Keskkonnaökonoomika eksamikonspekt (13)

1. Keskkonnaökonoomika definitsioon ja valdkond.
Keskkonnaökonoomika on

• majandusteaduse rakendusharu, mis käsitleb inimeste sotsiaal-majanduslikku tegevust mõjutavaid tegureid ja nende seoseid keskkonnaga
  
• majandusteaduse haru, mis käsitleb looduskeskkonna kaitse ja loodusressursside (nii taastuvate kui taastuvate) kasutamisega seotud majandusküsimusi
  
• ökonoomika, mis tegeleb looduskapitaliga.
  

Keskkonnaökonoomika tegeleb peamiselt loodusressursside ammutamise ja keskkonna saastamise majandusliku aspektiga.
2. Malthuse teooria.
Malthus sõnastas oma teoses printsiibi, mille kohaselt inimeste arv kasvab geomeetrilises progressioonis (1, 2, 4, 8, 16), nende kasutada olevad ressursid aga aritmeetilises progressioonis (1, 2, 3, 4, 5). Printsiip põhineb tõsiasjal, et rahvastiku kasvu osas võis mitmetes maades sel ajal tõepoolest täheldada geomeetrilist progressiooni, samas piiras ressursse Maa, aga eriti haritava maapinna lõplik suurus ning ressursid kasvasid selle etteantud varu piires aritmeetilises progressioonis. Sõjad, haigused ja loodusõnnetused olid Malthuse järgi loomulik viis nimetatud vastuolu ületamiseks.
Malthuse ajal oli maailma rahvastiku arv umbes 1 miljard. Aastal 2000 oli vastav arv 6 korda suurem.
Hilisemate arengute põhjal võime öelda, et rahvastiku kasv kuulub endiselt inimühiskonna suurte probleemide hulka. Mida Malthusel aga ette näha polnud võimalik, oli tootlikkuse kiire kasv põllumajanduses, mis saavutati väetiste kasutamise, sordiaretuse jms abil.
3. Rooma klubi ennustus. Milles eksis Rooma Klubi?
Aastal 1972 ilmus Rooma klubi raport „Kasvu piirid“. Autorite arvutused näitasid, et tolleaegne loodusressursside kasutus polnud säästlik. Rooma klubi järeldus oli, et aastaks 2000 on praktiliselt kõik loodusvarad ammendatud . Raport ennustas, et peale 2000. aastat langeb toodang 20. sajandi algusaastate tasemele .
Rooma klubi eksimused:

• reservi definitsioon ei vastanud tegelikule reservile
  
• ei nähtud ette loodusressursside asendamisvõimalusi.
  

4. Kasvu piirid. Optimistid ja pessimistid.
Majanduskasv ja selle piirid - üks keskkonnaökonoomika põhiprobleeme. Kasvul on piirid, kuid keskkonnaökonoomikal pole vastust küsimusele, kus piirid asuvad.
Näide makroökonoomikast:
Kui meil on piisavalt pikad andmete aegread ja adekvaatsed analüüsimeetodid riigi majanduse kohta, siis saame ennustada nt majanduskasvu, ekspordi kasvu jne ning hinnata nende põhjal olukorda vabalt valitud ajahetkel tulevikus. Kui prognoos ei õnnestu, süüdistatakse pigem analüüsimeetodit kui põhimõttelist lähenemist probleemile. Võetakse kasutusele nt keerulisem matemaatilise analüüsi metoodika.
Näide keskkonnaökonoomikast:
Kui meil on piisavalt andmeid mingi loodusressurssi (nt nafta ) hulga ja kasutamise mahu kohta piisavalt pika aja jooksul, saame öelda, millisel ajahetkel tulevikus ressursid otsa saavad.
Kui prognoos ei vasta tegelikkusele, süüdistatakse andmete ebatäpsust. Nt vahepeal avastati uusi toorainevarusid.
Vastuväide deterministlikule lähenemisele: tulevik ei sisaldu olevikus .
Järeldus: kuitahes ammendav info momendil olukorrast kombineerituna kuitahes heade analüüsimeetoditega ei võimalda täpselt prognoosida olukorda mingil ajahetkel tulevikus, st tulevik on määramatu.
Pessimistide ja optimistide seisukohad on vastuolus selles, kus on piirid.
Pessimistid ütlevad, et

• on olemas ülemine piir sellele, kui palju saab ressursse kasutada, sest ressursid on piiratud
  
• suurem majanduskasv ja suurem rahvastik tähendab suuremat loodusvarade kasutust ning see tähendab omakorda, et on olemas ülemine piir sellele, kui suureks majandus võib kasvada
  
• piiri määrab see, kui palju on võimalik ressursse ringluses taas kasutada.
  

Optimistid
lähtuvad teistest eeldustest

• kui rakendatakse turumajandust ei ammendu loodusressursid
  
• suurem nõudlus tõstab hinda
  
• keskkonnaseisundi halvenemine ergutab probleemide lahendamist – tehniline lahendus
  
• keskkonna mõju = f(Rahvastik, Rikkus, Tehnoloogia )
  
• keskne optimisti vaadetes on võimalused tulevikus asendada loodusressursse inimeste poolt toodetud hüvistega.
  

Keskkonnaökonoomika nõustub optimistidega mõneti selles, et tulevikunägemus arvestab tehnoloogilise arenguga ja seega asenduse võimalustega.
Aga samas võtab keskkonnaökonoomika arvesse, et turumajandus keskkonnaprobleeme ei lahenda. Sellegipoolest võib majandusmehhanismide ärakasutamine probleemide lahendamisel tõhusaks osutuda.
5. Loodus- ja keskkonnaressursside jagunemine. Utilitaarsed ja mitteutilitaarsed ressursid, nende võrdlus.
Utilitaarsed ressursid – eeldavad vahetut füüsilist tarbimist (nt nafta, põlevkivi).
Mitteutilitaarsed ressursid – ei eelda vahetut füüsilist tarbimist (nt maastiku esteetiline väärtus, bioloogiliste liikide olemasolu väärtus).
Utilitaarsed ressursid
Mitteutilitaarsed ressursid

• Eeldab ressursside vahetut füüsilist tarbimist
  
• Tarbimine annab üldjuhul otsest majanduslikku kasu
  
• Alluvad turuseadustele
  
• Kasu lokaalse iseloomuga
  
• Mõjutab elatustaset
  
• Kasu tarbimisel rahaliselt üldjuhul suhteliselt lihtsalt väljendatav
  

• Ei eelda ressursside vahetut füüsilist tarbimist
  
• Tarbimine ei anna üldjuhul otsest majanduslikku kasu
  
• Ei allu üldjuhul turuseadustele
  
• Kasu pigem globaalne kui lokaalne
  
• Mõjutab elu kvaliteeti
  
• Kasu rahaliselt raske väljendada
  

6. Piirkasulikkuse teooria (PKT), 4 eeldust . Kardinalistid ja ordinalistid.
PKT on majandusteoreetiliste vaadete süsteem, mille kohaselt hinnad kujunevad vastavalt tarbijate subjektiivselt muutlikele hinnangutele ostetavate kaupade ja teenuste kasulikkuse suhtes.
Piirkulu – täiendav kulu ehk hind, mis mingi kauba iga järgmise ühiku tootmine maksma läheb.
Kasulikkus – tarbija kaupadest või teenustest saadav rahuldus .
Piirkasulikkus – täiendav kasulikkus, mis avaldub mistahes kauba iga järgmise ühiku tarbimisel. Kõige suurem on kauba- või teenuse esimese ühiku piirkasulikkus, eriti kui inimese vajadus selle järele on juba pikemat aega olnud rahuldamata. Erandjuhul, kui tarbija on kaubast või teenusest juba küllastunud, võib piirkasulikkus olla ka negatiivne. See tähendab, et kogukasu seda liiki kaupade tarbimisest hakkab vähenema.
Tootmine on efektiivne, kui mistahes kauba täiendava ühiku tootmisel tekkiv piirkulu võrdub selle piirkasulikkusega. Mida rohkem mingit toodet tarbitakse, seda väiksemaks kujuneb iga järgmise hulga tarbimise kasulikkus. Seetõttu nõudlus kauba järele väheneb ja nõudluskõver langeb.
Kehtib väheneva piirkasulikkuse seadus, mille kohaselt lisanduva kaubaühiku piirkasulikkus on seda väiksem, mida suuremale hulgale see ühik lisandub. Hind, mida tarbijad on nõus mingi kaubakoguse eest maksma, on võrdeline selle kaubakoguse piirkasulikkusega.
Kui piirkasulikkus ületab piirkulu, on kasulik toodangut suurendada, kui piirkasulikkus on madalam kui piirkulu, on kasulik tootmist vähendada. Kui turuhind langeb piirkulust madalamale, tuleb kauba tootmine lõpetada.
PKT eeldused:

• Kaupade ja teenuste tarbimisel rahuldatakse teatav vajadus (tarve) ja kogetakse sellest teatavat kasu ehk rahulolu.
  
• Tarbijad kasutavad oma piiratud ostuvõimalusi nii, et saaksid ostetud kaupadest ja teenustest võimalikult suuremat kasu ehk rahuldust.
  
• Mida rohkem kauba- ja teenusteühikuid tarbitakse, seda suuremal määral rahuldatakse oma vajadusi; iga üksiku ühiku tarbimisest saadav rahuldus (kasu) kujuneb suhteliselt väiksemaks.
  
• Saadav rahuldus e kasulikkus on kvantitatiivselt mõõdetav.
  

Kvantitatiivne mõõdetavus on eeldusena hädavajalik selleks et tarbimisest saadav rahuldus e kasu oleks majandusteaduse objekt. Praktikas on tarbimisest saadava rahulolu kvantitatiivne mõõdetavus sageli problemaatiline.
Kardinalistid:

• arvavad , et piirkasulikkust on võimalik mõõta absoluutarvudes, näiteks:
  

• puhas õhk ... EUR
  
• puhas vesi ... EUR
  
• leib ... EUR
  
• banaanid ... EUR
  

Ordinalistid:

• arvavad, et piirkasulikkust absoluutarvudes mõõta on võimatu, küll aga võimalik eri kaupade ja teenuste piirkasulikkust järjestada ja iseloomustada järgarvudena, näiteks:
  

• puhas õhk
  
• puhas vesi
  
• leib
  
• banaanid
  

7. Keskkonna hindamine. Keskkonnakaubad .
Probleem:
Loodus- ja keskkonnaressursside inimesele kasutataval osal e potentsiaalidel on inimese jaoks väärtus. Enamasti tekib utilitaarsetel loodusressurssidel hind turul. Mitteutilitaarsetel ressurssidel aga sageli turul hinda ei teki, seetõttu võib nimetada neid ka turuvälisteks ressurssideks.
Küsimuseks on, kuidas omistada turuvälistele ressurssidele väärtus, et teha nad otsustusprotsessis võrreldavaks teiste, turul osalevate kaupade ja teenustega .
Otsuste tegemisel ei saa arvestada ainult nende tulude ja kuludega , mis on seotud rahaliste väljaminekutega. Nii jääksid näiliselt tasuta saadud keskkonnaväärtused, millel puudub rahaline ekvivalent , arvestamata. Hinna puudumine keskkonnakaupadele ja teenustele ei tähenda, et neid võiks majanduslikest arvestustest ja otsustest välja jätta. Kui loodusväärtused jäävad hindamata, so nende väärtuse rahaline ekvivalent jääb leidmata, ei kajastu loodusväärtused otsuste tegemisel ja nendega seotud asjaolud jäävad arvestamata.
Sotsiaalmajanduslik süsteem, kus inimene tegutseb ning mis suunab tema otsuseid, toimib hindade kaudu. Ökosüsteemid ja paljud loodusvarad jäävad aga sotsiaalmajanduslikust süsteemist väljapoole.
Majanduslike otsuste üldine põhimõte ja kriteerium :

• Iga majandusliku otsuse langetamise juures on mõistlik üritada kindlaks määrata nimetatud tegevusega kaasnev kasu ja kahju.
  
• Kui kasu on suurem, on otsust mõistlik toetada.
  
• Kuludest suuremad tulud teevad tegevuse soovitavaks.
  
• Vastupidisel juhul, kui kulud on tuludest suuremad, on tegevus mittesoovitav.
  
• Kriteerium on majanduslike otsuste puhul universaalne ja sobib hästi ka keskkonda puudutavate otsuste langetamisel.
  

Keskkonnakaubad:
Võib väita, et mitmed keskkonnakaubad on tegelikult erahüvised, mille omandiõigused ei ole päris täpselt defineeritud. Keskkonnakaubad esinevad tihti ühise ressursina nagu näiteks kalad meres.
8. EV seadusandlus keskkonnakahju tekitamise kohta. Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest.
Kaitsealuse loomaliigi isendi hävitamine on isendi õigusvastane surmamine, elujõuetuseni vigastamine (sealhulgas reostusest tulenev), loodusest eemaldamine, looma või selle osa võõrandamine.
Kaitsealuse loomaliigi isendi kahjustamine on isendi õigusvastane häirimine või vigastamine (sealhulgas reostusest tulenev), mis vähendab isendi eluvõimet, kuid ei takista tema paljunemist.
Kaitse all mitteoleva linnu- ja imetajaliigi, välja arvatud jahiuluki, isendi hävitamine on isendi õigusvastane surmamine, elujõuetuseni vigastamine (sealhulgas reostusest tulenev) või loodusest eemaldamine.
Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise eest

• Hüvitise määr I kaitsekategooria selgroogse loomaliigi isendi kahjustamise eest on 200 eurot isendi kohta.
  
• Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest:
  

• kahepaikseliigi isendi korral on 640 eurot isendi kohta;
  
• linnuliigi või imetajaliigi isendi korral on 1300 eurot isendi kohta.
  

• Hüvitise määr I kaitsekategooria selgrootu loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise korral on 320 eurot isendi kohta.
  

• I kaitsekategooria selgrootu loom on ebapärlikarp.
  
• I kaitsekategooria selgroogsed loomad on:
  

• kõre
  
• rohe-kärnkonn
  
• must- toonekurg
  
• väike-laukhani
  
• merikotkas
  
• madukotkas
  
• väike-konnakotkas   
  
• suur-konnakotkas
  
• kaljukotkas
  
• kalakotkas
  
• väikepistrik
  
• rabapistrik
  
• rabapüü
  
• niidurüdi
  
• tutkas
  
• kassikakk
  
• habekakk
  
• siniraag
  
• lendorav
  
• euroopa naarits.
  

9. Looduse mitteutilitaarsed väärtused.
Üldökoloogiline väärtus – loodusliku keskkonna tähtsus territooriumi ökoloogilise tasakaalu tagamisel kasvab koos selle utilitaarsele kasutusele võetud osa suurenemisega. Väljundid:

• vee ja õhu ringluse tagamine
  
• vee ja õhu puhastamine
  
• pinnase erosiooni vältimine
  
• puhta vee varude säilitamine
  
• veerežiimi reguleerimine
  
• eluks vajalike tingimuste tagamine (globaalne eluhoid).
  

Bioloogilise regulatsiooni väärtus – bioloogilise mitmekesisuse säilitamise all mõistetakse kõikide liikide, liigisisese geneetilise varieeruvuse ja kõikide elukohtade ning ökosüsteemitüüpide kaitset. Bioloogiliste ressursside olemasolu on kõigi ühiskondade eksisteerimise tähtsamaid eeldusi. Väljundid:

• geneetiliste ressursside säilitamine
  
• liikide kaitse
  
• ökosüsteemide mitmekesisuse tagamine.
  

Puhkemajanduslik väärtus – väljund:

• rekreatsiooni- ja turismivõimaluste loomine. Kui majandustegevuse piiramisel mingil territooriumil selle utilitaarsed väärtused tavaliselt langevad ja mitteutilitaarsed väärtused jäävad kas samaks või isegi tõusevad, siis rekreatiivne väärtus võib sõltuvalt territooriumi kaitse alla võtmise eesmärkidest ja kehtestatud režiimist nii suureneda kui ka väheneda.
  

Psühho-sotsiaalne väärtus – looduse mitteutilitaarsetest väärtustest on psühho-sotsiaalne üks spetsiifilisemaid. Psühho-sotsiaalses väärtuses on omavahel tihedasti põimunud olemasolu- ja valikuefektid, mis realiseeruvad eelkõige ideaalsel kujul (inimeste teadvuses). Väljund:

• võimaluste loomine olemasolu- ja valikuväärtuse tunnetamiseks.
  

Kultuurilis-ajalooline väärtus – väljund: maastiku ajaloolise struktuuri säilitamine.
Hariduslik ja teaduslik väärtus – väljund: võimaluste loomine haridus - ja teadustööks.
Esteetiline väärtus – väljund: võimaluste loomine maastike ja loodusobjektide ilu tunnetamiseks.
10. Looduse mitteutilitaarsete väärtuste majandusliku hindamise meetodid. Näited.
Majandusliku kahju meetod – hinnatakse kulusid või saamatajäävat tulu, mis on tingitud looduskeskkonna väga mitmesugustest antropogeensetest kahjustustest. Põhineb kahjustusele eelnenud olukorra majanduslikul hinnangul.

• Näide: inimtekkelised kliimamuutused, veel kasutamata geneetilise materjali hävimine, pinnase saastumine , mürakahjustused.
  
• Veekeskkonnale tekitatud kahju hindamisel kasutatakse seda meetodit näiteks paisude majandusliku kahju väljaselgitamiseks, võrreldes paisude rajamisel tekkinud olukorda nende rajamisele eelnenud olukorraga. Näiteks lõhilaste kudejõgedel arvutatakse paisude tõttu saamata jäänud kalade (või smoltide) turuväärtus, tuletades nii loodusele tekitatud kahju rahalise ekvivalendi.
  

Preventiivkulude meetod – hinnatakse kulusid keskkonnakahjustuste ärahoidmiseks. Põhineb säilitatava või saavutatava hüve majanduslikul hinnangul.

• Näide: kulud puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõtuks ja väljatöötamiseks, kulud ohustatud liikide ja ökosüsteemide säilitamiseks.
  
• Veekogude turuväliste väärtuste majanduslikul hindamisel sobib preventiivkulude meetod näiteks puhastusseadmete ehitamisega ärahoitud keskkonnaseisundi halvenemise rahalise ekvivalendi kindlaksmääramiseks, kusjuures puhastusseadmetele tehtavad kulutused loetakse võrdeliseks säilitatava veekeskkonna kvaliteedi rahaliseks väärtuseks.
  

Taastamiskulude meetod – hinnatakse kulusid, mis on vaja teha kahjustusele eelnenud olukorra taastamiseks. Põhineb taastatava hüve majanduslikul hinnangul.

• Näide: kulud ammendatud maavaradega karjääride rekultiveerimiseks, kulud kalavarude taastamiseks saastatud veekogus.
  
• Veekogude seisundi paremaks muutmisel on see meetod üks enimkasutatavatest. Antropogeense surve tõttu ebarahuldavas seisundis oleva veekogu seisundi parandamiseks vajalikud kulutused on selle meetodi kasutamise korral võrdelised saavutatava parema seisundi kui turuvälise keskkonnakauba rahalise väärtusega.
  

Sõidukulude meetod – hinnatakse mingi (loodusliku) objektini, nagu kaitseala või üksikobjekt jõudmiseks kulutatud summasid. Põhineb objektini jõudmiseks tehtavate kulude summeerimisel

• Näide: Jägala joa külastajate transpordikulud.
  
• Veekogude puhul kasutatakse seda meetodit nende rekreatiivse väärtuse rahalise mahu kindlakstegemisel. Eriti sobiv on sõidukulude meetod üksikute vaatemänguliste ja sageli külastatavate loodusobjektide (nt joad ja kärestikud) rahalisel hindamisel. Eesti kontekstis oleks antud meetod eriti sobiv näiteks Jägala joa rahalise väärtuse väljaselgitamisel ja selle loodusliku seisundi kaitsmisel planeeritava hüdroelektrijaama vastu.
  

Kinnisvarahinna meetod – hinnatakse samaväärse kinnisvara hinda sõltuvalt asukohast ja tingimustest.

• Näide: hindade vahest tuletatakse “ merele ” vaate väärtus.
  
• Veekogude hindamisel kasutatakse eelkõige elamurajoonidesse või nende lähedusse jäävate järvede turuvälise väärtuse hindamisel. Meetod on populaarne Lääne-Euroopas tihedalt asustatud aladel.
  

Asendamiskulude meetod – hinnatakse mingi kõlviku (peamiselt metsa) poolt loodava väärtuse tehislikku tootmist.

• Näide: hinnatakse, kui palju maksaks metsa poolt toodetava hapniku tehislik tootmine.
  
• Veekogude puhul kasutatakse meetodit näiteks paisude majandusliku mõju hindamisel. Meetodi rakendamisel arvutatakse, kui palju maksab paisude tõttu saamata jäänud kalade tootmine ( kasvatamine ) tehistingimustes. Hüpoteetiliselt (või ka tegelikult) kasvatatavate kalade maksumus ongi paisude kahjuliku mõju majanduslik ekvivalent.
  

11. Loodusvarade hindamine nende kasutus- ja mittekasutusväärtuse järgi.
Kasutusväärtus on väärtuste kogum, mis pakub inimestele midagi kasulikku ning on otseselt seotud mingi hüvise kasutamisega. Jaguneb:

• otsene (majanduslik) kasutusväärtus
  

• turule suunatud põllumajandustoodang: toit, puit, energiaressursid , jpm
  
• mittehinnatav tulu: puhkamine, maastik , kohalik kultuur
  

• ökoloogilistel funktsioonidel ehk “teenustel” põhinev kasutusväärtus
  

• veeringlus , looduse isepuhastumisvõime, kliimaregulatsioon, atmosfääri koostise regulatsioon , aineringed jt.
  

Näide: metsal on mitu funktsiooni – seened, marjad , puhkamisvõimalused, looduselamused. Peale selle pakub mets ka keskkonnakaitset , näiteks erosioonitõrjet.
Mittekasutamisväärtus põhineb tähelepanekul, et paljudel inimestel on soov loodust säilitada isegi juhul, kui nad seda kunagi kasutada ei kavatse. Mittekasutamisväärtus on puhas avalik kaup, seega tekivad suured raskused nõudluse määramisega. Mittekasutamisväärtus jaguneb:

• olemasolu väärtus (existence value)
  

• rahulolu teadmisest, et mingi loodusväärtus eksisteerib
  

• tuleviku väärtus ( option value, tulevikus ise kasutama)
  

• olemasoleva ressursi tarbimine tulevikus (iseenda poolt), uued elemendid ja ained, potentsiaalne geenibaas, puhkamisvõimalused ( elukvaliteet )
  

• säilitamis- ehk pärandamisväärtus (bequest value, tulevastele põlvedele säilitama)
  

• ressursside ja looduskeskkonna säilitamine tulevastele põlvedele.
  

Näide: kui valitsus otsustaks Vilsandi looduskaitseala nafta rafineerimisvabrikule maha müüa, vastanduks enamus inimesi kindlasti sellele otsusele. Väärtus, mis läheks kaotsi Vilsandi looduskaitseala muutumisega tööstuslikuks territooriumiks, oleks suur ka nendele, kes Vilsandit kunagi ei ole külastanud.
12. Turutõrge, selle olemus.
Turg – koht, kus toimub kaubavahetus. Hinna kujunemise protsess suunab ressursid madalama väärtusega kasutuselt kõrgema väärtuse kasutusele. Kui P=MC, siis on veel ühe ühiku väärtus võrdne ressursi kuluga , mida on vaja selle ühiku tootmiseks, seega kajastab turg sotsiaalseid väärtuseid ja füüsilisi kitsendusi. Kui individuaalsed otsused ei lange kokku sellega, mida ühiskond tervikuna soovib, räägitakse turutõrgetest. Turutõrke tekkimisel ei suuda hind kajastada sotsiaalseid väärtusi ja füüsilisi kitsendusi. Turutõrke esinemisel pole ressursid efektiivselt paigutatud.
Turutõrked:

• mittetäiuslik konkurents (näiteks monopol)
  
• välismõjud
  
• avalik kaup
  
• tasakaalu puudumine
  
• informatsiooni puudumine.
  

13. Välismõjud. Negatiivne ja positiivne välismõju.
Välismõjud tekivad kas tarbimis- või tootmistagajärgedena ja mõjutavad teisi ilma, et tekitav osapool seda arvestaks
Negatiivne välismõju:

• õhusaaste
  
• veereostus
  
• müra.
  

Firmad ja üksikisikud, kes tekitavad negatiivset välismõju ei pea kandma välismõjude kõiki kulusid ja seepärast nad ei piira vastavat tegevust.
Positiivne välismõju:

• mesinik ja puuviljaaed .
  

Tootmis- või tarbimistagajärjed, mille korral tootja või tarbija toob oma tegevusega teistele kasu. Kuna positiivse välismõju tekitajad ei saa nende välismõjude tekitamisest mingit tulu, pööravad nad nende tootmisele liiga vähe tähelepanu.
14. Tootmise piirkulu ja sotsiaalne piirkulu. Pigou maks. Selgitada joonise abil.
Tootmise piirkulu – kogukulu kasv, mis tuleneb toodangukoguse suurendamisest ühiku võrra.
Sotsiaalne piirkulu – liites tootmise piirkulu saaste piirkuluga saame sotsiaalse piirkulu. Situatsioonis, kus ei esine välismõjusid, võrdub ettevõtte tootmispiirkulu sotsiaalse piirkuluga.
Pigou-maks = väliskuluga võrduv maks.
Konkreetselt soovitas Pigou maksustada negatiivse välismõju tekitajat (kelleks võib olla näiteks looduse saastaja ) maksuga iga ühiskondlikult efektiivses mahus Qa toodetud ühiku pealt. Seda maksu nimetataksegi Pigou maksuks. Protseduuriliselt toimub Pigou maksumäära leidmine nii, et sotsiaalse piirkulu ja piirtulu põhjal määratakse sotsiaalselt efektiivne tootmise maht Qs. Samuti on meil teada tootmise piirkulu väljendav kõver. Nende kahe kõvera vahe sotsiaalselt efektiivse tootmismahu juures annab meile Pigou maksu ulatuse . Teisiti öeldes, selle maksu suurus määratakse antud tootmismahu juures viimase ühiku sotsiaalse piirkulu ja tootmisega seotud piirkulu vahe põhjal. Kuna maksu rakendatakse igale tooteühikule, kujuneb selle kogusummaks Qs*(Ps-Pt).
Kuna SMC > P, on võimalik parandada vähemalt ühe inimese olukorda, vähendamata teiste heaolu.
15. Saaste vähendamise piirkulu ja saaste kahjustuste piirkulu. Selgitada ja võrrelda joonise abil.
Saaste reguleerimise kogukulu = puhastusseadmetega saaste vähendamise kulu + tootmise vähendamisega seotud kulu + tootmistehnoloogia vahetamise kulu + saaste kahjustuste kogu kulu.
Majanduslikust küljest oleme huvitatud saaste reguleerimise kulude minimeerimisest
Saaste vähendamise piirkulu:
Saaste vähendamise piirkulu kõver on joonistatud eeldusel, et saastevähendamise tehnika, sisendite asendamise võimalused jne on konstantsed. Muutused toovad kaasa piirkulu kõverate nihkumise. Näiteks, tehniline areng:
Saaste kahjustuste piirkulu:

• Mida suurem on saaste kogus, seda suurema saaste kahjustuse piirkulu tekitab.
  
• Saaste kahjustuste piirkulu on keerulisem arvutada kui saaste vähendamise piirkulu. Väliskulu (MDC) – on vaja identifitseerida, hinnata füüsiline ja majanduslik mõju
  
• Rahaliste kulude hindamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid :
  

• kahjustuse hinnanguid (näiteks: ehitusmaterjalidele, põllumajandusele)
  
• haigestumise kulud (näiteks haigestumine , suremus )
  
• hüpoteetilised turud, hindamaks turuväliste kahjude suurust
  
• poliitikute hinnangud .
  

Kaks võimalust kuidas leida MDC:

• saaste piirkulu leidmiseks on vaja tuvastada saaste kahjustused (€)
  
• maksevalmiduse leidmiseks on vaja inimestelt küsida või teistelt turgudelt leida kadunud väärtus (€).
  

Näiteks, elanikkonna maitse muutub:
16. Efektiivne saaste, selle olemus. Selgitada joonise abil.
Efektiivne saaste S* on saastehulk, mis esineb kui võetakse arvesse nii negatiivsed välismõjud (saastekahju) kui reguleerimisega ettevõtetele ja teistele majandusagentidele tekitatavad täiendavad kulud ning neist kriteeriumidest lähtudes saavutatakse ressursside optimaalne paigutus (Pareto mõttes).
Horisontaalteljel on saastekogus, mis sõltub negatiivselt saaste vähendamiseks tehtud kulutustest. Saaste vähendamiseks tehtud kulutused nihutavad saastekogust vasakule. Tegelik saaste sõltub nii saastamisest kui selle kõrvaldamiseks tehtud kulutustest.
Saaste vähendamise piirkulu on näidatud vasakule üles liikuva joonega ja saaste piirkulu paremale üles liikuva joonega. Saaste vähendamise piirkulu on nullis juhul kui saaste vähendamiseks ei kasutata ressursse. Mida rohkem saastet vähendatakse, seda suurem on piirkulu.
Paremale suunduva positiivse tõusuga kõver näitab saaste piirkulu. Oluline tegur saaste piirkulu määramisel on saaste kahjulikkus. Mida ohtlikum on saaste, seda järsem on kalle. Saaste piirkulu kõrgeim punkt on seal, kus saastet üldse ei vähendata.
Kui lugeda graafikut paremalt vasakule, saab saaste piirkulu tõlgendada reostuse vähendamise piirkasulikkusena: vähendades saastet kahaneb keskkonna kahjum ja tõuseb ühiskonna heaolu. Saaste vähendamise ja saaste piirkulu lõikepunkt annab efektiivse koguse (S*) ja maksu (m*).
17. Kaupade klassifikatsioon . Erakaup ja avalik kaup. Näited skaalal: välistatavus, välistamatus, konkurentsiga, konkurentsitu.
Erakaup on välistatav – kui üks inimene on toidu ära söönud, siis teistele seda ei jää. Kui määratleda kala toiduna, siis kala on erakaup. Merede kalavarud on ühine ressurss, aga kalapüügi puhul tekib konkurents, kuna püütud kala saab ainult ühekordselt tarbida. Erakaupu iseloomustab ka konkurents.
Avalik kaup on hüvis, mida veel üks isik võib tarbida ilma, et see teiste isikute tarbimist mõjutaks (tarbitava hüvise hulk teiste tarbijate jaoks ei vähene). Puhta avaliku kauba omadusteks on konkurentsitus ja välistamatus.
Välistatavus
Välistamatus
Konkurentsiga

• riided
  
• söök
  

• kalavarud
  
• suurlinna tänavad
  

Konkurentsitu

• kaabeltelevisioon
  
• looduspark
  

• õhu kvaliteet
  
• looduse mitmekesisus
  

18. Avaliku kauba tarbimine. Selgitada joonise abil.
Kuna avalikule kaubale on iseloomulik, et ressursside kasutus ei suurene kui tarbijaid tuleb juurde, siis piirkulu on null.
Nõudluskõver näitab üksikisikute maksevalmidust seostatuna hinnaga. Alanev hind suurendab kauba tarbitavat kogust. Efektiivne hind on piirkulu ja nõudluskõvera lõikepunktis. Kuna piirkulu on null, siis on ka efektiivne hind null. Avalike kaupade tootmisel tekib probleem, kuna tootja ei saa efektiivse hinna rakendamise eest tulu.
19. Konkurentsiga avaliku kauba tarbimine. Selgitada joonise abil.
Näiteks, maanteed pakuvad teenust, mida tarbitakse kollektiivselt, kuid iga täiendava tarbija lisandumine suurendab osaliselt konkurentsi. Seega teatud liiklejate tasemeni on maanteede kasutamise hind null, kuid liiklejate arvu kasvades võidakse kehtestada näiteks maantee kasutamise tasu, mis tõstab hinna nõudluskõvera ja piirkulu kõvera lõikepunkti.
20. Välistatava avaliku kauba tarbimine. Turutõrge. Selgitada joonise abil.
Juhul kui avalik kaup on välistatav, saab seda müüa. Tootja otsustab hinna P’-ks, seal kus piirtulu lõikub piirkulu kõveraga. Tarbijaid on X’.
Miks tekivad turutõrked?

• Hüviste omadused – näiteks avalikud kaubad – ei võimalda turutingimustes efektiivset tarbimist ja tootmist
  
• Puudulikud omandiõigused – keskkonnaressurssidel ja loodusvaradel puudub omanik, kes võiks ületarbimise eest kahjutasu nõuda (välismõjud ja konkurentsiga avalikud kaubad)
  
• Millised peaksid olema omandiõigused?
  

• kõikehõlmav – kõikidel ressurssidel on omanik ja kõik õigused on defineeritud
  
• välistav – tulud ja kulud laekuvad omanikule
  
• üleantav – vabatahtlike vahetuste kaudu
  
• kaitstud – tahtmatu kasutamise ja võõrandamise eest.
  

21. Avaliku kauba tootmine. Nõudlus avaliku kauba järele. Selgitada joonise abil.
Avaliku kauba tootmine
Joonis näitab kahe inimese maksevalmidust (Ma ja Mb) looduspargi erinevate suuruste korral. Nii A- kui B-l on kõige suurem maksevalmidus esimese ruutkilomeetri eest. Piirkulu kõver on nii isiku A kui isiku B maksevalmidusest kõrgem. Erakauba puhul poleks tootmine efektiivne. Aga kuna avalikku kaupa iseloomustab see, et ühe isiku tarbimise tõttu ei jää teisele vähem kaupa järgi, võivad A ja B tarbija sama ühikut.
Tootmismahu üle otsustamisel on seepärast oluline maksevalmiduse summa, mida kirjeldab vertikaalil maksevalmiduste liitmine.
Antud olukorras saame määrata efektiivse looduspargi suuruse X* ruutkilomeetrit. Looduspargi rajamiseks on vaja kasutada ressursse. Ressursside alternatiivkulu võrdub piirkulu kõveraga.
Nõudlus avaliku kauba järele
Avalik kaup erineb erakaubast selle poolest, et tarbijate lisandumisel ressursside kasutus ei suurene. Kui avalik kaup on toodetud, siis on sellega varustatud kõik tarbijad, olenemata sellest, kas nad maksavad selle eest või mitte. „ Prii -sõidu“ fenomeniks nimetatakse sellist nähtust, kus tarbijad soovivad avalikku kaupa, aga ei avalda valmidust selle eest maksta. See asjaolu tekitab raskusi avaliku kauba nõudluse õigel määratlemisel.
Põhimõtteliselt on üksikisiku avaliku kauba nõudluskõver sarnane erakauba omale. Sellest hoolimata on avaliku kauba nõudlust mitmel põhjusel raske määratleda. Esiteks on üksikisikul sageli, isegi kui ta üritab, raske täpsustada oma maksevalmiduse suurust. Teiseks, pole lihtne põhjendada, miks peaks inimene ennast pingutama sellise arvutuse tegemise nimel. Kolmandaks , küsitletutel on sageli huvi anda maksevalmiduse kohta omakasupüüdlikult valet informatsiooni. Kui küsitletud isik arvab , et tema vastus ei mõjuta tulumaksu või tasu suurust, tekib tal huvi maksevalmidusega liialdada.
Nõudluse määramise meetodid:

• Hüpoteetilised meetodid:
  

• küsitlused
  

• Kaudsed meetodid:
  

• reisikulutuste meetod
  
• kinnisvara hinna meetod.
  

22. Taastuvate ressursside ökonoomika. Kalapopulatsiooni varu ja juurdekasvu seos. Selgitada joonise abil.
Tüüpiline loodusressursside klassifikatsioon jätkusuutlikkuse aspektist :

• ressurss esineb voona (flow) - tarbimine praegu ei mõjuta tarbimist tulevikus
  
• ressurss esineb varuna (stock) - tarbimine praegu mõjutab tarbimist tulevikus.
  

Voolavad ressursid:

• ei moodusta varu
  
• ei akumuleeru ega amortiseeru
  
• kasutamine ei mõjuta hulka ega kättesaadavust tulevikus.
  
• Näide: päikesekiirgus. Täna päikesepatareidega toodetud energiahulk ei mõjuta toodangut tulevikus.
  

Akumuleeruvaid ressursse kirjeldab varu ja voo (voolu) võrrand:
St = St-1 + At – Ot, kus

• St on varude suurus perioodi t lõpuks
  

• St-1 on varude suurus perioodi t alguses (mis on perioodi t-1 lõpp)
  
• At on sissevool perioodil t
  
• Ot on väljavool perioodil t
  

Kasutades valemit akumuleeruvate ressursside kohta, võib sissevoolu At defineerida kasvuna Gt ja väljavoolu Ot ammutamisena Et:
St = St-1 + Gt – Et
Taastumatuid ressursse eristab taastuvatest tõsiasi, et:
Gt=0

• Taastuva ressursi üheks iseloomulikuks jooneks on selle jätkuv taastootmine.
  
• Ressursside olemasolev varu suureneb või taastub loomulikul viisil, sõltumata inimesest.
  
• Näiteks – kalavarud, teised populatsioonid, õhk, vesi, mets.
  
• Taastuvad ressursid võivad muutuda taastumatuteks.
  

Kalapopulatsiooni varu ja juurdekasvu seos

• B1 – minimaalne varu, et populatsioon säiliks. Punkt asub nullist paremal, kuna populatsiooni toimimiseks on vaja kindlat isendite hulka, ehk kriitilist massi. Populatsiooni, mille varu on selle punkti läheduses, saab iseloomustada kui ökoloogilistele häiretele eriti tundlikku.
  
• B2 – populatsiooni maksimaalne arvukus, mille puhul populatsiooni juurdekasv lakkab; looduslik tasakaal (ilma kalanduseta). Ajutiselt suurema arvukuse puhul jääb puudu toitaineid ja muud vajalikku. Tagajärjeks väljaränne ja surevuse suurenemine.
  
• Kalavaru > B2 - juurdekasv negatiivne
  
• B1
• Kalavaru
• Vahemik B1 - B2 võimaldab jätkusuutlikku kalapüüki
  
• I – maksimaalne jätkusuutlik kalapüük, sest varud punktis B võimaldavad populatsiooni maksimaalset juurdekasvu.
  

23. Kalurite jõupingutuste ja kalapüügi seos. Selgitada joonise abil.
Populatsiooni suurema varu (B2-B) juures on saak suur ka vähesema jõupingutuse puhul. Kui populatsioon kahaneb alla maksimaalset juurdekasvu võimaldavat arvukust (B), kahaneb püük ka jõupingutuste suurenemisel. Jõupingutuse ja püügi vahekord on populatsiooni juurdekasvu ja kalavarude seose peegelpilt .
24. Kaluri tulud ja kulud, efektiivne püük. Selgitada joonise abil.
Oletame, et kalurid saavad püüki müüa hinna P eest. Püük S korrutatud hinnaga annab kalurite kogutulu TR=P·S(J). Kuna lähtume sellest, et hind ei sõltu püügi suurusest , vastab kogutulu funktsiooni vorm jõupingutuse funktsiooni vormile. Kalurite kulud väljenduvad kalastamisele kulutatud jõupingutuses J ja ajas. Aega saame esitada, korrutades kasutatud tunnid tunnipalgaga w. Kalurite kogukulu on TC=w·J.
Efektiivne püük
Lähtume sellest,et kalurid käituvad majanduslikus mõttes ratsionaalselt, st kalurid valivad jõupingutuse taseme, kus netokasum on suurim. Netokasum on suurim, kui vahe kogutulu ja kogukulu vahel on maksimaalne, e´hk punktis Je. Majanduslikult efektiivne püük vastab püügile, mis on kooskõlas kasumi maksimeerimisega. Püük valitud jõupingutuse juures Je, on väiksem maksimaalsest jätkusuutlikust saagist Jmax. Samas on populatsiooni arvukus suurim. Kuna jõupingutused on üldjuhul seotud ressursikuluga, siis on majanduslikult efektiivne püük tavaliselt maksimaalsest jätkusuutlikust püügist väiksem.
25. Kalanduse reguleerimine. Maksustamine ja efektiivsete püügiviiside piiramine. Selgitada joonise abil.
Jätkusuutlik kalandus on oluline taotlus nii loodushoiu kui inimese majandusliku tegevuse seisukohalt. Seetõttu oleks populatsiooni arvukust vaja hoida tasemel, kus juurdekasv ei ole ohustatud. Monopol on ainus majanduslik lahend , mis tagab jätkusuutliku kalanduse. Lähtudes puuduvatest omandiõigustest, oleks mõistlik tugevdada omandiõigst. Sarnane reguleerimine muudabki kalandusettevõtted monopoliks. Kasutusel on ka teisi reguleerimisviise – püügi reguleerimine ( keeluajad ja –piirkonnad, lubatud püünised), püügikvoodid ja kalastamise maksustamine.
Maksustamine
Kulude tõstmine vähendab kalurite jõupingutusi ja seeläbi püüki. Maksustamise tagajärjena suurenevad kalapüügi kulud. Kalastamise maksustamine on ühiskonna seisukohalt efektiivne reguleerimisviis. Kulud tõusevad TC1 → TC2, kalavaru suureneb, jõupingutus väheneb.
Efektiivsete püügiviiside piiramine

• Kalalaevad
  
• Püügiriistad
  
• Ajaline piiramine – näiteks kalade kudemise või kasvuperioodi ajaks piiramaks liiga väikeste isendite püüki.
  

26. Doteerimise mõju kalandusele. Selgitada joonise abil.
Doteerimine on osa Euroopa Liidu kalanduspoliitikast. See suurendab kalurite tulusid, mis omakorda suurendab kalapüüki. Sellega kasvab ülepüügi oht veelgi. Esineb turutõrke ja poliitikatõrke (efektiivsete püügiviiside piiramine ja doteerimine) kombinatsioon. Jõupingutus suureneb, kogukulu väheneb, kalavaru väheneb.
27. Tugev ja nõrk jätkusuutlik areng.
Jätkusuutlik areng on areng, mis tagab kompromisse tegemata praegu elavate põlvkondade vajadused ning võimaluse kindlustada ka tulevaste põlvkondade vajadused. Eesmärgiks on saavutada majanduslik kasv, mis tagaks kõrge elustandardi ning kaitseks ja säilitaks samal ajal stabiilse elukeskkonna nii praegustele kui järeltulevatele põlvedele.
Tugeva jätkusuutliku arengu kontseptsiooni raames peetakse oluliseks looduskapitali säilitamist puutumatuna – kas täielikult või osaliselt. Üks tähtsamatest põhjendustest on, et ökoloogilised varud on inimesele ja inimkonna edasisele elule hädavajalikud. Tugevat jätkusuutlikku arengut saab väljendada kas piirangutega looduskapitalile, ökoloogiliste põhjendustega või mõlemaga.

• Probleem tekib, kui erinevate loodusvarade vahel pole võimalik kompromisse teha (kas naftat võib asendada uue metsa istutamisega?). Kui ei, siis pole mingisugune majandustegevus võimalik.
  
• Kriitiline looduskapital – tähelepanu tuleks pöörata taastuvatele loodusvaradele, sest need on eluks vajalikud
  

Nõrga jätkusuutliku arengu kontseptsiooni raames peetakse oluliseks nii loodus-, füüsilise kui ka inimkapitali säilitamist ja arendamist . Eeldatakse erinevate kapitaliliikide vastastikuse asendamise võimalust. Oluliseks peetakse, et erinevate kapitalivarude summa ajas ei kahaneks. Kui teatav kapitalivorm kahaneb, lähtub nõrk jätkusuutlik areng sellest, et seda saab asendada mõne teise kapitalivormiga.

• Probleemid: kõik kapitali liigid on omavahel täielikult asendatavad. Näiteks, kui üks liik sureb välja, saab seda asendada investeeringuga näiteks kinnisvarasse või haridusse.
  

• Hartwicki reegel: teatud tingimuste juures saavad investeeringud füüsilisse kapitali asendada taastumatu loodusressursi kahanevaid varusid ning samas võimaldada konstantset tarbimist.
  

28. Keskkonna Kuznetsi kõver (EKC). Selgitada joonise abil ja tuua empiirilisi näiteid.
Selgitus :

• Madala arengutaseme juures on mõjud keskkonnale väikesed.
  
• Tööstusliku arenguga kasvab tootmine ja suurenevad sissetulekud, samas suureneb negatiivne mõju keskkonnale.
  
• Kui on jõutud teatud elatustasemeni ja esmased vajadused on rahuldatud, suureneb nõudlus puhtama keskkonna järele.
  

Empiirilised näited:

• Inglismaal, USAs, Madalmaades, Rootsis ja Saksamaal vähenes SO2, NOX saaste.
  
• Rootsis ja Saksamaal vähenes CO2.
  
• Teised probleemid suurenevad, kui SKP kasvab: looduse mitmekesisus väheneb, jäätmete hulk suureneb ja mitmel pool kasvavad ka CO2 heitmed .
  
• Üldistamiseks tõendid puuduvad – me ei saa väita, et majanduskasvuga on keskkonnaprobleeme võimalik lahendada.
  

29. Põhimõte, millele tugineb Euroopa keskkonnaõigus.
Euroopa Liidu keskkonnaõiguse direktiivid lähtuvad ettevaatusprintsiibist.
Ettevaatusprintsiip kujutab endast põhimõtet, et ettevaatusmeetmed tuleb võtta tarvitusele enne tegeliku kahju tekkimist ja koguni enne kahju ohu tekkimist, kusjuures neid abinõusid tuleb rakendada ka juhul, kui teave kahju tekkimise kohta on ebapiisav, sh puuduvad kindlad tõendid, et tegevuse tulemusena võib üldse kahju tekkida.
Ettevaatusprintsiibi üheks peamiseks väljenduseks on keskkonnamõju hindamise kohustus enne olulise keskkonnamõjuga tegevustele loa andmist.
30. Reguleerimise roll keskkonnamajanduses.
Reguleerimine on inimtegevuse kontrollimine poliitiliste ja õiguslike vahendite abil, et ennetada ja/või leevendada negatiivseid keskkonnamõjusid ja riske. Reguleerimise eesmärgid:

• säästev areng
  
• ressursside kasutamise reguleerimine
  
• inimese tervise kaitse
  
• keskkonna ja liigilise mitmekesisuse kaitse
  
• keskkonna stabiilsuse (ja kvaliteedi) säilitamine
  
• tegelemine inimtegevuse mõjutuste ja ennetamisega
  
• poliitilised ja õiguslikud vahendid
  

• rahvusvahelised keskkonnaõiguse printsiibid
  
• regulatsioonimehhanismid
  

• piiride, ohtude ja potentsiaali määratlemine. Erinevate võimaluste kaalumine saastuse vältimiseks ja probleemide lahendamiseks.
  
• kokkulepped (k.a rahvusvahelised) - säästva arengu tagamine lokaalsest globaalse tasandini.
  

31. Keskkonnamõjude hindamine ettevaatusprintsiibi rakendusvahendina.
Ettevaatusprintsiibi järgi tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. See on kaasaegse keskkonnaõiguse kontseptuaalne tuum ning ka EU keskkonnapoliitika põhialuseid. Saastuse vältimiseks tuleb võtta ennetavaid meetmeid. Sarnane ka vältimisprintsiip.
Preventiivsed ehk kahju ennetavad vahendid:

• Otsese reguleerimise vahendid:
  

• keskkonnanormatiivid ja -standardid
  
• piirangud ja keelud
  

• tsoneerimine ja maakasutuse planeerimine (üleriigiline planeering , maakonnaplaneering, üldplaneering (linna või valla), detailplaneering)
  
• kaubanduspiirangud .
  

• Keskkonnalubade süsteem (1810 Napoleoni dekreet)
  

• Eesti õigusruumis vee erikasutusluba , jäätmeload, atmosfääriõhu saasteload, keskkonna-kompleksluba jt keskkonnaload .
  

• Keskkonnamõjude hindamine.
  

32. Selgitage, kuidas saab keskkonna reguleerimist majanduslikult põhjendada.

• Otsuste tegemisel ei saa arvestada ainult nende tulude ja kuludega, mis on seotud rahaliste väljaminekutega. Nii jääksid näiliselt tasuta saadud keskkonnaväärtused, millel puudub rahaline ekvivalent, arvestamata.
  
• Hinna puudumine keskkonnakaupadele ja teenustele ei tähenda, et neid võiks majanduslikest arvestustest ja otsustest välja jätta.
  
• Igal inimese heaolu suurendaval kaubal ja teenusel on majanduslik väärtus.
  
• Järelikult: majanduslik väärtus on näiteks ka ökosüsteemi teenustel, liikide säilimisel ja puhtal õhul.
  
• Majandusteaduse mõõdupuu ja hindamisviis on antropotsentriline e. inimesekeskne: tulud ja kulud määratakse lähtuvalt inimese heaolule.
  
• Sõltumata vaidlustest, kas inimeste antud väärtus võib olla lähtepunktiks keskkonna hindamisel või mitte on vajadus väärtuste hindamise ehk rahalise ekvivalendi leidmiseks olemas, sest loodusväärtustel puudub üldjuhul majanduslik hind.
  
• Kui loodusväärtused jäävad hindamata, so. nende väärtuse rahaline ekvivalent jääb leidmata, ei kajastu loodusväärtused otsuste tegemisel ja nendega seotud asjaolud jäävad arvestamata.
  

33. Arutlege ja selgitage, kuidas ja mille põhjal Coase ’i nägemus erineb “saastaja maksab” printsiibist.
Saastaja maksab printsiip ei ole tegelikult vaid keskkonnakaitse põhimõte, vaid pärineb ka majandusteadusest. Majanduses on printsiibi tuum ressursside õige hinna saamiseks saastamisega seotud kulude „hõlmamine“ - nende integreerimine toodete ja teenuste lõpphinda nii, et tegelikuks vastutajaks jääb saastaja. Alles hiljem hakati printsiibist juhinduma keskkonnareostuse ohjamisel, kui riigid asusid nõudma saastajate osalust kulude kandmisel . Keskkonnaõiguse printsiibina tugineb “saastaja maksab” põhimõte seisukohtadele, et igasugune kahju tuleb hüvitada selle tekitaja poolt ja et kellelgi pole a priori õigust saastata, seda võib erandlikult lubada vaid riik.
Coase väitis, et teatud tingimustel pole välismõju tekitajat vaja maksustada, sest osapooled on olukorra lahendamisest huvitatud. Kes maksab kellele, sõltub omandiõigusest. Kui tehingukulud (transaction costs ) on madalad, lahendavad osapooled välismõjudest tekkinud probleemi omavahel. Tarbijad on nõus kompensatsiooniga seni, kuni see on suurem kui nende poolt tunnetatav kahju.
34. Nimetage erinevaid regulatsiooni viise ja tooge nende kohta näited.

• Administratiivne (näiteks normatiivid)
  
• Otsene hinna mõjutamine
  
• S majandushoovad
  ubsiidiumid
  
• Deponeerimise-tagastamise süsteem
  
• Turu loomine (heitmelubadega kauplemine )
  

Administratiivne reguleerimine
Määrab, kui palju saastet on maksimaalselt lubatud keskkonda viia, saastajaid, kes maksimumi ületavad, karistatakse. Kaks alternatiivi:

• saastekogus
  
• ettekirjutus , milline peab olema tehnoloogia.
  

Näide: Eestis reguleeritakse keskkonnakasutust kõige enam keskkonnalubasid väljastades. Saasteluba on dokument, millega kehtestatakse tingimused saasteainete ja jäätmete laskmiseks keskkonda. Lubatud heitkogus tuletatakse välisõhu-loa puhul selles piirkonnas asuvate saasteallikate tasemest lähtuvalt.
Näide: veekogusse on lubatud viia 100 tonni heitvett.
Otsene hinna mõjutamine (maksustamine)
Saastemaksu rakendamine toodangule tähendab seda, et maksustatakse hüvist ja mitte välismõju põhjustavat tegurit. Üldreeglina tuleks reguleerida reostust ja seda nii otseselt kui võimalik. Saastemaksu saab rakendada efektiivsel viisil arvestades saaste kogust.
Näide: ühe tonni SO2 heitmise eest välisõhku tuleb tasuda saastetasu 51 eurot.
Subsiidiumid
Subsiidiumid tähendavad avaliku võimu poolset abi ( finantsilisel vm kujul), mille eesmärk on mõjutada saastajaid oma tegevust muutma või toetada ettevõtteid, kellel on raskusi kehtestatud standardite saavutamisel.
Saavutamaks tootmismahu vähendamist Qa-lt Qs-ni, makstakse tootjale subsiidiumi tooteühikult summas, mis vastab tootmismahu Qs juures sotsiaalse piirkulu taseme ja mahu Qa juures tootmise piirkulu taseme vahele. Tootmismahtu sunnib tehast vähendama asjaolu, et tootes Qa jääb tal saamata subsiidium Ps-Pa. Tootmist Qs-ni vähendanud firmale makstakse subsiidiumi mahus (Ps-Pa)*(Qs-Qa).
Deponeerimise-tagastamise süsteem
Tagatisraha skeemi (sisse- ja tagasimakse süsteemi) põhimõtet rakendatakse potentsiaalselt loodust reostavale tootele hinnalisa kehtestamise kaudu. Kui toode pärast tarbimist ümbertöötlemis- või kogumispunkti viiakse, siis ostmisel tasutud hinnalisa tagastatakse.
Näide: taara tagastamine.
Heitmelubadega kauplemine

• Määratakse heitmete kogus .
  
• Määratakse algupärane heitmelubade jaotus.
  
• Luuakse heitmelubadega kauplemiseks turg.
  

Näide: elektritootjate SO2- lubadega kauplemine.
35. Näidake efektiivne saastekogus joonisel ja iseloomustage seda kogust.
Kas saavutatud S* on efektiivne? See sõltub MDC kõvera paigutusest.
Efektiivne saastekogus esineb punktis, kus MDC- ja MCC-kõverad lõikuvad. See lõikepukt annab efektiivse koguse (nt S* = 150) ja maksu (nt m* = 12).
36. Millistest komponentidest koosneb saaste vähendamise piirkulu (MCC)?
Näide: Keskkonnaamet on koostanud hinnangu, mille järgi praegune saastetase, mis ulatub 250 tonnini aastas, paneb keskkonnale ja inimeste tervisele liiga suure koormuse.
Saaste vähendamise piirkulu komponendid:

• puhastusseadmed
  
• sisendi vahetamine
  
• tootmisprotsessi muutmine
  
• tootmise vähendamine.
  

37. Millistest komponentidest koosneb saaste piirkulu (MDC)?
Näide: Keskkonnaamet on koostanud hinnangu, mille järgi praegune saastetase, mis ulatub 250 tonnini aastas, paneb keskkonnae ja inimeste tervisele liiga suure koormuse.
Saaste piirkulu komponendid:

• tervis
  
• keskkonnakahjud.
  

38. Millised on keskkonna administratiivse reguleerimise eelised ja puudused?
Eelised:

• elementaarne ja otsekohene
  
• pöörab üldiselt tähelepanu ökoloogilistele mõjudele
  
• peetakse õiglaseks (saastaja maksab).
  

Puudused:

• nõuab ametnikke, kes määravad lubatud koguse
  
• koostöörisk reguleerija ja saastaja vahel
  
• võib hoida ära investeeringud uude tehnoloogiasse
  

• majanduslik efektiivsus võib jääda tähelepanuta
  

• arvestatakse ainult saastekahjusid
  

• määratakse ühtlased saastemäärad (normid) - kõigile saasteallikatele kehtestatakse ühtsed normid
  

39. Näidake joonisel ja selgitage, miks ühtlaste saastekoguse jaotus ei pruugi saavutada kuluefektiivset saastevähendamise jaotust.
Lisaks nõudele, et saaste vähendamise piirkulu peab kokku langema saaste piirkuluga (ehk piirkasulikkusega), on tähtis, et reostust vähendatakse vähima kuluga, ehk kulu-efektiivselt.
Selgitan näite põhjal:
Oletame, et on kaks saaste likvideerimise tehnikat , „Tehnika 1“ ja „Tehnika 2“. Kulud on järgmised:
Tehnika 1: kogukulu C1 = 3∙Q2, piirkulu MC1 = 6∙Q
Tehnika 2: kogukulu C2 = 4∙Q2, piirkulu MC2 = 8∙Q,
kus Q tähistab puhastatud ühikuid. Tabel näitab kulutusi erinevate puhastustasemete juures.
Puhastatud kogus Q
Tehnika 1
C1
Tehnika 1
MC1
Tehnika 2
C2
Tehnika 2
MC2
0
0
0
3
4
1
3
6
4
8
9
12
2
12
12
16
16
15
20
3
27
18
36
24
21
28
4
48
24
64
32
27
36
5
75
30
100
40
33
44
6
108
36
144
48
39
52
7
147
42
196
56
„Tehnika 1“ on tulusam. Kui reostust on vaja vähendada näiteks seitsme ühiku võrra, on kogukulu 147 krooni. Kui kasutada „Tehnika 2“, on kogukulu 196 krooni. Aga selline kulude struktuur ei tähenda, et tuleb kasutada ainult „Tehnika 1“. Kui ettevõttel on olemas mõlemad võimalused, puhastab kulusid minimeeriv ettevõte neli ühikut „Tehnika 1“ abil ja kolm ühikut „Tehnika 2“ abil. Sellise valiku kogukulu on 84 krooni.
Kui valida kahe tehnika kombinatsioon on võimalik jõuda vähima kuluga S*-ni.
40. Saastemaks . Kuidas saastemaks tagab efektiivse saaste? Selgitada joonise abil.
Oluline on, et saastemaks võrduks tootmis- ja sotsiaalse piirkulu vahega tootmismahu Q1 juures.
Olenemata saastemaksu konkreetsest suurusest, tähendab maksustamine suuremat tootmiskulu võrreldes olukorraga enne saastemaksu sisseviimist.
Kasum väheneb pindala a võrra. Samas tekib keskkonnakasum, mille suurus langeb kokku pindalaga b. Kuna b on a-st suurem, võivad võitjad kaotajaid kompenseerida.
Saastemaksu rakendamine vastab Pigou ettepanekule viia sisse väliskuludega võrduv saastemaks. Efektiivne reguleerimine on võimalik ka ameerika majandusteadluse Coase’i soovituste järgi. Coase põhjendas välismõjusid ebaselge või puuduliku omandiõigusega. Ta näitas, et tehingukulude puudumisel tekib efektiivne lahend kokkuleppe teel sõltumata sellest, kellele omandiõigus kuulub või antakse. Välismõjude probleemi on võimalik efektiivselt lahendada, kui asjassepuutuvate majandussubjektide arv on väike ja individuaalsete kokkulepete sõlmimise kulud (tehingukulud) kas puuduvad või on madalad, valitsuse sekkumine ei ole vajalik.
Saastemaksu saab rakendada efektiivsel viisil arvestades saaste kogust. Selleks on vaja tunda reostuse vähendamise piirkulu erinevate saaste koguste juures. Efektiivse reostuse vähendamise koguse määrab reostuse vähendamise piirkulu ja reostuse piirkulu kõverate lõikepunkt.
41. Millised on saastemaksu eelised ja puudused?
Eelised:

• kulu-efektiivne
  
• saaste vähendamine
  
• tehniline uuendus.
  

Puudused:

• efektiivne ressursside paigutus eeldab maksu m* leidmise, mis annab s*
  
• mõju konkurentsile ja tulude jaotusele võivad olla mittesoovitavad.
  

42. Kuidas mõjutab maksustamine tootjat, tarbijat ja keskkonda, kui:
Tootja
Tarbija
Keskkond
Joonis
Pakkumiskõvera elastsus 1
50%
50%
Kaotab, sest toodame rohkem
Nõudluskõvera elastsus 1
50%
50%
Võidab, sest toodame vähem
Pakkumiskõvera elastsus 0
0%
100%
Ei mõjuta
Nõudluskõvera elastsus 0
0%
100%
Ei mõjuta
Pakkumiskõvera elastsus ∞
100%
0%
Võidab, sest toodame vähem
Nõudluskõvera elastsus ∞
100%
0%
Võidab, sest toodame vähem
43. Millised eeldused peavad olema täidetud heitmelubade turu loomisel?
Turu loomise tingimused:

• peavad olema küllalt suured saastekogused;
  
• saasteaine emissioon peab olema mõõdetav;
  
• asendamise võimalus (tootmistehnoloogia või sisend );
  
• turu tekitamine on otsustav : peab olema piisav hulk kauplemisest huvitatud ettevõtteid, et tekiks konkurents heitmelubade ostmiseks.
  

44. Kirjeldage, kuidas avaliku sektori tasuvusanalüüs erineb erasektori tasuvusanalüüsist.
Erasektori tasuvusanalüüs – otsustada, kas projekt või investeering tasub end ära, s.t. kas tulud on kuludest suuremad?

• Tuvastada tagajärjed: investeering, sisendid ja väljundid.
  
• Omistada igale sisendile ja väljundile väärtus.
  
• Tulud ja kulud hinnatakse igal aastal .
  
• Arvutatakse iga aasta kasum, s.t. puhastulu Rt.
  
• Puhastulu ajaldatakse.
  
• Saadud summade väärtus liidetakse: NPV=PDV= R0 + R1/(1+r)+R2/(1+r)2 + …+ RN/(1+r)N.
  
• Kui NPV > 0 tasub projekt ennast ära.
  

Sotsiaalne tasuvusanalüüs – jaotatakse kolme etappi :

• mõjude identifitseerimine – tuvastada tagajärjed kogu ühiskonnale
  
• müjude kvantifitseerimine
  
• mõjude hindamine.
  

Erinevused:
Sotsiaalne tasuvusanalüüs (laiem mõiste) võtab arvesse lisaks finantsilisele tulule, kulule ka sotsiaalset piirkulu ja piirtulu ( loobumiskulu ), finantsiline tegeleb ainult tootmise piirkulu ja piirtuluga. Sotsiaalne tasuvusanalüüs identifitseerib tagajärjed kogu ühiskonnale. Toimub tagajärgede kvantifitseerimine ja väärtuse hindamine. Erasektor arvestab vaid seda, kas tulud on kuludest suuremad.
Erasektori tasuvusanalüüs vs avaliku sektori analüüs:

• erasektori tulu: laekumistelt
  
• avaliku sektori tulu: indiviidide maksevalmiduselt.
  
• erasektori kulu: kulutused sisenditele (tööjõud, puit, elekter jms)
  
• avaliku sektori kulu: alternatiivkulu
  
• erasektori intressimäär: tavaliselt kasutatakse laenuandja poolt pakutud intressimäära
  
• avaliku sektori intressimäär: laenuintressimäär ei pea ühtima erasektori intressimääraga (lühinägelikkuse ja ebakindluse tõttu).
  

45. Võrrelge neljandas loengus esitatud era- ja avaliku sektori tselluloositehase tasuvusanalüüse - millised kulud lisanduvad avaliku sektori tselluloosi tehase tasuvusanalüüsis ja miks?
Erasektori tasuvusanalüüs:
Avaliku sektori tasuvusanalüüs:
Erasektori tasuvusanalüüsi NPV>0
Sotsiaalse tasuvusanalüüsi NPV