Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Politoloogia konspekt (0)

Keskkool - Politoloogia - Politoloogia
1 Hindamata
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Kes kontrollib tootmisfaktoreid?
  • Kes määrab mida toota?
  • Kes määrab hinna?
  • Kes määrab kuidas kaubad ja ressursid jagatakse?
  • Missugune on riigi roll?
  • Kuid tekkisid järgmised küsimused milliste meestega?
  • Milles tahetakse võrdsust?
  • Missugune on situatsioon käesoleval hetkel?
  • Kuhu soovitakse jõuda?
  • Missugust tulemust käsitleda eduka eesmärgi täitmisena?
  • Missugused on mõõtmise kriteeriumid?
  • Mida teha siis kui eesmärki ei õnnestunud saavutada?
  • Kuidas arendada ja toota rohkem heaolu?
  • Mis võiks või peaks olema arenenud põhja roll selles protsessis?
  • Missuguse positsiooni peaks põhi võtma maailma kaubandusläbirääkimistel?
  • Mis on riigieelarve?
  • Kuidas valitsus koostab riigieelarvet?
  • Kust tulevad tulud ja kuhu kulub kõige enam riigi raha?
  • Miks kolm aastat?
  • Miks neli aastat?
  • Miks kahekojalisus?
  • Kes määrab kuidas kaubad ja ressursid jagatakse?
  • Kuidas kandidaat osutub valituks Riigikogu valimistel?
  • Millega tegeleb?
63
POLITOLOOGIA
Pilet 1.
Poliitilised ideoloogiad - konservatism
Termin pärineb ladina keelest (conservare- säilitamine, alalhoidlikkus, vanameelsus). Parempoolne ideoloogia, tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Konservatismi loojaks šoti filosoofi Edmund Burke ’i, kes rõhutas, et muutuseid ei tohi teha kiirustades ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute puhul ei või teada, kas need töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Leidis, et muudatused on paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida. Revolutsioon lõhub aga traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali.
19. sajandi algusest II maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatia vastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, et vältida populistide võimulepääsu. Konservatiivide jaoks esmatähtis ühiskond, mitte üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid , et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Idee pärineb Thomas Hobbes ’i raamatust „Leviaatan“, kus oli kujutatud riigieelset seisundit kõikide sõjana kõigi vastu ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida.
Pärast II maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas. 1980-ndatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt seisukohal, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle.
Peamised seisukohad: vabadus on tähtsam kui võrdsus. Kuna riik koosneb paljudest indiviididest, siis valitseb ka ebavõrdsus. Püüdlus ongi, et ebavõrdsus oleks võimalikult väike. Inimene on oma loomult ebatäiuslik, riigi funktsiooniks ongi inimese instinktide piiramine. Ühiskond on orgaaniline ja hierarhiline. Kuigi konservatism ei ole omanduse vastu, eitab ta täielikult liberalismi individuaalsust. Poliitiline võim põhineb traditsioonidel, tavadel ning pärimustel. Valitsemine tuleb usaldada loomulike liidrite kätte. Juhtide paikapanemisel on inimese kvaliteet tähtsam kui valimised ise. Rahvuslus on kasulik, kuna seob rahva ühte. Konservatism hindab positiivselt neid nähtusi, mis tagavad ühiskonnas (sotsiaalset) stabiilsust, kuna võrdlevad riiklikku korraldust elusorganismiga, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Indiviid on vajalik osa suuremas tervikus. Oluline tees- parem teha vähe head kui palju halba. Ühiskonnas edasiliikumine peab olema ettevaatlik. Ei ole olemas ühte ja ainsat valitsemisvormi, kuna riigid ja rahvad on erinevad. Parima valitsemisvormi tunnuseks on esindusvalitsus. Tuntud esindajad: George W. Bush, W. Churchill, S. Berlusconi, M. Thatcher.
Rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvusvahelised organisatsioonid, korporatsioonid, etnilised ja usuliikumised ning terrorirühmitused- neid kõiki peetakse uuteks osalejateks rahvusvahelistes suhetes. Uuteks selles mõistes, et on muutunud olulisteks osalejateks viimase 50 aasta jooksul, kuigi esimesed rahvusvahelised organisatsioonid tekkisid alates 19. sajandi algusest.
Definitsioon- rahvusvahelise organisatsiooni all võiksime mõista rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja fikseeritud organisatsioonilised normid (põhikiri).
Rahvusvahelised organisatsioonid jaotatakse kõige üldisemalt 2ks:
  • Riike ühendavad ehk valitsustevahelised organisatsioonid IGO (International Governmental Organizations )- vähemalt 3 riigi poolt loodud ning rahvusvahelisel õigusel baseeruvad. Valitsustevahelisi organisatsioone jaotatakse nii suunitluselt (universaalsed või monofunktsionaalsed) kui globaalselt haardelt (regionaalsed või globaalsed)
  • Universaalne ja globaalne ( ÜRO )
  • Monofunktsionaalne ja globaalne (IMF,WHO)
  • Universaalne ja regionaalne (EL)
  • Monofunktsionaalne ja regionaalne ( NATO , OPEC)
  • Eraisikuid ja huvigruppe ühendavad ehk valitsusvälised organisatsioonid NGO (Non-Governmental Organizations) jagunevad suunitluselt 2ks:
  • Mittetulunduslikud (Punane Rist , Rahvusvaheline Olümpiakomitee)
  • Korporatsioonid (Coca-Cola Company, McDonalds, BMW)
    1907. aastal oli rahvusvahelisi organisatsioone 390 ja valitsusväliseid 176. Aastaks 1993 olid need numbrid vastavalt 273 ja 4830. NGO-d on vahenduslüliks kodanike ja riigi vahel. NGO-d on levinud peamiselt demokraatlikes ühiskondades, kuna seal on paremad võimalused tegutsemiseks.
    Pilet 2.
    Poliitilised ideoloogiad – liberalism
    Termin pärineb ladina keelest (liber- vaba, vabameelsus). On suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Poliitiline termin võeti esmakordselt kasutusele 19. sajandi algul kui üks Hispaania seadusandliku kogu fraktsioon nimetas end liberaalideks. Prantsusmaal nimetas viigipartei end 1849. aastal ümber Liberaalseks Parteiks.
    Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides erinevalt tõlgendatud. Kui USA-s seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses ( maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).
    Liberalismil on 3 peamist dimensiooni:
  • Moraalne- elu, vabadus, väärikus
  • Poliitiline- hääletus-, osalus-, sõnavabadus
  • Majanduslik- individualism, vabaettevõtlus
    14.-15. sajandil tähendas liberaal vaba inimest, kellel pole senjööri. Hiljem laienes isikliku vabaduse mõiste ka kõne- ja mõttevabadusele. 18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust. Klassikaline liberalism põhineb 17.-18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused, mis on sünniga kaasa saadud: elu, vabadus, varandus, (püüdlus õnne poole). Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Indiviidid on kalkuleerivad (naudingud, kannatused) ning sellest sõltuvalt teevad valikuid ja otsuseid. Sellest tulenevalt on inimese peamiseks motivatsiooniks enesehuvi ja püüdlus oma vajaduste rahuldamise poole.
    Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglo-saksi maades. Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud. Inimese täieliku vabduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete- seaduste täitmist. Riigi roll on tagada indiviidide kaitse teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.
    Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg- majanduslik liberalism (vaba turg ja kaubandus). Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile- toimib iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez - faire (lase minna või lase olla) doktriin . Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli. Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seaotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Põhimõtteks sai vabakaubandus - idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
    Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvimism- suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib- igaühele tema võimete järgi (Heaven helps those who help themselves- aita ennast ise ja siis aitab sind ka Jumal). Inimesed ise on vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisemaks sotsiaaldarvinistiks on Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda ka inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht, kus inimesed võitlevad omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikud võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.
    20. sajandil asendus see sotsiaalliberalismiga. Selle tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda. Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus . Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid postitiivsena. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne- riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav.
    Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaaliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle , haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud.
    Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideega. Nende arvates peab riik ka juhitima majandust. See on otseselt vastuolus laissez-faire’i põhimõttega. J. M. Keynes’i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust. Tuntud esindajad: Niccolo Machiavelli, Thomas Hobbes, John Locke, Charles de Montesquieu, Adam Smith, Thomas Jefferson, Abraham Lincoln, Woodrow Wilson.
    Valimissüsteemid ( Suurbritannia , USA, Saksamaa, Prantsusmaa)
    Suurbritannia (ka India, Pakistan, Kanada, Uus- Meremaa )- kõige vanem kasutatav süsteem majoritaarne ehk enamusvalimine. Riik on jaotatud ühemandaadilisteks valimisringkondadeks (single-member districts). Kandideerida võib piiramatu arv kandidaate ja see, kes võidab ringkonnas kõige rohkem hääli, osutub valituks (first-past the post või winner-takes-it-all). Sellise süsteemi „ohvrid“ on väikesed parteid (nt 1983 a. Alliance sai kõigest 23 kohta ehk 3,5% kogu hulgast, kuigi uuringud näitasid nende toetuseks 26%). Teoreetiliselt võimalik, et valimised võidab häälte üldarvu järgi vähemusse jäänud partei. Plussiks, et tagab enamasti suurimale erakonnale absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilise üheparteilise enamusvalitsuse.
    Enamusvalitsuse vastand on võrdeline ehk proportsionaalne valimisviis. Seda saab kasutada ainult mitmemandaadilistes valimisringkondades (nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga). Klassikalise võrdelise valimisviisi puhul on tegemist kinniste nimekirjadega (ka Eestis 1991-93)- valitakse erakondi, mitte isikuid (nt Rootsi). Teine võimalus on lahtised nimekirjad. Võrdelise valimise suurimaks puuduseks on, et ükski erakond ei saavuta absoluutset enamust ning võimule tulevad mitmeparteilised valimisliidud (või vähemusvalitsused), mis toob kaasa kindluse vähenemise ning sagedasemad valitsuskriisid.
    USA- seadusandlikku võimu teostab 2-kojaline parlament ( Kongress ), täidesaatvat võimu president . Parlament (Kongress) koosneb alamkojast (Esindajatekojast) ja ülemkojast (Senatist). Esindajatekoda valitakse 2ks aastaks vastavalt osariikide rahvaarvule (nt Alaskal 1, NY 34, Californias 45 saadikut). Senatisse valitakse igast osariigist 2 senaatorit. Iga 2 aasta järel valitakse 1/3 senaatoreid ümber. Kasutatakse enamusvalimiste süsteemi, nagu Suurbritannias, seetõttu on edukad ainult 2 suurt parteid. Selleks, et mingist seaduseelnõust saaks seadus, tuleb see vastu võtta tingimata mõlemas kojas . Presidendil on veto õigus, millest saab mööda mõlema koja 2/3 enamusega.
    Saksamaa- parlamendi alamkoda valitakse kasutades majoritaarset kui proportsionaalset valimissüsteemi. 1950. aastal väljakujunenud valimiskorra järgi valitakse pool alamkojast ühemandaadilistest ringkondadest suhtelise enamuse põhjal (nagu USAs ja Suurbritannias), teine pool valitakse liidumaade kaupa ülesseatud kinniste parteinimekirjade põhjal (second ballot) võrdelisuse alusel. Ülemkoda koosneb oma suurusest sõltuvalt 3-6 liidumaa valitsuse liikmest, kelle määrab liidumaa valitsus.
    Prantsusmaa- riik on jagatud ühemandaadilisteks ringkondadeks, kus kandideerida võib piiramatu hulk kandidaate ja kasutatakse süsteemi, mille kohaselt valituks osutub kandidaat, kes kogub absoluutse enamuse. Kui kellelgi ei õnnestu saavutada 50% + 1hääl, siis toimub nädal hiljem teine hääletusvoor (osaleda saavad ainult need, kes kogusid esimeses voorus vähemalt 12,5% häältest), mille võitjaks osutub suhtelise häälteenamuse saavutaja. Samal põhimõttel valitakse ka nt. Leedu presidenti ja poolt parlamenti.
    3. pilet
    Poliitilised ideoloogiad- fašism
    Mõiste tuleneb itaalia keelest (fascio- kimp, kõrgema võimu tähis). Segu rassismist, totalitarismist ja natsionalismist. Fašismi ja kommunismi ühisosa on totalitarism . Fašism järgib müüti, üks grupp on üle kõigist teistest. Rahvusühtsuse propageerimine on keskne komponent. Olulised on bioloogilised ja geneetilised kaalutlused- rahvustõug, kehakultuur. Fašismi iseloomustab autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine parteiga, klassivahedel pole tähtsust, sest kõik toimub rahvuse heaks, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine.
    Tekkimise ja levimise põhjused 20. sajandi algaastail:
    • Saksamaal „käärid“ demokraatliku süsteemi ja rahva hoiakute vahel, mis tulenesid majanduslikest ja poliitilistest kriisidest
    • Versailles ’i rahulepingu alandav toon
    • Oli tekkinud suur alamklass
    • Emotsionaalne ligitõmbavus
    • Puudusid demokraatlikud väärtused ja hoiakud

    Fašismi leidus kõikjal tollases Euroopas, va Tšehhoslovakkias. Fašism on küll 20. sajandi nähtus, kuid ideed põhinevad 19. sajandist, reaktsiooniks liberaalsetele ideedele. Uut tüüpi inimese loomine- oluline ühiskonna tervik ja indiviid kui selle osa.
    Nietzsche filosoofial väga suur mõju fašismi kujunemisele. Saksa rass on võrdeline Nietzsche üliinimesega ning peamiseks mureks on see, et ei seguneks teiste rahvastega. Samuti on fašismile mõju avaldanud Darwini olelusvõitluse teooria- loomuliku valiku printsiip- Hitler: sõda on kogu elu muutmatu seadus; võit on tugevate jaoks, nõrgad peavad kaduma. Mussolini - sõda on meestele sama, mis naistele rasedus. Usu, kuuletu, võitle!
    Juhi printsiip. Fašism on kriitiline võrdsuse idee suhtes, pooldatakse tugevat hierarhiat. Ühiskond jaguneb kolmeks: juht, kelle võimus ja õigsuses ei kahelda; eliit (meessoost), keda iseloomustab heroism ja võime end ohverdada; mass, kes vajab juhtimist. Juhil on vahetu side rahvaga läbi oma partei. Seetõttu on parlament mittevajalik institutsioon . Kuna fašism eitab individualismi ning üritab võita enda poole töölisklassi, siis on sarnasus sotsialismiga. Samuti on sarnasusi natsionalismiga ja rassismiga: võeti üle šovinism ja ekspansionism- aaria rass on teistest kõrgem ning peab olema maailmas valitsev.
    Ideoloogia vormid:
  • Itaalia- fašism põhineb riikluse rõhutamisel. See on seletatav Itaalia enda näite kaudu. 1871 ühendati Itaalia, kuid see ei toonud kaasa ühtsust. Mussolini leidis, et riikluse idee võimaldab kõrvaldada erisused. Sisuks totalitarism- indiviidi allumine riigile.
  • Saksamaa- tuntud eelkõige natsionaalsotsialismi nime all ning oli seotud rassi ja rahvuse ideega. Antisemitism ja pseudoteadused rahvustest. Soovitav on, et koos elaksid vaid ühest rassist inimesed (valged on kõrgemad). Inimkond jaguneb bioloogiliste ja geneetiliste omaduste alusel erinevateks rassideks. Rassid jaotatakse:
  • Aarialased- kultuuri loojad ja arendajad
  • Rahvad, kes on võimelised kultuuri kandma, kuid mitte looma
  • Juudid - kultuuri purustajad
    Fiskaalpoliitika
    Eelarve ja maksupoliitika.
  • Kõrged või madalad maksud. Maksude ülekoormus on muidugi seotud majandustasemega, kuid et maksuliike on erinevaid, siis saavad poliitikud varieerida.
  • Otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed on need, mida makse koguv ametkond ( maksuamet ) otseselt maksumaksjatelt sisse kasseerib ( tulumaks ), kaudsed aga need, mis on kaupade ja teenuste hinna sees ( käibemaks , aktsiis, tollimaks).
  • Otsemaksu peamine liik on tulumaks. Tulumaksu juures on oluline lahendada küsimus, milline on maksuvaba miinumum ning milliseid maksusoodustusi teha. Tulumaksu võib määrata 3 moodi:
  • Proportsionaalselt
  • Regresseeruvalt
  • Progresseeruvalt
  • Mitmed laekumised on aga üldisest riigieelarvest lahutatud ning antakse otse vastavaile sihtkapitalidele (ravikindlustusmaks haigekassadele, sotsiaalmaks sotsiaalfondi, kohustuslikud kindlustusmaksed liikluskindlustusfondi).
    4. pilet
    Poliitilised ideoloogiad- natsionalism
    Võib öelda, et natsionalismi ei ole järjekindlalt välja töötatud, vaid pigem on see ideede kogum või doktriin. Lisaks on natsionaalsotsialism aja jooksul pidevalt muutunud ning erinevusi on ka riigiti ja regiooniti. Peamiseks väiteks on siin, et kõik rahvused peaksid ennast ise valitsema ning et eri rahvuse poliitilised ja kultuurilised piirid peaksid kattuma. Samas on see raskendatud, kuna erinevaid kultuure on maailmas 6500- 8000, riike aga kõigest 200 ümber.
    Ajalooline areng. Enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni (1789) oli rahvusriik/rahvas ja riik seotud valitsejaga. Pärast SPR-i riigi kontseptsioon muutus- kui enne oli valitseja omand, siis nüüd ei olnud. Tekkis kord, kus demokraatia hakkas realiseeruma ning vastanduma aristokraatlikule riigikorrale. 19. sajandi algul hakkas see eriti seoses Napoleoniga levima ka teistesse riikidesse.
    Natsionalism jaotub:
  • Positiivne natsionalism- assimileerib mitmeid rahvusgruppe suuremasse rahvusgruppi (Prantsusmaa)
  • Etniline rahvuslus- levinud Saksamaal ja Ida-Euroopas, kus rahvuslus tekkis rahvaste vastandumise tulemusena imperialistlikule keskvõimule
    19. sajandi lõpul muutus natsionalism massipoliitika osaliseks . W. Wilsoni poolt välja käidud rahvusliku enesemääramise printsiip (10 punkti- olulisemaks see, et igal rahvusel on õigus oma riigile jne.) sai paljude Ida-Euroopa riikide tekkimise aluseks. Natsionalism peamiselt negatiivse ja regressiivse tähendusega, kuna algselt võideldi vana korra vastu ning tõstatas inimese tähtsuse. Natsionalism täitis vaakumi, mille tekitas aristokraatliku riigikorra muutus 19. sajandil. Samas tõi natsionalismi areng kaasa kristluse rolli vähenemise- natsionalismist kui poliitlisest ideoloogiast sai uus religioon .
    Põhiprintsiip ja kriitika:
    • Klassikaline rahvusluse doktriin- aluseks rahvuse suveräänsus ja enesemääramine
    • Rahvus on looduslik nähtus- rahvus on ajalooliselt välja kasvanud (isamaa, emakeel, rahvuslik ärkamine )
    • Rahvust võib defineerida teatud empiiriliste tunnuste kaudu (kultuur, keel)
    • Enesemääramine väljendub selles, et valitsejaks on kaasrahvuslased- see on legitiimsuse aluseks
    • Rahvuse ja riigi piiride kattumine harv ja juhuslik
    • Mitmed empiirilised tunnused on kunstlikult loodud
    • Ka kaasrahvuslaste valitsemine ei pruugi olla hea

    Käsumajandus
    Poliitilise majanduse ideaaltüüp. 100% puhtal kujul ei eksisteeri. Vaja vastata 5-le põhiküsimusele:
  • Kes kontrollib tootmisfaktoreid? – nii maad, tööd kui kapitali omab ja kontrollib ainult riik.
  • Kes määrab, mida toota? – riik toodab kõik ise, tootmine pannakse paika plaanide kaudu.
  • Kes määrab hinna? – riik, oma suva järgi.
  • Kes määrab, kuidas kaubad ja ressursid jagatakse? – riik, ideaalis püüab jagada võrdselt.
  • Missugune on riigi roll? – riik kontrollib põhimõtteliselt kõiki tootmiseks olulisi faktoreid.
    Võtmeprobleemid:
    Head küljed (+)
    Probleemid (-)
    Keskse plaani olemasolu
    Ühiskondlike ressursside ratsionaalne kasutamine.
    Piiratud innovatsioon ja aeglane reageerimine muutunud olukorrale.
    Pakkumisele orienteeritus
    Kaupu toodetakse ja jagatakse vastavalt individuaalsetele ja ühiskondlikele vajadustele.
    Ületootmine ja defitsiit, koordinatsiooni puudumine.
    Konkurentsi puudumine
    Töötamine ühise heaolu nimel, võrdsus.
    Vähene initsiatiiv, halb kvaliteet, madal tootlikkus.
    5. pilet
    Poliitilised ideoloogiad- sotsialism
    Ladina keeles (Societas- ühiskond; socialis- ühine, ühiskondlik; communis- ühine). Sotsialism on vasakpoolne ideoloogia. Sotsialismi alla kuulub palju allharusid: kommunism , sotsiaaldemokraatia, marksism jne.
    19. sajandil hakkas majandusarengu tulemusena kiirelt kasvama linnaelanikkond. Samas aga hakkasid neid ähvardama tööpuudus ning hoolekande ja sotsiaalkindlustussüsteem tol ajal praktiliselt puudus. Nii kasvas kiiresti see rahvastiku osa, kes soovis oma sotsiaalse olukorra parandamist. Liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse. Vaba võistlus ja turuseadused peavad valitsema nii majanduses kui ka ettevõtjate kui tööandjate vahelistes suhetes. Sotsialism ongi reaktsiooniks liberaalsetele ideedele ja varasele kapitalismile. Sotsialistlikud parteid olid enamuses linlaste ühendused, mistõttu maaelu probleemidele ei pööratud tähelepanu- arvati, et eraomandus on kõige halva algus (kuna tootmisest võtab osa kogu ühiskond, tuleb toode kogu ühsikonna vahel ära jagada). Loomulikult selline asi maarahvale ei meeldinud.
    Kommunistlik sotsialism eitab individualismi ja tähtsad pole ka traditsioonid ja religioon. Eitatakse ka rahvuslust. Selle asemel rõhutakse töölisklassi internatsionaalse kosstöö vajadust (kõigi maade proletaarlased ühinege!). See vähendas aga sotsialismi mõju rahvusliku rõhumise all kannatavate rahvaste juures.
    Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada 2ks:
  • Revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist
  • Reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku
    1840. aastaist saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises. Karl Marxi arvates on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud klassideks- ekspluateerijaiks ja ekspluateeritavaiks. Ajalugu, see on eelkõige klassivõitluse ajalugu. Uusajal kodanlus v töölisklass. Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatule töölisklassile vaid niipalju, kui palju läheb vaja elu sees hoidmiseks. Ülejäänuga suurendab kodanlus aga oma varasalve. Marksismi järgi toimub tootmises pidev kapitali kontsentratsioon. Rikkus nii linnas kui maal koondub üha väiksema hulga kätte, ülejäänud vaesuvad pidevalt. Protsess lõppeb sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võõrandab nende väheste rikaste kätte koondunud rikkused. Koos eraomandi kadumisega kaovad ka klassid , klassivõitlus ja riik. Kogu vara ja tootmine muutub ühiseks.
    19. sajandi II poolel sai marksism kasvavas sotsialistlikus liikumises kõige mõjukamaks vooluks. Sajandivahetusel hakkasid tooni andma ameti- ja kutseühingud, mis said sotsiaaldemokraatia toeks. 20. sajandi algul tekkis Venemaal bolševism ehk enamlus (tuntud kui leninism ). Proletariaat on ainult siis võimeline võimu haarama, kui seda juhub väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Leninism kuulutas algusest peale, et demokraatiat ja parlamentaarseid põhimõtteid tuleb tunnustada ainult niivõrd, kuivõrd need on töölisklassi ja tema parteile kasulikud. 1917. a. oktoobris said nad seda rakendada. Samaaegselt bolševike võimuletulekuga Venemaal eraldusid üldisest sotsialistlikust joonest kommunistid . Kommunismini jõudmiseks peeti vajalikuks kapitalistliku tootmise arengutaset ning revolutsioon pidi toimuma kõigis arenenud maades enam-vähem samal ajal. Seetõttu leiti, et Nõukogude Venemaa peab omalt poolt kaasa aitama revolutsioonilevitamisele (nt. 1. detsember 1924 võimu haaramise katse Tallinnas). Sotsialism pidi tähendama kogu tootmise maa ja pankade natsionaliseerimist. Sotsialistide mõju suurendas 1929-1933.a. majanduskriis , kui langes üldine majandustase ning kadus usk majanduse isereguleeruvusse. Kui II maailmasõjas räsitud Euroopa hakkas taas kosuma, muutusid sealsed sotsialistid oma maailmavaadetes veelgi mõõdukamateks. Selle pöörde põhjuseks oli eelkõige ühiskonna koosseisu muutumine. Eelmise sajandi sotsialistid tuginesid varatule töölisklassile, 20. sajandil asendus see keskkihtide ja teenistujatega.
    Põhimõisted. Kollektivism- inimese olemus ei ole muutumatu, sündimisega kaasa antud, vaid plastiline. Inimest ei saa vaadata väljaspool gruppi. Inimest mõjutab kogemus, sotsiaalne keskkond jne. Inimese halvad omadused on pärist keskkonnast. Kapitalismi tingimustes toimub võõrandumine (keskkonna mõjul: töö produktist, teistest inimestest, iseendast). Koostöö- on kasulik nii majanduse kui moraali mõttes. Kuna inimene on kollektiivne olend, siis on vaja koostööd, mis suurendab kollektiivsust, mitte võistlust. Sotsiaalne klass- klassisüsteem tuleb kaotada. Klassierinevused on olulisemad kui religioon, rahvus või mõni muu. Klasside eristamise aluseks on omandus. Võrdsus- see on tähtsaim mõiste. Marksistide arvates tuleb eraomand kaotada. Sotsiaaldemokraadid aga arvavad , et kapitaliseerumist tuleb piirata. Ühiskonna omandus- eraomandi kaotamisel jääb alles ühisomand.
    Tuntumad esindajad- Vladimir Lenin , Jossif Stalin, Mao Zedong, Fidel Castro, Tony Blair, Gerhard Schröder.
    Riikide eesmärgid (turvalisus, stabiilsus, õitseng)
    Iga rahvusriigi poliitiline süsteem omistab erinevatele riigi eesmärkidele erineva tähtsuse. 3 tähtsamat on:
  • Turvalisus
  • Elus püsimine - turvalisuse tähtsaim element, mis määrab riigi eksistentsi (et teised riigid riiki ei vallutaks)
  • Autonoomia - riigi võime lahendada oma siseprobleemid ilma teiste riikide vahelesegamiseta
  • Mõju- riigi võimalus mõjutada teiste riikide aktsioone soovitud suunas veenmise ja keelitamise teel
  • Prestiiž - soovitav olukord, kus teised riigid imetlevad ja austavad riiki
  • Domineerimine- jõu kasutamine kontrolli saavutamiseks teiste riikide üle
  • Stabiilsus
  • Korra hoidmine- sotsiaalse rahu kindlustamine kodanikele , järelvalve sotsiaalsete normide täitmise üle
  • Poliitiline areng- poliitilise võimsuse koondamine, et läbi viia efektiivset poliitikat ja saavutada rahva toetust
  • Õitseng
  • Majanduslik areng- peegeldab:
  • Tootmissüsteemi ja toodetavate kaupade kasvavat mahtu ja keerukust
  • Poliitökonoomia võimet tagada ressursside moondamine kaubaks (millel on tarbijale väärtust)
  • Heaolu jagamine- viitab üldisele elukvaliteedi tõstmisele vara kas era- või riigipoolse jagamise teel. Jagades vahendeid ühe eesmärgi täitmise nimel, võtame need ära teiselt . (Nt. korraga on raske tagada majanduslikku kasvu ja suuremahulist sots.hoolekannet. Andes raha sõjaväele ei investeeri me seda majandusse.)
    6. pilet
    Poliitilised ideoloogiad- feminism
    Ajalooline ülevaade. Eesti puhul- tulek Nõukogude Liidust. Seadustega olid naised meestega võrdsed. Feministe Eestis vähe, sest teema on meie jaoks piinlik. Läänes väga levinud. Ülepingutatud variandid on on Skandinaavias ja USAs. Termin tekkis 20. sajandil. Inglise keeles sõna man inimene, seega alaväärtustatakse naist. Kaks feminismi lainet:
  • 19.saj.-1920- valimisõiguse saamine (Uus-Meremaa 1893, Eestis I põhiseadus ). Levinud algselt USAs ja Suurbritannias.
  • Alates 1960-ndatest- feminismi ideoloogia on seotud postmodernismi ideega. Uuritakse probleeme nagu frustratsioon ja ahistatus, et naised peavad olema kodus. Osa feminismist muutus radikaalseks ja revolutsiooniliseks. Alates 1960-ndatest pole eesmärgiks naiste poliitiline emantsipatsioon, vaid vabastada naised sotsiaalsest surutisest.
    Feminismi printsiibid :
  • Erinevuse printsiip- kuigi mehed ja naised on erinevad, ei saa see olla aluseks naiste marginaliseerimisele
  • Identsuse mõiste- sarnasus endaga, erinevus teistest. Osad teoreetikud püüavad identsust eitada (valgustuse teooria), kuid identsus on väga oluliseks osaks feminismist. See ja poolmodernism on kriitiline modernse ühiskonna suhtes, milles inimolemust käsitletakse üldterminites, mille aluseks on mehe olemus. Inimolemus on universaalne, kuid seda iseloomustatakse mehelike omadustega.
    Patriarhaalne ühiskonnakriitika:
  • Sugu on sama oluline sotsiaalne kategooria kui klass
  • Seksism on samasugune rõhumise vorm nagu rassism või kapitalism
  • Isa valitsemine perekonnas ning naiste-laste allutavus, taastoodab mehe ülemvõimu ühiskonnas
  • Sooline ja vanuseline rõhumine
    Feminismi vormid. Erinevus seisneb selles, kuidas probleeme lahendada. Algselt nõuti võrdsust meestega, kuid tekkisid järgmised küsimused: milliste meestega? Milles tahetakse võrdsust? Siit ka jaotus:
  • Liberaalne feminism- naistel meestega võrdsed poliitilised ja juriidilised õigused. Ühiskonda tuleb korraldada vastavalt mõistuse printsiibile, naisele kuuluvad samad õigused, mis mehele. Ideeliseks allikaks on individualismi printsiip- võrdne positsioon ja kohtlemine. Tegemist reformistliku ideoloogiaga- mehekesksust ja meeste võimu tuleks korrigeerida. Naised erinevad meestest ning seda tuleks aktsepteerida.
  • Sotsialistlik feminism- võrdsusest pole mõtet rääkida klasside ebavõrdsuse tingimustes. Naised moodustavad tööjõu reservarmee- kodune töö on sama vajalik kui iga muu. 70-ndatel kampaaniad, millega püüti kodutööd väärtustada. Naiste vabanemine saab olla vaid laiema sotsiaalse revolutsiooni produkt . Sooline rõhumine tuleb iseenesest mitte ainult klassidest ja majandusest. Naised täidavad 4 funktisooni:
  • Tööjõu taastootjad
  • Laste sotsialiseerujad
  • Seksuaalobjektid
  • Kaupade tootjad
    Naised tuleb vabastada kõikidest neist funktsioonidest, alles siis tekib võrdsus.
    Poliitika kujundamise protsessi iseloomustavad omadused
  • Raske määratleda algust ja lõppu- sest väga harva alustatakse „puhtalt lehelt“. Tihti toimub üleminek ühest protsessist teise märkamatult, mis omakorda raskendab hilisemat hindamist. Reeglina on praegusel hetkel ellurakendatav poliitika kümnete eelnevate otsuste lõpptulemus. Poliitika kujuneb harva sõltumatuna juba minevikus langetatud valikutest. Anderson on väitnud, et poliitika kujundamisel „ei ole algust ega lõppu“. Tänu poliitika protsessis kerkinud probleemidele käivitub poliitika kujundamise protsess üha uuesti.
  • Valdkondlik erinemine- sõltuvalt käsitletavatest probleemidest, erineb poliitika kujundamise protsess valdkonniti. Erinevaid poliitilisi valdkondi (rahandus, välispoliitika , kaitsepoliitika) iseloomustab omanäoline poliitika kujundamise protsess- osalejad, protseduurid, tehnikad, seadused.
  • Ideede muutumine- muutus on poliitika kujundamise protsessi pidev kaaslane. Muutusi on mitmesuguseid, varieeruda võib osalejate arv või nende osavõtt ja suhtumine probleemi käsitlemisse, samuti probleemi menetlemise tehnikad ja protseduurid. Kuna poliitika kujundamise protsess võib hõlmata märkimisväärselt pikka perioodi, siis võivad ka ideed selle aja jooksul muutuda.
    Poliitiline protsess- kohustuste võtmine, otsuste tegemine
    Administratiivne protsess- elluviimine , kontroll, hindamine
    7. pilet
    Poliitilised ideoloogiad- rohelised
    Algus 20. sajandi II poolel seoses mitmete globaalsete probleemide tekkega. Roheline liikumine tekkis 1960-ndate osana uutest vasakpoolsetest (kolmas tee). Noored olid pettunud senistes ideoloogiates, püüti leida uusi ideid (feminism, ökologism). Rohelised parteid ei ole ühe teema parteid- heaoluühiskond , töötus . Väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Ka poliitilisel spektril on neid raske paigutada, kuid enamasti teevad koostööd vasakpoolsemate parteidega.
    • Ökoloogia- loomade ja taimede keskkonnavahelised seosed. Vastandub ideele, et inimene on looduse keskpunkt ja valitseja- inimene on osa loodusest ja ökosüsteemist. Radikaalsem tiib on süvaökologistid- looduse eesmärgiks pole teenida inimest, vaid inimelu eesmärgiks on tagada looduse säilimine.
    • Holism- vastandub mehhanismile (loodus kui masin, mehhanism- uue aja teooria)- loodus on orgaaniline tervik, mida ei saa mõista tema osade kaudu.
    • Tehnoloogia ja looduse vastandumine- kui progressi mõista vaid mehhanismi terminites, siis on see purustav. Inimene saab pakkuda vaid teatud know -how’d. Küsimus on know-why? Tuleb leida kompromiss looduse ja inimese vahel.
    • Kosmoselaev Maa- maakeral asuvad ressursid on piiratud. Tuleb aru saada ökoloogilistest protsessidest. Kõigil kinnistel süsteemidel (Maa) on tendents laguneda. Energiakriis, saastatus, kasvuhooneefekt.
    • Kestvus- igasugu poliitika peaks lähtuma kestvuse printsiibist. Seab piirid tarbimisele, et võimalikult vähe kahjustada ökosüsteemi.

    Poliitika kujundamise protsess (elluviimine)
    Ei ole võimalik reaalsuses tõmmata selget piirjoont poliitika elluviimise ja formuleerimise vahele, määratledes elluviimist pelgalt administratiivse ülesandena. Seda eelkõige, kuna ametnikud on tihti kaasatud ka formuleerimisse ning poliitika elluviimine on sageli poliitiline protsess. Otsuste elluviimine poliitika kujundamise protsessis on ametiisikute tegutsemine, mis on suunatud poliitiliste otsustega määratletud eesmärkide teostamiseks. Poliitilises mõttes- kas vastus teatud sotsiaalsete gruppide survele ja nõudmistele või valitsuse enda initsiatiiv mingi probleemi lahendamiseks.
    Võimalik eristada poliitilisis programme : kohustuslikud- kuidas teostada, see on määratud poliitiliselt, paindlikud- poliitiliselt on määratletud ainult üldised suunised, on jäetud ruumi organisatsioonilistele variatsioonidele (nt turvalisuse tagamine politsei poolt), lubavad- seadusandlik raamistik võimaldab poliitikat ellu viia, kuid ei sunni seda tegema (nt kohalike maksude kehtestamine KOV poolt), keelavad- tegevused, mida ei tohi läbi viia või tohib teha ainult teatud tingimustel.
    Siiski on võimalik ära tuua peamised poliitikat rakendavad institutsioonid : ametid (Maksuamet, politseiamet, pensioniamet, sideamet), inspektisoonid (tervisekaitseinsp.), keskvalitsuse tugistruktuurid (haigekassa, riigikoolid).
    Elluviimise probleemid:
    • Ressursside vähesus (kõik suured reformid Eestis)
    • Poliitika eesmärkide ebaselge määratlemine (haldusreform, vanemapalk)
    • Poliitiline vastasseis
    • Elluviimise muutumine rutiinseks protsessiks
    • Poliitika laialdane ignoreerimine sihtgrupi poolt, valede meetodite valik poliitika elluviimisel (nt liialt jäigad või vastupidi pehmed meetodid)
    • Koordinatsiooni- või kommunikatsiooniprobleemid poliitikat elluviivate institutsioonide vahel

    8. pilet
    Konservatiivne , liberaalne ja radikaalne riigikäsitlus
    3 peamist vaadet riigi osale ühiskonnas:
  • Konservatiivne- Inimene on piisavalt ratsionaalne selleks, et tulla toime. Riik on eelkõige „öövahi“ ülesannetes. Res Publica ulatus peaks olema minimaalne. Riigil peab osaks jääma vaid sõjaline ja poliitiline võim kaitsmaks ühiskonda, seda nii välise kui sisemise ohu korral. Üldiselt on ühiskonnas usaldud vabaturu dünaamika vastu, abituid vähesel määral siiski toetatakse. Suurel määral on riik leebe ja passiivne. Konservatiivse riigikäsitluse äärmuslik vorm on libertarianism- res publica vähendamine peaaegu 0-ni.
  • Liberaalne- riik on reguleerija- kitsendades indiviidide ja gruppide tegevust, mis võib kahjustada avalikku huvi. Liberaalne riik on ümberjagav: kõik riigi kodanikud peavad saama humaansel tasemel kaupa ja teenindust. Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks. Riik peab aktiivselt sekkuma vaba turu suhetesse indiviidide ja grupi vahel, kuna:
  • Mõne ühiskonnagrupi tegevus võib olla kahjulik teistele, samuti turusuhetele
  • Turg jätab paljud inimesed kannatama mitmete majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide kätte, pannes nad ebavõrdsesse olukorda.
    3) Radikaalne- on vasak ja parem. Vasak-radikaalne defineerib riiki kui erinevate gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ülesanne on esindada ja laiendada dominantse grupi huvisid ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused, ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda.
    Poliitika kujundamise protsess (päevakorda võtmine, probleemi defineerimine )
    Kuidas ja miks jõutakse poliitiliselt oluliste küsimuste lahendamiseni ehk millised on poliitilise päevakorra lähtemuutujad? Poliitika kujundamise staadiumi jõudnud probleem on enamasti läbinud juba 4 etappi: eraprobleem; avalik probleem; poliitiline päevakord; ametkondlik päevakord. Harilikult on kodanike, ajakirjanduse ja ( huvigruppide ) osatähtsus suurem just poliitika kujundamise algstaadiumis- probleemi teadvustamisel. Poliitika formuleerimise ja elluviimise etapis on nende tähelepanu tavaliselt juba taandumas.
    Poliitilise päevakorra kujunemise lähtemuutujad:
    • Erakonnad - Ideoloogia; partei programm; partei juhttegelased
    • Poliitilised muutused riigis (nt uus koalitsioon: parempoolsed asenduvad vasakpoolsetega, Hispaania näide Iraagist lahkumise kohta)
    • Poliitlised liidrid- kõik teemad, mida tajutakse ühiskonnas olulisena ning mis kutsuvad esile avalikkuse huvi ning on nende pädevuses (president- ühiskondlik lepe, peaminister , ministrid , aktiivsed poliitikud
    • Kriisid - põhimõtteliselt on probleem eksisteerinud pikemat aega, kuid mingi konkreetse sündmuse tulemusena hakatakse nn „tule kustutamisega“ (nt Võhma või Kehra juhtum)
    • Huvigruppide surve (nt AÜ-d ja alampalk)
    • Meedia surve ning avalik diskussioon (nt vanemapalk, Riigikogu hüvitised)
    • Kohtusüsteemist tulenev muutus (nt valismisliitude keelustamine)
    • Poliitika rakendamisest tulenevad puudused (nt toimetuleku toetused ja üliõpilased)
    • Teadusinstitutsioonide poolt tulenev surve ning statistika avaldamine (nt rahva võõrandumine võimust )
    • Rahvusvahelise praktika mõju (nt EL poliitikad - enamus seadusi viimastel aastatel)
    • Avalike teenistujate poolne tegutsemine

    On võimalik, et probleem võib mitu korda jõuda valitsuse päevakorda. Parimaks näiteks on telekommunikatsiooniseadus, mis pidi jõudma valitsusse 1997 aasta lõpul, kuid takerdus ministeeriumide kooskõlastusringi ning enne tulid uued valimised peale (märts 1998) ning eelnõu pidi uuesti läbima kogu kadalipu.
    Probleemid päevakorra kujundamisel:
    • Poliitiline tsükkel (enne valimisi välditakse teatud negatiivseid teemasid, samas võetakse päevakorda positiivsed, et oma populaarsust suurendada ning saada tagasi valitud), samuti üritatakse lükata edasi suuri ning keerulisi probleeme
    • Ressursside puudus (nii inimressurss kui eelkõige finants, samuti teadmiste puudumine, mille tulemuseks on poolikud reformid)
    • Poliitiline ülekoormatus (eriti iseloomulik siirdeühiskondadele- parim näide Laari valitsemisaeg, kus otsuseid võeti vastu „konveiermeetodil“. Tulemuseks kiired probleemid, samuti president Meri aktiivne sekkumine- jättis üle 40 seaduse välja kuulutamata)
    • Püütakse vältida teemasid, mis vajaksid/eeldaksid täiesti uusi lahendusi (väiksem võimalus läbi põruda)
    • Ebavõrdne juurdepääs poliitilistele kanalitele (õpilasliit vs majanduslikud huvigrupid )
    • Mitmeid probleeme ei võeta päevakorda, kuna peetakse ebaeetiliseks või ebapatriootlikuks

    Probleemi defineerimine
    Iga poliitiline probleem, mis on päevakorda jõudnud, vajab määratlust tema ulatusest ja sellest, kas seda on üldse võimalik lahendada (on probleeme, mida ei annagi lahendada- tööpuudus). Parlamendi/valitsuse ülesandeks on määratleda, mida riik põhimõtteliselt saab ette võtta ja kui suurt hulka inimesi see mõjutab ning kui ulatuslikuks ja tugevaks see mõju võib osutuda.
    Brian W. Hogwood on oma 1987. aastal ilmunud raamatus „From Crisis to Complacency?“ toonud välja erinevate poliitiliste vaidlusküsimuste tüübid. Need iseloomustavad väga hästi poliitilisel maastikul võimalikke läbirääkimisi ja tulemusi osalejatele, seega on väga kasulik juba enne probleemi eesmärkide püstitamist need enda jaoks selgeks teha. Ta eristab 4 tüüpi poliitilisi vaidlusküsimusi.

    Pilet 9.

    Kodakondsus


    Kodakondsus on õiguslik staatus, mis seob inimese kodakondsuse antud riigiga. Kodakondsuse saamiseks on kaks põhilist viisi: seaduse (sünnijärgne) või haldusakti alusel (nt naturalisatsiooni korras). Sünniga kodakondsuse omandamisel eraldatakse kahte põhimõttelist võimalust:
    • Ius soli (päikeseõigus) ehk territoriaalpõhimõte – kes on sündinud vastava riigi territooriumil, omandab selle riigi kodakondsuse.
    • Ius sanguinis (vereõigus) – laps omandab sündides oma vanemate kodakondsuse.

    Topeltkodakondsus ning kodakondsuseta isikud

    Seoses asjaoluga, et erinevad riigid rakendavad erinevaid printsiipe, on põhimõtteliselt võimalik mitme kodakondsuse omandamine. Samas on võimalik, et inimesel ei ole ühegi riigi kodakondsust. Topeltkodakondsus tekib nt juhul, kui Eesti kodanike laps sünnib USA-s, sellisel juhul on tal kodakondsus ius sanguinis põhimõtet rakendava Eesti seaduste kui ka ius soli põhimõttest lähtuva USA seaduste kohaselt. Mitmed riigid lubavad teist kodakondsust omandada naturalisatsiooni korras pikemaajaliselt selles riigis elanud isikutel. Kodakondsuseta isikud on nt paljud Eestis elavad endised NSVL kodanikud, kuna NSVL kui riik enam ei eksisteeri, endised kodanikud aga peavad vastama NSVL asemel tekkinud riikide nõuetele kodakondsuse saamisel. Mõlemad juhud, nii topeltkodakondsus kui ka kodakondsuse puudumine, on rahvusvahelise praktika seisukohalt ebasoositavad. Kodakondsuse puudumine toob alati kaasa isiku vähendatud kaitse, kuna tal puudub tihe side ühegi riigiga. Topeltkodakondsus võib aga kaasa tuua lojaalsus- ning kohustuste konflikte (nt sõjaväekohustuse). Seetõttu sunnivad peaaegu kõik riigid inimesi valima ühe kodakondsuse.

    Poliitika kujundamise protsess (eesmärgi püstitamine ja alternatiivide hindamine)


    Väga oluline poliitika kujundamises on poliitika prognoosimine . Prognoosimine ei tähenda mitte tuleviku ennustamist, vaid erinevate tegevuste (oletuste) mõjude hindamist. Oluline on siinkohal määratleda: mida on vaja prognoosida; missugust ajaperioodi peaks prognoos hõlmama (lühiajaline kuni 1 aasta, keskmine 1-5 aastat, pikaajaline üle 5 aasta). Sellist prognoosimist kasutatakse päris tihti erakondade poolt (nt Reformierakonna lubadus keskmine palk 9000 kroonini). Prognoosimisel on suurimateks probleemiteks, et sageli puuduvad vajalikud andmed (nt mingi statistika - vanemahüvitis), vajalik on prognoosida pikka ajaperioodi (nt muutub keskkond – 80ndatel ei osanud keegi ette näha NSVLi kokkukukkumist) ning taaskord võib puudu tulla lihtsalt oskustest. Kindlasti on prognoosi raske teostada, kui ei määratleta eesmärke!
    Poliitiliste eesmärkide määratlemise puhul on tegemist eelkõige seisukohavõtuga soovitava tuleviku suhtes. Siin peab eristama selgelt prognoosi tulemit, kus on tegu seisukohavõtuga oodatava tuleviku suhtes. On olemas rida võtmeküsimusi, mis aitavad ideaalkäsituse puhul määratleda eesmärgid poliitika formuleerimisel, kuid poliitika kujundajad sageli neid eesmärke ei määratle. Kindel tingimus eesmärgi määratlemisel peab olema selline, mida on võimalik hiljem hinnata.
    Poliitika kujundamise protsessi puhul on võimalik tuua välja vähemalt kaheksa taolist võtmeküsimust:
  • Missugune on situatsioon käesoleval hetkel? (väga tihti jäetakse see küsimus tähelepanuta ning suundutakse kohe järgmise küsimuse juurde)
  • Kuhu soovitakse jõuda?
  • Missugused on suurimad organisatsioonisisesed ja-välised piirangud eesmärgi saavutamisel? (kindlasti on tarvis tähelepanu pöörata ka organisatsioonisisestele piirangutele – eelkõige inimressursside küsimus ning rahaliste võimaluste hindamine. Arvestama peab, et tavaliselt on väga vähe võimalusi väliskeskkonna kontrollimiseks ning mõjutamiseks, seega peaks väliskeskkonda suhtuma pigem kartva suhtumisega ning olema valmis reageerima väljastpoolt tulevatele muutustele)
  • Missugused osalejad tuleb kaasata eesmärkide täitmisesse ning missuguseid ülesandeid nad peavad täitma? (kindlasti tuleks määratleda millises faasis mingeid osalejaid kaasata tuleks)
  • Mida on vaja teha (organisatsionisiseselt) eesmärkide täitmiseks ning kes seda peab tegema?
  • Missugust tulemust käsitleda eduka eesmärgi täitmisena? (ka see küsimus jäetakse tavaliselt küsimata, kuid kindlasti on tarvis juba eesmärgi faasis sellele küsimusele vastus leida)
  • Kas tulemust on võimalik mõõta ning missugused on mõõtmise kriteeriumid? (siin pole vahet, kas tegemist on kvantitatiivsete või kvalitatiivsete kriteeriumitega, kuid lihtsam on hinnata kvantitatiivseid – nt rahaline kokkuhoid. Kriteeriumid hindamiseks peaksid olema loogilised)
  • Mida teha siis kui eesmärki ei õnnestunud saavutada? (see küsimus on otseses seosega 6 küsimusega. Kindlasti on alati tarvis välja mõelda koheselt plaan B!)
    Otsuste tegemist mõjutavad mitmed tegurid:
    • Organisatsiooni väärtused
    • Professionaalsed väärtused ( haridus , eelistused )
    • Personaalsed väärtused (isiklik heaolu)
    • Ideoloogilised väärtused (riigi roll oleks suurem/väiksem jne)

    Pilet 10.

    Geograafiline võimu jagunemine (unitaarriik, füderaalriik, konföderatsioon)


    Enamus poliitilisi süsteeme on pidanud vajalikuks erinevatel tasanditel valitsusstruktuuride loomist. Geograafiline võimu jagunemine kirjeldab võimu jaotumist, paigutust ja funksioone, mis on võimukeskustele pandud. Rahvuslikke poliitilisi süsteeme võib võimu paigutuse järgi klassifitsserida.
    1. Unitaarriigid
    Unitaarriikides on kogu legitiimne võim keskvalitsusel. Teatud funktsioonide täitmiseks võib ta oma võimu üle kanda väiksematele territoriaalsetele üksustele nagu provintsid , regioonid, departemangud jne. Rohkem kui 70% praegustest riikidest on unitaarriigid Näit: Jaapan, Prantsusmaa, Eesti Unitaarriigi eeliseks on selge hierarhilise võimu olemasolu, puuduseks võimu ülisuur konsentratsioon ja vähemuste nõrk esindatus.
    2. Föderaalriigid
    Föderaalriikides on võim jagatud erinevate valitsuse tasandite või valitsuste vahel. Erinevus unitaarriigist on see, et ükski tasand ei domineeeri teiste üle mitte üheski poliitilises sfääris. Põhiline on koordinatsioon , mitte hierarhia .
    Föderatsioonile on 5 mõistlikku põhjendust:
    a)     Riigi geograafiline suurus, kuna nii on parem valitsusvõimu levitada.
    b) Eelnev tugevate riikide olemasolu    , milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss.
    c) Katse edendada või luua ühtsust     erinevate väikeste riikide vahel.
    d) Soov koondada võim ja ressursid
    e)     Soov hajutada poliitilist võimu
    Föderaalriigid on näiteks USA, Brasiilia, Kanada, India, Mehhiko.
    Plussideks on, et loob ühtsuse ning on võimalik keskvõimu kontrollida.
    Miinusteks, et võivad tekkida konfliktid ülemvõimu pärast ning pikaldasus ja liigsed kompromissid.
    3. Konföderatsioonid
     Konföderatsioon on riikide liit. Assotsatsioon, kus riigid annavad osa võimust rahvusvahelisele keskvalitsusele, kuid säilitavad ise peamise võimu. Luuakse tavaliselt siis, kui saadakse aru, et teiste riikidega koos on mingi eesmärk kiiremini või paremini saavutatav. Enamjaolt luuakse kindluse või kasusaamise eesmärgil. Konföderatsioon sõltub liikmesriikide jätkuvast toetusest, muidu laguneb, nendest kolmest ebapüsivaim.
    Konföderatsiooni plussiks on koostöö kergendamine, miinuseks nõrkus ja ebastabiilsus. Konföderatsioonid on näiteks ÜRO, EL, NATO .

    Poliitika kujundamise protsess (hindamine ja kontroll)


    Järjest rohkem pööratakse tähelepanu poliitika hindamisele, kuid siinkohal on ka rida probleeme. Suurim on, et tihti on hindajaks ellu viia (kes tahab ennast kritiseerida?). Tegelikult on hindamisel kaks ülesannet: kontrollimehhanism, tagasiside mehhanism (algatada uusi poliitikaid lähtuvalt teostatud analüüsist; jälgida ja sellest lähtuvalt muuta toimivat poliitikat; käivitada alapoliitikaid olemasoleva toetuseks). See peaks võimaldama kokkuvõttes otsustada, milliseid samme tuleb astuda poliitika kvaliteedi tõstmiseks. Siit tulenevalt saab määratleda kuidas edasi talitada.
    Kontroll peaks läbima kõiki avaliku poliitika etappe. Eesmärgid: ressursside kasutamise otstarbekus, kas kasutatakse vastavalt eelarvele, kas tegevuse resultaat kooskõlas eesmärkidega; kindlustada formaalsustest kinnipidamine . Kontrolli teostamise mehhanismid jagunevad formaalseteks ja mitteformaalseteks.
    Sisekontroll ja väliskontroll (institutsioonist endast ja väljastpoolt initsieeritud. Formaalne sisekontroll – juhi poolt teostatav kontroll oma alluvate üle. Meetodiks on korralduste andmine, struktuuri muutmine. Formaalne väliskontroll lähtub võimude lahususest. Bürokraate kontrollivad parlamendid ja kohus. Eestis ka riigikontroll , tulemuseks formaalsed või mitteformaalsed soovitused. Parlamendi poolt fikseeritakse täpsed ettekirjutised, igaastane riigieelarve kinnitamine, uurimiskomisjonid täitevaparaadi töö uurimiseks, õigus kinnitada kandidaate mõnedele tähtsamatele ametikohtadele. Riigikontroll – ühe riigiasutuse kontroll teise üle; ombudsman võtab kodanikelt vastu süüdistusi ametiiskute vastu. Viib läbi uurimist ja proovib lepitada, Eestis täidab kohustust õiguskantsler . Mitteformaalne sisekontroll on seotud lojaalsusega oma organisatsioonile. Organisatsiooni väärtustest kinnipidamine, eetilised printsiibid. Sisaldab teatud vastuolusid: ametiisikul võib olla mitu kõrgemalseisvat institutsiooni, kelle suhtes peaks olema lojaalne, ka kontroll teistsugune. Mitteformaalne väliskontroll – meedia, huvialagrupid, teised organistatsioonid, erialaühendused.)
    Hindamise viisid – näitajate mõõtmine enne ja pärast programmi, programmist osavõtjatele/sihtgrupi küsitlemine, programmi elluviimise protsess/hindamine, ekspertide hinnang programmile.
    Jätkamine – 1. samal kujul, 2. muudetud kujul
    Uute poliitikate algatamine
    Lõppemine (selles tähenduses, et eesmärgid on saavutatud ning oleks ebaefektiivne seda poliitikat jätkata)
    Katkestamine (osaline katkestamine või asendamine)
    Veel probleeme: tihti muutub hindamine kulukaks (suurte projektide puhul on maailmakogemus 1% programmi kogumaksumusest); teine suur probleem puudutab hindamismeetodeid, mis valitakse vastavalt soovitud tulemsele; informatsiooni hankimine ning töötlemine on keeruline, ebaselged või mitmekülgsed eesmärgid, ametnike vastuseis (kardavad tööd kaotada).

    Pilet 11.

    Totalitaarne reziim


    Palju ühiseid tunnusjooni autoritaarse režiimiga. Poliitiline võim on koondunud väheste kätte ning juhid manipuleerivad ja kontrollivad ühiskonda, kasutades ka politsei ja teisi taolisi vahendeid, et tagada oma tahe . Samuti on kontrollitud ajakirjandus ja erinevad huvigrupid. Vaatluse alla on võetud ka isikuvabadused. Suurimaks erinevuseks on, et totalitaarsed režiimid üritavad mobiliseerida ühiskonda. Ehk teisisõnu kaasata võimalikult palju kodanike osalema aktiivselt avalikus elus. Taoline tegevus teenib endas eelkõike eesmärki, et suurendada toetust liidrile ja valitsevale parteile. Seetõttu on võimalik rääkida, et esindatakse masse . Totalitaarse režiimi alustala on tema ideoloogia. Ametlik ideoloogia on tugevalt mobiliseeriv, see kutsub tegudele ja eneseohverdusele. See ideoloogia on poliitilise juhtkonna poolt loodud. Ideoloogia on ametlik riigi ideoloogia ja kõik teised uskumused on rangelt kontrollitud. Toimub pidev propaganda , et ideoloogia kinnistuks massidesse.
    Valitsev eliit on hästi tsentraliseeritud ja homogeenne. Võim on jaotunud hierarhilise organisatsiooni kaudu. Partei on keskne organisatsiooniline instrument , mis koondab ühiskonnas jõu – ühiskonn as on parteiga liitumine tehtud kohustuslikuks. Valimistel kandideerib ainult see partei ning puuduvad alternatiivid (üks koht – üks kandidaat). Konfliktid ühiskonnas eksisteerivad ainult valitseva eliidi liikmete vahel. Majandus on enamasti juhitud riigi poolt. Poliitiline süsteem tungib sisse põhimõtteliselt kõikidesse eluvaldkondadesse nagu kultuur, moraal , majandus ja religioon, tegeletakse käitumise ja isegi ideede ettekirjutamisega. Kõik organisatsioonid on allutatud riigile Näit:Kambodza Pol Poti juhtimisel; Põhja-Korea ja NSVL. Mittedemokraatlikud mudelid on selgemini piiritletavad kui seda on demokraatlik mudel.

    Rahvusvaheliste suhete teooria – realism


    Realism on üks kahest suurest rahvusvaheliste suhete teooriast. Realistid leiavad, et nende teooria annab usutavaima pildi maailmas valitsevaist vastasseisudest. Realistide teooriat on kinnitanud peaaegu kogu 20. sajand (Rahvaste Liit ja selle lagunemine , Teine maailmasõda). Realism on olnud populaarne, kuna pakub lihtsaid seletusi mõjuvõimu suurendamiseks ja rahvuse säilitamiseks vaenulikuks keskkonnas. Eriti jõuliselt kerkis realism esile 1920-1930 vastukaaluks liberaalsele idealismile, mis tundus illusoorne. Realistide arvates on inimloomus paheline ja maksmapanev. Riike motiveerivad mitte eetika ja ideaalid vaid sõjaväeline ja majanduslik julgeolek ja võim.
    Realistide seisukohad:
  • Vabakaubandus on kasulik üksnes suurtele riikidele.
  • Rahvaste Liit oli nende arvates järjekordne võitlusareen.
  • Rahvusvahelised organisatsioonid opereerivad suurriikide näpunäidete järgi ja nad suurendavad oma hegemooniat.
  • Inimloomus on oma loomuselt paheline, egoistlik ja omakasupüüdlik.
  • Esmatähtis on soov omada võimu ja domineerida teiste üle ning võimalus nende soovide eiramiseks on utoopiline.
  • Rahvusvaheline poliitika on kõikide sõda kõikide vastu.
  • Riikide tegutsemise aluseks on rahvuslikud huvid.
  • Riigi võimsus ja rahvusvaheline prestiiž tuleneb riigi sõjalisest potentsiaalist. Realistide jaoks ei ole majanduslikul võimsusel mingit tähtsust.
  • Rahvusvaheline süsteem on oma olemuselt anarhiline, kus stabiilsus seisneb vaid jõudude tasakaalus. Siit ilmneb ka vastuolu liberalistidega, kes arvasid, et stabiilsuse tagab õiglus.
    Realismile on avaldanud suurimat mõju Hobbes ja Machiavelli. Realismi põhiolemus seisneb selles, et riik on rahvusvahelise süsteemi keskne osaleja, kuid samas tunnistatakse teisi osalejaid (nt organisatsioone). Riik seetõttu, et ükski teine osaleja ei oma sellist sõjalist jõudu. Riigijuhtide esmaseks ülesandeks on tagada rahvuslik julgeolek ja riiklik järjepidevus. Riik on väljapoole suunatud poliitikas ühtne ja ratsionaalselt kaalutlev. Põhimõtteliselt tegutsevad tugevad riigid vastavalt oma võimetele ning nõrgad peavad seda vastavalt aktsepteerima ja koonduma. Riik omab võimu selleks, et kehtestada oma territooriumil omad seadused.
    0-summa resultaat – ühe riigi mõjuvõimu kasvuga toimub samaaegselt teise riigi mõjuvõimu kahanemine. Selline loogika välistab igasugused lepingud ja koostöö, kuna üksteist ei usaldata. Alliansid tekivad välisohu sunnil.
    Realistide seisukoht on, et anarhilises süsteemis ei saa loota teiste abile, vaid iseendale. Sellest tekib julgeoleku dilemma – riik relvastub oma julgeoleku tagamiseks, kuid seda tõlgendatakse kui ohtu teiste riikide julgeolekule. Seda on võimalik leevendada võimude tasakaalu abil, kuid ei ole võimalik lämmatada. Võimude tasakaalust saab rääkida, kui maailm on bipolaarne (nt USA ja Venemaa vaheline Külm sõda, kuna eksisteeris tasakaal, eksisteeris ka stabiilsus). Räägitakse ka tri- või multipolaarsest maailmast. Kõige stabiilsem unipolaarne, kõige ebastabiilsem aga multipolaarne maailm. Kriitika – realistid arvestavad ainult riikidega. Lisaks on võimude tasakaalu idee tõlgendamine erinev. Realistid ei näe ette muutusi.

    Pilet 12.

    Autoritaarne režiim


    Autoritaarsed režiimid on tekkinud riikides, kus on kõrge ühiskonna ja riigi vaheline ebakõla. Autoritaarsetes režiimides on võim koondunud väikese hulga inimeste kätte, ning ülejäänud kodanikud on poliitikast tõrjutud. Juhid ei austa indiviidi õigusi, nende huve jne. Seos eliidi ja sotsiaalsete gruppide vahel ei toimi usaldusel ja vastutusel. Autoritaarsus on catch-all nimi kõigile poliitilistele režiimidele, mis kasutavad jõu du – autokraatia, türannia , diktatuur, absoluutne despotism, sõjaväeline võim, junta, oligarhia jne. [Riik domineerib ühiskonnas, kontrollides kõiksugu ühiskondlike tegevusi (majanduslike, kultuurilisi, religioosseid jne), otsustades mis on õige ja mis vale. Mõningatel juhtudel tehakse seda otseselt, teistel kordadel aga läbi ainupartei . Autoritaarsed režiimid üritavad teha kõik, et inimesed ei osaleks poliitilises elus. Nad soovivad status quo säilimist. Lubatud on ainult toetuse avaldamine kehtivale režiimile. Kodanikud ei tohi kritiseerida ega vaidlustada institutsioonide tööd, kuid muud eluaspektid ei ole poliitilise süsteemi kontrolli all. Autoritaarsetel režiimidel ei ole ideoloogiat või ei suuda nad seda seostada oma tegevuse ja organisatsioonidega.
    Mõnedes süsteemides on muud elualad juhitud traditsioonilistest sotsiaalsetest väärtustest või religioossetest väärtustest näit: Saudi Araabia kuningas Husseini juhtimisel. Mõnedes domineerib tugev sõjaväeline või bürokraatlik võim, mis mõjutab kodanike käitumist mittepoliitilistel elualadel vastavate seaduste või kitsenduste elluviimisega Näit: Tšiili Pinochet’i juhtimisel.]
    Välja on võimalik tuua 4 erinevat autoritaarse režiimi tüüpi:
    1) türannia –türannid omavad võimu isikuliselt ja absoluutselt. Türannia suurim nõrkus peitub käskude jagamises. Türann peab osa oma võimust delegeerima lähikondlastele, kuid need võivad organiseerida vandenõu tema vastu, eesmärgiga saada võim endale. Türannia on kõige „ edukam “ ja kõige ekstreemsem autoritaarse režiim tüüp. Võim baseerub hirmul ja igasugune poliitiline vabadus või ühiskondlikud õigused on keelatud. Indiviidid on orja seisuses. Moodsad türanniad omavad organisatsiooni, mis on märksa keerulisem kui klassikaline prototüüp (politsei, armee ) Ceausescu Rumeenias, Batista Kuubas.
    2) dünastia – valitseb monarh või kuningliku perekonnaliige. Mis eristab neid türanniast on, et nemad tulevad võimule ja kasutavad seda tuginedes kindlatele reeglitele. Võim ja rikkused on tavaliselt jaotatud kogu monarhi perekonna vahel. Dünastia võimu legitiimsus tuleneb traditsioonist. Dünastia režiimis ei ole poliitilisi parteisid, isegi mitte ühte juhtivat parteid. Lubatud pole vaba ajakirjandus ja sõnavabadus. Dünastiate praegune rikkus tugineb peamiselt tohututest õli ja nafta puuraukudest. Saudi-Araabia, Araabia Ühendemiraadid.
    3) sõjaväelised režiimid – on kõige levinum vorm autoritaarse režiimi vormidest. Armee on erilises priviligeeritud seisuses. Paljudel juhtudel armee sekkub, et kaitsta olemasolevat sotsiaalset ja sõjalist status quo’d. Eriti juhul kui status quo rahuldab sõjaväe huve.
    3.1. Otsene sõjaväeline võim – selle järgi on sõjavägi otseselt vastutav kogu tsiviilühiskonna administratsiooni üle. Käsud ja otsused tehakse sõjaväe ametnike poolt ja viiakse ellu läbi militaarse käsuliini. Armeest saab valitsus ehk kollegiaalne kogu, kes koosneb kõrgematest sõjaväe juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused. Tegelikkuses on ka tsiviilisikud kaasatud. Avalikeks teenistujateks jäävad siiski tsiviilisikud, kes alluvad juntale. Peamine võimuallikas on jõud. Ennetavateks taktikateks on arreteerimised või teatud kõrvaldamised.
    3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga.
    3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses, kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda.
    4) ainupartei autoritaarsed režiimid – eksisteerib koos sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega jne. Siiani on need režiimid ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ning nad on pidanud kaasama eelpool nimetatud organisatsioonid. Kõik juhtpositsioonid on ainupartei käes.

    Rahvusvaheliste suhete teooria – idealism


    Idealism pärineb XX sajandi algusest, täpsemalt pärast I Maailmasõda ja enne II Maailmasõda. Idealistid uskusid, et rahvusvaheline kord tuleb luua, see ei teki iseenesest, kusjuures korra tagatiseks on rahvusvaheline organisatsioon .
    Idealismi lähtealused olid vastandlikud realismile:
    1) inimloomus on oma olemuselt hea.
    2) inimlik mure teiste heaolu pärast muudab progressi võimalikuks.
    3) inimeste (riikide) vääriti käitumine ei tule mitte inimloomuse pahelisusest vaid halbadest institutsioonidest, mis õhutavad inimest (riiki) halvasti või omakasu püüdlikult käituma.
    4) sõjad on välditavad ning nende esilekerkimise tõenäosust on võimalik piirata halbade institutsioonide likvideerimise kaudu.
    5) sõda on rahvusvaheline probleem, mis nõuab kollektiivseid pingutusi selle lahendamiseks.
    Sellest tulenevalt oli idealistide arvates rahvusvahelistes suhetes keskseks tegelaseks rahuarmastav riik. Rahvusvaheline süsteem ei ole mitte anarhiline vaid korrapärane. Korra tagamine on usaldatud rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes organiseerivad desarmeerimist, kollektiivset julgeolekut, seaduste ülemlikkust, sanktsioonide rakendamist agressorite vastu. Idealistlik käsitlus võttis kasutusele kollektiivse julgeoleku mõiste – kui ühte (Rahvaste Liidu) liiget ähvardab hädaoht, astuvad teised välja tema kaitseks ehk ühe riigi julgeolek võrdub teiste riikide julgeolekuga. Rahvusliku enesemääramiseprintsiip pidi tagama mitmetele riikidele iseseisvuse, kuid tegelikkuses nii ei toiminud (nt Poola, Tšehhoslovakkia ). Idealistide reformiprogramm tugines rahvusvahelisele õigussüsteemile programm nägi ette vajadust muuta üldisi tõekspidamisi. Seades esiplaanile inimkonna ühtsuse, tagaplaanile rahvuslojaalsuse. Lisaks nägi programm ette ideoloogiat, mis häälestaks maailma avalikkust sõja vastu, rahvusvahelise kaubanduse propageerimist vastukaaluna suletud impeeriumidele.Viimasena nägi programm ette ka saladiplomaatia asendumist avatud lepingute süsteemiga.
    Rahvaste Liit aga ei vastanud idealistide ootustele lootustele. Mõrad tekkisid juba USA mitteliitumisega. Lagunemisele aitasid kaasa ka 1931.a. Mandžuuria kriis, 1935.a. Etioopia kriis ja 1939.a. Talvesõda. Sellest tulenevalt toimus lõplik lagunemine enne II Maailmasõda.
    Nii realistidel kui liberalistidel tekkisid uued voolud, vastavalt neorealism ja neoliberalism. 1980-ndatel tekkis neo-neo debatt, kus mõlema koolkonna pooldajad vaidlesid peamiste probleemide üle rahvusvahelistes suhetes (nt rahvusvaheline koostöö, anarhia olemus ja tagajärjed, absoluutsed ja suhtelised kasud).

    Pilet 13.

    Teised presidendivalimised 1996


    Teised presidendivalimised toimusid 1996.a. augustis-septembris ja nende puhul juhinduti juba täies ulatuses põhiseadusest. Põhiseaduse järgi presidendi valimist alustab Riigikogu, kellel on õigus üles seada ka kandidaate. 1/5 ehk siis 21 Riigikogu liiget kinnitavad oma allkirjaga vastava kandidaadi ülesseadmise.
    Riigikogus võib toimuda kuni kolm valimistevooru:
    1) esimeses voorus osutub valituks kandidaat, kes kogub 2/3 Riigikogu koosseisu häältest ehk siis 68 rahvaesindaja toetuse. Kui keegi sellist tulemust ei saavuta, jätkub valimine teises voorus. 1996.a. toimusid selle skeemi järgi siiani ainsad presidendivalimised. Esimeses voorus seati üles Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kes kogusid vastavalt 45 ja 34 häält. Keegi vajalikku toetust ei saanud.
    2) teine voor kopeerib täielikult esimest – uuesti seatakse üles kandidaadid, kes võivad olla samad isikud kui esimeseski voorus, aga võivad olla ka täiesti uued. Kindlasti mängib siin rolli ajafaktor, sest teine voor toimub järgmisel päeval pärast esimest. Samuti peab siin voorus koguma 2/3 Riigikogu liikmete toetuse. Kui ka seda ei saavutata, siis lähevad valimised kolmandasse vooru . Tegelikel´presidendivalimistel seati selles voorus samuti üles Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kelle häältehulgaks jäi vastavalt 49 ja 34 häält.
    3) Kolmandasse vooru saavad teise vooru kaks edukamat kandidaati ( või siis üks kui neid teises voorus rohkem üles ei seatudki), kuid ka siin peab võitmiseks saavutama 2/3 Riigikogu koosseisu toetuse. Kui ka siin presidendi valimine ebaõnnestub, siis kutsutakse selleks kokku Valimiskogu . Viimastel presidendivalimistel jõudsid kolmandasse vooru jällegi Lennart Meri ja Arnold Rüütel, kes said vastavalt 52 ja 32 häält.
    Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Vastavalt valijaskonna hulgale võisid erinevad volikogud delegeerida Valimiskogusse üks kuni kümme oma esindajat. 1996.a. presidendivalimiste ajal oli Valimiskogu suuruseks 374 isikut. Riigikogus toimunud viimase valimistevooru kandidaadid muutusid automaatselt ka kandidaatideks ka Valimiskogu jaoks. Lisaks neile võisid Valimiskogu 21 liiget seada üles ka oma kandidaadid. Teoreetiliselt oleks võinud seega kandideerida 19 isikut. Tegelikkuses seati üles viis kandidaati – Lennart Meri ja Arnold Rüütel Riigikogu kandidaatidena ning Valimiskogu poolt veel lisaks Tunne Kelam , Siiri Oviir ja Enn Tõugu.
    Valimiskogus oli ette nähtud maksimaalselt kaks vooru.
    1) Esimeses voorus oleks osutunud valituks kandidaat, kes oleks kogunud enam kui poole hääletamisest osavõtnutest. Selliseid valijaid oli 1996.a. 372, seega oleks võiduks vajalik häältekogus olnud 187 häält. Tegelikkuses kujunesid tulemused sellisteks:
    Lennart Meri – 139 häält
    Arnold Rüütel – 85 häält
    Tunne Kelam – 76 häält
    Enn Tõugu – 47 häält
    Siiri Oviir – 25 häält.
    Kuna keegi nõutavat häältehulka kokku ei saanud, jätkusid valimised teises voorus.
    2) Valimiskogu valimiste teise vooru said eelmise vooru kaks edukamat kandidaati ning nende hulgast võitja pidi saama samuti enam kui pool hääletamisest osavõtnutest, keda oli jällegi 372 isikut. Tulemused olid järgnevad:
    • Lennart Meri – 196 häält,
    • Arnold Rüütel – 126 häält.

    Siinkohal oli peidus ka üks oht. Meri ja Rüütel said kokku 322 häält, ehkki hääletamisest võttis osa 372 isikut. Ülejäänud sedelid olid kas rikutud või tühjad, kuid nad läksid arvesse kui hääletamises osalenud. Kui näiteks Lennart Meri oleks saanud kümme häält vähem, oleks ta vastaskandidaati ikkagi edestanud märkimisväärselt, aga ta ei oleks osutunud valituks. Siis oleks käivitunud uus valimiste tsükkel, kus kõik eelpool kirjeldatud protseduur oleks uuesti läbi tehtud. Halva õnne korral oleksime me pidanud tegutsema ilma presidendita teatud aja, mida aga ei saa lugeda normaalseks ühegi riigi suhtes.

    Max Weberi ideaalse bürokraatia mudel


    Max Weber defineeris ideaalset bürokraatiat (HEMDCL(A)W, HETTELK – eesti keeles), kus:
    1) Hierarhia – organisatsioon võib olla üles ehitatud hierarhiliselt või kooperatiivselt (sõltumata riigi tüübist). Hierarhia eesmärgiks on tagada kindel vastutus.
    2) Elukutse – inimesed töötavad ühel positsioonil täiskohaga (professionaalsus).
    3) Teenete alusel ametikohtadele valimine (merit selection) – tööle valimine ja edutamine toimub kvalifikatsiooni alusel (ei osteta endale raha eest ametit).
    4) Tööjaotus (devision of labour) – spetsialiseerumine. Igal töötajal on oma kindel töö, mille eest ta vastutab. Välditakse töö dubleerimist, ebaefektiivsust.
    5) Edutamine – inimeste edutamine kõrgematele ametikohtadele, karjäärivõimalus. Liigutakse altpoolt ülespoole, nii tekib üldine ettekujutus süsteemist.
    6) Legaalsuse printsiip – elimineerib isiklikud eelistused, teeb võimalikuks, et sarnastes tingimustes tuleb langetada sarnased otsused – etteennustatavus, kindlus . Dilemma: võidame õiguses ja kaotame etteennustatavusega või vastupidi.
    7) Kirjalikkus – kõik dokumendid peavad olema kirjalikud, sest teeb organisatsiooni töö kontrollitavaks. Nende tunnuste järgimine toob Weberi arvates kaasa parema efektiivsuse. Bürokraatia eelised (nt võrreldes traditsiooniliste süsteemidega):
    1. Bürokraatia on kiire – tuleneb hierarhilisest süsteemist (käsud liiguvad ülevalt alla)
    2. Etteennustatavus – tuleneb legaalsuse printsiibist
    3. Kontrollitavus – tuleneb kirjalikkuse printsiibist
    4. Suudab rohkem – tuleneb tööjaotusest
    5. Bürokraatia on odavam.
    Kriitika Weberi bürokraatiateooriale:
    - administratiivüksuste liigne kontroll inimeste elu üle võib viia olukorrani, kus nad muutuvad liiga suureks ja võimsaks.
    - sõna “bürokraatia” negatiivne kasutamine viitab süsteemile, mis on liiga paindumatu ja isikukauge (inimene = arv)
    - bürokraatlikud reeglid vabastavad ametnikud vastutusest poliitikute ees.
    - kirjalikkuse printsiip, kui kõik asjad panna kirja, nõuab taoline tegevus lisatööd ja suurendab paberipahna.
    - legaalsuse printsiip, kui väga rangelt järgida, kaasneb jäikus. Seega, kas jätame bürokraatidele suurema valikvõimaluse ja sellega kaotame etteennustatavuse või määratleme väga täpselt, mida bürokraat võib teha ja väldime võimaluse, et saaks asjaolusid arvesse võtta.
    Siiski peetakse Weberi bürokraatiat enamikes riikides ideaalvariandiks (nagu demokraatia – tal on puudusi, aga paremat ei ole) (Inimesed eelistavad isikukaugsust korruptsioonile ja omakasupüüdlikkusele) NB bürokraat on, kes allub võimule ja kellel on võim (nt sekretär pole bürokraat, sest tal pole võimu).

    Pilet 14.

    Kolmandad ja neljandad presidendivalimised 2001 ja 2006


    2001.aasta kolmandad presidendivalimised
    Kandidaadid erakondades:
    1) Keskerakond ja Isamaaliit – äge võistlus.
    a) Keskerakond: Kreitzberg contra Oviir, 2/3 sai võitja
    b) Isamaaliit: Tulviste contra Kelam, kõige tasavägisem - võitja sai 51%
    2) Reformierakond – võistlus sümboolne, sest Toomas Savi kanditatuur kindle
    3) Rahvaliit ja Mõõdukad – võistlus puudus, konkurendid taandasid end ise.
    4) Muud erakonnad – Peeter Paemurru ( ), Matti Päts – ei seatud kedagi üles
    Riigikogu voor:
    I voor – Kreitzberg – 40 häält, Tarand – 38 häält
    II voor – Tulviste – 35 häält, Kreitzberg – 36 häält
    III voor - Tulviste – 33 häält, Kreitzberg – 33 häält
    Valimiskogu voor:
    a) ametlikud kandidaadid – Kreitzberg ja Tulviste
    b) üles seatud kandidaadid – Savi – 56 toetusallkirja
    Rüütel – 78 toetusallkirja
    Esimeses hääletusvoorus ei saanud keegi nõutavat 50% häältest:
    Kreitzberg 72 häält
    Rüütel 114 häält
    Savi 90 häält
    Tulviste 89 häält
    Seega peeti samal päeval ka II voor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel ja tulemusega 186 vs 155 osutus valituks Arnold Rüütel
    2006.aasta neljandad presidendivalimised
    Riigikogu voor: vajalik häälte arv 68. Riigikogus esitati igasse vooru ainult 1 kandidaat.
    I voor – Ene Ergma 65 häält
    II voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häält
    III voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häält
    Valimiskogu voor: valimiskogusse oli kantud 345 valijameest (Lihula ja Vihula vallad ei suutnud valijamehi koha peal ära valida)
    I voor: Toomas Hendrik Ilves 174 häält
    Arnold Rüütel 162 häält
    Kehtetuid sedeleid 1 ning märgistamata 8 sedelit.

     Seadusloome mõjutamiseks on riigipeal kolm võimalust:
    1) president kuulutab välja seadused. Kuid riigipeal on ka õigus jätta neid välja kuulutamata. Sellisel juhul saadetakse eelnõu koos motiveeritud otsusega Riigikogusse tagasi. Kui Riigikogu selle uuesti muutmata kujul vastu võtab, siis president on kas kohustatud seaduse välja kuulutama või peab ta pöörduma Riigikohtu poole tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Viimasel juhul on Riigikohtu otsus lõplik. Meri oma kahe ametiaja jooksul kasutas vetot 41 korral. 29 korral Riigikogu tunnistas oma eksimust ja muutis seaduse 4 korral võttis Riigikogu seaduse muutumatul kujul vastu ja president tunnistas seda 8 korral läks asi Riigikohtusse – 7 : 1 presidendi kasuks Rüütel – tagasi saatnud kolmel korral, kõikidel juhtudel Riigikogu on muutnud seadust.
    2) kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib president anda välja seaduse jõuga seadlusi, aga sellisel juhul peavad need kandma ka Riigikogu esimehe ja peaministri allkirja. Kui Riigikogu kokku tuleb, siis ta kinnitab või tühistab viivitamatult presidendi poolt välja antud seadlused. Praeguse presidendi ametisoleku aja jooksul pole välja antud ühtegi seadlust.
    3) president võib algatada põhiseaduse muutmist , mille siis kas Riigikogu või rahvas peavad vastu võtma või tagasi lükkama . Ka sellist võimalust pole riigipea siiani kasutanud. Täidesaatva võimu tegemisi saab president mõjutada peaministrikandidaadi nimetamisega. Igasuguse valitsuse vahetuse korral on presidendil õigus nimetada kahel korral peaministrikandidaat, kes peab saama Riigikogu toetuse. Teostada poliitiliselt erapooletust nõudvaid toiminguid : president nimetab ametisse terve rea isikuid, näiteks Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, diplomaatilised esindajad jne, kuid selleks vajab ta mingi teise institutsiooni ettepanekut või nõusolekut. Lisaks võiks nimetada, et president on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja tal on erakondade vahelise vahekohtuniku roll. Samuti on presidendil mitmed tseremonaalsed ülesanded – ordenite ja aumärkide jagamine, kohtumised kõrgete riigijuhtidega.
    Üldine suund on, et otse valitakse president seal, kus tal on laiad ˇvõimupiirid ja võimalus mõjutada valitsuse tööd (nt Austria, iirimaa, Poola, Prantsusmaa, Venemaa).

    Põhja-Lõuna konflikt


    Tavaliselt jagatakse riigid kolmeks, vahel ka neljaks maailmaks. Esimene maailm – tehnoloogiliselt kõige arenenumad riigid (Põhja-Ameerika, Lääne-Euroopa, Austraalia, Jaapan, Uus-Meremaa, ka Iisrael ja LAV. Teine maailm – naftat eksportivad riigid, mis on hiljuti läbinud kiire arengu (nt Saudi-Araabia, Katar, Kuveit, Iraak, Iraan); pisikesed riigid, mis elatuvad turismist (nt Singapur); uusindustriaalmaad, mis on lühikese aja jooksul (10-20 aastat) läbi teinud industriaalprotsessi, põhiliselt tootjad tänapäeva maailmas (nt Hongkong, Malaisia, Tai, Lõuna-Korea); siirdeühiskonnad – endised sotsialistlikud maad Ida- ja Kesk-Euroopas (siia kuuluvad 16+28 riiki, nt Balti riigid, Sloveenia jne). Kolmas maailm – mahajäänud riigid, neid riike on kõige rohkem. Maailma kujutatakse tavaliselt püramiidina (kõige madalamal III maailm ja üleval I maailm). Räägitakse ka neljandast maailmast, kuhu kuuluvad kõige mahajäänumad riigid, tavaliselt paiknevad need Aasias (nt Laos, Kambodža), Must Aafrika (nt Kongo, Ruanda, Mosambiik, Tšaad), ka Haiti (Ameerika), kokku on selliseid riike u 30. Selliste riikide arengu eeldused on nõrgad nii looduslikel kui ajaloolistel põhjustel. Lisaks räägitakse arenenud ehk tööstuslikust põhjast ning mahajäänud ehk agraarsest lõunast. See jaotus on pigem geograafiline. Kui varem oli põhikonflikt ida ja lääne (NSVL v USA), siis nüüd on põhja ja lõuna vahel.
    Põhja ja lõunat eristavad mitmed tunnused:
    1. Arenenud põhi on demokraatlik, tehniliselt kõrgelt arenenud, jõukas, rahvastiku juurdekasv on minimaalne. Lõunas on riigid reeglina agraarmaad, rahvastiku juurdekasv on väga kiire.
    2. Lõunas on tavaliselt tegemist totalitaarsete režiimidega, põhi vaatab lõunat kui ebastabiilset piirkonda. Põhja-Lõuna konfliktid tulenevad poliitilistest, tehnoloogilistest, majanduslikest , demograafilistest erinevustest. Lõunas elab 80% elanikest, kuid toodab ainult 20% maailma rikkusest. Poliitiline võim, heaolu, tootlikus on alaproportsionaalselt jaotatud. Põhja-Lõuna konflikt on seotud neokolonialismiga, mis viitab sõltuvusele maailmaturust ning mis käsitleb valitsevat maailmarežiimi kui hukatust maailmamajandusele ja sotsialistlikele maadele. Põhja-Lõuna konflikti alged peituvad koloniaalpärandis ning sõltuvuses, mis olid varem emamaade ja asumaade vahel. Riigid on ilma jäetud sõnaõigusest maailma areenil ja tänu sellele on III maailmas poliitiliselt ja majanduslikult täiesti sõltuv.
    Analüüsides praegust Põhja-Lõuna konflikti, on põhiküsimused lõunas:
    1) Kuidas arendada ja toota rohkem heaolu? Missugune on majanduslikult ratsionaalne poliitika selle saavutamiseks?
    2) Mis võiks või peaks olema arenenud põhja roll selles protsessis? Kas põhi peaks sekkuma senisesse arengusse?
    Põhiküsimused põhjas:
    1) Missuguse positsiooni peaks põhi võtma maailma kaubandusläbirääkimistel? Kas suhtuma sellesse protsessi ettevaatlikkuse või teatud optimismiga?
    2) Kas III maailma majanduse areng on tervitatav nähtus või mitte?
    Pilet 15. Presidendi võimutäius. Huvigruppide ressursid.
    Poliitilises mõttes pakuvad presidendi institutsiooni juures huvi 2 probleemi:
    • kuidas valitakse presidenti
    • milline on presidendi võimutäius

    Nimetus president võeti kasutusele aastal 1992. President vs riigivanem . Asepresident on
    Riigikogu esimees, kui president on puhkusel, haige või mõne muu takistuse korral. Meri ega
    Rüütel pole volitusi üle andnud.
    President valitakse põhiseaduse järgi kaudselt. Valitakse 5 aastaks, üht isikut saab valida
    maksimaalselt kaks korda järjest. Peale kohtu ei saa keegi presidenti tagandada ning kohus
    saab seda teha vaid süüdimõistva otsuse korral. President võib lahkuda oma vabal soovil,
    surm vabastab samuti ametist. Uue valimisega vana volitused lõppevad. Põhiseaduses pole
    asepresidendikohta, kui president on võimetu kandmaks oma kohuseid, täidab tema osa
    Riigikogu esimees.
    Seadusloome mõjutamiseks on riigipeal 3 võimalust:
    • President kuulutab välja seadused. Kuid riigipeal on ka õigus jätta neid välja kuulutamata. Sellisel juhul saadetakse eelnõu koos motiveeritud otsusega Riigikogusse tagasi. Kui Riigikogu selle uuesti muutmata kujul vastu võtab, siis president on kas kohustatud seaduse välja kuulutama või peab pöörduma Riigikohtu poole, et tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Viimasel juhul on Riigikohtu otsus lõplik.
    • Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib president anda välja seaduse jõuga seadlusi, aga sellisel juhul peavad need kandma ka Riigikogu esimehe ja peaministri allkirja. Kui Riigikogu kokku tuleb, siis ta kinnitab või tühistab viivitamatult presidendi poolt välja antud seadlused. (Praeguse presidendi ametisoleku aja jooksul pole välja antud ühtegi seadlust.)
    • President võib algatada põhiseaduse muutmist, mille siis kas Riigikogu või rahvas peavad vastu võtma või tagasi lükkama. (Ka sellist võimalust pole riigipea siiani kasutanud.) Täidesaatva võimu tegemisi saab president mõjutada peaministrikandidaadi nimetamisega. Igasuguse valitsuse vahetuse korral on presidendil õigus nimetada kahel korral peaministrikandidaat, kes peab saama Riigikogu toetuse. Teostada poliitiliselt erapooletust nõudvaid toiminguid: president nimetab ametisse terve rea isikuid, nt Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, diplomaatilised esindajad jne., kuid selleks vajab ta mingi teise institutsiooni ettepanekut või nõusolekut. Lisaks võiks nimetada, et president on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja tal on erakondade vahelise vahekohtuniku roll. Samuti on presidendil mitmed tseremoniaalsed ül: ordenite ja aumärkide jagamine, kohtumised kõrgete riigijuhtidega.

    Huvigruppide ressursid
    Enamik tunnustatud huvigruppide uurijaid on leidnud, et huvigrupi edukuseks on vaja täita teatud tingimused ehk grupi mõjukus sõltub vahenditest, mida grupp omab. Kuigi taolisi tegureid võib leida rohkesti, mis tagavad huvigruppidele edu või vastupidi, tekitavad probleeme, leidub 5 tegurit, mis on peamised:
  • SUURUS – kõige olulisem tegur, sest sellest oleneb kõige rohkem mõjujõud. Samas ei tohi suurust ülehinnata, sest suuruse mõju analüüsimisel on võtmesõnaks potentsiaal. Mitte alati ei õnnestu huvigrupil mõjutada oma liikmeskonna poliitilisi seisukohti ja tegevust niivõrd, et see oleks kasulik sellele huvigrupile. Taolisel juhul tähendab suure liikmeskonna omamine negatiivset efekti, sest see muutub organisatsiooniliseks koormaks, mida on raske juhtida. Seega on korrektsem kasutada suuruse hindamisel tegelike ja potentsiaalsete liikmete suhet. Eriti ilmekalt tuleb potentsiaalsete liikmete kasulikkus esile kriisiolukordades, kus ka mitteliikunud inimesed muutuvad aktiivsemaks ja on nõus osalema huvigrupi tegevuses. Suuruse tähtsus sõltub siiski olulisel määral huvigrupi tüübist (nt korporatsioonid – puudub tavaliselt liikmeskond; kaubandusliidud – tavaliselt vähe liikmeid). Vastupidiselt eelnevatele aga peavad ametiühingud ja kodanike tegevusgrupid liikmete arvu esmatähtsateks ja apelleerivad just liikmeskonnale.
  • ÜHTSUS – huvigrupi mõju suurus oleneb suuresti tema seesmisest ühtsusest, sest huvigrupi mõju poliitika areenil kahaneb märgatavalt, kui tal puudub üksmeel mõnes vallas. Seda isegi juhul, kui tegu on suure huvigrupiga. Seesmised eriarvamused õõnestavad alati grupi ühtsust ja kohta oma eesmärkide täitmisel. Kui aga huvigrupp suudab käituda üksmeelselt, omab selline grupp tohutut mõjuvõimu.
  • JUHTIMINE – kuigi eelnevad 2 punkti olid väga olulised, ei piisa huvigrupi suurusest ja ühtsusest eduks, sest vaja on leida ka autoritaarsed/karismaatilised juhid, kes oleksid võimelised organisatsiooni huvide eest tulemuslikult seisma. Ilma taoliste võimekate juhtideta jäävad sageli olulised eesmärgid saavutamata või saavutatakse need vaid osaliselt. Juhtimise ülesandeks on panna kogu organisatsioon ühiste eesmärkide nimel tööle ning leida vahendid, kuidas oma eesmärke saavutada.
  • INFORMATSIOON – huvigrupi edu sõltub suuresti oskusest koguda ja analüüsida informatsiooni ning selle hilisemast tometamisest õigete isikute kätte. Oluline aspekt oma seisukohtade edukaks läbisurumiseks poliitilisel maastikul sõltub ka sellest, kuidas huvigrupp suudab oma tegevuse motiive selgitada avalikkusele.
  • RAHA – kuigi suur eelarve ei pruugi olla huvigrupi kõige tähtsam kapital, siis piisav finantsiline tagavara on kindlasti oluline, sest nõuavad ju kõik tegevused suuremal või vähemal määral rahalisi vahendeid, alates kontoriruumidest kuni informatsiooni kogumiseni ja selle hilisema töötlemiseni. Materiaalne kindlustatus ei aita mitte üksnes tagada professionaalset juhtimiskunsti ja bürokraatlikku organisatsiooni, vaid ka edukat propagandat.
    Need 5 tegurit on kindlasti olulisemad, millega üks huvigrupp oma tegevuses peab lähtuma, et saavutada õnnestunud tegevus. Lisaks on olulised ka:
    • PRESTIIŽ – avalik tunnustus ning hea kuulsus annab grupile soodsa lähteasendi isegi siis, kui organisatsioon on väike ja nende majanduslikud võimalused piiratud.
    • GRUPI TUNTUS JA USALDUSVÄÄRSUS – kui huvigrupp on võimeline jagama pidevalt usaldusväärset informatsiooni ning põhjendama oma esitatud seisukohti faktiliselt ning kiiresti, võetakse sellist gruppi märksa paremini kuulda ja ka arvestatakse tema seisukohtadega.
    • SÕJAKUS – grupi agressiivsuse aste määrab ära vastustrateegia. Tihti kaasneb sõjakusega seisukohtade vähene argumenteeritus, millest tulenevalt väheneb huvigrupi usaldusväärsus ning väärikus.
    • MÕJU VALIJASKONNA ÜLE – hoolimata kehvast organiseeritusest või väikesest liikmete arvust, toob grupi laialdane toetus valijate hulgas kaasa poliitikute viisakuse, meeldimispüüdlused ja arvestamise grupi huvidega, sest kardetakse minna vastuolla valijaskonnaga.

    Pilet 16. Valitsus. Huvigruppide roll.
    Valitsus
    Eesti valitsus koosneb peaministrist ja ministritest – seaduse järgi ei tohi valitsuses olla enam kui 15 liiget. Kuna seadus loetleb nimeliselt üles peaministri ja 11 ministeeriumi juhtivat ministrit, siis nn portfellita ministreid või olla veel 3 (viimati kaotati ära ministri ametikoht ehk Urve Palo). Praegu koosneb valitsus 13 ministrist (ainus portfellita on regionaalminister). 45. valitsuse ministrid:
    Peaminister: Andrus Ansip
    Rahandusminister: Jürgen Ligi
    Justiitsminister: Rein Lang
    Sotsiaalminister: Hanno Pevkur
    Kultuuriminister: Laine Jänes
    Keskkonnaminister: Jaanus Tamkivi
    Välisminister: Urmas Paet
    (Reformierakond)
    Kaitseminister: Jaak Aaviksoo
    Regionaalminister: Siim Valmar Kiisler
    Haridusminister: Tõnis Lukas
    Põllumajandusminister: Helir-Valdor Seeder
    Majandus- ja kommunikatsiooniminister: Juhan Parts
    Siseminister: Marko Pomerants
    (IRL)
    Lisaks ministritele võtab valitsuse istungitest osa sõnaõigusega riigisekretär ning neil istungitel võivad veel osaleda (samuti sõnaõigusega) riigikontrolör ja õiguskantsler. Valitsus võtab otsuseid vastu häälteenamusega. Kui hääled langevad pooleks, siis on otsustav peaministri hääl.
    Minister on kõigest oma ministeeriumi poliitiline juht. Ta lahendab oma valitsemisalal üldisi põhimõttelisi küsimusi. Ühtlasi on ta ühenduslüliks vastava ministeeriumi ning valitsuse vahel. Suuresti tänu proportsionaalsele valimissüsteemile on Riigikogu koosseis olnud erakondlikult võrdlemisi kirev ning alates 1992. aastast ei ole ühelgi juhul suudetud moodustada ainuparteilist valitsust. Kõik taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsused on olnud koalitsioonivalitsused (ka vähemusvalitsused).
    Valitsus astub tagasi:
  • Riigikogu uue koosseisu moodustamisel
  • Kui Riigikogu avaldab umbusaldust
    Umbusaldused peaministrile
    Peaminister
    Aeg
    Poolthääli
    Tulemus
    Mart Laar
    15. nov 1993
    21
    Peaminister jäi ametisse
    Mart Laar
    26. sept 1994
    60
    Peaminister lahkus ametist
    Tiit Vähi
    10. veebr 1997
    45
    Peaminister jäi ametisse
  • Riigikogu ei võta vastu eelnõud, mille on valitsus sidunud usaldusküsimusega
  • Peaministri tagasiastumise või surma korral
    Alates 1992. a on peaminister vabatahtlikult tagasi astunud kahel korral: Tiit Vähi (1997) ja Mart Laar (2002).
    Kõige pikem valitsemisperiood on Ansipil (alates 5. aprill 2007 - ...). Järgmine on Mart Laari II valitsusel (2 a 10 kuud 1999-2002).
    Korralised istungid on tavaliselt kord nädalas (neljapäeviti) ja on pädev, kui lisaks peaministrile võtab sellest osa vähemalt pool valitsuse koosseisu. On kujunenud tavaks, et valitsus üritab langetada otsused konsensuslikult. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Lisaks peab valitsus ka nõupidamisi, kus arutatakse peamisi päevakajalisi probleeme, mis kuuluvad valitsuse pädevusse – neil otsustel pole õiguslikke tagajärgi.
    Valitsuse ülesanded:
  • Viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat
  • Suunab valitsusasutuste tegevust
  • Korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja presidendi aktide täitmist, annab selleks vajalikke määrusi ja korraldusi
  • Esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning riigieelarve eelnõu
  • Esitab Riigikogule ratifitseerimiseks välislepinguid
  • Korraldab suhtlemist teiste riikidega
  • Täidab muid seadusega valitsusele pandud ülesandeid
    Huvigruppide roll
    Selleks, et mõista huvigruppide rolli, on tarvis üldisemat ettekujutust huvigruppide kohast poliitilises keskkonnas. David Easton on töötanud välja sisendi-väljundi mudeli, mis lihtsustatud kujul näitab, kuidas läheneda poliitilise elu uurimisele. Eastoni mudel on aluseks, et näidata huvigruppide kohta ühiskonnas. Huvigrupid esitavad nõudmisi või survet valitsusasutustele (ehk nn mustale kastile), mis omakorda tekitavad teatud väljundid (otsused, seadused, seaduseelnõud, poliitikad jne) rahvale. See on pidev protsess, kus toimub tagasiside. Vastavalt sellele, millise hvigrupi ootused ei vastanud tulemustele, järgneb nagu spiraali mööda uus surve poliitilisele võimule ehk kõik algab taas uuesti. (Õps lisas omalt poolt joonisele huvigruppide otsese suhtluse rahvaga- katkendlik joon- sest huvigrupid ei piirdu üksnes riigivõimu mõjutamisega, vaid väga olulisel kohal huvigruppide käitumises on ka otsene suhtlus rahvaga.) Joonis: Loeng 7 lk 3.
    Huvigruppide ja riigi suhe
    Kuigi kõigis demokraatlikes ühiskondades leidub hulgaliselt eri suuruse ja eesmärkidega huvigruppe, kujutavad nad kõik endast sidepidajaid oma liikmeskonna ja valitud või ametisse nimetatud ametnike vahel. 2 suurt koolkonda :
    • pluralistid – kinnitavad, et huvigrupid esitavad riigile nõudmisi üksteisega võideldes ning et taolise võitluse käigus sünnib sotsiaalselt parim poliitika.

    Seevastu
    • (neo)korporatiivsuse esindajad – rõhutavad, et riik kasutab huvigruppe mitte ainult kui kommunikatsioonikanalit, vaid ka kui vahendit avaliku poliitika kujundamise eest vastutamisel.

    Lisaks eelnevale võib eristada nn
    • dualistlikku käsitlust – „huvigrupid otsivad võimalusi vastavalt oma huvidele riigivõimu painutamiseks, kuid samal ajal vormib neid omakorda riik.“

    Huvigruppide ja ühiskonna suhe
    POSITIIVNE KÜLG:
  • Kui grupp on piisavalt suur, siis oma tegevuse kaudu mõjutades valitsust ja teisi poliitilisi institutsioone, on see osalusdemokraatia loomulik osa ja toetab kodanikuühiskonna olemust.
  • Huvigrupid on organisatsioonid, mis annavad ka hääletutele hääle ja mitte-esindatutele esindatuse ehk annavad kodanikele valitsemisprotsessis lisahääli.
  • Toovad varakult tähelepanukeskmesse ühiskonnas eksisteerivad probleemid ehk teavitavad riigivõimu elanikkonnagruppide vajadustest ja huvidest.
  • Toovad poliitilisse protsessi ekspertiisi.
    NEGATIIVNE KÜLG:
  • Huvigruppide puhul kaasnevad ohud, mis tulenevad demokraatiast ja mis võivad väljenduda selles, et ühe kitsa grupi huvid ja eesmärgid võivad olla vastupidised üldisele.
  • Huvigrupid moonutavad demokraatlikku valitsemisprotsessi. Seda seetõttu, et enamus arvestatavaid huvigruppe esindab ühiskonnas niigi parematel positsioonidel olevate inimeste huve (nt majandus- ja äriliidud) ning ühiskonna vaesematel kihtidel on huvigruppides palju nõrgem esindatus. Mida suurem on äri-, ameti- ja professionaalide liitude mõju, seda rohkem on poliitika kujunemine viltu – juurde saavad need, kel niigi on ja need, kes kannatavad puudust, jäävad alaesindatud.
  • Samuti ei tohi unustada ohtu, et huvigruppide tegevusega võib kaasneda keelatud vahendite kasutamine oma eesmärkide läbisurumises ja korruptiivsuse kasv ühiskonnas.
    Loeng 7. lk 4 olevalt skeemilt on väga hästi näha huvigruppidega kaasnevat positiivset kui negatiivset külge. Ühelt polt saavad kõik grupid kaasa rääkida poliitika kujundamisel ning tuua välja ohud, mis võivad kaasneda juhul kui nende seisukohtadega ei arvestata. Teiselt poolt on aga ilmne, et ühed grupid omavad märgatavamalt rohkem vahendeid ning prestiiži (skeemil suuremana) ja sellest lähtuvalt kujuneb avalik poliitika nende poole kaldu.
    Pilet 17. Mis on riik? Riigi põhitunnused . Huvigruppide taktikad .
    Mis on riik?
    Riigi klassikaline definitsioon:
    Riik on institutsioon, kellel on legitiimne jõu kasutamise monopol antud territooriumil oleva elanikkonna suhtes (Max Weber).
    Riigi juriidiline definitsioon:
    Riik on kindla territooriumiga sõltumatu ehk suveräänne üksus. Riik on organiseeritud institutsionaalne süsteem, mis teeb ja viib ellu poliitilisi otsuseid. Riik on ühiskondlike gruppide (indiviidide) kogum, mis eksisteerib lähtuvalt teatud ühisondlikest vajadustest kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määrtletud juhtimisstruktuure.
    Riigi põhitunnused.
    Üldiselt, nagu paljude teistegi nähtustega politoloogias, on riigi definitsioone palju. Üksmeelsed ollakse enamasti vaid selles, et riigil peab olema 3 põhitunnust (tuginedes suuresti Austria õigusteadlase Georg Jellineki teooriale – Drei Elemente Lehre) ning seda tunnistati õiguslikult 1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioonis:
    • Maa-ala ehk territoorium
    • Rahvas ehk elanikkond
    • Iseseisev (suveräänne) riigivõim ehk valitsus + võime astuda suhetesse teiste riikidega

    1) Maa-ala on ruum, mis koosneb: maismaa, maapõu selle all, õhuruum selle kohal, territoriaalvesi (nt 18-19 saj 3-4 meremiili; praegu 12 meremiili (1852 m = 22 km), millele võib lisanduda majandustsoon;), tinglikult ka riigilipu all sõitvad laevad. Territoorium on oluline seetõttu, et reeglina ainult sellel maa-alal kehtib riigivõim (võib olla ka erandeid nt sõjalised tugipunktid).
    2) Rahvusvaheliselt tunnustatud riigi teine element on rahvas. Rahvas on sisuliselt kogu riigi alus. Rahva rollist võib saada aru kaheti: rahvas kui riigivõimu kandja; rahvas kui riigivõimu teostaja. Nüüd tuleb vaadelda, kes peaksid kuuluma ja kes kuuluvad rahva hulka riigivõimu kandja tähenduses. Lihtsaim viis rahva piiritlemiseks on defineerida seda kodakondsust omavate isikutega – kõik ülejäänud isikud ei kuulu selle järgi rahva hulka. See on kõige levinum ning juriidiliselt korrektne . Lisaks neile võib olla välismaalasi ehk välisriigi kodanikke, kodakondsuseta isikuid ning topeltkodakondsusega isikuid. Seoses asjaoluga, et kodakondsus loob sügavama ning kindlama sideme inimese ja riigi vahel ning et kodakondsusega kaasnevad mitmed kohustused, mis mittekodanikel puuduvad, on rahva mõiste piiramine kodakondsust omavate isikutega siiski rahvusvaheliselt üldtunnustatud.
    Huvigruppide taktikad.
    1. Lobitöö - lobitöö all peetakse silmas igasugust otsest suhet huvigrupi ja riigivõimu esindajate vahel. Kuigi oma nime on selline tegevus saanud lobistide järgi (kes kasutavad seda kui peamist taktikat), üritavad sellist taktikat kasutada ka kõik need huvigrupid, kes professionaalide abi ei kasuta.
    2. Kihutustöö - kihutustöö tähendab kandidaatide toetamist eelkõige valimiste eel. See hõlmab endas nii finantsilise abi andmist kui ka üldist avaliku arvamuse kujundamist ning häälte mobiliseerimist. Huvigrupid loodavad, et toetades kindlaid kandidaate, on viimased võimule tulle nõus omakorda toetama huvigruppide eesmärke.
    3. Koalitsioonide ehk liitude moodustamine - üha enam on erinevad huvigrupid üle maailma hakanud oluliseks pidama erinevate huvigruppide koondumist ühiseks löögirusikaks. Selline koostöö on osutunud väga edukaks, sest on suudetud mobiliseerida arvestatavad rahvahulgad ning finantsilised vahendid.
    3.1. “Käsi-peseb-kätt” poliitika - selline taktika tähendab, et huvigrupid abistavad üksteist teatavate seaduste läbisurumisel, millest igaüks on ainult ühe osalise jaoks lemmikobjekt. Seega saab sellist taktikat pidada ühelt poolt küllaltki ebaeetiliseks, sest kaubitsetakse häälte ja toetusega, kuid just selline taktika võib anda “nõrkadele” huvigruppidele võimaluse võitva enamuse moodustamiseks, mida üksikult oleks võimatu saavutada.
    4. Tavakodanike ehk rohujuure tasandi surve - kuigi enamus huvigrupi kasutatavaid taktikaid nõuab organisatsiooni eliidi algatust ja tegevust, siis samaväärt oluliseks võib osutuda tavaliikmete huvide väljendus . Huvigruppide poliitikas tähendab tavakodanike surve seda, et huvigruppide realiikmed korraldavad kirjade kirjutamise aktsioone, avalikke proteste, meeleavaldusi ja muud taolist. Sellist taktikat kastutavad peamiselt sellised huvigrupid, kellel puudub otsene juurdepääs otsustajateni.
    5. Kohtus käimine - paljud huvigrupid kasutavad poliitika mõjutamiseks ka kohtuid. Ehkki kohtus käimine on kulukas ja aeganõudev, võib see endaga kaasa tuua märkimisväärseid poliitilisi muutusi. Kohtu poole pöördumine on eelkõige taktikaline manööver, et venitada otsuste jõustumisega ning võita juurde aega mõjutamaks seadusandlikku ja täidesaatvat võimu ning vabaneda seadustest või administratiivmeetmetest, mis neile ei meeldi.
    6. Jäiga joone taktika - kui on ilmne, et muude vahenditega ei ole õnnestunud edu saavutada, hakatakse balansseerima lubatud ning lubamatu piiril , kohati õhutades kodanikuallumatust. See taktika hõlmab endas peamiselt streigid või muud vägivaldsed ülesastumised. Iseloomulik on taoline taktika eelkõige põllumajandusringkondadele, ka paljud transpordiga seotud ametiühingud on seda viimastel aastatel järjest sagedamini kasutama hakanud.
    7. Meedia kasutamine - sellise taktika eesmärgiks on avaliku arvamuse muutmise kaudu mõjutada poliitikuid ja ametnikke ning valmistada ette soodsat või vähemalt neutraalset pinnast selleks, et võimul oleks raske reguleerida nende tegevust.
    Pilet 18. Riigieelarve. Valimised Eestis.
    Riigieelarve.
    Mis on riigieelarve?
    Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Riigieelarve näitab, kuidas raha jagada (nt haridusele, meditsiinile ja paljude teiste avalike teenuste osutamiseks). Eelarve on seega üks olulisemaid vahendeid riigi juhtimiseks . Riigieelarve on ühtlasi ka valitsuse tulude plaan. Valitsus prognoosib riigieelarves, kui palju peaks riigikassasse raha laekuma, kui palju sellest tuleb kodanike poolt makstavast tulumaksust, kui palju sotsiaalmaksust, kui palju aktsiisimaksudest ja muudest tuluallikatest. Maksud on valitsuse peamiseks tuluallikaks. Riigieelarve on Riigikogu poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Igal aastal
    kinnitab Riigikogu valitsuse esitatud eelarveprojekti, lubades sedasi valitsusel raha kasutada. Kui Riigikogu eelarveprojekti aasta alguseks ei kinnita, saab valitsus raha kasutada vaid eelmise riigieelarve piires.
    Riigieelarve mõjutab riigi majandust. Näiteks võib valitsuse ebamõistlik kulutamine pidurdada majanduse arengut või kutsuda esile majanduskriisi. 1997. aasta majanduskriisid mitmel pool maailmas said alguse sellest, et paljude riikide valitsused ei järginud tasakaaluka kulutamise põhimõtet ning kaotasid seeläbi rahvusvahelise usalduse. Majandus mõjutab riigieelarvet samuti. Kui majandusel läheb hästi, läheb hästi ka maksumaksjatel. Maksumaksjad teenivad rohkem raha ning maksavad rohkem makse. See võimaldab riigieelarvet suurendada. Enamasti loovad valitsused headel aegadel reserve ja varusid kaitseks halbade aegade eest.
    Välimuselt on riigieelarve lihtne 40 leheküljeline dokument, kus on ükshaaval üles loetud riigi tulud, kulud ning finantseerimistehingud. Riigieelarve kui töövahendi ülesanded võiks jagada nii:
    • sellega prognoosib valitsus raha hulga, mis inimestelt ja ettevõtetelt peamiselt maksudena kokku korjatakse;
    • selles määrab valitsus kindlaks, mida ühise raha eest toodetakse/ostetakse või kellele toetuste, pensionide või muul viisil laiali jagatakse.

    Puudujääk ja ülejääk
    Igale riigile on parem, kui riigieelarve on tasakaalus – kulud on sama suured kui tulud. Juhul kui eelarve on tasakaalust väljas, kulutab riik rohkem raha kui ta teenib. Sellist olukorda nimetatakse eelarvepuudujäägiks ehk eelarvedefitsiidiks. Puudujäägi katteks on valitsus sunnitud raha laenama või elama reservide arvelt. Sedamööda, kuidas laenusummad kasvavad, läheb laenuvõtmine kallimaks. Kuna mõne aja möödudes tuleb hakata laene tagasi maksma, on eelarvepuudujäägi katmine laenudega tihti vaid probleemide edasilükkamine. Enamasti pääsevad valitsused eelarvepuudujäägist suure riikliku kokkuhoiu abil. Liiga suurel laenuvõtmisel on ka muid tagajärgi. Kui valitsus on palju laenu võtnud , peavad üksikisikud ja firmad näiteks paratamatult mõnevõrra kallimalt laenu võtma.
    Keskvalitsuse ja üldvalitsuse eelarve
    Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt keskvalitsuse eelarvet , mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Näiteks Tartu linna eelarvet keskvalitsuse eelarvest ei leia. Seepärast on kogu Eesti riigi rahakotist rääkides õigem rääkida üldvalitsuse eelarvest, kus valitsuse eelarvele lisanduvad ka Tartu, Tallinna, Pärnu ning kõigi teiste valla- ja linnavalitsuste eelarved. Hoolimata sellest, et omavalitsustel on olemas omad tulud, kulud ja
    eelarved, eraldab valitsus igal aastal omavalitsuste eelarvetesse toetussummasid.
    Kuidas valitsus koostab riigieelarvet?
    Riigieelarve kokkupanekut koordineerib Rahandusministeeriumi Riigieelarve osakond, koostöösministeeriumidega aasta läbi. Nad võrdlevad tulusid ja kulusid ning teevad selle põhjal ettepanekud, mille alusel oleks olemasolevat või oodatavat raha nende arvates kõige mõistlikum kasutada. Kui riigil on soove, mida ei saa rahapuudusel kohe täita, siis sellisel juhul võib riik kaaluda laenuvõtmist, kuid ta ei saa ka riik laenata rohkem kui ta tagasi maksta suudab. Valitsusasutused alustavad järgmise aasta eelarve koostamist juba kevadel. Mai-ning juunikuu jooksul kogub Rahandusministeerium kokku erinevate ministeeriumide eelarvetaotlused ning alustab juuli alguses ministeeriumidega nende summade üle läbirääkimisi. Rahandusministeerium on küll eelarveprotsessis kõige tähtsam ministeerium , kuid Rahandusministeeriumi rolliks on aidata teistel ministeeriumidel jõuda eelarvesummade jagamisel kokkuleppele. Tavaliselt juuli lõpus või augusti alguses esitab Rahandusministeerium valitsusele läbirääkimiste tulemusel sündinud esialgse nägemuse riigieelarve jaotumisest. Valitsus arutab välja käidud piirsummasid ning võib neid muuta vastavalt oma poliitilistele eelistustele ja kokkulepetele. Septembri lõpus või oktoobri alguses esitab valitsus riigieelarve Riigikogule. Riigikogus läbib riigieelarve 3 põhjalikku arutelu. Vastavalt seadusele peab Riigikogu eelarveprojekti heaks kiitma enne järgneva aasta märtsikuud, vastasel juhul läheb Riigikogu laiali ning korraldatakse erakorralised valimised.
    Vastavalt põhiseadusele võtab Riigikogu seadusena iga aasta kohta vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Riigieelarve eelnõu esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust. Riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korra sätestab riigieelarve seadus. Nimetatud seaduse ja Riigikogu kodukorra seaduse alusel toimub riigieelarve menetlus Riigikogus. Riigieelarve koostatakse üheks eelarveaastaks ja selle sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele . Riigieelarve eelnõu arutatakse Riigikogus kolmel lugemisel. Esimesel lugemisel esitab rahandusminister ettekande riigieelarve üldpõhimõtetest ja annab ülevaate riigi majanduse olukorrast ning Vabariigi Valitsuse põhieesmärkidest. Esimese lugemise lõpetamise järel võivad Riigikogu liikmed, komisjonid ning fraktsioonid esitada riigieelarve seaduse § 20-le vastavaid muudatusettepanekuid. Rahanduskomisjoni vaatab ettepanekud läbi ja viib arvestatud muudatused eelnõusse. Muudatusettepanekute kohta annab arvamuse ka Vabariigi Valitsus.
    Eelnõu teisel lugemisel toimub sätete arutelu. Riigieelarve eelnõu teise lugemise järel ja kolmandal lugemisel võivad muudatusettepanekuid esitada komisjonid ja fraktsioonid. Riigieelarve võetakse vastu poolthäälteenamusega st seaduse vastuvõtmise poolt peab hääletama rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu. Vastuvõetud riigieelarve jõustub eelarveaasta algusest. Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised ning valitsus saab rahaühes kuus kasutada vaid eelmise riigieelarve ½ summa piires.
    Kust tulevad tulud ja kuhu kulub kõige enam riigi raha?
    Eesti riigieelarvesse laekub kõige enam tulusid sotsiaalmaksust, käibemaksust, ja üksikisiku tulumaksust. Lisaks laekub raha ka erinevatest aktsiisimaksudest nagu näiteks mootorikütuseaktsiisist, alkoholiaktsiisist ja tubakaaktsiisist. Kõige rohkem kulutab valitsus sotsiaalkuludeks. Sotsiaalkuludest suure osa moodustavad pensionid. Teisel kohal on tervishoiukulud, sellele järgnevad haridus- ja teaduskulud.
    Valimised Eestis.
  • RIIGIKOGU korralised valimised toimuvad valimisaasta märtsikuu esimesel pühapäeval. Riigikogu valitakse 4 aastaks. Vabariigi President võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised 3 päeva jooksul, arvates Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise päevast. (Viimased valimised: 4. märts 2007).
  • KOHALIKE OMAVALITSUSTE VOLIKOGUDE korralised valimised toimuvad valimisaasta oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Volikogu valitakse 4 aastaks (enne oli 3 aastaks). (Viimased valimised: 18. oktoober 2009). Valida saavad nii Eesti kui Euroopa Liidu kodanikud, kellel on püsiv elukoht ning sissekirjutus, samuti välismaalased, kes on alaliselt elanud Eestis vähemalt 5 aastat.
  • EUROOPA PARLAMENDI valimised toimusid 7. juuni 2009. Eestist valiti 6 Euroopa Parlamendi liiget: Indrek Tarand, Edgar Savisaar, Siiri Oviir, Tunne-Valdo Kelam, Kristiina Ojuland, Ivari Padar; kelle volitused kestavad 5 aastat. Kokku 736 liiget. Esmakordselt kinnised nimekirjad!
  • VABARIIGI PRESIDENDI valimised toimuvad iga 5 aasta tagant (esimene kord valiti 4 aastaks). Presidendi valib Riigikogu. Kui president jääb Riigikogus valimata, valib presidendi valimiskogu. (Viimased valimised 23. september 2006; president astus ametisse 9. oktoobril 2006.).
    Pilet 19. Parlamendi kujunemine (suurus, kestvus, kojalisus). Poliitiliste ideoloogiate 4 peamist funktsiooni: seletab, hindab, orienteerib, programmeerib.
    Riigikogu kujunemine
    Parlament tuleneb pr. k. ja tähendab kõnelema ehk lobisema, mis ongi sealsete töö.
    1. Volituste kestvus
    Arutusel , kas 3 või 4 aastaks.
    Miks kolm aastat?
    • Nii tihti toimuvad valimised suudaksid Riigikogu kiiremini kujundada selliseks , nagu valijad tahavad, kuna ühiskond areneb väga kiiresti.
    • Kolmeaastane tsükkel tõstab stabiilsust, kuna ei hakata kuigi sageli avaldama valitsustele umbusaldust.
    • Kolmeaastase tsükli puhul saab paremini murda kompartei osa.

    Miks neli aastat?
    • Selle aja jooksul poliitik kujuneb professionaaliks.
    • Valimised on kallid, seega, mida harvem neid on, seda rohkem hoiab raha kokku.
    • Kolmeaastane tsükkel on hetkepoliitika kirjutamine põhiseadusesse.

    25. oktoobril 1991 PA 7. istungjärgul toimus hääletamine:
    3 aastat – 20 häält
    4 aastat – 18 häält
    2. Kojalisus
    Kõik eelnõud rääkisid ühekojalisest Riigikogust. PAs arutusel ka kahekojalisus.
    Miks kahekojalisus?
    • Enamik maailma riike on kahekojalised: 80% (toetudes Viljar Peebu artiklile Postimehes). Electoral System väidab aga, et vähemalt 100 riigis on ühekojaline parlament. Selles raamatus on ära toodud andmed 150 riigi kohta, tollal ÜROs 186 riiki. Paljudel polnud üldse parlamenti, mõnes ta määrati.
    • Seadusandluse dubleerimine teise koja poolt tõstab seaduste kvaliteeti.
    • Teine koda võiks olla maakondade esindus , mis vähendaks Tallinna-keskset ainujuhtimist.
    • Sotsioloogiliselt oleks ühiskonnale parem, kui asjad ei keerleks mitte ühe koja ümber.
    • Psühholoogiline põhjendus: teine koda (pidades silmas 1938. aasta põhiseadust) moodustus vanematest poliitikutest, kes ei taha osaleda valimiskampaanias, kuid tahavad osaleda poliitikas.

    NB! Tiit Käib tegi ka ettepaneku kolmekojaliseks parlamendiks: esimene koda – üldiselt valitav, teine koda – maakonnad ja linnad, kolmas koda – vallad ja alevid.
    Vastuväited:
    • Seadusloome muutuks väga kohmakaks, kuna teise koja inimesed ei pruugi üldse aru saada, mis toimub, juhul kui nad on maakondade esindajad.
    • Eesti on nii väike, et ei kannata teist koda välja.
    • Ühekojaline on lihtsam ja alustada tuleb lihtsamast.

    25. oktoobril 1991 PA 7. istungjärk hääletas:
    üks koda – 31 häält
    kaks koda – 6 häält
    3. Riigikogu suurus
    PA 6. istungjärk 18. oktoobril 1991 leidis, et 101 liiget on mõistlik.
    Kuupjuur valijatest ( Taagepera ) – uus lähenemine sotsiaalteaduses, mis tõi Taageperale Skytte auhinna. Senini oli arusaamine, et suurematel riikidel on suuremad parlamendid.
    Poliitiline ideoloogia.
    Poliitiline ideoloogia – omavahel seotud ideede kogum, mis seletab ja hindab sotsiaalseid tingimusi inimese kohast ühiskonnas ning pakub programmi sotsiaalseks ja poliitiliseks tegutsemiseks. Pol. id. põhinevad paljuski filosoofiale ja teooriale. Mitmed teooriad, filosoofiad ongi aja jooksul muutunud ideoloogiateks.
    Poliitilise ideoloogia 4 peamist funktsiooni:
  • Seletab – üritab seletada miks on ühiskonnas poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud jne tingimused sellised, nagu nad on. (eriti oluline kriiside perioodil) Ideoloogia ülesanne on asi rahvale selgeks teha ja ühtlasi legitimeerida poliitiline režiim.
  • Hindab – paneb paika, mis on hea ja mis on halb.
  • Orienteerib – ideoloogia annab inimestele teatud identiteeditunde, mis on talle vajalik. Tuleb vastu inimeste psühholoogilistele vajadustele.
  • Programmeerib – ütleb, mida teha, andes ühise juhise sotsiaalseteks ja poliitilisteks ektsioonideks.
    Pilet 20. Parlamendi struktuur (juhatus, komisjonid, üksikliikmed , fraktsioonid). Turumajandus .
    Riigikogu struktuur
    Ühelt poolt juhatus ja komisjonid – võivad esineda Riigikogu nimel.
    Teiselt poolt – üksikliikmed ja fraktsioonid. Puhtpoliitilised nähted.
    JUHATUS – koosneb esimehest ja kahest ase-esimehest.
    Esimehed:
    Ülo Nugis (Vabariiklaste Koonderakond, Isamaa, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond, Koonderakond, Uus Eesti, Rahvaliit) oktoober 1992 – märts 1995.
    Toomas Savi (Reformierakond) märts 1995- märts 2003.
    Ene Ergma (Res Publica) märts 2003 – märts 2006.
    Toomas Varek (Keskerakond) märts 2006 – märts 2007.
    Ene Ergma (Res Publica (nüüd IRL) märts 2007 - ...
    Valitakse kord aastas (märtsis). Osalevad ainult kehtivad sedelid. Peab saama üle poole kehtivatest häältest. Kui keegi ei saa, siis toimub lisavoor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Kui kahe kandidaadi puhul hääled pooleks, siis heidetakse liisku. Juhul kui kandidaate on üks, osutub valituks, kui saab rohkem poolt- kui vastuhääli. NB! Valimissedeli eripära: kandidaadi poolt saab märgistada nii poolt kui ka vastuhäält.
    Aseesimehed – samal ajal. Kandidaadid seatakse üles pärast esimehe valimist. Valituks osutuvad 2 enim hääli saanud kandidaati. Võrdsuse korral: lisavoor. NB! Kes on olnud? Rüütel, Kelam, Savisaar, Oviir, Savi, Lang, Kreitzberg, Varek, Veskimägi, Maripuu, Ergma, Ojuland. Praegu: Pentus ja Ratas.
    Volitused: Esimees – juhatab ; Juhatus – otsustamine. Põhimõtteliselt konsensus . Kui seda ei saavutata, võib juhatuse liige panna selle küsimuse hääletusele Riigikogu istungil päevakorravälisena.
    Riigikogu tegutsemine
    1) Korralised istungjärgud:
    Kevad - jaanuari teine esmaspäev kuni juunikuu kolmanda neljapäevani.
    Sügis – septembrikuu teisest esmaspäevast kuni detsembri kolmanda neljapäevani.
    Ametlikult kasutatakse numeratsiooni alates RK valimistest – praegu käib XI Riigikogu.
    1) Erakorraline istungjärk – kutsub kokku RK esimees presidendi, valitsuse või 1/5 RK liikmete
    ettepanekul väljaspool korraliste istungjärkude tööaega. NB! Siinkohal tuleb sisse kvoorum –istungjärk on otsustusvõimeline, kui on kohal üle poole (seega 51 liiget) koosseisust. Kui alla poole, siis küsimus läheb arutusele järgmisele korralisele istungile. Korraline istungjärk jaguneb täiskogu töönädalateks. Istungid toimuvad esmaspäevast neljapäevani. Kolm sellist järjestikust töönädalat – täiskogu töötsükkel. Töötsüklile järgnev nädal – kohtumine valijatega, töö fraktsioonides ja komisjonides. Ajagraafik : Seda ajagraafikut võib muuta 2/3 koosseisu häältega.
    NB! Väljapool neid aegasid on võimalik kokku kutsuda RK täiendav istungjärk, kuid seda on võimalik kokku kutsuda teatud toiminguteks, mida seadus loetleb1 3 varianti. Kõige esimene – presidendi valimine. Täiendavaks istungjärguks vajalik kvoorum – üle poole koosseisust.
    KOMISJONID
    Riigikogus on järgmised alatised komisjonid:
  • Keskkonnakomisjon
  • Kultuuri
  • Maaelu
  • Majandus
  • Põhiseadus
  • Rahandus
  • Riigikaitse
  • Sotsiaal
  • Välis
  • Õigus
  • Euroopa Liidu asjade komisjon
    Iga RK liige kuulub ühte alatisse komisjoni. Komisjoni liikmete arvu määrab Riigikogu juhatus. Oma liikmed määrab alatistesse komisjonidesse fraktsioon, fraktsioonile kuuluvate kohtade arvu igas alatises komisjonis määrab Riigikogu juhatus. Riigikogu komisjoni esimehe ja ase-esimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni esimesel istungil. Komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Uurimiskomisjon mood. Riigikogu otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Probleemkomisjoni võib mood. olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. 1) Riigieelarve kontrolli erikomisjon. 2) Julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjon. 3) Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon.
    FRAKTSIOONID
    Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt 5 Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi. Ühte nimekirja kuuluvad RK liikmed võivad mood. ainult ühe fraktsiooni. Fraktsioonid on rühmad, mille kaudu kujundatakse suur osa parlamendi tööst. Fraktsioonides lepitakse kokku poliitilistes otsustes, mille järel on võimalik komisjonis ja Riigikogu täiskogu istungil ja avalikkuse ees oma arvamust esitada. Fraktsioon on koht, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. See ei tähenda, et fraktsioonisiseselt ei tohi kunagi lahkarvamusi olla. Fraktsioonidel nagu ka riigikogu liikmetel ja komisjonidel on seaduse algatamise õigus. Sellega on kindlustatud, et ka opositsioonis olevatel fraktsioonidel on võimalik oma eelnõusid välja töötada ja kaitsta Riigikodus.
    Eesti Keskerakonna fraktsioon: 28 liiget (esimees: Kadri Simson)
    Eesti Reformierakonna fraktsioon: 31 liiget (esimees: Peep Aru)
    Erakond Eestimaa Rohelised fraktsioon: 6 liiget (esimees: Valdur Lahtvee)
    Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon: 19 liiget (esimees: Mart Laar)
    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon: 10 liiget (esimees: Eiki Nestor)
    2010 kevadel Eesti Rahvaliidu fraktsioon lagunes, samuti on fraktsioonitu endine keskerakondlane Jaan Kundla.
    ÜKSIKLIIKMED ???
    Turumajandus
    Üks poliitilise majanduse ideaaltüüpidest (teine on käsumajandus). Kumbagi ei eksisteeri puhtal kujul ehk 100%. 5 põhiküsimust:
  • Kes kontrollib tootmisfaktoreid? V: Igaüks otsustab ise, mida ta oma käsutuses olevate tootmisvahenditeg teeb. Otsuste põhjuseks on kasumisoov.
  • Kes määrab, mida toota? V: „Nähtamatu käsi“ ehk toodetakse seda, mille järele on nõudlust.
  • Kes määrab hinna? V: Hind määratakse turul, nõudmise ja pakkumise suhtena.
  • Kes määrab kuidas kaubad ja ressursid jagatakse? V: „Nähtamatu käsi“, põhjustades ebavõrdsust; suutlikumad saavad rohkem.
  • Missugune on riigi roll? V: Riigi roll on passiivne – tagab korra, kehtestab reeglid. Minimaalne vahelesegamine turusuhetesse on majanduses domineeriv.
    Võtmeprobleemid. Head küljed ja probleemid:
  • Keskse plaani puudumine – stimuleerib innovatsiooni ja soodustab vabadust. Majandus on tsükliline ja ebastabiilne (tõuseb/langeb).
  • Nõudlusele orienteeritus – kaupade hind ja kvaliteet on vastav tarbija soovidele. Toodetakse vähese ühiskondliku väärtusega kaupu, samas kui paljud ühiskondlikult vajalikud jäetakse tootmata.
  • Konkurents – aktiivne ja efektiivne tootmine. Suur ebavõrdsus (rikas saab rikkamaks ja vaesed surevad).

    Pilet 21.

    Riigikogu funktsioonid


    Põhiseaduse järgi:
    1.) Seadusloome – seadused ja otsused. Seadused – palju, erinevad koosseisud. Seadusandlik initsiatiiv – RK (liige, fraktsioon, komisjon), valitsus (kõige enam), president põhiseaduse muutmiseks. NB! RK osakaal järjest enam vähenenud!
    Muud Riigikogu ülesanded. Põhiseadus loetleb kokku 16 toimingut. Mõned olulisemad:
    2.) välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine
    3.) nimetamised
    4.) valitsusele volituste andmine ja umbusaldus
    5.) olulised väljakuulutamised – rahvahääletusele panek, erakorraline seisukord, sõjaseisukord

    Poliitiliste teadmiste allikad (autoriteet, isiklik mõtlemine, teaduslik meetod)


    1.Autoriteet
    Autoriteediks võib olla dokument, traditsioon või isik.
    a.) kindel autoriteet – näit. vanem õpetaja, sõber, kuulus inimene. Probleem: teisi ei huvita sinu autoriteet.
    b.) üldine autoriteet – mõjutavad paljusid inimesi ühiskonnas, on eriti ilmsed alusena normatiivsetele teadmistele. Nt Põhiseadus, üldise arvamuse liider, usulised tõekspidamised, laialt leviv meedia. Probleem: erinevates poliitilistes süsteemides on erinevad arusaamad. Ühe riigi kodanikud võivad teise riigi kodanike seisukohti naeruväärseiks pidada ning arvata, et tolle riigi kodanikud on „ajupesu“ all.
    c.) „igaüks autoriteedina“ - teiste inimeste tugev arvamus, hoiak, et kui kõik teised arukad inimesed nõustuvad, miks peaks siis sina teisiti arvama. Probleem: „kõiki inimesi saab mõnda aega lollitada.“
    Erinevad autoriteedid annavad tihtilugu vastukäivat informatsiooni ja seega on raske aru saada, mis info on „õige“.
    2.Isiklik mõtlemine
    See teadmise allikas põhineb arusaamal, et inimene suudab kasutada iseenda mõistust, et poliitilisest maailmast aru saada. Isiklik mõtlemine on rajatud ratsionaalsusele või intuitsioonile ning põhjendatud enda kogemustega. Nt See asi on „ilmselge“, seega ka õige. USA on hegemoon, seega Iraagi ründamine vajalik ja õige.
    a.) ratsionaalsus – inimene tugineb iseenda ratsionaalsusele/loogikale. Tugineb nähtustele, mis on enamikele iseenesest mõistetavad;
    b.) intuitsioon –inimene tugineb tunnetele rohkem kui põhjustele.
    Põhiline probleem selles, et inimestel väga erinevad isiklikud arvamused, ja seega ei ole olemas võimalust lahedada inimestevahelisi erimeelsusi. Nt: Mis on minu jaoks „ilmselge“, ei pruugi olla sinu jaoks.

    3.Teaduslik meetod
    Iga teaduse mõte on vastata küsimustele mis, miks ja kuidas.
    a.) teadus otsib seaduspärasusi asjade/nähtuste omavahelistes suhetes;
    b.) teadus on empiiriline, nähtust peab saama jälgida või lähemalt mõõta;
    c.) teadus on kumulatiivne, kuna aktsepteerib juba eelnevalt kogutud andmeid;
    d.) teaduse meetod on testitav/kontrollitav, st igaüks saab samu eeldusi kasutades analüüsi korrata

    Pilet 22.

    Eesti parlamendi valimissüsteem (isiku-, ringkonna- ja kompensatsiooni-mandaat)


    Kuidas kandidaat osutub valituks Riigikogu valimistel? Kolm + üks võimalust:
    1.) Lihtkvoot ehk isikumandaat – kehtivad hääled jagatud mandaatide hulgaga. Valituks osutub kandidaat, kelle antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. See põhimõte on püsinud muutumatult kõikidel valimistel: kvoot=kehtivad hääled ringkonnas/mandaatide arv ringkonnas. Isikumandaadi kaudu valituks osutunud Riigikogu liikmeid ei ole olnud eriti palju: 1992.a – 17, 1995.a – 15, 1999.a – 11, 2003.a – 14, 2007.a – 10 (esimesena välja Jüri ratas 0,998). See võimalus on ka ainuke üksikkandidaatide jaoks.
    2.) Ringkonnamandaadi kaudu – iga erakond esitab konkreetses ringkonnas oma kandidaatide nimekirja, mis vastavalt kogutud häälte arvule kujundatakse ümber. Kas ja kui palju see nmekiri kohti saab, sõltub kolmest asjast:
    • Erakond peab üle riigi koguma vähemalt 5% kehtivatest häältest;
    • Erakond peab oma kandidaadid üles seadma vähemalt kahes ringkonnas;
    • Nimekiri saab kohti nii palju, kui mitu täisisikukvooti need kandidaadid kokku kogusid ja vastavalt sellele osutuvad ümberkujundatud nimekirja eesotsast valituks.2003.a. alates saab erakond lisamandaadi ka juhul kui on saanud vähemalt 75% lihtkvoodist. Ringkonna mandaadist lahutatakse maha erakondadele samas ringkonnas saadud isikumandaadid.

    1995.a. valimistest kehtib ka üks piirang – valituks osutuvad ainult need kandidaadid, kes koguvad vähemalt 10% antud ringkonna isikukvoodist.
    3.) Kompensatsioonimandaadi kaudu – see on meie valimissüsteemi kõige keerulisem variant, eeldades enne järgmist:
    • Üleriikliku hierarhilise nimekirja olemasolu, mis valimiste käigus ei muutu;
    • Nimekiri peab üle vabariigi saama vähemalt 5% häältest

    Pärast mandaatide jaotamist ringkondades jaotatakse veel jaotamata mandaadid üleriigiliselt, kasutades modifitseeritud D’Hondti jagajate meetodit. Belgia matemaatiku järgi nime saanud meetod võimaldab mandaate nimekirjade vahel jaotada võimalikult proportsionaalselt, nii et ka vähem hääli kogunud parteidel on võimalik mandaate saada. Kohtade jaotamisel võetakse aluseks võrdlusarv, mis saadakse erakonna poolt üle riigi kogutud häälte hulka jagades modifitseeritud d’Hondti jagajaid (1, 2, 3.... astmel 0,9, ehk 1; 1,866; 2,688; 3,482 jne) Süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enam hääli saanud nimekirja (kasutatakse paljudes riikides Euroopa parlamendi valimistel).
    D’Hondti jagatate meetodi järgi mandaatide jaotamiseks arvutatakse kõigepealt igale erakonnale nii mitu võrdlusarvu kui erakonna nnimekirjas on kandidaate. Võrdlusarvud saadakse erakonna häälte arvu jagamisel jagajate jada iga elemendiga. Järgnevalt võrreldakse erakondade võrdlusarve. Mandaadi saab erakond, kelle võrdlusarv on suurem, järgmise mandaadi saab suuruselt järgmise võrdlusastme saanud erakond jne. Niimoodi jaotatakse kõik seni jaotamata mandaadid. VAATA NÄIDET 3. LOENGUST!
    Kuni 2003.a. valimisteni ei pidanud arvestama kompensatsioonimandaatide jagamisel kandidaadi personaalset häältehulka. Nii on osutunud võimalikuks, et Riigikogu liikmeks on saadud ka väga väikese häältehulgaga (nt 1992.a. valimistel kogus 3 Riigikogu liiget alla 100 hääle). 2003.a. valimistel täiendus – niimoodi koha saamisele pretendeeriv kandidaat peab personaalselt koguma vähemalt 5% lihtkvoodist. Oluline on seega ikka peamiselt isiku paiknemine erakonna hierarhilises nimekirjas.
    Kuna nii ringkonnamandaatide kui ka kompensatsioonimandaatide jagunemine on seotud künniseg, siis see tingimus mõnevõrra vähendab poliitiliste jõudude esindatuse proportsionaalsust Riigikogus. 5% künnis tähendab, et kõik need nimekirjas, mis saavutasid valimistel vähem hääli, kaotasid need kõik. Kui aga taolistes nimekirjades keegi kandidaatidest sai täis isikukvoodi, siis osutus see poliitik loomulikult valituks.
    Asendusliikmena – nt valituks osutunud kandidaadi loobumisel, valituks osutunud kandidaadi astumisel valitsusse.
    12 valimisringkonda 2007 aastal:
    1 VR – Tallinn (8)
    2 VR – Tallinn (10)
    3 VR – Tallinn (8)
    4 VR – Harjumaa (v.a. Tallinn) ja Raplamaa (12)
    5 VR – Hiiu-, Lääne-, Saaremaa (7)
    6 VR – Lääne-Virumaa (6)
    7 VR – Ida-Virumaa (8)
    8 VR – Järva- ja Viljandimaa (9)
    9 VR – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a. Tartu linn) (8)
    10 VR – Tartu linn (8)
    11 VR – Võru-, Valga- ja Põlvamaa (9)
    12 VR – Pärnumaa (8)

    Segamajandus


    Segamajandust võib mõista kui püüdu ühendada turu- ning käsumajanduse eelised ning vähendada puudusi. Ei ole puhas ideaaltüüp. Segamajandus otsib keskteed:
    • Kontroll tootmise üle on jagatud riigi ja eraettevõtjate vahel. Tähtsamad majandusharud on riigi omand ( infrastruktuur , pangandus)
    • Otsused tootmise kohta (kui palju toota), on tehtud enamasti lähtudes turumajanduslikust aspektist . Riigifirmad töötavad plaanimajanduse järgi ja riik paneb plaanide kaudu paika majanduse üldised arengusuunad .
    • Hind kujundatakse tavaliselt nõudluse-pakkumise suhte tulemusel, kuid riik kannab hoolt, et talle tähtsad soovid saaksid täidetud (nt võib paika panna palgad , et tagada võrdsust)
    • Erasektor tegutseb kasumist lähtudes, kuid riik võtab sellest osa maksudena ära. Segamajandus püüab ühendada, pakkumisele ja nõudlusele orienteerituse, soodustada konkurentsi häid külgi, aga mitte halbu (halb konkurents), tagada tegutsemisvabadus, aga säilitada võrdsus. Tegelikus elus on väga raske käsu- ja segamajanduse vahele sobivat piiri tõmmata.

    Pilet 23.

    Õiguskantsler ja Riigikontrolör


    Õiguskantlser
    Praegu Indrek Teder , Allar Jõks (2001-2008), enne Juhan-Eerik Truuväli (1993-2000).
    Õiguskantsler ei allu ühelegi riigiametnikule, samuti ei tohi ta ise kuuluda riigi, KOV, avalik-juriidilise isiku ametisse, kuuluda erakonda, olla äriühingute juhatuses ja nõukogudesm osaleda äritegevuses – kõik eesmärgiga tagada tema sõltumatus . Samuti ei saa teda poliitilistel põhjustel vabastada.
    Millega tegeleb? Teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide EV põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Selle tähenduses teostab õiguskantsler järelkontrolli juba vastuvõetud aktide üle – presidendi puhul on tegemist kitsama kontrolliga – ainult jõustumata aktid . Selles tähenduses seisab õiguskantsler põhiseadusliku järelvalve keskmes.
    Kuidas tegeleb?
    a.) igaühel õigus pöörduda mõne akti kontrollimiseks
    b.) õiguskantslerile saadetakse kõigi seadusandlike ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide, jõustumata välislepingute jne ärakirjad 10 päeva jooksul
    c.) õiguskantsler alustab menetlust ka omal algatusel talle laekunud teabe alusel. Kui midagi leitakse, siis teeb õiguskantlser 20 päeva jooksul ettepaneku viia see akt vastavusse seadustega. Kui vastav organ seda ei tee, teeb õiguskantlser Riigikohtule ettepaneku tunnistada vastav akt või selle säte kehtetuks. Selles teine erinevus presidendist- õiguskantsleril ei ole pärast vastavat protesti muud teed kui pöörduda Riigikohtusse. President saab tema poolt tagasi lükatud seaduse siiski uuesti välja kuulutada.
    Mida veel teeb?
    a.) ettepanek kriminaalvastutusele võtmiseks – Riigikogu liige, President, valitsuse liige, riigikontrolör, Riigikohtu esimees, Riigikohtu liige. Pole siiani toimunud.
    b.) taotlus Riigikohtu üldkogule tunnistada president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma. Pole toimunud.
    c.) osaleb valitsuse istungitel sõnaõiguslikult
    d.) osaleb Riigikogu istungitel sõnaõiguslikult
    Ametisse saamine – nimetab Riigikogu presidendi ettepanekul 7 aastaks – poolthäälte enamus. Enne seda kandidaadi staatus:
    a.) kõrged kõlbelised omadused (!!! Mis need siis ka iganes ei oleks:D)
    b.) riigikeele vaba valdamine
    c.) akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses
    d.) kogenud ja tunnustatud jurist
    e.) ei tohi kuuluda erakonda
    Teeb läbi julgeolekukontrolli.
    Ametist lahtisaamine – 7 aastat, tagasiastumine, kestev võimetus, tahtlik kuritegu , ettevaatamatu kuritegu, mis toob vabadusekaotuse, surm. Kui on võimetu, siis teeb President taotluse Riigikohtule, kelle otsus vabastab õiguskantsleri ametist.
    Õiguskantslerit abistab tema kantselei , mis korraldab tema asjaajamist, nõustab ja abistab teda ülesannete täitmisel jne.
    Riigikontrolör
    Praegu Mihkel Oviir (2003), enne Juhan Parts (1998-2003) ja Hindrek Meri (1990-1998). Riigikontroll ei hinda poliitilisi eesmärke. Riigikontrolli ülesanne sõltumatu audiitorina on öelda, kas seda raha (eelarve) on kasutatud seaduslikult, säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt. Aastatega on olukord riigis läinud paremaks, kui pikk tee veel käia (nt riigilõivu küsimus, riigihanked , riigi varaga seotud küsimused – 2005.a. aruande järgi seisab 37% varast kasutult! Ning Mustpeademaja oli arvel 97 000 krooniga !!!). Riigikontrolli kohustus on öelda, kas valitsuse aastaaruanne kajastab riigi finantsolukorda ning eelmisel eelarveaastal toimunut õigesti.
    Riigikontrolör:
    a.) võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus sõnaõigusega osa võtta valitsuse istungitest;
    b.) nimetatakse ametisse Riigikogu poolt presidendi ettepanekul 5 aastaks;
    c.) kandidaat – kõrgete kõlbeliste omadustega EV kodanik, pikalt oli vanus oluline – mitte enam kui 65 aastat, kuid see kaotati 2008.a., riigikeele vaba valdamine, akadeemiline kõrgharidus, riigihalduse ja majanduse aluste tundmine , ei tohi kuuluda erakonda.
    Volitused lõppevad – 5 aastat, tagasiastumine, võimetus, tahtlik kuritegu, ettevaatamatu kuritegu – vabadusekaotus, surm – samad, mis õiguskantslerilgi.
    Võimetus – sama skeem, mis õiguskantslerilgi – president teeb taotluse Riigikohtule.

    Riigi 6 võimalust mõjutada majandust


    Riik võib mõjutada poliitilist majandust 6 peamisel viisil:
    1.) Ta võib olla tarbija, ostes tootjalt kaupu
    2.) Ta võib olla majapidamine , selles mõttes, et kontrollib mõnda/kõiki tootmisfaktoreid
    3.) Ta võib olla firma, tootes kaupa
    4.) Ta võib reguleerida tarbijate-tootjate vahelisi suhteid, ajades poliitikat, mis määrab nende käitumist
    5.) Ta võib maksustada majanduses osalejate vahelisi tehinguid (käive, palk jne)
    6.) Ta võib ükskõik kellele raha anda

    Pilet 24.

    Demokraatia põhimõtted ja tingimused


    Põhimõtted
    • Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas;
    • Vabad ja ausad valimised. Valimisi viiakse läbi sageli ning õiglaselt. Sundus on seejuures suhteliselt harukordne nähtus;
    • Rahvas teostab oma võimu kaudselt esindajate valimise teel;
    • Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele;
    • Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt;
    • Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust;
    • Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda;
    • Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne);
    • Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim;
    • Ametnike valimine. Valitud ametnikud kontrollivad valitsustegevust;
    • Õigus kandideerida riigiametisse. Praktiliselt kõigil täiskasvanutel on õigus kandideerida valitavatele ametikohtadele. Vanuse alammäär on seejuures kõrgem kui valimisõiguse puhul.
    • Alternatiivne informatsioon. Kodanikel on õigus otsida alternatiivseid infoallikaid. Alternatiivsed infoallikad peavad olemas ning seaduse poolt kaitstud olema.

    Eeltingimused
    • Üldine kirjaoskus;
    • Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik;
    • Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives – kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid;
    • Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine;
    • Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
    • Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte;
    • Võitlus monopolidega mistahes majandusharus;
    • Ühingute ja ühenduse avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (nt erakonna seadus)
    • Lobitöö kontroll
    • Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus

    Püsimine
    • Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärkidega;
    • Enesekaitsevõime;
    • Fair play;
    • Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi

    Valimiste üldmõisted


    Vabad vs kohustuslikud valimised – osalemine ning valiku tegemine on vabatahtlik ega keegi ei saa omada sundi kellegi poolt hääletama ning seoses mitteosalemisega ei järgne sanktsioonid või eelised. Kohustuslikud valimised on 32 riigis (19 järgnevad sanktsioonid), nt Belgias, Küprosel, Liechtensteinis, Šveitsis, Argentinas, Austraalias, Brasiilias jne osalusprotsent üle 90 – trahv, ühiskondlik-kasulik töö, vangistus (päästab nt arstitõend, osades riikides kaugel viibimine üle 500km). Siia ritta sobib ka NSVL, ksu ametlikult polnud kohustuslik, kuid tegelikkuses (ametlikud nrid nt 99,8% toetust liidritele). Teine argument, et valimised samasugune kodanikukohustus kui maksude maksmine või sõjaväekohustus. Vastulause, et valimised pole mitte ühiskondlik kohustus, vaid ühiskondlik vabadus.
    Üldised –osalusõigus on reeglina kogu täisealisel valijaskonnal ning keelatud on valimistsensused (ajalooliselt on pikalt eksisteerinud piirangud soo, vara või sotsiaalse staatuse alusel). Teatud erandid on lubatud: 1.) kodakondsus – Eesi puhul on ainult kodanikud hääleõiguslikud ( erand KOV, kus ka mittekodanikud omavad teatud õigusi); 2.) vanus – alampiirand, valimisõigus Eestis alates 18 a. ning kandideerimisõigus 21 a. (valimispäevaks); 3.) teovõimelisus – teovõimetuks võib tunnistada isiku, kes nõrgamõistuslikkuse või vaimuhaiguse tõttu ei suuda aru saada oma käitumisest; 4.) kohtu poolt karistust kandvad isikud.
    Ühetaolised – kõigi valijate hääled omavad võrdset kaalu (enamasti üks hääl, kuid nt Venemaal, Leedus, Saksamaal 2 häält)
    Otsesed – hääl antakse kas kandidaadile või nimekirjale ning valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud häälte tulemusena. Kaudset valimiviisi kasutatakse üksnes osade kahekojaliste parlamentide ülemkoja valimistel (nt Saksamaa) ja USA presidendivalimistel, kus on kasutusel valijameeste süsteem
    Salajased – keegi ei tohi teada saada valija otsust, et tagada vaba valiku võimaldamine. Kas aga on võimalik sellest õigusest loobuda? Pigem mitte, eriti olulistel ametipostidel olevate isikute puhul.

    25. pilet

    Poliitilise käitumise mõjutajad (keskkond, sotsialiseerumine, karakteristikud, poliitilised „iseloomujooned“)


    On 4 tüüpi tegureid, mis inimese poliitilist käitumist mõjutavad:

    1. KESKKOND
    1.) Poliitiline     keskkond. Nt Ugandas ei tohi poliitikast rääkida, Hiinas peab. Boliivias keegi ei tea poliitikast midagi, USAs natuke teab jne.
    2.) Sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline keskkond. Nt kuna islamiusk on naised alla surunud, siis nad poliitikas ei osale.
    2. POLIITILISE SOTSIALISEERUMISE MÕJUTAJAD
    Poliitline sotsialiseerumine -     protsess, mille läbi inimene omandab oma orientatsioonid (kognitiivsed, afektatiivsed, hinnangulised) poliitilise maailma suhtes.
    1.) Perekond – esimene ja kõige kauakestvam poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja (USAs 7a laps on vanemate partei poolt, türannist isa võib last poliitikas mitte osalema julgustada jne)
    2.) Kool – riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Nt autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata.
    3.) Tutvusringkond – inimene võtab pikapeale omaks, mida teised „minusarnased“ inimesed mõtlevad. Hiinas pidi poliitikat sõpradega arutama, et seda, kes teisiti mõtleb, ümber veenda.
    4.) Meedia ja kultuur – kuna poliitkas on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. (iga partei proovib läbi suruda oma arvamust) samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni (tsensuur, kinodes kommude filmi näitamine, räppmuusika jne)
    5.) Sündmused – nt paljud, kelle tuttav on maha lastuv, muutuvad relvastuse vastasteks aktivistideks. Mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimese arvamust tollest riigist.
    3. KARAKTERISTIKUD
    Sellised asjad nagu suru, vanus, haridus, sissetulek, töökoht, sotsiaalne klass jne. Nt meestele meeldib Mitterand rohkem kui naistele, Savisaar madalama sissetuleku ja haridusega jne. Kõige vähemtähtsam ja raskemini tuntav mõjutaja.
    4. POLIITILISED „ISELOOMUJOONED“
    Isiksus –     teatud iseloomuga inimesed on poliitikas edukamad kui teised. Nt autoritaarsed inimesed, kes on sellised seepärast, et neil on olnud raske lapsepõlv ja vanemad surusid neid alla ja nüüd, kui nad on suureks kasvanud, siis elavad nad lapsepõlve rahuldamata jäänud vajadused poliitikas välja. selle asja nimi on externalization.

    Presidendi institutsiooni kujunemine ja esimesed presidendivalimised 1992.aastal


    President
    NB! Eesti Vabariigi President vs president
    • nimetus – põhiseaduses kasutusel president, kuid see tuli sisse alles Põhiseaduslikkuse Assamblee (lühend PA) 22. istungjärgul 16. jaanuaril 1992.a. Sel istungjärgul võeti kokku seni toimunud diskussioon ja otsustati lõplikult hääletada (PA kahes põhiseaduse eelnõus novembrist ja detsembrist 1991 kasutati terminit Riigivanem). Tulemus - termin “president” poolt 16, vastu – 14, erapooletuid - 4
    • „asepresident“ – Riigikogu esimees, kui president on puhkusel, haige või mõni muu takistus. NB! Ükski president pole kordagi volitusi üle andnud – keegi pole olnud ka puhkusel.
    • kuidas valitakse – põhiseaduse järgi kaude. Lõplikult otsustati see PAs alles tema 24. istungjärgul 6. veebruaril 1992. Hääled: 13- otsevalimine, 21 – kaudne.

    President valitakse 5 aastaks ning kandidaat peab olema vähemalt 40 aastane sünnipärane Eesti kodanik. Ühte isikut saab valida sellele kohale mitte rohkem kui kaks korda järjest. Ükski institutsioon peale kohtu ei saa presidenti tagandada ning kohuski saab seda teha ainult süüdimõistva otsuse korral. President võib lahkuda omal soovil või vabastab teda sellest ametist surm. Loomulikult lõppevad presidendi volitused, kui valitakse uus. Põhiseadus ei näe ette asepresidendi kohta. Siiski võivad tekkida juhused, mil president on kestvalt võimetu täitma oma ülesandeid. Sellisel juhul langevad riigipea kohustused Riigikogu esimehe kanda (pole seni juhtunud!).
    Poliitilises mõttes pakuvad presidendi institutsiooni juures huvi kaks probleemi:
    • kuidas presidenti valitakse,
    • milline on presidendi võimutäius.

    Ehkki põhiseadus võeti vastu 1992.a. suvel, toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed presidendivalimised mitte põhiseaduse, vaid selle rakendusseaduse alusel. Viimane aga erines vähemasti presidendivalimiste osas põhiseadusest tunduvalt. Nii oli kandidaatide ülesseadmine tunduvalt vabam ja teise olulise erinevusena võis president valitud saada ka rahva poolt. Kandidaadi ülesseadmise algatamiseks piisas ainult kolme hääleõigusliku kodaniku avaldusest, kuid selleks, et kandidaat ametlikult registreeritaks, pidi koguma 10 000 toetusallkirja. Kui algatuse alla mahtusid seitse kandidaati, siis allkirjade kogumise järgi registreeriti neist neli – Lennart Meri, Lagle Parek, Arnold Rüütel ja Rein Taagepera. Välja kukkusid Miina Hint, Juks Lankots (loobusid ise) ja Uno Ruus (ei kogunud täis allkirjade hulka).Seadus nägi ette, et president võidakse valida kahes voorus. Valimiste esimene voor toimub rahva osavõtul ja valituks osutub kandidaat, kes saab enam kui pool valimistel osalenute häältest. Selles voorus võistlus nelja kandidaadi vahel kujunes järgmiseks:
    Valimistel osales – 468 605 inimest
    Arnold Rüütel - 195 743 häält ehk 41,77%
    Lennart Meri - 138 317 häält ehk 29,52%
    Rein Taagepera - 109 631 häält ehk 23,40%
    Lagle Parek - 19 837 häält ehk 4, 23%
    5 077 häält ehk siis 1,08% olid kehtetud, kuid nad loeti valimistel osalenuteks. Seega keegi kandidaatidest ei saavutanud nõutavad häälteenamust ning valimised jätkusid teises ehk siis Riigikogu voorus. Sinna lubati esimese vooru kaks edukamat kandidaati – Arnold Rüütel ja Lennart Meri, kelle vahel Riigikogu liikmed pidid tegema valiku. Valituks osutus kandidaat, kes kogus enam kui poole Riigikogu koosseisu liikmete häältest, seega siis vähemalt 51 häält. Lennart Meri poolt hääletas 59 rahvaesindajat, Arnold Rüütli osaks jäi 31 häält ja järelikult esimene neist saigi taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks. Rakendusseadus erines põhiseadusest veel ühe aspekti poolest – erandina kehtisid esimese presidendi volitused mitte viis, vaid neli aastat.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 63 lk · .doc · 26 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Politoloogia konspekt #1 Politoloogia konspekt #2 Politoloogia konspekt #3 Politoloogia konspekt #4 Politoloogia konspekt #5 Politoloogia konspekt #6 Politoloogia konspekt #7 Politoloogia konspekt #8 Politoloogia konspekt #9 Politoloogia konspekt #10 Politoloogia konspekt #11 Politoloogia konspekt #12 Politoloogia konspekt #13 Politoloogia konspekt #14 Politoloogia konspekt #15 Politoloogia konspekt #16 Politoloogia konspekt #17 Politoloogia konspekt #18 Politoloogia konspekt #19 Politoloogia konspekt #20 Politoloogia konspekt #21 Politoloogia konspekt #22 Politoloogia konspekt #23 Politoloogia konspekt #24 Politoloogia konspekt #25 Politoloogia konspekt #26 Politoloogia konspekt #27 Politoloogia konspekt #28 Politoloogia konspekt #29 Politoloogia konspekt #30 Politoloogia konspekt #31 Politoloogia konspekt #32 Politoloogia konspekt #33 Politoloogia konspekt #34 Politoloogia konspekt #35 Politoloogia konspekt #36 Politoloogia konspekt #37 Politoloogia konspekt #38 Politoloogia konspekt #39 Politoloogia konspekt #40 Politoloogia konspekt #41 Politoloogia konspekt #42 Politoloogia konspekt #43 Politoloogia konspekt #44 Politoloogia konspekt #45 Politoloogia konspekt #46 Politoloogia konspekt #47 Politoloogia konspekt #48 Politoloogia konspekt #49 Politoloogia konspekt #50 Politoloogia konspekt #51 Politoloogia konspekt #52 Politoloogia konspekt #53 Politoloogia konspekt #54 Politoloogia konspekt #55 Politoloogia konspekt #56 Politoloogia konspekt #57 Politoloogia konspekt #58 Politoloogia konspekt #59 Politoloogia konspekt #60 Politoloogia konspekt #61 Politoloogia konspekt #62 Politoloogia konspekt #63
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 63 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 26 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor libarebane Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    PSHG politoloogia konspekt - suurepärane arvestuseks/komplekseksamiks valmistumisel.

    Katkend: "Pilet 1.
    Poliitilised ideoloogiad - konservatism
    Termin pärineb ladina keelest (conservare- säilitamine, alalhoidlikkus, vanameelsus). Parempoolne ideoloogia, tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Konservatismi loojaks šoti filosoofi Edmund Burke’i, kes rõhutas, et muutuseid ei tohi teha kiirustades ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute puhul ei või teada, kas need töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Leidis, et..."
    liberalism kodakondsus liberaal revolutsioon natsionalism kujundamise protsess faism rass sotsialism organisatsioonid realistid konservatism turg konföderatsioon realism

    Sarnased õppematerjalid

    Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine
    128
    docx

    Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine

    mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada. Poliitikuks ei saada politoloogiat õppides ja ma ei ole sugugi kindel, et politoloogid on paremad poliitikud kui ükskõik millise muu taustaga inimesed. Politoloogia areng Kuigi me saame väita, et kõigil ajaloolistel perioodidel pea kõigis geograafilistes regioonides on püütud õpetada poliitikat ning pidevalt on suurenenud arusaamine poliitikast, on politoloogia (võime nimetada ka modernseks politoloogiaks), mida õpetatakse ja uuritakse sotsiaalteaduste raames, siiski väga noor teadus – natuke üle 100 aastat vana. Sünnimaaks peetakse USA-d, kuna seal arenes kapitalism kõige kiiremini. Politoloogia tekkis tänu rahvusvaheliste korporatsioonide arengule, kuna need laienesid üle riigi piiride ning tekkis vajadus tiheda infovahetuse järgi. Vana-Kreekas ja keskajal uuriti politoloogiaga seonduvat poliitilise

    Politoloogia
    Eesti riik ja ühiskond eksami konspekt
    28
    docx

    Eesti riik ja ühiskond eksami konspekt

    · Riigikogus ehk parlamendis on 101 liiget. See arv on tulnud kuupjuure seadusest, kuid täpselt ei ole määratletud, millest see kuupjuur võetakse. Võttes valijaskonnast saame 97, võttes rahvaarvust 110. Võrdluseks ­ Läti Seimis 100 liiget, Soome Eduskundas 200 (ei lähtu üldse kuupjuure seadusest) ja Briti parlamendis 600 (samuti ei vasta kuupjuure seadusele). Seega on riigiti arvud lihtsalt välja kujunenud · Eesti parlamendi süsteem on mõneti kui politoloogia õpikute musternäidis (vastab paljuski õpikute pildile) · Parlamendiliikmete arvu vähenemine toob kaasa teiste liikmete koormuse kasvu Riigikogu liige · Peab olema vähemalt 21 aastat vana · Pole mandaadi põhine (saadikut ei saa tagasi kutsuda, sest pole kedagi, kes kutsuks) o Mõned liikmed just kui ei esinda kedagi, nagu näiteks kompensatsiooni mandaadiga riigikogulased

    Ühiskond
    Ühiskonnaõpetus II kursusele
    32
    doc

    Ühiskonnaõpetus II kursusele

    ÜHISKONNAÕPETUS II KURSUSELE ÕPIJUHIS Kursuse nimetus: Ühiskonnaõpetus kutseõppeasutuste II kursusele Maht: 1 AP (40 t, sh 35 auditoorset tundi ja 5 t iseseisvat tööd) Sihtrühm: kutseõppeasutuste II kursuse õpilased Kursuse eesmärk: ühiskondlike protsesside mõistmine, kodanikuosaluse tähendusest ja vajalikkusest arusaamine, ühiskonnaelus osalemise oskus ja valmidus, poliitiliste ideoloogiate tundmine Kursuse sisu Ühiskonna struktuur ja kujunemine. Ühiskonna valitsemine. Ühiskonnaga seotud mõisted. Riigi mõiste ja tunnused. Kodakondsus. Riikluse ajaloost. Eesti riikluse ja riigivõimu kujunemine. Riigikorralduse vormid: suveräänne riik, koloonia, protektoraat, unitaarriik, autonoomia, föderatsioon, konföderatsioon. Õigusriik ja võimude lahusus. Riigivormid: monarhia, piiratud monarhiad, vabariik. Parlamentaarne ja presidentaalne riik. Poliitilised reziimid: demokraatia, diktatuur, autokraatia, totalitarism. Valitsemissüsteeme mujal: Läti, Leedu, Rootsi, Sa

    Ühiskond
    Kordamisküsmised - Eesti valitsemissüsteem
    19
    doc

    Kordamisküsmised - Eesti valitsemissüsteem

    Kordamisküsimused kursuse Eesti valitsemissüsteem eksamiks Võimude lahusus, tasakaalud valitsemissüsteemis, põhiseadus ja selle rollid. 1. Mida tähendab horisontaalne ja vertikaalne võimude lahusus? Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks. Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud. 2. Funktsionaalse, organisatsioonilise ja personaalse võimudelahususe iseloomustus. Funktsionaalne - riigivõimu teostamine on jagatud erinevateks funkts. Riigikogu, presidendi, peaministri, ministri ja kohtuniku pädevus ja volitused. Org. ehk inst. - riigivõimu jaotamine erinevate riigiorganite vahel.

    Eesti valitsemissüsteem
    Riigiõiguse ja põhiseaduse kordamisküsimuste vastused
    11
    docx

    Riigiõiguse ja põhiseaduse kordamisküsimuste vastused

    Riigiõigus Kordamine Põhiseadus 1. Põhiseaduse tüübid (näited) V: parlamentaarne (Eesti), presidentaalne (USA) 2. Detailse regulatsiooni plussid ja miinused, seos põhiseaduse muutmise korra ja sagedusega. V: Miinused: kõike ei ole võimalik ette näha, hakatakse seaduseauke nägema seal, kus neid pole. Eestis võib olla poleks nii ülekoormatud õigusnormistikku vaja. Plussid: kui kõik on detailselt reguleeritud, siis võib olla lihtsam õigust mõista, sest kõik on ette kirjutatud. Raskem lugeda ühest asjast välja erinevaid asju. Ilma detailse regulatsioonita võib leiduda nii mõnigi määratlemata õigusmõiste. Põhiseaduse muutmise kord on väga detailselt reguleeritud (põhiseadust saab muuta kolmel viisisl: riigikogu poolt kiireloomulisena (otsus kiirloomulisena käsitlemise kohta 4/5 häälteenamusega, vastuvõtmine Riigikogu koosseisu 2/3 enamusega), riigikogu kahe järjesti

    Riigiõigus
    Eesti valitsemissüsteemid
    20
    pdf

    Eesti valitsemissüsteemid

    1. Mida tähendab horisontaalne ja vertikaalne võimude lahusus? Funktsionaalse, organisatsioonilise ja personaalse võimudelahususe iseloomustus. Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks. Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud. Funktsionaalne- riigivõimu teostamine on jagatud erinevateks funkts. Riigikogu, presidendi, peaministri, ministri ja kohtuniku pädevus ja volitused. Org. ehk institutsionaalne- riigivõimu jaotamine erinevate riigiorganite vahel. Personaalne- ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. 2. Mida tähendab võimude tasakaalustatuse printsiip ja kuidas see on täidetud Eestis? Tooge näiteid! Võimude tasakaalustatuse prints

    Eesti valitsemissüsteem
    Ühiskonna valitsemine
    23
    pdf

    Ühiskonna valitsemine

    Ühiskonna valitsemine Demokraatlik valitsemiskord. Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism. Monarhia ja vabariik. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad. Huvide esindamine ja teostamine. Poliitilised ideoloogiad. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused. Koalitsioon. Opositsioon. Seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted. Bürokraatia. Korruptsioon. Riigipea. Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus. Euroopa Kohus. Ombudsman. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid. Kohalik omavalitsus. Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Euroopa Liidu institutsioonid. 1. Demokraatlik valitsemiskord ehk põhiseaduslikkus. Lk.96 Osalus- ja elitaardemokraatia Lk.62 Demokraatia on valitsemisviis või poliitiline reziim, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe. Kontrolli taga

    Ühiskonnaõpetus
    Ühiskonnaõpetus
    8
    doc

    Ühiskonnaõpetus

    Ühiskonna õpetus Poliitilised ideoloogiad (2.6) · Ideoloogia on korrastatud ideekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi · Poliitiline ideoloogia ­ kommunism, liberalism, sotsialism · Mittepoliitiline ideoloogia ­ religioon, filosoofia Tähtsamad ideoloogiad Konservatism Liberalism Sotsiaaldemokraatia IRL, Rahvaliit, Kristlikud Reformierakond Keskerakond, sotsid demokraadid juhtidee Traditsioonide ja stabiilsuse Indiviidi vabadus Võrdsed võimalused hoidmine, rahvusluse, moraali, kõigile religiooni tähtsustamine majandus Sekkumise vastu, mõõdukad Riik peaks sekkuma Riik reguleerib majandust, maksud, kaitstakse rahvusliku minimaalselt; vaba turu ja suurema tulu saajatel kapitali huve konkurentsi

    Ühiskonnaõpetus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun