Tšehhovi ja Tolstoi loomingu kokkuvõtted (0)

PILET 1
Anton Tšehhovi elu ja 2 novelli analüüs
1860- 1904
Elu:
Pärit Taganrogist, „See oli linn, kus isegi koerad läksid igavusest hulluks.“ Vanaisa oli pärisori, töötas end ise üles ja ostis pere pärisorjusest vabaks. Isa oli väikekaupmees. Võimukas, karm, lapsed pigem austasid, kartsid teda kui armastasid. Ema oli kunstnikuhing.
Õppis kohalikus gümnaasiumis. Süvenes tema teatri- ja kirjandushuvi. Isa pankroti järel kolib pere Moskvasse, Tš jääb maha, et gümnaasium lõpetada. Samal ajal töötab koduõpetajana, et peret abistada. Moskvas astub M. ülikooli arstiteaduskonda. Õpingutesse suhtub väga tõsiselt, samas süveneb kirjandushuvi. Hädad tervisega : süveneb tuberkuloos .
1890 Sahhalini saarele, et tundma õppida sunnitööliste elu. Mõjub tervisele tõsise põntsuna. Pärast seda jääb püsima väikelinna ja ostab Melihhovosse mõisa. Sukeldub ka ühiskonnaellu, aitab näljahädalisi, võitleb koolera levikuga. ~10 aastat Melihhovos, see periood kirjanduslikus mõttes väga viljakas.
Arstid leiavad, et peaks minema Euroopasse ravile. Müüb mõisa ja suundub Krimmi Jaltasse. Aeg-ajalt sõidab Moskvasse -tihedad sidemed ka Moskva Kunstiteatriga, kus lavastatakse palju tema töid.
1901 abiellub Moskva Kuntsiteatri esinäitlejanna Olga Knipperiga.. Tervis halveneb. Ravireis Saksamaale. Ei päästa, sureb . Maetud Moskvasse Novo–Devitši kalmistule.
Novellid :
Algusest peale väga viljakas autor. Alustab lühijutustustega, mis ilmuvad varjunimede all Antoša Tšehhonte, Inimene Ilma Põrnata, Minu Venna Vend. Küpses perioodis kritiseerib varasemat loomingut. Esialgsete lühikeste humoorikate palade keskmes kultuuritud labased väikeametnikud, „Rõõm“ – poeg läheb vanematele külla ja on väga uhke, kuna temast kirjutati ajalehes =>jäi purjus peaga vankri alla. Näitab kui hale peategelane on.
„Paks ja peenike “ – kaks vana sõpra saavad kokku. Paks teatab , et on jõudnud elus heale järjele. Seepeale hakkab peenike lömitama, pugema , lipitsema, kuigi paks seda ju üldsegi ei nõua. Teos näitab, kuidas inimene laseb end ise alandada.
„Ametniku surm“ – väikeametnik aevastab teatris, kogemata pritsib sülge ees istuva kindrali kiilaspeale. Hakkab lakkamatult vabandama, läheb talle isegi koju järgi. Kindrali meelest on see pisiasi, kuid väikeametnik sureb ahastusest, sest on kõrget inimest solvanud.
Samas leidub ka siirast kaastunnet ja nukrust:
„ Vanka “ – sisse tuleb südamlik huumor. See on lugu väikesest poisist, kellel on raske mure
„ Kurbus ”- Voorimehest, kellel suri poeg ja kellel pole sellest kellelegi rääkida-
80-ndate keskpaigas muutub looming tõsisemaks: näitab kuidas põrkuvad erinevad maailmavaated, püüab elu sügavamalt lahti mõtestada ning sisse tuleb üksinduse teema. Kirjanikuna jääb vaatlejaks, ei jaga hinnanguid. Seadis endale ülesandeks näidata inimpahesid eri nurga alt. On seisukohal, et tema ajastu probleem: inimene lepib oma näruse eluga, ega püüa lahendust leida, seda kuidagi muuta.
„Palat nr.6“ – ühes väikeses linnas ja ka selle asutustes vohab korruptsioon . Linnahaigla tingimused on all pool arvestust, vaimuhaigeid isegi pekstakse. Peaarst Ragin näeb neid probleeme, kuid ei suuda nendega võidelda. Ta leiab, et kui probleemi ei tunnista, pole seda ka olemas – Ragin üritab sellest kõigest kõrvale vaadata. Ta hakkab oma tegevusetusele õigustust otsima ja jõuab seisukohtadeni, et kannatusi polegi vaja leevendada, kannatused on üllad ja annavad elule sisu; in vabadus on sisemine küsimus, vaba saab olla igal pool – kuid ta ei jää lõpuni endale kindlaks. Alles siis, kui ta ise suletakse palatisse nr.6 (kuna ta esitas seisukohti, millega teised nõus polnud, tema mõttemaailm oli teine), saab ta aru oma teooria valedest motiividest.
„Palat nr.6“ ei ole paljalt arsti ja haige lugu, see sümboliseeris tolleaegset olukorda Venemaal: korruptsioon, vaestele ei pööratud tähelepanu, oma tegevuste õigustamiseks loodi kahtlaseid teooriaid ; kõik, kes erinesid massist eraldati ühiskonnast.
Kuidas mõjutab ühe inimese nõrkus teisi inimesi? Ragini nõrkus polnud kahjulik ja hukutav mitte ainult talle endale vaid ka tervele haiglale. Ragin ei mõistnud, et tema stoikudevaimustuse tõttu kannatavad haiged. Tema ei võtnud midagi ette ja teised pidid seetõttu kannatama .
Põhiidee: Selleks, et olla väärt inimene peab midagi ette võtma, kui ümberringi on segadus.
„Jonõtš“ – lugu arstist, kes teeb läbi allakäigu, jõudes välja täissöönud väikekodaniku elulaadi juurde.
„Inimene vutlaris “ – raamjutustus kreeka keele õpetajast Belikovist, kes riietas end alati justkui kookonisse. Tema üliettevaatliku elu viib tasakaalust välja plaanitav naisevõtt. Tulevast pruuti jalgrattaga sõitmas nähes arvab , et see ei ole naisele sünnis. Nooriku vend lükkab Belikovi trepist tolle noomimise pärast trepist alla, mispeale noorik ise naerab . Kuu aja pärast B. sureb „häbisse“, pettunud inimestes.
Milleni viib üliettevaatlik elu? Tšehhov väidab, et üksinduseni.B. kartis elu, kõike uut, ta püüdis ka oma mõtteid vutlarisse peita . Võib olla ta arvas , et kui ta elab täpselt normide järgi, peab kinni igast reeglist, elab justkui kastis, on ta elu ilus ja õnnelik. Tema deviisiks ju kujuneski: „Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtu.“. Belikov: üliettevaatlik, targutaja, tagurlik , vagatseja .PÕHIIDEE: Õnnelikuks saada võib vaid riskides ja elu täiel rinnal elades , peab olema millegi poole püüelda.
„Karusmarjad“ – väikekodanluse kriitika, Lugu mehest, kelle elu unistus oli mõis karusmarjaaiaga Kui unistus täitub, jääb olesklema. Pettus, sest karusmarjad on hapud , aga ta ei tahtnud teistele oma pettumust näidata. Taei võta ta midagi olukorra parandamiseks ette.
„Daam koerakesega“ – Mees, kes on oma senisest elust tüdinud, armub kuurordis olles noorde abielunaisesse. Neist saavad armukesed. Elukogenud mees arvab, et see on järjekordne armuseiklus, kuid hiljem saab aru suhte sügavusest. Mõistavad, et armastus annab nende elule mõtte. Konkreetne lõpplahendus puudub. (lootusrikas)
„Maja ärkli toaga“ – näitab, et erinevad maailmavaated võivad armastuse purustada.
Tšehhovit häirivad in., kellel puuduvad ideaalid: nad ei ela, vaid lihtsalt on. Tema arvates on kirjaniku esmane ülesanne tingimusteta, aus tõde.
Tšehhovi novelliloomingut iseloomustab: 1)ta ei tunne kaasa oma tegelastele, naerab nende üle: nad ei tee midagi, et oma elu paremaks muuta; 2)puäntlikud lõpud(„Rõõm“); 3)kasutab situatsiooni-, aga ka karakterikoomikat; 4)looming väga satiiriline : tuleb sisse naer läbi pisarate ; 5)novellides tavaliselt kajastub argielu, Tšehhov näitab, et ka igapäevaelus leidub palju traagikat.
PILET 2
Tšehhovi näidendid
Enne Tšehhovi tulekut oli tühjus, tõsiseid tegijaid polnud. Euroopas oli tõeliseks iidoliks Ibsen . Ta ei tulnud näitekirjandusse jõuliselt, vaid ühevaatluseliste komöödiatega „Karu“, „ Juubel “, „Abieluettepanek“.
„ Kajakas “ – tõeline šedööver 1896. Esietendus Peterburis kukub läbi, samas mõne aja pärast Moskvas ollakse vaimustuses. Tegevus toimub 19. sajandi lõpul ühes mõisas. Noor algaja kirjanik tahab lavastada vormiliselt uut moodi näidendit. Peaosas Nina, kellesse ta ise on armunud ning kes soovib saada kuulsaks näitlejaks. Armastus ei jää püsima. Värske kirjaniku ema on tuntud näitleja. Nina aga armastab üht teist –edukat - kirjanikku, kellega ta ka põgeneb. Nina karjäär ebaõnnestub, samuti ka suhe, ta naaseb mõisa. Näidend ebaõnnestub ning ka suhe Ninaga- Treplev teeb enesetapu.
Näidend „Kajakas“ on teos kunstist ja kunstnikest, kus algaja kirjaniku ema on tuntud näitlejatar, kes imetleb kunstis ennast, lilli ja aplausi. Tšehhov suhtub temasse suhteliselt halvasti Ka algajast kirjanik ei teeni Tšehhovi poolehoidu, sest ta peab kirjanduses oluliseks vormi, mitte sisu. Tuntud kuulus kirjanikon isekas inimene, ta paneb kannatama ka autori lemmiktegelase Nina , kelle kaudu tahab autor öelda, et kunst nõuab kannatusi.
Palju on vastandamisi: Arkadina – ei väärtusta rolli, tahtis nime teha, pikk karjäär  Nina – vaiksem, tagasihoidlik, kõik veel ees, tahtis hingeliselt kunsti teha; Tšehhov: „Arkadina armastas ennast kunstis, Nina kunsti endas.“ Trigorin – enesekindel, vanem, kuulus, kirjutanud palju häid teoseid, salapärasem, ei rääkinud palju loomingust, väärtustas teatrit  Treplev – kahtleb endas, halas kogu aeg, rutiinne, eelarvamustega.
Kajaka sümboolsus – kajakas sümboliseerib selles näidendis vabadust. Vaba lind- Nina; Treplev (algaja kirj )laseb kajaka maha – N sureb, kui ebaõnnestub.
Kunst nõuab ohvreid – N vanemad polnud poolt, ta lihtsalt põgenes.
Tšehhov tituleerib komöödiaks, ta naeruvääristab inimeste suhtumust kunsti, armumiste jada =>naer läbi pisarate.
Milleni võib viia ühepoolne armastus? Kuulsuse hukatuslik mõju. Uute suundade ärahoidmine.
„Onu Vanja“ – Tš jätkab ideaalide otsimist. Peategelaseks on Vanja, kes koos õetütre Sonjaga rabelevad, et luua mugavat elu ühele professor. Peagi aga mõistavad, et tegu on tühise, andetu inimesega. Tekib sisemine mäss: V ja S tahavad oma elukorraldust muuta, kuid samas elavad samamoodi edasi.
Onu Vanja – 43, otsekohene, mossitas koguaeg, ei püüelnud eesmärkide poole, tundus, et oli elu maha maganud, enam ei saa midagi muuta.
Sonja – inetu, heasüdamlik, abivalmis, heasüdamlik, naiivne , noor.
Serebjakov – tujutseja, peremehetsev, temal alati õigus, ei austanud, et S ja V tahtsid ta elu paremaks teha, Raskolnikovi teooria – tundis end teistest tähtsamana, üleolev, hõõrus nina alla, et teistele koormaks, Sonja isa.
Inimene ei võitle oma ideaalide eest. Ei proovinud elu paremaks muuta, leppis sellega. Olesklesid mõisas, mõtetelt hallid. Ideaale pole, leppisid oma olukorraga. Tuleb edasi unistada ja edasi püüelda.
Kas ilu või mõistus? „Inimeses peab kõik kaunis olema: nii nägu kui riided, hing kui ka mõtted.“
„Kolm õde“ – tegevus toimub väikeses provintsilinnas, mille prototüübiks Taganrog – hall, üksluine. Seal elavad 3 õde: Irina , Olga, Maša, kelle suurimaks unistuseks kolida Moskvasse, sest seal on teistsugune, täisvereline elu. Kuid see unistus ei täitu, nad ei tee midagi selle täitumiseks ning kui võimalus antakse, siis nad ei julge seda realiseerida. Muutust ei too ka Maša armumine ohvitseri, kes oma sõjaväeosaga seal peatus . Mees kutsub teda küll kaasa, aga Maša ei julge minna.
Tšehhov ütles selle loo kohta: „Asjatult närbuva inimliku ilu nukker lugu”. Ta tõdeb kurbusega, et isegi kui õed oleks Moskvasse saanud, siis ei oleks nende elus midagi muutunud. Tšehhov on veendunud, et seda tüüpi inimesed ei julge võimalusi realiseerida. Kriitika inimeste suhtes, kes ei tee oma unistuste realiseerimiseks midagi.
„ Kirsiaed “ – mõisaproua Ranevskaja pöördub koos tütre Anjaga Pariisist tagasi oma mõisa Venemaal. Mõis on aga suurtes majanduslikes raskustes ning see pandi koos ümbritseva hiiglasliku kirsiaiaga oksjonile. Võlgadest, oksjonist pääsemiseks teeb kaupmees Lopahhin ettepaneku hooned lammutada, aed maha raiuda ning krunt tükk haaval suvitajatele müüa. Nii oleks Ranevkaja päästetud. Kuid tema ja ta vend Gajev ei taha sellest lollusest midagi kuulda. Lõppkokkuvõttes ostab Lopahhin mõisa ära ja muudab selle suvitusrajooniks. Ranevskja, kellele see hinge ei mahu, kuna L oli pärisorja järeltulija, on sunnitud linna kolima .
Ranevskaja – pole uuenevas maailmas kohanenud (Vm ilu ja kõik tema metsad ja aiad lähevad kodanluse kätte – aadlimaailm on hukkumisele määratud), harjunud elama „võlgu võõral arvel“. Samas helduse ja headuse kehastus, juhuslikud inimesed nuruvad temalt välja viimsegi kopika.
Lopahhin – osav ärimees, andekas elupraktik, rikas. Tõmbab Ranevskaja poole, kelle headust ja ilu lapsepõlves tunnetanud. Tal on kultuuripüüet ja valmidust jääda omakasupüüdmatuks.
Trofimov – „igavene üliõpilane“ ja tütar Anja tulevikumotiiv. Nende usk tulevikku on nooruslikult veendunud ja seda kannab töö kui elu põhiväärtus. Töö – rõõmu, õnne, elu läte.
Kirsiaed – R ja G on kirsiaia kaotus katastroof, Anjale ja Trofimovile on kogu Vm „meie aed“ – nad lahkuvad „väikesest kirsiaiast“, et minna rõõmsal meelel ja õnne elevil sellesse suurde aeda. Kirsiaed sümboliseeris Vm ilu, maailma minekut, unistusi .
Kõiki tegelasi iseloomustas: nad näevad, mida tahavad; ei võitle unistuste täitumise eest; põlvkondadel elus erinevad väärtushinnangud ja nendest arusaamad; lepitakse oma oluga; pärast esimest läbikukkumist antakse alla.
Kas elada minevikus või minna elus edasi? Suhtumine suurtesse muudatustesse – positiivne või negatiivne? Edasi liikumine tulevikku ei hävita minevikku . Et võita, tuleb loobuda! Nad elasid mälestustes, hoidsid kramplikult kinni, ei läinud eluga edasi. „Enne kirsiaia müümist olime kõik närvilised ja murelikud, pärast, aga kui asi oli lõplikult, tagasipöördumatult lahenenud, muutusid kõik rahulikumaks, isegi rõõmsamaks…“
PILET 3
Lev Tolstoi elu ja looming
1828- 1910
Elu:
Vanaisa kuulus Vm kõrgaadli hulka. Jasnaja Poljana (selge põld) mõisa. Tolstoi ise oli peres 4. poeg, oli vaevalt 2-aastane kui ema sureb. Laste eest hoolitseb isa kasuõde (vanavanemate juures orvuna kasv tädi), pr. guvernant. Vastandus talupoegade lastele, kellega Tolstoi levis. Parema hariduse andmiseks lastele kolib pere Moskvasse. Samal aastal isa sureb. Tolstoi astub ida keelte teaduskonda, varsti vahetab selle ajaloo teaduskonna vastu. Satub seltskonda, kus kõik peab olema comme il faut – laitmatu, suurepärane käitumine ja välimus.. Esialgu läheb T. kaasa, kuid ta pettub ja leiab muid väärtusi. Oluliseks pr. valgustajate (Russeau, Voltaire) teostega tutvumine. Ta püüab hakata süvitsi analüüsima inimolemust, -hinge.
Jätab ülikooli pooleli , naaseb Jasnaja Poljanasse täieõigusliku omanikuna, Tal on 300 pärisorjast talupoega. Suhted kujunevad keeruliseks: T püüab nende elu kergendada. Esialgu talupoegades umbusk. Ta teeb sõite Moskvasse, Peterburi, et olla kursis kultuuri ja kirjandusega, üritab end ise harida , kaardimängukirg. Hakkab päevikut pidama , kasutab palju ka loomingus.
1851 astub enese teostusekssõjaväkke. See periood jõuab ka loomingusse. (Sevastoopoli jutustused) Läheb sinna lootuste, ootustega karjääri teha, kuid pettub : lihtsõdur – kahuriliha. Tolstoid häirib, et sõda toob kaasa mõttetu tapmise . Osaleb Sevastoopoli lahingus. Muutuse toob Turgenevi kiri, mis kutsub teda sõjaväest ära, sest tegelik kutsumus - kirjandus. Tolstoi teebki nii.
1857 Võtab ette pika Euroopa reis, kust saab erinavaid muljeid. Eriti vapustab Pariisis giljotineerimise, selle vaatajate käitumine. Pr. suundub Šveitsi: tänavamuusik, kes tasustamata jäetakse (Luzern).
Tagasi Venemaal veendub, et talupoegade I hädaks on harimatus . Seetõttu loob neile kooli.
Valitsusevastase kriitika tõttu satub võimu põlu alla. Kui teda pole ЯП, teeb politsei täieliku läbiotsimise. Ka kirik ei salli Tolstoid, kuigi T. oli sügavalt usklik leidis, et kirikus palju räpast, vastuvõtmatut. Ta pannakse kirikuvande alla – keelatakse kirikusse minna, iga väärteo eest võib kohtusse kaevata. Üha enam keskendub loomingule.
1862 abiellub Sofia Bersiga, Moskva arsti tütar. Abielu kujuneb vastuoluliseks: armastab naist sügavalt, kuid vaimsel tasandil ei suuda naine teda mõista.
Elu lõpp traagiline. Ta tülid abikaasaga muutuvad liiga heidutavateks => otsustab kodust lahkuda. See toob kaasa haigestumise, on sunnitud Astapova jaamas peatuse tegema. Vaatamata keelule, saadab raudteeametnik teadmatuses olevale perele telegrammi. Tema viimased sõnad: „Ma armastan tõde, ma armastan nii väga tõde.“
Looming:
Tegi pedagoogilist tööd – annab välja aabitsa ; ajakirja, mis käsitles haridusprobleeme. Pärisorjus oli olnud 16 aastat kaotatud , kuid Vm. talupojast on saanud vang – sõltuv peremehest, endal puudus maa. Sellele pööras tähelepanu ka T., lisaks lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi. Sellega tuleb ka vägivalla analüüs ühiskonnas. Seda vaadete süsteemi nimetati tolstoiluseks. Noorte hulgas palju järgijaid. Ametliku ühiskonna jaoks muutub Tolstoi ohtlikuks. Ta toob vägivalla ja sotsiaalse ebavõrduse teema ilukirjandusse.
„Lapsepõlv. Poisiiga. Noorus.“ – 3-osaline romaan, kus kajastuvad Tolstoi lapsepõlvemuljed.
„Sevastoopoli jutustused“ – kogumikus muljed Sevastoopoli lahingutest.
„Luzern“ – jutustus põhineb ühel episoodil. Hotelli ees mängis muusik, keda aadlikud kuulavad ja naudivad, kuid keegi ei anna talle selle eest raha. Tolstoi tahab teda restorani kutsuda, kuid neid ei lubata sisse. Üldistus: aadlikud naudivad seda, mida lihtrahvas teeb, kuid mitte keegi ei ole nõus vastu midagi andma.
„Kasakad“ – jutustus keskendub inimese eneseotsingu probleemidele. Peategelane on Tolstoile sarnane: ta püüab talupoegade elu kergendada.
„Sõda ja rahu“ – kirjutas 1863. a sügisest. Tõeline mammut -romaan – mahukas, erinevaid tegevusliine palju, tegelasi ~300. Romaan käsitleb Pr-Vene sõda ning konkreetseid ajaloolisi sündmusi, lahinguid (Austerlitzi, Borodino, Moskva vallutamine). Tolstoi kujutab sõda üksikasjaliselt, täpselt, värvikalt. Läbi tegelaste tuleb välja ka Tolstoi suhtumine sõja mõttetusse. Ta annab venelastele lootust, et päästa kodumaa. Samas kujutab ta mõlema poole juhte ja sõdureid inimlikena.
Sõja kujutamise kõrval näidatakse aadlike elu sel perioodil. Vm aadel jagunes: 1)pealinna e Peterburi aadel – Kuraginite perekond, raha ahned, silmakirjalikud; 2)Moskva e. provintsi aadel – Rostovite perekond, perekesksed, ühtehoidvad, siirad, ausad, ei ajanud ainult raha taga, oluliseks olid pere, ideaalid, sisemised väärtused, isamaaarmastus; käitusid lihtsalt, hoolisid rahvakultuurist (valmis lihtrahvaga lõbutsema, rahvakalendri tähtpäevi tähistasid, armastus); 3)Lõssõje Gorõ e maa-aadel – Bolkovskite perekond, kinnised, väga lihtsad, pere hoiab kokku, töö tähtis, haridus oluline. Pigem mõtte- kui tundeinimesed. Lapsed pigem austasid kui armastasid isa. Tolstoi ise hindab seda tüüpi inimesi kõige kõrgemalt, ta on ka ise seda tüüpi. Ta leiab, et Vm arenguks on seda tüüpi in rohkem vaja.
Andrei -Nataša – Andrei Bolkonski maa-aadli esindaja läheb sõjaväkke, et ennast teostada. Temast jääb maha lapseootel naine, kes sünnitusel sureb. See tekitab Andreis süümepiinu, sest tunneb, et ei kohelnud naist piisavalt hästi. Ta muutub kinniseks, tõmbub elust kõrvale. Näeb sõja mõttetust. Sõites ühele ballile näeb ta tamme, mis tundus surnuna – hingelt oli Andrei sama surnud ja kuivanud. Kohtumine Natašaga toob elu ta hinge tagasi. Tagasi tulles on ka puu ellu ärganud, uued pungad peal. Sama tunneb ka Andrei - elujõud tuleb tagasi, see suhe eeldaks A poolt järeleandlikkust, kannatlikkust, arukust; Natašalt mõistmist. Andrei sõidab välismaale järele mõtlema, jättes N üksi – katseaeg . A käitub väga ükskõikselt ja N pole kindel kas A teda ikka armastab.
Natašale hakkab silma tegema ka Anatol Kuraginite poeg. N on segaduses, sest ta armastab mõlemat. N on valmis isegi Anatoliga põgenema. Andrei naasmisel teatab N, et ei saa abielluda ja palub andestust. Andrei ja Nataša viimane kohtumine toimub Moskva äraandmise päeval, kui N on surmavalt haavatud vürst Andrei haigevoodi juures. Nüüd puhkeb armastus uuesti õitsele. Andrei mõistab, et tegi Natašale haiget ja suhe purunes tema tõttu, ta mõistab, et armastus on maailmas kõige tähtsam. Nataša abiellub Andrei parima sõbra Pierre Bezuhhoviga (ta püüdis purunemise ajal A ja N lepitada, ei püüdnud olukorda enda kasuka pöörata).
Vastandatud poolte väejuhid: Napoleon – tema jaoks tähtsad sõda, võimu näitamine, au ja kuulsuse saamine; sõdurid ei tähenda tema jaoks midagi; ta oli seisukohal, et ajalugu teevad üksikisikud. Kutuzov – kaitseb isamaad, näeb ka lihtsaimas sõduris inimest; tema arvates teevad ajalugu massid .
Andrei (enne Natašaga kohtumist ) – 30-ndates, kibestunud, elus pettunud, pühendub tööle, tõsine, tunneb, et kõik on lootusetu, õnnetu, puudub armastus, ei usu enam sellesse.
Nataša (enne Andreiga kohtumist) – 16, emotsionaalne, edev, energiline , meeldib olla tähelepanu keskpunktis , impulsiivne, armus kiiresti, armastas ligimesi, avameelne, aus, siiras.
„Anna Karenina “ – vt pilet 4
„Ivan Iljitš“, „Kreutzeri sonaat“ – Vägivalla ja sotsiaalse ebavõrdsuse teema.
„Pimeduse võim“ – näidend, annab masendava pildi manduvast Vene külast.
„Elav laip “ – näidend, näitab kõrgklassi silmakirjalikkust.
„Ülestõusmine“ – tema viimane romaan. Põhiteemaks sotsiaalse kurjuse probleem, T. jõuab järeldusele, et ausale in. on tolle aja Vm. ainuõige koht vangla. Tolstoi leiab, et Vene ühiskonda tuleb tõsiselt muuta.
PILET 4
Tolstoi romaani lähivaatlus
„Anna Karenina“
Tegevus toimub 19. sajandi keskel Venemaal, kui tähtsaim oli järgida kujunenud ühiskondlikke reegleid ja joonduda juba iganenud arvamuste järgi. Kõik uudne ja varjamatu uuenduslik põhjustas pahameelt. Seepärast sai ka Anna nii suure tähelepanu osaliseks . Ta oli tüüpiline naine, kes vajas armastust, kuna ta oma mees, Aleksei Aleksandrovitš (töösse pühendumise ja näilise ükskõiksusega) pakkuda ei suutnud, tekkis tal romaan vürst Vronskiga. Nende kirglik ja kõrgseltskonnas palju kära tekitanud suhe oli kõigile pinnuks silmas. Teine tähtis tegevusliin romaanis räägib Kittyist ja Levinist, kelle elu maal kulgeb rahulikult ja ilma suuremate tülideta. Võrdlemisi lihtsam ja armsam armulugu kui A ja V. Loo teeb traagiliseks asjaolu, et Anna oli sunnitud lahkuma oma pojast Serjožast, seltskonnast ja pühenduma vaid Vronskile, kelle armastuses ta lõpuks kindel ei olnud ning taluma alandusi, üksindust, lootusetust. Lõpuks Anna viskub rongi alla, sureb. Vronski läheb sõtta kahurilihaks.
Kuidas mõjutab seltskonna ebasoosing ja kindlusetus suhet? Anna ja vronski armastasid teineteist, kuid nende suhte luhtumise tähtsamateks põhjusteks olidki just seltskonna ebasoosing ja suhte tuleviku puudumine. Kusjuures Vronskile ei heidetud suhet ette, skandaalse afääri tõttu langes seltskonna põlu alla just Anna. Mistõttu naine tundis end eraldatu, vääritu ja halvana. Lisaks tundis ta süümepiinu oma poja Serjoša mahajätmise pärast
Kuidas eraldada kirge armastusest ja miks see tähtis on? Anna ja Vronski vahelise suhte lahterdamine kumbagi kategooriasse on võimatu, küll aga saab öelda, et see polnud puhas, ennastunustav ja altruistlik armastus. Pigem kaldub see suhe siiski hukutava kire staatusesse, see tõi mõlemale viimaks rohkem häda ja kannatusi kui rõõmu. –eristamine ongi tähtis, et õigel ajal osata otsustada, mis on suhtele parim, kas jätkamine või lõpp. Serjoša mahajätmist jäi Anna ju igavesti kahetsema. Midagi oleks tulnud ette võtta, et suhet lappida.
Kitty ja Levini tegevusliin: Millistel juhtudel taastub armastus ka pärast ränka pettumust? Kitty algne äraütlemine Levinile oli tingitud tema noorusest ja kogenematusest; vanemaks saades sai K aru, et Levin oli tema jaoks õige. Õnneks suutis ka Levin kogetud pettumusest üle saada.
Anna – väga kaunis, kirglik, käitumisega rikub suurilma reegleid, keeruline, vastuoluline , kadestatakse – naiseliku ilu kehastuse ideaal, kordumatu , mõistatusliku iseloomuga , seesmiselt terve natuur, armastus on tõeline andumus, ei taha kedagi külmavereliselt petta . Samas egoistlik , sest tema tõttu käib perekond alla, ei suuda Anyt armastada . Hüsteeriline, satub sisemisse kriisi, purunevad perekonna ja inimlikud sidemed, elu ummikus.
Elus on olnud vaid üks roll – armastav ema, leides armastava naise rolli, jääb esimesest rollist puudu. Enesetapu muudab eriti traagiliseks see, et viimasel hetkel mõtleb Anna ringi.
Vronski – vallaline , egoistlik, julge, aus, elu on tema jaoks naudingute vaheldus, seetõttu armastus ja kirg jahtuvad , võistlushimuline. Edukas, kirglik, rikas, rohkete sidemetega. Peab oma põhimõtetest kinni – reeglid paika pandud. Kaastundlik, suudab ja julgeb valelikust mööda vaadata.
Karenin –Praktilisus ja töö suruvad tundepuhangud maha. Peidab kannatused kirjutatud ja kirjutamata suurilma moraali reeglite, seaduste varju. Kohutav bürokraatia masin, millesse on suletud elav kannatav in. Kinnine , reeglitele ja seltskonnale alluv. Pigem mõistuse in, väga usklik.
Levin – tõeotsija, „kangelane teel“, tahtekindel, usub tõelise õiglase elu olemasolusse, otsib teed sinna. Kibedad mõtted kaasaja üle. Ideaaliks talupoeglik elulaad. Kirjaniku autoportree. Kinnine, aus. Uuendused, et parandada talupoegade elu.
Kitty – noor, aus, üritab kõike õigesti teha, õrn, heasüdamlik, naiivne, kogenematu, ebakindel, oluline armastus.