Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine (0)

Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine
Politoloogia – Political Science
Poliitikateaduse teema on poliitika, kuid poliitika piire õppevormina defineerida ei ole sugugi lihtne, kuna ta hõlmab väga suurt ala. Poliitiline teadus on katse rakendada teaduslikke meetodeid, et saada paremini aru poliitilises maalimas toimuvast läbi süstemaatilise ja analüüsiva mõtlemise. Poliitikateadus aitab meil luua paremaid kontseptsioone, meetodeid ja üldistusi poliitilise maailma kohta. Poliitikateadus on teadus, mis uurib poliitilisi institutsioone. Lisaks uurib ta inimeste ja sotsiaalsete gruppide poliitilist käitumist. Poliitikateadus tegeleb poliitilise võimu analüüsiga. Veel aitab ta vähendada vastuolusid erinevate väärtushinnangute vahel. Oma poliitikaalaste teadmiste suurendamine aitab meil paremini poliitikamaailmas käituda.
Politoloogia jaguneb klassikaliselt järgmiselt – poliitiline teooria, võrdlev poliitika, rahvusvahelised suhted, avalik haldus. Politoloogid tagavad üldise raamistiku, et ajakirjanikud, poliitikud , huvigrupid ning valijaskond saaksid aru, mis poliitilisel maastikul täpsemalt toimub ning seda läbi süstemaatilise ja teadusliku lähenemise.
Poliitika eksisteerib eelkõige tänu inimeste vahelistele eriarvamustele. Inimesed vaidlevad selle üle, kuidas peaks elama, kuidas võim ja teised ressursid peaksid olema jagatud või jaotatud. Kas ühiskond peaks tuginema koostööle või konfliktile jne. Samuti vaidlevad inimesed selle üle, kuidas teha ühiseid otsused, kui suurt mõju peaks omama indiviid, kellel võiks olla õigus arvamust avaldada jne.
Poliitika kohta on välja öeldud järgmised definitsioonid :
* Poliitika on võimu teostamine /kasutamine;
* Poliitika on väärtuste avalik jaotamine;
* Poliitika on võistlus indiviidide ja gruppide seas oma huvide teostamiseks;
* Poliitika on selle määramine, kes saab mida, millal ja kuidas;
* Poliitika on poliitiliste otsuste tegemine avalike vahenditega, st et on seotud riigi valitsuse, parteide või mõnede muude instantside tegemistega;
* Poliitika on otsuste tegemine kellegi jaoks, et midagi muuta või kaitsta kedagi muutuste eest;
* Poliitika oli, on ja jääb kuni eksisteerib ühiskond.
Kõik need definitsioonid kannavad ühist mõtet, et poliitika tegeleb võimu, huvide ja väärtustega, ehk siis asjadega millel on avalikku tähtsust. Ala, millega poliitika tegeleb on riigiti üsna erineva mahuline , aga väga suur kõigis tänapäeva arenenud riikides.
Rune Holmgaard Andersen : Politolooge peetakse tihti gurudeks, kes iga kell on valmis andma täpseid vastuseid kõikvõimalikele küsimustele. Kas Savisaarest saab kunagi president ? Kas Ansipi päevad peaministrina on loetud? Kas Putin kandideerib järgmistel Venemaa presidendivalimistel ja mida teeb sellisel juhul Medvedev ? Mis saab USA raketikaitsekilbist ja Nord Streamist? Kas puhkeb uus külm sõda ja kui, siis mis saab Eestist? Millal – kui üldse kunagi – läheb Eesti majandus jälle tõusuteed? Sageli oskavad politoloogid anda paremaid vastuseid kui „ tavalised ” inimesed, kuid mõnikord eksivad nad ka rängalt . Kas sellepärast, et politoloogid ei ole piisavalt targad? Võibolla. Tihti eksitakse aga ka seepärast, et maailm on tunduvalt komplekssem kui teooriad. Inimesed ei käitu tavaliselt nagu programmeeritud robotid ning seepärast jääb alati ruumi üllatusteks. Maailma komplekssus võib olla probleemiks riigiteadustele, seades ühtlasi piirid sellele, mille kohta me saame ja mille kohta me ei peaks arvamust avaldama.
Eelistan siiski, et minu prognoosid lükatakse ümber, kui elada maailmas, kus inimeste käitumine on niisama etteaimatav kui aatomid , millest me koosneme. Mõnikord esitatakse politoloogidele küsimusi , millele me kui teadlased peaksime jääma vastuse võlgu. Teadlase vastus küsimusele, milline on hea ühiskond, ei ole õigem kui vastus, mille annab tädi Maali. Mis on hea või halb, õige või vale, peitub vaataja silmades ning tuleks alati olla kahtlev ühiskonnateadlaste suhtes, kes arvavad teadvat, kuidas ideaalne ühiskond välja näeb. Kas ühiskonnas peab olema rohkem või vähem võrdsust? Kas me peame püstitama rohkem Vabadussõja monumente ? Kas eesti keele kasutust peab kontrollima Keeleinspektsioon jne on poliitilised küsimused, mis demokraatlikus ühiskonnas peaks ideaalis paika pandama laiaulatusliku ühiskondliku debatiga. Sotsiaalteadlastel nagu ka kõikidel teistel inimestel võib nendes küsimustes olla oma arvamus, kuid see jääb nende isiklikuks arvamuseks, mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada. Poliitikuks ei saada politoloogiat õppides ja ma ei ole sugugi kindel, et politoloogid on paremad poliitikud kui ükskõik millise muu taustaga inimesed.
Politoloogia areng
Kuigi me saame väita, et kõigil ajaloolistel perioodidel pea kõigis geograafilistes regioonides on püütud õpetada poliitikat ning pidevalt on suurenenud arusaamine poliitikast , on politoloogia (võime nimetada ka modernseks politoloogiaks), mida õpetatakse ja uuritakse sotsiaalteaduste raames, siiski väga noor teadus – natuke üle 100 aastat vana. Sünnimaaks peetakse USA-d, kuna seal arenes kapitalism kõige kiiremini. Politoloogia tekkis tänu rahvusvaheliste korporatsioonide arengule, kuna need laienesid üle riigi piiride ning tekkis vajadus tiheda infovahetuse järgi. Vana-Kreekas ja keskajal uuriti politoloogiaga seonduvat poliitilise filosoofia ja õigusteaduse raames (ajaarvestus enamasti Paltoni 427e.Kr ja Aristotelese 384 e.Kr järgi).
Politoloogia tormiline areng USA-s toimus 1880-ndatel, kui hakati tegema avaliku arvamuse uurimusi (Walter Lippmann’i poolt). See kulmineerus 1903 APSA (American Political Science Association ) loomisega. 1949 loodi IPSA Kanada , USA, Prantsusmaa ja India eestvõttel. Eesti liitus 1994. Peamine vahe USA ja Euroopa politoloogide vahel on, et Euroopa politoloogid rõhuvad rohkem traditsioonilisele lähenemisele, nt Platoni, Aristotelese filosoofia jõudmaks tänapäeva politoloogiasse. Lisaks on erinevus ka metodoloogias – USA-s kasutatakse tunduvalt rohkem kvantitatiivset, Euroopas kvalitatiivset lähenemist, kuigi viimastel aastatel on ka Euroopas see suund laienenud.
Biheivioristlik lähenemine
Aluse pani Chicago koolkond, mis oli üks esimesi tõsisemaid koolkondi politoloogias. Biheiviorismi aluseks on poliitika vaatlemine inimkäitumise süsteemis ehk tähtsad pole institutsioonid vaid indiviidid . Selle raames hakati uurima poliitilise käitumise põhjuseid. Nt mis motiveerib isiksust tegutsema: vanus (mida vanem, seda vasakpoolsem), haridus (mida haritum, seda parempoolsem, kuid oleneb haridusest), etnilisus (vähemusrahvused vasakpoolsemad), sugu (naised kalduvad vasakpoolsusesse, kuna tahavad õiglust), religioon (mida tõsiusklikum, seda parempoolsem).
vasakpoolsed parempoolsed
Keskklass (60-70%)
Ratsionaalse valiku teooria
Ratsionaalse valiku teooria on sotsiaalteaduste üks kõige silmapaistvam teoreetiline suund. Ratsionaalse valiku teooria väidab, et igaüks, kes on teadlik probleemist ja/või peab tegema mingi konkreetse valiku ning on teadlik tekkepõhjustest ning lahendamise viisidest, peaks olema võimeline ka tegema õigeid otsuseid probleemi lahendamiseks ja teeb parima valiku. Eestis pole teooria politoloogide hulgas populaarne . Teooria alusidee on seega tegelikult lihtne: selle lähtekohaks on katse ette näha üksikindiviidi käitumist erinevates olukordades . Eelduseks on, et inimesed seavad oma eelistused pingeritta ning oma valikutes proovib iga indiviid oma eelistusi maksimeerida. Näiteks kui inimesel on kohvikus valida mahla, tee ja kohvi vahel ning talle maitseb mahl rohkem kui tee ja tee rohkem kui kohvi, siis valib inimene (muude võrdsete tingimuste korral) mahla, aga mitte kohvi. Tegelik valik sõltub siiski olukorrast – toodete hindadest (kohv palju odavam, siis veenan ennast, et see on vähemalt sama hea kui mahl), kuidas käituvad nt minu sõbrad jne. Seadused ja määrused toimivad seeläbi, et mõjutavad inimeste eelistusi. Näiteks kui olen ajahädas, sõidaksin võib-olla Tartust Pärnu kiirusega 120 km/h. Kui ma aga tean, et kas suure tõenäosusega võtab politsei mu vahele või on trahv kiiruse ületamise eest väga suur, olgugi et risk vahele jääda on väike, eelistaksin ma pigem mitte sõita kiiremini kui lubatud 90 km/h. Otsustav tegur, kas ületada kiirust või mitte, ei ole mitte liikluseeskiri kui selline, vaid kas kiiruse ületamisega  kaasnevad eeldatavad kulud kokku on suuremad kui tulu, mis tõuseks varem Pärnu jõudmisest. Kindlasti leidub alati keegi, kes ületab kiirust, kuid enamiku inimeste käitumist on võimalik muuta valikuvõimaluste kulu-tulu suhte kaudu.
Nobeli laureaat Herbert Simon on võtnud kasutusele mõiste piiratud ratsionaalsus – see tähendab, et ideaalselt ratsionaalset otsustust pole olemas, seda takistavad tegelikkuses mitmed piirangud - indiviidi informatsioon valikuvõimaluste kohta on alati piiratud ning ta ei või teada kõikide alternatiivide positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Sellest tulenevalt on ratsionaalne käitumine reaalsuses palju rohkem ajendatud nende „sisemaailmast” - mõlemaist – nende mälu sisust ja selle töötlemisest, kui maailma „väliskeskkonnast”, kus indiviidid tegutsevad ja mis ajendab inimesi tegutsema.
Olgugi et politoloogiad ei saa öelda, kuidas ühiskond peaks ideaalis välja nägema, saavad nad hinnata, kas vahendid, mida kasutatakse ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks, on efektiivsed.
Selleks, et poliitikat teha, peavad olemas olema erinevad arvamused ning võimuorgan , kes püüaks erinevaid arvamusi reguleerida. Siit kasvab välja sotsiaalne konflikt, mida põhjustab: majanduslik erinevus; maailmas pole olemas kahte identset riiki; persooni tasandil on inimesed erinevad; erinevates riikides on erinev seadusandlus , mis reguleerib ühiskonda. Erinevad huvid tekivad sellest, et inimgruppide väärtused ja huvid on erinevad. Mõnede arvates ongi poliitika erinevate väärtuste jaotamine (who gets what, when and how – Laswell’i arusaam). Sotsiaalne konflikt on aga alati olemas, järelikult on ka poliitika alati olemas, kuna püüab seda pidevalt lahendada.
Kokkulepped ei ole absoluutse iseloomuga , nad on muutuvad ja dünaamilised, vastavalt reaalse elu situatsioonidele. Mitte alati ei leia sotsiaalne konflikt väljundit poliitikas, nt mittedemokraatlikes riikides on konflikt olemas, kuid puuduvad jõud, et seda institutsionaliseeruda.
Poliitikat võib võrrelda malemänguga, kus on võimalus käia mitut moodi. Lisaks kehtib tihti ka 0-summa reegel – poliitikat ei ole võimalik teostada nii, et kõik sotsiaalsed grupid oleks võrdväärselt rahuldatud. Ressursid on piiratud ning seega kui toimub ümberjagamine, siis ühed võidavad, teised kaotavad , nt valitsus otsustab toetada põllumajandust ning seeläbi saab haridus vähem raha. Poliitikas kehtib lause “Ühe võit on teise kaotus.” Zero -sum põhimõte on viinud politoloogid seisukohale, et poliitika on küllaltki räpane (dirty game ).
Stabiilsetes riikides on võimalik täheldada pidevat huvi langust poliitika vastu. Inimesi huvitab rohkem praktiline elu, kuna ei usuta, et midagi muutub, hoolimata sellest, kes on võimul. See väljendub kõige paremini valimiskäitumises – lääne demokraatiates on osalusprotsent madal (50% kandis ). Eesti näide – iseseisvuse algul oli osalus suur, kuna oli oht, et iseseisvus kaob. 1992 67,8%, 1995 69,1%, 1999 57,4% (heaolu saavutatud), 2003 58,2% (Res Publica osaliselt tõstis see aasta, noored), 2007 61% (Tallinn 65,8%) esmakordselt e-hääletamine (eelhääletusel 19% võrrelduna 14% 2003!!!), 2011 63%, 2015 64%. Nüüd on iseseisvus kindlustatud ning inimesi huvitab rohkem enese heaolu.
Küll aga on suurenenud huvi igasuguste organisatsioonide, ühenduste, parteide vastu, mille läbi siis ennast identifitseeritakse ja rahuldatakse oma ühiskondliku tegevuse vajadust. Nt Läänemeri puhtaks – ei vali mingit kindlat poliitikat, vaid liitun rohelistega. JEF-Eesti, Noored Eurooplased , Vabad Demokraadid , vabakonnad jne.
Politoloogia nõrkuseks on, et peamiselt tegeletakse minevikuga ning märksa vähem prognoositakse tulevikku ( valimiskäitumine , samuti poliitikute võimalik tegutsemine). Danzingeri järgi on 155 mln inimest surnud poliitiliste põhjuste tõttu XX sajandil. I MS – 14-16 mln, II MS – 50 mln, Gulagis – 30-35 mln (R. Medvedev), 20 mln (R. Conquest). See tähendab aga, et iga 38 inimene on surnud poliitilistel põhjustel. See on Danzingeri järgi 90-ndate alguses. Viimase kümne aasta jooksul on samas toimunud mitmed sündmused – endine Jugoslaavia, Tšetšeenia, Aafrikas Sudaan , Iraak, Afganistan jt.
Politoloogia kõrgaeg oli II maailmasõja järgne periood u 1945-65. Tuntumad politoloogid: Hannah Arend (surn 1975), Francis Fukuyama , Zbigniew Brzezinski, Samuel Huntington , George F. Kennan (surn 2005), Juan Linz, Immanuel Wallerstein, Brian Barry, Robert Putman, Jean Blondel, Arend Lijphart, Robert Dahl, Rein Taagepera (2008 Skytte). Skytte auhind on üks olulisemaid (võrreldakse Nobeli auhinnaga), alates 1995 ning Dahlist.
Poliitilise käitumise mõjutajad
On 4 tüüpi tegureid mis inimese poliitilist käitumist mõjutavad:
1. Keskkond
1.1. Poliitiline keskkond Nt: Ugandas ei tohi poliitikast rääkida, Hiinas peab, Boliivias keegi ei tea poliitikast midagi, USAs natuke teab jne.
2.1. laiem keskkond (sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline) Nt: kuna islamiusk on naised alla surunud, siis nad poliitikas ei osale.
2. Poliitilise sotsialiseerumise mõjutajad
Poliitiline sotsialiseerumine – protsess, mille läbi inimene omandab oma orientatsioonid nt kognitiivsed ( teadmistel põhinev), afektiivsed (tunnetel põhinev) ja hinnangulised poliitilise maailma suhtes.
2.1. Perekond - Esimene ja kõige kauakestvam poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Nt USAs 7a laps on vanemate partei poolt, türannist isa võib last poliitikas mitte osalema julgustada jne
2.2. Kool - Riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Nt: autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata
2.3. Tutvusringkond - Inimene võtab pikapeale omaks, mida teised “minusarnased” inimesed mõtlevad. Hiinas pidi poliitikat sõpradega arutama, et seda kes teisiti mõtleb ümber veenda
2.4. Meedia ja kultuur - Kuna poliitika on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. (iga partei proovib läbi suruda oma arvamust) samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni. (Tsensuur, kinodes kommude filmide näitamine, räppmuusika jne.)
2.5. Sündmused - Näit: Paljud, kelle tuttav on maha lastud , muutuvad relvastuse vastasteks aktivistideks. Mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimeste arvamust tollest riigist.
3. Karakteristikud
Sellised asjad nagu sugu, vanus, haridus, sissetulek, töökoht, sotsiaalne klass jne. Nt: Meestele meeldib Mitterand rohkem kui naistele, Savisaar madalama sissetuleku ja haridusega, noortele Mihkel Raud jne.
Kõige vähemtähtsam ja raskemini uuritav mõjutaja.
4. Poliitilised „iseloomujooned“
Isiksus - Teatud iseloomuga inimesed on poliitikas edukamad kui teised. Näiteks autoritaarsed inimesed, kes on sellised seepärast, et neil on olnud raske lapsepõlv ja vanemad surusid neid alla ja nüüd kui nad on suureks kasvanud, siis elavad nad lapsepõlve rahuldamata jäänud vajadused poliitikas välja. Selle asja nimi on externalization. (Adorne 1950).
Poliitiliste teadmiste allikad
1. Autoriteet
Autoriteediks võib olla dokument, traditsioon või isik.
1.1. kindel autoriteet – näit. vanem, õpetaja, sõber, kuulus inimene. Probleem: teisi ei huvita sinu autoriteet.
1.2. üldine autoriteet – Mõjutavad paljusid inimesi ühiskonnas, on eriti ilmsed alusena normatiivsetele teadmistele . nt. Põhiseadus , üldise arvamuse liider, usulised tõekspidamised , laialt leviv meedia. Probleem: erinevates poliitilistes süsteemides on erinevad arusaamad. Ühe riigi kodanikud võivad teise riigi kodanike seisukohti naeruväärseiks pidada ning arvata et tolle riigi kodanikud on “ajupesu” all.
1.3. “igaüks autoriteedina” - Teiste inimeste tugev arvamus, et kui kõik teised arukad inimesed nõustuvad, miks peaks siis sina teisiti arvama . Probleem: “kõiki inimesi saab mõnda aega lollitada.”
Erinevad autoriteedid annavad tihtilugu vastukäivat informatsiooni ja seega on raske aru saada, mis info on “õige”.
2. Isiklik mõtlemine
See teadmise allikas põhineb arusaamal, et inimene suudab kasutada iseenda mõistust, et poliitilisest maailmast aru saada. Isiklik mõtlemine on rajatud ratsionaalsusele või intuitsioonile ning põhjendatud enda kogemustega. Nt: See asi on “ilmselge”, seega ka õige. USA on hegemoon, seega Iraagi ründamine vajalik ja õige.
2.1. ratsionaalsus - inimene tugineb iseenda ratsionaalsusele / loogikale. Tugineb nähtustele, mis on enamikele iseenesest mõistetavad ;
2.2. intuitsioon - inimene tugineb tunnetele rohkem kui põhjustele.
Põhiline probleem selles, et inimestel väga erinevad isiklikud arvamused, ja seega ei ole olemas võimalust lahendada inimeste vahelisi erimeelsusi. Näit: Mis on minu jaoks “ilmselge”, ei pruugi olla sinu jaoks.
3. Teaduslik meetod
Iga teaduse mõte on vastata küsimustele mis, miks ja kuidas.
3.1. teadus otsib seaduspärasusi asjade / nähtuste omavahelistes suhetes;
3.2. teadus on empiiriline , nähtust peab saama jälgida või vähemalt mõõta;
3.3. teadus on kumulatiivne, kuna aktsepteerib juba eelnevalt kogutud andmeid;
3.4. teaduse meetod on testitav / kontrollitav, s.t. igaüks saab samu eeldusi kasutades analüüsi korrata .
Sotsialiseerumine ja poliitika keskkond
Miks inimesed osalevad poliitikas? Robert Lane küsis ja vastas: motiive on palju, nt kuna see grupp kuhu inimene kuulub, osaleb aktiivselt poliitikas; osadel inimestel on kõrgendatud huvi poliitika vastu; lähtub klassikalisest liberalismist – inimene osaleb teadlikult arusaamise eesmärgil; põhineb Laswell’i teoorial – inimene osaleb poliitikas, kuna omab alaväärsuskompleksi, st mingil põhjusel tunneb ta end saamatuna teistes eluvaldkondades; osaleb kuna omab kõrgemat võimuiha kui keskmine inimene ning soovib seeläbi võimu saada.
Riik. Rahvus. Riigi tüübid
Riigi klassikaline definitsioon – riik on institutsioon , kellel on legitiimne jõu kasutamise monopol antud territooriumil oleva elanikkonna suhtes (Max Weber ). Juriidiline definitsioon – riik on kindla territooriumiga sõltumatu ehk suveräänne üksus. Riik on organiseeritud institutsionaalne süsteem, mis teeb ja viib ellu poliitilisi otsuseid. Riik on ühiskondlike gruppide (indiviidide) kogum, mis eksisteerib lähtuvalt teatud ühiskondlikest vajadustest kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määratletud juhtimisstruktuure.
Riigi põhitunnused
Üldiselt, nagu paljude teistegi nähtustega politoloogias, on riigi definitsioone palju. Enamasti ollakse üksmeelsed vaid selles, et riigil peab olema 3 põhitunnust (tuginedes suuresti Austria õigusteadlase Georg Jellineki teooriale – Drei Elemente Lehre) ning seda tunnistati õiguslikult 1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioonis:
1) maa-ala ehk territoorium on ruum, mis koosneb: maismaa, maapõu selle all, õhuruum selle kohal, territoriaalvesi (nt 18-19 saj 3-4 meremiili; praegu 12 meremiili (1852 m = 22 km), millele võib lisanduda majandustsoon;), tinglikult ka riigilipu all sõitvad laevad. Territoorium on oluline seetõttu, et reeglina ainult sellel maa-alal kehtib riigivõim (võib olla ka erandeid nt sõjalised tugipunktid).
2) rahvas ehk elanikkond
Rahvusvaheliselt tunnustatud riigi teine element on rahvas. Kodanikkond või inimesed, kes elavad püsivalt selle riigi territooriumil ( vastand rändrahvad ). Rahvas on sisuliselt kogu riigi alus. Rahva rollist võib saada aru kaheti: rahvas kui riigivõimu kandja; rahvas kui riigivõimu teostaja. Nüüd tuleb vaadelda, kes peaksid kuuluma ja kes kuuluvad rahva hulka riigivõimu kandja tähenduses. Lihtsaim viis rahva piiritlemiseks on defineerida seda kodakondsust omavate isikutega – kõik ülejäänud isikud ei kuulu selle järgi rahva hulka. See on kõige levinum ning juriidiliselt korrektne . Lisaks neile võib olla välismaalasi ehk välisriigi kodanikke, kodakondsuseta isikuid ning topeltkodakondsusega isikuid. Seoses asjaoluga, et kodakondsus loob sügavama ning kindlama sideme inimese ja riigi vahel ning et kodakondsusega kaasnevad mitmed kohustused, mis mittekodanikel puuduvad, on rahva mõiste piiramine kodakondsust omavate isikutega siiski rahvusvaheliselt üldtunnustatud. Kodakondsus on õiguslik staatus, mis seob inimese kodakondsuse andnud riigiga. Kodakondsuse saamiseks on kaks põhilist viisi: seaduse (sünnijärgne) või haldusakti alusel (nt naturalisatsiooni korras). Sünniga kodakondsuse omandamisel eraldatakse kahte põhimõttelist võimalust:

Ius soli (päikeseõigus) ehk territoriaalpõhimõte tähendab, et see, kes on sündinud vastava riigi territooriumil, omandab selle riigi kodakondsuse (nt USA)

Ius sanguinis (vereõigus) põhimõte tähendab, et laps omandab sündides oma vanemate kodakondsuse (nt Eesti)
Rahvas ja rahvus ning nende tuletised rahvuslus ( natsionalism ), rahvuslikkus on raskesti defineeritavad mõisted, mida kasutatakse nii teaduskirjanduses kui ka argitasandil paljudes eri tähendustes ja tähendusnüanssides, neid võidakse samastada või tunduvalt eristada. „Rahvuslus on eelkõige poliitiline printsiip, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik ühik peavad kokku langema.“ (Ernst Gellner)
3) iseseisev (suveräänne) riigivõim ehk valitsus + võime astuda suhetesse teiste riikidega
Kolmas riigi tunnustatud element on suveräänsus . Suveräänsuse all mõistetakse riigi õigust otsustada oma territooriumi piires küsimusi nii, nagu riik ise seda vajalikuks peab. Rahvusvaheliste suhete raamistikus on oluline defineerida riiki läbi eelpool mainitud kolme tunnuse, kuid riigi tähendus siseriiklikult on palju spetsiifilisem – siin saab suveräänne riigivõim ise määratleda, milliseid institutsioone saab vaadelda riigi ja milliseid mitte (nt kas kohalikud omavalitsused on riik siseriiklikult, kuna neid on võimalik eristada, kuid rahvusvaheliselt on igal juhul tegemist riigiga). Riik omab õigusi ja kohustusi tervikuna , mitte tema üksikud asutused või organid . Samuti ei saa olla „vaidlusi“ erinevate kehaosade vahel, „üks tasku ei saa teisele võlgu olla“. Riigivõim viitab riigi õigusele kehtestada kodanikele ühepoolselt reegleid ja panna peale kohustusi. Sealjuures on riigil õigusi neid kohustusi tagada sunnijõu kasutamise abil, riik saab kasutada otsest jõudu korralduste täitmise tagamiseks (nt politsei erivahendeid korraldusi eiranu suhtes, samuti on õigus lammutada ebaseaduslikult püstitatud ehitis jne). Samas saame riigist rääkida ikkagi siis kui on kindlalt välja kujunenud valitseja(d), inimeste vahelistes suhetes valitsevad reeglid ning on olemas teatav organisatsiooniline korraldus teenimaks kollektiivseid vajadusi. Kui rääkisime riigi definitsioonist , et tegemist on territoriaalselt piiratud suveräänse üksusega ning seega on kõik riigid õiguslikus tähenduses võrdsed, kuid tegelikkuses selline võrdsus ei toimi. Tegelikult sõltuvad riigi suveräänsed õigused riigi võimsusest ja võimust oma huvisid läbi suruda. (nt: selle järgi on Eesti sama tähtis kui Venemaa, tegelikult aga ei anna Venemaa peaaegu kunagi vaidlusküsimuses Eestile järele). Suveräänsusega on seotud ka territoriaalne puutumatus – riigil on õigus vastu seista või tagasi lükata iga agressioon või invasioon oma territoriaalsetes piirides. Riigi territoriaalne puutumatus sõltub aga tema võimalustest ja poliitilisest mõjuvõimust ja on seetõttu kohati üsna hägune mõiste (nt piirivaidlused, USA „abiaktsioonid“ kolmandas maailmas). Suveräänsus on rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvaheliste inimõigustega teatud määral piiratud. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on isegi lubatav sõjalise jõu kasutamine välisriikide poolt riigisisestesse küsimustesse sekkumisel kui on tegemist jämeda ja süstemaatilise inimõiguste rikkumisega. (Probleemid nt lääs vs ida traditsioonid, tavad, kombed, eriti naisi puudutavad küsimused).
Põhiseadus
Põhiseadus on riigi põhiline riigiõiguse allikas. Tegemist on reeglite kogumiga, mis puudutab riigi ülesehitust ja riigi põhiprintsiipe, juhtimist (põhiseaduslikud organid, nende pädevus ja suhted) ning riigi ja inimese vahelisi suhteid ( põhiõigused , vabadused , kohustused).
Riigi tegevuse ulatus
Üks viis riigi iseloomustamiseks on defineerida riigi tegevuse ulatus. Peamine küsimus on see, kui suur peaks olema riigi osa ühiskonnas. Enamus teadlasi nõustub, et see peaks mahtuma mõiste “res publica” (things for the people, asjad inimeste jaoks) alla. Seda viimast on aga üsna raske defineerida, kuna ei ole teada mis “asju” ja mis ulatuses peaks riik pakkuma. Levinud on 3 peamist vaadet riigi osale ühiskonnas:

Konservatiivne riigikäsitlus
Inimene on piisavalt ratsionaalne selleks, et tulla toime. Riik on eelkõige “öövahi” ülesannetes. Res publica ulatus peaks olema minimaalne. Riigil osaks peab jääma vaid sõjaline ja poliitiline võim kaitsmaks ühiskonda, seda nii välise kui sisemise ohu korral. Üldiselt on ühiskonnas on usaldus vabaturu dünaamika vastu, abituid vähesel määral siiski toetatakse. Suurel määral on riik leebe ja passiivne. Konservatiivse riigikäsitluse äärmuslik vorm on libertarianism – res publica vähendamine peaaegu nullini.

Liberaalne riigikäsitlus
Riik peab aktiivselt sekkuma vaba turu suhetesse indiviidide ja gruppide vahel, kuna:
a) Mõne ühiskonnagrupi tegevus võib olla kahjulik teistele, samuti turusuhetele.
b) Turg jätab paljud inimesed kannatama mitmete majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide kätte, pannes nad ebavõrdsesse olukorda.
Riik on reguleerija - kitsendades indiviidide ja gruppide tegevust, mis võib kahjustada avalikku huvi. Liberaalne riik on ümberjagav: kõik riigi kodanikud peavad saama humaansel tasemel kaupa ja teenindust. Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks.

Radikaalne riigikäsitlus
On palju erinevaid lähenemisi radikaalsele riigikäsitlusele (vasak ja parem). Vasak-radikaalne käsitlus defineerib riiki kui erinevate gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ülesanne on esindada ja laiendada dominantse grupi huvisid ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist
vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda.
Teised riigikäsitlused
On olemas veel näiteks religioosse korraga riigid ( islamimaad ), kus religiooni järgi kontrollitakse tervet ühiskonda. On olemas ka riike, kus ei ole välja kujunenud selget riigikäsitlust.
Riik on monopol ühiskonnas kasutamaks seaduslikult jõudu ja sundust (M. Weber). Kohustuslik riigi funktsioon on säilitada kord ja võidelda teiste aktuaalsete ja potentsiaalsete ohtudega riigi suveräänsuse vastu. Riigil on eesmärk, mida üldiselt kutsutakse rahvuslikud huviks (national interest). See, mis on konkreetse riigi “rahvuslikud huvid”, pannakse paika riigi valitsejate poolt.
Minimaalse riigi kontspetsioon - riik peab täitma ainult neid ülesandeid, mida teised ei suuda teha või mida riik teeb teistest paremini. Kui riik aga üritab kõike reguleerida, muutub ta liialt bürokraatlikuks.
Subsidiaarsuse printsiip – iga ülesannet peab täitma väikseim ning madalaim üksus, mis on suuteline seda lahendama . Tänu sellele, et otsustamine viiakse võimalikult madalale, kasvab funktsiooni täitmise efektiivsus (suureneb paindlikkus , väheneb ajakulu ).
Riigi tüübid
Geograafiline võimu jagunemine
Enamus poliitilisi süsteeme on pidanud vajalikuks erinevatel tasanditel valitsusstruktuuride loomist. Geograafiline võimu jagunemine kirjeldab võimu jaotumist , paigutust ja funktsioone, mis on võimukeskustele pandud. Rahvuslikke poliitilisi süsteeme võib võimu paigutuse järgi klassifitseerida 2-eks:
1. Unitaarriigid
Unitaarriikides on kogu legitiimne võim keskvalitsusel. Teatud funktsioonide täitmiseks võib ta oma võimu üle kanda väiksematele territoriaalsetele üksustele nagu provintsid, regioonid , departemangud, maakonnad jne. Rohkem kui 70% praegustest riikidest on unitaarriigid Näit: Jaapan, Prantsusmaa, Eesti. Unitaarriigi eeliseks on selge hierarhilise võimu olemasolu, puuduseks võimu ülisuur kontsentratsioon ja vähemuste nõrk esindatus.
2. Föderaalriigid
Föderaalriikides on võim jagatud erinevate valitsuse tasandite või valitsuste vahel. Erinevus unitaarriigist on, et ükski tasand ei domineeri teiste üle mitte üheski poliitilises sfääris. Põhiline on koordinatsioon , mitte hierarhia .
Föderatsioonile on 5 mõistlikku põhjendust:
a) Riigi geograafiline suurus, kuna nii on parem valitsusvõimu levitada.
b) Eelnev tugevate riikide olemasolu, milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss .
c) Katse edendada või luua ühtsust erinevate väikeste riikide vahel.
d) Soov koondada võim ja ressursid
e) Soov hajutada poliitilist võimu
Föderaalriigid on näiteks USA, Brasiilia, Kanada, India, Mehhiko .
Plussideks on, et loob ühtsuse ning on võimalik keskvõimu kontrollida. Miinusteks, et võivad tekkida konfliktid ülemvõimu pärast ning pikaldasus ja liigsed kompromissid.
Palju riike maailmas on? Sõltub definitsioonist. 2011. aasta alguse seisuga 194 riiki vastasid peaaegu kõigile riigi tunnustele. Viimati iseseisvus Lõuna-Sudaan (juuli 2011). Kindlasti ei kuulu riikide hulka riigi territooriumi lahutamatud osad nagu nt Inglismaa ja Šotimaa ; mõnele teisele riigile kuuluvad alad nagu nt Puerto Rico ja Bermuda; samuti mitte iseseisvust taotlevad maad, mida kontrollib võõrriik sõjaväe abil nt Tšetšeenia, Tiibet , ega ka protektoraadid (sõltub tugevamast riigist ning kuulub selle kaitse alla) nt Transnistria.
Tunnustamata ja osalise tunnustusega riigid: Abhaasia , Edela- Somaalia , Jubaland, Lõuna-Osseetia, Kosovo , Mägi- Karabahh , Palestiina, Puntland, Põhja- Küpros , Somaalimaa, Hiina Vabariik (mitteametlikult Taiwan). Okupeeritud riigid: Tiibet, Lääne- Sahara , Itškeeria Tšetšeeni Vabariik.
Poliitilised süsteemid. Demokraatia
Poliitikaanalüüsi põhiline ülesanne on selgitada, kas eksisteerib kriteeriume, mille järgi saaks klassifitseerida poliitilisi süsteeme. Poliitilisi süsteeme võib klassifitseerida mitmeti:
* Geograafilise dimensiooni järgi (n: Lääne-Euroopa; Okeaania )
* Usulise dimensiooni järgi (n: ristiusk ; islam)
* Majandusliku dimensiooni järgi (n: industriaalmaa; arengumaa )
Poliitikaanalüütiku jaoks on oluline klassifitseerida süsteeme poliitilise dimensioonide järgi nagu demokraatia ja diktatuur. Süsteemi klassifitseerimine kas demokraatliku või diktatuurina sõltub väga palju klassifitseerija väärtushinnangutest, poliitilisest taustast ja huvidest.
Konstitutsioonilised ja mittekonstitutsioonilised režiimid
Konstitutsioonilise režiimiga riik opereerib konstitutsiooniga määratud seaduste alusel ja sellega seatud piirides. Mittekonstitutsioonilise režiimiga riigis mingit kontrolli võimu teostamise üle ei ole.
1. Konstitutsioonilised režiimid
Defineeriv iseloomujoon konstitutsioonilisele režiimile on, et sel juhul püüab riik täita ning järgida enda konstitutsiooni . Konstitutsioon määrab riikliku korralduse põhialused , riigiaparaadi ehituse, kodanike õigused ja kohustused jne. Määravad on kolm reeglite rühma:
1)Konstitutsioon määrab ära valitsuse tegevuse, defineerib, mis tegevused käivad koos valitsemisega ja missugused poliitilised struktuurid neid etendavad
2)Konstitutsioon paneb paika formaalsed võimusuhted poliitiliste struktuuride vahel.
3)Konstitutsioon piirab valitsejate võimu, tagades valitsetavatele vabadused ja õigused.
Kolmas punkt on kõige tähtsam, see määrabki peamiselt ära, kuivõrd riik on konstitutsiooniline . Konstitutsioonilistes režiimides on konstitutsiooni tõlgendamine mõõdukas ja mõistlik ning selle täideviimine õiglane. Paljud grupid ühiskonnas võivad välja pakkuda erinevaid võimalusi konstitutsiooni interpreteerimiseks ja rakendamiseks elus, kuid lühemas perspektiivis otsustab selle siiski võimul olev poliitiline jõud.
Üks viise hinnata riike, on teha seda demokraatia indeksi alusel: 50% poliitiline süsteem; 10% sooline võrdsus; 10% majandus; 10% haridus; 10% tervishoid ; 10% keskkond. Sellest tulenevalt jagunevad riigid 4 kategooriasse, kokku hinnatud 167 riiki: 1) täisdemokraatia (kokku 25 riiki) Norra, Rootsi, Soome, Šveits, Taani, Holland , Saksamaa, Uus- Meremaa , Belgia. Eesti ka siin 21.kohal, meie ees Iisrael ja taga Uruguay ; 2) ebatäiuslikud demokraatiad (kokku 54 riiki) – nt Portugal ; 3) hübriid (kokku 37 riiki) – nt Tuneesia, Egiptus ; 4) autoritaarsed (kokku 51 riiki) – Põhja-Korea, Jeemen , Süüria, LAV, Togo , Guinea , Pakistan , Nigeeria, Liibüa , aga ka Venemaa.
2. Mittekonstitutsioonilised režiimid
Autoritaarne režiim
Autoritaarsed režiimid on tekkinud riikides, kus on kõrge ühiskonna ja riigi vaheline ebakõla . Autoritaarsetes režiimides on võim koondunud väikese hulga inimeste kätte, ning ülejäänud kodanikud on poliitikast tõrjutud. Teisisõnu võimul olijad otsustavad valitsetavate üle ilma, et need, kelle üle valitsetakse , saaksid oma arvamust avaldada. Juhid ei austa indiviidi õigusi, nende huve jne. Seos eliidi ja sotsiaalsete gruppide vahel ei toimi usaldusel ja vastutusel. Autoritaarsus on catch-all nimi kõigile poliitilistele režiimidele, mis kasutavad jõudu – autokraatia , türannia , diktatuur, absoluutne despotism , sõjaväeline võim, junta, oligarhia jne. Välja on võimalik tuua 4 erinevat autoritaarse režiimi tüüpi:
1) türannia ehk autokraatia (ise valitsema )– türannid omavad võimu isikuliselt ja absoluutselt. Türannia suurim nõrkus peitub käskude jagamises. Türannia on kõige „ edukam “ ja kõige ekstreemsem autoritaarse režiim tüüp. Võim baseerub hirmul ja igasugune poliitiline vabadus või ühiskondlikud õigused on keelatud. Indiviidid on orja seisuses.
2) dünastia – valitseb monarh või kuningliku perekonnaliige. Mis eristab neid türanniast on, et nemad tulevad võimule ja kasutavad seda tuginedes kindlatele reeglitele. Võim ja rikkused on tavaliselt jaotatud kogu monarhi perekonna vahel. Dünastia võimu legitiimsus tuleneb traditsioonist. Dünastia režiimis ei ole poliitilisi parteisid, isegi mitte ühte juhtivat parteid. Lubatud pole vaba ajakirjandus ja sõnavabadus. Dünastiate praegune rikkus tugineb peamiselt tohututest õli ja nafta puuraukudest. Tänapäeval pole mitte kõik monarhiad mittekonstitutsioonilised: eksisteerivad riigid, kus monarhia on kas piiratud (konstitutsiooniline) või sümboolne (parlamentaarne)
3) sõjaväelised režiimid – on kõige levinum vorm autoritaarse režiimi vormidest . Armee on erilises priviligeeritud seisuses. Paljudel juhtudel armee sekkub, et kaitsta olemasolevat sotsiaalset ja sõjalist status quo’d. Eriti juhul kui status quo rahuldab sõjaväe huve.
3.1. Otsene sõjaväeline võim – selle järgi on sõjavägi otseselt vastutav kogu tsiviilühiskonna administratsiooni üle. Käsud ja otsused tehakse sõjaväe ametnike poolt ja viiakse ellu läbi militaarse käsuliini. Armeest saab valitsus ehk kollegiaalne kogu, kes koosneb kõrgematest sõjaväe juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused.
3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga.
3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses , kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda.
4) ainupartei autoritaarsed režiimid – eksisteerib koos sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega jne. Siiani on need režiimid ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ning nad on pidanud kaasama eelpool nimetatud organisatsioonid . Kõik juhtpositsioonid on ainupartei käes.
Totalitaarne režiim
Palju ühiseid tunnusjooni autoritaarse režiimiga. Enamasti kõrvaldatakse eelnevalt kehtinud seadusnormid. Poliitiline võim on koondunud väheste kätte ning juhid manipuleerivad ja kontrollivad ühiskonda, kasutades ka politseid ja teisi taolisi vahendeid, et tagada oma tahe . Samuti on kontrollitud ajakirjandus ja erinevad huvigrupid. Vaatluse alla on võetud ka isikuvabadused. Suurimaks erinevuseks on, et totalitaarsed režiimid üritavad mobiliseerida ühiskonda. Ehk teisisõnu kaasata võimalikult palju kodanike osalema aktiivselt avalikus elus. Taoline tegevus teenib endas eelkõike eesmärki, et suurendada toetust liidrile ja valitsevale parteile. Seetõttu on võimalik rääkida, et esindatakse masse . Totalitaarse režiimi alustala on tema ideoloogia. Ametlik ideoloogia on tugevalt mobiliseeriv, see kutsub tegudele ja eneseohverdusele. See ideoloogia on poliitilise juhtkonna poolt loodud. Ideoloogia on ametlik riigi ideoloogia ja kõik teised uskumused on rangelt kontrollitud. Toimub pidev propaganda , et ideoloogia kinnistuks massidesse. Valitsev eliit on hästi tsentraliseeritud ja homogeenne . Võim on jaotunud hierarhilise organisatsiooni kaudu. Partei on keskne organisatsiooniline instrument, mis koondab ühiskonnas jõu – ühiskonnas on parteiga liitumine tehtud kohustuslikuks. Valimistel kandideerib ainult see partei ning puuduvad alternatiivid (üks koht – üks kandidaat). Konfliktid ühiskonnas eksisteerivad ainult valitseva eliidi liikmete vahel. Majandus on enamasti juhitud riigi poolt. Poliitiline süsteem tungib sisse põhimõtteliselt kõikidesse eluvaldkondadesse nagu kultuur, moraal , majandus ja religioon, tegeletakse käitumise ja isegi ideede ettekirjutamisega. Kõik organisatsioonid on allutatud riigile.
Demokraatia
Antiikaja demokraatia
Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima Solon, kes pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus , kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Enne kui kehtestati demokraatlik režiim, koges Ateena linnriik ka türanniat , mis aga kukutati pärast paarikümne aastast eksisteerimist. Demokraatliku korraga kaasnesid rahvakoosolekud ehk ekleesiad, kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Rahvakoosolekuid oli aastas umbes 40 korda. Rahvakoosolekud algasid päikesetõusuga ning lõppesid päikese loojanguga. Koosolek algas küsimusega „Kes on president?“. President valiti ainult tolleks päevaks ning üks inimene ei saanud president 2 korda olla. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel (samas ei ole see kindel!!). Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Kuigi eklesia toimus põhimõttel õigus sõna võtta, oli olemas ka õigus võtta ära sõnaõigus juhul, kui keegi midagi rumalat ütles või tegi. Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline vandekohus, mille hulgast valiti liisuga konkreetseid küsimusi arutavad kohtunikud. Võimet polise asjadega ehk poliitikaga kasvõi mõttes kaasa käia peeti normaalse kodaniku tunnuseks. Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjukas esinemine ja kõnekunsti valdamine . Seega võib öelda, et antiikdemokraatia omas demokraatiale vastavaid protseduurireegleid – ametiisikute ümbervalimine, võimude lahusus , enamusvalitsus , riigi kodanike võrdsus seaduste ees, eliidi tsirkulatsioon jne. Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid end kõrgetel magistraadikohtadel heast küljest näidanud. Demokraatlikuks elemendiks oli Roomas see, et magistraadikohtadele pääses rahvakoosoleku valiku alusel. Nagu Kreeka poliitikagi, toetus ka Rooma vabariigiaegne poliitika mitte mõnele ülimale tarkuseallikale, vaid ühiskonnas toimuvate huvide ja seisukohtade sõltumatule konkurentsile . Nii toimus see Rooma vabariigi sattumiseni sügavasse kriisi I sajandil eKr. Väljapääs leiti keisririigis, aga sellel oli demokraatiaga antiikaegses tähenduses juba vähe ühist.
Keskaeg
Kuigi keskaeg andis demokraatia arengule vähe, sündis õigusriigi idee ühe legendi järgi just sel ajal. Kuigi Inglise parlament kutsuti esimest korda kokku juba 1265. aastal, õnnestus alles 1688. aasta revolutsiooniga Inglismaal kehtestada püsiv konstitutsiooniline monarhia, kus parlament on riigi seadusandlikuks koguks. Selleks, et muuta parlament ise aga tõeliseks esinduslikuks demokraatlikuks organiks, kulus aga veel üle saja aasta. Demokraatia idee taaselustus alles 18. sajandi valgustusfilosoofias (peamiselt Rousseau ’ga). Sinnani eksisteeris ainult otsene demokraatia. Arvati, et demokraatia on võimalik üksnes kääbusriikides. Rousseau mõnes mõttes soodustas seda arvamust, sest oli pärit väikesest linnriigist Genfist. Samas aga hakkasid tekkima suured impeeriumid ning rahvusriigid, mis tingisid demokraatlike põhimõtete ümbervaatamist. 18 sajandil tuldi välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Otsene demokraatia on, arvestades ühiskonna keerulisust ja suurust, riiklike otsuste langetamise peamise vahendina sisuliselt mõeldamatu. Isegi infotehnoloogia ja kommunikatsioonide areng ei võimalda otsest demokraatiat peamise otsustusvahendina. Seda eelkõige, kuna küsimus ei ole niivõrd tehnilistes probleemides rahvahääletuste läbiviimisel, kuivõrd otsustamist vajavate probleemide keerulisuses, mis nõuab otsuse langetajatelt teatavat spetsialiseerumist. Esindusdemokraatia ei nõua kõigi kodanike osalemist seaduste tegemises ja riigi valitsemises, piisab vaid esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku.
18. sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitikategelane Charles de Montesquieu . 1690. aastal avaldas Locke oma teose "Teine traktaat valitsemisest", kus ta väitis, et igasugune seaduslik väärtus toetub "valitsetavate nõusolekule". See Locke'i tees loomulikust õigusest kummutas senise väite, et riigivõim on jumala poolt ette määratud. Locke'i arvates samastub loomulik õigus jumaliku õigusega ning tagab kõigile inimestele põhiõigused, ka õiguse elule, kindlale vabadusele ja oma töö viljale. Nende õiguste kindlustamiseks sõlmivad inimesed oma valitsejatega ühiskondliku lepingu. Kodanik kohustub seadustele alluma , valitsusel aga on õigus luua seadusi ning kaitsta ühiskonda vägivalla eest. Locke'i loomuliku õiguse teooria mõjutas tervet Euroopa ja Uue Maailma valgustusfilosoofide põlvkonda.
Locke'i tähtsaim järglane oli ilmselt Charles de Montesquieu, kes oma 1748 . aastal avaldatud teoses "Seaduste vaimust" tõstis esile täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusust ning tasakaalu kui üksikisiku vabaduse tagatisi .
Demokraatia tänapäeval
Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Seepärast saabki eristada kolme nurgakivi, ilma milleta ei saa ükski ühiskond end demokraatlikuks pidada: põhiseaduslik valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees. Tänapäeval on demokraatia kõige levinum vorm esindusdemokraatia, mille puhul võib rahvas oma esindajaid valida väga erineval viisil, kuid sellest sõltumata peavad valitud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru. Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine. Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval ( pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.
Demokraatia definitsioon
Termin demokraatia hakkas levima peale Suurt Prantsuse revolutsiooni. Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik-Kreekast. Kelle huvides toimub valitsemine? Rahva huvides (vähe tõenäoline), rahva enamuse huvides (tõenäolisem), erinevate sotsiaalsete gruppide huvides (kõige tõenäolisem). Mis on demokraatlikud väärtused: vabadus, võrdsus, vendlus, õiglus , tolerantsus .
Briti entsüklopeedia –
 valitsemisvorm , milles kogu kodanikkond kasutab õigust langetada poliitilisi otsuseid enamuspõhimõtet järgides (ehk otsene demokraatia);
 valitsemisvorm, milles kodanikud teostavad sama õigust nende poolt valitud ja nende eest vastutavate esindajate kaudu (ehk esindus demokraatia);
 valitsemisvorm, milles enamuse võimu teostatakse põhiseaduslike piirangute raamistikus, mis on loodud kavatsusega tagada kõikide kodanike osalemist ja osasaamist põhiseaduslikult fikseeritud õigustest ja kohustustest (ehk konstitutsiooniline demokraatia);
 tegemist on ükskõik millise poliitilise või ühiskondliku skeemiga , mis püüab minimaliseerida poliitilisi või sotsiaalseid erinevusi (ehk sotsiaalne demokraatia).
The World Book Encyclopedia lisab juurde demokraatliku eluviisi kategooria – kõikide inimeste võrdsus hoolimata soost, usust, rassist või ühiskondlikust seisundist.
Inkles küsis: kas demokraatiat saab mõõta? Demokraatia – eliidi poliitiline võim on minimaliseeritud ja mitteeliidi võim maksimaliseeritud. Poliitiline võim on rahva suutlikus kontrollida eliiti. Võimu balanss eliidi ja mitte-eliidi vahel määrab ära demokraatia aste.
Demokraatia – poliitiline süsteem, kus võimalus poliitiliste otsuste tegemiseks on antud enamikule täiskasvanud inimestele. Vastukaaluks on diktatuur – poliitiline süsteem, kus võimalus osa võtta poliitiliste otsuste tegemisest on antud vähestele inimestele. Ükskõik millist demokraatia vormi vaadelda, on kindel, et ateenlased ei näeks üheski hilisemas demokraatlikus režiimis demokraatiat. Segadust võib tekitada seegi, et nii tavalises kui ka filosoofilises keelekasutuses tähistab sõna demokraatia nii ideaali kui ka tegelikke riigikordi, mis ideaalini loomulikult ei küündi. Siin tekib küsimus: kuivõrd lähedal peab olema tegelik riigikord demokraatlikule ideaalile, et teda saaks nimetada demokraatlikuks? Kokkuvõtteks võiks öelda, et on väga raske määratleda poliitilist süsteemi demokraatliku või mittedemokraatliku nii, et see oleks kõigile ja kõikjal vastuvõetav. Peamine demokraatliku mudeli eeldus on, et indiviidid on vabades, ratsionaalsetes jt suhetes teiste indiviididega ning nende vahelised suhted on loodud võrdsusele. Lähtuvalt liberaalsele demokraatia mudelile, on riigil täita üks kitsas funktsioon – hoida ja tagada kord. Riigil on õigus kasutada jõudu kuid ainult selleks, et vältida vägivalda. Demokraatia piirab otsuste tegijate võimu ja vabadust. Võimude lahusus kindlustab poliitiliste otsustajate võimu piiramist. Valimised, mis on vabad ning mis toimuvad teatud aja tagant, soodustavad seda.
Demokraatia põhimõtted ja tingimused
Põhimõtted
 Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
 Vabad ja ausad valimised. Valimisi viiakse läbi sageli ning õiglaselt. Sundus on seejuures suhteliselt harukordne nähtus.
 Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
 Võimul olev valitsus tugineb valijate enamusele.
 Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.
 Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.
 Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
 Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
 Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim .
 Ametnike valimine. Valitud ametnikud kontrollivad valitsustegevust.
 Õigus kandideerida riigiametisse. Praktiliselt kõigil täiskasvanutel on õigus kandideerida valitavatele ametikohtadele. Vanuse alammäär on seejuures kõrgem kui valimisõiguse puhul.
 Alternatiivne informatsioon. Kodanikel on õigus otsida alternatiivseid infoallikaid. Alternatiivsed infoallikad peavad olemas olema ning seaduse poolt kaitstud olema.
Eeltingimused
 Üldine kirjaoskus.
 Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.
 Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives - kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.
 Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.
 Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
 Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte.
 Võitlus monopolidega mis tahes majandusharus.
 Ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (näit erakonna seadus).
 Lobitöö kontroll.
 Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
Püsimine
 Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärkidega.
 Enesekaitsevõime.
 Fair play.
 Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi .
Valimised. Võimude lahusus
Valimised
Valimisteks nimetatakse tavaliselt rahvahääletust, mille tulemusena jagatakse ametikohti või positsioone. Iga demokraatliku korra üheks olulisemaks tingimuseks on perioodiliselt toimuvad esindusorgani valimised. Periood võib riigiti erineda. Nt presidendivalimised : Iirimaal valitakse 7.a-ks., Soomes 6.a.-ks, Prantsusmaal ja Eestis 5.a.-ks, USA-s ja Venemaal 4.a-ks.
Valimistel on võimalik eristada ühelt poolt aktiivset valimisõigust ehk igaühel peab olema õigus valida kui teiselt poolt passiivset valimisõigust ehk igal ühel on võimalik saada valitud. Valimised toimuvad üldjuhul ühe päeva jooksul.
Üldmõisted (Eestis põhiseaduse paragrahv 60)
Üldised – osalusõigus on reeglina kogu täisealisel valijaskonnal ning keelatud on valimistsensused. Ajalooliselt on pikalt eksisteerinud piirangud soo, vara või sotsiaalse staatuse alusel. Erandid on lubatud: 1) kodakondsus; 2) vanus - alampiirang, valimisõigus Eestis alates 18 a. ning kandideerimisõigus 21 a. (valimispäevaks); 3) teovõimelisus– teovõimetuks võib tunnistada isiku, kes nõrgamõistuslikkuse või vaimuhaiguse tõttu ei suuda aru saada oma käitumisest; 4) kohtu poolt karistust kandvad isikud.
Ühetaolised – kõigi valijate hääled omavad võrdset kaalu. (enamasti 1 hääl, kuid nt Venemaal, Leedus, Saksamaal 2 häält). Ei puuduta üksnes valijaid, vaid ka nt erakondadele peavad kehtima võrdsed tingimused – nt võrdne eetriaeg.
Salajased – keegi ei tohi saada teada valija otsust, et tagada vaba valiku võimaldamine. Kas aga on võimalik sellest õigusest loobuda? Pigem mitte, eriti olulistel ametipostidel olevate isikute puhul.
Vabad vs kohustuslikud valimised – osalemine ning valiku tegemine on vabatahtlik ehk keegi ei saa omada sundi kellegi poolt hääletama ning seoses mitteosalemisega ei järgne sanktsioonid või eelised. Miks siis ikkagi kohustuslik? Peamine argument, et sellisel juhul esindab parlament kogu rahva enamust , mitte ainult neid, kes valimistel osalesid. Aitab vältida olukorda, et osad grupid on aktiivsemad (nt pensionärid vs tudengid). Teine argument, et valimised samasugune kodanikukohustus kui maksude maksmine või sõjaväekohustus. Vastulause , et valimised pole mitte ühiskondlik kohustus, vaid ühiskondlik vabadus. Kohustuslikud valimised on 32 riigis (19 järgnevad sanktsioonid) nt Belgias, Küprosel, Liechtensteinis, Šveitsis, Argentinas, Austraalias, Brasiilias jne osalusprotsent üle 90 – trahv, ühiskondlik-kasulik töö, vangistus (päästab näiteks arstitõend, osades riikides kaugel viibimine üle 500km). Siia ritta sobib ka NSVL , kus ametlikult polnud kohustuslik, kuid tegelikkuses (ametlikud numbrid nt 99,8% toetust liidritele).
Otsesed vs kaudsed – hääl antakse kas kandidaadile või nimekirjale ning valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud häälte tulemusena. Kaudset valimisviisi kasutatakse üksnes osade kahekojaliste parlamentide ülemkoja valimistel (nt Saksamaal) ja USA presidendivalimistel, kus on kasutusel valijameeste süsteem.
Valimised Eestis
1) Riigikogu - korralised valimised toimuvad valimisaasta märtsikuu esimesel pühapäeval. Riigikogu valitakse neljaks aastaks. Vabariigi President võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised kolme päeva jooksul, arvates Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise päevast. Viimased valimised märts 2015.
2) Kohalike omavalitsuste volikogude - korralised valimised toimuvad valimisaasta oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Volikogu valitakse neljaks aastaks (enne oli 3-ks aastaks). Viimased valimised toimusid oktoober 2013. Valida saavad nii Eesti kui Euroopa Liidu kodanikud, kellel püsiv elukoht ning sissekirjutus, samuti välismaalased, kes on alaliselt elanud Eestis vähemalt 5 aastat.
3) Euroopa Parlamendi - valimised toimusid juuni 2014. Eestist valiti 6 liiget Euroopa Parlamendi.
4) Vabariigi Presidendi - valimised toimuvad iga 5 aasta tagant (esimene kord 4 aastaks). Presidendi valib Riigikogu. Kui president jääb Riigikogus valimata, valib presidendi valimiskogu . Viimased valimised september 2011.
Kuidas kandidaat osutub valituks Riigikogu valimistel?
Erakonnad seavad üles kandidaadid kuni 12 valimisringkonnas , lisaks koosta erakond ühtse üleriigilise nimekirja.
1) Lihtkvoot ehk isikumandaat – kehtivad hääled jagatud mandaatide hulgaga . Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. See põhimõte on püsinud muutumatult kõikidel valimistel:
kehtivad hääled ringkonnas
kvoot = ---------------------------------
mandaatide hulk ringkonnas
See võimalus on ka ainuke üksikkandidaatide jaoks. Isikumandaatide hulk jääb 10-15 inimese juurde (kõige rohkem 1992, kui isikumandaadi sai 17 isikut).
2) Ringkonnamandaadi kaudu - iga erakond esitab konkreetses ringkonnas oma kandidaatide nimekirja, mis vastavalt kogutud häältele kujundatakse ümber. Kas ja kui palju see nimekiri kohti saab, sõltub kolmest asjaolust:
 erakond peab üle riigi koguma vähemalt 5% kehtivatest häältest,
 erakond peab oma kandidaadid üles seadma vähemasti kahes ringkonnas,
 nimekiri saab kohti niipalju, kui mitu täisisikukvooti need kandidaadid kokku kogusid ja vastavalt sellele osutuvad ümberkujundatud nimekirja eesotsast valituks. 2003.a. alates saab erakond lisamandaadi ka juhul kui on saanud vähemalt 75% lihtkvoodist, eesmärgiga suurendada ringkonnamandaadi osakaalu . Enamus kohtadest jagataksegi ära ringkonnamandaadi kaudu. Ringkonna mandaadist lahutatakse maha erakondadele samas ringkonnas saadud isikumandaadid.
1995.a. valimistest kehtib ka üks piirang – valituks osutuvad ainult need kandidaadid, kes koguvad vähemalt 10% antud ringkonna isikukvoodist.
3) Kompensatsioonimandaadi kaudu – see on meie valimissüsteemi kõige keerulisem variant, mille kaudu jagatakse u 20% kohtades ja eeldades enne järgmist:
 üleriikliku hierarhilise nimekirja olemasolu, mis valimiste käigus ei muutu.
 nimekiri peab saama üle riigi vähemalt 5% häältest.
Pärast mandaatide jaotamist ringkondades jaotatakse veel jaotamata mandaadid üleriigiliselt, kasutades modifitseeritud D'Hondti jagajate meetodit. Belgia matemaatiku järgi nime saanud meetod võimaldab mandaate nimekirjade vahel jaotada võimalikult proportsionaalselt , nii et ka vähem hääli kogunud parteidel on võimalik mandaate saada. Kohtade jaotamisel võetakse aluseks võrdlusarv, mis saadakse erakonna poolt üle riigi kogutud häälte hulka jagades modifitseeritud d’Hondti jagajaid ( 1, 2, 3……astmel 0,9 ehk 1; 1,866; 2,688; 3,482 jne) Süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enim hääli saanud nimekirja.
D'Hondti jagajate meetodi järgi mandaatide jaotamiseks arvutatakse kõigepealt igale erakonnale nii mitu võrdlusarvu kui erakonna nimekirjas on kandidaate. Võrdlusarvud saadakse erakonna häälte arvu jagamisel jagajate jada iga elemendiga. Järgnevalt võrreldakse erakondade võrdlusarve. Mandaadi saab erakond, kelle võrdlusarv on suurem, järgmise mandaadi saab suuruselt järgmise võrdlusarvu saanud erakond jne. Niimoodi jaotatakse kõik seni jaotamata mandaadid. Näide (lihtsustamiseks kasutame näites klassikalist D'Hondti jagajate jada 1, 2, 3, 4 jne Kahe erakonna vahel jaotatakse 3 mandaati . Erakond A: Häälte arv 3000 Võrdlusarvud: 1) 3000/1=3000 2) 3000/2=1500 3) 3000/3=1000 jne Erakond B: häälte arv 2700 Võrdlusarvud: 1) 2700/1=2700 2) 2700/2=1350 3) 2700/3=900 Kolm mandaati jaotuvad sellisel juhul järgmiselt: 1 erakond A - võrdlusarv 3000 2 erakond B - võrdlusarv 2700 3 erakond A - võrdlusarv 1500. Kui erakond on juba saanud kas isikumandaadi või ringkonnamandaadi, siis jäetakse erakonna võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada elementi, kui mitu mandaati erakond sai. Oletame, et eelmises näites on erakond A saanud ühe ringkonnamandaadi. Sel juhul alustatakse erakonna A võrdlusarvude arvutamist jada elemendist 2. Erakond A: Häälte arv 3000 Võrdlusarvud: 1) 3000/2=1500 2) 3000/3=1000 3) 3000/4=750 jne Erakond B: häälte arv 2700 Võrdlusarvud: 1) 2700/1=2700 2) 2700/2=1350 3) 2700/3=900 jne Kolm mandaati jaotuvad sellisel juhul järgmiselt: 1 erakond B - võrdlusarv 2700 2 erakond A - võrdlusarv 1500 3 erakond B - võrdlusarv 1350
Kuni 2003.a. valimisteni ei pidanud arvestama kompensatsioonimandaatide jagamisel kandidaadi personaalset häälte hulka. Nii on osutunud võimalikuks, et Riigikogu liikmeks on saadud väga väikese häälte hulgaga. 2003.a. valimistel täiendus – niimoodi koha saamisele pretendeeriv kandidaat peab personaalselt koguma vähemalt 5% lihtkvoodist. Oluline on seega ikka peamiselt isiku paiknemine erakonna hierarhilises nimekirjas.
Kuna nii ringkonnamandaatide kui ka kompensatsioonimandaatide jagunemine on seotud künnisega, siis see tingimus mõnevõrra vähendab poliitiliste jõudude esindatuse proportsionaalsust Riigikogus. 5% künnis tähendab, et kõik need nimekirjad, mis saavutasid valimistel vähem hääli, kaotasid need kõik. Kui aga taolistes nimekirjades keegi kandidaatidest sai täis isikukvoodi, siis osutus see poliitik loomulikult valituks.
Asendusliikmena – nt valituks osutunud kandidaadi loobumisel, valituks osutunud kandidaadi asumisel valitsusse.
12 ringkonda 2015 aastal, osales kokku 872 kandidaati :
1 valimisringkond – Tallinn (9) – Haabersti, Kristiine, Põhja-Tallinn
2 valimisringkond – Tallinn (11) - Kesklinn, Lasnamäe, Pirita
3 valimisringkond – Tallinn (8) – Mustamäe, Nõmme
4 valimisringkond – Harjumaa (v.a. Tallinn) ja Raplamaa (14)
5 valimisringkond – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa (6)
6 valimisringkond – Lääne-Virumaa (5)
7 valimisringkond – Ida-Virumaa (8)
8 valimisringkond – Järva- ja Viljandimaa (8)
9 valimisringkond – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a. Tartu linn) (7)
10 valimisringkond – Tartu linn (8)
11 valimisringkond – Võru-, Valga- ja Põlvamaa (9)
12 valimisringkond – Pärnumaa (8)
Vähem kui saja häälega Riigikokku valituks osutunud saadikud alates 1992. aastast:

Toivo Uustalo (1992) – 51 häält

Valentina Võssotskaja (1999) – 64 häält

Aime Sügis (1992) – 69 häält

Lembit Küüts (1992) – 75 häält

Andres Heinapuu (1992) – 97 häält

Tõnu - Reid Kukk (1995) – 98 häält
Referendum – seotud väga tihedalt valimiste mõistega, kus valijaskond hääletab mingi spetsiifilise ettepaneku, seaduse, poliitika poolt või vastu. Referendum võib toimuda valimistega üheaegselt. Üldjuhtudel on ainult valitsustel õigus neid korraldada, samas on riike, kus ka rahvas (kodanikud) saavad asju rahvahääletusele panna (vaja koguda mingi hulk hääli a la 10000). Referendumid on eriti olulised otsedemokraatiate puhul. Nt Šveits, mis on poolotsene demokraatia, seal on rahval õigus referendumil hääletada iga otsuse üle, mille parlament ehk Liidukogu on vastu võtnud.
Teised süsteemid
Suurbritannia (ka India, Kanada, Pakistan, Uus-Meremaa) – kõige vanem kasutatav süsteem majoritaarne ehk enamusvalimine. Riik on jaotatud ühemandaadilisteks ringkondadeks (single-member districts). Kandideerida võib piiramatu arv kandidaate ja see, kes võidab ringkonnas kõige rohkem hääli, osutub valituks ( first -past the post või ka winner-takes-it-all). Sellise süsteemi „ohvrid“ on väikesed parteid (nt 1983.a. Alliance sai kõigest 23 kohta ehk 3,5% kogu hulgast, kuigi uuringud näitasid nende toetuseks 26%). Teoreetiliselt võimalik, et valimised võidab häälte üldarvu järgi vähemusse jäänud partei. Plussiks, et tagab enamasti suurimale erakonnale absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse.
Enamusvalitsuse vastand on proportsionaalne ehk võrdeline valimisviis. Seda saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades (nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga). Klassikalise võrdelise valimisviisi puhul on tegemist kinniste nimekirjadega (ka Eestis 1991-93, lisaks Euroopa Parlamendi valimised) – valitakse erakondi, mitte isikuid (nt Rootsi). Teine võimalus on lahtised nimekirjad. Võrdelise valimise suurimaks puuduseks on, et ükski erakond ei saavuta absoluutset enamust ning võimule tulevad mitmeparteilised valimisliidud (või vähemusvalitsused), mis toob kaasa kindluse vähenemise ning sagedasemad valitsuskriisid.
USA – seadusandlikku võimu teostab 2-kojaline parlament ( Kongress ), täidesaatvat võimu president. Parlament (Kongress) koosneb alamkojast (Esindajatekojast) ja ülemkojast (Senatist). Esindajatekoda valitakse kaheks aastaks vastavalt osariikide rahvaarvule (nt Alaskalt 1, N.Y. 34 ja Californiast 45 saadikut). Senatisse valitakse igast osariigist 2 senaatorit. Iga kahe aasta järel valitakse 1/3 senaatoreid ümber. Kasutatakse enamusvalimiste süsteemi nagu Suurbritannias, seetõttu on edukad ainult 2 suurt parteid. Selleks, et mingist seaduseelnõust saaks seadus, tuleb see vastu võtta tingimata mõlemas kojas . Presidendil on veto õigus, millest saab mööda mõlema koja 2/3 enamusega. Tegemist kompromissiga, sest osad tahtsid üldiseid otseseid, teised föderaalseid või osariikide seadusandliku kogusid. Presidenti valib 538 liiget ehk valituks saamiseks tarvis koguda vähemalt 270 liikme toetus. Kahes osariigis (Maine, Nebraska) arvestatakse eraldi valimisringkondi, muudes osariikides saab rohkem hääli kogunud erakond kõik kohad. Juhtumeid, kus kandidaat annab valimispäeval hääle teisele presidendikandidaatidele on vähe. Kui ükski kandidaat ei kogu valimispäeval enamust, valib uue presidendi Esindajatekoda kolme enim hääli saanud kandidaadi hulgast, põhimõttel et igal osariigil 1 hääl. Nii on läinud ajaloos kahel korral (1800 ja 1824).
Saksamaa – parlamendi alamkoda valitakse, kasutades nii majoritaarset kui proportsionaalset süsteemi. 1950. aastail välja kujunenud valimiskorra järgi valitakse pool alamkojast ühemandaadilistest ringkondadest suhtelise enamuse põhjal (nagu USA-s ja Suurbritannias), teine pool valitakse liidumaade kaupa ülesseatud kinniste parteinimekirjade põhjal (second ballot) võrdelisuse alusel. Ülemkoda koosneb oma suurusest sõltuvalt 3-6 liidumaa valitsuse liikmest, kelle määrab liidumaa valitsus.
Prantsusmaa – riik on jaotatud ühemandaadilisteks ringkondadeks, kus kandideerida võib piiramatu hulk kandidaate ja kasutatakse süsteemi, mille kohaselt valituks osutub kandidaat, kes kogub absoluutse enamuse. Kui kellelgi ei õnnestu saavutada 50% + 1hääl, siis toimub nädal hiljem teine hääletusvoor (osaleda saavad ainult need, kes kogusid esimeses voorus vähemalt 12,5% häältest), mille võitjaks osutub suhtelise häälteenamuse saavutaja. Samal põhimõttel valitakse ka nt Leedu presidenti ja poolt parlamenti.
Täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim
Tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest, jagab Eesti põhiseadus võimujaotuse kolmeks: seadusandlik võim (Riigikogu), täidesaatev võim (valitsus ja president) ning kohtuvõim (kohtud). Iga riigiorgan peab tegelema sellega, mida põhiseadus just talle on määranud. Seadusandliku võimu ülesanne on seaduste vastuvõtmine ning täidesaatva võimu ülesanne seaduste elluviimine . Kohtute peamine funktsioon sellise jaotuse puhul on õigusemõistmine, samas ka avaliku võimu kontrollimine. See väljendub täidesaatva võimu tegevuse kontrolli põhiseaduse valguses ehk jälgitakse, et seadused (ja muud õigusaktid ) oleksid kooskõlas põhiseadusega. Võimude lahusus väljendub ka isikute tasandil – keegi ei saa olla üheaegselt president, valitsuse või Riigikogu liige ja kohtunik.
Kohtud
Eesti põhiseadus eristab tavalisi, erakorralisi ja erikohtuid. Tavalised jagunevad omakorda kolmeks astmeks: 1) maa- (Harju, Viru, Tartu, Pärnu) ning halduskohtud (Tallinna, Tartu, Jõhvi ja Pärnu; 2) ringkonnakohtud (Tallina, Tartu); 3) Riigikohus (jälgivad üksnes, kas alama astmekohtud on õieti seadustest aru saanud, seda õieti kohaldanud ning järginud protsessireegleid, on esimese ja teise astme kohtust eraldatud – on eraldiseisev eelarve ja struktuur) – kokku 19 kohtunikku. Erikohtud on seaduse alusel Eestis küll lubatud, kuid seda võimalust pole seni kasutatud; samas pole erakorralised kohtud lubatud. Kohtud alluvad vaid seadustele ning kohtule ei tohi keegi õigusemõistmisele ettekirjutusi teha. Samuti ei tohi ettekirjutusi teha ega mõjutada kõrgema astme kohtud.
Poliitilised ideoloogiad
Poliitiline ideoloogia – omavahel seotud ideede kogum, mis seletab ja hindab sotsiaalseid tingimusi inimese kohast ühiskonnas ning pakub programmi sotsiaalseks ja poliitiliseks tegutsemiseks Poliitilised ideoloogiad põhinevad paljuski filosoofiale ja teooriale, mitmed filosoofiad ja teooriad on aja jooksul muutunud ideoloogiateks..
Poliitilisel ideoloogial on 4 peamist funktsiooni:
1) seletab – üritab seletada miks on ühiskonnas poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud jne. tingimused sellised nagu nad on (eriti oluline kriiside perioodil!). Ideoloogia ülesanne on asi rahvale selgeks teha ja ühtlasi legitimeerida poliitiline režiim;
2) hindab – paneb paika, mis on hea ja mis on halb;
3) orienteerib – ideoloogia annab inimestele teatud identiteeditunde, mis talle vajalik. Tuleb vastu inimeste psühholoogilistele vajadustele;
4) programmeerib – ütleb, mida teha, andes ühise juhise sotsiaalseteks ja poliitilisteks aktsioonideks.
Põhipunktid, mis ühes ideoloogias peavad olema ja mille kaudu saab ideoloogiaid eristada:
1) inimese olemus (muudetav vs muutumatu)
2) tõe olemus ja selle tunnetamise võimalikkus (ei ole olemas ühtegi tõde vs tõde on üldine)
3) indiviidi ja grupi (ühiskonna) vahekord (indiviidid kui ühiskonna osa vs indiviidid kui ühiskonnast eraldiseisvad)
4) poliitilise võimu allikad ning piirid
5) ühiskonna majanduse eesmärgid ja vahendid (kas on vaja majanduslikku võrdsust või piisab juriidilisest ning poliitilisest võrdsusest).
Poliitiline spektrum. Siin on kaks mõõdet:
1) suhtumine muutustesse – radikaalid, mõõdukad, konservatiivid , reaktsionäärid.
2) väärtused – kommunism , sotsialism , sotsiaaldemokraatia, liberalism , libertalism.
Samas on võimalik panna parem-vasakpoolsuse kontiinumile erakondi üksnes majanduslike tõekspidamiste järgi. Lijphart eristab siin 4 erinevat võimalust:
1) tootmisvahendite riiklik (v) või eraomanduslik (p) kuuluvus;
2) riigi roll majanduse planeerimisel on tugev (v) või nõrk (p);
3) ühiskondliku rikkuse ümberjagamise toetamine (v) või vastuseis (p);
4) riiklike sotsiaalabi programmide laiendamine (v) või vastuseis sellele (p).
21. sajandi alguses on enamik suuri ideoloogiaid suuresti oma nägu kaotamas. Toimub kõigi suundade sarnastumine, sageli ei saa erakondade programmide järgi enam otsustada, kas tegu on parem- või vasakpoolse jõuga, mõlemad suunad võtavad üle üksteise ideid, et rahvale enam meeldida.
Liberalism
Termin pärineb ladina keelest: liber – vaba ehk vabameelsus. On suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Poliitiline termin võeti esmakordselt kasutusele 19. sajandi algul kui üks Hispaania seadusandliku kogu fraktsioon nimetas ennast liberaalideks. Prantsusmaal nimetas viigipartei end 1849. aastal ümber Liberaalseks Parteiks.
Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides erinevalt tõlgendatud. Kui USA-s seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peatakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses ( maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).
Liberalismil on kolm peamist dimensiooni:
1) moraalne – elu, vabadus, väärikus;
2) poliitiline – hääletus-, osalus-, sõnavabadus
3) majanduslik – individualism , vabaettevõtlus
14.–15. sajandil tähendas liberaal vaba inimest, kellel pole senjööri. Hiljem laienes isikliku vabaduse mõiste ka kõne- ja mõttevabadusele. 18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust. Klassikaline liberalism põhineb 17.–18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused, mis on sünniga kaasa saadud: elu, vabadus, varandus, (püüdlus õnne poole). Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Indiviidid on kalkuleerivad (naudingud, kannatused) ning sellest sõltuvalt teevad valikuid ja otsuseid. Sellest tulenevalt on inimese peamiseks motivatsiooniks enesehuvi ja püüdlus oma vajaduste rahuldamise poole.
Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglo–saksi maades. Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud. Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete — seaduste täitmist. Riigi roll on tagada indiviidide kaitse teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.
Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg — majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile — toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez – faire (eesti keeles lase minna või lase olla) doktriin . Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli. Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus — idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvinism — suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse võrdsusse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib — igaühele tema võimete järgi (Heaven helps those who help themselves - aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal). Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisemaks sotsiaaldarvinistiks on Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda ka inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht, kus inimesed võitlevad omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikult võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.
20. sajandil asendus see sotsiaalliberalismiga. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda. Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena.. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne — riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.
Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.
Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez–faire’i põhimõttega. John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust. Tuntumad liberalismi mõjutajad: Niccolò Machiavelli, Thomas Hobbes , John Locke, Charles de Montesquieu, Adam Smith, Woodrow Wilson , Milton Friedman, Francis Fukuyama.
Konservatism
Termin pärineb ladina keelest (conservare) ning tähendab säilitamist, samuti alalhoidlikust ehk vanameelsust. On enamasti parempoolne ideoloogia, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Konservatismi loojaks peetakse eelkõige šoti filosoofi Edmund Burke 'i, kes rõhutas, et muutuseid ei tohi teha kiirustades ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult , stabiilselt traditsioonide vaimus . Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Burke leidis, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida. Revolutsioon lõhub aga traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali.
19. sajandi algusest II maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatia vastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, et vältida populistide võimulepääsu. Konservatiivide jaoks ongi esmatähtis ühiskond, mitte niivõrd üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Idee pärineb Thomas Hobbes´i raamatust "Leviaatan", kus oli kujutatud riigieelset seisundit kõikide sõjana kõigi vastu ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida.
Pärast II maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas. 1980-ndatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt seisukohal, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle.
Peamised seisukohad. Vabadus on tähtsam kui võrdsus. Kuna riik koosneb paljudest indiviididest, siis valitseb ka ebavõrdsus. Püüdlus ongi, et ebavõrdsus oleks võimalikult väike. Inimene on oma loomult ebatäiuslik, riigi funktsiooniks ongi inimese instinktide piiramine. Ühiskond on orgaaniline ja hierarhiline. Kuigi konservatism ei ole omanduse vastu, eitab ta täielikult liberalismi individuaalsust. Poliitiline võim põhineb traditsioonidele, tavadele ning pärimustele. Valitsemine tuleb usaldada loomulike liidrite kätte. Juhtide paikapanemisel on inimese kvaliteet tähtsam kui valimised ise. Rahvuslus on kasulik, kuna seob rahva ühte. Konservatism hindab positiivselt neid nähtusi, mis tagavad ühiskonnas (sotsiaalset) stabiilsust, kuna võrdlevad riikliku korraldust elusorganismiga, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Indiviid on vajalik osa suuremas tervikus. Oluline tees – parem teha vähe head kui palju halba. Ühiskonna edasiliikumine peab olema ettevaatlik. Ei ole olemas ühte ja ainsat valitsemisvormi, kuna riigid ja rahvad on erinevad. Parima valitsemisvormi tunnuseks on esindusvalitsus. Tuntud esindajad: George W. Bush, Winston Churchill, Silvio Berlusconi, Margaret Thatcher.
Sotsialism
Ladina keeles societas – ühiskond, socialis – ühine, ühiskondlik; communis – ühine. Sotsialism on vasakpoolne ideoloogia. Sotsialismi alla kuulub palju allharusid: kommunism, sotsiaaldemokraatia, marksism jne.
19. sajandil hakkas majandusarengu tulemusena kiirelt kasvama linnaelanikkond. Samas aga hakkasid neid ähvardama tööpuudus ning hoolekande ja sotsiaalkindlustusesüsteem tol ajal praktiliselt puudus. Nii kasvas kiiresti see rahvastiku osa, kes soovis oma sotsiaalse olukorra parandamist. Liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse. Vaba võistlus ja turuseadused peavad valitsema nii majanduses kui ka ettevõtjate ja töötajate vahelistes suhetes. Sotsialism ongi reaktsiooniks liberaalsetele ideedele ja varasele kapitalismile. Sotsialistlikud parteid olid enamuses linlaste ühendused , mistõttu maaelu probleemidele ei pööratud tähelepanu – arvati et eraomandus on kõige halva algus (kuna tootmisest võtab osa kogu ühiskond, tuleb toode kogu ühiskonna vahel ära jagada). Loomulikult selline asi maarahvale ei meeldinud.
Kommunistlik sotsialism eitab individualismi ja tähtsad pole ka traditsioonid ja religioon. Eitatakse ka rahvuslust. Selle asemel rõhutatakse töölisklassi internatsionaalse koostöö vajadust (kõigi maade proletaarlased ühinege!). See vähendas aga sotsialismi mõju rahvusliku rõhumise all kannatavate rahvaste juures.
Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:
1) revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist ;
2) reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.
1840. aastaist saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises. Karl Marxi arvates on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud klassideks – ekspluateerijaiks ja ekspluateeritavaiks. Ajalugu, see on eelkõige klassivõitluse ajalugu. Uusajal kodanlus vs töölisklass. Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatuletöölisklassile vaid niipalju, kui palju läheb vaja elu sees hoidmiseks. Ülejäänuga suurendab kodanlus aga oma varasalve. Marksismi järgi toimub tootmises pidev kapitali kontsentratsioon. Rikkus nii linnas kui maal koondub üha väiksema hulga kätte, ülejäänud vaesuvad aga pidevalt. Protsess lõppeb sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võõrandab nende väheste rikaste kätte koondunud rikkused. Koos eraomandi kadumisega kaovad ka klassid , klassivõitlus ja riik. Kogu vara ja tootmine muutub ühiseks.
19. sajandi II poolel sai marksism kasvavas sotsialistlikus liikumises kõige mõjukamaks vooluks. Sajandivahetusel hakkasid tooni andma ameti- ja kutseühingud, mis said sotsiaaldemokraatia toeks. 20. sajandi algul tekkis Venemaal bolševism ehk enamlus (tuntud kui ka leninism ). Proletariaat on ainult siis võimeline võimu haarama, kuid seda juhib väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Leninism kuulutas algusest peale, et demokraatiat ja parlamentaarseid põhimõtteid tuleb tunnustada ainult niivõrd, kuivõrd need on töölisklassi ja tema parteile kasulikud. 1917.a. oktoobris said nad seda rakendada. Samaaegselt bolševike võimuletulekuga Venemaal eraldusid üldisest sotsialistlikust joonest kommunistid. Kommunismini jõudmiseks peeti vajalikuks kapitalistliku tootmise arengutaset ning revolutsioon pidi toimuma kõigis arenenud maades enam-vähem samal ajal. Seetõttu leiti, et Nõukogude Venemaa peab omalt poolt kaasa aitama revolutsioonilevitamisele (nt 1. detsember 1924 võimu haaramise katse Tallinnas). Sotsialism pidi tähendama kogu tootmise maa ja pankade natsionaliseerimist. Sotsialistide mõju suurendas 1929-1933.a. majanduskriis , kui langes üldine majandustase ning kadus usk majanduse isereguleeruvusse. Kui II maailmasõjas räsitud Euroopa hakkas taas kosuma, muutusid sealsed sotsialistid oma maailmavaadetes veelgi mõõdukamateks. Selle pöörde põhjuseks oli eelkõige ühiskonna koosseisu muutumine. Eelmise sajandi sotsialistid tuginesid varatule töölisklassile, 20. sajandil asendus see keskkihtide ja teenistujatega.
Põhimõisted
Kollektivism – inimese olemus ei ole muutumatu, sündimisega kaasa antud, vaid plastiline. Inimest ei saa vaadata väljast poolt gruppi. Inimest mõjutab kogemus, sotsiaalne keskkond jne. Inimese halvad omadused on pärit keskkonnast. Kapitalismi tingimustes toimub võõrandumine (keskkonna mõjul: töö produktist, teistest inimestest, iseendast). Koostöö – on kasulik nii majanduse kui moraali mõttes. Kuna inimene on kollektiivne olend, siis on vaja koostööd, mis suurendab kollektiivsust mitte võistlust. Sotsiaalne klass – klassisüsteem tuleb kaotada. Klassierinevused on olulisemad kui religioon, rahvus või mõni muu. Klasside eristamise aluseks on omandus. Võrdsus – see on tähtsaim mõiste. Marksistide arvates tuleb eraomand kaotada. Sotsiaaldemokraadid aga arvavad, et kapitaliseerumist tuleb piirata. Ühiskonna omandus – eraomandi kaotamisel jääb alles ühisomand.
Tuntumad esindajad: Vladimir Lenin , Jossif Stalin, Mao Zedong , Fidel Castro , Anthony Giddens, Tony Blair ,
Gerhard Schröder, Göran Persson .
Fašism
Mõiste tuleb itaalia keelest fascio kimp, kõrgema võimu tähis. Segu rassismist, totalitarismist ja natsionalismist. Fašismi ja kommunismi ühisosa on totalitarism . Fašism järgib müüti, et üks grupp on üle kõigist teistest.. Rahvusühtsuse propageerimine on keskne komponent .. Olulised on bioloogilised ja geneetilised kaalutlused – rahvustõug, kehakultuur jne. Fašismi iseloomustab autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine parteiga, klassivahedel pole tähtsust, sest kõik toimub rahvuse heaks, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine.
Tekkimise ja levimise põhjused. 20. sajandi algaastail:
 Saksamaal „käärid“ demokraatliku süsteemi ja rahva hoiakute vahel, mis tulenesid majanduslikest ja poliitilistest kriisidest;
 Versaille rahulepingu alandav toon;
 Oli tekkinud suur alamklass ;
 Emotsionaalne ligitõmbavus;
 Puudusid demokraatlikud väärtused ja hoiakud.
Fašismi leidus kõikjal tollases Euroopas, va Tšehhoslovakkias. Fašism on küll 20. sajandi nähtus, kuid ideed põhinevad 19.sajandist, reaktsiooniks liberaalsetele ideedele. Uut tüüpi inimese loomine – oluline ühiskonna tervik ja indiviid kui selle osa.
Nietzsche filosoofial väga suur mõju fašismi kujunemisele. Saksa rass on võrdeline Nietzsche üliinimesega ning peamiseks mureks on see, et ei seguneks teiste rahvastega. Samuti on fašismile avaldanud mõju Darwini olelusvõitluse teooria – loomuliku valiku printsiip. Hitler : sõda on kogu elu muutumatu seadus; võit on tugevate jaoks, nõrgad peavad kaduma. Mussolini – sõda on meestele sama, mis naistele rasedus . Usu, kuuletu, võitle!
Juhi printsiip. Fašism on kriitiline võrdsuse idee suhtes, pooldatakse tugevat hierarhiat. Ühiskond jaguneb kolmeks: juht, kelle võimus ja õigsuses ei kahelda; eliit (meessoost), keda iseloomustab heroism ja võime end ohverdada; mass, kes vajab juhtimist. Juhil on vahetu side rahvaga läbi oma partei. Seetõttu on parlament mittevajalik institutsioon. Kuna fašism eitab individualismi ning üritab võita enda poole töölisklaasi, siis on sarnasus sotsialismiga. Samuti on sarnasusi natsionalismi ja rassismiga: võeti üle šovinism ja ekspansionism – aaria rass on teistest kõrgem ning peab olema maailmas valitsev.
Ideoloogia vormid
Itaalia – fašism põhineb riikluse rõhutamisel. See on seletatav Itaalia enda näite kaudu. 1871 ühendati Itaalia, kuid see ei toonud kaasa ühtsust. Mussolini leidis, et riikluse idee võimaldab kõrvaldada erisused . Sisuks totalitarism – indiviidi allutamine riigile.
Saksamaa – tuntud eelkõige natsionaalsotsialismi nime all ning oli seotud rassi ja rahvuse ideega. Antisemitism ja pseudoteadused rahvustest. Soovitav on, et koos elaksid vaid ühest rassist inimesed (valged on kõrgemad). Inimkond jaguneb bioloogiliste ja geneetiliste omaduste alusel erinevateks rassideks. Rassid jaotatakse: 1) aarialased – kultuuri loojad ja arendajad. 2) rahvad, kes on võimelised kultuuri kandma kuid mitte looma. 3) juudid – kultuuri purustajad.
Natsionalism
Võib öelda, et natsionalismi ei ole järjekindlalt välja töötatud, vaid pigem on see ideede kogum või doktriin. Lisaks on natsionalism aja jooksul pidevalt muutunud ning erinevusi on ka riigiti ja regiooniti. Peamiseks väiteks on siin, et kõik rahvused peaksid ennast ise valitsema ning et rahvuse poliitilised ja kultuurilised piirid peaksid kattuma. Samas on see raskendatud, kuna erinevaid ja kultuure on maailmas 6500 – 8000 , riike aga kõigest 200 ümber.
Ajalooline areng
Enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni (1789) oli rahvusriik /rahvas ja riik seotud valitsejaga. Pärast SPR-i riigi kontseptsioon muutus, kui enne oli valitseja omand, siis nüüd ei olnud enam kellegi omand. Tekkis kord, kus demokraatia hakkas realiseeruma ning vastanduma aristokraatlikule riigi korrale. 19. sajandi algul hakkas see eriti seoses Napoleoniga levima ka teistesse riikidesse.
Natsionalism jaotub: 1) positiivne natsionalism – assimileerib mitmeid rahvusgruppe suuremasse rahvusgruppi, nt Prantsusmaa. 2) etniline rahvuslus – levinud Saksamaal ja Ida-Euroopas, kus rahvuslus tekkis rahvaste vastandumise tulemusena imperialistlikule keskvõimule .
19. sajandi lõpul muutus natsionalism massipoliitika osaks. USA presidendi W. Wilsoni poolt välja käidud rahvusliku enesemääramise printsiip (10 punkti - olulisemaks see, et igal rahvusel on õigus oma riigile jne) sai paljude Ida-Euroopa riikide tekkimise aluseks. Natsionalismil peamiselt negatiivse ja regressiivse tähendusega, kuna algselt võideldi vana korra vastu ning tõstatas inimese tähtsuse. Natsionalism täitis vaakumi, mille tekitas aristokraatliku riigikorra muutus 19. sajandil. Samas tõi natsionalismi areng kaasa kristluse rolli vähenemise – natsionalismist kui poliitilisest ideoloogiast sai uus religioon.
Põhiprintsiibid ja kriitika
 klassikaline rahvusluse doktriin – aluseks rahvuse suveräänsus ja enesemääramine.
 rahvus on looduslik nähtus – rahvus on ajalooliselt välja kasvanud (isamaa, emakeel , rahvuslik ärkamine ).
 rahvust võib defineerida teatud empiiriliste tunnuste kaudu (kultuur, keel jne).
 enesemääramine väljendub selles, et valitsejaks on kaasrahvuslased – see on legitiimsuse aluseks.
 Rahvuse ja riigi piiride kattumine harv ja juhuslik.
 Mitmed empiirilised tunnused on kunstlikult loodud.
 Ka kaasrahvuslaste valitsemine ei pruugi olla hea.
Rohelised
Algus 20. sajandi II poolel seoses mitmete globaalsete probleemide tekkimisega . Roheline liikumine tekis 1960- ndate osana uutest vasakpoolsetest (kolmas tee). Noored olid pettunud senistes ideoloogiates, püüti leida uusi ideid ( feminism , ökologism, Vietnami sõja vastane liikumine). Rohelised parteid ei ole ühe teema parteid – heaoluühiskond, töötus , relvastustamine jne. Väärtustab eelkõige kekskonnakaitset ja säästlikku majandamist. Ka poliitilisel spektril on neid raske paigutada, kuid enamasti teevad koostööd vasakpoolsemate parteidega.
Peamised mõisted
 ökoloogia – tuleneb bioloogiast – ökoloogia kui loomade ja taimede keskkonna vahelised seosed. Vastandub ideele, et inimene on looduse keskpunkt ja valitseja – inimene on osa loodusest ja ökosüsteemist. Radikaalsem tiib on süvaökologistid – looduse eesmärgiks pole teenida inimest, vaid inimelu eesmärgiks on tagada looduse säilimine.
 Holism – vastandub mehhanismile (loodus kui masin, mehhanism – uue aja teooria) – loodus on orgaaniline tervik, mida ei saa mõista tema osade kaudu.
 Tehnoloogia ja looduse vastandamine – kui progressi mõista vaid mehhanismi terminites, siis on see purustav . Inimene saab pakkuda vaid teatud know -how’d. Küsimus on know-why? Tuleb leida kompromiss looduse ja inimese vahel.
 Kosmoselaev Maa – maakeral asuvad ressursid on piiratud. Tuleb aru saada ökoloogilistest protsessidest. Kõigil kinnistel süsteemidel (Maa) on tendents laguneda. Energakriis, saastatus, kasvuhooneefekt .
 Kestvus – igasugu poliitika peaks lähtuma kestvuse printsiibist. Seab piirid tarbimisele , et võimalikult vähe kahjustada ökosüsteemi.
Feminism
Ajalooline ülevaade
Eesti puhul – tulek Nõukogude Liidust . Seadustega olid naised meestega võrdsed. Feministe Eestis vähe, sest teema on meie jaoks piinlik. Läänes aga väga levinud. Ülepingutatud variandid on Skandinaavias ja USAs. Termin tekkis 20. sajandil. Inglise keeles sõna man inimene, seega alaväärtustatakse naist. Kaks feminismi lainet: 1) 19. saj – 1920 – valimisõiguse saamine (Uus-Meremaa 1893, Eestis I põhiseadus). Levinud algselt USAs ja Suurbritannias. 2) alates 1960-ndatest – feminismi ideoloogia on seotud postmodernismi ideedega. Uuritakse probleeme nagu frustratsioon ja ahistatus, et naised peavad olema kodus. Osa feminismist muutus radikaalseks ja revolutsiooniliseks. Alates1960-ndatest pole eesmärgiks naiste poliitiline emantsipatsioon , vaid vabastada naised sotsiaalsest surutisest.
Feminismi printsiibid/ teoreetilised lähtekohad:
 erinevuse printsiip – kuigi mehed ja naised on erinevad, ei saa see olla aluseks naiste marginaliseerimisele.
 Identsuse mõiste – sarnasus endaga, erinevus teistest. Osad teoreetikud püüavad identsust eitada (valgustuse teooria), kuid identsus on väga oluliseks osaks feminismist. Feminism ja poolmodernism on kriitiline modernse ühiskonna suhtes, milles inimolemust käsitletakse üldterminites, mille aluseks on mehe olemus. Inimolemus on universaalne, kuid seda iseloomustatakse mehelike omadustega.
Patriarhaalne ühiskonna kriitika:
 Sugu on sama oluline sotsiaalne kategooria kui klass jne.
 Seksism on samasugune rõhumise vorm nagu rassism või kapitalism.
 Isa valitsemine perekonnas ning naise-laste allutavus, taastoodab mehe ülemvõimu ühiskonnas
 Sooline ja vanuseline rõhumine
Feminismi vormid
Erinevus seisneb selles, kuidas probleeme lahendada. Algselt nõuti võrdsust meestega, kuid tekkisid järgmised küsimused: milliste meestega? milles tahetakse võrdsust? Sellest tulenebki jaotus:
Liberaalne feminism – naistel meestega võrdsed poliitilised ja juriidilised õigused. Ühiskonda tuleb korraldada vastavalt mõistuse printsiibile, naisele kuuluvad samad õigused, mis mehele. Ideeliseks allikaks on individualismi printsiip – võrdne positsioon, võrdne kohtlemine. Tegemist on reformistliku ideoloogiaga – mehekesksust ja meeste võimu tuleks korrigeerida . Naised erinevad meestest ning seda tuleks aktsepteerida.
Sotsialistlik feminism – võrdsusest pole mõtet rääkida klasside ebavõrdsuse tingimustes. Naised moodustavad tööjõu reservarmee – kodune töö on sama vajalik kui iga muu töö. 70-ndatel kampaaniad , millega püüti kodutööd väärtustada. Naiste vabanemine saab olla vaid laiema sotsiaalse revolutsiooni produkt . Sooline rõhumine tuleneb iseenesest mitte ainult klassidest ja majandusest. Naised täidavad 4 funktsiooni: 1) tööjõu taastootjad 2) laste sotsialiseerujad 3) seksuaalobjektid 4) kaupade tootjad. Naised tuleb vabastada kõikidest neist funktsioonidest, alles siis tekib võrdsus.
Postmodernistlik feminism – liberalistlik feminism on valesti asetatud: naiste eesmärkide definitsioon mehe terminites, naised peaksid vabanema läbi enese realiseerimise naisena. Sugudevaheline erinevus on oluline poliitiline eristusjoon ühiskonnas. Poliitika eksisteerib kõikides elu sfäärides. Patriarhaalsus mõjutab majandust, poliitikat, kultuuri, moraali, religiooni jne. Kõikides alavääristatakse just naist meeste kriteeriumide järgi. Naistele on jäetud vaid passiivne roll ning see surub alla nende tegeliku olemuse.
Poliitilised institutsioonid Eestis
Parlament ehk Riigikogu
Kujunemine
Parlament tuleneb pr. keelsest sõnast, mis tähendab kõnelema ehk „lobisemine“ ongi nende töö Põhiseaduse Assamblee (PA) ainsaks ülesandeks oli Eestile uue põhiseaduse koostamine. PA moodustati 20.08.1991 Eesti Komitee ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmetest, mõlamast 30 inimest. PA töötas kokku 7 kuud.
1. Volituste kestvus
Arutusel kas 3. või 4. aastaks.
Miks kolm aastat?
 nii tihti toimuvad valimised suudavad Riigikogu kiiremini kujundada selliseks , nagu valijad tahavad, kuna ühiskond areneb väga kiiresti
 kolme-aastane tsükkel tõstab stabiilsust, kuna ei hakata kuigi sageli avaldama valitsustele umbusaldust
 kolme-aastase tsükli puhul saab paremini murda kompartei osa
Miks neli aastat?
 selle aja jooksul poliitik kujuneb professionaaliks
 valimised on kallid, mida harvem neid on, seda rohkem hoiab raha kokku
 kolme-aastane tsükkel on hetkepoliitika kirjutamine põhiseadusesse
25. oktoobril 1991 Põhiseaduse Assamblee (PA) 7. istungjärgul toimus hääletamine:
3 aastat – 20 häält
4 aastat – 18 häält
2. Kojalisus
Kõik eelnõud rääkisid ühekojalisest Riigikogust. PAs arutusel ka kahekojalisus. Miks kahekojalisus:
 enamus maailma riike on kahekojalised (80%) – toetutakse Viljar Peebu artiklile Postimehes. Electoral System väidab aga vähemalt 100 riigis on ühekojaline parlament. Selles raamatus on ära toodud andmed 150 riigi kohta, tollal ÜROs 186 riiki. Paljudel polnud üldse parlamenti, mõnes ta määrati
 seadusandluse dubleerimine teise koja poolt tõstab seaduste kvaliteeti
 teine koda võiks olla maakondade esindus, mis vähendaks Tallinna-keskset ainujuhtimist
 sotsioloogiliselt oleks ühiskonnale parem, kui asjad ei keerleks mitte ühe koja ümber
 psühholoogiline põhjendus – teine koda (silmas pidades 1938.a. põhiseadust) moodustus vanematest poliitikutest, kes ei taha osaleda valimiskampaanias, kuid tahavad osaleda poliitikas
NB! – Tiit Käbin tegi ka ettepaneku kolmekojaliseks parlamendiks – esimene koda üldiselt valitav, teine koda – maakonnad ja linnad, kolmas koda – vallad ja alevid
Vastuväited:
 seadusloome muutuks väga kohmakaks, kuna teise koja inimesed ei pruugi üldse aru saada, mis
toimub, juhul, kui nad on maakondade esindajad
 Eesti on nii väike, et ei kannata teist koda välja
 Ühekojaline on lihtsam ja alustada tuleb lihtsamast
25. oktoobril 1991 PA 7. istungjärk hääletas:
üks koda – 31 häält
kaks koda – 6 häält
3. Riigikogu suurus
PA 6. istungjärk 18. oktoobril 1991 leidis, et 101 liiget on mõistlik.
Kuupjuur valijatest (Taagepera) – uus lähenemine sotsiaalteaduses. Senini oli arusaamine, et suurematel riikidel on suuremad parlamendid.
Riigikogu liige

Pole seotud mandaadiga – ei saa tagasi kutsuda. PAs seda õieti ei arutatudki, võeti üle 1938.a. põhiseadusest. Tagasikutsumise tehnilised probleemid.
2) Volitused :
a) peatuvad – kui RK liige nimetatakse ministriks.
b) lõpevad enne tähtaega :
 asumine mõnda teise riigiametisse – Ardo Ojasalu lahkus RK liikme kohalt maksuameti peadirektoriks, Vahur Glaase läks Siseministeeriumi kantsleriks, Riivo Sinijärv – suursaadik, Karin Jaani – suursaadik, Matti Päts – Patendiameti peadirektor jne
 süüdimõistev kohtuotsus – Villu Reiljan, Ester Tuiksoo
 kestvalt võimetu – ei ole
 surm – Vambola Põder , Edgar Spriit, Peeter Kreitzberg
Asemele asendusliige, samad õigused ja kohustused.
3) Ametite ühitamatus
Põhitöökoht on Riigikogu. Võivad töötada õppe- ja teadustööl. Võivad kuuluda haldus- ja järelvalvenõukogudesse, aga ei tohi olla üheski muus riigiametis.
4) Immuniteet
Puutumatus. Ei saa võtta kriminaalvastutusele kui ainult RK koosseisu enamuse häältega õiguskantsleri ettepanekul. Kallas ja Kranich – Eesti Pank ja Lääne-Eesti Pank, ise soovisid. Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo samuti.
Riigikogu struktuur
Ühelt poolt juhatus ja komisjonid – võivad esineda RK nimel
Teiselt poolt – üksikliikmed ja fraktsioonid. Puhtpoliitilised nähted.
Juhatus – koosneb esimehest ja kahest aseesimehest.
Esimehed – Ülo Nugis (Vabariiklaste Koonderakond, Isamaa, Vabariiklaste ja Konservatiivide
Rahvaerakond, Koonderakond, Uus Eesti, Rahvaliit) oktoober 1992 – märts 1995
Toomas Savi ( Reformierakond ) märts 1995 – märts 2003
Ene Ergma (Res Publica) märts 2003 – märts 2006
Toomas Varek ( Keskerakond ) märts 2006-märts 2007
Ene Ergma (Res Publica) märts 2007-märts 2014
Eiki Nestor (SDE) märts 2015 - …
Valitakse kord aastas – märtsis. Osalevad ainult kehtivad sedelid. Peab saama üle poole kehtivatest häälest. Kui keegi ei saa, siis toimub lisavoor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Kui kahe kandidaadi puhul hääled pooleks, siis heidetakse liisku. Juhul, kui kandidaate on ainult üks – osutub valituks kui saab rohkem poolt- kui vastuhääli. NB! Valimissedeli eripära – kandidaadi poolt saab märgistada nii poolt kui ka vastuhäält.
Aseesimehed – samal ajal. Kandidaadid seatakse üles pärast esimehe valimist. Valituks osutuvad kaks enim hääli saanud kandidaati. Võrdsuse korral - lisavoor. NB! Kes on olnud? Rüütel, Kelam , Savisaar, Oviir ,
Savi, Lang, Kreitzberg, Varek, Veskimägi, Maripuu, Ergma, Ojuland, Pentus. Randjärv jne Praegu Helir-Valdor Seeder ja Jüri Ratas.
Volitused:
Esimees – juhatab; juhatus – otsustamine. Põhimõtteliselt konsensus . Kui seda ei saavutata, võib juhatuse liige panna selle küsimuse hääletusele Riigikogu istungil päevakorravälisena.
Riigikogu tegutsemine
1) Korralised istungjärgud:
Kevad - jaanuari teine esmaspäev kuni juunikuu kolmanda neljapäevani.
Sügis – septembrikuu teisest esmaspäevast kuni detsembri kolmanda neljapäevani.
1) Erakorraline istungjärk – kutsub kokku RK esimees presidendi, valitsuse või 1/5 RK liikmete ettepanekul väljaspool korraliste istungjärkude tööaega. NB! Siinkohal tuleb sisse kvoorum – istungjärk on otsustusvõimeline, kui on kohal üle poole (seega 51 liiget) koosseisust. Kui alla poole – küsimus läheb arutusele järgmisele korralisele istungile. Korraline istungjärk jaguneb täiskogu töönädalateks. Istungid toimuvad esmaspäevast neljapäevani. Kolm sellist järjestikust töönädalat – täiskogu töötsükkel. Töötsüklile järgnev nädal – kohtumine valijatega, töö fraktsioonides ja komisjonides. Ajagraafik: Seda ajagraafikut võib muuta 2/3 koosseisu häältega.
NB! Väljapool neid aegasid on võimalik kokku kutsuda RK täiendav istungjärk, kuid seda on võimalik kokku kutsuda teatud toiminguteks, mida seadus loetleb1 3 varianti. Kõige esimene – presidendi valimine. Täiendavaks istungjärguks vajalik kvoorum – üle poole koosseisust.
Komisjonid
Riigikogus on järgmised alatised komisjonid: 1) keskkonnakomisjon; 2) kultuurikomisjon; 3) maaelukomisjon; 4) majanduskomisjon; 5) põhiseaduskomisjon; 6) rahanduskomisjon; 7) riigikaitsekomisjon; 8) sotsiaalkomisjon; 9) väliskomisjon;10) õiguskomisjon; 11) Euroopa Liidu asjade komisjon .
Iga Riigikogu liige kuulub ühte alatisse komisjoni, komisjoni liikmete arvu määrab Riigikogu juhatus, komisjonide suurus jääb vahemikku 8-12 liiget. Oma liikmed määrab alatistesse komisjonidesse fraktsioon, fraktsioonile kuuluvate kohtade arvu igas alatises komisjonis määrab Riigikogu juhatus. Riigikogu komisjoni esimehe ja aseesimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni esimesel istungil, komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Uurimiskomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Probleemkomisjoni võib moodustada olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. 1) Riigieelarve kontrolli erikomisjon, 2) julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, 3) korruptsioonivastane erikomisjon.
Fraktsioonid
Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi. Ühte nimekirja kuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni. Fraktsioonid on rühmad, mille kaudu kujundatakse suur osa parlamendi tööst. Fraktsioonides lepitakse kokku poliitilistes otsustes, mille järel on võimalik komisjonis ja Riigikogu täiskogu istungil ja avalikkuse ees oma arvamust esitada. Fraktsioon on koht, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. See ei tähenda, et fraktsioonisiseselt ei tohi kunagi lahkarvamusi olla. Fraktsioonidel nagu ka Riigikogu liikmetel ja komisjonidel on seaduse algatamise õigus. Sellega on kindlustatud, et ka opositsioonis olevatel fraktsioonidel on võimalik oma eelnõusid välja töötada ja kaitsta Riigikogus. Praegu on Riigikogus 6 fraktsiooni: Eesti Reformierakonna fraktsioon - 30 liiget, Eesti Keskerakonna fraktsioon - 27 liiget; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon - 15 liiget, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon - 14 liiget, Eesti Vabaerakonna fraktsioon – 8 liiget ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon – 7 liiget.
Otsustamine
a) enamik otsuseid – poolthäälte enamusega. Võimalik väga väike toetus.
NB! – mis on kõige väikseim toetus olnud? Andres Tarandi meenutuste kohaselt alla 10 hääle!
b) koosseisu enamus – 51 häält. Põhiseadus loetleb 17 võimalust, mille puhul koosseisu enamus vajalik
c) 3/5 ehk 61 häält – põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletusele panemiseks, Põhiseaduse muutmine RK kahe koosseisu poolt – kui järgmine koosseis võtab esimesel lugemisel ta vastu sellise ülekaaluga, siis järgnevaid lugemisi pole vaja.
d) 2/3 ehk 68 häält – presidendi valimine, RK ajagraafiku muutmine, Põhiseaduse vastuvõtmine, kui ta on algatatud kiireloomulisena, riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimine, RK istungi kuulutamine kinniseks jne
e) 4/5 ehk 81 häält – põhiseaduse muutmise algatamine kiireloomulisena.
Hääletamine on avalik, välja arvatud järgmised juhtumid – presidendi valimised, RK esimehe ja aseesimeeste valimised, Riigikohtu esimehe ja liikmete ametisse nimetamine, riigikontrolöri nimetamine, õiguskantsleri nimetamine, Eesti Panga nõukogu esimehe ja liikmete nimetamine, kaitseväe juhataja nimetamine.
Riigikogu funktsioonid
Põhiseaduse järgi:
1) Seadusloome – seadused ja otsused. Seadused – palju, erinevad koosseisud. Seadusandlik initsiatiiv – RK (liige, fraktsioon, komisjon), valitsus (kõige enam), president põhiseaduse muutmiseks. NB! RK osakaal järjest vähenenud !
Muud Riigikogu ülesanded. Põhiseadus loetleb kokku 16 toimingut. Mõned olulisemad:
2) välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine,
3) nimetamised
4) valitsusele volituste andmine ja umbusaldus
5) olulised väljakuulutamised – rahvahääletusele panek, erakorraline seisukord, sõjaseisukord .
Kuidas valmib seadus?
Esimene seadusloome etapp hõlmab kogu eeltööd, mis on vajalik, et seaduseelnõu jõuaks arutamisele Riigikokku. Selles etapis töötatakse välja seaduseelnõu kontseptsioon, struktuur, seaduse reguleerimisala, valmistatakse ette esialgne tekst, määratletakse mõisted. Iga seaduseelnõuga kaasnevas seletuskirjas peavad eelnõu autorid selgitama, miks vastavat seadust vaja on.
Seadusloome teist etappi alustab seaduseelnõu algatamine Riigikogus. Seaduseelnõu saab Riigikogus algatada ainult Riigikogu liige, fraktsioon, komisjon või Vabariigi Valitsus. Seaduseelnõu menetlemiseks määrab Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni. Peale seisukohavõttu esitab juhtivkomisjon seaduseelnõu arutamisele Riigikogu täiskogule. Seaduseelnõu arutelusid Riigikogu istungil nimetatakse lugemisteks. Kokku peab seaduseelnõu läbima kolm lugemist. Eelnõu esimesel lugemisel toimub seaduse tutvustamine ja üldpõhimõtete arutelu. Pärast esimese lugemise lõpetamist saavad Riigikogu liikmed esitada juhtivkomisjonile muudatusettepanekuid.
Eelnõu teisel lugemisel toimub eelnõu sätete arutelu, samuti kommenteerib juhtivkomisjon laekunud muudatusettepanekuid. Järgnevalt võib iga Riigikogu liige avaldada eelnõu suhtes oma arvamust. Kui Riigikogu liige nõuab, pannakse juhtivkomisjoni poolt arvestatud muudatusettepanekud hääletusele. Alates teisest lugemisest on eelnõu võimalik katkestada. Katkestamise eesmärk on võita aega eelnõu täiustamiseks. Ettenähtud tähtajani saab taas esitada muudatusettepanekuid. Kui teise lugemise katkestamist ei toimu, loetakse see lõpetatuks ning eelnõu suunatakse kolmandale lugemisele. Kolmandale lugemisele esitatakse seaduseelnõu lõpptekst. Viimast korda avatakse läbirääkimised, millest võtavad osa fraktsioonide esindajad. Peale läbirääkimiste lõpetamist pannakse seaduseelnõu lõpphääletusele. Lihtseaduse vastuvõtmiseks on nõutav istungist osavõtvate Riigikogu liikmete poolthäälteenamus. Põhiseaduse paragrahvis 104 on loetletud seadused, mille muutmiseks on tarvis Riigikogu koosseisu häälteenamust st vähemalt 51 häält. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused saadetakse väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile. President võib kasutada oma vetoõigust ning seaduse Riigikogusse tagasi saata. Kui Riigikogu seadust ei muuda, on Vabariigi Presidendil õigus pöörduda Riigikohtusse, kes tühistab põhiseadusega vastuolus olevad seadused. Pärast seaduse väljakuulutamist avaldatakse see Riigi Teatajas.
Valitsus
Eesti valitsus koosneb peaministrist ja ministritest – seaduse järgi ei tohi valitsuses olla enam kui 15 liiget. Kuna seadus loetleb nimeliselt üles peaministri ja 11 ministeeriumi juhtivat ministrit, siis nn portfellita ministreid võib olla veel kolm. Praegu koosneb valitsus 15 ministrist: Taavi Rõivas (pea), Jürgen Ligi (haridus- ja teadus), Kristen Michal (majandus- ja taristu: juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi), Hanno Pevkur (sise), Keit Pentus-Rosimannus (välis), Arto Aas (riigihalduse: juhib Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumi oma vastutusvaldkondades), Urmas Kruuse (maaelu: juhib Põllumajandusministeeriumi) – kõik RE; Sven Sester (rahandus), Marko Pomerants (keskkonna), Urmas Reinsalu (justiits), Margus Tsahkna (sotsiaalkaitse: juhib Sotsiaalministeeriumi) – kõik IRL; Sven Mikser (kaitse), Urve Palo (ettevõtlus: juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Välisministeeriumi oma vastutusvaldkondades), Indrek Saar (kultuuri) ja Rannar Vassiljev (tervise- ja töö: juhib Sotsiaalministeeriumi) – kõik SDE.
Lisaks ministritele võtab valitsuse istungitest osa sõnaõigusega riigisekretär ning neil istungitel võivad veel osaleda – samuti sõnaõigusega – riigikontrolör ja õiguskantsler . Valitsus võtab otsuseid vastu häälteenamusega. Kui hääled langevad pooleks, siis on otsustav peaministri hääl.
Minister on oma ministeeriumi poliitiline juht. Ta lahendab oma valitsemisalal üldisi põhimõttelisi küsimusi. Ühtlasi on ta ühenduslüliks vastava ministeeriumi ning valitsuse vahel. Suuresti tänu proportsionaalsele valimissüsteemile on Riigikogu koosseis olnud erakondlikult võrdlemisi kirev ning alates 1992.a. ei ole ühelgi juhul suudetud moodustada ainuparteilist valitsust. Kõik taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsused on olnud koalitsioonivalitsused (ka vähemusvalitsused).
Kõige pikem valitsemisperiood Ansipil alates 5.aprill 2007 - 6.aprill 2011 ehk kogu valitsemisperiood.
Korralised istungid tavaliselt kord nädalas (neljapäeviti) ja on pädev kui lisaks peaministrile võtab sellest osa vähemalt pool valitsuse koosseisu. On kujunenud tavaks, et valitsus üritab langetada otsused konsensuslikult. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Lisaks peab valitsus ka nõupidamisi, kus arutatakse peamisi päevakajalisi probleeme, mis kuuluvad valitsuse pädevusse, neil otsustel pole õiguslikke tagajärgi.
Valitsuse ülesandeid:
1) viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat
2) suunab valitsusasutuste tegevust
3) korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja presidendi aktide täitmist, annab selleks vajalikke määrusi ja korraldusi
4) esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning riigieelarve eelnõu
5) esitab Riigikogule ratifitseerimiseks välislepinguid
6) korraldab suhtlemist teiste riikidega
7) täidab muid seadusega valitsusele pandud ülesandeid
President
NB! Eesti Vabariigi President vs president
 nimetus – põhiseaduses kasutusel president, kuid see tuli sisse alles Põhiseaduslikkuse Assamblee (lühend PA) 22. istungjärgul 16. jaanuaril 1992.a. Sel istungjärgul võeti kokku seni toimunud diskussioon ja otsustati lõplikult hääletada (PA kahes põhiseaduse eelnõus novembrist ja detsembrist 1991 kasutati terminit Riigivanem). Tulemus - termin “president” poolt 16, vastu – 14, erapooletuid - 4
 ‘asepresident’ – Riigikogu esimees, kui president on puhkusel, haige või mõni muu takistus. NB! Ükski president pole kordagi volitusi üle andnud – keegi pole olnud ka puhkusel.
 kuidas valitakse – põhiseaduse järgi kaude. Lõplikult otsustati see PAs alles tema 24. istungjärgul 6. veebruaril 1992. Hääled: 13- otsevalimine, 21 – kaude.
President valitakse 5 aastaks ning kandidaat peab olema vähemalt 40. aastane sünnipärane Eesti kodanik. Ühte isikut saab valida sellele kohale mitte rohkem kui kaks korda järjest. Ükski institutsioon peale kohtu ei saa presidenti tagandada ning kohuski saab seda teha ainult süüdimõistva otsuse korral. President võib lahkuda omal soovil või vabastab teda sellest ametist surm. Loomulikult lõppevad presidendi volitused, kui valitakse uus. Põhiseadus ei näe ette asepresidendi kohta. Siiski võivad tekkida juhused, mil president on kestvalt võimetu täitma oma ülesandeid.
Poliitilises mõttes pakuvad presidendi institutsiooni juures huvi kaks probleemi:
 kuidas presidenti valitakse,
 milline on presidendi võimutäius.
Ehkki põhiseadus võeti vastu 1992.a. suvel, toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed presidendivalimised mitte põhiseaduse, vaid selle rakendusseaduse alusel. Viimane aga erines vähemasti presidendivalimiste osas põhiseadusest tunduvalt. Nii oli kandidaatide ülesseadmine tunduvalt vabam ja teise olulise erinevusena võis president valitud saada ka rahva poolt. Kandidaadi ülesseadmise algatamiseks piisas ainult kolme hääleõigusliku kodaniku avaldusest, kuid selleks, et kandidaat ametlikult registreeritaks, pidi koguma 10 000 toetusallkirja. Kui algatuse alla mahtusid seitse kandidaati, siis allkirjade kogumise järgi registreeriti neist neli – Lennart Meri, Lagle Parek, Arnold Rüütel ja Rein Taagepera. Välja kukkusid Miina Hint, Juks Lankots (loobusid ise) ja Uno Ruus (ei kogunud täis allkirjade hulka).
Seadus nägi ette, et president võidakse valida kahes voorus. Valimiste esimene voor toimus rahva osavõtul ja valituks oleks osutunud kandidaat, kes oleks saanud enam kui pool valimistel osalenute häältest. Selles voorus võistlus nelja kandidaadi vahel kujunes järgmiseks:
Valimistel osales – 468 605 inimest
Arnold Rüütel - 195 743 häält ehk 41,77%
Lennart Meri - 138 317 häält ehk 29,52%
Rein Taagepera - 109 631 häält ehk 23,40%
Lagle Parek - 19 837 häält ehk 4, 23%
5 077 häält ehk siis 1,08% olid kehtetud, kuid nad loeti valimistel osalenuteks. Seega keegi kandidaatidest ei saavutanud nõutavad häälteenamust ning valimised jätkusid teises ehk siis Riigikogu voorus. Sinna lubati esimese vooru kaks edukamat kandidaati – Arnold Rüütel ja Lennart Meri, kelle vahel Riigikogu liikmed pidid tegema valiku. Valituks osutus kandidaat, kes kogus enam kui poole Riigikogu koosseisu liikmete häältest, seega siis vähemalt 51 häält. Lennart Meri poolt hääletas 59 rahvaesindajat, Arnold Rüütli osaks jäi 31 häält ja järelikult esimene neist saigi taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks. Rakendusseadus erines põhiseadusest veel ühe aspekti poolest – erandina kehtisid esimese presidendi volitused mitte viis, vaid neli aastat.
Teised presidendivalimised toimusid 1996.a. augustis-septembris ja nende puhul juhinduti juba täies ulatuses põhiseadusest. Põhiseaduse järgi presidendi valimist alustab Riigikogu, kellel on õigus üles seada ka kandidaate. 1/5 ehk siis 21 Riigikogu liiget kinnitavad oma allkirjaga vastava kandidaadi ülesseadmise.
Riigikogus võib toimuda kuni kolm valimistevooru:
1) esimeses voorus osutub valituks kandidaat, kes kogub 2/3 Riigikogu koosseisu häältest ehk siis 68 rahvaesindaja toetuse. Kui keegi sellist tulemust ei saavuta, jätkub valimine teises voorus. 1996.a. toimusid selle skeemi järgi siiani ainsad presidendivalimised. Esimeses voorus seati üles Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kes kogusid vastavalt 45 ja 34 häält. Keegi vajalikku toetust ei saanud.
2) teine voor kopeerib täielikult esimest – uuesti seatakse üles kandidaadid, kes võivad olla samad isikud kui esimeseski voorus, aga võivad olla ka täiesti uued. Kindlasti mängib siin rolli ajafaktor , sest teine voor toimub järgmisel päeval pärast esimest. Samuti peab siin voorus koguma 2/3 Riigikogu liikmete toetuse. Kui ka seda ei saavutata, siis lähevad valimised kolmandasse vooru. Tegelikel presidendivalimistel seati selles voorus samuti üles Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kelle häältehulgaks jäi vastavalt 49 ja 34 häält.
3) Kolmandasse vooru saavad teise vooru kaks edukamat kandidaati, kuid ka siin peab võitmiseks saavutama 2/3 Riigikogu koosseisu toetuse. Kui ka siin presidendi valimine ebaõnnestub, siis kutsutakse selleks kokku Valimiskogu. Viimastel presidendivalimistel jõudsid kolmandasse vooru jällegi Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kes said vastavalt 52 ja 32 häält.
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Vastavalt valijaskonna hulgale võisid erinevad volikogud delegeerida Valimiskogusse üks kuni kümme oma esindajat (nt Tallinna linn 10, Tartu linn 4, Pärnu 2 esindajat). 1996.a. presidendivalimiste ajal oli Valimiskogu suuruseks 374 isikut. Riigikogus toimunud viimase valimistevooru kandidaadid muutusid automaatselt ka kandidaatideks Valimiskogu jaoks. Lisaks neile võisid Valimiskogu 21 liiget seada üles ka oma kandidaadid. Teoreetiliselt oleks võinud seega kandideerida 19 isikut. Tegelikkuses seati üles viis kandidaati – Lennart Meri ja Arnold Rüütel Riigikogu kandidaatidena ning Valimiskogu poolt veel lisaks Tunne Kelam, Siiri Oviir ja Enn Tõugu.
Valimiskogus oli ette nähtud maksimaalselt kaks vooru.
1) Esimeses voorus oleks osutunud valituks kandidaat, kes oleks kogunud enam kui poole hääletamisest osavõtnutest. Selliseid valijaid oli 1996.a. 372, seega oleks võiduks vajalik häältekogus olnud 187 häält. Tegelikkuses kujunesid tulemused sellisteks:
 Lennart Meri – 139 häält,
 Arnold Rüütel – 85 häält,
 Tunne Kelam – 76 häält,
 Enn Tõugu – 47 häält,
 Siiri Oviir – 25 häält.
Kuna keegi nõutavat häältehulka kokku ei saanud, jätkusid valimised teises voorus.
2) Valimiskogu valimiste teise vooru said eelmise vooru kaks edukamat kandidaati ning nende hulgast võitja pidi saama samuti enam kui pool hääletamisest osavõtnutest, keda oli jällegi 372 isikut. Tulemused olid järgnevad:
 Lennart Meri – 196 häält,
 Arnold Rüütel – 126 häält.
Siinkohal oli peidus ka üks oht. Meri ja Rüütel said kokku 322 häält, ehkki hääletamisest võttis osa 372 isikut. Ülejäänud sedelid olid kas rikutud või tühjad, kuid nad läksid arvesse kui hääletamises osalenud. Kui näiteks Lennart Meri oleks saanud kümme häält vähem, oleks ta vastaskandidaati ikkagi edestanud märkimisväärselt, aga ta ei oleks osutunud valituks. Siis oleks käivitunud uus valimiste tsükkel, kus kõik eelpool kirjeldatud protseduur oleks uuesti läbi tehtud. Halva õnne korral oleksime me pidanud tegutsema ilma presidendita teatud aja, mida aga ei saa lugeda normaalseks ühegi riigi suhtes.
2001.aasta kolmandad presidendivalimised
Kandidaadid erakondades:
1) Keskerakond ja Isamaaliit – äge võistlus.
a) Keskerakond: Kreitzberg contra Oviir, 2/3 sai võitja
b) Isamaaliit: Peeter Tulviste contra Kelam, kõige tasavägisem - võitja sai 51%
2) Reformierakond – võistlus sümboolne, sest Toomas Savi kandidatuur kindel
3) Rahvaliit ja Mõõdukad – võistlus puudus, konkurendid taandasid end ise (vastavalt Rüütel ja Andres Tarand ).
Riigikogu voor:
I voor – Kreitzberg – 40 häält, Tarand – 38 häält
II voor – Tulviste – 35 häält, Kreitzberg – 36 häält
III voor - Tulviste – 33 häält, Kreitzberg – 33 häält
Valimiskogu voor, kus 365 liiget:
a) ametlikud kandidaadid – Kreitzberg ja Tulviste
b) üles seatud kandidaadid – Savi – 56 toetusallkirja
Rüütel – 78 toetusallkirja
Esimeses hääletusvoorus ei saanud keegi nõutavat 50% häältest:
Kreitzberg 72 häält
Rüütel 114 häält
Savi 90 häält
Tulviste 89 häält
Oluline, et Savi edestas Tulvistet kõigest 1 häälega (Tartu linna saadikute jaotus!). Seega peeti samal päeval ka II voor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel ja tulemusega 186 vs 155
osutus valituks Arnold Rüütel (suuresti Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega).
2006.aasta neljandad presidendivalimised
Riigikogu voor: vajalik häälte arv 68, kuid koalitsioonil kokku 65 häält (opositsioonis olevad Keskerakond ja Rahvaliit lahkusid hääletamise ajaks saalist). Riigikogus esitati igasse vooru ainult 1 kandidaat.
I voor – Ene Ergma 65 häält
II voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häält
III voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häält
Valimiskogu voor: valimiskogusse oli kantud 345 valijameest ( Lihula ja Vihula vallad ei suutnud valijamehi koha peal ära valida)
I voor: Toomas Hendrik Ilves 174 häält
Arnold Rüütel 162 häält
Kehtetuid sedeleid 1 ning märgistamata 8 sedelit.
2011.aasta viiendad presidendivalimised
Riigikogu voor:
I voor – Toomas Hendrik Ilves 73 häält (IRL, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Indrek Tarand 25 häält (Keskerakond)
Kehtetuid 2 ning märgistamata 1 sedel. Esmakordselt valiti president Riigikogus.
Seadusloome mõjutamiseks on riigipeal kolm võimalust:
1) president kuulutab välja seadused. Kuid riigipeal on ka õigus jätta neid välja kuulutamata. Sellisel juhul saadetakse eelnõu koos motiveeritud otsusega Riigikogusse tagasi. Kui Riigikogu selle uuesti muutmata kujul vastu võtab, siis president on kas kohustatud seaduse välja kuulutama või peab ta pöörduma Riigikohtu poole, et tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Viimasel juhul on Riigikohtu otsus lõplik.
2) kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib president anda välja seaduse jõuga seadlusi, aga sellisel juhul peavad need kandma ka Riigikogu esimehe ja peaministri allkirja. Kui Riigikogu kokku tuleb, siis ta kinnitab või tühistab viivitamatult presidendi poolt välja antud seadlused. Praeguse presidendi ametisoleku aja jooksul pole välja antud ühtegi seadlust.
3) president võib algatada põhiseaduse muutmist , mille siis kas Riigikogu või rahvas peavad vastu võtma või tagasi lükkama . Ka sellist võimalust pole riigipea siiani kasutanud. Täidesaatva võimu tegemisi saab president mõjutada peaministrikandidaadi nimetamisega. Igasuguse valitsuse vahetuse korral on presidendil õigus nimetada kahel korral peaministrikandidaat, kes peab saama Riigikogu toetuse. Teostada poliitiliselt erapooletust nõudvaid toiminguid : president nimetab ametisse terve rea isikuid, näiteks Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, diplomaatilised esindajad jne, kuid selleks vajab ta mingi teise institutsiooni ettepanekut või nõusolekut. Lisaks võiks nimetada, et president on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja tal on erakondade vahelise vahekohtuniku roll. Samuti on presidendil mitmed tseremoniaalsed ülesanded – ordenite ja aumärkide jagamine, kohtumised kõrgete riigijuhtidega.
Üldine suund on, et otse valitakse president seal, kus tal on laiad võimupiirid ja võimalus mõjutada valitsuse tööd (nt Austria, iirimaa , Poola, Prantsusmaa, Venemaa).
Eesti Vabariigi Õiguskantsler
Praegu Ülle Madise (2015 - ….) Enne teda Indrek Teder (2008-2015), Allar Jõks (2001-2008) ja Juhan-Eerik Truuväli (1993-2001).
Õiguskantsler on põhiseaduse kohaselt ainuisikuline ja sõltumatu põhiseaduslik institutsioon. Õiguskantsleri institutsioon ei ole seadusandliku, täidesaatva ega kohtuvõimu osa, ta ei ole poliitiline ega õiguskaitseasutus. Seega õiguskantsler ei allu ühelegi riigiametnikule, samuti ei tohi ta ise kuuluda riigi, KOV, avalik-juriidilise isiku ametisse, kuuluda erakonda, olla äriühingute juhatuses ja nõukogudes, osaleda äritegevuses – kõik eesmärgiga tagada tema sõltumatus. Samuti ei saa teda poliitilistel põhjustel vabastada.
Millega tegeleb?
Teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide EV põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Selles tähenduses teostab õiguskantsler järelkontrolli juba vastuvõetud aktide üle – presidendi puhul on tegemist kitsama kontrolliga – ainult jõustumata aktid . Selles tähenduses seisab õiguskantsler põhiseadusliku järelevalve keskmes. 19. märtsil 2011. aastal jõustus õiguskantsleri seaduse muudatus , millega lisandus õiguskantsleri ülesannete hulka lapse õiguste kaitse ja edendamine ehk laste ombudsmani ülesannete täitmine. Alates 1. jaanuarist 2015 teostab õiguskantsler  järelevalvet põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja nendega seonduva teabe kogumise, töötlemise, kasutamise ja järelevalve korraldamisel.
Kuidas tegeleb?
a) igaühel on õigus pöörduda mõne akti kontrollimiseks
b) õiguskantslerile saadetakse kõigi seadusandlike ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide, jõustumata välislepingute jne ärakirjad 10 päeva jooksul
c) õiguskantsler alustab menetlust ka omal algatusel talle laekunud teabe alusel. Kui midagi leitakse, siis teeb õiguskantsler 20 päeva jooksul ettepaneku viia see akt vastavusse seadustega. Kui vastava organ seda ei tee, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada vastav akt või selle säte kehtetuks. Selles teine erinevus presidendist – õiguskantsleril ei ole pärast vastavat protesti muud teed kui pöörduda Riigikohtusse. President saab tema poolt tagasilükatud seaduse siiski uuesti välja kuulutada.
Mida veel teeb?
a) ettepanek kriminaalvastutusele võtmiseks – Riigikogu liige, President, valitsuse liige, riigikontrolör, Riigikohtu esimees, Riigikohtu liige. Pole siiani toimunud.
b) taotlus Riigikohtu üldkogule tunnistada president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma. Pole toimunud.
c) Osaleb valitsuse istungitel sõnaõiguslikult.
d) Osaleb Riigikogu istungitel sõnaõiguslikult.
Ametisse saamine - nimetab Riigikogu presidendi ettepanekul 7 aastaks – poolthäälte enamus. Enne seda kandidaadi staatus:
a) kõrged kõlbelised omadused (!!! Mis need siis ka iganes ei oleks:D)
b) riigikeele vaba valdamine
c) akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses
d) kogenud ja tunnustatud jurist
e) ei tohi kuuluda erakonda
Teeb läbi julgeolekukontrolli.
Ametist lahtisaamine – 7 aastat, tagasiastumine, kestev võimetus, tahtlik kuritegu , ettevaatamatu kuritegu, mis toob vabadusekaotuse, surm. Kui on võimetu, siis teeb President taotluse Riigikohtule, kelle otsus vabastab õiguskantsleri ametist. Õiguskantslerit abistab tema kantselei , mis korraldab tema asjaajamist, nõustab ja abistab teda ülesannete täitmisel jne.
Riigikontroll
Riigikontrolli juhib riigikontrolör, ta on võrreldav ministriga, kes juhib ministeeriumi. Riigikontrollis töötab u 90 inimest. 2013 valiti ametisse Alar Karis, enne Mihkel Oviir (2003-2013), Juhan Parts (1998-2003) ja Hindrek Meri (1990-1998).
Riigikontroll ei hinda poliitilisi eesmärke. Riigikontrolli ülesanne sõltumatu audiitorina on öelda, kas seda raha (eelarve) on kasutatud seaduslikult, säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt. Aastatega on olukord riigis läinud paremaks, kuid pikk tee veel käia (nt riigilõivu küsimus, riigihanked , riigi varaga seotud küsimused). Riigikontrolli kohustus on öelda, kas valitsuse aastaaruanne kajastab riigi finantsolukorda ning eelmisel eelarveaastal toimunut õigesti. Riigikontrolli soovituste abil saavad parlament ja valitsus parandada riigi toimimist ning vastutustundlikumalt kasutada maksumaksja raha. Riigikontrollil on ka õigus teha valitsusele, ministritele ja kohalikele omavalitsustele ettepanekuid töötada välja õigusakte või neid muuta ja täiendada.
Riigikontrolör:
a) võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus sõnaõigusega võtta osa valitsuse istungitest,
b) nimetatakse ametisse Riigikogu poolt presidendi ettepanekul 5 aastaks,
c) kandidaat – kõrgete kõlbeliste omadustega EV kodanik, pikalt oli vanus oluline– mitte enam kui 65 aastat, kuid see kaotati 2008, riigikeele vaba valdamine, akadeemiline kõrgharidus, riigihalduse ja majanduse aluste tundmine , ei tohi kuuluda erakonda.
Volituse lõppevad – 5 aastat, tagasiastumine, võimetus, tahtlik kuritegu, ettevaatamatu kuritegu – vabadusekaotus, surm – samad, mis õiguskantslerilgi.
Võimetus – sama skeem , mis õiguskantslerilgi – president teeb taotluse Riigikohtule.
Kohalik omavalitsus
Kohalik omavalitsus on Eestis ühetasandiline , koosnedes valdadest ja linnadest. Vallad hõlmavad pea täielikult maa-elanikkonda. Erandeid on üksikuid, kus viimaste aastate jooksul mõned väikelinnad on ühinenud nendega piirnevate valdadega ning nimetanud end seejärel ka vallaks. Praegu on 213 KOV, millest 30 linna – 17 linna on vallasisesed linnad ja kuuluvad valdade koosseisu. Veel 2004. aastal oli Eestis 235. Kõige rohkem KOV Harjumaal 23 ja vähem Hiiumaal 4. Valdade hulk on aja jooksul pidevalt vähenenud, seega on vallad samaaegselt muutnud suuremaks . Kui vallad praegusel Eesti territooriumil 19.sajandi algul moodustati, oli nende hulk umbes 1 000, sajand hiljem ligikaudu 400. 1940.a. oli valdade hulk kahanenud umbes 250. Mõned erandid (väikesaared) välja jätta, ei ole valdade pindalas väga suuri kõikumisi.
Elanikkonna järgi hõlmaks keskmine vald umbes 2500 inimest. Rahvarikkamad vallad asuvad Tallinna ümbruses – 8000-10000 elanikku, vastandeid tuleb jällegi otsida väikesaartelt, kus elanikke arv on 100 juures. Kõige rohkem valimisõiguslikke elanikke Nt 2005. aasta KOV valimistel oli valdadest Türi vallas 9161, järgnes Viimsi vald 8802. Kõige vähem valimisõiguslikke elanikke Ruhnu vallas 77 (valimas käis 63), järgnes Piirissaare vald 105 (89). Kõige vähem valimisõiguslikke elanikke Pärnumaal oli Lavassaare vallas 439, rohkem Saarde vallas 4087 ning Audru vallas 4055. Linnade hulk on seevastu kasvanud. Märkimisväärselt on suurenemine toimunud kahel korral – 1930.aastate lõpus ja 1990.aastate algul, mil mõlemal korral suurem osa alevitest muudeti linnadeks. Praegu on Eestis 33 linna (natuke üle 900 000 inimese). Kui aga võtta kätte Eesti poliitiline kaart, siis võib igaüks näha, et riik jaguneb 15 maakonnaks. Paradoksaalsena maakond ei ole kohaliku omavalitsuse üksus – see tähendab, et tal puuduvad kohaliku elanikkonna poolt valitud võimuorganid. Tema institutsioonid eesotsas maavanemaga moodustatakse riigi – konkreetsemalt valitsuse - poolt ja sellisena kujutab ta endast riigi käepikendust kohtadel.
Omavalitsuste õigused
Ühest küljest saab väita, et omavalitsustel on laialdased õigused – see seisukoht tugineb põhiseadusele, kus väidetakse, et omavalitsuses on tegevuses iseseisvad, et riik nende asjadesse ei sekku, kuni omavalitsused püsivad seaduse raames. Kuid riigil on õigus kontrollida. Teeb seda omavalitsuste ja riigi vahepeal seisev institutsioon – maavalitsus eesotsas maavanemaga. Kontrollimine tähendab fikseerimist ja oma seisukoha väljaütlemist. Kui maavanem leiab, et mõni omavalitsus tema haldusalas on vastu võtnud otsuse, mis on seadustega vastuolus, siis saab ta juhtida ainult tähelepanu antud möödalaskmisele. Jätkuva vastuolu korral omavalitsuse ja maavanema vahel lahendab asja kohus.
Kuid omavalitsused sõltuvad riigist üsna tugevalt rahaliselt. Seadus lubab küll kehtestada kohalikke makse, kuid nende loetelu on piiratud kümnekonna nimetusega ja enamikel juhtudel neist maksudest – näiteks paadimaks (kaotati riigi poolt 2011), parkimismaks või koerte ja kasside maks – saadav tulu on sümboolne. Keskmiselt moodustavad kohalikud maksud ainult 2% omavalitsuse tuludest. Ülejäänud tuleb riigilt. Märkimisväärne osa sellest tuleb küll automaatselt – nimelt 8,5% üksikisiku palgafondist, kuid ülejäänud osa nõuab konkreetseid lahendusi. Siin aga avaneb just riigile mängumaa avaldamaks survet kohalikule võimule. Oluline maksubaas on loodusvarade kasutamise tasu (eriti Ida-Virumaal).
Volikogu
Volikogud valitakse nii Eesti Vabariigi kodanikkonna kui ka alalist elamisluba omavate välismaalaste poolt. Loomulikult peavad need inimesed olema valimisealised – 18 aastat, nad ei tohi kanda vanglakaristust ja peavad olema teovõimelised. Välismaalaste – siia hulka kuuluvad välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud – osatähtsus on kõige suurem Ida-Virumaal , kus nende hulk ületab mõnevõrra kodanike hulgal. Linnades on mittekodanikke suhteliselt veelgi enam (nt Sillamäel suhtega 1:4). Valimisaktiivsus kohalikel valimistel on alati olnud võrdlemisi madal, allpool Riigikogu valimiste taset. Volikogu kandidaadiks saab olla ainult Eesti Vabariigi kodanik, alates 2002 a. ka Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele, kes elavad püsivalt Eestis. Enam keeleoskuse nõuet pole. Kuni 2002 aastani oli kandidaatide liitumine äärmiselt vaba – lubatud olid üksikkandidaadid, erakondlikud nimekirjad, erakondade valimisliidud ja kodanike valimisühendused. 2002. aasta valimiste eel tekitas palju poleemikat valimisühenduste lubamine , millesse sekkus õiguskantsler ja saavutas kohtus väga napi võidu. Kohalike volikogude valimine on küll mõnevõrra lihtsam kui Riigikogu valimised, kuid ikkagi piisavalt keeruline. Põhimõtteliselt on see valimissüsteem proportsionaalne, mis tekitab raskusi üksikkandidaatidele, soosides samaaegselt nimekirju. Volikogu liikmeks on võimalik saada kahel teel: koguda piisavalt palju hääli, et osutuda valituks nn isikumandaadi alusel ja teine, teatud mõttes ka varuvõimalus on osutuda valituks nn nimekirjamandaadi kaudu.
Volikogude suurused on vastavalt elanike arvule seadusega ära määratud. Ka kõige väiksemas kohas ei tohi volikogu olla väiksem kui 7 liiget. Kõik vallad ja linnad on jagatud nelja kategooriasse, viimane neist algab 50 000 elanikuga. Sellistes linnades peab volikogu olema vähemasti 31 liikmeline ning ülempiiri määratud ei ole. Siiski on suuremad linnad jäänud mõistlikkuse piiridesse ja Eesti suurim kohalik volikogu on Tallinnas 2009. aastast 79 liikmeline (enne 63-liikmeline). Volikogu valitakse ametisse alates 2005. aastast 4 aastaks (enne valiti 3 aastaks). Volikogu võib teatud tingimustel laiali minna – kui suudeta õigeks ajaks vastu võtta eelarvet või ei suudeta tähtajaks moodustada valla- või linnavalitsust. Kuid sellisel juhul erakorralisi valimisi ei korraldata – lahkunud volikogu asemele tulevad samade nimekirjade asendusliikmed, kusjuures üksikkandidaatide kohad jagatakse teiste nimekirjade vahel ära. Volikogu laialiminekut on juhtunud ühel korral. Volikogu töökeeleks on eesti keel. Neis piirkondades, kus elaniku enamuse moodustavad mitte-eestlased – tavaliselt siis venelased -, võib asjaajamiskeelena kasutada eesti keele kõrval ka vene keelt. See ei tähenda, et vene keelt võiks kasutada ainukese keelena.
Valla- ja linnavalitsus
Valitsused määratakse ametisse volikogu poolt. Valitsuste liikmete hulka kuuluvad valla- või linnapea , nende asetäitjad (kui neid on), sekretär ja suuremates omavalitsustes ka mõni tippametnik. Volikogu võib umbusaldusega valla- või linnapead ja nende asetäitjaid (kuid mitte tippametnikke) oma ametist ka vabastada. Eesti tegelikkuses üpris tavaline nähe – viimastest valimistest alates on juhtkonnad muutunud praktiliselt kõigis suuremates linnades.
Kohalike omavalitsuste olulisemateks kuluallikateks on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad ), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud), sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.
Poliitika kujundamise protsess
Poliitika kujundamise protsessi mõiste
Hakates rääkima poliitika kujundamise protsessist, tuleb esmalt see määratleda. Mitmetest põhjustest tulenevalt (eriti meedia) ei ole kinnistunud arusaam, et poliitika on ühiskonnas levinud väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise protsess. Poliitika uurimise ülesandeks on uurida, kuidas ühiskonnas tehakse ja viiakse ellu mõjuvõimsaid otsuseid.
Kõigepealt siis küsimus, et kuidas määratleda poliitika ulatust. Leidub arvamusi, nagu on väitnud Wildavsky , et püüdlused poliitika ulatuse määratlemise suunas on ajaraiskamine. Näiteks on pakkunud Blondel välja, et selleks võiks olla valitsuse tegevus valitsemisperioodi jooksul või siis kitsamalt valitsuse tegevus ühes sektoris (nt haridus, keskkonnapoliitika ). Suhteliselt hea ja korrektse definitsiooni on suutnud välja töödelda Hague, kes defineerib poliitikat kui otsuste kogumit, mis on vastu võetud ühe institutsiooni poolt või mitme institutsiooni koostöös ning mille eesmärgiks on saavutada kindel tulemus.
Poliitikale vastandub administreerimise mõiste – administreerimine tähistab tehnilist otsuste elluviimist. Ideaalis peaks administreerimist saama võrrelda masinaga, mis rutiinselt, mehhaaniliselt ja erapooletult täidab talle ülesandeks pandud kohustused. Administreerimine ei välista poliitilist otsustamist, st kui otsustatakse lähtuvalt eelnevalt määratud täpsetest kriteeriumidest või otsused on eelkõige tehnilise iseloomuga. Tulenevalt eelnevast pole riigiametnike töö hindamise kõige tähtsamaks aluseks tegevuse majanduslik otstarbekus , vaid selle vastavus eksisteerivale poliitilisele tahtele ning seaduste järgimine.
Poliitika kujundamise protsess on lüli, mis seob omavahel poliitikat ja administreerimist. Et jõuda ühiskondlikust kokkuleppest konkreetse elluviidava poliitikani, tuleb langetada mitmeid väärtushinnangulisi valikuid, mis mõjutavad oluliselt tegevuse tegelikku tulemust. Tavaliselt kirjeldatakse poliitika kujundamist kui valikute tegemise protsessi olukorra määratlemisest kuni elluviidava poliitika hindamiseni. Poliitika kujundamise protsess institutsionaliseerub läbi seadusandluse ning selle elluviimise. Nagu juba öeldud, hõlmab poliitika kujundamise protsessi mõiste erinevate valdkondade poliitikaid. Nende arv on sõltuv riikliku sekkumise ulatusest, mis on üldjoontes kasvanud kogu eelmise sajandi jooksul. Reeglina on poliitika kujundamise protsess kümnete erinevate otsustajate iseseisvate otsuste lõpptulemus. Poliitikat kujundatakse harva ainuisikuliselt nagu toimus see veel nt keskajal ( monarhid ). Poliitika kujundamisse on kaasatud mitmed paljude otsustajatega osapooled. Kuid ainult vähesed ühiskonnas olemasolevatest probleemidest saavutavad avaliku probleemi staatuse. Näiteks üliõpilasi käsitlev seadusandlus – kui palju tegelikult seadusi, mida avalikkuse ette ei tooda. Samuti tervishoidu käsitlevad küsimused. Küsimuse jõudmine poliitilisse päevakorda ei sõltu mitte ainult probleemi omadustest – probleem puudutab paljusid kodanikke, riigil on võimalik midagi teha küsimuse lahendamiseks jne – vaid ka jõudude ja huvigruppide tugevusest, kes on sellest huvitatud.
Poliitika kujundamise protsessi iseloomustavad omadused
Raske määratleda algust ja lõppu
Nagu enne juba mainisin , on väga raske määratleda poliitika kujundamise protsessi algust ja lõppu, sest väga harva alustatakse nn puhtalt lehelt. Tihti toimub üleminek ühest protsessist teise märkamatult, mis omakorda raskendab hilisemat hindamist. Reeglina on praegusel hetkel ellurakendatav poliitika kümnete eelnevate otsustuste lõpptulemus. Poliitika kujuneb harva sõltumatuna juba minevikus langetatud valikutest. Anderson on väitnud, et poliitika kujundamisel “ei ole algust ega lõppu”. Tänu poliitika protsessis kerkinud probleemidele käivitub poliitika kujundamise protsess üha uuesti.
Valdkondlik erinemine
Sõltuvalt käsitletavatest probleemidest, erineb poliitika kujundamise protsess valdkonniti. Erinevaid poliitilisi valdkondi (rahandus, välispoliitika , kaitsepoliitika) iseloomustab omanäoline poliitika kujundamise protsess – osalejad, protseduurid, tehnikad, seadused.
Ideede muutumine
Muutus on poliitika kujundamise protsessi pidev kaaslane . Muutusi on mitmesuguseid, varieeruda võib osalejate arv või nende osavõtt ja suhtumine probleemi käsitlemisse, samuti probleemi menetlemise tehnikad ja protseduurid. Kuna poliitika kujundamise protsess võib hõlmata märkimisväärselt pikka perioodi, siis võivad ka ideed selle aja jooksul muutuda.
poliitiline protsess administratiivne protsess
kohustuste võtmine otsuste tegemine elluviimine kontroll hindamine
Reaalses maailmas ei saa poliitika kujundamise protsessi iseloomustada kui erinevate staadiumite järjestikkust toimimist, kus järgmise staadiumi käivitumisel loetakse eelmine lõppenuks. Kuigi järjekord näib loogiline, ei järgita seda alati (tegevused ei osale teatevõistlustel, kus antakse teatepulka edasi). Tegevused võivad kattuda või üldse mitte aset leida.
Poliitika kujundamise staadiumid (ratsionaalne mudel)
1. Päevakorda võtmine
Kuidas ja miks jõutakse poliitiliselt oluliste küsimuste lahendamiseni ehk millised on poliitilise päevakorra lähtemuutujad? Poliitika kujundamise staadiumi jõudnud probleem on enamasti läbinud juba neli etappi: eraprobleem-avalik probleem-poliitiline päevakord –ametkondlik päevakord. Harilikult on kodanike, ajakirjanduse ja (huvigruppide) osatähtsus suurem just poliitika kujundamise algstaadiumis – probleemi teadvustamisel. Poliitika formuleerimise ja elluviimise etapis on nende tähelepanu tavaliselt juba taandumas.
Poliitilise päevakorra kujunemise lähtemuutujad
 Erakonnad – Ideoloogia; partei programm; partei juhttegelased
 Poliitilised muutused riigis (nt uus koalitsioon: parempoolsed asenduvad vasakpoolsetega Hispaania näide Iraagist lahkumise kohta)
 Poliitilised liidrid – kõik teemad, mida tajutakse ühiskonnas olulistena ning mis kutsuvad esile avalikkuse huvi ning on nende pädevuses
President (nt ühiskondlik lepe)
Peaminister
Ministrid
Aktiivsed poliitikud
 Kriisid – põhimõtteliselt on probleem eksisteerinud pikemat aega, kuid mingi konkreetse sündmuse tulemusena hakatakse tegelema nn „tule kustutamisega“ (nt Võhma või Kehra juhtum)
 Huvigruppide surve (nt AÜ-d ja alampalk )
 Meedia surve ning avalik diskussioon (nt vanemapalk, Riigikogu hüvitised)
 Kohtusüsteemist tulenev muutus (nt valimisliitude keelustamine)
 Poliitika rakendamisest tulenevad puudused (nt toimetuleku toetus ja üliõpilased)
 Teadusinstitutsioonide poolt tulenev surve ning statistika avaldamine (nt rahva võõrandumine võimust)
 Rahvusvahelise praktika mõju (nt Euroopa Liidu poliitikad – enamus seadusi viimastel aastatel)
 Avalike teenistujate poolne tegutsemine
On võimalik, et probleem võib mitu korda jõuda valitsuse päevakorda. Parimaks näiteks on telekommunikatsiooniseadus, mis pidi jõudma valitsusse 1997 aasta lõpul, kuid takerdus ministeeriumide kooskõlastusringi ning enne tulid uued valimised peale (märts 1998) ning eelnõu pidi uuesti läbima kogu kadalipu.
Probleemid päevakorra kujundamisel
 Poliitiline tsükkel (enne valimisi välditakse teatud negatiivseid teemasid , samas võetakse päevakorda positiivseid, et oma populaarsust suurendada ning saada tagasi valitud), samuti üritatakse lükata edasi suuri ning keerulisi probleeme.
 Ressursside puudus (nii inimressurss kui eelkõige finants , samuti teadmiste puudumine, mille tulemuseks on poolikud reformid ).
 Poliitiline ülekoormatus (eriti iseloomulik siirdeühiskondadele – parim näide Laari valitsemisaeg, kus otsuseid võeti vastu „konveiermeetodil“. Tulemuseks kiired probleemid, samuti president Meri aktiivne sekkumine – jättis üle 40 seaduse välja kuulutamata).
 Püütakse vältida teemasid, mis vajaksid/eeldaksid täiesti uusi lahendusi (väiksem võimalus läbi põruda).
 Ebavõrdne juurdepääs poliitilistele kanalitele (õpilasliit vs majanduslikud huvigrupid).
 Mitmeid probleeme ei võeta päevakorda, kuna peetakse ebaeetiliseks või ebapatriootiliseks.
2. Probleemi defineerimine
Iga poliitiline probleem, mis on päevakorda jõudnud, vajab määratlust tema ulatusest ning sellest, kas seda on üldse võimalik lahendada (on probleeme, mida ei annagi lahendada – nt tööpuudus). Parlamendi/valitsuse ülesandeks on määratleda, mida riik põhimõtteliselt saab ette võtta ja kui suurt hulka inimesi see mõjutab ning kui ulatuslikuks ja tugevaks see mõju võib osutuda.
Brian W. Hogwood on oma 1987. aastal ilmunud raamatus From Crisis to Complacency? toonud välja erinevate poliitiliste vaidlusküsimuste tüübid. Need iseloomustavad väga hästi poliitilisel maastikul võimalikke läbirääkimisi ja tulemusi osalejatele , seega on väga kasulik juba enne probleemi eesmärkide püstitamist need enda jaoks selgeks teha. Ta eristab nelja tüüpi poliitilisi vaidlusküsimusi.
3. – 6. Eesmärgi püstitamine ja alternatiivide hindamine
Väga oluline poliitika kujundamises on poliitika prognoosimine . Prognoosimine ei tähenda mitte tuleviku ennustamist, vaid erinevate tegevuste (oletuste) mõjude hindamist. Oluline on siinkohal määratleda: mida on vaja prognoosida; missugust ajaperioodi peaks prognoos hõlmama (lühiajaline on kuni 1 aasta, keskmine 1-5 aastat, pikaajaline 5 aastat ja enam). Sellist prognoosimist kasutatakse päris tihti erakondade poolt (nt Reformierakonna valimislubadus keskmine palk 9000 kroonini). Prognoosimisel on suurimateks probleemideks, et sageli puuduvad vajalikud andmed (nt mingi statistika - vanemahüvitis), vajalik on prognoosida pikka ajaperioodi (nt muutub keskkond – 80-ndatel ei osanud keegi ette näha NSVLi kokku kukkumist) ning taaskord võib puudu tulla lihtsalt oskustest. Kindlasti on prognoosi raske teostada, kui ei määratleta eesmärke!
Poliitiliste eesmärkide määratlemise puhul on tegemist eelkõige seisukohavõtuga soovitava tuleviku suhtes. Siin peab eristama selgelt prognoosi tulemit, kus on tegu seisukohavõtuga oodatava tuleviku suhtes. On olemas rida võtmeküsimusi, mis aitavad ideaalkäsitluse puhul määratleda eesmärgid poliitika formuleerimisel, kuid poliitika kujundajad sageli neid eesmärke ei määratle. Kindel tingimus eesmärgi määratlemisel peab olema selline, mida on võimalik hiljem hinnata. Poliitika kujundamise protsessi puhul on võimalik tuua välja vähemalt kaheksa taolist võtmeküsimust:
1. missugune on situatsioon käesoleval hetkel? (väga tihti jäetakse see küsimus tähelepanuta ning suundutakse kohe järgmise küsimuse juurde)
2. kuhu soovitakse jõuda?
3. missugused on suurimad organisatsioonisisesed ja –välised piirangud eesmärgi saavutamisel?
(kindlasti on tarvis tähelepanu pöörata ka organisatsioonisisestele piirangutele – eelkõige inimressursside küsimus ning rahaliste võimaluste hindamine. Arvestama peab, et tavaliselt on väga vähe võimalusi väliskeskkonna kontrollimiseks ning mõjutamiseks, seega peaks väliskeskkonda suhtuma pigem kartva suhtumisega ning olema valmis reageerima väljastpoolt tulevatele muutustele)
4. missugused osalejad tuleb kaasata eesmärkide täitmisesse ning missuguseid ülesandeid nad peavad täitma? (kindlasti tuleks määratleda millises faasis mingeid osalejaid kaasata tuleks)
5. mida on vaja teha (organisatsioonisiseselt) eesmärkide täitmiseks ning kes seda peab tegema?
6. missugust tulemust käsitleda eduka eesmärgi täitmisena? (ka see küsimus jäetakse tavaliselt küsimata, kuid kindlasti on tarvis juba eesmärgi faasis sellele küsimusele vastus leida)
7. kas tulemust on võimalik mõõta ning missugused on mõõtmise kriteeriumid? (siin pole vahet, kas tegemist on kvantitatiivsete või kvalitatiivsete kriteeriumidega, kuid lihtsam on hinnata kvantitatiivseid – nt rahaline kokkuhoid . Kriteeriumid hindamiseks peaksid olema loogilised)
8. mida teha siis kui eesmärki ei õnnestunud saavutada? (see küsimus on otseses seoses 6 küsimusega. Kindlasti on alati tarvis välja mõelda koheselt plaan B!)
Otsuste tegemist mõjutavad mitmed tegurid:
 organisatsiooni väärtused
 professionaalsed väärtused (haridus, eelistused)
 personaalsed väärtused (isiklik heaolu)
 ideoloogilised väärtused (riigi roll oleks suurem/väiksem jne).
7. Poliitika elluviimine
Ei ole võimalik reaalsuses tõmmata selget piirjoont poliitika elluviimise ja poliitika formuleerimise vahele, määratledes elluviimist pelgalt administratiivse ülesandena. Seda eelkõige, kuna ametnikud on tihti kaasatud ka formuleerimisse ning poliitika elluviimine on sageli poliitiline protsess. Otsuste elluviimine poliitika kujundamise protsessis on ametiisikute tegutsemine, mis on suunatud poliitiliste otsustega määratletud eesmärkide teostamiseks. Poliitilises mõttes - kas vastus teatud sotsiaalsete gruppide survele ja nõudmistele või valitsuse enda initsiatiiv mingi probleemi lahendamiseks.
Võimalik eristada poliitilisi programme : kohustuslikud – kuidas teostada, see on määratud poliitiliselt, paindlikud – poliitiliselt on määratletud ainult üldised suunised, on jäetud ruumi organisatsioonilistele variatsioonidele (nt turvalisuse tagamine politsei poolt), lubavad – seadusandlik raamistik võimaldab poliitikat ellu viia, kuid ei sunni seda tegema (nt kohalike maksude kehtestamine KOV poolt), keelavad – tegevused, mida ei tohi läbi viia või tohib teha ainult teatud tingimustel.
Siiski on võimalik ära tuua peamised poliitikat rakendavad institutsioonid: ametid (nt Maksuamet , Politseiamet, Pensioniamet, Sideamet jne), inspektsioonid (nt Tervisekaitseinspektsioon), keskvalitsuse tugistruktuurid (nt Haigekassa, riigikoolid jne).
Elluviimise probleemid
 Ressursside vähesus (kõik suured reformid Eestis)
 poliitika eesmärkide ebaselge määratlemine (nt haldusreform , vanemapalk)
 poliitiline vastuseis
 elluviimise muutumine rutiinseks protsessiks
 poliitika laialdane ignoreerimine sihtgrupi poolt, valede meetodite valik poliitika elluviimisel (nt liialt jäigad või vastupidi pehmed meetodid)
 koordinatsiooni- ja kommunikatsiooniprobleemid poliitikat rakendavate institutsioonide vahel.
8. Hindamine ja kontroll
Järjest rohkem pööratakse tähelepanu poliitika hindamisele, kuid siinkohal on ka rida probleeme. Suurim on, et tihti on hindajaks ellu viia (kes tahab ennast kritiseerida?). Tegelikult on hindamisel kaks ülesannet: kontrollimehhanism, tagasiside mehhanism (algatada uusi poliitikaid lähtuvalt teostatud analüüsist; jälgida ja sellest lähtuvalt muuta toimivat poliitikat; käivitada alapoliitikad olemasoleva toetuseks). See peaks võimaldama kokkuvõttes otsustada, milliseid samme tuleb astuda poliitika kvaliteedi tõstmiseks. Siit tulenevalt saab määratleda kuidas edasi talitada.
Kontroll peaks läbima kõiki avaliku poliitika etappe . Eesmärgid: ressursside kasutamise otstarbekus, kas kasutatakse vastavalt eelarvele, kas tegevuse resultaat kooskõlas eesmärkidega; kindlustada formaalsustest kinnipidamine . Kontrolli teostamise mehhanismid jagunevad formaalseteks ja mitteformaalseteks.
Sisekontroll ja väliskontroll (institutsioonist endast ja väljastpoolt initsieeritud. Formaalne sisekontroll - juhi poolt teostatav kontroll oma alluvate üle. Meetodiks on korralduste andmine, struktuuri muutmine. Formaalne väliskontroll lähtub võimude lahususest. Bürokraate kontrollivad parlamendid ja kohus. Eestis ka riigikontroll, tulemuseks formaalsed või mitteformaalsed soovitused. Parlamendi poolt fikseeritakse täpsed ettekirjutused, iga-aastane eelarve kinnitamine, uurimiskomisjonid täitevaparaadi töö uurimiseks, õigus kinnitada kandidaate mõnedele tähtsamatele ametikohtadele. Riigikontroll - ühe riigiasutuse kontroll teise üle; ombudsman võtab kodanikelt vastu süüdistusi ametiisikute vastu. Viib läbi uurimist ja proovib lepitada, Eestis täidab kohustust õiguskantsler. Mitteformaalne sisekontroll on seotud lojaalsusega oma organisatsioonile. Organisatsiooni väärtustest kinnipidamine, eetilised printsiibid. Sisaldab teatud vastuolusid: ametiisikul võib olla mitu kõrgemalseisvat institutsiooni, kelle suhtes peaks olema lojaalne, ka kontroll teistsugune. Mitteformaalne väliskontroll - meedia, huvialagrupid, teised organisatsioonid, erialaühendused.
Hindamise viisid - näitajate mõõtmine enne ja pärast programmi, programmist osavõtjate/sihtgrupi küsitlemine, programmi elluviimise protsess/hindamine, ekspertide hinnang programmile.
Jätkamine – 1. samal kujul, 2. muudetud kujul
Uute poliitikate algatamine
Lõppemine (selles tähenduses, et eesmärgid on saavutatud ning oleks ebaefektiivne seda poliitikat jätkata)
Katkestamine (võimalik ka osaline katkestamine ja asendamine)
Veel probleeme: tihti muutub hindamine kulukaks (suurte projektide puhul on maailmakogemus 1% programmi kogumaksumusest); teine suur probleem puudutab hindamismeetodeid, mis valitakse vastavalt soovitud tulemusele; informatsiooni hankimine ning töötlemine on keeruline, ebaselged või mitmekülgsed eesmärgid, ametnike vastuseis (kardavad tööd kaotada).
Bürokraatia
Tänapäeval kasutatakse bürokraatiat kahes tähenduses:
1) halvasti korraldatud avalik haldus
2) suuremastaapne organisatsioon on bürokraatia.
Bürokraatial tehakse avaliku halduse raames vahet, vastandades ühelt poolt bürokraatia, teiselt erasfäär. Vahet tehakse riigi- ja eraettevõtete vahel. Avalik sfäär peaks järgima avalikkuse huve, sellal kui erasfäär järgib privaatseid huve. Administratsioon on ametitest, büroodest, inspektsioonidest, ministeeriumitest jms. koosnev üleriigiline valitsuse masinavärk, mis aitab ellu viia täidesaatvat poliitikat ja seisab hea mitmesuguste riigi ülesannete (nt maksude kogumine, linnade korrashoid , sotsiaalabi, maanteevõrgu korrashoid, politsei jne) täitmise eest.
Bürokraatia kui administratiivvorm
Administratsioon on poliitika kehtestamise ja elluviimise masinavärgi ning protsesside üldnimetus.
Bürokraatia on kindel stiil ja struktuur, mille kaudu administratsioon saab tegutseda ehk administratsioon toimib bürokraatia kaudu.
Max Weber defineeris ideaalset bürokraatiat (HEMDCL(A)W, HETTELK – eesti keeles), kus:
1) Hierarhia – organisatsioon võib olla üles ehitatud hierarhiliselt või kooperatiivselt (sõltumata riigi tüübist). Hierarhia eesmärgiks on tagada kindel vastutus.
2) Elukutse – inimesed töötavad ühel positsioonil täiskohaga (professionaalsus).
3) Teenete alusel ametikohtadele valimine ( merit selection) – tööle valimine ja edutamine toimub kvalifikatsiooni alusel (ei osteta endale raha eest ametit).
4) Tööjaotus (devision of labour) – spetsialiseerumine . Igal töötajal on oma kindel töö, mille eest ta vastutab. Välditakse töö dubleerimist, ebaefektiivsust.
5) Edutamine – inimeste edutamine kõrgematele ametikohtadele, karjäärivõimalus. Liigutakse altpoolt ülespoole, nii tekib üldine ettekujutus süsteemist.
6) Legaalsuse printsiip – elimineerib isiklikud eelistused, teeb võimalikuks, et sarnastes tingimustes tuleb langetada sarnased otsused – etteennustatavus, kindlus . Dilemma: võidame õiguses ja kaotame etteennustatavusega või vastupidi.
7) Kirjalikkus – kõik dokumendid peavad olema kirjalikud, sest teeb organisatsiooni töö kontrollitavaks.
Nende tunnuste järgimine toob Weberi arvates kaasa parema efektiivsuse. Bürokraatia eelised (nt võrreldes traditsiooniliste süsteemidega):
1. Bürokraatia on kiire – tuleneb hierarhilisest süsteemist (käsud liiguvad ülevalt alla)
2. Etteennustatavus – tuleneb legaalsuse printsiibist
3. Kontrollitavus – tuleneb kirjalikkuse printsiibist
4. Suudab rohkem – tuleneb tööjaotusest
5. Bürokraatia on odavam.
Kriitika Weberi bürokraatiateooriale:
- administratiivüksuste liigne kontroll inimeste elu üle võib viia olukorrani, kus nad muutuvad liiga suureks ja võimsaks.
- sõna “bürokraatia” negatiivne kasutamine viitab süsteemile, mis on liiga paindumatu ja isikukauge (inimene = arv)
- bürokraatlikud reeglid vabastavad ametnikud vastutusest poliitikute ees.
- kirjalikkuse printsiip, kui kõik asjad panna kirja, nõuab taoline tegevus lisatööd ja suurendab paberipahna.
- legaalsuse printsiip, kui väga rangelt järgida, kaasneb jäikus . Seega, kas jätame bürokraatidele suurema valikvõimaluse ja sellega kaotame etteennustatavuse või määratleme väga täpselt, mida bürokraat võib teha ja väldime võimaluse, et saaks asjaolusid arvesse võtta.
Siiski peetakse Weberi bürokraatiat enamikes riikides ideaalvariandiks (nagu demokraatia – tal on puudusi, aga paremat ei ole) (Inimesed eelistavad isikukaugsust korruptsioonile ja omakasupüüdlikkusele)
NB bürokraat on, kes allub võimule ja kellel on võim (nt sekretär pole bürokraat, sest tal pole võimu).
Poliitökonoomia
Poliitökonoomia on poliitika ja majanduse segu. Paljudel poliitilistel otsustustel on mõju majandusele ja vastupidi. Poliitiline kord sõltub elanike varustamisest vajaminevaga, mis aga on majandusvõrgu ülesanne.
Poliitilis-majanduslik raamistik
Tootmise ja kaubavahetuse lihtsustatud mudel:
Tootmiseks on vajalikud 3 põhifaktorit: maa, töö (inimlik panus toote valmistamiseks) ja kapital (mitteinimlik panus). Nende ressursside omanikud on majapidamised . Firma (või indiviid), kes toodab, proovib neid faktoreid majapidamistelt omandada, et toota kaupu (või teenuseid või vahetooteid ehk toormaterjali .) Majapidamised on ka tarbijad. Et majapidamine saaks tarbida talle vajaminevaid kaupu maksab ta nende eest firmale oma käsutuses olevate vahenditega (näit. töötab, et saada raha, mille eest maksta).
Mingi kauba hind pannakse paika nõudmise ja pakkumise suhte tulemusena, kasutades vahendina raha. Kui pakkumine ületab nõudmise hind langeb ja vastupidi. Kui firma suudab müüa toodet kallimalt, kui tootmiskulud , saab ta kasumit, vastasel korral kahjumit. Tegemist on ringsüsteemiga – majapidamised ostavad oma sissetuleku eest firmadelt kaupu ja firmad maksavad majapidamistele viivmaste käsutuses olevate tootmisressursside (töö, maa, kapital) eest. Iga majapidamise eesmärk kaupade muretsemisel on parandada oma elukvaliteeti. Igaüks tahab maksimeerida (saada endale rohkem) oma eelistustele vastavate (mina näiteks tahan autot aga keegi teine tahab sama raha eest midagi muud) väärtuste ( kaubad , ressursid) hulka. Igaüks muidugi ei saa ja see põhjustab ebavõrdsust. Nüüd segab vahele riik. Eelnev lihtsustatud mudel ei sisaldanud endas poliitilise süsteemi olemasolu.
Riik võib mõjutada poliitilist majandust 6-el peamisel viisil:
1) Ta võib olla tarbija, ostes tootjalt kaupu
2) Ta võib olla majapidamine, selles mõttes, et ta kontrollib mõnda/kõiki tootmisfaktoreid
3) Ta võib olla firma, tootes kaupa
4) Ta võib reguleerida tarbijate–tootjate vahelisi suhteid, ajades poliitikat, mis määrab nende käitumist
5) Ta võib maksustada majanduses osalejate vahelisi tehinguid (käive, palk jne.)
6) Ta võib ükskõik kellele raha anda.
Need 6 on erinevate poliitökonoomiate eristamise peamisteks mõõdeteks.
- Majandussüsteemi sisse/väljavoolava raha hulk sõltub ekspordi ja impordi vahelisest suhtest , mida riik saab soovitus suunas mõjutada. Näit. imporditollid
- Riigis on olemas finantssüsteem, millesse majapidamised paigutavad raha ja firmad laenavad
- Majandussüsteemi osalised võivad grupeeruda, et kasu saamise eesmärgil oma ressursid ühendada. (Võib välja areneda kartellideni)
Poliitilise majanduse ideaaltüübid
On olemas 2 poliitilise majanduse ideaaltüüpi: turumajandus ja käsumajandus (100% puhtal kujul kumbagi ei eksisteeri), mille eristamiseks on vaja vastata 5-le põhiküsimusele:

Kes kontrollib tootmisfaktoreid?

Kes määrab, mida toota?

Kes määrab hinna?

Kes määrab, kuidas kaubad ja ressursid jagatakse?

Missugune on riigi roll?
Põhiküsimus
1. Tootmisfaktoreid kontrollib
Turumajandus: igaüks otsustab ise, mida ta oma käsutuses olevate tootmisvahenditega teeb. Otsuste põhjuseks on kasumisoov.
Käsumajandus: nii maad, tööd (võib panna inimesi tööle kuhu tahes) kui kapitali omab ja kontrollib ainult riik.
2. Tootmisotsused teeb
Turumajandus: “nähtamatu käsi”. Toodetakse seda, mille järele on nõudlust.
Käsumajandus: riik toodab kõiki asju, tootmine pannakse paika plaanide kaudu.
3. Hind määratakse
Turumajandus: turul, nõudmise ja pakkumise suhtena.
Käsumajandus: riigi poolt oma suva järgi.
4. Jaotamise otsused teeb
Turumajandus: “nähtamatu käsi”. põhjustab ebavõrdsust, suutlikumad saavad rohkem.
Käsumajandus: riik, ideaalvariandis püüab jagada võrdselt
5. Riigi roll
Turumajandus: on passiivne, tagab korra, kehtestab reeglid, minimaalne vahelesegamine turusuhetesse on majanduses domineeriv .
Käsumajandus: riik kontrollib põhimõtteliselt kõiki tootmiseks olulisi faktoreid.
Ideaaltüüpide võtmeprobleemid
Head küljed vs probleemid
Turumajandus:
1. Keskse plaani puudumine
Stimuleerib innovatsiooni ja soodustab vabadust
Majandus on tsükliline ja ebastabiilne – tõuseb / langeb
2. Nõudlusele orienteeritus
Kaupade hind ja kvaliteet on vastav tarbijate soovidele.
Toodetakse vähese ühiskondliku väärusega kaupu, samas kui paljud ühiskondlikult vajalikud jäetakse tootmata.
3. Konkurents
Aktiivne ja efektiivne tootmine Suur ebavõrdusus (Rikas saab rikkamaks ja vaesed surevad välja.)
Käsumajandus:
1. Keskse plaani olemasolu
Ühiskondlike ressursside ratsionaalne kasutamine
Piiratud innovatsioon ja aeglane reageerimine muutunud olukorrale
2. Pakkumisele orienteeritus
Toodetakse ja kaupu jagatakse vastavalt individuaalsetele ja ühiskondlikele vajadustele
Ületootmine ja defitsiit, koordinatsiooni puudumine
3. Konkurentsi puudumine
Töötamine ühise heaolu nimel, võrdsus.
Vähene initsiatiiv, halb kvaliteet, madal tootlikkus
Segamajandus
Segamajandust võib mõista kui püüdu ühendada turu- ning käsumajanduse eelised ning vähendada puudusi. Ei ole puhas ideaaltüüp. Segamajandus otsib keskteed kõikides ülaltoodud nõuetes:
 Kontroll tootmise üle on jagatud riigi ja eraettevõtjate vahel. Tähtsamad majandusharud on riigi omand ( infrastruktuur , pangandus )
 Otsused tootmise kohta (kui palju toota), on tehtud enamasti lähtudes turumajanduslikust aspektist . Riigifirmad töötavad plaanimajanduse järgi ja riik paneb plaanide kaudu paika majanduse üldised arengusuunad .
 Hind kujundatakse tavaliselt nõudluse–pakkumise suhte tulemusel, kuid riik kannab hoolt et talle tähtsad soovid saaksid täidetud (näit võib ta paika panna palgad, et tagada võrdsust)
 . Erasektor tegutseb kasumist lähtudes, kuid riik võtab sellest osa maksudena ära. Segamajandus püüab ühendada, pakkumisele ja nõudlusele orienteerituse, soodustada konkurentsi häid külgi, aga mitte halbu (halastamatu konkurents), tagada tegutsemisvabadus, aga säilitada võrdsus. Tegelikus elus on väga raske käsu- ja segamajanduse vahele sobivat piiri tõmmata.
Fiskaalpoliitika (eelarve- ja maksupoliitika )
1. Kõrged või madalad maksud. Maksude üldkoormus on muidugi seotud majandustasemega, kuid et maksuliike on erinevaid, siis saavad poliitikud siin varieerida.
2. Otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed maksud on need, mida makse koguv ametkond (maksuamet) otseselt maksumaksjatelt sisse kasseerib ( tulumaks ), kaudsed maksud aga need, mis on kaupade ja teenuste hinna sees ( käibemaks , aktsiis, tollimaks ).
3. Otsemaksu peamine liik on tulumaks. Tulumaksu võib määrata kolme moodi:
proportsionaalselt, regresseeruvalt või progresseeruvalt. Tulumaksu juures on oluline lahendada küsimus, milline on maksuvaba miinimum ning milliseid maksusoodustusi teha.
4. Mitmed laekumised on aga üldisest riigieelarvest lahutatud ning antakse otse vastavaile sihtkapitalidele (ravikindlustusmaks haigekassadele, sotsiaalmaks sotsiaalfondi, kohustuslikud kindlustusmaksed liikluskindlustusfondi jne)
Mis on riigieelarve?
Eesti 2015. aasta eelarve tulude pool on planeeritud 8,445 miljardit eurot (kasv eelmise aastaga võrreldes 7%) ning kulude pool 8,543 miljardit eurot (kasv 6% eelmise aastaga võrreldes). Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Riigieelarve näitab, kuidas raha jagada (nt haridusele, meditsiinile ja paljude teiste avalike teenuste osutamiseks). Eelarve on seega üks olulisemaid vahendeid riigi juhtimiseks . Riigieelarve on ühtlasi ka valitsuse tulude plaan. Valitsus prognoosib riigieelarves, kui palju peaks riigikassasse raha laekuma, kui palju sellest tuleb kodanike poolt makstavast tulumaksust, kui palju sotsiaalmaksust, kui palju aktsiisimaksudest ja muudest tuluallikatest. Maksud on valitsuse peamiseks tuluallikaks. Riigieelarve on Riigikogu poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Igal aastal kinnitab Riigikogu valitsuse esitatud eelarveprojekti, lubades sedasi valitsusel raha kasutada. Kui Riigikogu eelarveprojekti aasta alguseks ei kinnita, saab valitsus raha kasutada vaid eelmise riigieelarve piires.
Riigieelarve mõjutab riigi majandust. Näiteks võib valitsuse ebamõistlik kulutamine pidurdada majanduse arengut või kutsuda esile majanduskriisi. 1997. aasta majanduskriisid mitmel pool maailmas said alguse sellest, et paljude riikide valitsused ei järginud tasakaaluka kulutamise põhimõtet ning kaotasid seeläbi rahvusvahelise usalduse (samuti praegu paljudes riikides eesotsas Kreekaga toimuv). Majandus mõjutab riigieelarvet samuti. Kui majandusel läheb hästi, läheb hästi ka maksumaksjatel. Maksumaksjad teenivad rohkem raha ning maksavad rohkem makse. See võimaldab riigieelarvet suurendada. Enamasti loovad valitsused headel aegadel reserve ja varusid kaitseks halbade aegade eest.
Välimuselt on riigieelarve lihtne 40 leheküljeline dokument, kus on ükshaaval üles loetud riigi tulud, kulud ning finantseerimistehingud. Riigieelarve kui töövahendi ülesanded võiks jagada nii:
· sellega prognoosib valitsus raha hulga, mis inimestelt ja ettevõtetelt peamiselt maksudena kokku korjatakse;
· selles määrab valitsus kindlaks, mida ühise raha eest toodetakse/ostetakse või kellele toetuste , pensionide või muul viisil laiali jagatakse.
Puudujääk ja ülejääk
Igale riigile on parem, kui riigieelarve on tasakaalus – kulud on sama suured kui tulud. Juhul kui eelarve on tasakaalust väljas, kulutab riik rohkem raha kui ta teenib. Sellist olukorda nimetatakse eelarvepuudujäägiks ehk eelarvedefitsiidiks. Puudujäägi katteks on valitsus sunnitud raha laenama või elama reservide arvelt. Sedamööda, kuidas laenusummad kasvavad, läheb laenuvõtmine kallimaks. Kuna mõne aja möödudes tuleb hakata laene tagasi maksma, on eelarvepuudujäägi katmine laenudega tihti vaid probleemide edasilükkamine . Enamastipääsevad valitsused eelarvepuudujäägist suure riikliku kokkuhoiu abil. Liiga suurel laenuvõtmisel on ka muid tagajärgi. Kui valitsus on palju laenu võtnud, peavad üksikisikud ja firmad näiteks paratamatult mõnevõrra kallimalt laenu võtma.
Keskvalitsuse ja üldvalitsuse eelarve
Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt keskvalitsuse eelarvet, mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Näiteks Tartu linna eelarvet keskvalitsuse eelarvest ei leia. Seepärast on kogu Eesti riigi rahakotist rääkides õigem rääkida üldvalitsuse eelarvest, kus valitsuse eelarvele lisanduvad ka Tartu, Tallinna, Pärnu ning kõigi teiste valla- ja linnavalitsuste eelarved. Hoolimata sellest, et omavalitsustel on olemas omad tulud, kulud ja eelarved, eraldab valitsus igal aastal omavalitsuste eelarvetesse toetussummasid.
Kuidas valitsus koostab riigieelarvet?
Riigieelarve kokkupanekut koordineerib Rahandusministeeriumi Riigieelarve osakond, koostöös ministeeriumidega aasta läbi. Nad võrdlevad tulusid ja kulusid ning teevad selle põhjal ettepanekud, mille alusel oleks olemasolevat või oodatavat raha nende arvates kõige mõistlikum kasutada. Kui riigil on soove, mida ei saa rahapuudusel kohe täita, siis sellisel juhul võib riik kaaluda laenuvõtmist, kuid ta ei saa ka riik laenata rohkem kui ta tagasi maksta suudab. Valitsusasutused alustavad järgmise aasta eelarve koostamist juba kevadel. Mai ning juunikuu jooksul kogub Rahandusministeerium kokku erinevate ministeeriumide eelarvetaotlused ning alustab juuli alguses ministeeriumidega nende summade üle läbirääkimisi. Rahandusministeerium on küll eelarveprotsessis kõige tähtsam ministeerium , kuid Rahandusministeeriumi rolliks on aidata teistel ministeeriumidel jõuda eelarvesummade jagamisel kokkuleppele. Tavaliselt juuli lõpus või augusti alguses esitab Rahandusministeerium valitsusele läbirääkimiste tulemusel sündinud esialgse nägemuse riigieelarve jaotumisest. Valitsus arutab välja käidud piirsummasid ning võib neid muuta vastavalt oma poliitilistele eelistustele ja kokkulepetele. Septembri lõpus või oktoobri alguses esitab valitsus riigieelarve Riigikogule. Riigikogus läbib riigieelarve kolm põhjalikku arutelu. Vastavalt seadusele peab Riigikogu eelarveprojekti heaks kiitma enne järgneva aasta märtsikuud, vastasel juhul läheb Riigikogu laiali ning korraldatakse erakorralised valimised.
Vastavalt põhiseadusele võtab Riigikogu seadusena iga aasta kohta vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Riigieelarve eelnõu esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust. Riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korra sätestab riigieelarve seadus. Nimetatud seaduse ja Riigikogu kodukorra seaduse alusel toimub riigieelarve menetlus Riigikogus. Riigieelarve koostatakse üheks eelarveaastaks ja selle sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele. Riigieelarve eelnõu arutatakse Riigikogus kolmel lugemisel. Esimesel lugemisel esitab rahandusminister ettekande riigieelarve üldpõhimõtetest ja annab ülevaate riigi majanduse olukorrast ning Vabariigi Valitsuse põhieesmärkidest. Esimese lugemise lõpetamise järel võivad Riigikogu liikmed, komisjonid ning fraktsioonid esitada riigieelarve seaduse § 20-le vastavaid muudatusettepanekuid. Rahanduskomisjoni vaatab ettepanekud läbi ja viib arvestatud muudatused eelnõusse. Muudatusettepanekute kohta annab arvamuse ka Vabariigi Valitsus.
Eelnõu teisel lugemisel toimub sätete arutelu. Riigieelarve eelnõu teise lugemise järel ja kolmandal lugemisel võivad muudatusettepanekuid esitada komisjonid ja fraktsioonid. Riigieelarve võetakse vastu poolthäälteenamusega st seaduse vastuvõtmise poolt peab hääletama rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu. Vastuvõetud riigieelarve jõustub eelarveaasta algusest. Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised ning valitsus saab raha ühes kuus kasutada vaid eelmise riigieelarve ½ summa piires.
Kust tulevad tulud ja kuhu kulub kõige enam riigi raha?
Eesti riigieelarvesse laekub kõige enam tulusid sotsiaalmaksust, käibemaksust, ja üksikisiku tulumaksust. Lisaks laekub raha ka erinevatest aktsiisimaksudest nagu näiteks mootorikütuseaktsiisist, alkoholiaktsiisist ja tubakaaktsiisist. Kõige rohkem kulutab valitsus sotsiaalkuludeks. Sotsiaalkuludest suure osa moodustavad pensionid . Teisel kohal on tervishoiukulud , sellele järgnevad haridus- ja teaduskulud.
Rahvusvahelised suhted
Rahvusvahelised suhted on uurimisvaldkond, mis uurib poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi suhteid peamiste maailmaareenil osalejate vahel, nagu riigid, rahvusvahelised organisatsioonid, rahvusvahelised suurettevõtted ja korporatsioonid ning mitmesugused valitsusvälised organisatsioonid. Põhiküsimused, millega rahvusvahelised suhted tegelevad, on järgmised:
Kes või mis on peamised osalejad rahvusvahelisel areenil – riigid, rahvusvahelised organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid, grupeeringud (terrorirühmitused), indiviidid, suurettevõtted?
Millised on nende osalejate:

huvid, eesmärgid, eelistused?

võimalused neid eesmärke teostada (ressursid, sõjaline, majanduslik vms. potentsiaal)?

millised suhted valitsevad osalejate vahel? Kas omavahelist suhtlemist iseloomustab koostöö või konflikt? Millised tingimused loovad pinnase üheks või teiseks?
Rahvusvaheliste suhete kui distsipliini eesmärk on kirjeldada, seletada ja ennustada arenguid ja sündmusi rahvusvahelistes suhetes. Selle asemel, et piirduda üksikjuhtumite kirjeldusega, püüavad rahvusvaheliste suhete uurijad avastada ja sõnastada üldisi seaduspärasusi, selgitamaks, kuidas teatud tegurid viivad teatud tulemusteni. Seletused, mis asetavad konkreetse sündmuse üldisemate seaduspärasuste konteksti, on teoreetilised. Rahvusvaheliste suhetes puudub konsensus, millist teoreetilist vaatenurka kasutada. Distsipliini iseloomustab teooriate paljusus ning nende omavaheline võistlemine. Peamiste lähenemiste hulka kuuluvad realism, idealism (ja nende edasiarendused neorealism ja neoliberalism), sotsiaalne konstruktivism , post- modernism ja feminism.
Riikide eesmärgid
Iga rahvusriigi poliitiline süsteem omistab erinevatele riigi eesmärkidele erineva tähtsuse. Kolm tähtsamat on:
Turvalisus
1. Elus püsimine on turvalisuse tähtsaim element, mis määrab riigi eksistentsi (et teised riigid riiki ei vallutaks)
2. Autonoomia on riigi võime lahendada oma siseprobleemid ilma teiste riikide vahele segamiseta.
3. Mõju on riigi võimalus mõjutada teiste riikide aktsioone soovitud suunas veenmise ja keelitamise teel.
4. Prestiiž on soovitav olukord, kus teised riigid imetlevad ja austavad riiki.
5. Domineerimine on jõu kasutamine kontrolli saavutamiseks teiste riikide üle.
Stabiilsus
1. Korra hoidmine - sotsiaalse rahu kindlustamine kodanikele, järelvalve sotsiaalsete normide täitmise üle.
2. Poliitiline areng – poliitilise võimsuse koondamine , et läbi viia efektiivset poliitikat ja saavutada rahva toetust.
Õitseng
1. Majanduslik areng peegeldab:
a) tootmissüsteemi ja toodetavate kaupade kasvavat mahtu ja keerukust.
b) poliitökonoomia võimet tagada ressursside moondamine kaubaks (millel on tarbijale väärtust).
2. Heaolu jagamine viitab üldise elukvaliteedi tõstmisele vara kas era- või riigipoolse jagamise teel. Jagades vahendeid ühe eesmärgi täitmiseks, võtame me need ära teistelt. Näit: korraga on raske tagada majanduslikku kasvu ja suuremahulist sotsiaalhoolekannet; andes raha sõjaväele ei investeeri me seda majandusse.
Riikidevahelisi suhteid iseloomustab koostöö ja kerge konkurents, teised riigid on riigile olulised vaid siis, kui need aitavad riiki oma eesmärkide saavutamisel. Iga poliitiline süsteem on mõjutatud ka poliitilistest süsteemidest väljaspool riigi piire ja ka teistest välistest süsteemidest.
Riikidevahelise koostöö mehhanismid
Riik saavutab rohkem oma eesmärkidest, kui ta on välja arendanud vastastikku kasulikud koostöö korraldused teiste riikidega. Diplomaatia on kõige enam levinud. Riigil on suursaadikud, konsulaadid, kultuuriatašeed teistes riikides, et edendada mõlema riigi ühishuve ja lahendada potentsiaalseid probleeme diplomaatilisel teel. Alliansid (kahe- või rohkemapoolsed) on otsesemad riikidevahelise koostöö vormid (ametlikud ja mitteametlikud kokkulepped teha koostööd sõjalises, majanduslikus ja poliitilises sfääris.). Samuti on lepingud (treaties - sama, ainult et ametlikum ja formaalsem) otsesed riikidevahelise koostöövormid, mis reguleerivad riikidevahelisi igapäevasuhteid (nt vabakaubanduslepped, relvastuse vähendamise lepped , NATO ). Sellised ühendused kestavad vaid senikaua , kuni osalejad on huvitatud, vastasel korral ei täida riik lepingu tingimusi:
 väites, et lepingus on riigi rahvuslikud huvid halvasti esindatud (OPEC);
 ei leita ühist keelt leppega lubatud tegevuses, strateegias (SALT1 1972-1977,ja SALT2 1979-NL ja USA süüdistasid üksteist mitte täitmises);
 peamiste lepingupunktide saavutamine võib olla võimatu (Lokarno leping 1925).
Rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvusvahelised organisatsioonid, korporatsioonid, etnilised ja usuliikumised ning terrorirühmitused, neid kõiki peetakse uuteks osalejateks rahvusvahelises suhetes. Uuteks selles mõistes, et on muutunud olulisteks osalejateks
viimase viiekümne aasta jooksul, kuigi esimesed rahvusvahelised organisatsioonid tekkisid alates 19. sajandi algusest.
Definitsioon - rahvusvahelise organisatsiooni all võiksime mõista rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja fikseeritud organisatsioonilised normid (põhikiri).
Rahvusvahelised organisatsioonid jaotatakse kõige üldisemalt kaheks:
1) riike ühendavad ehk valitsustevahelised organisatsioonid IGO (International Governmental Organizations ) – vähemalt kolme riigi poolt loodud ning rahvusvahelisel õigusel baseeruvad;
Valitsustevahelisi organisatsioone jaotatakse nii suunitluselt ( universaalsed või monofunktsionaalsed) kui globaalselt haardelt (regionaalsed või globaalsed ).
1) universaalne ja globaalne nt ÜRO
2) monofunktsionaalne ja globaalne nt IMF, WHO
3) universaalne ja regionaalne nt EL
4) monofunktsionaalne ja regionaalne nt NATO, OPEC
2) eraisikuid ja huvigruppe ühendavad ehk valitsusvälised organisatsioonid NGO (Non-Governmental Organizations) jagunevad suunitluselt kaheks:
1) Mittetulunduslikud (nt Punane Rist , Rahvusvaheline Olümpiakomitee jne)
2) Korporatsioonid (nt Coca- Cola Company, McDonalds , BMW jne)
1907. aastal oli valitsusvahelisi organisatsioone 390 ja valitsusväliseid 176. Aastaks 1993 olid need numbrid vastavalt 273 ja 4830. NGO-d on vahenduslüliks kodanike ja riigi vahel. NGO-d on levinud peamiselt demokraatlikes ühiskondades, kuna seal on paremad võimalused tegutsemiseks.