Sissejuhatus vene kirjanduslukku II (1)

Kaili Miil
SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU II
Lea Pild
1. september 2009
Realismi tekkimine vene kirjanduses
Kaks kirjanduslikku suunda: romantism ja realism . 1840ndatel aastatel kujuneb realism kirjandusliku suunana. Realismi on defineerida kõige raskem (võrreldes romantismi, akmeismi, futurismi jms). Kõigil teistel on väga täpsed kirjanduslikud määratlused. Nad kirjutasid manifeste, kuhu pandi kirja mingi suuna määratlused. Vene realismis ei ole manifesti olemas. Realism tekib vastureageeringuna romantismile. Romantistid – Puškin, Lermontov poeetidena ja Gogol proosakirjanikuna. Puškini lõunapoeemid ei ole romantilised ? Lermontovi „Meie aja kangelane“ ei ole ka romantiline, vaid realismi tunnusmärkidega teos. Romantiline on „ Deemon “.
„Deemon“ – Deemon oli ingel , keda Jumal karistas. Deemon vihkab maailma ja teeb seepärast kurja. Aga ka see lõputu kurjusekülvamine on teda ära tüüdanud. Ta armub Tamarasse, kes oli erakordselt ilus neiu (kontrast – kaunitar ja koletis ). Deemon tapab ta. Tamara kaudu pääseb Deemon Jumala juurde. Hiljem viib aga ingel Tamara ikkagi Jumala juurde. Romantism väärtustab isiksust, indiviidi, hingeelu . Romantism tekib vastasena valgustusele. Valgustsuses väärtustati intellekti. Siin väärtustatakse tundeid, hingeelu. Romantikud ei väärtusta ühiskonda ja ühiskonnaelu; mõningate kirjanike puhul ka materiaalset maailma tervikuna . Nad väärtustavad ka jumalikku maailma. Žukovski – sai mõjutusi inglise ja saksa romantismist . Ta on ballaadi kanoniseerija romantismis. Romantiline kangelane on erakordne isiksus. Ta peab iseennast erakordseks. Ta on massist üle, ta on parem, targem , ilusam, andekam. Samas on lüüriline kangelane alati pettunud . Kangelase eelnev elu jääb teadmata. Pettunutele vastandatakse inglitaolised olevused (Deemonil Tamara). Romantikud armastasid kontraste. Ühiskond on tavaelu, see on igav. Sellele ei maksa tähelepanu pöörata, kuna kunstnik elab oma elu, ta loob. Osad romantismikirjanikud eitavad ka loodust, kuna see on mateeria – mateeria on kaduv , aga vaim on igavene .
Romantikute armastatumad žanrid – romantikud kirjutasid põhiliselt luulet, kuna luules võis mõtiskleda ennast peategelaseks . Kõike kijutati peategelase vaatepunktist – oli ainult üks vaatepunkt , kuid realismil on mitu vaatepunkti. Romantikud kasutasid eleegiat (kurva sisuga luuletus – kirjutasid ka Byron , Goethe jpt). Siin väljendab peategelane oma pettumust elus, räägib õnnetust armastusest, üksindusest. Eleegial oli kindel kompositsioon . Veel kasutati läkitust – nt läkitus sõbrale vms. Selle žanri raames sai väljendada oma emotsioone, hingeelu, see oli süvenemine iseendasse. Tähtis žanr oli ka ballaad . Ballaadis ei ole minategelast. Ballaad on lüroeepiline. Jutustus toimub kolmandas isikus . Žukovski tõlkis W. Scotti , Goethet, Bürgerit. Romatikud armastasid erakordseid sündmusi ja need on ka ballaadide sisuks . Ballaad avaldas mõju ka realismile. Scotti ballaadid põimusid ka romaaniga.
1840ndate aastate alguses, 1830ndatel hakkab vene kirjanduses kujunema uus suund. See on pikatoimeline protsess. Romantism taandub aeglaselt kirjanduslikule perifeeriale. Paljud kirjutavad veel romantilisi teoseid. 30- 40ndatel hakkab taanduma ka luule. 19. saj esimest kolmandikku nimetatakse kuldajastuks. Sel perioodil oli tegemist väga silmapaistvate literaatidega. Kuldajastu kirjandus on aga enamjaolt luule. Kõik need silmapaistvad literaadid hakkavad üksteise järel surema ( 1837 Puškin, 1841 Lermontov); 1840ndatel sureb eleegiate autor Baratõnski. Tema psühholoogilised eleegiad avaldasid mõju ka vene psühholoogilisele proosale. Žukovski enam aktiivselt ei luuleta. Alates 1830ndate lõpust hakkab kujunema vene kultuuris uus kirjaniku tüüp. Seniajani professionaalseid kirjanikke ei olnud, see oli diletantlus. Enamik kirjanikke olid aadlikud . 1840ndtael kujuneb välja uus literaaditüüp, kuna suuremat rolli hakkavad mängima segaseisuslased . Nad on õpetajate, preestrite , arstide lapsed, ehk siis mitteaadlikud ja mitterikkad inimesed. Nad alustasid oma kirjanduslikku karjääri tõlkimisega. 40ndtael tekib juurde palju ajakirju, ajalehti. Neid ajakirju hakatakse kutsuma „paksudeks ajakirjadeks“ – need on tõsise sisuga ajakirjad . „Sovremennik“ – Puškin toimetas seda ajakirja. Kui ta suri, siis hakkas ajakirja välja andma Puškini sõber, kuid selle ajakirja maine langes. 1847. algas selle ajakirja uus elu. „Sovremennikust“ saab 19. saj keskel keskne ajakiri. 1847. aastal rendivad selle ajkirja kaks vene literaati – N. Nekrassov ja I. Panajev. Panajevil oli raha ja Nekrassov oli väga andekas kirjastaja, luuletaja ja toimetaja . Luulet enam aktiivselt ei pruugita ega kirjutata . Nende žanrite asemele tulevad teised žanrid – proosažanrid: olukirjeldus, jutustus, novell , lühijutt, romaan. Tähtsa koha omandab olukirjeldus. See on otseselt seotud ka realismi tekkimisega . Kirjanikud arvasid, et tegelikkust saab kirjeldada tõepäraselt. See on vastureageering romatismile. Romatismi hinnatakse halvustavalt, kuna ta põhineb väljamõeldisel. Ei kirjeldata enam suurseltskonnaelu, vaid hakatakse kirjeldama tegelikkust. Tekib küsimus, mida tegelikkuse all mõeldakse. Selle all mõeldakse sootsiumi alamkihtide elu: talupojad, köögitüdrukud jms lihtinimesed. 1861. kaotati Vm-l pärisorjus. Enne kujutati seda, mis oli kaunis. Esimesena hakkas neid mõtteid arendama Belinski , kes oli tolle aja kõige silmapaistvam kriitik . Ta oli haaratud Pr sotsialistide-utopistide ideedest. Belinski oli ise ka segaseisuslane, keeli ta ei osanud. Ta oli väga vaene. Ilmus Dostojevski debüütteos „Vaesed inimesed“. 1840ndatel pruukis olukirjeldust naturaalkoolkond. Sinna kuulusid kirjanikud, keda ühendasid teatud ideed ja veendumused. Stiil neid ei ühendanud. Naturaalkoolkond on teatud periood. Kriitik Bulgarin – maetud Raadi kalmistule, kuna tal oli siin mõis. Ta kasutas esimesena mõistet „naturaalkoolkond“. Ta hakkas arvustama neid kirjanikke, kes üritasid kirjanduses muuta põhiteemasid, kes purustasid romantikute esteetikat. Bulgarinile see ei meeldinud, naturaalkoolkond oli halvustav, sõimusõna. Pärast mõiste väljaütlemist hakkas Belinski mõistet kasutama positiivses tähenduses.
Ka romantikutel oli palju olukirjeldusi, aga need olid teistsugused . Realismis oli teema suunatud romantismi vastu. Püüti kirjeldada alamkihte, taheti kirjeldada kõiki kihte. Keldrikorrusel ja ärklikorrusel elasid kõige vaesemad, kuid vahepeal elas jõukam rahvas. Enne seda hakati tegelikkust niiviisi kirjeldama Pr-l. Physiologie – 1816. ilmus esimene raamat füsioloogiast, mis koosnes olukirjeldustest. Selle autoriks oli pr literaat Savarin. Balzacil oli romaan „Abielufüsioloogia“. Leiti, et ilukirjandus peaks järgima loodusteadusi, ta peaks olema sama täpne. Kirjanikud peaksid inimesi klassifitseerima, nagu loodusteadlased loomi, taimi. Füsioloogia kujutaski endast klassifikatsiooni ilukirjandusteksti raames. Pr püüdlesid täpsuse poole. 1840ndatel hakkab see mõju ka ilmnema vene kirjanduses. Ilmub raamat „Peterburi füsioloogia“, mille ideeliseks juhiks on Belinski. Raamatu eesmärk on kirjeldada Peterburi kui sellist ruumi, kus elab palju erinevaid kihte. Liigendus : „Peterburi kojamees “, „Peterburi leierkastimängijad“ jmt. Füsioloogilise olukirjelduse puhul on tähtsad detailid. Leierkastimängijate osas on kirjeldatud mitmest rahvusest leierkastimängijaid – itaallased , sakslased , venelased jt. Objektiivsus aga ei õnnestu, kuna autori poolehoid langeb itaallastele, kriitika aga venelaste suunas. „Peterburi kojamees“ – olukirjelduses puudub süžee, seal on olulisel kohal kirjeldus ja dialoog . See koosnebki kirjeldustest ja dialoogidest. Selle autor on Vladimir Dal, Tartus õppinud arst. See kirjeldab ühe suvalise Peterburi kojamehe päeva. Tundub esialgu igav, kuid lugu elavdavad illustratsioonid . Dalili on õnnestunud säilitada neutraalsus ja objektiivsus. Ta ei kasuta emotsionaalseid epiteete . See läheneb ideaalis teadustekstile. Oluline on kirjeldus sellest, kuidas jaguneb ühiskond elukutsete kaupa. Kirjanikud püüdlesid selle poole, et esitada tekst kui dokumendi analoog. Kasutati pseudodokumendi monteerimist teksti. Peterburskii ugol – vn k see toanurk, mille sai välja üürida (ka üldisemalt nurk). See olukirjeldus algas motoga, mis kujutaski endast pseudodokumenti. Selles motos imiteeritakse tüüpilist nurga väljaüürimise kuulutust – see oli kirjavigadega („Üüritakse välja nurk“). Iga sõna selles motos oli kirjutatud valesti, kuna Nekrassov eeldab, et kuulutuse autoriks oli harimatu perenaine. Oluline oli keel, stiil. Romantikud kasutasid kõrgstiili. Olukirjeldustes kasutati kõnekeelt.
Olukirjeldusi esindasid Dal, Grigorovitš, Turgenev , Gontšarov, Dostojevski jpt. Tolstoid ei saa naturaalkoolkonna esindajaks pidada, kuna ta oli kõigist noorem. Siit algab vene realism.
Realism on ka praegu olemas. Paljude kirjanike arvates pakub realism kõige rohkem võimalusi. 19. saj keskpaiga kirjanike jaoks oli oluline näidata, kuidas tegelane sõltub keskkonnast. Hakati näitama ka seda, kuidas inimeste käitumine ja teod sõltuvad tema psühholoogilistest, füsioloogilistest omadustest. Tšehhov aga püüdis näidata, kuidas tegelaste käitumine sõltub hetkemeeleolust. Tegelasel on palju motiive ja iga teo taga on mitu motiivi. Mõned motiivid osutuvad tähtsamateks (seda armastab näidata Tolstoi ). Dostojevski näitab, kuidas mitu motiivi viivad teoni.
Ivan Sergeevitš Turgenev ( 1818 – 1883)
Ta kuulub nende kirjanike hulka, keda saab nimetada uue romaani loojateks. Ta ei olnud ainuke uuendaja , vaid paralleelselt kirjutas temaga ka Gontšarov. Gontšarovi esimene romaan imus 1847, Turgenevil aga alles 1855. Turgenev on põhiliselt tuntud romaanikirjanikuna. Ta alustas oma loomingulist teed aga luuletajana, romantikuna. Tema looming algas 1830ndatel aastatel. 1840- 50ndatel kirjutas Turgenev ka näidendeid, mida lavastatkse ka siiani. Draamalooming teda ei rahuldanud. Ta on kuue romaani autor „Rudin“, „ Aadlipesa “, „Eelõhtul“, „ Isad ja pojad“, „Suits“ ja „Uudismaa“. Elu lõpul loob Turgenev uue žanri – proosaluule. Oluline on see, et ta tegutseb mitmes žanris. Turgenevi poeetikale avaldas mõju luulekeel . Mõned kohad on rütmistatud, nagu luuletused. Enamiku oma eluajast veetis Turgenev Pr-l Pariisi lähistel, mõnda aega elas ka Sm-l. Turgenevit võib pidada kõige haritumaks kirjanikuks teiste autorite hulgast. Ta tundis ka kõige rohkem võõrkeeli.
3. september 2009
Kirjandusteose sisu oleneb väga palju autori päritolust. 19. saj on Vm-l kaks suuremat kultuurikeskust – Peterburi ja Moskva . Mõlema linnaga on seotud müüdid. Eriti palju müüte on hakanud tekkima Peterburist, kuna ta rajati hiljem (1703). Müüdid hakkasid tekkima kohe pärast linna loomist. Linnal on palju vastaseid, Moskva- pooldajaid . Arvatakse, et Peterburi on neetud , deemonliku päritoluga, rajatud soole. 18. saj on olemas selline legend, et linn võib väga kiiresti hävineda. Selle legendi algatajaks peetakse Peeter I hüljatud abikaasat. Peeter I saatis oma esimes naise Avdotja kloostrisse , kus viimane needis Peterburi ära. 19. saj I kolmandikul tekib vene kirjanduses nn „Peterburi tekst“ – teadlaste poolt paika pandud sõnaühend – see on kirjanike loomingus kirjeldatud Peterburi.
Peterburi on linn, kus elavad vaesed ja kannatavad inimesed. Nt „ Vaskratsanik “ – siin on õnnetu tegelane Jevgeni . Veel on näiteks Gogoli „ Sinel “ – selle tegelane on Akaki Akakijevitš, kes on samuti vaene inimene. Gogolit peetakse uue tekkiva kirjandussuuna, realismi esiisaks. Peterburi tekstis on palju sarnaseid jooni – tegelased, vaesus , aga ka Peterburi kliima. Autor pöörab alati tähelepanu kliimale. Kliima mõjutab inimese elu-olu. Need motiivid ei põhine väljamõeldisel. Peterburi kliima on alati niiske – ka suvel. Seal sajab tihti vihma. Seal sajab märga lund (мокрий снег) – see on väga paljudes teostes korduv motiiv . Samuti korduvad ka teatud ehitised ( Talvepalee jms). Nii kujuneb pilt sellisest kultuuriruumist, kus tegelased kannatavad. Lisaks toimub ka personifikatsioon – linna kujutatakse kui elusolendit. Peterburg on kirjeldustes meessoost. Esimesi autorid, kes on seda teinud, on Gogol (1837). Ta vastandas Peterburi ja Moskvat. Moskva on selline linn, kus on säilinud vanad kultuuritraditsioonid (lüüakse risti ette). Peterburis olid enamik elanikke mehed. Peterburi on rahvuselt sakslane – seal elas kogukonnana kõige rohkem sakslasi. Moskva on vene aadlik . See tekst on teosest „Peterburi füsioloogia“. Gogolit tsiteerib kriitik Belinski.
Turgenevi looming ei ole praktiliselt üldse seotud Peterburiga, kuna ta ei ole pärit Peterburist. Ta sündis Kesk-Vm-l Orjolis. Lapsepõlve veetis ta oma vanemate mõisas, hiljem pärib ta mõisa ja Vm-l viibides elab ta seal mõisas. Praegu on seal muuseum . Mõisa nimi on Spasskoje-Lutovinovo (viimane nimi on tuletatud tema ema nimest). Turgenevi ema oli rikas ja vana, inetu vanatüdruk. Turgenevi isa abiellus raha pärast. Turgenevit kasvatatakse kodus, ta õppis keeli. Hiljem kolis kogu pere Moskvasse, kus T hakkas õppima saksa pansionis . Pansion valmistas lapsi ette ülikooliks. Turgenev astuski Moskva ülikooli filosoofiateaduskonda, kus hakkab õppima keelt ja kirjandust. Seda ülikooli ta ei lõpetanud, kuna pere kolib Peterburi, kus T lõpetab ülikooli. Turgenev ei kavatse saada kirjanikuks – ta tahab saada filosoofiaprofessoriks. 1838, pärast ülikooli lõpetamist sõidab ta Sm-le, kuna Sm oli tol ajal filosoofilise mõtte keskuseks. Seal elab ta u 3 aastat, kuulab filosoofialoenguid. 1841. aastal naaseb ta Vm-le. Selle ajaga saab tal selgeks, et temast ei saa filosoofiaprofessorit. Ta ei kaitse oma magistritööd. Selle asemel hakkab ta tegelema kirjutamisega.
Hegel , Fichte, Schelling – nende ideid hakati Moskva ülikoolides tol ajal omandama. Nad esindasid idealismi ja ka saksa klassikalist ideoloogiat . Vm-l kiinduti põhiliselt Hegelisse ja Schellingisse. Idee – kõik, mis toimub, on eesmärgipärane. Mõlemad kirjeldasid seda maailma arengut kui harmoonia poole suundumist. Hegel kirjutas isegi sellest, et kõik, mis toimub, on eesmärgipärane ja paratamatu. Lõpp on harmooniline – olgu ta kas või kurjus . Kogu filosoofia oli eredaks kontrastiks sellele, mis toimus Vm ajaloos. 1825. toimus dekabristide ülestõus. Tsaar Nikolai I ei tahtnud ülestõusu kordumist ning sellepärast oli kord väga range. Tugenev kiindus Schellingi filosoofiasse. 40ndate alguses otsustab ta, et temast saab ikkagi kirjanik. 1843. juhtub tema elus midagi väga erakorralist, mis määrab ära tema saatuse – sel aastal tuleb Vm-le külalisetendustele kuulus hispaani päritolu pr lauljanna Polina Garcia Viardot. T kuuleb teda laulmas ooperilaval ja toimub saatuslik armumine . Viardot on aga juba abielus, peale kõige muu on ta tugeva iseloomuga naisterahavas. T otsustab, et ta peab elama seal, kus elab tema armastatu . Ta asub elama Pariisi lähistele ühte lossi, kus elab ka Viardot’ perekond. Kogu oma elu mängib ta selles peres teist viiulit 
1847. aastal toimub T debüüt ajakirjas Sovremennik. „Küti kirjad“ – lühijuttude kogumik, mis ilmus ka hiljem raamatuna 1852 . Ilmunud raamat on proosatsükkel. Peategelaseks on mina- jutustaja , kes on kütt, päritolult aadlik, kes vabal ajal käib jahil. Kütt kohtub mitmete inimestega erinevatest seisustest ja paneb kõik kirja. Moes oli kirjutada reaalsusest, mitte väljamõeldist. Seetõttu oli tegemist ka kirjadega. Raamatu põhiteema on vene rahvuse mentaliteet . Turgenev oli väga põhjalikult õppinud saksa klassikalist filosoofiat . On teada, et Hegel on kirjutanud palju erinevatest rahvustest. Slaavlased on aga need, kes oma sõna pole veel öelnud. Slaavi rahvad on veel väga noored rahvad. T oli oma veendumustelt läänlane – see inimene, kes pooldas Peeter I reforme. Need reformid seostusid läänemaailmaga. Läänlastel olid vastased, kes nimetasid endid slavofiilideks – nad arvasid, et Peeter eksis, tema reformid olid vägivaldsed ning polnud kooskõlas vene rahvuse traditsioonidega. Leiti, et Peeter eiras venelaste religioossust, ta tegi riigi tähtsamaks kirikust . Peeter pööras ka liiga suurt tähelepanu indiviidile , kuid tegelikult on venelastele tähtis hoopis kooslus , kogukond . Slavofiilid olid konservatiivid. T käsitleb vene rahvust oma teoses kui noort rahvust.
Enamik lühijutte selles raamatus räägib talupoja ja mõisniku vahelistest suhetest. Turgenev on paljudes juttudes romantik . Ta pooldab sügavat psühholoogilist analüüsi. Tüüpilised olukirjelduste autorid mingi psühholoogiaga ei tegele. Vene talupoegi on kujutatud tekstides „ Lauljad “, „Kaks mõisnikku“ jne. T rõhutab, et vene talupoja iseloom pole välja kujunenud. Tekib lõpetatuse puudumine. Tugevalt kerkivad esile üksikud jooned – tugev füüsiline jõud või vägivaldsus. Tekib selline tunne, nagu inimene oleks alles hakanud kujunema, kuid pole teinud läbi mingit protsessi. On kirjeldatud ka poeetilisi talupoegi (nt „Hor ja Kalinõtš“). Kalinõtšit oli võrreldud Schilleriga, aga Hori Goethega. Hor põlgab naisi.
Novell/ olukirjeldus „Lauljad“ – T arvates on talupojad väga tundlikud ilu suhtes. Siin näitabki ta andekat meest. Kogu novell on pühendatud lauluvõistlusele ühes külakõrtsis. Tekst on väga täpne – omane olukirjeldusele. Kõrtsis toimub lauluvõistlus. Üks andekas noormees laulab nii, et ka küla kõige metsikum mees hakkab nutma . Vaatamata erakordsele andele, mille jutustaja külast leiab, on see küla ikka vaene ja mahajäetud ning seal elavad inimesed, kes ei suuda leida harmooniat. Selle jutu puhul on tegemist romantismipoeetikaga.
Lisaks talupoegadele kirjeldatakse ka aadlikke. „Štšigrovi valla Hamlet “ – Shakespeare ’i Hamletist oli 30-40ndatel palju juttu . Hamletiga võrreldi tolleaegseid vene haritlasi. See jutt on otseselt seotud Turgenevi biograafiaga. Peategelane õppis filosoofiat Berliinis. Ja Vm-le naastes mõistis ta, et selle tarkusega pole tal Vm-l midagi peale hakata. Temast saab ironiseerija, skeptik , kes on kõiges, k.a iseendas pettunud. Irooniliselt kujutab ta ka saksa filosoofilist kultuuri, mis oli romantilise kultuuri üks koostisosasid. Vene filosoofia oli liiga illusoorne, ideaalne. T naerab välja filosoofilisi ringe Moskva ülikooli juures. Filosoofilised ringid röövisid iseseisvuse. Nendes ringides austati Schellingit, kes käsitles maailma vaimu arengut ja samastas selle maailmavaimu maailma hingega – die Weltseele (naissoost). Maailma vaim/ hing peegeldub oma erinevate tahkudega looduses, ajaloos ja ka inimeses endas. Maailmas ei ole midagi sellist olemas, mis ei oleks juba olemas hinges. Schelling samastas objekti ja subjekti. Schelling väärtustas naiselikkuse alget. Iginaiselikkus – inimene võib ennast parandada siis, kui ta armub. Kui ta armub, siis lähendab inimene ennast maailmavaimule. See teema jätkub ka T esimeses romaanis . Näidakse lugejale, et ka aadliku tegevuses puudub see lõpetatud, tasakaalustatus. Mingeid tulemusi ei ole.
8. september 2009
Selles kogus üritab Turgenev kujutada ka segaseisuslasi. T tunneb segaseisuslaste vastu vähem huvi, kuna ta ise on aadlik. „Surm“ – siin on ühe segaseisuslase kuju. Avenir – peategelane. Siin üritab T kujutada paralleelselt mitme seisuse esindajaid. Ta kujutab seda, kuidas käituvad vene inimesed enne surma. Enam-vähem käituvad kõikide seisuste esindajad sarnaselt. Ei käituta ükskõikselt. Kasutatakse kainet mõistust, mõeldakse tavalistele asjadele. Surmad on asjalikud. T ei rõhuta kunagi, et need talupojad ususvad Jumalat, kuna T vaidleb vastu vene slavofiilidele ja teiseks ei pidanud T end usklikuks inimeseks . T väidab, et ta ei tea, mis teispoolsuses on – ta on agnostik , ta eitas teispoolsuse tunnetamise võimalust. „Küti kirjades“ on aga üks tekst, kus on kujutatud usklikkust. Segaseisuslast kujutatakse äärmiselt sümpaatse inimesega, kes peab tüüpilist haigust tuberkuloosi. Enne surma ei pöördu ta Jumala poole ahastades, vaid tänab elusaatust. Ta sureb rahulikult . Kolmas näide on vana mõisaproua, kes kutsub endale koju ühe preestri. Enne surma tahab ta preestrile maksta, selmet risti suudelda. T-t huvitab vene mentaliteet. Tema arvates on rahvuslik iseloom kujunemata . Enamikes tekstides domineerivad kirjeldused ja on väga vähe sündmustikku. T armastab tegelasi portreteerida, kirjeldada nende välimust. Ta ei süvene tegelaste hingeellu.
Turgenevit tüütas see staatika aga ära. Sellepärast kasutab ta võtteid tegevuse dünamiseerimiseks. Ka T-i sõbrad leidsid , et T peaks arendama oma stiili ja seda T hakkabki tegema 50ndate alguses. Enne seda pandi T vanglasse, kuna ta avaldas nekroloogi Gogolile. T ise arvas , et asi oli pigem „Küti kirjades“. Tema tuttav tsensor andis loa raamatu kirjastamiseks, aga hiljem ei olnud sellega rahul. Samal aastal (1852) alustab T romaani „Kaks põlvkonda“ kirjutamist, aga see ei saa valmis. Kirjutab pikemaid jutustusi. „Rudin“ – 1855; selle valmistasid ette jutustused - „Üleliigse inimese päevik“. T võttis arvatavasti selle väljendi esimesena kasutusele. Hiljem hakkavad seda sõnaühendit kasutama päris mitmed inimesed. 30-40ndate haritlasi võis täie õigusega nimetada üleliigseteks inimesteks. Selle jutustuse peategelaseks on aadlik. T tegeleb lõputult eneseanalüüsiga. T tunneb üksindust, kuna ta oli liiga egotsentriline. Nemad olidki just need üleliigsed inimesed. „ Kirjavahetus “ – kirjutatud kirjavahetuse vormis. See on ka oluline tekst enne „Rudinit“. T kirjeldab romantilist kultuuri kui niisugust. Kirjavahetus toimub vanatüdruku ja noormehe vahel, keda mõemaid huvitasid saksa romantikud. Noormees armus aga ühte tantsijannasse ja jättis vanatüdruku sinnapaika. „Kirjavahetuses“ püüab T mõtiskleda ka nende romantilise kultuuri tunnusjoonte üle, mis olid positiivsed või olulised. Sama liin jätkub ka romaanis.
Turgenevi romaanipoeetika
Turgenevil oli 6 romaani. Kõigis teostes oli vähemalt kolm semantilist kihti: ajalooline (ajalooline-kultuuriline lähiminevik). Romaan „Isad ja pojad“ kirjeldab käesolevat momenti. Kõikides romaanides püüab T analüüsida ja anda hinnangu lähimineviku kultuurisituatsioonile. Enim huvitavad teda inimtüübid. Esimeses romaanis kirjeldab ta 30 – 40ndate aastate idealiste. Teises romaanis „Aadlipesa“ kirjeldab T samuti 40ndate aastate haritlasi ja nende eluideaale. Romaanis „Eelõhtul“ on juttu uuest epohhist. See ilmus siis, kui vene kultuuris mängisid segaseisuslased suurt rolli. Ta vastandas üleliigsele inimesele uut inimest. Romaanis „Suits“ annab T hinnangu kõikidele lähimineviku ideoloogilistele rühmitustele. „Uudismaas“ püüab T analüüsida narodlikliku liikumise ideaale ja käitumist. Teine semantiline kiht on seotud tegelaste sisemaailma kujutamisega, nende psühholoogiaga. Kolmas semantiline kiht on eksistentsiaalne - filosoofiline temaatika . Ta püüab mõtiskleda elu olemuse üle filosoofilisest aspektist .
Kõigis T-i jutustustes on olemas kõik need kolm kihti. Need kolm kihti on igas romaanis erinevas järjekorras. Jutustustes põimub tegelaste psühholoogia maastikukirjeldustega. Teiseks on jutustustes eksistentsiaalne tasand. Kolmandal kohal on ajalooline-kultuurilooline kiht. 60ndatel hakkab T kirjutama hoopis uue suunitlusega jutustusi – saladuslikke jutustusi. T-t hakkab huvitama teispoolsus , vaimsus. Ka lääneeuroopa kirjanduses tekib 19. saj teisel poolel see kallak. Müstika ja saladuslikkus on T-le olulised.
„Rudin“ – T alustas selle romaani kallal tööd samuti – ta koostas tegelaste nimekirja, iga tegelase nime juures oli tema vanus ja iga tegelase nime juures oli tema prototüübi perekonnanime esitäht. Mahult on romaan õhuke. Turgenev taotles romaanikirjanikuna objektiivsust. Keskseks tegelaseks on nimitegelane Rudin, kes on 35-aastane mees. Ta on õppinud Moskva ülikoolis filosoofiat ja hiljem täiendanud ennast Sm-l. Tegevus algab 40ndate aastate alguses. See on oluline. Tegevus lõppeb 1848. aasta 26. juunil. Sel kuupäeval tapetakse Rudin Pr revolutsioonis barrikaadidel. Rudin on Turgenevi jaoks tüüp, üldistatud kuju. Rudin on intellektuaal . T pooldab romaanis Hegeli vaateid. Olulised on prototüübid. Tähtsamaks prototüübiks on Mihhail Bakunin . Ta kuulus filosoofilistesse ringidesse, ta tundis Hegelit suurepäraselt. 1842. aastal lahkus ta Vm-lt ning hakkas propageerima rev-i vajalikkust ja võimalikkust Vm-l. Ta võttis osa Pr revolutsioonist kui agitaator. Lõpuks ta vahistati ja anti üle Austria ja seejärel Vene võimudele. Temast sai väga tuntud anarhismiteoreetik. Rudin suudab oma kaasvestlejaid suurepäraselt veenda. Rudini kujus on palju autori irooniat. Rudin oli kirglik intellektuaal ja uskus oma ideid siiralt. Aga samas oli ta mees, kes praktiliselt millegagi ei tegelenud . Ühes stseenis kohtub Rudin Natalja Lassunskajaga. Natalja kuulab Rudinit. Rudinit kuulab pealt ka Pigassov ( pegasus + пигмей (kääbus)). Pigassov on Rudini teisik . Pigassov on õppinud Tartus filosoofiat. Ta ei suutnud õppida, kuna ta polnud nii andekas – erinevalt Rudinist. Selle tõttu on Pigassov pettunud. Ta armastab samuti ilukõnelemist. Pigassov mõistab kõike ja kõiki hukka. Tema lemmikteema on naised. Ta on äärmiselt skeptiline , aga ta meenutab filosoofilisi idealiste. Ta mõistab ka ennast hukka. Pigassov näeb Rudinis võstlejat ja soovib lahkuda. Peategelast üritatakse hinnata mitmest vaatevinklist. T-l on vaja näidata Rudinit erinevatest külgedest. Alguses näidatakse teda positiivsest küljest – inimene on võimeline maailma tunnetama ja selle tõttu ka midagi selles maailmas muutma . Süžee keskpunktiks kujuneb kohtamine Nataljaga. Natalja on valmis Rudiniga põgenema, kuna ta armus Rudinisse. Rudin aga ei vasta Natalja ootustele. Natalja on väga tugeva iseloomuga ja lahkub Rudini juurest. Rudin ei olnud temale õige mees. T püüab näidata, et vaatamata entusiasmile ja tahtele enda ümber midagi muuta ei ole Rudin selleks valmis.
Ležnjov – teine teisik. Ta annab Rudinile oma hinnangu, see hinnang on kahetine: üks on äärmiselt negatiivne. Samas arvas ta, et Rudinil oli tähtsus vene kultuurielus . T püüab näidata 30-40ndate aastate haritlaste tähtsust vene kultuuris. Esimesel romaanil oli suur menu , vaatamata sellele, et T ise „Rudinit“ romaaniks ei pea – ta klassifitseerib selle jutustuseks. T arvates kirjeldatakse romaanis ajaloolise tähtsusega sündmusi.
1858. kirjutab ta mõned jutustused, mis valmistavad ette teise romaani: „ Faust “, „Asja“, „Esimene armastus“, „Sõit „Polessjesse““. Need jutustused valmistavad ette konseptuaalses plaanis „Aadlipesa“ ( 1859 ).
15. september 2009
„Faust“ – T huvitub 1850ndatel Schopenhaueri (1788 – 1860) filosoofiast. Lääneeuroopa maades hakkas 50ndatel tekkima positivismikriis. Positivism väärtustab konkreetseid teadmisi, teispoolsuse probleem on välja jäetud, see pole meie asi. T on esimene vene kirjanik, kes Sch-i poole pöördub. 19. saj lõpul saab Sch Vm-l eriti populaarseks. Sch on Kanti traditsiooni jätkaja. Kant oli samuti, nagu T-gi, agnostik, kes eitas teispoolsuse tunnetamise võimalust. Sch on pigem subjektiivne idealist . Maailma olemus on selline, nagu ta meile tundub. Tema kõige tuntum teos on „Maailm kui tahe ja kujutlus “. Wille – tahe, jõud, mis on kõigi protsesside aluseks. Inimese tungid on tunnetamatu tahte avaldused . Inimene soovides pidevalt kannatab. Kunstis objektiveeruvad puhtad ideed. Kunstis ühineb subjekt objektiga. Kunst on elu kõige kõrgem väärtus (Turgenevi arvates). Kunsti luues või seda nautides saab inimene lahti oma kannatustest. Jutustus „Faust“ on huvitav tekst, mis on seotud nende mõtetega. See on kirjutataud kirjavahetuse vormis. See on oluline, kuna T tuletab uuesti meelde romantismikultuuri. Romantikud väärtustasid kirjavahetuse vormi. Kirjavahetust peavad kaks aadlisoost sõpra. Tegevus toimub aadlimõisas. Peategelane tuletab meelde oma noorust . Ta tuleb vanematekoju ja avastab, et tema naabri abikaasa on tema noorpõlve armastus. See naine on 28-aastane, küps pereema. Naisel on väga nooruslik nägunaispeategelase nimi on Veera Jeltsova. Veera ema otsustas, et ei anna oma tütrele lugeda üldse ilukirjandust . Ema kartis , et tema tütres ärkavad varakult kired. Peategelane loeb talle ette Goethe „Fausti“ – see on esimene ilukirjanduslik teos, mida Veera kuuleb. Veeras ärkavad ellu uuesti need tunded, mida nad kunagi teineteise vastu tundsid. Veera hakkab kartma ema ennustusi. Veera armub Pavelisse, kuid suudeldes näeb ta Paveli selja taga oma ema viirastust. Veera haigestub ja sureb. Pavel tuleb järeldusele, et ta on rängalt eksinud . Tema käitumine on surmanud inimese. Ainuke võimalus edasi elada on alistumine.
„Sõit Polessjesse“ – siin on kaks keskset tegelast – mina-jutustaja on kütt. Ta läheb metsa ja seal tekivad tal hirmuäratavad mõtted. Mets on loodusliku stiihia kehastus. Mets meenutab talle merd . Loodus on ükskõikne. Inimene on üksi. Oluline motiiv on ka tasakaal. Looduse tasakaalu ei tohi inimene rikkuda. Inimene püüab elada eredat, kirglikku elu, kuid kired viivad hoopis katastroofile. Looduses kirgi ei ole. Kannatusi ei pea teistele näitama, nt kui loom läheb metsa surema, siis ta ei taha oma kannatusi teistele näidata.
„Aadlipesa“ – romaan; oluline on ajalooline ja kultuuriline situatsioon. Esialgne pealkiri on romaanil „ Liza “. Aadlipesa – Liza Lambert ei ole loonud oma pesa ja ta kannatab selle pärast. Aadlipesaks nimetati konkreetsid mõisasid. T tahab anda hinnangut vene kultuurile – aadlipesad on vene kultuuri sümboliteks. Aadlikultuur on hääbuv kultuur. T püüab kirjeldada mitut vene aadlike põlvkonda. Lavretski – see tegelane huvitab T-it kõige rohkem. Teda huvitab, mida kujutab endast kaasaegse aadelkond . T on oma vaadetelt läänlane. Oluline on 8. peatükk. Seal kirjeldatakse vanavanaisa, kes oli julm, tark ja kaval. Naine oli tal rahvuselt mustlanna – rõhutatud on kirgede tormi. Tegemist on stiihiliste inimestega, keda kultur ei ole veel puudutanud. Vanaisal oli 2000 hinge, aga ta armastas pillata. Ivan ei kasva enam kodumõisas, vaid ta saadetakse linna rikka tädi juurde. Isal ei tahtnudki poega harida, ta tahtis, et pojal oleks varandus . Pojal on meessoost kasvataja, kes on rahvuselt prantslane , Rousseau õpilane. See õpilane oli fine fleur – pr keeles eliit , koorekiht. Ta oli emigrant , kes pages pr revi eest. Rikas tädi ei jätnudki poisile pärandust, vaid ta abiellus fine fleuriga ja jättis kogu varanduse talle. Ivan tuleb maale tagasi ja Ivani ja tema isa vahel leiab aset konflikt. Ivan armub lihtsasse talutüdrukusse ja isa vihastab selle peale. Ivan peab nüüd tõestama, et tal on olemas vaated. Lavretski on päritolult isa poole pealt aadlik ja ema poole pealt talupoeg . Lavretski on kahe kultuuritraditsiooni kandja. Isa hakkab poega kasvatama inglise stiilis. Uuesti saab populaarseks Rousseau süsteem. Lavretski on heas vormis ja hästi kasvatatud , aga tunnetekasvatust ta saanud ei ole. Kui isa sureb, on Ivan 23-aastane. Alles siis on tal õigus ja võimalus end ise harida. Ta astub ülikooli. Ta on seal võõras, kuna ta on vanem kui teised. Ta abiellub esimese naisega, kes on talle meeldima hakanud. Ta abiellub pealiskaudse, kergemeelse, kindrali tütrega. Abielu käigus ilmneb, et naine murrab talle truudust. See on tüüpiline näide kaasaegse vene aadliku saatusest. Ühtset tasakaalukat kasvatus- ja haridussüsteemi pole olnud. Lääneeuroopa kultuur kohtus vene inimesega – see moonudtab saatust. Teise inimese saatus on Jelizaveta saatus. Liza puhul on tegemist 100% aadlipäritoluga tegelasega. T-i jaoks on oluline näidata ka religioosselt meelestatud tegelast. Me ei näe, mida Liza mõtleb – religioosselt meelestatud inimese hinge ei ole võimalik süüvida. Püütakse näidata religioossuse päritolu. Räägitud on samuti Liza kasvatusest .
Lizalgi on ka olemas njanja (nagu Onegini Tatjanal), kelle nimi on Agafja. Agafja tutvustas Lizale pühakute elulugusid. Pühaku elulugu on üks olulisemaid žanre – житие. Pühak on lapsest peale mõtlik ja tõsine, hakkab varakult palvetama. Pühak pühendab end jumalale , selleks et lunastada teiste patud. See jääbki Lizale meelde, teda kasvatatakse selles vaimus . Usklikuks muutumine on kokkupuude traditsiooniga. Traditsioon on ka alati kultuur. Lavretski abikaasa, keda ta pidas surnuks, ilmub äkki välja. Liza on sügavalt religioosne inimene, ta arvab , et peab Lavretskist lahkuma . Ta peab enda arvates lahkuma kloostrisse. Liza on alles 17-aastane. Ta peab oma armastust patuks. Ta tahab kloostris lunastada nii enda kui ka kõikide teiste patud. Tegelikult ei ole tegemist passiivse inimesega, teda juhib väga suur tahe. „Aadlipesa“ lõpeb epiloogiga – Lavretski jääb üksikuks ja püüab majandada oma talupoegade elu. Liza jääbki kloostrisse.
Olulised tegelased on veel ka Liza sakslasest klaveriõpetaja Lemm. Tahe ilmutab oma olemust, muusika ongi tahe. Kui sa tahad tahtele läheneda, siis kuula muusikat. T püüab kogu aeg illustreerida Liza ja Lavretski armusuhteid muusika abil. Lemmi kuju on seotud 20. – 30ndate aastate muusikukujuga. Lemmil on õnnetu saatus. Ta ei suutnud ennast muusikuna üles töötada. Ta hakkas klaverit õpetama. Ta esindab romantismikultuuri, mis on minevik . T näitab Lemmi ja läänlase Panšini vaidlust. Panšin on pealiskaudne diletant , kes oskab kõike natuke. Ta teeb kõike pealiskaudselt. Panšin on ametnik , tal on teatud põlglikkus venelaste suhtes. T püüab ennast läänlasena eraldada sellistest inimestest. T arvab, et peab olema küll orientatsioon lääneeuroopa kultuurile, kuid peab ka austama seda, mis on vene enda kultuuris.
1860. ilmub romaan „Eelõhtul“. Sovremenniku toimetuses hakkavad kaastööd tegema kaks meest, kes on revolutsioonilise-radikaalse idee pooldajad . Need on Tšernõševski ja Dobroljubov. T on keskne kuju, ta hakkab kaastööd tegema kui kirjanduskriitik, aga ta muutub vene radikaalide liidriks . Tema arvab, et elu Vm-l on vaja muuta revi abil. Temast saab vene noorte silmis väga radikaalne ja populaarne kuju. 1858. aastal kirjutab Tšernõševski artikli „Vene inimene randevuul (rendez- vous )“, milles räägib sellest, et aadelkond on üleliigsed inimesed, keda pole ajaloolises protsessis enam vaja. Nad ei suuda midagi ära teha, nad ei ole teoinimesed. Üleliigsete inimeste asemele tulevad uued inimesed, kelle hulka arvab ta ka iseennast. Samal ajal kirjutab Turgenev „Eelõhtut“, et kujutada selles uut inimest. Ta valib peategelaseks bulgaaria päritolu inimese.
21. september
F. M. Dostojevski ( 1821 – 1881)
Dostojevski ja Turgenev olid kaasaegsed ja sõbrad, kuid alates 1867. aastast muutusid nende suhted konfliktseks. D kirjutas Turgenevi sisse oma romaani „Kurjad vaimud“ (Karmazinov). Ta pilkas Turgenevit. Neil oli maailmavaatelisi erinevusi.
Dostojevski pärines põlisaadli perest . Ta astus Peterburi sõjaväeinseneride kooli, mille lõpetas 1843. aastal. Nende suguvõsa oli hääbunud. D oli segseisuslane. D rõhutas ise segaseisuslase päritolu rohkem kui aadllikkust. Algselt sai D ja tema 6 venda-õde haridust kodust – isa õpetas ladina keelt, ta oli arst. Isa oli kogu aeg kahtlustav, haiglaselt umbusklik .
Vahepalaks: 3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas , mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail. Kirjanik, kes õppis tol ajal Peterburis, külastas teda 1843. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Tallinna tervisevetel”. 9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinnasse teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal. 25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinnasse viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Muide, Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.
1837. aastal sureb Dostojevski ema. Dostojevski paigutati õppima inseneride kooli, mis asus endises Pauli kindluses. Dostojevskit kirjeldatakse kui täiseti võõrdunud isikut. Riviõppusel nägi ta välja kohmakalt. Mõningates ainetes olid tal madalad tulemused. Ta jääb istuma, kuna sattus päris mitme õppejõuga konflikti. Sureb ka isa. Hakkasid liikuma jutud, et isa tapeti tema enda pärisorjade poolt. Isal tekkis skisofreenia . Talupoegade mässud olid tol ajal tavalised . 30ndate lõpul hukkus ka Lev Tolstoi isa samadel asjaoludel. 1841. saab Dostojevski loa elada linnas – väljaspool inseneride kooli. Samal ajal hakkab ta juba aktiivselt tegelema loominguga. Tema esimesed loomingulised katsed kuuluvad näitekirjanduse valda. Ta külastab palju Peterburi teatreid . Lemmikkohaks on tal Peterburi Saksa teater, kus etendati sel ajal Schillerit. Ta vaatab „Röövlit“ – see peegeldub hiljem ka tema hilisemas loomingus. Ta vaatab ka „Maria Stuartit“ – ta kirjutab ka ise samanimelise draama , mis on tema esimesi suleproove. Autor hävitas teksti. Teine proov on „ Boriss Godunov “ – samanimeline näidend oli ka Puškinil (1825). Puškin muutub neil aastail D lemmikuks. Ka „B. G“ hävitatakse. D tõlgib 1843. aastal Balzaci „Eugenie Grandet“. D hakkab lugema neid kirjanikke, keda me nimetame pr realistideks ( Balzac – psühhologism). Pr keel on see võõrkeel, mida D oskab. D sai inseneride koolis tuttavaks teise laisa kirjanikuga Grigorovitšiga. Tal oli pr päritolu vanaema, seetõttu oskas G pr keelt hiilgavalt. G aitas ka Dostojevskit. 1843. aastal lõpetab D kooli ja astub siis inseneride komandosse, kus teenib pool aastat. Ta lahkub teenistusest ning mõistab siis, et temast peab saama kirjanik. 1844 . aastal alustab D tööd oma esimese originaalteose kallal – „Vaesed inimesed“. Ta kirjutab seda mitu korda ümber. D on endas kindel, kuigi tal kirjanikeringis tutvusi pole. Grigorovitš viib käsikirja Nekrassovile, kes oli ajakirja Sovremennik toimetaja. Tammsaare kirjutis „Sissejuhatuseks“ – kirjavahetus D ja Nekrassovi vahel selle teose avaldamise kohta. Belinski – kriitik. „Peterburi kogumikus “ avaldatakse D esimene romaan.
„Vaesed inimesed“ – selleks ajaks oli D tutvunud pr sotsiaalutopistlike ideedega (Saint- Simon – utoopilise sotsialismikoolkonna alusepanija. Ta oli krahv ; Fourier – tema õpilane). Nende autorite töid avaldati tolle aja vene ajakirjades. Belinski oli neist ideedest väga huvitatud. Ka D maailmavaade langeb sel ajal Belinski maailmavaatega kokku – aga seda ainult teatud mõttes. Need utopistid olid kristlikud utopistid ja see religiooni pool oli D jaoks väga oluline. Sotisaalutopistid ei olnud rahul pr revi tulemustega, nende arvates konfliktid ühiskonnas ei lahenenud. Poliitilised muutused ei anna ühiskonnale midagi ja sellepärast peaks muutma ühiskonnas valitsevaid sotsiaalsuhteid. Pöörduti kristlike ideede poole. Varajane kristlus – kõik inimesed on ühe isa – Jumala pojad. Nad on vennad, omavahel võrdsed. Tuleks taastada võrdsus. Rikkad peaksid vaestele loovutama osa oma rikkusest. Filosoofid ja kunstnikud pidid olema utopistide ideede levitajad. Olulised sots-utopistlikud kirjanikud olid G. Sand ( naiskirjanik ).
Seos kirjandusliku identiteediga. D peab teost romaaniks. D oli selleks ajaks analüüsinud Wertheri ja Rousseau teose „Julie ehk uus Heliose“. Mõlemad on sentimentalistlikud romaanid , romaanid kirjades. Ka „Vaesed inimesed“ on romaan kirjades. Goethe ja Rousseau on kirjutanud aristokraatidest. Kirjad on rafineeritud stiilis, kõrgesti haritud inimeste kirjad. Dostojevski valib üsna tedalikult oma tegelased madalast sotsiaalsest kihist . Vaesed inimesed on vaesed ka hingelt. Kirjavahetus on kunstlik. Tegelased elavad ühel ja samal tänaval. Meespeategelane näeb aknast välja vaadates oma armastatu akent üle tänava. Nad kirjutavad sellepärast, et nad on vaesed ja neil ei ole võimalust oma elusid siduda.
D astub dialoogi ka vene kirjanikega (Gogol). D lemmikkirjanikud on Gogol ja Puškin. Selle romaani kirjutamise protsessis huvitab D-t rohkem Gogol. Gogolit peetakse esimeseks väikse inimese kujutajaks. Väike inimene on sotsiaalses plaanis tühine inimene. Gogoli „Sineli“ peategelase nimi on Bašmatškin – tuletatud sõnast saabas .
Akaki Akakijevitš Bašmatškin – D tegelane on Makar Aleksejevitš Devuškin – akaki – kr keeles süütu, heasüdamlik. Devuška – vn k neiu (süütus). Ka Makar on heasüdamlik, ta pole õel. Makar – kr k õnnis; inimene peaks maailma sündima õndsana. Mõlemale peategelasele antakse ühesugune isanimi. Nad on vaimsetes sugulassidemetes, reaalselt on nad väga kauged sugulased. Naispeategelane on Varvara Aleksejevna. Varvara – kr k võõras; vaatamata sugulusele muututakse moondunud maailmas võõraks. Süžee on projitseeritud „Sineli“ süžeele. Akakil pole loominguvõimet, ta kirjuatb ümber. Samasugune ümberkirjutaja on ka Makar. Ta on väikeametnik, kelle on silma- ja südamerõõm – pea 20 aastat noorem Varvara. Makar on teenistusastmelt titulaarnõunik, kelle haritustase on madal. Ainuke tekst, mida ta loeb, on ajaleht. Madalat haridustaset püütakse näidata madala stiili kaudu. D-le pandi pahaks, et miks ta oma teksti nii halvas keeles kirja pani. D vastas, et see ei olnud tema, vaid tema tegelane. D püüab olla objektiivne. Makar elab sisuliselt köögis õhukese seina taga. Makar parandab ennast kogu aeg poole lause pealt. Ta vaatab ennast kõrvalt kurja pilguga. See on väga sügavalt juurdunud alaväärsuskompleks. Tal tekivad mitmesugused ambitsioonid. See tegelane on kahestunud – jutustab tegelikkusest, kuid tahab näida paremana. Tegelane meenutabki Gogoli Akakit. Erinevus on selles, et Makaril on armastatu, kellega ta ei saa kohtuda . Makar vaatab ennast võõraste inimeste pilkudega – pilgud on halvad. Makar on aga Akakist hoopis erinev. Gogol mõistab hukka selle kindrali, kes Akaki peale karjub, aga Dostojevski Makar on veendunud selles, et eksisteeriv kord on õiglane. Kindralid eksisteerivad selleks, et oma alluvaid korrale kutsuda ja alluvad peavad kuuletuma. Makar on ümber kirjutades teinud ühe vea. Ta kutsutakse kindrali jutule. Makar austab hirearhiat ja tal tekib kindrali jutul meeltesegadus. D leiab, et sots-utopistide retsept on vale – kui rikkad annavad osa oma varast ära vaestele, siis ei muutu midagi. Hävitada tuleks hoopis ebavõrdsus. See on see, mis keelab Makaril elada. Makaril puudub eneseväärikus, ta arvab, et Jumala poolt paika pandut ei saa muuta. Makari stiil muutub teose jooksul. Kirjutades on ta muutunud seesmiselt sügavamaks, kuna ta loeb. Tähtis on tegelaste lugemus . Makariga samas majas elab kirjanik, kes on koomiline kuju Ratazjajev. Ratazjajev on romantismi jäljendaja. Varenka saadab Makarile lugeda Puskini „Postijaamaülema“ ja Gogoli „Sineli“. See on esmakordne kohtumine vene klassika šedöövritega. Ta ei saa aru, et Ratazjajev oleks halvem Puskinist või Gogolist. Makar annab hiljem oma hinnangu – Puškini teos talle meeldib, aga Gogoli oma ei meeldi üldse. Oma loetu seostab ta iseenda isiksusega. Postijaamaülem Võrin on õnnetu inimene, kelle kodust lahkub tütar oma armastatuga. Makar leiab, et see lugu, mis juhtus Võriniga, võib juhtuda kõigiga, iga sotsiaalse kihi esidnajaga. „Sinelit“ lugedes tunneb ta aga ennast isiklikult solvatuna. Ta tunneb, nagu oleks keegi salaja tema elu pealt vaadanud. Saabaste motiiv on tähtis – see on sineli analoog. Ta tunneb, nagu oleks tungitud tema intiimellu. Samas aga toimuvad temas ikkagi muudatused. Ta õpib vaatlema reaalsust enda ümber, hindab seda ümber. Ühiskonnakriitika seisneb selles, et D kirjeldab tegelast, kelle individuaalsed anded on täielikult maasse tallatud. Gogol ei pööranud tähelepanu oma peategelase sisemaailmale. Kui „Sinelit“ tähelepanelikult lugeda, siis me näeme, et see on väga ambivalentne tekst. Sealt võib välja lugeda reaalsust, aga ka väga palju irooniat. Selelpärast Makar ka solvub.
Varenka on palju haritum, aga ka tal on olnud õnnetu elu. Ta on kaotanud mõlemad vanemad. Mõlemale peategelasele on selge, et Varenka peaks kellegagi abielluma. Tal on ka kosilane – mõisnik Bõkov. Ta oli ka minevikus tema solvaja. Lõpuks Varenka aga nõustub.
Uudsus seineb žanris – romaan kirjades. Teiseks on oluline see, et ta kirjeldas esimesena väikest inimest psühholoogilises plaanis. D jutustused jätkavad ühelt poolt väikeametniku teemat (nt „Härra Prohhartsin“, „Nõrk süda“ jt). 40ndate lõpul kirjutab ta ka mõned tekstid, kus peategelaseks osutub „ unistaja “ – haritlane („Valged ööd“). Peale nende kirjutab D ka koomilisi novelle . Esimene periood D loomingus lõpeb sellega, et ta saadetakse sunnitööle, kuna ta astub Petraševski sotsialistliku leeri liikmeks. Ateistid talle ei meeldi selles ringis . D elab üle väga kohutava aja, kui ta teab, et on surma mõistetud.
Neljapäevaks lugeda: „Kurjad vaimud“ 2. osa 8. pt „Ivan Tsarevitš“!
22. september 2009
1849. katkes siis D looming, kuna ta saadeti sunnitööle. Belinski kiri Gogolile – „Valitud kirjavahetus sõpradega“; Gogol üritas selles tekstis ümber hinnata oma eelnevat loomingut, kuulutas ennast religioosseks inimeseks. Keiser otsustas karistada karmilt.
D aheldatakse ja saadetakse Siberisse. Esimene pikem peatuskoht on Tobolski vangla . See on üks linn Siberis , kus asus üleviimisvangla. Siit saadeti vangid erinevatesse kohtadesse . Ta kohtus siin dekabristide naistega . D taotleb 1854. aastal loa naasta Vm-le. Tema elukohaks saab Tver . 1859. aastal tuleb ta tagasi Peterburi. 50ndate lõpul avaldab ta kaks teost – „Onukese unenägu“ ja „Stepantšikovo küla ja tema asukad“. 59. aastast algas D loomingu hilisem periood. Vene lihtrahvas ei suhtunud aristokraatidesse just positiivselt. D arvas, et inimene on sündides oma loomuselt hea. D teadvuses kujuneb välja ettekujutus eetilisest normist . Eetilise ideaali kandja oli alati lihtrahvas (vn k narod).
1863. külastab D esmakordselt Lääne-Euroopat (Sm, Im, Pr). Ta kirjutas olukirjelduste tsükli „Talviseid märkmeid suviseist muljeist“. D vastandab Vm Lääne- Euroopale . Külastades Pariisi, Londonit, Sm, D püüab seostada elu Lääne-Euroopas Pr revi tulemustega. Ta tuleb järeldusele, et Pr rev viis selleni , et Euroopa tähtsamate riikide elus on kesksele kohale tõusnud indiviid, isiksus. Isiksus on igal pool esimesel kohal. Võrdsuse ja vendluse idee on kunstlik, armastust inimese vastu tegelikult ei ole. Eneseohverdus – seda kohtab tema romaanides. Ta sõnastab selle, milles seisneb vene elu erinevus – Vml võib näha eneseohverdust. Inimene peaks ohverdama ennast vabatahtlikult teiste heaks. See on kristliku eetikaga seotud mõte. D on õigeusklik. Õige kristlus – see ongi õigeusk, mitte katoliiklus , mitte protestantlus.
D alustab poleemikat sotsiaaldemokraatidega. Ta vaidleb sotsialistidele vastu. Tema peamiseks oponendiks on Tšernõševski. Nende poleemika jätkub teoses „Märkmeid põranda alt“. D süüdistab neid selles, et nad ei väärtusta isiksust, lihtsustavad inimese isiksuse elu. D hakkab esimesena vene kirjanikest kirjeldama alateadvust. D ei ole rahul, et inimese elu püütakse parandada revolutsiooni tee. „Märkmeid“ peetakse „Kuritööja karistuse“ tähtsaimaks eeltekstiks.
Dostojevski romaanide poeetikast
Engelgardt – avaldas „Dostojevski ideoloogiline romaan“; määratles väga täpselt D romaanide struktuurse elemendi. D püüab kujutleda ideed. Idee ongi dominant , põhiline element. Tagaplaanile jäävad olustikukirjeldused, loodusekirjeldused (D romaanide tegevus toimub linnas).
Bahtin – tema konseptsioonist lähtusid väga paljud uurijad . Ta käsitles D romaane poeetikaprobleemidest lähtuvalt, polüfoonilistena (mitmehäälsetena). Bahtin võrdleb Tolstoi homofoonilisi romaane Dostojevski polüfooniliste romaanidega. Homofoonia – keskne koht kuulub autorile. Autor annab väga täpsed hinnangud sündmustele, selgitab lugejale, kes on hea, kes halb. Autor domineerib . D romaanides autor ei domineeri. Autoril on samasugune õigus väljendada oma vaateid nagu tegelastelgi. Tegelaste hoiakud eksisteerivad paralleelselt. Täiuslikum printsiip on avalikustunud teoses „Vennad Karamazovid “. Autor ei püüa manitseda, vaid romaanis on rahulik tegelaste häälte areng.
Z. Mints – D romaanide struktuuri määrab ära ka see, et igas romaanis on tegelane või mitu, kes kujutavad endast teatud eksperimenteerijat (nt Raskolnikov ).
Kõik need uurijad üritavad tõlgendada D teoseid kui ühtseid terviktekste.
1865. hakkab D kirjutama „Kuritööd ja karistust“. Algselt on loodaval teosel hoopis teine pealkiri – „Purjutajad“. Tema isiklik elu on sel aastal erakordselt raske. Suri tema vend, tal oli väga palju võlgasid. Ta peab maksma kinni venna võlad ja toetama venna lapsi. D pakub kahele toimetajale oma teksti ideed, ta pole romaaniga veel alustanudki. Kumbki ei soovi tema tulevast teksti. Siis otsustab D pakkuda oma teksti toimetajale Katkovile. Too nõustub ja maksab talle 300 rubla avanssi. D hakkab kirjutama. Tal tekib hoopis teine kavand. „Purjutajate“ puhul oli keskmes Marmeladovite perekond. Sellest saab aga „K ja K“ üks süžeeliin. Nüüd kirjutab D aga mõrvarist, kes hakkab hiljem kahetsema, kuna ta on sattunud vastuollu jumaliku tõega. D toetub mitmele allikale – ta kasutab ajalehteda materjale. D oli reformide suhtes väga kriitiline. Kohtureform ei meeldinud talle üldse – see peegeldub ka „K ja K-s“. D oli veendunud, et inimese tegude üle ei tohi otsustada kohus, vaid inimese enda südametunnistus. D-t huvitasid mitmesugused andmed kuritegevuse ja prostitutsiooni kohta. Klassivahede kasvu tõttu kasvas ka kuritegevus , süvenes prostitutsioon. D on kursis ka kaasaegse lääne positivistliku mõttega. Ta loeb Benthami , Mille’i. „Kuritöö ja karistus “ on tekst, kust võib leida mitmeid tsitaate nii vene kui ka lääneeuroopa kirjandusest ( Stendhal , Balzac „Isa Goriot “; Puškini „ Padaemand “). Kuritöös ja karistuses peegelduvad väga mitmed motiivid tema varasematest teostest. „Härra Prohhartšin“ – härra kartis koondamist ja see kujunes tal maaniaks. Tema madratsi alt leiti väga suur rahasumma . D arendab esmakordselt Napoleoni teemat. Raskolnikov võrdleb ka ennast Napoleoniga. „Valged ööd“ – D kujutab esmakordselt unistajat.
D kujutab Peterburi linna, teeb seda väga täpselt. Tegevus romaanis toimub ühes konkreetses peterburi linnosas, kus elavad vaesemad inimesed. Romaanis on ära mainitud väga konkreetsed kohad. Raskolnikov elab Heinaturu läheduses. Tänavanimed on tähistatud esimese ja viimase tähega – Stoljarnõi põiktänav. 16 maja kohta oli seal 18 joomakohta. V-i prospekt. D soovis, et lugeja tunnekski ära tuttavad kohad. See on vaeste ja solvatute elukoht. Peterburi on kirjeldatud kahetiselt – ilusa ja õudsana. Tegevus toimub suvel, seal on kohutav leitsak. Linnast ära sõidavad kõik, kellel on see võimalus. Linna jäävad ainult kõige vaesemad.
Romaanis on kaks keskset tegelast – Raskolnikov (vn k raskolnik – vanausuline; raskol - kirikulõhe). Kirikulõhe toimus 17. saj, selle teostas patriarh Nikon. Ta püüdis reformida kirikuelu, ka kiriklikke raamatuid. Vanausulised ei läinud Nikoni reformiga kaasa. Vanausulisi hakati jälitama, põletama, piinama. Peipsi ääres elavad nende järeltulijad. Raskolnikov on tegelane, kes üritab lahku lüüa, teostada mingit lõhet. Ta on mässaja. Teine peategelane on Sonja Maremeladova, joodikust väikeametniku tütar ( sofia – kr k tarkus). Sonja on elukutselt prostituut. Peategelasi ümbritsevad teisikud. Raskolnikovi teisikud on Svidrigailov , Lužin (kavatseb abielluda R õega), Lebezjatnikov (lebezit – pugema vn k). Sonjal on ka teisikud – Lizaveta (see, kelle ta kogemata tapab), Mikolka (võtab süü enda peale). R on antropotsentrilise maailmavaatega inimene. Ta arvab, et maailma keskmeks on inimene ja inimene otsustab kõige üle. D ise seda maailmavaadet ei poolda. Sonja on teotsentriline – maailma keskmes on Jumal, kes otsustab kõikide asjade üle. Sonja on D armastatuim tegelane. R on oma õpingud pooleli jätnud, ta õppis juurat. D püüab tema tegu motiveerida , lähtudes mitmest aspektist. Esiteks on isiklik situatsioon – R saab oma emalt kirja, kust saab teada, et saadetud raha tuli Svidrigailovi mõisast, kus tema õde Avdotjat süüdistati armukeseuhetest. See põhjustab R-s meelepaha. Ta ei taha enam perelt raha vastu võtta. Teine motiiv on maailmavaateline – R on maksimalist. Siin tuleb sisse Napoleoni-teema. Ta tahab saada kõike või mitte midagi. Kolmas motiiv on see, et keskseks on idee – ka R-l oli oma idee – ta tahab ennast proovile panna ja soovib teostada eksperimenti. Kui ta suudab tappa ja tal ei teki süümekaid, tal on õigus tappa, siis on ta nagu Napoleon . Aga kui tal tekivad süümekad, siis ta ei ole suur, kõikvõimas inimene. Ta on väga ratsionaalne . Valmistub hästi mõrvaks ette. Samas satub mõistus vastuollu alateadvusega. Alateadvusega on seotud palavikulisus.
24. september 2009
40ndatel oli D sotsialistliku ringi liige. Põhipunkte oli Feuerbach . Kuna inimkond püüdleb jumaliku idee poole, siis on seda ideed inimkonnale vaja. Inimene peaks muutuma jumalaks . Inimene astub Jumala kohale. Seda mõtet pooldas Petraševski jmt tema mõttekaaslased. Inimene võiks astuda Jumala kohale. Teine tähtis idee, mida Raskolnikov pooldab, on Tšernõševski mõistusliku egoismi teooria – Benthami vaadete süsteemiga seotud, utilitaristlik eetika . Utilitaristid arvasid, et inimene teeb elades ühiskonnas seda, mis on talle kasulik. Nad väitsid, et kasulikkus on võrdväärne nii indiviidile kui ka kollektiivile. D polnud selle ideega nõus. Raskolnikov piinleb sellepärast, et ta ei ole suur, mitte sellepärast, et ta on tapnud inimese. Teine asi on see, mis toimub Raskolnikovi alateadvuses. Esimene unenägu on hobusest – ta näeb ennast lapsena ja näeb, kuidas hakatakse peksma kõhna hobust.
Sonja Marmeladova – kirjanduslik eelkäija on jutustuses „Märkmeid põranda alt“ – jutustus kahes osas. Teine osa on üles ehitatud süžeele. Seal on D kirjeldanud naistegelast Lizat, kes osutub Sonja kirjanduslikuks prototüübiks. D on esimest korda suures plaanis kujutanud prostituuti. Ta on tegelane, kes toob enda teiste ees ohvriks. Raskolnikov püüab Sonjat ümber kasvatada. Seda üritati vene ühiskonnas palju teha, aga need katsed kukkusid läbi, kuna haritusevahe prostituudi ja haritud mehe vahel saab saatuslikuks. Sonja meenutab Raskolnikovi, kuna temagi on patune inimene. temast sai patustaja, kuna perekond, kus ta elab, on suur. Isal on teine naine, kellel on kolm väikest last. Isa on alkohoolik . Sonja usub sügavalt Jumalat. Sonja hakkab Raskolnikovi ellu äratama. Tappes liigkasuvõtjat, sureb R ka ise (tuba kui kirst ). Sonja loeb R-le ette piiblist Laatsaruse ülestõusu. Romaan lõpeb epiloogiga, kus R ja Sonja on Siberis. Sonja jätkab oma tööd, kuid on R kõrval. Lõpp on lahtine , mingeid muudatusi tegelikult ei ole. Tegevuskoht on Siber . Siber on mütoloogiline ruum. Sinna sattudes elavad inimesed üle teatud muutused. Tšehhov hakkab seda Siberi-müüti purustama. D ehitabki romaanikompositsiooni üles teisikute abil, et eredamalt näidata R-i maailmavaadet. Nii R kui Svidrigailov on veendunud, et põhiline elus on saavutada siht, eesmärk. Svidrigailovi siht on himude rahuldamine. Lužin selgitab samuti R-i vaateid. Ta tahab abielluda R-i õega. Ta meenutab R-i sellepärast, et ka tema on kasuidee pooldaja . Lebjezjatnikov – sots.ringi liige, pooldab ka sotsialismiideid. Ta teeb kõike selleks, et tõestada ringi õigsust.
D oli pinnaseteooria pooldaja – Peeter I reformidesse suhtus ta kriitiliselt, kuna Peeter I lõhestas oma tegevuse käigus vene rahvuse (seda ideed pooldasid ka slavofiilid). Haritlaskond eraldus lihtrahvast. Lihtrahvast nimetab D ka pinnaseks, millele peaks toetuma intelligents . Pinnast ei ole enam jalge all seoses Peeter I reformidega. Mida teha, et erinevad seisused ühineksid? Pinnaseteoreetikud näevad väljapääsu kultuuri arengus. Puškini loomingule peaks orienteeruma, kuna Puškini loomingus on juba soovitav süntees toimunud. Kaasaegsed kirjanikud peaksid edasi arendama seda, mida Puškin on alustanud. Puškin pöördus oma teoseid kirjutades väga erinevate rahvuste poole. Ta tunnetas võõraid kultuure. Seda omadust nimetab D üldinimlikkuseks. Üldinimlikkus ongi vene rahvuse üks tähtsamaid iseärasusi. Üldinimlikkuse, euroopalikkuse ideed osutuvad „Idioodist“ rääkides oluliseks. Vene rahvus on noor ja see peaks looma kultuuridreühtsust.
1867. abiellub D teist korda, tema abikaasaks saab stenografist, sekretär Anna Snitkina. Nad reisivad Euroopasse, Genfis alustab D „Idioodi“ loomist. Idioodi tegelased on ka Šveitsis. Ta tahab kujutada positiivset, kaunist inimest vastukaaluks nihilistidele (Raskolnikov oli pm nihilist). Positiivset tegelast luua on mitu korda raskem kui negatiivset, sest headus on midagi hajuvat, selles ei ole konkreetsust. Oma romaani peategelases tahab ta näha Kristust, kes kohtub kaasaegsete inimestega ja on ka ise normaalne kaasaegne inimene, uus Kristuse kehastus. Kavandites nimetabki D teda vürst Kristuseks, hiljem raamatus on ta nimi vürst Mõškin. Tähtsamaks alltekstiks saab Johannese evangeelium . Kristuse kuju selles evangeeliumis vastab tema nägemusele Kristusest. Johannese evangeeliumis oli rõhutatud armastust inimese vastu. Ta loeb ka neid teoseid, kus Kristust ei ole kujutatud Jumala pojana , vaid lihtsalt isiksusena. Üks nendest autoritest oli pr Renan, kes kirjutas raamatu „Jeesuse elu“. 1863. aastal ilmus venekeelne tõlge. Seda on viimastel aastatel uuesti avaldatud. Renan oli teadlane , esseist, kes käsitles Kristust ajaloolise kujuna. D-l oli oma romaanis vaja tegelast kujutada inimesena , mitte Jumala pojana. D-le oli väga oluline ka üks maal – Hans Holbeini „Surnud kristus“. D oli öelnud, et kui vaatad seda pilti, siis usk võib kaduda. Kristus oli seal maalil lihtsalt inimene, kes oli surnud. Maali on kirjeldatud ka „Idioodis“. D on ka ise kirjutanud sellest, millised kirjanduslikud kujud olid talle eeskujuks – „Don Quijote “. Nii Mõskin kui Quijote on koomilised tegelased – nende üle naerdakse. Mõlemad on ka veendunud idealistid ja usuvad headusse – inimesi võib aidata. Pickwick – Dickensi kangelane; Jean Valjean . Loetelu võib jätkata.
„ Idioot “ – kr k eraisik ; 1845. aasta võõrsõnade leksikonis oli sõna määratud – idioot on rumal, aga vaga inimene. keskaegsetes tekstides olid idioodid need, kes said asjadest aru palju paremini, kui teised inimesed. Neil ei olnud terav mõistus, kuid neil oli südametarkus. Mõškin jätkab Sonja Marmeladovi liini – Sonja ei olnud tark, ta ei suutnud õppida. Aga oluline on ikkagi tema puhul tarkus (sofia), südametarkus. Sonja polnud akadeemiliselt tark, aga ta jagas matsu.
Oluline on Mõškini päritolu – ta on vürst. Tal on hääbunud suguvõsa, alles on Mõškin ja tema kauge sugulane, kindrali naine (neiupõlvenimega Mõškina). Mõškin rõhutab, et tema suguvõsa lugu algab enne Peetrit, enne reforme. Mõškin romaani alguses tuleb Peterburi, ta sõidab rongis. Ta tuleb tagasi Šveitsist. Šveits on sümboolne koht – seal elas Rousseau. Mõškin oli Šveitsis, kuna ta oli haige. Ta ravis end hullumeelsusest. Tema haigus oli nõdrameelsus. Sellele lisandub siis ka haigusemotiiv. Tal on võime tunnetada võõrast valu. Kaasatundmine ei ole mitte kunstlik, vaid instinktiivne. Ta tuleb Peterburis kindral Jepantšini majja. Mõškinil on suurepärane galligraafiline käekiri. D tahab seostada peategelase kuju Puškini kujuga. Neil on teatud sarnasus (lisaks ka nimede sarnasus: Puškin-Mõškin). Mõškin oskab imiteerida teiste käekirju, tal on võime süveneda võõrastesse kultuuridesse.
Ka siin on naispeategelane, keda on kõrvutatud Mõškiniga. Kahe peategelase suhe on teistsugune. Naispeategelane on Nastasja Filippovna Baraškova (talleke – lambatalle ohvriks toomine piiblis). Erinevalt Mõskinist võib Nastasjat pidada stiihiliseks tegelaseks. Need on tegelased, kelle ei ole oma ideed. Mõškini idee on inimesi parendada . Stiihiline inimene – väga vastuoluline tegelane, kes pidevalt heitleb erinevate väärtuste süsteemide vahel. Nastasja on seotud Sonjaga – ta on vara jäänud orvuks ning tema hooldaja on teinud temast oma armukese. Ta on ohver. Ilu kui kategooria, ilu kui jõud – kunsti võimalused. Nastasja on kaunitar. Paljud meestegelased armuvad temasse. Mõškin näeb esmakordelt Nastasja portreed ning tunneb ta portree järgi ära, et naine on väga palju kannatanud. „Sellise ilu abil võib maailma ümber pöörata“ – ühe tegelase sõnad. Ilu avaldab erakordselt mõju. Mõškin nende hulka ei kuulu. Mõškin hakkab Nastasjat platooniliselt armastama . Lõppkokkuvõttes muutub see armastus haletsemiseks, ta tahab naist aidata. Nastasja on kahestunud – ta saab aru, et on oma hooldaja himude ohver, teisalt ta on väga haritud, suuteline mõttetööks. Tal on kõrge enesehinnang . D-le hakkas Nastasja tegelaskuju otsides silma üks kohtuprotokoll, kus 15-aastast Umetskajat peksid vanemad ja vastutasuks pani tüdruk korduvalt põlema oma maja – väga iseseisev, tugev ja väärikas iseloom. Nende kahe tegelase kõrval on veel üks peategelane – kaupmehe poeg Rogožin. Tema majas ripub „Surnud Kristus“. D arvas, et kaupmehed on selline seisus, mis on lahti rebinud lihtrahvast ja neil ei ole ka õiget usku. Rogožin Jumalat ei usu. Rogožinil oli ajalehekroonikast pärit prototüüp. D toob selle artikli ka raamatusse. Artikkel räägib mõrvast, mille on soritanud kaupmehe poeg, rikas noormees Mazurin. Rogožin on sünge inimene, ta on ka stiihiline, ilma keskse ideeta. Ta armub Nastasjasse ja tahab temaga abielluda. Saadakse aru, et kirg võib lõppeda mõrvaga, kuna inimesed on erinevad. Rogožini eesmärk ei ole haritus ega haridus . Neljas tegelane on Aglaja Jepantšina – isekas kindrali tütar. Ta meenutab last. Teisalt on ta tõeliselt naiselik . Ta on Mõškinisse armunud. Ta osutub Mõškini tõeliseks armastuseks. Tundeisse sekkub ka erootiline moment, puhast platonismi ei ole. See seik pärineb D enda elust, kus D armus ühe mõjuka mehe tütresse. Tütar ütles D-le ei. Tolle naise õest Sofjast saab tuntud matemaatik . Aglaja on ainukene tegelane, kes sõnastab väga täpselt Mõškini olemuse. Mõškinil on kaks mõistust – üks on nõrk, teine mõistus on seotud tema südametarkusega. Ta aimab ära Mõškini olemuse.
Mõškin tuleb Peterburi selleks, et neid aidata ja leevendada nende kannatusi. D ei näita Mõškinit positiivse kujuna. Ta suurendab inimestevahelisi vastuolusid. Tema käitumine ei vasta kaasaegse ühiskonna normidele. Rogožin tapab Nastasja, kuna too põgeneb enne abiellumist. Mõškin läheb romaani lõpus uuesti hulluks. Utoopia ei õnnestu. Mõškini kuju võib pidada sarnaseks Raskolnikovi kujuga.
1868. ilmus romaan ajakirjas.
Järgneva aja veedab D välismaal. Üsan pea hakkab ta kirjutama kolmandat romaani „Kurjad vaimud/ Sortsid“. Selle romaani formaat on antinihilistlik romaan (ka Turgenevi Isad ja pojad). Seda on nimetatud ka pamfletiks. D võtab vaatluse alla kaasaegse revolutsioonilise liikumise. Vaatamata Al II reformidele algasid 60ndatel revolutsiooniline liikumine. 1866. üritati tappa keisrit . Teostajaks oli Karakozov. Välismaal viibides saab D teada, et on alanud Netšajevi protsess. Sergei Netšajev lõi revolutsioonilise ühenduse. Tal tekkisid lahkhelid ühe selle liikmega Ivanoviga. Netšajev veenis teisi kaasosalisi selles, et Ivanov on vaja tappa, muidu too läheb politseisse. Teda võeti kuulda. Ivanov tapeti. Seda nägid pealt kaks talumeest. Nii tuli lugu päevavalgele. Netšajev põgenes. „Sortsid“ on paljuski seotud „ Isade ja poegadega“. D üritab Turgenevi isikut parodeerida. Ta kujutab kahte põlvkonda ja nende suhet. Stepan Trofimovitš Verhovenski, Karmazinov (prototüübiks Turgenev) – 40ndate aastate põlvkond. Sellele vastandatakse 60ndate põlvkond, kes osutuvad revolutsionäärideks. Keskseks kujuks on Pjotr Stepanovitš Verhovenski, ringi juht.
29. september 2009
1867. aastal ilmus Turgenevi romaan „Suits“. Pealkiri erineb Turgenevi romaanide eelnevatest romaanidest. Suits on sümbol, aga palju mahukam sümbol. Turgenev vihjab väga erinevatele traditsioonidele. Ta kujutab erinevaid ideoloogilisi rühmitusi. Ta tuleb järeldusele, et kõikide nende tegevus meenutab suitsu. Pealkiri riivas D vaateid. D nägi Turgenevis kirjanikku, inimest, kes üsna põlglikult suhtub Venemaa ajalukku, poliitilisse ellu, juurtesse jne. D-t riivas ka see, et ainukese positiivse ideoloogina on seal kujutatud läänlast. D oli aga arvanud pikka aega, et läänlus pigem hukutab Vm. Sellest aastast algab konflikt Turgenevi ja Dostojevski vahel. 1869. aastal ilmuvad Turgenevi mälestused. T kirjutab sellistest probleemidest, mis D-t sügavalt ärritavad. T tuleb tagasi oma Isade ja poegade konseptsiooni juurde. T ei sarnastanud end Bazaroviga. Ta pidas vajalikuks väljendada sümpaatiat Bazarovi vastu. Ta oli traagiline kuju. T võrdleb end nihilistiga. Siit hakkab kasvama välja D-i 40ndate aastate haritlaste konseptsioon. D hakkab süüdistama selles, mis praegu (60ndad) Vm-l toimub (revolutsiooniline liikumine). Revi isana kujutab D Stepan Verhovenskit. Läänlased on nihilistide vaimsed isad. Stepani prototüüpideks on T. Granovski – oli lääneeuroopa ajaloo-uurija. Granovski kohta ilmub brošüür, mille autor oli Strankevitš, D-le väga lähedane inimene. Brošüüris on kujutatud Granovskit kui väga tundlikku, sentimentaalset inimest. Ta jumaldab Lääne-Euroopat. D arvab, et kõik need 40ndate aastate idealistid olid oma vaadetes väga abstraktsed, nende vaated olid välja kujunemata. D kasutab läänlaste kohta mõistet „puhas“ – vaimselt rikkumata hingega. Sellisena kujutab ta ka Verhovenskit. Läänlaste hulgast leidis D ka neid, kes olid tõelsiselt ausad, siirad tegelased. Teine Verhovenski prototüüp on kirjanduskriitik Belinski. Belinski ei nõudnud Lääne-Euroopa kopeerimist, ta pidas oluliseks ka vene kulruuti arvestamist. D-le meenutavad Verhovenski suhted Varvaraga Turgenevi suhteid Viardot’ga.
Karmazinov (vn k karmazinnõi – tumepunane) – punane värv viitab tema seosele revolutsionääridega. Ta nimi meenutab ka Karamzini – sentimentalismi esindaja. Tekstis nimetatakse seda tegelast suurkirjanikuks. Nii nimetab teda jutustaja. D vastab Suitsu autorile nii – suurkirjanik põlgab kõike, mis on Venemaal.
„Kurjad vaimud“ – Keskne süžeeliin. Keskne tegelaskond on noorem põlvkond, Verhovenski poeg Pjotr. Oluliseks on „Revolutsionääri katekismus “ – seda dokumenti peetakse laiahaardelise programmi aluseks – Vm-l algas terroristlik liikumine. See dokument on trükitud Genfis. Arvatakse, et selle dokumendi autoriteks on sh Bakunin, kes elab välismaal ja üritab ette valmistada Vm revolutsiooni. Arvatakse, et mingi osa oli ka Netšajevil, kes on Pjotri prototüüp. D saab asjadest teada ajalehtedest. Netšajevi protsessist kirjutatakse ka ajalehtedes ja tuuakse ära ka katekismus. „Rahva kättemaks“ – ühendus, mille lõi Netšajev. See kujutas endast viieliikmelist ringi. Vt eespool . See ühendus jälgis „Revolutsionääri katekismuse reegleid“. Dokument on hästi läbimõeldud. Pjotr püüab väga rangelt reglementeerida tema juhatatavate käitumist, kõik on väga täpselt paika pandud. Mõned mõtted sealt dokumendist:
1. § - revolutsionääri suhtumine iseendasse – revolutsionäär on hukka määratud inimene. Tal ei ole isiklikke huvisid, pole emotsioone, kiindumusi, eraomandit, pole isegi nime.
2. § - revolutsionäär on purustanud kõik sidemed ühiskonnaga – seadustega, etiketiga, moraaliga. Isegi kui ta seal elab, siis ainult selleks, et see ühiskond täielikult purustada.
4. § - ta põlgab ühiskondlikku arvamust ja vihkab kaasaegset ühiskondlikku moraali. Revolutsionääri jaoks on kõlbeline vaid see, mis aitab tal läheneda revolutsioonile.
Sõpruse astme määrab see, kui kasulik on ta tulevasele revolutsioonile. Kõik revolutsionäärid jaotatakse kategooriatesse ehk järkudesse. Igal revolutsionääril peavad olema kõrval 2. ja 3. järgu kaaslased. Nemad teavad vähem. 1. järgu revolutsionäär peaks kasutama neid kui kapitali revolutsiooni huvides.
Kui keegi satub keerulisse situatsiooni, siis võib päästa teda ainult juhul, kui see toob kasu rev-ile.
Rev-i eesmärk on halastamatu ühiskonna purustamine. Selleks peavad tegelased kontakteeruma kõigi ühiskonnakihtidega. Jälk ühiskond peab olema hävitatud. 1. järku kuuluvad inimesed, keda ootab lähimal ajal surm.
2. kategooria tegelastele kingitakse ajutiselt elu, kuna käitudes elajalikult provotseerivad nad lihtrahva mässu. Kolmandasse kategooriasse kuuluvad ühiskonna mässu õhutavad inimesed. Romaanis on selleks Lembke, keda Stepan Trofimovitš ekspluateerib.
Ära tuleks kasutada röövlijõugud. See oli Bakunini mõte. Romaanis kasutatakse ära sunnitöölist Fedkat, et tappa. Noorem põlvkond tegeleb pidevalt tülide ja skandaalide provotseerimisega. Tihti korraldavad nad tulekahjude teket, korraldavad mõrvasid. See tähendab üleüldist purustamist .
Netšajeviga ühendab Pjotrit veel ka see, et Pjotr tuleb linna T. Välismaalt ja tal on missioon - rev-i organiseerimine . Ta valetab oma kaaslastele, et kogu Vm on kaetud rev-iliste liikumistega. Provintsilinn osutub terve Vm mudeliks – pole vahet, mis linna kujutatakse. Pjotr liialdab, aga ta teeb seda selleks, et suurendada oma autoriteeti kaaslaste silmis. Pjotr on praktik, mitte teoreetik . Ideid ei mõtle ta ise välja, tal on olemas inspireerijad – olulisim neist Nikolai Stavrogin (kr k stauros – rist ). Stavroginil on väga raske saatus. nad on teatud mõttes teisikud. Stavrogin on Stepan Trofimovitši õpilane. Selles seisnebki D mõte – 40ndate aastate idealist õpetas välja 60ndate aastate nihilisti, kuna tohutu põlgus Vm-sse kandus edasi. 40ndatel olid veel ideaalid, kuid 60ndate põlvkonnal ei ole enam midagi – nad vihkavad kõike ja tahavad seda purustada. Kui D kujutab nooremat põlvkonda, siis peab ta silmas ka teisi fenomene. Ta pöördub Herzeni tekstide poole. Herzen oli kuni 1848. aastani vaadetelt läänlane. Ta muudab järsult vaateid ja muutub slavofiiliks. Ta emigreerub. Annab välja rev- ilist ajakirja „Kolokol“. Herzenil tekib konflikt eksiilis elavate noorte Vm revolutsionääridega. Arvatakse, et D oli tuttav artikliga „ Veelkord Bazarovist“ – siin võetakse kasutusele sõna bazarovlus. Bazarovlus – teatud meeleolu ja käitumist iseloomustav mõiste. Herzeni arvates on see nende noorte eksiilis elavate noorte käitumine, mis seisneb tooruses, jämeduses, traditsiooni eituses. Herzen mõistab Bazarovi järgijaid hukka. Oluline on legendide loomine, peab mängima rahva tunnetel. Kõik, mida Stepanovitš teeb, on välja mõeldud Stavrogini poolt. Šatovi tapmine (prototüübiks oli Ivanov) on Stavrogini idee, aga selle teostab Pjotr.
Stavrogin – mitmekihiline kuju. D jätkab seda liini, mida on alustatud juba 19. saj esimesel poolel (prototüübiks on eelkõige Petšorin). Petsorin oli see tegelane, keda kriitika hakkas nimetama üleliigseks inimeseks. Ta oli andekas, võimekas mees, kes pettub kõigis elusfäärides. Stavrogin on ka elus pettunud, aga väga andekas. Stavrogin meenutab ka Byronit – pessimism, pettumus universaalsel tasandil. Stavrogin armastab ka naudingut, aga seda võib ta tunda tehes midagi kuritegelikku või õilsat ( kontrastid käitumises). Ta iseloomustab tänapäeva vene ühiskonda. Ta on haritlane, kes on kaotanud jalge alt pinnase ja kellel ei ole kontakte. See näitab lõhestatust. Igavus on põhiline emotsioon .
Teiseks teoreetikuks on Šigaljov – puhas teoreetik, ta ei talu verd. Š jaotab kogu inimkonna kaheks osaks – üks osa on 90%, kes hakkavad tööd tegema. 10% on väljavalitud, nad hakkavad ülejäänuid käsutama. 90% nimetab ta ürgaegseks karjaks. Nad on omavahel võrdsed inimesed. Neis ei arene individuaalseid võimeid. Pjotrile meeldib see, kuidas tulevases ühiskonnas hakatakse käituma geeniustega. Shakespeare, Newton, Kopernik – Shakespeare’i pekstakse kividega, Kopernikul torgatakse silmad peast välja. Tuleviku ühiskond geeniusi ei tunnista. Juhtivale ladvikule pole geeniusi vaja, aga nad paistavad sellest 90% üle. Puudub liider. Liidri kohta pakub ta Stavroginile, kuna ta on selline tegelane, kes kõikidele meeldib. Stavrogin loobub , kuna teda põhimõtteliselt enam miski ei paku huvi. Stavrogin sõidab Šveitsi ja poob end seal üles. Stavrogini liin romaanis on paralleelne Pjotri omaga .
D tahtis, et romaanis oleks kesksel kohal peatükk, kus Stavrogin tuleb pihtimusega eraku juurde. Toimetaja keeldus seda trükkimast, kuna tegemist oli perekonnaajakirjaga. D soov ei täitunud. Stavrogin paneb kirja oma pihtimuse, kus ta jutustab oma elu kõige kohutavamst teost. Stavrogin läks sauna alaealise tüdrukuga ja vägistas ta (9-aastane). Sellega läheb ta erak Tihhoni juurde. Stavrogin on intellektuaal. Ta saab aru, et teda võib päästa entusiasm. Ta mõtleb, et ta võib pareneda . Teine teooria on see, et ta naudib, kui ta räägib kellelegi oma õudsast teost. Kui Tihhon on seda kuulnud , siis ta avab kaardid, näeb Stavroginit läbi. Tihhon arvab, et ta võib edaspidi teha midagi veel õudsamat.
Stavrogini süžeeliiniga on veel seotud ka Šatov ja Kirillov. Nad on mõlemad noorema põlvkonna esindajad. Ühele on ta jutustanud sotsialismi, teisele armastust vene rahva vastu, püüdnud sisendada usklikkust. Šatov vahetab oma vaateid. Enne oli ta revolutsionäär. Verhovenski ei usu teda enam, kui too oma vaateid vahetab. Šatov usub vene rahva väljavalitusse. Vene rahval on täita kõrgem visioon . (vn k šatatsja – kõikuma); Šatovi vaated kõiguvad ja tal puudub seos lihtrahvaga. Kirillov on oluline, kuna tema kohta on väga palju kirjutatud (k.a Tammsaare). Kirillov tuleb välja inim-Jumala ideega. D tuletab meelde oma viibimist Petraševski ringis. Kirillov püüab saada inimjumalaks. Selleks, et seda saavutada, on vaja põletada hirm surma ees. D püüab näidata, et mingit vabanemist ei toimu. Oluline on ka romaani lõpp. Romaan algab Stepani elu kirjeldamisega ja ka lõppeb sellega. Stepan lahkub kodust ja läheb rändama. Siin on D võrrelnud teda don Quijotega. Ta saab aru, et tema on kasvatanud need nihilistid, ta tunnetab oma süüd. D tunneb sellele tegelasele kaasa, ta on talle sümpaatne. D leiab, et on osa läänlasi, kellele võib andeks anda.
Romaanis on olemas ka naistegelased. Nad on olulised Stavrogini kuju lahtimõtestamise aspektis. Marja Lebjadkina – Stavrogini seaduslik abikaasa. Teised ei tea sellest. Kui sellest teada saadakse, siis on kõik imestunud. Marja on lombakas . Temaga abiellumine iseloomsutab Stavrogini lõhestumist. Ta tahab esitada väljakutseid ümbritsevale seltskonnale. Ta abiellus salaja, kuid naist ei armasta. Naine näeb teda läbi. Lebjadkina kuju kehastab Vm ideed, samas ka armastuse ideed, eneseohverdamise ideed. Siin on teatud mõttes tegemist Sonja Marmeladovaga.
20. saj alguses hakati seda romaani tõlgendama kui prohvetlikku žesti. D-t hakati nimetama prohvetiks, kuna ta nägi ette Vm sündmused.
1872. ilmub romaan eraldi väljaandena. Netšajev oli D-i silmis väga armetu. Šveitsi võimud andsid Netšajevi välja. Ta määrati sunnitööle. Tal õnnestus väga väikese aja jooksul valvuritele sisendada, et tal on vaja põgeneda. 1882. Netšajev suri.
Skopetsid – 19. saj usulahk . Ilmub Kristus, kes hakkab kaitsma kiusatuid ja solvatuid. Kui Kristus ilmus, arvasid skopetsid, et puhkeb mäss. Taheti ära kasutada neid, kes olid ametlikust kirikust lahku löödud. Pjotrile see meeldib. Littre – kuritegudest ja hullumeelsusest kirjutas hoopis Quetelet. Ta väitis, et kõik, kes tapavad, on hullumeelsed ja seega pole neid vaja karistada. Zaitsev – loodusteadused ja seadusandlus . Zaitsev kirjutas sellest, et kurjategijaid ei ole vaja kaitsta. Inimese kohutavates tegudes on süüdi keskkond. Viidatakse moodsate ideede vahetumisele. Pjotr tahab lihtsalt kõik ideed ära kasutada. Internationale – 1864. aastal hakkas tööle esimene rahvusvaheline tööliste organisatsioon , mille lõid Marx ja Engels. Pjotr tahab Internatsionaali etteotsa panna paavsti, kuid fakt oli see, et Marx ja Engels ei uskunud Jumalat. Pjotr ei vali vahendeid – ükskõik, kes etteotsa saab, kas Paavst või Stavrogin. Kas kakssada korda piitsa saada või pang viina – vaatamata sellele, et kohtureform oli teostunud ja kohtuvõim oli lahutatud administratiivvõimust, ei laabunud kõik nii hästi. Kihelkonnakohtu kohtunikud võtsid altkäemaksu – nt pange viina näol. See tähendab seda, et see reform ei ole mitte midagi andnud. Kramp – füüsiline hirmukramp.
Peatüki tuum – Pjotr ei saa üksi hakkama ja tal on vaja veel kedagi, kes teda aitaks. Ta jutustab oma käitumistaktikast. Ta loetleb neid sotsiaalseid elemente, kes peaksid mässust osa võtma ja teisalt annab õpetusi, kuidas massi hoida kontrolli all.
Keel ja Kirjandus 2/2008 – Tuglase novell „ Poeet ja idioot“
6. oktoober 2009
Pärast „Kurjasid vaimusid“ ilmus „Nooruk“ („ Teismeline “) 1874 – 75.
„Vennad Karamazovid“ – seda romaani hakkas kavandama juba 60ndate lõpul. Kavatsus sellist epopöad kirjutada tekkis 60ndate lõpul, kuna 1869. lõppes Lev Tolstoi oma epopöa „Sõda ja rahu“. Oma hinnangu andis sellele D oma tegelaskuju kaudu. Selle hinnanguga võib tutvuda lugedes „ Nooruki “ lõppu. D suhtus Tolstoisse suure austusega, aga hinnang oli kriitiline – talle ei meeldinud, et „Sõja ja Rahu“ tegevus toimub minevikus. Kirjanikul on võimalik minevikku idealiseerida. Päevakajaliste teemade puhul see võimalik ei ole. D otsustab jääda aktuaalsete teemade juurde. Olustikulisi kirjeldusi on päris palju. Suurt rolli mängib tegelaste psühholoogia. Arvatakse, et D avastas psühhiaatrias psühholoogilised kompleksid – ta on esimene, kes nendest oma teostes kirjutab. Teadus tegeleb sellega alles 20. sajandil. D kirjeldab ka stressi – samuti esimesena („ Tasane “). Karamazovites on ka see kiht kirjeldatud. D projitseerib kogu tegevuse piibli sündmustele. Kurjad vaimud – seal on juttu sigadest, kes väljusid inimestest ja jooksid merre. See on allegooria . D vihjab sellele, et Vm on haige ja kurjade vaimude ehk revolutsionääride tegevus tähendabki seda haigust. D arvab, et see haigus on ajutine näht. Neomütoloogiline kiht – käsitletud piiblitekste. Seda on ka Karamazovites. Aluseks võetakse müüttekst piiblist ja paigutatakse see süžeesse teistesse oludesse. Müüt toimib kogu aeg. Ta on narratiiv , mis koosneb teatud sündmustest. Müüt eeldab kordust. D tunnetab teravalt seda suunda, kuhu suundub 19. saj vene kirjandus. D ei ole jäänud palju elada. Tolstoi on aga vene modernistide kaasaegne. Romaani hakkas ta kirjutama 1878. aastal. Sel aastal 16. mail juhtus D elus suur tragöödia – nad kaotasid oma väikse poja. Poeg suri 3-aastaselt haigusesse. Poja nimi oli Aleksei. D ei suuda pärast kaotust tööle hakata. Tema abikaasa soovitab tal reisile minna. D lähebki 78. aasta juunis. Ta külastab kloostrit Moskva lähistel – Optina. Ta külastab seda kloostrit koos Vl. Solovjoviga, keda peetakse andekaks vene filosoofiks . Nad vaidlevad Vm tuleviku üle. Mõlemad olid sügavalt religioossed inimesed. Mitmed Sovoljovi ideed peegeldusid ka D romaanis. Naastes hakkabki D kirjutama.
Tekst on väga keeruline. Lugu räägib vendadest, neid on kolm. Iga vennaga on seotud üks süžeeliin romaanis. Romaanist on kirjutatud palju uurimusi. Tähtsaks osutub vene folkloor. Vene muinasjuttudes on ka juttu kolmest vennast. Noorem vend on tavaliselt loll . See on D jaoks üsna tähtis. Väga tähtsaks osutub ka vanavene kirjanduse traditsioon, eriti žanr pühaku elulugu. Siin on palju projektsioone D varasematele teostele. „Märkmeid surnud majast“ – ilmus pärast seda, kui D naasis Siberist . Seal kirjeldas D oma muljeid sunnitööst. Selles teoses pöördub ta Dante poole („ Jumalik komöödia“) – see osa, kus kirjeldatakse põrgut. Oluliseks saab üks tegelastest. D kirjeldab üht aadlisoost tegelast – Iljinski. D-t huvitab see tegelaskuju, kellel on ka reaalne prototüüp. Ta saadeti sunnitööle sellepärast, et ta oli tapnud oma isa. Talle määrati 20-aastane sunnitöö. Teist osa kirjutades avastati, et see mees ei olnud oma isa surmas süüdi. Teises osas ta kirjutaski ta sellest teadasaamisest. Vendades Karamazovites kavandab samuti üks vendadest oma isa mõrva. Isa tapetaksegi, Dimitri mõistetakse süüdi, kuigi ta tegelikult süüdi ei ole. Palju on pöördumisi maailmakirjanduse traditsiooni poole. Olulisimaks autoriks on alati olnud Victor Hugo. D pöördub kahe Hugo teose poole – „Hüljatud“ ja „93. aasta“. Oluliseks figuuriks on D jaoks alati olnud Schiller. Schilleri teemaga on seotud kõige rohkem Dimitri. Siin tsiteeritakse Schilleri „Oodi rõõmule“.
3 keskset süžeeliini – vanim vend on Dimitri, keskmine Ivan ja noorim Aleksei (nimi oma poja mälestuseks). Aleksei on D lemmiktegelane. Keskne sündmus on isa Feodor Pavlovitši mõrv. D püüab jätkuvalt analüüsida rev.tegevust. Ta hakkab mõtlema kirikuelu võimalikule reorganiseerimisele. Ta kirjutab palju sellest, et igal pool on tunda kirgede vastuolulist võitlust. Üks probleemidest on kiriku ja riigi omavaheline suhe. Kirik ja riik on kaks olulisimat institutsiooni Vm ajaloos. Juba romaani alguses analüüsitakse kiriku ja riigi suhet. Üks vendadest on kirjutanud artikli neil teemadel . Ja seda artiklit arutatakse munk Zossima kongis. Need mõtted kajastavad D enda mõttekäike – kirik peab olema tähtsam kui riik. Riigi eksistents põhineb vägivallale, aga kirik on inimeste vabatahtlik vaimne liit. Ivan pakub välja kaks võimalust – kas riik allutab endale kiriku või riik ja kirik sulavad kokku ja peale jääb kirik. Teine poleemika keerleb hinge surematuse ümber. Ivan sõnastab teesi, et kui ei ole hinge surematust, siis ei ole ka voorust . Siit tuleb ka järeldus, et kõik on lubatud. Kui pole olemas Jumalat, siis pole ka voorust, moraali ja järelikult võib inimene käituda oma tahte järgi. Paljud D tegelased osutuvad eksperimenteerijateks. Ivan on ka ideega eksperimenteerija. Kõik, mida ta enda ümber näeb, viitab sellele, et Jumalat ei ole olemas. Ivanil pole Jumala vastu midagi, aga ta eitab Jumalast olemas olevat maailma. Ivani oponent väidab, et Jumal on olemas. Kurjus on olemas selleks, et inimene saaks valida. Kogu romaani vältel eksperimenteerib Ivan oma ideega, ta räägib oma ideest romaani tegelastele. Mõned ei usu teda, aga mõned hakkavad teda nii siiralt uskuma, et kujundavad tema ideed oma elu eesmärgiks. Üks uskujatest on vendade poolvend Smerdjakov (smerdet – haisema , lehkama). Karamazovite isa on omapärane tegelaskuju, kellel on oma filsoofia – mittehuvitavaid naisi pole olemas. Terve elu on ta proovinud erinevaid naisi. Lizaveta oli kerjus , selle poolvenna ema. Smerdjakovi kasvatas üles teener Grigori . S hakkab selle teooria elluviijaks. Smerdjakov ongi see tegelane, kes tapab oma isa. Tema pärast mõistetaksegi Dimitri süüdi. Ivan kirjutab veel ühe teksti – „Legend suurest inkvisiitorist“. See on oluline peatükk/teos, et mõista tervet romaani. Sellel tekstil on väga palju eeltekste. Hugo „Kristus Vatikanis “ ja „Paavst“. Kõigis neljas tekstis on kirjeldatud kaht tegelast, ideelist vastast. Üks nendest esindab võimu ja seadust, aga teine esindab iseennast ja juhindub elus armastusest ja haletsusest. D legendis kohtub samuti kaks tegelast – inkvisiitor, inimene, kes on saatnud sadu patuseid ketsereid tulle, ja tema vastane Kristus. Nende vaated on teineteisega vastuolus . inkvisiitor süüdistab Kristust selles, et ta ei saa aru inimkonna tegelikest vajadustest . Kristus on pakkunud inimkonnale vaimsed väärtused ja vabaduse. Inkvisiitor väidab, et inimkonnale ei ole vaja vabadust. Kari vajab süüa. Inkvisiitor väidab, et tema seda pakubki. Kari vajab autoriteeti, liidrit . Ka seda pakub Inkvisiitor. Kari vajab autoriteeti, kuna inimene kardab meeletult valida, tegutseda, kardab vabadust. Inkvisiitor laseb lõpuks Kristuse vabaks. See tekst kajastab Ivani vaateid. Ivan on skeptik, kahtleja. Ta on rohkem inkvisiitori poolel. Veel üks oponent on noorem vend Alekesei. Ivan püüab nooremat venda ümber veenda. Oluline teema on lapsed – miks kannatavad lapsed? Oli üks kindral, kellel oli palju armastatud jahikoeri. Teenija poeg vigastas kogemata üht koera ja kindral vihastas niivõrd, et ta käskis poisil riided seljast võtta ja joosta – koerad kiskusid poisi ema silme all tükkideks. Ivan räägib sellest munk Aljošale, kes on jumalakartlik, kuid ometi oleks soovinud kindrali maha lasta. See tõestab, et Ivanil oli õigus. Ivan läheb hulluks peatükis „Kurat. Ivan Fjodorovitši košmaar“. Ivan kohtub reaalse kuradiga  Kurat on täiesti tavaline kurat, Saadanasigidik. Ta näeb välja nagu tavaline inimene, aga tal on saba nagu Taani koeral. See on Ivani teisik. Kurat oma käitumises on labane ja meenutab väikekodanlast. Ta ei taha kurja teha, ta tahab olla seitsmepuudase kaupmehenaise kujus. See naine on väga labane. Ta tahab lihtsalt olla.
Teine liin on Dimitri liin. D vaidles vastu kaasaegsetele kohtuteooriatele. D oli kohtureformi suhtes väga kriitiline. Kurjategijate tegusid seostati keskkonnamõjudega. Vendades Karamazovites on mitu peatükki pühendatud kohtuprotsesside kirjeldamisele. Dimitril on ebakorrapärane eluviis, ta joob, priiskab, laseb oma himud lahti, püüab erinevaid naisi ja ta on oma isa rivaal . Neil on ühine armastatud naine Grušenka. Mõrvaööl käis Dimitri isamaja õues, tal oli vaja raha. Dimitri lahkus sel ööl. Sel momendil „valvas teda Jumal ise“. Ta ei läinud sellepärast tapma , see on Jumala eksistentsi tõestus. Dimitri hakkab järk-järgult muutuma. Dimitri näeb unes last – läbiv motiiv – ta näeb kannatavat last ja üles ärgates on temas toimunud mingi muudatus . Ta saab aru, et selle lapse kannatustes on süüdi kõik. Keegi peab selle lapse kannatuse pärast vastutama. Zossima räägib ka sellest – valitud isikud ei saa olla vastutavad kurjuse eest. Süü eest peavad vastutama kõik.
Aleksei pidi olema peategelane. D tahtis Karamazoveid tegelikult jätkata. Aleksei elu on projitseeritud pühaku eluloona. „Aleksei – Jumal-inimese elulugu“. Kõik pühakute elulood algavad lapsepõlvekirjeldustega. Juba lapsepõlves on nad teistest lastest erinevad. Hiljem lähevad nad kloostrisse. Aleksei tuleb kloostrist tagasi tavalisse ellu. Zossima ütleb talle, et tema usk ei ole kloostris tugev. Reaalses elus kohtub ta selliste situatsioonidega, kus teda üritatakse õigelt teelt kõrvale meelitada. Tema on see, kes pidevalt kõiki aitab, kõike vahendab . Ta püüab vastuolusid teiste tegelaste vahel leevendada. Temaga seoses meenub Vürst Mõškin. Idioot aga tugevdab neid pingeid, Aleksei leevendab. Aleksei kaotab kõige kallima inimese oma elus – munga. Ta on autoriteetne inimene tema elus. Kui sureb püha mees, siis õigeusu traditsioon eeldab, et selle inimese keha ei lagune. Aleksei on veendunud, et Zossima on püha mees ja tema keha ei lagune. Juhtub aga vastupidine ja Aleksei ei suuda seda välja kannatada, ta on isegi valmis loobuma oma usust. Kristlik eetika eeldab armastust kõikide vastu. Aljoša vestleb pidevalt lastega. Autori isikuga on seotud Ivani kuju. D rõhutab, et nad on kõik Karamazovid. Nad kõik armastavad elu. Kleepuvad rohelised lehekesed – kevad, lehed armastavad ka elu. See on seotud tõelise usuga. Tõeliselt usklik inimene on alati rõõmus. Väga rõõmsaks tegelaseks osutub Zossima. Me vastutame kõige ja kõigi eest. D usukonseptsiooni puhul on oluline kõikide inimeste seotus üksteisega. Sellele ideele vastandab D killustatuse idee. Eraldataus ja killustatus iseloomustab ateistlikku teadust. Kõige eredamaks egoistiks osutub Smerdjakov. Temas rõhutatakse erilist põlglikkust. Ta põlgab kõike ja kõiki, ehk kindlustab oma erakluse.
See oli D viimane suurem teos. Novell „Tasane“ on järgmine teos. Tema looming katkeb 1881. aastal, mil D sureb.
Lev Tolstoi proosa (1828 – 1910 )
Erinevalt Turgenevist ja Dostojevskist esindab Tolstoi märksa nooremat põlvkonda. Seepärast ta ei debüteeri naturaalkoolkonnaga. Tema debüüt toimub aastal 1852. Varasem looming – 1850ndad; sellele järgneb Tolstoi esimene kriis, ta lahkub kirjandusest üsna skandaalselt. Järgmine periood algab 1862 . aastast. Tolstoi loobub oma suurteosest „Sõda ja rahu“ (1864 - 1869). Järgmisel perioodil 1877 ilmub „Anna Karenina “. Hilisem periood – 70ndate lõpp kuni Tolstoi surmani. Elu lõpupoole soovib ta lahti öelda oma suurteostest. Ta tahab kirjutada lihtrahvale. Anna Karenina ja Sõda-rahu on mõeldud haritud lugejale. Tolstoi kirjutas ka veel näidendeid (tuntuim „Pimeduse võim“).
Tolstoi oli pärit aadliperekonnast. Tolstoid vaevas ka süükompleks lihtrahva ees. Seetõttu nägi Tolstoi oma ideaale lihtrahva elus. Erinevalt D-st püüab Tolstoi oma loomingus leida tegelaste elus ja iseloomudes tasakaalupunkte, mitte dissonantse. Tolstoi nägi endas kui kirjanikus eluõpetajat. Ta kuulutas, et kirjandus peab olema midagi enamat kui lihtsalt kirjandus, see peab olema eluõpetus. Tolstoi eelkäijaks on Gogol, kes väitis sama.
8. oktoober 2009
Tolstoi sündis Tuula kubermangus Jasnaja Poljana mõisas. Tolstoi on kirjutanud mälestusi. Ta kirjutab sellest, kuidas ta suhtus vanematesse. Isa isik oli väga tähtis Tolstoi kirjanikuks kujunemise puhul. Isa oli talle igasuguseks eeskujuks. Isa käitumisstrateegia avaldas otseselt mõju ka Tolstoi käitumisstrateegiale. Isa oli aadlik, kes teadlikult organiseeris oma elu mõisas. Seda elu-olu võiks võrrelda Gogoli jutustusega „Vana aja mõisnikud“. Gogol kirjeldab mõisnikuabielupaari, kes elavad oma mõisas alaliselt, ei lahku sealt ja armastavad oma mõisat. Sellist eluviisi nimetatakse arhailiseks, patriarhaalseks. Tolstoi isa on uhke aristokraat , uhke oma päritolu üle. Võtab vastu ainult kõrgest soost isikuid. Säilitab teadlikult oma patriarhaarset eluviisi. Elu moodsate tendentsidega ta kaasa ei läinud. Selline käitumine oli Tolstoi isale omane pärast 1812 . aastat – sõda Napoleoniga. Pärast sõda tõusis paljude aristokraatide eluhoiak. Tolstoi isa osales seal sõjas. Ta tahtis säilitada vanu patriarhaalseid käitumisviise. Ema suri, kui Tolstoi oli 2-aastane. Lapsi oli 5: Lev, Nikolai, Sergei, Dmitri , Maria. Lapsi aitab kasvatada vanema, tädid ja veel mitmed naissugulased. 1837. aastal surevad Tolstoi ja ka Dostojevski isa. Arvatakse orjade poolt mõrvamist. Kui Tolstoi 50ndatel üritab parandada oma talupoegade elutingimusi, siis ta mõtleb oma isa surmale . Kui Al II lubab kaotada pärisorjuse, siis tuleb Tolstoi temaga kaasa. Pärast isa surma kasvatab lapsi vanaema. Üsna pea sureb ka tema. 1841. aastast elab Tolstoi Kaasanis. Seal oli ülikool ja see oli impeeriumi perifeeria. Mitmed üliõpilased, kes suurlinnade ülikoolist välja visati, läksid Kaasanisse. Tolstoi aga end rev. tegevusega mitte kunagi ei sidunud. Tolstoi valib esialgu filosoofiateaduskonna (1844). Õppimine teda ei huvitanud, ta käis ballidel, muudel üritustel, eelistas suhelda kõrgaristokraatidega. Suheldes oma eakaaslastega armastab ta käituda üleolevalt. Ta hindab oma seisukohti kõrgelt, vaatamata harimatusele. Filsosoofiateaduskonnast läheb ta üle õigusesse, aga situatsioon ei muutu. Peagi otsustab ta koju tagasi minna. Siis otsustab ta oma elu mitmekesistada. Mõisas hakkab ta suure hoolega pidama päevikut. Päevikuid pidasid kõik, see oli väga tavaline. Tolstoi paneb kirja väga põhjaliku enesekasvatuse ja –harimisprogrammi. Kirja paneb ta need valdkonnad, kus ta tahaks end täiendada. Ta tahab õppida õigusteadust, kirjandust. Ta tahab tegeleda majapidamisega. Tähtis ala on muusika. Ta armastas väga kaarte mängida. Ka D oli kirglik mängur, aga tema mängis ruletti. Tolstoi kaotas väga suuri summasid. Ta kutsus oma mõisa esinema mustlasi. Vanemad vennad (Nikolai, Sergei) vaatavad pealt, see neile ei meeldi. Tolstoi sõidab Peterburi ja sooritab kaks eksamit. Pärast seda tekib uus plaan – peaks sõjaväkke minema. Nikolai otsustab, et tema peab juhtima noorema venna elu. Nad sõidavad Kaukaasiasse sõjaväkke. Alates 51. aastast viibib Tolstoi Kaukaasias ohvitserina.
Selleks ajaks on Tolstoi loominguline tegevus juba alanud, kuid tekste avaldanud ta pole. Tolstoi varaseimaks loominguks peetakse ühte katkendit päevikust (1849 – Eilse päeva lugu). Tolstoi näitab end stiiliuuendajana, novaatorina. Selles fragmendis on keskseks tegelaseks mina-jutustaja. Tolstoi hakkas kirjeldama tegelase teadvust enne magamajäämist. Toimub selline assotsiatiivne mõtlemine. Enne magama jäämist ei suuda inimene oma mõtteid suunata, tekivad vabad assotsiatsioonid . Teadvuse elus puudub loogika . „Tuisk“ – siin on ka seda võtet kasutatud. Unenägude jadas puudub igasugune loogika. Ise ta mingit uuendust selles ei näinud. Kirjanikku ta endas veel ei näe. 1851 . aastast pöördub ta kirjanduse poole. Huvi kirjanduse vastu algab kaasaegsete ajakirjade lugemisest . Sel ajal hakkavad tekkima paksud ajakirjad. Tolstoi loebki neid ajakirju: Sovremennik (1847. uuendatud). Ajakirjad ei meeldi talle, ilukirjanduslike tekstide tase on madal ja ise ta selline ei taha olla. Ta tahab olla selline kirjanik, kes kirjutab endale. Ta hakkab kirjutama mitut teksti paralleelselt: „Lapsepõlv“ – tulevase triloogia esimene osa (1852); teine osa „Poisiiga“ (1854); kolmas osa „Noorus“ ( 1856 ). 1851 aastal alustab ta ka vene mõisniku romaani kirjutamist. Selle tahab ta välja anda eraldi raamatuna. Ta hakkab kirjutama sõjateemalist proosat . See viib lõppkokkuvõttes romaanini „Sõda ja rahu“. Esimene osa kannab nime „Rünnak“, veel alustab ta „Markööri märkmete“ kirjutamist. Ta esitab endale küsimuse, kuidas kirjutada. Teda piinab vormiprobleem. Teda köidab suurvorm – romaan. Enne ei olnud vene kirjanduses professionaale. Enne 40ndaid tegelesid kirjandusega aristokraadid . 40ndatel hakkavad kirjandusega tegelema segaseisuslased. Belinski püüdis seda situatsiooni analüüsida ja sellele pühendas ta eraldi artikli. Kogumiku nimi oli „Peterburi füsioloogia“. Sissejuhatuseks – püüdis kirjeldada kaasaegse kirjanduse funktsiooni. Ta jaotab kirjanikud kategooriateks. See klassifikatsioon on pärit romantismiajast. Ühed on geeniused, teised on tavalised talendid . Ta püüab vaadata seni vene kirjanduses esinenud geeniusi – Puškin, Lermontov, Gogol, Gribojedov. Kirjanikud tegelevad sellega, et rahuldada ohvitseride maitset . Ajakirjade tekste lugesid põhiliselt ametnikud ja ohvitserid ja sellise kirjanduse kvaliteet ei saanudki olla kõrge. Belinski väidab, et geeniused on need, kes ei saa rahuldada nii suure lugejaskonna nõudmisi. Geeniuselt ei saa küsida tellimustöid. Geenius kirjutab seda, mida ta tahab, ta ei kooskõlasta oma maitset lugeja soovidega. Tavalised talendid – neid on Vm-l vähe. Kokkuvõttes on lugejaid palju ja kirjanikke vähe. Kaks ülesannet – rahuldada kõiki lugejaid, aga hoida samas kirjanduse kvaliteeti. Originaalloomingut oli ajakirjades vähe. Põhilise osa hõlmab tõlkekirjandus. Dickensit ja Thackeryt tõlgiti kõige rohkem. 40ndatel hakati avaldama ka naiskirjanike loomingut. Ka see ei rahuldanud Tolstoid. 40ndate lõpul ja 50ndate alguses ilmub ajakirjanduses palju selliseid tekste, mida nimetatakse vahepealseteks žanriteks. Tolstoi saab teada, et kaasaegseid kriitikuid need žanrid köidavadki: mälestused, autobiograafilised kroonikad , märkmed, kirjad, reisikirjad – kõik need, mis ei ole puhas ilukirjandus. Kaasaegsed kriitikud püüavad neid tekste väärtustada. Gontšarov – avaldab 1849. aastal ühe katkendi oma tulevasest romaanist „Oblomov“. Katkend on Oblomovi unenägu. Sellel pealkirjal on autobiograafiline iseloom. „Bagrovi lapsepõlveaastad“ – Aksakrov – see on ka autobiograafiline. Neid tekste loeb ka Tolstoi. Turgenevi „Küti kirjad“ hakkavad ka ilmuma 1847. aastast. Neid tekste lugedes otsustab ka Tolstoi midagi taolist kirjutada. Ta hakkabki kirjutama oma lapsepõlve. Ta kirjutab seda ümber neli korda. Ka tema vend Nikolai kirjutab. Ta saadab selle lapsepõlvekirjelduse Sovremennikusse ja see saab tema debüütteoseks. Žanrilt on see autobiograafiline kroonika. Siin ei ole sellist ühtset süžeed. Domineerivad kirjeldused, kommentaarid. Faabula on amorfne, nõrgalt esindatud . Tolstoi ei pea vastu ja ühendab teise žanriga – jutustusega. Siiski on siin tegemist teatud intriigiga, saladusega. Lugedes seda teksti, märkab lugeja mingil hetkel, et peategelane Nikolenka Irtenjev märkab pinget isa ja ema vahel. Alles finaalis laheneb pinge – isal on armuke , keda nimetatakse prantsusepäraselt. Seda teksti hinnatakse väga kõrgelt, kuigi see pole uuenduslik. Palju julgem oli Tolstoi oma päevikus. Nüüd saab T aru, et temast saab kirjanik.
„Mõisniku hommik“. Kujunevad välja kirjanduslikud prioriteedid . Ta loeb palju pr keeles. Olulised on Rousseau, inglise kirjanikest Stern, Lamartin. Autoriteedid kuuluvad 18. sajandisse. Ta loeb sõjakirjeldusi (Bestužev-Marlinski) ja õpib seda, kuidas sõda ei ole vaja kujutada. Romantismi sõjakujutused on kaunid ja heroilised. Tolstoi otsustab sõda kujutada argiselt. Teda hakkab huvitama julgus . Ta uurib, kuidas inimesed käituvad erinevates situatsioonides – kus on vaja olla julge, kus mitte. „Rünnak“ ja „ Metsaraie “ – nende tegelased toetuvad raamatulikele šabloonidele. Kaukaasia -perioodil kujuneb välja mitu liini, mida Tolstoi hakkab hiljem jätkama. „Elu aadlimõisas“ – isiklikel mälestustel, teine liin – sõjateema, kolmas liin – mõisnik ja tema suhted talupoegadega. Nehljudov – autobiograafiline tegelane. Tolstoi otsustab sõjaväest erru minna, kuid on alanud Krimmi sõda. T satub Sevastoopolisse, kus toimusid kõige rängemad lahingud. Mitmed tema polgukaaslased on kirjutanud mälestusi – Tolstoi istus kaevikus ja ei pidanud vajalikuks sõjategevusse astuda. Ta pani kõik kirja. T oli väga üleolev, isekas ja iseseisev. Ta kirjutab oma kolm kuulasat „Stevastoopoli jutustust“, mis avaldatakse Sovremennikus. Tolstoi kasutab muusikalise kompositsiooni võtteid, kirjutades teist Stevastoopoli jutustust.
Erru minna õnnestub tal alles 1855. aastal. Ta saabub Peterburi ja nüüd on tal võimalus tutvuda Sovremenniku toimetuse liikmetega. Toimetusel on Tolstoile väga suured lootused. Nad tahtsid Tolstoid endale kaastööliseks. Sovremenniku toimetuses hakkab küpsema konflikt. Nad loodavad, et T leevendab konflikti ja asub aadlike poole peale. T ei kavatsegi kedagi toetada, ta tahab olla kõigest eraldi. Kõik on imestunud. Erilised diskussioonid tekivad tal Turgeneviga. Turgenev on üdidni aristokraat ja ta arvab, et Tolstoist saab tema liitlane . Tekivad hoopis tülid. Kõige suuremaks teesklejaks peab T Turgenevit. Turgenev leiab, et Tolstoi peaks end harima . Kui ta tahab olla suur kirjanik, peab ta tõstma enda erudeerituse taset. Tekib kujutus , et Tolstoi on metslane. Alates 1856. aastast ilmuvad kiitvad retsensioonid tema kohta. Ühe retsensiooni autor on Tšernõševski, kes kirjutab väga hea retsensiooni Tolstoi teostele. Nende vaated läksid küll lahku, aga ta võis olla väga peenetundeline. Tš võttis kasutusele sõnaühendi „hinge dialektika “. See on metafoor , mida hilisemad kriitikud ka kasutavad. Pöörati tähelepanu sellele, et Tolstoi hakkas kirjeldama tegelaste hingeelu hoopis teistmoodi kui teised kirjanikud. Enne mingi teo sooritamist toimub tegelase hinges mingi valik. Tal on võimalik käituda mitut moodi. Motiivile järgneb tegu. Enne tegu on aga mitu motiivi – paralleelsed motiivid. Retsensioon ilmus 1856. Ilmuvad jutustused „Tuisk“, „Kaks hussaari“ – see on Tolstoi vastus ilukirjanduse kaudu oma ajastu situatsioonile. Siin on tunda Tolstoi eitust, nihilismi. Nihilism erineb Tolstoi puhul teises vormis. Ta ei ole radikaal , aga samas eitab paljusid asju. Teda ei rahulda kaasaeg . Ta on kirjeldanud isa ja poega. Isa esindas sajandialgust. Tegevus toimub 1800ndatel. Teises osas kirjeldatakse poega, tegevus toimub 1840ndatel. Neil on üks perekonnanimi – Turbin. Isa oli selline uljas seikleja , kaardimängija, naistemees. Temas oli Tolstoi arvates õilsust, siirust , puhtust, ausust. Projitseeritud on see kuju Puškini Dubrovskile. Dubrovski oli aadlik, kes hakkas röövliks ja tahtis kätte maksta ebaõigluse eest. Poeg on ka kaardimängija, aga temas puudub õilsus. Selle tegelase projitseerib T Gogoli Hlestakovile. Tolstoi arvab, et tema ajastu esindajad on omakasupüüdlikud, ebaausad ja kuivad, ilma ideaalideta inimesed. Ideaal nihkub minevikku, eelkõige 18. sajandisse. Tolstoid ei rahulda ka kaasaegne kirjanduslik situatsioon. 1850ndate lõpul otsustab ta kirjandusest lahkuda. 1857. külastab ta esmakordselt Lääne-Euroopat. Üsna pea saabub pettumus. Poliitiline anarhism hakkab kujunema Lääne-Euroopas. Tolstoi ei poolda ühtegi poliitilist korda. Lühikeseks ajaks tekib tal suur sümpaatia Turgenevi vastu. Ta püüab Turgenevilt midagi õppida. Turgenevi mõju all on kirjutatud jutustus „ Albert “. „Luzern. Vürst ... märkmed“ – siin sõnastab T esmakordselt oma vaated kaasaegses tsivilisatsioonis. Ta loetleb kõik, mis talle ei meeldi ning vastandab tsivilisatsiooni valeväärtustele. Tõelised väärtused on loodus ja kunst . Naastes kirjutab ta oma kuulsa lühijutu „Kolm surma“. Samal aastal ilmub pikem jutustus „Perekonna õnn“ – see kukub läbi. Tolstoi ei julge enam midagi kirjutada. 1859. aastal võtab ta vastu otsuse kirjandusest lahkuda. Tolstoi avab kooli. Sellest saab suur kõmuaine. Tolstoi koolis õpetatakse lapsi teistsuguse metoodika järgi. Talulapsi on vaja õpetada, lähtudes sellest, mida talupoeg vajab eluks: lugemine, kirjutamine. Geograafiat pole vaja – seda pole tal igapäevases elus tarvis. Normi ei tohi lihtrahvale peale suruda.
13. oktoober 2009
Lääne-Euroopas sõnastas Tolstoi mõningad ideed. Kõikidele seadustele vastandas ta kõlbelised seadused. Suhtumine poliitikasse oli tal nihilistlik. Väärtuste sfääri kuuluvad Tolstoi järgi kõlbelised ehk moraalsed seadused. Need on inimesele looduse poolt kaasa antud. Idee kuulub Rousseaule. Tolstoi pooldas teda juba 40ndatest aastatest . Tolstoi uskus, et sündides siia maailma, on inimene oma loomuselt hea. See idee süveneb, kuna Tolstoi tutvub veel mõningate autorite tekstidega . Ta loeb Belgia autorit Proudhon – perekultuuri jaoks oluline, ta oli anarhismiteoreetik. Tolstoi hakkab anarhistlikesse vaadetesse hästi suhtuma . Ta on lugenud ka Herzenit. Ta sõnastab oma mõtted kirjas V.-P. Botkinile. Botkin hindas puhta kunsti teooriat. Ta ei toeta seisukohta, et kust peaks kindlasti käsitlema sotsiaalseid teemasid . 50ndate teisel poolel on Tolstoi Botkiniga küllaltki lähedane. Otseselt ta seda teooriat ei poolda. Botkin pole radikaal, nihilist, revolutsionäär jms.
1857. aastal kirjutab Tolstoi jutustuse „Luzern“ (avaldatakse 1858). See on žanrilises plaanis väga huvitav tekst. Tolstoi huvitus vanemast kirjandusest. Žanr on õpetuslik ehk didaktiline traktaat – kasutati 18. sajandil. Samas žanris on ka Radištševi „Reis Peterburist Moskvasse“. See on teisalt ka reisikirjeldus. Tolstoi kirjeldab ka oma teoses reisimuljeid. Ta kirjeldab ühte paika – Šveitsis asuvat imeilusat linna; kirjeldab ka sündmustikku, aga kogu jutustuse vältel leiab palju moraliseerivat. „ Sevastoopol mais“ – Tolstoil õnnestus leiutada huvitav jutustamismaneer – jutustaja on väga enesekindel , resoluutne, julm oma tegelaskujude suhtes. Seda jutustajakuju hakkab Tolstoi arendama oma loomingus. Uuesti ilmutab see jutustaja end „Kahes hussaaris“. Jutustajal on võime teada tulevikku, ta teab kõike. Luzernis tuleb Tolstoi sellise jutustajakuju juurde. Jutustaja ei ole kunagi võrdne autoriga . Luzernis sarnaneb jutustaja väga autorile. Esmakordselt sõnastab Tolstoi oma suhtumise kaasaegsesse tsivilisatsiooni.
Luzern – jutustaja peatub ühes lukshotellis Šveitsis. Hotell asub järve kaldal , kõik ümbritsev on imeilus . Tsivilisatsiooni vastandatakse loodusele. Harmoonia olemuseks on ebakorrapäratus – see iseloomustab loodust. Enamuses peatuvad seal aristokraadid, peamiselt inglased . Aristokraate kirjeldades domineerivad kaks värvi – must ja valge. Söömaajal on kombeks mitte üksteisega rääkida. Aristokraadid on uhked , üleolevad. Nad peavad heade kommete tunnusmärgiks võõrastega mitte suhtlemist. Põhisisu puudutab vaest rändlaulikut, kes tuleb hotelli juurde kitarriga mängima ja laulma. Aristokraadiid tulevad hotellist välja ja kuulavad mõnuga. Laulik tahab esinemise eest raha saada, aga ta ei saa midagi. Jutustaja võttis lauliku ja viis ta hotelli restorani. Tolstoi mõistab hukka kaasaegset ühiskonda. Ta pöördub lugeja poole, et kui saab juhtuda selline ebaõiglus, siis ei saa jutustaja kaasaegset tsivilisatsiooni õigeks mõista. Kõike seda luksust ei ole meile vaja, kui eiratakse inimlikke väärtusi. Ta paljastab kaasaegset ühiskonda. Seda seisukohta hakkab ta arendama ka oma järgnevates teostes ja ka oma isiklikus elus. Tolstoi ei taha ainult kirjutamisega piirduda, ta soovib tegevust.
Vm-le naastes ei ole Tolstoil enam midagi Sovremennikus teha. Talle ei meeldi seltskond – seal on radikaalid. Sovremenniku toimetaja Nekrassov soovis, et Tolstoi avaldab oma teoseid ainult Sovremennikus, kuid Tolstoi solvub ja ta läheb üle teise ajakirja – Russkii Vestnik.
„Kolm surma“ – Turgenev näitas, et on situatsioone, kus erinevate kihtide inimesed käituvad sarnaselt. See on surmaeelne situatsioon. Vene inimese käitumises domineerib kaine mõistus. Tolstoi näitab aga kolme täiesti erinevat surma. Tolstoi kirjeldab, kuidas surevad mõisaproua, talumees ja puu. Ta tahab näidata, kui erinevad nad tegelikult on. Mõisaproua on hale ja vastik, kuna ta on kristlane . Tolstoi ei olnud usklik inimene. Ta suhtus kirikusse üsna kriitiliselt. Mõisaproa käitub enne surma valelikult, kuna ta on kristlane. See usk ei anna talle enne surma mitte midagi. Vastandatud on talumees, kes sureb tiisikusse. Tema jaoks oli surm loomulik protsess, looduslik juhtum. Tolstoi arvates on kõige ilusam surm puu surm, kuna ta ei kaeba, ei haletse ennast. Teised puud ümbritsevad teda. Teatud dialoog tekib Turgeneviga. Paralleelid on puu ja talupoja surma vahel. Mõisaproua tekitab ümbritesvates inimestes oma käitumisega jälestust. Tolstoi astub siin avalikult välja kristluse vastu. Seda ei pane keegi tähele. Tolstoist on tekkinud selline arvamus, et tema anne on muutunud kahvatumaks. Temaga on toimunud/toimumas mingi kriis. Tolstoi ei usu ka ise endasse sel momendil.
1859. aastal ilmuva teose avaldab ta varjunime all – „Perekonna õnn“ – pikem jutustus. See on omaette eeltekst „Sõjale ja rahule“. Tolstoi otsib ennast, ta tahab end maksma panna, vastandada enda jastukirjandusele. Ta tahab olla midagi muud, kuid ta ei suuda seda tõestada.
50ndate aastate lõpul on alanud reformid. Tsensuur on muutunud nõrgemaks. Ajakirjades arutatakse huvitavaid küsimusi, millest varem ei lubatud kirjutada. Algab nn naisküsimuse arutamine . Seda nimetetakse ka emantsipatsiooniks, naiste iseseisvumiseks. 50ndate aastate lõpul leiab Tolstoi endale Pr-lt mõttekaaslased. Ka Pr-l arutatakse üsna intensiivselt naisküsimust, küll aga hoopis teisel tasandil. Pr-l on see liikumise haripunkt juba ära olnud – George Sandiga eesotsas. Sand propageeris vabaabielu. Tolstoi hakkab lugema neid pr autoreid , kes suhtuvad naisküsimusse hoopis teistmoodi. Need autorid on Proudhon ja Mishelet. Mõlemad väitsid, et naise roll ühiskonnas peaks piirduma ainult perekondlike huvidega . Naine ei peaks võtma osa ühiskonnaelus, ei peaks olema sotsiaalselt aktiivne. Mõlemad autorid arutlesid naise füsioloogia üle. Sellest tulenevalt peavadki naised piirduma perekonnaeluga. Tolstoi laenab oma motiivid Mishelet’ raamatutest. Tolstoi vastandab end kogu eelnevale kirjandusele, eelkõige Turgenevile. Turgenev on praktiliselt kõikides oma teostes kirjeldanud abielueelset armastust. Seda kirjeldab ka kogu romantiline traditsioon. Tolstoi hakkab kirjeldama armastust abielu ajal. Ta annab ka oma hinnangu armastusele enne abielu – see on vastastikune tunnete pettus. Selleks ajaks on Tolstoil läbi elatud armastus, mis lõppes pettumusega.
Jutustuses kujutatakse üht neiut Mariat, kes on orb ja keda kasvatab hooldaja. Hooldaja on temast oluliselt vanem, temast saab tema abikaasa. Kirjeldatakse Maša tundearengut. Armastus elab läbi mitu staadiumi, etappi . Õige armastus algab alles pärast lapse sündi. Eelnevad etapid on ainult eellugu . Oluline stseen on laulatus kirikus. Maria tunneb kirikus pidevat hirmu. Selles laulatuses on midagi kohutavat. Laulatus tähistab uue staadiumi algust selles armastuses. „Perekonna õnn“ ilmub 1859. aastal Russkii Vestmikus. Keegi ei märka seda teksti, seda enam, et see on varjunime all.
1859 – 1862 algab Tolstoi esimene kriis. See ei olnud mingi isiklik kriis. 50ndate lõpul muutub kirjanduse sotsiaalne roll ühiskonnas, kuna kirjandusse sekkub üha enam ajalugu. Kirjanikud, kes ajakirjades kaastööd teevad, täidavad sotsiaalset tellimust. Kirjanik peab vastama sotsiaalsele tellimusele. Tolstoi just seda ei tahtnud. Tolstoi eitab kõike, sh kaasaegset kunsti. Kaasaegse kunsti lugejaskond on piiratud. Tolstoist hakkab kujunema kirjanik, kes tahab kujundada ümbritseva elu kõiki elusfääre. Ta teeb selle žesti, et ta lahkub kirjandusest. Paralleelselt teeb samamoodi ka andekas literaat Afanassi Fet. Ta on võib-olla 19. saj teise poole kõige andekam luuletaja. Feti loominguga ei olda rahul, ta on puhta kunsti teooria pooldaja, oma luules ta põhimõtteliselt sotsiaalset sfääri ei käsitle. Feti luulele kirjutatakse erakordselt palju sarkastilisi paroodiaid. Nad arvavad , et sellist luulet ei ole vaja. Looming peab olema seotud sotsiaalse sfääriga. Mõlemad lahkuvad oma mõisatesse ja tahavad tegeleda majapidamisega. Tolstoi rõhutab oma kirjades, et ta tahab tegutseda. Tema tegevusalaks saab pedagoogika. Mingit pedagoogilist haridust tal ei ole, aga ta loob vaatamata sellele Jasnaja Poljanas oma kooli. Selles väljendub tema nihilistlik hoiak – ta tahab hakata õpetama hoopis teistmoodi kui edumeelsed haritlased. Ta hakkab õpetama talulastele ainult seda, mida nad eluks vajavad. Ta tahtis väljuda kriisist ja otsustada, kes temast lõpuks saab. 60. aastal läheb ta jälle välismaale. Vanem vend Nikolai jääb raskesti haigeks ja Tolstoi sõidab oma venda ravima. Ravi ei anna tulemusi, vend sureb samal aastal. Ta kohtub euroopa pedagoogidega. Ta käitub üsna upsakalt, vastandab oma vaateid teiste pedagoogidega. Ta saab teada, et Pr-l on lihtrahva lemmikautoriteks Dumas . Ta tahab laiendada oma lugejaskonda. Naastes hakkab Tolstoi kirjutama oma pedagoogilisi artikleid. Kirjanikud võiksid midagi talulastelt õppida. Hoopis haritlased peaksid talulastelt õppima, mitte vastupidi.
1862. aastal otsustab Tolstoi abielluda. Ühelt poolt on see õnn, teisalt on see väga suur trauma . Ta valib abikaasaks aadlikust arsti tütre Sofja Andreejevna Bersi. Tolstoi on krahv. Seda Sofja ainukesena teabki. Tolstoi mõisa jõudes Sofja pettub, kuna Tolstoi elu ei meenuta krahvi elu. T tegeleb majapidamisega, tegeleb oma talupoegadega, mõisas käivad kerjused, keda Tolstoi väga armastab. Sofja ei leia kohta. T on temaga väga range. Ta leiab, et Sofja peaks kõikidest tema ettevõtmistest osa võtma. See kooselu aga ei laabu. Sofja on väga armukade , ta loeb Tolstoi päevikuid ja ta leiab romaani ühe taluneiuga. Tal tekivad selle neiu tapmismõtted. Tolstoi nimetab oma abikaasat nukuks ja teovõimetuks inimeseks. Lõppkokkuvõttes laabub aga kõik suurepäraselt, temast saab tõeline Tolstoi abikaasa, ta on väga tugev isiksus. Tolstoi hakkab uuesti kirjutama. Ta üritab ära lõpetada jutustuse „Kasakad“ – Puškini „Mustlaste“ ideelisele kavandile toetuv . T tahab rõhutada kaasaegsete institutsioonide valelikkust ja looduslähedaste inimeste lähedust tõele. 1863. aastal üritab Tolstoi hakata kirjutama tekste, millel oleks laiem lugejaskond. Selleks pöördub ta saksa rahvakirjanduse juurde. Auerbach ja Gotthelf – Tolstoid huvitab, millist stiili lihtrahavs kasutab. Skaz – suulise kõne imiteerimine ilukirjanduslikus tekstis, kusjuures selline suuline kõne, mida pruugib lihtrahvas. Lõppvariandid kirjutab ta aga tavalises kirjas. Jutustuse pealkiri oli „Idüll“ – jutustus lihtrahva elust. Tolstoi hakkab vaidlema vene kirjanikega. Tolstoi sotsiaalseid konflikte oma jutustustes ei lahka. Teine tekst on „Polikuška“ – siin kujutatakse üht mõisprouat, kes on kergemeelne ja rumal, majandada ta ei oska. Polikuška peab ühte kohta viima suure summa raha, ta kaotab selle ära ja poob end sellepärast üles. Raha leiab Dutlov, mõisaproua annab raha talle. Dutlov ostab selle raha eest välja oma vennapoja. Raha kadus , kuna mõisaproua andis raha vale inimese kätte. Kasu saab see inimene, kes raha leiab ja seda targasti kasutab. Järjekordslet kriitika ei märka neid tekste. Külla aga hindab neid tekste saksa kirjanduskriitika.
Tolstoi hakkab plaanima suuremat romaani, ajaloolist romaani. Tegelikult ei olegi Tolstoi ajastust väljas – ta tunneb ka ajaloo vastu huvi. Ta tahaks rääkida samal teemal, millest räägivad kõik, aga ta tahab sellest rääkida teistmoodi. Algselt on teose pealkiri „Dekabristid“. Nad on ajastu kangelased. 1856. aastal kuulutas Aleksander II poliitvangidele välja amnestia , ka dekabristidele. Väga vähesed tulid Siberist tagasi. Samal aastal kohtus Tolstoi ühe endise dekabristi Bolkonskiga. Ta hakkabki kavandama teost tagasitulnud dekabristidest. See teos pidi olema suunatud kaasaegsetele noortele. Tolstoid hakati võrdlema Herzeniga. Ekslikult peeti teda ka radikaaliks ja tema mõisas korraldati läbiotsimine. Lõppkokkuvõttes sellest midagi välja ei tulnud. Ta kirjutas sellest ainult katkendi. Ta märkas, et see toon meenutab kaasaegset publitsistikat. Ta ehmus , kuna ta hakkas sarnanema nendega, keda ta vihkas. Nüüd hakkab ta kavandama „Sõda ja rahu“. 1861. aastal kohtus Tolstoi Brüsselis Proudhoniga, kes oli kirjutanud teose „Sõda ja rahu“. Selle raamatu esimese osa pealkiri oli „Sõja fenomenoloogia “. Sõda on selline faktor, mis soodustab inimese kõlbelisuse arengut – sõda on selles plaanis positiivne. Ta valib välja ka ajastu, ta liigub ajas tagasi. Ta peatub 1825. aastal. Tekib kavatsus kirjutada kolmest ajastust – 1812 – Suur Isamaasõda, 1825 – dekabristide ülestõus; 1856 – dekabristide naasmine Siberist. Sellest plaanist ta loobub. 1805 – 1807 – Napoleoni sõjad on ta uus plaan.
Tolstoi ei taha kujutada ajalugu nii nagu kaasaegsed literaadid;ei taha kujutada suursündmusi, vaid argielu. Ta tahab tõestada, et tõeline ajalugu peitubki argielus, mitte suursündmustes. Ta hakkab tundma õppima tavaliste inimeste kirjavahetust. „Sõja ja rahu“ esimene osa ilmub 1864. aastal. Esimesel osal on oma pealkiri – „1805. aasta“. Selles kirjeldatakse ainult perekonnaelu . Mingitest sõjasündmustest juttu ei ole. Hiljem ta mõistab, et nii ei saa jätkata. Teise osa pealkiri on „Sõda“. Mõlemad osad avaldatakse Russkii Vestnikus. Viimane osa ilmub 1869. aastal. Ta kirjutab väga palju ümber. Kogu aeg kavand muutub.
15. oktoober 2009
„Sõda ja rahu“ – 1865 – plaan tekkis juba 1863. aastal. Ta otsustab 1812. aasta kasuks (kujutamisel). 1865. aastal hakkab ta mõtlema pealkirja „Sõda ja rahu“ peale. Pierre Proudhon – tänu temale paneb ta sellise pealkirja. Kui romaani hakati tõlkima erinevatesse keeltesse, siis tekkis probleem pealkirja teise poolega. война– sellega oli kõik korras. Teose esimene pool on üsna ühetähenduslik. мир – see sõna on mitmetähenduslik. See tähendab ka ilma, maailma, aga ka talupoegade kogukonda . Mir on ka universum . Igal pool Euroopas tõlgiti ta aga rahuna. Tolstoi tahab selle pealkirjaga mälestada Prudhoni. 1865. otsustab T, et tema romaani žanristruktuur peaks muutuma sünteetilisemaks. Esialgu kavandas ta perekonnaromaani. Tolstoi on juba enne otsustanud, et tõeline ajalugu on inimeste eraelu, mitte suursündmused. Tolstoi oli romantilise historisosoofia mõtete vastane. Ta otsustab aga siiski, et perest ainukesena jääb väheks. Juurde mõtleb ta kuulsad Tolstoi fiosoofilised mõtisklused. Kaks probleemi, mida arutatakse ajaloofilosoofia tasandil – põhjuslikkus ajaloos ja vabaduse ning paratamatuse suhe. Kas inimene võib mõjutada ajaloolise protsessi käiku? Kuivõrd piiravad teda põhjuslikkus või paratamatus ? Paljud arvavad, et võib küll. Tolstoi otsustab, et ta hakkab filosofeerima . Tolstoi ei mõtle romaani ise välja. Ta toetub ühe teise autori tekstile – M. Pogodin. 1820ndatel kirjutas ta sellise filosoofilise uurimise nagu „Ajaloolised aforismid “. See oli inspireeritud Schellingi vaadetest. Ta arvas, et inimkonna arengut mõjutab universaalne vaim ja selle universaalse vaimu erinevad tahud peegelduvad rahvuste ja rahvaste arengus. Universaalne vaim tõestab end ajaloos. See kontseptsioon määrab ära selle, et indiviidil ei ole ajaloos millegi üle otsustada. Inimesed käituvad alateadlikult. Tolstoi ei tunnetanud universaalse võimuarengu suunda. Ta püüab tõestada, et tema tegelased toimivad alateadlikult. Historitsismi pooldavad tegelased Tolstoile sümpaatsed pole, nt Napoleon. Napoleonist ei kirjutanud hästi ka Proudhon. Tema arvates sai Napoleon oma tegude eest õige hinnangu. Tolstoi otsustab siis žanrilist ülesehitust muuta. Siit saab alguse epopöa. Alguses toetus Tolstoi inglise perekonnaromaani traditsioonile. Hiljem said talle aga eeskujuks Homeros ja Goethe.
1873. otsustab T muuta romaani kompositsiooni. Esialgu oli trükis 6 köidet. Ta muudab selle 4-ks köiteks. Ta võtab välja kõik need lõigud, kus on pr keel. Ta eemaldab ka kõik filosoofilised arutelud, mida ta oluliseks pidas. Teoreetilised mõtisklused sõjast paigutab ta teose lõppu. Ta abikaasa sai aru, et see polnud õige tegu. 1886 . aastal osales Sofja 5. kordustrüki ettevalmistuses. Ta teeb oma ümberpaigutused. Ta paneb uuesti tagasi pr- keelsed fragmendid ja ka filosoofilised mõtisklused. Sõda ja rahu on nüüd tekst, millel ei ole sellist varjendit, mille autor heaks oleks kiitnud.
Tegelasekujud romaanis „Sõda ja rahu“
Tolstoi oli uuendajaks ka karakterikujunduse vallas. Kõigis Tolstoi romaanides on tegemist vähemalt kolme eksistentsisfääri kujutamisega. Igas sfääris kujunevad tegelaste tegudemotiivid. Esimene sfäär on bioloogiline – tegelased juhinduvad algelistest bioloogilistest tungidest. Sellised tegelased mõistab Tolstoi hukka (Kuraginite perekond – Ippolit, tema lapsed Anatole, tema tütar Elene ). Need on tegelased, kelle tase on äärmiselt madal. Neile piisab soovi tekkimisest, et seda kohe rahuldada. Sellesse sfääri kuulub ka Napoleon – nii kui soov tekib, hakkab ta seda rahuldama. Teine sfäär on järgmisel astmel – sotsiaalne. Tolstoi on selles sfääris kujutanud paljusid. Need on tegelased, kes juhinduvad oma käitumises mingisugustes konventsionaalsetes piirides. Karjääritegijad pälvivad T negatiivse hinnangu. Üks tegelastest on A. Bolkonski – ta mõtleb pikka aega sellele, et ta peab karjääri tegema. Kõik karjääritegijad orienteeruvad tol ajal Napoleoni isikule. Speranski – valmistas ette Aleksander I valitsuses reforme. Ajaloolises plaanis oli ta väga tähtis. Sotsiaalses sfääris toimuv on valelik. Bezuhhov – üritab tõde otsida vabamüürlaste ühingus. Tolstoi suhtus massoonidesse kriitiliselt. Need kaks sfääri ei ole suletud, tegelased saavad liikuda ühest teise. Tegelane, kes ei muutu, on Napoleon. Kolmas eksistentsisfäär on inimese isikliku kogemuse sfäär. Selleks, et inimene leiaks üles väärtused, seosed teiste inimestega, peab ta end avama. Parveteaduse kontseptsioon – positiivne tegelaskuju on see, kes kuulub mingisse parve , kooslusesse, tervikusse. Selleks, et väljuda kahest eelnevast sfäärist, on vaja tunnetada seost teistega . See võib tekkida spetsiifilistes situatsioonides. Inimest kasvatab situatsioon. Üks sellistest situatsioonidest on mitte-argipäeva situatsioon – jaht . Jaht oli ürgkogukondlikult vajalik, eluks vajalik tegevus. 19. saj on selge, et jahti pole vaja selleks, et elus püsida. Sellega tegelevad aristokraadid. T jaoks on jaht seesmine vabanemine . Kõik tegelased, kes seal osalevad, vabanevad seesmiselt, kuna kaovad ära hierarhiapõhimõtted. Kõik on võrdsed. Rostovid – patriarhaalsed mõisnikud, sellepärast saavad nad olla looduslähedased. Sellesse tervikusse kuuluvad ka loomad – mitte ainult koerad, vaid ka hunt, keda püütakse. Kõik saavad ühtemoodi kõigest aru. Ärevus, elevus, kirglikkus – Rostova näeb, et kõik on jahi üle nii rõõmsad. Tema ise väljendab oma rõõmu kiljudes. See on siis situatsioon, mis inimesi muudab ja liidab ühte.
Jahil on otsene seos ka sõjastseenidega. Ivan Krõlov kirjutas valmi „Hunt koerte seas“ – see oli allegooria, hunt oli Napoleon. T kirjeldab jahistseenis, kuidas saadakse hunt kätte, aga sõjastseenis kirjeldab ta seda, kuidas võidetakse Napoleon. Sõda sarnaneb jahile, kuna ka sõda muudab inimeste olemust. Sõjas muutub rahvuse ühtseks tervikuks liitumine (vene rahvuse). 1812. aastal oli üsna ulatuslik partisanide liikumine. Lihtrahvas osales rahvussõjas, kuulumata armeesse. Sõjastseenides on näha, kuidas kaovad barjäärid. Sõjastseenides kerkivad esile teatud tegelaskujud , kes on T jaoks olulised. Üks neist on ülemjuhataja, reaalne ajalooline isiksus Mihhail Kutuzov . Barclay de Tolly oli strateegilise plaani autor. Tema töötas välja sõjastrateegia plaani, kuidas Napoleoniga sõdida. See plaan oli selline, et Napoleoni väed meelitati aeglaselt Vm siseossa. Suuri lahinguid ei peetud. Tolstoi ei kirjutanud Tollyt selle plaani autorina, tal on ka see õigus ajalugu muuta. Tolstoi jaoks on keskne kuju hoopis Kutuzov. Otsustati, et vene sõjaväe eesotsas peaks olema venelane. Kutuzov tunnetab suurepäraselt ajaloolise protsessi olemust. Inimesed tegutsevad ajaloolises protsessis alateadlikult. Nii teeb ka Kutuzov. Ta nagu üldse ei osaleks milleski. Kutuzovi ülim tarkus aga selles seisnebki, et isegi mite midagi tegemata teeb ta kõike  Oluline episood on Moskva mahajätmine. See on ka ajalooline fakt. Moskva linnapea Rastoptšin kutsub vene patrioote üles mitte Moskvat maha jätma. Nad saavad küll aru, et nad käituvad halvasti, kuid nad lahkuvad ikkagi. Nad tundsid, et nii oli vaja – ka see on alateadlik protsess. Tolles situatsioonis oli see ka õige. Kogu Napoleoni tegevus on stiihiline liikumine läänest itta . Napoleon ise arvas, et ta tegutseb mõistuse väel, kuid tegelikult mitte. Tolstoi püüab sõjastseenides näidata, et tegelastes toimib orgaaniline egoism . Selles ei ole midagi halba. Egoism võib aga üle kasvada altruismiks. See toimub siis, kui Rostovid sõidavad ära, kuid haavatud jäävad Moskvasse. Nataša käsib asjad maha visata vooride pealt ja sinna asemele panna haavatud. Kõik see saab toimuda ainult sõjasituatsioonis. Tavaelus on kõik inimesed üksteisest eraldatud ja mõtlevad ainult oma eesmärkidele. Kui ei ole sellist erilist situatsiooni, siis võib ka Tolstoi arust midagi siukest juhtuda. Inimesi muudab nt muusika.
Kõrgemasse sfääri kuulub ka Platon Karatajev – üks olulisimaid tegelaskujusid romaanis. Ta on talupoeg, kellega kohtub Pierre Bezuhhov, olles prantslaste juures vangis . Bezuhhov läheb sõtta erariietes, tal on eesmärk Napoleon tappa. Ta on väga naiivne . Ta satub pr kätte vangi, kus kohtub teise vangi Platon Karatajeviga. Ta on talupoeg, seega looduslähedane inimene, vaba konventsionaalsusest, tinglikkusest. Ta ei tunneta, et ta on eraldi indiviid. Temas on välja kujunenud loomulik, tervikutundmusega inimene – see on parveteadusega inimene. ta ei räägi normaalses keeles, ta kasutab kogu aeg vanasõnu ja kõnekäände. Tal on rahvakõne stiihia – ta unustab kohe, mida ta on öelnud. Vangis olles mõtleb ta rohkem teiste kannatustele, ta katsub toeks olla. Pierre märkab ühel hetkel, et Platoni ei ole enam tema kõrval. Ta ilmus märkamatult, kadus ka märkamatult. Ta tapeti. Iseenda isiksusele ei ole vaja nii palju tähelepanu osutada.
Sama sfääri kuuluvad ka Rostovide perekond. Oluline on Nataša Rostova. Esimeses osas on ta veel laps. Temast purskab elurõõmu, energiat, joovastust. Nataša ei tunnista üldse mingeid konventse. Ta on oma käitumiselt vaba. Tal on kontaktid kõikidega, eriti köidab tema isiksus meestegelasi. Ta saab peategelase Andrei Bolkonski mõrsjaks, aga Bolkonski tingimus on selline, et ta peab aasta aega ootama. Nataša ei saa aru, et miks ta peab ootama, ennast piirama. Ta armub Anatole’i, kes on eetilises plaanis täielik värdjas. Nataša positiivsed omadused kasvavad ka üle millekski negatiivseks. Tolstoi tahab sellega näidata, et tegelased ei ole staatilised, nad liiguvad kogu aeg. Nataša liigub sfäärides tagasi. Tolstoi oskab tegelasi meisterlikult näidata seesmiselt liikuvatena.
Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhov – kaks keskset kuju. Zara Mints nimetas neid tegelasi teekonna tegelasteks. Nad on pidevalt teel. Igal tegelasel on oma teekond . Oluline on ka see, et nad on omavahel sõbrad. Bolkonski on vürst, Bezuhhov on krahv. Tolstoi on oma tegelastele lähedasem. Tema suhtumine oma tegelastesse on intiimsem kui Dostojevski oma tegelastesse (vürst Mõškin vs vürst Andrei). Andrei on vanem, Bezuhhov teietab Andreid. Andrei ütleb Bezuhhovile „sina“. Andrei on kogenum. Mõlema ideaaliks on Napoleon, mõlemad unistavad karjäärist. Andrei alustab oma karjääri sõjategevusega. Ta suhtub väga jäigalt oma rasedasse abikaasasse (väike vürstinna).
20. oktoober 2009
Bolkonski seesmise maailma dünaamikast. Tema isa Nikolai on nn 18. saj inimene, nagu T teda kujutab. Ta esindab möödunud ajastut , Katariina II epohhi. Ta osales Katariina II peetavates sõdades ja vastavalt sellele oli välja kujunenud tema vaim, seesmine maailm. Üksikisiku huvid peavad ühtima riigi huvidega. Tolstoi vaated muutuvad, enam Riigi huvid ei ühti isiklike huvidega. Bolkonski isa pooldab isiklikke huvisid, ta on egoist. Tema poeg soovib aga elada teistele, tal on vaja kuulsust , au, teiste imetlemist. T arvates on see vale, ta rõhutab ka oma seisukohta. Bolkonskite perekond on uhkete perekond. See on aristokraatlik uhkus. Bolkonskid osalesid otse riikluse formeerimise protsessis. Bolkonski läheb sõtta, kuna ta on tüdinud tühistest inimestest enda ümber. Teda on kujutatud 1805. aasta sõjategevuses. See on aeg, mil ta veel usub, et ka temast saab ka veel keegi Napoleonilaadne. Olulised on Schöngraleni lahingu stseenid . Vägesid juhatab Bagration. Andrei jaoks on ta eeskuju. Bolkonski kujutab endale sõda kui heroilist ülevat tegevust. Bolkonski viibiks nagu ülemjuhataja kohal. Kapten Tušin on väike inimene. Andrei märkab teda ja imestab tolle käitumise üle. Ta seisis sukkade väel, saabasteta. See oli igapäevaelu situatsioon, midagi heroilist seal ei ole. Andrei põlgab selliseid situatsioone. Ta sekkub sellistesse situatsioonidesse tihti. Kapten ja juhitavad sõjamehed päästavad kogu situatsiooni, lahing võidetakse. Bagration teeb näo, et ta juhib lahingut, kuid tegelikult see nii ei ole. Andrei arvates peab sisu vastama vormile. Siin on esimene moment, kus ta näeb, et asi nii ei ole. Tušin sooritab kangelasteo, aga ei näe välja nagu kangelane. Stseeni lõpus kogunevad kõik majja, kus on Bagration ja Tušin. Tušin saab sõimata selle eest, et ta kaotas kaks kahurit. Keegi ei ütle, et tänu talle võideti lahing. Bolkonski on aga aus, kuigi talle Tušin ei meeldi. Ta ütleb, et tänu Tušinile võideti lahing.
Andrei unistab ikkagi sellest, et temast saab kangelane. Lahinguväljal on selline moment, kus tema initsiatiiv võib olukorra päästa. Ta kutsusb sõdurid endale järgnema, aga ta saab haavata. Napoleon märkab teda, mõtleb, et ta on surnud. Haavata saades saab ta aru, et kangelasteost ta enam ei huvitu . Ta vaatab taevast ja arvab, et peale taeva pole mitte midagi muud olemas. Ta pettub oma ideaalides, Napoleonis – sisu ja vorm pole kooskõlas. Tema hinge jääb mõte taevast. Tema uhkus jääb sellest hoolimata püsima.
Selle üleoleva käitumise eest saab ta karistada – tema naine väike vürstinna ootab last. Ta sünnitab, kuid sureb sünnitusel. Naise näoilme on etteheitlik ja Andrei tunneb end seepärast süüdi. Toimuvad muutused, ta ei pürgi enam kangelaseks. Ta hakkab hoolitsema oma poja eest, elab vaikset elu. Pärast naise surma hakkab ta kartma oma lähedaste elu pärast. Pikkamööda hakkavad tekkima sidemed armastatutega.
Kõnelus Pierre’iga Bogutšarovo praamil on järgmine moment Andrei elus. Kõneluse sisu on teatud vastuolus Andrei hingeeluga. Ta vaidleb Pierre’ile vastu, kes väidab, et elus on olemas väärtused. Pierre jutustab Andreile sellest, millest ta on kuulnud massoonidelt. T arvates on massoonid aristokraatliku mõttemaailmaga, nad põlgavad rahvamassi. Andrei väidab, et väärtusi pole olemas. Inimene ei saagi teada, mis on hea, mis kuri. Mida rohkem ta vaidleb, seda rohkem ta muutub. Ta muutub elavamaks. Selles seisnebki dialoogi eripära.
Andreid muudab seesmiselt Nataša Rostovaga kohtumine. Stseen toimub Rostovide, Otradnoje mõisas. Nataša vabastab seesmiselt teisi tegelasi keeruliste vastuolude kütkeist. Tolstoile on väga tähtis selline mõiste nagu instinkt . Instinkt on Tolstoi tähenduses vahend kui ellusuhtumine , mitteratsionaalne mõtlemine. See võime on Natašal olemas, ta tunneb lihtsalt elust ja inimestest rõõmu. Bolkonski teeb Natašale abieluettepaneku, kuid Nataša peab aasta ootama. Bolkonski loobub hiljem Natašast. Tolstoi ei lase Bolkonskil lõpuni muutuda, kuna sellele tegelasele ei ole seda võimalust antud. Bolkonski surmastseen – ta on raskesti haavatud. Arst annab tervenemislootust, kuid Tolstoi laseb tal surra. Asi pole haavas, vaid milleski muus – tema maailmapildis . Tema kõrval lamab rivaal Kuragin. Andrei annab talle andeks. Tolstoi kirjeldab seda kui surmaeelset seisundit . Eluajal pole andestamine tema jaoks võimalik.
Pierre’il laseb Tolstoi muutuda üsna kardinaalselt. T jätab ta ellu, kuna ta on teistsugune inimene. Ring, ümmargune – harmoonia ja täiuslikkuse sümbol. Platon on algusest peale täiuslik. Platon nimetab end ise talupojaks (крестьяний – kristlane). Ümmargusele on viidatud ka Tõe ja õiguse II osas – ilmselt Tolstoile viidates. Seal on ring negatiivne mõiste. Romaani lõpus abiellub Pierre Natašaga, kuna ta on seda väärt, ta on avatud ja pidevalt arenev inimene. Vihjatakse sellele, et Pierre võib olla tulevane dekabrist – tema areng jätkub.
Nataša Rostova – muudab teiste tegelaste hingeelu, tal on selline võime. Tolstoi vastandab Nataša patriarhaalsusepõhimõttele. Rostovid on patriarhaalne perekond – austatakse traditsioone, tavasid. Nataša üritab sellest süsteemist välja tulla. Ta hindab endas ümbritsevat vabadust. Oma vabadusetunnetuses läheb ta liiga kaugele. Ta ei saa piiridest aru. See võib olla Nataša pahupool – vabaduse piiramatu tunnetus. T näitab Natašat ainult laste emana , kuna naine pidi olema pere hoidja. Seda hakati Tolstoile ette heitma kuid T ei loobunud oma ettekujutusest mitte kunagi.
Iga kõrvaltegelase funktsioon on rangelt läbi mõeldud.
60-70ndate piiril Tolstoi midagi suuremat ette ei võta. 70ndate esimene pool tema loomingus on esindatud nn pedagoogiliste artiklitega. Natukene hiljem kavandab ta suuremat romaani Peeter I ajastust. Ajaloolised kõrvutavad 18. saj algust kui reformide epohhi ja 60ndate algust kui Aleksander II ajastut. Tolstoi lõpuks loobub oma kavatsusest. Materjal ei allu talle, ta ei saa sellega hakkama. Ta alustab hoopis tulevase Anna Kareninaga. Ta tahab jätkuvalt luua perekonnaromaani. Tal tekib huvi Schopenhaueri vastu. Erinevalt Turgenevist valis Tolstoi ainult need lõigud, mis teda isiklikult huvitasid. T loeb naisuurimuse peatükke. Teine autor, keda ta tundma õpib, on Puškin. Puškini puhul huvitavad teda lõpetamata katkendid kõrgema seltskonna elust. Nendest katkenditest hakkab välja kasvama Anna Karenina süžee. Tal tekib idee kirjutada romaan abielunaisest, kes petab oma meest. Tolstoile on ka olulised pr kirjanduse traditsioonid. Hiljem tekib alles mõte lisada teksti midagi muud. Ta kirjeldab kaasaegse ühiskonna elu.
22. oktoober 2009
„Anna Karenina“ – Tolstoid hakkab vaevama küsimus lugejaskonnast. Tema tekste loeb väga väike osa lugejaskonnast. 70ndatel kirjutab ta „Aabitsa“ – lühijuttude kogumik lihtrahvale lugemiseks. „Kaukaasia vang“ – kordab Puškini poeemi pealkirja. Pikast süntaksist hakkab Tolstoi vabanema. „Aabitsas“ kirjutab ta väga lühikeste lausetega. Tekstid on muinasjutulaadsed, lihtsad jutukesed. Stiil on tugevasti mõjutatud rahvaluule tekstidest. Stiil meenutab ka lihtrahva kõnekeelt. Kui Tolstoi kirjutab oma lihtsaid tekste, siis on tema eeskujuks ka Puškini proosa. Uuesti loeb ta Belkini jutustusi. 50ndatel andis Tolstoi Puškini stiilile hoopis teise hinnangu, Puškini jutustused on kuidagi paljad – väga lakooniline stiil, lihtsad laused . Tolstoi tegeles oma tekstides psühholoogilise analüüsiga. Hiljem hakkab Tolstoi aga lühikest väljendusviisi hindama . Tolstoi ei taha enam oma tegelaste iseloomu analüüsida. Ta loobub pikkadest kirjeldustest. Kirjelduste asemele tõusevad sündmused, süžeed. „Kaukaasia vangis“ ongi esikohal sündmustik. See on oluline ka Karenina puhul. „Anna Kareninas“ on olemas psühh.analüüs, aga see on hoopis teistlaadi. Kirjeldus näitab ette mingit sündmust. Tolstoi tuleb järeldusele, et Puškin on äärmiselt harmooniline kirjanik. Puškini tekstides valitseb kooskõla teksti erinevate elementide vahel. Töö „Anna Karenina“ kallal algabki Puškini katkendite läbilugemisest. Ka Puškin kavandas jutustust aristokraatide suurilmaelust. Esimese katkendi pealkiri oli „Külalised kogunesid krahvinna suvilasse “. Suvilas hakatakse arutama ühe noore naise Zinaida Volskaja käitumist. Temast räägitakse tagaselja. Ta on käitunud väga kergemeelselt. Tolstoi alustab Anna Kareninat sõnadega „Külalised kogunesid pärast ooperit noore vürstinna ... poole“. Tolstoi hindab Puskinit veel ka sellepärast, et Puškin hakkab kohe tegevust kirjeldama. 70ndate aastate alguses veel seda tegevuse algust ei ole. Tolstoi loeb veel ka katkendit „Väikese väljaku nurgal “. Süžee jätkub. Juttu on kahest armastajast. Tähtis on sündmustik, motiivid. Siin on armukadeduseteema. 70ndatel on peategelaseks naine, keda Tolstoi kujutab kui ohvrit. Romaani esimene variant valmib aastatel 1873 – 1874. See erineb oluliselt hilisemast. Tolstoil on raskusi armukese kujutamisega. Vronski on esialgses variandis hoopis Gagen. Tolstoil pole isiklikku kogemust. Vronskit kujutades pöördub ta kirjandusliku traditsiooni poole. Oluline on pr ja inglise perekonnatraditsioon. Oluliseks osutub ka 1830ndate vene proosa – jutustus suurilma elust. Eeskuju on Lermontovi „Meie aja kangelane“ – Veera. Veera on abielus naine, kes armastab Petšorinit. Tolstoi tahab, et romaan oleks mitmetahulisem. Ta tahab juurde lülitada materjali. Teemade ring laieneb , kujutatakse kaasaega. Sealt on näha, kuidas Tolstoi suhtub naisküsimusse, töölisteküsimusse, Zemstvo reformi (Aleksander II poolt teostatud). Tolstoi püüab anda hinnangut kõigele, ka kunstile. Kriitikud mainisid, et romaanil on otsene seos Puškini loominguga. T nagu jätkaks „Jevgeni Oneginit“. 1842. loeb kriitik Botkin uuesti „Jevgeni Oneginit“. Ta leiab, et Tatjana tegevus 40ndatel peaks olema hoopis teine. Anna on abielus vanema tähtsa riigiametnikuga, keda ta ei armasta. Puškini traditsiooni jätkab Tolstoi ka teises mõttes. Tegelasi kujutatakse intiimselt, väikeselt distantsilt. Tolstoi tegelased on dünaamilised, muutuvad tegelased. Tegelased on „voolavate iseloomudega“. Tolstoi muutub „objektiivsemaks“. Jutustaja ei sekku nii aktiivselt sündmstesse nagu „Sõjas ja rahus “. Jutustaja intonatsioon on külmem, ta on kalk ja range oma tegelaste suhtes. Tolstoi ei taha välja näidata, kelle poolt ta on.
Oluline on ka moto . See on kirikuslaavi keeles, tsitaat piiblist. „Minu päralt on kättemaks ja mina ka tasun“. Need on Jehoova sõnad Vanast Testamendist, 5. Moosese raamatust. Mõte on selles, et inimesed ise ei peaks tegelema kättemaksuga kurjuse eest. Lause on olemas ka Uues Testamendis . Apostel Paulus tsiteerib seda. Anna enesetappu ei saa käsitleda kui karistust. Kontseptsioon on keerulisem.
Tolstoi rõhutas Dumas’d ja tema raamatut „L’ homme -femme“ – naisinimene. Dumas arutab selle üle, mida teha naistega, kes murravad oma meestele truudust. Dumas soovitab need naised ära tappa. Hiljem kirjutab Dumas ka näidendi „Claudiuse naine“ – peategelane tapab ära oma naise. Tolstoi väidab talle aga vastu – truudusetut naist pole vaja tappa, ta saab ise hukka.
Ka selles romaanis on bioloogiline valdkond . Võrreldes „Sõja ja rahuga“ täpsustab ja mõnes mõttes muudab selle valdkonna laiahaardelisemaks. Tähtsaimaks teoseks saab tema jaoks Schopenhaueri „Maailm kui tahe ja kujutlus“. Sch käsitleb naist kui pimedate tungide, stiihilste jõudude kehastust. Samuti püüab kujutada naist ka Tolstoi – stiihilise jõu kehastusena.
Anna on veetlev , sümpaatne, väga sügava hingeeluga tegelaskuju. Tolstoi tunneb talle kaasa. 1. osas on peatükid 29 ja 30 olulised – tegevus toimub raudteel. Tuttavaks saavad lähemalt Vronski ja Anna samuti raudteel. Anna tuleb Petrburist koos 8-aastase Serjošaga Peterburist Moskvasse, et lepitada oma vend tema naisega. Vend on oma naisele truudust murdnud. Tutvus algab raudteel. Sel ajal jääb rongi alla inimene. Vronski nägi laipa raudteel, aga T kirjeldab seda väga vähe. Anna ehmub ja arvab, et see on mingisugune märk. Anna ja Vronski kohtuvad ballil ja armuvad. Vronskilt oodatakse abieluettepanekut Kittyle, aga seda ei juhtu. Anna sõidab tagasi Peterburi ja mõtleb ballile. Anna tahtis ise elada, mitte jälgida, kuidas teised romaanides elavad. Tolstoi rõhutab seda, et Annas on tohutu elujõud, mis on kasutamata. Vronskiga kohtudes ta tunneb seda. Annat ja Vronskit saadab raudtee . Raudtee on sümbol. See on progressi sümbol. Tolstoi eitab progressi. Tema arvates ei ole elu vaja keerulisemaks muuta. Normile vastab see, mis on lihtne. Tolstoi hakkab selles tekstis kujutama sümboleid, allegooriat. Sümboolse tähendusega on tegelaste unenäod. Anna ja Vronski hakkavad nägema ühesuguseid unenägusid. 4. osa peatükid 2 ja 3 – kirjeldatakse Vronski unenägu. Unenägu peab kirjanduses olema ebaloogiline. Tolstoi on esimene, kes hakkab nii kirjeldama unenägusid. Selleks ajaks on Anna hakanud ilmutama armukadedust. Seltskonnaüritustel nad koos käia ei saa. Anna mees ei anna Annale ka lahutust . Anna näeb unes sama unenägu. Mees unenäos ütleb pr keeles, et peab taguma rauda. Oluline kujund on ka küünal. Küünal sümboliseerib inimese elu. Anna jälgib vahetult enne oma surma küünalt, mis kustub . Ta võtab seda märgina. Kui Anna on surnud, siis see motiiv läheb üle jutustaja kõnesse – Anna eluküünal kustus. Tolstoi läheb poeetikas ajaga kaasa. 70ndatel hakkas tekkima tendents tingliku poeetika poole. Tolstoi ei olnud modernist , ta põlgas dekadente. Sellele vaatamata on tema poeetika uuemeelne.
Tolstoi tunneb oma peategelastele kaasa. Tekib küsimus, miks selline moto. Ta tunneb kaasa ka Anna abikaasale Kareninile. Ta on oma käitumises alati väga kuiv, väljapeetud, külmavereline. Temas on väga palju ebameeldivat. 4. osa 5. peatükk – Karenin ei suuda enam kannatada, kuna Anna kutsub juba armukese koju. Karenin ütleb välja, et ta annab Annale lahutuse tingimusel, et poeg jääb Kareninile. Anna armastab oma poega meeletult. Siin on näha, et Karenin ei ole puhas bürokraat. Ta armastab tõeliselt oma naist. Karenin ei saa kuidagi öelda, et ta on väga palju kannatanud. Anna ei ole seda uskunud. Aga nüüd usub. Anna süü ei seisne ainult truudusemurdmises. Tolstoile on tähtis see, et Anna ja Vronski tunnevad oma elusisu liiga kitsarinnaliselt. Anna eesmärgiks on ainult kirg. Vronski hakkab tüdinema. Anna hukutab ennast ise, sest ta kannatab nii palju, et tal on kergem surra.
Vronskile vastandab Tolstoi autobiograafilise tegelase Levini [ljovin]. Levini elu on teistsugune. Tal on palju teisi huvisid. Ta on mõisnik, töötab koos talupoegadega. Levinil on olemas ka filosoofilised huvid, nagu Tolstoil endalgi. Levin on kahekordne nägemine. Ta seisab eksistentsi äärel ja ühe silmaga vaatab nirvaanat, teisega sansaarat. Samsāra – siinpoolne elu, maine elu; üleminek. Inimene sünnib maailma palju kordi . Levin on väga kaine, hea reaalsusetunnetusega inimene. nirvana – igavik, teispoolsus, maisest elust vabanemine. Tolstoi puhul tähendab see seda, et Levin filosofeerib , mõtleb elu mõtte üle. Tal on kontakt kosmosega. Raskused saavad ületada need inimesed, kes peale kire elavad kaasa ka kosmoseeksistentsile ja võtavad osa ka eksistentsi teistest sfääridest. Turgenevi arvates ei olnud Levin justkui elus inimene. ta on abstraktne . Levin tundub liialt ideaalsena. Veel tekkis küsimus, miks Anna lõpetab oma elu nii traagiliselt. Vronski läheb pärast Anna surma sõtta, mõeldes, et ta hukub seal. Anna venna elu koosnebki ainult pattudest, naisepetmisest. Miks Tolstoi teda hukka ei mõista? Peategelased Anna ja Vronski on paigutatud sellisele tasemele , kus juba kehtivad eetilised nõudmised. Aga teised patustajad on eetiliste nõuete sfäärist väljaspool.
80ndatel toimub teine Tolstoi kriis. Ta loobub teist korda kirjandusest. Ta kuulutab, et tema enam suurteoseid ei loo. Mõlemad suurteosed on olnud eksitused. Ta hakkab kirjutama lihtrahvale. Kirjutab kuulsad „Rahvajutud“ – rahva koolis õpetamiseks mõeldud. 80ndate alguses kirjutab ta oma kuulsa „Pihtimuse“. See on eelnevast elust lahtiütlemine ja patukahetsus. 80ndatel sõnastab ta oma kaks kuulsat õpetust – 1) lihtsuse taotlemise õpetus – ta hakkab palju kirjutama sellest, et haritlased peaksid loobuma oma haritlastekommetest, rikkusest ja minema ära linnast maale. Tolstoilased lõid Tolstoi kolooniad ja püüdsid nii elada. 2) kurjusele vägivallaga mittevastamise õpetus – ta sattus vastuollu riigikorraga. Paljud inimesed keeldusid minemast sõjaväkke. Nad pandi vangi. Ta kritiseeris kirikut, selle eest ta lahutatakse kirikust. 1889. ilmuv T viimane suurteos „Ülestõusmine“. 1900ndatel kirjutab vähe ilukirjandust, rohkem publitsistikat. Ta reageerib alati avaliku elu sündmustele. Tolstoile heideti ette, et ta jutustab lihtsuse taotluse õpetust, aga ise elab ta mõisas. See piinas teda tugevasti. Ta kavatseb mitmel korral kodust lahkuda. 1910. aastal see tal ka õnnestub. Tal tõusis palavik ja ühes jaamahoones ta ka suri. „Lev Tolstoi äraminek“.
27. oktoober 2009
A. P. Tšehhov (1860 – 1904 )
- teda peetakse realistiks, aga tema loomingus on tunda tulevase vene modernismi hõngu. Tšehhov ei soovi teadlikult õpetaja positsiooni asuda . Ta ei moraliseeri, ei jaota oma tegelasi positiivseteks ja negatiivseteks. Ta on võrrelnud kirjanikku keemikuga – ta peab olema objektiivne. Kirjanik peab püstitama küsimusi, aga mitte neid lahendama . Kõige tähtsam põhimõte on objektiivsus. See puudutab tema loomingu esimest aastakümmet. Hiljem see hoiak muutus. Ta hakkas püüdlema selle poole, et hinnata ühiskonna situatsiooni ja osaleda kõige pakilisemate olukordade lahendamisel.
Tšehhovi isa oli väikepoe omanik. Kirjanik peab teadlikult kasutama enda intelligentsust. Tšehhovil oli sellest loomingu alguses puudu. Tšehhov sündis vene impeeriumi perifeerias, Taganrogi linnas. Aleksander I suri selles linnas. Linn oli paljurahvuseline, palju oli ukrainlasi, kreeklasi, venelasi , aga siin oli ka itaalia ooper . See oli oluline Tšehhovile juba varakult. Ta õppis algul ka kreeka koolis, hiljem klassikalises gümnaasiumis.
Tšehhov õppis halvasti, kuna nende kodus oli elu üsna komplitseeritud . Isa nõudis neid poodi appi. Temperatuur poes oli väga madal. Kui Tšehhov oli 16-aastane, siis laostus tema isa. Lõppkokkuvõttes kaotasid Tšehhovid oma maja. Nad olid sunnitud lahkuma. Anton Tšehhov jäi maha gümnaasiumi lõpetama. Perre kuulusid ema-isa, vanem vend Aleksander (kirjanik), Nikolai (andekas kunstnik) – mõlemad lõpetasid elu joodikuna; Anton, Ivan Pavlovitš (kooliõpetaja), Mihhail, õde Maria (kirjutas mälestusi). Pere oli suur, nad satuvad Moskvasse, kus elavad kõik ühes toas. Vanem vend õpib juba ülikoolis. Anton käib Taganrogis koolis ja annab raha eest tunde noorematele klassidele – ta saadab taha ka perele. Sel ajal kujuneb välja Tšehhovi iseloom. Tal on tugev iseloom, ta on introvert, enesesse sulgunud. Ta valis ülikoolis arstiteaduskonna – keegi ei tea, miks. Sellesse perioodi kuulub ka sügavam huvi kirjanduse vastu, ta hakkab lugema. 1878. aastal lõpetab ta gümnaasiumi heade tulemustega. Pärast gümnaasiumi lõpetamist sõidab ta Moskvasse ja astub ülikooli meditsiini õppima. Põhiline materiaalne abi tuleb perele Tšehhovilt. Alates 1879 . aastast hakkab ta tegema kaastööd ajakirjades. Tsehhov avaldas oma tekste õhukestes ajakirjades – need olid huumoriajakirjad. Neid oli palju 19. sajandil – nt „Budilnik“ (Äratuskell), „Oskolki“ ( Killud ), „Mirskoi tolk“ jne. Tšehhovi debüütteos on „Kiri õpetatud naabrile“. Tšehhov üritab parodeerida poolintelligentsete inimeste kõnepruuki. Need inimesed pole eriti haritud, kuid nad pretendeerivad sellele, et nad on haritud. Tšehhovit hakkab huvitama keeleline klišee. Paljud Tšehhovi tekstid praagitakse välja. Ta sai väga solvavaid vastuseid.
Tšehhov oli sõltuvuses ajakirjakontekstist – nendest žanritest, mida ajakirjad nõudsid. Huumoriajakirjas oli populaarseimaks žanriks stseen. Domineerib kahekõne, puudub sissejuhatus, puuduvad kirjeldused, puudub ka süžee või on nõrk. Kirjeldatakse tavaliselt lihtsat olustikulist tegevust, finaal on reeglina avatud, lõpetatust ei ole. Üks Tšehhovi õpetajaid on Leikin. Tš loomingu esimene periood on 1879 – 1886 (humoristlik periood). Tšehhovi teoste peategelased on väikeaadlikud, kaupmehed, mõisnikud jpt, kes esindavad mitmesuguseid sotsiaalseid kihte. Tš pöördub veel ka koomilise novelli žanri poole. Lõpp peab olema äkiline. Tšehhov kirjutab ka paroodiaid, parodeerib massikirjandust. Ta püüab stiliseerida mitme tuntuma kirjaniku stiili. Veel üks žanr – allkirjad joonistuste all.
Koomiline novell. „Ametniku surm“ ja „Paks ja peenike“ – mõlemas pöördub selle tegelaskuju poole, keda 19. saj on vene kirjanduses palju kujutatud – väike inimene. Tš mäletas suurepäraselt Gogoli tekste. Tš ei ole ise väikeametnik olnud. Tš loob hoopis teistsuguse väikeametniku kuju. Teised kujutasid väikeametnikku kui alandatud ja solvatud kuju. Tš kirjutab sellised tekstid, kus ta hakkab avalikult ironiseerima väikeametnike üle. Üks tuntuimaid tekste ongi „Ametniku surm“ – tegevus toimub teatris. Peategelane istub teises reas ja jälgib Offenbachi operetti . Ametnik on Tšervjakov (tšervjak – ussike, vihmauss). Gogoli Sineli peategelase nimi oli Bašmatškin (saabas). Ussike asub veel allpool saabast. Mees naudib etendust. Ta aevastas ja mõtles, et äkki ta segas kedagi. Ta segas kindrali. Ta märkab, et need piisad asuvad kindrali kiilaspeal. Tšervjakov hakkab vabandama. Kindral ütleb, et kõik on korras. Tšervjakov ei rahuldu. Ta vabandab uuesti. Kodus soovitab naine kindrali juurde uuesti vabandama minna. Tšervjakov lähebki. Ta vabandab veel mitu korda ja need vabadused muutuvad järjest pikemaks. Lõpuks kindral vihastas ta peale. Tšervjakov läks koju... ja suri. (Tsehhovi „surm“-sõna viitab irooniale). Tšehhov naerab selle tegelase välja selle eest, et too ennast pidevalt alandab . Sellel tegelaskujul puudub eneseväärikus.
Analoogset situatsiooni on kujutatud ka novellis „Paks ja peenike“ – kaks tegelaskuju, kes kohtuvad raudteejaamas. Nad on sõbrad, endised klassikaaslased. Alguses on nad rõõmsad, et teineteist näevad. Üks nendest on ametilt madalamal pulgal, aga teine on salanõunik. Pärast seda toimub märkimisväärne muudatus. Peenike hakkab paksu alandlikult suhtuma. Ta muutub väiksemaks, ka tema asjad muutuvad väiksemaks.
Tegelased võivad olla päritolult väga erinevad inimesed. Tšehhov kujutab väikekodanlast kui sotsiaalspsühholoogilist tüüpi. Väikekodanlased on kitsarinnalised, egoistlikud, arglikud, kellel puudub eneseväärikus. Teistes inimestes hindavad nad asukohta karjääriredelil ja käituvad olenevalt situatsioonist. Tšehhov peab iseennast ka poolintelligendiks. Tal puudub vajalik kultuuritase, et olla intelligentne inimene. Tšehhov üritab oma vanemaid vendi kasvatada. Andest jääb väheks, peab olema ka väga palju tahet, et väljuda sellest kontekstist, kus nad kõik on üles kasvanud. Tšehhov püüab endast välja juurida väikekodanlikud elemendid. Tš lemmikkirjanikuks on Turgenev. Tšehhovi jaoks normiks muutub vene aadlikultuur. Anton Tšehhov muutub oma perekonnas autoriteetseks kujuks, kellel on ka raha. Ta kirjutas väga kergelt oma tekste. Need olid lühikesed, kuna ajakirjadesse oli vaja teatud pikkusega tekste. Selle tõttu kujuneb Tšehhovil välja lakooniline poeetika. Tšehhov hakkab kirjutama ka tõsisemaid tekste. Tema loomingusse ilmuvad ka sümpaatsemad tegelased. Ta tunneb kaasa lastele. Laste kõrvale ilmuvad haiged. Kolmas tegelastetüüp on näitlejad. Tšehhovist saab praktiseeriv arst. Lapsed ja haiged on vastandatud väikekodanlasele. Lapse maailmapilt on väga mitmekülgne, värvikas, ta on alati maailmale avatud. „Griša“, „Kodus“, „ Magada tahaks“, „Köögitüdruk võtab naise“ – kõik tegelased on vastandatud täiskasvanutele. Laps avastab alati uued võimalused situatsiooni ja inimesi tesitmoodi tõlgendada. Lapsed on väga tundlikud helide ja värvide ja varjundite suhtes. Tšehhovi haiged sarnanevad lastele – „Tüüfus“, „Apteegis“ – 1. sai haige äsja terveks, 2. on lugu äsja haigeks jäänud inimesest. Haiged avastavad enda jaoks maailma nagu uuesti. Tšehhovi stiili on peetud impressionistlikuks. Ta on esimestest vene kirjanikest, kes hakkab proosatekstis kujutama tegelaste aistinguid ja muljeid. Enne tegeles selliste asjadega Fet.
1886. aastal toimub Tšehhovi elus murrang, kuna sel aastal saab ta kirja ühelt vanema põlvkonna kirjanikult Grigorovitšilt. Ta soovitab Tšehhovil hakata kirjutama tõsisemalt. Talle tundub, et Tšehhov raiskab oma annet . Tšehhov hakkab kavandama pikemat teksti – tulevane jutustus „ Stepp “. 1886. aastal lõpeb Tš loomingu esimene periood. Teine periood on on 1886 – 1890. See on lühem periood, aga sedavõrd tõsisem. Muutub ka tema tekstide pealkirjade poeetika. Domineerima hakkavad kurvad noodid ( Kurbus , Häda, Elu igavus, Närvid). „Kurbus“ – juttu on ühest voorimehest, kes on tulnud maalt linna ja hakanud voorimeheks, kuna tal suri ainuke poeg. Ta osutub suurlinnas tohutult üksikuks. Jutustaja püüab peategelase üle ka ironiseerida, aga küllaltki mõõdukalt. Kogu kurbuse pihib ta hobusele.
Tšehhov saab teada, et tal on tiisikus. Arstina saab ta suurepäraselt aru, mis teda ees ootab. Tš on mitu korda üritanud leida endale elukaaslast, aga see tal ei õnnestu. Tš-l on raske iseloom. Kõik romaanid lõppevad halvasti. Tš tahab end kirjanduses kehtestada, aga see kohe tal ei õnnestu. 1887. aastal pakutakse talle kaastööd väga autoriteetses ajalehes „ Novaja Vremja“. Ajalehte annab välja väga rikas kirjastaja, literaat Suvorin. Talle soovitatakse Tšehhovit. Tš võtab pakkumise vastu. Sellest alates muutub Tš maj olukord kardinaalselt. Ta saab endale osta kallimaid asju. 80ndate teisel poolel hakkab Tš kirjutama ka pikemaid tekste, jutustusi. Nt „Stepp“ – see avaldatakse Põhjamaa Teatajas 1888. see on pikem, tõsisem teos, kus Tš mõtiskleb eksistentsiaalsete probleemide üle. „Igav lugu“ (1889) – peategelaseks vana professor (Tšehhov ise on alles 29-aastane); „Nimepäev“ – järgib natuke Tolstoi stiili; „Tuled“ – „ Millestki ei saa aru siin ilmas.“. Kõigis jutustustes peegeldub ärevalt Tšehhovi objektiivsuse kontseptsioon. Ta sõnastab oma nõudmise objektiivsusest. Tegelaste meeleolu on nende käitumise põhjus. Meeleolu sõltub aga paljudest asjadest, nt vanusest . Inimese käitumine sõltub tema psüühilisest ja füüsilisest seisundist. Kõik, mida inimene on armastanud, pöördub tema poole imelikus valguses – inimene märkab ainult puudusi, pahupoolt. Tšehhovil ei ole idee kesksel kohal.
12. november 2009
1879 – 1886 – lõbus Tšehhov. 1886. aastal algab järgmine periood loomingus ning toimub ka murrang. Muutuma hakkavad teemad ja tekstide meeleolu. Pealkirjade poeetika muutub mornimaks. 80ndate teisel poolel hakkab Tšehhov kirjutama pikemaid tekste. Ta üritab hakata kirjutama ka romaani, kuid leiab, et see pole siiski tema žanr. Tšehhov on koomilist poeetikat pruukiv autor. Tšehhovi stiil ennetab modrenismipoeetikat.
Jutustus „Nimepäev“ on väga oluline tekst. Tšehhovit huvitab 80ndate teise poole Tolstoi. Tšehhov läheneb tegelastele uue mõõdupuuga. Lugeja ei pruugi aru saada tema käitumisest, kuna autor ei motiveeri. Iga tegelase tähtsam mõte on alati motiveeritud ja alati ettevalmistatud tekstis. Tegelased ei jagune tal positiivseteks ja negatiivseteks. Tšehhov osutus novaatoriks ka sellises valdkonnas nagu tegelaste karakterid ja nende psühhologism. Nimepäevas on näha ka Tšehhovit ennast. Tšehhov rõhutab alati meeleolu. Sellega ei olnud kriitikud ega lugejad harjunud . Olga Ivanovna – peab oma mõisas nimepäeva. Kutsutud on palju külalisi, seal viibib ka Olga abikaasa. Tšehhov hakkab kirjeldama Olga meeleolu. Ta hakkab muutuma süngeks. Tekib negatiivne suhtumine kõigesse. Tema abiaasa tundub väga valelikuna. Tema mees on väga edev ja teesklev. Ta püüab tunduda huvitav noortele neidudele. Ta näeb igal pool valet, teesklust. Olga abikaasa muutub talle jälgiks. Olga on rase , seepärast ka muutused tema peas. Jutustuse lõpus toimub enneaegne sünnitus, laps sündis surnuna. Lõppsõnad on puhttolstoilikud – mõlemad on tähtsaks pidanud valesid asju, mitte oma last.
Samasse perioodi kuulub ka Tšehhovi näidendid. Ta hakkab kirjutama ka tõsise sisuga näidendeid. Esimene on „Ivanov“ – see on näidend, kus Tšehoov mõtiskleb üleliigse inimese probleemi üle. Näidendipoeetika on uuenduslik. Tšehhov oli esimene autor, kes loobus välisest tegevusest, intriigist. Need on näidendid, kus praktiliselt sündmusi ei ole. Olulised sündmused on viidud lava taha. Tšehhovi näidenditele on vastandatud ka seesmine tegevus, st psühholoogiline tegevus. Tšehhov ehitas teadlikult tekstid üles. Inimesed joovad teed, aga sel ajal purunevad nende elud. Nt Kajakas . Seesmine psühholoogiline ongi põhiline tegevus. Tšehhovile heidetakse ette sündmuste puudumist. Arvatakse, et ta püüab proosavõtteid projitseerida näidenditele, aga see ei ole kõige õnnestunum tegevus. 80ndate esimesel poolel olid need näidendid vodevillid (ühevaatuseline koomiline näidend) – nt Karu, Pulmad, Abieluettepanek, Tubaka kahjulikkusest. „Ivanov“ tähistab uue poeetika tekkimist näitekirjanduses. 1887. aastal ilmub trükis Tšehhovi kõige kuulsam proosakogumik „Hämaruses“. Selle eest pälvis ta Puškini kirjanduspreemia. 80ndate lõpul on ta juba üsna kuulus kirjanik, tema teenistus on väga hea. Sel perioodil otsustab Tšehhov oma elu muuta. Tema elus on vähe pinget ja raskusi. Ta võtab ette oma kuulsa reisi Sahhalini saarele . Selleks, et sinna saada, oli vaja kulutada palju füüsilist energiat ja aega. Pidi rändama läbi Siberi. Tšehhov otsis pidevalt raskusi. Sahhalini saarel viibisid vangid. Ta sai siseministeeriumilt loa vangidega suhelda, v.a poliitvangidega. Ta ei tohtinud kohtuda Narodnaja Volja liikmetega, kes tapsid Aleksander II. Veel ei tohtinud ta kohtuda Poola revolutsioonilise liikumise liikmetega.
Tšehhov seab endale väga mitmekülgsed eesmärgid. Teda huvitab Sahhalini saare asukoht, maastik , pinnas, floora- fauna . Enne sinna minekut luges ta selle saare kohta palju teaduslikku kirjandust. Tema eesmärgiks on kirjutada väitekiri. Ta sõidab sinna kaks kuud. Ta korraldab iseseisvalt elanikkonna loenduse. Naastes hakkab ta kirjutama mahukat uurimust . Eeskätt huvitavad teda vangid ja nende elutingimused . Tšehhov üritab seda väitekirjana kaitsta. Tal on vaja luba, kuid Venemaa Teaduste Akadeemia lükkab töö tagasi, kuna nad leiavad, et töö ei ole väga teaduslik. Eraldi raamatuna ilmub teos 1893. Žanrina on tegu olukirjelduste tsükliga. Teoses on väga palju viiteid . Keskseks huviobjektiks on kriminaalvangid. Tal õnnestus kohtuda ka poliitvangidega. Tšehhov mõistab hukka vene valitsust, kes teadlikult suretab saarel inimesi ja ei tee midagi selleks, et inimeste tingimusi parandada. Seda teost võib võrrelda Dostojevski „Märkmetega surnud majast“ – need olid D muljed sunnitööst. D valib tegelasteks väga eredad isiksused – sellised kurjategijad, kes on väga palju hirmsaid kuritöid toime pannud . Tšehhov nägi ka kuulsaid kurjategijaid. Tšehhov valib lihtsad kurjategijaid ja kirjeldab neid kui tavalisi inimesi. Tš maneer ei ole emotsionaalne, ta rõhutab jutustaja neutraalset objektiivset suhtumist . Tšehhovit eristab D-st ka see, et Tšehhov ei tegele ruumi mütologiseerimisega. Siberis hakkavad kurjategijad muutuma. Tš purustab müüdi Siberist – tema jaoks on see samasugune kultuuriruum nagu Kesk-Vm.
Tšehhovi loomingus toimuvad muudatused 1890 – 1904. Tšehhov hakkab rohkem tähelepanu pöörama ühiskondlikele probleemidele. Tš on ise kirjutanud, et tema looming on läbi imbunud Sahhalini saarest . Olulisimad Tšehhovi teosed on jutustused „ Duell “ ja „Palat nr. 6“. Kummaski jutustuses ei ole seoseid Sahhalini saarega . Tšehhovit hakkab huvitama see, kes ühed inimesed võivad otsustada teise inimese saatuse üle. Selle aluse andis Sahhalini saar.
„Duelli“ tegevus toimub Kaukaasias. Peategelaseks on Lajevski, kes on otsustanud oma elu otsast peale alustada. Ta on teeninud ametnikuna ja on otsustanud oma elu uuesti alustada. Ta suhtub oma tegevusse raamatuklišee teema läbi. Ta teab üleliigsest inimesest ja peab ka ennast selliseks . Lajevski sõidab ära naisega, keda ta arvab armastavat – Nadežda Fjodorovnaga. Teised inimesed annavad hinnangu nende käitumisele. See hinnang kujuneb mitmetahuliseks. Tšehhov on radikaalsete hinnangute vastu. Teine peategelane tegelebki just nende hävitavate radikaalsete hinnangutega. Teine tegelane on von Koren. Lajevski laiskleb ja laastab teisi inimesi moraalselt. Von Koren on aga teadlane, zooloog. Ta tuleb Kaukaasiasse uurimuse eesmärgil ta on väga sihikindel, raudse tahtega. Koren nimetab Lajevskit ja Nadeždat makaakideks, laisklejateks. Sellised inimesed on vaja tema arvates tappa. Sotsiaaldarvinism – Darvini õpetus projitseeriti ühiskondlikele protsessidele. Olemas on loomulik valik ja ellu jäävad parema kohastumusega, tugevamad inimesed. Jutustus lõppeb von Koreni lüüasaamisega – täiesti ootamatult ilmneb, et Lajevski ja Nadežda on võimelised muutuma. Nad hakkavad tööle. Von Koren kinnitab, et ta eksis, kuid ta ei tea, mis neist edasi saab. Ta ütleb lõpuks, et keegi ei tea tegelikku tõde (see peegeladab ka Tšehhovi seisukohta).
„Palat nr. 6“ – Tšehhov kujutab tegelast, kes on jutustuse alguses haigla peaarst. Ragin on intellektuaal. Ta peab väljavalituks neid, kes mõtlevad. Inimeste ravimise jätab ta unarusse . Haigla on lagunemas. Kõige kohutavam koht on palat nr 6, kus viibivad vaimuhaiged. Seal on valvur Nikita , kes peksab haigeid. Keegi ei astu nende vastu välja. Dr Ragini arvates polegi see oluline. Oluline on intellektuaalne tegevus. Suhtlema peab ka intellektuaalidega. Tšehhov loeb sel ajal Marcus Aureliust. Aurelius leiab, et surmast pole vaja mõelda. Tuleb nautida elu, mis seisneb intellekti tegevuses. Tšehhov pole nõus sellega, et pole vaja aidata haigeid. Dr Raginile on vastandatud üks patsient Gromov . Gromov on üsna tark inimene. Ragin hakkab teda külastama ja nende vahel hakkavad toimuma dialoogid . 80ndatel hakkavad Tšehhovi dialoogid tegelaste vahel mitmekesistuma. Tšehhov hakkab kasutama võtet dialoog monoloogis. Seda võtet kasutas ka Dostojevski. Dialoog monoloogis – kui tegelane midagi mõtleb, siis kirjanik annab seda edasi. Tegelane vaidleb enda mõtetele vastu. Seda nimetatakse vormistamata kõne imiteerimiseks tekstis. Gromov osutub Ragini ideeliseks oponendiks. Gromov satub vaimuhaigete keskele , kuna ta on väga tundlik nii iseenda kui teiste valu vastu. Ta on ka tundlik maailmas valitseva vägivalla vastu. Tema haigus on jälitusmaania, skisofreenia. Gromovile tundub, et vägivalda on niivõrd palju, et keegi kogu aeg jälitab teda. Gromov on veendunud, et vägivalla vastu peab võitlema. Elu paneb proovile dr Ragini väited. Velsker (joodik), kes igatseb saada ise peaarstiks, saavutab selle, et Ragin võetakse kohalt maha ja Ragin satub ise palatisse nr 6. Ragin on seisukohal, et oma intelligentsi saab rahulikult arendada kõikjal. Nüüd saab ta ennast proovile panna. Ragin jääb oma ideele kindlaks, kuni palatisse tuleb Nikita ja annab talle peksa. Dr Ragin saab aru, et rahuliklt ilma vägivallata ei saa ikkagi igal pool elada.
Tšehhov jõuab nii kaugele, et ta saab osta endale väikese mõisa. Tšehhov võtab laenu, see summa on väga suur. Tšehhov kardab, et ta surres jätab suure laenusumma oma lähedastele. Tšehhov põeb ka tiisikust, see süveneb pärast Sahhalini reisi. Melihhovo – mõisa nimi. Tšehhov üritab tegelda majapidamisega. Tšehhov hakkab tööle ka arstina. 1891 . aastal oli paljudes Vm osades suur nälg. 1892. aasta oli koolera -aasta. Tšehhov avab arstipunkti, et tegutseda arstina.
„Maja ärklitoaga“, „Inimene vutlaris “, „Minu elu“; „Must munk“ – siin on olemas autobiograafiline taust. Siin kirjeldatakse teadlast, kes on mitte väga suure andega inimene. Tal on suur närvipinge ning ta hakkab nägema hallukaid. Talle hakkab ilmutama must munk. Must munk väidab, et teadlane Kovrin on kahtlemata geenius. Toimub teadvuse kahestumine . Ta tahaks olla geenius, kuid tegelikult ta vist väga ei ole. Tema tunnetus on väga ere, ta on õnnelik, et ta elab sellist täiselu. Tema abikaasa aga ehmub ja üritab teda ravida. Teadlasel keelatakse ära töö ja ta peab iga päev jooma piima. Ta on terveks ravitud, kuid temalt on röövitud eluõnn. Tšehhov elas samuti väga pingelist, piiripealset elu, magas vähe. Tema tervis halvenes pidevalt. Tšehhov ei ravinud ennast teadlikult, ta tahtis olla huvitav, anderikas kirjanik. Ta ei tahtnud oma andest ja tööst loobuda .
90ndate lõpu poole Tšehhovi tervis halveneb. Tal soovitatakse elukohta muuta. Tema uus elukoht on Jalta. See asub Krimmis. See on suvituskoht. Tšehhov otsustab endale sinna maja ehitada. See ebaõnnestub. Majas on talvel väga külm (11 – 12 °C). Ta ei hakka midagi ümber ehitama majas. Tema kuulsus on kasvanud. Tema juures käivad väga paljud inimesed. Tšehhovi elukoorem kasvab pidevalt. Selleks ajaks on ta saavutanud ka kuulsuse näitekirjanikuna. 1895 . kirjutab ta „Kajaka“. Tegelasteks on intelligendid. Tšehhov üritab kujutada oma loomingus tekkiva vene modernismi esindajat. „Kajaka“ peategelane on kirjanik- dekadent Treplev. Arkadina oli tema vananev näitlejast ema. Grigorin – kirjanik. Nina – neiu, kes unistab saada näitlejaks. See on tüüpiline Tšehhovi näidend, kus ei ole sündmustikku. Laval toimuvad lõputud vestlused . Need vestlused on väga pingelised , nende ajal arenevad tegelastevahelised suhted. Treplev on armunud Ninasse. Nina armastab Grigorinit. Vastastikku õnnelikku armastust ei ole. See näidend tuuakse lavale esmakordselt Aleksandri teatris ( 1898 ), kus ta kukub skandaalselt läbi. Peapõhjuseks oli vale lavastajavalik. Moskvas asutati uus teater. Sealsed lavastajad Stanislavski ja Nemirovitš osutusid järgmisteks „Kajaka“ lavastajateks Moskva Kunstiteatris ja see oli edukas.
Tšehhov abiellub andeka näitlejanna Olga Knipperiga. Sellest kooselust ei tulnud midagi välja. Tšehhov elas Jaltas, aga Olga mängis Moskva Kunstiteatris ega kavatsenudki ametist lahkuda. 90ndate aastate lõpul kirjutab Tšehhov veel „Kirjanduseõpetaja“, „Jonõtš“, „Mõrsia“, 1900. alguses „Onu Vanja“, „Kolm õde“, „ Kirsiaed “. Neid näidendeid lavastatakse Moskvas ja neis etendustes mängib ka tema abikaasa. Talle ei meeldinud kui tema näidendeid liialt süngeteks muudeti. Ta nõudis koomilisi efekte . Seepärast paneb ta paljudele näidenditele pealkirjaks „komöödia“. 1904. aastal sõidab ta Sm-le, kuna ta üritab oma tervist paremaks muuta. Vaatamata katsetele sureb ta Badenwaieri linnas 44-aastaselt.
Afanassi Fet (Šenšin) (1820 – 1892) – Õppis Võru pansionis ja hiljem Moskva ülikoolis. Pooldas nn puhast kunsti ja vältis ühiskondlikke teemasid. Eriti tuntud on ta looduslüürika. Fet tunnetas peenelt inimese hingeelu, tema luule kajastab vaevumärgatavaid tundevarjundeid, seepärast võib teda pidada Bloki ja Pasternaki eelkäijaks (ENE 2).
Fet ja Nekrassov moodustavad vastandite ühtsuse. Luuletajate eluajal on sel ühtsusel antagonistlik iseloom, tänapäeval omandavat see ajalooline vastandite ühtsus harmoonilise iseloomu. Üks vastaspool täiendab teist: Nekrassovi luule arendab kodanikutunnet, Feti oma ilumeelt. (Ehin „Ilmsi ja Ulmsi“)
Feti luuleteemad on kaugel originaalsest: õnnetu armastus, Kesk-Venemaa tagasihoidlik loodus, Jumala majesteetlikkus, vanakreeka mütoloogia. Eriline on aga see, et ta kujutas neid nähtusi impressionistlikul moel, püüdes alati haarata momendi ebapüsivust. Ta suutis kirja panna luuletuse ilma tegusõnadeta, ent ometi luua impressiooni rahutust liikuvusest. Tema viimased tööd on mõjutusi saanud Baudelaire ’lt. Nad on keerukad ja hämarad. Pildikesed peaksid äratama õrnu sidemeid unustatud mälestustega (eriti nt Schopenhaueri eessõnaga luuletus „Mind piinab elu“). Fet ise on öelnud, et luules on olulisim leida niidiots, mis seoks ekslevad seosed üheks tihedalt struktureeritud poeemiks.
Oma eluajal polnud Fet kunagi populaarne, kuid tal oli ääretu mõju vene sümbolistidele (Blok) ning teistelegi Vene suurkujudele luules. (Wikipedia)
Feti luulekogusid: „Lüüriline Pantheon“ (1840), „Õhtused tuled I-IV“ (1883 – 90).
„Ei iial“ – kirjeldus maisest surnukehast. Lüüriline kangelane tahab, et mingid taevased jõud tema laiba vastu võtaksid, kuna maa peal pole tal enam asja ega sõpru. Väga impressionistlik. Kevadet ja sügist kirjeldab ta ühtviisi huvitavalt, kuid üks neist on sünd, teine surm.
Nikolai Nekrassov sündis 1821. aastal ohvitseri pojana. Tema isa oli oma alluvate suhtes karm ja kasvatas ka nii oma lapsi. Seevastu ema oli hell ja hoolitsev. Nekrassov pidi isa tahtel minema Peterburi sõjaväekooli, kuid astus isa keelust üle ning tahtis astuda ülikooli kirjandust õppima. Isa jättis ta ilma igasugusest toetusest, mistõttu pidi noormees ise endal hinge sees hoidma. Ülikooli ta sisse ei saanud, vaid käis kohal vabakuulajana. Ta kirjutas rahateenimiseks vodeville, pilkelugusid. 1840. aastal andis ta välja oma esimese luulekogu „Unelmad ja helid“, millel aga menu ei olnud ja mille ta ise müügist korjas ning hävitas. Nekrassov tegi igasuguseid töid, ta kannatas alatoitluse all ja pidi elama seal, kus juhtus. Peterburi teine elu jättis temasse ning ta loomingusse igavese jälje. 1842. aastal kohtus Nekrassov Belinskiga ning neist said sõbrad. Belinski soovitas N-l kirjutada lugu Peterburi raskest elust. Seda ta tegigi, kuid ta lugu avaldati ainult „Peterburi füsioloogias“. Belinski tegi ettepaneku, et ta hakkaks kirjutama samadel teemadel, naturaalse koolkonna järgimisel ka luulet. Iseloomulik tekst on luuletus „ Kodupaik “. Viha isa vastu kasvatas ka Nekrassovi viha aadelkonna vastu üldiselt, tema protest oli sihitud kogu selle korra vastu tervikuna.
Nekrassovi luules oli pea kõik uus ja Belinski andis neile hea hinnangu. Tema luule jutustas külmast, näljast, haigustest , puudusest, mida polnud varasemad luuletajad üldse puudutanudki. Nekrassov sai enda valdustesse „Sovremenniku“ ning koondas selle alla kõik tolle aja demokraatlikuma vaatega kirjamehed (sh Dostojevski, Tolstoi, Grigorovitš, Gontšarov jne).
1840ndate lõpus ägenes Vm-l tsensuur, kuna kardeti Pr revi järelmõjusid. Paljud kirjanikud loobusid võitlemast, ka Nekrassov käis tsensuuriga vaidlemas, kuid sel ajal sai ta avaldada ainult ühe luuletuse; küll aga avaldas ta kaks romaani. Sõda Türgiga (1854) tõi Vm-le värske hoovuse ja puhuma hakkasid uued tuuled. Neil aastatel kohtus Nekrassov Tšernõševskiga, kes andis tema luulele palju juurde – tema luule omandas tõeliselt revolutsioonilise tähenduse.
1856. aastal ilmus Nekrassovil „Nekrassovi luuletused“, mis oli väga menukas. Luuletus „Poeet ja kodanik“ sai revolutsiooniliste demokraatide kirjanduslikuks manifestiks. Kuid Sovremennikus selle kogu luuletuse avaldamine tõi Nekrassovile kaela tsensorid , kes leidsid, et N luule õõnestab ühiskonda. Teda keelati arvustada, hiljem aga lubati, kuid ainult negatiivse hinnanguga.
Päevakorda kerkisid talurahvaküsimused. Pärast 1861. aasta pärisorjuse kaotamist nõudsid Nekrassov, Tšernõševski ja Dobroljubov, et vabastatud talupoegadele antaks tasuta maad. Osad Sovremenniku kaastöölised ei olnud selle väljaastumisega nõus ning nad lõpetasid kaastöö ajakirjaga. Sellest ajast peale saab talurahvas N-i luule peateemaks. Need kolm meest pöördusid nüüd rahva poole. Sovremennik suleti 1866. Nekrassov võttis endale uue ajakirja Otetšestvennõje Zapiski. N ei olnud narodnik, kuid rev demokraadina oli see ainus rahvakiht, millele toetuda.
Nekrassov suri 1878. aastal. Talle saadeti meeletult poolehoiuavaldusi ja tänulikke kirju.
Nekrassov andis hävitava hoobi puhta kunsti positsioonidele. Tema luule kirjeldab kõiki rahvakihte: aadlikest kõneleb ta viha, ametnikest iroonia , rahakodanlusest põlgusega, kuid rahva elust kirjutab ta soojalt, nende kannatusist kirglikult valusalt ning pidulikult lihtsast tööinimesest. Talunaisele elab Nekrassov nii haaravalt kaasa, kui seda pole keegi kunagi enne teinud. Tema luules on kahetsusemotiive, et ta ei saanud oma rahvast paremini aidata. Nekrassovi töödest on esikohal poeem „Kellel on Venemaal hea elada?“, mis on Vm rahvakihtide entsüklopeediaks. Ta leiab, et hea on elada sellel, kes oma elu pühendab võitlusele rahva vabaduse ja õnne eest.
Nekrassovi luule oli Lenini lemmik ja ta tsiteeris seda igas võimalikus kohas 
Nekrassovi luules on palju kujutatud külarahvast, kes oma ülekohtu vältimiseks midagi ette ei võta, vaid ootavad abitult mingit heategijat. Selle ehedaks näiteks on 1859. aastal kirjutatud luuletus „Laul Jeromuškale“, kus hoidja laulab lapsele laulu, õpetades teda tulevikus alandliku ja alluva olema. Linnamees aga võtab lapse sülle ja laulab talle vastupidist – tuimuses on talurahvas süüdi. Kui on ebaõiglus, tuleb võidelda, mitte kannatada. Kuid hoidja laulab ikka oma laulu edasi ja miski ei muutu...
Poeemis „Talulapsed“ räägib N ja ülistab talulaste rikast elu – nende elus on luulet. Neil on väga palju tegevusi ja nad tunnevad kõige vastu huvi. Samas näitab ta ka, et talulaste vaimult rikas elu ei ole ainult meelakkumine – nad peavad tegema ka rasket tööd, et aidata vanematel peret toita.
„Raudtee“ – üks mees räägib teisele, kuidas igasugust töötegijat tuleb austada. Nad sõidavad parasjagu rongiga ja vihjed on ka sellele – tuleb mõelda, kui palju on mõni inimene selle raudtee ehitamisel vaeva näinud.
43