Politoloogia konspekt (0)

63
POLITOLOOGIA
Pilet 1.
Poliitilised ideoloogiad - konservatism
Termin pärineb ladina keelest (conservare- säilitamine, alalhoidlikkus, vanameelsus). Parempoolne ideoloogia, tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Konservatismi loojaks šoti filosoofi Edmund Burke ’i, kes rõhutas, et muutuseid ei tohi teha kiirustades ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute puhul ei või teada, kas need töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Leidis, et muudatused on paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida. Revolutsioon lõhub aga traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali.
19. sajandi algusest II maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatia vastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, et vältida populistide võimulepääsu. Konservatiivide jaoks esmatähtis ühiskond, mitte üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid , et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Idee pärineb Thomas Hobbes ’i raamatust „Leviaatan“, kus oli kujutatud riigieelset seisundit kõikide sõjana kõigi vastu ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida.
Pärast II maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas. 1980-ndatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt seisukohal, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle.
Peamised seisukohad: vabadus on tähtsam kui võrdsus. Kuna riik koosneb paljudest indiviididest, siis valitseb ka ebavõrdsus. Püüdlus ongi, et ebavõrdsus oleks võimalikult väike. Inimene on oma loomult ebatäiuslik, riigi funktsiooniks ongi inimese instinktide piiramine. Ühiskond on orgaaniline ja hierarhiline. Kuigi konservatism ei ole omanduse vastu, eitab ta täielikult liberalismi individuaalsust. Poliitiline võim põhineb traditsioonidel, tavadel ning pärimustel. Valitsemine tuleb usaldada loomulike liidrite kätte. Juhtide paikapanemisel on inimese kvaliteet tähtsam kui valimised ise. Rahvuslus on kasulik, kuna seob rahva ühte. Konservatism hindab positiivselt neid nähtusi, mis tagavad ühiskonnas (sotsiaalset) stabiilsust, kuna võrdlevad riiklikku korraldust elusorganismiga, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Indiviid on vajalik osa suuremas tervikus. Oluline tees- parem teha vähe head kui palju halba. Ühiskonnas edasiliikumine peab olema ettevaatlik. Ei ole olemas ühte ja ainsat valitsemisvormi, kuna riigid ja rahvad on erinevad. Parima valitsemisvormi tunnuseks on esindusvalitsus. Tuntud esindajad: George W. Bush, W. Churchill, S. Berlusconi, M. Thatcher.
Rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvusvahelised organisatsioonid, korporatsioonid, etnilised ja usuliikumised ning terrorirühmitused- neid kõiki peetakse uuteks osalejateks rahvusvahelistes suhetes. Uuteks selles mõistes, et on muutunud olulisteks osalejateks viimase 50 aasta jooksul, kuigi esimesed rahvusvahelised organisatsioonid tekkisid alates 19. sajandi algusest.
Definitsioon- rahvusvahelise organisatsiooni all võiksime mõista rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja fikseeritud organisatsioonilised normid (põhikiri).
Rahvusvahelised organisatsioonid jaotatakse kõige üldisemalt 2ks:

Riike ühendavad ehk valitsustevahelised organisatsioonid IGO (International Governmental Organizations )- vähemalt 3 riigi poolt loodud ning rahvusvahelisel õigusel baseeruvad. Valitsustevahelisi organisatsioone jaotatakse nii suunitluselt (universaalsed või monofunktsionaalsed) kui globaalselt haardelt (regionaalsed või globaalsed)

Universaalne ja globaalne ( ÜRO )

Monofunktsionaalne ja globaalne (IMF,WHO)

Universaalne ja regionaalne (EL)

Monofunktsionaalne ja regionaalne ( NATO , OPEC)

Eraisikuid ja huvigruppe ühendavad ehk valitsusvälised organisatsioonid NGO (Non-Governmental Organizations) jagunevad suunitluselt 2ks:

Mittetulunduslikud (Punane Rist , Rahvusvaheline Olümpiakomitee)

Korporatsioonid (Coca-Cola Company, McDonalds, BMW)
1907. aastal oli rahvusvahelisi organisatsioone 390 ja valitsusväliseid 176. Aastaks 1993 olid need numbrid vastavalt 273 ja 4830. NGO-d on vahenduslüliks kodanike ja riigi vahel. NGO-d on levinud peamiselt demokraatlikes ühiskondades, kuna seal on paremad võimalused tegutsemiseks.
Pilet 2.
Poliitilised ideoloogiad – liberalism
Termin pärineb ladina keelest (liber- vaba, vabameelsus). On suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Poliitiline termin võeti esmakordselt kasutusele 19. sajandi algul kui üks Hispaania seadusandliku kogu fraktsioon nimetas end liberaalideks. Prantsusmaal nimetas viigipartei end 1849. aastal ümber Liberaalseks Parteiks.
Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides erinevalt tõlgendatud. Kui USA-s seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses ( maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).
Liberalismil on 3 peamist dimensiooni:

Moraalne- elu, vabadus, väärikus

Poliitiline- hääletus-, osalus-, sõnavabadus

Majanduslik- individualism, vabaettevõtlus
14.-15. sajandil tähendas liberaal vaba inimest, kellel pole senjööri. Hiljem laienes isikliku vabaduse mõiste ka kõne- ja mõttevabadusele. 18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust. Klassikaline liberalism põhineb 17.-18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused, mis on sünniga kaasa saadud: elu, vabadus, varandus, (püüdlus õnne poole). Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Indiviidid on kalkuleerivad (naudingud, kannatused) ning sellest sõltuvalt teevad valikuid ja otsuseid. Sellest tulenevalt on inimese peamiseks motivatsiooniks enesehuvi ja püüdlus oma vajaduste rahuldamise poole.
Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglo-saksi maades. Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud. Inimese täieliku vabduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete- seaduste täitmist. Riigi roll on tagada indiviidide kaitse teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.
Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg- majanduslik liberalism (vaba turg ja kaubandus). Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile- toimib iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez - faire (lase minna või lase olla) doktriin . Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli. Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seaotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus - idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvimism- suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib- igaühele tema võimete järgi (Heaven helps those who help themselves- aita ennast ise ja siis aitab sind ka Jumal). Inimesed ise on vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisemaks sotsiaaldarvinistiks on Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda ka inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht, kus inimesed võitlevad omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikud võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.
20. sajandil asendus see sotsiaalliberalismiga. Selle tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda. Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus . Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid postitiivsena. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne- riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav.
Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaaliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle , haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud.
Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideega. Nende arvates peab riik ka juhitima majandust. See on otseselt vastuolus laissez-faire’i põhimõttega. J. M. Keynes’i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust. Tuntud esindajad: Niccolo Machiavelli, Thomas Hobbes, John Locke, Charles de Montesquieu, Adam Smith, Thomas Jefferson, Abraham Lincoln, Woodrow Wilson.
Valimissüsteemid ( Suurbritannia , USA, Saksamaa, Prantsusmaa)
Suurbritannia (ka India, Pakistan, Kanada, Uus- Meremaa )- kõige vanem kasutatav süsteem majoritaarne ehk enamusvalimine. Riik on jaotatud ühemandaadilisteks valimisringkondadeks (single-member districts). Kandideerida võib piiramatu arv kandidaate ja see, kes võidab ringkonnas kõige rohkem hääli, osutub valituks (first-past the post või winner-takes-it-all). Sellise süsteemi „ohvrid“ on väikesed parteid (nt 1983 a. Alliance sai kõigest 23 kohta ehk 3,5% kogu hulgast, kuigi uuringud näitasid nende toetuseks 26%). Teoreetiliselt võimalik, et valimised võidab häälte üldarvu järgi vähemusse jäänud partei. Plussiks, et tagab enamasti suurimale erakonnale absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilise üheparteilise enamusvalitsuse.
Enamusvalitsuse vastand on võrdeline ehk proportsionaalne valimisviis. Seda saab kasutada ainult mitmemandaadilistes valimisringkondades (nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga). Klassikalise võrdelise valimisviisi puhul on tegemist kinniste nimekirjadega (ka Eestis 1991-93)- valitakse erakondi, mitte isikuid (nt Rootsi). Teine võimalus on lahtised nimekirjad. Võrdelise valimise suurimaks puuduseks on, et ükski erakond ei saavuta absoluutset enamust ning võimule tulevad mitmeparteilised valimisliidud (või vähemusvalitsused), mis toob kaasa kindluse vähenemise ning sagedasemad valitsuskriisid.
USA- seadusandlikku võimu teostab 2-kojaline parlament ( Kongress ), täidesaatvat võimu president . Parlament (Kongress) koosneb alamkojast (Esindajatekojast) ja ülemkojast (Senatist). Esindajatekoda valitakse 2ks aastaks vastavalt osariikide rahvaarvule (nt Alaskal 1, NY 34, Californias 45 saadikut). Senatisse valitakse igast osariigist 2 senaatorit. Iga 2 aasta järel valitakse 1/3 senaatoreid ümber. Kasutatakse enamusvalimiste süsteemi, nagu Suurbritannias, seetõttu on edukad ainult 2 suurt parteid. Selleks, et mingist seaduseelnõust saaks seadus, tuleb see vastu võtta tingimata mõlemas kojas . Presidendil on veto õigus, millest saab mööda mõlema koja 2/3 enamusega.
Saksamaa- parlamendi alamkoda valitakse kasutades majoritaarset kui proportsionaalset valimissüsteemi. 1950. aastal väljakujunenud valimiskorra järgi valitakse pool alamkojast ühemandaadilistest ringkondadest suhtelise enamuse põhjal (nagu USAs ja Suurbritannias), teine pool valitakse liidumaade kaupa ülesseatud kinniste parteinimekirjade põhjal (second ballot) võrdelisuse alusel. Ülemkoda koosneb oma suurusest sõltuvalt 3-6 liidumaa valitsuse liikmest, kelle määrab liidumaa valitsus.
Prantsusmaa- riik on jagatud ühemandaadilisteks ringkondadeks, kus kandideerida võib piiramatu hulk kandidaate ja kasutatakse süsteemi, mille kohaselt valituks osutub kandidaat, kes kogub absoluutse enamuse. Kui kellelgi ei õnnestu saavutada 50% + 1hääl, siis toimub nädal hiljem teine hääletusvoor (osaleda saavad ainult need, kes kogusid esimeses voorus vähemalt 12,5% häältest), mille võitjaks osutub suhtelise häälteenamuse saavutaja. Samal põhimõttel valitakse ka nt. Leedu presidenti ja poolt parlamenti.
3. pilet
Poliitilised ideoloogiad- fašism
Mõiste tuleneb itaalia keelest (fascio- kimp, kõrgema võimu tähis). Segu rassismist, totalitarismist ja natsionalismist. Fašismi ja kommunismi ühisosa on totalitarism . Fašism järgib müüti, üks grupp on üle kõigist teistest. Rahvusühtsuse propageerimine on keskne komponent. Olulised on bioloogilised ja geneetilised kaalutlused- rahvustõug, kehakultuur. Fašismi iseloomustab autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine parteiga, klassivahedel pole tähtsust, sest kõik toimub rahvuse heaks, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine.
Tekkimise ja levimise põhjused 20. sajandi algaastail:

• Saksamaal „käärid“ demokraatliku süsteemi ja rahva hoiakute vahel, mis tulenesid majanduslikest ja poliitilistest kriisidest
  
• Versailles ’i rahulepingu alandav toon
  
• Oli tekkinud suur alamklass
  
• Emotsionaalne ligitõmbavus
  
• Puudusid demokraatlikud väärtused ja hoiakud
  

Fašismi leidus kõikjal tollases Euroopas, va Tšehhoslovakkias. Fašism on küll 20. sajandi nähtus, kuid ideed põhinevad 19. sajandist, reaktsiooniks liberaalsetele ideedele. Uut tüüpi inimese loomine- oluline ühiskonna tervik ja indiviid kui selle osa.
Nietzsche filosoofial väga suur mõju fašismi kujunemisele. Saksa rass on võrdeline Nietzsche üliinimesega ning peamiseks mureks on see, et ei seguneks teiste rahvastega. Samuti on fašismile mõju avaldanud Darwini olelusvõitluse teooria- loomuliku valiku printsiip- Hitler: sõda on kogu elu muutmatu seadus; võit on tugevate jaoks, nõrgad peavad kaduma. Mussolini - sõda on meestele sama, mis naistele rasedus. Usu, kuuletu, võitle!
Juhi printsiip. Fašism on kriitiline võrdsuse idee suhtes, pooldatakse tugevat hierarhiat. Ühiskond jaguneb kolmeks: juht, kelle võimus ja õigsuses ei kahelda; eliit (meessoost), keda iseloomustab heroism ja võime end ohverdada; mass, kes vajab juhtimist. Juhil on vahetu side rahvaga läbi oma partei. Seetõttu on parlament mittevajalik institutsioon . Kuna fašism eitab individualismi ning üritab võita enda poole töölisklassi, siis on sarnasus sotsialismiga. Samuti on sarnasusi natsionalismiga ja rassismiga: võeti üle šovinism ja ekspansionism- aaria rass on teistest kõrgem ning peab olema maailmas valitsev.
Ideoloogia vormid:

Itaalia- fašism põhineb riikluse rõhutamisel. See on seletatav Itaalia enda näite kaudu. 1871 ühendati Itaalia, kuid see ei toonud kaasa ühtsust. Mussolini leidis, et riikluse idee võimaldab kõrvaldada erisused. Sisuks totalitarism- indiviidi allumine riigile.

Saksamaa- tuntud eelkõige natsionaalsotsialismi nime all ning oli seotud rassi ja rahvuse ideega. Antisemitism ja pseudoteadused rahvustest. Soovitav on, et koos elaksid vaid ühest rassist inimesed (valged on kõrgemad). Inimkond jaguneb bioloogiliste ja geneetiliste omaduste alusel erinevateks rassideks. Rassid jaotatakse:

Aarialased- kultuuri loojad ja arendajad

Rahvad, kes on võimelised kultuuri kandma, kuid mitte looma

Juudid - kultuuri purustajad
Fiskaalpoliitika
Eelarve ja maksupoliitika.

Kõrged või madalad maksud. Maksude ülekoormus on muidugi seotud majandustasemega, kuid et maksuliike on erinevaid, siis saavad poliitikud varieerida.

Otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed on need, mida makse koguv ametkond ( maksuamet ) otseselt maksumaksjatelt sisse kasseerib ( tulumaks ), kaudsed aga need, mis on kaupade ja teenuste hinna sees ( käibemaks , aktsiis, tollimaks).

Otsemaksu peamine liik on tulumaks. Tulumaksu juures on oluline lahendada küsimus, milline on maksuvaba miinumum ning milliseid maksusoodustusi teha. Tulumaksu võib määrata 3 moodi:

Proportsionaalselt

Regresseeruvalt

Progresseeruvalt

Mitmed laekumised on aga üldisest riigieelarvest lahutatud ning antakse otse vastavaile sihtkapitalidele (ravikindlustusmaks haigekassadele, sotsiaalmaks sotsiaalfondi, kohustuslikud kindlustusmaksed liikluskindlustusfondi).
4. pilet
Poliitilised ideoloogiad- natsionalism
Võib öelda, et natsionalismi ei ole järjekindlalt välja töötatud, vaid pigem on see ideede kogum või doktriin. Lisaks on natsionaalsotsialism aja jooksul pidevalt muutunud ning erinevusi on ka riigiti ja regiooniti. Peamiseks väiteks on siin, et kõik rahvused peaksid ennast ise valitsema ning et eri rahvuse poliitilised ja kultuurilised piirid peaksid kattuma. Samas on see raskendatud, kuna erinevaid kultuure on maailmas 6500- 8000, riike aga kõigest 200 ümber.
Ajalooline areng. Enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni (1789) oli rahvusriik/rahvas ja riik seotud valitsejaga. Pärast SPR-i riigi kontseptsioon muutus- kui enne oli valitseja omand, siis nüüd ei olnud. Tekkis kord, kus demokraatia hakkas realiseeruma ning vastanduma aristokraatlikule riigikorrale. 19. sajandi algul hakkas see eriti seoses Napoleoniga levima ka teistesse riikidesse.
Natsionalism jaotub:

Positiivne natsionalism- assimileerib mitmeid rahvusgruppe suuremasse rahvusgruppi (Prantsusmaa)

Etniline rahvuslus- levinud Saksamaal ja Ida-Euroopas, kus rahvuslus tekkis rahvaste vastandumise tulemusena imperialistlikule keskvõimule
19. sajandi lõpul muutus natsionalism massipoliitika osaliseks . W. Wilsoni poolt välja käidud rahvusliku enesemääramise printsiip (10 punkti- olulisemaks see, et igal rahvusel on õigus oma riigile jne.) sai paljude Ida-Euroopa riikide tekkimise aluseks. Natsionalism peamiselt negatiivse ja regressiivse tähendusega, kuna algselt võideldi vana korra vastu ning tõstatas inimese tähtsuse. Natsionalism täitis vaakumi, mille tekitas aristokraatliku riigikorra muutus 19. sajandil. Samas tõi natsionalismi areng kaasa kristluse rolli vähenemise- natsionalismist kui poliitlisest ideoloogiast sai uus religioon .
Põhiprintsiip ja kriitika:

• Klassikaline rahvusluse doktriin- aluseks rahvuse suveräänsus ja enesemääramine
  
• Rahvus on looduslik nähtus- rahvus on ajalooliselt välja kasvanud (isamaa, emakeel, rahvuslik ärkamine )
  
• Rahvust võib defineerida teatud empiiriliste tunnuste kaudu (kultuur, keel)
  
• Enesemääramine väljendub selles, et valitsejaks on kaasrahvuslased- see on legitiimsuse aluseks
  
• Rahvuse ja riigi piiride kattumine harv ja juhuslik
  
• Mitmed empiirilised tunnused on kunstlikult loodud
  
• Ka kaasrahvuslaste valitsemine ei pruugi olla hea
  

Käsumajandus
Poliitilise majanduse ideaaltüüp. 100% puhtal kujul ei eksisteeri. Vaja vastata 5-le põhiküsimusele:

Kes kontrollib tootmisfaktoreid? – nii maad, tööd kui kapitali omab ja kontrollib ainult riik.

Kes määrab, mida toota? – riik toodab kõik ise, tootmine pannakse paika plaanide kaudu.

Kes määrab hinna? – riik, oma suva järgi.

Kes määrab, kuidas kaubad ja ressursid jagatakse? – riik, ideaalis püüab jagada võrdselt.

Missugune on riigi roll? – riik kontrollib põhimõtteliselt kõiki tootmiseks olulisi faktoreid.
Võtmeprobleemid:
Head küljed (+)
Probleemid (-)
Keskse plaani olemasolu
Ühiskondlike ressursside ratsionaalne kasutamine.
Piiratud innovatsioon ja aeglane reageerimine muutunud olukorrale.
Pakkumisele orienteeritus
Kaupu toodetakse ja jagatakse vastavalt individuaalsetele ja ühiskondlikele vajadustele.
Ületootmine ja defitsiit, koordinatsiooni puudumine.
Konkurentsi puudumine
Töötamine ühise heaolu nimel, võrdsus.
Vähene initsiatiiv, halb kvaliteet, madal tootlikkus.
5. pilet
Poliitilised ideoloogiad- sotsialism
Ladina keeles (Societas- ühiskond; socialis- ühine, ühiskondlik; communis- ühine). Sotsialism on vasakpoolne ideoloogia. Sotsialismi alla kuulub palju allharusid: kommunism , sotsiaaldemokraatia, marksism jne.
19. sajandil hakkas majandusarengu tulemusena kiirelt kasvama linnaelanikkond. Samas aga hakkasid neid ähvardama tööpuudus ning hoolekande ja sotsiaalkindlustussüsteem tol ajal praktiliselt puudus. Nii kasvas kiiresti see rahvastiku osa, kes soovis oma sotsiaalse olukorra parandamist. Liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse. Vaba võistlus ja turuseadused peavad valitsema nii majanduses kui ka ettevõtjate kui tööandjate vahelistes suhetes. Sotsialism ongi reaktsiooniks liberaalsetele ideedele ja varasele kapitalismile. Sotsialistlikud parteid olid enamuses linlaste ühendused, mistõttu maaelu probleemidele ei pööratud tähelepanu- arvati, et eraomandus on kõige halva algus (kuna tootmisest võtab osa kogu ühiskond, tuleb toode kogu ühsikonna vahel ära jagada). Loomulikult selline asi maarahvale ei meeldinud.
Kommunistlik sotsialism eitab individualismi ja tähtsad pole ka traditsioonid ja religioon. Eitatakse ka rahvuslust. Selle asemel rõhutakse töölisklassi internatsionaalse kosstöö vajadust (kõigi maade proletaarlased ühinege!). See vähendas aga sotsialismi mõju rahvusliku rõhumise all kannatavate rahvaste juures.
Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada 2ks:

Revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist

Reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku
1840. aastaist saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises. Karl Marxi arvates on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud klassideks- ekspluateerijaiks ja ekspluateeritavaiks. Ajalugu, see on eelkõige klassivõitluse ajalugu. Uusajal kodanlus v töölisklass. Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatule töölisklassile vaid niipalju, kui palju läheb vaja elu sees hoidmiseks. Ülejäänuga suurendab kodanlus aga oma varasalve. Marksismi järgi toimub tootmises pidev kapitali kontsentratsioon. Rikkus nii linnas kui maal koondub üha väiksema hulga kätte, ülejäänud vaesuvad pidevalt. Protsess lõppeb sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võõrandab nende väheste rikaste kätte koondunud rikkused. Koos eraomandi kadumisega kaovad ka klassid , klassivõitlus ja riik. Kogu vara ja tootmine muutub ühiseks.
19. sajandi II poolel sai marksism kasvavas sotsialistlikus liikumises kõige mõjukamaks vooluks. Sajandivahetusel hakkasid tooni andma ameti- ja kutseühingud, mis said sotsiaaldemokraatia toeks. 20. sajandi algul tekkis Venemaal bolševism ehk enamlus (tuntud kui leninism ). Proletariaat on ainult siis võimeline võimu haarama, kui seda juhub väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Leninism kuulutas algusest peale, et demokraatiat ja parlamentaarseid põhimõtteid tuleb tunnustada ainult niivõrd, kuivõrd need on töölisklassi ja tema parteile kasulikud. 1917. a. oktoobris said nad seda rakendada. Samaaegselt bolševike võimuletulekuga Venemaal eraldusid üldisest sotsialistlikust joonest kommunistid . Kommunismini jõudmiseks peeti vajalikuks kapitalistliku tootmise arengutaset ning revolutsioon pidi toimuma kõigis arenenud maades enam-vähem samal ajal. Seetõttu leiti, et Nõukogude Venemaa peab omalt poolt kaasa aitama revolutsioonilevitamisele (nt. 1. detsember 1924 võimu haaramise katse Tallinnas). Sotsialism pidi tähendama kogu tootmise maa ja pankade natsionaliseerimist. Sotsialistide mõju suurendas 1929-1933.a. majanduskriis , kui langes üldine majandustase ning kadus usk majanduse isereguleeruvusse. Kui II maailmasõjas räsitud Euroopa hakkas taas kosuma, muutusid sealsed sotsialistid oma maailmavaadetes veelgi mõõdukamateks. Selle pöörde põhjuseks oli eelkõige ühiskonna koosseisu muutumine. Eelmise sajandi sotsialistid tuginesid varatule töölisklassile, 20. sajandil asendus see keskkihtide ja teenistujatega.
Põhimõisted. Kollektivism- inimese olemus ei ole muutumatu, sündimisega kaasa antud, vaid plastiline. Inimest ei saa vaadata väljaspool gruppi. Inimest mõjutab kogemus, sotsiaalne keskkond jne. Inimese halvad omadused on pärist keskkonnast. Kapitalismi tingimustes toimub võõrandumine (keskkonna mõjul: töö produktist, teistest inimestest, iseendast). Koostöö- on kasulik nii majanduse kui moraali mõttes. Kuna inimene on kollektiivne olend, siis on vaja koostööd, mis suurendab kollektiivsust, mitte võistlust. Sotsiaalne klass- klassisüsteem tuleb kaotada. Klassierinevused on olulisemad kui religioon, rahvus või mõni muu. Klasside eristamise aluseks on omandus. Võrdsus- see on tähtsaim mõiste. Marksistide arvates tuleb eraomand kaotada. Sotsiaaldemokraadid aga arvavad , et kapitaliseerumist tuleb piirata. Ühiskonna omandus- eraomandi kaotamisel jääb alles ühisomand.
Tuntumad esindajad- Vladimir Lenin , Jossif Stalin, Mao Zedong, Fidel Castro, Tony Blair, Gerhard Schröder.
Riikide eesmärgid (turvalisus, stabiilsus, õitseng)
Iga rahvusriigi poliitiline süsteem omistab erinevatele riigi eesmärkidele erineva tähtsuse. 3 tähtsamat on:

Turvalisus

Elus püsimine - turvalisuse tähtsaim element, mis määrab riigi eksistentsi (et teised riigid riiki ei vallutaks)

Autonoomia - riigi võime lahendada oma siseprobleemid ilma teiste riikide vahelesegamiseta

Mõju- riigi võimalus mõjutada teiste riikide aktsioone soovitud suunas veenmise ja keelitamise teel

Prestiiž - soovitav olukord, kus teised riigid imetlevad ja austavad riiki

Domineerimine- jõu kasutamine kontrolli saavutamiseks teiste riikide üle

Stabiilsus

Korra hoidmine- sotsiaalse rahu kindlustamine kodanikele , järelvalve sotsiaalsete normide täitmise üle

Poliitiline areng- poliitilise võimsuse koondamine, et läbi viia efektiivset poliitikat ja saavutada rahva toetust

Õitseng

Majanduslik areng- peegeldab:

Tootmissüsteemi ja toodetavate kaupade kasvavat mahtu ja keerukust

Poliitökonoomia võimet tagada ressursside moondamine kaubaks (millel on tarbijale väärtust)

Heaolu jagamine- viitab üldisele elukvaliteedi tõstmisele vara kas era- või riigipoolse jagamise teel. Jagades vahendeid ühe eesmärgi täitmise nimel, võtame need ära teiselt . (Nt. korraga on raske tagada majanduslikku kasvu ja suuremahulist sots.hoolekannet. Andes raha sõjaväele ei investeeri me seda majandusse.)
6. pilet
Poliitilised ideoloogiad- feminism
Ajalooline ülevaade. Eesti puhul- tulek Nõukogude Liidust. Seadustega olid naised meestega võrdsed. Feministe Eestis vähe, sest teema on meie jaoks piinlik. Läänes väga levinud. Ülepingutatud variandid on on Skandinaavias ja USAs. Termin tekkis 20. sajandil. Inglise keeles sõna man inimene, seega alaväärtustatakse naist. Kaks feminismi lainet:

19.saj.-1920- valimisõiguse saamine (Uus-Meremaa 1893, Eestis I põhiseadus ). Levinud algselt USAs ja Suurbritannias.

Alates 1960-ndatest- feminismi ideoloogia on seotud postmodernismi ideega. Uuritakse probleeme nagu frustratsioon ja ahistatus, et naised peavad olema kodus. Osa feminismist muutus radikaalseks ja revolutsiooniliseks. Alates 1960-ndatest pole eesmärgiks naiste poliitiline emantsipatsioon, vaid vabastada naised sotsiaalsest surutisest.
Feminismi printsiibid :

Erinevuse printsiip- kuigi mehed ja naised on erinevad, ei saa see olla aluseks naiste marginaliseerimisele

Identsuse mõiste- sarnasus endaga, erinevus teistest. Osad teoreetikud püüavad identsust eitada (valgustuse teooria), kuid identsus on väga oluliseks osaks feminismist. See ja poolmodernism on kriitiline modernse ühiskonna suhtes, milles inimolemust käsitletakse