Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Terve naine (1)

Keskkool - Inimeseõpetus - Inimese õpetus
4 HEA
Punktid

TERVE NAINE


KONSPEKT ÕE- JA FÜSIOTERAAPIA ERIALA I KURSUSE TUDENGITELE

KOOSTAJA: DR. PILLE VAAS


TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOL
TARTU 2006
Sisukord:
  • Naise elukaar . Naise eluperioodide iseloomustus
  • Naise reproduktiivanatoomia ja -füsioloogia
  • Seksuaalfüsioloogia
  • Seksuaalne ja reproduktiivne tervis. Pereplaneerimine ja kontratseptsioon
  • Raseduse füsioloogia
  • Raseduse diagnoosimine
  • Raseduse kulu jälgimine
  • Normaalne sünnitus
  • Vastsündinu
  • Sünnitusjärgne periood
    I Naise elukaar. Naise eluperioodide iseloomustus.
    Naise eluperioodid jagunevad järgmiselt:
    1. Lapseiga : sünnist kuni suguküpsusperioodi saabumiseni
    2. Sugulise küpsemise periood: 10.-16.eluaasta, saabub esimene menstruatsioon
    3. Suguküpsusperiood: fertiilne- e. reproduktiivne iga, 15.-45.eluaastani
    4. Klimakteeriline iga e. üleminekuiga
    5. Menopaus : viimane ovaariumide poolt kontrollitud verejooks , tavaliselt 50.-52.a.
    6. Vanadusperiood e. seenium: alates 60.a.
    Vastsündinuperiood: see on naise eluperioodidest kõige lühem ning ainuke, kus lapse organismi füsioloogiliste protsesside põhjustajaks on eksogeensed (organismivälised) soospetsiifilised hormoonid, mis on saadud emalt transplatsentaarselt. Vastsündinud tüdrukul tekib füsioloogiline seisund, mis on sarnane pubereteedieaga. Vahetult peale sündi on östrogeenide (naissuguhormoonide) peegel vastsündinu veres niisama kõrge kui emal. Koheselt algab aga östrogeenide lammutamine ja ekskretsioon e. eritumine naha ja soole kaudu, mis kestab 5-7 (maksimaalselt 10) päeva. Naissuguhormoonide rohkusest tingituna on vastsündinu häbe (lad.k. vulva ) kohev, hästi arenenud kapillaaride võrgustikuga. Esimestel elupäevadel võib esineda ka füsioloogilist piimanäärmete turset ; see möödub kiiresti iseeneslikult ning ravi ei vaja. Vahel võib vastsündinud tüdrukul esineda ka limajat või veresegust eritist tupest; ka see möödub iseenesest.
    Rahuperiood: Peale emalt pärinevate östrogeenide elimineerumist ning nendest tingitud muutuste taandarengut algab nn. rahuperiood. See algab tavaliselt 21. elupäevast ning kestab 8.-10. eluaastani. Seda perioodi mõjutavad peamiselt väikesed hormoonide hulgad, mis eritatakse neerupealiste poolt ning mis genitaalsüsteemile mõju ei avalda. Selle perioodi lõpul tekib soospetsiifiliste hormoonide produktsioon munasarjades.
    Suguküpsusperiood: selle perioodi peamiseks iseloomustajaks on munasarjades toodetavad kehaomased ja soospetsiifilised hormoonid. Esmalt moodustuvad östrogeenid, mille toimel läheb rahuperiood üle prepuberteedifaasi, mil tekivad anatoomilised ja funktsionaalsed muutused genitaalsüsteemis. Muutused toimuvad kogu organismis: toimub kasvu kiirenemine (kasvuhüpe), muutub vaagna kuju, kujunevad sekundaarsed sugutunnused: arenevad rinnad (telarche), tekib karvakasv häbemepiirkonnas ja kaenlaalustes (pubarche ja axillarche).
    See faas lõpeb menarhega (esimese menstruatsiooniga), mis tähistab puberteedifaasi algust. Esimene menstruatsioon algab tavaliselt 12.-14.a. vanuses. Puberteedifaasis lõpeb kogu genitaalsüsteemi ja ka sekundaarsete sugutunnuste areng. Lisaks östrogeenidele hakatakse munasarjades tootma ka kollaskehahormooni (progesterooni), mille toimel algul monofaasiline (anovulatoorne) menstruaaltsükkel läheb üle regulaarseks bifaasiliseks (ovulatsiooniga) tsükliks.
    Reproduktiivse - e. suguküpse ea all mõistetakse iga, milleni jõudnud naisel on generatiivne (soojätkamise-) funktsioon lõplikult välja kujunenud ning mille vältel naine on võimeline sünnitama. Fertiilne iga kestab 15.-45. eluaastani. Seda perioodi iseloomustavad regulaarsed ovulatoorsed menstruaaltsüklid.
    Klimaketeeriumi- e. üleminekuiga võib jagada pre-, peri - ja postmenopausiks. Seda perioodi iseloomustab munasarjade talitluse järkjärguline nõrgenemine. Anovulatoorsed tsüklid järjest sagenevad, viljastumisvõime väheneb, hakkab vähenema östrogeenide produktsioon. Muutub menstruatsioonitsüklite rütm, menstruatsioonid korduvad harvemini, esineb ebakorrapärasust.
    Premenopausi perioodis on menstruaaltsüklid veel regulaarsed;
    Perimenopausi perioodis, mis jääb vahetult enne menopausi , võib menses olla juba ebaregulaarne, kuid on siiski esinenud viimase 12 kuu vältel vähemalt korra.
    Menopausi all mõistetakse viimast menstruatsiooni e. viimast munasarjade poolt kontrollitud verejooksu . Menopausi saame hinnata vaid retrospektiivselt - kui viimasest menstruatsioonist on möödunud 1 aasta. Menopaus saabub tavaliselt 47.-52.a. vanuses, keskmiselt 50.eluaastal.
    Postmenopausiks nimetatakse perioodi, mis algab 1 aasta peale viimast menstruatsiooni.
    Seenium e. vanadus algab 60-aastaselt. Munasarjade hormonaalne funktsioon väheneb pidevalt. Täielikult ei kao östrogeenid naise organismist kunagi, kuna neid toodetakse androgeenide vahendusel ka neerupealistes ja perifeerse konversiooni teel rasvkoes .
    II Naise reproduktiivanatoomia ja -füsioloogia
    Looteperioodil on suguelundite areng mõlemal sugupoolel ühesugune kuni 6. embüonaalnädalani. Munasari ja testis hakkavad arenema ühesugusest diferentseerumata gonaadist (sugunäärmest). Diferentseerumisega algab ka välisuguelundite moodustumine, lähtega ühtsest algvormist. Meesuguhormoonide e. androgeenide toimel arenevad need maskuliinses (mehelikus) suunas, kui androgeene ei ole, siis kujunevad naisetüüpi välised suguelundid .Sisemised suguelundid hakkavad arenema eri algeist, ent esialgu moodustuvad siiski mõlemad nii nais - kui meeslootel. Kummagi sugupoole sisesuguelundite eelastmed arenevad kahe, esialgu paraleellsete juhade süsteemina, mesonefrose ja paramesonefrose juhadena. Paramesonefrose juhad (Mülleri juhad) arenevad munajuhadeks, emakaks ja tupe ülaosaks. Mülleri juhad moodustavad 3.-5. lootekuu vahel uterovaginaalse kanali.Tupe keskosa kasvab uterovaginaalse kanali ja tupe alumise osa vahele, kuhu moodustub alates 3. raseduskuust kiiresti jagunev tsoon, tupeplaat, mis hakkab jagunema ja allapoole kasvama. Tupeplaat kanaliseerub 5. lootekuu ajaks, nii kujuneb ühendus tupe ülemise ja alumise osa vahel. Tuppe ja tupe sissepääsu (tupeesikut) eraldavast membraanist kujuneb neitsinahk . Kärbuvatest mesonefrose juhadest (Wolffi juhadest) jäävad naise organismi epoophoron ja paroophoron - moodustised munasarja kinnistisse ning Gartneri juhad tupe kõrvale.
    Naise vaagen
    Kaks puusaluud koos ristluuga moodustavad laia luurõnga - vaagna ( pelvis ), mis ühendab keret alajäsemete vabaosaga ja on toeseks siseelunditele. Vaagen jaotub kahte ossa : ülemine, laiem on suur vaagen (pelvis major ) ja alumine, kitsam osa on väike vaagen (pelvis minor ). Suurt vaagnat piiravad külgedelt niudeluutiivad, tagant osaliselt ristluulülid, eest kõhusein. Sünnitusabis seisneb suure vaagna tähtsus selles, et ta on komplemiseks ja mõõtmiseks kättesaadavam kui väike vaagen. Suure vaagna mõõtude järgi saame umbkaudu otsustada väikese vaagna mõõtmete üle. Väike vaagen asetseb vaagna sissekäigu all ja on igast küljest ümbritsetud järeleandmatute luuliste seintega. Ees on vaagna sein madal, selle moodustavad häbemeluud; taga, vastupidi, on väikse vaagna sein kõrge, selle moodustavad rist - ja õndraluu. Väikese vaagna külgmised seinad moodustuvad häbeme- ja istmikuluudest ning ristluult neile kulgevatest sidemetest. Vastandina suurele vaagnale kujutab väike vaagen endast suhteliselt järeleandmatut luulist kanalit, mille loode läbib sünnituse ajal.
    Väike vaagen jaguneb järgmisteks tasapindadeks:
    1. sissepääsu tasapind
    2. laiuse tasapind
    3. kitsuse tasapind
    4. väljapääsu tasapind
    Väikese vaagna tasapindade järgi hinnatakse loote eesasetseva osa seadumist ja edasiliikumist sünnituse ajal.
    Sissepääsu tasapinna otsemõõt kulgeb ristluu neemelt (promontooriumilt) sümfüüsi ülemisele servale.
    Laiuse tasapinna otsemõõt mõõdetakse II/III õndralüli ühendusest sümfüüsi keskosani, kitsuse tasapina otsemõõt aga ristluu tipust sümfüüsi alumise servani.
    Väljapääsu tasapinda piiravad sümfüüsi alumine serv, häbemeluude ja istmikuluude ääred, istmikuköbrud ja õndraluu ning selle tasapinna otsemõõt kulgeb õdraluu tipust sümfüüsi alumisele servale.
    Kui saadud nelja otsemõõdu keskpunktid ühendada, saame vaagna juhtjoone e. vaagna telje ( axis pelvis). Loote liikumine sünnituskanalis toimub vaagna telje suunas.
    Sünnituskanali moodustavad luuline vaagen, väikevaagna pehmed koed ja vaagnapõhi.
    Naise vaagna luud on õhemad ja siledamad kui mehe vaagna luud, niudeluude tiivad on rohkem välja pöördunud, ristluu on laiem ja lamedam, istmikuköbrud on teineteisest suhteliselt kaugemal ning õndraluu ulatub vähem ette kui mehe vaagnal. Häbemeluude alumistest harudest moodustunud nurk on naise vaagnal nüri, mehe vaagnal aga terav . Naise vaagna sissekäik on risti-ovaalse kujuga, naise väikese vaagna õõs on painutatud silindri kujuline, samas kui mehe vaagna õõs on lehterjas. Seega - naise vaagen on lühem ja laiem, suurema mahuga ja madal; see on väga oluline, kuna naisel täidab vaagen ka sünnitusteede funktsiooni.
    Vaagna põhi
    Vaagna põhi etendab naise suguelundite füsioloogias tähtsat osa. Vaagna põhja lihaste ja sidekirmete tunduv lõtvumine või vigastumine tingib rea patoloogilisi kõrvalekaldumisi nii suguelundite asetsuses kui talitluses; vaagna põhi omab tähtsust emaka normaalse asendi säilitamisel; sünnitusel lülitub vaagna põhi sünnituskanalisse.
    Vaagna põhjas on kolm ava: üks, mille kaudu väljub kusejuha; selle all on ava, mille kaudu kulgeb tupp , ja veel allpool ava, mida läbib pärasool.
    Lahkliha e. perineumi koosseisu kuuluvad lihased ja fastsiad , mis sulevad vaagnaõõne altpoolt, suletav piirkond meenutab kujult rombi.
    Eristatakse 3 lihaskihti:
    1. süva kihi moodustavad
    1)pärakutõsturlihas, mis tõstab väikevaagna põhja ja tõmbab pärasoolt üles- ja ettepoole , avaldab survet tupe külgseinadele ning
    2)õndralihas.
    2. keskse kihi moodustavad
    1)süvalahkliha-ristilihas, mis fikseerib kusiti ja soodustab lihaskimpude vahel paiknevate lisasugunäärmete sekreetide eritumist,
    2)kusitisulgurlihas, mis ahendab tahteliselt kusitit ja tuppe.
    3. pindmise kihi moodustavad
    1)välimine pärakusulgur, mis ahendab tahteliselt pärakut,
    2)pindmine lahkliha-ristilihas, mis fikseerib lahkliha kõõlustsentrumi, 3)istmikuluu- korgaskeha lihas, mis surub kinni kõdisti veenid, mistõttu tekib kõdisti suurenemine ja erektsioon ,
    4)sibulakäsnkeha-lihas, mis naisel ahendab tupeesikut.
    Süva kihi lihased koos sidekirmetega moodustavad vaagnavahese (diaphragma pelvis) ning keskse kihi lihased kusesuguvahese (diaphragma urogenitale).
    Sünnituse korral venitab loote eesasetsev osa kogu vaagna põhja lihaste süsteemi ja viimane moodustab lihastest toru, mis on sünnituskanali pikenduseks.
    Normaalse vaagna mõõtmed
    Normaalseks vaagnaks peetakse sünnitusabis niisugust, mis ei osuta tunduvat takistust elusa, lõpuni kantud loote edasiliikumisele. Vaagna ja lõpuni kantud loote pea mõõtmete vastastikkuse suhte alusel on kindlaks määratud keskmised vaagna mõõtmed, mille puhul suurel enamikul juhtudel pea läbib vaagna ilma eriliste raskusteta. Vaagna mõõtude kindlakstegemine on väga tähtis, et õigeaegselt selgitada ja vältida nendega seoses olevaid patoloogilisi nähtusi sünnituse puhul. Enamus vaagna sisemisi mõõtmeid ei ole elusal naisel vahetult mõõdetavad. Seepärast tehakse praktilises töös kindlaks vaagna välimised mõõtmed ja nende järgi otsustatakse sisemiste mõõtmete üle. Sünnituse käigus ei saa aga otsustada mitte ainult vaagna mõõtmete järgi (cm), vaid tuleb arvestada naise kogu luustiku iseärasusi, loote pea mõõtmeid ning loote pea ja vaagna mõõtmete vastastikkust suhet.
    Vaagna mõõtmiseks kasutatakse erilist sirklit - vaagnamõõtjat. Naine lamab mõõtmise ajal selili voodil, mõõtja seisab või istub näoga tema poole. Kummasegi kätte võetakse vaagnamõõtja üks haru, nimetissõrme ja pöidlaga hoitakse kinni tema otstes olevatest nuppudest. Mõõdetakse kaugused järgmiste punktide vahel:
  • Distantia spinarum on kaugus ülemiste-eesmiste niudeluuogade vahel, tavaliselt 25-26cm. Selle kauguse mõõtmisel tuleb vaagnamõõtja otsad asetada tihedasti ülemiste-eesmiste niudeluuogade välimistele äärtele. Selleks kombeldakse algul sõrmedega niudeluuogasid, asetatakse nendele kohtadele, sõrmi ära võtmata, vaagnamõõtja nupud ja surutakse tihedasti vastu luid .
  • Distantia cristarum on kaugus niudeluuharjade kõige enam väljaulatuvate punktide vahel, tavaliselt 28-29cm. Samasse asendisse jäädes kompleb ämmaemand nimetis- või keskmise sõrmega niudeluuharjasid ja asetab neile vaagnamõõtja nupud. Seejärel nihutab ta nuppe välimistel harjadel edasi-tagasi, nii et nad harjadelt ära ei libiseks, ja jälgib sentimeetri skaalat . Kõige suurem mõõt skaalal on diastantia cristarum.
  • Distantia trochanterica on vahemaa reieluude suurte pöörate vahel, tavaliselt 30-31cm. Jäädes samasse asendisse, viib ämmaemand vaagnamõõtja nupud üle reie välimisele pinnale, kompleb nimetissõrmega suuri pöörlaid ühel ja teisel pool ning surub vaagnamõõtja nupud tihedasti nende vastu. Paksu nahaaluse rasvakihiga naistel ei ole kerge suuri pöörlaid kombelda. Sellisel juhul lastakse naist liigutada algul ühte, siis teist jalga ning püütakse samaaegselt sõrmedega kombelda pöörlate, mis jala liigutamise puhul on selgemini tuntav.
    Kõik need kolm mõõtu iseloomustavad vaagna ristiläbimõõtu.
    Vaagna otsemõõtmetes, eriti väikese vaagna sissekäigu otsemõõtmes orienteerumiseks määratakse väline otsemõõde. Selleks lastakse naisel pöörduda küljele, alumist jalga tugevasti puusa - ja põlveliigesest painutada ning põlv kõhu vastu tõmmata, ülemist jalga sirutada. Nüüd mõõdetakse kaugus V nimmelüli ogajätke alusest lohust kuni sümfüüsi ülemise ääreni. Väline otsemõõde e. väline konjugaat (conjugata externa) on tavaliselt 20cm. Välise konjugaadi järgi saame me arvutada ka oletatava tõelise konjugaadi e. vaagna sissekäigu (sisemise) otsemõõte - selleks tuleb välise konjugaadi mõõdust lahutada 9 (näiteks: kui väiline konjugaat on 20cm, siis
    20-9=11cm, seega tõeline konjugaat on 11cm).
    Naise suguelundid (organa genitalia feminina)
    Naise suguelundid jagunevad välisteks ja sisemisteks suguelunditeks. Välissuguelundid asetsevad tervikuna väljaspool vaagnaõõnt ning moodustavad naise häbeme, kuhu kuuluvad häbemekink, häbememokad ja kõdisti. Sisemised suguelundid asuvad väikevaagna õõnes. Nad koosnevad munasarjadest ja munajuhadest ning emakast ja tupest.
    Välissuguelundid
    Häbemekink on häbemeliiduse kohal asuv nahaaluse rasvkoe padjand, mida katab tüüpiline välisnahk. Nahk sisaldab higi- ja rasunäärmeid ning on alates puberteedieast kaetud karvadega. Häbemekink lahkneb allpool kaheks suureks häbememokaks, mille vahele jääb häbemepilu. Suurte häbememokkade eesmisi otsi ühendab eesmine kommissuur , tagumisi tagumine kommissuur. Suurte häbememokkade vahel on paar väikeseid häbememokki, mis piiravad tupeesikut. Väikesed häbememokad on kaetud limaskesta meenutava õrna nahaga, mis on veidi pigmenteerunud , karvadeta ning sisaldab küll rasunäärmeid, kuid mitte higinäärmeid. Tupeesiku eesmises osas asub väikeste häbememokkade liitumiskohal kõdisti e. kliitor , mis koosneb kahest kõdistikorgaskehast. Need on oma ehituselt sarnased mehe suguti korgaskehadele ning on võimelised erektsiooniks. Kõdisti ja väikesed häbememokad on tänu erakordselt tihedale innervatsioonile (närvidega varustatusele) naise suguelundite kõige tundlikumad osad ning koos kusitiharjaga, mis asub tupe eesmises seinas, funktsioneerivad nad naisel otseste seksuaalärrituste peamiste retseptoritena.
    Tupeesikusse avanevad kusiti ja tupp, siin asuvad ka kusitinäärmete ja suurte esikunäärmete (Bartholini näärmete) ning väikeste esikunäärmete viimajuhade avavused. Sugulise erutuse korral eritub suurtest esikunäärmetest klaasjat-limajat vedelikku, mis niisutab tupeesiku limaskesta ja soodustab sellega suguühet, kuna tupp on siis niiske ning hõõrdumine väiksem.
    Sisemised suguelundid
    Munasari (ovarium)
    Munasari on kujult lapik - ovaalne ploomikivi meenutav 4x2x1 cm suurune paarisorgan, mis kaalub ligikaudu 5g. Munasarjal on tubaarne (munajuhapoolne) ja uteriinne (emakapoolne) ots, eesmine e. munasarjakinnistmine serv ja vaba (tagumine) serv, lateraalne ja mediaalne pind. Munasarja ülemine, tubaarne, ots on munajuha kõhtmise otsa lingukujulises haardes ja munasarja kandesideme abil kinnitunud vaagnaõõne külgseinale. See side on kõhukelme kurd , milles kulgevad munasarja veresooned . Munasarja alumine, uteriinne, ots on emakale lähemal ja on sellega ühenduses munasarja-pärissideme abil. Munasarjakinnistmine serv kinnitub munasarjakinnisti, mesovaariumi, abil emaka laisideme tagumisele pinnale. Munasarja vaba serv on kokkupuutes munajuhanarmastega.
    Puberteediealise tütarlapse munasarja välispind on sile, tuhmi läike ja hallikasroosa värvusega. Suguküpse naise munasarja pind on ebatasane, see on seotud folliiklite arengu käigus tekkivate muutuste, ovulatsioonide ning nendele järgnevate armistumistega munasarja koes. Vastsündinu munasari on tunduvalt väiksem kui täiskasvanul. Munasarja kasv lõpeb alles puberteedieas. Naise reproduktiivse ea lõppedes algab munasarja mõõtmete ja kaalu vähenemine.
    Munasarja siseehitus
    Munasarja koe põhimassi moodustab rohkete kollageensete ja elastsete kiududega sidekoeline munasarjastrooma, milles on rohkelt veresooni ja närve. Munasarja perifeerne osa nn. parenhümatoostsoon e. koor, sisaldab hulgaliselt munasarjanääpse e. munasarjafolliikleid. Kõrvuti folliiklitega esineb seal ka kollaskehi ( corpus luteum) ning viimaste taandarenemisel tekkivaid armkoelisi valkjaskehi (corpus albicans).
    Folliiklid jagunevad primaarseteks-, sekundaarseteks- ning tertsiaarseteks e. Graafi foliikliteks. Tertsiaarses e. Graafi e. põisfoliiklis paikneb küpsev munarakk , mille läbimõõt on umbes 150 mikromeetrit. Kui folliikel on oma kasvus saavutanud läbimõõdu 1,5-2cm, siis rebenevad selle folliikli kohalt munasarja katted , folliikel lõhkeb ning temas paiknenud munarakk koos folliiklivedelikuga paiskub kõhukelmeõõnde - toimub ovulatsioon . Pärast ovulatsiooni jääb munasarja pinnale defekt , mis täitub verevalumiga. Lõhkenud folliikli kohale tekib kollaskeha . Kui munarakk viljastatakse, siis kollaskeha areneb edasi, suureneb kuni 3cm-ni ning jääb toetama rasedust tema poolt toodetava kollaskehahormooniga (progesterooniga). Kui aga viljastumist ei toimu, siis kollaskeha lakkab enne järgmist menstruatsiooni funktsioneerimast ning taandareneb ja armistub: kujuneb valkjaskeha.
    Munasarja verevarustus toimub ovariaalarteri kaudu, mis saab alguse kõhuaordist allpool neeruartereid, verevarustuses osaleb ka emakakarteri munasarjaharu. Venoosne äravool toimub alumisse õõnesveeni: vasem munasarjaveen suubub vasemasse neeruveeni, parem munasarjaveen aga otse alumisse õõnesveeni.
    Munajuha (tuba uterina)
    Munajuha on umbes 12cm pikkune torujas organ, mis ühendab kõhukelmeõõnt emakaõõnega. Munajuha asub emaka laisideme vabas servas ning on kogu ulatuses intraperitoneaalse asetusega. Munajuha kõhtmine suue asub munasarja läheduses, see on lehtrikujuliselt laienenud ja moodustab munajuhalehtri. Munajuhalehtri servad on narmastunud, esineb 10-15 munajuhanarmast. Üks narmastest on teistest pikem ja ulatub munasarja vabale servale. Munajuhalehtrile järgneb munajuha laienenud osa - munajuha ampull, mille läbimõõt on 6-10mm ja mis moodustab 2/3 munajuha kogupikkusest. Ampullile järgneb munajuha kitsuse osa, mille läbimõõt on 3mm. Kitsuseosa ulatub emakanurgani ja jätkub munajuha emakaosana, mis läbib emaka seina. Munajuha emakaosa on lühim (1,5cm) ja kitsaim (1mm). Munajuha sein koosneb limaskestast, lihaskestast ja serooskestast. Munajuha limaskest moodustab arvukalt pikikurde; ta on kaetud silindrilise ripsepiteeliga, mille ripsmete löögid on suunaga emakaõõne poole. Ripsepiteeli vahel on silindrilisi sekretsioonivõimelisi rakke, mille poolt eritatav nõre katab munajuha läbiva munaraku vedelikukihiga. Viljastatud munaraku rändamine läbi munajuha emakaõõnde kestab ripsepiteeli ripsmete ja sekreedi toel 4-5 päeva. Seemnerakud liiguvad samal ajal munarakule emakaõõne poolt vastu. Munarakk kohtub seemnerakuga ja viljastatakse tavaliselt munajuha ampullaarosas umbes 2 tundi peale suguühet.
    Emakas (uterus)
    Emakas on paaritu, pirnikujuline organ, mis asub väikevaagnas kusepõie ja pärasoole vahelise peritoneaalvoldi - emaka laisideme - lestmete vahel. Mittesünnitanul on emakas 7-8cm, sünnitanul 8-9,5cm pikkune, maksimaalne laius munajuhade suubumiskohtade vahel on 4,5cm. Mitterase emakas kaalub umbes 60-80g.
    Emakal on kolm osa: emakakeha, emakakitsus ja emakakael .
    Emakakeha (corpus uteri) moodustab emaka kogupikkusest 2/3. Tema ülemist osa nimetatakse emakapõhjaks (fundus uteri). Munajuhade suubumiskohtasid nimetatakse emakanurkadeks.
    Emakakitsus on umbes 1cm pikkune ühendusala emakakeha ja emakakaela vahel. Emakakael moodustab emaka pikkusest 1/3 ning jaguneb tupeüliseks osaks ja tupeosaks.
    Emakaõõs on kolmnurkse kujuga, tema ülemistes nurkades on munajuhade emakapoolsed avavused ning alumine tipp läheb üle emakakaelakanaliks.
    Emakas on lihaseline elund. Tema sein on 1-1,25 cm paksune ning koosneb serooskestast, lihaskestast ning limaskestast.
    Emaka serooskest e. perimeetrium on kõhukelme vistseraalse lestme osa. Serooskesta üleminek vaagnaõõne külgseinalt emakale toimub emakalaisidemena, milles kulgevad emaka veresooned ja närvid ja mida seetõttu nimetatakse ka emakakinnistiks. Kõhuõõne eesmist seina vooderdav kõhukelme laskub väikevaagnasse, katab kusepõietipu ja kusepõie tagumise pinna ning jätkub emaka kusepõismisel pinnal, moodustades kusepõie ja emaka vahele väikese taskukujulise süvendi - kusepõie-emaka õõnestise. Kõhukelme üleminek emaka kusepõismisele (eesmisele) pinnale toimub emakakitsuse kohal, kusjuures emakakaela eesmine pind jääb kõhukelmest katmata . Emaka soolmisel pinnal katab kõhukelme emakat kogu ulatuses, jätkudes emakakaelalt ka tupe tagumisele võlvile. Tupelt läheb kõhukelme üle pärasoolele. Emaka ja pärasoole vahel tekib naise kõhukelmeõõne sügavaim sopis - pärasoole-emaka õõnestis e. Douglase õõs.
    Emaka lihaskesta ja serooskesta vahel, peamiselt emakaservade kohal ja emakakaela ümber on sidekoeline parameetrium.
    Lihaskest e. müomeetrium on emakaseina kõige paksem kiht, ta koosneb ristuvate silelihaskiudude põimikust koos selles leiduvate arvukate veresoontega. Müomeetrium koosneb subseroossest, kesksest ning submukoossest kihist . Keskses kihis on tsirkulaarsed, kahes ülejäänud kihis aga pikilihaskiud. Kõigi kolme kihi lihaskiud põimuvad omavahel tihedasti. Emakakeha kohal on ülekaalus keskne tsirkulaarne lihaskiht, emakakaela kohal aga mõlemad pikikihid. Emakakaela lihaskiht on üldiselt nõrgemini arenenud ja sisaldab rohkesti elastseid ja fibroosseid elemente.
    Müomeetriumi lihaskiud kulgevad spiraalselt. Need paljud omavahel põimuvad spiraalid tekitavad müomeetriumis tiheda võrgustiku, mis võimaldab emakaseina ühtlast venimist raseduse ajal ja mille kokkutõmme sünnituse ajal annab loote väljutamiseks kõige otstarbekama jõudude rakenduse .
    Emaka limaskest e. endomeetrium on sile ja kaetud ripsepiteeliga, mille ripsmete löögid on suunaga emakasuudme poole. Endomeetrium jaguneb pindmiseks e. funktsionaalseks kihiks paksusega kuni 3,5mm ja süvaks e. basaalseks kihiks paksusega umbes 1mm. Endomeetriumi funktsionaalsetest muutustest menstruaaltsükli ajal võtab osa vaid funktsionaalne kiht. Basaalkiht on oluline selle poolest, et temast lähtub endomeetriumi regeneratsioon e. taastumine .
    Emaka asend ja fiksatsioon Emakas ja tupp moodustavad ettepoole avatud nürinurga. Emaka ja tupe sellist vahekorda nimetatakse emaka ettekaldeks e. anteversiooniks. Emakakitsuse kohal on nurk emakakeha ja emakakaela vahel, mille põhjustab emaka ettepaine e. anteflektsioon. Emaka normaalne anteversioon -anteflektsioonasend on füsioloogilistes tingimustes suurel määral muutuv ja sõltub naaberorganite (kusepõis ja pärasool) täitumusest ning kehaasendist. Emaka normaalse asendi säilitamisel kuulub esikoht vaagnapõhja lihastele , selle sidekirmetele ja kõhupressile. Lisaks fikseerivad emakat ja emakakaela mitmed sidemed: emaka hoideside, kusepõie-emaka sidemed, ristluu-emaka sidemed, kardinaalsidemed, emaka ümarsidemed, emaka laiside.
    Emaka verevarustus toimub emakaarterite kaudu, mis algavad sisemisest niudearterist. Verevarustuses osalevad ka munasarjaarterid. Venoosne äravool toimub sisemise niudeveeni kaudu ning osaliselt ka munasarjaveenide kaudu otse alumisse õõnesveeni. Lümf suundub emakakehast ja osaliselt emakakaelast lümfisõlmedesse, mis paiknevad kõhuaordi ja alumise õõnesveeni ümber. Osa lümfist suundub aga kubemekanali kaudu kubeme piirkonna lümfisõlmedesse.
    Tupp (vagina)
    Tupp on torujas, elastsete seintega organ, mis asub väikevaagnas kusepõie ja kusiti ning pärasoole vahel. Tupe pikkus on 8-9cm, kusjuures tupe tagumine sein on eesmisest seinast 1,5-2cm pikem. Tupe laius, mis on tema elastsuse tõttu raskesti määratav, on umbes 3cm. Väljaspoolt piirab tuppe tupeesik. Piiriks tupeesiku ja tupe vahel on tupesuue, mida tütarlapsel osaliselt katab neitsinahk e. hüümen. Hüümen kuulub välissuguelundite hulka, kuigi tema sisemine pind on arenenud sisemiste suguelunditega ühisest algmetest. Neitsinahk on varieeruva kujuga, tavaliselt tupeesiku tagumiselt servalt esiletungiv poolkuukujuline limaskestavolt, mis esimese suguühte ajal rebeneb. Neitsinaha rebenemise e. defloratsiooniga kaasneb tavaliselt vähene veritsus . Pärast esimest sünnitust jäävad neitsinahast järele neitsinahalihakesed (carunculae hymenales)
    Ülemises osas laienev tupp ümbritseb emakakaela tupeosa ja moodustab tupevõlvi. Tagumine tupevõlv asub pärasoole ja emaka vahel paikneva Douglase õõne vahetus naabruses, olles eraldatud sellest vaid mõne millimeetri paksuse tupeseina ja selle kõhukelmepoolsel pinnal oleva peritoneaalkattega. Kuna Douglase õõs on kõhukelmeõõne kõige madalam koht, siis valgub sinna vahel haiguslikke eritisi (verd, mäda), mida sealt on võimalik diagnostilisel või ravi eesmärgil tupe tagumise võlvi punkteerimisega eemaldada. Tupe limaskest on kaetud mitmekihilise lameepiteeliga, näärmeid tupe limaskestas ei esine. Tupes leiduv eritis on emakakaelanäärmete sekreedi, irdunud epiteelirakkude ja veresoonte transudaadi segu.
    Tupe funktsioonis kopulatsiooni- e. paaritumisorganina etendab olulist osa tupe lihaskesta motoorika . Suguühte kõrgpunktis tekkiva ristluu-emaka sidemete ja retraktorlihaste tunduva lühenemisega kaasneb tupe tagumise võlvi süvenemine, mis kindlustab mehe seemnevedeliku jäägitu mahutamise. Mõnel naisel võib tagumine tupevõlv orgasmis mahutada kuni 100ml vedelikku. Tupe lihaskesta spontaansed e. iseeneslikud kokkutõmbed takistavad seemnevedeliku väljavalgumist, surudes seda emakakaelakanalisse.
    Tähtis koht tupe funktsioonides on kaitsefunktsioonil. Terve naise tupesekreedis leidub rohkesti piimhappekepikesi, mille poolt glükogeenist toodetav piimhape muudab tupesekreedi reaktsiooni tugevalt happeliseks (pH 3,8-4,2). Keskkonna happelisus on patogeensetele e. haigusttekitavatele mikroobidele hävitav ja takistab nende tungimist naise suguteedesse. Tupesekreedi happesus on pärast ovulatsiooni kõige kõrgem, ovulatsiooni ajal veidi langenud (pH 4,5-5,8). Menstruatsiooniverejooksu ajal muutub tupesekreedi reaktsioon neutraalseks või isegi kergelt leeliseliseks, mille tõttu suureneb naise genitaalide vastuvõtlikkus infektsioonidele. Seetõttu ei soovitata menstruatsiooni ajal suguelu elada, kuna oht günekoloogiliste infektsioonide tekkeks on kõrgem.
    Tupe verevarustus toimub sisemise niudearteri harude kaudu: tupearter varustab tupe ülemist osa, alumise põiearteri harud tupe keskosa ja keskmine pärakuarter ja häbemearter tupe alumist osa. Venoosne äravool toimub sisemise niudeveeni kaudu. Lümf voolab ära kubemepiirkonna pindmistesse ja süvadesse lümfisõlmedesse ning niudeveresoonte- ja sakraalpiirkonna lümfsõlmedesse.
    Menstruaaltsükkel
    Menstruaaltsükliks nimetatakse ajavahemikku menstruatsiooni esimesest päevast kuni järgmise menstruatsiooni esimese päevani. Normis on selle pikkuseks 21-35 päeva. Kõige sagedamini esineb 28. päevane menstruaaltsükkel, mida peetakse ka kõige täisväärtuslikumaks. Menstruaaltsükli pikkus võib 2-3 päeva ulatuses kõikuda. Normaalne menstruaaltsükkel koosneb munasarjade tasandil follikulaarfaasist, ovulatsioonifaasist, luteaalfaasist ning menstruaalfaasist. Igal naisel võib kord või paar aastas esineda ka anovulatoorne menstruaaltsükkel ning seda ei loeta haiguslikuks muutuseks. Ovulatsioon toimub 28 päevase tsükli korral 14+/-2 päeval. Foliikulaarfaasi pikkus võib olenevalt tsükli pikkusest kõikuda, kuid luteaalfaasi pikkus on reeglina stabiilne (13-14p).
    Emaka limaskesta e. endomeetriumi tasemel vastab follikulaarfaasile proliferatsioonifaas, luteaalfaasile sekretsioonfaas ja menstruaalfaasile deskvamatsioonifaas. Fertiilse ea alguses ja lõpus esineb östrogeeni ja gonadotropiinide eritumise kõrvalekallete tõttu rohkem anovulatoorseid ja pikenenud menstruaaltsükleid.
    Normaalse menstruaaltsükli tagavad peaju koor, hüpotaalamus, hüpofüüs, munasarjad ja emakas. Menstruaaltsükkel väljendab hüpotaalamuse-hüpofüüsi-munasarjade telje rütmilist talitlust ning hormoonide sihtkudede (emaka limaskest, tupe limaskest, rinnanääre) reaktsioone.
    Hüpotaalamus on aju ja hüpofüüsi vaheliseks ühendusliiniks. Hüpotaalamuse neuronites toodetakse vabastaja- e. riliiserhormoone ning pidurdavaid e. inhibiitorhormoone. Praeguseks hetkeks on teada viis hüpofüüsi e. ajuripatsi eesagara tegevust reguleerivat hormooni:
    1) türeotropiini vabastajahormoon (TRH)
    2) gonadotropiini vabastajahormoon (GnRH)
    3) kasvuhormooni vabastamist inhibeeriv (pärssiv) hormoon e. somatostatiin
    4) kasvuhormooni vabastajahormoon (GH-RH)
    5) kortikotropiini vabastajahormoon (CHR)
    Lisaks on teada, et prolaktiini (PRL) inhibiitorhormoonina toimib dopamiin . Hüpotaalamusest erituvad vabastaja- ja inhibiitorhormoonid ajuripatsi e. hüpofüüsi eessagarasse, kus nad mõjutavad hormoonide vabanemist. Gonadotropiini vabastajahormoon tagab hüpofüüsi eesmises sagaras gonadotropiinide s.o.
    1) folliikleid stimuleeriva hormooni (FSH) ning
    2) luteiniseeriva hormooni (LH)
    sünteesi ja vabanemist.
    Hüpofüüsi eesmises sagaras toodetakse ka prolaktiini (PRL).
    FSH mõjutab folliiklite kasvu munasarjas ja östrogeensete hormoonide toodangut munasarjas.
    LH kutsub esile ovulatsiooni ning soodustab kollaskeha moodustumist.
    PRL mõjutab rinnapiima teket.
    Hüpofüüsi tagasagaras toodetakse aga vasopressiini , mis tõstab vererõhku ning oksütotsiini, mis kutsusb esile emaka kokkutõmbeid ning mõjutab piima eritumist rinnanäärmest.
    Gonadotropiinid (FSH, LH) talitlevad hüpotaalamuse ja munasarjade vahelise ühenduslülina. Munasarjade poolt toodetavateks hormoonideks, mis reguleerivad menstruaaltsüklit on steroidhormoonid: östrogeenid, kollaskehahormoon e. progesteroon ning androgeenid e. meessuguhormoonid Gonadotropiinide ja steroidhormoonide eritumine on menstruaaltsükli erinevates faasides erinev.
    Normaalse menstruaaltsükli kulg: Kui viljastumist ei toimunud, siis kollaskeha munasarjas taandareneb; väheneb progesterooni, östrogeeni ja inhibiini eritumine. FSH eritumine hakkab tõusma umbes 2 päeva enne oodatava menstruatsiooni algust. FSH eritumise tõus ja LH vabanemise pulsside muutumine aeglastest kiireteks juhatab sisse folliiklite värbamise protsessi menstruaaltsükli 3.-4.päeval. Algab folliikulaarfaas, mille vältel areneb ja kasvab folliikel. Korraga võib hakata arenema mitu folliiklit, kuid ühe folliikli, nn. dominantse folliikli, väljavalimine ovuleeruvaks seostub selle võimega toota suurel hulgal östrogeeni, progestiine, androgeene ja inhibiini. Nimetatud hormoonide produktsiooni aktiivsus sõltub munasarja granuloosarakkude ja teekarakkude vahelisest koostööst ja steroidbiosünteesi ensüümide aktiivsusest. Tsükli edasises arengus hakkavad tasapisi tõusma östrogeeni ja inhibiini väärtused, mis avaldavad FSH-le pärssivat mõju. Tõusma hakkab ka LH eritus. FSH ja LH sisaldus kiireneb eritustipuni, samasse perioodi jääb ka östradiooli eritusmaksimum. Umbes 12 tundi enne seda hakkab erituma progesterooni. LH eritusmaksimum koos östrogeenide maksimumiga on vajalik ovulatsiooni toimumiseks (ovulatsiooni faas). Ovulatsioon toimub 35-44 tunni jooksul alates LH maksimumist ning menstruaaltsükkel läheb üle luteaalfaasi. Ovulatsiooni käigus vabaneb foliiklist munarakk, mis on viljastumisvõimeline umbes 24 tunni vältel. Luteaalfaasis läheb steroidbiosünteesi raskuspunkt östrogeenidelt üle progesteroonile. Progesterooni produktsioon on maksimaalne kolmel päeval luteaalfaasi keskel - ajal, mil endomeetrium on võimeline vastu võtma viljastunud munarakku. Kui viljastumist ei toimu, väheneb kollaskeha progesteroonitoodang kiiresti. FSH eritumine luteaalfaasis on suhteliselt madal, seda hormooni ei vajata kollaskeha säilitamiseks. Inhibiin, östrogeen ning progesteroon hoiavad FSH taseme madalana, et järgmise tsükli folliiklite küpsemine ei algaks liiga vara. Järgmise tsükli folliiklite küpsemine eeldab eelneva tsükli kollaskeha regressiooni e. taandarengut. Uue tsükli juhatab jällegi sisse inhibiinitaseme langus ning FSH taseme vastav tõus.
    Tsüklilise muutused endomeetriumis
    Munasarjades toimuvate tsükliliste muutustega kaasnevad rütmilised muutused ka emaka limaskestas. Siin eristatakse proliferatsiooni, sekretsiooni ja deskvamatsioonifaasi.
    Proliferatsioonisfaas: samaaegselt folliikli arenguga suureneb östrogeenide hulk ning see kindlustab endomeetriumi iseloomuliku proliferatsiooni - tekib strooma ning näärmekoe kasv, näärmed pikenevad, muutuvad väänilisteks. Endomeetriumi funktsionaalne kiht pakseneb 4-5 korda. Proliferatsioonifaas kestab kuni munasarjas toimuva ovulatsioonini s.o. umbes 14 päeva.
    Sekretsioonifaas: kujuneb peale ovulatsiooni ning setõttu on omane vaid bifaasilisele tsüklile. Selleks, et endomeetrium läheks üle proliferatsioonifaasist sekretsioonifaasi, on vajalik kollaskeha kujunemine munasarjas ning sellega kaasnev progesterooniproduktsiooni suurenemine. Endomeetriumi näärmete valendikud täituvad sekreediga ja laienevad , endomeetriumi toitainete varud täienevad, verevarustus paraneb . Sellega luuakse kõik tingimised viljastatud munaraku edukaks pesastumiseks e. implantatsiooniks ning raseduse arenguks. Sekretsioonifaas kestab sõltumata tsükli pikkusest 13-14p. Faasi lõpus, vahetult enne menstruatsiooni, veresooned ahenevad ja kujunenud isheemia soodustab endomeetriumi pindmise kihi e. funktsionaalse kihi irdumist e. deskvamatsiooni . Irdub märgatav osa endomeetriumi funktsionaalsest kihist; menstruaalveri sisaldab koetükke ja verd, lima, leukotsüüte ja tupeepiteeli rakke.Menstruaalveres on ka östrogeene. Menstruaalveri ei hüübi - see on tingitud endomeetriumi fibrinolüütilisest aktiivsusest. Menstruaalveri ei sisalda fibrinogeeni, protrombiini, trombiini ega teisi koagulante. Normis eritub menstruatsiooni ajal kuni 60-80 ml verd. Vereeritus kestab tavaliselt 3-5 päeva, kuid ei tohiks ületada 7 päeva. Samaaegselt deskvamatsiooniga algab endomeetriumi taastumine e. regeneratsioon, mis toimub endomeetriumi basaaalkihi arvel. Menstruatsiooni esimese päevaga algab uus tsükkel.
    Tsüklilised muutused müomeetriumis
    Menstruaaltsükli vältel suureneb emaka mass 5-10g võrra. Kui rasestumist ei toimu, siis endine mass taastub . Massi suurenemine on seotud östrogeenide kontsentratsiooni tõusuga. Tsükli vältel muutub ka müomeetriumi toonus : follikulaarfaasis esineb emakakeha lihastoonuse tõus ning emakakitsuse ja emakakaela lihastoonuse langus. Luteaalfaasis on see vastupidine : emakakaela toonus on kõrgem ning emakakeha toonus madalam. Sellised muutused on vajalikud edukaks viljastumiseks ning raseduse arenguks.
    Tsüklilised muutused emakakaelas
    Menstruatsioonitsükli vältel toimub emakakaelas rida muutusi, mis viitavad ovulatoorse tsükli olemasolule, kuid samuti on nende alusel võimalik otsustada östrogeensete hormoonide külluse üle organismis. Emakakaela sekreedi hulk, pH, kloriidisisaldus ja lima viskossus muutuvad tsükli vältel. Emakakaelakanali väline suue hakkab tsükli 8.-9. päeval (28.päevase tsükli korral) laienema, see kestab 2-3 päeva, saavutab läbimõõdu 1/3-1/4 cm ning täitub limaga. Selliselt meenutab emakakaelakanali välissuue tupepeeglitega vaatlusel pupilli, sellest ka nimetus pupillisümptoom. Selline avatus püsib 2-3 päeva, siis paari päeva jooksul taastuvad endised mõõtmed. Positiivset pupillisümptoomi seostatakse östrogeensete hormoonide eritumise tõusuga organismis sellel perioodil. Tsüklilised muutused emakakaelakanalis soodustavad ka spermatosoidide edasiliikumist ülemistesse sugeelundite osadesse, seega toimub ettevalmistus viljastumiseks.
    Menstruatsioonitsükli 5.-7. päevast alates ning kuni 20.-22. päevani (28.-päevase tsükli korral) on täheldatav emakakaela sekreedi kuivamisel iseloomulike kristallide kujunemine. Viimased meenutavad sõnajalalehte, mistõttu seda nimetatakse sõnajalalehefenomeniks. Mainitud fenomen on positiivne östrogeensete hormoonide külluse ja ülekülluse korral organismis.
    Oluline on ka emakakaela lima venivuse muutumine tsükli vältel. Menstruaaltsükli esimeses faasis lima venivusaste suureneb, saavutades ovulatsiooni ajal maksimumi , tsükli teises faasis lima venivus langeb. Lima venivus saab hinnata Clifti prooviga: korntangidega võetakse emakakaelakanali lima, korntangide lehed avatakse aeglaselt ning jälgitakse, millal limaniidike katkeb.
    Tsüklilised muutused basaaltemperatuuris
    Üks lihtsamaid mooduseid, mis võimaldab kahefaasilist tsüklit, seega ovulatsiooni diagnoosida, on rektaal - e. basaaaltemperatuuri mõõtmine. Esmakordselt kirjeldas seda van de Velde 1904 .a. Nimelt on basaaltemperatuur menstruaaltsükli esimesel poolel, s.o. proliferatsioonifaasis madalam ning tsükli teises pooles ehk sekretsioonifaasis kõrgem. Temperatuuride vahe esimeses ja teises faasis peab olema 0,3-0,6C piires. Seega on temperatuur tsükli esimeses pooles tavaliselt alla 37C ja teises faasis üle 37C. Oluline pole mitte temperatuuri tõus üle 37C, vaid suhteline tõus. Basaaltemperatuuri tõusu tsükli teisel poolel seostatakse progesterooni produktsiooni tõusuga organismis, mis on seotud kollaskeha kujunemisega. Naise termoregulatsioonikeskus on aga progesteroontundlik.
    Menstruatsioonitsükliga seotud füsioloogilisi aspekte
    Paljude uurimuste kohaselt on sensoorsed tajud (maitsemeel, lõhnataju, kuulmine , puutetundlikkus ) follikulaarfaasis teravamad kui luteaalfaasis. Seksuaalse aktiivsuse sõltuvuse kohta menstruaaltsükli faasist on vähe tõestatud informatsiooni. Naise algatusel tekkiv hetero - ja autoseksuaalsne aktiivsus on suurem ovulatsiooni ajal, kuid mehe initsiatiivil tekkiv aktiivsus selliselt ei kõigu. Naise viljastumisvõime on suvel kõrgem kui talvel - see on seotud pimeda ja valge aja tsükli põhjal kõikuva melatoniinieritusega, mis suvel on väiksem ( aastaajaga seotud perioodilisus ).
    Tsükli teises pooles võib naisel esineda mitmeid kaebusi, mida tal muul ajal ei ole. Nende psüühiliste ja somaatiliste e. kehaliste kaebuste üldnimetuseks on premenstruaalne sündroom. Piir "normaalsete" premenstruaalselete aistingute ja tõeliste "sümptoomide" vahel on varieeruv ning sellega on seletatav , miks premenstruaalse sündroomi esinemissagedus eri uurimustes kõigub 5-95% vahel. Premenstruaalse sündroomi eelduseks on tugevad haigustunnused, mis halvendavad naise töövõimet või häirivad tema sotsiaalset elu. Psüühilistest sümptoomidest esinevad sagedamini ärritatavus, masendus ja unetus . Somaatilistest sümptoomidest on tavalisemad rindade paisumine ja hellus , kõhu suurenemine, kalduvus tursete tekkeks ja peavalu. Epidemioloogiliste uuringute põhjal on välja selgitatud , et tõenäosus sattuda liiklusõnnetusse või sooritada kuritegu või enesetapp on naistel kõige suurem enne menstruatsiooni.
    III Seksuaalfüsioloogia
    Seksuaalfunktsioon on füsioloogiline funktsioon ja selle osatähtsust kogu organismi heaolule ei või üle- ega alahinnata. Seksuaalsuses avaldub rohkem kui üheski teises füsioloogilises funktsioonis inimeste individuaalsus ning kui seda ei osata arvestada, võib vaevalt loota abielus seksuaalset harmooniat.
    Inimese seksuaalfunktsioonil on võrreldes teiste füsioloogiliste fiunktsioonidega 5 põhilist erinevust.
    1. Kõik füsioloogilised protsessid kulgevad täiuslikult ühe organismi piires, seksuaalfunktsiooniga aga ei tule organism üksinda toime, selle normaalseks kulgemiseks on vaja kahe erinevast soost organismi koostööd.
    Seetõttu on ka arusaadav, et kui mees või naine ei ole rahul oma seksuaalelu korraldusega, on rahulolematu enda või oma partneriga, kahtlustab endal haiguslikku seksuaalfunktsiooni muutust, ei piisa ainult ühe asjaosalise arsti poole pöördumisest, vaid arst peab vestlema mõlema partneriga, et välja selgitada võimalikud raskused ja vääritimõistmised omavahelistes suhetes.
    2. Seksuaalfunktsioon on inimorganismi kõige komplitseeritum bioloogiline protsess. Seksuaalfunktsiooni komplitseeritust näitab tihe seos organismi kõikide teiste organitega ja organsüsteemidega, eriti närvisüsteemiga, sisesekretsiooninäärmetega jne. Igasugune haiguskolle organismis võib pidurdada seksuaalsust. Seetõttu ei saa seksuaalfunktsiooni kunagi vaadelda isoleeritult, organismi üldseisundit ja heaolu arvestamata. Seksuaalhäired on harva iseseisev haigus, enamikul juhtudel on nad mingi haiguse, sageli näiteks neuroosi , üheks sümptomiks.
    3. Seksuaalfunktsioon on ainuke füsioloogiline protsess, kus loodus ei ole ökonoomne. Elu edasiandmise nimel raisatakse materjali ja energiat väga pillavalt. Naise organism valmistab fertiilses eas sadu munarakke, mehe organism miljardeid seemnerakke.
    4. Seksuaalfunktsioon ei ole eluliselt tähtis funktsioon, nagu hingamine , südametegevus, ainevahetus jne. ning selle funktsiooni lakkamine ei kujuta otsest ohtu elule.
    5. Seksuaalfunktsioon on küll intensiivne talitlus, kuid inimesel allub ta mõistuse kontrollile , kasvatus ja moraal on selle avaldumisel määravad. Inimese psüühika ja instinktid on tihedas vastastikkuses seoses. Iga psüühikahäirega võib kaasneda instinktide, s.h. ka seksuaalinstinkti avaldumise muutus, kuid ka vastupidi - instinktiivse talitluse häire võib häirida psüühikat. Nii võib neuroos olla impotentsuse või frigiidsuse põhjuseks, impotentsus ja frigiidsus omakorda võivad tekitada neuroosi. Kuivõrd psüühika etendab seksuaalsuse avaldumise juures määravat osa, on psüühikahäired ja seksuaalhäired omavahel tugevalt seotud, nende ravis on oluline osa psühhoteraapial.
    Seksuaalelu kohta on raske öelda, mis on norm, mis patoloogia . Seksuaalelu "normi" võib vaadelda kolmest aspektist:
    1. Moraalses mõttes tähistab norm niisugust käitumist, mida peetakse õigeks kehtiva moraalisüsteemi valguses.
    Moraalinormid võivad erinevates ühiskondades olla väga erinevad: näiteks suhtumine abielueelsesse suguelusse, abiellumise reeglid ja protseduurid.
    2. Statistilises mõttes on normiks see, kuidas inimesed antud ühiskonnas käituvad, millal algab keskmiselt suguelu, missuguse intensiivsusega ta areneb jne.
    3. Füsioloogilises mõttes peetakse normiks antud inimorganismile optimaalset reziimi .
    Kõige üldisemalt võib öelda, et paari seksuaalelu kulgeb normaalselt, kui mõlemad partnerid tunnevad sellest rõõmu ja rahuldust.
    Seksuaalakti faasid
    1. Eelmäng
    Suguühe õnnestumiseks on oluline, et nii mees kui naine oleksid selle alates küllaldaselt erutatud . Mees süttib üldiselt kiiremini ja võib suguühteks valmis olla juba pärast paari suudlust või vaadates alasti naist. Naine erutub tavaliselt aeglasemalt ning vajab, eriti orgasmi saamiseks, pikemat erutumisaega. Vahel võib aga nainegi erutuda äkki ning olla suguühteks valmis ilma eelmänguta. Enamasti vajab naine aga hellitusi ja õrnusi, lähenemist ja suudlusi enne kui ta on valmis naudingutpakkuvaks ühteks. Eelmängu aktiivseks pooleks ei pea tingimata olema mees - just eelmängus võivad mõlemad partnerid rakendada oma fantaasiat, teineteist üllatada ja tundma õppida. Õrnuse väljendamist sõnades ja puudutustes vajavad nii mehed kui naised. Kergetest puudutusetest ja suudlustest liigutakse edasi kirglikumatele, vähem erogeensetest tsoonidest (näiteks: nägu, juuksed) liigutakse erogeensematesse piirkondadesse (näiteks: rinnanibud, tuharad, reied, suured ja väikesed häbememokad, kliitor, peenis ). Mõned piirkonnad võivad tunduda meeldivamad, mõned vähem meeldivad või ebameeldivadki. Siin on oluline teineteise juhendamine, märku andmine sellest, mis meeldib ja mis mitte. Erutumise märgiks naisel on kõdisti kõvastumine e. erektsioon ning tupe välisava niiskumine, mehel kõvastunud e. erigeerunud suguti. Nii mehe kui naise suguelundid eritavad seksuaalse erutuse ajal lima, mis teeb suguelundid libedaks ja suguühe võimalikuks. Sugutist see niiskus eelmängu ajal tavaliselt kaob, kuid naise tupp püsib niiskena.Erutumise ajal kasvab kogu organismis lihaste pinge, kiireneb südame löögisagedus ning pisut tõuseb ka vererõhk. Ülakeha nahaalused veresooned laienevad, tekib punetus , naise rinnanibud kõvastuvad. Tugevalt suurenenud verevarustus põhjustab tupe ja häbememokkade verepaisu ja turse.
    2. Suguühe (coitus)
    Õhtumaades on kõige tavalisemaks suguühte asendiks selline, kus naine lamab selili ja mees kõhuli tema peal, toetudes küünarnukkidega voodile . Naise reied on laiali ning ta tõmbab oma põlved konksu või tõstab sääred nii üles kui võimalik. Mees peab oma keha hoidma võimalikult kõrgel naise keha suhtes, sest siis erutab omavaheline kontakt naist kõige rohkem. Suguti juure ja häbemeluu põhjustatud hõõrdumine hoiab kõdisti piirkonna pidevas erutusseisundis. Mida kõrgemale naine oma reied tõstab, seda sügavamale tuppe suguti pääseb. Kui mõlemad on suguühteks valmis, viib mees oma suguti naise tuppe, vajadusel käega aidates. Ka naine võib peenist juhtida õigesse kohta. Suguühte liigutusteks on rütmilised tõuked, mida mees võib muuta, tehes alguses lühemaid liigutusi ja seejärel minnes sügavamale ulatuvate tõugeteni. Naise vastused mehe liigutustele on vaistlikud, kuid ta saab naudingut suurendada, kui oskab teadlikult kokku tõmmata tupe ja vaagnapõhja lihaseid, ahendades nii tupeava ja tuppe. Kuigi mees on suguühtel sissetungiv pool ja naine vastuvõtja, ei tähenda see, et naine peaks olema passiivne. Naise aktiviisus suurendab mõlema naudingut.
    3. Orgasm
    Suguühe kestus oleneb paljudest teguritest. Mõnikord saavutavad mõlemad lõtvumise e. orgasmi väga ruttu, teinekord läheb selleks kauem aega. Üldiselt on suguühe seda lühem, mida pikem eelmäng sellele eelnes, kuna erutus on sel juhul juba enne suguti tuppe viimist jõudnud peaaegu kulminatsioonini. Kõige õnnestunumaks elamuseks kujuneb suguühe sel juhul kui naine saab orgasmi samal hetkel, kui mehe seemnevedelik purskub tuppe. Tihti saab aga mees orgasmi enne naist. Naise orgasm on tihti pigem pehme lainetus kui äkiline ägeda naudingu kulminatsioon. Füsioloogiliselt on orgasm naisel lühike purskumishetk, kus naise organismis seksuaalse erutuse mõjul tekkinud verepais kaob ja tõusnud lihaspinge järele annab, südamerütm aeglustub. Orgasmi algamise märgiks on suguelundites tekkivad kokkutõmbed, mis saavad alguse tupe alumise kolmandiku kokkutõmmetest. Mida tugevamad ja sagedasemad on kokkutõmbed, seda tugevamalt tunnetab orgasmi ka naine ise.Rütmilised vaagnapõhjalihaste kokkutõmbed on analoogilised mehe seemnepurskele.
    Mõlemale rahuldust pakkunud suguühte järgsele perioodile on iseloomulik, et tuntakse teineteise vastu eriti suurt õrnust, keha on pehme ja lõtvunud, puudutused nauditavad. Terve mees saavutab orgasmi enamasti igal suguühtel, naine võib aga vahel jäädagi orgasmita, kuid siiski tunda rahuldust.
    Probleemid suguelus - soovimatus sugueluks, anorgasmia ja vaginism
    Soovi puudumine sugueluks või suguelu ebaõnnestumine on tavalisemaid seksuoloogia probleeme, nende probleemidega otsitakse ka kõige sagedamini abi perenõuandlatest.
    Soovimatust võivad põhjustada ebakõlad partnerlussuhtes, pinged , üleväsimus, masendus. Põhjuseks võib olla ka endokrinoloogiline probleem: näiteks östrogeenide defitsiit, prolaktiini ületoodang, langenud androstendioonitase naisel. Tihti mõjutavad suguelu ka kroonilised haigused ning kasutatavad ravimid ( opiaadid , neuroleptikumid, rahustid , mõned vererõhu- ja haavandtõve ravimid).
    Sugukülmuse all kannatava patsiendi ravis on tihti abi pereteraapiast, koostööst psühholoogi või psühhiaatriga, mõeldav on ka kasutatavate ravimite asendamine vähesemaid kõrvaltoimeid omavate preparaatidega. Üleminekueas naised, kes kannatavad östrogeendefitsiidi all, saavad tihti abi hormoonasendusravist.
    Anorgasmia korral on abi nõustamisest, kus naisele õpetatakse suguelundite anatoomiat ja füsioloogiat, julgustatakse teda end ise avastama (näiteks kasutades peeglit), end tundma õppima. Orgasmi võib olla esialgu kergem saavutada masturbeerides, stimuleerides kliitorit ja tuppe, õppides tundma oma erogeenseid tsoone; hiljem võib abi saada ka vibraatorist. Kui naine on õppinud saavutama orgasmi eneserahulduse teel, liigutakse edasi orgasmi õppimisele suguühtes. Abi on ka vaagnapõhja lihaseid tugevdavatest harjutustest. Erutumist ja orgasmi võivad takistada ka valu suguühtel, häbitunne, hirm rasestuda, partnerite oskamatus või vastastikkuse mõistmise puudumine.
    Vaginismi korral ei õnnestu suguühe seetõttu, et naise pinge- ja hirmutundest tekib tupe sissepääsu ahenemine vaagnapõhja lihaste intensiivse kokkutõmbe tõttu ning peenise sisseviimine ei ole võimalik. Vaginismi taustafaktoriteks on pakutud traumaatilisi lapsepõlvekogemusi (seksuaalset ahistamist, vägistamist, õnnetusi). Abi saab siin harjutamisest , psühhoteraapiast, pereteraapiast. Patsienti õpetatakse tundma oma anatoomiat, venitama ise oma tupe sissepääsu sõrmega ning alles siis kui see õnnestub, liigutakse edasi suguühte harjutamisele. Tavaliselt annab juba paar kuud kestnud harjutamine koos psühhoteraapiaga häid tulemusi.
    Lühikokkuvõte seksuoloogia arengust
    1. Eelajalooline periood
    Seda perioodi võiks dateerida inimeellaste tekkest (5 milj. a. tagasi) esimeste tsivilisatsioonide tekkeni (Sumeri, Induse, Egiptuse). Selles perioodis tõusis soojätkamise foonilt järjest rohkem esile suguakti naudinguline külg. Tekkis ja kujunes terminoloogia suguelundite ja suguakti kohta. Alates nooremast paleoliitikumist (40000a. tagasi) muutus naiste luustik võrreldes meeste omaga õrnemaks, graatsilisemaks.
    Viljakuse ja orgastilisuse seletamiseks loodi hulgaliselt müüte. Tehti koopa- ja kaljujooniseid ning kivifiguure, mis kujutasid seksuaalseid stseene. Rasedusest hoidumine oli sel etapil ilmselt tundmatu, naise sünnitasid keskmiselt 8 last, kellest enamik küll suri imikueas . Võimalik, et sel perioodil hakati vältima ka sigitamist otseste sugulaste vahel.
    2. Antiikkultuurid kuni keskaeg
    Kogu selle perioodi vältel jäid inimese sisemised suguelundid (ja füsioloogia) veel tundmatuks maaks . Peamised tähelepanekud tehti väliste vaatluste põhjal. Lahkamisi ei tehtud ning meesoost arst ei tohtinud naist läbi vaadata. Kreeka arsti Hippokratese ajal (V saj. e.Kr.) tegi läbivaatusi teine naine ja jutustas siis arstile , mida ta oli tähele pannud . Ka Vanas Hiinas tohtis arst vaid patsiendi pulssi katsuda.
    Kasutati poiste ümberlõikamist, mõnede Aafrika hõimude hulgas oli kasutusel ka tütarlastel kõdisti eemaldamine ja kuni abiellumiseni tupe kinniõmblemine.
    Suhtumine homoseksualismi oli heitlik - kord seda lubati, siis aga karistati surmanuhtlusega.
    Sellest perioodist on pärit ka paljud tänapäevalgi kasutatavad terminid, näiteks: erootika , kliitor, hüümen, nümfomaania, onanism, peenis, vagiina.
    Sellel perioodil kasutati juba kosmeetikat naise ilu suurendamiseks , Vanas Egiptuses oli naistehaiguste ravimisel ja sünnitusabis kasutusel ligi 150 ravimit. Hippokratest võib pidada esimeseks seksuaalseid teemasid käsitlevate teoste autoriks ("Seemnest", "Naiste haigustest "). Hippokratese järgi on suguorganid keha keskus, kuhu suunduvad kõik veenid ja närvid. Suguaktil toimub naise ja mehe vahel vedelike vahetus. Tema arvates tervest kehaosast tulev seeme annab terve lapse, haigest kehaosast pärinev aga haige lapse. Sagedased vahekorrad suurendavad peenise suurust, suguelust hoidumine aga vähendab seda.
    Sellesse perioodi kuulub ka "Kaama- suutra " väljaandmine IV saj.e.Kr. Indias. Esmakordselt tõlkis "Kaama-suutra" inglise keelde Richard Burton 1862 .a.
    3. Renessanss kuni 19.saj. keskpaik
    Domineerivaks mõjuks oli Euroopas ristiusk , mis seksuaalsuse peale üsna vaenulikult vaatas . Tuleriidade võis viia süüdistus seksuaalvahekorrast saatanlike olenditega, süüdistus homoseksualismis. Voorust kaitsti voorusevööga, onanismi "raviti" kastreerimisega. Sellest perioodist pärineb ka termin "süüfilis" - 1530a. avaldas itaalia arst Fracastoro poeemi seakarjus Syphilusest, keda Jumal karistas loomuvastase "sõpruse" eest sigadega parandamatu suguhaigusega.
    13.saj. avaldas prantsuse arst Henry de Mondeville raamatu naise suguelu hügieenist, käsitledes ka prostituutide probleeme.
    16.saj. avaldas prantsuse astronoom , matemaatik ja arst Jean Fernel uurimuse suguelu füsioloogiast.
    Leonardo da Vinci lahkas üle 300 laiba ja joonistas üles nii mehe kui naise sisemisi suguelundeid. Anatoomiaprofessor Andreas Vesalius oli esimene, kes lahkas rasedat naist ja kirjeldas esmakordselt emakat ja loodet selle sees.
    1675.a. andis prantsuse arst Nicolaus Wenet välja illustreeritud seksuoloogiaraamatu "Abielulise armastuse pildid", kus ta kirjeldas suguelundite anatoomiat, suguelu ja hügieeni. Raamat konfiskeeriti.
    1672.a.avastas hollandi anatoom R.de Graaf munasarjas follikuli, pidades seda ekslikult imataja munaks. 1677.a. avastas A. van Leeuwenhoek koos L.van Hamiga oma 300 korda suurendava mikroskoobiga inimese spermatosoidid . 1826 .a. sai Eestimaal viibivale K.E. von Baerile auks avastada munarakk.
    4. 19.saj. keskpaik kuni tänapäev
    Uue epohhi avas Charles Darwin 1859a. ilmunud "Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel". Oli pandud alus evolutsiooniteooriale, mis näitas, et suguline valik on see jõud, mis on olnud aluseks kogu arengule.
    Ühed esimesed arvestatavad eksperimentaal-seksuoloogilised uurimused maalimas on pärit eestlaselt Ludvig Puusepalt, kes tol ajal elas Peterburis.1900.a pidas ta ettekande "Coituse mõju aju verevarustusele emasloomal" ning 1902a. kaitses doktoriväitekirja teemal "Suguti erektsiooni ja seemneeritust valitsevaist ajukeskustest" ning temalt pärineb ka mitmeid teisi uurimusi eesnäärme, onanismi jm. kohta.
    1905.a.avastas saksa günekoloog Van de Velde, et peale munaraku vabanemist tõuseb naise kehatemperatuur 0,5C võrra. 1930a. avaldas ta raamatu "Täiuslik abielu", mis eesti keeles ilmus 1933.a. pealkirjaga "Abielutehnika". Seal kirjeldab ta 10 sugutuspoosi.
    1908.a. hakati välja andma esimest seksuoloogiaajakirja ning 1919.a. asutati Berliinis esimene seksuoloogiainstituut. Loodi abelunõuandlaid. 1924.a. kuulutati New Yorgis välja konkurss parima rasestumisvastase meetodi saamiseks. Sealt edasi on seksuoloogia areng olnud kiire ning seda sfääri puudutavad probleemid leiavad üha sagedasemat käsitlemist.
    IV Seksuaalne ja reproduktiivne tervis. Pereplaneerimine ja kontratseptsioon.
    Reproduktiivne tervis - s.o. täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte üksnes haiguse puudumine või nõrk tervis valdkonnas, mis puudutab reproduktiivsüsteemi ja selle talitlust ja toimimist. Reproduktiivtervis tähendab seega, et inimesed on võimelised elama vastutustundlikku, rahuldustpakkuvat ja ohutut seksuaalelu, on võimelised järglasi muretsema ning neil on vabadus otsustada kas, millal ja kui sageli nad seda soovivad. Vabadus seisneb meeste ja naiste õiguses omada ligipääsu ohututele, efektiivsetele, vastuvõetavatele viljakuse kontrolli meetoditele ning omada sellekohast teavet, samuti õiguses kasutada meditsiiniteenuseid, mis võimaldaksid naisele ohutult kulgeva raseduse ja sünnituse ning lapsevanematele terve lapse (WHO 1994).
    Erinevad aspektid:
    1. "terve" seksuaalelu
    2. võime lapsi saada
    3. vabadus otsustada järglaste muretsemise üle
    4. teave viljakuse kontrolli meetoditest
    5. ohutu rasedus ja sünnitus
    6. terved järeltulijad
    Kooskõlas eelpool toodud reproduktiivtervise definitsiooniga, määratletakse reproduktiivset tervishoidu kui meetodite, võtete ja teenuste kooslust, mis toetab reproduktiivtervist ja heaolu probleemide ennetamise ja lahendamise kaudu.
    Teismeliseiga ja reproduktiivtervis:
  • kehaline areng: sootunnuste väljakujunemine
  • kaalu- ja kasvukõver
  • menstruaalfunktsiooni väljakujunemine
  • menstruaalfunktsiooni häired
  • õige toitumine, söömishäired
  • seksuaalkasvatus : teadmiste ja hoiakute kujunemine
  • seksuaalsuhete algus: teadmised, turvaline seks, rasestumisvastased vahendid, sugulisel teel levivate haiguste vältimine
  • teismeliste rasedus: soovitud/soovimatu
    Fertiilne iga ja reproduktiivtervis:
    1.pereplaneerimine:
    • soovitud rasedused, raseduseaegne jälgimine, ohutu sünnitus, vanemilike rollide kujunemine
    • soovimatud rasedused/nende vältimine
    • viljatus: selle ennetamine ja ravi
    • humaansed aborditeenused
    2. naistehaigused: ennetamine ja ravi
    3. sugulisel teel levivate haiguste ennetamine ja ravi
    Üleminekuiga ja reproduktiivne tervis:
    1. üleminekueaga seotud probleemid: üleminekuea vaevuste ravi, kasvajate varane avastamine ja ravi, osteoporoosi ja südame-vereringehaiguste ennetamine
    Reproduktiivtervise indikaatorid :
  • sündimus
  • rasestumisvastasete vahendite kasutamine
  • suremus sh. perinataalne suremus, emade suremus
  • madala sünnikaaluga vastsündinute osakaal
  • abi kättesaadavus
  • abordistatistika jm.
    Seksuaalne tervis - ühendab endas inimese seksuaalse olemise kehalisi, intellektuaalseid ja sotsiaalseid aspekte sellisel viisil, mis positiivse mõjurina rikastavad ja arendavad isiksust, isikutevahelist suhtlemist ja armastust..., seega mõiste seksuaalne tervis kätkeb endas positiivset suhtumist inimese seksuaalsusesse. Seksuaalse tervise kaitse eesmärgiks on parandada naise elukvaliteeti ning rikastada isikutevahelisi suhteid, seksuaalse tervise kaitse ei piirdu vaid järeltulijate saamist ja sugulisel teel levivaid haigusi puudutava nõustamise ja arstiabiga (WHO 1975).
    Erinevad aspektid:
  • Somaatilised e.kehalised, emotsionaalsed, intellektuaalsed ja sotsiaalsed aspektid
  • Teadmised seksuaalsusest, selle võimalustest ja sellega kaasnevatest ohtudest.
  • Positiivne jõud elusolendites; ohtude vältimine on eeltingimus selleks, et seksuaalsuse positiivset potentsiaali täielikult kasutada.
  • Seksuaalse tervise tähendus ja piirid sõltuvad individuaalsetest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest tingimustest.
    Pereplaneerimine - sageli mõistetakse pereplaneerimise all pelgalt rasestumisvastase vahendite kasutamist, soovimatu raseduse vältimist ja kardetakse, et pereplaneerimisega kaasneb sündimuse piiramine ja seega kontroll rahvastiku üle.
    Tegelikult ei kuulu pereplaneerimise alla mitte ainult soovimatu raseduse vältimine. Pereplaneerimine on üks inimõigustest, millega kaasneb õigus valida oma laste sündimise aeg ja arv nii, et iga laps oleks soovitud ja oodatud - see on õigus vältida soovimatute laste sündi, kuid ka õigus sünnitada soovitud lapsi.
    Soovitud laste sünni tagamiseks on oluline tulevase ema ja isa reproduktiivse tervise kaitse ja selle parandamine ning lastetuse profülaktika ja ravi.
    Pereplaneerimist vajatakse erinevatel eluperioodidel: nii enne esimese lapse sündi, sünnituste vahelisel perioodil ning siis, kui soovitud arv lapsi on juba olemas. Pereplaneerimisel on oluline naise ja mehe ühine osalus ja vastutus.
    Tänaseni on pereplaneerimine olnud meditsiiniline probleem, kuid tegelikult on see sotsiaalne küsimus. Madala iibega Eestis ei ole pereplaneerimisele piisavalt tähelepanu pööratud ja sageli käsitletakse seda vaid kui sündimuse piiramist. Aastaid on olnud probleemiks rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus, praegusel ajal on erinevate vahendite valik küll lai, kuid nii mõnegi jaoks piirab valikut nende hind. Elanikkonna vähene informeeritus on soodustanud suhtumist aborti kui pereplaneerimise meetodisse ja kahjuks on senini küllalt neid, kes arvavad , et rasedusvastasete vahendite kasutamine on tervisele ohtlikum kui raseduse katkestamine. Koolides on küll terviseõpetuse tunnid, kuid nende tase ja saadav informatsioon ei ole alati piisav, see sõltub eelkõige õpetajast, tema teadmistest ja kasutatavatest materjalidest . Varasem seksuaalelu algus nõuab uut strateegiat noorte nõustamisel ja seksuaalkasvatuse läbiviimisel, et kujuneks vastustustundlik seksuaalkäitumine ja seega oskus kaitsta ennast ja oma partnerit. On avaldatud ka kahtlust seksuaalkasvatuse vajalikkuses ning kartust, et liigne informatsioon just põhjustabki varasemat suguelu algust ja moraali allakäiku. Tegelikult on olukord vastupidine ja seda tõestavad mitmete riikide kogemused - näiteks Hollandis, Rootsis ja Soomes on heal tasemel seksuaalkasvatus, rohkelt informatsioonimaterjale, kuid abortide arv madalaim Euroopas.Ka nõustamise kvaliteet pole meil alati vajalikul tasemel. Kehtiv ravikindlustussüsteem ei toeta piisaval määral vastavat profülaktlist tööd ja nõustamist. Noorte teadlikkuse tõstmisel on oluline koht noorte nõustamisteenistusel, kus noortepärane ümbrus ja sõbralik suhtumine muudavad pöördumise lihtsamaks, nõu küsima võib minna ka koos partneriga.
    Sündimuse reguleerimine
    Kasutatakse erinevaid mõisteid:
    Kontratseptsioon: viljastumise vältimine (pöörduv, pöördumatu)
    Intertseptsioon: viljastatud munaraku implantatsiooni e. pesastumise takistamine
    Tehisabort: lootemuna (loote) emaldamine emakaõõnest.
    Rasestumisvastased meetodid:
    1. Füsioloogiline meetod
  • täielik abstinents e. suguelu vältimine
  • perioodiline abstinents
    3. rütmi- e. kalendri- e. füsioloogiline meetod: s.t. et naine püüab ette ennustada võimalikku viljastumise aega (ovulatsiooni) ja väldib seksuaalvahekordi sellel ajal. Selle meetodi ebakindlust tõstab see, et spermatosoidide viljastamisvõime säilimisest naise organismis ei ole täpseid andmeid. Ovulatsioonist lugedes on munaraku viljastumisvõime 20-24 tundi, spermatosoidid on seevastu võimelised viljastama munarakku vähemalt 3 ööpäeva vanustena, tõenäoliselt isegi 6-7 ööpäeva. Rütmimeetod põhineb teadmisel, et munarakk vabaneb kaks nädalat (12-16 päeva) enne menstruatsiooni. Viljastumiseks "ohtlikud" päevad oleksid päevad 4-5 päeva enne ja 4 päeva peale ovulatsiooni.Nii oleksid 28-päevase regulaarse tsükli korral esimesed 8 ja viimased 9 päeva "kindlad". Kui aga tsükli pikkus varieerub , pikeneb kohe ka "ohtlik" aeg. Füsioloogiline meetod sobib kasutamiseks vaid naistele, kelle menstruaaltükkel on korrapärane ja ei kõigu üle paari päeva.
    4. basaaltemperatuurimeetod
    Basaaltemperatuuri meetodiga hinnatakse munaraku irdumist kehatemperatuuri mõõtes. Luteaalfaasis tõuseb kehatemperatuur umbes 0,3 kraadi. Mõõtmised tehakse hommikul enne voodist tõusmist pärasoolest ja registreeritakse tabelina. Seksuaalvahekord on lubatud alles siis, kui temperatuur tõuseb.
    5. sümptotermaalne meetod
    Selle korral mõõdetakse nii basaaltemperatuuri, kui jälgitakse munaraku irdumisele kaasuvat sümptomaatikat: emaka limaeritust, emakakaela niiskust. (Billingsi ovulatsioonimeetod). Fertiilne faas algab siis, kui emakakael tundub palpatsioonil esimest korda niiske või limane olevat. Viimane fertiilne päev on neljas päev alates sellest, kui limaeritus oli maksimaalne.
    6. coitus interruptus e. katkestatud suguühe
    ... tähendab seda, et suguühe katkestatakse mehe poolt enne ejakulatsiooni. Seega sperma ei satu naise tuppe, kuna suguakt katkestatakse enne selle lõppu. Sekkumine suguakti füsioloogiasse toob aga enesega kaasa ka ebasoovitavaid nähtusid: lõpetamata suguühe põhjustab paisu väikes vaagna veenides, mis omakorda võib anda vaevavaid valusid nimmepiirkonnas ja kõhus, tupevoolus võib rohkeneda ning tekkida ka menstruaaltsükli häireid. Meestel võib katkestatud suguühe põhjustada neuroose ja häireid seksuaalelus. Kaasnevad häired on seda sagedasemad, mida kauem nimetatud meetodit on kasutatud. Samuti ei saa seda meetodit lugeda ohutuks: spermat võib ikkagi väikeses koguses sattuda tuppe ning viljastumine on seega võimalik.
  • alternatiivne suguühe: suuseks , rektaalne vahekord - kuna sperma ei satu naise suguteedesse pole viljastumine võimalik.
    8. imetamine (laktatsiooniamenorröa): kuulub füsioloogilise kontratseptsiooni alla. On suhteliselt haruldane , et munarakk irdub enne esimesi sünnitusjärgseid menstruatsioone - rasestumisoht on last regulaarselt imetaval naisel 2%. Kui aga tekivad uuesti menstruatsioonid, ei saa imetamist enam lugeda usaldusväärseks raseduse vältimise meetodiks .
    2. Barjäärimeetod e. mehaanilised kaitsevahendid
    Mehaanilisteks kaitsevahenditeks loetakse
  • kondoom (meeste, naiste)
    2. diafragma , käsn
    3. emakakaela pessaar
    4.spermitsiidid e. keemilised vahendid: tupeküünaldena, tupetablettidena või kreemidena. Toimeaineks 9-nonoksünool või benzalkooniumkloriid. Võib kasutada eraldi või kombineerituna kondoomi või pessaariga. Spermitsiid manustatakse korduvalt enne iga suguühet, korduva suguühte puhul tuleb tuppe asetada uus tablett , küünal või kreemidoos. Tablett viiakse võimalikult sügavale tuppe 8-10 min., küünal vähemalt 5 min. enne suguühet. Ravimi kasutamisel ei tohi enne ega pärast suguühet kasutada suguelundite pesemisel seepi , kuna seep inaktiveerib spermitsiidis oleva toimeaine. Teiste vaginaalsete ravimite kasutamine samaaegselt on keelatud.
    Mehaaniliste kaitsevahendite eeliseks on kõrvaltoimete puudumine, kui lokaalselt ärritust ja võimalikku allergiat mitte arvestada. Lisaks rasedusest hoidumisele kaitsevad need ka sugulisel teel levivate haiguste eest. Erili oluline on kondoomi kasutamine - see aitab vältida nii bakteriaalseid (süüfilis, gonorröa, trihhomonoos, klamüdioos) kui viiruslikke (HIV, papilloomiviirus ) suguhaigusi. Spermitsiidid e. keemilised rasestumisvastased vahendid kaitsevad küll bakteriaalsete, kuid mitte viiruslike haiguste eest. Kui kondoom rebeneb või irdub, kaob ka selle rasestumisvastane ja haigustevastane toime. Sellisel juhul tuleks tugimeetodina kasutada hormonaalset kontratseptsiooni, nn. "hädaabi pille".
    Pessari kasutamine võib tõsta kuseteede põletikke tekke ohtu, rasestumisvastase käsna kasutamisel on kirjeldatud Staphylococcus aureus'e toksiini poolt põhjustatud toksilise shoki sündroomi, seetõttu ei ole nende kasutamine soositud ega populaarne .
    3. Hormonaalsed vahendid
    Hormonaalse kontratseptsiooniga püütakse takistada munaraku arengut kas osaliselt või täielikult nii, et viljastumine ei oleks võimalik. Nende toimemehhanismid on:
  • ovulatsiooni pärssimine: pärsivad folliikulogeneesi ja ovulatsiooni blokeerides hüpotaalamus-hüpofüüs-munasarja seose, negatiivse tagasiside kaudu langeb FSH produktsioon.
  • mõju emakakaela limale: muudavad lima viskoossemaks, spermatosoididele raskemini läbitavaks.
  • mõju endomeetriumile: endomeetrium on õhuke, ei toimu tsüklilisi muutusi, kuna puudub ovulatsioon.
    3.1. Pillid e. peroraalsed kontratseptiivumid
    1. kombineeritud pillid: eristatakse ühe- e. monofaasilisi ja mitmefaasilisi (kahefaasilised, kolmefaasilised) preparaate. Kõik need preparaadid sisaldavad östrogeeni (etinüülöstradiooli või östradioolvaleriaati) ning progesterooni (levonorgestreeli, desogestreeli, gestodeeni või noretisterooni vm.). Monofaasilistes tablettides on kõigi tablettide koostis ühesugune, mitmefaasilistes tablettides on östrgeeni ja progesterooni hulk või nende omavaheline suhe varieeruv, sellega on püütud jälgida normaalse menstruaaltsükli östrogeeni-progesterooni suhet. Pillid on enamasti 21- tabletistes pakendites, kuid on ka 28 tabletiga preparaate. Iga tablett on märgistatud nädalapäevaga või numbriga. Pillide võtmist alustatakse menstruatsiooni esimesel päeval sobiva nädalapäevaga või numbriga 1 märgistatud tabletist ning jätkatakse võtmist 21 päeva vältel liikudes mööda tabletilehte edasi vastavalt nädalapäevadele või nooltega näidatud suunale. Tablett on soovitav võtta igal päeval samal kellaajal. Kui kõik 21 tabletti on ära tarvitatud, tehakse 7-päevane tabletivaba periood. Nende 7 päeva jooksul peaks algama menstruatsioon, tavaliselt algab see 2-3 päeva peale viimase tableti võtmist. Uue tabletipakendiga alustatakse 8.päevast, sõltumata sellest, kas menstruatsioon on selleks ajaks lõppenud või mitte. Seega alustatakse uut pakki alati ühel ja samal nädalapäeval. Samas on ka menstruatsioon regulaarne . 28-tabletiste pakendite korral on tarvitamisskeem samasugune , kuid siin võetakse tablette ka 7 päevase pausi vältel: pakendi viimased seitse tabletti on tavaliselt teistest väiksemad ning ei sisalda hormoone. Enamus kombineeritud pille on siiski 21-päevastes pakendites. Tähelepanu tasub pöörata pillidega kaasasolevale infolehele, kus on loetletud seisundid , millal peaks konsulteerima arstiga, millal ravi katkestama ning kuidas toimida, kui tablett on unustatud võtmata või kui naine kasutab samaaegselt muid ravimeid. Pille väljastatakse apteegist retsepti alusel. Pille võib välja kirjutada nii naistearst kui ka perearst , oluline on eelnev tervise kontroll ja nõustamine ning edaspidi günekoloogline kontroll vähemalt üks kord aastas. Terve, mittesuitsetav naine võib pille kasutada
    40.-45.eluaastani.
    2. minipillid : sisaldavad ainult progestiini (lünestrooli, noretisterooni, levonorgestreeli vm.). Minipillid on pakendatud 35.- või 28.päevastesse pakenditesse. Neid võetakse samuti iga päev kindlal kellaajal ning tabletivaba perioodi ei tehta - kui üks pakend on lõpetatud, alustatakse järgmisest päevast uue pakendiga. Menstruatsioon tekib pakendi viimaste tablettide tarvitamise ajal. Minipille väljastatakse apteegist ainult retsepti alusel.
    3. postkoitaalsed e. SOS- e. "hädaabi" pillid: kasutatakse olukorras, kus kasutatud kontratseptsioonimeetod, näiteks kondoom, on olnud ebakindel või on vahekord toimunud hoopis ilma kaitseta. See meetod võimaldab sel juhul vältida soovimatut rasestumist ning raseduse katkestamist. Ravi võib alustada kuni 72 tunni jooksul alates kaitsmata vahekorrast, efektiivsus aga väheneb kui möödunud on rohkem kui 48 tundi. Tuntuim preparaat selles grupis on Postinor, mille pakend sisaldab 4 tabletti. Esimene tablett võetakse võimalikult ruttu peale kaitsmata vahekorda, teine tablett täpselt 12 tundi peale esimese tableti võtmist. Menstruatsioon algab enamasti 3 nädala jooksul. Kuna tablettides sisalduv hormooniannus on küllalt suur, võib tablettide võtmisega kaasneda vähene iiveldus , oksendamine või peavalu ning tekkida ka tsüklihäireid. Kui menstruatsioon ei alga oodatud ajal, tuleb võimalik rasestumine koheselt kindlaks teha, näiteks kasutades apteegis saadaolevaid rasedusteste või pöörduda günekoloogi vastuvõtule. Postkoitaalset kontratseptsiooni ei soovitata kasutada korduvalt ühe tsükli vältel, samuti ei sobi see püsivaks kontratseptsiooni meetodiks. Tablette väljastatakse retsepti alusel.
    3.2. Pikatoimelised hormonaalsed rasestumisvastased vahendid e. depoopreparaadid
    1. emakasisene süsteem e. nn. hormoonspiraal (" MIRENA "). See on kombinatsioon emakasisesest vahendist ja hormonaalsest kontratseptsioonist. Kujult sarnaneb ta tavalisele T-kujulisele emakasisesele vahendile, kuid sisaldab lisaks kapslit, millest vabaneb aeglaselt väikeses annuses progestiini (20 mikrogrammi levonorgestreeli päevas). "MIRENA" on efektiivne ning samal ajal omab mõju ka menstruaaltsüklile - verejooksud muutuvad väheseks või lakkavad, kuna levonorgestreel väldib endomeetriumi proliferatsiooni. Seetõttu on ta sobilik näiteks naistele, kelle menstruatsioonid on väga vererohked. Peale "MIRENA" väljutamist taastub normaalne menstruatsioon ning ka viljakus. "MIRENA" paigaldatakse enamasti menstruatsiooni ajal naistearsti poolt ning ta võib emakasse jääda kuni 5.aastaks. Eelnevalt on vajalik günekoloogiline kontroll suguteede põletikuliste haiguste ning raseduse välistamiseks. "MIRENA" sobib kasutamiseks ka imetamise ajal.
    2. süstitavad preparaadid: progestiini sisaldavad preparaadid, mida süstitakse lihasesse. Sellessse gruppi kuulub näiteks Depo -Provera, mida manustatakse 150mg i/m iga 3 kuu tagant. Ebameeldiva kõrvaltoimena võivad depoo -preparaatide kasutamisel esineda määrivad veritsused, ebaregulaarsed verejooksud ning kaalukõikumised.
    3. implantaadid: need on naha alla süstitavad kapslikesed, millest vabaneb pika aja vältel aeglaselt progestiini. Näiteks Norplant-imlpantaat tagab rasestumisvastase kaitse 3-5 aastaks. Implantaat asetatakse lokaalanesteesias õlavarre naha alla. Implantaat eemaldatakse samuti lokaalanesteesias. Kuna implantaadi asetamine ja väljutamine on küllalt keerukas, sobib see meetod vaid pikaajalist kontratseptsiooni vajavatele naistele. Peamiseks probleemiks võivad implantaadi kasutamisel olla ebaregulaarsed verejooksud, mis paljudele kasutajatele ei meeldi.
    Hormonaalse kontratseptsiooni hüved:
    1. efektiivne, mugav kasutada, pöörduva toimega
    2. saab kasutada ka ravi eesmärgil: näiteks kombineeritud rasestumisvastaseid pille võib kasutada düsmenorröa e. valuliku menstruatsiooni leevendamiseks, ebaregulaarse tsükli reguleerimiseks, premenstruaalse sündroomi raviks, menorraagia e. vererohke menstruatsiooni korral vereerituse vähendamiseks, funktsionaalsete munasarjatsüstide raviks, endometrioosi raviks. Mõned pillid, milles sisalduv gestageenne komponent on tugeva antiandrogeense toimega, sobivad ka akne raviks.
    3. kaitsev toime väikevaagna põletiku ja emakavälise- e. ektoopilise raseduse suhtes
    4. kaitsev toime endomeetriumi- ja ovaariumi pahaloomuliste kasvajate suhtes
    Suukaudsed kombineeritud pillid sobivad:
    1. naise informeeritud nõusolekul ja vastunäidustuste puudumisel
    2. meditsiinilisel näidustusel e. ravi eesmärgil
    Minipillid sobivad:
    1. esineb vastunäidustus östrogeeni kasutamiseks või kõrvalnähud on seotud östrogeeniga (näiteks iiveldus, tursed , suurenenud tupevoolus, rindade hellus)
    2. esinevad riskitegurid südameveresoonkonna haigusteks (näiteks vanus üle 35.a., suitsetamine )
    3. naine põeb suhkruhaigust või on tugevalt ülekaaluline
    4. naisel esineb kõrgvererõhutõbi
    5. naisel esineb migreen
    6. naine imetab
    Süstitav hormonaalne depoopreparaat sobib:
    1. esinevad vastunäidustused östrogeenile
    2. esinevad riskitegurid südameveresoonkonna haigusteks
    3. raskused pillide võtmisel või emakasisese vahendi sobimatus
    4. naine imetab
    5.kui kaasuvana esineb naisel endometrioos , düsmenorröa, menorraagia, emaka leiomüoom, premenstruaalne sündroom, menstruaaltsükliga seotud probleemid.
    Ohud ja probleemid hormonaalse kontratseptsiooni kasutamisel.
    Võimalikud kõrvaltoimed:
  • menstruaaltsükli häired ("määrimine"), harvem verejooks - vajalik on leida verituse põhjus! Veritsuse põhjuseks võivad olla vead pillide võtmisel, mittesobilik ravimivariant, põletikuline protsess emakakaelas, rasedus, trofoblasti kasvajad , emakakaela pahaloomuline protsess, verehaigus, hüübimishäire, teiste ravimite samaaegne kasutamine, kaasuv üldhaigestumine nt. okendamine või kõhulahtisus, imendumishäired.
  • iiveldus
  • tursed
  • rindade hellus
  • suurenenud tupevoolus
  • kehakaalu muutused
  • akne teke või intensiivistumine
  • peavalu
  • liibido e. sugutungi nõrgenemine
  • meeleolu muutused, depressioon
    Ohud pillid kasutamisel:
    1. kõrvaltoimete esinemine
    2. tromboosi ohu suurenemine: hormonaalse kontratseptsiooni puhul tuleb arvestada olemasolevate vereringe haigustega, varem põetud haigustega, suitsetamisega.
    3. suurenenud oht rinnanäärme ja emakakaela või maksa pahaloomulise kasvaja tekkeks
    Hormonaalse kontratseptsiooni kasutamise vastunäidustused.
    Etinüülöstradiooli sisaldavate tablettide kasutamise vastunäidustused:
    1.Absoluutsed vastunäidustused:
    - arteri või süvaveeni tromboos
    - südame isheemiatõbi
    - hüübimist soodustavad riskifaktorid, geneetiline või omandatud hüübivushäire
    - luupusantigeeni esinemine
    - alajäsemete immobilisatsioon ja pikaajaline voodiravi
    - kõrgvererõhutõbi
    - suitsetamine ja vanus üle 35.a
    - aktiivne maksahaigus, kolestaatiline ikterus, maksa adenoom, sapikivitõbi, porfüüria
    - hepatogestoos varasema raseduse ajal
    - gestatsioonherpes anamneesis
    - trofoblasti haigus
    - hüperlipideema
    - ajuhemorraagia anamneesis
    - fokaalne migreen
    - ajutine isheemia ka ilma peavaluta
    - tundmatu põhjusega günekoloogiline verejooks
    - rinnanäärme, emaka ja munasarjakasvajad, biopsial rinnas premaliigne epiteeli atüüpia
    - rasedus ja imetamine
    2. Suhtelised vastunäidustused
    - suitsetamine
    - vanus üle 45.a.
    - tõusnud vererõhk
    - lähisugulastel noores eas esinenud pahaloomuline rinnanäärmekasvaja
    - südamerike
    - sapiteede düskineesia
    - komplitseeritud suhkruhaigus
    - vaskulaarsed peavalud
    Minipillide kasutamise absoluutseks vastunäidustuseks on:
    - ebaselge günekoloogiline verejooks
    - rasedus
    - rinnavähk
    Ettevaatusega soovitatakse preparaate kasutada siis, kui anamneesis ektoopiline rasedus, äge maksahaigus, maksatsirroos, maksakasvajad.
    Süstitavate depoopreparaatide vastunäidustuseks on:
    - rasedus
    - rinnavähk
    Ettevaatusega soovitatakse preparaate kasutada aju- või südame-vereringe haiguste ning hüpertensiooni korral, raske suhkruhaiguse, ägada maksahaiguse, maksatsirroosi ja maksakasvajate esinemisel.
    Kombineeritud pillide kasutamine tuleb kohe katkestada, kui:
    - tekib äkiline tugev, pikalt kestev peavalu
    - kõnehäire teke
    - ühepoolne nägemise kaotus või nägemisvälja ahenemine
    - tugev nõrkus äkki ühel kehapoolel
    - äkiline seletamatu teadvuse kadu, pearinglus või tasakaaluhäired
    - fokaalne epilepsia
    - valulik turse jalas
    - valu rindkeres (pleuriitiline valu)
    - hingamisraskus, köha koos vereseguse rögaga
    - äkiline äge kõhuvalu
    - immobilisatsioon peale traumat või suuremat operatsiooni
    - äkilise kollasuse teke
    - RR tõus üle 160/95 mmHg korduvalt
    - äge nahalööve (erythema multiforme)
    - on leitud uus riskifaktor ( diabeet , erütematoosne luupus, rinnavähk jt.)
    4. Emakasisene vahend (ESV) e. " spiraal "
    Emakasisene vahend on tavaliselt plastikust ning T-kujuline, tema korpusele ja/või haarmetele on lisatud vask. Vahendi küljes on eemaldamisniidikesed ning ESV on röntgenkontrastne s.t. nähtav röntgenoloogilisel ülesvõttel. Emakasisene vahend viiakse emakasse reeglina menstruatsiooni ajal, kuna siis on emakakaela kanal avatum ning ühlasi on kindel, et naine ei ole sel ajal rase . Protseduuri teostab naistearst või vastava väljaõppe saanud perearst. Eelnevalt on vajalik günekoloogiline kontroll suguteede põletikuliste haiguste ja raseduse välistamiseks.Haigustekitajate leidmisel on vajalik eelnev ravi. ESV põhjustab emaka limaskestal võõrkeha reaktsiooni. Leukotsüütide hulk emakaõõnes ja munajuhades suureneb mitmekümnekordselt ning prostaglandiini süntees intensiivistub. Lõpptulemusena muutub emaka ja munajuhade eritis sugurakkudele ebasoodsaks, häirides nende talitlust ja eluvõimet. Vaske sisaldav ESV on võimeline takistama ka munaraku pesastumist ning toimib hästi ka järelkontratseptsiooni vahendina juhul, kui on paigaldatud 5 ööpäeva jooksul pärast kaitsmata ovulatsiooniaegset vahekorda. ESV võib emakasse jääda kuni 5 aastaks. Naine peab olema informeeritud, millist tüüpi ja millal on ESV paigaldatud.
    24-48 tunni vältel peale ESV paigaldamist võib esineda alakõhuvalu, mille leevendamiseks võib kasutada valuvaigisteid. Pärast paigaldamist kontrollitakse ESV asendit pärast esimest paigaldamisjärgset menstruatsiooni ning edaspidi üks kord aastas.
    Võimalikud probleemid ja ohud ESV-ga:
    • menstruatsiooni pikenemine ning muutumine vererohkemaks
    • ESV iseeneslik väljumine või osaline väljumine, näiteks menstruatsiooni ajal
    • ESV nihkumine emakaõõnes valesse asendisse
    • tõusnud risk põletikulise protsessi tekkeks esimese 20 päeva jooksul peale ESV paigaldamist.
    • rasestumine ESV-ga
    • emakavälise raseduse teke
    • emaka vigastamine (seina perforatsioon e. mulgustumine) ESV paigaldamise ajal

    ESV paigaldamise absoluutsed vastunäidustused:
    • rasedus
    • ebaselge veritsus genitaalidest
    • käesolev või vahetult esinenud väikese vaagna põletikuline haigus
    • sugulisel teel leviva infektsiooni esinemine
    • immunosupressioon
    • aktiivne trofoblasti haigus
    • HIV kandlus
    • deformeerunud emakaõõs, emaka väärarengud
    • vase allergia
    • Wilsoni tõbi
    • südameklappide proteesid või anamneesis bakteriaalne endokardiit

    ESV paigaldamise suhtelised vastunäidustused
    • südamerikked
    • puusaliigese- või muud liigesproteesid
    • varasem emakaväline rasedus
    • varasem väikese vaagna põletikuline haigus
    • eluviis, millega kaasneb tõusnud risk sugulisel teel levivatetesse haigustesse nakatumiseks
    • sünnitamata/noor naine
    • küsitav fertiilsus
    • emakakaelakanali ahenemine
    • vererohked menstruatsioonid
    • menstruatsioonide puudumine e. amenorröa
    • valulikud menstruatsioonid (raske primaarne düsmenorröa)
    • endometrioos
    • emaka limaskesta operatsioonide ( resektsioon või ablatsioon) järgselt

    5. Sterilsatsioon
    Sterilisatsioon on lõplik ja pöördumatu kontratseptsiooni meetod. Võimalik on nii naise steriliseerimine munajuhade sulgemise või läbilõikamise teel kui ka mehe steriliseerimine seemnejuha läbilõikamise teel (vasektoomia). Naise sterilistatsioon teostatakse laparoskoopilise operatsiooni teel üldnarkoosis. Mehe operatsioon tehakse lokaalanesteesiat kasutades. Sterilisatsiooniks on vajalik eelnev nõustamine arsti poolt (vähemalt üks kuu enne sterilisatsiooni) ning inimese allkirjaga kinnitatud sooviavaldus sterilisatsiooniks. Vastavalt kehtivale seadusandlusele on sterilisatsioon lubatud, kui
    1. isikul on vähemalt 3 last
    2. ta on vanem kui 35.a
    3. rasedus ohustab naise tervist
    4. muud rasestumisvastased vahendid vastunäidustatud
    5. isikul oht saada raske tervisehäirega laps
    6. isku haigus takistab lapse kasvatamist
    Alla 18. aastaste steriliseerimine ei ole lubatud, välja arvatud juhud , kus selleks on eriti kaalukad põhjused. Seadus nõuab, et sterilisatsioonile eelneval nõustamisel selgitatakse inimesele sterilisatsiooni tähendust ning teisi võimalikke raseduse vältimise viise. Fertiilsuse taastamine peale sterilisatsiooni ei ole eriti edukas, seetõttu peab inimene olema hästi informeeritud ning oma otsuses kindel.
    V Raseduse füsioloogia
    Eostumine. Viljastatud munaraku areng
    Eostumine on munaraku ja seemneraku ühinemine. Seemneraku viljastamisvõime püsib 24-48 tundi peale vahekorda, munarakul 12-24 tundi peale ovulatsiooni.Munaraku viljastamine toimub enamasti munajuha ampullaarosas (vt. ptk "Naise sisemised suguelundid - munajuha" eespool ). Ejakulatsioonil eritub 3-4 ml seemnevedelikku, milles on 200-500 miljonit spermatosoidi. Enamik spermatosoide hukkub teel munarakuni. Siiski püüavad viljastumisel munarakku tungida korraga miljonid spermatosoidid, kuid seda takistab munarakku ümbritsev kiirpärg (corona radiata) ja läbipaistev vööde (zona pellucida). Munarakku ümbritsevad spermatosoidid eritavad ensüüme - hüaluronidaasi, mutsinaasi - mis soodustab nende kihtide läbimist. Munarakk ühineb vaid ühe spermatosoidiga ning selle tulemusena moodustub sügoot (zygota). Munaraku ja seemneraku lõpliku valmimise käigus toimub rakkudes reduktiivne pooldumine , mille tulemusena mõlemas kromosoomide arv väheneb poole võrra s.t diploidne kromosoomistik jaguneb haploidseks. Seega on sügoodis emapoolne alge 23 kromosoomiga ning isapoolne alge samuti 23 kromosoomiga. Kokku moodustub uus indiviid, kellel on normaalne arv kromosoome: 46. Neist 44 on autosoomid ning 2 genosoomid e. sugukromosoomid. Naise sugukromosoomideks on XX ning mehel XY. Seega normaalne kromosoomistik e. karüotüüp on naisel 46XX ja mehel 46XY.
    Juba munajuhas algab viljastatud munaraku karüokineetiline jagunemine. 24-30 tunni pärast on sügoot kaherakuline, edasi kujuneb moorula, mis koosneb 8-16 rakust. Rakukogumikus hakkab kujunema vedelikuga täidetud õõs - tekib blastotsüst, millel eristatakse perifeerset rakukihti e. trofoblasti ja seesmist rakukogumikku e. embrüoblasti e. idualget. Embrüoblastist moodustub embrüo-, trofoblastist lootekestade ja platsenta alge. Emakaõõnde jõuabki viljastatud munarakk blastotsüsti staadiumis 4-5 päeva peale viljastumist ning implanteerub e. pesastub emaka limaskesta. Trofoblast, lõhustades endomeetriumi, kindlustab endale vajalike toitainete saamise. Nii kujuneb vahetu kontakt ema verega; algab raseduspuhuse hormooni, kooriongonadotropiini (hCG) tootmine. hCG stimuleerib kollaskeha talitlust, kujuneb raseduspuhune kollaskeha (vt. ptk. "Sisemised suguelundid - munasari") ning suureneb kollaskeha hormooni sisaldus, mis toetab raseduse arengut. Tavaliselt toimub implantatsioon emaka eesmisel või tagumisel seinal munajuhade suubumise kõrgusel. Kui implanteerumine toimub mingil põhjusel madalamale emakasse, võib see kaasa tuua häired raseduse kulus ning ka raseduse katkemise.
    Raseduse arenedes ümbritseb lootemuna kolm lootekesta: detsiidua, koorion ja amnion .
    Detsiidua kujuneb kollaskehahormooni suurenemise järel, ta väldib lootemuna ülemäärast tungimist emaka limaskesta. Detsiidua koosneb kolmest osast:
    1) kapsulaardetsiidua, mis katab lootemuna emakaõõne poolt,
    2) basaaldetsiidua, mis paikneb lootemuna ja emakaseina vahel,
    3)parietaaldetsiidua, mis katab emakaõõne seda osa, kus lootemuna ei ole. Basaaldetsiiduast kujuneb raseduse arenendes platsenta e. emakoogi emapoolne osa. Parietaal- ja kapsulaardetsiidua ühinevad raseduse III-IV kuul, kui lootemuna on kasvanud juba nii suureks, et täidab kogu emakaõõne.
    Koorion e. kõldkest koosneb siledast kõldkestast ja tihedahatulisest kõldkestast. Tihedahatuline kõldkest moodustab plastenta lootepoolse osa.
    Amnion e. loote vesikest moodustab suletud ümbrise lootele ja teda ümbritsevale looteveele. Amnion asub vahetult koorionil ning läheb üle nabaväädile. Amnion koosneb silindrilisest ja kuubilisest epiteelist ning sidekoerakkudest, ta eritab lootevett. Raseduse kasvades suureneb amnioniõõs kiiresti ning loodet ümbritseva lootevee hulk kasvab.
    Platsenta
    Platsenta talitlus algab raseduse 12.-14.nädalal. Platsenta moodustub basaaldetsiiduast ja tihedahatulisest kõlkestast ning kinnitub tavapäraselt emaka eesmisele või tagumisele seinale. Raseduse lõpul on platsenta läbimõõt 15-18cm, paksus 2-4cm ning kaal 500-600g. Platsenta lootepoolne pind on kaetud amnioniga, mis läheb üle ka nabaväädile. Nabaväät kinnitub tavaliselt platsenta keskpunktis , harvem esineb nabaväädi kinnitumist platsenta servale või koguni lootekestadele.Platsenta lootepoolne pind on sile, see on kaetud amnioniga, millest kumavad läbi nabaväädist harngevad veresooned. Platsenta emapoolne pind koosneb sagarikest (12-20tk.). Emapoolne pind on kaetud basaaldetsiiduaga ning sellel asuvad tihedahatulise kõldkesta hatud ning hattudevahelised vahemikud, mis on täidetud arteriaalse verega. Koorionihatud on kaetud süntsüütsiumiga, mille kaudu toimub toitainete imendumine ja töötlus. Platsenta emapoolselt küljel on süvendid, mis eraldavad platsenta sagarikke. Nende süvendite vaheseinad on detsiduaalkoest ning neis kulgevad veresooned, mis toovad arteriaalse vere hattudevahelisse ruumi. Siit saab loode talle vajaliku hapniku ning toitained , sinna kogunevad ka tema ainevahetuse jääkproduktid ja süsihappegaas.
    Platsenta funktsioonid:
  • loote varustamine hapnikurikka verega
  • loote väljahingamis- ja eritusfunktsioon
  • loote toitainetega varustamine
  • loote arenguks vajalike valkude süntees
  • loote kaitse ema veres ringlevate kahjustavate ainete eest (ravimid, mürgid, haigustekitajad, nikotiin ) s.o. nn. platsentaarbarjäär
  • platsentas toodetakse hormoone: östrogeene, progesterooni, kooriongonadotropiini, platsentaarset laktogeeni, türeotropiini.
    Lootevesi
    Lootevesi e. amnionivedelik täidab amnioniõõne. Raseduse lõpul on seda 800-1000ml. Lootevesi on läbipaistev või kergelt kollakas , sisaldab loote irdunud epiteelirakke, loodeudemeid, vililasvõide e. lootevõide osiseid ning looterooja e. mekooniumi osiseid, loote uriini. Lootevesi uueneb pidevalt, teda toodab amnion ning ka imendub pidevalt amnioni ning osaliselt loote mao-sooletrakti kaudu.
    Lootevee ülesanded:
    1. loob tingimused loote vabaks arenguks ja liigutamiseks
    2. hoiab ühtlase temperatuuriga keskkonda loote ümber
    3. kaitseb loodet põrutuste ja traumade eest
    4. väldib nabaväädi pitsumist loote kehaosade ja emakaseina vahele
    5. osaleb loote ainevahetuses.
    Lootevett saab kasutada uuringuteks: lootevee uuringute alusel saab täpustada loote seisundit , küpsust, lootevett kasutatakse ka loote geneetiliste uuringute tegemiseks.
    Nabaväät
    Nabaväät ühendab loodet ja platsentat, seega ühendab loote emaga. Nabaväädi pikkus on umbes 50cm, tema läbimõõt on 1,5-2cm ning ta on spiraalselt keerdunud . Väljast katab nabavääti amnion, sees on aga nn. Whartoni sült, milles kulgevad veresooned. Veresooni on 3: 2 arterit ja üks veen . Eripärane on see, et lootel kulgeb nabaväädi arterites vensoosne s.t hapnikuvaene-, jääkainetega veri , mis suundub lootelt platsentasse ning veenis kulgeb hapniku- ja toitaineterikas veri, mis suundub emalt lootele. Veeni valendik on laiem ja sein õhem, arterid on kitsa valendikuga ning tugeva lihaselise seinaga .
    Loode
    Loote arengus eristatakse järgmisi arengustaadiume:
    1. blastogenees: need on esimesed 15 eostumisjärgset päeva. Viljastatud munarakk rändab munajuha kaudu emakasse, perioodi lõpuks pesastub emaka limaskestas. Blastogeneesi ajal ei esine seega peaaegu mingit kontakti ema vere ja loote alge vahel, seega mürkained ega viirused ei saa lootele üle kanduda.
    2. embrüogenees: raseduse 16.-60 päev. See periood on kõige riskantsem. Umbes 10% rasedustest katkeb, tihti tingituna loote ebanormaalsusest (näiteks kõrvalekalded kromosoomides). Selles staadiumis luuakse alus loote erinevatele organsüsteemidele. Organogenees on väga keeruline. Nii tekib närvisüsteem avatud neuraaltoru sulgemise käigus, nägu saab alguse kolmest erinevast algest, mis peavad edukalt kokku sulanduma. Süda kujuneb torujast algest, mis pärast S-kujuliseks väändumist jaguneb neljaks südamekambriks ning veresoonkonna lõplikule ülesehitusele eelneb suure arvu veresoonte teke ja taandareng. Väliskeskkonna mõjutused organogeneesi ajal võivad põhjustada erinevaid väärarendeid e. embrüopaatiaid. Sageli on tegemist nn. takistusväärarenditega, s.t. normaalne areng takistub ja tulemuseks on näiteks sulgumisdefekt lülisambas (lülisambalõhestus), näos (huule-suulaelõhe) või südames (südame vaheseina defekt). Kahjustuste oht on suurim raseduse 3.-8.(10.)nädalal.
    3. fetogenees e. lootestaadium:
    varane fetogenees: 61.-180 päev
    hiline fetogenees: 181.p. kuni sünnituseni.
    Seda perioodi iseloomustab loote arenemine embrüost eluvõimeliseks lapseks. Selle perioodi jooksul loode kasvab ja juba tekkinud elundid saavutavad oma küpsuse, et olla talitlusvõimelised peale lapse sündi. Sellel perioodil mõjuvad kahjustused viivad sageli loote kasvu peetumisele ja/või mõne elundi funktsiooni häirumisele. Peale selle võib keskkonna erinevate mõjude toimel kahjustuda kiiresti arenev närvisüsteem. Küpse loote suured energiavarud võimaldavad tal taluda toitainetega varustamise ja gaasivahetuse häireid sünnituse ajal ja selle järel.
    Pärilikud haigused
    Autosoom -retsessiivselt päritavad haigused
    Loote haigestumise eelduseks on "haige" geeni pärimine mõlemalt vanemalt. Vanemad ise on terved, sest neil on ka "terve" geen, mis "haige" geeni toime maha surub. Peetakse tõenäoliseks, et igal inimesel on 5-6 taolist allasurutud geeni, mis kannavad retsessiivselt päritavat haigust. Haige lapse tulevase õe-venna haigestumise tõenäosus on tüüpilisel juhul 25%. Vanemaid, kellel on sündinud päriliku haigusega laps, tuleb informeerida järgmise lapse haigestumise riskist. Kaasaegse sünnieelse diagnostika abil on võimalik mitmeid taolisi haigusi kindlaks teha juba looteeas. Eeltingimuseks on siiski see, et otsitav haigus on täpselt teada ning eksisteerivad keemilised või mingid muud meetodid diagnoosi kinnitamiseks lootevee, koorionikoe või loote vere uuringu abil.
    Retsessiivselt päritavad haigused on näiteks: tsüstiline fibroos e. mukovistsidoos, fenüülketonuuria, lipoidoosid, glükogenoosid ning osa närvisüsteemi degeneratiivsetest haigustest. Nende haiguste puhul on ühiseks tunnuseks ainevahetushäire, mis tihti välistab normaalse arengu ja elukvaliteedi . Üksikute haiguste korral on intensiivset ravi rakendades võimalik haige täiskasvanuikka jõudmine.
    Autosoom-dominantselt päritavad haigused
    Dominantselt päritavat haigust kandev geen domineerib oma terve paarilise üle ning haigus ilmneb järglasel siis, kui kasvõi üks geenidest on haiguse kandja. Kui üks vanemaist on haige, on lapse haigestumisrisk 50%. Dominantselt päritavad haigused on reeglina kergema kuluga kui retsessiivselt edasikanduvad.
    Dominantselt päritav haigused on näiteks: kokkukasvanud varbad, lisavarbad, akondroplaasia (kääbuskasv eelkõige lühikeste toruluude arvelt), neurofibroom ning osa nahahaigusi, näiteks kongenitaalne ihtüoos e. kaasasündinud kalasoomustõbi.
    Sugu- ehk X-liitelised haigused
    Kui haigust kandev geen asub X-kromosoomis, tähendab see, et haigus ei avaldu naisel, kellel on ka teine, "terve" X- kromosoom , mis domineerib haige paarilise üle.Mehe Y- kromosoom seevastu ei ole suuteline X-kromosoomis asuva "haige" geeni toimet üle kaaluma ja seetõttu haigus saab avalduda. Pooled naissoost loodetest jäävad haiguse kandjaks , pooled meessoost loodetest haigestuvad. Näide: veritsustõbi (hemofiilia A).
    Kromosoomide arvuanomaaliad
    Levinumad kromosomaalsed anomaaliad tekivad juhuslikult (sporaadiliselt) nn. reduktsioonjagunemisel (vt. eespool ptk. "Viljastumine"). Kui seejuures üks kromosoomipaar ei jagune ja selline sugurakk ühineb normaalse sugurakuga, saadakse 47 kromosoomiga rakk , milles ühes kromosoomide paaris leidub lisakromosoom (nn. trisoomia ). Sageli on trisoomia varase heidendi põhjuseks. Tavaliseim on trisoomia 21. kromosoomipaaris, mis viib mongolismi e. Downi tõve tekkele. Kuna tegemist on väikese kromosoomiga, jääb loode enamasti elama. Üksikutel juhtudel võivad ellu jääda ka looted, kellel esineb trisoomia 13. või 18. kromosoomipaaris, kuid neil esinevad rängad väärarendid ja kasvupeetus.
    Trisoomia vastand on monosoomia . Siin on tegemist ühe kromosoomi kaotamisega mingist kromosoomipaarist. Ühest kromosoomist ilma jäänud sugurakk ühineb normaalse sugurakuga. Kui kaduma on läinud üks autosoomidest, ei jää loode tavaliselt elama. Ühe sugukromosoomi kaotsiminekul võib loode siiski ellu jääda - selle näiteks on Turneri sündroom e. ovariaalne düsgenees, kus puudu on üks X-kromosoom (karüotüüp 45X0).
    Loote areng raseduskuude lõikes
    1 kuu (1.-4. rasedusnädal)
    Viljastatud munarakk on korduvalt jagunenud ning jõuab nüüd blastotsüsti staadiumis emakaõõnde, kus kinnitub emaka limaskesta. Munaraku implanteerumise koht on hiljem platsenta keskpunktiks. Hakkavad kujunema elutähtsate organite alged . Kuu lõpuks on loote pikkus umbes 1cm.
    2.kuu (5.-8. rasedusnädal)
    Hakkab arenema platsenta, mis kujuneb lõplikult välja 4. raseduskuu lõpuks. Loodet ja platsentat ühendab nabaväät. Loode sarnaneb kujult juba inimesega. Iseloomulik on, et pea moodustab peaaegu poole pikkusest, keha ja jäsemed on aga suhteliselt lühikesed. Lootel on kujunenud vereringe. Hakkavad arenema silmad, kõrvad, piimahammaste alged, samuti seedetrakt ja nahk. Arenevad käed ja jalad ning moodustuvad sõrmed ja varbad. Moodustuvad vere- ja luurakud . Algab välissuguelundite formeerumine. Kuuenda nädala algul hakkab lööma loote süda. Kuu lõpuks on loode 4cm pikk ja kaalub 15g.
    3. kuu (9.-12. rasedusnädal)
    Umbes 10. nädalaks on kõik loote kehaosad välja arenenud. Pea on siiski veel küllalt suur, kuid edaspidi pea kiire kasv pisut aeglustub, keha kasv aga kiireneb. Loote luud hakkavad võtma oma õiget kuju, kuid on veel kõhrelised. Nahk on õhuke, värvuselt punaks, kohati õrna udukarvaga kaetud. Toimub loote soo diferentseerumine - kui esialgu arenesid paraleellselt mõlema soo suguelundid, siis nüüd toimub edasine areng ainult eostamisel määratud soo suunas. Loode suudab end juba liigutada, tema maks ja neerud töötavad, pankreas toodab insuliini. Hakkavad arenema kopsud ning tekivad primitiivsed hingamisliigutused. Kuu lõpuks on loode 9cm pikk ja kaalub 30g.
    4. kuu (13.-16. rasedusnädal)
    Formeerub loote nägu, tekib miimika , algab koljuluude luustumine. Kujunevad välja lihas- ja skeletisüsteem. Silmad on välja arenenud, kuid silmalaud on suletud. Selgesti on määratletav loote sugu. Kuu lõpuks on loode 16cm pikk ja kaalub 100g .
    5.kuu (17.-20. rasedusnädal)
    Lootel on kujunenud une- ja ärkveloleku ajad. Ärkvelolekus liigutab loode aktiivselt. Hakkab kujunema nahaalune rasvkude, sooles moodustub esmasroe e. mekoonium. Loode neelab lootevett, teeb hingamisliigutusi. Luustik tugevneb, arenevad küüned ja kulmukarvad. Kuu lõpul hakkab ka naine looteliigutusi tajuma. Kuu lõpuks on loode 25cm pikk ja kaalub 300g.
    6. kuu (21.-24. rasedusnädal)
    Loote keha muutub proportsionaalsemaks, kaal kasvab kiiresti, tekib juurde nahaalust rasvkudet . Kujuneb haistmine , kuulmine, maitsmine . Loode hakkab ka silmi avama. Liigutused on aktiivsed, jõulised. Kopsud arenevad kiiresti, sagenevad hingamisliigutused. Tihti imeb loode rusikat või pöialt. Poistel laskuvad munandid kõhukoopast munandikotti . Kuu lõpuks on loode 30cm pikk ja kaalub 600g.
    7. kuu (25.-28. nädal)
    Loode on saavutanud 2/3 sünnipikkusest. Kesknärvisüsteem suudab kontrollida hingamist ning reguleerida kehatemperatuuri. Loote kopsudes moodustub pindaktiivne aine e. surfaktant, mis tagab kopsude avanemise ja iseseisva hingamise sündimise järgselt. Kuu lõpuks on loode 35cm pikk ja kaalub 1000g.
    8. kuu (29.-32. nädal)
    Toimub kasv pikkusesse ja kiire kaalu kasv nahaaluse rasvkoe arvel. Nahk on siledam ja roosam, juuksed on küllalt pikad, ripsmed ja kulmud hästi nähtavad. Liigutused on nüüd harvemad , kuid tugevamad, sest lootele jääb üha vähem ruumi end emakas liigutada. Enamus loodetest pöörab end nüüd peaga allapoole (peaseisu) ning jääb nii kuni sünnituseni. Kuu lõpuks on loode 40cm pikk ja kaalub 1600g.
    9.-10. kuu (33.-40. rasedusnädal)
    Loode võtab kaalus juurde, kuid kasv aeglustub. Lootekarvakeste ja lootevõide hulk. väheneb. Karvaudemed võivad olla säilinud veel õlgadel ja selja ülaosas. Juuksed on paari sentimeetri pikkused, küüned ulatuvad sõrmeotsteni. Kõrva- ja ninakõhred on elastsed. Koljul on täheldatavad lõgemed e. fontanellid .Poistel on munandid laskunud munandikotti ja tüdrukutel katavad suured häbememokad väikesi.
    80% lastest sünnib 37. ja 42. rasedusnädala vahel s.o. ajalisest sünnitusest. Ainult 5% lastest sünnib määratud kuupäeval s.t. täpselt 40.nädalal.Lapse sünnikaal on 2500-4000g ning sünnipikkus keskmiselt 47-53cm.
    Rasedusaegsed muutused naise organismis
    Raseduse ajal toimuvad peaaegu kõikides organites muutused. See on seotud hormonaalsete muutustega raseduse ajal. Endokriinsed näärmed, vegetatiivne närvisüsteem ja ainevahetus kohanduvad rasedusele . Toimuvad ka muutused naise psüühhikas.
    Ema organismi kohanemisel raseduse suurenevale koormusel eristatakse 3 staadiumi:
    1. Kohanemisstaadium (1.-4. raseduskuu)
    Naise psüühhika ja organid püüavad kohaneda nende funktsioonidele esitatud kõrgendatud nõudmistele. Võivad tekkida ajutised funktsioonihäired: esineb iiveldus, oksendamine, tekivad veidrad maitsemuutused, muutused lõhnatajus. Muutused toimuvad ka naise psüühhikas: sõltuvalt lähtesituatsioonist (soov last saada või hirm lapse ees) võib hoiak rasedusse olla nii positiivne kui negatiivne.
    2. Heaolustaadium (5.-7. raseduskuu)
    Kohanemine kõrgenenud koormusele on lõppenud. Raseda enesetunne on reeglina hea ning ta tunneb rasedusest rõõmu.
    3. Koormuse staadium (8. kuust kuni sünnituseni)
    Häiritud on aktiivne liikumine, tasakaal, töövõime väheneb, väsimus tekib kergemini. Võivad esineda hingamisraskused , õhupuudus, kõhukinnisus. Emaka surve naaberorganitele võib põhjustada nende talitlushäireid. Võib tekkida hirm lapsevanema rolli ja eesseisvate elumuutuste ees, hirm sünnituse ees.
    Muutused endokriinsüsteemis
    Raseduseaegsete muutuste põhjustajaks organismis on muutunud hormoontasakaal ja uute, ainult rasedusele omaste hormoonide teke.
    Hüpofüüsi eessagar suureneb raseduse ajal mõõtmetelt 2-3 korda. LH, TSH ja STH produktsioon raseduse ajal ei muutu, jääb raseduseelsele tasemele . FSH produktsioon aga langeb sellest momendist, kui algab hCG süntees ja jääb ülimalt madalatele väärtustel kogu raseduse vältel. Prolaktiini produktsioon tõuseb kogu raseduse vältel pidevalt.
    Hüpofüüsi tagasagaras toodetava oksütotsiini hulk suureneb raseduse lõpul ja sünnituse ajal. Oksütotsiinil on emakakontratsioone stimuleeriv toime. Oksütotsiini väärtused jäävad suhtelisel kõrgeks ka imetamisperioodil. Raseduse ajal inaktiveeritakse oksütotsiin platsenta ensüümide toimel.
    Ovaariumid Raseduse ajal folliiklite arengut lõpliku küpsuseni ei toimu. Ovulatsioonid on lakanud. Raseduse esimesed kolm kuud funktsioneerib raseduspuhune kollaskeha, mis kindlustab vajaliku progesterooni sünteesi. Edaspidi jätkub selle hormooni süntees platsentas.
    Neerupealised Neerupealiste verevarustus raseduse ajal paraneb ning kortikosteroidide süntees suureneb. See on vajalik valgu- ja süsivesikute ainevahetuse reguleerimiseks. Suureneb ka mineralokortikoidide produktsioon.
    Kilpnääre Suhteliselt sageli esineb rasedusaegset kilpnäärme suurenemist , kuid hormoonide erituses olulist muutust ei toimu.
    Kõrvalkilpnääre Raseduse ajal on soodumus kõrvalkilpnäärme alatalitluseks. See avaldub kaltsiumi ainevahetuse häiretes ning võib põhjustada spasme (krampe) lihastes.
    Suguelundite muutused
    Emakakeha Mitterase emakas kaalub umbes 50g ning emakõõne sügavus on 7-8cm. Raseduse lõpuks kaalub emakas 1000g piires ning õõne sügavus on 37-38cm. Emakaseina paksus on raseduse I poolel 3-4cm, raseduse lõpul vähem. Emaka suurenemine on seotud esmajoones lihaskoe hüpertroofiaga. Aktiivne müomeetriumi kasv toimub raseduse I poolel. Raseduse II poolel toimub passiivne seina laienemine, õhenemine.Paralleelselt müomeetriumi hüpertroofiaga suureneb verevarustus. Emakaseina plastilisus ja elastsus tõuseb, emakas on vastavate impulsside tulemusena võimeline muutma oma kuju, suurust, toonust.
    Emakakael Kuna emakakaelas on lihaskoeelemente vähem, pole nende hüpertroofia nii väljendunud kui emakakeha osas. Emakakaelas suureneb elastsete kiudude arv, sidekude muutub kohevamaks, veresoontevõrgustik tiheneb, verevarustus paraneb. Emakakaelakanali sisemine ja väline suue on suletud, kanal täidetud limaga. Korduvsünnitajatel raseduse viimastel kuudel emakkaelakanal laieneb , tema avatus on kuni 1cm.
    Tupp Tupeseinte elastsus ja venitatavus raseduse ajal tõuseb, selle põhjuseks on lihas- ja sidekoe hüperplaasia ja hüpertroofia. Tupe limaskest pakseneb ning verevarustus pareneb. Limaskest on niiske, suureneb ka tupesisaldise hulk kuna transudatsioon suureneb. Ravimite imendumine on raseduse ajal tupe limaskesta kaudu parem kui rasedusväliselt.
    Südame- vereringeelundkond
    Raseduse ajal kohanevad süda ja vereringe uute, suuremate nõudmistega. Raseduse ajal eksisteerib ju naise organismis veel lisavereringe - platsentaarne vereringe. Vere üldmaht suureneb raseduse ajal 1-1,5 l võrra. Suguelundite verevarustus suureneb. Kapillaaride läbilaskvus tõuseb.
    Terve raseda süda kohaneb suurenenud nõudmistega järkjärgult. Toimub füsioloogiline vasema vatsakese hüpertroofia. Südame minutimaht suureneb, pulsisagedus, veresoonte toonus mõnevõrra tõuseb. Südame löögisagedus tõuseb raseduse lõpuks 20 löögi võrra minutis . Raseduse viimastel kuudel muutub südame asend diafragma kõrgseisu tõttu. Muutunud on ka suurte veresoonte asend, mis võib olla rasedal süstoolse kahina põhjuseks.
    Raseduse alguskuudel langeb nii süstoolne kui diastoolne vererõhk. Raseduse teises poolses esineb mõnikord vererõhu labiilsust, vererõhu vähest tõusu.
    Rasedal on füsioloogiline hüpervoleemia e. vere mahu suurenemine. Vere hulk suureneb raseduse lõpuks 25-40% võrra. Veremahu muutuste tõttu suureneb südame minutimaht. Südame minutimaht on maksimaalne 32.-34. nädalal ja jääb selliseks kuni sünnituseni. Koos veremahu suurenemisega suureneb ka erütrotsüütide ja hemoglobiini hulk, aktiveerub vereloome.
    Raseduse ajal suureneb veenirõhk alajäsemetes tingituna emaka rõhumisest alumisele õõnesveenile ja vaagnaveenidele. Veenirõhu tõus koos rasedusest tingitud veenide silelihaste toonuse langusega põhjustab veenilaiendeid jalgadel ja vulval, krambivalmidust säärtes ning hemorroide e. pärasoole veenilaiendeid. Suurema raseduse korral võib rasedal selili lamades tekkida nn. vena cava sündroom, mis kujutab endast kollapsitaolist seisundit ning on tingitud raseda emaka survest alumisele õõnesveenile ning sellest tulenevatest vereringehäiretest.
    Raseduse ajal on tihti tõusnud vere settereaktsioon, võib esineda leukotsüütide arvu suurenemist, suurenenud on vere hüübivus.
    Hingamissüsteem
    Juba raseduse I trimestril hingamise minutimaht suureneb. Hingamissagedus püsib muutusteta või tõuseb maksimaalselt 10% võrra. Kopsumaht jääb samaks kui enne rasedust, vaatamata südame ja diafragma asendi muutustele. Kopsumahu säilimise tagab rinnakorvi laienemine, mille põhjuseks on roiete nihkumine horisontaalsemasse asendisse.
    Neerutalitlus
    Neerutalitlus aktiviseerub raseduse ajal oluliselt, kuna neerude kaudu eritatakse nii ema kui loote ainevahetusproduktid. Neerude verevarustus suureneb ning neerupäsmakeste filtratsioonivõime tõuseb. Raseduse algul, emaka surve tõttu kusepõiele, võib tekkida vajadus sagedamini urineerida. Raseduse lõpul, kui põiele surub loote pea, võib see kaebus uuesti tekkida. Kusejuhade toonus raseduse teises pooles langeb ning valendik laieneb. See koos kasvava emaka survega kusejuhadele ning aeglustunud uriinivooluga loob soodsad tingimused uroinfektsiooni tekkeks.
    Seedeelundkond
    Raseduse algul esineb tihti suurenenud süljevoolust, iiveldust ja oksendamist. Võib tekkida muutusi maitse- ja lõhnatajus, mõned lõhnad ja maitsed võivad muutuda vastumeelseks, samas võib tekkida eriline isu mõne toiduaine järele. Raseduse ajal on igemed kohevamad ja võivad veritseda. Suurem oht on ka kaariese tekkeks, kuna laps vajab oma luude ülesehitamiseks kaltsiumi ning võtab seda ema organismi varude arvelt. Raseda seedimine on aeglasem , toit liigub sooles aeglasemalt kuna hormoonid lõõgastavad soole seinas olevaid silelihaseid. Rasedal on ka kalduvus kõhukinnisusele. Suurenenud emakas surub mao üles ja tühja kõhuga võivad tekkida kõrvetised.
    Nahk
    Rinnanibudel ja nibuväljadel süveneb pigmentatsioon. Pigmenteeruda võib ka kõhu valgejoon ning välissuguelundid. Näol võivad tekkida raseduspigmendilaigud e. kloasmid. Emaka kiire kasvu tõttu tekib kõhuseinte ülevenitus. Eriti on see väljendunud suure loote, liigveesuse ja mitmikraseduse korral. Kui nahk pole piisavalt elastne, tekivad kõhunahal rasedusjutid e. striiad. Sel puhul on tegemist naha elastsete kiudude üksteisest eemaldumisega. Rasedusjutte võib tekkida ka rindadel, puusadel. Esialgu on rasedusjutid punakad-lillakad, pärast sünnitust muutuvad need valkjaks. Kõhuseinte ülevenitusele võib järgneda kõhusirglihaste diastaas e. eemaldumus.
    Liigessüsteem
    Raseduse ajal muutuvad luude ja liigeste sidemed kohevamaks, elastsemaks, lõdvemaks - seda põhjustab platsenta poolt toodetav relaksiin. Raseda kõhu kasvades paigutub keha raskuskese tahapoole ning süveneb nimmelordoos. Seejures tekib seljalihaste ülevenitus ning sellega seoses sejavalud, mida rasedad tihti kaebavad.
    Kehamass
    Kehamass tõuseb raseduse vältel 10-12 kg. Kehamass suureneb loote, lootevee, platsenta, emaka, rindade, koevedelike, verevoluumeni, rasvkoe ja varude suurenemise tagajärjel. Kui raseduse algul võib kaalu juurdekasv olla individuaalselt väga erinev, siis raseduse teises pooles peetakse optimaalseks kehakaalu suurenemist 300-400g nädalas.
    Piimanäärmed
    Raseduse ajal algab ettevalmistus imetamiseks e. laktatsiooniks. Rinnad suurenevad ja on pinge all. Sageli tajutakse pisteid, valulikkust rindades, raseduse lõpul võib rindadest erituda ka väheke piima.
    Piimanäärmete verevarustus paraneb, näärmesagarikud suurenevad, suureneb ka sagarike arv. Näärmekoe epiteelirakud suurenevad, raku protoplasmas on rasvatilgakesi. Moodustub kolostrum e. ternespiim . Juba raseduse keskpaigas on rinnanäärmed funktsioonivõimelised. Piimasekretsiooniks on vajalik prolaktiin , mis vabaneb sünnituse järel hüpofüüsi eessagarast. Raseduse ajal pidurdavad tema vabanemist platsenta poolt toodetavad steroidhormoonid. Oluline on ka perifeerne ärritus rinnanibult lapse imemisel. Selle mõjul eritub hüpofüüsi eessagarast prolaktiin ja tagasagarast oksütotsiin. Prolaktiin stimuleerib piima teket ja oksütotsiin tema eritumist rinnanäärmest.
    VI Raseduse diagnoosimine
    Normaalse raseduse pikkuseks on 280 päeva e. 40 nädalat (lubatud kõikumine 259-293 päeva s.o. 37-42 nädalat).Raseduse kestus märgitakse täisnädalates ja päevades, nii näitab 35+4, et raseduse suurus on 35 nädalat ja 4 päeva, s.t käimas on raseduse 36.-s nädal. Oletatava sünnitustähtaja arvutamisel lähtutakse viimase menstruatsiooni esimesest päevast, eeldades, et tsükli pikkus on alati 28 päeva. Sünnitustähtaega täpsustatakse ka ultraheliuuringute alusel arvutatud oletatava sünnitusaja järgi.
    Rasedust diagnoositakse tõenäoliste ja kindlate rasedustunnuste järgi.
    Tõenäolised rasedustunnused
    1. Oodatava menstruatsiooni ärajäämine
    Tsüklihäired võivad olla põhjustatud ka haigestumisest, keskkonnavahetusest, pingelisest vaimsest või füüsilisest tööst, järsust kaalutõusust või -langusest. Seega ei ole menstruatsiooni ärajäämine absoluutne raseduse tunnus. Mõnedel naistel võib ka raseduse ajal "mestruatsioon edasi käia" s.t. igal kuul, peamiselt raseduse alguses, tekib oodatava menstruatsiooni ajal tavapärasest vähesem või määriv veritsus. Sellisel juhul on rasestumise korral võimatu kasutada ka raseduse suuruse määramiseks viimase menstruatsiooni kuupäeva ning siis kasutatakse ultraheli abi rasedusnädalate täpsustamiseks.
    2. Valgevooluse suurenemine on tingitud hormonaaalsetest muutustest. Tupe limaskest ja emakakael on niisked, lillaka varjundiga.
    3. Rindade suurenemine, valulikuks muutumine
    Rinnad pakitsevad, nibuümbruse pigmenteerunud ala tumeneb. Alates kolmandast raseduskuust võib erituda rindadest mõni tilk piima.
    4. Ülitundlikkus lõhnade suhtes
    Võib tekkida vastumeelsus erinevate toidulõhnade, ka tee- ja kohvilõhna suhtes. Samuti võib naine tajuda seni märkamatuks jäänud lõhnu ning seni meeldinud lõhnad võivad muutuda vastumeelseteks.
    5. Söögiisu- ja maitsemuutused
    Mõnel naisel söögiisu väheneb, teisel jälle suureneb. Paljud muudavad oma toitumisharjumusi või kombineerivad tavapäratult toiduaineid.
    6. Iiveldus, oksendamine ja suurenenud süljevoolus
    Iiveldus ja/või oksendamine algab tavaliselt 7.-8. rasedusnädala paiku, mõnikord ka varem, ja lõpeb enamasti 12.rasedusnädalaks. Vaevuste põhjuseks on hormonaalsed muutused raseduse ajal.
    7. Meeleolu kõikumine, kergesti tekkiv väsimus ja unisus
    Hormonaalse tasakaalu kiired muutused põhjustavad kiiresti tekkivat väsimust, suurenenud unevajadust, unisust ka päevasel ajal ja pärast head öist und. Meeleolud vahelduvad kiiresti, rase erutub kergesti ning näiliselt pisiasjad võivad teda nutma ajada. Meeleolude kõikumine on osaliselt seotud hormonaalsete muutustega, teisest küljest aga naist ees ootavate suurte elumuutustega ning sellega seotud murede ja hirmudega.
    Kindlad rasedustunnused
    1. Raseduse immunoloogiline diagnostika
    Põhineb raseduspuhuse hormooni kooriongonadotropiini määramisel naise vereseerumis või uriinis. Kooriongonadotropiin näitab raseduse olemasolu, kuid ei täpsusta raseduse lokalisatsiooni: test on positiivne nii normaalse emakasisese- kui ka patoloogilise emakvälise raseduse korral. Kiirtestina on kooriongonadotropiin määratav uriinist ning sellel põhinevad apteekides müügilolevad rasedustestid.Testi tulemus on täpsem, kui kasutada selleks esimest hommikust uriini. Sõltuvalt testi variandist pannakse testriba uriini sisse või tingutatakse uriini testriba aknakesse. Test põhineb värvuse muutumisel: kui värvub ainult kontrolltriip (mis näitab testi töökorras olekut), siis rasedust ei ole; kui värvub nii kontroll- kui testtriip, on tegemist rasedusega. Kui testtriip värvub nõrgalt, on soovitav testi paari päeva pärast korrata . Uriinist tehtav rasedustest võimaldab rasedust diagnoosida 35-40 päeva möödumisel viimasest menstruatsioonist.
    Vereseerumist määratava kooriongonadotropiini kasutamisel saame konkreetse numbrilise väärtuse, mis iseloomustab hormooni kontsentratsiooni ning võimaldab rasedust diagnoosida juba 9.-10. viljastumisjärgsel päeval s.t. juba enne oodatava menstruatsiooni ärajäämist. Vereseerumist määratakse kooriongonadotropiini ainult arsti vastuvõtul ning selle määramise vajaduse otsustab arst.
    2. Lootemuna sedastamine ultraheliuuringul
    Lootemuna on kindlalt nähtav 5.-dal rasedusnädalal, kõige varem võib lootemuna näha 31.-32. päeval. Väga varajases rasedusjärgus on raseduse diagnoosimine kergem tupe kaudu tehtaval ultraheliuuringul. 5.-6. rasedusnädalal on mõõdetav ka embrüo, tema pikkus on siis 5mm, selles suuruses on juba määratav ka südametegevuse olemasolu.
    3. Loote südamelöökide kuulatlemine e. auskultatsioon
    Kuigi ultraheliuuringul on loote südametegevus sedastatav 5.-6. rasedusnädalast, on läbi naise kõhukatete võimalik loote südametegevust kuulatleda umbes 20.-st rasedusnädalast. Auskultatsiooniks kasutatakse spetsiaalset ämmaemanda puust stetoskoopi või elektroonilist dopplerandurit.
    4. Looteliigutuste sedastamine
    Looteliigutuste esinemine on läbi naise kõhukatete tuntav raseduse teises pooles.
    5. Loote komplemine e. palpeerimine
    Raseduse teises pooles on võimalik raseda kõhu komplemisel e. palpatsioonil hinnata loote seisu, eesasetsevat osa, palpeerida loote pead, selga ja väikseid osi ( jalgu ja käsi).
    VII Raseduse kulu jälgimine
    Raseduse diagnoosib reeglina günekoloog e. naistearst, kuid normaalselt kulgevat rasedust võib edaspidi jälgida nii ämmaemand, perearst kui ka günekoloog. Kui raseduse vältel ilmneb kõrvalekaldeid või rasedal on tervisprobleeme, suunatakse rase günekoloogi konsultatsioonile. Kõrge riski rasedatega tegeleb tavaliselt günekoloog ning sellised rasedad peaksid ka sünnitama kõrgema etapi raviasutustes.
    Raseduse jälgimise korra sätestab Eesti Vabariigis "Raseduse jälgimise juhend", mis on välja töötatud Eesti Naistearstide Seltsi poolt ning on kättesaadav ENS koduleheküljel: www.ens.ee.
    1. Raseduse tuvastamine (perearst, naistearst)
    Vajalik on teada viimase menstruatsiooni esimest päeva, selle põhjal arvutatakse oletatav raseduse suurus. Kui viimase menstruatsiooni aeg on ebaselge, kasutatakse abimeetodina raseduse suuruse täpsustamisel ultraheliuuringut. Tehakse raseda vaginaalne läbivaatus, hinnatakse rasedusele omaseid muutusi tupes, emakakaelas ja emakas, emaka suurust ning selle vastavust oletatavale raseduse suurusele. Vajaduse korral tehakse kooriongonadotropiini uuring uriinist või vereseerumist. Suurema raseduse korral on vaja teada, millal tajus rase esimest korda looteliigutusi.
    2. Anamneesi kogumine, rasedusriskide hindamine
    Üldises tervise- ja eluanamneesis kogutakse andmed raseda praeguse terviliku seisundi kohta, põetud haiguste, operatsioonide ja traumade kohta. Krooniliste haiguste esinemisel on oluline teada, kas ja milliseid ravimeid rase regulaarselt kasutab ning milline on raseda tervislik seisund praegu. Küsitletakse ülitundlikkuse ning varem saadud vereülekannete kohta.
    Pereanamneesis märgitakse ära perekonnas esinevad kaasasündinud ja pärilikud haigused, väärarendite esinemine. Oluline on ka lapse isa vanus ja tervislik seisund.
    Sünnitusabi alases anamneesis märgitakse ära kõik naisel esinenud rasedused kronoloogilises järjekorras, täpsustades, kuidas need on lõppenud (normaalne või patoloogiline sünnitus, lapse sugu, kaal; iseeneslikud- ja artefitsiaalsed abordid , abordid meditsiinilistel näidustustel, mis põhjusel, mitmendal rasedusnädalal).
    Riskiraseduseks loetakse rasedust, mille puhul ema, loote või vastsündinu risk haigestumiseks või surmaks kas enne või pärast sünnitust on tõusnud. Riski hindamine pole ühekordne, vaid pidev protsess läbi kogu raseduse ja ka sünnituse.
    Anamnestiliste andmete põhjal hinnatakse riskiraseduseks järgmised juhud:
  • viljatus (heidendid) anamneesis, varasem enneaegne sünnitus enne 34.nädalat
  • surnultsünd või väärarenditega sündinud laps
  • laps sünnikaaluga alla 2500g või üle 4000g
  • emakaoperatsioonid (sh.keisrilõige) ja emaka väärarendid
  • tüsistustega kulgenud varasem rasedus või sünnitus (raske preeklampsia, verejooksud, septilised tüsistused, ulatuslikud sünnitusjärgsed rebendid jt.)
  • raseda vanus alla 18. ja üle 40. eluaasta
  • raseda alkoholism , narkomaania
  • madal sotsiaalne seisund
  • ülekaalulisus ( kehamassi indeks üle 25kg/m2) või madal kehakaal (alla 47 kg)
  • eelmisest sünnitusest möödas vähem kui aasta
  • rohkem kui 4 sünnitust anamneesis
  • krooniline sisehaigus sh. endokrinopaatia.
    Rasedusriski olemasolul tuleb konsulteerida naistearstiga.
    Kõrge riski raseduseks loetakse: organpuudulikkusega kulgevate haiguste esinemine, fenüülketonuuria, hüpo- ja hüpertüreoos, elundi siirdamise- e. transplantatsioonijärgne seisund, autoimmunopaatiad, kollagenoosid, kaasasündinud või omandatud südamerikked, insuliinsõltuv diabeet, neeruanomaaliad ja ühe neeruga rasedad jt. haigused, mis ohustavad raseda tervist.
    Kõrge riski rase tuleb suunata jälgimisele ja sünnitama III etapi raviasututusse.
    3. Vererõhu mõõtmine
    Vererõhku mõõdetakse rasedal alati mõlemalt käelt! Oluline on ära märkida raseda tavapärane, raseduseelne vererõhk - sellest on abi rasedusaegsete võimalike vererõhu- probleemide hindamisel.
    4. Raseda kehakaalu, pikkuse ja vaagna mõõtmine
    Vaagna mõõtmisel hinnatakse 4 mõõtu, millest oli juttu eespool ( vt. ptk."Naise vaagen").
    Distantia spinarum
    Distantia cristarum
    Distantia trochanterica
    Conjugata externa
    5. Laboratoorsed uuringud raseduse ajal
    • kliiniline veri, veresuhkur
    • uriin
    • uuringud süüfilisele, HIV-le, gonorröale, klamüdioosile (soovitatavalt ka mükoplasmoosile)
    • veregrupp , reesusfaktor, antikehade esinemine
    • emakakaela onkotsütoloogiline uuring (PAP-uuring)
    • uuring B-hepatiidile

    6. Vajadusel terapeudi konsultatsioon
    Kindlasti peaksid terapeudi konsultatsioonil käima kroonilisi haigusi põdevad rasedad.
    Raseduse kulu jälgimine esimesel kahel trimestril
    Kui ei ole tegmist riskirasedusega, siis minimaalne intervall jälgimiseks on üks kord kuus. Riskiraseduse puhul tuleks arvestada naistearsti soovitustega.
    Igal vastuvõtul määratakse:
    1. kehakaal ja vererõhk
    2. emakapõhja kaugus sümfüüsist - märkida gravidogrammile!
    3. alates 20. rasedusnädalast küsitleda looteliigutuste suhtes, kuulata loote südametoone
    4. laboratoorsed uuringud
    • valk ja suhkur uriinis igal külastusel
    • hemoglobiin vähemalt 6-nädalase intervalliga

    Kõik andmed tuleb märkida nii ambulatoorsesse kaarti kui ka naise käes olevasse rasedakaarti.
    Tähelepanu tuleb pöörata suurenenud tupevoolusele ja urineerimishäiretele. Vajadusel korrata analüüse põletiku välistamiseks ning teostada ravi. Raseduspatoloogia ilmnemisel konsulteerida naistearstiga.
    Käesoleva raseduse ajal ilmnevad seisundid, mille alusel diagnoositakse riskirasedus :
  • kaksikud
  • rasedusoksendus ainevahetushäiretega
  • ähvardav raseduse katkemine
  • kuseteede infektsioonid s.h. väljendunud bakteruuria
  • aneemia (hemoglobiin kahekordsel määramisel alla 100 g/l)
  • vereeritus suguteedest raseduse ajal
  • rasedusaegne hüpertensioon ja preeklampsia
  • mittevastavus loote suuruse ja raseduse kestuse vahel, ebaselge raseduse kestus
  • emaka müoom ja väärarendid
  • lootevee vähesus või liigveesus ( oligo - või polühüdramnion)
  • tuharseis ja muud loote ebaõiged seisud peale 34.rasedusnädalat
  • oletatav loote kaal üle 4000g raseduse 38. nädalal.
    Raseduse 15. nädalal pöörata tähelepanu geneetilise riski olemasolule: selleks teostatakse Double test raseda vereseerumist. Test tehakse 15.-17. rasedusnädalal. Määratakse alfafetoproteiini (AFP) ja kooriongonadotropiini (hCG) sisaldus ema vereseerumis. Kui määratakse lisaks ka vaba östradiooli tase seerumis, nimetatakse testi triple -testiks. Double- ja triple-testi alusel on võimalik hinnata riski mõnedele loote pärilikele haigustele ja väärarengutele. Tulemuse hindamisel on oluline ka raseduse suurus ja ema vanus. Test võimaldab välja selgitada 60-70% kromosoomihaigustega loodetest. Normaalne testi tulemus on negatiivne: s.t. et risk sünnitada kromosomaalse haigusega last ei ole tõusnud. Positiivse testi korral esineb kõrvalekaldeid ühe või mitme markeri osas ning see tähendab, et tõenäosus sünnitada terve laps on neil juhtudel keskmisest väiksem. Samas ei tähenda positiivne tulemus ilmtingimata haige lapse sündi. Küll aga kuulub selline naine kõrgenenud riskiga naiste gruppi ning vajab konsultatsiooni geneetiku poolt, kes määrab vajadusel naisele lisa ultraheliuuringu või soovitab amniotsenteesi e. lootevee uuringut .
    Näidustused raseda geneetilsele konsultatsioonile suunamiseks:
  • raseda vanus üle 35 eluaasta
  • ultraheliuuringul avastatud loote väärarend
  • kromosoomihaiguse esinemine ühel vanemal või eelmisel lapsel
  • ioniseeriva kiirguse või tsütotoksilise ravimi toime ema või isa sugurakkudele või raseduse alguses
  • pärilike X-liiteliste haiguste esinemine perekonnas (oluline on teada sündiva lapse sugu)
  • geenihaiguste esinemine perekonnas
  • alfafetoproteiini madalad ja kõrged väärtused.
    Nendel juhtudel tuleks patsient enne 18. nädalat suunata amniotsenteesile (double testi võib teha, võib ka tegemata jätta). Oluline on, et geneetiline konsultatsioon ja loote karüotüübi määramine toimuks enne 21.rasedusnädalat. Kui selgub , et loode on haige, on naisel õigus valida, kas ta soovib sünnitada haige lapse või raseduse katkestada. Meditsiinilistel näidustustel on raseduse katkestamine lubatud 21. rasedusnädalani.
    Amniotsentees teostatakse ultraheli kontrolli all. Peenike nõel sisestatakse ultraheli kontrolli all ema kõhuseina kaudu looteveekotti ning aspireeritakse lootevedelikku (ca 20 ml). Amniotsentees tehakse näidustuste olemasolul ning naise nõusolekul 16.-18. rasedusnädalal ning lootevett kasutatakse tsütogeneetiliseks uuringuks (loote karüotüübi määramiseks). Protseduuriga seotud raseduse katkemise risk on umbes 0,5%.
    Amniotsenteesi võib vajadusel kasutada ka hilisemas rasedusjärgus: lootevett võib uurida seal esinevate infektsioonide suhtes, määrata bilirubiini sisaldust lootevees (reesusisoimmunisatsiooni korral), lootevee biokeemilisi uuringuid kasutatakse ka loode kopsude küpsuse hindamisel. Liigveesuse korral kasutatakse vahel leevendusamniotsenteesi - lootevee kogust vähendatakse selle väljaaspireerimisega.
    Alternatiivne võimalus tsütogeneetiliseks diagnostikaks on koorioni biopsia . See teostatakse tupe- või kõhukatete kaudu raseduse 9.-11.nädalal. Peenikese nõelaga aspireeritakse ultraheli kontrolli all koorioni hattusid, materjal uuritakse tsütogeneetiliselt. Raseduse katkemise risk on pisut suurem kui amniotseteesil. Väga varajases raseduse järgus teostatud koorioni biopsia korral on täheldatud loote jäsemete deformatsioonide teket. Uuringu eeliseks on see, et kuna see tehakse varases raseduse järgus, on haige loote korral väiksema raseduse katkestamine ema tervisele ohutum.
    Raseduse 18.-20. nädalal suunatakse rase ultraheliuuringule raseduse suuruse täpsustamiseks ning loote väärarendite skriininguuringuks. Uuringu teostab naistearst või radioloog. Skriininguuringul on enamasti avastatavad raskemad loote väärarendid: anentsefaalia e. peaajutus, suuremad seljaaju songad , varased vesipead, rasked neeruanomaaliad või neerude arenematus e. agenees, rasked skeletiväärarendid, loote hüdrops. Selles rasedusjärgus on raske avastada südame väärarendeid, samuti seedetrakti anomaaliaid. Loote kasvu ja gestatsiooniea hindamiseks mõõdetakse loote biparietaalmõõt, keha keskosa risti- või ümbermõõt ja reieluu pikkus. Samuti hinnatakse lootevee hulka ning platsenta asetsust.
    Raseduse kulu jälgimine viimasel trimestril
    Soovitav kontroll iga kahe nädala tagant, eriti alates 34. rasedusnädalast. raseduspatoloogia ilmnemisel on kontroll vajadusel veel sagedasem . Igal külastusel mõõdetakse vererõhk, hinnatakse kaaluiivet, tursete olemasolu. Mõõdetakse kõhu ümbermõõt ja sümfüüsi-funduse vaheline kaugus (märkida gravidogrammile!). Palpatsioonil hinnatakse loote asendit emakas, kuulatakse loote südemetoone ja küsitletakse rasedat loote liigutuste suhtes. Valk ja suhkur määratakse uriinis igal külastusel, hemoglobiini määratakse vastavalt vajadustele.
    Raseduse 24.-28. nädalal teostatakse vajadusel glükoosi tolerantsuse test (GTT), mis võimaldab diagnoosida rasedusaegset suhkrutõbe e. gestatsioondiabeeti.
    GTT tehakse vaid riskigrupile, kuhu kuuluvad:
    • ülekaalulised (kehamassi indeks üle 25 kg/m2)
    • anamneesis suurekaaluline vastsündinu (üle 4000g)
    • I põlvkonna sugulaste hulgas esineb diabeeti
    • eelneva raseduse ajal olnud rasedusaegne- e. gestatsioondiabeet
    • anamneesis surnultsünd
    • liigveesus käesoleva raseduse ajal
    • glükosuuria või kõrge versuhkur juhuleiuna
    • kahtlus loote makrosoomiale (loote kasv kiirem tavapärasest)

    Raseduse 32.nädalal korratakse uuringut B-hepatiidile, vajadusel ka sugulisel teel levivatele infektsioonidele. Oluline on propageerida perekoolis osalemise tähtsust, et valmistuda ette sünnituseks.
    36.nädalal on vajalik naistearsti konsultatsioon, kui rasedat jälgitakse ämmaemanda või perearsti poolt. 36.-37. nädalal on soovitav teha ka kardiotokograafiline uuring (KTG). KTG all mõistetakse loote südame löögisageduse ja emaka kontraktsioonide samaaegset registreerimist. Kasutatakse kaudset ja otsest KTG. Kaudse KTG kasutamine on levinum, sellel juhul toimub registreerimine läbi ema kõhukatete: ultraheliandur registreerib loote südametegevust ning rõhuandur emakalihase kokkutõmbeid. Otsest KTG-d kasutatakse sünnituse ajal ning siis kinnitatakse südamelöökide elektrood loote skalbi külge (skalp-elektrood). KTG võimaldab hinnata loote kesknärvisüsteemi okügenisatsiooni, selle järgi on võimalik kaudselt hinnata kuidas loode end tunneb ning kuidas näiteks emakakokkutõmbed mõjutavad tema seisundit. Normaalne loote südame löögisagedus on vahemikus 120-160 lööki minutis. Saadud andmed registreeritakse paberilindile kahe graafikuna, millest ülemine on lootesüdametegevuse ja alumine emakakokkutõmmete graafik . Aparaadi lint liigub kiirusega 1cm minutis, seega on võimalik hinnata muutuste kestvust minutites, emakakokkutõmmete pikkust ja sagedust. Uuringu tavapäraseks pikkuseks on 20-30 min., vajadusel tehakse pikem uuring. Kardiotokograafilist jälgimist kasutatakse ka sünnituse ajal, probleemsetes olukordades on vahel vajalik ka pidev kardiotokograafiline loote jälgimine kuni olukorra lahenemiseni.
    Sünnituseelselt on oluline pöörata tähelepanu tupe puhtusele, vajadusel tehakse ravi.
    Rasedusriskiga patsiendid jäävad raseduse lõpul jälgimisele naistearstile, soovitavalt sinna haiglasse, kus naine kavatseb sünnitada.
    Kui terve rase ei ole sünnitanud 41. rasedusnädalaks, suunatakse ta samuti naistearsti konsultatsioonile.
    Eluviisid raseduse ajal
    Toitumine
    Raseduse ajal ajal on organismi ööpäevane energiavajadus vaid 200-300kcal suurem kui tavaliselt, seega pole tarvis toidukoguseid oluliselt suurendada. Valgu, mineraalainete ja vitamiinide tarve on aga sel ajal suurem kui enne rasedust. Lihtsaim ja kindlaim reegel on süüa iga päev vaheldusrikast toitu.
    Valgud on loote organismi ehitusmaterjal. Loomseid valke on piimatoodetes, lihas, kalas ja munades. Liha peaks olema korralikult töödeldud: praetud, keedetud või hautatud. Taimetoitlased peaksid kindlasti üle vaatama oma menüü ning pidama nõu oma arstiga. Piimatoodetest saab kaltsiumi, valku ja vitamiine. Kaltsiumivajaduse rahuldamiseks tuleb päevas juua 3-4 klaasi vedelaid piimatooteid , lisaks süüa 100-200g kohupiima ja 30-40g juustu. Piima võib ka asendada keefiri, peti või jogurtiga. Hapupiimatooted aitavad ka rasedal kõhtu korras hoida.
    Raseduse ajal on suurenenud rauavajadus. Raud kuulub hemoglobiini koostisesse, rauapuudusel väheneb ema ja loote kudede hapnikusisaldus . Rauda on tarvis ka sünnitusjärgseks taastumiseks. Rauda on palju loomalihas, teraviljatoodetes, seesamiseemnetes, kibuvitsamarjades. Vajadusel kasutatakse lisaks rauatablette, mida määrab arst või ämmaemand. Mitmekülgse toitumise, õige toiduvaliku ja piisava liikumise korral peaks tulevane ema vajalikud vitamiinid kätte saama vitamiinipreparaate lisaks võtmata. C- vitamiin parandab raua imendumist. C-vitamiini leidub puuviljades, köögiviljades, marjades. Süüa võiks neid toorelt ja võimalusel värskelt. Eeslistada tuleks kodumaiseid marju, puu- ja juurvilju. Välismaised puu- ja juurviljad on vaja korralikult pesta ja koorida . Lapseootel naise organism vajab foolhapet kaks korda rohkem kui tavaliselt. Foolhape osaleb erütrotsüütide ja organismi kudede uuenemisel ning aitab vältida arengudefekte. Seda leidub teraviljades, kibuvitsamarjades, paprikas, feta juustus , salati- ja petersellilahtedes, spinatis, hernestes. B6- vitamiin e. püridoksiin arvatakse leevendavat raseduse esimese poole iiveldust ja oksendamist. Kindlaid tõendeid selle kohta siiki pole. B6-vitamiini leidub teraviljatoodetes, päevalilleseemnetes, nõgeses ja lõhes. Mõnikord võib organism ise anda märku mõne aine puudusest - nii tekib näiteks B-grupi vitamiinide vaeguse korral tihti soov süüa saiatainast, värsket pärmi või juua õlut. B-grupi vitamiine saab naine teraviljatoodetest - leivast ja putrudest ning toorest pärmist. Eelistada tuleks täisterajahust putrusid. Raseduse ajal ei tohiks unustada ka õlisid ja võid, sest rasvainetest saab A- ja D-vitamiini. Õlisid on hea kasutada ka salatites.
    Raseduse ajal on soovitav piirata soolaste toitude ja maiustuste söömist. Liigne sool hoiab vett kudedes ja tekitab turseid, rohke maiustamine aga vähendab söögiisu ja tõstab kehakaalu. Maiustused võiks asendada puu- ja juurviljade ja marjadega.
    Vedelikuvajadus on last oodates 2-2,5 l ööpäevas. Joogiks sobivad vesi, mahlad, taimeteed . Soovitavad ei ole magusad gaseeritud joogid, sest need tekitavad kõrvetisi ning mõned neist sisaldavad ka kofeiini. Kohvi ja tee joomine ei ole keelatud, kuid seda soovitatakse piirata. Kirglikule kohvijoojale võib soovitada piimaga kohvi joomist või kofeiinvaba kohvi. Raseduse ajal on soovitav vältida konservate ning valida menüüsse toiduained, kus kunstlikke aineid ei ole või on neid vähe. Suitsutatud tooted (liha, vorst , kala) sialdavad palju nitriteid ja nitraate ning lapseootuse ajal peaks neist hoiduma. Raseduse ajal soovitatakse süüa vähe korraga aga tihti. Seda eriti raseduse esimestel kuudel, kui naist tihti vaevab iiveldus ja oksendamine. Ka raseduse viimastel kuudel on parem, kui toiduportsjonid on väikesed, sest suurenenud emakas surub siseelunditele ja põhjustab ebamugavust. Põhitoidukordade (hommikusöök, lõuna, õhtusöök) vahel võiks olla 2-4 väiksemat einet. Õhtuseks söögikorraks valida midagi kergemat ja mitte vürtsikat. Sellest, kuidas naine raseduse ajal sööb, sõltub ka tema rasedusjärgne taastumine. Ema toitumisharjumused mõjutavad ka veel sündimata lapse tervist.
    Raseda päevase emergiavajaduse arvutamisel võib kasutada järgmisi reegeid:
    50-70 kg kaaluvad 18-30 aastased naised: kehakaal raseduse alguses korrutada 23-ga
    50-70 kg kaaluvad üle 30 aastased naised: kehakaal raseduse alguses korrutada 22,5-ga
    Saadud tulemus korrutada vähese füüsilise koormuse korral 1,4-ga; keskmise füüsilise koormuse korral 1,5-ga ja suurema koormuse korral 1,8-ga. Saadud tulemus näitab energiavajadust kilokalorites. Alates raseduse teisest kolmandikust liita tulemusele veel 300 kcal .
    Rase ja töökeskkond, raseda õigused tööl
    Enamasti saab naine raseduse ajal töötamist jätkata. Kuid nii ülemäärane vaime kui füüsiline pinge võivad mõjutada naise rasedustaluvust. Tõestatud on müra, kemikaalide, kiirguse ja muude keskkonnategurite ebasoodne mõju. Kui töö on raske või tervistkahjustav, on võimalik raseda üleviimine kergemale tööle. Probleemide korral peaks rääkima oma arstiga, tööandjaga ning firma töökaitse spetsialistiga.
    Rase on kaitstud mitmete seaduste poolt. Nii ei ole tööandjal üldjuhul õigust katkestada rasedaga põhikohal töötamisel töölepingut, rasedat on keelatud rakendada ületunnitööle, tööle puhkepäevadel, öötööle (kl. 22.00-6.00) ning saata töölähetusse. Rasedal on õigus taotleda osalist tööaega ning tööandja on kohutatud seda võimaldama (samas on tal õigus vähendada töötasu). Kui rase on tööl esimest tööaastat, on tal õigus saada puhkust täies ulatuses, sõltumata töötatud ajast. Rase võib võtta oma korralise puhkuse välja enne või peale rasedus- ja sünnituspuhkust või pärast lapsehoolduspuhkust. Alates 30.rasedusnädalast on rasedal õigus minna rasedus- ja sünnituspuhkusele. Alates 1.oktoobrist 2002.a. on rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuseks 140 päeva. Kui on tegemist mitmikutega või tüsistunud sünnitusega, on rasedal õigus saada veel ka 14 päeva lisapuhkust.
    Rasedatel , kes ei tööta, on õigus alates 12. rasedusnädalast saada haigekassakaart (s.t. rase on kindlustatud, kuid ei oma õigusi ravikindlustushüvitistele). Töötuna registreeritud rasedal on õigus peale 180-210 päevast abiraha saamist saada edasi töötu abiraha kuni sünnituseni, kui sünnitustähtajani on jäänud vähem kui 70 kalendripäeva. Rasedatel üliõpilastel on arstitõendi alusel õigus võtta sünnitus- ja sünnitusjärgset puhkust ning peale lapse sündi taotleda akadeemilst puhkust lapse hooldamiseks kuni lapse 3.aastaseks saamiseni . Õpilastel on õigus saada vabastus kehalise kasvatuse tundidest või puududa koolist tervislikel põhjustel (seoses rasedusega).
    Sport ja füüsiline aktiivsus
    Kui naine on harjunud pideva füüsilise kormusega, võib seda jätkata ka normaalselt kulgeva raseduse ja hea enesetunde korral raseduse ajal. Harjutuste tegemine ei tohi tekitada ebamugavustunnet ega valu. Võistlusspordist tuleks siiski loobuda . Ohtlikud võivad olla ka pallimängud ja ratsutamine , samuti spordialad kus on oht saada järske lööke, kukkuda - rase võib saada ise viga ja vigastada loodet. Ujumine, jalutamine, matkamine ja rahuliku tempoga rattasõit on head võimalused. Hea on võimlemine ja vesivõimlemine spetsiaalselt rasedatele mõeldud rühmades.
    Reisimine
    Kui rasedus kulgeb hästi, ei ole reisimiseks takistusi. Kõige turvalisem on see raseduse keskpaiku. Soovitav on siiski hoiduda maadest , kus arstiabi on viletsal järjel ning kus võib probleeme tekkida puhta vee ja toiduga. Kindlasti tuleks teha reisikindlustus ning võtta kaasa oma raseduse jälgimise kaart. Reisi sihtkohast sõltuvalt antakse ka vaktsineerimissoovitusi. Reisil on olulised mugavad riided ning jalanõud ning vältima peaks pikka sundasendis viibimist (näit. istumist). Pikema reisi korral on soovitav vahepeal tõusta, liikuda , võtta kingad jalast ja tõsta jalad kõrgemale.
    Seks raseduse ajal
    Enamiku naiste jaoks on seks raseduse ajal ohutu, seda isegi vahetult enne sünnituse tähtaega. Tingituna füüsilistest ja psüühilistest muutustest raseduse ajal, tekivad muutused ka naise seksuaalsuses. Raseduse alguses võib halvenenud enesetunde tõttu soov sugueluks väheneda, samas raseduse teises pooles naise seksuaalsus tihti tõuseb. Muutused on seotud hormonaalsete muutustega raseduse ajal. Kindlasti on siin roll ka partnerite omavaheliste suhete muutmises, kohanemises eelseisvate vanemarollidega ning suurte elumuutustega. Raseduse ajal toimuvad muutused mitte ainult naise vaid ka mehe psüühikas, mehe tunded naise vastu võivad olla väga vastuolulised, sellele lisandub ka mure lapse pärast.
    Suguelus peaks raseduse ajal kasutama asendeid, mis väldiksid survet raseda kõhule ning kus suguti ei tungi väga sügavale tuppe ning ei esine jõulist survet emakakaelale (sobivad näiteks küliliasendid). Suguelu ega ka orgasm ei ole arenevale lootele kahjulikud. Orgasmiga kaasnevatel vähestel emakakontraktsioonidel pole tõestatud seost raseduse katkemise või enneaegse sünnitusega. Limakork , mis paikneb emakakaelas, takistab sperma pääsu emakasse, samuti on loode kaitstud lootevee poolt. Sperma sisaldab prostaglandiini - see on aine, mis esineb ka naise organismis ning soodustab raseduse lõpul emakakaela "küpsemist" ning osaleb ka sünnitusetegevuses.
    Mõningatel juhtudel peaks suguelu raseduse ajal siiski piirama või sellest ajutiselt loobuma :
    • kui on olnud korduvaid raseduse katkemisi või enneaegset sünnitust
    • kui raseduse käigus tekib raseduse katkemise oht või enneaegse sünnituse tunnused (emaka kokkutõmbed, vereritus tupest või lootevee eritumine)
    • kui on tegemist mitmikrasedusega, eriti raseduse lõpupoole
    • kui rasedal või tema partneril on leitud sugulisel teel leviv haigus: vahekord on lubatud kui uuringud ja ravi on mõlemal partneril lõpetatud. Ravi ajal on lubatud vahekord vaid kondoomi kasutates.
    • kui on diagnoositud emakakaela puudulikkus

    VIII Normaalne sünnitus
    Sünnitus on füsioloogiline protsess, millega lõpeb rasedus. Emaka kokkutõmmete mõjul tõugatakse emakast välja loode ja päramised (platsenta ja lootekestad ).
    Ajaline sünnitus (partus maturus) toimub vahemikus 37. rasedusnädalast kuni 42. rasedusnädalani. 22. - 37. nädalani toimunud sünnitust nimetatakse enneaegseks sünnituseks (partus praematurus) ning üle 42. nädala kestnud rasedust ülekantud raseduseks (graviditas prolongata, partus serotinus).
    Normaalse sünnituse mõiste defineerimisel tuleks arvesse võtta kahte asjaolu: rasedusriski taset ja sünnituse kulgu . Ka madala rasedusriskiga naise sünnitus võib kujuneda komplitseerituks, teisalt võivad aga kõrge riskiga rasedad sünnitada täiesti normaalselt.
    Seega: Normaalne sünnitus algab iseeneslikult, sünnitus on madala riskiga nii selle alguses kui ka läbi kogu sünnituse protsessi. Laps sünnib iseeneslikult pikiseisust 37. ja 42. rasedusnädala vahel. Peale sündi on ema ja vastsündinu heas seisundis.
    Sünnituse eeltunnused
    Sünnitusel on eeltunnused, mille põhjal võib oletada, et sünnitus on lähemal ajal algamas. Loote eesseisev osa laskub allapoole väikevaagna sissepääsu ja loote keha kaldub ettepoole. See muudab raseda kõhu kuju. Emaka põhi langeb allapoole ja raseduse lõpul tunneb naine, et kergem on hingata . Esmassünnitajal fikseerub loote pea viimasel raseduskuul väikevaagna sissepääsu, korduvsünnitajal jääb enamasti liikuvaks kuni sünnitustegevuse alguseni . Raseduse lõpul tunneb enamik naisi ettevalmistavaid emaka kokkutõmbeid (Braxton-Hicksi kokkutõmbed). Need on lühemad ja nõrgemad ja ebakorrapärasemad võrreldes sünnitusvaludega. Ettevalmistavate emakakontraktsioonide mõjul emakakael pehmeneb ja lüheneb. Kui emakakael hakkab avanema, väljub emakakaelakanalit sulgev limakork. Lima hulgas võib olla veidi verd. Lima kogus võib olla väga varieeruv - nii vähene, et jääb märkamatuks või nii rohke, et tekib kahtlus lootevee puhkemisele.
    Sünnituse käivitumine
    Sünnituse käivitumise põhjuseid ei tunta. Teada on mitmed mõjutavad faktorid :
  • emakalihase östrogeenisisalduse tõus võrreldes progesteroonisisaldusega
  • oksütotsiiniretseptorite hulga lisandumine emakas
  • emaka suurenemise ja venitumise mehaaniline ja sensibiliseeriv toime kontraktsioonidesse
  • lisandunud prostaglandiiniproduktsioon emakakaelas ja lootekestades
    Raseduse viimastel nädalatel emaka kontraktsioonivalmidus tõuseb ning kontraktsioonid võivad esineda mitmekaupa. Tõelised sünnituspuhused kontraktsioonid - tuhud - on regulaarsed, nad esinevad algul umbes 10 minutilise perioodilisusega, hiljem mõneminutiliste vahedega ning on nii tugevad, et emakas tundub kõvana. Tuhud kestavad 45-60 sekundit, ema tajub neid rohkem või vähem valulikena.
    Sünnitus võib alata ka lootevete puhkemisega ilma eelneva sünnitustegevuseta. Seda nimetatakse varaseks lootevee puhkemiseks ning seda esineb umbes 10% rasedatest. Enamasti algavad tuhud spontaanselt mõne tunni möödudes ning 69% naisi sünnitab 24 tunni jooksul peale lootevee puhkemist. 48 tunni möödudes on sünnitustegevus kujunenud 85% naistest ning 72 tunni möödudes 95% naistest.Kui seda ei toimu, tuleb sünnitus indutseerida e. esile kutsuda, kuna seoses lootekestade rebenemisega suureneb emakasisese infektsiooni tõenäosus, sest tekib otseühendus tupe ja emakaõõne vahel. Iseenesliku sünnitustegevuse käivitumist võib oodata kui ema vereanalüüsis ei esine põletikunäitajate tõusu, emakakaekakülvides ei esine haigustekitajaid ning nii ema kui loote seisund on hea.
    Enamasti algab aga sünnitus korrapäraste emakakontraktsioonidega, mis tugevnevad ja sagenevad. Esmasünnitaja peaks minema haiglasse kui emakakontraktsioonid on esinenud mõne tunni vältel 5-minutiliste vahedega, korduvsünnitaja peaks minema haiglasse kui sünnitustegevus on kestnud umbes tund aega 10-minutiliste vahedega. Kui raseduse ajal tekib vereeritus tupest, pidev valu emaka piirkonnas või väga tugevad emakakontraktsioonid, mis ei näi vaibuvat, või puhkevad looteveed, tuleb haiglasse pöörduda kohe, sõltumata raseduse suurusest.
    Haiglasse tuleks kaasa võtta pass , haigekassa kaart ja raseda kaart, isikliku hügieeni tarbed, sussid , soovi korral ka öösärk, T-särk, hommikumantel.
    Sünnitaja vastuvõtmine haiglasse
    Sünnitaja saabumisel võetakse anamnees, tutvutakse raseda kaardiga , hinnatakse naise üldseisundit ning teostatakse väline sünnitusalane läbivaatus. Üldseisundi hindamisel mõõdetakse raseda vererõhk ja pulss , hinnatakse organsüsteemide seisund. Mõõdetakse raseda kaal ja vaagen, kõhuümbermõõt ning emakapõhja kõrgus. Täpsustatakse loote üsasisene paigutus (loote seis, asetsus, eeseisev osa ja selle suhe väikevaagnaga) ning kuulatletakse loote südametoone. Edasi viiakse naine sünnitusosakonda, kus arst või ämmaemand teeb raseda esmase vaginaalse läbivaatuse emakakaela seisundi ja avatuse hindamiseks, täpsustatakse ka loote eessesva osa paiknemine väikevaagna suhtes ning looteveepõie olemasolu või puudumine. Tehakse esmane kardiotokogramm. Võimalusel saab sünnitaja sünnituse vältel olla peretoas, kus võib viibida ka lapse isa või mõni teine tugiisik (õde, ema, sõbranna). Üle kahe tugiisiku ei ole soovitav - see võib muutuda häirivaks nii naisele kui osakonna personalile, suurem on ka infektsioonioht. Naisi, kelle sünnitustegevus ei ole veel välja kujunenud võib jälgida nn. eelsünnitustoas või ka sünnieelses osakonnas.
    Hoolduse aspektid sünnituse ajal
    1. Sünnitaja heaolu hindamine
    Kogu sünnituse vältel tuleb hinnata sünnitaja emotsionaalset ja füüsilist heaolu. Siia kuulub kehatemperatuuri, pulsi ja vererõhu mõõtmine, vedeliku tarbimise ja uriinierituse kontrollimine, valu ja toetusvajaduse hindamine. Neid kriteeriume tuleb jälgida sünnituse lõpuni. Sünnitaja heaolu hindamine hõlmab ka tema privaatsust, tema tugiisikute valikut ja seda, et sünnitustoas ei viibiks mittevajalikke inimesi. Väga oluline on usalduslik suhe sünnitaja ja abistaja vahel, isegi kui nad pole enne kohtunud. Uuringud on näidanud ühe kindla isiku - "doula", meditsiiniõe või ämmaemanda - empaatlise ja füüsilise toe kasulikkust sünnituse ajal. On leitud, et lüheneb sünnituse aeg, kasutatakse vähem ravimeid ja epiduraalanalgeesiat, vähem on madala Apgari hindega (alla 7 palli) vastsündinuid ja vähem on ka operatiivset vahelesegamist.
    "Doula" on naissoost abiandja, kes on saanud sünnitusabialase koolituse ja kes tunneb hooldusprotseduure. Ta kindlustab sünnitajale emotsionaalse toetuse, mis koosneb kiitusest, rahustamisest, abinõudest parandamaks ema mugavustunnet, füüsilisest kontaktist (selja masseerimine , käehoidmine), selgitustest sünnituse kohta ja pidevast kohalolekust. Selliseid ülesandeid võivad muidugi täita ka õed ja ämmaemandad, kuid nad peavad tihti teostama ka tehnilis-meditsiinilisi protseduure, mis võivad ema tähelepanu kõrvale juhtida. Pidev naissoost abistaja toetus vähendab tunduvalt ärevust ja tunnet , et sünnitus oli raske.
    Tugiisikuks peaks olema inimene, keda sünnitaja usaldab ja kellega ta tunneb end mugavalt : elukaaslane, parim sõber, "doula" või ämmaemand.
    Professionaalne sünnitusabi andja peab teadma nii toetavaid kui meditsiinilisi ülesandeid ja ta peab olema võimeline andma abi kompetentselt ja hoolivalt. Üks ülesannetest on anda sünnitajale nii palju informatsiooni ja selgitusi, kui ta soovib ja vajab.
    a. ämmaemand: on peamine isik, kes tegeleb sünnitajaga ning suhtleb tema tugiisikutega sünnituse vältel. Ämmaemand võtab sünnitaja haiglasse vastu, hindab tema heaolu sünnituse ajal ning on sünnitajale toeks . Ämmemand jälgib sünnitaja üldseisundit ning loote südametegevust, teostab kardiotokograafiat ning vajadusel võtab analüüse ning tagab arsti poolt korraldatud ravi. Paljudes haiglates teostab ämmaemand ka esmase ja edaspidised vaginaalsed vaatlused, hindab sünnituse kulgu ja selle vastavust normidele. Ämmaemand võtab vastu sünnituse, hindab vastsündinu seisundit, kontrollib sünnitusjärgselt platsenta ning sünnitusteed, teostab vastsündinu esmase tualeti . Ämmaemand jälgib naist ja vastsündinut ka sünnitusjärgselt ning vajadusel konsulteerib naistearsti või lastearstiga. Ta nõustab naist imetamise osas ning lapse hooldust puudutavates küsimustes.
    b. naistearst: tavaliselt hindab naistearst sünnitaja seisundit tema saabumisel, tutvub tema anamneesiga ning teostab esmase vaginaalse läbivaatuse. Vajadusel teeb naistearst ka korduvaid vaginaalseid läbivaatusi sünnituse käigus. Naistearst hindab sünnituse kulgu ja selle vastavust normidele, vajadusel määrab lisauuringuid või ravi. Kõrvalekallete esinemisel konsulteerib ämmaemand alati naistearstiga. Naistearst jälgib alati rasedusriskiga sünnitajaid ning otsustab sünnituse operatiivse lõpetamise vajalikkuse (keisrilõige, vaakumekstraktsioon, tangisünnitus). Komplitseeritud sünnitusjärgsed rebendid õmbleb samuti naistearst. Ta hindab ka vastsündinu seisundit ning vajadusel konsulteerib lastearstiga. Sünnitusjärgses perioodis tegeleb günekoloog naistega , kellel on olnud keisrilõige või kellel esinevad sünnitusjärgsed tüsistused (väljendunud aneemia, infektsioon) ning samuti naistega, kellel esines raseduspuhuseid kõrvlekaldeid (preeklampsia, eklampsia , rasked kroonilised haigused).
    c.lastearst või vastsündinute arst e. neonatoloog: tegeleb vastsündinuga. Problemaatilistel juhtudel (enneaegne sünnitus, mitmiksünnitus, operatiivne sünnitus või vastsündinu hapnikuvaegus sünnil jms.) kutsutakse lastearst sünnituse juurde, et ta saaks vastsündinu seisundit jälgida esimestest eluminutitest alates.Vajadusel võib lastearst endale appi kutsuda laste intensiivravi arstid. Lastearst hindab lapse seisundit sünnil ning esimeste elupäevade vältel, vajadusel otsustab ta uuringute või ravi vajaduse üle ning suunab ravi vajavaid vastsündinuid edasi spetsialiseeritud osakondadesse ( lastehaigla vastsündinute osakond , laste intensiivravi osakond) lapse edasiseks raviks ja uuringuteks. Lastearst selgitab ka vanematele lapse tervist puudutavaid küsimusi ning nõustab vanemaid lapse hoolduse osas. Lastearsti abistavad lasteõed.
    d. narkoosiarst e. anestesioloog: temaga puutub sünnitaja kokku siis, kui on vajalik epiduraalanalgeesia või opratiivne sünnituse lõpetamine. Lühiajalist narkoosi kasutatakse ka näiteks platsenta eemaldamiseks selle peetumisel emakaõõnes ning vajadusel suuremate sünnitusjärgsete rebendite korrigeerimisel. Anestesioloog jälgib opereeritud või epiduraalanalgeesiat saanud patsienti lühiajaliselt ka peale sünnitust.
    Sünnituse kulg
    Sünnituse jälgimise ja juhtimise reeglid sätestab Eesti Vabariigis Eesti Naistearstide Seltsi poolt väljatöötatud juhend, mis on kättesaadav ENS koduleheküljel www.ens.ee
    Sünnituse definitsioon: sünnituse alguseks võib lugeda emakakontraktsioonide teket sagedusega 2-3 kontraktsiooni 20 minuti jooksul, millega kaasnevad muutused emakakaelas.
    1. Sünnituse esimest perioodi nimetatakse avanemisperioodiks. Avanemisperiood lõpeb kui emakakael on täielikult e. 10 cm avatud. Avanemisperioodi võib jagada kahte faasi:
    • Latentne faas: algab regulaarsete emakakontraktsioonidega, mis viivad emakakaela lamenemisele ja avanemisele 3-5 cm. Latentse faasi kestuseks on esmassünnitajal keskmiselt 12 tundi, korduvsünnitajal 8 tundi.
    • Aktiivne faas: emakakakaela avatusest 3-4cm kuni täieliku avanemiseni. Emakakaela avanemise keskmiseks kiiruseks esmassünnitajal on 0,5-1cm/tunnis, korduvsünnitajal 1-1,5cm/tunnis.

    2. Sünnituse teist perioodi nimetaktakse väljutusperioodiks ning see kestab emakakaela täielikust avatusest kuni lapse sünnini.
    3. Sünnituse kolmandaks perioodiks on päramiste periood, mis algab peale lapse sündi ning kestab kuni platsenta ja lootekestade sünnini.
    Sünnituse esimene periood
    Sünnituse alguses asetub loote pea vaagna sissepääsu nii, et nägu on pööratud ema külje suunas. Enamikul loodetest jääb selg ema vasema küle poole ja jäsemed paremale. Loote pea on maksimaalses painutusasendis, väike lõge ja noolõmblus asuvad sünnituskanali juhtjoonel. Avanemisperioodi algul on noolõmblus vaagna suhtes ristimõõdus, pöördub seejärel põikimõõdu kaudu otsemõõtu. Loote pea sättumist saab hinnata vaginaalsel läbivaatusel noolõmblust ja lõgemeid palpeerides.Loote eesasetseva osa asukohta hinnatakse tema juhtiva punkti kaugusega sentimeetrites 0-tasapinnast (spinaaltaseapinnast). 0-tasapinnast kõrgemalejäävaid sentimeetreid tähistatakse (-) märgiga, madalamale jäävaid (+) märgiga. See võimaldab hinnata loote eesasetseva osa edasiliikumist sünnituse käigus.
    Avanemisperioodis hinnatakse sünnituse edenemist 2-4 tunniste vahedega. Esmassünnitajal avaneb emakakael kesmiselt 1cm võrra tunnis, korduvsünnitajal on avanemise kiiruseks umbes 1,5cm tunnis. Sünnituse kulgu puudutavad andmed kantakse erilisse tabelisse - partogrammile. Loote südamelööke kuulatletakse latentses faasis iga 30 minuti järel, kardiotokogrammi korratakse 4-6 tunni järel. Aktiivses faasis kuulatletakse loote südamelööke iga 15-30 min. järel, KTG on soovitatav iga 4 tunni järel. Kui esineb kõrvalekaldeid sünnituse kulus või loote distressile viitavaid tunnuseid KTG-l, tehakse KTG sagedamini, vajadusel pikemalt või ka pidevalt kuni olukorra lahenemiseni. Vaginaalset vaatlust tehakse latentses faasis iga 6 tunni järel, aktiivses faasis 2-3 tunni järel. Vaginaalne läbivaatus tehakse kindlasti ka lootevee puhkemise järgselt.
    Avanemisperioodi kulg sõltub oluliselt tuhudest, mistõttu jälgitakse nende sagedust tugevust ja kestust. Nõrkade või harvade tuhude korral kasutatakse vajadusel nende toetamiseks ravimeid (näiteks oksütotsiini). Ka lootekestade avamine e. amniotoomia tugevdab nõrku tuhusid. Amniotoomia korral tehakse looteveepõide auk terava instrumendiga, auku suurendatakse sõrmede abi ja lootekestad irrutatakse emakakaelalt sisesuudme servadest. Amniotoomia lisab paikset prostaglandiinitoodangut ning tugevdab emakakontraktsioone. Amniotoomial hinnatakse alati lootevee värvust: rohekad looteveed võivad osutada loote hapnikunälgusele. Amniotoomia järgselt on võimalik kasutada ka KTG skalpelektroodi. Tihti ongi selle kasutamise näidustuseks kahtlus loote hüpoksiale ning vajadus loote südametegevust täpsemalt hinnata kui kaudne KTG seda võimaldab.
    Jälgitakse ka ema üldseisundit: vererõhku, pulssi, kehatemperatuuri. Kõik kogutud andmed kantakse partogrammile, mis peegeldab kujundlikult ja kokkuvõtlikult sünnituse edenemist või kõrvalekaldeid.
    Tugitegevus sünnituse ajal:
  • adekvaatne toit ja jook , vältida sünnitaja veetustumist
  • seljamassaaz
  • adekvaatne valutustamine
  • erinevad asendid avanemis- ja väljutusperioodis, liikumine
    Aktiivne sünnitus
    Aktiivsest e. vertikaalsest sünnitusest rääkides peetakse silmas, et sünnitaja võib sünnituse vältel vabalt liikuda - kõndida, istuda või seista s.t. ta osaleb ise aktiivselt sünnituses.
    Ema aktiivne käitumine sünnituse ajal omab mitmeid eeliseid :
    • emaka kokkutõmbed on intensiivsemad, sagedasemad ja regulaarsemad
    • emakakael avaneb paremini ja väheneb ebamugavustunne tuhude ajal
    • loote pea avaldab püsivalt survet emakakaelale
    • loote edasiliikumine sünnitusteedes on kergem
    • mugavam sünnitajale: vähem stressi ja valu, vähem valuvaigistamise vajadust, naine tunnetab oma keha paremini
    • vähem loote distressi juhtumeid
    • sünnituse I ja II periood lühenevad

    Sünnituse algstaadiumis, kui valuhood pole veel sagedased, eelistavad paljud naised kõndida, tuhude ajal seisatades ja toetudes millelegi (laud, aknalaud, tooliselg). Kui eelistatakse istuda, on parem seda teha jalad laiali, iste peaks olema pehme, et lahkliha lihased lõdvestuksid. Head on ka põlvitamine, kükkasend, puusaringid valuhoogude vahel. Neljakäpukil asendis ei suru emakas lülisambale ega närvidele, ei pressi diafragmale ning kõhulihased on lõdvestunud. Seetõttu on emal kergem hingata, paraneb väikese vaagna elundite verevarustus, väheneb koormus lülisambale, lapse hapnikuga varustatus paraneb. Sobiv on ka toetamine põlvili olles rinnaga suurele pallile, voodile või tooli äärele, suurele padjale. Laiali asetatud põlved suurendavad vaagna mõõtmeid ning kergendavad lapse edasiliikumist sünnitusteedes. Lõõgastumiseks on hea ka soe du´s´s või vann ning väga oluline on õige hingamine. Vajalik on lõdvestumine ja puhkamine valuhoogude vahepeal. Kui sünnitus on pikk ning vertikaalne asend väsitab, võib vahelduseks heita pikali vasakule küljele, asetades padja põlvest kõverdatud jalgade vahele. Lisaks võib patjadega toetada selga või kõhtu. Selline asend aitab lõdvestada kogu keha ning pisut puhata .
    Sünnitusvalu
    Sünnitusvalu on väga individuaalne ning iga naine tajub seda pisut erinevalt. Naisele on oluline, et tema valu respekteeritaks, samuti on tal vaja tuge, et sellega hakkama saada. Sünnitusvalu on nn. " konstruktiivne valu", kuid ka sellele, nagu igasugusele valule , võib inimene reageerida hirmu ja paanikaga. Seoses ühiskonna arenguga on suhtumine valusse muutunud: valu, mis varem oli vältimatu, on nüüd vähendatav või likvideeritav, kui me seda soovime. Seetõttu on inimeste valutaluvus vähenenud ja valu leevendavate ravimite kasutamine oluliselt tõusnud. Varem oli tõsiasi ka see, et sünnitusel võib surra ning seetõttu oli põhjendatud ka sünnitusega seotud surmahirm. Tänapäeval on naisel pigem hirm kaotada kontroll olukorra üle, kontroll oma keha üle - ei kardeta mitte niivõrd valu, vaid seda, mida valu võib inimesega teha ja kuidas talle mõjuda. Inimene on harjunud valu seostama haigusega - sünnitusvalu on seetõttu oluliselt muust valust erinev, kuna ei väljenda, et midagi on valesti. Sünnitusvalu on signaal sünnitustegevuse algusest, kulust, kõrvalekalletest. Sünnitusvalul on tähendus - on sündimas laps. Sünnitusvalu erineb muust valust veel ka sellepoolest, et kui kõik on normaalne, on valude vahepeal pausid, valu on rütmiline. Valu tuleb reeglipäraste intervallidega, valude vahel on pausid ja valu kestusel on piirid. Pausid annavad naisele võimaluse pisut puhata, et siis järgmisele valulainele vastu minna. Kui naine teab, mis temaga toimub, on sünnituseks ettevalmistatud, talub ta valu tunduvalt paremini ning ei kaota kontrolli olukorra üle.
    Latentses faasis ei ole valu eriti tugev, kui naine on välja puhanud ja selleks valmistunud. Valu tunnetatakse tavaliselt seljas või alakõhus ja kubemepiirkonnas. Samas on selles perioodis valu kõige raskem leevendada ning seetõttu mida pikem on latentsfaas, seda ebameeldivamana valu tajutakse.
    Aktiivses faasis on valu põhjustatud eelkõige emaka kokutõmmetest ja lapse pea survest emakakaelale, emakakaela avanemisest. Mida kaugemale avanemisperiood jõuab, seda tihedamalt tulevad valud , valu koondub kubemesse, puusadesse, reitesse.
    Väljutusperioodis tunneb sünnitaja suurt survet ja valu kliitori, kusiti, lahkliha ja pärasoole piirkonnas.
    Päramiste perioodis pärineb valu emakast, kui see tõmbub kokku, et väljutada platsenta, valu tugevus on oluliselt väiksem kui sünnituse ajal, kuid samas on naine siis juba väsinud ning tal on raske leppida uue valuga, kui laps on sündinud.
    Inimene võib taluda väga suurt valu, kui ta seda ei karda. Samas on iga inimese valulävi siiski erinev ning valu tajumist võivad mõjutada ka mitmed tegurid. Valuaistingut võivad suurendada üksindustunne, ebapiisav toetus personali poolt, haletsemine. Ka ema väsimus, nälgimine ja hirm sünnituse ees, turvatunde ning eneseusalduse puudumine võivad valuaistingut suurendada. Hirm mõjutab stressihormoonide vabanemist, mistõttu emaka veresooned ahenevad ja sünnitustegevus on häiritud; hirm soodustab ka vales rütmis hingamist, mis samuti halvendab emaka verevarustust, platsenta vereringet ning soodustab lapsel hapnikupuuduse teket. Ka kultuurifaktorid mõjutavad valuga toimetulekuvõimet ja selle väljendumist: naisel võib olla vajadus oma valu välja karjuda või hoopis püüda käituda nii, nagu valu teda üldse eimõjutaks.
    Naisel on õigus valida, kas ta soovib sünnitada valutustamisega või ilma selleta. Sünnitamine ilma valutustamiseta on paljudele naistele väga oluline kogemus, see võimaldab end tunnetada osalisena sünnituse juhtimises ning annab hilisemas elus suurema eneseusu. Kuid on oluline, et naine tunnistaks ka oma hirmu - kui ta arvab , et suuda ilma valutamiseta hakkama saada, ei pea seda tunnet häbenema. Oluline on, et sünnitus kulgeks hästi, isegi siis, kui seda väga kardetakse.
    Sünnituse valutustamine
    Loomulikud valu leevendamise võimalused:
    1. Kehaasendi valik, liikumine, puhkeasendid
    2. Hingamine
    3. Massaaz
    4.Soe vesi: vann või duss
    5. Alternatiivmeditsiin: homöopaatia, refleksoloogia
    Sünnituse valutustamine ravimitega:
    1. Naerugaas
    Kasutatakse hapniku ja dilämmastikoksiidi segu. Naerugaas on veidi magusa lõhnaga, teeb uimaseks ja leevendab valu, aga võib põhjustada kerget peapööritust või iiveldust. Gaasi hingatakse läbi nina-suu maski, mida sünnitaja ise paigal hoiab. Gaasi hingatakse emakakontraktsioonide ajal, valude vaheajal võetakse mask näolt ja gaasi ei hingata.
    2. Paratservikaalblokaad
    Kasutatakse lokaalanesteetikumi, mida süstitakse emakakaela kõrvale, närvipõimikute piirkonda. Süst tehakse spetsiaalse pika juhitava nõelaga tupe kaudu. Kasutatavaks aineks on tavaliselt Bupivacain. Oluline on jälgida, et ravim ei satuks ema veresoonde. Süsti tegemise ajal ning järgselt on vajalik loote kardiotokograafiline jälgimine. Ravimi kõrvaltoimeks võib olla loote südametegevuse aeglustumine, mis on mööduv.
    3. Aqua -blokaad e. steriilse vee paapulid
    Naha alla nimmepiirkonda või kõhu alaossa süstitakse destilleeritud vett. Süstide toime on reflektoorne. Süstekohas tekib kirvendus või kuumamistunne, mis hajutab sünnitusvalud umbes 60-90 minutiks.
    4. Petidiin
    See on narkootiline valuvaigisti, mida manustatakse lihasesisese süstina või pärasoole küünlana. Kuna see ravim läbib platsenta ning mõjub ka lootele, ei kasutata petidiini sünnituse viimase kolme tunni vältel, kuna see võib pärssida beebi hingama hakkamist peale sündi, laps võib olla loid ja imemine häiritud. Kõrvaltoimena võib ravim põhjustada iiveldust ja oksendamist.
    5. Epiduraalanalgeesia
    Epiduraalanalgeesia korral manustatakse valuvaigistavad ravimid peenikese plastmass- sondi kaudu epiduraalruumi (epiduraalruum=selgroolülide sees paiknev ruum). See pidurdab emakast ja sünnitusteedest tulevad valuärritused. Epiduraalsondi paigaldab ja analgeesiat teostab anestesioloog e. narkoosiarst. Enne sondi paigaldamist pannakse sünnitajale veenikanüül, mille kaudu on vajadusel võimalik manustada vedelikke ja ravimeid. Seejärel paigaldatakse epiduraalsond, mille jaoks tuleb sünnitajal lamada külili, painutada põlved vastu kõhtu ja pea rinnale nii, et selg oleks maksimaalselt küürus. Võimalik on kasutada ka istuvat asendit. Nahk nimmepiirkonnas pestakse desinfitseeriva lahusega ja kaetakse steriilse linaga. Tuimesti süstitakse punktsioonikohta, tavaliselt III-IV nimmelüli ogajätke vahele. Tuimestatud kohast punkteeritakse epiduraalruum spetsiaalse nõelaga, mille kaudu viiakse epiduraalruumi plastmass- sond ning nõel eemaldatakse. Sond kinnitatakse nahale plaastriga. Protseduur kestab 20-30 minutit. Ravimi toime saabub 20 minuti jooksul ja kestab 2-3 tundi. Kanüül jääb paigale kogu sünnituse ajaks, vastavalt vajadusele lisatakse ravimit. Sünnitaja tunneb küll emaka kokkutõmbeid, kuid need pole valusad. Sünnitaja võib end liigutada ning tugiisiku toel ka kõndida. Vältida tuleks selili lamamist.
    Epiduraalanalgeesia eelised:
    • efektiivne sünnitusvalu leevendamise meetod
    • võib kasutada enamikul sünnitajatest
    • ravimid ei oma kahjulikku toimet sündivale lapsele
    • võimaldab valutustamise ka sünnitusjärgsete rebendite õmblemise ajaks või platsenta manuaalseks eemaldamiseks

    Epiduraalanalgeesia võimalikud kõrvalmõjud:
    • võib esineda värisemist või kehatemperatuuri tõusu
    • võib esineda jalgade nõrkust või urineerimishäireid: ravimi toime möödudes jalgade liikuvus ja põie funktsioon taastuvad, sünnituse käigus võib osutuda vajalikuks uriini väljutamine kateetriga
    • võimalik on vererõhu langus: seetõttu jälgitakse pidevalt sünnitaja vererõhku ja pulssi, vajadusele tilgutatakse veeni vedelikku
    • võib osutuda vajalikuks sünnitutegevuse stimuleerimine ravimitega
    • võib pikeneda väljutusperiood, võib olla vajalik sünnituse lõpetamine vaakumekstraktsiooni või keisrilõike teel
    • harva võib peale epiduraalsondi kasutamist esineda pea- või seljavalu

    Võimalike kõrvaltoimete vältimiseks on oluline, et sünnitaja informeeriks ämmaemandat ja anestesioloogi kõigist varem esinenud terviseprobleemidest.
    Epiduraalanalgeesia kasutamise näidustused:
    • patsiendi soov või meditsiiniline vajadus koos patsiendi nõusolekuga
    • ei esine absoluutseid vastunäidustusi epiduraalanalgeesiaks
    • sünnitustegevus on soovitavalt aktiivses faasis emakakaela avatusega vähemalt 3cm ja loote eesasetsev osa võiks olla fikseerunud väikese vaagna sissepääsus.

    Epiduraalanalgeesia absoluutsed vastunäidustused:
    • üldinfektsioon
    • infektsioon süstekohas
    • allergia kasutatavate ravimite suhtes
    • hüübimishäirete (koagulopaatiate) esinemine
    • patsient ei ole hemodünaamiliselt stabiilne

    Sünnituse teine periood
    Sünnituse teine periood e. väljutusperiood algab siis, kui emakakael on täielikult avanenud ja loote pea on laskunud vaagna põhjale. Normaalse sünnituse puhul on loote pea selleks ajaks pöördunud noolõmblusega otsemõõtu. Selles sünnituse perioodis ei ole loote pea enam väliste võtetega kombeldav, kuna loote õlad on juba jõudnud väikese vaagna sissepääsu tasandile. Vaginaalsel läbivaatusel ei ole emakakaela servad enam tuntavad ning loote pea on liikunud võrreldes interspinaaltasapinnaga 2cm allapoole (tasapinnas +2). Kui loote pea jõuab tasapinnani +2...+3, tuleb see häbememokkade avamisel nähtavale. Emal tekib tugev pressimisvajadus, kuna tuhude ajal loote pea surub tugevalt pärasoolele. Ema pressib (väitab) tuhude ajal ning loote pea sünnib vähehaaval. Normaalse sünnituse korral sünnib loode kukalseisus s.t. lõug vastu rinda surutud ning nägu vaatamas allapoole. Väituste vaheajal võib loote pea ka pisut tagasi tõmbuda, seda nimetatakse pea sisselõikumiseks. Iga väitusega tuleb pea üha rohkem nähtavale, kuni ta lõpuks enam väituste vaheajal tagasi ei liigu. Seejärel algab pea läbilõikumine. Algul tuleb nähtavale lapse kukal, seejärel väljuvad kiiruköbrud. Seejärel sünnib otsmik ja nägu. Kui kogu pea on sündinud, tekib väitustes lühiajaline paus . Järgnevate väitustega toimub loote keha pööre, mille tulemusena üks õlg jääb sümfüüsi alla, teine on pööratud ristluu suunas. Loote keha pöördumine tingib sündinud pea pöördumise kuklaga ema reie poole. Seejärel sünnivad õlad ning edasi kogu keha.
    Sünnituse vastuvõtja ülesandeks on hoolitseda, et pea ei sünniks äkki, vaid tasahilju, siis venituvad koed tasapisi ning rebendite tekke oht on väiksem. Lahkliha võib tuimestada lidokaiiniga ning vajadusel tehakse lahkliha pilustuslõige e. episiotoomia . Episiotoomia on vajalik kui lahkliha venivus on ebapiisav, lapse pea on suur või vastupidi, laps on enneaegne ja väike, samuti vaakum- või tangisünnituse korral. Suur osa korduvsünnitajatest episiotoomiat ei vaja, sest koed on juba kord veninud.
    Väljutusperiood kestab mõnest minutist paari tunnini. Väljutusperioodis kuulatakse loote südamelööke iga 15 minuti järel, KTG korratakse iga tunni järel. Kuna väljutusperioodis esineb kõige sagedamini kõrvalekaldeid loote südamelöökides, kasutatakse vajadusel pidevat kardiotokograafilist jälgimist. Loote pea jõudmisel vaagna põhjale on vajalik auskultatsioon iga väituse järel. Kui lapse sündimine viibib, võib vajalikuks osutada ravimine kasutamine sünnitustegevuse intensiivistamiseks. Kui on kahtlus lapse hapnikuvaegusele, võib olla vajalik sünnituse lõpetamine vaakumekstraktsiooni või tangisünnituse teel.
    Sünnituse kolmas e. päramisteperiood
    Pärast lapse sündi kontraheerub emakas kiiresti ning platsenta irdub sellest tingituna. Emaka kiire kokkutõmme hoiab ära veritsuse: veresooned surutakse kokkutõmbe käigus kinni. Platsenta väljub reeglina iseeneslikult 10-20 minuti jooksul, platsenta irdumisele võib kaasa aidata sünnitanu kõhule vajutades ja samaaegselt kergelt nabaväädist tõmmates. Kui ei esine verejooksu , on taktika äraootav.
    Jälgitakse platsenta irdumisele viitavaid tunnuseid:
    • emakapõhja kuju ja kõrguse muutus - pärast lapse sündi on emakas ümmargune, emaka põhi on naba kõrgusel. Kui platsenta on irdunud, siis emakasein pakseneb, emakas muutub kitsamaks, emakapõhi tõuseb nabast kõrgemale
    • tupest väjaulatuv nabaväät langeb allapoole umbes 10cm (nabaväädile asetatakse peale lapse sündi tupepilu juurde Kocheri klemm )
    • kõht võlvub sümfüüsi kohal välja, kui irdunud platsenta laskub emaka alumisse segmenti
    • Küstneri tunnus: kui peopesa servaga vajutada kõhule sümfüüsist kõrgemal, siis irdumata platsenta korral tõmbub nabaväät tupe suunas. Irdunud platsenta korral jääb nabaväät paigale.

    Kui platsenta ei irdu, eemaldatakse see käega üldanesteesias (platsenta manuaalne eemaldamine). Päramisteperioodis kaotab naine umbes 500 ml verd. Ema talub seda hästi, kuna raseduse ajal on organism selleks valmistunud ning vere maht on suurem. Sünnitaja võib hästi taluda kuni liitri suurust verekaotust ning mitte vajada vereülekannet. Kuid verekaotust tuleb kindlasti hinnata vastavalt sünnitaja kehakaalule.Oluline on ka aneemia esinemine raseduse ajal. Üldiseteks reegliteks on:
    verekaotus kuni 0,5% kehakaalust loetakse füsioloogiliseks
    verekaotus 0,5-1% kehakaalust on piiripealne
    verekaotusel üle 1% kehakaalust vajab naine vereasendajaid või vereülekannet

    Platsenta asetatakse kandikule, kontrollitakse, kas lootekestad on terviklikud ja väljunud täielikult. Seejärel kontrollitakse platsenta emapoolset pinda. Eemaldatakse verehüübed ja jälgitakse sagarate terviklikkust. Emakasse jäänud platsenta osad on verejooksu ja põletiku tekke põhjustajaks sünnituse järel. Platsenta kaalutakse, hinnatakse nabaväädi kinnitumine platsentale, nabaväädi pikkus ning kolme veresoone olemasolu selles.
    Sünnitusjärgselt kontrollitakse tupepeeglite abil emakakael ja tupp. Lahkliha lõikehaav või tekkinud rebendid õmmeldakse resorbeeruva (imenduva) õmblusmaterjaliga. Masseeritakse emakat ja surutakse välja emakaõõnde kogunenud veri. Sünnitanu välissuguelundid pestakse. Mõõdetakse kehatemperatuur, pulss, vererõhk ning hinnatakse verekaotust. Emaka kontraheerumist ning vereeritust tupest kontrollitakse korduvalt. Sünnitusjärgselt jälgitakse naist kahe tunni vältel sünnitustoas. Kui emakas on hästi kontraheerunud , vereeritus vähene ja sünnitanu üldseisund on hea, viiakse naine seejärel sünnitusjärgsesse palatisse.
    IX Vastsündinu
    Ajalisest sünnitusest sündinud vastsündinu kaalub 2500-4000g ja on 47-53cm pikk. Sündides satub laps soojadest sünnitusteedest külmemasse väliskeskkonda. See järsk muutus on oluline lapse elundite talitluse seisukohast. Pärast lapse sündi nõrgeneb nabaväädi pulsatsioon juba poole minuti möödudes ja hapniku transport platsentast lakkab peatselt. Seetõttu peab iseseisev hingamine kiiresti käivituma. Märja ihu jahtumine , raskustungi muutumine ning välised ärritajad (puudutamine, valgus) stimuleerivad esimest hingetõmmet, mille heas seisundis vastsündinu teeb juba poole minuti vanuselt. Kopsud, mis enne sündi sisaldasid lootevett, täituvad õhuga, samal ajal kui vesi surutakse neelu ja lümfiteedesse. Hingamissagedus stabiliseerub 40-70 korrale minutis. Ka vereringes leiavad pärast sündimist aset muutused. Lootel voolab veri paremast kojast ovaalmulgu ( foramen ovale) kaudu vasemasse kotta ning aorti ja kopsuarterit ühendab arterioosjuha ( ductus arteriosus), mille kaudu veri juhitakse kopsuarterist otse aorti. Pärast sündi, kui kopsude sooned täituvad verega, sulguvad järkjärgult esimestel elupäevadel nii ovaalmulk kui arterioosjuha.
    Vastsündinu seisundit hinnatakse 1. ja 5. eluminutil kasutades nn. Apgari skaalat. Selline lapse seisundi arvuline väljendamine on saanud nime Virginia Apgarilt - selle hindamissüsteemi loojalt, ning on kasutusel ülemaailmselt. Vastsündinul hinnatakse viit näitajat: südametegevust, hingamist, naha värvust, lihastoonust ja reflekse. Iga näitajat hinnatakse 0-2 palliga nii esimesel kui viiendal eluminutil. Normiks loetakse Apgari hinne 7-10 palli. Madalamate hinnete korral hinnatakse vastsündinu seisundit lisaks ka veel 10. eluminutil. Lapse hilisema seisundi prognoosimisel pole Apgari hinnetel olulist tähtsust siis, kui seisund esimeste eluminutite jooksul kiiresti normaliseerub (näiteks Apgar 5/9). Viiendal eluminutil tehtud hinnang ennustab lapse tulevast seisundit juba usaldusväärsemalt.
    Tihti võetakse vastsündinul ka nabaarterist vereanalüüs happe-leelistasakaaalu hindamiseks ( Astrup -analüüs). Astrupi võtmine on kohustuslik halvas seisundis sündinud lapsel.
    Toimingud vastsündinuga
    Vastsündinu kuivatatakse verest ja looteveest pehme sooja rätikuga. Vajadusel puhastatakse vastsündinu hingamisteed aspiratsiooni teel. Hinnatakse lapse üldseisundit, jumet, hingamistegevuse algust ning toonust. Sünnitustuba peaks olema soe ja mahedalt valgustatud. Laps asetatakse ema kõhule, kaetakse sooja rätikuga ning pähe pannakse mütsike. Nabaväädile asetatakse Kocheri klemmid ning see lõigatakse läbi steriilsete kääridega.
    Lapse varast ema kõhule asetamist nimetatakse nahk-naha kontaktiks ning see on oluline nii emale kui lapsele mitmel põhjusel:
    • vastsündinu asetamine ema soojale kõhule aitab hoida lapse kehatemperatuuri
    • stimuleerib ema ja lapse kohanemist teineteisega: ema tunnetab last ning vastsündinu kuuleb ema südamelööke, häält, tunneb ema silitusi ja lõhna
    • laps puutub kokku ema nahal olevate bakteritega ning kohaneb nendega, mitte aga hoolduspersonali omadega
    • lapsel puudub "üksindusstress": ta nutab vähem, on ärkvel ja aktiivne
    • vastsündinu ei kaota liigselt energiat: tema ainevahetus ja pH stabiliseeruvad kiirmini, sünnijärgne kaalulangus on väiksem
    • ema organismis vabaneb rohkem oksütotsiini, tugevneb emainstinkt ning rinnaga toitmine on parem

    Laps võib ema kõhule jääda 1-2 tunniks, tavaliselt seniks, kuni on toimunud esimene toimine. Esimestel elutundidel on vastsündinu tavaliselt aktiivne ning otsib kontakti ümbritsevaga. Kui lapsel lastakse vaikselt ema kõhul olla ning ei kiirustata mõõtmise-kaalumise ja riietamisega, hakkab laps pärast umbes poole tunni pikkust puhkust ise aktiivselt otsimisliigutusi tegema. Vallandub otsimisinstinkt. Vastsündinu ajab keele suust välja, üritab imeda oma kätt, tõstab pead, üritab end jalgadega rinnale lähemale tõugata. Laps jõuab nii rinnani ning haarab selle suhu . Kuigi rinnas ei ole veel piima, on seal siiski ternespiim, mis tekib juba raseduse ajal ning on väga toitev ja rikas antikehade poolest. Vastsündinu varane ja sagedane toitmine ennetab hüpoglükeemia e. veresuhkru languse teket, millest on ohustatud just väiksed alakaalulised lapsed. Terve vastsündinu kehakaal langeb peamiselt veekaotuse tõttu esimesel kolmel elupäeval 5-7%, ent sünnikaal taastub tavaliselt 7-10 päeva möödudes.Terve vastsündinu kasutab toitainetevarusid, mis on talletatud nahaaluse rasvana ja maksa ning lihaste glükogeenina.
    X Sünnitusjärgne periood
    Sünnitusjärgne periood on aeg sünnituse järel, mil kaovad raseduse ja sünnitusega seoses olevad muutused naise organismis. Sünnitusjärgne periood e. puerpeerium kestab keskmiselt 6-8 nädalat. Sünnitusjärgne jälgimine haiglas ning sünnitusjärgse perioodi juhtimine põhineb sünnitusloost saadavatel andmetel ning sünnitanu läbivaatusel.
    Igapäevastel visiitidel jälgitakse:
    • ema üldseisundit, meeleolu
    • emaka toonust
    • vooluse hulka ja iseloomu
    • lahkliha haava paranemist
    • rindade seisundit ning piima sekretsiooni

    Sünnitanut aidatakse ja nõustatakse vastsündinu hoolduses ning õpetatakse õiget imetamistehnikat.
    Strukturaalsed muutused
    Sünnituse ajal kaalub emakas ~1000g, nädalaga väheneb kaal poole võrra, 5-6 nädalaga taastub emakas raseduseelse suuruseni (~100g). Vahetult pärast sünnitust on emakas naba kõrgusel, nädal hiljem naba ja sümfüüsi vahel, paar nädalat pärast sünnitust ei ole emakas enam kõhukatete kaudu kombeldav. Samal ajal algab emakakaela sulgumine: sünnitusjärgselt on emakakael avatud kahele sõrmele, nädala pärast on emakakael sõrmele suletud. Platsentat varustanud versooned tromboseeruvad, endomeetrium taastub 2-3 nädalalga, platsenta loozi piirkonnas ~6-8 nädalaga. Kõige varem võivad sekretoorsed muutused endomeetriumis tekkida 44.sünnitusjärgsel päeval, seega ovulatsioon võib toimuda kõige varem 40.sünnitusjärgsel päeval. Rinnaga toitmisel ei teki ovulatsiooni ning endomeetriumi sekretoorseid muutusi tihti enne 4.sünnitusjärgset kuud.
    Sünnitusjärgne voolus emakast e. lohhiad kestab 4-6 nädalat. See sisaldab verd ja emaka limaskesta jäänuseid. Esimesel 3-4 sünnitusjärgsel päeval on voolus rohke ja verine (lochia rubra). Rinnaga toitmisel suureneb oksütotsiini eritumine, mis parandab emaka kontraktsiooni. Peale 5. päeva muutub voolus pruunikaks (locha fusca). Alates 12.-14.päevast on voolus heledam, valkjas -kollakas (locha alba ) ning selline voolus püsib 4-6 nädalat peale sünnitust. Kui lohhiad püsivad verised kauem, võib see osutada kõrvalekalletele, näiteks platsenta koe tükikese peetusele emakaõõnes või põletikulisele protsessile emakas. Põetikku tuleks kahtlustada ka siis, kui voolus muutub halvalõhnaliseks.
    Hormonaalsed muutused
    Östrogeeni ja progesterooni tase langevad 72 tunni jooksul peale sünnitust mitteraseda väärtusteni. FSH ja LH jäävad püsima 10 sünnitusjärgseks päevaks raseduse viimase kuu aegsetele väärtustele ning hakkavad seejärel tasapisi normaliseeruma. Tõusnud on prolaktiini väärtus ning hüpofüüsi tagasagarast on kiirenenud oksütotsiini eritumine.
    Pideva rinnaga toitmise korral võib esimene ovulatsioon vallanduda alles 10-34 nädalat peale sünnitust. Menstruatsioon võib puududa isegi 1-2 aastat. Kui naine rinnaga ei toida, normaliseerub FSH kiiremini ning esimene ovulatsioon võib tekkida juba üsna ruttu ning esimene mentruatsioon toimuda 6-8 nädalat peale sünnitust.
    Kehakaal stabiliseerub umbes 10.sünnitusjärgseks nädalaks. Kõhusein võib olla lõtv, striiad mutuvad heledamaks. Vahetult sünnitusjärgselt võib olla raskusi põie täitumise tunnetamisega ning põie täieliku tühjendamisega.
    Sünnitusjärgselt esineb tihti kurvameelust. Seda nimetatakse inglise keeles "third day blues ", kuna see tekib sagedamini just 3.-5. sünnitusjärgsel päeval. Esinevad nutuhood, emaotsionaalne labiilsus, ärritatavus, une- ja isuhäired - see on seotud hormonaalse tasakaalu kiire muutumisega sünnitusjärgselt ning seda soodustavad ka kohanemisraskused rollimuutustaga, unehäired, väsimus. Oluline on perekonna ja sõprade toetus, raskematel juhtudel võib vaja minna psühholoogi abi. Umbes 10% naistest esineb depressiooni raskemal kujul. Sünnitusjärgne psühhoos on raskeim psüühika muutus peale sünnitust, kus ei saa ilma psühhiaatri abita . Psühhoosi võib olla raske eristada sünnitusjärgsest depressioonist, kuid sinna lisanduvad vaimene segiolek, sundmõtted, meelepetted.
    Sünnitusjärgne suguelu ja rasestumise vältimine
    Sünnitusjärgset suguelu võib esialgu segada valulikkus, eriti kui oli õmblusi, tupelihaste lõtvus ja tupe kuivus . Samuti võib naisel olla vähenenud soov sugueluks, mida tingivad ühelt poolt hormonaalsed muutused ning teiselt poolt ka väsimus, magamatus, kohanemine lapsega. Soovitav on suguelu alustada mitte enne kui 6 nädala möödumisel sünnitusest, kuid erinevate paaride seksuaalvajadused on väga erinevad. Nii võib mõni paar tunda vajadust ning valmisolekut sugueluks tunduvalt varem, teisele paarile on aga ka 6 nädalat veel liiga vara. Suguelu ei ole siiski soovitav seni, kuni püsib sünnitusjärgne voolus. Koos suguelu alustamisega kerkib päevakorda uuesti ka rasestumisvastaste vahendite kasutamise vajadus. Füsioloogiliseks rasestumsvastaseks vahendiks on imetamine. Seda aga ainult senikaua , kui naine toidab rinnaga ööpäevaringselt (rasestumise tõenäosus alla 2%). Rasestumise risk tõuseb märgatavalt, kui sünnitusest on möödunud rohkem kui kuus kuud, esimese menstruatsiooni järgselt ning siis, kui rinnapiimale hakatakse lisaks andma lisatoitu. Seega ei kaitse imetamine rasestumise eest 100% ning kindlam oleks valida tõhusam rasestumisvastane vahend. Imetamine ei mõjuta rasestumvastaste vahendite efektiivsust, küll aga võivad mõned rasestumisvastased vahendid mõjutada imetamise edukust . Nii ei sobi imetavale emale näiteks kombineeritud rasestumisvastased tabletid , kuna need võivad vähendada rinnapiima hulka.
    Sünnitusjärgseks kontratseptsiooniks sobivad:
    1. Barjäärimeetod
    Kasutatakse kondoomi või lokaalse toimega rasestumisvastaseid vahendeid (tabletid, küünalad, kreemid). Kondoomi positiivseks omaduseks on kaitse sugulisel teel levivate haiguste eest, tema kasutamine ei mõjuta imetamist. Kuid sünnitusjärgses perioodis võib nii kondoomi kui lokaasete vahendite kasutamisel probleemiks olla tupe limaskesta ärritus. Abi võib saada kondoomi kasutamisest koos libiainega või spermitsiidse pastaga.
    2. Minipillid
    Minipillid sisaldavad vaid gestageeni ning sobivad kasutamiseks ka imetavale emale. Kasutamist võib alustada 6.sünnitusjärgsest nädalast. Alustamiseks ei pea ootama esimese menstruatsiooni tekkimist. Kuna pillides olev hormooniannus on väike, on oluline pillide täpne võtmine.
    3. Emakasisene vahend
    Emakasisese vahendi paigaldamine on võimalik 4-8 nädala möödumisel sünnitusest või esimese menstruatsiooni ajal. Vajalikud on eelnvad analüüsid võimalike haigustekitajate suhtes suguteedes. Imetavale emale võib paigaldada nii vasega ESV kui ka hormooniga emakasisese süsteemi (nn."hormoonspiraali").
    4. Sterilisatsioon
    Sterilsatsioon kui püsiv ning pöördumatu kontratseptsiooni meetod tuleb arvesse vaid kindlatel tingimustel (vt. "Sterilisatsioon", eespool).
    Harvemini kasutatakse rasestumisvastase vahenina depoopreparaate: lihasesiseste süstetena või implantaatidena.
    Naisele, kes rinnaga ei toida või kes on imetamise lõpetanud sobivad ka kombineeritud rasestumisvastased preparaadid. Nende tarvitamisega alustatakse menstruatsiooni esimesest päevast.
    Kui naisel ei ole terviseprobleeme, võiks sünnitusjärgne järelkontroll toimuda 6-8 nädalat peale sünnitust. Kontrollil hinnatakse tupe, emakakaela ja emaka seisundit, vajadusel võetakse analüüsid. Hinnatakse rebendite või haavade paranemist ning lahkliha seisundit. Sünnitusjärgne visiit on ka sobiv aeg rasetumisvastaseks nõustamiseks ning naisele sobiva vahendi valimiseks, et ka järgmised lapsed võiksid sündida siis, kui nad on soovitud ning oodatud ning naise organism on valmis uueks raseduseks.
    Loe ise juurde:
    I loengu teemal:
    • Lepp , Lepp-Kogermann, Maimets “Inimese anatoomia I”
    • Schimdt, Thews “Inimese füsioloogia”
    • O.Ylikorkala jt “Sünnitusabi ja günekoloogia”
    • “ Anatomy and Physiology for Midwives”
    • “Gynaecology Illustrated”
    • www.amor.ee

    • www.ens.ee

    • www.maternitywise.org

    • www.obgyn.net

    • www.legeartis.ee

    • www.who.int

    • www.womens-health.co.uk

    • www.vh.org/ adult /provider/anatomy/HumanAnatomy/ CrossSectionAtlas.html

    II loengu teemal:

    • Schimdt, Thews “Inimese füsioloogia”
    • O.Ylikorkala jt “Sünnitusabi ja günekoloogia”
    • “Anatomy and Physiology for Midwives”
    • www.ens.ee → juhendid
    • “Seksuaalõpetus. Õppevahend koolidele”
    • “Contraception: Your Questions Answered”
    • Agnes Männiste “Kontratseptiivid – abortide vähendamise loomulikem viis”, Hippocrates, 39/2002
    • Kai Haldre “Kombineeritud rasestumisvastased tabletid”, Hippocrates 7/1999
    • Peeter Lasting “Abordid ja rahvastikupoliitika”, Hippocrates 52/2004
    • Jaak Uibu “Kas Eestis on sündimata lastel õigusi?”, Hippocrates 52/2004
    • “HIV- nakkuse levik - väljakutse Eestile”, Eesti Arst, aprill 2005
    • Ravijuhend: Kombineeritud oraalsed kontratseptiivid, Lege Artis, jaanuar 2004

    III loengu teemal:
    • O.Ylikorkala jt. “Sünnitusabi ja günekoloogia”
    • Schimdt, Thews “Inimese füsioloogia”
    • “Physiology in Childbearing”
    • “Anatomy and Physiology for Midwives”
    • Langman’s Medical Embryology”

    IV loengu teemal:
    • www.maternitywise.org → “ Guide to Effective Care in Pregnancy and Childbirth”
    • www.ens.ee → “Raseduse jälgimise juhend”
    • “Obstetrics Illustrated”
    • “Anatomy and Physiology for Midwives”
    • O.Ylikorkala “Sünnitusabi ja günekoloogia”
    • “ Rasedate võimlemine ja toitumine”
    • “Downi sündroom – müüdid ja tegelikkus”
    • “ Leading Antenatal Classes – a Practical Guide”
    • G.Abascal “Ja sünnib inimene”
    • Ü.Liivamägi “Loomulik sünnitus”

    V loengu teemal:

    • O.Ylikorkala “Sünnitusabi ja günekoloogia”
    • www.maternitywise.org – “Guide to Effective Care in Pregnancy and Childbirth”
    • www.ens.ee – “Sünnituse juhtimise juhend”
    • G.Abascal “Ja sünnib inimene”
    • I.Saarma jt “ Pereks kasvamine”
    • Ü.Liivamägi “Loomulik sünnitus”
    • R.Linkberg jt.“Rasedusaegne võimlemine”
    • WHO – “Normaalne sünnitus – praktiline juhend”
    • “Imetamise füsioloogia, probleemid ja nende lahendamine”

    Kasutatud kirjandus:
  • O.Ylikorkala "Sünnitusabi ja günekoloogia" Medicina , 1997
  • A.H.DeCherney, M.L.Pernoll "Obstetrics and Gynecology, Diagnosis and Treatment", 1994
  • A.Lepp jt "Inimese anatoomia" Tallinn "Valgus" 1974
  • A.Kaplan "Sünnitusabi" Tallinn 1957
  • K.Gross "Günekoloogia" Scripta medicorum, 1981
  • V. Kask "Lastegünekoloogia", Tartu 1984
  • "Sünnitusabi fantoom", Tartu Ülikool, 1992
  • A.Mõttus "Tüüpilised operatsioonid sünnitusabis ja günekoloogias", tartu 1994
  • loengud V kursuse üliõpilastele sünnitusabist ja günekoloogiast, www.ut.ee/ ARNS
  • sünnitusabi ja günekoloogia praktikumide materjalid V kursuse üliõpilastele, 2000
  • Paloheimo jt. "Avameelselt abielust ",Tallinn 1974
  • I.Soomere "Väike eesti seksiraamat", Tallinn 1990
  • "Eesti Pereplaneerimise Liidu Bülletään" nr.1, 1995
  • K.Gross "Sünnitusabi I", Tartu 1993
  • R.Tunell jt "Neonatoloogia", 1999
  • ajakirja "Pere ja Kodu" eriväljaanne lapseootel peredele "9 kuud" ,1999
  • I.Saarma jt."Pereks kasvamine", 1994
  • Ü.Liivamägi "Uue elu algus" ,1995
  • "Care in Normal Birth : Report of Technical Working Group", WHO 1996.a.; tõlkinud P.Toode, toimetaja S.Põllumaa
  • "Me saame lapse"; Eesti Ämmaemandate Ühing, 2000
  • "Me saime lapse"; Eesti Ämmaemandate Ühing, 2001
  • "Rasedus.Sünnitus.Vastsündinu", Libero inforaamat rasedatele, 2000
  • "Sünnitamine epiduraalanalgeesiaga"; infovoldik patsiendile; koostajad T.Tamm, A.Aart, A.Sell, R.Paasma
  • "Sünnituse epiduraalanalgeesias valutustamise tööjuhend"; koostanud R.Paasma, 1999
  • "Pehme sünnitus"; www.delfi.ee: Naisteleht, 3.10.2001
  • H.Lehtsalu "Sünnitus", õppevahend meditsiiniõdedele, Tartu Meditsiinikool 1994.a.
  • S.Põllumaa "Seksuaalkasvatus", õppematerjal, Tartu Meditsiinikool 2002
  • Eesti Naistearstide Selts "Raseduse jälgimise juhend", 1998
  • Eesti Naistearstide Selts "Sünnituse juhtimise juhend", 1998
  • Eesti Naistearstide Seltsi Teataja "Juhtnöörid sünnituse juhtimiseks ", 2002
  • G.Abascal "Ja sünnib inimene", 2002
  • Ü.Liivamägi "Loomulik ehk aktiivsünnitus", 2002
    67
    • .DOC Laadi alla originaalfail 67 lk · .doc · 207 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Terve naine #1 Terve naine #2 Terve naine #3 Terve naine #4 Terve naine #5 Terve naine #6 Terve naine #7 Terve naine #8 Terve naine #9 Terve naine #10 Terve naine #11 Terve naine #12 Terve naine #13 Terve naine #14 Terve naine #15 Terve naine #16 Terve naine #17 Terve naine #18 Terve naine #19 Terve naine #20 Terve naine #21 Terve naine #22 Terve naine #23 Terve naine #24 Terve naine #25 Terve naine #26 Terve naine #27 Terve naine #28 Terve naine #29 Terve naine #30 Terve naine #31 Terve naine #32 Terve naine #33 Terve naine #34 Terve naine #35 Terve naine #36 Terve naine #37 Terve naine #38 Terve naine #39 Terve naine #40 Terve naine #41 Terve naine #42 Terve naine #43 Terve naine #44 Terve naine #45 Terve naine #46 Terve naine #47 Terve naine #48 Terve naine #49 Terve naine #50 Terve naine #51 Terve naine #52 Terve naine #53 Terve naine #54 Terve naine #55 Terve naine #56 Terve naine #57 Terve naine #58 Terve naine #59 Terve naine #60 Terve naine #61 Terve naine #62 Terve naine #63 Terve naine #64 Terve naine #65 Terve naine #66 Terve naine #67
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 67 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2008-10-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 207 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor eglerohtla Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Naine sünnist surmani
    rasedus sünnitus vastsündinu elukaar menstruatsioon

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Rasedus ja sünnitus
    13
    doc

    Rasedus ja sünnitus

    on su menstruatsioonid olnud väga ebaregulaarsed, tuleks testi nädala pärast korrata. Vaatamata sellele, et tänapäeval on testi võimalik teha raseduse varajases staadiumis, juhtub siiski harva, et test annab ekslikult positiivse (test on positiivne, ent sa pole rase) või ekslikult negatiivse (test on negatiivne, ent sa oled rase) vastuse. Rasedust saab kontrollida ka vaginaalsel läbivaatusel ehk tupe kaudu. Kui naine on esimest korda rase, pole arstil tihti võimalik vaginaalselt rasedust diagnoosida enne raseduse teise kuu lõppu või kolmanda kuu algust. Juba sünnitanud naiste puhul saab rasedust diagnoosida varem. Arst uurib, kas tupe limaskest ja emakakael on läbinud vastavad muutused (muutnud värvi). Kui oled raseduses kindel, kontakteeru oma arstiga leppimaks kokku järgnevate kohtumiste osas ning tegemaks valiku sünnitusmaja suhtes. Rasedus on nii bioloogiline kui ka psühholoogiline protsess

    Suhtlemisõpetus
    Sünnitus
    10
    odt

    Sünnitus

    Pärnumaa Kutsehariduskeskus Kokk Liina Joonsaar K-10A Sünnitus Referaat Juhendaja:Astrid Sinisalu PÄRNU 2010 SÜNNITUS Sünnitus öeldakse olevat üks jõulisemaid ja emotsionaalsemaid kogemusi naise elus. Sünnituselamust on kirjeldatud kui suurt ühtekuuluvust kogu universumiga ja tillukese olendiga endas, kui elu tugevaimat seksuaalset elamust. Naine võib sünnituse käigus tunda saada oma ürgset vaistu, mille olemasolust enda sees tal varem aimugi polnud. Kahjuks võib sünnitus tähendada ka ebameeldivaid mälestusi, suurt üksindust ja valu. Kuigi traditsiooniliselt räägitakse sünnitusest koos tugeva valuelamusega, on sünnitusvalul oma mõte, mida ei saa võrrelda haigusest või õnnetusest tingitud valudega. Valu võib tunda positiivselt, see on hea valu, kõrvalnähtus

    Inimeseõpetus
    Sünnitus
    18
    doc

    Sünnitus

    Siiski on kolm kindlat sünnituse algusele viitavat tunnust: limakorgi eemaldumine, regulaarsed emaka kokkutõmbed ja lootevee puhkemine. Limakorgi eemaldumine. Raseduse ajal kaitseb last mikroobide eest emakakaela paiknev limakork. Selle emmaldumine on esimene märk, et sünnitus pole enam kaugel. Mõnikord irdub limakork juba nädal või paar enne sünnitust. Enamasti algab sünnitus siiski paari päeva jooksul pärast linakorgi eemaldumist. Naine märkab sel juhul limast voolist, milles võib olla verekiude. Voolust võib esineda mitme päeva jooksul, kuid valusi ei pruugi olla. Kui limakork on eemaldunud, kuid lootevesi pole puhkenud ja valusid ka pole, ei pea sünnitusmajja minema. Nüüd on viimane hetk võtta aeg maha ja valmistuda sünnituseks Regulaarsed emaka kokkutõmbed. Emaka kontraktsioonid algavad pakitsusega selja ja alakõhu piirkonnas ning muutuvad järjest tugevamaks

    Perekonna õpetus
    Rasedus
    12
    doc

    Rasedus

    Sünnitajale on ka oluline kaaslase olemasolu, kellelt ta võib tuge saada. Tänapäeval on aga suurenenud just alaealiste tüdrukute sünnitamine ja nad peaksid enne sünnitust ennast sellega kaasnevaga kurssi viima, et olla võimalikult hea ema. Ka minu referaadist leiab enamuse vajalikku infot. Head lugemist! 3 2. Rasedus Rasedus on protsess, mille käigus naine kannab oma kehas üht või mitut järglast. Rasedus algab eostumisega ehk viljastumisega ja lõpeb sünnituse või iseeneslikult või kunstlikult esilekutsutud abordiga. Viimase menstruatsiooni esimese päeva ja sünnituse vahele jääb ligikaudu 40 nädalat. See aeg jaotatakse kolmeks kolme kuu pikkuseks trimestriks. Esimesel trimestril on kõige suurem oht, et rasedus iseeneslikult

    Bioloogia
    Perekonnaõpetuse konspekt
    40
    docx

    Perekonnaõpetuse konspekt

    Tabel näitab, et alaealised lapsed kasvasid 2006. aastal enam kui veerandis Eesti leibkondades. LEIBKONNA TÜÜP % Üksik pensionär/tööealine 31,8 Pensionäripaar/tööealiste paar 20,5 Üksikvanem alaealiste lastega/lapsega 4,4 Paar alaealiste lastega/lapsega 23,9 Muu 19,4 1.3. Perekonna tüübid Tuumperekond on perekond, mille moodustavad kas mees ja naine või üks nendest ning nende üks või mitu alaealist last. Sünonüümidena kasutatakse nimetusi tuumikpere, nukleaarpere, ka põhiperekond. Tuumperekonna alatüübi moodustab mittetäielik tuumperekond, mis koosneb ühest vanemast koos alaealiste lapse või alaealiste lastega. 1.3.1. Tänapäeva tuumperekonna iseloomustus Tuumperekonna aluseks olev abielu (kooselu) põhineb varasemaga võrreldes enam abiellujate emotsionaalsel suhtel.

    Inimeseõpetus
    Raseduse kulg-loote areng-sünnitus
    28
    odt

    Raseduse kulg, loote areng, sünnitus

    .................................................................................... 1.SISSEJUHATUS 2 Valisin teema „Raseduse kulg, loote areng, sünnitus “, sest see teema näis teistest teemadest minu jaoks kõige etem. Töö eesmürk on anda ülevaade sellest kuidas loode üldse tekib ja mis põhjustel loode tekib. Töö käsitleb ka loote arengut nädalate kaupa, mis ongi selle töö kõige oluliseim osa ning töö annab ka ülevaate sünnitusest. Rasedus on protsess, mille käigus naine kannab oma kehas üht või mitut elusat järglast. Rasedus algab eostumisega ehk viljastumisega ja lõpeb sünnituse või iseenesliku või kunstlikult esilekutsutud abordiga. Viimase menstruatsiooni esimese päeva ja sünnituse vahele jääb ligikaudu 40 nädalat. See aeg jaotatakse kolmeks kolme kuu pikkuseks trimestriks. Esimesel trimestril on kõige suurem oht, et rasedus iseeneslikult katkeb. Raseduse iseeneslik katkemine võib tuleneda defektidest lootes või ema organismis. 2

    Bioloogia
    Pereplaneerimine
    11
    pdf

    Pereplaneerimine

    elama vastutustundlikku, rahuldustpakkuvat ja ohutut seksuaalelu, on võimelised järglasi muretsema ning neil on vabadus otsustada kas, millal ja kui sageli nad seda soovivad. Vabadus seisneb meeste ja naiste õiguses omada ligipääsu ohututele, efektiivsetele, vastuvõetavatele viljakuse kontrolli meetoditele ning omada sellekohast teavet, samuti õiguses kasutada meditsiiniteenuseid, mis võimaldaksid naisele ohutult kulgeva raseduse ja sünnituse ning lapsevanematele terve lapse (WHO 1994). Erinevad aspektid: 1. "terve" seksuaalelu 2. võime lapsi saada 3. vabadus otsustada järglaste muretsemise üle 4. teave viljakuse kontrolli meetoditest 5. ohutu rasedus ja sünnitus 6. terved järeltulijad Kooskõlas eelpool toodud reproduktiivtervise definitsiooniga, määratletakse reproduktiivset tervishoidu kui meetodite, võtete ja teenuste kooslust, mis toetab reproduktiivtervist ja heaolu probleemide ennetamise ja lahendamise kaudu.

    Perekonnaõpetus
    Sünnitusasendid ja sünnitusest taastumine
    6
    doc

    Sünnitusasendid ja sünnitusest taastumine

    ühendava joone keskel ning paar nädalat pärast sünnitust ei ole see enam kõhukatete kaudu palpeeritav. Koos emaka vähenemisega tõmbuvad kokku ka emakasidemed. Kohe pärast platsenta sündimist hakkab emakakael sulguma ja umbes nädal pärast sünnitust on suue veel 1-2 cm lahti. Emaka välissuue ei jää siiski enam ümaraks, vaid mõlemast servast pisut latsereerunuks. Seega selgub emakakaelast, kas naine on sünnitanud või mitte. Pärast keisrilõiget emakakaela ümar välimus säilib. Endomeetrium taastub üldiselt 2-3 nädala jooksul, välja arvatud platsenta kinnitumiskoht, kus kulub taastumiseks 6-8 nädalat. Pärast platsenta sündimist peatub veritsus veresoonte tromboseerumise ja hüaliniseerumise tõttu. Endomeetriumi taastumise käigus kogunevad leukotsüüdid detsiduaalsete pinnarakkude alla.

    Rahva tervis


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    Marguerite profiilipilt
    Marguerite: Väga kasulik materjal!!!
    12:55 25-12-2008



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun