kirjanik kohata kõike: sotsiaalset ebavõrdsust, kuritegelikku allmaailma, raha- ja võimuahnitsemist, väärastunud inimesi jne. Ühiskonna pahede avalikustamist võis võrdsustada sotsiaalsete olude kriitikaga ja sellist suunda kirjanduses nimetati XIX sajandi ka kriitiliseks realismiks. Realismi põhizanr on eepika suurvorm romaan. Realism arenes kõige jõulisemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Puskin ja Lermontovi järel kerkisid XIX sajandil vene avalikkuse ette suured sõnameistrid Ivan Gontsarov (1812-1891), Ivan Turgenev (1818-1883), Nikolai Gogol (1809-1852), Fjodor Dostojevski (1821-1881), Lev Tolstoi (1828-1910), Anton Tsehhov (1860-1904). Silmapaistva panuse maailmakirjandusse on andnud kolme viimati mainitud kirjaniku- F. Dostojevski, L. Tolstoi ja A. Tsehhovi looming. VENE KIRJANDUS XIX SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL Ajajärgu üldine iseloomustus
nende peres sagedased nähtused. Täiskasvanuna heitis pidevalt Tsehhov oma isale liigset karmust lapsepõlves ette ning ei andestanud taolist ülekohut. · Kuid noorusaega mahtus ka rõõmsamaid hetki: poisikesena armastas Tsehhov mere ääres mängida, kala püüda ja läbi stepi vanaisale külla sõita. · Tsehhovite peres oli kuus last:viis poega ja üks tütar. Kõigile lastele oli jagatud andeid vene heldusega: vanimast vennast Aleksandrist sai literaat, vanuselt järgmine vend Nikolai oli andekas kunstnik, kuid suri 30-aastasena tuberkuloosi.Ivanist sai tuntud pedagoog ja Mihhailgi hakkas literaadiks, kes kirjutas muu hulgas Anton Tsehhovist palju eluloolist.Pere pesamuna Maria oli pedagoog, juhatas Jaltas Tsehhovi majamuuseumi ja venna kogutud kirjade väljaandmist. · On öeldud, et oma anded said lapsed isalt, aga hinge emalt.
Kõige kontrastiderohkem teos on ,,Vaesed inimesed". Dostojevski teosed on suhteliselt kindlate tunnusjoontega nad on polüfoonilised, teostes esineb palju detaile. Sageli kasutatakse teisikuid ja palju on kontraste. Dostojevski teoste sõnum on kindlasti kõigile erinev, kuid ta rõhutab seda, et ühelgi inimesel pole lubatud teisi jalge alla tallata ja seadustest üle astuda. ,,Idioot" Jutustus ,,uuest inimesest" ja tema kokkupõrkest vene eluga. Peategelane on vürst Mõskin, kes kujutab endast ideaalset inimest, ,,kaasaja kristust". Paljud romaani tegelased peavad teda idioodiks, sest ta erineb neist. Mõskin kannatab langetõve all (nagu ka Dostojevski) ja see aitab teda lugejale lähedaseks muuta ,,Vaesed inimesed" Kujutab Peterburi väikeametniku armetut elu. Ta kirjeldab loomupäraslet head inimest, kelle headus on hävinud sotsiaalses ebaõigluses. Esineb ka
Tõeline, esemeline, materiaalne. Euroopas tekkis 1830ndatel, esialgu tähendas see vastuseisu romantismile. Realistid püüdsid kujutada oma kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult on, ilma liialduste ja ilustusteta. Sellest tulenevalt ei saanud kirjanik enam üksnes fantaseerida, vaid ta pidi õppima tundma ümbritsevat tegelikkust, eeskätt sotsiaalset olustikku. Realismi põhizanr on eepika suurvorm- romaan. Realism jaguneb kriitiliseks ja psühholoogiliseks. 3. Realism Vene kirjanduses- teemad, esindajad, olemus Ivan Gontsarov, Ivan Turgenev, Nikolai Gogol, Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi, Anton Tsehhov(novellist ja näitekirjanik) 4. Lev Tolstoi eluoluline ülevaade 1828-1910 Sündis kõrgaadlike perekonda, ta kasvas ilma vanemateta, ema suri kui Lev oli 2 ja isa kui Lev oli 9. teda kasvatasid sugulastest hooldajad. Lapsena oli ta jonnakas, isepäine ja julge kuid samal ajal õigusepüüdlik ja aus, elas Jasnaja Poljana mõisas Tuula lähistel. Ta sai
igapäevaelust. Aastal 1836 telliti Charles Dickensilt ühe kunstniku joonistuste juurde tekstid. Sellest kujunes välja tema esimene romaan "Picwick-klubi järelejäänud paberid", mis tegi ta maailmakuulsaks. Dickensi 1860. aastate tuntumad romaanid on "Suured lootused" (1860 1861) ja "Meie ühine sõber" (inglise "Our Mutual Friend"; 18641865). E. Brönte ja õed: Õed Brontëd olid inglise kirjanikud, kelle loomeperiood oli 1840. ja 1850. aastatel. Nad olid õed: Charlotte (sündinud 21. aprill 1816), Emily (sündinud 30. juulil 1818) ja Anne (sündinud 17. jaanuaril 1820). Nende romaanid tekitasid ilmumise hetkel sensatsiooni. Nad sündisid vaimulik, auväärt Patrick Brontë perekonnas. Kokku oli peres kuus last: 5 õde ja vend. Nad kasvasid üles Haworthis Yorkshires. Kolm õde alustasid kirjutamist varakult. 1846
trükki 1874. aastal "Bouvard ja Pécuchet", mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata PROSPER MERIMEE 28.09.1803. aastal sündis keemiku ja kunstniku perekonnas 1830. aastal reisis Hispaaniasse, kus sai tuttavaks tuleviku imperaator’i Evgenijaga, Napoleon III naisega 1853. aastal sai senaatoriks Sai Stendhal’iga sõpradeks Chtapfer’i juures Oli esimene kes õppis ära vene keele ja hakkas lugema Puškinit Kirjandusele pühendas ta end sõber Stendhali mõjul pärast juuraõpingute lõpetamist 1825. aastal andis ta Clara Gazuli nime all välja oma esimese raamatu "Clara Gazuli teater", jättes mulje, et on ise kõigest teose tõlkija Paar aastat hiljem järgnes sama nime all antiikset Kreekat järele aimav luulekogu 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Žakerii"
elegantsust, inimlikkust, võimet olla mitte vadi ema. Nad ei trimpa viina ega nuhi kappides, kuna teavad, et nad pole sead. Nad joovad ainult siis kui on vabad, sobival juhul, sest terves kehas terve vaim. · Tsehhovi 1880-1888 aastate novellid minetavad meelelahutusliku laadi. Need on küll lõbusad ja hiilgavalt teravmeelsed kuid tema elu- ja inimesekäsitlus kujuneb tõsimeelseks ja sügavalt novaatorlikuks (uuenduslikuks). · Tsehhov oli esimene vene kirjanik, kes mõistis, et ka väikekodanlane pole vaid ohver, et temagi kannab vastutust ebanormaalse elu eest. Nagu kõik teised inimesed kannab ka väike inimene kurjust enda hinges ja avaldab oma käitumises. Tsehhovi jaoks on väikekodanlane teatav kultuurilis-psühholoogiline tüüp egoist, ahta eluvaatega, piiratud silmaringiga koguja, mats ja argpüks üheskoos. Väikekodanlase põhitunnus on inimväärikuse täielik puudumine,
Kolm vene kirjandushiiglast 19. sajandil Venemaa on suur nii pindalalt kui ka loovinimeste hulga poolest. Venemaa kirjanikest sooviksin esile tõsta kolme meest - Dostojevski, Tolstoi ja Tšehhov. Fjodor Dostojevski sündis 1821. aastal Moskvas. Tema isa oli aadlisoost pärit vaesunud arst. Iseloomult oli ta tõsine ja karm, mõnikord isegi julm. Ema oli iseloomult isa vastand - õrn, leebe ja hell. Ema suguvõsa koosnes kaupmeestest ja haritlastest. Dostojevski kaks venda õppisid pansionis. Isa suri ning see oli Dostojevskile suur šokk, tal tekkis epilepsia. Dostojevski läks õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Ta hakkas tegelema tõlkimise ja kirjutamisega. Tema meetodiks oli realism, ta kirjutas vaeste elust. Tal oli ka üks suur pahe - ta mängis hasartmänge. Dostojevski astus Petraševski ringi, ring avastati ning selle liikmed arreteeriti. Liikmetele määrati surmanuhtlus. Hakati esimesi süüaluseid maha laskma, kui saabus kiri, milles t
Kõik kommentaarid