Facebook Like

Sissejuhatus vene kirjanduslukku II (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks kannatavad lapsed ?
 
Säutsu twitteris
Kaili Miil
SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU II
Lea Pild
1. september 2009
Realismi tekkimine vene kirjanduses
Kaks kirjanduslikku suunda: romantism ja realism . 1840ndatel aastatel kujuneb realism kirjandusliku suunana. Realismi on defineerida kõige raskem (võrreldes romantismi, akmeismi, futurismi jms). Kõigil teistel on väga täpsed kirjanduslikud määratlused. Nad kirjutasid manifeste, kuhu pandi kirja mingi suuna määratlused. Vene realismis ei ole manifesti olemas. Realism tekib vastureageeringuna romantismile. Romantistid – Puškin, Lermontov poeetidena ja Gogol proosakirjanikuna. Puškini lõunapoeemid ei ole romantilised ? Lermontovi „Meie aja kangelane“ ei ole ka romantiline, vaid realismi tunnusmärkidega teos. Romantiline on „ Deemon “.
Deemon“ – Deemon oli ingel , keda Jumal karistas. Deemon vihkab maailma ja teeb seepärast kurja. Aga ka see lõputu kurjusekülvamine on teda ära tüüdanud. Ta armub Tamarasse, kes oli erakordselt ilus neiu (kontrast – kaunitar ja koletis ). Deemon tapab ta. Tamara kaudu pääseb Deemon Jumala juurde. Hiljem viib aga ingel Tamara ikkagi Jumala juurde. Romantism väärtustab isiksust, indiviidi, hingeelu . Romantism tekib vastasena valgustusele. Valgustsuses väärtustati intellekti. Siin väärtustatakse tundeid, hingeelu. Romantikud ei väärtusta ühiskonda ja ühiskonnaelu; mõningate kirjanike puhul ka materiaalset maailma tervikuna . Nad väärtustavad ka jumalikku maailma. Žukovski – sai mõjutusi inglise ja saksa romantismist . Ta on ballaadi kanoniseerija romantismis. Romantiline kangelane on erakordne isiksus. Ta peab iseennast erakordseks. Ta on massist üle, ta on parem, targem , ilusam, andekam. Samas on lüüriline kangelane alati pettunud . Kangelase eelnev elu jääb teadmata. Pettunutele vastandatakse inglitaolised olevused (Deemonil Tamara). Romantikud armastasid kontraste. Ühiskond on tavaelu, see on igav. Sellele ei maksa tähelepanu pöörata, kuna kunstnik elab oma elu, ta loob. Osad romantismikirjanikud eitavad ka loodust, kuna see on mateeria – mateeria on kaduv , aga vaim on igavene .
Romantikute armastatumad žanrid – romantikud kirjutasid põhiliselt luulet, kuna luules võis mõtiskleda ennast peategelaseks . Kõike kijutati peategelase vaatepunktist – oli ainult üks vaatepunkt , kuid realismil on mitu vaatepunkti. Romantikud kasutasid eleegiat (kurva sisuga luuletus – kirjutasid ka Byron , Goethe jpt). Siin väljendab peategelane oma pettumust elus, räägib õnnetust armastusest, üksindusest. Eleegial oli kindel kompositsioon . Veel kasutati läkitust – nt läkitus sõbrale vms. Selle žanri raames sai väljendada oma emotsioone, hingeelu, see oli süvenemine iseendasse. Tähtis žanr oli ka ballaad . Ballaadis ei ole minategelast. Ballaad on lüroeepiline. Jutustus toimub kolmandas isikus . Žukovski tõlkis W. Scotti , Goethet, Bürgerit. Romatikud armastasid erakordseid sündmusi ja need on ka ballaadide sisuks . Ballaad avaldas mõju ka realismile. Scotti ballaadid põimusid ka romaaniga.
1840ndate aastate alguses, 1830ndatel hakkab vene kirjanduses kujunema uus suund. See on pikatoimeline protsess. Romantism taandub aeglaselt kirjanduslikule perifeeriale. Paljud kirjutavad veel romantilisi teoseid. 30- 40ndatel hakkab taanduma ka luule. 19. saj esimest kolmandikku nimetatakse kuldajastuks. Sel perioodil oli tegemist väga silmapaistvate literaatidega. Kuldajastu kirjandus on aga enamjaolt luule. Kõik need silmapaistvad literaadid hakkavad üksteise järel surema ( 1837 Puškin, 1841 Lermontov); 1840ndatel sureb eleegiate autor Baratõnski. Tema psühholoogilised eleegiad avaldasid mõju ka vene psühholoogilisele proosale. Žukovski enam aktiivselt ei luuleta. Alates 1830ndate lõpust hakkab kujunema vene kultuuris uus kirjaniku tüüp. Seniajani professionaalseid kirjanikke ei olnud, see oli diletantlus. Enamik kirjanikke olid aadlikud . 1840ndtael kujuneb välja uus literaaditüüp, kuna suuremat rolli hakkavad mängima segaseisuslased . Nad on õpetajate, preestrite , arstide lapsed, ehk siis mitteaadlikud ja mitterikkad inimesed. Nad alustasid oma kirjanduslikku karjääri tõlkimisega. 40ndtael tekib juurde palju ajakirju, ajalehti. Neid ajakirju hakatakse kutsuma „paksudeks ajakirjadeks“ – need on tõsise sisuga ajakirjad . „Sovremennik“ – Puškin toimetas seda ajakirja. Kui ta suri, siis hakkas ajakirja välja andma Puškini sõber, kuid selle ajakirja maine langes. 1847. algas selle ajakirja uus elu. „Sovremennikust“ saab 19. saj keskel keskne ajakiri. 1847. aastal rendivad selle ajkirja kaks vene literaati – N. Nekrassov ja I. Panajev. Panajevil oli raha ja Nekrassov oli väga andekas kirjastaja, luuletaja ja toimetaja . Luulet enam aktiivselt ei pruugita ega kirjutata . Nende žanrite asemele tulevad teised žanrid – proosažanrid: olukirjeldus, jutustus, novell , lühijutt, romaan. Tähtsa koha omandab olukirjeldus. See on otseselt seotud ka realismi tekkimisega . Kirjanikud arvasid, et tegelikkust saab kirjeldada tõepäraselt. See on vastureageering romatismile. Romatismi hinnatakse halvustavalt, kuna ta põhineb väljamõeldisel. Ei kirjeldata enam suurseltskonnaelu, vaid hakatakse kirjeldama tegelikkust. Tekib küsimus, mida tegelikkuse all mõeldakse. Selle all mõeldakse sootsiumi alamkihtide elu: talupojad, köögitüdrukud jms lihtinimesed. 1861. kaotati Vm-l pärisorjus. Enne kujutati seda, mis oli kaunis. Esimesena hakkas neid mõtteid arendama Belinski , kes oli tolle aja kõige silmapaistvam kriitik . Ta oli haaratud Pr sotsialistide-utopistide ideedest. Belinski oli ise ka segaseisuslane, keeli ta ei osanud. Ta oli väga vaene. Ilmus Dostojevski debüütteos „Vaesed inimesed“. 1840ndatel pruukis olukirjeldust naturaalkoolkond. Sinna kuulusid kirjanikud, keda ühendasid teatud ideed ja veendumused. Stiil neid ei ühendanud. Naturaalkoolkond on teatud periood. Kriitik Bulgarin – maetud Raadi kalmistule, kuna tal oli siin mõis. Ta kasutas esimesena mõistet „naturaalkoolkond“. Ta hakkas arvustama neid kirjanikke, kes üritasid kirjanduses muuta põhiteemasid, kes purustasid romantikute esteetikat. Bulgarinile see ei meeldinud, naturaalkoolkond oli halvustav, sõimusõna. Pärast mõiste väljaütlemist hakkas Belinski mõistet kasutama positiivses tähenduses.
Ka romantikutel oli palju olukirjeldusi, aga need olid teistsugused . Realismis oli teema suunatud romantismi vastu. Püüti kirjeldada alamkihte, taheti kirjeldada kõiki kihte. Keldrikorrusel ja ärklikorrusel elasid kõige vaesemad, kuid vahepeal elas jõukam rahvas. Enne seda hakati tegelikkust niiviisi kirjeldama Pr-l. Physiologie – 1816. ilmus esimene raamat füsioloogiast, mis koosnes olukirjeldustest. Selle autoriks oli pr literaat Savarin. Balzacil oli romaan „Abielufüsioloogia“. Leiti, et ilukirjandus peaks järgima loodusteadusi, ta peaks olema sama täpne. Kirjanikud peaksid inimesi klassifitseerima, nagu loodusteadlased loomi, taimi. Füsioloogia kujutaski endast klassifikatsiooni ilukirjandusteksti raames. Pr püüdlesid täpsuse poole. 1840ndatel hakkab see mõju ka ilmnema vene kirjanduses. Ilmub raamat „Peterburi füsioloogia“, mille ideeliseks juhiks on Belinski. Raamatu eesmärk on kirjeldada Peterburi kui sellist ruumi, kus elab palju erinevaid kihte. Liigendus : „Peterburi kojamees “, „Peterburi leierkastimängijad“ jmt. Füsioloogilise olukirjelduse puhul on tähtsad detailid. Leierkastimängijate osas on kirjeldatud mitmest rahvusest leierkastimängijaid – itaallased , sakslased , venelased jt. Objektiivsus aga ei õnnestu, kuna autori poolehoid langeb itaallastele, kriitika aga venelaste suunas. „Peterburi kojamees“ – olukirjelduses puudub süžee, seal on olulisel kohal kirjeldus ja dialoog . See koosnebki kirjeldustest ja dialoogidest. Selle autor on Vladimir Dal, Tartus õppinud arst. See kirjeldab ühe suvalise Peterburi kojamehe päeva. Tundub esialgu igav, kuid lugu elavdavad illustratsioonid . Dalili on õnnestunud säilitada neutraalsus ja objektiivsus. Ta ei kasuta emotsionaalseid epiteete . See läheneb ideaalis teadustekstile. Oluline on kirjeldus sellest, kuidas jaguneb ühiskond elukutsete kaupa. Kirjanikud püüdlesid selle poole, et esitada tekst kui dokumendi analoog. Kasutati pseudodokumendi monteerimist teksti. Peterburskii ugol – vn k see toanurk, mille sai välja üürida (ka üldisemalt nurk). See olukirjeldus algas motoga, mis kujutaski endast pseudodokumenti. Selles motos imiteeritakse tüüpilist nurga väljaüürimise kuulutust – see oli kirjavigadega („Üüritakse välja nurk“). Iga sõna selles motos oli kirjutatud valesti, kuna Nekrassov eeldab, et kuulutuse autoriks oli harimatu perenaine. Oluline oli keel, stiil. Romantikud kasutasid kõrgstiili. Olukirjeldustes kasutati kõnekeelt.
Olukirjeldusi esindasid Dal, Grigorovitš, Turgenev , Gontšarov, Dostojevski jpt. Tolstoid ei saa naturaalkoolkonna esindajaks pidada, kuna ta oli kõigist noorem. Siit algab vene realism.
Realism on ka praegu olemas. Paljude kirjanike arvates pakub realism kõige rohkem võimalusi. 19. saj keskpaiga kirjanike jaoks oli oluline näidata, kuidas tegelane sõltub keskkonnast. Hakati näitama ka seda, kuidas inimeste käitumine ja teod sõltuvad tema psühholoogilistest, füsioloogilistest omadustest. Tšehhov aga püüdis näidata, kuidas tegelaste käitumine sõltub hetkemeeleolust. Tegelasel on palju motiive ja iga teo taga on mitu motiivi. Mõned motiivid osutuvad tähtsamateks (seda armastab näidata Tolstoi ). Dostojevski näitab, kuidas mitu motiivi viivad teoni.
Ivan Sergeevitš Turgenev ( 1818 – 1883)
Ta kuulub nende kirjanike hulka, keda saab nimetada uue romaani loojateks. Ta ei olnud ainuke uuendaja , vaid paralleelselt kirjutas temaga ka Gontšarov. Gontšarovi esimene romaan imus 1847, Turgenevil aga alles 1855. Turgenev on põhiliselt tuntud romaanikirjanikuna. Ta alustas oma loomingulist teed aga luuletajana, romantikuna. Tema looming algas 1830ndatel aastatel. 1840- 50ndatel kirjutas Turgenev ka näidendeid, mida lavastatkse ka siiani. Draamalooming teda ei rahuldanud. Ta on kuue romaani autor „Rudin“, „ Aadlipesa “, „Eelõhtul“, „ Isad ja pojad“, „Suits“ ja „Uudismaa“. Elu lõpul loob Turgenev uue žanri – proosaluule. Oluline on see, et ta tegutseb mitmes žanris. Turgenevi poeetikale avaldas mõju luulekeel . Mõned kohad on rütmistatud, nagu luuletused. Enamiku oma eluajast veetis Turgenev Pr-l Pariisi lähistel, mõnda aega elas ka Sm-l. Turgenevit võib pidada kõige haritumaks kirjanikuks teiste autorite hulgast. Ta tundis ka kõige rohkem võõrkeeli.
3. september 2009
Kirjandusteose sisu oleneb väga palju autori päritolust. 19. saj on Vm-l kaks suuremat kultuurikeskust – Peterburi ja Moskva . Mõlema linnaga on seotud müüdid. Eriti palju müüte on hakanud tekkima Peterburist, kuna ta rajati hiljem (1703). Müüdid hakkasid tekkima kohe pärast linna loomist. Linnal on palju vastaseid, Moskva- pooldajaid . Arvatakse, et Peterburi on neetud , deemonliku päritoluga, rajatud soole. 18. saj on olemas selline legend, et linn võib väga kiiresti hävineda. Selle legendi algatajaks peetakse Peeter I hüljatud abikaasat. Peeter I saatis oma esimes naise Avdotja kloostrisse , kus viimane needis Peterburi ära. 19. saj I kolmandikul tekib vene kirjanduses nn „Peterburi tekst“ – teadlaste poolt paika pandud sõnaühend – see on kirjanike loomingus kirjeldatud Peterburi.
Peterburi on linn, kus elavad vaesed ja kannatavad inimesed. Nt „ Vaskratsanik “ – siin on õnnetu tegelane Jevgeni . Veel on näiteks GogoliSinel “ – selle tegelane on Akaki Akakijevitš, kes on samuti vaene inimene. Gogolit peetakse uue tekkiva kirjandussuuna, realismi esiisaks. Peterburi tekstis on palju sarnaseid jooni – tegelased, vaesus , aga ka Peterburi kliima. Autor pöörab alati tähelepanu kliimale. Kliima mõjutab inimese elu-olu. Need motiivid ei põhine väljamõeldisel. Peterburi kliima on alati niiske – ka suvel. Seal sajab tihti vihma. Seal sajab märga lund (мокрий снег) – see on väga paljudes teostes korduv motiiv . Samuti korduvad ka teatud ehitised ( Talvepalee jms). Nii kujuneb pilt sellisest kultuuriruumist, kus tegelased kannatavad. Lisaks toimub ka personifikatsioon – linna kujutatakse kui elusolendit. Peterburg on kirjeldustes meessoost. Esimesi autorid, kes on seda teinud, on Gogol (1837). Ta vastandas Peterburi ja Moskvat. Moskva on selline linn, kus on säilinud vanad kultuuritraditsioonid (lüüakse risti ette). Peterburis olid enamik elanikke mehed. Peterburi on rahvuselt sakslane – seal elas kogukonnana kõige rohkem sakslasi. Moskva on vene aadlik . See tekst on teosest „Peterburi füsioloogia“. Gogolit tsiteerib kriitik Belinski.
Turgenevi looming ei ole praktiliselt üldse seotud Peterburiga, kuna ta ei ole pärit Peterburist. Ta sündis Kesk-Vm-l Orjolis. Lapsepõlve veetis ta oma vanemate mõisas, hiljem pärib ta mõisa ja Vm-l viibides elab ta seal mõisas. Praegu on seal muuseum . Mõisa nimi on Spasskoje-Lutovinovo (viimane nimi on tuletatud tema ema nimest). Turgenevi ema oli rikas ja vana, inetu vanatüdruk. Turgenevi isa abiellus raha pärast. Turgenevit kasvatatakse kodus, ta õppis keeli. Hiljem kolis kogu pere Moskvasse, kus T hakkas õppima saksa pansionis . Pansion valmistas lapsi ette ülikooliks. Turgenev astuski Moskva ülikooli filosoofiateaduskonda, kus hakkab õppima keelt ja kirjandust. Seda ülikooli ta ei lõpetanud, kuna pere kolib Peterburi, kus T lõpetab ülikooli. Turgenev ei kavatse saada kirjanikuks – ta tahab saada filosoofiaprofessoriks. 1838, pärast ülikooli lõpetamist sõidab ta Sm-le, kuna Sm oli tol ajal filosoofilise mõtte keskuseks. Seal elab ta u 3 aastat, kuulab filosoofialoenguid. 1841. aastal naaseb ta Vm-le. Selle ajaga saab tal selgeks, et temast ei saa filosoofiaprofessorit. Ta ei kaitse oma magistritööd. Selle asemel hakkab ta tegelema kirjutamisega.
Hegel , Fichte, Schelling – nende ideid hakati Moskva ülikoolides tol ajal omandama. Nad esindasid idealismi ja ka saksa klassikalist ideoloogiat . Vm-l kiinduti põhiliselt Hegelisse ja Schellingisse. Idee – kõik, mis toimub, on eesmärgipärane. Mõlemad kirjeldasid seda maailma arengut kui harmoonia poole suundumist. Hegel kirjutas isegi sellest, et kõik, mis toimub, on eesmärgipärane ja paratamatu. Lõpp on harmooniline – olgu ta kas või kurjus . Kogu filosoofia oli eredaks kontrastiks sellele, mis toimus Vm ajaloos. 1825. toimus dekabristide ülestõus. Tsaar Nikolai I ei tahtnud ülestõusu kordumist ning sellepärast oli kord väga range. Tugenev kiindus Schellingi filosoofiasse. 40ndate alguses otsustab ta, et temast saab ikkagi kirjanik. 1843. juhtub tema elus midagi väga erakorralist, mis määrab ära tema saatuse – sel aastal tuleb Vm-le külalisetendustele kuulus hispaani päritolu pr lauljanna Polina Garcia Viardot. T kuuleb teda laulmas ooperilaval ja toimub saatuslik armumine . Viardot on aga juba abielus, peale kõige muu on ta tugeva iseloomuga naisterahavas. T otsustab, et ta peab elama seal, kus elab tema armastatu . Ta asub elama Pariisi lähistele ühte lossi, kus elab ka Viardot’ perekond. Kogu oma elu mängib ta selles peres teist viiulit
1847. aastal toimub T debüüt ajakirjas Sovremennik. „Küti kirjad“ – lühijuttude kogumik, mis ilmus ka hiljem raamatuna 1852 . Ilmunud raamat on proosatsükkel. Peategelaseks on mina- jutustaja , kes on kütt, päritolult aadlik, kes vabal ajal käib jahil. Kütt kohtub mitmete inimestega erinevatest seisustest ja paneb kõik kirja. Moes oli kirjutada reaalsusest, mitte väljamõeldist. Seetõttu oli tegemist ka kirjadega. Raamatu põhiteema on vene rahvuse mentaliteet . Turgenev oli väga põhjalikult õppinud saksa klassikalist filosoofiat . On teada, et Hegel on kirjutanud palju erinevatest rahvustest. Slaavlased on aga need, kes oma sõna pole veel öelnud. Slaavi rahvad on veel väga noored rahvad. T oli oma veendumustelt läänlane – see inimene, kes pooldas Peeter I reforme. Need reformid seostusid läänemaailmaga. Läänlastel olid vastased, kes nimetasid endid slavofiilideks – nad arvasid, et Peeter eksis, tema reformid olid vägivaldsed ning polnud kooskõlas vene rahvuse traditsioonidega. Leiti, et Peeter eiras venelaste religioossust, ta tegi riigi tähtsamaks kirikust . Peeter pööras ka liiga suurt tähelepanu indiviidile , kuid tegelikult on venelastele tähtis hoopis kooslus , kogukond . Slavofiilid olid konservatiivid. T käsitleb vene rahvust oma teoses kui noort rahvust.
Enamik lühijutte selles raamatus räägib talupoja ja mõisniku vahelistest suhetest. Turgenev on paljudes juttudes romantik . Ta pooldab sügavat psühholoogilist analüüsi. Tüüpilised olukirjelduste autorid mingi psühholoogiaga ei tegele. Vene talupoegi on kujutatud tekstides „ Lauljad “, „Kaks mõisnikku“ jne. T rõhutab, et vene talupoja iseloom pole välja kujunenud. Tekib lõpetatuse puudumine. Tugevalt kerkivad esile üksikud jooned – tugev füüsiline jõud või vägivaldsus. Tekib selline tunne, nagu inimene oleks alles hakanud kujunema, kuid pole teinud läbi mingit protsessi. On kirjeldatud ka poeetilisi talupoegi (nt „Hor ja Kalinõtš“). Kalinõtšit oli võrreldud Schilleriga, aga Hori Goethega. Hor põlgab naisi.
Novell/ olukirjeldus „Lauljad“ – T arvates on talupojad väga tundlikud ilu suhtes. Siin näitabki ta andekat meest. Kogu novell on pühendatud lauluvõistlusele ühes külakõrtsis. Tekst on väga täpne – omane olukirjeldusele. Kõrtsis toimub lauluvõistlus. Üks andekas noormees laulab nii, et ka küla kõige metsikum mees hakkab nutma . Vaatamata erakordsele andele, mille jutustaja külast leiab, on see küla ikka vaene ja mahajäetud ning seal elavad inimesed, kes ei suuda leida harmooniat. Selle jutu puhul on tegemist romantismipoeetikaga.
Lisaks talupoegadele kirjeldatakse ka aadlikke. „Štšigrovi valla Hamlet “ – Shakespeare ’i Hamletist oli 30-40ndatel palju juttu . Hamletiga võrreldi tolleaegseid vene haritlasi. See jutt on otseselt seotud Turgenevi biograafiaga. Peategelane õppis filosoofiat Berliinis. Ja Vm-le naastes mõistis ta, et selle tarkusega pole tal Vm-l midagi peale hakata. Temast saab ironiseerija, skeptik , kes on kõiges, k.a iseendas pettunud. Irooniliselt kujutab ta ka saksa filosoofilist kultuuri, mis oli romantilise kultuuri üks koostisosasid. Vene filosoofia oli liiga illusoorne, ideaalne. T naerab välja filosoofilisi ringe Moskva ülikooli juures. Filosoofilised ringid röövisid iseseisvuse. Nendes ringides austati Schellingit, kes käsitles maailma vaimu arengut ja samastas selle maailmavaimu maailma hingega – die Weltseele (naissoost). Maailma vaim/ hing peegeldub oma erinevate tahkudega looduses, ajaloos ja ka inimeses endas. Maailmas ei ole midagi sellist olemas, mis ei oleks juba olemas hinges. Schelling samastas objekti ja subjekti. Schelling väärtustas naiselikkuse alget. Iginaiselikkus – inimene võib ennast parandada siis, kui ta armub. Kui ta armub, siis lähendab inimene ennast maailmavaimule. See teema jätkub ka T esimeses romaanis . Näidakse lugejale, et ka aadliku tegevuses puudub see lõpetatud, tasakaalustatus. Mingeid tulemusi ei ole.
8. september 2009
Selles kogus üritab Turgenev kujutada ka segaseisuslasi. T tunneb segaseisuslaste vastu vähem huvi, kuna ta ise on aadlik. „Surm“ – siin on ühe segaseisuslase kuju. Avenir – peategelane. Siin üritab T kujutada paralleelselt mitme seisuse esindajaid. Ta kujutab seda, kuidas käituvad vene inimesed enne surma. Enam-vähem käituvad kõikide seisuste esindajad sarnaselt. Ei käituta ükskõikselt. Kasutatakse kainet mõistust, mõeldakse tavalistele asjadele. Surmad on asjalikud. T ei rõhuta kunagi, et need talupojad ususvad Jumalat, kuna T vaidleb vastu vene slavofiilidele ja teiseks ei pidanud T end usklikuks inimeseks . T väidab, et ta ei tea, mis teispoolsuses on – ta on agnostik , ta eitas teispoolsuse tunnetamise võimalust. „Küti kirjades“ on aga üks tekst, kus on kujutatud usklikkust. Segaseisuslast kujutatakse äärmiselt sümpaatse inimesega, kes peab tüüpilist haigust tuberkuloosi. Enne surma ei pöördu ta Jumala poole ahastades, vaid tänab elusaatust. Ta sureb rahulikult . Kolmas näide on vana mõisaproua, kes kutsub endale koju ühe preestri. Enne surma tahab ta preestrile maksta, selmet risti suudelda. T-t huvitab vene mentaliteet. Tema arvates on rahvuslik iseloom kujunemata . Enamikes tekstides domineerivad kirjeldused ja on väga vähe sündmustikku. T armastab tegelasi portreteerida, kirjeldada nende välimust. Ta ei süvene tegelaste hingeellu.
Turgenevit tüütas see staatika aga ära. Sellepärast kasutab ta võtteid tegevuse dünamiseerimiseks. Ka T-i sõbrad leidsid , et T peaks arendama oma stiili ja seda T hakkabki tegema 50ndate alguses. Enne seda pandi T vanglasse, kuna ta avaldas nekroloogi Gogolile. T ise arvas , et asi oli pigem „Küti kirjades“. Tema tuttav tsensor andis loa raamatu kirjastamiseks, aga hiljem ei olnud sellega rahul. Samal aastal (1852) alustab T romaani „Kaks põlvkonda“ kirjutamist, aga see ei saa valmis. Kirjutab pikemaid jutustusi. „Rudin“ – 1855; selle valmistasid ette jutustused - „Üleliigse inimese päevik“. T võttis arvatavasti selle väljendi esimesena kasutusele. Hiljem hakkavad seda sõnaühendit kasutama päris mitmed inimesed. 30-40ndate haritlasi võis täie õigusega nimetada üleliigseteks inimesteks. Selle jutustuse peategelaseks on aadlik. T tegeleb lõputult eneseanalüüsiga. T tunneb üksindust, kuna ta oli liiga egotsentriline. Nemad olidki just need üleliigsed inimesed. „ Kirjavahetus “ – kirjutatud kirjavahetuse vormis. See on ka oluline tekst enne „Rudinit“. T kirjeldab romantilist kultuuri kui niisugust. Kirjavahetus toimub vanatüdruku ja noormehe vahel, keda mõemaid huvitasid saksa romantikud. Noormees armus aga ühte tantsijannasse ja jättis vanatüdruku sinnapaika. „Kirjavahetuses“ püüab T mõtiskleda ka nende romantilise kultuuri tunnusjoonte üle, mis olid positiivsed või olulised. Sama liin jätkub ka romaanis.
Turgenevi romaanipoeetika
Turgenevil oli 6 romaani. Kõigis teostes oli vähemalt kolm semantilist kihti: ajalooline (ajalooline-kultuuriline lähiminevik). Romaan „Isad ja pojad“ kirjeldab käesolevat momenti. Kõikides romaanides püüab T analüüsida ja anda hinnangu lähimineviku kultuurisituatsioonile. Enim huvitavad teda inimtüübid. Esimeses romaanis kirjeldab ta 30 – 40ndate aastate idealiste. Teises romaanis „Aadlipesa“ kirjeldab T samuti 40ndate aastate haritlasi ja nende eluideaale. Romaanis „Eelõhtul“ on juttu uuest epohhist. See ilmus siis, kui vene kultuuris mängisid segaseisuslased suurt rolli. Ta vastandas üleliigsele inimesele uut inimest. Romaanis „Suits“ annab T hinnangu kõikidele lähimineviku ideoloogilistele rühmitustele. „Uudismaas“ püüab T analüüsida narodlikliku liikumise ideaale ja käitumist. Teine semantiline kiht on seotud tegelaste sisemaailma kujutamisega, nende psühholoogiaga. Kolmas semantiline kiht on eksistentsiaalne - filosoofiline temaatika . Ta püüab mõtiskleda elu olemuse üle filosoofilisest aspektist .
Kõigis T-i jutustustes on olemas kõik need kolm kihti. Need kolm kihti on igas romaanis erinevas järjekorras. Jutustustes põimub tegelaste psühholoogia maastikukirjeldustega. Teiseks on jutustustes eksistentsiaalne tasand. Kolmandal kohal on ajalooline-kultuurilooline kiht. 60ndatel hakkab T kirjutama hoopis uue suunitlusega jutustusi – saladuslikke jutustusi. T-t hakkab huvitama teispoolsus , vaimsus. Ka lääneeuroopa kirjanduses tekib 19. saj teisel poolel see kallak. Müstika ja saladuslikkus on T-le olulised.
„Rudin“ – T alustas selle romaani kallal tööd samuti – ta koostas tegelaste nimekirja, iga tegelase nime juures oli tema vanus ja iga tegelase nime juures oli tema prototüübi perekonnanime esitäht. Mahult on romaan õhuke. Turgenev taotles romaanikirjanikuna objektiivsust. Keskseks tegelaseks on nimitegelane Rudin, kes on 35-aastane mees. Ta on õppinud Moskva ülikoolis filosoofiat ja hiljem täiendanud ennast Sm-l. Tegevus algab 40ndate aastate alguses. See on oluline. Tegevus lõppeb 1848. aasta 26. juunil. Sel kuupäeval tapetakse Rudin Pr revolutsioonis barrikaadidel. Rudin on Turgenevi jaoks tüüp, üldistatud kuju. Rudin on intellektuaal . T pooldab romaanis Hegeli vaateid. Olulised on prototüübid. Tähtsamaks prototüübiks on Mihhail Bakunin . Ta kuulus filosoofilistesse ringidesse, ta tundis Hegelit suurepäraselt. 1842. aastal lahkus ta Vm-lt ning hakkas propageerima rev-i vajalikkust ja võimalikkust Vm-l. Ta võttis osa Pr revolutsioonist kui agitaator. Lõpuks ta vahistati ja anti üle Austria ja seejärel Vene võimudele. Temast sai väga tuntud anarhismiteoreetik. Rudin suudab oma kaasvestlejaid suurepäraselt veenda. Rudini kujus on palju autori irooniat. Rudin oli kirglik intellektuaal ja uskus oma ideid siiralt. Aga samas oli ta mees, kes praktiliselt millegagi ei tegelenud . Ühes stseenis kohtub Rudin Natalja Lassunskajaga. Natalja kuulab Rudinit. Rudinit kuulab pealt ka Pigassov ( pegasus + пигмей (kääbus)). Pigassov on Rudini teisik . Pigassov on õppinud Tartus filosoofiat. Ta ei suutnud õppida, kuna ta polnud nii andekas – erinevalt Rudinist. Selle tõttu on Pigassov pettunud. Ta armastab samuti ilukõnelemist. Pigassov mõistab kõike ja kõiki hukka. Tema lemmikteema on naised. Ta on äärmiselt skeptiline , aga ta meenutab filosoofilisi idealiste. Ta mõistab ka ennast hukka. Pigassov näeb Rudinis võstlejat ja soovib lahkuda. Peategelast üritatakse hinnata mitmest vaatevinklist. T-l on vaja näidata Rudinit erinevatest külgedest. Alguses näidatakse teda positiivsest küljest – inimene on võimeline maailma tunnetama ja selle tõttu ka midagi selles maailmas muutma . Süžee keskpunktiks kujuneb kohtamine Nataljaga. Natalja on valmis Rudiniga põgenema, kuna ta armus Rudinisse. Rudin aga ei vasta Natalja ootustele. Natalja on väga tugeva iseloomuga ja lahkub Rudini juurest. Rudin ei olnud temale õige mees. T püüab näidata, et vaatamata entusiasmile ja tahtele enda ümber midagi muuta ei ole Rudin selleks valmis.
Ležnjov – teine teisik. Ta annab Rudinile oma hinnangu, see hinnang on kahetine: üks on äärmiselt negatiivne. Samas arvas ta, et Rudinil oli tähtsus vene kultuurielus . T püüab näidata 30-40ndate aastate haritlaste tähtsust vene kultuuris. Esimesel romaanil oli suur menu , vaatamata sellele, et T ise „Rudinit“ romaaniks ei pea – ta klassifitseerib selle jutustuseks. T arvates kirjeldatakse romaanis ajaloolise tähtsusega sündmusi.
1858. kirjutab ta mõned jutustused, mis valmistavad ette teise romaani: „ Faust “, „Asja“, „Esimene armastus“, „Sõit „Polessjesse““. Need jutustused valmistavad ette konseptuaalses plaanis „Aadlipesa“ ( 1859 ).
15. september 2009
„Faust“ – T huvitub 1850ndatel Schopenhaueri (1788 – 1860) filosoofiast. Lääneeuroopa maades hakkas 50ndatel tekkima positivismikriis. Positivism väärtustab konkreetseid teadmisi, teispoolsuse probleem on välja jäetud, see pole meie asi. T on esimene vene kirjanik, kes Sch-i poole pöördub. 19. saj lõpul saab Sch Vm-l eriti populaarseks. Sch on Kanti traditsiooni jätkaja. Kant oli samuti, nagu T-gi, agnostik, kes eitas teispoolsuse tunnetamise võimalust. Sch on pigem subjektiivne idealist . Maailma olemus on selline, nagu ta meile tundub. Tema kõige tuntum teos on „Maailm kui tahe ja kujutlus “. Wille – tahe, jõud, mis on kõigi protsesside aluseks. Inimese tungid on tunnetamatu tahte avaldused . Inimene soovides pidevalt kannatab. Kunstis objektiveeruvad puhtad ideed. Kunstis ühineb subjekt objektiga. Kunst on elu kõige kõrgem väärtus (Turgenevi arvates). Kunsti luues või seda nautides saab inimene lahti oma kannatustest. Jutustus „Faust“ on huvitav tekst, mis on seotud nende mõtetega. See on kirjutataud kirjavahetuse vormis. See on oluline, kuna T tuletab uuesti meelde romantismikultuuri. Romantikud väärtustasid kirjavahetuse vormi. Kirjavahetust peavad kaks aadlisoost sõpra. Tegevus toimub aadlimõisas. Peategelane tuletab meelde oma noorust . Ta tuleb vanematekoju ja avastab, et tema naabri abikaasa on tema noorpõlve armastus. See naine on 28-aastane, küps pereema. Naisel on väga nooruslik nägunaispeategelase nimi on Veera Jeltsova. Veera ema otsustas, et ei anna oma tütrele lugeda üldse ilukirjandust . Ema kartis , et tema tütres ärkavad varakult kired. Peategelane loeb talle ette Goethe „Fausti“ – see on esimene ilukirjanduslik teos, mida Veera kuuleb. Veeras ärkavad ellu uuesti need tunded, mida nad kunagi teineteise vastu tundsid. Veera hakkab kartma ema ennustusi. Veera armub Pavelisse, kuid suudeldes näeb ta Paveli selja taga oma ema viirastust. Veera haigestub ja sureb. Pavel tuleb järeldusele, et ta on rängalt eksinud . Tema käitumine on surmanud inimese. Ainuke võimalus edasi elada on alistumine.
„Sõit Polessjesse“ – siin on kaks keskset tegelast – mina-jutustaja on kütt. Ta läheb metsa ja seal tekivad tal hirmuäratavad mõtted. Mets on loodusliku stiihia kehastus. Mets meenutab talle merd . Loodus on ükskõikne. Inimene on üksi. Oluline motiiv on ka tasakaal. Looduse tasakaalu ei tohi inimene rikkuda. Inimene püüab elada eredat, kirglikku elu, kuid kired viivad hoopis katastroofile. Looduses kirgi ei ole. Kannatusi ei pea teistele näitama, nt kui loom läheb metsa surema, siis ta ei taha oma kannatusi teistele näidata.
„Aadlipesa“ – romaan; oluline on ajalooline ja kultuuriline situatsioon. Esialgne pealkiri on romaanil „ Liza “. Aadlipesa – Liza Lambert ei ole loonud oma pesa ja ta kannatab selle pärast. Aadlipesaks nimetati konkreetsid mõisasid. T tahab anda hinnangut vene kultuurile – aadlipesad on vene kultuuri sümboliteks. Aadlikultuur on hääbuv kultuur. T püüab kirjeldada mitut vene aadlike põlvkonda. Lavretski – see tegelane huvitab T-it kõige rohkem. Teda huvitab, mida kujutab endast kaasaegse aadelkond . T on oma vaadetelt läänlane. Oluline on 8. peatükk. Seal kirjeldatakse vanavanaisa, kes oli julm, tark ja kaval. Naine oli tal rahvuselt mustlanna – rõhutatud on kirgede tormi. Tegemist on stiihiliste inimestega, keda kultur ei ole veel puudutanud. Vanaisal oli 2000 hinge, aga ta armastas pillata. Ivan ei kasva enam kodumõisas, vaid ta saadetakse linna rikka tädi juurde. Isal ei tahtnudki poega harida, ta tahtis, et pojal oleks varandus . Pojal on meessoost kasvataja, kes on rahvuselt prantslane , Rousseau õpilane. See õpilane oli fine fleur – pr keeles eliit , koorekiht. Ta oli emigrant , kes pages pr revi eest. Rikas tädi ei jätnudki poisile pärandust, vaid ta abiellus fine fleuriga ja jättis kogu varanduse talle. Ivan tuleb maale tagasi ja Ivani ja tema isa vahel leiab aset konflikt. Ivan armub lihtsasse talutüdrukusse ja isa vihastab selle peale. Ivan peab nüüd tõestama, et tal on olemas vaated. Lavretski on päritolult isa poole pealt aadlik ja ema poole pealt talupoeg . Lavretski on kahe kultuuritraditsiooni kandja. Isa hakkab poega kasvatama inglise stiilis. Uuesti saab populaarseks Rousseau süsteem. Lavretski on heas vormis ja hästi kasvatatud , aga tunnetekasvatust ta saanud ei ole. Kui isa sureb, on Ivan 23-aastane. Alles siis on tal õigus ja võimalus end ise harida. Ta astub ülikooli. Ta on seal võõras, kuna ta on vanem kui teised. Ta abiellub esimese naisega, kes on talle meeldima hakanud. Ta abiellub pealiskaudse, kergemeelse, kindrali tütrega. Abielu käigus ilmneb, et naine murrab talle truudust. See on tüüpiline näide kaasaegse vene aadliku saatusest. Ühtset tasakaalukat kasvatus- ja haridussüsteemi pole olnud. Lääneeuroopa kultuur kohtus vene inimesega – see moonudtab saatust. Teise inimese saatus on Jelizaveta saatus. Liza puhul on tegemist 100% aadlipäritoluga tegelasega. T-i jaoks on oluline näidata ka religioosselt meelestatud tegelast. Me ei näe, mida Liza mõtleb – religioosselt meelestatud inimese hinge ei ole võimalik süüvida. Püütakse näidata religioossuse päritolu. Räägitud on samuti Liza kasvatusest .
Lizalgi on ka olemas njanja (nagu Onegini Tatjanal), kelle nimi on Agafja. Agafja tutvustas Lizale pühakute elulugusid. Pühaku elulugu on üks olulisemaid žanre – житие. Pühak on lapsest peale mõtlik ja tõsine, hakkab varakult palvetama. Pühak pühendab end jumalale , selleks et lunastada teiste patud. See jääbki Lizale meelde, teda kasvatatakse selles vaimus . Usklikuks muutumine on kokkupuude traditsiooniga. Traditsioon on ka alati kultuur. Lavretski abikaasa, keda ta pidas surnuks, ilmub äkki välja. Liza on sügavalt religioosne inimene, ta arvab , et peab Lavretskist lahkuma . Ta peab enda arvates lahkuma kloostrisse. Liza on alles 17-aastane. Ta peab oma armastust patuks. Ta tahab kloostris lunastada nii enda kui ka kõikide teiste patud. Tegelikult ei ole tegemist passiivse inimesega, teda juhib väga suur tahe. „Aadlipesa“ lõpeb epiloogiga – Lavretski jääb üksikuks ja püüab majandada oma talupoegade elu. Liza jääbki kloostrisse.
Olulised tegelased on veel ka Liza sakslasest klaveriõpetaja Lemm. Tahe ilmutab oma olemust, muusika ongi tahe. Kui sa tahad tahtele läheneda, siis kuula muusikat. T püüab kogu aeg illustreerida Liza ja Lavretski armusuhteid muusika abil. Lemmi kuju on seotud 20. – 30ndate aastate muusikukujuga. Lemmil on õnnetu saatus. Ta ei suutnud ennast muusikuna üles töötada. Ta hakkas klaverit õpetama. Ta esindab romantismikultuuri, mis on minevik . T näitab Lemmi ja läänlase Panšini vaidlust. Panšin on pealiskaudne diletant , kes oskab kõike natuke. Ta teeb kõike pealiskaudselt. Panšin on ametnik , tal on teatud põlglikkus venelaste suhtes. T püüab ennast läänlasena eraldada sellistest inimestest. T arvab, et peab olema küll orientatsioon lääneeuroopa kultuurile, kuid peab ka austama seda, mis on vene enda kultuuris.
1860. ilmub romaan „Eelõhtul“. Sovremenniku toimetuses hakkavad kaastööd tegema kaks meest, kes on revolutsioonilise-radikaalse idee pooldajad . Need on Tšernõševski ja Dobroljubov. T on keskne kuju, ta hakkab kaastööd tegema kui kirjanduskriitik, aga ta muutub vene radikaalide liidriks . Tema arvab, et elu Vm-l on vaja muuta revi abil. Temast saab vene noorte silmis väga radikaalne ja populaarne kuju. 1858. aastal kirjutab Tšernõševski artikli „Vene inimene randevuul (rendez- vous )“, milles räägib sellest, et aadelkond on üleliigsed inimesed, keda pole ajaloolises protsessis enam vaja. Nad ei suuda midagi ära teha, nad ei ole teoinimesed. Üleliigsete inimeste asemele tulevad uued inimesed, kelle hulka arvab ta ka iseennast. Samal ajal kirjutab Turgenev „Eelõhtut“, et kujutada selles uut inimest. Ta valib peategelaseks bulgaaria päritolu inimese.
21. september
F. M. Dostojevski ( 1821 – 1881)
Dostojevski ja Turgenev olid kaasaegsed ja sõbrad, kuid alates 1867. aastast muutusid nende suhted konfliktseks. D kirjutas Turgenevi sisse oma romaani „Kurjad vaimud“ (Karmazinov). Ta pilkas Turgenevit. Neil oli maailmavaatelisi erinevusi.
Dostojevski pärines põlisaadli perest . Ta astus Peterburi sõjaväeinseneride kooli, mille lõpetas 1843. aastal. Nende suguvõsa oli hääbunud. D oli segseisuslane. D rõhutas ise segaseisuslase päritolu rohkem kui aadllikkust. Algselt sai D ja tema 6 venda-õde haridust kodust – isa õpetas ladina keelt, ta oli arst. Isa oli kogu aeg kahtlustav, haiglaselt umbusklik .
Vahepalaks: 3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas , mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail. Kirjanik, kes õppis tol ajal Peterburis, külastas teda 1843. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Tallinna tervisevetel”. 9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinnasse teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal. 25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinnasse viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Muide, Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.
1837. aastal sureb Dostojevski ema. Dostojevski paigutati õppima inseneride kooli, mis asus endises Pauli kindluses. Dostojevskit kirjeldatakse kui täiseti võõrdunud isikut. Riviõppusel nägi ta välja kohmakalt. Mõningates ainetes olid tal madalad tulemused. Ta jääb istuma, kuna sattus päris mitme õppejõuga konflikti. Sureb ka isa. Hakkasid liikuma jutud, et isa tapeti
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #1 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #2 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #3 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #4 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #5 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #6 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #7 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #8 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #9 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #10 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #11 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #12 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #13 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #14 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #15 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #16 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #17 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #18 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #19 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #20 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #21 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #22 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #23 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #24 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #25 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #26 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #27 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #28 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #29 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #30 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #31 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #32 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #33 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #34 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #35 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #36 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #37 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #38 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #39 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #40 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #41 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #42 Sissejuhatus vene kirjanduslukku II #43
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 98 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kailikaili Õppematerjali autor

Lisainfo

Konspekt on järjeks "Sissejuhatus vene kirjanduslukku II"-le. II osa loengud on lugenud L. Pild. Konspekt siasaldab mõningast ajaloolist ülevaadet vene kirjandusest 1830ndatest kuni 20. saj alguseni. Konspektis on kirjeldatud järgmiste kirjanike elulugusid ning teoseid: Turgenev, Dostojevski, Tolstoi, Tšehhov, Fet, Nekrassov.
NB! Väga põhjalik konspekt! (samamoodi ka I osa)

vene kirjandus , teoste analüüs , vene klassikud , turgenev , dostojevski , tolstoi , t?ehhov , fet , nekrassov

Mõisted

romantistid, žukovski, luuletus, läkitust, kolmandikku, kriitik bulgarin, physiologie, leierkastimängijate osas, dalili, peterburskii ugol, tegelasel, turgenev, turgenev pr, kultuurikeskust, moskva, spasskoje, viardot, ilmunud raamat, raamatu põhiteema, hegel, slaavlased, slaavi rahvad, vene talupoegi, kogu novell, iginaiselikkus, avenir, surmad, kolmas näide, eksistentsiaalne, kõigis t, keskseks tegelaseks, rudin, rudini kujus, pigassov, teispoolsuse probleem, sch, maailma olemus, tuntum teos, aadlipesa, aadlipesad, lavretski, mustlanna, pojal, lavretski, lavretski, lavretski, liza puhul, liza mõtleb, lizalgi, pühaku elulugu, usklikuks muutumine, liza, liza, olulised tegelased, lemmi kuju, panšin, panšin, lemmikkohaks, pr keel, simon, kristlus, olulised sots, kirjavahetus, väike inimene, devuška, varvara, süžee, kahestunud, makar, makar, kirjutades, ratazjajev, postijaamaülem võrin, varenka, õige kristlus, peamiseks oponendiks, engelgardt, bahtin, homofoonia, täiuslikum printsiip, mints, romaanis, tänavanimed, romaanis, raskolnikovi teisikud, kolmas motiiv, alateadvusega, sonja marmeladova, isa, sonja, siber, meenutab r, pickwick, naispeategelane, stiihiline inimene, seotud sonjaga, nastasja, rogožin, neljas tegelane, aglaja, stepani prototüüpideks, brošüüris, keskne tegelaskond, rev, romaanis, bazarovlus, stavrogin, stavrogin, igavus, teiseks teoreetikuks, kaheks osaks, stavrogin, stavrogini süžeeliiniga, vene rahval, kirillov, romaanis, littre, zaitsev, internationale, kramp, peatüki tuum, kurjad vaimud, neomütoloogiline kiht, tolstoi, romaanist, vene muinasjuttudes, autoriks, schilleri teemaga, keskne sündmus, vendadest, kaks võimalust, terve elu, sellel tekstil, karamazovites, juba lapsepõlves, hilisem periood, erinevalt d, tolstoi eelkäijaks, tolstoi, tolstoi isa, tähtis ala, sissejuhatuseks, klassifikatsioon, tavalised talendid, kaks ülesannet, gontšarov, faabula, romantismi sõjakujutused, situatsioonides, kaukaasia, liin, nehljudov, toimetusel, motiivi, projitseeritud, järgi kõlbelised, žanr, huvitav jutustamismaneer, jutustajal, luzern, harmoonia olemuseks, söömaajal, vastandatud, tolstoi arvates, paralleelid, tolstoist, tsensuur, turgenev, tolstoi, ajastust väljas, pierre proudhon, tolstoi, speranski, kolmas eksistentsisfäär, parveteaduse kontseptsioon, sellistest situatsioonidest, jahil, sõjastseenides, tavaelus, stiihia, bolkonski, tolstoi, andrei, t arvates, bolkonski, lahinguväljal, naise näoilme, tolstoile, instinkt, bolkonski surmastseen, platon, nataša rostova, nataša pahupool, tolstoil, veera, kontseptsioon, tolstoi, oluline kujund, tolstoile, levin, levin, nirvana, tolstoi puhul, ametnik, analoogset situatsiooni, väikekodanlased, tš lemmikkirjanikuks, kolmas tegelastetüüp, maailmapilt, tšehhovi stiili, , tegelaste meeleolu, 1879, tšehhov, nimepäevas, olga ivanovna, olga, puhttolstoilikud, tšehhovi näidenditele, 80ndate lõpul, žanrina, keskseks huviobjektiks, , tšehhov, von koren, sellised inimesed, sotsiaaldarvinism, lüüasaamisega, haigla, dialoog monoloogis, ragin, majas, luuletajate eluajal, viimased tööd, fet ise, nekrassovi töödest, nekrassovi luules

Kommentaarid (1)

martinas profiilipilt
martinas: kasulik materjal
01:50 05-01-2013


Sarnased materjalid

37
doc
Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
16
doc
Sissejuhatus kirjandusteadusesse
69
doc
Suuline exam
53
doc
Kirjanduse eksam 10 klass



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun