Kus on sellises süsteemis Jumal?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia konspekt

Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsused?

Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia konspekt

Filosoofia konspekt (0)

Keskkool - Filosoofia - Filosoofia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kus on sellises süsteemis Jumal?
Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsused?

FILOSOOFIA KORDAMINE
PLATON

Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof , Sokratese õpilane
Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud
Platon on dualist – usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm
Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda
Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari
Platoni koopamüüt
Platoni arvates on hing surematu, hinges on sünnipärased teadmised, tunnetamine seisneb sünnipäraste teadmiste meeldetuletamises, teadmine (episteme) on vaid ideede kohta, meelelise maailma kohta on arvamus (doksa)
Platon uskus reinkarnatsiooni, hing kehastub taas ( vahepeal on ideede maailmas)
Platoni õpetust ideaalsest riigist
Ideaalses riigis 3 seisust : valitsejad , sõjamehed, rahvas
Ideaalses riigis 4 voorust: tarkus, mehisus, harmoonia ja õiglus
Platoni ideaalne riik ning totalitarism , kunsti funktsioonid ideaalses riigis
Kogu ülejäänud filosoofia – täiendused Platonile

ARISTOTELES

Aristoteles (384-322 eKr), isa oli arst Makedoonia kuninga õukonnas, rajas Ateenasse oma kooli – Lykeioni
Jagas kõik teadmised kolmeks: teoreetilised (metafüüsika, matemaatika , füüsika); praktilised (poliitika, eetika ); loomingulised
Metafüüsika – A teosed olemisest ja tunnetusest (järgnesid füüsikale), ise nimetas A seda esimeseks filosoofiaks (protei philosophia)
A metafüüsika põhimõisted on: mateeria ja olemus; tekkimine; võimalikkus ja tegelikkus; põhjus
Iga asja puhul saame eristada mateeriat, olemust e vormi (teeb asja selleks mis ta on)
A järgi on hing elusolendi olemus: taimne hing (taimne alge - toitumine, kasvamine, palju-nemine); looma hing – taimne alge + loomne alge (aistingud ja liikumine); inimese hing – taimne alge + loomne alge + mõistuslik alge (mõtlemisvõime)
Enne A arvati, et tekkimine on üleminek mitteolemiselt olemisele, A arvates on see üleminek võimalikkuselt tegelikkusele
Tegelikkus on tegelikkusena olemasolu, võimalikkus on võimalikkusena olemasolu
A järgi on loomulikud asjad need, milles eneses on liikumise/muutumise allikas; kunstlik on asi, mis liigub/muutub välise jõu mõjul
A järgi on 4 seletamise viisi: materiaalne põhjus (materjal), formaalpõhjus (olemus), tegevpõhjus (väline jõud), sihtpõhjus (eesmärk)
A eetika peamised mõisted on õnn ja loomutäius
Loomutäiused on nii mõistuslikud (tarkus ja arukus ) kui ka eetilised (vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, häbi tundmine jne)
Loomutäiuste juures on nii liialdused kui ka puudused, vajalik on nn kuldne kesktee

KESKAJA FILO

Keskaja filosoofia sügavalt seotud usuga – kristlusekeskne
Keskaja fil oli kasvatuslik ja õpetlik
Olulisel kohal keskaja filosoofias jumalakäsitlus
Jumala olemus: kehatu, ajatu, kõikvõimas, kõiketeadja, kõiktark, kõikhea jne
Jumal lõi maailma ex nihilo
Jumal on maailma suhtes transtsendentne (transcendens – piiridest väljas)
Kurjuse olemasolu problemaatika
Keskaja filosoofia põhiprobleem: usu ja mõistuse vahekord; kas Jumala olemasolu saab tõestada; universaalide olemasolu
Usu ja mõistuse vahekord: a) credo quia absurdum (Tertullianus) usun, sest see on absurdne; b) credo ut intellegam, usun selleks, et mõista; c) intellego ut credam mõistan selleks, et uskuda
Jumala olemasolu tõestused: ontoloogiline argument, algpõhjuse argument, korrapära argument
Ontoloogiline argument – Anselm Canterbury ’ st (1033-1109), Jumal on millest enamat pole võimalik mõelda, olemasolu on palju enam kui mitteolemasolu, tegelik olemasolu on midagi enamat kui mõeldav olemasolu
Algpõhjuse argument – kui ei oleks esimest põhjust, ei oleks ka järgnevaid, Jumal on esimene põhjus, Jumalal ei ole põhjust
Korrapära argument: korrapära ning otstarbekus ei teki iseenesest
Universaalid ja partikulaarid
Universaalid (universalis – üleüldine) on abstraktsed objektid: omadused, suhted, arvud
Partikulaarid (particula – osake) on konkreetsed objektid
Kaks peamist koolkonda: realistid (realis – aineline , tegelik) – objektiivselt eksisteerivad ka universaalid; nominalistid - (nominalis – nimeline) – objektiivselt universaalid ei eksisteeri ( Pierre Abelard nt)

BACON

Francis Bacon (1561-1626), inglise filosoof , vastandas end keskaja mõtlejatele, peateos “Uus organon ”
Teaduste üldseis on B arvates kurb, soodsaid aegu vähe (2500 aastast soodsaid 600); teadlastel pole olnud meetodit avastuste tegemiseks; liiga palju on autoriteete kummardatud ( skolastika )
B arvates lähtuvad teadmised a) ilmutusest või b) meelelisest kogemusest. Hinge võimete alusel jagas ta i
Inimmõistuses segavad tunnetust nn iidolid või viirastused
Sugukonnaiidolid (idola tribus) – seoste nägemine, kus neid pole, nähakse ainult enda seisukohta kinnitavaid fakte
Koopaiidolid (idola specis) – mida kogeme mõjutab me arusaamu (kolme kala näide)
Turuiidolid (idola fori) – arutluses puudub tähendus kui kasutame termineid, millel puudub tähendus või mida me lihtsalt ei tea
Teatriiidolid (idola theatri) – meeldima hakanud seisukohad saavad omaseks ( horoskoop )
Baconi arvates on kolme liiki teadlasi:
A) empiirikud – nagu sipelgad
B) dogmaatikud e ratsionalistid nagu ämblikud
C) empiristid on nagu mesilased
B arvates peab uurima küllaldast hulka ning piisavalt mitmekesiseid fakte
Saadud andmed tuleb panna avastamistabelitesse
Avastamistabelite alusel teeme me üldistused

DESCARTES

Rene Descartes ( 1596 - 1650 ) oli prantsuse filosoof, matemaatik ja loodusteadlane – ratsionalismi rajaja
Ratsionalism – on arusaam, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest, olles sünnipärane
Nii nagu Francis Bacon, vastandus ka D keskaja mõtlejatele ennast
“Kuigi minu kasvatajad ei ole mulle õpetanud midagi tõsikindlat, olen ma siiski tänulik selle eest, et tänu neile seadsin ma kõik kahtluse alla”
D arvates sarnaneb filosoofia puuga , kus juured on metafüüsika, puu võre füüsika ja puu oksad rakendusteadused
D arvates pole tarkus mitte paljuteadmises, vaid mõistmises
Ohud tunnetuse teel või eksimuse allikad tekivad lapsepõlve eksiarvamustest, mõistuse kiirest väsimisest, sõnade ebatäpsusest ja meelte väheusaldatavusest. D arvates ei saa välistada, et kuri deemon tekitab meis aistinguid, ilma et mingit välismaailma oleks üldse
D on mures, kas saab välistada olukorda, et kogu elu on vaid uni
Ainus meetod kõikidest eksimustest vabaneda on kahelda kõiges (mädased õunad korvis – näide)
Descartes’i arvates saab olla kindel vaid kolmes asjas, need on kolm ilmselget tõde
1. ma mõtlen, järelikult olen ma olemas (cogito, ergo sum)
2. Jumal on olemas
3. Materiaalne maailm on olemas (meie aistinguid põhjustavad materiaalsed asjad)
Descartes on dualist, ta usub kahte substantsi – mõtlevat hinge ja materiaalset keha

SPINOZA

Benedictus Spinoza (1632-1677) oli Hollandi juut, ratsionalist
S alustab Descartes’i filosoofiast, kuid leiab viimases mitmeid küsitavusi. Kui kogu tegelikkuse moodustavad 2 substantsi, kuidas on vaimul võimalik ainet ruumis ümber paigutada? Kui kõik on teaduslikult paratamatu, kuidas saab siis üldse veel vaba tahet olla? Kus on sellises süsteemis Jumal?
S leidis, et kui Jumal on lõputu ja piiritu , siis ei saa olla piiranguid ning seega ei saa olla midagi, mis poleks Jumal, Jumal on sama suur kui kõik olev kokku
S: kõiksus on ainus tõeline substants, ainus põhjus, mis põhjustab oma olemasolu, ainus põhjus millel puudub põhjus – Jumal on sama mis kõik
Jumal pole väljaspool maailma ega selle sees, Jumal ongi ise maailm
S: inimestel on ka füüsilised kehad ja hing, kuid mitte 2 eri inimest vaid üks isiksus, ka Jumal on selline
Selliselt S jumalikustab looduse – panteism ; S kas panteist, panenteist („Jumala sees“), ateist
S toob sisse mõiste – sub specie aeternitatis - igaviku seisukohalt
S filosoofia rõhutab oma eetikas tasakaalu, perspektiivitunnet ja sallivust; ta kaitseb mõtte- ja sõnavabadust, ta eetikateos (“Eetika”, 1677) on üles ehitatud nagu geomeetriaõpik – QED (quod erat demonstrandum) – “mida oligi vaja tõestada” (kõik Eukleidese (3 saj eKr) tõestused lõpevad nii)
Õigete teadmiste saamiseks tuleb kasutada matemaatilisi meetodeid (Decartes arvas sama)
Spinoza on Lääne mõtlejate seas tipp-panteist, ilmselt ei saa teda ei panenteistiks ega ateistiks eelkõige nimetada, kuigi seda on proovitud

LOCKE

John Locke (1632-1704) oli inglise filosoof, empirismi rajaja
Empirism on arusaam, et kõik teadmised pärinevad lõppkokkuvõttes kogemusest
Locke oli mõtlejana esmaklassiline nii tunnetusteoorias kui ka poliitilises filosoofias
Esimeses pani ta aluse tööle, mida paljud peavad tänini selle ala tähtsaimaks – nimelt inimmõistuse piiride uurimisele. Tema arvates, ükskõik kuipalju ei oleks võimalik tajuda, sel ei ole nii või teistpidi tähtsust, sest selleni , mis on väljaspool meie taju piire , me lihtsalt ei jõua
Oma meistriteoses „Inimmõistusest“ väidab ta, et on vaja uurida meie endi võimeid ja teha kindlaks, mille käsitlemiseks mõistus sobib
Locke jõudis järeldusele, et meie arusaam reaalselt olemasolevatest asjadest - meie arusaam tegelikkusest – saab rajaneda meeltega kogetust või peab olema elementidest, mis pärineb meeltega kogetust
„Mitte kellegi teadmised ei saa ulatuda kaugemale tema kogemuse piirest“
Locke kritiseerib sünnipäraste ideede teooriat, sündides on ta arvates hing ilma igasuguste ideedeta, vastsündinu hinge võrdles ta puhta paberilehega ( tabula rasa ). Locke eitas kaasasündinud ideede õpetust ükskõik millisel kujul – tema meelest ei olnud midagi sellist olemas
Kogemuse allikaid on kaks: aistingud ja reflektsioon ; samuti kõneleb ta lihtideedest ja liitideedest (liitidee all üldidee – need moodustab mõistus abstraheerimise teel)
L järgi jagunevad keha omadused primaarseteks (need omadused on alati) ja sekundaarseteks (need omadused on vaid teatud tingimustes)
L järgi on olemas intuitiivne tunnetus, tõestav tunnetus ja meeleline tunnetus
Kõike ei ole võimalik tunnetada, kus tunnetus osutub abituks, aitab meid otsustusvõime (judgement)
Samas jätab L ruumi ka eksitustele. Järelikult pole ka kõige hoolikamal viisil saadud teadmine vaatluse kaudu absoluutselt kindel: see on tõenäoline. Ja võib-olla mõnikord väär
„Kõik inimesed kipuvad eksima, ja enamikul inimestest on kas kire või huvi tõttu lausa kiusatus eksida“
Locke’i poliitilises filosoofias on väga tähtsal kohal sallivus. Kui üksikisik võib eksida, võivad eksida ka institutsioonid
L tegi liberaalse demokraatia aluste väljatöötamiseks rohkem kui keegi teine; L filosoofiat kasutasid nii USA „asutavad isad“ kui ka Voltaire , Montesquieu ja teised mõtlejad
L on kirjeldatud kui esimest moodsa mõttelaadiga inimest
Bryan Magee arvates pole ühelgi teisel filosoofil olnud sellist mõju tegelikule elule Aristotelesest Marxini kui Locke’il
„Ärge usaldage pimesi autoriteete. Ärge usaldage pimesi traditsioone ega konventsioone. Mõelge oma peaga ja püüdke oma veendumused ning käitumine tuletada asjade tegelikust seisust“.
Locke mõjutas Newtonit; ta oli hariduses tuupimise vastu ning keele õppimisel grammatika abil (tema arvates tuleks seda teha praktika ja näidete abil); ta rõhutas kaasaegsete õppeainete tähtsust; ta uskus, et kõik inimesed on arenemisvõimelised ning et vabaduse kaitse on ainus valitsuse õigustatud eesmärk
L filosoofiast sai anglosaksi maailmanägemise alusmudel

IMMANUEL KANT

Immanuel Kant ( 1724 -1804) oli saksa filosoof, kes sünteesis eelnevalt vastuoluliselt nähtud ratsionalismi ja empirismi üheks filosoofiaks (“Puhta mõistuse kriitika”)
Kuna me ei saa oma tajudes aega ja ruumi kõrvale jätta, ei tea me, kuidas asjad on omaette – “asi iseeneses” ( Ding an Sich ) ehk noumenide maailmas (trantsendentaalne maailm), sest meie tajumusel peab olema allikas, meie jaoks on aga tajutav see kui “asi meie jaoks” (Ding für Uns) – see on fenomenaalne maailm
Asi iseeneses mõjustab meid läbi meie mõistuse, mis sarnaneb värviliste prillidega, selle tajumises mängivad rolli nii asi iseeneses kui ka mõistus
Asi iseeneses eksisteerib sõltumata tajujast , seda ei iseloomusta ei aeg ega ruum, põhjuslikud seosed jms, ta ei ole tunnetatav
Asjad meie jaoks eksisteerivad tajuja tajuobjektidena, st sõltuvad tajujast; nad eksisteerivad ajas ja ruumis, nad on põhjuslikult seotud; nad on tunnetatavad
Kanti arvates on igasugune teadmine otsustus
Otsustuste hulgas eristas Kant analüütilisi (selgitavaid) ja sünteetilisi (avardavaid) otsustusi
Sünteetilised otsustused jagas Kant kaheks: aposterioorsed ( kogemusel põhinevad) ja aprioorsed (kogemusest sõltumatud) otsustused
Üldse on Kanti arvates kolm liiki otsustusi: a) sünteetilised aposterioorsed; b) analüütilised aprioorsed; c) sünteetilised aprioorsed
Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsused? Neid iseloomustavad paratamatus , üldkehtivus, seniste teadmiste avardumine
Immanuel Kant lõpetas pika vaidluse jumalatõestuse küsimustes: tema arvates ei ole apodiktiliselt (ilma vastuväideteta) võimalik väita, et Jumalat pole olemas ega seda, et Jumal on olemas
Kant tunnistab inimese vaba tahet
Kanti moraalifilosoofia tugineb “puhtale mõistusele” ja kohusetundele, selle juured on transtsendentaalsuses
Kanti järgi on moraali põhjus moraalis eneses ning ei ole vajadust empiiriliseks seletuseks
Kant väidab, et teadmine on vaid üks osa meie käitumise ilmnemisest – oluline on küsimus, mida ma pean tegema
Moraal on jäägitult üldine ja paratamatu – moraali alus säilib muutumatuna, moraal ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust. Kant esitab oma moraalifilosoofia kategoorilise imperatiivina – ta on kategooriline , sest see on absoluutne ja tingimusteta: “toimi nii, et sinu toimimise maksiim võiks saada üldise seadusandluse printsiibiks”
Teo tagajärjed ei ole olulised – mis need ka ei oleks, moraalne positsioon ei muutu sellest
Kategooriline imperatiiv kohustab tahet – Kanti järgi on inimeses 2 poolt: mõistuslik pool, millest tuleneb moraalne tahe ja psühholoogiliste juhusejõudude valitsev pool, mis peaks esimesele kuuletuma
Kant rõhutas, et ta imperatiivi jälgides EI TOHI mingil juhul otsida enda jaoks kasu, isegi mitte kaudset kasu – moraalselt tuleb käituda ainult seetõttu, et seda dikteerib moraalne kohus
Kanti järgi tuleb kõike teha inimese nimel. Inimeksistentsi kõrgeim väärtus on Kanti järgi temas endas; seega on kõlblus ja inimkond ainsad, mis omavad väärikust; Kanti eetika on kompromissitu
Kanti järgi kõik muud motiivid ähmastavad kõlbluse olemust. Inimarmastuse olemuseks on Kanti järgi teha head
Kanti kategoorilise imperatiivi põhimõte on jäänud tänini eetikas üheks peamiseks lähtepunktiks

SCHOPENHAUER

Arthur Schopenhauer (1788-1860) ei olnud maailmast ega inimestest heal arvamusel, vanaduspõlves oli ta heaks kaaslaseks puudel
Ta filosoofia allikateks on a) Vana-India filosoofia (meelelise maailma illusoorsus); b) Platon (tõeline ja mittetõeline olemine) ja Immanuel Kant (asi iseeneses – Ding an Sich) ja asi meie jaoks - Ding für uns)
Kantil oli asi iseeneses eksisteerimas sõltumata tajujast; seda ei iseloomusta ei aeg, ruum ega põhjuslikud seosed; ei ole tunnetatav
Asjad meie jaoks on Kanti arvates eksisteerivad tajuja tajuobjektidena; eksisteerivad ajas ja ruumis; on tunnetatavad
Schopenhaueril on asja iseeneses asemel tahe, intellekt on kui pettuse loor mille läbi meieni jõuab kujutlus (Kantil Ding für uns)
S arvates on hirm surma ees irratsionaalne , tema arvates kui surm oleks hirmus seetõttu, et see on mitteolemine, peaks hirmus olema ka mitteolemine enne me sündi
Kõik hea või halb eeldab olemasolu, kui on surm, pole enam meid

S järgi hoiab indiviidi elus surmahirm, liiki hoiavad elus sugutung ja instinktiivne hoolitsus järglaste eest

S arvates elame me halvimas tegelikult võimalikus maailmas ( Leibniz – parimas võimalikus maailmas), pessimist (lad pessimus – halvim)
S järgi on optimism ohtlik ja ekslik maailmavaade; elu on balansseerimine kannatuse ja igavuse vahel; naudingud ei muuda elu elamisväärseks – iga nauding nõuab vajadust uute naudingute järele
S: Kannatusi saab vähendada vaid soovide vähendamisega, tõesti targalt käitub see, kes otsustab kaine arutluse tulemusel nälgides kustutada eluküünla nagu brahmaan
Brahmaanil ja enesetapjal erinevus: enesetapja lakkab elamast ja sellele järgneb “lakkab tahtmast”, brahmaan lakkab tahtmast ja sellele järgneb – “lakkab elamast”

KIERKEGAARD

Sören Kierkegaard (1813-1855) oli taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija või rajaja
Kihluslugu 17-aastase Regina Olseniga
Essentsialism (lad essentia – olemus) – kordumatuid inimesi pole
Eksistentsialism (lad existentia – olemasolu) – iga inimene on kordumatu
K: rahvahulgas ei ole inimene enam ta ise, kaotab autentsuse
K esitas 3 eksistentsi staadiumi ja neile eelneva “olemasolu ilma eksistentsita”
Kolm eksistentsi viisi e staadiumi – a) esteetiline , b) eetiline, c) religioosne
Olemasolu ilma eksistentsita on omane filistrile. Filister (sks Philister, taani spidsborger (väikekodanlane)
Filister on inimene --- elab nö vastavalt parajasti kehtivate arusaamade kohaselt, edukas kodanliku klassi esindaja
Esteet on “põhimõtteline logeleja”, endine filister; parim näide don Juan
Eetik: kohus on ta elus võtmesõna
Religioosne inimene: kuuletumine Jumalale
Mitte: inimene ---tõde ---Jumal, vaid inimene---Jumal---tõde
Aabrahami dilemma Iisaku ohverdamisel

NIETZSCHE

Friedrich Nietzsche ( 1844 -1900), tema olulisemad teosed: “Nõnda kõneles Zarathustra”, “Teispool head ja kurja”, “Moraali genealoogia ”, “Antikristus”, “ Ecce homo”
N filosoofia võtmemõisted on – võimutahe (Wille zur Macht ), üleinimene (Übermensch), viimne inimene (letzte Mensch), isanda- ja orjamoraal (Herrenmoral und Sklavenmoral), igavene tagasitulek (ewige Wiederkehr)
N avaldasid suurt mõju Schopenhauer ja Darwin
Ta väärtustas enesetäiustamist ja eneseteostust
Mitte päris kõike temaga seoses öeldut ei saa täie tõsidusega võtta
N üks peamisi väiteid: Jumal on surnud; “kõik jumalad on surnud, nüüd tahame me, et elaks üleinimene”
Kristlik moraal on N arvates “enda orjusse andmine, enda sandistamine”
Eriti ei meeldi talle ligimesearmastus ja kurjale kurjaga mittevastamine – “ kaastunne on vastuolus arengu seadusega, kaastunne säilitab seda, mis on määratud hukkumisele, muutes nii elu süngeks”
N: “nõrgad ja edutud peavad hukkuma – see on meie inimarmastuse esimene seisukoht”
N igavesest tagasitulekust: “vaata, et me teame mis sa õpetad: et kõik asjad igavesti tulevad taas ja meie ühes nendega, ja et me juba lõpmatud korrad oleme olemas olnud ja kõik asjad ühes meiega”
N: “südametunnistuse piin on sündsusetu tunne”
Kurjale mitte kurjaga vastamine on N arvates argus , kuigi seda vooruseks nimetatakse

BERTRAND RUSSELL

Bertrand Russell (1872-1970) oli briti filosoof ja patsifist , analüütilise filosoofia rajaja
Tal oli nooruses kaks lemmikfilosoofi – Leibniz ja Hume ; toetudes Frege ja Peano ideedele kirjutas Russell koos matemaatiku ja filosoofi Whiteheadiga monumentaalse teose – Principia Mathematica
Juba oma filosoofia-alaste uuringute alguses esitab R teooria, mida ta nimetab loogiliseks atomismiks: kõik väited on taandatavad oma baaskomponentidele – “atomaarsetele” väidetele ja baasväited on analüüsitavad loogikaseaduste abil
“Prantsuse kuningas ei ole kiilaspäine” – lause on väär, kui Prantsuse kuningat peetakse silmas “primaarselt” – eksisteeriva objektina, “sekundaarselt” on see lause tõene (loogilise vormi kohaselt), sest kui Prantsusmaal pole kuningat, ei saa ta kiilaspäine olla
Siit järeldub – on olemas tõesed väited, millel puudub empiiriline tähtsus
Russell hakkab teaduskeelt analüüsima terve mõistuse (common sense ) vahenditega, et kontrollida nende paikapidavust – neist ideedest kasvabki välja analüütiline filosoofia
R arvates kehtivad õige mõtlemise seadused, eeskätt loogikaseadused ning seetõttu on teaduslik tõde sõltumatu praktikast, praktika eesmärgid pärinevad alati tahtest
R aksepteerib Dewey ’t, aga kritiseerib ameerika pragmatismi, Rousseau’d, Kanti, Hegelit, Marxi , Schopenhauerit, Nietzschet etc. R on sümpaatsed Locke ja Hume
Tema mammutteos – “Lääne filosoofia ajalugu” – esitab põhjaliku ülevaate filosoofia ajaloost
R oli veendunud ateist ja patsifist, võitles Vietnami sõja ja tuumarelvade leviku vastu

WITTGENSTEIN

Ludwig Wittgenstein (1889-1951) oli Austrias sündinud juudi filosoof – üks viiest vennast, kolm sooritasid enesetapu, üks kaotas sõjas parema käe – kuulus pianist , kirjutati töid ainult vasakule käele. W oli Russelli õpilane Cambridge ’is. W on keelefilosoofia looja
“Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida”. See W väide ütleb ta filosoofiast palju. W järgi saab rääkida tõsiasjadest, - tõsiasjadest me moodustame endale pilte ja neil piltidel on tegelikkusega midagi ühist
Öelda, et miski on nii ja nii, saab ainult siis, kui see on tõene
Maailmal ja keelel on üks ja seesama loogiline struktuur, ent me saame tunnetada maailma vaid seespool seda piiri, mida loogika meile seab, mis jääb väljaspoole on müstiline ning väljendamatu
W jagab Russelli arvamust, et loogikaseadused kehtivad sõltumata teadvusest ja et reaalsel maailmal on seega enesel loogiline vorm, selles mõttes on ta loogiline positivist
Aga W väidab (erinevalt Russelliga), et on olemas ka midagi muud peale loogika maailma, midagi, mis asetseb teisel pool loogika piiri
Sõnad mida me kasutame, ei seostu sellega, mis on nende “mõte” ja “tähendus” vaid assotsiatsioonidega mida me neile anname, mitte rangelt loogiliselt
Mäng
Võimatu on need kõik erinevad tähendused üheks definitsiooniks kokku võtta, siit tuleneb tõlkemasinate problemaatika
Kontekste, milles sõnad saavad tähenduse, nimetab W keelemängudeks, keel ja sotsiaalne elu on omavahel lahutamatult seotud
Filosoofia peab kindlaks tegema, millest saab rääkida ja millest mitte

WILLIAM JAMES

William James (1842-1910), USA filosoof, kes muutis pragmatismi populaarseks
Pragma kr k – tegu, tegutsemine
Pragmatismi rajas Charles Sanders Peirce (1839-1914)
Pragmatismi järgi on mõtlemise ainus põhjus kahtlemine: kahtlus viib mõtlemisele ja mõtlemine uskumusele ( uskumus on tõekspidamine)
Uskumusel on kolm omadust: uskumus on miski, millest oleme teadlikud; uskumus vaigistab kahtlemisärrituse; uskumusest lähtub meie käitumine
J järgi usub ratsionaalne inimene vaid seda, mis on põhjendatud; tegelikult jääb inimene kõigepealt midagi uskuma ning alles siis mõtleb argumentidele
Uskumusi mõjutavad J järgi: hirm, lootus, usaldus, kired, jäljendamine jne
Usk aitab meid: on usk fakti asetleidmisesse, fakt leiab aset; ei ole usku fakti asetleidmisesse, ei tule fakti
Iga teooria või uskumuse puhul tuleb uurida, milline on praktiline erinevus, kui võtta omaks see, mitte aga teine teooria; kui praktilist erinevust pole, on vaidlused mõttetud
Tõesed on need uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt töötada, st mis nö töötavad
Religioossus võib väljendada veendumuses, et “iga inimese taga on mingi temasse ja ta ideaalidesse heatahtlikult suhtuv kõrgem jõud”
“ Religioon teeb inimese jaoks kergeks ja rõõmu pakkuvaks selle, mis teisiti oleks tema jaoks olnud karmi paratamatuse koorem”
James: inimese religioosne kogemus on reaalne

MARTIN HEIDEGGERI

Kierkegaardist alates on eksistentsialism arenenud kahte paralleelset rada: kristlik ja humanistlik
Kristlike eksistentsialistide hulgas on väljapaistvaimad Karl Barth, Paul Tillich ja Rudolf Bultmann
Vaatleme järgnevalt humanistlikku koolkonda kuuluvat Martin Heideggeri
Martin Heidegger (1889-1976) sündis Badenis Saksamaal, Freiburgis õppides oli õppejõuks Edmund Husserl ( 1859 -1938)
Heideggeri astumine natsiparteisse pani pitseri ta isikule
Peateos “Olemine ja aeg” (1927)
Husserl lähtus Descartes’ist, et meil kõigil on midagi, mille olemasolu on vaieldamatult kindel – teadmine oma teadvusest; samas nõustus Husserl Hume’iga, et lauda vaadates näeme me lauda, mitte ennast lauda vaatamas
Husserli arvates tuleks neid objekte uurida meie teadvuse objektidena, teadvuse ja selle objektide uurimist nimetatakse fenomenoloogiaks
Heidegger võtab üle selle lähenemisviisi, teda vapustas aga see, et Descartes’ist peale oli filosoofia põhiküsimuseks olnud teadmise probleem
Heidegger rõhutas aga seda, et me ei seisa maailmast eraldi ega vaatle seda kõrvalt
H arvates saame me end vaid tunda mingisuguse maailma osana , kuid kuidas pole olemas eimiskit?
H arvates on olemine aeg, eksistents on kehastunud või objektiveerunud aeg, inimesed on lihaks saanud aeg
H arvates saame me endast teadlikuks vaid siis, kui olemasolu meie teadvusega kokku põrkub, st me peame oma eksistentsi kasvõi mingilgi määral suhtuma , et sellest teadlikud olla
H arvates on inimeksistents algusest peale sotsiaalne – meie probleem on kuidas indiviidiks saada, kuidas leida isiklik olemisviis
Inimestena langetame me otsuseid, milles ei saa me kindlad olla
Meile langeb osaks süü ja hirm, eriti hirm surma palge ees, me igatseme, et elul oleks mingi metafüüsiline alus; kui seda ei eksisteeri, tundub kõik absurdne (siit lähevad edasi Sartre ja Camus )
H väitis, et oma valikud teeme me ilma mingisuguse kindluseta tagajärgede suhtes, ainus milles võime kindlad olla on see, et elu on täis süüd ning hirmu
Norra kunstniku Edvard Munchi “Karje”

JEAN PAUL SARTRE

Jean Paul Sartre (1905-1980) oli Prantsuse kirjanik ja filosoof; ta tegeles tõsiselt vasakpoolse revolutsioonilise poliitikaga, õigustas ja ülistas kommunismi ja kommunistlikku terrorit
S filosoofias on kolm nn ajastut: algul domineerib ta filosoofias Husserl, siis Heidegger ja siis Hegel ja Marx
S arvates elame me Jumalata maailmas, kus meil pole muud valikud kui ise valida ja luua oma väärtused
S kasutas selle filosoofilise protsessi kirjelduseks fraasi – me loome ennast
Need, kes kardavad sellist vabadust ja sooviksid normide ja reeglite juurde tagasi pöörduda omavad S arvates “halva usu”
S arvates on igaühel täielik valikuvabadus ja täisvereline elu ongi selle valiku tegemine ning selle juurde jäämine – “kohustus” selle juurde jääda
Hilisemas arengus möönis S, et ta ülehindas indiviidi võimalusi ühiskonna survest vabaneda

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 38 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-01-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

38 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Konspekt/kokkuvõte filosoofia kursuse arvestuseks. Sisaldab kokkuvõtet 16 filosoofi kohta

filosoofia platon aristoteles keskaja filosoofia francis bacon descartes spinoza john locke immanuel kant schopenhauer kierkegaard nietzsche bertrand russell wittgenstein william james heidegger sartre

Sarnased õppematerjalid

docx

Filosoofia arvestus

1.SOKRATES- vanakreeka 469-399 eKr ■ esimene süstematiseeritud filosoofilise mõtlemise esindaja ■ ei kirjutanud ühtegi teost (Platoni ja Xenophoni vahendusel säilinud) ■ “Ma tean, et ma midagi ei tea” ■ 1)lausel saab olla 2 komponenti, tervikuna saab olla vaid väär (olgugi, et ta ise midagi ei tea, et ta teab) 2)väide on silmakirjalik 3)mida rohkem teadmisi, seda suurem on kokkupuude teadmatusega ■ Sokratese filosoofia peamiseks meetodiks oli dialektika, kasutas 4 elementi 1)iroonia (eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast

Filosoofia

doc

LÄÄNE FILOSOOFIA

Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...

Filosoofia

doc

Filosoofia eksami kordamisküsimused

Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)

Filosoofia

docx

FILOSOOFIA 11 KLASS ARVESTUS

Eeldus- arutluse lähtepunkt. Iga arutlus peab lähtuma vähemalt ühest eeldusest ja seetõttu ei saa ta eeldusi tõestada. Eetika- filosoofias käsitlus sellest, milline on õige eluviis: puudutab kõlbelisi ehk moraalseid küsimusi nagu nt mis on halb ja mis on hea. Eksistentsialism- filosoofiline ja kirjanduslik vool Emotiivne- emotsioone väljendav Empirism- õpetus, mille kohaselt peavad teadmised tulema kogemuse kaudu Esteetika- kunsti filosoofia Estetism- millegi vaatlemine seisukohalt, et vaatlusobjekt on eesmärk iseeneses ja mitte vajend millegi muu jaoks Falsifitseeritavus- tõestatav väide Fenomen-vahetu kogemus Humanism- inimkeskme filosoofia Hüpotees- tõestamata teooria, mille keehtivus loodetakse ajajooksul tõestada. Idealism- seisukoht, et tegelikkus koosneb millestki mitte materiaalsest Intuitsioon- vahetu teadmine läbi meelelise kogemuse Kausaalsus- põhjalikkus

Filosoofia

doc

Aristoteles ja Sokraates

uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Platoni ideeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu

Filosoofia

docx

Eksamimaterjal - filosoofia

Metafüüsika ja tema põhiprobleemid Metafüüsikaks nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest

Filosoofia

doc

Mõtte mõttest

tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest. David Hume (1711-1776): Kui John on Georgile 10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi, et Georg peaks John'ile ka midagi maksma. FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis TEADUSELE TOETUV: Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline tõlgitsemine. RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja arusaamadele. Filosoofia uurib mõistusetõdesid (mitte ilmutustõdesid), ta on teadlik järelemõtlemine inimmõistusega haaratava üle. Ennast ja maailma mõistes mõistab inimene sügavamalt oma usku, avastab vajalikke tugipunkte eluks ja toimimiseks. ANALÜÜTILINE: Püüdleb tõe kindlale teadmisele, kasutades filosoofilist loogikat. (Nt keelefilosoofid)

Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu

docx

Filosoofia eksami konspekt 2011

täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike

Filosoofia

Rohkem sarnaseid