Falsifikatsiooniga on sama probleem mis on ka induktivismiga, nad mõlemad sõltuvad liialt teooria vaatlustele.Aga kõigil vaatlusotsustel on eksimisvõimalus.Näiteks kui kuu vaatlemisel selgub, et kuu on horisondi lähemal palju suurem kui kõrgel taevas, aga seda peetakse illusiooniks, mis sest, et seda täielikult ei mõisteta, aga kuna kunagi sai teooria tõestatud, et kuu ei ole suurem, siis ei taheta seda ümber lükata. Lakatos oli ratsionalistliku seisukohaga mis oli oletuslik ja mida tuleb teadusajaloo taustal testida.Lakatosi uurimisprogramm on alusel, mis annab edasise uurimuse jaoks juhiseid.Põhiliseks on muidugi kõva tuum, mis on aluseks paljudele teooriatele ja seda ei tohiks ümber lükata.Seda küll muudetakse ja arendatakse nagu seletatult Newtoni gravitatsiooniteoorias.Kui tema programmil olid piisavalt head tulemused siis peaks asju kinnitama, mitte falsifikatsioneerima.Tema
abiga. Seega hea teooria käsitleb maailma laiahaardeliselt, et seda saaks falsifitseerida, kuid samas peaks see alati suutma falsifitseerimisele vastu seista. Nii toimub teaduses pidev protsess ning teooriad uuenevad, mis on ainult positiivne. Kuid ka falsifikatsioonil on piirid teooriate lõplik falsifitseerimine ei ole võimalik ning täiuslikkuseni need ei jõua. Falsifikatsionismi arendas edasi Imre Lakatos, kes vaatas teooriaid kui struktuure. Ta väitis oma teoorias uurimisprogrammide kohta, et teaduslikel teadmistel peaks olema ,,kõva tuum" ehk baastingimused, kuhu kuuluvad üldised teoreetilised hüpoteesid. Sellest tuumast saab programmi jätkamise alus ning seda ei saa falsifitseerida. Kõva tuuma peaks täiendama, 2 kuid seda ei tohi teisendada. Veel peaks uurimisprogrammil olema kaitsevöönd, mille moodustab programmi muu osa
Formaalsete teaduskäsituste üldine analüüs. VII. 4. Seminar. Teaduse ja libateaduse eristamise katse Imre Lakatose uurimisprogrammide metodoloogias. Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil. Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub? Kas minu teadusalas on selliseid uurimisprogramme nagu Lakatos kirjeldab? Kas pseudoteaduses ei võiks samasuguseid leiduda? Mis teeb eristuse? Kas iga taandarenev programm ikka on pseudoteaduslik? Milliseid teaduse ja pseudoteaduse vahele häävaid variante kirjeldab füüsik Peeter Saari? Kuidas tunda ära, kas tegemist on teadusega? (Lakatos, Vihalemm, Saari). Lisaks Chalermi 1-4 ptk ja eriti 7 ja 11 ptk. KV. Vihalemm leiab, et Lakatose metodoloogia pole õige. Lakatos ei taha anda
Teadusfilosoofia kordamisküsimused Seminariteema: teadus ja pseudoteadus Arvutis ja välja kribamata vms, aga ka poolik 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? 2. Miks ka kummutatavus ehk falsifitseeritavus ei sobi? 3. Mis on ratsionaalne rekonstruktsioon? Lakatosi teaduse ratsionaalse rekonstruktsiooni põhielemendid 4. Kas uurimisprogrammide metodoloogia lahendab teaduse ja pseudoteaduse eristamise probleemi? Lakatosi teaduskäsituse tugevad küljed ja puudused 5. Peeter Saari libateaduse liigid. Kas on võimalik muutumine teadusest libateaduseks ja vastupidi? 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? v: kõik spekulatiivne läheb segamini; puhtalt sellest et siiani on nii juhtunud, ei tähenda et tulevikus ka nii läheb; oletuslik lähenemine 2. Miks ka kummutatavus ehk falsifikatsioon e...
Newton oli esimene, kes hakkas matemaatikat ja katset omavahel seostama, püstitades ülesanded nii, et nad oleksid samaaegselt katseliselt ja matemaatiliselt tõestatavad. Peale seda hakkas teadus olema teineteist eeldavate probleemide lahendamine ehk Newton sai oma avastuste tegemisel tugineda ainult religiooni ja jumala autoriteedile, kuid kõik kes tulid peale Newtonit võisid juba tugineda tema autoriteedile religiooni ületamisel ja teadusliku maailmapildi seletamisel. Imre Lakatos tõestas, et puudub normaalteadus, sest kui teadlased oleksid olnud normaalsed, siis poleks toimunud teaduse arengut. Samas leiab ta ka, et teadust üldiselt ei saa panna piiridesse, piirid sõltuvad uuritavast objektist, nähtusest vms uuritavast harust, milles vastav nähtus on tõene, milles mitte, sest taotletavad eesmärgid on erinevad. Teadusfilosoofia tahab öelda, et teadusel puudub kindel filosoofiline põhi, kuid filosoofia on siiski
kunstiga. Teadusfilosoofial pole mõtet otsida uue teooriani jõudmise loogikat; saab olla üksnes teooria kontrollimise loogika. Siit tulebki avastuskonteksti ja õigustuskonteksti erinevus. 8 Popperi mõju Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin analüütilise filosoofia raames. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Lakatos küll revideeris Popperi positsiooni ja Feyerabend heitis selle täiesti kõrvale, kuid mõlema looming oli Popperist sügavalt mõjutatud. Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes David Hume'i skeptilise hoiakuga induktsiooni suhtes ning võttes demarkatsiooniprobleemi lahendusena kasutusele falsifitseeritavuse kriteeriumi, mis on mitteinduktsionistlik, oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid
fabritseeritakse teooriaid ainult selleks, et neid teadaolevate faktidega sobitada. – nt marksism ,kus teooriad meisterdati valmis alles pärast sündmusi. Et ei varjataks tõsiasju, siis pole sugugi ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning tunnistada selle degenereerumist, püüdes muuta seda progresseeruvaks. Popperile vastukaaluks – kriitika ei pea veel tähendama kiiret maha materdamist, programmid võivad saada tuule tiibadesse alles aastate pärast. Vihalemm Lakatos jagab pigem popperi seisukohta, et teadus on ikkagi vigadele allutatud sõdikas lähenemine tõesele pildile maailmast. Ei meeldi aga Kuhni eitav suhtumine tavapärasesse arusaama. , mille järgi teaduse areng on vaadeldav liikumisena objektiivse tõe poole. Lakatos üksnes hindab rohkem teaduse ajalugu ja väljakujunenud teooriaid, kui et pakub mingisuguseid vahendeid heade teooriate välja töötamiseks. Normaalne (Kuhn) ja filosoofiline (Popper) komponent teaduses.
Postpositivism ei esine ühtsust: paljudes küsimustes, on "sisemine" arutelu. Väljendades ühe oma tuntumima esindaja Thomas Kuhn'i mõtteid, paljudes küsimustes esineb sisemine paradigma. Võib välja tuua kaks peamist valdkonda (muidugi tekib vahel teisitimõtlejate kogukondi): relativistlik, esindaja Thomas Kuhn, Paul Feyerabend Michael Polanyi, ja fallibilistlik, see grupi eest peaks vastutama eelkõige Karl Popper ja Imre Lakatos ja J. Watkins, J. . Agassi, J. Fetzer. Esimese esinadajad veenavad hetkeseisu suhtelisust, tavalisust, teaduslike teadmiste olukorrast olenemist, omistavad suurt tähtsust sotsiaalsed tegurite mõjule teadusele. Teise filosoofia põhineb teaduslike teadmiste patulisusele, selle ebastabiilsusele ajas. Postppostitivism võõrandub prioriteetsest ja loogilisest sümbolite uurimisest (keel, teadusaparatuur) ja viitab teaduse ajaloole. Peamine postpositivismi eesmärk - mitte
Verifikatsionism- faktiteadustes sisalduv empiiriline osa võimaldab kindlamat tõesust kui metafüüsilised abstraktsioonid, kasutatakse vaatlusi, eksperimente, annab lootust kindlamaks tõesuseks. Loogilises positivismis vallandunud mõtteviis. Eitati metafüüsikat! Falsifikatsionism- teadused ei taandu meelteandmetele. Tõesuse väidetele ei saa otsida absoluutset tõesusprintsiipi, põhimõtteline ümberlükatavus. olelusvõitlus. Uurimisprogrammid- (Lakatos) teooriaid sisaldavad võrgustikud. lähtub teaduse tegelikust ajaloost. Igal programmil on oma tuum, millest sõltuvalt valitakse meetodeid ja uurimisvaldkondi. Võib sisaldada ja metafääsilisi elemente. Lisaks tuumale on kaitsevöö ja heuristiline aparatuur teooria kaitsmiseks ning meetodite valimiseks. Thomas Kuhn Teadusrevolutsioonide teooria- suunatud teadususlike teadmiste kumulatiivse kasvu vastu. Kuhni kaudu jõudis relativism teadusfilosoofiasse. On ka selliseid
.. Filosoofias on teadmise põhitähendus ,,teadmine et...". Popperi 3 maailma: 1)füüsiliste objektide maailm; 2)teadvuse seisundite maailm; 3)mõtlemise objektiivse sisu e teadmiste maailm. Teadmine on midagi sellist, kui peab täpselt arutlema ja ei tohi järgida näivaid sarnasusi. 16. Tunda ära olulisi mõisteid ja filosoofide seisukohti teadusliku teadmise küsimuses: induktivism (+ Hume'i induktsioonikriitika), verifikatsionism, falsifikatsionism (Popper), uurimisprogrammid (Lakatos), teadusrevolutsioonide teooria (Kuhn), epistemoloogiline anarhism (Feyerabend). Formaalteaduse ja intersubjektiivsuse mõisted. Formaalteaduste ja faktiteaduste erinevus. Induktivism - teaduslik teadmine algab faktidest, empiirilistest teooriavabadest üksustest. Induktiivne üldistus saab olla ainult tõenäoline, kuna lõplikult ei saa sel moel midagi tõestada. Verifikatsionism - seisukoht, et kõik i kõttekaid lauseid saab kogemuslikult verifitseerida.
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja ,,ratsionaliseerida", kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht. Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemu- sed, internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul. Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja ,,ratsionaliseerida", kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht. Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemu- sed, internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul. Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus
Hea teooria on selline, mis annab palju võimalusi ümberlükkeks, kuid neid võimalusi on tegelikult väga raske realiseerida. (Nt Newtoni füüsika) Pseudoteadused ei ole falsifitseeritavad. QM ja relatiivsusteooria falsifitseerisid Newtoni mehhaanika ning millalgi falsifitseeritakse ilmselt ka neid. Pole olemas absoluutselt tõeseid teooriaid. Pärast Popperit ei püüta teadusfilosoofias enam leida absoluutselt tõeseid teooriad vaid näidatakse miks ja kuidas teooriad vahelduvad. Imre Lakatos (1922-1974): uurimisprogrammide tooriaga, mis lähtub teaduse ajaloost. Teooriat saab falsifitseerida alles siis, kui on tekkinud konkureeriv teooria, mis on lihtsam ja faktidega paremini kooskõlas kui vana teooria. Teooria peab olema kooskõlas ka teiste teooriatega. Uurimisprogramm on teooriatest koosnev võrgustik. Uurimisprogrammi sees on suhteliselt püsiv tuum, millele tugineb teaduslik tegevus. Peale tuuma on programmis veel ka kaitsevöö ja heuristiline aparatuur teooria
Isoleeritud ja manduv teooria. RP kokkusobivus teiste teadusteooriatega. Ei sobi kokku evolutsiooniteooria, bioloogia ja neuroteadusega, mis on kooskõlas ülejäänud füüsikalise maailmapildiga. RP on läbi oma ajaloo olnud manduv ja viljatu teooria. RP kehtivusvaldkond on aja jooksul kahanenud kõigilt loodusnähtustelt kõrgematele loomadele. Inimestele rakendatult pole ta 2-3 tuhande aasta kestel arenenud. RP on degenereeruv programm Lakatosi mõttes Imre Lakatos: Imre Lakatosi (1922-1974) täiustatud falsifikatsionism: Hüpoteesi ei vaadelda isoleeritult, vaid teooriasse suhtutakse kui terviklikku struktuuri. Mõistete tähendus on antud rolliga teoorias. Lakatosi järgi toimub teaduses areng uurimisprogrammide kaudu. Uurimisprogramm koosneb tuumast ja perifeeriast. Tuum on alusväidete ja printsiipide kogum, millel uurimisprogramm põhineb, sinna kuuluvad ka üldised metafüüsilised ettekujutused
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja „ratsionaliseerida“, kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht. Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemu- sed, internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul. Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus
Derrida, J. 2003. The "World" of the Enlightenment to Pädagogik 40 (4): 627-645. Popper, K. R. 1999. Come Normal Science and its Dangers. Rmt: (Exception, Calculation, Sovereignty), Research Criticism and the Growth of Knowledge, toim. I. in Lakatos Phenomenology 33: 9-52. Fuller, S. 2005. Is STS and A. Musgrave, 51-58. Cambridge: Truly revolutionary or Merely Revolting? Cambridge Science Studies 18 (1): 75-83. Hämäläinen, J. 2001. University Press. Esmatrükki970. Reyer, J. 2001. Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse, Tartu: Der Theorieverlust der Sozialpädagogik: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kraft, V. 1999
progressi igal juhul Feyerabend on selles veendunud. Jäiga meetodi idee aga tugineb tema arvates lihtsustatud ettekujutusele inimesest ja sotsiaalsest keskkonnast: ... Teaduslik areng ei lase end suruda ratsionaalsete nõudmiste kitsasse ja lihtsasse rõivastusse. Teadlased ise, kes teadust teevad, ei oska sageli oma tegevuse kohta midagi arukat ütelda. Need on kaks eri asja: midagi teha ja teada, mida tehakse. Nagu on öelnud ungariinglise teadusfilosoof Imre Lakatos (192274), teavad teadlased teadusest sama vähe kui kalad hüdrodünaamikast. Sellepärast ongi Feyerabendi arvates neile nii lihtne sisendadaperversseid teadusfilosoofiaid. Silmas pidades laialdast ajaloolist materjali, on Feyerabendi arvates võimalik esile tuua vaid üks põhimõte, mida võib kaitstaigasugustes tingimustes ja inimkonna arengu kõigil etappidel. See on põhimõte, et kõik läheb (ingl anything goes, sks mach, was Du willst). Arvamuste
annaabi.ee 
