Proovis kogu aeg kavalusega Rodjat vahele võtta. Teiseks võib nimetada Pjotr Petrovitsh Luzinit, kes oli teose algupool Raskolnikovi õe peigmees, kui juba siis ei soovinud vend õe abielu. Hiljem selgub, et Luzin on vaid valelik, omakasupüüdlik inimene. Ta käitus väga jultunult, ähvardas Dunjat ning pidas end teistest tähtsamaks. Samuti oli temast inetu lavastada Sonja vargaks. Esimesel kohtumisel, kui kõik neli inimest: Raskolnikov, Avdotja,Pulheeria, Luzin, kokku said, lõppes suure lahkheliga. Luzin löödi toast välja, kuid mehel jätkus ülbust vastu vaielda. Ning halbu ja egoistlikke mõtteid jätkus talle küllaga. "Avdotja Romanovna , kui ma praegu siit uksest niisuguste sõnade saatel välja lähen, siis võtke arvesse ei tule ma enam kunagi tagasi. Mõelge hästi järele! Ma oma sõna ei murra." "Tema otsustas teda(Dunjat) võtta, hoolimata tema halvast kuulsusest." Luzin pidas end niinimetatud heategijaks.
Indrek mängis oma osa väga hästi, oleks pidanud talle lilli viima. Ta kannatas elus nii palju, mis viis teda piirini. Miks ta ei valetanud Annale oma afäärist? Miks ta ei olnud tema kõrval ilusti viimse eluaastani, ta oleks võinud suruda depressiooni alla ja kasvõi valetada oma tunnetest ning helge olla Anna vastu, et too sureks õnnelikult. Ita Ever oli vapustav, pole teda enne näinud laval. Olen ikka tõsiselt uhke, et teda laval olen nüüd näitlemas näinud. Avdotja oli kaval. Ka huumor oli laval hea. Alati peab olema positiivsust kui ka negatiivsust. Liisal on veel palju õppida, tundub noor aga ikkagi mängis oma rolli väga hästi välja. Saša poleks pidanud Ivanovi pingutama viimse piirini. Tema oli see, kes viis Ivanovi teise maailma. Saša poleks pidanud nii ''äge'' olema ja kõike tahtma vaid lihtsalt oma pere juurde jääma ja ootama õiget meest. Tema tegu kumab tänapäeva. Palju rohkem on inimesi, kes on suhtes endast 30 aastat vanemaga.
tapma? Kelle seisukohad? Inimene vajab, et teda haletsetakse- Marmeladov On õigus teha kuritegusid südametunnistuse järgi-Raskolnikov Kui on hea inimene, siis see ongi põhimõte-Razumihhin Tegelased (saatus) Aljona Ivanovna- liigkasuvõtja, teose üks negatiivsemaid tegelasi, kuigi me ei saagi temast väga palju midagi teada, kuna Raskolnikov tapab ta kirvega. Katarina Ivanovna- Marmeladovi abikaasa, tiisikusehaige, vaene ja jäb hiljem leseks Avdotja Romanova- Rodja õde, hüüdnimega Dunja. Ta tegi kõike, et oma venda igati aidata ka rahaliselt. Ta oli nõus oma venna nimel isegi oma mehe käskudest üle astuma. Pulheeria Aleksandrovna- ta oli Raskolnikovi ja Dunja ema, ta juuksed hakkasid juba halliks minema ja hõrenema, väikesed kiiretaolised kortsud ilmusid silmade ümber, põsed vajusid lohku ja kuivasid murest ja vaevast. “Kui alatu see on!” kõlas äkki vali hääl lävelt. “ Missugune alatus!”……….
nagu Raskolnikov korraldas, suutis kõnealune vältida. Raamatus iseloomustab Raskolnikov teda nõnda, et Razumihhin oli võimeline elama kas või katusel, taluma põrgunälga ja haruldast külma. Maailmavaade jõudis minuni läbi tema positiivse hoiaku ja selle, kuidas ta teda ümbritsevate inimestega läbi käis. Eriti selgelt tuli tema iseloom välja siis, kui teda võrreldi või kirjeldati Raskolnikoviga paralleelselt. Siis avaldus tema sotsiaalne meelestatus eriti tugevalt. Dunja: Avdotja Romanovna Raskolnikovi õde. Dunja oli iseloomult väga tugev neiu. Talle oli oluline tema hingeline vabadus ning mugavuste vastu poleks ta seda elaski vahetanud. Ta on ainult valmis end siis kellegile raha eest müüma, kui sellest tõuseks kasu tema perekonnale. Ta hoolis ja armastas oma venda tohutult. Ta võis pealt näha tunduda malbeke ja vaikne, kuid kui tuli öelda välja oma arvamus, siis ta ka seda tegi näiteks siis, kui ta katkestas kihluse Pjotor Petrovitsiga.
KOKKUVÕTE Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus” Tegelased: Rodion Romanovits Raskolnikov (hüüdnimi Rodja)- endine üliõpilane Pulherija Raskolnikov- Rodja ema Avdotja Romanovna (hüüdnimi Dunja)- õde Pjotor Petrovitš Lužin- Dunja kihlatu Svidrigailov- rikkur, armastab Dunjat Marfa Petrovna- Svidrigailovi naine Sofia- prostituut, Marmeladovi tütar Porfiri Petrovitš- uuria Lebezjatnikov- Lužini korterikaaslane Zametov- politseinik Rasumihhin- Raskolnikovi sõber Zossimov- arst Lizaveta- liigkasuvõtja õde Aljona Ivanova- liigkasuvõtja Ilja Petrovitž- uuria Katarina Ivanovna- Marmeldovi naine Semjon Marmeladov Zahharõts-
Haruldastele on lubatud kuritöö oma südametunnistuse järgi. Mõrva võib korda saata, kui eesmärk on heatahtlik, arvas, et on eriline ja küllalt tugev, et teha kuritöö ja selle läbi parandada maailma, elas pidevas kahtluses ja paljastamiskartuses Razumihhin – Rodja sõber ja üldse oli ta lihtsalt suurepärane inimene,seltsis kõigi inimestega, üritas aidata Raskolnikovi tema rahamuredes ja muuski. Vanamutt Aljona - negatiivseim, sureb,ametniku lesk Avdotja Romanovna,Dunja/Dotja õde. – naiselikult naiivne pehme nunnu tegelane , aga äkki hoopis külmavereline libu? Lizaveta (Aljona õde) –liigkasuvõtja, poolearuline vanatüdruk , võib-olla ka seksuaalsete väärkalduvustega, vaikne,alandlik Rodja ema Pulheeria Ivanovna - ennastohverdav nagu emad ikka, ei midagi uut Semjon Marmeladov Zahharõts - jota, kellega Raskolnikov kohtub juhuslikult. Oli kunagi väärikas ametnik , et elu oli liiga künkaline, mees hakkas jooma ja keeras pekki
Sonja oli Marmeladovi tütar, sügavalt usklik, kuid teenis raha prostituudina, et aidata oma vaesusesuses elavat isa, tema naist ja kolme nälja käes kannatavat last. Selle tõttu kaotas ta oma eneseväärikuse. Ta luges Piiblit, sest see lohutas teda ning andis talle veel lootust, et kõik hea pole veel maailmast kadunud. Pjotr Petrovitsh Luzin oli Raskolnikovi õe peigmees, 45 aastane, tumeda põskhabemega ja vaevalt halli sisaldavad juuksed. Valelik ja omakasupüüdlik inimene. Dunja ehk Avdotja oli Raskolnikovi õde. Ta oli kena, pikk, sale, tugev ja enesekindel. Näopoolest sarnanes ta vennaga, ta juuksed olid tumeruuged, pisut heledamad kui vennal, silmad peaaegu mustad, ta oli khvatu, kuid säras värskusest ja tervisest. Pulheeria Aleksandrovna oli Raskolnikovi ja Dunja ema, ta juuksed hakkasid juba halliks minema ja hõrenema, väikesed kiiretaolised kortsud ilmusid silmade ümber, põsed vajusid lohku ja kuivasid murest ja vaevast, kuid ometi oli ta nägu ilus
Mõlema linnaga on seotud müüdid. Eriti palju müüte on hakanud tekkima Peterburist, kuna ta rajati hiljem (1703). Müüdid hakkasid tekkima kohe pärast linna loomist. Linnal on palju vastaseid, Moskva-pooldajaid. Arvatakse, et Peterburi on neetud, deemonliku päritoluga, rajatud soole. 18. saj on olemas selline legend, et linn võib väga kiiresti hävineda. Selle legendi algatajaks peetakse Peeter I hüljatud abikaasat. Peeter I saatis oma esimes naise Avdotja kloostrisse, kus viimane needis Peterburi ära. 19. saj I kolmandikul tekib vene kirjanduses nn ,,Peterburi tekst" teadlaste poolt paika pandud sõnaühend see on kirjanike loomingus kirjeldatud Peterburi. Peterburi on linn, kus elavad vaesed ja kannatavad inimesed. Nt ,,Vaskratsanik" siin on õnnetu tegelane Jevgeni. Veel on näiteks Gogoli ,,Sinel" selle tegelane on Akaki Akakijevits, kes on samuti vaene inimene. Gogolit peetakse uue tekkiva kirjandussuuna, realismi esiisaks.
annaabi.ee 
