Rasedus ja sünnitus (0)

Pärnumaa kutsehariduskeskus

Kokk

Viljastumine ja sünnitamine

Referaat

Triinu Nööri

Juhendaja: Astrid Sinisalu

2009

Sisukord

1. Viljastumine
2.Loote areng
3.Rakkude diferentseerumine
4. Rase
5.Sünnitus
6.Millega algab sünnitus?
7.Millal siis ikkagi haiglasse minna?
8.Mida sünnitama minnes kaasa peaks võtma?
9.Sünnituse keskkond
10.Mis toimub kehas sünnituse ajal?
11.Kas sünnitus on valus ?
12.Sünnituse valutustamine ravimitega.
13.Kuidas abistatakse ja jälgitakse sünnitajat ja last?
14.Nii ta tulebki!
15.Kui laps on sündinud ...

Viljastumine

Rasedusele eelneb tavaliselt suguühe, mille käigus totipotentsed haploidsed isasgameedid ( spermatosoidid ehk seemnerakud ) sisenevad tuppe. Sperma sisaldab peale seemnerakkude ka suhkruid, valke ja muid aineid, mis aitavad seemnerakkudel elujõulistena püsida. Spermatosoidid on naise kehas võimelised elama umbes 72 tundi. Neil on pikk vibur , mida nad kasutavad ujumiseks; nad on ainsad inimese rakud , millel on selline võime. Need haploidsed (ühe kromosoomide komplektiga) rakud on tekkinud mehe munandites meioosi teel sugurakkude pooldumisel. Ühe seemnepurske jooksul vallandub spermatosoide tavaliselt 100 kuni 300 miljonit.
Munarakud on totipotentsed haploidsed emassugurakud. Munarakk ühineb ühe seemnerakuga, moodustades viljastatud sügoodi, millest emakas kujuneb arenev vililane. Munarakud tekivad meioosi teel munasarjades. Iga menstruatsiooni ajal vallandub tavaliselt üks munarakk.
Ovulatsiooni ajal liiguvad munajuha lõpus olevad narmad üle munasarja, et haarata vallandunud munarakk. Kui viljastumine leiab aset, siis spermatosoid kohtub munarakuga tavaliselt munajuhas. Selleks peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi emakakaela ja emaka munajuhani, mis on seemneraku mõõtmetega võrreldes suur vahemaa .
Pärale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku poole ning igaüks neist püüab munarakku viljastada. Spermatosoidil on ensüümid, mille abil ta tungib läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Kõigepealt tuleb spermatosoidil läbi tungida munarakku ümbritsevast kõvast membraanist (läbipaistvast vöötmest ehk pellutsiidtsoonist). Selleks peab ta mõjutama üht ensüümiretseptorit munaraku pinnal. See võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk on ühe seemnerakuga ühinenud, siis tema membraan muutub, nii et ta teise ssemnerakuga enam ühineda ei saa. Seemne- ja munaraku tuumade liitumine, mille tulemusel, moodustub diploidne rakk (loote esimene rakk), lõpetab raseduse esimese staadiumi.
Viljatuse puhul ning üksikute naiste ja lesbiliste paaride puhul kasutatakse ka alternatiivseid viljastamismeetodeid, sealhulgas tehisseemendust ja katseklaasis viljastamist.

Loote areng

vaata ka Trimester

Implantatsioonieelne faas

Rakkude pooldumine munajuhas

Selle faasi alguses on olemas viljastumise tulemusena tekkinud üksainus totipotentne diploidne rakk (sügoot), millest saab välja areneda kogu inimese organism. See rakk pooldub mitoosi teel ning saadud uued diploidsed rakud poolduvad edasi. Iga raku pooldumisel tekib kaks väiksemat rakku ( blastomeeri ). Pooldumine leiab aset iga 20 tunni tagant. Need rakud on aina väiksemad. Pärast nelja pooldumistsüklit (umbes 80 tunni jooksul) on tekkinud 16 rakku. See 16 rakust koosnev kobar , mida nimetatakse kobarlooteks ehk moorulaks, lahkub munajuhast, suundudes emaka poole.

Emakaväline rasedus

Mõnikord kinnitub implanteerub viljastatud munarakk väljaspool emakat. Seda nimetatakse emakaväliseks raseduseks . Emakaväline rasedus kulgeb enamasti munajuhas, kuid selle asukoht võib olla mis tahes kude, milleni viljastatud munarakk võib jõuda (enam-vähem suvaline allkeha kude).
Et loote arenguks on sobiv ainult emakas, tekivad emakavälise raseduse korral tavalised tüsistused, kui loode on kasvanud liiga suureks, et tema asukoha verevarustusest talle piisaks. Sellisel juhul võib emakaväline rasedus katkeda, tuues kaasa tõsise verekaotuse. Seega võib emakaväline rasedus olla naisele eluohtlik.
Emakavälist rasedust ei ole võimalik lõpuni kanda ja loode on määratud hukkumisele. Tavaliselt püütakse emakavälise raseduse korral ema elu päästmiseks teha abort .

Pärast munajuhast väljumist

Rakkude jagunemine jätkub teel emakasse ning arenevad rakud moodustavad nüüd blastotsööli ehk põislooteõõne. Blastotsööl on väike õõs rakkude keskel, mille ümber rakud kasvavad. Selle õõnest väljapoole tekib lame rakukiht. Läbipaistev vööde säilitab esialgse suuruse. Sellepärast on uued rakud aina väiksemad. Seda uut struktuuri, mille keskel on õõs, koos selle ümber kasvavate rakkudega nimetatakse blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.

Implantatsioon

Nüüd moodustub kahte tüüpi rakke: ühed kasvavad blastotsööli sisse ning teised sellest väljapoole. Läbipaistev vööde lõheneb 24 või 48 tunni pärast. Blastotsöölist väljaspool asuvad rakud hakkavad nõritama ensüümi, mis nõrgendab emaka sisepinna epiteelkude ning tekitab koha, kuhu loode kinnitub (implanteerub). Blastotsüst nõritab ka hormooni (inimese koorioni gonadotroopne hormoon), mis stimuleerib progesterooni jätkuvat moodustumist ema kollakehas. Progesteroon tagab toitainete juurdepääsu lootele emaka seina kaudu. Reaktsioonina blastotsüstile näärmed emaka limaskestas paisuvad ning selles piirkonnas hakkavad moodustuma kapillaarid. See võimaldab blastotsüstil saada emalt elutähtsaid toitaineid, mis on raseduse jätkumiseks vajalik.
Rasedustestid näitavad inimese koorioni gonadotroopne hormooni olemasolu.

Platsentavereringe

Blastotsüsti ümbritsevad rakud hävitavad nüüd emaka limaskesta rakke, tekitades väikesi verevalumeid, mis stimuleerivad kapillaaride moodustumist. See on platsenta arengu esimene staadium. Blastotsüsti sisekihi rakud jagunevad kiiresti, moodustades kaks kihti. Ülemisest kihist kasvab loode ja sealseid rakke kasutatakse amnioniõõnes. Samal ajal moodustab alumine kiht paunakese. (Kui rakud hakkavad arenema ebanormaalses asendis, võib tekkida ka emakaväline rasedus).
Mõne päeva pärast kinnitavad vormuvas platsentas olevad korioonihatud implantatsioonikoha emaka külge. Nüüd areneb kujuneva platsenta küljes implantatsioonikoha lähedal vere- ja veresoonte süsteem. Paunake blastotsüsti sees hakkab produtseerima punaliblesid. Järgmise 24 tunni jooksul tekib kujuneva platsenta ja areneva loote vahele sidekude. Hiljem areneb sellest nabaväät.

Rakkude diferentseerumine

Seejärel tekib loote pinnale kitsas rakkude riba. Lootes toimub gastrulatsioon , mille käigus arenevad kolm lootelehte: ektoderm , mesoderm ja endoderm . Kitsast rakkude ribast hakkavad arenema endoderm ja mesoderm. Kolmest lootelehest tekivad kõik organismi koed .
Endodermist tekib hiljem keele, seedetrakti, kopsude, kusepõie ja mitmete näärmete välimised osad. Mesodermist tekivad lihaskude, luukude ja lümfikude ning kopsude, südame, suguelundite ja erituselundkonna sisemised osad. Sellest tekib ka põrn ja seda kasutatakse vereloomes. Ektodermist tekivad nahk, küüned, karvad , silmade sarvkestad, sise- ja väliskõrva välimised osad, nina, siinused, suu, pärak, hambad, ajuripats, piimanäärmed, silmad ja kogu närvisüsteem.
Umbes 18 päeva pärast viljastumist on loote rakud piisavalt diferentseerunud, et tekiks suur osa vajalikest kudedest. Loode on pirnikujuline: peapiirkond on suurem kui sabapiirkond. Loote närvisüsteem on üks esimesi elundkondi, mis kujuneb. See hakkab kasvama nõgusas piirkonnas, mida nimetatakse närvivaoks.
Jätkub verevõrgustiku moodustumine, mis võimaldab verel voolata ümber loote. Vererakke juba produtseeritakse ja nad voolavad läbi nende arenevate võrgustike. Platsenta ümber hakkavad kujunema ka sekundaarsed veresooned , et platsenta oleks toitainetega paremini varustatud. Paunas loote keskel hakkavad moodustuma vererakud ja rakud, mis hakkavad diferentseeruma veresoonteks. Lihastest hakkavad moodustuma endokardi rakud, millest moodustub süda.
Umbes 24 päeva pärast viljastumist hakkab lööma algeline S-kujuline torujas süda. Siis algab vedeliku voolamine läbi loote.
http://et.wikipedia.org/wiki/Rasedus

Rase

Raseduse esmatunnusteks on menstruatsiooni ärajäämine, iiveldustunne ja tundlikud rinnad. Sa võid isegi tunda, et oled rase. Oma rasedusele võid saada kinnitust uriini analüüsides. Võid seda teha ise, ostes testi apteegist. Testida tuleb esimest hommikust uriini ja tester peab olema toatemperatuuril. Uriiniproovi võid edastada ka oma arstile . Rasedustesti tulemus osutub positiivseks , kui viljastatud munarakk jõuab emakasse ning kinnistub emaka seina külge. Seejärel  hakkab järkjärgult arenema platsenta. Platsentas tekivad hormoonid, mis imenduvad verre ja neerude kaudu uriini. Lisades uriiniproovi hormoonide vastaseid antikehasid, saab kindlaks teha, kas oled rase või mitte. Rasedustest võib olla positiivne juba paar päeva pärast ärajäänud menstruatsiooni. Kui rasedustest on küll negatiivne, ent arvad siiski, et oled rase või on su menstruatsioonid olnud väga ebaregulaarsed, tuleks testi nädala pärast korrata. Vaatamata sellele, et tänapäeval on testi võimalik teha raseduse varajases staadiumis , juhtub siiski harva, et test annab ekslikult positiivse (test on positiivne, ent sa pole rase) või ekslikult negatiivse (test on negatiivne, ent sa oled rase) vastuse. Rasedust saab kontrollida ka vaginaalsel läbivaatusel ehk tupe kaudu.
Kui naine on esimest korda rase, pole arstil tihti võimalik vaginaalselt rasedust diagnoosida enne raseduse teise kuu lõppu või kolmanda kuu algust. Juba sünnitanud naiste puhul saab rasedust diagnoosida varem. Arst uurib, kas tupe limaskest ja emakakael on läbinud vastavad muutused (muutnud värvi). Kui oled raseduses kindel, kontakteeru oma arstiga leppimaks kokku järgnevate kohtumiste osas ning tegemaks valiku sünnitusmaja suhtes. Rasedus on nii bioloogiline kui ka psühholoogiline protsess. Samas on see suur ja imeline muutus sinu elus. Suheldes rasedate või sünnitamas olevate naistega ning vastava ala konsultantidega saad omandatavast informatsioonist palju abi ja rõõmu Kas teadsid, et rasestumisvastaste vahenditeta vahekorra puhul rasestub esimesel kuul 25%, 6 kuu jooksul 60%, 9 kuu jooksul 75% ning 18 kuu jooksul 90% naistest?
http://www.fert-c.ee/elite/info/rasedusEST.html
Sünnitus
01.08.2007
Peatükk on lühendatud versioon trükisest "Me saime lapse", väljaandja Eesti Ämmaemandate Ühing, autorid Siiri Põllumaa, Ingrid Liin ja Merje Luuk.
Sünnitusel kulub füüsilist jõudu, usku ja usaldust oma keha ja selle võimaluste suhtes. Hea, kui suudad kokku võtta oma jõuvarud, leida energiat ja rõõmu, salavõimeid ja ürgset vaistu, mida seni pole vaja läinud. Nii suudad esitada nõudmisi iseendale, oma partnerile ja professionaalsetele abilistele. Kui Sa tead täpselt, mida tahad, saad ise asjade käiku mõjutada endale soodsas suunas.
Sünnitus öeldakse olevat üks jõulisemaid ja emotsionaalsemaid kogemusi naise elus. Sünnituselamust on kirjeldatud kui suurt ühtekuuluvust kogu universumiga ja tillukese olendiga endas, kui elu tugevaimat seksuaalset elamust. Naine võib sünnituse käigus tunda saada oma ürgset vaistu, mille olemasolust enda sees tal varem aimugi polnud. Kahjuks võib sünnitus tähendada ka ebameeldivaid mälestusi, suurt üksindust ja valu.
Kuigi traditsiooniliselt räägitakse sünnitusest koos tugeva valuelamusega, on sünnitusvalul oma mõte, mida ei saa võrrelda haigusest või õnnetusest tingitud valudega. Valu võib tunda positiivselt, see on hea valu, kõrvalnähtus sünnimüsteeriumile, kus keha loomulikud jõud töötavad väga tugevalt selleks, et ennast avada ja anda elu.
Kõige selle tundmiseks on kindlasti vaja turvatunnet: sünnitaja peab teadma, mida sünnitus endast kujutab, mis temast endast oleneb ja milliseid abilisi või abivahendeid tal kasutada on võimalik. Mõistagi peaksid turvatunnet sisendama inimesed, kes teda sünnituse ajal ümbritsevad ja abistavad ning keda ta usaldab. Sünnitus on enamasti naise keha normaalne seisund. See ei ole haigus, mingi meditsiiniline protseduur, vaid lapse sünd. See on Sinu ja Su abiliste koostöö.
Teadlased väidavad, et sünnituse käivitajaks on just loode. Kui laps on saavutanud küpsuse, satub ema vereringesse üha rohkem beebi poolt toodetud aktiivseid aineid, mille mõjul hakkavad ema kehas toimuma muutused, mis viivadki sünnitustegevuse käivitumiseni. Väheneb nende hormoonide osatähtsus, mis aitavad rasedust säilitada ning suureneb nende hulk, mis muudavad emakalihase tundlikuks ja panevad ta kokku tõmbuma. Neist olulisemad on prostaglandiinid, mida toodetakse põhiliselt emakas, ja oksütotsiin, mis pärineb aju ürgsest sügavusest, hüpofüüsi tagasagarast.
Lootevesi , mille tekkimine ja imendumine on raseduse ajal olnud tasakaalus, hakkab vähenema. Nii liibub emakas tihedamalt ümber lapse. Samal ajal muutub emakalihas tundlikuks puudutusele: nii seestpoolt, beebi liigutustest tingitud, kui ka kõhu välistele puudutustele.
Kuna paljunemine on iga organismi üks ürgsemaid funktsioone, siis töötab sünnituse juures just vanem ja primitiivsem osa ajust . Samal ajal on aju uuem osa, ajukoor pidurdatud olekus. Seega - sünnitus edeneb hästi siis, kui on loodud tingimused, mil oksütotsiini eritumine on maksimaalne. Oksütotsiin on mitmekülgne hormoon. Peale selle, et ta viib edasi sünnitust ja sünnitusjärgselt paneb piima voolama, on oksütotsiin ka "mõnuhormoon", mis tekib kehas suguühte ajal, samuti vastuseks massaazile, silitustele, kallistustele ja rahuldusttoovale füüsilisele pingutusele.
Rahuliku, vaikse, intiimse, hämara ja turvalise keskkonna ning ümbritseva helluse ja tähelepanuga saab luua sünnituskohas soodsad tingimused toetamaks sünnituse edenemist.
Millega algab sünnitus?
Sünnituse eeltunnused:
- Kõht langeb allapoole, lapse pea fikseerub vaagna sissepääsus ja laps ei suru enam nii ägedalt rindkere organitele. Hingamine läheb seetõttu kergemaks. See võib juhtuda 2-4 nädalat enne sünnitust.
- Lapse pea surub nüüd tugevamalt vaagnaluudele, põiele ja pärasoolele.
- Ettevalmistavad emaka kokkutõmbed. Raseduse jooksul võisid tunda, kuidas emakas käe all kõvaks tõmbus ja tajuda seda kui pinget alakõhus või seljas . Niimoodi harjutades valmistub emakas sünnituseks.
- Kaalulangus, kuna lootevee hulk väheneb raseduse lõpus.
- Kerge kõhulahtisus.
- Tugev energiavoog. Sageli tunnevad naised vahetult enne sünnitust tungi teha veel olulisi kodutöid. Seda on ka "pesapunumise instinktiks "nimetatud.
Millal siis ikkagi haiglasse minna?
Mine kindlasti siis, kui:
- emaka kokkutõmbed on muutunud regulaarseks, umbes 4-5- minutiliste vahedega ja muutuvad järjest tugevamaks. Seejuures pole tähtis, kas tulemas on esimene või juba mitmes sünnitus.
- puhkevad looteveed. See tähendab, et lootekestad rebenevad ja väike osa lootevett pääseb välja.
Kiirusta tulekuga, kui:
- tupest tuleb heledat verd või tumedat verd hüüvetena;
- lootevesi on rohekas ;
- kui sinu sisetunne ütleb, et kõik pole korras, aga sa ei oska päris täpselt öelda, mis sind häirib (enesetunne on halb, Sa ei tunne lapse liigutusi vms.)
Mida sünnitama minnes kaasa peaks võtma?
Kindlasti peaksid kaasas olema raseduse jälgimise kaart, millega Sa nõuandlas käisid, pass ning haigekassa kaart. Mõnusa enesetunde huvides võiksid kaasa võtta kodused riided: avara T-särgi või Ö-särgi, sokid -sussid, natuke süüa-juua, veidi lugemist juhuks, kui aega läheb, pleieri oma lemmikmuusikaga, kaisu või mõne muu kallisasja, et end kodusemalt tunda, tualett -tarbeid, väike käsn näo niisutamiseks. Kui vähegi võimalik ja Sa ise seda tahad, siis võta kaasa ka tugiisik , keda usaldad ja kes sulle abiks on (lapse isa, õde, ema, sõbranna vmt.). Tugiisikule oleks hea kaasa võtta vähemalt vahetusjalatsid ja väike toiduvaru. Kui soovid pilte või filmi teha, siis võta kaasa kaamera /fotoaparaat (pane film ka sisse!).
Praegusel ajal ei ole sünnitushaiglas viibimise ajaks vaja kaasa võtta hügieenisidemeid. Samuti on olemas riided ja mähkmed lapse tarvis.
Sünnituse keskkond
Kõige olulisem on paiga turvalisus. Kui Sa tunned end kõige turvalisemalt kodus, jää koju seniks, kuni tunned, et tuleb minna. Arvesta kõiki asjaolusid silmas pidades, kui kaua võtab aega sõit sünnitusmajja. Kui Sinu jaoks on turvalisus seotud haigla keskkonna, meditsiinipersonali lähedaloluga, siis mine haiglasse kohe sünnituse alguses. Oleks hea, kui tutvuksid eelnevalt sünnitustoa ja palatitega. Veelgi olulisem on tutvuda inimestega, et teie vahel tekiks avameelne ja usalduslik suhe. Võta kaasa oma usaldusväärne ja kindel abiline: tugiisik(ud) või armas abikaasa, kes mõistab sinu soove ja vajadusi ning võib need edastada ka haigla personalile.
Mis toimub kehas sünnituse ajal?
Selleks, et paremini mõista sünnitusel toimuvat, tuleks lühidalt kirjeldada neid organeid ja jõude, mis sünnitusel osalevad.
Emakas on silelihaseline lootehoidla, mille ehitus ja koostöö hormoonidega lubab tal raseduse vältel venida ja sünnituse käigus perioodiliselt kokku tõmbudes ja lõõgastudes avada emakakaela ning seejärel last välja suruda.
Sünnituse käigus avaneb emakakael, see toimub erinevalt esmas - ja korduvsünnitajal.
Raseduse ajal on emakakael suletud ja täidetud limakorgiga. Esmassünnitajal hakkab sünnituse algul emakakael esmalt lamenema ja seejärel avanema. Korduvsünnitajal toimub emakakaela lamenemine ja avanemine üheaegselt, seetõttu on korduvsünnitus ajaliselt lühem.
Tupp on ühendus emakakaela ja väliskeskkonna vahel, mis sünnituse ajal moodustab osa sünnituskanalist. Lahkliha on piirkond tupeava ja päraku vahel.
Sünnitusjõud on emakakontraktsioonid e. kokkutõmbed. Neid nimetatakse ka tuhudeks. ageli öeldakse siinkohal ka "valu", sest kontraktsiooni tajub sünnitaja sageli rohkem või vähem valulikuna. Väljutusperioodis lisanduvad tuhudele väitused e. pressid, mil emakalihase kokkutõmmetele lisanduvad diafragma ja kõhulihaste kokkutõmbed. Loote pea survest sünnituskanalile tekib väljutusperioodis vastupandamatu soov pressida.
Platsenta on ajutine rasedusaegne organ emakas, mille ülesandeks on olla raseduse ajal loote ainevahetuse keskus ja sisenõrenääre. Platsentat katavad lootekestad ja keskele kinnitub nabaväät, milles asuvad veresooned: üks viib verd lapseni ja kaks toovad selle lapselt platsentasse tagasi.
Lootevesi on vedelik veepõies emakaõõne sees, seda toodab lootekestade sisemine kiht. Vesi uueneb raseduse ajal pidevalt. Lootevesi on suurelt osalt loote uriin, seal leidub lootevõide helbeid ja loote rakke. Lootevee ülesandeks on hoida emaka sisekeskkond stabiilsena ja vähendada väliskeskkonna mõju lootele. Lootevesi on veidi hägune vedelik, mida raseduse lõpuks on umbes 1,5 liitrit.
Loode, tema iseärasused.
Enamik lapsi sünnib peaseisus, vaid 3-5% lastest eelistab sündida jalad või tuharad ees. Kõige parem ja lapsele ohutum on pea ees tulek, sest lapse kolju on tema suurim ja tugevaim osa, mis suudab kõige edukamalt vastu panna sünnitusteede survele. Tema kolju luud ei ole veel omavahel tihedalt liitunud ja saavad seepärast väljutuse käigus serviti üksteise alla nihkuda, et pea ümbermõõtu vähendada ja paremini läbi vaagna pääseda. Enamasti teab laps väga hästi, kuidas seda kõike teha!
Sünnituse ajal
Esimesed korrapärased kontraktsioonid panevad proovile oskuse end lõdvaks lasta, minna nendega kaasa, kontrollida hingamist. Võid tajuda nendega toimetulekut suhteliselt kergena ning rõõmustada selle üle, et saad hästi hakkama.
Ka hiljem, tugevamate ja tihedamate emakakokkutõmmete ajal püüa keskenduda enda ja ühtlasi lapsega toimuvale, ära tunda hetki, mis on Sulle antud puhkuseks ning jõu kogumiseks.
Sünnituse suurim vaenlane, hirm, võib hiilida ligi koos väsimusega. On hea, kui Sul on käepärast armsad inimesed, kes sind julgustavad ja toetavad . Siiski leiad Sa surnud punktist üle saades, et peale puhkehetke on Sul jälle jõudu. Püüa mitte mõelda sellele, kas Sa käitud "õigesti", milline sa välja näed või mida arvavad teised. Oluline on sinu võime keskenduda ja endaga toime tulla.
Sünnituse tempo on üldjuhul vastavuses valude tugevuse ja intensiivsusega.
Tulnud läbi avanemise valude, saabub kauaoodatud esimene pressitunne. Nüüd tegutsed täiesti automaatselt, lihtsalt alludes sellele tohutule jõule. Hea, kui Sinu kõrval on inimesed, kes aitavad Sul olla sobivaimas asendis ning kontrollida, et Su nägu poleks pinges ning et Sa ei hoiaks hinge kinni.
Laps teeb sünnituse ajal märkimisväärseid jõupingutusi. Emaka kokkutõmbed sunnivad lapse pead sügavalt painutama. Lõug rinnale surutud (nii on pea ümbermõõt kõige väiksem), satub kukal sünnitusteede algusesse . Kogu lapse liikumist sünnituskanalis iseloomustab vähema vastupanu otsimise seadus. Laps seadub sünnituskanalis nii, et ta kõige paremini "sisse sobiks" ja oleks samal ajal kõige vähem mõjutatud sünnitusteede vastupanust ja oma keha pingetest. Nii ennast pöörates, painutades ja sirutades ületab laps kõik takistused, mis tema teele kerkivad, olgu need seotud ema vaagnaluude iseärasustega või pingetega lihastes. Personal saab informatsiooni lapse tervislikust seisukorrast kuulates lapse südamelööke kas spetsiaalse elektroonilise seadme või puutoru abil.
Hetked emakakaela täielikust avatusest ja esimestest pressidest, mis siis saabuvad, kuni lapse jõudmiseni sinu sülle, võid olla küllaltki sarnases seisundis sellega, mida nimetatakse transiks. Tunne, mis valdab Sind pärast õnnestunud sünnitust, on segu kergendusest ja eufooriast, uhkus enese ja lapse üle. See tunne võib kesta kuid ja isegi aastaid ja on olulise tähtsusega teievahelise sideme moodustumisel.
Kas sünnitus on valus?
Intensiivsed emakalihase kokkutõmbed ja lapse pea edasiliikumine sünnituskanalis venitavad ja rõhuvad kudesid ja organeid, mis on valuretseptoritega varustatud. Seega on sünnitamine valus. Valul on tähtis osa sünnituse arengus. Sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu - kannatuste tulemuseks on lapse sünd. Sünnitusvalu on väga mitmekesine oma ulatuselt ja tugevuselt. On naisi, kes kogevad valu talutamatu ja piinavana ning naisi, kes tunnevad vaid ebamäärast venitustunnet ja sagenenud urineerimisvajadust.
Valutustamise võimalused:
Loomulikud valu leevendamise võimalused:
· Kehaasendi valik. Püstised asendid muudavad sünnituse intiivsemaks ja emaka kokkutõmbed tõhusamaks. Lapse verevarustus on maksimaalne, kui lisaks asendite vahetamisele ei unusta ema valu ajal sügavalt hingata. Puhkeasendiks sobivad neljakäpuli ja patjadele nõjatatud asendid ning külili lamamine. Palu tugiisiku/ämmaemanda abi asendi muutmisel.
· Hingamine. Keskendudes hingamisele lõtvuvad kõhu ja vaagnapõhja lihased.
· Massaaz on üks vanemaid valu leevendamise viise. Massaaz aitab lõõgastuda, tõuseb oksütotsiini tase veres. Masseeritakse sujuvate, rütmiliste liigutustega - selga, õlgu, reisi, sääri.
· Soe vesi dussina või vannis lõõgastab ja maandab stressi ning aitab seeläbi valu leevendada. Vees on kerge liikuda ja asendeid muuta, vesi kergendab lõdvestumist ja keskendumist.
· alternatiivmeditsiini poolt pakutav - homöopaatia, refleksoloogia jm.
Sünnituse valutustamine ravimitega.
* Petidiin on narkootiline valuvaigisti, mida kasutatakse süstitavana või pärasoole küünlana. Lisaks valuvaigistavale toimele võib petidiin põhjustada iiveldust ja oksendamist. Kuna see ravim läbib platsenta ja mõjub ka lapsele, ei kasutata petidiini sünnituse kolmel viimasel tunnil, sest ravim võib pärssida beebi iseseisvalt hingama hakkamist peale sündi, laps võib olla loium ja imemine häiritud.
*Epiduraalanalgeesia e. seljasüst.
Epiduraalanalgeesia puhul viib narkoosiarst seljaaju ümbritsevate membraanide vahele kanüüli, mis jääb sinna kogu sünnituse ajaks. Peenike plastikkanüül kinnitatakse plaastriga seljale ja läbi selle viiakse epiduraalruumi ravimit vastavalt vajadusele. Epiduraalanalgeesia puhul tuimestatakse kõhu allosa ja jalgadesse viivad närvid.
Valu kaob mõne aja jooksul peale ravimi manustamist. Süst võib emakakaela avanemist mõjutada kiirenemise suunas, aga sünnituse tempo võib ka oluliselt aeglustuda. Kuna valul on sünnituse edenemisel oma roll, on sageli vaja peale epiduraalsüsti tegemist toetada sünnitustegevust, tilgutades emakakontraktsioonide tugevdamiseks oksütotsiini veeni. Uuringute põhjal on selgunud ka tõsiasi, et epiduraalanalgeesiat kasutades on tõusnud vaakumekstraktsiooni kasutamise ja keisrilõigete sagedus.
* Naerugaas .
Täpsemalt on tegu hapniku ja dilämmastikoksiidi seguga. Naerugaas on veidi imala magusa lõhnaga, teeb uimaseks ja leevendab valu, aga võib põhjustada ka peapööritust. Seda hingatakse sisse läbi narkoosimaski, mida sünnitaja hoiab nii, et see katab suu ja nina. Kui tunned, et uus valu tuleb, hinga läbi maski hapniku ja naerugaasi segu. Valude vaheaegadel võta mask näo eest ja hinga tavalist toaõhku.
* Paratservikaalblokaad.
See on süst, mis tehakse emakakaela, tupe ja lahkliha tuimestamiseks. Süstitakse lokaalanesteetikumi otse valutatavasse kohta, emakakaela lähedusse. Kuna ravimi sattumine otse ema vereringesse võib põhjustada ka lapse südametegevuse aeglustumist, tehakse paratservikaalanesteesiat alati KTG (loote südamelöökide elektrooniline jälgimine) kontrolli all, et jälgida lapse seisundit .
* Aquablokaad e. steriilse vee paapulid.
See on valu vaigistamise viis, mil naha alla nimmepiirkonda või kõhu alaossa süstitakse destilleeritud vett.
Kuidas abistatakse ja jälgitakse sünnitajat ja last?
Sünnitusosakonda saabudes leitakse esmalt vaba tuba. Sõltuvalt osakonna tavadest võib see olla kas koht eelsünnitustoas koos veel mõne sünnitajaga või peresünnitustuba, kus saad viibida omaette koos tugiisikuga. Tuba leitud, tutvustatakse Sulle osakonda: kust leida vajadusel personali, kus asub tualett ja duss , kus saab helistada jms. Seejärel on kas ämmaemandal või arstil (või mõlemal koos) plaanis ära kuulata, kuidas on kulgenud Sinu rasedus, mida tunned hetkel, mis ajendas Sind tulema ja milline on Sinu nägemus toimuma hakkavast.
Selleks, et hinnata, kui kaugele on sünnitus arenenud, tehakse saabumisel enamasti kaks toimingut:
- kardiotokograafia,
- vaginaalne läbivaatus.
Kardiotokograafia on loote südame löögisageduse ja emakalihase kokkutõmmete samaaegne registreerimine lapse seisundi ja südametegevuse hindamiseks. Sünnituse ajal kasutatakse KTG-d vähemalt üks kord, sünnitama saabudes ja edaspidi sünnituse käigus vastavalt vajadusele uuesti. KTG-aparaadil on kaks andurit (emakaandur ja loote südamelöökide andur), mis kummilintide abil Su kõhu ümber kinnitatakse.
Lapse südamelöökide sagedus kõigub normaalselt vahemikus 120-160 lööki minutis .
Lisaks KTG-le kuulab ämmaemand loote südamelööke lihtsamate vahenditega vähemalt pooletunniste vahedega, sünnituse lõpus veelgi sagedamini. Nendeks vahenditeks on kas puust kuuldetoru või uuemal ajal ka elektrooniline nn. dopler (väike patareidega karbike).
Vaginaalse e. tupekaudse vaatluse puhul palutakse püksid jalast võtta ja voodisse heita. Vaataja kinnastab käe, vaatab esmalt üle lahkliha ja häbememokad, siis viib kaks sõrme tuppe ja hindab tupe venivust. Seejärel üritab ta sõrmede abil üles leida emakakaela, et hinnata selle küpsust (pehmust ja valmidust avanemiseks), servade venivust ja emakakaela avatust. Kui sünnitus on algjärgus, võib emakakael hoiduda taha ristluu suunas (sakraalselt) ja selle ülesleidmiseks tuleb sõrmed üsna sügavale tuppe viia. Sünnituse edenedes nihkub emakakael ettepoole, muutub pehmemaks ja hakkab avanema. Emakakaela avatust, veepõie terviklikkust või puudumist ja lapse pea (või tuharate) edasiliikumist hinnataksegi. Vaginaalset vaatlust teeb arst või ämmaemand siis, kui saabud sünnitusosakonda ja edaspidi vastavalt vajadusele.
Nii ta tulebki!
Kui sünnitus on arenenud nii kaugele, et emakakael on täiesti lahti s.o. umbes 10 sentimeetrit, hakkavad emakakokkutõmbed last vaagnasse suruma. Kuna sealsamas tupe taga on pärasool, hakkad Sa tundma iseäralikku pressitunnet. Tee, mis lapsel läbi vaagna tulla on, ei ole tegelikult kuigi pikk (kokku umbes 10-12 sm), aga kuna ruumikitsikus ei võimalda seda teed läbida otse ülalt alla, peab laps läbi tegema painutuste ja pöörete spetsiifilise mehhanismi. Tema jaoks on oluline, et ta saaks seda teha mõõdukas tempos.
Iga tuhuga liigub laps väljapääsu poole, kuni ühel hetkel ilmuvad lapse juuksed tupepilust nähtavale. Lahkliha venitub üha enam ja tunne võib olla eriti kibe nagu hakkaksid alt lõhki minema. Kui sellisel hetkel ise väga intensiivselt kaasa pressid, eriti selili olles, on rebendid kerged tulema. Vajadusel võib ämmaemand teha siin lahklihalõike. Ürita pigem lõõtsutada, see annab lahklihale võimaluse veel venida ja lapse tulek on sujuvam. Ämmaemand, kes lapse vastu võtab, näeb ja tunneb oma kätega väga hästi, kuidas koed venivad ja laps tuleb. Kuula teda, ta juhendab sind, millal on mõtet kaasa pressida ja millal pigem lõõtsutada või päris rahulikult hingata. Ongi pea väljas! Ämmaemand toetab last, samal ajal sõrmedega kontrollides ega nabavääti ümber kaela pole. Sina tunned tungi edasi pressida, lapse pea teeb pöörde näoga sinu reie suunas, et õlad saaksid hakkata sündima nii nagu nad kõige paremini välja mahuvad. Ämmaemand toetab last ja vajadusel aitab veidi, edasine - kere sünd on juba oluliselt lihtsam.
Kui laps on sündinud ...
Viimane pingutus... ja ta ongi sündinud! Ükskõik, milliste sõnadega selle hetke tundeid ei ole püütud kirjeldada, kõik nad tähendavad üht - miski pole enam endine. Nende suurte muutuste põhjus on praegu ämmaemanda kätel ja teeb oma esimesi hingetõmbeid.
Kopsudesse tungiv õhk surub sealt välja vee ja sunnib kopse iseseisvalt hingama hakkama. Enamasti saab laps sellega ilusti hakkama ning lima kunstliku eemaldamise järgi pole vajadust. Ämmaemand kuivatab last veidi, jahtumise vältimiseks pannakse ka müts pähe. Siis tõstab ämmaemand lapse Su paljale kõhule ja katab eelnevalt soojendatud rätiga. Siis näed ka, kas sündinud on poeg või tütar. Olend , kes seni karjudes vastu on puigelnud, rahuneb tuttavas soojas pesas, jääb vait ja üritab silmi avada.
Esimesed tunnid peale sündi on laps tavaliselt aktiivne ja otsib kontakti ümbritsevaga ning suudab ise leida tee rinnani ja imema hakata. Paljud naised võtavad lapse rinnale kahtlevalt "Aga siit ei tule ju veel midagi!". See pole tõsi, sest ternespiim on kõigil naistel rinnas juba raseduse ajal. Seda on küll koguselt vähe, see-eest on ta aga väga toitev ja rikas antikehade poolest. Enamgi , ema rind on lisaks toidule ka armastuse, soojuse ja turvatunde allikas!
Nabanöör ühendab teid veel ja pulseerib mõni aeg. See tagab lapsele hapniku sel kriitilisel ajal, kui kopsud peavad tööle hakkama. Kui pulseerimine on lakanud, lõikab ämmaemand nabaväädi läbi. Samuti jätab ämmaemand nüüd lapse Su kõhule ja toimetab edasi platsentaga.
Emakakontraktsioonid jätkuvad, küll mitte enam nii tuntavalt . Kuna platsenta kude ei ole võimeline koos emakalihasega kokku tõmbuma, rebenevad nendevahelised veresooned ja platsenta eraldub emaka seina küljest. Sellega kaasneb ka väiksem või suurem vereeritus. Võid tunda uuesti vajadust kaasa pressida. Ämmaemand kontrollib kergelt nabaväädist tõmmates, kas platsenta on irdunud ja palub Sul uuesti kaasa pressida, et platsenta sünniks koos lootekestadega selle küljes (neid nimetatakse päramisteks). Nüüd kontrollib ta päramiste terviklikkust, sest emakasse jäänud platsenta või lootekestade osad võivad takistada emaka kontraheerumist ja on heaks materjaliks põletiku tekkimisele emakas ning verejooksu põhjustajaks. Nüüd tuleb üle vaadata sünnitusteed, et olla veendunud nende terviklikkuses ja õmmelda, mis rebenenud või lahti lõigatud. Selleks palub ämmaemand Sul jalad hästi laiali hoida (või asetatakse need jalatugedele) ja viib tuppe kaks peeglit. Eelnevalt tuimestatakse lahkliha tuimestussüsti voi aerosooliga. Peeglite abil on kiiresti võimalik veenduda, kas emakakael on terve, vajadusel pannakse ka rebendile õmblused. Peeglid välja võtnud, kontrollib ämmaemand rebendite suhtes tupe ja lahkliha. Kuna see piirkond on erakordselt hea verevarustusega, paranevad haavad seal kiiresti ja väiksemaid marrastusi õmmelda ei ole vaja. Kui tekkinud on suurem rebend või on ämmaemand pidanud tegema lahklihalõike, pannakse haavale ka õmblused. Seda tehakse materjaliga, mis ise imendub , sõltuvalt haavast kas üksikpistetena või jooksva õmblusena. Kui õmblustöö tehtud, kontrollib ämmaemand veel erituva vere hulka ja emaka toonust, vererõhku ja pulssi .
Nüüd on aeg korrastada lapse naba (kui ta parasjagu imemisega ametis ei ole, teda selle juures segada ei maksa). Seda on võimalik teha ka siis, kui laps on Sinu kõhul, ämmaemand lihtsalt asetab nabaväädile umbes 1 cm kaugusel nahast kummirõnga või klemmi ja lõikab ülejäänud osa ära. Ka esmase ülevaatuse võib nüüd teha. Strateegiliselt tähtsad toimingud, mõõtmised ja kaalumised, võib edasi lükata, kuni laps oma esimese kõhutäie söönud, sest kui ta vahepeal ema kõhult ära võtta, segatakse tema imemiskäitumist, hiljem ei pruugi tal imemine väga hästi õnnestuda. Nüüd aidatakse Sind koos lapsega voodisse ja veendunud, et teiega on kõik hästi, jäetakse nautima oma Uustulnukat ja iseennast. Enamasti ollakse sünnitusosakonnas veel 2 tundi peale sündi, siis tuleb üle kolida sünnitusjärgsesse palatisse.
Nüüd on paras aeg lasta ämmaemandal sünnituse käigust ka väike kokkuvõte teha. Lisaks kirjutab ämmaemand käesildid Sulle ja lapsele (nö. "sõbrapael" teie identifitseerimiseks). Ja ongi aeg kolida ümber sünnitusjärgsesse palatisse. Ämmaemand küsib kindlasti, kas soovite peretuba (enamasti eritasu eest) või piisab üldpalatist. Kõigis meie sünnitusmajades on võimalus ka üldpalatis olla koos lapsega.
http://www.amor.ee/17395