· Cotoneaster lucidus Ovaalne, teritunud tipp lehe serv terve või madalalt saagja servaga Külgrood väga peened ja tihedad Pikk roots · Harilik pirnipuu · Pyrus communis Kitsas elliptiline kuni laielliptiline, karvane (eriti alt küljelt), serv täkilissaagjas · Aedõunapuu · Malus domestica Borkh. Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased. · Harilik pihlakas · Sorbus aucuparia Lihtleht Madalate hõlmadega 6-9 Pealt tumerohelised, alt hallikad, viltjalt karvased, lehelaba laikiiljas või ümardunud · Pooppuu · Sorbus intermedia Laielliptiline või äraspidimunajas, peensaagja servaga. Pealt läikiv tumeroheline, alt hallkarvane.
- hõlmad teravatipulised - servad ebaühtlaselt teravate hammastega - suured sisselõiked (tumerohelised lehed, nagu väiksed kahtlased munnid) * Crataegus submollis - karvane viirpuu - munajas kolmnurkne leht! - madalate hõlmadega - lehe serv nõrgalt kiiljas või ümar - roodude kohalt karvane (suht tuhm, väiksed hõlmalaadsed hargnemised, teravad saed) * Rosa rugosa kurdlehine kibuvits - paaritusulgjad liitlehed (5-9 lehekest) - lehekesed ümarad või elliptilised - rood tugevalt sisse vajutatud - lehekesed kortsulised - alt hall karvased - keskrood kõverdunud ogad * Rosa majalis metskibuvits - viljad väiksemad (ümarad/munajad) - lehed paaritu sulgjad liitlehed (arv sama) - leheke piklik ovaalne (5-7) - lehed karvased, eriti alt! (piklikud kerged äraspidised väiksemat sorti lehed, tuhmipoolne) * Rosa pimpinellifolia - näärelehine kibuvits - lehed miniatuured, lehti 7-11
Seene osad Seeneniidistik Viljakeha - Jalg - Kübar Seeneniidistik Seeneniidistik on seeneniitide kogumik Seeneniidid elavad maa all väga kaua. Seeneniitidest kasvab seene maapealne osa. (Enamasti sügisel) Viljakeha Viljakeha on seene maapealne osa. Viljakeha koosneb kübarast ja jalast. Seente paljunemine Seened paljunevad eostega. Kübara alumisel poolel on väikesed lehekesed (näiteks riisikal) või torukesed (puravikul). Lehekestelt ja torukestest variseb maapinnale pisikesi eoseid, millest kasvavad uued seened. Seened ei ole taimed ega loomad. Seente toitumine Paljud seened toituvad taime surnud osadest. Seeneniidid lagundavad taime ja loomajäänuseid. Seentest toituvad... Inimesed Mägrad Oravad Karud Putukad jne. Paljud seened on seotud puudega.
Viljakeha Jalg Kübar Seeneniidistik Seeneniidistik on seeneniitide kogumik Seeneniidid elavad maa all väga kaua. Seeneniitidest kasvab seene maapealne osa. (Enamasti sügisel) Viljakeha Viljakeha on seene maapealne osa. Viljakeha koosneb kübarast ja jalast. Seente paljunemine Seened paljunevad eostega. Kübara alumisel poolel on väikesed lehekesed (näiteks riisikal) või torukesed (puravikul). Lehekestelt ja torukestest variseb maapinnale pisikesi eoseid, millest kasvavad uued seened. Seened ei ole taimed ega loomad. Seente toitumine Paljud seened toituvad taime surnud osadest. Seeneniidid lagundavad taime ja loomajäänuseid. Seentest toituvad... Inimesed Mägrad Oravad Karud Putukad jne.
Pyrus communis – harilik pirnipuu Lehed on ovaalsed, teritunud tipuga, terve või nõrgalt saagja servaga, 3..6 cm pikad, pealt läikivad, paljad. Leheroots on 2,5...5(6) cm pikk. Malus domestica– aedõunapuu Lehed on väga mitmesuguse kujuga, peamiselt laielliptilised, mõlemalt, eriti aga altküljelt karvased, täkilissaagja või saagja servaga, 5...10(12) cm pikad. Leheroots on karvane. Sorbus aucuparia – harilik pihlakas Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased. Sorbus intermedia – pooppuu Lehed on munajasovaalsed, 6...9 paari hõlmaga, pealt tumerohelised, alt hallviltjad, 7...10 cm pikad ning 4...7 cm laiad. Aronia melanocarpa var. grandifolia– must aroonia Lehed on laielliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, pealt läikivad, alt karvased, sügisvärv punane, 5...8 cm pikad ja 3...5 cm laiad. NB! lehe pealküljel on pearool
Kukeseen Kukeseen on söödav seen. Kukeseenest saab teha enamasti sousti ning seda marineerida. Mina koos oma vanaemaga käin ka sügisel seenel. Kukeseened sisaldavad A-vitamiini. Kukeseen on kollast värvi. Seentega on alati selline asi, et kui sa rebid selle seene koos juurega maa seest lahti, siis sinna enam uut ei kasva. Punane kärbseseen Punane kärbseseen on mürgine seen. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Kärbseseene kübara peal on valged täpid. Kärbseseen on küll ilus, aga mürgine. Valge sampinjon Valge sampinjon on kõva viljalihaga ja peaaegu valge värviga, maitse on mahe ja suhteliselt nõrk. Seenekasvamisel ja seenekübara avanedes muutub seene värvus tumedamaks, eriti märgatavalt muudavad värvi kübara all paiknevad lehekesed. Sampinjone kasvatatakse ka aedades.
Carum carvi ehk harilik köömen Tavaline taim Eestis. Kasvab asulate ümbruses, kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes. Eelistab inimmõjutatud kooslusi. Sarikaliste sugukonnast, kaheaastane. Vars püstine, oksine, paljas, 15 kuni 90 cm kõrge. Lehed on kaheli-, harva kolmelisulgjate liitlehtedega, alumised teise järgu lehekesed moodustavad lehevarrel risti. Jääb teistele sarikalistele kasvus alla, tal on peenemad oksad ja vars see teeb looduses tema leidmise raskemaks. Äratundmise teeb lihtsamaks tugev iseloomulik lõhn, mis avaldub õite või seemnete hõõrumisel. Õitseb maist juulini. Õied väiksed, valkjad. Köömne vilju on lisaks ravimisele kasutatud veel ammustest aegadest kui head maitseainet. Riik: Taimed Plantae
TAIMEDE MÄÄRAMISTUNNUSED ABILEHT Lihtleht koosneb lehelabast ja leherootsust 39. Lehelaba on kas terve või erineval määral lõhestunud Leheserv on terve või erinevat moodi sakiline Liitlehel kinnitub ühe leherootsu külge mitu lehekest 40. Liitleht koosneb erinevast arvust lehekestest Sulgja liitlehe lehekesed kinnituvad rootsule üksteise kõrval nagu linnusule osakesed Sõrmja liitlehe lehekesed kinnituvad leherootsu otsa nagu sõrmed pihupessa Abilehed Leherootsu alusel olevad lehesarnsed väljakasved, pärislehtedest enamasti palju väiksemad (harva suuremad või sama suured), terve või sakilise servaga 41. hõbemarana lehe alusel on kaks väikest abilehte aas-seahernel on kahe sulglehekesega lehe alusel kaks sama suurt abilehte 42. hambulise servaga abileht kannikese leherootsu alusel 43. Kõrglehed
välimusest. Nagu ikka, peab mees olema tugev ja naine õrn, nii on ka nende sõnajalgadega: maarja-sõnajalg on suhteliselt tugev ja robustne, naistesõnajalg aga õrn ja kahar. Põhjuseid, miks see meie metsade üks tavalisemaid sõnajalgu hästi õrnana tundub, on mitu. Esiteks on tema liitlehed kuni kolmelisulgjad. Seega on suure lehe külgedel olevad sulglehekestel veel omaette rootsuga sulglehekesi. Viimased on omakorda sügavalt lõhestunud ja see loob eriti kahara vaatepildi. Lehekesed on üpris kitsad ja kokku saamegi naistesõnajala imeilusa lehe. Selle ilu pärast kasutatakse naistesõnajalga sageli koduaedade kaunistamiseks. Selle taime muretsemiseks ei ole vaja teha muud, kui lihtsalt risoom välja kaevata. Naistesõnajalal on risoom eriti lühike ja seetõttu pole teda raske tervena kätte saada. Ilu lisab veel lehtede meeldiv kollakas või heleroheline värvus. Taimehuvilistele pakub naistesõnajalg aga veel midagi huvitavat. Kui tema lehe alakülge
Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus, kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed.
Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus, kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed.
Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli
LUPIIN EHK HUNDIUBA LUPINUS VÄLIMUS · Õied: valged, kollased, roosad, punased, lillad,sinised · Kõrgus ulatub 75 kuni 100 cm · Õisikud kuni 60 cm pikad · Lehed sõrmjagused · Lehekesi 5-15 · Lehekesed terveservalised · Lehtede abilehed on leherootsuga sageli kokku kasvanud · Haprad varred · Õied paiknevad pikkades rohkeõielistes kobarates VILJAD JA SEEMNED · Viljad: kaunad, mis on lamedad, karvased ja läikivad · Seemned: suured, pruunikad ning kirjud · Seemned sisaldavad rohkesti proteiini(kuni 50%), mõnel liigil ka õli, kuid neis on ka 1 3% mürgiseid alkaloide ·Söödalupiinides on alla 0,1% alkaloide KÜLVAMINE Paljundamine: seemnetega Idanevad 15°C juures
puutus kokku kapi osaga millel polnud jääd. Jääd tundus vähe olevat. Jättis hea mulje kuid 5 Fariza Imanova Kalaletti väljapanek MK13-TE1 samamoodi paar pisi detaili oli mis häirisid. Kaunistused (rohelised lehekesed) olid väga ilusad. 6
meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit. Seepeale hakkavad viljades arenema seemned. Punakasoranz mari paistab isegi suurte lehtede varjust paljudele silma. Nii langeb ta pea alati saagiks mõnele metsaasukale või ka kellelegi kaugemalt. Kuid seemnete abil levimine on liiga raske ja ebakindel. Maikellukese peamiseks levimisviisiks on saanud hoopis risoomi abil levimine. Risoom on maa-alune võsu, sellel on olemas nii lehekesed kui juured. Igal aastal kasvab risoom vaksa võrra pikemaks. Suurema osa aastast elabki maikelluke maa all. Vaid mõneks kuuks tulevad lehed maapinnale. Kui paljastada tema maapinnalähedane risoom, siis võib imestusega näha, et sada või rohkemgi lehepaari võib kuuluda ühele taimele. Lehepaari alusel on aga risoomi püstine osa. Sellelt võime välja lugeda palju huvitavat taime elu kohta. Kõigepealt näeme pisikesi ringikesi ümber varre. Neid moodustub igal aastal üks, nii et
Saarvaher (Acer negundo) Kuni 20 m kõrgune õhukese, halli tüvekoorega lühiealine, hõreda ja laia võraga ning tihti mitmetüveline puu pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Linnatingimustes võib vanus olla 35-50 aastat. Võrsed sinakad, kaetud härmatisega, koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, sügisvärvus kollane. Õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad. Viljad 3...5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub murduma, samuti esineb kuivladvasust ja võras kuivavad jämedad oksad. Karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta
lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pääsikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö. Põõsarinne: · Pihlakas Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Mesilasi võime näha mai- ja juunikuus hulganisti õitel askeldamas. Pihalakaleht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning hingamisteede hädade puhul. pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt
19.05.14 4 Iiripits Iiri pits koosneb üksikutest erikujulistest motiividest, mis on ühendatud pitsilise võrguga. Vahel on motiive ühendav võrk ka korrapäratu. Sel juhul kinnitatakse valmis heegeltaud motiivid parema poolega vastu abikangast või paberit ja heegeltatakse nende vahele pikoodega ahelsilmustest võrgustik. Põhilisteks motiivideks on lilled, lehekesed, väänlevad varred ja ka lihtsalt fantaasiakujundid. Enamasti heegeldatakse motiivid kinnissilmustega üle abilõnga, nii on tulemus hästi tugev ja reljeefne. Lillemotiivid on sageli mitmekordsed. 19.05.14 5 Iiripitsi ajalugu Kõige uhkemateks heegeldatud pitsidekd võib lugeda 29.saj keskel Iirimaalt alguse saanud pitse, mis mõneti jäljendavad Veneetsia nõeltehnikas pitse.
Harilik saar (Fraxinus excelsior) on õlipuuliste sugukonda, saare perekonda, kuuluv ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Tüvi on sirge ja hästi laasuv. Koor on algul sile ja rohekashall, hiljem sügavate peente pragudega korp. Oksad paiknevad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 meetrit.Pungad on väikesed, sametjad, süsimustad. Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesed. Pikkus kuni 40 sentimeetrit.Lehed on pealt tume- ja alt helerohelised. Saare õied on nii emas-, isas- kui ka mõlemasugulised. Õied on lihtsad ja asuvad 4-12 sentimeetri pikkustes lillakates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Saare perekonna on taimesüstemaatikud paigutanud õlipuuliste sugukonda. Peale saare kuuluvad sinna veel rohkem kui kakskümmend perekonda. Meile on tuntumad sirel, õlipuu, jasmiin jpt
kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka
Väljalõigetega lehed: · Hõlmine leht: väljalõiked ulatuvad kuni kolmandikuni poole lehelaba laiusest. (sulghõlmine, sõrmhõlmine ) · Lõhine leht- väljalõiked ulatuvad kuni 2/3 poole lehelaba laiusest. · Jagune leht: väljalõiked ulatuvad üle 2/3 poole lehelaba laiusest, mõnikord peaaegu keskrooni. · Kanneljas leht: Suurema tippuosaga sulgjalt jagunenud leht. Liitlehed: · Msõrmjad liitlehed kinnituvad lehekesed kiirjalt leherootsu tipule. · Sulgjate liitlehtede osa koosneb iseseisvate sulglehelistest, mis kinnituvad paarikaupa lehe keskroole. · Paaritusulgjal liitlehel on tipus üksik tipmine sulgleheke. · Paarissulgjal liitlehel võib olla ka ainult üks sulglehekeste paar. Paaris ja paaritu sulgjad võivad omakorda moodustada kaheli ja kolmeli sulgjaid liitlehti.
keha. Elektrilaeng näitab, kui tugevasti osalevad laetud kehad elektrilises vastastikmõjus. Elektrilaenguid on kahte liiki – positiivselt laetud kehad (+) ja negatiivselt laetud kehad (-). Samaliigilise elektrilaenguga kehad tõukuvad, eriliigilise elektrilaenguga kehad tõmbuvad. Joonis 2 Elekrtroskoop. Juhid ja mittejuhid Elektroskoop on lihtne elektromeeter. Tuntuim elektroskoobi tüüp on metall-lehekestega elektroskoop. Sageli on need lehekesed kullast. Elektroskoobiga saab kindlaks teha, kas keha on elektriliselt laetud või mitte. Elektroskoobi töö põhineb samaliigiliste laengutega kehade tõukumisel. Elektrijuhiks nimetatakse ainet, või ainete segu, mida mööda elektrilaeng võib kanduda ühelt kehalt teisele. Mittejuhiks ehk dielektrikuks (isolaatoriks) nimetatakse ainet või ainete segu, mida mööda elektrilaeng ei kandu ühelt kehalt teisele. Maandamiseks nimetatakse laetud keha ühendamist elektrijuhi abil maaga.
Mikrobioota (Microbiota decussata) Maapinda kattev madal põõsas. Oksad asetsevad kaarjalt üksteise peale. Okkad suvel rohelised, talvel pronksjaspruunid.Kõrgus 0,3-0,4 m, laius 1-1,5 m. 8 Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan, pärineb Põhja- Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5…8 harulised. Lehed sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, 4…10 cm pikad, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, alt sinakad, sügisel värvuvad punastes toonides. Õied tipmistes pööristes, rohekad, juunist augustini. Kerajad sinakasmustad viljad on kaetud vahakirmega. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses. Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel
elektroskoobiski. Teatavasti kiirgab raadium kolme liiki kiiri alfa-, beeta- ja gammakiiri. Antud juhul mängivad peaosa klaasi läbivad beetakiired, mis kujutavad endast negatiivselt laetud osakeste ( elektronide ) voogu. Raadiumi poolt igas suunas väljapaisatavad viivad kaasa negatiivset laengut ja seepärast laadub toru ise vähehaaval positiivselt. See positiivne laeng läheb üle kuldlehekestele C ja sunnib neid tõukuma teineteisest eemale. Laialiläinud lehekesed puutuvad vastu ballooni seinu, kaotavad laengu ( vastavatele) seinaosadele on kleebitud fooliumiribad, mis juhivad elektri ära ) ja langevad alg- asendisse tagasi. Peagi koguneb uus laeng, lehekesed tõukuvad taas, annavad jälle oma laengu ballooni seintele ära ning langevad kokku , et uuesti elektriseeruda. Seade töötab täpselt nagu kellavärk, tehes iga 2--3 minuti jooksul ühe võnke. Siit ka nimetus " raadiumkell ". Kell töötab aastaid,
Lastele omakorda jagame päikesekiired, kuhu siis iga laps peab kirjutama vastavalt teemale vastuse ja kui kõik on ära kirjutanud, asetame kiired päikesele juurde, sealjuures neid asju ka läbi arutades ja lapsi arutellu kaasates. 2 3. Mäng ,,õige või vale", selle mängu eesmärk on mõista sõltuvusainetega seotud ohte ja kujundada õigeid hoiakuid, arusaamaks mis on õige ja mis vale. Selleks jagame laiali 2 värvi lehekesed (punane ja roheline), kui on rohkem vaba ruumi teha ühte klassi otsa punane nurk ja teisele poole roheline nurk, mille ka vastava värvusega ära märgiks. Seejärel esitame erinevaid väiteid ja lapsed peavad otsustama kas nad valivad punase või rohelise lehe, või kuhu klassi otsa nad suunduvad. Peale iga väidet arutleme ka selle üle pikemalt, miks noored nii arvavad ja vajadusel anname lisaselgitusi väidete kohta.
ja pakkuda midagi asemele. Ma ei usu, et õige on teha nägu justkui verine supp taldrikul on õige ja hiljem köökijõudes oma kaastöötajatele õõvastust välja näidata. Rääkides oma kogemusest üsna mitmele tuttavale, pakkusid nad mul heatahtlikult omanikule mõned soovitused jagada. Nii ma ka tegin, kirjutasin otse omanikule pika kirja kus algasid soovitused lihtsatest asjadest (pildiraamides võiksid olla päris pildid mitte raamidega kaasa tulnud lehekesed) lõpetades nõuannetega tüdrukute käitumise osas. Vastust ma ei saanud kunagi, kuid nagu eelnevalt mainisin- mul oli neid vouchereid päris mitu, siis teistkordsel külastusel paar kuud hiljem, olid pildid raamides vahetunud vanalinnafotode vastu, joogimenüüs vaid majavein ja mõned üksikud lihtsamad joogid ja menüüs olevast piprapihvist polnud jälgegi, seal asetses nüüd väheküpsetatud veiseliha.
jt setete kuhjumisega. Kivimiks saab sete alles kivistudes mineraaliterade üksteisega tugeva liitumise protsessis. Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhja lubimudast aga lubjakivi jne. Maakoores, kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes (üle 100-200ºC) kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks moondekivimiteks. Nii on näiteks vilgukildas vilgu lehekesed tekkinud savimineraalide ümberkristalliseerumisel. Maapõue rõhkude tõttu asetuvad tekkivad vilgu lehekesed sageli ühte tasapinda. Sellepärast lõhestuvad kildad kergesti õhukesteks plaatideks. Moondekivim - kvartsiit, gneiss, amfiboliit, kilt ja marmor. Tardkivim Basalt, Dioriit, Graniit Settekivim fossiilid, liivakivi, lubjakivi, dolomiit, põlevkivi, pruunsüsi Purskekivimid pimss, tuff Süvakivimid graniit, gabro Setted liiv, savi, moreen, kruus, rahnud, lubi
pyramis - PÜRAMIID oliva - OLIIVID pedunculus cerebellaris inferior - tuberculum gracile - SIRETUUMA KÖBRUKE tuberculum cuneatum TALDTUUMA KÖBRUKE decussatio pyramidum PÜRAMIIDIDE RISTUMISE KOHT fossa rhomboidea - ROMBAUK ??? Pons - SILD sulcus basilaris - pedunculus cerebellaris medius Cerebellum - VÄIKEAJU hemisphaerium cerebelli - VÄIKEAJU POOLKERAD folia cerebelli - VÄIKE AJU LEHEKESED flocculus - TÄHTRAKE vermis - USS -toimuvad automaatsed liigutused nodulus - SÕLMEKE nucleus dentatus - HAMMASTUUMAD pedunculus cerebellaris inferior ALUMISED VÄIKEAJU JALAKESED pedunculus cerebellaris medius - VAHE VÄIKEAJU JALAKESED pedunculus cerebellaris superior- ÜLEMISED VÄIKEAJU JALAKESED cortex cerebelli VÄIKEAJU KOOR arbor vitae - ELUPUU nucleus fastigii TELGIHARJA TUUMAD
kuhjumisega. Kivimiks saab sete alles kivistudes mineraaliterade üksteisega tugeva liitumise protsessis. Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhja lubimudast aga lubjakivi jne dolomiit Maakoores, kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes (üle 100-200ºC) kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks moondekivimiteks. Nii on näiteks vilgukildas vilgu lehekesed tekkinud savimineraalide ümberkristalliseerumisel. Maapõue rõhkude tõttu asetuvad tekkivad vilgu lehekesed sageli ühte tasapinda. Sellepärast lõhestuvad kildad kergesti õhukesteks plaatideks. Näited - marmor, gneiss, kvarts Basalt on peeneteraline kuni klaasjas harilikult musta värvi vulkaaniline kivim. Basaldist koosneb suurem osa ookeanide põhjast (ookeaniline maakoor), samuti moodustab basalt suuri laavavoole maismaal
Harilik malts on meil väga tavaline umbrohi. Harilikult peetakse maltsaks ühte veelgi sagedamat umbrohtu valget hanemaltsa. Kuid hanemalts on hoopis teise perekonna taim. Väliselt on hanemalts pehmem kui harilik malts. Lehed on harilikul maltsal hanemaltsa omadest mõnevõrra kitsamad. See-eest on harilikul maltsal väikesed lehekesed ka õite alusel, hanemaltsal pole. Hariliku maltsa emasõitel polegi õiekatet, on vaid väikesed lehekesed teiste õieosade kaitseks. Muidu on õisikud ja ka üldine välimus maltsal ja hanemeltsal väga sarnased. Taimel on nii emas- kui isasõied. Seemned arenevad vaid emasõitest. Harilik malts on meil umbrohi
Ülejäänud lõigatakse maapinna lähedalt maha. Järgmisel aastal 5-6 vart jne., kuni vaarikapõõsas koosneb 10-12 elujõulisest võrsest. Mida tugevamad on varred, seda suurem on lehestiku pind ja pungade hulk sügisel, seda paremini nad talvituvad ning seda suurem on loodetav saak järgmisel aastal. Vaarika varred taluvad hästi püsivat külma, muutuvad aga külmaõrnaks talviste sulade järel. Lehed Vaarika lehed on vahelduvad sulgjad liitlehed, 3-5 lehekesega , 12 -20 cm pikad. Lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, ümara või südaja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga. Pealt tumerohelised, alt peaaegu valged, viltjate karvadega. Varrele kinnituvad vahelduva rootsu abil. Lehekesed on sulgroodsed. Noorena on lehed kokkupandud. Foto 1. Vaarika lehed Foto 2. Vaarika lehe serv Õisik ja õis Vaarikas õitseb juunis
ladvapung külgpungadest lõvedega. tunduvalt suurem. Pungad piklikmunajad. Lehe kuju vastakud paaritusulgjad vastakud terveservalised vastakud terveservalised (joonista või liitlehed, kuni 40 cm pikad, 9- lihtlehed, munajad, südaja lihtlehed, piklikmunajad või kleebi) 15 lehekesega. Lehekesed alusega, teritunud tipuga, kuni laielliptilised, kuni 10 cm piklikelliptilised, kuni 10 cm 12 cm pikad, varisevad tavaliselt pikad, teritunud tipuga, kiilja pikad, jämedalt saagja rohelistena. alusega, leherood nõrgalt servaga, teritunud tipuga, karvased. Pealt kiilja alusega
36. Verev õunapuu puit on seest punane, pisikesed pungad ja võivad olla veidi viltjad 37. Magesõstar valkjas oks on laineline, pung on valge ja liibub oksa külge. 38. Kuldsõstar koor on pruunikas-kollane, pungad väikesed nagu konksud. 39. Heitlehine rododendron palju väikeseid kasvupungi, kollased suured pungad, jätab mulje, nagu läheks kohe lehte 40. Dauria rododendron rohelised lehekesed on küljes. PUNGAD ON VASTAKUTI 41. Harilik saar süsimustad kolmnurka hoidvad pungad ja roheline koor 42. Harilik vaher keskel suur pung, külgedel kaks väiksemat, koor on pruunikas. Pung: suur, ümar ja koonusjas, punga all on kaar. 43. Saarvaher pikk, sile ja libe oks, läigib (rohekas-pruun). Hõbedase tooniga pung, kaelus ümbritseb punga, pung on väga väike. 44. Harilik sirel tipus 2 suurt punga, mustjas hall oks.
17.Mis on heterofüllia? Millistel taimede seda esineb? Ühel võsul morfoloogiliselt erinevad pärislehed, esineb sageli veetaimedel. 18.Milles seisneb lihtlehtede ja liitlehtede erinevus? Lihtlehed - üks suuremal või vähemalt määral lõhestunud lehelaba. Puittaimedel varisevad sügisel, rohttaimedel surevad koos varrega. Liitlehed - koosnevad mitmest lehekesest, mis on lühikeste rootsukestega liigestunud ühise pearootsu külge. Variseb osadena - algul lehekesed, hiljem roots. 19.Vii kokku lehe kuju kirjeldava sõnaga. Kas tegemist on liht- või liitlehega? ... 20.Missugused on lehtede asetuse e. leheseisu variandid? (s.t kuidas lehed varrel asetuvad? Esitage variantide nimetused ja andke lühike selgitus või joonis). Spiraalne(vahelduv)- sõlmel on ainult üks leht, lehed asetsevad varrel spiraalselt. Vastak- sõlmele kinnitub kaks lehte, Männaseline- sõlmel paikneb kolm või enam lehte. 21
Kivimiks saab sete alles kivistudes mineraaliterade üksteisega tugeva liitumise protsessis. Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhja lubimudast aga lubjakivi jne. Maakoores, kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes (üle 100-200ºC) kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks moondekivimiteks. Nii on näiteks vilgukildas vilgu lehekesed tekkinud savimineraalide ümberkristalliseerumisel. Maapõue rõhkude tõttu asetuvad tekkivad vilgu lehekesed sageli ühte tasapinda. Sellepärast lõhestuvad kildad kergesti õhukesteks plaatideks. · Nimetage üks moondekivim ..................................... · Millised on järgmises loetelus kivimid, millised setted? Liiv, graniit, moreen, lubjakivi, kruus, liivakivi, savi, põlevkivi · Mille poolest erinevad kivimid ja mineraalid? · Tardkivimeid leidub väga harva maapinnal, sest .
Kõik tahavad elada ja kasvada. Muidugi tüvi ,,võtab juurde" iga aasta ka paksuses. Sellest võib jutustada huviatavaid lugusid iga värske männi- ja kuusekänd, isegi puuhalu ots. Vahtra ladvast pääseb lahti üks leht. Liueldes hakkab ta allapoole langema. Riivas möödudes teist lehte. Seegi murdus oksalt lahti. Ja nende järel juba päris lehtede sadu. Nii nõrgalt püsivad okstel sügislehed. Hüvasti, kuldsed, purpursed, rohekad ja paunakad lehekesed! Lühike on teie elu, kuid siiski kaunis!... Lindude suur rännak on sügisel. Hulgani rändavad meilt linnud oma talvituspaikadesse soojale maale. Ei tahaks õuest lahkuda. Tahaks veelgi kuulata lindude salapäraseid hääli. Kuid sügisene niiskus ajab siiski tuppa tagasi. Ja kõrvust kostavad veel kaua öised hüüded ja hääled. Tuhandeid linnukesi hukkub Itaalias. Väga palju linnukesi hävib ka inimese käe läbi. Armutult püüavad itaallased meie vinte,
HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine
..100 aastat vanaks, linnatingimustes võib vanus olla vaid kuni 35...50 aastat. Tsoon III-V. 1688. 17 Võrsed: sinakad, kaetud härmatisega (eriti isastaimedel), koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed: paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed 5...13 x 2,5...7 cm, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, nõrgalt südaja, ümara kuni laikiilja alusega, noorelt mõlemalt küljelt karvased, hiljem paljad, leheroots 6...10 cm pikk, lehtede sügisvärvus kollane. Õied: õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad, IV. Viljad: 3...5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni, 1000 seemne kaal 25...50 gr., X.
Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm. 1.2 Kirjeldus Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,01,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 1220 cm pikkused, 1013 cm laiad, 35 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara 4 või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega. Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika
kahelisaagja servaga, nõrgalt südaja alusega. Õied rohekad sarikpöörised, healõhnalised, õitseb juunis. Punakad tiibviljad. Puidust valmistatakse muusikariistu ja mööblit. Kasutatakse haljastuses. Eristamise tunnused: Kõrgus, leht, õis 26. Saarvaher ja hõbevaher Saarvaher: Acer negundo Pärit Põhja-Ameerika ida- ja keskosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 25m. Vastupidav linnatingimustele, kuivusele ning üleujutustele. Valgusnõudlik. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3-7. Lehekesed kollakasrohelised, ebasümmeetrilised, suurte hammaste ja sisselõigetega 5-13cm pikad. Õied kollakasrohelised. Õitseb enne lehti. Vili kaksiktiibvili, koos tiivaga 5cm. Kasutatakse haljastuses. Hõbevaher: Acer saccharinum Pärit Põhja-Ameerika idaosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 15-25m. Talub hästi linnaõhku ja on vähenõudlik. Lehed on rohelised, kuni 15 cm pikad ja 5 hõlmaga. Peensaagja servaga ja tipust teravad. Õied väikesed, rohekaskollased ja kobaras
hippocastani), Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) ja Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis). 3 2. Liigi Bioloogia Põrniklasi esineb mitmesuguse suurusega (2-41 millimeetrit). Neid on nii jässakate, kui kalameljate tunnaldega (http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased). Põrniklaste lõuad ei ole pealtvaates nähtavad (M.Chinery.2005). Põrniklastele on iseloomulik tundlanups, mille lehekesed võivad tihedalt liibuda üksteisele või lahkneda lehvikukujuliselt (H.Remm.1984). Jalad on neil suured ja võimsad. Sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne (wikipedia.org). Kattetiivad neil tavaliselt ei kata viimast seljalooget, altpoolt on tagakehal nähtavad 6-7 lüli (loomade elu). Enamasti on nad hea lennuvõimega (M.Chinery.2005).Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama
vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda
Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed varred, risoomid. Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied.
Tüvekoor sile, hallikas. Vanemas eas tumeneb, madalarõmelise korbaga. Saar (Sa) Pihlakas (Pi) Lehe iseloomustus Lehe iseloomustus Vastakud paaritusulgjad liitlehed Vahelduvad Kuni 40 cm pikad, 9-15 lehekesega. Lehekesed Kuni 20 cm pikad paaritusulgjad liitlehed. Lehekesi piklikelliptilised, kuni 10 cm pikad, jämedalt saagja 11-15, piklikud, ebaühtlaselt saagja servaga, 3-8 cm servaga, teritunud tipuga, kiilja alusega. pikad, teritunud tipuga, kiilja või ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt hallikad. Võrse ja punga iseloomustus
Kasutatud kirjandus: http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/pusikud/hulgalehine-lupiin-e http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=1431 http://www.cybernature.ee/herb/hulgalehine_lupiin.htm 1.20 Pojeng (Paeonia) Konkreetne liik: põõsaspojeng (Paeonia suffruticosa) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 2 m kõrge, kasvulaiust anda kuni 1,5m Taime välislaadi kirjeldus: kasvulaad kerjajas Lehed: heitlehine pealt tumeroheliste ja altpoolt sinakasroheliste lehtedega , Lehed on kolmeli kolmetised, lehekesed elliptilised kuni munajad Õied või õisikud: Mais juunis õitsevad tassikujuliste 15-30 cm läbimõõduga, mõnikord lõhnavate valgete, roosade või punaste õitega Liigi eritunnused: Paarikümne suure õiega kaetud pojengipõõsas on vaatamisväärsus omaette Kasvukoha nõuded: viljakas, parasniiske, soe päiksepaisteline asupaik. Kasutamine haljastuses: kiviktaimla, soolotaim Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/169 http://www.hortes
Noored võrsed tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega. Ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised. LEHED Vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb mai lõpus – juuni algul. Õied püstistes kuni 30 cm pikkustes koonusjates pööristes. Õied valged, kollaste või punaste laikudega, õieraod ja õisikutelg karvased. Vili on kupar, kerajas, kuni 6 cm läbimõõdus, ogaline, tavaliselt 1 keraja seemnega. Seeme pruun. KASVU- Küllaltki külmakindel. Poolvarjutaluv. Eelistab liivsavimuldi
Et pistikud hästi juurduks, tuleks nad asetada valgesse, kuid mitte ereda kõrvetava päikese kätte. Temperatuur juurdumise ajal ei tohiks olla väga kõrge ega ka liiga madal (mitte alla +18º C). Vahemik +20º...+25º C on täiesti piisav. Soojas mullas juurduvad pistikud kiiremini kui jahedas mullas. Olenevalt taime seisukorrast ja kasvukoha tingimustest võtab juurdumine aega kuni 21 päeva. Kindel märk juurdumisest on uued arenevad lehekesed taimel. Kui taimed on korralikult juurdunud, neid pintseeritakse, et soodustada harunemist ning taimele anda põõsasjas kuju. Korralikult juurdunud taime võib ümber istutada juba veidi suuremasse potti ja toitainerikkamasse mulda. Kannike Säntpoolia Säntpoolia Säntpoolia (Saintpaulia) ehk aafrika kannike on üks vähestest toataimedest, mis õitseb mitu korda aastas isegi siis, kui valgust on vähe või see on kunstlik (luminofoorlambid). Liiga
· mineraalaineid 2,5 ....3,5% · valku 22...34% · rasvaineid 0,7...1,5% · tärklist 20...48% · tselluloosi 5,2...7,7% Nagu kõik liblikõielised kultuurid, on ka hernes mullaviljakuse tõstja, sest tema juuremügarad seovad õhulämmastikku. Herne tavasortidel on 2...3 paari lehekestega liitlehed, mille ladvas on vähesed köitraod ja alusel ümbritsevad taime vart kaks suurt abilehte. Poollehetutel sortidel on lehekesed muutunud tugevateks köitraagudeks, säilinud on abilehed. Lehetutel sortidel need puuduvad. Nii suureneb taimede omavaheline kokkuhaakumine köitraagude abil, mis parandab taimiku seisukindlust. Sobivaim eelvili hernele on teraviljad, olles ka ise heaks eelviljaks, kuna katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib mulda ja rikastab seda lämmastikuga. Segudes kasvatamisel peab tugikultuur olema võrdse kasvuajaga ja hernest veidi madalam, et lämmatama ei kipuks.
ookeani rannikuni läänes, eelistades niiskemaid kasvualasid. Lühikese elueaga, saades 80... 100 aastat vanaks, linnatingimustes võib vanus olla vaid kuni 35...50 aastat. Tsoon III-V. 1688. Tunnused: Võrsed: sinakad, kaetud härmatisega (eriti isastaimedel), koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed: paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed 5...13 x 2,5...7 cm, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, nõrgalt südaja, ümara kuni laikiilja alusega, noorelt mõlemalt küljelt karvased, hiljem paljad, leheroots 6...10 cm pikk, lehtede sügisvärvus kollane. Õied: õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad, IV. Viljad: 3...5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni, 1000 seemne kaal 25...50 gr., X.
epovaigu valamine. Kõigepealt tehti silikoonist vorm jääkuubikute jaoks. Siis valati kuubikud epovaigust. Sama läbipaistvat ainet kasutati joogi valamise jaoks, kuid seekord segati sellese 5 kollast pigmenti. Jooki lisati ka butafoorne sidruni viil ja plastikust leheke. Sidruniviil oli tehtud kuumaliimist, valatud silikoon vormi ning hiljem värvitud vesise akrüülvärviga. Plastikust lehekesed olid ostetud. Epovaiku täis klaasid olid käes väga rasked, kuid neid vajati dekoratiivsel eesmärgil (joonis 17). Teine projekt oli erinevate loomajälgede reljeefide tegemine vaegnägijatele lastele. Reljeefid olid tehtud negatiivselt, ehk mitte välja, aga sisse poole. Need olid valatud silikoon vormi (joonis 18). Jälgede reljeefid olid päris suuruses ja valatud valgest plastikust (joonis 19). KOKKUVÕTE JA ENESEANALÜÜS
annaabi.ee 
