mõnikord koguni pea- ja seljaaju! Siseelundid jaotatakse: a)Parenhümatoossed elundid – töötav kude täidab enam-vähem kogu elundi Näiteks: maks, põrn, keel, munasarjad jne. b)Õõneselundid – torukujulised, tööorganiks on sein, sees on valendik, milles liigub töödeldav või transporditav sisaldis. Näiteks: neel, magu, sooled, kusejuha jne. Õõneselundi seina ehitus: Klassikalistel õõneselunditel on alati 3 kesta ja nende vahel vahekihid: 1.Limaskest ehk mukoosa (tunica mucosae) a) Limaskesta alune kiht ehk submukoosa (lamina submucosae) 2.Lihaskest (tunica muscularis) b) Väliskesta alune kiht ehk subseroosa (lamina subserosa – kui on serooskate!) 3.Väliskest (kas serooskelme –serosa või väliskate ehk adventiitsia - adventitia) Tavalise limaskesta ehk mu...
Vere- ja lünfiringe 1. Kirjuta vaste numbritele (ja ka kehaosa või piirkond, kus antud elund paikneb) (13p) Märgi numbriga ja nimeta erinevad regionaalsed lümfisõlmed ja rinnajuha V.Cava superior Süda. Cardia. Rindkereõõs Aort Ülemine õõnesveen 4 kopsuveeni Aordiklapp Sinuatriaalsõlm Vasak koda Parem koda Atrium sinister Atriun dextrum Mitraalklapp Kolmhõlmklapp Atrioventikulaa Hisi kimp r klapp (3 hõlmane) Kodade vahesein Dexter ...
f) rasvlahustuvate vitamiinide omastamiseks 27. Membraanide struktuuri lühiiseloomustus. Membraanid koosnvad peamiselt lipiididest (fosfo- ja glükolipiidid) ning valkudest. Rakumembraani valgud võivad paikneda membraani välisküljel, siseküljel või läbivad membraani. Välisküljel paiknevad valkudel on sageli retseptori funktsioon. Enamikul rakkudel on membraanipotentsiaal, st välis- ja sisekeskkonna vahel on potentsiaalide vahe. Loomarakkude rakumembraanidel esinevad mikrohatud, mis suurendavad membraani pinda. 28. Suhkrute lühiiseloomustus. Milleks vajab rakk suhkruid? Suhkrud jagunevad a) monosahhariidid ehk lihtsuhkrud (riboos, desoksüriboos, glükoos, fruktoos) on kõigi organismide peamine energiaallikas, tekib fotosünteesis. b) oligosahhariidid (sahharoos ehk suhkur, maltoos, laktoos) koosnevad 2-3 monosahhariidist c) polüsahhariidid koosnevad rohkem kui kolmest monosahhariidist ehk moodustavad polümeeri. Tärklis – taimede varuaine
propriatiivimpulsse) Sensoorne(sensoorsetel rakkudel on ärrituse vastuvõtuks spetsialiseerunud raku teatud osa-mikrohatud, ripsmed, spetsiaalsed raku membraanistruktuurid, inkapsuleeritud närvilõpmed) Retseptoorsed rakud ja retseptoripotentsiaal- Sensoris muudetakse ärritaja energia sensori membraani permeaabluse muutuse kaudu retseptoripotentsiaaliks(erineb AP'st sellega, et on rohkem lokaalne). Retseptoorsed rakud on mikrohatud, ripsmed, inkapsuleeritud närvilõpmed. Naha ehitus-ERALDI LEHEL Naha funktsioon-mehaaniline kaitse, haavade paranemine, immunoloogiline kaitse, kaitse kuivuse eest, soojusregulatsioon, puute funktsioon Nahaaistingud ja nende sensorid-Närvilõpmed ümber karvajuure, vabad närvilõpmed(külma ja kuuma ning valu sensorid, valu stimuleerivad kahjustunud rakkudest vabanevad ained-pindmine valu on nahakahjustuse korral, süvavalu on algab lihastest,luudest jne, vistseraalne valu ehk
ülaosa sisaldab happelist maonõret (haavandid!) ja alaosa neutraalset sapi- ja kõhunäärmenõret - jejunum e. tühisool (40% pikkusest), toimub intensiivne imendumine. Läheb sujuvalt üle - ileumiks e. niudesooleks (60%), mille lümfoidkoes toimub antikehade moodustumine Peensooles on 1 cm ringkurrud ja nendel 1 mm kõrgused hatud (1 mm2 - 20-40 tükki), mille vahel on soolenäärmete suudmed ja mikrohatud Hatte katab 1-kihiline silinderepiteel (uueneb 5p) Peensool (2) Soolepiteelis on palju lima eritavaid karikrakke Toitained imenduvad läbi epiteelirakkude Epiteelirakud sisaldavad palju mitokondreid, milles toodetud energia on vajalik aktiivseks imendumiseks Peensoole imendumispindala on 200-300 m2 Hattude ümber on rikkalik veresoonte võrgustik Läbi soole seina toimub pidevalt imendumine ja eritumine, mis võib olla nii passiivne kui aktiivne
ÜLDHISTOLOOGIA Histoloogia – õpetus kudede struktuuriks. Teadus rakkude,kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Histoloogia jaotus: Õpetamise järgi: - Üldhistoloogia- kudede ehituse üldised seaduspärasused - Erihistoloogia(mikroskoopiline anatoomia, organite histoloogia) – konkreetsete organite mikroskoopiline struktuur. Uurimisviis ja -suund: - võrdlev(evolutsiooniline) histoloogia – klassikaliselt zooloogia osa - Patoloogiline histoloogia – vaatleb rakkude, kudede ja organite haiguslikke muutusi. (põletikud,kasvajad, äärmuslikud düstroofia ja atroofia juhud jne.) Meditsiini osa. - Funktsionaalne histoloogia(histofüsioloogia) – histoloogiat seostatakse füsioloogia,biokeemia, molekulaarbioloogiaga. Kude- Rakud ja nende poolt produtseeritud rakkudevaheline substants moodustavad ühise tekke,struktuuri ja talitluse alusel kudedeks(histo) nimetatavaid kogumeid. Miks nad moodustavad k...
järgneb lihaskest (tunica muscularis), kus on longitudinaalne (stratum longitudinale) ja tsirkulaarne (stratum circulare) lihaskiht ja mukoosa e. limaskest (tunica mucosa), milles on limaskesta lihaskiht (lamina muscularis mucosae). Piki- ja tsirkulaarlihaskihi vahel paikneb plexus myentericus ja ringlihaskihi ning submukoosa vahel paikneb plexus submucosus. Limaskesta pinda suurendavad mukoos- ja submukoosvoldid, hatud ja mikrohatud. Viimased moodustavad enterotsüütide valendikupoolsel välispinnal harjasäärise. Peensoole limaskestas esinevad äärisrakud, mis on kõige arvukamad hattudel ja funktsioneerivad absorbeerivate rakkudena; karikrakud, mis on krüptide ülaosas, raku ülaosas on limatilk; Panethi rakud krüptide põhjas; Endokriinrakud peamiselt krüptide alumises kolmandikus, aga ka hattudel. Endokriinrakkude retseptorid on valendiku pool, oma peptiidhormoonid (sekretiin, CCK, motiliin,
5 1 mm lõpeb flexura duodenojejunalisena fikseerib vahelihasele m. suurendavad limaskesta pinda 5-6x suspensorius duodeni tsentraalselt lümfikapillaar ja veenul ning perifeerselt arteriool Kuju: enamasti kas hobuseraua või rõngakujuline hautpump Skeletotoopia - Mikrohatud microvilli - peamiselt mediaantasapinnast paremal I-III nimmelüli kõrgusel ühel äärisrakul kuni 3000 mikrohattu - flexura duedenojejunalis on mediaantasapinnast vasakul II nimmelüli kõrgusel passiivne imendumine läbi äärisrakkude vahemike basaalmembraani
ebakorrapäraselt sakilised piirid Rakus on nähtav üks, harvem kaks kahvatult värvunud tuuma Nt endoteel (soonte sisepinnal), mesoteel (kõhu- ja rinnaõõnes), kopsualveoolide epiteel Ühekihiline kuupepiteel Epiteeli moodustab üks kiht kuubilisi rakke – rakud on hästi eristatavate rakupiiridega, ümar tuum paikneb raku keskel, rakkude apikaalsel pinnal võivad olla mikrohatud või ripsmed Nt neerutuubulid, munasarja kattev epiteel jne Ühekihiline prismaatiline epiteel Koosneb äärisrakkudest, karikrakkudest ja endokrinotsüütidest – kõige rohkem prismaatilise kujuga äärisrakke Äärisraku tuum on piklik-ovaalse kujuga, raku apikaalset pinda katab mikrohattudest moodustuv ääris Karikrakkude apikaalne pind on täidetud limatilgaga, sellest allpool asuv tuum on nõgustunud kujuga Seedetraktis, emakas, munajuhas
Nad võivad moodustada suhteliselt jäiku ja püsivaid väljasopistusi rakkudest või ka ajutisi dünaamilisi struktuure. Kõikidel juhtudel on aktiinifilamentide põhimõtteline ehitus sama, nad koosnevad aktiini ja müosiini molekulidest. Erinevused on aga tingitud valkudest, millega aktiinifilamendid on seotud. Aktiinifilamendid on seotud tavaliselt võrgustikuks või kimpudeks. Paljude rakkude pinnal esinevad srmetaolised väljasopistised - mikrohatud. Eriti palju leidub neid sellistel epiteliaalsetel rakkudel, mis vajavad normaalseks funktsioneerimiseks suurt pinda. Näit. peensoole epiteelirakkudel on igal mitu tuhat mikrohattu, igaüks 0.08 µm lai ja 1 µm pikk, misläbi raku pindala suureneb mitmed kümned korrad. Iga mikrohatu südamik sisaldab 20-30-st aktiini filamendist koosneva kimbu, mis ulatub hatu otsast kuni kortikaalsesse tsütoplasmasse.
Nad võivad moodustada suhteliselt jäiku ja püsivaid väljasopistusi rakkudest või ka ajutisi dünaamilisi struktuure. Kõikidel juhtudel on aktiinifilamentide põhimõtteline ehitus sama, nad koosnevad aktiini ja müosiini molekulidest. Erinevused on aga tingitud valkudest, millega aktiinifilamendid on seotud. Aktiinifilamendid on seotud tavaliselt võrgustikuks või kimpudeks. Paljude rakkude pinnal esinevad srmetaolised väljasopistised - mikrohatud. Eriti palju leidub neid sellistel epiteliaalsetel rakkudel, mis vajavad normaalseks funktsioneerimiseks suurt pinda. Näit. peensoole epiteelirakkudel on igal mitu tuhat mikrohattu, igaüks 0.08 µm lai ja 1 µm pikk, misläbi raku pindala suureneb mitmed kümned korrad. Iga mikrohatu südamik sisaldab 20-30-st aktiini filamendist koosneva kimbu, mis ulatub hatu otsast kuni kortikaalsesse tsütoplasmasse.
komponenti Maitsmise meelerakud asuvad täiskasvanud inimesel keele pealispinnal. Koos indiferentsete rakkudega moodustavad nad keelepapillide epiteelis 40-60 elemendist koosnevaid rühmi maitsmiskarikaid. Kokku on täiskasvanud inimesel mõni tuhat maitsmiskarikat. Näsade vahel paiknevad näärmed nõristavad sekreeti, mis igast küljest uhub maitsmiskarikaid. Maitsmisrakkude distaalsed, ärritaja suhtes tundlikud otsad on kurrutunud mikrohattudeks. Mikrohatud ulatuvad välja ühisesse ruumi, mis maitsmispoori kaudu suubub näsa pealispinnale. Ärriti aine molekulid jõuavad meelerakkudeni difusiooni teel läbi pooride. Maitsmisrakkude vahetumine toimub märkimisväärselt kiiresti. Vana maitsmisraku asendab uus maitsmisrakk peale 10 päevase eluea lõppu. Nagu teised sekundaarsed meelerakud, tekitavad ka maitsmismeelerakud ärritamisel retseptoripotsentsiaali. Erutuse edastamine toimub närviimpulssidena mööda aferentseid kraniaalnärvikiude.
3) tasakaalustatud ja seeditud sisaldise resorptsioon. 4) järelejäänud sisaldise edasitransport distaalsele. 5) mitmesuguste hormoonide sekretsioon. 6) immunoloogiline kaitsefunktsioon. Peensoole kogupikkus on toonilises seisundis u 4m, lõõgastunult 6-8 m; d= u 4 cm. Peensoole osad: kaksteistsõrmiksool, tühisool, niudesool. Peensoole limaskestas on soolenäärmed ja soolehatud. Sooleepiteel. Ühekihiline kõrgprismaline epiteel. · Enterotsüüdid: Pinnal mikrohatud harjasäärisena. Toodavad peptidaase, mis lõhustavad di- ja oligopeptiidid aminohapeteks, ja disahharidaase. Osalevad toitainete imendumises. · Endokrinotsüüdid: on soolnäärmetes paiknevad üherakulised hormoone tootvad rakud, mis eritavad peptiidhormoone vereringesse: sekretiin, koletsüstokiniin, VIP, GIP. · Karikrakud. · Panethi rakud. Peensoole kaitse: Panethi rakud sekreteerivad soolevalendikku antimikroobseid peptiide,
1. Eukarüootide ja prokarüootide põhilised erinevused. · Prokarüootsed (eeltuumsed) bakterid ja arhed, rakutuumata, esineb ainult üks kromosoom, rõngas, superspiraliseerunud. Geenide hulk 400 4000. Rakkudel esineb rakusein, mis koosneb peptidoglükaanidest. Vastavalt rakuseina ehitusele toimub jaotus Gram (+)(ainult ühe membraanikihiga) ja Gram (-) (raku seina peal täiendav membraan, membraanide vaheline ala periplasmaatiline ala) bakteriteks. Bakteritel esinevad rakumembraani sissesopistused mida nim mesosoomideks. Mesosoomid on seotud DNA sünteesi ja valkude sekreteerimisega. Prokarüootsel rakul võivad esineda väljakasvud. Kui need on lühikesed, siis neid nim pili'deks ja need on vajalikud pinnaga seostumiseks. Suuremad väljakasvud kannavad nime viburid (flagella) ja on olulised liikumises. Bakterite viburid erinevad eukarüootide viburitest. Ei sisalda mikrotorukesi. On raku pinnaga seotud valg...
3) tasakaalustatud ja seeditud sisaldise resorptsioon. 4) järelejäänud sisaldise edasitransport distaalsele. 5) mitmesuguste hormoonide sekretsioon. 6) immunoloogiline kaitsefunktsioon. Peensoole kogupikkus on toonilises seisundis u 4m, lõõgastunult 6-8 m; d= u 4 cm. Peensoole osad: kaksteistsõrmiksool, tühisool, niudesool. Peensoole limaskestas on soolenäärmed ja soolehatud. Sooleepiteel. Ühekihiline kõrgprismaline epiteel. · Enterotsüüdid: Pinnal mikrohatud harjasäärisena. Toodavad peptidaase, mis lõhustavad di- ja oligopeptiidid aminohapeteks, ja disahharidaase. Osalevad toitainete imendumises. · Endokrinotsüüdid: on soolnäärmetes paiknevad üherakulised hormoone tootvad rakud, mis eritavad peptiidhormoone vereringesse: sekretiin, koletsüstokiniin, VIP, GIP. · Karikrakud. · Panethi rakud. Peensoole kaitse: Panethi rakud sekreteerivad soolevalendikku antimikroobseid peptiide,
1. Eukarüootide ja prokarüootide põhilised erinevused. · Prokarüootsed (eeltuumsed) bakterid ja arhed, rakutuumata, esineb ainult üks kromosoom, rõngas, superspiraliseerunud. Geenide hulk 400 4000. Rakkudel esineb rakusein, mis koosneb peptidoglükaanidest. Vastavalt rakuseina ehitusele toimub jaotus Gram (+)(ainult ühe membraanikihiga) ja Gram (-) (raku seina peal täiendav membraan, membraanide vaheline ala periplasmaatiline ala) bakteriteks. Bakteritel esinevad rakumembraani sissesopistused mida nim mesosoomideks. Mesosoomid on seotud DNA sünteesi ja valkude sekreteerimisega. Prokarüootsel rakul võivad esineda väljakasvud. Kui need on lühikesed, siis neid nim pili'deks ja need on vajalikud pinnaga seostumiseks. Suuremad väljakasvud kannavad nime viburid (flagella) ja on olulised liikumises. Bakterite viburid erinevad eukarüootide viburitest. Ei sisalda mikrotorukesi. On raku pinnaga seotud valg...
(Ioonide kontsentratsioonist lahuses), vabade subühikute kontsentratsioonist, polümeriseerumise kiiruskonstandist, aktiini polümeriseerumist reguleerivad valgud. 130. Nimetage peamised valkude klassid mis osalevad aktiinifilamentidest moodustuvate struktuuride tekkes. Nimetage aktiini filamentidest moodustuvaid struktuure. Aktiiniseoselised valgud e ARP, tekib võrgustik nukleatsiooniseoselised valgud, tekivad mikrohatud, filopoodid, lamellipoodid või fagotsüteerijatel tassisarnased moodustised Struktuurid: 1) kimbud-filamendid paralleelselt (fibriin, villiin, müosiin) 2) võrgustik-filamendid ristuvad (a-aktiniin, filamiin, spektriin) 131. Aktiini mootorvalkude müosiinide - struktuur Keemilist energiat motoorseks muutev valk e mehhanokeemiline ensüüm. Koosneb rasketest ja kergetest ahelatest. Raskeid ahelaid 1-2, sõltuvalt tüübist
52 Peensoole seina ehitus • Kurrulise struktuuri tõttu pannakse küümus peensooles spiraalselt liikuma • Spiraalne liikumine aeglustab küümuse kulgemist ja soodustab selle segamist seedenõredega • Kurdude pind kaetud hattudega (1 mm), mille pind omakorda moodustub enterotsüütidest • Naaberenterotsüüdid omavahel seotud tiheühendustega • Rakkude pinnal mikrohatud (1μm), mis moodustavad hariäärise • Hattude vahel paiknevad krüptid (näärmed) Peensoole seina rakud Peale enterotsüütide leidub peensoole seinas: • D-rakke (toodavad somatostatiini) • S-rakke (toodavad sekretiini) • N-rakke (toodavad neurotensiini) • I-rakke (toodavad CCK) • Enterokromafiinseid rakke (toodavad 5-HT) • Tüvirakke (kogu peensoole epiteel uueneb nädala jooksul) GALT
ja näärmeepiteeliks – epithelium glandulare - sekretoorse ülesandega. 9. Katteepiteeli jaotus ja esinemispaigad Rakukihtide arvu järgi jaotub ühekihiliseks ja mitmekihiliseks epiteeliks. Ühekihiline 1. lameepiteel – lamedad rakud. Katab veresoonte sisepinda (endoteel - endothelium), rasvikut (mesoteel - mesothelium). 2. kuupepiteel – epithelium simplex cuboideum - kuubilised rakud. Raku välimisel pinnal mikrohatud või ripsmed. Nefroni distaaltuubulite epiteel, munasarja epiteel. 3. prismaatiline epiteel – epithelium simplex columnare - prismaatilised rakud. Võivad esineda erinevad rakud (karikrakud, äärisrakud) Äärisraku vaba pinda katab ääris. Karikraku apikaalses osas on limatilk. Peen- ja jämesooles. 4. mitmerealine epiteel - epithelium pseudostratificatum - kõik rakud algavad basaalmembraanilt, kuid ei ulatu epiteeli vabale pinnale. Rakutuumad jäävad erinevatele kõrgustele
ensüümiga, loputatakse, kromogenne dekteteerimine Kahedimensionaalse geelelektroforeesi põhimõte. Proteiini segu isoelektriline fokuseerimine, esimene geel teise peale ja SDS elektroforees Erinevad koetüübid. Naha ehitus. Naha epidermise rakkude uuenemine. Alusnahk, pärisnahk, marrasknahk, sarvkiht, karvad(karvanääps, karvasibul) Pärisnaha tüvirakud differentseeruvad Peensoole epiteeli ehitus ning selle uuenemine. Silinderepiteel, krüptid, all kohevsidekude, mikrohatud, soolehatud, karikrakud Tüvirakud krüptis- aeglane jagunemine (24h), kiire jagunemine (11h), differentseerunud rakud Maksakoe ehitus. Hepatotsüüdid, Kupfferi rakud (makrofaagid), endoteelirakud, Ito rakud (ladestavadlipiide ja vitamiine). Hepatotsüüdid moodustavad sagarikus maksaplaate, mis on suunatud veeni suunas,plaatide vahel maksasiinused,mis suubuvad tsentraalveeni. Sapikanal, sapijuhad Neuronite ehitus. Rakukeha e perikaarüon ja jätked: dendriidid ja akson
Rakuteooria ametlikuks sünniajaks loetaks aastaid 1838-1839. Šoti botaanik Robert Brown (1773–1858) oli esimene, kes vaatles orhidee lehti ja kirjeldas rakutuuma kui rakkude olulist komponenti (1831). 1838.a. ütles botaanik Matthias Jakob Schleiden (1804-1881) välja, et taime kõik osad koosnevad rakkudest või nende produktidest. Järgmisel aastal tehti samasugune järeldus ka loomorganismide kohta Theodor Schwanni (1810-1882) poolt. Schleideni ja Schwanni järeldused loetaksegi rakuteooria formuleeringuks. Kolmas mees, kelle nime rakuteooria loomise juures samuti mainitakse, on Rudolf Virchow (1821-1902). Tema väitis, et "niisamuti kui loomad tekivad vaid loomadest ja taimed taimedest, peab ka raku tekkimiseks olema temale eelnev rakk". Ehk lühidalt: rakk tekib rakust (omnis cellula e cellula). See teooria rõhutas elusorganismide ühtsust ning tõi esile kontseptsiooni elusorganismidest kui rakkude kooslustest. Koos evolutsiooniteooriga on r...
4. Tsütoskelett on kõikidest eelmisest 3-st tasemest kokku. · Kõikidele päristuumsete rakkudele omane, valguline sisetoes Ülesanded: · Annab loomarakkudele kuju. · Tagab loomaraku liikumise. Näiteks amöboidne liikumine. Tagab tsütoplasma ringliikumise. · Tänu tsütoskelettile saab moodustada sopistidid, mis võivad olla: väikse mahulised ehk mikrohatud ja ulatuslikud sopistused ehk kulend. · Tsütskelett fikseerib raku struktuuride asukohta. · On vastavate valkudevaru. · Tagab seosed erinevate raku osade vahel. II. TASAND Mikrotorukestest moodustunud 1. Ripsmed ja viburid korrapärase siseehitusega. · Ripsmed: oluliselt lühemad ja peenemad kui viburid, aga neid on olulisemalt rohkem. Ripsmete talitus on kooskõlastatud
Seennäsasid on arvult mõnisada, nad asuvad keele eesosal ja sisaldavad 1-5 maitsekarikat, mis reageerivad magusale, soolasele ja ka hapule. Lehtnäsad paiknead keelepäral ja keele külgmistel osadel ning reageerivad hapule. Vallnäsad (igaühes umbes 200 maitsekarikat) asuvad keele tagumisel osal (keelepäral). Maitsekarikaid esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal. Kokku on maitsmiskarikaid umbes mõni tuhat. Tipus olevad mikrohatud moodustavad vastuvõtva välja: Moodustavad sünapsi sensoorsete närvidega oma põhimikul: Tugirakud; Basaalsed rakud. Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul, mis ärritab maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonkanalite läbilaskvuse ja membraanipotentsiaali muutus. kui sensoripotentsiaal saavutab lävitugevuse. Siis vallanduvad aktsioonipotentsiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna t...
Milleks IAF? · Ümbritsevat tunnetamine algab võrdlusest iseendaga. · Inimese ehituse ja talitluse tundmine on meile lähtekohaks looduse tundmaõppimisel laiemalt. Anatome kr. lahti või välja lõikamine Anatoomia alajaotused: 1) normaalanatoomia 2) patoloogiline anatoomia 3) topograafiline anatoomia teatud kohtade või organite anatoomia (N:pea, rindkere jne.) 4) arenguanatoomia viljastatud munarakust kuni täiskasvanuks; embrüoloogia - viljastatud munarakust kuni lootekestadest vabanemiseni 5) mikroskoopiline anatoomia e. erihistoloogia 6) võrdlev anatoomia 7) funktsionaalne anatoomia jne Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Nii ajalooliselt kui ka sisuliselt rajaneb ta anatoomial õpetusel organismide makro- ja mikrostruktuurist Physis kr. loomus, loodus ; = ld. Natura Füsioloogia alajaotused: 1) normaalfüsioloogia 2) patoloogiline füsioloogia 3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehali...
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekes...
läbi granuloosarakkude ja rebukesta (ZP; zona pellucida) munarakuni Granuloosarakkude kihi läbimisel mängib olulist rolli spermi pinnal ja akrosoomis paiknev ensüüm hüaluronidaas, mis aitab lagundada ekstratsellulaarset maatriksit 40. Spermi ja munaraku ühinemine: Piirkonda imetajate spermi peaosas, kus akrosoomi sisemine membraan ja spermi membraan kokku saavad, nimetatakse ekvatoriaalpiirkonnaks (sellest algab spermi ja munaraku membraanide ühinemine). Munaraku mikrohatud (Juno) ja spermi ekvatoriaal-segment sisaldavad molekule (IGL Izumo), mis on vajalikud ühinemiseks (polaarkeha piirkonnas mikrohatte pole. Sperm esmalt seondub ja seejärel sulandub munaraku membraaniga. * Spermiga sisenevad munarakku lisaks spermi genoomile, mitokondrid, tsentriool (kasutatakse lõigustumisel) ning väike kogus tsütoplasmat; membraan ühineb munaraku membraaniga Spermi mitokondrid ja nende DNA lagundatakse tsütoplasmas, seega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
