LOODUSVARADE MAJANDAMISE ÖKONOOMIKA (0)

EESTI MAAÜLIKOOL 
Metsandus- ja maaehitusinstituut 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
LOODUSVARADE MAJANDAMISE ÖKONOOMIKA 
ÕPPEMATERJAL 
 
Koostas  Paavo  Kaimre 
 
 
 
 
 
 
TARTU  2016  
 
 
1
SISSEJUHATUS AINEKURSUSESSE LOODUSVARADE MAJANDAMISE 
ÖKONOOMIKA 
5 
Loodusvarade majandamise ning keskkonnaökonoomika ajalugu 
10 
Loodusvarade ja keskkonna majandusteaduslik käsitlemine 
12 
1.  TOOTMISKULUD . KULUDE  LIIGITAMINE  
15 
1.Tootmiskulud ja mittetootmiskulud 
15 
2. Lühi- ja pikaajalised kulud 
16 
3.  Otsekulud  ja  kaudkulud  
16 
4.  Muutuvkulud  ja püsikulud 
16 
5.  Juhitavad  ja juhitamatud kulud 
16 
2.  LOODUSVARAD  JA MAJANDUS. JÄTKUSUUTLIK ARENG. 
20 
Majanduse ja keskkonna vahelised seosed 
21 
Keskkonnateenuste asendamine 
23 
Kasvu piirid 
27 
Majanduskasv  ja keskkond.  Kuznetsi  kõver. 
28 
Jätkusuutliku arengu  kontseptsioon  
30 
Säästva (jätkusuutliku) arengu 6  kontseptsiooni  
32 
3. PROJEKTIDE TASUVUSANALÜÜS. KULU-KASU ANALÜÜS. 
35 
Puhasnüüdisväärtus 
37 
Sisemine tasuvuslävi 
38 
Kulu-kasu analüüsi põhimõtted 
40 
Praktiline kulu-kasu analüüs 
42 
4. METSA MAJANDAMISE ÖKONOOMIKA. METSAKASVATUSLIKUD 
INVESTEERINGUD . 
45 
4.1. Investeerimiskriteeriumid  metsamajanduses  
46 
4.2. Metsastamine 
47 
5. PUISTUTE KÜPSUSVANUS JA  RAIERING  
52 
5.1.Mõiste ja määramise põhimõtted 
52 
5.2. Kasumiküpsust mõjutavad tegurid 
60 
 
2
6. LOODUSVARADE EFEKTIIVNE JA OPTIMAALNE KASUTAMINE 
62 
6.1  TAASTUVAD  LOODUSVARAD 
62 
6.2 TAASTUMATUD LOODUSVARAD 
65 
7. TURUTÕRKED JA RIIKLIK POLIITIKA 
80 
Puudulikud  turud  
82 
Loodusvarad ja  turg  
83 
Välismõjud 
84 
Ühiskasutatavad hüvised 
85 
Omandiõigus, ühisomand ja keskkonnaressursid 
86 
Mittetäiuslik informatsioon, risk ja määramatus 
86 
Valitsuse poliitika, valitsuse vead ja turutõrked 
87 
8. TURUVÄLISTE LOODUSVÄÄRTUSTE HINDAMISE MEETODID 
89 
Tarbija  hinnavaru  kui väärtuse mõõt 
89 
Turuväliste väärtuste hindamise meetodid 
90 
Tegelikule käitumisele baseeruvad meetodid. 
92 
Tinglikule käitumiselel baseeruvad meetodid 
95 
Tingliku  hindamisega seotud oletused ja probleemid 
98 
KASUTATUD MATERJALID 
99 
KORDAMISKÜSIMUSED 
100 
 
 
 
 
 
 
3
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
4
SISSEJUHATUS AINEKURSUSESSE LOODUSVARADE MAJANDAMISE 
ÖKONOOMIKA 
 
Ainekuruse eesmärgid: selgitada, kuidas arvestatakse ja rakendatakse loodusvarade 
kasutamise  ja  kaitse  (hoidmise)  juures  ökonoomika  põhimõtetega.  Anda  ülevaade 
sellest, 
milliseid 
vahendeid 
kasutatakse 
loodusvarade 
majandamise 
optimeerimiseks. 
 
Tutvustada  üliõpilastele  loodusvarade  majandamise  ökonoomikas  kasutatavaid 
mõisteid ja olulisimaid teoreetilisi kontseptsioone. 
 
Kaasaegseid   ühiskondi   vaevab   LOODUSVARADE  PIISAVUSE  küsimus.  Kuna 
loodusvarad on tootmise  sisendid , mida kasutatakse igapäevaselt väga suures  mahus , siis 
küsitakse, kas neid jätkub ka lastele ja lastelastele, kas nende puudus võib hävitada meie 
praeguse  elustandardi  jms. Turumajanduses loodetakse küll nõudluse ja pakkumise kaudu 
avalduva   tasakaaluhinna   reguleerivale  mõjule,  kuid  väga  erinevates  elu-  ja 
majandusvaldkondades  ei  pruugi  see  praktikas  realiseeruda.  Kuidas  aga  teha  tarku 
otsuseid  ja  milliseid  majanduspoliitilisi  vahendeid  kasutada  soovitud  seisundi 
saavutamiseks, sellele otsitaksegi vastuseid loodusvarade majanamise ökonoomikas. 
 
Energia  piisavus  ja  kättesaadavus  on  praegu  üks  olulisemaid  majanduse  ja 
loodusvaradega  seotud   teemasid ,  sest  väga  paljude  riikide   energiamajandus   baseerub 
taastumatutel  loodusvaradel  ( nafta ,  süsi,  maagaas,  Eestis  põlevkivi).  Kuna   taastumatute  
varade  kasutamine  tähendab  ühtlasi  nende  varu  vähenemist,  toob  see  kaasa  nii  nende 
loodusvarade kui neist toodetud energia hinna tõusu. 
 
Tabel 1.  Elektrienergia  hind euro/kWh kodutarbijale. Allikas:  Statistikaamet  
 
KE34:  ELEKTRIENERGIA  LÕPPTARBIMISE  HIND  KODUTARBIJALE  ---
Periood ning Tarbimiskogus  
  
Aastatarbimine 2500-5000 kWh 
1. juuli 2007 - 31. detsember 2007 
0.07 
1. jaanuar 2008 - 30. juuni 2008 
0.07 
1. juuli 2008 - 31. detsember 2008 
0.07 
1. jaanuar 2009 - 30. juuni 2009 
0.08 
1. juuli 2009 - 31. detsember 2009 
0.08 
1. jaanuar 2010 - 30. juuni 2010 
0.08 
1. juuli 2010 - 31. detsember 2010 
0.08 
1. jaanuar 2011 - 30. juuni 2011 
0.08 
1. juuli 2011 - 31. detsember 2011 
0.09 
1. jaanuar 2012 - 30. juuni 2012 
0.09 
1. juuli 2012 - 31. detsember 2012 
0.09 
1. jaanuar 2013 - 30. juuni 2013 
0.11 
1. juuli 2013 - 31. detsember 2013 
0.11 
1. jaanuar 2014 - 30. juuni 2014 
0.11 
 
5
 
 
Nafta hinna muutused  
 
 
 
Kas taastuvate varude kasutamine on sobiv  alternatiiv  ka majanduslikus mõttes, vajab aga 
selgitamist. Ka siin on abi majandusteadlastest. 
Kas  kasutada  energeetikas  ja  energia  tootmiseks  puidust  biomassi  või  püüda  kasutada 
puitu  hoopiski  suurema  lisandväärtusega  toodete  tootmiseks?  Tuul  on  ammendamatu 
energiaallikas , kuid paraku ebastabiilse  iseloomuga  ning ega tuulepargid kohalike elanike 
jaoks just suurt rõõmu ei  valmista . 
 
Laiast  maailmast  on  tuua  mitmeid  näiteid,  kus   majandustegevus   on  kahjustanud  väga 
ulatuslikult  või  lausa  pöördumatult  eriinevaid  loodusvarasid  või  ökosüsteeme.  Nt 
Maailma  kalavarude  drastiline  vähenemine,   troopiliste   metsade  pindala  vähenemine, 
korall-riffidr  väljasuremine,  märgalade  vähenemine,   joogivee   kahjustamine  (Aafrikas 
mõjutab see märkimisväärselt laste suremust),  happevihmad  jmt. 
 
Õppeaine  eesmärk  on  panna  üliõpilasi  mõtlema  loodusvarade  majandamisega  seotud 
otsustest ja keskkonnamõjudest. Selgitada tegevuste taustal olevaid mõtteviise ja tegureid 
ning  tutvustada  valdkonna  uurimistegevuses  kasutatavaid  teaduslikke   meetodeid .  Anda 
ülevaade   olulisematest   mõistetest,  et  tulevasel  spetsialistil  oleks  võimalik  erialastes 
diskussioonides aktiivselt kaasa lüüa ja oma seisukohti avaldada. 
 
Adekvaatse pildi ja  arusaamise  tekitamiseks ei piisa ainult majandusteadusest, vaid tuleb 
seda  siduda  nii  ökoloogia,  tehnika  ja   tehnoloogia ,  keemia,  füüsika,  ärijuhtimise  kui 
muude distsipliinidega. 
 
Mõistetest 
 
Ökonoomikat  ehk  majandusteadust  defineeritakse  sageli  kui  teadust  piiratud 
ressursside  kasutamisest.  Vahel  nimetatakse  seda  ka  uurimuseks  kompromisside,  s.t. 
valikute tegemisest. 
 
Ressursside  all  mõeldakse  kõiki  tootmise  sisendeid,  mitte  ainult  maad,   mineraale   ja 
kütuseid, aga ka tööjõudu ja kapitali.  
 
Loodusvaradele  on  iseloomulik,  et  neid  pakub  loodus,  mitte  ei  loo  inimene.  Inimene 
kasutab  loodusvarasid,  võib  sellega  nende  varu  vähendada  ning   varad   isegi  lõpuni 
kasutada.  Fossiilsete  kütuste  kasutamine  (põletamine)  viib  vältimatult  nende 
ärakasutamisele.  Mõnedel  juhtudel  saab  loodusvarasid  ka  suurendada  (puistute 
väetamine,  veekogude  asustamine  kaladega),  kuid  varade  vähendamine  on  siiski  enam 
levinud.  
 
6
Loodusvarasid on võimalik jagada ühikuteks (m3 puitu,  barrel  nafrtat,  tonn  põlevkivi, kg 
kala,  liiter  põhjavett  jmt).  Kuigi  need  varudd  on  looduse  poolt  loodud,  ei  saa  neid 
tavaliselt kasutada ilma teiste sisenditeta, nt tööjõu või kapitalita.  
 
Ammendamatud  loodusvarad  (füüsikalised  ressursivood)  on  nt  päikeseenergia, 
tuuleenergia ,  mida  vahel  liigitatakse  küll  taastuvateks  varadeks,  kuid  nad  ei  sobitu 
ülalesitatud taastuvate loodusvaradega, ja kuigi neid on võimatu ammendada, siis samas 
ei ole neil taastumisvõimet. Päikeseenergiat võib küll talletada nii looduslikult (puudesse, 
fossiilsetesse  kütustesse  või  tehislikult  patareidesse  või  sooja  vee  säilititesse,  kuid 
energiavaruks on ikkagi Päike. Meie päikeseenergia tarbimine ei mõjuta tema varu. 
 
Keskkonnavarud (environmental resources) on sellised, mida ei saa  osadeks  jaotada. Nt 
ökosüsteem või osoonikiht või atmosfääri alumine kiht ei ole osadeks jaotatavad nagu nt 
vasemaak  või  põlevkivi.  Uurida  saab  nende  kvaliteeti,  aga  mitte  kvantiteeti. 
Keskkonnavarud  pakuvad  keskkonnateenuseid.  Need  teenused  omakorda  võivad  olla 
väga  erinevad,  nt  elutegevust  toetavatest  või  lausa  võimaldavatest  kuni  esteetilist 
naudingut pakkuvateni. 
 
Mõned loodusvarad on sellised,mis sobivad nii ühte kui teise kategooriasse. Nt puude kui 
taastuv  loodusvara  ja samas ökosüsteemi osa (st mets keskkonnarvaruna). 
 
Loomulikult  on  ka  teistsuguseid  loodusvarade   liigitamise   võimalusi,  kuid  ülalesitatu 
mõjutab  ökonoomilise  lähenemisviisi  valikut.  Erinevat  liiki  loodusvarade  kasutamisega 
(majandamisega9  on  seotud  erinevad  probleemid  ja  seepärast  tuleb  leida  erinevad 
lahendused, mille otsimine nõuab erinevat lkähenemisnurka, - filosoofiat .  
 
Turumajanduse võime(tus) lahendusi pakkuda  
 
On  jõutud  arusaama  ja  tunnetuseni,  et  kui  üldiselt  on   turgudel   ressursside  kasutamise  
efektiivsust    suunav   roll  (usk  turumajandusse,  nähtamatu  käe  olemasolu  jms),  siis 
loodusvaradega  ei  saa  turud  hakkama.  Üldised  majandusreeglid  ei  taha  loodusvarade 
puhul hästi töötada. 
 
Kas  loodusvarad  saavad  lähitulevikus  või  ka  pikas  perspektiivis  otsa?  Millised  on 
ressursside  kasutamise  põhimõtted  ja  kuidas  need  rakenduvad  loodusvaradele.  Millised 
eetilised   küsimused  sellega  kaasnevad-seonduvad?  Kui  efektiivsed  on  turud?  Millised  
võivad  olla  ressursside  kasutamise  põhimõtted?  Need  on  küsimused,  millele  otsitakse 
vastust loodusvarade majandamise ökonoomikas. 
 
Loodusvarade majandamist võib käsitleda  kitsamalt  (materjal, toit) ning laiemalt, lisades 
eelmistele ka elutegevust  toetavad  aspektid, keskkonda puhastava funktsiooni jms. 
 
 
 
 
 
 
7
 
Kolm  olulist  ainekursust  läbivat  märksõna  on  EFEKTIIVSUS,  JÄTKUSUUTLIKKUS, 
OPTIMAALSUS.  
 
Ökonomistide 
jaoks 
on 
huvipakkuv 
ressursside 
kasutamisest 
tulenev 
efektiivsus/ ebaefektiivsus .  
 
Laias   plaanis  tähendab  efektiivsus  sisendi  ja  väljundi  suhet,  s.t.  näitab,  kui  mitu  ühikut 
toodangut  on  võimalik  ühest  ühikust  sisendist  (nt   toorainest )  saada.  Tuleks  eristada 
tehnilist  efektiivsust  ja  majanduslikku  efektiivsust.  Näiteks  fossiilsest  kütusest 
põletamise  teel  energia  tootmine  võib  olla  tehniliselt  efektiivsem  kui  teiste,  vähem 
saastavate   energiaallikate  kasutamine.  Samal  ajal  toob   saastamine   kaasa   kulusid  
(tervishoiule,  puhastusseadmetele  jne).  Need  kulutused  võivad  olla  suuremad  kui 
kokkuhoid   odavama  energia  tootmisel.  Ühiskond   tervikuna   võiks  saavutada  netohüve 
keskkonnasõbralikuma kütuse kasutamisest. 
 
Mis see efektiivsus siis tegelikult on? Tänapäeval peame me sageli efektiivsuse all silmas 
ikkagi  eelkõige  protsessiefektiivust  või  siis  “masinaefektiivsust”.  See  tähendab 
protsesside  efektiivsemaks   muutmist ,  mille  tulemusena  väheneksid  investeeringud  ja 
suureneks   tootlikkus .  Tüüpiline  käsitlus  organisatsioonilisest  efektiivsusest  tähendab 
ettevõtte  jaotamist  koostiselementideks,  iga  protsessi  eraldi   uurimist   ja  nende  alade 
leidmist , mida saab muuta paremaks. Sellise käsitlusega tulid välja teadusliku juhtimise 
juhtfiguurid, nagu  Frederick  Winslow Taylor ja Frank ja  Lillian  Gilbreth. Taylor töötas 
esmalt  välja mõiste ajauuring (inglise k. time  study ), mis tähendas, et kõigepealt mõõdeti 
kiirust, millega töölised oma ülesande täitsid ja siis kujundati iga konkreetne tööülesanne 
ümber   niimoodi ,  et  seda  oleks  võimalik  veel  kiiremini  täita  ( Morgen   Witzel  ajakirjas 
Director, 2014). 
 
USA  naftatoodang  on  jäänud   pidama   kümmekond  aasta  tagasi  ja  selle  EROI  kahaneb 
pidevalt. 1930. aastal oli see 100-1, see tähendab, et tuli kulutada barrel naftat, et saada 
maa alt kätte 100 barrelit. 1990. aastatel oli see suhe vähem kui 36-1, 2006. aastal aga 
19-1. Kui suhe väheneb kuni 3-1, variseb majandus kokku. 
Energia vajadus kahekordistub iga 36 aastaga , toodang aga kahekordistub 56 aastaga. 
Ning mitte mingi uus tehnoloogia olukorda ei paranda. Tehnoloogia edeneb, kuid  jookseb  
võidu naftaallikate tühjenemisega. 
 
Pareto-efektiivne  jaotus  või  Pareto-optimaalne  jaotus  on  majandusteaduse  mõiste,  mis 
kirjeldab  niisugust  ressursside  jaotust,  mille  korral  ei  ole  võimalik  kellegi  olukorda 
parandada  ilma  kellegi  teise  olukorda  halvendamata.  Nimetus  tuleneb  itaalia 
majandusteadlase   Vilfredo  Pareto  nimest.  Mõistet  kasutatakse  ressursside  jaotamise  ja 
heaoluga  tegelevates teadusharudes nagu mikroökonoomika. 
 
Oluline osa loodusvarade majandamise ökonoomikast tegeleb sellega, kuidas ühiskonnad 
saaksid vältida loodusressursside ebaefektiivset kasutamist. 
 
 
8
OPTIMAALSUS  on  seotud  efektiivsusega,  kuid  on  kontseptuaalselt  igal  juhul  erinev. 
Optimaalsuse juures tuleb arvestada: 
a)  grupi inimestega, kes esindab ühiskonda; 
b)  mõnda  üldist  ühiskonna  eesmärki,  mille  suhtes  saame  mõõta  mingi  loodusvara 
kasutamise sobivust. 
 
„OPTIMAALNE”  tähendab   parimat   teatud  konkreetse  kriteeriumi  suhtes.  Loodusvara 
optimaalne  kasutamise  määr  sõltub  paljudest  teguritest,  nagu  nt  ressursi  väärtus 
alternatiivses  kasutuses,  looduslikust  juurdekasvust,  keskkonnateguritest,  oodatavatest 
demograafilistest ja tehnoloogilistest trendidest jne.  
 
Näitena  võib  tuua   ulukite   küttimismäära  või  kalaliigi  püügikvoodi.  Poliitiliselt  ja 
administratiivselt  on  lihtsam  hoida  seda  määra  ühtlasena,  samal  ajal  kui  reaalsetest 
tingimustest  tulenevalt  peaks  see   muutuma .  Kalandusadministraatori  jaoks  seisab 
põhiküsimus selles, kuidas määrata muutuvates oludes „õiget” püügimäära. 
 
Üldiselt  ollakse  üksmeelel  selles,  et  lähtuda  tuleks  sotsiaalselt  optimaalsest 
kriteeriumist . Kuid ühiskond koosneb paljudest isikutest ja huvugruppidest. See mis on 
optimaalne  ühe  jaoks  ei  pruugi  seda  olla  teise  jaoks.  Lisaks  tuleb  arvestada  kõigi 
võimalike tulemuste ja tagajärgedega, mida tegevus kaasa toob. 
 
Efektiivsus  ja  optimaalsus  on  omavahel  seotud,  kuna  efektiivsus  on  optimaalsuse 
vältimatu  eeltingimus.  Samas  ei  ole  see  piisav  eeltingimus  -  isegi  kui  loodusvara 
kasutamine on efektiivne, ei pruugi see olla sotsiaalselt optimaalne. Sest alati on olemas 
mitmeid  efektiivseid  kasutamise  kombinatsioone,  kuid  ainult  üks  neist  on  sotsiaalselt 
optimaalne. 
 
Loodusvara  majandatakse  efektiivselt,  kui  see  annab  või  toodab  ühiskonnale 
maksimaalse  netoväärtuse.  See  netoväärtus  ei  pruugi  olla  seotud  mitte  ainult  otseselt 
tootmise, aga ka teiste võimalike kasutustega, nt säilitamise või looduse kaitsmisega. 
 
Lisaks  efektiivsusele  jälgitakse  ka  JAOTUST  ehk  seda,  kas  saadav  väärtus  jaguneb 
ühiskonnaliikmete  vahel  õiglaselt.  Majandusanalüüs  aitab  otsustada  efektiivsuse  üle. 
Õiglusele annab hinnagu poliitiline süsteem. 
 
Loodusvarade  majandamisega  seotud  probleemid  võivad  tekkida  ennekõike  kahel 
erineval   põhjusel.  Need  on  a)  turgudega  seotud  probleemid,  b)  ebaõnnestud  avalik 
poliitika  ja  haldus.  Vahel  võivad  kunagi  adekvaatselt   toiminud   regulatsioonid  ajale 
lihtsalt  jalgu  jääda.  
 
SÄÄSTLIK  ehk  JÄTKUSUUTLIK  majandamine  tähendab  hoolimist  sellest,  mis  tuleb 
pärast. Kasutades eelnevaid mõttekäike, võiksime küsida: kui ressursside kasutamine on 
sotsiaalselt  optimaalne,  kas  pole  see  siis  jätkusuutlik?  Kui  jätkusuutlikkust  peetakse 
oluliseks,  peaks  see  ju  kajastuma  ka  ühiskonna  eesmärkides  ja  võetama  arvesse 
optimaalsuse  saavutamise  juures?  Asjad  pole  siiski  nii  lihtsad:  optimaalsuse  püüdlus  ei 
 
9
arvesta  tihti  tulevikuga.  Kui  tuleviku  eest  hoolimist  peetakse  moraalseks  kohuseks,  siis 
optimaalsuse  taotlust  peab täpsustama jätkusuutlikkuse nõudega.  
 
Loodusvarade majandamise ning keskkonnaökonoomika ajalugu 
 
Loodusvarade  ja  keskkonnaökonoomika  on  küll  suhteliselt  uus  majandusteaduse 
alamdistsipliin,  kuid  loodusressursse  ja  keskkonnaküsimusi  on  käsitletud  juba  päris 
ammu .  Klassikalisele  majandusteadusele  oli  see  üks  põhiprobleeme.  Silt  “klassikaline” 
ühendab  ökonomiste,  kes  kirjutasid  kaheksateistkümnendal  ja  üheksateistkümnendal 
sajandil,  ajal  mil  leidis  aset  tööstuslik   revolutsioon   (vähemalt  Euroopas  ja  Põhja-
Ameerikas) ning põllumajanduse tootlikkus tõusis väga kiiresti. 
 
Adam  Smith  ( 1723 -1790)  oli  esimene,  kes  kirjutas  turu  olulisest  rollist  ressursside 
kasutamisel .  Tema  peateos  “An   Inquiry   into  the   Nature   and   Causes   of  the   Wealth   of 
Nations (1776) sisaldab  kuulsat  ütlust “nähtamatu käe” kohta.  Uskumus  turumehhanismi 
efektiivsuse kohta on ka kaasaegse majandusteaduse põhiprintsiipe. 
 
Klassikalises  majandusteaduses  vaadeldi  loodusvarasid  kui  rahvusliku  rikkuse  ja  kasvu 
mõjutajaid.  Olulisel  kohal  oli   maaomand ,  maa  olemasolu  või  vastupidi  –  selle  puudus. 
Maad  (vahel  võib  seda  vaadelda  kui  loodusvarade  ühisnimetajat)  käsitleti  piiratud 
ressursina .  Kui  siia  lisada,  et  maad  vaadeldi  kui  vältimatut  tootmise   sisendit ,  ja  et  see 
annab  väheneva  tulu  (diminishing   return ),  siis  näis,  et  enamike  elanike  jaoks  oli 
elustandardi  perspektiiv  rõõmutu. 
 
Thomas    Malthus   (1766-1834)  tõstatas   1798 .a.  oma  töös  “ Essay   on  the  Principle  of 
Population” küsimuse pikaajalise majanduskasvu võimalikkusest. Ta  arvas , et rahvastiku 
kasv,  maa  piiratud  pindala  ja  põllumajanduse  vähenev   tulufunktsioon   viivad  per   capita  
tulu vähenemisele.  
 
David  Ricardo  (1772-1823) esitas töös  “Principles of Political  Economy   and  Taxation ” 
(1817)  arvamuse,  et  põllumajanduse  toodangut  saab  suurendada  kas  maaviljeluse 
intensiivistamise või ekstensiivistamise abil.  
 
John  Stuart  Mill  (1806-1873)  kirjutised  tähistavad  klassikalise  majandusteaduse 
kulminatsiooni.  Ka  tema  töödes  säilib  väheneva  tulu  kontseptsioon,  kuid  lisanduvad 
teadmiste  ja  tehnilise   progressi   kasutamine  nii  põllumajanduses  kui  tootmises  üldiselt. 
Mill võttis omaks palju laiemad vaated loodusvarade suhtes (looduse ilu jms  esteetilised  
väärtused võivad kujuneda  suuremaks  väärtuseks kui varade poolt pakutav materiaalsus). 
 
Neoklassikaline  ökonoomika: marginaalteooria ja väärtus 
 
1870ndatel aastatel ilmus rida töid, mis hakkasid asendama   klassikalist  teooriat ja mida 
tervikuna  hakati  nimetama  neoklassikaliseks  majandusteaduseks.  Üheks  erinevuseks 
võrreldes  klassikalise  teooriaga  oli  uus  lähenemine  väärtuste  selgitamisele.  Klassikud 
nägid  väärtuse  allikana  inimtööd.  Neoklassikud  selgitasid  väärtust   vahetuse   kaudu 
määratuna,  peegeldades  nii  tarbijate  eelistusi  kui  ka  tootmiskulusid.  Hinna  ja  väärtuse 
 
10
kontseptsioon  lähenesid  üksteisele.  Senine  absoluutne  ressursside  nappus  asendati 
suhtelise   nappuse   põhimõttega.  Viimane  muutus  sillutas  teed  heaoluökonoomikale 
( welfare   economics ). 
 
Metoodikas  võeti  omaks  marginaalanalüüs.  Marginaalanalüüsi  e.  piirväärtusanalüüsi 
abil  uuritakse,  kui  palju  vaadeldava  teguri  üheühikulisel  muutumisel  muutub  temaga 
seotud teine tegur.  
Tarbija   eelistused   formaliseeriti  kasulikkuse  ja  nõudluse  teooriaga.  Kui  rääkida 
neoklassikalistest kasvu mudelitest, siis esialgu puudusid seal tootmisfunktsioonides maa 
ja  loodusvarad.  Alles  1970ndatel  aastatel  hakati  kasvumudelitesse  sisestama  ka 
loodusvarasid.  Hakati  tegelema  efektiivse  ja  optimaalse  loodusvarade  kasutamise 
mudelitega. 
 
 
Heaoluökonoomika 
 
Heaoluökonoomika  (ingl.  welfare  economics)  on  küllaltki  range,  täpsusele  püüdleva 
iseloomuga  majandusteaduse  suund.  Otsitakse  normatiivset  raamistikku,  mille  põhjal 
saab öelda, et üks või teine tootmise kombinatsioon on parim (või parem kui teine). 
Heaoluökonoomikas uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud, et 
saavutada  suurimat  hüve hulka ning sotsiaalset õiglust. 
Konkurentsiturgudel tekib hinnamehhanismi toimel selline ressursside jaotus, mille korral 
ei ole võimalik ressursse niiviisi ümber jagada (tootmist või tarbimist muuta), et kellegi 
olukord paraneks ilma, et kellegi teise olukord samal ajal halveneks. Me võime saavutada 
mis tahes soovitud Pareto-efektiivse jaotuse, kui me  jagame  rikkuse inimeste vahel teatud 
viisil ümber ning laseme seejärel hinnamehhanismil toimida. 
 
Hakati  analüüsima  turugude  vigu,  s.t   olukordi ,  kus  turg  teatud  põhjustel  ei  reguleeri 
majandussuhteid.  Üheks  praktiliseks  näiteks on saastamine ( Pigou  tööd).  1950-60ndatel 
hakati  kasutama  kulu-kasu  analüüsi  ( cost - benefit    analysis )  kui  heaoluökonoomika 
meetodit. Viimasel oli oluline mõju keskkonnaökonoomika arengule. 
 
 
 
Ökoloogia ökonoomika 
 
See  on  suhteliselt  uus  interdistsiplinaarne  majandusteaduse  suund,  milles 
majandussüsteeme 
vaadeldakse 
suurema 
süsteemi 
osana . 
Keskkond 
ja 
majandussüsteemid on vastastikuses sõltuvuses. 
 
1989. 
aastal 
ilmus 
ajakirja 
“ Ecological  
Economics” 
esimene 
number. 
Keskkonnaprobleemidest  oli  hakatud  juba  aru  saama,  nüüd  püüti  neid  hakata   uurima  
interdistsiplinaarselt.  Kreekakeelne  sõna  OIKOS  tähendab  majapidamist  ja  on  ühine 
sõnatüvi nii ökoloogiale kui ökonoomikale. 
 
 
 
11
Loodusvarade ja keskkonna majandusteaduslik käsitlemine 
 
Omandiõigus, efektiivsus ja valitsuse sekkumine 
 
Loodusvarade  majandamise  ökonoomika   keskne   küsimus  on  ressursside  efektiivne 
paigutus  ja kasutamine. Oluline roll on siin turgudel ja hindadel. Kaasaegse ökonoomika 
üks põhipostulaate on, et vajalike tingimuste  korral kujundab turg  efektiivse ressursside 
kasutamise.  Hästi  määratletud  ja  rakendatud  eraomandiõigus  on  üheks  vajalikuks 
eelduseks .  Kuna  mitmete  loodusvarade  jaoks  ei  eksisteeri  (era)  omandiõigust  või  ei  ole 
seda piisavalt täpselt määratletud, siis ei õnnestu ressursse efektiivselt kasutada. Ressursi 
hind  ei   peegelda   tegelikke  sotsiaalseid  kulusid  ja  hüvesid,  mistõttu  efektiivsuse 
saavutamiseks  on  vajalik  valitsuse  sekkumine.  Otsustamine  selle  üle,  millal  ja  millisel 
kujul  on  tarvis  sekkuda,  on   kesksel   kohal  loodusvarade  majandamises  ja 
keskkonnaökonoomikas. 
 
 
Ökonoomiliste otsuste ajamõõde 
 
Mitmed loodusvarad on nagu ladu, majandusteaduse terminoloogiat kasutades  aktiva  ehk 
vara, mis loob keskkonnateenuseid praegu ja tulevikus. Nii efektiivsuse kui optimaalsuse 
juures tuleb arvestada  ajaga . Efektiivsusel ja optimaalsusel on ajaline ehk dünaamiline 
dimensioon ,  aga  ka  staatiline  dimensioon.  Tähelepanu  tuleb  pöörata  akumuleerunud 
kapitali tootlikkusele, mis on säästmise ja investeeringute tulemus. 
 
Ka  loodusvaradel  on  oma  rentaabluslävi  ( rate   of  return),  mis  on  seotud  nende 
edasilükatud  (vähendatud)  kasutamisega.  Suhe  “normaalse”  kapitali  rentaabluse  ja 
loodusvarade rentaabluse vahel on tähtsal kohal kasutamise efektiivsuse ja optimaalsuse 
selgitamisel . 
 
 
Pessimistid ja optimistid  
 
Väga  paljudel  elualadel  võivad  vaated  polariseeruda.  Kahe  erineva  mõtteviisi  esindajad 
jagada  üldistatult  kaheks:  optimistideks  ja  pessimistideks.  Loomulikult  ei  ole  kumbki 
koolkond  oma  arvamustelt  päris   homogeenne .  Koolkondade  vaateid  saab  kirjeldada 
järgmiselt. 
 
PESSIMISTID rõhutavad maailma  piire , mis piiravad majanduslikku tulemit. Pessimistid 
väidavad,  et  mitmed  taastumatud   ressursid   lähenevad  ammendumisele,  taastuvad 
ressursid  on  täis-  või  isegi  ülekasutuses.  Pessimistid  on  skeptilised  turumehhanismide 
reguleeriva  mõju  suhtes.  Mitmed  pessimistid  kritiseerivad  materialistlikku  ja 
ekspansionistlikku  kapitalismi  eetikat  (aga  ka  kommunismi  eetikat)  ning  vastasleeri 
vääroptimismi. Nad on skeptilised tehnoloogia võime suhtes kriise vältida. Isegi vastupidi 
– nende arvates tehnoloogia soodustab kriise. 
 
 
12
Kriitika   laieneb   sotsiaalsele  tasandile  -  pessimistide  arvates  tekitavad  materialism, 
reklaam , impersonaalsed töökohad jms sotsiaalseid probleeme. Peaaegu kõik pessimistid 
rõhutavad rahvastiku kasvu keskset rolli ressursikriisis. 
 
OPTIMISTID  nõustuvad  maailma  piiride  olemasolus,  kuid  seavad  küsitavaks  selle 
tähtsuse.  Nad  eitavad  majanduskasvu  lõpetamise  vajadust.  Toovad  välja  mõtte,  et  nii 
mitmedki  ressursid  on   asendatavad   kas  üksteisega  või  siis  inimese  poolt  loodud 
kapitaliga .  Arvavad , et pessimistid eksivad, kui ignoreerivad avastuste tähtsust ja tehnilist 
progressi.  Rõhutavad  hinnamehhanismi  rolli  ressursside  ammendumise  reguleerimisel. 
Usuvad  hinnamehhanismi  võimesse  jagada  ja  paigutada  ressursse  ajaliselt  mõistlikult. 
Nõustuvad  kauge  tuleviku planeerimisel ette tuleva määramatusega, seepärast soovitavad 
kasutada  lühikest  ajahorisonti  jne.   Viitavad   sellele,  et  pessimistide   soovitatud   null-
majanduskasv tekitab tööpuudust jms probleeme. 
 
 
Järeldused 
 
Keskkonnaökonomistide  seas  ei  ole  välja  kujunenud  ühist  arusaama   heast   ja  õigest  
metoodikast.  Ökoloogiaökonomistid  on  rõhutanud  vajadust  arendada  holistilist 
( terviklikku )  distsipliini,  mis  integreeriks  looduslikud  ja  majanduslikud  paradigmad. 
Mõned  neist  teadlastest  väidavad,  et  säästev  areng  nõuab  sotsiaalsete  väärtuste 
fundamentaalset muutmist, aga ka teaduslikku ümberorienteerumist. Teisel tiival ollakse 
arvamusel, et neoklassikalises metoodikas ei ole tarvis teha muudatusi. Rõhutatakse turu 
reguleerivat  mõju  ja  arvamust,  et  tehniline  progress  lahendab  keskkonnaga   tekkivad  
probleemid. Ökoloogiaökonomistid on pigem skeptilised tehnoloogia võimes probleeme 
lahendada. 
 
Siiski  on  selles  valdkonnas  töötavatel  ökonomistidel  palju  ühiseid   arvamusi ,  tehakse 
kompromisse.  Igaüks,  kes  on  loodusvarade  majandamist  ja  sellega  seotud  probleeme 
uurinud,  arvab , et majanduse ja keskkonna suhteid ei saa jätta ainult turujõudude hoolde. 
Poliitika seisukohalt tähendab see küsimust, kui palju ja mida peab valitsus tegema ning 
milline on erinevate majanduspoliitiliste vahendite efektiivsus? 
 
KÜSIMUS  ARUTELUKS:  Kas  loodusressurssidel  ja  keskkonnal  on  sisemisi  nn 
iseväärtusi, mis on sõltumatud mistahes kasutamisest inimeste poolt praegu ja tulevikus? 
Kui vastus on jaatav, kuidas luua valem sellise iseväärtuse mõju või suuruse jaoks? 
 
 
Lisatekst (Barry  Field )  
 
Põhiküsimus pikas perspektiivis on kindlasti ressursside piisavus. Kuna kaasaegsed majandused kasutavad 
suurel  hulgal  loodusvarasid  sisenditena,  siis  küsime,  kas   tulevane   loodusvarade  pakkumine  on  piisav 
tulevaste  põlvkondade  jaoks?  Või  on  peatselt  saabuv  loodusvarade  puudus  nii  ohtlik,  et  viib  tulevase 
elustandardi kollapsini? See küsimus ei ole uus ja värske. 
 
Kui tootmine baseerus  kohalikel  varudel, oli selline puuduse  kartus  üldteada. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa 
söe kasutamise ja kartuse söevarude lõppemise ees. 
 
 
13
Ka  1970ndate  aastate   energiakriis   tõstis  uuesti  teema  päevakorda.  Tõdeti,  et  toodang  on  üldiselt  väga 
energiamahukas .  Toonase  energia  hinnatõusu  põhjused  olid  tegelikult  küll  poliitilised,  mitte  varude 
nappusest tulenevad.  Ometi  hakati  hinnatõusu  mõjul tegelema  energiakokkuhoiuga.  1990ndate lõpus  aga 
oli energia reaalhind langenud 1970ndate eelsele  tasemele . 
 
Pikaajalised hinnamuutused 
 
Mitmete  loodusvaradega  kaubeldakse rahvusvahelistel turgudel ning  HIND  väljendab ootusi  ja  arvamusi 
tulevase  puuduse  või  külluse  suhtes.  Seepärast  on  ökonomistid  uurinud  ennekõike  pikaajalist  hindade 
muutust (minevikus). Tegelikult ei ole pikaajalist hinnatõusu märgata. Pigem näitab reaalhindade ajalugu 
langust,  vaatamata  väga   suurele   rahvastiku  kasvule.  Mõnedel  juhtudel  esineb  ajutisi  hinnatõuse,  kuid 
pikaajaline  trend  on  langev.  Olulisim  põhjus  on  kaevandamise,  transportimise  ja  töötlemise  tehnoloogia 
muutus. 
 
Ressursside asendamine 
 
Pikaajalise  puuduse  määrab  võimalus  ressursse  üksteisega   asendada .  Ajaloost  saab  tuua  näiteid  nii 
suuremate  kui  väiksemate  asendamiste  kohta,  mis  on  tükk  maad  olulisemad  kui  ressursside  puudus  või 
hinnatõus. NÄIDE  soolase  vee muutmisest mageveeks, mis sai jõukates riikides alguse 1980ndatel aastatel. 
Selle ala liider on Saudi  Araabia . 
 
Seega  on  üks  loodusvarade  ökonoomika  teemasid  uurida  seda,  kuidas  tulevikus  ressursse  üksteisega 
asendada.  Eestis  (ja  kogu  Euroopas)  on  aktuaalne  taastuvenergeetika  ja  selle  osa   bioenergeetika ,  mis 
vähemalt osaliselt asendab fossiilsetel kütustel tuginevat energiatootmist. 
 
 
14
1. TOOTMISKULUD. KULUDE LIIGITAMINE 
 
 
Kuigi mõned asjad võivad elus olla tasuta (paraku jääb neid küll järjest vähemaks), on 
üldteada tõsiasi, et millegi valmistamine või tootmine nõuab kulutusi või komponentide 
kasutamist, millel on majanduslik väärtus. Et valmistada tooteid (output), tuleb kasutada 
sisendeid (input). See kehtib traditsiooniliste loodusvarade kaevandamis- või 
kasutamisprotsesside puhul. Kuid see kehtib ka teistel juhtudel. Loodusvara kaitsmine ei 
ole pelgalt mittekasutamine, see on tavaliselt aktiivne tegevus, mis nõuab, et kulutused 
tootmisvahenditele oleksid aktiivsed. 
 
Järgnevalt käsitletakse olulisemaid  kuludega  seotud mõisteid, toodangu ja kulude  seoseid , 
loodusvarade majandamise kuludega seotud eriärasusi. Üldiselt on lihtsam mõista ja 
rääkida loodusvarade kasutamise või kaitsega seonduvatest hüvedest või kasust, kui 
analüüsida kulusid. Kui ühiskonna jaoks „parimaid” või „optimaalsemaid” lahendusi 
otsides  ei tohi eirata ka kulusid.  
 
Kulu mõiste 
 
 
1.Tootmiskulud ja mittetootmiskulud 
 
Tootmiskulud  on  nende  tootmistegurite  väärtus,  mida  on  kasutatud  toodangu 
valmistamiseks. Tootmistegurite väärtusi võib hinnata kahel viisil: 
  kasutatakse tootmistegurite  tegelikku  ostuhinda; Igapäevases majandustegevuse on see 
enimlevinud lähenemine; 
 
  väärtusi hinnatakse netohüvena, mida oleks saadud, kui tootmistegureid oleks kasutatud 
parimal  alternatiivsel  viisil.   Selliselt   hinnatud  kulusid  nimetatakse  alternatiivkuludeks 
(opportunity   costs ).  Alternatiivkulude  lähtekohaks  on  majandusteaduse  põhiprobleem: 
valik erinevate alternatiivide vahel. 
Näiteks  kalapüügi  laevameeskonna  liikmed  võivad  teha  mõnda  muud  töö  (töötada 
kaubalaeval),  kütust  ja  muid  vahendeid  võib  kasutada  teistes  valdkondades.   Laevaomanik  
võinuks laevaostuks kasutatud raha investeerid mõnda teise objekti, nt veoautosse jne. 
Tootmise  sisendite   alternatiivkulu   suurus  on  see  väärtus,  mida  neid  sisendeid  kasutades 
saanuks toota järgmisena  parimas  võimalikus rakenduses. 
 
Teine oluline alternatiivkulu on tootmistegevusega kaasnev keskkonnakulu (mõju), millega 
ei kaasne otseselt rahalist tehingut.  
 
Kui  väetisetehas  kasutab  tootmises  toorainet,  kapitali,  tööjõudu,  energiat  ning  tootmise 
käigus  suunatakse  erinevaid  jääkaineid lähedalasuvasse  veekogusse,  on  need  saastamisega 
seotud  kulud  väetise  tootmise  alternatiivkulu,  kuigi  need  ei  kajastu  ettevõtte 
kasumiaruandes. 
 
Alternatiivkulu  põhimõte  on  iseloomulik  mitte  väga  eriveatele  olukordadel,  mitet  ainult 
tootmisele,  vaid  ka  avalikule  majanduspoliitikale.  Näiteks:  kas  kasutada  teatud  summa 
 
15
looduskaitseliste   toetuste   või  hoopiski  teadus-  ja  arendustegevuse  rahastamiseks?  Kas 
ehitada teid või toetada üliõpilasi? 
 
Tavaliselt  on  väga  raske  täpselt  öelda,  milline  on  sisendi  järgmisena  parim   kasutusviis . 
Seepärast  kasutatakse  tootmistegevuse  puhul  ikkagi  sisendite  turuhindu  kui  nende  tõelisi 
alternatiivkulusid.  See  tähendab  muidugi  seda,  et  nende  sisendite  jaoks  on  turg  olemas  ja 
turul on ka  konkurents . Paljude sisendite puhul ei pruugi turgu olemas olla.  
 
Alternatiivkulu peetakse mikroökonoomikas olulisimaks kulukontseptsiooniks. 
 
Mittetootmiskulud  (ka  perioodilised  kulud)  on  müügi-  ja  administratiivtegevusega  ning 
tegevuse  finantseerimisega  seotud  kulud.  Otseseid  tootmiskulusid  nimetetakse  ka 
inventeeritavateks kuludeks, kuna nad kantakse kuni müügini laovarudena arvel olevatesse 
pool- ja valmistoodangu kuludesse. 
 
2. Lühi- ja pikaajalised kulud 
 
Lühi- ja pikaajalisi kulusid eristatakse selle aja põhjal, mis kulub kulutuse tegemisest tulu 
saamiseni . Tavaliselt peetakse piiriks 1 aastat. Märkusena olgu lisatud, et 
majandusteaduses hinnatakse perioodi lühi- või pikaajaliseks selle aja järgi, mis ettevõttel 
kuluks oma tootmise reorganiseerimiseks, tootmistegurite mahu ja  omavahelise  suhte 
muutmiseks. 
 
Ajalise vahe tegemine on vajalik otsustamaks, kas ajategurit on vaja arvestada. Juhul kui 
tegemist on pikaajaliste kuludega, siis kulu-tulu analüüsides tähendab see 
arvutustehniliselt liitintressi kasutamist. 
 
3. Otsekulud ja kaudkulud 
 
Selline liigitamine omab tähendust siis, kui on määratletud objekt või tegevussektor, mille 
suhtes kulusid vaadeldakse. 
 
Otsekulud  saab  määrata  konkreetsele  toodangule  või  tegevusele,  konkreetsele  kuluobjektile.  Kaudkulud 
kanduvad   mitmele  tootele või tegevusele, näiteks juhtimiskulud ettevõtte tegevusele tervikuna.  
 
4. Muutuvkulud ja püsikulud 
 
Muutuvkulude suurus sõltub toodangu hulgast, tootmise mahust. Kui toodangu hulk ei 
mõjuta kulusid, on tegemist püsikuludega e. fikseeritud kuludega. Mõned püsikulud on 
absoluutselt püsivad (amortisatsioon,  intressikulu ), teised (astmelis-püsikulud) on püsivad 
suhteliselt suures tegevusdiapasoonis, kuid kasvavad hüppeliselt teatud  tegevusmahu  
saavutamisel (näiteks mittepõhitööliste palgakulu). Kõigi muutuvkulude ja püsikulude 
liitmisel saame  kogukulu . 
 
5. Juhitavad ja juhitamatud kulud 
 
Juhitavad kulud on sellised, mille suurust juht saab oma  tegevusega  kujundada. Juhitamatud 
kulud ei ole antud juhi võimkonnas  kontrollitavad . 
 
16
 
 
Pöördumatud kulud (sunk costs) 
 
on juba tehtud ja nende suhtes ei saa enam midagi ette võtta. Praegused ja tulevased otsused ei muuda, väldi ega 
vähenda neid 
 
Piirkulu  ( marginal  cost) on kulu ühe täiendava toodanguühiku valmistamiseks   
 
 
Keskmine kulu ( average  cost) saadakse kogukulude jagamisel valmistatud toodangu ühikute arvuga 
 
TC
AC 
 
Q
Kulude muutumine 
 
Kulude  muutumine  (vaheldumine)  sõltub  eelkõige  sellest  tootmisfunktsioonist,  mille  kohaselt  sisendite 
muutmisel  toodang  muutub.  Kui  toodangu  hulk  on  otseselt  võrdeline   sisenditega   (tootmistegurite   hulgaga ), 
saab kulude funktsiooni esitada järgmiselt: 
 
Kogukulud: 
 
  TC  FC  AVC * Q    
 
 
 
 
 
 
 
 
TC 
= kogukulud; 
FC 
= püsikulud 
AVC   = keskmised muutuvkulud; 
Q  
=  toodangumaht . 
 
Keskmised kulud (AC): 
 
FC
AC 
 AVC  
 
 
 
 
 
 
 
 
Q
 
Kulusid  tähistavad  sümbolid  on   tuletatud   mõistete  ingliskeelsetes  vastetes  olevate  sõnade 
esitähtedest  (keskmised  kulud  =  average  costs,  püsikulud  =   fixed   costs,  muutuvkulud  = 
variable costs)   
 
 
JUHTIMISARVESTUS  JA  KULUARVESTUS  
 
 
Juhtimisarvestus (managerial accounting) peab tagama juhtimisotsuste langetamiseks 
vajaliku informatsiooni.  
 
 
17
Juhtimisarvestuse  spetsialisti ülesandeks on info kogumine, analüüsimine ja 
tõlgendamine ning selliste aruannete koostamine, mis võimaldaks juhtkonnal 
põhjendatult langetada äriotsuseid. 
Juhtimisarvestuses on kesksel kohal ettevõtte kulud 
 
 
 
 
Juhtimise põhifunktsioonid on: 
 
   PLANEERIMINE  – organisatsiooni eesmärkide määratlemine ja nende 
saavutamiseks vajaliku strateegia väljatöötamine 
   ORGANISEERIMINE  – firma ressursside korraldamine plaanide elluviimiseks 
  KONTROLL – ettevõtte osade jälgimine, et kindlustada nende vastavus eesmärkidele 
  OTSUSTAMINE –  ratsionaalne  valik alternatiivide vahel 
 
Otsuseid tuleb teha erinevates valdkondades –  finantseerimine , tootmine, ressursside 
kasutamine ja jaotus organisatsioonis, turundus. Juhtimisarvestus toodab informatsiooni 
nende otsuste vastuvõtmiseks. Vormiliselt võib juhtimisarvestus olla üldine (pikaajalise 
planeerimise korral) või  detailne  (nt kulude kontrollimise korral). 
 
Juhtimisarvestuse informatsiooni kasutusvaldkonnad: 
1)  organisatsiooni allüksuste juhtide poolt otsuste vastuvõtmine nende allüksust 
puudutavates küsimustes; 
2)  juhtide ja allüksuste edukuse mõõtmine ettevõtte, üksikute toodete jne tasanditel; 
3)  pika- ja lühiajaline planeerimine; 
4)  kommunikatsiooni motiveerimine, et näidata oma tegevuse eesmärke ja 
saavutatud edu. 
 
Kuna juhtimisarvestuse aruandeid kasutab ainult konkreetse organisatsiooni  juhtkond , ei 
ole aruannete koostamise ega esitamise osas kehtestatud mingisuguseid üldiseid 
kohustuslikke arvestusprintsiipe. Juhtimisarvestuse süsteem tuleb organiseerida 
organisatsioonil endal, silmas pidades lahendamist vajavaid probleeme. Suurimaks 
väljakutseks juhtimisarvestuse puhul ongi konkreetse juhtimisotsuse tarvis kõige 
sobivama arvestusinfo leidmine. Kui juhtimisarvestust ei peeta vajalikuks, võib see 
organisatsioonis ka täiesti  puududa . 
 
 
Tabel 1.  Finantsarvestuse  ja juhtimisarvestuse võrdlus 
 
TUNNUS 
FINANTSARVESTUS  
JUHTIMISARVESTUS 
 
Eesmärk 
Info firma finantsseisundi ja 
Info ettevõtte juhtidele 
äritegevuse tulemuste kohta 
planeerimiseks, juhtimisotsuste 
välistarbijatele 
langetamiseks, kontrolliks 
Info kasutajad 
Välistarbijad 
Sisetarbijad (eri tasemete juhid) 
 
18
Ajaline  suunitlus  
Minevik  
Tulevik 
Põhinõue infole 
Rangelt määratletav ja 
Olulisus ( objektiivsus  ja 
kontrollitav 
kontrollitavus on teisejärguline) 
Täpsus 
Andmed täpsed, info 
Info saamise kiirus olulisem kui 
põhiliselt monetaarne 
andmete täpsus 
Objektid 
Organisatsioon  kui tervik 
Organisatsiooni või selle 
tegevuse lülid ( struktuurne  
üksus, regioon vms), kuid ka 
organisatsioon tervikuna 
Arvestussüsteem 
Kahekordne  kirjendamine  
Iga kasulik süsteem 
Mõõtühikud 
Rahalised 
Iga kasulik rahaline või 
mitterahaline  mõõtühik 
Info esitamise sagedus 
Perioodiline, korrapäraselt 
Vajaduse tekkimisel, ka 
korrapäratult 
Reglementeeritus  
Riiklikud ja rahvusvahelised  Organisatsiooni sise-eeskirjad, 
normatiivaktid 
kriteeriumiks on kasulikkus 
Kohustuslikkus 
On kohustuslik 
Ei ole kohustuslik 
Sõltuvus teistest 
Monodistsiplinaarne 
Interdistsiplinaarne, seotud 
distsipliinidest 
majandusteaduse, rahanduse, 
statistika, operatsioonianalüüsi, 
tootmise juhtimise ja 
töökorraldusega)  
Allikas:  Alver , Reinberg. 1999. Juhtimisarvestus 
 
Arvestamine  on kavandatud tegevus, mille eesmärgiks on koguda ja registreerida 
ettevõtte tegevust kirjeldavaid väärtus- ja mahunäitajaid ning koostada nende põhjal 
ettevõtte juhtkonnale, rahastajatele ja teistele sidusrühmadele aruandeid. 
 
 
 
 
 
19
2. LOODUSVARAD JA MAJANDUS. JÄTKUSUUTLIK ARENG. 
 
Mark Perlman: loomulikult on probleemiks ülal pidada (sustain) miljardeid inimesi, iga 
indiviidi  jaoks  on  probleem  ülal  pidada  ennast  ja  oma  perekonda.  Aga  viimase 
millenniumi jooksul toimunud kasv mõnelt miljonilt madala elatustasemega inimolendilt 
miljarditeni,  kes  elavad  pealpool  elatusmiinimumi  on  parim  positiivne   kinnitus ,  et 
säästlikkuse  probleem  on  pigem  vähenenud  kui  suurenenud.  Rahvastiku  kasv  iseenesest 
tekitab rohkem rõõmu kui  kurbust .  
 
Me  elame  maailmas,  kus   rahvastik   on  kasvanud  drastiliselt  viimase  sajandi  jooksul  ja 
tõenäoliselt  kasvab  9  miljardi  inimeseni  käesoleva  sajandi  jooksul.  Iga  inimese 
materiaalsed nõudmised ja vajadused on kasvanud, kuigi väga paljud elavad endiselt väga 
vaeselt. Alates 1950ndatest on vaesuse vältimise vahendina nähtud majanduskasvu. Ilma 
majanduskasvuta tähendaks vaesuse leevendamine ümberjagamist rikastelt vaestele. 
Kuid üldiselt on vaesemaid ikkagi rohkem kui paremini toime tulevaid, seepärast on ka 
ümberjagamine  sisuliselt  võimatu.   Tort   ei  ole  lihtsalt  nii  suur,  et  seda  kõigile  pakkuda, 
kuigi  viilud  lõigataks  kuitahes  õhukesed.  Majanduskasv  suurendab   koogi   suurust  ja 
kaalu.  Kui  kasv  on  piisavalt  suur,  saab  lisaks  senistele  tükkidele  nende  suurust 
vähendamata jagada ehk veel mõned õhukesed viilukesed. 
 
Maailma  varad  on  tahes-tahtmata  piiratud  ja  üha  rohkem  küsitakse,  kas  globaalne  kasv 
saab  jätkuda   looduslikke   süsteeme  kahjustamata.  Tekib  säästlikkuse  probleem,  mida 
võiks defineerida järgmiselt: kuidas leevendada   vaesust  nii, et looduskeskkonna  muutus 
ei vähendaks tuleviku majanduslikke perspektiive. 
 
Paljud  inimesed  elavad  tingimustes,  mis  ei  vasta  mõistlikule  standardile.  Isegi 
rikkaimates  riikides  on  sissetulekute  jagunemine  inimeste  vahel  väga  ebaühtlane.  Palju 
aastaid  valitses  arvamus,  et  vaesuse  väljajuurimiseks  on  tarvis  hästi  ettevalmistatud 
arenguprogramme.  Samas  ei  sisaldanud  väljatöötatud   programmid   seoseid  loodusliku 
keskkonnaga.  Majanduslikku  arengut  ja  looduskaitset  nähti  kui  täiesti  erinevaid 
probleeme. 
 
Alates  1970ndatest  on  olukord  palju  muutunud.    Kuigi  püüd  saavutada  majanduslikku 
kasvu  ja  arengut  jätkub,  valitseb  arusaam,  et  kasvu  säilitamisel  on   keskkonnaalane  
mõõde.  1970ndatel  ilmus  säästva  arengu  mõiste  poliitilistesse  programmidesse, 
rahvusvaheliste  konverentside  kavadesse.  Debattide  ühine  teema  oli  seos  vaesuse, 
majandusarengu ja looduskeskkonna seisundi vahel. 
 
Ehk tuntuim säästva arengu  alane  seisukohavõtt pärineb 1987.a. ÜRO World Comission 
on Environment and  Development  raportist Our Common Future, mida hakati komisjoni 
esinaise järgi nimetama Brundtlandi raportiks. 
 
1987. aastal koostatud  raport   arendas  väga oluliselt edasi säästva  arengu kontseptsiooni. 
See  kontseptsioon  on  praegu  kogu  maailmas  poliitilistes  programmides,  vähemalt 
retoorika tasemel. Brundtlandi raport oli poliitika terminites  silmapaistev  ja mõjukas töö. 
See  sisaldas  palju  informatsiooni  jätkusuutlikkuse  kohta,  määratles  rea  potentsiaalseid 
 
20
majanduskasvu  keskkonnaalaseid  piiranguid  ja  väitis,  et  senine  areng  ei  saa  tulevikus 
jätkuda. Samas ei öelda, et majanduskasv  poleks võimalik või  mittesoovitav. Määratleb 
säästva  arengu  kui  arengu,  mis  “seeks  to  meet  the   needs   and  aspirations  of  the   present  
without  compromising  the   ability   to  meet  those  of  the  future”.  Eesti  keelde  panduna  on 
see areng, mis on vastavuses praeguste vajaduste ja püüdlustega, ilma et väheneks võime 
olla vastavuses  samade  vajaduste ja püüdlustega tulevikus. 
 
Mõned  keskkonnakaitsjad  on  avaldanud  arvamust,  et  “säästev  areng”  on  oksümoroon  
(vastandlike  mõistete  ühendamine  stiilivõttena).  Väidavad,  et  praegune  areng  juba 
kahjustab  keskkonda,  seega  ei  saa  selle  jätkumine  olla  ka  säästev.  Brundtlandi  raport 
ütleb, et arengu keskkonna- alaseid  piire saab vältida ülemaailmse  majanduspoliitika  abil, 
mis kujundaks majanduskasvu ja mõjutaks selle vormi. Majanduspoliitika sisu tähendaks 
materjalikulu  vähendamist  toodetes  ning  inimeste  poolt  loodud  kapitali  asendamist 
keskkonnateenustega.  Keskkonnaökonoomika  ongi  paljus  suunatud  kasutatavate 
majanduspoliitika instrumentide uurimisele. 
 
 
 
Majanduse ja keskkonna vahelised seosed 
 
Tavaliselt   seostatakse   majandust  riigi  piiridega,  nt  Eesti  majandus,  Soome  majandus, 
USA  majandus  jne.  Vahel  räägime  globaalsest  majandusest,  vahel  aga  hoopiski  mõne 
piirkonna,  regiooni  majandusest.  Kõik   indiviidid   on  majanduses  nii  tootjad  kui  ka 
tarbijad.  Oma  majandust  juhtides  teeb  ühiskond  otsuseid,  kui  palju,  kus  ja  millal 
erinevaid  tooteid  ja  teenuseid  pakkuda.  Samas  tehakse  ka  otsused  nende  kaupade  ja 
teenuste  jaotamise  kohta.  Turumajanduses  toimub  see  vabatahtlikkuse  alusel  ja 
turuinstitutsioonide kaudu.  
Majandus  on  seotud  keskkonnaga  rohkem,  kui  tavaliselt  arvatakse.  Lisaks 
majandustegevuse  otseste  sissetulekute  ja  väljaminekutega  tuleks  arvestada  ka 
keskkonnateenuseid, millega ei  kaubelda . 
 
Majandus:  firmad,   majapidamised ,  valitsused,  tehnoloogia  areng,  kapitalivaru  (teed, 
sillad  jms  infrastruktuur ). 
 
Keskkond:  maa,  loodusvarad,  maapõu,  ökosüsteemid,  foora  ja   fauna ,  atmosfäär, 
ookeanid . 
 
Keskkonna funktsioonid 
 
Majandustegevus  leiab  aset  maal  ja  maa  atmosfääris.  Viimast  süsteemi  kutsume 
looduskeskkonnaks,  lühendatult  lihtsalt  keskkonnaks.  sellel  süsteemil  on  omakorda 
keskkond, milleks on ülejäänud  universum . Joonis 2.1. kujutab majanduse ja keskkonna 
seoseid.  Jäme  must  joon  iseloomustab  keskkonda,  mis  on  termodünaamiliselt  suletud 
süsteem, kus  vahetatakse  energiat. Keskkond saab energiat päikesekiirgusest. Osa sellest 
absorbeeritakse ja sellega käivitatakse keskkonnaprotsesse. Osa energiat peegeldub tagasi 
kosmosesse.  Energia  sidumine  ja   peegeldamine   määrab  selle,  kuidas  kliima 
 
21
funktsioneerib.  Ülemised  kolm  kasti  näitavad,  milliseid  funktsioone  keskkond  täidab 
(ressursid,  naudingut  pakkuvad,  puhastav  f-n).  Neljas  funktsioon,  suur  kast  ise,  on 
elutegevust  toetav  funktsioon. Kõik neli funktsiooni on üksteisega seotud. 
 
Joonisel  kujutatakse  ka  majandustegevusi,  mis  paiknevad  keskkonnas  ning  seovad 
tootmise  ja  tarbimise.  Kogu  toodangut  ei  tarbita,  osa  suundub  “kapitali  lattu”,  osa 
jäätmeteks. Ka tarbimine tekitab jäätmeid. 
 
Saastamist  võib  vaadelda  mitmeti.  Ökonomistid  eelistavad  seda  vaadata  kui  materjali 
ladu,  mis  on  keskkonnas.  Ökoloogid   vaatlevad   seda  kui  voogu,  mis  mõjutab 
looduskeskkonda. 
 
Erinevate keskkonnafunktsioonide  pakkuja  näiteks sobib jõgi. See on ressursside allikas 
kalanduse mõttes. See on koht, kuhu lastakse jäätmeid. Jõgi pakub naudingulisi hüvesid, 
mida kasutatakse puhkeotstarbel. Tal on elu toetav funktsioon erinevatele organismidele. 
Kõik neli funktsiooni saavad koos eksisteerida. Hetkel, mil jäätmeid tekib rohkem kui on 
jõe  assimileerimisvõime,  ei  teki  mitte  ainult   saastatuse   probleem,  aga  ka  teised 
funktsioonid  on  häiritud  ( kalad   ei  kasva  või  pannakse   kasvandus   kinni,  kuna  inimeste 
tervis  võib  kannatada;  inimesed  ei  taha  seal   ujuda   jms,  vee  ökosüsteem  on  häiritud. 
Globaalne  kliimamuutus  on  näide  majandustegevuse  ja  keskkonna  funktsioonide 
omavahelistest seostest. 
 
 
22
 
Joonis 2.1. Majandustegevus looduskeskkonnas 
 
 
 
Keskkonnateenuste asendamine 
 
Siiani  on  arutletud  joonisel  esitatud   pidevate   joonte  üle.  Kuid  seal  on  ka  katkendlikud 
jooned. Need näitavad võimalusi funktsioonide asendamiseks. 
 
Näiteks ümbertöötlemine ( recycling ). Esiteks vähendab see vajadust jäätmete  uputamise  
funktsiooni  täitmiseks.  Teiseks  vähendab  see  vajadust  täita  ressursse  pakkuvat 
funktsiooni. 
 
Keskkonna  funktsioone  saab  asendada  inimkapitaliga.  Puhastusseadmete  ehitamine 
vähendab veekogude ja  üldse looduse koormust saasteainete imemiseks.  Ehituste juures 
 
23
saab  kasutada  isolatsiooni,  muuta  maja  energiatarbimist  väiksemaks.  Me  teeme 
lisakulusid (kasutame kapitali), kuid sellega vähendame energia kasutamist keskkonnast. 
 
Naudingulised  teenused:  inimene  ei  pea   ujuma   järves  või  meres,  ta  võib  seda  teha  ka 
basseinis.   Nauding   ujumisest  peaks  olema  enam-vähem   samasugune .  Isegi  loodust  võib 
nautida ilma,  et me üldse  loodusesse  läheks.  Viimase väitega  ei pruugi paljud inimesed 
nõustuda. 
 
Enim piiratud on võimalused asendada elu toetavad funktsioonid inimkapitaliga. Mitte et 
nad oleksid absoluutselt asendamatud, vaid nad on asendamatud sellises mõõtkavas, nagu 
seda pakub loodus.  
 
Loomulikult ei ole eelpoolkirjeldatud asendussuhted nii lihtsad nagu nad tekstist võivad 
tunduda, tegelikult on tegemist keerukate komplekssete protsessidega. 
 
 
 
Mateeria  tasakaalu printsiip  
 
Mateeria  säilimise  printsiip:  mateeriat  ei  saa  luua  ega  hävitada.  Majandusteaduse  suhe 
mateeria  tasakaaluga:  majandustegevus  tähendab  looduskeskkonnast  saadud  mateeria 
muutmist. Sellest  seisukohast  vaadates ei loo majandustegevus midagi, ta lihtsalt muudab 
loodusest saadud mateeriat nii, et seda oleks inimese jaoks parem ja meeldivam kasutada. 
Tasakaalu  printsiibist  tuleneb  aga  ka  see,  et  materjalid  peavad  keskkonda  “tagasi 
minema”.   
 
Joonisel 2.2. peaks mateeria  voog  A võrduma jäätmete voo B+C+D  summaga   
 
A = B+C+D 
Keskkonnafirmad A1+A2+C 
Mitte-keskkonna firmad: B+R+E = R+A1+F 
Majapidamised: A2+E=D+F 
 
 
 
 
24
 
 
 
Joonis 2.2. Majanduse ja keskkonna seoste mateeria tasakaalu mudel 
 
Tootmisfunktsiooni  määramine 
 
Mikroökonoomikas sagedamini esitatud tootmisfunktsiooni kuju on järgmine: 
 
f ( ; K )
i
Q 
i
L
i
i  
 
Q tähistab toodangut,  L tööjõudu,  K  kapitali. 
i
i
i
 
Mateeria  jäävuse  seisukohalt  ei  saa  see  olla  õige,  juhul  kui  toodang  on  midagi 
materiaalset. Seetõttu  tootmisfunktsioon : 
 
f ( ; K ;
i
Q 
i
L
i
i
R
i
, 
 
kus Ri  tähistab loodusvarasid. 
 
 
25
Selline tootmisfunktsioon on laialdaselt kasutatud loodusvarade ökonoomikas, samal ajal 
kui keskkonnaökonoomika näib rõhutavat keskkonnale avaldatavat mõju –  tootmisest  ja 
tarbimisest tulenevaid jäätmeid ning kasutab järgmist tootmisfunktsiooni: 
 
f ( ; K ; M )
i
Q 
i
L
i
i
i , 
kus Mi tähistab jäätmete voogu keskkonda. 
 
Avaldis   võib  tunduda  esialgu  imelikuna,  kuna  ta  vaatleb  jäätmete  voogu  kui  toodangu 
sisendit.  Samas  on  see  mõistlik,  kuna  jäätmete  vähendamine  vähendab  toodangu 
vähenemist  antud  sisendite  mahu  juures,  kuna  lisanduvad  sisendid  tuleb  kasutada 
jäätmete vähendamiseks. 
 
Soovitav   oleks  loodusvarade  ja  keskkonnaökonoomika  tootmisfunktsiooni  süntees,  mis 
arvestaks,  et  materiaalsed  sisendid  kuuluvad  tootmisfunktsiooni  ja  materiaalsed  tulemid 
(toodang)  jäätmete  kujul  tulenevad  tootmisfunktsioonist.  See  viib  järgmise 
tootmisfunktsioonini: 
 


 f ( ; K ; M
i
Q
i
L
i
i
 iR
i
AM ) 

i 
 i

 
Seal  kus   modelleerimine   nõuab  tootmisfunktsiooni  kasutamist,  on  viimase   avaldise  
kasutamine suhteliselt  atraktiivne , kuna üldiselt peab tootmisel olema mingi materiaalne 
baas,  ja  jäätmed  tekivad  just  sellel  materiaalsel  baasil.  See  on  kooskõlas  ühe  põhilise 
loodusseadusega. 
 
Sellist tootmisfunktsiooni kasutatakse siiski väga harva nii teoreetilises majandusteaduses 
kui praktikas. Praktiliste ülesannete lahendamisel seda tavaliselt lihtsustatakse. Ometi on 
just viimane avaldis teoreetiliselt õige. 
 
 
Termodünaamika seadused 
 
Termodünaamika  esimene  seadus  ütleb,  et  energia  ei  teki   millestki   ega  kao   kuhugi . 
Muuta saab energia vormi. 
 
Termodünaamika  teise  seaduse  kohaselt  voogab  energia  soojemalt  kehalt  külmemale  ja 
soojust  ei  saa  transformeerida  100%  efektiivsusega.  “ Entroopia ”  on  mittekasutatava 
energia  mõõt.  Kõik  energia  ülekanded  suurendavad  isoleeritud  süsteemi  entroopiat. 
Keskkond  on  suletud,  kuid  mitte  isoleeritud  süsteem.  Entroopia  suureneb  pidevalt  vaid 
isoleeritud  süsteemis.  Füüsikust  ökonomist  Nicholas  Georgescu-Roegen  (1979)  on 
väitnud, et termodünaamika teine seadus on majandusliku nappuse peamine põhjus.  
 
 
 
26
 
Kasvu piirid 
 
Üks olulisemaid sündmusi säästlikkuse probleemi teadvustamisel oli 1972. aastal raamatu 
“The  Limits  to Growth”  ilmumine . Sõnum, mis seal t saadi oli selles, et keskkonna piirid 
võivad  põhjustada  maailmamajanduse   kollapsi   kahekümne  esimese  sajandi  keskpaiku. 
See  oli  raamat,  mis  peaaegu  et  mõisteti  hukka  enamike  ökonomistide  poolt,  aga  mis 
ometi  mõjutas  paljusid  inimesi.  Raamat  lõi  uue  huvi  loodusvarade  ökonoomika  vastu. 
Samal  ajal  ka  neid  ökonomiste,  kes  ütlesid,  et  kasvu  piirid  on  pigem  sotsiaalsed  kui 
keskkonna- alased . 
 
“Kasvu piirid” oli tegelikult ühe uurimuse, arvutisimulatsiooni World 3 raport.  World 3 
kirjeldas maailma majandust kui üksikut majandust ning sisaldas majanduse ja keskkonna 
seoseid.  Mudel  oli  loodud  selleks,  et  kirjeldada   viit   peamist  trendi:  kiirenevat 
industrialiseerimist,  kiiret  rahvastiku  kasvu,  laialdast  alatoitumust,  mittetaastuvate 
ressursside  vähenemist  ja  keskkonnaseisundi  halvenemist.  Nende  trendide  arengut 
mõõdetakse mitte kuudes ja aastates, vaid aastakümnetes või isegi sajandites. 
 
Majandussüsteemi  käitumist  oletati  jätkavat  mineviku  trende  võtmemuutujate  osas. 
Muutujate vahelised seosed on samuti  mudelis  kirjeldatud. 
 
Olulisemad järeldused, mida modelleerimine andis: 
 
1.  Kui  senine  areng  jätkub,   saavutatakse   kasvu  piirid  saja  aasta  jooksul.  Tõenäolisim 
tulemus on järsk ja  kontrollimatu  rahvastiku ning tööstusliku kapatsiteedi langus.  
 
2.  Sellist  arengut  on  võimlik  vältida,   luues   ökoloogilise  ja  majandusliku  stabiilsuse 
tingimused.  Globaalne  tasakaal  tuleks  kujundada  nii,  et  igal  inimesel  oleks  võimalik 
realiseerida oma  isiklikku  potentsiaali. 
 
See,  mida  The  Limits  to  Growth  tegelikult  ütles,  oli  suures  ulatuses  valesti  esitatud  või 
tõlgendatud.  Väideti,  et  tegemist  on  modelleerimisega,   kusjuures   ümbritseva  keskkonna 
tingimustega ei ole arvestatud. Tegelikult baseerus modelleerimine senistele trendidele. 
 
Olulisim  raporti  sõnum  oli  see,  et  maailma  majanduse  jaoks  eksisteerivad 
materiaalsed piirid.  
 
Ökonomistide  suhtumine  teosesse  oli  üldiselt   vaenulik .  Ühe  tunnustatud  ökonomisti 
sõnade kohaselt oli raamat “ häbematu nonsenss, mida keegi ei tohiks võtta tõsiselt”.  
Peamine  ökonomistide  poolt  öeldud  kriitika  käis  selle  kohta,  et  seosed  olid  halvasti 
määratletud, eriti need, mis toimisid läbi turumehhanismi. 
 
 
Kasvu sotsiaalsed piirid  
 
Daly (1987) väidab, et eksisteerib kahte liiki kasvu piire: 
 
27
1)  biofüüsikalised, mis tulenevad termodünaamikast ja ökosüsteemide haprusest; 
2)  kasvu soovimisväärsusest. 
 
Sotsiaalsete  piiride  teooriat  arendas  edasi  Hirsch  (1977).  peatähelepanu  oli  mõistel 
“positional   goods ” ehk positsioonist tulenevad hüved, mille rahuldamine  sõltub rohkem 
suhtelisest tasemst (tarbimistase võrreldes teiste inimestega), mitte absoluutsest tasemest. 
 
Kui peamised materiaalsed vajadused on rahuldatud, sõltub edasine kasv sellest, kui palju 
kulutatakse  positsiooniga  seotud  hüvedele.  Tagajärjeks  on  see,  et  kasv  on  sotsiaalselt 
palju vähem soovitud eesmärk kui ökonomistid sellest tavaliselt on mõelnud. 
 
Majanduskasv ja keskkond. Kuznetsi kõver. 
 
Maailmapanga  raport  aastast  1992  World  Development   Report   märkis:  ...“arvamus,  et 
suurem  majanduslik  aktiivsus  teeb  vältimatult  keskkonnale  haiget,  baseerub  staatilistele 
oletustele tehnoloogia, eelistuste ja keskkonnainvesteeringute kohta”. Kui vaadata näiteks 
mõnede jääkainete emissiooni (e) keskkonda per capita ja sissetulekut (y) per capita, siis 
viidatud  arvamust saab väljendada järgmiselt: 
 e  y
  
seega   emissioon   kasvab  lineaarselt  sissetulekutega.  See  on   sedasorti   suhe,  mida 
kritiseeriti “Kasvu piiride” puhul. 
 
Oletades, et koefitsient  on lineaarne funktsioon y-st 
     y
0
1  
 
 
Asendades teise võrrandi esimesse, saame 
 
2
e  0 y  1
 y  
 
Juhul  kui  ß1  on  suhteliselt  väike  võrreldes  ß0  -ga,  siis  e/y  suhe  võtab  ümberpööratud  U 
kuju,  nagu  esitatud  joonisel  2.3.    Sellise  suhte  puhul  tähendab  majanduskasv  suuremat 
emissiooni  per  capita  teatud  tasemeni,  mille  järel  saabub  pöördepunkt,  ja  selle  järel 
hakkab inimese kohta tekkiv saastamine hoopiski vähenema. 
 
 
 
28
 
 
Joonis 2.3. Keskkonnamõju ja sissetulekute vaheline seos 
 
On esitatud hüpoteese, et joonisel 2.3(b) esitatud suhe kehtib mitmete keskkonnamõjude 
puhul.  Sellist  suhet  kutsutakse  “Kuznetsi  keskkonnakõver”  majandusteadlase   Kuznets ´i 
järgi,  kes  1955.a.  esitas  ümberpööratud  U   kujulise   sissetulekute  jaotuse  ja  sissetulekute 
taseme ebavõrdsuse kohta. Kui Kuznetsi kõver peab paika, siis toob majanduskasv kaasa 
hoopiski keskkonnaseisundi  paranemise .  
 
Oluline  on,  et  hüpoteesile  leiduks  ka   empiirilist   tõestust.  Kui  majanduskasv  on  tõesti 
positiivne,  pole  vajalik  kärpida  maailma  majanduskasvu  keskkonna  globaalse  kaitsmise 
nimel ja väljavaated Brundtlandi komisjoni poolt visandatud säästliku arengu tagamiseks 
on head. Tehtud on päris mitmeid ökonomeetrilisi uurimusi Kuznetsi kõvera testimiseks. 
Beckerman  (1992)  sõnastas  arvamuse  järgmiselt:  on  selgeid  tõendeid,  et  kuigi 
majanduskasv  viib  tavaliselt  keskkonnaseisundi  halvenemiseni  protsessi  esialgses 
staadiumis ,  siis  hiljem  on  parim  ja  tõenäoliselt  ainus  viis  saavutada  vastuvõetav 
keskkonna seisund  - saada rikkaks. 
 
Eelnevaga  seoses  kerkib  kaks  küsimust:  esiteks,  kas  andmed  on  kooskõlas  Kuznetsi 
hüpoteesiga?  Teiseks,  kas  ideed,  et  majanduskasv  on  globaalse  keskkonna  jaoks  hea, 
järgitakse? 
 
EMPIIRILINE NÄIDE 
Puhta vee puudus ja linnade  puhtuse  probleemid vähenesid koos sissetuleku kasvuga. Ka 
metsade pindala vähenemine ei sõltunud  sissetulekust . Jõgede vee kvaliteet halvenes koos 
sissetuleku  kasvuga.  Joonisel  2.4.  näeme,  et  kaks  õhusaastajat  olid  kooskõlas  Kuznetsi 
 
29
hüpoteesiga.  Samas  on  CO2  (peamine  kasvuhoonegaas)  emissiooni  kirjeldav  joonis 
vastuolus  hüpoteesiga. 
 
 
 
Joonis 2.4.  Empiirilised  uurimused ja Kuznetsi kõver 
 
Sterni  uurimus  (1996)  näitas,  et  kuigi  andmed  kinnitavad  Kuznetsi  hüpoteesi  üksikutes 
maades, ei tähenda see seda, et edasine kasv oleks positiivne globaalse keskkonna jaoks. 
 
 
 
 
Jätkusuutliku arengu kontseptsioon 
 
Seni  kuni  ei  ole  head  definitsiooni  selle  kohta,  mis  jätkusuutlikkus  on,  ei  saa  seda  ka 
piisavalt hästi analüüsida. Ei eksisteeri ühtset, kõigi poolt aktsepteeritud jätkusuutlikkuse 
mõiste definitsiooni. Samal ajal võib kirjandusest leida meeletu hulga interpreteeringuid. 
John  Pezzey  (1997)  on  kirjutanud:  ma  ei  näe  suurt  mõtet  suurendada  kollektsiooni 
viiekümnest  erinevast  definitsioonist, mille kogusin 1989.a., viie tuhande definitsioonini, 
mida võib leida täna. 
 
Mõistlik oleks definitsioone kuidagi klassifitseerida. 
 
Ühel  juhul  vaadeldakse  säästvat  arengut  kui  majandusarengu  piirangut.  Sel  juhul  ei 
teadvustata, mis on ühiskond ja millised on ühiskonna eesmärgid. Üks kasulik jaotus on 
 
30
esitatud  Pezzey  (1997)  poolt,  kes  eristab  säästlikku,  säilitatud  ja  minimaalselt  talutavat 
(survivable)  arengut.  Joonisel  2.5.  on  6  erinevat  tarbimise  alternatiivi  C1-C6.  CMIN 
tähistab  tarbimise  taset,  mida  ühiskond  peab  moraalselt  vastuvõetavaks.  CSURV  tähistab 
taset, mis  olemasolevat  elannikkonda säilitab.  
 
 
 
 
 
 
  C  
 
t
 
C(4) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
C(3) 
 
 
C(2) 
 
 
C(5) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
C(1) 
 
  MIN
 
C
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  C(6) 
 
 
  SURV
C
 
 
 
aeg 
 
 Joonis 2.5. Tarbimistasemed 
 
 
 
 
 
Koostage  6 alternatiivi paremusjärjestus. Pane ennast ühiskonna planeerija rolli, püüdes 
luua ühiskonna jaoks parim strateegia ka tulevasi põlvkondasid arvestades. Mille põhjal 
Sa alternatiive järjestad? 
 
 
 
31
 
 
 
 
Säästva (jätkusuutliku) arengu 6 kontseptsiooni 
 
 
1.  Areng on jätkusuutlik, kui kasulikkus (või tarbimine) aja jooksul ei vähene. 
2.  Säästva  arengu  puhul  majandatakse  ressursse  nii,  et  tootmisvõimalused  tulevikus 
püsivad vähemalt samal tasemel. 
3.  Säästva arengu puhul ei vähene looduslik  kapital . 
4.  Säästva arengu puhul majandatakse ressursse nii, et nende tootlikkus püsib vähemalt 
sama  suurena . 
5.  Säilitatakse ökosüsteemi stabiilsus ja  paindlikkus . 
6.  Jätkusuutlik areng kui  konsensuse  saavutamine  
 
 
1. TARBIMISTASEME SÄILITAMINE 
 
John  Hartwick  (1977,  1978)  tõlgendab  jätkusuutlikkust  kui  tarbimise  mitte-vähenemist. 
Reegel,  mille  kohaselt  tarbimine  ei  tohi  aja  jooksul  väheneda,  on  tuntud  kui  Hartwick-
Solowi´i  säästlikkuse   kriteerium .  Milline  joonisel  2.5  esitatud  kõveratest  vastab  sellele 
kriteeriumile?  Need  on  1,  3,  5  ja  6.  Kuna  säästlikkus  on  siin  piiravaks   teguriks ,  ei  saa 
seda  kasutada  nende  kõverate  paremusjärjestuse   koostamiseks .  Siiski  võib  kõverat  3 
eelistada teistele, sest tarbimine on selle puhul kõrgem igal ajahetkel. 
 
Hartwick-Solowi  kriteerium  ei  ütle  midagi  algseisundi  kohta.  Areng  võib  olla  säästlik 
isegi  siis,  kui  elustandard  on  äärmiselt  madal  ja  jäädagi  madalaks,   peaasi ,  et  ta  veelgi 
madalamale  ei   langeks !  Seega  võiks  nimetatud  kriteeriumile  lisada  mingi 
miinimumstandardi, millest tarbimine peaks alati kõrgem olema. 
 
Kõik  kuus  kõverat  rahuldavad  minimaalselt  talutava  eesmärgi,  kaks   nendest   ei  vasta 
miinimunõudele. Kui nüüd vaadata kõveraid kolme kriteeriumi suhtes,  selgub , et nõudeid 
täidavad jooned 1 ja 3. 
 
2. TOOTMISVÕIMALUSTE SÄILIMINE 
 
Solow   oma  töödes  teeb  ettepaneku  vaadelda  säästlikkust  tootmisvõimaluste  säilimise 
seisukohast.  Ta  räägib  sellest  probleemist  ka  kui  tordi  jagamise  probleemist.  Kuidas 
jagada torti intertemporaalselt ehk ajas eraldiasuvate inimeste vahel? 
 
On arvamusel, et meil ei ole kohustust säilitada ühte või teist ressurssi oma järeltulijate 
jaoks.  Solow  väidab,  et  tegelikult  ei  tea  praegused  põlvkonnad,  mida  tulevased 
põlvkonnad  tahavad.  Võib-olla  nad  ei  tahagi  praegusi  ressursse?  On  juba  uued 
tehnoloogiad jms. Võib olla on vägagi mõistlik säilitada nende jaoks palju vähem teatud 
ressurssi,  kui  seda  kompenseeritakse  piisava  hulga teaduslike  teadmiste  ja  kogemusega. 
Järeltulevatele  põlvkondadele  tuleb  säilitada  tootmisvõimsused.  Selline  seisukoht  on 
 
32
kooskõlas  ka  enimtuntud  jätkusuutlikkuse  määratlusega,  mis  esitati  nn  Brundtlandi 
raportis:   Sustainable   development  is  development  that  meets  the  needs  of  the  present 
without compromising the ability of future generations to meet their own needs (WCDE, 
1987). 
 
Millised on tootmiseks vajalikud varad ehk aktivad? Need on: 
1)  Looduslik kapital (maa, vesi,  metsad , nafta jms) 
2)  Füüsiline kapital (tehased,  seadmed ,  ehitused , infrastruktuur jms) 
3)   Inimkapital  (inimesed ja nende oskused) 
4)   Intellektuaalne  kapital ( tedmised , mis ei ole seotud konkreetse inimesega, vaid on osa 
ühiskonna kultuurist) 
 
Tootmisfunktsiooni võib väljendada: 
 
Q = Q (L, KN, KH) 
 
L = tööjõud; 
KN = looduslik kapital; 
KH = inimkapital; 
  
Kui tegurid ei oleks asendatavad, siis ei tohiks jätkusuutlikkust silmas pidades neist ükski 
aja jooksul väheneda.  Samal ajal väidavad peaaegu  kõik ökonomistid, et   tootmistegurid  
on vähemalt mingil määral üksteisega asendatavad. Miks peaks siis rangelt pidama kinni 
reeglist , et ükski neist ei tohi väheneda. 
 
Looduslikke  ressursse  võib  asendada  inimese  poolt  loodud  (füüsilise)  kapitaliga  ja 
inimkapitaliga. Problemaatiline on see, kas füüsiline kapital suudab asendada loodusliku 
kapitali poolt pakutavat elutegevust toetavat funktsiooni (ökosüsteemid, kliima). 
 
3. LOODUSLIKU KAPITALI VARUDE MITTEVÄHENEMINE 
 
Nagu kaks eelmistki kontseptsiooni, nähakse ka siin säästlikkust  piiranguna . Pearce et al 
(1989) kirjutavad:  The  alternative  approach (to sustainable development) is to  focus  on 
natural capital assets and suggest that they should not decline through time. 
 
Juhul  kui  looduslik  kapital  ei  ole  asendatav,  on  see  tõesti  vältimatu  tingimus  säästliku 
majandamise jaoks. Mõnedki analüütikud väidavad, et asendatavus on tegelikult väiksem 
kui  arvatakse  ning  koos  mõnede  loodusvarade  vähenemisega  vähenevad  ka  asendamise 
võimalused. 
 
Selle  kriteeriumi  suurimaks  puuduseks  on  see,  et  ei  ole  olemas   sobivat   (piisavalt  head) 
meetodit  loodusliku  kapitali  koguväärtuse  ( stock )  mõõtmiseks.  Kuidas  liita  näiteks  2 
järve, 3 metsa ja 2 000 linnuliiki omavahel? 
 
 
 
 
33
4. LOODUSVARADE PIDEVA TOODANGU/TOOTLUSE SÄILITAMINE 
 
Pideva  tootluse  kontseptsiooni  kasutatakse  taastootvate  loodusvarade  (kalad,  mets  jms) 
juures.  Näiteks  metsaosa  (kui  seda  sobivalt  majandada)  annab  pideva,  teatud  suurusega 
puiduvoo läbi aastate. Maksimaalne pidev tootlus on see hulk toodangut /teenuseid, mida 
on  võimalik  keskkonna  poolt  tagada.  Mõnede   autorite   arvates  tuleks  püüelda  just 
maksimaalse  võimaliku  toodangu  poole.  Tegelikult  ei  pruugi  selline  käitumine  olla 
sugugi  optimaalne. 
 
5. ÖKOSÜSTEEMI STABIILSUSE SÄILITAMINE 
 
Costanza  et  al  (1991)  antud  säästlikkuse  definistioon:  sustainability  is  a   relationship  
between   human   economic   systems  and  larger  dynamic,  but  normally  slower- changing  
ecological systems in which 1) human life can  continue  indefinitely, 2) human individuals 
can flourish, and 3) human cultures can  develop ; but in which effects of human activities 
remain   within  bounds, so as not to  destroy  the  diversity , complexity, and  function  of the 
ecological life  support  system.   
 
Ökoloogid  vaatavd  säästlikkust  ökoloogilise  süsteemi  seisukohast,  millest  üks  osa  on 
inimesed. Säästlikkusele antakse hinnang süsteemi struktuuri säilimise seisukohalt. Ometi 
on ka ökoloogiline  seisukoht  inimkeskne,  kuigi seda  ei  taheta  tunnistada. Oletatakse, et 
pregune süsteemi struktuur, milles on koht ka inimesele, on parim. 
 
Kunagi ei ole võimalik täie kindlusega ennustada, kuidas üks või teine majandustegevus 
mõjutab ökosüsteemi. 
 
 
6. KONSENSUSE SAAVUTAMINE  
 
See  viimane  printsiip  keskendub  rohkem  protsessidele  kui  piirangutele.  Probleemi 
nähakse  institutsioonides  ja  protsessides.  Sellise  mõtteviisi  esindajad  ( Graaf   et  al  1996) 
kirjutasid:  …a  development  of  a  socio-environmental  system  with  a  high  potential  for 
continuity  because  it  is   kept   within  economic,   social ,   cultural ,  ecological  and   physical  
constraints. 
…sustainable development is a development on which the people involved have reached 
consensus . 
 
Esimese  kohta  on  öeldud,  et  see  on   formaalne ,  kuid  mitte  teostatav,  teine  on 
protseduuriline , kuid ei taga stabiilsust. 
 
Kuna pole ikkagi täpselt teada, mida majandustegevus kaasa toob, ja kuna pole ka teada, 
kas mingid piirid üldse eksisteerivad, tuleks kasutada nõupidamisi ja jõuda konsensuseni 
selles, mida teha säästlikkuse tagamiseks. 
 
 
34
3. PROJEKTIDE TASUVUSANALÜÜS. KULU-KASU ANALÜÜS. 
 
Näiteid projektidest ja programmidest: 
 
Uue  prügila  ehitamine,  kaitsemetsade  võrgustiku  loomine,  tervishoiuprogramm, 
põllumaade metsastamine,  tuulepark  jne. 
 
Analüüs jaguneb kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks: 
 
KVALITATIIVNE - arvamused, intervjuud, kirjeldamine,  selgitamine  jms. 
 
KVANTITATIIVNE  - arvutused, rahalised (numbrilised) kriteeriumid 
 
Projektide  puhul  alustatakse  tavaliselt  kvalitatiivse  analüüsiga,  kuid  sellest  võib  jääda 
otsuste vastuvõtmiseks väheseks.  
 
Põhiküsimus: kas projektidest tulenev kasu ületab kulusid? 
 
ERAFIRMA JA TASUVUSANALAÜÜS 
 
Kas investeeringuid teha või mitte? 
Otsustusprotsess koosneb 4 etapist: 
 
1.  Projektide määratlemine, identifitseerimine.  
2.  Tuvastatakse iga loetletud alternatiivi tagajärjed: sisendid ja väljundid. 
3.  Igale sisendile ja väljundile  omistatakse  rahaline väärtus 
4.  Kulud ja tulud summeeritakse, hinnatakse projekti üldine  tasuvus  
 
 
AJALDATUD VÄÄRTUS 
 
Projektide kulud ja tulud võivad tekkida pikema aja jooksul. Ettevõttel pole ükskõik, kas 
ta saab krooni täna või 15 aasta pärast.  
 
Kuidas eri  aegadel  tekkivaid kulusid ja tulusid  omavahel võrrelda? 
 
Võrdluse eelduseks on väide: tänane kroon on homsest väärtuslikum 
 
DISKONTEERIMINE  – tulevase väärtuse teisendamine nüüdisväärtuseks 
 
Investeerimisarvutustes kasutatakse liitprotsenti  (protsent protsendile  arvutust ). 
Liitprotsenti  tunti  juba  Mesopotaamias  1800  aastat  eKr.  Tänapäevastele  sarnased 
nüüdisväärtuse arvutamise abitabelid esinevad juba keskaegse Euroopa kirjanduses. 
 
Järgnevalt  näidatakse,  kuidas  1000  krooni  kasvab  aastast   aastasse   10%  intressi 
lisandumise korral: 
 
35
 
 
AASTA 
 
KAPITAL 
 
ARVUTUS 
 
0 
 
 
1000   
 
 
1 
 
 
1100   
 
1000+(1000*0,10) 
2 
 
 
1210    
 
1100+(1100*0,10) 
3 
 
 
1331    
 
1210+(1210*0,10) 
jne. 
 
 
Eelnevat  arvutust kokku võtva valemi kuju on: 
 
I
I 1
i n

 )   , kus   
 
 
 
 
 
 
(3.1)   
n
0
 
 
 
In  - kapitali (nominaal)väärtus n aasta pärast 
I0 - algkapital 
i  - intressimäär  sajandikes (10% korral I = 0,10) 
 
Valemist  (7.1) saame leida I0 väärtuse. 
 
In
I 
   
 
 
 
 
 
 
 
(3.2) 
0
n
1
(  i)
 
Tulevikus toimuva väärtuse teisendamist nüüdisväärtuseks nimetatakse diskonteerimiseks 
(ingl. discounting). Dünaamiliste arvutuste puhul kasutatakse ka mõistet  ajaldamine , mis 
universaalse terminina on sobiv nii tuleviku- kui nüüdisväärtuse puhul. 
  
Üldiselt  eelistatakse  kasutada  nüüdisväärtust.  Üks  põhjus  on  selles,  et  kapitalil  on 
alternatiivkulud.  Kasutades  kapitali  ühes  tootmisvaldkonnas,  ei  saa  seda  samaaegselt 
kasutada teises. Näiteks kui puidulaoga on ühe aasta jooksul seotud keskmiselt 1 miljon 
krooni,  siis  alternatiivkuludeks  on  tulumäär,  mida  see  raha  oleks  tootnud  mõnes  teises 
valdkonnas. 
 
Teine  põhjendus  nüüdisväärtuse  kasutamiseks  on  ajapreferents.  Inimesed  eelistavad 
üldiselt  tänast  tarbimist  homsele.  Kui  säästetakse  midagi   homse   tarbimise  nimel,  siis 
soovitakse  säästmise  (ootamise)  eest   kompensatsiooni .  Intress  on  just  see 
kompensatsioon  edasilükatud tarbimise eest.  
 
Liitintressiga  tehtavate  arvutuste  lihtsustamisteks  on  teguri 
n
1
(  i)   ja  selle 
modifikatsioonide  kohta  koostatud  abitabelid.  Kaasaegne   arvutitarkvara   sisaldab 
standardfunktsioone, 
mille 
abil 
saab 
arvutada 
suuruste 
ajaväärtusi. 
Tabelarvutusprogrammis  MS   Excel   tuleks  klikkida  Insert- Functions -Financial  ja  valida 
sobiv standardfunktsioon. 
 
 
36
Praktikas kasutatakse enim kahte dünaamiliste investeerimisarvutuste meetodit: 
  puhasnüüdisväärtuse meetod; 
  sisemise tasuvusläve meetod; 
 
 
Puhasnüüdisväärtus 
 
(ingl. Net Present Value, lühendatult NPV) on üks olulisemaid investeeringute hindamise 
kriteeriume,  mida  kasutatakse  väga  erinevates  majandusvaldkondades.  Selle  üldkuju  on 
järgmine: 
 
(B  C )
(B  C )
(B  C )
NPV = 
0
0
1
1

 .. n
n
 
 
 
 
(3.3) 
(  i)0
(  i)1
1
1
(1  i)n
 
ehk 
 
n
(B  C )
NPV =  n
n
, kus 
 
 
 
 
 
 
(3.4) 
1
0
 n
i
 
B = sissetulekud aastal n; 
n
C = väljaminekud aastal n. 
n
 
 
Tabelis 3.1. esitatakse näide puhasnüüdisväärtuse arvutamise kohta. 
 
 
Tabel 3.1. Puhasnüüdisväärtuse arvutamine 
 
Aasta 
Sissetulekud 
ja  Diskonteerimistegur 
Nüüdisväärtus 
väljaminekud 
10% juures 
0 
-1000 
1,0 
-1000 
1 
-200 
0,909 
-181,8 
2 
300 
0,826 
247,8 
3 
300 
0,751 
225,3 
4 
500 
0,683 
341,5 
5 
500 
0,621 
310,5 
6 
500 
0,564 
282,0 
7 
500 
0,513 
256,5 
Puhasnüüdisväärtus 
481.8 
 
Puhasnüüdisväärtus  on  kõikide  aastate  sissetulekute  ja  väljaminekute  nüüdisväärtuste 
summa. Juhul kui tulemus on positiivne, annab projekt  puhastulu  ja selle võib ellu viia. 
Investeeringute  omavahelisel  võrdlemisel  valitakse  kõrgema  puhasnüüdisväärtusega 
alternatiiv. 
 
37
 
 
Sisemine tasuvuslävi 
 
Sisemise  tasuvusläve  (ingl.   Internal   Rate  of  Return,  lühendatult  IRR)  arvutamine  kui 
investeeringute hindamise meetod baseerub nüüdisväärtuse  kontseptsioonile , kuid väldib 
meelevaldset baasintressi kasutamist. Selle asemel, et juhusliku baasintressi abil arvutada 
puhasnüüdisväärtus,  selgitab  see  meetod  intressimäära,  mille  juures  puhasnüüdisväärtus 
on null. 
 
Intressimäära leidmiseks lahendatakse võrrand 
 
(B  C )
(B  C )
(B  C )
0 = 
0
0
1
1

 .. n
n
 
 
 
 
 
(3.5) 
(  i)0
(  i)1
1
1
(1  i)n
 
Eelpool  esitatud investeeringu tulevikuväärtuse valemist   I
I 1
i n

 )   saame avaldada 
n
0
i väärtuse 
 
 
 
 
 
I
(1  i)n  n  ja 
 
 
 
 
 
 
 
(3.6) 
I0
 
In
i  n
-1 
 
 
 
 
 
 
                      (3.7) 
I0
 
Sisemine tasuvuslävi on projekti rentaabluse mõõt - mida kõrgem ta on, seda atraktiivsem 
on projekt. 
 
Sisemist  tasuvusläve  saab  leida  ka  katsetamise  teel,  leides  kõigepealt  mitut  erinevat 
intressimäära  kasutades  erinevad  puhasnüüdisväärtused.  Joonisel  3.1.  on  kujutatud  ühe 
investeeringu  kahte  puhasnüüdisväärtust.  3%  intressimäära  juures  on  see  2478  ning  4% 
juures  –3824.  Ühendades  kaks  väärtust,  näeme,  et  puhasnüüdisväärtus  on  0,  kui 
intressimäär on 3,4%. Seega on selle investeeringu sisemine tasuvuslävi 3,4%. 
 
 
 
38
3000
2478
2000
1000
0
V
3
4
-1000
NP
-2000
-3000
-3824
-4000
-5000
Intressimäär
Joonis 3.1. Sisemise tasuvusläve  graafiline  lahendus 
 
 
SOTSIAAL-MAJANDUSLIK TASUVUSANALÜÜS 
 
1.  Valitsust huvitavad mitte ainult projekti tasuvust mõjutavad tagajärjed, aga näiteks ka 
projekti mõju keskkonnale, inimeste tervisele jmt. 
2.  Ettevõte  hindab  sisendite  ja  väljundite  väärtusi   turuhindades .  Valitsus  ei  pruugi 
turuhindasid kasutada, sest 1) neid ei ole lihtsalt olemas 2) mõnedel juhtudel ei esinda 
turuhinnad tegelikke sotsiaalseid piirkulusid või kasusid.  
 
Probleemid:  nt  kuidas  hinnata   elude   päästmist  ravimialase  regulatsiooni  täiustamise, 
liiklusohutuse programmi elluviimise jms korral? 
 
Aja väärtustamine – maanteevõrgu parandamist, silla ehitamist põhjendame ütlusega “aeg 
on raha”.  Kvantifitseerimisel kasutatakse  palgamäära. Töötaja teenib 5 eurot tunnis, kui 
töölesõit   kiireneb   0,5  tunni  võrra,  on  kasu  2,5  eurot  töötaja  kohta.  Esineb  vastakaid 
arvamusi,  mõnel  juhul  hinnatakse  tööaega  kõrgemalt,  teisel  juhul  madalamalt.  Nt 
Ameerika Ühendriikides on professorid valinud muude nende jaoks võimalike variantide 
hulgast  suhteliselt  madalapalgalise  töökoha  seepärast,  et  töökohaga  kaasnevad  suured 
mitterahalised soodustused. 
 
Elu  väärtustamine  –  ükski  tasuvusanalüüsi  küsimus  pole  ilmselt  tekitanud  nii  palju 
emotsionaalseid diskussioone kui majandusteadlaste katse elule rahalist väärtust omistada 
Arvutus  on  ebameeldiv,  kuid  ka  sellega  on  tarvis  tegeleda.  Paraku  ei  ole  võimalik  
kulutada 50% rahvatulust liiklusohutusele või tervishoiule.  
 
KONSTRUKTIIVNE  MEETOD:  hinnatakse,  kui  palju  inimene  oleks   teeninud ,  kui  ta 
oleks  ellu  jäänud  (kuni  “normaalse”suremiseni).  Meetodi   miinus   –  arvestamata  jäävad 
ühiskonna  kulud  inimese  ülalpidamiseks.  Meetod  viib  järeldusele,  et  pärast  pensionile 
jäämist on  inimelu  väärtus null, kuna tema teenistus ei lähe kaotsi. See on selgelt väär. 
 
39
 
KAUDNE  MEETOD  ei  tunnista  loomulikku  soovi  kauem  elada.  Arvutab  elu  väärtuse 
selle  alusel,  kui  palju  inimesed  vajavad  surma  tõenäosuse  suurenemise 
kompenseerimiseks  täiendavat  sissetulekut.  Teatavasti  osadel,  riskantsematel  elualadel, 
juhtub sagedamini tööõnnetusi ning töötajad saavad riskide eest kompensatsiooni. 
 
KULUDE EFEKTIIVSUSE ANALÜÜS 
 
Kuidas  oleks  kõige  efektiivsem  mingit  eesmärki  saavutada?  Liiklusohutuse  eesmärgiks 
on  inimese  elu  säilitamine.  Eesmärgiks  on  näiteks  säilitada  aastas  20  inimelu.  Milliseid 
meetmeid selleks saab rakendada ja kui palju need maksavad? 
 
 
KULU-KASU ANALÜÜS (COST-BENEFIT ANALYSIS) 
 
Kulu-kasu analüüsi põhimõtted 
 
Kulu-kasu analüüsi (KKA) on erinevate projektide hindamisel väga laialdaselt kasutatud 
meetod. 
 
Rakendatakse  juhtudel  kui  mõistetakse,  et  turuhinnad  ei  peegelda  projekti  tegelikke 
kulusid ja hüvesid. Või kui projekti tulusid ja kulusid põhjustavate sisendite ja tulemitega 
ei  kaubelda  turul.  Sellisel  juhul  ei  suuda  turg  kõike  adekvaatselt  hinnata  ning  tarvis  on 
mitteturulist  hindamise  protseduuri.  Järelikult  on  turuhindade  asemel  vaja  kasutada  nn 
majanduslikke hindasid ehk varihindasid. 
 
Tuleks baseeruda iga isiku arvamusele projekti mõju kohta või maksevalmidusele mingi 
hüvise eest. Seejärel tuleb need üksikud mõjud summeerida projekti  sotsiaalseks  mõjuks. 
Heaks kiidetakse need  projektid , mille  summaarne  netoväärtus on positiivne. 
 
Kuna kasulikkust on raske hinnata, kasutatakse selle asemel kulusid ja tulusid. Netokasu 
saadakse, kui tuludest lahutatakse kulud. 
 
Vaatleme   lihtsustatud  näidet,  kus  3  isikut  A,  B  ja  C  on  mõjutatud   neljal   järjestikusel 
perioodil 0, 1, 2 ja 3. Periood 0 on praegune periood. Tabel 3.2. kirjeldab mõju iga isiku 
kasulikkusele igal ajahetkel. 
 
Tabel 3.2. Kasulikkuse muutus  
Isik 
Periood 
 
0 
1 
2 
3 
Kokku 
A 
dUA,0 
dUA,1 
DUA,2 
dUA,2 
dUA 
B 
dUB,O 
dUB,1 
DUB,2 
dUB,2 
dUB 
C 
dUC,0 
dUC,1 
DUC,2 
dUC,2 
dUC 
Ühiskond 
dU0 
dU1 
DU2 
dU3 
DU 
 
 
 
40
Meetodi  põhimõte  on  tegelikult  väga  lihtne:  KKA  hindab  projekti  mõju  igale 
üksikisikule mistahes ajahetkel. 
 
Tabel 3.3. Projektist  saadavad  netohüved isikutele A, B ja C 
Isik 
Periood 
 
0 
1 
2 
3 
Kokku 
A 
NBA,0 
NBA,1 
NBA,2 
NBA,2 
NBA 
B 
NBB,O 
NBB,1 
NBB,2 
NBB,2 
NBB 
C 
NBC,0 
NBC,1 
NBC,2 
NBC,2 
NBC 
Ühiskond 
NB0 
NB1 
NB2 
NB3 
 
 
Projekti  netoväärtus NV = NB0+NB1+NB2+NB3 
 
 
 
(3.8) 
 
Iga üksiksiku tulu või kulu kaalutakse vastavalt kulu või tulu tekkimise perioodile. 
 
 
Projekti puhasnüüdisväärtus avaldatakse: 
 
1
NB
NB2
NB
NPV  NB 

 ...
T
0

  (3.9) 
1
(  r )
1
(  r 1
)(  r )
1
(  r 1
)(  r )... 1
(  r )
1
1
2
1
2
3
 
 
Kuna  tegemist  on  mõjuga  tarbimisele,  siis   sobivaks   diskonteerimismääraks  võiks  siin 
pidada  tarbimise  diskonteerimismäära.  Kuna  diskonteerimismäär  võib  teoreetiliselt 
olla erinevate perioodide jaoks erineva suurusega, siis on ka valemis 3.9. see eraldi välja 
toodud. 
 
Juhul kui määr püsib ühesugusena (nagu tavaliselt KHA-s oletatakse), võib kirjutada 
 
 
t T
 
t
NB
NPV
   
 
 
 
 
 
 
(3.10) 
t
t 0 1
(  r)
 
Otsustamiskriteerium:  
 
Projekt tuleks ellu viia, kui NPV >0 
 
Milleks  selline  reegel?  Oletame  et  r  tähistab  (tarbimise  ühikutes  väljendatud)   piirtulu  
määra,  mis  saadakse  antud  tingimustes  parimale  investeeringule.  Kui  napid  ressursid  ei 
oleks  antud   projektis   rakendatud,  saaks  neid  investeerida  mõnes  teises  kohas,  teenides 
piirtulu määra r. Projekti tulude nüüdisväärtus on ainult sellisel juhul nullist suurem, kui 
projekti  piirtulumäär  on  suurem  kui  r.  Seepärast  paigutatakse  napid  ressursid  ainult  sel 
juhul projekti, kui tulumäär on vähemalt sama hea kui parimas alternatiivses projektis. 
 
 
41
Seega  võime  väita,  et  KKA  on  meetod,  mille  eesmärgiks  on  tagada  ressursside 
paigutamise majanduslik efektiivsus. 
 
Kas KKAga kaasnevad ka mingisugused probleemid? Paljud analüütikud vastavad sellele 
jaatavalt. Meetodit arendati projektide hindamiseks, mille tulud ja kulud ei jaotunud väga 
pikale perioodile, nii et vaatluse alla oleks tulnud erinevad põlvkonnad. Üks  lahendamata  
küsimus  on  ka  diskonteerimismäära  valimine  projektide  puhul,  mis  mõjutavad  mitmeid 
põlvkondi.  Tihti  väidetakse,  et  sellisel  juhul  tuleks  kasutada   tavalisest   madalamat 
diskonteerimismäära.  Osa  teadlasi  väidab,  et  diskonteerimismäär,  mida  pikaajalisi 
keskkonnamõjusid omavates projektides kasutatakse, peaks olema null. 
 
Alati ei ole selge, mis on selliste väidete aluseks. Üks põhjendus peitub selles, et madal 
diskontomäär  on  kooskõlas  keskkonnasõbraliku  majandusliku  käitumisega.  Teine 
põhjendus ütleb, et null-määr on ainuke eetiliselt võimalik määr. Kuid seda seisukohta on 
väga  raske  kaitsta  ja  toetada.  Tekib  küsimus,  millist  null-määra  kasutatakse  –  kas 
tarbimise  või  kasulikkuse  diskontomäära.  Kui  näiteks  reaalne  sissetulek  väheneb,  oleks 
mõistlik  kasutada  negatiivset  diskontomäära,  kuna  tarbimine  tulevikus  on  väärt  rohkem 
kui tarbimine täna.  Kui aga tarbimine kasvab tulevikus – kas tulevane tarbimine on siis 
samasuguse väärtusega nagu tänane? Näib, et ei ole ühte ja ainuõiget diskontomäära, mis 
oleks sobiv kõikides  olukordades .  
 
Praktiline kulu-kasu analüüs 
 
KKA  ajalugu  on  huvitav  jälgida,  kuna  sellest  selgub,  kuidas  meetod  on  arenenud 
vastavalt  praktiliste  probleemide  lahendamise  vajadusele.  KKA   teoreetilised   alused 
töötati välja USAs vesiehituslike projektide hindamise jaoks. Esimeste juhtumite puhul ei 
proovitudki  analüüsida  projekti  seoseid  sotsiaalse  heaoluga.  Oluline  oli,  et  koguhüved 
ületasid  kogukulusid  sõltumata  hüvede  jagunemisest.  1960-ndatel  kasvas  KKA 
rakendusala   märgatavalt.  KKA  hakati  kasutama  ulatuslikult  arenenud  riikides  ja 
arengumaades,  kus  projekte  teostavad   Maailmapank ,  ÜRO  ja  teised  rahvusvahelised 
institutsioonid. 
 
Enamik  analüüsi   rakendustest   on  lihtsalt  ignoreerinud  meetodiga  seotud  probleeme, 
näiteks  juba   mainitud   jaotumise  küsimust.  Teine  probleemidering  seondub  mõõtmisega 
(mõjude  mõõtmine).  Kui  kulud  ja   kasud   jaotuvad  väga  pikale  perioodile,  saab  olulise 
tähtsuse diskonteerimise küsimuse lahendmine. 
 
Viimase  kahekümne  viie  aasta  jooksul  on  KKA  kasutatud  ulatuslikult 
keskkonnamõjudega  projektide  juures.  Siin  kerkib  esile  küsimus  mõjude   suurusest   ja 
mõõtkavast.  Sageli  on  mõjud  pigem  suured  kui  marginaalsed.  Mõnikord  võivad 
keskonnamõjud mõjuda füüsiliselt, sellisel juhul pole tegemist väikese muutusega riskide 
suuruses. Mõnikord on mõju küll väike, kuid mõjutatakse väga paljusid inimesi ja väga 
pika  aja  jooksul.  Sellistes   situatsioonides   on  väga  raske  hinnata  mõjusid  inimeste 
käitumise kaudu, mis peaks omakorda kajastama inimeste eelistusi. Võimatu on selgitada 
nende  inimeste  eelistusi,  kes  on  veel  sündimata,  kuid  keda  projektid  mõjutavad.  Paljud 
kulud ja kasud on ühiskasutatavad hüvised.  
 
42
 
NÄIDE METSASTAMISPROGRAMMIDE KULUDE JA KASU KOHTA 
 
David Pearce (1994) kohaselt on metsastamisprogrammidel mitmeid tulemeid: 
 
Puit 
Puhkevõimalused 
Bioloogiline  mitmekesisus  
Maastiku väärtused 
Veevarudega seotud mõjud 
Mõju mikrokliimale 
Süsiniku sidumine 
Majandusliku aspektid üksikisikutele 
Kogukonna  integreerimine  
 
Kõik  need  tulemid  võivad  olla  kasulikud  maa  alternatiivse  kasutamise  võimalusi 
arvestades.  Teatud  juhtudel  võib  kasulikkus  osutuda  negatiivseks,  nt  kuuse 
monokulktuurid  vähendavad  bioloogilist  mitmekesisust.   Teisalt   suurendab  puistute 
rajamine tööstuspiirkondadaesse mitmekesisust. 
 
Metsastamise kuludeks on maapinna ettevalmistamine,  istutamine , hooldus, hoolusraied, 
lõppraie.  Kui  tähistada  metsastamist  f-ga  ja  alternatiivset  kasutamist  a-ga,  siis  sellisel 
juhul on Pearce arvates metsastamine majanduslikult põhjendatud kui 
 
Bf-Cf > Ba-Ca   
 
 
 
 
 
 
 
 
Tegelikult  võib  selle  väite  üle  diskuteerida,  sest  üldiselt  hinnatakse  KKA-s  kulusid  ja 
hüvesid alternatiivkuludena, mistõttu võrdluse vajadus kaob ära.  
 
Pearce ütleb, et ainuke turul kaubeldav hüvis on puit. Teiste tulemite puhul on tegemist 
positiivsete välismõjudega. Metsastamise kõik kulud aga kujunevad turul. Tagajärjeks on 
see, et parasvöötmes on metsastamisprogrammid harva ärimajanduslikult tasuvad.  
 
Pearce  muudab  analüüsi  dünaamiliseks,  diskonteerides  6%  intressimääraga  ning  leiab 
metsastamisprogrammide  nüüdisväärtused  erinevaid  oletusi  kasutades  (varieerides  maa 
hinnaga  jms).  17  alternatiivsest  arvutusest  andsid  kõik  peale  ühe  negatiivse  tulemuse. 
Positiivne  tulemus  saadi  juhul  kui  maa  väärtus  oli  null  (seega  puudub  alternatiivse 
kasutamise võimalus). Puhkevõimaluste puhul kasutati olemasolevaid andmeid (3-424 £ 
hektari  kohta).Turuvälistest  tulemitest  kahte  (puhkevõimalused  ja  süsiniku  sidumine) 
hinnati  rahas,  teisi  mitte.  Looduse  kaitset  ja  biodiversiteeti  peetakse  programmides 
positiivseks ,  sest  kasutatakse  vähe-liigirikast  põllumajanduslikku  maad.  Mitmeid 
tulemeid hinnatakse seega ainult   kvalitatiivselt  (mõju veekogudele, vee kvaliteedile). 
Süsiniku  sidumise  väärtuseks hinnati sõltuvalt maatüki iseloomust ja asukohast 142-254 
£ hektari kohta. 
 
 
 
 
43
JÄRELDUSED  
 
Uurides   kaheksat   kasvukohatüüpi,  jõudis  Pearce  järeldusele,  et  ainult  neljal  neist  on 
põhjendatud metsastamise mahu  suurendamine  (6% diskonteerimismäära juures). 
 
Samas  võib  otsusetegija  jõuda  arvamusele,  et  sotsiaalsest  seisukohast  on  projekt 
soovitatav ellu viia, kuna rahas väljendamata hüvedel on piisavalt suur kaal. 
 
 
 
 
44
4. METSA MAJANDAMISE ÖKONOOMIKA. METSAKASVATUSLIKUD 
INVESTEERINGUD. 
 
 
Metsamajandusele,  eriti  metsakasvatusele  on  iseloomulikud  mõned   erisused , 
spetsiifilised  jooned. 
 
Mets  rahuldab  inimeste vajadusi ka teisiti kui puidu tootjana, eelkôige niinimetatud 
kôrvalkasutuse ehk mittepuiduliste hüvede kaudu. Nendeks on seened,  marjad ,  jaht  jmt. 
Olulised on ka metsade kaitse- ja puhkefunktsioon.  Viimastele  on raske määrata hinda, 
nagu on ka  raske hinnata, millisel määral langeb nende funktsioonide täitmine ühte 
ettevôtte põhieesmärgiga. 
 
Metsamajanduse mittepuidulistele eesmärkidele on omane, et: 
 
  Oluline osa neist on ettevôttekohased ega  puuduta  ettevôtlusala tervikuna (näit.  endised  
rohelise vööndi metsamajandid linnade ümbruses). 
 
  Tulemite môôtmine rahas on raske, osaliselt vôimatu. Üks enimlevinud meetod selliste 
hüvede hindamiseks on tarbija maksuvalmiduse (ingl. willingness to pay) môôtmine. 
 
  Osa  neist  kôrvaleesmärkidest,  näiteks   keskkonnakaitse   ja  sotsiaalsete  aspektide 
arvestamine, on ühiskonna ja inimeste teadlikult vôi teadmatult asetatud normid. 
 
  Suurt  osa  nimetatud  eesmärkidest  vôib  saavutada,  ilma  et  see  avaldaks  môju 
puidutoodangule. Seega ei ole erinevad eesmärgid omavahel vastuolus. 
 
Metsakasvatuse  spetsiifiliste  joontena võib mainida järgmist: 
 
1.  Puidu   kasvatamine   on  olulises  osas  looduslik  protsess,  kus  tootmisteguriteks  on  maa, 
puud, soojus, vesi ja CO2. Inimese osa on suhteliselt väike. Tootmistegurite (ressurss, töö, 
kapital) suhte põhjal võib eristada järgmisi metsamajanduse vorme: 
 
  Ekspluateeriv   metsamajandus ,  mida  iseloomustavad  rikkalikud   metsavarud   (näiteks 
Siber ,   Kanada ).  Inimese  ( majandaja )  osa  seisneb  ennekõike  teedeehituses  ja  muu 
vajaliku  infrastruktuuri  loomises.  Raie  kulgeb  ühelt  alalt  teisele,  uue  metsapôlvkonna 
rajamist   pole  peetud  oluliseks.  Mineviku  metsamajandus  oli  praktiliselt  kõikjal 
ekspluateeriva iseloomuga. 
 
  Säästlik  metsamajandus,  mille  aluseks  on  arusaam,  et  metsa  on  vähem  kui  seda 
vajatakse.  Seepärast  tuleb  hoolitseda  metsade  uuendamise  ja  kasvatamise  eest. 
Arvestusperioodi  raiemaht  ei ületa puidu  juurdekasvu  antud perioodil. 
 
  Plantatsioonilise metsamajanduse lähtekohaks on metsata maa. Metsamajanduse esmane 
ülesanne on puistute rajamine ja metsakorraldus. Raiemaht peab olema esialgu väiksem 
 
45
kui juurdekasv. Näidetena võib tuua mitmeid Aafrika riike, kus viimaste aastakümnete 
jooksul on rajatud ulatuslikke metsakultuure. 
 
2. Ülipikk tootmisperiood, Eesti  tulundus - ja kaitsemetsades 30-140 aastat. 
 
3.  Raske  kohanevus   muutustega .  Tootmise  suuna  muutmine  (näit.  puuliigi  vahetamine  ja 
seejärel müügikõlbliku puidu saamine) vôtab aastakümneid.  
 
4.  Primaarses  faasis on toodang ja tootmiskapital üks ja sama puit. Seetôttu on 
raamatupidamises raske selgitada perioodi majandustulemusi, s.t. seda, mis on toodang ja 
mis on kapital. Sellest johtuvalt jäetakse nii puistute kui puidu juurdekasvu rahaline 
väärtus fikseerimata. Tegelikult on nendele suhteliselt täpse hinnangu andmine reaalselt 
võimalik.  
 
5.  Tootmiskulude  määramine  on  raske,  sageli  vôimatu  pika  tootmisperioodi  tôttu. 
Tootmiskulud ei oma olulist osa hindade kujunemises. Metsa majandaja ei arvesta tavaliselt 
seda,  kui  palju  raha  on  kulutatud  eelnevatel  aastakümnetel  konkreetse  tihumeetri 
kasvatamiseks.  Ta  püüab  saada  parimat  turul  pakutavat  hinda,  arvestamata  seejuures 
toodangu  omahinda.  Metsamajanduse  kulud  on  suures  osas   kapitalikulud ,  mis  tulenevad 
sellest, et kapital on väga pikka aega seotud  puistu  kasvatamisega. 
 
Metsakasvatuslikeks investeeringuteks loetakse: 
  metsakultiveerimine  ja  sellega  hiljem  seonduvad  tegevused  (metsakultuuri 
täiendamine, hooldamine, noore mets ahooldamine); 
  puistute väetamine; 
  metsakuivendus ja teede ehitus. 
 
Investeeringu  määratlemine  sõltub  argumenteerimisest.  Tegelikult  on  ka  hooldusraieid 
võimalik  vaadelda  kui  investeeringut,  mille  eesmärgiks  on  puidu  (puistu)  väärtuse 
tõstmine ning metsa majandamisest lisatulu saamine. 
 
 
4.1. Investeerimiskriteeriumid metsamajanduses 
 
Sageli on eesmärk ise  kriteeriumiks. Näiteks  kui seadus kohustab  metsi uuendama,  siis 
saab tekkida küsimus ainult uuendamismeetodite valikust. 
 
Kriteeriumid  võivad  olla  tehnilised  ja  majanduslikud.  Tehniliste  kriteeriumide 
kasutamine on võrreldes majanduslikega oluliselt lihtsam, kuna 
  majandusliku õnnestumise mõõtmine on oluliselt  keerukam ; 
  majanduslikud kriteeriumid eeldavad rohkem informatsiooni; 
  majanduslik tulemus ei ole nii nähtav ja selge kui tehniline tulemus (näiteks puukeste 
kõrguskasv); 
  tulevasi  majanduslikke väärtusi on raske ennustada. 
 
 
46
Näitena  väljavõte  Metsaseadusest:  Uuenenuks  loetakse  raiesmik  või   hukkunud   metsa 
osa,  kui  seal  kasvab  enam  kui  1200  ülepinnaliselt  paiknevat  vähemalt  0,8  m  kõrgust 
peapuuliigi taime hektari kohta. 
 
Metsakasvatuslike investeeringute ökonoomiliste kriteeriumidena esitatakse sagedamini: 
  puhasnüüdisväärtust; 
  sisemist tasuvusläve;  
  puhastulu kr/ha*a-1; 
  kapitali marginaaltootlikkus (rentaablus) 
 
Harvemini ka kapitali kiiret käivet, paraku jääb see näitaja Eesti tingimustes madalaks. 
 
 
 
Metsamajanduse investeeringud vôib jagada: 
  primaarsed e. metsakasvatuse investeeringud; 
  sekundaarsed e. metsavarumise investeeringud. 
 
Osa investeeringutest on ühised môlemale rühmale. 
 
 
4.2. Metsastamine 
 
Metsastamine  on  abinõu,  millega  maa  pannakse   tootma   puitu.  Investeeringu  iseloomu 
järgi eristatakse taasmetsastamist ja jäätmaade metsastamist. Esimesel juhul uuendatakse 
raiutud ala, teisel juhul alustatakse metsakasvatusega nii-öelda nullist. Taasmetsastamist 
võib  jälgida  kui  tootmisprotsessi  jätkavat  vahendit  (taasinvesteeringut),  mida  vôiks 
võrrelda näiteks kulunud freesi asendamisega puidutöökojas. 
 
Metsastamismeetoditest 
(külv, 
istutus , 
looduslik 
uuendamine) 
peavad 
investeerimisarvutused selgitama edukaima. 
 
Kulutusi  silmas  pidades  on  looduslik  uuenemine   odavaim   vôimalus,  kuid  samas  on 
metsakultiveerimisel   plusse ,  mis  teevad  selle  meetodi  kasutamise  môistlikuks. 
Metsakultiveerimiseks on järgmised põhjendused: 
  Uuenemisaeg (aeg, mille järgi kultuur loetakse noorendikuks) ja raiering lühenevad, 
kuna uuendus toimub vahetult uuendusraie järel sôltumata seemneaastatest. 
  Raiering lüheneb eriti siis, kui kasutatakse istikuid.   
  Saavutatakse  keskmisest  kõrgem  toodang,  kuna  sobiva  tihedusega  (täiusega)  puistu 
saamine on kindlustatud. 
  Valitakse   sobivaim   puuliik  ning  saab  kasutada  metsageneetika  poolt  pakutavaid 
võimalusi. 
 
Loetletud  tegurid  mõjutavad  majanduslikku  tulemust  parema  tootlikkuse  ja  kvaliteedi 
kaudu. 
Kui 
metsauuendamist 
jälgida 
koos 
metsavarumisega, 
siis 
vôib 
metsakultiveerimise  plussideks  lugeda veel järgmisi  aspekte : 
  Metsavarumiskulutused  vähenevad  tänu  suuremale  hektaritagavarale  ja  ratsionaalse 
raietehnoloogia kasutamisele. 
 
47
  Üldkulud  ühe  tihumeetri  kohta  vähenevad,  kui  aastane  tootlus  pindalaühiku  kohta 
kasvab. 
  
Jäätmaade  metsastamine  on  tüüpiline   investeering ,  millele  on  iseloomulik  eriti  pikk 
tagasimakseaeg.  Kõigepealt  tehakse  metsastamise  objekti  ettevalmistamise  ja 
kultiveerimise  ühekordne  väljaminek.  Mõne  aasta  möödudes  on  võib-olla  vajalik 
metsakultuuri  täiendamine.  Mitmel  korral  on  tarvis  kultuuri   hooldada   -  kõrrelisi  jms. 
tallata vôi niita, millele järgneb paar korda noorendiku hooldamine. Esimesed raietulud 
saadakse  alles  20  -  30  aastat  pärast  metsakultuuri  rajamist.  Selle  järel  saadakse 
perioodiliselt  raietulusid  hooldusraietest  ning  lôpuks  tulud  lõppraiest  50  -  120  aasta 
möödudes.  Joonisel  4.1.  on  esitatud  näide  kulude  ja  tulude  esinemise  kohta.  Kulude  ja 
tulude  suurus  (näiteks  63  000  krooni  80-ndal  aastal)  ei  kirjelda  konkreetse  puistu 
majandamise  tulemeid.   Numbrid   lihtsalt  illustreerivad  joonist  ning  näitavad  kulude  ja 
tulude suurusjärku.  
 
70000
63000
60000
d
50000
lu
40000
i)
30000
 ja tu roon20000
d
8000
lu (k 10000
3000
Ku
0
-10000 0 3 6 9
-8000
12 15 18 21 24 27 30 33 36 39 42 45 48 51 54 57 60 63 66 69 72 75 78
-20000
Aasta
 
Joonis 4.1.  Kulude ja tulude ajaline  jaotumine  metsakultiveerimisel. 
 
Metsakultiveerimise kasumi nüüdisväärtust (NPV) saab arvutada järgmise valemi abil: 
 
u

(1  i u
)  1
NPV  A (1  i u
  D (1 i x
 C

 v
 
            (4.1) 
u
x
0



(1  i u
x o

 
C0  
metsauuendamiskulud; 
Au  
uuendusraie netotulud aastal u; 
u 
aeg metsastamisest uuendusraieni; 
Dx 
hooldusraiete netotulud hetkel x; 
x 
aeg metsastamisest hooldusraieni; 
v  
aastased metsamajanduskulud puistu kohta;  
i  
intressimäär. 
 
 
48
Mida  suuremaks  kujuneb  puhasnüüdisväärtus,  seda  õnnestunumaks  võib  investeeringut 
pidada.  Metsamajanduse  jaoks  on  oluline  küsimus:  kui  suureks  võivad  kasvada 
metsastamiskulud C0, et investeeringu nüüdisväärtus jääks positiivseks? 
 
Sisemise  rentaablusläve  (IRR)  kasutamine  on  teine  kriteerium,  millega  saab  hinnata 
metsauuenduse kui investeeringu tasuvust. Kriteeriumi on sobiv kasutada siis, kui vähest 
kapitali  tuleb  jagada  alternatiivsete  investeerimisobjektide  vahel  ning  eesmärgiks  on 
seatud võimalikult kõrge kapitali tulusus.  
 
Näide  sisemise  tasuvusläve  suuruse  kohta  mõnede  kasvukohatüüpide  puhul  on  esitatud 
tabelis 4.1. 
 
 
Tabel  4.1.  Sisemise  rentaablusläve  suurus  erinevates  kasvukohatüüpides  (EPMÜ 
metsakorralduse instituut 2001) 
Kasvukohatüüp 
Uuendamise viis   Raiering (a)  Sisemine 
rentaabluslävi (%) 
Angervaksa 
Looduslik 
70 
4,79 
Angervaksa 
Kultiveerimine  
80 
3,16 
Jänesekapsa 
Looduslik 
60 
6,64 
Jänesekapsa 
Kultiveerimine 
85 
4,43 
Jänesekapsa- naadi  
Looduslik 
85 
4,92 
Jänesekapsa-naadi 
Kultiveerimine 
85 
4,01 
Jänesekapsa- pohla  
Looduslik 
95 
5,05 
Jänesekapsa-pohla 
Kultiveerimine 
90 
3,60 
Kastikuloo 
Looduslik 
90 
3,40 
Kastikuloo 
Kultiveerimine 
95 
2,46 
Kõdusoo 
Looduslik 
70 
4,40 
Kõdusoo 
Kultiveerimine 
80 
2,55 
Mustika 
Looduslik 
95 
4,35 
Mustika 
Kultiveerimine 
90 
3,43 
Naadi 
Looduslik 
60 
6,29 
Naadi 
Kultiveerimine 
70 
3,70 
Pohla 
Looduslik 
100 
4,02 
Pohla 
Kultiveerimine 
95 
3,04 
Sinilille  
Looduslik 
60 
5,75 
Sinilille 
Kultiveerimine 
70 
3,53 
Lodu  
Looduslik 
70 
4,70 
Sõnajala 
Looduslik 
60 
6,31 
 
Arvutuste  puhul  eeldati,  et  tegemist  on  äriühinguga  ning  vastavalt  selle  arvestati 
maksudega. Nagu näha, jääb sisemise rentaablusläve suurus 2,5% kuni 6,5% vahele, mis 
võib  investorites  tekitada  metsakasvatuse  suhtes  teatud  pessimismi.  Samas  tuleb 
arvestada, et tegemist on  reaal -, mitte nominaalintressiga.  
 
49
 
Näidisülesanne investeeringu tasuvuse arvutamise kohta 
 
Kui suur on 1 ha metsakultuuri ( kuusk , jk kasvukohatüüp)  majandamise kasumi 
nüüdisväärtus, arvestades raieringi pikkust perioodi?  Lähteandmed on järgmised:  
 
Aasta  Tegevus 
 
Maht   
Keskm. ühiku-  
 
 
 
 
 
 
hind 
 
Kulud 
0 
Kultiveerimine 
1 ha   
8 000 kr/ha 
1 
Hooldamine   
1 ha   
   600 kr/ha 
1 
Täiendamine   
1 ha   
1 000 kr/ha 
2 
Hooldamine   
1 ha   
   600 kr/ha 
10 
Noorendiku hoold. 
1 ha   
1 000 kr/ha 
18 
Noorendiku hoold. 
1 ha   
1 200 kr/ha 
 
 
Tulud   
Müügimaht 
 
Hind 
33 
HR 
 
 
  40 tm  
 60 kr/tm 
50 
HR 
 
 
  80  tm 
100 kr/tm 
70 
Lageraie  
 
280 tm  
320 kr/tm 
 
Arvutuses kasutatav arvestuslik intressimäär on 3%. 
 
Kui suur on puistu majandamise sisemine rentaabluslävi? 
 
 
Lahendus on esitatud tabeli kujul, milles on arvutatud erinevate aastate kulude ja tulude 
nüüdisväärtused 3% ja 4% intressimäära kasutades. 
 
 
Aasta  Tegevus 
Kulud ja  Diskonteerimis- NPV 
Diskonteerimis- NPV 
tulud 
tegur3% juures 
tegur 4% juures 
0 kultiveerimine 
-8000 
1 
-8000 
1 
-8000 
1 hooldamine 
-600 
0,9709 
-582,5 
0, 9615  
-576,9 
1 täiendamine 
-1000 
0,9709 
-970,9 
0,9615 
-961,5 
2 hooldamine 
-600 
0,9426 
-565,6 
0,9246 
-554,7 
10 Noorendiku 
-1000 
0,7441 
-744,1 
0,6756 
-675,6 
hooldamine 
18 Noorendiku 
-1200 
0,5874 
-704,9 
0,4936 
-592,3 
hooldamine 
 Kulude 
 
  -11567,9 
  -11361 
nüüdisväärtus 
33  Harvendusraie  
2400  
0,3770 
904,9 
0,2741 
657,8 
50 Harvendusraie 
8000 
0,2281 
1824,9 
0, 1407  
1125,7 
70 Lageraie 
89600 
0,1263  11316,2 
0,0642 
5754,1 
 
50
 Tulude 
 
  14046,0 
 
7537,6 
nüüdisväärtus 
 Puhas- 
 
 
2478 
  -3824,4 
nüüdisväärtus 
 
3%  intressimäära  juures  on  puistu  majandamise  kasumi  nüüdisväärtus  2478  krooni.  4% 
intressimäära  juures  on  kasumi  nüüdisväärtus  –3824,4  krooni.  Nagu  peatükis  3.3.2. 
öeldud, on sisemine rentaabluslävi intressimäär, mille juures kasumi nüüdisväärtus on 0. 
Interpoleerides  kahte  kasumi  nüüdisväärtust  näitajaid  2478  krooni  ja  –3824,4  krooni, 
saame sisemise rentaablusläve suuruseks 3,4%. 
 
Investeerimisarvutuste abil saab: 
  Võrrelda erinevate metsastamismeetodite (külv ja istutamine, looduslik uuenemine ja 
kultiveerimine) omavahelist  edukust ; 
  Võrrelda  metsastamise  ning  teiste  alternatiivsete  metsakasvatuslike  investeeringute 
omavahelist edukust. 
 
Metsastamisinvesteeringu  pikk  tagasimakseaeg  põhjustab  teiste  metsakasvatuslike 
investeeringutega  võrreldes  probleeme  ja  ebakindlust.  Informatsiooni  puudumine  ja 
ebatäielikkus  avaldab  mõju  ka  arvutustulemustele.  On  jõutud  arvamusele,  et  eriti 
jäätmaade  metsastamise puhul omavad investeerimisarvutuste tulemused tähtsust mitte 
absoluutses tähenduses, vaid eelkõige erinevate investeeringute võrdlusel.  
 
 
 
 
51
5. PUISTUTE KÜPSUSVANUS JA RAIERING 
 
Juba  18.  sajandil  küsiti:  kui  kaua  tuleb  metsa  kasvatada,  enne  kui  puud  raiuda  ja  puit 
realiseerida?  Vastuse  saamiseks  kulus  peaaegu  sajand,  sest  lahenduse  leidmine  oli  sageli 
seotud mitmesuguste nüanssidega. 
 
Lahendus  on  lihtsam,  kui  vaadata  toodanguna  ainult  puitu  ja  sellest  saadavat  tulu. 
Käesoleval ajal väärtustatakse üha enam ka metsa mittepuidulisi hüvesid ja vastuse leidmine 
osutub  komplitseeritumaks.  See  näitab,  et  küpsusvanus  sõltub  metsa  majandaja  (inimese, 
ühiskonna)  soovidest  ja  eesmärkidest.  Sõltuvalt  sellest,  millised  need  on  ja  millised  on 
soovidele  vastavad  operatsionaalsed  eesmärgid,  tuleb  leida  ka  optimaalne  raievanus. 
Küpsusvanuse  valik  on  probleem,  mille  juures  arvestatakse  nii  bioloogilisi  kui 
majanduslikke seoseid pikas perspektiivis.   
 
Raieringi  pikkuse  valik  sõltub  ka  varem  tehtud  (või  tegemata  jäetud)  otsustest.  Otsust 
mõjutab puuliik, puistu varasem majandamisrežiim, puistu seisund jne. 
 
Otsust saab teha erineval viisil: 
  optimaalne  küpsusvanus  valitakse  mingi  kriteeriumi  alusel  erinevaid  vanuseid 
“katsetades”. Arvutustes on tarvis ennustada tulevasi tulusid ja kulusid. 
  küpsusvanus  valitakse  investeerimisotsuse  põhimõtteid  rakendades.  Tuleb leida  vastus 
küsimusele: kas kasvatada puistut edasi või reinvesteerida praegune müügitulu tulevase 
suurema tulu ootuses? 
 
Raieringist saab rääkida vanuseliselt homogeense puistu korral. Kui puistu koosneb erineva 
vanusega   puudest ,  tuleb  rääkida  mitte  puistu,  vaid  puu(de)  küpsusvanusest.  Käesolevas 
peatükis  esitatavad  küpsusvanuse  leidmise  põhimõtted  sisaldavad  lihtsustavaid  oletusi  – 
puistu  on  ühevanuseline,  tulu  saadakse  puidu  realiseerimisest,  küpses   puistus   tehakse 
lageraie.  
 
 
5.1.Mõiste ja määramise põhimõtted 
 
Küpsusvanus (A) on vanus, mille juures puistu raiumisel saadakse parim majandustulemus 
ajaühikus  üle  kogu  puistu   kasvamise   aja  ehk  üle  puistu  vanuse  ( Nilson ,  1997). 
Majandustulemusena  võib  kasutada  seejuures  puidu  kogust,  puidu  hinda,  oodustatud  ja 
oodustamata kasumit vmt. 
 
Küpsusvanus  sõltub  puuliigist,  puude  kvaliteedist,  kasvukiirusest,  metsavarumiskuludest, 
metsa mittepuiduliste funktsioonide väärtuse tasemest ja muutumisest koos puistu vanusega, 
puistu täiusest, metsavarumiskuludest. Seega puistut  iseloomustavate  näitajate kogumist. 
Raiering  (u)  on  aeg  uuendusraiest  järgmise  uuendusraieni.  Juhul  kui  uus  puistu  sünnib 
seemnetest vahetult raie järel, vastab raieringi pikkus puistu vanusele uuendusraie ajal.  
 
Raiering  on  selline  metsakasvatuslik  tegevusparameeter  (versus  keskkonnaparameeter), 
mille määramisel on metsa majandajal võimalus oma tahet ja soove avaldada. Samas ei ole 
 
52
metsa majandajal siiski täit vabadust raieringi pikkust oma soovi kohaselt kehtestada, kuna 
vastavate  eeskirjade  või  isegi  seadusega  (Eestis  metsaseadusega)  on  kehtestatud  teatud 
piirangud  erinevate   puuliikide   uuendusraiet  lubava  vanuse  kohta.  Kuid  lõppkokkuvõttes 
peab raieringi pikkus teenima metsa majandaja eesmärke: 
 
 
u  f (E) , 
 
 
 
 
 
 
           (5.1) 
 
kus E tähistab eesmärke. 
 
Juhul kui uue puistu tekkeks kulub uuenemisaeg (t), siis  
 
 
u  A  t . 
 
 
 
 
 
 
           (5.2) 
 
Kui uuendusraie ajal on olemas arenemisvõimeline järelkasv ning see jäetakse kasvama, on 
raieringi pikkus küpsusvanusest järelkasvu vanuse ( a ) võrra lühem ehk 
 
 
u  A  a
 .   
 
 
 
 
 
           (5.3) 
 
Raieringi  pikkus  on  avaldatav  sama  valemi  järgi  ka  siis,  kui uus  metsapõlvkond   rajatakse  
a aasta vanuste taimedega vahetult pärast uuendusraiet. 
 
  Sõltuvalt sellest, millised on metsamajandusele esitatud nõuded, eristatakse mitmesuguseid 
raieküpsusi.  Kõikidel  nendel  küpsusvanustel  on  oma  metoodiline  põhjendus.  Järgnevalt 
vaadeldakse  neid  küpsusvanuseid,  milliseid  metsanduse  praktikas  tänapäeval  enim 
rakendatakse. Need on: 
  tehniline küpsus; 
  mahuküpsus; 
  ökoloogiline (loomulik) küpsus;  
  hinnaküpsus; 
  kasumiküpsus; 
  oodustatud kasumiküpsus. 
 
Kolm  esimest  on  tehnilistele  ja  eetilistele   kriteeriumidele   tuginevad  küpsusvanused. 
Metsanduse ökonoomika seisukohast on enim huvipakkuvad kolm viimast. 
 
Tehniline küpsusvanus on vanus, mil  metsast  saadakse puistu eluea ühe aasta keskmisena 
kõige  enam  just  seda  konkreetset  sortimenti,  mida   majanduskeskkonnas   enim  nõutakse. 
Tehniline küpsusvanus on rakendamist leidnud eelkõige erisortimentide kasvatamise juures 
(ülekasvanud,  tiheda  puiduga  männid  aknatööstusele  Rootsis,  tisleritoodetele  mõeldud 
jämedad  puud  Kesk-Euroopas,  pajude  kasvatamine  1-5  aastat  sõltuvalt  pajuvitste 
kasutamisomadustest jne). 
 
Mahuküpsus  e.  suurima  keskmise  juurdekasvu  küpsusvanus  on  vanus,  mil  puistu 
keskmine juurdekasv saavutab kulminatsiooni. Mahuküpsust rakendati siis kui riigid või 
regioonid  tunnetasid  puidu  defitsiiti  ning  seetõttu  seadsid  eesmärgiks  maksimaalse  puidu 
biomassi saamise. Selline lähenemine valitses  sajandeid  tagasi (18.saj. Lääne-Euroopas). 
 
53
 
Tegelikult ei kasutata praktikas kunagi ära  kogu juurdekasvu, sest  osa sellest  sureb  puistu 
kasvamise  käigus.  Seepärast  võetakse  küpsusvanuse  arvutamisel  aluseks   tagavara   muut 
(kahel järjestikusel ajahetkel fikseeritud puistu tagavara vahe).  
 
Erineva  suurusega  metsaomandi  puhul  tuleks  mahuküpsust  määrata  erinevalt.   Prof . 
Mathiesen (1997) arvab, et  suurepindalalise omandi (riigimets) puhul tuleks mahuküpsust 
arvutada  tagavara  jämepuidu  keskmise  juurdekasvu  haripunkti  järgi.  Väikesel  pinnal 
(talumets) aga üldtoogi keskmise juurdekasvu kulmineerumise järgi.  
 
Mahuküpsuse kohta kehtivad järgmised põhimõtted: 
  Mahuküpsus määratakse  jooksva  ja keskmise juurdekasvu kõverate lõikepunkti järgi (vt 
joonis 5.1.). 
  Puistu keskmise juurdekasvu kulmineerumist ei ole õige otsustada üksiku puu keskmise 
juurdekasvu kulmineerumise järgi (puistul kulmineerub see varem). 
  Valitseva rinde parematel puudel püsib  jooksev  juurdekasv kaua kõrge ja kulmineerub 
alles  kõrges  vanuses.  Näiteks  kuuskedel  on  veel  mitmesaja   aastastel   puudel  jooksev 
juurdekasv suurem kui keskmine juurdekasv. 
  Kännu-  ja  juurevõsudest  tärganud  puistute  küpsusvanus  on  madalam  kui  seemnest 
kasvanud puudel, olles sageli ainult 10-20 aastat. 
  Intensiivsed hooldusraied suurendavad küpsusvanust. 
  Halvematel kasvukohtadel on puistu mahuküpsus suurem kui parematel kasvukohtadel. 
  Varjutaluvatel puuliikidel on puistu mahuküpsus suurem kui valgusnõudlikel puuliikidel 
 
Tabelis 5.1. on esitatud Ia boniteedi  kuusiku  jooksev juurdekasv (Tappo, 1982) ning puistu 
tagavara keskmine juurdekasv ja muut täiusel 0,7. 
 
 
Tabel 5.1. Ia boniteedi kuusepuistu tagavara juurdekasv.  
 
Vanus  
Jooksev juurdekasv 
Keskmine juurdekasv 
Tagavara muut  
A 
tm/ha/a 
tm/ha/a 
tm/ha/a 
10 
6,8 
6,80 
6,20 
20 
8,9 
7,85 
7,70 
30 
10,1 
8,60 
8,40 
40 
10,6 
9,10 
8,50 
50 
10,3 
9,34 
8,10 
60 
9,9 
9,43 
7,60 
70 
9,5 
9,44 
7,10 
80 
9,1 
9,40 
6,60 
90 
8,5 
9,30 
6,00 
100 
7,9 
9,16 
5,40 
110 
7,2 
8,98 
4,90 
 
 
 
 
54
 
 
 
 
 
 
 
 
a
a/
1 2
/h
1 0
tm
jo o k s e v
8
ju u r d e k a s v
6
4
k e s k m in e
ekasv 
d
ju u r d e k a s v
r
2
u
0
Ju
0
20
40
60
80
100
P u i s t u   v a n u s   a
 
Joonis 5.1. Ia boniteedi kuusepuistu tagavara jooksev  ja keskmine juurdekasv.  
 
Keskmine  juurdekasv  kulmineerub  68  aasta  vanuses  puistus.  Kui  eesmärgiks  on  saada 
jätkuvalt võimalikult palju puitu pindalaühiku kohta, tuleks puistu  selles vanuses  uuendada . 
Tagavara muut kulmineerub tunduvalt varem, 40 aasta vanuses puistus. 
 
Puistu  ökoloogiline  (loomulik)  küpsus  on  vanus,  mil  puistu  suure  arvu puude   suremise  
tõttu  muutub  harvikuks.  Üksikpuu  läheneb  loomulikule  surmale.  Ökoloogilist  mõtteviisi 
ainuõigeks pidavatele inimestele on see sobivaim küpsus, kuna tsükkel sisaldab nii kasvu, 
küpsust, surma kui ka lagunemist. 
 
Hinnaküpsus  on  puistu  vanus,  mil  puidu  realiseerimisel  saadakse  võimalikult  suur 
keskmine  brutotulu,  s.t  vanus,  mis  maksimeerib  realiseeritava  puidu  hinna  puistu 
kasvatamise aja kohta. 
 
Kvalitatiivne küpsus põhineb võimalikult kallite sortimentide kasvatamisele. See on vanus, 
kus puidu ühikuhind on maksimaalne. Sageli arvatakse, et mida jämedam puu ( sortiment ), 
seda kallim see on. Alati pole see nii. Kasepuistutes võivad puud alates 60-70. eluaastast olla 
punase  kõvamädanikuga.  Haab  on  haavataelikutega  ja  pehmemädanikuga  jne.  Kuigi  puud 
on jämedad, hakkab puidu hind kahjustuste tõttu  langema . 
 
Nii hinna- kui kvalitatiivse küpsuse puuduseks on see, et ei arvestata puistu kasvatamise 
kuludega.  
 
Kasumiküpsus e. majanduslik küpsus on vanus, mil puistu raiumisel saadakse 
maksimaalset keskmist puhastulu aastas.  
 
 
55
Arvutamisel  vaadeldakse  maad  ja  sellel  kasvavat  puurinnet  kui   tervikut .  Püütakse  leida 
selline u väärtus, mis maksimeeriks avaldise 
 
u
A   D  (C  uv)
u
x
 
x0
 
 
 
 
 
           (5.4) 
u
 
u 
puistu vanus; 
Au 
uuendusraiest vanuses u saadav puhastulu; 
Dx 
hooldusraietest vanuses x saadav puhastulu; 
C 
metsakasvatuslikud kulud; 
v 
iga-aastased  halduskulud . 
 
 
Avaldis väljendab keskmist puhastulu aastas (kr/a) ning puistu  vanust , mil see on suurim. 
Arvutused  tehakse  hektari  kohta  aastas  ning  selleks  on  tarvis  teada  vastavaid  tulusid  ja 
kulusid.  Saadud  puhastulu  on  metsanduse  ökonoomikas  nimetatud  metsarendiks  ning 
viimasest  tuleneb  ka  mõiste  metsarendi  küpsusvanus.  Kasumiküpust  on  nimetatud  ka 
metsarendi küpsusvanuseks.  
 
Mõnikord  on  metsarendi  suuruse  määramisel  piirdutud  ainult  lõppraiest  saadavate 
tuludega,  kuid  eelistada  tuleks  tulude  ja  kulude  kompleksset  arvestust  kogu  raieringilt. 
Metsarendi arvutamisel ei arvestata raha ajaväärtusega, nagu tehakse maarendi puhul.  
 
Oodustatud  kasumiküpsus  on  puistu  vanus,  mil  puistu  raiumisel  saadakse  maksimaalne 
keskmine oodustatud kasum hektari kohta aastas ehk suurim  maarent .  
 
Maarent  on  see  osa  tuludest,  mis  jääb  maaomanikule,  kuna  ülejäänud  läheb  puistutega 
seotud kapitali intressideks ning muude väärtuste eest tasumiseks. Maarent on suurus, mis 
väljendab maakasutuse intensiivsust.  
 
Maarendi  teooria  tugineb  saksa  metsateadlase  Faustmanni  poolt  1849.a.  formuleeritud 
valemile (Markus, 1965): 
 
u
A   D (1 i ux
 C(1 i u
u
x
v
B
xo

 , kus 
 
 
            (5.5) 
u
(1  i u
)  1
i
 
 
B   
oodustatud puhastulu e. maa oodustatud väärtus e. maarent; 
u
u   
raieringi pikkus; 
A  
uuendusraie kännuraha u aasta möödudes praegusest hetkest; 
u
D  
harvendusraiete kännuraha x aasta möödudes praegusest hetkest; 
x
C   
metsakultiveerimistööde kulud; 
v   
iga-aastased majandamis- ja halduskulud; 
i   
intressimäär. 
 
56
 
Sissetulekud  ja  väljaminekud  oodustatakse  uuendusraie  ajale  u  ning  sissetulekute-
väljaminekute  vahe  oletatakse   korduvat   u  aasta  järel.  See  perioodiliselt   korduva   lõpmatu 
netotulu  kapitaliseeritud  väärtus  on  maa  väärtus  e.  maarendi  oodustatud  väärtus. 
Küpsusvanus, mis maksimeerib  B väärtuse, on oodustatud kasumiküpsus. Kuigi valemisse 
u
on   sisestatud   raha  ajaväärtus,  tugineb  valem  staatilisele  põhioletusele:  kõik  kordub 
analoogiliselt igavikuni. 
 
Kui  võrrelda  kahte  erinevat  teoreetilist  lähenemist,  siis  metsarent  annab  hea  ülevaate 
suurema metsaosa (terviku) tulude kohta, kuid selle abil on raske hinnata üksikute puistute 
tasuvust ning metsamajandusse paigutatud kapitali kulude mõju tulu suurusele.  
 
Järgnevalt  (tabel  5.2.,  joonised  5.2.  ja  5.3.)  on  toodud  kokkuvõte  hinnaküpsuse, 
kasumiküpsuse ja oodustatud kasumiküpsuse arvutuste kohta. Näide on selles mõttes veidi 
“ebaõnnestunud”,  et  annab  erinevaid  meetodeid  kasutades  sama  tulemuse,  s.t  sama 
küpsusvanuse. 
 
 
Tabel  5.2.  JMS  kasvukohatüübi  kuusiku  keskmine  hind,  kasum  ning  oodustatud  kasum 
erinevas  vanuses. 
 
Puistu 
Hind 
Kasum  
Oodustatud kasum 
vanus  
 
 
kr/ha 
A 
kr/ha/a 
kr/ha/a 
Intressimäär 
0,01 
0,02 
0,03 
10 
-64 
-899 
-94083 
-49203 
-34289 
20 
-130 
-565 
-59640 
-31563 
-22316 
30 
505 
340 
20820 
4106 
- 1290  
40 
869 
736 
52482 
16530 
5095 
50 
1046 
933 
64964 
20033 
6110 
60 
1138 
1038 
86935 
26327 
8173 
70 
1121 
1031 
80598 
22701 
5792 
80 
1081 
998 
73217 
18956 
3577 
90 
1033 
954 
65861 
15505 
1700 
100 
1000 
926 
60045 
12772 
279 
110 
943 
872 
53307 
10044 
-976 
120 
879 
812 
46793 
7639 
-1983 
 
 
57
 
1500
1000
500
/a
a
H in d  
/h
0
K as u m
Kr
-500 0
0
20
40
60
80
10
- 1000
- 1500
P u i s t u   v a n u s
 
Joonis 5.2. JMS kasvukohatüübi kuusepuistu hind ja kasum. 
 
 
 
100000
a
50000
 kr/ha/
um
0
0,01
0,02
0
- 50000
20
40
60
80
100
ud kas
0,03
- 100000
dustat
Oo
- 150000
P u is t u  v a n u s
 
 
 
Joonis 5.3. JMS kasvukohatüübi kuusepuistu oodustatud kasum erinevate intressimäärade 
juures. 
 
Tabelis on esitatud kokkuvõte arvutuste tulemustest, mille abil määratakse küpsusvanust. 
Arvutuste taustaks on puistu majandamise mudel, kus metsamajanduslikud kulud on 8000 
krooni ning need tehakse esimese kümnendi jooksul. Puistus tehakse 2 hooldusraiet, 
vastavalt 30 ja 60 aasta vanuses. Hooldusraiete netotulu on vastavalt 4100 ning 14 600 
kr/ha. Lõppraie sortimenteerimisel on aluseks P.Anutšini sortimentatsioonitabelid 
(Krigul,  1971 ). Sortimentide lõikes on kasutatud järgmisi (kännurahaks taandatud) hindu: 
palgid 430 kr/tm, peenpalgid 330 kr/tm, paberipuu 150 kr/tm ning küte –40 kr/tm. 
Halduskulude suurus on 35 kr/ha/a.  
 
 
58
Esitatud mudeli põhjal koostatud  arvutuse  tulemused näitavad, et optimaalne küpsusvanus 
jääb 60 ja 70 aasta vahele. Erinevaid kriteeriume kasutades saadakse ligikaudu samasugune 
lõpptulemus. Joonisel 5.3. on selgesti näha intressimäära mõju oodustatud kasumi suurusele. 
 
Tabelis  5.3.  on  esitatud  kokkuvõtvalt  metsamajanduse  eriala  üliõpilaste  poolt  tehtud 
arvutuste tulemused erinevate puistute optimaalse küpsusvanuse leidmiseks. Olulised ei ole 
sealjuures   mitte  tulemuste  absoluutväärtused,  vaid  arvutuse  tulemus  kui  otsuse  tegemist 
suunav kriteerium. 
 
 
Tabel  5.3.  Mõnede  puistute  kasvatamisest  saadav  kasum  (kr/a)  ja  selle  põhjal  leitav 
küpsusvanus 1999.a. andmete põhjal. 
 
Vanus 
Puistu koosseis ja  boniteet  
A 
  10Ku 
10Ku 
7Ku3Ks  10Hb 
10Ks 
10Lm  10 Mä 
  Ia bon 
IV bon 
IV bon 
I bon 
I bon 
II bon  II bon 
 
Kasum kr/ha/a 
 
30 
 
 
 
-30 
584 
73 
 
40 
1130  
 
 
99 
825 
273 
 
50 
1302 
210 
110 
128 
754 
311 
 
60 
1386 
389 
242 
126 
982 
168 
371 
70 
1359 
437 
280 
122 
962 
 
467 
80 
1251 
462 
301 
116 
1034 
 
614 
90 
 
472 
311 
 
980 
 
600 
100 
 
468 
310 
 
 
 
562 
 
Tabelist  on  näha,  milliseid   puuliigid   annavad  suurema  kasumi  hektari  kohta  ning  seda, 
millises suunas  mõjutab kasumit  boniteet.  Selgesti  on  näha,  milline  on  näiteks  erinevus  Ia 
boniteedi ning IV boniteedi kuusiku optimaalses küpsusvanuses. Viimasel on see 30 aastat 
suurem. Kõige tasuvamaks osutub kuuse- ja kasepuistute kasvatamine. 
 
 
Küpsusvanus sisemise rentaablusläve järgi 
 
Metsamajandusliku tegevuse sisemist rentaablusläve on varasemas kirjanduses nimetatud ka 
indeksprotsendiks.  Indeksprotsent  võib  tõusta  30-40  a.  vanustes  puistute  juures  15-20 
protsendini  (Mathiesen,  1997).  Saja- aastaste   puistute  juures  ta  tavaliselt  langeb  3,5-4 
protsendile. 
 
Metsaomanik võrdleb igal aastal puistuga seotud kapitalilt saadavat tulu  (I / I )  puistu 
n
kasvatamise kuludega.  I  tähistab tulu,  I aga seotud kapitali. Võrreldakse 
n
 
59
alternatiivkulusid, s.t alternatiivsest investeeringust saamatajäänud tulu. Seega kasvatab 
omanik puistut  senikaua , kuni kasvava puistuga seotud kapitali tulusus ületab soovitud 
intressimäära (i) ehk  ( I
 / I )  i . 
n
 
Uusklassikalise  majandusteooria  kohaselt  on  optimaalne  küpsusvanus  hetk,  mil 
marginaaltulud  võrduvad  marginaalkuludega  ehk  ( I
 / I )  i .  Kui  läheneda  probleemile 
n
investeeringu hindamise seisukohalt, on see puistu vanus, mil puistu majandamisest saadava 
I
netotulu nüüdisväärtus 
n
I 
on maksimaalne.  
0
n
1
(  i)
Kaasaegses 
ühiskonnas 
ei 
ole 
metsaomanikule 
antud 
vabadust 
kasutada 
otsustamiskriteeriumina  omaniku  jaoks  sobivat  kapitali  tootlust.  Seadusandlusega 
kehtestatud 
puistute 
küpsusvanused 
on 
erinevate 
huvigruppide  
arvamuste 
kompromisslahendus. 
  
 
5.2. Kasumiküpsust mõjutavad tegurid 
 
  Puidu reaalhinna muutused 
 
Puidu  hind  kasvab  kiiremini  kui  üldine   hinnatase ,  eriti  nendes  maades,  kus  puitu  ei  ole 
rikkalikult.  Tõenäoliselt  pikendab  puidu  hinnatõus  tulevikus  raieringi.  Samal  ajal  võivad 
lühiajalised konjunktuurimuutused mõjuda vastupidiselt. Üllatuslik hinnatõus võib mõjutada 
omanikku raiuma puistut planeeritust varem.   
 
  Suhe hind-dimensioonid 
 
Tehnilise  küpsuse  juures  oli   juttu   suhte  hind-dimensioonid  mõjudest.  Suhe  hind-
dimensioonid mõjutab küpsusvanust kõikide ökonoomiliste kriteeriumide kasutamisel. Mida 
kallimad on jämedad sortimendid võrreldes peenetega, seda kõrgemaks kujuneb optimaalne 
küpsusvanus. 
 
  Diskonteerimismäär 
 
Madalate intressimäärade kasutamine tavaliselt pikendab raieringi. 
 
  Maa väärtus 
 
Mida suurem on maa väärtus, seda lühemaks kujuneb raiering.    
 
   Riskitegurid  
 
Mida  kõrgem  on  puistut  negatiivselt  mõjutav  riskitegur,  seda  lühemaks  kujuneb  raiering. 
Metsaomanik lihtsalt realiseerib puidu enne, kui sellega võib midagi juhtuda. 
 
 
60
  Puistu  liigiline  koosseis 
 
Segapuistutes peab küpsusvanuse määramisel arvestama erinevate liikide  osakaalu  puistu 
koosseisus . A.Nilson (1979) on selleks pakkunud järgmise küpsusvanuse arvutamise 
valemi: 
 
n
U  ( ,
0 
1
k a  6B) P , kus 
 
 
 
 
          (5.6) 
i
i
n
i1
 
U  
puistu küpsusvanus a; 
k  
i-nda liigi koefitsient koosseisuvalemis;   
i
a  
i-nda liigi Ia boniteedi modaalse puistu raievanus a; 
i
B  
boniteediklass (Ia = 0, I = 1 jne.); 
P  
puistu täiuslikkus samades kasvutingimustes kasvava moodpuistu suhtes. 
n
 
Kokkuvõtteks olgu öeldud, et küpsusvanus ei ole püsiv,  igaveseks  ajaks fikseeritud suurus. 
Koos  majanduskeskkonna  muutustega  tuleb  paindlikult   suhtuda   ka  küpsusvanustesse. 
Majandusliku  planeerimise  seisukohalt  omab  rakendatavate  küpsusvanuste  muutmine 
tähtsust  seetõttu,  et  see  toob  kaasa  raiemahtude  ja  metsamajanduskavade  muutumise. 
Küpsusvanuse 
paindlikkus 
peab 
võimaldama 
puidu 
realiseerimist 
vastavalt 
konjunktuurimuutustele.  Kuna omanikel (riik, eraomanik) võivad metsa majandamisel olla 
erinevad eesmärgid, tuleks küpsusvanuse määramist kui otsuse tegemise probleemi vaadelda 
ka omanikegruppide kaupa.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
61
6. LOODUSVARADE EFEKTIIVNE JA OPTIMAALNE KASUTAMINE 
 
6.1 TAASTUVAD LOODUSVARAD 
 
Üldistus taastuvate loodusvarade kohta 
 
Taastuvate  loodusvarade  analüüs  algab  nende  juurdekasvu  ja  seda  mõjutavate  tegurite 
uurimisest. Seejärel selgitatakse, kuidas muutub kasvudünaamika, kui inimene hakkab 
ressurssi  kasutama.  Kasutamise  viis  ja  intensiivsus  sõltuvad  loomulikult  suhtelistest 
hindadest ja teistest majanduslikest tingimustest. 
 
Üks  taastuvate  loodusvarade  teooria  pioneeridest,   Anthony    Scott ,  võttis  kasutusele 
bioökonoomilise tasakaalu mõiste. Sellega soovis ta rõhutada, et taastuvate ressursside 
õige kasutamise taseme saab määrata  bioloogiliste  ja majanduslike protsesside samaaegse 
lahendamise kaudu (Scott 1955). 
 
Väidetakse,  et  pelgalt  bioloogilise  kriteeriumi  kasutamine  (näit  maksimaalse 
jätkusuutliku juurdekasvu nõue) ei ole majanduslikult sobiv. Samaaegselt rõhutatakse ka, 
et  ressursi  kasutamine  ei  ole  optimaalne,  kui  ressursi  varuga  ei  arvestata.  Taastuvate 
loodusvarade  teooria  on  olnud  ennekõike  kalanduse  ökonoomika  (economics  of 
fisheries). Väga palju on tehtud tööd ka metsi puudutavate probleemidega. 
 
 
Taastuvate loodusvarade kasvufunktsioonid 
 
Taastuvate  loodusvarade  juurdekasvu  kirjeldatakse  tavaliselt  nn  logistiliste 
kasvukõveratega. Neid arendas Belgia  matemaatik   Pierre   Francois  Verhulst 19. sajandil 
rahvastiku  kasvu  kirjeldamiseks.  Alfred   Lotka   (1924)  rakendas  logistilisi   mudeleid  
loomapopulatsioonide  uurimisel , nimetades kasvukõverat populatsiooni kasvu seaduseks. 
 
 
 
 
 
Joonis 6.1.  Logistilise  juurdekasvufunktsiooni graafiline kujutis. 
 
 
 
62
Kui  tähistada  populatsiooni  suurust  N  ja  aega  t,  saab  mudelit   formuleerida  
diferentsiaalvõrrandina, kus G tähistab populatsiooni juurdekasvu ajaühikus: 

N 
G  rN1
  

K 
 
kus    r  tähistab  juurdekasvu  määra  and  K  on  keskkonna  kandevõime  ehk  populatsiooni 
maksimaalne suurus. Ajaühik on tavaliselt 1 aasta. 
 
 
Juurdekasvu  mõjutavad  nii  ressursside  olemasolu  kui  vaadeldava  perioodi  ehk 
ajahorisondi  pikkus.  Ka  keskkonnateguritel  (toidu  hulk  ja  kvaliteet,  populatsiooni 
vanuseline struktuur, kasutajate hulk) on oluline roll.  
 
Taastuvate ressursside juurdekasvu lihtsaim modelleerimise viis on oletada, et juurdekasv 
perioodil t (Gt) on funktsioon praegusest varu suurusest St 
 
G  G(S ).  
t
t
 
 
 
 
GMSY = HMSY 
G1 = H1 
0 
S1U 
SMAX 
S1L 
SMSY 
 
 
 
Joonis 6.2. Populatsiooni loomuliku juurdekasvu kõver (allikas: Perman, 1999) 
 
Punktid  0,  SMSY,  ja  SMAX  on  olulised  populatsiooni  kasvu  kirjeldamiseks.  0  on  see 
kriitiline punkt, millest väiksema suuruse juures ei suudeta ennast säilitada. Punkt SMAX 
on pikas perspektiivis populatsiooni  tasakaaluseisund : populatsioon on nii suur kui seda 
võimaldab  keskkonna  kandevõime.   Suremus   on  sama  suur  kui  sündivus  ning 
populatsiooni suurus ei muutu. 
 
 
63
Nii  kriitiline  punkt  kui  tasakaaluseisund  on  erinevate  liikide  jaoks  erinev.  Näiteks 
paljudel  kala-  ja  puuliikidel  on  kriitiline  tase  nulli  lähedane.  Samas  võib  mõnedel 
arenenud liikidel (näit sinivaal) olla kriitiline tase suhteliselt kõrge. 
 
Suurima  juurdekasvu  tasemele  SMSY  on  pööratud  palju  tähelepanu  seoses  taastuvate 
varade  optimaalse  kasutamise  probleemiga.  Eriti   bioloogid   on  rõhutanud,  et  SMSY  on 
loodusvara  optimaalne  maht,  kuna  see  võimaldab  suurima  jätkusuutliku 
juurdekasvu  ( maximum   sustainable   yield ).  Ökonomistid  kahtlevad  teatud  põhjustel 
maksimaalse jätkusuutliku juurdekasvu kui kriteeriumi ainuõigsuses. 
 
Ressursside  stabiilne  kasutamine toimub siis, kui varu ja muutused on ajas ühesugused, 
loodusvara  kasutamine  on  võrdne  varu  loodusliku  juurdekasvuga.  Kui  nõudlus  ressursi 
järele  on  kogu  aeg  ühesugune,  jääb  ka  ressursi  hind  püsivas  seisundis  stabiilseks,  sest 
ressursi kasutamine on ühesugune.  
 
 
Taastuvate loodusvarade optimaalne kasutamine 
 
Taastuvate  loodusvarade  optimaalse  kasutamise  mahu  leidmine  eeldab,  et  ressursi  varu 
suurusest tulenev piirang kaasatakse dünaamilisse optimeerimisülesandesse.  
 
Eesmärgiks  on  maksimeerida  diskonteeritud  sotsiaalne  hüve  üle  lõputu  ajahorisondi, 
arvestades  ressursi  juurdekasvust  tuleneva  piiranguga.  Ülesande  võib  formuleerida 
järgmiselt: 
 
tT
Max 
B(H) C(H ,S ) e dt  
t




rt
t
t0
 
B – kasu (hüve) 
H – kasutusmaht (harvest) 
C – kulu (cost) 
S – varu (stock)  
 
Arvestada tuleb järgmiste piirangutega 
 
dS  r(S ) H  
t
t
dt
 
0  H  H
 
t
max
 
Optimaalses 
seisundis 
on 
loodusvara 
(väärtuse) 
juurdekasv 
võrdne 
diskonteerimismääraga, mis on võrdne kapitali üldise tootlikkusega.  
 
r    
S
  
 
64
Seda  tingimust  nimetatakse  loodusvarade  säilitamise  kuldreegliks  ( Golden   Rule  of 
Resource   Conservation):  taastuva  loodusvara  optimaalne  varu  ja  optimaalne 
kasutamise määr saavutatakse punktis, kus loodusvara tootlus (own rate of  interest ) 
on võrdne kapitali alternatiivkuluga. 
 
Optimumpunktis on loodusvara varu püsiv suurus. Selline  varu annab  püsiva suurusega 
juurdekasvu,  mis  optimaalseisundis  kasutatakse  täielikult  ära.  Kasutamine  on  seega 
stabiilne, kuid ei pruugi tingimata olla maksimaalse jätkusuutliku juurdekasvu tasemel. 
 
 
Gordoni  mudel 
 
Majandusteaduse üks olulisi  leide  on, et füüsilise  kvantiteedi  maksimiseerimine ei 
tähenda  tingimata ühiskonnale tuleneva kasu maksimiseerimist. H. Scott  Gordon  esitas 
selle tähelepaneku 1955.a , kirjutades et kontrollimatu vaba juurepääs kalavarude 
kasutamisele viib optimaalsest suurema püügimahuni. Gordon alustas oma analüüsi 
„bioökonoomilise“ püügifunktsiooni esitamisega. Vaatles püügivalmidust (effort), püüki 
ja populatsiooni.  Hoides  püügivalmiduse ühesuguse, on tegelik püük võrdeline 
populatsiooniga. 
Gordon analüüsis püügitulu ja püügikulu, uusklassikalise majandusteooria kohaselt jõudis 
ta järeldusele, et püügimaht on optimaalne punktis, kus püügi piirtulu võrdub  piirkuluga  
ehk MR=MC. Ühel hetkel aga toob vabast juurdepääsust tulenev püügimahu kasvuga 
kaasneb küll tulu kasv, kuid kulude kasv on sellest suurem. Ühest püügist saadav saak ja 
sellega kaasnev tulu  kahanevad . Siit tulenebki mudeli peamine sõnum: piiramatu vaba 
juurdepääsuga kaasneb püügi efektiivsuse langus. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
6.2 TAASTUMATUD LOODUSVARAD 
 
Taastumatuteks  loetakse  ressursse,  mida  on  olemas  teatud  lõplik  kogus,  neid  ei  ole 
võimalik kasutada püsivas ja positiivses mahus lõpmatult. Kui ressurss on inimeste jaoks 
oluline,  siis  seda  ka  kasutatakse  positiivses  mahus.  See  viib  järelduseni,  et  tootmine  ja 
tarbimine  ei  saa  kesta  igavesti  juhul  kui   taastumatu   ressurss  on  tootmise  vältimatu 
sisendi.  Tootmine  saab  jätkuda  pärast  ressursi  ammendumsit  juhul,  kui  taastumatut 
loodusvara on võimalik asendada. 
 
 
65
Üldine  järeldus  on  see,  et  sääsev  areng  nõuab  suhteliselt  kõrget  tootmise  sisendite 
asendamise elastsust või siis piisavalt kõrget tehnilist progressi. 
 
Partha  Dasgupta  (1993)  on  uurinud  loodusvarade  asendamist  ja  klassifitseerib 
üheksa võimalust: 
 
1)   Innovatsioon ,  mis  võimaldab  ühte  või  teist  resurssi  kasutada  uutes  rakendustes, 
uuteks  toodeteks  
2)  Uute materjalide arendamine, nt sünteetilised kiud 
3)  Tehnoloogiline  areng,  mis  tõstab  kaevandamise  (kasutamise)  tootlikkust.  Näiteks 
kaevandustes suurte ja võimsate masinate kasutamine 
4)  Teaduse  ja  tehnika  avastused,  mis  teeb  loodusvarade  avastamise  ja  uurimise 
lihtsamaks (satelliidifotod, seismoloogia jms) 
5)  Tehnoloogia  areng,  mis  tõstab  kasutamise  efektiivsust  (näit  ressursside  kasutamine 
energia tootmiseks) 
6)  Meetodite areng, mis võimaldab kasutada madala väärtusega, kuid rikkalikke varusid 
(madala S sisaldusega sulfiidid) 
7)  Ümbertöötlemise (recycling) pidev areng 
8)  Suure väärtusega varude asemel vähemväärtuslike kasutuselevõtt 
9)  Hääbuvate varude asendamine inimese poolt loodud kapitaliga 
 
Ta  väidab,  et  vaid  viimase   rakendamise   võimalused  on  piiratud.  Inimese  poolt  loodud 
kapital  ei  saa  täielikult  asendada  loodusvarasid.  Mineraalide  varusid  uurides  jõudis  ta 
järeldusele, et muretseda tuleks fosfaatide pärast (jätkub 1300 aastaks), fossiilsete kütuste 
(2500 a) ja  mangaani  (130 000 a) pärast. Ülejäänuid peaks piisama rohkem kui miljoniks 
aastaks. 
 
Dasgupta esindab seega optimistlikku nägemust.  
 
 
Ressursside asendatavus ja selle  elastsus  on suure tähtsusega. Kuid kui suur see tegelikult 
on?  Tarvis  oleks  empiirilist  materjali.  Nii  mõnedki  ökonomistid  on  arvamusel,  et 
asendamise võimalused on piisavalt suured, keskkonnateadlased ja ökoloogid rõhutavad 
asendamise piiratud võimalusi.  
 
 
 
66
 
 
Sotsiaalne heaolu ja ressursside kasutamine 
 
Taastumatute  loodusvarade  kasutamise  probleemi  on  võrreldud  KOOGI  SÖÖMISEGA. 
Kas süüa korraga palju või jagada kook väikesteks viiludeks ning süüa seda võimalikult 
kaua (joonis 6.3)? 
 
 
A  Cake   Eating  Problem of  Gale  (1967) 
 
Suppose  that I  gave  you a cake of size of  today . You only live for T periods and the 
time is discrete.  Further , you can only either consume or save ( there  is nothing 
else  to eat to  survive , or no borrowing from anyone else). The cake doesn.t get 
spoil  (i.e. no depreciation). At each point in time, t = 1; 2; 3; ::::T; you have 
to make a  decision  on the  amount  of consumption and  saving . So, how would 
you determine the optimal amount of cake consumption (saving) at each point in 
time? To  answer  this question, we would need to  know  about the properties of 
your preference, your time discount  factor , and initial/terminal  conditions . 
 
GALE’i  PARADOKS : optimaalset  lahendust  ei ole, kuna kõige õhemat koogiviilu ei ole. 
 
Stiglitz  (1979) on formuleerinud taastumatute ressurssidega seotud 4 probleemi: 
 
1. Kas positiivne tarbimine on lõpmatu ajahorisondi korral võimalik? 
2. Kas ressursi kasutusmaht on õige (ei kasutata liiga vähe või liiga palju?) 
3. Kas ressursside kasutamine erinevate põlvkondade vahel on võrdne (õiglane)? 
4. Kas  hinnangud  ressursside varude kohta on piisavalt usaldusväärsed?  
 
Selleks  et  saavutada  taastumatute  ressursside  optimaalne  paigutus  sotsiaalset  heaolu 
silmas  pidades,  tuleks  lahendada  optimeerimisülesanne.  Kusjuures  arvestada  tuleb  kahe 
tingimusega: 
 
1)  Kogu  ressursi  peab  ära  kasutama.  Taastumatu  ressursi  puhul  peab  seega  kasutamise 
maht olema võrdne esialgse varuga. 
2)  Teine tingimuse tuleneb tarbimise, toodangu ja kapitali muutuse püsivusest. Toodang 
kas tarbitakse või säilitatakse  kapitalina . 
 
 
Nimetatud tingimusi arvestades saame kirjutada  sihifunktsiooni : 
 
Maksimeeri 
 
t 


W  
t
U ( )e
dt
t
C
 
t0
 
 
67
arvestades piiranguga 
 
S&t   t
R  
 
ja  
 
K&  Q(Kt, t
R )  Ct  
S& = ressursi varu hetkel t; 
t
R = ressursi kasutamise maht aja t jooksul 
t
 
Tarvis  on  leida  tarbimise  Ct  ja  ressursi  kasutamise  mahu  Rt  väärtused,  nii  et 
maksimeeritaks heaolu W. 
 
 
Loodusvara optimaalne hind 
 
1931 .aastal  formuleeris   Harold   Hotelling  kaevanduseomaniku  probleemi:  milline  peab 
olema malmi hind, kui on teada malmi varu ja kaevandamise kulud? 
Hottelingjõudis  tulemuseni,  et  hind  peab   katma   kaevandamise  kulud  ja  lisaks  sellel 
ressursi  hinna  (viimase  kohta  on  kasutatud  erinevaid  nimetusi:   kapitalikulu , 
alternatiivkulu,  varihind , kasutusmaks, rent jms). Võrreldes “ tavaliste ” hüvistega ongi 
erinevus  selles,  et  turul  püsimiseks  peab  hind  katma  ka  kapitalikulud.   Tavalisel   juhul 
peab hind (P) võrduma piirkuluga (MC) ehk P = MC. 
 
Hotellingi  reeglit  kirjeldatakse  kui  efektiivsuse  saavutamise  tingimust.  Aga  reegel,  mis 
nõuab, et ressursi hinnakasvu määr peab olema võrdne sotsiaalse diskonteerimismääraga, 
ei võimalda kujuneda teistsugusel (unikaalsel)  hinnal . Joonis 6.2. kirjeldab olukorda, kus 
on  kaks  erinevat  alghinda,  mis  kasvavad  sama  diskonteerimismäära  (5%)  juures. 
Mõlemad on efektiivsed hinnakõverad, kuid vaid üks nendest on optimaalne. 
 
 
 
 
 
 
 
 
68
 
 
Joonis 6.4. Hotellingi reegli kohane hindade areng (allikas: Perman, 1999) 
 
Hotellingi reegel väljendab dünaamilise efektiivsuse tingimust, mis peab olema täidetud 
ressursside  efektiivse  kasutamise  korral.  Sisuliselt  tähendab  see  seda,  et  loodusvarade 
diskonteeritud  hind  on  “samaväärne”  igal  ajahetkel.  Diskonteerimismäär  on  võrdne 
sotsiaalse  kasulikkuse  diskonteerimismääraga.  Seega  mida  kõrgem  on  sotsiaalse 
kasulikkuse diskonteerimismäär, seda kiirem peab olema ressursside hinnatõus. 
 
Millised ressursside alg- ja lõppseisundit  kirjeldavad  tingimused peaksid olema täidetud? 
On  olemas  mingi  esialgne  kogus  (algladu)  ressurssi  ja  samas  teame,  et  ressursside 
lõppkogus muutub mingi planeeritud aja möödudes nulliks. Kui esialgne hind oleks liiga 
madal, viiks see ressursside suuremahulise kasutamiseni ja lõppemiseni enne planeeritud 
tähtaja  lõppu.  Võib  tekkida  ka   vastupidine   situatsioon.  Siit  järeldub  et  on  üks, 
optimaalne  hind,  mis  loob  sobiva  nõudluse  ja  tagab,  et  taastumatud  ressursid 
saavad otsa planeeritud ajahetkel. 
 
 
Loodusvarade hindade tegelik areng 
 
Praktika  näitab,  et  tegelikkuses  ei  ole  loodusvarade  hinnad  käitunud  Hotellingi  reegli 
kohaselt.  Ajavahemikul  1900-1960  loodusvarade  reaalhinnad  pigem   langesid .  Arengut 
põhjendas  innovatiivselt  Anthony  Fisher.  Ta  oli  nõus  sellega,  et  kaevandamiskulud 
kasvavad.  Kuid  osa  tuludest  suunatakse  uute  varade  otsimiseks.  Seetõttu  muutub  ka 
optimeerimismudel. Loodusvarade varu võib kas väheneda või kasvada. Vastavalt sellele 
muutuvad  kasutustasu  ja  kaevandamiskulud:  uute  varude  leidmine   alandab   kasutustasu, 
heade varude  leiud  alandavad kaevandamiskulusid. 
 
Kaevanduse omaniku ülesandeks on  valida  kasutamise  määr ja uute  maardlate otsimine 
sellisena,  et  varadest  saadava  tulu  nüüdisväärtus  oleks  maksimaalne.  Kui  varud 
vähenevad,  dikteerirb  hinnatõusu  kasutustasu.  Ometi  ei  ole  see  tõus   eksponentsiaalne . 
 
69
Fisheri   mudel  langes  kokku  empiiriliste   andmetega ,  kuna  1970-ndatel  aastatel 
taastumatute  loodusvarade  hind  tõusis.  Fisher  peab  kasutustasu  usaldusväärsemaks 
varade  defitsiidi  näitajaks kui turuhinda, sest viimast mõjutab tehnoloogia areng. Viimane 
omakorda põhjustab kaevandamiskulude alanemist. 
 
Kui  loodusvarade  majandamise  ökonoomika  esimese  põlvkonna  analüüsid  lähtusid 
sellest,  et  hinnad  tagavad  säästva  arengu,  siis  Fisher  lükkas  selle  hüpoteesi  ümber. 
Järgmise põlvkonna analüüsid lähenesid probleemile teistmoodi. Need  uurisid  tarbimise 
võimalusi tootmisvõimaluste kaudu, kus taastumatu ressurss on tootmise jaoks vältimatu 
ning tehnoloogia arengut ei toimu.  
 
Väidetakse, et pidev tarbimine on võimalik  juhul,  kui  kapitali osakaal tootmises on 
suurem  kui  loodusvara  osakaal  ning  taastumatut  loodusvara  asendatakse  pidevalt 
kapitaliga.  Loodusvara  asendamine  kapitaliga  nõuab  kapitali  akumuleerumist  ja  see 
omakorda säästmist. Akumuleerimise nõue on tuntud Hartwicki reeglina. 
 
Kolmanda  põlvkonna  analüüsid  loodusvarade  piisavuse  kohta  keskenduvad 
asendamisprotsessile (Dasgupta, Heal, Davidson jt).  
 
 
Loodusvarade kasutamise kulud 
 
Seni  vaadeldud  mudelites  ei  ole  räägitud  kuludest.  Tõenäoliselt  loodusvarade 
kasutamise  kulud  G  kasvavad  koos  kasutatavate  loodusvarade  mahuga  R.  Samas 
sõltuvad kasutamise kulud ka allesjäänud varade mahust, tavaliselt kasvades koos varude 
vähenemisega. Kui St tähistab varude suurust hetkel t, siis võib loodusvarade kasutamise 
kulufunktsiooni kirjutada järgmiselt: 
 
G  G(R ;S )
t
t
t  
 
Kuidas  loodusvarade  kasutamise  kulud  muutuvad?  Võimalikke  vastuseid  esitatakse  
joonisel 6.5. 
 
70
 
 
JOONIS 6.5. Loodusvarade kasutamisega seotud kulude muutumise alternatiivid. 
 
Kõige  tõenäolisem  nendest  on  kolmas  (iii)  võimalus.  Variant  (i)  puhul  sõltuvad  kulud 
ainult sellest, milline on ressursside kasutamise maht. 
 
Näiteid  väidete  kinnituseks:  ennekõike  kasutatakse  ressursse  paremini  ligipääsevates 
kohtades (nafta,  turvas ,  põlevkivi).  Kui varud oluliselt vähenevad, tuleb  kapital suunata 
kaugemale asulatest, sügavamale maa alla, mere põhja jne. 
 
 
 
Taastumatute ressursside kasutamise optimeerimise tulemused 
 
Taastumatu ressursi  kasutamise  optimeerimine  ajas on väga   kompleksne   probleem, eriti 
kui soovitakse kasutada realistlike  eeldusi  ja oletusi. Palju töid tehti 1970ndatel aastatel, 
suur osa nendest kasutas suhteliselt keerukat matemaatilist lähenemist. 
 
Konkureerivas  majanduses  püüab  tootja  maksimeerida  kasumi  nüüdisväärtust.  Üheks 
tulemuseks  on  see,  et  ressursi  kasutamisest  saadava  tulu  nüüdisväärtus  peab  olema 
võrdne igal ajahetkel: 
 
(P  C )
(P  C )
(P  C )
1
1
2
2


 ...
0
0
 
1  r
1
(  r)2
 
 
Kui  see  nii  ei  oleks,  peaksid  ressursi  omanikud   suurendama   kasumit,  muutes  tootmist 
erinevatel  perioodidel  –   tootes   praegu  rohkem  või  vastupidi,  hoidma  praegust  tootmise 
taset hoopiski madalamal. 
 
 
71
Kuna aga täiusliku konkurentsi tingimused ei ole alati täidetud, tuleks vaadelda  ka teisi 
turgude seisundeid. 
 
Monopol  
 
Monopolistid  püüavad  piirata  toodangumahtu  ja  hoida  hindasid  kõrgemal  kui  need 
oleksid  täiskonkurentsi  tingimustes.  Kui  monopolistid  saavutavad  piisavalt  suure 
tootmise  mahu,  võib   eelmine   väide  ka  enam  mitte  niipalju  paika  pidada.  Kuna  väga 
paljudele   ressurssidele  eksisteerivad  monopolide  sarnased  turud,  tähendab  see  praktikas 
seda, et ressursse kasutatakse pigem vähem kui oleks optimaalne. 
 
Diskonteerimismäär 
 
Juhul  kui  ressursside  kasutamine  on  efektiivne,  kasvavad  ressursside  hinnad 
intressimäära võrra. Aluseks on erasektori intressimäär. Juhul kui sotsiaalne intressimäär 
ei ole samasugune erasektori intressimääraga, ei ole ka ressursid optimaalselt paigutatud. 
Üldiselt  arvatakse,  et  sotsiaalne  intressimäär  on  madalam  kui  era-intressimäär,  mistõttu 
pigem eelistatakse praegust ressursside kasutamist tulevasele kasutamisele, mis omakorda 
võib viia  selleni , et ressursside kasutamise intensiivsus on liiga suur. 
 
Forvardturgude puudumine 
 
Selleks  et  täpselt  hinnata  ressursside  hinda  tulevikus,  on  vajalik  forvardturgude 
olemasolu.  Forvardturgudel  lepivad   ostjad   ja  müüjad  kokku  hüviste  tulevased  hinnad. 
Sellised turud eksisteerivad lühikeste tähtaegade jaoks, kuid mitte looduressursside jaoks 
pikas  perspektiivis.  Kui  tulevasi  hindasid  ülehinnatakse,  viib  see  ressursside 
alapakkumisele.  Väärhinnanguid  antakse  mõlemale  poole,  pigem  juhivad  need  küll 
ressursside ülekasutamisele. 
 
Ebakindlus  
 
Ressursside  omanikud  seisavad  silmitsi  mitmete  riskidega.  Üks  riskiteguritest  võib  olla 
tulevase pakkumise suurus – nii uute varude avastamise kaudu kui  kartuses  tulevikus oma 
varudest  (näiteks natsionaliseerimise kaudu) ilma jääda. 
 
Tulevased põlvkonnad 
 
Otsused ressursside kasutamise kohta tehakse praegu. Kuna tulevaste põlvkondade häält 
ei  võeta  kuulda,  võib  kasutamise  määr  kujuneda  optimaalseks  praeguse  põlvkonna 
jaoks.  
Sõnades  kinnitab  ilmselt  enamik  inimesi,  et   tunnevad   muret  tulevaste  põlvkondade 
pärast, samas ei pruugi käitumine seda kinnitada.  
 
Saastamine 
 
 
72
Mateeria  tasakaalu  printsiibist  tuleneb  asjaolu,  et  mida  rohkem  ressursse  kasutatakse, 
seda  suurem  on  potentsiaalne  saastamine.  Kuna   saastamise   sotsiaalsed  kulud  ei  kajastu 
ressursside hindades, on  turuhind  madalam kui nende tegelik sotsiaalne väärtus. Kui nii, 
siis  peab  ka  tegelik  kasutamise  maht  olema  kõrgem  kui  on  optimaalne.  Kuna  mitmete 
saastainete  mõju  on  seotud  akumuleeritud  varu  suurusega,  siis  nihutab  ressursside 
kasutamine edasi sotsiaalseid kulusid. selles valguses on turu käitumine suunatud pigem 
olevikule kui tulevikku. 
 
 
Tabel 6.1 . Kõrvalekalded optimaalsest kasutamisest 
Mõjur 
Ala-kasutamine 
Liigne kasutamine 
Monopol 
X 
 
Diskonteerimismäär 
 
X 
Forvardturgude puudumine 
X 
X 
Ebakindlus 
 
 
Kasutamine 
 
X 
Avastused 
X 
 
Tulevased põlvkonnad 
 
X 
Saastamine 
 
X 
   
Tabelist on esmapilgul näha, et pigem on tegemist ressursside üle- kui alakasutamisega. 
 
 
Ressursside olemasolu 
 
Enamik ressursside ammendumisega seotud diskussioonidest keskendub sellele, kui palju 
ressursse on tegelikult saadaval ja milline on tõenäoline nõudlus nende järele. 
 
Kogu  nõudluse  ja  pakkumise  probleemistik  nõuab  ajahorisondi  määratlemist.  Kui  me 
valime lõputu ajahorisondi, siis lõpevad taastumatud varud enne otsa. Kui valime mingi 
kindla  ajahorisondi,  näit  100  aastat,  siis  ei  huvita  meid  see,  mis  juhtub  pärast  seda. 
Praktika näitab, et kogu maailmamajanduse nõudluse modelleerimine konkreetse ressursi 
kohta on seotud arvukate vigadega. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
73
 
Näiteid Eesti taastumatute loodusvarade kasutamisest 
 
Valitsusliidu  programmis  2007-2011 on kirjas, et Valitsusliit seab sihiks põlevkivi aastase 
kaevandamismahu maksimaalselt 15 mln t aastas. See ühtib Põlevkivi arengukava eesmärgiga leida 
võimalusi põlevkivi kaevandamismahu vähendamiseks, kuigi esialgu on põlevkivi kaevandamise ülempiiriks 
seatud 20 mln t aastas. Selle sätestamise eesmärk on tagada põlevkivivaru säästlik kasutamine ning 
pikemaajalises perspektiivis võimaluste leidmine põlevkivi aastase kasutusmahu järk-järguliseks 
vähendamiseks, et põlevkivi kaevandamisega ja kasutamisega kaasnevat negatiivset keskkonna- ja 
sotsiaalset mõju oluliselt vähendada. Põlevkivi arengukava elluviimisel  seatakse  sihiks saavutada 2015. 
aastaks põlevkivi kaevandamise ülempiiriks 15 mln t aastas, milleks on vajalik põhjalikult analüüsida 
energiamajanduse  arengusuundi. Kui lubatud aastamahuks koheselt seada 15 mln t, tekib tõsine probleem 
Eesti varustamisel elektrienergiaga. Arvestades õli- ja tsemenditootjatele antud kaevandamislubasid, jääks 
sellisel juhul elektri- ja soojatootmiseks põlevkivi vaid ligi 9 mln t aastas, mis ei ole Põlevkivi arengukavas 
vaadeldavaks ajaperioodiks piisav. (Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015) 
Keskkonnaregistri maardlate nimistus arvel olev Eesti põlevkivimaardla põlevkivivaru oli 
koondbilansi 16 andmetel 4898,5 mln t seisuga 31.12.2006, mis vähenes 4774,1 mln tonniniseisuga. 
31.12.2012 (Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030, eelnõu). 
 
 
 
Allikas: Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030, eelnõu. 
 
Seisuga 31.12.2012 seisuga oli kehtivaid põlevkivi kaevandamise lube 20, mis kuuluvad neljale 
ettevõttele: Eesti Energia  Kaevandused  AS (edaspidi EEK AS, 15 luba), OÜ VKG Kaevandused 
(edaspidi OÜ VKGK, 2 luba), Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT OÜ, 2 luba) ja AS 
Kunda  Nordic  Tsement (edaspidi AS KNT, 1 luba). Kehtivaid põlevkivi uuringulubasid seisuga 
31.12.2012 ei olnud. 
 
Loodusvarade kasutustasu 
Keskkonnatasude kontseptsiooni koostamine on alanud 
 
www.envir.ee // 08.05.2008 
Kolmapäeval, 7. mail toimus Keskkonnaministeeriumis keskkonnatasude kontseptsiooni aruteluks foorum, 
milles osalejad tõdesid, et majandus saab jätkusuutlikult areneda meie loodusrikkusi säästvalt kasutades ja 
kvaliteetset elukeskkonda tagades. 
 
Selleks, et ettevõtjad, kes kasutavad meie  maavarasid , annaksid oma panuse ka nende säästmisse ja 
keskkonnakaitsesse, on Eestis juba 18 aastat kasutusel keskkonnatasud ehk loodusvara- ja saastemaksud. 
Näiteks tuleb loodusvarade kasutajatel tasuda maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, 
kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasud on aga ette nähtud 
 
74
neile, kes oma tegevusega heidavad  saasteaineid  välisõhku, põhjavette või pinnasesse ja ladestavad 
jäätmeid. 
“Kui 90. aastatel keskkonnatasude süsteemi  rakendama  hakati, arvestati majanduse tegelikku olukorda ja 
tasud  olid rohkem sümboolsed, kuid tuletasid siiski ettevõtjatele meelde, et loodusvara kasutajad ja 
saastajad peavad selle eest ka maksma,” märkis keskkonnaminister  Jaanus  Tamkivi.“ 
Keskkonnatasude määrad hakkasid suurenema koos majanduse ja rahva heaolu tõusuga. Alguses johtus 
suurenemine inflatsioonist, seejärel lepiti kokku  kasvus  5–20% aastas. 2005. aastal aga otsustas Vabariigi 
Valitsus, et riik on jõudnud tasemele, kus majandus ei saa enam senisel määral keskkonna arvelt areneda, 
vaid see, kes kasutab loodusrikkusi, peab oluliselt kaasa  aitama  ka nende säästmisele ja taastumisele. 
“Keskkonnatasude määrades toimus 2006. aastal hüppeline kasv, misjärel need hakkasid tõsisemalt oma 
eesmärki täitma ehk motiveerisid ettevõtjaid keskkonnasõbralikumalt käituma,” ütles Tamkivi. “Samas ei 
mõjuta keskkonnatasud siiski kuigi tuntavalt inimeste rahakotti, näiteks on vee kasutustasu tarbija kohta 3–
4 krooni kuus, soojuse  hinnas  on keskkonnatasu osatähtsus alla 2%.” 
18 aastaga on keskkonnatasudest riigieelarvesse laekunud 4,3 miljardit krooni, mis on investeeritud Eesti 
keskkonnakaitsesse. Selle  rahaga  on toetatud erinevaid keskkonnaprojekte, näiteks on välja ehitatud hulk 
reovee  puhastusseadmeid ja  trasse , rajatud joogiveetorustikke, jäätmejaamu jne. 
Keskkonnatasud on ettevõtteid motiveerinud järjest rohkem  panustama  ka keskkonnasäästlike 
tehnoloogiate väljatöötamisse, näiteks on uusi  tehnoloogiaid  rakendatud nii põlevkivijäätmete käitlemisel 
kui ka soojuse tootmisel. Paraku on viimaste aastate  inflatsioon  keskkonnatasude toimet nõrgendanud ja 
need ei ole enam keskkonnakaitse seisukohalt piisavalt motiveerivad. 
Kuidas edasi? Keskkonnatasude arengusuundade täpsustamiseks on Keskkonnaministeerium hakanud 
koostama keskkonnatasude kontseptsiooni, mille alusel sätestatakse tasumäärad aastateks 2010–2015 ja 
tehakse muudatused keskkonnatasude seadusse. “Ministeeriumi soov on nii kontseptsioon kui ka 
seadusemuudatused eelnevalt huvigruppide esindajatega läbi arutada, et jõuda selgusele, kuidas on 
tulevikus kõige otstarbekam tasusid kasutada nii majanduse kui ka keskkonna heaks,” ütles Jaanus 
Tamkivi. 
 
Keskkonnatasude seadus: 
 
§ 9.   Maavara  kaevandamisõiguse tasu 
 (1) Maavara kaevandamisõiguse tasu makstakse riigile kuuluva maavaravaru kaevandamise, kasutamise 
või kasutuskõlbmatuks muutmise eest. 
 (2) Maavara kaevandamisõiguse tasumäärad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kaevandamisõiguse 
tasumäär kehtestatakse maavaravaru tonni või kuupmeetri kohta, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 3 
sätestatud alam- ja ülemmääradest. 
 (3) Riigile kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasu alam- ja ülemmäärad on: 
 1)  dolokivi  – 0,76 ja 5,24 eurot kuupmeetri eest; 
 2)  fosforiit  – 1,53 ja 3,19 eurot tonni eest; 
 3) kristalliinne ehituskivi – 1,27 ja 2,57 eurot kuupmeetri eest; 
4) kruus – 0,57 ja 3,38 eurot kuupmeetri eest; 
 5) liiv – 0,25 ja 3,19 eurot kuupmeetri eest; 
 6)  lubjakivi  – 0,83 ja 5,11 eurot kuupmeetri eest; 
 7) põlevkivi – 0,92 ja 6,39 eurot tonni eest;  
 8) savi – 0,51 ja 1,91 eurot kuupmeetri eest; 
 9) turvas – 1,15 ja 2,87 eurot tonni eest. 
 
 
Keskkonnamaksumäärade tõusu ning osaliselt ka suurenenud keskkonnakasutuse tõttu on kasvanud 
riigile laekuv tulu keskkonnamaksudest. Suurim keskkonnamaksude  maksja  on kodumajapidamiste 
sektor . 
Alates ökoloogilise maksureformi rakendamisest 2005. aastal on keskkonnamaksude osatähtsus 
sisemajanduse koguproduktis (SKP) kasvanud 2012. aastaks 2,3%-lt 2,8%-le. Alates 2008. aastast on 
keskkonnamaksude osatähtsus Eesti SKP-s ületanud Euroopa Liidu keskmist. 
2012. aastal  laekus  riigile 484,2 miljonit eurot keskkonnamakse. Rohkem kui kolmveerandi 
keskkonnamaksudest moodustas kütuseaktsiis, millega maksustatakse ühte suuremat keskkonnakoormuse 
allikat – kütuste kasutamist, kus ühelt poolt on tegemist valdavalt taastumatu loodusvara kasutusega ning 
 
75
teisalt kaasnevad kütuste põletamisega  heitgaasid . Suurusjärgu võrra väiksemad on nii elektriaktsiisist kui 
ka õhu-, vee- ning jäätmete saastetasudest laekunud  summad . Teiste keskkonnamaksude – vee 
erikasutusõiguse tasu, kalapüügiõiguse tasu, raskeveokimaksu, sõiduauto registreerimismaksu ja 
pakendiaktsiisi –  laekumised  olid kütuse- ja elektriaktsiisi ning saastetasude kõrval väiksemad. 
 
Suurimad keskkonnamaksude maksjad on kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted 
Kõige rohkem maksavad keskkonnamakse kodumajapidamised. Maismaaveondusettevõtted olid 
keskkonnamaksude ja -tasude maksmise poolest teisel kohal. Kütusaktsiis moodustas lõviosa nii 
kodumajapidamiste kui ka maismaaveonduse keskkonnamaksudest. Kolmas suur keskkonnamaksude ja -
tasude maksja oli mäetööstus ja energeetikasektor, mille keskkonnamaksude ja -tasude struktuur erines 
teistest maksjatest – suurim koormus tuli maavara kaevandamisõiguse tasust ning saastetasudest. 
 
Lähtudes  saastaja -maksab-põhimõttest peaksid suurema keskkonnakoormusega tegevused olema 
keskkonnamaksudega kõrgemini maksustatud. Kui vaadata transpordikütuste tarbimise ja aktsiisikoormuste 
jaotumist Eestis, siis alati ei kanna suurema keskkonnakoormusega tegevused suuremat maksukoormust. 
Kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted tarbivad kokku ligikaudu poole (vastavalt 27% ja 25%) 
transpordikütuste kogusest, aga maksavad ligi kolmveerandi aktsiisist (vastavalt 41% ja 32%). Samas aga 
 
76
vee- ja õhutransport, kes on ka suur transpordikütuse kasutaja (tarbides rohkem kui veerandi 
transpordikütuste kogusest), ei maksa aktsiisivabastuse tõttu peaaegu üldse kütuseaktsiisi. 
 
See, et maismaaveonduse tegevuse kasum oli 2011. aastal isegi väiksem kui makstavad  keskkonnamaksud  
ja -tasud,  viitab  sellele, et lisaks vee- ja õhutranspordile on keskkonnamaksude muutustele tundlik ka 
maismaaveonduse  tegevusala . Sõltub ju maismaaveondus oma tegevuses suuresti kõrge aktsiisimääraga 
mootorikütustest. 
Keskkonnamaksud peaksid  ajendama  tootjaid ja tarbijad tegema keskkonnasõbralikke otsuseid. Euroopa 
Liidu Nõukogu soovituses, milles käsitletakse Eesti 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse ühtlasi 
ka nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2012– 2017 ) kohta, on välja toodud, et Eestis peab 
paranema energiatõhusus, eelkõige transpordi- ja eluasemesektoris ning ühe meetmena on osutatud 
mootorikütuste aktsiisi tõstmisele. Samas näitavad keskkonnamaksude arvepidamise andmed, et 
kodumajapidamiste sektor on juba niigi suurim keskkonnamaksude maksja. Samuti peab silmas pidama, et 
kodumajapidamiste keskkonnamaksukoormus võib olla veelgi suurem, sest kodumajapidamised kannavad 
peale selle veel teisi keskkonnamakse, näiteks keskkonnatasusid varjatuna elektri, vee ja prügiveo teenuste 
hinnas. 
2005. aastast alates on Eestis ellu  viidud  ökoloogilist maksureformi, mille eesmärk on maksustada rohkem 
keskkonnakoormust ja vähendada tööjõu maksustamist. Keskkonnamaksude arvepidamine,  andes  ülevaate 
keskkonnamaksude jaotusest tegevusaladesse ja sektoritesse maksjate järgi, võimaldab analüüsida 
keskkonnamaksude koormust ja ökoloogilise maksureformi rakendamist Eestis. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
77
 
Mullusega  võrreldes  saavad  kutselised  kalurid  tänavu  merel  püüda  rohkem  räime 
ja turska, piirijärvedel aga rohkem latikat, särge ja rääbist. 
 
Möödunud  aasta  oktoobris  Luksemburgis  kokku  lepitu  kohaselt  suureneb  Läänemere 
avaosas Eesti räimepüük 2014. aastal 25 protsenti, 2533 tonni võrra ehk 12 664 tonnini. 
Liivi lahes võib tänavu räime püüda 66 tonni rohkem ehk 14 186 tonni. 
Kilupüüki soovis Euroopa  Komisjon  läbirääkimiste alguses kärpida 11 protsenti ehk 25 
442  tonnini.  Eesti  sedavõrd  suure  vähendamisega  ei  nõustunud  ja  kärbe  jäi  nelja 
protsendi piiresse.  Kilu  saab püüda 27 489 tonni. 
Eesti kalurid saavad järgmisel aastal turska püüda 1641 tonni, mis on 69 tonni rohkem 
kui  aastal  2013.  Lõhe  püügivõimalus  mõnel  määral  väheneb,  et  võimaldada  varude 
kiiremat  looduslikku  taastumist  eri  lõhepopulatsioonides.  Kokku  võivad  Eesti  kalurid 
Läänemerest püüda 3589 lõhekala, mis on 283 võrra vähem kui  mullu . 
Vastavalt  novembris  Eesti  ja  Venemaa  vahel  sõlmitud  kokkuleppele   Peipsi ,  Lämmi-  ja 
Pihkva   järve  eri  kalaliikide  püügivõimaluste  jagamise  kohta  saavad  Eesti  kutselised 
kalurid  neist  järvedest  püüda  2926  tonni  kala.  Mullu  püüti  2519  tonni.  Eesti  kalurid 
saavad  piirijärvedest  järgmisel  aastal  olulisematest  kalaliikidest  püüda  ahvenat  800, 
koha 650, latikat 750,  haugi  120, särge 350 ja rääbist 25 tonni. 
Kutseline  kalapüük  toimub  Eestis  suures  ulatuses  iga-aastaste  kvootide  alusel  ja 
püügivõimalusi  jagatakse  nii   naabrite   kui  ka  paljude  teiste  riikidega.  "Kalapüügi 
võimaluste suurenemine pole ainult tublide läbirääkijate töö tulemus, oma osa on kalade 
elutingimuste  parandamisel.  Oleme  investeerinud  kudealadesse,  jõgede  puhastamisse, 
elupaikade  laiendamisse  ja  rändeteede  avamisse.  See  kõik  on  aidanud  kaasa  kalade 
arvukuse kasvule," ütles keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. 
 
Allikas:   http://www.parnupostimees.ee/2653430/kalapuugi-kvoodid-suurenevad-n ii-
merel-kui-piirijarvedel jaanuar 2014 
 
 
Lühiülevaade kalandust käsitlevatest  teemadest  
3. Kalandus (lk 19-25) 
Kalapüük Läänemerest (lk 20) 
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
•  säilitada  hoolimata  töönduspüügi   survest   kalavarude   suutlikkus   end  looduslikult 
taastoota. 
Peamiste  töönduslike  kalaliikide  majandamisel  lähtutakse  kalavarude  olukorrast,  kuid 
mõne liigi puhul hinnatakse senist varude kasutamist ebaratsionaalseks. 
:)   
Tursa 
saagikus 
on 
suurenenud. 
:Ι   Kilu ja räime väljapüüki on viimastel aastatel kärbitud, et tagada kalavarude stabiilne 
seisund. 
:(    Nii   ahvena   kui  ka  Pärnu  lahe  kohavaru  majandamist  hinnatakse  ebaratsionaalseks. 
:(   Meritindi saaki on vähendanud ülepüük ja ebasobivad kudemistingimused. 
Kalapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest (lk 21) 
 
78
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
•  säilitada  hoolimata  töönduspüügi  survest  kalavarude  suutlikkus  end  looduslikult 
taastoota. 
Tulenevalt  kalavarude  olukorrast  püütakse  Peipsi  järvel  enim  ahvenat,  koha  ja  latikat, 
samal 
ajal 
on 
külmaveeliste kalade saagid madalseisus. 
:Ι    Sooja- ja  mõõdukaveeliste kalade (koha,  ahven , latikas, särg,   kiisk , haug) saagid on 
keskmisel 
või 
heal 
tasemel. 
:(   Külmaveeliste kalade (rääbis,  siig , luts,  tint ) saagid on endiselt madalseisus. 
Kalavarude olukord Läänemeres (lk 22) 
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
• tagada kalavarude hea seisund. 
Enamiku kalavarude seisund Eesti rannikumeres on hea või stabiilne. 
:)   
Kilu- 
ja 
Liivi 
lahe 
räimevaru 
on 
heas 
seisus. 
:(   Läänemere avaosa räimevaru on madalseisus. 
Kalavarude olukord Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves (lk 23) 
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
• tagada kalavarude hea seisund. 
Peipsi külmaveeliste kalaliikide varud on jätkuvalt madalseisus, teiste liikide seisund on 
keskmine või hea. 
:)    Ahvena-  ja  latikavarud  on  heas  seisus,  haugivaru  seisund  on  paranemas. 
:Ι   
Kohavaru 
seisund 
on 
rahuldav, 
särjevaru 
on 
keskmisel 
tasemel. 
:(   Tindivarud on madalseisus ja varude  taastumine  kaheldav. 
Läänemere rahvusvaheliselt reguleeritud kalaliikide püügikvoodid (lk 24) 
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
• lähtuda kalavarude majandamisel ökosüsteemist kui tervikust. 
Tagamaks  kalavarude  head   seisundit ,  on  peamiste  töönduslike  kalaliikide  püügikvoodid 
viimastel aastatel vähenenud. 
:Ι   Viimastel aastatel on räime ja kilu püügikvootide langus tingitud uuest lähenemisest 
kalavarude 
ratsionaalsemal 
majandamisel. 
:(   Läänemere lõhevarude madalseisu tõttu on lõhe püügikvoot aasta-aastalt vähenenud. 
Püügikvoodid 
Peipsi, 
Lämmi- 
ja 
Pihkva 
järvest 
(lk 
25) 
 
Eesti 
keskkonnastrateegia 
aastani 
2030: 
• lähtuda kalavarude majandamisel ökosüsteemist kui tervikust. 
Peipsi järve püügikvoodid peegeldavad järve kalavarude olukorda – viimastel aastatel on 
enim kasvanud ahvena  kvoot , samal ajal on  tindi  kvoot vähenenud praktiliselt  olematuks . 
:Ι   Ahvena kvoot on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud, kuid 2012. aastaks 
vähenes 
kvoot 
järsult. 
:(   Peipsi tint on järvest praktiliselt kadunud ja püügikvoot olematu. 
 
 
 
 
 
Kalanduse infosüsteem 
 
 
79
 
Infosüsteemi eesmärk on õigeaegne teabe saamine kalavarude ja nende kasutamise kohta. 
Kalanduse infosüsteem on kalapüügilubade taotlemist, nende kinnitamist, kalade püügi registreerimist, 
jälgimist ja kontrollimist sisaldav ühtne infosüsteem. 
Infosüsteemi sisestavad andmeid peamiselt Keskkonnaministeeriumi kalavarude  osakond , 
keskkonnateenistused ja keskkonnainspektsioon. 
Kaluritel on võimalik sisestada kalapüügiloa taotlusi, Maksu- ja Tolliamet, Piirivalveamet, Veeteede Amet 
ja Keskkonnainspektsioon kasutavad infosüsteemis olevaid andmeid järelevalveks. Samuti on kalapüügi 
laevadel võimalik sisestada või saata e-posti, SMSi või  faksi  teel andmeid infosüsteemi. PRIA vajab 
infosüsteemis olevaid andmeid selleks, et väljastada toetusi 
Eesti Statistikaamet teeb kalandusest statistilisi ülevaateid kalanduse infosüsteemist saadud andmete 
põhjal. Sama teevad ka rahvusvahelised  organisatsioonid  ja Euroopa Statistikaamet  Eurostat . 
Avalikkus näeb väljaantud kalapüügilube ja kalapüügi kvoote. 
 
Allikas: Keskkonnaministeerium 
 
 
 
 
 
7. TURUTÕRKED JA RIIKLIK POLIITIKA 
 
Sissejuhatus 
 
Majanduslikke  protsesse  uurides  on  jõutud  järeldusele,  et  teatud  tingimustel  realiseerib 
turg  ressursside  efektiivse  paigutuse.  Kui  seda  ei  toimu,  öeldakse,  et  tegemist  on 
TURUTÕRKEGA ( market   failure ).  
 
Ökonomistid  räägivad  majanduspoliitikast  kui  vahenditest  turutõrgete  parandamiseks  ja 
efektiivsuse  saavutamiseks.  Nad  vaatlevad  majanduspoliitikat  ka  optimaalsuse 
seisukohast, kui analüüsivad sissetulekute ja jõukuse ümberjagamist. 
 
Kui  turutõrkeid  ei  esine,  peaks  projekte   hindama   ja  analüüsima  turuhindade  abil.  Kui 
turutõrked esinevad (nagu üldiselt juhtub keskkonnamõjusid omavates projektides), peab 
projekte hindama ja  valima , silmas pidades avalikkuse huve. 
 
Turutõrked 
 
 
Oluline on selgitada, miks turutõrked esinevad, sest nende tekkepõhjusi, olemust  ja mõju 
tundes on võimalik luua sobivat keskkonnapoliitikat. 
 
Stiglitzi (1995) kohaselt on olemas kuus  olemuselt  erinevat olukorda, mille korral turg ei 
ole  Pareto-efektiivne.  Neid  olukordi  nimetatakse  turutõrgeteks  ja  valitsusele  on  need 
tegutsemisajendiks. 
 
Turutõrgete liigitus: 
1.  Konkurentsitõrked 
2.  Üldkasutatavad hüvised 
 
80
3.  Välismõjud 
4.  Puudulikud turud 
5.  Infotõrked 
6.  Tööpuudus, inflatsioon ja tasakaalutus 
 
Konkurentsitõrked 
 
Selleks et nähtamatu käsi toimiks, peab valitsema konkurents. Mitmetes majandusharudes 
aga  valitseb  olukord,  kus  suur  osa  turust  on  ühe  või  kahe-kolme  ettevõtte  käes.  Eesti 
lähiajaloos olid sellisteks  harudeks  näiteks  energeetika , raudteetransport, telefoniteenused 
(kuni  2001.a.   alguseni   oli  Eesti  Telefonil  monopol  fiks.telefoniteenustele).  Samas  ei 
tähenda firmade vähesus seda, et nad omavahel ei konkureeri. 
 
Monopolid   võivad  olla  valitsuse  poolt  tekitatud  (Suurbritaanias  oli  näiteks   East   India 
Company,  Eestis  Estline).  Ka  patendisüsteem  võib  anda  teatud  ajaks  monopoolsed 
õigused. 
 
Sisenemisbarjäärid  võivad  tuleneda  kasvavast  mastaabiefektist.  Odavam  on  teenindada 
ühte  piirkonda  ühe  elektrijaamaga  kui  paigaldada  sinna  mitu  elektrijaama.  Kui  ettevõte 
on   omandanud   monopoolse  seisundi  kasvava  mastaabiefekti  tulemusena,  nimetatakse 
seda loomulikuks monopoliks. Loomulikke  monopole  püütakse allutada regulatsioonidele 
kas riikliku või munitsipaalomandi või siis vastavate kontrollimehhanismide kaudu. 
 
 
Üldkasutatavad hüvised 
 
Esineb olukordi, kus turg ei paku kõiki hüviseid või pakub neid ebapiisaval hulgal (näit 
riigikaitse,  navigatsioonivahendid).  Neid  nimetatakse  üldkasutatavateks  hüvisteks.  Iga 
täiendav üksikisik saab neid hüviseid tasuta kasutada. Piirkulu, mis tekib täiendava hüvist 
kasutava  üksikisiku  tõttu,  on  formaalselt  null.   Majaka   kulud  ei  sõltu  sellest,  mitu  laeva 
sellest  mööda  sõidavad.  Iseloomulik  üldkasutatavate  hüviste  jaoks  on  ka  see,  et 
üksikiskuid on raske või võimatu nende kasutamisest välistada. 
 
Asjaolu, et eraturud üldkasutatavaid hüviseid ei paku või pakuvaid neid ebapiisavalt, on 
paljude valitsuste tegevuste põhjenduseks. 
 
 
Välismõjud  
 
Paljudel  juhtudel  ühe  üksikisiku  või  ettevõtte  tegevus  mõjutab  teisi  üksikisikuid  või 
firmasid  või  siis  tekitab  üks  firma  teistele  firmadele  kulu,  kuid  jätab  selle 
kompenseerimata.  Võimalik  on  ka  selline  variant,  kus  üks  ettevõte  toob  teistele 
ettevõtetele  kasu,  kuid  ei  saa  selle  eest  tasu.  Aktuaalseimaks  näiteks  ehk  on  õhu  ja  vee 
saastamine. 
 
Juhtumeid,  kus  üksikisik  tekitab  oma  tegevusega  teistele  kulusid,  nimetatakse 
negatiivseteks  välismõjudeks.  Esineb  ka  positiivseid  välismõjusid,  mille  korral  üks  isik 
 
81
toob  oma  tegevusega  teistele  kasu.  Näiteks  kurgipeenar  võib  avaldada   positiivset   mõju 
mesinikust naabrile. 
 
Näiteid:  Kui  järvel  hakkab  kalu  püüdma  täiendav  kalamees,  vähendab  see  teiste 
kalameeste võimalusi kala saada. Tiheda liiklusega maanteel võib täiendav auto tekitada 
ummikut või vähendada liiklusohutust. 
 
Välismõjude  esinemisel  võib  turu  poolt  loodav  ressursside  jaotus  osutuda 
ebaefektiivseks.  Kuna  üksikisikud  ei  kanna  nende  poolt  tekitatavate  negatiivsete 
välismõjude täit kulu, tegelevad nad nendega liiga palju; ja vastupidi, kuna üksikisikud ei 
kasuta  positiivseid  välismõjusid  tekitavate  tegevuste  kasulikkust  täies  ulatuses  ära, 
tegelevad  nad  nendega  liiga  vähe.  Nii  näiteks  on  laialt  levinud  arvamus,  et  valitsuse 
sekkumiseta  oleks  saastamine  liiga  suur.  Ehk  teisiti  öeldes,  saastamise  vähendamine  on 
positiivseks välismõjuks, seega vähendatakse saastamist valitsuse sekkumiseta liiga vähe. 
 
Valitsused  püüavad  välismõjudele  reageerida,  kasutades  mitmesuguseid  regulatsioone, 
hinnasüsteeme, trahve, preemiaid, makse. 
 
 
Puudulikud turud 
 
Kui  erasektor  (turg) ei suuda pakkuda kaupa või teenust, kuigi selle pakkumise kulu on 
väiksem  kui  tarbijad  on  nõus  maksma,  esineb  turutõrge,  mida  nimetatakse  turgude 
puudulikkuseks. Täielik turg pakuks  kõiki kaupu ja teenuseid, mille pakkumise  kulu on 
väiksem kui tarbijad on nõus selle eest maksma. 
 
Mõnede  majandusteadlaste  arvates  on  sellisteks  valdkondadeks  kindlustus  ja  laenude 
andmine. 
 
Kindlustuse  valdkonnas ei kindlusta eraettevõtted (kindlustusseltsid) üksikisikuid paljude 
tähtsate  riskide  vastu.  Seepärast  tuleks  käivitada  vastavad  riiklikud  programmid. 
Tavaliselt  on  selliste  programmide  käivitamiseks  tarvis  mingeid  olulisi  sündmusi 
(Ühendriikides  Suur   Depressioon ,  üleujutused  1967.a.,   terroriakt   11.09.2001  jms.  Eesti 
näidetena võiks tuua pankade pankrotilaine 1997-1998, ilmastikust tingitud kahjustused). 
 
Kapitaliturud   –  õppelaenude  programmi  käivitamine  on  näide  selle  kohta,  kuidas 
valitsused on hakanud puudulike kapitaliturgude mõjusid leevendama. 
 
Valitsuse  rolli  (turgude  puudulikkusele  reageerimisel)  analüüsides  tuleb  olla  ettevaatlik. 
Eratootjatel võivad olla  teatava  kauba või teenuse pakkumata jätmiseks omad põhjused. 
Pakkumisega  võivad  kaasneda  suured   tehingukulud .   Pangad   võivad  teatud  liiki  laenu 
mitte anda seetõttu, et laenu tagastamata jätmise riski tõenäosus on liiga suur, kuna teiste 
laenudega  võrdse  tulemi  teenimiseks  peab   pank   küsima  nii  kõrget  intressimäära,  et 
seetõttu oleks laenule vähe nõudlust. 
 
 
 
82
Infotõrked 
 
Mitmeid  valitsuse  tegevusi  motiveerib  tarbijate  käsutuses  oleva  informatsiooni 
puudulikkus  ja  arvamus,  et  turg  pakub  ise  liiga  vähe  informatsiooni.  Näit  USAs  võttis 
valitsus  vastu  ausa  laenuandmise  seaduse,  mis  kohustas  laenuandjaid  teatama 
laenuvõtjatele laenu tegeliku intressimäära. 
 
Informatsiooni  valdamist  nõudvate  määruste   oponendid   väidavad,  et  need  on 
mittevajalikud  (konkurentsiturg  stimuleerib  firmasid  asjakohast  informatsiooni 
avaldama),  ebaolulised  (tarbijad  pööravad  vähe  tähelepanu  informatsioonile,  mis  tuleb 
seaduse kohaselt avaldada) ja kulukad nii valitsusele, kes peab nende täitmist jälgima, kui 
ka firmadele, kes peavad neid täitma. 
 
 
Tööpuudus ja inflatsioon 
 
Turutõrgete  ehk  kõige  paremini  äratuntavateks  sümptomiteks  on  nii  töötajate  kui  ka 
masinate  (kapitali)  suure  tööpuuduse  perioodid,  mis  kapitalistlikku  majandust  aeg-ajalt 
puudutavad. Mõne majandusteadlase jaoks on suur tööpuudus turutõrke esinemise kõige 
eredamaks ja veenvamaks näitajaks. 
 
Asjaolu, et turgudel pole õnnestunud täielikku tööhõivet saavutada, ei tähenda iseenesest, 
et siin tuleb valitsusel oma roll esitada (Stiglitz 1995). Lisaks sellele peab olema võimalik 
ka  näidata,  et  leidub  poliitika,  mille  abil  valitsus  saab  majanduse  funktsioneerimist 
täiustada. See on kaua aega olnud lahkarvamuste allikaks. 
 
Mõned turutõrgetega seotud väited: 
 
  Reguleerimata (era) turgudest tulenev  käitumine  võib põhimõtteliselt viia efektiivse 
tulemini.  Praktikas  võib  olla  siiski  vajalik  mõnede  institutsionaalsete  vahendite 
kasutamine selleks, et ressursse efektiivselt paigutada. 
  Loodusvarade  mõned  spetsiifilised  jooned  mängivad  erilist  rolli  selles,  et  teatud 
institutsionaalset sekkumist peetakse igas majanduses vajalikuks.  
  Kui  need  kaks  väidet  on  õiged,  tähendab  see  seda,  et  ressursside  paigutus  ei  ole 
efektiivne; järelikult eksisteerivad turutõrked. 
Kui  turgudel  ei  õnnestu  ressursse  efektiivselt  paigutada,  siis  avaliku  sektori  sekkumine 
pakub alternatiivseid institutsionaalseid rakendusi. 
 
 
Loodusvarad ja turg 
 
Turud  ei  saa  mõjutada  nende  ressursside  efektiivset  paigutamist,  millel  turg  puudub. 
Mitmetele  keskkonnaressurssidele  ei  rakendu  turumehhanism.  Näidetena  võib  tuua 
atmosfääri, veeressurssid, looduse. Regulatsioonide puudumisel ei ole ka saastamine turu 
subjekt . 
 
 
83
Mõnede keskkonnaressurssidega siiski ka kaubeldakse. Enamik mineraale on eraomandis 
ja  kui  neid  kaevandatakse,  siis  nendega  ka  kaubeldakse  turul.  Kuid  turud  ei  ole  sellisel 
juhul üldiselt täiuslikud. Praegusel hetkel küll turg eksiteerib, kuid ei pruugi eksisteerida 
tulevikus. 
 
Tihti  on  turu  puudumise  põhjuseks  see,  et  tegemist  on  avalike  hüvistega.  Kui  turud  ka 
eksisteerivad,  ei  ole  need  alati  konkureerivad.  Mikroökonoomikast  on  hästi  teada,  et 
monopolistlikud või mittetäiusliku konkurentsiga turustruktuurid võivad viia efektiivsuse 
vähenemisele.  
 
 
 
 
Välismõjud   
 
Nagu  eespool  juba mainitud, on välismõjuga tegemist siis, kui isiku tootmist või tarbimist 
puudutav  otsus  mõjutab  teise  isiku  kasulikkust  või  tootmist  tahtmatult,  ja  kui  sellisele 
tahtmatule mõjule ei järgne mingisugust kompensatsiooni.  
 
Eelmises  loengus  vaadeldud  varade  efektiivne  paigutamise  juures  elimineerisime  me 
välismõjud  mõnede  kasulikkust  ja  tootmisfunktsiooni  puudutavate  oletuste  abil: 
(kasulikkus  tuleneb  ainult  kaupade  tarbimisest  ja  toodangu  maht  sõltub  ainult  nendest 
(kahest)  sisenditest,  mida  kasutatakse.  Praktikas  aga  mõjutab  nii  tarbijate  kui  tootjate 
käitumine teisi  tarbijaid  ja tootjaid, ja neid mõjusid ei kompenseerita. 
 
Juba  1969  aastal  demonstreerisid  Ayres  ja  Kneese,  et  tööstusriikide  majandus  on 
negatiivsetest  välismõjudest  läbi  põimunud  (välismõjud  on  endeemilised  e  juurdunud, 
põlistunud) ning need on seotud ka loodusvarade kasutamisega. Ayres ja Kneese väitsid, 
et  välismõjusid  ei  saa  muuta  “sisemisteks”  reguleerimata  turu  kaudu  ja  seega  valitsuse 
sekkumiseta on ebaefektiivne tulemus paratamatu. Meie eesmärgiks on selgitada selliste 
süüdistuste  põhjusi  ja  seda,  kuidas  välismõjud  põhjustavad  ressursside  ebaefektiivset 
paigutust. 
 
 
Välismõjude klassifitseerimine 
 
Tabelis  on  esitatud  välismõjude  võimalik  kuju.  Välismõjud  võivad  olla  põhjustatud 
tarbimisest  või  tootmisest  ning  nad  võivad  olla  kasulikud  või  kahjulikud.  Selline 
kahekordne jaotamine annab neli välismõjude tüüpi (Perman jt 1999). 
 
Mõju teistele 
Tarbimine 
Tootmine 
Kasulik 
Infektsioonide  
vastu  Ristikupõllu  kasvatamine 
vaktsineerimine  
mesitarude läheduses 
Kahjulik 
Õhtustelt  koolipidudelt  Keemiatehase  poolt  vette 
kostva  muusika  müra 
lastav jäätvesi 
 
 
84
 
Selgitusi  näidete  kohta:  Kui  keegi  vaktsineerib  ennast  mingi   nakkuse   vastu  (tarbimise 
otsus, millel peaks olema positiivne mõju), vähendab see teiste riski nakatuda. Tegemist 
on välismõjuga,  kuna teised  inimesed  ei mõjutanud tema valikut,  ka ei saa see inimene 
mingisugust  kompensatsiooni.  Vaktsineerimisotsustest  tulenev  koguhüve  on  suurem  kui 
mõju, mida saab vaktsineeritud isik.  
 
Üldiselt  võib  öelda,  et  tegelikult  tarbitakse  turumajanduses  vähe  hüviseid,  millest 
tulenevad  positiivsed  välismõjud.  Vastupidi,  turumajanduses  tarbitakse  palju  hüviseid, 
millel on negatiivne välismõju. 
 
Avalike hüviste välismõjudeks on õhu ja vee saastamine.  Kuid välismõjud võivad võtta 
ka  erahüviste  kuju.  Sellest  tuleneb  kolmas  võimalus  välismõjude  liigitamiseks.  Need 
võivad olla avalikud või eraomaduses olevad. On märkimisväärne, et enamik keskkonna-
alaseid  välismõjusid  on  avalikud.  Võime  näha,  et  mitmete  keskkonaalaste  välismõjude 
avalik  iseloom  tekitab  raskusi  vahendite  otsimiseks,  mis  vähendaksid  turutõrgetega 
seotud probleeme. 
 
 
 
Ühiskasutatavad hüvised 
 
Paljud  keskkonnaressurssid  (loodusvarad)  on  ühiskasutatavad  hüvised.  Tõenäosus,  et 
neile  eksisteerivad  turud,  on  väga  madal.  Selle  tulemusena  pakutakse  turumajanduses 
avalikke hüviseid vähem, kui oleks vajalik sotsiaalse efektiivsuse seisukohast.  Isegi  kui 
eraturud  areneksid,  ei  oleks  tulemus  efektiivne.  On  jõutud  järelduseni,  et  efektiivsus 
savutatakse tänu valitsuse sekkumisele. 
 
Vaatleme järgmiste omadustega hüviseid: 
1)  Kui üks isik tarbib ühiku hüvist, ei ole teistel seda võimalik enam kasutada. Näiteks 
jäätis  –  kui  keegi  sööb  portsu  ära,  ei  saa  teised  seda  enam  süüa.  See  on   jagatav  
(divisible) hüvis. 
2)  Hüvise  omanik  võib  takistada  teistel  isikutel  seda  hüvist  tarbida.  Kullakaevanduse 
omanik  teeb  tavaliselt  niimoodi  –  ta  ei  lase  teisi  inimesi  vabalt  kullakaevandusse. 
Sellist hüvist nimetatakse välistatavaks (excludable) hüviseks. 
 
Eraomandis  olev  hüvis  on  jagatav  ja  välistatav.  Ometi  ei  ole  mitte  kõik  hüvised 
samaaegselt  jagatavad  ja välistatavad. Eriti keskkonnaressursid on sellised, kus üks 
kahest  omadusest  ei  pruugi  kehtida.  Looduslikud  alad  ei  ole  jagatavad  -  kui  üks 
inimene külastab looduslikku ala, ei takista see teisi seda külastamast ja oma kasulikkust 
saamast.  Erinevate  isikute  vahel  ei  esine  konkurentsi.  Kas  see  mõjutab  lisaühiku 
pakkumise  piirkulusid?  Piirkulu  suurus  on  null,  kuna  täiendava  külastaja  poolne 
tarbimine  ei  nõua,  et  ressursi  kogust  tuleks  suurendada.  Viimasel  märkusel  on  oluline 
koht teoreetilistes põhjendustes. 
 
 
85
Teiseks, paljude ressursside puhul ei saa inimesi takistada neid ressursse tarbimast. 
Esiteks  on  sellel  omandiõigusest  tulenev  põhjus:  kui   kellelgi   ei  ole  eraomandit  hüvise 
suhtes, ei saa ta ka teisi takistada juurdepääsu sellele hüvisele. Teiseks, kui omandiõigus 
ka  oleks  olemas,  võib  juurdepääsu  takistamine  olal  mitteteostatav.  Loodusliku  ala 
külastamise takistamine ei ole sageli mõistlik. 
 
Mõiste  avalik  hüvis  on  selgitatav  kahel  viisil.  Mõnede  autorite  arvates  on  hüvis  avalik, 
kui  see  on  nii  mittejagatav  kui  mittevälistatav.  Teised  rõhutavad  vaid  esimest 
(tarbimise) aspekti ning ei pea oluliseks välistatavust. Selle loengusarja raames võetakse 
aluseks just viimane määratlus. 
 
Üldiselt  on  nii,  et  enamik  mittejagatavatest  hüvistest  on  ka  mittevälistatavad.  Viimasel 
aspektil on eriline tähtsus: kui omanik ei ei ole võimeline välistama teiste isikute poolset 
tarbimist,  on  raske  aru  saada,  kuidas  ta  suudaks  kehtestada  selle  hüvise  suhtes 
mingisuguse positiivse väärtusega hinna. Kui hüvisele ei saa kehtestada hinda, on raske 
ette  kujutada  turu  tekkimist  sellele  hüvisele.  Jõuame  järelduseni,  et  mittevälistatavatel 
hüvedel ei ole kohta “täielikus” turumajanduses. 
 
On  teatud  rühm  hüviseid,  millele  kehtib  ühisomand  ja  avalik  juurdepääs  (vesi,  kalad, 
metsad, atmosfäär, looduslikud alad). 
 
Omandiõigus, ühisomand ja keskkonnaressursid 
 
See,  kui  suures  ulatuses  on  majandus  võimeline   saavutama   ressursside  efektiivset 
paigutamist,  sõltub  omandiõigusest.  Omandiõigusest  tuleneb,  kuidas  jaotatakse  tulusid, 
kuidas jagatakse või antaks üle õigusi, õiguste välistamiste astet, õiguste rakendamist. 
 
Eraomandiga  on  tegemist,  kui  ühe  isiku  õigus  omandile  välistab  teiste  isikute  või 
ettevõtte  õiguse  omandile.  Sellisel  juhul  on  võimalik  saavutada  ressursside  efektiivset 
paigutust  ilma  valitsuse  sekkumiseta.  Mitmete  keskkonnaressursside  puhul  ei  ole 
omandiõigus hästi ja selgelt määratletud. Seepärast ei saa ka tulemus turu tingimustes olla 
sotsiaalselt optimaalne. 
 
Tuleks vahet teha “ressursside ühisomandil” ja “vabal juurdepääsul ressurssidele”. Juhul 
kui  esineb  vaba  juurdepääs,  ei  tule  turud  efektiivse  paigutamisega  toime.  Ühisomandi 
puhul on see küll võimalik, kuid vähetõenäoline. 
 
Mittetäiuslik informatsioon, risk ja määramatus 
 
Reguleerimata turgudel on efektiivsuse saavutamise  tingimuseks  täiusliku informatsiooni 
olemasolu  kõigile  turu  osapooltele.  Teada  peavad  olema  nii   otsesed   kui   kaudsed  
välismõjud.  Inimesed  peavad  olema  täielikult  informeeritud  osoonikihi  kahjustuste 
päritolust  ja  võimalikust  kahjust.  Loomulikult  ei  ole  see  praktikas  täidetud.  Paljudel 
juhtudel  peegeldab  informatsiooni  vähesus  fundamentaalset  teaduslikku  määramatust 
(näit  kasvuhoohenefekt).  Teistel  juhtudel  väljendab  vähene  informeeritus  seda,  et 
inimeste  teadmised  komplekssest  maailmast  on  lihtsalt  piiratud.  Kus  teadmised  on  eriti 
 
86
vähesed, seal võib valitsuse sekkumine tuua kaasa olulise positiivse efekti. Samas ei ole 
millegagi garanteeritud, et selline positiivne efekt saavutatakse. 
 
Mittetäiuslik  informatsioon  saab  tähtsa  koha  analüüsides  sel  juhul,  kui  tegevustel  on 
pöördumatud tagajärjed. Ilmneb, et paljudel keskkonnaressursse puudutavatel otsustel on 
pöördumatud tagajärjed. Juhul kui looduslik ala muudetakse kultuurmaastikuks, on seda 
raske tagasi looduslikuks muuta. 
 
 
 
Valitsuse poliitika, valitsuse vead ja turutõrked 
 
Rääkides   loodusvaradest   ja  valitsuse  võimalustest  sekkuda  ressursside  efektiivsema 
paigutamise nimel, võib välja tuua järgmised võimalused: 
 
1)  omandiõiguste  määratlemine  (paljude  loodusvarade  puhul  ei  ole  omand  selgelt 
piiritletud ) 
2)  regulatiivsed vahendid: käsu- ja kontrollivahendid,  finantsinstrumendid ; 
3)  informatsiooni  pakkumine,  uurimuste  finantseerimine,  mis  omakorda  vähendab 
kasutamisega seotud määramatust. 
 
Samas võib valitsuse sekkumine olla ka ebaefektiivne. Halvasti väljatöötatud  maksud  või 
subsiidiumid  võivad suunata ressursse ettenägematul (negatiivsel) viisil. 
 
Sageli  on  erinevate  kontrollimehhanismide  rakendamine   toonud   ootamatuid  tagajärgi. 
Näit  Ateenas  taheti  vähendada  autode  kasutamist.  Rakendati  kord,  kus  teatud 
tähekombinatsiooniga autod võisid sõita linna teatud päevadel. Selleks, et säilitada teatud 
vabadust, ostsid inimesed perekonda rohkem autosid (erinevate numbrimärkidega). 
 
 
 
 
 
 
 
 
87
 
 
 
88
 
8. TURUVÄLISTE LOODUSVÄÄRTUSTE HINDAMISE MEETODID 
 
 
Paljud looduse ja keskkonna poolt pakutavatest hüvedest loovutatakse tarbijale tasuta. Tasu 
küsimine  ja  tasuta  loovutamine   varieerub   vastavalt  omandiõigusele  ning  rakendatavale 
poliitikale. On kaks peamist põhjust, miks hüvedele hinda ei määrata ja miks neid ei müüda: 
  Tehniline  põhjus:  hüvesid  on  väga  raske  või  lausa  võimatu  hinnata.  Kena 
maastikuvaadet on raske pakendada ning mitte anda neile, kes selle eest ei soovi maksta. 
Maastikuvaade on näide tõelisest ühishüvest (public  good ): selle tarbimine ühe inimese 
poolt  ei  vähenda  tarbimisväärtust  teiste  jaoks.  Selle  hüve  jaoks  hinna  kehtestamine 
mõjutaks ebaefektiivselt tarbimist ning seega vähendaks väärtust. 
  Poliitiline  põhjus:  näiteks  telkimiskohtade  eest  on  tehniliselt  võimalik  tasu  nõuda  ning 
eraisikud  tihti  ka  teevad  nii.  Riik  pakub  seda  hüve  aga  tasuta.  Samal  ajal  on 
kalastusõiguse litsents pigem administratiivne tasu kui turu poolt määratud hind. 
 
Tingimustes,  kus  hüvedele  ei  määrata  hinda  nende  kasutajate  poolt,  tuleb  otsida  kaudseid 
hinnanguid  ning  tõendeid  ühe  või  teise  hüve  nõudluse  kohta.  Tuleb  selgitada,  kui  palju 
tarbijad oleksid nõus ühe või teise toote ja teenuse eest maksma, kuigi seda tasu tegelikult 
keegi ei nõua. 
 
 
Tarbija hinnavaru kui väärtuse mõõt 
 
Tarbija  hinnang  erinevatele  hüvedele  avaldub  tema  maksevalmiduses,  s.o.  valmiduses 
loobuda  teistest asjadest või tulust. 
 
Tarbija   maksevalmidus   väljendub  nõudluskõveras.  Hüve  väärtuse  kvantifitseerimiseks 
oleks seetõttu tarvis tuletada nõudluskõver. Joonisel 8.1. on tüüpiline langev nõudluskõver 
DD´.  Kui  hüve  müüakse  turuhinnaga  0P,  on  müüdav  kogus  0X  ja  summa,  mida  ostjad 
maksavad  0PP´X.  Väärtus,  mida  tarbijad  selle  hüve  tarbimisest  saavad,  on  võrdne 
turuhinnaga.   Kolmnurk   PDP´näitab,  et  mõned  tarbijad  oleksid  nõus  turuhinnast  rohkem 
maksma.  Seda   summat ,  mida  tarbijad  oleksid  nõus  enam  maksma,  nimetatakse  tarbija 
hinnavaruks.  
 
Kui  kaupa  või  teenust  saaks  tasuta,  siis  oleks  kogu  tarbijate  poolt  tarbitav  väärtus  tarbija 
hinnavaru.  Joonisel  8.1.  kasvaks  hinna  0  korral  tarbimine  koguseni  0D´.  Ning  tarbija 
hinnavaru oleks kogu nõudluskõvera alla jääv pind. 
 
Tarbija hinnavaru oleks võimalik vältida ainult siis, kui müüja müüks kaupa igale tarbijale 
viimasele sobiva hinnaga. Üldiselt aga sellist hinnadiskriminatsiooni ei kasutata. 
 
 
 
 
 
 
 
89
 
   
 
 
Ühiku- 
 
hind 
D 
 
 
S´ 
 
 
 
 
 
P 
P´ 
 
S 
 
 
 
D´ 
 
 
0 
X 
Nõudlus (tarbimine) 
 
 
 
Joonis 8.1. Kahanev nõudlusfunktsioon ja tarbija hinnavaru (Pearse, 1990). 
 
Hinnavaru olemasolu tuleneb  kahanevast nõudluskõverast.  Kui nõudlusfunktsioon oleks 
absoluutselt elastne, siis oleks see horisontaalne ja hinnavaru ei tekiks. 
 
Tarbijate  hinnavaru  on  tarvis  hinnata  siis,  kui  toimub  oluline  muutus  hüve  koguses  või 
hinnas.  Metsa  majandajatele  on  vahetevahel  oluline  teada,  kuidas  mõjutab  nende  poolt 
pakutava teenuse (näiteks puhkevõimaluste) lisamine üldist heaolutaset. Ühekordsel teenuse 
koguse  suurendamisel  on  hinnavaru  suurenemine  tühine.  Mida  suurem  on  aga  teenuse 
pakkumise muutus võrreldes olemasolevaga, ja mida unikaalsem see on, seda vähem elastne 
on nõudluskõver ning seda märkimisväärsemaks kujuneb tarbija hinnavaru. 
 
Mõnikord on tarvis  vastu võtta otsus “kas kõik või mitte midagi”. näiteks teatud  metsaala  
reservaadiks kuulutamise korral. Just sellisel juhul tuleks hinnata tarbijate nõudlust selle ala 
järele. 
 
 
Turuväliste väärtuste hindamise meetodid 
 
Looduse  ja  keskkonna  väärtuste  hindamine  on  väga  kiiresti  laienev  tegevus  (Perman 
1999), millel on umbes 40 aastane ajalugu. Samas on see ka  vastuoluline , kui isegi mitte 
“jumalavallatu” tegevus. Üpris sageli esitatakse küsimuse: kas on üldse mõtet keskkonda 
hinnata? Sellist lähenemist on tunda just ennast looduse ja keskkonna kaitsateks pidavate 
inimeste  poolt.  Ökonomistid  aktsepteerivad  väärtuste  hindamist,  kuid  on  erineval 
seisukohal kasutatavate meetodite suhtes. 
 
 
90
Keskonnaväärtuste  hindamisel  on  kindlasti  praktiline  vajadus,  olgu  siin  esitatud  mõned 
olulisemad  rakendused  nagu: 
 
  Keskkonnale tekitatud  kahjude  hindamine.  
  Kompensatsioonide  määramine.  Seda  rakendatakse  näiteks   kinnisasja   vahetamisel                             
Kaitstavate  loodusobjektide  seaduse  §28(3)  sätestab:  “Kui…omanik  ei  nõustu 
vahetusega  pindala  järgi,  hinnatakse  vahetamises  osalevate  kinnisasjade  väärtused 
koos  oluliste  osade  ja  kinnisasjaga  seotud  asjaõigustega  riigi  kulul  erakorralise 
hindamisega”.  
   Eelarvete  koostamine, kulude analüüs (selgitamaks, kas metsa kasutusviiside väärtus 
ületab nende loomise kulusid?). 
  Otsuste  vastuvõtmine  (näiteks  võrdlemaks  keskkonna  väärtuse  vähenemist    seda 
põhjustavast äriprojektist saadava tuluga). 
 
Metsa  mittepuiduliste  väärtuste  hindamise  meetodid  võib  liigitada  otsesteks  ja 
kaudseteks. 
 
Otseste meetoditena võib nimetada: 
 
  Turuhind (näit seened, marjad) 
  Küsitlus (maksevalmidus ja loobumistasu) 
  Tarbija valiku modelleerimine (tarbija teeb rea  valikuid  hüve kasutamise kohta ning 
kasutamist  iseloomustavad  erinevad  tingimused,  sealhulgas  rahaline  makse.  Valikut 
analüüsitakse, leitakse seos mittepuidulise väärtuse ja rahalise makse vahel)  
 
Enimkasutatud kaudsed meetodid on: 
 
  Väärtuse selgitamine reisikulude kaudu. 
  Hedonistlike  hindade  meetod  (kr  hedonism  on   filosoofiline   õpetus  lõbust  kui 
kõrgeimast  hüvest).  Seda  meetodit  on  kasutatud  elukeskkonna,  jahipidamise, 
kalastamise jms väärtuste hindamiseks. 
 
Meetodeid  saab  liigitada  ka  selle  põhjalk,  kas  tegemist  on  reaalse  käitumisega  reaalses 
maailmas,  või   luuakse   probleemi  lahendamiseks  kunstlik  keskkond.  Integreerides  kaks 
liigitamise alust, saame koostada omamoodi maatriksi, mida väljendab tabel 4.1. 
 
 
91
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 8.1. Loodusväärtuste hindamismeetodite klassifitseerimine 
 
KESKKONNA ISELOOM  OTSESED MEETODID 
KAUDSED MEETODID 
REAALNE KESKKOND 
Turuhind 
Reisikulude meetod  
Rahvahääletus 
Tarbija valik 
Hedonistlike 
hindade 
meetod 
KUNSTLIK KESKKOND  Tingliku hindamise 
Tingliku käitumise meetod 
meetod (maksevalmidus 
või loobumistasu) 
  
 
Tegelikule käitumisele baseeruvad meetodid. 
 
Tegelik käitumine võib otseselt kirjeldada isiku arvamust keskkonnaväärtuste suhtes. 
Näiteks Ameerika Ühendriikides korraldatakse rahvahääletusi, kus kodanik hindab 
keskkonda mõjutavaid projekte, öeldes, kas teatud suurusega projekt teostada või mitte. 
Kaudsetes tegelikule käitumisele tuginevates meetodites saab mõne toote tarbimise või 
ostmise  põhjal otsustada, kuidas inimene hindab seda keskkonna omadust. Sellised on 
näiteks reisikulude meetod ja hedonistlike hindade meetod. 
 
Reisikulude meetodit on arendatud eriti puhkealade väärtuse hindamiseks, mis baseerub 
indiviidi tegelikule käitumisele, näiteks puhkeala kasutamisele. Meetod hindabki vaid 
puhkeala kasutamisest saadavate hüvede väärtust, mitte puhkeala olemasolu väärtust. 
Idee on selles, et puhkealale sõitvate inimeste kulutused annavad pildi sellest, millise 
väärtuse nad annavad ala ühele kasutuskorrale. Reisikuludesse kuuluvad nii rahalised 
kulud (näit  bensiin ) kui  ajakulu . Rakendades meetodit hinnatava puhkeala külastuste 
arvule, tuletatakse nõudlusfunktsioon, milles külastaja aastaste külastuste arvu 
selgitatakse külastuste kulude, substituut-alade pakkumise ja külastaja omadustega. 
Nõudlusfunktsiooni abil saab arvutada külastuskorra väärtuse. 
 
Selgitamiseks olgu esitatud hüpoteetiline näide. 
 
Ühes  regioonis  on   puhkekoht   (näit.  parkmets),  mida  kasutavad  linnade  A,  B,  C,  D  ja  E 
elanikud.  Linnad  asuvad  puhkerajatisest  erineval  kaugusel.  Erinevate  linnade  elanikud 
teevad parkmetsa väljasõite. Elanikkonna valimid, mille põhjal tarbijate valikut selgitatakse, 
peaksid  olema  sissetulekute  jaotuselt,  eelistustelt,  vanuseliselt  ja  sooliselt   struktuurilt  
võimalikult  ühesugused.  Parkmetsa  kasutamise  eest  tasu  ei  nõuta.  Regioonis  ei  ole  teist 
 
92
sellist puhkerajatist, mis asendaks parkmetsa. Uurimuse ülesanne on selgitada, mitu korda 
külastab ühe või teise linna  elanik  parkmetsa. Uurimuse tulemused on esitatud tabelis 8.2.  
 
Tabel 8.2. Hüpoteetilise uurimuse tulemused. 
 
LINN 
ELANIKE ARV 
REISIKULUD 
KÜLASTUSTE ARV 
PUHKEKOHANI 
ÜHE INIMESE 
(krooni) 
KOHTA 
A 
10000 
5 
4 
B 
20000 
10 
3 
C 
10000 
15 
2 
D 
5000 
20 
1 
E 
40000 
25 
0 
 
 
Graafiliselt näeb reisikulude ja külastuste arvu vaheline seos välja järgmine:   
 
6
5
4
te arv 3
astus 2
kül 1
0
0
5
10
15
20
25
sõidukulud (krooni)
 
Joonis 9.2. Reisikulude ja külastuste arvu vaheline seos 
 
 
Esitatud  funktsioonist  on  ülalesitatud  eeldustel  tuletatud  üksikute  linnade  nõudluskõverad. 
Olgu see näitena esitatud  linnale  B. Kui ei ole kehtestatud tasu külastamise eest, siis võtavad 
20000 B linna elanikku ette keskmiselt 3 väljasõitu. Hinnale 0  vastaks  seega 60000 külastust 
aastas. Kui kehtestatakse hind 5 kr külastuse kohta, siis tõusevad kogukulud elaniku kohta 
15  kroonini.  Sellise  tasu  juures  teevad  C  linna  elanikud  siiski  veel  2  külastust.  Kuna  oli 
oletatud,  et  ökonoomilised  ja  sotsiaalsed  näitajad  on  kõigi  linnade  elanikele  ühesugused, 
võib selle arvu B linnale üle kanda. Külastushinna 5 kr korral oleks külastuste arv B linnast 
20000*2=40000  külastuskorda  aastas.  10  kroonise  hinna  korral  langeb  külastuste  arv 
20000ni  ja  tasu  juures  15  krooni/külastus  lõpetavad  B  linna  elanikud  puhkekoha 
külastamise. Neist andmetest lähtuvalt saab esitada järgmise nõudlusfunktsiooni graafiku: 
 
93
 
70000
60000
50000
te arv 40000
30000
astus 20000
10000
kül
0
0
5
10
15
 külastustasu (krooni)
 
 
Joonis 9.3. Külastuste arvu sõltuvus külastustasust. 
 
Pind nõudlust kirjeldava sirge all on interpreteeritav kui B linna elanike  ligikaudne  tarbimise 
maht.  Analoogselt  saab  leida  nõudluse  (potentsiaalse  tarbimise  mahu)  ka  teiste  linnade 
jaoks. Kõikide linnade elanike summaarne nõudlus väljendab elanike maksevalmidust, mille 
abil on võimalik hinnata konkreetse puhkekoha väärtust. 
 
Esitatud  mudeli  ja  selle  abil  tuletatud  näitajate  põhjal  saab  vastata  järgmisele  küsimusele: 
kui suur on majanduslik kaotus, kui puhkekoht oma funktsiooni enam ei täida? Küsimusele, 
kas  antud  piirkonda  luua  veel  teinegi  puhkeala,  saab  vastata  ainult  väga  konkreetsetel 
tingimustel - siis, kui see teine on olemasolevaga täiesti sarnane. 
 
Üritades  arvutada  puhkealade  omadusi  on  uurimustes  hakatud  kasutama  ka  ala 
kirjeldavaid  muutujaid.  Idee  on  selles,  et  see  lisakulutus,  mis  johtub  teatud  omadustega 
alast,  kirjeldab  nende  omaduste  väärtust.  Reisikulude  jaoks  kogutakse  statistikat 
puhkealadelt. Soomes on seda meetodit rakendatud Nuuksio puhkealade hindamiseks. 
 
Hedonistlike  hindade  meetodi  idee  on  selles,  et  turul  vahetatavate  ning 
keskkonnaväärtusega  seotud  toodete  hind  peegeldab  keskkonna  väärtust.  Meetodit  on 
kasutatud  näit  eluasemete  lähiümbruse  hindamisel.  Seda  rakendades  oletatakse,  et 
erinevus  eluasemete  hindades  johtub  erinevustest  eluasemete  omadustes.  Niimoodi 
kirjeldab  hinnavahe  seda,  midas  inimesed  hindavad  ja  on  valmis  maksma  erinevate 
eluasemete  omaduste  eest.  Omadusi  on  palju,  sealhulgas  lähiümbruse  (keskkonna) 
kvaliteet.  Meetodi  kasutamine  eeldab  suuri  andmebaase  tehinguhindadest  ja  keskkonna 
omadustest.  Hindamine  toimub  mudeli  abil,  kus  eluasemete  hind  tuletatakse  nende 
omaduste  kaudu.  Meetodi  nõrkus  on  selles,  et  selle  abil  saab  hinnata  vaid  ostjate 
lähiümbruse väärtust.  
 
Hedonistlike hindade meetodi puhul lähtutakse sellest, et iga hüve kasutaja hindab selle 
hüve  juures  teatud  omadusi,  väärtuste  kompleksi.  Jahil  käies  näiteks  jahiala  ilu,  ulukite 
arvu, ulukite väärtust jne. Inimene naudib kogu protsessi ning sellele naudingule püütakse 
leida kompleksväärtus.  
 
94
 
 
Tinglikule käitumiselel baseeruvad meetodid  
 
On ka selliseid keskkonna väärtusi, mille hindamine ei liitu ühegi teise hüve tarbimisega, 
näiteks  liikide   rohkus .  Nende  olemasolu  väärtuse  kohta  ei  saa  infot  turgudelt. 
Majandusteaduses on arendatud meetodeid, kus küsitluste ja intervjuude abil saab ehitada 
turg  või  hüpoteetiline  hääletamisolukord.  Meetodit  nimetatakse  väljendatud  eelistuste 
meetodiks  (stated preference methods). Eelistuste väljendamine võib toimuda kas otseselt 
või   kaudselt .  Kaudse  tingliku  käitumise  meetodi  puhul  küsitakse  käitumiskavatsuste 
kohta,  näit  kavatsust  kasutada  puhkeala,  juhul  kui  seal   toimuks   mingi  keskkonna-alane 
muutus. 
 
Tingliku  hindamise   meetodis   uuritakse  otseste  küsitluste  või  intervjuudega 
keskkonnamuutuste  mõju  heaolule,  näit  selgitades  seda,  kuipalju  oleksid  inimesed  nõus 
ise  kulutama  keskkonna  kvaliteedi  parandamiseks  või  seda,  kuipalju  nad  tahaksid 
kompensatsiooni,  et  nad  oleksid  nõus  keskkonna  halvenemisega.  Tingliku  hindamise 
meetodit ongi rakendatud väga erinevates hindamissituatsioonides biodiversiteedist kuni 
keskkonnamuutustega kaasnevate terviseriskideni. 
 
Meetodi  juured  on  Ameerika  Ühendriikides,  kus  Ciriacy-Wantrup  soovitas  seda  juba 
1947.a. Esimene empiiriline rakendamine oli seotud metsad puhkekasutuse hindamisega. 
Alates 1980ndatest on meetodit palju arendatud ja see on USAs saavutanud nii õigusliku 
kui  administratiivse  positsiooni.  Euroopas  on  meetodit  kasutatud  Suurbritannias  ja 
Põhjamaades.  Soomes  on  näiteks  igaüheõiguse  väärtust  hinnatud  Nautura  2000  alade 
hindamisel 1998.a (Pouta ja Rekola, 2000). 
 
 
Maksevalmiduse ja loobumistasu selgitamine 
 
Tarbijate  maksevalmidust  on  klassikaliselt  püütud  selgitada  küsitluste  kaudu.  Kahjuks 
viivad  küsitlused  tulemusteni,  mis  näiteks  tulu-kulu-analüüsides  on  kasutamiskõlbmatud, 
kuna  tarbijad  käituvad  omakasupüüdlikult  ning  rakendavad  ka  vastamisel  sobivaid 
strateegiaid . Nimelt - kui küsida indiviidilt, millist summat ta erinevate koguste ühiskondlike 
hüvede  eest  on  valmis  maksma  (ja  ta  peab  arvestama  sellega,  et  ta  tõesti  ka  seda  tegema 
peab),  siis  ei  ole  tal  kui  omakasupüüdlikul  tarbijal  eelistust.  Selline  käitumine  on 
individuaalselt  ratsionaalne,  kuna  neid  indiviide  ei  lülitata  hüvede  kasutamisest  välja.  Kui 
aga  küsitaks  individuaalset  maksevalmidust  ilma  vastavat  tasu  nõudmata,  siis  pakuvad 
isekad tarbijad oma maksevalmiduse üle lootuses sellega   ühishüvede hulka tendentslikult 
suurendada.   Oletus ,  et  tarbijad  kirjeldatud  viisil  oma  huvidest  lähtuvad,  on  kirjanduses 
korduvalt esitatud. Tegelikku olukorda on võimalik selgitada empiiriliste uurimuste kaudu, 
kuid neid on korraldatud vaid üksikutel juhtudel. 
 
Hüve kasutajatelt võib küsida: 
 
95
  maksimaalset summat, mida nad oleksid nõus hüve eest maksma ehk maksevalmidus. 
Kui  näiteks  1000 inimest  ütleb,  et  on  nõus  maksma  25  kr/a,  siis  objekti  hinnavaru  on 
25000 kr/a. 
  minimaalset summat, mille eest tarbijad oleksid nõus objekti kasutamisest  loobuma  ehk 
loobumistasu. 
 
Kahe  metoodikaga  saadud  tulemused  on  sarnased  senikaua,  kuni   potentsiaalselt   makstav 
summa  mõjub  tarbija  eelarvele  ühte  moodi.  Esineb  arusaam,  et  1  rahaühiku  loovutamist 
kaalutakse palju enam kui 1 rahaühiku saamist. Seega pole minimaalne “altkäemaks” kunagi 
väiksem  kui  on  maksimaalne  maksevalmidus.  Metoodika  probleemiks  on  väärtuste 
ratsionaalne  väljendamine,  kuna  küsimusele  “kui  palju  oleksite  nõus  loovutama?”  võib 
saada  vastuse  nullist  lõpmatuseni,  s.t.  tarbija  pole  valmis  hüve  tarbimisest  loobuma  mitte 
mingi hinna eest. 
 
Keskkonna-uurimuste  puhul  loobumistasu  ja  maksevalmiduse  keskmine  suhe  olnud 
umbes  3:1  ja  4:1  (Perman  jt,  1999).Keskkonna  puhul  tunnetavad  inimesed  mingit 
hingelist vastutust, seepärast ka suur  kiil  loobumistasu ja maksevalmiduse suuruse vahel. 
 
Kuid  kumba  väärtust  siis  ikkagi  kasutada?  Üldiselt  soovitatakse  uute  teenuste  puhul 
maksevalmidust, kaduvate või kahjustatavate hüviste puhul aga loobumistasu. 
 
Küsitlust  objektiivsust  võib  mõjutada  vastusevariantide  kasutamine.  Näiteks  kui  küsitakse 
“Kui  palju  oleksite  nõus  maksma?”  ning   vastusevariandid   on  20  kroonist  100  kroonini, 
vastatakse 20 krooni. Kui aga variandid on 2 kroonist 20 kroonini, vastatakse 2 krooni. 
 
Küsitlustele baseeruvate uurimuste oluline etapp on sihtgrupi määratlemine. Üldiselt saab 
sihtgrupiks lugeda suurt hulka inimesi, kelle hulgast piiritletakse  valim . Alati ei ole selge, 
keda  võtta   valimisse .  Mõelgem  kasvõi  tulevase  piirkondliku  (valla)  puhkeala  hüvesid. 
Ala võiks kasutada kõik inimesed, kuid projekti finantseeritakse kohaliku valla eelarvest. 
Kas  arvestada  otsusetegemisel  ainult  oma  valla  maksumaksjate   huvidega   või  suurema 
grupi  inimestega?  Majandusteoreetilisest  vaatevinklist  tuleks  kaasata  kõiki  inimesi,  kes 
väärtustavad  loodusväärtust  sõltumata  tema  elukohast.  Praktikas  annavad  vastuse 
küsimusele otsusetegijad või uurimuse läbiviijad.  
 
Infot hangitakse põhimõtteliselt kolmel viisil: postiküsitlus, telefoni- intervjuu  või vahetu 
suuline   intervjuu.  Neist  küsitlus  posti  teel  on  odavaim  ja  vahetu  intervjuu  kalleim. 
Kõikide puhul aga on tarvis hästikavandatud ankeeti. Ankeedi abil saab infot nii  vastaja  
kohta kui ka vastuseid uurimuse küsimuste kohta. 
 
Oluline  on,  et  vastajale  suudetakse  luua  keskkonna  hüvise  kohta  mõistlik 
valikusituatsioon..  teisiti  väljendudes,  tuleb  luua  selge   stsenaarium   selle  kohta,  millest 
vastaja  peab  loobuma  ning  milline  on  loobumise  sotsiaalne  seos  hüvega.  Selgelt  tuleb 
esitada ka maksmise viis (kas maksude suurendamine või näit hindade tõus). 
 
Maksmisviisi  puhul  võib  vastajale  selgitada  seda  ka  nii,  et  osa  maaomanike  jaoks 
vähenevad tulud maa või metsa kasutamise piirangute tõttu. 
 
96
 
Tähtsaim  osa  tingliku  hindamise  küsimustest  on  nn  maksevalmidusküsimus.  Iseloomult 
võib  see  olla  avatud  ,  nn  võta-või-jäta  (ehk  0  või  1)  või  näit  maksekaart.  Viimasel  ajal 
kasutatakse  enim  võta-või-jäta   varianti ,  kuna  selline  situatsioon  on  tarbijale  tuttav. 
Kauplustes, kus pakutakse mingi konkreetse hinnaga kaupa, teeb  ostaja  otsuse: kas ostab 
selle  hinnaga  kauba  või  jätab  kauba  riiulile.  Selleks  et  luua  statistiline  mudel,  tuleb 
ankeedis “hinda” muuta. s.t erinevad vastajad väljendavad oma arvamust erineva vastuses 
pakutud hinna juures. 
 
Järgnevalt esitatakse näide 2001.a. jaanuaris kaitsemetsade väärtuste selgitamise uuringu 
ankeedist, milles ei kasutatud võta-või jäta varianti, vaid etteantud  skaalat  (Oisalu, 2001). 
Küsimus ja skaala olid järgmised: 
 
Kui  suurendatakse  rangelt  kaitstavate  metsade  pindala,  siis  vähenevad  riigi  ja  kohalike 
omavalitsuste   maksutulud .  Keskkonnafondi  ja  kohalikele  omavalitsustele  ( vallale ) 
laekuvate  tulude  vähenemise  kompenseerimiseks  on  võimalik  suurendada  üksikisikute 
maksukoormust.  Kui  suur  on  summa,  mille  võrra  oleksite  nõus  maksma  aastas  rohkem 
makse kaitsemetsade pindala suurendamise eest: 
 
  0 krooni 
  kuni 50 krooni 
  kuni 100 krooni 
  üle 100 krooni, kui palju …… 
 
Nimetatud  uuringus  kujunes keskmiseks maksuvalmiduseks 50 krooni inimese kohta. 
 
Ankeetküsitluste puhul püütakse vastuseid selgitda ka vastajaid iseloomustavate näitajate 
abil.  Ankeedis  küsitakse  vastaja  vanust,  sissetulekute  taset,  elukohta  jms.  Teoreetilistes 
töödes  on  rõhutatud  vajadust  ühendada  psühholoogilised  ja  sotsiaal-psühholoogilised 
teooriad majandusliku hindamisteooriaga. 
 
Veelkord kokkuvõtlikult maksevalmiduse selgitamise etapid: 
1.  Ankeedi koostamine 
  Hüpoteetilise stsenaariumi koostamine 
  Kriteeriumi määramine – maksevalmidus või loobumistasu 
  Maksete või kompensatsiooni elluviimise stsenaariumi kirjeldamine 
2.   Sihtgrupi selgitamine ja valimi moodustamine 
3.  Valimi küsitlemine 
4.  Vastuste analüüs 
  Valimi tulemused üldistatakse sihtgrupile 
  Tulemuste hindamine 
5.   Tulemuse kasutamine keskkonna kulu-tulu analüüsis 
6.   Tundlikkusanalüüs 
 
 
 
97
Tingliku hindamisega seotud oletused ja probleemid  
 
Tavaliselt  pannakse  vastaja  olukorda,  mis  on  talle  uus  ja  võõras,  seetõttu  ei  pruugi  ta 
küsitlusest hästi aru saada ning ei pruugi ka adekvaatseid vastuseid anda. 
 
Esitatav  stsenaarium  peab  sisaldama  selget  mõju  keskkonnale,  näiteks  püüd  kaitsta 
looduslikku  mitmekesisust  mõningate  piirangute  rakendamisega  vms.   Inimeselt  
küsitakse, millises ulatuses ta oleks nõus sellist programmi või  toetama ? Näiteks millises 
ulatuses  (väärtuses)  on  Eesti  elanik( kond )  nõus  loobuma  riigimetsast  looduse 
mitmekesisuse  kaitse  nimel?  Inimene  peab  teadma  ka  seda,  kuidas  programmi 
finantseeritakse (täiendava maksu kehtestamine, riigimetsast loobumine jms). 
 
Küsitluse tulemused võivad olla tendentslikud, kuna küsitleja ja vastaja mõlemad saavad 
tulemust mõjutada. 
 
Tekib  ka  küsimus,  millist  kriteeriumi  kasutada,  kas  maksevalmidust  või  loobumistasu? 
Viimase  rakendamist  praktikas  on  üldiselt  raskem  teostada,  ka  viib  see  üldiselt 
ülehindamisele  (saadav  altkäemaks  peab  olema  suurem  kui  makstav  tasu),  seetõttu 
eelistatakse uuringutes kasutada maksevalmidust. 
 
Tinglikku  hindamist  on  kritiseeritud  seepärast,  et  looduse  väärtust  ei  ole  eetiliselt  päris 
õige rahas mõõta. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
98
 
 
KASUTATUD MATERJALID 
 
 
Field, B.C. 2001. Natural Resources Economics. An  Introduction . McGraw  Hill . 
 
Perman, R. et al. 1999. Natural Resource and Environmental Economics.  Pearson  Education Limited.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
99
KORDAMISKÜSIMUSED 
 
 
õppeaines "Loodusvarade majandamise ökonoomika"  2018 / 2019  õppeaasta 
 
 
Loodusvarade  majandamise  ökonoomika  ning  keskkonnaökonoomika  kui  majandus-
teaduse osade kujunemine    
Loodusvarade ja keskkonna majandusteaduslik käsitlemine  
Majanduse ja keskkonna vahelised seosed   
Keskkonna funktsioonide asendamise võimalused  
Kuznetsi kõver, selle empiiriline  testimine   
Jätkusuutlik areng, selle tõlgendamise erinevad  kontseptsioonid  
Kulude mõiste 
Kulude liigitamine 
Kulu-kasu analüüsi olemus ja rakendamine 
Puhasnüüdisväärtus   
Sisemine tasuvuslävi   
Metsamajanduse kui majandustegevuse eripära ökonoomika seisukohast vaadatuna 
Metsa majandamise tasuvuse hindamine 
Investeerimiskriteeriumid metsamajanduses   
Loodusvarade efektiivse ja optimaalse kasutamise põhimõtted 
 
a) taastuvad loodusvarad 
 
b) taastumatud loodusvarad 
Ressursside asendamise võimalused   
Taastumatute loodusvarade kasutamise optimeerimine 
Hotellingi reegel. Fisheri mudel loodusvarade hinna kohta 
Logistilised kasvufunktsioonid 
Bioökonoomiline tasakaal 
Turutõrked - mõiste ja liigitamine 
Positiivsed ja negatiivsed välismõjud 
Turutõrgete leevendamiseks kasutatavad majanduspoliitilised vahendid 
Turuväliste väärtuste hindamise meetodid  
Tarbija hinnavaru kui väärtuse mõõt   
Tarbijate tegelikule käitumisele baseeruvad meetodid 
 
Tarbijate tinglikule käitumisele baseeruvad meetodid 
 
 
 
 
 
100