"Anna Karenina" ja "Sõda ja Rahu" Tolstoi, I.S Turgenjev (2)

1. Tegevuspaigaks peamiselt Moskva , 19.sajand 2. Tegelased: Anna Karenina – nägus, väljapeetud, Aleksei Aleksandrovitš Karenini naine ning Vronski armuke Vronski – nägus, heasüdamlik, aus, rahulik, armastas Annat esimesest silmapilgust kuni lõpuni välja Levin – armastas väga tugevalt Kittyt, lõpuks nad abielluvad ning saavad lapse; ta armastas linnaelust enam maaelu- Kitty leidis, et maal olles, oli Levin ka alati rahulikum 3. Teose käivitav sündmustik:
ESIMENE RAAMAT *Raamatu alguses on Darja Aleksandrovna Oblonskaja ( Dolly ) saanud teada oma mehe, Stepan Arkadjitš Oblonski (Stiiva) armusuhtest endise guvernandiga. Nende majja on oodata Stiiva õe Anna saabumist. Samuti on saabumas Stiiva lapsepõlvesõber Levin, kes on juba pikemat aega armunud Dolly nooremasse õesse, Kittysse. *Stiiva sõnad annavad talle palju enesekindlust (räägib sellest, et ta naine tunneb inimesi ja teab, et tema ja Kitty on kokku loodud), kuid Kitty ei võta tema abieluettepanekut vastu. Põhjuseks on Vronski, sümpaatne sõjaväelane, keda pooldab Kitty ema. Levin on äärmiselt õnnetu ning läheb tagasi maaelu juurde, mida ta armastas. *Kui Stiiva läheb Annat vastu võtma ning Vronski oma ema, keda ta väga austab, kohtub Vronski Annaga, kes talle suurt sümpaatiat pakub. Rongi alla jääb mees. Anna võtab seda kui halba ennet. 4. Sisukokkuvõte:
*Anna tegeleb Stiiva ja Dolly vahelise tüliga ning veenab Dolly Stiivaga leppima. Tulevasel ballil kohtuvad Vronski ning Anna taas. Kitty ootab Vronskilt abieluettepanekut, kuid pettub kui näeb, et Vronski on ilmselgelt lummatud Annast. Anna läheb tagasi koju mehe ja lapse juurde. Vronski avaldab talle armastust, kuid Anna lükkab selle tagasi. Samal ajal halveneb Kitty tervis, kuna tema tundeid on riivatud ning ta kahetseb, et oli Levinile ära öelnud. Ta läheb tervisvetele paranema.
*Anna hakkab suhtlema Vronski Betsyga, algselt teadmata, et tegemist on Vronski sugulasega- nii hakkab ta ka Vronskiga suhtlema. Vronski on siiani Annast kõrvuni sees. Anna algselt üritab mehe armastusele vastu panna, kuid nende suhted hakkavad soojenema. Ta äratab kahtlusi ka oma mehes, kuid eitab kõike.
*Aleksei saab kinnituse Anna suhtele Vronskiga ratsavõistlusel, kus Annale läheb hingepõhjani korda Vronski kukkumine hobuse seljast. Vronskiga ei juhtu midagi, kuid ta hobusel murdub selgroog ning ta on sunnitud looma tapma. Anna on sunnitud tunnistama oma mehele suhtest Vronskiga ning lubab mehel käituda, kuidas soovib. Karenin otsustab, et kõik peab jääma samaks, vastasel juhul jääb Anna oma pojast Serjožast ilma. Ta saadab Anna maale elama, kus nad aga Vronskiga suhtlevad. Vronski saab teada Anna rasedusest. *Levin hakkab kirjutama raamatut tööliste loomulikest suhetest maaga. Ta soovib muutusi senistes korraldustes ning võtab osa ka tööliste igapäevaelust ning naudib seda. Ta saab ka teada Dolly tulekust maale. Dolly veenab teda uuesti Kittyga suhtlema, kuid Levin ei nõustu. Ta saab ka teada oma venna haigusest. Levin aga mõistab oma armastuse tugevust, nähes Kittyt kaarikus mööda sõites. Nad kohtuvad Stiiva juures ning lõpuks saab Levin oma abieluettepanekule ka nõustuva vastuse.
*Aleksei ei kannata hetkelist olukorda ( teda häirib Anna rasedus ja siiani Vronskiga suhtlemine) ning soovib, et ka Anna kannataks nagu tema. Ta hakkab taotlema lahutust võimalike karmide tingimustega- ta soovib võtta Annalt oma armastatud poja Serjoža. Stiiva ja Dolly üritavad teda ümber veenda, kuid asjatult . Olukorda aga muudab Anna sünnitus, pärast mida on Anna suremas. Anna soovib Alekseilt andestust, mille ta Vronskile ka annab. Vronskil on Aleksei ees häbi ning tal on masendus Anna olukorrast- ta üritab sooritada enestappu, mille tagajärjel ta ei sure, kuid saab tõsiselt haavata.
*Anna terveneb imekombel ning tal sünnib terve tütar. Aleksei siiani kahtleb lahutuse mõtet, kuna tema suhe pole kirikuseadustele vastav, samuti ei saa ta neile jätta poega . Vronski ja Anna kohtuvad ning Vronski otsustab Annaga Itaaliasse minna.
TEINE RAAMAT
*Levin ja Kitty lõpuks abielluvad ning asuvad elama maale. Kitty hakkab kodu kallal askeldama (Levini sõnul 'pesa punuma'). Levin kuuleb oma venna õnnetust olukorrast, kes on suremas. Kitty soovib väga kaasa minna ning koha peal hoolitseb Nikolai eest hästi. Oma halva enesetunde järgi saab ka teada oma rasedusest.
*Anna ja Vronski elavad Itaalias hästi, kuid neil on igav. Ümbritsevad inimesed ei aktsepteeri nende olukorda ning ümbritsev keskkond on juba kõik läbi käidud ja teada. Vronski tegeleb maalimisega. Anna soovib poega näha ning Vronski kavatseb Peterburis vennaga päranduse jaotamise üle rääkida. Suve kavatsesid nad Vronski pärusmõisas veeta. Nad naasevad Venemaale.
*Nad võtavad eraldi toad uhkes hotellis . Venemaal tuleb välja nende suhete allakäik. Alekseile on suureks seltsiks krahvinna Liidia , kes on Serjožale öelnud, et Anna on surnud. Anna saadab Liidiale kirja, kus ta ähvardab tulla Serjožat vaatama kui nad teda Serjožaga kokku ei vii. Liidia ei kiida tema soovi heaks, kuid Anna tuleb kord vara hommikul majja ning saab oma tahtmise.
*Annat tõrjutakse seltskondadest ning Vronski on tihti hõivatud. Anna hakkab ennast tundma üksikuna. Anna ei soovi lapsi saada ning ei tunne lähedust oma tütrega. Vronskit häirib see, et tema tütar on Karenina ning soovib taas lahutusega tegelema hakata, et nad saaks Annaga rahus elada. Annas hakkavad tärkama ka armukadedusemõtted, kuuldes Vronski ema soovist poega teise naisega kokku viia. *Levin ja Stiiva tulevad Annat külastama ning Levin armub Annasse. Ta ei mõista, miks ta siis Vronskile enam ei kõlba, kui ta on ometi nii vastupandamatu. Teda häirib see, et Vronski soovib käia igal pool, ütlemata kus ning kellega. Tal jääb armastusest puudu.
*Stiiva külastab Alekseid, üritades teda veel veenda lahutuse asjus, kuid lõplikuks jääb siiski see, et lahutust ei tule (mõjutatuna Liidiast). Annal ja Vronskil hakkab suhe enam-vähem rööpasse minema, neil on kavas minna koos tagasi maale, kuid Anna haavub lõplikult, kui näeb vürstinna Sorokinat Vronskile telegrammi toomas ning Vronskit naeratamas. Ta käitub Vronski vastu külmalt ning Vronski lahkub Anna jaoks ootamatult. Anna kardab, et kõik on läbi, kuid see hirmutab teda hinge põhjani. Anna on suures segaduses. Ta tahab Vronskiga rääkida, kuid Vronski ei saa tema sõnumit kohe kätte. Ta otsustab minna Dolly juurde, samas tagasi koju Vronski ema juurde. Kuid kuhu siis minna? Anna on segi ning hüppab rongi alla, viimasel hetkel mõistmata, mida ta just teinud on ning kus ta on.
*Vronski on murdunud. Ta oli Annale täielikult andunud . „Tööriistana võin ma veel millekski kõlvuline olla. Kui inimene aga olen ma vare.“ Aleksei võttis endale nende tütre.
*Levin on segaduses. Ta ei saa aru oma elu mõttest. Ta tutvub erinevate filosoofide vaadetega, kuid tema kõrvu jäävad ühe talupoja sõnad elada Jumalale ning ta avastabki enda jaoks Jumala, mis teeb ta õnnelikuks. Ta avastab, et talle alguses vastumeelt olnud pisipoeg läheb talle korda. Ta tunneb poja pärast muret äikse ajal ning tunneb rõõmu sellest, et poiss oma isa ja omaksed ära tunneb. Seega leiab ta oma elu mõtte ning tõelise õnne.

IVAN SERGEJEVITS TURGENEV

Vene kirjanik. Ema V.P Lutovinova; isa – S.N. Turgenev, ohvitser. Lapsepõlve veetis Tutgenev ema mõisas Spasskoje-Lutovinovo külas Orlovi kubermangus, kus “ aadlipesa ” kultuur oli rabavas kontrastis pärisorjusliku ülekohtuga.
1833.a. astus Moskva ülikooli, aasta pärast läks üle Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Esimene meieni jõudnud Turgenevi teos on dramaatiline poeem “Sein”. (Kirjutatud 1834, avaldatud 1913.a.) Kolmekümnendate aastate keskpaika jäävad Turgenevi varased luulekatsetused. Esimene ilmavalgust näinud teos on retsensioon A. N. Muravjovi raamatule “Reis mööda Venemaa pühasid paiku” (1836), 1838.a. avaldati ajakirjas “Sovremennik” Turgenevi esimesed luulutused: “Õhtu “ ja “Meditsi Veenusele”.
Aastatel 1838-40 (vaheaegadega) jätkas Turgenev haridusteed välismaal. Berliini ülikoolis õppis ta filosoofiat , muistseid keeli, ajalugu. Berliinis ja hiljem Roomas sõbrunes ta Stankevitsi ja Bakuniniga. 1842.a. kaitses Turgenev Peterbrui ülikoolis
Filosoofia magistri kraadi.
Turgenevi dramaatilistes teostes “Rahapuudus” (1846), “Hommikueine pealiku juures” (1849, avaldatud 1856 ), “Poissmees” (1849) ja “Priileivasööja” (1848, avaldatud 1857) “väikese inimese” kujutamisel avalduvad Gogoli traditsioonid ja side Dostojevski psühholoogilise maneeriga. Kogumik “Küti kirjad” (1847-52) on noore Tugenevi kõige tähelepanuväärsem teos. See avaldas suurt mõju Vene kirjanduse arengule ja tõi autorile ülemaailmse kuulsuse.
Turgenevi kontsepstioon rahvuslikust karakterist omas suurt tähtsust Venemaa eesrindliku üldsuse mõtlemise arengule. Turgnevi raamatute poole pöördusid eesrindlikud inimesed kui pärisorjuliku korra kaotamise veenva põhjuse poole.
Romaanis “Aadlipesa” ( 1859 ) on teravalt püstitatud küsimus (inimeste) ajaloolitest
Saatustest Venemaal. Seoses “Aadlipesa” ja sellele eelnenud teoste “Faust” (1856)
Ja “Asja” (1858) ilmumuisega tekkis poleemika eneseeitusest, egoismist ja kohusest.
Nende probleemide lahendamisel ilmnesid lahkhelid Turgenevi ja revolutsiooniliste demokraatide vahel, kes keskendasid kogu oma tähelepanu nõrkustele, “liigse inimese” otsustusvõimeltusele, temas kodanikutunde puudumisele.
Romaanis “ Isad ja pojad” ( 1862 ) jätkas Turgenev “uue inimese” kunstilist jälgimist.
“Isad ja pojad” ei ole üksnes roman põlvkondade vahetusest, vaid ka ideeliste suundade omavahelisest võitlusest, vältimatust ja leppimatust vanade ja uute sotsiaal-poliitiliste jõudude võitlusest. Romaanis avaneb julm ja keeruline vanade sotsiaalsete suhete purunemise protsess, konfliktid kõigis eluvaldkondades.
Kaasaegsed reageerisid teravalt romaani ilmumisele. Peale “Isad ja pojad” ilmumist saabus korjanikul kõhkluste ja pettumuste periood. Ilmuvad teosed “Viirastused”(1864), “Küllalt”(1865) ja paljud teised, mis on täidetud kurbade mõtiskluste ja pessimistlike meeleoludega.
70-ndatel aastatel, elades Pariisis sõbruneb Turgenev Narodnikute liikumise tegelastega (nimed…); abistas materiaalselt nende ajakirja “Edasi”. Ta jälgib Vene ja Prantsuse kunsti arengut; liitub Prantsuse kuulsamate kirjanike ringkonnaga. Väga suur oli Turgenevi roll Vene kirjanduse propageerimisel välismaal. Turgenevi tegevust kirjanduse, teaduse ja kunsti vallas hinnati Prantsusmaal ja Inglismaal väga kõrgelt. 1878.a. valitakse ta Pariisis rahvusvahelise kirjanduskonverentsi viitsepresidendiks. 1879 .a. omistas Oxfordi ülikool tavaõiguste doktori kraadi.
Turgenevi looming tähistas Vene realismi arengus uut etappi . Tundlik lähenemine Vene elu aktuaalsetele küsimustele, sündmuste ja karakterite filosoofiline mõtestamine ja tõepärane kujutamine tegid Turgenevi teostest omapärased Vene elu tegelikkuse kujutamise kroonika 19. sajandi 40.-ndatel kuni 70.-ndatel aastatel.
Eriti suured on tema teened Vene romaani arengus.
Erilise koha Turgenevi proosas omavad naiste kujud. Naise natuuri, mis on terviklik, kompromissitu, peenetundeline, unistav ja kirglik, on autori arvates koondunud antud ajastule omane uue ja kangelasliku ootus. Seepärast lubab Turgenev oma lemmik naiskangelastel mõista kohut romaani peategelase üle.
Turgenevi tostes on loodus mitte ainult tegevuse fooniks, vaid ka üks tähtis vahend tegelaste iseloomustamisel. Loodusfilosoofia annab suurima täiuslikkusega edasi autori maailmavaate ja kunstilise süsteemi eripära. Turgenev on pooltoonide ja dünaamilise ning läbinisti lüürilise looduse meisterlik kujutaja. Psühholoogilise ja satiirilise portree kujutamisel on Turgenev Puskini ja Gogoli järglane.
Turgnevi poolt loodud kunstiline süsteem avaldas tuntavat mõju mitte ainult Vene
poeesiale, vaid ka Lääne-Euroopa romaanile 19. sajandi teisel poolel. Tema teosed moodustavad lahutamatu osa teatrite repertuaarist. Paljud Turgenevi teosed on ka ekraniseeritud.
"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.
"Sõja ja rahu" venekeelne (Vоina i mir) pealkiri on filosoofiliselt kahemõtteline, kuna ilmudes viitas selle kirjapilt võimalusele tõlkida romaani pealkirja teistesse keeltesse ka hoopis "Sõja ja maailmana". Erinevalt praegusest lubas vene ortograafia sellal nimelt teha vahet sõnal mir (rahu) ja mi´r (maailm).

Romaani ideeline ja ajalooline taust

Teoses kesksele kohale paigutuv ajaloosündmus – Napoleoni lüüasaamine – sümboliseerib müstilise vene hinge võitu ratsionalistliku võõrvõimu üle, mis upsakalt pidas end ainsana võimeliseks ajaloo käiku suunama. Tolstoi veendumusel lähevad kuulsate väepealikena ajalukku pigem niisugused sõjamehed, kellel lihtsalt veab sõjaväljal nagu kindral Kutuzovil, kes maailmavalitsemise plaane haudunud Napoleoni üle võidu kindlustas.
See romaan pole niisiis ausambaks sõjasangarlusele, pigem vastupidi. Napoleon Bonaparte 'is kehastunud võimuülbus viib Tolstoi tõlgendusel paratamatult sõjani ja sõda oli tema jaoks kõige nurjatum kuritegu. Autor osales ohvitserina Krimmi sõjas ning sai hiljem veendunud patsifistiks ja vägivalla eitajaks (see kujunes osaks Tolstoi usulistest tõekspidamistest ning sellest välja koorunud usukuulutus võitis Venemaal arvukalt järgijaid ( tolstoilus ).
“Sõja ja rahu” valmimine oli aastatepikkune protsess, mis sai alguse dekabristide ülestõusust ja lõppes romaani ilmumisega 1869. Algul plaanis Tolstoi teost dekabristide 1825. aasta ülestõusust. Nimelt kavatses ta romaani ühe isevalitsusele vastu hakanu, Detsembriülestõusus osalenud ohvitseri saatusest, kuid nii sattus ta Napoleoni sõdade teemale... Nõnda kasvas ulatuslikust ainesest välja teine, ühele ainsale ajaloosündmusele keskenduvast romaanist märksa panoraamsem ja sügavam romaaniepopöa, millest “ Dekabristid ” moodustasid vaid fragmendi.
Tolstoi kirjeldab Aleksandri-aegse Venemaa hiilgust ja tollase ühiskonna vaimset palet ületamatu täpsusega. Laiahaardelise perekonnasaagana on “Sõda ja rahu” XIX sajandil maailmakirjandust kujundanud monumentaalse realismi kõrgpunkt.

"Sõja ja rahu" sündmustik

Kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovide saatus – moodustab Tolstoi romaani tuuma. Romaani tööpealkiri “Lõpp hea – kõik hea” näitab siiski vaid, kui kaugele arenes teos valmimise käigus oma algmõttest. Autori kavatsetud optimistlikku tooni varjutas traagiline faabula : peale Pierre Bezuhhovi ei pääse sõjaaja segadustest terve nahaga mitte keegi, Rostovid kaotavad noorima poja ja vaesuvad, kui nende vanim poeg Nikolai mängib ühe ööga pea kogu varanduse maha kaardilaua taga.
“Sõja ja rahu” tegevusliinid hakavad hargnevad alates aastast 1805, mil vene aadel naudib oma kuldajastut: kõrgem seltskond lõbutseb Peterburi ja Moskva luksuslikel ballidel või väljasõitudel maale. Aadlipreilid uhkeldavad oma uusimate tualettidega; aadlinoorukid püüavad avaldada muljet omavahelise võidujoomise või hasartmängudega; taamal arutavad nende vanemad pooleldi naljatades, pooleldi murelikult dünastia jätkamise strateegiaid , mis aitaksid tütardel soodsalt tanu alla saada. Salongides valitseb prantsuse keel ja meel, mida peetakse šikiks nagu kõike, mis jõuab siia otse Pariisist. Aga mood muutub peagi...
Pool Euroopat on konfliktis Napoleon Bonaparte'iga, kes võidab ühe lahingu teise järel ja on suunanud nüüd oma himustava pilgu ka tsaaririigile. Venemaa kuulub Euroopa Napoleoni-vastasse allianssi, mis on üritanud „väikest korsiklast“ tagajärjetult taltsutada. Nüüd asub otsustavasse kaitselahingusse Venemaa ja paljud siinsed aadlikud tõmbavad selga oma uhked univormid.
Sõtta läheb ka vürst Andrei Bolkonski, kena noor mees, kes on iga peo keskpunktiks. Tema sõber, pururikka krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre seisab pigem tagaplaanil. Ka prillid ega ümmargune kõhuke ei räägi Pierre Bezuhhovi kasuks, kes on pealeselle ka liberaal ja kõneleb alatasa vabadusest ja võrdsusest, ülistab vaimustuses Napoleoni kui sotsiaalset revolutsionääri, rikkudes nii ära mõnegi peo. Kui Pierre pärast isa surma osutub hiigelvaranduse ainupärijaks, avaneb ka tema šanss.
Korraga on hoopis Pierre Bezuhhov parim partii ning kahtlase kuulsusega vürst Kuraginil õnnestubki oma ilus, elujanuline tütar Jelena sokutada armuasjades kogenematule Pierre´ile naiseks . Ent nende abielu jookseb peatselt karile ning Pierre leiab õnne krahv Rostovi tütre Nataša kõrval, kellesse varem oli sügavalt armunud hoopis Andrei. Algul vastas sellele tundele ka Nataša, ent siis alistus ta hoopis liiderliku Anatoli sarmile. Anatoli on eelmainitud vürst Kuragini poeg ja samasugune rafineeritud kelm nagu ta isagi. Nataša saab liiga hilja teada, et Anatoli on juba abielus ja oli püüdnud teda vaid võrgutada.
Ilus Andrei tõmbub üha tõsinevamaks melanhoolikuks, mis pole ka ime, kuna autor ei säästa teda millestki. Andrei saab raskesti haavata Austrelitzi all, ta noor naine Liisa sureb nurgavoodis, hiljem Borodino lahingus tabab Andreid prantslaste kuul; haavatu eest hoolitseb ennastohverdavalt kuni viimase surmani Nataša Rostova.