Sünnitusasendid ja sünnitusest taastumine (0)

SÜNNITUSASENDID
1.Istumisasend
Peamine eelis sellel asendil on mugavus. See on mugav nii ema kui ka ämmaemanda jaoks. Samuti on see praktiline. Voodi ülemine osa tõstetakse nii, et ema saaks istudes toetada. Seega on emal lihtne peale surumist toetada oma selg vastu voodit et lõõgastuda. Teine tähtis eelise sellel asendil on see, et surumine toimub gravitatsiooni suunas. Selle asendi puuduseks on see, et ema istub oma tailbone’il, mistõttu see ei saa hästi liikuda . See võib tekitada lapsel raskusi alla ja välja liikumisel. Samuti on võimalik, et lapse pea poolt tekitatud surve vagiinale võib olla ebaühtlane, mistõttu on suurem oht rebestusele.
2.Külililamang
Järgmine mugav asend on külililamang. Ema toetub küünarvarrele ja teise käega hoiab ülemist jalga üleval, põlv on kõverdatud. Puhkamisel laseb ema jala alla ja keerab ennast selililamangusse. See asend on hea naistele, kellel on seljavalud. Kuna pressimine ei toimu gravitatsiooni suunas, väldib see asend lapse liiga kiiret väljumist. See on vajalik, et lahkliha saaks loomulikumalt venituda, et ei tekiks rebestust. Asendi negatiivne pool on see, et sünnitus võib kesta kauem, kui laps ei välju piisavalt kiiresti. Seda sellepärast, et gravitatsioon ei aita kaasa.
3.Käed ja põlved
Paljud naised peavad seda asendit mugavaks, aga mõndade ämmaemandate jaoks on see võõras. Mõned naised vaistlikud võtavad sisse sellise asendi ja leiavad, et see on nende jaoks täiuslik. Selle asendi puhul on raske liikuda surumise asendist lõõgastumise asendisse. Seda asendit tuleks enne sünnitust harjutada. Eriti tasub selle asendi kasutamise peale mõelda kui on kahtlus , et laps on valepidi, sest see asend võib julgustab last end ümber pöörama. Selle asendi juures toimub samuti pressimine gravitatsiooni suunas.
4. Kükitamine
Parim asend, sest saab maksimaalselt ära kasutada keha tööd ja gravitatsiooni, et kergendada sünnituse kulgu. Kükitamine avab vaagnaluu, venitab lahkliha, ühtlustab survet tupele ja selles asendis pressimine toimub gravitatsiooni suunas. Selles asendis aga on raske kaua aega püsida, samuti on lõõgastumisasendisse minek keeruline.
5. Selililamang
Ameerika haiglates kasutatakse kõige sagedamini selililamangut, jalad on jalusel(üles tõstetud). See asend on ämmaemandate jaoks kõige mugavam kuna neil on kerge lahklihale ligi pääseda. Enamus naiste jaoks on see asend aga ebamugav, tailbone ei saa vabalt liikuda, surve tupele on ebaühtlane ning pressimine toimub vastu gravitatsioonijõudu.
http://www.childbirthsolutions.com/articles/birth/pushingpositions/index.php
http://transitiontoparenthood.com/ttp/foreducators/arthome.ht m
TAASTUMINE
Emakas
Sünnituse ajal kaalub emakas umbes 1000 grammi. Nädala jooksul väheneb emaka kaal poole võrra ning normaalkaaluliseks või sellest väiksemakski (60-100 grammi) taandub emakas umbes kuue nädalaga. Emaka taandarengut võib jälgida ka kõhukatete kaudu. Vahetult pärast sünnitust on emakapõhi tuntav tublisti ülalpool naba , kuid juba nädal hiljem naba ja sümfüüsi ühendava joone keskel ning paar nädalat pärast sünnitust ei ole see enam kõhukatete kaudu palpeeritav. Koos emaka vähenemisega tõmbuvad kokku ka emakasidemed. Kohe pärast platsenta sündimist hakkab emakakael sulguma ja umbes nädal pärast sünnitust on suue veel 1-2 cm lahti. Emaka välissuue ei jää siiski enam ümaraks, vaid mõlemast servast pisut latsereerunuks. Seega selgub emakakaelast, kas naine on sünnitanud või mitte. Pärast keisrilõiget emakakaela ümar välimus säilib. Endomeetrium taastub üldiselt 2-3 nädala jooksul, välja arvatud platsenta kinnitumiskoht, kus kulub taastumiseks 6-8 nädalat. Pärast platsenta sündimist peatub veritsus veresoonte tromboseerumise ja hüaliniseerumise tõttu. Endomeetriumi taastumise käigus kogunevad leukotsüüdid detsiduaalsete pinnarakkude alla. See on vajalik põletiku ärahoidmieks, mida emakakaelast ja tupest ülenevad bakterid võiksid kergesti põhjustada.
Tupp
Sünnituse ajal venib tupp tugevalt välja. See vigastab tuppe mingil määral seda toetavaid lihaseid ning sidekude. Tupe taastumine sünnituseelse seisundini võtab 6-8 nädalat. Sünnitusjärgses perioodis on ema veres östrogeenide sisaldus väike, eriti veel imetamise ajal,ning see mõjub limaskesti õhendavalt. Õhuke limaskest traumeerub ja veritseb kergesti näiteks seksuaalvahekorra ajal, aga ka isegi günekoloogilisel läbivaatusel.
Lohhiad
Lohhiate all mõistetakse 4-6 nädalat kestvat sünnitusjärgset voolust. Vooluse kogus on päeviti erinev, seda lisavad emakakaela kanali ja tupe rebendid ning haavandid . Voolus võib suureneda imetamise ajal, mil emakas kontraheerub oksütotsiini toimel. Esimesel 3-4 päeval meenutab voolus verd. Peatselt muutub see pruuniks , mis näitab vere määra vähenemist vooluses. Selles perioodis irdub detsiduaalne endomeetrium ja koos sellega leukotsüüdid ning muud emaka ja tupe eritised . Pruuni vooluse periood kestab umbes ühe nädala, seejärel muutub voolus valgevooluse sarnaseks, 3-4 nädalat kestvaks eritiseks. Vere ilmumine pruunide või valgete lohhiate perioodil võib viidata patoloogiale.
Munasarjad
Kõrged rasedusaegsed östrogeeni- ja gestageenitasemed suruvad hüpotalamus-hüpofüüsi telje tsüklilise talitluse alla. Ka pärast sünnitust ei taastu tsüklilisus kohe, ehkki östrogeeni- ja progesteroonitasemed langevad järsult mõne päeva jooksul, vaid ema vere proklaktiinikonsentratsioon püsib tänu imetamisele kõrge. Seega on mõistetav, et mida intesiivsemalt, sagedamini ja kauem naine imetab, seda hiljem algavad ovulatsioonid ja menstruatsioonid . Mõnede uurimuste andmeil toimub ovulatsioon imetaval naisel keskmiselt kaheksa kuud pärast sünnitust, mitteimetaval aga juba neli kuud pärast sünnitust. Piirid on looulikult väga liikuvad ja raseduse vältimisel ei saa loota ainuüksi imetamisele kui ovulatsiooni pärssijale. Esimesed menstruaaltsüklid on anovulatoorsed, seepärast ei tähenda menstruatsiooni taastumine viljatumisvõime taastumist.
Kõhukatted
Raseduse ja sünnituse ajal venivad kõhukatted tugevasti välja, nende lõplik endisesse vormi taastumine kestab kuid. Selles osas on täheldatud suuri individuaalseid iseärasusi: mõnedel naistel säilivad kõhukatted pingul ka pärast korduvaid sünnitusi, samal ajal kui teistel jäävad kõhukatted lõtvunuks kohe esimese sünnituse järel. Raseduse ajal kõhukatetele ja tuharaile tekkinud rasedusarmid kahvatuvad ja muutuvad väiksemaks, kuid ei kao täielikult. Rasedusarmide tekkepõhjusi ei teata. Kõhulihaste ja vaagapõhja lihaste treenimine kiirendab normaalse lihastoonuse taastumist ja võib ennetada suguelundite allavajet ning kusepidamatuse teket.
Psüühika
Vähemasti esiklapse sünd toob pereellu kaasa täieliku segaduse. Ema võib peljata uut rolli ja lapsega tegelemine võtab talt kogu aja. Ka korduvsünnitaja olukord ei pruugi olla palju lihtsam, sest esimene laps võib võtta eeskuju beebist ja hakata nõudma samasugust holitsust. Vastsündinu ema kannatab alati unepuuduse all ja on seepärast väsinud. See põhjustab kergesti kurvameelsust, isegi masendust ja nutusust. Nende sümptomite ja tundmuste teket võib soodustada ka hüpoöstrogenism. Kannatada võib ka paarissuhe, naise tähelepanu keskendub ainuüksi lapsele ning mitte iga mees ei suuda seda mõista ja heaks kiita. Naisel ei jätku huvi suguelu jaoks, ja kui ongi, vähendavad voolus ja episiotoomiahaava valulikkus naudingut. Kõik need sümptomid on normaalsed ja kaovad hiljemalt 2-3 kuu vältel.
Imetamine
Rinnanääre kasvab raseduse ajal mitmete hormoonide mõjul( prolaktiin , insuliin , kasvuhormoon , östrogeen, progesteroon , kortisoon). Eriti rohkesti lisandub näärmerakke. Sel moel valmistub rinnanääre kogu raseduse ajal imetamiseks. Piimaeritus algab pärast platseta sündimist, mis tingib ema vere östrogeeni- ja progesteroonitaseme järsu languse, prolaktiinitase jääb kõrgeks. Selline hormoonide tase käivitab piima produktsiooni rinnanäärme näärmerakkudes. Piima produktsioon suureneb kiiresti 2-3 päeva pärast sünnitust täituvad rinnad piimaga . See põhjustab rindade pinget ja ema kehatemperatuur võib tõusta 0,5-0,9 kraadi võrra, ilma et see tähendaks infektsiooni.
Piima eritust stimuleerib nn neuroendokriinne refleks . Rinnanibus on rohkesti närvilõpmeid, mida lapse imev suu ärritab. Nii see ärritus kui ka pelk lapse nägemine või ta nutu kuulmine stimuleerivad oksütotsiini eritust hüpofüüsi tagasagaras ja prolaktiini produktsiooni eessagaras. Mõlema hormooni sisaldus ema veres suureneb imetamise ajal. Oksütotsiini toimel tõmbuvad piimajuhad kokku ja nii surutakse rinnas olev piim lapse suhu. Imetamisaegne prolaktiini produktsiooni suurenemine simuleerib omakorda rinnanääret valmistama piima järgmise imetamiskorra tarvis.
Sünnitusjärgne suguelu ja rasestumise vältimine
Sünnitusjärgset suguelu võib esialgu segada valulikkus, eriti kui oli õmblusi, tupelihaste lõtvus ja tupe kuivus . Samuti võib naisel olla vähenenud soov sugueluks, mida tingivad ühelt poolt hormonaalsed muutused ning teiselt poolt ka väsimus, magamatus, kohanemine lapsega. Soovitav on suguelu alustada mitte enne kui 6 nädala möödumisel sünnitusest, kuid erinevate paaride seksuaalvajadused on väga erinevad. Nii võib mõni paar tunda vajadust ning valmisolekut sugueluks tunduvalt varem, teisele paarile on aga ka 6 nädalat veel liiga vara. Suguelu ei ole siiski soovitav seni, kuni püsib sünnitusjärgne voolus. Koos suguelu alustamisega kerkib päevakorda uuesti ka rasestumisvastaste vahendite kasutamise vajadus.
Järelkontroll
Ema peab arsti külastama 5-12 nädala jooksul pärast sünnitust. Arst teeb günekoloogilise läbivaatuse ja veendub, et suguelunditesse pole jäänud ravi vajavat põletikku või haavandit. Järelkontrollis mõõdetakse vererõhku ja uuritakse uriini suhkru- ja valgusisaldust, samuti määratakse vere sete ja hemoglobiini tase.
Medicina ”Sünnitusabi ja günekoloogia”, tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne kirss, Olev Poolamets