Ühiskonnaõpetus II kursusele (2)

ÜHISKONNAÕPETUS II KURSUSELE
ÕPIJUHIS
Kursuse nimetus: Ühiskonnaõpetus kutseõppeasutuste II kursusele
Maht: 1 AP (40 t, sh 35 auditoorset tundi ja 5 t iseseisvat tööd)
Sihtrühm: kutseõppeasutuste II kursuse õpilased
Kursuse eesmärk: ühiskondlike protsesside mõistmine, kodanikuosaluse tähendusest ja vajalikkusest arusaamine, ühiskonnaelus osalemise oskus ja valmidus, poliitiliste ideoloogiate tundmine
Kursuse sisu
Ühiskonna struktuur ja kujunemine. Ühiskonna valitsemine.
Ühiskonnaga seotud mõisted. Riigi mõiste ja tunnused. Kodakondsus . Riikluse ajaloost. Eesti riikluse ja riigivõimu kujunemine.
Riigikorralduse vormid: suveräänne riik, koloonia, protektoraat, unitaarriik , autonoomia , föderatsioon, konföderatsioon.
Õigusriik ja võimude lahusus . Riigivormid: monarhia , piiratud monarhiad , vabariik. Parlamentaarne ja presidentaalne riik. Poliitilised režiimid: demokraatia, diktatuur, autokraatia, totalitarism . Valitsemissüsteeme mujal: Läti, Leedu, Rootsi, Saksamaa, USA. Riigiorganid : parlament , valitsus, president , maavalitsus , teised põhiseaduslikud võimuasutused. Kohaliku omavalitsuse ülesehitus ja ülesanded. EV õigus- ja kohtusüsteem. Anglosaksi ja germaani õigussüsteem. Eesti põhiseadus. Kodanike ja välismaalaste jaoks kehtivad õigused ja vabadused .
Kodanike osalemine avalikus elus.
Demokraatia põhimõtted ja säilimise tugisambad . Kodanikuühiskond. Ühiskonnaelus osalemise võimalused. Huvi- ja survegrupid. Valimised. Valimiste vajalikkus. Üldmõisted. Valimisõiguse ajaloost. Valimissüsteemid: enamusvalimised ja võrdelised valimised. EV Riigikogu valimised. Kohalike volikogude valimised.
Poliitilised voolud enne ja nüüd. Erakonnad .
Poliitiline skaala. Parem- ja vasakpoolsuse mõiste tekkimine. Alalhoidlikkus ja vabameelsus 18. sajandil ja 19. saj alguses. Sotsialistliku voolu kujunemine. Parempoolsus – tsentrism – vasakpoolsus . Parem- ja vasakpoolsus tänapäeval. 20. sajandi ja tänapäeva vasakvoolud ( sotsiaaldemokraatia , ”kolmas tee”). Heaoluühiskond. 20. sajandi liberaalsed voolud (klassikaline liberalism , sotsiaalliberalism). 20. sajandi parempoolsed voolud ( konservatism , kristlik demokraatia, neokonservatism ). Fašism ja natsism . Erakonnad. Konservatiivsed , liberaalsed ja sotsialistlikud erakonnad. Parteide arv ja jaotumine .
Kirjandus põhjalikumaks teemaga tutvumiseks:
A. Toots – “Ühiskonnaõpetus”. Gümnaasiumiõpik.
P. Kama , V. Peep – “Ühiskonnaõpetus gümnaasiumile” (Tallinna Ehituskooli raamatukogus)
M. Varik – “Ühiskonnaõpetuse II töövihik gümnaasiumile”
M. Hagopian “Režiimid, liikumised, ideoloogiad”
T. Varrak - “Üldine poliitikateadus”
T. Varrak - “Poliitika- ja riigiteadus ”
http://koit.pri.ee/lisad/
http://www.parnu.ee/raulpage/kodaniku/
http://www.ut.ee/SOPL/01s/kursused/riho2.doc
Konspektile lisanduvad kordamisküsimused, mis aitavad kontrolltööks valmistumisel. Iga teema järel toimub kontrolltöö (kokku kolm). Kontrolltööd tehes abimaterjali kasutada ei tohi. Iseseisvad tööd antakse jooksvalt. Tähtajaks on üks nädal töö andmisest alates, kui õpetaja ei ütle teisiti. Iseseisvad tööd tuleb esitada antud tähtajaks, esitades hiljem, võib õpetaja alandada hinnet ühe palli võrra. Kuu möödumisel tähtajast on õpetajal õigus töö vastuvõtmisest keelduda. Õpilasele tuleb kasuks pidev kursisolek ajakirjanduses avaldatuga.
Kohustuslikud nõuded
Kõik kursusel ettenähtud tööd on kohustuslikud. Tunnis osalemise eest saadavad hinded ei ole arvestuslikud. Poolaasta- ja aastahindega “4” ja “5” hinnatakse õppureid, kes on sooritanud kõik arvestuslikud tööd õigeaegselt ning hindele “hea” või “eeskujulik”. Sooritamata tööd hinnatakse hindega “1”, mis omakorda ei võimalda õpilasel saada poolaasta- ja aastahindeks kõrgemat hinnet kui “3”. Õpilasel on õigus tegemata või ebaõnnestunud tööd järele vastata kümne päeva jooksul. Selle aja möödumisel ei pea õpetaja enam tööd järele teha laskma . Hinde “1” parandamisel on võimalik saada maksimaalselt hinne “3”, sh aasta- ja poolaastahindeks. Kui õpilane on puudunud üle 50% tundidest, ei saa talle aasta- või poolaastahinnet panna. Aastahindega “2” või hindamata õpilane saab hinnet parandada, kui sooritab suuliselt hindelise arvestuse (maksimaalselt võimalik saada hinne “3”).
Hindamine toimub Haridus - ja Teadusministeeriumi ettenähtud korras. Hindamisel arvestatakse õppurite erivajadusi.
Loodetavad õpitulemused
Õpilane oskab ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtusi märgata ning mõista;
oskab seostada Eestis ja rahvusvahelises elus toimuvaid protsesse;
oskab end määratleda kodanikuna;
tunneb ühiskonnaalast terminoloogiat;
oskab leida, edastada , hinnata ja üldistada ühiskonda puudutavat teavet;
teab oma põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi;
oskab leida infot ühiskonna kohta;
oskab määratleda oma kohta ja võimalusi kaasaja ühiskonnas, kaitsta oma huve ja õigusi;
kujundab välja oma seisukohad käsitletavate teemade kohta ja oskab neid kaitsta;
suhtub kriitiliselt massimeedias avaldatusse.
MÕISTED
Advokaat – jurist , kelle ülesanne on süüaluse kaitsmine kohtus
Anarhia – kreeka k valitsuse ja juhi puudumine. Eitatakse riiki ja igasugust enamuse valitsemist vähemuse üle.
Apelleerimine - kohtualuse edasikaebus kõrgema astme kohtusse madalama astme kohtu otsuse peale Aristokraatia ehk paremate valitsus on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele
Demograafia - rahvastikuteadus
Denonsseerima – parlamendi poolt (välislepingut) tühistama
Diferentseeritud e astmeline  tulumaks - maksusüsteem, kus üksikisiku tulumaksu protsent sõltub tema sissetulekust , sama mis progressiivne tulumaks
Dotatsioon – riiklik toetus (nt bussiettevõtetele)
Esindusdemokraatia - demokraatia vorm, kus rahvas teostab võimu valitud esindajate (saadikute) ja esinduskogude (parlamendi, volikogude) vahendusel
Egalitaarne - võrdsustav
Inflatsioon – riigi hinnataseme jätkuv kasv pikemal perioodil, ostujõu langus
Kantsler – ministeeriumis tähtsuselt ministri järel teine ametiisik (kui ei ole olemas abiministrit; kui aga abiminister on olemas, siis tähtsuselt ministri järel kolmas ametiisik)
Koalitsioon – valitsusliit e mitme erakonna liit valitsuse moodustamiseks
Kodakondsus – õiguslik side põliselaniku ja riigi vahel
Kodanik – põliselanik, kellel on õiguslik side riigiga
Kodanikuühiskond – ühiskond, mis põhineb kodanike aktiivsel osalemisel ühiskonna elus
Kohtunik – valitud või nimetatud erapooletu ametnik , kes teostab õigusmõistmist
Kompromiss – otsus, kus mõlemad pooled teevad järeleandmisi
Konsensus – otsus, mis langetatakse üksmeelselt
Konstitutsioon – põhiseadus
Korruptsioon – riigiametniku või poliitiku poolne ametiseisundi kuritarvitamine (altkäemaksu vm meelehea võtmine).
Portfellita minister – minister, kellel pole ministeeriumi
Referendum – rahvaküsitlus
Rojalism – kuningriigi pooldamine, eriti Prantsusmaal
Mittekodanik – riigis alaliselt elav isik, kes omab mõne välisriigi kodakondsust või on kodakondsuseta
Monarhia - päritav võim veresuguluse alusel (näit. isalt pojale)
Naturalisatsioon – vastav õiguslik protseduur kodakondsuse taotlemiseks
Nulltolerants – täisleppimatus, sallimatus; tolerantsuse vastand
Ombudsman – usaldusmees, kes aitab lahendada riigi ja kodanike vahelisi konflikte
Oportunism - olupoliitika
Opositsioon – vastasrind, erakond või erakonnad, kel pole valitsuses esindajaid
Otsene demokraatia - demokraatia vorm, kus rahvas teostab võimu vahetult rahvahääletuse teel
Pluralism - ideede ja vaadete paljusus
Pluralistlik ühiskond - ühiskond, kus on olemas ja lubatud erinevad vaated ja arvamused
Poliitika - riigivalitsemiskunst
Prokurör – jurist, kelle ülesandeks on kohtualuse süü tõestamine
Proportsionaalne tulumaks – üksikisiku tulumaks on kõigile maksumaksjatele võrdse protsendiga
Progressiivne tulumaks - vt diferentseeritud tulumaks
Rahvus - ühtekuuluvusvorm, mis põhineb ühtsel territooriumil, ajalool, tavadel ja keelel
Ratifitseerima – parlamendi poolt (välislepingut) heaks kiitma
Senat (ladina senatus) - parlamentaarse riigikorra puhul 2-kojalise parlamendi ülemkoda.
Süütuse presumptsioon - vahistatud ja kohtuliku uurimise all olevat isikut tuleb kohelda kui süütut niikaua , kuni kohus pole teinud süüdimõistvat otsust
Teokraatia – kreeka k theos ‘jumal’, kratos – valitsus. Valitsusvorm , mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või jumala asemikuks maa peal.
Tolerantsus - sallivus
Topeltkodakondsusega isik – isik, kellel on kaks või rohkem kodakondust (Eesti seadused seda ei luba)
Tsensuur – trükivabaduse piiramine, ideoloogiline kontroll
Utoopia - teostamatu unistus , väljamõeldud ühiskond ( Thomas More’i teose järgi)
Välismaalane – välisriigi kodanik
RIIK
Riik on avalik-õiguslik organisatsioon , mis oma õiguskorra loomisel ja sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust. Riigi mõiste ( status – ladina k ‘ seisukord , seisund, olukord’ → inglise state, saksa der Staat ) Euroopas kasutusele keskaja lõpul ja uusaja alguses. Antiikajal kasutati mõisteid politeia (kreeka ‘ kodanikkond ’, ‘kodanikkonna osavõtt linnriigi elust’ → poliitika) , civitas (ladina ‘linn’, ‘kodanikkond’) ning res publica (ladina ‘avalikud asjad’, ‘poliitika’). Mõiste status väljendab sotsiaalset süsteemi, organisatsiooni. Keskseks muutus võim ja selle teostamine .
Riik peab kindlustama ja arendama seda korda, mis parasjagu kehtib, kaitsma oma huve teiste riikide ees. Praegu on maailmas 194 riiki, millest kõige viimasena saavutas iseseisvuse Montenegro (2006. a).
Peab olema kolm põhitunnust:
1) maa-ala ehk territoorium
2) rahvas e elanikkond
Jaguneb: riigi kodanikud (enamik)
Välismaalased
Kodakondsuseta isikud
Topeltkodakondsusega isikud (kui vastavate riikide seadused lubavad)
Kodakondsus omandatakse sünniga. Põhimõtted: a) jus sanguinis e vereõigus – laps pärib vanemate kodakondsuse, ka Eestis. Eesti kodanikud on need isikud, kes olid seda kuni Eesti vägivaldse liitmiseni N Liiduga, samuti nende järglased.
b) jus solis e päikeseõigus – laps omandab selle maa kodakondsuse, mille pinnal ta sündis. Nt Ladina-Ameerikas.
Sünniga omandatud kodakondsus võib hilisemas elus muutuda. Riik võib naturalisatsiooni korras anda oma kodakondsuse välismaalasele, kui too abiellub selle riigi kodanikuga; lapsendatakse selle riigi kodaniku poolt; taotleb selle riigi kodakondsust. Naturalisatsioon on vabatahtlik. Kodakondsuse saamise tingimused:
a.      eesti keele eksami sooritamine
b.      põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami sooritamine
c.       vähemalt 15-aastane
d.      vähemalt 5 aastat Eestis elanud
e.       riigitruudusvanne
f.        seaduslik sissetulekuallikas
Optsioon tähendab, et teatud inimrühmale antakse valida kahe kodakondsuse vahel, tavaliselt toimub see mingi maa-ala siirdumisel ühe riigi alt teise riigi alla või uue riigi tekkimisel.
Kodakondsuse taotlemine teise riiki elamaasumisel pole kohustuslik, samuti võivad Eestis elavad välismaalased elada siin kodakondsust taotlemata vastavalt välismaalaste seadusele alalise või ajutise elamisloa alusel. Eriliste teenete eest võib Vabariigi Valitsus praegu anda Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras kuni 10 inimesele aastas.
Põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused kehtivad kõigi Eestis elavate inimeste (nii kodanike kui ka välismaalaste) suhtes.
3) iseseisev (suveräänne) riigivõim – ladina k supremus – ‘kõrgeim, ülim’. Täielik sisemine ja väline iseseisvus e sõltumatus.
Riikluse ajaloost
Vana-Kreeka ja Vana- Rooma olid orjanduslikud klassiühiskonnad, milles leidus mitmesuguseid sotsiaalseid kihte ( patriitsid ja plebeid, varatud kodanikud). Tegemist oli linnaühiskondadega ( polis - linnriik ). Rooma seadused kujunesid kreeklaste mõjul, kuid Kreeka ühiskond ei tundnud mõistet “õigus”, see pärineb roomlastelt. Kreeklased kasutasid mõistet “seadus”, mis tähendas kohustust õigesti käituda, järgida jumalate ja kodanike ühiselt avaldatud tahet. Riik oli nende jaoks vaba linnarahva kooselu vorm. Kesksel kohal oli üldine hüve. Mõlemas riigis lähtuti riigi ja õiguse pärinemisest inimesed loomuses peituvates algetest , poliitika, õiguse ja õigluse samasusest.
Rooma riigis kujunes välja käsitlus riigist kui inimeste avalik-õiguslikust kooslusest ning arusaam vabast kodanikust. Mõttetark Cicero jaoks tähendas riik eelkõige üldist õiguskorraldust, riik on rahva avalik asi ja erineb kodanike eraasjast. Kõik kodanikud pidid olema seaduse ees võrdsed. Ladinakeelsest sõnast libertas on tulnud inglise liberty ‘vabadus’. Rooma vabariigi aeg tähendas keisri, aristokraatia ja rahva võimu kooskõlastatust, mida Cicero pidaski parimaks. Rooma keisririigi ajastul lisandus antiiksele riigikäsitlusele kristlik maailmavaade, mille kohaselt on jumal maailma ja inimese looja, tema seadused inimese ja ühiskonnaelu korralduse aluseks. Religioon jäi domineerima. Rooma riigi hävitasid germaani hõimud, keda iseloomustas külaühiskonnas elamine. Asemele tuli ühiskond, mis koosnes vähestest vabadest feodaalisandatest ja suurest arvust talupoegadest, kes olid feodaalist sõltuvad. Riiklikust võimust kõrgem võim kuulus aga teoloogide arvates jumalale , kelle esindajaks maa peal oli paavst . Tegelikud riigid, võimusuhted, valitsemisvormid jne keskaegset poliitikat ei huvitanud, ainult ideaalne riik, mida peeti kõrgeimaks eesmärgiks. Algas ristiusu levitamine.
14.-16. sajandil e renessansiajal kristliku kiriku mõju ühiskonnas nõrgenes. Hakkasid tekkima rahvusriigid, usulis-poliitilised liikumised ( reformatsioon ). Tekkis arusaam, mis tugines usule inimese mõistusesse, selle tähtsusele ühiskonnaelu korraldamisel. Kujunesid uued poliitilised ja õiguslikud arusaamad, kiriku osa absoluutse õiguse vahendamisel ühiskonnas taandus ja selle koha täitis riik. Reformatsiooni järel tekkisid Euroopasse tsentraliseeritud riigid, 17. sajandil kujunes välja absolutistlik kuningavõim. Samal ajal toimusid ususõjad.
Selle ajastu üks tuntumaid teoreetikuid on itaallane Niccoló Machiavelli . Sellest alates on poliitikateaduse keskseks mõisteks “riik”. Poliitiline võim oli Machiavelli arvates eesmärk iseeneses, selle taotlemisel või kindlustamisel on lubatud kõik vahendid. See ei tähenda küll, et valitseja ei peaks hoolitsema oma alamate eest vms, kuid riiklikud huvid puudutavad kogu ühiskonda, seetõttu on neil absoluutne prioriteet kõigi erahuvide suhtes. Nii kujunes mõiste raison d’état (‘riiklikud huvid’).
18. sajandi Prantsusmaal kujunesid absolutistliku kuningavõimu tingimustes välja ideed, mis panid aluse kodanlikele revolutsioonidele ja tänapäevastele ühiskondlikele suhetele. Seda aega nimetatakse valgustusajastuks ja sealt pärineb palju tänapäevastele demokraatiatele iseloomulikku. Absolutistlik kuningavõim ei arvestanud palju oma alamate õigustega. Kodanikkonda oli vaja kaitsta kuningavõimu suva eest. Charles de Montesquieu tuli välja võimude lahususe printsiibiga, mis aitaks vältida võimu kuritarvitusi, tagada kodanike vabaduse, seaduste ülimuslikkuse ja õigusliku kaitse poliitilise võimu kuritarvituste vastu kohtuvõimu sõltumatuse näol. 18. sajandil tuldi välja võimu vastastikuse kontrolli ja tasakaalu printsiibiga, mida esmakordselt rakendati USA põhiseaduses, eesmärgiks jälle võimu kuritarvituste vältimine. Näiteks Inglismaal jagasid seadusandlikku võimu kuningas, lordid ja lihtkodanikud, kellest igaühel oli teatud õigus teiste tegevust kontrollida. Inglismaa järgi tehtigi USA põhiseadus.
Jean- Jacques Rousseau arvates kuulus suveräänsus mitte valitsejale, vaid rahvale. Tema arvates polnud võimalik seda edasi anda rahvaesindusele, st ta pooldas otsest demokraatiat. Tema tuntuim teos on “Ühiskondlik leping”. Tema eeltoodud põhimõttest kujunes 18. sajandil välja esindusdemokraatia idee, mille järgi kõigil kodanikel pole vaja riigivalitsemises osaleda, vaid nad valivad endale esindajad üleriiklikku esinduskokku.
EESTI RIIKLUSE JA RIIGIVÕIMU KUJUNEMINE
Muinas-Eestis oli u 40 kihelkonda, kümmekond maakonda , ühtne riigivõim puudus. Henriku Liivimaa kroonika andmeil korraldati Raikkülas iga-aastasi ühisnõupidamisi (parlamendilaadne).
13. saj oli Eesti samuti ühtse riigivõimuta, ordu, piiskoppide , nende vasallide ning linnade lõdvalt seotud konföderatsioon. Ühisküsimusi lahendati konsensuse alusel Liivimaa üldistel maapäevadel, kus talurahva esindajad ei osalenud. Eestlased säilitasid isikliku vabaduse ja relvakandmisõiguse 1507. a-ni.
Liivi sõjas (1558-1583) Vana-Liivimaa konföderatsioon purustati, ordu- ja piiskopiriigid kadusid , nende vasallid ühinesid Poola, Rootsi ja Taani ülemvõimu all mõisnike koondisteks – rüütelkondadeks. Kohaliku aadli seisuslikel privileegidel põhinevat autonoomset omavalitsussüsteemi hakati nimetama Balti erikorraks, see säilis ka Vene võimu all (alates 1710). Pärast 1917. a Veebruarirevolutsiooni oli Venemaa Ajutine Valitsus sunnitud andma Eestile autonoomia. Võim läks Eestimaa kubermangu Ajutisele Maanõukogule (Maapäevale), mis kuulutas end 28. nov 1917 kõrgeimaks võimuorganiks Eestis. Kuigi bolševikud ajasid selle laiali, tegutses Maapäev edasi ja põranda all moodustati Eestimaa Päästekomitee. Viimane kuulutas bolševike põgenemise järel 24. veebruaril 1918 välja Eesti iseseisvuse. Pärast Saksa okupatsiooni (1918 veebr-nov) ja Vabadussõda sai Tartu rahulepingu sõlmimisega Eestist iseseisev riik. 1940 inkorporeeris N Liit Eesti oma koosseisu. 1944 tehti katse taastada Eesti vabariik. Järgnes taas Nõukogude okupatsioon . 1990. a valiti kaks esinduskogu: Eesti Kongress ja ENSV Ülemnõukogu. 20. aug 1991 kuulutati Eesti Vabariik taastatuks, 28. juunil 1992 võeti vastu uus põhiseadus.
RIIGIKORRALDUSE VORMID
Iseseisvust pole asumaadel e kolooniatel, mis on emamaa e metropoli ülemvõimu all. Enamik kolooniaid on praeguseks iseseisvunud, kuigi veel pärast II maailmasõda olid suurem osa Aasia ja Aafrika maadest Euroopa riikide asumaad; osa on muutunud emamaa ülemerealadeks, nt Prantsuse Guajaana . Praegu on kolooniad nt Austraaliale kuuluvad Norfolk ja Jõulusaar, Suurbritanniale kuuluv Gibraltar.
Protektoraat on territoorium, mis on mõne suveräänse riigi kaitse all, viimane kontrollib nende välis- ja kaitsepoliitikat. Monaco Vürstiriik on Prantsusmaa ja San Marino Vabariik Itaalia protektoraadi all. Puerto Rico on USA-ga vabalt ühinenud riik.
Enklaav – riik või selle osa, mida ümbritseb täielikult teise riigi territoorium ( Hispaania enklaavid on Ceuta ja Melilla Marokost ümbritsetuna, Venemaa enklaav Kaliningradi oblast, Aserbaidžaani enklaav Nahhitševan).
Ühtne e unitaarriik – sel on tsentraliseeritud riigi- ja valitsemisorganid ja ühtne seadusandlus , tema territoorium on jagatud haldusüksusteks, millel pole iseseisvust, nad on keskvõimu kohalikud esindused. Enamik riike on unitaarriigid (nt Eesti, Poola, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia).
Autonoomne piirkond on eriõigustega piirkond, võib olla ka mõne suveräänse riigi koosseisus , võimupiirid on laiemad kui kohalikel omavalitsustel. Nt Ahvenamaa Soome koosseisus, Gröönimaa Taani koosseisus, Madeira Portugali koosseisus.
Föderatsioon e liitriik koosneb autonoomsetest osariikidest (liidumaadest, kantonitest, provintsidest jne). Riigivõim on kahetasandiline: osa valdkondi on föderaal- e keskvõimu pädevuses, mõnes valdkonnas on osariigid säilitanud suveräänsuse. Föderatsiooni kompetentsi kuuluvad eelkõige riigikaitse , välispoliitika, rahandus jm. Muus osas säilitavad osariigid oma siseasjade korraldamisel suveräänsuse. Parlamendid on kahekojalised. Esimene koda valitakse vastavalt osariikide rahvaarvule, teine koda kaitseb osariikide erihuve, seal on osariikidel enam-vähem võrdne arv esindajaid. Nt USA, Argentiina , Mehhiko , Brasiilia, Saksamaa, Austria, India, Kanada , Šveits, Venemaa. Osariikidel on oma parlamendid ja valitsused, mõnikord ka oma kodakondsus.
Konföderatsioon e riikide liit on ühendus, mille liikmed on säilitanud suveräänsuse, pole ühist riigipead või keskvalitsust. Nt SRÜ, NATO , Euroopa Liit
Dominioon oli kunagi Briti impeeriumi koostisosa tavalisest veidi suuremate õigustega. Praegu on need riigid sõltumatud, kuigi nende riikide riigipea on Elizabeth II, keda kohapeal esindab kindralkuberner (Kanada, Austraalia , Uus- Meremaa , Bahama saared).
ÕIGUSRIIK JA VÕIMUDE LAHUSUS
Õigusriigi põhimõtted hakkasid kujunema juba keskaegses Euroopas, kui riiki hakati vaatlema institutsioonina, mille ülesandeks oli lahendada feodaalisandate omavahelisi konflikte õigluse vaimus.
Mõiste "õigusriik" tähendab sellist riiklikku elukorraldust, mille eesmärgiks on korraldada kodanike elu, lähtudes õigusprintsiipidest. Õigusriigi tunnusteks peetakse:
1. põhiseadust, mis seab riigivõimu tegevusele seaduslikud raamid ;
2. garanteeritud kodanikuõigusi;
3. ühiskonna sotsiaalseid probleeme ei tule lahendada mitte üksikjuhtumite kaudu, vaid vastava seadusandlusega ühiskondliku sotsiaalkindlustussüsteemi abil;
4. seaduste kohustuslikkus seadusandlikule ja täitevvõimule;
5. õigus informatsioonile ja selle levitamisele;
6. kodanike vabaduste ja omandiõiguse kaitse riikliku omavoli eest.
Valitsemisvormilt ja poliitiliselt režiimilt on õigusriik demokraatia.
Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus (valgustusfilosoof Charles de Montesquieu määratlus). Rahva valitud esinduskogu (parlament, Eestis Riigikogu) tegeleb seadusandlusega – seadusandlik riigivõim, täidesaatev võim kuulub valitsusele (või riigipeale), õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim. Ükski neist ei saa täita teiste riigiorganite ülesandeid, st üks inimene ei saa samaaegselt olla ametis seadusandlikus, täidesaatvas ja kohtuvõimus. Võimude lahususe abil püütakse vältida võimutäiuse kontsentreerumist, sest ainult sel viisil on võimalik riigivõimu seaduse piires hoida. Riigivõimu koondumine ühtedesse kätesse viib diktatuurile, seega on võimude lahususe eesmärk vältida võimu kuritarvitusi. Nii on tagatud kodanike vabadus, seaduste ülimuslikkus ja kohtuvõimu sõltumatus. Teine põhjus võimude lahususes on efektiivse tööjaotuse tagamine riigivõimu teostamisel.
RIIGIVORMID
Monarhia (kreeka k – ‘ainuvalitsus’) - võim päritakse veresuguluse alusel, on ainuisikuline, kuulub ainult ühele valitsejale (kuningas, keiser , vürst, sultan ). Absoluutses monarhias on monarhil on laialdased volitused seadusandluse, täitevvõimu ja kohtuvõimu vallas. Ta annab seadusi välja oma nimel. Puuduvad valitud esindusorganid. Monarhia oli levinuim riigikord vana-, kesk- ja uusajal, haripunktiks oli Louis XIV, Louis XV ja Louis XVI aegne Prantsusmaa. Louis IV ehk Päikesekuningas : “Riik - see olen mina.”
Tänapäeval vähelevinud. Saudi Araabias on absoluutne teokraatlik monarhia, riigipeaks on kuningas, kellele kuulub kõrgeim seadusandlik, täidesaatev, usuline ja kohtuvõim. Põhiseaduse asemel kasutatakse siiani koraani, erakonnad pole lubatud, kohalikud valimised korraldati esmakordselt 2005. a ja need polnud vabad valimised. Ka Araabia Ühendemiraadid, Brunei sultaniriik Kagu-Aasias Vaikse ookeani saarestikus, Katar , Omaan , Bahrein .
Piiratud monarhiad
Konstitutsiooniline monarhia e põhiseaduslik monarhia. Monarhi võimu piirab konstitutsiooni alusel töötav parlament. Valitsus vastutab oma töös päriliku monarhi ees. Monarhil on vetoõigus valitsuse otsuste puhul, ta nimetab ja vabastab ministreid. Esineb väikeriikides: Liechtenstein, Luksemburg , Monaco , Kuveit
Parlamentaarne monarhia on konstitutsioonilise monarhia liik. Monarh on riigipea, tal on esindusfunktsioon, on pigem riigi järjepidevuse ja ühtsuse sümbol kui võimu tegelik teostaja . Valitsus töötab monarhist sõltumatult, vastutades oma töös parlamendi ees ja tal peab olema parlamendi usaldus. Nt Hispaania, Belgia, Holland , Taani, Rootsi, Norra, Suurbritannia .
Vabariik on riigikord, kus kõigil täisealistel kodanikel on poliitilised õigused ja juurdepääs riigivõimu teostamisele. Kõrgeimad riigiorganid täidetakse valimiste teel – tegu on esindusdemokraatiaga. Tänapäeval on vabariik levinuim riigivorm. Jaguneb presidentaalseks ja parlamentaarseks vabariigiks vastavalt sellele, kas olulisem roll on presidendil või parlamendil.
1) Presidentaalne vabariik. Võimude lahususe põhimõte peab selle puhul kõige rohkem paika. President on valitsusjuht e täitevvõimu juht ja riigipea, president ja parlament valitakse teineteisest sõltumatult rahva poolt. President nimetab ametisse valitsuse, tal on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib ellu presidendi poliitilist kurssi ja vastutab oma tegevuses mitte parlamendi, vaid presidendi ees. President võib panna seadusele veto , kuid ei või parlamenti laiali saata. Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu kätte – eelkõige presidendi kätte. Kui riigis peetakse kinni konstitutsioonist, siis on valitsus väga stabiilne ja ka parlamendil on suured volitused, mida ei ole parlamentaarsetes riikides. Presidentaalriigi nõrkus on ka seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi enamus ja president võivad sattuda erinevate poliitiliste jõudude kätte. Ladina-Ameerikale on iseloomulikud presidentaalsed riigid, mille presidendivõim on tugev, sisuliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku organi poolt nõrgalt kontrollitav ( Venezuela , Boliivia jt). Kuna rahva valitud president saab ära kasutada oma mandaati , on oht diktatuuri kujunemiseks või kalduvuseks autoritaarsusesse.
Nt USA, Venemaa; Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika arengumaad; Prantsusmaa - segasüsteem, kaldub presidentaalse poole.
2) Parlamentaarne vabariik. Esinduskogu e parlament on kõrgeima riigivõimu kandja. Esinduskogu valib rahvas. Parlament moodustab valitsuse, st hääletab valitsuse ametisseastumise poolt või vastu ja sellel peab olema parlamendi usaldus. Parlament võib avaldada umbusaldust peaministrile, valitsusele või valitsuse liikmele. Riigipea - president - on parlamentaarsetes riikides erapooletu vahevõim, täidab põhiliselt esindusfunktsioone. Presidendil ei ole põhiseaduses ette nähtud aktiivset rolli; tema otsevalimine ei ühildu parlamentaarse riigi mudeliga ja annaks presidendile võimaluse teiste riigiorganite arvel oma volitusi suurendada, selle süsteemi korral ei teki ohtu, et üks inimene saab liiga palju võimu. Kui vähese demokraatiakogemusega riigis anda rahva mandaat ühele isikule, hakkab ta varem või hiljem otsima põhiseadusest võimalusi, et tunda end õigustatuna ja kohustatuna ise riiki juhtima . Otsevalimine eeldab valimiskampaaniat, see soodustab valiku langemist populistide kasuks, kes ei pruugi oma lubadusi täita. Lubaduste jagamine tähendaks, et presidendi võimupiirid on laiemad ja tema pädevuses on poliitiliste otsuste tegemine. See saaks võimalikuks ainult põhiseaduse muutmise korral. Nõrgaks küljeks võib aga saada võimalus, et ükski erakond ei saavuta selget parlamendienamust. Sellised paljuparteilised koalitsioonivalitsused alandavad valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise.
Parlamentaarsed riigid on nt Island , Norra, Rootsi, Taani, Eesti, Läti, Saksamaa
Parlamentarismi juures on olulised ka erakondade arv ja suurus riigis, mille järgi saab jagada:
1. enamusdemokraatia - ühel poliitilisel jõul on parlamendis selge enamus, mis moodustab valitsuse, opositsioon on enamasti ühtne. Peab olema kaheparteisüsteem või 2 suuremat erakonda. Nt USA, Suurbritannia
2. leppedemokraatia - ükski poliitiline jõud ei saavuta parlamendis selget enamust , valitsuse moodustamine eeldab mitme poliitilise jõu kokkulepet. Nii moodustatakse koalitsioon e valitsusliit, mitme erakonna liit valitsuse moodustamiseks, mis võib küll laguneda enne uusi valimisi, kuna osapoolte huvid on erinevad.
Opositsioon – vastasrind, erakond või erakonnad, kel pole valitsuses esindajaid.
Vähemusvalitsus moodustatakse siis, kui parlamendi kireva koosseisu tõttu ei saa enamuskoalitsiooni kujundada. Ametnikevalitsus koosneb poliitiliselt erapooletutest spetsialistidest (nt Tiit Vähi valitsus 1992)
POLIITILISED REŽIIMID
Režiim on valitsemisviis.
Demokraatia
Demokraatia on valitsemisviis või poliitiline režiim, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe . Kontrolli tagab õigusriik, kus austatakse ja järgitakse seadusi, kus kehtivad isiku-, informatsiooni- ja sõnavabadus, võimude lahususe põhimõte ja sõltumatu kohtuvõim. Võimu omandamine, kasutamine ja vaheldumine on vaba poliitilise võistluse tulemus. Demokraatia on rajatud seaduse ülimuslikkusele ja inimõigustele. Põhitunnuseks on regulaarselt toimuvad vabad ja ausad valimised. Riigivormilt vabariik või piiratud monarhia. Demokraatia sisuks on järjest rohkem hakatud pidama otsuste delegeerimist otsustest otseselt puudutatud kodanike tasandile, riigivalitsemise maksimaalset läbipaistvust, kodanike informeeritust poliitiliste otsuste motiividest ja põhjustest ning valitsusväliste kodanikeorganisatsioonide kaasamist valitsemisse.
Diktatuur
Mõiste on pärit vanast Roomast, kus diktaatoriks nimetatud isik sai riigi kriisist väljatoomise huvides senatilt piiramatud, kuid ajutised volitused. Diktatuur tähendab tänapäeval sellist valitsemise vormi, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Diktaatorid on tulnud sageli võimule seaduslikult, vabade valimiste tulemusena. Ka Hitler tuli võimule just nii, või Palestiina omavalitsuse valimised, ühed vähesed vabad valimised islamimaailmas, mille võitis 2006. aastal terrorirühmitus Hamas . Samuti võib diktaator võimule tulnud olla vägivaldse võimuhaaramise teel. Näiteid selle kohta lähiajast: Mauritaania; Pakistan - kindral Pervez Musharraf 1999; Afganistan - äärmusrühmitus Taliban 1996, USA juhtimisel kukutati 2001; Sudaan - islamistlik kindral Omar Baskir 1989; Liibüa - kolonel Muammar Kaddafi 1969; Iraan - islamistid eesotsas ajatolla Khomeiniga muutsid riigi islamivabariigiks 1979, ka praegune president Mahmoud Ahmadinejad valitseb diktaatorlikult; Tshaad - kindral Idriss Deby riigipööre. Võimu säilitamiseks on aga kasutatud nii legitiimseid kui ka ebaseaduslikke vahendeid. Lukašenka Valgevenes ja mõned Kesk-Aasia diktaatorid pikendasid oma presidendivolitusi rahvahääletuse teel. Samas ei näinud põhiseadus sellist protseduuri ette. Põhiseadust rikuti, kuid toetuti “rahva tahtele”. Iseasi , kuivõrd ausad olid rahvahääletuse tulemused. Aserbaidžaani president Geidar Alijev “pärandas” ameti oma pojale, vormiliselt toimus kõik seaduse järgi: Ilham Alijev valiti ülekaalukate toetushäältega riigi presidendiks.
Võim on pärandatud ka totalitaarses Põhja- Koreas , kus Kim Il Sungi jälgedes sai presidendiks tema poeg Kim Jong Il, või Togos, kus surnud president Gnassingbé Eyadéma asemel sai võimule tema poeg.  Süüria presidendiks sai eelmise presidendi Hafiz-al-Assadi poeg, selle jaoks alandas parlament presidendiks kandideerija vanuse alampiiri 34. eluaastale.
Vastavalt võimukasutusele jaguneb autoritaarseks ja totalitaarseks diktatuuriks, on ka seisukohtade erinevusi nende režiimide määratlemisel konkreetsetes riikides.
Autokraatia e isevalitsus (autos - kreeka k 'ise')
Autoritaarne diktatuur on valitsemisvorm , mida iseloomustab võimu koondumine liidri või kitsa oligarhia kätte, kuid muid eluvaldkondi puudutab diktatuur vähe. Põhiseaduslikke piiranguid enamasti pole, kuigi põhiseadus võib formaalselt kehtida. Riigipeaks on valitav president, kellel on peaaegu piiramatu võimutäius. Rahval pole poliitikas osalemiseks piisavalt võimalusi. Kodanike isiklikku ellu üldjuhul ei tungita, piirdutakse avaliku kuuletumise saavutamisega (väline konformism ). Seega pole võimupropaganda kõikehaarav. Valimistulemused on tavaliselt etteennustatavad, tulemusi võltsitakse või elimineeritakse vastaskandidaadid (lähiajast Aleksandr Lukashenka Valgevene, Husni Mubaraki Egiptus , Ilham Alijevi Aserbaidžaan jt). Näiteks Mubarak juhib Egiptust juba 1981. aastast ja 2005. a presidendivalimistel olid esmakordselt lubatud vastaskandidaadid, kuid valimispettused olid üleüldised. Kirjaoskamatute jaoks seati kandidaatidele sisse sümbolid, Mubarak võttis islami poolkuu , mis loomulikult tema poolt hääletama pani.
Autokraatia on rohkem pragmaatiline kui ideoloogiline, valitseja võib poliitikat üleöö muuta. Sõjaväel on enamasti autoritaarses riigis väga tugev positsioon, sõjaväeline diktatuur on autoritaarse riigi üks vormidest . Sõjaväelised valitsused on näiteks Sudaanis, Kongo DV-s, Rwandas, Süürias, Liibüas, Tshaadis. 1930. aastail oli Euroopas hulk autoritaarseid režiime, ka 1934. a K. Pätsi kehtestatud “vaikiv ajastu”. Sel ajal oli Euroopas üldse viis demokraatiat: Soome (teatud mööndustega), Rootsi, Shveits , Iirimaa , Suurbritannia. Iseloomustab vähem arenenud riike, näiteks enamik SRÜ riike nagu Venemaa, Usbekistan, Kõrgõstan, Kasahstan, Valgevene, Aserbaidžaan, Tadžikistan, veel hulk Kolmanda Maailma, st Aafrika ( Zimbabwe , Uganda, Sudaan jt), Aasia ja vähem Lõuna-Ameerika riike, eriti on avalikkuse tähelepanu Hugo Chavezi Venezuelal ja Evo Moralezi Boliivial nende sõpruse tõttu Fidel Castroga.  Ka Liibüas ja Süürias toimuvat on rohkem kajastatud. Osa diktatuuridest on hädas ka kodusõdadega: Nigeeria , Alžeeria, Djibouti, Sudaan, Kongo DV, Rwanda.
Totalitarism
Kesksel kohal on ideoloogia (näiteks kommunism , fašism, natsionaalsotsialism , äärmuslik islam ). Selle ülimuslikkust näitab massiline propaganda ja ajupesu. Totalitarismi iseloomustavad vägivald ja valitseja ohjeldamatu omavoli. Inimesi hoitakse hirmu all, sest diktaator kardab riigikorra lagunemist. Kõiki eluvaldkondi, sh ideoloogiat , kultuuri ja kodanike isiklikku elu püütakse allutada riigivõimu kontrollile . Kultuuri vihkamist põhjendatakse diktaatorite luhtunud kultuuriliste ambitsioonidega. Hitler olevat tahtnud saada kunstnikuks ja Stalin kirjanikuks . Brežnevi (väidetavat) teost "Väike maa" populariseeriti N Liidus. Püütakse saavutada kodanike täielikku kuuletumist (sisemine konformism). Kogu ühiskonnaelu on allutatud tsentraliseeritud riigiaparaadile, mille tipus on juht ja valitsev ainupartei . Valitseb juhtide isikukultus , näiteks püstitatakse endale ausambaid ja antakse oma nimi kõikvõimalikele objektidele. Iraagis nimetas Saddam Hussein end parimaks sportlaseks ja parimaks kirjanikuks. Eitatakse individuaalset vabadust ja kodanikuõigusi. Kehtib range tsensuur, info levik on piiratud. Allumise saavutamiseks rakendatakse sunnimeetodeid, teisitimõtlejaid represseeritakse (politseiriik). Sõjavägi on allutatud samuti parteile, mitte nagu autokraatias, kus režiim võib ollagi sõjaväeline. Ühiskonna muutumine totalitaarseks saab tavaliselt alguse valitava parlamendi laialisaatmisest ja teiste poliitiliste parteide keelustamisest.
Diktatuure võib jaotada veel järgmiselt.
Kommunistlik. Kommunistlikud riigid olid näiteks Nõukogude Liit, Saksa DV, Poola, Ungari, Rumeenia , Tshehhoslovakkia. Nõukogude Liidust mittesõltuvad kommunistlikud riigid olid Albaania ja Jugoslaavia . Koos Kolmanda Maailma riikidega oli selliseid 28. Praegu esineb Hiinas, Põhja-Koreas, Vietnamis, Laoses, Birmas e Myanmaris, Kuubas.
Teokraatlik ehk religioosne. On omane näiteks islamiriikidele, kus üks partei, grupp või indiviid juhib riiki lähtudes religioossetest põhimõtetest. Sai hoo sisse Iraani islamirevolutsiooniga aastal 1979, pärast seda on islami mõjujõud järjest kasvanud ja islamistid vahelduva eduga ka võimul olnud. Näiteks Saudi Araabia, mille põhiseaduseks on koraan , ja Araabia poolsaare riigid, Iraan. Saudi Araabia küll distantseerib end islamifundamentalismist, kuid riik on ise ülikonservatiivne. USA kukutatud Talibani režiim Afganistanis viis riigi tagasi keskaega . Siia võiks liigitada ka Saddami Iraagi (kuni 2003 võim ühel isikul), kuid see islamiriik ei olnud fundamentalistlik , vaid ilmalik diktatuur.
Hõimliku diktatuuriga on tegu juhul, kui poliitiline partei, mis esindab teatud etnilise grupi (see ei tarvitse olla riigis enamuses) huve, monopoliseerib võimu. See on omane eeskätt Aafrika riikidele, mille riigipiirid kajastavad kolonistide poolt määratud administratiivseid piire , mitte aga hõimude ja rahvusgruppide paiknemist.
Parempoolse diktatuuri eripäraks on see, et selle diktatuuri tingimustes on üldjuhul lubatud individuaalne majanduslik vabadus, kuid piiratud individuaalne poliitiline vabadus, põhjendusega, et see viiks kommunismi tekkimisele. Näiteks Teise maailmasõja järgsed Euroopa jäänukdiktatuurid Kreeka, Hispaania, Portugal ; Lõuna-Ameerika riigid lähiminevikus ja mõni praegu ( Columbia ). Ka Hitleri Saksamaa, Mussolini Itaalia.
Vastavalt autorile võib olla erinevusi totalitaarse ja autoritaarse diktatuuri mõiste käsitlemisel.
Veel näiteid diktatuuride kohta
2006. a detsembris suri Türkmenistani liider Saparmurat Nijazov, kelle võimu ajal olid keelatud salvestatud muusika kuulamine, ooperi, balleti ja tsirkuse, autoraadiote kasutamise, noormeestel pikad juuksed, vuntsid ja habeme , samuti keelati kuldhambad, sest kulda läks vaja valitseja kujude tegemiseks. Kalendrikuid nimetas ta samuti ümber, ühe oma ema, ühe enda auks, ehitada ei tohtinud millestki peale marmori.
Kõige jõhkramate minevikudiktatuuride hulka kuuluvad Stalini N Liit; Hitleri Saksamaa; Mao Zedongi Hiina; Ceaucescu Rumeenia; Pol Pothi Kambodža (kommunistlikud punased khmeerid tapsid seal 1,7 miljonit inimest).
Briti nädalalehe The Ecomonist maailma riikide demokraatiat võrdlevas pingereas moodustavad 2006. a seisuga kõige ebademokraatlikuma viisiku diktatuuririigid Myanmar, Togo , Tšaad, Kesk-Aafrika Vabariik ja Põhja-Korea.
Sõltumatu organisatsiooni Freedom House'i uuringu järgi ei ole viimase kümne aasta jooksul vabu riike juurde tulnud.
Kokku on maailmas Freedom House’i hinnagu järgi 90 vaba riiki, mis rahvastiku arvu ümberarvutatuna näitab, et 47% maailma inimestest elab vabas riigis. 57 riiki on osaliselt vabad ja neis elab kokku 30% maailma rahvastikust. Maailmas on 45 vabadusest täiesti ilma jäetud riiki ja neis elab 23% maakera elanikkonnast. Sellest 23%-st pooled inimesed elavad aga ühes riigis – Hiinas. Valitavate demokraatiatega riikide arv siiski eelmisel aastal ei muutunud – neid on endiselt 123.
Regiooniti on kahtlemata kõige vabam piirkond 25 riigiga Lääne-Euroopa, kus 96% elanikkonnast elab vabalt. Vaid üks riik Lääne-Euroopas tunnistati osaliselt vabaks – Türgi.
Seevastu Lähis-Ida ja Aafrika on kõige vabadusetum regioon. Seal on kokku kaheksateist riiki ja neist ainult üks on vaba - Iisrael, mis moodustab 6% rahvaarvust. Kuus riiki on regioonis osaliselt vabad (33%) ja 11 riiki pole sugugi vabad, nii et vabaduseta elab 61% Lähis-Ida rahvastikust.
Diktatuuridest loe lähemalt: Carl Shaw , "Võimuhullus! Pööraste diktaatorite raamat." Sinisukk 2006; http://www.irl.ee/?id=12428 http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/demokraatia_diktatuur.ht m
VALITSEMISSÜSTEEME MUJAL
Läti
Parlamentaarne vabariik, unitaarriik. Parlament (Seim) valitakse 4 aastaks, on 100-liikmeline. President valitakse Seimi poolt samuti 4 aastaks vähemalt 51 saadiku poolthäälega. Teda võib tagandada Seimi 2/3 enamusega. President kuulutab seadusi välja ja määrab valitsuse moodustaja.
Leedu
Parlamentaarne vabariik, unitaarriik. U 80 % elanikest on leedulased . Iseseisvus kuulutati välja juba enne N Liidu lagunemist. Kasutatakse enamusvalimiste süsteemi. Seadusandlik võim kuulub Seimile. Seimi 141 saadikut valitakse 4 aastaks. Valitsus kannab Seimi ees poliitilist vastutust. President valitakse otsestel valimistel absoluutse häälteenamuse põhimõttel 5 aastaks, tema ülesannete ring on laiem kui Eestis.
Rootsi
Parlamentaarne kuningriik, unitaarriik. Parlamendis (Riigipäev e Riksdag) on 349 liiget, valitakse 3 aastaks. Erakonna registreerimisel on nõutav vähemalt 1500 liikme olemasolu. Riigipäev on üsna killustatud. Vastuvõetud seadused ei vaja valitsuse- või riigipeapoolset väljakuulutamist, Riigipäev kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele. Kuningas on esindusülesannetes riigipea (Karl XVI Gustav).
Saksamaa Liitvabariik
Parlamentaarne vabariik. Liitriik, mis koosneb 16 liidumaast, kõigil neil on oma põhiseadus, valitsus ja kohtud. Põhiseadus alates 1949. Keskparlament koosneb Liidupäevast (Bundestag) ja Liidunõukogust (Bundesrat). Liidupäeva liikmed (üle 600) valitakse 4 a-ks. ½ valitakse enamusvalimiste põhimõttel ühemandaadilistes ringkondades, ½ võrdelisuse põhimõttel. Kaks suuremat erakonda on Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Kristlik-Demokraatlik Liit. 1992. a Saksamaa taasühines.
Liidunõukogu (ülemkoda) esindab liidumaade huve[, sõltuvalt rahvaarvust kuulub igale neist 3-6 kohta, liidumaade valitsused võivad oma esindajaid Liidunõukogus ümber vahetada.] Liiduvalitsus koosneb liidukantslerist (= peaminister ) ja liiduministritest. Kantsler valitakse liidupresidendi ettepanekul Liidupäeva poolt. Ministrite ametispüsimine sõltub täielikult kantslerist, kelle võim on isegi suurem kui USA presidendil, kes pole oma partei tegelik liider nagu SLV liidukantsler . Riigipeaks on liidupresident, kes valitakse 5 aastaks valimiskogu poolt.
USA
Presidentaalne vabariik. Liitriik, mis koosneb 50 osariigist ja Columbia föderaalringkonnast, kus asub USA pealinn. Igal osariigil on oma põhiseadus, parlament, valitsus eesotsas kuberneriga ning oma kohtukorraldus . Põhiseadus alates 1787. Seadusandlikku võimu teostab 2-kojaline parlament (Kongress), täidesaatvat võimu president, kohtuvõimu kohtud. USA Kongress koosneb Esindajatekojast (iga osariik esindatud vastavalt rahvaarvule, valitakse 2 aastaks, 435 liiget) ja Senatist (osariikide esinduskogu, igal osariigil 2 kohta, 100 liiget).
Föderaalvalimised: 1) iga 2 a järel valitakse ümber 1/3 senatist ja terve Esindajatekoda (vahevalimised); 2) iga 4 a järel kattuvad need presidendivalimistega (üldvalimised).
Kehtib enamusvalimiste süsteem. On 2 suurt erakonda: vabariiklased ja demokraadid , mis on pigem liikumised kui erakonnad, isegi liikmete üle ei peeta arvestust , puuduvad juhtimisstruktuurid ja programmdokumendid.
Igal Kongressi liikmel on oma büroo kuni mitmekümne abilisega.
President koos asepresidendiga valitakse rahva poolt valijameeste kaudu 4 aastaks. Ta on riigipea, valitsusjuht ja relvajõudude ülemjuhataja. Valitsust nimetatakse presidendi administratsiooniks. Ennetähtaegseid valimisi ei toimu. Presidendil pole õigust Kongressi kodasid laiali saata ja erakorralisi valimisi korraldada. Kui president sureb , tagasi astub või tagandatakse, asendab teda ülejäänud ametiaja lõpuni asepresident. Kui uus president on teisest parteist, vahetatakse kõrgemaid ametnikke kümnete tuhandete kaupa välja. Sõja kuulutamise õigus kuulub üksnes Kongressile, põhiseadus lubab presidendil relvajõude Kongressi otsuseta kasutada üksnes erandkorras , kuid sellest on saanud reegel (Kongress on sõja kuulutanud 5 korral, presidendid alustanud sõjalisi operatsioone ametliku sõjakuulutuseta u 200 korral). USA kõrgeimal föderaalkohtul – Ülemkohtul – on üsna suur mõjuvõim.
RIIGIORGANID
Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik parlamentaarne vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas. Rahvas teostab võimu kaudselt : valimistel ja rahvahääletustel. Hääleõiguslik kodanik on alates 18-aastane ja teovõimeline. Eesti on ühtne riik, piirkondlikku autonoomiat põhiseadus ette ei näe. Riigiorganid on meie põhiseaduse järgi parlament, Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, riigikontroll , õiguskantsler, riigikantselei , prokuratuur , maavalitsus, riigikaitseorganid, Riigikohus ja Eesti Pank.
Riigikogu
Eestis nimetatakse parlamenti Riigikoguks. Sõna "parlament" päritolu kohta on kaks oletust. Ühed väidavad, et sõna on Inglismaale toonud prantsuse päritoluga normannid, kes prantsuse eeskujul nimetasid parlamendiks kohust. Teised oletavad, et parlament on saanud oma nime sellest, et keskaja kloostris nimetati parlamendiks pärast söömaaega peetud jutuajamist.
Riigikogule kuulub Eestis seadusandlik võim. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte järgi neljaks aastaks. Valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed , hääletamine on salajane. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu . Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Ka ei tohi riigikogu liige olla üheski muus riigiametis. Riigikogu liikme volitused lõpevad tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks ja taastuvad tema vabastamisel valitsuse liikme kohustustest.
Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega tema asumisel mõnda teise riigiametisse; teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel; tema tagasiastumisega seaduses sätestatud korras; kui Riigikohus on otsustanud, et ta on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma; tema surma korral. Riigikogu liikme volituste peatumisel või ennetähtaegsel lõppemisel astub seaduses sätestatud korras tema asemele asendusliige e esimene mittevalituks osutunud kandidaat samast valimisnimekirjast, kel on kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused. RK liikme volituste taastumisel lõpevad asendusliikme volitused.
RK koosneb komisjonidest (valdkondade järgi, alalised komisjonid on maaelu -, riigikaitse-, kultuuri-, Euroopa asjade, välis-, põhiseadus-, rahandus-, keskkonna-, majandus-, sotsiaal- ja õiguskomisjon) ja fraktsioonidest (RK liikme poliitilise kuuluvuse järgi, moodustamiseks peab olema vähemalt 6 liiget). Riigikogu valib oma liikmete hulgast Riigikogu esimehe ja kaks aseesimeest.
Riigikogu:
· võtab vastu seadusi ja otsuseid;
· otsustab rahvahääletuse korraldamise;
· valib vabariigi presidendi;
· ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid;
· annab peaministri kandidaadile volitused vabariigi valitsuse moodustamiseks;
· nimetab vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;
· nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
· nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
· otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;
· võtab vastu riigi eelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
· esineb avalduste ja deklaratsioonide ning pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole;
· kehtestab riiklikud autasud , sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ;
· otsustab umbusalduse avaldamise vabariigi valitsusele, peaministrile või ministrile;
· kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra;
· kuulutab vabariigi presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni.
Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:
· algatamine;
· arutamine ja vastuvõtmine;
· väljakuulutamine.
Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on:
· Riigikogu fraktsioonidel;
· Riigikogu liikmetel;
· Riigikogu komisjonidel;
· Vabariigi Valitsusel
Enamiku eelnõudest esitab valitsus. Esitatud eelnõule määrab riigikogu juhatus juhtivkomisjoni, mis korraldab eelnõu arutamist. Eelnõu tekst koos esitaja seletuskirjaga jaotatakse enne täiskogus arutamist riigikogu liikmetele välja. Täiskogus peab eelnõu enne lõpphääletamist läbima kuni kolm lugemist, kusjuures teist ja kolmandat lugemist võidakse ka veel mitu korda katkestada ning igal lugemisel hääletatakse läbi esitatud parandusettepanekud.
Hääletamine on avalik. Salajast hääletamist rakendatakse ainult ametiisikute nimetamisel ja valimisel. Kvoorumi ehk teatud arvu RK liikmete hääletusel osalemise nõuet pole. Seaduse vastuvõtmiseks on vaja kohalolijate hääleenamust, va põhiseaduses sätestatud juhud , kus on vaja koosseisu hääleelamust e 51 häält: nt kodakondsuse seadus, Riigikogu valimise seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus, Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete tasu seadus, Vabariigi Valitsuse seadus, riigieelarve seadus, rahvahääletuse seadus jmt. Samuti on koosseisu hääleenamust vaja Vabariigi Valitsuse ametissenimetamisel. Erakorralisel istungjärgul on Riigikogu otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust.
Pärast seaduse lõplikku vastuvõtmist hääletamise teel saadetakse see vabariigi presidendile, kel on 14 päeva aega selle väljakuulutamiseks.
Presidendil on õigus jätta seadus kas poliitilistel või juriidilistel põhjustel (näiteks vastuolu põhiseadusega) välja kuulutamata. Sel juhul saadab ta seaduse koos põhjendustega riigikogule tagasi. Kui Riigikogu selle uuesti vastu võtab, siis peab president selle kas välja kuulutama või pöörduma Riigikohtusse, kel on õigus tühistada põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi. Kui vaidlusalune seadus aga Riigikohtu arvates vastab põhiseadusele, peab vabariigi president seaduse ikkagi välja kuulutama. Väljakuulutatud seadused avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigikogu võib avaldada umbusaldust ühele ministrile, valitsusele või peaministrile otsusega, mille poolt hääletab riigikogu koosseisu enamus. Valitsus omakorda võib siduda tema poolt esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega. Kui Riigikogu eelnõu vastu ei võta, astub valitsus tagasi.
Vabariigi president
EV presidendid on olnud Konstantin Päts ( 24. aprill 1938-1940), Lennart Meri (1992-2001), Arnold Rüütel (8. okt 2001-23. sept 2006), Toomas Hendrik Ilves (alates 23. sept 2006).
Vabariigi presidendi kandidaadiks võib saada sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40 aastat vana. Tema ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. President valitakse Riigikogu poolt viieks aastaks salajasel hääletamisel ja mitte rohkem kui kaheks järjestikuseks ametiajaks. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab vähemalt 68 riigikogu liiget e 2/3 RK koosseisust. Kui ükski kandidaat nõutavat hääleenamust ei saa, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat hääleenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul kokku Vabariigi Presidendi valimiskogu, kes koosneb Riigikogu liikmeist ja kohalike omavalitsuste esindajatest (vähemalt üks esindaja igast kohaliku omavalitsuse volikogust). Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati . Kui ka valimiskogus ei õnnestu presidenti valida, läheb otsustamine taas Riigikokku tagasi.
Et sellisel süsteemil on mitmeid puudusi, on viimasel ajal hakatud järjest rohkem rääkima presidendi otsevalimise vajadusest. Viimane aga eeldab põhiseaduse muutmist ja seetõttu on selleks vajalik poliitiliste jõudude suur üksmeel riigikogus.
Vabariigi President astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Vabariigi president on Eesti riigipea, kelle ametikoht on suuresti sümboolne. Ta on tasakaalustav vahevõim. Presidendi ülesandeid:
· esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
· nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindajaid ja võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad ;
· kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;
· kuulutab välja seadusi (võib ka välja kuulutamata jätta) ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
· algatab põhiseaduse muutmist;
· nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid;
· nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
· nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud ;
· teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks;
· annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
· vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
Presidendi ametikoht eeldab neutraalsust, seega peab valituks osutunu oma poliitilise kuuluvuse peatama.
Ligi pooltes parlamentaarriikides valitakse president kaudselt (näit Läti, Ungari, Kreeka, Eesti jt). Kõige levinum on riigipea valimine parlamendi poolt. Otsevalimist eelistavad enamasti need maad, kus riigipeal on suur võimuulatus ja võimalus mõjutada valitsuse tööd. Peaaegu kõigis presidentaalriikides valitakse riigipea üldistel otsestel valimistel (näit USAs valib presidendi siiski valijameeste kogu).
Vabariigi Valitsus
Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu. Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Osa neist võib olla nn portfellita ministrid (ilma ministeeriumita ministrid). Praeguse seaduse järgi ei tohi valitsuse liikmete arv olla üle 15. Peaminister esindab valitsust, juhatab selle istungeid ning juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust. Valitsus annab seaduse täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste otsustamiseks korraldusi, minister annab välja määrusi ja käskkirju.
Ministeerium jaguneb osakondadeks, mille struktuuriüksusteks on talitused ja bürood. Ministeeriumi struktuuriüksuste tööd juhib kantsler, tema äraolekul asekantsler. Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad veel mitmesugused ametid ja inspektsioonid (ametit ja inspektsiooni juhib peadirektor, bürood juhataja või direktor ). Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti Vabariigi välisesindused.
Valitsuse juures asub ka riigikantselei, mis korraldab valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.
Vabariigi Valitsuse ülesanded:
· viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
· suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
· korraldab seaduste, riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist
· esitab riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;
· koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
· korraldab suhtlemist teiste riikidega jne.
Valitsuse ametisseastumine ja tagasiastumine. President määrab 14 päeva jooksul pärast valitsuse tagasiastumist peaministrikandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Kandidaadi nõusolekul peab Riigikogu kiitma tema kandidatuuri vähemalt 51 häälega heaks. President nimetab peaministri ettepanekul ametisse kogu valitsuse. Kui peaministrikandidaat ei saa riigikogus poolthäälteenamust või ei suuda valitsust moodustada, on presidendil õigus esitada 7 päeva jooksul teine kandidaat. Kui president ei esita teist kandidaati või kui ka teine kandidaat ei saa riigikogult volitusi või loobub valitsuse moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle riigikogule. Kui ka see kandidaat ei suuda 14 päeva jooksul esitada valitsuse koosseisu presidendile, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised.
Valitsus astub tagasi juhul, kui:
· kokku astub uus riigikogu koosseis;
· peaminister astub tagasi või sureb;
· riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust (51 poolthäält).
Õiguskantsler, kelle nimetab 7 aastaks riigikogu presidendi ettepanekul, on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleril on õigus teha riigikogule ettepanekuid kõrgete riigiametnike (riigikogu liige, president, vabariigi valitsuse liige, riigikontrolör, riigikohtu esimees või liige) kriminaalvastutusele võtmiseks.
Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult vabariigi presidendi ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse (vähemalt 51 poolthäält) nõusolekul.
Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan , mille tegevuse eesmärk on kaasa aidata riigivara säilimisele ja heaperemeheliku kasutamise tagamisele. Riigikontrolli juhib sõltumatu ametiisikuna riigikontrolör, kelle nimetab viieks aastaks ametisse (ja vabastab ametist) riigikogu presidendi ettepanekul. Kord aastas peab ta esitama riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta.
Riigikontrolli ülesanded on järgmised:
· riigiasutuste, riigiettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide majandustegevuse kontroll;
· riigi vara kasutamist ja säilimine;
· kohalike omavalitsuste valdusse antud riigivara kasutamine ja käsutamine;
· nende ettevõtete majandustegevuse kontroll, kus riigil on üle poole osakutest või aktsiatest jne.
Riigikontrolöril on oma ametkonna juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhina.
Igas maakonnas on ametisse nimetatud maavanem, kes juhib maavalitsust. Kuna Eesti on unitaarriik, on maavalitsus keskvõimu käepikendus ja viib kohapeal ellu Vabariigi Valitsuse poliitikat. Maavanema nimetab peaministri ettepanekul viieks aastaks ametisse Vabariigi Valitsus kooskõlastatult maakonna kohalike omavalitsuste esindajatega (igast vallast või linnast üks volikogu esindaja ja linnapea või vallavanem ). Kooskõlastamiseks on vaja rohkem kui poolte esindajate toetus.
Kohalik omavalitsus
Kohalikud omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi. Nad tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainut seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad. Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle linna või valla elanike registrisse kantud Eesti Vabariigi kodanikud ja välismaalased, kes on vähemalt 18 aastat vanad. Volikogu liikme kohale võib kandideerida ainult Eesti kodanikust vähemalt 18-aastane isik. Kuna Eesti on Euroopa Liidus, saavad Eesti volikogude valimistel hääletada ja kandideerida ka kõigi Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikud.
Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata. Kohalikel omavalitsustel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi. Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus.
ÕIGUS- JA KOHTUSÜSTEEM
Mõiste “õigus” tuleb ladina keelest ja on sealt levinud euroopa kultuuri. Eesti õigussüsteem tugineb germaani e saksa õigussüsteemile, mis on kujunenud rooma õigusest. Seda iseloomustavad mitmesugused keerukad ja aeganõudvad protsessid oma õiguste fikseerimiseks (dokumentide ja isikute notariaalne tõestamine, kinnistusraamatud, avalikud registrid juriidiliste isikute alustamiseks ja lõpetamiseks). Õigusemõistmine tugineb seadustele. Seda süsteemi kasutatakse ka enamikus Ida-Euroopa maades, Põhjamaades, Austrias , Šveitsis, Taiwanil, Türgis.
Anglosaksi õigussüsteem kehtib eeskätt maades, kus kõneldakse inglise keeles. Seda iseloomustavad õigusaktide suur hulk, koodeksite e seadustike puudumine, suulise tavaõiguse suur tähtsus ja rooma õiguse vähene mõju. Kohus võib ise õigust luua, kui ükski varasem õigusakt arutusel olevat asja ei reguleeri. Kohtuotsus omandab sel juhul seaduse jõu, sest sellega on loodud pretsedent, mida analoogsete juhtude puhul hakkavad järgima ka kõik teised kohtud. Kui Mandri-Euroopa jurist peab pähe õppima seadusi, siis Suurbritannia või USA jurist kohtuotsuseid. Anglosaksi maades langetavad vandemehed otsuse, kas kohtualune on süüdi või mitte, neid on tavaliselt 12 ja nad valitakse hääleõiguslike kodanike hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Seejärel määrab kohtunik karistuse. Vandemehi kasutatakse ka Mandri-Euroopas. Euroopa Liidu liikmesriikides kasvab Euroopa Liidu õiguse osatähtsus.
Islamimaailmas kasutatakse islami õigust e šariaati, mis reguleerib inimeste elu palju rohkem, nt söömist, riietumist, usukommete täitmist jne. Kriminaalõigus on üsna arhailine, karistustena kasutatakse nt käe maharaiumist ja kividega surnuksloopimist. Islamiseadusi peavad muhameedlased järgima üle maailma.
Põhiseadus
Demokraatlik riik tugineb põhiseadusele. Põhiseadus on riigi kõrgeim seadus ja kehtib kõigi kodanike suhtes ühteviisi. Põhiseadus määrab riigivõimu ja üksikisiku põhilised suhted, riigikorralduse põhialuse, riigivõimu ja kohalike omavalitsuste seisundi ning õigusloome põhialuse. Põhiseadus mahutab endas eelkõige üldisi põhimõtteid. Seda täiendavad sajad tavalised seadused. Suuremahulisi seadusi nimetatakse seadustikeks või koodeksiteks. Kõik riigi õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduslike õigusnormidega. Põhiseaduse kehtestab kas seadusandlik organ või rahvahääletus. Põhiseaduse muutmine on muude seaduste muutmisest raskem, seda tehakse erimenetlusega. Esimesed kaasaegset tüüpi põhiseadused kehtestati XVII ja XVIII sajandil Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu võivad Riigikogule arutamiseks esitada kas vähemalt 1/5 riigikogu liikmetest või siis vabariigi president. Põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmiseks on kaks võimalust:
· rahvahääletuse teel, kuid selle läbiviimise otsustab riigikogu;
· kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt - sel juhul peab Riigikogus vähemalt 51 häälega vastuvõetud eelnõu saama järgmises Riigikogus vähemalt 3/5 koosseisu toetuse.
Eestis elavate kodanike ja välismaalaste jaoks kehtivad põhiseaduse kohaselt järgmised olulised õigused ja vabadused:
· võrdsus seaduse ees;
· õigus pöörduda kohtusse oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral;
· õigus elule;
· kellegi au ega head nime ei tohi teotada;
· kedagi ei tohi kohelda ega karistada julmalt või tema väärikust alandavalt;
· õigus vabale eneseteostamisele;
· isikupuutumatus : kelleltki ei võeta vabadust muidu, kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
· kedagi ei tohi pidada kuriteos süüdlaseks enne kohtu otsust;
· õigus tervise kaitsele;
· õigus kuuluda ühinguisse,
· omandipuutumatus;
· kodupuutumatus;
· liikumisvabadus ;
· usuvabadus ;
· õigus oma autoriõiguste kaitsele;
· kedagi ei tohi karistada üksnes tema veendumuste pärast;
· sõnavabadus;
· koosolekuvabadus.
Põhiseaduses on ka õigusi, mis mittekodanikele ei laiene:
· ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast (välisriigile võib kodanikku välja anda kui kurjategijat lepingu täitmiseks vastava seaduse alusel);
· ainult kodanikul on välismaal viibides õigus Eesti riigi kaitsele;
· ainult kodanikul on õigus kuuluda mõnda erakonda;
· kodaniku tahte vastaselt ei tohi ametiasutused ja ametivõimud koguda andmeid tema veendumuste kohta;
· vähemalt 18aastasel kodanikul on õigus osaleda riigikogu valimistel ja rahvahääletusel;
· vähemalt 21aastane hääleõiguslik kodanik võib kandideerida Riigikokku ja vähemalt 40aastane sünnipärane kodanik võib kandideerida vabariigi presidendiks.
Eesti praegune kolmeastmeline kohtusüsteem loodi 1993. aastal.
Esimese astme kohtud on maa-, linna- ja halduskohtud .
Maa- ja linnakohtud arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalõiguslikke asju. Maakohtud asuvad igas maakonnas, linnakohtud aga kolmes suuremas linnas (Tallinn, Kohtla-Järve ja Narva). Tsiviilprotsessi korras lahendatakse eraõiguslikke asju. See on eravaidlus hageja ja kostja vahel.
Kriminaalprotsessi ülesandeks on teha kindlaks, kas kohtualune on süüdi või mitte ja süü korral määrata karistus . Kohtualuse ja kannatanu kõrval osalevad protsessis veel kaitsja ja süüdistaja. Halduskohtud arutavad kaebusi ja proteste riigivõimu- ja omavalitsusorganite ning ametiisikute vastu, samuti haldusõigusrikkumisi (näiteks heakorraeeskirja rikkumist).
Ringkonnakohtud ehk teise astme kohtud.
Esimese astme kohtute peale saab apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse (Tartus, Tallinnas ja Rakveres ).
Riigikohus
Teise astme kohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse (asub Tartus).
Arutatakse tavaliselt seda, kas ringkonnakohus kohaldas karistuse määramisel seadust õigesti ja pidas kinni protseduurireeglitest. Riigikohus võib jätta otsuse muutmata, seda mu uta või tühistada ning saata tagasi uuesti arutamiseks. Riigikohtu otsus on lõplik.
Kohtunikuks saamise eeldus on kõrgema juriidilise hariduse olemasolu. Kohtunikud nimetab eluks ajaks ametisse president. Riigikohtu esimehe kandidatuuri esitab president ja kiidab heaks Riigikogu. Ülejäänud riigikohtu liikmed hääletab parlament ametisse juba Riigikohtu esimehe ettepanekul. Eesti vabariigis mõistab õigust kohus. Kohtualune ei pea oma süütust tõestama. Kohus saab määrata karistusi üksnes seaduse piirides, mingi teine võim seda karmistada ei saa.
Prokuratuur, advokaadid ja notarid
Prokurörid nimetab 5 aastaks ametisse justiitsminister. Nende ülesandeks on riikliku süüdistuse esitamine kriminaalasjade arutamisel, samuti järelevalve politsei ja kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse üle.
Vandeadvokaadid tegelevad tsiviilprotsessis poolte esindamisega, kriminaalprotsessis kohtualuse kaitsmisega ning väljaspool kohtuasju üldise õigusabi andmisega.
Notarid tõestavad allkirjade ehtsust, lepingute sõlmimist, testamentide ja muude dokumentide õigsust jmt.
DEMOKRAATIA JA KODANIKUÜHISKOND
Demokraatia on leiutis , mis tagab meile sellise valitsuse, nagu me oleme ära teeninud (G. B. Shaw)
Demokraatia ajalugu ja mõisted
Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim, valitsus) ning pärineb Antiik-Kreekast. Demokraatia ideed praktiseeriti siis küll mõnes väikses linnriigis ja umbes saja aasta jooksul. Kui Makedoonia vallutas aastal 338 eKr Ateena , surid need ideed välja. Antiikaegne arusaamine vabadusest oli teistsugune kui praegune. Praegu kaitseb vabadus inimest riigi eest, sisaldab põhilisi inimõigusi: sõna-, ühinemis-, usuvabadus, õigus erapooletule kohtumõistmisele.
Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat. Selle erivormiks oli riikluseelsel perioodil hõimudemokraatia, mis seisnes selles, et kõik vabad relvakandmisvõimelised mehed võisid koguneda rahvakoosolekule (soome- ugri kärajad, germaani ting, slaavi veetše). Antiikajal oli igal vabal mehel õigus võtta osa oma kodukoha valitsemisest, rahvakoosolekute võim oli piiramatu, üksikisiku õigusi ei kaitstud. Näiteks tegi rahvakoosolek otsuse hukata filosoof Sokrates .
Ka keskajal oli kombeks, et valitseja pidas tähtsamate otsuste langetamisel nõu oma kõrgaadlikest koosneva ülikute nõukoguga või kutsus kokku mõjukamate rahvagruppide esindajate kogu. Neist saidki alguse tänapäevased omavalitsused ja parlamendid. Näiteks tänapäevane linnaomavalitsus pärineb keskaegsete gildide autonoomsest seisundist, Eesti vallad said aga alguse ühe mõisa talupoegade omavalitsuslikest kogukondadest. Seisuste esindusest on näiteks välja kasvanud Briti parlament (selle alamkoda oli kunagi rüütlite, vabatalupoegade ja linnade esindus , ülemkoda koosneb aga tänaseni kõrgaadlist ja piiskoppidest). Seisustekogud olid aga siiski teatud elanikegruppide, mitte kogu rahva esindus. Euroopas vabaduse ja demokraatia kujunemisel on seega oluline osa olnud suurmaaomanike sõltumatusel valitsejatest ja suurtel õigustel, mida nõuti kuningatelt.
17. sajandiks oli kuningate võim kasvanud, nad olid teinud lõpu keskaegsete parlamentide, seisustekogude ja maapäevade tegevusele, piiranud aristokraatide õigusi. Kui Prantsusmaal kutsuti 1789. a kokku generaalstaadid , oli see esimene kord 175 aasta jooksul. Louis XIV oli nõrgestanud aristokraatia ja muutnud endast sõltuvaks. Inglise parlament säilitas oma õigused, sealsete kuningate võimu oli sajandite jooksul kõvasti kärbitud, tegelikult valitsesid riiki maaomanikud.
Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kui välja tuldi esindusdemokraatia põhimõttega, mille kohaselt pole kõigil kodanikel vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Kuid valgustusajastul oli võim koondunud valitsejate kätte (valgustatud monarh võis küll teha õiguslikke reforme ja toetada kunstiinimesi, kuid kõik sõltus tema heasoovlikkusest), teisitimõtlemine polnud lubatud ja vabadust polnud.
Nii on aadlike ja kuningate, riigi ja kiriku, katoliiklaste ja protestantide pidev omavaheline võitlus olnud Euroopas vabaduse kujunemise aluseks, kuid lõplikult hävitas senise feodaalse ja monarhistliku korra kapitalism , mis ei lähtunud enam seisustest, päritolust ja sünnipärastest eesõigustest. Kodanluse ehk ettevõtlike omanike teke aitas väga palju kaasa demokraatia kujunemisele, seda toetasid eraettevõtlus, vaba turg , seaduste ülimuslikkus, tekkis uus eliit . Kõige rohkem oli 18. sajandil selles osas arenenud Inglismaa, mille süsteem kohandati ka Inglise valdustes Ameerikas. Ameerikal puudus feodaalne minevik , neil polnud vaja võrdsuse eest võidelda. Mõlemas riigis austati isikuvabadusi ja seaduste ülimuslikkust, kuid puudus üldine valimisõigus (vt Valimised).
Enamik lääneriike jõudis täieliku demokraatiani (kõigil täiskasvanud kodanikel on valimisõigus) 1940. aastate lõpus, kuid juba 100 a varem olid enamikul neist liberalistliku riigikorralduse tunnused: seaduslikkuse põhimõte, omandiõigused, eraomandi kaitse, võimude lahusus, sõnavabadus, ühinemisvabadus. Seda rõhutab oma raamatus „Vabaduse tulevik” (e.k 2005) india päritolu USA politoloog Fareed Zakaria. Demokraatia loogiline ja süsteemi püsimist kindlustav areng näebki ette kõigepealt arenenud turumajandust ning keskklassi ja liberalistliku riigikorralduse teket, alles seejärel üldise valimisõiguse andmist.
Tänapäeva maailmas on 45 mittedemokraatlikku ja 89 demokraatlikku riiki, ülejäänud on osaliselt vabad ehk mitteliberaalsed demokraatiad.
Osalus- e massidemokraatia – tähtsustatakse massiaktsioone, suuri rahvaliikumisi, rahvaalgatust (eelnõu tuleb panna otsustamisele, kui selle toetuseks on kogutud nõutav hulk valimisõiguslike kodanike allkirju), rahvaküsitlusi. On omane kriisiseisundis ühiskonnale. Kuid praegu praktiseeritakse otsest demokraatiat USA-s, eriti California osariigis. USA-s on aastas üle 200-300 referendumi ja rahvaalgatuse. California on äärmuslik variant, kus rahvaalgatus on viinud korralageduse ja anarhiani. Osariigi parlamendil ja kuberneril on väga vähe võimu, näiteks tervelt 85% üle osariigi eelarvest otsustatakse referendumite või kohalike seadustega. Poliitikutel on küll vastutus, kuid tegelik võim puudub.
Demokraatia põhimõtted
· Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
· Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
· Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele.
· Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.
· Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust ehk pluralismi.
· Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
· Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
· Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim.
Mida on vaja demokraatia püsimiseks?
Juba eelnenud pealkirja "Demokraatia ajalugu" all on mainitud , et Zakaria (2005) arvates on demokraatia püsimise olulisteks eeldusteks liberaalse riigikorra tunnused: seaduslikkuse põhimõte, omandiõigused, eraomandi kaitse, võimude lahusus, sõnavabadus, ühinemisvabadus. Sellise korraldusega kindlalt tagatud põhiõigused ja -vabadused viisid demokraatia laienemisele ja nii laienes vabadus edasi. Demokraatia loogiline ja süsteemi püsimist kindlustav areng näebki ette kõigepealt arenenud turumajandust, eraomandi kaitset ning keskklassi ja liberalistliku riigikorralduse teket, alles seejärel üldise valimisõiguse andmist. Seega ei tohiks üldiste valimiste olemasolu demokraatia kindlustamisel Zakaria järgi ületähtsustada. Ka diktaator võib võimule tulla (vabade) valimiste tulemusena, nagu tuntuim näide selgitab - Hitler 1933. a; või kindlustada võimu. 2005. a Palestiina omavalitsuse valimised (ühed vabamad islamimaailmas) võitis terroriorganisatsioon Hamas. Praeguseks on Hamasi ja mõõdukama Fatah suhted jahenenud ja Palestiina kodusõja äärel. Näiteid on teisigi, millega on tutvutud eespool diktatuuride käsitluse all.
Demokraatia oluliseks eelduseks peetakse ka riigi jõukust e sissetulekut ühe inimese kohta. Kui vähearenenud maal kehtestatakse demokraatia, siis sureb see tavaliselt välja. USA relvade abil demokratiseeritud Afganistani ja Iraaki ei saa kuidagi pidada vabaks ega demokraatlikuks läänelikus mõttes, mis siis, et seal toimusid vabad valimised.
Kui majandus areneb, tekib ka ühiskonnakiht, kelle huvides on demokraatiat hoida ja vältida riigi sekkumist oma tegemistesse, riik peab omakorda arvestama ettevõtjate huvidega , kuna nad on mõjukad, lastes neil tegutseda. Uuringute järgi on püsijma jäänud demokraatiaga riikide SKT elaniku kohta olnud vähemalt 6000 USA dollarit. Umbes sama suurusjärk kehtib ka Ida- ja Kesk-Euroopa 1980. aastate lõpus demokratiseerunud riikide kohta, sh Eesti, Poola, Ungari, Tshehhi. Vaesemad riigid nagu Albaania, Moldova ja Rumeenia seevastu nii hästi demokraatiat kindlustanud pole.
Zakaria arvates ei too riigile ühtlast rikkust ja demokraatiat maa- ja loodusvarade rohkus . See on kergelt tulnud raha, millega on küll üles ehitatud pealtnäha ultramoderrnne keskkond, kuid ühiskond on endiselt vähearenenud (kirjaoskjamatus, inimeste suutmatus töötada kaasaja tingimustes, kuna riik ei suuda pakkuda vastavat haridust). Seda näeme Araabia poolsaare naftariikide puhul. Ärimeeste rikkus on tulnud naftast või gaasist ja nad pole riigist sõltumatud nagu Lääne ühiskonnas, vastupidi. Riik, kus suur raha tuleb loodusvaradest , ei pea oma kodanikke maksustama ega andma neile vastu õigusi ja vabadusi, sh rahvaesindust. Näiteks Saudi Araabias on naftaärimehed seotud õukonnaga. Ei seal ega teistes Araabia poolsaare riikides pole tulumaksu, aga ka üldjuhul parlamente. Kui on (Kuveit), pole see vabalt valitud. Maailma viies naftariik Venezuela arendab Hugo Chavezi juhtimisel sotsialismi ja mõnitab avalikult USAd. Kaasaegsed poliitilised institutsioonid , seadused ja ametnikkond niisugusel teel saadud rikkusega riigis kujuneda ei taha. On vaid üksikuid erandeid : USA, Norra, Tshiili jm. See-eest loodusvaradelt vaeste riikide areng on olnud kiire, kuna on oldud sunnitud keskenduma toorainevaestele majandusharudele ja et saada elanikelt makse, on tulnud rikkus enne luua (Šveits, Ida-Aasia riigid).
Ühiskonnaelus osalemise võimalused. Kodanikeühendused
Inimese eelistusi ja valikuid mõjutavad sotsiaalsed tingimused, ja keskkond, milles nad elavad. Aktiivsus poliitilises elus kasvab koos inimeste sissetulekute ja haridustaseme tõusuga. Võib eristada järgmisi poliitilise osalemise tasemeid:
1) osavõtt valimistest 2) osavõtt valimiskampaaniast 3) lobby, sh esinemine massimeedias. Lobby on üksikisikute, huvi- ja survegruppide tegevus poliitikute mõjutamiseks neile kasulike otsuste tegemiseks riiklikul või omavalitsuste tasandil 4) osavõtt poliitilistest erakondadest ja liikumistest
Arvatakse, et riigi ja omavalitsuse ees seisvate küsimuste lahendamisel peaks järjest enam kaasa lööma valitsusvälised ühendused ehk kodanikeühendused (kolmas sektor ). Demokraatlik ühiskond eeldab kolme sektori olemasolu. Riigisektori eesmärk on riigi valitsemine ja administreerimine , mitte kasumi teenimine . Erasektori eesmärk on äriline – teenida kasumit. Kodanikuühiskond hõlmab kõiki väljaspool riiklikke struktuure ja äri eksisteerivaid organisatsioone ja ühendusi, mis on loodud kodanikualgatuse korras. Totalitaarses ühiskonnas niisugust jagunemist pole, kuna kodaniku- ja inimõigused on piiratud või puuduvad.
Kodanikuühiskonda ehk tsiviilühiskonda (ingl civil society) seostatakse tänapäeval eelkõige inimeste omaalgatuse, osaluse ja vastutusega ühiskonnas, selle esmaseks eelduseks on demokraatlik riigikord ja arvamuste vaba realiseerimine .
Ühiskond jaguneb sotsiaalseteks gruppideks , kes täidavad ühiskondlikus süsteemis ühist funktsiooni või hõlmavad ühise koha. Tööalased tunnuse alusel moodustuvad professionaalsed grupid. Sotsiaalse grupi liikmeid iseloomustab enam-vähem ühesugune hoiak mitmesuguste ühiskondlike probleemide suhtes. Ühised huvid seovad grupi liikmeid ühiste eesmärkide kaudu. Kui sellised grupid tegutsevad organiseeritult, nimetatakse neid huvigruppideks . Huvid võivad olla majanduslikud, kultuurilised, poliitilised, religioossed, rahvuslikud vm. Seetõttu sotsiaalsed ja huvigrupid ei kattu. Huvigrupid võivad ühendada ka erinevate sotsiaalsete gruppide liikmeid ja neid iseloomustab sageli organiseeritud tegevus. Selle alla kuuluvad seltsid, ühendused, liidud, organisatsioonid jne, neil on ametlik liikmeskond, juhtkond , personal, põhikirjad ja pidev organisatsiooniline või propagandategevus. Nt ametiühingud, naisliikumised, üliõpilasorganisatsioonid, spordiseltsid, kirik ja usuorganisatsioonid. Tuntumaid ühendusi: Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit, Eesti Üürnike Ühendus, Eesti Vabadusvõitlejate Ühendus, õigusvastaselt represseeritute liit Memento, Eesti Õpetajate Liit.
Huvigruppide erivormiks on survegrupid, mis tegutsevad huvigruppidest kitsamal sotsiaalsel või majanduslikul alusel ega oma selget organisatsioonilist vormi. Oma tegevusega (kuluaaripoliitika, lobby ingl ‘parlamendi eeskoda’) püüavad nad avaldada survet riiklikele ja omavalitsusasutustele kitsalt omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks. Osa survegruppe võib olla ka kriminaalse iseloomuga .
Survegrupid ja huvigrupid taotlevad riikliku võimuaparaadi mõjutamist ja suunamist. Nende eesmärk pole erinevalt poliitilistest parteidest mitte võimule tulla, vaid riigivõimu soovitud suunas mõjutada.
Ärilisi ringkondi esindavad survegrupid võivad taotleda maksusoodustusi, riiklikke tellimusi jne. Tihti kasutavad mitmesugused organisatsioonid ja huvigrupid kinnimakstud lobiste. Eriti on see levinud USA-s, kus parlamendi tööd kontrollivadki rahamehed, lobistid ja huvirühmad, kes tahavad saavutada, et nende esindatavad rühmad saaksid toetusi riigieelarvest või neid huvitavaid seadusemuudatusi. Ükskõik milliseid vähemusi esindavad rühmad suudavad panna riigi oma tahtmist täitma, parlamendiliikmed hääletavad lobistide soovi järgi. Surverühmade hulk on USA-s suurenenud just alates 1960. aastatest , suurenenud on ka raha hulk, mida riigilt on võimalik kätte saada. Toetusprogrammide lõpetamine pole parlamendis lobistide tegevuse tulemusena enamasti läbi läinud. Iga muudatusettepanek toob kaasa vastutegutsemise asja puudutavalt vähemuselt, poliitikutel pole riigi üle kontrolli. Nii on USA 10-20% ulatuses poliitikute ja valijate, 80-80% ulatuses aga surve- ja huvigruppide kontrolli all.
Kodanikuühiskonna põhialuseks on omaalgatus. Paljudes riikides toetavad nii keskvõim kui ka kohalik võim kolmandat sektorit märkimisväärselt ning on loodud süsteem nende rahaliseks toetamiseks. Kasulik ja vajalik on ka ärisektori ja kolmanda sektori koostöö.
VALIMISED
Vabad valimised on demokraatlikul rahvaesindusel põhineva valitsusvormi alus, sest demokraatlikus riigis tulenevad valitsuse volitused üksnes rahva nõusolekust. Seega on vabad valimised demokraatliku valitsemisviisi tähtsaim eeltingimus. Kodanike enamusele on valimised kõige levinum ja ehk ainuke viis poliitilises elus osaleda. Tänapäeval korraldatakse valimisi kõigis demokraatlikes riikides, kuid mitte kõiki valimisi ei saa demokraatlikuks pidada, seda on käsitletud ka eespool pealkirja “ Diktatuurid ” all.
Demokraatlikke valimisi iseloomustavad järgmised tunnused:
1. Üldised - osa võtab reeglina kogu täisealine kodanikkond (v a teovõimetud, kinnipeetavad, parlamendivalimistel ka mittekodanikud ).
2. Ühetaolised - kõigi valijate hääled on võrdsed, enamasti on igal valijal üks hääl.
3. Otsesed - valija annab oma hääle otse kas saadikukandidaadile või kandidaatide nimekirjale.
4. Salajased - keegi ei saa teada, kelle poolt valija hääletab. Teise isiku volitusel tema eest hääletada ei saa
Valimised peavad olema perioodilised, st toimuma teatud ajavahemiku tagant. Üldised, ühetaolised ja vabad valimised on suhteliselt uus nähtus. Võitlus üldise valimisõiguse kehtestamiseks algas 1830. aastatel Inglismaal ja levis mujal Euroopas laiemalt sajandi lõpu poole. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel varaomanikest meestel. 1824. a presidendivalimistel sai hääletada 5% täiskasvanud ameeriklastest. Kõik valged mehed said hääleõiguse kodusõja alguseks (1861), mustanahalised mehed olid teoreetiliselt hääleõiguslikud 1870. a alates, kuid tegelikkuses said nad lõunaosariikides hääleõiguse alates 1960. aastatest. Enne 1832 . a reformi sai Inglismaal hääletada ainult 1,8% elanikest, 1884. a 12,1%. Varanduslik tsensus (häälte arv erines vastavalt kinnisvara hulgale) kadus XIX sajandil, naised said valimisõiguse riigi esindusorganisse valimisel alles XX sajandil või veidi varem (Uus- Meremaal 1893. a, Soomes 1905. a, Norras 1907. a, Eestis ja USA-s 1920. a, Suurbritannias 1930. a, aga Prantsusmaal 1945. a, Šveitsis 1971 . a ja Portugalis 1974. a). Siiski esineb ka tänapäeval mitmeid piiranguid sõltuvalt rahva kultuurilistest iseärasustest ja traditsioonidest. Saudi Araabias toimusid esimesed kohalikud valimised 2005. a, parlamendivalimisi seal ei toimu. Mõnedes teistes konservatiivsetes islamimaades ei pruugi naistel olla valimisõigust (nt Kuveidis).
Araabia Ühendemiraatides toimusid valimised esmakordselt 2006. a lõpus. Võimud lubasid hääletama alla ühe protsendi riigi kodanikest. Nõuandva funktsiooniga föderaalsesse rahvusnõukogusse kuulub 40 liiget, neist pooled valiti ametisse kõigis seitsmes emiraadis eraldi korraldatava hääletusega. Terve riigi peale on valijaid kokku veidi alla 7000, nende seas nii mehed kui ka naised. Seejuures pidid nii kõik kandidaadid kui ka valijad eelnevalt saama kohalike valitsejate heakskiidu. Uue nõukogu üks ülesandeid on koostada riigile uus põhiseadus ( Postimees , 18. 12.2006).
Enamikus riikides on valimistest osavõtt vabatahtlik, kuid nt Belgias, Luksemburgis, Itaalias, Kreekas ja Austraalias tuleb põhjuseta valimata mineku eest trahvi maksta. Nt Küprosel on kohustuslikud ka otsesed presidendivalimised . Pakistanis võib selle eest vanglasse sattuda.
Valija käitumist mõjutavad eelkõige järgmised tegurid:
1) valija sotsiaalne ja klassikuuluvus, vanus, sugu, usk, tema perekonna, sõprade ja tuttavate eelistused
2) valija parteiline enesemääratlus
Lisaks mõjutavad valikuid valija hoiakud probleemide ja poliitikute suhtes ning väärtushinnangud. Oluline mõju on ajakirjandusel . Poliitiliste jõudude edu sõltub valimistel paljuski ka poliitilisi eelistusi vahetavatest valijatest, st jooksikutest.
Valimissüsteemid
Valimissüsteem on meetod, millega jaotatakse esindusorgani kohad kandidaatide ja parteide vahel vastavalt nende poolt antud häälte arvule. Erinevad vastavalt sellele, kas rõhutavad erakonna või isiku valimist.
Enamusvalimised e majoritaarne valimissüsteem. Ringkonnad on ühemandaadilised, valitakse see kandidaat, kes sai teistest rohkem hääli. Teistele antud hääled lähevad kaotsi. Tegemist on isikuvalimistega. Valija annab oma hääle konkreetsele isikule. Sellistes riikides on 2-3 suuremat parteid (USA, Suurbritannia, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, India). Austraalias ja Prantsusmaal märgitakse valimissedelile mitu kandidaati, mis nummerdatakse vastavalt valija eelistustele.
Enamusvalimiste tulemuseks on tavaliselt stabiilne üheparteiline valitsus, mis töötab ametiaja lõpuni.
Võrdelised valimised e proportsionaalne valimissüsteem. Idee pärineb Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. On kasutusel enamikus demokraatlikes riikides. Saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Valija annab hääle tervele nimekirjale, nimekirjasisene järjekord pole muudetav (kinnised nimekirjad), sisse saavad eespool olevad kandidaadid. Šveitsis ja Luksemburgis lubatakse valida korraga rohkem kui üks partei nimekirjas esitatud kandidaat.
Eeldab valikut nimekirja programmi, mitte isikute järgi.
Tavaliselt ei saavuta ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja võimule tulevad mitmeparteilised valitsusliidud (koalitsioonid) või vähemusvalitsused, see on hea alus vastuolude tekkeks, koalitsioonipartnerid peavad tegema kompromisse, tõenäolised on valitsuskriisid .
Killustatuse vältimiseks on kehtestatud häältekünnis, nt Saksamaal, Poolas ja Eestis 5 %, Lätis 4 %, Türgis 10%.
Veel Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island jm.
Riigikogu valimised
Valimisi korraldab vabariigi valimiskomisjon . Eesti Vabariigi Riigikogu 101 liiget valitakse võrdelise ehk proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Igal valijal on üks hääl. Hääletamisõigus on igal Eesti kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks. Valimised toimuvad iga nelja aasta järel märtsikuu esimesel pühapäeval. Kandidaate võib üles seada nii erakondade kui ka üksikkandidaatidena. Kandidaadiks võib üles seada vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks ning kes pole kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ega kanna vanglakaristust. Kandideerimiseks ei pea olema ühegi erakonna liige. Enne valimisi tuleb valija postkasti valijakaart, seega peab valimisõiguslik kodanik olema kantud Eesti elanike registrisse.
Iga kandidaadi eest tasub ülesseadja rahatagatise ehk kautsjoni (kaks alampalka). Kautsjoni saavad tagasi need kandidaadid, kes osutusid valituks või said valimisringkonnas hääli vähemalt 1/2 lihtkvoodi ulatuses või kelle nimekiri pääses Riigikokku.
Kandidaatide nimekirjad tuleb ülesseadjatel esitada kahel kujul:
· ringkondade kaupa,
· üleriigiliste koondnimekirjadena.
Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab ülesseadja (sõltuvalt erakonnast kas erakonna juhatus, volikogu või kongress). Eesti on jagatud valimisringkondadeks. Hääletada saab ainult elukohajärgses valimisringkonnas kandideerijate poolt. Valijale antakse valimisjaoskonnas isikut tõendava dokumendi esitamisel allkirja vastu hääletussedel. Valija annab oma hääle ühele selles ringkonnas ülesseatud kandidaadile, märkides selle kandidaadi numbri valimiskabiinis kardina taga oma valimissedelile.
Riigikokku pääsemiseks on kolm võimalust.
Isikumandaat
Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli. Lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis . Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja mandaate oli 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna häälekünnist ei ületa.
Ringkonnamandaat
Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks mingi erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat. See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel, et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist). Need kolm kohta saavad kandidaadid, kes kogusid kõige rohkem hääli.
Kompensatsioonimandaat
Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid (antud näites jäi üle 0,5 kvoodi jagu hääli) kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust. Kompensatsioonimandaatide jagamisel ei osale loomulikult need kandidaadid, kes on juba saanud Riigikokku isiku- või ringkonnamandaadiga. Kompensatsioonimandaatide jagamine toimub üsna keerulisel teel, kasutades modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodit jagajate jadadega 10,9, 20,9, 30,9, 40,9 ... ning arvutades välja võrdlusarvud igas nimekirjas kõigi isiku- või ringkonnamandaadiga mittesissesaanute jaoks. Valituks osutuvad suuremate võrdlusarvudega kandidaadid. Võrdlusarvu suurus sõltub sellest, kui palju erakond kogu riigis hääli kogus ning kandidaadi asukohast üleriigilises nimekirjas.
Kui mõni juba valituks osutunud liige välja langeb (näit kinnitatakse valitsuse liikmeks), tuleb samast nimekirjast asemele järgmine kandidaat. Kui näiteks minister Riigikokku tagasi tuleb, arvatakse asendusliige riigikogu liikmete seast välja. Kui aga mõni riigikogu liige asub tööle näiteks linnapea või vallavanemana, siis tal tagasipöördumise õigust riigikokku ei ole.
Kohalike volikogude valimised
Kohalike volikogude valimised toimuvad Eestis iga nelja aasta järel oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht on vastavas vallas või linnas. Samuti on hääletamisõigus ka välismaalastel, kes elavad Eestis alalise elamisloa alusel ning kes on vastavas linnas või vallas elanud viimased viis aastat. Hääleõiguslik ei ole isik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks või on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karitust kinnipidamiskohas.
Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kelle püsiv elukoht (ta on kantud linna või valla elanike registrisse) on hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
Kohalike volikogude valimiste puhul tehakse valimiste tulemused kindlaks ringkonniti. Kandideerida võib üksikisikuna, erakonna või valimisliidu nimekirjas. Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. Ülejäänud mandaadid jagatakse kompensatsioonimandaatide alusel.
Nimekirjades reastatakse kõik kandidaadid vastavalt saadud häältele. Ühes nimekirjas olevatele kandidaatidele antud hääled liidetakse. Valimisnimekirjas lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse nimekirja mandaatidena nende kandidaatide nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid vastavas kohalikus omavalitsusüksuses kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest. Mandaadid jaotatakse nimekirjade vahel samuti d'Hondti jagajate modifitseeritud meetodil. Valituks osutuvad nimekirjas enim hääli saanud kandidaadid. Üksikkandidaati käsitletakse ühest kandidaadist koosneva nimekirjana.
Liitriikides on kahekojalised parlamendid, ülemkoja liikmed esindavad osariike ja neid valitakse enamasti kõigist osariikidest võrdne arv. Unitaarriikides parandab ülemkoda seadusandluse ja üldse parlamendi tegevuse kvaliteeti. Parlamentaarsetes riikides on ülemkojad tagaplaanil. Presidentaalsetes riikides on ülemkoda parlamendi tähtsam osa (nimetatakse senat).
POLIITILISED VOOLUD E IDEOLOOGIAD
Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest (ideo - mõiste, logos - käsitlus). Lihtsustatult võiksime mingit ideoloogiat mõista kui teatud maailmavaadet, millel on seos mingi suurema filosoofilise süsteemiga.
Alalhoidlikkus ja vabameelsus 18. sajandil ja 19. sajandi alguses
Poliitiliste voolude kõige sagedamini kasutatavad mõisted parempoolsus ja vasakpoolsus on pärit 18. saj lõpukümnendist Suure Prantsuse revolutsiooni ajast, kui alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid saalis juhataja poolt vaadates paremal ja uuendusmeelsed vasakul tiival. Need ideoloogiad kujunesid kolmanda seisuse võitluses feodaalide ja nende privileegide vastu.
Pärast 1815. aasta kuningavõimu restauratsiooni hakati vasakpoolseteks nimetama neid, kes toetasid revolutsiooni, ja parempoolseteks neid, kes olid selle vastu.
18. sajandi lõpul ja 19. saj alguses domineerisid Euroopa poliitikaelus 2 põhisuunda: konservatism, mis esindas aadlike huve; ja liberalism, mis esindas kodanluse huve. Lihtrahva ja tööliste huve esindav ideoloogia puudus, selle koha täitis 1830. aastail kujunenud sotsialistlik ideoloogia.
1) parempoolsus – konservatism e vanameelsus e alalhoidlikkus (ladina k - conservare ‘säilitama’ . Ei soosinud kiireid ühiskondlikke muutusi, vaid areng pidi lähtuma iga rahva ajaloolisest omapärast ja toimuma rahulikult – evolutsiooniliselt. Oli sageli tagurlik: kaitsti feodaalkorda, absolutismi, valitsejate, aadli ja kiriku keskaegseid õigusi, st Suure Prantsuse revolutsiooni eelset ühiskonda oma struktuuride ja traditsioonidega. Eestis Hurt, Jannsen .
2) liberalism e vabameelsus (ladina k – liber ‘vaba’). Mõistena tekkis 19. saj alguses seoses võitlusega vana režiimi ja seda kaitsva konservatiivse ideoloogia vastu. Aluseks olid valgustusideed ning 18. sajandi humanismi- ja ratsionalismiideed, eeldati, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed. Tekkis vastandina konservatismile, seega oli absolutismi ja feodalismi vastu. 1789 võeti Prantsusmaal Asutava Kogu poolt vastu inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioon . Taotleti kiriku mõjuvõimu vähendamist, religioosset sallivust, südametunnistusevabadust ja riikliku korralduse rajanemist seadusandlikule alusele, mitte valitseja suvale. Oluliseks peeti eraomandit. Majanduses ja ka muudel elualadel peeti arengu eelduseks üksikisiku vaba algatust ja tegutsemisvabadust. Kaitses eelkõige jõukamate ja haritumate kodanike huve. Pooldasid algul konstitutsioonilist monarhiat kahekojalise parlamendiga, üldist valimisõigust mitte. Liberalismiideoloogia hakkas jõudsalt levima 19. saj algul, toetades kapitalistlike suhete tugevdamist Euroopas, rõhutades eraomandi tähtsust, ettevõtlusvabadust, konkurentsi jne.
Liberalismi esindasid ka USA konstitutsioonis (1789) esitatud põhimõtted.
Eestis C. R. Jakobson .
Edasises arengus ideoloogiate seos oma tekkeaegsete ühiskondlike olude ja valitsevate huvidega nõrgenes või kadus, kuid ideeline sisu on jäänud püsima.
Sotsialistliku voolu kujunemine. Vasakäärmuslus
Ladina k societos – ‘ühiskond’, socialis – ‘ühine’, ‘ühiskondlik’
Sotsialistide loosungiks on Suure Prantsuse revolutsiooni aegne “Vabadus, võrdsus, vendlus”, nende hümniks “Internatsionaal”.
Praegu vasakpoolseks peetav sotsialistlik suund sai alguse 1830. aastatel vastukaaluks liberalismile, kritiseerides konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majanduse tekitatud suurt ebavõrdsust, omakasupüüdlikkust ja ekspluateerimist. Sotsialistide arvates tuli ühiskond rajada omandi ühiskasutusele, solidaarsusele ja koostööle ühiskonnaliikmete vahel
Aluseks on võrdsuse ja solidaarsuse idee.
Põhjused: 1) 1840. aastaiks oli eraomandusel ja turumajandusel baseeruv, st kapitalistlik ühiskond Euroopas selgelt välja kujunenud. Senised feodaalühiskonna seisused (aadlikud, vaimulikud , linnakodanlikud ja talupojad) asendusid kodanluse ja töölisklassiga, klassivõitlus muutus järjest olulisemaks ühiskonna arengu edasisel kujundamisel.
2) 19. saj kasvas majandusliku arengu tagajärjel linnatööliskond, kelle elu ja töötingimused olid väga rasked (vähemalt 12-tunnine tööpäev).
3) puudus hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteem
4) liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse.
Jaguneb:
1)      revolutsiooniline suund: eesmärgiks kiirel /vägivaldsel teel õiglase ühiskonna rajamine
2)      reformistlik: parandada tööliste elu kapitalismi tingimustes, kindlustada kõigi inimeste inimväärne eksistents , kõrvaldada sotsiaalsed konfliktid
1840. aastatel sai alguse marksistlik suund. Karl Marxi arvates on ajalugu eelkõige klassivõitluse ajalugu (kodanluse ja töölisklassi võitlus). Rikkus koondub üha väiksema hulga inimeste kätte, ülejäänud vaesuvad pidevalt (proletariseeruvad). Kapitalismile järgneb sotsialism . Eraomandi kadumisega kaovad ka klassid , klassivõitlus ja riik. Kogu vara ja tootmine muutuvad ühiseks (ladina k communis - ‘ühine’ → kommunism). Marx ei eitanud kapitalismi vajalikkust , sest kapitalismi tingimustes oli tema arvates võimalik toota piisavalt, et seda hiljem ümber jagada. Kommunismi mõiste pärinebki Marxilt ja Engelsilt, kuigi ideoloogia rajajaks peetakse Leninit.
Vasakäärmuslus
Kommunism peab töötavaid klasse kõigi ühiskondlike hüvede loojaks ja neid peab kaitsma vastav poliitiline partei. Kodanluse ja töölisklassi vastuolusid peetakse lepitamatuks. Ideoloogia nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel. Kommunism pole demokraatlik ideoloogia ja on ajaloos põhjustanud hulgaliselt massimõrvu. Kommunism on utoopiline ideoloogia, kuna ühisomandit ei saa praktikas ellu viia. Poliitilisel teljel on kommunism kõige vasakpoolsem ideoloogia.
19. sajandi lõpus seati esikohale praktilised sotsiaalsed reformid , vajalikuks hakati pidama parlamentarismi ja demokraatlikke valimisi. Klassivõitlusega seotud ideed kadusid mõõdukast sotsialismist täiesti. Sotsiaaldemokraatiat hakkasid toetama tööliste ameti- ja kutseühingud, neist tekkis 20. saj algul Briti Tööerakond ( Labour Party ).
Parempoolsus - tsentrism - vasakpoolsus
XIX sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus).
Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele . Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid. Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Nad ei eitanud sotsiaalsuhete korraldamise vajadust. Nii tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid tagaplaanile ja muutus ise üheks kahest põhiparteist.
XX sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänaseni. USA kujutab endast selles suhtes erandit , sest kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik. Üldmudelist kõrvalekaldeid on aga mujalgi (Kanada, Iirimaa).
Eriti mahajäänud maades, kus suurem osa elanikkonnast elab viletsuses ja on kirjaoskamatu või väheharitud, ei teki tänapäevaseid erakondi ega demokraatlikku riigikorda. Poliitiline võitlus piirdub seal kitsa ülemkihiga (suurkapitalistid, usujuhid, sõjaväejuhid).
Kokkuvõtteks. Läänemaailmas käibiv klassikaline skaala jagab poliitilisi voole parem- ja vasakpoolsuse põhimõttel. Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, mis tähistavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed. Paremerakondi iseloomustab tavapäraselt alalhoidlikkus poliitikas ja eraalgatuse rõhutamine majanduses. Vasakpoolseid iseloomustab aga soov ühiskonda plaanipäraselt muuta ning majanduses riikliku reguleerimise ja maksude abil tulusid ümber jagada. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/ideoloogiad_liissandre.ht m
Tänapäeva vasakvoolud
Sotsiaaldemokraatia e mõõdukas vasakpoolsus
Pööratakse suurt tähelepanu mitmesugustele sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele, eriti nendele, mis on seotud töötava elanikkonna heaolu ja sotsiaalse turvalisusega.
Alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama. Keskendutakse järgmistele küsimustele:
1)      poliitiline liberalism ja pluralism e mitmeparteisüsteem
2)      riik peab eraettevõtlust reguleerima, mitte piirama
3)      riikliku majanduse ja eramajanduse kombineerimine
4)      heaoluriik , mis hoolitseb vähemkindlustatute sotsiaalse turvalisuse eest
5)      sotsiaalne võrdsus poliitilise ideaalina.
Põhiteemad on seotud sotsiaalpoliitikaga, nt tervishoid , lastega perede ja pensionäride toimetulek, tööpuudusega võitlemine, töötajate kaitse, olulised teemad on nende jaoks ka haridus ja keskkonnakaitse . Kiriku osa ühiskonnas ei peeta oluliseks. Edu tagatiseks nende arvates võib olla vaid hea palk ja kindlad sotsiaaltagatised (haiguse, vanaduse ja töötuks jäämise puhul), mis omakorda annab piisava motivatsiooni heaks tööks. Kõrgeid maksud on seotud kõrgete sotsiaal- ja hariduskuludega. Pooldatakse diferentseeritud maksusüsteemi e sissetulekust sõltuvat maksustamist, mida põhjendatakse solidaarsusega. Riik peab enda kanda võtma vähekindlustatud sotsiaalsete gruppide toetamise, selleks saadakse raha kodanike maksustamisest. Tegemist on tulude ümberjagamisega riigieelarve kaudu.
Valijaskonna moodustavad eelkõige töövõtjad. Töö leidmine pole sotsiaaldemokraatide arvates mitte ainult inimese, vaid ka riigi asi. Kui kunagi moodustasid nende valijaskonna põhiosa töölised, siis töölisklassi osakaalu vähenemisega kuuluvad sotsiaaldemokraatide valijate hulka ka teenistujad , eriti kuna arenenud demokraatiates moodustab teenindus u 70% majandussektorist.
1970. aastate majanduskriisi tingimustes heaoluideoloogia populaarsus vähenes. Kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kaasaegne variant, nn kolmanda tee ideoloogia. Seda kirjeldab oma teoses “Kolmas tee” inglane Tony Giddens . Kolmanda tee ideoloogia pooldab segamajandust. Peetakse oluliseks võimalust osaleda ühiskonnaelus. Heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor pole enam ainus, mis vastutab rahva heaolu eest, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga. Kõige tähtsamal kohal on töö ja haridus. Ei eitata kapitalistliku majanduse osatähtsust, eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kus sotsialistlik majandussüsteem osutus kaotajaks. Sotsiaalne võrdsus pole enam esikohal.
Tänapäeva sotsiaaldemokraatia ideaaliks on heaoluühiskond, mida ei saa kirjeldada klassikalise kapitalismi ega ka klassikalise sotsialismi tunnuste kaudu. Selles tähenduses on sotsiaaldemokraatia ühel osal tihedaid kokkupuutepunkte mõnede liberalistlike seisukohtadega.
Heaoluriigi mõiste ( welfare state) tekkis pärast II maailmasõda Suurbritannias. Aluseks on seisukoht, et iga inimene on isiksus ja tal on õigus osa saada ühiskonna heaolust, olenemata sellest, kas tal endal on vahendeid selles osalemiseks. Riik peab oma kodanikele tagama sotsiaalse toimetuleku, et iga kodanik on võimeline turumajanduse tingimustes hakkama saama ja tööga oma heaolu kindlustama. Selleks vahendiks on sotsiaalne turumajandus : riik jagab ühiskondliku kogutoodangu ümber vähekindlustatute huvides. Klassikalise sotsiaaldemokraatia kõrgaeg oli 1960. aastatel.
Roheline ideoloogia
Poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.
Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960. aastaist . Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, kuivõrd tänaseni on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult loodusliku tasakaalu suhtes.
Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial - teadusel organismidest nende elukeskkonnas . Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees , hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühildada kaasaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega. Rohelised on tuumaenergia vastu ja bioenergia poolt. Ülerahvastatuse vältimiseks pooldavad sündivuse kontrolli. Toetavad tarbimis- ja keskkonnamakse ning sotsiaalset õiglust. Tuntud on näiteks Saksamaa, Soome ja Rootsi rohelised. Erakond Eestimaa Rohelised asutati 2006. aastal. 1980. aastate lõpus olid Eesti rohelised seotud Rahvarindega, nende osa oli oluline, kuna Eesti taasiseseisvumine sai alguse võitlusest fosforiidikaevandamise vastu.
20. sajandi liberaalsed voolud
Klassikaline liberalism
Majandus- ja maksupoliitikas sarnanevad liberaalid konservatiividega (poliitiline parempoolsus). Iseloomustab isikukesksus e individualism . Ühiskonnaelu peab võimalikult vähe piirama inimese vabadust. Mida vähem riigivõim sekkub ja reguleerib, seda parem (ka konservatiividel on sama põhimõte). Riigi sekkumine majandusse peab olema minimaalne.
Liberaalidel on konservatiividega konflikte näiteks kiriku ja kooli suhete, abortide, seksuaalvähemuste jms küsimustes. Peetakse oluliseks kodanikuõiguste ja -vabaduste kaitsmist ja parlamentarismi, õiguskorrast kinnipidamist ja riigi lahutatust kirikust , religioon on liberaalide arvates inimese eraasi. Seda võib nimetada ka poliitiliseks vasakpoolsuseks. Seega iseloomustavad tsentris paiknevat liberalismi nii parem- kui ka vasakpoolsuse elemendid.
Ent liberaalid pole mitte alati pooldanud demokraatlikku valitsemist. XIX sajandi algul kartsid liberaalid, et kui anda võim harimatule ja varatule massile, siis hakkab ta seda tingimata kuritarvitama.
On suunatud eelkõige vabaturumajanduse põhimõtete kaitsmisele. Majandus edeneb nende arvates kõige paremini siis, kui riik väldib sekkumist eraettevõtjate tegevusse, jätab ettevõtjatele tegevusvabaduse ning laseb vabalt kaubelda , ilma liigsete maksude ja tollideta. Seda esindab laissez faire , laissez passer poliitika (prantsuse k ‘laske valmistada, laske käibida’. Maksud peavad olema madalad ja kõigile maksumaksjatele võrdse protsendiga. Valijaskonna moodustavad põhiliselt ettevõtjad ja kõrgema sissetulekuga inimesed.
Riigi sekkumist sotsiaalsuhetesse on peetud ebaotstarbekaks või koguni kahjulikuks. Riik ei peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima inimesi rohkem töötama. Parim sotsiaalpoliitika on nende arvates hästi arenenud majandus.
Kõigil on võrdsed võimalused. Inimese ühiskondliku positsiooni peavad põhiliselt määrama saavutuslikud kriteeriumid nagu talent , töökus ja loovus , mitte aga sünniga seotud asjaolud , nagu arvavad konservatiivid , kes on pidanud elus edasijõudmisel määravaks päritolu ja “klassikuuluvust”.
Pooldavad erinevalt konservatiividest reformismi. Progress vajab reformidele aktiivset kaasaaitamist, mitte aga lihtsalt nendest passiivset osavõttu.
Alles pärast 1929-33. a majanduskriisi hakati mõistma riigi sekkumise vajadust majandusse, eriti F. D. Roosevelti “uus kurss ”. Mõõdukas sotsiaalliberalism avaldub ka USA presidentide, demokraatide J. F. Kennedy ja B. Clintoni puhul. Vabadus pole mitte eesmärk, vaid inimese arengu tingimus. USA Demokraatliku Partei sooviks on olnud luua liberaalsetele põhimõtetele tuginev sotsiaalne süsteem, mis garanteeriks inimväärsed elutingimused ka ühiskonna vähemkindlustatud kihtidele.
20. sajandi parempoolsed voolud
Kristlik demokraatia
Pärast II maailmasõda tekkisid mitmes riigis kristlik-demokraatlikud erakonnad (katoliku maades rahvaerakonnad). On lähedased konservatiividele, paiknevad poliitilisel teljel tsentrist paremal. Rõhutavad kristlikule eetikale tuginevat mõttelaadi ja väärtusi, tunnistavad riikliku reguleerimise vajadust majanduses (sotsiaalne turumajandus). Eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu ka kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Eriti populaarsed on kristlikud demokraadid olnud Saksamaal. Põhjamaade kristlikud erakonnad on parempoolsemad ja nende valijaskond jõukam.
Konservatism
Nad pole pidanud demokraatiat parimaks ühiskonna valitsemise viisiks, kuna rahvas pole alati pädev otsustama. Konservatiivid väärtustavad eriti rahvust ja selle kultuuri, religiooni kui ühiskonna moraalset alust ning perekonda. Ajalooliselt on nad pidanud parimaks ühiskonna valitsemise vormiks konstitutsioonilist monarhiat, mis tasakaalustab ühiskonna eri klasside huvid. Aadelkonna kadumisega on konservatiivide valijateks eelkõige keskklass , ettevõtjad ja traditsioone hindavad inimesed.
1. Rõhutab liberaalidega sarnaselt isikukesksust e individualismi, isikuvabadust
2. Pooldab poliitilist pluralismi e arvamuste paljusust
3. Inimeste algatusvõimet ja tegutsemisvabadust ei tohi piirata
4. Riik peab ühiskonnaellu võimalikult vähe sekkuma
5. Pooldab hariduse ja sotsiaalhoolekande diferentseeritust vastavalt sotsiaalsete klasside vajadustele
I Majanduspoliitika
1. Vaba konkurentsi ja turumajanduse pooldamine
2. Vabakaubanduse pooldamine
3. Valikuvabaduse ja eraalgatuse pooldamine majanduses, hariduses, sotsiaalalal
4. Kaitstakse rahvuslikku kapitali ja ettevõtjate huve, vajadusel võivad toetada kaitsetolle (Suurbritannia konservatiivid ei toeta eurot ja on Euroopa Liidu suhtes skeptilised)
5. Kritiseeritakse kõrgeid makse, mis on vajalikud riikliku sotsiaalhoolduse ja koolisüsteemi ülalpidamiseks
II Suhtumine ühiskonnaellu ja poliitikasse
1. Traditsionalism – traditsioonide ja struktuuride säilitamine, ajaloolise järjepidevuse tähtsustamine. Nad peavad oluliseks ühiskonna järjepidevust, mida ei tohi rikkuda mõtlematute reformidega. Kehtivad institutsioonid on vanad sellepärast, et nad on head. Hegeli järgi on kõik ühiskonnas olemasolev mõistlik.
2. Rahvuslus. Lipukiri “Kodu, usk ja isamaa”. Kiriku ja riigi liidu pooldamine.
Konservatiivid pööravad suurt tähelepanu patriotismile ja selle tugevdamisele, samuti väärtustavad nad rahvuslust ja perekonda.
3. Aristokraatia. Konservatiivid peavad ebavõrdsust paratamatuks. See peab kajastuma ka sotsiaalses kihistumises. Seetõttu tuleb nii privileegid kui kohustused jagada inimeste vahel ebavõrdselt. Et tavaline inimene on poliitiliselt ebakompetentne, siis peaks riiki valitsema väikesearvuline eliit kvalifitseeritud inimesi.
4. Võim. Konservatiivid tunnevad suurt austust põhiseadusliku võimu vastu ning usuvad, et valitsus peab olema tugev ja kodanikud peavad sõna kuulama. Tuleb säilitada seaduslikkus ja kord. Riik peab olema tugev.
5. Sotsiaalne pessimism. Omakasupüüdlikkus, irratsionaalsus ja agressiivsus on inimloomusele kaasasündinud jooned. Konservatiivid peavad ebavõrdsust paratamatuks.
Neokonservatism, uusparempoolsus
Uusparempoolsus hõlmab mitmesuguseid ideoloogiaid klassikalisest liberalismist konservatismiideedeni.
Pärast II maailmasõda konservatiivide mõjuvõim nõrgenes. Kuna enne ja pärast II maailmasõda olid Euroopas võimul parempoolsed diktatuurid, hakkas selle vastureaktsioonina levima liberaalne maailmavaade. 1970. aastatel toimus maailmas järsk majanduslangus , mis sai alguse nafta hinna tõusust kümnetes kordades, tekkisid sotsiaalsed probleemid, nagu suur tööpuudus, kodutus , sotsiaalkulutused panid valitsustele suure koorma, inflatsioon kasvas järjest. 1960. aastatel hoogu saanud helde sotsiaalkindlustussüsteem kulutas riigikassad tühjaks. See pani pöörduma konservatiivse ideoloogia poole. Neokonservatismi tuntuimad järgijad olid USA president Ronald Reagan ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher . Viimane tuli 1980. aastatel võimule lausa lubadusega makse tõsta, kuna leiboristide pärandina olid avalikud kulud riigieelarve tühjendanud. Nad lähtusid klassikalise liberalismi ideedest. Neokonservatiivid toetavad heaoluühiskonna ideed teatud piirini , peavad oluliseks riigi osa vähendamist majanduses ja sotsiaalkindlustussüsteemis, on vastu sotsiaalprogrammidega kaasnevatele kõrgetele maksudele ja riikliku bürokraatia kasvule. Toetavad eraomandust ja turumajandust ning traditsioonilisi väärtusi (perekond, religioon, rahvusriik jm), peavad tähtsaks töökust ja kokkuhoidlikkust ning kõva raha poliitikat. Samuti kuuluvad nende hulka religioossed fundamentalistid ja abortide keelustamise eest võitlejad. Kõrgaeg oli 1980. aastatel, mil tegutsesid ka ülalnimetatud tipp- poliitikud .
Paremäärmuslus
Fašistlik ideoloogia
Sai alguse võitlusest vasakäärmuslaste e kommunistide vastu, on reaktsioon töölisklassi võimuletuleku üldisele ohule. Mõiste "fašism" tuleneb itaaliakeelsest sõnast fascia (liit, ühendus). Et Mussolini osales oma tegevuse varasemal järgul sotsialistlikus liikumises, leidsid mitmed sotsialistlikule ideoloogiale iseloomulikud seisukohad hiljem tee ka fašistlikku liikumisse, andes osaliselt põhjust pidada fašistlikku liikumist ja ideoloogiat kommunismi eriliigiks.
1. Etatism (pr etat - riik). Riik on absoluutne, riigil on kõrgemalseisvad eesmärgid, millele peavad olema allutatud indiviidide eesmärgid.
2. Karismaatiline juhtimine. Juhil on ainulaadne võime tuua nähtavale inimeste tõeline tahe.
3. Elitarism. Massid pole suutelised valitsema, alati on olemas " loomulikud juhid" (eliit), kelle julgus ja tahtejõud tõukavad neid poliitilise korra esiritta.
4. Hüpernatsionalism, ksenofoobia e võõraviha, rassism , antisemitism e juudivastasus
5. Rahvamasside (eriti alam- ja keskklassi) altpoolt kaasatõmbamine – retoorika , üleskutsed ühiskond täielikult ümber teha, mille õnge läksid rahulolematud kodanikud. Selleks kasutati eriti ajakirjandusmonopoli ja ringhäälingut.
6. Antiparlamentarism. Fašism eitab seda, et üleüldise valimisõiguse põhjal valitud parlamendid suudavad esindada rahva tõelist tahet. Domineerigu valitsev partei.
7. Antikommunism, antiliberalism.
8. Ei toetanud kirikut ja kuningavõimu.
9. Kõrvaldas ametiühingud.
Natsionaalsotsialism ja fašism pole üks ja sama ideoloogia. Fašismil on palju eri voole, tema sunniaparaadid olid suhteliselt leebed ja tähtsustati pigem territoriaalset laienemist (Mussolini sõjalised vallutused – tahtis taastada Rooma impeeriumi), ka antisemitism sugenes fašismi hiljem. Natsismi põhieesmärk oli rassipuhtus (aaria rass ) ja sellest tingitud puhastuse läbiviimine (nn tõuaretus, selleks “väärtusetute” inimeste likvideerimine, eutanaasia , steriliseerimine , hävitamine, nt poolakaid ja venelasi peeti sobilikuks ainult sunnitööde jaoks, kõigis maailma hädades olid süüdi juudid ).
Kui võrrelda fašistlikku/natsionaalsotsialistlikku ja kommunistlikku diktatuuri, siis võib öelda, et nad on sarnased, kuigi mitte kokkulangevad.
· ametlik ideoloogia;
· üks, eliidi juhitav massipartei ;
· terroristlik politseikontrollisüsteem;
· täielik monopol massikommunikatsiooni vahendite üle;
· relvamonopol (sõjavägi allub rangelt parteilisele kontrollile);
· tsentraalselt kontrollitud ja juhitud majandus.
Tänapäeva paremäärmuslus
Paremäärmusluseks ehk paremekstremismiks nimetatakse poliitilisi ideoloogiaid, mis paigutatakse poliitilise spektri paremale äärele. Enamasti on need suunatud võrdsuse vastu.
Paremäärmuslus on maailmavaade, mida iseloomustab agressiivne suhtumine liberaalsesse demokraatiasse ja osasse inimõigustesse, mis nende arvates on kahjulikud ühiskonnale. Paremäärmuslikke organisatsioone iseloomustab sageli autokraatia. Tuntuimad paremäärmuslased olid 20. sajandil natsionaalsotsialistid ja fašistid, keda on käsitletud eespool.
Tänapäeval jaguneb paremäärmus laiemalt võttes kaheks: majanduslik ja rahvuslik.
Majanduslikke paremäärmuslasi iseloomustab tugev toetus üliliberaalsele turumajandusele. Sellist ideoloogiat kutsustakse uusliberaalseks või neoliberaalseks. Paremäärmuslus toetub nendele ühiskonnakihtidele, kes ei soovi kaasa minna tänapäevale iseloomulike sotsiaalsete muutustega . Seepärast pooldavad nad suuremat individualiseerimist ja ühiskonna kihistumist.
Rahvuslik paremäärmus omakorda jaguneb järgmiselt.
Skinheadid , kelle peamine tunnusjoon on valmisolek vägivalda kasutada, seda eelkõige poliitiliste vastaste ja vähemuste (ühiskonna äärealadesse kuuluvate isikute) ehk välismaalase välimusega inimeste, kodutute, invaliidide, narkomaanide ja homoseksuaalide vastu.
Neonatsid on skinheadidest rohkem organiseeritud. Mõnes riigis on neil ka oma parteid, keda iseloomustavad immigrantidevastasus, ksenofoobia (üldine võõraviha) ja rahvuslus. Samuti toetavad nad sõjalist sekkumist teiste riikide probleemidesse. Rahvuslik paremäärmuslus on pead tõstnud eelkõige neis Euroopa riikides, kus on suur sisserändajate osakaal (Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, Taani, Austria, Rootsi, Belgia jt). Immigrantide süüks pannakse näiteks tööpuuduse suurenemine, kuritegevuse kasv ja sotsiaalse kaitstuse vähenemine.
Erakondi ja nende liidreid: Austria Vabaduspartei (Jörg Haider), Prantsuse Rahvusrinne (Jean-Marie Le Pen), Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (Vladimir Žirinovski). Edukaim on olnud Austria Vabaduspartei, kes sai 27 % toetuse 1999. aasta Austria üldvalimistel, liitus Austria valitsuskoalitsiooniga, kuid pidi Euroopa Liidu survel sealt lahkuma .
Ideoloogiate lähenemine
Seoses ühiskondlike muutustega on muutunud ka ideoloogiad, nende erinevused pole enam nii drastilised. Kuna arenenud maailmas on ühiskondlik ebavõrdsus vähenenud ning ei liberaalid ega konservatiivid eita enam sotsiaalhoolekande vajalikkust (küsimus on vaid süsteemi ulatuses), on vasak- ja parempoolsus üksteisele lähenenud, laenates ja segades oma põhimõtteid ja seisukohti. On räägitud ka, et enam ei saa lähtuda traditsioonilisest vasak- ja parempoolsusest ega neid mõisteid kasutada. Ka valijad eelistavad tsentristlikumaid ja mõõdukamaid erakondi, äärmuslaste ( kommunistid , natsionalistid) valijaskond on tagasihoidlik ja neil erakondadel tavaliselt parlamenti saada ei õnnestu, kuigi seoses massilise sisserändega on natsionalism pead tõstnud nii mõneski Euroopa riigis nagu eespool käsitletud. Paremäärmuslastel on oma fraktsioon ka Europarlamendis.
Tänapäevased ideoloogiad ei orienteeru enam selgelt kas töölisklassile (vasakpoolsed) või omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Näiteks on nii vasak- kui ka parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikuvabaduste kontekstis rohkem rõhutama aktiivse kodaniku ideaali . Kodanikul pole ainult õigused, vaid ka kohustused; demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.
Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19. sajandi liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed küll kritiseerivad seda, ent nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid ( konkurents , valikuvabadus , kuluefektiivsus) ka sotsiaalteenustele. Vt Kolmas tee, uusparempoolsus.
Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus . Usuvasakpoosed aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat.
ERAKONNAD
19. sajandil tekkisid esimesed üleriiklikud puhtpoliitilised organisatsioonid – erakonnad e parteid. Nende tähtsus suurenes põhiseadusliku korra leviku, lihtrahva poliitilise ärkamise ja valimisõiguse laienemisega. Nt 1830. aastatel tekkis Suurbritannias vanameelsete tooride rühmitusest konservatiivne partei ja vabameelsest viigide rühmitusest liberaalne partei.
Parteide eesmärk on saada võimule ja viia selle kaudu ellu oma programmis sõnastatud taotlusi. Keelatud on erakonnad, mille tegevus on suunatud põhiseadusliku riigikorra või territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele. Erakonnaseaduse järgi on eesmärkide saavutamise vahenditeks kandidaatide esitamine ja valimiskampaania Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel; osalemine valitud liikmete kaudu Riigikogu ja kohalike omavalitsuste tegevuses ja presidendi valimisel; osalemine vabariigi valitsuse ja linna- ning vallavolikogude moodustamisel; rahvusvaheline koostöö välisriikide erakondadega.
Eesti erakonnaseaduses on sätestatud, et riigi poliitilise tahte huvides ei tohi poliitikas aktiivselt osaleda järgmised riigiametnikud : õiguskantsler ja tema nõunikud, riigikontrolör, tema asetäitjad ja peakontrolörid, kohtunikud, prokurörid, politseiametnikud, tegevteenistuses olevad kaitseväelased ja piirivalveametnikud.
Erakonnad on poliitilise süsteemi oluline ja põhiseaduses fikseeritud osa. Paljud riigid toetavad parlamendierakondi riigieelarvest
Poliitiliste rühmituste jagunemine vasak- ja parempoolseteks pärineb Suure Prantsuse revolutsiooni ajast.
Konservatiivsed erakonnad tekkisid 19. sajandil aadli, suurmaaomanike, vaimulike ja kõrgete riigiametnike huvidest lähtuvalt. Hilisem valijaskond on olnud keskklass. Laiema toetuse saamiseks on nende arvukus siiski olnud mitmes riigis väike. Nad on eitanud sotsiaalset õiglust, kuid on olnud sunnitud tunnistama majanduse riikliku reguleerimise vajadust. Väärtustavad traditsiooniliselt kirikut ja religiooni, mille mõju poliitikale on küll läänemaailmas nõrgenenud.
Konservatiivseid erakondi: Suurbritannia konservatiivid, USA vabariiklased,
Pärast II maailmasõda tekkisid mitmes riigis kristlik-demokraatlikud erakonnad (katoliku maades rahvaerakonnad, nt Austrias). On lähedased konservatiividele. Rõhutavad kristlikule eetikale tuginevat mõttelaadi ja väärtusi, tunnistavad riikliku reguleerimise vajadust majanduses. Eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu ka kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Eriti populaarsed on kristlikud demokraadid olnud Saksamaal. Põhjamaade kristlikud erakonnad on parempoolsemad ja nende valijaskond jõukam.
1970. aastatel võtsid paremerakonnad omaks monetaristliku majanduspoliitika (inflatsiooni vältimise e nn kõva raha poliitika, püüti makse vähendada).
Nt Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Erakond on pigem paremtsentristlik
Liberaalsed erakonnad tekkisid 18-19. saj linnakodanluse baasil, et kaitsta tööstuse ja kaubandusega tegelevate inimeste huve. Eesmärgiks oli kõrvaldada keskajast pärit kitsendused, mis tööstuse ja kaubanduse arengut takistasid ja kaotada seisuslikud piirangud inimeste poliitilistele õigustele. Katoliiklikes maades olid liberaalid lisaks vaenulikud kiriku suhtes. Praegu on kiriku mõju vähenenud, samuti liberaalide vastuseis kirikule.
Tänapäeva liberaalsed erakonnad seisavad samuti isikuvabaduse ja kodanike poliitiliste ja tsiviilõiguste eest. Mis puutub riigi sekkumist majandusse, siis eri riikide erakondade hoiakud erinevad. Enamasti peetakse seda mittevajalikuks, va Briti, Kanada, Taani, Norra liberaalid.
1950-60. aastatel nimetasid Rootsi, Norra ja Soome maaerakonnad ennast keskerakondadeks e tsentriparteideks, kuna maarahva ja põllumajanduse osakaal vähenes pidevalt. Praegu kalduvad tsentrist paremale. Liberaalsed erakonnad kuuluvad Liberaalsesse Internatsionaali (asut 1947), nagu ka Eesti Reformierakond ja Keskerakond.
Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad tekkisid 19. saj II poolel, esimesena Saksamaal. Oldi opositsioonis kehtiva ühiskonnakorraga ja asuti kaitsma töötajate huve, nt neile valimisõiguse andmine. Senine internatsionalism kadus pärast I maailmasõda. Lõhenemisel tekkinud kommunistlike parteide suhted sotsiaaldemokraatidega olid väga vaenulikud. Põhitähelepanu läks 1920-30. aastatel tööliste sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Eriti pärast II maailmasõda hakkasid vasakerakonnad toetama liberaalseid institutsioone ja demokraatlikke vabadusi ning segamajandust. Kuna töölisklassi kuulujate arv on kahanenud, on nende valijaskond laienenud teenistujate arvelt.
Kõige kauem on sotsiaaldemokraadid võimul olnud Rootsis: 1932-1976, pärast seda vaheaegadega kuni 2006. a sügiseni.
Sotsiaaldemokraatlike erakondade näiteid: (Eesti) Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Briti Tööerakond, Hollandi Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Partei, Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Norra Töölispartei. Kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali.
Vasaksotsialistlikud erakonnad toetuvad tööliskonna ja haritlaste vaesematele kihtidele, nõuavad eraettevõtluse piiramist ning elanikkonna jõukamate kihtide suuremat maksustamist. Nt Norra Pahempoolne Sotsialistlik Partei, Taani Sotsialistlik Rahvapartei .
Endine kommunistlik vool on hääbunud, endised komparteid on vahetanud nime ja muutunud vasaksotsialistlikuks: Soome Vasakliit, Rootsi Vasakpartei, Ungari, Serbia ja Bulgaaria sotsialistlikud parteid, Eesti, Läti ja Leedu (Sotsiaal)demokraatlik Töölispartei
Parteide jaotumine
Ideepartei põhineb poliitilisel ideoloogial või maailmavaatel: liberaalsed, konservatiivsed ja sotsialistlikud parteid, ka rohelised. Programm põhineb maailmavaatelistel seisukohtadel.
Huvipartei tekib inimeste sotsiaalsete ja majanduslike huvide kaitsmise eesmärgil. Valijaskonnas domineerib mingi sotsiaalne grupp, nt töövõtjad sotsiaaldemokraatidel ja põllumehed agraarparteidel. Ka vähemusrahvuste õigusi kaitsvad erakonnad nagu baski rahvuslased Hispaanias.
Organisatsioonilise ülesehituse järgi
Kaadri - e valimispartei moodustab poliitilise eliit, kel on sarnane ideoloogia, organisatsiooni arendamine ja valijaskonnale enda propageerimine on teisejärguline ja saab alguse vahetult enne valimisi.
Massiparteid tekkisid 19. saj teisel poolel töölisliikumise baasil, et seda poliitilistel eesmärkidel ära kasutada, olid esialgu sotsialistlikud. On hästi välja arendatud organisatsioonid.
Parteide arv
Üheparteisüsteemis on parteil riikliku võimu monopol. Teisi parteisid võib olla, aga neil puudub igasugune mõjuvõim. Esinevad tavaliselt autoritaarsetes ja totalitaarsetes riikides. 1945-1991 oli N. Liidus ja selle mõjusfääris olevates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Praegu nt Hiinas, Põhja-Koreas ja Kuubas. Neid leidub ka tugeva presidendivõimuga riikides.
Kaheparteisüsteemiga riikides võib olla rohkem erakondi, kuid riikliku võimu teostamise nimel konkureerivaid erakondi on kaks. Partei võimulesaamine sõltub valijaskonna toetusest , üks partei on võimul ja teine opositsioonis. Nt USA, Suurbritannia, Uus-Meremaa, Malta.
Mitmeparteisüsteemis on riikliku võimu pärast konkureerivaid parteisid rohkem kui kaks, suuremaid parteisid võib olla 4-10, lisaks väiksemad. Saksamaa Liitvabariigis on u 5 suurt ja 60 väiksemat erakonda. Hollandis on registreeritud u 70 erakonda. Veel Läti, Eesti, Kanada, Itaalia, Rootsi, Taani, Norra, Soome, Prantsusmaa jpt.
32