Kordamisküsimused keskkonna ja säästva arengu ökonoomikast 2018 (0)

Kordamisküsimused keskkonna ja säästva arengu ökonoomikast 2018
1. Keskkonnaökonoomika definitsioon ja valdkond
Keskkonnaökonoomika – ökonoomika, mis tegeleb looduskapitaliga. Majandusteaduse haru, mis käsitleb looduskeskkonna kaitse ja loodusressursside (nii taastuvate kui taastumatute ) kasutamisega seotud majandusküsimusi. On allikaks keskkonnapoliitilistele ideedele ja vahendiks vastavate ideede põhjendamisel.
2. Malthuse teooria - teooria käsitleb rahvaarvu kasvu ja selle mõju inimkonna sotsiaalmajanduslikule käekäigule. Malthus arvas esimesena, et „ületootmine ja kogunõudluse ebapiisav tase tekitavad majanduses probleeme”. Võttes aluseks USA rahvastikku, näitas, et rahvastiku suurenemine on geomeetriline, samal ajal kui toidu tootmine on aritmeetiline, mis teatud hetkel tähendab paratamatut näljahäda ja populatsiooni kokku kukkumist. Malthus alahindas tehnoloogilist progressi – praeguse tehnoloogiaga saab samalt pindalalt kordades suurema toodangu, kui Malthuse eluajal.
3. Rooma Klubi tulevikustsenaariumid aastani 2100. Keskkonna kvaliteedi dünaamika erinevus realistlikus ja pessimistlikus stsenaariumis. Roomas 1968 asutatud mõttekoda, mis uurib globaalseid probleeme ja võimalikke tulevikustsenaariumeid. „Kasvu piirid“ raport lähtus tolleaegsest loodusressursside kasutusest ja jõudis järeldusele, et samal viisil jätkates on aastaks 2000 loodusvarad ammendatud. Näidetena esitati Araali mere kalavarude ammendumine . Lõplike ressursside korral ei saa eksponentsiaalne kasv kesta igavesti . Lõpliku suurusega planeedil Maa ei saa lõputult kasvada inimeste arv, haritava maa pindala, kaevandatavate maavarade hulk. Kaheksa suurust, mida jälgiti: rahvaarv, tööstustoodang elaniku kohta, toidu toodang elaniku kohta, saastamise tase võrrelduna 1970. aasta tasemega, sündide arv 1000 elaniku kohta, surmade arv 1000 elaniku kohta, teenuste hulk elaniku kohta aastas. Ei arvestatud uute ressursside kasutusele võtmisega, tehnoloogia arengu ega reservide tegeliku suurusega, mistõttu mitmete toorainete lõppu ennustati juba enne 2000 aastat.
Pessimistide arvates tõuseb reostuskoormus kiirelt ja pöördumatult, toitu inimese kohta on kordades vähem, seega väheneb kriitilisest punktist järsult populatsioon – peamiselt saaste tõttu.
Realistide arvates vähenevad ressursid pidevalt, mistõttu väheneb ka toit/inimese kohta. Reostuskoormus väheneb inimeste endi tegevuse tõttu. Populatsiooni vähenemine on tingitud ressursside vähenemisest. Eeldatakse, et 21 saj keskpaigaks on enamik ressursse ammendunud.
4. Kasvu piirid. Optimistid ja pessimistid. Optimistid lähtuvad järgmistest eeldustest. Kui rakendatakse turumajandust ei ammendu loodusressursid. Suurem nõudlus tõstab hinda. Keskkonnaseisundi halvenemine, ergutab probleemide lahendamist – tehniline lahendus. Keskkonna mõju = f( Rahvastik , Rikkus, Tehnoloogia). Keskne optimisti vaadetes on võimalused tulevikus asendada loodusressursse inimeste poolt toodetud hüvistega.
Pessimistid ütlevad, et on olemas ülemine piir sellele kui palju saab ressursse kasutada, sest ressursid on piiratud. Suurem majanduskasv ja suurem rahvastik tähendab suuremat loodusvarade kasutust ning see tähendab omakorda, et on olemas ülemine piir sellele kui suureks majandus võib kasvada. Piiri määrab see kui palju on võimalik ressursse ringluses taas kasutada.
Pessimistide ja optimistide seisukohad on vastuolus selles, kus on piirid. Keskkonnaökonoomikal pole vastust küsimusele, kus piirid asuvad. Keskkonnaökonoomika nõustub optimistidega mõneti selles, et tulevikunägemus arvestab tehnoloogilise arenguga ja seega asenduse võimalustega. Aga samas võtab keskkonnaökonoomika arvesse, et turumajandus keskkonna probleeme ei lahenda. (Sellegipoolest võib majandusmehhanismide ärakasutamine probleemide lahendamisel tõhusaks osutuda.)
5. Majanduse keskkonnamõju, keskkonnamõju tegurid ja ühikud. Keskkonnamõju arvutamine. Majanduse mõju keskkonnale sõltub: inimeste arvust, isiku tarbimisest, hüviste tootmise tehnoloogiast, toodetud hüvistest. Muude tingimuste konstantsuse korral on mõju võrdne kas: 1) Indiviidide hulgaga 2) Tarbitud kaupade kogusega 3) Tootmistehnoloogiatega. I ≡ P * A * T I-mõju on kas ressursside ammutamine loodusest või jääkide paiskamine keskkonda (impact) P-indiviidide hulk; mõõdetakse loendades (population) A-jõukus kaupade või teenuste kogutoodang jagatuna indiviidide arvuga, SKP (affluence)T-tehnoloogia; ammutatud ressursside või heitmete hulk SKP kohta ( technology ). Rahaühik taandub välja, seega on tulemuseks tavaliselt tonnid.
6. Majanduslikud formatsioonid (küttimine-ja korilus , põllumajanduslik, tööstuslik). Formatsioonide energiatarve ja mõju keskkonnale. Inimühiskonna ajalugu on jagatav kolme faasi: 1) küttimine-korilus, kestis 90000 a, lõpus indiviide 4 miljonit. (I ≡ P * A * T) P ja A väga väikesed; T väga lihtne, välist energiat per capita 1 HEE (Human Energy Equivalent ). Keskkonnamõju väike, P suurenemine viis kas uude (põllumajanduslikku) formatsiooni või väljasuremisele. 2) põllumajanduslik faas, kestis 12000 a, lõppes 200 a tagasi, indiviide 900 miljonit. Suurem ebavõrdsus küttimise - korilusega võrreldes. Suurem osa indiviide sai rahuldada põhilised vajadused (eluase, riie , toit). Väike protsent elas luksuslikult. (I ≡ P * A * T) P palju suurem võrreldes eelmise faasiga, A veidi suurem, T võrreldes eelmise faasiga kõrgem, faasi lõpuks kasutati välist energiat per capita 2-3 HEE (Human Energy Equivalent). Arvestades P kasvu oli inimkonna kogu eksogeense energia tarve faasi lõpuks sadu kordi suurem küttimise-korilusega võrreldes. Samavõrra oli suurem ka mõju keskkonnale. Põllumajandus lõi eeldused kultuuri arenguks. Vähenes indiviidide hulk, kes olid vahetult seotud toidu tootmisega. Muutus võimalikuks urbaniseerumine. Esimesed linnad 9000 BP, 5000 BP linnad, mis aine-ja energiavahetuselt sarnanevad tänapäeva linnadele. Muutused energeetika tehnoloogias: Faasi lõpuks 3-4 IE, (2-3 IE lisaks somaatilisele energiale). Lisaks tulele, mida tarvitati toidu valmistamiseks, kasutati koduloomade , vee ja tuule energiat. Mõju keskkonnale kasvas märgatavalt (sooldumine, pinnase erosioon). Energia ja põllumajandus: Industriaalne revolutsioon muutis põllumajanduse tööstusharuks. Põllumajandus kasutab ulatuslikult eksogeenset energiat, industriaalne põllumajandus on 10 korda energiamahukam preindustriaalsest. Inimese päevane vajadus 10 MJ. Küttimine-korilus annab 3MJ toitu ha/aastas= 8MJ toitu km2 /päevas. Põllumajanduslik faas-loomne tööjõud 230 MJ ha/aastas, Väljund/ sisend energia suhe u 50. 3) Industriaalne faas algas ca 200 a tagasi (I ≡ P * A * T) Summaarne P ja A on 200 a jooksul tohutult kasvanud, eksogeenne energiatarve per capita ca 20 korda suurem. Energiakasutus väljendab majandussüsteemi sisenevate ressursside kvantiteeti. Nii taastuvate kui mittetaastuvate ressursside kasutus on väga palju kasvanud, sest P, A ja T on suurenenud. Energiatarbimise kasv industriaalses faasis: Põllumajanduslik formatsioon 3-4 IE, 1900 AD tarbis inimene keskmiselt 14 IE-d, 2000 AD tarbis inimene keskmiselt 19 IE-d. Varieerumine riigiti väga suur: USA 93 IE-d, Bangladesh 4 IE-d ( biomass ). Kogu maismaa pindalast on urbaniseeritud või põllumaa (künnimaa) ca 15%, kultuurrohumaa -7%. Inimese poolt kasutatud (sh degradeeritud) maa osakaal maismaast 40-50%. Reaalne oht jätkusuutlikkusele.
7. Loodus-ja keskkonnaressursside jagunemine. Utilitaarsed ja mitteutilitaarsed ressursid, nende võrdlus. Utilitaarsed ressursid eeldavad vahetut füüsilist tarbimist, näit nafta , põlevkivi, puit. Hind tekib turul ostu-müügi käigus. Mitteutilitaarsed ressursid ei eelda vahetut füüsilist tarbimist, näit maastiku esteetiline väärtus, bioloogiliste liikide olemasolu väärtus. Turul üldjuhul hinda ei teki, seetõttu võib neid nimetada ka turuvälisteks ressurssideks (non- market resources). Probleemiks on, kuidas omistada turuvälistele ressurssidele väärtus, et teha nad otsustusprotsessis võrreldavaks teiste, turul osalevate hüvistega.
8. Kardinalistid ja ordinalistid, nende võrdlus. Piirkasulikkus - täiendav kasulikkus, mis avaldub mistahes kauba iga järgmise ühiku tarbimisel. Mida rohkem mingit toodet tarbitakse, seda väiksemaks kujuneb iga järgmise hulga tarbimise kasulikkus (st. sellest saadav rahuldus või kasu). Seetõttu nõudlus kauba järele väheneb ja nõudluskõver langeb. Hind, mida tarbijad on nõus mingi kaubakoguse eest maksma, on võrdeline selle kaubakoguse piirkasulikkusega. Kui piirkasulikkus ületab piirkulu , on kasulik toodangut suurendada, kui piirkasulikkus on madalam kui piirkulu, on kasulik tootmist vähendada. Kui turuhind langeb piirkulust madalamale, tuleb kauba tootmine lõpetada. Kardinalistid arvavad , et piirkasulikkust on võimalik mõõta absoluutarvudes näiteks: puhas õhk ... EUR; puhas vesi ... EUR; leib ... EUR; banaanid ... EUR. Ordinalistid arvavad, et piirkasulikkust absoluutarvudes mõõta on võimatu, küll aga võimalik eri kaupade ja teenuste piirkasulikkust järjestada ja iseloomustada järgarvudena, näiteks:puhas õhk, puhas vesi, leib, banaanid.
9. Keskkonna hindamine. Keskkonnakaubad . Neoklassikalise majandusteaduse kontseptsiooni kohaselt põhineb loodusressursside väärtustamine (hindamine) hinnatavate ressursside võimel mõjutada indiviidide heaolu. Ressursside rahaline väärtustamine võimaldab mõõta, kui suures ulatuses muutub heaolu. Eeldused keskkonnaväärtuste hindamiseks:
1) Keskkonnamuutus peab selleks, et omada (0-st erinevat) rahalist väärtust, olema indiviididele kasulik ja mõjutama nende heaolu.
2) Keskkonnakaupade väärtuse kogumuutus on kõikide indiviidide (keda konkreetne muutus mõjutab) heaolu muutuste summa. „Ühiskonda“ mõistetakse indiviidide summana.
3) Erinevad väärtused peavad olema võrreldavad (ühismõõtmelised). Mingi hulk raha peab olema asendatav mingi hulga keskkonnakaubaga (keskkonnaväärtusega).
4) Võrdse väärtusega keskkonnakaubad peavad olema üksteisega asendatavad ilma, et heaolu väheneks.
Keskkonna hindamine. Sotsiaalmajanduslik süsteem, kus inimene tegutseb ning mis suunab tema otsuseid, toimib hindade kaudu. Ökosüsteemid ja paljud loodusvarad jäävad aga sotsiaalmajanduslikust süsteemist väljapoole. Keskkonna hindamine võimaldab arvestada ka nende valdkondadega, mis jääksid turukesksetes tootmis-ja tarbimisotsustes arvestamata. Iga majandusliku otsuse langetamise juures on mõistlik üritada kindlaks määrata nimetatud tegevusega kaasnev kasu ja kahju. Keskkonnatooted on tooted, mis on toodetud eesmärgiga kaitsta keskkonda ja majandada ressursse. Ressursside majandamine hõlmab loodusressursside varude säilitamist, hoidmist ja suurendamist ning kaitsmist ammendumise eest (nt kõik kalad meres). Keskkonnakaubad mõjutavad indiviidide heaolu paljudel erinevatel viisidel.
10. EV seadusandlus keskkonnakahju tekitamise kohta. Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest. §15. (1) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgroogse loomaliigi isendi kahjustamise eest on 200 eurot isendi kohta. (2) Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest: 1) kahepaikseliigi isendi korral on 640 eurot isendi kohta; 2) linnuliigi või imetajaliigi isendi korral on 1300 eurot isendi kohta. (3) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgrootu loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise korral on 320 eurot isendi kohta.
11. Väärtuste kategooriad (funktsionaalne, esteetiline, moraalne ). Kirjeldada ja tuua näiteid. Kõik väärtushinnangud põhinevad funktsionaalsel, esteetilisel või moraalsel väärtusel. Praktikas võivad mitu väärtust esineda väärtushinnangus samaaegselt. Funktsionaalne väärtus tekib, kui mingi objekt või tegevus teenib äratuntavat eesmärki, kusjuures eesmärk ei pea olema teadlikult valitud. Funktsionaalseid väärtusi nimetatakse sageli ka instrumentaalseteks väärtusteks, sest funktsionaalselt väärtuslikud objektid või tegevused on instrumendiks eesmärgi saavutamisel. Funktsionaalsed väärtused on seetõttu seotud suhtestumisega (relational): nad väärtustavad midagi mingi eesmärgi saavutamise kaudu. Esteetiline väärtus on seotud ilu mõistega. Ilusat objekti ei hinnata mitte kui vahendit millenigi jõudmiseks, vaid kui lõppeesmärki. Sellisel juhul on esteetiline väärtus loomuomane väärtus (intrinsic value ). Kui instrumentaalne väärtus tuletab oma väärtuse suhtest millessegi muusse (objekti või olukorda), siis esteetiline väärtus on seotud mingi objekti enda kvaliteetidega. Moraalne väärtus on seotud headusega, õigluse ja „õige“ käitumisega. Sarnaselt esteetilisele väärtusele on moraalne väärtus seotud teo, suhtumise või hinnangu endaga. Kui hinnatavat fenomeni peetakse moraalseks, ei vaja see edasist õigustamist.
12. Looduse turuvälised väärtused (loendada ja iseloomustada). Üldökoloogiline väärtus (vee- ja õhuringluse tagamine, vee ja õhu puhastamine, erosiooni vältimine, veerežiimi reguleerimine, eluks vajalike tingimuste tagamine jne). Bioloogilise regulatsiooni väärtus (geneetiliste ressursside säilitamine, liikide kaitse, ökosüsteemide mitmekesisuse tagamine). Puhkemajanduslik väärtus (rekreatsiooni- ja turismivõimaluste loomine). Psühho-sotsiaalne väärtus (võimaluste loomine olemasolu- ja valikuväärtuse tunnetamiseks). Kultuurilis -ajalooline väärtus (maastiku ajaloolise struktuuri säilitamine). Hariduslik ja teaduslik väärtus (võimaluse loomine haridus - ja teadustööks). Esteetiline väärtus (võimaluste loomine maastike ja loodusobjektide ilu tunnetamiseks).
13. Looduse turuväliste väärtuste majandusliku hindamise kaudsed ja otsesed meetodid. Tuua näiteid. Kaudsed meetodid: Majandusliku kahju meetod, Preventiivkulude meetod, Taastamiskulude meetod, Reisikulude meetod, Kinnisvarahinna meetod, Asendamiskulude meetod. Otsesed meetodid: Tingimuslik hindamine (contingent valuation ). Majandusliku kahju meetod: Hinnatakse kulusid või saamatajäävat tulu, mis on tingitud looduskeskkonna väga mitmesugustest antropogeensetest kahjustustest. Näide: inimtekkelised kliimamuutuse , veel kasutamata geneetilise materjali hävimine, pinnase saastumine , mürakahjustused. Põhineb kahjustusele eelnenud olukorra majanduslikul hinnangul. Preventiivkulude meetod: Hinnatakse kulusid keskkonnakahjustuste ärahoidmiseks. Näide: kulud puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõtuks ja väljatöötamiseks, kulud ohustatud liikide ja ökosüsteemide säilitamiseks. Põhineb säilitatava või saavutatava hüve majanduslikul hinnangul. Reisikulude meetod: Hinnatakse mingi (loodusliku) objektini, nagu kaitseala või üksikobjekt jõudmiseks kulutatud summasid. Näide: Jägala joa külastajate transpordikulud. Põhineb objektini jõudmiseks tehtavate kulude summeerimisel.
14. Turutõrge, selle olemus. Turg – koht, kus toimub kaubavahetus. Hinna kujunemise protsess suunab ressursid madalama väärtusega kasutuselt kõrgema väärtuse kasutusele. Kui P=MC, siis on veel ühe ühiku väärtus võrdne ressursi kuluga , mida on vaja selle ühiku tootmiseks, seega kajastab turg sotsiaalseid väärtuseid ja füüsilisi kitsendusi. Kui individuaalsed otsused ei lange kokku sellega, mida ühiskond tervikuna soovib, räägitakse turutõrgetest. Turutõrke tekkimisel ei suuda hind kajastada sotsiaalseid väärtusi ja füüsilisi kitsendusi. Turutõrke esinemisel pole ressursid efektiivselt paigutatud.
Turutõrked:

• mittetäiuslik konkurents (näiteks monopol )
  
• välismõjud
  
• avalik kaup
  
• tasakaalu puudumine
  
• informatsiooni puudumine.
  

15. Kaupade klassifikatsioon . Erakaup ja avalik kaup. Näited skaalal: välistatavus, välistamatus, konkurentsiga, konkurentsitu.
Erakaup on välistatav – kui üks inimene on toidu ära söönud, siis teistele seda ei jää. Kui määratleda kala toiduna, siis kala on erakaup. Merede kalavarud on ühine ressurss, aga kalapüügi puhul tekib konkurents, kuna püütud kala saab ainult ühekordselt tarbida. Erakaupu iseloomustab ka konkurents. Avalik kaup on hüvis, mida veel üks isik võib tarbida ilma, et see teiste isikute tarbimist mõjutaks (tarbitava hüvise hulk teiste tarbijate jaoks ei vähene). Puhta avaliku kauba omadusteks on konkurentsitus ja välistamatus.
Välistatavus
Välistamatus
Konkurentsiga

• riided
  
• söök
  

• kalavarud
  
• suurlinna tänavad
  

Konkurentsitu

• kaabeltelevisioon
  
• looduspark
  

• õhu kvaliteet
  
• looduse mitmekesisus
  

16. Avaliku kauba tarbimine. Selgitada joonise abil.
Kuna avalikule kaubale on iseloomulik, et ressursside kasutus ei suurene kui tarbijaid tuleb juurde, siis piirkulu on null.
Nõudluskõver näitab üksikisikute maksevalmidust seostatuna hinnaga. Alanev hind suurendab kauba tarbitavat kogust. Efektiivne hind on piirkulu ja nõudluskõvera lõikepunktis. Kuna piirkulu on null, siis on ka efektiivne hind null. Avalike kaupade tootmisel tekib probleem, kuna tootja ei saa efektiivse hinna rakendamise eest tulu.
17. Avaliku kauba tootmine. Nõudlus avaliku kauba järele. Selgitada joonise abil.
Avaliku kauba tootmine: Joonis näitab kahe inimese maksevalmidust (Ma ja Mb) looduspargi erinevate suuruste korral. Nii A- kui B-l on kõige suurem maksevalmidus esimese ruutkilomeetri eest. Piirkulu kõver on nii isiku A kui isiku B maksevalmidusest kõrgem. Erakauba puhul poleks tootmine efektiivne. Aga kuna avalikku kaupa iseloomustab see, et ühe isiku tarbimise tõttu ei jää teisele vähem kaupa järgi, võivad A ja B tarbija sama ühikut.
Tootmismahu üle otsustamisel on seepärast oluline maksevalmiduse summa, mida kirjeldab vertikaalil maksevalmiduste liitmine .
Antud olukorras saame määrata efektiivse looduspargi suuruse X* ruutkilomeetrit. Looduspargi rajamiseks on vaja kasutada ressursse. Ressursside alternatiivkulu võrdub piirkulu kõveraga.
Nõudlus avaliku kauba järele
Avalik kaup erineb erakaubast selle poolest, et tarbijate lisandumisel ressursside kasutus ei suurene. Kui avalik kaup on toodetud, siis on sellega varustatud kõik tarbijad, olenemata sellest, kas nad maksavad selle eest või mitte. „ Prii -sõidu“ fenomeniks nimetatakse sellist nähtust, kus tarbijad soovivad avalikku kaupa, aga ei avalda valmidust selle eest maksta. See asjaolu tekitab raskusi avaliku kauba nõudluse õigel määratlemisel.
Põhimõtteliselt on üksikisiku avaliku kauba nõudluskõver sarnane erakauba omale. Sellest hoolimata on avaliku kauba nõudlust mitmel põhjusel raske määratleda. Esiteks on üksikisikul sageli, isegi kui ta üritab, raske täpsustada oma maksevalmiduse suurust. Teiseks, pole lihtne põhjendada, miks peaks inimene ennast pingutama sellise arvutuse tegemise nimel. Kolmandaks , küsitletutel on sageli huvi anda maksevalmiduse kohta omakasupüüdlikult valet informatsiooni. Kui küsitletud isik arvab , et tema vastus ei mõjuta tulumaksu või tasu suurust, tekib tal huvi maksevalmidusega liialdada.
Nõudluse määramise meetodid:

• Hüpoteetilised meetodid:
  

• küsitlused
  

• Kaudsed meetodid:
  

• reisikulutuste meetod
  
• kinnisvara hinna meetod.
  

18. Välismõjud. Välismõju sisestamine ja selle vajalikkus. Negatiivne ja positiivne välismõju.
Välismõjud tekivad kas tarbimis- või tootmistagajärgedena ja mõjutavad teisi ilma, et tekitav osapool seda arvestaks
Negatiivne välismõju: õhusaaste, veereostus, müra.
Firmad ja üksikisikud, kes tekitavad negatiivset välismõju ei pea kandma välismõjude kõiki kulusid ja seepärast nad ei piira vastavat tegevust. Seega sotsiaalse kulu arvastamiseks hüve tootmisel liidetakse keskkonnareostusest põhjustatud eksternaalsed kulud ja hüve tootmise kulud. Kuna pakkumiskõver ei mõõda negatiivse eksternaalsuse korral nt elektri tootmise tegelikku kulu, siis ilma valitsuse sekkumiseta kujuneb turul pakutav kogus optimaalsest kogusest suuremaks . Ühiskonna hinnavaru maksimeeritakse punktis, kus sotsiaalse kulu kõver ristub nõudluskõveraga.
Positiivne välismõju: mesinik ja puuviljaaed .
Tootmis- või tarbimistagajärjed, mille korral tootja või tarbija toob oma tegevusega teistele kasu. Kuna positiivse välismõju tekitajad ei saa nende välismõjude tekitamisest mingit tulu, pööravad nad nende tootmisele liiga vähe tähelepanu.
19. Tootmise piirkulu ja sotsiaalne piirkulu. Pigou maks. Selgitada joonise abil.
Tootmise piirkulu – kogukulu kasv, mis tuleneb toodangukoguse suurendamisest ühiku võrra.
Sotsiaalne piirkulu – liites tootmise piirkulu saaste piirkuluga saame sotsiaalse piirkulu. Situatsioonis, kus ei esine välismõjusid, võrdub ettevõtte tootmispiirkulu sotsiaalse piirkuluga.
Pigou-maks = väliskuluga võrduv maks.
Konkreetselt soovitas Pigou maksustada negatiivse välismõju tekitajat (kelleks võib olla näiteks looduse saastaja ) maksuga iga ühiskondlikult efektiivses mahus Qa toodetud ühiku pealt. Seda maksu nimetataksegi Pigou maksuks. Protseduuriliselt toimub Pigou maksumäära leidmine nii, et sotsiaalse piirkulu ja piirtulu põhjal määratakse sotsiaalselt efektiivne tootmise maht Qs. Samuti on meil teada tootmise piirkulu väljendav kõver. Nende kahe kõvera vahe sotsiaalselt efektiivse tootmismahu juures annab meile Pigou maksu ulatuse . Teisiti öeldes, selle maksu suurus määratakse antud tootmismahu juures viimase ühiku sotsiaalse piirkulu ja tootmisega seotud piirkulu vahe põhjal. Kuna maksu rakendatakse igale tooteühikule, kujuneb selle kogusummaks Qs*(Ps-Pt).
Kuna SMC > P, on võimalik parandada vähemalt ühe inimese olukorda, vähendamata teiste heaolu.
20. Saaste vähendamise piirkulu ja saaste kahjustuste piirkulu. Selgitage ja näidake joonisel.
Saaste reguleerimise kogukulu = puhastusseadmetega saaste vähendamise kulu + tootmise vähendamisega seotud kulu + tootmistehnoloogia vahetamise kulu + saaste kahjustuste kogu kulu.
Majanduslikust küljest oleme huvitatud saaste reguleerimise kulude minimeerimisest
Saaste vähendamise piirkulu:
Saaste vähendamise piirkulu kõver on joonistatud eeldusel , et saastevähendamise tehnika, sisendite asendamise võimalused jne on konstantsed. Muutused toovad kaasa piirkulu kõverate nihkumise. Näiteks, tehniline areng:
Saaste kahjustuste piirkulu:

• Mida suurem on saaste kogus, seda suurema saaste kahjustuse piirkulu tekitab.
  
• Saaste kahjustuste piirkulu on keerulisem arvutada kui saaste vähendamise piirkulu. Väliskulu (MDC) – on vaja identifitseerida, hinnata füüsiline ja majanduslik mõju
  
• Rahaliste kulude hindamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid :
  

• kahjustuse hinnanguid (näiteks: ehitusmaterjalidele, põllumajandusele)
  
• haigestumise kulud (näiteks haigestumine , suremus)
  
• hüpoteetilised turud, hindamaks turuväliste kahjude suurust
  
• poliitikute hinnangud .
  

Kaks võimalust kuidas leida MDC:

• saaste piirkulu leidmiseks on vaja tuvastada saaste kahjustused (€)
  
• maksevalmiduse leidmiseks on vaja inimestelt küsida või teistelt turgudelt leida kadunud väärtus (€).
  

Näiteks, elanikkonna maitse muutub:
21. Efektiivne saaste, selle olemus. Selgitage ja näidake joonisel.
Efektiivne saaste S* on saastehulk, mis esineb kui võetakse arvesse nii negatiivsed välismõjud (saastekahju) kui reguleerimisega ettevõtetele ja teistele majandusagentidele tekitatavad täiendavad kulud ning neist kriteeriumidest lähtudes saavutatakse ressursside optimaalne paigutus (Pareto mõttes).
Horisontaalteljel on saastekogus, mis sõltub negatiivselt saaste vähendamiseks tehtud kulutustest. Saaste vähendamiseks tehtud kulutused nihutavad saastekogust vasakule. Tegelik saaste sõltub nii saastamisest kui selle kõrvaldamiseks tehtud kulutustest.
Saaste vähendamise piirkulu on näidatud vasakule üles liikuva joonega ja saaste piirkulu paremale üles liikuva joonega. Saaste vähendamise piirkulu on nullis juhul kui saaste vähendamiseks ei kasutata ressursse. Mida rohkem saastet vähendatakse, seda suurem on piirkulu.
Paremale suunduva positiivse tõusuga kõver näitab saaste piirkulu. Oluline tegur saaste piirkulu määramisel on saaste kahjulikkus. Mida ohtlikum on saaste, seda järsem on kalle. Saaste piirkulu kõrgeim punkt on seal, kus saastet üldse ei vähendata.
Kui lugeda graafikut paremalt vasakule, saab saaste piirkulu tõlgendada reostuse vähendamise piirkasulikkusena: vähendades saastet kahaneb keskkonna kahjum ja tõuseb ühiskonna heaolu. Saaste vähendamise ja saaste piirkulu lõikepunkt annab efektiivse koguse (S*) ja maksu (m*).
22. Saaste reguleerimine. Miks on vaja saaste reguleerimist? Kuidas saastet reguleeritakse. Tuua näiteid.

• Administratiivne (näiteks normatiivid)
  
• Otsene hinna mõjutamine
  
• Subsiidiumid majandushoovad
  
• Deponeerimise-tagastamise süsteem
  
• Turu loomine (heitmelubadega kauplemine)
  

Administratiivne reguleerimine
Määrab, kui palju saastet on maksimaalselt lubatud keskkonda viia, saastajaid, kes maksimumi ületavad, karistatakse. Kaks alternatiivi:

• saastekogus
  
• ettekirjutus , milline peab olema tehnoloogia.
  

Näide: Eestis reguleeritakse keskkonnakasutust kõige enam keskkonnalubasid väljastades. Saasteluba on dokument, millega kehtestatakse tingimused saasteainete ja jäätmete laskmiseks keskkonda. Lubatud heitkogus tuletatakse välisõhu-loa puhul selles piirkonnas asuvate saasteallikate tasemest lähtuvalt.
Näide: veekogusse on lubatud viia 100 tonni heitvett.
Kuna keskkond on järjest suureneva tootmise tõttu suurema reostusega koormatud , on vajalik rakendada majanduslikke hoobasid saastekoormuse vähendamiseks, näiteks:

• saastemaksud: saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, saastetasu saasteainete heitmisel välisõhku, veekogusse ja pinnasesse, pakendiaktsiis
  
• ressursimaksud: keskkonnatasu vee erikasutusõiguse ja kalapüügiõiguse eest
  
• energiamaksud: kütuseaktsiis, elektriaktsiis
  
• transpordimaksud: raskeveokimaks, riigilõiv sõiduautode registreerimise eest
  

23. Süsteemi mõiste. Keskkond kui süsteem. Süsteem on rühm teineteist mõjutavaid komponente. Süsteem peab olema keskkonnast selgelt eristatav . Süsteemi määratlemiseks puudub ühtne kriteerium , see sõltub konkreetsetest tingimustest. Süsteemide klassifikatsioon lähtuvalt termodünaamika I seadusest 1) Avatud süsteem vahetab keskkonnaga nii ainet kui energiat 2) Suletud süsteem vahetab keskkonnaga ainult energiat 3) Isoleeritud süsteem ei vaheta keskkonnaga ei ainet ega energiat. Maa on suletud süsteem, kõik elavad organismid on avatud süsteemid.
24. Atmosfäär, litosfäär, hüdrosfäär. Sfääride koostised ja ulatus. 4 peamist süsteemi: Litosfäär – Maakera tahke väline osa. Hõlmab ülemise osa maakoorest u.1% Maa massist ja 0,5% Maa raadiusest. Läbimõõt 5-35 km. Koosneb kivimitest, mis liigituvad vastavalt tekkele: Tardkivimid (vulkaanilised, näit graniit ), Settekivimid ( paekivi , liivakivi ) Moondekivimid ( marmor ). Hüdrosfäär – vesi Maa pinnal või maa sees. 70% Maa pinnast on kaetud veega, 97% kogu veest ookeanides , 2% liustikes, 0,09% järvedes ja jõgedes, 0,001 atmosfääris veeauruna. Veeringe tagab ka aineringe Maal. Atmosfäär – gaasid Maa ümber. Gaaside segu, kuid sisaldab ka tahkeid osakesi. Lämmastik 78%; Hapnik 21%; teised gaasid u 1%, sh CO2 0,04%; Metaan 0,0002% CO2-e koguhulk 2800 gigatonni. Atmosfääri üleminek maailmaruumiks on sujuv . Kokkuleppeline ulatus u. 80000 km 99% asub 50 km ulatuses merepinnast. Atmosfääri alumine kiht troposfäär, ulatus ekvaatoril 12 km, poolustel 6km. Stratosfäär ulatub 50 km kõrgusele. Sisaldab osoonikihti.
25. Biosfäär. Ökosüsteem. Aine-ja energiavood ökosüsteemis. Troofiline püramiid.
Biosfäär – elavad organismid ja nende vahetu keskkond. Maakera osa, kus on elusat ainet (biota). Ulatub troposfäärist ookeani põhja, suurim ulatus 25 km. Absoluutne enamus elust toimub 16 km paksuses kihis. Ökosüsteem on isereguleeruv ja arenev süsteem, mille moodustavad toitumissuhete kaudu seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga. Ökosüsteemi suurus sõltub käsitlusest: näit tiik või akvaarium kui ökosüsteem; biosfäär kui üks ökosüsteem. Energia-ja ainevood ökosüsteemis. Nii taimed kui loomad on termodünaamiliselt avatud süsteemid. Energia liikumise ökosüsteemis määravad ära toiduahelad . Näide: 1) fütoplankton teeb orgaanilist ainet fotosünteesiga CO2-st ja veest ( primaarproduktsioon ) 2) koorikloom sööb fütoplanktonit ( herbivoor ) 3) heeringas sööb kooriklooma (karnivoor) 4) inimene sööb heeringat ( tippkiskja ).
Igal troofilise püramiidis astmel toimuvad vastavalt termodünaamika seadustele energia kaod. Seepärast on iga järgmise astme kogumass väiksem. Troofilise püramiidi aluseks on primaarproduktsioon. Maismaa ökosüsteemide kogu primaarproduktsioon aastas on ca 115*109 tonni. Mereökosüsteemide aastane primaarproduktsioon on 55*109 tonni.
26. Ressursside ammutamine. Varu ja voo võrrand. Voolavad ja akumuleeruvad ressursid. Loodusressursside klassifitseerimiseks on palju erinevaid võimalusi. Tüüpiline klassifikatsioon jätkusuutlikkuse aspektist : 1. ressurss esineb voona (flow) - tarbimine praegu ei mõjuta tarbimist tulevikus. 2. ressurss esineb varuna ( stock ) - tarbimine praegu mõjutab tarbimist tulevikus. Voolavad (voogavad) ressursid ei moodusta varu, ei akumuleeru ega amortiseeru, kasutamine ei mõjuta hulka ega kättesaadavust tulevikus. Näide: päikesekiirgus. Täna päikesepatareidega toodetud energiahulk ei mõjuta toodangut tulevikus. Akumuleeruvaid ressursse kirjeldab varu ja voo (voolu) võrrand: St = St-1 + At – Ot , kus St on varude suurus perioodi t lõpuks, St-1 on varude suurus perioodi t alguses (mis on perioodi t-1 lõpp), At on sissevool perioodil t, Ot on väljavool perioodil t. Kasutades valemit akumuleeruvate ressursside kohta, võib sissevoolu At defineerida kasvuna Gt( growth ) ja väljavoolu Ot ammutamisena. Et (extraxtion):St = St-1 + Gt –Et. Taastumatuid ressursse eristab taastuvatest tõsiasi, et: Gt=0.
27. Jäätmevood. Jäätmevooguide kirjeldamine varu ja voo võrrandi abil.
28. Taastuvate ressursside ökonoomika. Kalapopulatsiooni varu ja juurdekasvu seos. Selgitada joonise abil.

• Taastuva ressursi üheks iseloomulikuks jooneks on selle jätkuv taastootmine.
  
• Ressursside olemasolev varu suureneb või taastub loomulikul viisil, sõltumata inimesest.
  
• Näiteks – kalavarud, teised populatsioonid, õhk, vesi, mets.
  
• Taastuvad ressursid võivad muutuda taastumatuteks.
  

Kalapopulatsiooni varu ja juurdekasvu seos

• B1 – minimaalne varu, et populatsioon säiliks. Punkt asub nullist paremal, kuna populatsiooni toimimiseks on vaja kindlat isendite hulka, ehk kriitilist massi. Populatsiooni, mille varu on selle punkti läheduses, saab iseloomustada kui ökoloogilistele häiretele eriti tundlikku.
  
• B2 – populatsiooni maksimaalne arvukus, mille puhul populatsiooni juurdekasv lakkab; looduslik tasakaal (ilma kalanduseta). Ajutiselt suurema arvukuse puhul jääb puudu toitaineid ja muud vajalikku. Tagajärjeks väljaränne ja surevuse suurenemine.
  
• Kalavaru > B2 - juurdekasv negatiivne
  
• B1
• Kalavaru
• Vahemik B1 - B2 võimaldab jätkusuutlikku kalapüüki
  
• I – maksimaalne jätkusuutlik kalapüük, sest varud punktis B võimaldavad populatsiooni maksimaalset juurdekasvu.
  

29. Kalurite jõupingutuste ja kalapüügi seos. Selgitada joonise abil.
Populatsiooni suurema varu (B2-B) juures on saak suur ka vähesema jõupingutuse puhul. Kui populatsioon kahaneb alla maksimaalset juurdekasvu võimaldavat arvukust (B), kahaneb püük ka jõupingutuste suurenemisel . Jõupingutuse ja püügi vahekord on populatsiooni juurdekasvu ja kalavarude seose peegelpilt .
30. Kaluri tulud ja kulud, efektiivne püük. Selgitada joonise abil.
Oletame, et kalurid saavad püüki müüa hinna P eest. Püük S korrutatud hinnaga annab kalurite kogutulu TR=P·S(J). Kuna lähtume sellest, et hind ei sõltu püügi suurusest , vastab kogutulu funktsiooni vorm jõupingutuse funktsiooni vormile. Kalurite kulud väljenduvad kalastamisele kulutatud jõupingutuses J ja ajas. Aega saame esitada, korrutades kasutatud tunnid tunnipalgaga w. Kalurite kogukulu on TC=w·J.
Efektiivne püük
Lähtume sellest,et kalurid käituvad majanduslikus mõttes ratsionaalselt, st kalurid valivad jõupingutuse taseme, kus netokasum on suurim. Netokasum on suurim, kui vahe kogutulu ja kogukulu vahel on maksimaalne, ehk punktis Je. Majanduslikult efektiivne püük vastab püügile, mis on kooskõlas kasumi maksimeerimisega. Püük valitud jõupingutuse juures Je, on väiksem maksimaalsest jätkusuutlikust saagist Jmax. Samas on populatsiooni arvukus suurim. Kuna jõupingutused on üldjuhul seotud ressursikuluga, siis on majanduslikult efektiivne püük tavaliselt maksimaalsest jätkusuutlikust püügist väiksem.
31. Kalanduse reguleerimine. Maksustamine ja efektiivsete püügiviiside piiramine. Selgitada joonise abil.
Jätkusuutlik kalandus on oluline taotlus nii loodushoiu kui inimese majandusliku tegevuse seisukohalt. Seetõttu oleks populatsiooni arvukust vaja hoida tasemel, kus juurdekasv ei ole ohustatud. Monopol on ainus majanduslik lahend , mis tagab jätkusuutliku kalanduse. Lähtudes puuduvatest omandiõigustest, oleks mõistlik tugevdada omandiõigust. Sarnane reguleerimine muudabki kalandusettevõtted monopoliks. Kasutusel on ka teisi reguleerimisviise – püügi reguleerimine ( keeluajad ja –piirkonnad, lubatud püünised), püügikvoodid ja kalastamise maksustamine.
Maksustamine
Kulude tõstmine vähendab kalurite jõupingutusi ja seeläbi püüki. Maksustamise tagajärjena suurenevad kalapüügi kulud. Kalastamise maksustamine on ühiskonna seisukohalt efektiivne reguleerimisviis. Kulud tõusevad TC1 → TC2, kalavaru suureneb, jõupingutus väheneb.
Efektiivsete püügiviiside piiramine

• Kalalaevad
  
• Püügiriistad
  
• Ajaline piiramine – näiteks kalade kudemise või kasvuperioodi ajaks piiramaks liiga väikeste isendite püüki.
  

32. Doteerimise mõju kalandusele. Selgitada joonise abil.
Doteerimine on osa Euroopa Liidu kalanduspoliitikast. See suurendab kalurite tulusid, mis omakorda suurendab kalapüüki. Sellega kasvab ülepüügi oht veelgi. Esineb turutõrke ja poliitikatõrke (efektiivsete püügiviiside piiramine ja doteerimine) kombinatsioon. Jõupingutus suureneb, kogukulu väheneb, kalavaru väheneb.
33. Keskkonna Kuznetsi kõver (EKC). Selgitada joonise abil ja tuua empiirilisi näiteid.
Selgitus :

• Madala arengutaseme juures on mõjud keskkonnale väikesed.
  
• Tööstusliku arenguga kasvab tootmine ja suurenevad sissetulekud, samas suureneb negatiivne mõju keskkonnale.
  
• Kui on jõutud teatud elatustasemeni ja esmased vajadused on rahuldatud, suureneb nõudlus puhtama keskkonna järele.
  

Empiirilised näited:

• Inglismaal, USAs, Madalmaades, Rootsis ja Saksamaal vähenes SO2, NOX saaste.
  
• Rootsis ja Saksamaal vähenes CO2.
  
• Teised probleemid suurenevad, kui SKP kasvab: looduse mitmekesisus väheneb, jäätmete hulk suureneb ja mitmel pool kasvavad ka CO2 heitmed .
  
• Üldistamiseks tõendid puuduvad – me ei saa väita, et majanduskasvuga on keskkonnaprobleeme võimalik lahendada.
  

34. Inimese evolutsioon, selle tähtsamad etapid.
35. Vee jaotumine Maal. Vee olulisus majandussüsteemile, vee poolt pakutavad teenused.
97,5% veest ookeanides, magevesi ( liustikud , põhjavesi, igikelts ) 2,5%. 0,4% järved, mullaniiskus, märgalad, atmosfäär, jõed, taimed, loomad. Tänu vee olemasolule on võimalik põllumajandus ja populatsioonide püsimine. Vesi moodustab 90% elusorganismide koostisest, tagab aine- ja energiaringe.
36. Vee tarbimine maailmas. Tarbimise jaotus sektoriti ja tarbimise dünaamika.
37. Vee tarbimine majapidamistes. Vee tarbimine põllumajanduses.
Põllumajanduses on ülekaalukas vee tarbija veisekasvatus (15500 liitrit/1 kg toodangu kohta), sellele järgneb lambaliha toodang (5538 liitrit/1 kg toodangu kohta), siis hirss ja juust (5000), sealiha (4800), oliivid (4400), kanaliha (3900), riis (3400), datlid (3000). Väiksem vajadus on näiteks kartulil (250) ja kurkidel (240).
38. Energia tootmine maailmas. Vee osa energia tootmises ja tootmise regionaalne jaotus. Suuremad hüdroelektrijaamad.
Suuremad hüdroelektrijaamad: Three Gorges, Jangtse Hiina; Itaipu, Brasiilia ja Paraguai piiril ; Xiluodu, Jinsha Hiina; Guri, Venetsueela; Tucurui Brasiilia; Grand Coulee USA; veel Hiina ja Venemaa.
39. Eesti pinnavee meetmeprogramm. Hajukoormuse mõju vähendamine ja vastavad meetmed.
Hajukoormuse mõju vähendamise meetmed. Veekogumitel, mille puhul on tuvastatud veekvaliteedi osas mittehea seisund, ja millel ei ole silmapaistvalt olulisi punktallikaid, on seisundi põhjustaja hajukoormus. Hajukoormuse peamiseks allikaks loetakse põllumajandust ning selle kõrval ka asustusest tulenevat koormust (ühiskanalisatsiooniga liitmata piirkonnad) ja metsamajandust.
Peamised valdkonnaga seotud meetmed:
• sõnnikuhoidlate olemasolu ja keskkonnanõuetele vastavuse kontroll;
• sõnnikuhoidla olemasolu kohustusega seotud loomühikute künnistaseme karmistamine (veeseaduse muudatus );
• suurfarmide keskkonnakompleksloa nõuete üle vaatamine ja vajadusel karmimate nõuete seadmine;
• (suur)farmide keskkonnamõju hindamine lubade taotlemise protsessis veekeskkonna taluvusvõime selgitamiseks;
• täiendav keskkonnanõuete (pinna-ja põhjavee kaitse meetmed) täitmise järelevalve loomakasvatushoonetes;
40. Tuuleenergia ressurss EL-s. Tuuleenergia tootmine EL-s, suuremad tootjad, tootmise dünaamika, suuremad tuulejaamad.
Tootmise puhul on vajalik jälgida sobiva tuule olemasolu – minimaalne efektiivne tuulekiirus 3-3,5 m/s, tiiviku labade arv ei oma väga suurt tähtsust, levinud on 3 labaga tuulikud . Olulisem on tiiviku pindala – liiga väikese puhul tootlikus madal, liiga suur – tormituulega võib turbiin puruneda. Kasulikum on ehitada suuremad tuulikud: 17m tuulik toodab 75kW , 126 m tuulik 7500 kW energiat. Kui 2007 aastal saavutas tuuleenergia 5. koha, siis aastaks 2016 oli see 2. kohal suurimatest energiatootmismahtuvustest. 10st suurimast tuulepargist 8 asub USAs. Suurim mere tuulepark asub UK rannikul.
41. Tuuleenergia ressurss Eestis, suuremad tuulejaamad. Probleemid tuuleenergia tootmise arendamisel Hiiumaa näitel.
Tuuleenergia koguvõimsused (MW) Eestis on alates 2002 tasemest 2,25 MW mitmekordistunud, jõudes 2014 aastaks 302,7 MW-ni. Suurimad tuulepargid asuvad Paldiskis, Narvas, Aulepas, Aseriarul, Viru-Nigulas. Hiiumaa rannikule tahetakse rajada Euroopa suurimat meretuuleparki. Kohalikud oleksid mööndustega nõus juhul, kui nad saaksid odavamat elektrienergiat. Kalatööstus kardab , et müratundlik räim kaob rannikumerest ja seega peaks firma uksed sulgema. Samuti kardetakse turismisektori jahenemist vaadete rikkumise pärast. Samuti ollakse mures, et tuulikud jäävad olulisele rändeteele mistõttu hukkuks massiliselt linde.
42. Säästva arengu mõiste ja definitsioonid .
kõige laialdasemalt kasutatav definitsioon on pärit Brundtlandi raportist: „ sustainable development ” on areng, mis tagab kompromisse tegemata praegu elavate põlvkondade vajadused ning võimaluse kindlustada ka tulevaste põlvkondade vajaduse”
43. Milline on säästva arengu seos keskkonnapoliitikaga?
44. Miks muutus säästva arengu paradigma kiiresti populaarseks.
45. Miks on kontseptsioon vaesemate riikide majanduse järeleaitamisest keskkonnale ohtlik? Selgitada Kuznetsi keskkonnakõvera abil.
46. Milline on säästva arengu ja inimarenguindeksi seos? Kas kõrge inimarengu indeks garanteerib säästva arengu? Tooge näiteid.
47. Milline on subjektiivselt tunnetatud õnne ja säästva arengu seos?
19. saj uskusid majandusteadlased, et õnnelikkust saab mõõta. Neoklassikaline majandusteadus ei jaganud seda optimismi. Praegune majandusteadus mõõdab õnnelikkust. Kaks võimalust mõõtmiseks: 1)Võttes arvesse kõike asjaolusid, kas võite öelda, et olete; a) väga õnnelik, b)õnnelik, c)õnnetu, d)väga õnnetu. 2) Kui rahul ja õnnelik Te olete oma eluga? Hinnake 10 palli skaalal 1-täiesti mitterahul, 10-ülimalt rahul. Kuigi valdavalt hindavad ennast õnnelikumaks kõrgema keskmise sissetulekuga riikide elanikud, on ka väga madala sissetulekuga inimeste hulgas õnnelikke (Columbia, Pakistan , Filipiinid jne).
48. Ökoloogiline jalajälg – mida see tähendab ja mida sellega mõõdetakse? Mis on ökoloogilise jalajälje kõige olulisem osa?
Ökoloogilise jalajälje (ÖJ) meetodi töötasid välja professor William Rees ja doktor Mathis Wackernagel 1990. aastate algul. ÖJ on ülemaailmselt kasutatav meetod, arvestab ligikaudselt maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside tootmiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötlemiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks. ÖJ väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha / in a). Üks globaalne hektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. Keskkonna seisund on vastavalt sellele mõõdikule halvenenud ja halveneb jätkuvalt. Ökoloogiline jalajälg ületas esmakordselt Maa bioloogilise tootlikkuse 1970-ndate lõpul. 2005 on Ö.J. 40% bioloogilisest tootlikkusest suurem. Ö.J. väga suured erinevused riigiti: per capita USA-s 109 hektarit, Etioopias 1,5 hektarit. Ökoloogilise jalajälje hindamise aluseks olev maakera pind on jagatud kategooriateks: haritav põllumaa, karjatatav maa, metsamaa , bioproduktiivne meri, siseveed, hoonestatud maa, süsinikdioksiidi siduv maa. Kõige väärtuslikumateks peetakse põllumaad ja ehitiste all olevat maad, mille tootlikkuse näitaja on 2,2. Kõige madalama väärtusega on aga bioproduktiivsed veepinnad, mida hinnatakse näitajaga 0,36. Keskmise maapinna väärtuse hinne on 1. Et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohiks inimeste ökojalajälg ületada keskmiselt kahte globaalset hektarit aastas. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg on aga 6,4 gha/in a.
49. Kuidas on seotud ökoloogiline jalajälg ja säästev areng?
Mida väiksem on ökoloogiline jalajälg, seda suurem on tõenäosus mahtuda säästva arengu parameetritesse
50. Millised on säästva arengu tuumikelemendid?
Säästev areng on normatiivne kontseptsioon, mille abil hinnatakse muutusi elamistingimustes (elutingimustes). Brundtlandi komisjon toob välja 4 aspekti:1) rahuldada kõikide olendite ( living beings) põhivajadusi ja tagada neile mõistlik heaolustandard (Development) 2) saavutada õiglasem (equitable) elustandard nii inimpopulatsiooni sees kui populatsioonide vahel (globaalselt) (Development) 3) suhtuda suure ettevaatusega tegelikku või potentsiaalsesse bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse ja looduse isetaastumisvõime kahjustumisse nii lokaalselt kui globaalselt (Sustainability) 4) areng ei tohi kahjustada tulevaste põlvkondade elustandardit ja tarbimist praegusel või paremal tasemel
51. Kuidas defineeris Brundtlandi komisjon säästvat arengut?
Kõige laialdasemalt kasutatav definitsioon on pärit Brundtlandi raportist: „sustainable development” on areng, mis tagab kompromisse tegemata praegu elavate põlvkondade vajadused ning võimaluse kindlustada ka tulevaste põlvkondade vajaduse”.
52. Millised on Brundtlandi komisjoni poolt sõnastatud säästva arengu tuumikelemendid?
Definitsioonis on 2 fundamentaalset põhimõtet: 1) needs : nõuab tähelepanu pööramist maailma vaestele (vähekindlustatutele) nii rikkas Põhjas kui vaeses Lõunas. Vaesus ja ressursside ebavõrdne jaotumine on keskkonna degradeerumise peamiseks põhjuseks. 2) limits tunnistab , et praeguse tehnoloogia ja sotsiaalse süsteemi ja ressursikasutuse trendide jätkudes on võimatu tulevaste põlvkondade vajadusi kindlustada.
53. Kuidas käsitleb majandusteadus säästvat arengut? Säästva arengu tasemed Pettzey järgi.
Majandusteaduses puudub ühtne ja üldtunnustatud säästva arengu definitsioon. Jack Pezzy: „So I see little point in expanding the collection of fifty sustainability definitions which I made in 1989, to the five thousand definitions that one could readily find today “. Pettzey (1997) eristab kolme säästva arengu taset:
1. Säästev (jätkusuutlik) areng (sustainable development) Areng on säästev(sustainable), kui Ut ≤ UtMAX
2. Stabiilne (püsiv) areng (sustained development) Areng on stabiilne (sustained), kui Ût ≥ 0
3. Ellujäämine (üleelamine) (survivable development) Jäädakse ellu (survivable), kui Ut>USURV
54. Millest koosneb kasulikkuse funktsioon (utility function )? Millised on säästvuse ja stabiilsuse kriteeriumid?
Kui kasulikkuse (utility) funktsioon koosneb ainult tarbimisest ( consumption ), mis võetakse sageli eelduseks majandusanalüüsil, siis võib valemites asendada kasulikkuse U tarbimisega C (consumption). • Areng on säästev (sustainable), kui Ct≤ CtMAX • Areng on stabiilne (sustained), kui Ĉt≥ 0 • Jäädakse ellu (survivable), kui Ct>CSURV • NB! CSURV võetakse ajaülese konstandina.
55. Millised on säästlikkuse 6 kontseptsiooni? Kontseptsioonide tõlgendused.
1. Jätkusuutlik on olukord, mille puhul tarbimine ajas ei vähene
2. Jätkusuutlik on olukord, mille puhul ressursse majandatakse viisil, mis jätab võimalusi tootmiseks (ja tarbimiseks ) tulevastele põlvkondadele
3. Jätkusuutlik on olukord, mille puhul looduskapitali varu ajas ei vähene
4. Jätkusuutlik on olukord, mille korral loodusressursside poolt osutatavad teenused ei vähene
5. Jätkusuutlik on olukord, mis tagab ökosüsteemide mitmekesisuse isetaastumise võime
6. Jätkusuutlik areng on konsensusi ehitav ja institutsionaalne areng.
Säästlikkuse (jätkusuutlikkuse) 6 kontseptsiooni tõlgendusi: • Kontseptsioonid 1, 2 ja 3 on majanduslikud (kontseptsiooni 3 kasutatakse pigem ökoloogide poolt) • Kontseptsioonid 4 ja 5 on ökoloogilised • Kontseptsioon 6 käsitleb valitsemist (governance)
Kitsendused: 1) kontseptsioonid ei arvesta populatsiooni kasvuga 2) aja kontseptsioon ebamäärane või segane. Sageli kokkuleppeliselt 1000 aastat kui periood, mille jooksul inimkond on geneetiliselt (enam-vähem) konstantne .
56. Ökoloogia ja säästev areng. Mis on ökoloogilise süsteemi elastsus ?
• Ökoloogia käsitleb jätkusuutlikkust biosfääri kui süsteemi kontekstis. • Inimene on süsteemi üks osa • Jätkusuutlikkust iseloomustatakse süsteemi võimega säilitada oma oleku parameetreid (ökoloogilist tasakaalu).
Ökoloogilise süsteemi elastsus (resilience) „Sustainability is a relationship between human economic system and larger dynamic , but normally slower- changing , ecological system in which 1)human life can continue indefinitely, 2)human individuals can flourish, and 3)human cultures can develop ; but in which effects of human activities remain within bounds, so as not to destroy the diversity , complexity, and funvtion of the ecological life support system“.
57. Millised on ökoloogilise jätkusuutlikkuse indikaatorid ?
• Kodumaiste liikide arvu (mitte arvukuse!) muutus
• Metsa biomassi muutus (changes in standing crop biomass)
• Mikrotoitainete (micronutrient) varude muutus
• Muutused vedelikuringluse mehhanismides ja mahus
58. Milles seisneb jätkusuutlikkuse institutsionaalne kontseptsioon?
Jätkusuutlik areng on konsensusi ehitav ja institutsionaalne areng. • Kontseptsiooni rõhutavad politoloogid ja sotsioloogid. • Ökoloogid ja majandusteadlased tunnistavad, et jätkusuutlikkusel on sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline dimensioon. Institutsionaalne kontseptsioon keskendub protsessidele, mitte niivõrd väljunditele ja kitsendustele, nagu majanduslik ja ökoloogiline kontseptsioon. „... development of a socio-environmental system with a high potential for continuity because it is kept within economic, social , cultural , ecological and physical constraints“. ( formaalne , mitte praktikas töötav). „...development on which the people involved have reached consensus “. (protseduuriline, mis ei pruugi garanteerida stabiilsust)
59. Milles seisneb konventsionaalne lähenemine jätkusuutlikkusele? Millised on konventsionaalse lähenemise puudused?
Jätkusuutlikkust iseloomustatakse süsteemi võimega säilitada oma oleku parameetreid (ökoloogilist tasakaalu). Rõhutatakse ka, et ökoloogiline jätkusuutlikkus on eeldus majanduslikuks jätkusuutlikkuseks. „Tunnistades, et inimühiskonnad on ökosüsteemi osa ja defineerides sellesama ökosüsteemi taluvuse piirid, tuleb seadustada sellise inimtegevuse piiramine, mis ökosüsteemi taluvuse piire ületab“. Strateegia ei ole piisav, sest selle edukus sõltub inimeste veenmisest, et on vaja tunnistada ökosüsteemi taluvuse piire ja nendega praktikas arvestada. Veenmine on eriti vajalik valimiste faasis. Samuti pole teada ökosüsteemi taluvuse piirid („on raske tõestada, et piirid eksisteerivad“). Strateegia on praktikas piiratult kasutatav, sest ülehindab võimalust väliskulude rahaliseks hindamiseks ja sisestamiseks keerulistes sotsiaalsetes tingimustes. Samuti on osad väärtused, nagu näiteks kultuur, bioloogilised liigid ja maastik nö hindamatud.
60. On võimalik eristada nelja säästva arengu stsenaariumi. Miks on viimasel ajal põhitähelepanu pööratud tugevale säästvale arengule ja nõrk stsenaarium ei ole enam nii asjakohane ? Põhjendage oma vastust, tuues välja nõrga ja tugeva stsenaariumi erinevused.
Säästva arengu stsenaariumid: Ideaalne, tugev, nõrk, saaste kontroll.
Nõrk säästev areng on rohkem deklaratiivne, kui praktiline. Samuti ei toimi loodus- ja inimkapitali asendatavuse printsiip ning on aru saadud, et bioloogiliste ressursside intensiivne kasutamine viib ökosüsteemi tasakaalust välja. Nõrga säästva arengu puhul keskendutakse toru-otsa lahendustele selle asemel, et tootmistehnoloogiat parandada. Keskkonnalepped on vabatahtlikud.
Tugev säästev areng käsitleb rahvusvahelist õigusruumi ja riikidevahelisi lepinguid. Soodustatakse muutuseid tarbimise struktuuris, tarbimisel rõhk mittemateriaalsetel väärtustel. Eesmärk on säilitada kriitiline looduskapital mitte selle vahetamine teiste kapitali liikide vastu. Roheline ja õiglane kaubandus, vastutuse õiglane jagunemine, hea valitsemistava rakendamine. Toimub tootmise ökoloogiline moderniseerimine, roheline planeerimine , keskkonnaga senisest suurem arvestamine sektoraalsel tasandil. SKP asemel hinnatakse tegevusi säästva arengu indikaatorite abil. Toimub avatud dialoog tulevikustsenaariumite üle.
61. Iseloomustage nõrka säästvat arengut? Milles seisneb nõrga säästva arengu kontseptsiooni ja neoklassikalise paradigma erinevus?
Küsimus looduskapitali asendatavusest või asendamatusest määrab säästva arengu kontseptsiooni praktilise sisu. Nõrk säästev areng - looduskapital on asendatav. Looduskapitali kui vahetult kasutatava hüvise asendatavus põhineb eeldusel, et kasulikkuse funktsiooni (utility function) komponendid on üksteisega asendatavad. Sellest järeldub, et tarbimise (C) suurenemine kompenseerib tulevastele põlvkondadele taastuvate ressursside (Z) varu vähenemise ja saastuse kasvu (P) ( rise in the pollution stock). WS eeldab, et sissetulekute suurenedes kasvab C ja selle tulemusel kasvab ka Z ja väheneb P. WS-i kontseptsiooni järgi on majanduskasv ja tarbimise suurenemine kasulikud ka keskkonnale. Keskkonnaoptimistid (environmental optimists). Kuigi WS lähtub neoklassikalisest majandusuparadigmast, millega on sarnane eelkõige looduskapitali asendatavuse põhimõte, on WS-i kontseptsioon siiski iseseisev ja selgelt eristuv. • WS tunnistab looduskapitali võrdselt oluliseks teiste kapitali liikidega. Looduskapitali käsitletakse kui tootmisfunktsiooni sisendit inimtekkeliste hüviste tootmiseks ja/või kui otsest heaolu allikat. Erinevalt neoklassikalisest lähenemisest lülitatakse looduskapital vastavatesse mudelitesse. • WS ei tunnista neoklassikalise heaolumajanduse paradigma ühte põhiteesi nüüdisväärtuse maksimeerimisest ( present -value maximisation), vaid kitsendab seda nõudega, et võime pakkuda suurenevat kasulikkust (capacity to provide non–declaining utility) peab säilima igal ajahetkel. Vastuolu: Nüüdisväärtuse maksimeerimine (present value maximisation) ja jätkusuutlikkus on teravas vastuolus. • WS nõuab tulevatele põlvkondadele tegelikku (actual) kompensatsiooni hüvede eest, mis jäävad kasutamata praeguse põlvkonna tarbimise tõttu.
62. Milles seisneb tugeva säästva arengu kontseptsioon? Kuidas tugevat säästvat arengut interpreteeritakse?
Tugev säästev areng - looduskapital ei ole asendatav. SS-i erinevus WS-st väljendub eelkõige seisukohas, et looduskapital ei ole teiste kapitali liikide poolt asendatav. Tugev ehk SS on paradigma, mis kutsub üles kaitsma ja säilitama looduskapitali selle väärtuse tõttu (või arvestades looduskapitali suurt väärtust). See tähendab, et looduskapitali koguhulk (varu) ei tohi väheneda. SS-i II interpretatsioon ei kasuta väärtuse mõistet, vaid sätestab asendamatu looduskapitali füüsilise varu (preservation of the physical stock of those forms of natural capital that are regarded as non-substitutable) kaitse vajaduse. Asendamatu looduskapital ≡ kriitiline looduskapital. SS-i II interpretatsioon ei luba kriitilise looduskapitali asendamist mitte millegagi ega mitte mingil tingimusel. Näide: ühe bioloogilise liigi väljasuremist ei saa õigustada ka 10 väljasuremisohus oleva liigi päästmisega.
63. Milles seisneb rohelise kasvu paradigma? Kuidas suhtestub roheline kasv säästva arenguga? Rohelise kasvu paradigmal on sarnasusi säästva arenguga. Roheline kasv on poliitikutele ja majandusringkondadele vastuvõetavam, sest sisaldab endas kasvu mõistet, mis keskendub makroökonoomikale, on võrreldes arenguga ühesemalt mõistetav nii poliitikutele kui ka majandusringkondadele. Rohelise kasvu paradigma populaarsuse põhjused: • Majanduskriis (2008-2010) vajas selgelt kasvule viitavat ideoloogiat • Paradigma kinnitas arenguökonoomika seisukohta, et kasv on oluline eelkõige pikas perspektiivis (lohutus majanduskriisi ajal) • Võimaldas makroökonoomika poliitika kujundajatel suunata tähelepanu pikemale ajahorisondile seoses keskkonna argumendi sissetoomisega (võimaldas majanduspoliitika suuremat sõltumatust valimistsüklitest)
64. Mille poolest rohelise kasvu definitsioonid üksteisest erinevad?
OECD: „Majanduskasvu ja -arengu toetamine , kindlustades samal ajal ressursside ja keskkonnateenuste jätkumise, millel põhineb meie heaolu“ .
Maailmapank: „Kasv, mis kasutab efektiivselt loodusressursse, minimeerib saastet ja keskkonnamõju, on paindlik võtmaks arvesse keskkonnariske ja tunnistab keskkonnakorralduse ning looduskapitali osa kekkkonnakatastroofide ärahoidmisel“ (World Bank , 2012). Maailmapanga definitsioon rõhutab rohelise kasvu kõikehõlmavust, viidates säästva arengu kolmele sambale: majandus, keskkond, sotsiaalne.
UNEP: „Roheline kasv on majanduslik areng, mis soodustab keskkonnasäästlikku, madala süsinikuemissiooniga ja sotsiaalselt kaasavat arengut“ (UNEP 2012).
ADB ( Asian Development Bank): „Madala süsinikusisaldusega roheline kasv on tee arengule, mis haagib lahti majanduskasvu süsinikuemissioonist, saastamisest ja ressursikasutusest ja edendab kasvu uute loodussõbralike toodete, tehnoloogiate ja ärimudelite abil, mis parandavad ka elu kvaliteeti“.
Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK): Roheline kasv on majanduslik kasv ja areng, mis kindlustab loodusvarade ja keskkonnafunktsioonide jätkumise. Säästlikule majanduskasvule on aluseks investeeringud ja innovatsioon, mis loovad uusi majandusvõimalusi. Rohelise kasvu käsitlust iseloomustab ülalt alla lähenemine, mida veavad valitsused ja mille eesmärk on majanduse kasv, kuid mis sisaldab keskkonna- ja sotsiaalmõõdet. Kontseptsiooni üheks eestvedajaks on OECD.
65. Kuidas rohelist kasvu mõõdetakse?
Rohelise kasvu mõõtmine: Rohelise kasvu 4 indikaatorite gruppi: • Keskkonna ja ressursside tootlikkus (Environmental and resource productivity) • Loodusvarade tase (Natural asset base ) • Elukvaliteedi keskkonnamõõde (The Environmental dimensioon of quality of life) • Majanduslikud võimalused ja poliitikameetmed (Economic opportunities and policy responses)
66. Millised on rohelise kasvu indikaatorid?
Keskkonna ja ressursside tootlikkus • CO2 tootmine (SKP ja CO2 emissiooni kasvu dünaamika, SKP ühiku CO2 mahukus • Energia tootmine ja efektiivsus (SKP ühiku energiamahukus, taastuvatest allikatest toodetud energia osakaal) • Materjaliefektiivsus (SKP ühiku toorainemahukus, kui palju materjali kasutatakse SKP ühiku tootmiseks).
Loodusvarade tase • Mage vesi (veekasutuse efektiivsus, veeressursside kättesaadavus) • Maakasutus (looduslike ja põllumajanduslike kõlvikute vahekord, vt Odumi reegel keskkonnaökonoomika kursusest) • Metsik loodus ( wildlife ) (kui palju taime- ja loomaliike on ohustatud).
Elu kvaliteedi keskkonnamõõde • Keskkonnakvaliteedi mõju inimeste elu kvaliteedile (kuidas mõjutab keskkonna kvaliteet inimeste tervist ja elusid).