(http://www.fin.ee/?id=233) Seadusega etteantud nõudmiste järgi on täpselt paika pandud, kuidas toimub riigi raha jagamine ja selle kasutamine parimatel eesmärkidel. Teoorias on tavaliselt asjad palju lihtsamad ja selgemad kui praktikas. Küllaltki keeruline on ettenähtud tulusid ja kulusid ka reaaliselt klappima panna ning seda kõiki eelarvest sõltuvatele meelehärmi tekitamata. Iga uue eelarve koostamine ja kinnitamine paneb kedagi tundma tähelepanust kõrvalejäetuna. Aaron Wildavsky arvamuse kohaselt peaks eelarvestamine kaasa aitama riigi arengu järjepidevusele, muutustele, paindlikkusele ja samas tagama teatud jäikuse. Need erinevad ning mingil määral vastandlikud eesmärgid peaksid sisaldama võtit eelarvestamise kauaaegsete rahulolematuste lahendamiseks, kuid tegelikult ei suuda ükski protsess iseenesest neid kõiki kriteeriume tagada. Juhul, kui keegi tegeleks vaid ühega neist eesmärkidest, siis ei
- Riskisündmuse võimendamine või vaigistamise üldskeem - I Sündmus –õnnetused või potentsiaalne oht, või uute teadmiste avalikustamine riskist. - II Sündmust kommunikeeritaksemõjusate signaalide abil (pildid, märgid, sümbolid). Vastasel korral võib sündmus jääda tahaplaanile (vaikitakse maha) - III Signaalide tõlgendamine: signaalid toovad esile psühholoogilisi, ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse. 7. M. Douglase ja A. Wildavsky kultuuriteooria: maailmavaatetüübid ja keskkonnaprobleemide käsitlus. - Maailmavaateline jaotus sõltuvalt grupiliikmelisuse ja ühiskondliku kontrolli oluliseks pidamisest. - Hierarhiline maailmavaade -kogukonna heaolu on esmatähtis, selgelt piiritletud rollid ja kord ühiskonnas (kõrge toetus bürokraatliku, kesksete institutsioonidega ühiskondlikule süsteemile, ekspertidele)
Uued lähenemised ühiskondlikele institutsioonidele poliitika kujundamisele, elluviimisele ja juhtimisele on viinud erinevate rõhuasetusteni klassikalise haldusjuhtimise mudelis: 1. Vahetegemine poliitika ja juhtimise vahel on ebaoluline ja kahtlustäratav (Appleby, 1949). 2. Ratsionaalne otsuste tegemine ühiskondlikes institutsioonides ei ole teostatav, realistlik on vaid piiratud ratsionaalsus (Simon, 1947; Lindblom, 1959; Wildavsky, 1984). 3. Poliitika elluviimine ülevalt alla ei toimi, mistõttu automaatne eesmärkide saavutamine ei ole avalikus sektoris võimalik (Wildavsky, 1979; Pressmann ja Wildavsky, 1984). 4. Haldusjuhtimisega saavad kõige paremini hakkama iseseisvad grupid (Argyris, 1960). 5. Haldusjuhtimist ei tohi kammitseda protseduurireeglitega, sest tähtis on eesmärgi saavutamine ja efektiivsus (Novick, 1965).
teadmised ja tõlgendused. 6.Riskitunnetust mõjutavad emotsioonidest ja mõtteseostest tulenevad tegurid Isiklikud kogemused ja emotsioonid Probleemi tuntus, aga ka protsesside mõistetavus Inimese võimekus probleemi kontrolli all hoida. Mõju katastroofilisus. Probleem on oluline siis, kui mängus on inimelud, kaitsetud olevused, lapsed, lähedased 7.M. Douglase ja A. Wildavsky kultuuriteooria: maailmavaatetüübid ja keskkonnaprobleemide käsitlus Inimesed tõlgendavad kk-nda ja sellega seotud tegevusi vastavalt oma põhiväärtustele ja oma moraalsetele tõekspidamistele. Individualism, materialism, konsumerism, ökoloogiline mõtlemine, 8. Inglehart materialistlikud / postmaterialistlikud väärtused ja nende kujunemine 9. Keskkonnamure liigid ja nende levimus Ida-Euroopa riikide näitel 10. Lihtsustamine ja mõtteseosed keskkonnainfo seletamisel
Mitmetest põhjustest tulenevalt (eriti meedia) ei ole kinnistunud arusaam, et poliitika on ühiskonnas levinud väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise protsess. Poliitika uurimise ülesandeks on uurida, kuidas ühiskonnas tehakse ja viiakse ellu mõjuvõimsaid otsuseid. Kõigepealt siis küsimus, et kuidas määratleda poliitika ulatust. Leidub arvamusi, nagu on väitnud Wildavsky, et püüdlused poliitika ulatuse määratlemise suunas on ajaraiskamine. Näiteks on pakkunud Blondel välja, et selleks võiks olla valitsuse tegevus valitsemisperioodi jooksul või siis kitsamalt valitsuse tegevus ühes sektoris (nt haridus, keskkonnapoliitika). Suhteliselt hea ja korrektse definitsiooni on suutnud välja töödelda Hague, kes defineerib poliitikat kui otsuste kogumit, mis on vastu võetud ühe institutsiooni poolt või mitme institutsiooni
annaabi.ee 
