Realism vene kirjanduses (1)

REALISM
Sõna „ralism“ on tuletatud ladinakeelsest omadussõnast realis , mis tähendab tõeline, esemeline , materiaalne.
Realsim kirjandusvooluna tekkis Euroopas alates 1830. aastaist . Esialgu tähendas realism eelkõige vastuseisu romantismile, kuigi peaaegu kogu sajandi jooksul olid mõlemad kirjandusnähtused põimunud kahe osapoolega tervikuks.
Realistid püüdsis kirjutada oma kaasaegsest elust nii, nagu see tegelikult on, ilma liialduste ja ilustusteta. Sellest tulenevalt ei saanud kirjanik enam üksnes fantaseerida, vaid pidi õppima tundma ümbritsevat tegelikkust , eeskätt sotsiaalset olustikku. Tõeotsingutel võis kirjanik kohata kõike: sotsiaalset ebavõrdsust, kuritegelikku allmaailma, raha- ja võimuahnitsemist, väärastunud inimesi jne.
Ühiskonna pahede avalikustamist võis võrdsustada sotsiaalsete olude kriitikaga ja sellist suunda kirjanduses nimetati XIX sajandi ka kriitiliseks realismiks. Realismi põhižanr on eepika suurvorm – romaan.
Realism arenes kõige jõulisemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Puškin ja Lermontovi järel kerkisid XIX sajandil vene avalikkuse ette suured sõnameistrid Ivan Gontšarov ( 1812 -1891), Ivan Turgenev ( 1818 -1883), Nikolai Gogol (1809- 1852 ), Fjodor Dostojevski ( 1821 -1881), Lev Tolstoi (1828- 1910 ), Anton Tšehhov (1860- 1904 ). Silmapaistva panuse maailmakirjandusse on andnud kolme viimati mainitud kirjaniku- F. Dostojevski, L. Tolstoi ja A. Tšehhovi looming.
VENE KIRJANDUS XIX SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL
Ajajärgu üldine iseloomustus
XIX sajandi viimane kolmandik oli Venemaa ühiskondlik-poliitilises elus murranguline, vastioluderohke ja keerukas ajajärk. Selle perioodi iga üksiku aastakümne eripalgele vaatamata iseloomustas neid üks ühine põhijoon. Tähelepanelik eluvaatleja Lev Tolstoi võttis selle kokku oma romaani „Anna Karenina “ tegelase Konstatin Levini sõnadesse, mida V. I. Lenin pidas vaadeldava ajajärgu kõige tabavamaks iseloomustuseks: nüüd on kõik „pea peale pöördunud“ ja „alles kujunemas“. „Pea peale oöördunud“ oli kogu senine elukorraldus, varises aastasadu püsinud ja valitsevatele klassidele igavesena tundunud feodaalpärisorjuslik kord. Ajalooprotsessi seaduspärasuse raudse jõuga astus ellu, „oli kujunemas“ uus, kondanlik kord, rikas uutest, veel teravamatest vastuoludest.
Fedoaalkorra rüpes kujunema hakanud kapitalistlikud suhted ei saanud endale Venemaal vaba arenemisteed. Seepärast kujunes ühiskondlike formatsioonide vahetus pikaajaliseks ja valuliseks protsessiks. Pärisorjuse kaotamine peaasjalikult ainult aadliklassis huve arvestava reformi teel 1861. aastal ei lahendanud maaküsimust. Venemaa demokraatliku ümberkujundamise elulisi vajadusi ei rahuldanud ka teised 60-ndate aastate ebajärjekindlad kodanlikud reformid , pealegi taganes tsaarivalitsus neist järgmistel aastakümnetel olulisel määral.
Nii majandus- kui ka poliitilises elus säilisid arvukad feodaaligandid – mõisnike maavaldus , isevalitsuslik võim, mittemajandusliku sunni mitmesugused vormid, seisuslik ebavõrdsus jm. - , mille kõrvaldamist nõudsid ühiskondliku arengu seaduspärane kulg. Seega peitusid 1905. aastal puhkenud kodanlikdemokraatliku revolutsiooni juured juba 1861. aasta poolikus talurahvareformis ja reformijärgset ajajärku XIX sajandi kogu viimase kolmandiku jooksul võime vaadata kui kodanlik -demokraatliku revolutsiooni küpsemise ajajärku, mis vajutas oma iseloomuliku pitseri selles perioodi ühiskondliku mõtte arengule ja kirjandusele

Fjodor Dostojevski elulugu

Fjodor Dostojevski sündis 11. novembril 1821. aastal Poola juurtega seitsmelapselises peres. Tema isa, vägivaldne alkohoolik Mihhail Dostojevski, oli erru läinud sõjaväe kirurg , kes töötas vaestehaiglas Moskva ühes jubedamas linnaosas.
See äärmuslik ümbruskond mõjutas palju noort Fjodorit, kes tundis kaasa sealsetele inimestele. Kuigi ta vanemad keelasid haiglas ringi hulkuda, meeldis Dostojevskile hulkuda ringi haigla aias ja veeta aega koos patsientidega ning kuulata nende jutte .
Fjodor Dostojevski isa, Mihhaili, suhtus oma lastesse väga despootlikult. Üks jutt räägib, et pärast tööd tal oli kombeks teha uinak , lapsed aga, kes seisid ümber tema voodi hiirvaikselt, pidid tema ümber kärpsed ära tapma. Tema isa domineeriv käitumine omas suurt mõju tema hilisemale loomingule.
1837. aastal suri Fjodor Dostojevski ema, Maria, tuberkuloosi ja Fjodor saadeti koos oma vennaga Peterburgi Sõjaväelisse Ehitus Akadeemiasse. Seal talle õpetati matemaatikat, mida ta tegelikul põlgas. Samas õppis ta seal ka Shakespeare ´i, Pascal ´i, Victor Hugo ja E.T.A Hoffmanni kirjandust. Ta sooritas eksamid edukalt ja sai 1841 . aastal volituse . Sel aastal olevat ta kirjutanud ka oma kaks esimest romantilist etendust, mis pole aga säilinud.
Dostojevski sai leitnantiks 1842 ja ta lahkus akadeemiast järgmisel aastal. 1834. aastal ta tõlkis vene keelde Balzac´i romaani ,,Eugenie Grandet ”, kuid sellega ei saavutanud ta üldse tähelepanu. Oma enda teoseid hakkas ta kirjutama 1844 aasta lõpus pärast sõjaväest lahkumist . 1845 avaldati tema esimene lühiromaan ühes perioodilises ajakirjas ja see sai väga palju positiivset vastukaja. Kirjandusekriitik Vissarion Belinski ja paljud tema järgijad pidasid juba selle teose põhjal Dostojevskit üheks Venemaa parimaks kirjanikuks . Järgneva aasta alguses trükitigi lühiromaan ka raamatuvormis ja Dostojevskist oli saanud kuulsus juba 24 aastaselt. Kuid Dostojevski järgmised kirjatükid said kriitikutelt palju negatiivset vastukaja ja tema kuulsus hakkas hajuma . Paljud arvasid isegi, et Belinski oli oma väites Dostojevski kohta eksinud.
Dostojevski arreteeriti 23. aprillil 1849, sest ta kuulus vabameelsesse intellektuaalsesse rühmitusse Petrashevski Ring. Tsaar Nikolai I oli väga karm igasuguste põrandaaluste organisatsioonide suhtes ja sama aasta 16. novembril mõisteti Dostojevski koos teiste rühmituse liigetega surma. Pärast narritavat ,,hukkamist”, mille käigus osad hukkamõistetud pidid väljas külmetades oma mahalaskmist ootama, muudeti Dostojevski karistus ümber neljaks aastaks pagenduseks vangilaagrisse Siberis . Seda aega on ta hiljem kirjeldanud, kui ,,kastis oleku aega”, ehast koiduni olid nad nagu ,,silgud pütis”, ei olnud ruumi isegi liigutamiseks.
Dostojevski vabanes vangistusest 1854 ja ta oli sunnitud teenima Siberi Rügemendis. Järgnevad 5 aastat veetis ta alguses reamehena, hiljem leitnantina rügemendi Seitsmenda Liini Pataljonis, mis oli paigutatud tänapäeva Kasastani aladele. Seal viibides kohtas ta oma Siberi tuttava naise Maria Dmitrievna Isaevaga ning nad abiellusid pärast naise mehe surma veebruaris 1857.
Vangistuse kogemus ja sõjaväes olek tekitasid äärmuslikud muutused Dostojevski poliitilistes ja usulistes vaadetes. Arvatakse, et pärast tema piina vangilaagris vabanes ta Läänelikkudest unistustest ja hakkas rohkem lugu pidama traditsioonilistest vene väärtustest. Vangistuse kogemus tugevdas väga palju tema kristlust, eriti õigeusku. Tõeneaoliselt inspireerituna oma kogemustest vangilaagris, hakkas Dostojevski teravalt kritiseerima tolle aja nihilistlikke ja sotsialistlikke liikumisi . Oma raamatus ,,Kurjad vaimud” võtab ta omaks konservatistlikud maailmavaated ja kritiseerib sotsialistlikke ideesid. Kuna oma teostes pärast vabanemist on Dostojevski loobunud Euroopalikust stiilist, peetakse seda aega ka tema küpseks saamise ajaks, kus ta saavutas enesekindluse kirjanikuna.
1859 Dostojevski naases Peterburgi, kus ta andis koos oma vennaga ebaõnnestunult välja ajalehti. 1863. aastal läks ta Euroopasse reisima ja temast sai kasiinosõltlane. 1864. aastal suri tema naine Maria ja mõni aeg hiljem ka ta vend. Dostojevski oli majanduslikult väga raskes olukorras, tema ülalpidada oli tema naise poeg eelmisest abielust ja tema venna naine ja lapsed. Fjodor vajus sügavasse masendusse, seda võimendasid veel suured võlad kasiinos. Tema tõeneaoliselt kuulsaim teos ,,Kuritöö ja karistus” on koostatud pöörase kiirusega, sest kasiinosõltuvus oli võtnud talt viimse kui penni . Pankrot ja soov külastada uusi kasiinosid andsid talle tõuke, minna Lääne- Euroopasse, kus ta kohtas Suslovat, kes aga ta abieluettepaneku tagasi lükkas. Mõni aeg hiljem kohtas Dostojevski aga 20-aastast Anna Grigorjevna Snitkinat, kellega ta 1867 abiellus.
1873-1881 andis Dostojevski välja igakuist ajalehte Kirjaniku Päevik, mida saatis tohutu edu. 1881. aasta 9. veebruaril aga Dostojevski suri kopsuverejooksu tagajärjel ja ta maeti Tikhvini kalmistule Aleksander Nevski Katedraali.
Fjodor Dostojevski tähtsamad teosed olid:
„Vaesed inimesed“- esikteos on kahe inimese kirjavahetusena ilma autripoolse tekstita, kujutades Peterbusi väikeametniku armetut elu.
„Alantatud ja solvatud“- romaanis jätkus nagu „Vaeste inemestes“, Peterburi tagahoovidesse surutud õnnetute inimeste elu kujutamine.
„Märkmeid surnud majast“- Teos sai ilmneda üksnes seetõttu, et tsensor mõistis sisu valesti: ta luges käsikirjast välja, et sunnitöö on kurjategijatele liigagi pehme karistus. Tegelikult väljendas teos vastupidist mõtet.
„Kuritöö ja karistus“- Selle uudse ja huvitava romaani peategelaste saatused kujunevad Peterburis Heinaturu ümbruses. See on masendav paik: peaaegu igas majas leidub räpane kõrts õi lõbumaja, kitsastes pugerikes elavad puruvaesed perekonnad. Seega näitab kirjanik Peterburi ühelt poolt piinatud naiste, nälgivate laste ja haigete enesetapjate linnana, teiselt poolt rikaste liigkasuvõtjate, vekslite kokkuostjate ja hangeldajate paigana. Need on kaks eri maailma.
„Idioot“- on lugu uuest inimesest ja tema kokkupõrkest tegeliku Vene eluga XIX sajandi keskel. Teose maailmapilt on kaos , pimedus, kuritegude võimutsemine ning uute inimeste ja uute suhete sünd selle oma ajale vastava kurjuse keskel.
„Sortsid“- see on tema üks keerulisemaid teoseid, mis on suunatud 1860.-1870. aastate vene revolutsioonilise liikumise vastu.
„Nooruk“- See romaan on kirjutatud Venemaa tulevikule mõeldes.
„Vennad Karamazovid “- romaan on ühtlasi kirjaniku viimane teos (lõpetatud on ainult esimene osa).
Lev Tolstoi elulugu
 
Tolstoi sündis 28. augustil 1828. aastal Jasnaja Poljana pärusmõisas krahvi pojana . Tema isa oli Nikolai Tolstoi ja ema Maria Volkonskaja. Lisaks Tolstoile oli peres veel neli last – vennad Nikolai, Sergei , Dimitri ja õde Maria. Vaatamata sellele, et Tolstoi jäi üheksa aastaselt orvuks, oli ta lapsepõlv siiski õnnelik. Lapsena oli Tolstoi isepäine, õigusepüüdlik ja aus.
1844. aastal astus Tolstoi Kaasani Ülikooli, alguses idamaa keelte, pärast õigusteaduskonda. 1847. aastal palus ta end ülikoolist välja arvata. Saades Jasnaja Poljana ja veel mitme küla valdajaks, pidas Tolstoi oma kohuseks täie jõuga talupoegade elujärge parandada. Ideaalset mõisnikku Tolstoist siiski ei saanud.
1851 . aastal hakkas ta kirjutama „Minu päeviku lugu“. See kavatsus sai osaliselt teoks lõpetamata töös „Eilse päeva lugu“, mida peetakse Tolstoi loomingi aluseks.
1851. aasta aprillis sõitis Tolstoi koos oma vennaga Kaukaasiasse ja võttis seal osa sõjategevusest. Seal sai alguse ka korrapärane kirjanikutöö.
Autobiograafiline triloogia – 1852. aastal ilmus ajakirjas „Sovremennik“ Tolstoi esikteos jutustus „Lapsepõlv“, järgnesid 1854. aastal „Poisiiga“ ja „Noorus“. Tolstoi oli seisukohal, et inimesed on loomult head, kurjuse on sünnitanud üksnes tsivilisatsioon. Triloogia peategelasteks on lapsed ja loodusläheduse säilitanud talupojad. Haritud inimesed on Tolstoi arvates kaotanud siiruse ja headuse. Samuti on Tolstoi veendumusel, et inimene võib tagasi jõuda kaotatud ideaalini.
Lev Tolstoi looming 1850-ndate aastate algul, sõjateema – Tolstoi suhtus tollel ajal käimas olevasse sõjasse vastuoluliselt. Tal oli kaks vaadet. Esiteks arvas ta, et kõik halb inimese südames peaks hävinema kokkupuutel loodusega. Teiseks oli ta veendunud, et sõjad on põhjustatud inimeste vajadustest oma kodu ja lähedasi kaitsta. Tolstoi jagas vapruse kaheks: esiteks sõduri vaprus ja teiseks ohvitseri vaprus. 1852. aastal kirjutas ta teose pealkirjaga „Rünnak“ ja 1853. aastal teose pealkirjaga „Metsaraiumine“.
Sevastoopoli jutustused – kui Tolstoi 1854. aastal viidi üle Krimmi armeesse, sai sõda tema jaoks hoopis uue tähenduse. Nüüd hakkas ta pidama tähtsaks linna ja kodumaa kaitsmist. 1854. aastal kirjutas ta jutustuse „Sevastoopol detsembrikuus“. Teoses on antud ülevaade piiratud linna argipäevast. Sellele järgnesid 1855. aastal teos „Sevastoopol mais“ ja „Sevastoopol augustis“.
Tolstoi looming 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate alguses – sel perioodil muutusid Tolstoi seisukohad väga kiiresti. Peamiselt paistavad ta vaadetes siiski silma kaks seisukohta. Esiteks Venemaa elu muutumisel on väga oluline pärisorjuse kaotamine ja teiseks olukorra parandamise võtmeks on inimese kõlbeline ümberkujundamine. 1857. aastal tegi Tolstoi esimese välisreisi. Naastes üritas ta rahvast aidata avades aastatel 1859 – 1862 .  Jasnaja Poljana talulaste kooli ja asutades pedagoogilise ajakirja „Jasnaja Poljana“. Tema arvates oli talurahvakultuur „haritud klasside“ omast kõrgem. 1860. aastal tegi Tolstoi teise reisi välisriikidesse, kus ta tutvus demokraatliku kirjaniku Aleksander Herzeniga. Naastes abiellus Tolstoi Sofia Bersiga.
Tolstoi loometee „Sõja ja rahuni“ – 1850-1860 aastatel toimus Tolstoi loomingus murrang. Ta mõtiskles tsiviliseerutud ja loodusliku maailma üle. 1856 aastal valmis jutustus „Mõisniku hommik“, sellele järgnesid 1857 aastal teos „Luzern“ ja 1862. aastal teos „Kasakad“. 1860. aastate looming tipneb epopöaga „Sõda ja rahu“. Selles käsitleb Tolstoi Venemaa 1812. aasta isamaasõda. Ta kujutab teoses  patriarhaalset eluviisi, mille puhul üksikisik kuulub perekonna kaudu rahvasse ja ühiskondlikud erinevused taanduvad rahvusliku ühtsustungi mõjul. Üksikisiku väärtuse määrab rahvalähedus, usk rahva ajaloolisse ossa , soov väljendada rahva huve. Kõrgema seltskonna ja poliitikategelaste taotlus ajaloo kulgu määrata on edutu.
Tolstoi looming 1870 kuni 1880 – 1870. aastail hakkas Tolstoi elu mõtet otsima . Ta oli veendunud Venemaa elukorralduse ebaõigluses ja otsis kergendust talurahva elujärje parandamisest. 1881. aastal kolis Tolstoi Moskvasse. Kirjaniku traagika avaldub 1873- 1877 . aastatel valminud romaanis „Anna Karenina“, milles rahvus on lagunenud sotsiaalseteks rühmadeks ja perekond üksikisikuiks. Naispeategelane on isiklikele õnnetaotlustele vaenuliku ühiskonna ohver ja sünnitis ühtaegu. 1978 – 1882. aastal valmis järjekordne teos „Pihtimus“. Selles teoses ütleb Tolstoi avalikult lahti oma senisest elust ja loomingust. Tema ideaaliks on muutunud patriarhaalne talupojaelu.
Tolstoi looming  1880 kuni 1910 – kui Tolstoi mõistis, et haritud klasside elu Venemaal on tervenisti egoism , kurjus ja vale, siis tahtis ta 1880. aastatel oma ilukirjanduslikust loomingust täiesti loobuda. Siiski otsustas ta edasi kirjutada ja võttis terava kriitika alla vene tegelikkuse kõik küljed.  1886. aastal valmivad teosed „Ivan Iljitši surm“ ja „ Pimeduse võim“. 19. sajandi lõpu Venemaal ei olnud midagi, mida Tolstoi poleks paljastanud kui kurjuse ja valelikkuse kehastust. Ta peab egoismi ja silmakirjalikkuse algrakuks ka perekonda, kus sõnad varjavad kõlvatut. Ta on veendunud, et armastuse ja õigluse ideaalid seisavad väljaspool igasuguseid sotsiaalseid ümberkorraldusi ja neid võib saavutada üksnes kõlbeliste pingutuste teel.
1889. aastal kirjutab Tolstoi jutustuse „Kreutzeri sonaat“. Sellele järgnevad 1890. aastal teosed „Saatan“ ja „Hariduse vili“, 1900. aastal „Elav laip“, 1903. aastal  jutustus „Pärast balli “, 1904. aastal „Võltsitud kupong “ ja 1905. aastal „Aljoša Garšok“.
Viimasel loominguperioodil sattus Tolstoi konfliktidesse kroonukiriku ja tsaarivalitsusega. Pärast aastatel 1889 – 1899. kirjutatud romaani „Ülestõusmine“ ilmumist pandi Tolstoi kirikuvande alla. See aga ei vähendanud sugugi Tolstoi populaarsust.
Tolstoi lahkumine ja surm – 28. oktoobril 1910 otsustas Tolstoi lõplikult lahkuda Jasnaja Poljanast ja katkestada sidemed oma möödunud eluga, et jagada töötavate inimeste, talurahva saatust. Kuid 82- aastasele kirjanikule käisid kodust lahkumine ning sõiduga kaasnevad raskused üle jõu. Ta haigestus kopsupõletikku ning suri 4. novembril 1910. aastal. Ta maeti Jasnaja Poljanasse.
Tolstoi loomingu tähtsus – Tolstoi teoste peakangelaseks oli tõde. Ta püüdles eluaeg elu tõepärase kirjutamise poole. Tolstoi loomingu väga tähtis iseärasus on selle psühhologism, mis rõhutab muutuste pidevust ja hinge dialektikat. Tema looming on enesetunnetuse ja enesekasvatuse kõrgeim kool. Faktid ei ole Tolstoi väärtus omaette , vaid aitavad luua tervikpilti maailmast, mida ta tahab meile avada. Tema hilisem looming mõistis hukka üldise elukorralduse. Tolstoi uskus sügavalt, et inimene on suuteline täielikult muutma nii iseennast kui ka maailma.
Tolstoi on sügavalt aus ja julge kirjanik. Ta astus üksi välja tsaari ja kiriku vastu, kartmata tagakiusamist ja  ähvardusi. Hämmastav on ka Tolstoi inimlik tarkus ja tema püüdlused jõuda kõigi tõdedeni omaenda mõistusega. 
Lev Tolstoi teosed olid:
Trioloogiad: „Lapsepõlv“, „Poisiiga“, „Noorus“
Jutustused: „Mõisniku hommik“, „Kasakad“
Romaan: „Anna Karenina“, „ülestõusmine“
Anton Tšehhovi elulugu
Lapsepõlv ja poisiiga
Anton Tšehhov sündis 29. jaanuaril 1860 Taganrogis väikekaupmehe pojana. Tšehhovi vanaisa oli pärisori, kuid suutis oma visaduse ja energiaga koguda kolm ja pool tuhat rubla ning ostis oma perekonna priiks. Isa Pavel Tšehhov tegi poesellina läbi karmi elukooli. Ta oli andekas inimene: joonistas, mängis viiulit ja juhatas kirikukoori. Kuid perekonda pidas ta kõva kari all ja rakendas neidsamu kasvatusvahendeid, mida oli kasutatud selles keskkonnas, kust ta ise oli võrsunud. Lapsed pidid kuuletuma karmile kasarmudistsipliinile. Neid õpetati kauplema ja sunniti pikalt poes istuma. Sõnakuulmatuse eest said Anton Tšehhov ja ta vennad peksa. Ka isa andekus tõi poegadele sunnitööpiin: nad pidid varahommikul ja hilisõhtul kirikus laulma. Hiljem meenutas Tšehhov kibedusega:”Lapsepõlve mul lapsepõlves ei olnud.” Ent lapsepõlv oli Tšehhovil siiski. Ta armastas mere ääres mängida ja kala püüda ning läbi stepi vanaisale külla sõita.
Seitsmeaastane Tšehhov hakkas õppima algul kreeka algkoolis, seejärel Taganrogi gümnaasiumis. See oli tavaline provintsi kroonuõppeasutus.
Lapsepõlv möödus märkamatult. Tšehhovi isa ei suutnud võlgu tasuda ja laostus. Tol ajal pandi maksujõuetud võlgnikud võlavangistusse. Vangistusest kõrvale hoides läks Pavel Tšehhov salaja Moskvasse, kus õppisid vanemad pojad Aleksandr ja Nikolai. Varsti kolisid Moskvasse ka ema koos noormate lastega. 16-aastane Anton jäi üks Taganrogi gümnaasiumi lõpetama . Tema sünnimajja asusid võõrad inimesed ja Tšehhov oli sunnitud neilt toanurka üürima. Elatist teenis ta tunniandmisega poisile, kes valmistus astuma junkrute kooli. Kitsikusest hoolimata saatis Tšehhov ometi emale pisut raha või pakke , sest Moskvaelu esimsestel aastatel kannatas perekond teravat puudust. Need olid rasked aastad. Kuid need tegid Tšehhovi täiskasvanuks, õpetasid talle töökust ja distsipliini .
Üliõpilasaastad. Loomingu algus.
1879 lõpetas Tšehhov gümnaasiumi ja astus Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Ta võttis meditsiiniõpinguid väga tõsiselt ja valmistus saama arstiks. Ülikooliõpingud on kajastunud otseselt ka paljudes Tšehhovi töödes, nii humoristlikes kui ka tõsistes. Kuid sootuks tähtsam on muu: süvenemine loodusteadustesse ja Darwini õpetusse avaldas tohutut mõju Tšehhovi maailmavaatele, elu- ja inimesekäsitlusele.
Päris esimestesse Moskva elu aastatesse kuulub ka Tšehhovi kirjandusliku tegevuse algus. Tõsi küll, kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Vanema venna Aleksandri(tollal juba kutseline kirjanik ja ajakirjanik) kaasaabil püüdis ta oma jutte isegi ajakirjades avaldada. Algul polnud neil juttudel edu. Kuid 9. märtsil 1880 ilmus huumoriajakirjas „Strekoza” Tšehhovi jutustus „Kiri õpetatud naabrile”. Peatselt sai Anton Tšehhovisr mitme huumoriajakirja kaastööline.
Kirjanduslikku tegevust ajendas ka perekonna majanduslik kitsikus, nii et kaastöö ajakirjadele andis olulist ainelist abi vanematele ning õele ja noorematele vendadele.
Ülikooli ja kirjanduse kõrval oli noorel Tšehhovil veel üks tähtis harrastus : ta tegeles visalt enesekasvatusega. Ta armastas väga omakseid ja temast sai õige varakult perekonna peamine toitja ja nooremade õdede- vendade kasvataja.
Väikekodanlikule olemisele vastandas Tšehhov intelligentse inimese ideaali . Seda ideaali kasvatas Tšehhov endas ise, peamiselt 19. sajanadi vene kirjanduse ja kultuuri vaimus . Noor kirjanik tunnetas terevalt seda, et kõik tema armsamad kirjanikud on aadlikud . „ Selle, mis aadlikest kirjanikud võtsid looduselt muidu, peavad segaseisuslased ostma oma nooruse hinnaga,” kirjutas ta kurvalt. Tohutu pigutusega pürgis Tšehhov siiski kultuuri tippu, muutes kõrvalekaldumatult oma kujutlusi elust, käitumisest, harjumustest ja isegi... oma välimusest. 1890.aastatel kujunes juba Tšehhovi nägugi 19. sajandi intelligendi ja humanisti etaloniks. Rängas võistluses iseendaga- oma keskendamatusega, vahel ka lasikusega, keevalisusega ja teravusega, isegi veidi provintsliku keelepruugiga saavutas Tšehhov hiilgava võidu. Ta võitis nii kirjanikuna kui inimesena
1884. aastal lõpetas Tšehhov ülikooli maakonnaarsti kutsega. Ta riputas välisuksele sildi „ Doktor A.P.Tšehhov”. Kuid arstipraksist segas pingeline kirjanikutöö. Ainuüksi 1885. aasta jooksul kirjutas Tšehhov 113 teost.
Ta lävis paljude tuntud kirjanike ja kunstnikega, ometi ei laabunud tema elu kergelt. Tema õlul olid suure perekonna- ema, noormate vendade ja õe- ülalpidamismured. Liiatigi avastati Tšehhovil neil aastatel esimesed tuberkuloosi sümptomid.
Sõit Sahhalinile
Suvel 1889 suri tuberkuloosi Tšehhovi armastatud vend Nikolai, andekas kunstnik. See kaotus vapustas Tšehhovit raskelt ja teravdas juba varem alanud hingelist kriisi; ta otsustas oma elu järsult muuta.
Eelkõige õppida sügavamalt tundma elu ja eeskätt selle kõige kohutavamaid avaldumisvorme. Kõigile ootamatult otsustas ta sõita Sahhalini saarele , kuhu saadeti sunnitööle kriminaalkurjategijaid. Kirjanik nimetas seda saart „talumatute kannatuste paigaks”.
Ta jäi saarele kolmeks kuuks. Ta korraldas saarel üksi rahvaloenduse. Tagasi Moskvasse pöördus Tšehhov 8. detsembril.
Ta asus ka kohe kirjutama teost „Sahhalini saar”.
1890.ndad
1890. aastate algul tunnetasTšehhov järsult rahulolematust kirjanike seltskonnaga ja iseenda Moskva literaadieluga. Tšehhov ostis endale Moskva lähedale väikese Melihhovi mõisa. Seal elas ta koos vanemate ja õega 1898 . aastani. Seal on loodud mitu tema kõige tuntumat teost. Kuid neil aastail ei piirdunud Tšehhov üksnes loometööga. Ta sisustas majas spetsiaalse ruumi haigete vastuvõtuks ja apteegiks. Kooleraepideemia ajal avas Tšehhov arstiabi punkti. Tema kulul rajati kolm kooli. Seda kõike tegi Tšehhov lihtsalt ja tagasihoidlikult, nagu talle omane.
Elu lõpp
Tšehhov oli sajandivahetusel juba raskesti ja piinavalt haige. Vere köhimine ei lakanud ning talle kui arstile oli selge, et ta peatselt sureb , ehkki ta sellest peaaegu kellelegi ei rääkinud. Tohtrite soovitusel elas ta pikemat aega Jaltas. Sel ajal abiellus Tšehhov Moskva Kunstiteatri andeka näitlejanna Olga Knipperiga, kuid naine jäi lavaga seotuks ning elu Jaltas oli kurb ja ränk.
Tšehhovi elus oli mitmeid armastuslugusid, kuid ikka oskas ta otsustaval hetkel viimase sammu tegemata jätta. Tundub, et ta ei tahtnud ühtki oma armastatut õnnetuks teha parandamatult haige mehe naisena .
Tšehhovi viimane proosateos lõpeb lahkumisega vanast elust, lahkumisega „suurde kirsiaeda” lõpeb ka tema viimane näidend. See oli Tšehhovi kunstiline testament . Elu lõpus sõitis Tšehhov ilma erilise lootuseta Saksamaale, Bandenweileri kuurorti, kus ta ka 2. juulil 1904. a. suri. Tšehhovi keha toodi Venemaale, Bandenweilerisse jäi teda meenutama mälestussammas, mis hävis Suure Isamaasõja päevil.
Anton Tšehhovi teoseid:
Proosa: „Ametniku surm“, „Paks ja peenike “, „Kirjud jutud“
Jutustus: „ Daam koerakesega“
Draama : „Onu Vanja“, „Kolm õde“