Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine (0)

Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine
Politoloogia – Political Science
Poliitikateaduse teema on poliitika, kuid poliitika piire õppevormina defineerida ei ole sugugi lihtne, kuna ta hõlmab väga suurt ala. Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid, et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi poliitilise maailma kohta. Poliitikateadus on teadus, mis uurib poliitilisi institutsioone. Lisaks uurib ta inimeste ja sotsiaalsete gruppide poliitilist käitumist. Poliitikateadus tegeleb poliitilise võimu analüüsiga. Veel aitab ta vähendada vastuolusid erinevate väärtushinnangute vahel. Oma poliitikaalaste teadmiste suurendamine aitab meil paremini poliitikamaailmas käituda.
Politoloogia jaguneb klassikaliselt järgmiselt – poliitiline teooria, võrdlev poliitika, rahvusvahelised suhted, avalik haldus. Politoloogid tagavad üldise raamistiku, et ajakirjanikud, poliitikud , huvigrupid ning valijaskond saaksid aru, mis poliitilisel maastikul täpsemalt toimub ning seda läbi süstemaatilise ja teadusliku lähenemise.
Poliitika eksisteerib eelkõige tänu inimeste vahelistele eriarvamustele. Inimesed vaidlevad selle üle, kuidas peaks elama, kuidas võim ja teised ressursid peaksid olema jagatud või jaotatud. Kas ühiskond peaks tuginema koostööle või konfliktile jne. Samuti vaidlevad inimesed selle üle, kuidas teha ühiseid otsused, kui suurt mõju peaks omama indiviid, kellel võiks olla õigus arvamust avaldada jne.
Poliitika kohta on välja öeldud järgmised definitsioonid :
* Poliitika on võimu teostamine /kasutamine;
* Poliitika on väärtuste avalik jaotamine;
* Poliitika on võistlus indiviidide ja gruppide seas oma huvide teostamiseks;
* Poliitika on selle määramine, kes saab mida, millal ja kuidas;
* Poliitika on poliitiliste otsuste tegemine avalike vahenditega, st et on seotud riigi valitsuse, parteide või mõnede muude instantside tegemistega;
* Poliitika on otsuste tegemine kellegi jaoks, et midagi muuta või kaitsta kedagi muutuste eest;
* Poliitika oli, on ja jääb kuni eksisteerib ühiskond.
Kõik need definitsioonid kannavad ühist mõtet, et poliitika tegeleb võimu, huvide ja väärtustega, ehk siis asjadega millel on avalikku tähtsust. Ala, millega poliitika tegeleb on riigiti üsna erineva mahuline , aga väga suur kõigis tänapäeva arenenud riikides.
Rune Holmgaard Andersen : Politolooge peetakse tihti gurudeks, kes iga kell on valmis andma täpseid vastuseid kõikvõimalikele küsimustele. Kas Savisaarest saab kunagi president ? Kas Ansipi päevad peaministrina on loetud? Kas Putin kandideerib järgmistel Venemaa presidendivalimistel ja mida teeb sellisel juhul Medvedev ? Mis saab USA raketikaitsekilbist ja Nord Streamist? Kas puhkeb uus külm sõda ja kui, siis mis saab Eestist? Millal – kui üldse kunagi – läheb Eesti majandus jälle tõusuteed? Sageli oskavad politoloogid anda paremaid vastuseid kui „ tavalised ” inimesed, kuid mõnikord eksivad nad ka rängalt . Kas sellepärast, et politoloogid ei ole piisavalt targad? Võibolla. Tihti eksitakse aga ka seepärast, et maailm on tunduvalt komplekssem kui teooriad. Inimesed ei käitu tavaliselt nagu programmeeritud robotid ning seepärast jääb alati ruumi üllatusteks. Maailma komplekssus võib olla probleemiks riigiteadustele, seades ühtlasi piirid sellele, mille kohta me saame ja mille kohta me ei peaks arvamust avaldama.
Eelistan siiski, et minu prognoosid lükatakse ümber, kui elada maailmas, kus inimeste käitumine on niisama etteaimatav kui aatomid , millest me koosneme. Mõnikord esitatakse politoloogidele küsimusi , millele me kui teadlased peaksime jääma vastuse võlgu. Teadlase vastus küsimusele, milline on hea ühiskond, ei ole õigem kui vastus, mille annab tädi Maali. Mis on hea või halb, õige või vale, peitub vaataja silmades ning tuleks alati olla kahtlev ühiskonnateadlaste suhtes, kes arvavad teadvat, kuidas ideaalne ühiskond välja näeb. Kas ühiskonnas peab olema rohkem või vähem võrdsust? Kas me peame püstitama rohkem Vabadussõja monumente ? Kas eesti keele kasutust peab kontrollima Keeleinspektsioon jne on poliitilised küsimused, mis demokraatlikus ühiskonnas peaks ideaalis paika pandama laiaulatusliku ühiskondliku debatiga. Sotsiaalteadlastel nagu ka kõikidel teistel inimestel võib nendes küsimustes olla oma arvamus, kuid see jääb nende isiklikuks arvamuseks, mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada. Poliitikuks ei saada politoloogiat õppides ja ma ei ole sugugi kindel, et politoloogid on paremad poliitikud kui ükskõik millise muu taustaga inimesed.
Politoloogia areng
Kuigi me saame väita, et kõigil ajaloolistel perioodidel pea kõigis geograafilistes regioonides on püütud õpetada poliitikat ning pidevalt on suurenenud arusaamine poliitikast , on politoloogia (võime nimetada ka modernseks politoloogiaks), mida õpetatakse ja uuritakse sotsiaalteaduste raames, siiski väga noor teadus – natuke üle 100 aastat vana. Sünnimaaks peetakse USA-d, kuna seal arenes kapitalism kõige kiiremini. Politoloogia tekkis tänu rahvusvaheliste korporatsioonide arengule, kuna need laienesid üle riigi piiride ning tekkis vajadus tiheda infovahetuse järgi. Vana-Kreekas ja keskajal uuriti politoloogiaga seonduvat poliitilise filosoofia ja õigusteaduse raames (ajaarvestus enamasti Paltoni 427e.Kr ja Aristotelese 384 e.Kr järgi).
Politoloogia tormiline areng USA-s toimus 1880-ndatel, kui hakati tegema avaliku arvamuse uurimusi (Walter Lippmann’i poolt). See kulmineerus 1903 APSA (American Political Science Association ) loomisega. 1949 loodi IPSA Kanada , USA, Prantsusmaa ja India eestvõttel. Eesti liitus 1994. Peamine vahe USA ja Euroopa politoloogide vahel on, et Euroopa politoloogid rõhuvad rohkem traditsioonilisele lähenemisele, nt Platoni, Aristotelese filosoofia jõudmaks tänapäeva politoloogiasse. Lisaks on erinevus ka metodoloogias – USA-s kasutatakse tunduvalt rohkem kvantitatiivset, Euroopas kvalitatiivset lähenemist, kuigi viimastel aastatel on ka Euroopas see suund laienenud.
Biheivioristlik lähenemine
Aluse pani Chicago koolkond, mis oli üks esimesi tõsisemaid koolkondi politoloogias. Biheiviorismi aluseks on poliitika vaatlemine inimkäitumise süsteemis ehk tähtsad pole institutsioonid vaid indiviidid . Selle raames hakati uurima poliitilise käitumise põhjuseid. Nt mis motiveerib isiksust tegutsema: vanus (mida vanem, seda vasakpoolsem), haridus (mida haritum, seda parempoolsem, kuid oleneb haridusest), etnilisus (vähemusrahvused vasakpoolsemad), sugu (naised kalduvad vasakpoolsusesse, kuna tahavad õiglust), religioon (mida tõsiusklikum, seda parempoolsem).
vasakpoolsed parempoolsed
Keskklass (60-70%)
Ratsionaalse valiku teooria
Ratsionaalse valiku teooria on sotsiaalteaduste üks kõige silmapaistvam teoreetiline suund. Ratsionaalse valiku teooria väidab, et igaüks, kes on teadlik probleemist ja/või peab tegema mingi konkreetse valiku ning on teadlik tekkepõhjustest ning lahendamise viisidest, peaks olema võimeline ka tegema õigeid otsuseid probleemi lahendamiseks ja teeb parima valiku. Eestis pole teooria politoloogide hulgas populaarne . Teooria alusidee on seega tegelikult lihtne: selle lähtekohaks on katse ette näha üksikindiviidi käitumist erinevates olukordades . Eelduseks on, et inimesed seavad oma eelistused pingeritta ning oma valikutes proovib iga indiviid oma eelistusi maksimeerida. Näiteks kui inimesel on kohvikus valida mahla, tee ja kohvi vahel ning talle maitseb mahl rohkem kui tee ja tee rohkem kui kohvi, siis valib inimene (muude võrdsete tingimuste korral) mahla, aga mitte kohvi. Tegelik valik sõltub siiski olukorrast – toodete hindadest (kohv palju odavam, siis veenan ennast, et see on vähemalt sama hea kui mahl), kuidas käituvad nt minu sõbrad jne. Seadused ja määrused toimivad seeläbi, et mõjutavad inimeste eelistusi. Näiteks kui olen ajahädas, sõidaksin võib-olla Tartust Pärnu kiirusega 120 km/h. Kui ma aga tean, et kas suure tõenäosusega võtab politsei mu vahele või on trahv kiiruse ületamise eest väga suur, olgugi et risk vahele jääda on väike, eelistaksin ma pigem mitte sõita kiiremini kui lubatud 90 km/h. Otsustav tegur, kas ületada kiirust või mitte, ei ole mitte liikluseeskiri kui selline, vaid kas kiiruse ületamisega  kaasnevad eeldatavad kulud kokku on suuremad kui tulu, mis tõuseks varem Pärnu jõudmisest. Kindlasti leidub alati keegi, kes ületab kiirust, kuid enamiku inimeste käitumist on võimalik muuta valikuvõimaluste kulu-tulu suhte kaudu.
Nobeli laureaat Herbert Simon on võtnud kasutusele mõiste piiratud ratsionaalsus – see tähendab, et ideaalselt ratsionaalset otsustust pole olemas, seda takistavad tegelikkuses mitmed piirangud - indiviidi informatsioon valikuvõimaluste kohta on alati piiratud ning ta ei või teada kõikide alternatiivide positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Sellest tulenevalt on ratsionaalne käitumine reaalsuses palju rohkem ajendatud nende „sisemaailmast” - mõlemaist – nende mälu sisust ja selle töötlemisest, kui maailma „väliskeskkonnast”, kus indiviidid tegutsevad ja mis ajendab inimesi tegutsema.
Olgugi et politoloogiad ei saa öelda, kuidas ühiskond peaks ideaalis välja nägema, saavad nad hinnata, kas vahendid, mida kasutatakse ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks, on efektiivsed.
Selleks, et poliitikat teha, peavad olemas olema erinevad arvamused ning võimuorgan , kes püüaks erinevaid arvamusi reguleerida. Siit kasvab välja sotsiaalne konflikt, mida põhjustab: majanduslik erinevus; maailmas pole olemas kahte identset riiki; persooni tasandil on inimesed erinevad; erinevates riikides on erinev seadusandlus , mis reguleerib ühiskonda. Erinevad huvid tekivad sellest, et inimgruppide väärtused ja huvid on erinevad. Mõnede arvates ongi poliitika erinevate väärtuste jaotamine (who gets what, when and how – Laswell’i arusaam). Sotsiaalne konflikt on aga alati olemas, järelikult on ka poliitika alati olemas, kuna püüab seda pidevalt lahendada.
Kokkulepped ei ole absoluutse iseloomuga , nad on muutuvad ja dünaamilised, vastavalt reaalse elu situatsioonidele. Mitte alati ei leia sotsiaalne konflikt väljundit poliitikas, nt mittedemokraatlikes riikides on konflikt olemas, kuid puuduvad jõud, et seda institutsionaliseeruda.
Poliitikat võib võrrelda malemänguga, kus on võimalus käia mitut moodi. Lisaks kehtib tihti ka 0-summa reegel – poliitikat ei ole võimalik teostada nii, et kõik sotsiaalsed grupid oleks võrdväärselt rahuldatud. Ressursid on piiratud ning seega kui toimub ümberjagamine, siis ühed võidavad, teised kaotavad , nt valitsus otsustab toetada põllumajandust ning seeläbi saab haridus vähem raha. Poliitikas kehtib lause “Ühe võit on teise kaotus.” Zero -sum põhimõte on viinud politoloogid seisukohale, et poliitika on küllaltki räpane (dirty game ).
Stabiilsetes riikides on võimalik täheldada pidevat huvi langust poliitika vastu. Inimesi huvitab rohkem praktiline elu, kuna ei usuta, et midagi muutub, hoolimata sellest, kes on võimul. See väljendub kõige paremini valimiskäitumises – lääne demokraatiates on osalusprotsent madal (50% kandis ). Eesti näide – iseseisvuse algul oli osalus suur, kuna oli oht, et iseseisvus kaob. 1992 67,8%, 1995 69,1%, 1999 57,4% (heaolu saavutatud), 2003 58,2% (Res Publica osaliselt tõstis see aasta, noored), 2007 61% (Tallinn 65,8%) esmakordselt e-hääletamine (eelhääletusel 19% võrrelduna 14% 2003!!!), 2011 63%, 2015 64%. Nüüd on iseseisvus kindlustatud ning inimesi huvitab rohkem enese heaolu.
Küll aga on suurenenud huvi igasuguste organisatsioonide, ühenduste, parteide vastu, mille läbi siis ennast identifitseeritakse ja rahuldatakse oma ühiskondliku tegevuse vajadust. Nt Läänemeri puhtaks – ei vali mingit kindlat poliitikat, vaid liitun rohelistega. JEF-Eesti, Noored Eurooplased , Vabad Demokraadid , vabakonnad jne.
Politoloogia nõrkuseks on, et peamiselt tegeletakse minevikuga ning märksa vähem prognoositakse tulevikku ( valimiskäitumine , samuti poliitikute võimalik tegutsemine). Danzingeri järgi on 155 mln inimest surnud poliitiliste põhjuste tõttu XX sajandil. I MS – 14-16 mln, II MS – 50 mln, Gulagis – 30-35 mln (R. Medvedev), 20 mln (R. Conquest). See tähendab aga, et iga 38 inimene on surnud poliitilistel põhjustel. See on Danzingeri järgi 90-ndate alguses. Viimase kümne aasta jooksul on samas toimunud mitmed sündmused – endine Jugoslaavia, Tšetšeenia, Aafrikas Sudaan , Iraak, Afganistan jt.
Politoloogia kõrgaeg oli II maailmasõja järgne periood u 1945-65. Tuntumad politoloogid: Hannah Arend (surn 1975), Francis Fukuyama , Zbigniew Brzezinski, Samuel Huntington , George F. Kennan (surn 2005), Juan Linz, Immanuel Wallerstein, Brian Barry, Robert Putman, Jean Blondel, Arend Lijphart, Robert Dahl, Rein Taagepera (2008 Skytte). Skytte auhind on üks olulisemaid (võrreldakse Nobeli auhinnaga), alates 1995 ning Dahlist.
Poliitilise käitumise mõjutajad
On 4 tüüpi tegureid mis inimese poliitilist käitumist mõjutavad:
1. Keskkond
1.1. Poliitiline keskkond Nt: Ugandas ei tohi poliitikast rääkida, Hiinas peab, Boliivias keegi ei tea poliitikast midagi, USAs natuke teab jne.
2.1. laiem keskkond (sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline) Nt: kuna islamiusk on naised alla surunud, siis nad poliitikas ei osale.
2. Poliitilise sotsialiseerumise mõjutajad
Poliitiline sotsialiseerumine – protsess, mille läbi inimene omandab oma orientatsioonid nt kognitiivsed ( teadmistel põhinev), afektiivsed (tunnetel põhinev) ja hinnangulised poliitilise maailma suhtes.
2.1. Perekond - Esimene ja kõige kauakestvam poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Nt USAs 7a laps on vanemate partei poolt, türannist isa võib last poliitikas mitte osalema julgustada jne
2.2. Kool - Riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Nt: autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata
2.3. Tutvusringkond - Inimene võtab pikapeale omaks, mida teised “minusarnased” inimesed mõtlevad. Hiinas pidi poliitikat sõpradega arutama, et seda kes teisiti mõtleb ümber veenda
2.4. Meedia ja kultuur - Kuna poliitika on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. (iga partei proovib läbi suruda oma arvamust) samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni. (Tsensuur, kinodes kommude filmide näitamine, räppmuusika jne.)
2.5. Sündmused - Näit: Paljud, kelle tuttav on maha lastud , muutuvad relvastuse vastasteks aktivistideks. Mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimeste arvamust tollest riigist.
3. Karakteristikud
Sellised asjad nagu sugu, vanus, haridus, sissetulek, töökoht, sotsiaalne klass jne. Nt: Meestele meeldib Mitterand rohkem kui naistele, Savisaar madalama sissetuleku ja haridusega, noortele Mihkel Raud jne.
Kõige vähemtähtsam ja raskemini uuritav mõjutaja.
4. Poliitilised „iseloomujooned“
Isiksus - Teatud iseloomuga inimesed on poliitikas edukamad kui teised. Näiteks autoritaarsed inimesed, kes on sellised seepärast, et neil on olnud raske lapsepõlv ja vanemad surusid neid alla ja nüüd kui nad on suureks kasvanud, siis elavad nad lapsepõlve rahuldamata jäänud vajadused poliitikas välja. Selle asja nimi on externalization. (Adorne 1950).
Poliitiliste teadmiste allikad
1. Autoriteet
Autoriteediks võib olla dokument, traditsioon või isik.
1.1. kindel autoriteet – näit. vanem, õpetaja, sõber, kuulus inimene. Probleem: teisi ei huvita sinu autoriteet.
1.2. üldine autoriteet – Mõjutavad paljusid inimesi ühiskonnas, on eriti ilmsed alusena normatiivsetele teadmistele . nt. Põhiseadus , üldise arvamuse liider, usulised tõekspidamised , laialt leviv meedia. Probleem: erinevates poliitilistes süsteemides on erinevad arusaamad. Ühe riigi kodanikud võivad teise riigi kodanike seisukohti naeruväärseiks pidada ning arvata et tolle riigi kodanikud on “ajupesu” all.
1.3. “igaüks autoriteedina” - Teiste inimeste tugev arvamus, et kui kõik teised arukad inimesed nõustuvad, miks peaks siis sina teisiti arvama . Probleem: “kõiki inimesi saab mõnda aega lollitada.”
Erinevad autoriteedid annavad tihtilugu vastukäivat informatsiooni ja seega on raske aru saada, mis info on “õige”.
2. Isiklik mõtlemine
See teadmise allikas põhineb arusaamal, et inimene suudab kasutada iseenda mõistust, et poliitilisest maailmast aru saada. Isiklik mõtlemine on rajatud ratsionaalsusele või intuitsioonile ning põhjendatud enda kogemustega. Nt: See asi on “ilmselge”, seega ka õige. USA on hegemoon, seega Iraagi ründamine vajalik ja õige.
2.1. ratsionaalsus - inimene tugineb iseenda ratsionaalsusele / loogikale. Tugineb nähtustele, mis on enamikele iseenesest mõistetavad ;
2.2. intuitsioon - inimene tugineb tunnetele rohkem kui põhjustele.
Põhiline probleem selles, et inimestel väga erinevad isiklikud arvamused, ja seega ei ole olemas võimalust lahendada inimeste vahelisi erimeelsusi. Näit: Mis on minu jaoks “ilmselge”, ei pruugi olla sinu jaoks.
3. Teaduslik meetod
Iga teaduse mõte on vastata küsimustele mis, miks ja kuidas.
3.1. teadus otsib seaduspärasusi asjade / nähtuste omavahelistes suhetes;
3.2. teadus on empiiriline , nähtust peab saama jälgida või vähemalt mõõta;
3.3. teadus on kumulatiivne, kuna aktsepteerib juba eelnevalt kogutud andmeid;
3.4. teaduse meetod on testitav / kontrollitav, s.t. igaüks saab samu eeldusi kasutades analüüsi korrata .
Sotsialiseerumine ja poliitika keskkond
Miks inimesed osalevad poliitikas? Robert Lane küsis ja vastas: motiive on palju, nt kuna see grupp kuhu inimene kuulub, osaleb aktiivselt poliitikas; osadel inimestel on kõrgendatud huvi poliitika vastu; lähtub klassikalisest liberalismist – inimene osaleb teadlikult arusaamise eesmärgil; põhineb Laswell’i teoorial – inimene osaleb poliitikas, kuna omab alaväärsuskompleksi, st mingil põhjusel tunneb ta end saamatuna teistes eluvaldkondades; osaleb kuna omab kõrgemat võimuiha kui keskmine inimene ning soovib seeläbi võimu saada.
Riik. Rahvus. Riigi tüübid
Riigi klassikaline definitsioon – riik on institutsioon , kellel on legitiimne jõu kasutamise monopol antud territooriumil oleva elanikkonna suhtes (Max Weber ). Juriidiline definitsioon – riik on kindla territooriumiga sõltumatu ehk suveräänne üksus. Riik on organiseeritud institutsionaalne süsteem, mis teeb ja viib ellu poliitilisi otsuseid. Riik on ühiskondlike gruppide (indiviidide) kogum, mis eksisteerib lähtuvalt teatud ühiskondlikest vajadustest kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määratletud juhtimisstruktuure.
Riigi põhitunnused
Üldiselt, nagu paljude teistegi nähtustega politoloogias, on riigi definitsioone palju. Enamasti ollakse üksmeelsed vaid selles, et riigil peab olema 3 põhitunnust (tuginedes suuresti Austria õigusteadlase Georg Jellineki teooriale – Drei Elemente Lehre) ning seda tunnistati õiguslikult 1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioonis:
1) maa-ala ehk territoorium on ruum, mis koosneb: maismaa, maapõu selle all, õhuruum selle kohal, territoriaalvesi (nt 18-19 saj 3-4 meremiili; praegu 12 meremiili (1852 m = 22 km), millele võib lisanduda majandustsoon;), tinglikult ka riigilipu all sõitvad laevad. Territoorium on oluline seetõttu, et reeglina ainult sellel maa-alal kehtib riigivõim (võib olla ka erandeid nt sõjalised tugipunktid).
2) rahvas ehk elanikkond
Rahvusvaheliselt tunnustatud riigi teine element on rahvas. Kodanikkond või inimesed, kes elavad püsivalt selle riigi territooriumil ( vastand rändrahvad ). Rahvas on sisuliselt kogu riigi alus. Rahva rollist võib saada aru kaheti: rahvas kui riigivõimu kandja; rahvas kui riigivõimu teostaja. Nüüd tuleb vaadelda, kes peaksid kuuluma ja kes kuuluvad rahva hulka riigivõimu kandja tähenduses. Lihtsaim viis rahva piiritlemiseks on defineerida seda kodakondsust omavate isikutega – kõik ülejäänud isikud ei kuulu selle järgi rahva hulka. See on kõige levinum ning juriidiliselt korrektne . Lisaks neile võib olla välismaalasi ehk välisriigi kodanikke, kodakondsuseta isikuid ning topeltkodakondsusega isikuid. Seoses asjaoluga, et kodakondsus loob sügavama ning kindlama sideme inimese ja riigi vahel ning et kodakondsusega kaasnevad mitmed kohustused, mis mittekodanikel puuduvad, on rahva mõiste piiramine kodakondsust omavate isikutega siiski rahvusvaheliselt üldtunnustatud. Kodakondsus on õiguslik staatus, mis seob inimese kodakondsuse andnud riigiga. Kodakondsuse saamiseks on kaks põhilist viisi: seaduse (sünnijärgne) või haldusakti alusel (nt naturalisatsiooni korras). Sünniga kodakondsuse omandamisel eraldatakse kahte põhimõttelist võimalust:

Ius soli (päikeseõigus) ehk territoriaalpõhimõte tähendab, et see, kes on sündinud vastava riigi territooriumil, omandab selle riigi kodakondsuse (nt USA)

Ius sanguinis (vereõigus) põhimõte tähendab, et laps omandab sündides oma vanemate kodakondsuse (nt Eesti)
Rahvas ja rahvus ning nende tuletised rahvuslus ( natsionalism ), rahvuslikkus on raskesti defineeritavad mõisted, mida kasutatakse nii teaduskirjanduses kui ka argitasandil paljudes eri tähendustes ja tähendusnüanssides, neid võidakse samastada või tunduvalt eristada. „Rahvuslus on eelkõige poliitiline printsiip, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik ühik peavad kokku langema.“ (Ernst Gellner)
3) iseseisev (suveräänne) riigivõim ehk valitsus + võime astuda suhetesse teiste riikidega
Kolmas riigi tunnustatud element on suveräänsus . Suveräänsuse all mõistetakse riigi õigust otsustada oma territooriumi piires küsimusi nii, nagu riik ise seda vajalikuks peab. Rahvusvaheliste suhete raamistikus on oluline defineerida riiki läbi eelpool mainitud kolme tunnuse, kuid riigi tähendus siseriiklikult on palju spetsiifilisem – siin saab suveräänne riigivõim ise määratleda, milliseid institutsioone saab vaadelda riigi ja milliseid mitte (nt kas kohalikud omavalitsused on riik siseriiklikult, kuna neid on võimalik eristada, kuid rahvusvaheliselt on igal juhul tegemist riigiga). Riik omab õigusi ja kohustusi tervikuna , mitte tema üksikud asutused või organid . Samuti ei saa olla „vaidlusi“ erinevate kehaosade vahel, „üks tasku ei saa teisele võlgu olla“. Riigivõim viitab riigi õigusele kehtestada kodanikele ühepoolselt reegleid ja panna peale kohustusi. Sealjuures on riigil õigusi neid kohustusi tagada sunnijõu kasutamise abil, riik saab kasutada otsest jõudu korralduste täitmise tagamiseks (nt politsei erivahendeid korraldusi eiranu suhtes, samuti on õigus lammutada ebaseaduslikult püstitatud ehitis jne). Samas saame riigist rääkida ikkagi siis kui on kindlalt välja kujunenud valitseja(d), inimeste vahelistes suhetes valitsevad reeglid ning on olemas teatav organisatsiooniline korraldus teenimaks kollektiivseid vajadusi. Kui rääkisime riigi definitsioonist , et tegemist on territoriaalselt piiratud suveräänse üksusega ning seega on kõik riigid õiguslikus tähenduses võrdsed, kuid tegelikkuses selline võrdsus ei toimi. Tegelikult sõltuvad riigi suveräänsed õigused riigi võimsusest ja võimust oma huvisid läbi suruda. (nt: selle järgi on Eesti sama tähtis kui Venemaa, tegelikult aga ei anna Venemaa peaaegu kunagi vaidlusküsimuses Eestile järele). Suveräänsusega on seotud ka territoriaalne puutumatus – riigil on õigus vastu seista või tagasi lükata iga agressioon või invasioon oma territoriaalsetes piirides. Riigi territoriaalne puutumatus sõltub aga tema võimalustest ja poliitilisest mõjuvõimust ja on seetõttu kohati üsna hägune mõiste (nt piirivaidlused, USA „abiaktsioonid“ kolmandas maailmas). Suveräänsus on rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvaheliste inimõigustega teatud määral piiratud. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on isegi lubatav sõjalise jõu kasutamine välisriikide poolt riigisisestesse küsimustesse sekkumisel kui on tegemist jämeda ja süstemaatilise inimõiguste rikkumisega. (Probleemid nt lääs vs ida traditsioonid, tavad, kombed, eriti naisi puudutavad küsimused).
Põhiseadus
Põhiseadus on riigi põhiline riigiõiguse allikas. Tegemist on reeglite kogumiga, mis puudutab riigi ülesehitust ja riigi põhiprintsiipe, juhtimist (põhiseaduslikud organid, nende pädevus ja suhted) ning riigi ja inimese vahelisi suhteid ( põhiõigused , vabadused , kohustused).
Riigi tegevuse ulatus
Üks viis riigi iseloomustamiseks on defineerida riigi tegevuse ulatus. Peamine küsimus on see, kui suur peaks olema riigi osa ühiskonnas. Enamus teadlasi nõustub, et see peaks mahtuma mõiste “res publica” (things for the people, asjad inimeste jaoks) alla. Seda viimast on aga üsna raske defineerida, kuna ei ole teada mis “asju” ja mis ulatuses peaks riik pakkuma. Levinud on 3 peamist vaadet riigi osale ühiskonnas:

Konservatiivne riigikäsitlus
Inimene on piisavalt ratsionaalne selleks, et tulla toime. Riik on eelkõige “öövahi” ülesannetes. Res publica ulatus peaks olema minimaalne. Riigil osaks peab jääma vaid sõjaline ja poliitiline võim kaitsmaks ühiskonda, seda nii välise kui sisemise ohu korral. Üldiselt on ühiskonnas on usaldus vabaturu dünaamika vastu, abituid vähesel määral siiski toetatakse. Suurel määral on riik leebe ja passiivne. Konservatiivse riigikäsitluse äärmuslik vorm on libertarianism – res publica vähendamine peaaegu nullini.

Liberaalne riigikäsitlus
Riik peab aktiivselt sekkuma vaba turu suhetesse indiviidide ja gruppide vahel, kuna:
a) Mõne ühiskonnagrupi tegevus võib olla kahjulik teistele, samuti turusuhetele.
b) Turg jätab paljud inimesed kannatama mitmete majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide kätte, pannes nad ebavõrdsesse olukorda.
Riik on reguleerija - kitsendades indiviidide ja gruppide tegevust, mis võib kahjustada avalikku huvi. Liberaalne riik on ümberjagav: kõik riigi kodanikud peavad saama humaansel tasemel kaupa ja teenindust. Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks.

Radikaalne riigikäsitlus
On palju erinevaid lähenemisi radikaalsele riigikäsitlusele (vasak ja parem). Vasak-radikaalne käsitlus defineerib riiki kui erinevate gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ülesanne on esindada ja laiendada dominantse grupi huvisid ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist
vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda.
Teised riigikäsitlused
On olemas veel näiteks religioosse korraga riigid ( islamimaad ), kus religiooni järgi kontrollitakse tervet ühiskonda. On olemas ka riike, kus ei ole välja kujunenud selget riigikäsitlust.
Riik on monopol ühiskonnas kasutamaks seaduslikult jõudu ja sundust (M. Weber). Kohustuslik riigi funktsioon on säilitada kord ja võidelda teiste aktuaalsete ja potentsiaalsete ohtudega riigi suveräänsuse vastu. Riigil on eesmärk, mida üldiselt kutsutakse rahvuslikud huviks (national interest). See, mis on konkreetse riigi “rahvuslikud huvid”, pannakse paika riigi valitsejate poolt.
Minimaalse riigi kontspetsioon - riik peab täitma ainult neid ülesandeid, mida teised ei suuda teha või mida riik teeb teistest paremini. Kui riik aga üritab kõike reguleerida, muutub ta liialt bürokraatlikuks.
Subsidiaarsuse printsiip – iga ülesannet peab täitma väikseim ning madalaim üksus, mis on suuteline seda lahendama . Tänu sellele, et otsustamine viiakse võimalikult madalale, kasvab funktsiooni täitmise efektiivsus (suureneb paindlikkus , väheneb ajakulu ).
Riigi tüübid
Geograafiline võimu jagunemine
Enamus poliitilisi süsteeme on pidanud vajalikuks erinevatel tasanditel valitsusstruktuuride loomist. Geograafiline võimu jagunemine kirjeldab võimu jaotumist , paigutust ja funktsioone, mis on võimukeskustele pandud. Rahvuslikke poliitilisi süsteeme võib võimu paigutuse järgi klassifitseerida 2-eks:
1. Unitaarriigid
Unitaarriikides on kogu legitiimne võim keskvalitsusel. Teatud funktsioonide täitmiseks võib ta oma võimu üle kanda väiksematele territoriaalsetele üksustele nagu provintsid, regioonid , departemangud, maakonnad jne. Rohkem kui 70% praegustest riikidest on unitaarriigid Näit: Jaapan, Prantsusmaa, Eesti. Unitaarriigi eeliseks on selge hierarhilise võimu olemasolu, puuduseks võimu ülisuur kontsentratsioon ja vähemuste nõrk esindatus.
2. Föderaalriigid
Föderaalriikides on võim jagatud erinevate valitsuse tasandite või valitsuste vahel. Erinevus unitaarriigist on, et ükski tasand ei domineeri teiste üle mitte üheski poliitilises sfääris. Põhiline on koordinatsioon , mitte hierarhia .
Föderatsioonile on 5 mõistlikku põhjendust:
a) Riigi geograafiline suurus, kuna nii on parem valitsusvõimu levitada.
b) Eelnev tugevate riikide olemasolu, milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss .
c) Katse edendada või luua ühtsust erinevate väikeste riikide vahel.
d) Soov koondada võim ja ressursid
e) Soov hajutada poliitilist võimu
Föderaalriigid on näiteks USA, Brasiilia, Kanada, India, Mehhiko .
Plussideks on, et loob ühtsuse ning on võimalik keskvõimu kontrollida. Miinusteks, et võivad tekkida konfliktid ülemvõimu pärast ning pikaldasus ja liigsed kompromissid.
Palju riike maailmas on? Sõltub definitsioonist. 2011. aasta alguse seisuga 194 riiki vastasid peaaegu kõigile riigi tunnustele. Viimati iseseisvus Lõuna-Sudaan (juuli 2011). Kindlasti ei kuulu riikide hulka riigi territooriumi lahutamatud osad nagu nt Inglismaa ja Šotimaa ; mõnele teisele riigile kuuluvad alad nagu nt Puerto Rico ja Bermuda; samuti mitte iseseisvust taotlevad maad, mida kontrollib võõrriik sõjaväe abil nt Tšetšeenia, Tiibet , ega ka protektoraadid (sõltub tugevamast riigist ning kuulub selle kaitse alla) nt Transnistria.
Tunnustamata ja osalise tunnustusega riigid: Abhaasia , Edela- Somaalia , Jubaland, Lõuna-Osseetia, Kosovo , Mägi- Karabahh , Palestiina, Puntland, Põhja- Küpros , Somaalimaa, Hiina Vabariik (mitteametlikult Taiwan). Okupeeritud riigid: Tiibet, Lääne- Sahara , Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
Poliitilised süsteemid. Demokraatia
Poliitikaanalüüsi põhiline ülesanne on selgitada, kas eksisteerib kriteeriume, mille järgi saaks klassifitseerida poliitilisi süsteeme. Poliitilisi süsteeme võib klassifitseerida mitmeti:
* Geograafilise dimensiooni järgi (n: Lääne-Euroopa; Okeaania )
* Usulise dimensiooni järgi (n: ristiusk ; islam)
* Majandusliku dimensiooni järgi (n: industriaalmaa; arengumaa )
Poliitikaanalüütiku jaoks on oluline klassifitseerida süsteeme poliitilise dimensioonide järgi nagu demokraatia ja diktatuur. Süsteemi klassifitseerimine kas demokraatliku või diktatuurina sõltub väga palju klassifitseerija väärtushinnangutest, poliitilisest taustast ja huvidest.
Konstitutsioonilised ja mittekonstitutsioonilised režiimid
Konstitutsioonilise režiimiga riik opereerib konstitutsiooniga määratud seaduste alusel ja sellega seatud piirides. Mittekonstitutsioonilise režiimiga riigis mingit kontrolli võimu teostamise üle ei ole.
1. Konstitutsioonilised režiimid
Defineeriv iseloomujoon konstitutsioonilisele režiimile on, et sel juhul püüab riik täita ning järgida enda konstitutsiooni . Konstitutsioon määrab riikliku korralduse põhialused , riigiaparaadi ehituse, kodanike õigused ja kohustused jne. Määravad on kolm reeglite rühma:
1)Konstitutsioon määrab ära valitsuse tegevuse, defineerib, mis tegevused käivad koos valitsemisega ja missugused poliitilised struktuurid neid etendavad
2)Konstitutsioon paneb paika formaalsed võimusuhted poliitiliste struktuuride vahel.
3)Konstitutsioon piirab valitsejate võimu, tagades valitsetavatele vabadused ja õigused.
Kolmas punkt on kõige tähtsam, see määrabki peamiselt ära, kuivõrd riik on konstitutsiooniline . Konstitutsioonilistes režiimides on konstitutsiooni tõlgendamine mõõdukas ja mõistlik ning selle täideviimine õiglane. Paljud grupid ühiskonnas võivad välja pakkuda erinevaid võimalusi konstitutsiooni interpreteerimiseks ja rakendamiseks elus, kuid lühemas perspektiivis otsustab selle siiski võimul olev poliitiline jõud.
Üks viise hinnata riike, on teha seda demokraatia indeksi alusel: 50% poliitiline süsteem; 10% sooline võrdsus; 10% majandus; 10% haridus; 10% tervishoid ; 10% keskkond. Sellest tulenevalt jagunevad riigid 4 kategooriasse, kokku hinnatud 167 riiki: 1) täisdemokraatia (kokku 25 riiki) Norra, Rootsi, Soome, Šveits, Taani, Holland , Saksamaa, Uus- Meremaa , Belgia. Eesti ka siin 21.kohal, meie ees Iisrael ja taga Uruguay ; 2) ebatäiuslikud demokraatiad (kokku 54 riiki) – nt Portugal ; 3) hübriid (kokku 37 riiki) – nt Tuneesia, Egiptus ; 4) autoritaarsed (kokku 51 riiki) – Põhja-Korea, Jeemen , Süüria, LAV, Togo , Guinea , Pakistan , Nigeeria, Liibüa , aga ka Venemaa.
2. Mittekonstitutsioonilised režiimid
Autoritaarne režiim
Autoritaarsed režiimid on tekkinud riikides, kus on kõrge ühiskonna ja riigi vaheline ebakõla . Autoritaarsetes režiimides on võim koondunud väikese hulga inimeste kätte, ning ülejäänud kodanikud on poliitikast tõrjutud. Teisisõnu võimul olijad otsustavad valitsetavate üle ilma, et need, kelle üle valitsetakse , saaksid oma arvamust avaldada. Juhid ei austa indiviidi õigusi, nende huve jne. Seos eliidi ja sotsiaalsete gruppide vahel ei toimi usaldusel ja vastutusel. Autoritaarsus on catch-all nimi kõigile poliitilistele režiimidele, mis kasutavad jõudu – autokraatia , türannia , diktatuur, absoluutne despotism , sõjaväeline võim, junta, oligarhia jne. Välja on võimalik tuua 4 erinevat autoritaarse režiimi tüüpi:
1) türannia ehk autokraatia (ise valitsema )– türannid omavad võimu isikuliselt ja absoluutselt. Türannia suurim nõrkus peitub käskude jagamises. Türannia on kõige „ edukam “ ja kõige ekstreemsem autoritaarse režiim tüüp. Võim baseerub hirmul ja igasugune poliitiline vabadus või ühiskondlikud õigused on keelatud. Indiviidid on orja seisuses.
2) dünastia – valitseb monarh või kuningliku perekonnaliige. Mis eristab neid türanniast on, et nemad tulevad võimule ja kasutavad seda tuginedes kindlatele reeglitele. Võim ja rikkused on tavaliselt jaotatud kogu monarhi perekonna vahel. Dünastia võimu legitiimsus tuleneb traditsioonist. Dünastia režiimis ei ole poliitilisi parteisid, isegi mitte ühte juhtivat parteid. Lubatud pole vaba ajakirjandus ja sõnavabadus. Dünastiate praegune rikkus tugineb peamiselt tohututest õli ja nafta puuraukudest. Tänapäeval pole mitte kõik monarhiad mittekonstitutsioonilised: eksisteerivad riigid, kus monarhia on kas piiratud (konstitutsiooniline) või sümboolne (parlamentaarne)
3) sõjaväelised režiimid – on kõige levinum vorm autoritaarse režiimi vormidest . Armee on erilises priviligeeritud seisuses. Paljudel juhtudel armee sekkub, et kaitsta olemasolevat sotsiaalset ja sõjalist status quo’d. Eriti juhul kui status quo rahuldab sõjaväe huve.
3.1. Otsene sõjaväeline võim – selle järgi on sõjavägi otseselt vastutav kogu tsiviilühiskonna administratsiooni üle. Käsud ja otsused tehakse sõjaväe ametnike poolt ja viiakse ellu läbi militaarse käsuliini. Armeest saab valitsus ehk kollegiaalne kogu, kes koosneb kõrgematest sõjaväe juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused.
3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga.
3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses , kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda.
4) ainupartei autoritaarsed režiimid – eksisteerib koos sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega jne. Siiani on need režiimid ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ning nad on pidanud kaasama eelpool nimetatud organisatsioonid . Kõik juhtpositsioonid on ainupartei käes.
Totalitaarne režiim
Palju ühiseid tunnusjooni autoritaarse režiimiga. Enamasti kõrvaldatakse eelnevalt kehtinud seadusnormid. Poliitiline võim on koondunud väheste kätte ning juhid manipuleerivad ja kontrollivad ühiskonda, kasutades ka politseid ja teisi taolisi vahendeid, et tagada oma tahe . Samuti on kontrollitud ajakirjandus ja erinevad huvigrupid. Vaatluse alla on võetud ka isikuvabadused. Suurimaks erinevuseks on, et totalitaarsed režiimid üritavad